Matkaaruande koostamine. Guido Leibur

1

Guido Leibur

Oisu, 2003

2

Milleks aruanne?

Me tahame oma mõtteid, tundeid võiinformatsiooni teistega jagada

Me tahame, et teised teeksid paremini kui meie

Me tahame, et teised teeksid hoopis uusi ja põnevamaid asju

3

Emotsionaalsus ja informatiivsus

Informatiivne osa vahendab fakte• vaja vahendada õigeid (olulisi) asju

Emotsionaalne osa tõlgendab fakte ja võib täita tühiku puuduvate faktide osas

• vaja vahendada kunstiliselt heal tasemel

4

Kellele on vajalik matkaaruanne

Oma grupi liikmetele, sõpradele ja tuttavatele, oma klubikaaslastele – siit saame tõenäolisemalt suurima tunnustuse

Potentsiaalsetele järgijatele (grupijuhtidele), kes võibolla kunagi meenutavad mind hea sõnaga

Teistele grupijuhtidele, kes otsivad uusi ja originaalseid matkavõimalusi. Nemad veavad matkavaldkonda, kuid harva tunnistavad teiste mõjutusi (veel vähem kiidavad neid)

5

Miks just matkaaruanne

Matkaaruanne on hästi süstematiseeritud vorm

matka ettevalmistamiseks ja kogemuste

edastamiseks teistele

6

Matkaaruande struktuur 1

Lisad:• Üldvarustuse nimekiri• Isiklik varustus• Toiduainete nimekiri• Apteek• Remondivahendid• Matkakulud• Kaardid• Ilmavaatlused matkal• …..• Matkapäevik• ….

1. Sissejuhatus2. Põhiandmed matkast2.1 Matkarajoon2.2 Matka plaan2.4 Marsruudile saamine2.5 Marsruudi läbimine2.6 Marsruudilt lahkumine2.7 Kõrguste graafik2.8 Osavõtjate nimekiri3. Matkarajooni kirjeldus3.1 Geloogiline ehitus, reljeef, maavarad3.2 Kliima3.3 Jäätumine3.4 Veerežiim3.5 Taimestik3.6 Loomastik3.7 Inimtegevus rajoonis4. Ettevalmistus matkaks5. Marsruudi kirjeldus6. Kokkuvõte7. Kirjandus

.

7


1. Sissejuhatus – peab tekitama lugejas huvi edasisega tutvuma

1. SISSEJUHATUS

Eestist umbes tuhat kilomeetrit põhja pool ja kuus tuhat kilomeetrit ida pool asub Põhjarajoonide üks huvitavamaid mäeahelikke - Orulgan. Kõrgetele laiuskraadidele vaatamata on siinseis orgudes lopsakas taimestik ning rikkalikult marju ja kalu. Enam kui 2 km kõrguste tippude ümbruses on mitmeid liustikke. Kõige tähelepanuväärseimaks on aga Orulganiläänenõlva kanjonid, kohati kuni 300 meetriste püstloodis kaljuseintega. Kanjonid ja neis asuvad arvukad joad ongi siin põhilisteks matkatehnilisteks elementideks. Vähemal või suuremal määral on kanjoneis kõik Orulgani läänenõlva jõed, mistõttu nende raskusaste on III - IV.

Orulgani suuremad orud on asustatud eveenidest põdrakarjuste poolt, kuid alaline asustus jääb peaahelikust küllalt kaugele. Matkarajooni peaaheliku ümbrusesse on vähese asustuse tõttu raske juurde pääseda. Matkagruppe on siin käinud suhteliselt vähe. Eestist olime meie Orulganil esimeseks matkagruppiks. Pikkade vahemaade läbimine ja pikk matkaaeg on siin paratamatud.

Käesolev aruanne püüab anda matkarajoonist mõningase ülevaate ja kirjeldab meie matkagrupi tegevust ligi 600 km marsruudi läbimisel.

8


2. Põhiandmed matkast – annab konspektiivse ülevaate matkast

2. PÕHIANDMED MATKAST2.1. Matkarajoon

Matk toimus Jakuudi Vabariigi Eveeni-Bõtantai ja Buluni rajoonides. Matka aktiivosa kulges ruudus 67o 50' - 70o 30' põhjalaiust ja 125o 40' - 130o 30' idapikkust. Matka jalgsiosal läbiti 347 km Orulgani ahelikul, s.o. Verhojanski aheliku põhjaosas. Matka veeosal laskuti katamaraanidel 229 km Sahandza ja Besjuke jõgedel.

2.2. Matka plaan

Matka plaan koostati enne marsruudile väljumist ja kinnitati Vabariiklikus MKK-s 16.07.1990.a. Matka aktiivosa algus oli planeeritud Sakõrõri (Batagai-Alõta) asulasse, lõpp Besjuke jõe suudmesse Leena jõel. Enne matka pidi matkarajoonis tegutsema eelgrupp, millest lähemalt p.2.3, p.4 ja p.5.1.

Matka aktiivosa plaan oli järgmine:Jalgsiosalmatkapäev kuupäev marsruut km1,2 17-18.08 Sakõrõri asulast Mas-Sala jõe suudmeni 36…..

Kokku 295 kmPlaneeritud marsruut on näidatud joonisel 1.

9


2.3. Marsruudile saamine

Matkarajooni saabusime kahes grupis: eelgrupis G.Leibur, J.Kuslapuu ja K.Ploom, järelgrupis Ü.Kivistik, V.Kõiv ja I.Veikolainen. Praktiliselt saabusid grupid marsruudile järgmiselt (sealjuures on näidatud ka eelgrupi aktiivne tegevus matkarajoonis):

eelgrupp

1 01.08 18.20 - 19.50 Tallinn - Moskva, Lennuk TU-134, reis No212421.30 - 23.00 Moskvas: Seremetjevo - Domodedovo, ekspressbuss

2 02.08 03.40 - 10.15 Moskva (Domodedovo) - Jakutsk, lennuk TU-154, reis No8917.15 - 18.55 Jakutsk - Batagai (Tiksi reis), lennuk AN-24, reis No127

3 03.08 Batagais4 04.08 17.00 - 18.00 * Batagai - Sakõrõr, kopter MI-8, spetsreis5-7 05-07.08 Sakõrõris

järelgrupp

1 11.08 19.25 - 21.00 Tallinn - Moskva, lennuk TU-134, reis No212222.00 - 23.40 Moskvas: Seremetjevo - Domodedovo, ekspressbuss

2 12.08 03.40 - 10.20 Moskva (Domodedovo) - Jakutsk, lennuk TU-154, reis No89

3 13.08 17.15 - 19.00 Jakutsk - Batagai (Tiksi reis), lennuk AN-24, reis No1274 14.08 12.50 - 14.30 * Batagai - Sakõrõr, lennuk AN-2

