Embed Size (px)
Citation preview
nr – oktoober 2014
Artiklid
Jaan Ulst: annan tantsijale tagasitantsuloomisvõimu
Intervjuu: Kristiina Tamberg
Rahvakunstiansambli Leigarid liige
40
Varem peamiselt professionaalsetetantsijatega töötanud koreograaf-lavastajaJaan Ulst lavastab rahvakunstiansambliLeigarid juubelietendust. 1. novembril on„5.pööripäev“ laval – etendus, mis lasebtantsijal vanade pärimustantsudegasarnaselt oma tantsu ise luua.
Kas otsus hakata lavastama Leigarite 45. juubeli etendust tuli
Sinu jaoks kergelt?
Maikuus, kui Sille (Sille Kapper, sel ajal Leigarite kunstilise juhi
assistent – toim) mulle helistas ja sellest mõttest rääkis, võttis
see mind esialgu tummaks. Peaksin midagi nii suurt tegema!
Kui esialgu tähendasid Leigarid minu mõtteis eelkõige Leigarite
täiskasvanute rühma, siis hiljem sain teada, et osalevad kõik
rühmad, kogu vanuseskaala.
Otsuse tegin ikkagi kiiresti, mind aitas see, et olin varem
Leigaritega töötanud. Ja Sillega koostööd teha, tema kõrval
etendust luua, on minu jaoks omaette suur väärtus. Lisaks tuli
veel minu magistritöö mõte sinna juurde. Praegu arendangi
ühtaegu magistritöö kontseptsiooni ja etenduse kontseptsiooni.
Minu loomingus on pärimustantsu liin olnud varemgi sees, mind
on see huvitanud. Sukelduda edasi sellesse konteksti on suur
võimalus.
Mida tähendab lavastuse nimetus „5.pööripäev“?
Pööripäevad tähistavad päikese, valguse ja soojuse mõju
inimestele. Meil on neli pööripäeva, mis pühitsevad üht või
teistpidi looduses toimuvaid muudatusi. 5. pööripäev tähistab
inimeses toimuvaid muutusi ehk teisisõnu pööripäevi meis
endis.
Laval näeme lapsi, kes mängivad eri karaktereid. Näeme seda,
kuidas needsamad mängud muutuvad laste suureks saades üha
tähenduslikumaks ja elulisemaks.
Miks just viies? Ja mida pööratakse?
Mulle tundub, et kõige selle juures, mis maailmas toimub,
unustatakse ära inimlikkus. Siit tuligi mõte luua pidu inimeselt
inimesele. Pöörata tähelepanu inimesele, temas toimuvale.
Etenduse taotlus ei ole uut lehekülge keerata, nagu looduses
aastaaegade vahetumisega toimub. Etendus on kui pöörlev
spiraal, mis viib meid rännakule tantsijate vahele ja sisse ning
toob meid õhtu lõpuks sealt jälle pinnale tagasi.
Mis muusikat Sa etenduses kasutad?
Muusikalise kujunduse loob Ardo Ran Varres. Lähtume
arhiivimaterjalidest ja püüame luua stseene, kus kasutame
muusikalisi motiive korraga nii traditsiooniliselt kui ka
uuenduslikult.
Peagi saab etendus valmis ja jõuab lavale. Mis emotsiooniga
peaks vaataja pärast etendust saalist lahkuma?
(Jaan mõtleb pikalt) Ma ei tea.
Meeskonnal on praeguseks (jutuajamine toimub 23. septembril
– toim) olnud neli proovi, selle baasilt ma ei oska öelda, mis on
lõpptulemus. Kõik sõltub sellest, kuidas tantsijad arenevad,
kuidas suudame materjali arendada.
Selle etenduse lavastusprotsessi juures ei ole olnud vaataja nii
oluline, kui tavaliselt on. Protsessi staariks on tantsija. Tantsija
rahvatantsumaailmas. Minu jaoks on oluline anda tantsijale
tagasi see võim, mis tal oli 19. sajandil ja varem, kui tantsija sai
ise oma tantsu luua. Kui ta vastutas ise selle sõnumi eest, mis ta
edasi andis.
Lavale tulevad erinevad stseenid, kus näeme tantsijat tantsimas
täis loomingutuhinat. Mida see publikule annab, kui ta näeb
sellist atmosfääri? Atmosfääri, kus tantsija ei esita kellegi teise
loomingut, vaid on tema ise. Võibolla peaks selle küsimuse
esitama otse tantsijale…?
Kas mina kui lavastaja peaksin seda teadma? Võiksin seda
teada, eks? Meie tööprotsess on minu jaoks nii uus ja huvitav, et
ma ei taha seda piirata. Tegeleme nüüdistantsu teadmiste
ülekandmisega rahvatantsu maailma. Selle etenduse kohta võib
öelda, et see on loominguline katsetus. Väga julge katsetus.
