MAASTIKE SESOONSED

MUUTUSED

Maastike üldkursus ja tüploogia

Kaija Käärt

Maastiku ajalisi muutusi saab vaadata erinevates skaalades (Eesti

näitel):

1. miljonid aastad - maastiku baasi kujunemine, reljeefi suurvormid

(kliimavöötme muutumine)

2. paarsada- kuni paarkümmend tuhat aastat - reljeef, pinnakate

(jääajad ja jäävaheajad)

3. 8000 aastat - reljeefi areng, osaline pinnakate areng, mullastiku,

taimkatte ja loomastiku areng (kohalikud kliimamuutused kõikumine

100C piires)

4. paartuhat aastat - inimmõju tekkimine ja muutumine, taimkatte

ja loomastiku areng (väiksemad kõikumised, väike jääaeg jms)

5. paarsada aastat - inimmõju märgatav suurenemine, nähtavad

lühemaajalised muutused (kliimakõikumised)

6. 30 aastat - sotsiaalmajanduslikud muutused (lühimad reaalselt

tajutavad kliimakõikumised)

7. aastased e. sesoonsed muutused - maastike lühiajaline välisilme

muutus (kevad, suvi, sügis, talv)

8. ööpäevased muutused

Maastike sesoonsed muutused

Päike on elu allikas kogu maakeral. Päikesekiirgus ei jaotu aga

ühtlaselt.

Troopikas – väikestel laiustel on selle hulk suurim

Polaaraladel - suurtel laiustel kõige väiksem.

Päikesekiirguse juurdevoolu ja seega õhutemperatuuri sesoonsed

erinevused:

troopikas on üsna tühised

suuremate laiuste poole järjest kasvavad

poolustel saadakse kogu kiirgussumma üheainsa polaarpäeva

jooksul.

Kõrb

Vihmamets

Antarktika

Eestis päikesekiirguse ja õhutemperatuuri erinevused aasta-ajati

väga suured. Tartu-Tõravere Aktinomeetriajaama (1955-1994)

keskmistel andmetel langeb:

mai – august — 63% summaarse kiirguse summast

november-veebruar — 6.8%

Klimaatilised aastaajad

Nende all mõistetakse looduskeskkonna klimaatilise komponendi

aastatsükli suhteliselt iseseisvaid etappe, millele on omane

kliimatekkeprotsesside ja klimaatiliste nähtuste ühetüübilisus ja

ühtne suund.

Klimaatilist aastaaega iseloomustavad kindlad sessoonsed

muutused nii ilmastikus kui ka looduskeskkonnas tervikuna.

Klimaatiline aastaaeg Märkused

Kevadtalv Lume sulamise periood

Varakevad Algab pärast lumikatte

lõplikku kadumist

Kevad Algab koos taimede

vegetatsiooniperioodialgusega(

ööpäeva keskmine temp üle

+5o)

Suvi Ööpäeva keskmine õhutemp

üle 13o

Sügis Keskmise ööpäeva õhutemp

langus alla 13o

Hilissügis Taime kasvuperiood lakkab.

Ööpäeva keskmine õhutemp

alla 5o

Eeltalv Esimese lumikatte

moodustamisest (Sulad-külmad

vahelduvad)

Talv Püsiva lumikatte perioodi

algus. Külmailmade

sagenemine

Kevad maastikus ja aprilli keskm

õhutemperatuurid

Viies aastaaeg ja üleujutus Soomaal

Suvi maastikus ja juuli keskm

õhutemperatuurid

Sügis maastikus ja oktoobri

keskm õhutemperatuurid

Talv maastikus ja jaanuari

keskm õhutemperatuurid

Veekogude klimaatilised aastaajad

Veekogude klimaatiliste aastaaegade

määramiskriteeriumid (Järvet, 2001).

Aastaaegade vaheldumine ei sõltu veekogudel ainult

meteoroloogilistest tingimustest, vaid ka hüdroloogilistest

teguritest. Nendest tähtsamad:

jõgedel toitumise erinevus

järvedel sügavuse ja vee hulga erinevustes.

