Eesti Kunstiakadeemia

Kunstikultuuri teaduskond

Rahvakunsti ja kultuuriantropoloogia õppetool

Kätlin Leokin

NAISTE FRISUUR 1930. AASTATE EESTIS

ÜHISKONNA PEEGLINA

Magistritöö

Juhendaja: PhD Anu Kannike

Tallinn 2009

2

SISUKORD

SISSEJUHATUS ...........................................................................................................3 1. 1930. AASTAD: MUUTUSED ARGIKULTUURIS JA –MÕTLEMISES. NAISTE EMANTSIPATSIOON..................................................................................................7 2. MOODSAD FRISUURID .......................................................................................11

2.1. Juuksemood sotsiaalse näitajana.......................................................................12 2.2. Ajastu frisuurid .................................................................................................14

2.2.1. 1930. aastate esimene pool – poisipea võidukäik ......................................15 2.2.2. 1930. aastate teine pool – naiselikkuse renessans juuksemoes..................17 2.2.3. Soengu olulised elemendid ........................................................................19

2.3. Elegantne mees .................................................................................................22 3. SENINÄGEMATU JUUKSEMOES.......................................................................25

3.1. Juuksetööstuse tekkimine..................................................................................25 3.2. Moodne tehnoloogia – värvimine ja püsilokid .................................................29

3.2.1. Vesilained ..................................................................................................29 3.2.2. Kodune lokitegemine .................................................................................30 3.2.3. Elektri(auru)lokid.......................................................................................32 3.2.4. Kestvus-aurulokid ......................................................................................36 3.2.5. Värvimine ja pleegitamine.........................................................................38

3.3. Juukseravi .........................................................................................................43 4. MOE JA TRADITSIOONI SUHE ARGIELUS......................................................52 KOKKUVÕTE ............................................................................................................59 CONCLUSION............................................................................................................62 KASUTATUD ALLIKAD JA KIRJANDUS..............................................................65 JUUKSETERMINID ...................................................................................................69 LISAD..........................................................................................................................70

Lisa 1. Valik Eesti naiste fotosid 1930. aastatest.....................................................70 Lisa 2. Tallinna gümnaasiumiõpilased aastast 1934................................................73 Lisa 3. Valik moodsaid kübaraid .............................................................................75 Lisa 4. Juuksuri tööriistu..........................................................................................76 Lisa 5. Kodused abivahendid...................................................................................78 Lisa 6. Käsitööliste üldine otsitus ametialade järgi. ................................................79 Lisa 7. Juuksetööstuse ja küüntepuhastamise töötubade määrus.............................81 Lisa 8. Kestvad lokid ...............................................................................................82 Lisa 9. Valik reklaame .............................................................................................85 Lisa 10. Luuleread moodsast naisest .......................................................................88

NÄITUSEPROJEKT Juukses on Wägi .......................................................................90 1. Kontseptsioon ......................................................................................................90 2. Eksponaadid. ........................................................................................................95 3. Fotomaterjalid ......................................................................................................95

3

SISSEJUHATUS

2007. aastal kaitsesin Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudis bakalaureusetöö 1930.

aastate eesti naiste juuksemood ja –hooldus moodsa ühiskonna väljendusena ning

käesolev magistritöö on jätk, edasiarendus mainitud bakalaureusetööle.

Magistritöö eesmärk on ühelt poolt astuda esimene samm täitmaks olulist lünka,

peatükki eesti moeajaloos ja ka etnoloogias: kajastada juuksemoodi Eesti Vabariigis

1930. aastatel. Teisalt on töö eesmärgiks vaadelda Eesti ühiskonda mainitud

kümnendil esmapilgul marginaalse ja isegi tühisena näiva elemendi – juuksemood –

kaudu.

1930. aastad on Eesti Vabariigi ajaloos olnud murrangulise tähendusega: see oli

periood, mil käis iseseisva Eesti riigi ülesehitustöö, ajastu märksõnadeks on ka

poliitilised pinged, rahvusvaheliste suhete edendamine, rahanduskriis jne.

Kultuurilises ning sotsiaalses mõttes oli samuti tegemist huvitava ajajärguga: õitses

restoranikultuur, valiti esimesed Miss Estoniad, naiste roll ühiskonnas ning nende

aktiivsus ühiskondlike otsuste tegemisel ja kaasarääkimisel ajapikku kasvas. Sel

ajajärgul aktiviseerus ka dialoog välimuse ning ilu küsimuste üle, samuti kommete

lihvimine moodsa eurooplase tasemele.

Magistritöö temaatika – juuksemood - kirjeldab ühiskonda ning inimesi 1930. aastail

argielu detailides uudse nurga alt ning esmapilgul oma tühisuses enam kui senini

arvanud või mõelnud oleme. Eesti ühiskonna moderniseerumine 20. sajandil,

täpsemalt 1930. aastatel on oluline küsimus, mida on seni peamiselt vaadeldud

poliitilise ja sotsiaalajaloo seisukohalt, vähem tähelepanu on saanud inimeste

argikäitumise ja mentaliteedi tasand, kuid moodne ühiskond ei oleks sündinud ilma

muutusteta argikäitumises ja mõtlemises.1 Juuksemood ei olnud sel ajajärgul pelgalt

1 Muutused ühiskonnas andsid ainest ka sule haaramiseks: A. Trilljärv kirjutas luuletuse “Paula, sul on poisipea…”, mille viisistas P. Tammeveski ja esitas Ants Eskola. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiivist oli suur õnn leida seni avaldamata August Krupi poolt kirjutatud daamidele pühendatud värsiread 1927 aasta lõpust,

4

juuksemood, vaid kätkes endas oluliselt rohkem. Juuksemood 1930. aastate

tähenduses ei ole vaid visuaalne fassaad, mida näeme vanadelt fotodelt muuseumis,

see sisaldab endas lisaks moetrendile ka tööstuse, tehnoloogia arengu, võimaluste

avardumise ja moodsa ühiskonna aspekti. Juuksemood oli märksõnaks, mis väljendas

naiste jaoks sotsiaalsel tasandil palju rohkemat.

Magistritöös võtan vaatluse alla tollase naiste soengumoe, uurin kust ja miks säärane

mood eesti naiseni jõudis, miks see nõnda kiiresti nii maa- kui linnanaiste poolt

omaks võeti. Teisalt arutlen põhjuste üle, mis on säärase juuksemoe tekkimise

ühiskondlikud ning sotsiaalsed põhjused Eesti kontekstis ning laiemalt maailma

kontekstis (lühike juuksemood oli samal perioodil valdav nii terves Lääne- Euroopas

kui ka Ameerika Ühendriikides). Magistritöös esitan küsimuse ka moe, ideoloogia ja

traditsiooni suhte kohta argielus.

Töö on mõtteliselt jaotatud kaheks osaks: esimene osa on nö. teoreetiline arutelu ja

teine osa sisaldab endas kunstiprojekti kirjeldust, milleks on magistritöö osana

korraldatud näitus Juukses on Wägi. Esimene osa on jaotatud neljaks peatükiks,

milledes vaatlen muutusi argikultuuris ja naiste sotsiaalses käitumises 1930.aastatel,

käsitlen juuksemoodi kümnendi esimesel ja teisel poolel. Kolmandas peatükis

kirjeldan seninägematut juuksemoes – juuksetööstuse tekkimist, uut moodsat

tehnoloogiat püsilokkide, juuste värvimise ja juukseravi näol. Neljandas peatükis

esitan küsimuse moe ja argielu traditsiooni kohta. Töö esimese osa juurde kuuluvad

ka lisad, kuhu olen koondanud illustreerivat fotomaterjali nii soengute, soengute

juurde kuuluvate populaarsemate kübaratüüpide kui ka juuksurimasinate kohta,

kajastan mõningast statistikat, olen lisanud hulga olulist reklaammaterjali, samuti

juuksurite poolt avaldatatud teavet püsilokkide tegemise kohta, juuksetööstuse

töötubade määruse ja näited mõnede koduste abivahendite kohta. Teine osa, nagu

eespool mainitud, sisaldab endas magistritöö kunstiprojekti näituse Juukses on Wägi

kirjeldust. Kirjutan lahti näituse kontseptsiooni, toon välja näitusel kasutatava

pildimaterjali ja räägin eksponaatidest.

milles ta kõrvutab vana ja moodsat ühiskonda läbi naiste riide- ja juuksemoe. Vt. Lisa 10 Luuleread moodsast naisest, lk. 86.

5

Allikatena kasutan Eesti Rahva Muuseumi (edaspidi ERM) arhiivikogusid, täpsemalt

küsimustelehtesid nr. 205, 1999 Puhtus ja mustus ning nr. 193, 1994 Argielu tavad ja

reeglid. Olulise materjalina on kasutusel ka 1930. aastatel välja antud moodsa elu

manuaalid ning nö. eneseabiõpikud, samuti välismaised moekultuuri ja –teooriaid

hõlmavad uurimused, eesti etnoloogilised ning kultuuriloolised artiklid ja uurimused.

Perioodikaväljaannetest kasutan 1930.aastate naisteajakirju Eesti Naine, Maret,

Taluperenaine, Ajakiri Kõigile, Tants, film ja mood ning valitud artikleid ajalehest

Postimees. Väärtusliku allikana on kasutuses ka intervjuu eluaegse juuksuriga

Keavast, Raplamaalt.2 Kasutatud fotomaterjalid pärinevad Eesti Filmiarhiivist, Eesti

Ajaloomuuseumist, Eesti Teatri-ja Muusikamuuseumist, Eesti Vabaõhumuuseumist ja

paarist erakogust.

Töö olulisusest. Soome ajaloolane Kalervo Hovi on välja öelnud ühe käesoleva töö

seisukohalt olulise mõtte. Ta ütleb, et ajalooteaduse põhitähelepanu on koondunud

riiklikul tasemel suurele poliitikale, suurte parteide ja valitsuste sisepoliitikale,

käsitletud on rahvusvahelise majanduse või suurte firmade majandusajalugu,

rahvahulkade ja ühiskondlike struktuuride sotsiaalset ajalugu, suurte aadete ajalugu,

kõrgete teaduste ja kunstide kultuuriajalugu, tähtsate isikute isikuajalugu. Argielu

ajalugu ehk marginaalajalugu on selle kõige kõrval varju jäänud.3 Magistritöö

temaatika on üks tähtis kild eesti argielu ajaloost, marginaalajaloost. Temaatika on

oluline ka eesti moeajaloo seisukohalt: meil on siiani puudu peatükk soengumoest,

seni ei ole veel ilmunud ülevaadet eesti naise soengumoodidest, kättesaadavad on

vaid välismaised entsüklopeedilised ülevaated üleüldisest maailma moeajaloost,

milledes muuhulgas on käsitletud ka soengumoodi ning mõned üksikud käsitlused

soengumoe ajaloost ja olulisusest kultuurifenomenina4. Bakalaureusetööna on

2 Juuksur Anna Heisla Raplamaalt, Keavast, sünd. 1921. Autori arhiiv. 3 Hovi, Kalervo. Kuld Lõwi ja Kultase ajal. Talinn 2003, lk. 10. 4 Välismaistest, ainult juuksemoodi käsitlevatest teostest nimetaksin siikohal nelja olulisemat, mis Tallinna raamatukogudes kättesaadavad on: Richard Carson Fashions in hair: the first five thousand year, London 2001. Teos hõlmab juuksemoodi läbi erinevate ajastute tänapäevani välja. Raamat on peaasjalikult oluline moeajaloolastele, teatridisaineritele, juuksekunstnikele, illustraatoritele, kuid kahjuks käesoleva töö seisukohalt pakub ta vähe, käsitledes 1920. ja 1930. aastaid vaid paaril leheküljel ja väga üldistatult, kuid üldise soengumoe arengu huvides on see kahtlemata oluline allikas. Steven Zdatny Hairstyles and fashion: a hairdresser's history of Paris, 1910-1920, Oxford 1999. Väga oluline ja põhjalik teos ühelt poolt terve kümnendi, teisalt kogu ajastu soengumoe kujunemisest. Juuksemoe arengut vaadeldakse hooaegade kaupa Pariisi näitel. Caroline Cox ja Lee Widdows Hair and Fashion, London 2005. Autorid käsitlevad juuksemoe ajaloolist arengut koos selle tähtsusega tänapäeval, keskendudes võtmemomentidele 1920.aastate poisipeast 1960.ndate pikajuukselise hipisoenguni. Samuti vaadeldakse põhjalikult juuksevärvimise traditsiooni tekkimist ja olulisust juuksemoes. Autorid avaldavad arvamust, et juukselõikus ja juuksemood ei ole enam pelgalt pealetung juuste

6

käsitletud juuksetööstust Tallinnas 20. saj I poolel.5 2004. aastal Eesti

Humanitaarinstituudis kaitstud töös on antud ülevaade juuksetööstuse olemusest

Tallinnas 20. saj esimesel neljakümnel aastal. Käsitletud on ametiorganisatsiooni

arengut ja tegevust, juuksurite väljaõpet, juuksuriäridele kehtestatud sanitaar- ja

tööajanõudeid. Käesolev magistritöö on katse soengumoe osas täita olemasolevat

lünka moeteaduses, etnoloogias ja marginaalajaloos, sisaldades endas uurimust

kümnendi soengumoe taustast ja suundadest, andes ülevaate kasutatud ning

praeguseks üsnagi unustusehõlma vajunud vanadest tehnoloogiatest ja võtetest soengu

kujundamisel. Magistritöö temaatika on oluline ka seetõttu, et vaatleb ühiskonna

moderniseerumisprotsesse ning –püüdeid, samuti ideoloogia, moe ja argipraktika

vahekorda teistmoodi, uudse nurga alt. Töö teema on oluline oma

interdistsiplinaarsuse poolest, olles osaks nii kunstiteadusest, sotsiaalajaloost,

etnoloogiast kui varem mainitud moe- ja marginaalajaloost, samuti on ta allikas

keemiateadusele, sisaldades endas tol perioodil propageeritud juukseravi vahendite

keemilisi retsepte. Vähemtähtis ei ole ka asjaolu, et magistritöö näituseprojekti raames

õnnestus kokku koguda hulk juuksuri töövahendeid esimese vabariigi perioodist, mis

vastasel korral oleksid tõenäoliselt leidnud oma kuulsusetu lõpu ajaloo pügikastis.

taltsutamisele ja mugavusele, vaid kultuurikoodide ja tähenduste ühinemine koos võimalusega luua kellestki kõndiv kunstiteos. Nauditav tekst on vürtsitatud ohtra pildimaterjaliga erinevate ajastute moeikoonidest. Victoria Sherrow, Encyclopedia of Hair: a cultural history, London 2005. Autor uurib juuksestiilide mõju ja tähendust erinevates kultuurides läbi ajaloo. Oma laiahaardelisuses sisaldab ta biograafilist informatsiooni (nt. Max Factor), rahvuseid ja riike, juuksestiile (nt. poisipea) ja muid juustega seotud valdkondi (nt. kõõm, juukseehted). 5 Kelnik, Agnes. Juuksetööstus Tallinnas 20. saj. I poolel. Eesti Humanitaarinstituut. Eesti kultuuriloo õppetool. Tallinn 2004.

7

1. 1930. AASTAD: MUUTUSED ARGIKULTUURIS JA –MÕTLEMISES. NAISTE EMANTSIPATSIOON

Esimese maailmasõja aegsel ja –järgsel perioodil saavutasid naised Lääne-Euroopas

suurema iseseisvuse ning ühiskondlikul tasandil soovisid nad samuti saada üha

suuremat ja märgatavamat rolli, võrdsust meestega. Juba sõja-aastatel kutsuti naisi

üles täitma lünka põllul ja laskemoonatehaste töölistena, põetajatena, samuti võtma

üle meeste töid, mis polnud tagalatööga seotud. Tavatumatest erialadest täitsid naised

oma rolli luureteenistuses ja isegi spionaažis.6 Eesti Vabariigis said naised

põhiseadusega poliitilised õigused, mille eest sookaaslased mitmetes Euroopa riikides

ning Ameerika Ühendriikides olid võidelnud sada ja rohkem aastat. Suur muutus

läänemaailma naiste elukorralduses Esimese maailmasõja järgselt oli see, et paljud

keskklassi naised ei saanud või ei soovinud majanduslikel põhjustel enam olla vaid

koduperenaised, tegeleda koduhoidmise ja laste kasvatamisega, vaid neil tekkis

tahtmine või vajadus teha palgatööd. Ka osa eesti naiste jaoks oli palgatööle minek

rahamurede lahendamiseks praktiline valik, paljud noored kolisid tööpuuduse tõttu

maalt linna vabrikutööd tegema, haritumad noored naised suundusid pärast keskkooli

lõppu näiteks kontoritööle. Naiste tööleminekule ei vaadatud sageli siiski hea pilguga:

Need õnnetud naised pole süüdi. Nad on selle kurva arengu esimesed ohvrid mis

nõuab naiste töö. See sotsiaalne paise, mis riskib, kui ei võeta tarvitusele abinõusid,

söövitada meie tsivilisatsiooni perekonnaelu kadumisega, on feminismi progressi

nime all tuntud liikumise pahekülg. Moodsad kombed on naise igati vabastanud,

teinud temast mehe teise väljaaande. /.../ Moodsate kommete äge evolutsioon sunnib

naisi kõigist keskkonnist – kodanlusest ja tööliskonnast – valima endale mingisugune

kutse, just samuti, kui seda nõutakse mehilt. See feministide püüdluste ootamatu võit

vabastab naise tihti liig kitsarinnalisest meheikkest ja võimaldab talle rahulduse

täiendada mehe palka, mis pole piisav.7

6 Mulvey, Kate ja Richards, Melissa. Meie sajandi iluideaalid: naiste imago 1890-1990. Tallinn 2000, lk. 83. 7 Paldrock, Aleksander. Edu, tervis, ilu: moodsa seltskonnainimes manuaal. Tallinn 1932, lk. 295.

8

20. sajandi algust Eestis iseloomustab eelkõige lõimumine modernse Euroopaga:

toimus kiire üleminek agraarselt talupojakultuurilt euroopalikule linnakultuurile.

Majanduse kiire areng põhjustas rahva elamaasumise maalt linna, sest külas ei

jätkunud enam kõigile tööd ning mindi linnadesse ja alevitesse vabrikuleiba teenima.

Maarahvas oli kõigele linlikule avatud ning linna argikultuuri ilmingud, alustades

linnamoe ja -kommetega ning lõpetades majasisustusega, põimusid seniste

traditsiooniliste tavade ja arusaamadega. Areng linnakultuuri suunas põhjustas ka

muutusi ühiskonna süvastruktuurides nagu väärtushinnanguis, käitumises ja

mentaliteedis, üksikisiku roll ühiskonnas sai senise kollektiivse ning seisusliku

kuuluvuse asemel peamiseks.8

Eesti Vabariigi aastaid iseloomustab enim mõiste moderniseerumine. Lääne

elukorralduses eristatakse modernsest ühiskonnast rääkimisel nelja tahku:

tarbimismodernsus – kättsaadav on hulk elu mugavaks tegevaid tooteid, seda toestab

healoluriigi-diskursus, kuid ka kommertsiaalses meedias ning reklaamides kujutatav

ideaalmaailm; majanduslik modernsus – ärielu korralduslikud põhimõtted, mis

tunnustavad vaba ettevõtlust ja toetuvad turumehhanismidele; institutsionaalne

modernsus – ühiskonna üldiste asjade korraldamine läbipaistvalt, toetub inimõiguste

ning demokraatia põhimõtetele; vaimne modernsus – teadusliku mõtlemise ja

mõistusliku loogika domineerimine. 21. sajandil on modernsuse aspektid küll

mõnevõrra kriitikatule alla sattunud,9 kuid eelpoolkirjeldatud modernsuse tahkudele

tuginedes vastas Eesti Vabariik 1930. aastatel kõigiti modernse riigi mõistele. Ajastu

märksõna moderniseerumine toimus igal ühiskonna tasandil: vaimsel, moraalsel,

kultuurilisel, majanduslikul. Euroopast kujunes 20. sajandi alguses noore eesti

rahvuskultuuri peamine ihaldusobjekt ning igakülgsele elanikkonna mõtte- ja eluviisi

Lääne-Euroopa riikide eeskujuni viimisele aitas kaasa riiklik propaganda. Eriti

elavaks kujunes diskursus hügieeni, tervise, moodsa majapidamise, seltskondliku

käitumise, moodsa välimuse jmt. üle. Vaimset moderniseerumist kiirendasid ja

soodustasid arvukalt välja antud eestikeelsed kirjandusväljaanded (üha populaaremaks

said ilu- ja tervisealased raamatud ning manuaalid) ja regulaarselt ilmuvad ajakirjad10.

8 Pärdi, Heiki. Argielu üleminek agraarajastust moodsasse ühiskonda. Eesti Rahvakultuur 2008, lk. 479. 9 Raud, Rein. Modernsus ja tema teisikud. Essee ajakirjas Director 2/2002, lk. 46. 10 Naistele hakati regulaarselt välja andama ajakirju Taluperenaine, Eesti Naine, Maret, Ajakiri Kõigile, mis jagasid informatsiooni nii moodsa kodukujunduse, uute euroopalike roogade valmistamise, käsitöönippide, moodsa välimuse kujundamise jne osas.

9

Hoogustus seltsiliikumine ning ühistegevuse areng, mis võimaldas ühelt poolt

seltskondlikku suhtlemist ja meelelahutust, teisalt mõningast eneseteostust.

Seltsitegevus mängis muuhulgas rolli ka ühiskonnaelu korraldamisel. Seltsiliikumisel

oli samuti rahvavalgustuslik ning üldhariv funktsioon, eesmärgiga levitada

euroopalikku moodsust, vaimsust, tavasid. Laiahaardeliseks kujunes ka naisliikumine.

Eesti naiste sotsiaalsete probleemidega (emade ja laste kaitse nõrkus, ebavõrdne

töötasu, varaline diskrimineerimine jne) hakkas nüüdsest peale tegelema 1920. aastal

asutatud Eesti Naisliit, 1940. aastaks oli nendega liitunud 91 erinevat naisühendust

(liikmeid kokku umbes 10 000). 1928. aastal asutati Eesti Maanaiste Keskselts, mis

ühendas 1939. aastaks 460 naisorganisatsiooni (liikmeid kokku 25 500) ja vastutas

ühtlasi populaarse ajakirja Taluperenaine väljaandmise eest. Maanaiste seltside

peamiseks eesmärgiks oli perenaiste kutseoskuste arendamine. Selleks korraldati

näitusi ja erinevaid kursusi käsitöö, kodumajanduse, aianduse, kokanduse ja muu

tarviliku ning praktilise õpetamiseks. Lisaks maanaiste seltsidele tegutses ka Naiste

Karskusliit, nende häälekandjaks oli ajakiri Eesti Naine. 1925 loodi Naiskodukaitse

Kaitseliidu abistamiseks, naisharitlasi ühendas Akadeemiliste Naiste Selts. 1930.

aastail kujunes naisseltside peaeesmärgiks naiste (eriti talu- ja perenaiste ning ka

teenijate) kutseoskuste ja kodukultuuri arendamine.11

Naiste aktiivsus ühiskondlike otsuste tegemisel ja kaasarääkimisel ajapikku kasvas

ning ühes sellega ka nende iseteadvus. Lääne-Euroopas ja Ameerika Ühendriikides

hakkas levima arvamus, et lisaks vaimsetele väärtustele ja kasvavale rollile

ühiskonnas on ka välimus väga tähtis tegur isikliku edu ning heaolu saavutamisel.

Välimuse ja ilu rõhutamine oli üks suuremaid muutusi, mis eesti ühiskonna ja

eelkõige naisteni esmalt vähemal määral 1920. ja üha rohkem 1930. aastatel jõudis.

Varem ei ole talurahvakultuuris naise ilu esmane kriteerium olnud, pigem on hoopis

muud tegurid - töökus, tublidus, füüsiline tervis, tugevus, varandus, päritolu jne –

olnud naisevõtul määravad. 1934. aastal kirjutati avalikult, et elulaval peab iga

inimene, kes ei taha loobuda edust, välja nägema hea ja hoolitsetud ning kutseline

tublidus üksinda edasi ei vii, seepärast aitabki kaasa hea välimus, mis annab

esinemises kindlust ja suurendab iseteadvust.12

11 Jansen, Ea. Kodanikuühiskonna kujunemine: seltsiliikumine. Eesti Rahvakultuur 2008, lk. 504-510. 12 Leppik-Vehlmann, E. Ole Kaunis: kosmeetika aabits. Tallinn 1934, lk 3.

10

Moodsa elu manuaalid13 levitasid ka naiseliku kavaluse ideed ning neis rõhutati, et

eelkõige hea ja hoolitsetud välimusega on võimalik palju saavutada: olgugi, et elame

asjalikus ajajärgus, kus kõneldakse suuril sõnul soolisest vabanemisest ja

vastastikusest rippumatusest, siiski jääb tõsiasjaks see, et hea välimusega naisele

pöördakse erilist tähelepanu. Teda imetellakse, talle järgnetakse igal sammul,

austades, jumaldades või lihtsalt kui ilusast vaatepildist rahuldust tundes. /.../ Tal on

elus edu, kui suudab esile tuua ka oma tublidust ja muid isiklikke väärtusi. Julgen

koguni ütelda- ilus naine valitseb maailma! /.../ Seepärast tark on see naine, kes

kingib küllalt suurt tähelepanu oma riietusele, sellega oma välimusele palju lisa

tuues, sellega tuge võitluseks olemasolu eest pakkudes.14

Tuleb siiski tõdeda, et välimus ja naiseliku ilu ning kavaluse rõhutamise ideed sobisid

pigem linnade, eriti Tallinna naistele. Maal olid ühelt poolt naiste jaoks võimalused

enda välimuse kaunimaks ning moodsamaks muutmiseks palju piiratumad, teisalt ei

olnud neil aega rohkete majapidamistööde, loomade talitamise ja laste kantseldamise

kõrvalt mahti soengut sättida või endid ehtida. Kolmandaks tuleb mängu mentaliteedi

või avatuse küsimus: maainimesed on esialgu alati pigem skeptiliselt kõiksugu

moeveidrustesse suhtunud, ei ole julgenud teha midagi teistmoodi ülejäänud

kogukonnast, kartes teiste halvakspanu või külanarriks jäämist. Seega võib öelda, et

esialgu oli suurem tung ja uudishimu moodsuse, uutmoodi mõtlemise ning ilu järele

pigem linnanaistel. Maal oli uuenduste tutvustajaks peamiselt noor, alevis või linnas

hariduse saanud põlvkond.

13 1920.-1930. aastatel anti välja hulganisti tervise- ja ilumanuaale ning läbi nende jõudsid rahva sekka kõige moodsamad arusaamad hügieenist, tervisest, kodustest arstimisvõtetest jne. Liikvel oli ka terve raamamatusari pealkirjaga Moodsad Eluraamatud, mis käsitles erinevaid teemasid moest ja tervisest esinemispalavikuni, võib koguni öelda, et tegemist oli ajastu eneseabiraamatutega. Kasutan terminit moodsa elu manuaalid, tähistamaks kogu tolleaegset moodsat elu ja ilu propageerivaid ja kajastavaid raamatuid. 14 Suzanne, M-lle. Elegantne naine. Tallinn 1934, lk. 3.

11

2. MOODSAD FRISUURID

Mõiste mood hõlmab endas tunduvalt rohkem kui esmapilgul sellest lihtsast sõnast

välja võib lugeda. Terminoloogiliselt defineeritakse seda ühes käsitluses järgmiselt:

mood on mittesõnaliste märkide kogum, mis edastab teavet inimeste või inimgruppide

elukutse, sotsiaalse positsiooni, soo, päritolu, seksuaalse valmisoleku, jõukuse ja

muude kuuluvusnäitajate kohta. Lisaks riietusele hõlmab mood ka aksessuaare,

ehteid, soenguid ja kehamaalinguid. See on nii väljendusviis kui ka võimalus teha

kandja kohta kiireid üldistatuid järeldusi. Igapäevases keeles tähendab sõna

“moodne” teiste inimeste heakskiitu teatud kuuluvust teatud viisil väljendamises.15

Muutuste kaardistamine moe olemuses ja riietumisvalikute kriteeriumites on üks viis,

kuidas mõista erinevusi aegamisi kaduva ja esilekerkiva ajastu või ühiskonna vahel.

Ühest küljest kehastavad moodsad riided ühe kindla ajastu ideaale ja

väärtushinnanguid, teisest küljest eesmärgistavad riietumistavad viise, kuidas

erinevatest ühiskonnakihtidest pärit sotsiaalsete gruppide liikmed tajuvad endid seoses

kehtivate väärtustega.16 Riietumine kui mitteverbaalse, visuaalse kommunikatsiooni

vorm on võimas vahend, et teha pöördelisi sotsiaalseid avaldusi, kuigi need avaldused

ei pruugi olla ilmtingimata konstrueeritavad või vastuvõetavad ratsionaalsel tasandil.