Kui oleksin tulnud oma stsenaariumiga, saaksin öelda, et
lõpptulemus tuleb see ja teine, aga praegu otsime tulemust koos
tantsijatega. Siiani on koostöö olnud paljulubav.
See kõlab paljutõotavalt…
Jah. Mis ma olen mõelnud, on see, et ma ei viitsi teha projekte,
mis ei esita mulle väljakutset. See projekt on üks meeletu
väljakutse. Kokku 130 tantsijat. Kõike seda hõlmata – muidugi on
rühmajuhid ja Sille väga suur tugi – aga ikkagi on see suur
väljakutse.
Etendus läheb Salme kultuurikeskuse lavale, teatri konteksti, me
ei tee seda kuskil tantsuplatsil.
Selle etenduse jaoks ei ole oma žanrit. Kui haruldane see
etendus Eesti kontekstis on!
Teiselt poolt kuulub niisuguses stiilis lavastus ja
improvisatsioon Leigarite identiteedi juurde. Kalev Järvela ja
Kristjan Toropi varasemate tööde kogemus on tantsijate
jalgades ja see annab mullegi jõudu. Nii et selline väljakutse
saab olla vaid nüüd ja praegu, ja ainult Leigaritega.
Mõned proovid on juba olnud, kas Leigarid on kerge või raske
materjal?
Üllatavalt kerge. Arvasin, et tuleb palju rohkem selgitada. Olin
lummatud esimesest töötoast, mille augusti alguses tegime, see
läks nii hästi. See töötuba oli väga puudutav kogemus, tants
suutis mind taas emotsionaalselt liigutada.
Töötame seitsmes eri grupis. Põhigrupp ehk tuumik koosneb
täiskasvanute segarühmast ja naiste trupist, lisaks teised
segarühmad, lasteaia-, kooli- ja noorterühm. Ürgleigarid –
Leigarite seeniorrühm – lisanduvad samuti. Nemad tulevad alles
oktoobri alguses esimeseks prooviks kokku.
Kogu see ettevalmistus, see on võimas.
Oled Sa mõelnud, kuidas mõjub see etendus staažikatele
rahvatantsujuhtidele?
Uuenduslikkuses hakatakse mind kindlasti „süüdistama“, see
on selge. Aga ma ei mõtle sellele. Olen enda jaoks nagu midagi
rahvatantsus ära kaotanud ja praegu olen seda leidmas, see on
minu jaoks kõige olulisem.
Rahvatantsuansambliga Sa varem lavastusi teinud ei ole, pigem
professionaalsete tantsijatega. Näiteks Vanemuise balletitrupiga
muinasjutt nüüdistantsu vormis „Kreutzwald meets Dance“.
Kuidas Leigarite etendus Su loomingusse sobitub?
Minu loomingus on alati suuremal või vähemal määral olnud
kaasatud meie kultuuripärand. Vanemuises olid selleks eesti
muinasjutud ja ürgsed ütlemised ning soome rahvamuusika.
Leigaritega sukeldume samuti arhiividesse ja kasutame vanu
ülestähendusi tantsu ja liikumiste kohta. Samuti toob Ardo
muusikalises kujunduses esile vana ja unustatut.
Usun, et eestimaalastest publikuga saame pärimuse kaudu
üksteisest hästi aru. Need on meie kõigi juured.
Tavaliselt olen jah teinud tantsuetenduse maksimaalselt 10
tantsijaga. Vanemuises töötasime klassikalise tantsu
materjaliga, iga samm oli paigas. Leigaritega töötame läbi
improvisatsiooni, grupi-improvisatsiooni. Polegi oluline, kas
kellelgi on samm paigas või ei ole.
Kuid mõlema töö puhul – olgu teater või harrastajad – peab
samamoodi olema selge oma idees, oskama selgitada
tantsijatele.
Teatris on tempo palju kiirem, sest kõigil on vaja joosta
järgmisele etendusele. See on inimeste jaoks töö, tiheda
proovigraafikuga, iga päev 4-5 tundi. Leigaritega töötame kaks
korda nädalas 1,5 tundi. See seab omad piirangud. Pealegi on
oluline proove naudinguga teha!
Mis? Tantsupedagoogikaworkshop Kes? Tine Damborg Taanist Kus? Viljandi Kultuuriakadeemiatantsusaalis 001 Millal? 15.- 18. september 2014 Kellele? Tantsukunsti 3. ja 4.aasta tudengitele
Anni Zupping
Tantsukunsti III õppeaasta üliõpilane
Septembri kolmandal nädalal külastasViljandit särasilmne tantsuõppejõud TineTamborg otse Taani Kuningriigist. Tine andisViljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti 3.ja 4. kursuse tudengitele tantsupedagoogikaõpituba. Neli päeva täis tantsu, loovust,
õpetamiseks kasulikke nippe, arutelusid jakatsetamist.
