18 HARIDUS 5–6/2007

Milliseid raamatuid võis leiduda tolle-

aegse kooliõpetaja riiulil? Mis kujundas

laste maailmapilti üle saja aasta tagasi?

Palusin Eesti Lastekirjanduse Kesku-

se vanade raamatute kogu hooldajal

Tiia Sulsil otsida välja teosed, mis ilmu-

sid 19. sajandi viimastel kümnenditel.

Mõistagi tasub seda valikut sirvides ja

analüüsides mõelda, et igal ajajärgul

pole vana kirjandust hoolega hoitud,

vaid vastupidi, seda on sihilikult hävita-

tud. Seega ei saa praegu säilitatava va-

na kirjanduse põhjal öelda, mida lapsed

toona tõesti lugeda said. Kindlasti on

populaarsemaid raamatuid tabanud tih-

tilugu kõige „parem” saatus: need on nii

kapsaks loetud, et antiigikütilgi pole neid

kusagilt võtta.

Sain kätte mitmekümnest raamatust

koosneva virna, nimetuste poolest on

seda üsnagi palju.

Mida praegusest kaugusest kindlasti

kirjeldada ei oska, on toonase raamatu-

levi olukord. Kui ka trükiti mõnisada või

mõni tuhat raamatut – kuhu need jõud-

sid? Kui palju sai endale raamatuid va-

ruda kooliõpetaja või õpetajate semina-

ris käiv noor? Oskar Luts märgib mäles-

tusraamatus „Vaadeldes rändavaid

pilvi”, et õpetaja Roose köitis kogu vaba

aja raamatuid. Mida ta köitis – kas laste

käes alatasa lagunevaid köiteid uuesti

kinni? Ja kui palju tal seda vaba aega

oli?

1898. a Postimehes on väide: lastele

sobivaid raamatuid on leitud ühtekokku

150 nimetust (2). Kooliealistele lugemi-

seks võisid sellele hõlpsasti liituda

aimeraamatud, ajakirjade köited jms.

Kui memuaarides lapsepõlvekodu või

muu lähipaiga (tuttava kooliõpetaja vms

kodu) raamaturiiulit kirjeldatakse, siis ta-

valiselt kontekstis, et vähegi lugemis-

himulisel lapsel oli sealne kirjavara ruttu

läbi loetud.

Sajandivanused raamatud, mida prae-

gu saame kasutada, ei näe välja päris

nii, nagu kunagi ilmudes: neid on paran-

datud, uuesti köidetud, nii et kaane-

kujundusest alati aimu ei saa. Säilitami-

se huvides on vahel mitu teost kokku

köidetud.

„Kevadest” ja muudest mälestuspõ-

histest raamatutest on teada, et ka üsna

noorelt loeti võõrkeeltes, nii vene, saksa

kui ka muudes, mille elu vajalikuks oli

teinud. Muukeelsest vanemast kirja-

varast on eriti raske ettekujutust saada,

kuna seda pole püütud tagantjärelegi

niiviisi säästa ja päästa kui eestikeelset.

Vaatluse alla tuleva lugemisvara võiks

jaotada: rahvajutud ja nende arendused,

klassikuteks kujunenud autorid, eesti al-

gupärane kirjandus ja aimeteosed.

RahvajutudRahvajuttude valik oli küllaltki mitmeke-

sine juba lugude päritolu poolest. Välja-

andeid on koostatud nii eesti rahvapäri-

muse põhjal kui ka tõlgitud vene, saksa

ja soome keelest.

„Hall hunt ja kuningatütar Helena”

(1874) on vene muinasjutt, kus lisaks

Helenale on tegelased kolm tsaaripoe-

ga Vassili, Peter ja Ivan. Praegune luge-

Illustratsioon “Puulõhkuja” Johann Woldemar Jannseni koostatudkogumikust „Eesti Laste-Rõõm”. Jannsen selgitab järelsõnas, etraamatu koostamise ajendiks oli Tartu litograafi C. Schulzi 14 pilti,millele tema kirjutas lood juurde.

Õpetaja Lauri raamaturiiulM a r e M ü ü r s e p pTLÜ lastekirjanduse dotsent

Õpetaja Laur i helget meelt ja vaimusuurust rõhutab „Kevade” episood, kus õpetaja kool ivaheajale minevatele lastele raamatuid kodus lugemiseks kaasa annab, nooremateleeest i - , vanematele venekeelseid.

