e e s t i s õ j a n d u s a j a k i r i

Nr 5 (74) 2013

Ämari lennubaasis sõidab tuletõrjeautode tipp

Logistikakool on meie sõjaväelogistika suunanäitaja

steadfast jazz toob natO tagasi euroopasse

VÕITMA ÕPIDSA IGAL JUHUL

KÕIGEPEALTISEENNAST.

Jah, Kõrgem Sõjakool õpetab Sullemeeskonnatöö ja ühiste eesmärkide

kaudu oma “minast” kaugemale nägemist.

Dokumentide vastuvõtt SAISis 23.06 - 06.07 2014Sinu küsimused on oodatud: sojakool@mil.ee või 717 6131

Lisainfo: www.sojakool.ee

3

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

5 / 2013

Sisukord4 eesti uudised

6 Välisuudised

8 aitäh kultuuri eest!Kolonelleitnant Enno Mõts kutsub kõiki esi­tama oma arusaamu juhtimiskultuurist ning lahti kirjutama kaitseväe põhiväärtusi.

10 kaitseliidu tugevus on selle unikaalsusKaitseliidu ülema brigaadikindral Meelis Kiili sõnul asus Kaitseliit kohe talle riigikait­se arengukavaga ülesandeks seatud maa­kaitsedoktriini koostama laiapõhjalisena.

15 ajateenistus mõjutab ohvitserkonna järelkasvuKui tõhusalt suudame värvata noori ohvit­seriks õppima? Vastust otsime kaitseuurin­gute keskuse, KVÜÕA õppeosakonna, kvali­teedigrupi ja teavitustöögrupi uuringutest.

18 eesti rahvusliku sõjalise hariduse mõteSõjalise hariduse arengu kavandamisel on mõistlik mõelda, milline peab see haridus­süsteem olema kahekümne aasta pärast „Rahvusliku sõjalise hariduse mõttepaber 2030” põhjal.

20 juhtimisest, sünonüümidest ja Clintonist ehk mis need sakslased siia puutuvadMis ikkagi toimub sõjaväelise juhtimise õpetamises ehk vastuseks vanemleitnant Ott Laanemetsa eelmises Sõduris ilmunud arvamusavaldusele.

22 steadfast jazz tõi natO tagasi euroopasseNATO reageerimisjõudude (NATO Response Force, NRF) sertifitseerimisõppus Steadfast Jazz on nii Eesti kui ka rahvusvahelise mee­dia kajastatuim NATO õppus läbi aegade.

25 Brigaadidest ja mitte ainultRiigikaitse arengukavas sätestatud 2. jala­väebrigaadi moodustamise ning soomus­manöövrivõime loomise otsused on püstita­nud küsimuse – millised peaks olema meie uuendatud jalaväebrigaadid.

30 Mobiiltelefoniga mudas ja veesMobiiltelefon on meie kindel liitlane ka õppuste ajal. Milline aparaat võtta kaasa metsa?

36 Manööversõja põhimõtted ja kergejalaväepataljoni rünnak eesti näitel, ii osaKapten Eero Aija jätkab oma lõputööl põhinevas artiklis kirjeldamist, kuidas Eesti kergejalaväepataljon saab manööversõja põhimõtteid kasutades muuta oma kerguse tugevuseks.

43 keemiarelv tänapäevalSüürias kasutatud keemiarelv sunnib meelde tuletama, mida see massihävitus­relv endast kujutab ja millist ohtu kätkeb valedesse kätesse sattudes.

46 sõjaväeliste rinnamärkide kandmineSõduris nr 1 (70) 2013 ilmunud lindiga tee­netemärkide kandmise tutvustuse jätkuks selgitatakse teiste sõjaväeliste rinna­märkide kandmise põhimõtteid kaitseväe vormidel.

50 Logistikakool on meie sõjaväelogistika suunanäitajaKümme aastat on kaitseväe logistikakesku­se logistikakool kandnud hoolt, et kaitse­

väes tegutsevad logistikud saaksid pädevat välja­ ja ajakohast täiendusõpet.

55 reservohvitseride laskevõistlus – mitte ainult laskmine ja võistlemineEesti reservohvitseride kogu pakub liikme­tele võimalusi kamraadidega kokku saada ning sõjalisi oskusi värskena hoida.

57 eesti arenev kaitsetööstus maailmaareenilEesti kaitsetööstuse liidu liikmed käisid septembris Londonis kõikide väeliikide tehnoloogilisi arenguid tutvustaval messil DSEI (Defence Security and Equipment International).

61 admiral salza meresõjanduslikud vaated tema loengukonspektide põhjalTeise maailmasõja eelse Eesti riigikaitse ühe olulisema meresõjandusliku hariduse edendaja ja maailmas tollel ajal tooni andnud meresõjanduslike teooriate vahendaja kontradmiral Hermann Salza lugu.

Väljaandja kaitseväe peastaaptoimetus Juhkentali 58, 15007 Tallinntegevtoimetaja major Ivar Jõesaar e­post: ivar.joesaar@mil.ee, tel 717 1259keeletoimetaja Kairi Vihmankujundaja Meelis Pillertrükitud AS­i Kroonpress trükikojas kaanefoto Madis Veltman / kaitsevägi

32

Ämari lennubaasis sõidab tuletõrjeautode tippÕhuväel on tegu suurte kiiruste ja võimsustega ning selle tõttu ollakse pidevas kokkupuutes ohtudega. Sestap on ka mõis­tetav, et lennubaasidel peavad olema korralikud tuletõrje­ ja päästeteenistused.

Ard

i HAl

lism

AA

4

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

EEsti uudisEd

Oktoobri eelviimasel nädalal alustasid Helmandi provint-sis asuvas Camp Bastioni väli haiglas teenistust kaks

Eesti kaitseväe arsti.Kaitseväe ühendatud õppeasutuste

sõja- ja katastroofimeditsiini keskuses teenivate erakorralise meditsiini arsti ko-lonelleitnant Helena Rooni ja anestesio-loog major Veronika Reinhardi teenistus välihaiglas Ühendkuningriigi meditsiini-üksuse koosseisus kestab kaks kuud.

„Helmandis teenimine annab arstile ainulaadse kogemuse, mida rahuaegses Eestis ei saa,” ütles major Reinhard. „La-hingus kannatanu süsteemne käsitlus ning traumapatsientide rohkus on see, mis arste siia teenima kutsub.”

Enne operatsioonile suundumist läbisid kaitseväe arstid väljaõppe Ühendkuningriigis. Väljaõpe kulmi-neerus mitmepäevase harjutusega, kus arstid tegutsesid Camp Bastioni välihaiglale võimalikult lähedastes tin-

gimustes. Muuhulgas mängisid kan-natanuid Afganistanis teeninud ja vigastada saanud Ühendkuningriigi kaitseväelased.

Camp Bastioni haiglasse tuuakse ravile Helmandi provintsi lahingutes haavata saanud rahvusvaheliste jul-geolekutagamisjõudude kaitseväelasi, Afganistani julgeolekujõudude sõdu-reid ja politseinikke ning kohalikke ela-nikke. Kaitseväe arstid on Camp Bastio-ni välihaiglas teeninud ka varem.

Kaitseväe arstid alustasid teenistust Afganistanis

Euroopa sõjaväespordi juhid kavandasid Võrus koostööd

NATO 1. miinitõrjeeskaadri koosseisus Peterburis peatu-nud Eesti mereväe miinijahti-jat Admiral Cowan külastas

oktoobri teisel nädalavahetusel ligi 13 000 Peterburi inimest. See oli esime-ne kord ajaloos, kui Eesti mereväe sõja-laev sildus Venemaa sadamas.

„Vastuvõtt oli Vene esindajate poolt väga sõbralik ja positiivne,” ütles miini-jahtija Admiral Cowan komandör vanemleitnant Tanel Leetna. Lisaks ligi 13 000 linnakodanikule külasta-sid Cowanit ka Vene mereväe kõrged ohvitserid.

11. oktoobril külastas NATO miini-

tõrjeeskaadri mereväelaste esindus Pis-karevski memoriaali, kuhu asetati pärg Leningradi blokaadis hukkunute mä-lestuseks. Nädalavahetusel said NATO riikide mereväelased tutvuda Peterburi vaatamisväärsustega ning pidasid Vene mereväelastega maha sõpruskohtumise jalgpallis.

Lisaks Admiral Cowanile viibisid 10.–14. oktoobrini Peterburis sadama-visiidil Poola mereväe kaptenleitnandi Piotr Sikora juhitud NATO 1. miini-tõrjeeskaadri koosseisus Poola lipulaev Czernicki ja miinitõrjelaevad Narcis (Belgia), Makkum (Holland), Rauma (Norra) ja Dillingen (Saksamaa).

Eesti miinijahtijat külastas Peterburis 13 000 inimest

Ü lemaailmse sõjaväespordi nõukogu (CISM) juhid 29 Euroopa riigist osalesid ok-toobri eelviimasel nädalal

Võrus Kuperjanovi jalaväepataljonis korraldatud Euroopa sõjaväespordi konverentsil. 58 delegaati arutasid nel-ja päeva jooksul Euroopa sõjaväespor-di ees seisvaid küsimusi ning said üle-vaate osalevate riikide saavutustest ja proovi kividest viimase aasta jooksul. Oma kaitseväelaste kehalise etteval-mistuse süsteemist tegi ettekande Taa-ni delegatsioon, spordialadest oli sel aastal erilise tähelepanu all juudo, sa-muti said esindajad ülevaate sel aastal esmakordselt korraldatud sõjaväelaste paramängude kogemustest.

Ülemaailmne sõjaväespordi nõu-kogu (CISM) loodi 1948. aastal. Prae-guseks ühendab see maailma suuruselt

teine spordiorganisatsioon 133 riiki, Eesti astus nõukogu liikmeks 1993. aas-tal. Sellest alates on kaitseväe sportlased sõja väelaste Euroopa ja maailmameistri-võistlustel võitnud 121 medalit.

Alates 2006. aasta 1. veebruarist te-gutseb staabi- ja sidepataljoni koosseisus

kaitseväe spordirühm, mille eesmärk on sporti kaitseväes ja ühiskonnas terviku-na populariseerida. Spordirühma kuulub praegu 19 tippsportlast, samuti võimal-dab teenistus spordirühmas perspektiivi-katel noorsportlastest ajateenijatel osale-da treeningutel ja võistlustel.

mEr

Eväg

i

lõu

nA

kAit

sEri

ng

kon

d

5

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

EEsti uudisEd

õhutõrjujad tähistasid aasta-päeva kahuripaukudegaÕhutõrjepataljoni kaitseväelased tähistasid 1. oktoobri hommikul Tapa sõjaväelinnakus korraldatud pidulikul rivistusel väeosa 85. aastapäeva õhu­tõrjekahuri Zu­23 aupaukude saatel.

Õhutõrjepataljoni eelkäija õhu­kaitse suurtükiväegrupp moodus­tati 1. oktoobril 1928. aastal. 1934. aastaks oli väljaõppe saanud 181 õhutõrje suurtükiväelast ja 117 õhutõrje kuulipildurit. 1940. aastal väeosa likvideeriti ja selle relvastus läks Punaarmee kasutusse.

1992. aastal moodustati Eesti õhuväe koosseisus üksik raadio­tehniline õhukaitsepataljon. Alates 2004. aastast paikneb väeosa Tapa sõjaväelinnakus ja allub Kirde kaitseringkonnale.

Lõppes XVi Balti õhuturbeharjutus10. oktoobril lõppes NATO Balti õhuturbeharjutus, kus osalesid Prantsuse, Belgia, Leedu, Läti, Eesti ja Soome õhuvägede allüksused ja lennuvahendid ning NATO alluvusega juhtimiskeskused. Esimest korda juhi­ti kogu õppust Ämari lennubaasist.

NATO Balti õhuturbeharjutus BRTE XVI toimus Baltimaade õhuruumis 8.–10. oktoobrini. Balti õhuturbe sarja harjutusi viiakse läbi kolm korda aastas, iga kord on õppuse keskus ühes Balti riigis. Harjutuse eesmärk on harjutada Balti õhuturbes osale­vate hävituslendurite koostööd Balti riikide õhuvägedega.

eesti ja soome koostöö Malis on tõhusalt käivitunudKaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras kohtus 9. oktoobril Soome kaitseministri Carl Haglundiga, kelle­ga arutas Eesti ja Soome kaitseväge­de käimasolevaid ja kavandatavaid koostööprojekte.

Kaitseväe juhataja ja minister Hag­lund kinnitasid, et kuu aega tagasi alanud Eesti ja Soome kaitseväelaste koostöö Euroopa Liidu väljaõppemis­sioonil Malis on tõhusalt käivitunud.

Eesti, Soome ja Rootsi panustavad Mali väljaõppemissiooni kuueliikme­liste meeskondadega, samuti kuulu­vad Põhjala­Balti väljaõppeüksusesse Läti ja Leedu instruktorid.

Kohtumisel arutati ka võimalike uute ühishangete korraldamist. Kaitse väe juhataja kutsus Soome üksusi osalema õppusel Kevadtorm.

Vahipataljoni jaanuaris teenis-tust alustanud jalaväerühm tegi alates 25. oktoobrist Lee-dus, Pabradė harjutusväljal

korraldatud kuuepäevasel maaväe-õppusel Strong Uhlan Suurvürstinna Birute motoriseeritud jalaväepataljonile vastutegevust.

„Ajateenijate rühma osavõtt rahvus-vahelisel õppusel on tunnustus meie väljaõppele. Meie ajateenijad on Leedu õppusel ainus tulevastest reservväelas-test komplekteeritud allüksus, kes elu-kutselistega mõõtu võtab,” ütles vahi-

pataljoni ülem major Kaido Sirman. Leedu maaväe õppuse Strong Uhlan ees-märk oli saavutada ühe pataljoni lahin-guvõime ning harjutada Leedu ja Eesti maaväe üksuste sõjalist koostööd.

Lisaks ajateenijatele harjutavad Leedu brigaadi koosseisus koostööd staabiohvitserid.

Leedu kaitseväelased on varem osa-lenud Eesti õppusel Kevadtorm. Sel ke-vadel tegid koos Scoutspataljoniga Eesti ajateenijate jalaväepataljonile vastutege-vust Leedu luurerühm ja Ühendkuning-riigi kompanii.

Eesti ajateenijad tegid Leedu õppusel vastutegevust

Ämari lennubaasist asus 3. no-vembril Afganistani teele vii-mane Eesti jalaväekompanii Estcoy-17 koos logistilise toe-

tusüksusega NSE-16.Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho

Terras ütles kontingenti teele saates, et kuigi see on viimane Afganistani suun-duv üksus, ei tohi ka sel rotatsioonil tähelepanu ja valvsust kaotada. „Lah-kumine Afganistanist on oluline kogu ISAF-i operatsiooni jaoks, see nõuab täit tähelepanu ja kindlat fookust vara-semast veelgi enam,” ütles Terras, rõhu-tades, et hoolimata viimase missiooni meeleolust tuleb tähelepanelikkus säili-tada operatsiooni lõpuni.

Estcoy-17 teenib Helmandi väekoon-dise manööverkompaniina kogu operat-siooniala piires ja paikneb koos logistilise toetusüksusega Camp Bastioni sõjaväe-

baasis. Kontingendi koosseisu kuulub ligi 150 kaitseväelast. Eesti on hakanud Afganistanist oma varustust ja tehnikat välja tooma. Praeguseks on esimesed Sisu XA-180 soomukid jõudnud Karā chi sadamasse, kus need laaditakse laeva-dele ja toimetatakse Ühendkuningriiki. Operatsiooni lõpuks toob kaitsevägi koju kõik soomukid ja olulise osa tehnikast. 29. oktoobril eemaldasid Camp Bastionis kaitseväe juhataja kindralmajor Terras ja Afganistanis teenivad kaitseväelased risti ja plaadi langenute nimedega mälestus-märgilt, mis tuuakse Eestisse ja püstita-takse Paldiski lähedusse.

Julgeolekuvastutus Afganistanis an-takse 2014. aastal üle kohalikele ük-sustele. Kompanii pöördub koju tagasi 2014. aasta suvel. Pärast jalaväekompa-nii väljatulekut jäävad Afganistani veel toetusüksused ja staabiohvitserid.

Kaitsevägi saatis teele viimase Afganistani kontingendi

Ard

i HAl

lism

AA

6

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

mAAilm

2 euroopa Liit piirab relvamüüki egiptusesse

Euroopa Liidu liikmesriigid leppisid kokku relvade, mida „saaks kasutada riigisises­teks repressioonideks”, eksportimise peatamises Egiptusesse. Tegu on peaaegu täieliku relvaembargoga. Otsus võeti vastu Euroopa Liidu Nõukogu 21. augustil peetud erakorralisel istungil Brüsselis. Liikmesriigid leppisid kokku „igasuguste vägivallaaktide hukkamõistmise kõige selgemal viisil”, lisades, et „käesolevad Egiptuse julgeoleku­vägede operatsioonid on olnud ebaproport­sionaalsed ja lõppenud vastuvõetamatult paljude surnute ja haavatutega”. Ekspertide hinnangul on aga Euroopa Liidu Nõukogu samm pigem sümboolne, võttes arvesse Eu­roopa Liidu liikmesriikide turuosa Egiptuse relvaimpordist.

3 türgi mõistis endise staabiülema eluks ajaks vangi

Türgi endine staabiülem Ilker Basbug mõisteti 5. augustil Istanbuli kohtus koos 16 teise kahtlusalusega eluks ajaks vangi süüdistatuna riigipöördekatse kavanda­

Vaatamata sellele, et Iisrael ka­vatseb vähen dada soomus­vägede arvu, tellib riik juurde Merkava Mk IV tanke. Iisraeli

kaitseminister Moshe Ya’alon ütles, et kavat­seb jätkata vaatamata eelarvepiirangutele Merkava tankide tootmist. Tema sõnul ei näe ta tankiprogrammis üksnes sõjalist poolt, vaid ka majanduslikku, sotsiaalset ja rahvus­likku külge, sest nimetatud tööstus pakub tööd. Merkava Mk IV­dele ei tehtud 2012. aastal pakkumist seetõttu, et kaitse­eel­

arve kinnitamine lükkus edasi. Iisraeli uus mitme aastane kaitsekava näeb siiski ette maavägede rolli vähenemist ja pühendumist õhusüsteemidele. Kava osa näeb ette M60 põhjal ja Merkava Mk 1 tankide teenistuse lõpetamist, mistõttu analüütikud näevad ka Mk IV tootmise vähendamist. Ya’aloni sõnul aga vajas tankivägi uuendusi ja seetõttu va­hetatakse vanad tankid uute Merkavate vas­tu välja. Ta lisas, et kuna riik ei taha kaotada tehnoloogilist võimekust, siis kavatsetakse igal aastal hankida uusi Merkava tanke.

1 Iisrael jätkab Merkava tankide tootmist

mises. Kokku mõisteti süüdi 254 inimest. Kohus leidis, et „relvastatud terroristlikuks organisatsiooniks” peetud Ergenekoni võrgustik kavandas kukutada praeguse Õigluse ja Arengu partei (AKP) valitsuse. Üle viie aasta kestnud protsessides mõisteti süüdi nii erruläinud ohvitsere, ajakirjanikke, akadeemikuid, juriste, kirjanikke, poliitikuid, julgeolekuülemaid kui ka kriminaalse taus­taga inimesi. Süüdistatud 275 inimesest mõisteti õigeks vaid 21. Kaitseadvokaadid kavatsevad otsuse edasi kaevata. Kui kohus karistusi ette luges, oli politsei sunnitud kohtumaja ees valitsuse vastu protestivate kodanike ohjeldamiseks kasutama pisargaa­si. 2007. aastal Istanbuli äärelinnast leitud relvavaru viis juurdluseni, mille käigus leitud dokumendid viisid isikuteni, kes nimetasid end Ergenekoni (türgi rahvuslikus mütoloogias tähistab see nimi Kesk­Aasias asuvat orgu, kus alistatud turgi rahvad pea­varju leidsid) toetajateks. Süüdimõistetuid karistati Ergenekoni kuulumise eest, illegaal­sest relvade omamisest kuni AKP vastase relvastatud ülestõusule õhutamiseni. Lisaks mõisteti nad süüdi lõhkeainete hankimises,

nendega varustamises ja teiste õhutamises lõhkeainete abil kuritegusid sooritama. Türgi peaministri Recep Tayyip Erdogani kriitikud süüdistavad teda riigipöördekatse ettekäändel opositsiooni mahasurumises, tema toetajad aga tervitavad jõupingutusi sõjajõudude ohjeldamiseks riigi poliitikas. Türgi armee on alates 1960. aastast viinud läbi kolm riigipööret.

4 usa armee kavandab suuri eelarvekärpeid

USA armee kavatseb järgmise viie aasta jooksul läbi viia suuremad kärped. Kärpeid puudutavas dokumendis on öeldud, et kogusummat kindlasti vähendatakse ning armee ülesanne on selgitada, millistes valdkondades seda teha, et säilitada valmisolek. Ekspertide hinnangul ei tooda esialgses kärpekavas otseselt välja, millised struktuuri muudatused see kaasa toob, kuid armee staabiülema kindral Ray Odierno sõnul tuleks leida tasakaal võimsuse, valmisoleku ja moderniseerimise osas. Praeguste plaanide kohaselt kavatsetakse vähendada armee aktiivset isikkoosseisu 490 000 ja reservväelasi 550 000 sõdurini. Siiski on võimalus, et isikkoosseisu vähen­datakse veelgi.

5 Venemaa lükkas MiG-35 ostu edasi, kuid tellis MiG-29sMt-d

Venemaa kaitseministeeriumi allikate and­metel lükati 37 MiG­35 hävitaja 860 miljoni euro suurune tellimus rahandusministee­riumi palvel edasi. MiG lootis hävitajate tellimuse saada 2013. aasta keskpaigaks. Vene kaitseministri asetäitja Juri Borissovi sõnul ei ole edasi lükkamise põhjused rahalised, vaid seisnevad tööstuse ja tehno­loogia puudulikus valmisolekus. Tellimuse edasilükkamine on MiG­i jaoks kahtlemata löök. MiG­i kodumaine konkurent Sukhoi on samal ajal olnud edukas lennukite müügil nii kodumaisele kui ka välisturule. Boris­sovi sõnul korvatakse MiG­35 tellimuse edasilükkamine sellega, et ostetakse 16 MiG­29SMT­d, mis läheb maksma umbes 370 miljonit eurot.

49

ArH

iiv

7

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (august-oktoober 2013)

6 Boeing tahab Poolale helikoptereid müüa

Boeing soovib Poolaga kaubandussuhteid süvendada, pakkudes riigile müüa oma AH­84 Apache’i ja CH­47 Chinooki helikop­tereid. Nimelt on ettevõte teadlik Poola rel­vajõudude moderniseerimise 2013.–2022. aastate plaanist, mille kohaselt soovib riik soetada 70 helikopterit asendamaks vana­nevaid Mil Mi­8/17 ja Mil Mi­14 mudeleid. Poola pikaajaline kaitsetööstuse programm vajab suure tõenäosusega kohalikku kaasa­tust. Boeingi Kesk­ ja Ida­Euroopa turgude presidendi Henryka Bochniarzi sõnul hindab Boeing Poola inseneride tehnilisi ja tootmisvõimeid ning usub, et koostöös riigi kaitsetööstusega on võimalik välja arenda­da uusimaid tehnoloogiaid.

7 india süüdistab Pakistani oma sõdurite tapmises

India süüdistas 8. augustil Pakistani armee erivägesid viie India sõduri tapmises vaidlusalusel Jammu ja Kashmiri piirkonna piiril. India kaitseministri sõnul on selge, et rünnaku korraldasid just Pakistani väed, sest mitte miski ei toimu Pakistani kontroll­joone poolel ilma Pakistani armee toetuse, abi, kaasa aitamise ja tihtipeale otsese osa­luseta. Pakistani välisministri sõnul on India süüdistused alusetud, sest Pakistani väed pole kinnitanud ühtki tulevahetusintsidenti, mil võiks sellised tagajärjed olla.

8 Hispaania kiirendab vägede väljatoomist afganistanist

Hispaania kaitseministri Pedro Morenési sõnul peaks riik oma väed käesoleva aasta septembri lõpuks olema Lääne-Afganista­nis asuvast Badghise baasist välja viinud. Aasta lõpuks jääb riiki 200–300­liikmeline isikkoosseis, mis on palju väiksem algselt kavandatud 750­st. Hispaania vägede koos­seis ulatus Afganistanis veedetud kümnendi jooksul 1550 liikmeni. Morenési hinnangul on vägede ümberpaigutamine sujunud edu­kalt, kuid peab samas seda missiooni üheks keerulisemaks osaks, sest „igal tehtud veal võivad olla soovimatud tagajärjed”. Ta kiitis

Afganistani missioonil Hispaania kolme Eu­rocopter AS665 Tiger HA­28 ründehelikop­teri rolli, mis tema sõnul andsid „erakord­selt hoiatava” elemendi iga rünnaku vastu vägede ümberviimisel Herati.

9 usa jättis õppuse egiptuses äraUSA president Barack Obama teatas

15. augustil, et käesoleva aasta lõpus Egiptuses toimuma pidanud õppus Bright Star jäetakse ära seoses riigis puhkenud vägivalla lainega. USA kaitseministri Chuck Hageli sõnul on USA Egiptusele selgeks teinud, et Egiptuse valitsus peaks hoiduma vägivallast, austama kogunemisvabadust ja liikuma kõikehõlmava poliitilise ülemineku suunas, kuid viimased arengud näitavad, et neid põhimõtteid pole järgitud. USA kaitseministeerium jätkab tema hinnan­gul suhtlemist Egiptusega, kuid vägivalla jätkumine on kahjulik kahe riigi vahelisele kaitsekoostööle.

10 Bulgaaria sõlmis Vietnamiga vastastikuse

mõistmise memorandumiVietnami ja Bulgaaria vahel sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumi eesmärk on parandada kahe riigi vahe­list koostööd kaitsetööstuse valdkonnas. Leping sõlmiti 19. augustil Sofias Bulgaaria kaitseministri Angel Naydenovi ja tema Euroopa ringreisil oleva Vietnami kolleegi kindral Phung Quang Thanhi vahel. Vastas­tikuse mõistmise memorandum näeb ette kahe riigi koostööd täpsustamata tööstus­valdkondades ning teabe ja tehnoloogia vahetamises.

Samuti kavandatakse ühiselt sõjaväe­õppusi ja terrorismivastast võitlust. Et mõ­lemad riigid toetuvad suuresti nõu kogude/Vene päritolu tehnikale, siis eeldatakse, et peamiselt hakkab Bulgaaria pakkuma Vietnamile tehnika hooldusteenust, varuosi ja väljaõpet. Nõnda kavatseb Vietnam parandada oma nõukogude tehnikale toe­tuva Rahvaarmee tegevustõhusust. Samuti annab koostöö Bulgaariale võimaluse laien­dada oma sõjalist eksporti.

1,76%­ni SKT­st langetati Poola kaitsekulu­tusi, kui Poola valitsus võttis vastu kärpe kava. Kärbete põhjus on kasvav defitsiit ja aeglane majanduskasv 2013. aasta esimeses pooles. 2001. aastal vastu võetud Poola kaitsejõudu­de moderniseerimise kavas nähti ette kulutada 1,95% SKT­st riigikaitsele. Kaitseministeeriumi eelarve on nüüd 6,6 miljardit eurot, mis reaalarvudes tähendab kaitsekulutuste vähendamist 3% võrra 2012. aastaga võrreldes.

36 miljardit eurot on Jaapani kaitseminis­teerium palunud 2014. aasta kaitse­eelarveks. 3%­line kaitse­eelarve kasv oleks viimase 22 aasta suurim. 1992. aasta kasv oli 3,8%. Viimased 10 a on Jaapani kaitse­eelarve üha vähenenud.

7,2% võrra langeb Prantsusmaa kaitse­eelar­ve ajavahemikul 2014–2019, kui võtta arvesse inflatsiooni. Prantsuse kaitse­ministri Jean­Yves Le Drieni avaldatud kuue aasta plaanis on välja toodud, et kaitsekulutused jäävad ajavahemikul 2013–2016 samaks 31,38 miljardi euro juures, tõustes pisut 2017. aastal 31,56 ja 2018. aastal 31,78 miljardini ning lõpuks 32,51 miljardi euroni 2019. aas­tal. Kuigi nominaalselt tõuseb kaitse­eelarve alates 2018. aastast 1% võrra, siis reaalselt väheneb see ajakirja IHS Jane’si hinnangul 7,2%. Arvutuse aluseks on võetud IHS Global Insighti hinnang, et inflatsioon on ajavahemi­kul 2014–2019 keskmiselt 1,9%.

40 uut Mil Mi­8 hüüdnimega Hip heli­kopterit tellis Venemaa, makstes nende eest 283 miljonit eurot. Leping Venemaa kaitseministri asetäitja Juri Borissovi ja Venemaa Helikopterite peadirektori Dmitri Petrovi vahel sõlmiti Borissovi külastusel Ulan­udes asuvasse lennundustehasesse. Mi­8AMTSh on uuendatud, soomustatud ja valikuliselt relvastatav versioon Mi­8 helikopterist. Rahvusvaheliselt müüak­se sama marki helikopterit Mi­171Sh nime all ning neid on varem endale soetanud Horvaatia, Ecuador ja Peruu.

1

23

56

7

810

8

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

ArvAmus

Juhtimisalane diskussioon on kaitseväes olnud pide-valt kuum teema. Sellest on räägitud suitsunurgas, pidu-lauakõnedes, konverentsidel ja riigikaitse arengukava raken-

duskava või nt kaitseväe juhataja teabe-päevadel. Juhtimise liikidest ja meeto-ditest on kirjutatud erinevatel viisidel, eri vormides ja kohtades. Kas meil on nüüd ühine arusaam? Nii ootamatu (ja kaheldav) kui see ka on, aga väidan, et Eesti kaitseväes on see olemas! Me kõik ju tunnistame lühipostulaate nagu ot-suste läbipaistvus, teenistujate sisuline kvalifikatsioon, tublide ergutamine, töö kvaliteet ja suhtlemise avatus (ausus). Ühisseisukohti on veel.

Samas kuuleb argiteenistuses porinat ja nurga taga siunamist, et ikka ja jälle ei järgita „meie juhtimisfilosoofiat”. Kons-tateeritakse, et vastses sisemäärustikus deklareeritud kaitseväe põhiväärtused on tühiloosungid. Need on karmid tä-helepanekud, kriitilised etteheited ja tõ-sised üldistused, ning ma võtan endale julguse väita (ehk jällegi pisut vastu oo-tusi), et tõesti, neid postulaate ja väär-tusi ei järgita! Täpsemalt, ja olles adek-vaatsem ning õiglane – nende täitmist ei järgi kõik. Võtmeküsimus on MIKS? (ja pisut hiljem ka KES?).

Tegin 2012. aasta lõpus auditi juh-timisalastest kontseptsioonidest, mida sel hetkel kaitseväes oli nimetatud, ning loetlesin viis nimetust. Praeguseks pole see muutunud. Ei oskakski esmapilgul seisukohta võtta selle numbri suhtes, aga süüvimine toob vaid ühe järelduse: see on kontseptsioonide paljusus, mis mõjub kokkuvõttes hoopis segadust te-kitavalt, mitte ühtset suunist andvalt. Kujutlege sarnast olukorda lahingukäsu andmisel: ülem esitab teile plaani, mis sisaldab viit lahingukavandit – kas pole see keeruline?

Lisaks peab iga kavand (kontsept-sioon) sisaldama ka täideviimise de-tailsemat kirjeldust, ning seal te olete – uppumas nõuetesse, mis ei loo oma-vahel süsteemset tervikut ning mõjuvad

kokkuvõttes infomürana. Üldise orien-tatsiooni hoidmiseks on neid lihtsam eirata ...

Ehk olete kuulnud lugu anastatud „barbarrahva” tänulausest: „Lõpuks ometi toodi meile kultuur!” Justkui seda enne polnud … Samuti on mõru-irooniline lugeda üleskutset, et Eesti kaitsevägi peab looma endale „kõrge organisatsioonikultuuri”. Mida see tä-hendab? Esiteks: kas keegi on defineeri-nud, MILLIST organisatsioonikultuuri kaitsevägi endale tahab (s.o kriteeriumi-põhine tüpoloogia koos indikaatorite-ga)? Ja teiseks: kas on koostatud tege-vuskava selleni jõudmiseks? Tõepoolest, meil on väärtuspõhised eesmärgid, aga puudub nende rakenduskava ja kontrollimehhanismid.

MIS PILDIL PUUDUB?Kõigepealt kritiseerin seda, et lisaks märgitud „kõrgele organisatsiooni-kultuurile” propageeritakse kaitseväes inimesekeskset, ülesandekeskset, väär-tuspõhist ja kvaliteedijuhtimist (viimast eelkõige õppeasutuse kontekstis). Samas puudub nende vahel süsteemne suhes-tus. Lühidalt: tegemata on n-ö ülesan-de analüüs, mis liidaks nendevahelised samasused (s.o likvideeriks dubleerin-gud), tooks välja ja pingereastaks eri-sused, elimineeriks vastuolud ja prio-ritiseeriks käitumisjuhised – puudub sünteesitud tulem!

Oma eelmisel ametikohal viisin tee-nistujate seas läbi seminari õpitud abi-tusest, milles esitasin neile kaks arutlus-küsimust. Uurisin, mis soodustab KVÜÕA õppurite õpitud abitust ja nad loetlesid kadettide nõrka kodukasvatust, eelneva koolitee lohakust, ajateenistuse

halba mõju ning siis ka nn musta lamba olemasolu kursusel, kes teisi alla veab. Mu teine küsimus oli suunatud töötajate õpitud abituse allikatele, ning vastuseks nimetati halba administratsiooni, piira-vaid regulatsioone, saamatuid õppureid ning nõrku ülemaid. Nüüd küsin ma si-nult, lugeja, kas midagi on nimekirjast puudu?

Tunnistan, et toonases seminaris ei olnud mul kavas selle usutlusega kedagi lõksu vedada – avastus oli üllatus mulle endalegi. Nimelt ei näinud vastajad kor-dagi viga iseendas! Välistatud oli, et nad ise võivad õppureid kammitseda või et nad ise on loobunud võitlemast „kurja süsteemiga”. Seega ongi mu teine krii-tikanool suunatud nutja-kaitseväelaste vastu, kes virisevad, et kõik asjad on korrast ära ning puudub visioon ja see-tõttu on arukad inimesed teenistusest lahkunud. Sellise retoorika kasutaja üt-leb esmalt, et ta ise pole eriti tark (kuna on veel jäänud), ja teiseks demonstree-rib oma destruktiivsust. Positiivse ja lahendust pakkuva lähenemisega jõuab aga hoopis teisele üleskutsele: visiooni saab luua ka ise! Kas isemõtlemist, ise-vastutamist ja omaalgatust me siis ei taotlegi?

Siiani eksisteerib arusaamatus alluva tegevusvabaduse ja ülema suuniste oma-vahelise piiri asukohast. Tihti on kuulda porinat, et oodatakse rohkem juhiseid tegutsemiseks, teisalt torisetakse, et ülem annab liigseid detaile, ning võiks siis juba ise allüksuse ülema kohale asu-da. See on tõesti intrigeeriv ja ehk isegi delikaatne teema, aga probleem tuleb sellest, et ülem ega alluv pole endale sel-geks teinud oma vastutuse ja kohustuste rolli. Kriitika sihtmärk on juhud, kus ülema juhised on pigem õhutus kõned, ilma sisuliste suuniste ja prioriteetideta, või ei anna need süsteemset ega tervik-likku tegevuskava, tuues välja vaid ük-sikuid kilde. Etteheited alluvate kohta puudutavad aga nende analüüsinõrkust tuvastamaks tulenevaid ülesandeid.

VASTUS ON PEEGLIS OLEMASSamuti tõlgendatakse valesti eelnime-tatud juhtimiskontseptsioone, täpse-malt – arvatakse sisu pealkirja järgi. Kannatage välja (loodetavalt neisse süüvides) mu järgmised näpuvibutused:

Aitäh kultuuri eest!Pikaajalise KVÜÕA õppejõu kogemusega autor pakub oma arenduse kaitseväelise juhtimise teemalisse mõtteva-hetusse.

enno Mõts kolonEllEitnAnt

kirdE krk ülEm

9

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

inimesekeskne juhtimine ei võrdu isiku-põhisusega; ülesandekeskne ei tähenda alluvale piiramatut tegevusvabadust; väärtus põhisus ei seisne sõnades, vaid tegudes; kvaliteedijuhtimine ei kesken-du struktuuride korrastamisele, vaid protsesside juhtimisele.

Mis peaks olema järgmine samm ühtse juhtimiskontseptsiooni loomiseks Eesti kaitseväes?

Lugeja on teadlik, et probleemi saab lahendada passiivselt või aktiivselt. Esi-mest käitumismustrit iseloomustab la-henduse ootama jäämine à la „Küll kord Kalev jõuab koju …” See on lootuselee-ki alalhoidev, aga ei kaasa tegutsemist. Teine tegumood pole nii ühese karak-teristikuga. Nimelt võib aktiivselt te-gutseda kas läbi pideva küsimise („Mil-lal see Kalev siis tuleb?”), või pakkuda hoopis enda lahenduskäik probleemi kõrvaldamiseks.

Viimane on soovitud aktiivsus, mida kaitsevägi oma juhtimisfilosoofias propageerib. See on püsitoiminguline mall-sooritus, kus ülemale esitatakse probleem koos võimalike lahenduskäi-kudega ning omapoolse argumentee-ritud soovitusega. Aga lisaks eelnime-tatule tooksin välja veel ühe käitumise jaotuskategooria. Nimelt saab tegutse-da ennetavalt või reageerivalt. See jao-tis on üle passiivsuse-aktiivsuse suh-te, ja ideaalis peaks meie püüdluseks olema ennetav aktiivsus omapoolse lahenduskäiguga.

Seega kutsun teid üles mitte jääma ootama, vaid kujundama ja esitama oma arusaama juhtimiskultuurist, toetades seda faktilise argumentatsiooni, mitte emotsiooniga. Puu ei kasva ladvalehte-dest, vaid tänu juurte ja lehtede koos-tööle. Vaadake peeglisse oma käitumise (juhtimise) osas ning hakake tegema oma otsuseid väärtuspõhiste valikute-ga. Olge valmis oma ülematele esitama sisulisi põhjendusi ja pidage meeles, et ülema vead pole vabanduseks alluvate lõtvusele!

Samuti arvan, et kaitseväe põhi-väärtused tuleb lahti kirjutada, kuna need on mitmeti ja endile vasturääki-valt tõlgendatavad, ja vajadusel ümber sõnastada. Eriti tänuväärne oleks alga-tus organisatsioonikultuuri tüpoloo-gia kujundamiseks. Käesolevaga teen ettepaneku mõlema teema ette võtmi-seks KVÜÕA lõputöödena, esimene kõrg haridusastmes ja teine magistritöö raames, ning kuulutan, et olen valmis (lausa huvitatud) nimetatud töid juhen-dama.

Kaitseväe logistikakesku-se ülem kolonelleitnant Kalev Koidumäe ja AS Sebe juhatuse esimees Kuldar Väärsi allkirjas-tasid 29. oktoobril kait-

seväe soomukite remondi ja hooldu-se hankelepingu. Hange hõlmab 140 kaitseväe soomukit, remondimakse hinnaks on arvestatud 2,5 miljonit eurot aastas, nelja aasta peale kokku 10 miljonit eurot.

Logistikakeskuse ülema kolonel-leitnant Kalev Koidumäe sõnul on hange oluline samm riigikaitse stra-teegia elluviimisel ning aitab vabas-tada kaitseväe ülesannetest, mis ei ole sõjalise kaitsega otseselt seotud. „Remondi ja hoolduse hanke võit näi-tab, et kodumaised ettevõtted on kon-kurentsivõimelised ja suudavad täita sõja ajal riigikaitselisi ülesandeid,” ütles Koidumäe. Riigikaitse stratee-gia kohaselt arendab kaitsevägi välja vaid need sõja ajal vajalikud toetavad võimed, mida pole võimalik ega ots-tarbekas tagada ametkondadevahelise koostöö, lepinguliste suhete või sund-koormiste kaudu.

Logistikakeskuse läinud aasta lõ-pus välja kuulutatud hanke mitme-voorulise ettevalmistamise käigus esi-tasid lõpuks 8. juulil logistikakeskuse hankekomisjonile oma pakkumise AS Sebe, AS Baltflex ja Patria Land Services OY.

26. augustil kuulutas hankekomis-jon pärast pakkumiste hankenõuetele vastavuse kontrollimist kõigi kolme firma pakkumised nõuetekohaseks. Seejärel toimusid pakkujatega läbi-rääkimised, mille põhjal otsustati hanke võitja.

Vabariigi valitsuse poolt 2010. aasta 30. detsembril kinnitatud riigi-kaitse strateegia kohaselt vabastatak-se kaitsevägi sõjalise kaitsega otseselt mitteseotud administratiiv- ja toe-tusülesannetest, et kaitsevägi saaks keskenduda üksnes sõjaliste võimete arengule.

Samuti paneb strateegia paika põhim õtte, et kaitseväes arendatakse välja ainult need sõjaajal vajaminevad funktsioonid, mida ei ole võimalik või otstarbekas tagada ametkondade-vahelise koostöö, lepinguliste suhete või sundkoormiste kaudu.

AS Sebe hakkab kaitseväe soomukeid hooldama ja remontima

Ard

i HAl

lism

AA

10

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

fookus

Te võtsite läinud aasta 17. detsembril Kaitseliidu juhtimise üle organisat-sioonile ja Eesti riigikaitse-korraldusele huvitaval ajal. Valmis oli saanud riigikait-

se arengukava aastateks 2013–2022, mille valitsus tänavu 24. jaanuaril ka kinnitas. Kuidas on mõjutanud see do-kument teie esimest aastat Kaitseliidu ülemana?

Naljaga pooleks – oleksin tahtnud Kaitseliidu ülemaks saada kas palju va-rem või palju hiljem. Aeg on keeruline, aga huvitav. Uued proovikivid muuda-vad töökoormuse väga suureks. Aga ma ise võtsin selle koha vastu ja me teeme oma parima. Aastat võib lugeda kordaläinuks.

Kuidas mõjutavad tehtavad muudatu-sed teie hinnangul Kaitse liidu valmi-dust aregukavas püstitatud ülesanne-tel toimetulemisel?

Arengukava ei muuda Kaitseliidu unikaalset olemust. Kaitseliit on vaba-tahtlik organisatsioon, mis toodab, kui nii sobib öelda, riiklikku julgeolekut. Riik on esitanud vabatahtlikele teatud tellimuse, seda me täidame ja selleks antakse meile ressurss. Teisalt hoiab tra-ditsiooniline kollegiaalne pool, see terve talupojamõistus meid ree peal ega lase lollusi teha. Kaitseliit on altpoolt, koda-nikualgatusena loodud organisatsioon. Kodanikualgatus tuleb läbi vaba tahtlike juhtorganite ja vabatahtlike delegaatide. Sellel on vabakonna tunnuseid, samas peavad meie sõjalised võimed vastama kehtestatud standarditele. Ütleksin, et peame vastama rahvusvahelistele stan-darditele ja selleni me ka jõuame.

Unikaalsuses on Kaitseliidu tugevus. Me oleme, kas teadlikult või mitte, ol-

nud ettenägelikud. Kui vaatame maail-mas ja eriti Lääne-Euroopas valitsevaid suundumusi, siis aina rohkem on näha tendentse, et vabatahtlikele pannakse riigi ülesandeid, mis eelnevalt on olnud riigi monopol. Näeme, kuidas kaitseku-lutusi vähendatakse ja samas räägitak-se targast kaitsest, kus vähemaga tuleb teha rohkem, mistõttu püütaksegi anda vabatahtlikele eespoolmainitud elutäht-said ülesandeid. Me oleme Eestis mingil määral pioneerid, teerajajad ja eeskuju teistele, sest meil on vabatahtlik riigi-kaitseülesande võtmine traditsioon ja ühiskonna poolt tunnetatav vajadus.

Meie tugevus on, et oleme altpoolt kasvanud ja meil on tahe seda organi-satsiooni edasi hoida.

Mil määral on vaja muuta kehtivat seadusandlust, et viia Kaitseliidu tege-vus kooskõlla uute kohustustega?

Meie elu reguleerib põhiliselt Kaitse-liidu seadus, sinna on muudatusi vaja sisse viia minimaalselt. Teised seadused, ka kaitseväe korralduse seadus, puudu-tavad meid vähem. Loomulikult oleme teinud ülevaate, mida see meile kaasa võib tuua, aga kuna kaitseväe korralduse seaduse muutmise eelnõu on saadetud riigikokku ja me oleme osa üldisest süs-teemist, siis meie asi on oodata tulemit ja osaleda Kaitseliitu puudutavate küsi-muste lahendamises. Kaitseliit valmis-tab ette sõjalise väljaõppega üksusi, aga ka teisi kompetentse kandvaid Kaitse-liidu üksuseid, ja nende täitmiseks pole vaja Kaitseliidu seadust oluliselt ümber teha.

Kas uue arengukava käivitamise-ga muutub oluliselt ka Kaitseliidu struktuur?

