LK 2Ott Lambing väärtustab tööd noortega.

Jõulud on detsembris.

LK 3 PlaadiradadelMerje Pors: saksa keele tund nagu pühademuna.

Millal hakatakse meid mitte titadeks pidama?

Nr 32 (49) 16. november 2007

Meie Maa / nädalalõpulisa

LK 5

“Lugesime koolis luuletust lippu-de lehvimisest. Kõik olid pu-

nased lipud. Kuid mul on päeviku vahel ka sinimust-valge lipp.“

Nii ütleb 7-aastane Ülo 17. novembril 1988. aastal maakonnalehes Saarte Hääl.

Päev varem võttis ENSV ülemnõukogu vastu deklarat-siooni Eesti NSV suveräänsu-sest, millega Eesti seadused kuulutati ülimuslikuks Mosk-vast tulevate keskvõimu õi-gusaktide kõrval. Üksteisega oponeerivad poliitikud võivad valijate silmis punktide han-kimiseks ju omavahel aastaid hiljem vaielda, kelle „püha“ 16. november on ning kui oluline tähis see taasiseseis-vumise teel oli, kuid tavalise eestlase jaoks on see ainus riiklik tähtpäev, mis pühenda-

tud 1988. aasta pöördelistele sündmustele.

Veel 1988. a märtsis edastas rajoonileht Kommunismiehi-taja kõigile saarlastele korral-duse heisata sirbi ja vasaraga punased riigilipud Viktor Kin-gissepa 100. sünniaastapäeva tähistamiseks. Vaid mõned kuud hiljem, juunis avaldati lugejakiri, kus keskkooli-õpilane avaldas pahameelt purjus „heavymehe“ käi-tumise üle, kes hoidis ühes käes sinimustvalget rahvus-lippu ning teises õllepudelit Kuressaare lossipargis korral-datud kontserdil. „Oleksin ma poiss ja oleks mul palju jõudu, oleksin selle noormehe sealt ära koristanud. Kui ta oleks tõeline eestlane, oleks ta sel-le lipu tõstnud lehvima kaine peaga. Kas niisugune on siis meie, noorte austus Eestimaa ja esivanemate vastu?“ pahan-

das nimetähtede varju jäänud 9. klassi õpilane M.K.

Selleks ajaks, kui M.K. ajalehte oma kirja saatis, oli kadunud ka Kommunismiehi-taja: vastavalt Kingissepa ra-jooni rahvasaadikute nõukogu otsusele hakkas rajoonikomi-tee ja rajooni rahvasaadikute

nõukogu häälekandja kandma nime Saarte Hääl. Esimene uue nimega leht ilmus 19. juunil. Kingissepa linnast sai taas Kuressaare mõned päeva hiljem.

„Ma olen oma õpetaja peale pahane, sest ta ütles mulle, et ärgu ma toppigu oma nina va-nemate inimeste asjade sekka.

Kas revolutsioon võidab laul-des või laulmata, see olevat suurte inimeste muretseda. Imelik. Millal hakatakse meid mitte titadeks pidama?“ küsis 15-aastane Tõnu 17. novemb-ril 1988 Saarte Hääle küsitlu-sele vastates.

„Mina tahan sellist kons-titutsiooni, kus inime-sed oleksid võrdsed, kus ühelgi rahval poleks õi-gust teist maha suruda. Venemaa on suur, aga meie valu on suurem. Ja see võidab,“ lisas toona

18-aastane Martin.Tollal sündinud on tänaseks

jõudnud gümnaasiumide lõ-puklassidesse. Ajad on nüüd teised ning poliitilised teemad tekitavad noortes harva suuri emotsioone ja mõtteid, mida ajakirjanduse vahendusel väl-jendada tahetakse.

Täna Kuressaare gümnaa-

siumi lõpuklassis õppiva Mih-kel Pihli jaoks, kes sündis päev enne suveräänsusdekla-ratsiooni vastuvõtmist ENSV ülemnõukogus, on poliitika sogane ja korruptsiooniga seotud teema, seda juba ko-halikul tasemel. Peamiselt in-ternetist ning vähem sõpradelt saadud info põhjal aeg-ajalt poliitikast ning välispoliiti-kast juttu siiski tuleb. Näiteks on ta oma sõpradega mõtteid vahetanud Ameerika Ühend-riikide rolli üle maailmas. „USA korraldab liiga palju – tahab saada maailma pere-meheks,“ on Mihkel sõprade ringis leidnud. Samuti on tal seisukoht Läänemerre kavan-datava NordStreami gaasi-juhtme osas. Ka aprillikuised pronksiöö sündmused „ärrita-sid meeli“.

1988. aasta sündmustega Mihkel enda sõnul eriti kur-

sis ei ole. Ta on vanematelt kuulnud fosforiidikampaa-niast ning midagi on õpitud ka ajalootunnis.

Lisaks Eesti riigi 90. sünni-päevale, mida suurejooneliselt ning üritusterohkelt hakatakse tähistama juba novembri lõ-pust alates, on järgmisel aas-tal paslik meenutada 20 aasta taguseid sündmusi. Fosforii-disõja, Hirvepargi meeleaval-duste, muinsuskaitsepäevade ja teiste väljaastumiste tuules haarati siis kogu rahvas taas-sünnituhinasse. Loodetavasti saavad siis toonastest sünd-mustest rohkem teada ka need Saare- ja Hiiumaa noored, kes on veel liiga noored, et ise mä-letada Rahvarinnet, biosfääri kaitseala ideed, loomeliitude pleenumit ja öölaulupidusid.

Taavi Tuisk

Nädala- lõpp

Taassünnipäev ja taassünniaasta

Ur

ve

va

kk

er

Liis Auväärt,saarlane mandril

16. november 2007�

Kärdla maaliateljees kultuuri-keskuse (Rookopli 18) teisel korrusel ootavad noori kunst-nikke pooleliolevad tööd. Õi-

gupoolest paistavad need kogenematule sil-male sama hästi kui valmis, aga nokitsemist nende kallal veel on. Mõnda vaja veel värviga katta, teist värvipastaga jne. Ühesõnaga, vii-mistlustööd jätkub.

Maaliateljee juhendaja, näituste korraldaja ja kunstnik Ott Lambingu päevad on töid-tegemisi täis. Ta muretseb vahendid, hoiab ruumid korras, planeerib väljapanekuid, ot-sib toetajaid ja kui aega üle jääb, saab ka ise pintsli kätte võtta.

“Mida aeg edasi, seda vähem mul oma tööde tegemiseks aega jääb. Noored tahavad loomeküsimusi arutada, ootavad tuge,“ rää-gib juba 1994. aastast kunstiringi, hilisema nimetusega maaliateljee juhendaja. Lam-bingu sõnul ongi tema ülesandeks noortele selgitada eelkõige vahendite kasutamisega seonduvat, värvide segamist ja tehnikaid, mitte aga mõjutada neid loominguliselt. “Need, kes ütlevad, et minu õpilased on n-ö minu nägu, ei ole ilmselt kursis minu vii-mase aja töödega,“ sõnab ta. Siiski abistab ta noori suunavalt ka loomingulises mõttes, teeb ettepanekuid, kuidas ja millisena võiks tööd edasi arendada. Kuid need suunised ei ole mingil juhul kategoorilised. Viimane sõna jääb ju alati autorile.Maal, mis hingest

“Siin me maalime, sellest ka nimetus maa-liateljee,“ räägib Lambing. Joonistamist on vähe, ainult kavandid. Praegu käib tal õpilasi, nii gümnaasiumi- kui põhikooliealisi, paari-kümne ringis. Tööd tehakse neljal päeval nä-dalas – kella 15st 19ni. “Tähtis on see, et need noored, kes siia tulevad, tahavad seda teha. Ja eesmärgiks on nende endi nn hingeväl-jendus. Keegi ei tee siin midagi raha pärast, sest maalid jäävad endale,“ ütleb Lambing. Mõnikord on maaliateljee näitusel üht või teist maali ka tahetud osta, kuid autorid pole müümisest huvitatud olnud. “Neile endale on see pilt palju olulisem,“ usub juhendaja. Atel-jee näitusi korraldatakse tavaliselt kaks korda aastas, Eesti Vabariigi aastapäeval ja kevadel. Siis on võimalik noorte töödega lähemalt tutvuda. Tavaliselt on üleval ka Lambingu oma loomingut. “Meil siin ei ole ühe maali tegemiseks kindlat aega määratud. Tavaliselt nad töötavad selle kallal kuu ja rohkem,“ toob juhendaja näite põhjalikkusest.

