1 I. Ve n e, Keskaeg kui põhitõde. Postimees, 30. 12. 1994.2 Tahtlikult olen välja jätnud Umberto Eco "uue keskaja" käsitluse, sellega on võimalik

rutvuda nii tema esseekogu vastse eestinduse (U. Eco, Reis hüperreaalsusse. Tallinn, 1997,lk 93-126) kui siinsamas ajakirjanumbris tõlgirud artikli põhjal. Vt ka Richard Kearneyintervjuud Ecoga ("Chaosmos: the rerurn of the Middle Ages") rmt-s: R. K e a r n e y, Statesof Mind. Dialogues with contemporary thinkees on the European mind. Manchester, 1995,lk 76-81, kus Eco veidi distantseerob oma varasemast "uue keskaja" kontseptsioonist.

3 A. B 0 g d a n 0 v, Novoe srednevekov'e. 0 "Problemah idealizma". Obrazovanie 1904,kd. 3, lk 1-28. Kordustrükk rmt-s: N. A. Berdjajev: pro et contra. Antologija. Kniga 1.Sankt-Peterburg, 1994, lk 120-145.

152 TAMM

MAREKTAMMKAASAEGNE KESKAEG

I.'~Kahekümnes sajand on korduvaltotsinud endale paralleele keskajast.Juba aastasaja alguses tuleb käibelemõiste "uus keskaeg", sajandi viimaselkümnendil, aastatuhande lõpu lähe-nedes, võib täheldada selle kasutuse in-tensiivistumist.

"Uuskeskaeg" on üldjuhul halvustavatähendusväljaga mõiste, see viitab tu-medatele aegadele ning kuulutab nendekordumist. Ilmar Vene on teravmeelselt

täheldanud: "Kui viimaste sajanditeprohvetid "uue keskaja" saabumist onennustanud, siispole neilt kunagi soovi-tud täpsustusi; igaüks teab, et sellistkuulutust tõsiselt võttes peab olemavalmis kõige halvemaks."l

"Uue keskaja" kuulutajaid või vargsiennustajaid on olnud sajandi vältel mit-meid. Järgnevas heidan pilgu esmaltaastasaja algusesse ning vaatlen "uuekeskaja" mõiste sündi ja selle esimesiteoreetikuid. Seejärel naasen kaasaeganing esitan kahe sajandilõpu "uuest

'.;

I~

I

IIIII

I

keskajast" kirjutava mõjuka autorivaateid.2

xismi tõdesid väärkaslitajate eest.Kogumiku põhiautorid, lisaks Berdja-jevile ning Bulgakovile, Pjotr Struve jaSemjon Frank (seltskond, kes peabpaarkümmend aastat hiljem jagamakohta "filosoofide laeval"), pidasid en-nast marxistideks, mis Bogdanovimeelest oli enese ehtimine võõraste sul-

gedega. Uue keskajaga seonduv jääbtema artiklis tagaplaanile, sellest on

põgusalt juttli teksti alguses ning lõpus.Bogdanovi 'püüdluseks näib olevat

keskajale viidates näidata Berdjajevi jaBulgakovi aheldatust traditsiooniliseidealistliku mõtteviisi külge. Ta leiabmõlema mõttelaadist "keskaegse psüh-holoogia elemente". Berdjajevi "psüühi-kas" täheldab Bogdanov "feodaalseid",Bulgakovi omas aga "katoliiklikke" al-geid.l

On vägagi tõenäoline, et kui Berdja-jev otsustas oma 1923. aastal Saksamaalpagenduses valminud väikesele raama-

tule pealkirjaks panna "Uus keskaeg",mõlkus tal meeles Bogdanovi kahe aas-takümne tagune artikkel. Täpsemalt ar-tikli pealkiri, kuna tähendus, mille "uue

keskaja" mõistele annab Berdjajev, eri-neb põhimõtteliselt Bogdanovi omast.