Tine tundi minnes ei osanud midagi loota ega karta. Kuna aine nimi
oli tantsupedagoogika, siis olid võimalikud mitmed lähenemised –
praktiline, teoreetiline ja nende segu. Kohe sai selgeks see, et me
katsetame kõike endi peal ehk oleme samal ajal nii õpilased kui
õpetajad.
Mida Tine meile õpetas?
Nende nelja päeva jooksul saime kuhjaga lihtsaid, kuid samas
arendavaid ja põnevaid harjutusi ning ülesandeid, mida erinevast
vanuseastmest õpilastega tunnis teha. Algajatega on hea alustada
lihtsalt liikumisrõõmust ning olles algajate õpetaja, on hea neid
julgustada ja mitte hinnanguid anda. Tähtis on ju see, et laps
tahaks uuesti tantsutundi tulla ning saaks sealt liikumiskogemuse.
Loovad ülesanded, näitlikud materjalid
Tine kasutas palju näitlikku materjali ning julgustas oma tundides
kasutama joonistusi, fotosid, videot jne. Paljud harjutused olid üles
ehitatud nii, et ühest sai väikese variatsiooniga teine ning lõpuks
tuli sellest väike kombinatsioon, mida üksteisele esitada. Palju oli
võimalusi ise luua ning koos partneriga mõte lendama lasta. Hiljem
tagasisidet andes tuli välja, et just loovad ülesanded mõjusid
osalejatele huvitavalt ning motiveerivalt.
Ent kuidas üldse motiveerida õpilasi, kes ei taha tantsust kuuldagi?
Tine tõi hea näite teismelistest, kes käed rinnal õpetajale otsa
põrnitsevad, näos suur küsimärk ning peas ainuke mõte sellest,
kuidas tunnist minema pääseda. Sellisel juhul tulevad appi
enesekindlus, kindlad reeglid ning tunni seostamine nende eluolu ja
hobidega. Tuleb olla kaval ning avatud väljakutsetele.
Väsimusest üle
Kolmandal päeval tuli päevakorda väsimus. Mida teha siis kui
energia tase on madal? Kui õpilased on väsinud või masenduses,
siis tuleks sellest rääkida. Kuidas tunneb ennast sinu keha? Kuidas
tunneb ennast sinu meel/hing? Küsides neid küsimusi ja
teadvustades, et kõik need tunded on tavapärased ning igaühte
puudutavad, loome tantsusaali keskkonna, kus õpilane ei ole
pelgalt keha, kes täidab ülesannet, vaid elav hing koos oma
emotsioonide ja tunnetega.
Ka õpetaja peab oskama end hoida
Iga päev on uus ning iga päeva tuleb alustada just sellest punktist,
kuidas ennast hetkel tunned. Pole vaja võrrelda eilsega ega kellegi
teisega. Sina oled sina ning liigud oma teel. Tantsija ning
tantsuõpetaja on Tine arvates kõige vapramad ametid. Haavatavus,
igapäevane treenimine ning töö kehaga, vastutamine enda ja teiste
eest nii hingeliselt kui kehaliselt, tantsija lühike karjäär, ootamatud
muutused ja ebakindlus töökohal on vaid väike loetelu sellest,
millega tuleb rinda pista.
Tine soovitus kõigile: tuleb ennast hoida! Kui me ennast ei poputa
ega arenda, ei ole õpetajatena meil enam midagi anda. Energia tuleb
saata ringlusesse ja sel juhul saame selle sajakordselt tagasi!
Professionaalsuse mitu paletAnu Ruusmaa
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ning Eesti Muusika- ja
Teatriakadeemia balleti õppejõud
Elame kiiresti muutuvas infotulvas, kus mõistete üliküllus ja suur
segadus on igapäevane nähtus igas vallas, seda nii Eestis kui piiri
taga. Ka tantsumaastik kubiseb erinevatest terminitest ning
nendest arusaamistest. Etenduskunstides on kasutuses mitmeid
sisuliselt servapidi kattuvaid mõisteid – nüüdistants, vabatants,
kaasaegne tants, vahel siiani ka moderntants. Suures piiride
laiendamise/avardamise tuhinas ja uue avastamise õhinas, oleme
kontakti kaotamas/kaotanud nii omaenda ajaloo kui aja looga.
Kontakti kaotamine minevikuga mõjutab ja kitsendab meie
olevikus olemist.
Nõukogude ajal oli asi lihtne – kõik oli ideoloogiliselt piiritletud.
