Nr. 5. Detsember,2002.

I lmub 1 kord aastas, alates 1998.a.ht tp: / /mori tz .botany.ut .ee/bruoloogia/

Armsad samblasõbrad!

Meil on hea meel, et“Samblasõber” on jõudnud juba 5.numbrini. Iga aastaga on meie ajalehtmahult üha kosunud. See näitabrõõmustaval viisil, et huvisamblamaailmas toimuva vastusuureneb pidevalt. Igal aastal onlisandunud meie ridadesse ka uusisamblasõpru. Loodetavasti onjäädavalt möödas sellised ajad, kussuur looduse vallutamise tuhinlämmatas uurijavaimu, nagu kirjutaboma käesoleva numbri artiklis AinoKalda. Pealegi võib nende pisikeste

Sisukord

Leit i Kannukene Andmeid Hiiumaalaidude maastikukaitseala sambla-f loorast . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 2Aino Kalda Pi lguheit poole sajanditaha. Kuidas sel ajal samblateadustõpetat i ja samblaid uuri t i? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 8Tõnu Ploompuu Märkamatudniidiksamblad . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 10Raimo Pajula “Sphagnum 2002” – IIIrahvusvaheline sümpoosium turba-sammalde bioloogiast . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 14Kerst i Loolaid Edmund Russowiradadel . Samblasõprade III kokku-tulek Käsmus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 16Juubeli jutud Teodor Lippmaa 110 . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 19Aasta tegemiste kokkuvõte . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 21Uusi leide haruldastele sambla-l i ikidele . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 24“Uusi” samblanimesid suvisestf loris t ika praktikumist Karulas . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 24Uuemaid sambla-alaseid kir jut is i . . . . . . . . . . . . . . . 25

taimede panus ökosüsteemide aineringes ollaäraarvamatult suur, nagu selgub ka selle aasta“Nature” oktoobrinumbris avaldatud artiklist,kus boreaalsete metsade põhilisekslämmastiku fikseerimise mehhanismiks onsümbiootiline seos palusambla jatsüanobakterite vahel.

Imekspandavalt suureks osutub meieväikese Eesti brüofloora. Sellel aastallisandus sinna järjekordselt vähemasti kaksuut liiki ning tundub, et leidmisrõõmu leidubveel paljudele ja pikaks ajaks.

Rõõmsaid pühi ja ilusat uut aastat kõigile!

Nele Ingerpuu ja Kai Vellak

ISSN 1406-9172

2

Andmeid Hiiumaa laidude maastikukaitseala

samblafloorast

Leiti Kannukene

Kaitsealast üldiseltHiiumaa laidude maastiku-

kaitseala jääb Hiiumaa kagurannikuleja selle lähedusse. Kaitseala põhi-eesmärgiks on tagada Väinamerelaidudele ja rannikule iseloomulikekoosluste ja maastike kaitse. Kaitsealapindalaks koos merega on 2663 ha.Kaitseala koosseisu kuulub Salinõmmesoolak (231 ha) ja 27 väikesaart (laidu,karet ja rahu), nendest suuremad onSaarnaki laid (141 ha) ja Hanikatsi laid(83 ha). Väiksematel laidudel(Kõverlaid, Vareslaid, Ahelaid,Kõrglaid, Öakse ja Ahelaid) on pindalaalla 30 hektari. Karede (v.a.Langekare) ja rahude pindala on agaväiksem kui üks hektar.

Saared on suhteliselt noored.Suuremate laidude vanus on üle 2000aasta, nooremad alles kerkivad merest.

Laidude taimkattes on levinudniidud, kadastikud ja metsad(kaasikud, haavikud ja männikud).Saarnakil domineerivad lookadastikud,kuid siin esineb ka kaasikuid jamännikuid. Laiu keskosas on väikepärnasalu. Rannavallide vahele jäävadväikesed soostuvad niidud,rannatasandikele rannaniidud.Hanikatsi põhjaosas kasvabsalulehtmets (12 ha), lõunaosas agaloometsad (kaasikud, kase-haavametsad) ja lookadastikud. Teisedsuuremad laiud on suures osas kaetudlehtmetsadega. Vareslaiuldomineerivad soovikukaasikud jasürjahaavikud. Sürjahaavikud onvalitsevaks metsatüübiks kaKõverlaiul. Ahelaiu kõrgel keskosalvalitseb salukaasik, mis niiskemateskohtades läheb üle soovikukaasikuks.Kõrglaiu keskosas domineerib

sürjakaasik-haavik, suurem osa laiuston aga kaetud sürjakadastikega. Öakselaiul ja Auklaiul domineerivadlookadastikud, kohati esineb tihedaidkadaka-türnpuu tihnikuid. Öakse laiulon ka väike loomännik ja Auklaiutaimkatet ilmestavad üksikud suured jakõrged jalakad. Väikseidmetsatukakesi esineb ka Suur- jaVäike-Pihlakarel. Hanerahu kõrgemkeskosa on kaetud jämedatetürnpuudega. Kõikidel väikesaartelesineb ohtralt rändrahne, mis onrikkalikult kaetud sammaldega.

Inimeste poolt on olnudasustatud Saarnaki (al. 1564.a.) jaHanikatsi (al. 1723.a.), siin haritipõldu, kasvatati kariloomi ja püütikala. Kuna üle laidude kulges taliteemandrile ja Muhusse, siis pakkusidteelistele peavarju kõrtsid Hanikatsil jaKõrglaiul. Praegu nendel püsiasustustei ole.

Siinses artiklis võetakse kokkuaastate 1987, 1988, 1990, 1992 ja 2001välitööde materjalid. Lisaks onarvestatud ka teiste uurijate – UrveRatas, Elle Puurmann, Anne Mäses,Aino Kalda, Mare Leis ja Ene-KülliTamm – herbaariumeid. Siinkohalneile suur tänu!Samblafloora praegusestseisundist

Hiiumaa laidude maastiku-kaitseala samblafloorat võib lugedaliigirikkaks ja haruldaste liikidepoolest huvitavaks. Välitöödel kogutudandmete ning varem kogutudherbaarmaterjali läbivaatamisel jamääramisel ning kirjandusest saadudandmete põhjal on tänaseks kaitsealaltteada 190 samblaliiki ja 10 varieteeti,seega 35% Eesti sammalde

3

nimestikesse kantud liikidest. Nendest182 esines väikesaartel. Suuremateltlaidudelt – Saarnakilt ja Hanikatsilt onleitud ligi 120 samblaliiki. Väiksematelaidude – Kõrglaiu, Ahelaiu, Vareslaiuja Kõverlaiu samblafloora sisaldabantud uurimistöö andmetel 75-80 liiki(Tabel 1). Kuna viimati loetletudlaidudel oli võimalik viibida ainult ükspäev ja varasemaid andmeid oli vähe,siis peaks täiendavad brüofloristiliseduurimistööd lisama veelgi andmeidnende laidude samblafloora kohta.Rahudest väärib tähelepanu Palgirahu(foto 1) samblafloora 19 liigiga, millest

kaks liiki – peen pungsammal (Bryumelegans, esmasleiud Eestile) ja lubi-tömpkaanik (Amblystegiumconfervoides) on Eestis vägaharuldased. Haruldastest liikidestkasvas siin veel lubi-niithammas(Didymodon tophaceus).Salinõmme soolaku sihtkaitse-vööndis(soolak ja teda piiravad metsad) kasvassamblaid 65 liiki, kusjuures liikide arvsoolaku rannarohumaadel ei ulatunudkümneni.

Tabel 1. Samblaliikide arv Hiiumaa laidude maastikukaitseala saartel ja Salinõmmesoolaku sihtkaitsevööndis (skv.)

Väikesaared ja Pindala Helvik- Lehthelvik- Leht- Kokkusoolaku skv. (ha)* samblad samblad samblad Saarnaki 141 2 9 108 119Hanikatsi 82,16 1 9 115+2** 117Kõverlaid 29,2 1 8 67+4** 80Vareslaid 26,1 1 9 69 79Ahelaid 24,3 1 13 61 75Kõrglaid 13,6 1 10 64 75Öakse 7,63 - 6 54 65Auklaid 1,2 - 2 38 40Palgirahu 0,088 - 1 18 19Hanerahu 0,95 - - 12 12Suur-Pihlakare 0,349 - - 10 10Väike-Pihlakare 0,17 - - 10 10Kajakarahu 0,104 - - 7 7Langekare 12,3 - - 1** 1Salinõmme 534 - 5 60 65

* kaitseala keskuse andmed; ** vanemad, teiste kogujate leiuandmed

Hiiumaa laidude maastiku-kaitseala koosseisu kuuluvast 27väikesaarest ei olnud samblaid 14-el -Hoburahul, Silmarahul, Säinarahul,Oorahul, Ankrurahul, Aherahul,Luigerahul, Kajakarahudel,Hülgerahul, Pähkrahul, Valgekarel,Sitakarel ja Langekarel. Need saaredon kõik kas väga väikesed, õige

madalad rahud ja karid, kust vesiaegajalt üle käib, nagu näiteks Oorahu,Aherahu, Hülgerahu, või veidikõrgemad väikesaared, kuid lindudepoolt väetatud ja tallatud, nagu näiteksKivirahu.

Mitmel väikesaarel, kus kasvasveidi puid ja kus pesitsesid linnud,nagu Hanerahul (mõni aasta tagasi

4

pesitsesid siin kormoranid), Suur- jaVäike-Pihlakarel maapinnal samblaidpolnud. Samblad kasvasid ainult puudevarjus olevatel suurtel rändrahnudel jaharva ka mõnel tüvel. Siindomineerisid tutikute (Orthotrichum)perekonda kuuluvad liigid, nendesteriti sage oli kahkjas tutik (O. pallens).Samblaid ei leidnud me kaLangekarelt, kus pesitsesidkormoranid. Haide-Ene Rebassoo

(1987) viitab Langekarel olnudsamblarindele, kus tema andmetel olidomineerinud harilik keerik (Tortularuralis). Tänaseks olid Langekarelmaapinna ja kivide rohke väetamise jatallamise tõttu lindude poolt kõiksamblad hävinenud ning siin valitsesidvärvikad nitrofiilsed soontaimede- jasamblike-kooslused.

Foto 1. Vaade Palgirahule.

Liigirikkad ja huvitavadmetsa- ja rohumaakooslused

Metsadest on väga liigirikkasamblaflooraga Hanikatsi salulehtmets(Lepane mets). Liigirikas samblavaip,milles kõige sagedamini domineerisläik-ulmik (Hypnum cupressiforme)kattis siin tüvealuseid, lamapuitu,kiviaedasid ja –kangruid. Vahtra,tamme ja teiste lehtpuude tüvedeltõusis hiissammal (Leucodonsciuroides) tihti võrani ja kattis ka

rõhtsaid oksi. Tutikutest oli tüvedelõige sage tüvetutik (Orthotrichumspeciosum). Salulehtmetsadeleiseloomulikest liikidest kohtas tihtiahenevat ja õrna tuhmikut (A.attenuatus, A. longifolium) ningharilikku hännikut (Isotheciumalopecurioides) (teistelt kaitsealalaidudelt pole neid liike leitud).Nimetatud liigid kuuluvad Eestimetsade vääriselupaikadeindikaatorliikide hulka, nii nagu ka

5

mõned teised siin kasvavad samblad -longus rippsammal (Antitrichiacurtipendula), hammas-tähtsammal(Mnium hornum), harilik kariksammal(Frullania dilatata) ja harilikpaelsammal (Metzgeria furcata).Varjukatel kiviaedadel jakivihunnikutesse peitunult kasvasidmitmed haruldased, Eesti PR 3.kategooria samblaliigid perekondadesttiivik (Fissidens) ja seligeeria(Seligeria). Seligeeriatest on siinkasvav kaarseligeeria (S.campylopoda) arvatud ka Euroopasammalde punase raamatusamblaliikide hulka (ECCB 1995).Tähelepanuväärne oli longusrippsambla (Eesti PR 2. kat. ja KLOS3. kat.) sage esinemine. Eesti RP 3.kategooria liikidest tuleks märkida veelnutt-roossammalt (Rhodobryumontariense). Longus rippsambla janutt-roossambla leiukohti Hanikatsisalulehtmetsas võiks praegustelandmetel lugeda Eestis nenderikkalikemateks. Liigirikkad olid kalaiu lõunaossa jäävad loometsad(Rootsimaa mets) ja -kadastikud.

