Matka Suhhumisse (1887) - Aule

Ajalehes Olevik 1887 järjeloona avaldatud reisikiri eestlase teekonnast Suh-humisse, sealsetest oludest ja eesti väljarändajate saabumisest. Kirjeldustejärgi tundub, et reis ise oli 1884. aasta sügisel, s.t. ajal, mil selles piirkonnastekkisid Linda eesti asundused ja Estonia asundus oli juba kaks aastat ole-mas olnud. Samuti tundub kirjelduste põhjal, et autoriks oli seesama, kesavaldas 1884 sügisel ajalehes Valgus nimetähtede M. N. H. all kaks lühiteadetSuhhumist.

Taga-Kaukaasia: Abhaasia: Suhhumi. Krimm: Feodossija ja Kertš. TeekondKrimmist üle Musta mere Suhhumisse. Suhhumi loodus ja olud, inimesed.Suhhumi eestlased. Linda asundus (põhjalikum kirjeldus). Akapa (Agaapa)asundus. Estonia asundus. Väljarändajad Maardu mõisavallast. Külmtõbi(malaaria). Sipeldi (Tsebelda) mõis. Megreelide (mingreelide) elamine.

Käesolevat kirjutist ja selles sisalduvaid vigu on kritiseerinud Johan Pihlakasoma artiklis „Kirjad Wenemaalt” (1887−1888). Selle peale avaldas „MatkaSuhhumisse” autor omakorda õienduse ajalehes Olevik, millele Johan Pihla-kas vastas (need sõnumid on samuti digiteeritud).

Digiteeris A. Aule, kirjaviis muutmata. Kohati oli tekst halvasti loetav, mis-tõttu on jäänud mõned lüngad.

Olevik (nr. 3), 21. jaanuar 1887, lk. 1−2

Matka Suhhumisse.Reisi juhtumised Mustamere kallastel.

Pikk raudtee sõit oli otsas, Musta mere laened paistsiwad. Süda hüppas rõõ-mu pärast: teine pool wett on ju — Suhhum. Meie olime kahekesi, mina ja ükswäljarändajate saadik, Suhhumisse maad kuulama läkitatud, ja mu seltsilineoli üks Suhhumi linna majaomanik, kes Simferopolis oli käinud, kus minatemaga kokku juhtusin. Sewastopoli sadamas ei olnud meil tarwis kaua ooda-ta, laew oli ju minema hakkamas. Ja kui meie laewa poludil parajad puhke-paigad olime leidnud, hakkaski ta edasi liikuma. Ma panin reisi pauna pääalla, sirutasin jalad wasta poludi serwa ja andsin ennast laewa ja saatusehooleks. Laewa kõikumise […] oli see, et uneingel warsti oma pehme tiiwa mupääle sirutas, mis pääle unenägude jagaja mind üürikese rõõmuga pettis.

Ma näen: Kõrgest Kaukasuse mäe ladwast sõidan ma uhke tõllaga alla, midakaksteistkümmend tarpaani weawad, kõik ainult kuldriistades. Ma ise olenime toredas ülikonnas. Tõld oli nii kena kui iial wõimalik — ja ega see ime eiolnud: ma olin ju üks maawalitseja, üle poole Suhhumi. Loodus ümberringi olinõiduw ilus, lille waip kattis terwet maad ja ulatus kõige kõrgema mägedeladwani, igawest lund ei olnud olemaski. Minu sõit läks nii kiirest, et rattadwilistasiwad ikka mööda mäge alla poole. Warsti hakkas meri paistma. Silma

http://ida.aule.ee/ajalehed/index.html#suhhumist1884-1885

http://ida.aule.ee/ajalehed/index.html#suhhumist1884-1885

http://ida.aule.ee/ajalehed/index.html#pihlakas_kirjadwenemaalt1887

http://ida.aule.ee/ajalehed/index.html#matkasuhhumisse_6iendused1888

Matka Suhhumisse (1887)

2

nähtawalt kadus wahe minu ja mere kalda wahel. Nüüd aga hakkasin makangeste kartma: tarpaanid kihutawad otsekohe merde. Tahtsin ohjadest pin-gutada, aga neid ei olnudgi, pidin kisendama, hääl ei tulnud, püüan wälja hü-pata, jalad ei liigu. Oh õnnetust! Weel üks minut ja ma olen meres. […] olipiin, mis ma tundsin. — Praegu kargawad tarpaanid wette, appi! appi! ap— —Tarpaanid keerasiwad aga kaldal kõrwale ja kange hoog wiis minu merdenõnda mis plärtsus.

Selle pääle teen silmad lahti. Ma ei olnud wee pääle kukkunud, waid wesi mi-nu pääle, suur laene oli üle laewa löönud ja silma pilguks ühe osa reisijaidwee ja wahu sisse matnud. Ma olin nahani märg. — Waheajal oli torm tõus-nud, nõnda et laew nagu […] heljus. Reisijad oliwad peaagu kõik merehaigedja ägasiwad. Üks suurem tomp nähti ühes kihutawat, mis see wõiks olla? Kat-sun käega pää alla — oh tuhat! reisi paun kadunud; külap tema see purjutaja[…] ongi. Ja tõsi, praegu läheb ta minust mööda, pael, millega ma teda õlalkandsin, lööb aga […] Oot, oot! küll sa tagasi tuled! — Tulebki, kargan käepidemesse kinni ja tõmban wälja, aga mis sa temaga teed? Tilgub nagu püha-de sink pajast wõttes.

Siis alles silmitsen seltsimeest, kus see oma weikese wiina ankruga peaksolema, mida ta Krimmist kaasa wõttis? Waatan, seltsimees kummargile wastuseina, hoiab kahe käega ühest konkust kinni ja püüab põlwedega ankrut pi-dada. Ma hüüan teda nimepidi. Ei kuule. Hüüan weel korra ja kolmandama.Siis paneb tähele, pöörab pikkamisi ringi ja hakkab ankrut eel weeretadesnelja käpukile minu poole tulema, kus juures ta iga astumise järele uuesteküüned poludi serwa laua taha pigistab, et tõinepoole musta seina ei saakswisatud.

Hale oli meie reisijaid waadata. Üks oli küürakile, tõine seljakile, kõik oksen-dasiwad ja oigasiwad. Meie hugas oli ka salk soldatisi, keda Kaukasia poolesaadeti. Nende lugu oli kõige kirjum. Oliwad mehekesed kesk laewa laela juh-tunud, kus nad kusagilt ei wõinud kinni hoida, sellepärast jooksiwad nad ajawiiteks tormi, ühest seinast tõise. Komandeerimas ei olnud aga enam wanaTodleben, waid mere kuningas Ahto. Ainult üks Mingreellane nähti kõwapääga olewat. Kui laew kõige kangemine […], siis tegi tema koguni wäikeseidjalutuskäikisi, ajas sääl juures jala õige harki, pani käe puusal ja lükkas omakarwase kübara wiltu.

Mina ja mu seltsiline olime ammugi janus. Tema läks köögist toobi täit tulistwett 5 kopika eest thee tarwis tooma, ma aga ei jõudnud ta tagasi tulekut oo-data, waid otsisin enne külma wee riista üles. See oli kuubuse kujuline plekk[…], nii suur nagu waese mehe wihukoorm. Awaust ei olnud, selle eest aga oliiga nurga pääl raud nisa. Wõtsin ühe suhu ja imesin; wiimaks tuli tilgake su-hu. Selle aja sees aga wintsus laew nõnda, et ma ammastega tema otsas ainultrippusin. — Seltsimehel oli thee wahe ajal walmis saanud. Hakkasime jooma.Mõne minuti pärast aga olime mõlemad rinnuli poludi serwa pääl ja kallisthee. Mitme wiletsuse järele jõudsime wiimaks Kaffasse, ehk nagu Wenelasednimetawad Feodosiasse.


3

Feodosia sadam on sügaw, aga tormide wastu wähe kaitsetud. Linn paistiswähe suurem olewat kui Rakwere. Ta on mäe weeru peale ehitatud, nõnda etmajade read ikka ükstõisest kõrgemal on. Ei olnud aega linna sisse jalutamaminna. Laewamehed ei pidanud tormi wist küllalt kangeks, seadsiwad warstiminekule. Feodosiast on seda weel nimetada, et sääl sadama silla peal pikkrida Wene neidusid oli, kes konnakarpidega kaetud kastikesi müüsiwad, midawahest meiegi maal näha on. Siin wõis 5 kopikuga seda osta, mis Tallinnas 50maksab. — Merel hakkas wana […] jälle. Surmani tüdinenud jõudsime tõiselpäewal Kertshi (sealsed Eestlased ütlewad Kirsh).

Siin seisis laew tormi pärast, mis ikka kangemaks oli läinud, päewa otsa pai-gal.

Olevik (nr. 7), 9. veebruar 1887, lk. 2-3

2

Kertsh on kaunis kena linn. Sadamast pääle hakates läheb esmalt kitsas ma-jade joru paar wersta mööda mere kallast edsai. Uulits on kunstlikult merekalda pääle tehtud: ühelpool majad ja teinepool paari jala kõrgune müür,mille taga mere laened kohisewad. Wiimaks läheb uulitsaid mitmele poole,sest et siin mägede wahe on. Kertshi juures on hää kalapüük. Turul oli kala-kauplejaid nagu weike laat koos.