Ent hoopis kurvem näide teiste töö hinda-misest on Lambingul samuti tuua. Nimelt, avati juulis kultuurikeskuse ees raamatutele

ja raama-tukogule pühen-d a t u d a v a l i k väljapa-nek, au-toriteks k o l m n o o r t n e i -du, Laura Vals, Kris-tiina Suus-ter ja Kä-rolin Han-sen, lisaks Lambing ise. Nn raa-matupan-noo ilustas linnapilti ja kutsus raamatuid luge-ma. Ei seganud see samuti kedagi terve suve teise poole, oli töödeldud vastavate vahendite-ga ilmastikukindlaks. Ka linnarahvas oli sellega juba harjunud. “Nüüd, sügisel, lõ-huti see pilbasteks,“ on kunstnik nõutu. Kohtlast Kärdlasse

Ott Lambing on pärit Kohtla-Järvelt. Kunstnikukutsumust tal lapsepõlves otse-selt ei olnud. “Mulle küll meeldis portreid joonistada. Näiteks teleka ees Valdo Panti,“ meenutab ta. Vähe põhjalikumalt hakkas ta alaga tegelema alles kaheksandas-üheksan-das klassis, 16aastaselt. Sealne kunstiõpetaja, hilisem Pärnu kunstikooli looja ja direktor Peeter Somelar, võttis ta oma hoole alla ja julgustas noort meest Tartu kunstikooli astu-ma. Nii ta valmistuski eksamiteks ja sai 1971. aastal sinna sisse. Pärast lõpetamist 1975. aas-tal tuli ta ära Kärdlasse. “Mul sai mandrist ja linnaõhust kõrini,“ vaeb ta põhjusi. Siin oli aga tarbijate ühistul vaja kunstnikku ja sinna Lambing tööle asuski.

“Ma olen uhke selle üle, et kunsti kõrvalt olen suutnud üles kasvatada lapsed,“ sõnab ta. Lambingu tütar Mariann (26) teeb sot-siaaltööd ja poeg Martin (22) õpib sisekait-seakadeemias päästeteenistuse erialal. Loomise põhjendamine

Maalimise oluline osa Lambingu jaoks on selle lahtimõtestamine. “Vaataja ei pea otsima põhjendust sellele, mis pildil, aga kunstnik peaks selle leidma,“ selgitab ta.

Ta ei soovi maalida lihtsalt ja realistlikult,

vaid ots i-

da en-d a s t k a

tunnet, mis kajastuks kom-

positsioonis. Selle leidmine ja edasiandmine ongi väärt

põhjendus, mis ühel kujutava kunsti taiesel võiks olla.

Eks igal kunstnikul ole ka eeskujusid. “Mida vanemaks ma saan, seda enam vaa-tan loomingu taga olevat autorit,“ ütleb Lambing. Üheks, kelle elu ja loomingut on ta jälginud juba noorest east peale, on Tiit Pääsuke. “Usun, et tema on olnud ka minu üks mõjutajaid,“ räägib Lambing. Tundes au-torit, tunneb vaataja ka loomingut paremini, selle motivaatoreid ja sisemisi tõukejõude. Kunsti väärtus ei saa olla rahas – tänapäeva liikumapanevas jõus. Raha nimel maalimine võib päädida mandumisega.

Hoolimata mitmetest tegevustest püüab Lambing endiselt pühenduda ka oma loo-mingule. Aja jooksul on kogunenud maale 300 ringis ja tema korraldatud näitusi on Hiiumaal ca 180.

“Näiteks on tulemas Kärdla linna logo kon-kurss ja mul juba mõned mõtted on,“ räägib ta ühest konkreetsemast lähituleviku plaa-nist, soovist konkursil osaleda.

Aga oma visioone ei soovi Ott Lambing realiseerida õpilaste arvelt. “Kui mul siin käib, noh, ütleme näiteks, et üks noormees, kes tuleb ja teebki kuu aega siin kogu hin-gest seda ühte maali, siis sellest tulebki õnnepisar silma,“ väärtustab ta tööd maa-liateljees.

Kalev Kotkas

Toompealt!

Postiseaduses tahetakse postiteenuse hulgast välja

jätta ajalehtede ja ajakirjade kojukannet

Novembrikuu esimesel kahel töönädalal me-netleti täiskogu istun-

gitel kokku 36 seaduseelnõu. Erinevate teoreetikute hin-nangul on ühe demokraatliku kultuurriigi toimimiseks vaja 2000–2500 erinevat seadust. Tundub, et me oleme selle pii-ri juba ületanud, sest enamik nendest 36-st olid olemas-olevate seaduste muutmise seadused. Uute seadustega, kui välja arvata erinevate rahvusvaheliste kokkulepe-te ratifitseerimise seadused, on viimasel ajal harva olnud põhjust tegeleda.

Laiemat huvi äratanud eel-nõudest oli esimesel lugemi-sel Keskerakonna fraktsiooni algatatud alkoholiseaduse muutmise seadus, mis nägi ette üle-eestilise alkoholi-müügi piirangu õhtul kella kaheksast hommiku kella üheksani. Arutelu, mille to-naalsus kõikus mureliku tõ-siduse ja pilkava tögamise vahel, päädis siiski selle eel-nõu edasisest menetlemisest väljahääletamisega. Õnneks on meil põhjust sama teema juurde varsti tagasi tulla, sest valitsuse algatatud alkoho-liseaduse muutmine on oma järge ootamas.

Majanduskomisjoni poolt algatatud postiseaduse muut-mise seadus näeb ette ajaleh-tede ja ajakirjade kojukan-de väljajätmise universaalse postiteenuse hulgast. Väitlus selle üle, kas selle eelnõuga

Eesti Postile konku-rentidega võrreldes võrdsete tingimuste loomine ikka pa-randab selle teenuse kätte-saadavust maapiirkondades ja kuidas see mõjutab kojukande hinda, jätkub eelnõu teisel lu-gemisel.

Vabariigi presidendi alga-tatud põhiseaduse muutmise seaduse teine lugemine kulges erilise elevuseta. Ettepanekul, mille kohaselt tulevikus võiks kaitseväe juhataja ametisse nimetada presidendi asemel valitsus, vastaseid justkui ei ole. Siiski ei ole täit kindlust,

kas see eelnõu pärast kolmandat lugemist seaduseks saamiseks vajalikud 80 poolt-häält ikka saab.

Esimesel lugemisel oli neli otsuse eelnõu, mis puudutasid Eesti kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamist

rahvusvahelistel rahutagamis-missioonidel Afganistanis, Bosnias ja Hertsegoviinas, Ko-sovos ning Iraagis.

Huvitavamatest teemadest olid esimesel lugemisel ka uus teenetemärkide seaduse eelnõu, mille kohaselt valitsus enam or-denite ja medalitega ei tegeleks ja kogu teenetemärkide jaga-misse puutuv jääks presidendi otsustada. Riigikontrolör andis ülevaate riigivarade kasutami-sest ja säilimisest ning rahan-dusminister esitas riigikogule kinnitamiseks riigi 2006. aasta majandusaasta koondaruande.

Arupärimistele vastamise voorus oli „tule all” justiits-minister Lang, kes pidi sel-gitusi jagama uurimis- ja jä-litusorganite tegevuse kohta nn maadevahetuse skandaali valguses ning ministeeriumi võimekuse kohta kinnipida-misasutuste haldamisel.

November riigikogus

Ott Lambing väärtustab tööd noortegaKärdla maaliateljee juhendaja ja kunst-nik Ott Lambing (52) naudib koostööd õpilastega. “Siin käivad need noored inimesed, kellega mul on suur rõõm koos näitusi korraldada,“ räägib ta. Maaliateljees käis kunstnikul külas Hannes Sarv.

16. november 2007 �

Siinpool Euroopat

Merje Pors

Saksamaale tulles sai mu saksa keele oskus mitu

hoopi allapoole vööd.

Võõrkeeli ei ole ilmselt kõige lihtsam õpeta-da. Inimestel on väga

erinev keelevaist, arenetak-se erineva kiirusega ja pea-le pelgalt keele õpetamise tuleb õpilased mõtteliselt viia antud maa kultuuri- ja vaimuellu.

Veel keerulisem on keelt õpetada klassis, kus on esin-datud inimesed kõikidelt mandritelt, igal neist oma kultuuritaust, aktsent ja õp-pimisviis. Aga just selline meie saksa keele grupp väl-ja näebki: seal saab kuulata väga pikantset saksa keelt hiina aktsendiga (millest üldjuhul keegi peale tolle hiinlase suuremat aru ei saa), ülevoolavat saksa keelt itaa-lia aktsendiga, hõrku saksa keelt prantsuse aktsendiga, püüdlikku saksa keelt vene aktsendiga ja kuuma saksa keelt hispaania aktsendi-ga. Lisaks on võimalik veel kuulda leedu, poola, inglise, rumeenia ja minu näol loo-mulikult ka eesti aktsenti.

Erinevused taustade vahel ilmnevad juba tundi kohale-jõudmise kellaajas. Nimelt algab kaks korda nädalas toimuv saksa keele tund va-rakult – 8.30. Võite arvata, kes viimas-t e n a j õ u a -vad . I t aa l -lased ja his-paanlased on meie gru-pi puhul õige vastus. Nüüd hakkavad nad sellise ärkamisajaga juba harjuma, aga esi-

mestes tundides oli küll muhe vaadata, kuidas poolvidukil silmadega itaallane kõigest väest “palun mulle veel saksa

keele grammatikat”-nägu teha püüdis.