Analüüsides, kuidas muutused moes ja riietumisvalikutes on seotud teiste sotsiaalsete

ning kultuuriliste muutuste aspektidega, on vaja teoreetilist arutelu, sest neid

kultuurilisi fenomene saab vaadata erinevate nurkade alt. 17

Eelnevaga on tõmmatud moe ning riietumistava vahele võrdusmärk, kuid samavõrra

oluline kui riietumistavade muutuste sotsiaalsete ning kultuuriliste põhjuste otsimine

on ka juuksemoe muutuste põhjuste kaardistamine ning nende muutuste põhjuste

15 http://et.wikipedia.org/wiki/Mood Päring 1.02.2009 16 Vahekommentaarina väite selgituseks: näiteks teatud subkultuuride liikmed riietuvad teatavate kriteeriumide järgi, mille kaudu on nende väljanägemisest järeldatav, millise subkulultuuri esindajaga on tegu. Näitena tooksin esile punkarid, kes on üldiselt riietatud musta nahktagisse, kuhu on kinnitatud haaknõelu, neete, kette jne. Kaelas kantakse anarhiat väljendavaid märke, juuksed on värvitud kõikvõimalikesse värvitoonidesse ning harjassoengusse seatud. Nii oma riietumisviisi, üldise välimuse ning suhtumisega väljendatakse sallimatust võimude, poliitika ja kogu valitseva ühiskonna suhtes tervikuna. 17 Craine, Diana. Fashion and its Social Agendas: class, gender, and identity in clothing. Chicago 2000, lk. 237.

12

väljaselgitamine. Kuna moeajaloo uurimused keskenduvad põhiliselt riidemoele ja

väga vähe on juustemoe temaatikale pühendunud teoreetilise uurimuse

autoreid/allikaid, kannan ma ajastu riidemoe muutuste põhjused üle juuksemoele, sest

moemuutuste tuultes ei jää miski samaks. Millegi olulise ja marginaalse muutusel on

kindel põhjus ning see on üleüldine: kui muutuvad riietumistavad, muutuvad ka

soengud, aksessuaaride valik jne. 20. sajandi kahekümnendad ja kolmekümnendad

aastad on soengumoe kardinaalse muutumise tunnistajaks: tegemist oli ajastuga, mil

nii Euroopas kui Ameerikas, Eesti puhul nii linnades kui maal muutus üleüldiseks

naise juuksemoe märksõnaks poisipea18.

2.1. Juuksemood sotsiaalse näitajana

Eesti muistses talupojakultuuris ning agraarühiskonnas kandsid tüdrukud pikki

juukseid, abielludes lõigati naistel juuksed ära või kandsid nad neid punutult kuklas:

juuksed olid naise sotsiaalse staatuse sümbol. Samuti arvati olevat kehakarvadel, k.a.

juustel, maagiline jõud. Juuste maagiline jõud ning vägi avaldus rohketes tabudes,

keeldudes ja vanarahva ütlemistes, mis on tänaseni meie folkloristilises aineses

talletunud. Allpool mõned näited:

Naiste rahvaste juuksid lõigatud lammaste raudega ja kui juuksed lõigatud saanud

siis korjatud maha lõigatud tükid üles ja pandud vassakuma jala kinga sisse ja viidud

lammaste lauta sõnnikusse seepärast et hästi head juuksed kasvaks.(Vigala-Nõlva)19

Vana rahvas arvas et inimestel üles tõusmise ajal kõik asjad käes pidit olema. Kui

juuksed ära tulid peast need topsid nad seina prao vahele et neid kätte saada kui taga

noutakse [nõutakse]. (Vändra)20

Lõigatud juuksed topiti seinaprao vahele. Maha ei tohtinud juukseid visata. Tuul

oleks need kes teab kuhu viinud, oleksid kurjade inimeste kätte sattunud ja need juuste

18 Ingliskeelses kirjanduses kasutatakse terminit bobbed hair või lühidalt bob. 19 Eesti Kirjandusmuuseum (edaspidi EKM) E26049(52) 20 EKM EKS 8°1, 510(2)

13

endisele kandjale võinud kahju teha. Kelle käes kellegi juuksed, see võib, kui oskab,

teisele palju kurja teha.(Raadi)21

20. sajandi algupoolel ühelt poolt linnastumise mõjudel, teisalt piiride avardumise

tõttu hakkasid eesti naiseni üha enam jõudma Lääne-Euroopa moemõjutused22 ning

moodsa mõtlemise ideed. Naiste mentaliteedimuutust peegeldabki eriti hästi just

mood: 1920.aastate naiseideaal oli linlik-euroopalik: sportlik ja sihvakas lühikesi

kleite kandev poisilik tütarlaps.23

Avalikkuses arutleti koguni küsimuse üle, kas poisipead võib üleüldse moeks pidada?

Need, kes seda jaatavad, unustavad kahjuks, et ükski mood, kui ta ei ole eluline, ei

püsi kaua. Isegi tantsud ei püsi moodis üle poole aasta, rääkimata tualetist jne.

Poisipea iga võib aga arvata juba aastakümnete peale. Suurima tõuke tema kasuks

andis ilmasõda. Naised kisti kaasa mitmesugustele aladele, mis sõjaga seotud, ja seal

ei olnud enam mahti hoolitseda pikkade juuste eest. Samuti on näitelava ammugi

selgeks teinud oma tegelastele poisipea tarvilikkuse. Suur publikum vaatas esiotsa

sarnaste naiste kui mingisuguste kesksugu olevuste peale – ei ole mees ega ole ka

naine. /.../ Nõnda siis – ei mingisuguse moe ega narruse pärast, vaid lihtsalt praktilise

lihtsuse seisukohalt välja minnes on poisipea enestele naiste seas päris palju

austajaid leidnud.24

Uus juuksestiil, poisipea, muutus esialgu kõhklevalt 1920. ja siis 1930. aastatel üha

kindlamalt enesestmõistetavaks. Lühikesed juuksed muutusid niivõrd mugavaks, et

usuti siiralt: naised ei loobu kunagi lühikeste juuste kandmisest, sest nad on

meeldivad, nooruslikud, hügieenilised, kergesti hooldatavad, võimaldades naisele

peale selle täiesti naiselikku, soovi järgi varieeruvat ja tüübile vastvat soengut.25

Moodsas Eesti Vabariigis ei näidanud enam juuste pikkus naise sotsiaalset staatust või

seisundit, vaid nüüd näitas seda soengu moodsus, öeldi koguni, et tänapäeval on juus

21 EKM E 8°9, 15(41), M.J Eisen 22 Alates 19. sajandi lõpust hakkas globaalkultuur levima keskusest ääremaale: meeste riidemood Londonist ja naiste rõivamood Pariisist võeti omaks teistes Euroopa maades ja Ameerikas. Craine, D 2000, lk. 237. 23 Kannike, Anu. Argielu ja tarbimiskultuuri muutused 20. sajandi esimesel poolel. Eesti Rahvakultuur 2008, lk. 535. 24 Ajakiri oli välja antud Th. Luts kirjastuse poolt 1926.aastal. Tegemist oli üksiknumbriga, kus kajastati uudistantse koos üksikasjaliku õpetusega, lisaks pühendati mõned leheküljed kino- ja filmiteemadele, mööda ei mindud ka moest (riide-, juukse-, kinga- ja kübaramood). Tants, film ja mood 1926, lk. 24. 25 Maret 2/1939. Kas teie soeng sobib teie tüübile?, lk. 43.

14

enam ehteks kui kaitseks.26 Moodne soeng tähendas lühikesi juukseid, vesilained,

hiljem 1930. aastate teisest poolest elektri-, auru- ja poldilokke. Poisipead peeti nii

praktiliseks kui moodsaks ning ametlikus poisipea propagandas öeldi, et praktilistele

nõuetele peavad alistuma naised igast rahvusest, seisusest, vanusest jne. Öeldi koguni,

et poisipeaga on igal naisel kergem elada: juukseid on kergem pesta, siluda ja temaga

jäävad nägemata need “rasked” mured, mis tuntakse soengu pärast õhtul magama

heites ja hommikul ärgates. Lühikese juukse kasuks rõhutati ka tema tervislikkust

ning juuste äralõikamine olevat mõne naise juuksed suisa hävinemisest päästnud.27

Esialgu olid moodsamatele ja uutele juuksemoe suundadele vastuvõtlikumad

linnanaised, sest nende võimalused enda eest hoolitsemisel olid nii rahaliselt kui ka

ilu- ja moeteenuste kättesaadavuselt märksa paremad. Lühijuuste mood levis linnadest

siiski üsna kiiresti ka alevitesse ning sealt edasi küladesse.

2.2. Ajastu frisuurid

Ajakirjas Tants, film ja mood kirjutati, et poisipea algkoduks võib pidada Ameerikat:

huvitaval kombel leidis poisipea suure menu praktilises Ameerikas. Ameerika naised

ei ole vähem praktilised kui nende mehed ja poisipea suhtes on see hiilgavalt veel

kord tõestatud: poisipea päris kodumaaks tulebki lugeda praegu Ameerikat.28 Richard

Carson toob näite poisipea fenomenist New Yorgi eeskujul järgnevalt: tosin meest

töötab juuksuripoe avamisest sulgemiseni samal ajal kui naised ootavad järjekorras,

3500 naise juuksed lõigatakse igal nädalal, sajad saadetakse tagasi. Senjoor Raspanti29

sõnade kohaselt ei ole varsti enam lokke, mida lõigata, sest 90 % noortest naistest ja

50 % vanematest on juba ühinenud poisipea ridadega.30 New Yorgi ja Eesti vahele ei

saa küll tõmmata mingeid paralleele, kuid eelpoolkirjeldatud seik näitab poisipea

fenomeni ulatust ja algust ühest maailma moemetropolist.

Ajastu soengud võib mõtteliselt jagada kaheks: 1930. aastate esimeseks ja teiseks

pooleks. Kümnendi esimese poole soengud olid poisilikumad ning lühemad, seevastu 26 Leppik-Vehlmann, E. Ole kaunis: kosmeetika aabits. Tallinn 1934, lk. 49. 27 Tants, film ja mood 1926. lk. 24. 28 Ibid. 29 Senjoor Pierro Raspantit peetakse poisipea ülempreestriks, ta väidab endal oleval au lõigata maha esimesed lokid ja avada juuksuriäris uus suund. Carson 2001, lk. 610. 30 Carson 2001, lk. 611.

15

teise poole soengutes hakkavad avalduma juba 1940. aastate jooned – juuksed lähevad

pikemaks ning soengud ja kogu naise olek pehmeneb, läheb poisilikust tagasi

naiselikumaks.

2.2.1. 1930. aastate esimene pool – poisipea võidukäik

1932. aasta juunikuus kirjutati, et moodi üldiselt, sealhulgas juuksemoodi,

iseloomustab mitmekülgsus ja variatsiooniderohkus: kantav ei olnud mitte ainult

lühike juus lugematute friseerimisvõimalustega31, vaid ka pikk juus, kui keegi sellest

mingil põhjusel loobuda polnud suutnud.32 Tegelikkuses see nii päris ei olnud -

hoolimata mainitud variatsiooniderohkusest võib pildimaterjali uurides öelda, et

pigem kanti sarnaseid, kui mitte öelda ühesuguseid, soenguid.33

Eesti juuksuritele heideti avalikkuses ette ühetaolisust, vusserdamist, oskamatust ja

suutmatust katsetada uusi soengustiile. Juuksurite liinitööd kirjeldab järgmine

väljavõte artiklist: Nii paljud näod kaotavad lokitud päädega oma iseloomuliku joone.

Üpris vähe on juuksureid, kes tõesti oskavad onduleerida34 nii, et see ei tunduks

kunstlikuna. Tihti saab aga nägu alles ilme ja muutub huvitavaks, niipea kui ta on

raamitud siledast, hästi lõigatud juustest. Hästi lõigatud juukses peitub saladus. Ja

ometi lõigatakse uskumatult paljudel juhtudel halvasti. Meistritöö asemel pakutakse

sellikeste vusserdamist ja šablooni. Anda pääle ta tabava lõikega õige ja sobiva vormi

– see on kunst. Juukselõikurite keskel on vähe asjatundjaid, kes taipaksid käsiteldava

pää õiget vormi küllaldaselt seks, et näha ette õnnetut lõiget ja hoiduda sellest.35 Eesti

naiste posipea oli harva lihsalt sirge ja sile soeng, enamus pildimaterjali tõestab, et

õrnad vesilained olid juustesse vormitud. Põhjus, miks Eesti juuksuritele vusserdamist

ja šabloonlõiget ette heideti, võib peituda selles, et nad pidid oskama ühtviisi hästi

anda juustele nägusat lõikust kui ka valdama lokkimise kunsti.

31 Vt. Juukseterminid, lk. 67. 32 Eesti Naine (edaspidi EN) 6/1932, Soengumoodidest, lk 185 33 Vt. Lisa 1 Valik Eesti naiste fotosid 1930. aastatest, lk. 68 ja Lisa 2 Tallinna gümnaasiumiõpilased aastast 1934, lk. 71. 34 Vt. Juukseterminid, lk. 67. 35 EN 11/1932. Tee ilule, lk. 330.

16

Tulles tagasi kümnendi esimese poole juuksemoe juurde, siis 1932. aasta juunikuus

olid pikad juuksed veel täiesti kantavad36: paljud daamid ja tütarlapsed kasvatasid

oma juuksed poolpikaks ning kandsid neid rippuvalt kuni õlgadeni, kuid hoiatati, et

niisugune soeng sobib ainult siis kui juukseid iga päev seatakse ning ravitakse ja anti

ka nõu, kuidas pikematele juustele veetlevaid soenguid saab seada.37 Kõige rohkem

kantav oli ikkagi lühike paažisoeng enamjaolt koos vesilainega eelkõige oma

mugavuse ning lihtsate hooldusvõtete poolest. Eelnev fakt näitab, et poisipea

vaimustuse kõrghetk ei olnud selleks ajaks veel Eestisse jõudnud, kuid juba sama

aasta novembrikuust hakkab see üha rohkem populaarsust koguma: nii nagu riietuses

moenõudeks on sale joon, nii ka soengute juures, mis on enam-vähem pää ligi

hoidvad. /.../ Pikad lokid on peaaegu kadunud, juus on võrdlemisi lühike, sagedasti

osaliselt päris sile või väga suurte lamedate lainetega ja nende kõrval kohe hulk

lokke.38 1936. aasta Maretist saab kinnitust, et hoolimata kleidimoodide romantiliseks

muutumisest säilib mugav poisipea ning tema praktilisuse tõttu ei suuda daamid

temast loobuda. Rõhutatakse, et isegi sile, üsna lühike härrade-lõige säilib ning see on

eriti sobiv tööl käivatele naistele. Väga tähtsaks peeti seda, et kantaks hästi lõigatud

poisipead ja kukal pidi olema ümmarguselt või kolmnurkselt puhtaks raseeritud.39

Soengutele pandi ka lõbusaid nimesid nagu Moana, mis tuli džässi mõjutusel ja

meeste mantlimoest tulnud Chesterfield.40 Eestis antud soengunimed kasutusel ei

olnud, kuid meil oli mõnda aega üheks levinumaks lõikuseks nn. tuulehoo soeng

(Windstoss, coup de vent)41 ehk teise nimega tuulefrisuur.42 Mainitakse, et antud

soeng leidis eriti suurt järeletegemist pariislannade juures, sest nii moodsalt mõtlev

naine nagu pariislanna, ühelgi moeuudisel ei lase mööduda ilma korduvalt

katsetamata, kas see vahest mitte muudetulgi kujul kuidagi ei sobiks ja tema isikut

huvitavalt teiste hulgast esile ei tõstaks.43 Tuulefrisuur oli omal ajajärgul 1930. aastate

alguses kantuim soeng, hiljem ei saanud öelda, et teatud soeng valitseb moes nii

kindlalt kui see.44 Tuulehoo soeng oli just seetõttu eriti populaarne, et andis palju

36 EN 6/1932, Soengumoodidest, lk 185 37 Maret 1/1936, Moodsast soengust, lk 12-13. 38 EN 11/1932, Soengumoodidest, lk 345 39 Maret 1/1936, Moodsast soengust, lk 12. 40 Mulvey ja Richards 2000, lk 73. 41 EN 3/1932, Soengu moodidest, lk 89. 42 Suzanne 1934, lk.38. 43 EN 3/1932, Soengu moodidest, lk. 89. 44 Suzanne 1934, lk.38

17

mõtteid ja kombineerimisvõimalusi. Oma algkujul oli tegemist ettetõmmatud

juuksega, mis oli fiksatiivi45 abil läikivaks ja kangeks tehtud, tuulehoo soengu ja

sellest inspireeritud soengute juures oli tarvilik juuste effileerimine46 kääride või

habemenoaga, sest soeng pidi paistma ebakorrapärasena.47 Seega võib arvata, et

tuulefrisuur oli just seetõttu oluline, et ühest lõikusest võis lokkide ja lahkude

lisamisega endale seada erinevaid ja mitmekülgseid soenguid erinevateks puhkudeks.

2.2.2. 1930. aastate teine pool – naiselikkuse renessans

juuksemoes

1930. aastate teisest poolest alates on märgatav mõningane muutus, murrang moes -

siit alates hakkasid esile tõusma 1940. aastate soengujooned, aastakümne esimese

poole moe üldjooned küll säilisid, kuid vormid pehmenesid ja muutusid rohkem

naiselikumaks. Kümnendi teisest poolest alates muutusid soengud tunduvalt

naiselikumaks ja õhulisemaks, rõivaste hõrk sensuaalsus nõudis uut joont ja juuksed

läksid pisut pikemaks ning rohkem lokki.48

1936. aasta sügishooajal oli eesti naisteajakirjades avalikult juttu naiste soengute

meeldivamaks ja naiselikumaks muutumisest: nägu jäi avatuks ja vabaks, taga oli

päris pikk juus, mis sätiti rullidesse ning rullid võisid alata juba kõrvade juurest.49

1937. aastal kirjutati juba ametlikult, et soengumood, juustekultuur, on teinud läbi

suure arengu. Endiselt rõhutati lokkimistehnika erinevaid kombintsioone, rullide

kandmine oli oma kulminatsiooni tipul.50 Lokid olid endiselt populaarsed, neid tehti

veelgi rohkem kui enne, kuid lokkide peamine erinevus seisnes selles, et kui

kümnendi algupoolel olid nad peadligi hoidvad vesilained51 ja selle variatsioonid, siis

nüüd muutusid nad kohevamaks, tõstsid juust kõrgemale. Sellise muutuse üks põhjusi

45 Konkreetselt mõnd juuksevedelikku või –lakki ei kasutatud, kuid tarvitusel oli nt. lokkimisvesi, et soeng oleks vastupidavam. Lokkimisvee retsept: 50 gr. booraksit, 2 gr. araabikumi, ¼ liitrit vett, 20 gr. kamperipiiritust. Kangas, Elna. Iluravi. Tartu 1932, lk. 94. Vt. ka Juukseterminid, lk. 63. 46 Vt. Juukseterminid, lk. 67. 47 EN 3/1932, Soengu moodidest, lk 89-90 48 Mulvey ja Richards 2000, lk 91. 49 Maret 11/1931. Soengud muutuvad naiselikumaks, lk. 329. 50 Ajakiri Kõigile 5/1937, lk. 277. 51 Vt. Juukseterminid, lk. 67.

18

on kindlasti see, et naised hakkasid juukseid pikemaks kasvatama ning pikemaid

juukseid sai rohkem lokkida, kuid peamine põhjus võib peituda selles, et Eesti

juuksuritöökodadesse jõudsid teadmised keemiliste lokkide tegemisest ning ka vastav

aparatuur. Lahtised, ettepoole rullitud lokid ümbritsesid pealage ja mõnikord kogu

peadki korrapäratu diadeemina52. Kuklajuuste sättimiseks oli kaks võimalust: kas

pikem juus laineteta sissepoole rullida või veidi lühem juus ülespoole suunduvaisse

laineisse lokkida 53. Pikkade juuste soengusse sättimiseks võis juuksed pealaelt ka

lihtsalt siledalt tagasi kammida, kergelt laineliseks lokkida ja taga üheks suureks

rulliks pöörata ning see nõeltega kinnitada.54 Juuste pikakskasvatamise kohta levis ka

hoiatus: ettevaatust sellega, sest pikk juus vajab igapäevast hoolitsust, ravi ja

seadmist, kuid siiski annab neile väga veetlevaid soenguid seada.55 Lühikese

juuksemoe eeliseks peeti kõige muu hulgas ka tema tervislikkust juustele: Ühes suhtes

võidab nüüdisaegne lühijuuste mood ülekaalukalt kõik eelmised, kui ka ilu vaatekoht

jääks tähele panemata. See on nimelt hügieenilisem kui ükski teine varemini

valitsenud mood.56

Eesti naised olid eelkõige paktilise meelega - kui lokid ei sobinud, ei pidanud ennast

lokkimisega piinama, et üldise moejoonega kaasa käia - aga naised, kellele ei sobi

lokid, ei tarvitse endale selle moega teha liiga. Nad võivad kanda juust siledana või

suuris pehmeis laineis seada taha ja juukse otsad lasta grupeerida ilusaiks laineiks.

Siledat juust, mida kantakse enamasti küljelahuga, võib hoida tagasi rõngaga, mida

kantakse otsa pool või enamasti taga, üle peanuki57

Soengute naiselikumaks muutumisel mängis olulist rolli ka kübaramood. Esimest

korda kõneldi 1937. aastal soengumoe juures asjaolust, et juuksemood on seoses

rõiva- ja kübaramoega ning kübarad ja soengud on teineteisest veel eriti sõltuvad.58

52 Diadeem - naiste peaehe väikese lahtise krooni kujul. 53 Maret 10/1937. Sügismoe panoraam, lk. 306. 54 Maret 11/1936. Soengud muutuvad naiselikumaks, lk. 329. 55 Maret 1/1936. Moodsast soengust, lk.13. 56 Kangas 1932, lk. 71. 57 Suzanne 1934, lk. 39. 58 Ajakiri Kõigile 5/1937, lk. 277.

19

Kübarad olid enamasti madalad, baretilaadsed ning sellise kübaraga sobis kui juuksele

oli antud naiselikum vorm lokkide abil. Kirjutati koguni, et moe omapärased jooned

pääsevad eriti mõjule võluvalt nägu ümbritseva soengu ja kübarate hoo59 tõttu.60

2.2.3. Soengu olulised elemendid

1930. aastate soengutel oli mitmeid nö. kohustuslikke elemente, et ta vastaks igati

hooaja moodidele ja kaunistaks oma kandjat ning muudaks soengu omaniku

võimalikult isikupäraseks.

Lahk kuulus vaieldamatult moodsa soengu juurde. Lahu asukoha suhtes konkreetseid

ettekirjutusi ei olnud, iga naine otsustas selle ise vastavalt oma näo- ja peakujule.

Paljud naised, kes harjunud kandma lahku keset pääd, vaevalt loobuvad sellest.

Vahelduse saamiseks pole seda tarviski. Lahk jäägu keset pääd, ainult eest umbes 5-7

sm kauguselt otsast antakse lahule viltunurk. Seejuures on muidugi ükskõik, kas nurk

tõmmatakse paremale või pahemale poole.61 Ühel soengul võis olla ka kaks või enam

lahku. Uurides 1930. aastate naisteajakirju, rõhutati neis korduvalt, et mood sõltub

siiski kandjast ehk kõik ei pruugi kokku sobida keha- või näokujuga, tähtis on lähtuda

endast ja oma välimuse omapärast, seega on soovitatav ka soeng teha vastavalt oma

näokujule ning lahk sinna, kuhu see kõige paremini sobib. Mõeldes juuste tervishoiu

peale, soovitati aeg-ajalt juukselahkude asukohta siiski vahetada: ei ole

otstarbekohane sugeda juustesse joont alati ühele ja samale kohale, mis kohal juuksed

jäävad lühemaks ja langevad kergemini välja.62

Moes olid ka õhukesed otsatukad, mis eraldati lahuga ülejäänud juustest. Otsatukki

võis kanda siledana, kuid levinum oli siiski otsatuka kähardatud variant.63

59 Kübarate hoo all peetakse allikas tõenäoliselt silmas kübarate laia levikut, sest kübarad andsid kogu naise siluetile uue joone, rõhutasid naiselikkust ning oma ühe nurga ülespoole suunatuse tõttu ka naiselikku salapära. Vt. Lisa 3. Valik moodsaid kübaraid, lk. 73. 60 Maret 10/1937. Sügismoe panoraam, lk. 306. 61 EN 11/1932. Soengumoodidest, lk. 346. 62 Kornel, G ja Kask, M. Naha tervishoid ja iludusvead. Tartu 1935, lk 201. 63 Suzanne 1934, lk.38

20

Soengust endast pea kaunistamisel jäi väheseks, soovitati kanda ka peaehteid.

Peaehteid hakati kandma Inglismaa eeskujul, kus need kuulusid õhtusoengu juurde.

Suurem osa ehteid seoti paelana ümber pea, millest osa meenutas isegi kübara äärt.

Soengukaunistustena olid Eestis kasutusel sametseosed. Kitsas must sametpael

laubale köidetuna moodustas maitseka kaunistuse õhtusoengule.64 Õhtusoengute

juures kasutati palju lokke ja neid soenguid võisid kaunistada paelad, suled, lilled,

ilunõelad, diadeemid.65

Kõige uuem moeröögatus oli aga värviline juuksetriip - tumedajuukselised värvisid

endale lahu laiemale poole umbes 5 cm laiuse plaatinavärvi triibu ja blondid musta

triibu. Värvilise salgu eesmärgiks oli jätta muljet, nagu kantaks peas paela. Värviline

juuksetriip levis Londoni naiste hulgas üsna jõudsalt.66 Julgen siiski arvata, et

moepealinnade uued trendid võeti küll teadmiseks kui hooaja soengumoe elemendid,

kuid üksiku juuksetriibu tegemist ei esinenud. Juuste värvimise kohta tunti suurt huvi,

kuid värvimisse suhtuti pigem konservaiivselt ja eelarvamustega67. Juukse-

kaunistusena kandsid eesti naised pigem ilunõelu. Kammide ja ehtenõeltega hoiti

üleval oma rullikeeratud lokikesi ja naise profiil omandas seeläbi uue, äärmiselt

naiseliku ja pikantse joone - eestpoolt pääses mõjule naise nägu ja ka tagant oli

vaatepilt suurepärane.68

Kübaraid võib 1930. aastatel pidada eraldi soengukaunistuseks, peakatte algseks

funktsiooniks on olnud küll kaitse, nagu rõivastelgi,69 kuid oma arenguteel on

peakatted väljendanud moe kõrval ka sotsiaalset sõnumit.70. 20. sajandiks oli

toimunud tohutu muutus ja murrang ühiskonnas – kübarast oli nüüd saanud tarbeese

64 Maret 11/1936. Soengud muutuvad naiselikumaks, lk. 329. 65 EN 3/1932 . Soengu moodidest, lk. 90. Diadeem - naiste peaehe väikese lahtise krooni kujul. 66 EN 6/1932. Soengumoodidest, lk. 186. 67 Vt. Ptk. 3.2.5, lk. 38. 68 Suzanne 1934, lk. 38. 69 Kotsalainen, Kaire. Mis keerleb daami peas. Diivan talv/2001, lk. 58. 70 Näiteks oli 19. sajandil Tallinna või Pärnu turul võimalik peakatte järgi öelda, kellega tegu: linnaprouadel olid peas kübarad, lihtrahva peakatteks olid tanud ja rätid. Kübarast kujunes eesmärk omaette – linna teenima tulnud talutüdruku unistuseks oli koguda raha kübara ostuks, et välimuselt peenema rahva hulka kuuluda. Väljakujunenud arusaamade tõttu pidi peakate avama ka kandja isikut: sellest sai välja lugeda, kas naine on abielus või mitte. Ka pulmakombestik tõestab eelnevat väidet – pulma ajal oli keskseks sündmuseks nn. tanutamine või linutamine ehk pruudi peakatte asendamine naise peakattega. Pärast seda ei võinud abielunaine enam katmata juustega käia. Samuti nõuti, et lapsega tüdrukud kannaksid naise peakatet, sest arvati, et sünnitanud naine avaldab oma katmata juustega karjale ja rasedatele naistele kahjulikku mõju. Ka leinakombestikus kasutati leina väljenduseks mitmesuguseid peakatteid, seda eriti Lääne-Eestis. Piiri, Reet. Peakatted vanasti. Maakodu 1/2000, lk. 27.

