KORDAMISEKS ÕIGUSAJALOOS1. Mis on õigusajalugu, tema koht õigusteaduse süsteemis.Saab alguse 19saj teisel poolel. Kuulub teoreetiliste õigusrakenduste alla. Objektiks on õiguse möödaniku uurimine. Uurib õigustegelikkust, vanu õigusnorme ja väärtusi. Õigusajaloo kui teaduse eesmärk on rõhuda uurimist ajaloo järele. Õigusajaloo vajalikkuse ja kasulikkuse probleem:

1. Õiguse kui areneva terviku mõistmine2. Immuunsus positivistliku staatika eest3. Arusaamine erinevatest õigusest mõtlemise viisidest.

2. Erinevate lähenemiste võimalus õigusajaloo uurimisel ja õpetamisel, õigusajaloo periodiseeringute erinevad alused. Õigusajalugu saab liigendada: 1.universaalne õigusajalugu. 2.partikulaarne õigusajalugu – mille eesmärk on käsitleda inimsoo teatava osa õiguse ajalugu. Universaalne omakorda jaguneb 1.geograafiline. 2.kronoloogiline – antiigi, keskaja õigusajalugu. Saame ülevaate õigusest ku itervikust. Negatiivne külg on perioodidesse jagamine. 3.institutsiooniline – kui vaatame ühe õigusinstituudi ajalugu. Saame sellest hea ülevaate. N:saksa õigusajaloolase kirjutatud rooma riigi ajalugu. Õigusajalugu laiemas mõttes haarab: 1.õigusajaloo kitsamas mõttes – elkõige ohtute poolt tagatud ja valvatud objektiivse õiguse ajaloo (era-, kriminaal- ja protsessiõiguse ajaloo). 2.põhikorra ajaloo – teiste võimukandjate ja sotsiaalsete ühenduste poolt tagatud objektiivse õiguse ajaloo. Väline õigusajalugu uurib akte ja riigi institutsioone, sisemine jälgib mõtete arengut. Periodiseerimine pole kindel. Erinevad koolkonnad pole jõudnud ühtsele arusaamale. Kogu süsteem ei muutu korraga, mõni institutsioon võib püsida muutumatuna väga pikka aega, kui teistes valdkondades võib toimuda mitmeid reforme. Ning lähtudes ühest reformist, võib selle jätgi periodiseerimine minna vastuollu üldise korra muutustega. 3. Eesti õigusajaloo määratlemine.On partikulaarne õigusajalugu. J. Uluotsa järgi on 2 definitsiooni – 1.eesti õigusajaloo aineks on õigusnormide ja vastavate õigussuhete ajaline saabumine ja kujunemine kõige varasematest teadmisvõimelistest aegadest praegusaja ühenduses ja siduvuses selle rahvaga, keda nim eestlasteks. 2.eesti õigusajalugu on eesti rahva ja maa õiguse ajalugu varasemates teadmisvõimelistest aegadest praeguse ajani ühenduses sugurahvaste, kaasmaalaste ja vastavate naaberrahvaste ja riikide õigusajalooga.Eesti õigusajalugu kui: 1.eesti õiguse ajalugu, st eestlaste õigusajalugu. 2.õiguse ajalugu eestis, st siin kehtinud vene,rootsi,saksa, kanoonilise õiguse arengu. 4. Arhailise õiguse üldiseloomustus, arhailise õiguse erinevad tähendused. Tegemist on arhailise kultuuriga, arhailiste struktuuridega, mis ei ole seotud mingisuguse ajavahemikuga. Eelkõige iseloomustab arhailist õigust stabiilsus. Arhailine õigus ei tunne muutmist, progressi. Seisneb eelkõige isade pärandi hoidmises – kõik mis ma olen saanud, pean ma hoidma ja võimalikult muutumatuna järgmistele põlvkondadele edasi andma. Iga oma teoga peab vastutama nii eelneva kui järgneva põlve ees. Iga muutus on järjepidevuse, stabiilsuse, õiguse rikkumine. Kaasaegne õigus ahendab arhailise õiguse tegevusvaldkonda aga ta ei kao kuhugi. Seega ei ole see absoluutne stabiilsus, kuid ta on muutuv stabiilsus (muutused, mis toimuvad mitme generatsiooni jooksul, nimetatakse aeglaseks muutumiseks ja kultuuris olija seda ei taju).Veritasu—ohver või ohvri sugulased maksid kurjategijale kätte, et taastada õiguskord. Talioon—karistus peab täpselt peegeldama kuritegu(silm silma, hammas hamba eest). Arhailist õigust ei huvitanud tegija, ettevaatamatus ja tahtlus. Kahju tuli hüvitada—taastada endine õiguskord.Õigusemõistmise toimingu eesmärk on vana hea õiguse taastamine (rikutud olukorra taastamine, ennistamine).

Arhailise õiguse 2 aspekti:1. Arhailine õigus kui sugukondlik õigus, on seotud kindla ajalise perioodiga. 2. Arhailine õigus kui eriline õigus ei ole seotud kindla ajaga. Iga arhailine kultuur Ei muutu

kõrgkultuuriks.Talurahva hulgas eksisteeris arhailine õigus kuni XIX sajandini.Arhailine õigus ei vaja kirja panemist – suulisus!Eestlased väljusid arhailisest õiguses 13saj.Arhailises õiguses pole indiviide, on hõimu liikmed. Trahvi maksab sugukond tervikuna. Omasid hoiti, iga võõras oli vaenlane. Ka abielu ntks puudutas kaht sugukonda, mitte kahte isikut. Oluline oli manne e tõotus. Jumal oli kõrgeim, ainult tema oli karistaja. Õigusrikkumises pole tähtis toimepanija vaid tegu. Eesmärk oli rikutud korra taastamine. Enam levinud ordaalid: 1.veeproov- kui tagasi tõukab oled süüdi. Vesi on puhas

element. 2.tuleproov – põlev süsi kätte. 3.oraalne ordaal – millegi kindla söömine või joomine, ntks kreekas lehmaveri. 5. Arusaam tõest arhailises ja modernses õiguses, tõe väljaselgitamine erinevates õigustes.Moodsa protsessi põhiprobleem on otsustamist nõudva asja uurimine, tõde kui minevikus sündinud fakt. Kui on kindlaks tehtud, mis tegelikult juhtus, siis on ka tavaliselt suuremad raskused ületatud, ning teo õigusjärelmite määramine hoopis lihtsam. Seevastu arhailises õiguses oli protsessi ülesanne õiguse taastamine ja õigusolukorra muutmine. Kui kohtukogukonnas arutusel olnud asjas midagi vaieldavat oligi, siis ei tulnud esimeses järjekorras sugugi teo asjaolusid selgeks teha. Kohtuotsus ei rajanenud hoopiski mitte tänapäevasel tõendite hindamisel. Kui lehm on varastatud ja lehm on sinu käes, siis sa oeld varas. Oli küll ka võimalus ennast süüst puhastada, reeglite kohae vande andmisega. Arhailine õigus ei toetu jälgedest ja välistest ilmingutest tulenevale tõenäolisele järeldusele ega määra kindlaks juhtumit. Tänapäevane tõendite esitamine oli arhailisele õigusele tundmatu. Nagu kogu õigustegevus, kujutas ta endast mitte tõe väljauurimist, vaid vormikindlat maagilist menetlust selle säilitamiseks.Sõna “tõde” on noor tänapäevases tähenduses ja oli enne kõrgkeskaega tundmatu.6. Kirjutatud õiguse kujunemine. Õiguse esmase üleskirjutuse tähendus õiguse ajaloolises arengus.Õiguse ajalugu võib jagada üldjoontes kaheks ius non scriptumi perioodiks ja ius scriptumi perioodiks – ehk siis kirjutatud ja kirjutamata õiguse periood (õiguse eelajalugu ja õiguse ajalugu).Enne kirjutatud õiguse kujunemist: sugukondlik õigus, õigus kui sotsiaalne kord pole piisavalt eraldatud tava- ja moraalikorrast, normatiivsed üldistused olid lihtsad.

URNAMMU seadus (2050 eKr) on ainult osaliselt säilinud. Sissejuhatuses ülistatakse kõigepealt kuningat, keda kujutatakse nõrkade ja kaitsetute patrooninaselles seaduses kasutati ka Jumala otsuseid e ordaaliaid (nt katel – kui mingi asja palja käega väljavõtmine keevast veest või õlist proovitava ära kõrvetas, oli too süüdi, samuti veeproov, ristiproov jne) ning nähti ette valurahaga lepitust vägivallategude korral.. 18 saj. eKr. pärinev Hammurabi seadus. Arhailine õigus, mis saab alguse Roomast ja Kreekast on tihedalt seotud maagiaga. Juutide kasutatav Moosese seadus pärineb 8 saj. eKr, see on üks primitiivsemaist arhailistest seadustest, kuna on loodud lõdva hõimuliidu (tugevad sugukonnad, nõrk keskvõim) ja ühiskonna poolt, kus.domineeris peamiselt karjakasvatus. Tegemist oli uusi maa-alasid vallutajarahva õigusega.12 TAHVLI SEADUSED pandi kirja arhailise Rooma õiguse algusaastatel. Rooma keisririigi ajal (527-565 eKr)suurenes bürokraatia ja muutus ametkond, poliitilise võimu raskuspunkt kandus senatist keisrikottaArhailist õigust ei pandud kirja õiguspraktikast tulenevalt, vaid ainult sellisel juhul kui seda soovis valitsev kuningas või kirik. Arhailine õigus on kirja pandud antiikkirjanike poolt, olulisim on LEX SALICA (“Saali õigus”)Õigust pandi kirja et sedaselgemaks muuta, reformida ja ühtsustada, mitte õigust ei loodud siis.7. Erinevate õiguskultuuride vanimad kirjalikud õigusallikad, s.h Eesti territooriumil.Mesopotaamia – Urukagina seadus 2360ema. – kaudsed anmed. Otseselt säilinud: Ur-nammu seadustik – seni vanim sõna-sõnalt teadaolev seadustekst. Lipitishtari seadus – Isini linna valitseja seadus 1930ema. – vana hea õiguse taastamine. Babüloonia – hammurabi koodeks. Rooma – 12 tahvli seadusHeebrea õiguse allikas – vana testament. Üks eesti õiguse tüvitekste on balti eraseadus. 8. Heebrea ja juudi õiguse eristamine. Heebrea õiguse ajalooline areng.Eristada tuleb juutide enda loodud õigust (jüdisches recht) ja kellegi teise poolt juutide kohta antud õigust (judenrecht)Heebrea õiguses 2 suurt perioodi. 1.algusaegadest kuni talmudi koostamiseni (600/650) 2.talmudi koostamisest kaasajani (1040) (juudi õiguse kirjutised)Ajalooline areng – 1.vana-testamendi aegne õigus – peamiselt 2-5moosese raamat. 10 käsku kui põhiseadus. Maa eraomand oli olemas. Põlluharijate õigus. 2.diasporaa aegne õigus – tekkis kui juudid aeti nn tõotatud maale, 7-6saj ema. Kinnisvara ei lastud omada. Suunatud pigem kaupmeeste huvidele.Heebrea õigus kui jumalik õigus – juutide poolt loodud õigus. Hommikumaal usk ja õigus lahutamatult seotud. Usu norm on õiguse norm ja avstupidi, õigus on jumalikku päritolu, avhendavad rabid – targad mehed. Vana testament on õiguse allikas. Leping jumala ja juudi rahva vahel.Heebrea õigus kui mitteriiklik õigus – juutidele e usukaaslastele suunatud õigus. Maaharijate õigus. Tugevat keskvõimu pole.9. Piibli ja tema struktuuriosade tähendus erinevate õiguskultuuride ajaloolises arengus.

Protsessiõiguse alal oli kanoonilisel õigusel suur tähtsus. Tsiviilprotsessis tõstis kirjalike tõendite tähtsust ning kriminaalprotsessis arendas välja nn inkvisitsiooniprotsessi, uurimismenetluse, kus protsessi juhtis kohus ja ametisse seatud eriline süüdistaja.Tavaarusaama järgi on piibel mõjutanud euroopa õigust kahes suunas: inimlikkus ja õiglus. Piibli mõju oli palju mitmetahulisem, ka karmistav mõju õigusele. Varases kanoolises seaduses on suur roll Augustiiniuse jne töödel.Piibel on ilmalikku õigust mõjutanud ka otse, ilma kanoonilise õiguse vahenduseta:

- Corpus Iuris Civilises on Piibli mõju selgelt näha, CIC sisaldab palju norme kristluse kui riigiusu kait-seks, riiklik karistus paganluse eest.

- Alfred suure seaduste kogu algab kümne käsuga Vanast Testamendist. - Saksa talurahva sõjas ja reformatsioonis oli 10 käsku aluseks, ühtegi karistust, mida Mooses pole kehtest-

anud, ei tohi kehtestada. Inimene ei tohi karistada karmimalt kui jumal, Vana Testament on kehtiv õigus. - Anglo-ameerika maades veel XIX sajandil VT normid käibel kui kehtiv õigus.

Ilmalikud valitseja kaalusid VT kehtestamist kehtiva õigusena. XVI-XVII sajandil toimus ka kriminaalkaristuste karmistamine, moraalsed hinnangud muutusid rangemaks. Juristid jõuavad isegi selleni, et ilmalikud valitsejad ei tohi võrreldes VT-ga pehmendada karistusi. Enne reformatsiooni toiminud kriminaalõigus oli tunduvalt pehmem. Pärast reformatsiooni surmanuhtlus nõidumise, jumalasalgamise, abielurikkumise jne eest. Piibli mõju moraaliõpetusele, moraaliteoloogia. - Õigus allutati uuele eetikale. Õiguse eeskuju pidi olema armastus, Jeesuse õpetuse järgi pidi õigus olema kristliku halastuse ja Jumala armu vili. Keisri käsk, õigus oli kristlastele kohustuslik. Nad ei pidanud olema anarhistid, ei võinud kristliku armastuse nimel võtta õiguselt selle kehtivust. Kui õigus seisiski armastuse käsust madalamal astmel, siis patule kalduva inimkonna jaoks oli ta vältimatult vajalik kord. Kus iganes armastus toime ei tulnud, pidi sekkuma õigus.10. Mis on Rooma õigus? Rooma õigusajaloo erinevad periodiseeringud, nende alus.. Perioodide üldiseloomustus.Rooma õigus on Rooma riigis kehtinud õigus. Arenes väikeses linnriigis tekkinud õigusest. Esimene kodifitseeritud (süstematiseeritud) RÕ kogu on 12 tahvli seadus, viimane on seaduste kogu Corpus Juris Civilis.RÕ tähendus Euroopa õigusajaloos:1.1. avaliku ja eraõiguse eristamine;1.2. RÕ sai hilisemate Euroopa õigussüsteemide aluseks;1.3. RÕ põhines piiramatu eraomandiõiguse tunnustamisel;1.4. RÕ põhimõttel rajanevad paljude riikide 17-20 saj. tsiviilkoodeksid sh. Balti Eraseadus.Söllneri periodiseering:

- 300 e.m.a. – varajane periood. Iseloomustab kirjalike allikate vähesus. Sel ajal kujuneb välja Rooma lin-nriik. [kuningate e rexide ajajärk 753-510ema – 7rexi. Õiguse alliakd – tavaõigus ja jumaliku pärit-oluga normid]

- 300 – 27 e.m.a – klassikalise vabariigi aeg. Kuni octavianuse võimule tulekuni. Sel ajal kujuneb välja tsensusel põhinev hääletamine, kujuneb uus eliit. Sel ajal kujuneb välja klassikalise eraõiguse alused – ius honorarium – ius pretorium kui kohtuametnike ja ius aedilicium kui tsiviilametnike õigus) ja jurispru-dents. (õiguse alliakd: 12t seadused, tavaõigus, senati ja magistraatide korraldused, rahvakoosoleku ot-sused, kokkulepped isikute vahel)

- 27 e.m.a – 283 – toimub üleminek vabariigist monarhistlikuks impeeriumiks. Printsipaadi ajajärk. Al-guses jätkub klassikaline õiguse areng, kuid järjest enam hakkab taanduma juristide osa õiguses ja õigus läheb üle keiserlikesse seadustesse ja keisri kohtuaktidesse. (õiguse alliakd: imperaatorite aktid, senati ot-sused, preetorite ediktide kogu)

- 283 – 527. dominaadi periood. Toimub lääne-roomas klassikalise jurisprudentsi allakõik ja õiguse prutaalsus. Samas ida-roomas jurisprudentsi üleskäik.