Matkarajooni (Orulgani ahelikule) saamiseks tuleb arvestada rajoonikeskustega Sakõrõri (Batagai-Alõta) ja Kjusjuriga. Mõlemal on “suure maaga” regulaarne lennuühendus ja seal paiknevad sovhoosi keskused. Sakõrõris oli tänavu ka rühm geolooge. Helikoptereid on võimalik tellidaBatagaist ja Tiksist. Seega on matkarajooni saamiseks põhiliselt kaks moodust - kas Tiksi võiBatagai kaudu. Tiksi lennuühendus Moskvaga on hõre (2-3 korda nädalas), Jakutskiga (see on seotud lisakuludega) aga igapäevane. Jakutski ja Batagai vahel on 2-3 lennureisi päevas.Maismaad mööda on võimalik mägedele lähemale saada kas roomikauto, põdrarakendi või hobustega. Esimene moodus oli tänavu kasutatav ainult Eveeni-

10


2.5 Marsruudi läbimine (liikumisgraafik)

576,2Kokku

Kanjon jõe

tõsisemate

kärestikega

6,24 t 50 m10.10-14.00

17.45-19.45

(5 t 50 min)

30,0KatamSahandza jõel kuni 23.km-ni05.0922

……………………..

Jõe läbimine,

h=0,7 m

4,64 t 50 m09.45-13.55

15.30-19.00

22,0JalgsiTumara jõel kattejää alguseni Dzeloni

suudmealal

16.082

alul soine4,53 t 30 m06.30-11.15

4 t 45 min

15,8jalgsiUlahan-Sahandza jõgi - Tumara jõgi

Mas-Sala suudmeni

15.081

MärkusiLiiku

mise

kiirus

km/h

Puhas

liikumis-

aeg

Üldine

liikumisaeg

Vahe-

maa,

km

Läbimis-

viis

Läbitud marsruutKuu-

päev

Mat

kap

äev

Jalgsi läbiti kokku 347,2 km keskmise kiirusega 4,0 km/t. Veeosal läbiti katamaraaniga 229 km keskmise kiirusega 6,6 km/t.

Tõsisematest takistustest läbiti marsruudil:11 kategooriaga kuru, 4 kanjonit (Eningan-Tolonoo, Tetekendza, Malõr-Jurjuge ja Anna-

Emmeshin-Kjurjuölere) ja 12 km pikkune harja traavers 2281 m tipu ümbruses.

11


2.6 Marsruudilt lahkumine

2.6 Marsruudilt lahkumine

Meie lahkumine matka aktiivosalt oli järgmine:1 11.09 15.00 meid võetakse Besjuke suudmes laevale "Kamtšatka" 2 12.09 00.00-22.15 Leena jõel Besjuke suudmest kuni 40 km enne Bõkovo neeme puksiiril "Kamtšatka" 3 13.09 05.00-13.30 40 km enne Bõkovo neeme - Tiksi, puksiiril "Kamtšatka"

17.55-21.40 Tiksi - Jakutsk, lennuk AN-24, reis No32 4 14.09 03.00-09.40 Jakutsk - Moskva (Domodedovo), lennuk TU-154, reis No98

16.05-17.00 Moskva - Tallinn, lennuk TU-134, reis No2117

Marsruudilt on võimalik lahkuda suvalisest kohast Leena jõele välja minnes. Mööduvatele laevadele reisijate pealevõtmine ei ole seal mingiks probleemiks. Besjuke suudmele lähim asula on Leena vasakul kaldal paiknev ja hiljuti asustatud Prilensk, vahemaa suudmega on 33 km allavoolu minna. Jakutski ja Tiksi vahel liikus mööda Leenat 2-3 korda kuus reisilaev "40 aastat ÜLKNÜ-d". Laeva septembrikuu sõiduplaani kirjutasime omale Jakutski sadamas enne marsruudile minekut. See oli 1990.a. sügisel järgmine:

Tiksist on võimalik ka otse Moskvasse lennata. Sügisel kehtima hakanud sõiduplaani järgi on nädalas 2 reisi: 2. ja 6. nädalapäeval marsruudil Tiksi - Igarka - Moskva (Vnukovo), reis No2240, lennuaeg 13.45 - 21.55. Seda varianti kasutas Guido. Pileteid sai sügisel lääne suunas lendavatele lennukitele lihtsalt.

12


2.7 Kõrguste graafik

13


2.8 Osavõtjate nimekiri

…..4

Lehola 13-3Tallinna Kiirabihaigla

ArstTšukotka,V,87,o1962Ülo Kivistik3

Vilde teeEesti TA KI AT EKB, tehnoloog

Gr juhi abi, remont

Jakuutia, IV,84,oTšukotka, V,87,o

1956Jüri Kuslapuu2

Koorti 4-41, Tallinn

TTÜ, õppejõudGr juhtJakuutia, IV,84,jTšukotka, V,87,j

1948Guido Leibur1

Elukoht, e-mail, telefon

TöökohtÜlesanne grupis

Varasemad matka-kogemused

SünniaastaNimi

14


3. Matkarajooni kirjeldus – Geoloogiline ehitus, reljeef ja maavarad3.1. Geoloogiline ehitus, reljeef ja maavarad

Verhojanski mägipiirkond on Siberi üks suuremaid, ulatudes laia vööndina Põhja-Jäämere rannikult kuni Ohhoota ja Indigirka jõgede veelahkmeni lõunas. Verhojanski mägipiirkond koosneb paljudest mäeahelikest, neist põhjapoolseimad on toodud joonisel 2. Meie matk kulges Verhojanski mäestiku kõrgeimas osas - Orulgani ahelikul.Orulgani ahelik on meridionaalisuunaline, 450 km pikk ja 75-100 km lai. Põhjast piirneb Orulgan Meitsani jõega, lõunast Danusko jõega. Aheliku kõrgeim tipp (2389 m) asub Sobopoli jõe ülemjooksul ning jäi meie marsruudi algusest 75 km lõuna poole. Orulgani ahelikku iseloomustab keskmäestiku reljeef. Aheliku idanõlv on tunduvalt laugem kui murrangutest lõhestatud läänenõlv. Ahelikul puuduvad väljaulatuvad tipud, kunagiste kulutuspindade jäänustena on harjad küll teravad, kuid üsna tasased. Kõikjal kohtab liustikulisi reljeefivorme. Aheliku keskosa on väga murenenud kivimeist - pea kõik nõlvad on 30o-35o rusukaldega. Orulgani lääneosa iseloomustavad sügavad (kuni 300m) ja järsunõlvalised kanjonid. Kanjonite laius on mõnest kuni mõnekümne meetrini, neis on arvukalt koski ja jugasid. Väiksemaid kanjoneid on ka peaahelikust ida pool. Kurude raskusaste ulatub Orulganil kuni 2A-ni ja see on tavaliselt määratud eelneva kanjoni, üksikutel juhtudel ka kuru alla jääva liustiku läbitavusega.

