PILDIMASIN

Ivar Sild

PILDIMASIN

(teine raamat, luuletusi ja poeeme 1996/98)

LauaPealne 2001

© - Ivar Sild, 2001

Toimetas Marakratt

Kujundas Erni Kirss

Trükkis Gutenbergi pojad

www.gutenbergipojad.org

SISUKORD

OBJEKTIIV

9 arvan et korstnale10 väike teetas tormab ehmunult tuppa11 kuuskede alt imelik kolin kostub12 ööd venivad alati pikaks13 öölind on tõusnud klaasilt lendu14 kiiresti kiiresti üle sügisporise nukra maa15 inglid nutavad16 sosistan jäälille su kõrva

SUBJEKTIIV

19 mõtlesin su aknale20 Meeri eile riietasin end just lahti21 ja meist kõnnibki mööda22 ämblik merirohelisel seinal23 ühel tänaval jalutas poeet24 oo l´amour võtab kevadest hõngu25 räpane Emajõgi26 mu juuksed on täidetud27 kolm metalselt läikivat ronka28 sõnade jaoks pole aega29 seisan

ÜLIOBJEKTIIV

33 need kes üle jäid34 ühest laternapostist kasvab välja kraana

5

35 peotäie juukseid lasin autode kiirtuulde36 buss kihutab kihutab37 solberdan sõrmedega38 kannikeste voog39 vana ja väsinud Memphise vaarao40 valgetes tuunikates roomlannad41 tütarlaps42 imhaledusest läbi43 dromedaride

RETROSPEKTIIV

47 Aiad47 proloog48 võõras aed49 tuberkuloos51 vaikne aed52 metsistunud53 luule55 talv56 kujud57 rippaiad59 tagasi linnas60 epiloog62 Hieronümus paradiisis65 Saatana märkmed70 Kuus73 Narr Nigrum Circuses

6

OBJEKTIIV

x-x-x

arvan et korstnalemõjuksid köhatilgad vihmapiiskadest pareminisestap saidki jänes ja traktor katusel kokkuet punatellistest korstnaleööbikutekoori saatel üle anda graniiditükkmillel hommikused kastepiisadkogutud raudrohult ja inimeste arstikapistkorsten köhatassee oli peaaegu kroonilineja tänas tagasihoidlikult jänest ja traktoritüürgas Tom Waits`ilikultööbikutekooriga "Ööbiku surma"oli ilus ja pidulik päev

9

x-x-x

väike teetass tormab ehmunult tuppakarjub mu peale hädaliseltma ei saa muud arukui et betoonmajad varisevadvarsti aga mõistankuuris puid lõhkudesvigastas ta lusikaga kõrvasestap kisabkija mu kukrusse poebkus ma hoian veelpalavikus mikrolaineahju

10

x-x-x

kuuskede alt imelik kolin kostubhaug lenneldes lähenebvahepeal vaarikaid põõsalt napsabpropelleri põrina saatel oksale laskubkolin on valining segatud matsudegalõpuks ta näeb kuis samblalväänleb üks käsi ja jalalabamõlemad ühendatud raske kuldketigamis kolisebki kui nad vabaneda püüavadteineteisestnõnda tantsidesigatseb käsi üht vartjalg üht säärtning teist kätt jalga ja kehaseda kõike liitmahaug veabki vetikatestronkade abigainimese kohale ja paneb ta kokkukuid käsi jalga ei kuula SÕNAvaid lähevad äranad on erinevate inimeste osad

11

x-x-x

ööd venivad alati pikakskui tuhm toalill ärkabjälle midagi erakordsetnõnda robinaga ehmatabjust uinuvaid kärbseidja hiilivaid sipelgaidtardumusest saab sebiminesipelgad tantsivad ringiskulunud värvikorragapragunenud põrandalaudadelpeen tumepruun ringhallbeežikal taustalsiis raputab tuulpisikest roosat vagunelamutlambikuppel liigahtabviskab kärbsed mahaneed kukuvad kesk ringineegrid peavad söömapidu

12

x-x-x

öölind on tõusnud klaasilt lendulaperdab liblikana toasriivab räbaldunud tiibadegavaase vaipu raamatuid ja pildiraameohkabning langeb sohva pehmusessekäivad maa ja tähed ringitoo kummaline lind võpatabja surebhelepunane veri valgub ta tiibadeltpruunidele põrandalaudadelepaberilesohvale vaadateson seal varjud magamata ööst