1924. aastal Berliinis ilmavalgustnäinud väikeseformaadiline raamat"Uus keskaeg" sisaldab kokku kolmesseed.2 Otseselt "uue keskaja" temaa-"tikaga tegeleb ainult teose nimiessee,

Esimesed "uue keskaia" kuulu-laiad

Traditsiooniliselt peetakse "uuekeskaja" mõiste käibeletoojaks venefilosoofi Nikolai Berdjajevit (1874-1948). Temale kui alglättele viitavadpea kõik hilisemad "uuest keskajast'"kõnelejad. Ometigi on see tõsi vaidosaliselt. Nimelt näib Berdjajev olevatsuure tulevikuga mõiste üle võtnudühelt oma kriitikuit, vene esimese põlveautoriteetseit marxistilt Aleksander

Bogdanovilt (1873-1928). Viimaneavaldas 1903. aastal pika artikli "Uuskeskaeg",mis oli pühendatud samal aas-tal kogumikus "Idealismi probleemid"ilmunud Berdjajevi ning Sergei Bulga-kovi esseede kriitilisele vaatlusele.3

Bogdanovi eesmärgiks on kaitsta mar-

teised kaks - "Mõtteid vene revolut-

sioonist" ning "Demokraatia, sotsialismja teokraatia" - esitavad peamiselt krii-tilisi mõtteid Venemaal toimuvast.

"Uuest keskajast" kujunes Venemaaltpagendatud Berdjajevi läbilöögiteosLäänes. Ajastu pessimistlik vaimsusvõttis vene filosoofi sõnumi hästi vastu,mõne aasta jooksul tõlgiti raamatpaljudesse euroopa keeltesse. Berdjajevon ise hiljem tunnistanud: "Seeväikene

raamatuke, milles ma püüdsin mõ-testada meie ajastut ning selle katastro-faalset iseloomu, tegi mu üle-euroopalikult tuntuks. Ise ma selleleraamatukesele säärast tähendust ei

omistanud, kuid on tõsi, et nägin sealmitmeid asju õigesti ette." Lisadessamas, et "Mulle ei meeldinud, kuivälismaalased käsitlesid mind eeskätt

kui "Uue keskaja" autorit. Olen kirju-tanud märksa tähelepanuväärsemaidraamatuid, seda nii minu enda jaoks kui

üleüldse, ent need on laiemale lug~as-konna le raskemini ligipääsetavad."

Õise aiaiärgu saabumine

"Uus keskaeg" kuulub ühte ritta Berdja-jevi ajaloofilosoofiliste tekstidega, midata kirjutas mõned aastat enne ja pärastVenemaalt väljasaatmist. Kuima ei eksi,teeb ta "uuest keskajast" esimest korda

1 A. B 0 g d a n 0 v, Novoe Srednevekov'e, lk 142-143.

2 N. B e r d j a e v, Novoe srednevekov'e. Razmyšlenie 0 sud'be Rossij i Evropy.[1924],Moskva, 1991. Edaspidi leheküljeviited tekstis.) Berdjajevi elust ja loomingust esitablühikese, kuid äärmiselt sisutiheda kokkuvõtte Peeter Torop oma eessõnas ("Vabadusja orjusajaloos: Berdjajev") Berdjajevi teose "Vene kommunismi lätted ja tähendus" eestikeelseletõlkele, Akadeemia 1989, nr 8, lk 1778-1787.

3 N. B e r d j a e v, Samopoznanie. (Opyt filosofskoj aVtobiografij). [1949], M<>skva,1991, lk 251.

TAMM 153

t N. B e r d j a e V,VarvarstVo i upadnicestVo. [1918]. Rmt-s: N. Berdjaev, FilosofijatVorcestVa, kul'tUry i iskusstVa. Kd. 1. Moskva, 1994, lk 376.

2 N. B e r d j a e v, Predsmertnye mysli Fausta. Rmt-s: Osval'd Špengler i zakat Evropy.Moskva, 1922, lk 58.

juttu ühes 1918. aastal ilmunud artiklis"Barbaarsus ja allakäik".Viimases lõigusnendib Berdjajev: "Põhjendatult võiböelda, et meie ajastu on teel uudekeskaega."l Edaspidi pöördub ta välja-käidud mõiste juurde korduvalt tagasi,seda kohtame näiteks sajandi teise küm-

nendi lõpus valminud raamatus "Ajaloomõte" (ilm. 1923), samuti esseedes"Renessansi lõpp" (ilm. 1922) ja "Faustisurmaeelsed mõtted" (1922). Viimaneon tähendusrikkalt pühendatud Os-

wald Spengleri ideede eritlusele, kelle-ga Berdjajev tunneb selget vaimu-sugulust. Samas ei unusta ta märkimast,et tema esialgsed mõtted Euroopa kul-tuuri allakäigust ning uue ajastu saabu-misest said välja öeldud juba enne"Õhtumaa allakäigu" esimese osa ilmu-mist.2