Saarnaki laiul väärib enamtähelepanu väike pärnasalu, kust onteada koguni kaks Eesti PRsammaltaimede nimestikku kantudliiki, nendeks on sale katiksammal(Pterogonium gracile) (3. kat.) jalongus rippsammal. Sale katiksammalkasvas tüvedel, longus rippsammal agapärnade all suurtel rändrahnudel.Pärnasalu juurde jäävalt allikaliseltnõlvalt on varem leitud haruldanehelviksammal Corda porella (Porellacordeana). Sale katiksammal ja Cordaporella kuuluvad ka Eesti kaitsealustesamblaliikide hulka (2. kat.). KaSaarnaki lookadastikud olid liigirikkadja kasvukohaks mitmele huvitavale jaharuldasele samblaliigile, nagu nutt-roossammal, rulluv ripssammal(Pseudocrossidium hornschuchianum),oja-lõhistanukas (Schistidium rivulare

var. latifolium) ja Hampe niidiksammal(Cephaloziella hampeana).

Kaitseala lõunaossa jäävadlaiud – Ahelaid ja Kõverlaid paistsidsilma oma puutumatu looduse poolest.Nende haavikutes ja kaasikutes olirikkalikult lamapuitu ning rändrahne,mis olid ka enamasti paksusamblavaibaga kaetud. Eraldi vajaksnimetamist Ahelaiu salukaasik, kuskasvas kolm Eesti PR liiki –suurelehine poralla (Porellaplatyphylla), lillakas niidiksammal(Cephaloziella divaricata) ja lubi-kuldsammal (Campylium calcareum).Kuigi suurelehine porella kuulubharuldaste liikide hulka, näitaskaitseala samblafloora uurimine, et seeliik on laidudel kaunis sage.Suurelehine porella kasvas kaVareslaiu, Kõrglaiu ja Öakse laiumetsades. Märkimist vääriks veelhariliku paelsambla erakordselt sage jarikkalik esinemine Ahelaiul.

Salinõmme soolakurannarohumaad olid rohumaadestkõige liigivaesemad, samblaid tuli siithoolega otsida. Soolaku ida- jakirdeservas, mitte kaugelmännitukkadest, kasvas siiskipungsamblaid, mis hiljem määramiselosutusid kõik väga haruldaseks rand-pungsamblaks (Bryum salinum). Selleliigi esinemine Eestis (Tiskre) olivarem teada ainult kirjandusest (Malta,1930).

Haruldased samblaliigidHiiumaa laidude

maastikukaitsealalt leitud 190-stsamblaliigist on Eestis haruldasi võiväga haruldasi, Eestis kaitsealuseid,Eesti PR sammaltaimede nimestikkuvõetud või Euroopa sammaldepunasesse raamatusse kuuluvaid liikekokku kakskümmend viis.

Haruldasi liike (senini oliEestist teada 3-7 leiukohta) onkaitsealalt teada seitse, väga haruldasiliike (Eestist on teada 1-3 leiukohta) on

6

kaitsealal kuus. Alljärgnevalt ontoodud haruldaste ja väga haruldasteliikide varasemad (* sammaldenimestikus (1994) ja selle täiendustes(2001) avaldatud) ning uued

leiuandmed. Lisatud on ka nendeliikide uued leiuandmed, mis nüüdjuba enam kui 7 teadaoleva leiukohagaEesti haruldaste liikide hulgast väljalangevad:

AMBLYSTEGIUM CONFERVOIDES (Brid.) B., S. & G. – lubi-tömpkaanik3. leiuk.: Palgirahu, SW-rannas liival, 27.07.2001 (TAM)

BRYUM ELEGANS Nees ex Brid. – peen pungsammal (uus liik Eestile)1. leiuk.: Öakse, laiu lõunaosas kadastikus, maas, 26.07.2001 (TAM); 2. leiuk.: Palgirahu,

SW-rannas liival, 27.07.2001 (TAM).BRYUM KNOWLTONII Barnes – lomp-pungsammal

2. leiuk.: Hanikatsi, Võrgu sääre kadastikus, kadakapõõsa all maas, 09.06.2001 (TAM).BRYUM SALINUM I. Hag. ex Limpr. – rand-pungsammal

2. leiuk.: Salinõmme soolaku skv., päris-rannarohumaal (kv. 158), maas, 11.06.2001,13.06.2001 (TAM); 3. leiuk.: Salinõmme soolaku skv., päris-rannarohumaal (kv. 165), rändrahnukõrval maas, 11.06.2001 (TAM).CEPHALOZIELLA DIVARICATA (Sm.) Schiffn. – lillakas niidiksammal

8. leiuk.: Hanikatsi, Võrgu säär, järviku kaldal paekivil, 08.06.2001 (TAM); 9. leiuk.: Ahelaid,salukaasiku W-servas tihedas kadastikus, väikesel rahnul, 30.08.2001 (TAM).DIDYMODON TOPHACEUS (Brid.) Lisa - lubi-niithammas

8. leiuk.: Palgirahu, SW-rannas liival, 27.07.2001 (TAM).FISSIDENS EXILIS Hedw. – ahtalehine tiivik

7. leiuk.: Vareslaid, laiu NO-rannikul kadastikus, rikutud pinnasel, 02.09.2001 (TAM).POLYTRICHUM PALLIDISETUM Funck – kahkjas karusammal

2. leiuk. *Hanikatsi, salulehtmetsas, kõdunenud puidul, 22.07.1987 (TALL, TAM).PORELLA PLATYPHYLLA (L.) Pfeiff. – suurelehine porella

8. leiuk.: Vareslaid, sürjahaavikus, väikesel kivil ja maas lamaval oksal ning suure varjuliserändrahnu seinal, 02.09.2001 (TAM); 9. leiuk.: Ahelaid, salukaasikus, kontpuu tüve alusel, 30.08.2001(TAM); 10. leiuk.: Kõrglaid, kase-haava-saare sürjametsas, väikesel kivil, 29.08.2001 (TAM); 11.leiuk.: Kõrglaid, kaasikus, haava tüve alusel, 29.08.2001 (TAM); 12. leiuk.: Kõrglaid, laiu lõunaosaskadastikus, 29.08.2001, leg. M. Tobias (TAM); 13. leiuk.: Öakse laid, võsastik üksikute jalakatega,varjulise rändrahnu seinal, 28.07.2001 (TAM).PSEUDOCROSSIDIUM HORNSCHUCHIANUM (K.F. Schultz) Zander - rulluv ripssammal

6. leiuk.* Saarnaki, laiu lõunaosas kiviaial, 23.06.1991 (TALL).PTEROGONIUM GRACILE (Hedw.) Sm. – sale katiksammal

2. leiuk. *Saarnaki, pärnasalus, varjulisel rändrahnul, 22.06.1988 (TALL, TAM).SCHISTIDIUM RIVULARE (Brid.) Podp. – oja-lõhistanukas

6. leiuk.: Kõrglaid, laiu W-osas, varemete lähedal metsa servas poolvarjulisel kivihunnikul,29.08.2001 (TAM).SCHISTIDIUM RIVULARE (Brid.) Podp. VAR. LATIFOLIUM (J.E. Zett.) Crum & Anders.

6. leiuk.* Saarnaki, laiu S-osas kadastiku servas kiviaial, 23.07.1987 (TALL).SELIGERIA CAMPYLOPODA Kindb. – kaarseligeeria

4. leiuk.* Hanikatsi, salulehtmetsas, teerajast W, kiviaial, varjulisel paekivil, 10.06.2001(TAM); Hanikatsi, salulehtmetsa NW-osas nõos, väikesel varjulisel paekivil, 10.06.2001 (TAM); 5.leiuk. Hanikatsi, salulehtmetsa N-osas, teerajast O, kivihunnikus, paekivil, 10.06.2001 (TAM).

Meenutusi kaunist 2001.aastasuvest kaitsealal

Hiiumaa laidude maastiku-kaitseala samblafloora uurimisekstoimusid välitööd 2001. aasta suvel,kolmes etapis. Töödega alustasinjuunikuu alguses, kõigepealt Hanikatsilaiul. Laiule sõitsime kooslihhenoloogide Inga Jüriado ja Ave

Suijaga, kelle ülesandeks oli kaitsealasamblike floora uurimine. Laiulesõidutas meid suure mootorpaadigakaitseala kauaaegne töötaja Ago Treial.Seadsime end sisse teadlaste majas javiibisime laiul kaks päeva. Vaatamatasellele, et iga päev veidi vihma tibutas,tundsime suurt rõõmu ja vaimustustlaiu kaunist loodusest, eriti aga

7

metsadest. Veel siiani on silme eesnutt-roossambla ilusad rosetidsalulehtmetsas kiviaial samblavaibas.See on sammal, kelle ilu vaid märjaltnähtavale tuleb. Mäletan selgesti karoomamist siin paiknevate arvukatekivihunnikute ümber, et leidaimepisikesi, millimeetri või paarikõrguseid seligeeriaid ja tiivikuid. Jasee vaev tasus ära ning leidmisrõõmuoli kuhjaga. Õhtul aga oli tore kogutudsamblaid küünlavalgel raami vahelekuivama panna ja pliidisoojas märgiriideid kuivatada. Edasi jäin jubaüksinda Salinõmme, et soolakusamblaid uurida. Elama asusinkaitseala keskusesse külaliste tuppa.Aja soolaku sammalde uurimiseks olinvalinud õige, kuna juuni alguses olipilliroog veel noor, vaevalt põlvekõrgune ja seetõttu olid samblad (kuineid seal kasvas), hästi nähtavad. Kunaaegajalt tibutas vihma, siis pidin kõigelkolmel päeval, mil ma soolakul olin,suurem osa ajast töötama vihmakeepseljas. Kuid soolak pakkus ka tõelisiüllatusi. Kui ma teise päeva hommikulsoolakule jõudsin, nägin ehmatusega,et kogu ala oli tervenisti vee all (ööseloli tublisti vihma sadanud). Sumpasinsiis läbi vee soolaku lääneserva,sihtkaitsevööndisse jäävatesse männi-ja soovikumetsadesse. Õhtul metsasttagasi pöördudes pidin jällegi üllatuma,sest kogu vesi oli kadunud. Eiteadnudki varem, et muutused rannasvõivad nii kiirelt toimuda.