13

x-x-x

kiiresti kiiresti üle sügisporise nukra maaõrnasti õrnasti tuksub mu süda rinnus su pooleerksana erksana näen seismas keldrimüürisidhõbetab hõbetab mida kuu oma üllast meelesttrellitatud trellitatud aknast sirutub käsikahvatu kahvatu valkjasviolett peen soonine käsitulen tulen haaran su käekese oma küüniste vahelenaerad naerad hüsteeriahoos lajatad läbi öönutan nutan su veretute käte pealelähevad lähevad mööda sinendavaid sooni tundedjõuavad jõuavad su leekivpunase peanihiilgavad hiilgavad kaks smaragdi õrnlillast näostoled oled siin lihtsalt süü lunastaja isa tütartimuka timuka punajuukseline kaunis kassmetsik metsik oli su isa ja vaba oled sinagiraputad raputad trelle et murda mu juurdeläbi võre surume violetne ja valge miimriivavad riivavad huuled üksteist viiv on miljoniksaheldatud aheldatud oled müüri külge ja minavisklen visklen sest lahkuda ei saa kuigi koidabpõlen põlen põrmuks kooljakahvatu keha kübemeketulevad tulevad hommikul inimesed ja viivad sinupoovad poovad su pärnapuusse sest oled TIMUKA

TÜTAR WAMBI

MUUSA

14

x-x-x

inglid nutavadpõlevasse karpija leegid õgivad pisaraidikka susshh ja sussinglid nutavadrohi närbubkarbist kasvavad trompetid väljaja lendavad lõunassekorjan õunu puudeltvargapoisse kaistume maja ette pingileja krõmpsutamekollaseid õununing inglid nutavadpõlevasse karpi

15

x-x-x

sosistan jäälille su kõrvamis punetabroosatabsellist lahkumist näeb harvasu käed ja nägumuutuvad kalbekslaternate helgid kaovadtaha su laugudemu käte vahele vajubvaid sametine raug kudekristalliseerub vaimkesk pakastja helveste rajuäkki kõik nii pudesinu ihuja vaimning lumepihu

16

SUBJEKTIIV

x-x-x

mõtlesin su aknaleroosasse marmorlossipäikeskiired puhuvad pojengeneed kasvavad üle lossisina upud üleni õitessevaid heinalõhn su juustestkiirgab pojengide meelusest läbima leian su ülesja sina muutudes valgeks liblikakstantsid üle köieja eileõhtuste šampanjapudelitemina loobin karikakraidja hundirattaidolen zonglöörsina akrobaatkuid elutsirkuses oleme paar

19

x-x-x

Meeri eile riietasin end just lahtikui tulid mu mõtteisse ja ütlesidet miski okas on kuhugi tunginudja sulg on tindist tühija merisiga on surnudja mu taguots on kõhnaja linnud su aias on vaid varesedjajavastasin sinule seistes alastiavatud akna eeset päike paistis mu falloseleja ostsin uue pastakaja merisiga saab paradiisija toitun tervislikultja vares vaga linnukenejaja

20

x-x-x

ja meist kõnnibki möödalapskilgates sirutab jaladkuldvasika nina vastuhammustab isukaltrohelist lehepuru jäätistning naudib enda soovustsiiruviiruline uduudusuduvabalangemise kiirendusüheksa koma kaheksameeter sekund ruuduslapsed on vaakumis

21

x-x-x

ämblik merirohelisel seinalkummardab vedrutabsiugleb ülespoolejalad lohisevad mööda krohvikärbes õhuvooluskukub kukubtiivad talt rebisin minakukub õhkavpruunile mullalelõpetusekstuleb varblanenokib seinalt ämblikumullalt kärbselendab ära surebprügikasti kõrvalmingi viiruse embusesmina vaatan seevaldi trellidesthoides vigast maailmaja kilkan kolmeaastane

22

x-x-x

ühel tänaval jalutas poeetsuurte inimlike tunnetesuur poeetsellel tänaval seisis kerjussuurte inimlike tunnetegaväike kerjusja sel tänaval lendas lindpisikeste linnulike tunnetegapisike lindpoeet õhkas õnnes ja ülevuseskerjus värises näljas ja madaluseslind keksis näljas ja seepärastet ta oli üks varblane siin ilmas

23

x-x-x

oo l`amour võtab kevadest hõngukasvab ja peletab linnulaulusunnib vaikima mootorid sunnibotsib üles aedlinna ja aguliväheke ähmis ja pohmas tänavad

oo l`amour on võõrkeelne värdkuid on olemas tuksetena omagilembus arm ihalus igatsus jamiski tabamata ime on pealegiaitamas uitavaid kirjanikke

oo l`amourist kes sõnu seavadkes usuvad et nemad on sõduriderootika ja platoonia lipu allnemad kaltsudes uitajad ningmaksumaksja parasiidid usuvad

oo l`amour paneb pöörlema minukoos teistega kesk tänavaidnii jätkegi täheldamata tõdesellest et minagi tegelikultteie nahkses higises pungas

24

x-x-x

räpane Emajõgilaisalt rullib oma lihakseidtema kaldal istubmurdepunktis piigaja suitsetabtaevas on hämunevalkjaskollane laikkeset ühtlast hallikui päikeseketaspiirjooned saabmuutub ilm selgekstühine paikTÜ on müütainus mis Tartus on ehesee on räpaneja laisk Emajõgi

