minu omaan

Omaan

meeli lepik

kaamelist porscheni, 56 sõlme tunnis

Autoriõigus: Meeli Lepik ja Petrone Print OÜ, 2011

Toimetaja: Marje AksliKeel ja korrektuur: Triinu-Mari VorpKaanekujundus ja makett: Anna LaukKaart: Kudrun VungiPildialbum: Folkerus Schuiringa, Anneli Kilic, Tõnis Kannel, Meeli LepikKüljendus: Aive MaasaluTrükk: Greif OÜ

ISBN 978–9949–479–43–6 (trükis)ISBN 978–9949–479–44–3 (epub)

www.petroneprint.ee

minu omaan

5

Minu kallile emale Tiiule

6

minu omaan

7

sisukord

8

sisukord

Sissejuhatus 10Kõigel on põhjus 12Hüvasti, lumine Eesti! 18Araabia öös on… üllatusi 26Imelik ja imeline esimene meresõit 36WC-de koristamise koosolek 53Khasab on liiga hea, kuid ikkagi tõsi 60Minu esimene reis päikeseloojangusse 67Jõulud ja uusaasta 80Kalli sõbra ärasõit ja õnne valem 86Masqati festival 92Halb eelaimus 99Rõõmus Abby ja hommikumantliga mees 102Ka päikesel on plekid 109Raskuste kiuste residendiks 112Esimesed tülid ja unustatud õnnevalem 115Crème de la crème ja Omaani pulm 124Juulikuine põrgukuumus 133

minu omaan

9

Omaanlaste saabumine laeva 138Avaneb Khasabi uus tahk 144Idee prussakatelt 152100 krevetivarrast ja India viski 157Sukeldumine. Peaaegu elu hinnaga 165Tagasi reaalsusesse 174Soe süda ravib terveks 177Järjekordsed lahkumised 185Tantsivad laevad 190Kasinust endale ja heldust teistele 194Kui Allah ei vaata 199Liivakastidisko 204Seagripp 210Paastumurdmispidu ja kitsesilmad 215Elas kord tark ja hea sultan... 223Veel üks blond naine laeva 236Luksusrajoonist indialaste linnaossa 241Eesti tüdrukute hennamaania 247Seiklus Lulus 254Uusaasta ja Omaani kuulsaim gei 264Mõru šokolaad 270Veel üks aste allapoole 277Tasakaalu leidmine 280Neiu mustas kleidis 288Laisad habemikud ja kiired abiellujad 293Hüvasti, päikeseline Omaan! 302

sissejuhatus

10

sissejuhatus

„Elu on nagu šokolaadikarp – kunagi ei tea, millise kommi saad” (Forrest Gump)

Üks usub ettemääratusse ja teine jälle juhustesse. Isiklikult arvan, et meie mõtted ja soovid materialiseeruvad mingil hetkel koh-tade näol, kuhu satume, ja inimeste läbi, kes meie elu külastavad. Järelikult oli miski minu sees Omaaniks valmis.

See raamat räägib imelikust ja imelisest maast, kuhu ma pooljuhuslikult elama sattusin, ning täiesti ebaharilikust mere-mehetööst maailma kõige kiiremal reisilaeval.

Riigis, mille neli aastaaega jaotuvad soojaks, kuumaks, väga kuumaks ja liiga kuumaks, elasin läbi elu valusaimad töö alased pettumused ja õnnestumised, sain kuulda teravat kriitikat ja magusat kiitust. Eeskätt aga õppisin kõige kiuste oma põhi-mõtete eest seisma ning sain teada, et ebapopulaarsus on teinekord märk õige tee valimisest.

Selle kahe aasta jooksul muutus ka mõni mu senine seisu-koht. Selgus, et põhimõtteid, mida olen julgelt kodumaal

minu omaan

11

kuulutanud, pole konkreetsetes olukordades sugugi lihtne kaitsta. Samuti ei tasu uskuda kõike, mida meedia meile araabia maade kohta pakub.

Kohtasin inimesi, kes tulid kui varjud ja libisesid pärast põgusat tutvust edasi oma radadele. Minu teele sattus ka selli-seid isikuid, kes jäävad südamesse kauaks ja sügavale. Raamatu tegelaskujusid on kokku liidetud ja nimesid muudetud, kuid sündmused pärinevad elust enesest.

Mismoodi ületada väljakutseid töökohas, kus iga päev tuleb korrigeerida suhtumist teistesse rassidesse ja rahvustesse, kogeda kohalike eelarvamusi läänemaailma inimeste kohta, ning selle kõige keskel eestlasena uhkeks ja hääks jääda, sellest juba järgmistes peatükkides.

Tahan kogu südamest tänada oma kallist ema, kes reisi ajal mu Tallinnasse jäänud kodu ja kiisu eest hoolitses.

Aitäh Kirstile, kes raamatu kirjutamise mõtte mulle pähe pistis.

Aga kõige rohkem tahan tänada oma kalleid reisikaaslasi, kes nii mõnusalt soojadel kui ka liiga tulistel päevadel alati mu kõrval seisid ning sellega Omaani-seiklused, mis praeguseks hetkeks juba heleroosasse nostalgialoori on mähkunud, suure-päraseks muutsid.

