Click here to load reader

kohilamoisakool.eekohilamoisakool.ee/wp-content/uploads/2014/03/KMK-õppekava-2015.pdf · SISUKORD ÕPPEKAVA ÜLDOSA 3 AINEKAVAD 16 I EESTI KEEL JA KIRJANDUS 17 Eesti keel 23 Kirjandus

  • View
    0

  • Download
    0

Embed Size (px)

Text of kohilamoisakool.eekohilamoisakool.ee/wp-content/uploads/2014/03/KMK-õppekava-2015.pdf · SISUKORD...

  • KOHILA MÕISA KOOLI

    ÕPPEKAVA

    Kohila 2014-2015

  • SISUKORD ÕPPEKAVA ÜLDOSA 3 AINEKAVAD 16 I EESTI KEEL JA KIRJANDUS 17 Eesti keel 23 Kirjandus 63 II VÕÕRKEELED 107 A-võõrkeel (vene keel) 112 B-võõrkeel (saksa keel) 133 III MATEMAATIKA 147 Matemaatika 151 IV LOODUSAINED 197 Loodusõpetus 203 Bioloogia 272 Geograafia 297 Füüsika 319 Keemia 348 V SOTSIAALAINED 367 Usuõpetus 373 Inimeseõpetus 381 Ajalugu 402 Ühiskonnaõpetus 435 VI KUNSTID 453 Muusika 459 Kunst 484 VII TEHNOLOOGIA 505 Tööõpetus 510 Käsitöö ja kodundus 517 Tehnoloogiaõpetus 593 VIII KEHALINE KASVATUS 628 Kehaline kasvatus 632

  • Lisad Lisa 1. Eesti keele metoodiline materjal õpiraskustega õpilastele 1.-3. klassis Lisa 2. Matemaatika metoodiline materjal õpiraskustega õpilastele 4.-9. klassis Lisa 3. Geograafia metoodilised soovitused õpiraskustega õpilastele Lisa 4. Füüsika metoodilised soovitused õpiraskustega õpilastele

  • Õ P P E K A V A Ü L D O S A

    Sissejuhatus Kohila mõisakooli õppekava on koostatud lähtudes kooli põhikirjast, kooli koostööpartneri Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) välja töötatud pedagoogilisest kontseptsioonist, Kohila mõisakooli arengukavast ning põhikooli riiklikust õppekavast.

    1. Õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid ja põhimõtted 1.1. Kohila mõisakool püüab oma tegevuses anda panuse selleks, et kvaliteetne üldharidus oleks võrdväärselt kättesaadav kõigile isikutele, sõltumata nende sotsiaalsest ja majanduslikust taustast, rahvusest, soost, elukohast või hariduslikust erivajadusest. 1.2. Kohila mõisakooli haridus- ja kultuurikontseptsiooni alused on sõnastatud pedagoogilises kontseptsioonis, mis täpsustab ka õppekava ülesehitamisel silmas peetud valdkondi ja põhimõtteid. Läbivaks ja ühendavaks liiniks on esivanemate vaimse pärandi tundmaõppimine, selle edasiandmine ning väärtustamine. Kasvatus tugineb kristikule väärtussüsteemile. 1.3. Õppeaasta on seotud ajaliseks tervikuks rahva- ja kirikukalendri tähtpäevade kaudu antud rütmi alusel. Aastaplaanis fikseeritud ühisüritused on Kohila mõisakooli õppekava olulisteks koostisosadeks.

    2. Õpingute alustamise tingimused 2.1. Kohila mõisakoolil puudub teeninduspiirkond ja kooli võivad õppima asuda lapsed sõltumata nende vanemate elukohajärgsest omavalitsusest. 2.2. Kohila mõisakooli võetakse igal õppeaastal vastu üks poiste ja üks tüdrukute klass. Klasside suurus on kuni 18 õpilast. Suuremate klasside komplekteerimise otsustab kooli pidaja, kuulates ära kooli nõukogu arvamuse. 2.3. Õpilase I klassi vastuvõtmine toimub lapsevanema avalduse ja tutvusuuringu alusel. Tutvusuuringu kaudu selgitatakse välja kooliküpsustasand (nullkriteerium), mis võimaldab lapsel raskusteta toime tulla kooli üsna suure õppekoormusega. Tutvusuuringu läbiviimise korraldab kooli juhtkond. Tutvusuuringu nullkriteeriumi ületanud lastest võetakse eelisjärjekorras vastu (tingimusel, et lapsevanemale on kooli kristlikud põhimõtted, väärtused ja õppekava põhimõtted vastuvõetavad): a) kristlike koguduste liikmete lapsed;

  • b) KMK õpilaste õed-vennad; c) KMK õpetajate lapsed; d) perede lapsed, kus peetakse kasvatuses oluliseks tuginemist kristlikule eetikale. 2.4. Hariduslike erivajadusega (HEV) lapsi võetakse vastu juhul, kui koolil on olemas ressursid nende õpetamiseks (vastava kompetentsiga õpetajad, sobivad ruumid). Eriklassi vajavate laste vastuvõtu eeltingimuseks on nõustamiskomisjoni vastav otsus. 2.5. Esimesse klassi soovijatest, kes võtavad Kohila mõisakooliga ühendust enne kooliaasta algust, moodustatakse võimaluse korral eraldi eelkoolirühm veendumaks, kas Kohila mõisakool võiks olla neile sobiv õpi- ja arengukeskkond.

    3. Õppeaja kestus ja kooli areng 3.1. Kohila mõisakool kasvab 9-klassiliseks põhikooliks. 3.2. Õppeaastal 2013/2014 avati esimene tavaklass. Igal järgneval aastal on kavas võtta vastu kaks I klassi (poiste ja tüdrukute klassid), kuni on moodustunud täielik, kahe paralleeliga põhikool.

