Tallinna Ülikool

Kommunikatsiooni Instituut

Liisa Tamm

NARTSISS JA GLADIOOLReferaat

Tallin 2014

SISUKORD

1 Nartsiss................................................................................................................................5

1.1 Kirjeldus.......................................................................................................................5

1.1.1 Leht.......................................................................................................................5

1.1.2 Õis.........................................................................................................................5

1.1.3 Vili........................................................................................................................6

1.1.4 Sibul......................................................................................................................6

1.1.5 Juurestik................................................................................................................7

1.2 Levila............................................................................................................................7

1.3 Kasvatamine.................................................................................................................8

1.3.1 Paljundamine.........................................................................................................8

1.4 Kasutamine...................................................................................................................8

1.5 Nimi..............................................................................................................................9

1.6 Müüdid ja sümboolika..................................................................................................9

1.6.1 Narkissos ja Echo..................................................................................................9

1.6.2 Persephone ja Hades..........................................................................................10

1.6.3 Sümboolika.........................................................................................................11

1.7 Klassifikatsioon..........................................................................................................11

1.8 Haigused ja kahjurid...................................................................................................13

1.8.1 Seenhaigused.......................................................................................................13

1.8.2 Viirushaigused....................................................................................................14

1.8.3 Kahjurid..............................................................................................................14

2 Gladiool.............................................................................................................................15

2.1 Nimi............................................................................................................................15

2.2 Levila..........................................................................................................................15

2.3 Kirjeldus.....................................................................................................................15

2.4 Liigitus.......................................................................................................................17

2.5 Kultuuris.....................................................................................................................18

KOKKUVÕTE.........................................................................................................................19

KASUTATUD KIRJANDUS...................................................................................................20

LISAD.......................................................................................................................................21

Lisa 1 Poeedinartsiss.................................................................................................................22

Lisa 2 Hispaania nartsiss Nartsissiõie ehitus............................................................................23

3

SISSEJUHATUS

4

1 Nartsiss

Riik: Taimed Plantae

Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta

Klass: Üheidulehelised Liliopsida

Selts: Asparilaadsed Asparagales

Sugukond: Amarüllilised Amaryllidaceae

Perekond: Nartsiss Narcissus

Sünonüümid

Ajax Salisb.

Corbularia Salisb. ex Herb.

Hermione Salisb. ex Haw.

Jonquilla Haw.

Nartsiss (Narcissus) on umbes 60 liigiga sibultaimede perekond amarülliliste

(Amaryllidaceae) sugukonnast.

1.1 Kirjeldus

1.1.1 Leht

Lehed on kõige nooremate sibulasoomuste maapealsed osad ja kinnituvad sibulakannale.

Lehed on pikad, kitsad, sinakasrohelist värvi ja renjad. Olenevalt sordist ja liigist võivad olla

lehed kas siledad või soonilised.

1.1.2 Õis

Nartsissi õied asetsevad varrel üksikult või mitmekaupa. Õis on korrapärane, sümmeetrilise

alumise sigimikuga ja valge või eredavärvilise kroonja õiekattega, millel on 6 kattelehte. Õis

koosneb kahest selgestieristatavast osast, milleks on põhikroon (õiekate ehk perigoon) ja

kõrvalkroon (ehk lisakroon).

5

Lisakroon on sageli varieeruva kuju, värvi ja suurusega, olles seetõttu oluline sordi

määramiseks. Õis on ümbritsetud kileja kõrglehega, mis lõheneb tipus ja õitsemise kestel

rullub tagasi. (vt Lisa 2).

Tolmukaid on kokku kuus. Tolmukaniidid asetsevad emaka ümber. Harva asetsevad

tolmukapead õieavast väljas. Sageli juhtub, et tolmukatest 3 on kõrgemal ja 3 madalamal.

Tolmukate erinev ehitus ja asend aitavad eristada erinevaid sorte.

Lõhn võib olla nii tugev, kui mahe. Seejuures on lõhn tähtsaks sorditunnuseks sarnaste õitega

sortide puhul.

Õite suurus ja värv olenevad palju sordist aga mõju avaldavad ka ilmastik ja kasvukeskkond

ning sibulate seisukord.

Õitsemine algab varasematel sortidel aprillis, hilisematel mai lõpul.

