Pilet 11. Tava, moraal, õigus (ius non scriptum, ius scriptum), sund ja võim.Õiguse eelastmed; Ius non scriptum, ius scriptum2. Sotsiaalne norm (tunnused, mõiste, liigid ning põhifunktsioonid).

Pilet 11. Tava, moraal, õigus (ius non scriptum, ius scriptum), sund ja võim.Õiguse eelastmedInimese ja teda ümbritseva maailma vahelised suhted on mitmekesised ja keerulised. Samas on need alati seotud mingite reeglitega. Ühe fundamentaalse tasemena on võimalik selles süsteemis eristada nn elutu looduse valdkonda. Siin toimuvad protsessid ei põhine juhuslikkusel, vaid on seotud kindlate seaduspärasuste ja seadustega. Jutt on loodusseadustest, millel on mitmete teiste korrasüsteemidega võrreldes üldisem tähendus. Absurdne oleks katse pöörata jõed näiteks õigusliku eeskirja abil teistpidi voolama. Kuigi näiteks orgaaniline eluvaldkond pole formaliseeritud, kohtame ometi siingi reeglipärasust. Iga elu saab kord alguse, kasvab, vananeb ja lõpuks sureb. Korra reeglid, mida inimene on tahtnud ja tahab näha, peavad neid loomulikke asjaolusid silmas pidama. Nii on igati loogiline, et inimese looduslik küpsemine on aluseks õiguslikele reeglitele inimese teovõimest jne. Inimvaim loob loodusele omaste seaduspärasuste üle oma korrad, kuhu kuulub ka õigus. Õigus on loomu poolest sotsiaalne kord, kuna ta reguleerib inimeste omavahelisi suhteid. Samas pole õigus aga esimene sotsiaalne kord. Nimelt on moraal ja tava õiguse eelastmed objektiivses tähenduses. Just moraal ja tava olid valitsevaks inimeste kooselus juba enne õigust. Moraal ja tava olid sotsiaalseteks harjumusteks, mis korrastasid inimkäitumist. Moraal ja tava kõrgendasid ja vääristasid ühiskondlikku elu. Vaieldamatult olid moraal ja tava oma olemuselt sotsiaalsed korrad. Nii moraal kui ka tava vastavad ühiskondlikule tahtele ja reguleerivad ühiskonnas sotsiaalset käitumist. Nende struktuur koosneb käitumiseeskirjadest ehk moraali- ja tavanormidest. Moraali-ja tavanormid kui tüüpilised sotsiaalsed normid on üldise iseloomuga ja üldkohustuslikud.Tava ja moraal kujunesid välja pikaajalise inimkäitumise tulemusena. See inimkäitumine, mida me nimetame "tavakäitumiseks", peab olema inimesele kujunenud harjumuspäraseks käitumiseks. Esiteks on harjumuste kujunemine aeganõudev protsess. Teiseks, tava ja moraal on kindla sisuga. Harjumuste kujunemine on alati nõudnud aega, kindla kvaliteediga käitumise kordumist. Kindlast sisust saab rääkida seetõttu, et antud ajas ja ruumis eksisteerivad ühiskonnas valdavalt ühesugused tavad ja moraal.Iga situatsiooni inimühiskonnas saab reguleerida kas individuaalselt või normatiivselt. Individuaalne reguleerimine kujutab endast inimkäitumise korrastamist ühekordsete reguleerimisaktsioonide teel. See on konkreetse kaasuse lahendamine. Normatiivne reguleerimine seevastu on inimkäitumise korrastamine üldiste ja üldkohustuslike käitumismudelite abil, mis laieneb kõigile sama liiki juhtudele. Kindlasti on individuaalsel reguleerimisel oma eeliseid, nagu näiteks iga situatsiooni unikaalsusega arvestamine. Kuigi selline võimalus normatiivse reguleerimise juures puudub, saab just normatiivse reguleerimise üldisust kasutades leida lahenduse mingi suhete liigi jaoks tervikuna. Siit tuleneb omakorda normatiivse reguleerimise eelis individuaalse reguleerimise ees. Inimühiskonnad on ära tabanud selle, et üldiste reeglite abil saab kindlustada inimkäitumise korrastamise lähtudes sellest, mida tingib sotsiaalne elu ise.

Nii moraal kui ka tava on sotsiaalsete kordadena üldkohustusliku iseloomuga. See tähendab seda, et kui inimesed satuvad tava- või moraalinormis kirjeldatud olukorda, on kõige mõistlikum käituda vastavalt normi nõudmisest tulenevale. Tavakord ja moraalikord on ka garanteeritud korrad. Teisisõnu, ühiskond reageerib normi nõuete eirajate suhtes. Ja kuigi kordade siduvus on enamalt jaolt psühholoogilist laadi (kes rikub näiteks moraalikeeldu, peab arvestama ühiskondliku hukkamõistuga), on see ometi sageli väga tulemuslik garanteerimisvahend. Ka tänapäeval mängib ühiskondlik arvamus ja eriti ühiskondlik hukkamõist suurt rolli. Kuigi tava ja moraal on õiguse eelastmed, ootab teatud tava-ja moraalinormidest kinnipidamist meilt ka tänapäeva ühiskond.Ius non scriptum, ius scriptumInimühiskonnad on olnud pidevates muutustes. Väga paljudel juhtudel võime neid muutusi iseloomustada ka kui inimühiskonna arengut, liikumist millegi kõrgema ja parema poole. Õiguse tekke- ja arengulugu ei kujuta selles suhtes erandit. Õiguse kui teatud sotsiaalse korra kujunemine on protsess, mille võib tinglikult jaotada õiguse eelajalooks ja õiguse ajalooks. Sellise jaotuse aluseks on kirjalike õiguse allikate olemasolu või nende puudumine. On ajalooline tõsiasi, et õigus eksisteeris ka varem, kui tema kohta tekkisid esimesed kirjalikud allikad. Seda perioodi õiguse ajaloos võibki nimetada õiguse eelajalooks (ius non scriptum). Näiteks me ei leia veritasu reegleid kirjapandud kujul.Algseks lüliks, mis iseloomustab õiguse kujunemist iseseisvaks institutsiooniks, oli kirjutamata õiguse periood. Õiguse eelajalugu iseloomustab sisuliselt see, et õigus kui sotsiaalne kord polnud piisavalt eraldunud tava- ja moraalikorrast. Normatiivsed üldistused olid lihtsad, et mitte öelda primitiivsed. Hiljem omandab õiguse üks või teine element domineeriva tähtsuse ja kirjapanduna algab õiguse ajalugu - ius scriptum. Cicero juhib meie tähelepanu sellele, et kirjapandud kujul kujutab õigus meie jaoks väärtust, mille kohta on kõigil võimalik teavet saada.Kirjapandud õiguse ehk õiguse ajaloo alguses säilisid õiguses veel pikka aega sugukondliku korra iseloomulikud jooned. Nii ei iseloomusta kirjapandud õigust algul õigusnormide sunniiseloom riikliku sunni tähenduses, riigi monopoolne seisund kohtupidamises jms. Laiemas mõttes on õigust üldse raske diferentseerida tavadest, moraalist ja religioonist. Kirjapandud õiguse alguses oli iseloomulik õiguse suhteliselt lai dispositiivsus. Nimelt sekkus riik õigusrikkumisega seotud asjaolude ja õigusrikkuja väljaselgitamisse, kui seda nõudis kannatanu. Esimesed õiguse allikad sanktsioneerivad hulgaliselt tavasid, sealhulgas tabusid. Tabu kujutab endast omapärast tava. Tegemist on üldkohustusliku keeluga. Näiteks teatud toidu söömise keeld, jumalate või kuningate nimepidi nimetamise keeld jms. Ius scriptum ei olnud algusperioodil veel ühtseks ja universaalseks inimkäitumise regulaatoriks teatud kindla riigi territooriumil.Kuid milleski väga olulises on ius scriptum "tõeline õigus". Ta on formaalselt määratletud ja lähtub riigist kui institutsioonist. Õiguse normatiiv-regulatiivne mõte seisneb võrdses ja määratletud nõudmises kõigile õiguslikus elus osalejatele käituda vastavalt normis sisalduvale regulatsioonile. Taoline käitumise kvaliteet annab sellele käitumisele õigussuhete iseloomu.

2. Sotsiaalne norm (tunnused, mõiste, liigid ning põhifunktsioonid).Sotsiaalsed normid väljendavad ühiskondlikku tahet. Sotsiaalsed normid reguleerivad ühiskondlikke suhteid, st inimeste käitumist üksteise suhtes.

Sotsiaalne norm on käitumiseeskiri, millega mõjutatakse inimeste tahtelist käitumist soovitud tulemuse saavutamiseks kogu ühiskonna või konkreetse sootsiumi huvides. Sotsiaalne norm tähendab eeskätt sotsiaalset kohustust.Kohustus normis tähendab, et inimene peab käituma üksnes teatud viisil, sooritama mingi teo. Tegu võib esineda tegevuse või tegevusetuse vormis. Käitumise vastavust normile hinnatakse teo ja tagajärje ühtsuses: st kas see tegu, mis põhjustas just selle tagajärje, vastas sotsiaalses normi reeglile ehk mallile (st: prognoositud teole ja tagajärjele).

Sotsiaalsetele normidele on iseloomulikud järgmised põhitunnused 1:1) käitumist motiveeriv toime - sotsiaalne norm reguleerib inimeste toiminguid ning

järelikult on käitumiseeskiri (sotsiaalne kohustus) üks faktoreid, mis mõjutab inimese tahet, motiveerib mitmete valikuvõimaluste hulgast toimima just normis prognoositud reegli või malli kohaselt;

2) kohustus - inimene allutab oma tahtelise käitumise normi eeskirjale, kusjuures üksikisiku lähtekohast võib sotsiaalse normi autoriteedi tingida kolm välist põhjust: kas austus, jõud või võim, mida valdab normiandja;

3) realiseerimise viis - kui sotsiaalse normi autoriteeti võib tingida austus, jõud või võim, siis tuleneb sellest kaks normi realiseerimise viisi: sotsiaalne kohustus täidetakse kas vabatahtlikult või sotsiaalse surve ehk sunni mõjul (nt hukkamõist; varalisest või mittevaralisest hüvest ilmajätmine jt);

4) eesmärk - sotsiaalse normi eesmärgiks on saavutada kehtestatud reegli või malliga prognoositud käitumine;

5) abstraktsus - sotsiaalne norm reguleerib tüüpilisi juhtusid, ta tugineb korduvate samatüübiliste olustike üldistustele;

6) kehtivus aegruumis - sotsiaalsete normide teke, muutumine ja kadumine on pidev aegruumis toimiv protsess, kuid samas kehtivad nad püsivalt mingil kindlal ajavahemikul kindlas ruumis ja isikute ringi suhtes - üksiku käitumisakti ühekordsel reguleerimisel ei ole sotsiaalse normi tähendust.P.2. Sotsiaalsete normide funktsioonidSotsiaalsete normide funktsioonid on:

1) reguleeriv;2) koordineeriv;

3) stabiliseeriv;4) sotsialiseeriv.

Sõltuvalt sotsiaalsete normide liikidest seisneb nende funktsioon kas vastava sootsiumi või ühiskonna kui terviku käitumise suunamises soovitud suunas. Selles seisneb reguleeriv funktsioon.Sotsiaalsed normid kooskõlastavad inimeste käitumist ning suurendavad käitumise prognoositavust. Käitumise ühtlustamises seisneb sotsiaalsete normide koordineeriv funktsioon. Inimestel võib olla ka selliseid huvisid, mis ei ole sootsiumile vastuvõetavad. Siis võib tekkida huvide konflikt. Sotsiaalsete normide süsteem vähendab huvide konflikti võimalust. Lisaks aitavad sotsiaalsed normid kaasa positiivsete väärtuste ning käitumismallide kinnistumisele. Selles seisneb sotsiaalsete normide stabiliseeriv funktsioon.Sotsiaalsete normide mõjusfääri sattunud või neile allutatud isik integreeritakse normide toimel vastavasse sootsiumi. Inimene ei ole oma tahteaktides enam absoluutselt vaba. Ta peab arvestama üldiste huvidega ning tagajärgedega, mida tooks kaasa üldiste huvide eiramine. Sotsiaalsed normid on seega inimeste käitumise suunamise viisiks ja vormiks, seeläbi ka üksikisiku sotsialiseerimise vahendiks.Osa sotsiaalseid norme võib toimida seejuures vaid vastava sootsiumi, mitte kogu ühiskonna tasandil. Ülaltoodus seisneb sotsialiseeriv funktsioon.Kokkuvõtteks tuleb märkida, et ülalloetletud funktsioonid on suunatud ühiskonnas kõigi ja igaühe kaitstuse tagamisele ning kooselu korrastamisele. Sotsiaalne regulatsioon kui nähtus on käsitatav ühiskonna alalhoidlikkuse, nö sotsiaalse enesekaitse ilminguna.

Sotsiaalsete normide liigidSotsiaalsete normide kõige üldistatum ning elementaarsem liigitus on:

1) tavanormid;2) moraalinormid;3) korporatiivsed normid;4) õigusnormid.

Tavanormid (tavad) on ajalooliselt stiihiliselt kujunenud pärimuslikud käitumisreeglid, mis reguleerivad inimeste käitumist teatud eluvaldkondades ning juhtudel. Tavanorme antakse edasi suuliselt või eeskuju najal. Selles erinevad nad õigusnormidest. Tavanormid on teadaolevalt vanimad sotsiaalsed normid. Tavanormid on aegruumis ning vastavas kultuurikontekstis väärtustatud käitumismallid, teatud elulaad. On universaalseid tavanorme (nt tervitamine; külalislahkus), aga ka vaid teatud sootsiumide käitumist reguleerivaid (nt põlluharijale tuletab kevadise pööripäeva tähistamine meelde kevadiste põllutööde algust). Tavade täitmisel kasutatakse tihti rituaale ja sümboleid. Need kinnistavad tegusamalt tavareegli inimese teadvuses. Hõimu või rahva elulaadi kajastavad tavanormid on väga püsivad. Tavanorme on õigusega raske muuta. Targem on tavasid kasutada õiguse abimehena, väitis Cicero. Tavanormide autoriteet tugineb üldjuhul austusel tavade või traditsioonide vastu, st vabatahtlikul täitmisel, v.a juhud, mil tavasid nt riiklikult toetatakse.Tavanormid hõlmavad vaid seda isikute ringi, kes neid tunnustab ja täidab. Samas ei välistada see sotsiaalse surve võimalust indiviidile, kes vastavaid tavanorme omaks ei soovi võtta. Näiteks sellise indiviidi mõjutamiseks võidakse katkestada temaga suhtlemine või jätta ta ilma hüvedest, mida saavad tavanormi kuulekad täitjad. Riikluse tekkides ja arenedes jäi üks osa tavanorme kehtima senisel traditsioonisel kujul (nn kirjutamata õigus - ld: ius non scriptum). Nende kohta ütleme -selle maa tava. Teine osa aga võeti ajalooliselt kasutusele ametliku õigusena - nad muutusid osaks nn kirjutatud õigusest (ld: ius scriptum). Need on algelise riikluse tingimustes sanktsioneeritud senised tavanormid, mida tagatakse riigi sunniga (avaliku võimu jõuga) ja seeläbi on nad muutunud olemuselt klassikalisteks õigusnormideks.Moraalinormid on eriliselt stabiilsed kõlbluspõhimõtted, mis reguleerivad inimeste käitumist vastavas aegruumis mingi sootsiumi (nt inimkond; rahvas; hõim; sotsiaalne kiht) piires, on väärtustatud selle sootsiumi poolt pidevalt toimiva süvamotivatsioonina.Moraalinormid ühiskondliku teadvuse vormina on sotsiaalse regulatsiooni mõjusaim alus, aga ka viis ja vorm suunamaks inimeste mõistlikku kooseksistentsi ja ühist tegevust. Eriline mõjusus seisneb selles, et moraalinormid on eriti püsivad väärtushinnangud, milledest teatud kompleks mõjutab inimese käitumist kogu elu, kujundades indiviidi autonoomse kõlbelise teadvuse. Seda olustikku iseloomustab nt väide: minu elukreedo ehk tõekspidamine. Sellised väärtushinnangud on ühelt poolt normid, teiselt poolt aga kriteeriumid, mille alusel hinnatakse ka mistahes teisi sotsiaalseid norme ning muid nähtusi, lisaks veel teistes sootsiumides kehtivaid teistsuguseid moraalinorme. Nad hõlmavad nii kõlblusteadvust kui ka selle realiseerumist praktikas. Üldinimlik moraal avaldub konkreetsetes vormides: nt kristlik moraal, töömoraal, ärimoraal jt. Moraali probleemid on lahutamatult seotud eetika probleemidega (juhime tähelepanu mõistele juristi kutseeetika).Tihti kasutatakse mõistet kaksikmoraal, millega tavaliselt tähistatakse sõna ja teo lahkuminekut. Selline lahkuminek võibki olla positiivse ning negatiivse moraali põimumise peegeldus. Moraalinormide toime on põhimõtteliselt universaalne ja hõlmab praktiliselt kõiki teovõimelisi inimesi. Iseasi, millisest konkreetsest moraalinormide kompleksist keegi lähtub. Moraalinormide autoriteet tugineb rangelt austuse alusele - nad võetakse omaks eeskätt kui sotsiaalne väärtus ja selle väärtuse pinnalt tekib sotsiaalne kohustus. Juhime tähelepanu: moraalinormid ei ole autonoomne kohustus, sest nende allikas on indiviidi suhtes väline. Moraalinormid omandatakse õppimise teel, milline tegevus protsessina algab kasvatusega lapseeast ja kestab terve elu.

Moraalinormide omaksvõtu ja kinnistamise tagab selgitamine ja argumenteeritud veenmine. Ühiskondlik praktika on näidanud, et moraalinormid on kõigist sotsiaalsetest normidest tegelikult kõige vähesõltuvad jõu ning võimu alusest. Meelekindel isik ei taandu oma moraalinormide alusest, ehkki ta ülevõimu tingimustes neid lihtsalt ei avalda või ei ole tal võimalust neid parajasti realiseerida (vaikiva ühiskonna olustik totalitaarse poliitilise režiimi juhul). Kui riikluse tekkides oli võimalik osa tavaõiguse normide transformeerumiseks ius scriptum normideks (tavaõiguse normid kirjutati üles), siis paljusid moraalinorme ei ole võimalik päris üks ühele sarnaselt üles kirjutada. Miks? Sest üks ja sama moraalinormi väärtushinnang võib olla paljude teiste sotsiaalsete normide eelduseks, aluseks ning mõõdupuuks. Rida moraaliprintsiipe (sh õiglus; egaliteet) on sedavõrd universaalsed, et nad on aluseks ja kriteeriumiks praktiliselt kõigi õigusnormide osas.Moraalinorme tavaliselt ei fikseerita seadustes, v.a juhud mil nad printsiibinormidena on aluseks kõigi teiste normide täitmise hindamiseks (vt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) preambula (sissejuhatav osa): … kōikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, …mis on rajatud vabadusele, ōiglusele ja ōigusele…) (141). Demokraatlikus riigis on positiivse moraali normid aluseks ja kriteeriumiks õigusloomes, neid toetatakse igati praktikas ja samas on riigi õiguspoliitika suunatud negatiivse moraali ilmingute elimineerimisele. Ideaaljuhul kattuvad moraalinorm ning õigusnorm - õiglus on õiguse sisuks. Korporatiivsed normid on käitumiseeskirjad, mis on kehtestatud korporatiivsete suletud ühikute poolt ning reguleerivad nende ühikute ja liikmete tegusid.Loengumapi riigi osas selgitati, et korporatiivseks organisatsiooniks nimetatakse kindla süsteemse sisekorraldusega ning ideoloogiaga organisatsiooni kindla eesmärgi teostamiseks (tüüpilised: nt keskaegsed aadliorganisatsioonid või käsitööliste tsunftid; kaasajal nt: kutseühendused, poliitilised erakonnad, üliõpilaskorporatsioonid). Korporatiivse organisatsiooni põhitunnused on: 1) kindel liikmeskond; 2) oma statuudiakt (põhikiri); 3) oma autonoomsed juhtimisstruktuurid; 4) oma kassa (fiscus).Korporatiivsetes normides sisalduv sotsiaalne kohustus (õigused ja kohustused) kehtib üksnes selle organisatsiooni liikmete suhtes. Suhe korporatiivse organisatsiooniga tekib reeglina

vabatahtlikkuse alusel1 - korporatiivse normi autoriteeti võib tagada nii austus, jõud kui ka võim, mida valdab korporatiivse normi andja. Austuse allikaks on eriline huvi kuuluda just sellesse korporatiivsesse organisatsiooni. Võimu allikaks on võimalus kasutada korporatiivsete normide täitmise tagamiseks selle organisatsiooni käsutuses olevaid sunnimeetmeid, mis on ette nähtud statuudiaktis (põhikirjas), aga võivad olla teatud juhtudel reguleeritud seadusandluses riigi poolt. Nii korporatiivsete organisatsioonide endi kui ka nende normistiku osas on kaasajal seega määravaks suhe riigiga - tegemist võib olla kas legaalsete (seaduslike; formaalsete) või illegaalsete (põrandaaluste ehk mitteformaalsete) korporatiivsete organisatsioonidega. Illegaalsete korporatiivsete organisatsioonide näiteks võiks juristidele tuua kuritegeliku organisatsiooni - maffia konkreetsed vormid (Cosa Nostra, Hiina Triad jne).Legaalsete osas peaks piiritlema omakorda:

1) seadusandluse üldalustel, kuid ise vabatahtlikult kujunenud korporatiivseid organisatsioone (nt poliitiline erakond; jahimeeste selts; Eesti Juristide Liit jne) ning

2) seadusandluse alusel, kuid riigi poolt asutatud ja riigi rangele kontrollile allutatud korporatiivseid organisatsioone, mis sulavad juba avaliku võimu organisatsiooni (nt Kaitseliit - vt riigi osa loengumapp skeem nr 1 lk 82 - riigi poliitilise süsteemi sekundaarsed elemendid, I rühm).Õigusnormid kuuluvad samuti sotsiaalsete normide hulka. Õigusnorm on üldise iseloomuga, üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreegel, mis kehtestatakse riigi poolt kindlas korras ning selleks pädeva institutsiooni poolt ja tagatakse riigi sunniga.

Pilet 2Õiguse tunnused; õiguse mõiste erinevad tähendused ja õiguse idee.Õigust kui nähtust iseloomustab:

1. üldise iseloomuga käitumisprintsiipide ja -normide kogum (õigusnormi tunnused on üldine iseloom, üldkohustuslikkus ja formaalne määratletus);

2. kindlatel printsiipidel rajanev õigusnormide süsteem (õigusnormid on süstemaatilistel alustel koondatud õigusaktidesse, õigusharudesse ja allharudesse ehk õiguse instituutidesse);

3. üldkohustuslike (imperatiivsete) käitumiseeskirjade süsteem, mis on adresseeritud kõigile isikutele (üldsubjekt) või teatud isikute ringile (erisubjekt);

4. riigi tahteline akt, st õigusnormid on loodud pädeva institutsiooni poolt;5. tagatud mittetäitmisel lõppastmes riigi sunni jõuga (mittejärgimise korral

lõppastmes igal juhul riigi sunniga tagamist tähistatakse mõistega ultima ratio).Õigus on riigi tahteaktina kehtestatav üldkohustuslik käitumisnormistik, mis luuakse kindlal viisil ja üksnes pädevate institutsioonide poolt ning tagatakse mittejärgimisel riigi sunniga.Õiguse mõiste erinevad tähendused1. “mul on õigus,” s.t “minu väide on tõene” – loogikateaduse aine;2. “tahan saada õigust” või “see otsus oli õige” või “sai õiglase karistuse” – õigus kui

õiglus, hindamine läbi eetika või moraaliprisma, õigus on allutatud õiglusele – eetika ehk moraaliteooria valdkond;

3. “mul on õigus töötada juristina, kui mul on vastav kvalifikatsioon” – subjektiivne õigus, õigus õiguslikus mõttes;

4. õigus kui positiivne õigus, s.t õigusnormide kogum – õigusteaduse mõiste;5. õigus ajaloolises mõttes, s.t kunagi kehtinud õigus – õigusajaloo valdkond;6. õigus õigusharu tähenduses – õigusteaduses;7. õigus kui õigusteaduslikud distsipliinid – õppeainena või õigusteaduse haru

uurimisainena.Õiguse tähistamine läbi aegade: Celsus, Kelsen, DreierÜks esimesi üldist tunnustust leidnud õiguse tähistusi on meieni jõudnud rooma jurisprudentsist. See kuulub jurist Celsusele, kes on öelnud: “Ius est ars boni et aequi” - Õigus on headuse ja õigluse kunst. Seda määrangut sisaldab ka Corpus Iuris Civilis. Celsuse määratluse võttis üle A. Thomas. Kaks mastaapi - õiglus ja headus - on nõuded, millele on allutatud kogu õigus ja selle rakendamine. Teisalt juhib taoline määratlus meie tähelepanu sellele, et õiguse käsitlemine ei ole vastavate reeglite mehhaaniline käsitlus, vaid see seisneb huvide ja väärtuste tasakaalustamise kunstis. Celsuse õiguse määrangul on oluline roll ka kaasajal. Nimelt osundab see õiguse seotusele teatud väärtusmastaapidega ja kogu õigusteaduse seotusele eetikaga. Alates 19. sajandi lõpust vastanduvad õiguse formaalsed määratlused materiaalsetele. Kõigile õiguse formaalsetele määratlustele on ühine see, et nad seavad õiguse kui normi kehtivuse sõltuvusse tema loomise viisist. Õiguse sisu jääb seejuures tagaplaanile. Õiguse loomise viis on seotud eelkõige seadusandja tegevusega, positiivse õiguse loomisega. Kontinentaal-Euroopat iseloomustab sellel perioodil plahvatuslik seadusandluse kasv. Eriti väärib õiguspositivistide seast esiletoomist Kelseni "puhas õigusõpetus". Õigus on Kelseni järgi inimkäitumise normatiivne sunnikord. Käituma peab nii, nagu see vastab positiivsele õigusele selle kogumis.Õigust on püütud tähistada ka kui formaalse ehk positivistliku ja sisulise ehk loomuõigusliku vahepealset. Nii tähistab Dreier õigust kui õigusnormide ühtsust riiklikult organiseeritud või riikidevahelises normide süsteemis, juhul kui ta on ül-diselt ja täielikult kehtiv ja kui ta vastab õiguse eetilisele miinimumile. Sellisest õiguse tähistamisest loeme välja mõtte, et õigusnormi kehtimiseks on olemas eetilised nõuded ja normide suhtes kehtib üldkohustuslikkuse nõue, mille tagab nende formaalne jõudmine õiguskorda. Lisaks on vajalik ka normide toime tulemuslikkus.

Õiguse tähistamine ja õiguse ideeÕiguse mõiste ja õiguse idee puhul on meil tegu üheliigiliste mõistetega. Nende olemust avades leiame, et nad paljus kattuvad. Õiguse idee koosneb kolmest põhielemendist:1. õiglusest. Õiglus on inimeste kooselu põhiväärtus. Täiuslik õigluse definitsioon

puudub tänase päevani ja vaevalt seda kunagi leitaksegi. Küll on aga kõigi aegade õigusteadlased ja filosoofid käsitlenud õigluse olemusega seonduvat ja püüdnud leida õiguse ja õigluse vahelisi seoseid. Valdavalt on jõutud järeldusele, et õiglus ei esita õigusele nõuet "igaühele võrdselt", pigem on see nõue "igaühele oma". Seega ei ole õiglane õigus "sobiv" õigus. Loobudes objektiivsest mastaabist jõuame ebaõiglase korrani. Küll on aga "sobiva" õiguse näiteks kohtuniku otsustus. Tegu on otsustusega, mille tegemisel peab arvesse võtma kõiki üksikjuhuga seotud juriidilisi fakte ja otsustamisel lähtuma kehtivast objektiivsest õigusest. Kohtuniku ülesanne ongi õigust rakendada ehk ütelda seda, mis konkreetset kaasust silmas pidades lahendusena kõige rohkem õigusele vastab. Põhimõtteliselt sisaldab õiguskord kahte liiki õiglust: võrdsustavat ja jaotatavat. Sellisele õigluse jaotumisele juhtis tähelepanu juba Aristoteles. Õiglust viiakse ellu siis, kui igaüks saab oma. Võrdsustav õiglus realiseerub valdavalt eraõiguse valdkonnas. Jaotatava õigluse realiseerimisel peetakse valdavalt silmas riigi suhet kodanikesse;

2. õiguslikust garanteeritusest. Õiguslik garanteeritus (õiguskindlus) peab tugevdama usaldust õiguskorra vastu. Õiguskindluse all mõeldakse võimalikult heatasemelist õiguse realiseerimist valdavalt selle rakendamise kaudu. See eeldab omakorda, et õigus ise oleks kindel, selge ja ühetähenduslik. "Sobiv" õigus võib küll mõnel üksikjuhul näida õigluse kõrgeima määrana (üksikjuhu õiglus). Õiguse ülesanne on aga anda küllaldaselt üldised ja selged ettekirjutused teatud käitumise liiki ja selle määra silmas pidades. Just nii luuakse igaühele reaalne võimalus olulises ette näha, milline võiks olla ühe või teise õiguslikku tähendust omava probleemi juriidiline lahendus. Õiguskindluselt ootame me, et valitseks tasakaal objektiivse ja õiglase vahel. Võrdsustava õigluse puhul tähendab see, et samased kaasused tuleb õigusega samaselt reguleerida ja õigusliku vaidluse korral samaselt lahendada. Jaotatava õigluse puhul peab aga saama arvestada põhimõttega "igaühele oma". Seega peab juba seadus olulisi, õigusega kaitsmist väärivaid asjaolusid arvesse võtma;

3. eesmärgipärasusest. Õigus on inimese teadliku tegevuse tulemus. Õigus on tervikuna suunatud korra ja julgeoleku loomisele teatud inimkäitumises. Eesmärk leiab oma väljenduse õigusnormides. Seepärast peab õiguse eesmärgipärasuse saavutamiseks, s.t vastavate õigusnormide loomiseks, tegutsema silmas pidades õiguse idee teisi komponente - õiglust ja õiguskindlust.

Õiguse tähistamine omab mõtet sellel juhul, kui õiguse tähistamise "taga" seisab õiguse idee. Piltlikult öeldes ei pruugi kirjapandud seadus õigust sisaldada, seda juhul, kui seaduse vastuvõtmisel on tähelepanuta jäänud õiguse idee.

2. Õigusnorm (tunnused, mõiste, liigid, iseloomustus).Õigusnormi tunnused ja mõiste. Õigusnormide liigidÕigusnormi tunnusedÕigusnormi tunnused on:

a) üldine iseloom (toime hõlmab kõiki ning igaüht);b) üldkohustuslikkus täitmiseks (imperatiivsus juriidilise kohustuse aluselt, mis on

tagatud riigi sunniga);

c) formaalne määratletus (spetsiifiline normitehniline konstruktsioon ning eriline formaliseeritud keel - õiguskeel (normitehniline keel).Üldise iseloomu aspektist iseloomustab õigusnorme sihitlus isiku (füüsiline või juriidiline) huvidele või ühiskonna üldhuvidele ning prognoositud käitumise mall õigusnormi sisaldavas eeskirjas. Isiku huvidele sihitud normiks loetakse teoorias selliseid, mis on suunatud:

1) normiandja (parlamendi puhul - seaduseandja) huvide realiseerimisele;2) normitäitja (õigusnormi adressaadi) huvide realiseerimisele;3) nii normiandja kui ka normitäitja huvide realiseerimisele (mõlema huvid esindatud,

mis ei pruugi tähendada aga täielikult võrdset tasakaalu).Üldkohustuslikkuse aspektist iseloomustab õigusnorme imperatiivsus ning vajadusel konkreetse sanktsiooni rakendamine. Kõik õigusnormid sisaldavad põhimõtteliselt nii kohustuse kui ka õigustuse selle täitmiseks. Kõik sotsiaalsed normid põhinevad kohustusel, kuid õigusnormid seejuures juriidilisel kohustusel, mille täitmise tagab kõigi suhtes riigi sund. Õigusnorm sisaldab alati mingit käitumiseeskirja, prognoosib nõuetava või soovitava käitumise. Riik loob kehtivat õigust üldistes huvides eemärgiga, et selle toime hõlmaks sotsiaalsete protsesside reguleerimisel kõiki ning igaühte. Kui keegi jäetaks teadlikult väljaspoole kehtestatud õiguse toimet, siis ei oleks õiguslikul regulatsioonil mingit mõtet. Sellest tuleneb, et kellelgi ei ole ei moraalset ega ka formaalset õigustust seada ise ennast kas väljaspoole antud riigi piires kehtiva õiguse toimet (riigi jurisdiktsiooni) või seada ennast kõrgemale kehtivast õigusest (riigi jurisdiktsioonist). Inimese ja õigusnormi vahel on sotsiaalne seos, millel puhul tehakse vahet kahe liigi - sisemise ning välise seose vahel.

Sisemise seose all tuleb mõista psüühika tasandil stimuleeritud motivatsiooni käituda kooskõlas nimelt õigusnormidega. Sellist motivatsiooni ühelt poolt indiviidile õpetatakse, teiselt poolt õpib ta ise. Selline motivatsioon arvatakse olevat olulise mõjuga faktor persooni õiguskuulekuse, samuti personaalse kui ka üldise õigusteadvuse ning juriidilise kultuuri kujundajana. Õiguskuulekuse õpetamine võib konkreetse isiku puhul aga kutsuda esile kas kinnistavaid või vastupidi -destruktiivseid emotsioone (tekib psüühiline tõrge). Nüüd sõltub palju indiviidi poolt omaks võetud moraalinormidest: kas ülekaalus on üldhumanistlikud või partikulaarsed.

Välise seose all tuleb mõista formaalset aspekti: kehtivad õigusnormid on vormistatud spetsiifilisel viisil ja vormis, avalikustatud, üldkättesaadavad ning seeläbi ka üldtuntud. Kui nad on aga üldiselt kättesaadavad ning üldtuntud, siis on kõik ning igaüks hõlmatud nende toimega. Kui õigusnormid on tehtud igaühele kättesaadavaks, siis eeldatakse formaalselt, et neid ka reaalselt igaühe poolt tundma õpitakse (seda olustikku iseloomustabki postulaat õiguse mittetundmine ei vabasta vastutusest).

Formaalse määratletuse aspektist iseloomustab õigusnormi:1) loogiline struktuur;

2) eriline normikeel, mis ühelt poolt baseerub vastava emakeele alusele, kuid kasutab erilist formaliseeritud ratsionaalset lauseehitust.

Õigusnormi keel võib olla deskriptiivne või preskriptiivne. Deskriptiivne keel (kõneviis) tähendab kirjeldavat (möönavat) kõneviisi, preskriptiivne aga määravat (imperatiivset; käskivat) kõneviisi. Kontinentaalses õigussüsteemis säilib preskriptiivne keel traditsiooniliselt enim nt kriminaalõiguses. Nii deskriptiivne kui ka preskriptiivne keel on üksnes instrumendid, mis väljendavad ning vahendavad õigusnormis sisalduvat käitumisreeglit.

Õigusnormi mõiste. Õigusnormide esitamine õigusaktides

Õigusnorm on üldise iseloomuga, üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreegel, mis kehtestatakse riigi poolt kindlas korras ning selleks pädeva institutsiooni poolt ja tagatakse riigi sunniga.

Õigusnormid eksisteerivad inimeste teadvuses. Kui parlamendi liikmed on võtnud vastu uue seaduse, kuidas siis selle normide sisu (konkreetseid käitumisreegleid) adressaatidele teatavaks teha?

Sotsiaalse kommunikatsiooni kõige tegusamaks ning üldlevinumaks vahendiks ja kandjaks inimühiskonnas on verbaalne kõnekeel, kõnekeele keskne ühik on sõna. Sõna ning mõiste vahekorda käsitlesime eespool. Õigusnorm väljendatakse rahvusriigi ametliku riigikeel(t)e (reeglina: eponüümse rahvuse keele) ning selle sõnavara abil. Seejuures tuleb järgida kasutatava keele üldisi grammatikareegleid (morfoloogia, sõnamoodustus; süntaks ehk lauseõpetus).

Õigusnormid vormistatakse kaasajal kirjalikult paberkandjal õigusaktidena (õigustloovad üldaktid ehk normtiivaktid ning õigusrakendavad üksikaktid). Seega: õigusnorm on käitumisreegel inimese teadvuses; õigusnorm on samas reegel dokumenteerituna õigusaktis. Dokumenteerimisel järgitakse spetsiifilisi vorminõudeid (loogiline struktuur, sümbolid, normikeel). Kehtestatud korras õigusnormi kirjalikku, vorminõuetele vastavat dokumenteerimist tähistatakse terminiga sätestamine. Sätestamine on normatiivne toiming (juriidilisi järelmeid tekitav toiming). Õigusaktis dokumenteeritud õigusnormi (käitumiseeskirja) tähistatakse terminiga säte. Säte peab vastama grammatikareeglitele, loogikareeglitele ning normitehnika sisu- ja vorminõuetele.

Grammatikareeglite järgimine tagab keelelise mõtteselguse keelesüsteemi leksikaalsel ning grammatilisel tasandil ning õige süntaksi osas. Grammatilisest aspektist on normilause (sentents) vorm, selle sisuks on õigusnorm (käitumisreegel).

Formaalloogika reeglite järgimine tagab mõtlemise ning mõisteselguse (õigusnormi tekstis esitatud spetsiifiline olustik ning õiguspärase käitumise reegel esitatud olustikus peavad üheseks mõistmiseks alluma formaalloogilisele töötlemisele ehk analüüsile formaalse loogika põhiliste mõtlemisseaduste, mõiste, otsustuse, järelduse, tõestuse ning hüpoteesi osas). Formaalloogika aspektist on käitumisreegel mõiste (nähtus, mille ilmnemisel teatud subjekt peab käituma kindlal viisil), mis on õigusteaduslikult seletatavaks denotaadiks. Käitumisreegli keeleline väljendus sõnastatud õigusnormi ehk normilause (sententsi) vormis on spetsiifiline designaat (denotaat ning designaat – vt Vuks 1992, 12). Eeltoodut iseloomustab, et õigusnorm väljendatakse erilises formaliseeritud õiguskeeles. Selline formaliseeritud keel erineb näiteks luule või proosa keelest. Samas peab ka õigusnormi keel ikkagi alluma rahvuskeele (emakeele) grammatika üldreeglitele.

Normitehnika reeglite järgimine tagab spetsiifilise esitusviisi selguse (spetsiifiliselt ratsionaalse esituse) ning esitusviiside unifitseeritud üldkasutuse. Normitehnika reeglite kohaselt konstrueeritakse õigusnorm keeleliselt erilises ülimalt ratsionaalses lakoonilises vormis, kasutades spetsiifilisi tähistusi, sümboleid (nt paragrahv (§), lõige (1), punkt - 1) ) ning nende spetsiifilist süstematiseeritud järjestust (nt paragrahv jaguneb lõigeteks; lõige jaguneb punktideks; punkt on mahult väikseim ühik, mis seaduse juhul edasi ei jagune), aga samuti mõisteid tähistavaid spetsiifilisi õigusteaduse termineid.

Õigusnormide liigidÕigusnorme võib liigitada kõige erinevamatel alustel. Kõik sõltub sellest, millistest õigusteoreetilistest doktriinidest, kontseptsioonidest ning kriteeriumidest lähtutakse. Sissejuhatuses õigusteooriasse tutvume õigusnormide liigituste ning õigusnormi loogilise struktuuri osas kõigepealt nendega, mis on klassikalised ning seejuures aastakümneid Eesti õigusteoreetilise mõtte areaalis levinud. Püsiv levik õigusteoreetilise mõtte areaalis on faktor, mida tuleb alati arvestada. Loengumapi fakultatiivses osas, mis ilmub eraldi, esitame ka teisi käsitlusi, mis Eestis levivad praegu peamiselt prof. A.Aarnio ning prof. R.Naritsa monograafiate vahendusel (Aarnio, 1; Narits,54; Makkonen, 122).

Alljärgnevalt esitame Eesti jurisprudentsis seni üldlevinud õigusnormide liigitused.

1. Õigusliku reguleerimise eesmärgi järgi:1) regulatiivsed - määravad õigusi ja kohustusi;2) õigustkaitsvad - näevad ette juriidilise vastutuse õiguserikkumise eest.

Regulatiivne on nt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 3: halduskohtu reglemendi kinnitab justiitsminister. Reglemendi kinnitamise õigus on üksnes justiitsministril, mis on samas ka tema juriidiline kohustus. Õigustkaitsev on nt kriminaalkoodeksi (KrK) § 100: tahtliku tapmise eest - karistatakse vabadusekaotusega viiest kuni kaheteistkümne aastani. Selle normiga kaitstakse üht inimese põhiõigustest - õigust elule.

2. Õigusliku ettekirjutuse iseloomu järgi:1) kohustavad;2) keelavad;3) õigustavad ehk lubavad või volitavad.

Kohustav on nt põhiseaduse (PS) § 14 norm: õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Keelav on nt PS § 18 norm: kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Õigustav õigusnorm on nt PS § 15: igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Õigustav, samas ka volitav ning lubav on nt maksukorralduse seaduse (MKS) § 44 norm: Vabariigi Valitsusel ja rahandusministril on õigus anda määrusi maksuseaduse alusel ja täitmiseks.

3. Subjektide ringi järgi:1) üldised - norm on adresseeritud üldsubjektile;2) spetsiaalsed - norm on adresseeritud vaid teatud subjektide ringile.

Üldine on subjektide ringi osas nt PS § 13 norm: igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. Eesti riik kaitseb oma kodanikku ka välisriikides. Spetsiaalne on subjektide ringi osas nt PS § 127 lg 3 norm: Eesti kaitseväge ja riigikaitseorganisatsioone juhib rahuajal kaitseväe juhataja, sõjaajal kaitseväe ülemjuhataja.

4. Ettekirjutuse kohustuslikkuse järgi:1) imperatiivsed ehk kategoorilised;2) dispositiivsed - jätavad pooltele õiguse määratleda õigusi ja kohustusi + võimaliku

riigi poolt kehtestatud lahenduse variandi, kui pooled ise ei ole määranud teisiti;3) soovitavad (ka: juhendavad või selgitavad).

Imperatiivne on nt PS § 11 norm: õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Dispositiivne on nt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 141 lg 2 norm: pooled võivad kokku leppida teatud maa seaduse kohaldamises kas kogu tehingu või selle osa suhtes. Juhendav on nt KrK § 7 lg 2 norm: kui käesoleva koodeksi eriosas ettenähtud teo karistatavus sõltub süüdlase suhtes haldus- või distsiplinaarkaristuse eelnevast kohaldamisest, on sellise karistuse kohaldamisel kriminaalõiguslik tähendus ühe aasta kestel.Juhendav kui ka selgitav on nt TsÜS § 3 norm: kui seaduse üks säte täpsustab teist vōi kehtestab teisest erandi, loetakse täpsustatavat sätet üldsätteks ja täpsustavat erisätteks. Sel juhul kohaldatakse erisätet. Soovitav on nt Riigikogule esitatavate õigusaktide eelnõude ettevalmistamise ja vastuvõetud õigusaktidena vormistamise normitehniliste eeskirjade (Riigikogu juhatuse 13.02.1995 otsuse redaktsioonis) p 10 teise lõike norm: paragrahv võib jaguneda lõigeteks (lg.), mille tekst algab uue lausena taandrealt. Väga pikkadest (üle 10-lõikelistest) paragrahvidest tuleks hoiduda.

5. Eriliigitused:

1) definitsiooninormid ehk legaaldefinitsioonid;2) delegatsiooninormid ;3) era- ja avaliku õiguse normid;4) normid õigusharude järgi (tsiviilõiguse, kriminaalõiguse, tsiviilprotsessiõiguse,

kriminaalprotsessiõiguse, riigiõiguse, tööõiguse jne normid).

Legaaldefinitsioon on nt KrK § 7 lg 1 norm (kuriteo mõiste): kuritegu on käesolevas koodeksis ettenähtud kriminaalkorras karistatav tegu - tegevus või tegevusetus. Delegatsiooninorm on nt kohaliku omavalitsuse korraldamise seaduse (KOKS) § 44 lg 2 norm: volikogu esimees korraldab vajadusel arutusele tulevate küsimuste ettevalmistamist volikogu poolt. Volikogu võib valitsusele anda ettevalmistamiseks volikogus arutusele tulevaid küsimusi.

Avaliku õiguse normid on nt kriminaalkoodeksi normid, samas on need ka kriminaalõiguse haru normid; era- ehk tsiviilõiguse normid on nt tsiviilseadustiku üldosa seaduse normid.

Materiaalõiguse normid ning protsessuaalõiguse normid Materiaalõiguse normid reguleerivad aluseid (juhtusid), tingimusi, kuidas mingite asjaolude esiletulekul tuleb käituda (sooritada tegu või hoiduda selle sooritamisest - vt nt PS: alused; juhud). Materiaalõiguse normid:

1) ei rakendu iseenesest;2) eeldavad, et subjekti mitteõiguspärase ehk õigusvastase käitumise korral tuleb

kohaldada materiaalõiguse normides sätestatud sundi (ultima ratio printsiibi rakendamine).