Teatrites tehti professionaalset kunsti ja väljaspool teatrit toimus
isetegevus. Elukutse ja hobi olid üsna selgelt eristatud. Sisu
määrajaks oli institutsioon ja teatrimaja kui aktsepteeritud
keskkond. Professionaalset koolitust andis vaid üks kutseasutus –
Tallinna Balletikool. Osale tantsumaailmas tegutsejatele ja ka
publiku silmis on see mudel siiani säilinud. Paljude jaoks on
tantsumaastik aga ammuilma laienenud ning ka vabakutselised
artistid professionaalidena aktsepteeritavad. Elatise teenimise
seisukohalt peavad vabakutselised ellujäämise nimel aga lisa
teenima, olgu siis erialalisel tööl või hoopiski tantsuga mitte
seonduvatel erialadel.
Kaunid kunstid – mittetulunduslik.Kommertskunst – tulunduslik.Harrastuskunst -„taastustegevus“
Kultuuriministeeriumi suund on toetada ennekõike
loomemajandust.(Loomemajandus on majanduse valdkond, mis põhineb
individuaalsel ja kollektiivsel loovusel, oskustel ja andel ning mis on
võimeline looma heaolu ja töökohti läbi intellektuaalse omandi loomise ja
kasutamise. Wikipeedia). Loomemajanduses kui kunstitööstuses on
eristatavad kaunite kunstide (kunst kunsti pärast. Wikipeedia),
kommertskunsti (kunst kasumi pärast. Wikipeedia) ja
harrastuskunstide funktsioon (kunst eneseteostuse pärast.
Wikipeedia). Kaunite kunstide puhul on määravaks üldtunnustatud
kutsekvaliteedi standard, mille määratlemise ümber käib pidev
erialane diskussioon.
Üldjuhul eeldatakse, et kaunite kunstidega tegelemine on
mittetulunduslik tegevus. Kommertskunstiga tegelemine on juba
vastavalt oma definitsioonile tulunduslik. Kommertskunstis
seatakse tihti majanduslik kasum kunstilisest kvaliteedist
olulisemaks, kuigi need kaks parameetrit siiski teineteist otseselt ei
välista. Samuti kasutavad kaunid kunstid oma toodete müügiks
tihti kommertskunsti kanaleid kuni sinna maani välja, kus tekivad
hübriidid – kus tegu on põhimõtteliselt küll kaunite kunstide
valdkonda kuuluva tööga, mis aga on teinud olulisi kunstilisi
ohverdusi „publikule meeldimise“ eesmärgil. Riigiteatrite
rahastusmudel – palgad riigilt, uus etendus piletitulust – sunnib
teatreid manipuleerima ja sisuliselt kommertsialiseeruma.
Harrastuskunsti võib nimetada “taastustegevuseks”, mille
eesmärgiks on taastada töötaja võimeid, täita oma põhiülesandeid
või ka “puhketegevus”, mis rikastab inimese loomepotentsiaali
avamise kaudu inimese igapäevast elu. Harrastuskunstiga
tegeletakse tavaliselt vabatahtliku töö korras. Loomemajandust on
kritiseeritud kui kultuuri risustajat. Seda on peetud kultuuri
kommertsialiseerumise põhjustajaks. On leitud, et
loomemajanduses saab kultuuri kvaliteedist tähtsamaks see, kui
palju miski raha sisse toob. Loomemajanduse üks probleeme on
veel tõsiasi, et loovus millel loomemajandus põhineb ei ole seni
üheselt defineeritud (Wikipeedia).
Nii kaunite kunstide kui kommertskunstidega tegelevaid inimesi
võib nimetada oma ala professionaalideks.
Esteetika professionaalsuse teenistuses
Ilutants
Esteetika ei ole midagi, mis on igaveseks antud, tardunud ja
muutumatu väärtus. Koos ühiskonna arenguga muutub
arusaamine ilust, mis laiendab ja muudab arusaamist
esteetikast. Ometigi võime täheldada, et mingid esteetilised
arusaamad on läbi aegade püsima jäänud. Näiteks
balletiesteetika, mis põhineb antiiksel arusaamisel ilust. Kaunid
proportsioonid, ideaalne geomeetriline liinitunnetus kehas ja
liikumises. Üksikasjalikult läbitöötatud kehatunnetus,
detailideni lahti võetud ja tervikuks kokku pandud inimkeha.
Antiigi käsitlus kehast ja ilust on erinevas ajas siiski pidevas
muutumises. See on alati seotud riietumiskultuuriga, laval
kostüümiga, etenduse sisuga ja eesmärgiga.