1.1.3 Vili

Nartsissi vili on kolmepesaline pikliku kujuga kupar, milles asetsevad seemned kahes reas,

kõigis kolmes kambris. Seemned on ümmargused, läikivmustad ja idanevad hästi.

1.1.4 Sibul

6

Joonis 1. Pabernartsiss (Narcissus papyraceus)

Nartsissi sibulat nimetatakse ketassibulaks, kuna soomused sibulas asetsevad kontsentriliselt.

Nartsissisibul on maa-alune lühivõsu, mis koosneb sibulakannast ja sellele kinnituvatest

sibulasoomustest. Kujult on nartsissisibulad munajad kuni piklikud (vt Joonis 1) teritatud

tipuga.

Sibula soomused on erineva vanusega. Pidevalt seestpoolt väljapoole kasvades, soomused

kahel esimesel aastal kasvavad paksemaks, kolmandal aastal hakkavad õhenema ja neljandal

aastal saavad osaks sibulakestast.

Tütarsibulad kinnituvad sibulakannale ja arenevad emasibulas sibulasoomuste vahel.

Tütarsibulad vabanevad vanade soomuste surres.

Nartsissisibulad erinevad sordirühmiti. Näiteks trompetnartsissidel on iseloomulikud suured

ümarsibulad ja vähesed tütarsibulad, seevastu suurte lisakrooniga nartsisside sibulad, olgugi

samuti suured, on ümaramad või mitmetipulised, rikkalikult paljunevad ja rohkelt õitsevad.

1.1.5 Juurestik

Sibulakanna külge kinnituvad narmasjuured. Juurestik koosneb 20–40cm pikkustest

narmasjuurtest, mida võib kokku olla kuni 120. Juured paiknevad sibulal tihedalt ümber

kettakujulise sibulakanna.

Juurestiku hulgast võib leida ka tõmbejuuri, mida on lihtne ülejäänud juurtest eristada nende

suurema jämeduse ja kortsulisuse tõttu. Tõmbejuurte ülesandeks on sibulat mullas õiges

asendis hoida või sobivale sügavusele tõmmata. Tõmbejuurte kasutamine mõjub aga taimele

kurnavalt.

1.2 Levila

Looduslikult on levinud umbes 40 liiki nartsisse, mis esinevad peamiselt Lõuna- ja Kesk-

Euroopas (Hispaanias, Portugalis, Šveitsis, Inglismaal, Itaalias ja Lõuna-Prantsusmaal, kokku

36 liiki) ning Põhja-Aafrikas ja Vahemeremaades (kokku 5 liiki)

Kuna nartsisse on iluaianduses juba väga kaua kasutatud, on mitmed nartsissiliigid looduses

naturaliseerunud ja mõne liigi puhul on pea võimatu öelda, kas nad on välja kujunenud oma

looduslikus kasvukohas või on tekkinud ja levinud inimeste abil.

7

1.3 Kasvatamine

Nartsissid on pikaealised sibulpüsikud, mille vegetatsiooniperiood kestab olenevalt

ilmastikutingimustest 90–100 päeva. Kasvamine ja arenemine toimuvad üsna madalatel

temperatuuridel. Optimaalne mulla temperatuur on 10–15°C.

Erinevalt mitmetest teistest sibulpüsikutest puudub nartsside sibulatel suvine puhkeperiood.

Maa-pealse osa kasv võib küll lõppeda, kuid sibul on pidevas arenemises.

Vegetatsiooniperioodi lõpus ei sure juured korraga nagu enamusel sibultaimedel, vaid on

varem (juulis või augustis) juba uute juurte vastu vahetunud. Kui juured saavad viga, siis

vigastud juurte asemele uusi ei kasva ja taimel tuleb kogu vegetatsiooniperiood läbida

vigastatud juurtega.

1.3.1 Paljundamine

Nartsiss paljuneb nii vegetatiivselt (tütarsibulatega), kui seemnetega. Seemnetega paljunedes

kulub idanenud seemnest õitsvaks taimeks sirgumiseni 5–8 aastat. Nartsiss võib paljuneda ka

isekülvi teel ja anda seejuures huvitavaid hübriide.

Seemnetega paljunedes on suur tõenäosus hübriidsete järglaste saamiseks ja seetõttu

kasutatakse seda paljundusviisi põhiliselt sordiaretuses. Kui tahetakse aga saada identset

koopiat emataimest, kasutatakse vegetatiivset paljundamist tütarsibulate abil.