Protsessuaalõiguse normid reguleerivad materiaalõiguse normide rakendamise menetlust ehk korda, sh sätestavad õigustatud ja kohustatud subjektid ning nende õigused ja kohustused vastavateks menetlustoiminguteks (nt PS: kord, juhud ja kord = materiaalõiguse normid + protsessuaalõiguse normid süsteemses seostatud kogumis; lühidalt - need on menetlustoiminguid reguleerivad ja käivitavad normid).Protsessuaalõiguse normid laiemas tähenduses on kõik rakenduslikku toimet reguleerivad normid (nt seaduste nn rakendussätted), kitsamas tähenduses aga vastava materiaalõiguse haruga loogiliselt seotud õigusemõistmise või vaidluste lahendamise menetlusnormide süsteemne kogum (nt kriminaalõiguse ja kriminaalmenetluse normid; tsiviil- ehk eraõiguse ja tsiviilmenetluse normid).

Pilet 31. Positiivne ja ülipositiivne õigus, ajalooline õigus (mõiste ja iseloomustus). Era- ja avalik õigus (mõisted, põhiline struktuur).Positiivne ja ülipositiivne õigusProbleem positiivse ja ülipositiivse õiguse vahekorrast kuulub eelkõige õigusfilosoofia valdkonda. Peaks ju õigusfilosoofia andma vastuse küsimusele, milline on "õige õigus". Tähistust "ülipositiivne" tuleks sisustada kui eelpositiivset, kui midagi sellist, millele positiivne õigus peab niikuinii vastama, selleks, et ta üldse kehtiks.

Ennekõike kerkib küsimus positiivse õiguse sisust. Kuid see ei välista ootust, et positiivne õigus oleks ka "õige õigus". Positiivselt õiguselt oodatakse, et temas kätketud õiguslikud lahendid oleksid head ning õiglased. Ootuse mittetäitumine võib tekitada nihilistlikku suhtumist nii kehtivasse õigusesse kui ka õigusesse üldse. Oodatakse, et vastav regulatsioon ei sisaldaks mitte lihtsalt mingisuguse õigusliku lahenduse, vaid "õige" lahenduse. Siit tulenebki põhimõtteline erinevus positiivse õiguse ja "õige õiguse" vahel. Positiivne õigus ongi sellepärast õigusdogmaatika

objektiks. Küsimus "õigest õigusest" kuulub õigusfilosoofiasse. Positiivne õigus võib olla "õigele õigusele" täpselt vastupidine.

Õigusnormid luuakse inimeste poolt. Selliselt loodud õigus ongi positiivne õigus. Peale selle on leidnud laia tunnustuse ülipositiivse õiguse doktriin. See õigus põhineb kas jumalikul ilmutusel, inimloomusel või -mõistusel. Sellepärast nimetatakse seda õigust loodus- (loomu-) õiguseks või mõistuseõiguseks. Loomuõiguses nähakse võrreldes positiivse õigusega ülimat korda. Tegu on põhinormidega, mis vastavad inimese loomusele. Positiivse õiguse normid on ainult siis tõeliselt kehtivad ja õiglased, kui nad vastavad loomuõigusele ehk ülipositiivsele õigusele.

Ka enamus õiguspositiviste tunnistab ülipositiivsete normide olemasolu. Küll mõistavad nad loomuõiguse all teatud kindlas õiguskorras valitsevaid ja muutuvaid kultuuriga seotud väärtusmastaape, millega õiguskord ennast mõõtma peab. Selliseid väärtusmastaape, mis dikteerivad õiguskorra olemuse. Küsimus on selles, kui tihe liit peab olema loomuõiguse ja positiivse õiguse vahel.

Positiivses õiguses on vaja silmas pidada ülipositiivset õigust (loomuõigust, mõistuseõigust).Mõistet ajalooline õigus kasutatakse mõne varasema riigi õigussüsteemi (nt Rooma riik ja rooma õigus) või kehtiva riigi õigussüsteemi kohta (nt Eesti riik ja õigus);Varemeksisteerinud riigis kehtinud õigust nimetatakse ajalooliseks õiguseks. Moraalinormid, tavad ning traditsioonid võivad eksisteerida tunduvalt kauem, kui hävinud riik, millele eelnevalt või mille ajal nad tekkisid. Positiivne õigus on allika osas tekkinud algselt tavaõiguse aluselt, mis riikluse arengu käigus üles kirjutati, kuid allikaks on ka pretsedent, leping, tuntud juristide arvamus jne. Positiivne õigus on riigilt lähtuv tahteõigus, mis fikseerib subjektiivse õiguse ja juriidilise kohustuse, st õigustuse ja kohustuse millekski, ning vastavad subjektid.

Õigus (positiivne õigus) on sotsiaalse kontrolli eriti efektiivne vahend ja vorm. Õigus seab inimühiskonna liikmete teoreetiliselt absoluutsele tegevusvabadusele riigi poolt kindlad raamid, kärbib kõikvõimaliku ja kontrollimatu tegevuse vabadust, lubab mingil juhul käituda üksnes teatud viisil ja mitte teisiti. Õigus tervikuna on üldine ja haarab formaalselt kõiki indiviide, kes satuvad tema toimesfääri. Õigus ei loo üksnes kohustavaid keeldusid, vaid ka õigustusi realiseerida konkreetsel juhul käitumist kindlal viisil, st loob võimaluse õiguspäraseks käitumiseks. Järgnevalt on igal indiviidil vaba tahte aktina võimalus valida, kas ta kasutab õiguspärase käitumise võimalust või ei. Õigus ei ole mingi ühiskonnast väljaspool seisev ja alatiselt muutumatu, staatiline nähtus - ta on sotsiaalses keskkonnas toimiv, pidevalt arenev, kohanev ja muutuv dünaamiline nähtus. Kuna kaasajal on positiivse õiguse loojaks riik, siis võib täheldada, et riigil ja õigusel on rida ühiseid tunnuseid. Iga riigi kui ka tema rahvusliku õiguse tunnuseks on suveräänsus. Antud riigi õigus kehtib üksnes selle riigi territooriumil ehk jurisdiktsiooni alal (st territooriumil, mille üle antud riik reaalselt võimu teostada ehk end reaalselt maksma panna suudab).Vanimaks eristamise kriteeriumiks on huviteooria. Põhineb Rooma õigusteadusel. Ulpianus defineeris nii:Eraõigus – on see, mis on seotud üksikisiku kasugaAvalik õigus – on see, mis on seotud riigiga.Tänapäeval tuleb siiski silmas pidada, et on olemas avaliku õiguse norme, mis kaitsevad erahuvisid (PS – kellegi au ega head nime ei tohi teotada) ja eraõiguse norme mis on loodud avalikest huvidest lähtudes (vanemlik võim perekonnaõiguses)

ÕIGUSHARUD

EESTI VABARIIGI ÕIGUSSÜSTEEM PÕHILISTE ÕIGUSHARUDE KAUPA

ÕIGUS

ERAÕIGUS AVALIK ÕIGUS

Tsiviil- ehk eraõiguse üldosa Riigiõigus Rahvus- vaheline õigusAsjaõigus Maaõigus Finantsõigus Kriminaalõigus

Võlaõigus Tööõigus

Haldusõigus Kriminaalmenetlus-Pärimisõigus õigus (sh kriminaal- Tsiviilmenetlusõigus täitevmenetlus) (sh tsiviiltäitevmenetlus) Haldusmenetlus- Perekonnaõigus õigus (abieluõigus)

2.Õigusnormi loogiline struktuur ((funktsioon, elemendid ja nende liigid, iseloomustus).Õigusnormi loogiline struktuur näitab, millistest spetsiifilistest struktuuri elementidest ja millistes seostes õigusnorm koosneb. See on õigusnormi formaalse määratletuse tunnuste kogum (vt teema I § 3 p 1).

Iga käitumisreegel on loogiliselt antud järgmise vormeli kohaselt (peab olema taandatav sellisele vormelile):

KUI ......... (I), SIIS..........(II), VASTUPIDISEL JUHUL..........(III).

Näiteks ema ütleb alaealisele pojale: kui kell saab 22.00, siis pead kodus olema, vastupidisel juhul karistan.

See vormel avab õigusnormi loogilise struktuuri mõiste - põhimõtteliselt koosneb õigusnorm täismahus tema loogilise struktuuri kolmest elemendist: hüpotees, dispositsioon ning sanktsioon. See on üldistus, mis erinevates õigusnormides avaldub teatud erisusega, mida käsitletakse seminaride käigus.

I osa ülalesitatud vormelis ongi hüpotees - järgnev tähistus loengumapis: H. Õigusnormi hüpotees on konkreetne ja etteantud (just sellisena eeldatud!), tõestamist mittevajav mudel olustikust, mille puhul tuleb käituda kindlal, st õiguspärasel viisil.

Õigusnormi hüpoteesis on põhimõtteliselt fikseeritud: 1) tegu (tegevus või tegevusetus) ning teo tagajärg oma aegruumis täpselt piiritletud

faabulas ning kõigis eritunnustes (selle teoreetilise teo ja tagajärje eritunnusteks on juriidilised faktid, millede ilmnemisel on tegemist just selle mudelolustikuga ning mitte

ühegi teisega (juriidilised sündmused ning juriidilised teod: vt selle teema § 2 p 3 - liigitused sõltuvalt tekkimise iseloomust, õigusliku tagajärje poolest ning faktide kogumi järgi; õiguspärased ning õigusvastased teod);

2) see objekt, millele see teoreetiline tegu koos tagajärjega on suunatud kõigis objekti eritunnustes (st õigusliku reguleerimise objekt õigussuhte sisuna: subjektiivsed õigused ning juriidilised kohustused; vt selle teema § 2 p 2 ning p 2.3. - õigussuhte objektid konkreetsetes õigussuhte liikides);

3) vastutust kergendavad või raskendavad asjaolud (nt kuriteo grupiline sooritamine kui vastutust raskendav asjaolu).

Hüpotees on iga õigusnormi loogilise struktuuri obligatoorne element, sest ilma selleta ei ole õigusnormi. Seetõttu peaks iga õigusnorm algama sõnaga "kui". Normitehniliselt seda ei kasutata, kuid alati on sõna "kui" juurdemõeldav ja mõtteliselt tunnetatav.

Näiteks KrK § 197 lg 1: "Mootorsõiduki ärandamise eest selle ajutise kasutamise eesmärgil - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni kolme aastani".

23Mõttelise konstruktsiooni kohaselt: "Kui mootorsõiduk ärandatakse selle ajutise kasutamise eesmärgil, siis ...".

Hüpoteesid liigitatakse:1) absoluutselt (täielikult) määratletud hüpoteesid; 2) osaliselt määratletud hüpoteesid.

Absoluutselt määratletud hüpotees esineb nt asjaõigusseaduse § 7 lg-s 1: asi seaduse tähenduses on kehaline ese - hüpoteesiks on selles definitsiooninormis mõiste asi, mille kohta antakse järgnev määratlus.

Osaliselt määratletud hüpotees esineb kriminaalkoodeksi (KrK) §-s 105: surma põhjustamise eest ettevaatamatuse tõttu… - ettevaatamatus on juriidiline erimõiste, mille ametlik määratlus ehk legaaldefinitsioon on antud KrK § 9 - seega KrK § 105 hüpotees ei ole siin määratletud täies mahus.

II osa ülalpool esitatud vormelis (õigusnormi loogilises struktuuris) kannab nimetust dispositsioon - järgnev tähistus loengumapis: D.

Dispositsioon fikseerib õigustatud või kohustatud subjektid ning lubatud, keelatud või kohustatud käitumise või käitumisest hoidumise hüpoteesis märgitud asjaolude esiletulekul ehk juhtudel. Lühidalt - see osa loogilises struktuuris sisaldab nõutava käitumise reegli õigustatud või kohustatud subjektile või mõlemale.

Dispositsioonid liigitatakse:1) otsesed;2) viitavad, sh:

a) otsesene viideb) blanketne viide

Otsesed - kõik dispositiivsed tunnused (määratletud õigustatud ja kohustatud subjektid ning neilt nõutav käitumine või sellest hoidumine reguleerimise objekti osas) on antud täielikult selles õigusnormis (selle õigusnormi dispositsioonis). Normitehnika aspektist peetakse seda parimaks viisiks.

Näiteks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 3: Halduskohtu reglemendi kinnitab justiitsminister.

Mõttelise konstruktsiooni kohaselt ümber sõnastatult “Kui [tuleb] kinnitada halduskohtu reglement, siis [kinnitab selle] justiitsminister”.

Viitavad - antud sättes ei sisaldu kogu dispositsiooni maht, vaid üksnes osa sellest, kusjuures tehakse täpne viide mõnele teisele sättele (so antud juhul saab kogu dispositsiooni teada, kui lugeda mõlemat või mitut sätet nende koostoimes). Viite täpsus peab olema sel juhul vähemalt paragrahvi täpsusega, normitehniliselt ideaalne aga isegi lõike ning/või punkti täpsusega.

Näiteks: KrK § 114 - "Käesoleva koodeksi §-s 113 ettenähtud tegude eest, kui need olid piinava iseloomuga,-

karistatakse vabadusekaotusega kuni nelja aastani." (samas, § 113 - "Kerge kehavigastuse tahtliku tekitamise eest, samuti tahtliku löömise, peksmise või füüsilise valu põhjustanud muu vägivallateo eest...").

Blanketsed - sisuliselt on tegemist viitavaga, kuid sättes endas ei sisaldu otsene viide sama või mõne teise õigusakti vastavale õigusnormile (paragrahvile; lõikele; punktile), vaid nt viide kas:

a) teisele normatiivaktile, milles see viidatav säte sisaldub või b) isegi ainult õigusakti liigile, milles seonduvad õigusnormid võivad esineda.

Normitehnika aspektist peetakse korrektsemaks esimest juhtu; õiguse realiseerija aspektist teeb blanketsete viidete rohkus õigete normide leidmise tülikaks, ehkki selline viitamise viis on Eesti õigussüsteemi arengu praegusel etapil laialdaselt praktiseerimist leidnud.

Blanketse viite näiteks on KrK § 1581 lg 1: "Kalavarude hävitamise eest kalavarude kaitseks kehtestatud eeskirjade rikkumise tagajärjel, kui sellega põhjustati oluline kahju kalamajandusele,- ....".

Näeme, et täiendiks tuleb teada kalavarude kaitseks kehtestatud eeskirju, kusjuures need:1) ei ole avatud antud õigusnormis;2) ei ole osundatud õigusaktile ning -normi(de)le, kus nad võivad olla;3) ei ole selge ka õigusakti liik - termin eeskirjad (eeskiri) võib tähendada nii

sellenimelist akti kui ka õigusnormi käitumiseeskirja tähenduses.

Nn põhinormi ning seda täiendava õigusnormi(de) dispositsioonide kogum moodustab mõttelise ülddispositsiooni.

Ettekirjutuse laadilt võivad dispositsioonid olla :1) õigustavad;2) kohustavad;3) keelavad.

III osa ülalpool esitatud vormelis (õigusnormi loogilises struktuuris) kannab nimetust sanktsioon - järgnev tähistus loengumapis: S.

Sanktsioon fikseerib õigusliku mõjutamise (sunni) vahendi liigi ja määra, kui õigusnormi, st kohustuslikku käitumiseeskirja on rikutud (käitutud vastupidiselt kehtestatud eeskirjale kas tegevuse või tegevusetuse vormis).

Näiteks KrK § 100: “Tahtliku tapmise eest-karistatakse vabadusekaotusega viiest kuni kaheteistkümne aastani”.

Sanktsioonid liigitatakse:

1) suhteliselt määratletud - st on alternatiivsed liik ja määr, nt antakse mitu kindlat karistusliiki või on üks karistusliik, kuid karistuse määrad on antud ülem- või alammääradena (vt ülal: vabadusekaotusega viiest kuni kaheteistkümne aastani);3) absoluutselt määratletud - st täpselt üks liik või määr (nt rahatrahv 20 päevapalka; vabadusekaotus üks aasta).

Karistamist nimetatakse justiitsrepressiooniks, sh vastavalt õigusharule saame sellest mõistetuletised - nt kriminaalrepressioon. Sanktsioon on konkreetne karistusliik. Sanktsioonid võivad olla õigusharude kaupa üpris erinevad - kas isiku õigusi ja vabadusi piiravad ja sanktsioneeritud kannatusi põhjustavad (vabadusekaotus kinnipidamisasutuses) või varalised (trahv; kahju hüvitamine; vara konfiskeerimine) või mittevaralisi õigusi piiravad (keeld töötada teatud ametikohal; distsiplinaarkaristused). Sanktsiooni eesmärk on mõjutada preventiivselt (hoiatavalt) kõiki subjekte tulevikus käituma üksnes õiguspäraselt!

* * *Normitehnilise reeglina ei panda õigusnormi kirja tema loogilise struktuuri kolme elemendiga (st esitusviisilt: H-D-S, mis oleks ideaalvariant), vaid piisab kui õigusnorm anda kahe elemendi kaudu (nt H-S või H-D).

H-D esitusviisi kasutatakse laialdaselt riigiõiguse ja tsiviilõiguse aktides, H-S aga kriminaalõiguse aktides.

Õigusnormid esitatakse seadustes paragrahvide, lõigete ja punktidena, kusjuures:1) paragrahv - numereeritakse rangelt kasvavas järjekorras õigusaktis või õigusaktide

kogumikes (tähistatud kujul sümbolina "§" või verbaalselt "paragrahv") - jaguneb:2) lõigeteks (nt 1. lõige - ametliku lühendina "lg 1" ja tähistatud kujul "(1)",3) punktideks (nt 2.punkt - ametliku lühendina "p 2" ja tähistatud kujul " 2)".

Paragrahvid pealkirjastatakse sisuavavalt, nende lõiked ja punktid mitte. Lõiked ja punktid algavad taandrealt.

Näiteks: HKMS § 4 lg 1 p 5: " § 4. Organid, asutused ja ametiisikud, kelle õigusakti või toimingu peale võib

halduskohtusse kaevata või protestida(1) Käesoleva seadustiku § 3 1. lõike punkti 1 kohaselt võib halduskohtusse kaevata

või protestida:... 5) muu autonoomse asutuse või selle ametiisiku õigusakti või toimingu peale."

Analoogiliselt ka riigipea (presidendi) dekreetseaduses (Eesti PS kohaselt - seadlus) kasutatakse paragrahve ja lõikeid ning punkte. Kõigis teistes õigusaktides kasutatakse punkte ja alapunkte (nt 1. ...>; 1.1. ...jne>)¹. Kui paragrahvis ei ole nummerdatud lõikeid ja punkte, kuid tekstis on kaks või enam taandreaga algavat tekstiosa, siis loetakse iga taandreaga algav ja järgmise taandreani või paragrahvi lõpuni ulatuv tekstiosa iseseisvaks lõiguks (osundamisel tähistatakse sõnaga "lõik; lõige", mitte aga "lg").

Õigusnormid vormistatakse õigusaktides, mis liigituvad:1) õigustloovad aktid ehk normatiivaktid ehk üldaktid;2) õigustrakendavad ehk üksikaktid.

Õigusaktis sisalduvat õigusnormi nimetatakse säte (säte: normdokumendi või õigusakti ettekirjutus (vt Kull, 31)); sätestama, sätestamine - normdokumendis kindlaks määrama, ette kirjutama (op cit). Termin akt, mis tuleneb ladinakeelsest sõnast actus, on õieti kahesisuline, väljendades juriidilise tagajärjega toimingut või tegu, aga ka õigusdokumenti, õigusakti (op cit

Pilet 41. Sugukonnaõigus, õiguselu antiikajal, lokaalõigus.SugukonnaõigusArvatavasti on õiguse vanimaks allikaks tavaõigus. Tavaõigus tekkis teatud inimkoosluse enda (sugukonna) sees. Ühiskond oli milleski olulises kokkuleppele jõudnud ja sellest kokkuleppest kui omapärasest lepingust peeti ka kinni. Teisalt oli õigus algselt ilmselt ka see, mida kolmas, sõltumatu pool, otsustas. Jutt on nn kohtupidamisest, milleks rahvas reeglipäraselt kokku tuli ja kus protsessi vahetud osalised kindlates vormides protsessisid. Ka nii formeerus suuline tavaõigus. Kuni selliselt sündinud ühiskondlikesse lepetesse suhtuti positiivselt ja nende suhtes ei esitatud kaalukaid vastuväiteid, kehtisid nad kui õiguslikud reeglid. Vajadus protsessuaalsete reeglite järele muutus aktuaalseks sugukondlike sõdade ajal. Ilmselt oli süü küsimuse lahendamine protsessis raskeim. Keskvõimu nõrkuse tingimustes toetuti peamiselt võimalikult ilmsetele vahenditele. Otsustavaks muutus näiteks see, kelle juurest leiti varastatud asju, otsustav oli kurjategija tabamine teolt. Teiseks tõendite hankimise viisiks oli toetumine teispoolsetele jõududele ehk elu üldisest ebakindlusest võimendatud maagilise usu ärakasutamisele. Vaieldavatel juhtudel toetuti jumala otsusele (ordalia), milleks korraldata selline katse, mille lõpptulemuse teoreetiline või tõeline juhuslikkus jättis võimaluse uskuda, et kaasuse lahendasid vaimud (nt nn uputamisproov, liisu heitmine).

Sugukondliku korra organisatsiooni ning seal valitsenud ühiskondlikke suhteid mõjutasid kõige enam kaks mõjurit: füüsiline ja bioloogiline julgeolek. Füüsilise turvalisuse tagamiseks tekkisid konfliktid sugukondade vahel. Sugukonna juhtkond esines sellistel juhtudel sundiva keskvõimuna. Sugukonna elujõu ja kaitsevõime huvides piirati sugukondades sugukondade liikmete individuaalseid vabadusi ja õigusi. Piirangud puudutasid isegi isiku abiellumisvabadust. Asi oli nimelt selles, et kuna abieludel oli sugukondadevahelise liidu iseloom - bioloogiline julgeolek kujutaski endast verepilastuse vältimist - siis ei jäetud seda üksikute sugukonnaliikmete otsustada. Kuniks ühiskonnas puudus tugev keskvõim, polnud tavaõigusel sundivat iseloomu. Hilisemalt tekkinud keskvõim muutis paljudel juhtudel tavaõiguse, eriti selle põhimõtted, kohustuslikuks.

1.2. Õiguselust antiikajal lokaalõiguseniSugukondade lagunemine viis sugukonnaõiguse kadumisele. Sugukondliku korra kadumise peamine põhjus peitus selles, et võim hakkas üha enam minema üle sugukondadelt keskvõimule. Ka inimene ise hakkas ennast samastama mitte enam niivõrd sugukonnaga, kuivõrd millegi suuremaga. Ühiskond kihistus, kus nn võitjate kihtidel olid privileegid, mis kaotajatel puudusid. Põlluharimisele rajatud majandussüsteemis vajati uue kvaliteediga korrareegleid. Ühiskond vajas uut tüüpi organisatsiooni ning selleks sai riik. Arhailine riik arenes kahes suunas: despotismi ja piiratud monarhia suunas. Keskvõim liikus oma korrareeglitega sugukondliku õiguse aladele. Ka protsess arenes arhailises riigis keskvõimu valvsa silma all. Arhailises ühiskonnas peitub see pöördepunkt, mis lõi eeldused kirjutatud õiguse, seadusõiguse tekkeks. Kuid ikkagi ei olnud tegemist õiguse tekkeallikatega, vaid õiguse tunnetusallikatega.

Roomlaste juriidilise mõtlemise nurgakiviks oli teatud protsessitüübi väljaarenda-mine. Jutt on hagide süsteemi arendusest. Protsessuaalseid momente on siin raske eristada muust õigusest ja kohtute otsustused ise loovad uut õigust (positiivset).

Rooma õiguse varastel etappidel oli tegemist süsteemiga, kus kirjutatud õigusel pol-nud erilist tähtsust. Actio süsteem asendus siiski kirjutatud õigusega. Ühiskondlik-poliitiliselt oli selle põhjuseks võimu siirdumine ainuvalitseja kätte. Samas oli actio süsteemil endalgi suuri puudusi. Protsess hakkas võimust võtma asja sisu üle ja kui juristidel oli tööd küllaga, siis kaotasid ka nemad lõpuks orienteerumisvõime õigusallikates. Praktikas hakati pöörduma kodifitseerimise põhimõtte realiseerimise juurde (nt Justinianuse koodeks).

Järgnevatest õiguse allikatest on oluline nn saali frankide õigus - Lex Salica. Tegemist on seadustekoguga, mis sai prantsuse õiguse allikaks. Selle uuematesse väljaannetesse lülitati üleriiklikud seadused ehk kapitulaarid. Nii hakkas pikkamisi kaduma seaduse esialgne kasuistlikkus. Saksamaa õiguse lätted on paljuski peidus alemannide õiguses VII sajandi lõpust ja VIII sajandist. Õiguse allikate kujunemisloo üheks sisuliseks ja huvipakkuvaks aspektiks on seejuures asjaolu, et varakeskaegsetes riikides hakkas inimene kuuluma õiguse sfääri selle järgi, kellena ta sündis või siis arvestati abielu. Ühes arhailises riigis koheldi seega roomlasi rooma, germaanlasi germaani õiguse alusel.

Keskajal on põhjust rääkida lokaal- ehk partikulaarõigusest. Nimelt hakati alates XIII sajandist kokku koguma tavaõiguslikke sätteid, millega olid nõus läänihärrad (nt Saksamaa Sachsenspiegel). Tegemist oli õiguse tunnetusallikatega. Vastavad seadustekogumikud "tegid teatavaks" tavaõigust. Tänapäeva terminoloogiat kasutades oli tegemist läänihärradele kuuluva avaliku õigusega, sest oma sisult koosnesid normid läänihärrade õigustest ja talupoegade kohustustest. Normide sisu oli piirkonniti väga erinev. Sellel perioodil eraldus lääniõigusest linnaõigus. Linnade iseseisvumisega seoses said linnade raed õiguse luua õigust. Näiteks Lüübeki kui han-salinna õigust on järginud üle saja linna. Võrreldes lääniõigusega oli linnaõigus arenenum, sest just linnades oli majanduselu nii arenenum kui ka komplitseeritum. Linnaõiguse teke ja areng näitab, et mitte kõikjal pole rooma õiguse retseptsioon mänginud ühevõrra olulist osa.

2. Õigusnormi struktuuri erinevaid käsitlusi.Õigusnormi struktuuri klassikalisest ning normativistlikust doktriinist õiguskirjanduses.

Õigusnormi struktuur ning liigid on üldises plaanis nii õigusteaduse kui ka eriti õigusteooria, konkreetsemalt aga uurimise teooria (teooria õiguse uurimisest) objekt ning aine. Õigusnormi struktuuri võib selgitada ning õigusnormi tüüpe liigitada erinevatelt lähtealustelt. Õigusteaduses ning õigusteoorias kinnistunud seletused uuritud nähtuste (uurimise objekti) kohta sõltuvad kasutatud meetoditest ja metodoloogiast.

Õigusteaduse ja õigusteooria põhimeetodid (mitte ainsad!) on: filosoofiline, dogmaatiline, ajalooline, võrdlev, sotsioloogiline ning õiguspoliitiline.

Igaühe abil neist uuritakse objekti erinevast aspektist. Omaette võttes ei võimalda neist ükski ilmselt õigusnormi kõigis võimalikes aspektides tunnetada, kõik koos aga annavad kompleksse pildi. Õigusnormi struktuuri ning liikide üldkäsitus on seetõttu piltlikult paradigmaatiline raamistus, “katus” mille alla mahuvad omakorda konkreetsed erinevate koolkondade doktriinid ning kontseptsioonid. Iga doktriini ning kontseptsiooni käsitus (interpretatsioon) sõltub uurimisel valitud meetodi(te)st ning metodoloogiast, aga samuti kriteeriumide valikust (näiteks objekti mahu osas: osa või tervik; üldine või üksik; üldine või eriline jne). Oluline on seegi, kas vastavast meetodist lähtuti järjekindlalt või ebajärjekindlalt. Sõltumata milliseid teisi meetodeid rakendati on iga teoreetiline üldistus seotud lõppastmes filosoofilise meetodiga, k.a õigusfilosoofilisega. Siit omakorda läheb seos vastavas suures õigussüsteemis valitsevate filosoofiliste vaadete ning uurimise traditsioonide juurde.

Õpetamisel on oluline, et sama nähtust seletavad teooriad, doktriinid ning kontseptsioonid peaksid olema võrreldavad. Muidu ei ole ühe suure õigussüsteemi paradigmaatilise käsitluse raames võimalik üldistavalt õpetada. Kindlate doktriinide ning kontseptsioonide püsiv kasutus õiguse õpetamisel või teistsugustele üleminek on faktorid, mida eri aegadel akadeemilise õppe läbinud juristidel tuleb teoreetilistes diskussioonides ning eriti õiguse realiseerimise käigus alati arvestada. Tuleks olla n.ö ühel lainepikkusel, üksteisele võrreldavalt mõistetav. Võime väita, et pärast Eesti omariikluse taastamist on meie õiguskirjanduses ning õigusõppes domineerivad õigusnormi struktuuri kaks doktriini: klassikaline ning normativistlik. Refereerime neid põhiliselt tuntud eesti õigusteadlase Ilmar Tammelo uuringu põhjal.

Õigusnormi struktuuri klassikaline doktriinLoengumapi II osas “Õigus” teema 1. alustati õigusnormi loogilise struktuuri ning õigusnormide liigituse selgitamist XIX saj lõpupoole kujunenud klassikalise doktriini lähtealustelt. Tuntud eesti õigusteadlane Ilmar Tammelo nimetab seda traditsiooniliseks. Sellest lähtuvalt on Eestis õpetatud, et õigusnormi struktuuris võime loogiliselt tunnetada ning piiritleda elementide maksimaalses täismahus hüpoteesi (H), dispositsiooni (D) ning sanktsiooni (S): sümbolitega tähistatult avaldame selle H-D-S. See oleks ühelt poolt üldistus, teiselt poolt sedavõrd ka ideaalne normikonstruktsioon kui…siis…vastupidisel juhul.

Klassikalise doktriini vastuoludest ning kriitikastKlassikalist doktriini on õigusteoorias teiste teooriate ning koolkondade esindajad kritiseerinud: see käsitus olevat pinnapealne, liiga üldistav ning koolkonna õigusteadlased ei ole mitme tõusetuva olulise küsimuste osas üksmeelel. Sellega tuleb nõustuda. Kuid õpetamist ja õppimist on soovitav alustada elementaarsest, kui see piisavalt rahuldavaks osutub. Piltlikult: esimeses klassis ei alustata kohe kõrgema matemaatika õppimist. Märgime: klassikalise doktriini teoreetikute seisukohad ei lahkne selles, et dispositsioon on kindlasti iga õigusnormi loogilise struktuuri element. Lahknevus ilmneb aga selles, et koolkonna üks osa tuntud õigusteadlasi rõhutab: iga õigusnormi struktuuri kuulub hüpotees (nt N.M.Korkunov; R.Stammer); teine osa peab võimalikuks ka nn kategooriliste õigusnormide võimalikkust (n.t L.I.Petražitski) - vaid neil olevat dispositsioon (!). I.Tammelo märgib, et viimane seisukoht põhineb ilmselt normiolma1 mõiste liiga kitsal käsitlusel (I.Tammelo mõiste olm samastub hüpoteesi mõistega). Selgitame: kui hüpotees hõlmaks peale teo,

1 Olm: tõik, tõsiasi; olmas: kindlakujuline. Eesti varasema kõnekeele mõiste; võime ilmselt mõista ka: kindlate tunnustega tõik, olustik.

tagajärje, juriidiliste faktide, objekti ning spetsiifiliste asjaolude (nt vastutust kergendavad või raskendavad ehk kvalifitseerivad asjaolud kriminaalõiguse normides) veel ka kohustatud ja õigustatud subjektide määratluse, siis oleks iga õigusnorm alati konstrueeritav hüpoteetilise normina. Miks? Sest ilma selliste subjektideta kaotab õigusnorm igasuguse mõtte. Ta ei saa ju materialistlikult lähtealuselt olla n.ö norm iseeneses, adressaadile sihitlemata norm normi pärast. Veel: kui iga õigusnormi sisuks on õigussuhe, siis tekib kohe küsimus - kelle vahel? Kohustused ja õigused kelle jaoks?

Koolkonna käsitused lahknevad ka sanktsiooni osas: väidetakse, et selgelt ilmneb sanktsioon nt kriminaalõiguse haru õigusnormidel. I.Tammelo märgib järgnevalt: “Kuidas on aga lood sanktsiooni meevimatusega2 üldse õigusnormi juures, selles suhtes lähevad traditsionalistide arvamused lahku. Sanktsiooni meevimatust jaatav seisukoht peab kas käsitama n.n. normae imperfectae kui mitteõiguslikke norme või laiendama sanktsiooni mõistet niivõrd, et see haaraks ka mittejuriidilisi sanktsioone. Sanktsiooni meevimatust eitav seisukoht pääseb mööda sellest dilemmast. Kuigi ta on ühe vahendi võrra vaesem (sanktsioon kui õigusnormi mõistet piiritlev tunnus) õigusnormi mõiste määratlemisel, on ta väärtuseks, et tal puudub üks takistus anda nimetatud mõistele otstarbekohast mahtu, saades käsitada õigusnormidena ka sanktsioneerimatuid norme, mis õiguskordades moodustavad küllaltki olulise osa ja mida praktiline õigusteadus on tahtnud ikka vaadelda kui õigusnorme”.

Tuleb märkida, et veel üks omaaegne väga tuntud õigusteadlane on esitanud kontseptsiooni õigusnormi loogilise struktuuri kohta: prof O.E.Taranovski oma kapitaalses allikas “Utšebnik entsiklopedii prava”. Leiame, et ka tema käsitus seondub eeskätt klassikalise doktriiniga, kusjuures ta on esitanud huvitava kriitika.

O.E.Taranovski on seisukohal, et õigusnormil, mis kehtestab kohustusi ja nõudeid (resp õigusi) on loogiliselt tunnetatavad kaks osa: esimeses määratakse tingimused, milliste ilmnemisel kahe subjekti vahel tekkivad need kohustused ja nõuded; teises osas määratletakse milles need kohustused ja nõuded seisnevad. Esimest normis tunnetatud osa nimetatakse hüpoteesiks (eelduseks), teist - dispositsiooniks (korralduseks).

Ka O.E.Taranovski märgib nagu I.Tammelo, et hüpoteesi osas õigusnormi obligatoorse elemendina on õigusteadlastel erinevaid seisukohti. Lisaks I.Tammelo poolt kategoorilise õigusnormi käsitust esindava L.I.Petražitski kõrval mainib ta selle käsituse esindajana veel E.R.Bierling’i. Seejuures O.E.Taranovski kriitika hüpoteesi käsituse mõlema ülalpool refereeritud kontseptsiooni suhtes on järgmine - refereerime. Ta leiab: klassikalise doktriini mõlema kontseptsiooni esindajate käsitused rajanevad nii hüpoteesi kui ka üldse õigusnormi hüpoteetiliselt eeldava iseloomu ekslikul mõistmisel. Ta rõhutab: hüpoteesi ülesandeks on viidata nendele tingimustele või asjaoludele, millede olemasolul tekkib dispositsioonis õiguslik suhe kahe isiku vahel kummalegi määratletud kohustuste ja õiguste kohaselt. Hüpoteesi rolliks on piiritleda üldisest inimhulgast just see isikute paar, kelle vahel nüüd dispositsiooni kohane õigussuhe tekibki. Just selles mõttes on kõik õigusnormid hüpoteetilised.

2 Meevima: mitte omama, ilma olema; puuduma. Eesti varasema kõnekeele mõiste. Meevimatus: peaksime vastandmõistena käsitama: omama; mitte puuduma, s.t just mitte puudu olema ehk olema, evima.

Teisisõnu võime loengumapis käsitletu põhjal seletada: hüpoteesis esitatakse eeldatavad tingimused, milliste juhul saab realiseeruda dispositiivne reegel. Luuakse objektiivne ning subjektiivne õigus (õigused ja kohustused), mis on abstraktsed kuni leidub konkreetne juht praktikas, mil nad tegelikkuses realiseeruvad (abstraktsed tingimused n.ö elustuvad reaalsel juhul). Just abstraktsetena on kõik õigusnormid, s.h hüpoteesi eeldatav olustik ka hüpoteetilised tervikuna. See peaks olema prof O.E.Taranovski konseptsiooni mõte. Edasi seletab prof O.E.Taranovski: õigusnormi hüpotees võib olla väljendatud kas kasuistlikus või abstraktses vormis; kasuistlik on ajalooliselt vanem, esmane, aga abstraktne tekkis ja arenes domineerivaks hiljem. Hüpoteesi vormiline iseloom on üks-üheselt seotud ka dispositsiooni iseloomuga: kasuistlik hüpotees tingib kasuistliku dispositsiooni; abstraktne hüpotees aga abstraktse dispositsiooni.

Märgime: üldises õigussüsteemis on pretsedendinormid kasuistlikeks jäänudki; kontinentaalses suures õigussüsteemis on abstraktne õigusnorm ja eriti tema abstraktne hüpoteesi osa nüüd põhiline.Lõpuks tuleb peatuda prof O.E.Taranovski järgmisel selgitusel: hüpotees ja dispositsioon on tema järgi mistahes õigusnormi struktuuri vajalikud (resp obligatoorsed!: J.L.) elemendid. Kriminaalõigusteaduses evivad nad aga teistsuguseid nimetusi: kriminaalõiguse normi hüpoteesi nimetatakse dispositsiooniks ning dispositsiooni - sanktsiooniks. See on õigusteaduse ning- teooria osundatud haru traditsiooniline käsitus, mida peab teadma et selle õigusharu teoreetilisi allikaid tundma õppides ja neid meie õppeaine käsitustega võrreldes mitte hämmingusse sattuda.Prof O.E.Taranovski selgitab: seda terminoloogilist erisust põhjendatakse järgmisega. Kriminaalõiguse normi hüpoteesis määratletakse kuriteokoosseis, aga dispositsioonis selle sooritamise eest mõistetav karistus. Hüpoteesis ehk kuriteokoosseisu kirjelduses sisaldub aga varjatud vormis ka üldise iseloomuga korraldus (resp keeld! J.L.) mis kohustab kõiki ja igaüht (!: J.L.) hoiduma sellisest teost. Seepärast normi esimest osa ehk õiguspärase käitumise korraldust nimetataksegi kriminaalõiguse teoorias mitte hüpotees vaid dispositsioon. Juristide tehnilises (resp erialases; J.L.) mõistepruugis nimetatakse sanktsiooniks mittekasuliku (ebasoovitava) tagajärje saabumist õiguserikkujale kuriteo sooritamise eest. Seetõttu nimetatavatki kriminaalõiguse normi teist osa mitte dispositsioon vaid sanktsioon. Märgime omalt poolt: tegemist on kriminaalõiguse haru teoreetiliste käsituste traditsiooniga, millega tuleb õppimisel arvestada.***Kokkuvõtteks. Vaatamata doktriinisisestele kontseptuaalsetele lahknevustele võime sedastada: klassikalise doktriini kohaselt saab olla õigusnormi loogiliselt tunnetatavas struktuuris maksimaalselt kolm elementi (H-D-S). Asjaolu, et empiirilistes (positiivse õiguse tegelikult leiduvates) õigusnormides, nagu nad kontinentaalses suures õigussüsteemis normitehniliselt konstrueeritakse, võime leida vaid H-D- või H-S esitusviise - on tegelikult praktilise õigusloome küsimus. Nii esinevad nad reaalsetena, kuid mitte mistahes juhul maksimaalses mahus ideaalse mudelina. Kui seda oleks aktsepteeritud, oleksid koolkonna tollased vaidlused ilmselt paljuski ületatavad. H-S esitusviisi juhul on ka sanktsioon selgelt piiritletav. Märgime: H-S õigusnormid ei ole iseloomulikud mitte ainult kriminaalõiguse materiaalosa konkreetset vastutust sätestavatele normidele, vaid üldse kõigil juhtudel, mil konkreetses õigusnormis ka vastutus sätestatakse. Sellised õigusnormid on iseloomulikud näiteks ka haldus-, distsiplinaar- ning varalist vastutust reguleerivates

õigusharudes. Ainult et neis õigusharudes ei ole sellist (sama), selgelt väljenduvat käsitustraditsiooni dispositsiooni ja sanktsiooni kohta nagu ülalpool refereeritu kriminaalõiguse teoorias. Kuidas on aga H-D esitusviisi õigusnormidega? Kas neid võib karistamatult täitmata jätta, kas nende eiramisel üldse sunni kohaldamise võimalust ei ole? On küll. Paljud H-D esitusviisi õigusnormides sätestatud dispositiivsed eeskirjad on tavaliselt õigussüsteemis tagatud mõne vastutust sätestava õigusharu sanktsioone sisaldavate normidega. Võime väita: konkreetse sanktsiooni puudumise konkreetses õigusnormis kompenseerib sanktsiooni kohaldamise võimalus riigi positiivse õiguse süsteemis. Lõppastmes aga: ultima ratio põhimõte garanteerib vastutuse võimalikkuse igal juhul; s.t kui ka üldse seni sanktsiooni konkreetse dispositiivse eeskirja eiramise eest veel ei ole, on riigil võimalus see alati kehtestada.

Õppeaines “Sissejuhatus õigusteooriasse” on õigusnormi ideaalstruktuuri selgitamisel põhialuseks klassikaline doktriin ja seda põhiliselt prof O.E.Taranovski kontseptuaalselt aluselt. Lõpetame kokkuvõtte tsitaadiga I.Tammelo uurimusest: “Üksik empiiriline õigusnorm on reaalse olemise avaldusvorm, reaalse olemise avaldumisvormina esineb ka kõikide empiiriliste õigusnormide kogum. Kõikidel hic et nunc olelevail õigusnormel on midagi ühist, midagi mis tingib, et igaüks neist on õigusnorm. See midagi on õigusnorm üldse - õigusnorm kui ideaalne ühik. … Hic et nunc esinev õigusnorm evib oma eristruktuuri, õigusnorm ideaalse ühikuna evib aga ideaalset struktuuri, mida võib nimetada õigusnormi põhistruktuuriks”.

Õigusnormi struktuuri normativistlik doktriin 3

Normativistide koolkonna põhiteoreetiku Hans Kelseni käsituse kohaselt väljendab õigusnormi tingiv normilause, mille abstraktseimaks avalduseks on:

kui a, siis järeldub b.

Relatsioon (suhe) a < > b on õiguslik relatsioon, mille esimene liige a moodustab eelduse, mille esinemisel saabub tagajärg b. Viimane - b - on alati sunniakt. Side a ning b vahel <siis järeldub> on õiguslik järeldus (seos), mille adekvaat on H. Kelseni järgi mõiste <on> , mis väljendab loodusseaduslikku seost. Eeldus (olm) väljendab H.Kelseni järgi ainult käitumist, kuid eelduse sisuks võivad olla ka sündmused (NB! vt õigussuhte all!). Sunniakt avaldub aga karistuses või eksekutsioonis (täitmisele pööramises). Karistuse all tuleb mõista nt surmanuhtlust, vabadusekaotust; eksekutsiooni all: vara sundvõõrandamist. Eelduse sisuks olev inimese käitumine on niisugusel juhul alati sotsiaalkahjulik (häirib alati üldiste huvide vastaselt inimeste normaalset kooseksistentsi); käitumine avaldub teona kaasaegses mõistes: ta võib seejuures avalduda tegevusena või tegevusetusena. Kui eeldus peab väljendama ikka õiguskahjulikkust, siis sedavõrd ei saa ka sündmused olla muud kui õiguskahjulikud (pro õigusvastased). Sündmus ei saa kahjulikku iseloomu omandada aga ainult iseenesest, vaid üksnes seoses inimese käitumisega: sündmuse tekkimise põhjustab inimese käitumine - tal oli ju võimalus seda

3 Selle punkti refereering on algusest lõpuni I.Tammelo järgi, kuid kuna ta kasutab ohtralt neologisme (uudiskeelend) ning nüüdseks käibelt kadunud kõnekeelt, siis õppimise hõlbustamiseks mõnevõrra muudetult; esituslaadi on kohendatud kooskõlla loengumapi põhiosade mõistete ning süsteemiga - muidu hägustuks võrreldavus lootusetult; õppimise huvides on mõnevõrra laiendatud originaalselgitusi.

kahjulikuks osutuvat sündmust (Kelsenil seega juriidilise fakti tähenduses) ka mitte esile kutsuda (!). H.Kelsen esitab nüüd õigusnormi tingiva normilause nn läbilõikeskeemina:

Kui Mh + E (või Mu + E), siis Z - M,

kusjuures ta eeldab siinjuures nn. normaaljuhtu, mil sunniakt pöördub vahetult tõesti selle inimese vastu, kes sotsiaalkahjulikult käituski. Tähistused:

M : inimese käitumine üldse (resp: tegu!!), Mh: s.h tegevus, Mu: s.h tegevusetus, E : sündmus, Z : sunniakt (karistus või eksekutsioon).

