of 12 /12
2013 Kontserdisari “Pianisti portree” MIHKEL POLL (klaver) 26. oktoober kell 18 Haapsalu kultuurikeskus hooaja peatoetaja Eesti Kontserdi suurtoetaja

Mihkel Poll Haapsalu kava - DIGAR

  • Author
    others

  • View
    0

  • Download
    0

Embed Size (px)

Text of Mihkel Poll Haapsalu kava - DIGAR

Mihkel_Poll_Haapsalu_kava.inddhooaja peatoetaja
Eesti Kontserdi suurtoetaja
Ferenc Liszt (1811–1886) Ballaad nr 2 h-moll S 171 (1853)
Johannes Brahms (1833–1897) Sonaat nr 1 C-duur op. 1 (1853)
I Allegro II Andante
III Scherzo: Allegro molto e con fuoco IV Finale: Allegro con fuoco
Tõnu Kõrvits (1969) “Hümn nähtamatule tuulekandlele” (2013) [esiettekanne] pühendusega Mihkel Pollile
Béla Bartók (1881–1945) “Szabadban” (“Vabas õhus”) Sz 81 (1926)
I “Trummide ja viledega” (Pesante) II “Barkarool” III “Torupillid” IV “Öömuusika” (Lento) V “Jaht” (Presto)
4
Kontsertpianist, pedagoog ja helilooja Ferenc Liszt oli 19. sajandi üks innovatiivsemaid ja mõjukamaid muusikuid. Oma aja suurima virtuoosina tõstis ta klaveritehnika uutele kõrgustele, avardades instrumendi kõlalisi võimalusi. Komponistina said tema eksperimendid harmoonia ja vormi vallas ning temaatilise transformatsiooni kasutamine eeskujuks
paljudele heliloojatele. Ballaadi nr 2 h-moll on mitmeski mõttes kätketud Liszti loojanatuuri olemus: temaatiliste ideede oskuslik arendamine, draama ja lürismi segamine, innovatiivne lähenemine harmooniale ja vormile ning pianistlik virtuoossus. Komponeeritud 1853. aasta kevadel, veidi pärast monumentaalset klaverisonaati h-moll, on see viimasele otsekui mõtteliseks jätkuks – tundub, nagu oleks autoril oma sonaadist h-moll jäänud niipalju ideid üle, et need voolasid üle teise ballaadi, mis on muide ka samas helistikus. Nagu võib eeldada Liszti kaliibriga heliloojast-pianistist, on ballaad tulvil tehnilisi ja muusikalisi väljakutseid. Kahtlemata seisid tal teost luues eeskujudena silme ees Chopini ballaadid – oli ju nimelt Chopin see helilooja, kes tõi esimesena ballaadianri instrumentaalmuusikasse. Kuigi teose pealkiri ei vihja ühelegi konkreetsele kirjanduslikule allikale, on arvatud, et ballaadi aluseks on võetud vanakreeka müüt Herost ja Leanderist: Leander ujub üle mere, et jõuda armastatu juurde vastaskaldal, ent upub tormi käes ning õnnetu Hero sooritab meeleheites enesetapu. Teise ballaadi pühendusesaajaks on krahv Karl von Leiningen, Inglise kuninganna Victoria poolvend, kes sümpatiseeris Lisztile tänu oma revolutsioonilistele vaadetele.
5
Ferenc Liszti teise ballaadiga sama aastanumbri sees on loodud ka selle kontserdi järgmine teos – Johannes Brahmsi sonaat nr 1 C-duur op. 1. Mõlemad autorid kohtusid nimetatud aastal Weimaris, paraku jäid nende suhted loominguliste erimeelsuste tõttu kaunis jahedaks. Küll aga leidis Brahms endale truud sõbrad ja loomingu austajad Clara ja Robert Schumannis, kellega
ta kohtus sama aasta 30. septembril. Mänginud neile ette mõned oma klaveriteosed, nende hulgas kaks esimest klaverisonaati, oli muusikutest abielupaar 20-aastase nooruki heliloojavõimetest vaimustuses: ajakirja Neue Zeitschrift für Musik oktoobrinumbris ilmunud essees “Neue Bahnen” (“Uued rajad”) kirjeldas Robert Schumann neid sonaate kui “looritatud sümfooniaid”. Ka andis ta sonaatidele omalt poolt kaasa soovituskirja kirjastusele Breitkopf & Härtel, kes need samal aastal publitseeris. Kuigi sonaat nr 1 C-duur ilmus trükis esimese oopusenumbri all, polnud see Brahmsi esimene katsetus antud anris. Sonaat nr 2 sai õigupoolest varem valmis ning suure enesekriitikuna olevat helilooja hävitanud veel kaks sonaati. Autori otsus panna 1. oopusenumber sonaadi C-duur juurde tulenes