Järgmisel päewal jätsin selle linna Jumalaga. Laew sõitis kaugemale merepoole, nõnda, et Kaukasi rand, mis Kertshi paistab, silmist kadus. Torm oliwaikinud ja ilm ilusaks läinud. Seltsimees jäi mul Kertshi maha, selepärastolin ma ühe päewa laewa polutil liikumata paigal. Teisel päewal jalutasin malaewas natukese ja leidsin sääl weel 4 wõi 5 Eesti noortmeest, kes hää õnnepääle Suhhumisse matkasiwad. Saime warsti häädeks sõpradeks. Et ilm ilusoli, ronisime ülesse laewa laele ja wahtisime, kas Kaukasi rand paistma hak-kab. Hakkaski wiimaks. Seda pilti, mis ma siin nägin, ei unusta ma wist ela-deski. Otsegu wägew müür seisis Kaukasuse mägestik meie ees ja näitas, na-gu tõuseks ta järsku merest ülesse. Ta säras kõige ilusamates wärwides. Alu-mine jagu paistis roheline, keskmine jagu, kus metsad oliwad, sinas, ja kõigepääl wirwendas igawene lumi. Mere peeglis paistis see määratu müür weelpoole suuremalt, mäe latwade kujud ulatasiwad meie laewani, kujud, midaisesugu kaheharuliste sabadega mere-elajate parwed weel rohkem kaunistasi-wad. Laew sõitis ranna äärt mööda, sellega oli meil wõimalik tundide kaupailutundmise waimustuses laewalael aeleda. Ilma tahtmata weeresiwad mõttedigapäewaste asjade päält luule riiki. Oleks ma salmitaguja olnud, ma oleksinpaksu raamatu täie laulusid luuletanud ja kõik aina Kaukasuse ilust, agakahju, et ma seda ei olnud. Waatasin muidu aupakkumisele sundija, imelikumägestiku pääle ja mõtlesin, kes sääl peaks elutsema. Selle ilusa müüri tagaelab wist Taara ise! Aga ei: Taara ei tule oma külmamaa laste juurest nii kau-gele. Ka teine waimude walitseja pesitab siin wähem, ta wiidab lõunapoolse-


4

mates liiwa lagendikkudes oma aega. Siin elab Allaa ja sõidab oma prohwetisaatusel pilwe wankriga ühest mäeladwast teise.

Weel läks üks päew mööda. Mitmes kohas sai mere pääl kinni peetud, kuskohal rannas mõni alewikene oli. Paatidega toodi uut kraami ja uusi reisijaidjuurde ning wiidi endiseid wähemaks. Korra jäime jälle seisma. Ma mõtlesinsamasuguse puhkepaigakese olewat, aga äkitselt hüüdis üks Eestlane laewalaelt — mina olin sel silmapilgul al — nõnda, et seinad põrusiwad: „Soh-homm!” Ma kahmasin kraamid kaendlasse ja ruttasin laewa laele. Jah, sääl tapaistis, see kuulus kelmide taewas, petiste paradiis, rändajate loodetud raha-auk, aga asunikkude põrgu, Suhum, Sohom, Summ, Somm, Suhuum*!!!

Astusime paati ja olime mõne minuti järele kaldal. (Suhhumis sadamat pole.)Tserkessi suguharude rahwaste, Greeklaste, […laste], Wenelaste, Juutide jaSakslaste hulgas leidsime ka palju suguwendasid kaldal seismast. Sugu-wennad aga ei rõõmustanud meie tuleku üle sugugi. Wastasiwad meie küsi-muste peale lühidelt ja külmalt. Nende näost wõis kurwa ja peaaegu meele-äraheitliku pilgu taga midagi paha saladust aimata. Ma sain ühe wälja-rändajate noormehega kokku, kes mind enese korterisse wiis, kus ma kõigepäält reisi wäsimusest puhkasin.

Teisel päewal silmitsesin linna. Siin kohas on Kaukasuse eesmägede ja merewahel pisut tasast lagendikku, kus pääl linn seisab. Suhum on praegu, mis oliwähemast kahe aasta eest, seda nägu, nagu Jerusalem pärast Juutide Paabe-lisse wangi wiimist, muud kui selle wahega, et wiimasest Jeremias nutulaulusiluuletas, kuna Suhhumi üle palju […st] on kirjutatud. Kus enne kaunis tore-dad majad on seisnud, sääl kurdawad nüüd purustatud müürid Wene-Türgisõja aegse mässajate kurjust. Ainult üks [wiiendik? sest?] kenast linnast onuueste ülesse ehitatud. Mere kaldalt läheb esmalt üks uulitsakene mägedepoole, kus ääres pisikesi Greeklaste poodisi on, nagu Tallinna [weneturul?]Juutide omasi. Siis keerab uulits paremat kätt linna pesasse, kus mõni suurempood leida on ja ka teatud Brilli trahter, kelle [heinakuuris?] isegi Ristir.pühap. lehe jutu järele olla [haige?] olnud; mina aga ei näinud [tema kuuri?]kusagil. Siit edasi minnes jõudsime […] kiriku juurde, mida minu säälolemiseajal sisse õnnistati. Weel natuke kaugemalt käib raudsild üle jõekese, ja linnon otsas. Linnawalitsuse maja on kirikust otse mere poole minna, […] suurtewaremete taga, üks weike putkakene. Soldatite kasarmud on teine pool raud-silda. Uulitsat ei ole kiwidega [prügitud?], waid mere kaldalt weetud liiwaga,kus sees põlwini wõib [sompada?]. Sellepärast ei […] noormehed, keda makaks wõi kolm tükki nägin olewat, mitte kesk tee kohal sõita, waid pikkikünniteesid [tähendajaid?] jalgradasi. [… Halvasti loetav lause. …] Woori-mehe wankri wäledaste wuriseja ratas purustas aga igakord kepikese, kui seetemast walitud tee kohani ulatas. Jalutajaid on uulitsatel wähe, weel wähemwankritega sõitjaid, ainult arwaste sõidab mõni Tserkessi sugu Mingreellaneratsa hobusega noole kiirusel läbi linna. Linnas on kaks purtsajat kaewu, üks[…] trahteri ees ja teine kiriku piatsis. Esimese wesi ei suutnud aga rakete

* Kõik need nimetused on rändajate suus pruugitawad.


5

serwast kõrgemale karata. Liht kaewusi on ka küllalt, millest mõnedest rohiüle on kaswanud, sest et wee winnajad puuduwad.

Wäga kirjud ja […] oliwad mitmetsugu rahwaste ülikonnad läbisegamine nä-ha. Siin […] Türklane, punane tutiga müts pääs ja käed pükste taskus, mida tasellega imelaiaks wenitas, sääl lonkis Greeka wanamoor, just niisamuti riidesnagu wanameeski, aga natuke […disemates]. Tserkessid jalutawadmitmekesti seltsis, kõik oma toredas rahwuslikus ehtes ja sõjariistadega ehi-tatud. Neil on […], olgu ilm külm ehk palaw, pikk willane kuub, seljas keskeltümber keha kroogitud, nagu Eestimaal mõne mamseli moonutused. Wöörihmon hõbe pannaltega ehitatud, rinna ees laiad taskud püssi patrunisi täis, kõhupääl suur nuga hõbe tupes, pikk mõek külle pääl. Mõnel oli karwane mütspääs, mõni palja pääga, juuksed aga nii lühikeseks niidetud, nagu kääridoliwad wõtnud. Kuiwetanud kui surma kujud hulkusiwad Sakslased, seljasmustad […kid] ja kaelas wist kodumaal wiimast korda triigitud walged ma-niskid. Ma mõtlesin, et nemad mõnel ajal ei isamaalist [õlut?] ega santide saiapolnud saanud. Eestlasi oli selleks päewaks ka õige rohkeste linna tulnud,küll Linda, küll Estonia külast. Brilli trahteri taga-tuas istusiwad Maarduwalla wäljarändajate saadikud ja walmistasiwad „natschalnikule” palwe kir-ja.

Suhhum! Suhhum! Kas see on tõeste Suhhum, kuhu ma olen sõitnud? Kas seeon „Walgusest”, „Sakalast”, „Wirulasest” ja Linda seltsi eestseisuse liikmestK. st — kes ise siin olla käinud, — kiidetud kullamaa päälinn? Kas ma olenjuba siin maal, millest mõned kaunis tähtsad rahwamehed oliwad tõendanud,et kui keegi Eestis 5 rubla taskusse pistab, siis wõib ta Krimmis 50, Suhhumisaga 100 rubla senna panna? Nii mõtlesin ma korra uulitsal pisut seisatades.Jah Suhhum on see küll, sest ligema maja nimekirja laua pääl seisis: Сухум-ская городслая школа (Suhhumi linna kool).

Olevik (nr. 10), 2. märts 1887, lk. 2−3

3

Weel selsamal päewal läksin ma ühe noore Eestimehe seltsis Linda külapoole. Tee läks esmalt kaunis pikkamisi mäe külge mööda ülemale, jäi kord-korralt aga järsumaks ja wiimaks pidime korra küüsi jalgadele abiks wõtma.Siis tuli esimene tasandik. Kahar puu seisis üksikult keset lagedat platsikest.Puhkasime. — Säält edasi minnes läks tee uueste ülesse poole. Kui meie jubajälle tubliste ronisime, pragisesiwad korraga põesad kahelpool teed ja sellepääle kostis kohe wali püssi pauk. Ma jäin ehmatades seisma. „… Wõtku needMingreellased!” kirus mu saatja, „häda käes, et lasewad wiimaks oma jahi-himuga inimese maha.” Parema käe pool kõrgustiku pääl märkasin ma tõestekaks […] musta punktikest, kes Mingreeli jahimehed pidiwad olema. Kas olinende pauk saagist mööda läinud, wõi oliwad nad meelega meie pihta sihti-


6

nud, seda ei wõinud ma teada. Hiljem kuulsin küll, et nemad Eestlasi, naguwõeramaa pääletungijaid kangeste wihkawat.