25

x-x-x

mu juuksed on täidetudtumeda rasvagaajustlinnapilvedes rääsunudlõdisevad poolekerade süsteemiston kasvanud imbunud maailmassekraanaraamide vahelesuruõhuvasaratesseon jäänud inspiratsioonsee tundub võigasmu käsi veab mehaanilisi piltekeegi ohkabkeegi plaksutabannan kortsunud põsele musimiski liigutab rinnuskäib plõnnselleks korraks on pildimasinaterasvedru katkiMEIL PARANDATUD APARAATIDELEANNAME POOLEAASTASE GARANTIInoh kohtume siis poole pärastpraegu olen veel poolearulinekahendik süsteem

26

x-x-x

kolm metalselt läikivat ronkaistusid mu vaimse tervise pealenad nokkisidkust keegi saiüks toksis maha osavuse kätestteine laiskuse kõhult ja tuharailtkikolmas agatagus augud mu valgesse maskivõõpas punasega ülesai roosa näonüüd olengi vähe imelikvaimne tervis on auklik ja rabeolen omanäolinekuskil ajaleheveergudelnohikudinglise keeli freakslähevad moodinüüd on see käesnohikuna moesluuletajana põlatud

27

x-x-x

sõnade jaoks pole aegalipsavad huulilt nad aimatesniikuinii jään ma vaitsüdamest aga tunded ei läheminust on saanudkahesilmne fotokaameraobjektiivsubjektiivkokku pandud üliobjektiivmu aju sünteesib läätsede piltevisuaalseid emotsioonemaailmapiltevastuseidküsimusihea süntesaator onpeaks talle palka maksmakalas on fosforitšokolaadis energialäätsed pilguvadaju sünteesibanalüüsibkäsi registreeribvalgele paberile

28

x-x-x

seisanmudasel tiigikaldalkevadveed jooksevad porri jäänud jälgedestja minu talla alt läbi tiikija päike sakutab lepapuid niiet nad kukuvad tolmamaõhk on lepa sigimist täisseisankolmeharuline müts peaspool mütsi roosapool mütsi violettkolm kellukest tilisevad linnulauluga koosinetu nukker grimassvoolab pisaratega üle näorehman vasaku käisegasiis paremagapilved kaovad silmadeltja näen tiigipinnal vesiroosivalge lootus läbi violetse melanhooliavalge lootus läbi violetse melanhooliavalge lootus

29

ÜLIOBJEKTIIV

x-x-x

need kes üle jäidolid sõrgadega hobusednemad kraapisid kuuseokkad väljajärvepõhja mudastüle jäid ka rohelised hiiredsuurte silmade ja kõrvadeganad sülitasid pohlija paiskusid ise kui raketidselg ees vastu maltsametsamalts rullus heinarullideksmis on hea toit merilehmadelemina olen näkkkes tähekarjuse eest kuu pealkarjatab tolmumere lehmi

33

x-x-x

ühest laternapostist kasvab välja kraanateisest purskkaevkolmandast ööbetoonmaja bensiinisuduskesklinn tusatseb udusvanalinnas vanaduson noored löönud väljaauto ürgab rocki noodisvarblane jääb kummi ja asfalti vahelehüppamised hüpatudaga trammidtrollidbussidbensiini- ja diiselautodsõidavad oma sõitmisi edasi

34

x-x-x

peotäie juukseid lasin autode kiirtuuldekummik sahinal künnab killustikuhunnikutkõnnitee servastuvi tuleb nokkima konisid prügikasti kaaneltja teksades pringi pepuga tibi libastubsüljelärakalmürinal naeranautode tuututamine toeksüks eterniidilahmakas sajab kraevaheleebameeldiv tunnesärk on ka tagurpidi seljasreede 13

35

x-x-x

buss kihutab kihutabina mu kõrvus visklebüha kaugemale jäävad linnatuledüha kaugemale koduka sina mu kallisoled kadunud ärabuss undab ja juht laulabraadio muliseb ning vanamooridkitagaistmel usuvad jumalatpresidentija kedagi veelpäikesejänku siivutultminu kubemel hüpleballes ta ärkassoe nii soe on talja mulme usume iseennastsõpruja luuletrohkem ei usu meiegisest alles eile proovisime surraseegi ei õnnestunudmis siin siis veel saab õnnestuda

36

x-x-x

solberdan sõrmedegapäikeseveestuhat kristallkivitoovad hõbedust juurdemõtted on kaugel eessõrmed leiavad ukseja kivid kullast uurdesüdametuksepaisutab vettja see voolab voolabvoolabpäikeseverija voogabsõrmedemeri