- 528 – 565. kodifitseerimise periood.

2.1 Riigikorrast lähtudes: 754-510 kuningriigi aeg 510-27 vabariigi aeg 27 e.m.a – 565 m.a.j keisririik, mis jaguneb kaheks:27 e.m.a. - 284 m.aj.- printsipaat284-534/565 - dominaat2.2. H. Ylikangase periodiseering:

-200 eKr muinas e Vana-Rooma periood 200 eKr-235 klassikaline periood 235-565 hilisklassikaline periood.2.3. sotsiaalmajanduslik ja kultuuriline lähtekoht: esiaeg e. talupoeglik ajastu –kuni 3 saj. Keskpaik e.m.a; suurvõimu ja maailmavalitsemise aeg –kuni 3 saj. keskpaik m.a.j. hilisperiood kuni Iustunianuseni2.4. Lähtumine tootmisssuhetest ja klassivõitluse areng (I.Pereterski) Rooma riigi kujunemise ja antiikse tootmisviisi tekke periood 7-4 saj. e.m.a. Vabariigi periood Impeeriumi periood 1-5 saj.2.5. Lähtumine õigusest (P.Bonfante) arhailise õiguse periood 754-200 universaalse e. rahvaste õiguse periood 146 e.m.a –235 m.a.j rooma-helleenilise õiguse periood 305-5652.6. Üks levinumaid, mis lähtub õigusest (U.Wesel) vabariiklik aeg-vabariigi asutamine (510) kuni Augustuseni (27/31. e.m.a seega 5-1 saj. e.m.a klassikaline aeg – Augustusest kuni Aleksandes Severuse surmani 235 m.a.j hilisklassikaline aeg- Severuse surmast kuni Justinianuseni (565 m.a.j.) seega 3-6 saj. m.a.j2.7. A.Söllneri periodiseering eel-ja varajane ajalugu-langeb kokku kuningate ajaga ius ja eelklassikaline õiguse aeg-langeb kokku vabariigi perioodiga (12 tahvlit) klassikaline aeg-langeb kokku printsipiaadi ajaga järelklassikaline aeg-dominaadi ajastu Justinianuse kodifikatsioon ja rooma õiguse edasine eksistents2.8. Protsessivormide järgi legisaktsiooniline protsess formulaarprotsess kognitiivne protsess11. Rooma õiguse olulisemad allikad.Rooma õiguse allikateks on:

- juristide kirjutatud CIC digesta- lex, leges regiae (kuningate, preestrite seadused)- ius Papirianum - 12 tahvli seadused – Leges duodecim tabularum – 12 pronkstahvlile kirja pandud tavaõiguse normid,

on säilinud rekonstruktsioonina, sisaldab veel palju arhailist õigust ja Ateena õiguse elemente.451.ema. valitakse 10-liikmeline seltskond mehi, kelle ülesandeks saab taastada õiguslik stabiilsus (plebeide ülestõusu järel). Need mehed panidki need tahvlid kirja. Eesmärk – kogu olemasolev õigus kokku kogudaTahvlid sätestasid m.h., et ühtegi Rooma kodanikku ei olnud ilma kohtuta õigus karistada. Peamiselt kasutatigi kohtupidamises.

- lex (seadus) = rahvakoosoleku otsusHiljem tähendas lex ka keisri korraldus ning lepingut, põhikirja

- edikt = magistrandi poolt tema võimuvolituse piires välja antudNende alusel kujuneb välja uus Rooma õigus. Olulisena märgitakse ära preetorite edikte, kuna need olid pikaajalised ja tähtajalised125 maj anti välja iganeve edikt = edictum perpetuum, mida preetor enam muuta ei saa (ainult keiser)

- senatus consultum = senati otsus = “vastus” preetori küsimusele, nõuanneKeisririigi ajal senati otsus astub lex’i asemele

Õiguse jagunemine era- ja avalikuks õiguseks põhines sellel, kelle poolt see oli loodud. Eristati:

ius ja legesjuristide poolt loodud õigus keisririigi poolt loodud õigus,

rahvakoosoleku otsus

eraõigus avalik õigus

Järk-järgult tekkis preetoritel vajadus edikte edasi arendada. Hakkas kujunema ius honorarium (juristide poolt tehtud). Eelmised ediktid hakkavad muutuma järgmistele kohustuslikuks. Preetor ei olnud ise kohustuslikult jurist, neid abistas juristide konsiilium. Sedaüsteemi on peetud läbi aegade parimaks õiguse üleskirjutamise süsteemiks.1.saj. hakatakse edikte võrdsustama seadustega (rahvakoosoleku otsustega). Ediktide kaudu hakkas igasugu uusi “asju” tekkima (vabakaubandusõigus, Rhodose saare mereõigus).Edaspidi preetorite osatähtsus langeb. Juristid lähevad keisririigi teenistusse. Edictum perpetuum lõpetas ediktide arengu, algas nende kommenteerimine ja tõlgendamine. Eraõigust, kui süsteemi see ikkagi veel ei loonud, oli vaid kogumik edikte.Ius extraordinarium = keisri seadusandlusJuba 2.-3.saj. ei kahtle keegi keisri õiguses anda välja seadusi, akte. 2.saj. kujuneb doktriin = keisri korraldusel on seaduse jõud. 12. Õiguslik pluralism Rooma õiguse ajaloolises arengus. Õiguse pluralism – kui ühel ja samal territooriumil ühes ja samas ühiskonnas kehtib ja konkureerib omavahel samaaegselt mitu erinevat õigussüsteemi. Alates klassikalisest perioodist ?13. Rooma kriminaalõiguse areng.2 suurt ajaloolist etappi:- vanem kriminaalõigus XII tahvli seaduste alusel- klassikaline õigus vastavalt Justinianuse koodeksile.

Samas üksikuid osi kriminaaltegude kohta sisaldasid kõik seaduste kogud.Karistuste diapasoon rooma kriminaalõiguses oli lai, seal võis leida paljude tänapäeva kriminaalkaristuste eelkäijaid alates surmanuhtlusest ja lõpetades parandusliku tööga. Rooma karistuspoliitika vaieldamatuks tunnusmärgiks peetakse liberaalsust. Surmanuhtlust kohaldati vähe, kehalised karistused on peaaegu tundmatud.Samas ühitus see liberaalne süsteem perekonnapea võimuga. Samas tuleb arvestada kahte asja: esiteks võis perekonnapea karistada ainult konkreetse kuriteo eest ning teiseks ei tähendanud allumine perekonnapea õigusvõimule (orjad v.a) veel mingit kodust pärisorjust ja pereliikmete kodanikuõiguste puudumist. Perekonnapea karistusõigus oli ehk sugukondliku erakriminaalõiguse puhtaim väljendus rooma õiguses (veritasu oli sealt peaaegu kadunud).Avalikõigusliku karistuse areng seondub ühelt poolt avaliku riigi-ja kohtuvõimu väljakujunemisega, teiselt poolt oli juba vanast ajast teada kaks avalikõiguslikku delikti, mis tõid kaasa surmanuhtluse – perduellio ja parricidium. Avaliku kriminaalõiguse algvormidena võib vaadelda ka võimuorganite, magistraatide poolt kohaldatavaid karistusi. Need olid kartser, vitsanuhtlus ja varaline trahv. Viimane jagunes omakorda kaheks – vara konfiskeerimine ning mõne eseme äravõtmine, et see hävitada.14. Protsessiõiguse areng rooma õigusesESIAEG - primitiivsed rahvad ei tundnud kriminaal- ja tsiviilprotsessi selle tänapäevases tähenduses. Vanas Roomas ei olnud tsiviilõiguslikud vaidlused riigi lahendada. Sellised vaidlused tuli lahendada poolte poolt omavahelise kokkuleppe teel.

VABARIIGI PERIOOD (A. 510 eKr.)Rooma tsiviilprotsess koosnes vabariigi ja printsipiaadi perioodil kahest staadiumist: in iure ja in iudico menetlused. Algseim protsessitüüp oli legislatsiooniline protsess, mille u. II saj. eKr tõrjus välja formulaarprotsess.

LEGISLATSIOONILINE PROTSESSIN IURE MENETLUS/ avalikõiguslik menetlus.Protsessi esimesest astmest- menetlus in iure - võtavad osa mõlemad pooled- hageja ja kostja - ning kohtuorganiks olnud magistraat või preetor, asja ei arutata sisuliselt ega tehtta ka otsust, teatavate protsessuaalsete vormelite (legis actio) võimalikult täpses täitmises, võtavad osa mõlemad pooled - eesmärgiga poolte taotluste kindlakstegemine - kostja kohaletoomine on hageja kohustus, Protsess lõppeb pooltevahelise õigustüli fikseerimisega.

Hagiõiguse e. sobiva hagivormi leidmine - Hagivormide arv piiratud ei saa suvaliselt tõlgendada ega laiendada- hagivormi kohustuslikkus - preetori kohus kas hagis sisalduv nõue on piisav ja kohaldatav. Moraal ja õigusteadvus ei asenda hagivormi.1. vormelite esitamises eksimine - kogu protsess kehtetu - eksinud pool ei saa rahulikult ja ilma vigu

tegemata midagi ülitäpselt lausuda.2. vormelid olid fikseeritud seaduses - ei saanud kaitsta oma õigusi, mille kohta seaduse vormelit ei ole.Legislatsiooniline protsess vastas vajadustele, kuni ühiskond püsis agraarne.Tsiviilõiguses bonae fidei negotia pōhimõte;

FORMULAARPROTSESS- muudatused legislatsioonilises protsessis said vajalikuks kui Rooma muutus agraarriigist kaubandusriigiks ( u III saj. eKr) - IUS GENTIUM - LIHTNE JA MITTEFORMAALNE PRAKTILINE.Esialgu rakendati roomlaste ja mitteroomlaste vahelistes tülide puhul erines tunduvalt roomlaste seas kehtivast formaalsest õigusest IUS CIVILE.-vaidluse objekti formuleeris PREETOR - FORMULA - kirjalik formuleering.Pooled võisid protsessi raames esitada oma nägemuse asjast vabas vormis.Preetorite õigustloov võim konkretiseerus kõige enam PREETORITE EDIKTIDES IN IURE STAADIUMIS 1. Hageja teatas kohtule kirjalikus vormis oma nõude;2. See nõue tehti teatavaks kostjale ning anti talle võimalus esitada oma vastuväiteid;3. Kui kostja kohtusse ei ilmunud, pidi ta maksma trahvi legislatsioonilise protsessiga- seal oli kostja

kohtusse toimetamine hageja mure;4. Hagi lükati kogu ulatuses tagasi ning hageja ei võinud samas asjas enam hagi esitada juhul, kui kohtunik

tegi kindlaks, et hageja nõue on tegelikkuses väiksem, kui ta on seda hagis väitnud.

Kohtuotsuse täideviimist ei täitnud riiklikud organid. Hagejal oli õigus kuni 326.aastani müüa ja tappa kostjat.Edasikaebamine - praktiliselt puudus.

Impeeriumi periood - hakkas arenema ekstraordinaarne cognito-protsess - protsess ühes staadiumis, kõik fikseeriti kirjalikult protokollis, otsuse tegemisel lähtuti kirjalikest tõenditest ja

tunnistajate ütlustest, asja arutamine kinnine , kohtuotsuse täitmiseks administratiivorganid, kostjat ei antud enam hageja võimu alla juhul, kui kostjal puudusid vahendid otsuse täitmiseks, paigutati ta vanglasse.

EDASIKAEBAMINE - vaid imperaatori otsuse peale, nimetus apellatsioon- asi vaadati läbi kõrgema kohtu poolt sisuliselt ja täies mahus. Kohtuotsuseid võis kasutada nagu õigusallikaid.

15. Religiooni roll rooma õiguse ajaloolises arengus381 kuulutatakse ristiusk riigiusuks. Temast saab moraalse teadmuse juht. Kuigi kirik peaks siduma endaga kõik riigi alamad ja riigi, siiski keiser ütleb, et kiriku otsused ei ole temale kohustuslikud. Samas oluliseks muutub ristiusk seadusandluses alles Justinianuse ajal. - Kirikuõigusel oli oluline roll abieluõiguse ja seksuaalmoraali kujundamisel. Kõikides õiguskultuurides on kehtinud kõigutamatu kooskõla avaliku korra ja abieluõiguse vahel. Kristlik abieluõigus üritas läbi suruda isiku õiguse eelistamist ja tema isiklikku otsutamisvabadust (patriarhaalne eestkoste) sugulasühenduse suhtes. Samuti kehtestas kirik abielurikkumise keelu ühtviisi mõlemale nii abielunaisele kui -mehele, varasemalt oli abielurikkumine keelatud vaid naisele. - Tänu kristlikule kõlblusõpetusele toodi sisse selline mõiste nagu halastus - eelkristlikus õiguses oli vastav mõiste tundmatu, iga tavalise õigusnormi juures küsis kirik kas see vastab tema õpetusele heast ja kurjast, piibli eetikast sai õiguse mõõdupuu. - Tsiviilprotsessis oli kirikuõigusel oluline tähtsus kuna tõstis kirjalike tõendite väärtust ning krim.protssessis arendas välja nn. Inkvisitsioonipr., uurimismenetluse, kuis protsessi juhtis kohus ning ametisse seatud eriline süüdistaja (akusatoorne menetlus). - Kanooniline protsess, mille eesmärgiks oli tõe selgitamine, tähendas suurt muudatust protsessiõiguse ajaloos, seni oli olnud eesmärgiks kokkuleppe saavutamine, nüüd allutati pooled kohtulikule juurdlusele, mille eesmärk oli süüdioleku kindlakstegemine. Vastavalt ilmaliku keskvõimu tugevnemisele, mis lubas tõsta ühtlasi kohu positsiooni, hakati kanoonilist pr kasutama ka ilmalikus õiguspraktikas.16. Bütsantsi õiguse ajalooline areng, tema olulisemad allikad.Bütsantsi õiguse ajalugu algab Corpus Iuris Civile kehtestamisega, mis oli Rooma õiguses viimane. Kuni 800. a-ni, mil krooniti Karl Suur keisriks, kandis Rooma kristlikku õigust edasi vaid Bütsants.Bütsantsi õigus oli seesmiselt stabiilne ja terviklik, suutis muutuda koos oludega. Ta oli hea, sest kandis Rooma õigust, tugines tugevale kirikule ja keskvõimule. Toodi sisse jooni ida õigusest.