-10

-5

0

5

10

15

20

25Ja

n

Feb

Mar

Ap

r

May

Jun

Jul

Au

g

Sep

Oct

No

v

Dec

0C

Õhutemperatuuri aastane käik

0

20

40

60

80

100

120

140Ja

n

Feb

Mar

Ap

r

May

Jun

Jul

Au

g

Sep

Oct

No

v

Dec

mm

Sademete aastane käik

0.00

0.20

0.40

0.60

0.80

1.00

1.20

1.40

1.60Ja

n

Feb

Mar

Ap

r

May

Jun

Jul

Au

g

Sep

Oct

No

v

Dec

a)

mm

/day

Observed

HADMID

HAMMID

0.00

0.50

1.00

1.50

2.00

2.50

Jan

Feb

Mar

Ap

r

May

Jun

Jul

Au

g

Sep

Oct

No

v

Dec

b)

mm

/day

Observed

HADMID

HAMMID

0.00

0.50

1.00

1.50

2.00

2.50

3.00

Jan

Feb

Mar

Ap

r

May

Jun

Jul

Au

g

Sep

Oct

No

v

Dec

c)

mm

/day

Observed

HADMID

HAMMID

Jõgede äravoolude

aastased käigus

Emajõgi

Pärnu Lõve

66.00

66.50

67.00

67.50

68.00

68.50

Jan

Feb

Mar

Ap

r

May

Jun

Jul

Au

g

Sep

Oct

No

v

Dec

a)

m a

bs.

alt

.

Baseline GISS

T+4,P0 T+4,P+20

T+4,P-20

Põhjavee taseme aastane käik

Klimaatiline

aastaaeg

Määramiskriteeriumid

Varakevad Jääkatte lagunemie algus kuni ööpäeva

keskmise veetemp. 4o saabumiseni

Kevad Ööpäeva keskmine veetemp 4o kuni 15

o vahel

Suvi Ööpäeva keskmine veetemp üle 15o

Sügis Ööpäeva keskmine veetemp 15o ja 4

o vahel

Hilissügis Ööpäeva keskmie veetemper 4o saabumiest

kuni jäänähete alguseni

Eeltalv Jäänähete algusest kuni jääkatte

moodustamiseni

Talv Jääkatte periood

Jõgede klimaatiliste aastaaegade vaheldumises on võimalik välja

tuua territoriaalseid erinevusi:

Pandivere kõrgustik – infiltratsiooniala, tugev seos

põhjaveega.

Soomaa, Kõrvemaa ja Alutaguse suure metsasuse ja

soostumusega alad – jõgedel pikem talv, mis tingitud

väiksemast põhjavee osast toitumisel, aeglane vool.

Huvitav teada!

1946-1998 on Eesti siseveekogudel talve lõpp nihkunud

varasemaks keskmiselt ühe kuu võrra.

Põhiaastaaegade lühenemine ja vaheaastaaegade

pikenemine

0

50

100

150

200

250

300

350

400

450

1950 1960 1970 1980 1990 2000

Läänemere maksimaalne jäätumine tuhandetes

ruutkilomeetrites, selle 7-aastane libisev keskmine ja lineaarne

trend.

Jääandmete keskväärtused ja muutused trendi järgi perioodil

1949/1950 - 2000/2001.

Jäänähete tekkimine Jäänähete kadumine Jääpäevade arvJaam

Keskmine Muutus Keskmine Muutus Keskmine Muutus

Heltermaa 2-Dec 28.1 11-Apr -33.7 116.5 -53.6

Kihnu 30-Nov 37.1 17-Apr -44.3 116.0 -67.6

Kunda 17-Nov 3.7 17-Apr -8.7 121.7 -9.5

Narva-Jõesuu 6-Dec -2.4 17-Apr -21.6 114.7 -17.7

Pakri 47.1 -55.4

Pärnu 23-Nov 16.3 22-Apr -22.7 138.9 -29.1

Ristna 67.6 -62.4

Sõrve 84.0 -46.9

Lääne-Eesti sisemere rannikul on esinenud jäänähete tekkimise oluline

nihkumine hilisemaks, sh Kihnus koguni 37 päeva võrra.

Soome lahe rannikul mingit märkimisväärset muutust pole toimunud.

Avamere rannikul on esinenud pehmeid talvi ilma jäänäheteta, mistõttu

sealsetes jaamades esimeste jäänähete alguskuupäeva muutust ei saa

hinnata. Küll on aga vaatlusperioodi lõpus, 1990ndatel aastatel

oluliselt sagenenud jäävabade talvede hulk.