Maakaitse on territooriumi kaitse ja Kaitseliit ongi üles ehitatud territoriaal-selt. Igas maakonnas, Hiiumaa välja ar-vatud (seal on malevkond), tegutsevad malevad ja see ei muutu. Kui me räägi-me sõjaaja juhtimisest, siis sinna tulevad juurde ringkonnad, aga kollegiaalses juhtimises ei muutu midagi. Territoriaal-kaitse tähendab, et me oleme igal pool, me oleme igas vallas. Kaitseliit on ole-mas nii rahu, kriisi kui ka sõja ajal. Meie 16 malevat annavad teatud arvu sõjaaja üksuseid ja muid Kaitseliidu üksusi. Me peame kasutama oma laiapindsust ja ku-jundama oma üksused ülesande põhiselt. Kodukogukond, -maakond – seal on Kaitseliidu põhiülesanded.

Arengukava püstitab Kaitseliidule ülesande liikmeskonna kasvatamiseks kümne aastaga 30 000 liikmeni. Kas see on täidetav olukorras, kus mõnes väiksemas maakonnas öeldi juba läi-nud kümnendi lõpus, et kõik vastutus-võimelised mehed on Kaitseliidus?

Teatud maakondades on see nii, aga suurtes linnades ja tõmbekeskustes pole. Miks ei peaks olema see eesmärk täidetav, kui sõja eel oli Kaitseliidul koos naiste ja lastega üle 100 000 liikme?

Kui me töötame inimeste ja nende teadlikkusega, tekib ühiskondlik surve. Samas ma möönan, et võib-olla peame selle arvu saavutamiseks üle vaatama oma tegevust ja organisatsiooni atrak-tiivsemaks muutma. Aga 30 000 on saavutatav.

Paljud on läinud linnadesse, aga tei-salt näeme ka vastupidist liikumist, kui tullakse kodukohta tagasi. Eestlastele on omane päritolukoha tunnetus. Ka tõmbe keskustes või Rootsis, Soomes töötajad on end Kaitseliidus arvele võt-nud ikkagi oma kodukohas.

Teiseks aga julgen väita, et meie ühis-kond ei tunneta praegu veel riski või ohtu. Meil on mulje, et elame väga tur-valises keskkonnas. Aga kui see muu-

Kaitseliidu tugevus on selle unikaalsusKaitseliidu ülema, brigaadikindral Meelis Kiili sõnul asus Kaitseliit kohe talle riigikaitse arengukavaga ülesandeks seatud maakaitsedoktriini koostama laiapõhjalisena, sest Kaitseliidus on esindatud läbilõige kogu Eesti ühiskonnast.

ivar jõesaar mAjor

11

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

tub – ja seda ei saa välistada –, võib ka ohutunne hüppeliselt kasvada. Väidan, et siis hakkavad inimesed väärtusi ümber vaatama. Siis on kodu ja riigi kaitsmine teadvuses jälle esikohal.

Me ei tohi lasta tekkida uinutaval tundel, et on saabunud tuhandeaasta-ne rahu. Ei ole! Vaatame tõele näkku: maailm meie ümber on kuri, olukord halveneb. Tundub, et julgeolekuriskid on meist väga kaugel, aga tänapäeva globali-seerunud maailmas oleme väga haavata-vad, kui laseme oma tähelepanul hajuda. Jälgige uudiseid! Me ütleme, et vahetu oht on väike, aga keegi ei ütle, et see on olematu. Me peame oleme valmis, kui see oht kasvab, oma iseolemist kaitsma.

Kaitseliidus on alati leitud võimalusi kogu n-ö kaitseliitliku pere rakenda-miseks. Kuivõrd võivad uued proovi-kivid mõjutada naiskaitseliitlaste arvukamat tulekut lahinguüksuste ridadesse?

Mina pooldan seda. Me peame and-

ma kõikidele inimestele võrdsed võima-lused. Kui naiskaitseliitlane on samade standardite alusel ette valmistatud, siis milles küsimus. Kaitseliit on edumeelne organisatsioon kogu Eesti mõistes. Meil on oluliselt laiem spekter potentsiaali ja oskuste kompetentsi kui kaitseväel. Kaitseliit peabki olema progressiivne, sest meil on selline liikmeskond. Liik-meskonna mitmekesisus annab meile eelised.

Naistel on ka see eelis, et nad võivad valida naiskodukaitse või Kaitseliidu lahinguüksuse vahel. Kumb sobib pare-mini, see on igaühe vaba valik.

Me oleme väike riik ja peame ka-sutama kogu oma inimeste ressurssi. Lõuna-Liibanonis teenides vaatasin, kui targalt Iisrael oma rahvast rakendab. Ma ei kutsu küll üles naiste kohustuslikku ajateenistust kehtestama, aga tuleb ar-vestada, et Iisraelis ongi inimestel vahe-tu ohutunnetus.

Kui ka meie naabruses peaksid tek-kima pinged, siis ma ei välista, et meiegi

peame hakkama rohkem ja rohkem ini-mesi ette valmistama. See võibki muu-seas Kaitseliidu ülesanne olla. Kui üha rohkem naisi soovib Kaitseliiduga liitu-da, siis meie vaim on selleks valmis.

Kaitseliit on kogu kevade ja suve koostanud oma edasise tegevuse alu-seks saavat maakaitsedoktriini. Kas see dokument on valmis laiemaks tutvustamiseks?

Doktriiniloome esimene etapp on lõ-petatud. Doktriin on märgatavalt laiem kui üks dokument. See on teadmiste kogum, põhimõtete seadmine, kultuuri loomine. Mu esmane ambitsioon oli, et alustame kohe organisatsiooni doktrii-nist. Sain üsna pea aru, et kui puudub üleüldine ühendav doktriin, mis paneb paika sõjalise ja kõikehõlmava kultuuri ja filosoofia, siis me võime seda organi-satsioonidoktriini küll kirjutada, aga es-malt on vaja midagi, mis sidustab kõik doktriinilised publikatsioonid, luues sellega eelduse, et tegutsetakse ühtses

Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili on veendunud, et tänu ajaloost päritud ainulaadsusele on Kaitseliit juba praegu valmis ületama neid proovikive, mida kulutuste kokkuhoiu ja riigikaitseülesannete delegeerimise teele asunud nn vana Euroopa riikides alles kavandatakse. Ardi HAllismAA

12

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

fookus

kultuuri- ja julgeolekuruumis – ja seda kogu ühiskonna mõistes.

Niisiis võtsime initsiatiivi ja tegime ära selle tipudoktriini projekti. Ma esi-tasin selle kaitseväe juhatajale ja kaitse-ministrile. Kaante vahel on esimene loe-tav mustand ja ka kaitseliitlased saavad seda juba lugeda. Organisatsioonidokt-riin ja -struktuur on toore mustandi-na samuti valmis. Et oleme üleüldises kompleksses süsteemis, siis nüüd orga-nisatsioonidoktriini edasiarendamise käigus on vaja hakata igakülgset koos-tööd tegema logistikute, sideväelastega jne. Loodame väga, et hierarhias järg-mine kaitseväedoktriin tehakse valmis KVÜÕA-s ja oleme valmis paralleelselt enda doktriini tegemisega ka selle koos-tamisel aktiivselt osalema.

Tipudoktriini puhul tegin ettepane-ku, et seda peaks edasi arendama kas kaitseministeerium või KVÜÕA. See otsustatakse lähiajal. Et tipudoktriini mustand on olemas, siis saame edasi liikuda eeldades, et üsna palju sellest jääb kehtima, ja protseduuriliselt paika panna oma organisatsiooni tegutsemis-normid. Oleme korraldanud suve jook-sul üsna palju mõttekodasid ja seminare Kaitseliidu sees, kuid sinna on kaasa-tud ka mereväge ja teisi meie põhilisi koostööpartnereid.

Näiteks on olemas põhiülesannete nimistu, millega me arvame, et Kaitse-liit peaks tegema. Selle alusel hakkame looma võimeid ja tegevusjuhiseid.

Põhidoktriinist algab n-ö perekond, teisisõnu sealt lähtuvad erinevad hierar-hilised kihid, mille moodustavad orga-nisatsiooni doktriin ja funktsionaalsed doktriinid. Niisiis on see pikk ja põh-jalik protsess. Oleme põhidoktriiniga tähtajast ees ja organisatsioonidoktrii-niga pisut taga.

Kaante vahele saab see optimistlikult arvestades umbes kahe aastaga, aga selle aja jooksul peaks see käima läbi foorumi-te, arutelude, huvi- ja ekspertgruppide. Mida sellele juurde anda, millised teemad sellega kaasnevad – õigusruum, liitlas-suhted, välisoperatsioonid jne, sellele an-nab vastuse aeg ja edasine intensiivne töö.

Mida saavad reakaitseliitlased ja vaba-tahtlikud ära teha uue arengukavaga pandud ülesannete elluviimiseks?

Olla aktiivsed, kasutada oma aktiiv-sust. Meie peame pakkuma keskkonda, et neil oleks huvitav ja me ei kordaks asju. Praegu on riigikaitse arengukavast olemas vaid sõjaline osa, aga ta peab muutuma laiapindseks. Kaitseliit jäi al-

gusest peale jäärapäiselt laiapindse riigi-kaitse kava külge, mõistes, et me ei saa kavadesse panna vaid osa oma tegevus-test. Meil on organisatsiooni sees ole-mas nii lai kompetents, et parima efekti saavutamiseks peame rakendama oma liikmeskonna parimaid tsiviiloskusi ja täiendama neid sõjaliste oskustega.

Väidan, et laiapindset riigikaitset meil riiklikul plaanimistasandil veel pole. Aga Kaitse liidul laiapindse riigi-kaitse praktiseerijana on see olemas. Olgu insener või arst, sõltuvalt üles-andest jagab ta seda oma kolleegide ja teiste teadjate inimestega ning nii saame juba oma liikmete kaudu kaasata Kaitse-liidust väljaspool olevaid kompetentse, oskusi, vahendeid. Meil polegi muid võimalusi, me olemegi sellised. Seda peaks läbimõeldult suunama. Eks pea-me ka ennast rohkem tutvustama.

Laiapindse riigikaitse tekkimine koa-litsioonipõhise demokraatia tingimustes on küllaltki keeruline. Soomlastel sündis laiapindne riigikaitse samuti pärast pikki katsetusi ja vaidlusi, kuni ühel hetkel se-lekteeris ühiskond välja midagi, mida sai pidada erakondade ja parteide üleseks ja selles kokku leppida. Riigikaitse on üks selliseid teemasid. Olen optimist ja ar-van, et kümne aasta jooksul jõuame sel-leni, et on paigas aluspõhimõtted, mida keegi ei hakka kangutama.

Laiapõhjalist riigikaitset peab õp-pima, see ei tule iseenesest, seda tuleb teadlikult kasvatada. Nii poliitikud, riigi ametnikud kui ka sõjaväelased vaja-vad sellist õpet. Oma eelmisest ametist Balti Kaitsekolledži ülemana tean, et see haridusasutus on üks väheseid koh-ti, kus seda tehakse, kus sõjaväelased ja ametnikud õpivad koos, õpivad ükstei-selt ja tunnevad end ühtse meeskonna-na. Aga kui me saame vahel kokku, et neid küsimusi arutada, siis on see liht-salt sotsiaalne läbikäimine.

Palju infomüra ning teadmatuse-kära on põhjustanud arengukavas sätestatud tees, et Kaitseliit võtab üle kaitseringkondade ülesanded. Palun selgitage, millised senised kaitsering-kondade ülesanded võtab Kaitseliit edaspidi enda kanda ning millised jäävad toetusväejuhatusele.

Kõiki ülesandeid ei saa me üle võtta ainuüksi seadustest tulenevate piiran-gute tõttu, nagu Kaitseliit ei saa võtta oma õlule ka kogu riigikaitset. Kui pä-ris aus olla, peaks see küsimus olema kaitseväe juhatajale. Mina eeldan, et üle võtame kodurahu-, sisekaitse- ja

operatiivplaanid, aga ei võta mobilisat-siooni- ega formeerimisplaane. Täpset jaotust pole praegu veel tehtud, et mis jääb Kaitseliidule, mis jääb toetusväe-juhatusele ja mis läheb kaitseväe teistele struktuuriüksustele.

Me teame, kellega meil tihe koostöö käima hakkab ja nendega koos loome parima tulemi. Kümneaastast arengu-kava ei saa valmis teha kuue kuuga. Me pole praegu lahinguolukorras, kus keh-tib kindral Pattoni määratlus, et parem keskpärane plaan kohe kui hea plaan liiga hilja. Meil on vastupidi – tuleb oma tegusid tõsiselt kaaluda ja siis on aega neid ellu viia. Pole vaja olla liiga kärsitu. Kiirustagem pikkamööda!

On teada, et Kaitseliit võtab juba järgmisel aastal esimesena üle Kirde kaitseringkonna, seejärel ka teised. Kui suureks proovikiviks peate nende mehitamist vastavat väljaõpet saanud ohvitseride ja allohvitseridega?

Kui oleks tegu ülevõtmisega, olek-sin läinud kohale ja võtnud üle inime-sed, taristu ja ülesanded. Meie saime ülesande moodustada üks maakaitse-piirkond järgmisel aastal. Me alustame nende loomist otsast peale. Me alles koostame kontseptsiooni, kuidas seda ringkondlikku juhtimist tegema hakka-me. Esimese ringkonna teeme kindlasti pilootprojektina. Näiteks läheb Kaitse-liidu peastaap Kevadtormile välja juba maakaitse staabina, samuti moodustame parematest ja analüütilisematest oh-vitseridest ühe näidisringkonnastaabi. Nende Kevadtormi käigus saadud ko-gemuste baasil kujundame ringkonna täpsustatud ülesanded, printsiibid, prot-seduurid ja juhtimise mudeli, mis hõl-mab nii sõjalisi kui ka teisi ühiskonnale olulisi tegevusi.

Me pole veel ühte õppetsüklitki läbi teinud. Esimese tsükli alusel hindame, milliseid ametikohti on vaja, milliseid funktsioone täidame, mida on juurde vaja. Siin on terve võrgustik vastuseta küsimusi. Pilootprojektile teeme kor-rektiivid ja järgmisele maakaitsepiir-konnale teeme juba parema kava.

Me ei loo endale illusioone. Tegev-väelaste hulk, mis meile on antud, on väike. Meil pole muud võimalust kui integreerida oma ülesannete täitmiseks reservohvitserid. Loome tuumiku, selle ümber loome ringi sõjaaja paigutusega reservohvitsere-allohvitsere, kes pole pidevalt tegevad, vaid on hõivatud vas-tavalt väljaõppevajadustele ja loomuli-kult nii kriisi kui ka sõja ajal.

13

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

Kaitseliidule pandud ülesanded sea-vad pealike väljaõppele järjest kõr-gemaid standardeid. Milliseid muu-datusi on oodata Kaitseliidu kooli ja kaitseväe ühendatud õppeasutuste suhestumisel?

Üks minu rõhuasetusi Kaitseliidus on väljaõppel ning sellepärast lõin Kaitse-liidu peastaapi, kus siiamaani oli vaid väljaõppejaoskond, eraldi väljaõppeosa-konna. Meie põhiline tegevus rahuajal on väljaõpe. Üks meie põhiline struktuuri-üksus on Kaitseliidu kool. Aga Kaitselii-du kool on vaid võrgustiku keskpunkt, millest väljuvad suhetekiired, mis sidus-tavad meid KVÜÕA, tsiviilülikoolide ja kutsehariduskeskustega. Me ei saa luba-da endale kogu vajaminevat ekspertiisi, aga saame kasutada koostöövõrgustikku teiste haridusasutustega.

Väga palju räägitakse Kaitseliidu kü-berkaitse üksusest. Kas selle üksuse tegevuses on ka arenguid ette näha?

Meil on väga hea kujutlus olemas. Kui räägime Kaitseliidu küberkaitse üksusest, siis räägime riigi mõistes strateegilisest võimest. Kaitseliidu omapära võimaldab kaasata teiste asutuste, erasektori pari-maid eksperte. Kaitseliit on sidus. Väidan, et me oleme mõne aja pärast võimelised andma teatud ekspertiise nii valitsusele, kaitseväele kui ka kogu ühiskonnale. See peab olema väga paindlik, mitmekihiline ja mitmekesine üksus, kus liitev jõud on inimlikud suhted, see annab võimaluse ületada kunstlikke barjääre.

Arengukava näeb ette Kaitseliidu sõja-aja üksuste täismehitamist, ühtsetel alustel väljaõpetamist ning ka üles-annetele vastavat varustamist. Kuidas kulgeb üksustele vajaliku varustuse ja relvastuse ülevõtmine kaitseväelt ning milliseid uuendusi see Kaitseliidule kaasa toob?

Ma ei nimetaks eraldi sõjaajaüksusi. Meil on kaitseliidu üksused. Kui peaks tekkima sõjaolukord ja kõik soovivad asuda oma kodu kaitsma, kas ma saan siis kellelegi öelda, et sina ei saa, sa pole sõjaaja üksuse kooseisus kirjas? Muidu-gi tuleb kõiki kasutada. Räägime parem Kaitseliidu üksustest, mida tuleb üht-lustada. Seal on tõesti erinev varustuse aste, samuti erinevad valmiduseastmed, erinevad võimed, mida anda, aga nad peavad olema ühildatavad. Minu üles-anne praegu on teha meie ametkon-dadele selgeks, et kui inimene on astu-nud Kaitseliitu ja manifesteerinud oma riigi kaitsetahet, siis on ta vabatahtlikult

näidanud valmidust seda riiki kaitsta ja sellele tahtele ei tohi tekitada kunstlikku piirangut. Väidan, et vabatahtlik tegev-liige on häda korral palju kiiremini kät-tesaadav kui sundkorras toodav inime-ne. Ärme tekitame nende meeste-naiste tahtele takistusi. Siin on ideoloogiline vaidlus. Nende inimeste suhtes pole vaja sundi rakendada, nad tulevad ise.

See sõja- ja rahuaja üksusteks jagami-ne on väga lihtsustatud lähenemine ühis-konnaküsimustele. Ma isegi nimetaksin seda mõttelaiskuseks, kui inimühiskon-da ei viitsita käsitleda ja ette kujutada kui süsteemide süsteemi. Katsed süsteemide süsteemi lineaarsete vahenditega lahen-dada on algusest peale määratud hä-vingule. See tähendab oma potentsiaali kasutamata jätmist. See võib olla mugav, aga see on kahjulik. Kogu Kaitseliidu po-tentsiaali tuleb rakendada.

Loomulikult on meil erinevad valmi-dusastmed tulenevalt kas väljaõppest, tervislikust seisundist või varustatusest. Selge see, et vähem varustatud ja ette-valmistatud üksusele anname teised ülesanded. Aga meie eesmärk on nad viia kõik sellele tasemele, nagu oli varem mainitud sõjaajaüksustel.

Kõik üksused Kaitseliidus on meie jaoks olulised. Kõik valmistatakse ette, et riiki kaitsta. Praegu võime ka küsida, mis on sõjaaja ülesanne. Pole ju enam sõda sellises klassikalises mõttes. Praegu-ne konflikt võib-olla juba käib. Võib-olla on rünnakut alustatud küberrünnakute-ga, pehmete väärtuste pealesurumisega, kogukondade eraldamisega erinevatesse inforuumidesse. Aga meie peaksime ka-sutama kõiki vahendeid ühiskonna koos hoidmiseks. Ikka püütakse võita eelmist sõda, aga meie ohvitseride-allohvitseride ülim kohus on lugeda, tutvuda, analüüsi-da, mõtiskleda, ennast täiendada, et olla valmis järgmiseks.

Teine maailmasõda oli esimene sõda, kus tsiviilohvreid oli rohkem kui sõja-väelaste omi. Kui inimesed on saanud mingigi ettevalmistuse, siis nende eel-dus ellu jääda on suurem.

Mis puutub kaitseväest saadavasse va-rustusse, siis tegelikult on seda hakanud tulema. Hea näide on see, et kõik male-vad on saanud kätte miinipildujad, mida on oodatud aastaid. Järgmisel aastal saa-me rivisõidukid. Varustatus üha paraneb. Individuaalvarustust tahame pidevalt täiendada, selleks kasutame nii RKAK-i kui ka oma tuludest saadud vahendeid.

Tegelikult ei saa me kunagi loota, et meil oleks piisavalt vahendeid. Kui Ees-ti tahaks saada kõike, mida me arvame vaja minevat, siis 2% koguproduktist on selleks kaduvväike. Selleks peaks 10–15 aastat kasutama 10–15% sisemajanduse kogutoodangust. See oleks aga üle jõu elamine. Seega peame hakkama saama sellega, mis meil on.

Kuidas hindate praegu Kaitseliidu varustatust ja relvastust ning millises suunas see peaks liikuma, et organi-satsioonile pandud ülesanded saaks täidetud?

Me peame vaatama, mida saame ära teha RKAK-is ette nähtud vahenditega ja võrrelda neid Kaitseliidu ülesanne-tega, see annab meile ülevaate võime-lünkadest. Praegu oleme selles etapis, et vaatame ringi tsiviilstruktuurides, mis on üldse Eestis olemas, et võime-lünka vähendada. Tõenäoliselt jääb ka osa asju, mida me ei suuda täita. Siis tulebki öelda, et seda pole võimalik või see tuleb lahendada nii, et Kaitseliidu-le antakse väljaõpe ning riik sõlmib pikaajalised ja siduvad tarnelepingud. Võime näiteks tuua Israeli ja Taiwani. Nendel on teatud relvasüsteemidest reaalselt olemas vaid 10%, aga seejuu-res on nad sõja-lävel-riigid. Nad on sõlminud partneritega siduvad stratee-gilised lepingud, et kui vaja, siis puu-duvad komplektid tagatakse.

Siin on suur töö teha kaitseminis-teeriumil, kaitseväel, logistikutel ja ka Kaitse liidul endal.

Praegu on juba näha, et kui kaitseliit-lased välja tulevad, on pilt varasemast parem, aina ühtsemad nähakse välja. See on ka moraali ja identiteedi küsi-mus, samas möönan, et siin on meil endal palju ära teha. Sageli me ei näe kaitseliitlase taga inimest, kas või siis, kui anname vastsele kaitseliitlasele tema esimese komplekti varustust, mis on vana ja hooldamata.

Minu ülesanne praegu on teha meie ametkondadele selgeks, et kui inimene on astunud kaitseliitu ja manifesteerinud oma riigikaitsetahet, siis on ta vabatahtlikult näidanud valmidust seda riiki kaitsta ja sellele tahtele ei tohi teki-tada kunstlikku piirangut.

14

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

fookus

Kaitseliitu kuuluvad paljud endised ja praegused tegevväelased. Mõnedki näitavad sellise kuuluvusega pigem oma meelsust, sest teenistus või vara-sem kõrge ametikoht ei lase neil põh-jalikumalt kaitseliitlikku tegevusse pühenduda. Millises mahus on Kaitse-liidu uute ülesannete täitmiseks ette näha kaitseväelaste rakendamist?

Tegelikult saab neid palju ära kasu-tada. Keda spetsialistidena, kes saavad anda moraalset tuge, kasvatada identi-teeti, näidata kaitsetahet.

Paljud Kaitseliidu liikmed on bronee-ringu all. Oleme hakanud ka mõtlema, et mida see tegelikult tähendab. Rahu-ajal broneeringu all, kriisi ajal bronee-ringu all, sõja ajal broneeringu all. Aga kõik need olukorrad on ju erinevad!

Võib-olla ühel hetkel ütleme, et ini-mene on hoopis Kaitseliidu broneeringu all. Sõltuvalt olukorrast võib tema ole-mine meie hulgas olla hoopis olulisem, näiteks politseinikud ja abipolitseinikud oleks sõja ajal meie broneeringu all.

Kaitseliit on sündinud ja kahel korral taasloodud Eestile rasketel aegadel, mil iseseisvuse saatus polnud sugugi üheselt selge. Kas praegused noored inimesed meie üleilmastuvas maa-ilmas peavad Kaitseliidu ideestikku endiselt atraktiivseks ja arusaadavaks?

Vaatame, mis on Kaitseliiduga juhtu-nud. Kaitseliidu keskmine vanus on läi-nud nooremaks. Kes see noor inimene on? Lõpetas gümnaasiumi, tal on tuhat võimalust. Mis siis, et oli noorkotkas-kodutütar ega tulnud kohe edasi Kaitse-liidu täiskasvanute hulka. Minu sõnum noortele on, et kasutage neid võimalusi, vaadake elu, õppige, looge tutvusi, käige maailmas. Siis aga tuleb aeg, kus tekib perekond ja kodu, midagi intiimset ja kallist, mida tahaks kaitsta. Selle kaudu tunnetatakse riiki. Nii jõuavad paljud Kaitseliidu juurde või kui noori kot-kaid-kodutütreid vaadata, siis tulevad nad Kaitseliidu juurde tagasi.

Toetan ajateenistust tugevalt, see on meie ühiskonna ja kaitse alus. Ajatee-nistus annab oskused kokku pressitud ajaraamis. Meie anname samad osku-sed pikema aja jooksul. Kui mehed käi-vad kogukonniti-sõpruskonniti koos, siis nende oskuste keskmine tase püsib stabiilne. Ma väidaks, et ajateenistuses käimine annab hea aluse sõjalistele os-kustele, kuid pikema aja jooksul suudab Kaitseliit oma tegevliikmed samale tase-mele koolitada ja pikemas perspektiivis oskused ühtlustuvad. Loomulikult oleks

hea, kui kõik noormehed oleksid ajatee-nistuse läbi teinud, sest siis läheb meil selle väljaõppetaseme saavutamiseks vähem ressurssi. Aga pikema aja jook-sul suudame viia ka need kaitseliitlased, kes ei saanud ajateenistuses käia, sama standardini.

Kuidas te hindate praegu eestlas-te kaitsetahet, kas sellel on seos ajateenistusega?

Ajateenistusest räägitakse kui põhi-seaduslikust kohustusest. Julgen väita, et see on hoopis meie põhiseaduslik õigus, kaitsta oma riiki. Ärme vaatame seda kui sundi. Seda mõtteviisi peame ka propageerima. Kaitsetahe ei tule ai-nult Kaitseliidust, see tuleb kodust, koo-list, ühiskonnast tervikuna. Ühiskonna moraal on selle alus.

Doktriinis ütlesin, et isamaalisust väl-jendatakse sõnades, mõõdetakse tegudes ja tunnetatakse väärtustes. Isamaalised on ainult need teod, mis hoiavad meie iseolemist ja esivanemate tarkust ja mille nimel ollakse valmis ohverdama oma elu. Need teod ja väärtused on isamaalised, teised on pelgalt retoorika.

Põhimõte, et kaitseliitlasest reserv-väelane arvatakse pärast ajateenistust üldreservist välja ning võetakse arvele Kaitseliidu üksuses, nõuab Kaitselii-dult suure hulga vabatahtlikest koos-nevate üksuste komplekteerimist ja käimashoidmist. Kuidas leitakse kõi-gile neile allüksustele pädevad peali-kud ning kuidas motiveeritakse neid oma põhitöö ja koduelu kõrvalt üksu-se heaks igapäevaselt panustama?

Järgmisel aastal peaksime saama need kaitseliitlased oma üksustesse. Kui ta on kaitseliitlasena Kaitseliidu üksu-ses, siis sinna ta määratakse. Erisused on erialaspetsialistid, kellel on väljaõpe mingi relvasüsteemi jaoks, mida Kaitse-liidul pole.

Olen andnud korralduse, et vaba-tahtlikke ülemaid ei tohi koormata bü-rokraatiaga, kantseleitöö peaks tegema ära riigipalgalised. Vabatahtlik ülem peab töötama oma inimestega, valmis-tama neid ette kui meeskonda. Liiga kergelt on meie instruktorkoosseis aeg-ajalt lükanud bürokraatia oma kaelast ära. Siin tuleb tegevteenistuses olijatel rohkem tööd teha.

Üks probleem on, et vabatahtlikud pealikud peaksid oma inimestega tege-lema, kuid ei saa samas andmebaasidele ligi. Ma olen sellest küsimusest teadlik ja antagu meile veidi aega, selle asja-

ga tegeldakse. Neid võimalusi on veel, kuidas saame vabatahtlike pealike koor-must vähendada. Müts maha nende ees, kes on valmis oma vaba aega, ressursse ja närve pealikuks olemisel kulutama.

Arengukavas on kirjas ohvitseride ja allohvitseride rotatsiooni põhimõte kaitseväe ja Kaitseliidu vahel. Kui la-dusalt võib teie hinnangul kujuneda kauaste pealike minek kaitseväkke ja kaitseväelaste tulek Kaitseliitu uusi kogemusi omandama?

Kui vaadata proportsioone, siis saa-me öelda, et kõik kaitseväe ohvitserid ei peagi pääsema Kaitseliitu. Siia pea-vad pääsema vaid parimad, need, kel on potentsiaali areneda kõrgemale kaitse-väe hierarhias, nemad peaks Kaitselii-dus kogemusi saama, sest see on ainu-laadne võimalus õppida suhtlema väga erinevate inimestega väga erinevates olukordades. Sotsiaalsed kompetentsid on ju Kaitseliidus palju olulisemad kui kaitseväes.

Tegevväelasi on Kaitseliidus võrrel-des Kaitseväega vähe, aga rotatsioon peab toimuma. Ei saa olla nii, et oled kogu oma teenistuse olnud kas Kaitselii-dus või kaitseväes. Enesetäiendus peaks tähendama ka seda, et sul on erinevad teenistuskogemused. Marssalikepikese paunas kandjad peaksid siit kindlas-ti läbi käima. Alfons Rebane olla ju ka omal ajal n-ö karistuseks Kaitseliitu tee-nima saadetud.

On avaldatud kahtlust, kas selli-ne vaba tahtlik organisatsioon nagu Kaitse liit ikka suudab täita neid sõja-aja ülesandeid, mida RKAK talle pa-neb. Mida ütlete skeptikutele?

Igal inimesel on võimalus kahelda, aga igal inimesel on võimalus ka kaasa lüüa ja aidata. Kui meile antakse adek-vaatne ressurss ja meie oleme ise võime-lised organisatsiooni sees seda kompe-tentsi kasvatama, siis saame hakkama. Loomulikult on meie ambitsioon suur. Eks me peame selle ambitsiooni kogu aeg üle vaatama ja ennast kujundama. Arvan, et kõhklejail ja kahtlejail on meie ridades igal ajal võimalus oma oskusi ja tarkust kasutada. Igasugune küsimus on teretulnud – debativalmidus on meil olemas ja kui kõhklus on argumenteeri-tud, siis võtame seda arvesse ja leiame lahenduse. Vaidlustes pidavat selguma tõde.

Tark skepsis on teretulnud, see aitab nõrku kohti üles leida, aga lahmimisel pole mõtet. Astuge Kaitseliitu!

15

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

KVÜÕA kõrgemasse sõja-kooli õppima värbamine on protsess, mille käigus kutsutakse nõutava hari-dustasemega, ajateenistu-se läbinud juhiomaduste-

ga inimesi kandideerima pakutavatele õppekohtadele. Sobivate kandidaatide leidmisele aitab kaasa KVÜÕA kõrge-ma sõjakooli tegevuse avalikustamine ja õppekoha tutvustamine. KVÜÕA-s toe-tab värbamiskeskuse turundustegevust, meediasuhtlust ja kommunikatsiooni korraldav allüksus, teavitustöö grupp, kes KVÜÕA sõnumid võimalikult täp-selt õigele sihtgrupile peab viima.

KVÜÕA SIHTGRUPIDKVÜÕA kõrgema sõjakooli sihtgruppi kuulub üldjuhul 19–27-aastane, güm-naasiumi lõpetanud ja ajateenistuse läbinud noor(mees), kes on kriminaal-korras karistamata, julgeolekunõuetele vastav, kellel on eesti keele tase vähe-malt B2 ja huvi ohvitseri elukutse vastu. Seega võrreldes teiste kõrgkoolidega on piiranguid küllaltki palju. Sihtgruppi segmenteerides muutub pilt veelgi täp-semaks – maakohas, linnas elav, täpsem vanus, huvid jne. Täpsemat selekteeri-misprotsessi on vaja selleks, et suunata sobivad sõnumid õigesse kohta ja aega, nii et need olulisele sihtgrupile kindlasti kohale jõuaksid. Nii hoiame kokku res-sursse, mida pimesi massturundamise puhul kuluks rohkem. Kui teil pole siht-grupiga sarnaseid meediatarbimisharju-musi, siis näete sõnumeid harvem.

Rahvusvahelise kaitseuuringute kes-kuse uurimuses ajateenijate seas nenditi, et kui tegevväelase karjäärile orienteeri-

tud noormeeste jaoks on selle töö juures keskmisest olulisemad enesearendami-ne, kaitseväeline karjäär ja välismissioo-nidel osalemine, siis need, kes lähtuksid tegevväelase elukutse valikul pakutava-test tingimustest, tähtsustavad rohkem materiaalseid tegureid: keskmisest suu-remat teenistustasu, häid elamistingi-musi, eripensioni ja paindlikke lepingu-tingimusi. KVÜÕA kujundas 2013. aastal nende tulemuste põhjal välja oma kommunikatsiooni põhisõnumid ja kaks sihtgruppi, kellele sõnumid suu-nata: esiteks need, kellel on kindel otsus kujunenud ja kelle otsust tuleks hoida ning teiseks need, kes ei välista kõrge-

masse sõjakooli õppima asumist ning keda tuleks julgustada. 2013. aastal ka-sutatud sõnumeist populaarseimad olid kolme erineva uuringu põhjal: „Kõrgem sõjakool tagab töökoha”, „Õppimise ajal 600 eurot kuus”, „Õpid võitma, eelkõige iseennast”.

KVÜÕA kõrgema sõjakooli tutvus-tamisega otse sihtgruppidele tegeles süsteemselt värbamiskeskus, viies läbi tutvustavaid loenguid koolides, väeosa-des, käies messidel ja muudel üritustel. Ka kõrgema sõjakooli kadetid esinesid mitu korda gümnaasiumides loengute-ga, tutvustades oma elukutsevalikut ja kooli.

2013. aasta oli KVÜÕA teavitus-töö grupi üks eesmärk aidata kaasa KVÜÕA kõrgema sõjakooli õppekoh-tade täitmisele ja kasvatada sisseastu-miskonkurentsi. Selleks käidi 2012.-2013. õppeaastal infomessidel Teeviit ja Intellektika, korraldati üheksa lahtiste uste päeva, avaldati mitukümmend ar-tiklit meedias (lisaks uudistele), hallati kõrgema sõjakooli Facebooki-lehte ja osaleti kevadsuvise kõrgema sõjakoo-li reklaami kampaania korraldamises loovlahenduse väljatöötamisel ning kampaania läbiviimisel.

2013. AASTA TEAVITUSTöö TULEMUSEDEt kõrgkoolide konkurents muutus 2013. aastal tasuta kõrghariduse ra-kendusega tihedamaks, siis pidime ka oma reklaamikampaanias, uudistes ja tutvustavates artiklites olema vara-semast agressiivsemad ning haarama initsiatiivi, mitte ootama inimest oma kodulehele. See kahtlemata töötas, sest reklaamikampaaniaga kasvatasime huvi kõrgema sõjakooli vastu oluliselt. Näi-teks kodulehe külastuste arv suurenes kampaania ajal võrreldes eelmise aas-taga üle kahe korra, kodulehte külastati 14 139 korda (2012. aastal 6746), kokku oli ribareklaamide klõpse 34 501. See on väga oluline näitaja, sest sisseastu-jate vanusegrupp otsib ja leiab suurema osa infot kõrgema sõjakooli kohta just kodu lehelt ja sotsiaalmeediast.

Ajateenistus mõjutab ohvitserkonna järelkasvuKui tõhusalt suudame värvata noori ohvitseriks õppima? Autor vaatleb kommunikatsiooni osa kaitseväe ühendatud õppeasutuste värbamistegevuses ja on edasisele diskus-sioonile avatud. Kirjutis põhineb kaitseuuringute keskuse, KVÜÕA õppeosakonna, kvaliteedigrupi ja teavitustöö-grupi uuringutel tänavuse sisseastumise kohta.

kristjan kostabi kAptEn

kvüõA tEAbEoHvitsEr

et kõrgkoolide konkurents muutus 2013. aastal tasuta kõrghariduse rakendusega tihedamaks, siis pidime ka oma reklaamikampaanias, uudistes ja tutvustavates artiklites olema varasemast agressiivsemad ning haara-ma initsiatiivi, mitte ootama inimest oma kodulehele.

sõjAkool

16

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

sõjAkool

SÕJAKOOLI ASTUJATE TABEL2013. aastal oli sisseastumisavalduste esitanute arv võrreldes eelmise aastaga neljandiku võrra suurem, tipphetkel oli esitatud 210 avaldust. Seega – statistili-sed numbrid olid vägevad, kampaania mõju sihtgrupile tunneme arvatavasti veel hiljemgi, sest seda märkasid tõe-näoliselt ka need, kes sellel aastal katse-tele tulla ei saanud või teevad oma otsu-se tulevikus.

Sisseastumiskatsete tulemused enam nii vägevad ei olnud. Kohe jäi silma, et ajateenistuse läbinuid oli 2013. aastal sisse astuda soovijate seas 94, ajateenis-tuse mitteläbinute osakaal oli suurem – 97 kandidaati. Seega oli teavitamisel vä-liskanalite mõju olnud suurem nendele, kes ajateenistust läbinud ei olnud. Samas võimaldab see väita, et kõrgema sõja-kooli kampaania ei kõneta ajateenistust läbinuid enam nii efektiivselt.

Miks? Kindlasti mõjutas 2013. aas-tal esimest korda tulemusi ka see, et muud avaõiguslikud kõrgkoolid pakku-sid kõiki õppekohti tasuta. E-posti teel läbi viidud küsitlus õppima mittetulnu-tega kinnitas enamasti mitteilmumise põhjusena teise kõrgkooli sissesaamist. Katsetele tuli 125 kandidaati ja viimase hindamise ehk kutsesobivusvestlusega langes 122 kandidaadist konkurentsist välja 55. Olgu öeldud, et osa neist julge-olekunõuetele mittevastamise tõttu.

UURIME SIHTGRUPPE LÄHEMALTTeavitustöö võimekus värbamistege-vuses on piiratud, nii saab sihtgruppi küll informeerida ja julgustada meedia-kanalites, neis ka emotsiooni tekitada, kuid lootus, et ainult reklaamikampaa-nia või tutvustavad artiklid meedias tagaksid kõrgema sõjakooli õppekoh-tade täituvuse, on paraku naiivne. Me ei müü lihtsalt tarbitavat toodet, mille „ostmine” oleks kerge, see „ostuotsus” on suure kaaluga. Et kool valitakse ena-masti siiski elukutsesoovi järgi ja mitte vastupidi, siis tuleb arvestada ka kandi-daatidel tekkinud hoiakut ohvitseri elu-kutse suhtes ning reklaamikampaaniaga negatiivse hoiakuga sihtgrupiosa ümber ei veena. Samas on reklaamikampaania oluline huvi tekitamisel, informeerimi-sel ja n-ö üle otsustamise lati aitamisel, ehk sõjaväelaseks saamise soov peab kuskil sees olema.

Enamasti hääbub algne soov ajatee-nistuses. Seda tõestab ilmekalt fakt, et enne ajateenistust KVÜÕA-sse katsed teinud noortest asub pärast ajateenis-tust kooli õppima umbes 40%. Õppe-

asutustesse sissesaanutest 60% ei asu kõrgemasse sõjakooli õppima, samas veerand kõrgemasse sõjakooli sisseas-tunutest on oma valiku kooli õppima asuda teinud ajateenistuse ajal või pä-rast seda (jaguneb pooleks), ülejäänud muul ajal (kuid pole enne ajateenistust katsetele tulnud). Seega on ajateenistus kriitiline aeg, mil kaob olulise osa sisse-saanute motivatsioon õppeasutustesse tulla. Ajateenistuses olles tekib umbes kümnendikul soov ohvitseriks saada ja ülejäänud saavad kas oma varasemale soovile kinnituse või mõtlevad ümber.

VÄEOSAD, MIS MOTIVEERIVADEnamik kõrgemasse sõjakooli sisseastu-jaid tuli Kuperjanovi jalaväepataljonist, mis on ka mõistetav, sest tegu on maa-ilma suurima Eesti jalaväepataljoniga. Proportsionaalselt ajateenijate arvuga väeosas tuli 2013. aastal enamik koo-li sisseastujaid aga hoopis teisest Eesti nurgast, Viru jalaväepataljonist. Seal-sed ajateenijad pole küll rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse analüüsi koha-selt väeosa olmetingimustega eriti rahul, aga hindavad väga seal antavat väljaõpet ja kiidavad ajateenijatega tegelemist.

Kui Kuperjanovi pataljonist tuleb ajateenijaid küllaltki stabiilselt 3%, siis on ka üllatajaid, kelleks näiteks 2012.

aastal olid staabi- ja sidepataljon ning õhutõrjepataljon, kust tuli proport-sionaalselt oluliselt suurem osa õppe-asutustesse. Seega toimus nendes pa-taljonides see „midagi”, mis mõjutas ajateenijaid valima ohvitseri elukutset rohkem kui teistes väeosades. Kuid see on juba tulevaste analüüside teema, mis peaksid algama eelkõige KVÜÕA õppu-rite uurimisest. Paraku annab see ainult vastuse, mis motiveeris neid kõrgemas-se sõjakooli tulema, kuid ei anna teada, mis on nende teiste, kes ei kooli ei tul-nud, demotivaator.

Kaitseressursside ameti ja rahvus-vahelise kaitseuuringute keskuse and-metel on viimastel aastatel ajateenistu-sega rahulolematute osakaal olnud sama suur. 2012. aasta ajateenijatest 31% ei jäänud oma teenistusajaga Eesti kaitse-väes rahule. Kõige sagedamini tekitas rahulolematust ajateenistuse organisee-rimatus ja ajaraiskamine (43% küsimu-sele vastanutest), teisena aga ülemuste ebapädevus ja üleolev suhtumine aja-teenijatesse (36%). 16% märkis rahul-olematuse põhjusena väljaõppe madalat kvaliteeti, kuues protsendis vastustes toodi esile kaitseväe kehva varustust (sh kehvad elamistingimused), väheseid sportimisvõimalusi või väheseid võima-lusi vaba aja mõistlikuks sisustamiseks.

AJATEENISTUS KUI TööVARJU AEGÜldiselt saab väita, et enim mõjutab kandidaate kõrgemasse sõjakooli as-tuma üldine tegevväelase elukutse ja kaitseväe maine sihtgrupi jaoks tähtsas suhtlusvõrgustikus. See kujundab arva-mused, mis pole enamasti püsivad, sest

ajateenistus töötab kui töövari, kus ajateenijad näevad igapäevaselt, milline oleks nende edasine töö rühmaülemana kaitseväes.

alustas õpinguid 2013

lubatud sisseastumiskatsetele

katsetele ilmunud

ÜFT sooritanud (vähemalt 170 p) kandidaate

pärast esseed

kandidaate pärast kutsesobivusvestlust kandidaate

pärast järelkonkursi väljakuulutamist

kandidaate pärast järelkonkurssi kokku katsed

edukalt sooritanuid (sh 2012)

arstlik kontroll läbitud

125

203

122 122

77

84 8193

63

64

Kõrgemasse sõjakooli sisseastujad ja sissesaanud 2013.

kris

tjAn

ko

stAb

i

17

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

isiklik kogemus puudub; seejärel reaal-sed positiivsed või negatiivsed kogemu-sed ajateenistusest, mis loovad hoiakud ja on vajalikud edasise tegevuse jaoks otsuse vastuvõtmiseks. Seejärel tulevad õppeasutuste turunduse mõjustamis-tegevused, mis tekitavad huvi, julgus-tavad ja informeerivad. Samas mõjuta-vad turundustegevused üldist kaitseväe mainet nii, et tegu on suletud ringiga. Selle ringi osad peaksid olema oma-vahel kooskõlas, nii mahu kui ka sisu poolest. KVÜÕA turundus ei suuda asendada isiklikku kogemust ja ajatee-nistus infoauku õppeasutustest.

Välja selgitatud puuduste põhjal an-nab teha esialgseid järeldusi ja näiteks teadvustame endale, et KVÜÕA tutvus-tab väeosades õppeasutusi liiga vähe. Samuti on KVÜÕA koostöö väeosades töötavate ohvitseridega õppeasutuste tutvustamiseks üsna olematu ja koor-dineerimata, olemasoleval ühisel õppe-tööl on teine eesmärk.

Koostööd kooli vilistlastega oleks ka sellel suunal väga vaja, sest kui ajatee-nistus on õppeasutustesse sisseastumise eeltingimus, on ajateenistuse läbinud noored KVÜÕA kõige tähtsam siht-grupp. Samuti töötab ajateenistus kui töövari, kus ajateenijad näevad igapäe-vaselt, milline oleks nende edasine töö rühmaülemana kaitseväes. Aspirantide puhul võiks viimaseid kuid ajateenistu-ses nimetada lausa tööpraktikaks, sest nad täidavad mitut ohvitseri ülesannet. Loomulikult on KVÜÕA jaoks siht-grupp ka kooli- ja gümnaasiuminoored, kuid nemad liigituvad pigem pikaajalis-te eesmärkide alla. Ajateenistuse läbi-nutega saab ühenduse massimeedia ja

reklaamikampaania kaudu. Praegu toi-mub piloottegevusena värbamiskeskuse ja KVÜÕA kõrgema sõjakooli vaheline koostöö väeosades, millest loodetavasti kujuneb järgmiseks ajateenijate lennuks selge tegevusplaan. Idee, kuidas kaasata väeosades töötavaid ohvitsere, on alles kujunemisjärgus.

HOIAK TEGEVVÄELASE ELUKUTSE KOHTAInforuumid massimeedias ja inimeste peas täidetakse niikuinii. Samuti tekivad inimestel peas oleva inforuumi täitmisel arvamused ja hoiakud niikuinii, sellele aitab oluliselt meedia ja ka keskkond, kus inimene on. Me oleme inimestena, ametikohtade täitjatena, organisatsioo-nina, riigina pidevalt infokonfliktides.