Välitöid jätkasin juuli lõpus.Kuna mul oli kasutada kaitsealasõudepaat ning abilised ja sõudjadLauri ja Mariliis kaasas, siis jätkasinsammalde uurimist keskusele kõigelähematel laidudel - Öaksel, Auklaiulsamuti Suur- ja Väike-Pihlakarel jateistel Soonlepa lahte jäävatel karedel.Kõige pikem paadisõit oli meil tookordSaarnakile. Õnneks olid ilmad vägailusad, päiksepaistet ja palavust jätkusigasse päeva ning merel polnud lainegikõrge. Saarnakilt käisime jalgsi

Palgirahul, Silmarahul ja Kajakarahul.Elasime siis kõik kaitseala keskuses.

Välitööde viimane etapp jäiaugustikuu lõppu ja septembrikuualgusesse. Uurimata olid jäänud veelkaitseala keskusest kõige kaugemalasuvad Kõverlaid, Ahelaid, Kõrglaid jaVareslaid, samuti Langekare ning veelmitmed väiksemad rahud ja kared.Seekord olime välitöödel kolmekesi.Inga jätkas samblike uurimist, mulleaga tuli appi samblaid koguma MariTobias. Elasime kolmekesi Hanikatsiteadlaste majas, kus pidi vahetevahelkummitama. Ju me olime õhtuks kõiknii väsinud ja uni öösel oli sügav, nii etmeid küll kummitused ei seganud. Igalhommikul kell üheksa oli Agosadamas, et meid kiirkaatriga mõneleteisele laiule sõidutada. Õhtul agapidime kella seitsmeks randakogunema, et Ago meid Hanikatsiletagasi sõidutaks. Päevad olid lühemad,ikkagi lähenemas sügis. Seetõttu tulikauem küünlavalgel istuda ja soojamaitsvat toitu nautida, mida Inga jaMari igal õhtul usinasti valmistasid.Ilmad olid ilusad ja merevesiujumiseks soe. Iga laiu sammalde jasamblike uurimiseks oli ette nähtudüks päev. Tegime Mariga tööjaotust jaliikusime mööda laidu erinevatessuundades. Vaatamata sellele jäi tunne,et mõni metsatukk, mõni suur rändrahnvõi veel midagi põnevat, jäi meilnägemata ja et just sealt oleksimevõinud veel mõne huvitava samblaleida. Meile jäi soov veelkord neidkaugeid väikesaari külastada, kuidmitte ainult töö, vaid ka elamusepärast, mida nii puutumatu ja kaunisloodus pakkus. Ahelaiul ohkasimeIngaga mõlemad lausa ühest suust –siia võiksimegi jääda! Tihedadtihnikud suurte jämedate viirpuudega,rikkaliku lamapuiduga ja samblassemattunud rändrahnudega tegid siinliikumise kohati küll väga vaevaliseks,kuid tasuks täitusid meie ümbrikud jakotikesed kiiresti sammalde ja

8

samblikega. Nii jõudiski kättevälitööde viimane päev, mil sõitsimeLangekarele. Taevasse hakkaskogunema vihmapilvi, justkui andesmärku, et ilus suvi, mida on veelaastate tagantki tore meenutada,hakkab lõppema.

Lõpetuseks tahan südamesttänada laidude maastikukaitsealadirektorit Andres Millerit mulle antud

võimaluse eest väga huvitavauurimistöö tegemiseks, igakülgse abieest välitööde organiseerimisel jaandmete vormistamisel. Tänan vägakaitseala töötajat Ago Treialit, kesmeid saartele sõidutas, oli alati vägatäpne ja abivalmis. Tänan ka Laurit jaMariliisi heatahtliku abi eest välitöödelja Mari Tobiast meeldiva koostöö eestsammalde kogumisel.

Kasutatud kirjandusIngerpuu, N., Kalda, A., Kannukene, L., Krall, H., Leis, M, Vellak, K. 1994. Eesti sammalde

nimestik. – Abiks Loodusevaatlejale, 94, 5-175.European Committee for Conservation of Bryophytes (ECCB) 1995. Threatened bryophytes

in Europe including Macronesia. – In: Red Data Book of Europaean bryophytes. Part 2.ECCB,Trondheim. Pp. 31-193.

Malta, N. 1930. Übersicht der Moosflora des Ostbaltischen Gebietes II. – Acta Horti Bot.Univ. Latv., 5, 1/3, 75-104.

Rebassoo, H.-E. 1987. Obzor naidennõh na ostrovkax mkhov. Rmt.: Biozenozõ ostrovkovvostotshnoi tshasti Baltiiskogo morja. Tallin, “Valgus”.

Vellak, K., Kannukene, L., Ingerpuu, N., Leis, M. 2001. Additions to the list of the Estonianbryophytes, 1997-2001. - Folia Cryptogamica Estoinica, 38, 71-78.

Pilguheit poole sajandi taha. Kuidas sel ajal samblateadustõpetati ja samblaid uuriti?

Aino Kalda

Sõjajärgsel perioodil, kuiEestist oli saanud üks NõukogudeLiidu vabariikidest, hakkasid ülikooliskehtima üleliidulised õppeprogrammidja õppetöö korraldus. Kahel esimeselkursusel õpetati bioloogidele nn.üldaineid, millest suure osa hõlmasidfüüsika ja keemia, rääkimatapoliitilistest kursustest. Nende kõrvalkuulati ka sissejuhatust bioloogiasse –üldbioloogiat ja kaht ulatuslikkubotaanika ja zooloogia põhikursust.Neist esimene jagunes kaheks:taimeanatoomia ja morfoloogia kursusning süstemaatika põhikursus. Sellekursuse ülesehituses peeti silmastolleks ajaks väljakujunenudfülogeneetilisi süsteeme. Õistaimedeosas tuli käibele Grossheimi süsteem,mille kohta ilmus A. Vagalt tutvustavbrošüür. See aga ei tähendanud, et teisi

süsteeme ei tohtinud kasutada või neisträäkida. Sammaltaimi see ka eipuudutanud, sest üldiselt kasutatiüldtunnustatud Engleri süsteemi.Botaanika kursuse süstemaatika osajagunes kaheks – alamate ja kõrgematetaimede süstemaatikaks.Sammaltaimede suhteliselt väikest,inimese vajaduste seisukohaltvähetähtsat, kuid mitte tähtsusetutrühma on süsteemide kujunemisloospaigutatud kord siia, kord tänna.Üheksateistkümnenda sajandikesksetes süsteemides on sammal-taimed kindlalt eraldatud iseseisvaksüksuseks ja paigutatud koossõnajalgtaimede, paljasseem-netaimede ning õistaimedega ühtesuurde rühma. Seda on nimetatudkõrgemateks taimedeks ja nii siisalgaski nende taimede süstemaatika

9

kursus sammaltaimedega. Ikkaklassikalises plaanis: maksasamblad,lehtsamblad, viimaste seas turba-samblad ja pärislehtsamblad. Taime-süstemaatika üldkursust lugesneljakümnendate lõpus ja viiekümnen-datel aastatel professor August Vaga.Temalt ilmus ka 1946. aastal ülikoolitoimetistes põhjalik ülevaade“Eostaimede süsteemi kujunemiskäikja praegused süsteemid”. ProfessorVaga loengud olid süsteemsed,loogilised, didaktiliselt laitmatud.Esitusviis oli rahulik, efektideta, kuidsisenduslik. Ta oskas keerulisiküsimusi väga lihtsalt ja arusaadavaltselgeks teha. Sammalde, ka teisteeostaimerühmade, käsitlemisel onselleks kahtlemata elutsükkel, selleolemus ja nende omavaheline võrdlus.Näitlikud vahendid olid sel ajal ainulttabelid ja õpikute joonised. Õpikuteksolid esialgu saksakeelsed, millest olituntuim nn. Strasburger (Lehrbuch derBotanik, begründet von E. Strasburger,F. Noll, H. Schenk, u. A.F.W.Schimper). Selle esimene väljaanneilmus 1894. aastal Bonnis ja aastal1958 ilmus juba 27., tuntud saksabotaanikaprofessorite (Harder, Firbas,Schumacher, Denffer) pooltkaasajastatud trükk. Venekeelsetestõpikutest oli kohustuslikuks õpikukssamuti mitmete tuntud botaanikute –Kursanovi, Komarnitski, Meieri,Razdorski ja Uranovi - poolt kirjutatud“Botaanika” I ja II osa (viimanesisaldab taimesüstemaatikat). See õpikilmus alles 1951. aastal. Enne seda agaaitasid kateedri rikkalikusraamatukogus olevad nii saksa- kui kavenekeelsed süstemaatikaalasedraamatud. Enamasti aga aeti läbikonspektidega nagu seda üldkursustepuhul ikka tehakse.

Kolmandast kursusestlisandusid mõned erikursused, misneljandal kursusel olid põhilisteksaineteks vastavalt valitud kitsamaleerialale. Meenub, et üheks botaanikute

eriaineks oli arhegoniaatidesüstemaatika. Seda luges vanemõpetaja(esmalt assistent) Jaan Saviauk. Seekursus toetus täies ulatuses 1947. a.ilmunud K.I. Meieri õpikule, mis olitõenäoliselt kavandatava kõrgemaidtaimi hõlmava botaanika õpikuesimene osa – arhegoniaalsed taimed.Olin muretsenud ka endale selleraamatu ja märkasin õppejõu laualsama raamatut, avatult nagu konspekti.Kui kodus oma raamatust jooniseidvaatasin ja konspekti jälgisin, selgus, etka tekst läks konspektis kirjutatugahämmastavalt kokku. Igatahes on seeõpik väga põhjalik. See kursus olilühiajaline; tõenäoliselt loeti viimastkorda 1950/51. õppeaastal. Sammaldeseisukohalt oli see kõigeüksikasjalikum ja seda võiksimekäsitleda sammaltaimede lühikeseerikursusena.

Kõrvuti teoreetiliste loengutegatoimusid ka praktilised tööd, kussamblaid õpiti tundma mõnepraktikumi jooksul. Kinnistati loengulkuuldut – õpiti tundma vegetatiivseteja generatiivsete organite morfo-loogilist ja anatoomilist ehitust.

Sammalde määramine üld-kursuse praktikumis oli minimaalne,kui seda üldse oligi. Küll aga tutvustatikõige tavalisemaid samblaid, mis olidpaigutatud rohelistesse pappkarpidesse.Neid “karbisamblaid” kasutati kaloengul räägitu illustreerimiseks.Mõnevõrra rohkem käsitleti samblaideriala suures praktikumis, kus õpititundma püsipreparaatide valmistamistühtlasi korrates kõikide taimerühmadeehitust. Hiljem õpetati sellespraktikumis ka samblaid määrama.Meenub, et üks kord (võibolla ka kakskorda) toimus sammalde määramiseõpetamine loengutest vabal ajal,pühapäeval. Kes seda korraldas, eimäleta ka Heljo Tuvikene – määramisejuhendaja. Küll mäletab ta aga seda, etta õpetas samblaid metsameestele – jaenam kui üks kord. Küllap said

10

metsamehed paremini aru sammaldevajalikkusest nende edaspidises tööskui botaanikud. Heljo Tuvikesediplomitöö käsitles Tartu-lähedaseVasula metsa samblafloorat. Seediplomitöö jäi pikaks ajaks ainukeseksüliõpilasuuringuks sammalde osas.Samblad tõusid taas päevakordakuuekümnendail aastail (vt.sellekohane bibliograafia“Samblasõber”, 1999, 2, lk. 16). Selleüheks põhjuseks oli tollane aeg omaeelistustega, mis olid seotud sõjajärgsetaastamis- ja ülesehitustööga. Olulisekspeeti uurimistöid, mida oli võimalikseostada ja põhjendada praktilistevajadustega. Sammalde puhul oli sedaseost raske leida. Isegi turbasammaldekui rabade moodustajate puhul olisuurte kuivendustööde kavandamisekäigus neist parem lahti saada (misneist enam uurida!). Teise põhjusenatasuks märkida ka seda, et meil eiolnud sammalde uurimisesjärjepidevust. Edmund Russowitegevuse lõppedes see katkes. Edaspidikoguti ja määrati samblaid sedavõrd,kuivõrd seda vajati teiste, peamiseltgeobotaaniliste uurimiste jaoks.Kogutud herbaarmaterjali põhjal

koostati ka väga vajalikudmaksasammalde, metsasammalde jaturbasammalde määrajad. Seda töödtehti enam mitte ülikoolis, vaid jubaTeaduste Akadeemia BioloogiaInstituudis (hiljem Zooloogia jaBotaanika Instituut). Kui üliõpilasel olioma kursuse- või diplomitöö jaoks vajasamblaid määrata, pöörduti kas HeljoTuvikese poole, kes pärast ülikoolilõpetamist töötas ZBI-s, või kateedrisvanemlaborandi Elli Lellepi poole.Esmalt tuli ise ka määramist proovida.Põhjalikud määrajad olid saksakeelsedja neid kateedri raamatukogus leidus.Järjest enam hakkasid meieni jõudmaka N. Liidus väljaantud määrajad.

