MONUMENTA ESTONIAE ANTIQUAE

VANA KANNEL

EESTI REGILAULUD

ESTONUM CARMINA POPULARIAX

EESTI KIRJANDUSMUUSEUMEESTI RAHVALUULE ARHIIV

MONUMENTA ESTONIAE ANTIQUAEI

VANA KANNEL

CARMINA POPULARIA

X

TARTU 2012

EESTI KIRJANDUSMUUSEUMEESTI RAHVALUULE ARHIIV

TARTU 2012

VANA KANNELX

PAIDE JA ANNA REGILAULUD

KOOSTAJAD

OTTILIE KÕIVA, JANIKA ORAS

4

Avaldatud tekstid pärinevad Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest.

Toimetaja: Janika OrasKeeletoimetaja: Kadri TammKüljendus: Maris Kuperjanov (tekstid), Siret Roots (illustratsioonid)Kaas: Paul Luhthein

Raamatu ettevalmistamist ja väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital; Eesti Haridus-ja Teadusministeerium (programmid “Eesti keel ja rahvuslik mälu”, “Eesti keel ja kultuuri-mälu”); Eesti Kultuuriministeerium (programm “Eesti kirjandusklassika”); Eesti Kirjandus-muuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi sihtfinantseeritavad teadusteemad (SF0032470s03,SF0030180s08).

Autoriõigused:

autorid (sissejuhatused, registrid)AS Regio (kaart)EKM Teaduskirjastus

ISBN 978-9949-490-11-0ISSN 1406-2267

5

EESSÕNA

Vanade, regivärsiliste rahvalaulude e. regilaulude teaduslikule publitseerimisele kihel-konniti pani aluse dr. Jakob Hurt “Vana Kandle” esimeste köidetega 19. sajandi lõpuveeran-dil: “Vana Kannel” I, Põlva kihelkonna laulud, 1875–1886, ja “Vana Kannel” II, Kolga-Jaanikihelkonna laulud, 1884–1886. Siiani on ilmunud “Vana Kandle” (VK) köiteid kümnest kihel-konnast: VK III, Kuusalu I (1938), VK IV, Karksi I (1941), VK V, Mustjala (1985), VK VI: 1ja VI: 2, Haljala (1989), VK VII: 1 ja VK VII: 2, Kihnu (1997 ja 2003), VK VIII, Jõhvi jaIisaku (1999),VK IX, Lüganuse (2009).

Käesolevas, “Vana Kandle” X köites, on Põhja-Eesti kahe väikekihelkonna Paide ja Annaregilaulud.

Järvamaa regilaulude trükkitoimetamist “Vana Kandle” seerias oli esialgu kavas alustadaPeetri ja Anna ühisköitega. Materjali ettevalmistamisel selgus, et Peetri kihelkonna regi-lauludest saaks omaette väga mahuka köite ja otstarbekam on avaldada Anna laulud koosPaide lauludega. Mõlemad väikekihelkonnad kuuluvad põhiosas ajalooliselt kokku Peetrikihelkonnaga, aga on läbi aegade olnud ka omavahel väga tihedas kontaktis. Et ei alustatudsuuremast ja laulurikkamast Peetri kihelkonnast, selles on omajagu süüdi tekstideosa koos-taja “kolkapatriotism” ja eluaastate arv.

Laulude liigitamisel on arvestatud žanri, funktsiooni ja teemat. Sarnaselt Virumaa “VanaKandle” köidetele on väljaande esimeses osas lüroeepilised laulud. Lüürika peatükis onkaks alaosa: töö, tavandite ja muu tegevusega seotud laulud ja üldine lüürika temaatilistealajaotustega. Selline eelkõige laulude funktsioonist lähtuv jaotusprintsiip pärineb HerbertTamperelt. “Vana Kandle” seerias rakendas ta seda esmakordselt Mustjala regilaulude trü-kiks ettevalmistamisel. Väikeseks erinevuseks Mustjala köitest (VK V) on lastelaulude jaloitsude paigutamine köite lõpuossa.

Laulutekstide nummerdamisel on jätkatud “Vana Kandle” III köitest alates kasutusel olnudsüsteemi (erandiks on VK VI: 1 ja VK VI: 2). Laulutüübid ja tekstid on nummerdatud jooks-valt läbi terve köite (tekstinumbrid on marginaalil). Tüübi piires on variandid järjestatudüldiselt kronoloogiliselt. Kui aga samalt laulikult on eri aegadel kirjutatud (~helisalvesta-tud) mitu varianti, siis on need märgitud tähtedega a, b jne. ja omakorda kronoloogiliseltjärjestatud. Kõik lauluteksti või viisi juurde kuuluvad andmed, samuti liitlaulude koostis-osad on antud vahetult iga vastava variandi juures, mitte tüübi alguses variantide registris,nagu VK III, VK IV ja VK V köidetes.

Tekstide redigeerimisel on säilitatud kõik murdejooned, parandatud on vaid kirjavead,ühtlustatud interpunktsioon ja vana kirjaviis asendatud uuega.

Käsikirja trükiks ettevalmistamisel olid abiks kolleegid Eesti Rahvaluule Arhiivist, agaka Kirjandusmuuseumi naaberosakondadest. Helisalvestused litereeris Erna Tampere.

6

Laulutekste aitas käsikirjadest ja koopiate seast välja otsida Kadri Tamm. Laulude arvutissesisestamisel olid abiks ka Tartu Ülikooli filoloogiaosakonna üliõpilased, samuti Maarja Oras.Rahvaluulekogujate elulooliste andmete väljaselgitamisel abistasid Veera Pino ja eriti ReinSaukas, kellelt on saadud rohkesti olulisi arhiiviandmeid suuremate kogujate ning ühe laulikukohta.

Palju häid abilisi on olnud fotode ja mitmesuguse andmestiku väljaotsimisel muuseumi-dest ja erakogudest. Kõigepealt Kirjandusmuuseumi kolleegid: Kadri Tamm ja Siret RootsEesti Rahvaluule Arhiivist, Vilve Asmer ja Irma Pilt Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist ja HeljeLaas Arhiivraamatukogu bibliograafiaosakonnast. Järvamaa Muuseumist oli heaks abiliseksMaie Rüütel. Oma erakogude fotosid on lahkelt lubanud kasutada René Viljat Türilt ja ElleNäppo Annast. Elle Näppo vahendas ka Ungern-Sternbergide erakogust pärinevaid fotosid,samuti fotosid perekond Laurilt.

Paide linna ja kihelkonna piiride, ajaloo ning muististe probleemides konsulteerisid TiiuSaarist Järvamaa Kultuurikeskuse Teabetoast ja Henn Sokk. Anna kihelkonna küsimustes olisiinkirjutajal õnn toetuda ka kodustele konsultantidele, Niinemägede perele Nurme külaPritsu talus. Nad olid abiks rahvaluulekogumismatkade ajal ja ka hiljem, kui kaasas olidarhiivitekstide koopiad ning täpsustamist vajavad loendid laulikute ja kogujate nimedega.Käsikirja koostamise lõppjärgus on toeks ja abiks olnud vennatütar Helle Metslang koosabikaasa Toomas Metslangiga.

Väga toetavalt on “Vana Kandle” väljaandmistöösse alati suhtunud Kirjandusmuuseumijuhtkond ja eranditult kõik Eesti Rahvaluule Arhiivi (KM rahvaluule osakonna) juhatajadalates selle rajajast Oskar Looritsast, samuti Keele ja Kirjanduse Instituudi (1995. a-st EestiKeele Instituut) rahvaluulesektori juhatajad Richard Viidalepp ja Ülo Tedre. Kui Siberistpääses tagasi Oskar Looritsa vanem vend Aleksander Loorits, siis toetas ka tema innukalt“Vana Kandle” seeria jätkamise mõtet. Anna kihelkonna kohta otsis ta välja olulisi andmeidajaloolistest allikmaterjalidest.

Köite koostajate tööjaotusest. Kogu töö laulutekstidega – liigitamine, tüpologiseeriminening tüpoloogiliste jt. registrite koostamine ja redigeerimine – oli siinkirjutaja hooleks.Janika Orase kanda olid kõik viisidega seotud töölõigud (ka helisalvestuste noodistamine),käsikirja toimetamine ning kogu organisatoorne töö: väljaande eel- ja abitööde korraldami-ne ja juhendamine (tekstide kopeerimine, arvutisse sisestamine, väljatrükid jne.).

Köite sissejuhatavas osas on ülevaated Paide ja Anna kihelkonna ajaloost Priit Lättilt jalauludes leiduvatest murdejoontest Helmi Neetarilt. Ottilie Kõiva on kirjutanud regilauludekogumisest, lauludest ja laulikutest ning Janika Oras viisidest.

Osa laulutekste, kõik laulualased ülevaated ja registrid sisestas arvutisse Madli Oras.Laulude sisukokkuvõtted tõlkis inglise keelde Katrin Hakkinen. Väljaande küljendas MarisKuperjanov, fotode ja kogujate käekirjanäidete osa valmistas ette Siret Roots. Kaardi lauli-kute elukohtadega tegi Triin Laur (AS Regio). Keeleliselt toimetas sissejuhatavad osad jaregistrid Kadri Tamm.

Raamatu ettevalmistamiseks andsid oma panuse veel Virve Adamson, Anu Haak, MallHiiemäe, Risto Järv, Kairi Kaelep, Hilja Kokamägi, Anu Korb, Annika Kupits, Mare Kõiva,

7

Martin Kõiva, Meeli Kõiva, Inge Liiv, Kersti Liloson, Aado Lintrop, Raivo Lott, UrmasOras, Mari-Ann Remmel, Heino Räim, Ingrid Rüütel, Kristi Salve, Mari Sarv, Taive Särg,Jaan Tamm ja Ergo-Hart Västrik. Ülimalt toetavalt on mõjunud Eesti Rahvaluule Arhiivisvalitsev sõbralik koostöövaim.

Suur tänu kõigile, kes väljaande koostamisel abiks olid! Suur tänu väljaande rahalisteletoetajatele: Eesti Kultuurkapital, Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi programmid “Eestikeel ja rahvuslik mälu”, “Eesti keel ja kultuurimälu”, Eesti Kultuuriministeeriumi prog-ramm “Eesti kirjandusklassika”, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi sihtfi-nantseeritavad teadusteemad “Folkloori loomine, edastamine, tõlgendamine. Protsess jainstitutsioonid” ning “Folkloor ja folkloorikogud kultuurimuutuste mõjuväljas: ideoloo-giad, kohanemine, kasutuskontekst”.

Suurim tänu laulikutele ja rahvaluulekogujatele, kes muistsed regilaulud järeltulevatelepõlvedele edasi andsid!

Ottilie KõivaTallinnas jõulukuul 2011

SISSEJUHATUSEKS

10

11

PAIDE JA ANNA. KIHELKONDADEAJALOOLINE ÜLEVAADE

Priit Lätti

Asend ja piirid

Muinasaegse haldusjaotuse järgi ümbritsesid Järva maakonda Virumaa, Vaiga, Mõhu,Nurmekunna, Alempoisi, Harju ja Rävala maakond. Muinasaegse Järvamaa piir võis joostaenam-vähem mööda Paide ning Anna kihelkonna läänepiiri. Alempoisi ja Järvamaa vahelinepiir läks arvatavasti umbes Paide juurest.1 Piiriks vastu Virumaad oli Valgejõgi (ehk Järvajõgi)ja Ebavere mäe, Rakke ning Vägeva vaheline joon.2 Territoriaalsed muutused on siiski toi-munud vaid maakonna äärealadel. Maakonna tuumikala on püsinud muutumatuna. Suurimhalduslik muudatus on toimunud Järvamaa edelaosas. Siin paiknes hilisema Türi kihelkon-naga kattuv Alempoisi maakond, mis 13. sajandil langes ordu võimu alla. 16. sajandil liidetiseni Viljandi komtuurkonda kuulunud Alempoisi alad Järva foogtkonnaga ja ala muutus osakspõhjapoolsemast Eestist. Rootsi ajal toimunud halduslike ümberkorraldustega saiAlempoisist Eestimaa kubermangu piiriala.3

Kuni 1925. aastani, mil kaotati kihelkonna kui haldusüksuse tähendus, koosnes Järvamaakaheksast kihelkonnast: Ambla, Järva-Madise, Koeru, Järva-Jaani, Peetri, Paide, Anna, Türi.Praegune Järva on mõneti väiksem ja sarnaneb rohkem 1950. aastal loodud Paide rajooniga.Haldusjaotus ei arvesta enam kihelkondade terviklikkust ning seetõttu on maakonna lääne-poolne osa – Vahastu ja Käru ümbruskond – praegu Rapla maakonna koosseisus. Lääne-Virumaakonda kuuluvad Tapa, Vajangu, Tamsalu ja Rakke ümbrus, mis varasema haldusjaotusejärgi olid osa Ambla, Järva-Jaani ja Koeru kihelkonnast. Alates 2005. aasta oktoobrist kuu-lub ka kunagi Ambla kihelkonnas asunud Lehtse vald Tapa valla koosseisu. Nõukogude ajalliideti Järvamaaga Pilistvere kihelkonna põhjapoolne osa, Imavere ja Kabala ümbruskond,kus muinasajal paiknes Nurmekunna nime kandev väikemaakond ning mis ajalooliselt onpigem osa Liivimaast.4

1 Evald Tõnisson, Järvamaa muinasaegne põllumajandus. – Järvamaa aastal 1939 ja nüüd ... Pea-toim. E. Tõnisson, E. Tarvel, G. Troska. Tallinn: Eesti Muinsuskaitse Selts, [1999], lk. 5–16, siin lk. 5.2 Paul Johansen, Die Estlandliste des liber census Daniae. I. Mit vollständigem Facsimile,2 Abbildungen, 2 Siegeltafeln, 5 Karten im Text und 5 im Anhange. Kopenhagen: H. Hagerup, Reval:F. Wassermann, 1933, lk. 176.3 Evald Tõnisson, Järvamaa muinasaegne põllumajandus, lk. 5–6.4 Evald Tõnisson, Järvamaa muinasaegne põllumajandus, lk. 6.