sellest, et leidis end olevat “kirjutanud midagi väärtuslikku, mida pakkuda maailmale kui oma esimest oopust”. Sonaat nr 1 laseb ette aimata mitmeid Brahmsi küpsete klaveriteoste tunnuseid, sealhulgas vormiline meisterlikkus ja temaatilise transfor- matsiooni kasutamine. Suure osavusega käsitleb ta variatsioonivormi teises osas (andante), mille aluseks on vana saksa Minnelied “Verstohlen geht der Mond auf”. Tähelepanuväärne on tõik, et Brahms lisas partituuri ka teksti, mis haakub täiuslikult variatsioonide algmeloodia rütmi ning meeleoluga: Verstohlen geht der Mond auf, blau, blau Blümelein, durch Silberwölkchen führt sein Lauf, blau, blau Blümelein. Rosen im Tal, Mädel im Saal, o schönste Rosa! Beethovenlik skertso kasvab välja andante lõputaktide motiivist, luues ühtluse keskmiste osade vahel. Varasemat muusikalist materjali kasutab Brahms ka rondos, mille algus pärineb sonaadi esimesest osast. Brahms pühendas sonaadi oma sõbrale, ungari viiuldaja Joseph Joachimile.
6
Tõnu Kõrvits lõpetas 1987. aastal Tallinna Muu sika- keskkooli muusi ka teooria alal (Alo Põldmäe juhen- damisel) ja 1994. aastal Eesti Muusikaakadeemia Raimo Kangro kompositsiooniklassi ning 1999 samas magistrantuuri professor Jaan Räätsa juhendamisel. Tõnu Kõrvits on Heino Elleri preemia laureaat (2001) ja Vabariigi Presidendi noore kultuuritegelase preemia
laureaat (2002). Aastail 2002 ja 2004 pälvis ta Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia, 2007 Eesti Muusikanõukogu aasta- preemia panuse eest eesti orkestrimuusikasse ning 2011 Eesti Vabariigi kultuuripreemia. Alates 2001. aastast õpetab Tõnu Kõrvits Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kompositsiooni ja orkestratsiooni. Tõnu Kõrvitsa poeetiline ja nägemuslik muusika viib kuulaja hüpnootilistele rännakutele looduse ja rahvapärimuse, inimhinge ja alateadvuse maastikele. Kõrvitsa helikeeles täiendab väljendusrikast meloodikat peenekoeline harmoonia- ja tämbrivärvide spekter. “Hümn nähtamatule tuulekandlele” (2013) Tuul on mulle alati olnud lähedane. See on muusikaline kujutluspilt kandlest, mille paneb helisema tuul oma ettearvamatute puhangutega ning mille sisse hakkab eikusagilt voolama hümn... Tuulekandle helin oma ülemhelidega otsekui sünnitab selle ülemlaulu ühele maailma kauneimale ja poeetilisemaile loodusnähtusele.... Või on tuulekandle helinad ülemhelid hümnile...? – Tõnu Kõrvits
7
Béla Bartók on jätnud 20. sajandi muusikasse tähelepanuväärse jälje kui helilooja, pianist ja muusikafolklorist. Ta lõpetas Budapesti Muusika- akadeemia kahel erialal, õppides seal aastatel 1899–1903 nii kompositsiooni kui ka klaverit. Alates 1905. aastast hakkas Bartók tegelema Ida-Euroopa rahvaviiside kogumisega ning peagi leidsid tema
loomingus kajastamist mitmed ungari, rumeenia ja slovaki rahvamuusika elemendid. Bartóki klaverilooming hõlmab üle 300 teose: seal leidub virtuoosseid kontsertpalu, mis ta kirjutas enda sooloesinemiste tarbeks, samuti väga lihtsaid lugusid algajale klaveriõppurile, tsüklilise ülesehitusega teoseid, rahvamuusika seadeid ning julgeid kaasaegse helikeelega eksperimentaalteoseid. Pealkirja alla “Szabadban” (“Vabas õhus”) Sz 81 on Bartók koondanud viis klaveripala, mis valmisid 1926 – aastal, mida on nimetatud Bartóki “klaveri-aastaks”. Sel ajajärgul sündisid veel klaverisonaat, esimene klaverikontsert ja üheksa väikest pala, samuti alustas ta oma kõige ulatuslikuma klaverikogumiku, kuueköitelise “Mikrokosmose” kirjutamist. Loomingulise puhangu ajendiks sai osalemine kontserdil Budapestis 15. märtsil 1926, mil Igor Stravinski soleerimisel tuli ettekandele viimase kontsert klaverile ja puhkpillidele. Eriliselt