Relatsioon Z - M on H.Kelsenil sisuliselt juriidiline kohustus, mille sisuks on: kui üks isik käitus sotsiaalkahjulikult, siis on selles relatsioonis endas konkreetselt sätestatud teisel isikul (!) kohustus rakendada sotsiaalkahjulikult käitunu suhtes sunniakti. Aga sotsiaalkahjulikult käitunul on omakorda samas allikas sätestatu kohaselt kohustus sallida sunniakti kohaldamist tema suhtes. Eeldus kui a ei tarvitse H.Kelseni selgitust mööda seejuures olla ühtne akt - eeldus võib omakorda olla mitmekordselt liigendatud ning astendatud. Näiteks: kui a ja kui b ja kui c jne, siis järeldub z. Need liikmed on H.Kelseni järgi eelduse relatiivselt iseseisvad osanormid, kusjuures kategooriliseks tingimuseks on: terve see tingimuste ehk osaeelduste jada peab olema lõpuks pärast viimast liiget seotud ikkagi sunniakti kui lõppjärelmiga. Siis on täidetud abstraktse elementaarseima õigusnormi avalduse kui a, siis järeldub b tingimus, mis tähendab et b = z.

H.Kelseni järgi on sunniakti tähistav z piiritletav iseseisva primaarse osanormina, kuna tingimusterea üksikud liikmed (kui a ja kui b ja kui c jne) kujutavad endast igaüks sekundaarseid osanorme.

I.Tammelo märgib, et “KELSENi õigusnormi struktuuri käsitelu tähendab hoomatavat edusammu õigusnormi struktuuriküsimuste uurimisel, ent ei ammendav ega rahuldav pole ta ometi kaugeltki mitte”. Meile sellest aga piisab, sest järgnev kriitika on eeldus I.Tammelo originaalsele õigusnormi struktuuri käsitusele, mis on iseenesest väga tähelepanu vääriv, kuid mida loengumapis ei käsitleta. Leiame, et I.Tammelo käsitlus õigusnormi põhivalemist oleks pigem magistriõppe teema. Refereerime lühidalt tema põhjal vaid normativistliku koolkonna raames H.Kelseni õpilaste Felix Kaufmanni ning Fritz Schreieri poolt pakutud kontseptuaalseid käsitusi.Lähtudes H.Kelseni õiguslause läbilõikeskeemist esitab F.Kaufmann oma derivaadi sellest - nn puhta lihtsa õiguslause:

Subjekt A peab käituma viisil V1,vastupidisel juhul tuleb tema suhtes käituda V2 viisil.

Erinevalt H.Kelsenist ei sisalda F.Kaufmanni puhas lihtne õiguslause üldse sündmusi (v.t Kelsenil: E) õigusnormi eelduse elemendina - ta eitabki seda ja kinnitab, et selles seisnebki tema käsituse erinevus H. Kelseni omast. Muide - H. Kelsen on oma töödes motiveeritult tõestanud, et sündmused kuuluvad samuti

õigusnormi struktuuri eelduse elementide hulka. Tänapäeval ütleme - need on ju juriidiliste faktide üks põhiliike, eelduse (resp hüpoteesi) koosseisu aga juriidilised faktid kuuluvadki.

F.Schreier esitab oma õiguslause vormi järgmise avaldisena:

T ………………A1S.

See tähendab: kui esineb eeldus, siis peab isik sanktsiooni juures samme sooritama.

Tähistused: T : eeldus (olm; hüpoteetiline olustik), A : isik; 1 : samme (s.t toiming; tegu), S : sanktsioon.

F.Schreier selgitab edasi, et sanktsioon tähendab viidet uuele normile, mis samme (resp: dispositiivne käitumisreegel!) teostamise kohustuse eiramisel isiku poolt toob tagajärjena sellele isikule kaasa ebasoovitava tagajärje. Hüpoteetilise lause vormis avaldatud esimese kui ka järgmise normi vahel on korrelatsioon, mis tähendab, et teise (järgmise) normilause hüpotees on esimese normilause teesi kontradiktoorne vastand. Võttes nüüd arvesse ka sanktsioneerivat normi, võib F. Schreieri õiguslause esitada laiendatud avaldisena:

T ……………..A1S, non A1……………B1S.

Nii H. Kelseni kui ka F.Schreieri kontseptsioonides arvatakse seega sanktsioon õigusnormi ideaalstruktuuri obligatoorsete elementide hulka. See on igati põhjendatud. Kui aga sama püütakse laiendada universaalsena ka reaalsetele, empiirilistele õigusnormidele, siis see ei pruugi alati paika pidada - nimelt kui empiirilise normi loogiline struktuur on tegelikult H-D. Teooria ideaalmudelite kohandamatus tegelikkuse kõigile juhtudele oligi normativistide kontseptsioonide suurim puudus.

Kui nüüd võrrelda klassikalist ning normativistide doktriini, siis peaks ilmnema nende suhteline võrreldavus n.ö suures plaanis. Hüpoteetilist sisu eviv eeldus H.Kelseni järgi (kas Mh või Mu või mõlemad + vastaval juhul ka E) seonduksid võrreldavaks klassikalise doktriini õigusnormi ideaalstruktuuri elemendiga hüpotees N.M.Korkunovi, R.Stammeri ning eriti O.E.Taranovski käsituses. H.Kelseni Z (sunniakt) just tema käsituses seondub üsna üheselt võrreldavana klassikalise dokriini ideaalnormi elemendiga sanktsioon. Nüüd aga: see osis ideaalstruktuuris, mida O.E.Taranovski käsitab elemendina dispositsioon (mitte kriminaalõiguse teooria käsituses!) seondub enim Hans Kelseni avaldise Z – M relatsiooniga selle spetsiifilises juriidilise kohustuse tähenduses. See ei ole üks-ühene kokkulangevus, vaid suhteline võrreldavus H.Kelseni juriidilise kohustuse tänapäevasel mõistmisel õiguspärase käitumise reeglina.

P.4. Õigusnormi struktuur prof Aulis Aarnio ning prof Kaarle Makkose (Makkonen) järgi

Järgnevalt õigusnormi loogilise struktuuri käsitusest, mis Eestis on praegu levinud peamiselt prof A.Aarnio tõlkemonograafia ning prof R.Naritsa õpiku vahendusel. Osundatud õigusteadlastele lisaks lähtub samadelt alustelt näiteks veel tuntud Soome õigusteadlane Kaarle Makkonen. Neile viitab oma monograafias prof A.Aarnio3, kuid K.Makkose allikaid ei ole eesti keelde seni tõlgitud ning avaldatud.

Prof.A.Aarnio selgitab, et õigusnormi põhitüübiks on peetud käsku ja keeldu ehk preskriptsiooni. Samas: üsna tavalised on ka jutustavad, s.t kindlas kõneviisis esitatud normilaused.4 Refereerime: kuna õigusnormi eeskirjas sisaldub tavaliselt käsk või keeld, siis eeldaks eeskiri justkui selle andjat, teatavaks tegijat; aga - õigusnormis puudub selline käsuandja (normi eeskiri on ju kohustus!). Riik ei olevat käsuandja - temagi olevat õigusnormide toode (tulenevalt ei ole ka seaduseandja käsitatav sellise käsuandjana). Selliste mõiste sisustamise raskuste tõttu on Karl Olivecrona nimetanud õigusnorme käsusuhetest vabadeks imperatiivideks. 5

Õigusnormi [reguleerimise] objektiks võivad olla kodanikud või ametiisikud. Esimesel juhtumil räägitakse tavaliselt primaarnormidest. Need normid sätestavad isikute (s.h kodanike) käitumist, sellepärast on K. Makkonen kasutanud teistsugust mõistet: käitumisnormid. Ametiisikutele määratud normid on sekundaar- ehk reaktsiooninormid - neis on sätestatud, kuidas peab ametiisik toimima, kui käitumisnorme on rikutud.

Nii primaar- kui ka sekundaarnorme võib esitada õigusaktis vormis, mis lubab normi loogikast lähtudes tunnetada kindlat struktuuri, sellesse normi struktureeritud elemente.

K. Makkonen piiritleb primaar- ja sekundaarnormidest veel kolmanda liigi: reageerimisviisi normid. Nende objektiks ei ole ei kodanike käitumine ega ka ametniku reaktsioon kodaniku õigusvastase käitumise juhul. Neis sätestatakse kord, mille kohaselt (s.t kuidas) ametnikud peavad kodanike õigusvastase käitumise juhtusid lahendama (kuidas sisaldus reaktsiooninormis). Nende normide näitena esitatakse protsessi juhtimist ning tunnistuste arvestamist reguleerivaid norme.

Prof A.Aarnio esitab järgnevalt Soome õigussüsteemi õigusnormi alusel vastava näite õigusnormi struktuurist:

Kes varastab teise vallasvara, Õigusliku fakti kirjeldus (F)sellele määratakse kohtuotsusega Sunnielement (S)vanglakaristus või trahv Õigusliku tagajärje kirjeldus (G)

Skemaatiliselt esitatuna on õigusnormis niisiis alati kolm struktuuriosa: õiguslik fakt (F), sunnielement (S) ja õiguslik tagajärg (G). Sümboleid kasutades võib normi loogilist struktuuri väljendada vormeliga:

4 vt deskriptiivne keel ning preskriptiivne keel: loengumapi II osa, Õigus, lk 18.5 Peame selgitama: riik käsuandjana sellises tähenduses on käsitatav n.ö materialiseerunud subjektina. Juhime tähelepanu: riik ei saa olla materialiseerunud käsuandja - nähtusena on ta abstraktsioon, avaldudes materiaalsete üksiktunnuste kaudu, nt rahvas, territoorium (vt riigi osa: mõiste; põhitunnused). Ka seaduseandja (parlament) on institutsioonina abstraktsioon, koosnedes samas reaalsetest füüsilistest isikutest ning teostades reaalseid toiminguid seaduste vastuvõtmisel.

N: (x) F S(x)G

Seda vormelit tuleb lugeda järgmiselt: kõigist x-dest on õige, et kui x toimib viisil F, siis x-le tuleb mõista otsus G.

Sunnielement ühendab õiguslikud faktid ja tagajärjed üksteisega. Tagajärg, näiteks kahju korvamine, ei tulene loogiliselt õiguslikust faktist. Normi valemis “kui-siis” (valemis märk ) ei väljenda loogilist implikatsiooni. Tagajärjesuhe ei ole ka kausaalne. Juriidilised faktid ei tingi tagajärge samas kui näiteks temperatuuri tõus tekitab metalli paisumise. Õigusnormisse struktureeritud tagajärjesuhe on n-ö imputatsioon. See on inimese seatud sunnivahekord: tagajärg, näiteks karistus, tuleb määrata. Kui nii ei toimu, rakendatakse ametiisiku enda suhtes sanktsiooni.

Näeme seega, et põhilises on prof A.Aarnio kontseptsiooni kohases avaldises lähtutud tuntavalt normativistliku doktriini õigusnormi struktuuri käsitusest. Samadest alustest lähtuvad ka prof K.Makkonen ning prof R.Narits.

Pilet 51. Õiguse retseptsioon ja kodifikatsioonid.Kodifikatsiooni mõiste käibelevõtt on seotud valgustusaegse inglise teadlase Benthami nimega. Samas teame, et kuigi kõige rohkem kodifikatsioone sündis valgustussajandil, algas kodifitseerimine tunduvalt varem. XVI sajandil tõrjus seadusõigus Kontinentaal-Euroopas tavaõiguse kõrvale. Nimelt algasid juba XII-XIII sajandil protsessid, mida nimetatakse rooma õiguse retseptsiooniks ehk ülevõtmiseks. Selle kaks peamist põhjust olid õiguse killunemine paljudeks lokaalõigusteks ja protsessinormide puudulikkus. Kindlasti oli praktilisel retseptsioonil ka poliitiline taust, mis peitus absolutismis. Varajane retseptsioon (Barbarossa) jäi edutuks. Nn pearetseptsiooni juhatasid sisse saksa juristid, kes Itaalia ülikoolides olid õppinud rooma õigust tema kommentaaride kaudu. Nende stuudiumi põhiliseks allikaks oli algul Accursio glossa magna või ordinaria, hiljem postglossaatorite Bartoluse ja Balduse tööd. Bartolus ja Baldus on ühtlasi dogmaatilise jurisprudentsi rajajad. Saksamaal asuti peale õpingute lõpetamist tööle valitsusametnikena, kohtunikena ja mujal. Koolitatud ja haritud juristidena oskasid nad omandatu praktilises tegevuses ellu viia. Nii juhindus Saksamaal 1495. a loodud Riigikohus oma tegevuses juba nn ühtsest õigusest, s.t rooma õigusest ja kanoonilisest õigusest. Algul oli rooma õigusel subsidiaarne tähendus, sest eelistati saksa tavasid. Kuid see põhimõte ajapikku kadus. Väga oluline on, et rooma õiguse retseptsioon võimaldas ühe ainevaldkonna õiguslikku materjali kokku koguda ühte seadustikku (kodifikatsiooni).

Kodifikatsioonide ajastu algul olid Põhjamaade monarhid need, kes soovisid ühelt poolt ühtlustada riigis juriidilist maastikku ja teiselt poolt esitada koodeksites nende endi positsioone kindlustavaid uusi sätteid (nt Danske Lov, Norske Lov, Sveriges Rikes Lag). Kodifitseerimistööd algasid ka Prantsusmaal, kuid viidi lõpule alles Napoleoni ajal. Baieris ilmus tsiviilseadus. Valgustusaja tõeliseks mälestusmärgiks tuleb aga lugeda Preisi riikide üldist maaõigust 1794. a, mis sisaldas üle 17 000 paragrahvi. Usuti, et tegemist on lõpliku seadusega, mille tõlgendamine pole vajalik. Ka Napoleon, kui ta kuulis, et nn Napoleoni tsiviilkoodeksit on tõlgendatud, olevat öelnud "Minu seadust on rüvetatud".

Vastupidiselt Kontinentaal-Euroopa õiguse allikate kujunemisloole ei toimunud common law sünnimaal - Inglismaal - rooma õiguse retseptsiooni. Common law kujunemine algas sellest, et avalikku võimu omavad inimesed lahendasid õigusemõistmise teel juriidilisi probleeme. Seejuures muutus kord juba tehtud kohtulahend common law osaks ning oli siduv uute analoogiliste probleemide lahendamisel (pretsedent). Seal tõusis kohalike tavade kohale üldine õigus, mis loodi eranditult kuninglike kohtute tegevuse tulemusena. Üldisele õigusele ongi iseloomulik see, et ta on kujunenud ja areneb ka praegu peamiselt protsessi najal. Teine õiguskultuur teeb retseptsiooni koguni võimatuks. Samuti ei ole common law dualistliku struktuuri kujunemisel midagi ühist retseptsiooniga. Ka õiglane õigus on kujunenud kohtute tegevuse tulemusel - kantslerikohtute tegevuse tulemusel.

Loomuõiguse kontseptsioon teeb tegeliku võidukäigu Kontinentaal-Euroopas XVII sajandil. Selle koolkonna esindajad väidavad, et eksisteerib ajast ja ruumist sõltumatu õigus, mis rajaneb inimese loomusel ning positiveerub inimese mõistuse abil ja selle kaudu. Kuna sellise loomu- või mõistuseõiguse on kujundanud üleüldise õigluse ja headuse idee, siis peab ta olema inimese poolt loodud õiguskorra (positiivse õiguse) mastaabiks. Just sellele õigusdoktriinile tuginedes volitasid monarhid loomuõigusteadlasi tegelema kodifikatsioonidega. Preisimaal, Prantsusmaal ja Austrias sünnivad suured kodifikatsioonid, mis on kantud loomuõiguse ideest (s.h Preisi riikide üldine maaõigus). 1804 võeti Prantsusmaal vastu valgustusaja tuntuim koodeks Code civil des Francais ehk Prantsuse tsiviilseadustik. Selle seadustiku ülim autoriteet on loodusõigus. Code Civil sai järgneva seadusandluse jaoks fundamentaalseks eeskujuks (nt Code Penal). Austria üldine tsiviilseadustik ABGB ilmus 1811. Valgustusajastu kodifikatsioonid sundisid taanduma Mandri-Euroopas seni valitsenud kasuistlikkuse. Õigusnorm hakkas üha enam omandama sotsiaalsele normile omaseid ja traditsioonilisi tunnuseid. Jutt on eelkõige normi üldisest iseloomust, tema abstraktsusest.

2. Tänapäeva jurisprudentsi iseloomustus. Moodsa õiguse normitüübid (liigid ja olemus, võrdlev iseloomustus klassikaliste normitüüpidega). Vt. Juridica artiklit

Pilet 61. Loomuõiguse ja ajalooline koolkond. Õiguskorra normatiivsus.Loomuõiguse koolkonna raames on ühtsele põhiteljele vaatamata olnud eri aegadel väga palju erinevaid käsitusi. Sillaks antiikaja mõtte ja keskaegsete käsituste vahel on Justinianuse Institutiones, milles piiritletakse kolme liiki õigusnorme:

1) ius naturale (kõike elusat hõlmavad seadused);2) ius gentium (kogu inimkonda hõlmavad seadused);3) ius civile (konkreetset riiki hõlmavad seadused).

Keskajal kinnistub pikaks ajaks nelikliigitus (ka: käsitus), mis pärineb Aquino Thomas’elt:1) igavene õigus (hõlmab Jumala loodud kogu loodust; igavene õigus on ühelt poolt

õigus ja teiselt poolt moraalinormid - täies mahus suudab seda hoomata üksnes Jumal);2)loomulik õigus (kogu õigust ning moraalset täiuslikkust hoomab vaid Jumal, looduse olenditest suudab enim hoomata inimene - see osake ongi loomulik õigus, milles sisaldub sh hea, õiglane ja mõistlik);

3) jumalik õigus (sisaldub jumalasõnas, nt Moosese raamatute normistikus jt; jumalikku õiglast õigust tuleb alandlikult uskuda ja täita, mitte mõista ja seletada - viimane on patt);

4) inimlik ehk ilmalik õigus (inimeste loodud õigus, mis peegeldab kahjuks ebatäielikult igavest, loomulikku ja jumalikku õigust, kuid peaks tões ja usus püüdlema nende võimalikult täieliku järgimise poole).

Reformatsiooniajastul eeltoodud liigitus lihtsustub (nt hugenott Gentillet):1) jumala seadused;2) looduse seadused;3) tsiviilseadused.

Seejuures alates XIV sajandist juurdub kindlalt positiivse õiguse mõiste, mis on seotud selge vastandumisega tollastes vaidlustes: loomuõigus (ius naturale) < > ilmalik ehk kirjutatud õigus (ius positivum).

Arusaamad arenesid renessansiajastul edasi selles suunas, et loomuõigus on igavene ja muutumatu õigus (nagu antiikajal), positiivne - maise valitseja õigus. Loomuõigusel ei ole enam tegemist Jumalaga. Mittevastavuse korral loomuõigusele ei olnud valitseja kehtestatud positiivne õigus alamatele täitmiseks kohustuslik, sest valitseja oli rikkunud ühiskondlikku lepingut (vt riigi osas teema II § 4). Kokkuvõttes viis selline teoreetiline käsitus järelduseni, et lepingut rikkunud autut valitsejat (monarhi) võib troonilt tõugata - selleks on rahval moraalne õigustus loomuõiguse printsiipide alusel (nt monarhomahhide ehk monarhikukutajate õpetus; hiljem ka valgustusfilosoofid). Osundatud loomuõiguslik käsitus oli Suure Prantsuse revolutsiooni ideoloogia aluseks. Loomuõigusliku teoreetilise käsitluse areng oleks kokkuvõtlikult:

1) enne XVII saj - positiivse õiguse sisu määrasid jumal, loodus ning inimmõistus;2) XVII saj - kindlasti määrasid positiivse õiguse sisu loodus ning inimmõistus,

kusjuures Hugo Grotius (rahvusvahelise õiguse rajaja) väitis esimesena (1632), et loomuõigus kehtib ka sellise sobimatu oletuse juhul, mille kohaselt Jumalat ei olegi (need on juba ratsionalistliku loomuõiguse seisukohad - otsustuste kõrgemad põhimõtted ehk nn premissid on inimmõistuse tulemus);

2) XVIII saj alates - jagamatult üksnes inimmõistus (premissid on kindlalt inimmõistuse vili ja nende tunnetamiseni jõutakse formaalloogika võtete abil).

LOOMUÕIGUS: 1) kaitseb õigluse jt moraaliprintsiipide prioriteeti õiguse ees;2) kaitseb igavese ja üldise väärtusi (k.a moraaliprintsiipe), mille alge on

loomuõiguses (õigus on väga staatiline);3) ei loe õiguseks üksnes õigusnorme, s.o puhtalt positiivset õigust, vaid õiguse

aluseks on loomuõigus;4) paneb positiivse õiguse normide lausa plahvatusliku kasvu tingimustes XVIII saj

lõpus ja eriti XIX saj aluse õiguse süstematiseerimisele, st ulatuslikule kodifikatsioonile.

Ajaloolise koolkonna teooriadVastukaaluna loomuõiguse koolkonna teooriatele tekib XIX saj algupoole ajalooliste koolkondade käsitus õigusest ning riigist (olulisim esindaja von Savigny ). Nende käsitustes ei ole õigus staatiline nähtus, nagu loomuõiguses (loomuõigus on igavene ja universaalne), vaid on seotud rahvaste ajaloolise arengu iseärasustega. See tähendab: õiguse eesmärk on inimese (indiviidi) vabaduse kindlustamine > vabaduse kindlustamine on võimalik vaid indiviidide ühinemisel riigiks > riigis realiseerub vabadus (st: riiklus ongi realiseeritud loomuõigus). Pole erilist loomuõigust, on vaid riigi kehtestatud positiivne õigus (Fichte). Tõeliselt vooruslik on vaid tegutsemine üldistes huvides, mida tagab riik (lahustunud indiviidide ühendus). Õigus on riigi, mitte rahva tahe ja tuleb uurida kuidas ja miks riik loob õigust. Riik on üldistes huvides totaalne kõlblus, ühendades moraali kui ka õigust (Hegel).Normativistide teooriadNormativistide teoreetiline koolkond ja teooriad on tugevaima põhjenduse ja range loogilise süsteemsusega. Silmapaistvaim esindaja ja koolkonna rajaja - HANS KELSEN. Selle

koolkonna tuntumaks esindajaks Eestis oli omaaegne Tartu Ülikooli professor Artur-Tõeleid Kliimann. Normativistid on nn puhta õiguse ideoloogid: õigus tekib vaid iseendast, ei ole mõjutatud mingitest sotsiaalsetest faktoritest ega poliitilistest seisukohtadest. Kõige aluseks on nn

ALUSNORM (grundnorm ehk moraalse autoriteedi absoluutse allikas (veel ka: õiglase õiguse idee). Seega: alusnorm (baasnorm) on õigusnormide ning -aktide hierarhilise ja seejuures rangelt subordineeritud süsteemi tipp ehk kõigi positiivse õiguse süsteemide "vundament" - (nimetame lühendina: A-norm).

Skeem nr 2 Idealistlik A-norm realiseerub:

Põhiseadus (PS) kui A1-norm (tuleneb A-st) < v tavaline seadus kui a1-norm (tuleneb A-st ja A1-st) v määrused ( tuleneb A-st, A1-st ja a1-st)[jne] v üksikaktid>...(üksikaktid)> (need jõuavadki vastava ja iga üksiku isikuni, kuid õigust realiseerivate toimingute kaudu) v toimingud … /////\\\\ isik - füüsiline või juriidiline (kõik ja igaüks)

NORMATIVISMI positiivne teene:1) teooria on väga tugev selles, et aitab hästi rakendada prinstiipi "õigus on õiglus",

seob absoluutses määras printsiibi ja konkreetse positiivse õiguse,2) just see teooria "kinkis" õigusteooriale normatiivaktide hierarhilise süsteemi.

NORMATIVISMI negatiivne teene - kriitikat ei kannata väide, et sotsiaalsed faktorid ei mõjuta õigust. Kui see oleks nii, siis oleksid kõikide riikide õigusnormid ja õigussüsteemid ühesugused (identsed), praktikas aga on vastupidi.

2. Põhilised suured õigussüsteemid ja õigusnormi tähendus neis.Põhilised suured õigussüsteemidP.1. Suured õigussüsteemid

Suuri õigussüsteeme iseloomustavad erinevad õigusfilosoofilised käsitlused riigist ja õigusest, erinevad arusaamad õiguse reguleerivast rollist ühiskonnas, õiguse allikatest ning õigusnormist, õiguse loomisest ning realiseerimisest. Suuri õigussüsteeme on mitu, näiteks:

1) Euroopa kontinentaalõiguse ehk romaani-germaani süsteem (juured rooma õiguses);2) anglo-ameerika ehk üldine õigussüsteem ehk selles eritähenduses common law süsteem (juured inglise common law ning pretsedendiõiguses);3) islami õigussüsteem; 4) hinduistlik õigussüsteem;

5) judaistlik õigussüsteem; 6)Kaug-Ida õigussüsteem; 7)Aafrika ning Madagaskari õigussüsteem; 8) sotsialistlik õigussüsteem.Loengumapis käsitletakse vaid kahte esimest suurt õigussüsteemi. Tuleb märkida, et ühelt poolt Euroopa kontinentaalõiguse süsteemi ning teiselt poolt anglo-ameerika õigussüsteemi raames erinevad käsitused kardinaalselt mitte ainult õigusest, vaid ka riigist ning sh eriti riigi rollist. Üldistatult võiks väita, et nii õiguse kui ka riigi olemuse avamisel on erinevate õigussüsteemide teoreetiliste koolkondade erinevatele käsitustele vaatamata ikkagi põhiprobleemiks üksikisiku ning ühiskonna, era- ning avaliku huvi vahekord.

Õiguse ja riigi osas on kontinentaalõiguse süsteemis olnud kaks valitsevat doktriinide suunda: loomuõiguslikud ja seejärel XIX saj I veerandist positivistlikud. Esimese maailmasõja eel hakkavad kontinentaalõiguse süsteemis eriti tugevat mõju avaldama normativistlikud doktriinid ja kontseptsioonid (riik on Grundnorm ehk moraalse autoriteedi absoluutne allikas). Anglo-ameerika süsteemis on eriti pärast Esimest maailmasõda aga valdavad sotsioloogilised (riigi ja õiguse funktsionaalsed) doktriinid ja kontseptsioonid - see nähtus on jälgitav ligikaudu XIX saj keskpaigast kuni II Maailmasõjani. Pärast seda on teooriates eriti viimastel aastakümnetel täheldatav järjest suurenev vastastikuste mõjutuste saamine ning eriti riigiteooriate osas sotsioloogiliste käsituste levimine. Taustaks sellele on tendents, et sotsiaalsete protsesside reguleerimisel loovutab kaasaegne riik järjest enam traditsiooniliselt temale omistatavaid funktsioone kas nn parariiklikele (kvaasiriiklikele) või erastruktuuridele.

P.2. Kontinentaalne ehk romaani-germaani õigussüsteemKontinentaalne ehk romaani-germaani suur õigussüsteem tekkis XII-XIII saj mandri-Euroopa keskosas. Ajalooline taust: tollal sai alguse ilmaliku eraldumine kanoonilisest; ühiskonna areng viis feodaalselt killustatuselt rahvusriikide tekkele absoluutse monarhia vormis. Õigusnormide ülesandeks oli korra tagamine ühiskonnas, kuid barbarite õigus oli jäänud jalgu tootmise, kaubanduse ja rahandussuhete arengule.

Eelkõige varajaste ülikoolide vahendusel levisid ja kinnistusid rooma õiguse normid mandri-Euroopa kohtupraktikas. Kohtud hakkasid neid rakendama tasahilju paralleelselt ja täienduseks vastava riigi tavaõigusele + valitsejate kehtestatud õigusaktidele. Keskaegse algelise õiguse "remondiks" sobis rooma õigus suurepäraselt. Tasapisi hakkas Vana-Rooma algupärand rikastuma õiguse seletajate - glossaatorite - tegevuse kaudu, kes tegid ääremärkusi (glossasid) rooma õiguse kodifitseeritud väljaannete (Corpus Juris Civilis) servadele ja seeläbi algatasid laiendava või kitsendava tõlgenduse ehk sisuliselt uute normide loome.Sätestatud (kirjutatud) õigus sai ülekaalukaks XVIII saj lõpul - XIX saj algul, sest suundaandvates Kesk-Euroopa riikides algas kodifitseerimisprotsess. Selle käigus püüti rooma õiguse põhimõtteid kui ka sätteid süsteemselt arendada vastavusse tööstusrevolutsiooni ning turumajanduse ajajärku astunud ühiskonna nõuetele. Kontinentaalse õigussüsteemi riikides mõistetakse õigusnorme eeskätt kui üldisi käitusmiseeskirju, mis peavad tagama üldise õigluse, moraali ja prognoositava käitumise ühiskonnas. Õigusnormid on peamiselt kirjutatud ehk sätestatud õiguse normid. Õigusteadus uurib ja seletab seejuures kirjutatud õiguse olemust ja sisemisi seoseid. Õigusnormide kaudu on ajaloolisest aspektist vaadates algselt ja peamiselt pürgitud üksikkodanike vaheliste suhete reguleerimisele (eraõiguse valdkond). Algses rooma õiguses polnud välja arenenud süsteemset avalikõigust (sh riigiõigust) niisugusel tasemel, nagu rooma eraõigus. Avaliku õiguse valdkond on kontinentaalse õigussüsteemi riikides intensiivselt arenema hakanud alles pärast Suurt Prantsuse revolutsiooni 1789 aastal, kui kolmanda seisuse (kodanlus) püüdlusi esindava loomuõiguse koolkonna mõjul hakati püüdlema selle poole, et valitsuse tegevuse põhieesmärk oleks kodanike põhiõiguste ja -vabaduste kaitsmine. Avalik õigus valdkonnana tervikuna kui ka diferentseeruvate õigusharudena arenes järgnevalt tuginedes paljuski eraõiguse alusele. Seejuures kaasaegse kontinentaalse süsteemi avalik õigus võlgneb mõistete osas väga palju XIX saj õiguspositivismi koolkonna õigusteadlastele.

Koloniaalvalduste vahendusel ja kiriku misjonitegevuse mõjul levis kontinentaalne õigussüsteem (küll teatud muundustega) XIX ning XX saj reas Ladina-Ameerika, Aafrika ja Aasia iseseisvunud riikides (eeskätt vastavate Euroopa riikide endistes kolooniates).

Rooma õiguse mõju kontinentaalse õigussüsteemi hulka loetavate riikide osas on riigiti erinev. Näiteks Saksa LV, Austria ning Hollandi rahvuslik õigussüsteem on saanud rooma õigusest tugevaid sisulisi mõjutusi, Skandinaaviamaade ja Soome oma on see mõjutanud vähem. Seejuures eriti Rootsi õiguskorra erisused ja areng on Euroopa üldisel taustal üsna kontrastsed. Põhjamaades - Rootsis ja Soomes hakkas sätestatud (kirjutatud) õigus kõrvale tõrjuma vana tavaõigust juba XIV-XV saj Kuid kirjutatud õiguse sisu oli peamiselt vana romaani-germaani põhi, mille mõjutused tulid varaseimal perioodil kanoonilise õiguse kaudu ning pärast seda alates XVII sajandist ülikoolide vahendusel.

Eesti alal toimus õigussüsteemi ning õiguskorra areng spetsiifiliste erisustega. Eesti algupärase (muinasaegse) tavaõiguse tõrjus järsu murranguna kõrvale vallutajate õigus, mis tugines romaani-germaani alusele nii kanoonilise kui ilmaliku õiguse valdkonnas. Kui Soome on sajandeid oma õiguskorda saanud mõjutusi Rootsi kaudu ja hiljem üsna mõõdukalt Vene tsaariimpeeriumilt, siis Eesti alal on kuni Põhjasõjani toiminud mitmete Euroopa rahvuslike õiguskordade mõju (tuletagem meelde Eesti ala killustavat jaotamist eri vallutajate vahel pärast kaotust muistses vabadusvõitluses ning järgnenud sõdasid ja vallutusi). Tulemusena formeerus sajandite jooksul kohalik subsidiaarne õiguskord - nn balti erikord (sh balti eraõigus). Seejuures rooma õiguse retseptsioon on saabunud Eesti alale piltlikult kahe lainena. Eesti rahvusriigi õiguskord on saanud mõjutusi seega samuti osundatud suurest õigussüsteemist. Konkreetsemalt mõjutasid Eesti Vabariigi õiguskorra kujundamist algaastail (1918-1940) ühelt poolt endise Vene impeeriumi seadusandluse alus ning õiguse koolkonnad (tuginesid ise paljuski romaani-germaani alusele!) ning teiselt poolt eriti saksa ja austria (nn Viini koolkond) koolkonnad. Näiteks esimese, 1920.a. põhiseaduse koostamisel oli vahetuks eeskujuks Weimari Vabariigi konstitutsioon.P.3. Üldine ehk common law ehk anglo-ameerika suur õigussüsteem Common law algne kodumaa on Inglismaa, kust see levis hiljem asumaadesse, sh Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse. Common law tähendab iseenesest õigust, mille on loonud kuninga määratud kohtunikud, lahendades eravaidluste ning kriminaalasjade üksikjuhtumeid (ld casus; ingl case).Common law tekkeprotsessis on rooma õigus etendanud vähest osa. Teatud mõttes on common law algselt olnud tervenisti avalikõigus - tema ülesandeks oli krooni nimel ja krooni kasuks (seega ilmaliku, avaliku võimu nimel) ennistada rahu ja tasakaal igal tekkinud üksikjuhul, mil seda rikuti. Samas ei seadnudki kohtunikud eesmärgiks luua alust terviklikule õigussüsteemile - tegeleti üksikjuhuga üksnes siis, kui see aset leidis. Hilisemal ajal ei ole vahetegu era- ja avaliku õiguse vahel anglo-ameerika õigussüsteemis olnud kunagi sel määral oluline, kui kontinentaalses õigussüsteemis.

Anglo-ameerika õigussüsteemis ei ole õigusnorm üldine ja abstraheeritud, nagu kontinentaalses õigussüsteemis. Kohus tegeleb eeskätt antud juhtumi (case) lahendamisega, arvestades varasemate sarnaste juhtude pretsedente ning üldisi õiguse printsiipe. Varasematest kohtulahenditest võib välja lugeda vastava õigusnormi, mida saab kohaldada ka järgnevatel, sarnastel juhtudel. Kuid seejuures tuleb eelmist kohtulahendit hoolikalt kaaluda, sest eelmise ja uue juhtumi tehiolud pole kunagi samad, identsed. Seega uus lahend peab erinema samuti milleski eelnevast, olema kordumatu ning üksnes antud juhu jaoks. Pretsedendiks õiguse allika tähenduses on vaid teatud osa kohtulahendist, mida võib käsitada reegli tähenduses, muu on motivatsioon (juriidilised arutlused) kuidas sellise reegli tunnetamiseni jõuti. Selline reegel on vaid üldiseks orientiiriks ning mitte konkreetseks retseptiks antud kordumatu juhu jaoks. Nii muutub ja täieneb prejudikatiivne õigus anglo-ameerika ehk üldises õigussüsteemis pidevalt, ehkki samaliigiliste juhtude lahendamisel võib pikapeale sarnaste lahendite kogum välja settida. Lõpuks selekteerub üldreegel, printsiip.

Seega: pretsedendinorm ei ole üldse mingi üleüldine ja püsiv ning ammendamatu käitumisreegel kõigil sarnastel juhtudel. Prejudikatiivne õigus on olemuselt kasuistlik, kohaldatav üksnes üksikjuhtudel. Selle ideoloogiaga ei sobi põrmugi idee mingitest loomult üleüldistest õigusnormidest, mis toimivad ühiskonna suunamise ning muutmise vahendina, nagu kontinentaalses õigussüsteemis. Tehiolude hoolikas eristamine iga üksiku kaasuse kaupa, mis on suunatud pretsedentide ning neis sisalduvate õigusnormide (käitumiseeskirjade) leidmisele, on üldises õigussüsteemis eeskätt kohtunike, kuid ka õigusteadlaste ja praktiseerivate juristide töös kaalukaim osa. Anglo-ameerika õigussüsteemi riikides luuakse ka sätestatud õigust, kuid siingi on õigusloome allikaks paljuski kohtulahendid. See tähendab, et kirjutatud õiguse norm on tegelikult suure hulga varasemate kohtupretsedentide üldistus, kusjuures ta formuleeritakse mitte imperatiivse ettekirjutusena, vaid juhendavana või selgitavana (nt USA näidiskriminaalkoodeks). Sellise üldistava/juhendava normi aluselt lähtudes hakkavad uute kohtulahendite läbi tekkima uued pretsedendinormid, mis taas milleski erinevad osundatud kirjutatud normist. Piltlikult - üldistav/juhendava normi kui telje ümber tekib pretsedendinormide kärg, kogum.

Õigusnorm üldises õigussüsteemis Pretsedendid ehk prejudikaadidÜldises ehk anglo-ameerika õigussüsteemis ei ole pretsedendiõiguse norm (säte) kui selline samal viisil üldisena ja abstraheerituna, samas lisaks veel ülimalt ratsionaalselt esitatuna nagu kontinentaalses süsteemis (ülimalt deskriptiivsed normid on küll seadustes ja haldusaktides). Pretsedent ehk prejudikatiivne norm ei ole sihitud mingi üleüldise ja seejuures püsiva käitumisreegli andmisele kõigi sarnastel juhtudel. Ta ei ole universaalne retsept, vaid olemuselt kasuistlik, kohaldatav üksnes üksikjuhtudel kui üldistatud juhend (nt ülalpool osundatud USA näidiskriminaalkoodeks; veel: tuntud juristide kommentaarid).

Õiguskirjanduses on reeglina selgitatud, et pretsedendinormid (pretsedendid) ehk prejudikaadid on kohtu (tavaliselt kõrgeima astme kohtu) lahendid, mis muutuvad hilisemate analoogiliste juhtumite (kaasuste) lahendamise puhul juhenditeks. Seejuures on pretsedenti käsitletud nii kitsamas kui ka laiemas tähenduses:

1) kitsamas - üksnes siis on kõrgeima astme kohtulahend pretsedent, kui kõrgeim kohus ise teda selles tähenduses on selge sõnaga rõhutanud;

2) laiemas - pretsedendid on mistahes astme kohtute (instantside) lahendid, millistel on millal tahes olnud juhendav iseloom järgnenud lahendite (kaasuste) jaoks.

Prejudikaatide liikeMõistmiseks pakub huvi, millisel teoreetilisel alusel võiks prejudikaate võrrelda kontinentaalse süsteemi õigusnormidega. Selleks on anglo-ameerika õigusest pärit kolm käsitlusviisi:

1) ratio decidendi;2) obiter dictum;3) stare decisis.

Ratio decidendi tähendab seda, et eksisteerib mingi põhiprintsiip või -alus (üldlevinud ja arusaadav põhimõte), millest saab tuletada üksiklahendi selleliigilistele juhtudele ning mis seeläbi on justkui mõtteline õigusnorm. Seejuures on ta printsiibinorm. Kui üksikjuhu käsitlemiseks sellist lahendamise ratio't aluseks ei leitud, siis ei saa kohtuniku poolt rakendatud lahendit ka ratio decidendi'ks nimetada (st ei olnudki sellist printsiibi tähenduses alusnormi).

Obiter dictum (obiter dicta) tähendab kaasuse reaalse lahendustegevuse käigus esilekerkivaid juriidilisi juhtmõtteid (juriidilisi mõtisklusi) ja oletusi ning arvamusi selle kaasuse pinnalt, mis lõppkokkuvõttes viisidki tegeliku lahendini, kuid seejuures ilma ratio decidendi aluseta. Obiter dictum-normilaused võivad olla vormistatud näiteks kohtutoimikus eraldi või ääremärkustena või vahemärkustena või viiteliste märkustena.

Stare decisis tähendab põhimõtet, mille kohaselt alama astme kohtud on oma lahendite konstrueerimisel seotud kõrgema astme (eriti kõrgeima) kohtu lahendite kui juhenditega, kõrgeima astme kohus aga oma varasemate lahendite kui juhenditega hilisemate suhtes. Seejuures ei ole siduv mitte lahend ise kui selline tervikuna, vaid üksnes selle lahendi aluseks olev ratio decidendi.Prejudikaatide siduvus: ratio decidendi < > ratio legisÜldises õigussüsteemis ollakse seisukohal, et kolmel ülalkirjeldatud alusel on sõltuvuslik seos varasemate ning hilisemate lahendite vahel - nendele kolmele alusele ning siduvusele ongi rajatud kogu pretsedendiõiguse süsteem. Selline siduvus on seejuures juriidiliselt kohustuslik.

Kontinentaalses õigussüsteemis ei tuleks sellised seosed ühegi aluse osas formaalsest aspektist kõne allagi. Näiteks ei toimi kontinentaalses õigussüsteemis reeglina isegi mitte stare decisis-põhimõte (rääkimata kahest ülejäänust) - ollakse seisukohal, et kontinentaalses süsteemis ei pea kohus kohtupraktika analüüsimisel tundma isegi mitte kõiki oma varasemaid lahendeid. Küll aga võib esineda kontinentaalses õigussüsteemis:

1) nähtus, kus antud riigi kohtute lahendid antud õiguserikkumise koosseisude lahendamisel osutuvad samadeks või äärmiselt lähedasteks, st tekiks justkui kasuistlik "norm" - seda on peetud pretsedendile lähedaseks olustikuks kontinentaalses süsteemis;

2)õiguse analoogia kohaldamine väga piiratud juhtudel;3) olustik, kus kõrgeima astme kohus (eriti konstitutsioonikohus, aga ka

kassatsioonikohus) on antud õiguserikkumise koosseisu eelnenud lahendi läbi (nii teistmise kui ka kohtuvigade paranduse) seotud järgneval samasugusel juhul probleemiga, et samade tehiolude puhul ei saa olla kahte erinevat ning seejuures konkureerivat (vastastikku välistavat) lahendit - ka seda peetakse pretsedendile sarnaseks olustikuks;

4) nähtusena subjektiivsel, inimese psüühika tasandil olustik, mille puhul üks kohtunik tunneb ise end olevat sõltuva teise, näiteks kogenuma (autoriteetsema) kohtuniku (kohtunike) poolt rakendatud kvalifikatsioonist ning eriti motivatsioonist. Lühidalt - varasemast kohtupraktikast, eriti kõrgema astme kohtute kassatsioonilahenditest. Iga esimese astme kohtunik peab ju arvestama, et korrates varasemat ilmset viga intrigeerib ta taas apellatsioonikaebuse, mis ka taas lahendatakse kassatsioonikohtus sarnaselt varasema juhtumiga või doktrinäärsest või ametlikust selgitusest (lisaks veel kommentaarist või tõlgendusest). Prejudikatiivsest õigusnormist eristab selliseid juhtumeid subjektiivne tunnus ning rakendamise vabatahtlikkus (puudub rakendamise juriidiline kohustus), kuid mingist kaugest analoogiast stare decisis'ega võib teatud juhtudel kõnelda.

Eelmise lõigu punktides 1 ja 2 kirjeldatud olustiku tulemusena osutuvad kaks või enam lahendit piisavalt sarnasteks ning sel juhul väidetakse, et kontinentaalses õigussüsteemis on selliste lahendite vahel tekkinud prejudikatiivne relatsioon ehk side.

Omaette probleem on selles, et võrreldes olustikku ratio decidendi võime sellele kontinentaalses õigussüsteemis võrdluseks seada olustiku ratio legis ehk seaduse sättest ja mõttest (vt PS § 152 lg 2). Ratio legis on kontinentaalses õigussüsteemis faktiliselt kohtute tõlgendav (ehk spetsiifiline kausaalse tõlgendamise) tegevus, mille käigus seatakse eesmärgiks selgitada välja antud õigusnormi tõeline sisu, see osa õigusnormist, mis ei ole sätestatud expressis verbis ehk selge sõnaga ja mis tundub esmapilgul lüngana.

Obiter dictum-normid ei tule kontinentaalses õigussüsteemis põhimõttelises plaanis üldse arvesse, sest nad võivad kergesti muutuda voluntaristliku suvaõiguse allikaks. Küll aga oli sellistel "glossadel" kui ka suulistel juhenditel (nn telefoniõigus), mida tegid sotsialistlikus ühiskonnas ainuvalitseva partei või temast sõltuvate võimuorganite funktsionäärid, tihti määrav tähendus menetluses olevates kohtuasjades (nt tõkendite osas, kvalifikatsioon).

Suvalised ehk diskretsioonilised õigusaktid (-normid) on sellised, mille objekt või teostamise kord määratletakse ametnike enese vaba tahte ehk suva alusel; suvatud ehk diskretsioonivabad õigusaktid (- normid) on eelmiste vastand. Nende reguleerimise objekt ja

teostamise kord on õigusaktides (nt seadus; määrus) juba eelnevalt kindlalt määratletud ehk pädevusena sätestatud.