Wiimaks tuli teine tasandik, õige weike paigakene, kus paremat kätt mäe latwkaunis järsku ülesse tõusis ja pahemal pool määratu kuristik aigutas. Teekaldal nirises selge hallikas mäe seest wälja, mida wist juba aasta sadandeeest ümmarguste kiwidega oli ümbert kinni müüritud, nõnda, et wesi weike-sest praukesest sinna alla pandud õõnsa kiwi sisse jooksus, mis alati üle ajas.Ehk küll ilm pilwine oli, siiski seisis ronimise raskuse pärast mul higi otsapääl. Hallikas oli sellepärast minu tarwis taewalik kingitus. Teda nimetadiühe wana piiblilise nimega, aga kas Aabrami, Jakobi wõi Taaweti kaewuks,seda ma enam ei mäleta.

Säält kaugemale käib tee ainult künkast ülesse ja teisest alla. „Kuida siinometi hoostega seista wõib?” küsisin mina. Wastusse asemel näitas mu saatjakäega ette poole. Natukese maa päält ligines meile salk jalakäijaid, kes omawahel mõnda hoost edasi talutasiwad. Nad ütlesiwad endid linna minema,kroonu poolt antawat jahu ära tooma. Hoostel oli igal ühel kaks tühja kottiseljas, paelaga paari seutud, teine rippus teinepool külle pääl. „Nõnda käiaksesiin hoostega ja weetakse nendega kraami,” sain ma nüüd wastuseks.

Sellepääle läks tee tasasemaks ja meie jõudsime Sakslaste külasse. Esimenepere seisis tee ligidal. Talumaja ei olnud weel täitsa walmis. Neljas nurgasoliwad sambad püsti, kus pääl katus seisis. Seinad oliwad hädapärast esiotsahagudest punutud, sest et sitkest maa pinnast tehtud teliskiwid weel walmis eiolnud, waid maja kõrwas päikese palawusega alles põletatud saiwad: nende-ga täitis peremees hiljem oma maja seinasi. Terwe maja suurus oli iga küllepäält ligi kaks sülda: üks kõige suurematest ehitustest Suhhumi mägedes.Ümberringi kaswas Kukuruus (mais). Teinepool teed oli üksik wärske haua-küngas. Noor naine seisis sääl juures püsti ja laulis nutuse häälega Platt-deutschi murdes üht saksakeelelist koraali, kuna pisarad ojana üle tema sisse-wajunud palede weeresiwad. — Warsti keeras üks teeharu Neudorfi külasse,kus pääle Sakslaste ka mõned Eesti perekonnad elasiwad. Linda küla, ehknagu teda linna ametnikkude poolest nimetati, Lindau, tee läks jälle mägemööda ülemale. Kahelpool teed kaswasiwad üksikud puud, millest suuremosa õunapuud oliwad, weel ainult õunu täis, ehk küll siis juba Nowembri kuualgus käes oli. Mul tuli suur himu õunu sööma hakata, aga mu saatja käskisettewaatlik olla, sest õunad olewat just pää külmatõbe sünnitajad. Sellest hoo-limata sõin ma siiski neid niipalju et isu täis sai.

Kui meie ühe kõrgema künka ladwale jõudsime, siis nägin ma jällegi täitsauudispilti. Mitme wersta kauguselt oli maa metsadest lage. Maapind oli agaseda nägu, nagu weepind kangeste keejas katlas, muud kui selle wahega, etsiin iga ülesse kargaja pullike kõrgem oli kui Lubja mägi Wiimse poolsaarelja iga augukene mitu korda sügawam, kui nõgu Rakwere wallimäel. Niisugu-ne muru waip, nagu Eestimaal, ei katnud mitte maad, waid siinne waip olitäitsa isesugune. Mehekõrgused sõnajalad warjasiwad kollast sawi waatajasilmade eest ja oliwad isesuguste okaliste keerdkaswudega, millel punasedmaitsewad marjad külles kaswasiwad, nõnda kokku punutud, et säält hiir egaharakas wõinud läbi pugeda, küll aga karu ja metssiga, kelle paksust nahast


7

ükski okas läbi ei lähe. Tee koha päält ei olnud siis sugugi wõimalik kõrwaleastuda. Pääle sõnajalgade ja okaskaswude ei silmanud ma midagi taimeriigisünnitust. Wiimaks, kui tee ka korra põigiti mööda järsku mäekülge oli läi-nud, nägin ma mõne pisikese, kodumaa „[pikapalemeeste?]” hoonete kujulisehurtsikukese enese ees. See oli Linda wõi Lindau küla.

Esimesel majal, mis ühe Hiidlase omandus öeldi olewat, oliwad ainult seinadwalmis. Kolmandamas elas selleaegne wallawanem. Selle ukse ees maas sei-sis päratu suur pudel, rohilist wedelikku täis. Minu seltsiline wõttis pudeli kät-te ja hakkas säält seest jooma, mida ta märksalt wähendas. Siis pakkus kaminule, sest sääl sees olewat „kiinin”, külmatõwe wastane, mida igatahesSuhhumi politsei poolt asujatele ilma hinnata antawat. Küll oli kiinin kauniskibe, aga ma jõin seda siiski hää korra. Minu joomine ei olnud weel lõpeta-tudki, kui korraga maja tagant üks Eesti perenaine wälja salkas, ja mindpehmes Taga-Wiljandi murdes õletama hakkas, et ma puhas kiinina ära-joowat ja nende wasika jauks, kes kangeste külmatõbe kannatawat, midagiüle ei jätwat.

Õhtu oli waheajal kätte tulnud, ei jõudnud enam küla majasi ligemalt silmit-seda. Sain aga ühes öökorterit ja puhkasin teiseks päewaks walmis, sest etmägede ronimine mind armetumalt oli wäsitanud. Kui mul esimene uinatusmööda oli, ärkasin kange külma sunnil ülesse. Majal paistis iga palgi waheltwalge, lage ja põrandat ei olnud olemaski, sellepärast pääsis külm igalt pooltsisse. Kust siin soojal maal aga nii kange külm tuli, ei wõinud ma aru saada.Pärastpoole räägiti mulle, ja nägin ka ise, et säälseis rannamaades tuul päe-wal mere poolt ja ööse lume mägede poolt puhub, mis ööse õhu arutu kül-maks muudab, — asi, mis ka üks külmatõbe alustaja on.

Olevik (nr. 15), 4. aprill 1887, lk. 2−3

4

Enne päikese tõusu sammusin ma Linda küla wahel teed mööda mäe külgesija kuristikkude kaldaid edasi. Õhk oli waikne, nõnda et ükski sõnajala egakukuruusi leht ei liikunud. Orgudest tõusis paks udu ülesse ja mägede lat-wade ümber oliwad suured […] tombud kogunud, nagu Siinai mäel käskudeandmise ajal. Mitu külaeite uskusiwad ka kindlaste, et see tõesti suits olla,mis kihwtisest maapinnast pidada tõusma.

Linda külas nägin ma umbes 10 maja. Mõned oliwad Greeklaste ehitatud, keskülmatõbe sunnil uueste oliwad pidanud wälja rändama, mõned ka Eestlasteendi tehtud. Üks Krimmist läinud mees oli hakanud omale kaunis toredat jaruumikat maja ehitama, õnnetuseks oli tal aga raha enne lõpenud kui töö.Wanad majad oliwad lepa palkidest, uued aga sinarist. Sinaride kohta teadsi-wad mõned rääkida, et need paari aastaga täitsa ära mädaneda. Sellepärastoli mõni ka palkide asemel sinari roikaid pruukinud, sest et need kohe läbi


8

ära kuiwawad ja nõnda pisut kauem wastu peawad. Küla ei olnud mitte reas,nagu Wene külad, waid üks pere siin, teine sääl. Wallawanem lubas edaspidiselle eest muretseda, et majad ritta saaksiwad ehitatud. See ei annaks agakülale sugugi ilusamat nägu, sest siis oleks mõni maja […] jalga kõrgemal kuiteine.

Iga maja järel oli umbes wakamaa osa põldu, kus kukurus kaswis. Ülepää oliigale perele karja- ja metsamaaga kokku kolm tessatini maad antud. Lindakülas öeldi enam kui saja perekonna tarwis maad olewat.

Säälsest põlluharimise wiisist on nimetada, et põldu adraga ei künnetagi. Seetarwitaks sääl, nagu ka Krimmis, maa kõwaduse pärast palju tööjõudu, selle-pärast teewad nad seda lihtsalt: raiuwad kirwega maa sisse augu, panewadkukuruusi iwa sisse ja mätta pääle tagasi. Üks peremees rääkis, kuida temakewadel oma põldu seemendanud: wõtnud maa-kirwe kätte, pannud wilja-seemne westi tasku ja teinud paari tunniga niipalju wilja maha, et ta omaleaasta leiwa lootis saawat.(!) Sellel wõib ka oma jagu tõtt juures olla, sest igakukurusi kõrre otsas kaswab enam kui wiissada iwa. Pääle kukurusi kaswa-wad sääl weel türgioad ja kõrwitsad, muud wilja aga mitte mingisugust. Osalton selle juures kange palawus, osalt liig sawine maa süüdlane. Säälne päris-rahwas tarwitab oma elamiseks ainult kukurusi: Mingreellased sööwad kolm-kord päewaks kukurusi putru ja muud midagi. Imelik, kuida see rahwas, kesmuidu Europa kombete wastu wõitleb, omale uue toiduse on wõtnud, sest,nagu teada, on kukurus esmalt Ameerikast toodud, nüüd aga mitmete Kau-kasi rahwaste ainsaks toiduhallikaks saanud. Ehk mis nad küll enne sõiwad?Nõnda samuti on küsitaw, kuida Eestlased ainult kukurusi leiwaga wõiwadelada. Kukurusi ära müüa ja rukkid osta ei lähe ka korda, sest et esimene liigodaw, teine kaunis kallis on. Sellepärast on ka need asunikud, kelle elu paaraastat säälse kliima wastu on jõudnud panna, nii ära kuiwanud, et kas wõipista tuli otsa.