Kaitseväele ja kogu riigikaitsele on oluline, mis täidab meediaruumi, aja-teenija või reservväelase peas oleva info-ruumi ja millised hoiakud ning arvamu-sed inimestel kaitseväe ja tegevväelase elukutsest tekivad. „Venemaa vallutab Eesti nelja tunniga”, on pidev kommen-taar online-ajakirjanduses. Hiljuti, kui rääkisin Tartu Ülikooli lõpetanud ma-gistriga, kes on tark, pool maailma läbi rännanud ja kelle palk on kaitseväe ju-

hataja palgastki suurem, oli ta kindel, et see on võimalik kahe tunniga. Tähtis on siinjuures tõik, et ta pole seda ise välja mõelnud, tema arvamus on kujunda-tud. See arvamus mõjutab tema hoiakut, mis omakorda mõjutab tema käitumist. Selliste inimeste peas olevat inforuumi pole meie täitnud, seda on teinud keegi teine ja loonud temas hoiaku meile eba-sobivas suunas.

Kui ajateenijal on ohvitseri elukutse „hoiakulahter” negatiivselt täidetud, siis võib teha ülihea ja kalli reklaamikam-paania, aga see teda kooli ei too. Tema hoiakut saab küll mõjutada, aga üks reklaamikampaania 9 või 11 kuu ajatee-nistuse negatiivset kogemust tõenäoli-selt ei muuda. Mustvalgel: negatiivne kogemus ajateenistusest suunab noori kaitseväelase elukutsest eemale ja po-sitiivne pigem tõmbab. Kuid reaalsuses on siin ka veel halle alasid ja tundma-tuid muutujaid.

Sun Zi strategeem soovitab olla paindlik ja ehk olekski KVÜÕA-l aeg reageerida olukorrale teisiti ning aja-teenistuse nõue kõrgemasse sõjakooli astujate puhul kaotada? Nii, nagu on tehtud paljudes maailma militaarsetes kõrgkoolides ja nii oli ka 1990. aastatel riigikaitseakadeemias. Kas rahvusvahe-liselt akrediteeritud sõjalise juhtimise erialal kõrgkooli lõpetanud ohvitseril peab kindlasti olema ajateenistuse ko-gemus, et edukalt allüksust juhtida? Ma tean mitut vanemohvitseri, kes on ilma ajateenistuse kogemuseta läinud kõrg-kooli sõjakunsti õppima ning on väga pädevad sõjalised juhid.

Alaku vaidluste aeg, mõte on külva-tud.

kui ajateenijal on ohvitseri elukutse „hoiakulahter” negatiivselt täidetud, siis võib teha ülihea ja kalli reklaamikampaania, aga see teda kooli ei too.

Kuperjanovi J

VP

Viru JV

P

Staabi­

ja sidepata

ljon

Pioneerip

ataljo

n

Õhutõrje

pataljo

n

Vahipata

ljon

Merevägi

1. jalaväebrig

aadi

tagalapata

ljon

Suurtükip

ataljo

n

Logist

ikakesk

use

logist

ikapataljo

n

18

16

14

12

10

8

6

4

2

0

17

11

5 5

3 3 32 2 1

Kus läbisite ajateenistuse? (2013)

kris

tjAn

ko

stAb

i

18

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

sõjAndusHAridus

Mis mõtet on sõjalisel rahvuslikul haridu-sel? Mis on rahvusli-ku sõjalise hariduse mõte?

Nendele küsi-mustele peaks valgust heitma „Rah-vusliku sõjalise hariduse mõttepaber 2030” – dokument, mis on koostatud RKAK 2022 alusel, kuid mis vaatab veelgi kaugemasse tulevikku. See ei ole kindlasti ulmekirjandus, vaid praegu-sest olukorrast lähtuv ja kümneaastast kavatsust järgiv visioon, mis valgustab meie võimalikku arengusuunda. RKAK 2022 annab dokumendile üsna mitu raami, nagu näiteks reservvägi, laia-pindne riigikaitse, NATO liikmelisus ja piiritletud ressursid. Dokumendis käsitletav sõjalise hariduse spekter on üsna lai, näiteks käsitleb see nii tegev- kui ka reservväelaste põhi- ja täiendus-õpet. Samas on kogu visiooni keskmeks KVÜÕA kui rahvusliku sõjalise haridu-se raskuspunkt.

Mõttepaberi koostas kaitseväe juha-taja määratud töögrupp, mis töötas tee-maga käesoleva aasta veebruarist kuni augustini. Tuleviku vajaduste ja või-maluste paremaks mõistmiseks kaasas töögrupp tegevusse mitu sõjanduse ja hariduse valdkonna spetsialisti kaitse-ministeeriumi haldusalast.

Dokumendi koostamiseks selgitati esmalt praeguse sõjalise hariduse tuge-vused ja nõrkused, vaadates valdkonda ajateenistusest kuni tegev- ja reservväe-laste elukestva õppeni. Seejärel valiti ajurünnaku käigus esitatud arenguvõi-maluste hulgast välja need, mis järgivad RKAK 2022. Pärast kaitseväe juhataja heakskiitu jätkati allesjäänud arengu-suundade ning praeguste tugevuste ja

nõrkuste võrdlemisega. Selle tulemusel jäi sõelale kaks võimalikku rahvusli-ku sõjalise hariduse arengumootorit: 1) KVÜÕA kui rakenduskõrgkool ja 2) KVÜÕA kui ülikool. Kuna esimese variandi areng võib viia teiseni, siis ot-sustati mõttepaberisse jätta mõlemad arengusuunad. Järgmise ja viimase sammuna kirjeldati sõjalise hariduse olukorda aastal 2030, pidades silmas, et sõjalise hariduse keskmes on vähemalt praeguses staatuses KVÜÕA.

Kuigi dokument on antud kaitseväe juhtkonnale täiendamiseks, tasub siiski juba praegu välja tuua selle dokumendi võtmekohad. Loodetavasti arendab see laiemat diskussiooni ning annab üht-lasi aimu plaanitavatest muutustest ja järjepidevusest.

Järgnevalt on toodud mõttepaberis

kirjeldatud sõjalise hariduse tuleviku peamised iseloomujooned.

Aastal 2030 toimub sõjaliste juhtide (ohvitseride ja allohvitseride) baasõpe eesti keeles ja kaitseväe oma õppe-asutuses. Praegu on selleks kõrgema sõjakooli põhikursus ja lahingukooli vanemall ohvitseride baaskursus. Eesti-keelse hariduse juhtide baasõppes tingib reserv vägi – selle moodustavad riigi ko-danikud, kes ei ole elukutselised sõjaväe-lased ning kelle juhtimine ja õpetamine peab seepärast toimuma riigikeeles. Kaitseväe oma õppeasutus annab aga parimad võimalused juhte kasvatada. Et demograafiliste prognooside järgi ei ole ka tulevikus võimalik kasutada põh-jalikku selektsiooni kaitseväeteenistusse sisenemisel, siis muutub kasvatamine ja juhiomaduste hindamine veelgi tähtsa-maks. Mõne praeguse kõrgkooli osisena oleks see aga kahtlemata keerulisem.

TÄIENDUSÕPEOluliselt on suurenenud täiendusõppe roll. Juba praegu on juhtivkoosseisu tee-nistusülesanded kujunenud üha spet-siifilisemaks ning nende oskuste and-mine baasõppes oleks otstarbetu. See nõuaks lisaaega ning teisalt raiskaksid osad õppurid aega teemadega, millega neil teenistuses kunagi kokku puutuda ei tule. Samas tagaks põhjalikum ühine baasõpe ja üldharidus suuremad võima-lused edaspidiseks väe- ja relvaliikide koostööks.

Nii edaspidise tasemeõppe kui ka täiendusõppe kujundaksid peamiselt kaks asjaolu. Esiteks organisatsiooni vajadus konkreetse ettevalmistuse saa-nud juhi või spetsialisti järele ja teiseks

Eesti rahvusliku sõjalise hariduse mõteSõjalise hariduse arengu kavandamisel on asjakohane mõelda, kuhu tahetakse jõuda järgmise inimpõlve jooksul ehk milline peab see haridussüsteem olema kahekümne aasta pärast.

Martin Herem kolonEl

kvüõA ülEm

eestikeelse hariduse juhtide baasõppes tingib reserv vägi – selle moodus-tavad riigi kodanikud, kes ei ole elukutselised sõja-väelased ning keda peab seetõttu juhtima ja õpetama riigikeeles.

19

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

konkreetse isiku sobivus ametikohale. Nii näiteks tuleks paremate juhioma-dustega isikuid suunata üksuse juhti-mist arendavale väljaõppele, samas kui vähemate juhioskustega, kuid heade valdkonnateadmiste ja sobivate ise-loomuomadustega isikuid suunatakse toetavaid rolle arendavatele kursustele. Paratamatult hakkab üha enam toimu-ma karm selektsioon karjääriredelil. Kui kaitseväelast ühel hetkel kompanii üle-maks või laeva komandöriks ei määrata, ei pruugi seda võimalust enam kunagi tulla, sest nooremate hulgast tuleb ande-kaid juhte peale. Seega kui põhikursuse lõppedes võiks marssalikepp olla veel iga ohvitseri seljakotis, siis viie aasta möödudes on see jäänud vaid kolman-dikule ja järgmise viia aasta möödudes neistki vaid kolmandikule. Põhimõtte-liselt kujuneb sama pilt allohvitseride puhul. Sellist isikupõhist lähenemist õpetamisele toetavad tulevikus kindlasti arenenud õpetamise ja õppimise või-malused. Sõjaliste juhtide õpetamise ja kasvatamise kõrval jätkub tõenäoliselt ka juhtivate spetsialistide ettevalmistus tsiviilhariduse baasil.

Rääkides tegevväelaste tuleviku sõ-jalisest haridusest ei saa kuidagi eirata arenguid teistes riikides ja tsiviilhari-duses. Nii riigi siseselt kui ka väliselt on hariduse võrreldavus ning tasemete ja sisu mõistmine koostöö seisukohalt äärmiselt oluline.

KRAADIHARIDUS KAITSEVÄESOmaette teemana tegevväelaste hari-duse juures tuleb vaadata kraadiõpet. Praegune kaitseväe tegevus tugineb paljuski tsiviilteadlaste saavutustele või oma ja liitlaste kogemustele. Rahvus-lik sõjateadus, millele tugineksid meie arengud, puudub meil praegu prakti-liselt täiesti. 20 aasta pärast juhivad ja arendavad kaitseväge teaduskraadiga kaitseväelased. Selleks on eelnevate aastate jooksul selgitatud magistri- ja doktoriõppe ettevalmistust vajavad ametikohad nii arvuliselt kui ka eriala-selt ning vastavalt sellele on suunatud inimesi õppima. Kraadiõpe ise tugineb määratletud teadus- ja arendustegevu-se vajadusele. Teadusharu, mis uurib kaitseväe vajadusi ning milles võib olla omandatakse ka teaduskraade, nimeta-takse sõjateaduseks.

Sõjateadus ise vajab veel praegugi paremat selgitamist ja defineerimist. Kõnealuses mõttepaberis defineeritak-se sõjateadust kui „teadust, mis uurib seda, kuidas võimalikult väheste res-

surssidega hävitada vastase ressursse ning saavutada seeläbi oma riigile (sh koalitsioonidele) soodsamad tingimu-sed eksisteerimiseks ja tegutsemiseks sõjaliste või mittesõjaliste vahenditega. Teadusvaldkondade uurimine tähendab uute teadmiste loomist või olemasoleva-te teadmiste korrastamist kasutamiseks kaitseväe tegevustes.” Sõjateaduse vald-konnad oleksid järgmised:

1. Sõjaajalugu – käsitleb Eesti territooriumil toimunud relvakonf-likte, EKV arengut, Eesti lähinaabrite relva jõudude arengut ning selle suhteid Eestiga. Mis aga peamine – need uurin-gud peavad andma alused nüüdseks tegevuseks.

2. Sõjalised tegevused – käsit-leb strateegiat, operatiivkunsti, takti-kat sõjalistes ja sõjavälistes tegevustes, sealhulgas kaitseväe kasutamist häda-olukordades ja stabiliseerimistegevus-tes. Just selles valdkonnas vaadeldakse kaitseväe koostööd tsiviilstruktuuridega ehk laiapindse riigikaitse ülesehitust.

3. Sõjaline juhtimine – käsitleb inimeste, üksuste, projektide juhtimist, sh plaanimine, otsustamine, käskimi-ne ja kontrollimine. Sõjaline juhtimine vaatleb valdkonna filosoofilisi ja teoree-tilisi põhimõtteid ning hindab praktilisi lahendusi.

4. Sõjaväe pedagoogika – uurib eelkõige juhtide ja allüksuste väljaõpet, kuid ei saa mööda ka üksikisikust, keda iseloomustab kohustus ning elukestev õpe riigikaitseliste ülesannete täitmi-seks. Selle valdkonna eripära ülejäänud pedagoogikast on komplekssete üksuste õpetamise iseärasused ja samuti koda-nikele kohustuslikus korras „teise elu-kutse” õpetamine.

5. Sõjatehnoloogia – uurib eri-nevate tehnoloogiliste rakenduste kasu-tamist kaitseväe tegevustes, rakenduste kohandamist kaitseväe tegevusteks.

Võimalik, et valdkondade loetelu täieneb mõne nimetuse võrra ja muutub

sõjateaduse definitsioon, kuid oluline on, et keskendutakse sõjalisele ja rah-vuslikule vajadusele. Samas ei välista see kuidagi koostööd teiste riikide ja tea-dussuundadega. Vastupidi – tulevikus on see arenguks ainuvõimalik. Et koos-tööst aga kasu saada ja ka ise kasu tuua, on vaja üsna täpselt teada oma vajadusi.

RESERVVÄGI JA MUU KODANIKKONDKuna praeguste kavade kohaselt on 20 aasta pärast Eestis reservvägi, siis kä-sitleb mõttepaber põgusalt ka reserv-väelaste õpet. Pärast ajateenistuses saa-dud väljaõpet korraldatakse tulevikuski õppe kogunemisi ja reservväelaste täien-dus- ning tasemeõpet (näiteks rühma-ülema või staabiohvitseri ja spetsialisti tasemel). Seda kujundab aga praegusest oluliselt rohkem sõjaajaüksuste vaja-dus ning sõjaaja üksuste tegevväelastest ülemate hinnang. Kuigi õppeasutuste roll reservväelaste väljaõppe kujunda-mises on suur, langeb selle läbiviimise põhiraskus sõjaaja üksustele ja nende isikkoosseisule. Seda tingib väeüksuste erinev spetsiifika, isikkoosseisu välja-õppe olukord ning konkreetsete reserv-väelaste arenguvõimalused (just nagu tegevväelaste puhul). Samuti võimalda-vad seda juba eespool mainitud praegu-sest arenenumad väljaõppevõimalused tulevikus.

Kõige viimasena vaatleb mõtte paber sõjaajaüksustesse mittekuuluvate ko-danike sõjalist väljaõpet. Kahtlemata suureneb tulevikus sõjalise riigikaitse õpetamine tsiviilstruktuurides. Kuid 20 aasta pärast on see kujundatud eel-kõige kaitseväe sõjaaja vajadustest ning isikute ühiskondlikust positsioonist lähtuvalt. Sõjalise riigikaitse õpetamine hõlmab tulevikus riigi kodanikke alates gümnaasiumiastmest, lõpetades kõrge-mate riigikaitsekursustega ühiskonna võtmeisikutele. Sinna vahele kuulub aga hulk madalama taseme spetsialistide ja juhtide täiendusõppekursuseid, mis eelkõige toetavad konkreetse valdkonna koostööd kaitseväega.

Kokkuvõtteks võib öelda, et mõtte-paberi eesmärk on näidata, kas rahvus-likku sõjalist haridust on üldse vaja ja milles see seisneb. Kui valitsevad olud peaksid muutuma, siis tuleb üle vaada-ta ka seniste kavade otstarbekus ja sisu. Praegu tuleb meil aga oma plaanide jär-gi hakata otsustama ja tegutsema, et 20 aasta pärast seatud eesmärke saavutada ja ka selleks, et meil üldse oleks mingi mõte!

kui põhikursuse lõppedes võiks marssalikepp olla veel iga ohvitseri seljakotis, siis viie aasta möödudes on see jäänud vaid kolmandikule ja järgmise viia aasta möödudes neistki vaid kolmandikule.

20

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

vAstukAjA

“Juhtimine on tule-muste saavutami-ne teiste inimeste kaasabil.” Nii on juhtimist lühidalt defineerinud Eesti

juhtimisteaduse grand old man, pro-fessor Raoul Üksvärav. (Üksvärav, R. 2004. Organisatsioon ja juhtimine. TTÜ kirjastus. Kolmas, parandatud trükk, lk 33.) Pikem seletus samas raamatus kõ-lab: „Juhtimine on inimeste tegevuse ja käitumise sihipärane suunamine ning üheks hästi talitlevaks tervikuks sula-tamine, selleks et rakendada organisat-siooni varad, saavutada tema eesmärgid ja rahuldada liikmete vajadused.”

Nende lihtsate ja arusaadavate defi-nitsioonide taga peituvad aga keerukad ja mitmekihilised protsessid, mis anna-vad põhjust nii teaduslikeks kui ka pseu-doteaduslikeks aruteludeks ja uurimus-teks. Taasiseseisvumise järgsel ajal on Eestis ilmunud rohkesti mitmesugust juhtimisalast kirjandust, mis, nagu on tunnetatav ka lugedes Sõduri tänavuses neljandas numbris ilmunud vanemleit-nant Ott Laanemetsa artiklit (Laane-mets, O. 2013. Sõjaväeline juhtimine või juhtimine sõjaväes? Sõdur nr 4, lk 8-9.), võivad teemat pinnapealsemalt valdava-tes inimestes tekitada segadust ja aru-saamatust. Paraku on sellisest erialasest kirjandusest arusaamiseks vaja ka üldist arusaama juhtimisteaduse arenguloost ning teadmist, millisele juhtimisalasele teooriale üks või teine töö tugineb. Se-gadust süvendab tõenäoliselt ka asjaolu, et kaitseväes tõesti ei ole üheselt kirja pandud kõigile arusaadavat juhtimise definitsiooni.

TERMINITESTSeetõttu on mõistlik aeg-ajalt värsken-dada oma teadmisi põhiterminite osas, eriti, kui on kavas laiendada silmaringi uute juhtimisalaste kirjutiste lugemise-ga. Igapäevases kõnepruugis kasutame üsna vabalt termineid juhtimine, eest-vedamine, käsutamine, korraldamine, kooskõlastamine, administreerimine. Oleme risustanud oma juhtimisalast keelt ka laensõnadega nagu näiteks ma-nageerimine, mis pildi veel segasemaks teeb.

Tüüpilise veana samastavad inime-sed väga kergekäeliselt juhtimise ja eest-vedamise (leadership), tõlkides pahatih-ti ka ingliskeelse termini leadership eesti keelde kui inimeste juhtimise. Ehkki eesti keeles räägitakse ka kvaliteedijuh-timisest, kulude juhtimisest, ressursi-juhtimisest, autojuhtimisest või isegi ka-sumi juhtimisest, tuleb meeles pidada,

et nii juhtimise subjekt ja ka objekt on inimene ning seega juhtimine üldmõis-tena tähendab siiski inimeste juhtimist. Juhtimine ise koosneb erinevatest toi-mingutest ning leadership ehk eestveda-mine on vaid üks juhtimistoimingutest, mitte aga juhtimise sünonüüm. Juhti-mist liigitatakse tegevuse tähtsuse järgi põhitegevusteks ja toiminguteks, juhi seisundi järgi tippjuhtimiseks, kesk-juhtimiseks ja esmajuhtimiseks ning tegevuse ulatuse järgi üldjuhtimiseks ja erialajuhtimiseks.

Juhtimise põhitegevuste jaotamise osas on erinevaid teoreetilisi tõlgendusi, millega võib nõustuda või mitte nõus-tuda. Kuid tõenäoliselt me ei eksi, kui käsitleme juhtimise põhitegevustena plaanimist ehk kavandamist, korralda-mist ja kontrollimist. Korraldamise kui kõige mahukama nendest saab jagada veel organiseerimiseks, mehitamiseks, delegeerimiseks, koordineerimiseks, suhtlemiseks, otsustamiseks ja eest-vedamiseks. Seega on eestvedamine vaid üks juhtimise põhitegevuse osis. See muidugi ei tähenda, et eestvedami-ne põhitegevuse osana oleks sõjaväelises juhtimises vähetähtis.

Vastupidi, et tegu on riskirohke ja ohtliku tegevusega, on eestvedami-ne äärmiselt oluline. Ei tohi unusta-da, et olukordades, kus inimene paneb kaalule oma elu, ei pruugi formaal-sed käsuliinid enam olla sama efek-tiivsed kui igapäevaelus ning ülema

Juhtimisest, sünonüümidest ja Clintonist ehk mis need sakslased siia puutuvadMis siis ikkagi toimub sõjaväelise juhtimise õpetamises ehk vastuseks vanemleitnant Ott Laanemetsa eelmises Sõduris ilmunud arvamusavaldusele.

aarne ermus kvüõA orgAnisAtsioo-

ni juHtimisE lEktor

segadust süvendab tõenäo-liselt asjaolu, et kaitseväes tõesti ei ole kirja pandud üheselt arusaadavat juhti-mise definitsiooni.

8 9

SÕD

UR N

R 4 (73) 2013

SÕD

UR N

R 4 (73) 2013

ARVAMUS

Sõjavägesid peetakse üle maailma juhtimise oivakes-kusteks. Näiteks on USA-s väga suurel osal ärimaailma ja avaliku sektori juhtidest sõjaväeline taust, st esime-

sed juhtimisalased sammud tehti just USA relvajõudude ohvitserikoolides ja üksustes. Barack Obama on esimene Teise maailmasõja järgne USA presi-dent, kel puudub igasugune sõjaväeline taust, rääkimata lahingukogemusest. Ka Suurbritannias ja Skandinaavias ostab erasektor üsna tihti andekaid ohvitsere juhtimisoskuste ja -kogemuste tõttu üle. Eesti kaitseväe kohta väga süsteemset järeldust teha ei saa, sest organisatsioon on veel liialt noor. Eesti kaitsevägi on nii noor, et meil pole juhtimisest isegi oma kindlat arusaama või sellele selget defi-nitsiooni, mida toetab ehk ka selleko-haste sünonüümide kesisus eesti keeles (vrd ingl k leadership, command, control, management, drive jne).

Eesti entsüklopeedia neljas köide ütleb, et juhtimine on „inimeste tege-vuse sihipärane suunamine ja koos-kõlastamine”. Kuigi eesti keeles räägime ka auto-, lennuki- või laevajuhtimisest (ingl k driving), ei ole selles mõttes tegu juhtimisega, sest auto, lennuk ega laev ole inimesed. See muidugi ei välista, et masina juhtimiseks – driving – ei ole vaja inimesi juhtida – leadership. Ku-ninglik merevägi defineerib juhtimist nii: võime kasutada head otsustusvõi-met ja mõjutada teisi kaasa tulema. Sel-line definitsioon on üsna universaalne ja kehtib nii sõjaväelise üksuse, avaliku sektori asutuse, panga kui ka näiteks õmblusvabriku juhtimise kohta.

Meil figureerib arvukates dokumen-tides ja õppekavades sõnapaar „sõjaväe-line juhtimine”, aga mingit selgitust ega definitsiooni sellele pole. Kui vaadata erinevate õppekavade sõjaväelise juh-timise mooduleid, siis on tegu väe- ja

relva liigipõhise taktikaga (nt rünnaku-õpe, kaitseõpe jms), kus sisuks pole juhtimise õpetamine, vaid see, mida inimesed ja üksus tegema peavad. Selles mõttes on tegu ebaõnnestunud pealkir-jaga, mis võib sobida jalaväele, kus juba jaoülem võib tegeleda üksuse taktikalise suunamisega, aga laevastikus on mada-laima auastmega ülem, kes üksuse, st sõjalaeva, taktikalist tegevust suunab, kaptenmajor, st komandör.

Küll aga annab alati kõneainet teema, kas juhtimine sõjavägedes erineb kuida-gi juhtimisest tsiviilmaailmas. Eeltoo-dud eestikeelse „sõjaväelise juhtimise-ga” ei ole tsiviilelus otseselt midagi peale hakata (õmblusvabrik rünnakul ...). Kui aga juhtimine sõjaväes tõesti olekski midagi muud kui tsiviilelus, ei saaks ülaltoodud välisriikide näited kuidagi paika pidada. Parima vastuse küsimuse-le, mille poolest erineb sõjaväline juhti-

mine juhtimisest tsiviilmaailmas, andis üks endine Kaitseliidu kooli instruk-tor – sõjaväeline juhtimine on vist siis, kui vorm on seljas ... Seega juhtimine on juhtimine, olenemata sellest, mida juhi-tavad inimesed teevad.

JUHTIMISSTIILTäpsemaks minnes võib aga rääkida sellest, kas juhtimisstiil sõjavägedes on sama, mis era- või avalikus sektoris. Arengud läänemaailmas viitavad sellele, et juhtimine sõjavägedes ja ka paramili-taarsetes struktuurides muutub üha sar-nasemaks juhtimisega suurtööstustes, kus eesmärk on efektiivsemalt pakkuda kvaliteetsemat teenust. Ka meil räägi-takse päästeteenusest, kiirabiteenusest, politseiteenusest jne. Niisamuti paku-vad sõjaväed välisjulgeolekuteenust rii-kidele ja kodanikele.

Juhtimisstiili ja -alase käitumise mää-ravad ühiskonnas ja organisatsioonis tooniandvad alusväärtused, juhioskused ja -omadused ning kontekst, kus tegut-setakse. Lisaks lääneliku demokraatliku ühiskonna alusväärtustele on kaitseväel põhiväärtused, mis sõnastatud hiljuti ilmunud sisemäärustikus. Need tuleks sisuliselt lahti mõtestada ja terves or-ganisatsioonis, st kõikide kaitseväelaste hulgas omaks võtta, sest väärtusi ei saa käsu korras rakendada. Kuidas panna inertne organisatsioon (uusi) väärtusi sisuliselt omaks võtma, on tohutu juh-timisproovikivi (vt kuningliku mereväe juhtimise definitsiooni ülal).

Sündinud juhte on tegelikult vähe ja juhtimisoskused ja -võtted on suuremal või vähemal määral õpitavad, nii nagu igasugused oskused. Kahtlemata leidub nii inimesi, kes on naturaalsed juhtimis-talendid, kui ka neid, kel juhiomadused sootuks puuduvad, aga enamik asub nende kahe äärmuse vahel. Talentide puhul on ekslik arvata, et kaasasün-dinud juhiomadused ongi kõik, mida heaks juhtimiseks vaja. Paralleeli võib tuua muusikamaailmast: lapsel võib olla kaasasündinud absoluutne kuulmine ja anne, aga kui ta oma pilli pühendunult ei harjuta, siis head muusikut temast ei saa.

Sõjaväeline juhtimine või juhtimine sõjaväes?Juhtimine on iseenesestmõistetavalt see, millega kõik üle-mad kaitseväes igapäevaselt tegelevad. Iseasi on, kui palju me tegelikult juhtimisest teame või seda õpetada oskame.

Arengud läänemaailmas viitavad sellele, et juhtimine sõjavägedes ja ka para­militaarsetes struktuurides muutub üha sarnasemaks juhtimisega suurtööstustes, kus eesmärk on efektiivse­malt pakkuda kvaliteetsemat teenust.

Ott LaanemetsVANEMLEITNANT

Kõige olulisem juhtimisstiili määraja on kontekst ja konkreetne olukord, kus inimesi juhitakse. Nii kaitseväe juhata-ja, jalaväe rühmaülem, sõjalaeva vahi-ohvitser kui ka lennujuht juhivad inimesi, aga nende tegevuste kontekst ja olukor-rad ning neis kasutatavad juhtimisvõtted on äärmiselt erinevad. Niisamuti määrab operatsiooniline kontekst juhtimisstiili ühe sõjaväelise üksuse sees: see on erinev tehnika hoolduse-remondifaasis, operat-siooni plaanimise, väljaõppe ja tegeliku lahingutegevuse ajal.

Seega: põhiväärtused + juhioskused + kontekst = juhtimisstiil.

JUHTIMINE, MANAGEMENT JA KÄSUTAMINEInimeste juhtimisele (leadership) orga-nisatsioonis kaasnevad alati ka manage-ment ja käsutamine ehk käsuõigus (com-mand). Management ja käsuõigus on olemuselt juhtimisest erinevad, aga sel-lega alati kaasnevad tegevused, mida on vaja etteantud eesmärgi saavutamiseks.

Uuemas eesti keeles on juhtimisalast oskussõnavara erinevalt tõlgitud. Eesti-keelse ärimaailma terminoloogias on leadership’ist saanud eestvedamine ja (business) management’ist hoopis (äri)juhtimine.

Inimeste juhtimine (leadership) on juhi isiku projitseerimine, et inspireeri-da teisi seatud eesmärgi täitmiseks kaasa tulema. See on sotsiaalne fenomen, mil-le järele tekib vajadus, kui mitu inimest peavad koos tegutsema. Et juhtimine on otseselt seotud nii juhi kui ka juhitavate inimeste isiksustega, ei ole olemas kaht täiesti sarnast juhtimisalast käitumist. Juhtimine on eeskuju, veenmise ja ala-teadliku sunni kombinatsioon ja see sõl-tub olukorrast.

Juhtimine algab nii juhi kui ka juhi-tavate inimeste loomusest ja personaal-susest. Ilma nende mõistmiseta ei ole ka võimalik süsteemselt ja sihipäraselt mõ-jutada inimesi kaasa tulema. Sama keh-tib ka õpetamise kohta – selleks, et saa-vutada teadmiste, oskuste ja hoiakute omaksvõtt, tuleb tunda inimloomust ja seetõttu saab ka õpetamist pidada juh-timiseks. Mõnd juhtimisstiili – näiteks coaching’ut (treenimine) – saab kasuta-da nii juhtimise kui ka õpetamise puhul.

Management on seevastu korralda-mine ja ressursijuhtimine, st nii inim-, materiaalsete kui ka finantsiliste res-sursside kasutamine ja kasutamise kontrollimine. Management’i formaal-set poolt nimetatakse administreeri-miseks. Management on ülema võime

analüüsida, organiseerida ja teoks teha otsuseid ning kontrollida tegevusi. Ma-nagement on näiteks personaliplaneeri-mine, eelarveartiklite haldus ning tehni-ka hoolduse ja remondi plaanimine. Et mistahes ressurssi on alati vähe, tegeleb iga kaitseväeline ülem päevast päeva management’iga, et saavutada parimat võimalikku tulemust.

Juhtimine ilma management’ita ja vastupidi on võimalik, aga eesmärk saa-vutatakse juhuslikult või jääb see puht-formaalseks, sest pideva arengu tagab vaid hea juhtimine ja eestvedamine.

Nii inimeste kui ka ressursijuhtimi-ne ei erine oma olemuselt sõjaväelises üksuses või õmblusvabrikus. Kõige roh-kem eristab juhtimist sõjaväes käsuõigus (command). Käsuõigus on relvajõudu-des üksikisikule kuuluv õigus suunata, kooskõlastada ja juhtida relvajõudude tegevust. Kuigi ka õmblusvabriku di-rektoril on õigus töölistele korraldusi anda või neid vallandada, on sõjaväelise ülema käsuõigus hoopis suurem. Erine-valt õmblusvabriku direktorist peab sõ-javäelisel ülemal olema õigus vajadusel sundida alluvaid seadma oma või teise inimese elu ohtu.

SÕJAVÄELINE JUHTIMINE KAITSEVÄESKolmiku inimeste juhtimine – ressursi-juhtimine – käsutamine mõistmises

peitub võti praeguse kaitseväe juhtimis-alastele proovikividele. Suitsunurkades kuuldav iroonia, et „alluvat motiveerib käsk” või „kõike on vaja hiljemalt eil-seks” on head indikaatorid. Segadust külvab ka „sõjaväeline juhtimine”, mil-lest võib jääda mulje, et „üksus rünna-kul” ongi kõik, mida juhtimiseks vaja.

Kui vaadata erinevaid kaitseväe koo-le, mis sõjaväelist juhtimist õpetavad, siis tegelikku inimeste juhtimist – lea-dership – õpetatakse väga vähe. Ainus kaitsevaldkonna kool, kus just inimes-te juhtimist õpetatakse, on Kaitseliidu kool. Seal nimetatakse juhtimise vald-konda äraspidise tõlkeloogika järgi hoo-pis inimressursi arengu õppesuunaks.

Sõjaajalugu on korduvalt näida-nud, et käsutamine ei ole toimiv al-ternatiiv juhtimisele ega veel vähem management’ile. Sõjaväelist juhti iseloo-mustab võime kasutada õigeid juhtimis-võtteid väga erinevates olukordades.

Kaitsevägi peab kollektiivselt üle saama mõningasest post-sovetlikust macho-mentaliteedist, et väärtused, ini-mesed ja sotsiaalsed suhted on midagi pehmet, mida kaevikus vaja pole, ning pöörama hoopis suuremat tähelepanu just tulevaste juhtide juhtimisoskuste õpetamisele. Et ka meie saaks kunagi kahjatsedes uhkustada, et see-ja-see ohvitser on nüüd hoopis selle-ja-selle suurettevõtte juht.

LAHENDUSTVAJAVAD PROBLEEMID

PROBLEEMIDE LAHENDAMISE PEAMINE MEETOD

NÄITEID TEENISTUSEST

Taltsad (tame) – iga-päevased problee-mid, mida lahen-datakse tuginedes kogemusele ja kindla-tele protsessidele

Management Selleks, et sõjalaev saaks minna laskeharjutusele, tuleb see plaanida nädalakavva, teavitada mees-konda, teha siselähetuse esildis, laskeharjutuse käsk, tellida laskemoona jne. Kõige selle jaoks on olemas kindlad protseduurid, mida on varem praktiseeritud.

Õelad (wicked) – uud-sed ja komplekssed probleemid, millele pole õigeid või va-lesid vastuseid, vaid paremad ja halvemad alternatiivid

Leadership Pärast neljakuist missiooni SNMCMG1 on miini-jahtija koduteel. Laeval on kahest sõukruvist üks defektne, kiirus üsna väike ja manööverdusvõime samuti. Elbe suudmes läheb rikki rooliseade ja pärast mõnetunnist parandamist hakkab tööle vaid osaliselt. Meeskond tahaks kiiresti koju saada, ees on Kiili kanal, aga vigase rooliseadmega on sealt riskantne läbi sõita. Ümber Taani sõites võib olla aga sõuseadme rikke tõttu Põhjamere tormis kee-ruline manööverdada, teekond pikeneb mõnisada miili ja vähemalt ühe lisapäeva võrra. Meeskond pole just liiga entusiastlik.

Kriitilised (critical) – kriitilise probleemi-de puhul pole tegu nende lahendamise kui sellisega, vaid otsuste kohese läbisurumisega

Command Sõjalaeva poole lendab (õppuse käigus) silmanäh-tavalt agressiivselt tundmatu sõjalennuk. Koman-dör peab välkkiirelt otsustama, mida teha: kas laev viia lahinguhäiresse, kas relvad laadida, kas relvad sihtida lennuki poole või on hoopis tegu omade lennukiga, kes laeva ekslikult vastaseks peab? Need otsused tuleb teha ja ellu viia kiirelt.

Käsutamise-juhtimise-korraldamise erinevused koos näidetega (Keith Grint „Leadership, Management and Command: Rethinking D-Day”) .

21

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

juhiomadused, sealhulgas eestveda-misoskus ja -võime muutuvad äärmi-selt olulisteks. See on ka põhjus, miks kadeti kandidaatide sõelumisel on üks oluline komponent nende liidriomadu-si uurida. Ülemaks saab inimese teha, määrates ta ametikohale, kuid igaüks ei ole suuteline enda peale võtma liid-ri ja eestvedaja rolli, isegi kui ta on fili graanselt omandanud sõjaväeli-se juhtimise protseduurid. Ülemaks määratakse, kuid juhiks saadakse ja kujunetakse.

SÕJAVÄELINE JUHTIMINENii jõuamegi sõjaväelise juhtimise eri-päradeni. Väga üldiselt võttes ei ole tõesti suurt vahet, kas juhtida pataljo-ni või õmblusvabrikut, kuid siiski on olemas teatud väga olulised erisused. Esmalt, kaitseväe puhul on tegu orga-nisatsiooniga, mis riigi huvides teostab vägivalda. Jõu kasutamine, vägivald ja juhtimisotsuste võimalik fataalne taga-järg tähendab ka seda, et juhtimine kui protsess ja võimu kasutamine on kaitse-väes tunduvalt selgemalt ja täpsemalt fikseeritud kui tavapärastes organisat-sioonides. Teiseks, tulenevalt lahingu-tegevuse iseloomust on kaitseväes olu-line suutlikkus juhtida määramatus, kiiresti muutuvas olukorras. Sõjaväeline juht peab olema suuteline otsustama ja juhtima ka siis, kui tal pole kogu infot.

Kaitseväe ühendatud õppeasutused on õpetanud sõjaväelist juhtimist ra-kenduskõrghariduse ja magistriõppe õppekavadel kooli taasloomisest alates. Ohvitseriõppe õppekavad on koosta-tud selliselt, et nad valmistaks lõpetajat ette nii plaanimise, korraldamise kui ka kontrolli funktsioonideks. Selles osas on vanemleitnant Laanemetsa tähelepanek õige – me ei tegele vaid eestvedamise õpetamisega, vaid juhtimise kompleks-se tervikuga.

Oleme lähtunud teadmisest, et juh-timine on kunst, mille sisuks on juh-timisteaduse ja teiste teadusharude saavutuste ning konkreetsete juhtimis-alaste teadmiste, oskuste ja kogemuste ühendamine. Seetõttu on meie eesmärk olnud anda ka tulevasele ohvitserile või-malikult suur teadmistebaas, mida ta hiljem saaks kasutada personaalse juh-timisoskuse arendamiseks.

Ei saa mööda vaadata faktist, et ini-mesed on erinevad, juhtimisolukorrad on erinevad ja kordumatud. Seetõttu ei olegi me läinud lihtsama vastupanu teed ehk õpetanud ohvitserikandidaatidele piiratud hulga juhtimisalaseid trikke.

Sellepärast ehk on vanemleitnant Laa-nemets jõudnud avastuseni, et KVÜÕA ei õpeta inimeste juhtimist.

Meie õppekavades ei ole tõesti väga palju aineid, mis otseselt viitaksid juh-timisele, kuid tegelikult on nii sõjaväe-psühholoogia, inimene ja ühiskond kui ka seesama taktika baas, mis aitab üles ehitada tulevase ohvitseri juhtimis-oskust. Lisaks on sellest õppeaastast käi-vitatud ka eraldi programm, mis peaks võimaldama ohvitserikandidaatide juhioskusi süsteemselt arendada. Võib teha nalja teemal „õmblusvabrik rün-nakul”, kuid tegelikult on oluline juh-timissituatsioon. Piisavalt erudeeritud ohvitseril ei ole keerukas üldistada oma rünnaku plaanimise ja juhtimise koge-must ning leida kasulik iva minu pärast kas või õmblusvabriku jaoks. Seda on aga võimatu teha, kui me ei ole andnud talle koolis teoreetilist pagasit ega aren-danud analüütilise mõtlemise oskust, vaid piirdunud juhtimisalaste trikkide õpetamisega. Seetõttu on oluline saada aru ka sellest, et kooli ülesanne ei tohi olla üksikute trikkide õpetamine, vaid eelduste loomine teadmiste ja oskuste loovaks kasutamiseks praktikas ning selleks, et iga lõpetanu oleks suuteline välja arendama oma personaalsetest tugevustest lähtuva, olukorda sobiva ning kaitseväe põhiväärtusi kandva juhtimisstiili.

Tuleb nõustuda artiklis väljendatud murega, et arusaam juhtimisest ei ole kaitseväes veel nii põhjalik, kui oleks vaja, ning pahatihti loodetakse, et for-maalne, seaduste ja käskudega antud võim oma alluvate üle ongi vastus kõiki-dele juhtimisalastele probleemidele, võti kõikide lahenduste juurde. Samas, kui tähelepanelikult lugeda meie sisemää-rustiku eelmisi versioone ning mõelda selle üle, miks erineva taseme ülemate ülesanded ja kohustused olid sõnasta-tud just selliselt, peaks vähegi mõtlemis-võimeline juht jõudma arusaamisele, et kaitsevägi kui institutsioon on vähemalt formaalselt taasloomise hetkest alates püüdnud väärtustada inimest ning suu-nanud oma erineva taseme juhte inime-sekeskse juhtimise suunas.

TSIVIILMAAILMA TERMINIVARAÜhes tuleb veel vanemleitnant Laane-metsaga nõustuda. Tsiviilmaailmast üle võetud terminoloogia on leidnud koha ka kaitseväes. See ei pruugi olla halb, kuni me kontrollime hoiakuid, mis sellise kogemuste ülevõtmisega kaas-nevad. Probleem ei ole siin heades ja halbades lahendustes, vaid sobilikkuses ja otstarbekuses ning teise ja kolmanda astme võimalikes mõjudes. Me oleme juba aastaid rääkinud näiteks üksuste tootmisest, oleme selle terminiga juba vägagi kodunenud. Samas, kas koos masstootmisega pole mitte läinud ka-duma omanikutunne ning konkreetne seos ülemate ja alluvate vahel; ega koge-mata ole kuhugi kadunud üksuse hing, see mõõdetamatu suurus, mis tegelikult teeb üksusest hea ja võitmatu üksuse.

Tuleme korraks tootmisprotsessi ole-muse juurde ning mõtleme, mis on näi-teks liinitöötaja ja tehase omaniku ees-märgid. Kas kumbki neist on huvitatud väga heast tootest ja kas kumbki neist peab seda toodet enda omaks? Liinitöö-taja eesmärk on teha oma tööd piisavalt kvaliteetselt, et saada kätte oma igakui-ne teenistus. Tehase omaniku huvi pole tegelikult see toode, vaid toote müümi-sest teenitav tulu. Suurtööstuse eesmärk ei ole pakkuda kvaliteetsemat teenust efektiivsemalt, vaid omanikule tulu tee-nida, seda võib peita mis iganes ilusate lausete taha, kuid see on äri loogika.

Me räägime riigikaitselise teenuse osutamisest. Kõlab nagu midagi Nicco-lo Machiavelli aegsest Euroopast, kus terve manner oli täis kapteneid oma kompaniidega, kes müüsid turvateenust erinevatele vürstidele ja kuningatele ehk osutasid riigikaitselist teenust. Kas me osutame riigile teenust mingi kolmanda osapoolena või teenime seda riiki ainu-kese legaalse organiseeritud brutaalse jõuna? Vähemalt minu silmis on need eri asjad.

Tsiviilmaailma terminite kasutami-ses pole midagi halba, kuniks me ise saame aru asjade olemusest ega kaota sihti; kuniks me ise teenime riiki, kait-seme seda, juhime ja õpetame oma ük-susi, mandumata riigikaitselise teenuse osutajateks ja üksuste tootmisprotsessi optimeerijateks.

Kuidas selle kõigega on seotud Clin-ton, keda ma artikli pealkirjas mainin? Tegelikult ei olegi. Bill Clinton ja Barack Obama on kaks Teise maailmasõja järg-set USA presidenti, kellel puudub igasu-gune sõjaväeline taust.

seetõttu ei olegi me läinud lihtsama vastupanu teed ehk õpetanud ohvitserikan-didaatidele piiratud hulga juhtimisalaseid trikke.

22

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

nAto

The Economisti toimetaja Edward Lucas on Steadfast Jazzi nimetanud NATO viimase 20 aasta kõige täht-samaks õppuseks, kuna esimest korda pärast kül-

ma sõja lõppu harjutasid liitlasriigid liikmesriigi territooriumi kaitsmist1. President Ilves ütles septembris Riia vä-lis- ja julgeolekupoliitika konverentsil Rootsi päevalehele Svenska Dagbladet antud intervjuus, et Steadfast Jazz on õppus, mis on välja kasvanud Venemaa käitumisest2.

STEADFAST JAZZ 2013 vs. ZAPAD 2013Steadfast Jazz on sel sügisel laual olnud nii Balti riikide presidentide kohtumisel kui ka Balti valitsusjuhtide kohtumisel Ühendriikide presidendi Barack Oba-maga, kus viimasel hetkel otsustati sa-muti julgeolekuküsimusi arutada.

Veelgi enam mainiti Steadfast Jaz-zi Venemaa föderatsiooni ja Valgevene ühisõppuse Zapad 2013 meediakajastu-ses ja õppust on hakatud nüüdseks nä-gema NATO vastusena Zapadile. Zapa-di ajal ilmunud Pravda artikkel nimetas Steadfast Jazzi NATO valmistumiseks

konventsionaalseks sõjaks3. Zapadil ja Steadfast Jazzil oli siiski üks oluline erinevus – nimelt ei harjutanud NATO ühegi riigi ründamist.

Teine oluline erinevus seisneb õppu-se eesmärgis. Kuigi taktikalised üksused on Steadfast-seeria õppustel osalenud ka varasematel aastatel (Steadfast Ja-guar 2006, Roheneemesaartel) ei ole õppuste põhieesmärk siiski harjutada taktikaliste üksuste tegevust, vaid tegu on läbi aasta vältava õppusteseeria kul-minatsiooniõppusega, kus harjutatakse eelkõige erinevate staapide koostööd ja kus erinevates liikmesriikides asuvad väejuhatused peavad näitama võimet juhtida kuni 13 000 sõjaväelasest koos-nevat väekontingenti.