Kaasaegses olustikus võib näiteks kohtuistungite protokollides sisalduvatel kohtu liikme eriarvamustel või arhiivi antud mustanditel olevatel märkustel või märkmetel olla teaduslik-analüütiline väärtus antud kvalifikatsioonini jõudmise tunnetusliku protsessi mõistmiseks, mis omakorda võib doktrinäärsel tasandil mõjutada kohtunike järgnevaid otsustusi või motiveeringuid. Kuid seejuures on tegemist pigem õigust unifitseeriva kui prejudikatiivseid õigusnorme tekitava algega. Käesolevas loengumapis ei ole seatud ülesandeks lahata probleemi, milline on prejudikaatide tegelik roll õiguse realiseerimisel.

Pilet 71. Õiguse allikad (mõiste, erinevad liigitused ja nende iseloomustus).

Õiguse allika mõiste pärineb rooma õigusest - seda kahes tähenduses :1) materiaalses : sotsiaalsed faktorid, mis põhjustavad ning kujundavad riigi tahte ja on seetõttu õigustloovaks allikaks (st: reaalsed ühiskondlikud suhted);2) formaalses : õigusloome, st viisid, kuidas riigivõim annab käitumisreeglile üldkohustusliku jõu ehk legislatiivtegevus (ld: legislatio - seadusandlus)

Sotsiaalsed faktorid annavad märku vajadusest neid õigusega reguleerida. See on põhjus (ld: causa) ning eeldus õiguslikuks reguleerimiseks.Õigusloome tulemusena muudetakse reaalne ühiskondlik suhe nüüd juba õigussuhteks. Õigussuhe on üldkohustusliku ja riigi sunniga tagatud õigusnormi sisuks.

Õiguse allikate põhiliikideks on:1) tavaõiguse normid (tavad);2) lepingud;3) õigusteadlaste arvamused; 4) kanooniline õigus; 5) pretsedendiõiguse normid (pretsedendiõigus);6) korporatiivsed normid;7) normatiivaktid (fikseeritud positiivne õigus).LepingLeping, reeglina vabatahtlik kokkulepe kahe poole vahel on üks iidsemaid õiguse allikaid nagu tavadki. Kokkulepe hõlmas eeskätt eravahekordi kahe või enama poole vahel ning toimis võrdväärsena juhtudel, kui ei olnud tegemist avaliku võimu suhetega. Leping evib olemuslikult paratamatult kompromissi tunnuseid. Eeltoodud olustiku pinnalt arenes aegade vältel kaasaegne eraõiguslik õigussuhe. Lepingu kui õiguse allika efektiivsuse tagab eeskätt kokkuleppe vabatahtlikkus, mis omakorda põhineb vastastikusel huvitatusel, vastastikusel kasul. Õigusteadlaste arvamused Nendeks olid ajalooliselt nt tuntud juristide arvamused Vana-Roomas. Praeguseks on see praktiliselt hääbunud allikas, st juba muutunud õiguse ajalooliseks allikaks. Kaasaegse näitena võiks tuua nn vabaõiguse koodeksid (Suurbritannia, USA). Need on tuntud juristide (kohtunike) mitteametlikud kommentaarid, mida kasutatakse laialdaselt pretsedentide rakendamise praktikas ja mis seeläbi õiguse allikana juurduvad. Allika efektiivsus põhines Vana-Roomas ning põhineb tänapäevalgi professionaalsuse tunnetatud autoriteedil.

Kanooniline õigus Kanooniline õigus on samuti paljuski ajalooliseks muutunud allikas (v.a. islamimaad). Eestis omas ta praktilist tähtsust 1918. aastani, mil omariikluse tingimustes konstitueeriti, et Eestis ei ole riigikirikut (ei ole ka praegu - kehtib usutunnistuse vabadus, kuid see on igaühe enda otsustada). Kanoonilise normistiku autoriteet (efektiivsus) on tagatud kaljukindla uskumisega usudogmadesse. Selline usk on ääretult püsiv hoiak, sotsiaalne norm (kohustus) uskliku inimese teadvuse tasandil. Kanoonilise normistiku kujunemisel võib täheldada sarnaseid jooni tavaõiguse transformeerumisega positiivseks õiguseks: usudogmad ning -normid kirjutatakse hilisemal ajal üles ning koondatakse vastavatesse kanoonilistesse normatiivaktidesse (nt Corpus Juris Canonici); islami puhul: Koraani (šariaadiõiguse allikas).2. Kontinuiteet ja actus contrarius printsiip (mõiste, iseloomustus, avaldumine riikluses ja õigusloomes).

Õigusaktide kehtivuse osas toimivad kaks põhiprintsiipi:

1) kontinuiteedi printsiip;2) actus contrarius printsiip.

Õiguslik kontinuiteet tähendab teisisõnu: õiguslik järjepidevus. Sisuliselt tähendab ta, et iga objektiivse õiguse norm, iga õigussuhe, iga subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus püsivad senikaua, kuni langeb ära nende alus või kuni neid muudetakse.

Actus contrarius printsiibi kohaselt võib igat õigusakti tühistada või muuta see organ või isik, kellele õiguskord sellise võimaluse esimesena ette näeb.

Kõikide kehtinud õiguskordade, kõigi riikide rahvusliku õiguse, rahvusvahelise õiguse ja kirikuõiguse aluseks on esmapilgul kaks teineteisele vasturääkivat printsiipi: 1. Kontinuiteet: ühelt poolt kehtib põhimõte, et iga objektiivse õiguse norm, iga

õigussuhe, iga subjektiivne õigus ja kohustus püsivad senikaua, kuni langeb ära nende alus või kuni neid muudetakse. Nii leiab kontinuiteediprintsiip näiteks väljenduse rahvusvahelises õiguses ja rahvuslikus avalikus õiguses selles, et õigussuhete järjepidevuse huvides käsitletakse riike juriidiliste isikutena. Nii jäävad riigid vaatamata oma rahvastiku pidevale muutumisele ja vaatamata konstitutsioonilistele muutustele iseendaga identseks. Muutused võivad puudutada riigiorganeid, riigi territooriumi, olla isegi revolutsioonilist laadi.6 Seega on kontinuiteet õiguskorra immanentne fenomen. Just ilma selle printsiibi toimeta, järjekindla realiseerimiseta, kujutaks õigus endast reeglite ja korra loomise vahendi asemel kaost ja omavoli.7 Niisiis kujutab kontinuiteet endast õiguskorra ühtsusel rajanevat vastandlike õigusprintsiipide keeldu, olles loomulikult rahvusliku ja rahvusvahelise õiguse printsiibiks.

6 Rahvusvahelises õiguses viitab kontinuiteediprintsiip sellele, et uued riigid kui vanade õigusjärglased on nende riikide poolt sõlmitud lepingutega seotud. Või ka sellele, et diplomaatiliste suhete katkestamine ei too kaasa õigussuhete katkemist, sõja ajal rahvusvaheliste lepingute mõju ainult peatub. 7 Siinkohal võib veel viidata rahvusliku ja rahvusvahelise õiguse printsiibile pacta sunt servanda. See tähendab, et paljude isikute tahteavalduse kokkusattumise põhjal sõlmitud leping on kehtiv seni, kuni õiguskord ei näe selles vaieldavaid või õigustühiseid aluseid.

2. Actus contrarius: iga õigusakti võib tühistada või muuta see organ või isik, kellele õiguskord sellise võimaluse esimesena ette näeb. See võimalus võib haarata endasse nii vormi muutuse kui ka menetluse (protsessi).

Actus contrarius doktriin on juba sellepärast vajalik, kuna sageli pole õiguskordades õigusaktide tühistamise ja muutmise vormi ja korda selgelt ette nähtud (s.o. seadustatud). Erandi moodustavad siin õiguskordades tavaliselt nn. „täielikult normeeritud alad“ nagu näiteks kohtukorraldus. Igal juhul sisaldab nii avalik kui ka eraõigus õigusakte, mis sisuliselt on käsitletavad koos tühistamis– või muutmisaktidega või siis nende õigusaktide tühistamise või muutmise vormi ja protsessinõuetega. Actus contrarius doktriini mõju võib piirata ainult rahvuslikes õiguskordades selgelt väljendatud õigusprintsiipidest tulenevalt. Üldiselt võib väita, et õigusaktide tühistamine või muutmine ongi rahvuslike õiguskordade prerogatiiv. Just rahvuslikes õiguskordades saavad õigusjõu seadused, kohtuotsused, haldusaktid jne. Kuid siiski pole päris selge, kas nende aktide tühistamise ja muutmise võimalus on actus contrarius doktriini silmas pidades erand või reegel (seejuures tuleb eristada era– ja avalikku õigust). Tsiviilõiguses oleme harjunud lepinguvabaduse põhimõttega. See lepinguvabadus sisaldab õiguse vabalt otsustada, kas, kellega ja millise sisuga võib indiviid lepingu sõlmida. Sellise lepingu juriidiline kohustuslikkus ei põhine aga mitte sellel eraautonoomial, vaid tõsiasjal, et riik lubab nii käituda. Lepinguvabadusel põhinevad ainult „volitused“ sõlmitud leping tühistada või muuta. Actus contrarius doktriin nõuab siin analoogiat vormi ja protsessi juures, millisest n.ö. esimese akti sõlmimise juures kinni peeti. Seega ei toeta actus contrarius doktriin mitte ainult eraautonoomiat, vaid õiguskorra poolt seadustatud vormi ja protsessinõudeid üldse. Kui aga riik ise eraõiguslikus vormis käitub, siis ei kuulu see eraautonoomia valdkonda. Riigile on toeks antud olukorras vastav pädevus. Actus contrarius doktriin võib selles mõttes ainult riigi suveräänsusest tuleneda. Veelgi enam, võttes arvesse kaasaegse mõtlemise arengutaset, ei ole täna enam võimalik tõmmata paralleele indiviidide üldise käitumisvabaduse ja kõrgema võimu täiuse kui suveräänsusprintsiibi sisemise elemendi vahel. Selge on ka see, et suverään võib muuta või tühistada vana õigust. Tähendab ju ka lex posterior reegel vastavalt kaasaegsele mõtlemisele ning vastupidiselt keskaja õiguskordadele seda, et mitte vana, vaid uus õigus kujutab endast ka paremat õigust. Sellist õigus, mis enam arvestab ühiskonna arengutaset, arengupotentsiaale jne. Jutt on sellest, et sisemine suveräänsus on tuletatud suverääni tahtest. Riik kui suverään on aga oma tahtes vaba, selle mõiste sisukas ja ratsionaalses tähenduses. Nii on see igas riigis näiteks põhiseaduse kirjutamisel. Osaliselt kehtib see seadusandja tegevuse suhtes. Küll aga ei kehti see muude võimuorganite, samuti mitte kohtute suhtes. Seega on üldisel reeglil, mille põhjal riik võib oma õigusakte ja nende mõju uute õigusaktidega põhimõtteliselt muuta, otsustav tähendus. Riik peab olema võimeline muutuvatele situatsioonidele adekvaatselt reageerima. Siinjuures ei ole mõtet teha vahet näiteks õigusriigiks pürgiva Eesti või heaoluriigi Saksamaa vahel. Actus contrarius doktriin kehtib õigusaktide muutmist ja tühistamist teostavate organite kompetentsi silmas pidades kontinentaalses õigussüsteemis varjamatult ja piiramatult. Sama võib konstateerida õigusaktide tühistamise või muutmise vormi ja

protseduuri kohta. Kuigi siin võib tänu vormi– ja protsessireeglite tõlgendamisele suuri erinevusi leida. Kontinuiteet ei välista actus contrarius doktriini ja vastupidi.

Actus contrario printsiibi sisu:1. lex superior derogat legi inferiori - õigusaktide hierarhias kõrgema õigusjõuga

õigusakt või -norm on ülimuslik madalama suhtes ehk vastuolu puhul kõrgema ning madalama õigusjõuga õigusakti (-normi) vahel lähtutakse kõrgema õigusjõuga õigusaktist (-normist);

2. lex specialis derogat legi generali - erinorme eviv õigusakt on reeglina ülimuslik üldnorme eviva suhtes ehk vastuolu puhul erinorme (erandeid) ning üldnorme (reegleid) eviva õigusakti juhul lähtutakse erandist selles mahus, milles ta on vastuolus reegli suhtes; NB! :

a. kui erand kummutab mingil juhul kogu reegli, on ta ise uus reegel;b. kui üldnormis või üldaktis selles tähenduses on sätestatud alus, et kõik

selles küsimuses järgnevalt vastuvõetavad eriaktid või -normid peavad olema kooskõlas osundatud üldakti või -normiga, siis ei tohigi erandeid vastu võtta.

3. lex posterior derogat legi priori - hilisem sama õigusjõuga õigusakt või -norm on sama õigussuhte reguleerimisel ülimuslik varasema suhtes ehk vastuolu juhul varasema ning hilisema vahel lähtutakse hilisemast.

Osundatud põhimõtted (printsiibid) kehtivad mitte ainult seaduste, vaid ka kõigi teiste õigusaktide suhtes, mis on üheliigilised - üldakt-üldakt; üksikakt-üksikakt; määrus-määrus; korraldus-korraldus jne. NB! Kuna kohtutel ei ole normiandmise õigust, siis nende otsustuste osas toimivad hoopis teised põhimõtted (apellatsioon; kassatsioon; ka kohtuvigade parandus ning teistmine).Probleemiks võib praktikas tulla küsimus, kas uue seadusega on tahetud tühistada ka eelmise seaduse alusel madalamajõuliste õigusaktidega (nt Vabariigi Valitsuse rakendusmäärused) antud täpsustavaid eeskirju, kui seda pole uues seaduses sätestatud expressis verbis. Sellisel juhul tuleb rakendusaktide osas analüüsida, kas nende õigusnormides reguleeritud õigussuhted on sattunud sisuliselt uue seadusega vastuollu või mitte - kui on, rakendub sõltuvalt seaduse enda iseloomust kas a) esimene ülaltoodud printsiip või b) esimene ja kolmas võic) esimene ja teine võid) esimene, teine ja kolmas.

Pilet 81. Üld- ja üksikaktid (tunnused, mõisted, süsteem Eestis, iseloomustus).Üldaktid

Mõistete ja terminite seose osas: üldakt = normatiivakt = õigustloov akt. Üldaktid üldkohustuslikke õigusnorme loovas tähenduses on alati ka legislatiivaktid. Ainuüksi legislatiivaktid on seadused (legislatuuri1 ehk seaduseandja - parlamendi - legislatiivaktid).Üldaktide iseloomulikud põhitunnused on, et:

1) nad sisaldavad üldnorme, mis loovad käitumiseeskirja (õigusnormi) kõigiks järgnevateks juhtudeks (nt riigikaitseliste sundkoormiste seaduse § 24 lõikes 2 on sätestatud: veokohustus tehakse isikule teatavaks vastava käsundiga; või omandireformi aluste seadus (ORAS) § 19: õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisest või kompenseerimisest tulenevad vaidlused lahendatakse kohtu korras);

2) üldnormi käitumiseeskiri (õigusnorm) on reeglina impersonaalne (ei ole individualiseeritud); niisugune õigusnorm hõlmab kõiki subjekte: PS põhimõte kõik ja igaüks, kuid kõigi raames võib konkretiseeruda teatud kategooriale: pensionärid; üliõpilased; kaitseväelased;

3) üldnormid loovad objektiivse õiguse ning sellest tuleneva subjektiivse õiguse, kuid üldnorm ei realiseeru konkreetse juhu korral iseenesest;

4) formaalne liigitunnus, mille nimetus (termin) sisaldub üldakti pealkirjas (pealdise osa) rekvisiidina: nt põhiseadus, seadus, seadlus (dekreet), määrus.Kui vormistatavas õigusaktis on kasvõi üks üldnorm, tuleb õigusakt vormistada üldaktina sõltumata lisanduvate üksiknormide hulgast.Üksikaktid

Mõistete ja terminite seose osas: üksikakt = õigustkohaldav (õigustrakendav) akt = individuaalakt. Üldakti üldnorme realiseeriv iseloom määrab üksikakti olemuse: üksikakt ning õigustrakendavad üksiknormid on üldakti ning üldnormide suhtes eksekutiivse, st kohaldava, täitmisele allutatud iseloomuga.

Üksikaktide iseloomulikud põhitunnused on, et:1) nad sisaldavad õigustrakendavaid üksiknorme, milledes sätestatakse üldnormi

aluse rakendamine just sellel, antud juhul, kusjuures olustik ammendubki selle juhu lahendamisega ning individuaalsete tunnuste kogumis ei kordu enam kunagi sellisena (nt sõjaseisukorra tingimustes teeb X väeüksuse komandör konkreetse käsundiga talupidaja Y-le teatavaks kohustuse vedada Y-le kuuluva järelhaagisega traktoriga 10 kaitseväelast punktist A punkti B);

2) õigustrakendavas õigusnormis suunatakse objektiivsest õigusest tulenev subjektiivne õigus konkreetsele kohustatud või õigustatud subjektile ning see subjekt on personaalselt, nimeliselt määratletud (individualiseeritud); individualiseeritus ei kao, kui määratlemine antakse nimekirjana;

3) neist ilmneb kas juriidiline fakt, toiming, tähtaeg või tingimus, mille saabudes või täitudes antud konkreetne olustik nendes individuaalsetes tunnustes ammendubki;

4) formaalne liigitunnus, mille nimetus (termin) sisaldub üksikakti pealkirjas (pealdise osas) rekvisiidina: otsus, korraldus, käskkiri (suuline korraldus: käsund, käsk, lähteülesanne).-----------------------------1 mõistel legislatuur ehk legislatsioon (ld: legislatio) on tegelikult mitu tähendust:

1) seadusandlus, seejuures tänapäeval samuti kahes tähenduses - a) kehtivad seadused, b) seadusloome protsess parlamendis ehk promulgeerimismenetlus (seaduste algatamise, arutamise, vastuvõtmise, jõustamise ning avaldamise menetlus;2) seadusandlik kogu ehk rahvaesindus ehk parlament.

ÕIGUSTLOOVATE JA ÕIGUSTRAKENDAVATE AKTIDE PÕHIMÕTTELINE SÜSTEEM EESTIS (LIHTSUSTATUD; MITTETÄIELIK)

=====================================================================Organ Õigustloov üldakt Õigustrakendav üksikakt==========================================================================================================================================Riigikogu seadus otsus=====================================================================

Vabariigi President seadlus otsus; käskkiri------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------Vabariigi Valitsus määrus korraldus------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------Minister (VV liige); määrus käskkiriseejuures peaminister - korraldus (vt VVS § 37)-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------Riigisekretär; ministeeriumikantsler - käskkiri-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------Ameti peadirektor - käskkiri-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------Inspektsiooni peadirektor - käskkiri; ettekirjutus; otsus-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------Maavanem - korraldus; käskkiri======================================================================Volikogu määrus otsus-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------Valitsus määrus korraldus-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------Vallavanem,linnapea - käskkiri-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------Linnaosa vanem; osavalla vanem - korraldus; käskkiri======================================================================Kohus - otsus (kohtuotsus; kohtumäärus)

Ülaltoodud skeemi alusel joonistub välja seos institutsioonidest võimude lahususe alusel (vrdl riigi osa skeem nr 1), millega omakorda seostub iga institutsiooni pädevus vastavat liiki õigusakti andmiseks.

2. Õigussuhte olemus, mõiste ja liigid.Õigussuhte mõiste ja liigid

Õigussuhteks nimetatakse õigusnormide alusel tekkivat tahtelist seost, kus nende seoste pooled esinevad õigusnormi alusel subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste kandjatena. Õigussuhe on õigusnormi sisuks.

Õigussuhe tekib kahe poole vahel - õigustatud pool ja kohustatud pool (nt kreeditor ning deebitor). Mistahes sotsiaalne suhe ei ole õigussuhe. Kui sotsiaalne suhe (ühiskondlik suhe), reguleeritakse õigusnormiga, siis muutub ta õigussuhteks.

P.2. Õigussuhte liigid

Õigussuhted võime liigitada järgmiselt:

1.õigusliku toime iseloomu alusel:a) regulatiivsed - põhinevad regulatiivsetel õigusnormidel - õigusnormi struktuur on sättes väljendatud tavaliselt H-D (kasutatakse poolte õiguste ja kohustuste määramisel);b) õigustkaitsvad - põhinevad õigustkaitsvatel normidel - õigusnormi struktuur on sättes väljendatud tavaliselt H-S või H-D-S (kasutatakse õiguserikkumiste puhul).2. juriidilise kohustuse iseloomu alusel:a) aktiivsed (mida kohustatud subjekt peab tegema) - põhinevad juriidilist kohustust kandva poole kohustusel sooritada tegu aktiivses vormis;b) passiivsed (mida kohustatud subjekt ei tohi teha) - põhinevad juriidilist kohustust kandva poole kohustusel mitte sooritada tegu aktiivses vormis st hoiduda tegevusest.3. õiguste ja kohustuste jagunemise alusel:a) lihtsad õigussuhted - üks pool on üksnes õiguste ja teine üksnes kohustuste kandja;b) liitõigussuhted - mõlemad pooled on nii teatud õiguste kui ka kohustuste kandjad.

Eraõiguslikud suhted on tüüpilised regulatiivsed õigussuhted, mis rajanevad poolte täielikul võrdsusel. Poolte võrdsus ei ole aga tüüpiline avalik-õiguslikele suhetele, mis jagunevad:1) haldusõigussuheteks - (ka: administritatiivõiguslikeks) - põhinevad alluvuse ehk subordinatsiooni printsiibile (vahekorrale), kus pooled ei ole võrdsed);2) kriminaalõigussuheteks – s.o lihtne õigussuhe, kus pooled ei ole võrdsed (nt riik v õiguserikkuja).

Pilet 91. Seadus ja seadlus (sh dekreediõigus) ja nende liigid, iseloomustus.Seadusandliku riigivõimu õigusaktid

Seadusandliku riigivõimu institutsiooniks on parlament (kasutatakse ka terminit legislatuur, st seadusandlik kogu, rahvaesindus). Parlamendid võtavad legislatiivaktidena vastu seadusi. Seadused peavad tuginema konstitutsiooni alusele ning olema sellega kooskõlas. Nad sisaldavad valdavalt üldnorme, v.a rakendussätted. Peale legislatiivaktide võib parlament anda ka üksikakte, nt Riigikogu: otsuseid (PS § 65 p 1). Seadusi ning otsuseid võetakse vastu, mitte ei anta! Seadused kuulutab välja riigipea.

Täidesaatva riigivõimu õigusaktid ehk eksekutsiooni õigusaktid

Täidesaatva riigivõimu - riigipea ning valitsuse haldusakte tuleb anda seaduse alusel ning täitmiseks. Ehkki kohalikud omavalitsused moodustavad omaette autonoomse detsentralistliku süsteemi, loetakse ka nende õigusaktid haldusaktideks, sest need õigusaktidki antakse välja seaduse alusel ning täitmiseks. Haldusakte valdava reeglina antakse (v.a kohaliku omavalitsuse esinduskogu otsus - võetakse vastu).

Riigipea annab üldaktidena dekreete (Eesti PS-s: seadlus). Dekreedid liigitatakse :1) dekreetseadused,2) erakorralised dekreedid,3) nn hädadekreedid.

Dekreetseadus: just see dekreediliik asendab täielikult seadusi. Dekreetseaduste abil korraldatakse ja juhitakse tavaliselt riigikaitset, kuid nendega on korraldatud ka välispoliitikat või piirivalve ning politsei organisatsiooni. Kui põhiseaduses esineb vaid üldalus dekreetseaduste andmise võimaluse kohta, siis võib tekkida olustik, kus dekreetseaduste

andmisega blokeeritakse parlamendi normaalne legislatiivtegevus (vrdl: konstitutsiooniline kriis Eestis 1930-tel aastatel).

Erakorralisi dekreete antakse riigipea poolt põhiseadusliku pädevuse piires äärmisel vajadusel kas kogu riigi territooriumil või selle osal riigi tegelikuks kaitseks. Põhiliselt tehakse seda kahel juhul:

a) ootamatult tabanud agressioon (välisrünne);b) rünne põhiseadusliku riigikorra vastu: mäss või riigipöördekatse (siserünne).

Hädadekreete antakse riigipea poolt põhiseaduses sätestatud erijuhtudel (eriolukord), mis nõuavad edasilükkamatuid lahendusi ning eriliste, viivitamatult mõjuvate vahendite tarvitamist (nt looduskatastroofid, suured tehnoavariid, epideemiad, epizootiad jne).Dekreetide puhul kehtib kontrasignatuuri (kaasallkirja) nõue (reeglina parlamendi või selle koja esimees või valitsuse juht, aga võimalik ka valitsus või mõni muu erikolleegium), mis tähendab sisuliselt riigipea poolt isegi eriolustikus nii vastutuse jagamist kui ka teatud mõttes kontrolli. Toimub riigipea vastutuse õiguspärasuse siirdamine teistele vastutavatele isikutele (seega - omamoodi kaasvastutus), mida kontrasignatuur kinnitabki. Kontrasigantuur tähendab tegelikult määruse (vt järgnev allpool) juhulgi vastutuse õiguspärasuse siirdamise ehk kaasvastutuse kinnitamist.

2. Õigussuhte subjektid (mõiste, liigid) õigussuhte struktuuris.Õigussuhte struktuur

Õigussuhte struktuur rajaneb kohustuse mõistel, millest tulenevad kaks kõige üldisemat õigussuhte sisu elementi - nii konkreetne kohustus kui ka konkreetne õigus (õigustus). Kuid kohustused ja õigused jäävad pelgaks abstraktsiooniks, kui neid ei kanna vastavad subjektid ning nad ei oleks suunatud vastavale objektile. Seega on üldistatult õigussuhte struktuuri elementideks: juriidiline kohustus, subjektiivne õigus, subjekt ning objekt. Õiguse süsteem jaguneb kõige üldisemalt avalikuks- ja eraõiguseks, kusjuures subjektide seisund avalik-õiguslikus õigussuhtes erineb kardinaalselt subjekti seisundist eraõiguslikus õigussuhtes. Esimeses ei ole kunagi pooled võrdõiguslikud ehk see pole egaalne suhe. Üks pool (nt riik) võib alati muuta õigusnormi, mille alusel vastav suhe toimib. Seega võib panna teise poole (nt ettevõtja) normatiivsesse sõltuvusse, milline võimalus samaga vastata teisel poolel puudub. Avalik-õiguslikus suhtes on alati ühel poolel võimuvolitused normatiivseks tegevuseks, mille abil ta saab olustikku reguleerida ka enda kasuks.P.2. Õigussuhte struktuuri elemendid on:

AVALIKUS ÕIGUSES: ERAÕIGUSES:1) subjektid; 1) subjektid;2) juriidiline kohustus; 2) subjektiivne õigus;3) objekt. 3) juriidiline kohustus;

4) objektid.P.3. Õigussuhte subjektid Õigussuhtes ehk kohustusele põhinevas õigusnormiga reguleeritud suhtes esineb alati vähemalt kaks poolt ehk subjekti. Kes on õigussuhte subjektideks? Vaatame skeemi nr 3.

Skeem nr 3 ÕIGUSSUHTE SUBJEKTID:

FÜÜSILISED ISIKUD (õiguskirjanduses JURIIDILISED ISIKUD:ka: üksikisikud; loomulikud isikud):

ERAÕIGUSLIKUD: AVALIK-ÕIGUSLIKUD:

- kodanikud - äriühingud - territoriaalsed ühikud: - kodakondsuseta isikud - eraorganisatsioonid (nt riik, omavalitsus-- välismaalased üksused (linn,vald,

maakond) tsiviilõigus-

Füüsilised isikud võivad olla : suhte subjektina) - teovõimelised või - poliitilised organisat-- teovõimetud: sioonid või liikumised

- osaliselt või (erakonnad, muud - täielikult. kodanike poliitilised

- kodanike kui ka elanike ühendused või mittepoliitilised organisatsioonid ning mittetulundusorgani- satsioonid - avalik-õiguslikud

asutused, organisat-

- sihtasutused sioonid, ühendused, (nt Eesti Pank; fondid)

NB! Vältimaks erineva tõlgendamise võimalust kasutatakse mõistet isikud juhtudel, mil füüsiline isik ning juriidiline isik ei erine vastavas õigussuhtes oma õigusliku staatuse poolest. Mis iseloomustab õigussuhte subjekte? Vaatame skeemi nr 4.

Skeem nr 4 Õigussuhte subjekte iseloomustavad faktorid

ÕIGUSVÕIME : TEOVÕIME :on subjekti võime omada õigusi ja kanda kohustusi. on isiku võime oma tegudega omandada õigusi ja kanda kohustusi.Võime olla õiguse subjektiks peab olema garanteeri- Selle eelduseks on teadlik ia tud riigi poolt ning tema põhiseaduses ja seadustes. iseseisev tahe. Üksikisiku puhul tekib õigusvõime sünniga Sõltub üksikisiku east ja isiku , lõpeb surmaga. psüühilisest kui ka füüsilisest seisundist (vaimse tegevuse häired;

Juriidilisel isikul tekib moodustamisega: füüsilised puuded).- haldusaktiga või Teovõime tekib seaduse alusel- haldustoiminguga (normitud menetlusega, sh regis- teatud east ja on kindlaks määratudtreerimine) konkreetsete seadustega.Lõpeb samadel alustel (sh pankrotimenetlus). Teovõime tähendab: a) tsiviilõigusliku tehingu võimet b) deliktivõimet (personaalne

vastutusvõime).

Subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus (õigussuhte sisu)Subjektiivne õigus on seaduste ja teiste õigusaktidega garanteeritud õigustus konkreetsele isikule selles, et ta võib realiseerida õigusnormis sätestatud käitumiseeskirja.

Subjektiivne õigus ei ole käitumisakt ise, vaid võimalus (eeldus) selleks. Subjektiivse õiguse kandjaks saab olla õigussubjektne isik. Õigussubjektsus – s.o õigus- ja teovõime kokkulangevus. Füüsiliste isikute puhul sõltub õigussubjektsus east ja psüühilisest seisundist (st õigussubjektsust mõjutavad siin üksikisiku teovõime kriteeriumid). Füüsilise isiku õigussubjektsuse sisu väljendub tema õiguslikus staatuses, s.o talle põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste ning teiste õigusaktidega antud kohustustes, õigustes ja vabadustes

(PS II pt.). Igas riigis on erisusi kodaniku õiguslikus staatuses: võrdleme staatust antud riigis mõne teise riigi kodanike staatusega - nt kodakondsuse omandamise erinevad alused (kas üksnes isaliini pidi või nii isa- kui emaliini pidi; naturalisatsiooni erinev tähtaeg, mis nt Eestis on 6 aastat, USA-s 5 aastat, aga San Marinos 48 aastat). Kuid seejuures peavad olema ühe ja sama kategooria isikute kohustused ja õigused võrdsed ehk egaalsed (nt teovõimelistel kodanikel omavahel ning kodakondsuseta isikutel omavahel). Kodanikuõigused antud riigis ei tohi ahendada mitte kellegi rahvusvaheliselt üldtunnustatud inimõigusi (NB! Üldised inimõigused - nt õigus elule, tervisele, omandile jne – ei ole kodanike poliitilised õigused!). Põhiseaduslikud vabadused, kohustused ja õigused on nii objektiivse kui ka subjektiivse õigusena garanteeritud kõigile egaalselt, kuid individuaalne (ehk personaalne) õiguslik staatus võib sõltuvalt teovõime mahust paratamatult olla faktiliselt individuaalselt erinev (nt alaealine, siis osalise teovõimega; kodanik, kes teenib relvajõududes, ei saa mõnes riigis õigust valida jne).

Subjektiivne õigus eeldab alati: 1) teise poole korrespondeeruva vastukohustuse olemasolu; 41

2) riikliku sunni kohaldamise võimalust subjektiivse õiguse realiseerimise tagamiseks.

Subjektiivne õigus seisneb eelkõige õigustatud subjekti teatava käitumise võimaluses, mitte aga käitumisaktis endas. Selle õigusnormis sätestatud võimaluse alusel tekibki seejärel õigustatud subjekti õigus nõuda vastavat käitumist kohustatud subjektilt. NB! Siin on rida erisusi vastavalt sellele, kas tegemist on tsiviil-, kriminaal- või haldusõiguslike suhetega, st - kas avalik- või eraõiguse valdkonnaga.

Näited:1. Laenutajal on õigus nõuda laenutatud rahasumma või võrdse koguse ja kvaliteediga liigitunnustega piiritletud asjade tagastamist, laenajal aga lasub kohustus seda teha (tsiviilkoodeksi - TsK § 272).

2. Ostu-müügi lepingu järgi kohustub müüja vara üle andma ostja omandusse, ostja aga kohustub vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma (TsK § 242).

3. Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega (st kui seadusega on seda tehtud või leping sõlmitud, siis lasub kohalikul omavalitsusel kohustus seda täita ning riigil tekib õigus nõuda täitmist - vt PS § 154 lg 2 esimene säte).

4. Walitseja Keisril on rahalöömise ja tema wälimise kuju kindlaksmääramise õigus (1906 aasta Vene Konstitutsiooni § 16).

Pilet 101. Määrused (tunnused, mõiste, liigid erinevatel alustelt ja nende iseloomustus).Valitsuse ning kohaliku omavalitsuse organite üldaktid on määrused. Nad on seadusele alluvad eksekutiivaktid. Oleneb seaduseandjast, keda, milles ning millises ulatuses ta volitab seadusega põhiseaduse alusel määrusi andma. Siit tuleneb volituse ehk delegatsiooni küsimus.

Õigusteaduses tähendab volitamine ehk delegeerimine üldiselt ühe organi poolt oma pädevuse või selle osa kas alatist või ühekordset üleandmist teisele organile:

1) generaaldelegatsioon ehk üldvolitus (kogu- või osapädevus alatiselt);2) spetsiaaldelegatsioon ehk erivolitus (see pädevus/ülesanne selleks juhuks).

Generaaldelegatsiooni all mõistetakse sellist, milles seaduseandja annab edasi ühe osa oma pädevusest mõnele teisele organile kestvaks teostamiseks.

Spetsiaaldelegatsiooni all mõistetakse sellist, milles sätestatakse konkreetne üksik tegu, mille korraldamiseks (täitmiseks) ta antakse.

Määruseandmisõigust teostatakse intra legem, contra legem ning praeter legem korras.

Intra legem määrused on sellised, millega eksekutiivorganid on volitatud rakendama kehtivat seadust. Sellised määrused ei tohi luua ühtegi normi, mis ei oleks subsumeeritav mõnele rakendatava seaduse normile.

Contra legem määrused on sellised, mis ei pea olema kooskõlas mitte iga seadusega, vaid võivad antud seaduse alusel reguleerida midagi teisiti, kui varem vastu võetud seadustes sätestatud alused (määruse konkurents mõnede seadustega vastava seaduse alusel). Seega - osundatud määrused võivad olla seaduseandja varasema tahte vastu, kuid peavad olema kooskõlas nüüdse tahtega.

Praeter legem määrused on sellised, mida antakse küsimuste lahendamiseks, mis ei ole seni reguleeritud ühegi seadusega. Selles mõttes niisugused määrused asendavad sisuliselt seadusi. Praeter legem aluseks peab olema seaduseandja vastav delegatsioon, kusjuures praeter legem määruste osas peaks olema selgelt sõnastatud alus põhiseaduses.

Valitsuse ning kohaliku omavalitsuse organite antavad õigustrakendavad üksikaktid on korraldused ja käskkirjad.P.3. Kohtuvõimu jurisdiktsioonilised aktidKohtuvõimu jurisdiktsioonilised aktid (õigusemõistmise aktid) on üldistusena (liiginimetusena) otsused. Konkreetsel juhul võib olla:

1) kohtuotsus;2) kohtumäärus;3) kohtu erimäärus.

2. Õigussuhte objektid (mõiste, liigid) õigussuhte struktuuris.Õigussuhte objekt

Nähtusi, mida riik ühiskondlikes suhetes mõjutab (reguleerib), nimetatakse õigusliku reguleerimise objektiks. Ühiskondlikud suhted on õiguse üldobjekt, konkreetse õigusnormi objektiks on nõue subjektidele käituda üksnes teatud viisil (vt nt KrK § 100 - norm on, et tappa ei tohi, vastupidisel juhul järgnebki osundatud sanktsioon). Seega õigussuhte üldobjekt on õigussubjektide õigusnormis sätestatud käitumine (vastav käitumiseeskiri).

Kui õigusnorm õigussuhetes realiseerub, ongi tagatud isiku õiguspärane ehk õigusnormis prognoositud käitumine.Kui subjekt käitub vastupidiselt õigusnormis kehtestatud käitumiseeskirjale (prognoositud käitumisele), siis on tegemist õigusvastase käitumisega ehk õiguserikkumisega, mis toob kaasa juriidilised järelmid selle likvideerimiseks ning karistamiseks tagajärje eest või tekitatud kahju hüvitamiseks.

Konkreetsetes õigussuhte liikides võivad olla õigussuhte objektiks:1) asjad;

2) mittevaralised hüved;3) subjektide tegu (tegevus või tegevusetus),4) tegevuse tulemus (resultaat ehk tagajärg).

Konkreetsetes õigussuhte liikides võivad olla õigussuhte objektiks:1) asjad.2) mittevaralised hüved.3) subjektide tegu (tegevus või tegevusetus).4) tegevuse tulemus (resultaat ehk tagajärg).

Varalistes suhetes on objektiks esemed või õigused asjale või lisaks veel viljad ja loomad, milledele kohaldatakse asjaõiguse sätteid.

Mittevaralised hüved võivad olla nt autorsus ehk õigus intellektuaalse loomingu teosele, mille alusel võivad omakorda tekkida varalised õigused ja kohustused - nt õigusteadlane kirjutas monograafia - tal on õigus saada tasu kirjastamise eest ehk honorari.

Kriminaalõiguses võib olla õigusliku kaitse objektiks inimese elu ja tervis, samuti omand, aga ka moraalsed kategooriad, mida inimkond on väärtustanud - nt au ja väärikus.

Õigussuhte sisuks on subjektide subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus.8

Pilet 111. Euroopa Ühenduse õigus.

2. Subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus (mõisted) erinevates õigussuhetes.Subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus (õigussuhte sisu)

Subjektiivne õigus on seaduste ja teiste õigusaktidega garanteeritud õigustus konkreetsele isikule selles, et ta võib realiseerida õigusnormis sätestatud käitumiseeskirja.

Subjektiivne õigus ei ole käitumisakt ise, vaid võimalus (eeldus) selleks. Füüsilise isiku õigussubjektsuse sisu väljendub tema õiguslikus staatuses, s.o talle põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste ning teiste õigusaktidega antud kohustustes, õigustes ja vabadustes (PS II pt.). Igas riigis on erisusi kodaniku õiguslikus staatuses: võrdleme staatust antud riigis mõne teise riigi kodanike staatusega - nt kodakondsuse omandamise erinevad alused (kas üksnes isaliini pidi või nii isa- kui emaliini pidi; naturalisatsiooni erinev tähtaeg, mis nt Eestis on 6 aastat, USA-s 5 aastat, aga San Marinos 48 aastat). Kuid seejuures peavad olema ühe ja sama kategooria isikute kohustused ja õigused võrdsed ehk egaalsed (nt teovõimelistel kodanikel omavahel ning kodakondsuseta isikutel omavahel). Kodanikuõigused antud riigis ei tohi ahendada mitte kellegi rahvusvaheliselt üldtunnustatud inimõigusi (NB! Üldised inimõigused - nt õigus elule, tervisele, omandile jne – ei ole kodanike poliitilised õigused!).

8

Subjektiivne õigus eeldab alati:1. teise poole korrespondeeruva vastukohustuse olemasolu;2. riikliku sunni kohaldamise võimalust subjektiivse õiguse realiseerimise

tagamiseks.

Subjektiivne õigus seisneb eelkõige õigustatud subjekti teatava käitumise võimaluses, mitte aga käitumisaktis endas. Selle õigusnormis sätestatud võimaluse alusel tekibki seejärel õigustatud subjekti õigus nõuda vastavat käitumist kohustatud subjektilt. NB! Siin on rida erisusi vastavalt sellele, kas tegemist on tsiviil-, kriminaal- või haldusõiguslike suhetega, st - kas avalik- või eraõiguse valdkonnaga.

Näited:1. Laenutajal on õigus nõuda laenutatud rahasumma või võrdse koguse ja kvaliteediga liigitunnustega piiritletud asjade tagastamist, laenajal aga lasub kohustus seda teha (tsiviilkoodeksi - TsK § 272).

Pilet 121. Riigi olemus ja mõiste. Platoni ideaalriigi käsitlus ning riigi tekkimise Aristotelese teooria. . PLATONI KONTSEPTSIOON RIIGIST

Riik Platoni käsitluses: riik ja inimene on tekke seisukohalt põhimõtteliselt üheealised. Inimese kõrgeima ja lõpliku olemise vormiks on riik, sest ülimuslik on täiuslik ehk vooruslik ühiskond, mitte vooruse poole püüdlev indiviid. Indiviid püüdleb olemuslikult riigi poole ja "lahustub" ühiskondlikus olemises. Seega ei saanudki olla kunagi aega, mil ei oleks olnud riiki, olemine väljaspool ühiskonda ei ole lihtsalt inimesele omane, tema püüdleb aiva kollektiivse olemise poole, kollektiivi tahe omakorda on määrav indiviidile.

Riigi eesmärk (peaülesanne) on tagada voorusliku ühiskonna loomine ja läbi selle üldine heaolu - vooruslik ühiskond ja riik on samas ka õiglased.

Riigi ülesanded:

1) igaühele sobiva tegevuse leidmine > suhtelise võrdsuse tagamine / (sest inimesed on kord juba / ebavõrdses seisus, kuid üksnes / sünnipäraste isiklike võimete alusel) / \ st.igaüks oma >---< st sisuliselt "vaba konkurentsi" idee "kihti" ehk "kasti" (igaüks oma eelduste järgi - määrav ja kõlbeline on / eelduste käsitlus indiviidi isiklike omaduste / (sünnipärase võimekuse) alusel, mitte "võimekus" / varanduse või päriliku võimu alusel, mida Platon peab / ebakõlbeliseks ja nö kunstlikuks võimekuseks) /Sobiva tegevuse leidmise aluseks on Platoni käsitlus inimese hinge struktuurist,mis koosnevat 3-st elemendist - mõistus; tahe; himud (vajadused, soovid).Igaühele neist vastab siis ka ühiskonnas oma tegevusvaldkond, sest indiviideksisteerib ühiskonnale ja ühiskond peegeldab "lahustunud" indiviidi. Samason indiviid sündinud ("kutsutud") just selle tegevusvaldkonna jaoks ja kohustatudkisiis nimetatud valdkonda ühiskonna hüvanguks realiseerima (tunnetatud kutsumus ja missioonitunne seda täita). Kui ta nii ei toimi, siis ei ole ta vooruslik ega ka õiglane.

18Ideaalriigi struktuuris vastab hinge elementidele peegeldusena 3 seisust :- "mõistusele" > juhtiv seisus ehk tõeline vaimuaristokraatia (vanemad

ehk "archontes"). Selleks seisuseks kõlbavad vaid filosoofid kui inimesed,kes kõige täiuslikumalt suudavad tunnetada, mida ühiskonnale vaja täiuslikukshüveoluks. Tarkus on nende voorus. Vaimuaristokraatia on väga väiksearvuline ringisikuid, kes sünnipäraste suurte vaimueelduste tõttu sellesse seisusesse sobivad(NB! Mitte päriliku võimu või varanduse tõttu - siis võivad sellesse seisussesattuda ka ebakõlbelised ja tegelikult vähearukad!);- "tahtele" > ametnikud ja valvurid ("epikuroi"; phylakes"). Nende kõlbeline ülesanne on abistada valitsejaid (juhtivat seisust ehk tõelist vaimuaristokraatiat) seaduste kehtestamisel kui ka seaduste rakendamisel (õiguse kohaldamisel) ning õigusemõistmisel. Peale selle on nende ülesanne riigi stabiilsuse, st riigi julgeoleku tagamine:

a) sisejulgeolek - traditsiooniliselt spetsiaalsete avaliku korra kaitse jõudude ülesanne - nt keskaegses linnas raesõdurid - kuid vanaajal, keskajal ning hiljemgi kasutati selleks tihti ka sõjaväge;b) välisjulgeolek - traditsiooniliselt riigi sõjaväe ülesanne, kuid sõjalise

ebaõnne olustikus paisatakse lahingusse kõik võimalikud jõud, sh ka sisejulgeoleku mehed (NB! Traditsiooniline ning põhjendatud on sellelt pinnalt kaasaegne kriteerium riigi demokraatliku iseloomu hindamiseks - kui üksnes sõjavägi täidab ka sisefunktsiooni, siis on ühiskonnas midagi kõvasti viltu - autoritaarse poliitilise re?iimi üks põhitunnuseid!).

Ametnike ja valvurite eriliseks vooruseks on ülim vaprus ja kohusetunne, lojaalsus riigiasjade ning tõelise vaimuaristokraatia suhtes. Arvuliselt on neid ühiskonnas märksa suurem hulk, kui vaimuaristokraatiat, nemad on riigiteenrid;

- "himudele" > kogu ülejäänud rahvas ("demos") ehk talupojad, käsitöölised ja kaupmehed . Nende ülesanne - riigi kõigi kodanike (sh muidugi kahe eelmise seisuse) aineliste vajaduste rahuldamine ja teenindamine. Sünnipäraste eelduste puudumise tõttu millekski muuks kui osundatud vajaduste rahuldamiseks ei ole nad suutelised; nad ei võta osa riigiasjade korraldamisest, kuid nende voorus on mõõdukus.