Selline konserveeritud arusaam on üldjoontes ka praegusel ajal
domineeriv just akadeemilistes teatrites, kus viljeletakse
võrdväärselt nii ajaloost pärinevaid balletiteoseid kui
kaasaegsemat koreograafilist kehakeelt. Kunstiline või kunstlik
lähenemine? Ilmselt mõlemat, kui arvestada teadmist, et ballett
ei ole orgaanilise päritoluga tantsukeele süsteem.
Esteetilised väärtused on siiski muutunud, sest inimest on alati
huvitanud inimvõimete piiril käimine. Laval näeme praegusel
ajal jalaviskeid ja-tõsteid, mis räägivad sellest, et spagaat on
juba ammu igavaks muutunud. Kas see on ka esteetiline, jääb
vaataja otsustada. Romantismi aegsed madalad õhulised,
justkui õhku rippuma jäävad haldjalikud poosid, mis illusiooni
tekitades ületavad gravitatsioonijõu või siis Petipa aegne
harmooniliste kehajoonte täiuslik kooskõla on jäänud
minevikku, sest üle spagaadi sirutatud jalgu kohtame praegu ka
sajandivanuste etenduste esitusel. Varvastants on muutunud
efektseks tehniliseks vahendiks ja jumalate poole püüdlus ning
lendamise illusioon on sinna kodeeritud vaid kaudselt.
Varvastants kaasaegse balleti kontekstis kannab tihtipeale
erootilist alatooni ja rõhutab kaasaegset naise iluideaali.
Balletiesteetikas esitatud kaasaegne koreograafia otsib uusi
liikumisi ja liigutusi, jäädes mõttetasandil aga truuks
kunsttantsu arusaamistele. Jutustades lugu või luues
Balanshin`likku abstraktset tantsu jäädakse truuks
balletiesteetikale. Seda nõuab akadeemilise teatri staatus. Ja
sellist esteetikale suunatud lähtepunkti peetakse siiani
professionaalsuse tipuks, mille mõõdupuuks on keeruline
tehnika, liigutuste poolest külluslik koreograafia ja tantsijale
äärmuslikke nõudeid esitavad füüsilised kriteeriumid.
Koletants.
20. sajandi kunst omab palju tähendusi ning olles pidevas
muutumises nii ajas kui ruumis omandab ta ikka uusi ja uusi
tähendusi. Seda nii vaataja kui esitaja seisukohalt. Kaasaegne
tants põhineb sümboolikal, mis on mitmeti mõistetav –
vaadeldav etendus sünnib iga vaataja peas isemoodi.
Tõlgendamisel mängib olulist rolli iga inimese elu- ja
kultuurikogemus, haridus, sugu ja muud individuaalsed
aspektid. Praegusel aja ei ole üht domineerivat ideoloogilist
lähtepunkti, sest eksisteerib paljusus.
21. sajandi kaasaaegne tants otsib orgaanilist lähenemist kehale.
Esimene impulss tuleb Isadora Duncani käsitluses siiski
antiiksest keskkonnast, kuid seda ilu seisukohast vaadeldes
provokatiivselt, eirates kõiki tol ajal kehtivaid reegleid. Praeguse
kaasaegse tantsu eelkäija moderntants on sündinud mitmete
suurte sõdade aegu. Ta kannab endas inimese mõttemaailma
arengut, mis kaasneb ühiskonna muutumisega ja samal ajal
teatud määral ka vastuseisu kunstlikule balleti süsteemile.
Kaasaegne tants tunnistab ilusaks inimese nii, nagu ta on või
toob teadlikult välja üldistele ilukriteeriumitele mittevastavuse,
taotlemaks vahetut ja kui vaja siis ka tahumatut isikupära.
Harmoonilisi kehajooni asendavad murtud, nurgelised ja
asümmeetriat taotlevad kehajooned. Tantsuliigutus ja mõte
sünnib seestpoolt väljapoole, ehk liigutused pole tuletatud vaid
nad on avastatud. Toimub pööre arhailiste ja eksootiliste
mudelite poole. Otsitakse kokkupuute punkte erinevatest
kultuuridest. 20. sajandil muutuvad oluliseks provotseeriv ja
tarbijalik ilu. Avangardism (20. sajandil ilmnenud mõtteviis, mis
taotleb kunstis tavaks olnud väljendusvahendite eiramist ja eelkõige nn
arengu eelväes olemist. Eesti Entsüklopeedia). omakorda ilu mõiste
ümber ei urgitse, olles veendunud, et uued kunstilised kujundid
on ilusad ja valmistavad vaatajale naudingut.
Avangardism rikub kõiki eelnevaid ilu reegleid, eirates igasugust
looduslikku ilu. Postmodernismi (20. sajandi teise poole suund, mis
kujunes välja modernismist, hõlmates endas filosoofia, kultuuri, kunsti
jne; skeptilist interpretatsiooni. Wikipeedia) moodustavad erinevate
stilistikate seosed – Ameerika moderntants, Saksa
ekspressionistlik tants ja neoklassikaline tants segunevad.