19

OSKAR LUTS 120

HARIDUS 5–6/2007

ja on seda süþeed kohanud „Saja rahva

lugude” sarjas. „Üheksa peaga uss ja

kangelane kuningapoeg” (1881) on ve-

ne muinasjutt noorest tsaaripojast.

„Vanaaegsed imejuttud” (1878) sisal-

dab kaks muinasjuttu, mis on laadilt lä-

hedased vendade Grimmide lugudega.

„Tuhatkordilus ja Imelikilus” algab epi-

soodiga akna all õmblevast kuningan-

nast, kes saab linnukeselt ilmutuse, et

tal sünnivad kaksikud – printsess ja

prints. Niipea kui lapsed on sündinud,

ilmub tuppa sinine haldjas, kibuvitsa

õhutütar, kes hoiatab, et laste 16. sünni-

päeval varitseb neid hädaoht. Tunneme

ära nii „Lumivalgukese” kui ka „Ra-

puntsli” motiive, samuti seose lugudega,

kus üks kaksikuist (või õdedest-venda-

dest) teise päästab.

„Kuidas part kuldmune on munenud”

on nimetatud üheks eesti rahva jutuks,

mis vanade ja noorte rõõmuks kirja pan-

dud Rakveres 1882. Saateks on öeldud:

„...siin tuleb teile üks jutt, kel pole nokka

ega saba, jumet ega moodi, aga ta on

kaua aega eesti rahva suus helisenud,

keda veel ükski kirjanik pole leidnud.

Seepärast arvasin oma kohuseks seda

rahvale pakkuda...” Jutt eristub tavapä-

rasest rahvajutust, kus tegelasteks on

vennad ja probleemi loob isalt saadud

pärandus, selle poolest, et tegelastel on

pärisnimed ja seikluslik arendus on tu-

gevasti pingestatud. Nii kisub lugu juba

romaani poole. Tegu on muidugi rahvus-

vahelise süþeega, aga see on kantud

eestipärasesse olustikku.

„Prints Härjapõlvlane ja kolm kunin-

gatütart” on tõlgitud küll vene keelest

1890, kuid meenutab ennekõike Lääne-

Euroopast teada muinasjutte.

Nendele romantilise plaaniga lugude-

le annab toreda kontrasti kokkupuude

soome humoorika ja talupoeglikuma

dramatismiga muinaslugudega, mida

vahendab „Kõnelejad kuused. Kiusak

naine” (1883). Meenutagem, et üks

praegusajalgi avaldatud soome muinas-

jutukogu on nimetatud ilmselt sama loo

järgi – „Kõnelevad kuused” (seotud Raul

Roine autorlusega, 1970). Võib arvata,

et need lood, mida koolilapsed õhtuti

koolitoas öömajal olles üksteisele jutus-

tasid, kandsid edasi nii vanemate sugu-

laste käest kuuldut, kodus ühiselt rahva-

raamatust loetut kui ka juba enda lu-

gemiskogemust fantaasiamaailmast.

Eest i a ines ja eest i autor idVarasemas kirjasõnas on laenud ja tõl-

ked niivõrd olulisel kohal, et vahel on

üsna keeruline vahet teha, mis on eesti

algupärane osa ühes või teises väljaan-

des. Lähtume alljärgnevas sellest, kas

autoriks on märgitud eesti kirjanik või on

tekstis nimetatud eesti olustiku detaile.

Tore oli leida Johann Woldemar Jann-

seni koostatud väljaannet „Eesti Laste-

Rõõm” (1865), mida on esile tõstetud

kui üht eesti oma raamatuillustratsiooni

varast näidet. Jannsen selgitab järel-

sõnas, et Tartu litograafi C. Schulzi pil-

did ongi raamatu koostamise ajenda-

nud. Pilditegija teinud 14 pilti ja Jannsen

kirjutas lood juurde. Pildid on üksikasja-

likud, kujutades nii loomi kui ka kodust

eluolu. Raamatu kaanepilt ja avaluule-

tus annavad ettekujutuse, milline elevus

valitses toona, kui isa linnast raamatute-

ga tuli. Vaevalt et see ootusärevus ja

vaimustus vaid Jannseni soovunelmat

väljendas; ju see tõesti tähtis sündmus

oli, sest paljud memuaarteosed sisal-

davad linnast tuleva ja uudiseid toova

isa ootamist.