1-Oct

31-Oct

30-Nov

30-Dec

29-Jan

28-Feb

30-Mar

29-Apr

29-May

28-Jun

1950 1960 1970 1980 1990 2000

Jäänähete alguse ja lõpu kuupäevade aegread Kihnus (sinine joon)

ja Narva-Jõesuus (roosa joon) ning nende lineaarsed trendid

-10

0

10

20

30

40

50

60

70

80

1950 1955 1960 1965 1970 1975 1980 1985 1990 1995 2000

periood max. tuule kiirus tormipäevi max. meretase tuulesuund

25.11.51 - 17.01.52 24 22 64 S, SSW, SW, WSW

12.08 - 4.12.54 24 27 46 SW, SSW, WSW

18.09 - 22.12.57 22 21 44 NW, SW

6.08 - 29.12.67 29 26 176 SSW, NNW

17.09 - 11.11.69 24 18 75 N, SSW, WNW

11.10 - 29.12.71 21 22 68 NNE, N, NNW

9.10 - 12.12.73 24 18 73 NNW, WNW

20.11 - 31.12.75 24 15 74 SSW, WSW, SW

26.10.80 - 15.01.81 28 24 95 SW, SSW, S

23.09.83 - 19.01.84 22 42 111 SW, NW

7.11 - 9.12.86 22 13 114 WSW, SW, W, S

18.09.88 - 26.03.89 22 51 112 S, SSW, SW, N

26.01 - 24.03.90 25 22 166 SSW, SW, NW

2.11.91 - 13.03.92 28 34 99 S, SSW, SW, NW

28.11 - 26.12.99 25 15 132 SSW, SW, WSW, S

1.11 - 16.11.01 25 8 132 SW, WNW, NW, NNW

merevee

keskmine tase

tormipäevadel

keskmine

tormipäevade arv

Tormide esinemine ja veetase tormide ajalcm

või

päe

vad

e ar

v

Suurt

e to

rmid

ega

per

ioodid

Tuulte (tormidega) ning lainetuse mõju maastikele:

• Lainetus ise. Abrasioon ehk murrutus. Setete ärakanne ja

kuhjamine teisale. Murrutus tagajärjeks on rannajärsakute

teke (Mustjalas, Laulasmaal jne.). Setete kuhjumine mujal

aga rannalõikude kinnikasvamist (roostikud ja kõrkjad).

• Jäälüke. Esineb kevadiste tugevate tuultega. Jää lükab

rannanõlvalt randa nii peente sette materjali kui suuremaid

kive, moodustades kivikuhjatisi.

• Deflatsioon. Pinnase ärakanne tugevate tuultega, peamiselt

liivarandadel (kus lainetusega on kantud rohkem liiva

maismaale kui taimed seda kinnitada suudavad).

Luitestikud: Häädemeestel, Narva-Jõesuus jne.

• Üleujutused. Esineb nii mereäärsetel aladel (möll- ja

moreenrandades), kui kõrgvetega jõgede ja järvede

lammidel, kevadise suurveega ja sügisuveti suurte

vihmadega.

Fenoloogilisteks aastaaegadeks nimetatakse homogeensete

looduslike tingimustega perioode, mis on piiritletud

erinevate elus- ja eluta looduse arengustaadiumidega.

Selleks on kasutatud nn. looduse kalendri meetodit, mille

puhul aastaajad on määratletud vastavalt traditsioonidele ja

hästijälgitavatele loodusnähtustele, kuid statistiliste

usaldusväärsete andmete hulk on väike.

Territoriaalsete erinevuste põhjuseks Eestis:

Läänemeri

Geograafiline laius

Rannikul suurem ajaline muutlikkus kui sisemaal

Kevad ja suvi saabuvad kõige varem Lõuna-Eestis, kõige

hiljem läänesaarte lääneosas. Vahe 2-3 nädalat

Sügis saabub kõige varem Põhja-Eestis, Pandivere

kõrgustikul ja mujal sisemaal. Vahe Lõuna-Eestiga 3-5

päeva, Lääne-saarestikuga 1-2 nädalat.

Talve algus suurimad erinevused. Kirde-Eesti ja Saaremaa

lääneranniku erinevus kuni 5 nädalat

Huvitav teada!

Suvi on Lõuna-Eestis kaks nädalat pikem kui

põhjarannikul

Talv Ida-Eestis 30-40 päeva pikem kui läänesaartel

Kevadperiood kulgeb Mandri-Eesti siseosas 1-2

nädalat kiiremini kui saartel

Talveperiood saartel ligi kuu aega lühem kui

Pandivere kõrgustikul ja Kirde-Eestis

Vegetatsiooni periood ca 10 päeva Saaremaal

pikem kui Alutagusel

Eluslooduse arengufaasidel on oma kindel järjekord. Eestis

on faaside alguse üldine varieeruvus kevad-suvisel perioodil

suhteliselt väike standarhälve jääb 7-15 päeva piiresse.