Kohtupidamine muutus kirjalikuks. Keskseks keeleks sai kreeka keel – ka CIC kirjutati ümber.Allikad:- 726. a ilmus Ecologa – CIC lühendatud variant kreeka keeles. Oluliselt oli muutunud perekonna ja kriminaalõigus. Lisandus maakorraldusõigus, mereõigus jne.- 9. saj. Prochireion – uus seaduste kogu. Ecologa tühistati. Õiguslik areng läks allapoole. Oluline oli, et pandi paika kiriku ja keisri suhted.- 900. a Basilica – uus seaduste kogu. lähtekohaks jällegi CIC (kr.k. basileus – valitseja). Oluline muutus oli, et kõik ühte asja puudutav ühendati üheks tervikuks - süstematiseeriti. Varem kirjutati läbisegi üles kõik, mis seadusega reguleerimist vajas. See seaduste kogu oli väga populaarne.- 11. saj. Pira - kohtuotsuste kogu ehk õiguspraktika.- 1350. a Hexabiblos - koostati õpik õiguspraktikast, mis jäi kehtima kuni 1940 aastani. See muutus järk järgult tsiviilõiguse allikaks Ida - Bütsantsi aladel.Nomokaanonid – spetsiaalne kirikuõiguse liik. Sai ortodoksi kirikuõiguse allikaks. 17. Bütsantsi õiguse tähendus Ida-Euroopa õiguskultuurilises arengus.

Ida-Euroopa kultuur ja õigus on suuresti mõjutatud Bütsantsist. Bütsantsi kultuuri ülevõtmine, Rooma õiguse retseptsioon Ida-Euroopas. Sakslaste jaoks on Rooma õiguse retseptsioon ainult Lääne-Euroopas, Inglise autorite jaoks toimus retseptsioon ka Ida-Euroopas.

Bütsantsi õiguse levikut soodustab slaavi hõimude eliit, mis on valmis Bütsantsi õigust üle võtma.

1. Slaavlased on jõudnud arengus sinna, kus hõimuõigusest enam ei piisa ja Bütsantsi õigus sobib seda lünka täitma. Balkani linnade vaimulike hulgas mäletatakse Bütsantsi õigust veel enne slaavlaste sissetungi.

2. Bütsantsi õigus sobib tugeva monarhia rajamiseks, lähtub riigi ja valitseja kõrgemalseisvast positsioonist seisuste suhtes. Lääne-Euroopas on seisustel suur osakaal.

3. Bütsantsi sulavad kokku ilmalik ja riiklik võim. Ida-Euroopas võetakse üle kogu senine õigus, nii ilmalik kui kiriklik.

4. Bütsantsi õigus on ülima tarkuse ja õiguse kehastus, nagu hiljem CIC tekst on püha tekst, viga saab olla ainult lugejates, kes ei suuda teksti piisavalt mõista.

Iga vastuvõtmine on alati valikuline. Eliit täidab sõela rolli, osa põhimõtteid jääb vastu võtmata. Ida-Euroopa retseptsiooni käigus ei teki teaduslikku läbitöötatust, lääne mõistes ülikoole. Retseptsiooni eesmärk on Rooma õiguse praktiline ärakasutamine oma huvides.

Kiriklik õigus võetakse vastu ilma suuremate muutusteta. XIII saj algul Püha Scurra tõlgib nomokaanoni ja muud, Uus Nomokaanon, Kormtšja Kniga (Juhtraamat). Sellest kujuneb slaavi kirikuõiguse kehtiv allikas kuni XIX sajandini. Ilmaliku mõju levik on raskesti määratletav, ei ole teada, milline oli slaavlaste varasem tavaõigus. Ilmaliku õiguse kõige olulisemaks allikaks jääb Ecloga.

Vastukaaluks läänes eksisteerinud Saksa rahva Pühale Rooma Keisririigile otsitakse ka idast mingit ühtset identiteeti (Inglise õiguse ajaloolane Obolenski).

kirik on olnud alati tugevalt riigiga seotud... tugev riigivõim... kodanik on rohkem riigi, kui riik kodaniku poole18. Kristlik kirik ja rooma õigus. Kanoonilise õiguse varasem areng.Ida (Kreeka-katoliku) kirik - 324.a alustas keiser Constantinus Bütsantsi väljaehitamist enda residentsiks. Kirikust sai bütsantsi stiilis riigiasutus koos patriarhiga, kes toodi sinna Roomast. Keisrile jääb õigus otsustada kirikliku õpetuse üle jättes enesele ka dogmaatiliste vormelite ametliku kinnitamise õiguse. Kirik avaldab ilma vastuseisuta austust keisrile. Lääne (Rooma-katoliku) kirik - paavstile alluva maailmakiriku autonoomia riikide suhtes on kirikuõiguse peamine idee ning rooma-katoliku kiriku riigiõpetuse alusKirikuõigus sai alguse Roomast. Juba I sajandil kujunesid kristlikes kogudustes välja mitmesugused juhised, mis väideti pärinevat otse apostlitelt. Neid juhiseid nimetati kaanoniteks (kr.k karjasekepp), mida peetakse kanooniline õiguse (ius canonicum) kui õigussüsteemi alguseks. Hiljem lisandusid neile veel Uuest ja Vanast testamendist pärit reeglid.

Ristiusu tunnistas lubatavaks keiser Constantinus I 313.a Milano tolerantsusediktiga, Theodosius I valitsemisajal saavutas kristlus 380.a ametlikult riigiusu seisundi. 496.a tunnistas ristiusku ka Frangi riigi kuningas Chlodovech.Algselt koosnes kanooniline õigus põhiliselt pühakirjast tulenevatest ettekirjutustest, siis VIII ja IX sajandil hakkasid tooni andma paavsti normatiivaktid scriptum bullatum - bullad. Kirikutegelased allutati kiriku õigusvõimule ka nende tegude eest mis olid kuriteod riigiseaduste järgi. 614.a alates allutati kiriklikule õigusemõistmisele kõik vaimulike süüasjad. 19. Kanoonilise õiguse ajaloolise arengu etapid. Erinevate etappide iseloomustus.I …. - 324 varajane periood II 325-692 kanoonilise õiguse periood - usk seadustati ja tagati riikliku sunnijõuga.III 692 - 1054 kanoonilise õiguse ühtsus jääb püsima, kuid idas ja läänes toimuvad erinevad arengud: idas - staatiline/läänes - dünaamiline. Hommiku- ja õhtumaise mõtteviisi kujunemine. IV1054 - 1517 õhtumaise kristluse ja kanoonilise õiguse areng: alates 1054.a teadusliku kanoonilise õiguse õitseng. XII sajandil algab kanoonilise normistiku süstematiseerimine ja kodifitseerimine. V 1517 - …. uusaja katoliiklik kirikuõigus: Peale usureformi algab kanoonilise õiguse taandumine. Luther nõudis kanoonilise õiguse asemele täiesti uut õigust. Maadeavastusega siiski kanooniline õigus levis, kuid peale Pr revolutsiooni ja valgustusaega kaotas oluliselt oma tähtsust väljaspool kirikut. 20. Kanonistika areng.Edaspidises arengus saab koos kanoonilise õiguse arenguga rääkida kanonistika (teadus kanoonilisest õigusest) kujunemisest.Ivo v. Chartres’Väga suure leviku ja mõjuga oli Chartres’i piiskopi Ivo koostatud kolm kogumikku (Dekreet, Collectio Tripartita, Pannormia) kanoonilisest õigusest, mis olid nii kanoonilise õiguse allikad kui ka teaduslikud teosed kanoonilisest õigusest, samuti õpikud kanoonilise õiguse õppimiseks. Teos valmis 1093-1095, eriti Dekreet oma 3760 kapiitliga oli ulatuslik varamu. Dekreedi Proloogis käsitles Ivo v. Chartres’ kanoonilise õiguse allikate kasutamise ja interpreteerimise põhimõtteid, Pannormia oli katse anda süstemaatiline ülevaade kogu kanoonilisest õigusest. Teos juhatas sisse teaduse kanoonilisest õigusest, mistõttu on Ivo v. Chartres’ kõrvuti Gratianusega nimetatud kanonistika rajajaks. Kanonistika teiseks rajajaks peetakse Bolognas tegutsenud munk Gratianust, kes süstematiseeris eraviisiliselt kanoonilise õiguse kuni 1139.a. kirikukogu otsusteni. Kasutades skolastilis-didaktilist meetodit ületas ta paljud vastuolud ning koostas kanoonilise õiguse normide kogu “Ühtlustamata reeglite ühtlustamine” (Concordia discordantium canonum). Hilisemas traditsioonis on töö tuntud Decretum Gratiani nime all. Töö sisu määras suurel määral teoloogia ja tekkiva kanonistika tihe seos. Töö jagunes sisuliselt kolmeks:

1. osa käsitles kanoonilise õiguse olemust, selle allikaid ja kiriklikke ameteid;2. osa sisaldas norme kirikukohtu, abielu ja patukahetsuse, vara- ja orduõiguse kohta;3. osa puudutas jumalateenistust ja sakramente.

Gratianuse tööde põhjal arenes välja kanonistide esimene teaduslik koolkond – dekretistid, mida võib võrrelda glossaatorite koolkonnaga. Kanooniline õigus sai lõplikult ülikoolis õppedistsipliiniks, haritud jurist kandis tiitlit “mõlema õiguse doktor”Kanooniline õigus oli arenev süsteem pidevalt teiseneva allikalise baasiga, mistõttu kujunevad ka uued kogumikud. Paavstide Innocentius III (1210) ja Honorius III (1226) dekretaalide ametlikud kogumikud muutusid peagi kanonistide uue koolkonna dekretalistide põhiliseks kommenteerimisobjektiks.

21. Kristliku kiriku ja ilmaliku riigi suhete ajalooline areng. Erinevad teooriad.Kristlik kirik kui riigikirik3.saj. tagakiusamised ei murdnud ristiusku ning keiser Constantinus leidis võimaluse ja jõu viia Rooma riik koostööle kirikuga. 313.a. ilmus Milaano tolerantsusedikt, mis tunnistas ristiusu lubatuks kogu riigis. Veel enam, kuna riik vajas ideoloogilise toena vaid ühtset kristlikku kirikut, siis hakkas riik hoolitsema kiriku ühtsuse eest. Constantinus pani aluse traditsioonile, mille kohaselt impeerium hakkas osalema usuvaidlustes (Nikaia,325.a.), muutes kiriku olulisel määral poliitilise võimu teostamise vahendiks. Constantinus lasi end ristida vahetult enne surma 337.a, olles seega esimene kristlik keiser Roomas, muutudes kiriku vaatepunktist kristliku valitseja eeskujuks ja pälvides nimetuse Constantinus Suur.Riigikirikuks sai ristiusu kirik 381.a. keiser Theodosiuse ajal.

Ühtsuse tagamise funktsioonRiigikirikuna hoolitses ristikirik riigi ideoloogilise ühtsuse eest, tugevdas kodanike sidet riikliku kultusega. Nikaia usutunnistus, pidi siduma kogu impeeriumi, nii kirikut kui rahvast, riiki ennast, sarnaselt Justinianuse kehtestatud CIC. Riik asus usutunnistuse kui enda loodud õigusnormi taha kogu oma sunnijõuga.PiiritlemisfunktsioonRistiusk hakkas täitma ka riiklikku piiritlemisfunktsiooni. Iga kristlane oli kodanik, iga mittekristlane aga oli riigi silmis kahtlane. Seega andis kirik riigi käsutusse vajalikud mõõdupuud “omade” ja “võõraste” eristamiseks. See tähendas samas usu muutumist vormi täitmiseks, riigikirik (ega riik) ei olnud võimeline uurima iga alama usutunnistuse sügavust. Piiritlemisel tekkis uus situatsioon juutide suhtes, kes oli justkui Jumala vana rahvas. Seega ei tarvitsenud neisse suhtuda kui ketseritesse, kuid kristliku riigi probleemid nendega jäid püsima.Heategevus- ja hoolitsemisfunktsioonRiigikirikuna täitis ristikirik ka muid funktsioone - haigete, orbude hoolekanne jne. Suuresti just sel eesmärgil annetati kirikule palju varasid. Riigikiriku vara väljus traditsiooni kohaselt tsiviilkäibest. Kontinuiteedi ja legitimeerimisfunktsioonKirik andis Roomale kui maailma keskpunktile uue kristlikul põhjal rajaneva legitiimsuse. Rooma piiskop (paavst) tuletas oma eriseisundi võrreldes teiste piiskoppidega apostel Peetruse ametisse määramisest Roomasse. Kirik ja õigusAlgselt alamkihtide seas levinud kristlus sai arenedes ja muutudes järjest enam ka haritud rahvakihtide pärusmaaks, seda eriti 3/4.saj. Sel perioodil olid haritud kihtide seas olulisel kohal juristid ja retoorikud. Haritud juriste haarates allutab ristiusk allutab õiguse järk-järgult uuele eetikale – õigus peab olema jumala armu ja kristliku halastuse segu. Andes õigusele uue eetilise aluse, ei vaidlusta kristlus samas õiguse (s.t. paganliku Rooma riigi õiguse) olemasolu ega selle kehtivust. Õiguselt ei tohtinud võtta tema kehtivust, sest kui korra tagamiseks ei piisanud ligimese armastuses, siis pidi sekkuma õigus, mille taga seisis sund. Jumalik seadus on kõigile inimestele antud jumaliku ilmutusega, mis pidi ilmnema ka Rooma riigi õiguses, hoolimata asjaolust, et jumala ilmutatud õigus oli konkreetsel juhul paganliku keisri tööriist. Õigus ja (isegi paganlik) riik täidavad rahu kindlustajatena vahetult Jumala tahet isegi siis, kui nad kristlastega vaenulikult ringi käivad. Jumalalik tahe ilmnes inimlikul, seega paratamatult ebatäiuslikul kujul. Kristlane riigivastase mässajana oli apostel Pauluse jaoks kujuteldamatu.Sõltumata sellest, kas antud põhjendus on kooskõlas roomaliku seletusega õigusest, on selle käsitluse tulemus ühitatav roomlaste õigusemõistega. Algselt on õpetusel õigusest ja koostöövõimaluse loomisel tähtsus kiriku enda sees. Kirik kujundas riigist sõltumatu isikliku õiguskorra, võttes samas Roomalt paljugi üle.Andestamise ja armastuse käsk kehtis eelkõige kristlaste endi vahel. Näit. konflikti puhul ei tulnud minna riigi ilmaliku, s.t. paganliku kohtu ette.Ei saa väita, et Rooma riik oleks kergesti leppinud uue autonoomsusele pürgiva õiguskorra kujunemisega ning kristliku kiriku kasvava mõjuvõimuga. Samas oli rooma õiguses endas olemas dualistlik alge (ius civile ja ius gentium), millele lisandus provintsides (näit. Egiptus) toimiv õiguslik pluralism.