Osalevate üksuste numbriline suu-rus ei ole nii määrav, sest enne Steadfast

Jazzi viiakse läbi terve hulk taktikalise taseme õppuseid. Lisaks viivad NATO liikmesriigid läbi rahvuslike teiste liik-mesriikide osalusega õppuseid, kus osalevate üksuste hulgad on oluliselt suuremad. Näiteks viidi brittide eest-vedamisel selle aasta aprillis läbi õppus Joint Warrior, kus osalevate sõjaväelaste arv ulatus 20 000-ni.

ROHKEM ÕPPUSEIDEesti jaoks oli õppus oluline, sest NATO on võtnud kindla sihi keskenduda pärast Afganistani operatsiooni lõppu 2014. aastal liikmesriikide kaitse harju-tamisele, mis hõlmab endas nii suure-maid ühisõppuseid kui ka NATO sõja-väelaste osalemist rahvuslikel õppustel ehk ühendatud jõu initsiatiivi (Con-nected Forces Initiative). Ühendatud jõu initsiatiivi raames osalesid NATO Brunssumi väejuhatuse vaatlejad juba selleaastasel Kevadtormil.

Seega ei ole Zapadi ametlike numb-rite (12 900 osalejat) ja Steadfast Jazzi arvude (3000 staabiohvitseri ja 3000 sõjaväelast taktikalistes üksustes) võrd-lemine adekvaatne. Samuti on NATO kasvatamas ka NRF-i egiidi all toimu-vate üksuste koosharjutamisi ja selleaas-tasest Steadfastist suurema taktikaliste üksuste osalusega õppust peaksime Eu-roopas nägema juba 2015. aastal.

NRF-i on praegu 2016. aastaks plaa-nitud Balti riikide ühispataljon, mis 2015. aasta sertifitseerimisõppusel oma valmisoleku kinnituse peaks saama.

SÕJALINE HEIDUTUS KA ILMA ARTIKKEL 5-TAAjakirjandus hindab vastandamist ja nii on ühe intrigeeriva küsimusena tõstatunud õppuste stsenaarium ning tõigad, kas õppus keskendub Washing-toni leppe artikkel 5 ehk kollektiivkaitse harjutamisele ning kas rünnatav riik on Eesti4.

Oluline on mõista, et artikkel 5 on ja jääb NATO nurgakiviks ning Steadfast Jazz keskendub kollektiivkaitse harju-tamisele. Kollektiivkaitse olulisust on

Steadfast Jazz tõi NATO tagasi EuroopasseJuba enne, kui NATO reageerimisjõudude (NATO Res-ponse Force, NRF) sertifitseerimisõppus Steadfast Jazz novembris alguse sai, võis kahtluseta öelda, et tegu on ilm-selt nii Eesti kui ka rahvusvahelises meedias kajastatuima NATO õppusega läbi aegade.

roland Murof noorEmlEitnAnt

nAto prEssikEskusE

plAnEErimisjAos-

konnA ülEm, EEsti

kontAktoHvitsEr

1 sõdur 2 (71) 2013 „on aeg taguda trumme steadfast jazzi toetuseks”, lk 46-472 svenska dagbladet, 16.09.2013 „rysk storövning väcker oro i baltikum” www.svd.se/nyheter/inrikes/

rysk-storovning-vacker-oro-i-baltikum_8523422.svd 14. oktoober 20133 pravda, 26.09.2013 „nAto prepares for „conventional war”” http://english.pravda.ru/world/europe/23-

09-2013/125726-nato_war-0/ 14. oktoober 20134 Eesti päevaleht, 06.08.2013 „nAto suurõppus mängib esimest korda välja sõjaolukorra balti riikides”

http://ajaleht.epl.ee/digi/2341?utm_source=epl&utm_medium=button&utm_campaign=epl_telli_digile-

hed_login#!p/3 14. oktoober 20135 nAto Allied Command operations, „nAto response force training, the road to steadfast jazz” www.aco.

nato.int/nato-response-force-training--the-road-to-steadfast-jazz.aspx 14. oktoober 2013

23

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

eesti jaoks oli õppus oluline, sest natO on võtnud kindla sihi keskenduda pärast afga-nistani operatsiooni lõppu 2014. aastal liikmesriikide kaitse harjutamisele.

Kompaniiülem kapten Ranno Raudsik selgitab NATO reageerimisjõudude õppusel Steadfast Jazz Poolas, Drawsko Pomorskies Ameerika Ühendriikide jalaväelastele, kuidas ühiselt patrulli läbi viia. AlExAndEr jAnsEn, nAto

Pärast Georgia sõda on Balti riigid ja Poola oodanud natO-lt kinnitust, et allianss on valmis oma liitlasi

Läänemere regioonis kaitsma. kas stead-fast jazzi eesmärk on seda valmidust testida?Steadfast Jazzi eesmärk on eelkõige integreerida NATO Läänemere­äärseid partnerriike NATO üksustega. Mõis­tagi aitab see kaasa kogu Läänemere regiooni julgeolekuolukorra parenda­

misele, aga ma ei jaga teie küsimuses kumavat muret siinse olukorra pärast ja kindlasti ei taha me, et õppust nähtaks jõudemonstratsioonina.NATO õhuturbelennukid valvavad Balti riikide õhuruumi pidevalt ja meie kohalolek on nähtav. Me oleme kohal, Balti riigid on meie liitlased ja me oleme valmis kaitsma kõiki oma liitlasi. Selline on NATO toimimise põhimõte.NATO on Afganistanis omandanud uni­kaalse koostoimimisvõime ja olukorras, kus ISAF­i operatsioon on lõppemas, muutub meie jaoks oluliseks selle võime säilitamine, et liitlasriikide ohvitserid, allohvitserid ja sõdurid oma ühiseid os­kusi ei kaotaks. Selleks peame viima läbi rohkem ühiseid õppuseid ja harjutusi. Ühised õppused peavad motiveerima liikmesriike saavutatud taset hoidma, seda enam, et meie partnerriigid tahavad saavutada NATO­ga võrdset taset.

Küsis Roland Murof

natO euroopa liitlasvägede ülemjuhataja kindral Philip Breedlove

Ard

i HAl

lism

AA

rõhutanud nii eelmine NATO Euroo-pa vägede juht admiral James Stavridis kui ka sel aastal ametisse nimetatud kindral Philip Breedlove, kelle sõnul on NATO reageerimisjõud kollektiivkaitse võtmejõuks5.

Vähemolulised ei ole Eesti jaoks aga ka artiklid 3 ja 4. Artikkel 4, mis näeb ette liikmesriikidevahelised konsul-tatsioonid, kui neist kellegi arvates on ohustatud mõne liikmesriigi territo-riaalne terviklikkus, poliitiline sõltu-matus või julgeolek, tulemusel on kolm NATO riiki (Ameerika Ühendriigid, Saksamaa ja Holland) praeguseks pai-gutanud Patriot-raketid Türgi–Süüria

24

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

nAto

piiri äärde, mis on näide kollektiivkait-se toimimisest ka ilma artikkel 5 otsese rakendumiseta.

Artikkel 3 jällegi kohustab kõiki liikmesriike panustama nii iseseisvasse kaitsevõimesse kui ka kollektiivkaitses-se, sellest põhimõttest lähtuvalt on kir-jutatud uus riigikaitse arengukava.

natO ühendsõjakeskusStavanger, Norra

Õppuse stsenaariumipõhine juhtimine, kontrollimine

natO Brunssumi väejuhatusBrunssum, Holland

vastutab loodava NRF-i rotat-siooni eest, staabi paikne osa

natO euroopa vägede kõrgem peakorter

Mons, Belgia

vastutab kõigi NATO sõjaliste operatsioonide eest

natO õhuväejuhatusRamstein, saksamaa

vastutab õhuväeoperatsioonide eest

Läänemeri

Mereväekomponent

tartuEesti

NATO vägesid vastuvõtva riigi harjutus

Adaži harjutusalaLäti

NATO Brunssumi väejuhatuse staabi

ümberpaigutatav komponent

nemecine, Pabrade harjutusalad

Leedu

Eriüksuste komponent

drawsko Pomorskie harjutusala

Poola

Maaväekomponent

tarantoItaalia

MereväekomponentNATO reageerimisjõudude sertifitseerimisõppuse Steadfast Jazzi peamised toimumispaigad.

Mis on natO response Force (nrF)?NATO reageerimisjõud on suure valmisolekuga maa­, mere­ ja õhuväe ning eriüksusi koondav ligi kolmeteistkümnest tuhandest kaitseväelasest koosnev väekontingent. Põhja­Atlandi Nõukogu võib rakendada reageerimisjõude sõjaliste ülesannete täitmisel maailma erinevates paikades.

Mis on steadfast-seeria õppused?Steadfast-seeria õppuste eesmärk on kahe NATO operatiiv-tasandi väejuhatuse (roteerivalt ühel aastal Napolis Itaalias asuv väejuhatus ja teisel aastal Brunssumis Hollandis asuv väejuha­tus) ja neile alluvate väeliigijuhatuste (maa­, mere­ ja õhuvägi) sertifitseerimine.- Steadfast Jackpot (2006)- Steadfast Jaguar (taktikaliste üksustega) ja Steadfast Jaw (2006)- Steadfast Jackpot, Steafast Jaw (2007)- Steadfast Joist, Steadfast Juncture ja Steadfast Joiner (2008)

- Steadfast Joist, Steadfast Juncture ja Loyal Jewel (2009)- Steadfast Juno, Steadfast Juncture (2010)- Steadfast Juncture, Steadfast Joist (2011)- Steadfast Joist, Steadfast Juncture (2012, viimane neist toimus Eestis)- Steadfast Jazz (taktikaliste üksustega, 2013)

kuidas õppus nime saab?NATO kasutab õppustele nime andmisel süsteemi, milles „S” tä­histab Supreme Headquarters Allied Power Europe (SHAPE, NATO Euroopa liitlasvägede peakorter) ehk NATO Euroopa vägede kõr­gema peakorteri elementide osalusega õppust ja „J” märgib, et tegu on nn joint ehk erinevate väeliikide ühisõppusega, kuhu on kaasatud maa­, mere­, merejalavägi ja õhuvägi ning eriüksused.

Milline on eesti osalus?134­meheline mehhaniseeritud (11 soomukit) jalaväekompanii sh Kaitseliidu miinipildujarühm, miinijahtija Admiral Cowan (NATO 1. miinitõrjeeskaadri koosseisus) 37 inimesega meeskonnas.

Õppuse stsenaariumi täpsete detailide asemel tasub tähelepanu pöörata kindral Breedlove’i septembris Eestis aset leid-nud ABCD julgeolekukonverentsil öel-dud sõnadele, et õppuse juures on oluli-sim kaasata uusi partnerriike. Kes NATO viimaste aastate arenguid jälginud, teab, et nende riikide all on eelkõige silmas

peetud Soomet ja Rootsit. Kahe riigi kaasatus on Eesti ja kogu Läänemere re-giooni julgeolekus aga võtmetähtsusega. Veelgi olulisem on aga Ukraina osalemi-ne taktikalise üksusega. Tulevikus näeme NATO reageerimisjõudude koosseisus aga lisaks Rootsi ja Soome üksustele ka Georgia väekontingenti.

kAit

sEvä

E pE

AstA

Ap

25

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

Brigaadidest on praeguseks kujunenud nüüdisaegsete maavägede põhiline ad-ministratiiv- ja lahingu-formeering. Brigaadide arvuga mõõdetakse eri

riikide maavägede kvantitatiivset jõu-du, samas kui brigaadide relvastuse nomenklatuur määrab suuresti ära ka nende maavägede kvaliteedi. Külma sõja ajal valdavaks operatiivtaktikaliseks formeeringuks olnud diviisid on meid ümbritsevas kultuuriruumis ühes selle-sama külma sõjaga minevikku vajumas ning brigaad on nüüd maismaaoperat-sioonides põhiline osis.

Millistena arendavad oma maaväge-de brigaade meie lähinaabrid, milliseid brigaade me ise vajame ning milline on üldse maavägede brigaadi kui nüüdis-aegse operatiivtaktikalise formeerin-gu arenguruum – see ongi selle artikli aines.

BRIgAADID LääNEMERE-ÄÄRSETES PARTNERRIIKIDESVaatleme, milline on brigaadide kvan-titatiivne ja kvalitatiivne hetkeseis meie Läänemere regiooni partnerriikides. Andmed on pärit kogumikust „The Mi-litary Balance 2013”, väljaandjaks IISS (The International Institute for Strate-gic Studies, London, UK). Oluline on märkida, et kõik artiklis edaspidi esine-vad eri maade (k.a Eesti) struktuure ja relvastust kajastavad andmed on pärit erinevatest avalikult kättesaadavatest al-likatest ja andmebaasidest.

Olgu kohe ka öeldud, et artiklis ei puudutata Vene föderatsiooni maa-vägede arenguid seal toimuva sõjaväe-reformi valguses (mis oleks omaette mahukas teema), märgime vaid, et ka Venemaal on võetud selge suund maa-vägede brigaadipõhisele ülesehitusele senise diviisipõhise asemel.

SOOMEPärast viimaseid ümberkorraldusi peaks Soome maaväkke jääma kaks mehhaniseeritud, kolm jäägri- ja kuus jalaväebrigaadi – kokku seega 11 ma-nöövribrigaadi. Ka nüüdisaja modern-setes tõmbetuultes kindlalt ajateenistust pooldav Soome evib sellega ühte tuge-vamat maaväge kogu regioonis.

ROOTSIPärast viimaseid armee vähendamisi on maaväes alles vaid üks diviisi- ja kaks brigaadijuhatust. Armeesse allesjäänud pataljonid võimaldavad komplekteerida kaks mehhaniseeritud brigaadi. Rootsi drastiliselt vähendatud maismaaoperat-sioonide lahinguvõimekus on tekitanud juba ohtralt paksu verd nii Rootsis ene-ses kui ka temale kultuuriliselt lähedas-tes naaberriikides ning kindlasti näeme juba lähiajal siin uusi arenguid.

TAANIPikemat aega eksisteerinud maaväe struktuur kätkeb sarnaselt Rootsiga üht diviisi- ja kahte brigaadijuhatust. Sarnaselt Rootsiga võimaldavad siingi sõjamaterjal ja olemasolevad üksused komplekteerida kaks mehhaniseeri-tud brigaadi – vägisi tundub, et Rootsi kaitse võime praegused kärpijad on Taa-nilt malli võtnud.

POOLAPoola on analoogiliselt mõne teise Eu-roopa suurriigiga säilitanud diviisi-põhise operatiivjuhtimise. Kolm di-viisi koondavad nelja soomus- ja kuut mehhaniseeritud brigaadi. Väljaspool diviisi struktuure on veel üks mehha-niseeritud, üks õhuründe- ja üks aero-mobiilne brigaad. Kokku teeb see 13 manöövribrigaadi, millega Poola on Läänemere-regiooni suurriik.

SAKSAMAAViimaste reformide kohaselt jääks maa-väkke 5 diviisijuhatust ühtekokku 3 soomus-, 2 mehhaniseeritud, 1 mägi-, 2 langevarjurite-, 1 aeromobiilse ja 1 erioperatsioonide brigaadiga. Teisisõnu on külma sõja aegsest 12-diviisilisest Bundeswehr’ist nüüdseks alles jäänud 10 manöövribrigaadi – seda on isegi vähem kui Poolal ja Soomel. Ilmselt peab Saksa sõja materjali traditsioonili-selt kõrge kvaliteet ja lahingutoetusosa-de kvantitatiivselt suurem osatähtsus Bundeswehr’is korvama suurriigi jaoks näiliselt vähese manöövrijõu.

LEEDUMaaväe selgroo moodustab tuntud Raudhundi brigaad (leedu k Geležinis Vilkas). Ehkki brigaad ei vasta kõigile mehhaniseeritud formeeringu kaano-nitele, on tegu siiski täiesti arvestatava lahingujõuga.

LÄTIMaavägi koosnebki valdavalt vaid ühest väga suurte puudujääkidega kergebrigaadist.

EESTIKuni viimase ajani moodustas 1. jala-väebrigaad ka kogu meie maaväe. Vas-tavalt riigikaitse arengukava viimasele

Brigaadidest ja mitte ainultRiigikaitse arengukavas sätestatud 2. jalaväebrigaadi moo-dustamise ning soomusmanöövrivõime loomise otsused on püstitanud õigustatud küsimuse – millised peaks olema meie uuendatud jalaväebrigaadid ning milline on brigaadi-de üldine arenguloogika maailmas ja meie heade naabrite juures.

Boris Püssa kolonEllEitnAnt

KVPS oPeratiiV- ja

väljAõppEosAkonnA

vAnEmstAAbioHvitsEr

Brigaadide arvuga mõõde-takse eri riikide maavägede kvantitatiivset jõudu, samas kui brigaadide relvastuse nomenklatuur määrab suu-resti ka nende maavägede kvaliteedi.

ülEvAAdE

26

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

ülEvAAdE

versioonile moodustatakse nii sõja- kui ka rahuaja koosseisudes juurde 2. jala-väebrigaad. Tegu on vägagi märgilise reformiga, sest sellega võrdsustub Ees-ti selliste Läänemere-regiooni suure-mate riikidega nagu Rootsi ja Taani, kelle maavägi koosneb samuti kahest brigaadist.

LEEDU JA LÄTI BRIGAADIDEST LÄHEMALTRaudhundi brigaad on Leedu maaväe löögijõud. Brigaadi toetavad veel kolm üksikut manöövripataljoni, Vytautas Suure jäägripataljon ning vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon KASP (Kra-što apsaugos savanorių pajėgos), mida teatud tinglikkusega võib hinnata kuue territoriaalpataljoni tugevuseks. Siit lähtub, et Leedu brigaad, ehkki üks-ainus, saab vajadusel piisavalt toetust muudelt maaväe ja vabatahtliku riigi-kaitseorganisatsiooni manöövriüksus-telt; ka on leedulastele ilmselt vajaduse ilmnedes jõukohane kiiresti veel teinegi brigaad moodustada – üksusi on selleks piisavalt.

nitele – moekad relvad lasevad soomus-tatud platvormilt.

Brigaadi suurtükivägi koosneb 105 mm veetavatest haubitsatest ega ole sellisena kooskõlas soomusmanöövri nõuetega. Leedulaste mõningane oma-pära on ka see, et sõjaväepolitsei, õhu-tõrje, pioneeride ja meditsiiniallüksu-sed ei ole brigaadi orgaaniline osa, vaid maavägi lisab need brigaadi OPCON-alluvusse vastavalt vajadusele.

Läti kaitsejõudude suure pildi puhul torkab silma maaväe üldine nappus ja vähesus – maaväe organisatsiooni kui sellist väljaspool brigaadi struktuuri ei olegi. Ainus toetus, millega Läti brigaad arvestada saaks, on sealne vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon Zemessardze. Jällegi võib teatud tinglikkusega nende vabatahtlike suuruseks hinnata kolme territoriaalbrigaadi ekvivalenti. Siin tu-leb aga silmas pidada, et sarnaste vaba-tahtlike nii kvantitatiivne hulk kui ka lahinguline kvaliteet on alati võrdlemisi läbipaistmatu, raskesti hinnatav ja lah-terdatav. Sellest võib järeldada, et erine-valt Leedu Raudhundi brigaadist, mida küllaltki hästi toetavad Leedu maaväe muud osad, jääks Läti brigaad lahingu-väljal üksi.

Läti brigaadi puhul torkab silma sel-le minimalistlik struktuur. Manöövri-üksuseid on vähe – ainult kaks pataljoni ning soomusveokid puuduvad üldse. Brigaadi suurtükivägi puudub samu-ti ning kogu vähene lahingutoetus on koondatud ühte segapataljoni.

Brigaadi ainus arvestatav relvasüs-teem on kolmanda põlvkonna Spike-tüüpi TT-raketiseade (12 tk), mis on paigaldatud ilmselt soft-skin-sõidukitele.

Rääkides Leedu ja Läti brigaadide erinevustest ja sarnasustest tuleb kohe öelda, et mõlemad on professionaalsed formeeringud, mõlemal on probleeme mehitatusega ning mõlemal on relvastu-ses nüüdisaegsed kolmanda põlvkonna tankitõrjeraketid.

Erinevusi on neil aga rohkem:■ Leedu brigaad on oluliselt suurem

(~4000 meest) ja Läti brigaad väiksem (~2000 meest);

■ Leedu brigaadis on kolm ja Läti omas ainult kaks manöövripataljoni;

■ Leedu brigaad on varustatud soo-musveokitega, mida Läti brigaadil pole;

■ Leedu brigaadis on suurtükiväe-pataljon, Läti omas ei ole.

On võrdlemisi selge, et need Leedu ja Läti brigaadide erinevused on kõik Lee-du brigaadi kasuks.

Eesti brigaad on jalaväelaslikult raske pärane, mis väljendub suures pa-taljonide arvus ning ka pataljonid ise on tavapärasest suuremad. Juba toimuva ülekaitseväelise struktuuride arendami-se käigus saab brigaad juurde veel ühe soomukitega pataljoni, millega muutub brigaadi mehhaniseeritud ja motorisee-ritud manöövriüksuste suhe võrdseks – kumbagi on siis kaks.

Eesti brigaad võrreduna Leedu/Läti omadega:

eesti brigaadi on üldiselt raske võrrelda meie Balti naabrite formeeringutega, kuna meie üksuste komplekteerimise põhimõte on erinev.

Raudhunti esitletakse kui mehhani-seeritud formeeringut. Teatud mööndu-sega võib sellega ka nõustuda. Brigaadi manöövriosa koosneb kolmest mehha-niseeritud pataljonist, millised on va-rustatud M113A1-tüüpi soomustrans-portööridega (vana hea sõjaratsu, kokku ca 170+ masinat). Suur pluss on siin iseliikuvad miinipildujad – brigaa-di peale on kokku 40 M113 SP 120 mm miinipildujat, mis tagab pataljonide-sisese mehhaniseeritud kaudtuletoetuse manöövrikompaniidele.

Brigaaditasandi tankitõrje tagab tankitõrjekompanii, mis on relvastatud kümne kolmanda põlvkonna Javelin-tüüpi TT-raketiseadmega, mis on pai-galdatud HMMWV-tüüpi soomustatud sõidukitele. Seega vastab ka brigaadi tankitõrjeosa soomusmanöövri kaano-

Kokkuvõttes ei meenutagi Läti brigaad oma suuruse ja relvastusega lahingu formeeringut, vaid on rohkem nagu sõjaväestatud sandarmeeria-tüüpi kergerelvastusega julgestusüksus.

EESTI BRIGAADI VÕRDLUS BALTI NAABRITEGAMeie brigaadi on üldiselt raske võrrelda me Balti naabrite formeeringutega, sest meie üksused komplekteeritakse erine-va põhimõttega. Lihtsam on omavahel võrrelda Leedu ja Läti brigaade ning seejärel Leedu/Läti brigaade koos Eesti brigaadiga.

Leedu Raudhundi brigaadi struktuur.

OPCON

Läti brigaadi struktuur.

F S

fire support ehk tuletoetuspataljon

Eesti 1. jalaväebrigaadi struktuur.

27

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

■ Eesti brigaad on reservformee-ring, Balti omad aga professionaalsed brigaadid;

■ Eesti brigaad on suurim (~6000 meest), Leedu/Läti omad selgelt väiksemad;

■ Eesti brigaadi relvastuses on 155 mm haubitsaid, Leedu omal 105 mm haubitsad ning Läti brigaadis suurtükiväge pole;

■ Eesti brigaadil on teise põlvkon-na TT-raketid (Milan), Leedu ja Läti brigaadidel aga kolmanda põlvkonna omad (vastavalt Javelin ja Spike);

■ Eesti brigaadil on orgaaniline õhu-tõrjerakettide üksus (Mistral), Leedu ja Läti brigaadid kasutavad (ilmselt OPCON-i alusel) oma õhuvägedelt saa-dud ÕT raketiüksusi (vastavalt Stinger ja RBS70);

■ Eesti brigaadil on kahe pataljoni jagu ratassoomukeid (Pasi 180/188), Leedu brigaadil kolme pataljoni jagu roomiksoomukeid (M113A1) ning Läti brigaadil soomukeid pole.

Sellisest võrdlusest torkab paratama-tult silma see, et tegelikult pole maaväe-põhise relvastuse kujundamisel Balti riikide vahel mingit arvestatavat koos-tööd olnud. Teine järeldus (mille võib siit teha) on see, et kõigi kolme Balti bri-gaadi puhul on pinnas äärmiselt soodne soomusmanöövri alaseks suuremaks ühishankeks.

MILLIST BRIGAADI EELISTADA?Vaatleme lähemalt põhilisi tänapäeva-seid brigaadistruktuure (väga erilised formeeringud nagu džungli-, mägi- jms brigaadid jätame kõrvale).

tihtipeale takistuseks finantsfaktor – soomustehnika (lahingusoomukid, soo-musveokid, liikursuurtükid, tankid ja pioneeritehnika) on kallis ning selle ekspluatatsioon kulukas.

Ei ole jäiku kaanoneid selle kohta, milline peab üks mehhaniseeritud bri-gaad olema, mistõttu kohtab ka võrd-lemisi erinevaid brigaadistruktuure. Kindlasti peab sellises brigaadis olema vähemalt paari pataljoni jagu lahingu-soomukeid ja tanke (kas eraldi patal-jonides või omavahel segatult), suur-tükivägi peab olema iseliikuv, vaja on teatavat hulka soomustatud pioneeriteh-nikat ning ka õhu- ja tankitõrjevahen-did peavad laskma „ratastelt”. Viimase aja suundumus on parema lahingulise universaalsuse huvides lisada sellisesse brigaadi ka üks jalaväepataljon.

Segabrigaad on omamoodi kogum, mis kätkeb endas nii mehhaniseeritud kui ka puht-jalaväebrigaadi omadu-si. Põhjused segabrigaadi moodusta-miseks on tihtipeale finantsilised, sest lihtsalt ei jätku raha kogu formeeringut mehhaniseerida. Hea näide sellisest segabrigaadist ongi Leedu Raudhundi brigaad, kus on küll mehhaniseeritud jalaväepataljonid ja soomusplatvormilt laskev tankitõrje, aga puuduvad tankid ja liikursuurtükivägi.

Segabrigaadi poole on teel meie 1. jalaväebrigaad, kus kaks soomuki-tel pataljoni on kõrvuti kahe tavalise jalaväepataljoniga.

Eelkõige seoses uute moodulsoo-musveokite (AMV – Armored Modular Vehicle) juurutamisega on välja käidud ka uusi nn kergemehhaniseeritud bri-gaadide struktuure. Sealjuures pole asi ainult ühtses soomusplatvormis, vaid ka tuleviku suurtükisüsteemid peaksid võimaldama seniste traditsiooniliste suurtükiväerelvade (kahurid, haubitsad, miinipildujad) laskeomaduste ühilda-mise ühtsel soomusplatvormil.

järeldus on see, et kõigi kolme Balti brigaadi puhul on pinnas äärmiselt soodne soomusmanöövri alaseks suuremaks ühishankeks.

Mehhaniseeritud brigaade peetak-se kõige võimekamateks, sest nad suu-davad võrdse eduga nii rünnata kui ka maastikku hoida. Sestap ongi mehhani-seeritud brigaad omamoodi etalon ning võimalust mööda püüavad kõik riigid oma brigaadiformeeringuid mehhani-seeritud üksuse nõuetele vastavaks viia. Eelkõige väikeriikide puhul saab siin

Jalaväebrigaad enamasti mehhani-seeritud brigaadist palju ei erine, esime-ne on lihtsalt massiivsem. Suuremad pa-taljonid (tihtipeale ka rohkem pataljone) ongi jalaväebrigaadi puhul paratamatus, mis peab mingilgi määral kompensee-rima brigaadi vähemat võimekust ja puudulikku löögijõudu, pannes rohkem rõhku staatilisele kaitse tegevusele. Siit ka omamoodi sündroom, kus võime-kama mehhaniseeritud brigaadi kom-paniiekvivalentsed lahingu toetusosad kipuvad jalaväebrigaadis kasvama pa-taljonisuurusteks – kõik see jällegi pai-sutab koosseise.

Kokkuvõttes võibki öelda, et jala-väebrigaad on enamasti õhema rahakoti sundkäik – ja mitte vaba valik.

Esialgu on ainus sellesuunaline töö-tav näide USA SBCT- (Stryker Brigade Combat Team) tüüpi formeeringud, mida see üliriik on edukalt rakenda-nud kõigis käesoleva sajandi sõdades. Et SBCT-brigaadid kasutavad siiski jät-kuvalt tavalisi 155 mm haubitsaid ning

Mehhaniseeritud brigaadi tüüpstruktuur.

Jalaväebrigaadi tüüpstruktuur.

Ühe segabrigaadi struktuur.

AMV AMV AMV AMV

Variant tulevikubrigaadist (AMV – Armored Modular vehicle).

AMV

AMV

28

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

ülEvAAdE

vajavad endiselt ka brigaadi mittekuulu-vate tankide tuge, ei ole uue moodulsoo-muki-moodultuletoetuse kontseptsioon siiski täielikult rakendunud ning asi sei-sab valdavalt tehnoloogiate arengu taga.

Kõiki vaadeldud brigaadistruktuure on omavahel parim võrrelda põhiliste kvantitatiivsete näitajate tabeli abil (vt tabel 1).

Tabelist võib järeldada, et:■ mehhaniseerimine ei anna opera-

tiiv-taktikalisele formeeringule ainult võimekust juurde, vaid säästab ka per-sonalivajadust (sest mittemehhanisee-ritud jalaväe puhul kompenseeritakse väiksem võimekus just suurendatud koosseisude arvel);

■ mehhaniseerimisega saavutatud suurem löögijõud võimaldab vähenda-da ka suurtükiväerelvade hulka;

■ segabrigaad on omamoodi komp-romiss mehhaniseeritud ning jala-väebrigaadi võimekuste ja ressursi-mahukuse vahel;

■ üleminek uut tüüpi moodulplat-vormidele võimaldab järsult vähendada kõiki seniseid põhilisi kvantitatiivseid näitajaid.

EESTI BRIGAADI(DE) EDASISI ARENGUIDNagu juba mainitud, seisab Eesti maa-vägi oma seniste suurimate ümberkor-ralduste lävel – esimese brigaadi kõrvale moodustatakse ka teine ning riigikaitse arengukava näeb selgesõnaliselt ette soomusmanöövrivõime loomise. Kas ja kuidas see toimub, seda me praegu veel täpselt ei tea, aga loogiline on, et esma-järjekorras tuleb aste-astmelt mehhani-seerida 1. jalaväebrigaad ning seejärel kunagi (ilmselt) ka teine.

Kahe brigaadi vajaduse tajumine ei ole sealjuures midagi uut, vaid naas-mine ammuõpitud kogemuse juurde. Oli ju üks esimesi asju, mida kogesid meie Vabadussõja noored juhid, see, et ühe diviisistaabi baasil kahte ajaloo-list sissetungisuunda kontrollida ei ole kuidagi võimalik – ehk siis vajadus, mis päädis juba Vabadussõja algfaasis II di-viisi moodustamisega. Geograafia ei ole

muuseas muutunud – ka praegu seisneb iseseisva riigikaitsevõime tagamine va-jaduses kontrollida üheaegselt vähemalt kahte operatiivsuunda. Selles mõttes on teise brigaadi moodustamine ainult ter-vitatav (ning see oleks võinud juhtuda ka juba oluliselt varem).

Kahe brigaadi vajadusest Eesti riigi-kaitses jõuame paratamatult ka ajatee-nijate ressursi efektiivsema kasutamise vajaduse juurde. Kutsudes ja treenides aastas 3000–4000 ajateenijat ning moo-dustades sellest vaid ühe jalaväepatal-joni, tundub juba tükk aega sellesama ressursi raiskamisena. Üleminek väik-sematele optimaalsetele brigaadi- ja

pataljonistruktuuridele tagaks parema ajateenijate ressursi kasutuse ning kahe ajaloolise sissetungi operatiivsuuna katte võimekuse. Teisisõnu – aastas tu-leb toota kaks optimeeritud struktuu-riga jala väepataljoni, üks mõlemale brigaadile.

Siit jõuamegi meie jaoks sobivate brigaadistruktuuride juurde (mis oli ka käesoleva artikli eesmärk). 1. jalaväe-brigaadi senine raskepärane ja „üdini jalaväepõhine” struktuur ei ole enam sobilik ega ka vajalik. Brigaadis on liiga suured ja kohmakad jalaväepataljonid, samuti on ülepaisutatud mõned lahingu-toetusosad. Ülepaisutatud struktuurid neelavad (kohati kasutult) liiga palju ajateenijaid, keda nüüd tuleb hakata ja-gama kahe brigaadi vajaduste vahel. Li-saks on praegune raskepärane struktuur ebasobiv sujuvateks ümberkorraldusteks, millised paratamatult peavad brigaadis soomusmanöövrivõime juurutamise käi-gus toimuma. Vaja on uut, kergemat ja paindlikumat, kergejalaväe standarditel baseeruvat brigaadi ja pataljoni struk-tuuri. Vt joonist vasakul. Võimalik uue kergebrigaadi struktuur.

Seletuseks väljapakutud struktuuri juurde:

1. Jalaväepataljonid. Klassikali-ne kergejalaväe struktuur põhirõhuga jala väekompaniide manöövritel kinni-sel ja poolkinnisel maastikul1. Pataljo-ni manöövrit toetavad 12,7 mm raske-kuulipildujad, Milan-raketid, 81 mm miinipildujad ning lahingupioneeride tegevus. TT- ja MP-relvad ning lahin-gupioneerid koondatakse lahingutoe-tuskompaniisse2. Pataljoni juhtimis- ja logistika komponent koondatakse staabi kompaniisse (sh ka luurerühm). Pataljoni üldsuurus oma viie kompanii-ga jääb 500–600 inimese piiridesse.

2. Luurekompanii. Brigaadi luureüksus; koosneb motoriseeritud luurerühmadest. Võimalusel oleks kindlasti mõeldav lisada koosseisu ka UAV-allüksus.

3. Tankitõrjekompanii. Üksust on mõtet aktiveerida vaid siis, kui han-gitakse lähimaadistantse ületav (3 km>) ja brigaaditasandi tankitõrjele vastav TT-raketisüsteem. Koosseisus peab ole-ma vähemalt 4-5 relvarühma3.

4. Pioneerikompanii. Üksuse põhi roll peab olema toetada jalaväe-kompaniide manöövrit ning kaitse-tegevust. Siit ka tema vaieldamatu kuu-luvus brigaadi manöövrielementi (mitte mingi poolsõltumatu staatus, nagu see meil seni kombeks olnud)4.

ei ole olemas jäiku kaano-neid selle kohta, milline peab üks mehhaniseeritud brigaad olema, mistõttu kohtab ka võrdlemisi erine-vaid brigaadistruktuure.

JALAväE-BRIGAAD

SEGABRIGAAD MEHHANISEERI-TUD BRIGAAD

UUT TÜÜPI BRIGAAD

Vajalik elavjõud 5000+ 4000–5000 <4000 2000–3000

Erinevaid soomusveokeid

­ ~100 ~200 ~150

Suurtükiväe süsteeme

~60 ~50 ~40 ~20

Tabel 1. Brigaadide kvantitatiivsed näitajad.

manööverosis

tuletoetusosis

logistikaosis

Võimaliku uue kergebrigaadi struktuur.

F S

C S

29

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

5. Tuletoetuspataljon. Koondab endas 122 mm haubitsad-kahurid5, 120 mm miinipildujad ning brigaadi ÕT-relvad. Selliselt optimeeritud struk-tuur peab tagama kõigi brigaadi raskete kaudtulerelvade maksi maalselt efektiiv-se kasutuse eelkõige brigaadi põhisuu-nal tegutseva manöövri komponendi huvides.

Arvestades brigaadi õhutõrje põhi-rolli kui suurtükiväe kaitset õhurün-nakute vastu on brigaadi ÕT-üksust samuti mõttekam omada integreeritu-na tuletoetuspataljoni. Siin ei ole tegu mingi eriliselt uudse lähenemisega, vaid eri riikide praktikas ammu omaksvõe-tud tuletoetuse üksuste optimeeritud struktuuriga.

6. Tagalatoetuspataljon. Tagab lahinguformeeringu esmased tagala-toetusfunktsioonid, mis on varusta-mine põhi klasside (I, III,V) varudega, brigaadi tasandi hooldus ja meditsiini-toetus. Koosneb kolmest kompaniist: va-rustus-, hooldus- ja meditsiinikompanii.

7. Staabikompanii. Ühest kompa-niist peab piisama brigaadistaabi kogu juhtimistegevuse tagamiseks. Mõelda võiks staabikompanii koosseisus SP-rühma moodustamisele (staabivalve, liikluse kontrolli ja üldise korravalve funktsioonid).

Kergebrigaadile omaselt on selles struktuuris pataljoniekvivalentsed vaid jalaväeosa, integreeritud tuletoetusosa ning logistikakomponent. Kõik muud brigaadi komponendid nagu luure, TT, ÕT, pioneerid ja staabi/sideosa on kom-paniitasandi üksused.

Hinnanguliselt peaks sellise brigaa-di suurus jääma piiridesse 3200–3300 meest. Kahe brigaadi olemasolul räägik-sime suurusjärgust ~6500 meest.

SOOMUSBRIGAADIVALMIDUSRiigikaitse eelarve paranedes on sellist kergebrigaadi küllaltki lihtne ümber kujundada soomusbrigaadiks. See tä-hendaks eelkõige brigaadi manööver-üksuste (pataljonide jalaväekompaniid, brigaadi luure- ja tankitõrjekompaniid) ning juhtstruktuuride (brigaadi ja jala-väepataljonide juhtimiselemendid) üleviimist soomusplatvormidele ühes hilisema tankiüksuse lisamisega. Olu-line on selliselt optimeeritud brigaadi valmidus ümberkorraldusteks – meie jalaväebrigaadi praegune massiivne struktuur ei toeta kuidagi sellist valmi-dust ning lisaks kulutab ka ebaefektiiv-selt ajateenijate ressurssi.

Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti.

Kolme Balti riigi kaitsevägede juhtkondadel on tulevikuperspektiive arutades põhjust panustada ühisosade leidmisele oma jalaväebrigaadide arendamisel. Ardi HAllismAA

1 meie senine raskepärane ja liigsuureks aetud

koosseisus jalaväepataljon sama hästi kui ei

olegi manöövrivõimeline, tekitades oma suu-

rusega kunstlikke koordineerimis-, koostöö- ja

juhtimisraskusi.2 120 mm miinipildujad ei sobi olemuselt kerge-

jalaväepataljoni relvaks, mistõttu integreeritakse

nad brigaadi tuletoetuspataljoni. see muu-

daks jalaväe mobiilsemaks, tagades samas ka

raskemiinpildujate efektiivsema kasutuse kogu

brigaadi manöövri huvides.3 brigaadiülem vajab rohkem tankitõrjerühmi

mitme võrdselt olulise tankitõrjealase ülesande

üheaegseks täitmiseks – brigaadi tankitõrjesõl-

me moodustamine (1-2 rühma), brigaadi raskus-

punktis võitleva jalaväepataljoni toetamine (1-2

rühma) ning brigaadi tankitõrjereservi tagamine

(1-2 rühma)4 praktiliselt kõigi kevadtormide kogemus on näi-

danud, et jalaväe pataljonid ei oska ära kasutada

brigaadi pioneeripataljoni – samas ei vaja ka

brigaad ise selles rollis pataljonisuurust üksust.5 155 mm haubitsate üksust on mõttekam

omada kõrgema juhi otsealluvuses, kui ker-

gebrigaadide koosseisus. liiatigi lõi 122 mm

haubitsate hange suurepärase võimaluse muuta

need haubitsad-kahurid brigaadide põhiliseks

tuletoetusvahendiks, jättes 155 mm (raske-)

haubitsad vabaks kõrgema juhi tuletoetusreservi

moodustamiseks

30

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

tEHnikA

Vesi ja elektroonika ei ole enamasti kõige pare-mad sõbrad. Õppustel või ekstreemsemal mat-kal viibides ei pääse me sellest liidust siiski üle

ega ümber. Nimelt mobiiltelefon, meie igapäevane tark mees taskus ja muidu tarviline kaaslane on igaühel suure tõe-näosusega alati taskus.

Tingimused, milles inimene õpib ja karastub, võivad elektroonikale saada saatuslikuks. Kogenud kaitseväelasel on aegade jooksul kujunenud oma eelistu-sed ja viisid, kuidas elektroonikat kaitsta ning turvaliselt hoida.

Kõige lihtsam meetod sidevahendeid kaitsta on leida oma telefonile sobiv vee- ja põrutuskindel kest. Selle loo eesmärk on aga tutvustada telefonimudeleid, mis erilist kaitset ei vaja: tootjad on need juba vee-, põrutus- ja tolmukindlaks muutnud.

STANDARDIDPaljud aktiivsed mobiiltelefonide ka-sutajad pöörduvad tehases keerulistele keskkonnatingimustele vastupidavaks muudetud mudelite poole eelkõige see-pärast, et kõigekindlad kestad kipuvad seadme funktsionaalsust segama. Mõnel juhul muudab lisakest märgatavalt keh-vemaks ka kuuldavust.

Telefonide vastupidavust väliste-le mõjudele määratletakse erinevate standarditega.

Kõige tuntumad on USA-s militaar-kasutuses olevate seadmete tarbeks välja töötatud military standard – MIL-STD-810 ja elektroonikaseadmete vas-tupidavust näitav IP-klassi süsteem.

USA sõjaväelise standardi ajalugu ulatub juba aastasse 1945, kui formulee-riti esialgne simuleeritud keskkonnatin-gimustes testimise metodoloogia.

Vastavus MIL-STD-810 standardi-le näitab, et seade on läbinud edukalt hulga laboratoorseid teste, mille käigus matkitakse erinevaid keskkonnatingi-musi. Sageli kasutatakse sellele standar-dile vastavaid teste ka tsiviilkasutuses olevate seadmete testimiseks.

Katsetatakse näiteks seadme vastupi-davust rõhule, et teha kindlaks, kuidas peab seade vastu erinevatel kõrgustel; vastupidavust erinevatele temperatuu-ridele ning temperatuurišokki; vihma-kindlust – sealhulgas vastupidavust vih-ma ja tuule kombinatsioonile ning väga väikese temperatuuriga vihmale; niisku-se- ja seentekindlust; soolase udu kind-lust, et määratleda seadme roostetavus; liiva- ja tolmukindlust; põrutuskindlust; vastupidavust tulevahetuses tekkivale vibratsioonile jne.

Paljudel juhtudel ei ole võimalik reaalseid keskkonnatingimusi laboris

esile kutsuda, mistõttu ei saa kunagi eel-dada, et seade, mis on edukalt läbinud laboritestid, läbib sama edukalt ka väli-tingimustes korraldatud testid.

MIL-STD-810 on paindlik standard, sest see võimaldab teste kombineerida sihipäraselt ehk viia läbi ainult selliseid teste, mis viivad soovitud tulemusele. Seetõttu, kui mõne tsiviilkasutuses sead-me kohta väidab tootja, et see vastab MIL-STD-810 standardile, tuleks sellesse infosse suhtuda veidi kriitilisemalt, sest ükski tsiviilorganisatsioon neid sertifi-kaate ei väljasta. See aga ei tähenda, et neid teste ei tohiks korraldada keegi pea-le militaarorganisatsioonide. Tähelepanu tuleks lihtsalt pöörata sellele, millised tes-tid on läbi viidud ning mis parameetreid on testimisel kasutatud. Ehk kui väita, et telefon on vihmakindel, peaks olema võimalik välja selgitada, kui kaua seadet on laborivihmas hoitud, milline oli samal ajal temperatuur ning kas katsetatud on ainult vihma käes olemist või ka seadme funktsionaalsust vastavates tingimustes.

Tsiviilkasutuses olevatele seadmetele on rahvusvaheline elektrotehnikako-misjon (International Electrotechnical Commission) välja töötanud nn IP-standardi. IP-kood näitab seadme vas-tupidavust välistele mõjutajatele, seal-hulgas kätele ja näppudele ning veele.

Seda standardit tähistatakse tähte-de ja numbrite kombinatsiooniga IPxy. IP – Ingress Protection Rating või Inter-national Protection Rating ning x ja y on numbrid. Vahel kasutatakse numbrite järel ka kahte tähte, mis annavad koodi-le lisatähenduse.

Esimene number – x, vahemik 0 kuni 6, näitab toote kaitstust tolmu eest, puu-dutuskindlust ja kaitset mehaaniliste tükkide ja osakeste eest ning teine num-ber – y, vahemik 0 kuni 8, vee vastu.

IP0y – seade on kaitsmata;IP1y – 50-millimeetriste objektide

sissepääs takistatud;IP2y – 12-millimeetriste objektide

sissepääs on takistatud. Kuni 80 mm pikkuste ja kuni 12 mm laiuste objek-tide pääs seadme oluliste osadeni on takistatud;

IP3y – 2,5-millimeetrise läbimõõdu-ga objektide sissepääs on takistatud;

IP4y – millimeetrise läbimõõduga objektide sissepääs takistatud;

IP5y – tööd häiriva tolmu sissepääs on takistatud;

Mobiiltelefoniga mudas ja vees

Meelis Piller tEHnikAAjAkirjAnik

Mobiiltelefon on meie kindel liitlane ka õppuste ajal. Paraku ei pruugi aga ellujäämiskursused elektroonilisele abilisele sama karastavalt mõjuda kui meile endile. Milline aparaat võtta kaasa metsa?