Raskendav asjaolu uute sõnade õppimisel on see, et grupis ei ole valdavat teist keelt, mida me kõik oskak-sime (ime küll, aga on palju inimesi, kes inglise keelt ei oska). Seega tuleb uued sõ-nad lahti s e l e t a d a nii, et sel-gitatakse saksa kee-les teiste s õ n a d e -ga , mida millegi all mõeldakse.

Ühes tunnis saime üles-ande oma naabriga tutvu-da ja hiljem pidime siis ise oma naabrist rääkima. Minu naabriks oli postdoktoran-tuuri tegev prantslasest füü-sik. Kui ta suu lahti tegi, mõtlesin, et miks ta prantsu-se keeles räägib – see on ju saksa keele tund. Tuli välja, et ta rääkiski saksa keeles, aga sellise aktsendiga, et pidin mitu korda ütlema: “Palun ütle väga aeglaselt.” Nalja sai ka siis, kui ta rää-kis oma lemmiktoidust. Al-guses ütles ta selle prantsuse keeles, arvates, et ma ehk tean seda sõna. Aga näed, ei teadnud. Siis läks tükk aega (ta püüdis teiste sõnadega seletada, mida ta mõtleb ja

jõudsime niikaugele, et te-gemist on linnuga), kuni ta vaatas prantsuse-saksa sõ-nastikust järele ja ütles sama sõna saksa keeles. Ma jät-kuvalt ei teadnud, mis sööki ta mõtleb. Edasi ütles ta ka inglise keeles selle sõna, aga ma kuulsin ilmselt valesti või oli tema hääldus liiga eriline (kuna sõna “duck” tean ma kahtlemata). Lõpuks vaatasin ma oma saksa-eesti sõnastikust järele, et tege-

mist on pardi-ga. Saagem tuttavaks – die Ente! Samas jäävad sellised sõnad, mille puhul on palju vaeva nähtud või lihtsalt nal-ja saadud, hästi meelde.

Saksamaale tulles sai mu saksa keele oskus mitu hoo-pi allapoole vööd – no tõesti ei olnud esimestel päevadel lihtne aru saada, millest saks-lased mulle räägivad. Pealegi erineb Šveitsi-äärse piirkonna saksa keele hääldus mõningal määral ülejäänud Saksamaast. Nii ei olnud esimestel päeva-del üldse tore, kui püüad mit-te-välismaalane välja näha ja poes rahulikult oma oste soo-ritada, kui kassasse jõudes

küsib müüja kolm tavapärast küsimust (“Kas leidsite kõik vajaliku üles ja jäite rahule? Kas soovite ka kotti? Kas soo-vite ka tšekki?”) nii kiiresti, et su kavatsus märkamatuks jääda ei kanna vilju (pidin esi-mesel korral üle küsima, mida müüja esimeses küsimuses teada tahtis).

Lõpuks tuleb aga siiski tõ-deda, et tehku õpetajad mis imesid tahes – võõrkeele saab suhu alles järjepidevalt prak-tiseerides ja ise kõvasti tööd tehes. Ja siin on võimalused saksa keele praktiseerimi-seks ideaalsed – ka välistu-dengid vestlevad omavahel peamiselt saksa keeles. Ei jäägi muud üle, kui sõna sekka öelda!

Saksa keele tund nagu pühademuna

Kui ta suu lahti tegi, mõtlesin, et miks ta

prantsuse keeles räägib –

see on ju saksa keele tund.

“Vaatasin just üht Vene tele-kanalit ja seal öeldi, et te-gelikult on kõik inimesed kunstnikud, kes oskavad

ilu näha. Mõned oskavad seda ilu ka teha. See on minu mõte ka ja kunstikoolis, kus ma õpetan, on oluline, et lapsed oskaksid näha seda asja. See on juba kõva sõna, kui ta oskab näha, siis saab ta asjale pihta.”

Erki ateljee on küll oma elumaja teises otsas, kuid otseust elutoast sinna ei lähe, ikka õuest läbi. “Ma tulen ju tööle. Talvel meil põhiline töötegemise aeg ongi. Praegu on mul Pärnu haiglaga pikaajalised suhted, olen seal mitu näitust teinud. Kevadeks tahavad nad jälle uut, kuid nii kiiresti ma ei jõua.”Koomiksite tegemisel on koostöö oluline

Erki Evestuse koomiks “Kärps, Tirts ja Mesilane” ilmub pikemat aega juba ka Nädalalõpus. “Koomiksitega on mujal maailmas nii, et meeskonnad on taga, üksi on raske teha. Idee on kõva sõna, mis see joonistamine, see pole midagi. Mulle on ka ikka öeldud, et sellest ja teisest asjast võiks teha. Olen teinud ka, aga tavaliselt on nii, et kuna märkmikku pole alati kaasas, lihtsalt pole sellist kommet, siis ununevad paljud asjad ära.”

Kunstnikutöö on parajalt väsitav, vara-hommikust lõunani tuleb Evestusel piltide tegemine hooga välja, siis tunneb mees va-jadust ennast tööst lahti raputada. Noores põlves tegeles ta ratsutamisega, täitis sel alal ka teise spordijärgu ja tal oli oma ho-bune. Paraku Kuressaare lähedal, kus Eves-tused elavad, ei saanud hobusele karja- ja heinamaad ning hobusest tuli loobuda.

Nüüd on mootorrattad. Algul ei saanud Erki naine aru, mis selles kaherattalises sõidukis nii väga erilist on, kuid nüüd on peres kaks motikat, Erkil oma ja tema nai-sel oma. Ükski hobi pole tulus asi

“Eestimaa suvi on ju nii lühike, moo-torrattaga saad suve täiega võtta. Muidu vedeled niisama kusagil rannas. Me aga käime, matkame ja rändame. See on suur vaheldus. Üks mees ütles, et ta ei saa endale tsiklit osta, enne peab maja valmis ehita-ma. Ütlesin talle, et osta tsikkel, siis läheb majaehitamine ka paremini. Tean omast käest, mõnikord on haamrist ja naeltest

nii siiber, siis teen tsikliga ühe tiiru ja pä-rast on ehitamisel kohe teine minek. Ega see ole mingi eriline kulu, aga tsikliga sõi-dad ennast kohe tühjaks, oled nagu teises keskkonnas ja hoopis teine inimene. See on kõige parem puhkus. See ju hobi mõte ongi, et saaks vaheldust. Mul naine vaatas ka algul viltu minu motika peale. Ratta ta-gaistmel tal istuda ei meeldinud, aga nüüd tegi load ära ja tal on oma ratas ning sõi-dab ise. Käib mandril ema juures ja naudib sõitmist ning ütles, et saab nüüd küll aru, miks ma tsikliga sõidan.”

Erki Evestus on Saaremaa tsikliklubi president.T-särgid on minev kaup

Evestusel on ühe Sportlandi haru-firmaga käimas koostöö piltidega T-särkide trük-kimise ja müü-gi osas. Neid särke müüak-se ka Lätis ja Leedus.

“Mul on küll kole-dad näod, aga rahvas ne id s ä rke os tab . Me saame selle firma kaudu ka oma moto-klubi särke s o o d s a m a hinnaga tel-lida, koostöö on hea.”Edgar Valter oli super

Evestus peab Val-terit oma vaimseks õpetajaks ning hindab teda Eesti läbi aegade pa-rimaks joonistajaks.

“See, et ta tõesti parim on, selgub mingil ajal. Kui ise oled joonistaja, siis ikka vaatad, kui-das ta joonistas. See on uskuma-ta, teised pole selleni jõudnud. Ma

ei usu, et Eestis kunagi keegi Valteri tase-meni jõuabki. Kui ma väike poiss olin, siis Edgar Valter joonistas televisioonis, nagu nüüd Raivo Järvi. Siis ta ütles, et joonistab iga päev. Kui inimene 50 aastat iga päev joonistab, siis seda on raske järele teha. Sel-leks, et nii teha, on vaja tahtmist. Kui vägisi teed, ei tule midagi. Kui midagi isuga teed, teed hästi. Kui hästi teed, siis elab ära. Ini-mesed teinekord punnitavad, teevad vale tööd, aga ei juleta hüpata selle asja peale, mis meeldib. See on raske, pere eelarvesse võivad augud tulla, aga kui ükskord hüpa-takse ja tehakse see asi ära, siis minu arust peaks kõik hästi minema.”

Evestus on ise selle hüppe ära teinud ja majandab ennast nüüd ära, kuigi on ka vi-letsaid aegu üle elanud. Lillemaale teinud ja lõpuks oma leidnud.

“Mulle meeldib inimene, ta on minu töö-des nüüd kõige tähtsam. Pead inimesele näkku vaatama, siis näed, mis inimene ta on. Silmad on hinge augud.”

Kunstnikuks unepuuduse tõttuErki Evestus (47)ei tahtnud lasteaias kuidagi päeviti ma-gama jääda. Vähkres ja ootas, millal kasvatajad lubasid voodist välja tulla. Rääkis oma tõsisest murest isale ja koos leiti lahendus. Kui und ei ole, siis ei ole, ja isa hakkas pois-si päevaste uinakute ajal Võru pioneeride maja kunstiringi viima. Seal oli kohe teine värk ja paar tundi lausa lendas. Suur magaja pole Erki seniajani, oma tööpäeva alustab ta hommikul vara, kirjutab Veljo Kuivjõgi.