12

Paide ja Anna on võrdlemisi noored kihelkonnad – loodud iseseisvate haldusüksustenaalles 17. sajandil. Anna kihelkonna alad kuulusid enne Peetri kihelkonda, Paide kihelkonnaalad Türi ja Peetri kihelkonda. Anna kihelkonnaga on liidetud ka varem Harjumaale kuulunudMustla küla piirkond. Anna ja Paide kihelkonda ümbritsesid Järva-Madise, Järva-Jaani, Peetri,Pilistvere, Türi ja Kose kihelkond.

Looduslik taust

Järvamaa on maastikuliselt äärmiselt mitmekesine piirkond, mille südaalad paiknevadPandivere kõrgustiku tihedalt asustatud ja suurte küladega lääneosas.5 Viljakate muldadegaja seetõttu samuti tihedalt asustatud on ka Pandivere kõrgustiku edelaosas paiknev Türi voo-restik.6 Pandivere kõrgustikuga looduslikult üsna sarnane on ka Kesk-Eesti moreentasan-dik. Ajaloolisest Järvamaast ulatub Kesk-Eesti moreentasandikule Koigi ümbrus Peetri kihel-konnas.7 Ka Kesk-Eesti moreentasandiku puhul on tegemist põlise asustuspiirkonnaga.8

Pandivere kõrgustikust lääne ja loode pool asub metsa- ja soorikas Kõrvemaa, mis järsulterineb üles haritud Pandivere aladest. Et põlluharimiseks sobivat mulda on Kõrvemaal vähening ala pole asustuseks eriti soodne, on see ilmselt olnud teatavaks piiriks Järvamaa janaaberalade vahel. Kõrvemaal asuvad osaliselt Ambla kihelkonna alad, samuti Järva-Madisening ka Anna ja Paide kihelkond. Valdavalt on Kõrvemaa puhul tegemist soostunud tasandi-kuga, kus paikneb ka arvukalt vallseljakuid, otsamoreene ja väikevoori – kunagise mandrijääservamoodustisi. Kõrvemaa omamoodi jätkuks lõuna ja edela suunas on valdavalt soode jametsaga kaetud ning hõredalt asustatud Pärnu madalik. Maakonna kaguosa – Koeru kihel-kond – paikneb Endla nõo alal. Maastik on valdavalt soine, üksikute kõrgemate soosaartega.9

Kiviaeg

Esimesed jäljed inimtegevusest Järvamaal pärinevad kiviajast, mil inimasustus paiknesveekogude ääres ning peamisteks tegevusaladeks oli küttimine ja kalapüük. Järvamaale lä-him kiviajal tihedalt asustatud ala paikneb Pärnu jõe alam- ja keskjooksu piirkonnas. Onarvatud, et just sealt on lähtunud esimesed jahiretked Järva aladele ja hilisem püsiasustus.10

5 Endel Varep, Paide rajooni asulastik. – Paide rajoonis. Kodu-uurijate seminar-kokkutulek 6.–9.augustini 1972. Artiklite kogumik. Tartu: Eesti NSV Teaduste Akadeemia kodu-uurimise komisjon.Eesti NSV Looduskaitse Selts, 1972, lk. 64–85, siin lk. 13–14.6 Endel Varep, Paide rajooni asulastik, lk. 27.7 Evald Tõnisson, Järvamaa muinasaegne põllumajandus, lk. 7.8 Endel Varep, Paide rajooni asulastik, lk. 31.9 Evald Tõnisson, Järvamaa muinasaegne põllumajandus, lk. 7.10 Artur Vassar, Paide rajooni vanimast ajaloost (kuni XIII sajandi alguseni). – Paide rajoonis. Kodu-uurijate seminar-kokkutulek 6.–9. augustini 1972. Artiklite kogumik. Tartu: Eesti NSV Teaduste Aka-deemia kodu-uurimise komisjon. Eesti NSV Looduskaitse Selts, 1972, lk. 86–106, siin lk. 86, 89;Evald Tõnisson, Järvamaa muinasaegne põllumajandus, lk. 8.

13

Viimastel aastatel tehtud välitööde põhjal võib väita, et inimesed on Järvamaale – nimeltTüri kihelkonna aladele – jõudnud juba keskmisel kiviajal ehk mesoliitikumis (9000–5000e. Kr.), seega märksa varem, kui seni arvatud. Sellest perioodist on teada üks asulakoht ningneli tulekivi leiukohta. Praegu on veel vara öelda, kas tegemist oli püsivamate asulatega võiainult ajutiste peatuspaikadega.

Üsnagi sarnane oli olukord ka nooremal kiviajal ehk neoliitikumis (5000–1800 e. Kr.).Tollest perioodist on Järvamaalt teada vaid mõni asulakoht ja mõned kiviesemete leiukohad,mis dateeruvad neoliitikumi lõppu. Kõige tuntum sellest ajast pärinev muistis on ilmseltJändja külas veskipaisu lähedal paiknev asulakoht, kust esimesed leiud – üks silmata kivikir-ves ja kaks õõnestalba – leiti juba 1921. aastal.

Juhuleidudena on erinevatel aegadel päevavalgele tulnud mitmeid kivikirveid, muuhulgason Vissuverest ja Türi-Allikult leitud varaseimad venekirved Eestis.11

Juhuleidude ja asulakohtade põhjal saab väita, et inimesi kiviaegsel Järvamaal kindlastiliikus. Milline aga asustuspilt täpsemalt oli, on praeguse uurimisseisu valguses keerulineöelda. Püsiasulaid oli arvatavasti üsna vähe, asustus oli hõre ning suured alad olid kasutuselpigem jahiterritooriumitena. Mitmeid kiviaegseid juhuleide on saadud Paide ja Anna aladelähedalt, seega võib oletada, et korilus- ja jahiretked võisid ulatuda ka hilisemate Paide jaAnna kihelkondade aladele.

Pronksiaeg ja eelrooma rauaaeg

Informatsiooni on vähe ka kiviajale järgnenud pronksiaja kohta (u. 1800 e. Kr. kuni 500e. Kr.). Asustuspilt pronksiaja esimesel poolel oli ilmselt üsnagi sarnane kiviaegsele – asu-lad paiknesid endiselt veekogude läheduses ning inimesed liikusid aletades ja jahti pidadesvõrdlemisi laialt ringi. Pronksiaja alguse asulaid on aga paraku väga keeruline avastada, sestneis elati nii lühiajaliselt, et korralikumat kultuurkihti tihti tekkida ei jõudnudki.12

Suurem murrang võis toimuda pronksiaja teisel poolel, mil senistest märksa efektiivse-mate metallist tööriistade kasutuselevõtuga sai võimalikuks ka nende alade asustamine, midaseni polnud võimalik üles harida. Järvamaalt pole küll teada jäänuseid muistsetest põldu-dest, kuid on võimalik, et neid pole lihtsalt veel leitud. See võib kehtida ka asulakohtadepuhul. Pealegi võib nii mõnigi esmapilgul rauaaega dateeruv asula olla alguse saanud jubamärksa varem, näiteks pronksi- või eelrooma rauaajal.

Pronksiaja teisel poolel hakati surnuid matma kivikirstkalmetesse. Kivikirstkalme koos-neb maa peale pae- või raudkividest ehitatud kirstust, mida ümbritseb üks või mitu ringiku-julist kivimüüri – nende vahe on täidetud väiksemate kivide ja kruusaga. Surnu on kalmessemaetud tavaliselt laibana, harvem ka põletatult. Samasse kalmesse maeti surnuid ka hiljem.

11 Mari Lõhmus, Endise Türi kihelkonna ja praeguse valla asustusest kiviajal. – Türi. Kilde kihelkon-na ja linna arengust. IV osa. Paide: Kuma kirjastus, 2008, lk. 4–12, siin lk. 10.12 Valter Lang, Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007, lk. 27.

14

Mõnel juhul ehitati neilegi keskse kirstu kõrvale oma kirstud, mõnel juhul maeti nad lihtsaltilma kirstuta. Kivikirstkalmed paiknevad tavaliselt 5–6 kalmest koosnevates rühmades.13

Järvamaal, Naistevälja küla maadel asub üks Eesti suurimaid kivikirstkalmete rühmi (komp-leks on rohkem tuntud Moe mõisa järgi), kuid kivikirstkalmeid on arvatavasti olnud ka Pan-divere kõrgustiku lääneservas – maaparandustööde käigus lõhutud Viisu küla kalmete hul-gas. On võimalik, et üks kivikirstkalme asub ka Mäos.14

Kivikirstkalmeid kasutati edasi ka pronksiajale järgnenud eelrooma rauaajal, mis algasaastal 500 e. Kr. ning lõppes 50. aasta paiku p. Kr. Järvamaa kivikirstkalmete puhul on oleta-tud, et nad võivadki kuuluda pigem eelrooma raua- kui pronksiaega, kuid kindlamaid and-meid meie käsutuses paraku pole. On usutav, et eelrooma rauaaegsed võivad olla just Järvakõrgematel aladel asuvad kivikirstkalmed, kuid Paide ja Anna kihelkonnas võib leiduda kapronksiaegseid muistiseid.

Mõnevõrra lihtsam on dateerida juhuleide. Pronksiajast ja Paide kihelkonna naabrusestpärineb Järvamaa vanim metallese – Vissuvere soosaarelt leitud odaots. Pronksiaegseid juhu-leide on Järvamaalt aga mujaltki.

Eelrooma rauaaega dateeritud muististest on Järvamaal esindatud ka lohukivid. Nendepuhul on enamasti tegemist põldudel ja heinamaadel paiknevate suuremate rahnudega, millesisse on tehtud 6–8 cm läbimõõduga ja kuni 4 cm sügavusi lohke. Kuna lohukivid paiknevadtihti põldudel vanade kivikalmete ja põliskülade läheduses, on neid peetud omaseks vilje-lusmajanduslikule ühiskonnale. Lohukivide täpsema funktsiooni üle on palju vaieldud. Neidon seostatud loodusnähtustega, viljakusmaagiaga, neis on nähtud hingemärke, mis võivadtähistada sünde ja surmasid.15 Järvamaalt on teada üle 100 lohukivi, nende hulgas mõnedkogu Eesti kontekstis tähelepanuväärsed kivid, kuid Paide ja Anna kihelkonna maadelt polelohukive seni avastatud.

Rooma rauaaeg

Rooma rauaaeg hõlmab aastaid 50–450 p. Kr. ning jaguneb varaseks ja hiliseks roomarauaajaks, mis eristuvad väga selgelt esemelises materjalis. Piir nende kahe perioodi vahelon paigutatud ligikaudu aastasse 200 p. Kr. Rooma rauaaja lõpp 5. saj. p. Kr. seostub muu-tustega esemelises kultuuris ning matusekombestikus.16

13 Aivar Kriiska, Andres Tvauri , Eesti muinasaeg. [Tallinn:] Avita, 2002, lk. 101–102; EEA =L. Jaanits, S. Laul, V. Lõugas, E. Tõnisson, Eesti esiajalugu. Eesti NSV Teaduste Akadee-mia Ajaloo Instituut. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk. 176–184.14 Evald Tõnisson, Järvamaa muinasaegne põllumajandus, lk. 10.15 Andres Tvauri, Eesti lohukivid. – Arheoloogilisi uurimusi 1. Archaeological Investigations 1. TartuÜlikooli Arheoloogia kabineti toimetised 9. Toim. Heiki Valk. Tartu, 1997, lk. 11–53, siin lk. 41–43.16 Valter Lang, Aivar Kri iska, Eesti esiaja periodiseering ja kronoloogia. – Eesti ArheoloogiaAjakiri, 2001, nr. 5, 2, lk. 83–109, siin lk. 103.

15

Rooma rauaajal võeti kasutusele ilmselt kohalikust rauast valmistatud tööriistad, misvõimaldasid üles harida ka seni kättesaamatuks jäänud maad.17 Põlluharimine oli saanud pea-miseks elatusalaks ning seetõttu koondus asustus kõige viljakamate muldadega piirkonda-desse. Järvamaal on selliseks alaks Pandivere kõrgustik (Järva-Jaani ja Järva-Peetri piir-kond), kuhu kujunesid kiiresti peamised asustuskeskused. Asustatud piirkonnad olid üsnaväikesed ning nende vahel paiknesid suuremad asustamata alad.18 Suurte maa-alade üleshari-mine ei võimaldanud asustusel oluliselt nihkuda. Seetõttu on asustus olnud võrdlemisi järje-pidev. Seda kinnitab ka mitmel pool jälgitav eriaegsete muististe kooseksisteerimine ühespiirkonnas.