22. Kanoonilise õiguse roll ja tähendus Lääne õigustraditsiooni kujunemisel. Kirikuõigusel oli oluline roll abieluõiguse ja seksuaalmoraali kujundamisel. Kõikides õiguskultuurides on kehtinud kõigutamatu kooskõla avaliku korra ja abieluõiguse vahel. Kristlik abieluõigus üritas läbi suruda isiku õiguse eelistamist ja tema isiklikku otsutamisvabadust (patriarhaalne eestkoste) sugulasühenduse suhtes. Samuti kehtestas kirik abielurikkumise keelu ühtviisi mõlemale nii abielunaisele kui -mehele, varasemalt oli abielurikkumine keelatud vaid naisele.Tänu kristlikule kõlblusõpetusele toodi sisse selline mõiste nagu halastus - eelkristlikus õiguses oli vastav mõiste tundmatu, iga tavalise õigusnormi juures küsis kirik kas see vastab tema õpetusele heast ja kurjast, piibli eetikast sai õiguse mõõdupuu. Tsiviilprotsessis oli kirikuõigusel oluline tähtsus kuna tõstis kirjalike tõendite väärtust ning krim.protssessis arendas välja nn. Inkvisitsioonipr., uurimismenetluse, kuis protsessi juhtis kohus ning ametisse seatud eriline süüdistaja (akusatoorne menetlus).

Kanooniline protsess, mille eesmärgiks oli tõe selgitamine, tähendas suurt muudatust protsessiõiguse ajaloos, seni oli olnud eesmärgiks kokkuleppe saavutamine, nüüd allutati pooled kohtulikule juurdlusele, mille eesmärk oli süüdioleku kindlakstegemine. Vastavalt ilmaliku keskvõimu tugevnemisele, mis lubas tõsta ühtlasi kohu positsiooni, hakati kanoonilist pr kasutama ka ilmalikus õiguspraktikas.Sama oluline kui oli kirikuõiguse mõju protsessiõigusele, oli kiriku mõju haldussüsteemi kujundamisele. Oma organisatsioonilise tõhususe poolest oli kirik (alalised subordineeritud ametid) kaugelt üle ilmalikust võimust.23. Eesti õigusajalooline areng ja Lääne õigustraditsioon. Läänelik õigustraditsioonLäänelik õigustraditsioon on rajatud 4 sambale:

1. rooma eraõiguse tugev mõju2. kanoonilise õiguse tugev mõju3. õiguskultuuri kõrge tase, mis baseerub legitiimsetel ja puritaansetel printsiipidel4. õigusriigi (rule of law, Rechtsstaat, verhovenstvo prava) mõiste üldine toetamine

Alates 12. sajandist kujunema hakanud Lääne õigustraditsiooni olulisemad tunnusjooned. 1. Küllalt järsk ning järjest enam süvenev vahetegemine üheltpoolt mitmesuguste õigusinstituutide ja -asutuste ja teiselt poolt mitmesuguste muud tüüpi asutuste vahel. Esimesed tegelesid eelkõige mitmesuguste õiguslike toimingutega, näiteks kohtuotsuste langetamisega. Õigus jäi veel religiooni, moraali ja erineva taseme poliitika mõju alla, kuid oli siiski neist järjest eristatavam.2. Õigusasutiste tegevuse juhtimine läheb järjest enam spetsiaalse inimeste korpuse kätte, kes tegelevad õigustoimingutega professionaalselt ning kellele see on suuremal või väiksemal määral põhitööks. 3. Professionaalide korpus saab spetsiaalse ettevalmistuse, mille põhiosa on kõrgem juriidiline haridus. Kujuneb oma professionaalne erialane kirjandus ja professionaalsed erialased koolid ja ettevalmistuskohad. Ülikoolid olid allikaks, kust kasvas välja mandri-Euroopa professionaalsete juristide ühtne seisus koos oma identiteedi ja seisuseuhkusega. 4. Õigus hakkab endas järjest enam sisaldama ka metaõigust, s.t. teadust õigusest – õigusteaduse, mille uurimisobjektiks on õigus ise. Õigusnormid, terminid, otsused, protseduurid saavad andmeteks, õigustoimingutes osalejate mentaliteeti lisandus mõistmine nende andmete süstemaatilise tundmaõppimise vajadusest. Sel viisil saadud teadmisi hakati tajuma osana õigusest. Õiguse tunnetamine sulandus tõlgendamisega, tõlgendamine omakorda sulandus õiguse rakendamisega. Õigusteaduse kujunemine on lahutamatult seotud ülikoolide loomisega, kus õigust hakatakse õpetama kui täpselt piiritletud ja süstematiseeritud teadmiste kogumit. Ülikoolide ja õigusteaduse areng on lahutamatult seotud rooma õiguse retseptsiooniga ning kanoonilise õiguse arenguga. 5. Õiguslik pluralism, s.t. olukord kui ühel ja samal territooriumil ühes ja samas ühiskonnas kehtib ja konkureerib omavahel üheaegselt mitu erinevat õigussüsteemi.Õiguslik pluralism tulenes olulisel määral vaimuliku ja ilmaliku võimu diferentseeritusest. Õiguslik pluralism ühtaegu peegeldas poliitilist ja majanduslikku pluralismi, samaaegselt tugevdas seda. 6. Alatine pinge ideede ja reaalsuse vahel. Ühelt poolt on püüdlus dünaamilisuse järele, teisalt aga ei ole kadunud soov stabiilsuse järele. Taoline pinge on viinud aeg-ajalt tervete õigussüsteemide väljavahetamisele, mis teinekord on saadetud vägivallaga. (Reformatsioon, 1789.a. revolutsioon Prantsusmaal). Sellele vaatamata on läänelik õigustraditsioon kui selline säilinud ja taganud enda uuenemise.7. Mõistmine, et õiguse arengul on oma loogika, oma sisemine orgaaniliste muutuste mehhanism. Antud veendumuse kohaselt ei ole muutused pelgalt vana kohandumine uuega, vaid nad on osa üldisest muutumis- ja arengumudelist. Siinkohal eeldatakse, et muutused ei toimu, ei saa toimuda juhuslikul, vaid nad leiavad aset teadlikult.8. Arusaam, et õigus peaks olema süsteemne tervik, mis areneb läbi sajandite ja põlvkondade. Arusaam õigusest kui tervikust, kui corpus iuris’est hakkab arenema just õhtumaises õigusteaduses.24. Lääne (Õhtumaa) ja Ida (Hommikumaa) õigustraditsioonid.Õhtumaa on läbi aegade mõistnud end hommikumaa vastandina. Hommikumaal on valitsev monokraatiline mõtlemine. Kogu võim ja õigus läbi aegade koondunud ühe valitseja ktesse, olgu see jumal või tema saadik maa peal. Õiguse allikad, õiguslike õpetuste allikad on ühtlasi religiooni allikad, religioossed pühakirjad ntks koraan. Õhtumaa kultuuritraditsioonile on õiguselus ja usus omane teatud dualism, alguse saanud antiigist, mil eristati jumaliku ja inimliku päritoluga õigust: fas ja ius. Keegi pole ühekorraga kuningas ja preester. Jumala ja keisrivõim ning riik pole üks ja seesama. Õigus iseseisvana religiooni kõrval. Samuti läänes, õigus peab olema järjepidev ja kirja pandud. Lääne kiriku vanim kanoonilise õiguse kogumik on 343a Serdikka kirikukogu otsuste alusel.

25. Õiguslik pluralism Euroopa õiguslikus arengus, eriti keskajalPõhilisi tunnusjooni on partikularism – st. õiguslik killustatus väga erineval alusel. Tihe seos kohaliku tavaõigusega ja keskajale omane riiklik-poliitiline killustatus viisid territoriaalse partikularismini – erinevates administratiiv – territoriaalüksustes kehtis erinev õigus. Samuti põimus administratiivne partikularism läbi rahvuslikuga näit. Frangi riigis kehtis mitme rahva tavaõigus (frankidel oma, saksidel oma jne.).Õigusliku partikularismi teine oluline väljendusvorm – seisuslik paljusus – talurahva jaoks ühed ja rüütlitele teised seadused. Seisuste paljususega seondub ka isikuline vahetegemine – erinevused meeste ja naiste karistamisel. Maaomanikud olid võimu ja õiguse allikaks nemad karistasid vasalle ja talupoegi. See oli igas maakonnas erinev. Seoses kaubanduse ja eelkõige merenduse arenguga tugevnes linnade seisund(Itaalia), mida rikkam ja tugevam oli linn seda paremad seadused ja õigus. Est kadus partikularism 1944 Balti eraõiguse lõppemisega.26. Keskaegsed linnaõigused EuroopasLinnaõigus eraldus koos linnade iseseisvumisega, linn võis osta vabaduskirja. Õigust hakkasid looma linnade raed. Rae otsused lõid otseseid positiivõiguslikke sätteid. Hakati varakult üles kirjutama.Linnaõigus oli arenenum, teenis kaubamajanduslikku ühiskonda, käsitööd, krediidindust. Tekkis kinnisvarade pantimisõigus. Paranes naise õiguslik seisund.Linnade liidud. Tähtsaima linna õigus võeti kasutusele teisteski linnades, näit Lüübeki hansalinna õigust on järginud üle 100 linna. Silmapaistvad tulemused rahvusvahelise õiguse alal. Läänemerel järgiti Visby mereõigust.Õigusajaloo mõttes toimus massiline linnade asutamine Ida-Euroopas alles ajavahemikus 1150-1350 ning lähtus peamiselt Saksa eeskujudest (Lübeck, Magdeburg). Analoogiline situatsioon oli ka Iirimaal, kus majanduslikus mõttes olemasolevad linnad said linnadeks õiguslikus aspektis alles pärast anglonormannide sissetungi 12. sajandi lõpul.Majanduslikus mõttes olid linnad kui vahetuskaubandusega tegelevad rahvarohked ja komplekssed asulad Ida-Euroopas olemas ka enne linnaõiguste saamist.

Õiguslik määratlus: (läänes) Linn kui vabade kodanike kogukond, mis ise end reguleerib, on olemas juriidilised õigused, organid, mis seda juhivad. Ülesandeks oli reglementeerida mingi piirkonna administreerimist, tagada selle piirkonna elanike õiguslik kaitse ning anda alus varanduslikele tehingutele. Iseloomustus: Seisuslikkus, ilmalikkus, konstitutsioonilisus, kirjalikkus (peaaegu algusest peale kirjalik), suurem süstematiseeritust, koosneb vabadest kodanikest, kes on koondunud erinevatesse kommuunidesse (osaleb linnaelus kommuuni liikmena), vandekaaslus, arenguvõimelisus.Linnaõigused kasvavad perekondadena N: Lübeck, Magdeburg, Frankfut, Achen, Viin.Õiguslik ühtsus säilib läbi apellatsiooniõiguse emalinnale. Alles hiljem tekivad trükitud linnaõiguse koodeksid.Linnaõiguse tekkimise põhjused: Kogukond palub luba linnaõigust kasutada või läbi maahärra, kes asutab uue linna. Tallinna linna maahärra linnaõiguse saamisel ajal on Taani kuningas. Hiljem esindab ordumeister korporatiivset maahärrat.

Keskaegse linnaõiguse üldiseloomustus:1. vandekaaslus, lepingulisus: Linnaõigus oli omavahel tihedalt integreeritud (vande)kaaslus õigus, mida sageli nimetati kogukonnaks, kommuuniks (commune). Kommuun põhines kõigi tema (alg)liikmete vahelisel olemasoleval või väidetaval lepingul (hartal), mida võib pidada ühiskondlikuks lepinguks algideeks. Mitmed linnad rajanesidki hartale antud kollektiivsel pidulikul vandel või mitmel järjestikusel hartale antud truudusvandel (kodanikuvanne)2. seisuslikkus: Linn kui kommuun on vaadeldav kahest aspektist:

- kui vabade linnakodanike kommuun. - kui kommuunide kommuun (kaupmeeste gildide, käsitööliste tsunftide jms. ühendus)

Ilmalikkus on keskaegse linna oluline tunnus, mis on omane just läänelikule linnatraditsioonile. Erinevalt Antiik-Kreeka ja Antiik-Rooma linnadest ei kandnud keskaegsed linnad vastutust religiooni eest, linn kui tervik oli maine, ajaline nähtus mitte igavene ja püha. Tema ülesanne oli eelkõige vägivalla piiramises ja poliitiliste ja majanduslike suhete reguleerimises, mida siiski tõlgendati jumala poolt antud ülesannete täitmisena. Samal ajal kujunes linnas järjest iseseisvam ilmalikke eesmärke teeniv väärtushinnangute süsteemi. 4. konstitutsioonilisus

Keskaja linnad (eriti XI-XII saj) olid /justkui/ uued riigid, s.t. nad omasid täielikku seadusandlikku, täitev- ja kohtuvõimu. Nad omasid õigust kehtestada makse, müntida raha, määrata kindlaks kaalude ja mõõtude süsteeme, omada sõjaväge, kuulutada sõda ja sõlmida rahu. Samaaegselt olid linnad allutatud ka mitmetele piirangutele5. arenguvõimelisusKeskaja linnad (eriti XI-XII saj) olid /justkui/ uued riigid, s.t. nad omasid täielikku seadusandlikku, täitev- ja kohtuvõimu. Nad omasid õigust kehtestada makse, müntida raha, määrata kindlaks kaalude ja mõõtude süsteeme, omada sõjaväge, kuulutada sõda ja sõlmida rahu. Samaaegselt olid linnad allutatud ka mitmetele piirangutele27. Linnaõiguste areng Eestis.Lübecki õigus (esmakordselt mainitud 1188) oli keskajal üks levinuimaid Saksa linnaõigusi, olles koos linna raega linna sõltumatuse aluseks. Lübecki õiguse kehtestas Lübecki raad ning Hansa Liidu õitseajal võeti see tarvitusele paljudes hansalinnades ja Hansa kaubakontorites Londonist Novgorodini. Ühenduses Tallinnaga mainis Lübecki õigust ja Tallinna raadi esmakordselt Taani kuningas Erik Adraraha oma 1248. asta 15. mail antud privileegis. Lübecki õiguse tunnustamine vahetuva keskvõimu poolt tagas Tallinna õigusliku seisundi järjepidevuse rohkem kui kuue sajandi vältel. 1865. aastal kehtestatud Balti eraseadusse üle võetuna jäid paljud Lübecki õiguse sätted. Lübecki linnaõigus kehtis Tallinnas, Rakveres, Narvas, hiljem alates 17. saj Haapsalus, (Tartus kehtis Riia linnaõigus)Riia linnaõigus põhineb Magdeburgi ja Hamburgi linnaõigusel1248 aastal mainitakse seni teadaolevalt esmakordselt luba kasutada Tallinnas Lübecki õigust. Samas varaseim Tallinnas säilinud Lübecki linnaõiguse koodeks pärineb aastast 1257 ning on antud Taani kuninga Kristoferi poolt28. Õigussiirded (legal transfer) õiguse ajaloolises arengus, s.h retseptsiooni mõiste ja liigid.Retseptisoon laiemas tähenduses on sotsiaalne protsess, mis seisneb kas traditsioonilise või võõra kultuuri(hüve) ülevõtmises ja läbitöötamises uute kultuurikandjate poolt.Õiguse retseptsiooni all mõistetakse teisest õiguskultuurist, teiselt territooriumil või teisest ajast pärit õigusliku fenomeni ülevõtmist uues õiguslikus keskkonnas.