Nartsisse on võimalik paljundada ka sibulapistikute abil, kaksiksoomus-, koekultuuri- või

meristeemmeetodil.

1.4 Kasutamine

Alates 18. sajandist on nartsissid laialt levinud iluaianduses. 18. sajandi teisel poolel tehti

Inglismaal algust juba nartsisside sordiaretusega, mis elavnes kõvasti 19. sajandil seoses huvi

kasvuga nartsissside vastu. Neid on iluaianduse tarbeks aretatud üle 12 000 erineva sordi.

Nartsisse kasutatakse ka parfümeeria- ja farmaatsiatööstuses.

Nartsissid sisaldavad mürgiseid alkaloide. Mürgitusnähtudeks on äge oksendamine ja

kõhulahtisus.

8

1.5 Nimi

Nimi nartsiss tuleb kreeka keelest ja on arvatavasti tuletatud sõnast ναρκάω (narkaō), mis

tähendab 'kangestun' või 'tuimestun'. See nimetus tuleneb arvatavasti õie uimastavast lõhnast

või alkaloidist, mida taim sisaldab.

1.6 Müüdid ja sümboolika

1.6.1 Narkissos ja Echo

Järgneval müüdil on mitmeid variatsioone ja siin on esitatud üks nendest.

Kreeka mütoloogiast on tuntud kaunis ja uhke noormees Narkissos, kelle isa oli jõejumal

Kephissos ja ema jõenümf Leiriope.

Leiriope tahtis kangesti teada, kas tema lapsele on ka määratud pikk ja õnnelik elu. Seetõttu

pöördus ta vähetuntud ennustaja Teiresiase poole, kes andis küsimusele vastuseks: "On küll,

kui ta ainult iseennast tundma ei õpi." Kuusteist aastat hiljem toimunud sündmuste läbi sai

Teiresias kuulsaks. Seda seetõttu, et selleks ajaks oli Narkissos saanud piltilusaks

noormeheks, kellele kõik tüdrukud, kes teda nägid, kuuluda ihaldasid. Tema aga ei tahtnud

neist kedagi ja aset leidis järgnev sündmus.

Echo oli mäginümf, kelle kurb saatus sai alguse sellest, et ta sattus Hera viha alla. Hera, kes

püüdis avastada Zeusi järjekordset armulugu ühe nümfiga, ei tabanud süüdlast, kuna ta

tähelepanu juhtis kõrvale Echo lobisemine. Hera viha langes seetõttu Echo peale. Jumalanna

nuhtles teda sellega, et too ei saanud oma keelele enam ühtki muud sõna kui vaid need, mis

talle ette öeldi ja mida ta siis kordas. "Sulle jäägu alati viimane sõna," ütles Hera, "kuid sul

ärgu olgu võimalust kõnelust alustada."

Karistus oli Echole kohutav. Amori tabatud noole tõttu oli Echo, nagu kõik teised neiud,

armunud Narkissosse, kuid karistuse tõttu ei saanud ta temaga rääkida. Kuna Amor oli

unustanud tabada Narkissost, ei leidnud Echo armastus vastarmastust. Siiski koitis ühel päeval

Echo võimalus Narkissosega vestlusse asuda, kui Narkissos oma kaaslasi hüüdis: "Kas keegi

on siin?" Echo, kes oli peitunud puude varju, vastas õnnejoovastuses: "Siin ...siin ..." Kuna

Narkissos teda ei näinud, hüüdis ta talle: "Tule!" Echo vastas rõõmsalt: "Tule!" ja astus

väljasirutatud kätega metsast välja noormehele vastu. Narkissos aga pöördus pettununa Echo

9

poolt ära, ise lausudes: "Ära tule! Ma ennem suren, kui annan end sinule saagiks." Echo võis

seepeale vastata vaid: "Annan end sinule saagiks." Kuid Narkissos oli juba läinud.

Echo kurvastas selle peale nõnda, et kaotas viimasegi elujanu ja muutus kaljuks. Olympose

jumalad hoolitsesid aga selle eest, et ta hääl maailma kostma jääks ja nõnda tekkis kaja.

Nõnda jätkas Narkissos julmal kombel armastuse põlgamist, kuni üks nendest, kelle Narkissos

oli ära põlanud, ta ära needis. Narkissosest põlatu palus jumalatelt, et Narkissos saaks tunda

sedasama, mida tema äsja oli kogenud ja jumalad võtsid ta palvet kuulda. Nõnda juhtuski, et

Narkissos armus iseenda peegelpilti, kui ta seda selges mägiallikas nägi.