Selgemalt jälgitava geoloogilise aja vältel on Verhojanski, sealhulgas ka Orulgani piirkond olnud Siberi kontinendi (praeguse Siberi platvormi) passiivne ääreala - umbes nagu tänapäevane Atlandi ookeani self, kus keskkarbonist keskjuurani (320 - 188 miljonit aastat tagasi) kuhjusid üsnagi ühetaolised purdsetted. Selle niinimetatud Verhojanski seeria vahelduvate liivakivide, savikildade ja aleuroliitide (savi ja liiva vahepealsetest osakestest moodustunud kivim) kompleksi paksus ulatub 6-10 kilomeetrini. Sealjuures polnud settimine kõikjal sugugi ühtlane. Verhojanski mäestik hakkas kerkima permi ajastu lõpul ja nii levivadki Orulgani aheliku keskosas vaid permi, vähem karboni ajastu purdkivimid, mille rütmiline ehitus on hästi näha kanjonite seintel. Mäestiku intensiivne kerkimine on kestnud senini ja seetõttu on erosiooniprotsessid (kanjonite teke) Orulgani aheliku teljel ja läänenõlvadel väga aktiivsed. Maapinna kerkimise tulemusena on peaaheliku ümbruses kõrgplatoosid, mis on ümbritsetud alpiinse reljeefiga ning ainult servadest haaratud erosioonsetest protsessidest. Kivimikihid on tavaliselt suurtes laugetes kurdudes (näiteks Tetekendza kanjon), mis on kohati (näiteks Eningan-Tolonoo kanjon) väikestest intensiivsetest kurdudest tugevalt liigestatud ja murrangutest läbitud. Kanjoneis on hästi näha kuidas kihtide vertikaalse lasumi korral moodustuvad nõlvadel sandarmid, horisontaalse lasumi puhul aga jõgede orgudes joad. Kanjonite kuni mitmesaja meetri kõrgustel seintel on tavaliselt lasumid horisondi suhtes 45o - 80o nurga all. Orulgani aheliku

15


3. Matkarajooni kirjeldus - Kliima

3.2 Kliima

Orulgani aheliku suhteline lähedus Laptevite merele tingib arktiliste õhumasside märkimisväärse mõju sellele piirkonna kliimale. Talvel valitseb siin võimas antitsüklon, mis hakkab tekkima juba septembris ja saavutab maksimumi jaanuaris-veebruaris, suvel areneb tsüklonaalne tegevus läänekaarest.

-20

-15

-10

-5

0

5

10

15

20

IV V VI VII VIII IX X

Joon 3. Kuu keskmised õhutemperatuurid ilmajaamades /23/

Max keskmine

Min keskmine

Tiksi

Sahandzakeskmine

Suvel ja sügisel esineb sageli lääne- ja põhjakaare mussoone, mis toovad kaasa õhutemperatuuri järske langusi ja sademeid. Talvised sademed on samuti seotud läänest saabuvate tsüklonitega. Orulgani aheliku läänenõlvadel on seetõttu oluliselt enam sademeid. Suvine kliima peaaheliku ümbruses on väga muutlik. 1990.a. juuli lõpus sadas paari päevaga Orulgani ahelikule ligi meetri paksune lumekate, Sakõrõris oli siis sademeid kolme kuunormi jagu (lund paarkümmend cm). Tänavune kevad oliOrulgani idanõlvadel väga kuiv, juuli aga vihmane. Suvine õhutemperatuur sõltub kõrgusest ja langeb iga 100 meetriga 0,6o. Talvel (novembrist märtsini) on mägedes, kõrgustel 1-1,5 km õhutemperatuuri inversioon 1o - 1o,5 100 m kohta /7/. Suvel esineb õhutemperatuuri inversiooni öösiti. Septembris väheneb niiske õhu juurdevool ja Kesk-Siberi kohal hakkab kujunema antitsüklon. Püsiv lumekate tekkib

16


3. Matkarajooni kirjeldus - Jäätumine3.3. Jäätumine

Orulgani ahelikul on avastatud 74 liustikku, mille pindala on üle 0,03 km2 /22/. Liustike kogupindala on 18,4 km2. EnamusOrulgani liustikest on kaariliustikud, esineb mõningaid rippuvaid ja üks kuruliustik. Läänenõlva liustikke on 37, kogupindalaga 6,7 km2 ja idalõlval samuti 37, kogupindalaga 11,7 km2. Orulgani aheliku pikim ning pindalalt suurim liustik on No21 (3,5 km) ja No53 (2,6 km pikk), mis kokku moodustavad Kolosovi kuruliustiku. Kahe liustiku kogupindala on 4,2 km2. Ida suunas on liustiku No21 kalle keskosas 5o - 10o, alaosas ja servades 20o - 25o. Liustiku ülaosa läheb üle lumenõlvadeks, mille kalle ulatub kuni 50o-ni. Idasuunalise liustiku maksimaalne paksus on vähemalt 50 m /21/. Maksimaalne väljavool liustikust No21 intensiivse jää sulamise perioodil on 2 - 3 m3/sek.

Liustike alumise osa kõrgus merepinnast Orulgani aheliku lõunaosas on keskmiselt 1850 m ja põhjaosas 1550 m. Erinevus on ka aheliku ida- ja läänenõlvade vahel. Idanõlvadel on liustike keel keskmiselt 100 m kõrgemal samal laiuskraadil paiknevate läänenõlva liustike keeltest. See on seotud väiksema sademete hulgaga idanõlval. Suurem osa (57/74) Orulgani liustikest on põhja-idasuunalised. Liustike liikumiskiirus on ligikaudsete hinnangute põhjal 1-3 meetrit aastas /21/. Liustike ülaosas, samuti külgedel esineb pragusid. Kolosovi liustikul on võimsad külg- ja otsamoreenid, nende kõrgus ulatub 30 meetrini. Orulganiliustikke loetakse praegu statsionaarseiks.

Liustikud avastati ja kirjeldati siin 50-ndate aastate alguses põhiliselt A. Vaskovski poolt.G. Tusinski järgi /18/ on Orulgani ahelik laviiniohtlik. Kitsais kanjoneis olime mitme suve lõpuni säilinud laviinikoonuse

tunnistajaiks. Orulgani ahelik paikneb igikeltsa alal, mille paksus on tasandikel ~500 m, mägedes kuni 1500 m. Igikeltsa temperatuur on

aastaringselt -5o kuni -2o /18/. Kattejääd leidub pea kõikides Orulgani aheliku suuremates orgudes. Ulahan-Sakõrõri jõe vesikonnas on 43 kattejääd

kogupindalaga 160 km2. Besjuke vesikonnas on 11 kattejääd kokku 35,5 km2), neist suurima pikkus on 6 km (2,7 km2) /18/. Meie nägime oma marsruudil suurimat kattejääd Dzeloni orus, kus 2-3 m paksune jää kattis kogu 2 km laiuse oru põhja (pindala ~5 km2).