2) huvide ühendamine, tülide lahendamine ühiskonnas (riigis) > tagatakse seadusandlusega ja pannakse täide ametnike ning valvurite poolt. Kuna igal seisusel nii õigused oma missiooni täita kui ka kohustus seda teha, siis eeskujuliku täitmise korral ongi ühiskonnas iseenesest harmoonia ning tasakaal. Tasakaal teostub kõiki seisusi ühendava üldvooruse - õigluse - läbi (seejuures peab igaüks oma seisuses ("kastis") innukalt oma missiooni täitma ja mitte teise "kasti" tikkuma).Platoni ideaalriigi vormiks on seega ideaalne aristokraatia. Reaalne Antiik-Kreekas tuntud vorm oli vabariik orjandusliku aristokraatia vormis, kus võim kuulus suhteliselt väiksearvulisele päritavate eesõigustega ülikkonnale (tüüpiline oli veel nt Rooma vabariigi perioodil, kus võim oli patriitside käes). Platon peab ideaalse aristokraatia vastandiks kõiki temale tollal tuntud reaalseid riigivorme, millest neli on seejuures täiesti kõlbmatud:

1) timokraatia - siin on kodaniku õigused sõltuvuses varandusest ja mittekõlbelisest seisusest ühsikonnas - seega ei saa avalduda puhtad sünnipärased võimed, mis paneksid ta "õigesse" seisusse;

2) oligarhia - veel kõlbmatum - siin valitseb kõlblusetu, pärilike võimu- või varanduslike õiguste abil võimu haaranud väike ladvik, kildkond ("oligarhid");

3) demokraatia - kahest eelmisestki kehvem - see vorm viivat alati andetute, ent samas ambitsioonikate ja võimuahnete hulkade valitsemiseni. Arvukas demos ei ole sünnipäraste võimete poolest ette valmistatud ega kutsutud tõeliselt võimekaks juhtimistegevuseks (riigijuhtimiseks), tema asi on juhte ja ametnikke teenindada (ainelisi vajadusi rahuldada). Kui võimule pääseb, lähevad üksikud rühmitused paratamatult tülli, mis toob kaasa stabiilsuse kadumise - paratamatult rakendub põhimõte: maksimaalselt vabadust = maksimaalselt ebapädevust;

4) türannia - "demokraatiast" väljakasvanud - halvim kõigist, sest võimule on pääsenud üksainus, tavaliselt äärmiselt võimuahne ja kaval, kuid samas tihti vähearukas ja piiratud üksikisik,

19kelle meelevald, omavoli ja piiramatu madal suva on ülimuslikuks seaduseks kogu iseenesest mõistlikule ühiskonnale.

Kokkuvõttes on Platoni käsitlus riigist teatud mõttes staatiline - nii indiviidi tarve olla ühiskondlikult ja ühiskonnale kui ka riik on juba loomupäraselt ette antud. Seejuures Platon idealiseerib riigi vormi -

täiuslik vorm on ülim, st riigivormidest on parim eespool kirjeldatud ideaalne aristokraatia, kõik ülejäänud järgnevad halvenevas järjestuses. Platoni järgi kulgeb riigivormide areng nö suletud ringi mudeli kohaselt, st : aristokraatia > timokraatia > oligarhia > demokraatia > türannia > aristokraatia…>. Seejuures leiab Platon, et areng aristokraatialt oligarhiani kulgeb tänapäevases mõistes evolutsiooniliselt, üleminek oligarhialt demokraatiale toimub aga revolutsioonilise murrangu läbi, misjärel demokraatiat asendab võimule tulnud türann, türannia hävib järgnevalt oma sisevastuolude tõttu ning algab uus ring aristokraatia > ... jne.RIIGI TEKKE ARISTOTELESE TEOORIA (Aristotelese teooriat loetakse esimeseks Euroopa teadaolevaks riigi tekke teooriaks, mis eeldab teatud geneesi). Aristotelese vaated riigi küsimustes on esitatud tema uurimuses "Politeia" ("riigist") ning materjalis "Ateenlaste riigist" (tema teadusliku pärandi moodustavad dialoogid (pole allikatena säilinud), uurimused ning materjalid - viimased on visandid ja alginfo kogumid uurimuste jaoks).

Aristotelese järgi kaldub inimene ühiskondlikule, kollektiivsele eluviisile. Ühiskondlik eluviis realiseerub riigi näol. Kuna iga indiviid kaldub ihaldama järjest täiuslikumat voorust (püüdleb tahes tahtmata selle poole), siis on riigi ülesanne selle taotluse tagamine, soodsate tingimuste loomine ehk kodanikule õnneliku, samas vooruslikult täiusliku elu võimaldamine. Aristotelese jaoks on kõige halvem riik, kelle taotlused koonduvad ainult pelga võimu teostamisele oma kodanike suhtes või sõjapidamisele anastuste eesmärgil.

Riigis on 3 organisatsioonilist tasandit:

1) vere- või hõimusugulus > perekond ( kuhu kuulusid omandina ka õigusteta orjad (st I tasand), isa on perekonnapea (versus juht). Perekond on iga ühiskonna lähtevormiks. Mehe ja naise ühendus loob kodukolde ("oikos"), mis on ühiskondliku elu algelement, sellele toetub kogu ühendav organisatsioon

2) asundused ehk külakogukonnad ("kome") > perekonnad (I-d tasandid) ehk pered ühinesid. Nende "peade" nõukogu ehk "kolleegium" on asunduse pea (versus juht) - (II tasand). Peade otsustus on õiguse allikaks NB!Tinglikult võime rääkida juriidilise isiku "esiisast".

3) asunduste liit on riik ("polis") > riigipea on monarh. Seaduseandjaks oli rahvafoorum, autoritaarse reziimi korral - ainuisik. Riigipea (või + kaaskond), st "rahva isa(de)" võim riigis ja asundustes samal alusel (päritolu) mis perekonnas isal.

NB! Riigi all mõistab Aristoteles nimelt Kreeka linnriiki ehk polist, kuigi nimelt tema ajal kujunes Makedoonia Aleksandri impeerium - viimane asjaolu aga Aristotelese arusaamasid riigist kui sellisest ilmselt eriti ei mõjutanud.

Aristotelese järgi kasvas riik seega välja perekonna baasil. Selline geneesist lähtuv käsitlus on vastand Platoni staatilisele nägemusele sellest, et riik ja inimene on alati olemas olnud. Aristotelesel ei lahustu indiviid ja perekond ühiskonnas - nad moodustavad riigi lugupeetava elemendi, mida tuleb austada ja mille vaba arengut vooruse poole igati toetada.Aristoteles ei näe riigi ideaali üksnes täiuslikus vormis nagu Platon, vaid selles kuidas ja mil määral üks või teine riigivorm riigi aristoteleslikku ideaali realiseerib, tagab. Aristotelese järgi on igal rahval oma iseloom ja konkreetsed elamistingimused - seega võivad osutuda neile igaühele parimaks täiesti

20erinevad riigivormid. Tähtis on üksnes lõpptulem - riigi eesmärgi realiseerimine selle rahva jaoks kasvõi antud vormis. Riigi eesmärk (põhiülesanne) esineb universaalsena põhimõtteliselt kõigi riigivormide jaoks. Mistahes riigivorm, mis lõpptulemina tagabki ideaalse ülesande lahendamise (vt ülalpool, mis on Aristotelesel ideaaliks!) on ka siis seeläbi parim, hea.

Samas toob Aristoteles juba ajaloolis-praktilise kogemuse põhjal üldistusena välja 6 põhilist riigivormi, millest 3 on "õiged" ja 3 "valed" - st õiged ongi ideaaliga hakkama saanud, teised mitte.

A. Õiglased (vooruslikud) riigivormid:1) monarhia - monarh on vooruselt kõigist teistest ühiskonnas peajagu üle, ta on "tark

ja hea isa", kes kutsutud saatuse poolt teisi valitsema;2) aristokraatia - võim voorusliku vähemuse ehk nn sündinud juhtide käes, kes

kutsutud saatuse poolt valitsema;3) vabariik - võimu juures on arukate, vooruslike kodanike enamus. Kui nii on

juhtunud, siis eeldusel, et nad (see enamus) on ka tõesti võrdväärselt vooruslikud.

B. Ebaõiglased (voorusetud) riigivormid:1) türannia - voorusetu üksikisiku piiramatu võim, kus türanni ei huvita kunagi rahva heaolu,

perekonna ja üksikisikute täiuslikkuse ja vaba arengu poole püüdlemise tagamine, vaid üksnes kõigi ja kõige allutamine türanni mistahes kõlblusetule soovile;22 oligarhia - võim on majandusliku ladviku käes, kes paneb teised kodanikud selle läbi sõltuvusse - ka oligarhialt ei ole loota midagi paremat kui türannilt;

3) demokraatia - so väheväärtusliku, madala ehk voorusetu massi vägivallavalitsus (diktatuur), kelle hulgas ei saa kuidagi kehtivusele pääseda arukuse (mõistuse) kaine ja vooruslik hääl, massi ei ohjelda enam miski. Tekitab anarhia.

Riigivormide arenguskeemiks Aristotelese järgi on: monarhia > pärilik aristokraatia > vabariik > oligarhia > türannia > demokraatia> monarhia… Aristoteles (ja mitte ainult tema) piiritleb juba selgelt kodanikke (Ateena kodanikud) ning mittekodanikke: kodanike hulka ei kuulu naised, orjad, välismaalased (võõrad), mehed alla kolmekümne eluaasta ning relvakandmiseks kõlbmatud mehed. Riigivorme määratleb ta läbi kodanike õiguste ja mahu sisu, just sel alusel vastandab ta nt demokraatiat aristokraatiale ning monarhiale.

2. Juriidiline fakt (mõiste, liigitus, iseloomustus).JURIIDILINE FAKT9

Õigusnorm on teatud kindla käitumise mastaap, "etalon". Samas pole ta mitte lihtsalt käitumise juhis. Oluline on ju teada, millal ja millistel asjaoludel muutub õigusnorm konkreetse isiku jaoks kohustuslikuks reegliks. Tavaelus ei pane inimesed sagedamini üldse tähele, kas nad on allutanud oma käitumise õigusest tulenevatele nõuetele või mitte. Taoline olukord on täiesti loomulik, sest "õige õigus" peab peegeldama antud ajast ja ruumist tingitud võimalikke ja vajalikke lahendusi. Näiteks ei mõelda õigusest ostu-müüki reguleeriva õigusnormi mõttes igapäevaseid sisseoste tehes. Vaevalt, et enamus meist mõtleb lähedastele ja sõpradele kingitusi tehes kinkelepingu kui juriidilise tehingu peale. Ometi on need lihtsad ja harjumuspärased situatsioonid reguleeritud õigusnormidega. Teatud kindlatele elulistele asjaoludele on osundatud õigusnormis eneses.Tuletame meelde täieliku õigusnormi formaliseeritud kuju:Kui T, siis R. T-ga tähistataksegi neid elulisi asjaolusid, millega õigusnorm seob juriidilised tagajärjed. Seega on õigusnormis kõrvuti õigusliku tagajärjega kirjas ka teatud elulised asjaolud, mida nimetatakse juriidilisteks faktideks. Mitte kõik elulised asjaolud ei ole juriidilised faktid. Eluline asjaolu omandab juriidilise fakti tähenduse, kui õigusnormi looja on ta välja valinud paljude eluliste asjaolude hulgast ja kinnistanud üldistatud kujul õigusnormis. Sisuliselt tähendab see seda, et õigusnormis viidatakse algselt väljaspool õigust olevatele asjaoludele, mille esinemine õigusnormis (objektiivse, s.o kehtiva õiguse tähenduses) toob endaga kaasa õigusliku tagajärje.

9 Narits, R. Õiguse entsüklopeedia. Juura, Õigusteabe AS, 2002. – lk 109-114.

Õiguse tulemuslikkus on väga tihedalt seotud juriidiliste faktide tundmisega. Kõrge õiguskultuuri tase eeldab ühe olulise momendina juriidiliste faktide tundmist nii tavakodanike kui ka riigiametnike poolt. Märkisime, et õigusnormi loojast sõltub see, millele anda juriidilise fakti tähendus ja seega ka tähtsus. Käesoleva õpiku esimese väljaande ettevalmistamisel näitas objektiivse õiguse analüüs, et näiteks abiellumiseks oli vaja ainult ühte juriidilist fakti - abielu sõlmimist riiklikus perekonnaseisorganis, et saabuks õiguslik tagajärg. Vahepeal on seadusandja aga andnud perekonnaseisuasutuse ülesannete täitmise õiguse lisaks ka vaimulikule. Perekonnaseaduse muutmise seaduse § 130 märgiga l sätestab, et siseminister võib anda kiriku, koguduse või koguduste liidu vastava ettevalmistusega vaimulikule õiguse täita perekonnaseisuasutuse ülesandeid, mis on seotud abielu sõlmimisega. Näiteks Perekonnaseaduse § 80 lg l sätestab: "Abielus olev isik võib lapsendada üksnes abikaasa kirjaliku loa alusel". Asjaõigusseaduse § 126 järgi on kinnisomandist loobumiseks vaja samuti ühte juriidilist fakti: loobumise kandmist kinnistusraamatusse omaniku notariaalselt tõestatud avalduse alusel. Paljud õigusnormid viitavad aga mitmele väljaspool õigust asuvale asjaolule, milledest kõigi esinemine (keeruline faktiline koosseis) või mitmest asjaolust ainult ühe esinemine (alternatiivne faktiline koosseis) toovad endaga kaasa õiguslikud tagajärjed. Asjaõigusseaduse § 128 lg l sätestab: "Piir külgnevate maatükkide vahel määrataks e plaanide ja piirimärkidega seaduses sätestatud korras"'. Siin on tegu keerulise faktilise koosseisuga, kus piiriga seonduvad õiguslikud tagajärjed saabuvad piiri määramisega külgnevate maatükkide vahel nii plaanide kui ka piirimärkide aluse/. Asjaõigusseaduse § 124 lg l sätestab: "Kui isik on 30 aastat katkematult vallanud kinnisasja, mis ei ole kantud kinnistusraamatusse või mille omanik kinnistusraamatust ei nähtu või mille omanik oli enne valduse algust surnud või surnuks kuulutatud, võib valdaja nõuda enda kandmist kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna ". Tegemist on alternatiivse faktilise koosseisuga, mille moodustavad neli võrdväärset elulist asjaolu, millest igaühe esinemine võib endaga kaasa tuua vastava õigusliku tagajärje.Õigusnorm kui sotsiaalne norm saab olla ainult üldise iseloomuga, ta ei saa anda juhiseid konkreetse juhuse jaoks. Sellepärast leiame me õigusnormist elulised asjaolud (juriidilised faktid) üldistatud kujul. Ülaltoodud näide Asjaõigusseaduse § 126 pinnalt näitab ilmekalt, et tegu ei ole konkreetse kinnisasja omaniku loobumisega kinnisomandist. Õigusnorm sätestab kinnisomandist loobumise situatsioonist tuleneva.Juriidilised faktid kujutavad endast kõige mitmekesisemaid elulisi asjaolusid. Vaatamata juriidiliste faktide eripalgelisusele, on neid võimalik liigitada suurtesse gruppidesse.

Kui võtta juriidiliste faktide liigitamise aluseks nende seos inimese teadvuse ja tahtega, siis jagunevad nad:

1. Sündmusteks. Sündmused on sellised juriidilised faktid, mille saabumine ei sõltu õiguse subjektide tahtest. Näiteks võib vastavalt Asjaõigusseadusele kinnisomand lõppeda kinnisasja täieliku hävimisega (§ 125). Sündmus kui juriidiline fakt on ka inimese loomulik surm.

2. Tegudeks. Teod on aga juriidilised faktid, mis on sõltuvuses õiguse subjektide teadvusest ja tahtest. Küll võivad teod ise olla kas:

o Õiguspärased. Õiguspäraste tegude puhul käituvad õiguse subjektid õiguslikku tähendust omavas olukorras vastavuses objektiivse õiguse nõuetega.

o Õigusvastased. Õigusvastaste tegude puhul ei vii õiguse subjektid oma käitumist vastavusse õiguse ettekirjutustega.

Juriidilised teod võivad olla kas:

õiguse subjektide käitumise individuaalaktid, mis on otseselt suunatud õigusliku tagajärje saavutamisele. Nii on näiteks individuaalaktideks kõik tsiviilõiguslikud tehingud, õiguse rakendusaktid ja muu samane.

Kuid õiguse subjektide käitumise individuaalaktid ei pruugi mitte alati olla suunatud teatud õigusliku tagajärje saabumisele. Selliseid käitumise individuaalakte võiks nimetada juriidiliseks tegevuseks. Näiteks Asjaõigusseaduse § 162 lg l sätestab: "Avalikust veekogust ja avalikult kasutatavast veekogust võib igaüks kala püüda, kui seadusest ei tulene teisiti". Esmapilgul tavalisele ja suhteliselt populaarsele tegevusele on seadusandja omistanud juriidilise fakti tähenduse.

Juriidilisi fakte võib liigitada ka selle õigusliku tagajärje iseloomu alusel, mille nende esinemine kaasa toob. Juriidilised faktid on:

Õigustmoodustavad. Õigustmoodustavad juriidilised faktid kutsuvad esile subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste tekkimise konkreetsetel õiguse subjektidel. Tuleb tähele panna, et tegemist ei ole mitte õiguse loomisega, vaid õigustmoodustava elulise asjaoluga õiguse subjekti jaoks, kes on sattunud asjaolus kirjeldatud olukorda. Näiteks toob tsiviilõigusliku tehingu sõlmimine endaga kaasa subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste tekkimise, muutmise või lõpetamise. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 67 sätestab: "Tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus ".

Õigustmuutvad. Õigustmuutvad juriidilised faktid muudavad juba olemasolevaid subjektiivseid õigusi või juriidilisi kohustusi. Nii sisaldub EV töölepingu seaduses peatükk töölepingu muutmisest.

Õigustlõpetavad. Õigustlõpetavad juriidilised faktid kutsuvad esile subjektiivsete õiguste ja kohustuste toime lõppemise. Õigustlõpetavaks juriidiliseks faktiks võib olla õiguse subjekti tegevus temale kuuluva õigustuse realiseerimisel või kohustuse täitmisel. Kuid Õigustlõpetavaks juriidiliseks faktiks võib olla ka sündmus (inimese surm, omandi hävimine).

Lisaks tuleb märkida, et üks ja seesama juriidiline fakt võib olla seotud mitme õigusliku tagajärje võimaliku saabumisega. Kui T, siis R-1 ja R-2 ja R-n: Kui T, siis R-J või R-2 või R-n. Näiteks toob inimese surm kaasa töölepingu lõppemise, pärandi avanemise jne.

§ 3. Juriidilised faktid: mõiste ja liigid10

P.1. Juriidilise fakti mõiste

10 Liventaal, J. Sissejuhatus õigusteooriasse. Riik ja õigus. II osa. Õigus. Õigus (1998). – lk 42-43.

Õigusnormid seostavad õigussuhte tekkimise, muutumise ja lõppemise teatavate faktiliste asjaolude esinemisega. Need on juriidilised faktid, mis sisalduvad õigusnormi hüpoteesis. Näiteks: inimese sünd: tekib õigusvõime > 18 aastaseks saamisel tekib täielik teovõime > teovõime annab õiguse mittevaralisteks ja varalisteks õigusteks (abielu; varaleping abiellumisel jne); inimese surm > lõpeb nii õigusvõime kui ka teovõime.

Juriidilisi fakte, mis kogumis võetuna põhjustavad juriidilise tagajärje saabumise, nimetatakse juriidiliseks koosseisuks. Juriidiline koosseis on määrav teo (tegevuse või tegevusetuse) juriidilisel kvalifitseerimisel vastavalt kas õiguspäraseks või õigusvastaseks. Juriidilise fakti tähendus on seadusega antud nii inimeste õiguspärastele kui ka õigusvastastele (mitteõiguspärastele) tegudele (õigusvastaseid tegusid nimetatakse veel õiguserikkumisteks).

P.2. Juriidiliste faktide liigid

Juriidilised faktid liigitatakse:

1. TEKKIMISE ISELOOMUST SÕLTUVALT:

JURIIDILISED SÜNDMUSEDa)absoluutsed -ei sõltu tekkepõhjuste ja kulgemisprotsesside poolest inimeste tahtest (maavärin, orkaan, Maa meteoriiditabamus);b) suhtelised - tekkepõhjus sõltub küll inimese tahtest, kuid kulgemisprotsess enam mitte - eostamisele järgneb inimese sünd; tapmise tagajärjel saabub surm; süüdatud tulekahjule.

JURIIDILISED TEODJuriidilised teod on füüsilise või juriidilise isiku tegevus või tegevusetus, millega õigusnorm seostab õigussuhte tekkimise, muutumise või lõppemise või muu juriidilise tagajärje. Juriidilised teod on enim esinevateks juriidilisteks faktideks (nt tehingud).

2. ÕIGUSLIKU TAGAJÄRJE POOLEST:1) õigusi ja kohustusi tekitavad - nt tapmise fakt - KrK §100; lepingu sõlmimine ; 2) õigusi ja kohustusi muutvad - nt lepingu muutmine; karistusmäära pehmendamine;3) õigusi ja kohustusi lõpetavad - nt surmanuhtluse tühistamine seadusega; kohtu poolt lepingu kehtetuks tunnistamine.3. FAKTIDE KOGUMI JÄRGI:1) lihtfaktid - nõutav vaid üks juriidiline fakt (rongiliiklust segada võivate esemete asetamise eest raudteele (HÕS (haldusõiguserikkumiste seadustik) § 2 lg 1 - vaid see toiming kui fakt ;2) liitfaktid - nõutav kaks või enam juriidilist fakti, et tekiks muutuks või lõpeks vastav õigus või kohustus (nt KrK § 110: /üliraske kehavigastuse/ tekitamise eest /hädakaitse piiride ületamisel /… - siin on nõutav nende kahe juriidilise fakti esinemine, et tekiks õigussuhe, mis käivitab kõik järgneva).

Juriidilised teod:

1. Õiguspärased.a. Juriidilised toimingud.b. Haldusaktid. Adresseeritud konkreetsele isikule, üksikakt.c. Tehingud.

2. Õigusvastased.a. Kuritegu.b. Väärtegu.c. Delikt.

Distsiplinaarõigusrikkumised.

Pilet 131. Ühiskond-inimene-riik: seoste tüübid ja nende iseloomustus. Riigi tekke patriarhaalsete teooriate areng. Riigi tekke teoloogilised, ühiskondliku lepingu, psühholoogilised ning vägivallateooriad.

Inimene, ühiskond, riik – seoste tüübid

Riigi ja inimese suhete osas võime välja tuua kaks põhilist suhete süsteemi:

Riigikeskne ühiskonna mall. See on äärmuslik nähtus. Riigikeskne ühiskond - seda iseloomustab prioriteetide gradatsioon RIIKÜHISKONDINIMENE, kusjuures NB! - inimene on selles viimasel kohal. Domineerivad riigi (resp võimulolevate ringkondade) huvid ühiskonna üldiste huvide ja enamuse ühiskonna liikmete huvide ees. Sellisel juhul on piltlikult öeldes inimene surutud näoga riigi poole, inimene on riigi ees põlvili (nn politseiriik). Kehtiv õigus konstitueerib riigiorganite süsteemile valdavalt (või absoluutselt) üksnes õigused, inimesele aga valdavalt (või üksnes) kohustused. Ei ole tagatud kaasajal rahvusvaheliselt üldtunnustatud üldised inimõigused ja kodanike poliitilised, majanduslikud ning sotsiaal-kultuurilised õigused, isiksuse vaba eneseteostus. Selliste suhete prioriteetide puhul valitseb ka kogu ühiskonnas surutus, sallimatus, üldine umbusaldus ning isiksuse kapseldumine endasse.

Inimese(isiksuse)keskne ühiskonna mall. Inimese(isiksuse)keskne ühiskond - seda iseloomustab prioriteetide gradatsioon INIMENEÜHISKONDRIIK, kusjuures NB! - inimene (isiksus) on siin esikohal. Isiksuse eneseteostus on vaba, riik ja ühiskond suhtuvad sellesse tolerantselt, inimene tegutseb oma võimete kohaselt mistahes sotsiaalses staatuses ja rollis ning saab sellest avatusest rahuldust. Tagatud on üldised inimõigused ja kodanike poliitilised, majanduslikud ning sotsiaal-kultuurilised õigused, isiksuse vaba eneseteostus, mis on konstitueeritud nii riigi põhiseaduses kui ka selle alusel kogu õigussüsteemis. Konstitueeritus on reaalselt tagatud ja realiseeritud, piltlikult öeldes on siin riik näoga inimese poole, riik on inimese jaoks. Kehtiv õigus konstitueerib riigiorganite süsteemile kui ka inimesele nii õigused kui ka kohustused. Kui riik kohustab inimest, peab ta looma samas ka eeldused ja võimalused seda täita. Ülismuslik on põhiseadus ja seadused - seda nii riigi kui inimese jaoks. Lühidalt - kõigi subjektide suhtes toimib legaalsuse ja egaalsuse põhimõte. Legaalsus tähendab seaduslikkust, egaalsus - võrdõiguslikkust, võrdväärsust. Tuleb märkida, et teisena esitatud malli ei tohi käsitada vastandäärmusena, mille puhul n.ö riik on põlvili inimese ees ja “ümmardab” teda tingimusteta. Normaalne on, kui nii inimesel kui ka riigil on teineteise ees võrdselt nii õigused kui ka kohustused.

Suhete inimene - riik põhilised konstitueeritud vormid on:

kodakondsus;

maksud (maksukohustus) ja nende eest kaudselt avalike teenuste saamine (riigi funktsioonide realiseerimine) - nt välis- ja sisejulgeolek, tagatud avalik kord jne;

osavõtt ühiskonna ja riigi kujundamisest:o valimisõiguse kaudu (parlament, riigipea, kohaliku omavalitsuse

esinduskogu);o rahvahääletuse ja -küsitluse ning -algatuse kaudu;

korporatiivse tegevuse õiguse ja vabaduse kaudu (erakonnas või poliitilises liikumises või survegrupis või muus sanktsioneeritud organisatsioonis osalemine või avalikkuse ees ülesastumine);

o koolikohustus (üldine vähemalt UNESCO standardite kohane alg- või põhiharidus);

o sõjaväekohustus, reeglina meestel (Iisarelis ka 20-40 -aastased naised; Eestis võivad naised teenida kaitseväes vabatahtlikult) või alternatiivteenistus.

Naritsa riigi käsitlus11

1. ÜldineMoodsa territoriaalriigi teke on kolmas aste riigi arengus, kus esimeseks astmeks on primitiivsel küttimisel või toidukogumisel põhinev ühiskond ja teiseks astmeks põhiliselt põlluharijatest koosnevad territoriaalsed inimkooslused.

Kui territoriaalriik kujunes ühiskonnas toimuvate arenguprotsesside mõjul, milledest olulisem oli areng majanduselus, siis seadusriik on ühiskonnas toimuvate industrialiseerimisprotsesside tulemus. Samas tähendas tööstuse areng Euroopas XVIII ja XIX sajandil ühiskonnaliikmete teravat varanduslikku polariseerumist. Riiklikult organiseeritud ühiskonna ette kerkis ülesanne kaitsta inimesi mitte ainult välimise ja sisemise ohu eest, vaid tagada ka tööjaotuse õiglane funktsioneerimine õigusreeglite vahel. Õiglane hüvede jaotus on alati olnud üks ühiskonna ees seisvatest probleemidest. Riigipoolne vahelesekkumine võib avada tee totaalsele riigile. Tööstuse areng toob endaga kaasa suurte tööstus ja rahvusriikide tekkimise. Niccolo Machiavellilt pärineb riigivalitsemisvormide monarhia ja vabariigi eristamine. Kaksikjaotus on ka tänapäeval käibel.

RIIGI TEKKE PATRIARHAALSED TEOORIADAristotelese "isavõimu" käsitlus on aluseks hilisematele patriarhaalsetele teooriatele, mis püüdsid seletada riigi(avaliku)võimu tekke allikat. Hilisemates patriarhaalsetes teooriates on Aristotelesest lähtudes üsna selge vahetegu riigi oma põliselanike ehk kodanike ja võõraste ehk välismaalaste vahel. Kodanike ja võõraste instituudid arendatakse edasi rooma õiguses vabariigi perioodil. Kodaniku - civitas Romanus - staatus andis võrreldes teiste Rooma territooriumil elanud isikutega rea eesõigusi. Täisealised Rooma kodanikud võtsid osa riigiasjade otsustamisest rahvakoosolekutel ning kasutasid tsiviilõigusest (ius civile) tulenevaid õigusi. Teised isikud ei võtnud osa riigi valitsemisest ning nende õigusliku seisundi määrasid kindlaks välismaalaste preetori (praetor peregrinus) poolt kehtestatud õigusnormid (ius gentium). Siit kinnistub põhimõte, et kodanikel on ainsatena ka poliitilised õigused - võtta osa õiguse kehtestamisest ja muutmisest ning kohtumõistmisest. Võõrastel, vangidest ja orjadest rääkimata, ei ole külastatavas riigis poliitilisi õigusi, nad naudivad sugukondliku korra aegade tavaõigusest pärit külaliseõigusi (öömaja, toit, kaitse kolmandate ründe vastu) - eriti seda, et külaline on pereisa kaitse all. Samas peavad austama selle maa (riigi) tavasid, seadusi ning nende rakendamise korda (kehtivat õigussüsteemi). Kõik järgnevadki patriarhaalsed teooriad jäävad võimu allika ja autoriteedi küsimustes Aristotelese käsitluse alustele.

11 Narits, R. Õiguse entsüklopeedia. Juura, Õigusteabe AS, 2002. – lk 173-187.

§ 3. RIIGI TEKKE TEOLOOGILISED TEOORIADTegemist ei ole ühe konkreetse teooriaga, vaid see on üldistus põhimõtteliselt ühelaadsel alusel teooriate rühma kohta. Põhipostulaat - maapealne riik on taevariigi peegeldus. Seejuures eksisteeris nn kahe mõõga teooria:

21 1) riigi põhifunktsioon on jumala tahte teostamine maa peal ehk inimeste juhtimine kooskõlas jumala seadustega (ilmalik funktsioon); 2) kiriku põhifunktsioon on inimeste ettevalmistamine igaveseks eluks ning nö järelevalve riigi tegevuse üle selles, et inimeste juhtimine toimuks monarhi poolt tõepoolest kooskõlas jumala seadustega (kanooniline funktsioon).Taevariigi valitseja on jumal, maapealses riigipea (monarh st kuningas, vürst jne). Võimutäiuse on riigipea algselt saanud jumalalt, on tema volinik ning asemik maa peal. Siit ka nõue vastuvaidlematult kuuletuda monarhile, muidu nö tõstetakse käsi jumala enda vastu. Selle kontseptuaalse lähtealuse põhjal on tekkinud enamus omaaegseid nn maailmariigi (suurimpeeriumi) ning konkreetsete impeeriumide laiendamist põhjendanud kosmopoliitilisi teooriaid - aluseks "ainuõige taevaliku tahte" vägivaldne pealesundimine naaberriikidele ja -rahvastele. Riigi tekke teoloogilisi teooriaid ei tohi samastada teokraatlike teooriatega: viimased eitavad üldse ilmaliku võimu olemasolu. Teokraatlike teooriate kohaselt on kõrgeima riigivõimu allikaks Jumal, tegelik valitseja kas jumalustatakse või käsitatakse teda Jumala asemikuna maisuses. Sellise (vaimuliku) riigi tegelikud seadused põhinevad usulise pärimuse tõlgendusel ning kõrgeima võimu kandjaks (tegelikuks valitsejaks) on vaimulikkond või selle juht (nt islamis: kaliif, sultan, ajatolla; budismis: dalai-laama; katoliikluses: paavst).

§ 4. RIIGI TEKKE ÜHISKONDLIKU LEPINGU TEOORIADNende teooriate alged on antiikajas, põhiideestik toetub aga valgustusaja suurmõtlejate ideedele (Spinoza, Hobbes, Locke, Rousseau). Riik on tekkinud kodanike (resp inimeste) ühiskondliku kokkuleppe tulemusena. Riigile (st kokkuleppele) eelnes ajalooliselt nn ürgvabaduste periood ja üldinedemokraatia, kus inimestele kuulusid ürgsed vabadused. kõikide sõda kõikide vastu. Ühiskond rajanes kollektiivsel tööl ja tarbimisel. Eraomandi ning ühiskondlike gruppide varalise ebavõrdsuse tekkimine viis "kõikide sõja kõikide vastu" olustikus ühiskonna tervikuna krahhi äärele, mistõttu terve mõistus võitis ning lepiti kokku riigi loomises. Riigipea (valitseja) sai oma võimu seega algselt rahvalt (NB! Rahvas kõrgema riigivõimu allikana!). Seega - kui valitseja rikub "lepingut" (kuritarvitab võimu) on rahval õigus sellise valitseja vastu välja astuda (türann kukutada). Ühiskondliku lepingu teooria põhiseisukohtade kaasaegsed pooldajad väidavad, et konstitutsioonid (põhiseadused) ongi selliseks lepinguks.§ 5. RIIGI TEKKE PSÜHHOLOOGILISED TEOORIADRiigi teket seletatakse inimpsüühika nn erilise omadusega - enamuse vajadusega alluda (nn kari otsib juhti). Riik on eriline organisatsioon (NB!) selleks, et väljapaistvad isiksused saaksid allumisvajaduses piinlevaid teisi inimesi ehk enamust juhtida ning valitseda. Ajaloos kerkivad sellised karismaatilised isiksused pinnale, enamus tunneb nad ära (nn kari tunneb juhti) ning tunnustab autoriteedina, juhina. Nii tekib juhist ja tema kaaskonnast ning abilistest (k.a. sõjavägi) riigi poliitiline süsteem.§ 6. RIIGI TEKKE VÄGIVALLATEOORIADPõhisisu - need teooriad püüavad seletada algsete riikide teket sõjalis-poliitiliste faktoritega, st ühe hõimu alistamisega teise poolt. Kui üks hõim osutus tugevamaks (ei analüüsi millal ja miks) ja allutas teise, siis pidi ta alistatu ohjamiseks ning korra tagamiseks spetsiaalse organisatsiooni looma ning ka teiste sõjakate hõimude eest kaitsma nii ennast kui vallutatut (NB! Sise- ja välisfunktsioon!). Riik luuakse eeskätt sunniaparaadina alistamiseks koos sellest tulenevate kõigi seostega riigipea ja riigiorganite süsteemi ülesannete osas. Kuna vallutamine on tugevama poolt nõrgema allutamine, on seega tegemist loomuliku, looduse enda ürgse seadusega.

2. Õiguse realiseerimine (mõiste, liigid, iseloomustus).Õiguse realiseerimise vormidÕigusliku reguleerimise protsessis mitte ainult luuakse uut õigust ning muudetakse kehtivat, vaid ka realiseeritakse kehtivad õigusnormid, st viiakse ellu õigusnormi ettekirjutused õigussuhte subjektide tegevuse kaudu.

Õigus realiseerub kolmes vormis: 1) õiguse järgimine (täitmine), 2) õiguse kasutamine, 3) õiguse kohaldamine.

1.ÕIGUSE JÄRGIMINE – s.o subjektid allutavad oma käitumise kohustavate või keelavate õigusnormide ettekirjutustele. Seejuures on kohustavate normide puhul nõutav, et subjekt sooritaks aktiivse teo, aga keelavate normide puhul - hoiduks teost.

2.ÕIGUSE KASUTAMINE - st oma subjektiivsete õiguste realiseerimist, kus subjektid teostavad tegusid, mida lubavad (õigustavad) õigusnormid sisaldavad (nt valimisõiguse kasutamine).

NB! Kahe esimese õiguse realiseerimise vormi subjektiks võivad olla kõik õigussuhte subjektid.

3.ÕIGUSE KOHALDAMINE - so kompetentse (riigi-)organi või ametniku tegevuse kaudu õigusnormi ettekirjutuse realiseerimine konkreetsel juhul. Seda vormi kasutatakse siis, kui subjekt ei saa oma õigusi realiseerida ilma kompetentse riigiorgani või ametniku vastava tegevuseta (EV passi saamine; pensioni saamine; kohustuslikku kaitseväeteenistusse kutsumine jne) või kui on tegu õiguserikkumisega (õiguserikkuja karistamine; rikutud õiguse ennistamine).

Õiguse kohaldamise (rakendamise) erinevused kahest esimesest õiguse realiseerimise vormist:

1) tegemist on pädevate organite spetsiaalse õigustrakendava tegevusega;2) rakendamine seondub konkreetses asjas individuaalse ettekirjutuse andmisega

ja/või toiminguga; 3) kompetentse organi otsustus tehakse ja vormistatakse kindlate protsessuaalsete normide alusel ning seadusega ettenähtud vormis (nt TsK normide kohaldamisel kohus järgib menetluses ning otsuse vormistamisel tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid);

4) rakendamine väljendab riigivõimu tahet – st, et individuaalsed ettekirjutused on täitmiseks kohustuslikud ning tagatud võimaliku riikliku sunniga (nt kohtuotsus ja selle täitmisele pööramine).

Pilet 141. Riigi tekke ja lõppemise klassikalised käsitlused.Riikide tekkimise alused12

1.1. Algne ehk originaalne tekkimine (tühja maa koloniseerimine)Kaasajal ei ole see enam võimalik, kuna enam ei ole mida koloniseerida. Selle mõiste sisu ei eelda vastava maa-ala absoluutset inimtühjust - piisab formaaljuriidilisest alusest ehk kui ükski riik ei tunnista sellele oma jurisdiktsiooni laienemist või ei avalda muul alusel pretensioone. Ajaloost näiteid võimalik viiside kohta:1. Ameerikast viidi XIX saj. keskel vabakslastud orjad Aafrika põhjaossa tagasi (nn

Piprakaldale), kus nendega asustatud maa-alal tekkis 1847.a. Libeeria vabariik;2. esialgselt tegutses mingil tegelikult asustatud maa-alal suurkaubakompanii, kes

arendas oma tegevust tingimusel, et sellel kehtiks avalik kord ja rahu ning esmaste haldusfunktsioonide täitmine. Sellisel teel tekkinud riikidest on iseloomulikem Kongo riigi rajamine (oli personaalunioonis Belgia Kuningriigiga), samuti Lõuna-Aafrikas Buuri vabariigid Oranje ja Transvaal (annekteeriti 1902.a. Suurbritannia poolt);

3. esimeste riikide teke pärast ürgkogukondliku korra lagunemist;4. Euroopa rahvusriikide teke.

12 Käsitlus põhineb Jüri Liventaali loengumapil Sissejuhatus õigusteooriasse. Riik I, 2000. – 23-24.

Teisene ehk sekundaarne ehk derivatiivne tekkimineSel juhul tekib riik mõnele teisele riigile kuulunud territooriumil, milleks on kolm võimalust.1. Eraldumine emariigist: rahulikul teel (esineb harva - Norra eraldus 1905.a. Rootsist) vägivaldsel teel (sõda, revolutsioon, rahvuslik vabadusvõitlus - iseseisvussõja teel

eraldusid Suurbritanniast Ameerika Ühendriigid 1776.a., Türgist Kreeka 1830.a. ning Hollandist Belgia 1831.a., Ladina-Ameerika ning Aafrika rahvusriigid endiste koloniaalimpeeriumide territooriumil jne)

2. Emariigi lagunemine (dismembratio): Austria-Ungarist Austria, Tšehhoslovakkia ning Ungari; Vene keisririigis (pole n.ö vaieldamatult klassikaline disembratio juhtum!) kadus

1917.a. bolševistliku oktoobripöörde tagajärjel side endiste Vene impeeriumi osade vahel, lagunenud impeeriumi pinnal tekkisid sõltumatud uued riiklikud ühikud või samuti sõltumatud võimukoondised: Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Ukraina, VFSNV (algul pealinnaga Peterburis (Petrogradis), hiljem Moskvas), Armeenia, Gruusia, Aserbaidžaan, Kubanimaa, Siber, Kaug-Ida, Krimm, Põhja-Vene (pealinn Arhangelsk) Loode-Vene (ajutine valitsus Eesti pinnal), Valgevene. Peterburi (Petrogradi) bolševistliku nõukogude valitsuse dekreet rahvuste enesemääramisõiguse kohta kuni lahkulöömiseni riigist, mille osa ta seni oli, annab õigusliku aluse käsitada ka Eesti omariikluse tekkimist dismembratio alusel. Mitmed välismaa õpetlased, sh vene õpetlane M. A. Zimmermann viitasid enne Teist maailmasõda just sellele alusele, samuti Eesti delegatsioon Tartu rahuläbirääkimistel. Prof. A. Piip märgib selle seisukoha praktilise järeldusena, et ühelgi endise Vene keisririigi pinnal tekkinud riigil, ka Nõukogude Venel ei olnud õigust kõnelda endise keisririigi nimel ega ei ole ka neist keegi Vene keisririigi õiguste ja kohustuste ainupärija (vt suksessiooni küsimus). Nõukogude Vene esindajad Tartu rahuläbirääkimistel rajasid oma ägedad vastuväited rahvusvaheliselt üldtunnustatud põhimõttele forma civitatis mutata, non mutatur civitas ipsa (st muutus valitsemise vorm, mitte riik ise), seetõttu polevat Eesti ja Nõukogude Venemaa "võrdväärsed pojad", kes keisririigi pärandit jagavad, vaid Eesti on n.ö "täiskasvanud tütar", kes lahkub perest ja kellele "isa" (N.Vene) mõõdab "piisavat kaasavara". See õigusteoreetiline, tänapäevalgi sisuliselt oluline probleem jäigi Tartu rahuläbirääkimistel lahendamata, sest N.Vene tunnustamisel lugesid Lääne suurriigid N.Vene valitsuse omaaegse tsaaririigi valitsuse õiguste ja kohustuste järglaseks.13

3. Liitumine (diffusio). Liitumine (vastand dismembratiole) võib toimuda unitaar- või liitriigiks (föderatsiooniks). Liitriik ehk föderatsioon. Näited liitriigi tekkest: USA (1789) ja Saksa keisririigi

(1871) teke, NSV Liit (1922), Brasiilias tekkis 1889.a. revolutsiooni tagajärjel unitaarse monarhia asemele föderatiivne vabariik.

Unitaarriik. Näited unitaarriigi tekkest: mitmete Apenniini poolsaare riikide liitumine Itaalia unitaarseks kuningriigiks 1859-1870.

1.3. Riiklik korraldus14

13 Ibd, 86.14 See alapunkt tugineb viidatud allika lehekülgedele 41-42.

Riikliku korralduse vorm näitab riigi: haldusterritooriumi jaotust, haldusüksuste suhete omavahelist iseloomu ning suhet terve riigiga. Riikliku korralduse alusel liigitatakse riigid:1. unitaarseiks (ei koosne mitme endise riigi liidust).2. föderatsioonideks (koosnevad riikide liidust, kes delegeerinud osa oma

suveräänsusest föderatsioonile).

Liht- ehk unitaarne korraldus Eesti näite alusel:

kogu riik kui tervik maakonnad vallad ja linnad

Teistes unitaarriikides on maakonnast suuremaid regionaalseid haldusterritooriumi üksusi (provints, departemang; krai, oblast; krahvkond), st diferentseeritus ja astendatus suurem - sõltub riigi territooriumi suurusest, iseärasustest (kas kompaktne mandriala või liigendatud ka saarteks, peale selle näit Prantsusmaal nn meretagused valdused ehk meretagused departemangud).

Liit- ehk föderatiivne korraldus:

I tasand: föderatsioon kui subjekt > keskvõim.

II tasand: föderatsiooni subjektid ehk üksikud liitunud riigid (riiklikud ühikud, mis on liitudes oma suveräänsusest mingi osa delegeerinud liidule, föderatsioonile - reeglina kodakondsus, üldine välispoliitika, ühinemise õigus rahvusvahelise õiguse teiste subjektidega, riigikaitse, õigussüsteemi unifitseerimine, välislepingute sõlmimine, föderaaleelarve, konstitutsioonilise järelevalve kohus jne). Föderatsiooni subjekti võim on autonoomne, kuid milleski piiratud. Nt föderatsiooni subjektidest: Saksa LV liidumaad (land); USA osariigid (state).

III tasand: territooriumi haldusjaotus.Liitunud riigi (osariigi; liidumaa) maa-ala, mis jaguneb: Ühetasemeliseks regionaalseks süsteemiks. Mitmetasandiliseks regionaalseks süsteemiks, millest iga väikseim regionaalne

üksus jaguneb omakorda lokaalseteks ehk kohalikeks haldusterritooriumi üksusteks kuni väikseima lokaalse üksuseni (tavaliselt Eesti valla vaste; põhimõtteliselt ka linnad, kuid siin rida erisusi - näit pealinnad).

Kus on jaotuse piir? Väikseim territooriumi haldusjaotuse üksus on selline, pärast mida vahetult järgmine on juba kinnistusüksuse tasand (krunt - elamu-, talu- või ettevõttekrunt jne). Kinnistusüksus ei ole territooriumi haldusjaotuse üksus, vaid haldusjaotuse üksuse ning kokkuvõttes riigi territooriumil asuv eravaldus või avalik-õiguslik valdus.