21

ning moeelement, mida kandsid kõik hoolimata nende seisusest või klassist. 1930.

aastatel mängis ta ka soengumoes erilist rolli: nende kuju andis kogu naise siluetile

uue joone ja hoogsuse.71 Kübara kandmine oli ühtlasi kirjutamata reegel: Linnanaised,

aga ka enamik alevinaisi kandsid kübaraid. Oli enesestmõistetav, et kübar jäeti pähe

ka külla, kohvikusse, näitusesaali minnes. Suvel paljapäi käimine läks moodi alles

vahetult enne sõda, ja sedagi nooremate juures.72

Kahe ilmasõja vahel omandasid kübarad kohati tugeva sümboolse tähenduse

filmikangelannade kaudu. 1930. ja 1940. aastatel lõid disainerid kübaramoodi rohkem

filmidiivade isiksuse väljendamise kui filmi sündmustiku tarvis. Marlene Dietrichi

silindrist ja mustadest sulgedest ning Greta Garbo pehmest slouch-kübarast said ajastu

märgid ning elegantsi ja mõttesügavuse sümbolid, mis valitsesid veel aastaid. Suure

enamuse naiste jaoks jäidki need maagilisteks sümboliteks ja kauniteks unistusteks

suurel ekraanil, sest säärast pillavat elustiili said lubada endale vaid väga vähesed.73

Ka eestlannadele jäi Hollywoodi glamuur väga kaugeks kultusobjektiks ajakirjade

vahendusel. Eesti naised jäid oma eelistustes pigem tagasihoidlikuks ja eelkõige

moekalt ning stiilselt praktiliseks: 1930. aastatel oli peamiselt kasutusel kolme eri

sorti kübaraid. Esiteks berett ja alustassikesed74- kummulikallatud äärtega kübar, mis

kõikus lokkidel. Servad olid tagant kas löödud kõrgele või pressitud maha, tema

varjutaoline serv oli otsaesisel. Antud kübaratüüp oli väga populaarne, sest sobis hästi

tolleaegse moesiluetiga. Kolmas kübaratüüp oli kolmnurkse kujuga, valmistatud

vildist või sametist. Teda kanti harilikult teravikuga ühel silmal ja vastavalt sellele,

kuhu poole juus oli kammitud. Servale oli kinnitatud loor, mida võis kanda kas kübara

all või peal. Seega olid kübarad soengumoes eriti tähtsad just seetõttu, et neil oli

pigem krooniv kui kaitsev efekt, ja seepärast nõudis ta hoolitsetud frisuuri. Naistele

koguni rõhutati, et kübara ostmisel tuleb kiiresti otsustada, kuidas oma juuksele anda

ilus vorm.75 Eesti kliimas täitis kübar ka igati praktililist funktsiooni – kaitses pead ja

soengut külma ning tuule eest.

71 Maret 10/1937. Sügismoe panoraam, lk. 306. 72 ERM KL 205 KV 941, lk. 78. Tamm, Leelo, sünd. 1927 Raplamaal, Juurus. 73 Kotsalainen 2001, lk. 59. 74 Alustassike muutus järgmisel hooajal vaagnakeseks – sama tegumoega, mis alustassike, kuid laiema äärega. Suzanne 1934, lk. 35-36. Vt. Lisa 3. Valik moodsaid kübaraid, lk 73. 75 Suzanne 1934, lk 34-37.

22

2.3. Elegantne mees

Magistritöö temaatikaks on küll naiste soengumood, kuid et soengumoest mehi mitte

päris kõrvale jätta, võtan käesolevas alapeatükis vaatluse alla meeste moodsa 1930.

aastate juukselõikuse.

1934. aastal ilmus Moodsate Eluraamatute sarjas M.Andreeseni poolt toimetatud

Elegantne mees, mis oli esimene ja ehk tollal ka ainuke meeste piibel: meestemoodi ja

moeetiketti käsitlev mahukas teos. Raamatu ilmumise juures on huvitav fakt see, et

algul plaaniti moealast koguteost meestele ja naistele, kuid piiratud mahu tõttu

otsustati siiski kaks eraldi raamatut välja anda – 1935. aastal ilmus Elegantne naine ja

aasta varem Elegantne mees. Raamatu väljaandmise põhjuseks öeldakse

sissejuhatuses järgnevat: Loodetavasti ei panda meile pahaks, kui käesolevat – õieti

meestele määratud raamatut – alustame mõningate ridadega, mis on pühendatud

naistele. Ja just eesti naistele. “Tallinna daamid on võluvad! Nende oskus väheste

abinõudega elegantselt mõjuda on suurepärane!” Kui tihti oleme niisuguseid ja

umbes-niisuguseid väljendusi kuulnud välismaalaste suust, neiltki, kes küllaltki palju

maailmas käinud ja kelle sõnade otsekohesuses pole põhjust kahelda. Tõepoolest,

meie daamid – eriti pealinnas – on selle võrdlemisi lühikese ajavahemiku jooksul, mil

meil üldse laialdasemalt on hakatud teadlikumalt suhtuma oma välimuse

korraldamisele, saavutanud õige nimetamisväärset. /.../ Kahjuks ei saa me nii palju

kiitvat ütelda meeste suhtes. Siiski: siingi pole enam märgata ülisuuri vigu, nagu need

aastate eest olid veel meie parimaiski ringides tavaliseks – ja muidugi ka

andestatavaks – nähuks. Kuid võtame siiski südame rindu ütelda, et “looduse

kuningad” Eestis ei ole veel küllalt teadlikud selles, millele nad peavad pöörma

tähelepanu, et tõesti jätta elegantse mulje, nii nagu see kujunenud kindlaks mõisteks

rahvusvahelises maailmas.76

Meenutades 1930. aastate meeste soengumoodi kirjutas üks ERMi kirjasaatja, et

meeste juustemoel suured variatsioonid praktiliselt puudusid, kõige ilmekamalt

76 Andreesen, M. Elegantne mees. Tallinn 1934, lk. 2-4.

23

iseloomustaks seda tollase populaarse Hollywoodi meesnäitleja Clark Cable`i soeng:

kaela kuklapoolne osa ja kõrvade ümbrus lõigati juukselõikusmasinga lühikeseks,

ülejäänud juuksed jäeti pikemaks, kuid mitte oluliselt üle 10 cm ja kammiti enamasti

seitlisse, harvemini üle pea. Kirjasaatja mainib veel, et tema ei mäleta kedagi, kellel

oleks olnud teistsugune soeng ning isegi boheemlike kalduvustega noored kunstnikud

olevat sellele moele alistunud.77 Elegantses mehes aga soovitati: laske juuksed ka

külgedelt ja tagant kasvada pikemaks(muidugi hoolitsetult!) ja te näete, kui palju te

välimuses võidate. Hukkamõistvaim on aga komme lasta oma pea masinaga täiesti

paljaks pügada või koguni – kohutav küll! – habemenoaga paljaks ajada!78

Teine ERMi kirjasaatja meenutab maal elanud meeste soengumoodi järgnevalt:

Juuksemood meestel oli tavaline: lühikeseks lõigatud ja üle pea või lahku kammitud.

Isal ol viltu seitel. Tagant oli poisipea. Aga naabri Hansul olid tagant pisut pikemad,

paistsid mütsi alt välja ning olid natuke lokilised. Naabri Jussil ning Maasika Eedil

olid hoopis number nulliga maha aetud. Nii et oli mitmesuguseid moode. Lõpe Mihkel

oli hoopis kiilakas.79

Peole minekul ei kulutanud enese sättimise peale aega mitte ainult neiud, vaid ka

noormehed. Nimelt 1930. aastate teisel poolel läks edevamate keskkooli vanemate

klasside noormeeste hulgas moodi soengusättimine: peole minnes vajutati briljantiini

või vaseliiniga juustesse väikesed lained sisse.80 Briljantiini kasutamine oli nooremate

meeste hulgas üsna populaarne. Tegemist oli salviga, mis hoidis meeste juuksed koos

ning siledad. Seda müüdi väikestes karbikestes ning lõhnas imalmagusalt.81

Habe moes ei olnud, küll aga väikesed vuntsid nina all. Habemetüükaga avalikkuse

ette ilmumist peeti mõeldamatuks. Ka talumeeste hulgas oli habemikke vähe ja seda

kandsid vanast harjumusest päris vanad mehed.82 Peas kandis korralik mees kaabut,

ka sooja ilmaga. Maamehed kandsid pea eranditult sonimütsi, kaabut mäletan vaid

vallasekretäril, köstril (tema kandis kaabut ka põldu äestades) ja loomaarstil.83

77 ERM KL 205 KV 941, lk. 83. Tamm, Leelo, sünd. 1927, Raplamaa, Juuru vald. 78 Andreesen 1934, lk. 51. 79 ERM KL 205 KV 941, lk. 47. Tamvelius, Helve, sünd. 1923, Kuusalu kihelkond. 80 ERM KL 205 KV 943, lk. 275. Vimmsaare Kuulo, sünd. 1921 Tallinnas. 81 ERM KL 205 KV 941, lk. 298. Rooberg, Olinde, sünd. 1922 Kuusalu vallas, Allika külas. 82 ERM KL 205 KV 941, lk. 115. Kits, Agnes, sünd. 1922 Harjumaal talupidajate perekonnas. 83 ERM KL 205 KV 941, lk. 78. Tamm, Leelo, sünd. 1927 Raplamaal, Juurus.

24

Meeste juuksemood ei olnud küll nii variatsiooniderohke kui naiste soengud, kuid

niisamuti nagu naiste frisuur kandis ajastu ilmet, oli eriline ka 1930. aastate meeste

lõikus. Kogu perioodi iseloomustab korrektsus ja viisakus, seda nii kommetes,

väljanägemises, kõnes, meelsuses ja üleüldises väljapeetuses. Ma nimetaksin seda

eestiaegseks elegantsuseks, mida kohtab sel ajajärgul sündinud või nooruspõlve

aastad veetnud inimeste hulga seniajani. Iga periood eesti ajaloos eestlase igapäevaelu

tahkude juures on isemoodi näoga ja kõneleb oma ajastu väärtushinnagutest,

tõekspidamistest ja mille vaimuse kandjaks järgnevatele põlvkondadele jäävad mood

ning miks mitte tagantjärele ka moeveidrused.

25

3. SENINÄGEMATU JUUKSEMOES

Sõjaeelse Eesti Vabariigi aastad tõid endaga igal tasandil kaasa ühiskondlikud,

moraalsed, materiaalsed muutused. Rääkides muutustest juuksemoe vallas, oli ühelt

poolt seninägematu eelpoolmainitud naiste lühijuuste diktatuur ise, kuid teisalt

saavutasid 1930. aastate keskpaigaks oma haripunkti veel mitmed ajastule ilme

andnud juuksemoodi iseloomustavad tegurid.

3.1. Juuksetööstuse tekkimine

1930. aastaid iseloomustab mõiste tööstus kasutuselevõtt laiatarbe fraasina84, alguse

sai ka juuksetööstus juuksuriäride massilise tekke näol. Juuksuriäri nimetamine eraldi

tööstusharuks oli samas igati põhjendatud tema suuruse ning tööjõu nõudluse tõttu,

mis omakorda tähendab seda, et klientuuri nõudlus juuksuriteenuste vastu oli üsna

suur. 1937. aasta käsitööstuse majandusloenduse statistilised andmed85 näitavad

selgelt, et juukselõikajatest86 oli suur puudus. Teenuste valdkonnas naiste hulgas oli

puudus 1161 ja meeste hulgas 282 juukselõikajast. Kogu teenuse valdkonnas oli just

juukselõikajatest suurim puudus.

Juuksuriks oli võimalik õppida Tallinna Naistööstusõpilastekoolis. Kool kujunes

Rahavülikooli Seltsi poolt töölistele korraldatud kursustest, mis 1924. aastal muudeti

Rahvaülikooli Seltsi poolt ülalpeetavaks Tallinna Naistööstusõpilastekooliks. Kooli

asutamise põhjuseks oli soov anda kavakindlamat haridust töökodades töötavaile

töölistele ja õpilastele, et valmistada neid ette naiskäsitöö alal õppinud töölise kutse

saamiseks. 1930. aastal läks õppeasutus linna ülalpidamisele. Koolis oli kolm

84 1930. aastatel räägiti pealtnäha igast töö- või tootmisvaldkonnast kui tööstusharust. Mõned näited: biskviiditööstus, kaelasidemete tööstus, karastusjookide ja –mineraalvete tööstus, kohvi ja siguri tööstus, pildiraamimise tööstus, puukivipõranda tööstus, seebitööstus, trakside tööstus jne. Tallinna kaubandus – tööstus aadressiraamat 1933, lk. 85-88. 85 Vt. Lisa 6 Käsitööliste üldine otsitus ametialade järgi, lk. 77. 86 Sõna juukselõikajad võib asendada tänapäevase sõnaga juuksurid, sest juukselõikajad tegid kõike – lokke, lõikasid, värvisid, ajasid meestel habet jne.

26

õpisuunda: tekstiili-, juuksetöö- ja kodumajandusharu. Juuksetööõpilastest oli

moodustatud kolm klassi: I, II ja III õppeaasta. Õppetöö toimus kolm korda nädalas

õhtuti 3 – 4 tundi järjest, kuid juuksetööäride omanikud võimaldasid juuksetööharu

õpilastel ka kaks korda nädalas hommikuti kell 8 – 12 koolis ametit omandamas käia.

Koolis õppemaksu ei olnud, kuid õppematerjali kuludeks oli arvestatud 20 krooni

aastas, millest õpilased tasusid 2 krooni.87

Noorte juuksurite üldist tööoskust hinnati professionaalsete juukselõikajate ja

asjatundjate poolt kõrgeks, sest kutseeksamil oldi väga nõudlik, mis tuli

juuksetööstusele vaid kasuks.88 1935. aastal toimus aga juuksuritöö õpetamise

valdkonnas ning edasises kutsekvaliteedis suur edasiminek: anti välja esimene

käsiraamat juuksuriks õppijaile. Autoriks oli mitmekülgne Theodor Ussisoo89 ning

oma Juuksetööstuse käsiraamatu90 sissejuhatuses märgib ta järgmist: Käesoleva töö

autor on korduvalt püüdnud virgutada selle ala eriteadlasi ja ka arste vastava ala

õppekirjanduse loomisele, kuid – kahjuks tagajärjeta. Seepärast ta, kuigi mitte

eriteadlane, asus selle raskustega seotud ülesande täitmisele puht-tegeliku elu

hoolimatust survest aetuna, sest tööoskuse ameti esimehena 3 aasta jooksul ta

veendus selle õpperaamatu hädavajalikkuses.91 Autori säärase avalduse põhjal võib

oletada, et ametitööstuskoolides, sh. juuksuri erialal oli suur vajakajäämine säärasest

õppematerjalist, võib oletada, et olid olemas õpetajad, kes olid oma tegevusalaga juba

pikka aega seotud olnud ning jagasid oma kogemustele tuginedes õpetust, kuid

tehnoloogia ning arusaamad arenevad ja õpetamisse oli vaja tuua uut metoodikat ning

kõike lihtsalt, põhjalikult ning arusaadavalt selgitada. Theodor Ussisoo võttis enda

õlule lisaks juuksealase käsiraamatu kirjutamisele ka geomeetria-, projekteerimise- ja

puutöö-alaste õpperaamatute koostamise. Juuksetööstuse käsiraamatus võttis autor

endale ülesandeks selgitada neid küsimusi, milliseid see oskustöö seab ette igale

87 Kutseharidus Eestis. Haridusministeeriumi Kutseoskuse Osakonna väljaanne. Tallinn 1938, lk. 283-284. 88 Postimees 1.11.1934, lk. 7. 89 Theodor Ussisoo oli väga võimekas ning tegev mitmel alal: 1898-1899 oli ta raudteel telegrafist, 1904-1912 Eestimaa kroonupalati lauaülem, 1911 omandas ta õpetaja kutse, 1913 õppis Leipzigi ülikoolis, omandades I järgu puutöömeistri diplomi ning sisearhitekti kutse. 1911-1921 oli õpetajaks Tallinna kesk- ja kutsekoolides, 1922 sai Riigi Tööstuskooli juhtajaks. Oma mitmekülgsele karjäärile lisaks on ta valmistanud ka Eesti Vabariigi esimeste rahade ja markade kavandid. Samuti tuntakse teda kui suurepärast sportlast – harrastas rattasõitu, jooksimst, käimist, võrk- ja korvpalli, pikamaa suusatamist, on jalgrattal sõitnud kogu Eestimaa läbi ning korraldanud jalgrattamatku ka välismaale. Muuhulgas on ta ka Tallinna rattasõiduseltsi Kalev asutaja ja uisutee ehitamise algataja. Spordibiograafiline leksikon 1937, lk. 233-234. 90 Juuksetööstuse käsiraamat väga tänuväärseks allikaks, et mõista juuksuritöö tähendust ning tähtsust 1930. aastatel. Kuna tegu oli õppematerjaliga, võeti raamatu teoreetiline osa ka praktikasse kasutusse, mis omakorda annab hea ülevaate, milliseid võtteid ning keemilisi aineid lokkide tegemiseks või värvimiseks kasutati. 91 Ussisoo, Theodor. Juuksetööstuse käsiraamat. Tallinn 1935, lk. 4.

27

juuksurile, nii meistrile kui ka töölisele, veel enam aga kutsetaotlejale-

eksamineeritavale.92

Juuksuriks õpiti ka juuksuriäris meistri käe all: Tallinnas Vana-Viru 3 oli sel ajal äri

ja seal õppisin. Seal oli palju meeste juuksurisi. Naiste juuksurisi oli ainult üks.

Naiste juuksur oli üleval ja meesteosakond oli all. Ja kui ma õppisin, siis laupäeva

õhtuti eesti aeg ei tohtinud üle kellaaja töötada93, aga iga laupäeva õhtu ma sain siis

omale teenida taskuraha. Panin ukse väljast kinni ja seest oli mehi täis. Ega

niisugune aeg ei olnd nagu praegu: igaüks teeb mis tahab ja igaüks võtab, mis

tahab.94

Töötuks jäämist juuksuritöö eriala lõpetanutel karta ei tulnud, sest 1934-1935. aasta

Eesti Aadressiraamatus märgitud äride põhjal oli habemeajamis-, lokkimis- ja

juukselõikusärisid Tallinnas 51, Narvas 4, Nõmmel 2, Paides 1, Pärnus 2, Tartus 12 ja

Viljandis 2.95 Juuksetööstusärisid tekkis veelgi juurde: aadressraamat 1936-1937.

aastast näitab juuksuriäride arvu kasvu – Tallinnas 66, Nõmmel 3, Narvas 3, Pärnus 2,

Põltsamaal 1, Rakveres 1, Tartus 16, Valgas 1, Viljandis 4.96 Eelpoolnimetatud arvud

näitavad selgelt juuksuriäride arvu tõusujoont97 ning võime oletada, et

92 Ussisoo 1935, lk. 4, tagakaas. 93 19. juunil 1929 võeti Tallinna linnavolikogu poolt vastu Juuksetööstuse ja küüntepuhastamise töötubade määrus, milles muuhulgas on reglementeeritud juuksuriäride lahtiolekuajad. Vt. Lisa 7 Juuksetööstuse ja küüntepuhastamise töötubade määrus, lk. 79. Määruse järgi ei tohtinud juukselõikusärid pühapäeviti avatud olla, kuid seda reeglit rikuti päris palju. Tartu Juuksetöösturite Ühingu seretär J.Tamm avaldab selles osas kriitikat: On rida juukselõikamise ärisid, kes ignoreerivad maksvat sundmäärust ja töötavad salamahti ka pühapäeviti. Mõnel niisugusel äril on pühapäeviti koguni rohkem tööd kui äripäeviti. Sellepärast on küsimus üles kerkinud et kas pühapäeviti mõni tund ei peaks olema avatud kõik juukselõikamise ärid, või korda mööda üksikud ärid nagu apteegid korda mööda öövalvet peavad. Sellega saaks võibolla pühapäevase salajase töötamise vastu.. Postimees 1.11.1934, lk. 7. Kahtlemata oli juuksuriäride omavaheline konkurents väga suur, millest tingituna ka säärased ettepanekud ning avaldused 1935. aasta sügise Juuksetöösturite Ühingu koosolekul otsustati hakata salajase korterites töötamise ning pühapäevatöö keelu vastu eksijate vastu võitlema: moodustati 9-liikmeline kontrollkomisjon, kellele tehti ülesandeks kontrollida sundmääruse vastaselt kodus ja keelatud ajal ärides tööajaid. Otsustati paluda prefektilt ka politsei kaasabi. Postimees 1.10.1935, lk. 4. Pühapäeval töötajate vastu avaliku võitlemise saaga jätkus: 13.05.1935 toimus ühingu referaatkoosolek, millest paluti osa võtta ka ühingusse mittekuuluvad liikmed. Läbirääkimiste juures kerkis üles juuksurite töötasu küsimus ja pühapäevane töötamine. Küsimusi sõeluti pikalt ja laialt, kuid kindlatele ja kooskõlastatud seisukohtadele ei suudetud siiski jõuda. Otsustati pöörduda prefekti poole järelpärimisega, kas pühapäeval tööd teha laskja “kunde” saab samuti karistada sundmääruse rikkumise eest nagu pühapäeval töötav juuksetöösturgi. Mõnede koosolijate arvates oleks see loomulik nähe. Postimees 14.05.1935, lk. 7. 94 Autori arhiiv. 95 Eesti Aadressraamat 1934-1935, lk. 848-849. 96 Eesti aadress-raamat 1936-1937, lk. 366-367. 97 Haapsalus võiks kohata ühel tänaval koguni mitmeid juuksetööstuse ärisid. Mängu tänaval töötas alates 1931. aastast juukselõikaja N. Sipelgas. 1931. aastast võtab aadressil Turuplats 4 kliente vastu juukselõikaja A. Vilu (pr. Vilu äri olnud üks väiksemaid omataoliste seas), kes juba järgmisel 1932. aastal teatab linnarahvale, et ta uuel aadressil - Karja 6 - “kestvaid lokke” valmistab. Samal aadressil asus hiljemalt 1934. aastast linna suurim juuksuriäri - Juuksetööstus “Ilo” (omanik K. Riipulk). Riipulga äri olnud jälle üks suuremaid, suvel töötatud seal koguni kolmekesi. Karja tänaval oli veel teisigi juuksuriärisid. 1930-ndate aastate alguses tegutses aadressil Karja

28

juuksuriteenused muutusid üha vajalikumaks, nõutumaks, populaarsemaks eesti

linnades, kuigi enamus juuksuriäridest koondus Talinnasse ja seda näitab Tallinna

juuksuriäride hüppeline kasv. Konkurents juukseäride vahel oli suur, Tartu

Juuksetöösturite Ühingus arutati 1934. aastal isegi nende arvu piiramist, sest muidu

kujuneb olukord niisuguseks, kus ärid üksteist vastamisi surnuks võistlevad. Samas

tunnistati, et piiramisküsimus ei ole nii lihtne ja tuleb veel kaaluda, kuidas ning mis

ulatuses seda teha. Juuksetööstusärisid tegelikkuses ei piiratud, vastupidi, neid tekkis

hoopis juurde, mille tõestuseks on ka eelpoolnimetatud arvud.

Ametlikke juuksuriärisid oli väga palju, konkurents suur, kuid täistuuridel töötas ka

põrandaalune juuksetööstus. Tartu Juuksetöösturite Ühingu sekretär J.Tamm

kommenteerib talle ajakirjaniku poolt esitatud küsimust “Mis seisab organiseeritd

juuksuritel praegu tulipunktis?” järgnevalt: Jänesed või meie keeles “parasiidid”.

Nende all ei tule mõista mitte kedagi muud kui katusekambris töötavaid ilma loata

juuksureid. Neid on siginenud niivõrd palju, et raske on nendega võidelda. Eeskätt

töötavad niisugused katusekambri juuksurid lokkimise alal, kuid tehakse ka muid

juuksuritöid. Järgnes ettepanek kutse ja loata juuksurite klientide karistamiseks, ühing

lubas pöörduda ka prefekti poole, et saada politseilt kaasabi loata töötajate

likvideerimiseks.98

Maapiirkondades lõigati juukseid veel endiselt kodus ise: Juuste- ja küüntelõikus

toimus taludes iseteeninduse korras, ise oldi juuksurid ja maniküürid. Mõni täpsema

silma ja osavama käega pereliige lõikas juuksed lühemaks nii lastel kui naistel.

Poistel aeti pead juukselõikusmasinaga nulli peale nudiks, sest nii nõuti koolis.

Noormehed ja mehed leidsid küla pealt mõne osavama juukselõikaja. Linna ei

hakanud sellepärast keegi minema.99

9 J. Ambermanni juuksetööstus, hiljem kolis ta oma äri neli maja edasi - Karja 17. Minnes mööda tänavat edasi võis tolleaegne Haapsalu linnaelanik või külastaja peagi näha juba järgmist juuksuriäri silti. 1930-ndate algusest asus Posti 1 algul meeste, hiljem “Daamide juuksetööstus “Agi” ” (omanik R. Vähi). Kaks maja edasi - Posti 5 - asus Joh. ja H. Saal’i juuksetööstus. Julie Saal’ile kuulus samal tänaval (Posti 18) asunud juuksetööstus. Arvestades tolleaegset linnaelanike arvu (~4500) ning lisades sellele veel kuurordi külastajad on selge, et tööpuudust juuksuritel-habemeajajatel karta polnud, pigem vastupidi. Seetõttu sai näiteks kõrvuti majades läbi 1930-ndate aastate töötada nii H. Priegnitzi (asukohaga Kalda 1) kui M. Tammali juuksuriäri (Kalda 3), kus reklaami järgi otsustades kasutati juba ka elektriloki aparaati. Vare, Talis. Haapsalu juuksurid ja habemeajajad. http://www.muuseum.haapsalu.ee/index.php?lk=10873 Päring 19.04.2009. 98 Postimees 1.11.1934, lk. 7. 99 ERM KL 193 KV 727, lk. 333. Viljapuu, Leili, sünd. 1926 Saaremaal.

29

3.2. Moodne tehnoloogia – värvimine ja püsilokid

1930. aastate moodsad soengud nõudsid ka moodsat tehnoloogiat: Juuste lokkimine

on igivanaks vahendiks ilu tõstmiseks. Aja jooksul on aga juukselokkimise tehnika

niivõrra edenenud, et ta tänapäeval kujutab enesest tervet teadust. On abiks võetud

elekter, aur ja vesi ning aparaadid, mis kiirendavad ja kergendavad seda vanasti nii

aegaviitvat toimingut.100 Asjatu vaevanägemine on praegusel poisipea-ajajärgul

vastu rääkida moele – kähardada juukseid tuliste kääridega või tulise auru abil, kuid

peab ütlema, et vana papiljottide-aeg oli juustele siiski soodsam.101 Tõepoolest, nö.

papiljottidega102 kodus ise lokke teha oli mugav, kiire ja tõhus viis, kuid 1930. aastate

mood nõudis ja ühtaegu pakkus rohkem: juuksuriärid pakkusid vesilokke, poldilokke,

elektrilokke, alektriaurulokke, kestvus-aurulokke jne, juuste värvimisest ning

pleegitamisest rääkimata. Järgnevates alapeatükkides kirjutatakse erinevatest

lokkimisvõtetest, nende tehnoloogilistest iseärasustest, erinevustest ja sarnasustest

lähemalt.

3.2.1. Vesilained103

Vesilokid olid 1920.aastate teisest poolest alates väga populaarsed ning oma

iseloomuliku väljanägemisega on just see lokitüüp kogu ajastu juuksemoele oma näo

andnud. Esmakordselt paar aastat tagasi juuksemoe temaatikaga tgelema hakates

põrkusin kokku üsna suure tühimikuga: vesilainetest räägiti moealaselt väga palju,

kuid nende tegemise tehnoloogia tundus mulle olevat kadunud ajaloo hämaratesse

koridoridesse. Ka Juuksetööstuse käsiraamatus, mida võiks pidada tolle aja

amtelikuks juuksuriõpikuks, on vesilainete olemusele pühendatud vaid mõned read

ning tehnoloogilist poolt ei kirjeldata: “Mida tehakse juustega pärast pesemist?”

Enne juuste kuivamist tuleb teha vesilaineid. “Mispärast peab tegema vesilained?”

Ilma vesilaineteta ei ole kestvatel lokkidel täit väärtust. Ainult vesilainetega tuleb

kaunis soeng. “Kui tihti peab tegema kestvaid lokke?” Nii tihti, kui juukse järelkasv

100 Sirel 1936, lk. 59. 101 Kiršenberg, E. Tänapäeva naine: koguteos igale naisele. Tallinn 1932, lk. 51. 102 Papiljottideks nimetati kodus tehtud lokirulli, mis kujutas endast paberitüki sisse keeratud paela. 103 Vesilainete autoriks peetakse prantsuse juuksurit Marcel Grateau`d. Piras ja Raetzel 2003, lk. 34

30

seda nõuab, kuna alt juurdekasvava juukse tüvi on sirge.104 Tänaseks olen vesilainete

mõistatuse lahendanud ja siinkohal tõstaksin saladuseloori nende valmistamise

tehnoloogialt.