17


3. Matkarajooni kirjeldus - VeerežiimJõed

Orulgani ahelik on veelahkmeks läänest Leena ja idast Jana ning Omoloi jõgede vesikondadele. Aheliku kõrgeim osa jääb tihti Leena vesikonda, st veelahe kulgeb rohkem idas pool. See on seotud sealsete jõeorgude ülevõtmisega Leena vesikonna jõgede poolt. Tugevamate erosiooniprotsesside tõttu omavad läänenõlva jõed oma ülemjooksul suuremat pikilangu kui idanõlva jõed. Veelahkmelt 20-30 km kaugusel on läänepoolsed jõed suurema osa oma kõrgusest kaotanud ja jõgede edasine pikiprofiil on tavaliselt laugem idanõlva jõgedest (v.t. joonis 8). Ametlikke vaatlusandmeid Orulgani aheliku jõgede kohta on väga vähe, liiati paiknevad vaatluspostid peaahelikust väga kaugel. Arvatavasti on Orulgani jõed segatoitelised, kusjuures pinnavete osatähtsus on kõige suurem. Jõed on põhjani läbi külmunud tavaliselt kuni keskjooksuni, mõned ka suudmeni. Napist põhjaveest piisab talvel suurte kattejääväljade tekkimiseks. Suvised jõgede veetaseme kõikumised võivad olla väga suured. Tänavuse juulikuise lume sulamisest tekkinud suurvee jälgi oli jõgede keskjooksudel tavalisest veetasemest 3-5 m kõrgemal. Kevadine suurvesi Leenal on Kjusjuri asula juures olnud kuni 30 m tavalisest kõrgem /19/.

18


3. Matkarajooni kirjeldus – Veerežiim 2Vooluhulkade suhtelise jaotuse Orulgani jõgedel kuude lõikes annab joonis 9. Suvine veetemperatuur neis jõgedes on toodud joonisel 10.

Tumara jõgion 109 km pikk /20/ ja suubub Ulahan-Sakõrõri jõkke. Suudmes on Tumara~ 100 m lai, vooluhulk tänavu augusti alguses on ~ 100 m3/s. Ülalpool, alates lätteist Tumara kurul voolab jõgi ligi kilomeetri laiuses orus. Jõe voolusäng on 70-80 km-ni madalas (kuni 15 m) ja laias (100-300 m) kanjonis, jõe põhi on ülemjooksul kiviklibune. Jõe 63 km-l surutakseTumara kitsasse kanjonisse, mille alguses on 1,5 m kõrgune kitsas astang. Katamaraanile on astang läbimatu (liiga kitsas), järgnev kanjon ei ole ohtlik.

Metsapiirist allpool on jõgi ühtlase kiire vooluga (keskmiselt 2 m/s). Sageli on ülevoole, Dzeloni suudmest allpool on väiksemaid kärestikke. Mõned kilomeetridDzeloni suudmest allpool on 2-3 km pikkune kattejää väli. Viimase lõpust algab 6-10 km pikkune (olenevalt kui kõrgete seintega osa kanjoniks lugeda) Tumarakanjon. Püstloodis kaljuseinte kõrgus on maksimaalselt 40 meetrit. Kanjon on läbitav, põhitakistusteks on surutised väliskurvides. Pärast kanjonit on Tumarasageli mitmeharuline, kuid jõe meandreerumine ei ole suur.Sahandza jõgion 11 km pikk /20/ ja suubub Besjuke (Lesnaja) jõkke. Enne suuet on jõgi 50-

Sakõrõris on seni varaseim jää tekkinud 21. septembril ja hiliseim jää läinud 10. juulil /19/. Veematkade planeerimisel peab kindlasti arvestama sügisese vooluhulga pideva kahanemisega. Meie veematk Sahandza jõel oli selles osas üsna viimasel piiril. Orulgani ida- ja läänesuunalised jõed on tehniliselt katamaraanidele kuni III raskusastmega ja süstadele kuni IV raskusastmega.

19


3. Matkarajooni kirjeldus – Taimestik3.5 Taimestik

Kirde-Siberi piirkonnale on omane teravalt kontinentaalne kliima suviste ja talviste temperatuuride suur erinevus, väike sademete hulk ning lühike vegetatsiooniperiood. Mägedes langeb kõrguse suurenedes suvine temperatuur ja tõuseb sademete hulk. Orulgani ahelikul ilmneb eriti selgelt taimestiku seos kõrguste ja ilmakaartega, kuhu mäed avanevad.

Kõikjal Orulganil hõlmavad orgusid hõredad lehisemetsad, mis sõltuvalt pinnasest ja niiskusest võivad olla väga erinevad. Dzeloni jõe orus, mis ilmselt suure kattejää tõttu on niiske ja soine, levib dauuria lehiste all lopsakas ja mitmekesine põõsas- ja puhmastik: igerik kask, middendorfi kask, põõsaslepp, rododendron, tundrakanarbik, sinikas ja sookail kõrvuti punase ja musta sõstra ning kibuvitsaga. Ka meile harjumuspäraselt kuivema kasvukoha rohttaimed, nagu põdrakanep, nelk, meelespea, kasvavad siin soistes kohtades tundrasmbla vahel.

Enamasti kõrgematel jõekallastel kaljude peal on lehisemetsa all kohati vaid paks sambla- ja samblikuvaip üksikute pohladega. Kõige soisemates kohtades puudub puurinne hoopis, need on mätlikud villpeatundrad, kus kasvavad lisaks villpeale veel sinikas, sookail ning mitmesugused tarnid. Dzeloni jõe orus olid ka üksikud kuivemad laigud stepitaimes-tikuga: kõrrelised, sarikalised, maran. Väga iseloomulikud kogu sellele piirkonnale on jõgede kõrgematel, kuid suurveega üleujutatavatel kiviklibustel kallastel lõhnava papli ja tsoseenia metsad. Eriti ilusaid metsi kohtasime Malõr-Jurjuge ja Anna-Emeshin-Kjurjuölere jõgede orgudes. Paiguti on suurte paplite ja tsoseeniade all vaid kõrge rohuvöönd, kohati on lehisemets tiheda alusmetsaga: must sõstar, punane sõstar, nõeljaogane roos (kibuvits), enelas. Tsoseenia on kiire kasvu ja lühikese elueaga puu. Pärast väljasuremist need metsad enam ei taastu.