Rooma rauaajal tuli kasutusele nelinurkse kujuga tüüpiline tarandkalme, kuhu maeti tava-liselt põletatult, ehkki esines ka põletamata matmist.19 Tüüpilised tarandkalmed on eelroomarauaaegsetest varastest tarandkalmetest suuremad ja korrapärasemad ning igas tarandis onmitu matust. Kalmet ei ehitatud valmis korraga – põhja-lõuna suunalistele taranditele lisatijärk-järgult uusi ning nii kujunes välja suur ida-lääne suunaline ehitis. Tüüpiliste tarand-kalmete ehitamine levis Kesk-Eestisse umbes 2. sajandil arvatavasti Kirde-Eestist.20 Kal-messe matmine oli usutavasti ainult ühiskonna eliidi privileeg ja mida tehti alama rahvasurnukehadega, pole teada. On oletatud, et surnuid küll koheldi ühtemoodi, hävitades surnu-kehad, kuid kõigi inimeste luid ei maetud kalmetesse.21

Varaseid tarandkalmeid praeguse seisuga Järvamaalt teada ei ole,22 kõik Järva tarandkal-med kuuluvad tüüpiliste hulka. Arvatavaid tarandkalmeid on teada pea kõigist Järva vanadestasustuspiirkondadest. Kõige rohkem on neid Pandivere kõrgustiku läänepoolsele äärealalejäävas Peetri kihelkonnas, Nurmsi, Väike-Kareda, Kahala ja teistegi külade juures. Paidekihelkonnas, üsnagi kihelkonna piiril, paiknevad Valgma ja Tarbja kalmed. Viimase puhul ontegemist kolmest tarandist koosneva kalmega, kuhu surnud on maetud peamiselt põletatult.Leiumaterjal – savinõukillud, pronksist sõled, karjasekeppnõelad, sõrmused, käevõrud, kae-laehted, noad, kirve katke, rauast õmblusnõel ning paar ümarat hõõrumiskivi – võimaldabkalme dateerida perioodi 3.–5. sajandini, kuid osa matuseid pärineb ka veel 11.–13. sajan-dist.23

17 Aivar Kriiska, Andres Tvauri, Eesti muinasaeg, lk. 136.18 Tanel Moora, Asustuse levimisest ühes Kesk-Eesti piirkonnas m. a. I aastatuhande esimesel poo-lel. – Pronksiajast varase feodalismini. Uurimusi Baltimaade ja naaberalade arheoloogiast. [Pühendatuddr. Marta Schmiedehelmile 70. sünnipäevaks]. Toim. H. Moora, J. Selirand. Eesti NSV Teaduste Aka-deemia Ajaloo Instituut. Tallinn: Eesti Raamat, 1966, lk. 129–136, siin lk. 131.19 EEA, lk. 212–219.20 Aivar Kriiska, Andres Tvauri, Eesti muinasaeg, lk. 139.21 Aivar Kriiska, Andres Tvauri, Eesti muinasaeg, lk. 144–145.22 Evald Tõnisson, Järvamaa muinasaegne põllumajandus, lk. 10.23 Vello Lõugas, Jüri Selirand, Arheoloogiga Eestimaa teedel. Teine, parandatud ja täiendatudtrükk. Tallinn: Valgus, 1989, lk. 251–253.

16

Keskmine ja noorem rauaaeg

Keskmine rauaaeg jagatakse Eestis rahvasterännuajaks (450–600 p. Kr.) ning eelviikin-giajaks (600–800 p. Kr.). Eelviikingiajale järgneb juba nooremasse rauaaega kuuluv viikin-giaeg (800–1050 p. Kr.) ja hilisrauaaeg (1050–1200/1250).24

Tarandkalmetesse maeti küll edasi, kuid nende tähtsus hakkas järk-järgult vähenema ningalates 4. sajandist on uute tarandite ehitamine ilmselt lõppenud.25 Keskmisel rauaajal mat-miseks kasutatud tarandkalmete näideteks on Nurmsi ja Tarbja kalmed.26

Kasutusele tulnud uueks kalmetüübiks on kivivarekalme, milles pole konstruktsioonening kuhu on maetud nii laibana kui põletatult. Selline kalmetüüp oli levinud Loode-Eestisja Läänemaal 5.–13. sajandil, Saaremaal alates 10. sajandist27 ja kadus kasutuselt alles risti-usu tulekuga.28 Oletatavasti toimusid sarnased protsessid ka Kesk-Eestis.

Kui palju on Järvamaal keskmisesse ja nooremasse rauaaega kuuluvaid kalmeid, polepäris täpselt teada. Kuivõrd kalmeid arheoloogiliselt uuritud pole, saab kalme tüübi ningseega ka oletatava kasutusaja kohta järeldusi teha vaid välisilme järgi. See on loomulikultvägagi ebakindel moodus. Siiski võiks arvata, et üsna suur osa praegu teadaolevatest kalme-test kuulub keskmisesse ja nooremasse rauaaega. 1924. aastal koostatud kihelkonnakirjel-duse järgi võib oletada, et Anna kihelkonnas võiks olla vähemalt neli keskmisesse või noo-remasse rauaaega kuuluvat kalmet. Üks neist, Haavamäena või Kirikuasemena tuntud paik,võiks koguni olla tarandkalme.29 Keskmisest rauaajast pärinevateks on peetud Purdi mõisalähedal paiknevat kahte kalmet, nooremast rauaajast arvatakse pärinevat Mustla kalme.30 Paidekihelkonna kalmed näivad koonduvat Mäo kanti. Sealt on teada mitu kalmet, millest mõnedvõiksid kirjelduse järgi samuti kuuluda tarandkalmete hulka.31

24 Hilisrauaaja lõpuks on välja pakutud kolm daatumit: 1200, 1227 ja 1250. Kuna 13. sajandist onolemas juba kirjalik allikas, Läti Henriku Liivimaa kroonika, peaks rääkima ajaloolisest, mitte enammuinasajast. Teine daatum – 1227 – viitab võõrvallutuse lõpule. Kolmas dateering kajastab arusaama,et vaatamata 1227. aastal lõppenud vallutusele ei ilmnenud muutused kohalikus materiaalses ning vaim-ses kultuuris arvatavasti varem kui 13. sajandi keskpaiku. Arvamuste suurt hulka arvestades on ehkmõttekas jätta muinasaja lõpudaatum lahtiseks, aastate 1200 ja 1250 vahele (Valter Lang, AivarKriiska, Eesti esiaja periodiseering ja kronoloogia, lk. 102–103).25 EEA, lk. 216.26 Evald Tõnisson, Järvamaa muinasaegne põllumajandus, lk. 12.27 Marika Mägi , At the Crossroads of Space and Time. Graves, Changing Society and Ideology onSaaremaa (Ösel), 9th-13th Centuries AD. CCC Papers 6. Tallinn, 2002, lk. 38–39, 126–129.28 Valter Lang, Muistne Rävala 2. Muistised, kronoloogia ja maaviljelusliku asustuse kujunemineLoode-Eestis, eriti Pirita jõe alamjooksu piirkonnas. Muinasaja teadus 4. Töid arheoloogia alalt 4.Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, 1996, lk. 323–324; Mati Mandel, Läänemaa 5.–13. sajandi kalmed. Töid ajaloo alalt 5. Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, 2003, lk. 128–133.29 Oskar Parmas, Anna kihelkond. – Kihelkonnakirjeldus. Käsikiri TLÜ AI arhiivis, 1924.30 Evald Tõnisson, Järvamaa muinasaegne põllumajandus, lk. 12–13.31 Edgar Liigant, Paide kihelkond. – Kihelkonnakirjeldus. Käsikiri TLÜ AI arhiivis, 1926.

17

Lisaks matmiskombestikule muutus ka varaga ümberkäimine – seda hakati peitma. Maa-parandus- või põllutööde käigus päevavalgele tulevaid peidetud vara leide nimetatakse kasaareteks või peitleidudeks. Kui leid sisaldab münte või väärismetalli, on tegemist aardega,tööriistade või relvade puhul räägitakse peitleiust. Esemeid on peidetud kas savi- või me-tallnõus või lihtsalt kasetohtu keeratuna.

Esemete matmise põhjuseks võis olla nende peitmine rüüstajate eest, kuid on oletatud kauskumust, et tegemist on omalaadse investeeringuga hauatagusesse ellu – peidetud esemeidsai omanik pärast surma kasutada.32

Teateid esemete leidmisest kohtab 1920. aastatel koostatud kihelkonnakirjeldustes pal-ju, kuid paraku pole paljud leiud säilinud ning ka leitud esemete kirjeldused on väga umb-määrased. Seega pole omaaegseid leide tihti võimalik dateerida ning ka nende koguarv jääbsegaseks.

Keskmisest rauaajast on Järvamaalt teada kaks väga uhket esemeleidu – Villevere aarening Rikassaare relvaleid. Villeverest leiti 5. sajandist pärinevaid hõbedast ambsõlgi, kaela-ja käevõrusid.33 Rikassaarest, omaaegse Prandi jõe kaldalt leiti 54 odaotsa ja 7 katkist võit-lusnuga, mis paiknesid kahes reas, terad vastamisi. On oletatud, et niimoodi võidi relvadpaigutada halduspiiri kindlaksmääramiseks või mõne muu lepingu sõlmimise puhul,34 kuidleid võib viidata ka kunagisele sõjalisele konfliktile.35

Alates nooremast rauaajast muutub esemete peitmine Eestis üsna sagedaseks. Peamiseltpeideti müntidest koosnevaid aardeid. Sellekohaseks näiteks on Paidest leitud mündiaare.36

Umbes 12. sajandi lõpul muutusid aaretes aga valdavateks hõbeehted.37

Keskmisesse ja nooremasse rauaaega kuulub ka enamus Eesti linnuseid.38 Järvamaalt onkindlalt teada vaid üks linnamägi – Kalijärve ääres asuv Jäneda linnus. Rahvapärimuses ni-metatakse hulgaliselt linnamägede või pelgupaikadena tuntud kohti. Viimased on tavaliseltväiksed ja madalad künkad ja praegustel andmetel pole neis kohtades avastatud ei jäänuseidomaaegsetest kaitserajatistest ega ka kultuurkihti. Linnuste vähesust Järvamaal on põhjen-

32 Priit Ligi, Ühiskondlikest oludest Eesti alal hilispronksi- ja rauaajal. – Eesti arheoloogia historio-graafilisi, teoreetilisi ja kultuuriajaloolisi aspekte. Muinasaja teadus 3. Töid arheoloogia alalt 3. Toim.Valter Lang. Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 1995,lk. 182–270, siin lk. 206.33 Vello Lõugas, Jüri Selirand, Arheoloogiga Eestimaa teedel, lk. 246.34 M. Mandel , T. Tamla, Rikassaare relvaleid. – Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised.Ühiskonnateadused, nr. 26/2. Tallinn: Perioodika, 1977, lk. 158–164, siin lk. 162–163.35 Priit Ligi, Ühiskondlikest oludest Eesti alal hilispronksi- ja rauaajal, lk. 233.36 E. Tõnisson, Eesti aardeleiud 9.–13. sajandist. – Muistsed kalmed ja aarded. Arheoloogiline ko-gumik II. Toim. H. Moora. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, 1962, lk. 182–239, siin lk. 197.37 Vello Lõugas, Jüri Selirand, Arheoloogiga Eestimaa teedel, lk. 94.38 Aivar Kriiska, Andres Tvauri, Eesti muinasaeg, lk. 154.

18

datud maakonna loodusliku asendiga metsade ja soode keskel, mis juba iseenesest tagaspiisava kaitse kõikvõimalike vallutajate vastu.39

Eesti alade ristiusustamist kirjeldav Läti Henrik ei maini oma kroonikas ühegi linnusepiiramist Järvamaal. Võib oletada, et suuri, kogu kihelkonda kontrollivaid linnuseid Järva-maal ilmselt ei tuntudki. Rahvapärimuses teadaolevate linnamägede puhul võis tegemist ollapigem suurtalude või koguni muinasmõisatega, mille roll polnud mitte niivõrd sõjaline kuijust majanduslik. Linnuste kui sõjaliste rajatiste puudumisele võiksid viidata ka hulgalisedpelgupaikadest rääkivad pärimusteated – ohu korral ei varjutud mitte linnusesse, vaid peitutimetsadesse või soosaartele. Paide kihelkonna pärimus jutustab Mardisaarel asunud linna-mäest ja Valgma külast lõuna pool Sajasauna rabas olnud pelgupaigast. Anna kihelkonnasttunneb pärimus pelgupaiku Pikasilla mäe all ja Suures saares Eiveres.

Järvamaalt on teada mitmeid hiie- ja ohvrikohti. Nendel muististel ei ole arheoloogilistkultuurkihti ja nendega ei seostu leide. Seetõttu on neid äärmiselt keeruline dateerida. Ohv-rikivide kohta on arvatud, et neid kasutati ohverdamiseks tõenäoliselt juba muinasajal.40 Samakehtib ilmselt ka hiite kohta. Hiie-toponüüm seostub väga erinevate paikadega – kivide,küngaste ja soosaartega.41 Kunagiste hiite täpset arvu polegi võimalik enam välja selgitada,sest suur osa neid puudutavast pärimusest on tõenäoliselt juba kadunud.

Sarnaselt eespool käsitletud lohukividele võib ka ohvrikivideks nimetatud kividel ollapeal üks või mitu suuremat lohku või looduslikku nõgu. Paljudel juhtudel puuduvad aga kiviligasugused välised tunnused ning teda saab ohvrikiviks pidada vaid rahvapärimuse põhjal.Kogu Järvamaalt on teada 33 ohvrikivi.

Anna kihelkonnast teab pärimus Mustlas asuvat Hiieaeda ja hiiesauna, samuti saarepuud,mille juures käidud ohverdamas. Pärimus mainib ka allikaid. Nii kasutati Siimu allika vetthaiguste raviks; kaks allikat, kuhu raha ohverdati ja mille vett ravimiseks kasutati, on teadaPuiatu külast; allikad on ka Eiveres ja Ojakülas. Pärimusteadete järgi asus Ojakülas ka ohv-rikivi.

Keskmise rauaaja jooksul asustati Järvamaal peaaegu kõik toonasele elanikkonnale sobi-likud alad. Kalmete ja juhuleidude paiknemine viitab sellele, et asustus tihenes ka seni ilm-selt üsna hõredalt asustatud Kõrvemaal – hilisemate Paide ja Anna kihelkondade alal. Muis-tiste paiknemise põhjal näib, et Paide kihelkonna keskuseks on olnud praeguse Paide linnaümbrus. Muististerikas on ka Valgma kant. Muististe selline koondumine toetab arvamust,et just üle Paide soosaare jooksis kunagi peamine ühendustee Muinas-Järva ning naabruses

39 Evald Tõnisson, Järvamaa muinasaegne põllumajandus, lk. 14; Artur Vassar, Paide rajoonivanimast ajaloost, lk. 100.40 Vello Lõugas, Jüri Selirand, Arheoloogiga Eestimaa teedel, lk. 87.41 Mari-Ann Remmel, Järvamaa kohapärimusest folkloristi pilguga. – Arad veed ja salateed. Järva-maa kohapärimus. Koost. Mari-Ann Remmel. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. Eesti Rahvaluule Arhiiv,2004, lk. 22–38, siin lk. 25.