Vesilaineid tehti kätega, st. lained tuli sõrmedega juustesse vajutada. Lokivedelikku ei

tuntud, selle asemel niisutati juukseid isekeedetud linaseemne vedelikuga105 (kodustes

tingimustes on kasutatud ka õlut või suhkruvett, kuigi viimane olevat kärbseid ümber

pea tiirutama meelitanud106) ning vajutati lained juustesse. Vesilaineid tegi kas

juuksur või mõnel neiul osavam sõbranna, ise nende tegemine oli üsna keeruline

ettevõtmine või ei olnud hoopis võimalik.107 Laineid ei tehtud lokitud juustele, kuigi

selleks, et neid oleks mõnevõrra lihtsam juustesse vajutada või et nad lokkimata

juustesse sisse jääksid, koolutati juukseid peale pesu.108 Theodor Ussisoo

Juuksetööstuse käsiraamatu lehekülgedelt on aga võimalik aru saada, et

kestvuslokkide üks eesmärk oli see, et püsiva lokiga juukseid oli lihtsam vesilaineisse

sättida (vt. eelmine lk.).

Nõukogude ajal tulid kasutusele abivahendid vesilainete tegemiseks: Vene aeg tulid

ühed niisugused lõksud, nendega said ise vajutuda, paned lõkse ühte kohta ja teise

kohta, aga laine tuleb ikka nagu lained teha, niisugused ilusad.109 Vahemärkusena

lisaksin juurde, et sarnaste juukselõksudega teevad etenduste tarvis vesilained ka ühe

Tallinna teatri grimmeerijad.

3.2.2. Kodune lokitegemine

Juukseid oli võimalik koduste vahenditega lokkida mitmel viisil. Esiteks oli võimalik

teha endale rull-lokid või papiljotid, mida paraku peeti vananenud ning igivanaks

meetodiks: juustesse keerati enne magamaminekut vastava suurusega paberirullid,

niisutati juukseid juukseveega ning hommikuks olid lokid valmis. Rullide tegemine

104 Ussisoo 1935, lk. 43. 105 Autori arhiiv. 106 ERM KL 205 KV 941, lk. 387, 402-403. Tamvelius, Helle, sünd. 1923 Kuusalu kihlkonnas. 107 ERM KL 205 KV 941, lk. 83. Tamm, Leelo, sünd. 1927 Raplamaa, Juuru vald. 108 ERM KL 205 KV 941, lk. 387. Tamvelius, Helle, sünd. 1923 Kuusalu kihlkonnas. 109 Autori arhiiv.

31

oli aga väga tülikas ja kunagi ei võinud teada, kas lokid saavad ühtlased. Teiseks oli

võimalik teha endale raualokid: lokid vajutati juustesse kuumade tangide või

kääridega110: nende tarvitamine muutus naiste lühikese juuksemoe ajal üleüldiseks,

kuid nad tegid juustele tiheda kasutamisega suurt kahju.111 Juuste lokitangidega

kuumutamise kuritarvitamise eest naisi ka hoiatati: Kuigi igal daamil peavad

lokikäärid alati käepärast olema ning tualettlaua sisustusse kuuluma, siiski ei saa

soovitada nende alalist kasutamist.112 Tangide puudumisel kasutati polte või naelu.

Kodudes kasutatud lokitange113 oli võimalik pliidiraual kuumutada või spetsiaalses

vutlaris elektriga soojendada.114 Kui aga pühapäeva õhtul peole mindi, võeti appi

lokitangid. See riistapuu oli igas peres, kus elas noori tüdrukuid. Seda tööd tehti ikka

vähemasti paarikesi kahasse – üksi ei tulnud toime. Mäletan, meil torkasid tüdrukud

lokitangid harusidpidi seitsmeliinise lambi klaasi otsast sisse. Kogu aeg polnud ju

pliidi all hõõguvaid süsi! Paraja kuumuse juures keerati juuksesalgud tangide vahel

rulli ja hoiti kuni jahtumiseni. Kes oskas, võis sel kombel päris kena soengu valmis

meisterdada. Ega sellisesse kombesse taunivalt suhtunud keegi – inimene on ju alati

tahtnud ilus olla.115

ERMi kirjasaatjate poolt on saadetud väga värvikaid kirjeldusi, mis tänasel päeval on

oluliseks informatsiooniallikaks, kuidas see kodune lokitegemine ikkagi välja nägi.

Saadetud kirjeldusi lugedes kerkib paratamatult muie suule, kuid patt oleks

värvikamad seigad edastamata jätta. Et lokilist pead saada, tuli kasutada lokitange.

Vahest nimetati neid ka lokikäärideks. Meil olid mingisugused algelised, teine käepide

juba pooleldi põlenud. Neid kuumutati häda korral lambi kohal, rohkem ikka pliidi all

süte peal. Paber oli proovimiseks, et kui kuumad said. Siis oli suitsu ja kõrbehaisu

küllaga. Vahest suitsesid juuksedki, kui õde neid tangide ümber keerutas. Ent kui

juuksed olid sel kombel läbi krussitatud ja pärast jahtumist lahti kammitud, oli ilus

küll. Mida jämedamad olid lokitangid, seda lainelisemaks juuksed said. Õde sai

niisuguseid tange kelleltki laenata. /.../ Niisugune juustega mängimine võis toimuda

110 Vt. Lisa 4 Juuksuri tööriistu, lk. 74. 111 Kangas 1932, lk. 94. 112 Sirel 1936, lk. 60. 113 Vt. Lisa 4 Juuksuri tööriistu, lk. 74. 114 Näitus “Paula, sul on poisipea! Naiste rõivamood kahe ilmasõja vahel” Eesti Ajaloomuuseumis Maarjamäe lossis 8. juuni- 19. november 2007. 115 ERM KL 205 KV941, lk. 298-299. Rooberg, Olinde, sünd. 1922 Kuusalu vallas, Allika külas.

32

vabameelses peres. Range režiim seda ei soosinud.116 Tragikoomikat koduse

ilutegemise juures tuli kindlasti nii mõnelgi korral igas peres ette, kuid siingi on omal

kohal käibefraas ilu nõuab ohvreid. 1930. aastatel tuli paraku lokimoe vaimustuse

juures ohvriks tuua juuksed.

Lokke võidi teha kodus ka järgneval viisil: juuksed lahutati, onduleeriti117, lahutatud

ossa tehti laine ja keerati otsad rulli, edasi seati lokk sõrmedega sobivaks ja kinnitati

lokinõeltega pea külge.118 Iga päev soengut teha ning lokke juustesse vajutada oli

suhteliselt tülikas, sest niiske ilm ja piisk vihma viis lokid kohe välja. See oli ka

peamiseks reklaamiargumendiks, miks kestvad lokid üha populaarsemaks

juuksuriäride teenusartikliks muutusid.119

3.2.3. Elektri(auru)lokid

Siledat juust hakati aurutamise teel vormima kestevkäharaiks120 seetõttu, et

hästiravitud juust peeti nii naiste kui meeste jaoks ilusaimaks ehteks, väliseks

visiitkaardiks ning eelkõige lokkimise teel oli võimalik saavutada soeng, mis kestaks

päevi ja nädalaid. Niipea kui kestevkähardatud juuksed märjaks tehakse, tõmbuvad

nad ikka-jälle kiharaisse ja neid võib asetada soovijärele kas vesilaine- või

käharsoengusse - kuni umbes poole aasta pärast järkjärgult uued juuksed järele on

kasvanud, mida siis uuesti võib kestevkähardada. See kähardamine sünnib keevate

aurude ja keemiliste preparaatide abil.121 Naisi hoiatati liiga tiheda juuste lokkimise

eest: kui elektrilokke teha kord aastas, ei ole nad juuksekasvule kahjulikud, kuid liiga

sagedane elektrilokkide tegemine mõjub kahjustavalt.

116 ERM KL 205 KV 941, lk. 387. Tamvelius, Helve, sünd. 1923 Kuusalu kihelkonnas. 117 Vt. Juukseterminid, lk. 67. Vt. Lisa 5. Koduseid abivahendeid, lk. 76. 118 EN 3/1933, lk. 88. 119 EN 12/1931. Reklaam lk.365. Keemilised lokid leiutati juba 20. sajandi alguses, 1906. aastal Karl Ludwig Nessleri poolt. Ta niisutas juukseid leelise lahusega, rullis need siis ümber metallpulgakeste ja kuumutas tugevasti kuumade tangidega. Kogu protseduur vältas umbes kuus tundi ning selle loomulikeks kaasnähtusteks olid põletused ja söövitused. Hiljem asendas kuumutamist elektrivool, kuid sel moel asendus põletuse oht elektrilöögiohuga. Piras, Claudia ja Raetzel, Bernhard. Daam: klassikalise naistemoe käsiraamat. Tallinn 2003, lk. 34. 120 Kestevkähardamine on 1930. aastate terminoloogia tänapäeva püsi- või keemiliste lokkide kohta. 121 Kordes, E. Juuste kestevkähardamisest. (Eesti Kirj.-Üh.) Tallinn 1937.

33

Enne kestvuslokkide tegemist oli tarvis siiski kindlaks teha, kas juuksed püsilokkide

tegemisele hoopiski vastu peavad. 1933. aasta Eesti Naise septembrinumbris avaldati

naistele koduseks proovimiseks üksikasjalik õpetus koos joonistega, kas nende

juuksed elavad üle püsilokkide tegemise protseduuri või halvimal juhul see hävitaks

juukse lõplikult, s.t. pää jääks paljaks.122 Siinkohal ma üksikasjalikult

eelpoolnimetatud õpetusel ei peatu, sellega on võimalik tutvuda lisas.123

Kestvuslokke tehti juuksuri juures ja selleks kasutati kahte tüüpi aparaate: esiteks

elektriga töötavad aparaadid: elektriloki ehk elektriauruloki aparaadid ja teiseks

auruloki aparaadid, mis teevad püsilokke ilma elektrita. Mõlema aparaadi töötamisviis

on sama, kuid vahe seisneb kestvuslokkide keemilises ja tehnilises saavutamises.124

Elektrilokke hakati tegema 1930. aastate teisest poolest, samal ajal hakksid nad ka

maapiirkondades levima: 1936.-1937. aasta paiku hakkasid elektrilokid ka maal

levima ning siis lõpetati tangidega lokkimine ära. Isegi mõned poisid lasid endale

püsilokid teha. Lokkidesse suhtuti kui täiesti normaalsesse nähtusesse kuna see levis

nii kiiesti ja laialdaselt.125 Elektrilokid võitsid eesti naiste hulgas üsna suure

populaaruse, ühelt poolt peeti neid väga mugavaks ja teisalt arvati nende tegemisest

kokkuhoidu majapidamise tarbeks: kui üks õhtu aparaadi all istutud, siis on kohe

pooleks aastaks loomulikud käharad. Pese kuis tahad, ikka löövad nad sul oma

“kriukad” sisse. Samas rõhutati naistele, et elektrilokkide korrashoid ei ole nii lihtne

ja ainult kanged lambalokid ei anna näole mingit raami, seepärast vajavadki juuksed

pärast pesemist vesilaineid.126 Vesilainete tegemisega võis nimelt ka halvasti tehtud

lokke korralikumaks muuta.127

Elektri kestvusloki aparaadi leiutas esimesena ameeriklane Edward Nestle umbes

aastal 1920.128 Pärast seda on veel leiutatud elektriaurulokkide aparaate Wello, Satley,

Fuwa jt. poolt.129

122 Eesti Naine 9/1933, lk. 278. 123 Vt. Lisa 8 Kestvad lokid, lk. 80. 124 Maret 1/1935. Moodsaist Grieser kestvus-aurulokest, lk. 23. 125 ERM KL 205 KV 941, lk. 115. Kits, Agnes, sünd. 1922 Harjumaal. 126 Suzanne 1934, lk. 39. 127 Maret 2/1939. Teie küsite, meie vastame, lk. 64. 128 Allikas öeldakse, et aparaat leiutati umbes 15 aastat tagasi, kuid allikas pärineb aastast 1935, seega võib arvata, et aparaat võib pärineda 1920. aastatest. Maret 1/1935. Moodsaist Grieser kestvus- aurulokest, lk. 23. Ka Theodor Ussisoo väidab sama oma “Juuksetööstuse käairaamatus,” käsiraamat pärineb samuti aastast 1935. 129 Ussisoo 1935, lk. 47.

34

Elektriloki aparaadi tööpõhimõte seisnes selles, et lokid tehti tõusva kuumusega, mis

tähendas, et elekter juhiti juukseid kuumutama vastava aparaadi läbi.130 Eluaegse

juuksuri kirjeldus elektrilokkide tegemise tööprotsessist ning aparaadi ehitusest131

kokkuvõtlikult järgnev: elektriloki rullidele keerati juuksed ümber ja otstesse kinnitati

juhtme otsad teine teisest harust. Aparaadil on neli haru ning ühele rullile tuleb

kinnitada juhtmed kahest harust, teine teisest harust. Pergamentpaberist tuli lõigata nii

laiad neljakandilised tükid, et ta rulli ära kataks. Edasi oli tarvis paber (paber hoidis

õhku) ümber lokirulli keerata ning selle peale klamber kinnitada, et ta paberit kinni

hoiaks. Elektriloki aparaadi peal on kell, see näitab minuteid. Kui kaua juukseid voolu

all hoida, olenes juuksetüübist (juukse paksus oli siinjuures väga oluline). Algul tuli

hoida umbes seitse minutit ja siis juukseid kontrollida. Kakskümmend minutit oli

kindlasti tarvis juukseid aparaadi all hoida. Elektrilokkide tegemiseks kasutati ka

lokivedelikku: Elektriloki vedelik oli spetsiaalne. Välismaa oma oli. Niikaua mu lokid

olid kiidetud kui mul veel saksa vedelik oli. Tõesti olid ilusad.132

Olin juba koolilaps, kui õde lasi teha endale elektrilokid. Õhutas emagi. Nii et umbes

1936. a. laskis emagi juuksed lühikeseks lõigata ja ära krussitada. Kahjuks jäi see

temal esimeseks ja viimaseks korraks. Kui püsilokid peas, oli nende hooldaminegi

hõlpsam. Kammi niiske kammiga läbi, rohkem polnud vajagi. Ja kui oli vaja

pidulikumat pead, siis lokilisele alusele oli kerge vesilaineid vajutada. Mina olin oma

elektrilokilise peaga paras padalis. Juukseid oli nii palju, et neid polnud kuidagi

võimalik soengusse sättida. Keerutasin siis lihtsalt sõrme ümber rulliks ja kinnitasin

juuksenõeltega pealaele ja oimu kohta kinni. Sai maailmatukõrge kuhi. Õnneks oli

sõja ajal niisugune mood.133

Elektri- ja aurulokkide tööpõhimõtete ning juustetervishoiualase ohtlikkuse/ohutuse

üle käis üsna äge diskussioon. 1935. aasta jaanuarikuu Maretis ilmus eesti

reklaamiajaloos ilmselt midagi seninägematut: reklaamartikkel.134 Tartu J.Luksepa

juuksetööstusäri omanik ja ühtlasi Tartu Juuksetöösturite Ühingu juhatuse liige on

130 EN 8/1932. Kirjakast, lk. 238. 131 Kirjedatavat elektriloki aparaati vt. Lisa 4 Juuksuri tööriistu, lk. 74. ja Näituseprojekti fotomaterjalid, lk. 95. 132 Intervjuu juuksuri Anna Heislaga, sünd 1920. Autori valduses. 133 ERM KL 205 KV 941, lk. 51. Tamvelius, Helve. Sünd 1923, Kuusalu kihelkond. 134 Vt. Lisa 8 Kestvad lokid, lk. 80.

35

Maretis avaldanud leheküljepikkuse arutelu elektri- ja aurulokkide aparaatide ehituse

erinevuse, tööviisi ning lokkide saavutamise tervislikuma protsessi kohta. Artiklis

kiidab ta enda juukseäris kasutusel olevat Grieser auruloki aparaati ning elektriloki

aparaadi kohta ütleb järgnevat: Selle apar. süsteemi tundma õppides, leidsin tema

nõrgad küljed ja loobusin ostmast. Grieser süsteemi tundma õppides oli mul selge, et

midagi paremt sellel alal vaevalt lähemas tulevikus võimata on leiutada.

Reklaamartikkel on aga tänapäeval oluliseks allikaks kestvus-aurulokkide tegemise

tehnoloogiaga tutvumiseks.

Tartus tegutsenud Tartu Juuksetöösturite Ühingule valmistas 1934. aastal muret see,

et töötase on tõusnud, tööhinnad aga langenud: Omal ajal oli küll juuksuritel ühtlane

hinnakiri, mis ühingu poolt välja töötatud, kuid nüüd ei peeta sellest kinni, igaühel on

oma hind. Ja ühingul on raske siin midagi teha, sest 2/3 Tartu juuksuritest on

organiseerimatud.135 1935. aasta oktoobris jõuti Tartus lõpuks kauaoodatud

kestvuslokkide hindade ühtlustamiseni.136 2. oktoobril 1935 oli Töösturite

Keskühingu ruumidesse kokku kutsutud kestvuslokkide aparaatide omanike koosolek,

millest võttis osa paarkümmend juuksetöösturit. Üksmeelele jõuti tööhindade

ühtlustamise lepingu sõlmimises. Viimasel ajal on Tartus tekkinud olukord, et

juuksetööstused võitluse tõttu suruvad kestvuslokkide tegemise hinnad õige madalale.

Suuremates ärides maksab lokkimine 5-6 krooni, väiksed ärid lubavad kuulutustes

kestvuslokke teha isegi 1 kr. 50 s. eest. Sellise tasu eest on aga võimatu teha head

tööd moodsate masinatega. Koosolekul otsustati, et üle linna kestvuslokkide hinnaks

oleks 5-6 kr. Avaldati ka mõtteid, et linna ääres võiks lokkimine olla krooni võrra

odavam. See ettepanek ei leidnud aga koosolekul poolehoidu. Vesilainete hinnaks

määrati 50-60 s. Senini võeti mõnes äris vesilainete tegemise eest rohkem, kuid oli ka

kohti, kus vesilainete tegmine maksis kõigest paarkümmend senti.137 1936. aasta

veebruaris otsustati, et kestvuslokkide hinna alammääraks saab 8 krooni.138 On teada,

et elektrilokkide tegemise eest võeti juuksuritöökodades 1940. aastal 2-4 krooni.139

135 Postimees 1.11.1934, lk. 7. 136 Tartu Juuksetöösturite Ühing soovis ühtlustada teenuste hindu eesmärgiga parandada juuksurite majanduslikku seisukorda. Ametliku eesmärgi ja seisukoha taga oli kindlasti ka soov vähendada juuksetöökodade konkurentsieeliseid hindade osas. 137 Postimees 3.10.1935, lk.7. 138 Postimees 7.02.1936, lk. 7. Hindade ühtlustamise leping jõustus 1. märtsil 1936 ning sellele kirjutasid alla kõik elektri-auruloki tegijad Tartus. Lepingus olid ette nähtud ka trahvimäärad rikkujatele. Rikkumisi arutati ühingu aukohtus. Postimees 3.03.1936, lk. 7.

36

3.2.4. Kestvus-aurulokid

Aurulokkide tegemise põhimõte on sama, mis elektrilokkide puhulgi, kuid vahe

seisneb selles, et aurulokid valmivad ilma elektrita ja langeva kuumusega. Juuksed

niisutatakse samuti eelnevalt kemikaalidega, mässitakse ümber metallpoolide, kuid

nüüd ei köeta mähist enam elektriga, vaid on olemas poldid, mis köetakse enne

vastavas ahjus kuumaks ja pannakse need enne hoolikalt (paberiga) kaitstud

juukserullide peale. Sellisel viisil saavutatakse kohe järsu kuumusega keemispunktile

vastav temperatuur, kemikaalide aur keedab otsekohe loki valmis langeva kuumusega

- alguses kui juus on kemikaaliga läbi immutatud, siis on maksimaalne temperatuur,

aga kui kemikaal on juustest välja auranud, siis langeb kuumus kuni haihtumiseni ehk

sellisel viisil saavutataksegi lokk langeva kuumusega. J. Luksep väitis koguni, et

kemikaali auruga juukseid lühikest aega keeta on isegi kasulik, sest keetmine auruga

mõjub juuste pigmendile, ühtlasi tervele juuksele karastavalt ning anna juustele

kasvamiseks jõudu. Juuksed jäävad elastseks, läikivaks ja lokid saavad loomutruud

ning kauase kestvusega.140 Aurulokke peeti niiske ilmaga väga vastupidavaiks ja

arvati, et mida rohkem niiskust juuksed saavad, seda rohkem lokki nad tõmbuvad.

Aurulokkide püsivus on sama, mis elektrilokkide puhulgi - kuus kuud kuni aasta ja

vastavalt sellele kui kaua kellegi juus välja kasvab.141

Auruloki aparaadid ei olnud nii laialt levinud kui elektriloki aparaadid. 1932. aasta

Eesti Naisest selgub: Tallinnas on meie teada aurulokiaparaadid Granbergil ja veel

ühel teisel äril, Tarus seni vist ainult Luksepal. Kas teistes väiksemates linnades neid

aparaate on, ei ole meil teada.142 Aurulokkide tegemine maksis 5- 10 krooni,

vastavalt sellele kui pikad ja paksud olid juuksed ning missuguses juuksuriäris lokid

tehti.143

Varasemalt reguleeriti kestvus-aurulokkide hinnad, kuid mais 1936 vaadati üle ka teised tööhinnad. Väidetavalt olid tööhinnad (näiteks habemeajamisteenused) langenud konkurentsi tõttu nii madalaks, et ei võimaldanud enam äraelamist. Jõuti üksmeelele, et tööhinnad viiakse 1932-1933. aasta tasemele. Postimees 14.05.1936, lk. 7. Uus hinnakiri reguleeritud tööhindadega jõustus 11.juunist 1936. Ühtlasti oli lepingu järgi kõigil juuksetööstusäridel kohustus panna nähtavale kohale ühingu poolt trükitud ja pitsatiga kinnitatud hinnakiri. Postimees 10.06.1936, lk. 6. 139 Näitus “Paula, sul on poisipea!” 140 Maret 1/1935. Moodsaist Grieser kestvus-aurulokest, lk. 23. 141 EN 12/1932. Kirjakast, lk. 367. 142 EN 8/1932. Kirjakast, lk. 238. 143 EN 12/1932. Kirjakast, lk. 367.

37

Aurulokkide hooldamise kohta anti nõu, et neid võib ise pesta, ei tohi ainult pärast

pesemist siledaks kammida, vaid peab vabalt kuivada laskma. Veel parem oli kui neid

ise pärast pesemist nii laintesse seada, nagu seatakse loomulike lokkidega juust.144

Kuna peamine kirjalik materjal nii elektriloki kui auruloki kohta145 on

reklaamimaiguline, jääb mulje, et aurulokki peeti tema uudses tehnoloogias vähem

juust kahjustavamaks, paljudest vastavasisulistest Eesti Naise ja Mareti kirjakasti

rubriigi vastustest võib välja lugeda, et aurulokid on juuste tervishoiu seisukohalt

paremad, sest nende tegemisel ei kasutata elektrit ning tehakse langeva, mitte tõusva

kuumusega.146 Samas meenutab ERMi kirjasaatja, et aurulokkide iga olnud lühike,

sest tuline aur oli päid põletanud.147

Kestvad lokid tekitasid juuksuriäride seas väga suurt konkurentsi, mida tõendab

reklaamide hulk ajakirjades. Kõige suuremad rekaamiostjad olid J. Luksepa

juuksuriäri Tartus Küüni tänaval148 ja A. Reitsniku juuksuriäri Tartus Jul. Kuperjanovi

tänaval.149 Väiksema reklaamihulgaga leppisid Magda Niggoli juuksuritöökoda Tartus

Suurturu tänaval150, juuksetööstus “Soliid” Tartus Aia tänaval, E. Rossi äri Tallinnas

Pärnu maanteel151. Põhjus, miks ennast peamiselt Tartu juuksuriärid reklaamisid, on

ilmne: nii Mareti kui Eesti Naise toimetused olid Tartus ning kuna Tartu on väiksem

linn kui Tallinn, oli seal ka konkurents tihedam.

144 Ibid. 145 Elektriloki puhul E.Kordese “Juuste kestevkähardamisest” (tundub, et tegu võib olla Henkel-aparaadi tutvustuse ja kasutusõpetusega) ning auruloki puhul Tartu juuksetöösturi J. Luksepa artikkel ajakirjas Maret, Maret 1/1935. Moodsaist Grieser kestvus-aurulokest, lk. 23. Vt. Lisa 8 Kestvad lokid, lk. 80. 146 EN 8/1932. Kirjakast, lk. 238 147ERM KL 205 KV 941, lk 402. Tamvelius, Helve, sünd. 1923 Kuusalu kihelkonnas. 148 EN 11/1931, lk. 321; EN 12/1931, lk. 365; EN 1/1932, tagakaas; EN 5/1932, lk. 161; Maret 3/1935, lk. 84; Maret 4/1935, lk. 105; Maret 6/1935, lk.167; Maret 8/1935, lk. 234; Maret 12/1935, lk. 375; Maret 3/1936, lk. 92; 149 Maret 1071935, lk. 296; Maret 3/1936, lk. 93; Maret 4/1936, lk. 126; Maret 5/1936, lk. 159; Maret 6/1936, lk. 179; Maret 7/1936, lk. 200; Maret 8/1936, lk. 256; Maret 9/1936, lk. 262; Maret 10/1936, lk 318; Maret 11/1938, lk. 350; Maret 12/1936, lk. 370. 150 Maret 10/1935, lk. 300. 151 Maret 6/1938, lk. 186.

38

3.2.5. Värvimine ja pleegitamine152

1930. aastad oli aeg, mil tekkis blondi-fenomen: selle aastakümne moevärviks sai

plaatinablond à la Jean Harlow, kinolinadele jõudis 1931. aastal Hollywoodis

valminud film Plaatinablond ning tuntuks sai lause Mehed eelistavad blondiine. 1938.

aastal avaldas Ajakiri Kõigile koguni artikli, milles selgitatakse meeste vaatevinklist,

miks eelistatakse blondiine: Ta ei taha midagi teada viletsusest, ta tahab olla ilus,

ravitud, lahkelt ja kuninglikult jalutada meie elu keskpäevale vastu. Ta on isegi nõus

vastu naeratama meie elu õhtupoolikule, eeldades, et meil on 100-hobusejõuline auto.

Tumeda naise omamine teeb meid võibolla õnnelikuks. Blondi naise omamine on

tõendus selle kohta, et oleme õnnelikud.153 Plaatinablondi staatusega kaasnesid aga

paratamatult lugematud juuksevaenulikud vesinikuprotseduurid.154 Blond, must või

pruun oli muutunud moe ja isikliku maitse küsimuseks, kuid just blond juuksevärvus

oli soovituim, sest blondi peeti ilusaks ja võluvaks, ning tõik, et loomulik blond

muutus üha haruldasemaks, tegi selle juuksetooni aina ihaldusväärsemaks.

Juuste värvimise ning pleegitamise ehk blondeerimise kohta hakati naisteajakirjade

kirjakasti rubriikides ajapikku üha suuremat huvi ilmutama.155 Taheti teada, kas on

võimalik juuste värvust loomulikul teel muuta, kuid vastuseks taolistele pärimistele

toodi paraku ainsaks võimaluseks värvimist, mida juuste tervishoiule mõeldes siiski

eriti ei soovitatud.156 Ekspertide arvates oli loomulik looduse poolt antud juuksevärv

alati koskõlas naha ja silmade värviga ja seepärast soovitati tungivalt enne

juustevärvimist hoolikalt järgi mõelda, sest värvimis- ja pleekained võisid mõjuda

erinevatele juuksetüüpidele omamoodi. Iialgi ei võinud olla kindel, kas uus

juuksetoon oli ikka see, mida sooviti. Hoiatati, et värvitud või pleegitatud juuksed

võisid välimuse täiesti ära rikkuda157

152 Pleegitamine = blondeerimine. Juuste heledaks muutmiseks kasutati vesinkiülihapendit, mis oli (ja on siiani) pleegitamis- mitte värvimisvahend, seega ei räägitudki juuste heledaks värvimisest, vaid pleegitamisest. Kornel ja Kask 1935, lk. 173 153 Ajakiri kõigile 3/1938, lk. 126. 154 Piras ja Raetzel 2003, lk. 34. 155 Ühe põhjusena oli suur huvi kindlasti moe suundade pärast, teisalt oli huvi tingitud juukse värvimuutuse võimalikkuse ja selle toimingu protsessi tõttu, kuid uudishimust sooviti kõike uut ka enda peal ära proovida. 156 Maret 8/1939. Teie küsite- meie vastame, lk. 256. 157 Kangas 1932, lk. 90-91.