Oluliseks saab aina enam isiklik kogemus. Semioloog Umberto
Eco on öelnud: Avangard lõhub minevikku, moonutab seda,
lõpuks tühistab. Minevikku aga ei tohi tühistada, sest see viib
vaikuseni(Ma France). Modernism ja postmodernism mõistavad
seda ja käsitlevad vanu teoseid uues valguses, läbi iroonia.
Samuti tekib uus suund, intellektuaalne tants, mis asetab lavale
inimese, mitte tantsija/interpreedi. Laval kasutatakse
argiliigutusi ja inspiratsiooni saadakse elust endast.
Intellektuaalse tantsu puhul me saame tihti rääkida küll
tantsulisest mõtlemisest, kuid füüsilisel tasandil ei pruugi seda
tavamõistes üldse toimuda. Nendes etenduskunsti teostes on
esteetikaga nii ja naa, sõltuvalt tegijast, tema isiklikust
kogemusest ja esteetika tajust.
Praegusel ajal on praktiliselt võimatu rääkida, milline siis on
iluideaal. Me elame kiirtrendide ajastul, kus käib tarbijalik
võidujooks. Seda ka koreograafia loomes ja tantsulises
mõtlemises. Kiiresti uuenev info tunnistatakse koheselt
vananenuks ja püsiväärtuste loomine on aina haruldasem.
Samas võib siin õigustatult tõstatada professionaalsuse
küsimuse….kui kõik vananeb sekundiga ja uus tuleb kohe peale
nii loomingulises keeles kui ideedes, siis milline on arengu joon?
Ehk ennekõike areneb mõte, mis annab kehale teisenenud
tähendusi? Samuti areneb loome ja ka lavatehniline pool,
videost keeruliste elektrooniliste lahendusteni. Professionaalsus
eeldab ühest küljest võidujooksu loometrendidega, teisest aga
oma isikliku minapildi otsingut. Vaid üksikud suudavad selles
rattas pikaajaliselt püsida.
Kokkuvõtteks
Kaasaajal on professionaalsuse mõiste teisenenud ja tema piirid on
hägused. Erisuste võimalikkus tekitab erinevaid keskkondi, mis
koonduvad mingite konkreetsete arusaamade ja mõtteviiside
ümber. Need omakorda loovad nende keskkondade (näiteks
koolituskeskuste, tantsutruppide, mõttekaasluste jne) identiteedi,
olgu nad siis suuremad või väiksemad. Paraku pole aga nad kõik
ühtemoodi riigi poolt finantsiliselt toetatud. Projektipõhiselt
tegutsev vabakutseline tantsukunstnik või loominguline ühendus
peab leppima kasinate tingimustega, mis tihtipeale mõjutab ka
resultaati ja loometegevuse järjepidevust.
Balletiteatris olen kohanud ütlemist – kaasaegne tants, seda
suudab ju ka mu vanaema! Kaasaegses tantsus aga peetakse
teatris toimuvat iganenuks ja sisutühjaks tsirkuseks. Ometigi
sünnib nii siin kui sealpool huvitavaid ja vähem huvitavaid
loomeprotsesse, etendusi jne. Professionaalsuse mitmekülgsus ja
esteetiline paljusus rikastavad teatrimaastikku ning tants muutub
aina olulisemaks osaks etenduskunstide valdkonnas. Ja kindlasti
on teineteiselt midagi õppida, sest kõik mis sünnib nüüd ja praegu
ongi kaasaegne tants, olenemata stilistikast ja esteetikast.
Kolm küsimust tantsuõpetajale
Annika Viibus
Küsimustele vastab Annika Viibus, kesõpetab Pärnus Gabriele Moe- ja Tantsukoolis,Haapsalus T-Stuudios ja LäänemaaÜhisgümnaasiumis nii lapsi kuitäiskasvanuid ning on Pärnus tegutsevaprojektstuudio Lavaauk eestvedaja.
Millised on Sinu missioon ja motivatsioonvalitud erialal?
1. Õpetada inimesi tantsuliselt liikuma nii, et nad saaksid
võimalikult laiahaardelise kehakogemuse (püsti ja pikali, laialt
ja kitsalt, aeglaselt ja kiiresti, selgelt ja segaselt jms) ning teha
seda nii, et õpilaste keha ja hing jääksid terveks.