Kogu suwe aja ei ole säälsetel peremeestel muud tööd, kui oma põldusi karu-de ja metssigade wastu kaitseda, kes ööpimedusel kukurusile külaliseks kipu-wad, ja kui see neil korda läheb, wahest ühe ööga põllumehe wiljasaagi lootu-se tühjaks teewad. Mõnigi mesikäpp olla aga selle eest oma liha nälginud asu-nikkudele toiduks pidanud jätma, samuti ka mõni must metskult, sest kohali-ku walitsuse poolt antud igale peremehele tubli tagant laetaw püss.

Linda küla hurtsikute juurest keerab tee mööda mäe selge pahemat kätt ära.Kummalgi pool mäe keeru pääl on asunikkude maa jaud, pahemal pool kau-nis tasased, paremal pool aga wäga wiltused. Uutele pääletulijatele lubasiwad„maakuulajad” parema käe poolt jagusi anda, pahema käe poolt ainult siis kuineile hästi maksetakse. Kõik need maksjad jätsiwad aga oma jaud puutumataja matkasiwad Suhhumist wälja, kui nad säälset olu oliwad tundma saanud,ning nõnda müüsiwad „maakuulajad” mõnda kohta mitu korda: nõndanime-tatud „Thomsoni krunti” ostis sel korral enne räägitud Linda seltsi eestseisuseliikme K. poeg, nagu ta ise mulle ütles, kümne rublaga enesele, ja mõnedteadsiwad ütelda, et see koht juba wiiet korda kaubeldud saanud. Aga kastemagi sääl praegu elab, ei tahaks ma küll uskuda.


9

Sellesama mäe seljandiku pääl on ilus ringi waadata, iseäranis õhtutel. Taga-pool tõuseb enam kui kümne wersta laiuse oru taga, mille põhjas Mingreel-laste külad nagu kitse karjad paistawad, kõrge, igawese lumega kroonitudmäe sein ülesse. Teine pool paistab mäelatwade wahelt tükikene mere peeglit.Eha kuma, sinine taewas — kõik on nii nõiduw ilus, et muud kui istu maha jaluuleta. Ma panen imeks, et keegi weel mõnd Suhhumi […] kannelt ei ole il-muda lasknud: wist on selle juures trükkijad süüdlased.

Edasi minnes jõuame wiimaks Linda küla metsa. On kaunis hää mets, saabaga hirmsaste häwitatud. Iga uus pääle tulija läheb esmalt metsa ja raiub omamaja täie palka maha. Ta jätab aga maja ehitamata, palgid on lühikese ajagakoore all seistes pehastanud, ning teine tulija raiub uued, mis aga niisamutiraisku lähewad. — Metsa ääres tee kaldal on üks wana põline tamm, nii jäme,et neli meest korraga tema ümbert kinni wõttes waewalt üksteise käsi puudu-tawad. Kui keegi wõeras Linda küla meeste käest nende metsa olekut küsis,siis sai ta wastuseks: „Puud on nii jämedad, et neli meest sülitse ei ulata ühegiümbert kinni wõtta.” Teised puud aga ei olnud sarnased. Need on enamistesinarid, aga ka lepad, tammed ja üht seltsi punakad puud, millede nime mateada ei saanud. Teised seltsid on haruldased. Palkisi on aga raske leida, sestkõik on kaharad ja okslised.

Kaugemal öeldi weel üks küla Agaapa olema, mis Linda küla külge arwa-tawat, sinna ma ei läinudki, üteldi säälne tee waewalisem olewat kui taewatee. Ma pöörasin säält ümber ja hakkasin linna tagasi tulema. Enne Lindaküla perede juurde jõudmist tuli mulle arutu parw kitsesi wastu, arwasin neidpääle kümnetuhande olewat. Pidin neile teed andma, sest muidu oleksin jalgujäänud. Karja järele sammusiwad neli-wiis Greeklast oma tulitanud närusewattidega, kõiki elumaja tarwitusi, nagu: telgi tekkisi, püssisi, kirweid, too-pisi, padasi jne. kaasas kandes. Need on päris nomaadid, hulguwad niisamutinagu isa Aabram. Niisuguseid karjaseid on Suhhumi mägedes külallt, öösetiwilkus nende õitse tulesi iga mäe päält. Linda maa pääle tohtisiwad nad sel-lepärast tulla, et wallawanem nende käest iga kitse päält 5 kop. olla wõtnud,nagu mõned tõendada teadsiwad.

Õhtu, kui linna poole läksin, tibistas pisut wihma. Tee läks ime libedaks. Piib-lilise nimega kaewu ligidal libisesin ma paar sada sammu edasi. Sellest sõi-dust ei olnud mul aga kasu, sest müts jäi ülesse ühe põesa okastesse maha,mida ma suure waewaga ära tõin, ning siis ei libisenud ma enam nii hästi.

Olevik (nr. 19), 4. mai 1887, lk. 2−3

5

Enam kui nädala päewad elasin ma juba Suhhumi linnas. Iga Eestlase käest,kellega ma kokku juhtusin, pärisin ma karwapealt säälse maa olekut. Wastu-sed, mida ma sain, oliwad aga wäga mitmelised. Estoniaküla mehed ei rääki-


10

nud mitte palju, waid püüdsiwad kohe teist juttu teha, siisgi oliwad need mõ-nedki sõnad enam kiituse kui laituse nägu. Linda mehed oleksiwad aga terwepäewa Suhhumi häädustest wõinud puhuda, ja jutt ei oleks weelgi otsa saa-nud. Tähele panna on üks nendest, kes ütles: „Suhhumis tuleb rikkus kallalenagu luupainaja!” Kõik need kiitused ei wõinud ometi asja tõsist lugu minueest warjata. Ma sain warsti selle otsuse pääle: Need, kes mõne aja eest seietulnud, on nii waeseks ja põduraks jäänud, et nad enam ära minna ei jäksa,sellepärast kiidawad nad siinset olekut uutele pääletulijatele, et need paikapidama jääksiwad, suurema seltsiga arwawad nad elukorra hõlbsama olewat.— Ma panen imeks, kuda terwe mõistusega inimesed kõiki neid lorisiwõisiwad tõeks pidada, ja weel siis, kui asi juba oma silmaga näha oli. Mõnedkaunis jõukad mehed purjutasiwad linna kõrtsides, et siis, kui endine kopikasotsas, mägedesse minna ja waadata, kuda kõige hõlbsamine warandust wõibkokku panna.

Ühe päewa tee Suhhumi linnast eemal on ühe Sakslase päralt olew Sipeldimõis. Sinna oli rentnikkusi tarwis. Rändajatele, kes seda paika waatamaminna soowisiwad, anti linna politseist kaks soldatit teejuhiks, kellest üksrändajate ees ja teine taga käis. Sarnasel kombel wiidi rändajaid ka „Shamiliorgu” waatama, et, kellel tahtmine, ka sinna wõiks asuda. Kui säälse tee päälkeegi rändaja ära on wäsinud ja maha istunud, siis pidanud eelkäija soldatteisi paigal, kuna järeltulija soldat wäsinut edasi minema sundinud. Nõndarääkisiwad mulle kaks asunikku, kes ise sääl oliwad käinud ja selle jutugatuliwad meil Siberi wangi teekonnad meelde. Ma tahtsin ka Shamili orguwaatama minna, aga miks ma minemata jäin, selle leiab lugija mu reisikirjalõpetusest. Sipeldi Sakslane ei saanudki omale rentnikkusi, ehk sääl kül pal-jugi waatamas käisiwad: tema kauba tingimised oliwad imelikud. Rentnikku-de maa oleks saanud õunapuid täis istutatud, nõnda et kaks sülda maad ühestpuust teise oleks olnud. Puude wahel oleksiwad rentnikud wõinud kukurusikaswatada, ja mõne aasta pärast, kui puud oleksiwad maa ära warjanud, siisoleks ta rentnikud ära ajanud. Tema käis sellega kaugelt oma Balti sugu-wendadest üle.

Ühel päewal anti Eestlastele jälle kroonu poolt jahu. Kotid panti mereääresttrahteri aita, kust neid wallawanem wälja jagas. Wäljaspool kottide ümber olikord walgeid tollipikkuseid tõukusi, sees jahude hulgas ei olnud neid nii pal-ju, aga siiski sai neid, kui koti täis ära oli sõelutud, umbes poole sõela keretäit. Inimesed wõtsiwad seda ometi tänuga wastu.

Räägin ka korraks Suhhumi külmasttõwest, mida ehk mõni lugija ju põnewu-sega ootab. Säälne „hall” on oma Eestimaa õest mitukorda tugewam. Keda takord on tabanud, see ei pääse enne kui teises ilmas, olgu kül, et kiinina abigatalwel teda paariks kuuks eemale wõib ajada. Iselugu siis, kui haige põhjapoole rändab. Jaani- ja lõikusekuus olnud iga Eestlane haige ja pääle [2…]olewat ära surnud. Külmtõbi ehk hallisõitmine on umbes järgmine. Kõige es-malt hakkab pää walutama ja siis jääb kõht niisuguseks, nagu oleks iga toitelaw hõbe olewat. Mõne päewa pärast tuleb „sõitmine”. Häkitselt, kui inimenemidagi iseäralikku ei märka, kaub korraga kõik ta jõud soontest, wahest niikähku, et ta enam kuhugi kõrwale ei jõua ronida, ta tunneb kanget külma ja


11

wäriseb nõnda, et ta wahest aina maast ülesse kargab. Tunni ajaga ehk mõni-kord rutemalt läheb see hoog üle. Esmalt käib „halli sõitmine” mitme päewatagant, wiimaks igapäew, ja kui keegi wäga nõrgaks on jäänud, paar kordapäewas. Sagedaste toob külmtõbi enesega weel muid haigusi, nagu paistetusi,paisteid jne. Kellel juba need haigused külles oliwad, neile enam ilma hinnatarohtu ei antud, arwati wist warsti surewat. Esimest kord nägin ma halli sõit-mist ühest Wenelasest. Ta oli Brille trahteris pingi pääl, paar tuttawat hoidsi-wad teda pääst ja jalust kinni, et ta maha ei kargaks. Haige wehkis käega ristiette ja hoidas palweid, aga „hall” ei hoolinud ristist ega palwetest. Lapsed eikannata külmatõbe sugugi. Õige weikesed surewad juba ta eeshaigustesse,pisut suuremad aga esimesesse „sõitmisesse” ehk pea selle järele.