37

x-x-x

kannikeste voogratsutab üle Munamäerebib pikali tornilööb laiali kraaksuvad kuusedja ontlikud järvedtuleb mu juurdetantsibtantsib surmatantsuümber minuelektrooniline võbinläbistab triibulist ihuning siis algab laulkimäärid kisendavadlauasahtliteskorraga vaibub tantsvaibub laulning siis hakkab sadamakohinal näritud kontepealuid ja ribisidmaa muutub valgekselevandiluu roosa varjundigavalgeks

38

x-x-x

vana ja väsinud Memphise vaaraopaneb vesilikud kuninganna voodisseneed lakuvad kõdistavadseal lebavat kassikassi irevil mokkade vaheltronivad välja lutikadkuldse nahaga lutikadkes laulavadmu isamaa mu õnn ja rõõmluua seljas ratsutajanõid Kleopatrahaarab kobra sabastkobra muutub falloseksja viskab ta vaaraole suhutoo jookseb koos lutikategaminu juurde kappitule Antoniusheliseb lüüra Rooma

39

x-x-x

valgetes tuunikates roomlannadrappuvad ühtes marmorvannidegasuured nahkhiired purustavad lossesüljates naiste ihudelesoomudaroheline sülgtõmbab haisvad lindid ihudelemis rebenevad joonteltihutükkide supp valgub merrening ajab hulluks tuunikaladmerd haarab pöörisükshaaval vurvhatavad temastväikesed kirjud koolibrid välja

40

x-x-x

tütarlapsõunapuukolm sinililleveidi väsinud vikerkaartoob taevast toonidkristallikillud kortslehelöös õhkavad vaikselthommikul panevad heinamaa põlemakolm sinilille muutuvad mustaksõunapuust halud seina äärestütarlapsest naine

41

x-x-x

inimhaledusest läbikirsivahune foobiamoodustab violetsekummisekaelkirjakukes muutades aasaligatseb lehelaulu tagatema juurde mõranenud aiastroomab sinisilmne lehekonnsurub erkkollased huuledkirjaku laubalepärast pruunilapilinebrontodraakonsööb mõranenud aiasesivanemate hingi

42

x-x-x

dromedaridekaamelitelaamaderingpöörleb ümber juustukettasee kasvab külmas valguseskollased kaselehed kukuvadliivatatud teelenina liivaspiilub kutsikas enela põõsaidunetult jorisev jooksiklanekoerakese sabaotsa haukablehed lendavad tagasi puudelekuu kahanebringlaamadestkaamelitestdromedaridesthaihtubAraabiasseLõuna-Ameerikasseja kes teab kuhu

43

RETROSPEKTIIV

AIAD

PROLOOG

läbi une ja elu ning vaimuvälgatusteläbi kõige mis mul on jooksevad taradvoolavad plangud ning hüplevad müüridläbi minu on kangastumas imelised paigadaiad mille eest hoolitsevad inimesed võisaatan või jumal või siis aiad iseendastkes küll ütleks miks läbi ja mitte üle

kas kaltsudes teadjanaine selgitab šamaanitrummilmis tähendab see tuhandemiililine rännakrännak mida päriselt miilides mõõta ei saakui kaua võiks kesta teekond kui eladakui sirutada jumala kingitud tiivad ning lennatakes teab kes tuleb minuga kaasa võiüksi ja alasti pean minema siitmitte miskit ei tea kuid tahan ma teadasest läbi mu elu ning une ja vaimuvälgatusteläbi kõige mis mus on kangastuvad aiad

ma aiman mu kallis et vaid põgus huulteviivning ma lähengi siit teele jalas Hermese sandaalidma aiman su siniste silmade sära jääb minuganukker minnalubav igatsev ja võõristaviga ajahetkega üha võõristavam kaugem pilkjääb minuga kaasa sinu ja samas jumala suudlus

47

ma ei tea kas kohtun igavikus sinuga kordkikas ristuvad tuisustel tormistel radadel mõttedvõi istume koos päikselises Heliose aiasma ei tea mu kallis ja sinagi ei tea

näen su pilku mis räägib ehmunultmine mu armsam kuni selleks on aegmine mu arm enne kui jääda palun sindsa suudled mind viivuks leek lahutab hingedma tõusen üha kõrgemale valgesse uttutagasiminekut ei ole kaasas vaid su pilk

VÕÕRAS AED

linnakivide soojal ja pehmel sametilastub üks pisike nukker ja vabanev poissmäärdunud rusikad surumas taskutesse aukusidsilmad vilamas näljaselt toidupoe vitriinilnii ta astub räpase jopega külmetav hulgusta seisatab hetkeks vaid hetkeks rohelise tara taga

maailm piiride taga helgem ja kirkamteisel pool tara on väikene maja ja lilledõunapuud on ja palliga tüdruküks linnuke õunapuu oksal on laulmasja tüdruk naerabnaer ja laullaul ja naer