Retseptsiooni liigid:1. vajaduse ehk tarbe retseptsioon - riik lähtub sellest, et norme läheb vaja kui juriidilisi konstruktsioone. Kaob

side algse õigusallikaga.2. autoriteedi retseptsioon - lähtutakse sellest, et konkreetne õiguse allikas on väga tähtis (nt BGB jõustus

Peruus).29. Rooma õiguse retseptsioon, selle tähtsus Euroopa õigusajaloos.Rooma õiguse retseptsioonile Euroopas leidub kaks erinevat põhjust. Ühel juhul võetakse kasutusele õigusnorm (õigusinstituut või koguni õigusallikas, nt. seaduste kogu),

lähtudes sellest, et selle aluseks võetav õigusallikas on nii autoriteetne, et normi kehtestamine on vajalik Teine põhjus rooma õiguse retseptsiooniks Euroopas on retseptsiooni vajadus. Riik võtab tarvitusele õigusnormi, instituudi või seadustekogu lähtudes eeldusest, et õigusnorme läheb vaja nagu juriidilis-tehnilisi konstruktsioone. Äärmusliku juhtumina võetakse õigusreeglid kasutusele ilma neid õigusallikate päritoluga seostamata.Õiguse ajaloos nimetatakse Rooma õiguse uurimise ja leviku protsessi Rooma õiguse retseptsiooniks. Retseptsiooni mõiste kasutamine ei ole loomulikult piiratud ainult õigusteaduse raamidega. Õiguse retseptsiooni all mõistetakse teisest õiguskultuurist, teiselt territooriumil või teisest ajast pärit õigusliku fenomeni ülevõtmist uues õiguslikus keskkonnas. Rooma õiguse kõrval kujuneb teiseks tähtsaks distsipliiniks kanooniline õigus, mis erinevalt „surnud ja suletud” Rooma õigusest on avatud ja arenev õigussüsteem. Alles hilisemal ajal muutus ühes või teises piirkonnas kehtiv ilmalik õigus teadusliku uurimise ja õpetamise objektiks. Rooma õiguse retseptsioon Euroopas on pidev, läbi sajandite toimuv protsess, mille arengus eristatakse mitmeid arenguetappe. Siinkohal piirdume vaid etappide nimetamisega:

3. Glossaatorite koolkond – 12.-13. saj;4. Konsiliaatorite koolkond – 14.-15. saj;5. Humanistlik jurisprudents – 16. saj;6. Usus modernus pandectarum (moodne,kaasaegne rooma õigus) – 17. saj;7. Ratsionalistlik loomuõigus (loomingulisus,hiline retsep)– 18. saj;

8. Ajalooline koolkond (saksamaa) – 19. saj. Saksamaal oli retseptsiooni mõju kõige tugevam, sest seal puudus tugev keskvõim ja seisus kes oleks seisnud oma õiguste eest. Põhja-Prantsusmaal on suurem tähtsus kohalikul kirjutamata õigusel. Inglismaal on täheldatud ka Rooma õiguse retseptsiooni mõju, mida piiras Common Law ja oma juristide koolkond30. Bütsantsist lähtunud retseptsioon kui osa rooma õiguse retseptsioonist. Rooma õiguse Euroopasse retseptsiooni puhul võib vaid erandjuhtudel kõnelda täielikust autoriteedi- või vajaduseretseptsioonist, kuigi mõlemad põhjused toimisid. Osades maades oli raskuspunkt rohkem autoriteedil kui vajadusel, teistes maades vastupidi.Rooma idee uuestisünni näol kõrgkeskaja alguses võttis Euroopa kiriku kanoonilise õiguse kõrval omaks ühise ilmaliku õigusallika.Nendes riikides, kus suudeti omal jõul lahendada õiguslikke probleeme, nt. Põhja–Saksamaa hansalinnades, ei toimunud rooma õiguse retseptsiooni kuni hiliskeskajani.Prantsusmaa lõunaosas oli otsene roomaõiguslik mõju seadusandlusele ja praksisele kuni kõrgkeskaja alguseni. Varem kui mujal tekkis Prantsusmaal humanistlik ideedevool, mis oma nõudega pöörduda tagasi antiikaja algtekstide juurde, sai reformatsiooni teerajajaks. Õiguse ajaloolist arengut püüti vaadelda toetudes rooma allikatele.Rooma õiguse retseptsioon Lääne-Eurropas- kiriku ja ülikoolide kaudu said Lääne-Euroopa riigid taas ühtse religioosse, poliitilise, teadusliku, administratiivse ja juriidilise keele-ladina keele.Rooma õiguse retseptsioon Lääne Euroopas eriti Saksamaal-aasta arvuks loetakse sageli 1495-kui Saksa keisririigi kõrgeim kohus sai juhise lähtuda kõigis protsessides ülesaksamaalisest eraõigusest gemeines Recht. Selle all mõeldi rooma või nagu seda Saksamaal nim. pandektiõigust. Tegelikult oli see rooma õiguse retseptsioon, usus modernus - töödeldud glossaatorite ja konsiliaatorite poolt. Rooma õigus Saksamaal oli subsidiaarne (abi-ehk toend) õigus, sest ta ei tühistanud partikulaarseid õiguseid, vaid ainult täitis lüngad.Rooma õiguse või seda järgiva glossaatorite ja konsiliaatorite õiguse võtsid omaks kõik need huviringid, kes oma eesmärkide saavutamiseks vajasid või olid suutelised kasutusele võtma uut autoritatiivset õigust. (feodaalvürstid, kirik, linnad, kuningavõim). Rooma õiguse või selle töötluste abiga ei täidetud ainult seaduste ja õigusemõistmise lünkasid, neile toetudes loodi vana õiguse asemele ka uusi norme. Uued sätted läksid läbi kergemini, sest nad vastasid rooma õigusele, mille üleolekut, kõrget taset ja sobivust just selleks rõhutati.Seda, et rooma õiguse retseptsioon Euroopas seostatakse kõige enam kuningavõimu kasvuga, tuleneb sellest, et kuningavõim kujunes keskaja lõpul kõige enam õiguselu kontrollivaks ja selle arengut määravaks teguriks. Kes kõige enam lõi uut positiivset õigust, vajas ka rooma õigust kõige rohkem.31. Keskaegne õigusteadus ja ülikoolid.Rooma ōiguse uurimise objektiks olid Institutiones ning eelkōige Digesta, niisiis Corpus iuris civilis`e see osa, mis sisaldas antiikaja juriidiliste autorite teoste ja otsuste tsitaate. Uuurimistegevuse raskuspunkt asus Pōhja-Itaalias, mida vōib pidada Euroopa kōige arenenumaks nurgaks XII sajandil. Pōhja-Itaalia linnadest said ōpetatud juristide asupaigana kuulsaks Pavia, Ravenna ja eriti Bologna, mis paiknes tähtsate kaubateede ristumiskohal ning sai juriidilise ūlikoolihariduse hälliks.12. ja 13. sajandil tekkisid esimesed moodsad ūlikoolid. Need ūlikoolid olid keskaja omalooming. Antiikajast ei ole tuua ūhtegi näidet selliste ūksuste kohta, nagu seda olid keskaegsed ūlikoolid oma privileegide, kindlate ōppeplaanide ja kraadidega (baccalaureus, licentiatus, magister, doctor). Sōna ūlikool ei tähendanud universitas litterarum (teaduste ūhisus), vaid ūliōpilaste ja ōppejōudude korporatsiooni (societas magistrorum et discipulorum). Vanim on Bologna Ūlikool, mis sai oma privileegid keiser Friedrich I-lt 1158. aastal.

Bologna juriidilise kooli kasvandike hulgas eristatakse kaht koolkondaglossaatorid ja postglossaatorid:Glossaatorid – tegid teksti vahele märkusi – glossasid. CIC oli ülim tõde, seal ei saanud olla vigu. Vead võisid olla lugejas. Selline lähenemine iseloomustas kogu tollast teadust – skolastiline meetod. Õigusteaduses nimetati mos italicus. Vastuolu tuli ületada tõlgenduste abil. CIC ei olnud ajalooline allikas, puudub allikakriitika, uuritakse teksti, keeleline analüüs on väga põhjalik. Glossaatorid loovad CIC sisemise ühtsuse.Teine koolkond postglossaatorid ehk konsiliaatorid (1250-1500). Palju nimetusi – praktikud jne. neid peeti glossaatorite jäljendajateks, kes ise CIC tekstiga ei tegelenud.Varajane ūlikooliharidus kasvas ja arenes glossaatorite hoole all. Selle ūheks eesmärgiks oli anda ōpilastele oskus rakendada rooma ōigust ehk täpsemalt öeldes glossaatorite poolt tōlgendatud Justinianuse ōigust igapäevastes ōiguslikes vaidlustes.Väitlustel, mille algatajaks näib olevat Bulgarus, oli korduvaks teemaks argielus ettetulevate ōigusjuhtumite (casus) lahendamine (solutio) rooma ōiguse abil vōi sellele vähemalt näiliselt toetudes. Menetluse lōppeesmärgiks polnud sugugi ōpilaste pūhendamine tegelike igapäevase elu konfliktide lahendamisse, sest varasematest Bologna kasvandikest said kohtunikuks vähesed. See, mida ōpetamisega lōpuks taotleti, oli rooma

ōiguse ja eelkōige glossaatorite teoste tundmiga ekspertiisotsuseid, millel kogu keskaja vältel oli suur juriidiline kaal.Tuntuim kontsiliaator on Bartolus de Saxoferrato (1314-1357). 17-aastasena kaitsesBartolus Bolognas väitekirja ning hakkas 19-aastaselt samas ūlikoolis ōpetama. Ta koostas Corpus iuris civilis`e täielikud kommentaarid, mistōttu kontsiliaatorite koolkonda vahel kutsutaksegi kommentaatorite koolkonnaks.32. Kriminaalõiguse areng keskajalkeskaeg .. 5-15saj.. julmad karistused surmanuhtlus..

33. Common Law erinev tähendussisu, erinevate alguste võimalus. Common law erinevad mõistmised Common law kui pretsedendile rajaneva õigussüsteemi kujunemise traditsiooniliseks algoritmiks on kohtuotsustele antud siduv jõud ning kohtute sõltumatus muude võimalike õiguse allikate suhtes. common law all mõistetakse erinevaid nähtusi, millest ainult üks võimalus on seotud siduva kohtuotsusega.. Meie käsitluses seondub common law pretsedendiõiguse tähistamisega. Pretsedendiõigus Õiguse ajaloo enda käik näitab, et Inglismaa kohtunikel on ise tulnud välja töötada ja viimistleda enamus õigusemõistmise printsiipe. Common law jurist peab seega kõigepealt induktiivselt tuletama üldise õigusliku teesi ja alles seejärel tuletama deduktiivselt viisi, kuidas seda kasutada antud kaasuse puhul. Peamine mõtlemismudel pretsedendiõiguses on analoogiate otsimine. Siia lisandub asjakohaste suhete või tunnuste olulisuse tõestamine. Seega on analoogia abil motiveerimine nii analüüs kui ka õigustus. Common law sajanditepikkune ajalugu on võimaldanud sellisel viisil luua üha kõrgema abstraktsiooniastmega printsiipe. Nendesse on kontsentreeritud sellele õiguskultuurile omased traditsioonid ja väärtused. Kui taoline printsiip on juba kord loodud, siis saab seda subsumeerida deduktiivsel viisil. 34. Inglise õigusajaloo algus. Common Law ajalooline areng.Common law kui õigussüsteem on otseselt välja arenenud Inglismaal kujunenud õigustraditsioonist. Erialakirjanduses jagatakse selle traditsiooni kujunemislugu nelja perioodi. Nendeks perioodideks on: anglosaksi perioodcommon law kujunemise periood;equity teke ja common law struktuuri väljakujunemine;common law reformimine ja kaasaeg. Common law anglosaksi periood ja kujunemine 5.-6. sajandil. tõid saarele tunginud germaani hõimud endaga kaasa oma tavaõiguse. See tõrjus kõrvale keltidest põlisasukate tavaõiguse. Germaanlaste tavaõigus pandi kirja mitte ladina, vaid vanainglise keeles. Seega ei erinenud selle perioodi inglise õigus mandri-euroopa õigusest, kuna ta kujutas endast samamoodi partikulaarset tavaõigust. 11. sajandil toimus aga Inglismaa ajaloos õiguse kujunemise seisukohast otsustava tähendusega murrang. Normannidest vallutajad asusid looma tugeva keskvõimuga Inglise riiki. Õiguse mõttes kehtis Inglismaal kuni 13. sajandini kolm õigussüsteemi: tähendust minetav anglo-saksi tavaõigus, kanooniline õigus ja kiirelt arenev kuninglik tsentraliseeritud ülesehitusega kohtusüsteem. 13.sajandiks tõrjub kuninglik kohtumõistmine teised kaks otsustavalt kõrvale. Jutt on sellest, et Court of the Exchequer (maksuvaidluste lahendamise kohtuinstants) võttis kuninga nimel oma jurisdiktsiooni alla terve riigi. Teiseks, Court of the Exchequeri kõrvale tekkis teinegi keskne kohtuorgan, Court of King's Bench, mille pädevuses olid kogu riigi poliitilised ja kriminaalasjad. Kolmaski keskne kohtuorgan, Court of Common Pleas, tegeles tsiviilasjade lahendamisega. Sellist kohtumõistmise rolli plahvatuslikku kasvu soodustas kohtutes kehtinud protseduur. Nimelt rajanes kohtumõistmine kindlal hagisüsteemil. Kõik see annab aluse väita, et common law on inglise kontekstis ajalooliselt eriliste kuninglike kohtute poolt loodud ühtne õigus kogu Inglismaal. Siiski oli taoline õiguse kujunemine lünklik. Nimelt ei loodud 13. sajandi lõpust uusi hagisid (wrait) ja common law ei katnud universaalselt kõiki tekkinud vaidlusi. Common law ei suutnud mitte kõigil juhtudel õigust mõista. Nii hakkas kuningas delegeerima apellatsioonide lahendamist edasi lordkantslerile, kes lahendas selliseid kaebusi. Lordkantsleri tegevuse tulemusena tekkis konkureeriv õiguse allikas - equity. See süsteem ei põhine enam hagide süsteemil, vaid on lordkantsleri loodud õigus.