19

asuva Alempoisi vahel.42 Anna kihelkonnas hakkavad silma eelkõige Eivere ja Purdi ümbrus,mujalt on muistiseid teada vähem. Toonase asustuspildi täpsem rekonstrueerimine Paide jaAnna kihelkonnas on siiski problemaatiline, sest muistseid asulakohti neist kihelkondadestleitud pole ning teadaolevad kalmed ja juhuleiud ei võimalda täpsemaid järeldusi teha.43

Peamiseks asustusüksuseks oli usutavasti küla.44 Asustuse laienedes tekkinud uute küla-de kõrval elati edasi ka varasemates elupaikades. Sellekohaseks heaks näiteks on Nurmsi,kus rooma rauaaegne kalme on rajatud omaaegse väga ulatusliku asulakihi peale.45 Niisiis onNurmsi küla piirkond olnud asustatud järjepidevalt eelrooma rauaajast alates. Kultuurkihtion leitud ka Tarbja tarandkalme all.46

Muinas-Järva kontekstis oli Paide ja Anna piirkond maakonna piiriala, mis paiknes maa-konna ilmselt tähtsaima keskuse – Kareda – vahetus naabruses. Peetri kihelkonnas asuvKareda paistab silma muististe tiheda kontsentratsiooni poolest, samuti mainib Läti Henrikseda neljal korral ristisõdijate kogunemiskohana (vt. allpool).

Keskaeg

Muinas- ja keskaja vaheliseks piiriks Eestis on kristianiseerimissõdade ehk Muistse Va-badusvõitluse periood, mille jooksul ristiusustati kogu Eesti alad ning muutus nii kohalikkultuuripilt, mentaliteet kui ka haldusjaotus.

See ajavahemikku 1208–1227 hõlmav sõdade periood on lühidalt käsitlemiseks liigapikk ja keeruline. Seetõttu on siinkohal piirdutud rohkem Järvamaad puudutavate sündmustemainimisega. Väga raske on eristada ka konkreetsetes kihelkondades toimunut, sest rüüste-retked hõlmasid pea kogu maakonda.

Toonane sõda kujutas endast enamasti kiiret ning suhteliselt lühiajalist rüüsteretke, milleeesmärgiks oli eelkõige vastase vara röövimine.47 Oma võimu teostati kohalikke ristidesning lepinguid sõlmides. Alles siis, kui võim oli vastvallutatud aladel piisavalt kindlustatud,rajati püsivad tugipunktid.

Kristianiseerimissõjad Eestis algasid 1208. aastal vallutajate röövkäiguga Ugandi maa-konda. Järvamaad puudutas sõda esimest korda 1212. aasta alguses, mil Beverini linnusest

42 Artur Vassar, Nurmsi kivikalme Eestis ja tarandkalmete areng. Väitekiri. Tartu, 1943. http://www.arheo.ut.ee/docs/Vassar19431.pdf. 22. XII 2011.43 Sarnane on olukord pea kogu Järvamaal. Ehkki teadaolevate asulakohtade arv on mõne viimaseaasta jooksul läbi viidud maastikuinspektsioonide käigus suurenenud, on nad enamasti dateeritud lihtsaltrauaaega kuuluvateks. See on üsna lai määrang ega võimalda teha täpsemaid järeldusi asustuspildi muu-tumise kohta ajas.44 Aivar Kriiska, Andres Tvauri, Eesti muinasaeg, lk. 153.45 Artur Vassar, Nurmsi kivikalme Eestis ja tarandkalmete areng; Vello Lõugas, Jüri Selirand, Arheo-loogiga Eestimaa teedel, lk. 254.46 Evald Tõnisson, Järvamaa muinasaegne põllumajandus, lk. 11.47 Aivar Kriiska, Andres Tvauri, Eesti muinasaeg, lk. 250.

20

teele asunud vägi kolm päeva Järva maakonda rüüstas.48 Läti Henrik mainib rüüstajate pea-tuspaigana Kareda küla, kus puhati ilmselt väiksemate rüüsteretkede vahepeal.

Üsna varsti pärast sakslaste lahkumist rüüstasid vene väed Vaigat, Järvat ja Harjut ningpiirasid Varbola linnust. Retke korraldas Novgorodi vürst Mstislav Uljas ning selle sõjakäi-gu eesmärgiks polnud arvatavasti mitte lihtsalt rüüstamine, vaid sakslaste tegevuse otsenetakistamine.49

Järgmisena puudutas sõjategevus Järvat aastal 1217. Tegemist oli Riia initsiatiivil kor-raldatud sõjakäiguga, milles osalesid lisaks riialastele, liivlastele ja lätlastele ka ugalasedning Ugandis viibinud sakslased. Sakalastest teejuhtide abil liiguti Järvamaale ning “rabatiseda suure nuhtlusega”. Seekordki peatuti Kareda külas, kuhu saabusid ka Järva vanemadrahu sõlmima. Rahu tingimustega – ristiusu vastuvõtmine ja hinnuse maksmine – jäid vane-mad nõusse ja pärast kuuepäevast peatust rüüstajate vägi lahkus, viies kaasa sõjasaagi ningpantvangiks võetud vanemate poegi.50

21. septembril 1217 toimus Madisepäeva lahing, millest ka järvalased osa võtsid. Pärastkaotust saadeti Riiga edasise rahu üle läbi rääkima saatkond, kuhu kuulusid ka järvalased.51

Läbirääkimiste tulemusel kohustusid järvalased veel kord võtma vastu ristimise ja tasumamakse. Sõlmitud tingimuste kinnitamiseks anti uusi pantvange.52

1219. aasta alguses toimus leedulaste rüüsteretk Eestisse, mida on peetud kõige hulljul-gemaks sõjaliseks ettevõtmiseks tol ajal.53 Nad saabusid üle jäätunud Irbeni väina Sõrve,rüüstasid Saaremaal, Muhus, Läänemaal ja Järvas. Tagasiteel kohtuti aga Lielvardes lätlasteja orduvendadega, kes rüüstajate väe puruks lõid ning laiali põgenema sundisid.

Järgmise retke Järvamaale korraldas Võnnu provintsiaalmeister Rudolf.54 Vahepeal oliordule Taani näol tekkinud võistleja ning ilmselt sooviti selle rüüsteretkega oma võimuJärvamaal kindlustada.55 Retke ettekäändena süüdistati järvalasi rävalaste abistamises taan-laste vastu. Henriku kroonikast nähtub, et maakonda rüüstati üsna põhjalikult.56 Eelmiselaastal sõlmitud rahu kinnitati uute pantvangide võtmisega ning pöörduti sõjasaagiga tagasi.

Järvalaste rahusõlmimised uue võimuga häirisid saarlasi, kes karistuseks korraldasid 1220.aasta alguses Järvamaale rüüsteretke. Samal ajal liikus Harjumaa poole ristisõdijate vägi,kes vaid paar nädalat varem oli sõdinud semgalite vastu. Kuna läbi Nurmekunde minnes

48 HCL = Henriku Liivimaa kroonika. Heinrici Chronicon Livoniae. Toim. Enn Tarvel. Tallinn: EestiRaamat, 1982, XV 7.49 Sulev Vahtre, Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn: Olion, 1990, lk. 89.50 HCL XX 5, 6.51 Sulev Vahtre , Muinasaja loojang Eestis, lk. 129.52 HCL XXI 6.53 Sulev Vahtre , Muinasaja loojang Eestis, lk. 134.54 HCL XXIII 5, 6.55 Sulev Vahtre , Muinasaja loojang Eestis, lk. 140.56 HCL XXIII 6.

21

nähti Järvamaal tulesid ning mitmetest kohtadest suitsu tõusmas, pöörduti Järvamaa poolening arvatavasti pealelõunaks jõuti saarlaste kogunemiskohaks olnud Kareda küla juurde.Puhkenud lahingus saarlased enamasti tapeti või löödi põgenema. Võtnud saarlastelt ärasuure osa röövsaagist (naised ja kariloomad anti järvalastele tagasi), liiguti edasi Harjumaa-le.57 Kareda lahing on vabadusvõitluse aja suurim lahing Järvamaal ning kummalise juhusetõttu päästsid just ristisõdijad kohalikud elanikud rüüstajate käest.

Harjumaal kohalikke elanikke ristides kohtusid orduvennad taanlastega, kes Alberti jaTheoderichi lubadusele viidates ennast selle maa peremeesteks pidasid.58 Peagi kohati taan-lastest ristijaid ka mujal – Virumaal ja Järvas. Taani ja Saksa vaheline konkurents Eestimaapärast oli saanud uue ja selgema vormi – oli alanud omalaadne võiduristimine. Virumaalinimesi ristida tahtnud preestrid Petrus ja Henrik pidid sellest plaanist loobuma, sest taan-laste poolt ristitud virulased ei julgenud Riia preestreid vastu võtta.59 Vaimulikud suundusidJärvasse, kus kohtasid Taani preestrit Volterit, kes kinnitas taanlaste õigust Järvamaale.60

Tüliküsimus Eestimaa kuuluvuse üle jõudis otsaga välja piiskop Alberti ning Taani kuninga-ni. Kuningas Valdemar kutsus mõõgavennad ja piiskopi enda juurde aru andma Schleswigilepingu rikkumise pärast. Kohale ilmusid ainult mõõgavennad eesotsas Võnnu provintsiaal-meistri Rudolfiga, kellele kuningas lubas kolmandiku Eestimaast, jättes piiskopid niimooditäiesti ilma.61 Piiskopid jagasid Eestimaad aga omamoodi ning oli selge, et vaidlus võib ülekasvada relvastatud konfliktiks. Osalt see nii juhtuski. Taanlased olid selleks ajaks ristinudkogu Harjumaa ning õhutasid harjulasi sõjakäikudele Järva vastu, et ka need taanlaste risti-mise vastu võtaksid. Harjulased korraldasid kokku üheksa rüüsteretke Järvamaale ning selletulemusena võtsidki järvalased taani võimu ja ristimise vastu.62 See ei takistanud sakslastestristijate tegevust. Läti Henrik, võtnud kaasa noore preestri Theoderichi, ristis Nurmekundemaakonnas ja suundus sealt edasi Järvasse, asudes ristima Loppegunde kihelkonna suure-mates külades, muuhulgas ka Keitises. Henrik mainib, et samasse külla, mis võiks olla täna-päevane Järva-Jaani, ehitasid taanlased kiriku.63 Saabunud Koigi (Reinevere) külla, said preest-rid teada, et kohalikud on juba taanlaste poolt ristitud ja seetõttu ei saa nad saksa preestreidvastu võtta. Selle peale jätkasid Henrik ja Theoderich tööd teistes külades. Tollest ristimis-käigust rääkides kirjeldab Henrik ka üht preester Theoderichi tegu, mis eestlaste maailma-pilti tugevasti kõigutada võis.64 Nimelt raiunud Theoderich ilmselt Ebavere mäe juures paik-

57 HCL XXIII 9.58 HCL XXIII 10.59 HCL XXIV 1.60 HCL XXIV 2.61 HCL XXIV 2.62 HCL XXIV 2.63 HCL XXIII 5.64 Sulev Vahtre, Muinasaja loojang Eestis, lk. 148.

22

nenud pühas salus maha seal olnud jumalate kujud ja näod. Kohalikud olnud väga imestunud,et puudest selle peale verd ei voolanud, ja hakanud preestreid rohkem uskuma.65

Preester Theoderich pöördus varsti pärast seda ristimiskäiku tagasi Järva- ja Virumaalening asus elama vastristitute juurde. Ta ei jõudnud seal kaua viibida, sest sellest kuulda saa-nud taanlased röövisid tema ja ta abilise paljaks ning saatsid nad Liivimaale tagasi.66

1222. aastal jätkas Taani kuningas Valdemar II võitlust Saaremaal eesmärgiga saar kind-lalt enda võimule allutada. Katse aga luhtus ning taanlased olid üsna varsti sunnitud laevade-le asuma ja lahkuma. See võit põhjustas vastuhakke teisteski maakondades. Ka virulased jajärvalased saatsid preestrid oma maakondadest välja.67 Väga sõjakad olid sakalased, kes tap-sid kohaliku foogti, preestreid ja orduvendi ning jagasid nende vara omavahel ära. Pärastseda läks osa sakalasi edasi Leolesse ja Järvamaale. Järvas võtsid nad kinni kohaliku foogtiHebe ning tema kaaslased, kes viidi ilmselt Viljandisse ja tapeti jõhkralt.68 Sõlmiti uusilepinguid venelastega ning Riiast õnnestus tagasi saada pantvangid.

1223. aastal läks initsiatiiv võitluses jälle kristlaste kätte. Vallutati Viljandi ja liiguti Leolelinnuse alla, mis võitluseta alistus. Samasse ajajärku jääb ka venelaste suur sõjakäik Eestis-se.69 Samal ajal rüüstasid orduvennad Järvamaad, et maksta järvalastele kätte taanlaste julmakohtlemise eest.70 Kuna Järva oli endiselt Taani ja Saksa vaidlusalune ala, võib taanlastehuvide kaitsmist vaid ettekäändeks pidada – pigem prooviti suurendada oma mõjuvõimu Jär-vamaal, kuid ilmselt loodeti ka koostööle taanlastega,71 mille vajalikkust olid hiljutised sünd-mused kujukalt näidanud.