2. Soov viia oma õpilaste teadvuses kokku keha liikumine ja
mõttetegevus – tants ei ole ainult füüsiline aktsioon, soovitav on
mõelda, mida tehakse ja milleks ning seda nii tunnis kui
etendustegevuses. Näiteks: pööre ei pruugi olla lavastuses
lihtsalt pööre – see võib olla pööre mingil kindlal põhjusel, kuid
see võib ka olla lihtsalt soov pöörata teise suunda. Mõlemal
juhul tekib küsimus, et miks just sinna suunda? Vastus võib olla
igal tantsijal erinev ja sel moel on igaühel võimalus liikumises
ühendada oma mina koreograafiaga ning jätta sealjuures
aluseks koreograafi idee. Minu jaoks on oluline, et minuga koos
töötades saab tantsija kellegi teise idee edasikandjana iseenda
alles jätta ning taipab sealjuures, et liigutus pole kunstilises
väljundis lihtsalt liigutus.
Missioon ja motivatsioon saavad kokku minu loomingus, mis
jõuab avalikkuse ette. Ma eelistan luua etendusi oma noorte
tantsijatega. Praegu on väga päevakohane, ja tundub et muutub
veel nõutumaks, tants kui võistlusala. Kuna see võistlemise osa
mind ennast oluliselt ei huvita, siis püüan leida nii endale kui
oma tantsijatele põhjendatud väljundeid etenduste loomise ning
nende esitamise näol. Sealjuures on mulle oluline rääkida
tantsukeeles neil teemadel, mis on päevakajalised (inimeseks
kasvamises ja sotsiaalses plaanis). Noorte tantsijatega koostöös
ühiskondlikel teemadel sõna võtmine muutub mulle aina
tähtsamaks – eriti viimasel ajal…
Kõige suurem tunne nende kahe sõnaga seoses on siiski
kogemus. Anda oma õpilastele võimalus kogeda tantsu
vaatajana, tõlgendajana, analüüsijana, loojana, tantsijana.
Mis Sind inspireerib?
Mind inspireerib oma tööd tegema miski imelik vajadus ja
teadmine, et ma pole oma erialal õpetajana üldse halb.
Loomingulises mõttes inspireerivad mind peamiselt
konkreetsed tantsijad ja nende suhe ühiskonna või iseendaga.
Esmane idee vajab alati tuge ja selle toe leian ma valdavalt
kirjandusest, filmist, uudistest ja/või muusikast. Minu lavale
tulev looming on alati loodud konkreetsetele tantsijatele, kes
seda esitavad – kellegi teise esituses saaks sama koreograafiaga
ette kantud hoopis teine lugu. Tantsija ise on inspiratsiooniks
tema rolli kujunemisel, kuid enamjaolt tantsib tantsija minu
idees iseennast– harva kujutab ta kedagi/midagi muud.
Milline on Sinu sõnum 1) tantsuõpilastele 2)tantsuõpetajatele 3) tantsuga mitte kokkupuutunutele
1) Kõik on võimalik.
2) Alati on võimalik, et sinust saadakse aru.
3) Alati on võimalik, et sina saad aru.
Lavadel
nr 40
Ees ootamas esietendused
Rhythm is a DancerHenri Hütt
Esietendus: 27. oktoober kell 19:30 Kanuti Gildi SAALis
Järgmised etendused: 29.10/ 30.10/ 15.11 kell 19:30 Kanuti Gildi
SAALis
Info: www.saal.ee
Warrior / Hundi teekond läbi Punamütsikesesoolestiku
Mai Sööt ja Eva Labotkin
Esietendus: 5. november 2014 kell 19:00 Sõltumatu Tantsu Laval
Järgmised etendused: 6.11/ 12.11/ 13.11 kell 19:00 Sõltumatu Tantsu
Laval
Info: www.stl.ee
„…and Blue“Fine5 Tantsuteater
Esietendus: 6. november kell 19:00 Vaba Laval
Järgmised etendused: 7.11/ 8.11 kell 19:00 Vaba Laval
Info: www.vabalava.ee
procedure of beautykadrinoormets
Esietendus: 19. november kell 19:00 Sõltumatu Tantsu Laval
Info: www.stl.ee
Lugemiseks toimunust
Kellel peab raske olema?
Kairi Prints / Eesti Päevaleht / 06.10.2014
Kairi Prints mõtiskleb Maria Ibarretxe ja Renate Keerdi lavastuse
"Pink Flamingos, Crazy Horses” teemadel.
Järgmised etendused: 20.11/ 26.11/ 27.11 kell 19:00 Sõltumatu Tantsu
Laval
Loe edasi
Eesti etenduskunstide naftaplatvorm jakorallrahu
Tambet Kaugema / Sirp / 18.09.2014
Kristiina Reidolv: „Vaba Lava on selles mõttes aus erateater, et
kõik, mis majas on, tuli ja tuleb meil endal välja võidelda.”