    4. Õppetöö korraldus ja õppeainete valiku võimalused 4.1. Kohila mõisakooli õppekava on koostatud nii, et ta vastaks riiklikule haridusstandardile, mille raames vajaduse korral on võimalik individualiseerida õppeprogramme vastavalt iga õpilase eeldustele, koormustaluvusele ja tervisele. 4.2. Õpilase arengu tagamiseks on ellu kutsutud pidev refleksioonisüsteem (sh uuringud), et leida iga õpilase jaoks talle sobivaim lahendus. 4.3. Õppeaasta on jagatud kaheks ühepikkuseks poolaastaks, mis võimaldab üksikute ainete intensiivõpet eeskätt III kooliastmes juhul, kui see otstarbekaks osutub. Vaheaegu on õppeaastas viis (iga seitsme õppenädala tagant). 4.4. Lähtudes kooli õppe- ja kasvatuseesmärkidest on koolis valikõppeaineks usuõpetus. 4.5. Kohila mõisakoolis on eriline rõhuasetus kunsti- ja käsitöö- ning muusikatundidel kui taastaval ja relaksatiivsel õppeosal, mille kaudu tagatakse õpilase kiire ja efektiivne puhkus paralleelselt õpetusliku osaga. Nende ainete tundide arv I ja II kooliastmes on seetõttu tavapärasest mõnevõrra suurem. 4.6. I-V klassi tüdrukutel on üks kehalise kasvatuse tund asendatud võimlemisega. 4.7. Kooli A-võõrkeel on vene keel ja B-võõrkeel saksa keel. 4.8. Huvikoolidest teeb Kohila mõisakool tihedat koostööd Kohila Koolituskeskuse ning Miikaeli Ühenduse Keeltekeskuse ja Arengukeskusega, kellega võimaluste piires püütakse koostada ühtne tunniplaan. 4.8.1. Koostöös MÜ Keeltekeskusega õpivad Kohila mõisakooli õpilased alates I klassist inglise keelt süvatasandil.

  • 4.8.2. Kohila Koolituskeskuse muusikakooli vastu võetud õpilasi võib vabastada koolimuusika tundidest tingimusel, et koolimuusika ainekava eesmärgid on muusikakooli kaudu saavutatavad. Sel juhul moodustub õpilase koolimuusika hinne muusikakooli hinnete (solfedžo, muusikalugu, koorilaul) alusel. 4.9. Õpet võib korraldada ka väljaspool kooli ruume (sealhulgas kooliõues, looduses, muuseumides, arhiivides, keskkonnahariduskeskustes, ettevõtetes ja asutustes, kirikuhoonetes jm) ning virtuaalses õppekeskkonnas. 4.10. Projekt-, õues- ja muuseumiõppe ning ekskursioonid ja õppekäigud planeerib õpetaja õppeaasta alguses ja lisab need oma töökavadesse, arvestusega, et need koos tavaõppega ei ületaks lubatud nädalakoormust ja toimuksid õppeaasta sees.

    5. Tunnijaotusplaan klassiti ja õppeainete täismaht nädalatundides

    1 2 3 4 5 6 7 8 9 S:a Vrdl RÕK

    Eesti keel ja kirjandus Eesti keel 6 7 6 5 3 3 3 3 3 39 36 Kirjandus - - - - 2 2 2 2 2 10 10

    Võõrkeeled A-võõrkeel (vene)

    - - 3 3 3 3 3 3 3 21 21

    B-võõrkeel (saksa)

    - - - - - 3 3 3 3 12 12

    Matemaatika matemaatika 3 4 4 4 5 5 5 5 5 40 36

    Loodusained loodusõpetus 1 1,5 1,5 2 2 3 2 - - 13 12 bioloogia - - - - - - 2 2 1,5 5,5 5 geograafia - - - - - - 2 2 1,5 5,5 5 füüsika - - - - - - - 2 2 4 4 keemia - - - - - - - 2 2 4 4

    Sotsiaalained usuõpetus 1 0,5 0,5 1 - - - - - 3 - inimeseõpetus - 1 1 1 2 - 1 1 - 7 6 ajalugu - - - - 2 2 2 2 2 10 9 ühiskonnaõpetus - - - - - 1 - - 2 3 3

    Kunstid kunst 2 2 2 2 2 2 1 1 1 15 10,5 muusika 2 2 2 2 2 2 1 1 1 15 13

    Tehnoloogia

  • tööõpetus ja käsitöö

    2 2 2 2 2 2 1 1 1 15 14,5

    Kehaline kasvatus kehaline kasvatus

    3 3 3 3 3 2 2 2 2 23 22

    KOKKU 20 23 25 25 28 30 30 32 32 245 223 Tabel näitab põhikooli õppe täismahtu Kohila mõisakoolis. Individuaalse õppekava puhul võib õpilase tegelik tunnijaotus näidatust mõnevõrra erineda, seda siiski riiklikus õppekavas sätestatud minimaalse tundide arvu piirides. Väikeklassis või ühele õpilasele keskendatud õppe puhul võib rakendada muudetud tunnijaotusplaani ja/või vähendatud õppekoormust, kuid mitte alla 20 õppetunni õppenädalas.

    6. Ainekavad 6.1. Aineõpe Kohila mõisakoolis põhineb Vanalinna Hariduskolleegiumiga ühiselt välja töötatud ainekavadel. 6.2. Õpitulemused on ainekavades üldjuhul kirjeldatud lähtudes eeldatavast heast tasemest. Täiendavalt on mõnes aines paralleelselt fikseeritud minimaalsed soovituslikud õpitulemused. Vastavad metoodilised materjalid ja soovitused1 on välja töötatud Ristiku Põhikoolis ja ette nähtud toeks õpiraskuste puhul nii, et õpilastel, kelle õppimine ühel või teisel põhjusel on häiritud, oleksid paremad eeldused toimetulekuks hilisematel kooliastmetel.