18. sajandi lõpust toimub common law formeerumine kaasaegsel kujul. Eelkõige tähendab see kolmanda elemendi lisandumist õigusallikatesse. Selleks saab statute law. 1831-1832. aastatel loodi Inglismaal parlamendireformi käigus alus tänapäevase demokraatliku seadusandliku riigiorgani tegutsemiseks. Parlamendireform mõjutas omakorda oluliselt õigussüsteemi. Näiteks kujundati välja kolmeastmeline kohtusüsteem, kohustati kohtuid arvestama nii common law kui ka equity sätetega, kaotati keskaegne hagide süsteem (osaliselt). Neljas periood tähendab common law kujunemist ka geograafilises kontekstis. Nimelt toimus inglise õigussüsteemi levik emamaalt laia maailma. Tänapäeval elab maailma rahvastikust ligi kolmandik common law õigussüsteemiga riikides. Common law levikuga seoses tuleb märkida, et kunagi ei ole ta kunstlikult välja tõrjunud kohalikku õiguskultuuri, vaid on sellega paralleelselt eksisteerinud. Ajapikku on inimesed ise common law kui õigustraditsiooni omaks võtnud. 35. Loomuõiguse roll ja tähendus õigusajaloos. Ratsionaalse loomuõiguse rajajaks peetakse Hollandi juristi Hugo Grotiust (1583- 1645). Ta samastas roomlaste kombel rahvusvahelise õiguse ning loomuõiguse ja uskus nagu Aquino, et loomuõigus pärineb jumalalt, kes on selle inimestesse kirjutanud, kuid inimesed on selle unustanud ning nüüd lähevad l.õ. ja positiivne õigus lahku. Grotius leidis, et loomuõigus on täielikult kooskõlastatav positiivse õigusega, vahendiks inimmõistus ning abiks ajalooline võrdlus, s.t. millised normid on pikaajalised ning leiduvad kõikide rahvaste juures, millised muutuvad, esimesel juhul tuligi kõneks loomuõiguslik lahendus. Probleem aga oli selles, et inimmõistus vahendina muutis doktriini liiga paindlikuks, tõlgendus hakkas sõltuma tõlgendaja elukogemusest ning nii võis sellega mistahes seisukohta kaitsta. Thomas Hobbes- põhjendas loomuõigusega absoluutse monarhia vajalikkust. Lähtus sellest, et rahvas on ühiskondliku lepinguga võimu valitsejale delegeerinud ning järelikult mida suurem võim, seda parem.John Locke- rajas õpetuse võimude lahususest (täidesaatva ja seadusandliku). Kaitses inimeste loomulikke õigusi, toetas usu- ja sõnavabadust. Seega kandis Locke esmakordselt doktriini sotsiaalsele alale.Samuel Pufendorff- Püüdis luua kõikehõlmavat, praktilisele elule vastavat loomuõigust.Christian von Wolff- jõudis süstematiseerimises veel kaugemale ja tegi loomuõiguse teesidest geomeetrilise süsteemi.Ratsionaalsele loomuõigusele on iseloomilikud võrdlused loomariigiga, mille tähelepanekud kanti üle inimsuhetele, see oli sarnaselt ajaloolise võrdlusega meetod loomuõiguse tuvastamiseks.Ratsionaalne loomuõigus andis:kodanlastele võimaluse oma positsiooni parandada absolutistlikule riigile legitimeeritud aluseüldiselt kõikidele kehvematele parema sotsiaalse, õigusliku seisundi ( loomuõigus oli kõikidele üks).Intelligentsile, kel oli olemas vahend- inimmõistus- juurdepääsu võimustruktuuridele. Loomuõigusliku doktriini ja valgustusfilosoofia vahel pole erilist piiri, viimane tähendas sisuliselt esimesest sotsiaalpoliitiliste vihjete väljalugemist, sotsiaalsete järelduste tegemist.Valgustusajastul rakendati loomuõigust:korrumpeerunud kohtusüsteemi parendamisekstagamaks eri seisuste ning sugupoolte võrdsust seaduse eeskaitsmaks õigust eraomandileKriminaalõiguse puhul eriti kasu eesmärk- kurjategijaid ei peaks hukkama, sest nad saab panna kasulikule tööle. Üldiselt põimus kriminaalõigus läbi humanistlikest ideedest.Valgustusajastul juurdus nullum crimen nulla poena sine lege põhimõte.36. Kodifitseerimine õiguse ajaloolises arengus.Seaduslikkuse tagamise seisukohalt on tähtis õigusaktide süstematiseerimine. Süsteem kujutab endast aktide viimist teatud kooskõlastatud süsteemi, rhmitamist teostatakse teatud tunnuste alusel, teatud järjekorras. On kaks põhivormi: inkorporeerimine ja kodifitseerimine.Kodifitseerimise korral töötatkse normatiivne materjal põhjalikult läbi, kooskõlastatakse ja ühtlustatakse.Ehhki kodif. môiste ise on valgustusaegse inglise ôigusteoreetiku Jeremy Benthami leiutatud ning kuigi kôige rohkem kodif. nägi päevavalgust just valgustussajandil, polnud valgustus siiski seaduste reformeerimise ja koondamise ainsaks kannustajaks ning initsiaatoriks. Ôiguse kodif.algas juba ainuvalitsuse ajal ja seda jätkasid nn valgustatud monarhid. Huvi ôigust koondada tulenes absolutismiaja soovist kôrvaldada partikulaarôigused ning uhtlustada riigi ôiguselu. Teisalt oli taotluseks paigutada kodif. uusi, valitseja positsiooni tugevdavaid ja kindlustavaid seadusi.Pôhjamaade monarhid olid selle arengu pioneerid.Taani Kristjan V kinnitas aastal 1683 Danske Lov I ja 1687 Norske Lov i. Rootsi Karl XI tegi aastal 1689 uldist seadustekogu ettevalmistavale komisjonile ulesandeks

sellega kergendada ainuvalitsuse lôpuleviimist ning reduktsiooni /lääni-ja kinkemôisate tagastamist riigile/ Uus uldine seadustik Sveriges Rikes Lag saadi valmis siiski alles Vabaduseajal 1734 aastal.Samal ajal pandi kodif. töö käima Prantsusmaal, kus see mitmel korral katkestatuna viidi siiski lôpule alles Napoleoni ajal. Baieris ilmus aastal 1756 tsiviilseadus. See tugines rooma ôiguse sustemaatikale / isiku-, asja-, pärimis-, kohustusteôigus/ ning jättis kohalikud statuudid ja keiserliku uldise ôiguse veel teisejärguliste ôigusallikatena alles. Siiski soodustas see kodif. osalt ôigusemôistmise prognoositavust ning parandas nii ôiguskaitset. Inglismaal pakub mingit vôrdluskohta see, et seal legaliseeriti sustemaatilisi ôpikuid seadusteks.37. Loomuõiguslikud kodifikatsioonid.Üldine kodifitseerimine algas ainuvalitsemise ajal, jätkasid valgustatud m-d. taheti ühtlustada riigi õiguselu ühtlasi lisada uusi valitseja positsiooni tugevdavaid seadusi. Saksamaal Preisi Üldine Maaõigus 1794. üldiseks jooneks legalismitaotlus. Usuti, et on lõplik, ei vaja tõlgendamist. Seisused ja pärisorjus on alles, eraomandi tugevadamine, kohtunikule sõltumatuse lisamine. Seadustikust ja tema andjast ôhkub tugevat umbusku seaduse tôlgendajate ja kommenteerijate vastu. Osalt on selle tagajärjeks hoidumine uldklauslitest. Legalismi tugevdatakse tôlgendamise ja komenteerimiskeeluga ning püüdega eemaldada ôiguselust advokaadid, kelle osatähtsust laienev kaubamajandus oli tôstnud. Pôhjus, miks advokaatide ja ôigusteadlaste môju kardeti, peitus pôhiliselt selles , et seadustik ise sisaldas endas suure hulga kompromisse. Ta on tüüpiline valgustatud ainuvalitsuse toode, mis polnud enam loodud ja kostrueeritud ainuuksi ülemkalassi jaoks nagu absolutismiajal, vaid nii ulem- kui ka kesklassi silmas pidades. Seetôttu oli seal vaheldumisi nii arhailisi kui ka modernseid jooni. Esimeste hulka kuulub endiselt uheôiguslikkuse puudumine seaduse ees. Ka pärisorjus on alles. Vanad privileegid jäetakse kehtima. Moodsate joonte hulka kuulub peale legalismi, mis kuunib ôigusi ja kohustusi määratledes pärisorjadeni välja, ka eraomandi tugevdamine, kohtunikule sôltumatuse lisamine, omavoli vähendamine ametnike vallandamisel.

Uusaja kuulsaim 1804 Pr tsiviilseadustiku Code Civil e Code Napoleon. Loomist alustati juba 1790 – Pr-l segadus – hulgaliselt vanu ja uusi otsuseid ja kuninglikke ordonnantse. Mat nii tava- kui rooma õigusest. Jaguneb 3-ks raamatuks: isiku- asja- ja kohustuseõigus. Sõnastustelt lühike ja tuumakas. Naise ja laste seisund jäeti nõrgaks. Kindel põhi eraomandiõigusele ja lepinguvabadusele. Järgnesid tsiviilprotsessikoodeks 1806, kaubanduskoodeks 1807, kriminaalkoodeks 1810. Code Civil võeti omaks Belgias, Hollandis, Luksemburgis, Hispaanias, Kreekas … Austria tsiviilseadustik aastast 1811 lähtub samuti Code Civil’st ja loomuõigusest.Arenes legislatiivtehnika, Mandri-Euroopa seadusandlusest hakkas kaduma kasuistika. Kirjutatud õiguse võit tavaõiguse üle. Taotleti lüngatust. Alus konstitutsioonilisele mõtlemisele. Valgustusaja kodifikatsioonid: a)Prantsusmaal: “Code civile”(1804), “Tsiviilprotsessi koodeks”(1806), “Kaubanduskoodeks”(1807), “Kriminaalkoodeks”(1810), b)Austrias: “Tsiviilseadustik”(1811). Selle eeskujuks oli Napoleon’i tsiviilkoodeks.38. Valgustuse mõjutused kriminaalõiguse ajaloolises arengus.Kaasaegne kriminaalõigus toetub paljuski just valgustusaegsetele ideedele ning seisukohtadele. Asjaolu, et valgustusaega peetakse oluliseks perioodiks tänapäeva kriminaalõiguse väljakujunemisel, on ka põhjuseks, miks antud teemat mõnevõrra põhjalikumalt käsitletakse.Olulisemad karistust puudutavad probleemid, millele valgustusajal tähelepanu pöörama hakati olid järgmised:1. Kuriteomõiste ebamäärasus lugematutes partikulaarseadustes; sisuliselt üks ja sama tegu võis ühes paikkonnas olla õiguspärane, teisalt tõi ta kaasa kõige julmemad kehalised karistused. Valgustusfilosoofid pakkusid välja idee, et kuritegu ja karistus peavad olema määratletud üldkättesaadavas riigiseaduses ning karistus järgnegu riigiseadustes mitte aga ebamäärases tavaõiguses määratletud teole 2. Karistuste julmus ja ebaproportsionaalsus kuriteoga. Karistused arvestavad vähe või üldse mitte kuritegude erinevat kahjulikkust ja süüdlase isikut. Valgustusfilosoofid tõid välja mõtte, et sandistavad kehalised karistused ja surmanuhtlus on mitte lihtsalt vastandus inimsusega, vaid ka ebaotstarbekad. Ühiskond peab hakkama kurjategijaid enda kasuks tööle rakendama ja püüdma neid läbi töötegemise parandada. Ühtlasi toodi välja tänapäeval üsna populaarne põhimõte - oluline pole mitte karistuse julmus, vaid vältimatus 3. Inimeste ebavõrdsus seaduste ees- teatavasti karistati keskajal erinevates ühiskonnakihtides ja -positsioonidel olevaid inimesi erinevalt, kusjuures kehtis põhimõte, mida tähtsam isik, seda väiksem karistus. Valgustusfilosoofid deklareerisid, et kõik inimesed on sündinud võrdsetena ning seega tuleb neid ka seaduste ees võrdsetena kohelda. Samasuguse teo eest tuleb samamoodi karistada.4. Kriminaalõiguse religioossus- valgustuseelsel perioodil oli kriminaalõigus nö. kiriku kontrolli all, mis tähendab, et nii õigusemõistmisel kui ka karistuste määramisel oli kirikul üsna suur osatähtsus. Valgustusajal

hakkasid levima ideed, mille kohaselt peab ilmalik õigusemõistmine kuuluma ilmalike riiklike kohtute ainupädevusse. Inimest saab karistada ainult teo, aga mitte mõtete eest .Uuenduslikud ideed jõudsid seadustikesse alles XIX saj. esimesel poolel. 17 sajandi II poolel tekkis Kesk-Euroopas karistuse uus eesmärk. Karistus hakkas muutuma talumatute valude tekitamisest ja kurjategija surma kaudu ellimineerimisest süsteemiks, mille eesmärgiks oli isiku õiguste äravõtmine. Karistus ei olnud suunatud enam inimese keha vaid hinge vastu. Kui enne seda oli karistajaks valitseja, siis nüüd siirdus see roll üle riigivõimule. Selline muutus ei toimunud rahumeelselt, vaid oli mõjutatud Prantsuse revolutsioonist ja Euroopas toimunud poliitilistest võitlustest, mis muutsid oluliselt ühiskonna ülesehitust .Suurem muutus toimus siis, kui 1787.a. loodi Austrias üldine seadus kuritegudest ja nende karistamisest (Josephina) ning siis, kui 1794.a. loodi "Preisi Üldine Maaõigus". Need seadused on vaheetapiks uus- ja keskaja vahel.Josephina nägi ette surmanuhtluse kohaldamist poomise läbi, kusjuures pärast hukkamist pidi laip 12 tundi "rahvale näitamiseks rippuma jääma.Preisi Üldine Maaõigus nägi raskeima karistusena ette surmanuhtluse pea maharaiumise läbi või siis ka ratastamisega. Lisaks taolisele surmanuhtluse diferentseerimisele esines ka muid keskaegseid mõjutusi. Surmanuhtluse liike võidi näiteks rakendada hukkamiskohale lohistamisega või laiba avaliku väljapanemisega Enesetapp polnud õigusvastane tegevus, kuid kui see pandi toime karistuse vältimiseks või pärast kohtuotsuse tegemist, siis võidi näiteks enesetapja laiba kallal teiste hirmutamiseks hukkamist jäljendav toiming sooritada Uue kvaliteedi kriminaalõigusesse tõid Prantsuse 1810.a. kriminaalkoodeks (Code Penal) ning Baieri 1813.a. kriminaalkoodeks. Code Penal jagas karistused piinavateks ja häbistavateks või ainult häbistavateks. Piinavad ja häbistavad karistused on:1. surm; 2. eluaegne sunnitöö; 3. asumiselesaatmine; 4. tähtajaline sunnitöö; 5. vangistus.Surmanuhtlus viidi täide pea mahalöömise teel. Isatapmist peeti eriti raskeks kuriteoks ning sel puhul eelnes surmanuhtluse täideviimisele veel ka rida muid häbistavaid toiminguid - süüdimõistetu viidi palja jalu, must kott peas hukkamispaigale, kus tal raiuti maha parem käsi ja seejärel surmati. Hiljem käe maharaiumisest loobuti.Valgustusaja filosoofid kuulutasid end küll surmanuhtluse vastasteks, kuid põhjendasid seda hukkamise vähese efektiivsusega hirmutava mõju avaldamise seisukohast. Surmanuhtlusest efektiivsemaks peeti eluaegset sunnitööd, kuna see hoiaks karistatava kannatused inimestel pidevalt silme ees Häbistavad karistused olid:1. häbipost; 2. väljasaatmine; 3. kodanikeõigustest taandamine.Paranduslikud karistused olid :1. tähtajaline vangistus parandusasutuses; 2. mõnede poliitiliste, tsiviil- või perekondlike õiguste äravõtmine;3. rahatrahv.39. Revolutsioonide, sh. Prantsuse revolutsiooni mõju Lääne õigustraditsiooni ajaloolisele arengule.Prantsuse revolutsioon muutis vabaduse tähendust, ühtlasi vabaduse tagamise viise See oli nüüd kõigile korraga kuuluv õiguslik seisund, samas abstraktne ja nähtamatu idee. Inimene ise oli oma vabaduse allikas. Uus vabadus, uued õigused vajasid uusi, kuid samas kindlaid garante. Uueks abinõuks, mis pidi tagama saavutatud vabaduste ja õiguste püsimise, oli vanale põhikorrale tundmatu instituut – vabade kodanike koostatud ja vastuvõetud kirjalik põhiseadus. 3. sept 1791 oli päev, mil Asutav Kogu võttis vastu Prantsusmaa esimese konstitutsiooni. Konst. määras kodanike vabaduste ja õiguste kõrval kindlaks ka riigi valitsemise korra, võimuorganite liigi ja ülesanded. See oli Euroopa senise õigusliku arengu üks murdepunkte. Jumala tahte asemele astus inimeste tahteakt.Selle järgi tunnustas Suurbritannia kolooniate iseseisvust ja visandati piirid, mis võimaldasid ekspansiooni läände. Briti monarhiast eraldununa muutusid P-Am asumaad iseseisvaks vabariigiks. Iseseisvussõjal oli ühtlasi kodanliku rev-i iseloom: kaotati hulk kapitalismi arengut takistavaid feodalismi igandeid. Kaotati valgete orjus, kuid Lõunas säilis neegrite orjus ja orjapidajate istandused suurenesid.26. augustil 1789 võttis Asutav Kogu vastu “Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni”. 17 punktist koosnev deklaratsioon algas sõnadega: “Inimesed sünnivad ja jäävad vabaks ning õigustelt võrdseks.” Järgmine artikkel garanteeris põhilised inimõigused: õigus vabadusele, omandile, julgeolekule ja vastupanu rõhumisele. Kaitseks võimukandjate omavoli ja repressioonide vastu formuleeriti kodanike kaitse: “ Kedagi ei või süüdistada, kinni pidada ega arreteerida muidu kui seaduses ette nähtud juhul ja seadusega ettenähtud vormi järgides.” Inimõiguste tähtsa põhimõttena deklareeriti, et “mõtete ja arvamuste vaba väljendamine on üks kõige kallihinnalisemaid õigusi”. Deklaratsiooni lõpus on rõhutatud, et omand on püha ja puutumatu.Deklaratsioon oli oma aja kohta suure tähtsusega dokument, mis avaldas mõju paljudele rahvastele. Seejuures ei teinud selle autorid veel selget vahet inim– ja kodanikuõiguste vahel.