Sonim XP5300 Force 3G – tugeva korpusega telefon on kaitstud nii vee ja tolmu kui ka põrutuste eest.

sõd

ur n

r 5 (74) 2013

31

IP6y – tolmu sissepääs on takistatud.IPx0 – seade on kaitsmata;IPx1 – on kaitstud vaid vertikaalselt

tulevate pritsmete vastu;IPx2 – on kaitstud ülevalt, kuni

15-kraadise nurga alt tulevate pritsmete vastu;

IPx3 – on kaitstud ülevalt, kuni 60-kraadise nurga alt tulevate pritsmete vastu;

IPx4 – on kaitstud pritsmete vastu mistahes suunast;

IPx5 – on kaitstud teatud tugevusega survepritsmete vastu;

IPx6 – on kaitstud vee kallamise vastu;

IPx7 – on kaitstud lühiajalise veesole-ku vastu;

IPx8 – seadet võib hoida vee all tootja näidatud tingimustel.

VASTUPIDAVAD TELEFONIDKui soomlased müüsid Nokia Microsof-tile, asutas hulk endiseid nokialasi uue ettevõtte Adaia, mille eesmärk on too-ta MIL-STD-810 standardile vastavaid nutitelefone, mis on mõeldud kasutami-seks ekstreemsetes tingimustes. Esime-sele mudelile lubab tootja vastupidavust kuni 10 meetri sügavusel merevees ning töökindlust kuni 9000 meetri kõrgu-sel. Prototüüp on valmis, aga telefonid vaba müügis veel ei ole.

Loetelu keerulisematele keskkonna-tingimustele vastupidavatest seadme-test, mis Eestis saadaval – nutitelefon CAT B15, Dual SIM, IP67; mobiilte-lefon CAT B25, Dual SIM, IP67; nuti-telefon Samsung Galaxy Xcover II; nutitelefon Samsung Galaxy S4 Active; mobiiltelefon Samsung Xcover B2710; mobiiltelefon Sonim XP5300 Force 3G; nutitelefon Sony Xperia Go; nuti-telefon Sony Xperia V; nutitelefon Sony Xperia ZR; nutitelefon Sony Xperia Z; nuti telefon Sony Xperia Z1; nutitelefon Sony Xperia Z Ultra.

Vahest tavatarbijale kõige tundma-tum telefonimudel on Sonim. Umbes 430 eurot maksvad telefonid ei ole kahjuks suuremate telekommunikat-siooniettevõtete tooteportfellis, mis tä-hendab, et neid tuleb otsida spetsiifili-semale tehnoloogiale spetsialiseerunud kauplustest.

Telefonide korpus on valmistatud klaaskiust ja vastupidavast kummist, mis muudab seadme resistentseks tolmu ja vee vastu. Lisaks on need põrutuse- ja vibratsioonikindlad ning vastupida-vad ekstreemsetes ilmastikutingi-mustes –20 kraadist kuni +55 kraa-dini Celsiuse järgi.

Nimekirjas toodud mu-del vastab tootja kirjelduses MIL810-G standardile (see näitab vastupidavust soolale, niiskusele, transpordilööki-dele ja termošokile). Samuti on mõlemale mudelile an-tud IP-68 sertifikaat, mis tähendab, et telefon võib olla kuni 2 meetri süga-vuses vees kuni 1 tund.

Nutitelefon CAT B15 (hind 350 euro ringis) on saanud IP67-sertifikaadi.

Telefon on edukalt käidel-dav märgade näppudega ning igat-

pidi löögi- ning kriimustuskindel.Ka mobiiltelefon CAT B25 (hind 130

euro ringis) on saanud IP67-sertifikaa-

di, mis tähendab, et see on veekindel kuni 1 m sügavuses vees kuni 30 minu-tit. Telefon on täiesti tolmukindel.

Mõlemad CAT-i mudelid võimalda-vad kahte SIM-kaarti. See on mugav, sest samasse seadmesse saab panna nii era- kui ka töötelefoni kaardi.

IP67-sertifikaat on klassikalise kui mitte vanaaegse välimusega telefonil Samsung Galaxy Xcover II (maksab 300 euro ringis), nutitelefonil Samsung Ga-laxy S4 Active (hind 600 euro ringis) ja mobiiltelefonil Samsung Xcover B2710. Viimase kohta mainib tootja kodulehe-külg „USA militaarstandard” ilma iga-suguse täpsustuseta.

Nüüd jõuame edevamate mudelite juurde. Viimasel ajal on hakanud Sony panustama vee- ja tolmukindlatele tele-fonidele ning toonud välja väga laia va-liku erinevaid mudeleid. Sony vee- ja tolmukindlate nutitelefonide hinnad jäävad vahemikku 200 eurost (Xperia Go) kuni 700 euroni (Xperia Z Ultra). Sellesse ritta võib veel lisada väga õhu-kese ja elegantse tahvelarvuti.

Xperia V ja Xperia Z kuulub IP57-klassi, Xperia ZR, Xperia Z Ultra ja Xperia Z1 IP58-klassi ning Xperia Go IP67-klassi.

Piltlikult öeldes on tegu murevabade telefonidega, mis funktsioneerivad iga ilmaga, ehk kõik telefonid töötavad häs-ti ka märgade näppudega. Proovisin Z Ultrat ise sooja veega täidetud anumas – funktsioonid toimisid.

Uute mudelite mugavus on ka see, et kõrvaklappide ava ei ole enam klapiga kaetud. See tähendab, et kõrvaklappe saab telefoniga ühendada samuti iga ilmaga.

Sony Xperiate eripära on eksklusiiv-ne disain. Kõik Xperia mudelid on väga õhukesed. Z1 on 8,5 mm ja Ultra on ai-nult 6,5 mm paksune. Vaatamata sellele, et seadmed on väga õhukesed, on nad väga vastupidavad – kõikide mudelite korpused on alumiiniumist. Siiski – te-lefoni loopimist ei julge soovitada.

Telefonidel on NFC-liides. Teoorias saaks sellega asendada ühistranspordi kaardi. Praegu käib Eestis testperiood, mille raames katsetatakse pangakontoga ühendatud NFC-liidest maksevahendi-na erinevates kauplustes.

Telefoni kadumise puhul on võimalik rakendada MyXperia rakendust, mille abil saab telefoni otsida või kuvada sel-le asukohta kaardil. Ja mitte ainult – see rakendus võimaldab varastatud telefon kaugjuhtimise teel sulgeda ning kõik selles sisalduvad andmed kustutada.

Sony mobiilte­lefonide lipulaeva Xperia Z1 saab edukalt kasutada vee all filmimiseks ja pildistamiseks.

32

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

tEHnikA

Eesti õhuväe lennubaas Ämaris on mõeldud eel-kõige meie NATO liitlaste võimsate lahingulennuki-te vastuvõtmiseks. Samuti tõusevad siit igal tööpäeval

lendu ning maanduvad siia meie enda õhusõidukid. Ilma tuletõrje- ja pääste-teenistuse kohaloluta ei tohi lennubaas ühtegi õhusõidukit vastu võtta ega väl-ja saata. Et tegu on NATO baasiga, siis peavad nii tuletõrjujad kui ka nende käsutuses olev tehnika vastama NATO nõuetele ja standarditele.

Selleks, et vastu võtta teatud suuru-sega lennukeid, peab lennubaasil olema teatud tuletõrje- ja päästevõime, see peab vastama teatud päästekategooriale. Kuni selle aasta suve alguseni ei vasta-nud meie lennubaasi päästekategooria soovitule ning suuremate õhusõidukite vastuvõtuks tuli kasutada mujalt lae-natud tehnikat. Mai lõpus aga saabusid

ning juunis võeti kasutusele kaks uut ja ülimoodsat tulekustutusautot, mis muutsid lennubaasi olukorda täielikult.

TULETÕRJEAUTODE KÕRGTASELennubaasi ülem kolonelleitnant Rauno Sirk kommenteeris seda muutust nõn-da: „Kahe uue tulekustutusauto lisan-dumine tõstab Ämari lennuvälja pääste-kategooria seniselt neljandalt tasemelt kaheksandale tasemele. See tähendab, et kui varem oli suurema transpordi-lennuki, näiteks C-17-ne vastuvõtmisel oluline tugi vabatahtlike päästeseltside tehnika, siis nüüd on lennubaas võime-line õhuoperatsioone vastavalt NATO standarditele ise toetama. Lisaks sel-lele on uued masinad ka väga võime-kad – näiteks on võimalik õhusõiduki sees puhkenud tulekahju kustutada tuletõrjemasinast väljumata. Masinad on varustatud vaht-, CO2- ja pulber-kustutussüsteemidega, ühtlasi on neile paigaldatud nii tava- kui ka termokaa-

Ämari lennubaasis sõidab tuletõrjeautode tippÕhuväel on tegu suurte kiiruste ja võimsustega. Suured on õhusõidukite mootorite võimsused ning suur on õhu-väe relvade tulejõud. Kõige selle tõttu on õhuvägi pidevas kokkupuutes ohtudega. Sestap on ka mõistetav, et lennu-baasidel peavad olema korralikud tuletõrje- ja päästetee-nistused.

dr alar LaatsõHuväE tEAvitusspEtsiAlist

Ard

i HAl

lism

AA

33

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

merad, mis oluliselt lihtsustavad kustu-tustöid piiratud nähtavuse tingimustes. Nüüdisaegne tehnika aitab rasketes oludes nii päästetavaid kui ka päästjaid, kasu on kindlasti mõlemapoolne.”

Autode tootja on Austria firma Ro-senbauer International AG. Kuigi es-mapilgul ühesugused, märkab lähemal uurimisel nende kahe erinevust. Esime-ne on Panther 6X6 Ca-5 HRET. Sel on katusel võimas pikendatav noolmonitor (high reach extendable turret – HRET), mille abil saab tulekustutusauto suunata võimsa veejoa tulekoldesse ise ohutusse kaugusesse jäädes. Monitor on varusta-tud ka infrapunakaameraga avastamaks lennuki sees tulekollet ning nn nael-joatoruga, mis on suuteline põleva len-nuki keresse tungima ning sees olevat tuld kustutama. Teine tulekustutusauto Panther 6X6 Ca-5 RIV (rapid interven-

tion vehicle) on varustatud vesi-vaht-(-pulber) katusemonitoriga ning selle auto eripära on CO2 võimekus. Esimene auto võtab peale 12 400 liitrit vett, teine 12 800 liitrit. Mõlema tulekustutusauto kohta saab öelda, et nad on täielikult arvutistatud. Teadaolevalt ei ole neile uutele autodele midagi võrdväärset kõr-vale panna terves Balti regioonis, võib-olla laiemaltki.

ILUSAD NAISENIMED TULETÕRJEAUTODELLennubaasi veebli vanemveebel Kaido Kasemetsa ettepanekul pandi autode-le nimed Elviine ja Elsie. Elviine Kalep (1899–1989) oli Eesti esimene naislen-dur. Ameerika Ühendriikides sündinud eestlanna Elsie Ott on teadaolevalt esi-mene naine, kellele annetati USA õhu-jõudude kõrgeima vapruse aumärk – Lennuväe medal. Selle sai ta haavatud võitlejate õhutranspordi korraldamise eest 17 500 kilomeetri kauguselt sõja-tandrilt kodumaale.

Lennubaasi tuletõrje- ja päästeeskad-rilli ülesanne pole ainult tulekahjusid kustutada. Ohtusid on mitmesuguseid ning päästjate väljaõpe ning ka tehnika

on vastavalt sellele väga mitmekesine. Eskadrilli meeskonnavanema noorem-veebel Allar Siiroja sõnul on tulekustu-tusvõimekus lennubaasi päästeteenistu-sel korralik. „Küll aga on arenguruumi päästetehnika osas, mille hulka kuulu-vad tööriistad ning vahendid, millega inimesi lennukist või hoonest päästa. Sellega aga tegeletakse igapäevaselt ning asi areneb pidevalt.”

Suve algusest peale on mõlemad uued tulekustutusautod olnud pidevalt teenistuses. Tuletõrjujad ning nende masinad on valves nii Eesti õhuväe len-nugrupi õhusõidukite igapäevalendude kui ka õppuste ajal Ämarisse saabuvate lendude puhul. Nii olid uued kollased ja vanad punased tulekustutusautod sel-gelt näha sellesügisese NATO õhuturbe-õppuse BRTE XVI pildil. Igal lennuki-margil on eripärad, mida tuletõrjujad peavad tundma – kuidas lennukile ligi pääseb, kus on selle kõige ohtlikumad kohad, kuidas just sellest lennuvahen-dist inimesi päästa jne. Rahvusvahelised õppused annavadki tuletõrjujatele hea võimalus saada n-ö tüübikoolitust – erinevate õhusõidukite eripära tundma õppida.

Selle aasta suuremad õppused on lennubaasis läbi. Ometi kihutavad baasi territooriumil vilkuritega tulekustutus-autod, täisvarustusega mehed autodes. Tegu pole siiski tulekahju ega muu õn-netusega. Käib rutiinne treening. Iga-päevane väljaõpe ja pidev valmisolek, eks see ongi päästjate tavaelu.

7,4 m

10,9 m

24,2 m

16,5 m

andmeid tootja kohta:Austria firma Rosenbauer International AG on üks kolmest maailma suuremast tulekustutusautode tootjast. Firma rajas 1866. aastal Johann Rosenbauer. Esialgu müüdi tuletõrjevahendeid. 20. sajandi algul hakati ise tuletõrjevahen­deid tootma. Esimene tuletõrjeauto ehitati 1920. aastatel. Tänapäeval on firma tuntud nii oma tootmismahtude kui ka innovaatilisuse poolest. Firma tütarettevõtteid on kogu maailmas, sealhulgas ka USA­s ja Hiinas.

teadaolevalt ei ole neile uutele autodele midagi võrd-väärset kõrvale panna terves Balti regioonis, võib-olla laiemaltki.

rosE

nbA

uEr

sõd

ur n

r 5 (74) 2013

34 tEHnikA

rosE

nbA

uEr

Ard

i HAl

lism

AA

sõd

ur n

r 5 (74) 2013

35

rosenbauer Panther 6x6 riV- kutsungiga „Pääste 32” (elsie)�� Veepaak 12 800 l�� Vahuainepaak 1500 l�� Täismass 36 000 kg�� Kustutuspulbri kogus 250 kg�� CO2 kogus 300 kg�� Katusemonitori võimsus 6000 l/min�� Esimonitori võimsus 1500 l/min�� Meeskonna suurus 6 inimest�� Maksimaalne kiirus 115 km/h�� Kiirendus 0–80 km/h 28 sek�� Lisaks: põhjaalune enesekaitsesüsteem,

valgustusmast

Andmestiku koostas nooremveebel Allar Siiroja

rosenbauer Panther 6x6 Hret – kutsungiga „Pääste 31” (elviine)�� Veepaak 12 400 l�� Vahuainepaak 1500 l�� Täismass 36 000 kg�� Kustutuspulbri kogus 250 kg�� Katusemonitori võimsus 6000 l/min�� Esimonitori võimsus 1500 l/min�� Meeskonna suurus 6 inimest�� Maksimaalne kiirus 115 km/h�� Kiirendus 0–80 km/h 28 sek�� Lisaks: põhjaalune enesekaitsesüs­

teem, valgustusmast, videokaamera, infrapunakaamera

rosE

nbA

uEr

36

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

sõjAkunst

Manööversõja põhimõtted ja kergejalaväepataljoni rünnak Eesti näitel II osa

eero aija kAptEn

kAlEvi

jAlAväEpAtAljoni

noorem-

stAAbi oHvitsEr

Eesti kergejalaväepataljoni osaks võimaliku vaenlase rün-de tõrjumisel ei pea jääma ainult viivitamine ja kaitse-lahingute pidamine. Manööversõja põhimõtete oskuslik ja loominguline rakendamine annab ka kergelt relvastatud üksustele võimaluse valusalt vastu hammustada ja vastu-rünnakule asuda. Artikli esimene osa ilmus Sõduris nr 4 (73) 2013.

Rünnaku lähenemise etapis valib manöövri täpse liikumistee ja ka lahingurivistuse ees liikuva kompanii ülem. ivAr jõEsAAr

37

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

Artikkel toetub 2011. aas-tal autori poolt kaitseväe ühendatud õppeasutus-tes kaitstud magistritööle „Manööversõja põhi-mõtete rakendamine

Eesti kaitseväe kergejalaväepataljoni rünnakus”.

Manööversõja põhimõtted ei ole otseselt seotud rünnakuga, vaid kehti-vad kõigi taktikaliste tegevuste puhul. Samuti ei kohaldu need ainult kindlal sõjapidamistasandil, vaid neid saab ra-kendada nii strateegilisel, operatsioo-ni- või taktikalisel tasandil. Kuidas need põhimõtted avalduvad aga konkreetselt meile huvi pakkuvas kergejalaväepatal-joni rünnakutaktikas?

TARBETU VÕITLUSE VÄLTIMINEEsimene manööversõja põhimõte on vältida tarbetut võitlust. Manöövri va-liku seisukohalt tähendab see esiteks seda, et ründeobjekt peab olema valitud vastavalt luureanalüüsile ning peab väl-jendama vastase kriitilist haavatavust. Ei ole otstarbekas lihtsalt rünnata suva-list vastase üksust või vallutada mingi positsioon, mis ei tee vastasele kahju ega mõjuta tema VOOT-tsüklit. Selleks peab ründeobjekti vallutamine mõjuta-ma vastase tegevust sedavõrd, et sunnib teda reageerima, mille tulemusena vas-tane kaotab initsiatiivi. Vastasel korral on rünnaku tulemus ainult vastase sel-liste osiste kurnamine, mida tal on liht-ne asendada.

Millised aga on need jõukohased kriitilised haavatavused, mida kerge-jalaväepataljon suudab efektiivselt rün-nata? Arvestades kergejalaväepataljoni tulejõu ja soomuskaitse puudumisega, on selleks vastase lahingutoetus- ja -tee-nindusüksused, millel puudub võimas pardarelvastus ja suur mobiilsus. Ker-gejalaväel on raske rünnata isegi rüh-masuurust soomusüksust, kellel on ka piisav manöövrivabadus. Selle põhjus on asjaolu, et vastase pardarelvade tu-letoetust ei suudeta distantsilt piisavalt maha suruda ning läheneda talle käsitu-lirelvade tuleulatusse.

Kuidas aga jõuda vastase lahingutee-nindus- ja -toetusüksusteni, mis asuvad vastase manööverüksustest taga pool? Selleks tuleb nendest varjatult mööduda. Sellest tulenevalt on teine oluline aval-dumisvorm tarbetu võitluse vältimisel mööduda vastase põhipositsioonidest eesmärgiga vältida võitlust, mis laiemas plaanis ei täida rünnaku eesmärki – ei mõjuta vastase kriitilist haavatavust.

Selleks on kergejalaväe pataljonil head võimalused, kuna neil on hea kinnisel maastikul varjuda ning nad teevad lä-henemisel vähest lahingumüra. Lähtu-des manööversõja põhimõttest – vältida tarbetut võitlust –, tähendab see lähene-misel sisseimbumise rakendamist. Ker-gejalaväepataljon ei suuda käigult val-lutada kõiki oma rünnakuteljele jäävaid vastase üksusi ning olla jätkuvalt lahin-guvõimeline ka turmipositsioonil. See tähendab, et nende üksustega, mida ei suudeta käigult hävitada, välditakse lä-henemisel kontakti. Selline tegevus läh-tub manööversõja teo oriast, kus võidu alus on lõhkuda vastase sidusus, mitte hävitada tema erinevaid üksusi.

See omakorda eeldab head luure-tegevust. Kergejalaväepataljon peab enne rünnakule minekut teadma, kus vastane on. Selleks tuleb vastase posit-sioonid luuretegevusega kindlaks teha. Ning oluline on just välja uurida, kus asub ründeobjekt ehk see asukoht või vastase üksus, mida/keda tahetakse mõjutada. Kergejalaväepataljon ei ole lähtuvalt oma väikesest mobiilsusest ja nõrgast soomuskaitsest võimeline pu-rustama kõiki vastase üksusi. Lisaks luure tegevusele ründeobjekti identi-fitseerimisel on oluline leida vastase rühmituses ka tühimikke. Kuna luure-rühm on hõivatud ründeobjekti tuvas-tamisega, peab esimese üksusena liiku-va kompanii ülem näitama teed kogu ülejäänud pataljonile. Ta ei tohi lihtsalt järgida pataljoniülema määratud rün-naku telgjoont, vaid peab pidevalt otsi-ma võimalusi ründeobjektini jõudmi-seks nii, et ei satutaks kontakti vastase manööverüksustega.

Tulejõu kasutamise iseloom peab, rakendades tarbetu võitluse vältimise põhimõtet, olema kergejalaväe rünna-ku puhul luua manöövrivabadus. Tule-jõu eesmärk ei ole otseselt vastast hä-vitada, vaid luua võimalused manöövri sooritamiseks. Kergejalaväepataljonil ei ole nii suurt tulejõudu, et otsustavalt võita vastasega tulevõitlusi ning sellega

lahingus ülekaal saavutada. Tulejõud saab olla manöövri sooritamisel ainult toetav tegur. Kui toetuksime rünnakul vastase hävitamisele kaudtulega, siis see eeldaks meilt tugeva soomuskaitsega ja kiiresti positsioone vahetavaid kaud-tuleüksusi, mis suudavad kohe pärast tulelöögi andmist uuele positsiooni-le liikuda. Igasugust kaudtuletegevust märkab aga vastase suurtükiväeluure ja see muutub kohe tasuvaks sihtmärgiks. Vastase üksuste hävitamine aga eeldab, et meie kaudtuleüksused on pidevas tuletegevuses.

Võrreldes meie suurtükiväe tuleula-tust ning -võimsust suurriikide kaud-tulevahenditega selgub, et me ei suuda nendega tulevõitlusi pidada. Lähtudes selle vahendi defitsiitsusest, peame väga täpselt analüüsima, millal üldse oma suurtükiväge kasutada ning koondama kõik kaudtulevahendid kiireks tule-löögiks meie põhipingutuse manöövri toetamiseks.

Lühiajaline koondatud tulejõud loob jalaväele tingimused turmi sooritami-seks. Igasugune suurtükiväe kaudtule-toetus peab tagama jalaväekompaniide-le manöövrivabaduse. Meie suurtükiväe tuletoetuse defitsiitsus tähendab, et siht-märgi valikul tuleb tugineda manöövri toetamisele, mitte vastase hävitamise-le ilma manöövrivabaduse loomiseta. Koondatus tähendab, et lisaks kaud-tuletoetusele on oluline kasutada turmi toetuseks ka otsetulerelvi.

Manööversõja teooria ei alahinda tuletoetust, vaid rõhub sellele, et see on igasuguse manöövri õnnestumise eeldus. See tähendab, et kergejalaväe-pataljoni rünnaku puhul tuleb luua tu-gev toetustuleüksus, mis surub turmi ajal maha vastase tulevahendid. Vastasel korral ei suuda jalaväepataljon vastase positsioonidesse sisse murda.

Kuidas aga saavutatakse toetustu-leüksuse piisav tulejõud? Kuna Eesti kerge jalaväepataljoni relvastuse tuleula-tus on piiratud, tuleb tuletoetusüksuses-se koondada kõige suurema tulejõuga relvad. See eeldab rünnakuks sihtstruk-tuuri loomist. Ei ole otstarbekas määra-ta kõige suurema ulatusega tankitõrje-vahendeid – Milaneid – turmi läbi viivasse kompaniisse, vaid need peaksid olema toetustulepositsioonil. Pataljoni raamistikus, kus üks kompaniisuurune üksus teeb turmi, peab toetustule üksus-te tuleulatus olema vähemalt 500–1000 meetrit. Vastasel korral ei suuda toetus-tule üksus vastase positsioone efektiiv-selt maha suruda. Käsitulirelvade tu-

Meie suurtükiväe tuletoetu-se defitsiitsus tähendab, et sihtmärgi valikul tuleb tugi-neda manöövri toetamisele, mitte vastase hävitamisele ilma manöövrivabaduse loomiseta.

38

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

sõjAkunst

leulatus on piisav kompaniirünnakus toetustuleüksuse moodustamiseks aga pataljoni raamistikus, kus kompanii teeb turmi, asub toetustuleüksus kauge-mal. Eesti kaitseväe kergejalaväepataljo-nis on sellise tuleulatusega relvad:

a) 12,7 mm raskekuulipildujad,b) tankitõrjeraketikompleksid

Milan jac) jao tasemel kasutatavad

7,62 mm kuulipildujad.Sellest tulenevalt tuleb efektiivse

toetustuleüksuse loomiseks koondada just need relvasüsteemid, mis loovad tingimused tulevõitluse võitmiseks ja vabaduse loomiseks manöövrile. Samas tuleb arvestada, et kergejalaväepataljon ei suuda täielikult kõiki ründeobjektil asuvaid vastase üksusi otsetulerelvadega maha suruda. Sellisel juhul saab tulega toetada ainult selleks, et kindlaid vastase üksuseid siduda, mis ei lase neil ründe-objektil efektiivselt manööverdada.

Turmi sooritav üksus peab ka ise moodustama sissemurde sooritamisel väiksemaid toetustuleüksusi, et luua ma-nöövrivabadus. Samuti on otsetulerelva-de vähese tulemõju kompenseerimiseks võimalik kasutada 81 mm miinipildu-jaid. Kindlasti vajavad lahingutoetus-

üksused nagu miinipildujad ja tanki-tõrjeraketirühmad kinnisel maastikul jalaväeüksuste lähijulgestust. Pataljoni puhul võibki pidada optimaalseks tule-toetusüksuseks jalaväerühma, kes on tugevdatud lahingutoetusüksustega. See tähendab, et jalavägi, kellel ei piisa tule-ulatusest, et vastast ründeobjektil piisa-valt efektiivselt maha suruda, on määra-tud julgestama lahingutoetusüksusi.

Tarbetu võitluse vältimise seisu-kohalt on ka oluline rakendada lähene-misetapis manöövri varjamiseks pette-tegevust. Et vältida kontakti vastase manööverüksustega, tuleb pettetegevu-sega vastase tähelepanu kõrvale juhtida. Vastane julgestab alati oma tegevust ja püüab pidevalt saada lahinguväljast üle-vaadet. See tähendab, et päris ilma iga-suguse avastamiseta on tema positsioo-nide kaudu väga keeruline sisse imbuda.

Tuleb arvestada asjaoluga, et mingi-sugused kontaktid tekivad esimesena liikuval üksusel paratamatult. Selleks, et vastast eksitada ja luua talle arusaam, et meie põhilöök ei lähene sealt, kust see tegelikult toimub, tuleb vastast petta eri-nevate petterünnakutega.

Petterünnakute eesmärk kergejala-väepataljoni puhul on vastast eksitada. Vastase üksuse ülemale tuleb olukor-rast luua eksitav pilt. Võimalusi selleks on mitu. Igasugune väiksemgi lahingu-kontakt jõuab ettekannete näol vastase ülemani ja mõjutab tema lahinguvälja tajumist. Kui neid kontakti ettekandeid on mitu ning need toimuvad erineva-tes lahinguruumi osades samaaegselt, ajab see vastase ülema segadusse. Tal tekib olukorrakaardile palju erinevaid kontakti toimumise asukohti ning ta ei saa aru, kust tuleb tõeline rünnak. Sel-liseid lühiajalisi häirivaid kontakte on võimeline tekitama ka ainult jaosuu-rune üksus. See tähendab muidugi ka seda, et igasugustest kontaktidest õi-gel lähenemissuunal tuleb kiiresti lahti rebida ning mitte asuda otsustavasse võitlusesse. Vastasel korral on vastasele selge, kust läheb tõeline rünnak ja kus on tegu häirivate kontaktidega. Kokku-

tarbetu võitluse vältimise seisukohalt on oluline rakendada manöövri varja-miseks lähenemisetapis ka pettetegevust.

Kallaletungi teostamisel on kergejalaväe ründeüksustel tihti raskusi sissemurde läbiviimisel. Selle kompenseerimiseks tuleb kergejalaväepataljonis rakendada rohkem sihtstruktuuri loomist, kus suurema tuleulatusega relvad on koondatud ühtseks toetustuleüksuseks. Pildil Läti Kaitseväe jalaväelased linttransportööridega õppusel Kevadtorm. Ardi HAllismAA

39

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

võttes tähendab see manöövri varjami-seks ka samaaegsuse ja pettetegevuse kombineerimist.

Tempo rakendamisel tarbetu võitluse vältimiseks on oluline, et turm toimuks piisavalt kiiresti, et vastane ei suudaks oma reserve rakenda või oma jõudusid ümber rühmitada. Vastasel korral tu-leb ründajal hakata sõdima vastasega, kellest tal jõud üle ei käi. Arvestades, et Eesti kergejalaväepataljon teeb turmi kinnisel maastikul, on tempot kindlasti keeruline hoida. Tahes-tahtmata võtab see rohkem aega kui ükskõik millise raske üksuse liikumine ühelt positsioo-nilt teisele. Kuidas siis seda puudujääki turmi tempos kompenseerida? Üks sel-line võimalus on ründeobjekt isoleerida. See tähendab, et ründeobjektile sisene-vad võimalikud liikumisteed suletakse ning sellega tõkestatakse vastase reser-vide liikumine.

Nii kaua, kui toimub turm ja kind-lustatakse ründeobjekti, hoiavad iso-leerivad üksused vastase reserve ründe-objektilt eemale. Kui ründeobjekt on hõivatud ning ründeüksus on eesmärgi täitnud, eemalduvad isoleerivad ük-sused ja annavad võitluse üle objektil kindlustunud ründeüksusele. Vastasel on aga märksa raskem uuesti vallutada objektil juba kindlustunud ründajat, kui toetada oma üksusi, kes on kaitsel. Sellisel juhul on tempo puudujääk kom-penseeritud. Siiski ei tähenda see seda, et turmiüksusel oleks rohkesti aega sis-se murda. Kindlasti mitte. Isoleerivad üksused suudavad ainult häirida ning lühiajaliselt seisata vastase reservide lii-kumise, aga nad ei suuda pikemat aega endast tugevamat vastast kinni pidada.

ÜLESANDEKESKNE JUHTIMINETeine manööversõja põhimõte on üles-andekeskne juhtimine, mis tagab rün-nakul manöövri kiiruse. Selleks peab lahingurivistuse valik ning pataljoniüle-ma määratud positsioonide muutmine toimuma ees liikuva kompaniiülema hinnangust lähtuvalt. Ründav kompa-nii ei pea pidevalt pataljoniülema käest tegevuse muutmiseks luba küsima, vaid tegutseb vastavalt pataljoniülema kavat-susele ja kannab muutustest manöövri-plaanis ette hiljem.

Mida see konkreetsemalt tähendab? Oletame, et kompaniiülem on määra-tud pataljoni toetustuleüksuse ülemaks ning ta teab, et tema ülesanne on taga-da turmi üksusele manöövrivabadus. Pataljoniülema manöövriskeemi alusel on talle määratud toetustule positsioon,

kust tuletegevust läbi viia. Positsioonile jõudes selgub aga, et määratud posit-siooni asukoht ei sobi toetustuleks ning tuleb liikuda hoopis teisele positsioonile.

Kuna kompaniiülem teab, milline on turmiüksuse liikumissuund ning ründe objekt, liigutab ta oma üksuse ilma täiendavalt luba küsimata sobivale positsioonile ning annab sellest hiljem teada. Sellega hoiab ta kokku palju aega, kuna ära jääb sidepidamine eesmise juhtimispunktiga ja vastuse ootamine. Selge on see, et pataljoniülemal ei ole vahet, kus tegelikult toetustuleposit-sioon on – oluline on, et toetustuli oleks efektiivne.

Samuti tähendab ülesandekeskne juhtimine manöövri seisukohalt seda, et liikumismarsruudi valik on kompanii-ülema otsustada. Pataljoniülem määrab küll üldise telgjoone, aga tegu on pigem manöövriskeemi illustreerimisega kui manöövri sidumisega maastikuga. Lä-henemise etapis valib manöövri täpse liikumistee ja ka lahingurivistuse ees lii-kuv kompaniiülem. Olgugi, et rünnaku teoorias tähendab lähtejoone ületamine lahingurivistuse sissevõtmist, ei pruu-gi see kinnisel maastikul kergejalaväe puhul nii olla. Kui möödutakse vastase põhi positsioonidest, siis ei ole otstar-bekas alati lahingurivistusse hargnenu-na liikuda. Kinnisel maastikul on sisse imbuda märksa sobivam liikudes järjes-tikus, olles valmis kohe hargnema, kui selleks vajadus tekib.

Samuti võib tekkida situatsioon, kus kompaniiülem turmijooneni jõudes avastab ennast tegelikust vastase po-sitsioonist alles kilomeetri kauguselt. Lisaks võib turmipositsiooni ja ründe-objekti vahelisele alale jääda mitu ta-kistust. Sellisel juhul on kompaniiüle-mal õigus, lähtudes ülesandekesksest juhtimisest, ignoreerida pataljoniülema korraldust hargneda lahingurivistusse plaanitud turmijoonel ning liigutada turmijoon käigult ettepoole. Kui see ei ole võimalik, näiteks kui plaanitud tur-mijoone ületamisel satutakse vastasega tulekontakti, võib ta ikkagi rünnaku käigus ründeobjekti siseselt manööver-damisel kasutada rännakrivistusi (nt

järjestik), et ületada mingeid takistusi või edundada.

Ülesandekeskse juhtimise puhul ra-kendatakse pataljonitaseme tuletoetust kompaniiülema soovi alusel. Nagu eel-nevalt mainitud, on tuletoetuse ülesan-ne manöövrit toetada. See tähendab, et manöövrit tegev kompaniiülem peab ka saama selle kasutamist mõjutada. Tema on see, kes reaalselt näeb, millal ja mil-leks tal tuletoetust on tarvis. Seda ei saa kõrgem üksus ette määrata. Lähenemise ajal peab ettevalmistava tule initsieeri-ma ees liikuva kompaniiülema tellimus.

Lahingus on pidevalt hõõrdumist ja asjad ei lähe nii, nagu nad on eelnevalt plaanitud. Ettevalmistavat tuld ei ole otstarbekas kellaajaga siduda, sest eri põhjustel võib esimesena liikuv kom-panii ajaliselt takerduda. See tähendab, et ei jõuta ettevalmistava tule ajal tur-mijooneni ja kogu tule ettevalmistus ei ole täitnud manöövri toetamise ees-märki, vaid on lihtsalt vastast kurnanud. Turmi etapis on oluline, et isoleerimi-sega tegelevad üksused saaksid kasu-tada suurtüki väe toetustuld, eesmärgi-ga piirata vastase reservide liikumist ründeobjektile.

Teisest küljest on oluline, et kui määratakse KTS (suure tasuvusega sihtmärk) või KVS (suure väärtusega sihtmärk), siis ka nende ilmnemisel antakse neid identifitseerinud ülemale tuletoetuse prioriteet. See peab toimu-ma ilma täiendava kooskõlastamiseta pataljoniülemaga, sest nende mõjuta-mise võimalus on seotud kriitiliselt aja-ga. Kui seda ei taheta nii teha, siis ei ole mõtet ka KTS-i ja KVS-i määrata. Loo-mulikult tuleb leida tasakaal manöövri toetamise ja KVS-ide ja KTS-ide ründa-mise vahel. Kui kaudtuletoetusel vahe-tult lähenetakse ning samal ajal ilmub luure vaatlussektorisse ka mingisugune KVS, siis kindlasti tuleks prioriteet jätta manööverüksusele.

Pettetegevuse rakendamisel on olu-line vältida kindlaid mustreid ning pi-devalt tuleb otsida vastase eksitamiseks uusi ideid. Vastane kohandub pidevalt ründaja tegevusega ja ründaja ülesan-ne on pidevalt uute lähenemistega välja tulla, et tagada initsiatiiv. Selge on see, et iga kord ei piisa vastase petmiseks lühi-kestest häirivatest tulekontaktidest. Kui seda on ühel korral juba kasutatud, siis järgmine kord on vastane juba sellega kohanenud. Selleks puhuks tuleb mida-gi uut välja mõelda. Näiteks tuleetteval-mistus valedele vastase positsioonidele, eesmärgiga varjata tõelist põhilöögi

arvestades, et eesti kergejalaväepataljon teeb turmi kinnisel maastikul, on tempot kindlasti keeruline hoida.

40

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

sõjAkunst

suunda või side aktiivsuse loomine min-gil suvalisel suunal, mis eksitab vastast. Sellised tegevused vajavad aga ka juba kõrgema üksuse toetust. Oluline on aga, et pidevalt otsitaks uusi ideid ega jääda vanadele vahenditele toetuma.

Lihtsalt pettetegevuse enda pärast ei ole mõtet seda teha. Pettetegevus peab ka tegelikult vastast eksitama ja sellega manöövrit toetama. See tähendab, et pettetegevusega võetakse ka arvestatav risk. Kuna manööversõda tugineb vas-tase üllatamisele, siis on pettetegevu-sel väga oluline osa. Eriti avaldub see kerge jalaväepataljoni puhul, kes ründab endast tugevamat vastast. Üllatus tugi-neb petmisele. Kergejalaväepataljoni rünnak õnnestub siis, kui me suudame vastast üllatada.

Tempo hoidmisel avaldub ülesande-keskne juhtimine tegevusvabaduse and-mises kompaniiülematele edundamise ulatuse otsustamisel. Tavaliselt määrab edundamise piiri kõrgem üksus. Eesti kergejalaväepataljoni puhul on selleks eelkõige brigaad. Kuna manööversõja teooria seisukohalt on oluline pidevalt hoida initsiatiivi ning tegutseda enne, kui vastane suudab reageerida, tuleb vahendite olemasolul jätkata rünnaku edundamist.

Rünnak, mille laiem eesmärk on lõh-kuda vastase sidusust, ei lõpe kaardile märgitud joone hõivamisel. Selline joon saab olla ainult esmane juhtimismeede, mitte rünnakueesmärk. Sellest tulene-valt ongi oluline, et kompaniiülemal oleks võimalus rünnakut edundada, kui tal selleks vahendeid jätkub. Vahendite piisavust saab hinnata kõige adekvaatse-malt maastikul vahetult rünnakut juh-tiv ülem, mitte see, kes esialgse plaani koostas.

Teine oluline ülesandekeskse juh-timise põhimõtte avaldumisvorm tempo hoidmisel on jätta allüksuste omavahelised koordineerimised kom-paniiülematele. Rünnakul ei pea all-üksused oma vahel läbi pataljoniülema koordineerima. Näiteks lähenemisel juhitakse manööverüksuste liikumist kompaniiülemate omavahelise koordi-neerimise teel, mitte läbi ettekannete pataljoni juhtimispunkti. Selline tege-vus jätab ära ühe lisasideseansi ning kiirendab rünnakut. Eriti oluline on see raskendatud side tingimustes, kus tihti on ühenduste loomisel probleeme. See tähendab, et manööverüksused on pi-kalt mingil ettekandejoonel ja püüavad pataljoniga ühendust saada. Samal ajal on kogu rünnak seiskunud.

PÕHIPINGUTUSE MÄÄRAMINE JA SELLE TOETAMINEKolmas manööversõja põhimõte on määrata põhipingutus ja seda toetada. Koordineeritud pataljonisisese ma-nöövri seisukohalt on rünnakus kõige olulisem, et põhipingutusüksuseks on määratud turmiüksus. Turmiüksus on see, kes sissemurdmise ajal manööv-rit teeb. See tähendab, et tema on see, kellest sõltub edu, kuna manööversõja teooria alusel ei saavutata võit tule-võitluse võitmisega, vaid positsioonili-se eelise saavutamisega vastase suhtes. Kogu ülejäänud tegevus peab sõltuma tema vajadustest. Olgugi, et vahel võib toetustulepositsiooni hõivamine nõuda märksa suuremaid ressursse, otsustab võidu ikkagi manööver.

Mis peaks aga olema põhipingutus lähenemise etapis või olukorras, kus la-hinguplaan ei näe ette koordineeritud pataljonisisest manöövrit – ehk kahe kompanii omavahelist tuletoetust? Sel-lisel juhul peaks põhipingutusüksus olema see kompanii, kellel on suurim tõenäosus edu saavutada, mitte see, kes ründab tugevamat vastast. Tugeva-ma vastase ründamine võib olla ainult toetava funktsiooniga, mille eesmärk on vastast häirida või siduda, eemärgi-ga luua tingimused põhipingutuse õn-nestumiseks. Näiteks kui üks pataljon ründab vastase suurtükiväe positsioo-ne, siis põhipingutusüksus peaks olema see kompanii, kes ründab suurtükiväe vahetuid tulepositsioone ja tema juhti-mispunkte. See kompanii, kes ründab tema kõrvale suurtükiväge julgestavat vastase manööverüksust, saab olla ai-nult abilöök, eesmärgiga siduda vastase manööverüksused lahingusse ning võt-ta sellega neilt manöövrivabadus. Selli-sel juhul ei ole võimalik vastasel toetada rünnaku all olevat suurtükiväge. Rün-nakueesmärgi saavutab pataljon aga ikkagi manöövriga vastase suurtükiväe positsioonidele, sest eesmärk on alati

lõhkuda vastase sidusust, mitte hävitada tema üksikut manööverüksust.

Teine põhipingutuse toetamise aval-dumisvorm manöövri puhul on pai-gutada reserv põhipingutusüksuse va-hetusse lähedusse. Selline tegevus loob soodsad tingimused rünnakuüksuste saavutatu edundamiseks reservi poolt. Reservi esmane kasutamise eesmärk rünnakul on toetada ning edundada sis-semurret ning alles siis lahendada ette-vaatamatuid olukordi. See tähendab, et reserv ei pea paiknema seal, kus tal on kõige parem igale poole liikuda, vaid seal, kus ta suudab kõige vahetumalt põhi pingutust toetada. Vastasel korral on tegu hajutamisega – ehk tahetakse olla valmis reageerima igal pool – ja sellega kaotatakse adekvaatseks reagee-rimiseks vajalik lahinguvõimsus. Selline kitsendus reservi kasutamisel tuleneb otseselt kergejalaväepataljoni iseloo-must, millel ei ole piisavalt mobiilsust, et reserviga igale poole õigeaegselt jõu-da. Sellepärast tulebki võtta reservi pai-gutamisel aktsepteeritud risk.

Selline reservi paigutus loob tingi-mused ka nõutaval tasemel tempot hoi-da. Rünnaku edu sissemurdel sõltub kii-rusest. Kui turmiüksus kaotab vajaliku tulejõu ning vajab reservi toetust, peab see saabuma kiiresti. Vastasel korral suudab kaitsja reageerida oma reservide liigutamisega ning kaitse tugevdamise-ga sissemurde lõigus. Kui reservüksus liigub aga vahetult ründeüksuse taga, on ta valmis kohe viimased välja vaheta-ma, läbides rinde, minnes ette ja jätkates rünnakut.

Tulejõud ja pettetegevus peavad mõlemad olema suunatud eelkõige põ-hipingutusüksuse toetuseks, seda läh-tuvalt kergejalaväepataljoni vahendite defitsiitsusest. Igasugune tuletoetus ja pettetegevus peab olema eelkõige ta-gatud põhipingutuses olevale üksusele, sest selle edust sõltub see, kas rünnaku-eesmärk saavutatakse. Selge on see, et toetustule positsiooni avastab kaitsja kõige esimesena, sest õnnestunud lähe-nemise korral on just toetustuleüksus see, kes alustab rünnakut tulega. Isegi siis, kui toetustuli on ennast vastase-le avanud, on võimalik varjata turmi suunda.

ÜKSUSTE RISTILIITMINENeljas manööversõja põhimõte on ük-suste ristiliitmine. Kergejalaväepatal-joni puhul avaldub üksuste ristiliitmise põhimõte kõigepealt selles, et pioneeri-üksused loovad manöövrivabaduse.

ründav kompanii ei pea tegevuse muutmiseks pa-taljoniülema käest pidevalt luba küsima, vaid tegutseb vastavalt pataljoniülema kavatsusele ja kannab muutustest manöövriplaanis ette hiljem.

41

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

Esiteks allutatakse pioneerirühma all-üksused manöövri sooritamisel ründe-üksustele ehk manööverkompanii-dele eesmärgiga toetada läbipääsude rajamist. Pioneeride eesmärk on rajada läbipääse läbi erinevate tõkete nagu miiniväljad ja traattõkked. Samuti on pioneerid võimelised rajama käepäras-te vahenditega ületuskohti kitsamatele jõgedele. See eeldab põhjalikku etteval-mistust ja vastavaid vahendeid. Samuti võib pioneere rakendada toetusüksuste manöövrivabaduse loomisel. Näiteks ei pruugi pataljoni miinipildujapata-rei pääseda vajalikule tulepositsioonile lihtsalt sellepärast, et ei suudeta ületada teede ääres olevaid kraave. Pioneeridel on siin võimalus rasketehnikaga rajada kraavidest ülepääs. See eeldab muidugi brigaadi tasandi pioneeritoetuse alluta-mist pataljonile, sest ainult brigaadi pio-neeripataljonis on pioneerirasketehnika suutlikkus.

Lisaks pioneerivõimekuse tõstmise-le on brigaadil võimalus kergejalaväe-pataljoni rünnakut toetada ka õhutõrje katte tagamisega. Lühilähimaa õhutõrje on oluline toetus rünnakul manöövri-vabaduse tagamisele. Ilma õhutõrje katteta on kergejalaväepataljoni rün-

nak täielikult haavatav õhurünnakutele, kuna ollakse liikumises ja kaevumata. Sellest tulenevalt on õhutõrje rünnakul võtmetähtsusega toetus, mida kerge-jalaväepataljon vajab. Õhutõrje ei pea rünnakuga kaasa liikuma, vaid ta peab rühmitama oma raketimeeskonnad sel-liselt, et plaanitud rünnakukoridor ja ründeobjekt oleksid õhutõrjega kaetud.

