PÕHJAKONN Põhjakonnal olnud härjavärki keha ja ees konnavärki kaks lühikest ja taga kaks pikka jalga, kui ka kümne sülla pikkune maosaba tagumises keha otsas, mispärast ta kui konn edasi liikunud, aga igal hüppamisel pool

penikoormat maad ära mõõtnud. Keha olnud tal üleüldse soomustega kaetud, mis tugevamad kui kivi ja raud, nii et temale ükski asi viga ei võinud teha. Tema kaks suurt silma hiilanud öösel ja päeval kui heledamad küünlad, ja kes nende valgust kord õnnetule juhtunud nägema, see olnud kui ära tehtud ja pidanud tema suhu minema.

LOPI JA LAPI Taat nimega Lopi ja eit nimega Lapi, kes soovisid mõtlematuid soove, mille tõttu Lapile vorst nina otsa kinni jäi.

KERGEJALGNE KUNINGATÜTAR

Kergejalgne kuningatütar - üks väga ilus ja kaunis kuninglik tütarlaps, kellel olid väga kerged (kärmed) jalad; seepärast oli ta isale kindlasti tõotanud mitte enne mehele minna, kui peigmehe leiab, kellel niisama kiired koivad oleksid, et mitte üksnes temaga võidu, vaid tüki maad mööda jõuaksid joosta.

Kauge maa kuningapoeg - väga kaval mees, kes oli juba paar aastat või kauemini oma jalgu jooksu vastu iga päev koolitanud. Nüüd oli mehel amet selge, sest kogu kuningriigis, mis ta isa valitsuse all, ei

leitud meeste- ega naisterahva soost ühtki, kellest kuningapoeg mööda ei oleks jooksnud.

Kuningapoja sulane, kergejalgne jooksumees - mees, kes paistab nagu linnutiibadega lendavat ja vihiseb tõllast mööda nagu kuul. Jooksjal ripub kummagi jala küljes üks veskikivi, sest muidu ei jääks ta jalad kiirel jooksul maa külge kinni, kui jalgadel suuremat raskust ei oleks kanda kui paljas keha. Kuningapoja sulane, terava silmaga kütt

Kuningapoja sulane, kõrvamees - Kõrv oli mehel toruvärki ja kolm sülda pikk (6,39 meetrit). Ei olnud palju kuskil maailmas räägitavat, mida tema kõrv ei kuulnud.

Kuningapoja sulane, puukergitaja - kui ta paraja puu silmaga välja oli valinud, astus sellele sedamaid ligemale, sasis mõlema käega puutüvikust kinni ja tõmbas tüviku juurtega maast üles, otsegu oleks puu kapsas või kaalikas olnud. Kuningapoja sulane, tuulepuhuja - oli võtnud ametiks vaiksel ilmal, kui tuult ei ole, linna tuuleveskid ninasõõrmest puhudes pöörlema panna: „Suu seisab mul alati kinni ja näpuga vaotan ma ühelt poolt ninasõõrme kokku, et tuult üleliiga ei tõuseks, mis muidu tiivad veskitega tükkis lendu puistaks.“

PUULANE JA TOHTLANE Puulane - pikk laiade pihtadega mees, kes iga päev hommikust õhtuni tegi tööd, aga ei küsinud iial süüa. Mõnikord palaval suvepäeval pidi teda vees leotama. Tohtlane - Kasetohust tehtud tüdruk, kes vanapaganalt kolme veretilga ja musta jänese vastu vahetatud.

KUIDAS SEITSE RÄTSEPAT TÜRGI SÕTTA LÄHEVAD

Ninamees, Üherammulane, Kaherammulane, Kolmerammulane, Neljarammulane, Viierammulane ja Sabamees: Rätsepad lasid endale ühe pika, tugevast tammepuust odavarre teha, siis sepal oma seitsmed käärid kokku keeta, odale teraks taguda ja varre

otsa kinni lüüa. Esimene, kes oda teraotsa kandis, nimetati Ninameheks, sest tema nina teistele teed pidi juhatama. viiele järgmisele anti nimedeks: Üherammulane, Kaherammulane, Kolmerammulane, Neljarammulane, Viierammulane, mis küll seda ei tähendanud, et kellelgi neist kolme või nelja mehe ramm oleks olnud, vaid näitas, kuidas nemad järgemööda pidid teel käima, et midagi eksitust ei võiks tulla. Seitsmes nimetati Sabameheks, sest tagumine odavarre ots tema õlal seisis. Rammulased pidid kordamisi leivakotti kandma, üks söömavahe üks, teine söömavahe teine ja nõnda kuni viiendani. Peale selle oli igal mehel pressraud karmanis, et kange tuul neid lagedalt teelt ära ei puhuks.