Berdjajevi ajaloofilosoofia lähteko-haks on, sarnaselt Spenglerile, käsitlusajaloo spiraalsest olemusest, aegade rüt-milisest vaheldumisest. "Uue keskaja"avalause annab meile teada: "Ajaloosnii

nagu looduseski on olemas teatud rütm,ajastute ja perioodide rütmiline vahetu-mine" (5). Sellelt aluselt täheldab Berd-

jajev uue ajastu saabumist. "Kõigimärkide järgi oleme välja astunud

päevasest ajaloolisest ajastust ning si-senenud öisesse ajajärku" (6). Selle öise

ajajärgu kehastuseks loeb Berdjajevkeskaega. Samas ei pea ta selle all silmasvalgustajate põlatud "pimedat ajastut",vaid mõistab keskaegset ööd "sellesõna

sügavamas ja ontoloogilisemas tähen-

I

I'I

I

tS4 TAMM

duses". "Uueks keskajaks nimetan ma

aegade rütmilist vahetumist, üle-minekut uusaja ratsionalismilt keskaja

tüüpi irratsionalismile või supranat-sionalismile" (8).

Oluline on rõhutada, et Berdjajevile

pole keskaeg halvustava või negatiivsetähendusega mõiste. Ta peab keskaega"väga keeruliseks ja rikkaks ajaks" (24)ning püüab sellele läheneda neutraal-selt. "Pole vajadust idealiseeridakeskaega, nagu seda tegid romantikud.Me teame väga hästi kõiki keskaja ne-

gatiivseid ja tumedaid külgi: ba.rbaar-sus, jõhkrus, julmus, vägivaldsus, orjus,võhiklus positiivsetes teadmisteslooduse ja ajaloo kohta, usuline terror,mis oli seotud hirmuga põrgupiinadeees. Kuid teame ka, et keskaeg oli oma

põhiolemuselt religioosne ajastu (...), etkogu keskaja kultuur oli orienteeritudtranstsendentsusele ning teispoolsusele

(.,,), et see barbaarne aeg lõi kaunidaami kultuse ning trubaduurid laulsidsealoma laule. Annaks Jumal, et needtunnused kanduksid üle ka uudekeskaega" (23-24).

Järgnevalt visandab Berdjajev rea"uuele keskajale" olemuslikke tun-nuseid. Esimesena toob ta välja re-

ligiooni tähtsuse kasvu, "sellel ajastulkannavad kõik eluvaldkonnad re-

ligioosse võitluse, religioosse pola-riseerituse (".) pitserit" (12). Religioonimõistab Berdjajev sealjuures võrd-lemisi avaralt, sinna alla mahub niikristlus kui kommunism. Viimane va-

hetab välja uusaja autonoomsuse- jasekulaarsuseprintsiibi, ta nõuab "sak-raalset" ühiskonda, "sakraalset" kul-tuuri, kõigi eluvaldkondade allutamistkuradiusule, antikristuse usule (12).Kommunismi otsustavast mõjust "uuelkeskajal" jääb ainult väike samm Berd-jajevi loomingu läbiva teemani~ Vene-maa eriline ja oluline roll Euroopasaatuse kujunemisel. Vähemalt PjotrTšaadajevini tagasi ulatuvat veneajaloofilosoofia kinnismotiivi eksplua-teeritakse ka vaatlusaluses teoses. "Justsee [kommunismi esiletõus - M.T.]on

põhjuseks, miks mängib Venemaa üle-minekul uusajast uude keskaega erilistrolli" (13).