Mõne päewa pärast oli Suhhumi linna Eestlaste hulgas iseäraline liikumine:Maardu walla wäljarändajad olla juba teel Suhhumi poole, nad olewat seieendi saadik hra K.le kirjutanud. Sellest rändajate seltskonnast olgu enne pisutnimetatud. Maardus sai mõisa poolt hulk peremehi kohtade päält […] tehtud.Need kuulatasiwad omale uusi asupaikasi ja saatsiwad Maardu Rannawallakoolmeistri hra K. mõne saja rublaga nõndanimetatud Summimaale, et seenendele säält tõsiseid sõnumeid toimetaks. Koolmeister hra K. oli ka Maardupasuna koori juhataja, kelle mängijad enamast säältsama walla noored me-hed oliwad. Pasunate ostmiseks oli pääle kakssada rubla laenatud, mis alleswõlgu oli. Hra K. kirjutanud aga Suhhumist wäga puuduliselt ja lühidalt, eiolla aru wõidud saada, kas ta kiitnud wõi laitnud, käskinud siiski inimesi tu-lema hakata. Saadetud weel ka teine saadik, rätsep L. See olla nii häid sõnu-meid saatnud, et tema kirjade järele Aadama aegne paradiis Suhhumi kõr-wast tühi asi olnud. Hra K. ja hra L. kirjutanud siis seltsis, et Suhhumi nat-shalnik Maardu pasuna koori Suhhumisse soowiwat, kus ta igale mängume-hele walmis haritud põllud andwat, neile majad ehitada laskwat jne. Sellepääle olnud Maardus rõõm suur ja rändamine kohe käsil.

Ühel päewal kogus Suhhumis palju rahwast sadamat tähendaja sillakesejuurde mere ääres kokku. Aurulaew paistis mere pääl. Teiste hulgas seisiwadkaldal ka hrad R. ja L. Nende ootamine oli aga asjata, sest selle korraga ei tul-nud weel Maardu rahwast. Nädal läks mööda. Hra K. üüris oodetawa Maardurahwa tarwis kaks weikest maja mäe jalal, hra L. ühe suure raudsilla ligidal.Kui jälle laewa tuleku päew oli, tormasiwad inimesed mere äärde. Seekordtuliwad oodatud. Neid oli pääle saja hinge. Mitmele ja mitmele korrale tõiwadpaadimehed rändajaid kaldale. Ka hra K. ja L. oliwad endile paadi palganudja wõtsiwad nende käest à 10 kop., keda nad tõiwad, kuna Greeklased 5 kop.leppisiwad. Uued tulijad kogusiwad hra K. üüritud majade wahekohta murupääle kokku ja hakkasiwad pääle tee wäsimust esimest korda hästi sööma janapsu pruukijad mehed ka porujommi maitsema. Saadikud hrad K. ja L. sam-musiwad istujate wahel ja ei jõudnud küllalt igaühe küsimuste pääle wastustanda. Ma ei tahtnud seda seltskonda silmitseda, läksin linnast wälja, otse mä-gedesse ülesse.

Paari saja jala kõrgusel tuli mulle paar härgi wastu, kes suurt wankert kriidikoormaga järele wedasiwad, ehk õigem öeldud, wastu hoidsiwad, et see isetuhat nelja jooksu ei hakanud. Nende juhataja Mingreellane sammus hoole-


12

tumalt järele, ei nähtud sugugi kartwat, et härjad wankri päälesurumise sun-nil järsust teest kukerpalli alla läheksiwad. Härjad oliwad tõeste mõistlikudloomad. All orus läksiwad niisama pikkamisi edasi. Ma waatasin neid natu-kene aega järele ja jäin mõttesse. Minu arust oliwad need härjad ainsad otse-kohesed ja rahulised Suhhumi elanikud. Waatame järele. Linna ametnikkudenägudest wõis lugeda, et nad igatsusega seda tundi ootasiwad, kus neid teisepaika saaks nimetatud, asunikkude nägude pääl walitses meeleäraheitminepetetud lootuste ja elu kibeduste pärat, ja pärisrahwa silmes wälkus wihatulipääletungijate wastu. Lõppeks oliwadki härjad ainsad otsekohesed näud, kesjuba selle ajaga, kui ma mõttes seisatasin, lähemate müüri waremete warjuoliwad kadunud. Muid loomasi ei sääl nii mõistlikuks arwata. Nimelt koeradon hoopis totrad. Nad on ilma peremeesteta, uitawad linnas ümber ja ei lasemillasgi oma haukumise häält kuulda. Puhtust Suhhumist ei leita!

Olevik (nr. 32), 3. august 1887, lk. 3

6

Mäe pääl, mis mitte liig kõrge ei ole, oli ka müüri waremeid ja puumajadeasemeid, mis tunnistust andsiwad, et üks osakene linna siin oli seisnud, misaga kõige esite mässajate ohwriks langes, sest et Abhaaslased siit poolt linnapääle tuliwad. Ma sammusin üle lagendiku. Ka ühest weikesest padrikust läbiminnes jõudsin mäe teisele poole serwale. Siin oli mäe sein weel järsum, kuilinna pool. Kitsas jalgtee läks mööda mäekülge edasi. Ühes kohas oli kaharpuu ülewalt poolt tee pääle langenud, aga ta kaswas siiski. Üle selle tüwe ro-nides kohkusin ma pisut. Paari jala kõrgune kord konta kattis umbes kümnesammu pikkuselt teed. Ma ei südaldanud waadata, kas need inimeste wõiloomade omad oliwad. Järgmisel päewal käisiwad mõned Eestlaste lapsedsäälsamas ja tõiwad hulga püssikuulisid, mida nad nende kontide lähekorrastütlesid olewat noppinud.

Ühe kõrgema koha päält waatasin ma juhtumise kombel linna poole. uutesttulijatest oliwad ka mõned mehed hakanud mäge mööda ülesse ronima. Kõi-gile ei olnud see töö aga passinud, mitu taati oliwad ju umbes saja jala kõrgu-sel maha istunud.

Mõtlesin alla orgu minna, lootes, et säält õuna ja pähklapuid leida. Olin kajuba tüki teed alamale läinud, aga see oli hulk aega wõtnud. Puud oliwad oka-liste keerdkaswudega nõnda kokku kaswanud, et läbipääsemise kohta hoole-ga pidi otsima ja mõnes kohas wäätisi nuaga katki lõikama. Päike oli jubalooja minemas. Hakkasin sellepärast jälle ülemale püüdma. Kui ma ülessejõudsin, oli ju päris pime. Waremete juurest läbi minnes waatan ma korrakõrwale. Umbes paarsada põlewat silma nägin ma enese poole wahtiwat.Hirm andis jalgadele tiiwad: mõne silmapilguga olin ma linna pool mäe jalal.Selle pääle kuulsin mäelt weidrat kisa. Ma tundsin seda häält: see oli shaa-kalite hulgumine, mis iga ööse magajate und Suhhumi linnas rikub.


13

Teisel hommikul läks suur rändajate seltskond Linda küla poole. Kõik nen-dest ei olnud enam endises rõõmsas tujus, oliwad mõnede käest õhtul kahtlasijuttusi kuulnud ja jäiwad ka mõne enese nähtuse juures kartma. Hiljem olijuttu kuulda, et mitu meest nõuks olla wõtnud hra K.t siis oksa tõmmata, kuiasupaigad mägedes mitte niisugused ei olewat, kui tema kirjutanud. Niisugu-sed mõtted ei ole Suhhumis uued asjad. Kui hra K. ja mõned teised esimestkorda Eestlase Samarast Suhhumisse toimetanud ja neid piiblilise nimegakaewu juurde asutada tahtnud, siis pidatud neid ka tänupalgaks ülesse poo-dama, mis aga tegemata jäänud, sest et nad praeguse Estonia küla kohtamaad saanud.

Ma läksin uudise himu pärast ka rändajate kaasa. Raudsilla juures tuli hra K.ja wallawanem hra R. meile wastu. Wallawanem seletas inimestele selge sõ-naga, et täna wõimalik ei ole Linda külasse minna, sest ülema kohtu poolestolewat temale käsk antud, mitte üht rändajat Lindasse tulla lubada: rändajatelapsed põdeda mõned kaelahaigust ja nõnda wõida haigus ka mägede elanik-kude juurde wiidud saada, kus seda ei olewat. Inimeste hulgas tõusis nurin.Mõned soowisiwad kuuldawalt, et hrad K. jr R. silla päält jõkke saaksiwadwisatud. Teised seletasiwad, et siis politsei kaela wõiks tulla ja Lindasse pää-semisest ei tuleks ikka midagi. Rändajad pöörasiwad linna poole tagasi. Minapidin ka tagasi tulema, sääl hüüdis hra R. mind Saksakeeles: „Sie können jadoch kommen, wir haben nicht die Wahrheit gesprochen!” Sellest arwasinma, et inimeste pahameel hra R.l teada oli. Õhta eel oliwad mõned mehedsiiski Linda külas käinud.