Riikliku korralduse erivormid:

1. Unioonid. Ajaloos varasem vorm on unioonid, st monarhistlike riikide ühendused, mis moodustamise viisi ja eesmärkide poolest jagunevad: Personaalunioonid. Personaalunioonis ühendab kahte või enamat riiki ühine

riigipea (monarh).

Reaalunioonid. Reaalunioonid on riikidevaheliste lepingutega kindlal eesmärgil loodud monarhistlike riikide liidud, kus igal riigil on oma riigipea (monarh).

2. Konföderatsioonid. Ajaloos hilisem vorm ning kaasaeg - konföderatsioonid. Konföderatsioon on riikidevahelise lepinguga loodud ühendus, mille eesmärk on tavaliselt olnud osalevate riikide välispoliitika koordineerimine, ühine koordineeritud riigikaitse ning majanduslik integratsioon (nt Ameerika Ühendriigid 1776 - 1787). Konföderatsioon on lõdvem kooslus kui föderatsioon: temasse kuuluvad riigid jäävad iseseisvateks rahvusvahelise õiguse subjektideks, moodustades vaid kooskõlastava ning koordineeriva organi (konvent). Sellise konvendi otsused viiakse ellu liitu kuuluvate riikide vastavate riigiorganite poolt. Konföderatsiooni osas ei ole ühtset seisukohta, konföderatsiooni loetakse:

Föderatsiooni eriliigiks. Suveräänse riigi eriliigiks.

Teoreetiliselt on konföderatsiooni raske piiritleda ka kaasaegsest poliitilisest ning sõjaliselt liidust (alliansist).

2. Riikide lõppemise alused

2.1.Riikide faktiline lõppemineRIIKIDE FAKTILISE LÕPPEMISE ALUSED:1. füüsiline hävimine - st riigi maa-ala või elanikkonda võib tabada ülisuure

ulatusega looduskatastroof (nt Maa kokkupõrge komeediga), või hävib kogu elanikkond (sh kodanikkond) epideemia tagajärjel (see on teoreetiline alus, praktikas ei ole esinenud);

2. äravõitmine (debellatio) - st teise riigi poolt alistamine sõjalise jõuga (Transvaal ja Oranje võideti ära Suurbritannia poolt 1902.a.; Gruusia võideti ära NSV Liidu vägede sissetungi tagajärjel 1921.a. jne.);

3. jaotamine - Poola lõplik jaotamine 1795.a. Venemaa, Austria ning Preisimaa vahel;

4. lagunemine (dismembratio) - vt ülalpool Austria-Ungari jt lagunemine

2.2. Riikide juriidiline lõppemineRiikide juriidilise lõppemise alused:

1. liitumine - senised riigid kaovad subjektidena täielikult (uus unitaarriik) või kokkusulamine endiste riikide osas üksnes vaidluste lõppemisega (uus riik on föderatsioon); devolutsioon - unitaarriik muutub liitriigiks (vt Brasiilia näide ülalpool)

2. allaheitmine (alistumine) - sõltumatu riik oma juriidilises vormis tahteavaldusega kuulutab end lõppenuks lepingu alusel, inkorporeerudes teise riiki (nii lõpetasid 1561.a. oma sõltumatuse Vana-Liivimaa, Saare, Lääne ja Tartu piiskopkonnad ja ordumaad; 1909.a. loobus Korea keiser oma riiklikust suveräänsusest Jaapani kasuks) [NB! Võrdle inkorporeerumine või inkorporeerimine - formaalselt vabatahtlik või ka formaalselt lihtsalt ülemvõimu kehtestamine];

3. cessio - st üks suveräänne riik lepingu poolena (tsedent) annab cessio-lepingu alusel teisele suveräänsele riigile lepingu teise poolena (tsessionäär) üle selle ühe riigi suveräänsuse õigused osale tema senisest maa-alast;

4. varjatud cessio:a. ost-müük - Venemaa müüs 1867.a. Alaska poolsaare USA-le;

b. rent - Jaapan rentis Hiinalt Liaotungi poolsaare (selle "lõi üle" Venemaa), Saksamaa rentis Hiinalt Kia-Tšao sadama;

c. pant - Rootsi pantis 1803.a. temale kuuluva Vismari linna 100-ks aastaks Mecklenburgile, kuid ei saanudki enam linna tagasi;

d. valitsemiseks saamine - endised Türgi provintsid Bosnia ning Hertsegovina anti 1878.a. Berliini kongressi otsuse kohaselt Austria-Ungarile "valitsemiseks ja valdamiseks" täieliku ülemvõimu teostamise õigusega. Austria-Ungari kuulutas 1908.a. aprillis selle ala aga annekteerituks;

e. tingimisi üleandmine - Küprose saar anti Suurbritanniale tingimusega, kuid viimane kustutas tingimuse 1923.a. ning kuulutas saare inkorporeerituks.

2.3. Suktsessioon (successio) ehk õiguste ja kohustuste pärandamine15

Suksessioon (successio) on õpetus sellest, mil määral rahvusvahelised õigused ja kohustused kanduvad ühelt riigilt teisele (n.ö emariigi päranditomp). Suksessiooni aluseks on kas fakt või leping. Pärandamise objektiks on esmajoones kõrgema võimu teostamine (õigused rahva ja maa-ala peale), seejärel aga omandiküsimused (vara ja sellel lasuvad kohustised, muud varalised õigused ja kohustused).

2.Õiguse rakendamise (kohaldamise) staadiumid ja õiguse rakendamise (kohaldamise) akti struktuur. Õiguse kohaldamise staadiumid (etapid)Õiguse kohaldamise staadiumid (etapid) koosnevad üksteisele ajaliselt järgnevatest toimingutest. Staadiumid (etapid) on järgmised:

1) faktilise koosseisu analüüs:a) kõigi antud juhtumiga seotud asjaolude (tehiolude) objektiivne, täielik ja igakülgne uurimine,

b) nende asjaolude (tehiolude) juriidilise iseloomu, so juriidiliste faktide tuvastamine, c)faktilise koosseisu määramine;

2) õigusnormi valik:

a) tuleb leida õigusnorm, millele vastab I-s staadiumis fikseeritud faktiline koosseis,

b) teha kindlaks valitud õigusnormi kehtivus, c) veenduda, et õigusakti tekst, milles valitud norm sisaldub on ametlik.

3) õigusnormi tõlgendamine (st õigusnormi sisu ja mõtte selgitamine):a) tõlgendamise võtete (grammatiline, loogiline, süstemaatiline, ajalooline)

kasutamine kohaldaja poolt või ka vastavate õigusaktide kommentaaride, kohtupraktika jne kasutamine, konsulteerimine,

b) laiendava või kitsendava tõlgendamise võimaluste väljaselgitamine (vastavate õigusaktide, nende kornmentaaride ja kohtuaktide uurimine);

4) otsuse vastuvõtmine: õiguse kohaldamine (rakendamise akti koostamine), mille obligatoorsed ja/või fakultatiivsed osad ning rekvisiidid nähakse ette spetsiaalsetes õigusaktides (nt kohtuotsuste puhul vastavates menetlusseadustikes).

15

Õiguse kohaldamise (rakendamise) akti osad ja põhilised obligatoorsed rekvisiidid:1) sissejuhatav osa, kus näidatakse akti nimetus, organi nimi, akti andmise aeg, koht

ning kellele akt on adresseeritud; 2) konstateeriv (kirjeldav) osa, kus esitatakse faktilised asjaolud, st fikseeritakse

õiguse kohaldamise I-se staadiumi tulemused (teo faabula);3) motiveeriv osa, kus antakse vastuvõetud otsuse faktiline ja juriidiline põhistatus, so

milliste tõendite põhjal ning õigusnormide alusel otsus tehti. Motiveeriv osa hõlmab õiguse kohaldamise II ja III staadiumi toimingud ning just selles osas sisaldub õiguslik motivatsioon;

4) resolutiivosa, kus formuleeritakse vastuvõetud otsus ehk kohtulahend.

Tihti võime kohata üldistust selles, et konstateeriva ning motiveeriva osa kohta kasutatakse koondavat mõistet “motiveeriv” või “motivatsioon”. Arvestagem, et sisuliselt jaotub motiveeriv osa siiski selgelt piiritletavaks konstateerivaks ning otseselt motivatsiooni sisaldavaks.

Pilet 151. Riigi tunnuste iseloomustus eri ajalooliste riigitüüpide puhul.RIIGI AJALOOLISED TÜÜBID

Riikluse põhieelduseks on ühiskonna teatud sotsiaalse küpsuse aste, mille eelduseks omakorda on ühiskondlike suurte tööjaotuste toimumine ning tootlike jõudude ja tootmisvahendite piisav tase. Ürgühiskonnas, sugukondliku korra tingimustes ei olnud piisavaid eeldusi riigi tekkeks ning seda ei toimunudki.

Riigi ajalooline tüüp iseloomustab, milline riigi vorm ning riigi valitsemise vorm vastab aegruumis millisele ühiskonna poliitilise organisatsiooni arengu astmele ning iseloomule selle vastaval etapil. Riigi kuulumine ühte või teise ajaloolisse tüüpi määrab konkreetsel juhul selle riigi funktsioonide, poliitilise süsteemi ning vormide kõige üldisemad tunnused, sisu ning avaldumisvormid.

Riigi ajaloolise tüpoloogia liigituste aluseks võib olla ühiskondlik-majandusliku formatsiooni alus; aluseks võib olla vorm, millisena nad aegruumis eksisteerisid, aga samuti rahva osavõtu maht riigivõimu teostamisel.

Ühiskondlik-majandusliku formatsiooni alusel saame neli riigi ajaloolist tüüpi (sotsialistlike riikide õigusteooria muid aluseid ei tundnudki, sidudes selle aluse riigi klassiiseloomuga) - ehk millises ühiskondlik-majanduslikus formatsioonis riik eksisteeris:1) orjanduslik,2) feodaalne,3) kodanlik,4) sotsialistlik.

Võttes aluseks territooriumi ulatuse ning millistena riigid eksisteerisid erinevates aegruumides, saame kaks riigi ajaloolist tüüpi:

1) linnriigid,2) impeeriumid (vrdl Montesquieu liigitusega fakultatiivse osa teema 4 § 2 p.1.2. all lk 87).

Võttes aluseks riigi vormid aegruumis (vt skeem nr 2 ja 3 lk 83), saame kaks põhilist riigi ajaloolist tüüpi:22 monarhiad:a) absolutistlikud ehk piiramatud (orjanduslikud despootiad ja türanniad; feodaalsed),b) dualistlikud ehk piiratud (feodaalsed: piiratud feodaalse killustatuse tõttu või seisuste esindusinstitutsioonide poolt; kodanlikud: parlamentaarsed);22 vabariigid:

a) ajaloolised (orjanduslikud: demokraatiad ning aristokraatiad; feodaalsed: linnvabariik), b) kaasaegsed (kodanlikud demokraatiad: parlamentaarsed, parlamendikesksed, puhta

võimude lahususe alusel, presidentaalsed; sotsialistlikud: nõukogude süsteem ning nn rahvademoraatia, pärilik partokraatia - Korea RDV).

Võttes aluseks rahva osavõtu mahu riigivõimu teostamisest, saame kolm riigi ajaloolist tüüpi:despootia - rahva osavõtt "0",

1) dualistlikud ehk osavõtt valitud esindajate kaudu teatud ulatuses (ainuvalitseja jagab võimu - nt esinduslik monarhia, konstitutsiooniline monarhia), demokraatia - kõrgeima riigivõimu allikas ning kandja on rahvas (on kõrgeim riigivõimu organ - vt § 6 p.2 lk 33), seadusandlikud organid otsevalimisega (vabariik; võib aga olla ka konstitutsiooniline monarhia - monarh koos parlamendiga);

2. Õiguse tõlgendamine (olemus, mõiste, tõlgendamise liigid e tõlgendusstandardid, tõlgendusargumentide süsteem).TÕLGENDAMISE MÕISTE

Õigusaktide tõlgendamine on teqevus, millega selgitatakse välja õigusnormi teqelik sisu (mõte).

Tõlgendamise eriline vajadus tuleneb sellest, et õigusnormid avaldatakse keerukas vormis ja nad reguleerivad väga mitmesuguseid elualasid (-valdkondi). Samas tuleb ühte normi leida mitte üksnes mitmest sättest (paragrahvist) vaid ka mitmest normatiivaktist (nt viitavate õigusnormide juhul). Tõlgendamisel peab teadma, et õigusaktides kasutatakse spetsiaalseid juriidilisi termineid ehk mõisteid, mis erinevad tavalisest keelepruugist. Õigusakti keel on spetsiifiline formaliseeritud keel, kus igal mõistel on talle omane juriidiliselt eriline ja kindel tähendus (vt otsene tahtlus teema II § 3 p 2). Tõlgendamisel kasutatakse spetsiifilisi viise ja võtteid, mis kõik peavad rajanema üksnes legaalsuse põhimõttel - st tõlgendada tohib üksnes reaalseid positiivse õiguse õigusakte. On ka erand - prantsuse juriidiline koolkond tunnistab võimalust tõlgendada ka õigusaktiväliseid allikaid.

TÕLGENDAMISE VIISID JA VÕTTEDTõlgendamine liigitatakse:

1) tõlgendusvõtete järgi:- grammatiline ehk filoloogiline ehk keeleline;- loogiline (sh teleoloogiline ehk eesmärgipärane tõlgendamine);- süstemaatiline;- ajalooline.

2) tõlgendamise ulatuse järgi:- sõnasõnaline ehk adekvaatne,- kitsendav või laiendav;

Õiguse tõlgendamise kaanonid ning standardid

“Savigny kvart” ehk klassikalised tõlgendamise kaanonid ehk viisid ehk võtted:1. grammatiline. Õigusnormi looja lähtub keeletarvitamisel oma aja nõuetest.

Grammatilisel tõlgendamisel peab sellega arvestama. Sõnade tähendus võib aja jooksul muutuda või omandada hoopis uue tähenduse. Sellist nähtust nimetatakse mõistete killunemiseks. Normatiivaktide grammatiline tõlgendamine selgitab normatiivakti sõnastuse tähendust keeleteaduse seisukohalt, määrates kindlaks sõnade ja terminite tähenduse ning lauseehituse. See hõlmab leksikaalse (sõnade ja fraaside tähenduse uurimine) ja süntaktilise (lauseehituse uurimine) tõlgendamise. Piiritleda tuleb keele üldmõisted ja juriidilised erimõisted, tunda õigusnormide erilisi lausekonstruktsioone. Grammatilise tõlgendamise all peetakse silmas eelkõige orienteerumist "seaduse tähele". Iga seaduse tõlgendamine algab sõnade mõtte, tähenduse selgekstegemisest. Küsimus sõnasõnalisest tähendusest on küsimus sellest, kuidas jõuda normi enda mõtteni.

Grammatiline tõlgendamine on juriidiliste erialaterminite ja muude õiguskeeles kasutatavate tähistuste semantika selgitamine, milles on oma kindel osa ka süntaksil ehk keele grammatikareeglite kasutamisel. Pole kunagi ohtu, et grammatiline tõlgendamine liiga ulatuslikuks muutuks, sest ühelt poolt on ta seotud kindlate õigustekstidega ja teiselt poolt kindla keelega, tema semantika ja süntaksiga. Grammatiline tõlgendamine tema klassikalisel kujul saab alguse peale nn faktiküsimuse lahendamist. Juriidilise küsimuse lahendamise juurde saab jurist asuda alles siis, kui ta on leidnud vastuse küsimusele: mis tegelikult juhtus? Subsumeerimise reegleid järgides jõuab jurist ühe kindla osani õiguskorrast, mille sobivuse üle tal antud kaasust silmas pidades tuleb otsustada. Isegi lünga või vastuolu esinemisel jõutakse pärast nende ületamist grammatilise tõlgendamiseni. Õigusest sisuliseks arusaamiseks tuleb ratio legis endale selgeks teha. See saab toimuda ilmselt toetudes eelkõige seaduse tekstile. Oskuskeele raskused on seotud homonüümiaga (ühel samakujulisel sõnal on mitu tähendust), polüseemiaga (sõna mitmetähenduslikkus), sünonüümiaga (mitu väljendit tähendavad sama mõistet) ja paronüümiaga (kirjapildilt lähedased erineva tähendusega sõnad);

2. loogiline. Loogiline tõlgendamine on selline tõlgendusviis, kus normatiivakti sisu kindlaksmääramisel kasutatakse formaalloogika reegleid. Tegemist on mõttelise protsessiga, mille käigus tõlgendaja kasutab normi teksti interpreteerimisel loogikavõtteid. Üheks levinuimaks võtteks on siin mõistete loogiline analüüs. Loogilise analüüsi abil saab eristada mõiste olulisi tunnuseid, näha mõiste mahtu jne. Loogilise tõlgenduse eesmärgiks on õigusakti või õigusnormi mõistliku eesmärgi (ratio legis) väljaselgitamine. Õigusnorme on võimalik loogiliselt tõlgendada, kuna nad rajanevad süllogismidele. Loogilise tõlgenduse otsustus- ning argumenteerimisprotsessi raames tuginetakse suletud süsteemi ja seotud lahendi ideele, mis tähendab, et õiguslikku järelmit peab olema võimalik tuletada loogiliste mõtlemisoperatsioonide abil. Loogilise tõlgendamise puhul tehakse vahet lihtsal ehk analüütilisel ja keerulisel ehk sünteetilisel tõlgendusel. teleoloogiline. See on nagu ajalooline – tahte tõlgendamine. Siin ei

oma tähtsust ajaloolise seadusandja ettekujutused, vaid kehtiv õigus ja väärtussüsteem. Eesmärgid, mida seadusandja normi loomisega tahab saavutada, on valdavalt õiguse objektiivsed eesmärgid. Tõlgendaja peab selle ratio legise järele küsima: millist eesmärki teenib norm, milline on normi mõte? Ratio legis est anima legis – seaduse mõte on seaduse hing. Õiguse objektiivsetest eesmärkidest võiks nimetada rahu ja julgeoleku kindlustamist, õiglast vaidluste lahendamist, sotsiaalset võrdsust. Selle tõlgendusvõtte abil püütakse välja tuua õigusakti sisu objekti ja eesmärgi alusel. Õigusakti objekt ja eesmärk kajastuvad eelkõige preambulas ja printsiipides. Erinevalt ajaloolisest tõlgendamisest mõistab teleoloogiline tõlgendamine mitte niivõrd seda, mida õigusakti vastuvõtmise või andmise ajal mõeldi, vaid õigusakti või selle sätte momendil esinevat tähendust ja eesmärki.

3. süstemaatiline. Süstemaatilise tõlgendamise abil selgub üldnormi mõte seoses teiste normidega või koguni reguleerimisaladega. Mitte alati ei pea normitehniliselt tegu olema viitelise normiga, kuid mille mõte selgub ikkagi seoses teiste normidega. Sellist olukorda võiks nimetada õigusnormide mõtteseotuseks õiguskorra kui tervikuga. Süstemaatiline tõlgendamine võtab arvesse ühe õigusnormi sisu kindlakstegemisel mitte ainult ühte normatiivakti või selle osa, vaid ka teisi normatiivakte. Mitmed terminid, täpsustused jne, mis leiavad täieliku määratluse ainult ühes normatiivaktis, esinevad samas ka paljudes

teistes normatiivaktides. Süstemaatiline tõlgendamine võtab arvesse teatud gradatsiooni õigusnormide seoste uurimisel kas: õigusakti ühe ja sama jao või erinevate jagude piires; õigusakti ühe ja sama peatüki või erinevate peatükkide piires; eri õigusaktide vahel; eri õigusjõuga õigusaktide vahel; eri õigusharude eri õigusaktide vahel jms.

4. ajalooline. Tõlgendamise eesmärgiks võib olla selgitada välja, millise idee on ajalooline normilooja kätkenud tõlgendatavasse normi. See on seotud reguleerimise eesmärkide ja põhiideede teadasaamisega. Ajalooline tõlgendamine selgitab välja normatiivakti väljaandmise ajal olnud tingimused, olukorrad ja põhjused, mis tingisid normatiivakti väljaandmise. Normatiivakti loomise ajalugu vaadeldakse koos muude ajalooliste seikadega. Eriti tuleb arvesse võtta seda, et elutingimuste muutumisel muutub ka mõnede terminite sisu. Uuritakse: miks norm vastu võeti; normi vastu võtnud subjekti ajaloolist iseloomu; millistes ajaloolistes tingimustes norm vastu võeti; millised normitehnilised reeglid kehtisid; terminite tähendust normi väljaandmise ajal; milline on normi suhe enne ja pärast teda kehtinud teiste seonduvate normidega; milline oli normi sisu sättes ja mõttes omas ajas; kuidas normi mõistmine muutus ühiskondliku õigusteadvuse tasandil igal ajajärgul. Viimase juhtumi puhul antakse hinnang ka kehtinud õigusteadvusele ja õiguskultuurile. Kaasajal rakendatakse ajaloolist tõlgendust eeskätt õigusakti preambula mahus või selle puudumisel õigusakti sisu ja eesmärki seletavate normide mahus.

2. Tõlgendusstandardidstandardite aluseks on üldised põhimõtted, kuidas teada tähtsuse järjekorda. Sellega on seotud ka küsimus, kas kvartis on kaanonite hierarhia. Väga värsketes allikates on asutud seisukohale, et tõlgenduskaanonite osas kindlat hierarhiat ei ole. Praktikas on esimene grammatiline – sõna väljendab normi mõtet. Vahel arvatakse ka, et süstemaatiline on peamine.Tõlgendusstandardid:1. õigusallikate prioriteetsust määravad põhimõtted;2. õigusallikate kasutamise standardid (tõelised tõlgendamispõhimõtted);3. lünkade ja kollisioonide ületamise reeglid ehk standardid.Õigusallikate prioriteetsust määravad põhimõttedTõlgendajad tunnistavad mitmeid õigusallikate prioriteedistandardeid:1. Seadusetekstil on prioriteet kõigi teiste õigusallikate ees, olgu need allikad siis

autoritaarsed või substantsiaalsed. Seadusetekstide omavahelise prioriteedi määramiseks on praktikas kasutatud järgmisi standardeid:

Lex superior derogat legi inferiori: hierarhiliselt kõrgem norm tühistab madalama.

Lex posterior derogat legi priori: hilisem õigusakt tühistab varasema.

Lex specialis derogat legi generali: spetsiaalne normatiivakt tühistab üldise.

Lex posterior generalis non derogat legi priori speciali: hiljem väljaantud üldine normatiivakt ei tühista varasemast ajast pärinevat erinormatiivakti.

2. Kui seadust ei ole olemas, saab maa tava prioriteedi muude allikate suhtes. See eesõigus on maa taval vaid siis, kui seaduses on lünk. Kui on olemas vormiliselt

kehtiv seadusesäte ei ole maa taval prioriteetset seisundit tõlgendusalusena. Maa tava on siis samas seisundis kui lubatud õigusallikad.

3. Seaduste eeltööd on teistest õigusallikatest prioriteetsemad, v.a seadus ise ja maa tava. Need ei ole siiski samal tasemel kui derogat’id ja maa tava. Tõlgendaja ei ole ilmtingimata seotud eeltööga. Seaduse eeltööd kuuluvad kohtunikku nõrgalt kohustavate õigusallikate hulka. Tõlgendaja on kohustatud põhjendama, kui ta ei apelleeri eeltööle. Näiteks kui seaduse tekstil on üldkeele alusel mitu tähendust, tuleb eelistada seda tähendust, mille aluseks on sisu poolest selged eeltööd.

4. Kohtuotsuste preferents peab kinni samasugustest standarditest kui seaduste seaduseelnõude tähtsusjärjestuski. Kohtuotsuste jaoks võib formuleerida vastavad juhendid, mille järgi tunnistusi rakendatakse, kui kõne all on kohtuotsuste ja teiste õigusallikate vahelised suhted. Standardite põhimõtteks on säilitada tõendamisvõimalus selle tõlgenduse järgi, mis seaduse eeltööde põhjal kohtus esitatud tõlgendustest erineb.

5. Teistel õigusallikatel on ühesugune prioriteet. Otsustav on allika põhjendusjõud kasutatuna kas üksi või koos selle rühma muude allikatega.

Õigusallikate kasutamise standardid (tõelised

tõlgendamispõhimõtted)tõlgendamispõhimõtetega seondub õigusallikate prima facie

kohustuslikkus.

Tõelised tõlgendamise põhimõtted:

1. grammatilise tõlgendamise põhimõtted;

2. kitsendav tõlgendamine;

3. argumentum et fortiori;

4. analoogiaotsustus;

5. laiendav tõlgendus.

Grammatilise tõlgendamise asemel räägitakse ka sõnakohasest tõlgendamisest.1. Sätestamise ökonoomia põhimõte. Seaduseteksti ei tohi tõlgendada nii, et

mingi osa sellest jääb tarbetuks või tähtsusetuks.2. Järjekindluse põhimõte. Seadusetekstis olevatele teatud väljenditele ei tohi

erinevates seostes anda erinevaid tähendusi, kui selleks ei ole arvestatavat põhjust. Kui on võimalik, kasutatakse sama väljendust erinevates seostes samal viisil.

3. Üldkeele prioriteedi põhimõte. Väljendile, mida kasutatakse tõlgenduses, ei tohi anda üldisest keelekasutusest erinevat tähendust, kui selleks ei ole erilist põhjust. Seadusekeel on oma tüübilt argikeel ja sellest erinemist - mida sageli juhtub - tuleb põhjendada.

4. Kõrgema astme põhimõte. Kui seaduseteksti terminoloogia erineb üldkeelest, on erialaterminoloogial prioriteet üldkeele suhtes.

Kontraheerimine on kõne all siis, kui seaduseteksti tõlgendatakse rangemalt kui "normaaltõlgenduse" väljendus seda eeldaks. Kontraheeriva tõlgenduses äärmise vormiga on tegu siis, kui seaduse tähendust kitsendatakse veelgi enam sellest, mida tavaline kontraheeriv tõlgendus nõuaks. Õigusteoorias nimetatakse seda tõlgendustüüpi redutseerivaks ehk kitsendavaks tõlgenduseks. Kui laiendavat tõlgendust ja analoogiat iseloomustatakse seaduseteksti rakendusala "venitamisena",

siis seoses kontraheeriva ja redutseeriva tõlgendusega tuleks rääkida tähendusala äralõikamisest. Kaks viimati mainitut on õieti vastandjäreldust täiendavad järeldusmallid: tähendusala piiratakse ja samal ajal jäetakse väljaspool olevad juhtumid tõlgendusest välja.

Argumentum et fortiori:1. Argumentum a majore ad minus ehk järeldus suuremalt väiksemale - kui

seadusetekst lubab tegu A, peab see lubama ka tegu B, mis on väiksem pahe kui A.

2. Argumentum a minore ad maius on järeldus väiksemalt suuremale - kui seaduses on keelatud tegu A, peab ka tegu B olema keelatud, kuna A on väiksem pahe kui B.

Argumentum ad absurdum võib olla:1. loogiline - järeldus viib vastuoluni;2. mitteloogiline - tõlgendus viib võimatu tulemuseni. Lõpptulemusest ei saa

teostada, kuna see sunnib inimest kuriteole või ebamoraalsele tegutsemisele või on tulemus ilmselgelt heade tavade vastane. Selline absurdsus ei ole järelduse enda tagajärg, vaid see saab oma seletuse argumentatsiooni sisust.

Analoogia võib esineda kas õigusallikana (juhtumite sarnasus) või järeldamisvormina. Viimasel juhul on küsimuseks analüüsiprotsessi struktuur (järeldamise meetodiks on analoogia). Analoogia põhjal tehtud järeldus on kõige tüüpilisem lünga täitmise võimalus. Aluseks on oletus, et tuntud juhtumi kohta käivat otsust võib üldistada nii, et see haarab ka lüngaolukorra.

Laiendav tõlgendus tähendab seaduseteksti sobivuse leidmist selle loomulikust tähendussisust väljaspool. Siiski laiendav tõlgendus ei ulatu üle "puhta juriidilise tähenduse" piiride. Sõnadel ei ole aga selliseid selgepiirilisi "puhtaid tähendusi", et nende ületamist oleks võimalik tõendada. Sõnad saavad oma tähenduse seoses kasutamisolukorraga. Nad on nagu kummipaelad, mis tõmbuvad kokku või mida saab venitada olenevalt asjaoludest. Vaid põhimõtteliselt, mitte praktikas, on võimalik öelda: see on laiendava tõlgenduse piir, siit edasi algab analoogia.

20. Tõlgendustulemuste põhjendamine ning tõlgendusargumentide süsteem,

tõlgendamise liigid juriidilise tähenduse alusel, lüngad ja normikollisioonid ning

nende ületamise standardid

1. Tõlgendusargumentide süsteem

Tõlgendusargumendiks võib pidada igasugust tõlgendusvõimaluste valikut põhjendavat asjaolu, olenemata selle argumendi laadist või sisust.

Tõlgendusargumendid:1. semantilised argumendid - kasutatud terminite tähendust puudutavad

argumendid;2. süntaktilised ehk grammatilised argumendid;

3. loogilised argumendid - mõistelised ehk mõistete sisu puudutavad määratlused (analüütilised argumendid) ja tegelik deduktiivne otsustamine;

4. juriidilised argumendid - tõlgendusargumentide põhirühm: seadus, süstematiseerimise seisukohad, maa tavad, seadusandja eesmärk ja seaduse ratio, kohtuotsused, võrdleva õiguse argumendid, õigusajaloolised argumendid, õigusteadus (jurisprudents)

5. teleoloogilised argumendid - pööratakse tähelepanu tõlgendamise eesmärkidele (reaalsed argumendid) ja tagajärgedele, mis tõlgendusvõimaluse valikust võivad tekkida;

6. väärtused ja hinnangud (moraalsed seisukohad);7. analoogia- ja e contrario argumendid - analoogia võib olla kas

tõlgendusargument (juhtumite samasugusus argumendina) või otsustuspõhimõte (otsustuse vorm). Viimati mainitud juhtumil on tähelepanu objektiks analoogia kasutamine tõlgendamise või lünga täitmise menetluses. Samasugust vaatenurga vahet on põhjust teha e contrario argumendi osas.

Argumentidele ei ole antud kaaluväärtust. Selle määratlevad tõlgendusprobleem või -olukord. Teatud tõlgendusolukorras kasutatakse vaid osa neist nimetatud argumentidest. Igal juhtumil näib olevat nii, et vaid osa argumentidest avalikustatakse, olenemata sellest, kuidas neid tegelikult on kasutatud.

SeadusMõiste "seadus" all mõeldakse iga õigusnormi, mis kuulub põhiseadusega kaetud normihierarhiasse. Tõlgendamise seisukohalt vaadatuna on siis "seadused" ka VV määrused, Riigikogu otsused jne. Õigusnormid moodustavad süsteemi. Nii on iga üksik norm teatud suhetes teiste normidega. Seetõttu peab ka tõlgendus võtma arvesse normide süsteemiühtsust. Sageli räägitaksegi süsteemitõlgendusest. Süsteemiühtsus on see mõtteline tuum, millega koos üksikud normid toimivad, niisiis eriline õiguskorra selgroog. Normide süsteem peegeldab samal ajal asjade korraldust. Kui üksiku normi tõlgendamisel tekib probleeme, tuleb normi alati vaadata tuumpõhimõtete ehk süsteemi taustal. Teiselt poolt on tõlgendamisel süsteemi poole pöördumine kahe teraga mõõk. Süsteemi võidakse kergesti kasutada peiteargumendina, kui püütakse tugevdada teatud seisukohta. Süsteemi tuleb vaadelda kui dünaamilist tervikut, mis mõjutab tõlgendusi ja mida tõlgendused omakorda mõjutavad. Üksiku normi ja õigussüsteemi vahel valitseb tõlgenduslik suletud ring.

Maa tavaSageli räägitakse ka tavapärasest õigusest kui õigusallikast. Tavaõiguse tunnistamine õigusallikana põhineb sellel, et "see, mida jätkuvalt korratakse, kujuneb üldises käsituses kohustuslikuks käitumisreegliks eriti siis, kui märgatakse, et see on otstarbekohane ja sobiv". TsÜS: Tava tekib käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult siduvaks. Tava ei saa muuta seadust. Maa tava võib olla kohustuslik õigusallikas vaid siis, kui teatakse, et juhtumi puhul rakendatavat seadusesätet ei ole. Teiselt poolt võib olla maa taval tähtsust seaduse tõlgendamisel, s.t see võib anda sisu mingile seadusesättele.

Tõlgenduses on maa taval eelkõige lubatud õigusallika koht ja väärtus. Tava siduvus põhineb sellel lihtsal tõsiasjal, et teatud tava on praktikas juba kaua aega rakendatud. Õiguse stabiilsuse huvid nõuavad siis tava legaliseerimist või vähemalt selle käsitlemist siduva õigusjuhisena. See, kui kauaaegne peab praktika olema, et tavast kujuneks siduv allikas, on jäetud lahtiseks.

Seadusandja eesmärkKõige rangemadki õigusallikate teooriad on tunnistanud seaduse enda kõrval vajalikuks õigusallikaks ka seadusandja eesmärgi. Seaduste taga oletatakse subjekti, kellel on teatud taotlused ja teatud tahe. Kui seaduse enda tekst on ebamäärane, peab püüdma selgust saada, mida seadusega on mõeldud ja kuhu sellega püüeldakse. Mõnedes õiguskordades on see märgitud otse seaduse teksti. Meie õigussüsteemis ei ole seadusandja taotlus tugevasti kohustav õigusallikas. Selle kasutamine ei kuulu ametikohustuste hulka, aga selle kõrvalejätmisel tekib tõlgendamiskohustus, miks seadusandja eesmärki ei ole kasutatud. Seaduseloome eeltööde kasutamine õigusallikana põhineb õigusühiskonnas kujunenud kirjutamata tõlgendamisnormidel. Probleeme tekitab, mis on seadusandja eesmärgi sisu. Ainestikuna (informatsiooniallikana) peab kasutama seaduseloome eeltöid, nt valitsuse esildised parlamendile, parlamendikomisjonide protokollid, parlamendi istungite stenogrammid ja hääletustulemused. Seaduste eelnõud koosnevad keelelistest tekstidest. Nii vaevab ka neid sama mitme tõlgenduse võimalus kui seaduseteksti ennastki. Mida lähemal mingi ainestik on parlamendi otsustamistegevusele, seda suurem relevantsus on sellel seadusandja mõtte "tõlkijana". Eelnõudel ei saa kunagi olla seaduse siduvust. Nad ei ole kohustuslikust õigusallikast saadud informatsioon. Ajaloolise seadusandja (aktuaalset) mõtet on sageli raske või koguni võimatu selgitada, sest see on mõnikord varjatud nn hüpoteetilise eesmärgiga. See on mõte, mis seadusandjal oletatavasti oleks olnud, kui kõne all olev asi oleks ette tulnud seaduse loomise perioodil. Hüpoteetiline mõte on rekonstrueeritud mõte. Kuna tegemist on rekonstruktsiooniga, mis on tagantjärele loodud, ei sobi see tõlgendamisel põhjenduseks. Objektiivsest tähendusest saab rääkida ka kui seaduse ratiost (ratio legis). See on tõlgendamise hetkeline. Ratio on seotud tõlgendamise ajaga. Seetõttu ei ole õige rääkida ajaloolisest, s.t varasema ajaga seostuva tõelisest mõttest.

KohtuotsusedÕigusallikaks võib pidada iga sellist õigusemõistmisega tegelevate isikute otsust, millel on tähtsust tõlgenduse põhjendusena. Sellest seisukohast lähtudes võivad õigusallikateks olla kõikide astmete kohtute otsused. Kohtuotsuste puhul kasutatakse sageli nimetust pretsedent. Pretsedentjuhtum viitab neile faktidele, millega järgmisi otsuseid võrreldakse. Pretsedentotsus toob esile selle õigusnormi või -põhimõtte, mida juhtumis on rakendatud. Tõlgendamise seisukohalt on just see viimane oluline. Kohtuotsusest selgub, missuguseid norme on ametivõimud pidanud ühiskonnas siduvateks. Pretsedentotsus võib olla mistahes kohtuotsus, milles väljendatud normil võib olla tähtsust hilisematele otsustele. Pretsedentotsus võib olla näiteks selline apellatsioonikohtu otsus, mis jääb edasikaebamise loa puududes püsivaks. Kõige tavalisemateks pretsedentotsusteks peetakse siiski vaid kõrgemate kohtute otsuseid. Keskne pretsedentjuhtumeid puudutav probleem seondub nende siduvusega, mis võib olla õiguslik (kohtunik on kohustatud seda järgima) või tegelik (kui alama astme kohtus ei järgita pretsedentotsust, siis see otsus tõenäoliselt muudetakse kõrgemas astmes, s.t siduvus on juhendav).

TsKMS: Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. KrMK: Kriminaalmenetlusõiguse allikad on muuhulgas Riigikohtu lahendid küsimustes, mis ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates või on tõusetunud seaduse kohaldamisel. Seega on Eestis Riigikohtu otsustel teatud õiguslik siduvus. Nii saab kõrgem kohus osaliselt normiandja rolli. Kohtunik ei tohi otsustada asja ainult pretsedentjuhtumitele tuginedes. Juhtumid on alati sel määral individuaalsed, et iga asja lahendades tuleb võtta arvesse kogu seda mõjutav allikmaterjal. Teiselt poolt on Riigikohtu otsused üldiselt tunnistatud tegelikult siduvateks. Nende kasutamine lisab otsuse põhjendamisele kaalukust. Kõrgema kohtu otsuse põhjenduste autoriteet saab olla otsustavas seisundis madalama astme kohtute õigusemõistmisel. Faktiline siduvus tugevdab kohtumõistmise samalaadsust ja lisab õiguskindlust. Riigikohtult peab taotlema menetlusluba, mis antakse, kui asja lahendamine kõrgemas kohtus on õigusemõistmise ühtsuse seisukohalt vajalik.

Võrdleva õiguse argumendidProbleemiks on, missugune seisund on teise maa õigusel õigusallikana. "Võõras õigus" võib tähendada teise maa seadusetekste või võõrast õiguskorda, kus võetakse arvesse ka mõistesüsteemid, õiguslikud teooriad ja põhimõtted. Tavaliselt rahuldub õigusvõrdlus nende tasemetega. Auahnem eesmärk on püüda selgitada võõra süsteemi toimimist, kaasa arvatud ametnikkonna praktilist tegevust. Võrdlus on kõige laiem, kui see vaatleb õigust kultuurinähtusena, püüdes mõista võõrast õigust selle ajaloolis-ühiskondliku arengu taustal.

Kui maades on ühine seadusandlus ja samalaadne tõlgendamistraditsioon, saab võõra maa kohtulahendeid ja õigusteaduslikke tõlgendusi kasutada lubatud õigusallikatena. See puudutab rahvusvahelistel lepingutel põhinevat seadusandlust. Kui seadusandlus on sarnane, aga mitte ühtne, võib võõra seaduse põhjendustes olev seisukoht väljendada seadusandluspõhimõtet, millel on tähtsust selleks, et oma maa seadust mõista. See esineb näiteks siis, kui seadusesse on võetud samasisuline seadusetekst kui on võõras seaduses. Ka siis, kui seadusandluse põhimõte või tõlgenduslahendid on niisugused, et neid ei saa üle tuua, võib välismaa lahenditel olla vihje väärtus. Need võivad osutada sellele, milliseid probleeme võib tõlgendamisel esile tulla, samuti ka sellele, missugused tõlgendused on võimalikud.

Õigusajaloolised argumendid

Tõlgendamise seisukohalt võib õigusajaloo hulka lugeda selle, mis ei ole kehtiv õigus. Küsimus on siis peamiselt kehtiva õiguse tekke ja arenguga seotud informatsioonis. See aitab mõista tänapäevast õigusühiskonna korraldust ja moodustab niiviisi õigusliku tõlgendamise olulise tausta. Selles suhtes on õigusajalugu siis tõlgendamise abiteadus.

Õigusteadus

Õigusteadus koosneb üldiselt suurast hulgast vaadetest. Mõnikord on võimalik tunnetada selget arvamuste suunda või rõhutamist, nii et saab rääkida valitsevast mõistmistavast. Praktilises tõlgendamistegevuses üldistele valitsevatele käsitlustele ka toetutakse. Siis on see valitsev seisukoht sageli pigem abinõu mõjutamaks tõlgenduse vastuvõtjat kui ratsionaalne argument esitatud tõlgenduse poolt. Sellel on mitu

erinevat põhjust. Praktikas on raske selgitada, mis on valitsevaks peetava arvamuse sisu. Peab olema võimalik otsustada, missugused arvamused tõepoolest esindavad valitsevat arusaama. Praktikas põhineb valitseva seisukoha rõhutamine sageli rohkem tunde järgi otsustamisel kui kriteeriumide valiku põhjalikul kaalumisel.

On tähtis küsida, mis tähtsus on õigusteaduslikul seisukohavõtul, valitseval arvamusel rajaneval tõlgenduse põhjendamisel. Kui õigusteadusel on õigusallikate loetelus autoritatiivse allika seisund, ei teki probleemi. Nii on asi näiteks juudi õiguses. Siis saab teatud tõlgendusseisukoht sama tähenduse kui seadus. Meie õiguskorras ei ole normi ega põhimõtet, mis annaks õigusteadusele autoritatiivse allika seisundi. Selle abil püütakse saada suurem kaal esitatavale tõlgendusvõimalusele, kui sellel asja enda põhjenduste järgi muidu oleks. Tõlgendaja võib siiski kasutada õigusteadust, näiteks valitsevat arvamust, ka teisiti. Valitsev arvamus toimib erilise valvemehhanismina. See näitab, et tõlgendaja arusaam ei ole ainult tema subjektiivsete mõtete tulemus. Valitsevat arvamust ei võeta siis kui autoriteeti. Kolmas võimalus on, et valitsev arvamus kui tõlgenduse alus sisaldub juristide poolt üldiselt heakskiidetud mõistmisviisis. Selle mõtte aluseks on teadmine, et õigusteadusel on arusaamisi kujundavat jõudu ühiskonnas. Õigusteadusel on tegelikus tõlgendamistegevuses ennekõike nõuandev väärtus. Õigusteaduse roll selles, et see toob põhjenduste abil arutelusse usutavust ja välistab (osalt) võimaluse, et tõlgendusettepanek on vaid tõlgendaja subjektiivne arusaam.

Teleoloogiline argumentSeadusesätetel, samuti kui haldusotsustel on alati vahendi väärtus. Need on meetmed, instrumendid mingite muude asjaolude teokstegemiseks. Selles mõttes on õigus alati eesmärki otsiv, teleoloogiline. Tõlgendamises tuleb see esile siis, kui rõhutatakse õigusteaduse praktilisust ja pööratakse tähelepanu erilistele reaalsetele argumentidele. Otsustamine võib olla tagajärje hindamisel põhinev. Reaalsetel argumentidel on tähtis roll õiguslikus mõtlemises. Viitamine tagajärgedele on sageli "viimane" põhjendus. Teised õigusallikad loovad aluse tagajärgede hindamisele. Seadusetekstide, seaduseelnõude, kohtulahendite jms abil pannakse paika tõlgendusvõimalused, kasutades ära õigusühiskonna tõlgendamispõhimõtteid. Seejärel, kui otsus on läbi "käidud" traditsiooniliste viisidega, jääb ainsaks võimaluseks valida tõlgendusvõimalus "parimate tagajärgede" põhimõttel. Tagajärgede hindamisega kinnitatud tõlgendus saab seaduslikkuse sellest, et see seotakse autoritaarse õigusallikaga, seadusega. Ükskõik missugune tagajärje hindamine ei saa anda "seaduslikku" tõlgendust, s.o tõlgendust, mis esindab kehtivat õiguskorda.

Väärtused ja hinnangud

Tõlgendamine on valimine kahe või rohkema võimaluse vahel, mis ei saa toimuda ainult objektiivsete kriteeriumide põhjal. Valikus mängivad kaasa väärtused ja hinnangud, mida annab tõlgendaja. Ta ei esita vaid väiteid, mis on tõesed või väärad, vaid seisukoha.

Neli tähtsat juhtumit, millal väärtused ja hinnangud on tõlgenduse argumentideks:1. kui tõlgenduses tuginetakse kahele või rohkemale õigusallikale, tuleb need

asetada teatud tähtsusjärjekorda. Mõnedel juhtudel võib siin kasutada õigusteadlaste poolt vaikselt heakskiidetud eelisreegleid. Vahel võib see toimuda just mingi väärtussüsteemi alusel;

2. teleoloogiline argument on samuti hinnanguline. Eesmärk ei ole objektiivne olukord, vaid hinnangute alusel kujundatud tagajärg, mida on soovitud;

3. analoogia argumentki sisaldab endas hinnangut. Identsus (samasus) on objektiivne suhe kahe asja vahel. Seevastu analoogia ehk sarnasus põhineb alati olulise esiletoomisel ja juhtumite kõrvutamisel. Hinnanguid kasutamata ei saa seda teha;

4. mõningates olukordades on õigus ja moraal vahetus seoses üksteisega. Näiteks abordi puhul on asja mõjutavad seisukohad on kujundatud väärtushinnangute baasil.