48

äkki ta seisab otse aia tagakaks kirgast silma puurimas hulguse nägueemal veereb vaibudes punane pallmiks nii nukker oled võõras poiss

ja nüüd aja tagant tunnen su äratunnen ära su kaks kirgast silmaselle igatseva pilguma tunnen et rohkemat ma ei vajaei mingit sööki jooki magamisaset

ma sulen laud ja võtan vaikides selle pilguastun kohmakalt taarudes sügavamale linnahallusesseikka ent kuulen seda küsimustmiks nii nukker oled võõras poissvõõras poissvõõras poiss

mina lähen ja vaikinei tea veel miks olen nukker

TUBERKULOOS

tuhm tubakasuits ja sudumässivad pruuni plangutaguse enesesse

helepruunides beežides öösärkides haigedpead tudisemaskäed värisemas

49

plärud viltu hammaste vahelkollased lõhenenud viltused tüükadvaimukesed ujuvad sulnis rahus ümberpurskkaevude ebajasmiinipõõsaste maja

labori roosa seina ääres prügikastide taganirakad halli musta valge kirjud triibulisedkassid kõutsid kassipojadvaikselt lämbuvad kräunuvad hääletultroosad keeled limpsavad läbi halli pilverohelised kiirgavad silmad tantsivadkui virvatulukesed kuurialusel

valge helge pilvena vajub halli pilve sisseräpakast köögist toidu kuum aroom

ei tea mis eilsust ja sumbust on siin maailmaskes saab see haigutabkes võib see sureb

nüüd aimab hallis ürbis hulguspoisspiiludes tänavaservas üle kõrguva tiheda planguvõõrasse aedasee süngus peab rabamamiks on ta nii nukkerkuid sulle ei saa ta seda öelda

sest lämbuvate kassisilmade rohelises kumasei ole sinu kirglikke silmisinu igatsevat pilkusa ei tea ikka miks olen nii kurb

VAIKNE AED

mis tunne on topaasi jäikusest sukelduda vaiksesse merresa ei teatule mu kalleim ma haaran su käed ja hüppamekas tunned kui kerge on liigutada käsijalgupeadmõtted tungivad läbi suvehommikuste ämblikuvõrkude

haldja hääletu hingus puudutab sireleidkollast marmorpinki ja liivatatud teidkõik saab maheduse ja haruldase sädeluselinnud vaikivad hardusest

õrnkumedalt laulab haige sirellaulab kiusakast kuradikesest kes tammus aiaskuhu ingleidki ei lubata

murdis oksi ja rebis õisiskuuma hingusega kõrvetas lehedhaige sirel laulab nukralt ohatesudu summutab ohked ja ravib värske paitusega

sirel ei laula enamaed on vaiknelooridest astuvad lavale baleriinidtipivad lendlevad põõsastest üleja kaovad jälle

51

vaimulised roosad ihud ühinevad murullainetava udu rütmis liiguvadmaigutavad sädemed hüplevad silmisthellitavad sireleid ja linnukeste sulgivalgus kumab üha suuremana läbi hingehõbevärelus muutub mahekuldseks säraks

ja ikka keegi ei ütle ühtki sõnameiegi vaikimesina ei kuule mu huultelt ikka veel vastust

METSISTUNUD

mu ees lennates rebid oma rüü servadmetsistunud turris karusmarjapõõsastesnad vaevu paistavad heinast mis rinnuni sirgunudõunapuud on mattunud habesammalde allamudamulin üksikust laukasilmast aianurgas

nahkhiired lauglevad pimedas riivates tiibadega nägupiiksatuste vahele kuskilt kostuböiselt melanhoolse paaniflöödi helikime ja mahe kaigub pilliroo hääl

kostab krigin ja kolksatusläbi aia tormab süngeilmeline hirvsarved murtud ja sõõrmed puhevilaiapostid maas ja murdunud

52

rohtunud aias sünged on mõttedsünge on pilksünged on teodmõtted vihisevad peasüha räsitum see paistab

kuskilt nopid hapu tikri kuskilt toore sõstratilgub piisku lehtedeltpuhtaid kristallsäravaid külmi piisku

metsistunud kassipoeg aia nurgas nutmasnälg kisub krampi kõhu ja saba sorgukuid süda ei lubaei luba tappa tillukesi vallatuid valgeid hiirikel kodulabürint kasteheinas

ühtäkki näeme hirmunud piigatpea kohal rippumas mõõkjooksmas puude vahel alasti

nukra naeratusega vaatadja õrnalt tõmbad mind käisestlahkume äkki

LUULE

selge ja kirkana laotub aed meie eesselge ja kirgas on pilk su silmishelge ja kaunis flöödiviis Tagorelt