Järgmine üksuste ristiliitmise põhi-mõtte avaldumisvorm kergejalaväe-pataljoni rünnakus on kaudtuletoetuse ja jalaväe omavaheline koostöö, mis pa-neb kaitsja olukorda, kus ühe ohu eest varjudes avab ta ennast teisele. Näiteks, kui ründav pataljon läheneb brigaadi suurtükiväepataljoni tule toetusel, peab vastane kaudtules kaotuste vältimiseks varjuma kaevikutesse. Sellisel juhul kao-tab ta aga vaatlusvõime lahinguväljale

ega suuda efektiivselt tuvastada ründaja kavatsusi.

Teine selline võimalus on ründe-objekti isoleerimisel tankitõrjerelvade ja tankimiinide omavaheline kombinee-rimine kaitsja reservide tõkestamisel. Sellisel juhul satub vastase reservüksus keerulisse situatsiooni. Tema eesmärk on jõuda kiiresti toetama kaitses olevaid üksusi, aga samal ajal peab ta arvestama miiniohuga. Vältimaks miiniohtu lähe-neb ta ettevaatlikult ja aeglaselt, avades ennast aga sellega ründeobjekti isoleeri-vatele tankitõrjerelvadele, mis on märk-sa efektiivsemad aeglaselt liikuvate soo-mukite vastu.

Pettetegevuse rakendamisel avaldub üksuste ristiliitmise põhimõte kaudtu-le ja pioneeride kaasamises pettetege-vuse läbiviimiseks. Olgugi, et ka jala-väejagu võib üksinda astuda vastasega häirivasse tulevahetusse – eesmärgiga luua vastasele eksitav pilt lahinguväl-jast –, on võimalus selleks kasutada ka jalaväekompaniide miinipildujarühmi. Tihti ei ole kergejalaväepataljoni rün-naku puhul võimalik kõigi kompaniide miinipilduja rühmi efektiivselt rünna-kutoetuseks kasutada. Näiteks peavad ründeüksused liikuma ilma teedevõrgu-

kui möödutakse vastase põhipositsioonidest, siis ei ole otstarbekas alati liikuda lahingurivistusse hargnenu-na.

Tarbetut võitluse vältimiseks on kergejalaväepataljoni rünnakus kontakti liikumise asemel mõistlikum kasutada sisseimbumist. rAnno volmAr

42

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

sõjAkunst

ta aladel, kus miinipildujarühmad saak-sid järgneda ka ainult jala. See tähendab aga seda, et nende laskemoona hulk on piiratud. Sellisel juhul võib kõigi ründe-üksuste peale võtta kaasa ühe miinipil-dujarühma, kelle eesmärk oleks toetada manööverüksusi lähenemise etapis tek-kivatest kontaktidest lahtirebimisel. Tei-sed miinipildujarühmad tuleb määrata aga pettetegevusse, et tekitada häirivat tuletegevust hoopis teise lahinguala piirkonnas.

Pioneerid kaasatakse lahingumüra te-kitamiseks pettetegevusse imitatsiooni-vahendite kasutamisega. Igasugune la-hingumüra jõuab samuti lõpuks kaitsva poole ülemani erinevate ettekannetena, mis tekitavad segadust lahingupildist arusaamisel. Näiline tõkete õhkimine vales rindelõigus tekitab arusaama rün-naku algusest. Selge on see, et pioneerid on kergejalaväepataljonis defitsiitne res-surss, mis tähendab, et eelkõige on nende prioriteet tagada liikuvus ning alles siis osaleda pettetegevuses. Viimane eeldab kõrgema üksuse toetust täiendavate pio-neeriüksuste näol.

Tempo hoidmisel avaldub üksuste ristiliitmise põhimõte kaudtuletoetuse kasutamisel jalaväe kiiruse tagamiseks lähenemise etapis. Seda rolli täidetakse tavaliselt ettevalmistava tule kasutami-sega. Jalavägi suudab märksa kiiremini läheneda, kui kaudtuli on oma põhi-positsioonidel vastase maha surunud. See annab võimaluse kiiremini vastase põhipositsioonidest mööduda ning jõu-da plaanitud turmijooneni. Jalaväe enda aeglane liikumiskiirus lähenemise eta-pis pärsib niigi lahingutegevuse tempot. Kaudtuletoetusega on võimalik vähen-dada vastase mõju lähenemise tempole.

Üksuste ristiliitmise põhimõte aval-dub kergejalaväepataljoni rünnakus kõige nähtavamalt siis, kui rakendatak-se samaaegsust. Kuna kergejalaväepa-taljoni lahinguvõimsus on piiratud, on äärmiselt keeruline mõjutada vastast manöövritega erinevatelt suundadelt. Juba ühe ründeobjekti hõivamine eel-dab kerge jalaväepataljonilt vähemalt nelja osise loomist, et tagada vajalik sis-semurde võimus.

Kõigepealt peab rünnak algama abi-löögiga, et vastane siduda. Kergejalaväe-pataljoni puhul võib selleks olla toetus-tuleüksuse loomine. Iga ründeobjekti vallutamiseks tuleks luua sissemurdev üksus ja järgnev üksus, kes sissemurret jätkab ja vastase positsioonid puhastab. Lisaks peab olema reserv, kes suudab seda kõike edundada. Selline manööv-

riline samaaegsus on aga võimalik, kui üksused ründavad üksteist toetama-ta ehk ei moodustu pataljonitasemel toetustuleüksust ja turmiüksust, vaid kompaniid ründavad objekte iseseis-valt. Sellisel juhul saavad ründeobjek-tid olla maksimaalselt rühmasuurused. Kui erinevad ründeobjektid on suure-mad kui rühm, ei ole võimalik kahte ründe objekti samaaegselt rünnata. Lõ-puks ongi ainus viis pataljonitasemel samaaegsust saavutada kombineerides erinevaid relvaliike ja pettetegevust, eesmärgiga koormata vastase ülema orienteerumistsükkel üle, mis ei lase tal adekvaatselt otsuseid vastu võtta.

EESTI KAITSEVÄE KERGEJALAVÄEPATALJONI RÜNNAKUTAKTIKA TÄIUSTAMINESenine Eesti kaitseväe praktika on õp-pusel Kevadtorm toonud välja piiran-gud kergejalaväe lahinguvõimuses rün-naku tegemisel ning samuti õppetunnid rünnakutaktika arendamiseks, lähtudes eelnevalt välja toodud manööversõja põhimõtetest.

Esiteks, vastase manööverüksuste ründamine nõuab liialt kaotusi. Selle vältimiseks peab kõrgema üksuse püs-titatud ülesanne võimaldama kergejala-väepataljonil nn kaudset lähenemist, kus pataljon ei pea vastase manööve-rüksusi otseselt ründama. Selleks tuleb rakendada manööversõja meetoditest nihustamist ja lagundamist, mille tu-lemusena ei rünnata vastase tugevusi, vaid tema nõrkusi.

Teiseks, kallaletungil on ründeüksus-tel raskusi sissemurdega. Selle kompen-seerimiseks tuleb kergejalaväepataljo-nis luua rohkem sihtstruktuuri. Sellisel juhul on suurema tuleulatusega relvad koondatud toetustuleüksustesse. Lisaks julgestavad neid jalaväeüksused, mis kokkuvõttes toetub üksuste ristiliitmise põhimõttele. Sellega kompenseeritakse Eesti kergejalaväepataljonile iseloomu-likku piiratud otsetulerelvade tulejõudu.

Kolmandaks, kogu lähenemiseks määratud ala ei suudeta vastase üksus-test puhastada. Selleks tuleb – vältimaks tarbetut võitlust rünnaku lähenemise etapis – kontakti liikumise asemel ka-sutada sisseimbumist. Lähtuvalt kerge-jalaväepataljoni piiratud lahinguvõi-mest ei saa rünnata kõiki vastase üksusi (k.a eelvalve tõkked ja manööverüksus-te tulepositsioonid), vaid tuleb kesken-duda püstitatud ründeobjektile, milleks on vastase kriitilist haavatavust väljen-davad üksused.

Neljandaks, aeglane tempo või-maldab vastasel õigeaegselt reservid aktiveerida. Selle vältimiseks tuleb sisse murdvale üksusele tagada manööv-rivabadus, milleks tuleb isoleerida rün-deobjekt. Nii on võimalik seisatada vastase reservide liikumine rünnaku-objektile ja sellega toetada põhipingu-tusüksust. See omakorda tähendab, et efektiivseks rünnakuks on vaja nelja manööverüksust, et kõik vajalikud te-gevused (luure ja tühimike leidmine, objekti isoleerimine, sissemurde soo-ritamine, ründeobjekti puhastamine, edundamine) oleks läbi viidud. Selleks peab kõrgem üksus toetama võimalu-sel rünnakut ühe lisaallüksusega. Kui see ei ole võimalik, peab kergejalaväe-pataljoni ülem oma üksuse nii ümber grupeerima, et kusagil on võetud ük-suste vähendamise risk. Aeglase tempo kompenseerimiseks tuleb ka rohkem rakendada pettetegevust, milleks sobi-vad nii häirivad otsetulekontaktid kui ka kaudtuletegevus.

Viiendaks, erinevate ründamismeet-mete koordineerimine on aeganõudev. Selleks peab kõrgem ülem vasturünna-ku sooritamise kaitselahingu ühe eta-pina eelnevalt ette nägema. See annab pataljonistaabile võimaluse rünnak põhjalikult ette valmistada. Seda põh-jusel, et kergejalaväepataljon ei suuda efektiivselt rünnata nn käigult, kuna erinevaid ründamismeetmeid on aega-nõudev kooskõlastada.

LOOMINGULISUS KA TULEVIKUSOlgugi, et NATO lahingueeskirjad sä-testavad manööversõja kui alliansi ühtse sõjapidamisviisi, tuleb Eesti kaitse väes arvestada meie kergejalaväepataljoni iseloomuga ning sellest tingitud piiran-gutega manööversõja põhimõtete raken-damisel. Teisest küljest ei püstita Eesti kaitseväe jalaväepataljoni kerge iseloom ainult piiranguid manööver sõja põhimõ-tete rakendamisele, vaid loob selleks ras-ke- ja kesküksustest erinevaid võimalusi.

Kindlasti on oluline ka tulevikus mõtiskleda kergejalaväepataljonile ise-loomulike piirangute kompenseerimise võimaluste üle. Seda just erineva teh-nika ja varustuse parendamise ja täius-tamise näol. Kuidas näiteks mõjutaks kergejalaväepataljoni rünnaku võimet soomustamata linttransportööride või automaatgranaadiheitjate lisamine kergejalaväepataljoni varustusse? Või-malust peaks kaaluma eelkõige aeglase tempo kompenseerimiseks või otsetule-relvade tulejõu tõstmiseks.

43

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

Mis on keemiarelv? NATO standardi-seerimisdokumen-dis on defineeritud keemiline ründeaine kui keemiline aine,

mida on plaanitud kasutada sõjalises operatsioonis, et vaenlast tappa, tuge-valt vigastada (haavata) või vähendada vaenlase isikkoosseisu võitlusvõimet psühholoogiliste efektide kaudu.

Kuid et ründeaine muuta relvaks, on vaja vahendit, millega see kohale toi-metada. Selleks kasutatakse lennukeid (pommid, aerosoolipihustid), mitme-suguseid rakette ja suurtükiväe lahingu-moona (nt mürkgaasiga täidetud suurtükimürsud). Samas defineerib kee-miarelva keelustamise organisatsioon (Organisation for the Prohibition of Chemical Weapons – edaspidi OPCW) keemiarelva laiemalt, mõistes keemia-relva all igat mürkkemikaalide segu või selle lähteainet, mille keemiline toime võib põhjustada surma, vigastust, ajutist töövõimetust või ärritust, samuti ka veel keemiarelvaga täitmata mürsukesti.

Lähteaine defineerimine keemiarel-vana võimaldab OPCW-l rakendada kontrollimehhanismi keemiliste ründe-ainete tootmise ärahoidmiseks. Eriti tähtis on see nn kahesuguse kasutusega kaupade ja tehnoloogia puhul. Paljusid kemikaale, mida kasutatakse laialdaselt rahumeelsel ja kaubanduslikul eesmär-gil, saab kasutada keemiarelvana või on neist võimalik toota keemiarelvi. Seda kinnitab ka praegune skandaal Saksa keemiakontsernide suhtes, kes ekspor-tisid Süüriasse kahese kasutusega kemi-kaale. Seetõttu on OPCW defineering võimalikult kõikehõlmav.

Keemiarelva kasutamist on proo-vitud peatada juba 1675. aastal sõlmi-tud Strasbourgi lepinguga. Tuntum on pärast Esimest maailmasõda sõlmitud Genfi protokoll, kuid alles pärast külma

sõja lõppu õnnestus sõlmida keemia-relva keelustamise konventsioon, mis jõustus 1997. aastal, olles ainulaadse kontrollimehhanismiga. Praeguseks on lepinguga ühinenud 189 riiki, mis esin-davad 98% maailma rahvastikust ning neisse riikidesse on koondunud üle 98% maailma keemiatööstusest. Lisaks on ühinenud veel Iisrael (informatsiooni-agentuuri Foregein Policy kinnitusel on riigil väljaarendatud bio- ja keemia-relva programm) ja Birma, kuid nad ei ole lepingut ratifitseerinud. Praegu on maailmas neli konventsiooniga mitte-ühinenud riiki, mis on Angoola, Korea rahvademokraatlik vabariik (informat-siooniagentuuri Reuters avaldatud info põhjal on sel 2500–5000 tonni sööbe- ja närvimürke), Egiptus ja Lõuna-Su-daan. Süüria araabia vabariik on aga praeguseks astunud esimesi samme, et konventsiooniga ühineda. Osasid ni-metatud riike kahtlustatakse terrorist-like rühmituste toetamises ning samuti arvatakse neil olevat keemiarelva prog-rammid, mida jätkuvalt arendatakse.

Lepingu järgselt pidid liitunud riigid

hävitama oma keemiarelva varud 2007. aastaks, kuid seda pikendati 2012. aasta-ni ning ka selleks tähtajaks ei olnud kõik riigid oma kohustusi täitnud, sealhulgas USA ja Venemaa. Lepinguga ühineval Süürial arvatakse olevat umbes 1000 tonni ründeaineid.

Lepingujärgsed riigid pidid hävita-ma 71 196 tonni keemilist ründeainet, tagades inimeste ohutuse ja keskkonna-kaitse normid. Põhjus, miks hävitamise tähtajad on edasi lükkunud, on seotud keemiarelva hävitamise kulukusega ning asjaoluga, et paljud tehnoloogiad ei taga keskkonnaohutust. Praeguseks on deklareeritud ründeainetest jõutud hävitada ligikaudu 81,1%.

KEEMIARELVA OMADUSEDKeemiarelva toimeainet ehk ründemür-ke saab liigitada mitmel viisil. Näiteks saab seda teha keemilise püsivuse järgi, st selle järgi, kui pika aja jooksul nad säilitavad kahjustava toime: püsivad (nt nahamürgid) ja ebapüsivad (nt närvi-gaasid). Püsivateks ründemürkideks loetakse ohtlikud ained, mis säilitavad oma omadused maastikul üle 24 tunni. Et iga keemilise ühendi püsivus sõltub selle säilitamistingimustest, on relva mõju määravaks teguriks ilmaolud (õhu temperatuur, rõhk, niiskus, tuule liiku-mise kiirus) ja ka maastiku reljeef.

Sõjaliselt jagatakse ründemürgid:1) tapvateks ründemürkideks (nt sa-

riin, somaan);2) ajutisi kahjustusi tekitavateks

ründe mürkideks, mis muudavad vasta-se isikkoosseisu teatud ajaks võitlusvõi-metuks (nt LSD 25, BZ).

Enim levinud liigitus põhineb aga füsioloogilisel toimel. Enamik ründe-ainetest tungivad inimese organismi hingamisteede, limaskesta, naha ja see-detrakti kaudu. Järgnevalt vaadeldak-se ründeaineid eelnimetatud liigituse alusel.

Sööbemürgid on üks vanemaid ja levinumaid ründemürke, mida kasutati juba Esimeses maailmasõjas. Tegu on vedelate õliste ainetega, mis toimivad sissehingamisel ja kokkupuutel nahaga. Tegu on väga püsivate keemiliste rün-deainetega. Sööbemürgid kahjustavad silmi, hingamisteed ja nahka, tekitades koekärbumist. Esmalt tekib naha või limaskesta ärritus, sööbemürgid põh-

Keemiarelv tänapäevalTeadaolevalt suurte keemiarelvavarudega Süürias, olgu siis valitsusvägede või mässajate kasutatud keemiarelv sunnib meelde tuletama, mida õigupoolest kujutavad need Esime-ses maailmasõjas õudu külvanud ja külma sõja ajal edasi-arendatud massihävitusrelvad ja millist ohtu nad võivad kätkeda fanaatiliste viimsepäevavõitlejate kätte sattudes.

andres rekker mAjor

kv ps AnAlüüsi jA plA-

nEErimisE osAkonnA

vAnEmstAAbioHvitsEr

Paljusid kemikaale, mida kasutatakse laialdaselt rahumeelsel ja kaubandusli-kul eesmärgil, saab kasutada keemiarelvana või on neist võimalik toota keemiarelvi.

rElvAstus

44

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

rElvAstus

justavad nahal suuri ja tihti eluohtlikke ville, mis meenutavad raskeid põletus-haavu. Letaalsed juhtumid sööbemürki-de puhul on vähetõenäolised, enamikul juhtudel on tagajärg nägemisteravuse suure mahuline langemine (praktiliselt pimedaks jäämine) ja püsivad kahjustu-sed hingamiselundites.

Sööbemürke kasutas esmalt Esime-ses maailmasõjas 1917. aastal Saksamaa ning neid on kasutatud mitmes konflik-tis, viimati Iraani–Iraagi sõja ajal (1980–1988). Tuntumad sööbemürgid on näi-teks ipriit, (sõjaline lühend H, HD) ja lewisiit (L).

Üldmürgised mürgid on ründeained, mille puhul pole infot selle kasutamisest keemiarelvana. OPCW andmetel on sel-le mürgirühma esindajat vesiniktsüanii-di (tähis AC, teise nimega sini hape) ka-sutanud Iraagi–Iraani sõjas Iraak ning samuti Iraak kurdide vastu Põhja-Iraagis aastal 1980. Tegu on mürkainetega, mis satuvad organismi sissehingamisel ja le-vivad vere kaudu, blokeerides hapniku-vahetust ning põhjustavad lämbumist. Toatemperatuuril on vesiniktsüaniid värvitu vedelik, mis keeb 26 °C juures. Vesiniktsüaniidi kerge lenduvus muu-dab aine sõjas kasutamise keerukaks, sest piisavalt suurt kontsentratsiooni on õhus keerukas saavutada. Teiselt poolt on vesiniktsüaniidi võimalik kasutada kinnistes ruumides, kus ta saavutab kii-resti surmava kontsentratsiooni. Praegu ei ole üldmürgistele mürkidele olemas

otseseid vastumürke. Üldmürgiste mür-kide hulka kuuluvad veel tsüaankloriid (CK), arseen (SA).

Närvimürgid on surmavad neuro-paralüütilised (mõjutavad närviim-pulsside kaudu inimese närvisüsteemi) ründeained, millel on pärast II maail-masõda olnud domineeriv roll. Tegu on stabiilsete ühenditega, mis imen-

duvad hingamisteede ja naha kaudu. Kõige ohtlikum on rühma juures see, et neid on võimalik valmistada üsna lihtsate meetoditega ning toorained on odavad ning üldiselt kättesaadavad, seega on närvimürke võimalik toota ka valitsusvälistel rühmitustel. Närvi-mürgid avastati Saksamaal 1934. aastal, kui uuriti põllu majandusele vajalike pestitsiidide tootmist. Tegu on fosfor-orgaanilise ühendiga, mis sai nimeks tabuun (GA). II maailmasõja ajal tootis Saksamaa 12 000 tonni tabuuni. Hiljem sünteesiti Saksamaal ka sariin (GB) ja somaan (GD).

Külma sõja ajal arendasid närvimür-ke edasi Suurbritannia, USA ja NSVL. Suurbritannias sünteesiti esimesena

Lepingujärgsed riigid pidid hävitama 71 196 tonni keemilist ründeainet, tagades inimeste ohutuse ja keskkonnakaitse normid.

Keemialuure meeskonna degaseerimine. Meeskond on varustatud ülerõhu ülikondadega ning isoleeritud hingamissüsteemiga. SaKSamaa, Sonthofen, aBC- und SelBStSChutzSChule (tBK-KaitSeKool)

Poola relvajõududes kasutusel olev Nõukogude päritolu degaseerimisseade. Töötab reaktiivmootori abil kuuma õhu ja degaseerimisvedeliku seguga (Poola relvajõudude esitlus Varssavi lähistel polügoonil). SaKSamaa, Sonthofen, aBC- und SelBStSChutzSChule (tBK-KaitSeKool)

45

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

V-seeria närvimürgid (tuleneb sõnast venomous, ingl k mürgine), mis olid ligi kaudu kümme korda sariinist mürgi-semad ning neid peetakse kõige mürgi-semateks inimese sünteesitud aineteks.

Kõige lihtsam on toota tabuuni (GA) ning on võimalik, et keemiarelva oman-dada tahtvad riigid ning valitsusvälised organisatsioonid alustavad oma arsenali loomist just nimetatud närvimürgist. Kõik närvimürgid on puhtal kujul vär-vitud vedelikud. Nende lenduvus on väga erinev. Nii võib võrrelda VX-gaasi lenduvust õliga ja seetõttu on tegu pü-siva ründeainega, mis võib püsida ning olla ohtlik ka nädal pärast kasutamist. Sariin on aga teises äärmuses, olles ker-gesti lenduv vedelik (võrreldav veega).

Närvimürkide puhul kasutatakse tih-ti binaarset tehnoloogiat, mille puhul segatakse keemiline ründeaine kokku alles lahinguväljal, see tähendab, et kee-miline ründeaine moodustub alles kom-ponentide asetamisel keemiarelva kan-durisse. See annab mitu eelist. Binaarsed komponendid eraldi on enamikul juhul mittemürgised ning stabiilsemad. See suurendab kasutaja turvalisust, liht-sustab säilitamist ning annab eelised transpordil. Mõne teadlase arvates ei ole selline laskemoon usaldusväärne, kuna keemiliste koostisainete segamine ja sellele järgnev reaktsioon nõuab ruu-mi, mis aga lõhkepeas puudub. Samuti nõuavad reaktsioonid kindlaid tempe-ratuure ning tihti ka lahusteid.

Närvimürkide vastu kasutatakse la-hinguväljal vastumürke, automaatseid süstlaid (autoinjector), mis on väljas-tatud sõdurile. Süstalt tuleb kasutada kohe pärast närvimürgi tuvastamist.

Ärritavad ründeained on ajutise mõ-juga, ärritades limaskesta. Nende ka-sutamine sõjapidamises, nagu teistegi keemiliste ründeainete kasutamine, on keelatud, kuid neid on lubatud kasuta-da politseil massirahutuste puhul korra tagamiseks. Põhiliselt kasutatakse pi-sargaasi (CS). Tänapäeval on tõenäo-sus reisides selle ärritava ainega kokku puutuda üsna suur, arvestades paljudes riikides toimuvaid tänavarahutusi ning politsei tegevust nende ohjamisel.

Pisargaasi kasutamisel on mürgistu-se tunnused valu silmis, valguskartus, naha kihelus ja punetus, väikesed villid ning valu ninas ja kurgus. Pisargaasiga kokku puutudes ei tohi silmi hõõruda, sest pisaravool viib pisargaasi aerosooli-tilgad ise silmast. Kuna käed on enamas-ti pisargaasiga koos, satuvad silmade hõõrumisel pisargaasi aerosoolitilgad

silma sarvkestale, mis suurendab valu. Pisargaasi (kehtib ka pipragaasi) puhul tuleb pesta silmi ning loputada suud ja nina rohke jooksva veega, et kiirendada aerosoolitilkade eemaldumist limaskes-talt, ning lahkuda kohast, kus gaasi ka-sutati. Sattudes alale, kus on tarvitatud rohkesti pisargaasi, tuleb sealt kiiresti lahkuda, võimaluse korral teha riidest taskurätik veega märjaks ja hingata läbi selle.

Mittetapvad keemilised ründe ained – sellesse rühma kuuluvad ründeained te-kitavad manustamisel väikestes annus-tes (< 10 mg) psüühikahäireid või muid sümptomeid, mis on tingitud kesknärvi-süsteemi (tasakaalukaotus, halvatus, jäikus jne) kahjustamisest. Mõjud on ajutised ja põhjustavad võimetust teha otsuseid ning olla teovõimeline. Algselt pidasid mõned teadlased ja poliitikud neid humaanseks relvaks, kuna need ei tapa ning mõjud kaovad mõne aja pä-rast, jätmata tõsisemaid jääknähtusid. Paljud neist on kasutusel tänapäeval narkootikumidena.

Esimene mittetappev keemiline ründe aine oli koodnimetusega BZ 1950. aastal avastatud glükoolhappe ester, mille mõjud on sarnased atropii-niga. BZ põhjustab mürgistuse annuses 0,5–5 mg, sümptomid on laienenud pupillid, halvenenud nägemine, suukui-vus ja südamekloppimine, mis tekivad umbes 30 minuti pärast. Suurema doosi puhul tõuseb kehatemperatuur, avaldu-vad hallutsinatsioonid ja kooma, mis võib tekkida hiljem. Järelmõjud võivad kesta 1–3 nädalat pärast mürgistust.

Fentsüklidiin (PCP) on aga aine, mis on hallutsinogeen, mille sissevõtmisel on häiritud teadlikkus, tekkib desorien-tatsioon ning hallutsinatsioonid. Need sümptomid ilmnevad mõne tunni jook-sul annustes 5–20 mg. Väga suurte an-nuste (> 100 mg) puhul on suur risk, et see lõpeb letaalselt. Fentsüklidiini kasu-tavad laialdaselt narkomaanid, lisaks on seda lihtne toota.

Lüsergiinhappedietüülamiid (LSD) on üks võimsamaid hallutsinogeene, mida on võimalik saada nii sünteetili-selt kui ka looduslikult tungalteradest. Esmalt sünteesis LSD 1938. aastal Base-

lis Sandoze laboratooriumis šveitslasest keemik dr Albert Hofmann, kuid 1950. aastatel võeti see USA-s kasutusele kee-milise ründeainena. Et LSD on keemi-liselt väga ebastabiilne, on see keemia-relvana raskesti kasutatav, kuid seda tarvitatakse narkootikumina.

Lämmatavad mürgid on keemilised ründeained, mis tekitavad kopsuturset ja neid kasutati I maailmasõjas. Näi-teks kloor (Cl), fosgeen (CG), difosgeen (DP) ja erinevad lämmastikoksiidid on tänapäeval keemiarelvana aktuaalsuse kaotanud ega ole enam kasutuses.

Tuleviku keemilised ründeained – teadus areneb ning sünteesitavate kee-miliste ühendite arv suureneb, seetõttu tuleb vaadata ka tulevikku. Peamine kaitsevahend on jätkuvalt gaasimask, mis filtreerib sissehingatavat õhku ning mille filterelement on aktiivsüsi koos lisanditega. Juhul, kui suudetakse sün-teesida ründeaineid, mis on väikese molekulmassiga, mittepolaarsed ning väga lenduvad, muutub gaasimaski filterelement kasutuks. Kuid selliste omadustega ründeainete puhul on ras-ke saavutada avatud ruumis surmavat kontsentratsiooni. Samuti arendatakse aina edasi gaasimaski filtrisüsteemi.

Tänapäeval hägustub piir bioloogili-se ja keemiarelva vahel. Sõjatööstus on tundnud huvi bioloogiliste mürkainete toksiinide vastu huvi juba XX sajandi esimesel poolel. Tänu biotehnoloogia arengule, mis algas 1970. aastatel, on võimalik alles nüüd toota tööstuslikes kogustes loodusliku päritoluga toksilisi ühendeid. Need neuroparalüütilise toi-mega toksiinid ületavad mürgilisuselt V-rühma närvigaase kümneid kordi. Samas on toksiinid tundlikud kuumuse ja valguse suhtes, mis muudavad need ebastabiilseks, kuid geenitehnoloogia arenedes on võimalik muuta neid tok-siine stabiilsemaks.

Taimsetest mürkidest on relvana ka-sutusvõimalus ritsiinil, mis on riitsinuse (Ricinus communis) seemnetest eralda-tud mürgine valk, mille avastas 1888. aastal Tartus biokeemik Peter Hermann Stillmark ning mille kasutuselevõtuks relvana on teinud mitu riiki arendus-töid juba I maailmasõjast alates. Ritsiini tootmine ei vaja kõrgetasemelist tehno-loogiat, mis võimaldab seda kasutada ka näiteks terrorirühmitustel.

Lõpetuseks tahaks lisada, et areng ei toimu ainult ühepoolselt, arenevad ka kaitsevahendid ning seadmed, mille abil avastada keemilist ründeainet piisavalt väikesel kontsentratsioonil.

Püsivateks ründemürkideks loetakse ohtlikud ained, mis säilitavad oma omadused maastikul üle 24 tunni.

46

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

trAditsioonid

Aastatega on õigusruum nii kaitseväes kui ka selle ümber muutunud ning koos sellega ka erineva-te märkide kinnitamise/kehtestamise terminid,

põhimõtted ning isegi arusaamad juba väljakujunenud traditsioonidest. Sama-tüübiliste märkide käibelolevad nime-tused on nii erinevad, et tänapäevane täpsustav ühtlustamine on olnud mõne-võrra raske. Või ka vastupidi – näiteks võib väeosa rinnamärki (ehk väeosa-märki) liigitada nii teenetemärgiks kui ka lihtsalt kuuluvusmärgiks, mis olemu-selt on rohkem teenistusmärk.

Artiklis kasutatakse sõna „rinnamär-gid” ühise nimetajana lindita aumärki-de ja kõigi teenistusmärkide kohta ning terminit „teenistusmärgid” ühisnimetu-sena kõikide sõjaväeliste haridus-, kur-suse-, ameti-, eriala-, kvalifikatsiooni-, oskus-, saavutus- ja kuuluvusmärkide kohta. Teenistusmärgiks saab lugeda ka ajutise kuuluvuse, ühekordse ülesan-de täitmise või sõjaväelisel sündmusel/üritusel osalemise tunnust, kui see on valmistatud rinnamärgina1. Militaar-sümboolikaga suveniirrinnamärgid (si-suliselt meened) ei liigitu teenistusmär-kideks ning üldjuhul pole ette nähtud neid vormidel kanda. Väeliikide ja väe-osade aastapäevade puhul väljaantavaid juubelimärgikesi võib vastavatel piduli-kel üritustel aga kanda küll.

RINNAMÄRKIDE KANDMINE TAVAVORMILTraditsiooniliselt on reegel, et tavavor-mi kuue vasakul hõlmal võib lisaks lin-diga teenetemärkidele kanda kuni viit ning nüüdisaja kombe kohaselt paremal hõlmal kuni kolme rinnamärki. Seega võib alaliselt kanda kokku kuni kahek-sat rinnamärki ning nendele lisaks ka ühte ajutiselt kantavat märki, mida kõi-

ge uudsema näitena esindab veteranide toetussümbol. Väljateenitud rinnamärgi kandmise õiguse tõestuseks peab märgi saanud isikul olema vastav dokument (tunnistus, tõend, sertifikaat, käskkiri, korraldus, ringkiri vms)2 (joonealune märkus 2 Märki omav isik ei pea tõenda-vat dokumenti või selle koopiat endaga kaasas kandma.). Märki, millega doku-menti ei kaasne või mis ei mahu kaitse-väesiseste regulatsioonide alla, ei kanta. Välisriikide rinnamärkide ebaselge staa-tuse või märgi paiknemiskoha puhul tuleb kandmise luba küsida kaitseväe juhatajalt. Rinnamärkide rohkuse kor-ral võib kandja teha ise valiku järgides vastava riigi, organisatsiooni, vastuvõt-ja (ürituse peremehe) või ka sündmuse traditsiooni ning vastavalt sellele märke ajutiselt ümber tõsta (eriti just võrdsete märkide korral).

Üldiselt jaotades on märgikandja pa-rempoolne kuuehõlm teenistusmärkide pool ning vasakpoolne kuuehõlm au-märkide pool. Samas esineb siin erisu-

si, sest mõnda teenistusmärki kantakse vastavalt märgi statuudile3 aumärkide hõlmal.

Üldjuhul kantakse nimesildist (pare-mal hõlmal) või aumärkide lindilõige-test (vasakul hõlmal) allpool vertikaal-selt ühel joonel kuni kolme rinnamärki ning ülevalpool kuni kahte rinnamärki (sh ka ajutiselt kantavad).

Kui vastavate märkide olemasolu võimaldab üleval kanda kolme märki, siis kantakse rinnatasku siilul ainult kahte märki.

Kaitseväe struktuuriüksuste ning Kaitseliidu malevate ja malevkondade lindita aumärke kantakse vasakul taskul üksteise kohal selliselt, et kõrgem märk asub üleval. Vajadusel võib ühe rinna-märgi paigutada ka rinnatasku alla. Kõr-gemaks loetakse hierarhiliselt kõrgema struktuuriülema välja antud või klassi-de/liikide/järkude (mis on kirjas rinna-märgi statuudis) puhul kõrgema klassi/liigi/järgu märki. Võrdsete märkide pu-hul kantakse kõrgemal selle struktuuri rinnamärki, mille koosseisus teenitakse. Võrdsete väeosade või malevate/malev-kondade rinnamärkide puhul kantakse kõrgemal vanemat ehk varem saadud rinnamärki. Ainus ajalooliselt erandlik allüksuse aumärk, mida kantakse kõr-gemal maleva, väeosa või muust rinna-märgist (kuid siiski vasakul taskul), on Tartu maleva I malevkonna (sõjaeelse Vabadusristi Vendade malevkonna) rinnamärk. Nimetatud aumärki antakse statuudi järgi isikutele ka teenete eest.

Eesti sõjaväelisi rinnamärke kantakse kõrgemal kui välisriikide omi. Aumär-gist allpool võib kanda ka kuuluvus-märki (nt ohvitseridekogud, Kaitse liidu üldmärk) ning traditsiooni järgiva erandina saavutusmärkide hulka lahter-datavat Kaitseliidu laskurklassi märki. Nimetatud märgi ning välisriikide sõja-väeliste laskurimärkide puudumisel on lubatud kanda vasakul taskul või selle all Eesti Laskurliidu kõrgemat klassilaskuri märki.

Üleval pool lindilõikeid kantavad aumärgid4 ei ole iseenesest kõrgemad taskul kantavatest, kuid statuute või saamisaegu järgides võib mõni märk

Sõjaväeliste rinnamärkide kandmineArtikkel on jätk Sõduris nr 1 (70) 2013 ilmunud lindiga teenetemärkide kandmise tutvustamisele ning selgitab korrastamiseks teiste sõjaväeliste rinnamärkide kandmise põhimõtteid kaitseväe vormidel.

kalev konso kAptEnmAjor rEsErvis

KaitSeVäe SümBooliKa-

nõukogu EsimEHE

AsEtäitjA

traditsiooniliselt on reegel, et tavavormi kuue vasakul hõlmal võib lisaks lindiga teenetemärkidele kanda kuni viit ning nüüdisaja kom-be kohaselt paremal hõlmal kuni kolme rinnamärki.

47

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

Ohvitseride kursuse lõpetanu rinnamärk (1992–1996).

Eesti Riigikaitse Akadeemia rinnamärk. Mereväeohvitseride kursuse lõpetanu rinnamärk (1997–2004).

Reservohvitseride kursuse lõpetanu märk. Sõjakooli põhikursuse lõpetanu rinnamärk.

Sõjakooli keskastme kursuse lõpetanu rinnamärk.

KVÜÕA jalaväepataljoni taktika ja nooremstaabiohvitseride kursuse (NSOK) lõpetanu rinnamärk.

Balti kaitsekolledži ühendtaseme juhtimis- ja staabikursuse lõpetanu rinnamärk (varasem).

Balti kaitsekolledži kõrgema staabikursuse lõpetanu rinnamärk.

Lahingukooli kaadriallohvitseride kursuse lõpumärk.

Erialavanemallohvitseride kursuse (EVAK) rinnamärk.

Kaitsejõudude langevarjuhüpete I järgu märk (1997–2000).

Kaitsejõudude langevarjuhüpete II järgu märk (1997–2000).

Kaitsejõudude langevarjuhüpete III järgu märk (1997–2000).

Kaitseväe langevarjuri kuldne rinnamärk (alates 2000).

Kaitseväe langevarjuri hõbedane rinnamärk (alates 2010).

16 x

Ard

i HAl

lism

AA

48

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

seda olla küll. Kandmise reegel on sama, mis taskul kantavate märkide pu-hul – aumärki kantakse kõrgemal kui teenistusmärki.

Mitme teenistusmärgi olemasolul kantakse kutsemärki (kaplan, õhuväe kolm erinevat kutsemärki) kõrgemal kui näiteks oskusmärki. Eraldi tuleb lisada, et vabariigi presidendi käsun-dusohvitseri teenetemärgi meenemärki kantakse kutsemärkidest kõrgemal.

Krae peal rinnamärke üldjuhul ei kanta. Erandid on siin vasakul krael kantavad kõrgemate riigikaitsekursus-te lõpetanu rinnamärk ning Kaitseliidu vanematekogu liikmemärk. Riigikaitse-õpetuse kursuse lõpetanu rinnamärki võib praeguse statuudi alusel kanda nii krael kui ka tasku kohal. Nimetatud rinnamärkide kandmisel tuleb meeles pidada, et märkide üldarv vormil jääks normi piiresse (kuni viis rinnamärki va-sakul hõlmal).

Kui autasustamise tseremoonial kin-nitab aumärgi andja uue märgi aumärgi saaja kraele, siis võib seda kuni ürituse lõpuni krael ka kanda. Uut aumärki, kui see osutub autasustamisel juba kuuen-daks rinnamärgiks vasakul hõlmal, võib samuti kanda kuni ürituse lõpuni.

Teenistusmärke on väga erinevaid ja eriilmelisi, mille tõttu (märgi statuudi järgi) neid ka erinevatel positsioonidel rinnas kantaksegi (nt laskemärgid ja -nöörid jne).

Taskuklapile rinnamärke üldjuhul ei kinnitata. Erandid on mõned välis-riikide oskus- või saavutusmärgid, mille kandmise kohad on sätestatud samuti nende märkidega kaasnevates regulatsioonides.

Paremal rinnataskul (mereväe tava-vormil nimesildi kohast allpool) kan-takse ainult ühte ja ühtlasi kõrgema (st viimasena omandatud) sõjalise haridu-se märki. Selle all kantakse ainult ühte kutse-, ameti- või erialamärki. Viimati-nimetatute asemel võib kanda ühte kur-susemärki (kursuse lõpetanu märki), kui see ei ole seotud sõjalise hariduse taseme omandamisega. Kõige alla (va-jadusel taskust allapoole) paigutatakse mõni saavutus- või oskusmärk. Kui isik

on saanud statuudi järgi ülevalpool tas-kut kantava märgi (nt langevarjuhüpete märk), siis peab ta tegema valiku, millist oskus- või saavutusmärki ta kannab.

Kangale tikitud rinnamärke tavavor-mil ei kanta ning käesoleval ajal Eestis selliseid ei valmistatagi.

Omaette nähtus on teenistusmärk nimetusega „Haavatasaamise tunnus-märk”, mille kandmist tuleks kindlas-ti ümber korraldada. Praegu kehtiva korra järgi5 kantakse seda tavavormi vasakul käisel kardlindist volditud vink-lina (nagu käiseembleemi) ning vä-livormi parema tasku klapil tikitud rinnamärgina6.

Juhul, kui välisriigi (ja Eesti tsiviil-) rinnamärgi kandmine on märgi sta-tuudi kohaselt vastuolus Eesti kaitseväe vormi kandmise põhimõtetega, tuleb märgi kandmisel lähtuda vormikand-mise eeskirjaga kehtestatud korrast (nt asukoht vormil) või ei kanta märki üldse.

RINNAMÄRKIDE KANDMINE VÄLIVORMILVälivormidel üldjuhul nii lindiga kui ka lindita metallist aumärke ei kanta. Samas on teada, et paljudel kaitseväelastel ning enamikul kaitseliitlastest pole tavavormi ametlikult ette nähtud. Sellest hoolima-ta on nad teeninud ning teenivad edas-pidigi oma riiki ja rahvast äramärkimist väärivalt ka ilma esindusvormita.

Praeguse (mitteametliku) korra järgi on lubatud aumärke kanda välivormil ainult sõjaväelistel pidulikel üritustel: paraadil, väeosa pidulikul rivistusel, auvahtkonnas ning muudel kindlaks määratud kaitseväelistel tseremoonia-tel (aastapäevade tähistamistel, matus-tel jne). Hea näide on siin Kaitseliidu

Võidutule medal, mis antakse võidu-püha paraadil võidutule tõrvikukand-jatele ning on ühtlasi traditsiooniline osa suuremast kombetalitusest. Nime-tatud medalid kinnitatakse esimesena just välivormile (kui märgi saajad pole just Kaitseliidu eriorganisatsioonide esindajad).

Aumärgi välivormil kandmise erisus on lubatud ka autasustamise tseremoo-niatel, kus uut aumärki kantakse kuni ürituse lõpuni.

Teenistusmärkide kandmise võima-lused välivormil on märksa lihtsamad. Mitmele sõjaväelise hariduse rinnamär-gile ning oskus- ja saavutusmärgile on tehtud kangale tikitud teisendeid just välivormidel kandmiseks. Tänapäeval on need sõjakooli lõpetanute märgid, aspirandikursuse märk ning veeblikur-suse ja erialaveeblikursuse märgid. Saa-vutusmärkide osas on tuntumad veebli-rännaku märk ning langevarjuhüpete märgid (nii vanemad kui ka uuemad). Nimetatud tikitud versioonide tõttu ei ole metallist variante välivormil lubatud kanda. Kutsemärkide osas on näiteks olemas tikandiversioonid kaplani ja ju-risti ametimärkidest.

Kaitseväelased on saanud aastate jooksul hulga erinevaid kursusemärke nii kodu- kui ka välismaal ning reegel on siinjuures lihtne – tikitud kursuse-märke kantakse välivormil, kuid metal-list rinnamärke mitte.

Kuna laskmine on kaitseväelaste ja kaitseliitlaste puhul üks esmatähtsatest tegevustest ja nõutud oskustest, siis on otstarbekas lasta seda ka välja paista. Seega tuleks lubada metallist laskuri-märke kanda välivormil analoogiliselt aumärkidega (st ainult teatud üritustel) ning nii kaua, kui neist pole tehtud ti-kandiversioone. Ilmselt pole probleem, kui laskurimärke kantakse laskeharju-tustel ja -võistlustel ning näiteks ka kor-rapidamis- või vahiteenistustes. Kindel metallmärkide kandmise keeld kehtib aga väliõppustel ja missioonidel.

Praegu kasutusel olevaid ainult aja-teenijatele mõeldud rinnamärke (nt sõdurieksamimärke) tegevväelased ei kanna. Neid ei kanta ka siis, kui isik astub kohe pärast ajateenistust tegev-teenistusse. Samas leidub siiski ka sel-liseid kursusemärke (nt meditsiinivald-konnas), mis saadakse ajateenistuse jooksul ning mida on lubatud kanda ka tegevteenistuses.

Ei saa välistada, et lähitulevikus luuakse selliseid teenistusmärke juurde, mida võivad kanda kõik kaitseväelased.

kui autasustamise tsere-moonial kinnitab aumärgi andja uue märgi aumärgi saaja kraele, siis võib seda krael kuni ürituse lõpuni ka kanda.

trAditsioonid

1 tavaliselt valmistatakse selliseid tunnuseid käelintidena või kergelt eemaldatavate käiseembleemidena.3 varasematel aastatel on märkide kinnitamise dokumenti nimetatud statuudiks või ka põhikirjaks. viima-

sel viiel aastal on kasutatud sõnaühendeid „kirjeldus ja kasutamise (või andmise või kandmise) kord”.4 logistikapataljoni rinnamärk, pärnu üjp kuuluvusmärk (varasem pärnu üjk rinnamärk), sakala maleva

teenetemärk ja tallinna maleva põhja kompanii teenetemärk.5 kaitseministri 22. detsembri 2003 käskkiri nr 699.6 Autor pakub välja kasutada siin terminit „rinnaembleem”.

49

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

Eelkõige sobivad siia laske-, spordi- ja komplekssete (füüsiliste ja vaimsete) katsete oskus- või saavutusmärgid.

Kaitseliidu kooli kompanii-, rüh-ma- ja jaopealike baaskursuste rinna-märkide võimalik liigitamine sõjalise hariduse märkideks vajab praegu veel täpsustamist.

Välisriikidest saadud ebastandardse-te rinnamärkide või ebastandardse koha peal kantavate rinnamärkide puhul tu-leb tegutseda nii, nagu eelmise vahepea-tüki lõpus mainitud. Lihtne tõde ütleb ka siin, et raskesti määratletavaid rinna-märke ei peagi kandma.