Pärast kolme seisuse liitumist Asutavaks Koguks, toimus poliitiline jagunemine (alalhoidlikud saadikud istusid saalis paremal, uuenduste pooldajad vasemal). Siit ka tänapäevane poliitiliste suundade väljendus: parempoolsed ja vasakpoolsed (pahempoolsed). Kaotati vana kohtusüsteem, uue süsteemi alglüliks oli rahukohus. Asutav Kogu võttis vastu seaduse kirikumaade võõrandamise kohta. Nende maade tagatisel lasti käibele

riigivõlapaberid – assignaadid, mis varsti muutusid paberrahaks. Kirikumaad läksid oksjonil müügile. Kehtivaks kuulutati ilmalikult sõlmitud, nn. kodanlik abielu. Sünni ja surma registreerimine läks riigiametnike kätte. Vaimulikele määrati kindel palk ja nad pidid andma eraldi vande uuele korrale (hiljem konstitutsiooni

kehtestamisel ka sellele). 1790.a. kaotati aadliseisus – keelati aadlitiitlite ja –vappide kasutamine.Kaotati tollid ja 1791.a. ka tsunftid.40. Euroopa õiguse peamised arengujooned 19. saj.19. saj õiguse arengu peajoonedAjalooline koolkond- õiguse kohandamine rahvuse ideega, iga riigi õigussüsteem vastab tema oludele ja ajaloolisele arengule.Õiguspositivism- tuletas “õiguse” kehtivast õigusest ja selle kõrval seadusandja tahtest, ei otsinud ajaloolist rahvavaimu ja looduõigust. Viidi lõpule seaduste uuendamine. Merkantistlik juhtimissüsteem asendati lepinguvabaduse printsiibile rajatud eraõigusega. 19. Saj lõpul hakkas levima lepinguvabadust kitsendav suund, mis sisaldas tööliste kaitset, sotsiaalseadusandlust ja nõrgemat lepingupoolt toetavaid sätteid. Tähtsustus õigusteadus.Kinnisvaraõigus- Maa muutus kaubaartikliks, müümis ja tükeldamisvabadus soodustas spekulatsiooni- osteti suur tükk ja müüdi väikeseid. Tagajärjeks toodangu langus.Killustamist püüti takistada müügipiirangute kehtestamisega-ei andnud tulemusi.18. Saj lõpuks olid kinnisvaratehingud ja maa kasutamine laenu tagatisena tekitanud üldise segaduse- ei olnud kindlaid registreid.Preisimaal alustati reforme, mis olid suunatud usaldatavate kinnisvararegistrite loomisele, et oleksid määratud omandiõigus ja hüpoteegisuhted. Töö kesti 10 aastat, andis head tulemused ja selline süsteem võeti üle ka Euroopa maades, ka põhjamaades.Perekonnaõigus18.saj oli patriarhaalne, iseloomulik kiriku religioosne- dogmaatiline vaade abielule ja perekonnale.Valgustusliikumine esitas mehe- naise vahelise võrdsuse nõude, tsiviilõigus ei tohi abielus näha religioosset institutsiooni vaid kodanlikku kokkulepet. See oli juba arvestatud Allgemeines Preussiches Landrecht`is- võidi lahku minna ka kokkuleppel.Inglismaal- veel 1857 abieluasjad kiriklike kohtute kompetensis, siis loodi abielulahutuste jaoks spetsiaalne kohus, 1873 ühendati High Court`iga. A võidi lahutada abielu rikkumise, julmuse, abikaasa omavaolilise ja alusetu hülgamise eest.Eestkosteõiguse kohaselt suurendati eestkostja volitusi- et saaks hallata vara võimalikult efektiivselt. Preisi eestkostluse kord, 1875, lähtus eestkostja iseseisvuse põhimõttest.KaubandusõigusKodifitseerimise alal Euroopas juhtiv Saksamaa. Kodanlus püüdis Vabade Riikide Liidu baasil (tek Napoleoni sõdade järel Saksa- Rooma riigist) luua Saksamaal ühtset seadusandlust. Alustati veksliõiguse sisseviimisest. 1848 Wechselordung, 1861 Allgemeines Deutshes Handelsgesetzbuch.Kaubandusõigus puudutas juriidilis-tehnilisi probleeme, kõige tähtsam tehniliselt max efektsete lahenduste leidmine.Väljatöötamisel olid nõustajateks head praktikud. Kehtima 1871 loodud Saksa riigis ja Doonau monarhias, suur tähtsus, sest võimaldas kasutada ühtset õigus ja sama jur tehnikaga ühiseid institutsioone.1897 redigeeriti ning viidi kooskõlla BGBga ja võeti siis vastu Saksa riigi kaubandusõigusseadusena.Uus õigusharu- tööõigus:Kollektiivleping- tekkimise eelduseks industrialiseerimine.1824 Ingl, 1864 Prants, 1869 aastani Saksamaa kriminaalõiguslikult sanktsioneeritud ametühingute ja streikide keeld.Industr. tulemusena tekkis töölisklass, iga töötaja suhe tööandjaga fikseeriti töölepingus. Kogu Euroopas valitse põhimõte, et tööandja oli oma huvide rakendamiseks rohkem võimalusi, vajadusel oldi valmis kasvõi vägivaldselt takistama töötajate organiseerumist kollektiiviks. Algul püüti töötajaid rahustada

sotsiaalkindlustusseaduse vastuvõtmisega, lõpuks aktsepteeriti ametühinguid ja kollektiivlepingut. Esimene sõlmiti 1896.a.Kehtis tööliste kohta, teenijatel positsioon nõrgem kuni 19.saj lõpuni.41. Inglismaa õigusajalooline areng uusajal.19. sajandil rakendati Inglismaa kohtutes common law kahte vormi: algupärast 13. sajandi lõpus kinnistunud süsteemi koos oma õigusallikatega ning 14. sajandil arenema hakanud ja 17. sajandi lõpus tardunud equity- süsteemi. Mõlemal süsteemil olid omad kohtud ning ühes kohtus käsitletud kohtuasja või uuesti algatada teises süsteemis. See likvideeriti 1873. aastal, kui kõrgeima instantsina asutati üks ühine kohus – High Court of Justice. Inglismaa kohtumõistmine toetus prejudikatiivsele seotusele, mis tähendas seda, et kohtunikud lõid analoogiaotsustega uut õigust ehk uusi siduvaid prejudikaate. Alles majandusliku ja sotsiaalse struktuuri kiire muutumine 19. sajandi algupoolel hoogustas kirjutatud õigust, parlamendi tegevust õigusloojana, mis alguses tõi kaasa uue kaubandusõiguse nii nagu teisteski tööstusriikides. Sajandi teisel poolel seadusandlik tegevus kasvas. 42. Common law siire maailmas. Common law ja Briti impeerium. common law kujunemine ka geograafilises kontekstis. Nimelt toimus inglise õigussüsteemi levik emamaalt laia maailma. Tänapäeval elab maailma rahvastikust ligi kolmandik common law õigussüsteemiga riikides. Common law levikuga seoses tuleb märkida, et kunagi ei ole ta kunstlikult välja tõrjunud kohalikku õiguskultuuri, vaid on sellega paralleelselt eksisteerinud. Ajapikku on inimesed ise common law kui õigustraditsiooni omaks võtnud. 43. Common law areng Uues Maailmas.

44. Ajalooline koolkond. F. C. SavignyTänu püüdlustele Saksa riikliku ühtsuse järele, tekkis soodne pind saksa õigusteaduse arengule, mis tegi Saksamaast sellel ala juhtiva riigi kuni Esimese maailmasõjani. Väheste eranditega (Inglismaa, Prantsusmaa) sai Saksa õigusteadus eeskujuks enamikele Euroopa riikidele. Selle uue õiguse lähtepunktiks oli uus ideoloogia: ajalooline kool. Enam ei peetud õigeks lähtumist rationalistlikest mõttemudelitest nagu ühiskonnaleping, mille põhjal võis teha loogilisa järeldusi ja esitada neid ainuõigetena. Selle asemel otsiti teejuhti ajaloolistest kogemustest ja traditsioonidest. Selliste meetodite rakendamine õigusteaduses muutis kehtetuks loomuõiguse, looduse igavesel ringkäigul põhineva õigussüsteemi. Saksamaal andis romantilisajalooline relativism ja traditsioon ajendi nn. Ajaloolise koolkonna tekkele, mille juhiks oli Friedrich Carl von Savigny (1779-1861). Ajalooline koolkond tegi jõupingutusi leidmaks vanaaja õigusallikaid, et neid uurides paremini mõista kehtivat õigust ja seda elus hoida. Savigny ei soovinud ülesaksamaalist kodifikatsiooni kuna leidis, et aeg selleks pole veel küps. Tema arvates pidi õigus olema Volksgeist’i väljenduseks, mille all ei peetud silmas rahva arvamust vaid ajaloolist ideetraditsiooni nagu seda tõlgendasid ja väljendasid ajaloolise koolkonna õigusteadlased. Ajalooline koolkond uuris ka Corpus Iuris Civilis’t, mida nad pidasid oma teooriate üheks aluseks. Mida rohkem aga ajalooline koolkond püüdis saksa õigusajalugu selgitada ja ülevaatlikustada, seda ilmsemaks muutus, et rooma õiguse retseptsioon ja selle arenemine saksa ühiseks õigusallikaka oli keskse tähendusega. Suure respektiga suhtuti rooma õigusse, eriti aga sakslaste algse rooma õigusallika Justinianuse õiguse vastu. Ajaloolise koolkonna õpetus pani aluse pandektismile ja mõistejuriprudentsile ühelt poolt ja germanistikakoolkonnale ning kaasaegsele õigusajaloolisele uurimisele teiselt poolt. Püsiva jälje jättis kogu Euroopa ulatuses nende õigusteoreetiline õpetus (õiguspositivism), mis tekkis ajaloolise koolkonna nägemuse põhjal, et kehtiv õigus on iseenesest väärtus, kuna see ühendatud kogemuse resultaat. 45. Saksa õiguse areng 19. sajandil.Thibaud – kogu saksamaal peab kehtima ühtne seadusandlus, see ei tähendanud ühtse riigi loomist. Ühtse koodeksi pidi vastu võtma iga riik eraldi. 1814 teos “üldise kodanliku õiguse põhjendused”. Samal aastal S vastus, ajaloolise koolkonna algus. Saksamaa XIX sajand kui juriidiline sajand. Mõju Eestile tunduvalt suurem kui Prantsuse arengutel. Saksamaal XIX saja I veerandil võitlused Napoleoniga on lõppenud. Samas on see ka valitsejate võit liberaalse kodanluse üle. Vana põhikord jääb püsima. 1806 Saksa rahva püha Rooma keisririik lakkab olemast, austria ja preisi keisririik. Saksamaal puudub ühtne riik, eraldi arengud Preisimaal, Baieris, Austrias. Saksamaa ei ole sama mis Preisimaa. . Saksa reformide juures surutakse kodanlus kõrvale, alles XIX sajandi lõpuks on saksa kodanlus muutunud nii tugevaks, et Saksa vana eliit Bismark on sunnitud temaga arvestamine. Suur osa juriste pärines kodanlusest ja