Väärtussüsteemid tulevad tõlgendamisel kasutusele alati siis, kui on keeruline olukord, kus tuleb teha valik erinevate tõlgenduste vahel. Inimese suhtumine normatiivsetesse valikutesse on hinnangutega läbi põimunud. Tõlgendaja püüab kujundada arusaamist sellest, mida enamik inimestest mõtleb. See, kas tõlgendaja tõepoolest on olnud valitseva arusaamise tõlk, selgub hiljem, kui tõlgendust hinnatakse õigusühiskonnas. Tõlgendamishetkel ei esita tõlgendaja väiteid, vaid väljendab oma seisukohta asjasse.

Analoogia argument

Analoogia on üks inimmõtlemise kõige tavalisematest argumentidest. Analoogia taustaks, selle üldisuse seletuseks on universaalsuse põhimõte. Mõtlemises püütakse üksikjuhtumitelt üle minna üldisele. Ka õiguse alal on üldisus keskne põhimõte. Samaseid juhtumeid peaks püüdma käsitleda samal viisil.

Sarnasuse võrdlus võib tulla küsimuse alla kahes erinevas olukorras:1. juhtumianaloogia. See tähendab kahe või rohkema kohtuotsuse samasuse

tõdemist ja vajaliku õigusliku järelduse tegemist samasuse argumendi põhjal. Et võrdlus oleks võimalik, tuleb iga juhtum hajutada algosakesteks. Tuleb otsida juhtumi faktistikust tegurid, mille järgi saaks juhtumi rekonstrueerida. See tähendab faktide hulka kuuluvate algosakeste liigitamist niisugusteks, mis mõjutavad asja, ja niisugusteks, mis ei mõjuta. Tuleb korjata välja olulised algosakesed. Kui kahe juhtumi loogiliselt sama tüüpi olevad algosakesed vastavad teineteisele, võib öelda, et need juhtumid on analoogilised, eeldades, et vastavus on juhtumite algosakeste kogumi suurust arvesse võttes oluline. Vastavus võib olla ainult teatud analoogiavõtme suhtes. Võti näitab, missugused algosakesed juhtumil A vastavad olulisel määral juhtumi B algosakestele ja missugune algosakeste vaheline vastavus on analoogiasuhte seisukohalt asja mõjutav. Kaks juhtumit võivad olla omavahel analoogilised ainult mingi võtme suhtes. Võti aga ei ole objektiivne. Just sellepärast ei ole võimalik kinnitada ainult faktiväitega, et analoogiasuhe on valitsev. Analoogiasuhe on (osalt) hinnanguline asi. Mõisted "tähenduslikkus" ja "olulisus", millele asja viidati, osutavad iseloomulikul viisil hinnanguvõimalusele. Analoogia jääb seetõttu alati mingil määral sõltuvaks seda rakendavast subjektist.

2. normianaloogia. Eesmärgiks on näidata, et kahe või mitme õigusnormiga hõlmatud juhtumikategooriad on analoogilised. Normianaloogias on küsimus selles, et teatud seaduse sisu on ebaselge. Selle rakendamisobjekt on siiski analoogiline teise seaduse rakendamisobjektiga. Viimati nimetatu detailne sisu on teada. Siis võib kasutada selge seaduse tõlgenduslikku abi ebaselge seaduse sisu määratlemisel. Kõigepealt tõdetakse analoogiasuhte olemasolu juhtumite vahel,

siis selgitatakse tuntud juhtumit puudutav sätestus, kasutatakse neid teadmisi ära teise normi tõlgendamisel ja saadakse vastus tundmatu (tõlgendamist vajava) juhtumi kohta. Analoogiasuhe on tähtis alus ka õigusnormide süstematiseerimisele, milles on küsimus sarnaste juhtumite "kimpu sidumisest" samade mõistete alla.

Analoogia argumendi lubatavuse kohta ei ole olemas selgeid reegleid. Õiguslikkus samaväärse kohtlemise põhimõttena pooldab analoogia kasutamist, seevastu õiguskindlus räägib pigem vastandjärelduse poolt. Üldiselt tunnustatud on arusaam, et kriminaalõiguses ei ole analoogia kasutamine lubatud. Erandlikke norme tõlgendades peab analoogiat kasutama eriti ettevaatlikult.Neil juhtumeil, kus analoogiat ei saa kasutada, tuleb sageli esile vastandotsustus ehk otsustus e contrario – kui juhtum ei kuulu seadusetekstis ettenähtud rakendamisalale, ei tohi seda teksti "venitada" juhtumi kohta käivaks. Vastandjäreldus on üks sõnastusekohase tõlgenduse vorm. Kui analoogia on keelatud, peab e contrario toimima sõnastuse kohaselt.

Pilet 161. Riigivormid (mõiste, liigitused ja nende isleloomustus).RIIGI VORMIDRiigi vormid näitavad, kuidas on organiseeritud riigivõim (riigi valitsemise vorm), millistel põhimõtetel rajaneb riigi territooriumi jaotus (riikliku korralduse vorm) ja milliste vahendite ning meetodite abil riigivõimu teostatakse ehk realiseeritakse (poliitiline re?iim) - see on ühelt poolt riigi vormi sisuline aspekt.Riigi vormide kohta vt:

1) skeemid nr 1, 2 ja 3 lk 82-83;2) eelnev § 1 - riigi ajaloolised tüübid riigi vormide alusel.

Lisaks: riigi vormid kõrgemate ja teiste riigiorganite suhete alusel : 1) demokraatlikult tsentraliseeritud riik; 2) bürokraatlikult tsentraliseeritud riik. Tsentralismi 2 vormi:

/ \ a) demokraatlik b) bürokraatlikst valitavad kõrgemad riigivõimu Üksnes nimetamine, valitavaid organeid ei ole üldse organid või kui ongi, siis on nad sisuliselt formaalsed moodustavad teisi, täidesaatvariigivõimu organeid (moodustamise viisid on: - valimine- nimetamine- määramine- kinnitamine)

RIIGI VALITSEMISE VORMIDRiigi valitsemise vormid näitavad riigivõimu kõrgemate organite moodustamise, ülesehituse ja omavaheliste suhete printsiipe ning suhet teiste riigi süsteemi primaarsete elementide ning sekundaarsete elementide teiste institutsioonide või organisatsioonidega ja kodanikega.

Sõltuvalt riigi tüübist on riigi valitsemise vormidel olulised iseärasused - nt riigi valitsemise vormid kõrgemate riigiorganite moodustamisel: kodanliku demokraatia riigitüüp, parlamentaarne vabariik ning seejuures demokraatliku tsentralismi juhul:

22 rahva (st hääleõiguslikud kodanikud) osavõtt esindusdemokraatia kaudu:

rahvas valib > parlamendi > parlament moodustab valitsuse > kohahaldus ja ametnikud : esindusdemokraatia kaudu ( valitsus ja hierarhias selle all- / institutsioonid määravad, kinni- / tavad või nimetavad neid) võib võtta rahva- hääletusel (referendumil) vastu põhiseaduse ning seadusi / \ rahvaalgatuse seadusandliku võimu ette- korras panekul

---------------------------------------2) rahvas valib otse riigipea > nimetab valitsuse (kabineti) juhi ning esitab tema ettepanekul parlamendile kinnitamiseks valitsuse koosseisu, samuti teised kõrgemad ametiisikud====================================

39 Riigi valitsemise vormide põhiliigitus: / / monarhia : C) vabariik

/ \A) absolutostlik B) dualistlik ehk piiratud

Detailsema liigituse ning seoste kohta vt skeemid nr 2 ja 3 lk 83.---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------ISELOOMULIK monarhiale:A. monarhi: 1) võimu allikas algselt kas jumalikku päritolu või nn sui generis alusel (monarhia kui riikluse idee kehastus (Hegel)); 2) kui riigipea absoluutne võimutäius - seadusandlik, täidesaatev ning kohtuvõim on koondunud monarhi kätte; 3) kui riigipea võimupädevus on päritav (valimine vaid spetsiifilisel juhul: a) kui dünastia lõpeb - nt Prantsuse marssal Jean Baptiste Bernadotte valiti algul Rootsi kuninga troonipärijaks ning pärast Karl XIII surma sai ta kuningaks Karl XIV Johani nime all; või b) kui monarhia sisse seatakse - nt Saksa keisri Wilhelm I valimine > edasi juba monarhi võimu pärandamine);B. monarh jagab võimu kas:

1) suursenjööridega (feodaalse killustatuse ajastu) või2) seisuslike esinduskogudega (Euroopas on neis tüüpiline koosseis nn kuuriate kaupa kolmest

seisusest: aadel, vaimulikkond, linnade esindus (linnakodanlus; hiljem üldse kodanlus kui ettevõtjad; v.a. Rootsi - seal oli erandlikult neli seisust: aadel, vaimulikkond, (linna)kodanlus, vabad ehk riigitalupojad)) või

3) parlamendiga - vrdl:a) uusaegse dualistliku parlamentarismi formeerumise perioodil: Inglismaa pärast Cromwelli

lordprotektoraadi ajastut; Prantsusmaa pärast 1789.a. revolutsiooni,b) kaasaegne konstitutsiooniline monarhia (monarhi ning parlamendi, täidesaatva ja

kohtuvõimu suhted piiritletud konstitutsioonis - võimud seejuures juba selgelt lahutatud);C. või ei jaga monarh üldse võimu kellegagi (abolutismi õitseng - nt Louis XIV ajastu).

ISELOOMULIK põhiliselt vabariigile (kuid: samas ka kaasaegsele konstitutsioonilisele monarhiale, v.a. p.5 e) esitatu):

1) võimu ainsaks sui generis allikaks on rahvas, kes teostab teatud juhtudel võimu otse, reeglina aga esindusdemokraatia kaudu;

2) riigipea võimupädevus ei ole päritav, vaid riigipea valitakse:a) kas otse rahva poolt võib) vahendatult - nn valijameeste kaudu3) võimud on lahutatud (seadusandlik võim (parlament), täidesaatev võim (riigipea -

president; valitsus), kohtuvõim), kusjuures parlament ja valitsus on kollegiaalsed ning kohtud reeglina samuti;

4) parlament ning riigipea valitakse kindlaks tähtajaks, parlamendi koosseisu osas võib lisaks toimuda koosseisu volituste kestel osaline ümbervalimine ehk rotatsioon + riigipea puhul võivad olla piirangud ühe ja sama isiku ametisoleku kordade osas;

5) lahutatud võimudel on vastastikuse poliitilise kontrolli ning tasakaalustamise võimalus - nt:a) parlament võib avaldada valitsusele umbusaldust;b) riigipeal on kas absoluutse või suspensiivse veto õigus parlamendis vastuvõetud seaduste

suhtes;c) seaduse vastavuse konstitutsioonile võib vaidlustada konstitutsioonikohtus või

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtus - kohtu otsus on lõplik;d) riigipea võib teatud juhtudel parlamendi ennetähtaegselt laiali saata ja valimised välja

kuulutada;e) parlament võib avaldada riigipeale umbusaldust (Kongressi impeachment USA

presidendile);f) riigipea poolt erandlikus olustikus antud seadusjõulised õigusaktid (dekreedid) peab

järgnevalt kinnitama parlament - kui viimane seda ei tee, on dekreet õigustühine (null and void) algusest peale (ex tunc) jne.Riigi valitsemise vormide osas on Euroopa õiguskirjanduses üsna levinud järgmine klassikaline liigitus seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu organite omavahelise suhte alusel (vabariik; kodanlik esindusdemokraatia): a) parlamentaarne süsteem - rahvaesinduse ja valitsuse suhetes kohaldatakse nn parlamentarismi mehhanismi, st valitsusel peab olema parlamendi poliitiline usaldus umbusalduse korral võib parlament vahetada valitsuse täiskoosseisu (st saata selle eesotsas peaministriga või nn kabineti juhiga täiskoosseisu erru). Usaldus saavutatakse kas parlamendis enamuses olevale poliitilisele jõule või jõudude koalitsioonile toetudes. Pädevus on parlamendil ja valitsusel iseseisev ning erinev, piiritletav. Parlamentaarset süsteemi (rahvuslike süsteemide kirevas erisuses) kasutab enamik Lääne-Euroopa riikidest - Suurbritannia, Benelux'i riigid, Skandinaaviamaad (NB! Mitte Soome!), Saksa LV, Itaalia, Kreeka, Hispaania, samuti kuulub siia Eesti;b) parlamendikeskne süsteem - parlament otsustab ise kõik sisulised riigielu küsimused, juhib ise riiki. Valitsus vaid parlamendi täidesaatva komisjoni rollis, kelle liikmed nimetab ja vabastab parlamendi juhatus. Erinevus eelmisest - kuigi parlament ei ole valitsuse poliitikaga rahul, ei too see kaasa kogu valitsuse koosseisu erruminekut. Lääne-Euroopa riikidest on üksnes Šveitsi Konföderatsioonis selline süsteem;c) võimude lahususe süsteem - puhas lahususe süsteem eeldab seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu absoluutset eraldatust ja vastastikust tasakaalustatust. Selgeimalt need põhimõtted fikseeritud Prantsusmaa, Soome ja Portugali konstitutsioonilistes riigiorganite süsteemi reguleerivates seadustes. Kuid ühegi Lääne-Euroopa riigi riigiorganite süsteem ei põhine puhtal võimude lahususel - tegemist osundatud ja parlamentarismi süsteemi segavariantidega. Segasüsteemi riikides on riigipeal laiem või kitsam, kuid küllalt tugev pädevus - näit valitsuse moodustaja nimetamine, parlamendi laialisaatmise ning seaduste suhtes vetoõigus (vt jaotus "a)").

Oluline oleks Eesti juristidel teada ka prof.A.-T.Kliimanni liigitust (Kliimann, 26.): võttes aluseks riigivõimu ja alamate (kodanikud, elanikud) omavahelise suhte iseloomu seonduvalt veel haldusakti iseloomuga sai prof.A.-T.Kliimann neli riigi valitsemise vormi, mis seonduvad samas ka riigi ajalooliste tüüpidega:

1)politseiriik - st haldusaktiga kui toiminguga kohustati alamaid, mitte aga valitsevat võimu ennast - st on üksnes õigustatud ja üksnes kohustatud pool (iseloomulik absolutistlikule monarhiale); 3) konstitutsiooniline riik - st siin on haldusakt hoopis teistsuguse sisu ja toimega - haldusakt nii toimingu kui ka normatiivakti tähenduses on siduv nii riigivõimule või tema konkreetsele esindajale kui ka kodanikule (elanikule) - seega mõlemal poolel nii õigused kui ka kohustused (iseloomulik dualistlikule monarhiale ning vabariigile, eriti nende algusaegadel); 3) nn moodne demokraatia (Kliimanni ajal, st 1930-teks aastateks) - st kehtivad eelmises alapunktis refereeritud põhimõtted, kusjuures tunnustatakse õigustatuks (õiguspäraseks) üksnes teatavaid haldusakte - nimelt neid, mis on sisu osas kooskõlas positiivse õiguse vastavate normidega. Neis positiivse õiguse normides on aga sätestatud alused (juhud) ja kord (vastava haldusakti ülesanne, otstarve, sihid, vastuvõtmise ja kehtestamise menetluse alused (juhud) ja kord, täitmise alused (juhud) ja kord) (iseloomulik iseloomulik dualistlikule monarhiale ning vabariigile uuemal ajal); 4) õigusriik - st siin tohib avalikõiguslik riigi- või kohalike omavalitsuste organite süsteem tungida haldusakti regulatiivse toimega kodanike (elanike) õiguste ja huvide sfääri üksnes ühelainsal eeldusel: kui see on antud valdkonna või küsimuse osas lubatud (õigustatud) kõrgema õigusjõuga normi(stiku) poolt, mis sätestab kodanike (elanike) põhiõigused ja -vabadused. Kus kodanikele ei ole võimaldatud täit kaitset haldusakti vastu või haldusakti kontroll ei ole täielik või ei kontrollita kõiki võimalikke haldusakte, seal ei või olla juttu õigluse, õiguse ja vabaduse ideede teostamisest. Kus üksnes kohustava

haldusaktiga on võimalik solvata kodanike (elanike) isikuvabadust (resp põhiõigusi) või piirata nende omandiõigust, seal ei leia teostamist õigusriigi põhimõtted. Õigusriigi põhiprintsiibid on seega õiglus, õigus ja vabadus ning kõiges legaalsuse ja egaalsuse printsiibi rakendamine (iseloomulik tänapäeva kõrgeltarenenud demokraatiale, kuid tegelikult õigusriigi ideaali ei ole suudetud täies mahus veel kusagil realiseerida).---------------------------------(Prof. Kliimanni liigitus ja selle alused tuginevad riigivõimu normatiivsele teooriale - õigusaktide süsteemi hierarhiat käsitletakse põhjalikumalt õiguse osas) RIIKLIK KORRALDUSRiikliku korralduse vorm näitab riigi haldusterritooriumi jaotust, haldusüksuste suhete omavahelist iseloomu ning suhet terve riigiga. Riikliku korralduse alusel liigitatakse riigid unitaarseiks (ei koosne mitme endise riigi liidust) ja föderatsioonideks (koosnevad riikide liidust, kes delegeerinud osa oma suveräänsusest föderatsioonile) - vt skeem nr 1. Liht- ehk unitaarne korraldus Eesti näite alusel: kogu riik kui tervik > maakonnad > vallad ja linnadTeistes unitaarriikides on maakonnast suuremaid regionaalseid haldusterritooriumi üksusi (provints,departemang; krai, oblast; krahvkond), st diferentseeritus ja astendatus suurem - sõltub riigi territooriumi suurusest, iseärasustest (kas kompaktne mandriala või liigendatud ka saarteks, peale selle näit Prantsusmaal nn meretagused valdused ehk meretagused departemangud).Liit- ehk föderatiivne korraldus:/II tasand: föderatsioon kui subjekt > keskvõim, (riiklikud ühikud, mis on liitudes oma suveräänsusest mingi osa delegeerinud liidule, föderatsioonile - reeglina kodakondsus, üldine välispoliitika, ühinemise õigus rahvusvahelise õiguse teiste subjektidega, riigikaitse, õigussüsteemi unifitseerimine, välislepingute sõlmimine, föderaaleelarve, konstitutsioonilise järelevalve kohus jne) > föderatsiooni subjekti võim on autonoomne, kuid milleski piiratud. Nt föderatsiooni subjektidest: Saksa LV liidumaad (land); USA osariigid (state), / III tasand: territooriumi haldusjaotus põhimõtteliselt:1) liitunud riigi (osariigi; liidumaa) maa-ala, mis jaguneb: a) ühe- või b) mitmetasandiliseks regionaalseks süsteemiks, millest iga väikseim regionaalne üksus jaguneb omakorda lokaalseteks ehk kohalikeks haldusterritooriumi üksusteks kuni väikseima lokaalse üksuseni (tavaliselt Eesti valla vaste; põhimõtteliselt ka linnad, kuid siin rida erisusi - näit pealinnad).Kus on jaotuse piir? Väikseim territooriumi haldusjaotuse üksus on selline, pärast mida vahetult järgmine on juba kinnistusüksuse tasand (krunt - elamu-, talu- või ettevõttekrunt jne). Kinnistusüksus ei ole territooriumi haldusjaotuse üksus, vaid haldusjaotuse üksuse ning kokkuvõttes riigi territooriumil asuv eravaldus või avalikõiguslik valdus.

Riikliku korralduse erivormid:1) ajaloos varasem vorm - unioonid, st monarhistlike riikide ühendused, mis moodustamise viisi ja eesmärkide poolest jagunevad:a) personaalunioonid,b) reaalunioonid;2) ajaloos hilisem vorm ning kaasaeg - konföderatsioonid.

Personaalunioonis ühendab kahte või enamat riiki ühine riigipea (monarh); reaalunioonid on riikidevaheliste lepingutega kindlal eesmärgil loodud monarhistlike riikide liidud, kus igal riigil on oma riigipea (monarh).Konföderatsioon on riikidevahelise lepinguga loodud ühendus, mille eesmärk on tavaliselt olnud osalevate riikide välispoliitika koordineerimine, ühine koordineeritud riigikaitse ning majanduslik integratsioon (nt Ameerika Ühendriigid 1776 - 1787). Konföderatsioon on lõdvem kooslus kui föderatsioon: temasse kuuluvad riigid jäävad iseseisvateks rahvusvahelise õiguse subjektideks, moodustades vaid kooskõlastava ning koordineeriva organi (konvent). Sellise konvendi otsused viiakse ellu liitu kuuluvate riikide vastavate riigiorganite poolt. Konföderatsiooni osas ei ole ühtset seisukohta, konföderatsiooni loetakse:a) kas föderatsiooni eriliigiksb) või suveräänse riigi eriliigiks.

Teoreetiliselt on konföderatsiooni raske piiritleda ka kaasaegsest poliitilisest ning sõjaliselt liidust (alliansist).

POLIITILINE RE?IIMPoliitiline re?iim on riigis kehtiv valitsemiskord, mis iseloomustab, kes ja kuidas võtab osa ning on dominant riigi funktsioonide korraldamises.Poliitilisel re?iimil on kolm aspekti, mis näitavad : 1) kuivõrd on antud riigis tagatud üldised inimõigused (vt ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon); 2) kuivõrd on antud riigis tagatud kodanikuõigused (vt pakt kodanike poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste õiguste kohta) ning seejuures kas on või ei ole : - kehtestatud totaalne tsensuur massiteabe üle, - rakendatud laialdast haldusjärelevalve süsteemi kodanike ja teiste elanike, eriti nn teisitimõtlejate ehk dissidentide suhtes ja piiratud nende liikumisvabadust, - piiratud koosolekute- ja kogunemisvabadust ning vabadust ühineda mittetulunduslikesse, sh poliitilistesse organisatsioonidesse, - piiratud kodanike ja teiste elanike suhtlemist teiste riikide kodanikega, sh teistes riikides elavate sugulastega ja perekondade ühinemist,- otseselt või kaudselt rikutud kirjavahetuse saladust ja eluaseme puutumatust, - ametlikult proklameeritud poliitika suhtes eriarvamuse avaldajate represseerimist (tagakiusamist veendumuste pärast),- etnilist puhastust ehk genotsiidi, - et õigusemõistmist teostavad riigipea või valitsuse poolt mitte seaduse alusel nimetatud korralised või erakorralised kohtud- et kohtueelsel või kohtulikul uurimisel rakendatakse piinamist ehk tortuuri; 3) kuivõrd ja mil viisil on antud riigis tagatud rahva osavõtt riigi funktsioonide korraldamisest ning kas võimud on reaalselt lahutatud, sealhulgas näiteks : a) valimisõiguse iseloom (kas kõik täiskasvanud kodanikud on teatud east valimisõiguslikud, sõltumata soost, rassist, rahvusest, varanduslikust seisust, positsioonist ühiskonnas jne - st kas valimine on üldine, ühetaoline ja otsene; kas hääletamine on salajane; kas valimissüsteem tagab valikuga valimise; kas valimissüsteem tagab lõpptulemina ühiskonna poliitiliste jõudude tegelike jõuvahekordade proportsionaalse esindatuse kajastamise valitavates organites - kas ei teki märgatav disproportsioon);

b)kas esindusorganid on ka tegelikult seadusandlikud; c) kas riigivõimud on lahutatud või ei (kas näiteks kohtuvõim on täidesaatva riigivõimu suhtes alluvus- ehk subordinatsioonivahekorras või täielikus majanduslikus sõltuvuses ehk teisisõnu ei ole tagatud kohtuvõimu separatsiooni põhimõte); d) kas riigi- ja omavalitsusteenistujad nimetatakse või võetakse tööle objektiivsete (omal soovil+objektiivne atesteerimine) või subjektiivsete (patronaa?i) kriteeriumide alusel.

Kõige üldisematest inimõigustest. Humanismi sünniga tunnistati võõrandamatuteks põhilisteks inimõigusteks õigus vabadusele, õigus elule ja õigus omandile, millest on välja kasvanud tänapäeva üldtunnustatud inimõiguste kogum. Inimeste põhiõigused võib jaotada järgnevasse 4 põhirühma:I rühm ehk isiklikud õigused ja vabadused on elu ja tervise kaitse; au ja väärikuse ning isikuvabaduse kaitse; liikumisvabadus; usuvabadus; eluasemepuutumatus; kirjavahetuse ja

teabesaladuse kaitse jne;

II rühm ehk poliitilised õigused ja vabadused on sõnavabadus; koosoleku- ja kogunemisvabadus; ühingutevabadus; valimisõigus; kohtuliku kaitse õigus jne; III rühm ehk võrdõiguslikkust tagavad õigused on kõigi ja igaühe võrdsus seaduse ees; võrdsus sõltumata soost, rassist, rahvusest jne; IV rühm ehk majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurialased õigused ja vabadused on õigus tööle ja tööga kindlustatusele; tasuta põhihariduse saamise õigus; ettevõtlusevabadus, omandiõiguse kaitse jne

Antidemokraatlike poliitiliste reziimide iseloomulikke tunnuseid:

1) autoritaarne poliitiline re?iim > võimu ülimuslikkus on koondunud:a) kollegiaalse täidesaatva riigivõimuorgani kätteb) b) või ainuisikulise riigipea kätte;2) millistele täidesaatva riigivõimu organitele (või struktuuridele) on antud laialdased erivolitused:

a) sisekaitsejõud (politsei, > siis on nn politseireziim

sandarmeeria)b) armee ehk sõjavägi > siis on nn sõjaväereziim

(sõjaväeline diktatuur) c) riigi ametnikkond ehk büro- > siis on nn bürokraatlik reziim

kraatia (riigiteenistujate korpus)

NB! Kõik 3 põhilist reziimi liiki võivad esineda kas üksikult või mistahes kombinatsioonis, kusjuures tegelik võim võib samuti olla koondunud vastavalt kas kollegiaalse täidesaatva riigivõimuorgani või ainuisikulise riigipea kätte.

RIIGI VALITSEMISE VORMID

MONARHIA

PIIRAMATU PIIRATUD

Orjanduslik Feodaalne Feodaalne Kodanlik (dualistlik)

Despootia Türannia Absolutism Seisuslik- Parlamentaarne (Ida) (Lääs) esinduslik ehk konstitutsiooniline

VABARIIK

AJALOOLISELT KAASAJAL

ORJANDUSLIK FEODAALNE KODANLIK SOTSIALISTLIK

Demokraatlik Linnvabariik Parlamentaarne Pariisi Kommuun

Aristokraatlik Parlamendikeskne proletariaadi diktatuur nt nõukogude Nn puhas võimude esindusdemo- lahusus kraatia (end. N.Liit) või nn rahvademokraatia Presidentaalne vormis (end.Varssavi pakti

riigid)

2. Grammatiline ja süstemaatilis-loogiline tõlgendamine.Grammatiline tõlgendamine

Normatiivaktide grammatiline (filoloogiline; keeleteaduslik) tõlgendamine selgitab normatiivakti sõnastuse tähendust keeleteaduse seisukohalt, määrates kindlaks sõnade ja terminite tähenduse ning lauseehituse. Ühel sõnal võib sageli olla mitu tähendust, mis teksti mõistmist raskendavad. Appi tuleb võtta mitte ainult vastava keele seletavad sõnaraamatud, vaid ka eri teadusharude sõnastikud, võõrsõnade ja isegi võõrkeelte sõnaraamatud, entsüklopeediad. Veel keerulisem on lausete grammatiline analüüs (süntaksi probleemid).

Grammatiline tõlgendamine hõlmab:1) leksikaalse tõlgendamise - see haru uurib üksikute sõnade (terminite) või mõnest

sõnast (terminist) koosnevate fraaside tähendust;2) puhtgrammatilise kitsamas tähenduses - see haru uurib sõnade ning fraaside

vahelisi süntaktilisi seoseid.

Individuaalsete käskude ja keeldude puhul tuleb arvestada, et sageli selliseid käske kirjalikult ei vormistata. Mõnikord ei avaldata neid isegi sõnalisel kujul - nad tehakse teatavaks märkide ja liigutustega. Eriti sageli esineb seda sõjaväes ning autotranspordis liikluse reguleerimisel. 82Suure tähtsusega on tõlgendamisel juriidiliste terminite tundmine. Väga sageli kasutatakse juriidilises kirjanduses ja normatiivaktides termineid, mis esinevad ka muude elualade nähtuste tähistamisel, kuid teataval määral erinevas tähenduses. Näiteks sõnal kuritegu on tavalises keelepruugis palju laiem tähendus kui kriminaalkoodeksis. Seetõttu tulebki esitada kuriteo legaaldefinitsioon. Termin üleastumine ei tähenda juriidilises kirjanduses ja kriminaalkoodeksis mitte mingist esemest või takistusest üleastumist, vaid õigusnormi rikkumist, mida ei loeta kuriteoks. Seega tuleb piiritleda:

1) keele üldmõisted;2) juriidilised erimõisted.

Tihti piiritletakse omaette tõlgendamise võttena juriidilise tõlgendamise võtet. Viimast aga ei saa lahutada grammatilise, osalt ka loogilise tõlgendamise võtetest. Erinevalt üldisest keelepruugist ja lauseehitusest esinevad normatiivaktides erilaadsed lausekonstruktsioonid. Kuritegude puhul on vaja ju kiiresti kindlaks teha, kes on kuriteo subjekt, milline on kuriteo objektiivne ja subjektiivne külg (süü), milline on kuriteo objekt. Neile nõuetele peab vastama vastavate paragrahvide ja arutluste konstruktsioon. Siin on tegemist üldisele keelepruugile mõneti vastanduva eriti ratsionaalse lausekonstruktsiooniga.Süstemaatilis-loogiline tõlgendamineSüstemaatiline tõlgendamine tähendab õigustloovate aktide tekstivaheliste seoste nägemist. Sageli selgub sõna mõte alles seoses teksti muu osaga.S.L tõlgendamise abil selgub üldnormi mõte seoses teiste normidega või koguni reguleerimisaladega. Süst.-loogiline tõlgendamine on normi koha leidmine õiguse süsteemis, õiguse valdkonnas, õigusharus. Edasi tuvastatakse normide loogilised ja funktsionaalsed seosed. Tegemist on mõttelise protsessiga, mille käigus tõlgendaja kasutab normi teksti interpreteerimisel loogikavõtteid nt. Loogiline analüüs. Loogilise analüüsi abil saab eristada mõiste olulisi tunnuseid, näha mõiste mahtu jne. Selle tulemusena saab teha mõiste üle konkreetsemaid otsustusi, mis on lähemal juristi jaoks olulist tähendust omavatele elulistele situatsioonidele, võimaliku või vajaliku käitumise liigile jne.

Pilet 171. Riigi süsteemi mõiste ja struktuur, ülevaatlik iseloomustus.

Avalik võim on suveräänse riigi õigus ja võime teostada takistamatult oma vabalt moodustatud riigiorganite süsteemi abil seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu. Avalik võim ning selle teostamine on riigi kolmanda põhitunnuse sisuline aspekt. Avalik võim baseerub riigi autoriteedil ning riiklikul sunnil (ultima ratio printsiip).

Avaliku võimu organisatsiooniks on riigi süsteem. See on riigi kolmanda põhitunnuse vormi aspekt. Riigi süsteemi (veel ka: riigi poliitiline mehhanism; riigi poliitiline süsteem) moodustavad riigiaparaat (st riigi süsteemi primaarsed elemendid) ning nn teised organisatsioonid (st riigi süsteemi sekundaarsed elemendid).

Primaarsed ning sekundaarsed elemendid struktureeruvad kas kollegiaalseteks või ainuisikulisteks institutsioonideks (organiteks). Institutsioonideks võivad olla veel asutused ning organisatsioonid (sh korporatiivsed organisatsoonid).

Riigiaparaadi (veel ka: riigiorganite süsteemi) moodustavad kokku kõik võimude lahususe printsiibi alusel lahutatud ning tasakaalustatud riigiorganid (rahvast käsitletakse õigusteoorias sui generis organina väga spetsiifilises ja kindlas tähenduses ning üksnes teatud juhtudel - nimelt riigivõimu kõrgeima kandjana avalikõigusliku subjekti tähenduses).

Riigiaparaat (riigiorganid; primaarsed elemendid) on: 1) seadusandliku riigivõimu organid (parlament);2) riigipea: valdavalt täidesaatva riigivõimu organ - (reeglina ainuisikuline institutsioon: vabariigis - president; dualistlikus monarhias - nt kuningas) - teatud juhtudel on riigipeal seadusejõuga legislatiivfunktsioon (dekreediõigus);3) täidesaatva riigivõimu organ - valitsus (kollegiaalne institutsioon, temale subordineeritud hierarhilises keskorganite ning regionaalsete ja lokaalsete struktuuride süsteemis võib olla nii kollegiaalseid kui ka ainuisikulisi);4) justiitsorganid.Teised organisatsioonid (sekundaarsed elemendid) on: 1) I rühm - kohalikud omavalitsused; riigikaitselised organisatsioonid; kultuurautonoomia; kutsealade omavalitsused;

2) II rühm - poliitilised organisatsioonid; 1) III rühm - muud organisatsioonid (tulunduslikud ja mittetulunduslikud).

Riigi süsteemi primaarsed ja sekundaarsed elemendid ja nende staatus on konstitueeritud riigi põhiseaduslikes aktides ja teistes õigusnormides (-aktides) - lühidalt riigi kehtivas õiguses. Staatuse sätestamisel reguleeritakse riigi süsteemi elementide juriidiline laad, pädevus ning struktuur.

Juriidiline laad näitab riigi süsteemi elemendi (institutsiooni) suhet rahvaga ning kuhu see element paigutub riigi süsteemis, viimasest tulenevalt ka elementide omavahelisi suhteid ja seoseid ning teostatava võimu iseloomu ja mahtu.

Pädevus sisaldab:1) ülesanded (funktsiooni),2) õigused,3) kohustused,

4) vastutuse.

Funktsioon näitab riigi süsteemi elemendi (institutsiooni) põhiülesannet, milleks teda on vaja, mis eesmärgil ta tegutseb.

Struktuur näitab, kuidas ja millise põhimõtte kohaselt on üles ehitatud vastava institutsiooni siseorganisatsioon.

Institutsioonid on abstraktsioon, iseenesest ilma inimeste tegevuseta nad toimima ei hakka. Üldistusena ütleme, et riigi süsteemi tervikuna, aga samuti iga institutsiooni eraldi teenindab või töötab tema koosseisus nn avaliku teenistuse korpus ehk avalikud teenistujad (eraorganisatsioonide teenistuses olevad isikud liigitatakse vastavalt nn erateenistujate korpuseks ehk erateenistujateks). Sarnaselt institutsiooniga on ka igal avalikul teenistujal oma spetsiifiline juriidiline laad ning pädevus.

Korporatiivseks organisatsiooniks nimetatakse kindla süsteemse sisekorraldusega ning ideoloogiaga organisatsiooni kindla eesmärgi teostamiseks.

NB! Poliitiliste organisatsioonide - poliitilised erakonnad (parteid) ning ühendused (nt valimisliit) - ideoloogia baseerub poliitilisele alusele; muude organisatsioonide ideoloogia võib baseeruda ka mingil muul alusel (nt maailmavaatelisel - usuorganisatsioonid) või ühendab nende liikmeid ühine elukutse (nt kutseühingud) või huviala (nt jahimeeste seltsid).

Korporatiivse organisatsiooni põhitunnused on: 1) kindel liikmeskond; 2) oma statuudiakt (põhikiri); 3) oma autonoomsed juhtimisstruktuurid; 4) oma kassa (fiscus).

Korporatiivsed on veel näiteks seisuslikud ehk aadliorganisatsioonid. Teoreetilisi vaidlusi on põhjustanud küsimus kas ka riiki ja kohalikke omavalitsusi pidada põhimõtteliselt korporatiivseks organisatsiooniks - juhiks tähelepanu, et prof.A.-T.Kliimann kasutab riigi iseloomustamiseks sellisel juhul korporatiivse ühiku mõistet.

2. Ajalooline ja objektiiv-teleoloogiline tõlgendamine.Ajalooline tõlgendamine

Ajalooline tõlgendamine selgitab välja normatiivakti väljaandmise ajal olnud tingimused, olukorrad ja põhjused, mis tingisid normatiivakti väljaandmise.

Normatiivakti loomise ajalugu vaadeldakse koos muude ajalooliste seikadega. Eriti tuleb arvesse võtta seda, et elutingimuste muutumisel muutub ka mõnede terminite sisu. Niisuguste terminite nagu oluline kahju, solvamine, huligaanne käitumine, antisanitaarne olukord jt sisu muutub rahva elatustaseme ning moraalsete ja kultuuriliste tõekspidamiste muutumisega.

Ajaloolise tõlgendamise raames uuritakse:1) miks see õigusakt või -norm vastu võeti (tema reguleerimise objekt ning

subjektid); 2) selle õigusakti või -normi vastu võtnud subjekti ajaloolist iseloomu (nt võimude

lahususe ning põhiseadusliku käsitluse kriteeriumide alusel);3) millistes ajaloolistes tingimustes see õigusakt või -norm vastu võeti (kas pädeva

subjekti poolt suveräänselt või võõra surve tingimustes; kas promulgeerimisreeglitega kooskõlas või erandlikus korras; millises ajaloolises formatsioonis jne);

4) millised normitehnilised reeglid kehtisid uuritava õigusakti või -normi vastuvõtmise ja kõigi järgnevate muutmiste või tühistamise ajal ning kuidas ja millele tuginedes seejuures uuritav õigusakt või -norm konstrueeriti, tema iseloomulikud normitehnilised tunnused;

5) kas uuritava õigusakti või -normi väljaandmise ajal ei olnud näiteks mõne üksik- või fraseoloogilise termini tähendus selle tänapäevasest tähendusest erinev, kuidas on konkreetselt muutunud ajas üldtähendused ning juriidilised eritähendused (vastavuste järjepideva genealoogia koostamine);

6) milline on uuritava õigusakti või -normi suhe enne ja pärast teda kehtinud teiste seonduvate õigusaktide või -normidega (õiguse allika probleem) - siin kasutatakse ajaloolise tõlgenduse võttena uuritava õigusakti (-normi) ning nende õigusaktide (-normide) vastandamist, mida uuritav õigusakt tühistas;

7) milline oli uuritava õigusakti või -normi sisu sättes ja mõttes omas ajas (sellega seoses uuritakse ka ajaloolisi kommentaare ning kohtupraktikat!);

8) kas ning kuidas muutusid ühiskonnas faktilised õigussuhted ja kas uuritav õigusakt (-norm) "püsis neil kannul";1) eriti pikka aega (st aastakümneid, prejudikatiivse õiguse aktide puhul isegi aastasadu) kehtinud õigusaktide ning -normide puhul ka seda, kuidas muutus ja muutub nende mõistmine

ühiskondliku õigusteadvuse tasandil igal vastaval ajajärgul (ajaloolis-kriitilise õigusliku hinnangu tasand selle ajaloolises geneesis uuritava õigusakti või -normi kohta).Viimane juhtum on ajaloolisel tõlgendamisel delikaatseim ja raskeim lahendada, sest siin muutub antud kompleksne hinnang ise omaette eriliselt domineerivaks väärtuseks. Selline hinnang aga ei tohi kunagi väljuda tõlgenduse nõuete raamest ja hakata asendama uuritavat õigusakti või -normi, st kumuleerida uuritavat objekti. Viimase juhtumi teeb eriti keeruliseks asjaolu, et siin ei anta hinnangut mitte üksnes õigusaktile või normile, tema kehtivuse tähtajale, ajale ja ruumile ning subjektide ringile, vaid lisaks ka igal ajajärgul kehtinud õigusteadvusele ja õiguskultuurile. Sellise hinnagu andmisel peab olema eriti ettevaatlik seetõttu, et mida kaugemas minevikus õigusakt vastu võeti, seda lünklikumad ning vaieldavamad on meie teadmised (resp - allikad) ajas tagasi (kuni nn kirjutamata ajaloost alates nad peaaegu puuduvad – st andmeid annavad üksnes materiaalse kultuuri leiud). Ajalooline tõlgendus nagu igasugune muu tõlgendus, peab alati olema selgitus mõistmiseks, mitte aga ise uuritavat objekti asendav nähtus.

Kontinentaalses õigussüsteemis on eriti pärast Teist maailmasõda kinnistunud seisukoht, et ajaloolist tõlgendust rakendatakse eeskätt õigusakti preambula mahus või selle puudumisel õigusakti sisu ja eesmärki seletava normi(de) mahus, kui niisugused normid on sätestatud.

Teleoloogiline tõlgendamineÕigustloovates aktides sisalduvad poliitilised otsustused (vt õiguse allikas materiaalses mõttes!). Selle tõlgendusvõtte abil püütakse välja tuua õigusakti sisu objekti ja eesmärgi (kr: telos) alusel. Õigusakti objekt ja eesmärk kajastuvad eelkõige tema preambulas ja nn printsiipides (vrdl nt PS preambula ja §-d 1, 3 jt : riiki, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele; kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas; riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel).

Siduvateks printsiipideks on Eesti põhiseaduses:1) demokraatia printsiip;2) vabariikluse printsiip;3) unitaarriikluse printsiip;4) legaalsuse printsiip;5) egaalsuse printsiip;6) võimude lahususe ja tasakaalustatuse printsiip;7) sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi printsiip.

Erinevalt ajaloolisest tõlgendamisest mõistab teleoloogiline tõlgendamine mitte niivõrd seda, mida õigusakti vastuvõtmise või andmise ajal mõeldi, vaid õigusakti või selle sätte momendil esinevat tähendust ja eesmärki. Praktikas tähendab see, et ei tohi vastu võtta või rakendada õigusakte, mis meie põhiseaduse kohaselt on ülalmainitud põhimõtteid või printsiipe eiravad.

Pilet 181. Riigi esindusorganite juriidiline laad, funktsioonid ja pädevus.RIIGIVÕIMU ESINDUSORGANID, RIIGIPEA, VALITSUS NING JUSTIITSORGANID: JURIIDILINE LAAD, FUNKTSIOONID, PÄDEVUS JA STRUKTUUR§ 1. RAHVA VAHETU OSAVÕTT VÕIMU TEOSTAMISEST

Rahvas on kõrgeima riigivõimu allikas. Sellest tuleneb, et ka kõrgeim riigiorgan on demokraatlikes riikides rahvas, kes organina teatud juhtudel teostab vahetult riigivõimu:1) kogu riigi ulatuses:

- rahvahääletusega ehk referendumiga (riigielu tähtsaimate küsimuste otsustamine),- rahvaalgatusega (seadusandlik initsiatiiv),- rahvaaruteluga (olulisimate seaduseelnõude laialdane avalik arutelu),

- riigipea ja/või esindusorgani valimisega - st nende organite formeerimisega (vrdl parlament valib/moodustab/nimetab; president moodustab/nimetab/kinnitab)-2) lokaalses haldusjaotuse üksuses (omavalitsusüksuses):

- kohaliku referendumiga (nt piiride ja staatuse muutmine),- kohaliku algatusega (omavalitsusorganite õigusaktide projektide algatamine),- kohaliku rahvaaruteluga (olulisimad kohalikud küsimused),- omavalitsusüksuse esinduskogu ja/või kohaliku täitevstruktuuri juhi valimisega.

Rahvas kõrgeima riigivõimu organina tegutseb vahetult tavaliselt üksnes loetletud juhtudel, kuid ka ajalooliselt otsustavatel murranguperioodidel (nt ülestõus autoritaarse poliitilise re?iimi vastu). Riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse piiratud autonoomset võimu teostab ta "igapäevaselt" oma poliitiliste volinike kogude - vastavalt parlamendi või omavalitsusüksuse volikogu kaudu.

§ 2. SEADUSANDLIK RIIGIVÕIMSeadusandlikud riigivõimu organid ehk esindusorganid on reeglina parlamendid (rahvuslikke nimetusi: Riksdag ehk Riigipäev - Rootsi, Riigikogu - Eesti, Parliament ehk Parlament - Suurbritannia jt, Seim - Läti; samuti Leedu ja Poola). Ajalooliselt olid parlamendid monarhismi perioodil justiitsorganid - nt Pariisi Parlament. Parlamendid on nii unitaar- kui ka föderatiivsetes riikides, kusjuures ka föderatsiooni subjektidel (osariikidel, liidumaadel) on oma parlamendid. Viimasel juhul ei ole tegemist parlamentide subordinatsiooniga, vaid üksnes föderatsiooni- ja osariigi parlamendi eripädevuse täpse piiritlemisega selle alusel, millised funktsioonid on delegeeritud föderatsioonile kui tervikule.

P.1. JURIIDILINE LAAD (ISELOOM ) Parlament on kaasajal põhimõtteliselt rahva otseseks usaldusosaliseks (esimene ja vahetu volitatu). Parlamendile kuulub juhtiv osa võimude lahususe ja tasakaalustatuse alusel korraldatud riigiorganite süsteemis ning teda iseloomustab kolm põhiprintsiipi: diskontinuiteet, indemniteet ning immuniteet.

Diskontinuiteet tähendab, et tema antud koosseisu volituste lõppedes väljuvad parlamendi menetlusest kõik osundatud koosseisu poolt lõplikult otsustamata küsimused, eriti seaduseelnõud (järgmine koosseis ei ole seotud eelneva arvamustega).