Järgmine sõjakäik Eestisse toimus sama aasta lõpul, kui sakslased tungisid Harjusse javallutasid pärast rasket piiramist Lohu linnuse. Piiranud veel kolme väiksemat linnust, suun-duti Järvamaale, kus uuendati rahu nii järvalaste kui sinna saabunud virulastega ja võeti uues-ti pantvange. See asetas järvalased ja virulased raskesse olukorda, sest Taani pidas Viru- jaJärvamaad endiselt oma valdusteks ning karistas neid riialastele alistumise eest omapoolse-te sõjakäikudega.72

1224. aasta suvel lõppesid Tartu vallutamisega võitlused mandri-Eestis.73 Läänemaa läksRiia piiskopi, Sakala maakond ordu ning Ugandi piiskop Hermanni alluvusse; jaotati ka Kesk-Eesti väikemaakonnad.74 Järva- ja Virumaa kuuluvuse küsimuse lahendas alles paavsti legaadiModena Wilhelmi saabumine Eesti- ja Liivimaale 1225. aastal.75 Vaatamata tema pingutus-

65 HCL XXIV 5.66 HCL XXIV 6.67 HCL XXVI 5.68 HCL XXVI 5, 6.69 Sulev Vahtre , Muinasaja loojang Eestis, lk. 160.70 HCL XXVII 4.71 Sulev Vahtre , Muinasaja loojang Eestis, lk. 161.72 HCL XXVII 6.73 Sulev Vahtre, Muinasaja loojang Eestis, lk. 162–166; HCL XXVIII 5, 6.74 HCL XXVIII 2.75 HCL XXIX 2.

23

tele rahu sõlmimiseks puhkes 1225. aasta sügisel konflikt sakslaste ja taanlaste vahel. Wil-helm sundis sakslasi Virumaad paavsti kaitse alla andma ning nõutas taanlastelt kirjalikutunnistuse Virumaa ja Järvamaa kuulumise kohta paavstile.76 Oma 1226. aastal toimunudringreisil, mille jooksul külastas ta ka Karedat, määras Wilhelm kindlaks valitsemis- ja kohtu-korra allutatud aladel ning sõlmis rahu taanlaste, sakslaste ja eestlaste vahel.77 Wilhelm lõpetasoma ringreisi Tallinnas ning läbirääkimiste tulemusel taanlastega jäi Harju Taani võimu alla.Paavsti võimkonda kuuluval Lääne-, Viru- ja Järvamaal moodustus omapärane vaheriik Saksaja Taani valduste vahel, mille asehalduriks sai Wilhelmi kaplan Johannes.78 Paraku tekkisidvarsti tülid sakslaste ja taanlaste vahel, lisaks hakkasid omavolitsema kohalikud Saksa vasal-lid, kes olid kutsutud appi taanlaste vastu. Neid vastuolusid ja kohalike elanike vastuhakkuära kasutades sekkusid ka taanlased ja Johannes pidi veel sakslasi abiks kutsuma. Nüüd tulidkohale Riia, Tartu ja Semgallia piiskopid koos orduvendadega, kes surusid eestlaste vastu-haku maha ning sundisid Tallinna piiramisega 1227 taanlased kapituleeruma. Selle tulemu-sena toimus järjekordne halduskorralduse muutus – Tallinn ja Rävala maakond koos Harju-,Viru- ja Järvamaaga läksid Mõõgavendade ordu alluvusse.

Ehkki võitlused Eestis olid 1227. aastaga lõppenud, polnud mitmete alade, sealhulgas kaJärvamaa kuuluvuse osas kaugeltki üksmeelt. Tülid mitme osapoole vahel päädisid lõpuks1238. aastal Saksa ordu ja Taani kuninga vahel sõlmitud Stensby lepinguga, mille järgi läksidTallinna kindlus ja linn, Järva, Viru ja Harju Taani kuningale. Edasi on võimalik lepingustlugeda, et Taani kuningas loovutas Järva orduvendadele. Ordu sai endale ka kiriklikud õigu-sed Järvamaal ja nii hakkas Järva kiriklikult alluma ilmselt Tartu piiskopile.

Üks oluline tingimus mainitud lepingus oli seegi, et ordu ei tohi ilma Taani kuninga loatapüstitada Järvamaale kaitseehitisi. Ometi oli kaitseks Taani vastu mingit tugipunkti vaja ningLiivimaa vanem riimkroonika kirjeldab, kuidas ehitati tugevalt kaitstud linnus “maa ette,mida nimetatakse Järva”.79 Tegemist oli soode keskele kõrgemale kohale valgest paekivistpüstitatud ehitisega, mis sai nimeks Wittensten (Wizenstein, Weissenstein), eesti keelesPaede ehk Paide. Vastehitatud linnust juhtis komtuur, Järvamaad aga foogt, kes kohalikulinnuse puudumisel resideeris ilmselt mõnes naabruses asuvas linnuses. Kuna foogtil olirohkem võimu kui komtuuril, tuli ette sedagi, et ametid olid ühendatud ja neid pidas üks isik(1346. aastal läksid Harju- ja Virumaa ordu valdusse ning komtuurist sai foogtile alluv amet-nik, kes haldas nii linnust kui linna).80 1291. aastal sai linnuse jalamile tekkinud asula linna-õiguse.81

76 HCL XXIX 6.77 HCL XXIX 7.78 Sulev Vahtre, Muinasaja loojang Eestis, lk. 168–169.79 Liivimaa vanem riimkroonika. Toim. Enn Tarvel. Tallinn: Argo, 2003, 7524.80 Enn Tarvel , Orduaeg (1227–1581). – Järvamaa. Loodus. Aeg. Inimene. 1. Koost. Taavi Pae,Henn Sokk. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007, lk. 314–333, siin lk. 315.81 Ti iu Saar is t , Hetki Paide ajaloost. – Paide – Eestimaa süda. Paide: Eesti Kodu-uurimise Selts,1991, lk. 3–9, siin lk. 3.

24

Keskaeg

Kristluse ning vanade kommete ja uskumuste segunemise tõttu kujunes Eesti aladel väljaomalaadne, Euroopast mõneti erinev usund ja mentaliteet. Kõige paremini peegelduvad sel-lised muutused matmiskombestikus. Kuna kristlaste olukord oli vastvallutatud aladel endi-selt võrdlemisi ebakindel, andis paavst kohalikega parema läbisaamise tagamiseks 1214/1215 vastristitutele loa valida matmine oma soovi järgi.82 Seetõttu maetigi enamik surnu-test külade lähedal teede ääres paiknevatesse külakalmistutesse ja mitte kirikaedadesse, naguoli kombeks mujal kristlikus Euroopas. Külakalmete läbimõõt võib olla väga erinev, ulatu-des Lõuna-Eestis kuni 100 meetrini. Seda arvu võrdluse aluseks võttes kuuluvad Järvamaakülakalmistud pigem väiksemate hulka.

Sarnaselt hiie- ja ohvrikohtadele on ka külakalmistute leidmisel oluliseks allikaks rahva-pärimus, mis mäletab kalmistuid matusekohtadena ning seostab neid tihti Liivi sõja või Põh-jasõja sündmustega. Külakalmistule võivad viidata ka omaaegsed teated kruusakaevamisekäigus leitud luudest ja esemetest. Praegustel andmetel on külakalmistuid kõige rohkemAmbla kihelkonnas, teistes Järva kihelkondades jääb nende arv kümne piiresse või alla sel-le.83 Mitu teadet esemete ja luude leidmisest on Paide ja Anna kihelkonnast ja needki võivadviidata omaaegsetele külakalmistutele.

Nagu teistest Järva muististest, on ka siinsetest külakalmistutest üsna vähe arheoloogili-si andmeid ning seetõttu ei saa teha järeldusi nende kasutamise järjepidevuse kohta. Naa-beralade põhjal tundub usutav, et Järvamaa külakalmistutesse maeti inimesi ka uusajal, kuidprobleemiks on kalmistute arv. Nimelt on Rootsi ajast teadaolevaid külasid Järvamaal mär-gatavalt rohkem kui teadaolevaid külakalmistuid. Loomulikult on enam kui tõenäoline, etkõiki külakalmistuid pole praegu veel leitud, kuid on võimalik, et sarnaselt Lõuna-Eestigaoli üks kalmistu mitme küla matusepaik.84 On ilmne, et mõned külad on hilisema tekkeganing nende elanikud matsid oma surnud emakülade juures olevatesse kalmistutesse. Siiskioleks liiga julge järeldada, et kõik külad, mille juures külakalmistut teada ei ole, kuuluvadnn. tütarkülade hulka. Pigem johtub selline pilt praegusest uurimisseisust, samuti säilinudpärimuse nappusest, mis ei võimalda külakalmistuid kindlaks teha.

Vastvallutatud aladel hakkasid uued peremehed rajama mõisaid. Vanim teadaolev mõisJärvamaal on Albu, mida mainitakse 1282, teised on teada märksa hilisemast ajast.85 13. sa-

82 Heiki Valk, Rural cemeteries of Southern Estonia 1225–1800 AD. CCC Papers 3. Visby, Tartu,2001, lk. 95.83 Priit Lätti , Järvamaa muistised ja asustuspilt rauaaja teisel poolel ning kesk- ja varauusajal. Baka-laureusetöö. Tartu: Tartu Ülikool, 2004. Käsikiri Tartu Ülikooli arheoloogia õppetoolis.84 Heiki Valk, Rural cemeteries of Southern Estonia 1225–1800 AD, lk. 29.85 Vt. Alo Särg, Järvamaa mõisad ja mõisnikud. [Tallinn:] Argo, 2005; Järvamaa mõisad. Mis kusagiloli ja mis sellest järel on. Kihelkonniti 2005. aasta maakonna piirides. Koost. Rainer Alas. Paide: Kumakirjastus, 2009; Eesti mõisaportaal, www.mois.ee. 5. XII 2011.

25

jandi mõisa puhul oli tegemist mitte niivõrd mõisniku eluaseme, kuivõrd just maksude kogu-mise kohaga. Kuna andameid koguti peamiselt viljas, on üsna loogiline, et mitme mõisapuhul mainitakse esimesena just veskit.86

Et Järvamaa oli ordu piiriala, oli seal läänistatud maid ja aadlimõisu üsna vähe, enamastioli tegemist ordu ametimõisatega.87 Maa oli jaotatud vakusteks ning makse nõuti talupoega-delt nende järgi. Selline praktika erines teistest piirkondadest, kus talupoegi maksustati adra-maade alusel.88

Teine märk uuest võimust oli kirikute rajamine. Läti Henrik mainib kirikut Keitise külas,tänapäevases Järva-Jaanis,89 arvatavasti ehitati kirikuid veelgi. Kuidas ja millal Järva kiriku-kihelkonnad välja kujunesid, pole päris täpselt teada. On arvatud, et muinasaja lõpul jagunesJärvamaa kolmeks kihelkonnaks, millest nimeliselt on teada vaid hilisemate Järva-Jaani jaAmbla kihelkondade aladel asunud Loppekunde.90 See ei välista siiski teiste preestrite võikihelkonnakirikute olemasolu, seda enam, et teistegi Järva kihelkonnakirikute rajamisajakson pakutud 13.–14. sajandit.91 Kindlasti pidi olema kirik või kabel ka ordu tugipunktis Pai-des. Anna kirik seevastu on ehitatud märksa hiljem.92

Jüriöö ülestõus

1343. aasta 23. aprillil puhkes Harjumaal Jüriöö ülestõus, mis hiljem haaras Läänemaa javõib-olla ka Virumaa. Ehkki ülestõus Järvasse ei laienenud, oli Paide ordu kõige põhjapool-sem tugipunkt ning ilmselt just Paide foogt sai puhkenud ülestõusust esimesena teada, kuipõgenikud Harjust Paidesse jõudsid.93 Foogt saatis kohe teate ordumeistrile ning asus kaise lähiümbrusest vägesid koondama.94 Ordumeister Burchard von Dreileben saatis ülestõu-sust kuuldes saadiku ülestõusnute juurde ning palus nende esindajaid Paidesse läbirääkimis-tele. Ise jõudis ordumeister väikese saatjaskonnaga Paidesse 4. mail ning jäi järele ootamasuuremaid abivägesid.95 Läbirääkimisi oodates korraldati rünnak Ravila külla toidumoonahankima tulnud eestlaste vastu. Kursi komtuuri Johan de Witte, Paide talliülema ning teiste

86 Juhan Maiste, Eestimaa mõisad. Manorial architecture in Estonia. Gutsarchitektur in Estland. Tal-linn: Kunst, 1996, lk. 83.87 Enn Tarvel , Orduaeg (1227–1581), lk. 323.88 Enn Tarvel , Orduaeg (1227–1581), lk. 324.89 HCL XXIV 5.90 Evald Tõnisson, Järvamaa muinasaegne põllumajandus, lk. 15.91 Tiiu Saarist, Evald Tõnisson, Paide rajooni ajaloo- ja kultuurimälestised. Tallinn: Eesti Raamat,1986, lk. 36–48.92 Järvamaa mõisad. Mis kusagil oli ..., lk. 149.93 Vt. Balthasar Russow, Liivimaa kroonika. Tallinn: Hotger, 1993, lk. 49.94 Sulev Vahtre , Jüriöö. Tallinn: Eesti Raamat, 1980, lk 63.95 Sulev Vahtre , Jüriöö, lk 65.

26

Järva teenrite rünnaku tulemusel olevat tapetud 300 eestlast ning löödud ülejäänud põge-nema.96

Koos ordumeistriga oli Paidesse saabunud teisigi ordu kõrgeid juhte, teiste hulgas Vil-jandi komtuur Goswin von Herike, Riia komtuur Dirck von Rambouw ja Liivimaa ordumars-sal. Läbirääkimised kohale saabunud nelja ülestõusnute kuninga ja orduisandate vahel agaluhtusid ning kõik neli kuningat ja neid saatnud kolm sõjasulast tapeti.97

Pärast läbirääkimisi asus orduvägi teele Tallinna poole. Tõsisem lahing eestlastega toi-mus Kanavere rabas, mis lõppes ülestõusnute purustamisega. Kroonik kirjeldab, et Järvafoogt kutsunud pärast lahingut eestlasi rabast välja tulema ning väljatulnutele antud lubaPaidesse elama asuda.98

Edasised võitlused nihkusid Järvamaast kaugemale ning otseses sõjategevuses Järvamaaega Paide kuni ülestõusu lõpuni enam ei osalenud.

