Margit Valdmann

VALGEJÄNES On metsaelanik. Suvel on ta

hallikaspruun, ainult sabaots on üleni valge. Talveks saab ta aga üleni valge kasuka, mis on tihe ja pehme. Ainult kõrvaotsad on mustad. Talvel närib ta haava-puu, pihlaka või paju koort, oksi ja noori võrseid. Kraabib ka lume alt pohla-ja mustika varsi. Toitu otsib ta videvikus ja öösiti, päeval magab põõsa, puu või mätta varjus. Enne magamiskohta asumist “segab jälgi”, teeb kahe-ja kolmekord-seid jälgi, järske kõrvalhüppeid.

HALLJÄNES Elukohaks põllud,

metsaservad, põõsastikud. Talvekarv on heledam hallikaspruun, suvel tumedam. Kõrvaotsad samuti mustad nagu valgejänesel aga sabaots pealt must ja ainult alt valge. Toiduks on talvel puude- põõsaste oksad ja koor. Ta võib talvel tulla ka koduaeda viljapuu (õuna-, pirni-, ploomi-puu) koort närima- sellega teeb puudele kahju. Halljänes on vastupidav ja kiire jooksja, tal on terav kuulmine. Tegutseb samuti videvikus, päeval magab põõsa all.

Orav saab talveks tiheda halli kasuka ja pikemad karvatutid kõrva otsa. Talve hakul ehitab ta endale oksaraagudest pesa. Pesa on kõrgele puutüve vastu ehitatud suur ümmargune kera. Seest on see voodertatud pehme sambla ja karvadega. Talvepakasega tukub orav terve päeva pesas, sulgedes pesaava samblatordiga. Talvel sööb ta puuõõntesse kogutud, sambla sisse peidetud pähkleid ja tammetõrusid või oksa külge kuivama riputatud seeni.

5

Siil magab tõelist talveund. Oma talvepesa vooderdab ta sambla ja kuivade lehtedega kambrikeseks, kuhu poeb juba oktoobrikuus. Nüüd peab nahaalune rasvakiht ja ülepea tõmmatud kasukas sooja andma kevadeni. Magamise ajal võib siili kehatemperatuur langeda nulli lähedale- see ei tee talle midagi. Halb on aga see, kui päike lume liiga vara üles sulatab ja märg “voodi” siili üles ajab. Kuna nii vara pole liikumas küllaldaselt putukaid, jääb siil nälga.

Karu magab talvel oma koopas. Ta lesib samblaga voodertatud oksakuhilal, katuseks lumehang. Iga läheneja või kahtlase krõbina peale keerab ta pead ja kuulatab. Kui keegi päris pesa lähedale juhtub, kargab ta tülitajale vastu. Unest üles aetud karu on kuri, sest ta on näljane. Emakarul sünnivad talvel pesas pojad, sageli kaksikud. Emakaru tukub istuli-küürakil ja soojendab poegi oma süles, nii leiavad pojad ka kiiremini nisad üles, et piima imeda.

Hundid liiguvad talvel suurte karjadena. Karjas on ema- ja isahunt ning kutsikad, tavaliselt 10-12 looma. Hundikarja juhib suur ja tugev isahunt. Talvel, kui on väga sügav lumi, on ka huntidel raske selles joosta- seepärast vahetavad nad karja juhti. Hundid hulguvad ringi öösel, siis peavad nad jahti igasugustele metsloomadele. Nad ei luura oma saaki vaid ajavad teda taga, kuni loom väsib. Tavaliselt langevad saagiks haiged ja nõrgad loomad. Talveöödel võib kuulda ka huntide ulgumist- see sarnaneb koerte ulgumisele.

Kui osa loomi vahetab talvekarva selleks, et paremini end varjata, siis rebane saab pika ja koheva kasuka külma vastu. Talvel elab ta veekogude äärseis roostikes. Toitu jahib ta videvikus ja öösel, aga vahel ka päeval. Rebane on väga osav ja väle, ta hiilib ligi ja teeb kiire hüppe- nii püüab ta lume alt ka hiiri, kui kuuleb nende piiksumist. Kui saagiks langeb mõni suurem loom, peidab ta ülejäägi lumme kraabitud auku. Rebane pole kiire jooksja, eriti talvel paksu lume sees. Talvel otsivad rebased ka kaaslase, kellega poegi saada - siis kostub metsas nende heledat klähvimist.

Metskits saab samuti talveks halli tihedama kasuka, ainult saba ja selle ümbrus jääb valgeks. Talvel on metskitsede elu raske: lisaks rohketele vaenlastele, tunnevad nad puudust ka toidust. Kui inimesed neile metsa heinu ja lehisvihtu ei vii, peavad nad lume alt rohttaimi kaapima või puude- põõsaste pungi, oksi ja koort sööma. Magama peab kits palja maa peal. Selleks otsib ta suure kuusealuse, kus vähem lund ja kraabib selle puhtaks. Sügava lume korral lume peal magades võib ta haigestuda kopsupõletikku ja surra. Kui lume peale tekib kõva koorik, lõhub see kitsede jalgu.

Kuigi põder on meie metsade suurim loom, on ka tema elu talvel raske. Talvel liiguvad põdrad suurte, kuni kümnepealiste karjadena, otsides toitu terve päeva ja öö- ainult vahetevahel puhates. Toiduks on nii puude-põõsaste oksad kui ka koor, vahel kraabivad ka lume alt sammalt ja kulu. Toitumisel murravad noorte mändide jt. puude latvu. Magama heidab põder otse lumele ning tal on seal nõnda soe, et higistab lebamiskoha pruuniks. Metsas ei karda põder kedagi - kui hundid just karjana teda ei ründa.

Nii nagu kõigil metsloomadel, on ka metssigadel talvel elu raskem, kuna rohttaimede ja põõsaste-puude juured on lume all. Seetõttu elutsevad nad talvel rohkem metsades, kus maapind on vähem külmunud ja lumikate õhem. Külmakaitseks on neil tihe karvkate ja paks nahaalune rasvakiht. Vahel ehitavad vanaloomad tihedate kuuskede alla okstest, kulust ja samblast pesi, kus nad tihedalt külg külje kõrval puhkavad peale toiduotsinguid.