16. november 2007�Nädal Metsa Johani talus

5. -–11. november

Andrus Sepp

Ma tahan, et loomad mul järel käiksid ja mu sõna kuulaksid.

Eelmisel nädalal tellisin kütet. Mul on mahuti olemas ja ostan miini-

mum ühe tonni korraga. Kütte osas on mul konkreetne varus-taja, kes toob kütte koju kätte. Tankla hinnaga võrreldes on see kindlasti soodsam.

Nii käituvad ka teised talu-nikud ja igaüks valib ise, kel-lega koostööd teha.

Mulle meeldib teha koos-tööd Saaremaa firmadega, sest mulle meeldib inimeste-ga rääkida.

Nii ei ole küll kunagi olnud, et traktoriga peab välja minema, aga küte on otsas. Kui mul ka kodust otsa saab – ma olen nii lin-na lähedal, et saan tanklast kütte kät-te, kuid üldiselt ma ikka pumpan ko-dust tünnist.

Natuke on veel künda, aga ma ei tõmble. Viimased aastad on näidanud, et tegelikult saab Saaremaal künda aasta läbi.

Küll on aga traktorit looma-de söötmise juures vaja. Ma pole ise nii võimas, et tonni-seid palle liigutada.

Külma oli paar kraadi ja mul ei ole külma vastu mida-gi, las tuleb.

Praegu on nii märg ja peh-me, ehk läheb natuke tahe-damaks. Suuri raskusi on silopallide põllu pealt kätte-saamisega.

Osa silopalle olen kodu juurde toonud, et kui on väga märg, siis ma ei pea põlde nii palju lõhkuma. Kui teed jäljed põllule, siis see on järgmi-sel aastal koristuse ajal kohe tunda ja see ei meeldi mulle. Seepärast on

mingi varu kodu juures ole-mas. Kõik aga ei mahu koju ja teine põhjus on see, et sel hetkel, kui oli õige vedami-se aeg, ei olnud aega kõiki vedada.

Minu loomad saavad nii silo kui heina, aga silo on põ-hisööt. Heina ma kasutan alla-panuks ja nad söövad ka sealt nii palju kui söövad.

Mõne üksiku lehmaga võib, jah, ainult heina teha, aga silo valmistamine on ilmastiku-kindlam. Silo tehakse toorest rohust, heina saab paraku ai-nult kuivast rohust.

Olen kuulnud kurtmist,

et piimal on silo või rohu maitse.

Piimal on ikka piima mait-se, aga uus maitse tuleb siis, kui vahetatakse sööta ja lehm pole sellega veel kohanenud, siis sel kohanemishetkel on mingi maitse. Kui lehmad saa-vad aastaringselt silo, siis ei tule mingit maitset. Üle maa-ilma on põhisööt ikka silo.

Igal tööl on oma tehnoloo-gia – heina saab teha käsitsi, silo ei saa teha käsitsi. Kuna omal ajal inimesel muud või-malust polnud kui vikat ja

reha, siis sellest see tuleneski.

Silo tegemine annab aga paindlikkust, kvaliteetset hei-na sa ikka põllu peal ei hoia. Kuigi me võime siin-seal neid rulle näha, aga see ei ole minu meelest loomasöödaks õige variant, et hoiame neid väl-jas. Kuid paraku, mis teha, kui varjualuseid ei ole.

Mul on ka suurem osa hei-na väljas, aga lohutan ennast sellega, et ma kasutan seda allapanuks.

Kui loomadel on kõht täis ja küljealune kuiv, siis mingit muud meelehead küll pole vaja.

Loomade jaoks on palju tähtsam see, et nad saavad iga päev korralikult süüa ja neil on puhas vesi ees – see ongi loomadele meelehea. Loomi tuleb toita regulaarselt, mitte

nii, et an-nan aastas kaks kor-da jahu ja arvan s i i s , e t s e e o n m e e l e -hea. Ma

anna ka jahu kui meelehead, aga hoopis teise eesmärgiga. Tahan, et loomad mul järel käiksid ja mu sõna kuulaksid. Mitte et see neile hea on, vaid see on mulle hea.

Nuumaloomadele ma annan jahu, aga see ei ole meelehea, see on loomulik toit.

Ka inimesel pole meele-heaks tegelikult palju vaja. Kui inimesel on kõht täis ja katus pea kohal, siis kõik muu on luksus, ütles kord mulle mu üsna rikas tööandja Root-sis. Kui neid väärtusi ei osata hinnata, on kurb.

Silo on loomade põhisööt

Mulle meeldib teha koos-tööd Saaremaa firmadega, sest mulle meeldib ini-mestega rääkida.

Kunagise kalurikol-hoosi Saare Kalur aegadel oli Saare- ja Muhumaal 15 ran-

nakalurite kalapaadisadamat. Kuidas elavad kalapüüdjad neis piirkondades praegu ja mis nen-des sadamates toimub?

Kalastamine on meie aladel alati oluline olnud, see on iidne ja mere juurde kuulunud ela-tusala. Koduloomade pidamise ning maaviljeluse kõrval on sel-lel pikk ajalugu, mille eellugu ulatub keskmisesse kiviaega. Aastate mineku ja ühiskonna arenguga on kalastuse korral-dus oluliselt muutunud.

Kalurid olid ja on läbi aega-de jäänud aineliselt ja sotsiaal-selt halvemini kindlustatud sotsiaalseks kihiks. Seetõttu võeti kunagi ette kivi- ja pui-duvedu suurtesse linnadesse meritsi, käidi suurel maal ehi-tus- ja juhutöödel, hariti maad ja kasvatati loomi, otsiti isegi võõrsilt paremat, kuid kitsikus oli ja jäi. Tuleb kuidagi tuttav ette tänagi.Läätsa rand ehk Läätsa paadisadam

Omaaegse Saaremaa suurima kalatöötlemiskeskuse – Läätsa konservitsehhi naabruses asu-vast paadisadamast sõitsid merele oma 16–20 kalameest. Põhiteenistuse nei-le andis ranna- ehk kastmõrra-räime-püük. Lisaks kasti-räimele oli arvesta-tavateks püügikala-deks angerjas ning suursoom-kala – ahven, säinas, siig. Sügi-seti püüti räime ka võrguga.

Ühel tuulisel oktoobrikuu lõ-pupäeval kohtusin Läätsa sada-mas aastakümneid kalamehea-metit pidanud Indrek Tiitsaare, Eino Ruttu, Väino Tamme ja Ants Varrisega.

Indrek Tiitsaare sõnul on kalapüük praegusel ajal väga vilets, paranemist loota pole ja noori mehi ei tõmba kalapüük enam ammu.

Väsimatu Eino Ruttu ohkas ja kostis mõtlikult: “Mis kala-püügist sa siin küsid või räägid? Rannaräime püüdsid sel aastal kolm meest viie kastmõrraga vaevalt 4–5 tonni.”

Mehed on arvamusel, et

järgmisel püügihooajal nende rannast enam kastmõrda merre püügile ei panda, kuna töö on mahukas ning tasuvaks seda enam ammu nimetada ei saa. Kõigile viletsustele ja hädade-le lisaks on rannameres tuntav kormoranide mõju kalavarude-le. Arvatakse, et kormoranid-hülged peavad olema, kalame-hed võivad olla.

Väino Tamm sõnas, et sügi-sese võrguräime varud on olu-liselt paranenud ja võiks püüda, kui vaid turustamine hea oleks. Ka võrgupüük on töömahukas ja üldjuhul pole kokkuostjad ra-hul kala kvaliteediga, sest räim saab võrgust väljaraputamisel viga, see omakorda mõjutab hinda. Kalavastalistele, kes oma tarbeks ostavad, ei tähenda see midagi, kuid neid pole sada-mas pidevalt kala ootamas. See aga mõjutab kalapüügi stabiil-sust ja koguseid. Ants Varrise hinnangul toodi 18 aastat taga-si, Saare Kaluri aegadel Läätsa randa viimane uus paat. “Me-hedki on nüüd enamasti pensio-nil. Noortel puudub huvi, kuna merest mingit teenistust loota pole ja vanematel meestel on merel käimine pigem aktiivne tegevus kui elamisviis. Masen-dav, poleks uskunud, et 17–20

aastaga toimub selline allakäik! Kunagi, kui olin külanõukogu esimees – milliseid plaane siis tehti! Igasse külasse pidi tulema suitsukala- ja siiasoolamistsehh, rätsepatööko-da ja mis kõik veel. Nüüd aga ei kohta Sõrves ringi sõites 15–20 kilomeetri peale ühtki hingelist. Räägitakse suurtest euro- ja riik-likest toetustest, mida kaluritel võimalik taotleda. Armas aeg, aga 50% ja rohkem peab ju oma-finantseering olema! Kust see raha võtta, kui huvi on olemas või tahetakse midagi teha?”