    7. Nõuded õpetaja töökavale 7.1. Õpetaja koostab kooli õppekava üldosa ja ainekava alusel igal õppeaastal töökava kõikidele klassidele, kus ta õpetab. 7.2. Klassi töökavas täpsustatakse kooli ainekavas esitatut, arvestades konkreetseid õpilasi, kasutatavat õppekirjandust ja -materjale ning õpetajatevahelist koostööd. 7.3. Töökava koostamiseks on Kohila mõisakoolis ühine aluskava, mis on seotud ka ainekava ülesehitusega. 7.4. Kui õpilase suutlikkus ühes või mitmes aines on klassi tasemest märkimisväärselt madalam või ka kõrgem, koostatakse talle vanema nõusolekul ja kooli otsusel individuaalne ainekava või -kavad. Individuaalse ainekava koostab aineõpetaja, keda 1 Vt lisad 1-4 (eraldi dokumentidena)

  • vajadusel nõustab eripedagoog. 7.5. Individuaalses ainekavas võib sätestada erisusi õppekorralduses, õppesisus ning hindamises. Numbriliste hinnete asemel on II-VI klassis lubatud anda sõnalisi hinnanguid, kui see on individuaalses ainekavas fikseeritud. 7.6. Kui õppe maht on õpilasele selgelt ülejõukäiv, tuleb lapsevanemal või koolil pöörduda nõustamiskomisjoni poole, kus otsustatakse, kas õpilasele tuleb koostada vähendatud õpitulemustega individuaalne ainekava või kas oleks vaja rakendada teist riiklikku õppekava, eeskätt LÕK-i. 7.7. Eriandekale õpilasele tagatakse individuaalse ainekava rakendamine ning vajaduse korral juhendavad teda peale aineõpetajate ka teised valdkonnaspetsialistid.

    8. Õpilaste ja vanemate nõustamine 8.1. Õpilaste nõustamiseks ja nende arengu jälgimiseks on töötatud välja põhimõttelised lähtekohad, mida pidevalt täiendatakse. 8.2. Kaks korda aastas viiakse igas klassis läbi eksperthinnangud, milles osalevad nii õpetajad kui õpilased ja lapsevanemad. 8.3. Eksperthinnangute kaudu püütakse olla õpilasele toeks tema arengus. 8.4. Eksperthinnangutes toimub hindamine järgmise viiepalliskaala alusel: 2 – madal 3 – alla keskmise 4 – keskmine 5 – üle keskmise 6 – väga hea 8.5. Eksperthinnangutes hinnatakse järgmisi parameetreid: akadeemiline tase; võimekus; tööoskused; omandamise tempo; huvitatus; tahe ja enesedistsipliin; integreeritus klassi; suhtumine kaasõpilastesse. 8.6. Individuaalsetel tagasisidevestlustel vanematega pööratakse tähelepanu tekkinud probleemidele ja analüüsitakse nende põhjuseid ning koos püütakse leida neile lahendused. 8.7. Kolmandas, kuuendas ja üheksandas klassis viib koolipsühholoog õpilastega läbi arengudiagnostika testide näol, mis püüavad eksperthinnangute läbi subjekti saadud hinnangutele lisada objektist tulenevat lähenemist. Arengudiagnostika viiakse läbi ka kooli astuda soovijatega. 8.8. Kui erineval teel (akadeemilise hindamise, eksperthinnangute ja uuringute) saadud tulemused näitavad ühte, tekib laiapõhjaline ja suhteliselt kindel alus, mis võimaldab õpilasel, lapsevanemal ja koolil võtta vastu õigeid otsuseid õppe individualiseerimisel.

  • 9. Õpilaste juhendamine ning hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorraldus 9.1. Hariduslike erivajadustega on õpilane, kelle eriline andekus, õpiraskused, terviserike, puue, käitumis- ja tundeeluhäired, pikemaajaline õppest eemal viibimine või kooli õppekeele ebapiisav valdamine toob kaasa vajaduse teha muudatusi või kohandusi õppe sisus, õppeprotsessis, õpikeskkonnas või taotletavates õpitulemustes. 9.2. Hariduslike erivajadustega õpilaste väljaselgitamine toimub tutvusuuringute, igapäevase õppetöö, konsultatsioonide kaudu logopeedi ja psühholoogiga, juhtumianalüüsi koosolekute, õpetajatevahelise kogemuste vahetuse ja arenguvestluste kaudu. Õpilase võimete ja annete arendamiseks selgitatakse välja õpilase individuaalsed õpivajadused, valitakse sobivad õppemeetodid või korraldatakse diferentseeritud õpet. � 9.3. Hariduslike erivajadustega õpilaste õppe korraldamisse kaasatakse õpilase vanem. Õpilaste toetamiseks teevad koostööd lapsevanemad, klassijuhataja, aineõpetajad ja erispetsialistid (logopeed, psühholoog, eripedagoog jt). 9.3. Vajadusel ja vahendite olemasolul korraldab KMK järgmisi õpiabi- ja toetusvõimalusi: 9.3.1. parandusõpe (eelkõige I kooliastmes); 9.3.2. logopeediline abi (kõneravi tunnid); 9.3.3. individuaalne õppekava (õpiraskused, muukeelsus, andekus, pikemat aega õppest eemal viibimine); 9.3.4. käitumise tugikava; 9.3.5. koduõpe vanema soovil (koduõpe tervislikel põhjustel eeldab nõustamiskomisjoni vastavat otsust); 9.3.6. psühholoogiline abi. 9.4. Kohila mõisakool tagab õpilasele, kellel tekib ajutine mahajäämus eeldatavate õpitulemuste saavutamisel, täiendava pedagoogilise juhendamise väljaspool õppetunde. 9.5. Igal II ja III kooliastme aineõpetajal on nädalas kindel konsultatsiooniaeg (vähemalt üks akadeemiline tund), mil nad on kindlalt koolis olemas ja muust tegevusest vabad, et õpilasi abistada ja juhendada. Konsultatsiooniajad on kirjas kooli koduleheküljel.