Inimeste pahameel läks weel suuremaks, kui nad kuulda saiwad, et muusi-kantidele sugugi paremaid asupaikasi ei antawat kui teistelegi, et walmis ha-ritud põllud ja kroonu ehitatud majad hra K. luuletus olewat. Ka oli teadasaadud, et tema rändajate käest mitukord kõrgemat üüri wõtta, kui ise maks-ta. Sel põhjusel jäeti üks hra K. üüritud maja tühjaks ja inimesed läksiwadesiotsa mereäärse trahterisse korterisse. Üüri pidi nüüd tühja maja eest mak-setud saama, mis meie wäljaüürijal juba raskeks hakkas jääma, sest et kodu-maalt toodud sajad lõpekorral oliwad, nagu ta ise pärast tähendas.

Nimetatud kahe maja wahe kohas oli weel üks kolmas pisikene. Umbes kaks-kümmend noortmeest wõtsiwad selles korterit, nende hulgas ka mina, ehksääl küll waewalt kõigile põrandal magamise ruumi oli, aga suure seltsiga olihra K. kõrge üür kergem maksta. Seltskond walitses mind omale leemekeet-jaks. Mulle anti raha ja saadeti poodidest leeme tarwitusi tooma. OstsinGreeklase poest mõne naela kartulid, millest ma enam ei mäleta, kas 4 wõi5 kopikat naelast andsin. Õunu oleks küll enam kui poole osa odawamaltsaanud, aga kästud oli kardulid tuua. Mingreellase poest wõtsin mõne kümnekopika eest tangu, sibulaid, makaroonisi, pipart, soola jne., aga liha pidinpiaaegu unustama. Wõtsin seda ka wiimasest poest ja wantsisin siis omakandekoormaga endi hurtsiku poole, kus ees õue pääl harkide otsas teistelõnne ja õnnetuse järele wesi juba kahe plekk ämbriga kees. Õnnetust oli neilolnud, et ämber kaewu põhja wajunud, kus pääle kaks sülda wet sees oli, õn-ne aga, et nad säält pika koogitsemise järele ühe asemel kaks oliwad leidnud.Leitud ämbril oli weel ennemuistist tahma külles, mis tunnistust andis, et te-


14

maga omal ajal ka oli keedetud saanud. Selle aja sees, kui ma leent liigutasin,tõusin ma auu poolest üks kraad kõrgemale. Seltskond walis mind oma kirju-tajaks. See sündis nii. Mõnel noorelmehel oli harinenud wiis inetumaid tem-pusi teha ja rumalaste rääkida. Kõik ei tahtnud seda aga kannatada. Pikawaidlemise järele waliti president, kohtumehed, wolimehed, peksumeister jakirjatoimetaja, kelleks mina sain. Nende eestseisuse liikmete hooleks antuausa korra järele walwamine. Pääle sööma — söögi ajal olin ma liha osademääraja — sai trahwi seadus kirjutatud, millest ma weel mõne paragrahwimäletan, nagu: kurja wanduja sai kuus hoopi, suure rumala sõna ütleja kakuus ja weikese rumala sõna ütleja kolm hoopi. Söögi ajal tehtud süüta olipoole suurem trahw. Peksumeistrile jäi luba päewas kolm korda seadusewastu eksida, mis temale palga eest oli. (!!) Seaduse alla kirjutasiwad eestsei-suse liikmed oma nimed ja see leht sai ahju rinna külge kliisterdatud, kus tawististe praegu on, sest et meie äratulemise järele tuba tühjaks jäi. Esimene,kes seaduse walidust tunda sai, oli Linda seltsi eestseisuse liikme hra K. poeg.Kui peksumeister parajalt tööl oli ja wolimehed süüdlast kinni hoidsiwad, tu-letas president nurgast meelde, et waja oleks isa nüüd, kes inimesi Suhhumis-se ahwatlenud, poja kätte maksta. Ja tehti nii. Poeg sai isa eest weel lugema-ta. Nuhtluse korrad kirjutasin ma protokolli lehe pääle, mida ma kui Suhhumimälestust alles hoian.

Õhta olime weel kaua ülewal. Üks noormees K. T. Nihatust, ühe kohaomani-ku poeg, rääkis meile Suhhumi waewadest õige tõsiseid lugusi. Ta ise oli kaüsna kimbus: sõitis ühte lugu „halli”, oli kaua aega ilma teenistuseta olnud,Rostowis wiimase raha kopika ära kulutanud ja alles paari päewa eest „mäekoolis” (горская школа*) põranda pühkija ametit pidanud. Kodumaale mi-neku ütles ta enesel kahe asja pärast wõimata olewat, esiteks, et isa reisirahaei saatwat, teiseks, et minna ei julgeda: olewat wäga suurelisel kombel kodustära tulnud. Mul oli ta pärast hale meel ja ma hakkasin teda auusaks inime-seks pidama, mida ma nii kaua arwasin, kui hiljem ise kodumaale jõudsin.Sääl leidsin aga kirja eest, kus sees K. T. mind enese juures ütles suremashaige olewat ja minu sugulaste käest paarkümmend rubla palus, et mindterwisele aidata, sest minu raha olla otsa saanud. Õnne kombel oli aga rahaweel saatmata.

Olevik (nr. 34), 17. august 1887, lk. 2−3

7

Wiimaks walisime igaüks palja põranda pääl palja paiga ja heitsime puhka-ma. Minu paik oli kaunis lühikene, ei saanud ennast sugugi sirgeks ajada.Seadsin ennast küll igate pidi, aga ükski asi ei aidanud. Hommiku poolt ööd

* mitte городская школа, nagu teises päätükis trükiwea läbi juhtunud.


15

sain ma rohkem ruumi, sest et ma magades mõlemad jalad seinast läbi olinsirutanud. See ei olnud kangelase töö: sein oli hagudest punutud ja sawi jalubjaga üle määritud.

Kui ma hra L. maja üürilisi waatama läksin, oli neil metssigadest jutt käsil.Hra L. andis ühele rikkale Aigna saare mehele nõu sigade püüdjaks hakata,see olla tasutooja amet. Aigna mees himustas ju enne kodumaale tagasi sõita,nüüd nähti teda aga seda uut nõu proowida tahtwat. Hra L. arwas, et järgmi-sel wiisil kõige hõlpsamine muste kultisi kätte saab: Sääl kohal, kus sigu nä-hakse, kindla püstaiaga üks tükk maad sisse piirata ja ühte kohta aiale auksisse jätta, sinna aga mitte wärawat hingedega ette käima panna, waid naguhiire lõksu kaant aia augu kohta ülesse seada, et kui siga aeda tuleb ja jalagawibupuu külge puudutab, wäraw siis ise ette kukub. Aia sisse mulgu allaarwas ta hääks natuke kukuruusi külwata ja wäljaspoole mulku kaks aia arumäe ladwani ehitada, et need nagu nooda pärasse tuleksiwad. Kui siga aiason, siis lubas ta ise appi tulla teda kinni wõtma, et waja poleks püssiga lasta.Umbsest sea nahast saab hää wiina ankur ja püssi kuul teeks prundi augukülle pääle, kuna kõrtsmik seda alla soowib. Wist ei läinud aga sigade püüd-mine loodetud ladusal kombel, sest poole aasta pärast tuli Aigna mees Eesti-maale.

Weel mõne päewa rändasin ma Suhhumi ümberkaudsetes mägedes ringi.Korra pidasin ma jälle ühes Linda küla hurtsikus öökorterit, mille peremeesKuusalust tulnud ja tulles mitu ringi läbi terwe Euroopa Wenemaa sõitnud oli,sest et ta Suhhumi teed pole teadnud ega Wenekeelt osanud. Pääle minupuhkasiwad sel korral hurtsiku põrandal mitu sisserännanud noortmeest jaüks hra J. Ambla kihelkonnast, kes kodumaal kusagil kõrtsi pidanud ja ühenooremehe eest kohut käima hakanud, kes hakenrihteri kohtus hirmsal wiisililma süüta peksa saanud. Ta kulutanud aga kohut käies kõik oma waranduseära, ilma et protsess lõpenud oleks ja langenud wastaste tagakiusamise alla.Sääl saatnud temale Krimmist Tarhani koolmeister palju tuntud hra —kp—umbes 33 rubla raha ja soowituse kirja Suhhumisse rännata, mille järele ta kateinud. Suhhumisse jõudes saanud ta kohe „saadikutega” tuttawaks, kes tedaselle eest söötsiwad, et ta oma hääd kõne andi uute rändajate Suhhumisejäämise meelitamiseks tarwitas. Ta sõitis aga kaks korda päewas „halli” japiht ja kukal oli tal kangeste paistetanud ja must nagu paja põhi. Rohtu ei an-tud temale enam ilma rahata. Ülemal räägitud öökorteri pidamise korral os-kas ta imeilusaid jutukujutusi Suhhumi häädustest awaldada, wiitis sellegapoole ööd ära ja wõitis kõik kuulajad peale minu ja hurtsiku peremehe enesenõusse. Waewalt olime meie uinunud, kui ma läbi une märkasin, et õled minual kahisesiwad. Selle järele tuliwad nii tugewad mütsud, nagu oleks täisole-waid wiljakottisi laest maha loobitud. Meie ärkasime kõik ülesse ja keegi wõt-tis tikust tuld. Hra J. sibas käsa ja jalgu, ning sai peaaegu takti järele naguimewäe läbi põrandalt ülesse puhutud, kuhu ta jälle tagasi mütsatas ühe sõ-naga, hüppas seljali olles põrandal, nagu õun palawa pliidi pääl, millele kesk-kohta elawat hõbedat on pandud. „Aga hra J.”, ütles keegi, „ütlesite wast, etSuhhumis külmatõbe ei olegi, mis Teie aga ise praegu teete?” „Oh”, wastashra J. hambaid lõgistades, „ega see külmtõbi ole, mul on paljalt ahastus ko-


16

dumaa korratumate lugude pärast.” Ja mitu jäiwad uskuma, et see külmtõbi eiolewatki. Paari tunni pärast wõisime jälle magama jääda.