39

Loodus on nii seadnud, et meile antud juuksevärvus sobib meile kõige paremini, kuid

siingi tahab inimene sageli looduse tööd parandada. Moesuund dikteerib siis muidugi

ka juuksetooni, mis parajasti peab olema “suursugune” või “ilus”. Et sealjuures

harvemini esinev värvus on armastatum, on enamvähem arusaadav.158 Naistele pandi

südamele, et nõnda nagu iga soeng, mida mõnel pildil võib kohata, nii ka blond

juuksevärv, ei sobi igale naisele ja parem on jääda enda loomuliku juuksetooni juurde.

Endale lohutuseks lõpetasid mitteblondid lause Mehed eelistavad blondiine

tähendusrikka järellausega …kuid abielluvad brünettidega….159

Juukseid oli võimalik heledamaks muuta keemilise pleegitamise teel. Parimaks

vahendiks siinjuures peeti vesinikülihapendit, millele soovitati juurde lisada mõned

tilgad ammoniaagivedelikku.160 Kõige sagedamini tarvitati 3-10 % vesiniku ja

ammoniaagi segu. Pleegitamisel võidi kasutada veel nisujahu ja magneesiumipudru -

sellise segu tarvitamisel oli parem jälgida pleegitamise tagajärgi kui vedeliku

puhul.161 Vesinikülihapend162 pleegitas ja tegi juuksed viimaks piimvalgeks, kuid seda

värvimist ei peetud vastupidavaks, sest tihedal tarvitamisel muutusid juuksed

rabedaks ning kergesti murduvaiks.163 Blond juuksevärv oli ja on siiani paljudele

naistele ideaaliks ja kuna ühtki teist kosmeetilist vahendit ei ole nii kurjasti kasutatud

kui vesinikülihapendit, mille valesti tarvitamisel võib väga näotu tulemuse saada,

soovitati kindlasti asjatundja poole pöörduda.164 Juuste värvimine on suur kunst. Seda

peab tegema täiesti teadlik ja vilunud käsi.165

Juukseid sai ühtlaselt ja järk-järgult heledamaks muuta ka tiheda juuksepesuga kui

pesuvette lisati sidrunimahla või veinikülihpendit. Sobiv loputusvesi saadi ühe sidruni

mahla või kahe supilusikatäie vesinikülihapendi segamisega ühe liitri kuuma veega,

158 Maret 10/1937. Juuste pleegitamisest ja värvimisest, lk. 314. 159 Maret 2/1939. Kas teie soeng sobib teie tüübile?, lk. 43. 160 Ammoniaagi vedelik neutraliseerib osalislt vesiniku mõju sarvainele. Ussisoo 1935, lk 39. 161 Magneesiumisoolasid on väga palju, kuid ainult magnesium-perhüdrol annab veega segatult valge pudru. Ussisoo 1935, lk.39-41. 162 Vesinikülihapendit soovitati lisaks juuste pleegitamisele ka hammaste valgendamiseks: selleks võetakse puupulk ja mässitakse selle ühte otsa veidi puuvilla. Nüüd kastetakse see vesinikülihapendisse. Sellejärele puhastatakse sellega hambaid üles ja alla. Maret 3/1935. Iluravi igale naisele, lk. 72. Farmatseudid soovitasid vesinkülihapendit pigem desinfitseeriva vahendina, 3 %-line lahus mõjus verejooksu vaigistavalt ja mehaaniliselt puhastavalt. Hambaarstid tarvitasid teda antiseptikuna, desodeeriva vahendina ning suu- ja hambaveena (1-2 supilusikat 1-3 %-list lahust klaasile veele). Farmatsöitiline käsiraamat, lk. 240. 163 Leppik-Vehlmann 1934, lk. 56. 164 Maret 10/1937. Juuste pleegitamisest ja värvimisest, lk. 314. 165 Iluravi. Dr. Fred Winter – Wiin, Jean Caroll – New York j.t. iluravi teoreetikue järele (Jo Jõuli kirjastus). Tartu 1931, lk. 37. Autorit ei ole teosel mite kusagil märgitud, edaspidi Iluravi 1931.

40

kuid sellega kaasnes hoiatus, et sidrunivesi ja vesinikülihapend on söövitavad ained ja

nad tuleb korralikult välja loputada. Kui loomulikud blondid juuksed ajapikku

tumedamaks muutusid, anti nõu igapäevaselt kasutada looduslikke vahendeid juuste

heleda tooni hoidmiseks. Juuste tumenemine on loomulik nähtus- noorema ea heledad

juuksed lähevad vananedes tumedamaks ning selle vältimiseks peaks juukseid pesema

kummeliteega ja spetsiaalselt blondidele mõeldud šampooniga.166 Kes soovis juukseid

põhjalikult pleegitada, võis neid peale pesemist leotada selges 3-, 5- või 10-

protsendises vesinikülihapendis kuni soovitud värvitoon saavutati.167

Juukseid värviti peamiselt mustaks või pleegitati blondiks, sest neid juuksetoone oli

kõige lihtsam saavutada. Vahepealsete toonide saamiseks oli palju retsepte ja

meetodeid, aga juustele nende toonide andmine nõudis suurt vilumust ning oskust.168

Üheks kahjutumaks meetodiks arvati olevat hennaga169 värvimine, kuid seda puhtalt

tarvitades omandavad juuksed teadupäraselt punaka läike, seepärast peeti vajalikuks

juurde lisada soovitud tooni saamiseks kas almagaami või indigot170 või teise taime

värvainet – reng.171 Henna meetodiga värvimist peeti üsna keeruliseks: metallisoolade

lisamisega võis hennat valmistada mitmes toonis heledaimast kollasest tumedaima

mustani. Henna ja sobiva aine segust saadud pulbrist valmistati veega pudru, mis

määriti puhastele juustele ja lasti paar tundi seista. Hiljem loputati juuksed veega

puhtaks. Hennaga värvimisel kaasnes alati hoiatus, et kui segu on valesti valmistatud,

võtavad juuksed roheka tooni.172 Juuste roheliseksmuutumine oligi sagedaseim viga

juuste värvimisel.173 Värvimist hennaga peeti ka seetõttu paremaks, et ta oli püsiv –

püsis juustes umbes 5-6 kuud ja kannatas pesemist.174

Kõige mürgisemaks peeti tinasoola175 sisaldavaid juuksevärve, mis võib peanaha

kaudu organismi tungides esile kutsuda kroonilisi mürgistusi: Kuigi pole märgata vast

mõnda aega nendesinaste värvide tarvitamise halbu tagajärgi, ometi varem-hiljem

166 Maret 3/1937. Teie küsite- meie vastame, lk. 95. 167 Kangas 1932, lk 91-92. 168 Iluravi 1931, lk 37. 169 Henna on okkaline põõsas, mis kasvab Aafrikas, Lõuna-Aasias ja Austraalias. Tema lehed ja varred sisaldavad värvainet, mis annab punase tooni. Leppik-Vehlmann 1934, lk. 56. 170 EN 9/1932. iluravist, lk. 265. 171 Leppik-Vehlmann 1934, lk. 56. 172 EN 10/1933. Kirjakast, lk. 302. 173 Iluravi 1931, lk.39. 174 Kangas 1932, lk. 93. 175 Tina (sh. seatina) sisaldavad juuksevärvid olid paljudes riikides keelatud tema ohtlikkuse pärast tervisele. Ussisoo 1935, lk. 44. Kornel ja Kask 1935, lk. 172.

41

organism mürgistub, päänahka tabavad “väljalöömised” või juuksed hakkavad

pragunema ja langema välja (!).176 Enamik loendamatuist juuksevärvest,

vabrikuproduktest, on kahjulikud. Parimalt-värvivad juuksevärvid sisaldavad

kahjulikku tina, hõbedat, kroomhapu-kaaliumi, vasekloriiti, kadmiumi, pürogalli j.t..

(Näit. kuulsaimaist välismaa j.-värvest sisaldab “Hair Restorativ”- tina, “Hair-

Torigue”- tina, “Eau de Enthere”- kloortina, “Eau de Bahama”- tinasuhkrut ja

väävliõit.).177 Kahjutumaks juuksevärviks peeti ka tänapäeval tuntud juuksevärvi

L`Oreal, mida oli võimalik kaubandusvõrgust leida vähemalt kolmes värvitoonis:

kuldblond (koostises olid pähklilehed, henna, sumach), helekastan ja pruun (nende

koostises sumach, vähem pähklilehti ja hennat, vaskoksyduul, vaskkloryyr,

magneesiumoksyyd, katechu ja kartulitärklis). Kodumaa juuksevärvidest on nimetatud

Rekordit, milline on võrdlemisi pysiv ja pesueht. Rekordit valmistati neljas

värvitoonis: šatään, blond, pruun ja must. Kuigi temaga värvimist peeti võrdlemisi

lihtsaks, öeldi, et see nõuab siiski hoolikust ning teatud vilumust.178 Nii välis- kui

kodumaised juuksevärvid olid kaubandusvõrgus levinud, kuid mil määral nad levinud

või kättesaadavad olid, on tänapäeval raske hinnata, kuid kõneainet tekitasid nad igal

juhul.

Tarvitati ka toonivaid šampoonipulbreid, kuid kusagil ei ole materjali või tõestust

selle kohta, kui levinult neid kasutati. Neis oli värvaineks henna, mille värviv mõju oli

juukses väike, tekitades vaid kullaka varjundi, kuid tema heaks omaduseks värvimise

kõrval peeti ka pehmendavat ning läiget andvat mõju juustele.179

Kõige kahjutumateks juuksevärvideks peeti taimevärve, kuigi need ei olnud nii

püsivad. Enim soovitati värvimiseks suurpähkli värskeid koori. Pähkliekstrakt

muudab juukse kollasest läikiva tumepruunini, mustaks värvis kummis ning roosivees

sulatatud hiina tušš.180 Juukse värvimiseks võis valmistada ka ise looduslikest

vahenditest järgmist võiet:

176 Vinkler, Reinhold. Juukserawi: modern meditsiini (kui ka oma uurimuste) kohaselt. Viljandi 1936, lk. 16-17. 177 Vinkler 1936, lk. 16. 178 Iluravi 1931, lk. 39. 179 Ibid. 180 Vinkler 1936, lk. 17.

42

Retsept: Värsked rohelised pähklikoored lõigatakse ribadeks ja lastakse tõmmata 1-2

päeva pimedas kohas 2 osa vee ja 1 osa salmiakvaimu segus. Leotis keedetakse

siirupipaksuseks ja segatakse poole osa veega.181

Enne värvimist pidid juuksed täiesti puhtad ja kuivad olema,182 samuti peanahk.

Hoiatati, et kui peanahk on higine, toimub mürgitamine, sest siis on poorid laienenud

ja mürk imbub organismi, kus ta kutsub esile üldisi keharikkeid ja võib olla isegi

elukardetav.183 Kuna enamik vahendeid värvis nahka, soovitati laup ja kael vaseliiniga

katta, alles siis võis värvimisega alustada. Mõnevõrra üllatav on see, et juust värviti

pehme hambaharjaga otstest juurte poole184, mida peeti kaunis tülikaks, kuid sellise

tehnikaga oli võimalik saavutada häid tulemusi.185 Juustelt värvi mahavõtmiseks

soovitati kasutada sidrunimahla.186

Eesti naisi manitseti mõistlikkusele ja hoiatati üleliigse juuksevärvimise moe

vaimustuse eest: hetkel moes olev toon ei pruugi igaühe juustel ilus näida, sest peab

arvestama ka enda isikupära ja nahatooniga, samuti peab juukevärv olema kooskõlas

kulmude ja ripsmete värviga. Juustevärvimine tõi kaasa suure hoole ning alatise

ülevärvimise mure.187 Lisaks sisaldasid juuksevärvid ka palju ohtlikku keemiat,

millega sagedane kokkupuutumine võis tervisele suurt kahju teha.

Eespool olen kirjeldanud juustevärvimise ja blondeerimisega seonduvat avaliku

arutelu ja lugejate huvi põhjal teemasse, kuid tegelik suhtumine juuste värvimisse oli

tunduvalt konservatiivsem. Maapiirkonnas ei vaadatud juuste värvimisele hästi, seda

seostati kerglaste kommete ning kahtlaste eluviisidega.188 Kooliajal linnas olles nägin

värvitud juustega daame, kes oma vanaduse varjamiseks ilmselt olid pead

pigimustaks võõbanud. Sellesse suhtuti võõristavalt. Nad said endale nõia oreooli.

Tänapäevani suhtun ma ühtlaselt sitikmustadesse juustesse negatiivselt.189

Maainimesed arvasid et igaüks peab olema rahul seda tooni juustega, mis loodus on

181 Leppik-Vehlmann 1934, lk. 56. 182 EN 9/1932. Iluravist, lk. 265. 183 Ussisoo 1935, lk. 44. 184 Tänapäeval värvitakse juukseid vastupidises suunas - juurtest otsteni. 185 Leppik-Vehlmann 1934, lk. 56. 186 Vinkler 1936, lk. 17. 187 Maret 10/ 1937. Juuste pleegitamisest ja värvimisest, lk.314. 188 ERM KL 205 KV 941, lk. 298-299. Rooberg, Olinde, sünd. 1922 Kuusalu vallas, Allika külas. 189 ERM KL 205 KV 941, lk 389-390. Tamvelius, Helve, sünd. 1923 Kuusalu kihelkonnas.

43

neile andnud, kuid kaasa tunti punapäistele. Õnnetud olid need,kes olid sündinud

punapäistena. See ei olnud meeldiv värv, vähemalt ei peetud seda selleks.190

Linnalise päritoluga naiste, eelkõige Tallinna daamide suhtumine juuste värvimisse

oli hoopis tolerantsem: värvimisse suhtuti neutraalselt ja tänaval värvitud peadest

välja ei tehtud.191 Põhjuse säärasele suhtumisele võime leida näiteks nende suuremas

euroopaliku moodsuse järgimise püüdes, majanduslikus iseseisvuses (paljud naised

käisid palgatööl), ühiskondlikus aktiivsuses jne. Juukseid blondeeriti

vesinikülihapendiga ja kes ei osanud õigesti ühendit doseerida, käis ringi inetute,

katkutud juustega. Juuste värvimine hakkas rohkem levima 1940.aastatel. Selleks

kasutati sibulakoori ja punast streptotsiidi.192

3.3. Juukseravi

1934. aastal arutleti ilu mõiste üle: Ta ei olene ainult seltskondlik- majanduslikest

tingimusist, vaid ka rassist, rahvusest, parteist (Venemaal) ja koguni indiviidist. Ilu on

seega midagi relatiivset. /.../ Nii-siis - ilus on, mis meeldib. Ilus on, mis ei räägi vastu

loodusseadusile. Ilus on, mis terve.193 See, mida me tänapäeval juuksehoolduse all

mõistame – pesemine, peanaha eest hoolitsemine, kammimine jne. – oli 1930. aastate

kirjandusele tuginedes juukseravi, ametlikult oli käibel ka fraas moodne keharavi,

mille alla juukseravigi kuulus. Arvati, et juukse kasv olenes ainevahetusest ja naha

verevarustusest ning seetõttu kosmeetilised vahendid üksi ei aita.194 Juukseravi

tähtsamaks eelduseks peeti juuste juurte tervist, mis püsib vaid siis, kui nad saavad

piisavalt toitaineid ja kui veri ei sisalda kahjulikke ühendeid. Sellepärast soovitati

hoolitseda kogu keha (eriti peanaha) eest puhastamise, pesemise ja harjamisega.195

Alljärgnevalt annan ülevaate peamistest moodsatest võtetest juuste eest hoolitsemisel,

millega eesti elanikke läbi erinevate tervise- ja ilumanuaalide arvukate lehekülgede

valgustada püüti.

190 ERM KL 205 KV 943, lk. 309. Marguste, Laimi, sünd. 1925 Aegviidus. 191 ERM KL 205 KV 943, lk. 15. Arder, Veronika, sünd. 1923 Tallinnas. 192 ERM KL 205 KV 943, lk. 309. Marguste, Laimi, sünd. 1925 Aegviidus. 193 Leppik-Vehlmann 1934, lk. 4. 194 Leppik-Vehlmann 1934, lk. 49. 195 Vinkler, R. Tervis, ilu, edu: hügieeni, koduse ravi, ilu ja edu manuaal. Tartu 1940, lk. 11.

44

“Tähtsaim juukse- hooldamisabind on õige pesemine. Peab pesema, et nahaaugud ei

ummistuks higist, rasvast ega tolmust. Ja enne mistahes juukseravi saagu need alati

avatud,”196 märgib R. Vinkler ära peamise võtte juuste eest hoolitsemisel. Õieti on

juuste peseminegi juuste ravi.197 Juuste pesemise sagedus kujunes aga suurimaks

vaidlusi ja avalikku arutelu tekitanud küsimuseks. Siinkohal jagunesid tollased

arvamused kaheks: juukseravi tähtsaimaks tingimuseks peeti eelkõige just juuste ja

peanaha piinlikku puhtust. Nädalate viisi pesemata peanaha poorid ummistuvad rasva,

tolmu ning mustusega, seega korralik nahategevus ja vereringvool saavad takistatud,

mistõttu on tagajärjeks juuksejuurte lõdvenemine ning juuste väljalangemine:198 tähtis

oli juukseid tihedalt pesta. Teise arvamuse kohaselt peeti igapäevast peapesemist

kaheldamatult kahjulikuks nii täiskasvanuile kui lastele, sest see kuivatab liialt nahka,

soodustab kõõma tekkimist, juuste tuhmiks ja rabedaks muutumist ning

väljalangemist. Üldiselt oldi seisukohal, et juust peab pesema vastavalt sellele, kas ta

on rasune, normaalne või kuivemapoolsem. Kui juus on liiga rasune, siis tuleks pesta

tihedamini, kui ta on liiga kuiv, siis harvemini. Normaalse rasususega juust soovitati

pesta 8-14 päeva järel,199 rasuseid üle kahe nädala ja kuivi kord 3-4 nädala tagant.

Leidus ka eksperte, kes ütlesid, et tuleb suurt vahet teha pea- ja juuksepesemise vahel:

juuste pesemisel piirdutakse ainult juustega, kuid pea pesemise all tuleb mõista

peanaha pesemist. Seepärast peaks juust pesema kuni kaks korda nädalas, kuid pead

3-4 korda kuus, sest liiga sagedane peanaha pesu röövib naha rasvained, mis

omakorda võib põhjustada juuste väljalangemist.200

Teiseks tähtsaks küsimuseks juuksehooduse juures oli kuidas ning millega juukseid

pesta. Juukseid soovitati pesta ainult sooja veega, külma vee tarvitamist peeti isegi

keelatuks, sest usuti, et see soodustab rasu eritumist. Pesuvesi pidi olema pehme201 ja

lubjavaene, eelistatumaks arvati vihma-, jõe- või järvevett. Karedale kaevuveele võis

vette lisada kuivade juuste puhul nisukliisid ning rasuste puhul paar teelusikatäit

booraksit202 või soodat.

196 Vinkler 1936, lk. 4. 197 Sirel 1936, lk. 57. 198 Raudkats 1929, lk. 32. 199 Leppik-Vehlmann 1934, lk. 50. 200 Iluravi, 1931, lk. 30. 201 Pehme vesi - vaba kaltsiumi (Ca) ja magneesiumi (Mg) sooladest. Ussisoo 1935, lk. 38. 202 Booraks esineb manuaalides avaldatud juuksehooldusretseptides kõige tihedamini ja selgitan siinkohal vahemärkusena, millise ainega täpsemalt tegu on. Looduses esineb boor boorhappena (H3BO3) ja boorhappe sooladena, milledest tuntuim on booraks (Na2B4O7·10H2O), väljanägemiselt on ta valget värvi pulber või kristallid. Booraks ehk naatrium tetraboraat lahustub vees ja glütseriinis, vesilahus on nõrgalt leeliselise reaktsiooniga.

45

Pead pesti seebiga203 järgmiselt: rasust tõrva-,204 vääveltõrva- või kampriseebiga, aga

ka vedela tõrvaseebipiirituse ja leelist sisaldavate šampoonidega, vähem rasuseid

juukseid neutraalseebiga.205 Universaalset juuksepesuvahendit, mida kõik spetsialistid

soovitaksid, ei olnud. Näiteks seep ärritavat peanahka rasutekitamisele - mida

sagedamini juukseid pesta, seda kiiremini muutub ta rasvaseks.206 Igasususte

šampoonipulbrite ja –vete tarvitamise puhul aga hoiatati, et nende alalisel kasutamisel

võivad juuksed muutuda hapraks ning kaotada oma loomuliku läike; samuti juhendati,

et seepi ei tohi otse juustele määrida, vaid selle peaks vahustama enne väheses vees ja

seejärel vahuga juukseid pesta.207 Vee ja seebiga, mitte seebivahuveega pesemise

tagajärjeks peeti varajast kiilaspäisust, sest peanaha rohke veega kokkupuutumine

panevat juuksejuured tursuma, muudab nad hapraks, haraliseks ja peeneks.208 Väideti

ka, et alkaalilisandusega seepidest tuleb hoiduda ja öeldi, et praktilisem on tarvitada

valmisfabrikaate, šampoone või vedelaid seepe209, kuid siingi oli tähtis tingimus, et

nad oleksid vabad sooladest ja alkaalisist lisandeist, välja arvatud seebi

valmistamiseks vajaline lehelis210. Juust ja peanahka hõõrutakse korduvalt

Erinevaid boori sisaldavaid ühendeid kasutatakse muuhulgas klaasitööstuses, tulekustutites, naha parkimise tööstuses, kosmeetikatoodetes, fotomaterjalides, seepides ja puhastuslahustes ning kõrge kütteväärtusega kütustes. Boraate (vees lahustuvad boorhappe soolad) sisaldavad ka prussakamürgid ja mõned toiduainete säilitusained. Boorhape ja boraadid on bakteriostaatilise toimega ja on leidnud kasutamist näiteks suuvees. Nõukogude ajal kasutati boori ühendeid ka meditsiinis, näiteks booraksglütseriinina. Boor satub keskkonda tööstusest, samuti tema looduslikest allikatest ookeanist ja vulkaanipurskega geotermilistest aurudest. Vees esineb boor happena, kuid pole täpselt teada, kui kaua ta seal püsib. Boor esineb õhus, vees ja toidus, enamasti puu- ja juurviljades. Otseselt puutuvad boori toimega kokku boorhapet ja booraksit tootva tööstuse töölised. Igapäevaelus puutuvad boori produktidega kokku kosmeetika, puhastusvahendite või mürkide (prussakad, vaaraosipelgad) kasutajad. Mõju tervisele avaldub boori sisaldava vee – enamasti pinnavee – joomisel. Boori suurte koguste kasutamisel lühikese aja (kuni kahe nädala) jooksul kahjustuvad magu, soolestik, maks, neerud ja aju. Tüüpilised on mao-sooletrakti ja kesknärvisüsteemi ärritusnähud kuni depressiooni kujunemiseni. Loomkatsetes on täheldatud testiste atrofeerumist ja spermatogeneesi häirumist ning sünnidefektide esinemist. Boori kantserogeenset toimet pole täheldatud. Pikaajalise (aasta või kauem) boorhappe või booraksi toimel kujunevad isupuudus, iiveldus, oksendus ning depression. Siilak, Külliki. Keemilised riskitegurid (B, nitraadid, Pb, Ni, Fe, sulfaadid) vees, nende päritolu, mõju tervisele. Kursusetöö keskkonnatervishoius (lühendatult). Tartu Ülikooli arstiteaduskonna keskkonna- ja töötervishoiu õppetool. www.tervisekaitse.ee/documents/ve...kitegurid_vees_1.pdf Päring 2.05.2007. 203 Ravitsemis- ja kosmeetilisi seepe oli turul väga suurel arvul, tegelik väärtus arvati olevat neil kahtlane ja ainukesed tunnustatud liigid olid tõrva-, väävli ja kreoolseebid. Seebi mõju seisnes selles, et ta sisaldab seebikivi (seebikivil oli omadus rasva lahustada). Ussisoo 1935, lk. 34-35. 204 Sõja ajal oli tõsiseid probleeme seebiga. Poes müüdi mingit kivitüki sarnast eset, mida nimetati tõrvaseebiks. See seep ei vahutanud ega suuremat ei puhastanud ka. Maal tegid inimesed enne sõda ise seepi. Selleks pandi suurde katlasse nn. Ploomirasva, leelist, vist soodat ja veel midagi. Segu keedeti puumölaga segades, kuni tekkis kaks kihti. Pealmine kith jahtudes muutus kõvaks, alla jäi vedel ollu, mida nimetati soobaks. Ülemine, kõva kiht oligi seep. See võeti pajast välja ja lõigati kuubikukujulisteks tükkideks. Enne sõda kasutati omatehtud seepi ainult pesupesemisel, sõja ajal oldi sunnitud sellega ka ihu pesema. See seep lõhnas ebameeldivalt, kuid sõja lõpupoole võis õnnelik olla, et sedagi sai. ERM KL 205 KV 941, lk. 71. Tamm, Leelo, sünd. 1927 Raplamaal Juuru vallas. 205 Kornel ja Kask 1935, lk. 198-199. 206 EN 4/1930. Juustest, lk.109. 207 EN 2/1930. Mõni sõna näo-, käte-, jalgde- ning juusteravist, lk. 43. 208 EN 9/1932. Iluravist, lk. 264. 209 Neljakümnendate aastate lõpul tuli müügile vedel seep, mida müüdi klaaspudelites ja mis olid ette nähtud juuste pesemiseks. ERM KL 205 KV 941, lk. 71. Tamm, Leelo, sünd. 1927 Raplamaal Juuru vallas. 210 Sõna “lehelis” all mõistetakse siinkohal leelist.

46

masseerides kuuma vee ja vahuga, loputatakse siis leige veega, kuni vesi selge,

vahuosakesteta.211

Juuksepesuvahendi küsimus oli seetõttu nii tuliseid vaidlusi ning lahkarvamusi tekitav

probleem, sest tarvitatavat pesemisvahendit peeti juuste tervise seisukohalt väga

tähtsaks ning seepärast ei olnud sugugi ükskõik, millist seepi või juuksepesupulbrit

tarvitada. Kõige kindlamaks ja ettevaatlikumaks peeti ise endale

juuksepesemisvahend valmistada, sest siis oli vähemalt teada, mida tarvitatakse.212

Järgnevalt mõned näited, kuidas vedelat juuksepesuvahendit ise kodus teha oli

võimalik213:

Retsept 1. Juuste pesuks: valge seep lahustatud keevas vees, lisandatud veidi

booraksit; lavarisool; sidrun; panamakoore- keedis (1 spl. keeda ½ l veega

pruunikuseni, pestes lahjendada sooja veega). Kuivad juuste pesul lisanda veele 2 spl.

äädikat või sidrunimahla.214

Retsept 2. Peapesemispulber: booraksit 5 gr, söehapu- ammooniumi (ammoonium-

karbonaati) 2 gr, pulbris õliseepi 93 gr.

Retsept 3. Vedel tõrvaseep: liq. carbon. deterg. 25 gr, petrooleetrit 25 gr, kaaliseebi-

piirituse lahundit 150 gr. Sellest 2 supilusikatäit 120 gr kuumale veele. Tugevasti

raputada.215

211 Leppik-Vehlmann 1934, lk. 50. 212 Kangas 1932, lk. 77. 213 Retseptides esinevaid koostisosasid oli võimalik osta apteekidest, selle kohta oli välja antud ka vastav määrus: Üleüldse kõikide lõigatud, raiutud ja tõugatud rohuainete müük /.../, samuti mitmesuguste arstirohtude kokkuseadmine ja valmistus, nii arstitähtede järgi kui üleüldse müügi tarvis, ja nende arstirohtude müük on ainult seaduslikul viisil sisseseatud apteekide päralt; materjalistidele ja rohuainetega kauplejatele, nii kui üleüldse väljaspool apteeki, on see aga keelatud, peale juhtumiste, kus see valitsuse poolt iseäraliselt lubatud. Farmatsöitiline käsiraamat, parag. 364 Arstirohtude valmistusest ja müügist, lk. 16 Võib arvata, et naised ostsid apteekidest retseptide jaoks vajalikud koostisosad ja segasid need ise valmis, sest proviisoritel oli vastav määrus, et nad võivad käsimüügist aineid müüa vaid igat ainet lahus, teistega segamata: Eraisikute nõudmisel antakse, ilma arstitähtedeta (käsimüügis) välja, esiteks, ainult lihtrohtusid, mis ei ole kangemõjulised /.../ , kuid seal juures mitte teisiti kui igat ainet lahus, teistega segamata; teiseks, liitrohtudest (praeparata composita) ainult neid, mis on läbivaadatud ja heakskiidetud Tervishoiu Nõukogu poolt. Farmatsöitiline käsiraamat, parag. 376 Käsimüügist, lk. 19. Retseptide ise kodus kokkusegamise poolt räägib ka 1936. aastal avaldatud iluravi manuaalis olev lõik, milles avaldatud peapesemispulbri retsepti juures oli märge, et tarbe korral on seda võimalik ise valmistada. Sirel 1936, lk. 57. 214 Vinkler 1936, lk. 11 215 Leppik-Vehlmann 1934, lk. 50.