53

allikas väikesest kaljurahnusttungib elu südamesse voolab ojanarõõmsaviisilise ojana läbi Aedniku aia

vaata seal magnooliate juures ta seisabseal seisabki valge särava habemega Aednikta hoiab käes ühte rullipapüürusel satori sinetavad värsidsammaldunud kivi kõrval liiliadtõstavad koidupunas värinal päid

tiu liu tüüu tiuAjolai mu sangarlik vendElenaa mu vooruslik õdeet taevast te ometi leiaksite õnne

kuldsõrgadega roosa ninaga tallekekepsutab kivistel nõlvadeljah mäed mäed on kaitsmas Aedniku maad

kevadveed pesevad kõikTagore värsid kingivad kirkuseselge ja kirgas on Aedniku luuleselgeks ja kirkaks saab aed

tantsime tallates roosimurumeil kepiga põletab turjasid haldurme peame lahkumakahvatuil palgeil häbija koidupuna

54

me lahkumekuid meelde jääbselge ja kirgas aedmis luulena laotub me ees

TALV

üks värv toonib ilmasüütust ja õilsust peab kätkema seeraevu ja vallatust peitma enesesveider et ilu mis lummab nii võimsaltvaid friigiidsusest kõneleb

kas tean kuhu kadusid elujanus sõduridjaa nad seisavad kuusemetsa servasseisavad ja ootavad millal ma tulenet viia sest aiast frigiidsuse põhjalaootavad tahtes mind tappa

nad seisavad metsa ja niitude piirilkatelokkide rammus supihõngvareseparvründab vastutuult üle kuusiku

ma vaatan aeda raiun värblasi surnuksmiks miks ometi ei näe ma jäneseidvalgeid jäneseid kiiremaid kui põhjatuulsalalikumad kui Põhjaeit Lapu nõid

55

vareseparv kaobseisan lumevalli peal ja vaatankuidas metsaservas istuvad sõdurid

nüüd näen ka jäneseidkogu aeg on nad olnud niidu pealnäksinud jäälilli lumeheinatuisuga tiirutanud võidu üha tiirutanud mu ümber

KUJUD

pronkskujud puukujud marmorkujudsilmadeta saatusteta mõteteta inimesed

hekikäikude labürindis eksleb vaimkaltsudes pikkade juustega nainevaim jookseb ringi käes trumm

vana naine vana nainemõttetu tümin elutuile

kas sa ei näe on su silmad nokkinud kotkasnad ju elavad väänlevad karjuvadajan neist tõbe rabelustõbemille saatan neile on põletanud verre

käin ja puurinkujud on kujudsiledad seisvad pronksist või puust või marmoristsilmadeta ja saatusteta maailm

äkki kesk pruune kogusid sinasu roosa valevus kumab kui ehmunud päikeja naeratab

siis ärkab ka tardunud maailmkujud tõesti liiguvad oigavad ootavadnägudesse ilmub saatus ja juhus

mina seisan ja mõistatankes on see räbalais naineta pea lõheneb kirvehoobist ja pooltestveereb välja kollane muna mis särabüle taastardunud ilmasee naine oli teadjaeitmina ent uskusin liiga hilja

RIPPAIAD

kui kiigelaual vahel taeva ja maaon niitidega rippumas aiakevaevu linnusulest suurem lapikevaevu kiratseb üks taimkuldkiirejuuksed ta pea ümber hõljelPassaat ja Mussoon kaks vallatut vendaeriti armastavad sasida neid

sõrmeotsaga tipin ringi ümber kullerkupuja kaks sinu pisarat jäävad voolama sinnahõbedane ring ümber planeedi

57

siit ülevalt võin vaadata maailmaülevalt võin tunda alamate valuja äkki mõistamina olen alamast alamkuigi ülal

ülevalt võin veeretada värsseja alamalt nautida pisaraidpisaraid sinu kahvatuist silmistja nad voolavad voolavad voolavadkraavike ajab üle kallastemaalapp upub suurvees

tin nin ninnn nnkatkevad niididja aiake vahel taeva ja maalangeb alla kullerkupp närtsib

sinu pisarad on raskedsest maailmavalu ei kannata ülevustise on ta liigagi ülev

all maa peal tallan jalgadegaümber hiigellilleväljade oma rännuringisinna kraavi sinu pisaratest ei piisaja maailmavalu ei tule

58

TAGASI LINNAS

sain teada et šamaanieitkeda nägin kujude aiasolen tegelikult mina

kõnnin räbalates Tallinnaravitsen inimesi müün kuldkalunäen rõõmsaid nägusidnäen kurbasid kasalalikke madusid tunnen lähedalkuid hambutud mürgitud on nad

korraga aga seisan riidalposti külge seotunalahvatavad leegid ja saatanlik naermässab mu kurgust end välja

kas mõistate inimesed kelle te tapateminukes ma nõidusest miskit ei tea

sajad tuhanded noad rebivad ihuhing seda tugevam onhing aina paisub ja paisubkuid keha närbubvaid vaim hõljub veel te kohal

imestan kust ometi võtsite mürgisalvasite hambutud maod

59

ja siis näen su silminäen su silmi küürus selgade tagasilmad on saatana omadimelik mu Linn ja Sinate mõlemad reetsite minu

ja nüüd tean kamiks olen nii kurbkui su kirglikud silmad ja suudlusseda praegu ei mõistasiis ei saagi nad seda mõista