Kõrgemal mägedes muutub mets hõredamaks, läheb üle kääbuspõõsastikuks ning seejärel aeglaselt mägitundraks. Kõige kõrgemaid tippe katab vaid elutu kivikõrb.

Itta avanevates orgudes (Dzelon, Tumara) me suuri kääbuspõõsastikke ei kohanud. Hõredale savannitaolisele lehise- ja paplisalule järgnes üksikute middendorfi kase ja põõsaslepa puhmastega tundra. Seevastu läänepoolsetes orgudes (Malõr-Jurjuge, Sahandza), kus ka metsapiir kõrgemal, moodustab omaette vööndi tihe kääbus-seedermänni, middendorfi kase ja põõsaslepa võsa. Lisaks kääbus-seedermännile võis neis orgudes kohata ka madalamat kadakat.

Mida kõrgemale seda hõredamaks ja kiduramaks muutub põõsastik ning seda harvemini leidub seedermände. Viimasedmiddendorfi kased ja põõsaslepad vahetuvad tasapisi kukemarja, sinika, pohla ja kailuga ning need omakorda üksikute hõredate samblike ja sammaldega. Selline vööndiline mägitundra hõlmab väga suure ala kogu mäestikust, olles heaks suviseks karjamaaks põhjapõtradele ja lumelammastele.

20


3. Matkarajooni kirjeldus – LoomastikPõhja-Jakuutias sagedamini kohatav loom on põhjapõder. Orulgani ahelikul on nad peaaegu kõik kodustatutena

karjades, Hara-Ulahi ahelikul on ka metsikuid põhjapõtru. Metsikuid põhjapõtru on veel ka Põhja-Jäämere rannikualadel

ja Leena jõe deltas, sealjuures rohkem Leena jõe vasakul kaldal. Kodustatud põtru oli Buluni rajooni kolmes sovhoosis

kokku 27,6 tuhat (seisuga 01.01.1990.a.)/31/, see oli 11% vähem, kui neli aastat tagasi. Eveeni-Bõtantai rajoonis oli meie

matkaastal ca` 30 tuhat kodustatud põhjapõtra. Metsikute põhjapõtrade arv Buluni rajoonis oli umbes võrdne kodustatud

põtrade arvuga. Kodustatud põhjapõtru oli meie tähelepanekuil paremate karjatamistingimuste tõttu enam Orulgani

idanõlvade orgudes. Keskmine karja suurus oli 2 tuhat põtra. Ühe täiskasvanud põdra kaal on keskmiselt 80 kg.

Kabelevi matkaaruandes /41/ kohtab pea igal leheküljel hoiatust karude suhtes. Nende matkagrupi veeosa alguses

asetsenud toiduainete vahelao olid karud suures osas nahka pannud. Meil oli karudega kaks kohtumist. Esimene toimus

Osohtahi jõe ülemjooksul mõni tund enne Tumara orus paikneva toiduainete depooni jõudmist. Karu oli meist umbes

kilomeetri kaugusel ja võimalik, et ei märganud meid. Teine kord tuli karu Guido ja Jüri jälgi mööda (kui nad käisid

Sahandza ilmajaamas) meie laagrisse Besjuke jõe ääres. See oli südaöösel. Lõket ja meie telke nähes (laager oli puude

vahel) karu põgenes.

Sahandza järve ääres oli meil võimalus ca` 300 m kauguselt jälgida üsna suurt hunti. Loom astus rahulikult meie ees,

ega näidanud millegagi välja, et me teda häirinud oleme. Hiljem kuulsime karjustelt, et hundid olid tänavu mitmeid kordi

Sahandza põdrakarjas käinud.

Väga ettevaatlikke ja haruldasi lumelambaid nägime matkal kahel korral, mõlemal juhul Orulgani aheliku läänenõlval:

Malõr-Jurjuge ja Anna-Emeshin-Kjurjuõlere jõgede ülemjooksul, metsapiiril. Viimane kord sattusime 6-7 pealisele karjale

ca` 200 m kauguselt.

Metsapiiril Tumara jõe orus nägi eelgrupp rebast. Dzeloni ülemjooksul nägime kivide vahel viiksjänest, kes lubas meid

kuni 50 m kaugusele.

Buluni rajooni viimase nelja aasta statistika näitab jahinduslikku tähtsust omavate loomade pingerida /31/:

- polaarrebane (varutud 10 tuhat),

- kärp (varutud 2,5 tuhat),

- hunt (varutud 226),

- jänes (varutud 76).

Lindudest kohtasime matkal kõige rohkem parte. Besjuke keskjooksul oli neid üsna arvukalt.

Kalad

21


3. Matkarajooni kirjeldus – Inimtegevus rajoonis3.7.1. Jakuutia enne venelaste tulekutPõhja-Jakuutia vanimateks elanikeks loetakse jukagiire (omanimetus odul). Hiljem asusid evengid (vanem nimetus tunguusid) ja eveenid (vanem nimetus lamuudid) neid lõunast põhja poole tõrjuma. Jakuudid hõivasid Põhja-Jakuutia kahe suurema lainena: X-XI saj m.a.j ja XV-XVI saj tõrjudes jukagiire ja eveene enam põhja. Venelaste tulekuks XVII saj. alguses oli Põhja-Jakuutias arvukalt mitmeid hõime (joonis 11).Eveenide ja jakuutide rände tulemusel assimileerus nendega suur osa jukagiire, järelejäänud osa oli sunnitud elama asuma Jana, Kolõma ja Indigirka jõgede alamjooksudele. Jakuudid (omanimetus saha) pärinevad niisiis lõunapoolsetelt aladelt. Rahva sünnikohaks arvatakse Leena ülemjooksu, kus elasid kurakaanid - türgi hõimud, kes hiljem segunesid lõunast pealetunginud mongolidega. Bagdõrõõni järgi /28/ elasid Jakuutias esmalt mongoolse päritoluga tumatid, kes hiljem tõrjutikõrgõzide poolt põhja poole. Rahva pärimuste järgi oli lõunapoolsete jakuutide esiisaks Elleja ja põhjapoolsetel jakuutidelOmogoi-Baja. Juba II aastatuhande alguses olid jakuudid suured karjakasvatajad (veised, hobused) ja oskasid rauda töödelda. Neis valdkondades edestasid nad oluliselt evenge ja eveene. Enne venelaste tulekut valitsesid jakuutide vahel patriarhhaarsed, feodalismi algetega suhted. Jakuutia oli tol ajal oma riigi tekkimisele üsna lähedal. Viimaseks suureks jakuutide pealikuks, kes korraldas arvukalt sõjaretki oma naaberhõimude vastu, oli praeguse Jakutski lähedal elanud toion (jakuudi keeles "pealik")Tõgõn.Dolgihi järgi /2/ XVII saj lõpuks väljakujunenud rahvaste piirid on toodud joonisel 12.