Venemaa tähtsus ilmneb teiseski

"uuele keskajale" olemuslikus tunnuses.Nimelt pole sellel ajastul kultuur enam"euroopalik", vaid muutub "ülemaailm-seks". Ning Berdjajev järeldab: "Vene-maa, mis seisab Ida ja Lääne vahel (.,,),omandab üha enam ülemaailmsettähendust, temast saab üleüldise tähe-

lepanu keskpunkt" (21)."Uue keskaja" tunnuseid loetleb vene

filosoof veel mitmeid. Ta ennustab, etlähitulevikus kasvab religioosse intelli-gentsi osatähtsus, "nagu see oli suurtekirikuisade ajal" (27). Ning et "tulevikkuulub ametiühingute tüüpi ühiskon-dadele" (30). Saabuva öise ajastu tun-nuseks saab Berdjajevi järgi olema kateosoofiliste ja okultistlike õpetustelevik.

Esmapilgul mõjub ootamatuna Berd-jajevi märkus, et "Uuele keskajale näib

olevat veel iseloomulik see, et sealmängivad suuremat rolli naised" (32).Selle ennustusega viitab Berdjajev agaoma suurele eeskujule Vladimir Solov-jovile, kes nägi ette pääsemist "igavesenaiselikkuse" (Goethe das Ewig-Weib-/iche) läbi. Berdjajevgi leiab, et "igavenenaiselikkus peab mängima suurt rollisaabuvas ajastus" (33).

Berdjajev lõpetab oma essee apo-kalüptilises toonis, ta kutsub üles vaim-selt relvastuma läheneva öö vastu ningmoodustama "uut rüütelkonda" mõis-tuse kaitseks.

Saiandilõpu vI.loonld (1):Georg Henrlk yon Wright

Lähenev sajandilõpp on tublisti e lav-danud kõnelusi "uuest keskajast". Berd-jajevi pillatud mõiste on üles noppinudväga erinevate valdkondade esindajad.Selle eriti aktiivsed pruukijad on majan-dus- ning ühiskonnateadlased. Nendeanalüüsid lähituleviku suundumustest

kipuvad viimasel ajal sageli suubllma"uue keskaja" kuulutamisse.1 Uue aas-tatuhande visioone vaevad ka sotsiaalse

närviga filosoofid. Paljud nende seastpüüavad välja tulla oma retseptigasaabuvateks aegadeks.

Ajaliselt rööbiti -1993. aastal- ningteineteisest sõltumatult sõnastasid oma

nägemuse "uuest keskajast" kuulussoome-rootsi filosoof Georg Henzikvon Wright (s 1916) ning nimekasprantsuse ühiskonnakriitik ja majan-

t Kaks ilmekat näidet: G. MaI aur i e, En avant vers le Moyen Age?L'Express, 2. 01.1997, lk 4~7; V. H e i n s, Zurück ins Minelalter? Ein Beiträg zur Globalisieru ng.Universitas. Zeitschrift {Urlnterdisziplinäre Wissenschaft 1997, nr 617, lk 1040-1049.

TAMMtSS

r- 'rlI

I

II

dusteadlane Alain Mine (s 1949).G. H. von Wrighti looming on

vaadeldav kahe suhteliselt sõltumatu

tervikuna (Bertrand Russelli analoog).Ühel pool teda maailmakuulsaks tei-nud tööd modaalloogikast ja LudwigWittgensteinist ning teisel pool eeskättviimastel aastakümnetel valminud kul-

tuuriloolised ja ühiskonnakriitilisedesseed.

Oma käsitluse "uuest keskajast" esitasvon Wright Helsingi ülikoolis 1993.aasta detsembris peetud studia gene-ralia loengus "Viimastest aegadest.Mõttemäng".l Õigupoolest pole see ül-latav. Von Wright on väga varakult ol-nud mõjutatud Spenglerist jaDostojevskist, kahest mõtlejast, kesoluliselt inspireerisid Berdjajevigi töid.Hiljem on lisandunud neile ka "Uuekeskaja'" autor isiklikult, kellest vonWright oma "viimaste aegade" mõtisk-luses otseselt lähtub.2 Teiselt poolt onmaineka filosoofi vümase aastakümne

tööd olnud. pidevalt kantud mure-mõtetest inimkonna tuleviku pärast.Tema esseedes kohtab sageli lauseid lila: "Üks kord inimene kaob maa pealt

ning on põhju,st arvata, et see fäev onlähemal, kUI me arvame." "Uuekeskaja" nägemus kroonib von Wrightihalvaendelisi tulevikuvisioone.