Liivi sõda ja Rootsi aeg

22. jaanuaril 1558 algas Liivi sõda. Üks esimesi, kellel tuli sissetungijatele vastu minna,oli Järva foogt.99 Ehkki kokkupõrkeid venelastega oli varemgi, puhkes tõsine paanika Paidesalles suvel, kui teekonnal Tallinna peatusid Paides põgenikud Vene vägede poolt 18. juulilvallutatud Tartust. Järva foogt põgenes Pärnusse, linnuse rüüstasid enne lahkumist palgasõ-durid, linnakodanikud põgenesid laiali.100 Ehkki foogt tuli mõni päev hiljem tagasi, oli kait-set raske organiseerida, sest linna rahvas oli valdavalt põgenenud. 9. augustil jõudsid venela-sed linna alla ja nõudsid alistumist. Järgmisel päeval põletati maha Paide alevik ning Mäo jaMündi mõisad.101 1558. aasta lõpul korraldas ordumeister eduka sõjaretke Põltsamaa kanti,millest võttis osa ka umbes 200 Paide meest. Järgmise aasta algul vastasid aga venelasedomapoolse retkega, mille käigus rüüstati tõsiselt Peetri ümbrus. 1560. aasta suve algul põ-letasid vene väed maha vahepeal taastatud Paide aleviku ning Mäo, Mündi ja Purdi mõisa.Teine vene sõjasalk rüüstas Türi-Alliku ümbrust. Suve jooksul toimus väiksemaid kokku-põrkeid Paide ümbruses veelgi. Septembris ja oktoobris toimus linna tõsisem piiraminevenelaste poolt, kuid vaatamata linnusele tekitatud suurtele kahjustustele pidid vene väedpärast kuuenädalast piiramist lahkuma.102

96 Sulev Vahtre , Jüriöö, lk 67.97 Sulev Vahtre , Jüriöö, lk 70.98 Sulev Vahtre , Jüriöö, lk 71.99 Johannes Renner, Liivimaa ajalugu 1556–1561. Tallinn: Olion, 1995, lk. 29.100 Balthasar Russow, Liivimaa kroonika, lk. 117; Johannes Renner, Liivimaa ajalugu 1556–1561, lk. 51–52.101 Johannes Renner, Liivimaa ajalugu 1556–1561, lk. 57–58.102 Balthasar Russow, Liivimaa kroonika, lk. 129.

27

1561. aasta 4. juunil andis Järva aadelkond koos Harju-Viru rüütelkonnaga truudusevandeRootsi kuningale.103 Ordumeister Kettler oli aga poolameelne ning seega oli Järvamaa järje-kordselt kahe võimu vahelise vaidluse alaks. Tekkinud olukorras soovitas Rootsi kuningasoma väejuhile Claus Christernssonile võtta Paide jõuga enda kätte, samuti hõivata nii paljumõisu ja tühje talusid kui võimalik. 1562. aastal alistus Paide pärast pikka piiramist roots-lastele.104

Tõsisem sõjategevus Paides algas jälle 1570. aastate algul. Oktoobrist 1570 kuni märt-sini 1571 piirasid venelased Paidet.105 Linnust neil vallutada ei õnnestunud, kuid järgmiseaasta lõpul saabusid Järvamaale väga suured vene väed eesotsas Moskva suurvürsti IvanVassiljevitšiga. Suur osa linna garnisonist oli parajasti Kose-Uuemõisas, et vastu võtta Tal-linnast saadetud suurtükke. Paidet kaitses ainult 50 sõdurit ja umbes 500 linnusesse varju-nud talupoega. Pärast viiepäevast piiramist linn langes.106

1574. aastal rüüstasid Järvamaad rootslased – oli see nüüd ju vaenlase territoorium.107

Paide vallutati tagasi alles 1581. aasta novembris Rootsi suure vastupealetungi käigus.108

Liivi sõja ajast pärineb Järvamaa usutavasti üks tuntumaid muistiseid – Viraksaare soo-tee. Tegemist on palkteega, mis avastati 1985. aastal freesturbaväljade vahelise kuivendus-kraavi kaevamise käigus. Tee jäänused – üksteise kõrval paiknevad palgid – asusid 30–70 cmsügavuse turbakihi all ja on tänu sellele väga hästi säilinud. Tee ehitamiseks on kasutatudligikaudu 3 meetri pikkusi palke, mis asetati üksteise kõrvale teetrassiga risti. Materjalikson kasutatud soomändi ning vähesel määral ka kaske. Tee on lihtsa konstruktsiooniga, koos-nedeski ainult üksteise kõrvale turbale laotud palkidest. Palke omavahel siduvad laagid puu-duvad. Näib, et teed on hiljem parandatud – mõningad palgid võivad pärineda lahtivõetudpuithoonetest. Palkide dendrokronoloogiline uurimine (puidu vanuse määramine aastarõn-gaste järgi) näitab, et tee on usutavasti ehitatud 16. sajandi teisel poolel (täpsemalt 1567 ja1592), niisiis Liivi sõja ajal. See on andnud põhjust oletuseks, et Viraksaare sootee puhulvõib olla tegemist põgenemisteega mõnele vaenlase eest varjatud soosaarele.109 Praegu ontee umbes 10 meetri pikkuse lõiguna maapinnal vaadeldav.

Järvamaalt on teada veel üks arvatav sootee-leid. Paide ja Mäo vahel Sillaotsal avastati1960. aastatel, samuti turbatootmise tõttu, umbes 2 meetri pikkustest palkidest tehtud tee.Paraku pole sellest rohkem midagi teada, sest tee hävis turbalõikamise käigus.110

103 Mati Laur, Eesti ajalugu varasel uusajal 1550–1800. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1999,lk. 35.104 Mati Laur, Eesti ajalugu varasel uusajal 1550–1800, lk. 38.105 Balthasar Russow, Liivimaa kroonika, lk. 203.106 Balthasar Russow, Liivimaa kroonika, lk. 214.107 Balthasar Russow, Liivimaa kroonika, lk. 224.108 Balthasar Russow, Liivimaa kroonika, lk. 334–335.109 Ain Lavi , Aarend-Mihkel Rõuk, Paide ümbruse vanad sooteed. – Paide – Eestimaa süda.Paide: Eesti Kodu-uurimise Selts, 1991, lk. 44–53, siin lk. 45.110 Ain Lavi, Aarend-Mihkel Rõuk, Paide ümbruse vanad sooteed, lk. 50.

28

Salateed, sooteed ja sõjateed on levinud motiiv ka Järvamaa rahvapärimuses, kus nad mit-melgi juhul seostuvad soos olevate pelgupaikadega. Nii tunneb pärimus Rikassaaret Paidegaühendavat sõjateed, mis olnud tehtud tammepakkudest ja kivist.111

Kui paljud neist rahvapärimusest teada olevatest teedest ka reaalsete pakkteedena eksis-teerisid, on pea võimatu öelda. Mitmel juhul võis tegemist olla ainult soosaartele viivateradadega, mida palkidega ei kindlustatud. Samuti on võimalik, et mitmed sooteed on hävinudturbatootmise käigus, või pole neid lihtsalt veel leitud.

Kohalikud ajaloohuvilised on oletanud suurema pakkteedevõrgu olemasolu, kuid needoletused põhinevad vaid pärimusel ning teadaolevate ja praeguste sooteede suundade kõrvu-tamisel.112

Liivi sõda tõi lisaks suurtele purustustele kaasa ka võimuvahetuse – eesti aladel algasRootsi aeg. 1584. aastal loodi kõikide Rootsi võimu alla jäänud Vana-Liivimaa alade ühen-damisega Eestimaa hertsogkond. Kuna Põhja-Eesti polnud Rootsi riigi osa, vaid omas üsnasuurt autonoomiat, kujunes siinne halduskorraldus mõnevõrra keerulisemaks. Võim jagu-nes kaheks – lisaks riiklikule haldusele toimis ka aadliomavalitsus. Hertsogkond jagunesneljaks kreisiks, millest üks oli Järvamaa. Maa oli jagatud linnuseläänideks (nt. Paide), misjagunesid omakorda mõisaläänideks. Mõisalääni keskuseks oli riigimõis, mida juhtis foogt,kelle ülesandeks oli maksude kogumine ja talupoegade hulgas korra pidamine. Aadliomava-litsust esindas Eestimaa rüütelkond, mille kõrgeim organ oli maapäev. Igapäevaselt juhtisrüütelkonda 12-liikmeline maanõunike kolleegium. Maanõunikud valisid ametisse adrakoh-tuniku, kes vähemalt talupoegade jaoks oli kõige kardetum riigivõimu esindaja.113

Liivi sõjast taastumist segasid pärast sõdagi jätkunud väiksemad konfliktid ning 17. sa-jandi alguse näljahäda ja katkulaine. Nii leidus 17. sajandi alguses mõisalääne, kus üle 90%maadest olid tühjad või söötis. Rootsi võim püüdis inimeste puudust leevendada maade ja-gamisega uusasukatele, peamiselt soomlastele. Kas ja kui palju soome põllumehi Järva-maale jõudis, pole teada. Igal juhul taastus talurahvas sõjast, taudidest ja näljast võrdlemisikiiresti (tõsi, rahvaarv jäi 17. sajandil siiski alla Liivi sõja eelsele rahvaarvule) ning Järvamajandusliku arengu katkestas alles 1700. a. alanud Põhjasõda.114

Nagu mainitud eespool, saame alates Rootsi ajast rääkida Paide ja Anna kihelkondadestkui iseseisvatest haldusüksustest, sest mõlemad asutati 17. sajandi algul. Paide kihelkondmoodustati 1636., Anna kihelkond 1648. aastal.

111 Arad veed ja salateed. Järvamaa kohapärimus. Koost. Mari-Ann Remmel. Tartu: Eesti Kirjandus-muuseum. Eesti Rahvaluule Arhiiv, 2004, lk. 237.112 Sooteedest vt. lisaks http://muuseum.mnt.ee/sootee/; http://weissenstein.blogspot.com/2009/01/salajane-sootee.html. 13. XII 2011.113 Eesti ajalugu III. Rootsi ja Poola aeg. Kirjutanud E. Tender, E. Blumfeldt, O. Liiv, A. Soom,F. Linnus, J . Kõpp, A. Saareste, G. Suits , F. Puksoo, R. Põldmäe, A. Tuulse . Pea-toim. H. Kruus, tegevtoim. O. Liiv. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1940, lk. 109–115.114 Helmut Piirimäe, Rootsi aeg (1581–1710). – Järvamaa. Loodus. Aeg. Inimene. 1. Koost. TaaviPae, Henn Sokk. Tallinn, 2007, lk. 334–347, siin lk. 337–344.

29

17. sajandil muutus oluliselt ka Järvamaa mõisapilt. Pärast Liivi sõda tühjaks jäänud aladmõisastati ning söötis põllud hariti üles. Mitmed Järvamaa mõisad, näiteks Prääma, saavadkialguse just 17. sajandil.115 Taastati ja arendati edasi ka juba olemasolevaid mõisu, mida 16.–17. sajandist on Anna ja Paide kihelkonnas teada mitmeid. Mäo, Mündi ja Purdi mõisaidongi mainitud esimest korda 16. sajandil seoses Liivi sõjaga, kuid usutavasti on need märksavanemad.

Uute mõisate rajamine tähendas töökoormuse suurenemist eelkõige talupoegade jaoks –olid ju nemad uute hoonete ehitamisel ja vanade taastamisel ning põldude harimisel pea-mine tööjõud. Rootsi ajal muutus ka maksusüsteem. 1600. aastal toimunud reform asendaskeskaegse viljakümnise viljamaksuga ning kaotas vakukoormised. Maksumäärad jäid ordu-aja omadega enam-vähem võrdseteks, kuid kindlaksmääratud maks tähendas maksukohus-tust ka ikalduste ja näljahädade korral. Orduajal poleks sellistel juhtudel kümnist nõutud.116

Üsnagi suureks probleemiks kujunes pärisorjus. Et tagada mõisates tööjõu olemasolu,oli Eestis säilitatud sunnismaisus ning 1632. aasta maakorraldus keelas teenistusse võttaisikuid, kes olid oma härra juurest lahkunud. Ka pidid kõik maata põllumehed minema sula-seks või asuma elama mõnda tühja tallu. Täiendavalt reguleeriti talupoegade liikumisvaba-dust 1668. aastal Liivimaal kehtima hakanud maapolitseikorraldusega, mis Eestimaal, sh. kaJärvas, hakkas kehtima 1673, kui Eestimaa sai iseseisvaks kindralkubermanguks. Sisuliselttähendas maapolitseikorraldus pärisorjuse taaskehtestamist.117

Nii mõisnike kui talupoegade jaoks muutus olukord aastal 1680, kui Rootsi Riigipäevvõttis vastu otsuse suure reduktsiooni kohta.118 Reduktsioon ehk riigi poolt aadlile jagatudmõisate tagasivõtmine puudutas tänu paljudele Rootsi ajal rajatud mõisatele Järvat tugevasti– redutseeriti üle 80% mõisatest.119 Mõisnikud võisid võõrandatud mõisatesse edasi jäädarentnikena, kusjuures riigile makstav rent koosnes pooles ulatuses rahast ning pooles ulatu-ses viljast.120

Redutseeritud mõisate alla kuuluvad talupojad vabastati küll pärisorjusest, kuid mittekoormistest. Oma renti riigile püüdsid endistest mõisnikest rentnikud välja pressida eel-kõige talupoegade käest ning seetõttu on tollest perioodist hulgaliselt teateid koormistesuurendamise, talumaade äravõtmise ning uute maksude sisseseadmise kohta. Rentnikeomavoli vältimiseks võeti kasutusele vakuraamatud, kus fikseeriti talupoegade koormisedja muud kohustused nii mõisa kui kiriku ees. Talupojad said ka õiguse riigivõimudele mõisapeale kaevata, kuid enamasti oli neist kaebustest üsna vähe abi.121

115 Vt. Järvamaa mõisad. Mis kusagil oli ....116 Eesti ajalugu III, lk. 135.117 Eesti ajalugu III, lk. 172–173.118 Mati Laur, Eesti ajalugu varasel uusajal 1550–1800, lk. 69.119 Helmut Piir imäe, Rootsi aeg (1581–1710), lk. 342.120 Eesti ajalugu III, lk. 208.121 Eesti ajalugu III, lk. 219–224.