JULGE REHEPAPP Rehepapp - julguse poolest ei olnud teist temasarnast meest leida. Läks lossivaremetesse ennemuistset varandust otsima, mille üks kuri mõisnik oma alamaid piinates kokku olevat ajanud.

Vanapagan - teeskles lihtsat külameest, kes

käib õhtuti rehepapiga juttu

vestmas. Valge habemega vanamees - varanduse endine omanik, kes oma kurjuse palgaks mitusada aastat oli kirstus lebanud ja maa alla vajunud varandust valvanud.

KULLAKETRAJAD Lonkur vanaeit - sorts ja nõid, kes neitsikesed lapsepõlves kaugelt maalt varastanud. Vanaeit ei lasknud tütarlapsi laiseldes käia ega aega viita, vaid sundis neid hommikust õhtuni vokkide taga istuma ja kuldlinu lõngaks keerutama

Kolm kuningatütart,

kelle lonkur vanaeit oli ära varastanud.

Kuningapoeg - Kalevi sugulane,

kes linnukeelt õpib ja

neitsikesed vangist päästab

TARK MEES TASKUS Noormees, kes aitas kivi vangi nõiutud väikest tarka meest ja tema nõuannete järgi talitades päästis nõidusest mitu kuningatütart, sai rikkaks ja hakkas kuningriiki valitsema. Tark mees - oli 700 aasta eest kurjade nõidade poolt kivi vangi mõistetud, sai noormehele nõu andes nõiduse kütkeist vabaks ja endise suuruse tagasi. Kuningatütar - kuninga ainuke tütar, kes pealtnägijate sõnul suplemisel uppus, aga oli hoopis kurja näki urkas vangis

Kaks karu - seisid näki maja ees ööd ja päevad väravavahiks, et keegi elav loom sisse ega välja ei võinud minna. Kolm kuningatütart, kelle noormees targa mehe abil nõidusunest äratas.

TUHKA-TRIINU Tuhka-Triinu - sai kasuemalt selga vana halli kuue, millega ta tuhas ja tolmus hommikust õhtuni pidi tööd rühkima. Võõrasema ja tema tütred - uhked ja hoolimatud, ehtisid end parimate riietega ja pidasid Tuhka-Triinut oma orjaks.

Nõianeitsike - väike kuldriideis naine, kes istus pihlaka ladvas, väike korvike ühes ja kuldkepike teises käes. Pisike naine võttis kanamuna korvist, puudutas kuldkepikesega muna, ja sedamaid seisis ilus tõld murul. Siis võttis ta karbikesest kuus hiirepoega ja moondas need kuueks ilusaks võigukarva hobuseks, kes tõlla ette rakendati. Ühest mustast põrnikast tehti kutsar ja kaks kirjut liblikat moondati teenriteks. Ja Tuhka-Triinu võiski ballile sõita! Kuningapoeg - pidas plaani kosja minna ja

kaasaks valida kuningriigi kõige kaunim ja mõistlikum tütarlaps.

HELDE PUURAIUJA Puuraiuja - läks metsa puid raiuma, aga kui puud inimkeeli oma elu eest paluma hakkasid ei raatsinud neid hukata. Metsaisa - pika halli habemega vanamees, kasetohust särk ja kuusekoorest kuub seljas, keda looja puude üle valitsejaks oli seadnud. Andis puuraiujale võluväega kuldvitsakese tasuks puude elu säästmise eest. Puuraiuja naine - kuri naine, kes nagu tige koer juba õue peal haukudes vastu tuli, kui meest tühja käega metsast tagasi tuli. Puuraiuja lapselaps, kes vanemate keelust lugu pidamata kuldvitsakeselt palju mõttetuid asju soovis ja sellega kuldvitsakest ilmaaegu vaevas Metsapuud - kask, tamm, saar, vaher, lepp, haavapuu, toomingas, pihlakas, kuusk, mänd ja kadakas

VAESELAPSE KÄSIKIVI Vaenelaps - vanemateta tütarlaps oli õelasse peresse kasutütreks saanud, kus tal muud sõpra ei olnud kui perekoer Krants. Tütarlaps pidi hommikust õhtuni perenaisele käsikivil teri jahuks jahvatama. Kuri perenaine, vaeslapse võõrasema, kes tüdrukut tööle sundis. Sant - närakas riides ühe silmaga lonkur kerjus, kes tegelikult oli kuulus Põhja tark, kes enese sedapuhku sandiks oli moondanud, et rahvas teda ära ei tunneks.

NÄKINEITSI Näkineitsi - kaunis tütarlaps, kes istus kivil, laulis ja kammis kuldkammiga juukseid. Meelitas Une-Tõnu vetevalda oma uhkesse majja elama. Une-Tõnu - neljast vennast noorim. Unistaja, kes ei saanud talutöödega hakkama. Selletõttu pilgati teda Une-Tõnuks, kuigi ta pärisnimi oli Jüri. Vetevallas elades hakkas Tõnu oma näkineitsist kaasa käikude järele luurama ja pidi reeglite rikkumise palgaks tagasi maa peale minema.