Sealjuures pole soome-rootsi mõtleja

päri pessimisti tiitliga, mida talle vii-mastel aastatel sageli on omistatud.Äärmisel juhul nõustub ta "provot-seeriva pessimisti" nimetusega, omasõnavõttude ja kirjatööde eesmärginanäeb ta oma kaasaegsete tegutsema är-gitamist parema tuleviku nimel.Helsingi ülikoolis peetud 'loengusloetleb ta terve rea asju, mille üle peaksinimkond jõudma kokkuleppele, välti-maks suuremaid katastroofe. "Siia kuu-

luvad: demograafilise plahvatusepiiramine, säästlik ümberkäiminemaakera energiavarudega, keskkonnasaastamisest hoidumine, nagu kaüleüldine demilitariseerimine, hoolit-semine geneetilise mitmekesisuse eestning väljasuremisohus looma- jataimeliikide kaitse" (326).

G. H. von Wright näeb ajalookulgutsüklilisena. Seda tunnistab ta sel-

gesõnaliselt ka ise, nimetades omanägemisviisi "spenglerlikuks" ning vas-randades viimast tänapäeval domineeri-vale lineaarsele ajalookäsitlusele. Taleiab, et "Juba vanadest aegadestpärineb tava käsitleda ajalugu tsüklili-sena, perioodilisena. Kaasaja mõttevii-sile omane lineaarne ajaloomõistmineon olnud pigem erand kui reegel.,,4

Sajandilõpu viimasel kümnendil näibvon Wrighti arvates olevat alanud uusajalootsükkel. "Viimastel aastate mõt-

len üha sagedamini meie ajastu ninglaguneva Rooma impeeriumi vahe-listele sarnasustele" (344), tunnistab ta."Pärast Rooma keisririigi kadumist al-

gas lühikese pausi järel uus õitseaeg.Tollal tärganud ajastut nimetame _üsna eksitavalt - "keskajaks""(345).Järeldus e.i lase ennast oodata: "Seetärkav keskaeg meenutab nii mitmeskiasjas meie oma kaasaega. Neid sar-nasusi tasuks tähele panna" (346).

Nagu Berdjajevigipuhul tasub rõhu-

tada, et keskaeg pole von Wrightileläbinisti negatiivne ajalooperiood.Ühest aastatetagusest esseest leiamenäiteks järgmised read: "Haritud ini-mesed ei räägi enam kristlikust kesk-ajast kui inimvaimu pimedatest aas-tasadadest. Lisaks keskaja kunstileoleme õppinud austama ka selle peri-oodi vaimset kultuuri."l

Tumeda tuleviku peamine põhjus onvon Wrighti arvates "maakera jätkuvintegreerumine teaduslik-tehnilisetsivilisatsiooni raamides" (324). Siitlähtub esmane hädaoht: meie füüsiline

ümbruskond ehk loodus ei pruugi sel,Iiselearengule enam kaua vastu pidada.Von Wright esitab koguni provot-seeriva küsimuse, kas polnud mitte10 000 aasta tagune üleminek viljele-vale eluviisile eksisamm inimkonnaajaloos. .

Von Wright kritiseerib teravalt kaht

üldiste protsesside konkreetset väljen-dust, nendeks on: eraautod ja massitu-rism. Mõlemad on filosoofi arvates

ühed suuremad looduse saastajad jalaastajad. Poliitilises plaanis näeb vonWright lähitulevikus ette tradit-

1 G. H. von W r i g h t; Viimeseistä ajoista. Ajatusleikki. Rmt-s: G.H. von Wright,Ihminen kulttuurin murroksessa. Helsinki, 1996, lk 322-350. (Edaspidi leheküljeviitedtekstis.)

2 Kõigist kolmest nimetatud autorist on von Wright kirjutanud ka eraldi käsitluse, vt:Spengler ja Toynbee. Rmt-s: G. H. von Wright, Minerva öökull. Tallinn, 1996, lk 76-135;Dostojevski. Samas, lk 138-183. Berdjajev. Rmt-s: G. H. von Wright, Ihminen kulttuurinmurroksessa. Lk 302-321.