EPILOOG

rännanud läbi leekide aialäbi kodu võõra tiisikuseläbi vaikuse metsikuseläbi luule talve ja kujudeläbi rippumise läbi aedadeolen nüüd surnud

siin Tartarose pimedatel nõlvadelmõistan ma mis leidmata jäi

ei aidanud suudlusei pilkei jumalsaatanega inimenegi

60

üks hea kaalub üles sada kurjasestap ongi kurja sada korda rohkemistutad puumets raiutakse mahaning hingelagedal hakkavad möllama tormid

möllake keerutage lõhkugemis minul sest enamolen väsinud kõigestka sinust mu saatanlik arm

me kõik kuulume jumala sisseja jumal meissemeile kuulub maailmja aiad mida käia läbi elu

61

HIERONÜMUS PARADIISIS

1.

kallis Margariitavõta mu hall kuubja püksidlaota voodile laialija suudle püksilukku

su pikkikastanpruuneotsekoheseid juukseidnäenembamas halli riietmul on lõbus

kahju et inimesed ei teakui lõbus on surm

2.

paradiisis nüüd rändan ja elanJehoova nimetab mind sõbraksheidab nalja inimeste üleaga tema silmadest näenet ometi ihkab ta nende poolehoidu

62

jumal oo issandütle miks hoolid neistmiks tahad et nad sindainult sind austaksid

Hieronümusole vaitkuula parem kuis inglid laulavadhalleluujaau olgu jumalale kõrges

3.

äkki kesk kloonitud Eedeni aedanäen Lutsiferineitsi Maarja ja Eevagalõbusalt vestlemashaaran kantsikuning astun ligi kui

sa Hieronümusoled ikka naiivne küllkas sa tõemeeli usudmida räägib JHVHta pole ju ainus jumalnagu mina pole ainus

tagane saatantagane

63

peksan piitsaga lõukoera aiasthäbistan Maarjat ja Eevatning ise imestan endasmiks ometi saatan on jumala aias

64

SAATANA MÄRKMED

1.

vanadest tähtedest klopsiti kokku aeginglid tõusid üle mu spermase palema tõusin ja tõusin kuni tõusin kuningaksja pimedus sai minu haledaks riigikskroonimispidustus vaikselt algaskuni hääbus

2.

minu määratus laotuses võib leida kõikemis vähegi loob inspiratsiooni ja sunnibkannatus lein ahastus süngus pimedusPIMEDUS on maailma algprintsiipkõik luuletajad on mu lapsed teenridja mõni kunstnikhelilooja ka

3.

riigipiiridel lendavad nahkhiiredkaelas kõigil haaknõeltest ketid ja käppadeselavhõbeda luminestseeruvad lambidpiir pimeduses valgete ristvälkude mäng

65

teraselt vaikust kuulates võid märgataet ultra ei olegi vaiknepiir ongi ainuke valgus mu riigiselavhõbe on mürgine

4.

pole veel maganudki kui jubasaabus küllakutse

oi keda ma näen siin saalisvend JHVH oled kosunud pärast inglikoolipaks ja särav oled ning su habemina näe karvutu ja tõmmu

huvitav sa ei vasta ei räägivanasti olid minust suuremgilobamokk

tegelikult oledki üsna puuslikma lähen nüüd koju

5.

liigun läbi aedadeläbi lasen endast voolata algainelsamas olen ise algaine

66

ma sulan ja sulankes ma olenkas saatanvõi pimedusvõi

6.

eile külastasin Maadkäisin ristirahva tantsupeolvilgutasin tulesidkrigistasin orelisonaatide plaatesilitasin naiste rinduja pigistasin meeste kubemeidnad vaatasid üksteist naljakalt ehmunultnad vaatasidja püüdsid mõteldahämmeldunult kiskusid riided ültläks orgiaksmees meheganaine naisegaha ha haa

7.

käisin jälle steriiliku juuresta rääkismõtelge

67

siunas ja põrkisvõltsteemandid pöörlemas peasime et need maha ei kukkunud

miks ma lavastust seganei tea

8.