XIX sajandi keskel kaugenes riigist, samas läbi õiguse saavutavad selle, mida ei õnnestunud saavutada poliitlisel teel. Kodanlik tsiviilõigus – Bürgerlische Recht. Saksa XIX sajandil kujuneb välja sõltumatu justiitssüsteem, haldusõigus ja halduskohtu pidamine, seda poliitilise killustatuse oludes.Saksa juristid saavutavad kõrge dogmaatilise taseme, kapselduvad endasse, ei tegele sotsiaalsete küsimustega, inimõigustega. See tähendas õiguse irdumist igapäevase elu reaalsusest. Selles nähakse ka põhjust totalitaarsete režiimide kujunemisel. XIX sajandi alguse olulisemaid asju lepinguvabaduse kehtestamine. Senine olukord – tsunftid, gildid, tollid erinevate riikide vahel. Riik kehtestas teenistujate palgad, kauba hinna. Lepinguvabadus murrab kõik senised tõkked. Saksamaal ei ole see murrang, vaid nihe, lepinguvabadust ei kehtestata ühe kindla aktiga, vaid järk-järgult. Sajandi keskpaigas palk vaba kokkuleppega, hinnad kujunevad vastavalt turule. See annab võimaluse majanduslikuks tõusuks, kuid ka masside vaesumiseks. Ametiühingud on keelatud kuni 1869 aastani. Paljud talupojad olid sunnitud oma maa maha müüma ja linna minema. See tähendas õiguslikult täielikult uude keskkonda sattumist. Kasvab iga üksikisiku õigusvõime. Subjektiivse õiguse täpne defineerimine, Savigny üksikisiku õiguslik võim.Koos lepinguvabaduse kujunemisega ka tugev kinnistusraamatu süsteem. Samas ka konservatiivsed seadused 1875 perekonnaseadus, küll kodanlik abielu, kuid vanad katoliiklikud ja algluterlikud põhimõtted, riik sätestab, et abielu on peaaegu lahutamatu, 1794 Preisi üldises maaõiguses abielu lahutamine liberaalne. XIX sajandi alguse õigusteaduses on mõneti uus algus.Kui rooma õigus kui pos õiguse kehtimise alus kadunud. Lakkas olemast Saksa rahva püha rooma keisririik. Võimalused:

võtta üle code civile – poliitilistel põhjustel võimatu, kaotaja koodeksi ülevõtmine oli kujut-lematu

luua oma koodeks taastada vana ius commune

46. Positivistlikud kodifikatsioonid Õiguspositivismi järgi oli kirjutatud seadus, s.o kehtiv positiivne õigus, õiguse kõrgeim autoriteet. Kui seadus kehtis, siis ta kehtis, ning temast ülalt- ega väljastpoolt ei saanud ega tohtinud otsida temast kõrgemat ja teda määravat normistikku. Õiguspositivismi tähtsaimaks alusepanijaks peetakse inglise õigusteoreetikut John Austinit (1798-1866). Ta ütles, et õigusteaduse uurijad peavad andma oma hinnangud ja analüüsid erapooletu objektiivsusega. Kriminaalõiguse alale tõi õiguspositivismi sakslane Karl Georg von Wächter (1797-1880). Tema järgi oli kuritegu kehtivaid seadusi rikkuv tegu, karistuse õigustatus ja paratamatus peitusid kehtiva õigussüsteemi kaitsmises. Juriidilise uurimistöö peamiseks püüdluseks sai õigusinstituutide mõisteline defineerimine. Õiguse uuendamist käsitlesid õiguspositivistid tema täiendamise ja parandamisena (de lege ferenda). Kodifikatsioonid:1871 – ülesaksamaaline kriminaalseadustik1877 – ülesaksamaaline tsiviilprotsessiseadustik, kriminaalprotsessiseadustik 1873 – Reichstag teeb valitsusele ülesandeks asuda ettevalmistama uut tsiviilseadustikku. 1900 1. jaanuar – seadustik jõustus. Nimeks sai ta Bürgerliches Gesetzbuch (BGB), Saksamaa tsiviilseadustik. See oli kirjutatud väga raskepäraselt, peaaegu ainult juristidele arusaadavas keeles.1907 – Śveitsi tsiviilseadustik, Schweizerisches Zivilgesetzbuch (ZGB). Sõnastuselt lihtsam ja selgem kui BGB ning polnud sama raskepärane ja detailsustesse pürgiv kui BGB. ZGB-l oli peaaegu täielikult ühe teadlase – Eugen Huberi (1849 – 1923) käekiri47. Balti Provintsiaalseadustik ja BES. BES kujunemine ja areng1865 hakkab kehtima e jõustub ja kehtib – 1940 lõpuni järjepidevalt. Kehtib nii tsaririigis Ev kui ka pool aastat NSVs. Vaatame seda enda ajaloonähtusena või suuremas ajaloolises etapis. See on seotud paratamatult ümbritsevate riikede õiguasajalooga. I osa veneimpeeriumi korrastamises. Veneimpeeriumi seaduste täielik kogu ja vene impeeriumikogu – seadusandlike aktide kronoloogiline koguBalti Provintsiaalseadustik 2.1. Kodifitseerimise eesmärk: Balti provintside kohalike õiguste korrastamine, tuli kõnealla seoses vene – korrastada olemasolev õigus, fikseerida mis on olema. Samas seadused tuleb tõendada olemasolevate seaduste baasil. 2.2. R. J. L. von Samson-Himmelstiern : ülessanne oli Baltiprovintsiaalseadustiku koostamine

2.3. Seadustiku stuktuur : 5 kõidet- viimaseks kaks IV tsiviil V kriminaalmenetlus – need ei hakanudki kehtima. 1846.a. ilmuvad 2 esimest kõidet. I kõide reguleeri ametiasutuste õigust, rüütelkondade õigust. II kõide seisused. 2.3.1. I köide asutuste korraldused, originaal keel on vene keel, mis tõlgitakse saksa keelde. 2.3.2. II köide seisused. Tõlgitud vene keelestIII kõide seotud Bungega3. F. G. v. Bunge : koostas BES sakslastele tähtis oma eraõiguse mitte avalik- õigusega nagu venemaal.4. Balti Eraseaduse kujunemis- ja arengulugu 1865 a ilmub. Balti provintriaalseadustiku 3 kõide, sisaldaks tsiviilseaduslikke norme.Seisuslik liigendud. 4.1. Kujunemislugu kuni 1855.a. – himmelsteirn proovis koostada kuid andid alla väites et tal ei jätku selleks teadmisi. 4.2. Kujunemislugu 1856-1864 - 4.3. BES-i areng 1865- 1918.a. parallelselt saksa ja vene keeles, kus tekstid pole identsed 1869a. avastatakse. Eelistekstiks saab vene keel, kui tekivad erinevused.Kehtib 4-5 % ulatuses elanike suhtes. Talupoegadele teine seadus48. Common Law ja Ciwil Law – ajaloolise arengu ühisjooned. 49. Common Law ja Ciwil Law – ajaloolise arengu erijooned. Kontinentaalne ehk romaani-germaani õigussüsteem – juured rooma õiguses.Kontinentaalne ehk romaani-germaani suur õigussüsteem tekkis XII-XIII saj mandri-Euroopa keskosas. Ajalooline taust: tollal sai alguse ilmaliku eraldumine kanoonilisest; ühiskonna areng viis feodaalselt killustatuselt rahvusriikide tekkele absoluutse monarhia vormis. Õigusnormide ülesandeks oli korra tagamine ühiskonnas, kuid barbarite õigus oli jäänud jalgu tootmise, kaubanduse ja rahandussuhete arengule.Eelkõige varajaste ülikoolide vahendusel levisid ja kinnistusid rooma õiguse normid mandri-Euroopa kohtupraktikas. Kohtud hakkasid neid rakendama tasahilju paralleelselt ja täienduseks vastava riigi tavaõigusele + valitsejate kehtestatud õigusaktidele. Keskaegse algelise õiguse "remondiks" sobis rooma õigus suurepäraselt. Tasapisi hakkas Vana-Rooma algupärand rikastuma õiguse seletajate - glossaatorite - tegevuse kaudu, kes tegid ääremärkusi (glossasid) rooma õiguse kodifitseeritud väljaannete (Corpus Juris Civilis) servadele ja seeläbi algatasid laiendava või kitsendava tõlgenduse ehk sisuliselt uute normide loome.Sätestatud (kirjutatud) õigus sai ülekaalukaks XVIII saj lõpul - XIX saj algul, sest suundaandvates Kesk-Euroopa riikides algas kodifitseerimisprotsess. Selle käigus püüti rooma õiguse põhimõtteid kui ka sätteid süsteemselt arendada vastavusse tööstusrevolutsiooni ning turumajanduse ajajärku astunud ühiskonna nõuetele. Kontinentaalse õigussüsteemi riikides mõistetakse õigusnorme eeskätt kui üldisi käitusmiseeskirju, mis peavad tagama üldise õigluse, moraali ja prognoositava käitumise ühiskonnas. Õigusnormid on peamiselt kirjutatud ehk sätestatud õiguse normid. Õigusteadus uurib ja seletab seejuures kirjutatud õiguse olemust ja sisemisi seoseid. Õigusnormide kaudu on ajaloolisest aspektist vaadates algselt ja peamiselt pürgitud üksikkodanike vaheliste suhete reguleerimisele (eraõiguse valdkond). Algses rooma õiguses polnud välja arenenud süsteemset avalikõigust (sh riigiõigust) niisugusel tasemel, nagu rooma eraõigus. Avaliku õiguse valdkond on kontinentaalse õigussüsteemi riikides intensiivselt arenema hakanud alles pärast Suurt Prantsuse revolutsiooni 1789 aastal, kui kolmanda seisuse (kodanlus) püüdlusi esindava loomuõiguse koolkonna mõjul hakati püüdlema selle poole, et valitsuse tegevuse põhieesmärk oleks kodanike põhiõiguste ja -vabaduste kaitsmine. Avalik õigus valdkonnana tervikuna kui ka diferentseeruvate õigusharudena arenes järgnevalt tuginedes paljuski eraõiguse alusele. Seejuures kaasaegse kontinentaalse süsteemi avalik õigus võlgneb mõistete osas väga palju XIX saj õiguspositivismi koolkonna õigusteadlastele.

Koloniaalvalduste vahendusel ja kiriku misjonitegevuse mõjul levis kontinentaalne õigussüsteem (küll teatud muundustega) XIX ning XX saj reas Ladina-Ameerika, Aafrika ja Aasia iseseisvunud riikides (eeskätt vastavate Euroopa riikide endistes kolooniates).

Rooma õiguse mõju kontinentaalse õigussüsteemi hulka loetavate riikide osas on riigiti erinev. Näiteks Saksa LV, Austria ning Hollandi rahvuslik õigussüsteem on saanud rooma õigusest tugevaid sisulisi mõjutusi, Skandinaaviamaade ja Soome oma on see mõjutanud vähem. Seejuures eriti Rootsi õiguskorra erisused ja areng on Euroopa üldisel taustal üsna kontrastsed. Põhjamaades - Rootsis ja Soomes hakkas sätestatud (kirjutatud) õigus kõrvale tõrjuma vana tavaõigust juba XIV-XV saj Kuid kirjutatud õiguse sisu oli peamiselt vana romaani-germaani põhi, mille mõjutused tulid varaseimal perioodil kanoonilise õiguse kaudu ning pärast seda alates XVII sajandist ülikoolide vahendusel.

Eesti alal toimus õigussüsteemi ning õiguskorra areng spetsiifiliste erisustega. Eesti algupärase (muinasaegse) tavaõiguse tõrjus järsu murranguna kõrvale vallutajate õigus, mis tugines romaani-germaani alusele nii kanoonilise kui ilmaliku õiguse valdkonnas. Kui Soome on sajandeid oma õiguskorda saanud mõjutusi Rootsi kaudu ja hiljem üsna mõõdukalt Vene tsaariimpeeriumilt, siis Eesti alal on kuni Põhjasõjani toiminud mitmete Euroopa rahvuslike õiguskordade mõju (tuletagem meelde Eesti ala killustavat jaotamist eri vallutajate vahel pärast kaotust muistses vabadusvõitluses ning järgnenud sõdasid ja vallutusi). Tulemusena formeerus sajandite jooksul kohalik subsidiaarne õiguskord - nn balti erikord (sh balti eraõigus). Seejuures rooma õiguse retseptsioon on saabunud Eesti alale piltlikult kahe lainena. Eesti rahvusriigi õiguskord on saanud mõjutusi seega samuti osundatud suurest õigussüsteemist. Konkreetsemalt mõjutasid Eesti Vabariigi õiguskorra kujundamist algaastail (1918-1940) ühelt poolt endise Vene impeeriumi seadusandluse alus ning õiguse koolkonnad (tuginesid ise paljuski romaani-germaani alusele!) ning teiselt poolt eriti saksa ja austria (nn Viini koolkond) koolkonnad. Näiteks esimese, 1920.a. põhiseaduse koostamisel oli vahetuks eeskujuks Weimari Vabariigi konstitutsioon.

Üldine ehk common law ehk anglo-ameerika suur õigussüsteem Common law algne kodumaa on Inglismaa, kust see levis hiljem asumaadesse, sh Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse. Common law tähendab iseenesest õigust, mille on loonud kuninga määratud kohtunikud, lahendades eravaidluste ning kriminaalasjade üksikjuhtumeid (ld casus; ingl case).Common law tekkeprotsessis on rooma õigus etendanud vähest osa. Teatud mõttes on common law algselt olnud tervenisti avalikõigus - tema ülesandeks oli krooni nimel ja krooni kasuks ennistada rahu ja tasakaal igal tekkinud üksikjuhul, mil seda rikuti. Samas ei seadnudki kohtunikud eesmärgiks luua alust terviklikule õigussüsteemile - tegeleti üksikjuhuga üksnes siis, kui see aset leidis. Hilisemal ajal ei ole vahetegu era- ja avaliku õiguse vahel anglo-ameerika õigussüsteemis olnud kunagi sel määral oluline, kui kontinentaalses õigussüsteemis. Anglo-ameerika õigussüsteemis ei ole õigusnorm üldine ja abstraheeritud, nagu kontinentaalses õigussüsteemis. Kohus tegeleb eeskätt antud juhtumi (case) lahendamisega, arvestades varasemate sarnaste juhtude pretsedente ning üldisi õiguse printsiipe. Varasematest kohtulahenditest võib välja lugeda vastava õigusnormi, mida saab kohaldada ka järgnevatel, sarnastel juhtudel. Kuid seejuures tuleb eelmist kohtulahendit hoolikalt kaaluda, sest eelmise ja uue juhtumi tehiolud pole kunagi samad, identsed. Seega uus lahend peab erinema samuti milleski eelnevast, olema kordumatu ning üksnes antud juhu jaoks. Pretsedendiks õiguse allika tähenduses on vaid teatud osa kohtulahendist, mida võib käsitada reegli tähenduses, muu on motivatsioon (juriidilised arutlused) kuidas sellise reegli tunnetamiseni jõuti. Seega: pretsedendinorm ei ole üldse mingi üleüldine ja püsiv ning ammendamatu käitumisreegel kõigil sarnastel juhtudel. Prejudikatiivne õigus on olemuselt kasuistlik, kohaldatav üksnes üksikjuhtudel. Selle ideoloogiaga ei sobi põrmugi idee mingitest loomult üleüldistest õigusnormidest, mis toimivad ühiskonna suunamise ning muutmise vahendina, nagu kontinentaalses õigussüsteemis. Tehiolude hoolikas eristamine iga üksiku kaasuse kaupa, mis on suunatud pretsedentide ning neis sisalduvate õigusnormide (käitumiseeskirjade) leidmisele, on üldises õigussüsteemis eeskätt kohtunike, kuid ka õigusteadlaste ja praktiseerivate juristide töös kaalukaim osa. Anglo-ameerika õigussüsteemi riikides luuakse ka sätestatud õigust, kuid siingi on õigusloome allikaks paljuski kohtulahendid. See tähendab, et kirjutatud õiguse norm on tegelikult suure hulga varasemate kohtupretsedentide üldistus, kusjuures ta formuleeritakse mitte imperatiivse ettekirjutusena, vaid juhendavana või selgitavana (nt USA näidiskriminaalkoodeks). Sellise üldistava/juhendava normi aluselt lähtudes hakkavad uute kohtulahendite läbi tekkima uued pretsedendinormid, mis taas milleski erinevad osundatud kirjutatud normist. Piltlikult - üldistav/juhendava normi kui telje ümber tekib pretsedendinormide kärg, kogum.