“…Siin ta tuleb tänna linnast,

ilus pildiraamat kä;

lapsed jooksvad iggast nurgast,

seda immet vatama.

Jütsi, Matsi, Kaieke

hüüdvad: Anna minule…”

Laste elu näib muretu olevat – „riie

ümber, toidus ees”. Avaluuletus ahvat-

leb lapsi lugema ja õppima. Isa ütleb, et

„...rummal innime on pimme, / kes ei tea,

mis ta teeb, / langeb ta, siis pole imme; /

kes ei nä, se krawi läeb… / Mõistus kas-

wab õppides, / kehha toitu prukides.”

Edaspidine tekstiosa sisaldab erisisu-

lisi lugusid, tuntumad neist on „Puulõh-

kuja” (Jüri tuli müüritöölt, tahtis lõunat

süüa, leidis külma roa eest, ähvardas

naist lüüa – minu ema laulis seda mulle,

kui väike olin, usun, et paljud teavad

seda, laul on liikunud rahvasuulisena,

viis J. Aavikult) ja „Tantsu-karu Päts”

(Vändra metsas Pärnumaal…).

Et selle raamatu pildid on huvitavad

vaadata ka tänapäeval, rääkimata siis

ilmumisajast, võis teose kaudu antud

sõnum lugemise väärtusest tõesti leida

head vastukaja ka nooremas publikus.

Väljaandes „Kaval-Ants ja vanapa-

gan. Ennemuistsed jutud” (1881) on

20 HARIDUS 5–6/2007

M. Jaakson tutvustanud lisaks Kaval-

Antsu lugudele muid muinasjutte, nagu

„Matsi poeg Mats”, „Vaksa pikkune

vanamees”, „Tark juut” jms, milles arva-

tavasti on oma osa ka rahvusvahelisel

jutupärimusel.

1875. aastaks oli teises trükis jõud-

nud ilmuda Friedrich Reinhold Kreutz-

waldi „Eestirahva Ennemuistsed jutud”.

Kuna muinasjutukogu esitrükist 1866. a

on arvatud, et see kuigivõrd noorte luge-

jateni ei jõudnud, siis kordustrükid hak-

kasid kindlasti rikastama nii laste ja laie-

malt võttes perede lugemisvara kui ka

mõjutama üha uusi kirjanikke rahvaloo-

mingut nii või teisiti edasi andma.

Kreutzwaldi pärandi üheks olulise-

maks vahendajaks ning laste lugemis-

vara loojaks ja analüüsijaks kujunes Ju-

han Kunder. 1885. aastal ilmus tema su-

lest Tartu Eesti Kirjameeste Seltsi toime-

tistena (nr 73) „Kalevipoja” ümberjutus-

tus alapealkirjaga „Lugu eesti muinas-

kangelasest”, „...õntsa Eesti lauliku Dr.

Fr. R. Kreutzwaldi mälestusele pühenda-

tud”. Lugu on soravalt kõneldud, vahel-

dumisi värsikatketega, et noor lugeja alg-

tekstist enesest maigu suhu saaks.

Juhan Kunderi lastejuttude kogu

„Lu’ud lastele” (1888) sisaldab eri laadi

ja sisuga tekste. Seal on mõistatusi ja

rahvalaulutekste, nagu poisist ja soku-

kesest. On muinasjutte, nt Tantsu Tõ-

nust: lugu meenutab iiri, ðoti jm maade

muinasjutte üleannetust, ülemeelikust ja

lohaka ütlemisega tegelasest, keda sa-

lapärane pillimees metsas tantsitama

hakkab. Õpetlik lugu „Ära mängi tuliriis-

taga” esitab tegelasena jänese, kes end

jahimehe püssiga maha laseb – see

toob silme ette Heinrich Hoffmanni „Ko-

lumatsi”, kus sedalaadi asjakäiku esi-

neb. Hoopis omamoodi lugu on „Väike

rehkendaja meister”, jutt targast Pee-

dust. Kahekõnena antud lugu sisaldab

tegelikult matemaatikaülesandeid.

Juhan Kunderi muinasjutukogu „Eesti

muinasjutud” (1885) on praegusele lu-

gejale osalt tuttav – lood „Ahjualune”,

„Vaeslaps ja talutütar”, „Ilus minia”,

„Suur Peeter ja Väike Peeter” jms. Esi-

algses kogus oli mõnel teemal, näiteks

hundi ja libahundi motiividel, mitu lugu.