47

Eesti turule hakkasid aegamööda ilmuma ka šampoonid, kuid väga raske on hinnata,

millises ulatuses nad levisid, kui kättesaadavaks ning populaarseks nad naiste hulgas

osutusid. 1930. aastate keskpaigast alates ilmub naisteajakirjadesse üha rohkem

šampoonide reklaame, eriti saksa firma Schwarzkopf reklaame.216 Blondidele ja

brünettidele pakkus Schwarzkopf erinevad juuksepesemisvahendid: Õrn blond juuks

on eriti tundelik, seepärast peab selle eest erivahenditega hoolitsema. Võtke selleks

seebita ja alkaalita shampoon - Schwarzkopf “Ekstra blond”. Teie juuksed

omandavad kauni, heleda läike ja kaotavad inetu “lubjaseebikorra”, mis juuksed

halliks, tuhmiks ja inetuks teeb. Teie juuksed on peale pesemist puhtad ja läikivad ja

lasevad end kergesti ja püsivalt korraldada! Juba esimene katse näitab Teile vahet!

Juustepesuga seoses meenutab üks ERMi kirjasaatja tragikoomilist seika, kuidas ta

tegutses juukseid pestes raamatus avaldatud õpetuse järgi ning tulemus oli pehmelt

öeldes kole. Enamik puhtusenõudeid jälgivad inimesed pesid pead kord nädalas, kuid

mõns ajakirjas soovitati juukseid pesta vaid kaks korda kuus. Mina selle õpetuse järgi

toimisin, mul olid plikapõlves umbes vööni ulatuvad patsid ja nende pesemine oli

kaunis ebamugav. Ükskord juhtus mul peapesuga rumal äpardus. Olin lugenud

koguteosest “Anna Haava, Miina Hermann, Aino Tamm”217 et meie kõige kuulsamal

lauljal on väga pikad ja ilusad läikivad juuksed. Juurdelisatud fotod kinnitasid, et

Aino Tamme peaaegu põlveõndlateni ulatuvad juuksed läikisid tõepoolest. Tekstist

selgus, et lauljatar pesi juukseid toore munaga. Kloppsin toore muna peapesuvette ja

pistsin juuksed kaussi. Oi jee, mis juhtus! Kalgendunud munavalge kleepus mu juuste

külge ja pealegi veel nii tugevasti, et mitmekordne uuestipesemine ei aidanud sellest

vabaneda. Kui ma õigesti mäletan, siis puudusin paar päva koolist ja muudkui

loputasin juukseid. Alles hiljem taipasin, et Aino Kallas [kirjasaatja ütleb oma

meenutustes ekslikult siinkohal Aino Kallas, kuid peab tõenäoliselt siiski silmas Aino

Tamme] pesi pead munakollasega. Kuid mul ei olnud tahtmist enam

eksperimenteerida.218 Eelnev kirjeldus näitab värvikalt, et trükis avaldatud

näpunäidetesse ja õpetustesse suhtuti tõsiselt ning neid katsetati. Juuste pesemise ja

hooldamise juures olid levinumad siiski looduslikud ja rahvatarkusest teada-tuntud

216 Vt. Lisa 9 Valik reklaame, lk. 83. 217 Kogutoes: Anna Haava. Miina Hermann. Aino Tamm: 70. a. sünnipäevaks. Tallinn 1934. 218 ERM KL 205 KV 941, lk. 70. Tamm, Leelo, sümd. 1927 Raplamaal Juuru vallas.

48

meetmed: juukseid pesti tavaliselt vihmaveega, loputati kummeli või kaselehe

leotsisega, mis tegi juuksed kergeks ja lõhnavaks.219

Nagu eespool öeldud, kuulus juukseravigi moodsa keharavi hulka. Mitmesugustest

ennetavatest abinõudest hoolimata - või hoopis nende tõttu - tekkisid siiski nii

mõnedki seni kajastust mitte leidnud juukseprobleemid, millele ei osatud ise seletust

ega lahendust otsida. Praegusaegne juuksemood ei kuhja asjatut juuksemassi

pealaele, vaid lubab õhule ja valgusele vaba pääsu kas või juuksejuurteni ja hoiab

juuksed ja peanaha terve. Kuid sellele vaatamata pole naine ka meie ajal vaba

muredest, mida talle valmistavad juustehaigused, nende liigrasvasus või –kuivus,

peakõõm, juuste väljalangemine või halliksminek. Ja iseenesest ongi nii, et lühikesed

juuksed nõuavad võrdlemisi palju suuremat hoolitsemist kui endised kunstlikud

soengud, mis peitsid ja varjasid seda, mis looduse poolest puudu oli.220 Uutele

moodsatele juuksehädadele, nende ennetamisele ja ravile kulutati ilu- ja tervise

manuaalides päris palju lehekügi.

Kõõm (kõõmendus) oli üks probleemidest, millest kirjutati palju. Kõõma peeti

nahahaiguseks221 ning selle puhul eristati kahte tüüpi kõõma: kuiv kõõmendus ehk

pitüriaas ja rasvane kõõmendus ehk seborröa.222 Kõõma kaotamiseks soovitati

üldiselt hoolitseda peanaha puhtuse eest: pead tuleb vähemalt kord iga kahe nädala

järel pesta tõrvaseebiga ja juukseid iga päev puhta harjaga järjekindlalt harjata.223

219 ERM KL 193 KV 727, lk. 333. Viljapuu, Leili, sünd. 1926 Saaremaal. ERM KL 205 KV 944, lk 117. Leuska, Maie, sünd. 1929 Ida-Virumaal, Iisakul. 220 Kangas 1932, lk. 71-72. 221 Tänapäeval ollakse kõõma puhul seisukohal, et tegemist on peanaha suurenenud ketendamisega, mis tervisele ohtlik ei ole, kuid võib viidata mõnele nahahaigusele. Kõõma peetakse seotuks ka emotsionaalse pinge ja vaimse väsimusega. Selle üks tekkepõhjus võib olla nahas tavapäraselt tegutseva seenorganismi vohamine või lihtsalt peanaha liigne kuivus. Liiga kuiva, probleemse peanaha puhul on tähtis võtta vaatluse alla ka kogu toit ja jook, mida tarbitakse, sest valed toitumisharjumused annavad endast kohe märku naha, sh. peanaha üldises olukorras. Kõõma saab määrimisega leevendada, kuid otsustav muutus toimub siiski tasakaalustatud toitumise ja liikumise kaudu. Tervis Pluss 3/2001. Kõõm- lohakus või haigus, lk. 30. Kodutohter 7-8/ 2000. Küsi meilt, lk. 37. Usun, et põhiseisukohad kõõma suhtes ei ole ajaga muutunud: tegu on nahahaigusega või viitega sellele ning ravivõimalus on olemas, kuid tänapäeva tervishoiusüsteemis tähtsustatakse (kohati isegi ületähtsustatakse) õiget toitumist. Seega tänapäeva meditsiinis on haiguse tekkepõhjusena lisandunud seos toitumise ja kõõma tekke vahel. 222 Kuiva kõõmenduse ühe tekkepõhjusena arvati, et seda soodustavad kõik haigused, mis kuivatavad nahka ja välistegurid, millel on samuti nahka kuivendav mõju: liiga kõvad harjad ja kammid, ebaotstarbekohased juukseveed, halvad seebid, liiga sagedased peapesemised jne. Usuti, et seborröa järgneb sageli pitüriaasile, asudes tema asemele või kõrvale. Kõõma puhul soovitati lisaks mitmeid retsepte ja rõhutati, et see tuleb igal juhul kõrvaldada, sest võib põhjustada juuste väljalangemist. Kornel ja Kask 1935, lk. 187-196. Kuiva kõõma puhul soovitati organismile ka arseenikut sisaldavaid preperaate, rasvase ja liiga rikkaliku kõõma ning rohke juuste väljalangemise põhjuseks arvati tavaliselt olevat soolte põletikku ja esmajoones maksa vigu, mille kõrvaldamiseks soovitati taaskord arsti poole pöörduda. EN 9/1932. Iluravist, lk. 265 Retsepti näide igasuguse kõõma puhul: Hispaaniakärbsetinktuuri 10 g, alkoholi 50 g, sinepipiiritust 0,5 g, mandliõli 0,5 g, levendliõli222 0,5 g, pomerantsiõli 0,3 g, roosiõli 0,3 g. Vinkler 1936, lk. 11. 223 EN 6/1932. Kirjakast, lk. 173.

49

Lisaks tervisemanuaalides avaldatud rohketele retseptidele oli kõõma vastu 1930.

aastate II poolel müügil ka erinevaid preparaate: Feiwali kõõmaseep, Ephagi

juuksepiiritus Aspasia, Odori Kõmol, Viko kõõmaseep ja kõõmapumat jne.224

Igasuguse peanaha- või juuksenakkushaiguse puhul soovitati alati nahahaiguste arsti

poole pöörduda, sest rõhutati, et need on raskestiarstitavad ning asjatundmatusel

võidakse teha suurt kahju.225

Juuste hallinemine (hallumine) oli samuti mureks, mida lahati päris palju nii Mareti,

Eesti Naise kui ilumanuaalide lehekülgedel. Kui hakkame minema mullaks-

lagunemisele lähemale, siis, raugaeas, ka juuste hallistumine on aiva loomulik.

Kummatigi ent enne kuuekümnendat aastakümmet juuste hallistumine pole just

loomulik, vaid seda põhjustab kas pärivus, pigmendi-puudus või teatavad keha

haiguslised seisundid, närvide ärritus, pääaju pingutus, närvisüsteemi- ja

veretsirkulatsiooni-häirused.226 Hallide juuste vastu oli ka abinõusid: peanahka

hõõruda kord nädalas munaõliga - ühele munakollasele segada juurde paar grammi

soola ja natuke roosivett, aeg-ajalt juukseid ka päikesekiiritada, sest päikesekiired

pidavat tõhusasti mõjuma värvikehadele ja kutsub juukseis esile rohkem pigmenti.227

Samas rõhutati, et hallid juuksed isegi pigem kaunistavad kandjat tema soliidses

eas.228

Juuste väljalangemine229 oli veel üheks moodsaks juuksealaseks peavaluks. Rahva

hulgas liikusid jutud, et varane juuste väljalangemine oli põhjustatud kergemeelsusest

ehk uluelust, kuid sellele ei leitud teaduslikku kinnitust. Säärane ekslik arvamus oli

pärit ajast, mil sageli märgati juuste väljalangemist noortel süüfilisehaigetel, kuid

meditsiinidoktorid lükkasid sellise eksiarvamuse kohe ümber: süüfilise puhul langevat

224 Sirel 1936, lk. 56. 225 Vinkler 1936, lk. 8. 226 Vinkler 1936, lk. 15. 227 Autor mainib oma teoses munaõli kohta: seda tarvitati juuste hallistumise vastu tagajärjega vanal targal Egiptuse õitseajal, neljatuhande aasta eest. Vinkler 1936, lk. 15-16 228 Aga... kui juuksed on ometigi hallistunud? No siis uhkustatagu: etskae kui ilusad hõbedased juuksed! Tjaa, igatahes hallide juuste pärast ei tarvitse küll ealeski häbeneda, ka mitte nooremal inimesel! Hallid juuksed on ju üsna ilusad, kuigi mitte loomulikud. Vinkler 1936, lk. 16. 229 Enamus 1930. aastatel välja toodud juukse väljalangemise põhjustest toovad paraku tänapäeval kerge muige huulile, kuid tegelikult võis tegemist olla ka väga tõsise haigusega. Kui juuksed hakkasid välja langema sõõrjalt või ringikujuliselt, soovitati otsekohe arsti poole pöörduda. Haiguse põhjust ei osatud täpselt öelda – peanaha juures ei märgatud mingeid muudatusi - kiiresti tekkisid väikesed paljad ringid, mis suurenesid nädala jooksul. Arvati, et põhjus võis olla närvides, sest haigusega käisid kaasas peavalud ning närvilisus, samuti arvati, et seda võis põhjustada mõni tundamatu seenhaigus. EN 4/1930. Juustest, lk. 109. Leppik-Vehlmann 1934, lk. 54.

50

juuksed välja mitte laialdaselt ega ainult pealaelt, vaid üksikute salkudena kogu

peanahalt. Siinjuures on tegemist päris osava kasvatusmetoodilise trikiga inimeste

lõbujanu ohjeldamisel. Kergemeelsuse vastu rääkis asjatundjate arvates asjaolu, et

kiilaspäisus esines ka igati korralikel ja auväärsetel kodanikel. Jõuti järeldusele, et

peamiseks kiilaspäisuse põhjuseks peab olema pärilik kalduvus, mis harilikult kandub

edasi isalt poegadele ja emadelt tütardele.230 Neile, kes soovisid iga hinna eest

paljaspäisusest hoiduda, pandi südamele ka liigsest mõttetööst ning närvilisusest

hoidumine: Ka õpetlaste juures esineb see haigus [juuste väljalangemine, varane

kiilaspäisus] tihti. Vaimset tööd tuleks võtta seega päris kahjuliku tegurina. Ei tahaks

küll keelda vaimse töö tegemise, aga need inimesed peaksid enam panema rõhku

juukse säilitamisele. Ka närvilised mõjud on tähtsad juuste väljalangemisel. Iga

ärritus kutsub esile rikkeid juuksekasvus, mille mõju kestab kaua. Võib-olla ongi

paljaspäisuse pärimine tegelikult temperamendi pärimine.231 Parim soovitus

juuksehaigustest hoidumisel oli hoiatus, et on parem kui ei tarvitataks teiste

juuksekamme ega harju ja ei proovitaks pähe võõraid kübaraid, sest mõned

juuksehaigused võisid olla nakkavad.232

Lühikesed juuksed on oivaliselt lahedad, ja me, naised, ei lahku sellest moest nii

kergesti. Kuid pea iga posipea omanik kurdab: “Kui mu juuksed ei läheks ometi nii

ruttu rasvaseks ja näotuks!”233 Rasvased juuksed tekitasid naistele päris palju vaeva

ja arvati, et rasvase juukse, nagu ka kõõma ja rohke juuste väljalangemise, põhjuseks

oli soolte põletik ja esmajoones maksa vead, mille kõrvaldamiseks soovitati pöörduda

arsti poole.234 Liiga rasune peanahk ning juuksed ei ole sugugi üllatav, sest naised

määrisid igal võimalikul juhul oma juukseid õli või rasvaga, näiteks levis arvamus, et

juuksed saavad eriti ilusa läike kui neid eelmisel õhtul määrida mõne tilga

riitsinusõliga, seejärel magada terve öö päheseotud rätikuga ja alles järgmisel päeval

230 Kornel ja Kask 1935, lk. 181-182 231 Leppik-Vehlmann 1934, lk. 54. 232 EN 4/1930. Juustest, lk. 109. Juuste väljalangemise vastu soovitati ka mitmeid retsepte: Seene- õli 20 g, alkoholi 120 g, kantaridiini 0,05 g, mirriõli 1 tilk, rosmariiniõli 1 tilk. Dr. Leslie juuksevedelik. Vinkler 1936, lk.10. Juuksevesi, mis desinfitseerib peanahka ja ergutab juuksekasvu: Eukalüptuseõli 1,5 g, hispaaniakärbsetinktuuri 2-4 g, riitsinusõli 1-3 g, 80 % piiritust ja kölnivett `a 50 g. Erinevaid juuksvedelikke oli väga palju ja mitmesuguse koostisega, kohaseim juuksevesi soovitati leida arstil. Kornel ja Kask 1935, lk. 196. 233 Maret 9/1937. Iluravi mõne minutiga, lk. 282. 234 EN 9/1932. Iluravist, lk. 265. Lisaks juuksetervislikule aspektile ei olnud rasused juuksed ka esteetilises mõttes atraktiivsed ning mõnusad ja kerged kanda: Poisipea nõuab tugevatoimelisi juukserasva minetamise vahendeid, kuna ainult rasvatul juuksel kerge ja õhuline välimus on. Ka juukse värvimisel on täieline juukserasva eemaldamine peatingimus. Iluravi 1931, lk. 36.

51

pead pesta.235 Ka kammimiseks soovitati juust rasvatada, määrides õli puhtale

kammile, et harjamisega ilus läge saavutada.236 Juukseotste lõhkemise põhjuseks

arvati olevat rasvapuudus ja siinkohal anti soovitus hargnenud otsad ära lõigata ning

juukseotsi rasvaga määrida.237

Kõõmendus, hallumine, juuste väljalangeminne ja rasvased juuksed olid avalikult

anonüümsed moodsa iluravi osad, mille kohta avaldati väga palju materjali. Mareti ja

Eesti Naise kirjakasti rubriikides vastati lahkelt rohketele moodsaid juuksehädasid

puudutavatele küsimustele. Tegelikkuses vaevas juukseid päris palju ka üks

vanamoodne ja piinlik probleem: juuksetäid. Täid oli teema, millest ei räägitud, see

oli tabuteema, millest oli häbi kõnelda. Täide probleem on tegelikult kogu aeg

eksisteerinud, rohkem muidugi lasteaia- ja koolilastel, ja lugedes ERMi kirjasaatjate

meenutusi täiprobleemist, kumab täihäbi neist selgelt läbi. Täidest isiklikus plaanis

juttu teha on ebamugav, kuid ei taha salleski küsimuses midagi ilustada. Mul endal on

olnud täid, ja koguni mitmel korral. Esimest korda siginesid täid mulle juba enne

sõda. /…/ Ema kohkus hirmsasti. Tal oli nii häbi, et käskis mul sellest piinlikust

avastusest vaikida, mida ma ka tegin. Vanaema vast siiski pühendati asjasse ja võib

arvata, et ka tädilastel olid loomad peas. Vaikival kokkuleppel asjast ei räägitud,

apteegist, oletan, et linnast, sest vaevalt ema oleks julgenud Juurus, kus kõik kõiki

tundsid, sabatilliäädikat osta.238

235 Maret 3/1935. Iluravi igale naisele, lk. 72. 236 Leppik-Vehlmann 1934, lk. 51. 237 EN 4/1930. Juustest, lk. 109. Rasuse juukse vastu soovitati kodus järgi proovida mitmeid retsepte: Retsept 1: Segada ¼ l vihmavette teelusikatäis pesusoodat ja hõõruge sellega päevas kaks korda peanahka. Maret 9/1937. Iluravi mõne minutiga, lk. 282. Retsept 2: Panna piiritusse värskeid kasepungi, sibulaid, rosmariini või nõgesejuuri, ja las ta seista päikese käes mõni nädal. Pärast pesemist on soovitav hõõruda tugevndava [tugevdava] juukseveega: heledat juust: valget veini 1 osa, kummeliteed 1 osa; ja tumedamat juust: punast veini 1 osa; nõgeseteed 1 osa. Vinkler 1936, lk. 12. Retsept 3: Juuste rasususe kõrvaldamiseks pese neid iga nädal väävelseebi või seebiveega, kuhu lisandatud veidi mandlikliisid või booraksit (1 spl. 1. l-le). Või pese lavarisoolaga (5 g 125 g veele). Pärast loputamist hästi kuivaks nühkida. Ja iga päev hõru juukseid kuiva linase lapiga. Vinkler 1940, lk. 11. 238 ERM KL 205 KV 941, lk. 85. Tamm, Leelo, sünd. 1927 Raplamaal, Juuru vallas.

52

4. MOE JA TRADITSIOONI SUHE ARGIELUS

Peamine, mis 1930. aastate kättesaadavast kirjalikust materjalist silma hakkab, on see,

et igapäevaelu tarbeesemetest kõneldi koos omadussõnaga moodne (loe

euroopalik239): näiteks moodne kodusisustus240, moodsad tapetid241, moodne

kristallklaas242, moodne lastetuba243, moodsad nahast käekotid244 jne. Kõik moodne

muutus ülimalt tähtsaks ja tundlikuks küsimuseks – nii käitumine, ümbrus kui ka

inimene ise pidid väljenduma kaasaegsust ja moodsust.

Moodsa mõtlemise esimeseks visuaalseks väljundiks oli inimeste ning ümbruse

väljanägemine, eelkõige kajastus uus moodsus loomulikult naiste välimuses nii Eestis

kui mujal maailmas: igapäevamoe alal kujunesid 1930. aastatel praktilisus, lihtsus ja

naiselikkus uuteks peamärksõnadeks. Uue naisetüübi kujundajaks, oluliseks

mõjutajaks ja levitajaks laias maailmas olid kindlasti kino ning filminäitlejannad.

Rahvas põgenes igapäevaelu masenduse245 eest kinno, kust sai lohutust -

suurejooneline maailm hõbeekraanil elas oma ilusat elu, filmid olid täis optimismi,

laulu, tantsu ning nalja ja filmide õnnelik lõpp viis mõtted muredelt eemale.246 Ka

eestlastele oli kino kui meelelahutus kättesaadav. Tartu linnas tegutses näiteks 1926.

aastal viis kinoteatrit, ja kirjutati koguni, et kui sinna ükskõik, millisel õhtul sisse

astuda, olevat seal rahvast rohkem kui Vanemuise teatris.247 Eestlannad elasid oma

filmikangelannade igapäevaelule kaasa eelkõige naisteajakirjade Eesti Naine ja Maret

vahendusel, Maretis oli eraldi filmirubriik, milles tutvustati uusi filme ning kajastati

239 Mõistete moodne ja euroopalik vahele võib tõmmata tingliku võrdusmärgi, sest kõik euroopalik oli ühtlasi moodne, lääneeuroopalikud kombed, välimus, mood olid sihiks, mille poole püüeldi. 240 Eesti Naine (EN) 9/1932, lk. 276. 241 EN 6/1932, lk. 182. 242 EN 10/1930, lk. 306. 243 Maret 2/1935, lk 53. 244 Maret 12/1935, lk. 377. 245 Näiteks Saksamaal valitses sel ajal sõjajärgne majanduslik madalseis rahulepinguga peale pandud kohustuste tõttu, lisaks rahvusvahelised poliitilised pinged. Ameerika Suur Depressioon tõi pärast 1929. aasta börsikrahhi rahalisi raskusi kõigile ning muutis lõhe rikaste ja vaeste vahel veelgi suuremaks. Inglismaal toimusid näljamarsid, üldine meeleheide, suured töötute abiraha järjekorrad. Kõikjal maailmas oli sarnane situatsioon. Mulvey ja Richards 2000, lk. 83. 246 Mulvey ja Richards 2000, lk. 83. 247 Tants, film ja mood 1926, lk. 23.

53

näitlejate igapäevaelu muresid ja rõõme. Samuti kajastati tuntud Eesti näitlejannade

ning laulajate igapäevategemisi, teiste hulgas näiteks näitlejannade Keete Tanilovi248,

Elsa Maasiku249, lauljatari Miliza Korjuse250 jt. tegemisi ning toimetamisi.

Filminäitlejannadest iidolite välimus, sh. nende juukselõikused ja soengud, mängisid

märgatavat rolli tavalise naise välimuse kujundamisel. Eesti naisi siiski hoiatati, et

püütagu jääda soenguga “isiklikuks”, enne uue juukselõikamise viisi või soengu

juurde asumist. Mitte posipäid ega filmitähtede soenguid järele aimata. Juuste

seadeldis, mis sobib teie pea kujuga, on alati parim!251

Moodsus igapäevaelu tahkude juures oli teatavaks ideaaliks, kuhu poole püüelda ning

uut moodsust propageeriti ajakirjades artiklite näol, tervise- ja ilumanuaalides, ühtlasi

aitas kaasa ühiskonnaeliidi ja näitlejannadest/lauljannadest iidolite tegemiste jälgmine

seltskonna lehtede veergudel, tärkav restorani- ja seltskonnatantsu kultuur jne. Uued

moed levisid Eestis ka moeetenduste kaudu. Näiteks 1929. aasta märtsis korraldas

kohvik Marcelle terve moenädala, kus tutvustati Pariisi, Viini ja Londoni viimaseid

moeuudiseid. Hiljem järgnesid Estonia Valge Saal ja Punane Saal oma etendustega.

1931. aastal korraldas Dancing Palace Astoria reklaamiõhtu kodumaise tööstuse

saavutuste propageerimiseks. Moedemonstratsioonidel näidati kõike uut ja moodsat

naiste kostüümidest aluspesuni, kübaratest jalatsiteni.252 Eelpoolkirjeldatut võiks

tegelikult tingilikult mitteametlikuks trendi-ja moepropagandaks nimetada. Ühelt

poolt oli inimestes suur janu meelelahutuse ja ilu järele, teisalt kasutati äri tegemises

õhkamist uutmoodi mõtlemise ning moodsuse järele ära, mille kohta on vaikivaks

tunnistajaks reklaamitööstus. Reklaamiti kõike: jalanõudest tekstiilini, parfümeeriast

sigarettideni, hambapastast šampoonini jne. Tänasel päeval reklaamlauseid

analüüsides tunduvad neist parimad ja enim ostjaid meelitavad sloganid peen

(“Memphis Derby” sigaretid peenele suitsetajale253), kaunis (Kaunis oled kui tarvitad

“Isis” puudrit. Sõnas “Isis” peitub kogu näoilu saladus254), luksus, elegantne,

moodne ( Elegantne daam suitsetab ainult uusi moodsaid luksus paberosse

248 Maret 6/1935, lk. 155. 249 Maret 1/1936, lk. 9. 250 Maret 3/1939, lk. 75. 251 Ajakiri Maret 1/1936, Moodsast soengust, lk 12. 252 Hovi, Kalervo. Kuld Lõwi ja Kultase ajal. Tallinn 2003, lk. 191-193. 253 Andreesen 1934, lk. 61. 254 Leppik-Vehlmann 1934, tagakaas.

54

“Concordia”. Need paberossid tõstavad daamide võlu; neil on kummaline aroom ja

hästivalitud maitse. “Concordia” on ainuke, mis välimuselt sobib daami käekotti255).

1930.aastate reklaamitööstus on eesti reklaaminduse ajaloos midagi harukordset.256

Ka juuksemoe ja -tööstuse propaganda juures oli reklaamidel suur roll. Hulganisti

ilmus juuksuriäride reklaame, mis üksteisega võisteldes kiitsid igaüks oma äri

moodsat tehnoloogiat, häid hindu ja korralikku tööd. Päris palju reklaamipinda võtsid

nii naisteajakirjades kui moodsa elu manuaalides trükitud šampoonide, seepide,

peapesupulbrite, kreemide jm. kosmeetikatööstuse reklaamid.257

Moodsat igapäeva propageeriti avalikult erinevatel viisidel ja mitmesuguste allikate

kaudu, et noor Eesti riik ja eestlased saaksid osaks moodsast ja kaasaegsest euroopa

kultuurrahvast. Ümbrusele, välimusele ja ennekõike tervisele pöörati väga suurt

tähelepanu, sest tervis tähendas tollase arusaama kohaselt ühtlasi ilu. Eneseabi

raamatutes ja moodsates eluraamatutes avaldati väga palju tervist puudutavat lektüüri,

milles kõige muu hulgas räägiti ja anti soovitusi oma välimuse - naha, küünte, juuste -

eest hoolitsemiseks. Väga palju kirjutati moodsast keharavist, mille hulka

juukseravigi kuulus.258

1930. aastatel tähendas tervis ilu ning et olla ilus, tähendas olla terve. Esmane

keharavi võte oli keha puhtus, hügieen ja regulaarne ihu pesemine.259 Pesemise ning

puhtuse vajaduse kohta tegid naiste seas teavitustööd peamiselt naisteajakirjad, mis

selle teema koha pealt paberit ega trükitinti kokku ei hoidnud. Mulle endale aga

võimalik, et ka emale ja tädidele avaldasid mõju ajakirjas “Taluperenaine”

avaldatud puhtust propageerivad artiklid. Eredalt on meelde jäänud pilapiltidega

illustreeritud artikkel, milles muu hulgas kirjeldati, kuidas peretütar peseb

söögikartuleid sõnnikuse jalaga. Sellekohane karikatuur on mul siiani silmade ees.