Loe edasi
Eesti teatri G8
Ott Karulin / Sirp / 2014
Loe edasi
Uudised
Fine5 lavastuse „Phases“
Kas üldse kellelgi peab raske olema? Kellelgi vist ikka vahel peab.
Raske on siis, kui sa ei tea, mis juhtuma hakkab. On hirm, et juhtub
midagi ebameeldivat/ebamugavat.
Vaba Lava teatrimaja avamine ei lahenda vabatruppide kodutuse
probleemi, kuid on väga suur samm selles suunas. Vaba Lava avamine on
ühe Eesti teatrisüsteemi arenguetapi kulminatsioon.
esietendus Edmontonis (Kanada)ja etendused Tallinnas.
Lavastus „Phases“ („Faasid“) esietendus 2008. aastal ning tõi Fine5
tantsuteatrile palju tunnustust ja tähelepanu: Eesti Teatriauhind
tantsulavastuse kategoorias ning ülesastumised mitmetel
välisfestivalidel.
2014. aastal, seoses lavastuse etendamisega Edmontonis (Kanada),
said proovisaalis kokku uued inimesed ja tekkisid värsked ideed,
kuid teema jäi samaks: millised on jäljed, mida me endast maha
jätame ning kuidas need mõjutavad meid ümbritsevat keskkonda.
Uuslavastus sai nimeks „Phases-ReMake“. Tiina Olleski ja Renee
Nõmmiku koreograafia on inspireeritud Kanada helikunstniku
Shawn Pincbeki olmelistest heli-insallatsioonidest ning Steve
Reichi kordustel põhineva helikeele impulsiivsest energiast, millest
on loomeimpulsse ammutanud paljud maailma tantsuloojad.
Esietendused 12. ja 13.09 2014 L´Unitheatre,
Edmonton
(Kanada, produtsent Mile Zero Dance)
Tallinnas 24 ja 27.09 Vaba Lava teatrimajas.
Tagasiside lavastusele: raadiosaade „I Don´t Get It“, Season2
Episode2 (15.09 2014):
http://idontgetitdance.com/2014/09/15/season-2-episode-2/
(Fine5 lavastusest alates 12.30)
Tracy Kolenchuk slaidishow:
http://www.pbase.com/tracyk/2014_09_13_phases_&view=slideshow
Tha pahases of Phases, Vue weekly (12.09 2014):
http://www.vueweekly.com/phases-phases/
Смотрите: завораживающая постановка Phases Remake прошлана сцене Vaba Lava, Postimees, 29.09.2014:
http://limon.postimees.ee/2936065/smotrite-zavorazhivajuwaja-
postanovka-phases-remake-proshla-na-scene-vaba-lava
Tallinna Tantsuteatri oktoobripakkumine
Tartu on Tallinna kõrval üks sagedasemaid tantsuteatri etendamise
linnu. Nii oleme seal kõigi oma lavastustega käinud ja viimase kahe
aasta jooksul on Tartus esietendunud kolm meie
lavastust. Oktoobris jõuab Tallinnasse sel suvel tARTuFFi
etenduskunstide programmi avalavastusena esietendunud „Klapp“tunnustatud lavastajalt Ruslan Stepanovilt. Vastu viime kevadel
Tallinnas esietendunud kaheosalise lavastuse meie loominguliselt
juhilt Dmitri Harchenkolt.
Loomulikult käivad etendustega kaasas ka sooduspakkumised
tantsusõpradele.
25. oktoober 19:00 Vaba Lava teatrisaalis(Tallinn)Ruslan Stepanovi “Klapp”tantsivad Sigrid Savi, Arolin Raudva, RahoAadla
NB! tantsusõbra piletid 7 euroga aadressilt [email protected]
31. oktoober 19:00 Tartu Uues TeatrisDmitri Harchenko “Piaf. Double-box”tantsivad Rita Dolgihh (“Vanemuine”), EndroRoosimäe, Dmitri Harchenko
NB! tantsusõbra piletid 5 euroga aadressilt
Info: www.tantsuteater.blogspot.com
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiatäiendkoolituste programmpakub: anatoomia ja painduvusepõhialusedToimumisaeg: 29. november 2014
Toimumiskoht: TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia (Posti 1, Viljandi)
Maht: 0,25 EAP Hind: 30 €
Registreerumise tähtaeg: 05. november 2014
Õppejõud: Krista Majak (Fitness juht, Arctic Sport Club)
Koolituse sihtgrupiks on tantsuõpetajad, tudengid, harrastajad ja
kehalise kasvatuse õpetajad. Eesmärk on laiendada teadmisi
inimese liikumisaparaadist ja painduvuse põhialustest. Siht on
kujundada oskust mõista ning hinnata keha kasutust liikumises ja
tantsukunstis.
Registreeri end SIIN.
Enam infot.