3.7.2. Jakuutide elu-olu XVII - XIX sajandeil

1620-ndail aastail jõudsid vene kasakad esmakordselt Leena jõeni. 1632.a asutati Jakutsk. Rahva pärimuste järgi kaubeldi kohalikelt elanikelt selleks loomanaha suurune tükk maad, kuid kavalad venelased lõikasid naha kitsasteks ribadeks ja mõõtsid niiviisi endale palju suurema maatüki /2/. Jakuutide suuremad vastuhakud võõramaistele vallutajaile olid 1633-1634, 1639-1640, 1642 ja 1681-1682 aastail.Jakuudid elasid siis poolrändrahvana, s.t elukohta vahetati niivõrd, kuivõrd karjamaad tahtsid uuendamist. Jakuutide suviseks eluasemeks oli kooniline püstkoda - urasa (jakuudi keeles), talviseks trapetsikujuline peentest rõhtpalkidest ja lamekatusega ehitis - jurta. Viimaseid võib Sakõrõris majapidamishoonetena praegugi näha. Kuna jakuut on hobusest lahutamatu, siis kuulus iga majapidamise juurde pikk vai hobuste sidumiseks - serge (jakuudi keeles). Vaia ülaosa oli nikerdustega ja kujutas kas hobuse pead või lindu. Mõne maja õuel Sakõrõris on selliseid vaiu ka praegu. Elati suguluses olevate, mitte eriti suurte gruppidena

22


3. Matkarajooni kirjeldus – Inimtegevus rajoonis 23.7.3. XX sajand Põhja-Jakuutias

Peatumata kõiki nõukogude rahvaid tabanud kollektiviseerimise lainel, tahaks lühidalt märkida vähemtuntud fakte stalinlike repressioonide ajast. Siberisse ei saadetud mitte ainult lõuna- ja läänepoolseid rahvaid, vaid arvukalt asustati ümber ka kohalikke - siberlasi. 6.jaanuari 1942.a. NLKP KK määrus kalapüügi suurendamisest Siberi ja Kaug-Ida jõgedel oli ühe ümberasustamise laine ajendiks Jakuutias /33/. Selle määruse täitmiseks asustati ümber ainuüksi Buluni rajoonis 1415 inimest kümnest rajooni kolhoosist. 22. augustil 1942.a asusid ümberasustatavad teele Nizni-Bestjahi suunas ja sealt sõideti aurikuga mööda Leenat alla. Sellesse saadetisse kuulusid ümberasustatavad ka teistest Jakuutia osadest. Lisaks 5907 inimest läänepoolsetelt aladelt (lätlased, leedulased, soomlased j.t) /33/. Sõidu sihtkohaks oli Leena delta üldiselt metsata alad, kus vastu talve tuli oma elamine täiesti tühjadele aladele sisse seada.

Tit-Arõ saarelt raiuti siis viimased lehised. Tänaseni on Bõkovo neemel (neeme tipus) ja Trofimovi harus säilinud paljude hukkunute hauad. 1988.a organiseerisid leedukad oma sugulaste säilmete üsna arvuka äratoomise neist kohtadest. Eestlaste töötamise kohta Leena deltas väljasaadetuina Gerassimoval /I 2/ andmeid ei olnud.

Veel üks kurikuulus koht Põhja-Jakuutias onSogo. Praeguseks mahajäetud asula Tiksist 12 km lõuna pool, samanimelise jõe paremal kaldal. Tööstuslik kivisöe kaevandamine Sogos algas 1943.a ja kestis kuni 1973.aastani /32/. 1990.aastaks konkreetseid fakte sealsest sunnitööst veel avalikustatud ei olnud, kuid Gerassimova /I 2/ oli selles sügavalt veendunud. Tänini on seal säilinud mõned barakid, vahitorn ja okastraataed ümber kaevanduse territooriumi. Ühe baraki seinal on kiriKASHEN R ja veel 2 ladina tähtedega nime, mida ta

23


3. Matkarajooni kirjeldus – Inimtegevus rajoonis 3

Matkarajooni suuremate asulate lühiiseloomustused

Tiksi. Linna tüüpi asula 11,9 tuhande elanikuga 1989.a. Tekkis 1932.a. Elanikkond teenindab põhiliselt sadamat. Linnas on palju sõjaväelasi. Linna territoorium on üsna hajutatud: sadama ümbruses on nn Tiksi-1, paar kilomeetrit eemal lennuvälja lähedal on Tiksi-2. Linn paikneb madalatel sopkadel ja jätab hea mulje. Linna varustamine kaupadega oli siiski halvem kui1987.a Pevekis ja Mõs Schmidtis.Kjusjur. Küla 1774 elanikuga 1989.a. Küla elanikest 36% on jakuudid ja 39% evengid (ülejäänud on venelased). Siin asubBuluni sovhoosi keskus. Külas on lennuväli, kuhu Tiksist käivad väiksemad lennukid ja kopterid.Sakõrõr (Batagai-Alõta). Küla 1-2 tuhande elanikuga. Ta on 1989.a.-st moodustatud Eveeni-Bõtantai rajooni keskuseks.Sakõrõr on Jakuutias ainus rajoonikeskus, kuhu on koondunud enamus eveene ja kus hiljuti alustati algklassides ka eveeni keele õpetamist. Külas on postkontor, mõned tööstus- ja toidukauplused, võõrastemaja, söökla. Küla paikneb Ulahan-Sakõrõri4-6 m kõrgusel kaldaterrassil, jõest ca` 4 km eemal. Küla keskelt voolab läbi väike jõgi. Maismaad mööda on külast võimalik välja sõita ainult kõrge läbitavusega veoautodega.Batagai. Asula ca` 10 tuhande elanikuga. Asub Ajani jõe orus, jõe paremal kaldal. Lennuväli on asulast 1,5 km kaugusel ja selle ümbruses on samuti väike asula. Viimases on ka mõned kauplused, söökla, võõrastemaja (kus eelgrupp ööbis), sidejaoskond.Sahandza ilmajaam. Aastaringselt elab ilmajaamas 4-5 inimest. Ilmajaamal on üks väike elamiskõlblik maja, mis on jõest mõnisada meetrit eemal, ega paista jõele. Ilmajaamas on raadiojaam. Juhuslik helikopter käib ilmajaamas 1-2 korda aastas. Ümbruskonna põdrakasvatajad käivad seal sügis-talvisel perioodil sageli, sest varem oli siin põdrakarjuste vahebaas (= talilaager).

Põdrakasvatajate peatuskohad Orulgani orgudes on üsna kindlates kohtades ja nendega on võimalik tutvuda sovhooside keskustes.