vaimustas teda vene autori löökpillilik klaverikäsitlus, mida Bartók rakendas innukalt oma 1926. aasta klaveriloomingus – ilmekas näide sellest on kogumiku “Vabas õhus” esimene pala “Trummide ja viledega”. Traditsioonilisem on klaverikäsitlus “Barkaroolis”, kus helilooja kasutab arpedolaadseid fi guure vasakus käes, kujutamaks lainetel õõtsuvat gondlit. Kolmanda pala pealkiri viitab väiksemat tüüpi torupillile (pr k Musette) – Bartók imiteerib kaht häälest ära torupilli. Sama pilli on oma klahvpillimuusikas jäljendanud ka François Couperin. (Olgu siinkohal mainitud, et 1924. aastal toimetas Bartók trükki kaks Couperini klavessiinikogumikku.) Kogumiku kõige ulatuslikum ning omal ajal ungari publiku suurima soosingu võitnud pala kannab nime “Öömuusika”. See loob pildi ööst, kus krooksuvad konnad, sumisevad putukad ja kostub kauge pillerkaari kaja. Viimases palas “Jaht” on nähtud sugulust tagaajamise stseeniga Bartóki pantomiim-balletis “Võlumandariin”. “Jaht” esitab pianistile eriti suure väljakutse, seda on loetud koguni Bartóki klaveriloomingu kõige nõudlikumaks palaks.
8
Kuigi sellele kogumikule viidatakse sageli kui süidile, ei esitanud Bartók seda tavaliselt tervikuna. Ta tõi 8. detsembril 1926 Ungari raadios esiettekandele esimese, neljanda ja viienda pala ning mitmel korral esitas ta iseseisvalt neljandat pala. Helilooja kirjutas teose oma uuele naisele, pianist Ditta Pásztory-Bartókile, kellega ta oli abiellunud 1923. aastal veidi pärast lahutust eelmisest naisest.
Evelin Kõrvits
Uues kontserdisarjas “Pianisti portree” valgustab osalevate silmapaistvate Eesti ja välismaiste pianistide kavade valik nende muusikalist maa ilma- vaadet. Sarja kunstiline nõustaja on Kalle Randalu.
“Mihkel Poll on huvitav ja isikupärane muusik ning suurepäraste pianistlike võimetega, kandes ette äärmiselt keerukaid teoseid artistliku üleoleku ning muusikalise vabadusega.” – Arvo Pärt
Mihkel Poll sündis 1986. aastal Tallinnas. Ta alustas klaveriõpinguid 6-aastaselt Nõmme Muusikakoolis Helve Kuuskmanni juures, jätkas Tallinna Muusikakeskkoolis, õpetajateks prof Ivari Ilja ja Maigi Pakri, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias prof Ivari Ilja ja Guildhalli muusikakoolis prof Ronan O’Hora klaveriklassis. Hetkel õpib ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktorantuuris prof Ivari Ilja juures. Mihkel Poll on osa võtnud mitmetest meistrikursustest, juhendajateks Paul Lewis, Angela Hewitt, Peter Donohue, Vera Gornostajeva, Pavel Nersessian, Walter Blankenheim, Erik T. Tawastsjerna ja Hui-Ying Liu-Tawastsjerna. Mihkel Poll on edukalt osalenud paljudel rahvusvahelistel ja üleriigilistel konkurssidel. 2004. aastal pälvis ta I preemia ning orkestri eripreemia Rina Sala Gallo nimelisel pianistide konkursil Monzas, Itaalias; samal aastal võitis ta peapreemia ja neli eripreemiat vabariiklikul interpreetide konkursil Con Brio; 2006. aastal sai ta I preemia Ferroli rahvusvahelisel pianistide konkursil Hispaanias ning I preemia ja Tubina eripreemia esimesel Tallinna rahvusvahelisel pianistide konkursil.
9
Kontserdi produtsent Neeme Punder Toimetaja Tiiu Valper
Sarjas tulekul
T 19. november kell 19 Vanemuise kontserdimaja K 20. november kell 19 Pärnu kontserdimaja N 21. november kell 19 Estonia kontserdisaal R 22. november kell 19 Jõhvi kontserdimaja
“1974: Oscar Peterson Tallinnas” KRISTJAN RANDALU, JÜRMO EESPERE, SVEN KULLERKUPP, RAUN JUURIKAS
Toivo Unt (bass), Brian Melvin (löökpillid)
T 17. detsember kell 19 Estonia kontserdisaal
“Sõnadeta laul” KALLE RANDALU (klaver)
Felix Mendelssohn-Bartholdy, Robert Schumann, Johannes Brahms jt Helena Tulve. Uus teos (esiettekanne)
concert.ee