    10. Hindamine 10.1. Hindamine on üks osa pedagoogilisest süsteemist. Kohila mõisakoolis ei ole

  • põhiprotsessina käsitletud mitte õppimist, vaid lapse arengut. See tähendab, et ka hindamissüsteem ei saa keskenduda ainult õpitulemustele, vaid ta peab aitama seisukohta võtta lapse käekäigu ja arengu kohta tervikuna. 10.2. Hindamisel lähtutakse õpilast toetava hindamise põhimõtetest. Õpilast toetava hindamisena mõistetakse õppe kestel toimuvat hindamist, mille käigus analüüsitakse õpilase teadmisi, oskusi, hoiakuid, väärtushinnanguid ja käitumist, antakse tagasisidet õpilase seniste tulemuste ning vajakajäämiste kohta, innustatakse ja suunatakse õpilast edasisel õppimisel ning kavandatakse edasise õppimise eesmärgid ja teed. Õpilast toetav hindamine keskendub eelkõige õpilase arengu võrdlemisele tema varasemate saavutustega. 10.3. Õpitulemuste hindamine Kohila mõisakoolis peab toetama lapse individuaalset arengut ja lähtuma talle võimetekohasest (vajadusel diferentseeritud) õppest nii, et lapse eeldused realiseeruksid võimeteks ning arenguraskused saaksid kompenseeritud. 10.4. Hindamine peab õpilasele ja tema vanematele andma õiget tagasisidet nii õpilase arengust kui tema õpingutest. 10.5. Hindamisega ei väljenda õpetaja oma suhtumist õpilasesse ega anna hinnangut õpilasele kui isiksusele. Hinnatakse õpilase teadmisi, oskusi, tööpanust jne. 10.6. Teadmiste hindamine kui tagasiside aine omandamisest 10.6.1. I klassis toimub hindamine sõnalisel kujul, sest selline hindamine on paindlikum laste kooliellu sisseelamiseks, valmistab lapsi sujuvalt ette numbriliseks hindamiseks ja loob lastele enam positiivseid emotsioone. 10.6.2. Alates II klassist hinnatakse aine omandamist hinnetega 1-5: ‘1’ – nõrk, ‘2’ – puudulik,

    ‘3’ – rahuldav, ‘4’ – hea, ‘5’ – väga hea.

    10.6.3. Viiepallisüsteemis hinnatavate kirjalike tööde koostamisel ja hindamisel lähtutakse põhimõttest, et kui kasutatakse punktiarvestust ja õpetaja ei ole andnud teada teisiti, koostatakse tööd nii, et hindega ‘5’ hinnatakse õpilast, kes on saavutanud 90–100% maksimaalsest võimalikust punktide arvust, hindega ‘4’ 75–89%, hindega ‘3’ 50–74%, hindega ‘2’ 20–49% ning hindega ‘1’ 0–19%. 10.6.4. Kui hindamisel tuvastatakse kõrvalise abi kasutamine või mahakirjutamine, võib kirjalikku või praktilist tööd, suulist vastust (esitust), praktilist tegevust või selle tulemust hinnata hindega „nõrk”. 10.6.5. Diferentseeritult on lubatud hinnata: a) logopeedilise erivajadusega õpilast; b) õpilast, kelle erivajadusega kaasneb sekundaarne (ka ajutine) õpiraskus;

  • c) õpilast, kelle puhul diferentseeritud hindamine on tema individuaalses ainekavas sätestatud. Diferentseeritud hindamise skaala on järgmine:

    ‘5’ – õpilasel on kasutada liigendatud õppetekst ja jõukohastatud töökorraldused, mispuhul ta suudab planeerida oma tegevust, ei vaja pidevalt õpetaja juhendamist ning suudab õppeülesande vigadeta täita; ’4’ – õpilasel on kasutada jõukohastatud õppetekst ja töökorraldused, ta vajab vähest pedagoogi osalust oma õppetöö planeerimisel ning suudab õppeülesande täita väiksemate eksimustega; ‘3’ – õpilasel on kasutada jõukohastatud õppetekst ja töökorraldused, ta vajab lisaselgitusi oma õppetöö (sh kontrolltöö) korraldamiseks ning suudab seejuures õppeülesande täita rahuldaval tasemel. ‘2’ – õpilane ei suuda õppeülesannet rahuldaval tasemel täita vaatamata jõukohastatud tekstile ja töökorraldustele ning õpetaja juhendamisele.

    10.6.6. II-VI klassini on võimalik anda ka sõnalisi hinnanguid, eeldusel, et see on fikseeritud individuaalses ainekavas. 10.6.7. Päeva jooksul saadud hinded kannab õpetaja elektroonilisse õpilaspäevikusse soovitavalt samal päeval, kuid hiljemalt nädala lõpus nii, et vanematel on neid võimalik jälgida. 10.7. Kokkuvõttev hindamine 10.7.1. Kokkuvõttev hindamine on hinnete koondamine poolaastahinneteks ning poolaastahinnete koondamine aastahinneteks. 10.7.2. I klassi õpilase arengu hindamine toimub sõnalisel kujul. Tunnistus salvestub kooli andmebaasis, õpilasele väljastatakse paberkandjal koopia. 10.7.3. II-IX klassis hinnatakse poolaasta lõpul igas õppeaines nii õpilase akadeemilisi tulemusi (skaalal 1-5) kui tema tööpanust (skaalal MR-E). Lisaks hindab klassijuhataja iga poolaasta lõpul õpilase üldist hoolsust ja käitumist (skaalal MR-E). Kõik mainitud hinded kajastuvad tunnistusel. 10.7.2. Paberkandjal tunnistus väljastatakse õpilasele iga poolaasta lõpul. 10.7.6. Õppeaasta lõpus saadud tunnistusel kajastuvad poolaasta- ja aastahinded ainete kaupa, samuti hoolsus- ja käitumishinne aasta lõikes. Aastatunnistus kleebitakse õpilase õpinguraamatusse. 10.7.7. VIII klassi lõpus toimub matemaatika üleminekueksam, mille hinne kajastub aastatunnistusel. 10.7.5. Tunnistusega tutvumist kinnitavad nii klassijuhataja kui lapsevanem oma allkirjaga.