3 G. H. von W r i g h t, Tiede ja ihmisjärki. Helsinki, 1995, lk 79." G. H. von W r i g h t, Esipuhe. Rmt-s: G. H. von Wright, Ihminen kulttuurin

murroksessa, I.k 9.

156 TAMM

siooniliste rahvusriikide lagunemistning "provintsialiseerumist". Tärkab

lokaaIne natsionalism ning puhkevad"hõimusõjad". Kõige selle tulemusekson "aeglane liikumine kasvava kaose

ning korratu maailma suunas" (343).Viimast kehastab von Wrightile kesk-aeg..

"Viimaste aegade" autor lõpetab op-timistlikult: "usun, et allamäge kulgevtee viib meid tasapisi uude ühiskonda,uute võimaluste ja elutingimustejuurde, millest meil praegu veelpuudub selge arusaam" (348).

Salandilõpu visioonid (2):Alain Mine

Teine sajandilõpu "uue keskaja" kllulu-taja Alain Mine vajab esiteks lühikesttutvustamist. Tegemist on mõjuka ma-jandustegelasega, kes on end arvukate

artiklite ja raamatutega kirjutanudüheks olulisemaks ühiskonnakrütikuksPrantsusmaal. Ta on sündinud 1949.

aastal Pariisis, lõpetanud prestiizikaülikooli Ecole Nonnale d'Admini.stra-

tion (sealt tuleb lõviosa Prantsuse po-liitikuid ja kõrgametnikke), töötanudaastaid erasektoris ning osalenud ak-tiivselt poliitikas. Tuntuks sai ta 1979.aastal, mil ilmus tema ja Simon Norasuurt resonantsi tekitanud raamat"Aruanne ühiskonna informatiseeru-

misest" (Rapport sur l'in(onnatisation

de la societe'). 1980. aastate algusestsaadik on ta regulaarselt esinenudajakirjanduses ning kirjutanud kokkukümmekond esseeraamatut nii Prant-

G. H. von W r i gh t, Humanismi elämänasenteena. Helsinki, 1981, lk 47.

TAMM 157

If?'.' ':- ~~/.

~ ,1kui Euroopa sotsiaalsetest, po-

~';:test kui majanduslikest prob-

~,J.est. Tema eelviimane, 1993.~/ dmunud raamat "Uus keskaeg"\:;,lutori kodumaal elavat vastukajain~>n nüüdseks tõlgitud paljudesse. 1seo

. Mine'i nägemus inimkonnaevikust sarnaneb mitmes olulises

s von Wrighti omale. Kahte auto-b ka ühine lähtekoht - Nikolai

jev. Viimasele kui "uue keskaja"nnustajale viitab Mine kohe

,tu avaleheküljel. Prantsuse pub-jaoks on läheneva ajajärgu võt-isteks korratus. Pilt, mille ta teosehatuses maalib "uuest keskajast",trööstituit. "Uus keskaeg: orga-

itud süsteemide puudumine,guse keskpunkti kadumine,e ja liikuvate piiridega ühendusteine, ettemääramatus, juhuslik-egadus. Uus keskaeg: "hallidede" laienemine ja paljunemineool igasugust kontrolli, kaosestaal kuni maffia ja korruptsiooniõõnestatud jõukate ühiskon-

i. Uus keskaeg: mõistuse kuirintsiibi taandumine juba ammu

ud primitiivsete ja ebausuogiate ees. Uus keskaeg: kriiside,tuste, spasmide tagasi pöördu-meie igapäeva elu taustaks" (10).atu ülejäänud kolmsada lehe-on pühendatud visandatud näge-detailsele lahtikirjutamisele.ainult selle mõnedel joontel.

Eelnenud autoritega võrreldes kuju-tab Mine "vana" keskaega kõige tu-medamates värvides. See on talle

eeskätt segaduste, epideemiate ja rah-vaste rändamise periood. Sel põhjuselon tavatult negatiivne ka "uue keskaja"nägemus. "Uus keskaeg -lagunemise jasegaduste sünonüüm" (203).