TOETUSSÜMBOLITE KANDMINE VORMIDELUus nähtus Eesti kaitsestruktuurides on meie NATO liitlaste eeskujul tekkinud erinevate toetussümbolite kandmine (Eesti sinilill, brittide mooniõis jne). Nimetatud sümbolite sobitamist vormi-kandmise ühtsesse korda töötatakse al-les välja, kuid juba praegu võib öelda, et neid kantakse ainult teatud üritustel ehk ajutiselt. Tavaliselt kinnitatakse need kraele ning seejuures on lubatud neid kanda kõikidel vormidel (v.a õhtuvorm) ja üleriietel.

Militaarkoostööd näitavate/toetavate rinnamärkide (nt rahvuslippude värvi-des) osas on lubatud samuti kanda ai-nult ajutiselt ühte märki kindlaks mää-ratud üritustel.

MÄRGID ÕHTUVORMILÕhtuvormil kantakse riiklikke teenete-märke ning ametkondlikke lindiga au-märke kas täispikkuses või miniatuuris ning ainult vasakul hõlmal. Sõltuvalt teenetemärgi mõnest kõrgemast klassist väljenduvad nende kandmised näiteks kaelaskantavate ristidena või rinnas kantavate tähtedena ehk rinnatähtedena (ka ordenitäht). Kui isikule ei ole rinna-tähega riiklikku teenetemärki antud, siis võib ta vasakul taskul kanda ainult ühte lindita aumärki omal valikul (tavaliselt kõrgeimat väeosamärki).

Täispikkuses lindiga aumärke võib kanda ülekattega ning nende rohkuse korral ka kahes reas (analoogiliselt tava-vormil kandmisega). Lindiga aumärki-de read võivad ulatuda krae peale.

Lindiga miniatuure kantakse ühes reas ning väiksema hulga korral (kuni viis miniatuuri) ainult kraele mahutatu-na. Miniatuuride lisandumisel võib rida pikendada ka üle krae rinnale, kuid siis peavad miniatuurid olema kinnitatud ühtsele alusele ühte ritta.

Sõjaväelise hariduse näitamine õhtu vormil väljendub vastavalt vor-mikandmise korrale ainult akselbandi kandmises.

Meeles tuleb pidada, et õhtuvor-mil kantavaid aumärke ja rinnataskust välja paistvat taskurätti (rinnarätti) koos ei eksponeerita. Viimane on lubatud ai-nult miniatuuride kandmise puhul.

VASTUKAJAD Täiendused eelmisele märkide kandmi-se artiklile käesoleva aasta Sõduris nr 1 (70):

- riiklikke teenetemärkide lindi-lõikeid kantakse kaks sentimeetrit rinna tasku servast ülevalpool ning see ei ole vastuolus ega takistuseks amet-kondlike aumärkide lindilõigete paigu-tamisel taskule lähemale;

- lindilõigete kandmise korral võib (sõltuvalt sündmuse esinduslikku-sest) kaelas kantavat teenetemärki origi-naalis ehk kaelas kanda, kuid siis tuleb eemaldada vastav lindilõige rinnast;

- ainult kolme lindilõike kand-mine ühes reas on lubatud ka väiksemat kasvu vormikandjatele.

Praeguse (mitteametliku) korra järgi on lubatud aumärke välivormil kanda ainult sõjaväelistel pidu-likel üritustel: paraadil, väeosa pidulikul rivistusel, auvahtkonnas ning muudel kindlaks määratud kaitse-väelistel tseremooniatel.

Univorm ühendab. Ühtsete reeglite järgimine vormiriietel märkide kandmisel kinnistab välist ühtsust ning süvendab sisemist sidet. Samas esitlevad vormikuuel kantavad märgid iga vormikandja isiklikku teenistuskäiku ja edulugu. tõnu noorits

50

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

HAridus

Tallinnas Marja tänaval asuv kaitseväe logistikakeskuse logistikakool asutati 2003. aastal. Kooli loomise n-ö vaimseks isaks võib pidada tollast kaitseväe peastaabi

logistikaosakonna ülemat major Rai-vo Tamme. Just tema jõudis otsusele, et Eesti sõjaväelogistikal pole tulevik-ku, kui kiiremas korras ei looda kooli, kus hakataks süstemaatiliselt koolitama sõjaväelogistikuid.

Vastavalt logistikakeskuse põhimää-rusele on koolil järgmised ülesanded: arendada kaitseväe logistikavaldkonda kui tervikut ja logistika väevõimekust; korraldada tasemekoolituste ja logistika funktsiooniõpet; anda kaitseväelastele ja reservväelastele logistikaalast täien-dusõpet; kooskõlastada logistikaalaseid väljaõppekavasid ja -plaane; analüüsida kaitseväe logistilisi tegevusi ja funkt-sioone; ette valmistada sõjaliste operat-sioonide toetusüksusi ja -elemente.

Logistikakooli struktuuri kuuluvad administratiivjaoskond, analüüsi- ja materjalide jaoskond, üldkursuste jaos-kond ning funktsionaalsete kursus-te jaoskond. Kaitseväe kümne aasta arengu kava plaanide järgi jääb logistika-kool praeguse logistikakeskuse baasil loodava toetusväejuhatuse üheks struk-tuuriüksuseks. Samas muutub kooli asukoht. Kui praegu asub kool Tallin-nas, siis 2014. aasta lõpus peab jätkama see oma tegevust Ämaris, praeguse len-nubaasi territooriumil. See artikkel an-nab põgusa ülevaate logistikakooli aren-gu hetkeseisust vahetult enne kaitse väe arengukava elluviimist.

KÕIKIDE JUHTIMISTASANDITE SÕJAVÄELOGISTIKUTE KOOLITAMINELogistikakool korraldab väljaõpet kol-mel koolitustasemel. Esiteks taseme-

koolitused noorem- ja vanemallohvit-seridele. Nende tasemekoolitus toimub kaitseväe ühendatud õppeasutuste baasil. Kui jalaväelaste põhioskused ja -teadmised saavad õppurid KVÜÕA-st, siis vastutus logistilise koolituse eest lasub logistikakoolil. Logistikakool õpe-tab sõjakooli logistika erialale spetsia-liseerunud kadette alates 2008. aastast. (Varem said kadetid logistilise välja-õppe Soome vabariigi kaitsejõududes.) Nooremallohvitseride koolitamine on aga täielikult logistikakooli pärusmaa (v.a tagalakompanii nooremallohvitse-rid). Just nooremallohvitseridest sõltub otseselt väeosade arusaamine sõjaväe-logistikast ning sõjaväelogistika toimi-mine nii rahu- kui ka sõjaaja üksustes. Sellel 12 nädalat kestval kursusel õpeta-vad logistikakooli instruktorid tulevas-tele allohvitseridele erinevate logistiliste elementide nagu väliköögid, -töökojad, -laod ja transpordimeeskonnad juhti-mist jalaväeüksuste koosseisus. Kursu-se lõpus peavad õppurid vastavalt oma erialale oskama ise kasutada kas väli-

kööke, juhtida ja hooldada transpordi-vahendeid, hallata väliladusid, käsitleda kaupa, korraldada välitöökodade tööd ning anda omakorda kõike õpitut edasi reakoosseisule.

Teiseks on spetsiifilised koolitused nagu näiteks rahvuslike logistiliste toe-tuselementide ettevalmistamine (Na-tional Support Element – NSE). Spet-siifilised koolitused on otseselt seotud käimasolevate sõjaliste operatsioonide toetamisega. Esimesed sõjaväelogis-tikud, kes toetasid Iraagis tegutsenud Eesti üksusi, pidid endale alguses ise vajalikud koolitused otsima. Nende koolituste baasil loodigi edaspidi Iraa-ki saadetavate sõjaväelogistikute välja-õpetamiseks süsteem, mis oli kasutusel 2008. aasta lõpuni. Samal ajal valmistati ette juba väljaõppesüsteemi Afganistani sõjalise operatsiooni toetamiseks. See rakendus 2006. aastal. Nüüdseks on lo-gistikakool õpetanud välja Afganistanis tegutsevate lahinguüksuste toetamiseks juba 16 NSE-d.

Kolmas tase on erialased koolitu-sed, mis on suuremalt jaolt seotud transpordi valdkonnaga ehk tegu on tüübikoolitustega autojuhtidele. Samas on logistikakoolis ka hulk teisi kursusi nagu lahinguteeninduse, operatiivlo-gistika, transpordi ja liikumise koordi-neerimise ja kontrolli, vastuvõtva riigi toetusega seotud logistiliste probleemi-de ja ülesannete, materjalimajanduse, logistika üldise tutvustamise, varus-tamise ja prognoosimise, väliköögis-petsialisti, tehniku, kütusespetsialisti, laskemoona spetsialisti jt kursused. Esi-mesel võimalusel on plaanis käivitada ka veevarustusspetsialisti ja väliteenis-tusspetsialisti kursused. Kõigil neil kur-sustel saavad osaleda nii kaitseväelased kui ka kaitse liitlased.

Mõni aasta tagasi kaaluti ka praegu-se logistikakeskuse tervisekeskuse me-ditsiiniväljaõppekeskuse ühendamist logistikakooliga, kuid logistikakooli praeguse ülema major Paul Vaha hin-nangul oleks see olnud eksisamm, sest sõjaväemeditsiin on sedavõrd spetsiifi-line, keerukas ning oluline eriala, mil-le igapäevast toimimist, ettevalmistusi

Logistikakool on meie sõjaväelogistika suunanäitajaKümme aastat on kaitseväe logistikakeskuse logistikakool kandnud hoolt selle eest, et kaitseväe üksustes tegutsevad logistikud, nii allohvitserid kui ka ohvitserid, saaksid päde-vat välja- ja ajakohast täiendusõpet.

Marek Miil kAptEn

kAitsEväE logistikA-

kEskus

kaitseväe kümne aasta arengukavas jääb logistikakool praeguse logistikakeskuse baasil loodava toetusväe juhatuse struktuuriüksuseks.

51

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

sõjaajaks ja väljaõpet peaks kui tervikut ikkagi juhtima meditsiiniteenistus.

Logistikakool püüab jõudumööda anda välja ka uusi õpikuid. 2013. aas-tal valmis raamat „Varustamine Kaitse-väe operatsioonidel”. Lähiajal peaksid ka ilmuma remondi ja hoolduse õpik, kaitse väe logistika taktika ning kaitse-väe operatiivlogistika käsiraamatud. Veidi kaugemas tulevikus, aga enne 2014. aasta lõppu, on logistikakoolil ka plaanis avaldada transpordiõpik, „Va-rustamine Kaitseväe operatsioonidel” täiendatud trükk ning kaitseväe medit-siinilise toetuse õpik.

Major Vaha peab viimaste aasta-te suuremaks arenguks logistikakoo-li välja õppe korralduses rõhuasetuste muutust. Kui kooli loomisel keskenduti eelkõige transpordivaldkonna kursuste-le, siis viimastel aastatel on logistikakool püüdnud pakkuda võimalikult laia va-likut kursusi, mis kataks logistikaalaste teadmiste vajadusi kõikidel juhtimis-tasanditel. Selle eeldus on süsteemne sõjaväelogistikaalane koolitamine, kus taktikalisel tasandil tegutseva noorem-allohvitserile vajalike väga praktiliste oskuste kõrval suudetakse laiendada

ka strateegilisel tasandil tegutsevate vanem ohvitseride silmaringi.

Oluline samm sõjaväelogistika alase koolitussüsteemi korrastamise osas teh-ti 2010. aastal. Siis kinnitati KVÜÕA-s toimunud õppenõukogus rakendus-kõrgharidusõppe sõjaväelise juhtimise õppekavas uus logistika eriala spet-sialiseerumismoodul. Logistika eriala eesmärk on anda KVÜÕA õppurile teadmised logistika alustest, finantsjuh-timisest, tööohutusest ning kaitseväe rahu- ja sõjaaegse logistika ülesehitu-sest. Kui varasem õppekava keskendus eelkõige tagalakompanii struktuurile ja tegevusele, siis uue õppekava järgi käsitletakse logistilist toetust kuni bri-gaadisuuruse üksuse tasandini viie lo-gistilise põhifunktsiooni keskselt: me-ditsiin, remont ja hooldus, väliteenistus, transport ja varustamine. Lisaks peavad õppe mooduli õppurid teadma pataljoni S-4 tagalasektsiooni ülesandeid ja koos-seisu ning oskama juhtida logistilist toe-tust pataljoni tasandil.

Väga oluline on, et kaadrikaitse-väelaste karjääri plaanimisel hakataks veelgi enam rõhuma kaitseväelaste õi-geaegsele ettevalmistusele põhimõttel

enne väljaõpe, siis uus ametikoht. Õn-neks on need ajad jäänud minevikku, kus kaitseväelasi määrati isikkoosseisu puudusel esmalt ametikohale ning alles siis hakati uurima, kuidas teda koolita-da, et ta ikka suudaks ka reaalselt talle pandud ülesandeid täita. Sõjaväelogis-tikud on aruteludes jõudnud järelduse-le, et sõja väelogistikute ametikohale ei tohiks määrata kaitseväelasi, kes ei ole enne läbinud logistikakoolis vastavaid kursusi. (Vt näiteks Miil, M. 2012. Kait-seväe logistika seminar. M. Miil (koost). Varustusvalitsusest kaitseväe logistika-keskuseni. Tartu: KVÜÕA, lk 338–343.) Samavõrd hädavajalikud on teatud lo-gistikakooli kursused ka kõikide juhti-mistasandi staapide operatiivohvitse-ridele, et nad mõistaksid, millised on kaitseväe logistilised võimekused ning kuidas kogu kaitseväe logistika toimib. Samuti peaksid nii logistikud ise kui ka operatiivohvitserid teatud aja tagant oma teadmisi logistikakoolis värsken-dama, isegi siis, kui samad kursused on juba aastaid tagasi läbitud. Major Vaha arvates on side- ja infosüsteemide vald-kond hea ees kuju sellele, kuidas kait-seväe peastaabi J6 tasand koordineerib

Logistikakoolis väljaõpetatud NSE­16 sõjaväelogistikud. kAitsEvägi

52

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

HAridus

oma erialaspetsialistide väljaõpet ja ro-tatsiooni. Tõenäoliselt hakkab lasuma sõjaväelogistikute puhul see funktsioon peatselt loodaval toetusväejuhatusel.

ARENDUSTEGEVUSLogistikakooli üks olulisemaid ülesan-deid on analüüsida kaitseväe logistilisi tegevusi ja funktsioone ning arendada kaitseväe logistikavaldkonda kui ter-vikut. Seega võib logistikakooli pidada Eesti sõjaväelogistika nn oivakeskuseks. Logistikakooli ülema major Vaha hin-nangul on esimene suur arendusüles-anne välja töötada uus sõjaväelogistika doktriin. Esimene selline juhend valmis 2002. aastal dokumendis nimega „Eesti kaitsejõudude logistikadoktriin”. Selle vahetas välja 2010. aastal kaitseväe juha-taja kinnitatud „Kaitseväe logistikaees-kiri”. Kuid arvestades kaitseväe kümne aasta arengukava ja selle raames toimu-vaid struktuurimuudatusi, on vaja peagi koostada uus doktriin. See peab vasta-ma kesksetele küsimusele kuidas? ehk siis kirjeldama, kuidas kaitsevägi oma logistikasüsteemi üles ehitab ja seda erinevates situatsioonides rakendab. Uus doktriin peab andma kõigile juh-timistasanditele ühtse arusaama meie sõjaväelogistikast ning see peab olema

alusdokumendiks logistikat normeeri-vatele funktsionaalsetele eeskirjadele, operatiiv-taktikalise tasandi eeskirjade-le, juhenditele, direktiividele, õpikutele ja käsiraamatutele. Logistikakool tahab koostöös KVÜÕA-ga ja kaitseväe pea-staabi ekspertidega uue doktriini kirju-tada valmis hiljemalt 2014. aasta lõpuks.

Teine prioriteetne arendusvaldkond on teistes NATO riikides juba kasutu-sel olevate logistiliste funktsionaalsete teenuste arvestusprogrammi (Logistics Functional Services – LOGFAS) kasu-tuselevõtmine Eesti kaitseväes. Väga lihtsustatuna öeldes on tegu tarkvara-lahendusega, kus on võimalik jälgida logistikaettekannete põhjal käivitatud materjalide liigutamist erinevate struk-tuuriüksuste vahel ning teha siirmis-

operatsioone nii riigisiseselt, vastuvõtva riigi toetuse (Host Nation Support – HNS) raames kui ka välisoperatsiooni-del. LOG FAS-i kasutuselevõtmine on hädavajalik, kuna meie liitlasriikides plaanitakse kogu sõjaliste operatsiooni-de logistiline toetus just LOGFAS-i abil. Logistikakool on endale eesmärgiks seadnud, et nii logistikakeskuse kui ka maaväe üksused kasutaksid LOGFAS-i juba 2014. aasta Kevadtormil. Samuti tuleb major Vaha arvates esimesel või-malusel siduda LOGFAS praegu kaitse-väes kasutusel oleva materjaliarvestus-programmiga AXAPTA.

Kolmandaks arendusprioriteediks peab major Vaha logistikaalase välja-õppe ümberkorraldamist. Nimelt tu-gineb senine pataljonide ja brigaadi tasandi logistika valdkonna koolitus liialt Kevadtormi n-ö administratiiv-logistikal. See aga keskendub kõigest õppuse tagamisele ehk siis sisuliselt igapäevastele rahuaegsetele ülesanne-tele välioludes. Teisisõnu: Kevadtormil ei harjutata veel piisava põhjalikkusega tegelikku sõjaaegse logistika plaanimist ja korraldamist. Samuti vajab veel lih-vimist II liini (s.o üldtoetuse osutamine pataljoni tasandile) ja III liini (s.o toetus operatiivtasandilt) koostöö. Puudujää-

Logistika eriala eesmärk on anda kVÜõa õppurile teadmised logistika alustest, finantsjuhtimisest, tööohutusest ning kaitseväe rahu- ja sõjaaegse logistika ülesehitusest.

Tehnika ja transpordi õpetamisel on logistikakoolis kõige pikem ajalugu. kAitsEvägi

53

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

gid selles osas on siiski igati põhjenda-tud, kuna õppuste põhirõhk on olnud jalaväe taktikal. Logistika on jäänud seetõttu Kevadtormidel pigem taga-plaanile. Samuti puudub maaväel endal tsentraliseeritud logistika, mistõttu pole olnud vaja ka II ja III liini koostööd harjutada. Esimese võimaluse väljaõppe parendamiseks annab aga juba jällegi Kevadtorm 2014, mida toetab kaitseväe logistikakeskus. Major Vaha hinnangul tuleb veel aga siiski mõni aasta oodata, enne kui logistikakool on valmis korral-dama suurõppuseid, kus tegeletaks üks-nes logistikaga.

Kuid arendustöö käib ka juba sellel suunal. Nimelt käivitas logistikakool 2012. aastal logistikakeskuse enda õp-pustesarjale Caspar. (Nimetus Caspar viitab Caspar von Oldenbockumile, kes suutis Vene–Liivi sõja ajal kaitsta mos-koviitide ülekaalukate vägede eest edu-kalt Paide lossi (1558, 1560) ning pälvis

seetõttu üle-liivimaalise austuse ning hüüdnime „Liivimaa viimane rüütel”.) Tegu on juhtimisõppustega, kus sõja-väelogistikud harjutavad strateegilisel-operatiivsel tasandil maismaaoperat-sioonide logistilise toetamise juhtimist. Üks õppuste olulisemaid eesmärke ongi ühtlustada II ja III liini toetuse protse-duure. Samuti parendatakse õppuse käi-gus operatiivplaanimisoskusi, materjali-dega varustamise jätkusuutlikkuse ning

remondi- ja hooldusteenuse plaanimist. Kuid kokkuvõttes peab õppuste Caspar tulemusena valmima logistikakeskuse baasil loodava toetusväejuhatuse juhti-mise ja kontrolli kontseptsioon ning de-tailsed protseduurid, kuidas väejuhatus hakkab logistikalise toetuse tagamisel oma struktuuriüksusi juhtima ja kont-rollima. Väejuhatuse rahu- ja sõjaaegne ülesehitus ning protseduurid peavad seejuures olema võimalikult ligiläheda-sed, et tagada vajadusel võimalikult väi-keste ümberkorraldustega lahingutoe-tusvõimekus. Juhtimisõppused Caspar on ka väga tihedalt seotud selliste suur-õppustega nagu NATO kollektiivkaitse harjutamisele keskenduva reageerimis-jõudude õppus Steadfast Jazz ning liit-lasvägede vastuvõtuõppus Baltic Host.

Logistikakooli arendustegevuse tem-pot pidurdab personalipuudus. Logis-tikakoolis on praegu 13 ametikohta. Seetõttu ei ole juba võimalik arendada kõikide logistiliste funktsioonide õpe-tamist, rääkimata valdkonna kui sellise arendamisest. Kaitseväelasi, kelle põhi-töö oleks ainult Eesti sõjaväelogistika arendamine, praegu ei olegi. Ka ülal-nimetatud väga olulist uut logistika-doktriini hakkavad kirjutama kooli ülem isiklikult ühes kahe instruktoriga. Kõik arendusprojektid on pandud logis-tikakooli instruktoritele täiendavateks töökohustusteks. Juba praegu nõuavad need arendustööd instruktoritelt tegut-semist piiril, millest järgmine samm tä-hendaks, et kannatama hakkaks igapäe-vase õppetöö kvaliteet.

Ainus motiveerija lisaülesannetega instruktoritele on sageli vaid võimalus arendusprojektides osalemisega oma teadmisi täiendada. Tegelikult oleks ma-jor Vaha hinnangul vaja logistikakoolil vähemalt 17 inimest. Neist enamik peaks olema erinevatel juhtimistasan-ditel ja üksustes sõjaväelogistika erialal teeninud vanemohvitserid. Praegu on valdav osa koosseisust aga nooremoh-vitserid. Samas on major Vaha oma inst-ruktorkoosseisu enamikuga rahul, kuna paljud neist on sedavõrd hea ettevalmis-tusega, et suudavad üksteist probleemi-deta asendada.

ÕPETATAV PÕHINEB LAHINGUKOGEMUSELLogistikakoolis on tõenäoliselt parim ülevaade sellest, kuidas logistiliselt toetatakse Eesti kontingenti Afganista-ni sõja piirkonnas. Nagu mainitud, on paljud logistikakooli instruktorid ise Afganistanis teeninud. Niisamuti hoia-

Logistikakooli üks olu-lisemaid ülesandeid on analüüsida kaitseväe logis-tilisi tegevusi ja funktsioone ning arendada kaitseväe logistika valdkonda tervikuna.

Sõjaväelogistikud õpivad täitma keerulisi ülesandeid, sest varustus ja laskemoon peavad iga hinna eest jõudma lahinguüksuseni. kAitsEvägi

Ruumipuudusel õpetatakse logistikakoolis ka telgis. kAitsEvägi

54

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

HAridus

vad NSE-sid ettevalmistavad instruk-torid ennast pidevalt kursis Afganista-nis toimuvaga. Seega on Eesti parim oskusteave lahinguüksuste logistilisest toetamisest, mis tugineb ka praktilistele kogemustele, logistikakoolis.

Logistikakooli ülema major Vaha hinnangul on Afganistanist saadud mitu head õppetundi. Näiteks ei ole välisoperatsioonidel otstarbekas ra-kendada üks ühele Eestis kasutatavaid laskemoona- ja kütusekomplekte. Kui välisoperatsioonil, kus tegelik kokku-puude vastasega on minimaalne, kasu-tatakse standardseid laskemoonakomp-lekte, muutub selle kaasasvedamine üksustele koormavaks ning võib koguni kahjustada üksuste lahinguvõimet. Ni-melt võib soomukitele paigutatud liigne varustus ja laskemoon näiteks lõppeda kehval maastikul soomuki sildade pu-runemisega. See aga tähendab ajutiselt üksuselt ühe soomuki remondiks ära-võtmist, vajadust soomukit asendada, lisakoormust remonditehnikutele jne. Märksa ratsionaalsem on plaanida need komplektid iga välisoperatsiooni tarvis eraldi, sõltuvalt kohalikest oludest – lahingutegevuse aktiivsus, kontingen-dile püstitatud ülesanded jne. Praegu Afganistanis Eesti kontingendil seda probleemi enam ei ole, kuna logistika-kool on välja töötanud just sealseid eripärasid arvestades vajaduspõhised laskemoonakomplektid.

Teise olulise õppetunni sai logistika-kool NSE-de komplekteerimisel. Kui Afganistani saadeti esimesed NSE-d, siis nende koosseisu puhul ei osatud arvestada sõjapiirkonna tegelikke vaja-dusi. (Esimene NSE (NSE-1) teenis Afga-nistanis 2006. a maist novembrini. Selle ülem oli kapten Tarmo Uustal.) Koge-musi selleks lihtsalt polnud. Alles Afga-nistanis mõisteti, kui palju on tegelikult sõjapiirkonnas vaja varustajaid, side- ja relvatehnikuid, remondi- ja hoolduss-petsialiste, meedikuid, liikumise ja vedude koordinaatoreid, kontaktall-ohvitsere koalitsioonipartneritele jne. Paljuski tugineb kohapealsele kogemu-sele ka selgus selles, milline peaks olema NSE struktuur ja ülesanded ning kuidas toetavad nad koalitsioonipartnerid.

Samuti õpiti alles Afganistanis, kui-das jagada NSE isikkoosseisu vastavalt olukorrale: kui palju peaks sõjaväelo-gistikutest olema baaslaagris ning palju ja mis ülesannetega logistikuid vahetult eesliinil, lahinguüksuse juures. Nüüd-seks logistikakoolis olev oskusteave võimaldab hinnata sõltuvalt Eesti kon-

tingendile püstitatavatest ülesannetest, milline peaks olema NSE struktuur ja ülesanded. Major Vaha arvates on see-juures oluline, et oskuslikult analüüsides saab Afganistanis omandatud kogemusi rakendada ka Eestis. Näiteks Kaitselii-du üksuste varustamisel, kus üksused peavad olema ka valmis tegutsema pi-kemalt aega iseseisvalt ja põhijõududest äralõigatuna.

Töö- JA õPETAMIS- TINGIMUSED PARANEVADLogistikakooli ruumid paiknevad prae-gu Tallinnas Marja tänaval logistika-keskuse logistikapataljoni territooriu-mil. Tegu on endise Nõukogude armee garaažidega, millesse 2003. aastal rajati kooliruumid. 2012. aastal tõdes tollane logistikakooli ülem major Marek Sügis, et need üheksa aastat tagasi renoveeri-tud ruumid ei ole siiski see, mida loo-deti. (Sügis, M. (2012). Logistikakool ja selle kujunemine. M. Miil (koost) Varus-tusvalitsusest kaitseväe logistikakeskuse-ni. Tartu: KVÜÕA, 64–66).) Praegu on logistikakooli õppurite käsutuses jät-kuvalt üksnes needsamad 2003. aastal garaažidesse ehitatud kaks klassiruumi. Õppimistingimusteks on kohaldatud ka üks parkimisplatsile püstitatud telk. Ar-vestades, et mõnikord on koolis enam kui sadakond õppurit, jääb neist ruu-midest ilmselgelt väheseks. Rääkimata sellest, et telgis toimuva õppetöö kvali-teet kannatab tänavamüra tõttu. Logis-tikakoolile kuulub ka ligi 80 m² suuru-ne instruktorite kabinet, kus töötab 14 kaitseväelast. Kooli käsutuses on ka mõ-ned laoruumid, kus aga pärast Nõuko-gude armee lahkumist ei ole tehtud pea vähimatki remonti.

Kuid tänu riigikaitse arengukavale paranevad töö- ja õpetamistingimused nähtavalt. Nimelt kolib logistikakool 2014. aastal Ämarisse, kus koolile püs-titatakse täiesti uued ruumid. Logistika-kool vajaks major Vaha hinnangul üheksat klassiruumi: kahte arvutiklassi; kahte klassi, kuhu saaks sisse sõita soo-muki või veoautoga; klassiruumi, kus oleksid kõikvõimalikud näidisõppe-materjalid nagu mootorite läbilõiked jne; ühte ruumi, millesse püstitatakse näidislaoruum materjalikäitluse õpeta-miseks; kolme tavalist klassiruumi. Inst-ruktorite töötingimuste parandamine eeldaks ka 20 töökohta vähemalt viies kabinetis. Kooli juurde võiks kuuluda platsisõidu ala suurusega vähemalt 100 x 100 meetrit, ideaalis 200 x 200 meet-rit. Kui isegi kõiki neid ootusi ei suudeta

täita 2014. aastal, siis on ilmselge, et võr-reldes praegusega võidab logistikakool Ämarisse kolimisega oma töö- ja õpeta-miskeskkonna paranemise seisu kohalt. Ainuüksi juba Tallinnast väljasolek hõl-bustab väliõppuste korraldamist, sest jäävad ära pikad ja aeganõudvad edasi-tagasi sõitmised Tallinna kesklinna ja harjutusalade vahel.

RAHVUSVAHELISEST KOOSTööSTLogistikakool teeb praegu kõige tiheda-malt koostööd Soome relvajõudude lo-gistikakooliga. Selle kahepoolse koostöö raames osalevad kooli instruktorid Soo-me õppustel ning samas saavad soomla-sed käia igal aastal tutvumas Eestis meie sõjaväelogistika arengutega. Lähiajal on aga logistikakooli ülema major Vaha sõnul plaanis kutsuda soome kolleege Eesti õppustele. Samas on seatud aga eesmärgiks arendada koostööd Rootsi, Saksa ja Šveitsi relvajõudude logistiku-tega, sest nende riikide sõjaväelogistika põhimõtted, ülesehitus, aga ka sõjaväe-laste mõttelaad ja väärtushinnangud ühtivad major Vaha arvates kõige enam eestlaste omaga. Teisalt on major Vaha sõnul ka väga olu-line teha koostööd Suur britannia sõja-väelogistikutega, kuna eestlastel on neilt õppida operatsiooni tasandil logistika plaanimist ja korraldamist. Niisamuti on logistikakoolis kõrges hinnas Suur-britannia kolleegide nõuanded kõige selle kohta, mis puudutab logistikaala-seid doktriine. Kõikide ülalmainitud riikide sõjaväe logistikutega on aga väga oluline luua ja hoida kontakte, kuna see võimaldab logistikakooli instruktoritel koguda informatsiooni värskeimatest kogemustest lahinguoperatsioonide toetamisel üle maailma, mis on aga hä-davajalik meie oma logistikute koolita-miseks.

Artikkel ei oleks valminud logistika-kooli ülema major Paul Vahata ja lo-gistikakooli meeskonnata, kellele kuulub autori tänu ja lugupidamine.

Logistikakooli ülemad läbi aegade:alates 2012 major Paul Vaha2010–2012 major Marek Sügis2008–2010 leitnant Olari Koppel2006–2008 kapten Taivo Rõkk2004–2006 kapten Jaanus Antson2003–2004 leitnant Andrus Liiv2003 kapten Eero Rebo

55

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

Meie reservohvitser-konna aktiivsemat osa ühendav Eesti re-servohvitseride kogu pakub liikmetele või-malusi kamraadidega

kokku saada ning sõjalisi oskusi värske-na hoida.

1998. aasta mais kõlasid Võrumaal Nursi lasketiirus lasud, mis avasid pika traditsiooni EROK-i rahvusvahelise laskevõistluse toimumiseks. Esimeste võistluste peakorraldaja oli toonane leit-nant Raivo Tamm. Osalejaid oli üle 20 ja võitjakruusi teenis lipnik Raul Hindov.

Aastaks 2013 on laskevõistlus kas-vanud suuremaks kui ainult laskmine ja võistlemine. Arvult juba XIV Eesti reservohvitseride kogu rahvusvaheli-sed laskevõistlused toimusid 6.–8. sep-tembril taas Võrumaal, Tsiasungõlmaa ja Nursi tiirudes. Esmakordselt võisteldi

kaitseväe juhataja auhindadele ja lõpu-tseremoonia kulmineerus kindralmajor Riho Terrase piduliku vastuvõtu ja au-tasustamisega. Oma tervituses võistleja-tele rõhutas kindralmajor Terras reserv-ohvitseride tähtsust ja pidas oluliseks nende rolli sillaehitajatena sõjaväe ja ühiskonna vahel.

Traditsiooniliselt olid võistlusalad eripalgelised ja võiduvõimalus univer-saalsel sõduril, kes tunneb eri relvalii-ke ning suudab säilitada täpset kätt ja selget meelt nii taktikalisel rajal kui ka

tava tiirus. Võistlusrelvadest oli esinda-tud tootjate eliit – Colt 1911, H&K MP5 ja USP, M 14 ja Galil AR 5.

Korraldustoimkonna juhi ja EROK-i juhatuse liikme nooremleitnant Richard Raidi sõnul on lisaks sportlike tulemus-te saavutamisele oluline ja lisaväärtust loov relvavendluse arendamine ja läbi-käimine erinevate riikide ohvitseride ja väeliikide relvakandjate vahel. See loob võistlusele olulise sotsiaalse fooni, kus võistlusväliselt saab suhelda ja tutvuda teiste riikide ohvitseridega ning tutvus-tada oma mõtteid riigikaitsest ja kuula-ta teiste ideid militaarsetest arengutest meil ja mujal.

Ettevõtja ja EROK-i vanematekogu esimees major Toomas Luman lisab, et relva ta väga tihti kätte ei võta, vormi paneb aga selga oluliselt tihedamini. Major Luman on viimased üheksa aas-tat osalenud Kevadtormil staabiohvitse-

Reservohvitseride laskevõistlus – mitte ainult laskmine ja võistlemine

einar Lillo EEsti rEsErvoHvitsE-

ridE kogu juHAtusE

liigE

lipnik (rEsErvis)

Ein

Ar l

illo

võistlus

56

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

võistlus

rina ja ta on kirjas ka juba järgmise aasta õppusel.

VÕISTLUS JA ENESEHARIMINEVõistluste avapäeval esines osalejatele ja lõi lisaväärtust endise Eesti kontingen-di ülema Afganistanis ja Iraagis ning luure pataljoni ülema ning praeguse strateegia ja juhtimise nõustaja ning EBS-i Executive MBA programmi juhti-va õppejõu reservmajor Sten Reimanni ettekanne teemal „Tänapäeva sõdade olemus”. Ettekanne oli eesmärgistatud ohvitseridele-juhtidele, et panna nad mõtlema uutele proovikividele nüüdis-aja lahingutegevuses. Miks tänapäeva koalitsioonid võidavad kõik lahingud, aga kaotavad sõja? Juhtimiskonsultan-dina on Reimann öelnud, et lahinguväl-jal olles tunnetad igal sekundil, et isegi teine koht ei ole tihti auhinnaline.

Kui stardijoonele asus üle saja võist-leja, siis lõpuprotokollis kvalifitseerusid 98 võistlejat ja 24 võistkonda. Arvuka-malt oli esindatud lisaks eestlastele meie põhjanaabrid soomlased ja taanlased, lisaks olid võistkondadega kohal nii lät-lased, sakslased kui ka norralased.

Laskevõistlus kinnitas taas, et oskus lasta on üks peamisi sõduri baasoskusi, ilma milleta ei ole võimalik lahinguüles-andeid täita. Aga mitte ainult. Sõduri laskeoskus ei seisne üksnes „90 silma laskmises 100st”, vaid on tervikoskus ja teadmine relvakäsitsemise drillidest, relva ning laskemoona võimetest, eba-

Võistkondlik paremusjärjestus:1. Politsei Laskurklubi2. TaRu (Soome)3. KVÜÕA I

individuaalne paremusjärjestus:1. Kristjan Nurgamaa KVÜÕA I2. Petter Paulsen NOR I (Norra)3. Edik Koppelmann KVPS

naislaskurite paremusjärjestus:1. Siiri Kuusmann KV2. Pauliine Nettan KVÜÕA II3. Anne-Ly Matinheikki HelResp (Soome)

seenioride paremusjärjestus: 1. Petter Paulsen NOR I (Norra)2. Heino Piirsalu EROK I3. Kai Niels Willadsen EROK III

standardsetest laskeasenditest, laskmi-se dünaamikast ning eesmärgipärasest tegevusest keerulise sihtmärgi hävita-misel. Vaadates lõpuprotokollis prakti-kal-laskmise tulemuste protsentuaalset suurt erinevust peab nõustuma, et selle-kohane väljaõpe on paljude osalejate osas jäänud tagaplaanile.

Seda kinnitab ka Saksamaa I mees-konna liige Michael Kauer, et taktikali-se laskmise kogemus oli neile uudne ja põnev kogemus ning nende väljaõppes sellised distsipliinid puuduvad.

MOODSAM LASKEVÕISTLUSDünaamilist laskeoskust aitab parenda-da just praktikal-laskmine. See erineb olulisel määral kõigist teistest klassika-listest laskespordialadest – lisaks täpsu-sele peab laskuri kasutatav relv olema tugevajõuline ning laskur peab suut-ma seda kiiresti ja efektiivselt käsitse-da. Praktikal-laskmine toetub kolmele

traditsiooniliselt olid võistlusalad eripalgelised ja võiduvõimalus universaalsel sõduril, kes tunneb eri relva-liike ning suudab säilitada täpset kätt ja selget meelt nii taktikalisel rajal kui ka tavatiirus.

komponendile – jõud, täpsus ja kiirus (ladina keeles diligentia, vis, celeritas), millele lisandub veel relva kasutamise taktikaline oskus – laskur peab suutma relva käsitseda väga erinevates situat-sioonides, mis imiteerivad lahingus või relvakonfliktis ette tulla võivaid olukordi. Praktikal-võistlus koosnebki selliste „olukordade” – laskeharjutuste kogumist.

Taktikalise raja kohtuniku leitnant Allar Eesmaa lähenemine on selgelt sõja mehelik: „Siin on üles ehitatud rada, kus on tähtis kiirus ja täpsus, et vastane hävitada.”

Praktikal-laskmist on võimalik har-rastada kõikide käsitulirelvade ja mees-konnarelvadega nii individuaalselt kui ka meeskonna koosseisus. Taktikalise laskmise metoodikate rakendamine la-hinglaskmistes muudab viimased efek-tiivsemaks ning realistlikumaks.

Selline paindlik lähenemine välja-õppele annab osalise vastuse ka major Reimanni küsimusele – miks kaasaja võimsad lahingüksused kaotavad sõja, vaatamata võidetud lahingutele? Tu-leb kohaneda ebakonventsionaalsete olukordadega nii sõjapidamises kui ka välja õppes.

Ein

Ar l

illo

57

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

Eesti kaitsetööstus ja selle ettevõtted on end kindlalt teadvustamas rahvusvahe-lisel areenil – messidel osa-lemine nii väljapanekutega kui ka külastajatena on ku-

junenud tavapäraseks. Edukuse üheks põhjuseks võib pidada tööstuse tihedat koostööd kaitseministeeriumi ja kaitse-väega. Selle hea näide on kaitseminis-teeriumi asekantsleri Ingvar Pärnamäe osalus ja kõne messil ning meie välja-paneku külastamine koos kaitseväe ju-hatajaga, samuti vastuvõtt meie Londo-ni saatkonnas 10. septembril. Suure tähtsusega oli koostöö EAS-iga.

DSEIDSEI (Defence Security and Equipment International) on kaitse- ja julgeoleku-alane tööstusmess, mida korraldab Cla-rion Events koostöös Ühendkuningriigi kaubandusorganisatsiooniga UKTiDSO (UK Trade & Investment’s Defence & Security Organisation) ja mis on ajapik-ku kasvanud maailma suurimaks kõi-kide väeliikide tehnoloogilisi arenguid tutvustavaks väljapanekuks.

Selleaastane DSEI 2013 oli taas maailma suurim kaitsetööstusalane välja panek, mis korraldati järjekord-selt Londoni idaosas ExCeli messipiir-konnas. Oma toodetega osales sellel üle 1500 ettevõtte 56 riigist. Tutvustati uusimat kaitse- ja julgeolekualast too-dangut ja tehnoloogiaid nii maismaa, õhuruumi kui ka veekeskkonnas ra-kendamiseks. Näitus peegeldas ilmekalt globaalse kaitse- ja julgeolekudünaami-ka muutust – üha enam on arenevatelt turgudelt Lähis-Idast, Kagu-Aasiast ja Lõuna-Ameerikast pärit osalejaid. Kas-vanud on mehitamata platvormide ja meditsiinilise sektori tähtsus, neil oli näitusel sarnaselt maismaaoperatsioo-nide ja erioperatsioonide sektoritega eraldi näitusepind. Maismaaoperatsioo-nide sektor oli sellel aastal oluliselt kas-vanud – väljapanekuga osalejaid oli 75.

Väljapanek oli jaotatud kuueks tsoo-niks – Land, Air, Naval, Security & Special Forces, Medical & Disaster Relief ja Unmanned Systems Showcase. Külas-

tajaid oli 121 riigist kokku 32 000. Väl-japanekule lisaks toimusid võtmeisiku-te osavõtul olulisi teemasid kajastavad seminarid ja arutelud. Arutleti nii tä-napäeva arengute üle kui ka püüti val-mistuda tulevikus ootavate küsimuste lahendamiseks.

EESTI OSALUSEAS-i ja EKTL Kaitsetööstusklastri ühistöö tulemusena osales messil ühek-sa EKTL-i ettevõtet riikliku ühisstendi-ga. Ühisstendis osalevad ettevõtted olid Galvi-Linda AS, Defendec OÜ, Nordic Armoury OÜ, Samelin OÜ, United Ar-maments International OÜ, Vesimentor OÜ, Baltic Workboats AS, Protex Balti AS, Combat Armoring Group AS. Eesti Kaitsetööstuse Liidu liikmed Milectria Eesti OÜ ja Eli Military Simulations osalesid eraldi stendidel.

TÄHELEPANEKUID MESSILTLahinguvälja areng integreeritud lahingu ruumiks on järjest ilmekam. Klassikaliste ja kohati piiritletud õhu-, maa- ja veekeskkonna asemel on sel-gelt tegu ühtse lahinguruumiga, mille-le on ammu lisandunud ka kosmos ja küberruum. Suureneb informatsiooni hankimise, töötlemise ja kaitse roll. Lahinguruumi täiendab omakorda piiride hägustumine sõjaliste ja julge-

olekuoperatsioonide vahel. Näitusel esitleti võimekusi, mille sihtmärk on seni peamiselt tsiviilmaailma kuulu-nud funktsioonid – näiteks telefoniside luure otstarbeline jälgimine ja saadud in-formatsiooni töötlemine ning edastami-ne. Need võimed võivad peagi olla juba taktikalise tasandi üksuste käsutuses.

Varasematel aastatel suure tähelepa-nu all olnud nn tulevikusõduri kont-septsioon oli seekord esindatud tagasi-hoidlikumalt. Samas on selgemini näha suund personali kaitsmisele ja medit-siinilise abi tagamisele. Kaitse osas on kiirelt arenemas uued vahendid nagu täiendatud kaitsevõimega lahinguma-sinad, paremad avastamis- ja hoiatus-vahendid, personaalvarustuse arendu-sed jms.

Õhust vett. Tutvustati uudset vee-tootmisseadet GEN-350G. Seade too-dab vett õhuniiskusest. GEN-350G on Iisraeli toode, kasutab GENius soojus-vahetustehnoloogiat, väidetavalt toodab 450 l vett päevas.

Tulevikurelv. Huvitav oli Beretta ja-laväerelv ARX160 A3, mida on võimalik seadistada kolme eri kaliibriga moona jaoks, on mõlemakäeline, ja varustatud STD -1913 Picatinny liistuga kõikidel külgedel, mis tagab täieliku sobivuse kõigi sihikute ja muude relvalisadega. Relvaga on võimalik tulistada üksiklas-kude ja valangutega. Relv on läbinud testimise ja on mitme riigi relvastuses. Suur eelis liivases keskkonnas on asja-olu, et relv on sisuliselt määrdevaba.

Mehitamata platvormid. Jätkub suund mehitamata platvormide ja funkt-sioonide arendamisele. Mehitamata luureotstarbelistele õhusõidukitele järg-nevad mehitamata relvaplatvormide arendamine ja mehitatud platvormide olulisemate ja ohtlikumate funktsioonide täiustamine – näiteks soomusmasinate vaatlus- ja tulejuhtimisfunktsioon on viidud tornist korpusesse. See omakorda avab nõudluse vastava varustuse ja sead-mete järele, olgu need siis tulejuhtimis-süsteemid, periskoobid jms. Tutvustati uut mehitamata miinitraali – ARCIMS (UK Atlas Remote Combined Influence Minesweeping System). See on 11-meet-

Eesti arenev kaitsetööstus maailmaareenil

alar Laneman

klassikaliste ja kohati pii-ritletud õhu-, maa- ja vee-keskkonna asemel on selgelt tegu ühtse lahinguruumiga, millele on ammu lisandunud ka kosmos ja küberruum.

kAitsEtööstus

58

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

kAitsEtööstus

rine paindlikult transporditav platvorm. Siia valdkonda kuulub ka Patria uue põlvkonna soomuk AWV, mille relva-süsteemide lahenduse, Trackfire remote weapon station’i, tarnib SAAB.

Uus Lockheed Martini transpordi-helikopter. K-Max cargo transpordi-helikopterit on katsetatud operatsioonil Afganistanis. Mehitamata platvormide valdkonnas konkurents tiheneb. Pike-neb nii firmade kui ka riikide nimekiri, mis on asunud selles valdkonnas tootja-te ridadesse.

Operatsioonide kaitse. Suurenenud on rõhk operatsioonide – nii sõjaliste kui ka erioperatsioonide julgeoleku ta-gamiseks. Sidesüsteemide füüsiline tur-valisus, krüpteerimine, teabekandjate kiire füüsilise hävitamise funktsioonid olukorras, kus seade võib sattuda vasta-se kätte, on ainult mõni näide. Nimeta-da võiks Ectocrypi lahendusi.