Kellelegi noortest lugejatest võis ehk

huvi pakkuda Kreutzwaldi järelejäänud

märkmete alusel postuumselt välja an-

tud pikk värssteos „Lembitu” (1885), ehk

küll kriitika pole pidanud seda ajaloolise

tegelase ja sündmustiku esitamise poo-

lest teab kui oluliseks.

Rahvapärimust on vahendanud P. Sü-

da kogutud lood Suurest Tõllust, Saare-

maa vägimehest (1889, 2. tr), Friedrich

Reinhold Kreutzwaldi „Reinuvader reba-

ne” (1869).

Vaadeldavale ajajärgule oli iseloomu-

lik segakogumike ilmumine. Teiste seas

andsid neid välja Paul Undritz ja Eduard

Magnus Jakobson (Carl Robert Jakob-

soni vend, oluline tegelane nii eesti kui

ka laiemalt meie piirkonna raamatu-

kunsti arengus).

P. Undritzi „Laste kirja-kogu” I sisal-

das lugusid loodusest, „Eesti Laste

kirja-kogu” II osa vahendab nii teadmisi

Eesti looduse ja huviväärsuste kohta kui

ka ilukirjandust. Sealt leiame kirjutisi

Tallinna ehitistest, kõrgematest kohta-

dest, aga ka ülevaate „Baltimaa Maud”

(madudest, kihvtiga ja kihvtita), ladina-

keelsete nimedega varustatud artikli

kullide elust. Kodumaise teabe hulka on

poetatud ka lookesi Napoli lahest ja Ve-

suuvi mäest. Ilukirjanduse valik on mit-

mekesine: Jaan Bergmanni „Ustav Ülo”

kõrvuti muinasjutuga printsess Päikese-

paistest, rahvalaulunäidete ja näitemän-

guga. Jaan Bergmanni mõttesalm vää-

rib äratoomist:

Nagu kivi, kui ta kukub vette,

Kasuta sääl hulga laineid lööb,

Nõnda sõna, mis ei mõeldud ette,

Kisa teeb ja kasu ära sööb.

E. M. Jakobsoni kogumikudki andsid

lapsele lugeda nii luulet ja lühilugusid

kui ka avardasid teadmisteringi. Sealt

sai teada, kuidas elavad Indias ahvid

templis, mida iseäralikku on näha Gröö-

nimaal ja Aafrikas.

Peeter Grünefeldti luulet kogus „Laste

Õie-väli” (1890) on Reet Krusten täna-

päevasest vaatenurgast iseloomustanud

kohmaka ja väheoriginaalsena, siiski

võisid 48 luuletust looduse ilminguist,

lapse ja linnu kahekõne, õieilu imetlemi-

ne jms anda sada aastat tagasi tundliku-

male loomule küllalt kaasaelamise ainet.

Andersen ja teised klassikudH. Chr. Anderseni „Ennemuistsed jutud,

esimene jagu” (saksa keelest W. J. Eich-

horn, 1877) on oluline väljaanne juba sel-

le tõttu, et annab kirjaniku elulootutvus-

tuse. Raamat sisaldab neli lugu: „Pöial-

21

OSKAR LUTS 120

HARIDUS 5–6/2007

Leene”, „Se on terwe tõsi”, „Kuninga ued

riided” ja „Weike mereneid”. Anderseni

muinasjuttude 1897. a väljaande tõlkija

oli Liina Grossschmidt ja seal on lood

„Supp vorstitikuvarrastest”, „Teekann”,

„Mis isa teeb, on ikka hea”, „Peiter, Pee-

ter ja Peer” ning „Tigu ja roosipõõsas”.

Tähelepanu väärib, et juba 19. sajandi

lõpuks oli eestindatud nimetamisväärne

hulk Anderseni muinasjutte.

Parun Münchhauseni seiklused on

küll rahvaloomingulise algega, kirjan-

duspildis aga talletunud seoses paari

kirjaniku nimega: E. Raspe ja G. Bürger.

Eestikeelne väljaanne (1877) paruni

isevärki tegudest ja juhtumistest reisidel

maad ja merd mööda ei osuta küll

algupärale ega autorile, mainitud on, et

toimetaja J. Permann on rahvaõpetaja.