Läätsa sadama arengus näevad kalurid ühe võimalusena anda osa oma sadamast vallale ül-diseks kasutamiseks, et tagada sadama kestvus ning võimal-dada ka huvilistel oma lõbusõi-

dualustega merele minna.Lõmala rannas valitseb tühjus

Omaaegne Lõmala paadisa-dam lõpetas tegevuse juba kol-hoosiajal ja kalurid läksid üle Läätsale. Ajad on aga sedavõrd muutunud, et kalapüüdjad on mobiilsemad, autode järelkä-rudel viiakse paadid just sealt vette, kus heaks arvatakse. Nii käiakse nüüd merel hoopis La-

buna rannast, mitte Lõmalast. Mis rannamehe peremehetun-dest siin üldse rääkida saab?

Kala tuleb merest ikka traa-leritega ning töötlev tööstus on huvitatud stabiilsetest kalako-gustest, mida rannakalurid aga enam tagada ei suuda. Ranna-kalandus hääbub vaikselt, aga järjekindlalt.

Hillar Lipp,Saarte kalurite Ühing

Järgneb

Rannapüügi kalasadamad Saaremaal

Milline on kaluripaatide seis täna?Veeteede ameti väike- ja siseveelaevade osa-konna Saaremaa piir-konna vaneminspektor Hugo Ink ( pildil) ar-vas, et meie väikekala-sadamad jäävad paati-dest sama tühjaks kui talulaudad lehmadest. “Mis kalapaatidest me räägime, kui pole enam tõsiseltvõetavaid kala-mehigi?”

Aastal 2007 käis ülevaatuselt läbi 93 ujuvvahendit ja uusi ka-lapaate pole ammuilma juurde tulnud. Kui paat on vormistatud kalapaadina, st kutsetööks, kuulub see iga-aastasele ülevaatusele. Paate ja ujuvvahendeid võetakse kolmandat aastat arvele autore-gistribüroos, kuid ülevaatust teevad veeteede ameti spetsialistid.

Tasapisi areneb meilgi paadi-merekultuur – muretsetakse uusi ujuvvahendeid, valdavalt küll hobialustena, ning enamasti plas-tikalused, mis on hooldevabad ja kerged.

Inspektor Ink paneb kõigile paadimeestele-kalapüüdjatele süda-mele, et merel järgitaks ohutu meresõidu reegleid ja et kõik-see-mees, kes merele sõidab, sealt ka tervena tagasi tuleks. “Esmased päästevahendid, nagu päästevestid, ankur, ämber ja kaine pea, olgu merereisil ikka kaasas,” manitses hiljuti sünnipäeva tähistanud Hugo Ink. Paadimeeste nimel talle palju õnne ja tervist!

Sadam oli vanasti eestlastele sama püha koht kui kirik ja seda kergekäeliselt ei loovutatud.

Arvatakse, et kormora-nid-hülged peavad olema, kalamehed võivad olla.

Eino Ruttu pole tänavu oma tervise pärast kastmõrdu merre viinudki, kuid angerjapüügil siiski osales.

3 x Hillar lipp

16. november 2007 �

Tango – olen näinud seda tant-sitavat, vastu päikeseloojangut,kuid need, kes tantsivad – noad välkumas,nendelgi on tango,muretu ja vaba...Tango – sa olid õnnnagu minagi seda olen olnud.Tango – sa olid õnneliknagu minagi seda olen olnud.Tango – sa olid ja sa jääd...

Sõna „tango“ on tule-tatud ladinakeelsest verbist tangere, mis tähendab puudutama.

Algselt oli see Argentinas ela-vate alamklasside tantsustiil, mida tantsiti Buenos Airese lõu-napiirkonna slummides aastatel 1850–1880.

Tango kõrgajaks loetakse aas-taid 1940–1955, mil tants oli jõudnud Argentinast Euroopasse, olles välja kujunenud iseseisvaks tantsustiiliks flamenkost, kuuba habanerast, ning põliselanike milongast.

Argentina tango erineb olu-liselt nn võistlustantsu-tangost. Öeldakse, et seda ei tantsita mitte rütmi, vaid MELOODIA järgi! Mees, kes juhib, tunnetab muusikat, mehelik vallutus vas-tandub naiselikule allumisele, pinge partnerite vahel säriseb nii, et isegi paigalseis on tegelikult liikumine, sisemine tunne!

Astor Piazzollat (1921–1992) peetakse tangode kuningaks. Piazzolla sündis Argentina väi-kelinnas, kuid perekond siirdus varakult New Yorki. Helilooja sai hariduse klassikalise muusika alal, kuid leidis oma tee: kirjuta-da kõrgetasemelist tõsist muusi-kat, kuid tango kirega!

Ta oli ise suurepärane bandoo-niumimängija (inglise k bando-neon). Bandoonium on tööpõ-himõttelt akordioniga sarnane pill, kuid mõõtmetelt tunduvalt väiksem. See pill on oma nime saanud sakslase Heinrich Ban-di järgi, kes ehitas selle 19. saj keskel, Euroopas mängiti seda kõrvuti akordioniga kirikutes. Saksa immigrandid tõid selle pil-li ka Lõuna-Ameerika maadesse. Bandooniumi mängimine nõuab erilist meisterlikkust, sest see ei järgi tavalise akordioni nuppude süsteemi: olenevalt lõõtsa suu-nast – kas kokkulükkamisel või väljatõmbamisel – on ühe nupu all ERINEV NOOT, ning seda mõlemal käel! Seega on vaja ära õppida neli erinevat nootide paiknemise süsteemi samal pillil. See keeruline süsteem aga või-maldab mängida erinevaid ning just Piazzollale omaseid kauneid

harmooniaid. Bandooniumimän-gijaid Eestis praegu ei ole, kuid meloodiabassiga nuppakordioni, mis annab rohkem võimalusi eri-neva muusika esitamiseks, Eesti muusika- ja teatriakadeemias Sirje Mõttuse ja Külli Kudu ju-hendamisel juba õpitakse.

„MILONGA TANGUEADA“ kavas kõlavad laulud on eelkõige jutustused, seetõttu sisaldub ka pealkirjas sõna milonga, millel on palju tähendusi – jutustus, lugu, laul, pidu, tants.

A. Piazzolla pikaajalisest koos-tööst poeet Horacio Ferreriga on sündinud palju kauneid laule, millest on kujunemas koguni uus žanr – tangolaul, neist paljud kõ-lavadki antud kavas.

Horacio Ferreri tekstid on kirglikud ja ausad, täis tundelisi kujundeid, nagu melanhoolia, nostalgia, armastus, kirg, võitlus, vulgaarsus, igatsus, surm...

Ta külvas mu üle oma armas-tusega,

ja nii sütitas ta ka mind,ta nööpis lahti mu sisemise

üksinduse,vaid selle ainsa tahtmisegaja vaid see üksainus kord...Kummaline on see, et kuigi

laulude autoriteks on mehed, on peategelaseks – naine.

Naine, kes igatseb armastust, truudust, kuid kelle ootustele ei ole vastatud, ning tihti on laulude kangelased „ pahelisemad“, kui võiks iial arvata.

...ma suren homme hommi-kul,

täpselt kell kuus, suitsema jääb viimane siga-

ret,lauale klaas viskit...Ometi jääb ikka ja alati kõlama

lootus, õhkamine, ja seda teeb A. Piazzolla muusika – hinge-minev, rütmikas, melanhool-ne, kirglik ning ta võlub meid

– vaoshoitud põhjamaalasi – ikka ja jälle.

Ma armastan neid kadunud linde,

kes on osake taevavõlvist,mida ma kunagi enam tagasi

ei saa.Olen ise ka nagu see kadu-

nud lind,osake taevavõlvist,see, mida ma armastasin ja

kaotasin.„Lugu tangost“ jutustavad

Triin Ella – vokaal, Sirje Mõt-tus – nuppakordion, Toivo Unt – kontrabass ning Meelis Milli – viiul, kitarr. Laulud kõlavad

hispaania keeles, kuid laulja annab igale loole väikese ees-tikeelse sisukokkuvõtte, mis mõnikord kõlbab ka instru-mentaalosade ilmestamiseks. Peale juba mainitud akordio-nisti Sirje Mõttuse, kes õpetab EMTA-s, on ülejäänud muu-sikute põhitöökohaks rahvu-sooper Estonia – Meelis Milli ja Toivo Unt orkestris ja Triin Ella lavalaudadel. Kuid kõik on aktiivselt tegevad ka kammer- või džässmuusikutena erinevais projektides.

Triin Ella

Elu on lill

Liis Auväärt,saarlane mandril

Meie Maa ja Hiiu Lehe nädalalõpulisa. Trükiarv 11 000. Trükk Kroonpress. Väljaandja Saaremaa Raadio OÜ, Kuressaare 93812 Komandandi 1. Tagasiside: viikend@meiemaa.ee

Toimetaja Veljo Kuivjõgi tel 455 6619 Kujundaja Merike Kuusk

Reklaam Helen Rauk tel/faks 455 7195, 515 3556, helen@meiemaa.ee

Oma silmaga ei näi-nud, aga foto pealt küll : ühe Tartu

elektriposti peal teatas ta-valine A4 paberileht suurte tähtedega, et… jõulud on detsembris. Vaatasin seda fotot härdusega ja hüüdsin mõttes: „Tubli mees! Õige!”