Linna tagasi jõudes oli mul kindel nõu Estonia külasse minna. Et aga sel päe-wal laew tuli, läksin ma mere äärde. Jällegi tuli uusi wäljarändajaid, seekordPärnu ja Lääne maakonnast. Tormi pärast nõrkenud ja haiged tulijad istusi-wad mere kaldale maha ja waatasiwad, kuda paadi mehed nende kraami paa-tidest wälja loopisiwad: riideid, leiwakottisi, lapsi, atrasi ja nõnda edasi. Mä-gede poole waadates hakkasiwad naised kooris nutma, nagu Taga-Tallinna„ärganud hinged” Uuetua Mardi palwe tunnil. Kui esimene nutulugu möödaoli, küsisin ma ühe käest, miks nad kodumaalt ära tulnud? „Oh, kulla mees”,wastas naine, „meie ei tulnud mitte teiste kiituse pärast, waid oma häda ajasmeid siia. Olime ühe Luteruse kirikherra rentkohtade pääl, kust meid wäljaaeti, et nõutud renti ja tegu tasuda ei jõudnud. Kodumaal ei olnud pääwarjusaada: müüsime endi kraamid ära ja tulime siia, lootes, et kui teised sääl ela-da wõiwad, siis wõime meie ka.” —

Sääl silmas üks mees oma endist sõpra. Jooksis ta juurde, hakkas talle rõõmupärast nuttes ümber kaela ja ütles: „Ometi leian ühe tuttawa eest. Eks sa toi-meta, et ma asupaiga pääle saan?” Teine ei wastanud midagi. Ta silmishiilgasiwad ka pisarad, mis aga mitte rõõmu ei tähendanud.

Laewa päält tuli ka keegi Wene kindrali ülikonnas olew mees. Öeldi üksMingreellaste würst olewat, kas Bulgaaria krooni kandidaat, ehk mõni teine,seda ei wõinud ma sel ajal teada. Mereäärest trahteri poiss kandis ta eel suurewaewaga rasket reisipauna, ning rahwas astus nende eest aupaklikult kõr-wale, nagu mesilased endi ema wõi kuninganna eest. Würst tahtis oma maadepääle rentnikkusi ja wiis sellepärast oma kuluga Eestlasi Batumi poole, kusneed maad oliwad, kohtasi waatama. Tema kauba tingimised ei olewat agapalju paremad olnud, kui Sipeldi Sakslaselgi, sellepärast ei olnud kellelgilhimu sinna jääda, ehk sääl küll tasased rohukaswatajad paigad olnud.

Kui ma Brilli trahterist mööda tahtsin minna, palusiwad mind kaks taati Ju-mala keeli, kes sääl trepi pääl seisiwad, et ma neile kodumaale saatmisekskirjasi teeksin, nad ise ei oskawat kirjutada ja saadikuid ei wõiwat tellida,sest et nad ei kirjutada nii, kuda lood on. Trahteri eestoas oli ka muude hulgasenne nimetatud hra J., kes parajaste ühe teisega Suhhumi olu üle käredastewaidles. Peaaegu oleks õigus hra J.le jäänud, sääl sundis aga äraneetud „hall”teda seljali sohwa pääle laskma ja käsa ja jalgu sibades päältwaatajatele il-mamaksuta kunstwigurisi etendama. Wõit jäi muidugi wastas waidlejale. Kuimul nende taatide kirjad walmis oliwad, siis tuli weel teisa tellima, nõnda etma õhtani ametis olin. Teisel päewal läksin ühe Linda küla nooremehe saatelEstonia küla poole.


17

Olevik (nr. 37), 7. september 1887, lk. 2−3

8

Sääl, kus Linda küla tee ära keerab, tuli meile salk Maardu mehi wastu, kesmägede olu silmitsedes selle üle nii kangeste oliwad pahandanud, et nad esi-mese laewaga põhjapoolsesse Kaukasiasse, Anapasse ehk Noworossiiskisselubasiwad sõita. Nad oliwad mõnesuguseid mälestuse märkisi mägedelt kaasawõtnud, nagu: kukurusi päid, wiinamarjapuust keppisi, türgioa wäändeid jne.— Lai sillutatud maantee läheb Suhhumist mööda mere kallast lõunahommi-ku poole. Ka telegrahwi traadid on tee kõrwas, mis wist Kutaise linna lähe-wad. Pandi parajaste uusi walmis walatud telegrahwi tulpasi, endised oliwadmässu ajal ära purustatud saanud. Tööliste hulgas oli ka mõni Eestlane.

Parema käe pool hiigas merepeegel ja pahemat kätt tõusis mäesein järskuülesse, enese ja mere wahele poole wersta laiust ranna lagendikku jättes, mismitu wersta edasi kestab, kuni wiimaks mäed kaugele kauwad ja arutu tasan-dik algab, mida geografia raamatutes Rioni jõekonnaks nimetatakse. Umbeswerst wõi kaks Suhhumi linnast eemal on põigiti üle ranna lagendiku, mäge-dest kuni mere kaldani kõrge müür ehitatud, mis aastasadad wana wõib olla.Politikalist tähendust ei nähtud tal enam olewat, sest augu kohal, kust maan-tee temast läbi pääseb, ei olnud wärawaid ees. Wõi oli ehk neid mõni Ming-reellaste Simson kõige sammastega mägede otsa wiinud; kes seda teadis.

Meie tee käis üle mitme jõekese, kus põhjas kõrge kallaste wahel pisut märgamuda hiigas. Sillad nende pääl oliwad kõik lagunenud. Mõnel oliwad haam-palgid alles, mida mööda meie üle saime, mõnest jõest pidime läbi sompima,nagu seda ka kõik Tsherkesside hobused pidiwad tegema, mis meile üksikultja salgakaupa wasta tuliwad. Ratsalised oliwad oma kõige toredamas ehtes:wist ruttasiwad nad mõne pidu pääle linna. Enamasti iga ühe käest küsisinma, kas Estonia küla kaugel olla. Kui ma seda Wenekeeles tegin, ei teinudnad minuga tegemistki, kui ma aga Eestikeeli rääkisin ja nad Estonia nimekuulsiwad, siis näitasiwad nad käega tagasipoole.

Meie olime ju umbes wersta wiisteistkümmend ära käinud. Päike hakkasweerema ja küla ei olnud weel kusagil. Et rutemine edasi saada, läksin mapalja jalu. Käies tundsin ma aga jalgade sees mõne korra tasast wärinat, misjalatalla alustest põlwini kestis. Kui jälle üks jõgi wasta tuli, panin ma saapadjalga ja rebisin sääred õige ülesse, et weest läbi minnes see üle ääre sisse eituleks. Meie olime just kesk jõge, kui keegi hobuse ja wankriga linna poolttulles ka jõest läbi sõitis. Riiete järele paistsiwad pääl istujad, mees ja naiste-rahwas, Eestlased olewat. Oliwad Estonia külast pererahwas. See oli meilesuureks õnneks, et nendega kokku juhtusime, sest üksi ei oleks meie miskihinna eest pimedas teed leidnud; päälegi et hobusetee jõgedest ja lompidestläbi käis ja kõrwal olija jalgrada murdeid mööda wahest puu ladwasse jasäält jälle alla wiis. Tubliste wäsinud jõudsime meie hilja õhta seltsilise majajuurde, kes meile lahkest meelest öömaja soowis.


18

Päike paistis hommiku ju aknast sisse kui ma asemel ülesse ärkasin. Tundsinmuidu endise terwise käes olewat, aga kõht walutas kaunis tihedaste. Munaaber pani ennast ju riidesse ja perenaisel nähti mõte olewat põrandat püh-kima hakata, sellepärast ajasin ma ennast ka jalule. Waewalt olin ma kakssammu asemelt eemale astunud, kui ma tundsin, kuda mu pää palawaks lõi jaweri joonega näusse tungis. Silmad hakkasiwad wirama ja ma ei märganudenam midagi. — — —

Korraga tunnen ma, et peremees mind käe warrest tugewaste kinni hoiab.„Ega ma pikali kuku, et Teie mind kinni hoiate,” ütlesin ma pool pilgates. „Eikuku, kui kukkusitegi,” wastas see naeratades. Mind talutati sängi, kus muluimastuse hoog uueste pääle tuli. Seljali olles selgines pää aga warsti jälleära. Nüüd läks aga kõhu walu kordkorralt piinlikuks. Arwasin wäljas tuulekäes parema olewat olla, ning läksin ja seisin õues ukse paku pääl pool külla-kile. Korra tahtsin õue wärawast wälja minna. Käisin ju ehk wiis minutit, agawärawat ei saa kätte. Wiimaks jõuan kuhugi wälja ja tunnistan hoolega koh-ta: see polnud wäraw, waid toa uks. Pööran ümber ja ajan silmad pärani,wäraw paistab umbes kümne sammu kaugusel. Lähen teistkorda, tulen agajälle toa ukse juurde wälja. Kolmandamal korral laksin käega mööda seina, jatoa nurgast mööda aeda katsudes wiimaks wärawa juurde. Sääl tuli mul Soo-doma meestest hale meel, kes pimedal ööl niisugust kimbatust kannatasiwad.— Õhta poole sain ma natuke paremaks. Laua pääl oli „Walguse” wananummer. Hakkasin selle seest „Rena Sahibit” lugema. Lugedes läks pää sel-geks: Wist sellepärast et ma paigal olin ja peaaegu ühe koha pääle wahtisin.Majaperemees kuulutas aga mulle ette, et ma kõige hiljemalt kahe nädala pä-rast halli sõitma hakata, mul olewat juba ta eel-haigus kallal. Kohkusin sedakuuldes.