Allahi ja Buddhaga kõrtsusleppisime kokkuet jätame JHVH maailmast ilma

9.

kosmilise valitsemise eksamitulemusedSaatan 10pBuddha 10pAllah 5pJHVH 0p

10.

meie kolime nüüd teise dimensioonidimensioonide muutJHVH jäi kursust kordama

68

minu noorema vennaga ühte klassihead aega luminestsentsed hiired

MEIE ISAKES SA OLED TAEVAS

69

KUUS

1.

kogunisti on kummalised need kogemused mis sainmägiküla väikeses Buddha templistean mille pärast on maailm nii tigemiks vaatab hirvepoeg hirmunud silmil kõikekaste on langenud maale valgus pärlitesnopin ja purustan hiiglaslikke kärbsemunepruuni maa võbelevalt seljalt kahe sõrme vahelpigistan puruks mu jõud voolab üle mäe rahutultja koiduahetuses mu ees kummardavad rahvadaga minamuutun kuldseks valguseks ja hajunsest ei mõista mis minuga on rahu see küll ei ole

2.

nüüd ma puhkan vahkvihast väreleva maa kohalja linnud lendavad rõõmsalt mu ümberrõõmsaltei eieiiselaadne sädin tuleb nende nokkadesträägivad midagi TEMAST kuskil perifeeriaskus mustade habemetega ja kongninalised mehed

70

elavadkarmid sõjakad seaduse raiujadsääl kõnnib ja paimendab meeli üks leebe meesüsna minu moodi olevat aga mina olen ju METSIKtal on kummaline nimi Jumala Poeg JEESUSma lähen TEDA siis otsima

3.

kuigi hulkunud ma juba mitu aastatei ole raugenud indTA on ju siin ma tunnen et TA tuleb mulle vasturohtunud künka ümber istub kaltsakate kampminugi rõivad on närud lähen ja istun teiste sekka

juba viiendat hommikut käime mina ja teised kaltsakadistumas selle rohtunud künka ümberjuba viiendat hommikut udu niisutab meie näodpaneb kohmetuma sõrmed ning keeledkisiis tuleb künkaküürule ei tea kust TEMAja räägib

tõesti ütlen ma teile et ei anna ma teile leibatõesti ütlen ma et teie ei näe särjepoegagivaid mõõga toon ja küsin miksmiks ometi istute siin mäe veeres

71

tõesti hakkasin mõtlema et tarvis tõustamina tõusen ja mõned teised kaltsakad veelsest saime aruvähemalt seekordATHENA

4.

maailm on techno elektro ja ankeet

5.

kui on siis on kui pole siis pole või võrdsuskuuendal hommikul ootan trammirõskust meelitan kontidesse et kohe ta hüljataootan vaid trammi tulebki üks vale numbriganumber ei ole vale aga mina ei sõida sinna kus temaläbi kahvatu kollase suure liiliaõie kostab kolinsellest tulebki värisedes möögides trammkaks tühja vagunit ehk siiami kaksikudnõnda suurele trammile ei jätku hommikul sõitjaidaga õhtul või mingil muul lõpueelsel ajal liialtki

72

NARR NIGRUM CIRCUSES

1.

narr nuttis hinge seesttriibuliste sukkadega kuningaslõi ta minema karjudesyou are fired

2.

narmendavas valges brokaatkuuesta tuliläbi öökakarde puhkemisemetsviinapuu viljakusestjõudis meie aegameie rohuaedakus püsti seisis mustav telktsirkus

3.

Nigrum Circus oli hubane kohtenamus artiste olid mustad võimoorlasedharva hispaanlasedja nüüd tuli temalubikahvatu narr

73

4.

hoiamegi grimmi pealt raha kokkuklouni meil polegivõi arlekiinihüüatas hõreneva habemega direktormusjöö olge nii lahke ja vahetage riided

5.

ta tuli areenilelilleõilmetest õmmeldud kirjus trikoosaga ilme oli nukkermees te rikute ju peaproovihädaldas direktorlavameister hoidis pead kinni

6.

ärge muretsegejumestaja pani Beethoveni CDsonaadid mängimamiks just temaküsis arlekiinmuusika meenutab teid

74

7.

paksu Max Factoryhuulepulgagakirsipunaseülespidise kaarevedas ta tuhkja toonigavalgele poorsele nahalemida rohkem mossi vajusnarri suuseda teravamalt taevakiskus punane kaar

8.

ta rollidtriibuliste sukkadega kuningasruuduliste pükstega poodutäpiliste sokkidega armukeja viimaneülbe cocat kaaniv nooruk

9.

sirelid kasvasid areeni rinnatiselarlekiin miimitasrahvas möirgas

75

klounistunu hüüdisvisake nüüd mulle Coca-Colatkõigil olid plekkpurgidkõik täitsidki ta palve

10.

järelhüüe ajakirjandusesnarr kes ütles tõdekuningaleja klounina valetasrahvalehukkustuhande kilo plekkpurkide allta ihu ei leitudjäägitult kadunudareeni rohekasse liiva

11.

viganeühe jalagakarkudel karglevpoissleidis garderoobi peeglieebenipuust raami vaheltpäevapildikus seisis pea viltu

76

keegi valgetes rõivasteskolmeharulise mütsiga mossis kuju mis-sa-tuhnid-siinliks laksta jooksis läbi kevadise vihmapilt kõvasti põue surutudvalge meeskapi tagant kes tulija lükkas kahvatuva direktori tugitooli

77