Tõstke käed, kelle arvates on normaalne, et niipea, kui kalendris saab keerata no-vembri, on kõik kaubandus-keskused täis kulda-karda ja päkapikke? Et juba oktoobri lõpus saab osta advendika-lendri? Et töömehed riputavad üles jõulutuled?

Kes tõstsid käe, sel pole eri-list mõtet edasi lugeda. Aitäh lugu alustamast ja tulgu teil üks tõeliselt kena nädalava-hetus!

Teistele aga – ma olen nõus, see on jõulutunde vaikne vä-hendamine, nii et detsembri lõpuks jäävad pühademeele-olust järele vaid riismed. Kaks kuud jõuluvanasid ja päkapik-ke? Miks?

Muidugi on vastus sellele küsimusele lihtne ja paljugi kurdetud. Mida varem iga-sugused müügiasutused pü-hadetralliga pihta hakkavad, seda suuremat kasumit nad kõiksuguste kristallkuulide, päkapikumütside ja muu kraa-mi pealt teenivad. Ülikiire elutempoga inimesed saavad juba novembris oma püha-deostud ära teha. Kirjutada valmis kaardid, pakkida kin-gitused ning soovi korral tõs-ta toanurka plastmasskuusegi (olgu-olgu, nii hulluks asjad vahest ikka ei kisu).

Minu meelest on see vä-sitav.

Tulede ülespanekut võib veel mõista. Ikkagi talv – kell viis on juba selline tunne, nagu tiksuks hiline õhtu-

tund. Kui pä-risvalgust ei ole, s i i s puudele-postidele kinnitatud värvilised lambikesed aitavad tänavaid helgemaks muuta.

Ent muude asjadega võiks ju ikka detsembrini oodata. Veebruaris ei värvita munade-pühaks mune. Aprillis ei otsita sõnajalaõit. Ja mõelda vaid, kui seitse nädalat kostaks õhtuti ukse tagant: „Laske mardid sisse tulla…” Jõulud on head – ikkagi sünnipäev ju. Aga isegi oma kõige lähe-dasema inimese sünnipäeva ei tähista ju keegi mitu kuud järjest.

Kuulsin lugu kahest sõb-rast, kel oma traditsioon: süüa koos hooaja viimaseid veri-vorste. Tuleb ju uute jõulude-ni oodata, enne kui järgmine kord vorstil-pohlamoosil hea maitsta lasta. Esimesel aastal pandi see jõulutoit pintslisse jaanuaris. Teisel aastal leiti vorste poest veel veebruaris… Nüüdseks polevat vorstide ot-simisel enam mõtet. Varajasel kevadel tundub nende söömi-ne liialt totter.

Omal ajal ja kohas pole verivorstist ju paremat roo-ga. Jõululaud lookas, kallid inimesed selle ümber. Õhus hõljub piparkoogilõhna ja plaadimängijas mängib just pühadeks välja otsitud plaat. Seda õhtut on kaua oodatud ning nüüd on see lõpuks käes. Tunne, see peab õige olema. Lörtsimata jõulutunne.

Kuidas seda tunnet det-sembri lõpuni enda sees alles hoida?

Jõulud on detsembrisMILONGA TANGUEADA

16. november 2007�

Muud sõidukidkinnisvara

Firma ootab tööpakkumisi (transportteenused).

Tel 5669 9948

Müüa WV Bora 1,6 hind 95 000 kr.

Info tel 5800 0300.

ENNE JA NÜÜD

Müüa mereäärne maakodu Mõnus mereäärne maakodu Saaremaal, mis koosneb ka-hest rookatusega palkmajast,

kus ühes saun. kinnistu suurus 1,17 ha. Hind 2,95 mln. krooni.

info: 506 3067 imre

Müüa kasutatud

vanker-käru Quinny Fashion, 3xl, kaasa 2 läbipaistvat

vihmakilet. Hind 700 kr.

Tel. 453 1022,529 4466

Müüa korralik GAZel. 2,4l bensiin, l.s 25400km,

roolivõim, head rehvid, uus sumbutaja. Ülevaatus

7.2008. Hind 49 000 kr. Tel. 502 6069

Müüa “ostukorv”. 2001.a, 0.9 bensiin, l.s 23500km,

karterisoojendus, talvereh-vid velgedel, toonitud

klaasid. Hind 50 000 kr. Tel. 502 6069

valM

ar v

oo

laid

Foto August Õnnis. 1930. aastate lõpp1920. aastate ühistegevuse kõrglainel panid Koimla kan-

di aktiivsed tegelased Eduard Prei, Jüri Prei, Martin Grum (Ruumet), Oskar Prei. Mihkel Niit ja Kristjan Lindau 1927. a aluse kohalikule tarvitajate ühisusele. Kuna oma maja veel polnud, peeti poodi algul Paavli Peetri juures, see-järel Kristjani Peetri toas. Päris oma tarbeks ostis ühisus Koimla külast Nõmme talust vendade Seppade ülesraiu-tud, kuid veel valmisehitamata palkmaja, mis veeti küla keskele ning seal uuesti püsti pandi. Maja vasak pool jäi

kaupluseks, parem pool kontoriruumideks. “Kui uus pood valmis sai, peeti pidu. Tantsiti nii Kristjani õues kui ka uue maja Lümanda poolses otsas,” meenutas Marie Salong Koimla poe avamist Lümanda kodu-uurijale Manivalde Jõele. Avamisel pidas tervituskõne Kuressaare Tarvitajate Ühisuse esimees Mihkel Kommel. Koimla ühisusel ja tema poel hakkas elu tasapisi ülesmäge minema, nii et 1933. a. avasid nad oma harukaupluse Tiirimetsas.

Külli Rikas

Koimla Tarvitajate Ühingu kauplus

16. november 2007 �

Teatriilm

Mättaaugu Miili

Plaadiradadel

Sina taevane vägi, läht-vad nee asjad-kombed sii moamuna peal ikka

oort korrast totramaks. Eest-lased on pidand kartma küll mõisnikkusi ning muid saksu, sakslasi ning venelasi, sõdasid ning küiditamisi, rääkimata mõrsukatest ning varastest, roolijoodikutest, mahvia-meestest ning teistest massuu-rikatest, aga vat sõukest asja es oska keskid ede kujuta, et nüid tuleb koolilapsi koa kart-ma akata. Kesse süiks soaks sõlle paergus panna, et nõnde seas nii kivise südamega ning otse verejänulisi noori inimesi on? Äks ikka meite oma, nõn-de kasvatajate ning õpetajate koapsuaida see kivi kukub.

Vat me valisime mardilaupa oma külas oasta vanaisa, sõst sõlles seisuses isased inime-sied on meite külas ülekoalus. Nojah, äks naad ole ikka üle-koalulised koa, mis seal pat-tu salata. Aga vanaemadel oli kõige kangem sõnaõigus ning ühel meelel ning ealel sai sõlle austava nime vääriliseks tunnistatud Viduse Mart, kes on üks väga ontlik ning tahe jutuga meesterahvas. Ning kui me siis ühiselt pisikest pidu mardipääva ning isadepääva puhul pidasime, tulid meitel pailud asjad jutuks.

Lapsed olid kõikidel inge peal ripeldamas. Vat kui vana-mad on päävad otsa tööl nagut iges ärjad, siis on lapsed äna-mast omapead. Ja kui lapsed on sõdaviiti lastud kasuda, et miskit käsku-keeldu äi ole, teevad umbest sõda, mis taht-vad ning äi kodu, lasteaidas äga koolis tohi nõndele aiged sõnagid ütelda, siis mis muud nõndelt oodata ongid. Kasva-tus peab ju vaba olema. Rik-

kad vanamad arvavad, et las-te kõva taskuraha ning kallid välisreisid nõnde oma õpetuse ning eeskuju eest on. Sõuksed lapsed pidavad ennast teistest änamaks, kessele kõik luba-tud. Vaesemate vanamate lap-sed jälle tahtvad, et neid koa mingidsugusteks peetaks ning laskvad siis ruusikad käiku, kui neid alandakse. Äi ühtid, aga vat metsloomad õpetavad koa oma poegi just moast-ma-dalast aru soama, mida tohib või äi tohi tehja.

Põllu Tiiu oli oort meelest ää pärast sõda, kui telekast nägi, mismoodi kooliõpeta-ja peab nagut ulludele tundi andma. Oli kohe tillessonito-ru võdnd ning lastele Talina elistand. Vat ta lapselaps Teele õppeb ennast koa kooliõpeta-jaks. Aga Tiiu oli kooriliselt sõlle ää keelnd, üdlend, et kas teite ainumas lapse peab kut märklaud olema, kesse pih-ta jõmsikad märki viskavad. Et õpeku Teele ennast ikka tohtriks või vähämast virma juhiks, aga koolimajast oitku eemale kut aitsist.