Pealkirja juurde tagasi tullestõdegem, et samblaid käsitletisüstemaatika üldkursuses nagu kogutaimeriikigi. Ei suudetud kavälipraktikate raames, mis sõjajärgselperioodil olid väga piiratud jalühiajalised, tekitada huvi sammaldevastu – nendest lihtsalt mööduti.Olukord muutus õppetööümberkorralduste käigus kuue-kümnendate lähenedes.

Märkamatud niidiksamblad

Tõnu Ploompuu

Helviksamblad on enamastilehtsammaldest väiksemad. Kakooslustes vähemarvukate liikidenajäävad nad rindes domineerivatelehtsammalde varju. Helviksammaldeseas on omakorda pisemate hulgasniidiksamblad (Cephaloziella).Enamasti piirdub võsu laius mõnekümnendiku kuni poole millimeetriga,vaid eoskupart ümbritsev periant võibolla suurem. Järgnevalt muljeidniidiksammalde leidmisest.

Pisikesi tavaliselt ei nähta,nende märkamiseks pole aega. Sageli

pole ka piisavalt teadmisi nendeelupaiga poole vaatamiseks. Või onpisikesed just eriti armsad. Mina olennende otsa kogemata koperdanud,määrates teisi kooslusest kaasa võetudsamblaid. Vast poolesajast niidikeseston teadlikult just nendena kaasa võetudehk viis, topelt samapalju on leitudteadlikult niidiksamblale sobivaistkooslustest neid otsides ja ülejäänud onsülle kukkunud üksildased võsud teistesammalde vahelt.

Esimene seltskond niidik-samblaid jäi jalgu rabadel. Mullu

11

paarist proovist sai määratud punakasniidiksammal (C. rubella), tänavusügisel hakkas neid rohkem tulema, javeel hullem – mõni olimääramistunnuste järgi nagu lillakasniidiksammal (C. divaricata).Viimases olid suured kõhklused –osad võsud tundusid nagu meenutavatlausa sõrmiksammalt (Kurziapauciflora) – lehtedel oli justkui kakssuurt ja kaks väikest hõlma. Teistesammalde varjus kasvavatel võsudelolid lehed sügavalt kaheks lõhestunud,hõlmad mõne raku laiused, hõlmadealusel pikad, sageli kaarjalt tagasipöörduvad mitme raku pikkusedhambad. Pöördudes Nele Ingerpuupoole, kirjutas tema, et meil võiks ollarabadel veel kaks liiki niidiksamblaid.Külaskäigul Loodusmuuseumi LeitiKannukese juurde sai määrajas olevaltpildilt kohe selgeks – see ongi üksvaremleidmata rabaliik. Lehehambajärgi sobiks maakeeli talle kannus-niidiksammal. Samblaproove edasimäärates tundus, et ka teine liik võiksolla olemas – selle tunnused leidsidkinnitust Tartus kirjandusega tutvudes.Aga kas on ikka mõlemad? Suuresplaanis vaadatuna võib nende välimusvarieeruda kattuvalt, erinevatesmäärajates on olulistena kirjaserinevaid tunnuseid. Ja tundub, etmõnes raamatus on lausa ühe liigivorm jäetud teise alla. Hilisemalkontrollil võis siiski veenduda mõlemaolemasolus.

Kokku sai määratud rabastniidiksamblaid ligi 30 proovist.Enamus neist kuulub alamperekondaSchizophyllum kahte liiki – C.spinigera ja C. elachista, mõlemadEestist varem registreerimata.Arvestades leidude rohkust kolmestüksteisest kaugest kohast, võib ilmselteeldada, et need liigid on Eesti rabadesüsna sagedased. Ka Ameerikas on neistliikidest vähe leide, aga rabadelt, kusteda on otsitud, on neid ikka leitud(Schuster 1980). Sama võib ilmselt

arvata ka mitme teise raba-helviksambla kohta, mida on seniharuldaseks peetud.

Teine trehvamine niidik-sammaldega toimus mikroskoobi tagaharilikku kaksikhammast määrates. Oliteine nii niru ja ebatüüpiline, et eiolnud metsas liigis kindel. Jasuurenduse all – oh imet – kõik võsudevahed peeni lehisniite täis! Nii sündisesimene tutvus lillaka niidiksamblaga.Samasuguseid lumest välja paistvaidkive üle kaedes õnnestus teda veelmitmel pool leida. Ja ikka“alustaimestikuna” nirudes kaksik-hambaliste sugukonna liikidetihnikutes. Suvel sai teda teadlikumaltvaadatud ja nii mõneltki soodsalt kiviltleitud.

Kolmas kohtumine toimussügisel kõdupuidu ja tüvealustesamblaid määrates. Neis leidus üsnapalju punakat niidiksammalt. Agamõned olid nagu natuke liiga suured.Ja kuna suur Euroopa määramistabeloli käepärast, siis sai seda igaks juhuksnatuke sirvitud. Sellest jäi igataheskahtlus, et tegemist võiks olla ka teiseliigiga – C. elegans. Viimasel on rakudväiksemad, aga lehehõlmas neidrohkem kõrvuti. Siiski vajabviimatimainitud liigi võimalikolemasolu meil veel põhjalikumatkontrolli.

Kuidas neid leida, nad on ju niiväikesed? Kindlasti ei ole neid lopsakasammalkatte vahel, aga soodne näibolevat hõre ja kidur teiste sammaldevõi ka samblike esinemine. Kohas, kussammalkatte juurdekasv on väike jasammalde ladvad ei liitu tihedalt,hakkab nende all arenemaniidiksammalde vaip. Hõredaltkasvavate lehtsammalde vahel meeldibkasvada ka teistel suurematelhelviksammaldel. Niidiksamblad eitalu ka neid, kuid nende hõredamkooslus tundub meeldivat.

Teine nende leidmist kergendavvahend võib olla veel – nina. Mõne

12

taime puhul on olnud tunda tugevatsäravat musta pipra lõhna. Viimane onomane ka mõnedele teiselehelviksamblale, näiteks manniale. Sedaväga väikese tallusega sammalt võiblausa lõhna järgi niiskel lool jalutadesjalajälgedest otsida.

Minu lühikonspektC. elachista Rabade liik. Leitud Sirtsistja Keavast peenar-älverabastturbasammalde vahelt, koos teiste leht-või helviksammaldega. Alati rohelinetaim. Leherakud piklikud (enamasti1:1,5-3) ja õhukese kunipaksukestalised, suuremad kuijärgmisel liigil – lehe alusel enamasti12-16 ì m laiad ja siledad. Vegetatiivsevõsu lehe alusel harva risti kõrvalesuunduv ühe kuni mitme raku pikkunehammas. Generatiivsetele organitelelähenedes lehtede kõik mõõtmed,hambakeste arv ja suurus kasvab.Periheetsilehed rohkete pikkadenarmasjate hammastega. Kõhtlehtiesineb vegetatiivsetel võsudel üsnaharva, need on sageli vaid mõne rakupikkused. Kõige sarnasem on talle C.spinigera (erinevused vt.määramistabel).C. spinigera Rabade liik.Alamperekonna Schizophyllumenamlevinud liik paljudes kohtadesSirtsi rabas (rohuraba, õõtsik-samblaraba, peenar-älveraba, hõrerabamännik). Kasvab sageli rabakuivemates varjulistes kohtadesturbasammaldeta aladel, aga kahõredama sammalkattega lagerabal,seal sageli mätastel raba-karusambla(Polytrichum strictum) elusate võisurnud võsude vahel. Sageli kasvabseal koos teiste helviksammaldega(niitsamblad – Cephalozia spp., raba-kottsammal, võsusammal).Taimed rohelised, vahel kavaskpunakad. Leherakud enamastipeaaegu ruutjad (enamasti 1:1-2) jaõhukese kuni paksukestalised,väiksemad kui eelmisel liigil – lehe

alusel enamasti 9-12 ì m laiad jalehelabas näsalised. Eesti liikidest onnäsalisi lehti veel lillaka niidiksamblaühel vormil. Vegetatiivse võsu lehealusel on üsna sageli risti kõrvalesuunduv ühe kuni mitme raku pikkunehammas (vahel 2-3 sellist hammast).Siit ettepanek liigi eestikeelseksnimeks – kannus-niidiksammal.Generatiivsed lehed on analoogilisedeelmisele liigile. Näib aga, et temal oneelmisest liigist sagedamini väikeseidovaalseid rohelisi sigikehi – mõnedevõsude tipud on tihedalt kaetudnendega – hooletul vaatlemiselmeenutavad võsu tipud känniku(Tetraphis pellucida) sigikehademahuteid. Sigikehadega kaetud olnudlehtedel jääb serv ebakorrapäraselthambuliseks.