24


4. Ettevalmistus matkaks4. ETTEVALMISTUS MATKAKS

Idee sooritada matk Põhja-Verhojanski ahelikul tekkis pärast Tšuktšimaa matka 1987.a. Konkreetseks tõukeks matkarajooni valikul oli veel samal aastal tutvumine S.Kabelevi matkamarsruudiga. Nende grupp läbis 28 päevaga 1985.a jalgsi Orulgani ahelikul lõunast põhja suunas (366 km), laskus kummipaadiga Hara-Ulahi jõel Laptevite mereni (181 km) ja läbis jalgsi piki mere rannikut 118 km Tiksi asulani. Esialgu seadsime oma matkaplaani üsna sarnaselt, kusjuures arvestasime lisaks veel jalgsi sissetuleku variantiSakõrõri asulast. Kabalevi grupp lendas matka algusesse helikopteriga. Meie matka kestuseks oleks sellisel juhul olnud 35 päeva. Koos eelgrupi tegevusega arvestasime maksimaalselt kahekuulise kodust äraolekuga - poolest juulist poole septembrini. Matkaajaks oli valitud sügis, mis mitmete meie põhjarajoonide matkade põhjal on seal parimaks ajaks. Matkarajoon ahvatles meid tehnilises mõttes oma suhteliselt suurte kõrgustega ja üsna napi informatsiooniga sealse elu-olu kohta. Eesti matkajaid Põhja-Verhojanski ahelikul varem viibinud ei ole. Ka teaduslikult on rajooni suhteliselt vähe uuritud.1990.a. varasuveks selgus, et mitmel grupi liikmel ei ole võimalik nii kaua kodust ära olla. Varaseimaks matkaajaks sai olla 13.august. Arvestades hilisemaks matkajaks septembri keskpaika (nii nagu esialgseltki) võis matkaajaks olla vaid 30 päeva. Kindlasti soovisime oma marsruudiga haarata Orulgani aheliku suurimat jäätumise rajooni (2281 m tipu ümbrus) ja matka lõpetamiseks sobis Leena jõgi. Üks väheseid sisemaal asuvaid asustatud punkte, Sahandza ilmajaam pakkus marsruudil võimaluse meie toiduvarusid täiendada.Praktiline ettevalmistus algas aasta enne matka. Siis alustati kirjavahetust Jakutski Aerogeodeeti-lise ettevõttega topograafiliste kaartide tellimiseks. Alustati katamaraanide ümberehitust. Kahjuks lõppes kaartide tellimine meile kasutult ja seda vaatamata veel viimastele kohapealsetele pingutustele - kaarte lihtsalt ei olnud. Katamaraanide vana kapronriidest põhi (360 g/m2) vahetati uue ja tugevama materjali vastu (730 g/m2). Hilise matkaja tõttu pidasime väga oluliseks järelgrupi õigeaegset jõudmist matkarajooni. Selle ülesande täitmine pidi jääma eelgrupi mureks. Eelgrupp väljus Tallinnast 10 päeva teistest varem. Matka ettevalmistamisel pöörati suurt tähelepanu toiduainete valikule ja menüü koostamisele. Arvestades küllalt pikka autonoomset liikumise aega, tuli toiduainete kogused minimiseerida, säilitades piisav kalorsus ja vaheldusrikkus. Otsustasime seekord kõik toiduained Tallinnast kaasa võtta. Tegelikult aga oli olukord matkarajoonis prognoositust soodsam - asulais oli peaaegu kõiki toiduaineid vabalt saada.Eelgrupi tegevuse tulemusena õnnestus:1) viia osa toiduaineid (85 kg) helikopteriga Tumara jõe ülemjooksule;2) kindlustada Batagaist järelgrupi kiire edasisaamine (Tallinnast müüdi pileteid ainult Batagaini);3) tehti ära eeltöö järelgrupi kiireks matkarajooni saamiseks Sakõrõrist;4) saadi väärtuslikku lisainformatsiooni matkarajooni kohta, sealjuures läbiti katamaraanil Tumara jõgi.

M tk tt l i t i l li il bik S K b l i tk /41/( lj d tk i k di t j l) E ti

25


5. Marsruudi (tehniline) kirjeldus5.2. Jalgsiosa

Eningan-Tolonoo kanjon - Kolosovi liustik - 2281 m tipp - Tetekendza kanjon - Malõr-Jurjuge jõe ülemjooks6.matkapäev, 20.augustHommikupoolik kulub varustuse inventariseerimisele ja seljakottide pakkimisele. Ligi 40 kg raskuste seljakottide tõttu muutub mõnevõrra meie liikumistaktika. Kuni puhkepausini astume nüüd järjest 15 min, puhkus on 3-5 min. Esimesel 3 kilomeetril on maapind kivine, väiksemate tõusude-langustega. Pärast Tumara jõe läbimist (sügavust 0,3 m) muutub org soiseks. Kuni Tumarajärveni tuleb mitmes kohas käia pehmel pinnal. Tumara oru pikikalle on enne kuru meie poolt läbitud lõigul ühtlaselt väike -keskmiselt 1 m/km. Tumara järve kirdesoppi suubub väike oja, mille idakaldal on karjuste mahajäetud laagrikoht. See on järvest ~ 0,5 km. Järve lähim ümbrus on soine. Arvatavasti halva ilma tõttu (tugev tuul) ei saa meie kalamehed järvest kala. Õhtul käib osa meie grupist luurel Eningan-Tolonoo kanjoni kirdenõlval. Esimesed muljed kanjonist ja jugadest on üsna võimsad. Tumarakuru kohta ja kuru tuuri nii laial ja laugel maastikul meil leida ei õnnestu.