30

Rootsi aja oluliseks märksõnaks oli kirjaoskuse levik. Ladinakeelset õpetust andev linna-kool oli Paides avatud juba 1528. aastal.122 Ainsaks emakeelseks õppeaineks oli usuõpetus,kus nõuti katekismuse lugemise oskust ning kirikulaulude tundmist.123

Talurahva laste harimine seisis köstrite õlul. 1630. aastal tehtud otsuse järgi pidi köstertegutsema iga kiriku juures. Paraku aga köstreid nappis, ka polnud kaugeltki kõigil neil lasteõpetamiseks vajalikku haridust.124 Leevendust ei toonud ka 1655. aasta otsus kooliõpetajatepalkamiseks igasse kihelkonda, sest õpetajaid oli lihtsalt liiga vähe. Olukord hakkas para-nema alles pärast seda, kui hakkas tööle Bengt Gottfried Forseliuse rajatud seminar, kusvalmistati ette köstreid ja kooliõpetajaid.125 1689. aastal andis Rootsi kuningas korralduseEestimaale igasse kihelkonda kool rajada (sarnane korraldus kehtis juba varem Liivimaakohta) ning 1687.–1688. aasta seisuga tegutses Järvamaal kolm talurahvakooli – Türi, Järva-Jaani ja Järva-Madise.126

Rootsi aja lõpus tabas Eestimaad ning muidugi ka Järvat üks tolle perioodi suuremaidkatastroofe – 1695–1697 kestnud suur näljahäda. Juba 1694. aasta viljasaak oli kehv ningjärgmistel aastatel ikaldus vili täiesti, ka polnud pidevate sadude tõttu võimalik suviti heinateha. Olukorra muutsid veel hullemaks väga külmad ning pikad talved ning 1696. aastal maadlaastanud loomataud. Nälga surnute arvuks kogu Eestis hinnatakse umbes 75 000 inimest.127

Kindlasti tabas nälg raskelt ka Järvamaad, sest siin puudus võimalus leevendada toidupuu-dust kalapüügiga, nagu seda tehti rannikualadel.

Põhjasõda ja Vene aeg

1700–1721 toimunud Põhjasõjaga algas Eestis Vene aeg. Nagu Liivi sõjaski, sai Järva-maa ka Põhjasõjas kannatada rüüsteretkede tõttu. 1703. ja 1707. aastal põletati maha Paidening rüüstati ümberkaudseid kihelkondi. 1710. aastaks oli Kesk-Eesti läinud täielikult Venevõimu alla.128

Sõda lõppes 1721. aastal Uusikaupunki rahuga, millega Rootsi loovutas Venemaale Eesti-ja Liivimaa, Saaremaa, Ingerimaa ja osa Karjalat. Järvamaa sai üheks Eestimaa kubermangu

122 Eesti kooli ajalugu. Neljas köites. Kaugemast minevikust tänapäevani. 1. köide. 13. sajandist 1860.aastateni. Peatoim. F. Eisen, tegevtoim. E. Laul. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut. Tal-linn: Valgus, 1989, lk. 81.123 Janne Vink, Jüri Püvi, Pilk haridusellu. – Paide – Eestimaa süda. Paide: Eesti Kodu-uurimiseSelts, 1991, lk. 75–82, siin lk. 75.124 Eesti kooli ajalugu. 1. köide, lk. 133.125 Eesti kooli ajalugu. 1. köide, lk. 156–157.126 Eesti kooli ajalugu. 1. köide, lk. 167–170.127 Mati Laur, Eesti ajalugu varasel uusajal 1550–1800, lk. 95.128 Eesti ajalugu IV. Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Kirjutanud Mati Laur, Tõnu Tannberg,Helmut Piirimäe. Peatoim. Sulev Vahtre, tegevtoim. Mati Laur. Õpetatud Eesti Selts. Tartu: Ilma-maa, 2003, lk. 35–39.

31

neljast maakonnast. Maakonnad omakorda jagunesid kihelkondadeks, mis kujutasid endastnii kiriklikke kui halduslikke üksusi. Järvamaal asusid Ambla, Järva-Jaani, Järva-Peetri, Järva-Madise, Koeru, Anna, Paide ja Türi kihelkond.129

Pärast sõda ja katku oli Järvamaa põhjalikult laastatud – mõisad ja talud põletatud, elani-kud kas tapetud, põgenenud või tõbedesse surnud. Kui suur Järvamaa rahvaarv täpselt oli,pole võimalik enam öelda. 1712. aasta revisjoni andmetel oli kogu Järvamaal vaid 3894talupoega, kuid on arvatud, et see arv on ebatäpne ning talupoegi oli rohkem.130

Sõjajärgsetel aastatel hakkas rahvaarv kiiresti kasvama ning 1732. aastal oli Järvas juba14 492 pärustalupoega.131 Rahvaarvu kasv jätkus ka 18. sajandi teisel poolel, ehkki mitmelkorral tuli ette ikaldusi ning nakkushaiguste puhanguid. Rahvaarvu kasvule vaatamata oli Järva-maa elanike arv teistest maakondadest väiksem. Valdav enamus inimesi elas Ambla ja Peetrikihelkonnas, Anna ja Paide kihelkond olid kõige väiksema rahvaarvuga ning seal elas teada-olevalt vaid 1564 talupoega.132

Ainukeseks linnaks Järvamaal oli endiselt Paide. 18. sajandi Paide kohta annab hea kir-jelduse August Wilhelm Hupel. Ta mainib, et veel 18. sajandi lõpus oli Paides vaid üks kivi-hoone – pastoraat. Teised hooned olid õlgkatusega puumajad.133

Paide oli 18. sajandil Eesti väiksemaid linnu, kus elas vaid natuke üle 400 inimese. Alleskreisilinnaks saamisega 1783 algas Paide kiirem areng. 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algulpüstitati kohtuhoone, koolimaja, uus pastoraat ning magasiait, lõpule viidi ka uue kivikirikuehitamine.134

18. sajandil tekitas probleeme Paide õiguslik seisund. Nimelt oli Paide loss koos alevikuja Mäo mõisaga doneeritud 1636. aastal Lennart Torstenssonile. See muutis linna sisuliseltmõisa omandiks. Paidelased väitsid, et doneeritud on vaid väike mõnemajaline alevik lossi

129 Ül le Tarkiainen, Vene aeg (1710–1917). – Järvamaa. Loodus. Aeg. Inimene. 1. Koost. TaaviPae, Henn Sokk. Tallinn, 2007, lk. 348–387, siin lk. 348.130 Herbert Ligi , Talurahva arvu dünaamikast Eestimaal XVIII sajandil (adramaarevisjonide and-meil). – Studia historica in honorem Hans Kruus. Toim. J. Kahk, A. Vassar. Tallinn: Eesti NSV TeadusteAkadeemia Ajaloo Instituut, 1971, lk. 223–256, siin lk. 231. Põhjasõja ajal Eestit ning sh. ka Järva-maad raskelt tabanud katkulainest ja selle mõjust rahvaarvule vt. ka Tiiu Oja , Katk Põhjasõja ajalEestis. – Artiklite kogumik Eesti Ajalooarhiivi 75. aastapäevaks. Eesti Ajalooarhiivi toimetised 1 (8).Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 1996, lk. 217–253, siin lk. 234–235.131 Herbert Ligi, Talurahva arvu dünaamikast ..., lk. 232.132 Herbert Ligi, Talurahva arvu dünaamikast ..., lk. 232; mõnevõrra teistsuguseid andmeid vt. kaSulev Vahtre, Eestimaa talurahvas hingeloenduste andmeil (1782–1858). Ajaloolis-demograafilineuurimus. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut. Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk. 108–110.133 August Wilhelm Hupel, Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Gesammelt undherausgegeben durch August Wilhelm Hupel. Dritter und letzter Band. Nebst vollständigen Registerüber alle drey Bände. Riga, 1782 zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch, lk. 369–376.134 Helju Sirel, Paide linnaehituslik kujunemine ja arhitektuur. – Paide – Eestimaa süda. Paide: EestiKodu-uurimise Selts, 1991, lk. 54–63, siin lk. 57.

32

maal, mitte suurem, nn. saksa alev. Vaatamata katsetele olukorda lahendada, jäi Paide endi-selt Mäo mõisa ja selle omanike Stackelbergide hallata.135 Olukord muutus alles Paide kreisi-linnaks saamisega ning linnaõigused taastati lõplikult 1789. aastal.136

Pärast Põhjasõja lõppu alanud restitutsiooni tulemusena oli 1726. aastaks endistele oma-nikele tagasi antud 39 mõisa.137 18. sajandi jooksul kasvas mõisate arv üsnagi kiiresti niivanade mõisate tükeldamise kui uute karjamõisate rajamise tõttu. Eraldi mõisaliigi moo-dustasid kirikumõisad, mille maavaldused olid üsna väiksed ja mille haldusse tavaliselt üht-ki küla ei kuulunud. Vajalikud tööd said enamasti tehtud teiste mõisate talupoegade abiga.138

Mõisate suurenemise ja koormiste kasvamise tõttu sagenesid konfliktid mõisa ja talu-poegade vahel. Enamasti üritati probleeme lahendada legaalselt, kaebustega võimudele, kuidon teateid ka vägivaldsetest vastuhakkudest.139

Lisaks põlluharimisele, mis viljakate muldadega Järvamaal on kaua peamiseks elatus-alaks olnud, hakati mõisates põletama viina, valmistama klaasi, telliseid, põletama lupja jne.Heaks näiteks on Mäo mõis, kus täiendava sissetuleku allikateks olid kõrtsid, veskid ja lubja-põletamine.140

Suurenenud sissetulekud võimaldasid mõisnikel ehitada senisest uhkemaid häärbereid.Seni olid mõisahooned olnud ühekorruselised õlgkatusega palkhooned, nüüd ehitati mõisa-hooned kivist ning kompleks kujundati ühtse uhke ansamblina.141

18. sajandil asus Paide kihelkonnas 7 mõisat ja karjamõisat – Paide kirikumõis, Mäo,Mündi ja Prääma rüütlimõisad.142 Mäo mõisa juurde kuulusid Lasputre ja Luua karjamõisad,Prääma mõisale allus Viraksaare karjamõis.143 Anna kihelkonnas asus 9 mõisat: Anna kiriku-mõis, Eivere ja Purdi rüütlimõisad koos kõrvalmõisatega (Puiatu, Pikaküla, Ojataguse), Korbapoolmõis ning 3 karjamõisa.144 Eivere rüütlimõisale allus Leedu karjamõis, Purdi mõisaleallusid Naudja ja Tänjala karjamõisad.145

Mõisate arvu kasv ja mõisamaade laienemine jätkus 19. sajandil. Võeti kasutusele uudis-maid ning rajati valduse paremaks haldamiseks karjamõisaid. Üks moodus mõisa territoo-

135 Ülle Tarkiainen, Vene aeg (1710–1917), lk. 357.136 Helju Sirel, Paide linnaehituslik kujunemine ja arhitektuur, lk. 57.137 Tiit Rosenberg, Eesti mõisate ajalooline ülevaade. – Eesti mõisad. Toim. Tiiu Oja. Eesti Ajaloo-arhiiv. Tallinn: Olion, 1994, lk. 7–55, siin lk. 13.138 Tiit Rosenberg, Eesti mõisate ajalooline ülevaade, lk. 21.139 Ülle Tarkiainen, Vene aeg (1710–1917), lk. 355.140 Ülle Tarkiainen, Vene aeg (1710–1917), lk. 355.141 Juhan Maiste , Eestimaa mõisad, lk. 63; Tii t Rosenberg, Eesti mõisate ajalooline ülevaade,lk. 29.142 Vt. Järvamaa mõisad. Mis kusagil oli ..., lk. 147–173; vt. ka Eesti mõisaportaal, www.mois.ee.5. XII 2011.143 Alo Särg, Järvamaa mõisad ja mõisnikud, lk. 88, 111.144 Vt. Järvamaa mõisad. Mis kusagil oli ..., lk. 147–173; Eesti mõisaportaal, www.mois.ee. 5. XII2011.145 Alo Särg, Järvamaa mõisad ja mõisnikud, lk. 19, 113.