Kõige sarnasem on talle üheltpoolt C. elachista, teisalt punakasniidiksammal. C. elachista’le on eritisarnane kitsalehine turbasammaldevahel kasvav vorm – viimasel on rakudlaiemad ja pikemad-kitsamad (1:2) kuikonkurentsivabamate kohtade taimedel(tundub, et seda vormi on mõni autorkäsitlenud C. elachista all). Siin onkõige kindlam eristustunnus näsadeesinemine C. spinigera lehtede keskosarakkudel. Ka punakast niidiksamblaston teda sageli raske eristada - niirakkude suurus, kuju kui ka kestad onvegetatiivsetel võsudel sageli vägasarnased. Selge vahe on lehe pinnal –punakal niidiksamblal lehe rakudsiledad, C. spinigera’l hõredalt kunitihedalt näsalised. Eristamiseks onhead ka periheetsilehed – punakalniidiksamblal on nende hambadväheldased ja vähearvukad. Ka on leherakud punakal niidiksamblal veidisuuremad – 11-13 ì m. Võimalik, etmääramiseks piisab ka ainultelupaigast – metsas kasvab punakasniidiksammal küllaltki kuivadeskohtades. Kindlasti tuleks aga kõiksoodest ja turbalt seni korjatud punaka

13

niidiksambla proovid kriitiliselt ülemäärata.Punakas niidiksammal (C. rubella).Metsaliik kõdupuidul ja tüve alustel,ehk ka niiskel liival ja turbal. Ainusrabast villpeatüükalt minu leitud isend,mille määrasin suure kahtlusegaselleks liigiks, oli väga suurte-laiaderakkudega (keskmiselt 15 ì m), kuidsamas kõrval olid ka C. spinigeravõsud. Kasvab enamasti teistesammalde vahel alustaimena – sagelikoos erilehise kammtupiku(Lophocolea heterophylla) jasoomikuga (Lepidozia reptans), samutihõredates kaksikhammaste (Dicranumsp.sp.), läikulmiku (Hypnumcupressiforme) ja porosamblike(Cladonia sp.) kogumikes. Ehituseeripärad on välja toodud “Eestisammalde määrajas (Ingerpuu, Vellak1998), täpsustamist vajab see ehk vaidvõrdluses sarnaste liikidega nagueelpoolmainitud C. spinigera. Seosespunaka niidiksamblaga tekkis samaskasvukohas kahtlus veel ühe liigivõimalikust esinemisest Eestis – C.elegans. Viimane on veidi suurematelehtedega – need on 6-9 rakku laiad.Samal ajal on aga lehe rakudväiksemad: 7-10 ì m laiad jaõhukesekestalised. Sedamoodisamblaid jäi silma mõnest proovistVardi ümbruse loometsades enne, kuimäärajat lugedes tekkinud teadmisesttõsisem kahtlus tekkis.Lillakas niidiksammal (C.divaricata). Kivide liik, enamastipõliste kidurate kaksikhambaliste(samblarinde-) harvikute alustaim.Ehituse eripärad on välja toodud “Eestisammalde määrajas (Ingerpuu, Vellak

1998). Tüüpiliste võsude seas esinebsageli ka ebatüüpilisi ja tervelehelisi,mille määramine on raskendatud. Ühevõimaliku lisatunnusena tasub lehtedeltotsida näsasid (var. asperifolia).Vaatamata sellele, et teda peetakseharuldaseks, olen teda näinud mitmetelrändrahnudel nii Taebla (Läänemaa)kui ka Vardi ümbruses.Terveservaline niidiksammal (C.integerrima). Seda niidiksambla jaoksväga suurte rakkudega (14-19 ì mlaiad) liivalembest maapinnasammaltpole mul õnnestunud metsas näha.Tema määramisel võib ilmselt ettetulla raskusi eristamaks teda teistekahehõlmaliste lehtedega helvik-sammalde väga kiduratest võsudest(nende rakud võivad jääda samaväikeseks). Raskusi võib tekkida niikännukatiku (Nowellia curvifolia),lõhiksambla (Lophozia), parbiku(Barbilophozia), võsusambla kui kaisegi kammtupiku (Lophocolea)üksildaste nälginud võsude eristamisel-määramisel selle niidiksamblatursketest isenditest.Hampe niidiksammal (C. hampeana).Ilmselt see liik kasvab rabaservasmetsa varisel ja kõdupuidul (Sirtsi jaLoopsoo Hiiumaal). Sellegi niiskepinnase kaltsifoobse niidiksamblapuhul ei oska ma tuua olulisi täiendusi“Eesti sammalde määrajas (Ingerpuu,Vellak 1998) toodule.

Niisiis, lumevaesel ajal nüüd neid liikenirude “pärissamblakoosluste” altotsima, et nad saaksid kõigimaakondade samblaflooras neilekuuluva koha!

14

“Sphagnum 2002” –III rahvusvaheline sümpoosium turbasammalde bioloogiast

Raimo Pajula

Müüdid on kerged tekkima. Eritiselles osas, millega kõige rohkemseotud oled. Tegeledes rabadega ei saakuidagi mööda turbasammaldest.Tundes peamiselt rabas kasvavaidturbasamblaid, oli mul kujunenudarusaam, et tean neid juba suhteliselthästi ja tunnen ära üpris palju liike. Selsuvel see müüt aga purunes – nimeltsai käidud augustikuus Rootsis jaNorras toimunud sfagnoloogidesuursündmusel "Sphagnum 2002".Tegu oli sellest sarjast kolmandasümpoosiumiga, see toimus 22.-23.augustil Trondheimis. Korraldajateksolid Norra Teaduse ja TehnoloogiaÜlikool ning Uppsala Ülikool. Kunavaid kaheks päevaks nii kaugele sõitatundus priiskamisena, sai osaletud kasümpoosiumile eelnenud üheksa-päevasel ekskursioonil. Sõit läks lahtiUppsalast ja nii me 42 inimest 15riigist, ehk üks bussitäis, suundusimegipõhja poole. Meie hulgas oli niibrüolooge, sooteadlasi kui ökolooge.Alustasime tasa ja targu – maastikudolid tuttavlikud ja külastatud paigadnäisid kodused – üsna eestipärasedrabad. Kuid juba seal,servamärevööndis, sai jäädud omasamblatundmisega hätta. Näiteksselgus, et sooservas kasvavkahvaturoheline sammal pole sugugimitte alati S. angustifolium. Üllatav olika see, et "päris brüoloogid" eivastanud küsimusele "mis liik see on?"üldsegi mitte kohe, lihtsalt taimelepeale vaadates (nagu mina olinharjunud tegema!), vaid haarasid luubining hakkasid hoopis varrelehti jamuid olulisi tunnuseid uurima. Nõndaoligi ekskursioonil tüüpiliseksvaatepildiks, et pooled inimesed olidhorisontaalselt kaevunud samblavaipa,

teine pool vertikaalasendis rühmadessekoondunud, ning luubid ja samblatutidkäes diskuteeriti määramistunnuste jaliigilise kuuluvuse üle. Lisaks selleleoli kogu meie reisiseltskond haaratudtaastärganud ürgsest instinktist –korilusest. Iga uus leitud liik tulitingimata kaasa korjata. Neediseärasused olid ka põhjuseks, etliikumiskiirus tihtilugu vaid paarsadameetrit tunnis oli. Esialgu püüdsinnähtut-kuuldut lihtsalt mälus säilitada,kuid peagi haaras mindki üldinekogumistuhin.

Mida edasi loode poole sõitkulges, seda liigestatumaks muutusmaastik ning seda põnevamaks ka sood– olime jõudnud aabasoode jamustriliste nõlvasoode (aapa mires,patterned fens) piirkonda. Alaneskeskmine õhutemperatuur ningsuurenes aastane sademete hulk, misväljendus selles, et turbasammaldelesobivad kasvukohad ei levinud mitteainuüksi nõgudes ja tasandikel (naguoleme harjunud nägema Eestimaal),vaid sood võisid katta ka mägedelaugjaid nõlvu. Hoopis huvitavaks läksasi siis, kui olime jõudnud Norrasse,Skandinaavia mäestiku läänenõlvale.Külastasime mägedes levivaidmadalsoid (sloping fens) ning vaipsoid(blancket bogs), mis levisid kunipaarikümne kraadise kaldega nõlvadel.Selle fenomeni põhjuseks on ülisuursademete hulk ning pidevalt niiske jajahe kliima. Seda tuletas meileNorrapoolne ekskursioonijuht ningtuntud turbasammalde süstemaatikKjell I. Flatberg pidevalt meelde, sestvihma polnud sealkandis juba kuu aegasadanud ning õhutrmperatuur oli 25kraadi ringis (normaalne oleks olnud+14°C) ning sood meenutasid pigem

15

krõbisevaid nõmmi. Ebaharilikult ehksuplemiseks piisavalt soojad olid kamadalad mägijärvekesed ning Atlandiookean. Lääne poole liikudes tulijuurde ka uusi turbasamblaliike ningekskursiooni lõpuks valitses mu peasjuba paras kaos – kokku olimekohanud 48 erinevat Sphagnum’i liiki(Euroopas kokku olevat 57).Sellegipoolest võin pidada üritustkordaläinuks, kuna sai tutvutud niivõrderinevate kasvukohtadega ningloomulikult oli oma ala proffidegakooskäimine hea määramiskool.Üleüldse saatis kogu ekskursioonitõusev trend – koos kasvukohtade jaliigirikkuse kasvuga muutus kamaastik üha põnevamaks ning hotellidparemaks. Norra võlu ei suutnudvarjutada isegi mägedeni kõrguv õllehind.

Trondheimis sümpoosiumillisandus ekskursioonil käinutele vaid

11 inimest. Väsinud reisilisi ootasõnneks “vaid” 6 sessioonigasümpoosium kõigest 19 ettekande ja 18posteriga. See näitab, et konverentsilosalejad ei olnud mitte nn.“konverentsituristid”, vaid oma alatõelised fanaatikud. Kohal olid tuntudsoodeuurijad vanameistrid R. S. ClymoInglismaalt ja N. Malmer Rootsist,samuti tuntumad turbasammalde-süstemaatikud - K.I. Flatberg Norrast,R. E. Andrus ja J. Shaw Ameerikast;rääkimata paljudest kraadiõppuritest,kes on alles turbasammalde maailmaavastamise alguses. Esimesekonverentsipäeva temaatikaks oliturbasammalde süstemaatika,evolutsioon ja fütogeograafia, teiselpäeval keskenduti turbasammaldeökoloogiale.

Kogemused ja kontaktid taskus,oligi aeg koju tagasi pöörduda.

Tüüpiline vaatepilt ekskursioonil (reisiseltskond Norras Storgr�nningeni mägisoos S.troendelagicum’i leiukohas).

16

Edmund Russowi radadelSamblasõprade III kokkutulek Käsmus ehk

bürokraadist samblasõbra mälestusi

Kersti Loolaid

Samblasõprade III kokkutulektoimus 18.-19.mail 2002 põlisesrannakülas Käsmus. See hariv ürituskogub üha populaarsust - kui Ikokkutulekul Kanakülas oli 5 osavõtjat(kõik oma ala profid), siis IIkokkutulekul Tõrvaaugul oli osavõtjaid18 ja Käsmus juba 24-26 huvilist.Seekordset kokkutulekut võiks pidadasamblasõprade tähelepanuavalduseksEesti silmapaistvamale turbasammaldeuurijale, Tartu Ülikoolibotaanikaprofessorile aastatel 1874-1895, E. Russowile, meenutamaks 160aasta möödumist tema sünnist2001.aastal.

Ei saa jätta märkimata, et ilmoli ka seekord külm ja tuuline.Seepärast algas enese sisseseadminepuhkekülas Lainela ahjude kütmisega.Sõprade seltskonna esimese päevauurimisretk algas Käsmu avastamisest- alati avatud Käsmu muuseumist, kusperemees Aarne Vaik (pildil) omamõnusal moel jutustas meile Kapteniteküla kaugema ja lähema minevikuasjadest ja inimestest ja nendeomavahelistest suhetest. Ning tutvustastänapäeva tegemisi-ettevõtmisi niimuuseumi kui rannaküla eluedendamisel. Tema oli ka Russowiradadele juhatajaks, aidates 19.sajandikirjeldustest õiged teeotsad loodusesüles leida.

Esimese päeva uurimisretk viispoolsaare kesk- ja põhjaossa. Matkaalustuseks andis Nele lühikese ülevaateE. Russowi teoste põhjal Käsmupoolsaare turbasammalde kasvu-kohtade kirjeldustest ning kogutud jakirjeldatud samblaliikidest. Määramis-tunnuste meeldetuletamine, aga kanende nägemaõppimine ningrakendamine liikide määramisel,

haarasid sõbrad täielikult, täites hingekord võidurõõmuga – õigesti määrasin,kord lootusetusega – no ei näe laskuvatlehte. Erilise hasardiga otsiti haruldusiKaiasoo servas, et kinnitada Russowiomaaegseid leide uute leiuandmetega.Tavalisemaid turbasamblaid leiti, kuidharuldasemad jäidki taasleidmata.Meie rännak viis mööda ka Eestisuurimast kivikülvist Käsmu poolsaarekirdeosas. Rahnult leidsid nägijad-teadjad ka harvemesinevaid liike (kivi-lõhiskupar, Hatcheri parbik). Nooremrahvas nautis kive juba rohkemronimiseks kui ninapidi samblatuttemäärata püüdes. Eks väsimus kippuska peale. Poolsaare kirdetipus onkokku toodud õnnekivide kuhi. Omasoovide täitumist kindlustas ka meiesambalrahvas lisades oma panuse

17

kuhja, kes juba õhtul, keshommikupäikesega koos.