Armastatud naljapildisarjade autori Wil-

helm Buschi loomingut leiame 1885. a

autori nimeta raamatus pealkirjaga „Nal-

japildid. Esimene anne: Pollad Lollad.

Kahe tubli koera hale surmakohus ja rõõ-

mus pääsemine, noorepõlve koerustükid

ja nende kohtumõistja eluots. Mitmes tõ-

sises salmikeses ja 38 naljakas pildike-

ses ilusaste ära jutustatud”, väljaandjaks

A. Grenzsteini trükikoda. Nii et harrast di-

daktilisust ei saa tolleaegsele lugemis-

varale kuigivõrd ette heita, vajalikuks

peeti ka selget naljasõna vahendada.

Kindlalt populaarsed lood olid mitme

sajandi vältel (ja on praegugi) robinso-

naadid – Daniel Defoe 1719. a teose

„Robinson Crusoe” uusversioonid, suu-

remal või vähemal määral mugandused.

1866. a pärineb Laakmanni väljaandena

ilmunud „Noore Robinsoni ello ja juhtu-

mised ühhe tühja sare peal. Üks wägga

armas luggeminne nore rahwa õppetus-

seks ja kassuks”. Et see väljaanne on

loodud saksa kultuuriruumis, on rikas

kaupmees Robinson pandud seal ela-

ma Hamburgi. Tal on poeg, keda tead-

mata põhjustel Krusoeks hüütakse.

Poeg reisib Inglismaale, nii et sealt tekib

teatav seos algupärandiga. Reisima lä-

heb noor Robinson aga hoopiski Brasii-

liasse, kuna sealt on kulda leitud. Lugu

on esitatud isa jutustusena, seega on

see raamjutustus, samas kui Robinsoni

algupärane lugu oli teadupärast päe-

vikuvormis. Nii et üht kui teist on tundu-

valt teistmoodi kui Defoe raamatus,

ettekujutuse robinsonlikust kogemusest

aga saab.

AimeraamatHuvitavalt paikkondlik ja samas laia

haardega raamat on H. Steini koostatud

„Paiste kakk” alapealkirjaga „Minu en-

diste koolilastele ja ka teistele, kellele

mekib” (1873). Raamatu kirjapaneku

ajendiks on koostaja tööaeg Pirsahallika

külakoolimajas, mida pühitseti 1867. a

19. jõulukuu päeval. Vana koolmeister

pakub koolilaste juhtumisi ja koondab

mõne õpetliku ülevaate. Tänapäeval on

kombeks sedasorti raamatuid metoodi-

liseks materjaliks kutsuda. Ehk saaks

tänapäeva õpetaja sellise kirjatöö eest

pikal täienduskursusel lõputöö hinde?

Esimene ülevaade on Venemaa kuul-

sast kirjamehest Lomonossovist. Üksik-

asjalikult tuuakse esile suurmehe lapse-

põlv, „tema suur himu raamatuid lugeda

ja viimaks jooks Moskva”. Edaspidi ju-

tustab koostaja Lomonossovi elust

Moskvas ja reisidest Kirovi, Peterburi ja

Saksamaale, naisevõtust ja Hollandis

käigust. Viimane peatükk kujutab Lo-

monossovit taas Venemaal Peterburis,

tema elu, teenistust ja viimaks surma.

Teine ülevaade keskendub inimese

loomusele: mõni sõna inimese seltsi-

dest (kus leiame nimetatud olevat Kau-

kaasia, Mongoolia, Etioopia, Ameerika

ja Malaja seltsid, eestlased ning soom-

lased kuuluvad mongoolia seltsi); see-

peale tuleb veel osa „Keha ja tema

jaod”. Kuna loodusõpetus oli tol ajal

koolis alles algusjärgus, võib arvata, et

kõik need seletused „liigutamise organi-

test” ning „peast ja tema kontidest”

võisid kaunis põnevad olla.

Kolumbuse eluloo annab edasi J. H.

Kampe järgi M. Põdder 1881. a ilmunud

„Rahva raamatukogu” sarjas, raamat nr

4 pealkirjaga „Kolumbus. Ameerikamaa

ülesleidmine”.