255 Iluravi 1931, tagakaas. 256 Tallinna Ülikooli Akadeemilise raamatukogu fuajees oli 17. veebruar - 31. märts 2009 avatud näitus "Väike rännak eestikeelsete reklaamide minevikku - perioodikas ilmunud huvitavamad kuulutused, reklaamid ja plakatid ning pisitrükised 1920- 1940 a." (koostaja Kersti Maar, baltika ja haruldaste raamatute osakond). Seinavitriinides paiknev näitus andis lühikese ülevaate I Eesti Vabariigi aegsetest reklaamidest ja reklaamtrükistest. 257 Vt. Lisa 9 Valik reklaame, lk. 83. 258 Raudkats, Anna. Tervis ja ilu. Tartu 1929, lk 32. 259 20. sajandil seostati puhtus patriotismi ning kodanikutundega: inimesi ja ühiskondi, kes mõistavad hügieeni tähtsust, võis arvata tsiviliseeritute ja kultuursete hulka. Rahvus pidi koosnema puhastest, tugevatest ja tervetest inimestest. Pärdi 2008, lk. 491-492.

55

Oli hea tunne, et meie majas midagi taolist küll juhtuda ei saanud.260 Tütarlastele

jagas kehapuhtuse kohta peamisi näpunäiteid Kodutütre käsiraamat261, ERMi

kirjasaatja meenutab koguni, et alakeha pesemise vajalikkusest sai ta teada just

nimelt Kodutütre käsiraamatust.262 Hoolimata rohketest pesemisalastest õpetustest, ei

läinud Eestis tegelikkuses puhtusekultuuri juurutamine siiski kuigi libedalt ja

eestlased, iseäranis maarahvas, olid vaesevõitu ning igapäevaselt oli neil palju

olulisemaid muresid kui enda hügieeni ja majapidamise puhtuse hoidmine. Teisalt, ka

linnades oli puhtusehoidmine vaevaline, sest enamikes majapidmistes puudusid

vannitoad ning 1939. aastaks kolmandikus linnadest saunad puudusid, korrapäraselt

käis saunas umbes 4% linlasi.263 Nägu ja käsi pesid inimesed iga päev 1930. aastail

köögis kas pesujalale asetatud silmapesukausis või kenale valgeks värvitud

kapplauale asetatud veekausis. Selle pesemiskoha lähedale oli asetatud pingikesele

või taburetile veeämber, aga seal lähedal oli ka solgiämber, kuhu kallati pesuvesi

(must vesi). Sellne silma- ja kätepesemisviis kestis peaaegu 60.a-ni. /…/ Must vesi tuli

pidevalt solgiämbriga välja kanda ja valada solgiauku (1930. aastail nõuti, et selline

oleks õues või aiamaal ja valmistatud rentslitaolisest augulisest tsinkplekist

pealisega). Ka selle olemasolu kontrollis politseinik antud piirkonnas.264

Pesemisvõimaluste piiratusele linnakorterites pakuti Eesti Naises lahendus: nad

avaldasid pesulaua tegemise õpetuse.265 Eesti Naise pesulaud läks oma

konstruktsioonilt ja vormilt kokku ERMi kirjasaatja kirjeldusega kapplauale asetatud

veekausist, ta tegi kirjelduse juurde ka joonise266, mis samuti ühtib Eesti Naise

pesulauaga.

Ilualases kirjanduses ja naislugejaskonnale suunatud ajakirjades arutleti ka

minkimisküsimuse üle: Nüüd huvitav küsimus, kas minkigu naised end või mitte?

Puudrid ja mingid kuuluvad juba dekoratiivsesse ilukultuuri. Minkimine on abinõu

muuta loodust, muuta naine maagiliseks ja üliinimlikuks, et ta ärataks imestust ja

oleks täis ihaldust. Naine ehtigu end, et tõsta lihtsat, loomulikku. Esteetilistele

põhjustele lisanduvad veel erootilised. Mees armastab naist siis, kui tal on

260 ERM KL 205 KV 941, lk. 55. Tamm, Leelo, sünd. 1927 Raplamaal, Juurus. 261 Kalling-Kant, L. Kodutütre käsiraamat. Tartu 1935. 262 ERM KL 205 KV 941, lk. 70. Tamm, Leelo, sünd. 1927 Raplamaal, Juurus. 263 Pärdi 2008, lk. 491-492. 264 ERM KL 205 KV 942, lk. 130-131. Jõulu, Kaleph, sünd 1927 Rapla alevis. 265 Vt. Lisa 5 Kodused abivahendid, lk. 76. 266 ERM KL 205 KV 942, lk. 130-131. Jõulu, Kaleph, sünd. 1927 Rapla alevis.

56

külgetõmbavust, ja vastuvaidlematult suudab mink luua erutust. Kajastati ka

vastasleeri argumente – minkimine on moodsa kosmeetilise tööstuse saagihimuline

leiutis, mink rikub nahka jne – kuid lõppkokkuvõttes toonitati siiski, et mink annab

puudulikule nahale välimuse, tõstab selle esteetilist mõju ning suurendab veetlevust

vastassoo hulgas. Minkimisvõtete hulka loeti ka kreemide kasutamine, üsna palju

kirjutati kortsudevastasest kreemist ning muudest kreemidest, mis võiksid naha ilu

veel rohkem hoida ja esile tõsta. Lihtsaimaks mingiks peeti puuderdamist, päeval oli

tarvitusel puudrimink, õhtul ja kunstlikus valguses kreemimink. Rõhutati, et

minkimise laad sõltub vanusest, nahast, näoehitusest ja kogu naise välimusest. Näo

puuderdamisega soovitati kõik näo iludusvead peita.267 Hommikuti põhjalikku

näoilustamist ei soovitatud: Alles õhtupoolikul tarvitsetakse minki ja puudrit

rõhutetumalt. Täiuslikkus saabub alles õhtuks. Kaubandusvõrgus levinud minkidest

soovitati “Ephagi” Isis-minki ja Remedia iludusminke, puudritest nimetati “Feiwali”

ja “Leodori” puudreid, “Ephag” Isis- ja Fascinata, “Odori” Bukett-puudrit, Regina-

ja Pond`s puudrit, “Viko” Termol- ja Lily puudreid.268

Minkimise puhul peeti esmatähtsaks punast suud ja tumedat silma. Ühelt poolt

rõhutati, et ka huuled vajavad ravi ja hoolt paljude keskkonnategurite vastu nagu külm

ja soe, päike ja tuul. Huulte arstimisvõtted soovitati usaldada ainult arsti hoolde,269

sest ilu ning armastusvahendina omavad huuled naise juures peatähtsust. Huuled on

naise juures sama, mis lillel õielehed, sama ligitõmbavad ja ihaldamisväärsed.

Seepärast peab neid ka eriliselt hoidma ja ravima, et nad kaua säiliksid värsketena

ning suudlemisväärilistena. Hoolimata sellest, et punane huulepulk on see, mis teeb

huuled veetlevaks, kütkestavaks ja sensuaalseks, rõhutati, et huulevärvi tuleks siiski

kasutada vaid häda korral ehk kui sellest moenõudel või muudel, isiklikel põhjustel

(näiteks huultele vormi andmiseks kui nad on liiga kitsad/täidlased või kui suu vorm

on ebaesteetiline270) mööda ei pääse. Miks mingivad daamid oma huuled punaseks?

Sest et näeb värskem ja tervem välja. Kas see ei ole aga ebaloomulik? Kas seeläbi ei

tehta huuled kasutusvõimetuks nende tegelikele toiminguile? Ons söömisel see kasuks,

267 Minkimisvahendid kuulusid kolme gruppi. Lihtsaim mink oli puuder, mis koosnes talkumist, vahel lisaks riisijahust. Kuna mineraalpuuder ei püsi nahal hästi, lisati juurde rasvakreemi. Teise gruppi kuulusid nn. vedelad mingid, mis koosnesid lahustamatust pulbrist, mis ujub vees. Sinna lisatakse tihti glütseriini, alkohoolset vaigulahu ja lõhnaainena kölnivett. Kolmas grupp on rasvamink, mis koosnes peamiselt rasvast ja vahast. Kõikidele minkidele anti soovitav värv, punasele karmiini, mustale söepulbri abil. Leppik-Vehlmann 1934, lk. 30-34. 268 Iluravi 1931, lk. 55. 269 Leppik-Vehlmann 1934, lk. 30-34. 270 Sirel 1936, lk. 46-48.

57

kui huuled punased? Või kõnelemisel? Ja kas suudlemisel puna lihtsalt ära ei sööda?

Aga kuninganna Mood käseb seda.271 Heaks tooniks ei peetud saamatut ja

silmatorkavalt väljakutsuvat minkimist, sest liiga palju minki ja liiga vähe riiet arvati

lootusetuse ja meeleheitlikkuse tunnusmärgiks.272 ERMi kirjasaatjate hulgas paistis

minkisküsimuses välja halvustav toon: Minkimine oli samuti edevus ja seda tehti

üldiselt vähe.273 Siit tuleb selgelt esile see, et tagasihoidlikkust peeti vooruseks ja

välimuse eksponeerimisele ei vaadatud hea pilguga, seda eriti maapiirkondades.

Alevi- ja linnanaised minkisid end välja minnes. Enne sõda minkisid eestlannad end

üpris tagasihoidlikult. Igapäevaselt tavaliselt ei mingitud, vähesed lasksid juuksuri

juures ripsmeid ja kulme värvida. Tagasihoidlikult mingiti siis, kui mindi “välja” –

teatrisse, sünnipäevale, kohvikusse. Minu tähelepanekute järgi kasutati kõige

üldisemalt puudrit, ka minu emal oli puudrikarp, kust ta raputas puudrit puudritoosi.

Ema puudritoos oli väike uushõbedast karbike, mille kaane siseküljel oli väike peegel,

süvend puudri jaoks ja puudritups. Enne puuderdamist kreemitati nägu ja kaela, ema

kasutas Nivea kreemi, mis oli vist üks odavamaid. Emal oli olemas ka kulmupulk, seda

kasutas ta vaid korra. /.../ Huulepuka kasutas ema, samuti tema sõbranna ja

koorikaaslased ainult “välja” minnes.274 Maal oli naistel minkimisvahendite

võimalusi vähem, põski ja huuli värviti punase krepp- või siidpaberiga, musta pliiatsi

või pliidi alt võetud söega joonistati endale kulmud.275

Hoolimata moepropagandast oli tegelikkuses siiski ka eelarvamusi ja ehk isegi

eestlaslikku ettevaatust, skeptilisust uuele ning moodsale. Avatuse ja skepsise

vahekord tuleb selgelt esile kui kõrvutada linna- ja maanaisi. Võrreldes ERMi linna-

ja alevi/külataustaga kirjasaatjate mälestusi, tuleb selgelt välja asjaolu, et suurte

linnade, eelkõige Tallinna naised olid avatumad, tolerantsemad. Sirvides ERMi

arhiivis kirjasaatjate meenutusi, tuleb esile see, et nii mõnelegi uuele moele ning

moodsa elu manuaalis propageeritule vaadati maataustaga vastajate poolt viltu ning

võõrapärasesse suhtuti kui priiskamisse, edvistamisse. Eriti teravalt paistis vastuolu

silma juuksevärvimise juures: juuksevärvimine oli teema, millest avalikult kirjutati

palju, linnanaised tundsid selle vastu huvi ning värvitud peale ei pööratud suurt

271 Leppik-Vehlmann 1934, lk. 48. 272 Leppik-Vehlmann 1934, lk. 31. 273 ERM KL 205 KV 941, lk. 113. 274 KL 205 KV 941, lk. 87. 275 ERM KL 205 KV 941, lk. 113.

58

tähelepanu. Seevastu maanaiste hulgas peeti värvitud juukseid kerglase naise

tunnuseks.276 Sarnane muster paistab silma ka minkimisküsimuse juures. Põhjus, miks

pealinna naised janunesid euroopalike kommete ja väljanägemise järgi, võib peitude

ühelt poolt selles, et 1920. ja 1930. aastad oli periood, mis oli restorani, kabaree,

moderntantsu ja muu meelelahutuse tippaeg, käidi palju väljas lõbutsemas ja see

eeldas nii moodsat soengut, rõivaid, lihvitud euroopalikke kombeid, peent

käitumismudelit jne. Maanaiste igapäevaseks lõbuks oli pigem Taluperenaise

vahendusel õppida moodsaid roogasid valmistama, hoidiseid tegema, moodsate

käsitöömustrite kaudu kodu kaunistama, peenraid tegema jne. Siin tõstatub küsimus,

mida naised erinevatest piirkondadest enda jaoks oluliseks pidasid. Meelevaldne oleks

väita, et maanaisi ilu- ja moeküsimused välimuse osas ei huvitanud. Kahtlemata oli

see nende jaoks uus ja huvitav teema, näitab ju lühikese juuksemoe, vesilainete ja

kestvuslokkide omaksvõtt ilmekalt seda, et ka maanaine pidas moodsast välimusest

ning soengust lugu. Seega võib öelda, et moodsa elu propageerimise ja argipäeva

tegelikkuse vahel toimus mitteverbaalne dialoog, ning tänapäeval on tagantjärele

nende vahekorda päris raske hinnata, loodan, et oskame seda tänases päevas

objektiivselt vaadata.

276 Vt. Peatükk 3.2.5 Värvimine ja pleegitamine, lk. 38.

59

KOKKUVÕTE

Millest kõneleb naiste poisipea? Poisipea on I maailmasõjajärgne toode, mis kõneleb

naiste iseseisvusest, sotsiaalse rolli suurenemisest, suuremast kaasarääkimisõigusest

ühiskondlike otsuste tegemisel, püüdest vabadusele, soolisele võrdõiguslikkusele.

Poisipea on ajastu märk, tunnus, rekvisiit. Poisipea on ülemaailmne juuksemood,

kandes endas vaikivat visuaalset protesti vanamoodsa mõtlemise vastu. Sellest kõigest

kõneleb ühe ajastu moekultuuri osa.

Usun, et naiste 1930. aastate frisuuri nimetamine ajastu peegliks ei ole liialdus. Ühelt

poolt kõneles see Ameerikas ja Euroopas kõigest sellest, mis eelnevas lõigus

nimetatud sai, ja noore Eesti Vabariigi esimesed kümnendid ei olnud siinkohal

erandiks. 1930. aastateks oli ühiskond Eestis jõudnud nn. moodsuse etappi. Esialgu

oli kõik uus pigem tajutav kui silmaga nähtav, kuid naised kogu maailmas 1920.

aastatel oma bobbed hair`iga ning 1930. aastateks enamus eesti naistest uue poisipea

lõikusega tegid vana maailma arusaamadest ülesaamise ka visuaalselt nähtavaks.

Uus frisuur 1930. aastate esimesel poolel tähendas lühikest poisipead sirge lõike või

laineliste lokkidega. Aastakümne teise poole soeng pidi olema samuti lühike, kuid

kindlasti koos püsilokkidega: elektri- või aurulokkidega. Juuksemoe levimiseks ja

selle propageerimiseks massidele ei olnud vaja muud kui kasutada kolme sõna –

moodne, mugav ja elegantne – ning Lääne-Euroopa moodsate naiste, filmi- ja

teatrinäitlejannade eeskujul, moemanuaalide ja moeetenduste kaudu saigi sellest

masstoode ning järgimisobjekt paljudele-paljudele Eesti naistele. Juuksemood ei

olnud 1930. aastatel Eestis pelgalt liitsõna väljenditest juuksed ja mood, vaid

väljendas läbi enda uut arusaama ja mõistet: moodne mõtlemine – moodne ühiskond.

Juuksemood näitab ka tööjõu nõudluse osas nihkumist vanade rasketööstuse alade

pealt uue moodsa tööstusharu – ilutööstuse – poole. Juuksed suutsid tekitada enda

tööstusharus nähtuse nimega konkurents. Uus mood nõudis vilunud kätt, eeskätt

püsilokkide ning juuste värvimise teostamiseks. Kui varem pidi leppima looduse

60

loominguga, siis moodsal ajajärgul võis mustast juuksest valge saada. Konkurents

juuksuritöökodade vahel oli väga suur, mida tõendavad arvukad reklaamid

ajalehtedes-ajakirjades, juuksurjäneste püüdmise kampaaniad ja ka juukseteenuste

hindade ühtlustamise katsed.

Eestis arenes sel ajal jõudsalt naisliikumine ja naised teadvustasid endale, et mõistuse

kõrval on väga suurteks relvadeks enesekehtestamisel ilu ja naiselik kavalus. Varem

vaadati naise juures pigem tema füüsilist tugevust, töökust ja tublidust, kuid nüüd

muutusid ilu ja tervis peamärksõnadeks. Ilu, tervise ja väljapeetuse saavutamiseks

trükiti suurel hulgal moodsa elu manuaale, mis andsid hüva nõu käitumiskommete

kohta seltskonnas, näpunäiteid välimusele viimase moodsa lihvi andmiseks,

vahendasid teavet uute moodsate tervisehädade kõrvaldamiseks nö. moodsuse

infonäljas naistele. Moodsates eluraamatutes oli tähtis koht juuste iluravi võtetel. Uus

lühike juuksemood tõi endaga paratamatult kaasa ka moodsad juuksehädad.

Peamisteks probleemideks juuste vallas olid kõõmendus, rasvased juuksed, juuste

väljalangemine ja hallumine. Kõik moodsad juuksehädad oli vaja uute väljapakutud

retseptidega iga hinna eest kindlasti kõrvaldada, sest ilu tähendas nüüd ka tervist.

Uuena kerkis 1930. aastatel esile juuste värvimise ja pleegitamise küsimus. 1930.

aastatest alates võib rääkida ka blondi fenomenist: kinolinale jõudis Plaatinablond

koos Jean Harlow`ga, mis tõi kasutusele lause Mehed eelistavad blondiine.

Kui riidemood arenes edasi järk-järgult ja sõltus palju hooaegadest, siis juuksemood

muutus selleks ajajärguks drastiliselt, sest varem ei ole naised massiliselt teadlikult

loobunud oma pikkadest juustest. Poisipea oli naiste jaoks lisaks visuaalsele

moepildile ka tolleaegseks mõtteviisiks ja eneseväljendusvormiks. Juuksemood

kõneleb ka eestlase olemusest väga ilmekalt: eesti naine on pigem konservatiivne ja

tagasihoidlik olnud ning kõigele uuele kui edevale vaadanud. Pärast mõningaid

dialooge ja kõhklemisi võeti poisipea nii linnas kui maal üleüldiselt omaks, kuid sellal

kui linnaprouad juba juukseid värvisid, suhtuti juuste värvimisse ja ka minkimisse

maapiirkondades endiselt võõristavalt. Ajal, mil moodsa elu manuaalides ja

ajakirjades vaieldi juuksepesemise sageduse üle, ei olnud enamikus linnakorterites

vannituba ega korralikke pesemistingimusi. Ka kõigest sellest kõneleb poisipea ning

seetõttu võibki rääkida 1930. aastate naiste soengumoest kui tolleaegse ühiskonna

peeglist.

61

Töö temaatika on perspektiivikas, võimaldades teema edasiarendust mitmes suunas.

Käesolevas magistritöös on teema rõhuasetuse ja piiratud mahu tõttu vähe tähelepanu

saanud juuksurite ühingu tegevus, nende poolt korraldatud üritused, juuksurite

kongressid jne, seega tegemist on olulise valdkonnaga, mis on seniajani suurema

tähelepanuta jäänud. Bakalaureusetöö kontekstis on varasemalt käsitletud

juuksetööstust Tallinna linnas 20. sajandi algupoolel277, kuid ka Tartus tegutses väga

jõuliselt juuksetöösturite ühing, mille materjalidega ei ole siinkõnelejale teadaolevalt

tegeletud, pakkudes sellega teema edasiarenduse võimalust. Suuremat tähelepanu ei

ole pälvinud ka ajastu ilutööstus, moodsa elu manuaalides käsitleti nii naha tervishoiu

küsimusi, hinge eest hoolitsemist psühholoogilises tähenduses, räägiti

toitumisharjumustest, minkimisest, kortsude tekkimisest ja mitmesugustest

iluprotseduuridest rääkimata. Ka kõik see käis moodsa euroopaliku elukvaliteedi

suunas liikumise juurde ja kuulub argielu ajaloo valdkonda. Teemavaldkonnaga on

samuti võimalik liikuda ajas tagasi, arhailise juukse väe juurde, mida põgusalt on

käsitletud järgnevas Juukses on Wägi näituseprojekti kontseptsiooni raames.

Juuksemood ei ole (tõenäoliselt oma kiire muutumise tõttu) seniajani olnud

tõsiseltvõetavaks osaks argielu uurimustele, kuid vaieldamatult on ta väga oluline osa

moejaloost, etnoloogiast, marginaalajaloost ning 1930. aastate naiste frisuur on

kahtlemata oma omanäolisuses nii visuaalselt kui temaga laiemas plaanis kaasnenult

kogu ajastu peegliks.

277 Kelnik, Agnes. Juuksetööstus Tallinnas 20. saj. I poolel. Eesti Humanitaarinstituut. Eesti kultuuriloo õppetool. Tallinn 2004.

62

CONCLUSION

This Master’s thesis, Women`s coiffure in Estonia in the 1930s as a mirror of society

to be defended at the Estonian Academy of Arts at the chair of Folk Art and Cultural

Anthropology, speaks about hair fashion in the first Republic of Estonia, mainly in the

1930s. The main task of the thesis is firstly, to find out whether there was a

connection between the hair fashion of the era and society (the way of thinking and

living, the arising modernity) and secondly, to show that the two elements were

indeed connected. And not only that: Estonian society of the 1930s witnessed the

passing of some key moments and this thesis uses hair fashion to make the resulting

changes visible. Caroline Cox, an authority on fashion history, has said that whatever

style we choose to adopt will always disappear over time. Perhaps this is why haircuts

have rarely been the subject of serious study and their full cultural meaning still

remains to be figured out. Seen as a fashion accessory rather than an art form in its

own right, hair still remains theoretically isolated while fashion is a burgeoning area

of cultural studies. Hair has often led the way. A perfect example of this is the rule of

the bob (the term describes a short women’s haircut) in the whole world in the 1920s,

which reflected the zeitgeist of a time when women became increasingly involved in

cultural life and refused to accept the traditional roles of wife and mother without

stopping to ask questions. What does the bob speak about? The bob as a so-called

post-war product speaks about the independence of women, their increasing social

role, their pursuit of freedom and gender equality. The bob is the symbol, attribute

and favourite prop of the decade. The bob is a global hairstyle, which carries a silent

visual protest against out-of-date beliefs. This is what the bob, a big part of the

decade’s fashion culture, is all about.

Speaking about Estonia, the new coiffure of the first part of the 1930s meant a short

bob with a straight-line cut or wavy curls. The proper hairdo of the second part of the

decade had to be short as well, but it also had to come with permanent curls. To

advertise new haircuts among women, all one had to do was use three words: modern,

comfortable and elegant. With the example of western European film actresses, local

theatre actresses, fashion books and fashion shows, new coiffure of the decade

became a mass product to be worshipped by many Estonian women. In the 1930s, hair

63

fashion was more than a mere combination of the words hair and fashion in Estonia;

it was the expression of a new concept: modern thinking, modern society.

A look into new hair fashion in Estonia also reveals a shift in the demand of the

labour force from heavy industry towards a new and modern industrial sector – the

beauty business. Hair managed to create a novel phenomenon in their business sector,

something never seen thus far: competition. The new coiffure required a skilled

master, especially to give a perm and to dye or bleach hair. Competition between

different hair salons was fierce – a fact proved by numerous advertisements in

newspapers and magazines, campaigns to catch ‘illegal’ hairdressers and attempts to

equalize the prices of hairdressing services.

The feminist movement was blooming in Estonia at the time and women learned that

besides intelligence, beauty and feminine slyness were also great tools to use to assert

oneself. When in the past, the most important things to be looked for in a woman had

been physical strength, industriousness and general efficiency, beauty and health now

became the most important key words. Numerous manuals of modern life were

published to give advice on how to behave in company, look healthy and beautiful.

Issues of hair treatment became an important part of books on modern life. The new

short hairstyles inevitably produced their very own set of modern problems. The most

popular complaints included dandruff, greasy hair, hair loss and grey hair. And

because now beauty also meant health, the new, modern problems needed to be cured.

What is more, the dyeing and bleaching of hair also became an important issue for the

first time in the period under discussion. Starting from the 1930s we can speak about

the blonde phenomenon: Platinum Blonde with Jean Harlow reached the silver screen

and the famous sentence Gentlemen prefer blondes conquered the whole world.

While fashion in the clothes business developed step by step and depended greatly on

the season, hair fashion had changed drastically by the 1930s. Never before had

women voluntarily cut their hair into a bob, for long and beautiful hair had been an

important social symbol for them. Besides being a visual fashion image, the bob

represented something more – a way of thinking and a form of self-expression. The

new hairstyle of the 1930s also speak about the nature of Estonian women: Estonian

women have always been rather conservative and reserved and have looked at

64

everything new as a display of vanity. After many discussions and some hesitation,

the bob cut was finally adopted first in the cities and then in rural areas.

Diana Craine, the author of Fashion and its social agendas: class, gender and society

(Chicago, 2000), has said that tracing changes in the nature of fashion is one way of

understanding the differences between the type of society that has been gradually

disappearing and the one that is slowly emerging. On the one hand, fashion embodies

the hegemonic ideals and values of a particular period. On the other hand, it

objectifies the ways in which members of social groups at different social levels

perceive themselves in relation to the dominant values. Fashion as a nonverbal, visual

way of communication is a powerful means of making subversive social statements.

I believe that naming the coiffure of the 1930s the mirror of the decade is not an

exaggeration. They speak about everything mentioned above in the USA as well as in

Europe and the first decades of the young Republic of Estonia were no exception. By

the 1930s, Estonian society had reached the so-called phase of modernity. At first,

everything new was perceptible rather than visible. However, women in the whole

world with their bob cuts in the 1920s and most of the Estonian women by the end of

the 1930s also made it visible that the old world was becoming history.

65

KASUTATUD ALLIKAD JA KIRJANDUS Arhiiviallikad Autori arhiiv Intervjuu eluaegse Keava juuksuri Anna Heislaga, sünd. 1921. Eesti Ajaloomuuseumi fotokogu (EAA) EAM F19570/1 EAM F19570/2 EAM F19583 EAM F26905/1 Eesti Filmiarhiivi fotokogu (EFA) 3-8765 A-25-14 A-25-63 A-70-53 A-243-829 A-244-137 0-150219 Eesti Kirjandusmuuseumi arhiiv EKS 8°1, 510 (2) E26049(52) E 8°9, 15(41) Eesti Rahva Muuseumi arhiiv KL 193 KV 727 Viljapuu Leili, sünd. 1926 Saaremaal KL 205 KV 941, Tamvelius Helve, sünd. 1923 Kuusalu kihelkonnas KL 205 KV 941, Rooberg Olinde, sünd. 1922 Kuusalu vallas Allika külas KL 205 KV 941, Kits Agnes, sünd. 1922 Harjumaal KL 205 KV 941, Tamm Leelo, sünd. 1922 Raplamaal Juurus KL 205 KV 942, Jõulu, Kaleph, sünd. 1927Rapla alevis. KL 205 KV 943, Vimmsaare Kuulo, sünd. 1921 Tallinnas KL 205 KV 943, Marguste Laimi, sünd. 1925 Aegviidus. KL 205 KV 943 Arder Veronika, sünd. 1923 Tallinnas KL 205 KV 944, Leuska Maie, sünd. 1925 Ida-Virumaal Iisakul Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi fotokogu (ETMM) 21-KL 35-KL 69-KL 88-KL 90-KL 123 177-KL 175-KL

66

3995-KL 4763-KL ETMM9486/T404-1/31-2 Eesti Vabaõhumuuseumi fotokogu (EVM) Parikase fotokogu Urve Haug fotode erakogu, Tallinnas, tema valduses 1920.-1930. aastate perioodika Ajakiri Kõigile 1936-1940 Eesti Naine 1930-1939 Maret 1935-1939 Tants, film ja mood 1926 Taluperenaine 1927-1940 Postimees 1.11.1934, 13.05.1935, 14.05.1935, 1.10.1935, 3.10.1935, 1.02.1936, 3.03.1936, 14.05.1936, 10.06.1936. Allikad ja kirjandus 1930. aastatest Andreesen, M. Elegentne mees. Tallinn 1934. Eesti Aadressraamat 1934-1935 Eesti Aadressraamat 1936-1937 Farmatsöitiline käsiraamat, 1931. Iluravi dr. Fred Winter – Wiin ja Jean Caroll – New York jt. iluravi teoreetikute järele. Tartu 1931. Juukste eest hoolitsemine: kudas juukste eest hoolt kanda, pead paljaksminemise eest hoida ja kõõma kaotada omatehtud rohuga prof. Sabludowski järele. Tallinn 1914. Kangas, Elna. Iluravi. Tartu 1932. Kiršenberg, E. Tänapäeva naine: koguteos igale naisele. Tallinn 1932. Kordes, E. Juuste kestevkäherdamisest. Tallinn 1934. Kornel, G ja Kask, M. Naha tervishoid ja iludusvead. Tartu 1935. Kutseharidus Eestis. Haridusministeeriumi Kutseoskuse Osakonna väljaanne. Tallinn 1938. Leppik-Vehlmann, E. Ole kaunis: kosmeetika aabits. Tallinn 1934.