  • 10.8. Järgmisesse klassi üleviimine 10.8.1. Õpilasele, kelle poolaastahinne on „puudulik” või „nõrk”, kellele on antud samaväärne sõnaline hinnang või on jäetud hinne välja panemata, koostatakse selles õppeaines individuaalne õppekava või määratakse mõni muu tugisüsteem (nt logopeediline abi, parandusõpe jm), et aidata omandada nõutavad teadmised ja oskused. 10.8.2. Poolaastahinnete või -hinnangute alusel otsustab õppenõukogu, kas viia õpilane järgmisse klassi, jätta täiendavale õppetööle või klassikursust kordama. Õpilaste järgmisse klassi üleviimise otsus tehakse enne õppeperioodi lõppu. 10.8.3. Õpilane jäetakse täiendavale õppetööle õppeainetes, milles tulenevalt poolaastahinnetest või -hinnangutest tuleks välja panna aastahinne „puudulik” või „nõrk” või samaväärne sõnaline hinnang. Täiendavale õppetööle jätmise otsustab õppenõukogu enne õppeperioodi lõppu. Täiendava õppetöö raames täidab õpilane õpetaja vahetul juhendamisel spetsiaalseid õppeülesandeid, et omandada õppekavaga nõutavad teadmised ja oskused. Täiendav õppetöö viiakse läbi pärast õppeperioodi lõppu. Aastahinne või -hinnang pannakse välja pärast täiendava õppetöö lõppu, arvestades täiendava õppetöö tulemusi. 10.8.4. Õppenõukogu põhjendatud otsusega võib erandjuhul jätta õpilase klassikursust kordama, kui õpilasel on kolmes või enamas õppeaines aastahinne „puudulik” või „nõrk” või samaväärne sõnaline hinnang, täiendav õppetöö ei ole tulemusi andnud ning õppekavaga nõutavate õpitulemuste saavutamiseks ei ole otstarbekas rakendada individuaalset õppekava või muid koolis rakendatavaid tugisüsteeme. Õppenõukogu kaasab otsust tehes õpilase või tema seadusliku esindaja ning kuulab ära tema arvamuse. Õppenõukogu otsuses peavad olema esile toodud kaalutlused, mille põhjal peetakse otstarbekaks jätta õpilane klassikursust kordama. 10.8.5. Õppenõukogu põhjendatud otsusega võib jätta klassikursust kordama õpilase, kellel on põhjendamata puudumiste tõttu kolmes või enamas õppeaines aastahinne „puudulik” või „nõrk” või samaväärne sõnaline hinnang. Õppenõukogu kaasab otsust tehes õpilase või tema seadusliku esindaja ning kuulab ära tema arvamuse.

    11. Järelevastamine ja järeltööde sooritamise kord 11.1. Õpilasel on õigus sooritamata või puudulikult sooritatud tööd järele vastata. 11.2. Järelevastamine toimub kokkuleppel, mõlemale osapoolele sobival ajal, kuid hiljemalt kahe kuu jooksul pärast vastamata jäänud töö toimumist. 11.3. Kui õpilane ei ilmu kokkulepitud ajal järelevastamisele ja ei teata ka takistusest, on õpetajal õigus teistkordset järelevastamise võimalust mitte anda. 11.4. Sooritamata töö tähistatakse elektroonilises õpilaspäevikus märkega ‘X’. Kui tegemata töö ei ole järele tehtud kokkulepitud kuupäevaks, võib õpetaja märke ‘X’

  • asendada hindega ‘1’.

    12. Õpilaste ja õpetajate tunnustamine 12.1. Õpilaste tunnustamise võimalused on järgmised: 12.1.1. suuline kiitus; 12.1.2. kirjalik kiitus päevikus ja/või elektroonilises õpilaspäevikus; 12.1.3. kiituskiri; 12.1.4. kiituskiri koos auhinnaga. 12.2. Õpetajate tunnustamise võimalused on järgmised: 12.2.1. suuline kiitus; 12.2.2. täiendavate tööülesannete kompenseerimine vabas ajas (eeskätt koolivaheaegadel); 12.2.3. individuaalne lisatasu silmapaistvate teadmiste, kogemuste, oskuste või võimekuse eest, ehk tasu nõutavast tulemuslikuma töö eest; 12.2.4. preemia – ühekordne tasu töökohustuste silmapaistvalt hea täitmise või kauaaegse tööpanuse eest.

    13. Karjääriteenuse korraldus 13.1. Elukestev õpe ja kutsumus on üks õppekava läbivatest teemadest ning seda käsitletakse õppetöös kõigis kolmes kooliastmes. 13.2. VIII ja IX klassi õpilastega toimuvad koolipsühholoogi juhendamisel karjääriteemalised vestlused nii grupis kui individuaalselt. 13.3. Lõpuklassi õpilastel on võimalus sooritada kutsesobivustest. 13.4. Lahtiste uste päevade raames tutvutakse erinevate gümnaasiumide ja kutsekoolidega.

    14. Loovtöö korraldus ja hindamine 14.1. Õpilane sooritab III kooliastmes loovtöö. 14.2. Loovtöö võib olla uurimus, projekt, kunstitöö, helilooming, elamuspäev vms. 14.3. Loovtöö võib teha nii individuaalselt kui kollektiivselt. 14.4. Õpilane valib loovtöö teema iseseisvalt kooli poolt määratud temaatika raames. 14.5. Aineõpetaja juhendab õpilasi nii teema valikul kui töö ajal. 14.6. Loovtööd hindab aineõpetaja. Kui loovtöö on sooritatud mitme aine koostöös, hindavad loovtööd antud ainete õpetajad konsensuslikult.