Enesearmastuses aga ei leia keegi täitumust: niipea kui Narkissos oma peegelpildile lähenes,

muutus see ähmaseks; läks ta aga kaugemale, kadus pilt sootuks. Ometi ei saanud ta oma

peegelpildist lahti ja muudkui püüdis asjata seda emmata. Päevast päeva lamas ta allika juures

ega võtnud teragi suhu, kuni eluvaim temast lahkus. Kuigi Narkissos oli nii paljudel südame

murdnud, leinasid teda allikate nümfid najaadid ja puude nümfid drüaadid, kes otsisid ilusat

keha, et seda matta. Kuid keha nad ei leidnud. Paigas, kus noormees oli lebanud, õitses uus

ilus lill, mida hakati hüüdma Narkissose nime järgi nartsissiks.

1.6.2 Persephone ja Hades

Valgetest nartsissidest vanikut kandnud Zeusi tütar Persephone korjas aasalt lilli, kui maapind

avanes ja allilma ning surnute jumala Hades sealt kaarikul välja sõitis, Persephone kaasa

haaras ning ta allilma kaasa viis. Demeter, kes oli Persephone ema, otsis oma tütart kõikjalt

aga ei suutnud teda kuskilt leida.

Kuna Demeter oli viljakuse jumalanna, kaasnes tema kurvastusse langemisega ka ikaldus ja

inimkonda ähvardas nälga suremine. Seega pidi sekkuma Zeus, kelle abil õnnestus sõlmida

Hadesega kokkulepe, mille kohaselt lahkub Persephone allilmast pooleks aastaks oma ema

juurde, ülejäänud aja aga veedab allilmas. Ajal, millal Persephone elab allilmas, valitseb ta

ema kurbuse tõttu talv.

Persephone ei tohtinud kunagi allilmast igaveseks lahkuda, kuna ta oli allilmas granaatõuna

maitsnud ja see, kes midagi allilmas sööb, ei tohi sealt enam lahkuda. Seetõttu peetakse vahel

granaatõuna ka rumaluse sümboliks.

10

Nartsissidega seob seda müüti aga see, et kui Hades võttis Persephone endale kaasaks,

kaotasid müüdi kohaselt nartsisside õied oma neitsiliku valge värvuse ja muutusid kollasteks.

1.6.3 Sümboolika

Nartsiss on kevadlillena noorelt suremise, magamise ja taassünni sümbol.

Vana-Kreekas kasutati nartsisse Demeteri riitustel ja istutati haudadele. Seda selleks, et

märkida surma kui und (narkoë 'mina kangestun' võib samuti viidata unevalda langemisele).

Nartsissi meeldiv lõhn sümboliseeris Pärsias noorust. Islamis oli nartsiss aga oma püstise

varre tõttu ustava teenri sümbol ja uskliku embleem.

Kuna nartsiss õitseb Hiinas uue aasta alguse paiku, siis peetakse seda seal ka rõõmu, õnne ja

õnneliku abielu sümboliks.

1.7 Klassifikatsioon

Tänu agarale sordiaretusele tekkis juba 19. sajandil väga paju nartsissisorte. 20. sajandil

jätkati sordiaretusega ja suure sortide arvu tõttu püüti nartsissisorte klassifitseerid. Esimene

nartsissisortide klassifikatsioon (koos sordinimede registriga) ilmus 1908. aastal Londonis.

1915. aastal ja 1923. aastal ilmusid täiendatud ja parandatud klassifikatsioonid.

Tänapäeval kehtiva rahvusvahelise nartsissisortide klassifikatsiooni põhilise osa kehtestamine

toimus 1. jaanuaril 1950. Selles jaotati sordid 11 rühma. Hiljem lisati 12. rühm nende sortide

jaoks, mis ei mahtunud tunnuste poolest 11 eelmise rühma sekka.

Nartsissisortide klassifitseerimisel arvestati õite värvust ning õiekattelehtede ja lisakrooni

pikkuse suhet. Järgnevalt on välja toodud rahvusvaheliselt tunnustatud 12 sordirühma.

I rühm – trompetnartsissid

Igal varrel on ainult üks õis. Trompet (lisakroon) on sama pikk või pikem kui õiekattelehed.