Eesti Kirjameeste Seltsi toimetistest

leiame Juhan Kunderi toimetatud mit-

mekesise sisuga kogumiku „Maakera

elu ja olu. Õpetlik raamat koolile ja ko-

dule” (1878). Kaheksateist peatükki

alustavad maakera kujust, merest ja il-

mamaadest ning käivad läbi teemad,

nagu tulemäed, veekogud, õhuvoolud,

taimede-loomade eluase, lõpetades ini-

mesega ja jällegi rasside loeteluga.

Õpetlikke tükke noorele ja vanale mit-

mest vallast on koondanud ka Mattias

Johann Eisen. Tema 1879. a väljaanne

„Elust ja loodusest” jutustab rahest ja

22

OSKAR LUTS 120

HARIDUS 5–6/2007

pilvedest (seega ilmastikunähtustest) ning

näitekunsti ajaloost, täpsemalt kreeka

teatrist, tagatipuks veel kõlast ja häälest.

M. Lindenberg on aastail 1875–1876

välja andnud kaks osa „Laste lugemise

raamatut” täpsustava pealkirjaga „Asja-

de tundmus ja teadmus”. Raamatu põh-

jenduseks toob ta asjaolu, et ehk küll

Carl Robert Jakobsoni „Kooli Lugemise

Raamat” on hea, jääb see kõrge hinna

tõttu paljudele kättesaamatuks. Seepä-

rast teeb tema, Lindenberg, oma jutu-

kogud. Lühilood ja laulud on antud pea-

tükkides „Lapsepõlvest”, „Koduloomad

ja linnud”, „Muistsed jutud”, „Jumal ja

inimene” jms. „Õpetlike juttude” seas

kohtame üldtuntud valme nagu „Rebane

ja viinamarjad”. Maiuseasjade peatükis

on nimetatud vaid kolm: kohv, tee ja

suhkur. Nuta või naera, kuidas asjad

muutunud on!

Teadmisi andva ja silmaringi avarda-

va kirjanduse hulka võime arvata 1883. a

ilmunud kogumiku „Hoolsa laste meele

lahutuseks”. See sisaldab mitmesuguse

sisuga lugusid ja luuletusi, nagu saateks

on öeldud. Näiteks üks pikem luulevor-

mis kirjeldus talvest. Loetagu seda hää-

lega ette – missugune üldrahvalik laul

meenub?

Talv on üks kange vali mees,

Ei pilku suud ei silma;

Ei värise ta tule ees,

Et kütaks küll maailma.

Raud kuub tal selgas, kindad kääs,

Sest näpistab nii valjust –

Mul kinni silmis, kinni pääs

Ja pigistab pääst, jalgust.

Lisaks sellele, et ära sai tunda „Mats

alati on tubli mees” rütmi ja sisumotiivi,

leiab luuletuses üht-teist maateadusest:

Tal jääst mõisa Gröönimaal,

Nii kuld ja hõbe säras,

Ja sui korter lõuna pool

Seal Ðveitsi mäkke harjas.

Sellistes kogumikes oli tavaks pakku-

da ka mõistatusi. Ilmselt sünteetilise lu-

gemaõpetamise traditsiooniga haakub

sõna mõistatamine algustähe järgi. Tol-

leaegse kirjanduse lugemises vähem

vilunule tuleb kindlasti öelda, et toona

kirjutati hani a-ga. See on aabitsaõpe-

tuse üks armastatumaid harjutussõnu.

A on sage sõudija,

Kallist praadi saab tast ka. (Ani)

H need heinad kaerad sööb,

Kell tal kaelas kõlksu lööb. (Hobune)

K se kange haukumas,

Pere õues paukumas. (Koer)

L sul annab piima juua,

Kui sa viitsid ära tuua. (Lehm)

Leidus ka puhtalt põnevusjutte, nagu

näiteks „Üks sõdimine Indianide vasta”,

Ladina-Ameerika aineline lugu, vahen-

danud Soosaare valla kirjutaja Morik

Stahl 1871, ja küllalt erandlikuna inglise

keelest ümber pandud „Lainetavalt me-

relt”, lühikesed meresõidu ja kaugete

maadega seotud seiklusjutud.

Kust võis Oskar Luts saada mõtte

raamatuid jagavast õpetaja Laurist?