Keldrime Vellu oli meite juttu väga oolega kuuland ning siis äkist võttis sõna. Ütles, et tahab meitega tes-ti tehja ning pärast teanoosi panna. Et ta ütleb küsimused ning me vastaku umbest äi või jah. Küsimused olid sõuk-sed: Kas teitele kipub õhta va-rakult uni peale ning omingu varakult lähäb pealt ää? Kas te mõnda vastameeltset toitu paljast nokite? Kas teitele tu-leb kananahk ihu peale? Kas te olete sageli mune pöose võdnd? Me saime kõikide küsimuste peale üksmeeltselt jah ütelda. “Sõda ma arvasi”, ohkas Vellu surmtõsise näoga. “Täna olete sii õhta läbi koa-gutand koa, mis mo kahtlusi kinnitab. Nõnda et asjalood on sitavõitu, kulla daamed – teitel on see uus kanaaigus külge akand.”

Oh eldus, see kohutas küll ää. Aga me võtsime nõuks ennast Kergusel palavas sau-nas aududa, sõst sõlle aiguse pisilased pidid palavas ukka soama.

Mo eest...

Leonid Brežnevi ordenite kohta saime taas meel-divalt palju vastuseid.

Vikipeedia annab küll medali-te ja ordenite koguarvuks 114, kuid “ENE” andmetel oli tal 21 NSV Liidu ja 42 välismaist ordenit ehk kokku 63. Kui mõ-ned neist aja jooksul tuhmusid, vahetas ta need uute vastu välja,

vanu aga ära ei andnud. Pärast surma oli Leonid Brežnevil 33 Kuldtähte!

Paljud vastajad jäid tagasi-hoidlikuks, pakkudes 21 või 42 ja need numbrid olid ära toodud enamikus vastustes. Helmut Sääsk Kuressaarest vastas, et L. I. Brežnev võis endale rinda riputada mitte vähem kui 63

ordenit, need võib ordeni- ja medalilintide järgi üles lugeda tema nn kultusportreel marssali vormis. Helmut Sääsk saab ka Meie Maa kuutellimuse.

Uus küsimus taas Hans Ubalt. Veel on Saare-, Hiiu- ja Muhu-maal mehi, kes oskavad hobust rautada ja kui vaja, ka sepavi-kati valmis teha. See viimane

on küllaltki aeganõudev töö ka vilunud sepa jaoks. Küsimus on meie rahvuseeposest: kui kaua kulus soome sepal Kalevipoja mõõga valmistamiseks?

Vastuseid ootame hiljemalt 20. novembriks ristsõna lahen-dustes toodud aadressidel.

Kel tarkus peas, sel ohjad peos

• Ema ajas esikus naab-rinaisega juttu. Asi hakkas Pois-si huvitama. Ta läks toauksele ja kuulutas: “Emmed peavad mokalaata.” Naised tulid mulle kallale, öeldes, et mina käskisin nii öelda. Kuna ma aga polnud süüdi, küsisin Poisilt, kust ta selle ütluse võttis. Ta vastas, et maal lauldi ühel plaadil nii. Tõepoolest oli meil Rinne vana plaat, kus laulus “Jaanituli” kõ-lasid sõnad: “Memmed peavad mokalaata.” Poiss jättis vaid esimesel sõnal esimese tähe ära.

• Poisile maitsesid üle kõige kartulid kastmega. Kord olime sõprade juures sünnipäe-val. Kui külalised lauda palu-ti, kutsus perenaine ka Poisi. Peolaud oli täis kuhjatud vene-aegset defitsiiti – sinki, suitsu-vorsti, juustu ja isegi parteipuh-vetist hangitud suitsuangerjat. Poiss küsis aga: “Kas kartulit ja kastet on?” Perenaine vastas

kohmetult, et ei ole. Siis kuu-lutas Poiss: “Siin ei ole midagi süüa.” Ja läks tagasi mängi-ma.

• Meile tuli Ungarist külla kauaaegne tuttav peda-goog Margit. Ta tõi Poisile hulga toredaid kingitusi, kuid polnud viimasele millegipä-rast sümpaatne. Laps kuulutas: “Tädi Margit on päh.” Nägi aga siis, et too võtab käekotist šo-kolaaditahvli ja võttis öeldu ta-gasi: “Tädi Margit ei ole päh.” Sai šokolaadi, sõi selle ära ning ütles jälle: “Tädi Margit on ikka päh.”

• Vene ajal olid ka kot-letid defitsiit. Ühel laupäeval käisime naise sõbrannaga mitu poodi läbi, et neid leida. Igal pool raputasid müüjad pead. Vihastasime ja sõitsime Pirita-le rahvamajandussaaduste näi-tusele. Järsku kostsid eemalt Poisi rõõmuhüüded: “Tulge ruttu, siit saame kotlette!” Ta

seisis vitriini ees, milles olid kipskotletid.

• Suvel maal olles kuu-lutas Poiss: “Vanaisa on uss, va-naema on uss. Mõlemad on us-sid.” Tekkis hauavaikus. Selge oli, et seda sai lapsele õpetada vaid väimees. Oma tütar nii ei tee. Kui oleksin üritanud väita, et mina pole süüdi, teinuksin asja ainult halvemaks. Olukorra päästis abikaasa, küsides, kes nii ütles. Poiss vastas, et Hilda-tädi (hoidja), kuid mitte meie vanaema ja vanaisa kohta.

• Poisi ema tuli õhtusest vahetusest ja küsis, mis me ko-dus tegime. Vastasin, et vaata-sime Soomest missivõistlust. Nüüd küsis ema Poisilt: “Eks ole, emme on palju ilusam kui missid?” Too vaatas natuke aega küsijale otsa ning ütles: “Ei ole.” Siis aga adus kolme-aastane Poiss, kes märkas ema tõsiseks muutuvat, et nüüd läks midagi viltu. Ta taipas paranda-

da: “Emme ei ole palju ilusam, emme on ilusam.”

• Poisil oli suur plekist auto, millega lubasime tal esi-kus sõita. Kord tuli meile kül-la sõbra pere, kellel oli kaasas Poisist vanem poeg. Too istus autosse ning ei mõelnudki sealt enam välja tulla. Poiss ei haka-nud kaeblema. Käis toas meie juures ja läks tagasi külalise juurde: “Madi, mine, emme kutsu.” Too tuli küsima, miks teda kutsuti ja emme ütles, et tema küll pole kutsunud. Ma-dis tahtis uuesti autosse istuda, kuid seal oli Poiss ees ja jäigi külaskäigu lõpuni sinna.

• Naabritüdruk Käti küsis emalt: “Kui ma Poisiga abiellun, kas ma pean siis ka eesnime ära muutma?”

• Naine küsis ühelt tut-tavate tütrelt: mis isa ja ema ka teevad? Tüdruk lõi käega: “Kisuvad iga päev, aga mis see lapse asi on.”

Lembit Aader

Kolmeaastase Poisi ja tema naabrilaste ütlusi

Hea, et uusi ja omanäo-lisi noortebände juurde tuleb! Ska Faktor on

kindlasti üks neist, kellest me lähitulevikus kindlasti rohkem kuuleme.

Ska Faktor üllitas hiljuti oma esimese heliplaadi koondni-metusega “Aeg on uus”, millel on 13 hoogsat ja positiivsust õh-kavat pala. Promoturnee raames käidi novembri alguses esine-mas ka Saaremaal.

Ska Faktor on nii keskmise vanuse kui ka tegutsemisaja poolest noor kollektiiv, kuid kogunud enda ümber juba pä-ris suure hulga fänne. Noor-meeste keskmine vanus on 22 eluaastat.

Ska Faktori liikmed õpivad kõik või on õppinud Georg Otsa nimelises Tallinna Muu-sikakoolis ja jätkanud haridus-teed muusikaakadeemias.

Ska Faktori siiani popim lugu on «Isemoodi tüdruk», mis ka Raadio 2 edetabeleid vallu-tanud.Uue plaadi mõnusalt

rütmikad lood tõstavad tuju ka sõnu kuulates. Hea tu-jutõstja nii seltskonnas kui ka üksi plaati kuulates.

Osta saab CD 100 plaadi kauplusest.

Heli Redel

Särtsakas noortebänd Ska Faktor

Lavastaja Mart KampusKunstnik Liina Keevallik ja

Mari- Ann MardoVideo Tanno MeeMängivad: Janek Sarapson, Gar-

men Tabor, Kersti Tombak või Piret Rauk, Terje Pennie, Marika Vaarik, Kaia Skoblov, Aili Salong.

LIMBO kolm tähendust:* TANTS, mida kõik tunnevad

...mida madalamalt takistuse alt läbi lähed, seda parem...oled võitja.

* OOTESEISUND, kus keegi ei söanda või ei pea vajalikuks midagi teha enne, kui asjaolud muutuvad või selguvad.

* KOHT taeva ja põrgu vahel, kuhu lähevad pärast surma kõik mittekristlased.

Näidendi tegevus toimub saa-

rel. Mängulaval keset merd. Mõne tormise nädala jooksul lihavõte-te paiku.Samuti jaanipäeval aasta hiljem.

Tegemist on raviasutusega, milles on võimalik isoleeritud põrguük-sindusest tagasi tulla nendel, kellel on sõltuvus alkoholist ja narkoo-tilistest ainetest. Kas on võimalik leida mõte elule elamise kunstis...kui kauaks jätkub jõudu? Elu kui ristsõnamõistatus pakub võimalusi ja nõuab lahendusi...tantsides tant-su taeva ja põrgu vahel, kus oled ooteseisundis - julgemata midagi teha enne, kui asjaolud muutuvad või selguvad.