    15. Läbivad teemad ja nende käsitlemine 15.1 Läbivad teemad on üld- ja valdkonnapädevuste, õppeainete ja ainevaldkondade

  • lõimingu vahendiks ning neid arvestatakse koolikeskkonna kujundamisel. Läbivad teemad on aineülesed ja käsitlevad ühiskonnas tähtsustatud valdkondi ning võimaldavad luua ettekujutuse ühiskonna kui terviku arengust, toetades õpilase suutlikkust oma teadmisi erinevates olukordades rakendada. 15.2 Läbivate teemade õpe realiseerub eelkõige: 15.2.1. õppekeskkonna korralduses – kooli vaimse, sotsiaalse ja füüsilise õppekeskkonna kujundamisel arvestatakse läbivate teemade sisu ja eesmärke; 15.2.2. aineõppes – läbivatest teemadest lähtudes tuuakse aineõppesse sobivad teemakäsitlused, näited ja meetodid, viiakse koos läbi aineteüleseid, klassidevahelisi ja ülekoolilisi projekte. Õppeainete roll läbiva teema õppes on lähtuvalt õppeaine taotlustest ja õppesisust erinev, olenevalt sellest, kui tihe on ainevaldkonna seos läbiva teemaga; 15.2.3. valikainete valikul – valikained toetavad läbivate teemade taotlusi; 15.2.4. läbivatest teemadest lähtuvas või õppeaineid lõimivas loovtöös – õpilased võivad läbivast teemast lähtuda selle loovtöö valikul, mida tehakse kas iseseisvalt või rühmatööna; 15.2.5. korraldades võimaluse korral koostöös kooli pidaja, paikkonna asutuste ja ettevõtete, teiste õppe- ja kultuuriasutuste ning kodanikuühendustega klassivälist õppetegevust ja huviringide tegevust ning osaledes maakondlikes, üle-eestilistes ja rahvusvahelistes projektides. 15.3 Õpetuses ja kasvatuses käsitletavad läbivad teemad on: 15.3.1. elukestev õpe ja kutsumus – taotletakse õpilase kujunemist isiksuseks, kes on valmis õppima kogu elu, täitma erinevaid rolle muutuvas õpi-, elu- ja töökeskkonnas ning kujundama oma elu teadlike otsuste kaudu, sealhulgas tegema mõistlikke kutsevalikuid. Läbiva teema „Elukestev õpe ja kutsumus“ käsitlemisel I kooliastmes2 aidatakse õpilasel mänguliste tegevuste abil kujundada ning õppida tundma ennast ja lähiümbruse töömaailma, tuginedes õpilase kogemustele igapäevaelust. Õpilasele tutvustatakse erinevaid tegevusalasid ja ameteid, nende olulisust ning omavahelisi seoseid. 15.3.2. keskkond ja jätkusuutlik areng – taotletakse õpilase kujunemist sotsiaalselt aktiivseks, vastutustundlikuks ja keskkonnateadlikuks inimeseks, kes hoiab ja kaitseb keskkonda ning väärtustades jätkusuutlikkust, on valmis leidma lahendusi keskkonna- ja inimarengu küsimustele. Läbiva teema „Keskkond ja jätkusuutlik areng“ käsitlemine I kooliastmes tugineb õpilase kogemustele, igapäevaelu nähtustele ning

    2 � Õppekava üldosas on eraldi välja toodud läbivate teemade käsitlemine I kooliastmes, kuna kool

    alustab algklassidega. Läbivate teemade käsitlus teistes kooliastmetes on lahti kirjutatud põhikooli riikliku õppekava lisas nr 12.

  • looduse vahetule kogemisele. Õppe ja kasvatuse kaudu taotletakse õpilase keskkonnataju kujunemist, pööratakse tähelepanu kodu- ja kooliümbruse keskkonnaküsimustele ning tegutsemisviisidele, mille abil on keskkonnaprobleeme võimalik praktiliselt ära hoida ja lahendada. 15.3.3. kodanikualgatus ja ettevõtlikkus – taotletakse õpilase kujunemist aktiivseks ning vastutustundlikuks kogukonna- ja ühiskonnaliikmeks, kes mõistab ühiskonna toimimise põhimõtteid ja mehhanisme ning kodanikualgatuse tähtsust, tunneb end ühiskonnaliikmena ning toetub oma tegevuses riigi kultuurilistele traditsioonidele ja arengusuundadele. Läbiva teema „Kodanikualgatus ja ettevõtlikkus“ käsitlemisel I kooliastmes on keskne saada koostöö ja ühiste otsuste tegemise kogemusi. Selle viisid on õpilaste vabatahtlik tegevus, nt talgutöö, ühisürituste korraldamine vms. Õpilasele tutvustatakse piirkonna olulisi ettevõtteid, noorteühinguid ja teisi vabatahtlikke organisatsioone või huvirühmi, kes korraldavad kogukonnas üldkasulikke tegevusi, milles õpilased saavad osaleda. 15.3.4. kultuuriline identiteet – taotletakse õpilase kujunemist kultuuriteadlikuks inimeseks, kes mõistab kultuuri osa inimeste mõtte- ja käitumislaadi kujundajana ning kultuuride muutumist ajaloo vältel, kellel on ettekujutus kultuuride mitmekesisusest ja kultuuriga määratud elupraktikate eripärast ning kes väärtustab omakultuuri ja kultuurilist mitmekesisust ning on kultuuriliselt salliv ja koostööaldis. Läbiva teema “Kultuuriline identiteet“ käsitlemisel I kooliastmes pakutakse õpilasele võimalust saada osa eesti kiriklikust ja pärimuskultuurist. Õpilasel aidatakse jõuda arusaamiseni, et teatud tavad ja kombed on omased teatud kultuurile. Õppe ja kasvatusega kujundatakse eesti kultuuriruumis üldiselt tunnustatud käitumisharjumusi. Õpilaste erinevaid kogemusi kokku viies saavutatakse üldpilt oma kultuurist ja selle kokkupuudetest teiste kultuuridega. 15.3.5. teabekeskkond – taotletakse õpilase kujunemist teabeteadlikuks inimeseks, kes tajub ja teadvustab ümbritsevat teabekeskkonda, suudab seda kriitiliselt analüüsida ning toimida selles oma eesmärkide ja ühiskonnas omaksvõetud kommunikatsioonieetika järgi. Läbiva teema „Teabekeskkond“ käsitlemisel I kooliastmes on keskmes õpilase igapäevane teabekeskkond. Õpetaja abil ja kaaslaste toel harjutakse kirjeldama oma tegevust teabekeskkonnas. Õpilane õpib mõistma temale suunatud teadete suhtluseesmärki ning eristama olulisi teateid ebaolulistest. Samuti harjub õpilane mõistma, millised seaduspärasused kehtivad privaatses ja millised avalikus ruumis, sealhulgas internetis. Läbiva teema rõhuasetused toetavad I kooliastmes inimeseõpetuse, emakeele ning teiste õppeainete kaudu toimuvat suhtlemisoskuste kujundamist. Õpilase eakohast meediakasutust arvestades pööratakse rohkem tähelepanu visuaalsele meediale ning visuaalse teksti analüüsile. 15.3.6. tehnoloogia ja innovatsioon – taotletakse õpilase kujunemist uuendusaltiks ja