Puhkekülas korraldati üks meiekäsutusse antud tuba kähku ümbersöögisaaliks (isegi klaver oli sees).Pärast pidulikku õhtusööki tegi tubajälle läbi muutuse – seekord sai temastmikroskoopidega varustatud labor, kusalgas metsast kaasatoodud proovideusin määramine ja tunnuste täpsemõppimine mikroskoobi all. Nii saidmõned metsas lõplikult määramatajäänud sambad ka täisnime.

Järgmine päev algashommikupudruga, lisandiks ere päikeja tugev tuul. Kohe pärast sööki toimuspüha üritus - ühispildi tegemine merekaldal ja tublide noorbrüoloogideautasustamine, kes olid üles näidanudsuurt vastupidavust ja tõsist huvi. Teisepäeva matkaplaanis oli teha

uurimisretk poolsaare lõunaosas,Käsmu järve ümbruses. Liikusime pikiKalaoja ja tegime väikese ringi ka nn.Hundisoos. Nelet või Kaid, ja teisiteadjamaid ümbritses pidevalt mõnioma määrangule kinnitust otsivsamblasõber või uudishimulike ring,näpus tema jaoks tundmatu samblaliik.Enne koduteele asumist istusime veelühiselt piknikumurul ja läbi see iluslaager oligi.

Aitäh ja jõudu uueks kevadekssuure vaeva nägijaile, Nelele ja Kaile.Hõigake Samblasõpru jälle kuhugiEestimaa nurka kokku. Tänu Jaan Liirafotograafi silmale ja heale tahtele, onKäsmu kokkutuleku pildiseeria mäluvärskendamiseks Jaani kodulehel ikkanäha –

http://www.botany.ut.ee/~jaan/moss/index.htm.

Samblasõprade III kokkutulekust osavõtjad

Esireas istuvad, kükitavad või on kaisus (vasakult): Jaan Liira, Laura Kull, Thea Kull,Elle Roosaluste, Teele, Kai Vellak, Peeter Kull, Kersti Püssa, Merit Otsus.Seisavad (vasakult): Sulev Ingerpuu, Jaana Vaino, Rein Kalamees, Ester Valdvee,Tiia ja Tuule Kull, Kersti Loolaid, Tiiu Kull, Nele Ingerpuu, Mari Tobias, Aljona ,Kai Rünk, Meeli Mesipuu, Loore Ehrlich. Pildilt puuduvad Silvia ja Raul Pihu, kespidid varem koju sõitma ja Tõnu Ploompuu, kes pole veel saabunud

18

Käsmu kogutud sammalde nimestikPaksus kirjas on liigid, mis registreeris esmakordselt Ed. Russow ja hiljem. uuesti on nähtud, kaldkirjas olevaidliike 2002. aastaks ei ole uuesti leitud. Nimestiku kokkupanemisel olid suureks abiks Peeter Kulli märkmed, *märgitud liigid on kokkutuleku käigus leitud täiendused tema nimestikust.

1. Amblystegium riparium2. Amblystegium serpens3. Andreaea rupestris4. Atrichum undulatum *5. Aulacomnium androgynum6. Aulacomnium palustre7. Barbilophozia attenuata8. Barbilophozia barbata9. Barbilophozia hatcheri10. Barbilophozia kunzeana11. Barbilophozia lycopodioides12. Barbula convoluta13. Blepharostoma

trichophyllum14. Brachythecium albicans15. Brachythecium oedipodium16. Brachythecium populeum17. Brachythecium reflexum18. Brachythecium rutabulum19. Brachythecium salebrosum20. Brachythecium velutinum21. Bryum argenteum22. Bryum caespiticium23. Bryum pallens24. Bryum pseudotriquetrum25. Calliergon cordifolium26. Calliergon giganteum27. Calliergonella cuspidata28. Calypogeia integristipula29. Campylium sommerfeltii30. Campylium stellatum31. Cephalozia bicuspidata32. Cephalozia lunulifolia33. Cephaloziella rubella34. Ceratodon purpureus35. Chiloscyphus polyanthos36. Cirriphyllum pilferum*37. Climacium dendroides38. Cynodontium

strumiferum39. Dicranella cerviculata40. Dicranella heteromalla41. Dicranella subulata42. Dicranum bergeri43. Dicranum flagellare44. Dicranum flexicaule45. Dicranum fuscescens46. Dicranum majus47. Dicranum montanum48. Dicranum polysetum49. Dicranum scoparium50. Dicranum spurium51. Didymodon fallax52. Distichium capillaceum53. Drepanocladus cossoni54. Drepanocladus sendtneri55. Eurhynchium angustirete

56. Eurhynchiumpraelongum*

57. Fissidens adianthoides58. Funaria hygrometrica59. Grimmia trichophylla60. Hamatocaulis vernicosus61. Hedwigia ciliata62. Helodium blandowii63. Homalia trichomanoides64. Homomallium incurvatum65. Hylocomium splendens66. Hypnum cupressiforme67. Hypnum pallescens68. Isothecium alopecuroides69. Isothecium myosuroides70. Jungermannia caespiticia71. Jungermannia leiantha ulbik72. Lepidozia reptans73. Leptobryum pyriforme74. Leucodon sciuroides75. Lophocolea heterophylla76. Lophozia incisa77. Lophozia longidens78. Lophozia longiflora79. Lophozia ventricosa80. Marchantia alpestris81. Marchantia polymorpha82. Meesia triquetra83. Mnium hornum84. Mylia anomala85. Neckera crispa86. Nowellia curvifolia87. Orthotrichum anomalum88. Orthotrichum rupestre89. Paludella squarrosa90. Paraleucobryum

longifolium91. Pellia endiviifolia92. Pellia neesiana93. Philonotis fontana94. Plagiochila asplenioides95. Plagiochila porelloides96. Plagiomnium affine97. Plagiomnium cuspidatum98. Plagiomnium elatum99. Plagiomnium ellipticum100. Plagiomnium medium101. Plagiothecium curvifolium102. Plagiothecium

denticulatum103. Plagiothecium laetum104. Plagiothecium nemorale105. Plagiothecium ruthei106. Plagiothecium succulentum107. Pleurozium schreberi108. Pogonatum urnigerum109. Pohlia cruda110. Pohlia nutans

111. Polytrichum commune112. Polytrichum formosum113. Polytrichum juniperinum114. Polytrichum longisetum*115. Polytrichum piliferum116. Polytrichum strictum117. Pseudobryum cinclidioides118. Pseudoleskeella nervosa119. Pterigynandrum filiforme120. Ptilidium ciliare121. Ptilidium pulcherrimum122. Ptilium crista-castrensis123. Racomitrium canescens124. Racomitrium

heterostichum125. Racomitrium lanuginosum126. Racomitrium

microcarpon127. Radula complanata128. Rhizomnium punctatum129. Rhodobryum roseum130. Rhytidiadelphus squarrosus131. Rhytidiadelphus triquetrus132. Riccardia palmata133. Sanionia uncinata134. Scapania irrigua135. Schistidium apocarpum136. Schistostega pennata137. Sphagnum angustifolium138. Sphagnum aongstroemii139. Sphagnum capillifolium140. Sphagnum centrale141. Sphagnum compactum142. Sphagnum contortum143. Sphagnum cuspidatum144. Sphagnum fallax145. Sphagnum fimbriatum146. Sphagnum flexuosum147. Sphagnum fuscum148. Sphagnum girgensohnii149. Sphagnum inundatum150. Sphagnum magellanicum151. Sphagnum majus152. Sphagnum obtusum153. Sphagnum palustre154. Sphagnum papillosum155. Sphagnum platyphyllum156. Sphagnum quinquefarium157. Sphagnum riparium158. Sphagnum russowii159. Sphagnum squarrosum160. Sphagnum subnitens161. Sphagnum subsecundum162. Sphagnum teres *163. Sphagnum warnstorfii164. Sphagnum wulfianum165. Splachnum ampullaceum166. Splachnum rubrum

19

167. Splachnum sphaericum168. Tetraphis pellucida169. Thuidium delicatulum170. Thuidium philibertii171. Thuidium tamariscinum

172. Tortella tortuosa173. Tortula ruralis*174. Tritomaria exsectiformis175. Ulota crispa176. Ulota curvifolia

177. Warnstorfia exannulata178. Warnstorfia fluitans

Teodor Lippmaa 11017.11.1892 – 23.01.1943

Novembrikuu 17. päeval tähistati110 aasta möödumist eestitaimeteaduse suure teerajaja,geobotaaniku Teodor Lippmaa sünnist.

Teodor (Theodor) Lippmaa (endLipman) sündis Riias 1892. aastalendise talupoja peres. Perekond olikolinud Lätti tööd otsima, kuidmajanduslik olukord oli perekonnasikkagi väga raske. Esialgne haridusteekulgeb lünklikult, peale neljaklassilisekooli lõpetamist 16. aastaselt alustabTeodor töötamist. Vaheldumisitöötades ja õppides lõpetab takeskkooli esimese maailmasõjaalgusaastal, misjärel astubkeemiahuviline Lippmaa PetrogradiÜlikooli füüsika-matemaatikateaduskonda, kus veedabsiiski vaid ühe kursuse. 1916. aastal

teeb ta oma elus kannapöörde ningasub õpetajana töötama Põhja-Altaisse,Tšemali. Seal elatud viie aasta jooksulei ole tal võimalik keemiaalaseidõpinguid jätkata ning ta leiab uueväljundi botaanika ja bioloogia näol.Naastes 1922. aastal koju, astubLippmaa ülikooli bioloogiat õppimaning algab lennukas õppe- ja teadustööperiood. Vaid nelja aastaga läbib takõik õppeastmed ning 1926. aastalkaitseb doktoriväitekirja teemal“Pigmenditüübid sõnajalgtaimedel jaõistaimedel”, millele järgnebhabilitatsioonidissertatsioon(“Vaatlused seeninfektsioonistpõhjustatud antotsüaniini tekke kohta”)ja eradotsendi koht. Paari aasta pärastsaab teoks Lippmaa esimene pikembotaanilisi uuringuid täis reisPrantsusmaale ja Alžeeriasse.Prantsusmaal uurib ta mägitaimkatetning töötab mõnda aega J. Braun-Blanquet’, kuulsa kooslusteklassifikatsiooniga tegeleva koolkonnarajaja juures. 1930. aastal kutsuti ta agakodumaale tagasi, täitmaks E. Spohristvabaks jäänud botaanikaprofessori jabotaanikaaia direktori kohta. Koosnende ametikohtade pälvimisega algabka Lippmaa produktiivseim, tunnustusitäis loomeperiood.