Ühe öö olin weel nende hääde inimeste tüliks. Teisel hommikul arwasin en-nast tugewa küll olewat ja hakkasin linna tagasi minema. Mu himu oli Suh-humi elust nii otsas, et ma waewaks ei wõtnudki Eestonia küla ligimalt silmit-seda. Wiskasin ühe pilgu tagasi: paistis weikeseid hurtsikuid (aga paremaidkui Lindas) kaunis kogu olewat, kus lähekorras inimesed kukuruusi leikasi-wad. Ma püüdsin umbes sennapoole marssida, kust ma üks õhta tulnud olin.Nüüd waatasin ümberkaudset kohta truuwimine. Maa oli niiskepäraline, mis-pärast sinaarid lopsakaste kaswasiwad. Okaswäändeid oli näha, sõnajalguweel wähem, haljast muru rohtu ei olnud aga sugugi rohkem, mõned ojadekaldad ja lombi ääred maha arwatud. Kruus ja kiwid oliwad paiguti paljad.Uudist juhtus mulle, et ma siis esimest lindu Kaukasia pinnal nägin. Enne egaka pärast ei puutunud ükski sulekandja sääl mulle silma. Ka wareseidki pol-nud sääl näha, inimesed arwasiwad, et need ka külmatõbe kartwat. — Teepaistis hoopis teist nägu olewat, kui tulles ja korra jäi ta aina weikeseks.Hakkasin kartma, et eksinud olen. Jõudsin wiimaks ühe lagedama kohapääle, kus mu ees kaunis suur Mingreellaste küla paistis. Eemal oli aga kamaantee näha; ma olin pisut kõrwalt tulnud.


19

Olevik (nr. 48), 23. november 1887, lk. 3

9

Tahtsin ju ammugi mõnda Mingreellaste eluhoonet seest poolt silmitseda. Etma nüüd pisut jänu tundsin, astusin ma lähemasse hurtsikusse sisse keelekas-tet tellima. Hursik oli sinaari lõhandikkudest ehitatud ja sellestsamast puustpeergudega kaetud. Pisikene aken oli ühes külles, mis üksi terwet tuba polekswalgustada suutnud, kui mitte pea iga seina palgi wahe teda ta toimetuses eioleks toetanud. Lage ei olnud olemaski ja põrandaks oli siledaks tallatudmaa. Kesk põrandat seisis lai lauatükk maas, mille peal kukuruusi pudru riis-med ja senna sisse sõrmedega tõmmatud jooned tunnistasiwad, et majarah-was praegu säält oma hommikust sööki oliwad wõtnud. Üks wanaldanemeesterahwas magas tagaseinas sambla aseme pääl ja akna all istus paku ot-sas keegi naisterahwas ja wahtis oma käes olewa rihma hõbedasi pandlaid.Minu tuppa astumise pääle kohkus ta pisut ja tõmmas kähku näukatte silma-de ette. Ma ütlesin „traastu”, aga ei saanud wastust. Siis awaldasin märkideteel oma soowi. Kohe tõusis naisterahwas üleese, täitis ühe tühjaks uuristatudarbuusi koore nurgast wee anumast ja ulatas mu kätte. Seni kui ma jõin, oli taoma näukatte jälle eest ära lükanud. Ma waatasin ta otsa. Oli noor ja kena.Mõne Mingreellaste nooremehe meelest wõis ta ehk wäga kena olla, minumeelest aga mitte, sest et ma muste juukseid ja kiirgajaid silmi sallida ei wõi,nagu tal oliwad. Ta nõust wõis igatsust ja kurbdust lugeda, mis tunnistas, ettemaga mitte soowitawalt ei olnud ümber käidud. Ma olin kuulnud, et Ming-reellased oma naisterahwaid mitte wäga ei hellitawat. Meie olime ju ehk wiisminutit „tõttwahtinud”, kui korraga hobuse jala plagin kostis ja aknast ühtnoort Mingreeli ratsalist näha wõis. Mul käis mõte läbi pää, et see selle tuwi-kese armukene ehk abikaas wõiks olla ja enne kui ma isegi märkasin olin maüks, kaks, kolm maanteel, kus ma nii erapooletuma näu tegin, et ka pühaPaulus minust midagi ei oleks wõinud märgata. Mu kartus polnud asjata, sestratsaline sidus hobuse kukuruusi kuiwatamise korwi samba külge kinni jaastus ise hurtsikusse.*

Marssisin kärme sammudega Suhhumi poole. Käies tuli mul terwe Kumistins-ki (Suhhumi maakonna) olu mõttesse, ja ma otsustasin selle kohta järgmiselt:Paar Tiflises ja Krimmis elustawat isandat on Eestimaa mõisnikkude päälewihastanud, et need ikka oma endiseid, ammugi kadunud eesõigusi tahawadkinni pidada. Et neile hääd pussi teha, mõtlesiwad nad terwet Eesti rahwastKaukasiasse meelitada ja teise nõnda ilma töörahwata suure häda sisse jätta.Nende kirjade läbi ülesse kihutatud rahwa saadikud saiwad looduse ilust janimetatud hässitajate meelitustest nõnda petetud, et nad sadandeid ja tuhan-deid inimesi suure wiletsuse sisse lasksiwad tulla. Eestimaa mõisnikud sai-wad aga kahju asemel kasu, sest tagasirännanud töömehed alandasiwad en-did wäga hõlbsaste oma sundija tahtmise alla. Hale meel tuli mul aga selle pä-

* Kukuruusi kuiwatamise tarwis on sääl nelja tulba otsa hagudest tohutumad korwid punu-tud, millel katus pääl on ja kuhu redeliga juurde minnakse.


20

rast, et mõned meie rahwuslikud ajalehed selle eksitawa partei tööriistadeksoliwad hakanud. Nõnda mõtlesin ma kindlaste, taewas andku mulle andeks,kui ma sellega ülekohut tegin. — Ühe kruusa hunniku otsas istudes puhkasinjalgu ja kirjutasin ajalehe Walguse tarwis lühikese teatuse säälsest olust hoo-pis teisel toonil, kui seda enne oli tehtud. Hra Kõrw wõttis omal ajal ka lü-hendatult selle oma lehte wastu. Teise kirja tegin neile, kes mind oliwad läki-tanud, et neil waja ei oleks tulema hakata. Suhhumis ei pannud ma kirjasi agamitte posti pääle, sest et ma ise warem arwasin kodumaale jõuda.

Teel tuli mulle üks Estonia küla mees wastu, kes pääle muu rääkis, et temapoeg Tiflisis ühe herra juures poisiks olewat. Poeg saatnud talle aga kirja,kurtnud oma elu hirmus kibeda olewat ja palunud Jumala keeli reisiraha, etta Tiflisist ära wõiks tulla. Temal ei olewat aga enesel ja kellegi käest ei saa-wat ka laenata. Mul tuli meelde, et nimetatud herra Dr. Weske „Omamaa”esimeses aastakäigus Kaukasia rahwa kirjelduses oli öelnud, et tal waeseksjäänud mõisnikud teenijateks olla. Mees ei mäletanud oma poega aga millalgimõisniku olewat olnud.

Õhta pimedas linna jõudes olin ma nii wäsinud, et ma miski hinna eest enamüht wersta ei oleks ära käinud. „Mereääres” oli mitu Eestlast. Neil oliwad jusõidupiletid ostetud: hommiku wara pidi „parahot” (laew) tulema. Läksinomale ka piletit ostma, kus juures mul tubliste waewa oli, enne kui piletimüüja putkakese muude müüride wahelt ülesse leidsin. Tagasi tulles tuletaskeegi mulle meelde, et mul Schamili oru reis weel tegemata olla. Ma ei soowi-nud aga kellegile inimesele seda teed käia.

Oli weel hommiku kaunis pime, kui laew „Puschkin” meiega Suhhumi rannastära ruttas ja selle aruldase paigakese udu katte taha jättis. Ma hingasin himu-ga jahedat mere õhku sisse. Ja kui ma poludil ühe Türklase selja taga puhke-paiga leidsin, olin ma wäga rahul. Rahu kestis aga waewalt weerand tunni.Siis hakati mind ümber keha nagu nõeltega torkima. Pikkamööda sain kasellest imelikust juhtumisest aru: Türklase riided ja oliwad mitmetseltsi kirpu-si nii täis, et tuhanded nendest ruumi puuduse pärast wälja pidiwad rändama.Üks lasikond juhtus neid minu külge, kes seal kohe sõda pidama hakkasiwadja selle juures oma kihwadega mind haawasiwad. Parata polnud ühtegi: pidinkaks päewa seda põrgu piina kannatama, kuni Kertshi jõudsime, kus ma ko-he sauna läksin. Siin juures tuleb mul meelde nimetada, et Türklased ja Kau-kasia rahwad mitte ei wihtle. Neil näib nii tubli nahk olewat, et kirbu hambadsellest läbi ei ulata. — — —

Poole aasta pärast oliwad pea kõik rändajad Suhhumist ära jõudnud, saadi-kud hra R. ja L. ja weel mõned teised maha arwatud. Suurem jagu tuli kodu-maale tagasi, mõned läksiwad Wõishni-Wolotshokki, kuhu paar Eestlast wa-rem maad ostu pääle oliwad wõtnud. Suhhumi ümberkaudu on aga weelgikaunis kogu õnnetumaid Eestlasi, ning wõib ehk aasta kümneid ehk ka sa-dandeid Eesti sugu sääl seista ja Eesti keelt räägitud saada.

Nüüd on juba kolm aastat mööda läinud. Suhhumi „hall” ei ole mind oma kü-laskäiguga mitte auustanud, wist kardab ta Eestimaa hääd kliimat. Suhhumistei ole ma pärast enam täielisi sõnumeid saanud. Ma oleksin wäga tänuline,


21

kui keegi, kelle eluküünalt weel „hall” ära ei ole puhunud, säälsest elust täht-samaid asju ajalehte kirjutaks. Lehe lugejatele ei saaks see wist und pealetooma.

Üks Suhhumi rändaja.

Documents

Matka Suhhumisse (1887) - Aule