  • nüüdisaegseid tehnoloogiaid eesmärgipäraselt kasutada oskavaks inimeseks, kes tuleb toime kiiresti muutuvas tehnoloogilises elu-, õpi- ja töökeskkonnas. 1. ja 2. klassis kujundatakse välja eeldused edasiseks edukaks arvutikasutamiseks, nii et õpilane suudab ennast juhtida arvutimaailmas. Läbiva teema „Tehnoloogia ja innovatsioon“ käsitlemisel I kooliastmes (alates 3. klassist) õpitakse tundma infotehnoloogia kasutamise põhivõtteid. Soovitatav on kasutada eelkõige frontaalset õpetamismeetodit ning mängulisi arvutiprogramme. Tehnoloogia rakendamise võimalusi mitmekesistatakse foto või video tegemise ning mudelite ja makettide meisterdamise integreerimise kaudu õppetegevusse. 15.3.7. tervis ja ohutus – taotletakse õpilase kujunemist vaimselt, emotsionaalselt, sotsiaalselt ja füüsiliselt terveks ühiskonnaliikmeks, kes on võimeline järgima tervislikku eluviisi, käituma turvaliselt ning kaasa aitama tervist edendava turvalise keskkonna kujundamisele. Läbiva teema „Tervis ja ohutus“ käsitlemisel I kooliastmes pannakse rõhk tervislike ja ohutute käitumisviiside kujundamisele. Õppija omandab eakohased teadmised ja oskused seonduvalt nii tervise füüsilise, vaimse, emotsionaalse kui sotsiaalse tervise aspektiga ning kujuneb tervist väärtustav hoiak. Õpilane mõistab ohu olemust ja selle tekkepõhjusi oma igapäevases keskkonnas ning omandab oskused käituda ohutult ja turvaliselt. Õppemeetoditest on rõhk jutustustel, aruteludel, rühmatöödel, demonstratsioonidel, rollimängudel ja käitumise modelleerimisel. Teema käsitlemiseks kaasatakse oma ala professionaale. 15.3.8. väärtused ja kõlblus – taotletakse õpilase kujunemist vooruslikuks inimeseks, kes järgib oma südametunnistust, tunneb ja austab kristlikke väärtusi ja traditsioone, tunneb ühiskonnas üldtunnustatud väärtusi ja kõlbluspõhimõtteid, järgib neid koolis ja väljaspool kooli, ei jää ükskõikseks, kui neid eiratakse, ning sekkub vajaduse korral oma võimaluste piires. Läbiva teema „Väärtused ja kõlblus“ käsitlemisel I kooliastmes on rõhk iseenda tundmaõppimisel, heade kommete omandamisel ja sellise klassikollektiivi kujundamisel, kus peetakse oluliseks kristlikust eetikast lähtuvaid käitumisnorme, õiglust, ausust, hoolivust, sallivust, inimväärikust, lugupidamist enda ja teiste vastu, lubaduste pidamist, demokraatlikku osalemist ja enda kultuuripärandi austamist. Õppemeetoditest on esikohal töö jutustustega, rollimängud, arutelud ja õpetaja selgitused, mille vältel õpitakse oma kogemusi teadvustama ning oma tegutsemist jälgima ja reflekteerima.

    16. Ülekooliliste ja koolidevaheliste projektide kavandamise põhimõtted

  • 16.1 Ülekooliliste ja koolidevaheliste projektide kavandamisel lähtutakse Kohila mõisakooli põhieesmärkidest, traditsioonidest ja õppe- ja kasvatuseesmärkidest. Projektide abil saavutatakse õppe lõimimine ning läbivate teemade õppe realiseerumine koostöös kooli pidaja, asutuste ja ettevõtete, teiste õppe- ja kultuuriasutuste ning kodanikuühendustega. 16.2 Ülekoolilised ja koolidevahelised projektid 16.2.1. peavad olema kooskõlas kooli õppekava õpitulemustega; 16.2.2. ei tohi vastuollu minna kristlike põhitõdedega; 16.2.3. kavandatakse enne õppeaasta algust; 16.2.4. kajastatakse kooli üldtööplaanis. 16.3 Projekte võivad algatada õpetajad, õpilasesinduse liikmed, hoolekogu liikmed, vilistlased.

    17. Kooli lõpetamine 17.1. Põhikooli lõpetab õpilane, kellel õppeainete viimased aastahinded on vähemalt „rahuldavad”, kes on kolmandas kooliastmes sooritanud loovtöö ning kes on sooritanud vähemalt rahuldava tulemusega eesti keele eksami, matemaatikaeksami ning ühe eksami omal valikul. 17.2. Põhikooli lõpetanuks võib õpilase või tema seadusliku esindaja kirjaliku avalduse alusel ja õppenõukogu otsusega pidada ning põhikooli lõputunnistuse anda õpilasele: 17.2.1. kellel on üks nõrk või puudulik eksamihinne või õppeaine viimane aastahinne; 17.2.2. kellel on kahes õppeaines kummaski üks nõrk või puudulik eksamihinne või õppeaine viimane aastahinne. 17.3. Haridusliku erivajadusega õpilasele, kellel nõustamiskomisjoni soovitusel individuaalse õppekavaga on vähendatud või asendatud käesolevas määruses sätestatud taotletavaid õpitulemusi, on lõpetamise aluseks kooli või individuaalses õppekavas määratud õpitulemuste saavutatus.