Trompetnartsissid õitsevad nartsissidest kõige varem.

II rühm – suure lisakrooniga nartsissid

Varrel kasvab üks õis. Õied on suured ja ilusad. Lisakroon ehk trompet on pikem kui 1/3

õiekattelehtede pikkusest, kuid ei ületa seda. Taimede kõrgus küündib 30-st 60-ne cm-ni.

11

III rühm – väikese lisakrooniga nartsissid

Väikese lisakrooniga nartsissid on saadud suure lisakrooniga nartsisside ristamisel

poeedinartsissiga (Narcissus poeticus). Varrel üks õis, lisakroon ei ole pikem kui 1/3

õiekattelehtede pikkusest. Taimede kõrgus 30–45 cm.

IV rühm – täidisõielised nartsissid

Üks või enam õit varrel. Õiekattelehed või lisakroon või mõlemad on täidisõielised. Taimede

kõrgus 15–45 cm. Paljudel sortidel on rasked täidisõied küllalti pikkade varte otsas ja seetõttu

kahjustavad tuul ja vihm neid üpris kergesti.

V rühm – triandrusnartsissid

Narcissus triandrus L. tunnustega sordid. Tavaliselt kaks või enam rippuvat õit varrel.

Taimede kõrgus 15–45 cm.

VI rühm – tsüklaamen-nartsissid

Narcissus cyclamineus D. C. tunnustega sordid. Üks õis varrel. Õiekattelehed on märgatavalt

reflektiivsed, pika trompetiga. Taimede kõrgus 15–30 cm.

Poeedinartsiss Narcissus poeticus

VII rühm – džonkill-nartsissid

Narcissus jonquilla L. tunnustega sordid. Üks kuni viis, harva ka kaheksa lõhnavat õit varrel.

Trompet tassi kujuline. Taimede kõrgus 15–30 cm.

VIII rühm – tatsett-nartsissid (tatsetid)

Narcissus tazetta L. tunnustega sordid. Tavaliselt 3 kuni 20 lõhnavat õit lihaval varrel, lühike

tassikujuline trompet. Taimede kõrgus 15–45 cm.

IX rühm – poeedinartsissid

12

Narcissus poeticus L. tunnustega sordid (vt Lisa 1). Tavaliselt üks õis varrel, õiekattelehed

puhasvalged, lisakroon väga väike, ketta kujuline, mis keskelt on kollane ja/või roheline, serv

punane ja gofreeritud (vt Joonis 2). Lõhnavad õied. Taimede kõrgus 30–45 cm.

Joonis 2. Poeedinartsiss (Narcissus poeticus )

X rühm – looduslikult kasvavad liigid e. bulbocodium-nartsissid

Tavaliselt üks õis varrel. Varase õitsemise ja madala kasvu tõttu sobivad hästi kasvatamiseks

kiviktaimlas. Liigid: N. bulbocodium, N. asturiensis, N. canaliculatus, N. cyclamineus, N.

pseudonarcissus, ja N. obvallaris.

XI rühm - lõhestunud lisakrooniga nartsissid

Lisakroon on lõhestunud vähemalt 1/3-ni lisakrooni pikkusest.

Siia rühma kuuluvad a) kaelusnartsissid b) liblikõielised nartsissid.

XII rühm - mitmesugused nartsissid

Sordid, mis ei sobi eelmistesse rühmadesse.

1.8 Haigused ja kahjurid

1.8.1 Seenhaigused

Fusarioos ehk kuivmädanik (Fusarium bulbigenum, sün. F. oxysporum f. narcissi)

Hahkhallitus (Botrytis narcissicola ja B. polyblastis)

Penitsillioos ehk rohehallitus (Penicillium corymbiferum)

Sibula-valgemädanik (Sclerotium tuliparum, sün. Sclerotinia bulborum)

Nartsissirooste (Puccinia schroeteri)

13

Nartsissi-helelaiksus (Septoria narcissi)

Nartsissi-laikpõletik ehk ramularioos (Ramularia narcissi)

1.8.2 Viirushaigused

Nartsissimosaiik (Narcissus mosaic virus ja Cucumis virus)

Nartsissi-hõbelaiksus ehk valgetriibulisus (Narcissus silver leaf virus)

1.8.3 Kahjurid

Nartsissikärbes (Merodon equestris)

Sibulasirelane (Eumerus strigatus)

Sibula-juurelest (Rhizoglyphus echinopus)

Varreingerjas (Ditylenchus dipsaci) (Vikipeedia, 2013)

14

Joonis 3. Nartsissikärbes (Merodon equestris)

2 Gladiool

Riik: Taimed Plantae

Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta

Klass: Üheidulehelised Liliopsida

Selts: Asparilaadsed Asparagales

Sugukond: Võhumõõgalised Iridaceae

Alamsugukond: Ixioideae

Perekond: Gladiool Gladiolus

Gladiool (Gladiolus) on taimeperekond võhumõõgaliste sugukonnas.