67

Paldrock, Aleksander. Edu, tervis, ilu: moodsa seltskonnainimese manuaal. Tallinn 1932. Raudkats, Anna. Tervis ja ilu. Tartu 1929. Sirel, Eha. Tervislik iluravi. Tartu 1936. Spordibiograafiline leksikon 1937 Tallinna kaubandus-tööstus aadressiraamat 1933. Ussisoo, Theodor. Juuksetööstuse käsiraamat. Tallinn 1935. Vinkler, Reinhold. Juukserawi: modern meditsiini (kui ka oma uurimuste) kohaselt. Viljandi 1936. Vinkler, Reinhold. Tervis, ilu, edu: hügieeni, koduse ravi, ilu ja edu manuaal. Tartu 1940. Artiklid Jansen, Ea. Kodanikuühiskonna kujunemine: seltsiliikumine. Eesti Rahvakultuur 2008. Kannike, Anu. Argielu ja tarbimiskultuuri muutused 20. sajandi esimesel poolel. Eesti Rahvakultuur 2008. Kotsalainen, Kaire. Mis toimub daami peas. Diivan talv/2001. Pärdi, Heiki. Argielu üleminek agraarajastust moodsasse ühiskonda. Eesti Rahvakultuur 2008. Piiri, Reet. Peakatted vanasti. Maakodu 1/2000. Raud, Rein. Modernsus ja tema teisikud. Director 2/2002. Kirjandus Hovi, Kalervo. Kuld Lõwi ja Kultase ajal. Tallinn 2003. Craine, Diana. Fashion and its social agendas: class, gender, and identity in clothing. Chicago 2000. Carson, Richard. Fashions in hair: the first five thousand year. London 2001. Cox Caroline ja Widdows Lee. Hair and Fashion. London 2005.

68

Mulvey, Kate ja Richards, Melissa. Meie sajandi iluideaalid: naiste imago 1890-1990. Tallinn 2000. Piraz, Claudia ja Raetzel, Bernhard. Daam: klassikalise naistemoe käsiraamat. Tallinn 2003. Sherrow Victoria. Encyclopedia of Hair: a cultural history. London 2005. Zdatny Steven. Hairstyles and fashion: a hairdresser's history of Paris, 1910-1920. Oxford 1999 Näitused Näitus “Paula, sul on poisipea! Naiste rõivamood kahe ilmasõja vahel” Eesti Ajaloomuuseumis Maarjamäe lossis 8.juuni-19.november 2007. Näitus "Väike rännak eestikeelsete reklaamide minevikku - perioodikas ilmunud huvitavamad kuulutused, reklaamid ja plakatid ning pisitrükised 1920- 1940 a " Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus 17.veebruar-31.märts 2009. Käsikirjad Kelnik, Agnes. Juuksetööstus Tallinnas 20. saj. I poolel. Eesti Humanitaarinstituut. Eesti Kultuuriloo õppetool. Tallinn 2004. Leokin, Kätlin. 1930. aastate eesti naiste juuksemood ja –hooldus moodsa ühiskonna väljendusena. Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut. Tallinn 2007. Internet www.tervisekaitse.ee/documents/ve...kitegurid_vees_1.pdf Siilak, Külliki. Keemilised riskitegurid (B, nitraadid, Pb, Ni, Fe, sulfaadid) vees, nende päritolu, mõju tervisele. Kursusetöö keskkonnatervishoius (lühendatult). Tartu Ülikooli arstiteaduskonna kekskkonna- ja töötervishoiu õppetool. Päring 2.05.2007. http://arielu.ee/est/?news=916561 Päring 11.04.2009 http://www.keskmaa.ee/seminar/estonian_mythology.pdf Päring 11.04.2009 http://et.wikipedia.org/wiki/Mood Päring 1.02.2009 http://www.muuseum.haapsalu.ee/index.php?lk=10873 Päring 20.04.2009

69

JUUKSETERMINID

Diadeem – naiste peaehe väikese lahtise krooni kujul. 1930. aastate II poolel tulid

moodi püsilokid ning nende tegemine juustesse sai valdavaks, seepärast öeldigi, et

lokid ümbritsevad kogu pead korrapäratu diadeemina.

Effileerimine – juuste ebatasaselt õhemaks lõikamine vastavate kääride või

habemenoaga, sest soeng pidi paistma ebakorrapärasena, et temast oleks võimalik

seada erinevaid soenguid.

Fiksatiiv – fiksatiivi all mõistetakse ainet, mille abil juuksed püsiksid neile antud

vormis. Kõige tavalisem fiksatiiv oli lokkimisvesi, mis koosnes tavaliselt vaikudest

(nt. bensoe) või taimeliimidest (Agar-Agar). Kasutamisel pritsiti lokkimsvett

vähehaaval värskelt keeratud rullidesse ja jäeti ööseks juustesse. Fiksatiive või

lokkimisvett sai ka ise erinevate retseptide järgi kodus valmistada.

Friseerima – (pr. k. friser) juukseid seadma, soengut tegema.

Frisuur – (pr. k. frisure) soeng.

Frisöör – (pr. k. friser) juuksur.

Kuumad käärid – kääre meenutav metallist juukselokkimisvahend, mis aeti elektriga

kuumaks ning seejärel vajutati lokid juustesse (Vt. Lisa 4 Juuksuri tööriistu, lk. 74).

Onduleerimine – (pr. k ondulation) juuste lokkimine, laineliste juuste tegemine.

70

LISAD Lisa 1. Valik Eesti naiste fotosid 1930. aastatest

Aleksandra Lebedeva, pilt aastast Jelizaveta Kotova, pilt aastast 1920-1930. (EFA A-243-829) 1920-1930. (EFA A-244-137)

Hilda Leetmaa-Hannik (EFA A-25-63) Salme Koger, pilt aastatest 1930-1932 (EFA A-25-14)

71

Emma Lasberg, Riigi Statistika Keskbüroo arst-statistik, 1934 (EFA A-70-53)

Kaia Siletskaja, foto umbes aastast Aino Talvi, näitleja 1936 (ETMM) 1934 (ETMM KL-3995)

72

Ly Lasner, Eesti draamanäitleja, pilt aastast 1938 (EFA 3-8765)

Milvi Laid, “Estonia” primadonna Milvi Laid 1939 (ETMM KL-90) aastast 1936 (ETMM KL-69)

73

Lisa 2. Tallinna gümnaasiumiõpilased aastast 1934.

74

Fotod Urve Haugi erakogust

75

Lisa 3. Valik moodsaid kübaraid

76

Lisa 4. Juuksuri tööriistu

77

Pilt 1. Elektrilised lokitangid. Pilt 2 ja 3. Kuumad käärid koos elektrilise soojendajaga. Pilt 4. Juuksuriföön 1930.aastate II poolest. Firma elektrotehniline tööstus Ed. Hansum. Tallinn, Narva mnt. 22. Pilt 5. Tagaplaanil elektriloki aparaat 1930. aastate II poolest. Firma Vega Stockholm. Fotod näituselt Paula, sul on poisipea! Eesti Ajaloomuuseumis Maarjamäe lossis

78

Lisa 5. Kodused abivahendid

1. Juuste onduleerimise ehk lokkide tegemise õpetus. EN 3/1933 2. Õpetus, kuidas koju pesulauda ehitada. EN 9/1933

79

Lisa 6. Käsitööliste üldine otsitus ametialade järgi.

80

Käsitööstus – 1937. aasta majandusloenduse andmed.

81

Lisa 7. Juuksetööstuse ja küüntepuhastamise töötubade

määrus

Allikas: T. Ussisoo Juuksetööstuse käsiraamat

82

Lisa 8. Kestvad lokid

Eesti Naine 9/1933

83

Maret 1/1935

84

Rahvusraamatukogu arhiiv S 3088:33

85

Lisa 9. Valik reklaame

86

87

Reklaamid ajakirjast Maret 1935-1938

88

Lisa 10. Luuleread moodsast naisest

PAULA, SUL ON POISIPEA...

A.Trilljärv

Kui Paula oli lapseeas, tal olid blondid juuksed peas,

nii ilusad ja käharad, kui päiksekuld, nii säravad.

Siis koolis käies kandis ta, neid ikka pika patsina.

Kuid kevadel, kui algas mai, ja Paula juba preiliks sai,

siis ühel päeval tänaval ma nägin – poisipea on tal.

Paula, sul on poisipea, kuis meeldid mul, sa vist ei tea.

Sa oled nagu kullerkupp, millel varre otsas ilus nupp.

Ha...ha...ha...

Paula, sul on poisipea ja see on selleks väga hea.

Kui algab meie tantsutuur ei takista frisuur.

Nüüd Paulal aastaid möödunud, kuid poisipea tal säilinud.

Et juustes tekkind hõbedat, siis need tal värvilt muutuvad.

Ta heleblond on kevadel, ja ruugeks muutub sügisel.

Ning talvekuu kui käes meil just, siis Paula pea on süsimust.

Ükskõik, kas nii või teisiti, mul Paula meeldib alati!

Allikas: M.Terras. Kui Kungla rahvas... I. Tallinn 1991, lk. 52-53.

89

ENNE JA NÜÜD Kupleed ainult daamidele

1. Üks ainukene pahe on minu loomingul – ja kustumatu tahe mul kainelt, joomingul, on tuua komplimente Mes dames, teil alati!

Üks ainus kord veel tahaks teil öelda, mes demoiselles, et muudaksin teid vahaks, säeks postamentidel!...

2. Mu õnnis vanaema, veel olles demoiselle, üht kleiti kandis tema – mis näis kui tornikell. Mu õndsal emal aga käis taga heinakott!...

Nad kandsid keiti maani ja korsette nöörituid

ja tuhandet sorti kraami, küll nööpe, haake, luid...

3. Te kujutage ette, mis mõte oli sel? Mis muud kui silmapete me vaestel isadel!... Ent siiski ajud segi neil ajas pitsivaht.

Kes teab, mis oli seal peidus, mis varjas kõik krinoliin? Siin kohas ehk kenadust leidus,

kuid mis oli seal või siin?!!!... 4. Kui vanaisa tahtis ka anda neiul suud, ta kaisutada tohtis vaid mõnda kalaluud. ja ikka pihku juhtus tal mõni traadiots!...

Ja kui palju kordi ei käinud ta kohtamas neiukest, kuid ikkagi rohkem ei näinud kui kinganinakest!

5. Mu vanaisat köitis vaid kõrge neiurind, seepärast vatist täitus korseti aluspind

ja kinninöörit talje naist pani ägama.

Mu ema kandis frisuuri, mis tihtigi polnud eht ja neiuke patse nii suuri, mis hobuse jõhvidest teht...

6. Nüüd näeme paljaid põlvi: üks sile, teisel lohk... Ja daami puusavõlvi ei varja heinakott; ka väike jalakene sai kättesaadavaks...

Sest ajaloo moodijournalis on pööratud teine leht ja kõik, mida näete siin saalis on võltsimata ja eht...

7. Nüüd daami rind on lame Ja vabalt hingab kops, Tal kerge kleidikene käib seljast lips ja lops: modrene kaisutusi ei sega krinoliin!...

Ka kena sääremarja näed tihti seal ja siin, ei enam seda varja see kade krinoliin ja rohkeid poisipeasid ei koorma valejuuks

8. Nüüd ülevalt lehvivad tukad vaid katavad metsikut pead, alt välkuvad siidisukad mul lubavad mõndagi head!...

Nüüd igale mehele ammu on kergeks muutunud saak ja teatavat kaugemat sammu ei takista nööp ega haak!

9. Veel viimse paralleeli toon, daamid, teie jaoks, mis köidab meeste meeli ja mis vaid teie auks: mis vahe teie kleidil on teie mammiga:

Te mammid pugesid nahast et kleiti näidata, kuid teie poete kleidist, et nahka näidata!... 30.12.1927 August Krupp Allikas: ETMM T93:1/30:1

90

NÄITUSEPROJEKT Juukses on Wägi

Magistritöö teise poole moodustab näituseprojekt, selle kavandamine ja elluviimine.

Näituseprojekt kannab pealkirja Juukses on Wägi. Näituse toimumisaeg ja -koht on

4.-30. mai 2009 Tallinnas Kadriorus Vilde muuseumi Kestellaanimaja galeriis

aadressil Roheline aas 3. Allpool lähemalt projekti kontseptsioonist, eksponaatidest ja

lisatud on ka näitusel kasutatavat fotomaterjali. Näituse teostamist toetab Eesti

Kultuurkapital.

1. Kontseptsioon

Juuksed kõnelevad oma vaikival moel lugusid vanadest aegadest, kommetest ja

uskumustest, millest mõned on kandunud tänapäeva, kuid paljud paraku vaid

folklooripärimuses säilinud. Juustega seotud traditsioone ja uskumusi lähemalt

uurides on ilmne, et naise kiharad ning soengud on sümboliks vabadusele, sotsiaalsele

staatusele, perekonnaseisule, päritolule ja ja miks mitte ka seksuaalsusele. Juukseid on

samuti peetud elujõu, sõltumatuse ja vaimsuse tunnusmärgiks. Näiteks pea kiilaks

ajamist on kasutatud elu- ja tahtejõu murdmiseks: sel moel allutatakse teine inimene

oma tahtele. Juuksed aeti maha orjadel ja vangidel, tänapäeval tehakse seda sõjaväkke

värvatute puhul, üks põhjus on siinjuures kindlasti hügieenifaktor, kuid mitte ainult.

Pikkadest juustest on pidanud loobuma ka abiellu astuvad naised, kes sel moel

lähevad ühest ühiskondlikust staatusest teise. Vanad kombed on omal viisil jõudnud

ka tänapäeva, raske öelda kas teadlikult või mitte. Ebausklikud tudengid ei pese pead

ega külasta juuksurit eksamisessiooni ajal, kartes kaotada omandatud teadmised.

Naised, kes soovivad keerulise eluperioodi lõpul või uue etapi alguses juustest koos

sinna talletunud halva energiaga vabaneda, külastavad juuksurisalongi. Seega, vanad

kombed mõjutavad meie tegutsemist mõneti praegugi.

Miks kannab näitus pealkirja Juukses on Wägi? Sõna vägi kätkeb eesti keeles endas

midagi tugevat, salapärast, tajutavalt tajumatut. Oskar Loorits võrdsustab elujõudu

91

väega. Väge võib mõista jõuna, energiana, mis avaldub kord ühtviisi, kord teistviisi,

ja on erinev paikades, olendites, asjades. Väge saab edasi anda sõnaga: näiteks

äraneedmine, aga ka heas sõnas on võim, mille abil antakse edasi energiat. Vägi teeb

laulust loitsu ja võib ehk viia ka teisele teadvustasandile. Ka otsavaatamise läbi on

võimalik midagi muuta. Silmas on vägi. Siiani näiteks usutakse maapiirkondades, eriti

Lõuna-Eesti kandis, kurja silma. Mõnel asjal on rohkem väge kui teisel, üldlevinud

arvamusena võib siin tuua juukseid ja küüsi. Saaremaal usuti, et küüned tuleb kokku

korjata ja ära põletada, muidu kuri saab liikuda küüntest tehtud laeval.278 Maagilise

väe olemasolust ja sellesse uskumisest juustes annavad tunnistust laused meie

folklooripärandis, mis on vormunud mitmeteks tabudeks-keeludeks ja ka ennustuste

aineseks.

“Endal ei tohi juukseid lõigata, muidu lõikad mõistuse ära (lõikad õnne ära)”

“Kui juukse peale lõikamist lauta viiakse, siis on hea loomaõnn”

“Targad juuksed põgenevad rumala pää juurest” (kiilaspäisus)

“Kui mees laseb oma juukseid naisel lõigata, siis ta ramm kaob ära”

“Kui juukseid saab leigatud, siis õue vaadata, näed lindu kõrges lendamas, siis

kasvavad juuksed jõudsasti, on lindu madalas näha, siis pitkamisi”

“Kellel on meelekohad juukstest vabad, see on tark inimene”

“Kellel habe ja juuksed on punased, need on koidu ajal sündinud”

“Abe ja juuksed on tollel punased, kes ao ajal muretsenud”

“Juukseid ei tohi kiita – langevad peast välja”

“Kui katkitõmmatud juuksekarva otsad kokku ehk krässu tõmbuvad, on juuksekarva

omanik halb inimene; kui nad jäävad aga sirgeks, on inimene hea”

“Juuksed lähevad lapsel lokki, kui lapse pead alati pärast pesemist siidiriidega

kuivatada. See ei ole nõidus, see on päriselt niimoodi”

278 Animatismi põhiväide, mis ütleb, et kogu olemasolev on hingestatud impersonaalse üleloomuliku jõu poolt, väljendub tänapäevalgi paljudes keeltes (mana Melaneesias, manitu Põhja-Ameerika indiaanlastel, sila eskimotel, megbe pügmeedel, callpa ketšuatel). Ei ole võimatu, et muinasgermaani hamingja on sama algupäraga, samuti uurali ühisajast pärit vägi. Animatism käibis koos maagilise ja fetišistliku käitumisega totemismi kui ürgusundi raames. Animatismi põhiolemuseks võib nimetada üleüldist ebaisikliku väe olemasolu. Eesti keeles on lisaks lihtsõnale vägi olemas näiteks ka sellised mõisted nagu vägimees, vägijook, vägisõna, vägisi, väetama, vägihein, vägikaigas. Eestlaste haldjad ja jumalad ehk olevused eesti mütoloogias, lk. 2-3. http://www.keskmaa.ee/seminar/estonian_mythology.pdf Päring 11.04.2009.

92

Juuste eriliselt suurest tähtsusest annab kahtlemata tunnistust juuste väe sidumine

loomaõnnega, sest loomaõnn meie agraarsete esivanemate juures oli kogu pere

toimetuleku ning heaolu seisukohalt üks olulisemaid tegureid.

Pealkiri Juukses on Wägi tähendab ühelt poolt juuste arhailise maagia väge, ja teiselt

poolt ilumaagia väge, mis kaunites ja tervetes juustes sisaldub. Juustele lisandus

sõjaeelse Eesti Vabariigi perioodil moodsa juukse iluvägi. Kõik see kokku ongi

oluline ja salapärane juukse vägi.

Esimese Eesti Vabariigi aastatel, täpsemalt näituse poolt kajastataval 1930. aastatel,

muutus juuste maagiline vägi juuste iluväeks: juuksed muutusid ehteks naise peas

ning salajane rituaal või teadmine muutus keemiliseks koostiseks, ainult õige

hooldamise ja sättimisega oli võimalik oma juuste kaunist väge veelgi hoida, veel

rohkem tähelepanu saavutada.

1930. aastad olid Eesti Vabariigi naiste seltskondliku elu kõrghetkedeks: naisseltside

tegevus õitses, korraldati iludusvõistlusi, väljasõite, seltskondlikke õhtuid jne. ning

naiste jaoks oli suure tähtsusega sõna moodne. Moodsad pidid olema nii

käitumismaneerid kui kodune mööbel, kuid olulisim oli, et juuksed oleksid moodsalt

lühikeseks lõigatud. 1930.aastate puhul oli tegemist aastakümnega, mida

iseloomustasid naiste vesilained, elektrilokid, aurulokid, juuste värvimine. Kümnendi

jooksul tekkis juuksurisalonge massiliselt juurde, mille üheks väljundiks oli uus

nähtus moetööstuses: juuksuriäride reklaamid ajakirjades-ajalehtedes. Eestisse jõudsid

ka välismaised šampoonid ning juuksehooldusvahendid, tuntuim on praegugi

poelettidelt saadav Schwarzkopf. Tööd alustas ka kodumaine Orto.

Ühelt poolt oli oluline, et juuksed oleksid moodsalt lõigatud-lokitud, kuid teiselt oli ka

nende tervis väga tähtis. Juuste eest hoolitsemisel andsid nõu nii Mareti ja Eesti Naise

kui ka Ajakiri Kõigile leheküljed, samuti arvukad eneseabiraamatud ning Moodsate

Eluraamatute sari.

Näituse eesmärk ja olulisus.

Näituse eesmärgiks on tuua tänapäeva inimeseni meie esivanemate uskumuste üks

oluline osa, usk juuksemaagiasse. Eesmärgiks on samuti näidata europaseerunud ja

93

linnastunud eestlasele, et meie esivanematele kallist ja püha tuleb teada, austada ja

meeles pidada. Lisaks esivanemate uskumuste kajastamisele ja taaslavastamisele viib

näitus külastaja ka Eesti riigi lähiminevikku, milles peituvad praeguse ühiskonna

olulise mõiste moodne alged. Näituse koht Vilde muuseumis ei ole juhuslik valik:

kirjanik Eduard Vilde oluline loomeperiood jääb esimese Eesti Vabariigi aastatesse

ning elades ja töötades lühikest aega Berliinis ning Kopenhaagenis oli ta üks

tolleaegseid moeikoone ja uuenduste toojaid Eestisse, kui nii võib öelda.

Näitus Juukses on Wägi on oluline ajaloo, kultuuriloo ja üldise moeajaloo valdkonna

koha pealt, et vaadata ajas tagasi ning heita pilk nii meie esivanemate mõttemaailma

kui saada osa ka eesti rahva ning riigi lähiminevikust sõjaeelse Vabariigi perioodi

näitel.

Sihtgrupp.

Näitus on mõeldud kõigile: vanadele ja noortele, meestele ja naistele. Nooremale

põlvkonnale, mõistmaks, mida vanaemad, vanavanaemad enda ilu nimel on pidanud

läbi tegema, milliseid tehnoloogiaid ning võtteid enda juuste sättimiseks kasutanud ja

märkaksid, et juuste ilul oli ka valus ja maagiline, mitte ainult võluv pool. Vanemale

põlvkonnale oleks Juukses on Wägi näituse näol tegemist nostalgilise tagasivaatega

enda noorusaega ja lapsepõlve nii audentsete juuksurimasinate näol kui ka arhailiste

mõtete ja võtetega juuste hoolduse ning olulisuse taasesitamise läbi.

Töötuba Punume patse.

Näituse raames toimub külastajatele ka workshop, töötuba palmikute põimimisest

juustesse. Patsipunumise traditsioon on väga vana ja ülemaailme ning tüdruku/naise

juuksepatsil on sügav sotsiaalne sõnum.

Patsipunumise traditsioone on erinevates kultuurides üle maailma antud edasi põlvest

põlve. Juuste põimimine kui kunstivorm sai alguse Egiptusest umbes 3500 aastat eKr.

Juukseid põimisid nii mehed kui ka naised, nii asiaadid kui ka eurooplased.

Patsikandajatena on alati kujutatud indiaanlasi, kelle juuksestiilid piirkonniti oluliselt

erinesid. Kui indiaani naised kaunistasid oma patsikesi helmeste ja pärlitega, siis

asteegid punusid juustesse hulgaliselt värvilisi riideribasid, milledel oli oma

hõimusisene rituaalne tähendus. Ühine oli vaid põhimõte, et mida pikemad olid

94

juuksed, seda enam oli inimene näinud ja õppinud ning seda rohkem oli tal

mõjuvõimu.

Punutiste meistreiks peetud aafriklastel näitasid erinevad tehnikad ja mustrid

hõimukuuluvust ning ühiskondlikku staatust. Tseremooniaks valmistatav patsisoeng

võis nõuda terve päeva. Mustanahalistele naistele andis rituaal võimaluse suhelda ja

see, kui võeti vaevaks kellegi juustega jännata, oli heasoovlik märk sõprusest ja

lähedusest. Patsipunumine oli Aafrika erinevate hõimude juures sotsiaalne kunst.

Eriti suur tähendus patsipunumisel on slaavi kultuuriruumis. Vene pulmas palmitseti

pruudi juuksed kahte patsi, vormiti neist vanik ja kaeti peakattega. Sel toimingul oli

abielu seadustav jõud – pärast rituaali oli pruut naine ja peakate kui dokument. Kui

keegi naise peakatet tüli või riiu käigus kahjustas, oli lubatud kahjustaja kohtusse

anda. Pulmalauda ilmudes itkes pruut oma süütuse sümbolite - ilu ja tahte - kaotusest.

Lillede heit vallalistele tähendas samuti, et loobuti oma tahtest. Pulmapärga ei visatud

aga kunagi ära, see õmmeldi pruudi padja sisse ja pandi hälli. 10.-15. sajandil võis

naine oma juukseid näidata ainult abikaasale. Naise peakatte eemaldamisega haavati

tema au ja selle eest tuli maksta kopsakat trahviraha. Arvatakse, et juuste

kandmismoodus näitas naise küpsusastet ja sätestas lubatud seksuaalse käitumise

normid. Pulmarituaali ajal „müüdi“ pruut abikaasale ja tolle perekonnale ning ta pidi

jätma oma kodu ja küla. Rituaalina müüs ta oma patsi uuele kaasale ja teda hinnati

selle paksuse järgi – sümboolselt kingiti naise seksuaalsus ja autonoomia mehele. Kui

vallaline tüdruk kaotas süütuse, pidi ta kandma peakatet nagu abielunaine ja vahel

lõigati karistuseks ja häbiks ära tema juuksed. Seos seksuaalse käitumise ja juuste

vahel oli ilmne.279

Ka eesti arhailises traditsioonis oli abielunaise peakatteks tanu, ilma milleta ta välja ei

tohtinud minna. Seevastu noored tüdrukud kandsid oma pikki juukseid patsides või

lahtiselt, kaunistades neid lillepärja või värviliste lintidega.

Tänapäeval on palmikutel eelkõige ilusõnum, töötoa eesmärgiks on professionaalse

juuksuri juhendamisel õpetada, kuidas lihtsa vaevaga juustesse erinevaid palmikuid

279 Taruste, Tea. Palmiku sõnumid. http://arielu.ee/est/?news=916561 Päring 11.04.2009.

95

saab põimida. Töötoa tulemusena saavad osavõtjad juustesse kaunid palmiksoengud

ja praktilise palmikupõimimise oskuse võrra rikkamaks.

2. Eksponaadid.

Näituse idee sai alguse eksperimendist Eesti Kunstiakadeemia rahvakunsti ja

kultuuriantropoloogia õppetoolis 2008. aasta kevadel. Eksperimendi tulemusena

kogunes hulk originaalseid juuksuritööriistu esimese Eesti Vabariigi perioodist:

suured juuksuriföönid, elektrilokiaparaat, kuumad käärid, meeste elektrilised

juukselõikurid, lokirullid, manuaalsed juukselõikurid, meeste habemenoad,

habemeajamispintslid jne. Need esemed moodustavad põhiosa eksponaatidest. Lisaks

on näitusel väljas ka hulk moodsa elu manuaale ja mõned naisteajakirjad.

Eksponaatide hulka olen lisanud ka mõned kodused soengutegmisvahendid hilisemast

perioodist – nõukogude ajast – mis samuti eelpoolmainitud eksperimendi tulemusena

kogusse jõudsid. Esemetele taustaillustratsiooniks on fotomaterjalid Eesti

Ajaloomuuseumist, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumist, Eesti Filmiarhiivist ning

Eesti Vabaõhumuuseumist.

3. Fotomaterjalid

Elektrilokiaparaat Indola

96

Juuksuriföönid

97

Kuumad käärid, juuksekoolutaja, juukse efileerija, elekriloki aparaadi lokirullid.

Meeste manuaalsed juukselõikurid.

98

Meeste elektrilised juukselõikurid.

Meeste habemeajamistarbed.

99

Lokirulle erinevatest ajastutest.

Elektriga soojendatavad lokirullid ja juuksekoolutajad Nõukogude perioodist.

100

Seinakollaaž juukse sõnamaagiast.

101

Juuksuritöökoda Esnas. Eesti Vabaõhumuuseum.

Juuksur lapsega. Kunda alevi juuksuritöökoda. Eesti Filmiarhiiv 0-150219

Naiste juuksur P. Lumiste tööl Paula Lumiste juuksuritöökojas Vändras end. Martinsoni majas V.Kingissepa t. 56. Pildistamise aeg 31.märts 1938. Eesti Ajaloomuuseum EAM_F19570_1

102

Paula Lumiste juuksuritöökojas Tallinnas Pärnu mnt.-l Lutheri vabriku vastas. Pildistamise aeg 9.aprill 1934. Eesti Ajaloomuuseum EAM_F19570_2.

Juuksuripreili Alice Osolin juuksuri-töökojas habet ajamas 1930, Vändras. Eesti Ajaloomuuseum EAM_F19583

103

Tallina Dunkri tn. juuksuritöökoja sisevaade. Pildistamise aeg 1920. aastad. Eesti Ajaloomuuseum EAM_F26905_1.