Suurim varakevadel. Eluslooduse jaoks on oluline

fotosünteetiliselt aktiivne kiirgus, see periood, mil temp on

üle 10 °C, talvised min temp, öökülmavaba perioodi pikkus

ja aktiivsete õhutemp summa.

Huvitav teada!

Faaside alguse äärmuspäevad erinevad kevad-

suvisel perioodil kuni 2 kuud (1955. (hiline) ja 1989.

(varane) aastad)

Looduslike taimede pikaajalised vaatluste read

näitavad, et viimase 50 aastaga on faaside algus

kuupäevad nihkunud keskmiselt 10 päeva

varasemaks.

Pikaajalised muutused on suuremad varakevadel ja

rannikualadel. Rannikul põhjustab suuri muutusi Läänemere

temperatuurireziimi inertsus. Soojadel talvedel ei külmu meri

ja see mõjutab loodust kogu kevade.

Kõige varem algavad faasid Kagu-Eestis, levides 1-3 nädalaga

üle kogu Eesti. Kõige hilisema kevad-suvise arenguga on

läänesaared ja Alutaguse piirkond. Kevadel pidurdavad

looduse arengut ka kõrgustike, veekogude, soode (peamiselt

rabade) piirkonnad, faasid hilinevad maastikutüüpide lõikes

kuni nädala.

Faaside saabumise levikukiirus on 3-6 päeva 100 km kohta,

tavaliselt levivad faasid lõunast põhja, olles kallutatud merelisest

mõjudest loode suunas. Loodesuunalise mõju põhjustab

Läänemere temperatuurirežiim, kirdesuunalise kaldumise aga

Pandivere kõrgustiku ja suhteliselt jahedama õhutemperatuuri

mõju.

Maastikuvormide mõju looduse arengule on jälgitav Haanja ja

Pandivere vaatluspunktides, areng pidurdub 1-3 päeva 100 meetri

kohta. Varakevadel on kõrgustike ja ümbritsevate tasandike

vaheline vahe on hästi märgatav ka Otepääl ja madalamatel

mägedel. Sel perioodil on ka suhteliselt väikeste kõrgusvahede

ning ekspositsiooni mõju lume sulamisele oluline.

Sesoonsuse tüübilt on võimalik Eesti jagada kolme piirkonda

(Rein Ahase andmetel):

• varaseima fenoloogilise arenguga ja väikese

varieeruvusega Lõuna-Eesti

• tugevama merelise mõjutusega ja suurema

varieeruvusega Lääne- ja Kesk-Eesti

• hiliseima fenoloogilise arenguga ja suurima

varieeruvusega Kirde-Eesti

Keskmine sündide arv kuupäevade lõikes vahemikus 1900-1997

Inimese sessoonsus

Ööpäevased rütmid e. tsirkaadsed rütmid

põhjuseks ööpäevased päikesekiirguse erinevused

Mõjutab nii elus- kui ka eluta loodust.

Eluslooduses olulised eeskätt ööpäevased rütmid

ökofüsioloogia seisukohalt - ööpäeva jooksul muutub

fotosünteesi, transpiratsiooni, hingamise jt. protsesside

intensiivsus.

Maismaakooslustes võib muutuda koosluse ilme (õite

avanemine, sulgemine jm.)

Loomsetes organismides nn. bioloogiline kell - kindlustab

perioodilised muutused organismi füsioloogilistes

funktsioonides vastavalt une ja ärkveloleku

vaheldumusele.

Öökuninganna

Eestis on leitud 11 liiki nahkhiiri, kes kõik toituvad putukatest.

Saagijaht toimub tavaliselt õhtuhämaruses pärast päikese-

loojangut või mõnikord ka hommikul enne päikesetõusu.

Päevase aja veedavad nahkhiired varjunult, jaheda ilmaga

jäävad loomad magama, aeglustub ka nende ainevahetus ning

langeb kehatemperatuur. Päevaste varjepaikadena kasutatakse

puuõõnsusi, kirikutorne, pööninguid, pesakaste, sillaehitisi.

Eluta looduses oluline temperatuuri muutus.

Rabenemine - kivimi välise ja sisemise kihi soojenemise

erinevus päevase päikesekiirguse toimel põhjustab

kivimite murenemist.

Selline rabenemine põhiline kuivas kliimas.