Minei üks peamiseid valuküsimusi onSaksamaa mõju laienemine, Suur-Sak-samaa sünd, maailma allutamine Bon-nile. Ta ennustab koguni uue HansaLiidu sündi ning Saksamaa posit-sioonide taastumist Eestis ja Lätis.Probleemiseade pole prantsuse autoriloomingus uus, Saksamaa osatähtsusestEuroopa Liidu arengus ning vajadusestluua Bonni-Pariisi poliitiline kon-föderatsioon on juttu juba tema 1988.aastal ilmunud raamatus "Suur illu-sioon".2

Baltimaadest teeb Mine jutu teisaigi,kui ta näeb väikeriikide esiletõusus

tüüpilist keskaegset nähtust. Ta kirju-tab: "Häguste piiridega impeeriumid,linnriigid, vähemusautonoomiad:veider kaart, millel pole enam midagiühist uusaja loodud mudelitega" (190).

Suuri sarnasusi "uue" ja "vana"keskaja vahel leiab Mine hirmudetasandil. Ta küsib: "kas pärast esimeseaastatuhande lõpu hirme saabub suursegadus ka teise aastatuhande lõpus?"(11). Küsimus jääb õhku nende jaoks,kes teavad, et 1000. aasta hirmud onromantiline väljamõeldis.3 Mine sellestendale probleemi ei tee, ta loendab

terve rea teise aastatuhande lõpu ini-meste hirme, mis sarnanevad tuhande

aasta tagustele: hirm migrantide, vägi-valla, suurte epideemiate (aids) jne ees.

Ainus suurem erinevus keskaja jakaasaja vahel on Minei järgi prae-gusaegne usu puudumine ainujuma-lasse. Kui keskajal tagas Jumal ini-mestele kindlustunde, siis tänapäeval"pöördub Jumal tagasi fanatismi ja ir-ratsionalismi kujul" (214). "Uuel kesk-ajal" pole ainuideoloogiat, nii nagu onkillustunud ühiskond, nii peabkildudest koosnema ka ideoloogia.

Väliamõeldud keskaeg

Ajalugu ähvardab korduda, on kõigieelpool esitletud autorite peaminesõnum. Raske on selle väitega nõustuda- ajaloos pole kordusi. Korduvad loodmöödunud aegadest. Ajaloos pole kakorda, korrastatud on ajaloolase(ajaloofilosoofi) narratiiv oma alguse jalõpu, aluse, öeldise, sihitisega. Ajalooaeg on "füüsiline", "kronoloogiline" aegiseloomustab vaid ajaloost kõnelejat

. M i n C, Le nouveau Moyen Age. [1993], Paris, 1995. (Edaspidi leheküljeviited)

,,~ M i n c, La Grande Illusion. Paris, 1988./.Vt D. M i 10, L'an mil: un probleme d'historiographie moderne. History and Theory,~nr 3,1988, lk 261-281. Vt ka intervjuud G. Dubyga siinsamas ajakirjanumbris.

(kui kasutada Emile Benvenistt:'i erls-tust).

"Uuskeskaeg" on tsükliliseajalootajllväljendus. Igasugune "uus"viitab "vana"tagasipöördumisele. "Keskaeg" onsealjuures vaid mugav metafoor,segadusteaja sünonüüm kollektiivsesajaloornälus; G. H. von Wright tunnis-tab näiteks, et kasutab "keskaja"mõistetväga avaralt ega soovi laskuda eksiteeleviivasse "vana" ja "uue" keskaja detail-sesse võrdlusesse.

Elame pöördelisel ajajärgul, seda onnõus tunnistama iga inimene igal ajape-rioodil. Praegu on selleks väiteks ehkveidi rohkem alust kui näiteks paar-kümmend aastat tagasi. Kuigi söandanka selles kahelda. Väljendada omaebakindlust tuleviku ees ammu möö-

dunud aegadele viidates ei näi olevatmõistlik lähenemine. Keskaeg- renes-sansi väljamõeldis - on liigapikk ningkirev periood sobimaks paralleeliksmeie ebakindlale lähitulevikule. Ent

mõistagi jääb igaühele võimalus kujun-dada oma keskaeg ning täita see omahirmude ja lootuste, unistuste jaõududega.

TAMM 159