Tallinnas1. aprillil 2011. aastal

kõigel on põhjus

12

kõigel on põhjus

Üritan kõigest väest keskenduda mu ees laual lebava eesti-hispaania vestmiku sisule. On 2008. aasta udune novembrikuu pärastlõuna. Rongiaknast ei näe mingitki inimtegevuse jälge, ainult kurvad raagus kased lendavad halli jadana silme eest mööda. Rongirataste rütmiline müra on liiga vali ning segab keskendumist.

Täpselt kuue nädala eest kaotasin töö. Täiesti ootamatult ja päeva pealt: hommikul oli ja õhtul enam ei olnud. Laevafi rma, kus töötasin üle nelja aasta, läks üleöö pankrotti ning koos minuga peab ligi 300 inimest uusi väljavaateid ja võimalusi otsima hakkama. Veel hiljuti poleks keegi meist uskunud, et üle-maailmne majanduskriis lööb niiviisi valusalt siin samas koduses Eestis vaheda noa selga.

Neli aastat SuperSeaCati-nimelisel laeval oli tore aeg, nagu laeva nimigi on vahva – SuperMereKass. Alustasin infoletis töö-tamisega ning viimastel aastatel olin purser. Purser on isik, kes vastutab reisijate ja teenindava meeskonnaga seonduva eest

minu omaan

13

laevas või lennukis. Armastasin oma tööd väga ja nii ei kadunud koos fi rma tegevuse lõppemisega lihtsalt koht, kuhu hommikuti tulla ning kust kuu alguses raha saab, vaid ka sõbrad, tuleviku-väljavaated, kogu elustiil.

Õnneks või õnnetuseks ei huvita kodulaenuandjaid see, kas meil on elus hetkel emotsionaalselt raske aeg või mitte, ja nõnda pean endale kiiremas korras uue töökoha leidma.

Kuigi võiksin oma töökogemusega ka maapealseid ameteid proovida, kisub hing ikka merele tagasi. Küllap on tõetera sees väitel, et kui korra merele minna ja seal meeldib, siis oleme sinna hinge kaotanud. Samas, kui romantika välja jätta, siis on palga ning töö ja vaba aja suhe see, mis meremehe elukorraldust nii kergelt maapealsete ametikohtade vastu vahetada ei lase. Seda enam, et saan praegusel eluetapil sellist elustiili endale lubada – peret ja lapsi mul veel ei ole.

Kuna olukord on mujal maailmas töö otsimiseks sobiv, kan-dideerin ametikohale, mis asub Eestist väljaspool.

Paar nädalat hiljem sätin end hommikul õhinal valmis, et minna laevameeskondi otsivasse agentuuri töölepingule alla kir-jutama. Olengi saanud pakkumise Hispaaniasse kiirlaevale, kuhu otsitakse teenindusjuhti. See on põhimõtteliselt just sama töö, mida viimati tegin. Ausalt öeldes mulle ei meeldi ameti inglis-keelne nimetus − supervisor – tegu oleks justkui vangivalvuri või koonduslaagri ülevaatajaga. Kiirlaeva teenindusjuht kõlab hulga paremini.

kõigel on põhjus

14

Pakkumise saan ootamatult kergelt: juba 20 minutit pärast elulookirjelduse saatmist heliseb telefon. Järgmiseks päevaks pakutakse intervjuud ning ülejärgmisel päeval teatatakse, et olen konkursi võitnud ja sõidan kaheks kuuks päikeselisse Hispaaniasse. On aeg astuda pühapäevameremeeste hulgast (tulime ju MereKassilt ööseks ja nädalavahetuseks koju magama) päris meremeeste sekka.

Päike särab eredalt ja isegi kevadiselt. Hilissügist meenutab vaid öösel maha sadanud ja nüüd lõbusalt jalge all lirtsuv vedel lumesodi. Hüppan Piritale viivalt bussilt kerge jalaga maha, et veel korra heita pilk jääootel sügavsinisele Läänemerele. Tunnen sisi-mas isegi üleolevat rõõmu, et varsti soojematele vetele pääsen.

Öeldakse, et õnnelik ollakse siis, kui tunneme rahu ja rõõmu korraga. Sel hommikupoolikul olen kindlasti rõõmsalt ärevil, kuid kas ka rahulik? Kindlasti mitte. Viimastel nädalatel olen kuulnud endistelt töökaaslastelt, kes juba mõnda aega Hispaanias samas fi rmas toimetavad, ärevaks tegevat infot. Jutud käivad, et laevade graafi kuid tõmmatakse vastu jõule koomale ning uusi inimesi pole juurde tarvis. Mulle sellised jutud kohe üldse ei meeldi ja nii üritan vägisi häirivaid mõtteid eemale tõrjuda. Siiski on kahtluseussid mu pähe juba pesa teinud ning nüüd närivad nad teravate hammastega mu rõõmutunnet. Tunnen, et mida lähemale agentuurile jõuan, seda enam närvi lähen. Järsku heliseb telefon.