2.1 Nimi

Perekonnanime "gladiool" kasutatakse Eestis kasvatavate kultuurtaimede puhul. Eestis ainus

pärismaine Gladioluse perekonda kuuluv liik kannab nime niidu-kuremõõk (Gladiolus

imbricatus) ning arvatakse kokkuleppeliselt nimetatud perekonda kuremõõk. Oma

ladinakeelse nime on gladiool saanud Vana-Rooma teadlaselt, filosoofilt ja kirjanikult Plinus

Vanemalt, kes leidis, et gladiooli lehtedest väljuv noor õisik sarnaneb gladiaatori lühikese

mõõgaga.

2.2 Levila

Enamik gladioolide liike on pärit troopilisest Aafrikast, peamiselt Lõuna-Aafrikast, kuid ka

Madagaskarilt, Vahemeremaadest, ulatudes seejuures Põhja-Euroopasse. Samuti on neid

leitud Väike- ja Kesk-Aasiast. Euroopas ja Aasias on leitud kokku umbes 20 liiki, maailmas

aga kokku umbes 200-300 liiki.

2.3 Kirjeldus

Gladioolid on mugulsibulaga külmaõrnad püsililled (vt Joonis 4) . Neil on mitu, enamasti

süstjat või mõõkjat lehte. Lehtede värvus on heledast kuni sinakasroheliseni. Nad on tugevad

15

ja kaetud vahakihiga. Lehtede pikkus on 30–140 cm, laius aga 2–8,5 cm. Kehtib

seaduspärasus – iga järgnev leht on eelmisest suurem. Neid on tavaliselt 4–5, mis oleneb

sordist. Lehed paiknevad ümber varre kaherealiselt.

Vars ja õisikuvars gladioolil morfoloogiliselt ei eristu. Vars on 12–15 cm pikkune. Õisiku

mõõtmed suurenevad kuni viimase õie puhkemiseni. Esimesena arenevad välja õisiku

alumised õied. Kõige varem ja tugevamini arenevad välja tolmukad. Õisikus on keskmiselt

16–20 õit, kuid on ka 22–24 õielisi sorte. Õisiku pikkus kõigub eri sortidel 40–45 kuni 60–70

cm. Näiteks Gladiolus alatus on 12 õiega, Gladiolus crassifolis aga kuni 30 õiega. Mitte kõik

õiealgmed ei pruugi areneda normaalselt. Üksikute õite puhkemise ajal kasvab õievars

pikkuses veel edasi. Õied on koondunud tähkjasse õisikusse, on kahesugulised, harva

lõhnavad. Õiekate on gladioolidel bilateraalsümmeetriline. See koosneb kuuest erinevast

eredalt värvunud õiekatte- ehk perigoonlehest, mis asetsevad kahes ringis ja on alumises osas

lehterjalt kokku kasvanud. Õiekatteleht võib oma kuju poolest olla süstjas, ovaalne, kitsas- või

laitalbjas, laiovaalne või ümardunud. Tema serv võib olla sile, loogeline, hõlmine, lainjas,

jooneline, odajas, rombjas, lehvikjas või kaarjas. Õiekattelehe äär võib olla erksavärviline.

Tolmukaid on kolm, nad ulatuvad välja krooniputkest ja kumerduvad õiekatte ülemisse

osasse. Emakakael on vähemalt sama pikk kui tolmukad ja kumerdub ülespoole nagu

tolmukadki. Emakas haruneb tipus kolmeks.

Õite värvus on väga mitmekesine. Esineb nii ühevärvilisi kui mitmevärvilisi õisi, puhastes

toonides kui ka nende varjundites. Õie värvus oleneb pigmentide olemasolust. Näiteks punase

16

värvuse puhul võib õies olla olenevalt sordist 2–6 eri antotsüaani. Õitele kollase ja kreemika

värvuse annavad antoksantiin ja flavonoidid.