Indemniteet tähendab, et deputaate ei tohi ei ametisoleku ajal ega ka peale volituste lõppemist võtta vastutusele parlamendis esitatud mõtteavalduse (sh poliitilise seisukoha) või vastava hääletamise eest, v.a. kellegi teise laimamine.

Immuniteet (versus deputaadi immuniteet) tähendab, et parlamendi eriloata ei tohi ühtegi deputaati võtta kriminaalvastututusele (mõnel pool - kohtulikule vastutusele).

Parlamendi juriidilise laadi tunnuseid:1) deputaadid ei ole tema liikmed mitte oma õigusega, vaid neid valinud rahva esindajatena, st nad on spetsiifilise avalikõigusliku volitusega isikud esindusmandaadiga (välja arvatud mõnes parlamendis ülemkodade liikmed pärilikult või muul alusel - näiteks Inglismaa parlamendi Lordidekoda);

2) parlament on avalik-õiguslik kolleegium, mitte korporatsioon - raha mida ta kasutab on riigi raha ja tuleb riigieelarvest;3) parlament kui rahva valitud liikmete kolleegium kuulub mitte eraõiguse, vaid avalikõiguse valdkonda, sest ta on rahva valimisvolituse alusel esmane, tuletatud kõrgem võim riigis;4) parlament on alaline legaalsel alusel valitav institutsioon;

5) parlament teostab rahva kui riigivõimu kõrgeima kandja üldvolituse põhjal seadusandlikku riigivõimu põhiseaduse alusel ja kooskõlas põhiseadusega (konstitutsiooniliste aktidega) ning sellega kooskõlas olevate seadustega;6) parlament ei ole institutsioon sui generis, st ainuke ja absoluutne enda äranägemise järgi tegutsev organ - sui generis ainsaks organiks on põhimõtteliselt üksnes rahvas, kuid tedagi piirab põhiseadus;7) parlamendi liikmed tegutsevad nn vabamandaadi, mitte aga imperatiivse mandaadi alusel.

Vabamandaat tähendab üldvolitust, mis määratakse kindlaks põhiseadusega (või konstitutsiooniliste seadustega) ja mis sätestab üldised funktsioonid ja pädevuse, mille alusel parlamendiliige talitab oma parimat äranägemist ja veendumusi mööda ühiskonna ja riigi hüvanguks, ilma et ta oleks otseselt seotud mingi kindla valijaskonna ning selle poolt rangelt määratud volituste piiride või ekstra talle antud ülesandega (kuna tänapäeval on valdavalt levinud salajane hääletamine, siis ei saagi deputaat ju

teada, kes teda isikuliselt valisid! Hilisem viide a' la "mina valisingi sind" võib olla 50:50 kas tõde või spekulatsioon).

Imperatiivne mandaat tähendab, et volitatu on absoluutselt seotud oma valijatega nende poolt määratud volituste ja ülesannete läbi. Imperatiivne mandaat on ajalooliselt vanem kui vabamandaat ning põhimõtteliselt eeldaks ta avalikku valimist - valija ei tohiks sel juhul jääda deputaadi suhtes anonüümseks.Käesoleva sajandi algupoole levis salajane hääletamine kui võrratult demokraatlikum viis. NB! Nõukogude valimistel kasutati küll salajast hääletamist, kuid samas valijate juhendite kaudu saavutati 1970/80-tel aastatel taas imperatiivse mandaadi iseloom - deputaat oli seotud nn oma valijate juhendiga, kusjuures anonüümsuse kustumine toimus valikuta valimise rakendamise läbi (st ühes ringkonnas vaid 1 kandidaat, kelle suhtes tohtis hääletada üksnes poolt). Valijate juhendid olid deputaadile täitmiseks kohustuslikud. Imperatiivse mandaadiga seltsib tavaliselt saadiku (deputaadi) tagasikutsumise õigus valijate poolt, mida viimased võivad kasutada millal tahes ja mistahes ettekäändel, kui see ei ole just seadusega piiravalt reguleeritud.

FUNKTSIOONIDPõhifunktsioon on seaduste andmine konstitutsiooni või konstitutsiooniliste aktide alusel, selle raames:1)esimeseks funktsiooniks on parlamendi enda konstrueerimine, enda korraldamine (peab määrama oma juhataja, looma struktuurid - nt fraktsioonid, komisjonid, komiteed jne , kehtestama töö- ja kodukorra); 2) riigi poliitilise süsteemi kujundamine;

3) riigivalitsemise vormi kujundamine; 4) riikliku korralduse kujundamine;

5) riigi õiguskorra kujundamine, k.a. erimenetluse (sh eriti kvalifitseeritud koosseisu enamuse nõudega) korras põhiseaduse muutmise õigus (põhiseaduse vastuvõtmisel võidakse kehtestada ka sätteid, mis osutuvad lõplikeks ja absoluutseteks - nt Saksa LV kehtivas põhiseaduses on sätestatud põhimõte, et Saksa LV on riiklikult korralduselt föderatsioon ning et seda alust ei tohi mitte kunagi muuta isegi referendumil)

PÄDEVUSParlamendi pädevus sätestatakse konstitutsioonis või konstitutsioonilistes aktides, nende alusel võidakse reguleerida konkreetsemalt veel eriseadustes. Pädevuse iseloom varieerub sõltuvalt sellest, kas tegemist parlamentaarse, parlamendikeskse või võimude lahususe nö puhta süsteemiga.Parlamendi pädevuse muid põhilisi aluseid - näiteks:1) valitsuse ametisse nimetamine ja ametist vabastamine (korraliselt või erakorraliselt ehk nimetamise, umbusalduse avaldamise kaudu või kui valitsus ise tagasi astub); 2) valitsuse tegevuse kontrollimine ja valvamine, poliitiline kontroll kogu täidesaatva riigivõimu tegevuse üle;3) üldpoliitiliste suundumuste kavandamine ja realiseerimise suunamine seaduste kaudu;

4) välislepingute ratifitseerimine ja denonsseerimine;5) riigipea seadusjõuga aktide (dekreedid) järgnev sanktsioneerimine konstitueeritud juhtudel

ja korras;6) kui konstitutsioonis või konstitutsioonilistes aktides ette nähtud - riigipea valimine või nimetamine;7) õigus põhimõtteliselt aru pärida või teavet nõuda mistahes teiselt riigiorganilt, välja arvatud kohtult - kohtult võib ta teavet paluda, kuid kohus ei ole mingil juhul aruandev parlamendi ees;

8) kontaktid teiste riikide parlamentidega ning parlamentidevahelistes organisatsioonides osalemine;9) kõrgema kohtu (sh ka konstitutsioonikohtunike) valimine või nimetamine;

10) sõja või rahu lõplik sanktsioneerimine;

2. Lüngad õiguses (mõiste, liigid), lünkade ületamise põhiviisid.Igas õiguskorras esineb lünkasid. Sellisel ei leia juhul teatud elulistele asjaoludelevastavaid abstraktseid faktilisi koosseise objektiivsest õigusest. Lünkade probleem tõusetub kõigis õiguskordades, sest elu on dünaamiline. Positiivne õigus kui inimloomingu resultaat ei saa kunagi olla lõpetatud süsteem. Kehtiva õiguse lünkade all mõistame neid juhtusid, kus seadusandlus küll reguleerib õigusnormidega vastavat elunähet või ühiskondlikku suhet, kuid ebapiisavalt. Sellisel juhul on riigiorganid või kodanikud kohustatud või õigustatud vastava küsimuse mingil viisil siiski lahendama,

kuigi näiteks kehtivast õigusest ei selgu, millisel. Kuni olukorda uute normide loomise ja täpsustava reguleerimisega ei lahendata, tuleb olemasolevat, ehkki puudulikult sisustatud õigusnormi või -akti täita. Lünk õiguses tähendab, et seaduseandja ei ole suutnud realiseerida nn suletud õigussüsteemi ja seotud lahendi ideed, s.t ta ei ole suutnud ette näha kõiki (või piisavat hulka) tüüpilisi juhtumeid ühiskonnas.

Lüngad võivad õiguskorras olla:1. ehtsad - lüngad on tingitud eelkõige meie õiguskorra suhtelisest lühiajalisusest

ja elu kiirest muutumisest. Kui üks situatsioon, mis seadusandja selget kavatsust silmas pidades peaks olema õiguslikult reguleeritud, kuid seda ei ole, on tegemist ehtsa lüngaga;

2. näivad - lüngaga on tegemist, siis, kui seadusandja polegi kavatsenud elulisi asjaolusid faktilise koosseisu kaudu siduda õiguslike tagajärgede saabumisega. Elulised asjaolud ei esine siin juriidilise fakti tähenduses ega tekita juriidilisi tagajärgi;

3. väärtuslüngad - tekivad õiguskorda siis, kui seadusandja on küll püüdnud lünki ära hoida, kuid samas formuleerib õiguse mitte niivõrd üldise (üldistatud) reegli kujul, kuivõrd üleüldise (generaalklausli) kujul. Õiguse realiseerijal on raske mõista, millistele olulistele tunnustele peab vastama üks või teine eluline situatsioon, et seda õiguslikult siduvaks pidada. Väärtuslünki tekib õiguskorda ka siis, kui seadusandja on jätnud mõne õigusliku mõiste ebamääraseks või ebatäpseks.

Lünkade ületamisest saab rääkida ehtsate ja väärtuslünkade esinemisel.

Lünkade liigid:1. ilmne - elementaarselt kohe ning erineva tõlgendamise võimaluseta avastatav

(tuvastatav);2. varjatud - ilmneb alles pärast kõigi või piisava kogumi tõlgendusvõtete kasutamist

ning vastava analüüsi lõpuleviimist.

1. ehtne - õigussüsteemis, -harus, -aktis või -normis regulatiivses toimes on tõesti milleski regulatiivne toime täiesti puudu (olemata);

2. näiline - õigusnormi regulatiivne puudulikkus (normitehniline praak) võimaldab erinevat, s.h väära tõlgendamist, mis viib kokkuvõttes õigusnormi või -akti sätte ja mõttega vastupidisele järelmile.

1. primaarne - õigussüsteemis, -harus, -aktis või -normis oli lünk selle vastuvõtmisest (loomisest) alates;

2. sekundaarne - õigussüsteemis, -harus, -aktis või -normis kujuneb lünk järgneva läbimõtlematu muutmise või tühistamise tagajärjel.

1. lünk õigusnormis või -aktis - normitehniliste puuduste tõttu selle õigusakti või -normi regulatiivses toimes lüngad;

2. lünk õigussüsteemis - õigussuhet, mille reguleerimise järele on vajadus, ei olegi kunagi varem õigusega reguleeritud.

Lünkade ületamise põhilised viisid:

1. lahendamise hülgamine - menetluse lõpetamine ning konstateerimine, et õiguses reguleeritud koosseisuline vastav tegu puudub, sest puudub üldse reguleeriv õigusnorm selle juhtumi kohta;

2. õiguse analoogia rakendamine - ei ole sooritatud küll sellist tegu, mis vastaks konkreetse õigusnormi koosseisule, kuid kohaldatakse mingit koosseisu reguleerimata juhule kui analoogile (sarnasele juhule).

Kõige üldisemalt öeldes saab lünkasid õiguses ületada analoogia abil. Analoogia on ühe või paljude õigusliku tähendusega õigusnormide rakendamine õigusega mittereguleeritud või ebapiisava täpsusega reguleeritud eluliste asjaolude suhtes, mis vajavad õiguslikku reguleerimist. Selline analoogia on kasutatav siis, kui leidub elulistele asjaoludele sarnane abstraktne faktiline koosseis. Ainult sellisel juhul saab teha analoogial (sarnasusel) põhineva otsuse.

Analoogia liigid:1. seaduse analoogia - nimetatakse ka üksikanaloogiaks. Otsustuse tegemisel

võetakse aluseks sarnane õigusnorm, mille õiguslikud tagajärjed saabuvad ka õigusega mittereguleeritud juhusele. Otsustuste tegemiseks vajalikud eeldused on sarnased. Kuna tegu peab olema alati sarnase juhusega, on oluline, et reguleeritud ja mittereguleeritud juhuse puhul ei tohi erinevad tunnused olla olulise tähtsusega;

2. õiguse analoogia - ei lähtuta üksnes õigusnormist, vaid paljudest objektiivse õiguse normidest, mis põhinevad samadel õiguspoliitilistel alustel. Tegu on üldisel õiguse põhimõttel või printsiibil rajaneva analoogiaga.

Kui kaasust pole võimalik lahendada ei tõlgendamise ega analoogia abil, siis ei saa veel loobuda. Õiguse rakendajal lasub ju otsustamise kohustus. Juhuse peab lahendama nii, nagu sooviks seda kaasaegne seadusandja. Seega on tegu üldtunnustatud väärtushinnangutel põhineva otsustusega. Kui kõigist nendest meetoditest ei piisa ja seaduses ei leidu konkreetset pidepunkti kaasuse üle otsustamiseks, on kohtunik õigustatud ja kohustatud looma õigust. Nii ei teki loomulikult üldkohustuslik materiaalne õigus, vaid kohtunik otsustab, mis on üksikjuhtumil õigem. Mingil juhul ei tohi ta ka siis minna vastuollu ei õiguse üldiste põhimõtete ega üldtunnustatud doktriiniga.

Pilet 191. Riigi täitev- ja justiitsorganite juriidiline laad, funktsioonid ja pädevus.TÄIDESAATEV RIIGIVÕIM

P. 1. JURIIDILINE LAADTäidesaatev riigivõim ei allu (ei ole subordinatsioonivahekorras) kaasaegsetes demokraatlikes riikides reeglina ei parlamendile ega riigipeale (v.a. parlamendikeskses süsteemis), kuid tänapäeval peab tal olema nii või teisiti parlamendi poliitiline usaldus. Teatud erandi moodustab presidentaalne süsteem, kus tugev riigipea on teatud juhtudel kogu täidesaatva süsteemi otsene juht (USA).Täidesaatev riigivõim tegutseb põhiseaduse (konstitutsiooniliste aktide) ning seaduse alusel.

Parlamendi suhtes on valitsus nö esimene usaldusalune (volitatu), kusjuures parlament ise on omakorda rahva otsene usaldusalune (volitatu). Valitsuse võimu allikas on sekundaarne - ta on teisese (tuletatud) võimu kandja rahva suhtes. Täidesaatva riigivõimu legislatiivtegevus on parlamendi legislatiivtegevuse suhtes eksekutiivtasand, regionaalse ning lokaalse täidesaatva kohahalduse süsteemi suhtes on keskvalitsus omakorda legislatiivtasandiks. Täidesaatval riigivõimul on põhiseaduse alusel oma eripädevus, millesse parlament ega teised organid ei ole õigustatud sekkuma ega seda kitsendama.Valitsuse koosseisu iseloomu alusel on teoorias levinud valitsuste järgmine liigitus:

1) ametnike valitsus - koosneb kindlaks tähtajaks parlamendi poolt nimetatud täitevvõimu kandjatest ehk vastavate keskametkondade juhtidest, kes on professionaalsed administraatorid (viimase juhu näiteks on Šveits);2) spetsialistide valitsus - koosneb parlamendi nimetatud liikmetest kindla kriteeriumi alusel, milleks on vastava valdkonna atesteeritud või üldtunnustatud erialaspetsialisti nõue (iseloomulik poliitilise kriisi tingimustes, kus poliitilised jõud lähevad nn neutraalse aluse peale);3) parlamentaarne valitsus ehk poliitiline valitsus - koosneb parlamendiliikmete või väljastpoolt parlamendi koosseisu, kuid valitsust moodustavate poliitiliste jõudude seast nimetatud professionaalsetest poliitikutest, kusjuures selline poliitik on tihti ka erialaprofessionaal (paljude riikide parlamentides on traditsioonilselt väga suur kaal diplomeeritud majandusspetsialistidel ning juristidel, ehkki tendents on teiste erialade spetsialistide osakaalu tõusule);4) presidentaalne valitsus - kogu täidesaatev võimutäius on praktiliselt presidendi (riigipea) käes, kusjuures valitsuse liikmed on paljuski sümboolsed - nad on presidendi haldustehnilised abilised, talle alluvad mäned?erid (USA süsteem). Valitsus otsustab nii nagu otsustab president; iseloomulik - president Lincoln olnud neegrite pärisorjusest vabastamise küsimuse arutamisel vähemuses, kuid otsuse langetamisel lausunud "ayes have it" (st "jah-idel on enamus")!.

Presidentaalne valitsus on sõltumatu riigi täitevvõimu funktsiooni teostamisel, kuid ta sõltub parlamendist (Kongress) seadusandluse ja eelarve kaudu. USA president ei saa parlamenti ennetähtaegselt laiali saata, küll aga võidakse presidendi suhtes algatada nn impeachment-menetlus (tagandamismenetlus). See on praktikas erakordne - nt Richard Nixoni kaasus (Watergate afäär), mil impeachment oli sisuliselt ettevalmistamisel, kuid Nixon astus ise enne tagasi.Kolmes esimeses valitsuseliigis on selle juht (peaminister; kantsler; ministrite kabineti juht) nö primus inter pares (esimene võrdsete seas), presidentaalses süsteemis aga tõeline täidesaatva riigivõimu laiade volitustega kõrgeim juht, kes valib, nimetab ja vabastab oma aparaadi ise.

P. 2. FUNKTSIOONIDPõhiülesanne on seadusandliku riigivõimu organi ehk parlamendi ja/või riigipea antud seaduste alusel või täitmiseks riigi sise- ja välisfunktsiooni kõigi valdkondade elluviimine praktikas, selle alusel sise- javälispoliitika realiseerimine ning õigusloome (õigustloovate ja -rakendavate haldusaktide andmine, neist olulisim on nn määruseandmisõigus) seadustes sätestatud pädevuse alusel ja korras ning

59seaduste täitmise korraldamiseks. Valitsus viib ellu avalikõiguslikku haldust. Valitsus teostab avaliku halduse raames nii territoriaalset üldhaldust kui ka valdkonna- ehk valitsemisala haldust kogu riigi territooriumil, see on tema üldfunktsioon.

Avalik-õigusliku halduse ehk avaliku halduse all tuleb mõista riigi sise- ja välisjulgeoluku tagamist, ühiskonna (rahva) normaalse (stabiilse) säilumise turvamist, avalike teenuste ning kogu avaliku võimu süsteemi (st riigiorganite süsteemi) tegutsemisvõime kindlustamist (selleks eelduste tagamist), samuti riigi avaliku sektori majandamist ning riigi lepinguliste kohustuste täitmise tagamist.

Avalike teenuste all tuleb mõista ühiskonnale (sh kodanikele ja teistele elanikele või klientidele teistest riikidest) avaliku sektori toodetud (loodud) materiaalseid ja vaimseid väärtusi. Viimasel ajal on hakatud avaliku sektori mõistet kasutama üha enam väga laias tähenduses - nimelt üldse avaliku halduse sünonüümina. Varasemas käsitluses oli ta peamiselt riigi kulul materiaalsete ja vaimsete väärtuste loomine kitsamas, tootmistegevuse (samas ka vaimse loometegevuse) tähenduses e avaliku halduse ühe komponendina. Käsitluse muutus on peegeldus arenenud riikide jõudmisest tasemele, kus reaalselt tagatakse nn heaoluühiskond (hüveoluühiskond). Avalikke teenuseid toodetakse järjest enam mitte riigiteenistujate poolt, vaid sellele spetsialiseerunud teenindus- ning muude äriettevõtete professionaalsete palgatöötajate poolt, samuti eriliste arenduskeskuste töötajate poolt.

Valitsuse roll ja funktsioonid on ajas läbi teinud märgatava arengu ja palju muutusi. Valitsuse (üldse võimuorganite) puhul on teoorias levinud ühiskonna mõjutamise viiside (eesmärgi saavutamise viiside) järgmine rühmitamine: 1) käsud ja keelud ning nendega seotud negatiivsed sanktsioonid eiramise puhuks2) majanduslike hüvede andmine või neist ilmajätmine3) juhtimine ja järelevalve ning nendega seotud tagavad mehhanismid4) teabevahetus

5) muud viisid (nt: tsensuur; osalusorganisatsioonide ehk osalusväljundite loomine inimestele; asustuse rajamine ning soodustuste kehtestamine paikkonnas mida soovitakse asustada; mõjutamine autoriteediga ning avaliku sõna jõuga jne jne).

Tendents on, et valitsemine (haldus) asetub imperatiivsete ettekirjutuste tegija rollilt ümber piisava suunaja ning eelkõige vaba tegutsemise jaoks tingimuste looja rolli. Range planeerimise asemele astub järjest enam eelduste loomine ning stabiilsuse tagamine. Nn hüveoluühiskonna iseloomulikuks tunnuseks peetakse sotsiaalse iseregulatsiooni enamat usaldamist. Vaba ettevõtluse tingimustes kasvab järjest valitsuse vahendav ja koordineeriv ning unifitseeriv roll. Traditsiooniliselt on peale riigisektori arvatud riigi ja eeskätt valitsuse funktsiooniks avalike teenuste tagamist. Thatcherism on aga tõestanud, et ka avalikud teenused võivad olla edukalt erasektori käes, kui riik ja eeskätt valitsus nende üle piisavat, aga mitte ülepingutatud, totaalset kontrolli teostab. Ja selle kontrolli osaski on valitsust kompenseerivaid mehhanisme tekkinud - nt tarbijakaitse kontrolli süsteem; tööandjate ja töövõtjate tasakaalustatud süsteem jne. Näiteks: Saksa LV-s, kus Ruhri piirkonnas (elanikke kokku ca 5-7 milj) on elektrienergia tootmine iseenesest monopoolses seisundis erakontsernide käes, kehtestati kompaniidele ülikommertskasumi piiramiseks ja kodanike kaitseks kasumiprotsendi ülemmäär. Seega muud objektiivsed kulutused võivad elektri hinda tõsta, kasumi ülemmäär jääb aga konstantseks. Kaasaegse hüveoluühiskonna riigi institutsioonide õigusloomet iseloomustab kategoorilise imperatiivi normide asemel nn soft-law (vt lähemalt õiguse osas) kasutamine.Valitsuse funktsiooniks on seaduseelnõude ettevalmistamine parlamendile ning nende algatamine parlamendis (normatiivne funktsioon). Riigi kohahalduse ja ametnike suhtes teostab valitsus teenistuskontrolli distsiplinaarkaristuse õigusega, veel - tegevuse seaduslikkuse ning otstarbekuse kontrolli, samuti ülesannete täitmise kontrolli (kontrolli funktsioon). Valitsuste tegevuses on määrav faktor tegevuse stabiilsus ning poliitika järjepidevus (detailsemalt vt fakultatiivses osas), mis tagab õiguspärase ootuse printsiibi rakendumise.

P. 3. PÄDEVUS

Täidesaatva riigivõimu organite pädevus sõltub sellest, kas tegemist on parlamentaarse, parlamendikeskse või võimude lahususe süsteemiga. Sellest sõltub ka valitsuse laiem või kitsam pädevus õigusloomes. Valitsuse pädevuses on traditsioonilselt näiteks: 1) valmistada ette ja esitada seaduseelnõusid parlamendile, anda seisukohti parlamendis endas algatatud eelnõude kohta;2) seaduse alusel konstrueerida tsentraliseeritud haldussüsteem nii keskvõimu kui ka kohahalduse tasandil;3) korraldada kogu täidesaatva riigivõimu organite süsteemi tegevust;4) riigieelarve projekti (eelarveseaduse eelnõu) koostamine;5) riigieelarve raha ning riigivarade käsutamine ja kasutamine;6) üldse riigimajanduse (avaliku sektori) tegevuse korraldamine;7) riigikaitse ning riigikaitsetööstuse korraldamine;8) läbirääkimised teiste riikide valitsuste ja organisatsioonidega ning rahvusvaheliste

organisatsioonidega, välissuhtlus, väliskaubanduse korraldamine;9) koostöös riigipangaga (emissioonipangaga) riigi raharingluse korraldamine;10) vaba ettevõtluse kui ka kohalike omavalitsuste ja regionaalprogrammide saneerimine jne.

2. Normikollisioonid (mõiste, liigid ja õiguse rakendamine kollisooniolustikus).Kollisioon tähendab, et ühte ja sama õigussuhet reguleerivad võrdselt kaks õigusnormi, mis samas kumbki välistavad vastastikku teineteist.

Kollisiooni puhul on reaalselt võimatu:1. teha kindlaks normilooja tegelikku tahet;2. rakendada mõlemat normi;3. hüljata lahendamine ehk lõpetada menetlus alustatud teo osas.Reaalse kollisiooni tunnused:1. tegemist on ühe ja sama normiadressaadiga;2. tegemist on ühe ja sama õigussuhtega;3. mõlemad vastuolus olevad normid on iseenesest täiel määral kohaldatavad.

Õiguse realiseerija (rakendaja) peab siin tegema kindlasti valiku. Kollisioonide lahendamise alustena tuntakse õigusteoorias õigusnorme, mis sätestavad kollisioonide lahendamise alused, juhud ja korra. Samuti kasutatakse derogat’eid. Kui ühtegi muud pidepunkti ei ole, siis valib õiguse realiseerija oma juriidiliste mõtiskluste ning kaalutluste alusel (õiguslik motivatsioon) ja personaalse õigusteadvuse mõjul ühe kahest normist ning välistab teise - kollisiooni jääva normi.

Kollisiooniolustik ei ole sama, mis on lüngaolustik, kuna siin ei tohi normi realiseerija kunagi hüljata teo alustatud menetlust, vaid lihtsalt on kohustatud valiku langetama. Muidu on ametiisik ise rikkunud tegevusetuse vormis kehtivat õigust.

Pilet 201. Õigusriik (kujunemine, tunnused).1) Õigusriik - st siin tohib avalik-õiguslik riigi- või kohalike omavalitsuste organite

süsteem tungida haldusakti regulatiivse toimega kodanike (elanike) õiguste ja huvide sfääri üksnes ühelainsal eeldusel: kui see on antud valdkonna või küsimuse osas lubatud (õigustatud) kõrgema õigusjõuga normistiku poolt, mis sätestab kodanike (elanike) põhiõigused ja -vabadused. Kus kodanikele ei ole võimaldatud täit kaitset haldusakti vastu või haldusakti kontroll ei ole täielik või ei kontrollita kõiki võimalikke haldusakte, seal ei või olla juttu õigluse, õiguse ja vabaduse ideede teostamisest. Kus üksnes kohustava haldusaktiga on võimalik solvata kodanike (elanike) isikuvabadust (resp põhiõigusi) või piirata nende omandiõigust, seal ei leia teostamist õigusriigi põhimõtted. Õigusriigi põhiprintsiibid on seega õiglus, õigus ja vabadus ning kõiges legaalsuse ja egaalsuse printsiibi rakendamine (iseloomulik tänapäeva kõrgeltarenenud demokraatiale, kuid tegelikult õigusriigi ideaali ei ole suudetud täies mahus veel kusagil realiseerida).

KujunemineNon rex est lex, sed lex est rex – mitte kuningas ei ole seadus, vaid seadus on kuningas (kuningas ja arst). Õigusriigi idee väljendub juba õigusejumalanna sümboolikas – ühes käes kaalud, teises mõõk ja silmil side – mis tähendab, et kaitstav õiguskord on võrdselt kehtiv ja kohustuslik kõigi suhtes. Ei kehasta ainult õiglase kohtupidamise ideed, vaid õigusriikluse ideed tervikuna. Antiikajast pärineb idee sellisest rühiskondliku elu riiklikust korraldusest, mis vastab ka kaasaegsetele ettekujutustele õigusriigist. Õiglaseks e. õigusele vastavaks loeti sellist ühiskondlikku korraldust, kus õigus, tänu avaliku võimu toetusele, muutub üldkohustuslikuks seaduseks ja avalik võim, olles ise õiguse poolt korrastatud ja piiratud, õigusele vastavaks riigivõimuks. Aristoteles – igas konstitutsioonis on kolm osa, mida seadusandjal on kasulik kontrollida (kui nendega on kõik korras, siis on konstitutsiooniga kõik korras): 1) avalike huvide üle otsustav instants, 2) riigiametnikud, 3) õigusemõistmine.J.Locki idee – idee sellisesest poliitilise võimu organisatsioonist, mis on võrdne kogu õigusliku organisatsiooni jaoks ja mis sätestab võimu monopoli mõne isiku või organi poolt. Kehtib seaduse ülimuslikkus ja tunnustatakse inimese loomuõigusi ja vabadusi. Võim on legislatiivne, eksekutiivne (ka kohtuvõim) ja föderatiivne (väline täitevvõim) ning need võimud peavad olema lahus. Inimeste vabadus seisneb selles, et kõigi jaoks eksisteerib seadusandliku võimu poolt loodud üldine reegel. Inimesed on vabad seda reeglit järgima ja ei sõltu teise inimese tahtest.Prantsuse jurist Montesquieu leidis, et võimude lahusus ei ole lihtne ülesannete jaotus eri võimude vahel, vaid teenib peale selle kodanike vabaduse ideed. Oluline on see milline, millistel põhimõtetel rajanevad seosed õiguse ja võimu vahel. Ta esitab võimude lahususe tema

klassikalisel kujul: seadusandlik, täidesaatev, kohtuvõim. Nende võimude lahusus ja vastastikune tasakaalustamine (pidurdamine) on õigusriigi idee elluviimisel kõige olulisemaks faktoriks.NB! Esimene allikas, kust võib leida otsese viite võimude lahususele – Prantsuse revolutsiooni (1789) sünnitatud Kodanike ja inimõiguste deklaratsiooni art.16 „ühiskond, kus õigused pole kas garanteeritud või läbi viidud võimude lahusus, ei oma konstitutsiooni“. Art 5 – „seadusega võib keelata ainult ühiskonnale kahjulikud teod. Kõik, mis ei ole seadusega keelatud, on lubatud ja kedagi ei saa sundida tegudeks, mis pole seadusega ette nähtud“Õigusriik vastandub võimuriigile e. absoluutsele, totalitaarsele politseiriigile. Mõlemad on korrariigid. Korra aluseks on õigusriigis õiglus, mis üksikisikuid riigi eest kaitseb, võimuriigis aga distsipliin, mis riiki üksikute eest kaitseb. XVIII ja XIX saj õigusriik on siiski õiguspositivismi ideel rajanev – saab kasutada ka paralleelterminit „seadusriik“ – täidesaatmine ja õigusemõistmine on küll seadusest sõltuvuses, kuid seadusandlikul võimul endal puuduvad õiguslikud piirid.Formaalne õigsuriik kaitseb küll omavoli eest, mitte aga seadustatud, kuid õigusvastase sunni eest.XX saj totalitaarsete ülemvõimude kogemus on tänu „ülipositiivse“ õiguse tunnustamisele aidanud õigusriigi mõistele anda uue, materiaalse sisu – Õigusriiki tuleb võtta kui juhtideed, mida põhimõtteliselt ei saa piirata riikide poolt loodud õigussüsteemide abil.TunnusedÕigusriigil on olemas samad tunnused, mis kõikidel riikidel. Kuid kõrvuti üldtunnustega on tal ka eritunnused, mis võivad leida väljenduse õigusnormides, õiguse instituutides või üldpõhimõtetes. Peavad olema valitsevaks, et saaks rääkida õigusriigist.Saab jaotada formaalseteks tunnusteks ja materiaalseteks tunnusteks.Formaalsed: võimude eristamine ja nende lahusus, formaalse seaduse mõiste, seadustest kinnipidamine ja täidesaatva võimu seaduslikkus, õiguslik kaitse sõltumatute kohtute poolt, põhiõiguste ja –vabaduste garanteeritus.Materiaalsed: käsk austadaja kaitsta inimväärikust, ülipositiivse õiguse tunnustamine ja seadusandja seotus konstitutsiooniga.Mandrieuroopalikus õiguskultuuris e. seadusõigusel põhinevas õiguskultuuris loetakse tavaliselt õigusriigi ideega seotuks rida printsiipe:1)kirjutatud põhiseaduse olemasolu;2)riigivõimu seotus ja piirmine põhiseaduse ja seaduste poolt;3) riigivõimu siseorganisatsiooniline jaotus funktsionaalseteks aladeks (õigusloome, valitsemine, õigusemõistmine);4)seaduse ülimuslikkus;5)üksiku õiguste tagamine;6)kohtulik kontroll õigustest kinnipidamise üle sõltumatute kohtute poolt;7)proportsionaalsuse põhimõte, millest peavad juhinduma kõik riigivõimud;8õiguse ja õiguskindluse põhimõte. Õigusriigi tunnused

Õigusriiki iseloomustavad formaalsed ning materiaalsed tunnused (Narits, 54, lk 107 jj). Õigusriigi formaalseteks tunnusteks loetakse võimude eristamist ja nende lahusust, formaalse seaduse mõistet, seadustest kinnipidamist ja täidesaatva võimu seaduslikkust; õiguslikku kaitset sõltumatute kohtute poolt, põhiõiguste ja -vabaduste garanteerimist (op cit).

104

Õigusriigi materiaalsed tunnused on käsk austada ja kaitsta järjekindlalt inimväärikust, “ülipositiivse” õiguse tunnustamine, seaduseandja seotus konstitutsiooniga (op cit).

P.2. Areng õigusriigi poole

Läbi aegade on olnud põhiküsimuseks riigivõimu:1) allika probleem;2) teostamise eesmärkide probleem;3) teostamise viiside ja vormide probleem;4) teostamise õigusliku reguleerimise probleem.

Valgustusaja filosoofid ning Suure Prantsuse revolutsiooni ideoloogid jõudsid lõpuks tõdemuseni, et riigivõimu allikaks on rahvas. Riigivõimu objektiivse allika tuvastamine andis võtme mõistmaks, mis eesmärgil (kelle huvides) ja kuidas (kas demokraatlikult või antidemokraatlikult) võimu teostatakse. Eeltoodu lahtimõtestamine andis vastuse küsimusele, miks võimu teostamine on vastaval ajastul ja riigis reguleeritud teatud kindlal viisil. Mis roll on siin õigusel?

Võim on sotsiaalne ning poliitiline kategooria, mis ei rakendu iseenesest. Tema rakendumiseks on vaja:

1) riigi süsteemi;2) positiivset õigust.

Poliitika kitsamas tähenduses toimib üksnes avaliku võimu sfääris. Poliitika selline käsitlus on juurtega "vanas heas" lääne liberalismi pinnases. Mis on poliitika, seda selgitasime loengumapi riigi osas; laiemas tähenduses on poliitikat mõistetud mistahes organiseeritud inimrühmade valitsemisena. Riikluse praktikas muudetakse saavutatud poliitiline võim seaduslikuks juriidiliseks pädevuseks - seega muutub poliitiline võimuvõitlus paratamatult võitluseks selle eest, mida riigi õigussüsteem ning õiguskord, seejuures eriti konstitutsioon ehk põhiseadus sisaldama peaksid. Tänapäeval stabiilse riikluse oludes ei eksisteerigi enam "puhast", õiguslikust reguleerimisest vaba poliitikat. Üksnes karismaatilistel printsiipidel toimivatel murranguperioodidel võib õiguslik alge lühiajaliselt taanduda. Kuid mitte ainult poliitika ja võimu teostamine, vaid ka õiguslik reguleerimine (st protsess, menetlus) ise on juba vastavate õigusnormidega reguleeritud ja tugineb aja jooksul kristalliseerunud printsiipidele. See kehtib täiel määral ka konstitutsioonilise ehk põhiseadusliku reguleerimise kohta. Konstitutsioonid on ise sõltuvuses üldhumanistlikest printsiipidest, mida nad rahvusvaheliselt üldtunnustatud alustel sisaldama peavad. Eeltoodu alusel võime kokkuvõttes konstateerida, et poliitika ja võimu teostamine on järjest juridiseerunud, milline protsess sai võimsa tõuke Suurelt Prantsuse revolutsioonilt ning mille lõppu ei ole näha. Seda arengut iseloomustab ilmekalt prof.A.-T.Kliimanni riigitüpoloogia (Kliimann, 26), mis iseloomustab riigi ja üksikisiku vahekorda ning õigusliku regulatsiooni rolli. Refereerime seda tüpoloogiat:

1) politseiriik: siin kohustati haldusakti kui toiminguga vaid alamaid, mitte aga valitsevat võimu ennast - st oli vaid kohustatud pool (nt üksikisik; rahvas) ning vaid õigustatud pool (nt monarh; oligarhia);

2) konstitutsiooniline riik: haldusakt on siin teistsuguse sisu ja toimega - nii toiminguna kui ka õigusaktina on ta siduv nii riigivõimule ja tema konkreetsele esindajale (institutsioon; ametnik) kui ka üksikisikule - siin on juba õigussuhte mõlemal poolel nii õigused kui ka kohustused; haldusakt ise aga on tagatud konstitutsiooniga, mitte enam valitseja või kildkonna piiramatu suvaga;

1053) nn moodne demokraatia: nii toiminguna kui ka õigusaktina on siingi haldusakt

siduv nii riigivõimule ja tema konkreetsele esindajale (institutsioon; ametnik) kui ka üksikisikule, haldusakt ise on tagatud konstitutsiooniga; samas - õiguspäraseks tunnustatakse vaid selliseid haldusakte, mis tuginevad legislatiivaktide alusele (volitusele), st on antud intra legem ja contra legem korras;

4) õigusriik: kehtivad kõik eelmises punktis loetletud tunnused, kusjuures lisaks: siin tohib riigi- ja ka detsentralistlik kohaliku omavalitsuse süsteem tungida haldusakti regulatiivse toimega üksikisiku õiguste ja huvide sfääri võimalikult vähe ja vaid eeldusel, et

selline tungimine on õigustatud põhiseaduse ning seaduse alusel. Põhiseaduses ja selle alusel ning kooskõlas antud seadustes on sätestatud põhiõigused ja vabadused. Neid tohib piirata vaid üldistes huvides ja üldised huvid ongi kriteeriumiks, mis üldse õigustab moraalselt piiranguid. Kui haldusaktiga õigusi ja vabadusi piirati, peab samas olema igaühel võimalus vaidlustada erapooletus kohtus iga haldusakt, mille üksikisik leiab olevat vastuolus põhiseaduse ja seadusega. Kus kodanikule ei ole võimaldatud täit kohtulikku kaitset haldusakti vastu või konstitutsioonilisuse järelevalve või täitmise kontroll ei ole täielik, seal ei saa olla juttu vabaduse, õigluse ja õiguse idee teostamisest.

Õigusriigi põhiprintsiibid on seega vabadus, õiglus ja õigus ning nende rakendamisel kõikjal legaalsuse ja egaalsuse põhimõtete tagamine nii igaühe kui ka üldistes huvides. Seega - õigusriik on ideaal, milles realiseeruvad täiuslikeimal kujul humanistliku moraali põhimõtted riikluse praktikas ning kehtivas õiguses.

2. Õigus ja moraal (nende vahekord, õigusteadvus- ja –kultuur, õiguse efektiivsus). Ülipositiivse õiguse realiseerimine XX saj 2. poole rahvusvahelises praktikas.Õigus ja moraal

P.1. Õiguse ja moraali vahekord

Õiguse ja moraali vahekord tähendab seda, et moraalinormid on õigusnormide hindamise kriteeriumiks, mõõdupuuks kas kehtivad käitumiseeskirjad on ka õiglased.

Tihti võib kuulda kedagi ütlemas: aga mul on ju õigus! Ent seejuures ei peeta sugugi silmas enda juriidilist õigust, vaid mõeldakse õigluse peale. Õiglus on moraali mõiste, seda lausa kategooria tähenduses. See printsiip on tuntud alates Platonist, kes teadaolevalt esimesena sõnastas põhimõtte: õiguse sisuks peab olema õiglus, st - õigus peab olema ka õiglane. See on ideaal. Rooma jurist Celsus väitis: õigus on headuse ja õigluse kunst (ius est ars boni et aequi). Sellele põhimõttele vastab nt kaasaegne egaalsuse (võrdõiguslikkuse) mõiste. Egaalsuse põhimõte on PS § 12 normiks: kōik on seaduse ees vōrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste vōi muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi vōi muude asjaolude tōttu.

Rahvusliku, rassilise, usulise vōi poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise ōhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav ōhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.

ÕIGUS (ld: ius) - tähendab vormi; ÕIGLUS (ld: iustitia) - tähendab sisu . IUSTITIA: kõigil olgu võrdväärselt õigused ja kohustused (kõik allugu õiguse toimele), st formaalselt on õiglus õiguse sisuks; õigus on õigluse vormiks.

See vahekord tuleb ilmsiks, kui lugeda tähelepanelikult PS sissejuhatavat osa ehk preambulat: kōikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, …mis on rajatud vabadusele, ōiglusele ja ōigusele… .NB! Pöörakem tähelepanu mõistete järjekorrale!Tuleme taas väite juurde aga mul on ju õigus - see tähendab, et ütleja arvates ei lange õiglus kokku positiivse õigusega. Teisisõnu: samastatakse õiglust (moraali) ning õigust. Kui selline samastamine praktikas toimiks, siis oleks see ideaalne olustik. Õiguse ja õigluse sisuline kokkulangemine on õiguse ideaal, mille suunas inimkond on kogu arengu vältel liikunud ja püüelnud. Üldtunnustatud inimõigused ja vabadused (vt ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsioon) iseloomustavad sellise ideaali mudelit. Ühinenud rahvad peavad sellist ideaali võimalikuks ja selle ideaali saavutamine on Ülddeklaratsioonis sätestatud kõigi liikmesriikide, kogu inimkonna eesmärgiks. Sisult õiglane õigus, mis on loodud õiguspäraselt ning üldistes huvides on kaasaegse õigusriigi kontseptsiooni põhisisu. P.2. Õigusteadvus ja õiguskultuur (juriidiline kultuur)

Õigusteadvus on ühiskondliku teadvuse alaliik, mis sisaldab vaateid, ettekujutusi, reegleid, veendumusi ja teadmisi õiguse (õigusnormide) olemusest ning printsiipidest. Õigusteadvus sisaldab nii:

1) kehtivate kui ka soovitud õigusnormide hinnangu ja 2) kriteeriumid hinnanguks.

Ideaaliks on seejuures motiveeritud veendumus järgida õigluse ning õigusnormide nõudeid ning mõista seesmiselt kui ka avalikult hukka õigusvastane käitumine.

103Õiguse ideoloogia on õiguse mõisted, ideed ja ideaalid nende konkreetses väljenduses. Kollektiivne õigusteadvus baseerub individuaalsel (personaalsel) õigusteadvusel. Seejuures on mõlemad saanud ja saavad pidevalt vastastikuseid mõjutusi.

Üksikisiku õigusteadvus formeerub tema sotsialiseerumise protsessis ühiskonna sotsiaalsesse ja poliitilisse struktuuri ning peale selle veel riigi mehhanismi, kusjuures sotsialiseerumisel on kaks õhieesmärki:

1) tagada mõistlik kooseksisteerimine teistega;2) luua eeldused ja tingimused indiviidi eneseteostuseks.

Õiguskultuur on õiguse humaansete ning õiglaste põhimõtete ja normide mõistmine ning omaksvõtt teadliku veendumuse kaudu.

Õiguskuulekus ühendab endas indiviidi kui ka temal baseeruvate sotsiaalsete gruppide ja kihtide ülaltoodud kolme õigusteadvuse tasandit nende ühtsuses, millele omakorda tugineb praktika käituda üksnes õiguspäraselt.

Õiguse eitamist või skeptilist hoiakut õiguse suhtes, millele korrespondeerub vastav käitumine, nimetatakse õiguslikuks nihilismiks. Õiguslik nihilism baseerub samadel teadvuslikel tasanditel, milledel õigusteadvus, õiguskultuur ning õiguskuulekus. Üksikisiku tasandil realiseerub ta õigusvastase käitumisena ning pidevate konfliktidena teistega, ühiskondliku teadvuse tasandil aga eitavate ideoloogiate ja seisukohtade ning hoiakute propageerimises või viljelemises.

P.3. Õiguse efektiivsus

Õigust iseloomustab peale imperatiivsuse ehk üldkohustuslikkuse kaasajal veel eriline näitaja - õiguse efektiivsus, mis näitab õigusnormides sisalduvate sotsiaalsete kohustuste vastavust moraali- ja tavanormidele. Õiguse efektiivsus tähendab, et:

1) õigust (positiivset õigust) täidetakse reeglina massilisemalt ja eelistatumalt, kui teisi sotsiaalseid norme (moraalinorme: tavasid, traditsioone);

2) indiviid suudab teadlikult mõista, et õiguspärane käitumine on kasulikum kui õigusvastane (arvestamine ultima ratio toimega);

3) indiviid, käitudes ise õiguspäraselt teiste suhtes eeldab ta teiste poolt enda suhtes sama; 4) indiviid suudab endale teadvustada, et see mis on kasulik üldistes huvides (st õiglane kõigi suhtes) on kokkuvõttes kasulikum ka tema huvides (õiglane tema suhtes); indiviid mõistab, et positiivne õigus on samas sisult ka õiglane kõigile ja igaühele (õigustatud ootus - riik loob alati õiglast õigust).

Õiguse efektiivsuse saavutatud tase antud riigis näitab piltlikult rahva õiguskultuuri üldist taset ning ofitsiaalse õigusloome kooskõla õiglusega.