Oma kooliteelt on tal mäletada reaal-

kooli matemaatikaõpetaja Trofim Niko-

lajevitð Ðatalov, kes lahke sõna saatel

andis lastele kooli raamatukogust luge-

mist (3, lk 194); see oli õpilastele tore

olukord, ei sundi ega käsku. Muidugi,

täpsustab Luts, polnud temal jagada

midagi eestikeelset. Eestikeelseid raa-

matuid muretses noor Luts mujalt.

Kihelkonnakooli aegadest meenutab

Luts aga üht hoopis iseäralikku „luge-

misharrastust”. Nimelt saanud poisid ai-

mu, et vabrikutest ja kaubamajadest

võib enesele lasta saata hinnakirju.

Rohkesti huvi äratas näiteks Julius

Heinrich Zimmermanni muusikariistade

hinnakiri Peterburist, paks tuhandepildi-

ne raamat, mida üksteise võidu uudista-

ti. Väikese tasu eest õpetas asja tundev

poiss teistele selgeks, kuidas tuleb täita

postkaart venekeelse palvega ja märki-

da aadress, ning siis hakkasid kõik hoo-

lega oma soove Venemaa poole läkita-

ma. Kohalik postiljon sai peagi imeks

panna, kui palju koolipoistele katalooge

saadeti, küll kalapüügi- ja jahitarvete,

küll muu põneva kohta. Nii et ärimaail-

ma kombitsad, massikultuuriga kaasa-

minek ja variõppekava – kõike seda oli

juba 19. sajandi lõpus nimetamisväär-

selt. Nagu toredad ja omaalgatuslikud

asjad enamasti, keelati seegi harrastus

kihelkonnakooliõpilastele ära.

Kuigi vahel kurdetakse, et tänapäeva

lapsed loevad vähem kui enne, ei anna

uurimused alust väita, et vaadeldaval

ajavahemikul oleks loetud rohkem või

vähem kui praegu. Ilmselt on igal ajal

olnud lugemishulle – nagu meenutab

Bernhard Kangro oma isa ja iseennast:

raamat oli kaasas talutöödel, seda luge-

des lasti koristatud hein märjaks sadada

ja loomad teise pere põllule: „Ma ei läi-

nud iialgi metsa ilma raamatuta põues,

vahel oli neid mitu kaasas” (4; 74). Sa-

mamoodi olid olemas lugemisest eema-

le hoidjad, raamatu suhtes huvitud. Pee-

ter Lindsaar meenutab koolivenda, kes

inspektorile maailma loomisest pidi ju-

tustama, ja kuna ta lugemismuljed väga

kaudsed olid, segas ta Kalevipoja uh-

kesti piiblisündmustesse, suutmata va-

het teha, kes mis raamatus tegev oli (4,

lk 135). Ilmar Jaks nimetab oma teatava

eluperioodi ümbruskonna iseloomustu-

seks, et teadmised saadi vaid piiblist ja

loodusest enesest, muud lugemisvara ei

peetud au sees (4, lk 55).

Mälestusraamatuis on mõnuga mee-

nutatud õpetajaid, kes lastele sügava

lugemiselamuse võimaldasid. P. Lind-

saarel leidub episood koolipreilist, kes

luges ette Juhan Kunderi lastetöötlust

„Kalevipojast”: „Muinasjutumaailm, kuhu

lugu meid viis, oli omane, lähedane ja

huvitav” (4, lk 134). Veli Kudres mäletab

riigivanem Jaan Teemanti kõnet 1930.

aastal, kus Teemant öelnud, et omaaeg-

se kihelkonnakooli lõpetanu vaimne pa-

gas oli rikkam kui hiljem (ehk Eesti Va-

bariigi ajal) gümnaasiumi või isegi üli-

kooli lõpetanul (4, lk 129). Kindlasti oli

oma osa selles vaimses rikkuses ka

neil, tänapäeval armetult tuhmidena

tunduvatel raamatutel ja erksa meele-

laadiga õpetajatel, kes lapsi raamatute-

maailma juhatasid.

Kirjandus

1. Eesti Lastekirjanduse Keskuse arhiiv.

2. Krusten, R. Eesti lastekirjandus.Tartu, Elmatar, 1995.

3. Luts, O. Vaadeldes rändavaid pilvi.Eesti Raamat, 1984.

4. Minu noorusmaa. Koguteos 24 autorilt. Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv,1964.

5. Vinkel, A. Eesti rahvaraamat: ülevaade XVIII–XIX sajandi lugemis-varast. Eesti Raamat, 1966.