8.matkapäev, 22.augustEsialgu liigume mööda Eningan-Tolonoo platoo kirdeserva mägede jalamil loode suunas. Esimese külgoru (20 ja 80-100 m joaga) läbime kanjonist ülalpool mööda laugeid (10°-15°) rusunõlvu. Oru suhteline sügavus on siin 10-15 m. Järgmise läänesuunalise külgoru nõlvale jõuame laagrikohast 70 minutiga. Pärast luuret selgub, et seda kanjonit ei ole võimalik ülemjooksul läbida. Oru idaosa on järsunõlvalises (üle 50°) kanjonis. Oru läänepoolne osa on poolrusunõlvadega (30°-33°). Siin saab laskuda mööda rusunõlvu mitmest kohast, kõrguste vahe on ~ 150 m. Tõusu osas on järgmised variandid: 1) otse laskumisnõlva vastast, tõus (150 m) mööda osaliselt lahtist rusunõlva (30°-33);2) tõus mööda oru parempoolset sälkorgu (~ 250 m), laskumisnõlvast mõnisada meetrit kõrgemal (orgu mööda); 3) tõus mööda Eningan-Tolonoo peakanjonit. Valime edasiseks liikumiseks teise variandi, mis on meie praegusest asukohast peaaegu kogu ulatuses jälgitav ja on esimesest variandist ilmselt ohutum. Kanjoni nõlvale tõusmisega loodame vältida Eningan-Tolonoo peakanjonis olevaid jugasid (3.variant), samuti loodame võimaluse korral mööduda järgmisest külgkanjonist ülaltpoolt. Eningan-Tolonoo parema kalda platood kaardil märgitud külgribi kohas ei ole, poollahtine rusunõlv (40°-50°) tõuseb kuni harjani. Laskume osaliselt lahtisel rusunõlval 150 m madalamale 10 minutiga. All on suur lumesild, millel palju nõlvalt varisenud kive. Mööda külgoru põhja tõuseme parempoolse sälkoruni 70 min. Suurem osa sellest ajast kulub julgestuse organiseerimiseks 5 m joal. Köie kinnitame joast 20 m kõrgemal oleva suurema kivi taha. Peaaegeu kõik kivid on lahtised ja julgestuse seadmisel tuleb

26


6. Kokkuvõte 7. Kirjandus

- mis tegi selle matka eriliseks- millist nõu võiks anda teistele

6. KOKKUVÕTE

Matk Põhja-Jakuutia mägedesse oli meie Põhja-Siberi matkade reas üks põnevamaid, võibolla ka põnevaim. Seda esiteks kõrge füüsilise koormuse ja teiseks emotsionaalse vaheldusrikkuse tõttu. Füüsilise taseme poolest oli grupp ühtlane ja kogu matk toimus meie võimete piiril. Järjekordselt õigustas ennast matka ettevalmistamise stiil, mille teokstegemise raskus lasus suurelt jaolt matkarajoonis töötanud eelgrupil.

Valitud matkaaeg oli mõneti erakorraline, sest varem pole nii hilissügisel seal gruppe käinud. Küllap see oli ka põhjuseks, miks pidime lumetormi tõttu osa oma planeeritud marsruudist õgvendama. Hilissügis on Siberis aga äärmiselt kaunis aeg ja kui kui ei peljata isiklikke ebamugavusi (põhiliselt külma näol), siis võib seda teistelegi soovitada. Veematkadel peab kindlasti arvestama sügisest vooluhulga vähenemist, mis on eriti silmatorkav väikestel jõgedel.

Orulgani ahelikul toimunud matkadele vajutavad vaieldamatult omanäolise pitseri sealsed kanjonid. Me ei tea Venemaa põhjaosas teist mägirajooni, mis omaks nii suure suhtelise kõrgusega (kuni 300 m) kanjone. Metsata maastikul, mägede vahel, tunduvad nad süngete ja suursugustena. Joad ja poollahtised rusunõlvad teevad kanjonite läbimise ja neis liikumise väga raskeks. Viibisime oma marsruudil ka Orulgani aheliku suurimal Kolosovi liustikul. Omaette elamuse saime kohtumistest sealsete inimestega, esmajoones põlisrahvaga. Jakuutide ja eveenide hea ratsutamisoskus põhjapõtradel on üheks näiteks selles reas.

Põnevamatest kohtadest, mis jäid meil nägemata, võiks teistele gruppidele soovitada:- Hara-Ulahi ahelikku ja Leena suudmeala paremal kaldal paiknevat looduskaitseala (Hara-Ulahi ahelik oli ka meie

varasemates plaanides);- Tiksi ümbruses paiknevate huvitavamate kohtadega (Sogo mahajäetud kaevandus - 12 km, Bõkovi neeme asula - 40 km)

tutvumine.- Orulgani aheliku kõrgeim tipp 2389 m, mis jäi meie marsruudist veidi lõuna poole.

27


Lisa 1 Üldvarustuse nimekiri

……..

4,501Sulgtekk 6-le5

02,81Sulgtekk 4-le6

012,51Neljane katamaraan3

9,401Kahene katamaraan4

34,047,7Kokku

3,001Telk neljale2

02,51Telk kahele1

Põhigrupi kaal, kg

Eelgrupi kaal, kg

ArvNimetus Eel- ja järelgrupi varustus oli kokku 81.7 kg, mis teeb ühele inimesele keskmiselt 13.7 kg. Matkavarustus oli marsruudi läbimiseks piisav. Kasutamist ei leidnud vaid küünlad ja kükloop. Kasside järele on vajadus vaid järsemail liustikel. Meie marsruudil kassid hädavajalikud ei olnud. Sama võib öelda ka abiköie kohta. Kõikides kanjonites on hea luure ja muidugi soovi korral võimalik jugadest mööda minna. Bensiini kulutasime ainult 2.5 l, mis oli liigse kokkuhoiu tulemus. Mõned tähtsamad andmed katamaraanide kohta on esitatud tabelis järgmisel leheküljel.Seljakottide keskmisest kaalust matka erinevatel päevadel annab ülevaate alljärgnev graafik. Maksimaalne seljakoti kaal oli 6.matkapäeva hommikul keskmiselt 36.5 kg (meestel 39 kg ja Viial25 kg).

28


Lisa 2 Isikliku varustuse nimekiri

- nimetada vajalik erivarustus koos kommentaaridega- summaarne isikliku varustuse kaal

Lisa 3 Toiduainete nimekiri, menüü

55

Ühe intoiduportsu suurus

3455,0

452,4

471,6

65,5

kcal

410,0

112,9

0,0

13,8

Süsivesikuid, g

162,0

0,0

46,5

0,1

Rasvu, g

94,0

0,0

15,1

1,9

Valke, g

Kaal, g

780,0

113,1

65,5

19,6

Ühele inimesele päevas

174,0Kokku

…….

19,0Suhkur3

11,0Sealiha rasvas2

20,03,3Manna1

Toiduportsude arv

Kogukaal, kg

Nimetus

Valkude, rasvade ja süsivesikute suhtearvud on järgmised:valke 1rasvu 1,7süsives. 4,3Meie toiduratsioon oli sellise raskusastme matka jaoks üsna kesine.

29


Lisa 4 Apteek

Tuua nimekiri ja selle kasutamine. Samuti matkal esinenud haigestumised.

Lisa 5 Remondivahendid

Tuua nimekiri ja kasutus.

Lisa 6 Matkakulud

Kindlasti tasuks eristada: - sõidukulud (seotud matkarajooni saamise ja sealt lahkumisega)- Toidukulud - Muud kulud (spetsvarustus, apteek, Soovi korral võib eristada ka kulutusi, mis ei ole otseselt matkaga seotud

30


Lisa 7 Kaardid

Lisa 8 Ilmavaatlused matkal

Documents

Matkaaruande koostamine. Guido Leibur