33

riumi suurendamiseks oli talude mõisastamine. Sel viisil hävitatud küladest ja taludest asus-tati inimesed mujale ning nii tekkis uusi külasid. Lisaks mõisa laiendamisele püüdsid mit-med mõisnikud rakendada Inglismaalt ja Saksamaalt õpitud põllumajanduslikke uuendusi.Nende hulgas olid peamisteks kartuli-, lina- ja ristikheinakasvatuse levik. Edendati ka looma-kasvatust ning hakati pidama meriinolambaid.146

Ehkki esines perioode, kus rahva suremus oli ikalduste ja nakkushaiguste tõttu suur, kas-vas Järvamaa rahvastik 19. sajandi jooksul järjepidevalt.147 Uueks rahvastiku arvu mõjutajaksoli üldine nekrutiandmise kohustus, mis laienes alates 1797. aastast ka Balti kubermangu-dele.148

1804. aastal vastu võetud talurahvaseadusega määrati kindlaks talupoegade koormised,keelati talupoegi oma kohalt välja tõsta ning loodi vallakohtud.149 Eestimaa kohta käiv sea-dus jättis erinevalt Liivimaa omast reguleerimata rehepeksukorralduse, mis viis talumehedjärelduseni, et öine rehepeks on keisri poolt keelatud. Tänu sellele leidsid 1805. aastalmitmes mõisas aset vastuhakud, mis päädisid karistussalga saabumisega.150

1816. aastal vabastati talupojad Eestimaal pärisorjusest. Agraarreformiga moodustatimõisnike eestkoste all olevad vallad ehk talurahva kogukonnad, mis suurendas talupoegadeenda otsustusõigust. Muutus ka talupoegade maksustamine – senise talu suurust arvestavasüsteemi asemel võeti kasutusele nn. vabad rendilepingud – ja selle tulemusena koormisedpigem kasvasid.151 1783. aastal oli kehtestatud pearaha maksmise kohustus. Pearaha tasustavaliselt mõisnik, kes selle arvel suurendas talude teokohustust.152

Pärisorjuse kaotamisega kaasnes ka priinimede andmine seni lisanimesid kandnud talu-poegadele. Usutavasti oli lisanime puhul tegemist perenimega, mis ei pruukinud kattudatalunimega. Perekonnanimede panek Järvamaal oli üsnagi pikk protsess ning nimede valikväga suur. Valdavalt pandi talupoegadele võõrapäraseid mann-, berg- ja sohn-lõpulisi nime-sid, kuid esines ka tavalisi ja teisteski Eestimaa paikades kasutusel olnud nimesid.153

1856. aastal kehtestati Eestimaa kubermangu uus talurahvaseadus, millega talumaa eral-dati mõisamaast. Talupoeg pidi maa kas välja ostma või seda mõisalt rentima. Uut seadustoli oodatud kaua, sest talupojad lootsid, et see toob kaasa ka koormiste vähenemise ningabiteo kaotamise. Kui 1858. aastal selgus, et täita tuleb siiski kõiki koormisi, puhkesid

146 Tiit Rosenberg, Eesti mõisate ajalooline ülevaade, lk. 32.147 Ülle Tarkiainen, Vene aeg (1710–1917), lk. 358.148 Eesti talurahva ajalugu. I köide. Peatoim. J. Kahk. Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut. Tal-linn: Olion, [1992], lk. 309.149 Eesti talurahva ajalugu. I köide, lk. 596–597.150 Eesti talurahva ajalugu. I köide, lk. 602–603.151 Eesti talurahva ajalugu. I köide, lk. 608–609.152 Eesti talurahva ajalugu. I köide, lk. 461.153 Aadu Must, Eestlaste perekonnaloo allikad. Tartu: Ajalooarhiiv. Tartu Ülikooli arhiivinduse õppe-tool. Kleio, 2000, lk. 91; vt. ka A. Musta onomastika andmebaas, http://www.history.ee/ono/. 13. XII2011.

34

mitmel pool, eriti just Järva-Jaani kandis, vastuhakud.154 Oluliseks eeskujuks oli Mahtrasõda, millest võtsid osa ka Järvamaa Alliku valla mehed.

Omalaadseks vastupanuvormiks oli hernhuutlus, mis küll Järvamaal väga laia kandepindaei saavutanud. Paistab, et ka Juhan Leinbergi ehk prohvet Maltsveti poolt algatatud väljarän-damisliikumine Paide ja Anna kanti eriti ei jõudnud. Pigem tahtsid mujale paremat elu otsi-ma minna Järva-Madise, Järva-Jaani ja Koeru kihelkonna elanikud.155

1863. aastal kehtestati talurahva passiseadus, mis lubas talupoegadel kuni kolmeks aas-taks kubermangust lahkuda ning asuda kõikidesse linnadesse ja küladesse Vene keisririigis.1868. aastal kaotati teoorjus ning mõisad läksid üle raharendile ja palgatööjõu kasutamise-le. Uueks nähtuseks oli talude kruntimine, mis tähendas igale talule võimalikult terviklikumaa-ala eraldamist. Sellega kaasnes külade ümberplaneerimine ning asustusmustri muutu-mine. Mõisnikele andis kruntimine hea võimaluse mõisamaid ümber korraldada, vahetadaseniseid kehvi maalappe paremate vastu või oma valdusi laiendada. Ka 19. sajandil jätkustalumaade mõisastamine, tänu millele nii mitmedki külad täielikult kadusid.156

Talude päriseksostmine algas Järvamaal varem kui teistes Põhja-Eesti maakondades.157

Oma osa mängisid siin nii Tallinna lähedus põllusaaduste müügikohana kui ka Venemaa mit-mete kubermangude kesised viljasaagid, mis hindu kergitasid. Talude päriseksostmine jät-kus 19. sajandi lõpuaastail ja 20. sajandi algul. Talupojad, kes talusid välja osta või rendilpidada ei suutnud, pidid oma talukoha loovutama.158 1880. aastatel oli alanud siirduminetööle linnadesse või mõisatesse.159

Märgatavalt paranes ühendus teiste piirkondadega. Järvamaa paikneb Tallinn–Tartu ühen-dusteel, kuid see tee oli vähemalt sajandi algul veel kehv ja reisimine sellel tülikas. 1848.aastal avati Tallinn–Paide postitee vahejaamaga Annas, hiljem asutati postijaamad Anna kiri-ku juures, Paides ja Mustla-Nõmmel, mis teenindasid Tartu-suunalist postiteed. Põltsamaapoole suunduval teel olid postijaamad Nurmsil ja Pajul. 1857. aasta seisuga paiknesid posti-jaamad Mustla-Nõmmel, Annas, Paides, Koerus ja Sargveres, samuti oli avatud Paide jaPikaristi vaheline tee.160

154 Juhan Kahk, Talude päriseksostmise aegu. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia. Humanitaar- jasotsiaalteaduste osakond, 1993, lk. 58.155 August Traat , Järvamaa talupoegade vastuhakk 1861. – Paide rajoonis. Kodu-uurijate seminar-kokkutulek 6.–9. augustini 1972. Artiklite kogumik. Tartu: Eesti NSV Teaduste Akadeemia kodu-uurimise komisjon. Eesti NSV Looduskaitse Selts, 1972, lk. 165–178, siin lk. 173–174.156 Tiit Rosenberg, Eesti mõisate ajalooline ülevaade, lk. 32–33; Ülle Tarkiainen, Vene aeg (1710–1917), lk. 363.157 Juhan Kahk, Talude päriseksostmise aegu, lk. 77.158 Juhan Kahk, Talude päriseksostmise aegu, lk. 87.159 Tiit Rosenberg, Eesti mõisate ajalooline ülevaade, lk. 34.160 Eerik Selli, Postijaamad riigi ja reisija teenistuses. Tallinn: Valgus, 1976, lk. 35–37.

35

19. sajandil suurenes kiiresti talurahvakoolide arv ning levis kirjaoskus.161 Seltsiliikumi-se eeskujuks olid kohalikud baltisakslaste poolt rajatud seltsid. 1879. aastal asutati Paidesenamasti käsitöölisi koondav “Ühendus”, 1886. aastal loodi seltsi juurde laulukoor. Kavat-seti korraldada maakondlik laulupidu, kuid see plaan paraku ei teostunud. Laulukoore loodika mujal, peamiselt kohalike köstrite ja kirikuõpetajate eestvedamisel.162

Rahvusliku meelsuse levikus mängisid väga suurt rolli Eesti Aleksandrikooli Peakomi-tee ning Eesti Kirjameeste Selts. Aleksandrikooli abikomiteed loodi enamikus Eesti kihel-kondades eesmärgiga koguda annetusi kooli rajamiseks. Abikomiteedest kujunesid oma-moodi kultuuriseltsid, sest annetuste kogumiseks hakati korraldama pidusid, näitusi ja muidüritusi.163

1880. aastatel alustas Vene keisririigi valitsus aktiivset venestuspoliitikat liitmaks väike-rahvaid venelastega ning vähendamaks baltisakslaste rolli. Asjaajamiskeeleks sai vene keel– seda nii ametiasutustes kui õppetöös. Hakati looma venekeelse õppega koole ja halbavene keele oskust ettekäändeks tuues vallandati hulgaliselt õpetajaid. Suleti nii mitmedkiseltsid ning ajalehed.164 Vastumeetmena venestuspoliitikale hakati rajama haridus-, kars-kus-, ja tuletõrjeseltse, mida võim asutada lubas. Asutati ka laulukoore. 1879. aastal loodieestlaste poolt Paides tuletõrjeühing (seni olid tuletõrjeseltsid olnud sakslaste organisat-sioonid). Uueks nähtuseks oli karskusliikumine ning 1893. aastal loodud Paide KarskuseSelts sai linna kultuurielus olulise rolli.165 Mõnevõrra asutati ka põllumeeste seltse, millekaudu ja abil oli lihtsamini võimalik muretseda tehnikat ja viljaseemet, samuti korraldatiettekandekoosolekuid ja põllumajandusnäitusi teadmiste ja kogemuste vahetamiseks. Tänuaktiivsele seltsitegevusele võeti osa mitmest ülemaalisest ettevõtmisest. Siinkohal peakskindlasti mainima Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni algatatud rahvaluulekogumist, sa-muti aga osavõttu Jaan Jungi poolt välja kuulutatud muististe registreerimise kampaaniast.166

1892. aastal pidas baltisaksa ajaloolane Axel von Gernet loengu Paide ajaloost. See andisolulise tõuke huvi tekkimiseks linna ja maakonna vanema ajaloo vastu. Toimusid väljakaeva-mised Vallimäel ning mitmetel kalmetel, asutati komitee eesmärgiga taastada Vallitorn ning

161 Mart Laar, Äratajad: rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad. Tallinn, Tartu,2005, lk. 213; Ülle Tarkiainen, Vene aeg (1710–1917), lk. 368.162 Jaan Eilart , Kultuurilooline Järvamaa. – Paide rajoonis. Kodu-uurijate seminar-kokkutulek 6.–9.augustini 1972. Artiklite kogumik. Tartu: Eesti NSV Teaduste Akadeemia kodu-uurimise komisjon.Eesti NSV Looduskaitse Selts, 1972, lk. 179–204, siin lk. 192, 194–195.163 Mart Laar, Äratajad: rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad, lk. 131–136.164 Mati Graf, Eesti rahvusriik. Ideed ja lahendused: ärkamisajast Eesti Vabariigi sünnini. Tallinn, 1993,lk. 24–36; Ülle Tarkiainen, Vene aeg (1710–1917), lk. 371.165 Tiiu Saarist, Karskusselts “Idu” algusaastad. – Paide – Eestimaa süda. Paide: Eesti Kodu-uurimi-se Selts, 1991, lk. 99–104, siin lk. 99.166 Vello Lõugas, Jüri Selirand, Arheoloogiga Eestimaa teedel, lk. 32; Ülle Tarkiainen, Veneaeg (1710–1917), lk. 372.

36

korrastati Vallitorni ümbrus. 12. jaanuaril 1904 asutati Järvamaa Muinasasjade Alalhoid-mise Selts, mille eestvedajateks olid apteeker ja linnapea O. Brasche, pastor C. Rall ja teised.Järgmisel aastal avati Järvamaa muuseum.167

19. sajandi jooksul suurenes märgatavalt ka Paide linn. Elanikkond kasvas sajandi jooksulpea kaks korda, palju püstitati uusehitisi. 1835. aastal asutati esimene eesti õppekeelegakool. Tehti ka katse rajada Paidesse ametikool. 1840. aastatel organiseeriti Paides linna-turg. Linna iseloomustas uute tootmishoonete rajamine – 19. sajandi lõpul asus Paides 4vabrikut, samuti hulgaliselt väiksemaid käsitöökodasid.168 1911. aastal loodi kaubatarvita-jate ühisus, järgmisel aastal rajati tuletikuvabrik “Baltika”. Märgatavalt elavdas majandus-tegevust Paidet ja Tamsalu ühendava kitsarööpmelise raudtee valmimine 1918. aastal.169

19. sajandil kiirenes oluliselt alevike areng. Sajandi lõpuks olid alevikeks kasvanud mit-med kihelkonnakirikute ümber tekkinud asulad. Alevike elanikkonna moodustasid väike-kaupmehed ja käsitöölised, samuti tegutsesid alevikes koolid ja mitmesugused seltsid. Olu-line roll alevike tekkes ja arengus oli raudteel. Otseselt on raudteega seotud näiteks Türiareng. 1899. aastal oli Türile kerkinud puupapivabrik, suurem rahvaarvu kasv ja elamute ehi-tus vallandus aga pärast Tallinna–Türi–Viljandi raudtee valmimist 1900. aastal.170

20. sajandi alguse tähtsaimaks sündmuseks on kahtlemata 1905. aastal puhkenud revolut-sioon, mis sai alguse veriselt lõppenud tööliste meeleavaldusest Peterburis. Linnades jamaal puhkesid tööliste ja mõisamoonakate streigid, korraldati koosolekuid ja koostati palve-kirju, milles nõuti emakeelset kooliharidust, väiksemaid makse ning suuremaid kodaniku-vabadusi. Oma 17. oktoobri manifestiga andis Vene keiser rahvale usu-, sõna-, mõtte-, koos-oleku-, trüki- ja ühinemisvabaduse, samuti lubas kokku kutsuda Riigiduuma.171

Novembri lõpus toimus Tartus rahvaasemike koosolek, millel osalesid ka valdade saadi-kud. Nõuti demokraatliku vabariigi kehtestamist, valitavaid omavalitsusi, mõisnike eesõigustekaotamist. Valdade esindajad tutvustasid koosoleku otsuseid hiljem kodus ning see tõi kaasamitmeid sündmusi. Nii jõuti näiteks Koerus iseseisvuse väljakuulutamiseni, maareformi