„Tere, Meeli, vaata, meil oli tänaseks plaanitud see töö-lepingule allakirjutamine, on ju...” alustab meeldiv, kuid ebakindel naisterahvahääl telefonis. Puna tõuseb kiiresti mu näkku ja sees läheb kuumaks: juba helistaja hääletoonist saan täpselt aru, et mu kahtlustel on alust, ja tean, kuhupoole jutt tüürib. Minu veel

minu omaan

15

kättevõitmata töökoht tahetakse mulle üles öelda: siinsamas, ilma pikema tseremooniata, telefoni teel.

„Ma sellepärast helistan, et millal sa plaanisid läbi tulla? Liht salt, et kui sa ei saa, pole ka hullu...” jätkab mu vestlus-kaaslane teisel pool toru.

„Ei, ei, saan tulla küll. Olen just siinsamas paari minuti kau-gusel,” ütlen kiiresti vahele ja panen toru ära. Nii lihtsalt see nüüd ka ei käi: kui on tarvis halbu uudiseid teatada, siis pigem ikka näost näkku!

Agentuuris tervitab mind seesama sõbralik neiu, kes mind varem intervjueeris, kuid sedakorda on ta suhteliselt hädise näoga. Järgnevalt pannaksegi mu kartused sõnadesse. Selgub tõepoolest, et laevade graafi kud enne uut aastat ei muutu ja olen üleliigne. Neiul on silmanähtavalt väga paha mulle seda öelda. Kuna olen mõttes uudiseks juba valmistunud, teatan otsuse-kindlalt, kuid pettumust varjamata:

„Arusaadav, kuid mul pole kahjuks võimalik uut kohta otsima hakata. Teie fi rma tegeleb ju ka inimeste mujale vahen-damisega? Kui Hispaaniasse praegu ei saa, siis äkki mõnda teise riiki?”

Neiu tunneb end veelgi viletsamalt. Kohmetult naeratades lubab ta asja uurida ning mulle paari päeva pärast helistada.

Kõmbin jalgsi tagasi kesklinna. Päikeseline sügispäev on endiselt kaunis, kuid ma suudan mõelda vaid oma taas sassi löödud plaanidele ja tulevikule. Kõige rohkem ärritab mind see, et kogu emotsionaalne ettevalmistus kodunt kaugele tööle-minekuks on olnud asjata. Kiretu häälega teatan uudist ka oma perele ja parimale sõbrannale. Kõigel on põhjus, on ainuke mõte, mida suudan enda lohutuseks leida.

kõigel on põhjus

16

Esmaspäeva varahommikul heliseb taas telefon.„Tere, Meeli!” kostab sama hääl agentuurist, kuid sedakorda

hoopis reipamalt. „Meil on sulle pakkuda sama ametikoht ja samas fi rmas, kuid... Omaanis.”

„Vabandust, kus?” küsin, endalegi ootamatut võhiklikkust üles näidates. Piinlik tunnistada, kuid teadmised geograafi ast jää-vad siinkohal veidi puudulikuks. Kaugemaid ja eksootilisemaid riike teame enamasti selle kaudu, kui nad millegi silmapaistvalt hea või kurjaga hakkama on saanud ning nõnda maailma tähele-panu uudiste kaudu enesele on tõmmanud. Omaan on selles osas tagasihoidlik.

„Kas see mitte kuskil Araabias pole?” avaldan kobades ainu-kese teadmise kuuldud kohanimest.

„Jajah, on küll: Dubaist lõunas,” vähendab agentuurineiu vas-tus hoopi mu intelligentsile. Dubaid Araabia ühend emiraatides teavad paljud, kuna hullumeelsete ehitusprojektidega kuulsaks saanud tehislinna pakutakse viimastel aastatel ka Eestis sadu puhkusepakette. Sama kohamääratlust hakkan hiljem ka ise kasutama, teiste omasuguste võhikute harimiseks.

„Anna palun siis pärastlõunaks teada, kas sulle sobib. Teeme kohe dokumendid korda ja lendad kolmapäeval.”

Kolmapäeval? Siis nagu ülehomme? Kaheks kuuks kohta, mille nime kuulsin just nüüdsama esimest korda?

Kohe otsustan uuest paigast natuke rohkem teada saada ja avan arvutis Google Earth’i programmi. Avastan, et Omaan on tõesti riik Araabia poolsaarel ja Dubaist lõunas. Järgmisena selgub, et Omaan on sultaniriik. See kõlab küll juba veidi kum-maliselt. Tekib tunne, et tegemist on väljamõeldud kohaga kuskilt araabia muinasjutust, kus illustratsioonidel on valged

minu omaan

17

kandilised majad ning kuusirp pikali taevas. Ainuke päris sultan, kellest üldse kunagi midagi kuulnud olen ja kes peamiselt oma meeletute rikkuste tõttu tuntuks on saanud, pärineb Bruneist Kagu-Aasias. Nagu hiljem teada saan, rohkem kui kaks neid maailmas polegi.

Tänu põnevale informatsioonile teatan juba paari tunni pärast agentuurile oma jaa-sõna ning jään huviga ärasõitu ootama.