Etendused on kuni 22. novemb-rini Kuressaare Linnateatri suures saalis.

LIMBO Kuressaare Linnateatris

16. november 2007

Veevalaja (20. jaanuar – 18. veebruar)

Hea periood profes-sionaalse tegevuse või äri laiendamiseks. Töö-võtjaile avaneb ridami-si uusi ja ahvatlevaid

pakkumisi. Mitu lähedast inimest tu-leb sinult nõu küsima.

Kalad (19. veebruar – 20. märts)

Praegu alustatud partnerlussuhe kuju-neb tulusaks ja vilja-kaks. Investeerimisest

tasub hoiduda, kuna raha võib määra-mata ajaks kinni jääda. Väldi vaidlusi oma kaaslasega, kuna neist võivad kujuneda inetud stseenid.

Jäär (21. märts – 20. aprill)

Kõrghariduse oman-dajad või teadustöö te-gijad saavad abi, mida nad hädasti vajavad.

Saad maitsta lühiajalise rahapaigutuse vilju. Erimeelsused armastajate vahel leiavad lahenduse ja suhe tugevneb.

Sõnn (21. aprill – 20. mai)

Võid saada uues-ti pakkumise, mille varem tagasi lükka-sid. Ära lase isiklikel

probleemidel hakata mõjutama sinu tööalast tegevust. Silmapiiril on mitu kiiret väljasõitu.

Kaksikud (21. mai – 20. juuni)

Kuigi professionaal-ses tegevuses oled saa-vutanud häid tulemusi, jääb loodetud tunnustus

saamata. Makseraskused lahenevad. Kohtud veetleva töökaaslasega. Noo-rukeil lootus kallile kingitusele.

Vähk (21. juuni – 21. juuli)

Riigiteenistujail on ees kibedad tööpäe-vad. Samas võimal-davad need ülemu-

sele tõestada oma võimeid ja väär-tusi. Sel nädalal on tipus turundajad, lennunduses ja hotellinduses tegut-sejad.

Lõvi (22. juuli – 21. august)

Oled hõivatud kõi-ge muu kui tööga. Kadetsejad võivad sel ajal üritada haarata

sinu positsiooni. Ees on ridamisi kut-seid erinevatele üritustele. Soodumus romantiliste suhete süvendamisele.

Neitsi (22. august – 21. september)

Oled olnud pealis-kaudne ja arvad, et töökoht on igavene. Kuna oled graafikust

maha jäänud, võib klient lepingust loobuda ja valurahagi nõuda. Kasuta raha vaid selleks, milleks see on si-nule usaldatud.

Kaalud (22. septem-ber – 22. oktoober)

Edu saavutamiseks pead püüdma muuta üht vana kokkulepet. Riigiteenistujad olgu

valmis ootamatuteks muudatusteks. Parem uju praegu pärivoolu, sest vastu-tuult lastes võid päris märjaks saada.

Skorpion (23. oktoo-ber – 21. november)

Kuigi tunned end rahaliselt kindlalt, ära jäta tähelepanuta väik-semaidki kaotusi. Ju-

huslik kohtumine sinu tööst huvitatud inimesega viib paljutõotava koostöö-ni. Vedada võib õnnemängus.

Ambur (22. november – 20. detsember)

Kauaoodatud teated pikemalt seisnud pro-jekti kohta. Kasvav töö-koormus sunnib tiheda-

malt mõtlema puhkamisele. Tekivad probleemid, kuna topid oma nina üha sagedamini teiste inimeste asjadesse.

Kaljukits (21. detsem-ber – 19. jaanuar)

Võid rõõmustada uue pakkumise üle, kuid seda vastu võtta ei maksa enne põhja-

likku kaalumist. Las sinu rahaasjade üle otsustab praegu keegi usaldus-väärne inimene, sest sinu heldus võib sulle kahju teha.

Su

do

ku

nr

73

Sud

oku

nr 7

2 la

hend

us

Reeglid Sudoku lahendamiseks:Täida tühjad ruudud numbritega 1-9;Numbrid 1-9 võivad esineda vaid ühe korra igas reas ja veerus ja igas 3x3 ruudus.

Head lahendamist!

Nädala horoskoop 18. -–24. november

Ristsõna

Eve

stu

se

ko

om

iks

Pitsa pildimängKes on pildil?vastus saada ristsõna lahenduses toodud aad-ressidele, lisades oma aadressi.

Õigesti äraarvanute vahel loosime välja kaks pitsat, millest ühe paneb välja pubi priiankru kärd-las Sadama 4 ja teise Jr pizza ja burgeribaar ku-ressaares Turu 4.

Seekord polnud üh-tegi õiget vastust, pakuti liisi koikson, Maarja-liis ilus, Merle liivak, katrin Siska, Brita vahur, Maa-rja kivi, piret Simson ja Gerli padar.

laura peterson-aar-dam on saarlasest näitle-ja ott aardami abikaasa ja tänavuse aasta eesti aasta isa lembit peter-soni tütar.

mehu

Eelmise ristsõna lahendus: ...ei saa tsunamit olla. Ül-latavalt palju, Nädalalõpu ilmumise aja rekordarv, oli valevastuseid, pakuti... “ei saa tsunami tulla.”

Ristsõna vastuseid saadeti meile 74. Hiiu Lehe kuu-tellimuse saab Garolin Sülla Emmastest ja Meie Maa kuutellimuse Edgar Koppel Pöide vallast Kahutsi külast.

Kuna avaldame kolme raskuskategooria Sudoku mõistatusi ja nr. 72 juhtus raske olema, saime vaid 25. lahendaja vastused. Hiiu Lehe kuutellimuse saab Heli Lindjärv Kärdlast ja Meie Maa kuutellimuse Endla Talu Kärla vallast Paevere külast.

Tänase lehe lahendusi ootame hiljemalt 20. no-vembriks Hiiu Lehe toimetusse Kärdlas, Vabri-kuväljak 1 või Meie Maa toimetusse Kuressaares, Komandandi 1, pk. 247, samuti meiliaadressil veljo@meiemaa.ee. Kuressaares saate vastused panna ka toi-metuse kuulutuste osakonna uksel olevasse postkasti.

Mõnusat nuputamist!

eelmisel pildil oli näitleja Laura Peterson.

ÕHUTÜHIRUUM

KOOPIA

2 X TÄHTRAADIUMKANDAM,KOOREM

AUTOMARK

HAIGUSARGOON

KAHEKSA-PUNKTINETRÜKIKIRI

KIRRELAULJA

VAAT

2 X TÄHT

PLANEETKELVINVÄIKE

VEEJUGALÄBI-,

POOLEKS-NIKKEL

PEAKATEMOLÜB-DEEN

JUURDE-KASV

IRIIDIUM

HIIDLEST

SEALAUTMÄGI

KAUKA-SUSES

POOLAHV

FOSFORINDIA

METSVEISMISTER

VÄÄVEL

PEALINNAASIAS

NOOT

VEENMA

PUHKUSSAADE

KANAL 2-SEKSAMI-

NEERITAV

SAAR

RÜNDE-AINE

ANUMEND. ROKK-

MUUSIKIN. + NIMI

ÄRIÜHING

NAISENIMI(HIMMA)

KÄHKUASESÕNAPIKKUS-MÕÕT

ÄSS

VENELENNUK

SISALIKTERAVILJA-

VÄLIESTRAAD

ANTILOOP

SALAJA

ROOMAJA

NELJASMAALI-

KUNSNIKIN. + NIMI

HAPUKIRSS

HÕBE

SAAREDV.-OOK.-S

TÄNAVLÄTI K.

RÕHTPUUVÄLJA-

SURNUDLIND

ENERGIA-SALVESTILINNUD

JÄRJ. TÄH.LINN

ÜKSSAKSA K.

SUUSATAJAPEALINNEUR. - SGRAAFIK

JÕGIVENEMAAL

IRV,ITSITUS

KUUSEINAORV

REKONT

JÄRJ. TÄH. EKSTRA-,TÄIEND-RUTEE-NIUM

ÕPPE-ASUTUS

INDIUMELUKUTSE2 X TÄHTPIKKUS-MÕÕT

RAHAÜHIK

MEESKOOR

1000.

MEHENIMI(LINNA)

PIIRITSROOMANUMBERMAKSMA-

MINEK

MÕLEMATPIDI LOETAV

KEELENDPUUVILI

TUNGIVALTPALUMAROOTSIKROON

PANIPAIK

NOOT

7

9

2

5

8 1

45

4

37

34 627

58165 7

93 51 3

6 82948

6

8

7

9

2

1

5

9

28 94

2

7 8 137 69

4 5

4 6

3 71

3 2 5 4 64 9 6 2 1 5 75 8 1 2 3 48 1 6 7 32 6 3 4 5 9 8 7 1

9 3 2 8 57 1 4 6 5 36 8 7 3 1 9 29 6 5 4 8