Kaitsesüsteemide mitmekesistami-ne ja integreeritus. Teise näitena võib tuua integreeritud kaitsesüsteemide arendused – järjest keerulisemad füüsi-lised barjäärid, mehitamata platvormid eri tüüpi sensoritega ja kõike seda juh-tivad kaitstud süsteemid. Tähelepanu väärib radarite suurenev integreerimine objektide füüsilisse kaitsesse. BAE Sys-tems Detica pakkus ka küberjulgeoleku tööstuslikke lahendusi.

Tule ja lahingujuhtimise funkt-sioonid on toonud turule tooteid, mis reageerivad tänapäevastele ohtudele. Tõrjumaks nn rünnakuparve (koordi-neeritud rünnak suure arvu lõhkekeha-

de või muude ründevahenditega varus-tatud kiirpaatidega) on turul vastavad tõrjeraketid ja täienenud juhtimiskesk-konnad. Rakette arendaval ja tootval MBDA-l on lahendus, kuidas kasutada olemasolevaid rakette tõrjumaks ühe-aegselt mitut väikest kiiret parves tegut-sevat meresihtmärki.

Energiavarustuse autonoomsus. Suund on sensorite ja turvaseadmete arendamisele, mis tegutsevad elektri-varustuseta piirkondades. Lahendu-sed toetuvad enamasti olemasolevatele energiakandjatele.

Luurevahendite areng. Nähtavamad olid eri tüüpi luure- ja infokogumis-seadmed – satelliitlahendused mobiil-side jälgimiseks ja selle tulemuste edas-tamiseks eriüksustele ja tegevvägedele.

Lahingumasinate uued tuuleklaa-

sid DVW (Digital Visual Window). Uued tuuleklaasid on ballistilised ehk kuulikindlad ja varustatud sisseehitatud LCD-ekraaniga, mille abil saab mees-konnale edastada olukorrainfot video-te, graafika ja teksti vormis. Info võib laekuda ka sõidukile endale paigutatud sensoritelt.

MUUD HUVITAVATMBDA ja BAE hanked. Ühendkuning-riigi kaitseminister tegi oma kõnes tea-tavaks tellimuse MBDA-le (EKTL-i lii-ge) 250 miljoni naela väärtuses Ceptori õhutõrjerakettide tarnimiseks mereväe-le. Raketid vahetavad välja VL Seawolf Type 23 fregattidel alates aastast 2016. Samas on teada, et BAE systems on saa-mas endale lepingut tarnimaks Ühend-kuningriigi mereväele uusi Type 26 fre-gatte asendamaks Type 23.

Soomuse arendus. Britid tegid tea-tavaks, et loovad Newportis Walesis keraamilise soomuse oivakeskuse. Selle maksumus on kaks miljonit naela ning selle loovad ühiselt kaitseministeerium, Dstl (teaduse ja tehnoloogia laboratoo-riumi) ja Kennametal Manufacturing UK Ltd. Keskus oleks suurim Euroopas ning peaks loojate soovil tagama britti-dele selles valdkonnas eelise.

JÄRELDUSI JA MÕTTEIDMessil nähtu pakub hulgaliselt ainest analüüsiks, kas ja kuidas avaldunud suundumused mõjutavad meie kaitse-tööstuse ja ka kaitseväe arenguplaane. Eelkõige – millele võiksime ja peaksime keskenduma, arvestades oma piiratud võimalusi.

Teisest küljest, arvestades kahe suu-na – luure ja mehitamata platvormide osas tugevnevat konkurentsi ja nende valdkondade järjest suurenevat täht-sust, peaks see peegelduma ka meie teadus- ja arenduspoliitikas ehk selge-malt öeldes – vajab riigi kõigi jõudude kooskõlastatumat ja selgemini juhitud ning senisest mahukamat toetust. Meile võiks olla eeskujuks brittide näide erine-vate sektorite (riik, teadus, äri) koostöö keraamilise soomuse vallas.

Meie ettevõtete toodete esitlemine oleks mõjusam, kui saaksime kasutada oma kaitseväelasi. Vastavaid ja mõju-vaid näiteid võib tuua nii Beretta kui ka Ühendkuningriigi esitlusest.

Kokkuvõtlikult saab siiski öelda, et meie ettevõtete valmisolek messiks oli väga hea ning tegutsemine asjatundlik. Koostöö kaitseministeeriumi ja EAS-iga sujus samuti.

Mehitamata luureotstar-beliste õhusõidukitele järgnevad mehitamata relvaplatvormide arendami-ne ja mehitatud platvormide olulisemate ja ohtlikumate funktsioonide täiustamine – näiteks soomusmasinate vaatlus- ja tulejuhtimis-funktsioon on viidud tornist korpusesse.

AlAr

lAn

EmAn

59

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

Kiirus ja mobiilsus on la-hinguolukorras kriitilise tähtsusega ning just neid kaht märgusõna silmas pidades on Maru insene-rid viimase nelja aasta-

ga projekteerinud kvaliteetsetesse ISO 20 ft konteineritesse juhtimiskeskusi, välihaiglaid, töökodasid ja sanitaarla-hendusi. Näiteks „kolm ühes” staabi-konteineris on lahendatud 16 inimese töökohad ning tänu autonoomsusele on võimalik selline juhtimiskeskus trans-portida kiirelt ja mugavalt täpselt sinna, kuhu vaja. Kaks-kolm sõdurit seavad külgedele avaneva konteineri töökorda kõigest 30 kuni 40 minutiga.

Vastavalt konteineri kasutusvaldkon-nale on need sisustatud nüüdisaegse side- ja IT-lahendustega või siis kvali-teetse köögitehnikaga. Avatud asendis tagavad külgedele avanevad „kaks ühes” või „kolm ühes” konteinerid kuni 36 ruutmeetrit põrandapinda. Kõikidel konteinerlahendustel on kehtiv CSC (Container Safety Convention) sertifi-kaat, mis võimaldab neid transportida nii maal, merel kui ka õhus. Selline la-hendus tagab kokkuhoiu transpordiku-ludelt ja võidu põrandapinna arvelt.

VÄÄRTUSTADES KAITSEVÄELASE IGAPÄEVAELUKujutlusvõimele, mis on võimalik kon-teineritesse ehitada, ei tohiks piire sea-da. Konteinerlahendused on sisustatud nii, et kaitseväelane saaks keskenduda oma igapäevatööle ega peaks millestki puudust tundma. Kvaliteetmaterjali-dest sanitaarlahendused pakuvad nii WC, duši, riidepesu kui ka sauna või-malusi ning nende eluiga on ka tiheda kasutustsükli korral 10–20 aastat. Maru Metalli insenerid on pööranud oma töös suurt tähelepanu uute tehnoloogia-te ja lahenduste väljatöötamisele, tehes seda tihedas koostöös lõppkasutajaga. Tootmisprotsessis on tähtsal kohal pro-totüüpide ehitamine ning ennast pide-valt täiustades suudetakse kasutajatele pakkuda just neile sobivaid ja vajalikke lahendusi. Pärast valmimist katsetatak-se iga prototüüpi ning seejärel viiakse sisse vajalikud muudatused, millega mi-nimeeritakse tulevikus tekkida võivad

probleemid. Maru Metalli pakub „võt-med kätte” lahendusi, mis tähendab, et valmis konteinerlahendusi saab viivita-matult kasutada.

väLILAAgRID SõJA- JA KRIISIKOLLETESEestis välja töötatud konteinerlahendu-sed on jõudnud mitme riigi relvajõudu-de käsutusse erinevates sõja- ja kriisi-kolletes. Vastavalt laagri suunitlusele ja kliendi soovidele valivad insenerid väl-ja konteinerid ning telgid, mille põhjal luuakse juba täpne laagri kontseptsioon. Sellistes laagrites on lahendatud kõik, alates majutusest ja sanitaarsõlmedest kuni elektritoiteni välja. Näiteks on sel-lise laagrigalahendusega võimalik kok-ku panna välihaigla. Meditsiinikeskuse loomisel on arvestatud Afganistanis teeninud Eesti välikirurgide ja kaitse-väe meedikute kogemusi. Lisaks pakub Maru Metall koos oma partneritega me-ditsiinilahendusi, mis on ehitatud erine-vat tüüpi konteineritesse.

AS Maru Metall alustas eriotstarbe-liste konteinerite tootmist aastal 2009 ning on spetsialiseerunud militaar-, pääste- ja tööstusvaldkonnas kasutata-vate konteinerlahenduste projekteeri-misele ja tootmisele.

www.maru.ee/konteinerlahendused

Innovatiivsed konteinerlahendused Eesti kaitsetööstuses

kristjan kamdron As mAru mEtAll

Eesti Kaitsetööstuse Liidu liige AS Maru Metall on välja töötanud enam kui 15 militaarvaldkonda kuuluvat kontei-nerlahendust, mis pööravad erilist tähelepanu sõdurielu väärtustamisele ja lihtsustamisele nii lahinguväljal kui ka kasarmus.

Tänavu kevadel kuulutas kaitseminis­teerium esmakordselt kodumaiste kait­setööstusettevõtete kaitseotstarbelis­te arendusprojektide toetamiseks välja konkursi ning eraldas selleks 300 000 eurot. Konkursile laekus 11 taotlust ning neist neli said kaitseministeeriu­milt 25. juunil toetust vastavalt:■ Maru Metall as ja semetron as – mobiilse moodultüüpi traumakeskuse sh triaaži ning meditsiinilise hoiuruumi arenduse tarvis 98 850 eurot.■ eLi OÜ – multirootori prototüübi arendamise ja tooteks testimise jaoks 98 000 eurot.■ Cybernetica as – VHF sidelahenduste loomiseks peastaabile ja sideväeosa­dele Cybernetica meresidelahenduste baasil, 46 651 eurot.■ Vesimentor OÜ – pommikeldri proto­tüübi arenduseks, 20 700 eurot.

As m

Aru

mEt

All

kAitsEtööstus

60

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

pErsonAAliA

kaitseliidu peastaabi ülemalates 12. augustist 2013kolonel ilmar tammsündinud 4. mail 1972

Haridus�� 2013 Ühendkuningriigi kuningliku kait­

sekolledži strateegia ja juhtimise kursus�� 2001 Soome Maakaitsekõrgkool, va­

nemstaabiohvitseride kursus�� 1995 USA Armee Sidekeskus, sideohvit­

seri baaskursus�� 1994 Soome Maakaitsekõrgkool,

ohvitserikursus

Varasem teenistus�� 2013–… Kaitseliidu peastaabi ülem�� 2012–2013 Eesti esindus SHAPE­i juu­

res, vanemstaabiohvitser�� 2008–2012 NATO kooperatiivse

küberkaitse kompetentsikeskuse Eesti kontingendi ülem�� 2005–2008 vanemstaabiohvitser NATO

ja EL juures, CC Land HQ Heidelberg�� 2001–2005 KJ PS, side- ja infosüsteemi­

de osakond�� 1994–1998 üksik­sidepataljoni erinevad

ametikohad�� 1992 ajateenistus Kalevi ÜJP ja Viru ÜJP

rahvusvahelised missioonid�� 2007–2008 (7 kuud) Ühendoperatsioo­

nide koordineerimiskeskuse sideülem (JCCC/ CJ6 OPS), ISAF­i peakorteri sideosakond, Kabul, Afganistani Islamivabariik

Vahipataljoni ülemalates 14. septembrist 2013major kaido sirmansündinud 5. mail 1972

Haridus�� 2012­2013 Soome Riigikaitsekõrgkool,

ühendstaabiohvitseri kursus (OF IV)�� 2001–2003 Soome Riigikaitsekõrgkool,

staabiohvitserikursus (magistrikraad, OF III)�� 1996 Soome Riigikaitsekõrgkool, ohvit­

seri­ ja õhutõrjeerialakursus�� 1993 KV lahingukool, allohvitseride

kursus

Varasem teenistus�� 2013–… vahipataljoni ülem�� 2003–2012 KVPS operatiiv­ ja välja­

õppeosakonna sõjalise valmisoleku ja mobilisatsiooni jaoskonna ülem�� 2001 KVÜÕA, tehnikakooli erialakursuse

ülem­õppejõud�� 1999–2001 KVÜÕA, õppeosakonna

taktika õppetooli taktika õppesuuna jalaväetaktika õppejõud�� 1997–1999 KV lahingukool, kaadrialloh­

vitseride ja õppekompanii ülem�� 1996–1997 KV lahingukool, jalaväe

allohvitseride õpperühma rühmaülem�� 1996 Kuperjanovi ÜJP, A­kompanii

1. jalaväerühma ülem�� 1993–1994 KV lahingukool, õppegrupi

ülem�� 1992–1993 ajateenistus Viru ÜJP

kaitseväe peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakonna (j5) ülemalates 1. augustist 2013kolonelleitnant ain rekkandsündinud 9. mail 1967

Haridus�� 2010 Tartu Ülikool, ajalugu�� 2003 NATO kool Oberammergaus, staa­

biohvitseri orientatsioonikursus�� 2001 BALTDEFCOL, vanemstaabiohvitse­

ride kursus�� 1999 rahvusvaheline kaitseplaneerimine�� 1997 Sessvollmoen, Norra, logistika­

ohvitseride kursus�� 1994 nooremohvitseride kursus

Varasem teenistus�� 2013–… analüüsi­ ja planeerimisosakon­

na (J5) ülem�� 2010–2013 Eesti sõjalise esindaja ase­

täitja NATO juures�� 2007–2010 KV PS kaitseväe juhataja

administratsiooni ülem­sõjaline nõunik�� 2006–2007 KVÜÕA matkekeskuse ülem�� 2003–2006 KJ PS sõjalise esindaja ase­

täitja SHAPE­i juures�� 2001–2003 KJ PS, J5 rahvusvahelise

koostöö jaoskonna ülem�� 2000 KJ PS, välissuhete osakonna NATO/

PfP jaoskonna ülem�� 1998–1999 Balti Kaitsekolledž,

haldusülem�� 1996–1998 Balti pataljon, staabi­ ja

tagalakompanii ülem�� 1994 üksik­sidepataljon, sidekompanii

ülem, õppekompanii õpperühma ülem�� 1993–1994 Kaitseliidu Tartu maleva

varapealik�� 1986–1988 ajateenistus Nõuk. armees

kAit

sEvä

gi

Ard

i HAl

lism

AA

Ard

i HAl

lism

AA

61

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

Kontradmiral parun Her-mann Alexander Eduard von Salza oli ilmselt üks haritumaid Teise maail-masõja eelse Eesti mere-jõudude ohvitsere. Ta oli

lõpetanud Nikolai mereväeakadeemia I kursuse ja sooritanud eksternina na-vigatsiooniohvitseride lõpukursuse eksami. Tsaaririigi ajal ülendati ta II järgu kapteniks (vastab Eesti kapten-leitnandile). Salza osales Vabadussõjas Eesti merejõudude ja valgete Loode-armee koosseisus. Alates 1920. aastast oli ta merejõudude staabi ülem, aastatel 1925–1932 merejõudude juhataja. Sel ajal tegeles ta väga aktiivselt väljaõppe-küsimustega. Muuhulgas oli ta mere-väeohvitseride ja kadettide kursuste lek-tor ning kõrgema sõjakooli meretaktika ja mereasjanduse dotsent.

Lisaks sellele tegeles ta meresõja teooriaga, andis välja mitu meresõjan-duse alast õpikut ning oli tegev eesti-keelse meresõjaterminoloogia loomises ja juurutamises. Admiral Salza kohta on öeldud, et juba vabariigi algusajal, kui eestikeelset terminoloogiat õie-ti polnudki ja enamik loenguid pee-ti vene keeles, kasutas tema alati eesti keelt. (Naber 2004: 69–83) Eriline huvi eesti keelse meresõjandusterminoloogia vastu paistab silma ka tema „Meresõja-kunsti ajaloo” eessõnas ja tekstis. (Salza 1926: 1-2) 1932. aastal vabastati Salza omal soovil merejõudude juhataja üles-annetest, kuid ta jätkas tööd sõjanõu-kogus, kaitseministeeriumi nõukogus ja teistes riigiametites. 1939. aastal loobus ta Eesti kodakondsusest ja asus ümber Saksamaale. 1945. aastal vahistati ta Nõukogude Liidu okupatsioonitsoonis, viidi Venemaale ja suri järgmisel aastal Butõrka vanglas. Salza oli veendunud vanapoiss ja lapsi tal ei olnud. (Naber 2004: 87-88)

Okupatsioonieelne kõrgem sõjakool oli kaitseväe ühendatud õppeasutuste osa, kus õpetati väeliigiüleselt vanem-ohvitsere. Muuhulgas tutvustati seal ka meresõja aluseid. Admiral Salza erinevate õppeaastate meresõjanduse loengukonspektid ilmusid kaitseväe ühendatud õppeasutuste väljaande-na aastatel 1922 (vene keeles), 1929, 1931 ja 1936. Lisaks on aastatel 1927 ja 1928 merejõudude staap välja andnud Salza koostatud kaheköitelise „Me-resõjakunsti ajaloo” ning 1928. aastal „Meretaktika”. 1935./1936. aasta loen-gukonspekt täispealkirjaga „Meresõda. Konspekt k.-admiral H. Salza loengu-test Kõrgemas Sõjakoolis 1935./36. aas-tal” ja „Meresõjakunsti ajaloo” II osa „Ilma sõda” on kättesadavad DIGAR-is (http://digar.nlib.ee). „Meresõjakunsti ajaloo” I osa koopiad on olemas KVÜÕA ja mereväebaasi raamatukogudes. Üle-jäänud raamatutest on olemas ainult üksikeksemplarid rahvusraamatu kogus ja kirjandusmuuseumis.

MERESÕJANDUSTEOREETIKUD JA NENDE VAATED XX SAJANDI I POOLELXX sajandi I poole mõjukaimad mere-sõjandusteoreetikud olid Prantsuse uue kooli tuntuim esindaja Hyacinthe Théophile Aube, Alfred Thayer Mahan, Sir Julian Stafford Corbett ja Venemaal ka Nikolai Klado. Teatud mööndustega võib sellesse ritta lisada Alfred von Tir-pitzi, kes ei esinenud küll meresõjan-

dusteoreetikuna, kuid kelle vaateid ja te-gevust Saksa mereväe ülemana Esimese maailmasõja esimesel poolel pärast sõja lõppu intensiivselt analüüsiti.

Viitseadmiral Hyacinthe Théophile Aube oli Prantsuse uue koolkonna (Je-une École) tuntuim esindaja. Uue kool-konna ideed kasvasid välja vajadusest leida lahendus Prantsusmaa sajandi-tevanusele probleemile: kuidas seista maailmameredel vastu Suurbritannia tugevamale laevastikule. Välja pakutud lahendust võiks tänapäeva terminoloo-giat kasutades nimetada asümmeetrili-seks sõjapidamiseks merel. Aube ja uus koolkond leidsid, et meresõjas ei tuleks keskenduda vastase sõjalaevastikule, vaid kaubalaevadele. Kui neile õnnestub piisavalt kahju tekitada, sunnib kaup-meeskond, kelle käes on Suurbritannias tegelik võim, oma riigi rahu sõlmima. Seega ei tuleks ehitada soomuslaevu, vaid märksa odavamaid ristlejaid, mis jahiks vastase kaubalaevu avamerel. Unustada ei tohi ka merekindlusi ja tor-peedopaate, mis kaitsevad oma ranni-kut ja võimaldavad vaenlase blokaadist läbi murda. Kuigi uus koolkond kaotas Prantsusmaal mõju juba XX sajandi al-gul, mõjutasid tema ideed laevaehitus-programme paljudes riikides ja teised teoreetikud arendasid neid edasi. (Till 2012: 125–129)

Mereväekapten (pärast erustumist kontradmiral) Alfred Thayer Mahan on tolle aja meresõjandusteoreetiku-test tänapäeval ilmselt kõige tuntum ja tunnustatum. Tema 1890. aastal ilmu-nud „The Influence of Sea Power Upon History 1660–1783” tõi kaasa marinis-mi-puhangu kogu maailmas. Selles ja järgmistes teostes väitis Mahan peami-selt ajaloole ja Karl von Clausewitzi ning Antoine-Henri Jomini teoreetilistele vaadetele tuginedes, et just ülemvõim merel on määranud impeeriumide pü-simise või allakäigu.

Praktilisema poole pealt väitis ta, et laevastiku ülesanne on vaenulik mere-vägi hävitada ja seeläbi saavutada merel ülemvõim. Ka kaubalaevade ründamine saab olla edukas alles pärast vaenlase sõja laevastiku hävitamist. (Till 2012:

Admiral Salza meresõjanduslikud vaatedKontradmiral Hermann Salzal oli sõjanõukogu liikme, merejõudude juhataja ja pedagoogina suur roll mere-sõjanduslike vaadete kujundamisel kaitseväes enne Teist maailmasõda.

taavi urb kAptEnmAjor

ksk mErEväE

põHikursusE ülEm

AjAlugu

62

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

AjAlugu

100–107) Mahan rõhutas ka mere sõja ajaloo tundmise vajalikkust – just aja-loost õppides saab tuletada meresõ-jakunsti püsivad printsiibid. (Mahan 1957: 1-2)

Suuradmiral Alfred von Tirpitz juhtis enne Esimest maailmasõda Saksa mere-väe massiivset laevaehitusprogrammi ja juhatas mereväge 1916. aastani. Tema idee oli luua riskilaevastik (Risikoflot-te) – laevastik, mis ei oleks küll Suur-britannia laevastikust tugevam, kuid piisavalt tugev, et Suurbritannia ei ta-haks sellega võitlusesse astuda, sest kan-naks sellega võideldes nii suuri kaotusi, et impeeriumi huvide kaitsmine mujal maailmas satuks ohtu. Suurbritannia pidas Saksamaa laevaehitusprogrammi ähvarduseks ja vastas omapoolse veel massiivsema sõjalaevaehitusega. Esime-se maailmasõja ajal toetas Tirpitz pii-ramatut allveelaevasõda ja arvas, et nii õnnestub Suurbritannia ära näljutada ja sõjast välja lüüa.

Sir Julian Stafford Corbett nii vaidlus-tas kui ka arendas Mahani teooriat edasi. Tema hinnangul ei otsustata sõdade tu-lemust merel, vaid maismaal, kuid me-revägi saab sõja käiku oluliselt mõjutada. Seepärast ei saa ülemvõimu saavutamine merel olla eesmärk omaette, vaid ainult vahend kaugemate eesmärkide saavuta-miseks. Enamgi veel, täielik ülemvõim merel võib sageli olla nii võimatu kui ka ebavajalik. Üldjuhul piisab eesmärkide saavutamiseks kohalikust või ajutisest ülemvõimust mingil merealal. Ta tun-dis suurt huvi piiratud eesmärkidega ja dessantoperatsioonide vastu. Kuigi Cor-bettil oli Suurbritannia mereministee-riumis märgatav mõju, ei sallinud Briti mereväeohvitserid teda kui tsiviilisikut ja nende meelest väärate vaadete esitajat. Pärast Esimest maailma sõda panid mit-med ebaõnnestunud Dardanellide ope-ratsiooni „läbi seedimata Corbetti „Seits-meaastase sõjast” saadud seedehäirete” arvele. (Till 2012: 108–120)

Kindralmajor Nikolai Klado oli mere sõjanduse teooria rajaja Venemaal. Põhiosas järgis ta Mahani ja Sir John Charles Ready Colombi teooriat, kuid pani selle eelkõige Krimmi ja Vene–Jaapani sõja kogemustele tuginedes Venemaa kui kontinentaalse suurriigi konteksti. Klado meelest oli laevastiku eesmärk vastase laevastik purustada, tema veed hõivata ja enda omasid kaits-ta. Need eesmärgid saavutatakse ülem-võimu saavutamisega merel. Laevastik pidi tegutsema tihedas koostöös maa-väega ja tagama selle tegevusvabaduse.

Mereväe ja maaväe strateegia teooria peaksid olema ühesugused. Klado pöö-ras suurt tähelepanu mereväeoperat-sioonide ettevalmistamisele. (Dotsenko 2005: 637-638).

MERESÕJANDUSE TEOREETIKUTE MÕJU ADMIRAL SALZA VAADETELESalza vaadetes võib märgata nii Maha-ni, Corbetti kui ka Klado mõju. Lisaks sellele on tuntav Vene–Jaapani sõja, Esi-mese maailmasõja ja Vabadussõja koge-mus. Ilmselt olid Salzale teada ka Prant-suse uue koolkonna vaated (sellele on vihjatud tema loengukonspekti lennuki-kandjaid tutvustavas lõigus (Salza 1936 I: 70)), kuid tema vaated olid prantslaste omadele pigem vastandlikud.

Kõige suurem mõju Salza vaadetele ongi olnud Mahanil. Pealiskaudselt võiks teda lugeda kõige puhtakujulisemaks mahaniaaniks. Salza loengukonspekti peatükk „Merejõudude tähtsusest” algab lausega: „Sõjaajaloost näeme, et ainult rahvad, kelle kasutada mere kaubateed, jõuavad rikkusele ja sõjalisele tugevusele.” (Salza 1936 I: 8). Mahan oleks sellele mõt-tele kõhklematult alla kirjutanud. Või-malik, et tegu on otsese tsitaadiga ühest Mahani kirjutatud 25 raamatust või veel enamast artiklist. Kõige enam on Mahani mõju tunda merevõimu ja mereväe täht-suse rõhutamises sõdade tulemuse otsus-tamisel. Muuhulgas leidis Salza, et Antant võitis Esimese maailmasõja sellepärast, et Suurbritannia laevastik suutis säilita-da ülemvõimu merel, Saksamaa muust maailmast ära lõigata ja tagada Ameerika Ühendriikide vägede üleveo Euroopasse. (Salza 1936 I: 12) Nagu Mahangi, pidas Salza parimaks viisiks mereväele oma ülesannete täitmiseks vastase laevastik hävitada. (Salza 1936 I: 93)

Isegi konspekti ülesehitus on ma-hanlik. Strateegia põhitõed on toodud välja sissejuhatavas osas, kuid põhjali-kum käsitlus on peidetud tehnikaliste üksik asjade ja lahingukirjelduste vahe-le. Ühest küljest on sel moel tagatud, et teooria on alati käsikäes seda ilmestava näitega, aga teisest küljest on konkreet-set väidet keeruline leida ja ülevaate saamiseks tuleb kogu teos läbi lugeda. Sama kehtib ka Salza „Meresõjakunsti ajaloo” erinevate väljaannete kohta.

„Meresõjakunsti ajaloos” on Maha-ni mõju veelgi tuntavam. Selles raama-tus tutvustab Salza meresõja ajalugu ja kasutab seda näidetena meresõjakunsti jäävate printsiipide illustreerimiseks. Samuti rõhutab ta meresõja ajaloo

tundmise ja tõlgendamise vajalikkust mereväeohvitseride jaoks, sest „Mere-väe ohvitserile on muidugi eeskätt tarvis meresõja kunsti ajalugu tunda … Järg-neva kursuse siht on kadettisi tutvusta-da järjekorraliste meresõja kunsti ajaloo sündmustega ürgajast kuni kõige uuema ajani ja teiselt poolt kuulajate seas aren-dada sõjalist mõtlemist, neid tutvustada strateegiliste ja taktikaliste eeskujude-

tuntumad meresõja teooriad XX sajandi algulViitseadmiral Hyacinthe théophile aube (1826–1890). Prantsuse mere­väelane. Mereminister 1886­1887. Nõrgem laevastik võib tugevama lae­vastikuga riigi rahu sõlmima sundida, kui keskendub oma ranniku kaitsele ja kaubalaevade vastasele ristlussõjale. Sel moel on võimalik vastase mere­kaubandust nii palju kahjustada, et kaubandusringkonnad sunnivad riigi rahu sõlmima.Mereväekapten (kontradmiral) alfred thayer Mahan (1840–1914). USA sõjaväelane, sõjaajaloolane ja mere­sõjandusteoreetik. Mereväekolledži president 1886–1889. Läbi aegade on edukad olnud just merevõimud. Laevastiku ülesanne on saavutada ülemvõim merel. Parim viis selleks on vastane purustada ühe või mitme otsustava lahinguga. Ristlussõjale keskendumine on eksitee. Suuradmiral alfred von tirpitz (1849–1930). Saksa poliitik ja mereväelane. Mereminister 1897–1916. Selleks, et heidutada tugevama mereväega vastast sõtta astumast, ei ole vaja tema omast tugevamat mereväge. Piisab me­reväest, mis suudab vastast sel määral kahjustada, et ta ei suuda enam kõikjal maailmas oma huvisid kaitsta.sir Julian Stafford Corbett (1854–1922). Briti sõjaajaloolane ja meresõ­jandusteoreetik. Mereoperatsioonid on nii tähtsad, kui palju nad mõjutavad maismaal toimuvat. Täieliku ülemvõi­mu saavutamine merel on väga raske ja ka ebavajalik. Mereoperatsioonide läbiviimiseks piisab ajas ja ruumis piiratud ülemvõimust. Suur tähelepanu dessantoperatsioonidele.Kindralmajor nikolai klado (1862–1919). Vene ajaloolane ja meresõ­jandusteoreetik. Nikolai mereaka­deemia professor 1906–1919. Laevastik ja maavägi peavad tegutse­ma käsikäes üksteist toetades. Suur tähelepanu operatsioonide põhjalikule ettevalmistamisele.

63

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

ga, viimaseid kriitiliselt uurides.” (Salza 1925: 13-14) Raamatu eessõnas kordab ta mahanlikus võtmes üle mõned mere-sõjakunsti põhimõisted nagu strateegia, operatsioonibaas, operatsiooniliin jt. (Salza 1926: 2–11)

Klado mõju on raskemini märgatav, osalt seetõttu, et ka tema jagas suures osas Mahani vaateid ja neid ei saa üks-teisest eristada. Klado mõju võib aimata mereväe ja maaväe koostöö tähtsuse rõ-hutamises meredessante ja Dardanellide operatsiooni käsitlevates peatükkides. Samas võib vaadete sarnasuse tingida hoopis Eesti ja Venemaa sarnane geo-graafia: sõjatandrit maismaal piirab üsna kitsas mereala. Hoopis selgemalt ilmneb Klado mõju „Meresõjakunsti ajaloos”.

Seal väidab Salza: „Need printsiibid on üldised igas sõjas, kas see nüüd maal, merel, õhus ehk vee all sünnib.” (Salza 1926: 13) Ilmselgelt on Klado teooriast omaks võetud ka strateegiliste operat-sioonide jaotus ettevalmistavaks osaks, peaosaks ja täiendavaks osaks. (Salza 1926: 11). Klado eristas ettevalmista-vaid, peamisi ja täiendavaid operat-sioone (подготовителъные, главные, дополнителъные операций). Ta lisas neile veel osaoperatsioonid (частные операций), kuid nentis, et need kuulu-vad pigem taktika või operatiivkunsti, mitte strateegi valdkonda. (Dotsenko 2005: 637, 639)

Ka Corbetti mõju on raskemini tu-vastatav. See paistab pigem ridade va-

helt, eelkõige suures tähtsuses, mis on omistatud dessantoperatsioonidele ja Dardanellide operatsioonile antud hin-nangus. Corbett pööras dessantoperat-sioonidele suurt tähelepanu. Tema mee-lest oli see kõige otsesem viis, kuidas laevastik saab mõjutada operatsioone maismaal, kus otsustatakse sõja tule-mus. Oma peateoses „Some Principes of Maritime Strategy” käsitles ta dessan-tide läbiviimist üksikasjalikult ja pühen-das sellele 66 lehekülge. (Corbett 1988) Salza kirjeldas dessante samuti ülimalt põhjalikult ja pühendas sellele samuti ohtralt ruumi. (Salza 1936 I: 98–105) Konspekti teisest osast on peaaegu pool pühendatud Esimese maailmasõja suu-rimale dessantoperatsioonile – Darda-nellide operatsioonile. Pärast Esimest maailmasõda pidasid paljud Dardanel-lide operatsiooni strateegiliseks veaks. Salza hinnangul oli tegu mõistliku ope-ratsiooniga, mille hukutasid taktikalised vead. (Salza 1936 II: 35-36)

Tirpitzi vaadete mõju Salzale ei ole tuvastatav, kuid ilmselgelt on ta teinud järeldusi Saksa mereväe Esimese maa-ilmasõja aegsest tegevusest. Riskilae-vastiku ideed pidas ta ebaõnnestunuks, kuid teine asi oli piiramatu allveesõjaga. Salza uskus, et kui piiramatu allveesõja-ga oleks alustatud varem, oleks Saksa-maa suutnud Suurbritannia sõjast välja lüüa ja sõja võita. (Salza 1936 II: 6-7) Kõige enam heitis Salza Saksa mereväe-le ette selle juhtimise killustatust. (Salza 1936 II: 2-3)

VENE–JAAPANI SÕDA, ESIMENE MAAILMASÕDA, VABADUSSÕDAOma rolli Salza vaadete kujunemisel mängisid kindlasti ka möödunud relva-konfliktid merel: Vene–Jaapani sõda, Esimene maailmasõda ja Vabadus sõda. Kõiki neid kasutab ta oma konspektis näidetena. Lisaks neile kasutas ta näi-detena admiral Nelsoni operatsioo-ne XVIII sajandi lõpul – XIX sajandi alguses.

Vene–Jaapani sõda kasutas Salza näi-tena merejõudude mõjust sõjategevusele maismaal, ootamatu rünnaku ja otsus-tava lahingu tähtsusest. Salza hinnangul murdis Jaapani laevastik ootamatu rün-naku ja agressiivse tegutsemisega Vene Vaikse ookeani eskaadri võitlusvõime. Otsustavas Tsušima mere lahingus hä-vitati ka Vene teine Vaikse ookeani es-kaader. Nii saavutas Jaapan ülemvõimu Jaapani merel. See võimaldas oma maa-vägesid kiirelt ja ohutult manööverdada ning tagas ka võidu. Võib väita, et Vene–

kontradmiral Hermann salza. riigiArHiiv

64

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

AjAlugu

Jaapani sõja kogemus kinnitas Salza ma-hanlikke vaateid.

Ka Esimese maailmasõja õppetunnid kinnitasid Salza mahanlikke vaateid. Tema meelest otsustati Esimene maa-ilmasõda merel. Venemaa kokkuvari-semine 1917. aastal oli tingitud tema jõuvarude lõppemisest Saksa–Türgi mere blokaadi tõttu ja Saksamaa ning tema liitlaste kokkuvarisemine 1918. aastal omakorda Suurbritannia blokaa-dist. (Salza 1936 I: 12; Salza 1936 II: 1) Ka Saksamaa oleks võinud sõja võita, kui oleks rakendanud piiramatut all-veesõda varem ja suuremas mastaabis. Siiski näitas Esimene maailmasõda all-veelaeva kui relvasüsteemi potentsiaali.

Jüüti merelahingut analüüsisid kõik maailma mereväed. Seda tehti ülima põhjalikkusega iga käskluse ja taba-museni välja. Oli ju sel ajal tegu suu-rima merelahinguga, millest loodeti väärtuslikke õppetunde järgmisteks sõdadeks. Paradoksaalsel moel jäi see viimaseks suureks lahingulaevade va-heliseks kokkupõrkeks ajaloos. Ka Salza tegi sellest mitu järeldust. Strateegilisest vaatepunktist pidas ta lahingut viigi-ga lõppenuks – kuigi kumbki laevastik

saavutas oma eesmärgi, jäi strateegiline olukord lahingu tulemusena muutuma-tuks. Seejuures ei mõistnud ta erinevalt paljudest teistest hukka Briti laevastiku passiivsust, vaid pidas ettevaatlikkust igati õigustatuks, sest „inglaste täielik võit oleks vähe muutnud üldist stratee-gilist olukorda; võib-olla oleks ainult võimaldanud Venemaal Balti merd va-balt kasutada. Sakslaste täieliku võidu puhul oleks blokaadi teostamine muu-tunud küsitavaks, s. o. oleks muutunud küsitavaks abinõud, millega lõpuks Saksa maa võideti.” (Salza 1936 II: 76)

Siin on märgata Corbetti mõju – sel-leks, et saavutada eesmärgid maismaal, ei pruugi vastase laevastiku täielikku hä-vitamist tingimata vaja olla. Dardanelli-de operatsiooni õppetundideks pidas Salza merekindluste võimet seista vastu laevastiku rünnakutele ja laevastiku või-metust hõivata olulisi punkte maismaal ilma maaväe või merejalaväe toetuse-ta. (Salza 1936 II: 35-36) Merejõudude staabi ülemana ja merejõudude juhata-jana pööras ta muuhulgas suurt tähele-panu Eesti merekindluste loomisele ja kaasajastamisele. (Naber 2004: 73–75) Hästi ette valmistatud ja läbiviidud des-

sandi näitena kasutas Salza Saksa mere-väe dessanti Saaremaal Tagalahes 1917. aastal. (Salza 1936 I: 99, 105)

Vabadussõjale viidatakse konspekti-des üllatavalt harva. Autor mainib ainult Utria dessanti, Briti eskaadri tähtsust Vabadussõja võitmisel ning mootortor-peedopaate tutvustavas peatükis nende kasutamist punalaevastiku uputamisel Kroonlinnas 1919. aastal. Võib-olla eel-das admiral, et Vabadussõja sündmusi tunnevad tema õpilased niigi. Tõenäoli-selt tutvustati ja analüüsiti neid ka eral-di õppeaine raames. Aga võib-olla leidis ta, et Vabadussõja operatsioonid ei ole paslikud klassikalise meresõja teooria illustreerimiseks. Tegu oli ju küllalt väi-kese konfliktiga ja ühtegi tõelist mere-lahingut selle jooksul ei peetudki.

ALLVEELAEVAD, LENNUKID JA MEREKINDLUSEDNagu enamik tolle aja mereväelasi, pi-das Salza sõjalaevastiku selgrooks la-hingulaevu, kuid tunnistas ka ranna-kaitsesuurtükiväe ja eriti allveelaevade tähtsust. Meresõjanduse konspekti pea-tükis „Sõjalaevatüübid” pühendas ta allveelaevade tutvustamisele rohkem

külalistega aegnal.

65

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

ruumi kui ühelegi teisele laevatüübile. (Mahult järgnevad lennukikandjad ja torpeedolaevad/hävitajad.) (Salza 1936 I: 69–75) Sama konspekti teises osas on Jüüti lahingu ja Dardanellide operat-siooni järel kõige rohkem tähelepanu pööratud allveesõjale. Tõenäoliselt on see üks põhjustest, miks Eesti otsustas 1930. aastatel oma sõjalaevastikku aren-dades just allveelaevade kasuks.

Märkimist väärib Salza ettevaatlikult optimistlik suhtumine merelennuväes-se. Kindlasti ei olnud Salza selle relvalii-gi propageerija, kuid ta oli kursis selle-alaste katsetustega teistes merevägedes. Ta leidis, et lennukeid saab rakendada nii kaugluureks kui ka rünnakuteks lae-vade vastu. (Salza 1936 I: 69-70) Len-nukikandjate ja merelennuväe tõelist potentsiaali tulevases sõjas ei mõistnud sel ajal veel ükski riik, võib-olla Jaapan välja arvata.

MERENDUSMÕTTE KUJUNDAJALühidalt võib admiral Salza meresõjan-duslikke vaateid kokku võtta järgmiselt. Merejõudude ülesanne on vastase mere-väge lüüa ja merel ülemvõimu kehtesta-da. Merevägi peab tegutsema käsikäes

maaväega. Merevägi peab tagama maa-väe liikumisvabaduse: kaitsma maaväe rannikupoolset tiiba või tagalat ning ta-gama maaväe transpordi ja varustamise. Dessantoperatsioonidele omistas ta suurt tähtsust. Laevastiku selgrooks pidas ta la-hingulaevu, kuid märkas allveelaeva kui odava, aga mõjuvõimsa relvasüsteemi potentsiaali. Merelennuväkke suhtus ta ettevaatliku optimismiga. Suuri lootusi pani ta me-rekindlustele ja uskus, et koos miini-väljadega suudavad need vastu seista ka ülekaaluka laevastiku rünnakule. Salza vaated meresõjandusele ei olnud kokku-võttes väga innovaatilised, kuid kindlasti oma ajas kaasaegsed. Teda võib pidada laialdase silmaringiga ja avatud meelega ohvitseriks omas ajas.

Õppejõuna andis admiral Salza oma vaated edasi nii mitmele aastakäigule mereväe ohvitseridele kui ka kõrgema sõjakooli kuulajatele. Samuti oli tal või-malus neid merejõudude staabi ülema, merejõudude juhataja ja sõjanõukogu liikmena praktikas rakendada. Sel moel mõjutasid admiral Salza vaated kindlas-ti Eesti mereväe arengut enne Teist maa-ilmasõda.

kasutatud kirjandus:

Corbett, Julian Stafford, sir 1988. some

principles of maritime strategy. Annapolis,

naval institute press

Dotsenko, V. D. 2005. История военно-морского искусства. Том 1. Воружения и теория. Terre Fantastica, MoskvaMahan, alfred thayer 1957. the influence

of sea power upon History 1660–1783. new

York, segamore press inc

naber, reet 2004. Eesti merejõudude

juhatajad 1920–1940. kaitseväe ühendatud

õppeasutused ja As Elmatar

salza, Hermann alexander eduard, parun

von 1926. meresõjakunsti aja lugu. Algusest

kuni 1914. a, tallinn, mere jõudude staap

salza, Hermann alexander eduard, parun

von 1936. meresõda. konspekt k.-admiral

H. salza loengutest kõrgemas sõjakoolis

1935./36. aastal. i osa. tallinn, kaitseväe

ühendatud õppeasutused

salza, Hermann alexander eduard, parun

von 1936. meresõda. konspekt k.-admiral

H. salza loengutest kõrgemas sõjakoolis

1935./36. aastal. ii osa. tallinn, kaitseväe

ühendatud õppeasutused

Till, Geoffrey 2012. merevõim. teejuht 21.

sajandisse. tallinn, tallinna raamatutrükikoda

ErA

kog

u

66

Sõd

ur N

r 5 (74) 2013

Arvustus

Mandariinid

Mängufilm 87 minOsades: Lembit ulfsak, elmo nüganen, Giorgi nakhashidze, Mihhail Meskhi ja raivo trassStsenarist ja režissöör: Zaza urushadzeOperaator: rein kotov e.s.C.Monteerija: alexander kuranovHelilooja: niaz diasamidzeProdutsendid: ivo Felt ja Zaza urushadzeAllfilm ja Cinema24 2013

Alanud Pimedate Ööde fil-mifestivalil linastub pea-aegu, et noore – 1966. aastal sündinud Georgia režissööri Zaza Urus-hadze psühholoogiline

meeleolufilm „Mandariinid”. Film on valminud koostöös Eestiga ning ekraanil näeme Eesti vana kooli näitlejaskonna tippe. Eestlased mängivadki filmis eest-lasi, sest filmi tegevus toimub Eesti kü-las Abhaasias Lõuna-Abhaasia sõja ajal 1992. aastal.

„On asju, mille nimel surra, kuid ei üh-tegi, mille nimel tappa,” on öelnud prant-suse kirjanik ja filosoof Albert Camus. See, filmi motoks valitud lause, kirjeldab suurepäraselt filmi sügavamat mõtet.

Nõukogudeagse Georgia konstitut-siooni tühistamisest alguse saanud konf-liktist kujunenud võitluses sõdivad ab-haasid sõdivad Georgiast lahkulöömise nimel. Ammustest aegadest on sealses regioonis olnud ka eestlase külasid. Kahe tule vahele jäänud eestlased jätsid oma põlised kodud maha ning pöördusid ta-gasi Eestisse.

Väikesesse mägikülla on isiklikel emotsionaalsetel põhjustel jäänud ela-ma vaid Ivo (Lembit Ulfsak) ja tema mandariini-istanduse omanikust naaber Markus (Elmo Nüganen). Markus on võtnud eesmärgiks korjata ära rikkalik mandariinisaak, see maha müüa ning

siis Eestisse sõita. Paraku jõuab sõda ka sellesse külla. Georgialaste ja abhaaside kokkupõrkest jääb lahinguväljale kaks el-lujäänut – Abhaasia poolel palgasõduri-na võitlev tšetšeen Ahmed ning georgia-lane Nika. Mõlemad ellujäänud viiakse Ivo juurde – ühe katuse alla satuvad kahe vastasleeri võitlejad.

Algab psühholoogiline võitlus – neut-raalne eestlane tasakaalustab kaht tulihin-gelist mägilast, kes üksteist esimesel või-

malusel maha laseks. Film esitab ilmekalt üht paljudest legendidest, kuidas saatuse keerdkäikude tõttu vastasleeride võitejad lähedaseks saavad. „Mandariinid” läheb sammukese edasi – kahe erineva ajaloo-lise ja religioosse taustaga sõdalase vahel tekib nii tugev sõprusside, et üks meestest asub vaenlast omade eest kaitsma.

Film räägib võitleja aust ning kee-rulisest kultuuridevaheliste erinevuste psühholoogiast, sõeludes kultuuride ja religioonide rägastikust välja puhta inim-likkuse. Režissööri ees seisnud keerulise ülesande lahendamisele annab suure pa-nuse ülimalt professionaalne näitlejatöö, eriti vanameister Lembit Ulfsaki rolli näol, ning elegantne operaatoritöö.

Režissöör on lavastanud filmi piltli-kult öeldes by the book – perfektselt esit-letud tegelased, korralikult seotud lugu ning loogiliselt arenevad sündmused moodustavad terviku, mida võiks lausa õppefilmina kasutada.

Meelis Piller

sõduritele ja allohvitseridele. 20 tonni terast

Soomuk Pasi XA-188.

Vaata kohe: www.elukutse.ee/scouts