Gladioolid on risttolmlejad taimed, tolmeldajateks on suured putukad, peamiselt kimalased.

Looduses toimub tolmlemine ja õite viljastamise protsess kimalaste, mesilaste ja tuule

kaasabil. Seemned valmivad kupras. Vili on sünkarpne munajas 3-pesaline kupar, milles on

7–100, isegi kuni 150 seemet. Seemned on ümarad ja varustada tiivakestega. Tiivakesed

võivad ka puududa.

2.4 Liigitus

Arengurütmi järgi jagatakse gladioolid kahte rühma:

Talvise-kevadise kasvu ja õitsemisega ehk talikasvulised liigid ja sordid. Siia

kuuluvad nt Gladiolus × colvillei, Gladiolus × nanus, Gladiolus × haarlemensis,

Gladiolus × thunbergii ja hübriidid, Gladiolus grandis, Gladiolus tristis ja tema

hübriidid. Meil kasvatatakse neid harva.

Suvikasvulised ehk suvise kasvamise ja õitsemisega liigid ja sordid. siia kuuluvad nt

Gladiolus × primulinus, Gladiolus × hybridus, Gladiolus byzantinus, Gladiolus

illyricus, Gladiolus papilio, Gladiolus dalenii, Gladiolus imbricatus, Gladiolus

italicus jt. Kõik Eestis kasvatatavad aedgladiooli sordid kuuluvad siia rühma.

Aretuse ja päritolu järgi eristatakse mitmeid sordirühmi.

Grandiflorus rühm ehk tavagladioolid. Sellesse rühma kuuluvad tänapäevased sordid.

Tavagladioolide rühm on kõige arvukam sordirühm. Õied on neil väga mitmekesised.

Varieeruvus esineb nii vormis, kujus kui ka värvuses. Esineb ka kahe- ja

enamavärvilisi sorte.

Primulinus rühm ehk priimulgladioolid. Aretamise algmaterjaliks on olnud ja on liik

Gladiolus primulinus. Õied asuvad õisikus hõredalt. Iseloomulikuks on suur õite

värvivalik ja keskmise kõrgusega peened tugevad varred, mis kasvavad kuni 60 cm

kõrguseks.

Butterfly rühm ehk liblikgladioolid. Aretuse algmaterjaliks on olnud looduslik

liblikgladiool (Gladiolus papilio). Väikeseõielised (õie läbimõõt 6–8 cm), säravate,

sageli liblika tiibu meenutavate laikudega.

17

Nanus rühm ehk madalad ja varaõitsvate gladioolide sordirühm. See rühm ilmus 19.

sajandi II poolel. Teda on nimetatud ka väikeseõieliste gladioolide rühmaks.

Tubergeni rühm. See rühm on aretatud van Tubergeni ettevõttes 1924. aastal. Taimed

on kitsate lehtedega, harunevate õisikuvartega. Neid kasvatatakse enamasti

kasvuhoonetes lõikeõiteks.

Õie ehituse järgi jagatakse gladiooli perekonda kuuluvad liigid kolme rühma:

Eugladiolus – Nendel on õiekattelehed pikenenud või munajad, nõeljas tipp on vaevu

märgatav.

Hebea – Nendel on õiekattelehed ümarrombjad, märgatava terava tipuga.

Schweggeria – Nendel on õiekattelehed keerdunud, kroonlehed selgelt märgatava pika

ja kitsa tipuga.

Enamik liike kuulub esimesse rühma.

2.5 Kultuuris

Gladioole peetakse vapruse ja mehisuse sümboliks. Oma kodumaal, Aafrikas omab ta õnne

tähendust, ning ilma gladioolita ei toiminud seal ühtki pidustust. (Vikipeedia, 2013)

18

KOKKUVÕTE

19

KASUTATUD KIRJANDUS

Vikipeedia. (11. 03 2013. a.). Nartsiss. Kasutamise kuupäev: 03. 03 2014. a., allikas

http://et.wikipedia.org/wiki/Nartsiss

Vikipeedia. (27. 01 2014. a.). Gladiool. Kasutamise kuupäev: 03. 03 2014. a., allikas

http://et.wikipedia.org/wiki/Gladiool

20

LISAD

21

Lisa 1Poeedinartsiss

22

Lisa 2Hispaania nartsissNartsissiõie ehitus

23