Lippmaa tundis suurt huvipigmentoloogia vastu, saadesinspiratsiooni kromatograafia rajaja jalühiaegse Tartu Ülikoolibotaanikaprofessori ja botaanikaaiajuhataja M. S. Tswett’i töödest. Temaesimesed teadustööd valmivad

20

taimepigmentidest (erilist tähelepanupööras ta karotinoididele rodoksantiinja ksantofüll), arendades edasi Tswett’iloodud kromatograafia-alaseidmeetodeid. Sellealased tööd ei pälvisiiski koheselt kuigi suurt tähelepanu,alles aastakümneid hiljem mõistetaksetema tööde murrangulisust ja uudsustajal, mil pigmentoloogia oli veellapsekingades. L. S. Ettre kirjutab1985 aastal artikli Lippmaast ja tematöödest mainekas teadusajakirjas,nimetades teda ‘unustatudkromatograafiks’ (A ForgottenChromatographer).

Aastal 1927 viibis Lippmaamõned kuud Lapimaal, et leidasealseid taimekooslusi uurideskinnitusi oma pigmentoloogia-alastelemõtetele ja hüpoteesidele. Selle reisitulemusena valmis artikkel‘Taimeökoloogilised uurimused Norra-ja Soome-Lapimaal, eriliselt arvestadesvalguse küsimust’, kus ta leidis, eterinevates taimekooslustes võib leidaerineva komplekti pigmente. Sellistnähtust seletas ta erinevustegakoosluses valitsevates ökoloogilistestingimustes (valgus, veerežiim,temperatuur jne.).

Kolmekümnendate aastatealguses, koos botaanikaprofessori kohasaamisega tõuseb Lippmaa teaduslikehuvide hulka ka taimekooslustekoosseis ja taimkattetüüpide levik.Valmib kontseptsioon sünuusidest, mispälvib laia tunnustust. Sünuusimoodustavad eluvormiliseltkoosseisult sarnased populatsioonid,mis asustavad enam vähem ühtlasteökoloogiliste tingimustega koosluseosa (sünuusid on näiteks rinded,epifüütide grupeeringud puudel jm).Lippmaa arvates on ökoloogilisteltingimustel taimekooslusele ääretultsuur mõju, ja arvab, et ilma neidarvestamata kooslusi klassifitseerida eiole võimalik. Sellega astub ta vastusenistele suurematele kooslusteklassifikatsiooniga tegelevatele

koolkondadele, ka oma endiseleõpetajale ja kaastöötajale Braun-Blanquet’ile, kes pidas kooslusemääramisel kõige olulisemaksfloristilist koosseisu.

Lähenemine kooslusteklassifitseerimisele on niivõrd uudne,et Lippmaa ja tema kaastöötajad (K.Eichwald, A. Vaga, A. Tamsalu jt)väärivad teadusliku koolkonnanimetust, mida on tunnustanud ka ükstuntumaid taimeteadlasi R. Whittaker(1965).

Lippmaa suureks unistuseks oliluua kogu Maa taimkatet hõlmavasünuuside klassifikatsioon. Esimesesammu sinnapoole astus ta 1930. aastalCambridges peetud ViiendalRahvusvahelisel Botaanikakongressil,kus võeti vastu otsus kaardistada koguEuroopa taimkate. Lippmaa juhatuseltehtigi koheselt Eesti taimkattekaardistamisega algust, suur töö lõppesalles 1955. aastal. Lippmaa teeneks onka Eesti taimegeograafiliserajoneeringu loomine.

Lippmaa pidas oluliseksekspeditsioone ja botaanilisiuurimisretki, ühendades endasõnnestunult väliuurija ja laboritöötaja.Ei möödunud ühtegi aastat, mil tapoleks käinud uurimisretkedel, seda niiEestis kui ka välisriikides. Omaarvukatel retkedel pidas ta vajalikukspöörata tähelepanu ka sammaldele –tema kogutud sammalde herbaariumison ~6700 eksemplari. Proove on niiPõhja-Aafrikast, Ameerikast, Lõuna-Euroopast kui ka kõikjalt üle Eesti. Takoostas ka teadaolevalt esimeseeestikeelse sammalde määramistabeli“Eesti põisikulised” (Eesti Loodus1934 nr 5).

Lippmaa teadus- ja uurimistöökatkes päevapealt 1943. aasta 23.jaanuaril. Üksainus lennuk viskasTartule 4 pommi ja elu iroonia on see,et üks neist kukkus Lippmaadekorterisse, kus peale professorihukkusid ka abikaasa ja tütar.

21

Ainukesena jäi ellu poeg Endel, kedahetkel kodus ei olnud. Isa jälgedes onka Endel Lippmaa pühendunudteadusle. Teodor Lippmaa teaduslik

pärand on aga säilinud siiani ja meiekohus on tema tööd mäletada jajätkata.

Aveliina Helm

Mõningaid T. Lippmaa sammaldega seotud töid

Lippmaa, T. 1933. Kahe huvitava taime leid Abruka saarel. – Eesti Loodus, 1: 26-27.Lippmaa, T. 1934. Eesti põisikulised (Splachnaceae). – Eesti Loodus 5: 99-102.Lippmaa, T. 1935. Une analyse des forests de l’ile estonienne d’Abruka (Abro) sur la base desassociationes unistrates. – Acta et Comm. Univ. Tartu, 28.Lippmaa, T. 1935. Helgik (Schistostega osmundaceae (Dicks.) Mohr. – Eesti Loodus 1: 6-8.Lippmaa, T. 1936. Eesti lehtsamblaid. [On Estonian Musci.] - Eesti Loodus 3: 111-117.

Kasutatud kirjandus

Ettre, L. S. 1985. Theodor Lippmaa – A Forgotten Chromatographer. Chromatographia 20: 399-402.Trass, H. 1982. Professor Teodor Lippmaa jääv tähtsus botaanikas ja ökoloogias. Tartu RiiklikÜlikool.Trass, H. 1992. Teodor Lippmaa – an outstanding Estonian ecologist. In. T. Lippmaa – some selectedpapers. Tartu.Whittaker, R. H. 1965. Classification of natural communities. The Botanical Review 28: 1-240.

Aasta tegemiste kokkuvõte

Kaitsmisedv 05. juunil kaitsti lõputöid TÜ botaanika ja ökoloogia instituudis. Sel aastal oli ka

üks sammaldega seotud lõputöö - Tiiu Pesuri “Samblarinde seosed levisepanga jarohurindega loopealsetel”. Töö sai tunnustatud ka Haridusministeeriumidiplomiga.

v 26. augustil 2002 kaitses Nele Ingerpuu oma doktoriväitekirja TÜ BÖI A. Vaganim. auditooriumis. Tema oponendiks oli tunnustatud brüoloog ja avakooslustespetsialist dr. Heinjo J. During Utrechti ülikoolist, Hollandist.

Õpetamine ja näitusedv 2. veebruaril kogunesid kõik samblahuvilised TÜ sammalde herbaariumi, et

tähistada selle kogu avamist kasutajatele.v Tõnu Ploompuu jätkab iga-aastast sammalde õpetamist Tallinna Pedagoogilises

Ülikoolis.v Aino Kalda ja Tiiu Pesur õpetasid juuli algul TÜ bioloogia üliõpilastele lihtsamaid

metsasamblaid Krabil ja Sihval, Kai Vellak juuni lõpus Karulas, ning tutvustaslühidalt samblaid ka EPMÜ keskkonnakaitse üliõpilastele sügisese taimeteadusekursuse raames.

Seminarid, kursused ja konverentsidv 27.veebruaril toimus Tallinnas TA majas seminar sarjast “Teadus ühiskonnale”.

Seekordse seminari teemaks oli “Bioloogiline mitmekesisus”. Sellest võttis osaKai Vellak. Toomas Kukk esines Tiiu Kulli, Toomas Kuke ja Kai ühisettekandega“ Taimed – mitmekesisuse alus.”

v Nele Ingerpuu võttis osa Rahvusvahelise Taimestikuteaduse Assotsatsiooni(IAVS) 45. Sümpoosiumist Brasiilias, Porto Alegre linnas, mis toimus 3.-8.märtsini ning esines suulise ettekandega “Vascular plant – bryophyte interactions:

22

species specific effects in a grassland experiment”. Enne seda, 24.02 - 3.03, osalesta instituudi ekspeditsioonil Argentiinas, kust kogus kaasa ka mõned sambladAndidest, mis aga ootavad veel määramist. Argentiinas-käigu kohta anti ühiseltaru instituudi seminaril 16. oktoobril.

v 28. märtsil toimus ZBI traditsiooniline aastakoosolek, kus Nele Ingerpuu tegiettekande pangametsade sammalde liigirikkusest.

v 6-7. aprillil toimus Helsingis tööseminar sammalde elustrateegiate kataloogikoostamise algatamiseks, selles osales Kai Vellak. Arutati, milliseid parameetreidja kui põhjalikult käsitleda ning jaotati tegijate vahel põhiteemad. Eestibrüoloogidele jäi fenoloogiaga seonduv.

v 18. aprillil esines TÜ BÖI seminaril Nele Ingerpuu ettekandega “Sambla- jarohurinde vahelised seosed erinevates taimekooslustes”.

v 18 ja 19. mail kogunesid samblasõbrad kolmandat korda kevadistelesamblapäevadele. Seekord üritati käia Käsmus Russowi radadel ja saada selgustturbsammalde liigitunnustes. Osalejaid oli 24(26).

v 13-26. augustini toimus Rootsis ja Norras III turbasammaldele pühendatudkonverents. Koosnes see kahest osast: 10 päevasest ekskursioonist mööda Rootsija Norra erinevaid sootüüpe ja kahepäevasest ettekannete osast Trondheimis.Ekskursioonil osalesid Raimo Pajula ja Kai Vellak, Trondheimis ka Mati Ilomets,kellel oli seal suuline ettekanne teemal “Relationships between Sphagnum fuscum(Schimp.) Klinggr. and S. rubellum Wils. On the hummock-hollow gradient”.Raimol stendi-ettekanne “Distribution and ecological interactions of twoSphagnum species, S. fuscum and S. rubeelum, on water table and horisontalgradients” ja Kail koos Nelega samuti poster “Sphagnum collections andcollecting sites of E.A.F. Russow and G.K. Girgensohn in Estonia”.

v 14. novembril toimus Tartus, Atlantise konverentsisaalis UNEP-i projekti raamesseminar “Loodusteaduslikud kollektsioonid – elu mitmekesisuse hoidlad”, sellelosalesid brüoloogidest Nele Ingerpuu ja Kai Vellak.

v 28. novembril kogunesid erinevate liigirühmade bioloogid, et algatada elupaikadepunase raamatu koostamist. Brüolooge esindas sel seminaril Kai Vellak.

v 30.11.-02.12. toimus Tartus rahvusvaheline seminar kursus “Bryophyte LifeHistory parameters”. Osales 27 brüloogi 10 erinevast riigist. See oli jätkukskevadel toimunud esimesele seminarile. Osalejad Eestist olid: Nele Ingerpuu,Mare Leis, Raimo Pajula, Mari Tobias, Kai Vellak. Kahe ja poole päeva jooksulkuulati ettekandeid nii sammalde paljunemisest, populatsioonibioloogiast kui kageneetikast. Pikemate loengutega esinesid dr. R. E. Longton Readingu ülikoolistja dr. L. Söderström NTTÜ, Norrast. Esimese seminaripäeva õhtul esines Mariettekandega fenoloogia tähtsusest. Laupäevaseid ettekandeid kuulas ka LooreEhrlich ja esmaspäeval osales põgusalt Tiiu Pesur. Kursuse täismahus läbinud saidka soovi korral selle kohta tunnistuse ja ühe ainepunkti. Seminari finantseerisBRYOPLANET, Nele ja Kai püüdsid asja organisatoorselt ohjes hoida.