ÕNNEMUNAKE Sant (kerjus), kes kutsuti vaese mehe üheksanda lapse ristiisaks. Kinkis lapsele karbi linnumunaga: ,,Kui see selle kätte saab, kellele ta oli loodud, siis võib ta temale suurt õnne tuua. Aga hoidku ta munakest õrnemasti kui oma silma, et ta katki ei lähe, sest õnne koor on õrn.“ Rikas noor naine kiriku juures, kes kutsuti vaese mehe lapse ristiemaks. kinkis lapsele kolm rubla raha. Pärtel - vaese mehe üheksas pojake. Mängis karjas käies kivi otsas vilepilli, meelistas pillimänguga kivi alt välja valge mao ja pistis tema lõugade vahele oma õnnemuna. Sellega päästis ta maoks nõiutud kuninga tütre nõidusest ja sai kuningriigi valitsejaks.

PILLI-TIIDU Tiidu - vaese mehe laisk poeg,

kes talutööd teha ei viitsinud, vaevata rikkaks meheks saada himustas, lesis põõsa all ja ajaviiteks pajupilli puhus. Teenis pajupillimänguga raha torupilli ostmiseks ja sai laialt tuntud pillipuhujaks, kes üheltki lustipeolt puududa ei võinud. Tiidul oli palju seiklusi rikkal Kunglamaal ja mereteedel, misläbi endine rahaahnus tema südamest kadus. Tänu sellele sai Tiidu õnnelikuks ja jõukaks.

PIKSE PILL Vanapagan - otsis võimalusi Piksele vingerpussi mängida, et tema üle võimu saada. Varastas Pikse pilli ja viis merepõhja. Pikne - puhus pilli, mis müristamise ja vihma maale tõi ja Vanapaganat koledasti hirmutas. Kui pill varastati, muutis end poisikeseks ja läks kalamehe juurde abiliseks, et pääseda merel pilli otsima. Kalamees Lijon - püüdis kinni Vanapagana, kes tema võrkudest kala varastas ja läks Vanapagana poja pulma.

KILPLASED elasid Kilplas Kalkunimaal.

Kilplased olid oma kõrge mõistuse ja laia tarkuse poolest üle mitmete maade kuulsad. Neid kutsuti igale poole nõuandjateks ja kodused tööd jäid täitsa unarusse. Selletõttu otsustasid kilplased edaspidi rumalateks hakata ja kodus elada. Ehitasid akendeta nõukoja ja

hakkasid sinna kotiga valgust tassima, püüdsid põllul kallist soola kasvatada,

tassisid palke mäest alla

ning tegid muidki rumalusi.

KALEVIPOEG Kalevipoeg - Kalevi noorim poeg sirgus tubliks karjapoisiks, kosus kõvaks künnimeheks, kasvas tamme tugevuseks. Noor Kalevipoeg loopis hiigelsuurte paelahmakatega lutsu ja kitkus mänguasjade meisterdamiseks juurega koos maast noori kuuski ja kaski.

Sorts kolme pojaga - Võsas jälgis Kalevipoja tegemisi kurja silmaga sorts - Peipsi rannal elav metssea mõõtu karvane, rähmas seasilmadega soolapuhuja. Too inetu kärsskoon tundis igat sorti nõiasõnu: oskas haigusi ravitseda ja valusid vähendada, teadis kratitegemise sõnu ja kuhjas kurje lausumisi. Peipsi sorts ihus vägilase peale hammast, ta oli saatnud kolm poega

Kalevipoega ründama. Nõiapoisid kiskusid metsast puid koos juurtega üles ja proovisid teda nende hiiglaslike vemmaldega materdada ning kukutasid veskikive kangelasele kaela.

Siil - õpetas põõsast Kalevipoega, et see vaenlast serviti laudadega peksaks, siis ei lähe lauad katki: „Servitie, servitie, kallis Kalevite poega!“ Targa nõuandmise tasuks tõmbas Kalevipoeg oma kasuka hõlmast tüki kasukanahka ja andis siilile kehakatteks.

Kalevipoja kasukas oli nii karmi karvaga, et siil sai endale okkalise kasuka. Sarviktaat - surnute riigi võimas valitseja, kelle salakäikudest ei tea keegi midagi. Kalevipoeg võitles Sarvikuga, sai võlujookide abil temast jagu ja päästis põrgust kolm orjusse sattunud piigat. Soome sepp Ilmarine - tuntud mõõgameister, kelle käest Kalevipoeg tellis mõõga, millega alasi pooleks võis lüüa.