Välitööd ja projektidv Leiti Kannukese huvitavamaiks projektiks oli Hiiumaa laidude maastikukaitseala

samblafloora uurimine, millega alustas ta juba eelmisel aastal, mil toimusid kõikvälitööd. Suurema osa herbaarmaterjalist (kogus ca 1600 samblaproovi) määras taaga käesoleval aastal, samuti vormistas kaitseala tellimusel tehtud lepingulise töö“Hiiumaa laidude maastikukaitseala samblafloora seisund ja kaitsekorraldus”aruande. Põnevad olid välitööd ka Prangli ja Mohni saartel, kus ta tegelespeamiselt sammalde kogumisega, proovid ootavad veel määramist. Ranniku-

23

maastike seirega seoses oli Leiti välitöödel Saaremaal, Kahtla laiul ja Vilsandil,kus kogus samblaid peamiselt seireala profiilidelt.

v Mari Tobias käis samuti juunis Hiiumaa laidudel. Kahe välitöö jooksul kogus tamaerjali Hellamaa ja Uus-Meremaa rahul ja Hõralaiul.

v Nele Ingerpuu parimad välitöökohad olid Raplamaal (siit väärib erilistäramärkimist suure hulga Punase raamatu samblaliikide poolest Paka mägiRaikküla lähedal!) ja koos Kai Vellakuga Läänemaal, kust sai leitud mitmeidharuldasi ja Punase raamatu samblaliike (kahest maakonnast kokku 7 uutleiukohta Dicranum viride’le). Kai käis veel Häädemeeste rannaniite analüüsimas,mis sammalde poolest ehk nii külluslikud ei olegi, kuid ka soontaimede floora onju huvitav! Septembrist käivitus grant vanametsa struktuurielementide ja elustikuseoste uurimiseks. Töö on mahukas ja algusjärgus ning seni kogutud materjal allesootab määramist.

v Tõnu Ploompuu leidis rabade seire käigus mitmeid huvitavaid liike, eritihelviksammalde seast. Samuti põnevat leidis ta Ridala vallas floristilisi töid tehes.Oma leidudest ja kahtlustest annab ta ülevaate käesolevas numbris.

Herbaariumite täiendaminev Eesti Loodusmuuseumi sammalde herbaarium (TAM) täienes 1061 Eestist

kogutud ja 225 välismaalt saadud ja arvele võetud samblaproovi (museaali) võrra.Dr. Timo Koponenilt on saabunud 124 separaati tema kirjutistega, enamik nendestkäsitlevad sammalde süstemaatikat. Paljud nendest on Hiina sammaldest, 32 töödkäsitlevad Paapua Uus-Guinea samblaid.

v Zooloogia ja Botaanika Instituudi (TAA) samblaherbaarium täienes aasta jooksul67 prooviga, kogutuna suviselt turbasammalde ekskursioonilt Rootsis ja Norras,osa sel suvel kogutud materjalist ootab veel määramist ja arvele võtmist.1.detsembriks sai üle loetud ka ZBI herbaariumi üldosas (mis hõlmab Eestilelisaks ka Euroopa jt. mandrite proovid) olevad liigid ja eksemplaride arvud. Sellekuupäeva seisuga on ZBI herbaariumis 14753 eksemplari ja 1228 taksonitsamblaid. Suurema osa üldosast moodustab Eestist kogutud materjal, mida on12843 eksemplari 468 taksoni kohta. Korrastamist ootavad veel eksikaat- jaajaloolised kogud.

v Botaanika ja Ökoloogia Instituudi samblaherbaarium (TU) sai selle aasta algusespõhiosa korrektselt töökorda ja aasta lõpuks valmis ka korrastatud osa andmebaas.Momendil on kasutatavas osas 9250 eksemplari 1242 liigi ja var. kohta(helviksamblaid 212 liiki, lehtsamblaid 1030 liiki). Eestist kogutud materjali (koosJ.Mikitowizci "Bryotheca Balticas" olevate Eesti proovidega) on 4357 proovi 411liigi või varieteedi kohta. Eesti herbaarium täienes sel aastal 126 proovi võrra(N.Ingerpuu 81, M.Leis 40, mõned proovid on toonud H. Leosk, T.Paal jaE.Meier). Korrastamist ootavad veel vanad Venemaalt kogutud herbaariumid,suur ja liigirikas T. Lippmaa herbaarium, suur hulk Eesti materjali, mis onosaliselt veel määramata ja küllalt palju proove maailma eri paikadest, milleusinad samblasõbrad on oma reisidelt meie suureks meeleheaks kaasa toonud(Jaanus Paal, Kersti Loolaid jt.) Aitäh neile! Lõppjärgus on ka herbaariumisolevate proovide sünonüümide nimekiri. See võiks tulevikus oluliselt lihtsustadakõigi vanade samblaherbaariumite korrastamist nii meil kui ka mujal maailmas.Ootame külastajaid ja kasutajaid!

24

Uusi leide haruldastele samblaliikidele

Eelmisel aastal Hiiumaa laidude maastikukaitsealalt kogutud materjalistmääras Leiti Kannukene uue samblaliigi Eestile, selleks on Bryum elegans, mis võikseesti keeles olla peen pungsammal. B. elegans kasvas Öakse laiu lõunaossa jäävaskadastikus ja Palgirahu rannas, teiste sammalde vahel.

Tõnu Ploompuu määras vähemalt ühe (Cephaloziella elasticha), aga võib-ollaisegi mitu uut niidiksamblaliiki oma rabaproovidest (täpsemalt vt. lk. 10).

Uusi leiukohti leiti sel aastal 12 haruldasele liigile, neist viiele koguni niimituuut, et nad enam haruldaste hulka ei kuulugi. Üsna haruldaste hulka kuuluvad nüüdCephaliziella divaricata, Dicranum viride, Didymodon tophaceus ja Pottiadavalliana, Porella plathyphylla osutus koguni sporaadilise levikuga liigiks.

Amblystegium confervoides 2001 3. leiuk. Palgirahu L.Kannukene TAMBryum knowltonii 2001 2. leiuk. Hanikatsi L.Kannukene TAMBryum salinum 2001 2-3.leiuk. Salinõmme L.Kannukene TAMCampylium halleri 2002 5. leiuk. Vaimõisa E.Meier TUCephaloziella divaricata 2001 8. leiuk. Hanikatsi L.Kannukene TAM

2001 9. leiuk. Ahelaid L.Kannukene TAM2002 10.leiuk. Laheva T.Ploompuu erakogu

Dicranum viride 2002 5. Leiuk Rava K.Vellak ZBI2002 6. leiuk. Karuse N.Ingerpuu TU2002 7-8. leiuk. Matsalu N.Ingerpuu,

K.Vellak TU;ZBI2002 9. leiuk. Leiuse N.Ingerpuu TU2002 10. leiuk. Mölli-Altpere N.Ingerpuu TU2002 11. leiuk. Lümandu N.Ingerpuu TU2002 12. leiuk. Järlepast idas N.Ingerpuu TU

Didymodon tophaceus 2001 8. leiuk. Palgirahu L.Kannukene TAMFissidens exilis 2001 7. leiuk. Vareslaid L.Kannukene TAMPorella platyphylla 2001 8. Leiuk. Vareslaid L.Kannukene TAM

2001 9. leiukoht Ahelaid L.Kannukene TAM2002 10.-12. leiuk. Kõrglaid L.Kannukene TAM2001 13. leiuk. Öakse laid L.Kannukene TAM

Pottia davalliana 2002 8. leiuk. Türisalu L.Kannukene TAM2002 9. leiuk. Saaremaa T.Pesur TU2002 10.leiuk. Laheva T.Ploompuu erakogu

Racomitrium fasciculare 2002 3. leiuk. Rannamõisa L.Kannukene TAMSchistidium rivulare 2001 6. leiuk. Kõrglaid L.Kannukene TAM

“Uusi” samblanimesid suvisest floristika praktikumistKarulas

Jälle kord on tänu usinatele tudengitele sammaldele uusi nimetusi tekkinud, mõnednäited neist:• nohune hundilaat – Atrichum undulatum• Plagiaat Tsiilist (koos proloogiga: ei saa mängida paremas filmis kui “as plönn as

it gets” – Plagiochila asplenioides• Kaks kraanat mäe peal – Dicranum scoparium• Skorpionid akvaariumis – Dicranum scoparium• Kallis Ergo kortsus fooliumis – Calliergonella cordifolium

25

Samblanimede ja autorite õigekirja saab kontrollida ka Internetist, Brummit & Powell“Authors of Plant Names (1992) järgi, mis on kättesaadav aadressidel:http://www.ipni.org/ jahttp://www.herbaria.harvard.edu/Data/Author/author.html

Uuemaid sambla-alaseid kirjutisi

Ilomets, M. 2002. Relationships between Sphagnum fuscum (Schimp.) Klinggr. and S. rubellum Wils.On the hummock-hollow gradient. Third international symposium on the biology of Sphagnum,Uppsala-Trondheim August 2002: Schedule and abstracts: 16.Ingerpuu, N. 2002. Bryophyte diversity and vascular plants. Dissertationes Biologicae UnivesitatisTartuensis 75. 111 pp.Ingerpuu, N. & Pärtel, M. 2002. Vascular plant – bryophyte interactions: species specific effects in agrassland experiment. In: Abstracts. 45th Symposium of the International Association for VegetationScience. Page 48.Kannukene, L. 2002. Sammaltaimed. Rmt.: Saaremaa I.. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, lk.94.Kannukene, L. 2002. Samblad. Rmt.: Alasti maailm. Kolga lahe saared, 30-32 lk.Leis, M. ja Kannukene, L. 2001. Vormsi samblad. Estonia Maritima 5:77-107.Pajula, R. 2002. Distribution and ecological interactions of two Sphagnum species, S. fuscum and S.rubeelum, on water table and horisontal gradients. Third international symposium on the biology ofSphagnum, Uppsala-Trondheim August 2002: Schedule and abstracts: 20.Söderström, L., Hassel, K., Weibull, H. (eds.), Abolina, A., Blom, H. H., Damsholt, K., Fagersten, R.,Flatberg, K. I., Frisvoll, A. A., Haapasaari, M., Hallingbäck, T. Hedenäs, L., Heegaard, E.,Huttunen, S., Ingerpuu, N., Isoviita, B., Johannsson, B., Jukoniene, I., Koponen, T., Lewinsky-Haapasaari, J., Ohenoja, M., Økland, R.H., Piippo, S., Prestø, T., Syrjänen, K., Thingsgaard, K.,Ulvinen, T., Vellak, K., Virtanen, R. 2002. Preliminary Distribution Maps of Bryophytes in NorthwesternEurope.Vol. 1. Hepaticae and Athocerotae (2.ed.). - Trondheim, pp.1-55.Vellak, K. 2002. Seen? Samblik?… Sammal! Eesti Loodus, 4: 46.Vellak, K. 2002. Euroopa haruldused Eestis: läikiv kurdsirbik ja harjakas tanukas. Eesti Loodus, 7/8:46-47.Vellak, K. 2002. Euroopa haruldused Eestis: Jäik keerdsammal ja könt-tanukas. Eesti Loodus, 10: 30-31.Vellak, K. & Ingerpuu, N. 2002. Sphagnum collections and collecting sites of E.A.F. Russow andG.K. Girgensohn in Estonia. Third international symposium on the biology of Sphagnum, Uppsala-Trondheim August 2002: Schedule and abstracts: 25.

Väljaandja ELUS-I botaanikasektsioon