    18. Õppekava täitmine ning selle muutmise kord 18.1. Õppekava täitmist jälgib iga aineõpetaja oma aine lõikes ja see peegeldub töökavas. 18.2. Kooli juhtkond koostöös ainesektsioonide juhatajatega peab jälgima ainekavade sobivust ning algatama nende muutmise või täiendamise vastavalt vajadusele. 18.3. Õppekava muutmisel osalevad kõik kooli õpetajad.

  • A I N E K A V A D

  • 20

    I EESTI KEEL JA KIRJANDUS

    Eesti keele ja kirjanduse õpetamisel ja õppimisel lähtutakse keelekasutuse eesmärkidest ja soovist ennast mõistetavaks teha ning teisi mõista. Kohila mõisakooli õppekava loob soodsad õppetingimused eri võimete ja vajadustega õpilastele, nii et erinevad eeldused saaksid realiseeruda nende arengus võimeteks ning arenguraskused oleksid ületatavad isiksuse terviklikkuse realiseerumisel.

    Keele- ja kirjanduspädevus Põhikooli lõpetaja: 1) väärtustab eesti keelt kui rahvuskultuuri kandjat ja avaliku suhtluse vahendit; 2) tajub keeleoskust õpioskuste alusena ning oma identiteedi olulise osana; 3) on omandanud põhiteadmised keelest ning õigekirjaoskuse; 4) on keeleteadlik, väljendab end selgelt ja asjakohaselt nii suuliselt kui ka kirjalikult, arvestades kultuuris väljakujunenud keelekasutustavasid; 5) kuulab, loeb ja kirjutab mõtestatult eri liiki tekste ning esitab teavet eri viisidel; 6) kasutab asjakohaselt eri suhtluskanaleid; suudab leida, kriitiliselt hinnata ning kasutada meedias ja internetis pakutavat teavet; 7) tunneb ja väärtustab nii rahvuskirjandust kui ka teiste rahvaste kirjandust, nii oma rahvuslikku pärimuskultuuri kui ka kodumaa kultuuritraditsioone ning kultuurilist mitmekesisust; 8) on lugenud eakohast väärtkirjandust, kujundanud kirjanduse kaudu oma kõlbelisi tõekspidamisi ning rikastanud mõtte- ja tundemaailma, arenenud isiksusena; 9) tajub kirjandusteost kui kunstiteost, mõistab teose sisu ning hindab selle kunstilisi väärtusi; 10) suudab kujundada ja väljendada oma isiklikku arvamust ning tunnustab ja arvestab teiste inimeste arvamust; 11) väärtustab ausust ja õiglust ning inimväärikat ja vastutustundelist käitumist; 12) oskab õppida, hangib teavet eri allikatest ning kasutab sõnaraamatuid ja käsiraamatuid. Ainevaldkonna õppeained

    Ainevaldkonna kohustuslikud õppeained on eesti keel ja kirjandus. Eesti keelt

    õpitakse 1.–9. klassini, kirjandust 5.–9. klassini.

    Eesti keele ja kirjanduse nädalatundide jaotumine kooliastmeti:

    I kooliaste

    Eesti keel – 19 nädalatundi

    II kooliaste

  • 21

    Eesti keel – 11 nädalatundi

    Kirjandus – 4 nädalatundi

    III kooliaste

    Eesti keel – 9 nädalatundi

    Kirjandus – 6 nädalatundi

    Ainevaldkonna kirjeldus

    Keel on rahvuskultuuri ja rahvusliku identiteedi kandja ning tema valdamine kõnes ja

    kirjas on inimese mõtlemisvõime kujunemise, vaimse arengu ning sotsialiseerumise

    alus ja eeldusi. Eesti keele hea valdamine on eduka õppimise eeldus kõigis

    õppeainetes. Ainevaldkonna õppeained toetavad eeskätt õpilase emakeele ja

    kirjanduspädevuse ning kommunikatiivsete oskuste arengut. Ainevaldkonna

    õppeainetes omandatakse keele- ja kirjandusteadmisi ning erinevaid lugemise,

    kirjutamise ja suhtlemise kogemusi. Teadmiste ning kogemuste alusel kujuneb

    õpilasest teadlik, aktiivne ja vastutustundlik lugeja, kirjutaja ning suhtleja.

    Ainevaldkonna õppeained toetavad ka õpilase identiteedi ja enesetunnetuse

    kujunemist ning kultuurilist ja sotsiaalset arengut.1.–4. klassini on eesti keel õppeaine,

    mille õppimine arendab kõiki keelelisi osaoskusi (kõnelemine, kuulamine, lugemine,

    kirjutamine, õigekeelsus) nii teabe- ja tarbetekstide kui ka kirjandustekstide lugemise,

    reflekteerimise ja kirjutamise toel. Alates 5. klassist on eesti keel ja kirjandus eri

    õppeained, mida seob tekstikeskne käsitlusviis ning keeleliste osaoskuste arendamine.

    Kirjandusõpetus taotleb küll eeskätt õpilaste kirjandushuvi ja lugejavõimete

    kujunemist ning kõlbelis-emotsionaalset arengut kirjandusteoste lugemise ja

    mõtestamise toel, kuid kirjandustundides vaadeldakse ka ilukirjanduskeele eripära

    ning arendatakse õpilaste suulist ja kirjalikku väljendusoskust.

    Ainevaldkonna õppeainete lõimimise põhialus on avar käsitus tekstidest, hõlmates nii

    suulisi kui ka kirjalikke, tarbe- ja ilukirjandustekste, samuti pildilise, graafilise ning

    teiste tekstiliikide kombinatsioone. Ainevaldkonna õppeainete koostoimes

    omandatakse teiste õppeainete õppimiseks vajalikke kuulamis-, kõnelemis-, lugemis-

    ja kirjutamisstrateegiaid, kujuneb soov ning oskus oma mõtteid väljendada.

  • 22

    Keelekasutust ning oskust tekste mõista ja luua arendatakse teksti- ja

    õigekeelsusõpetuse kaudu. Eesti keelt ja kirjandust õppides omandab õpilane keelelise

    suhtluse oskused ja vilumused, õpib oma mõtteid ning tundeid väljendama, kuuldut ja

    loetut analüüsima ning kogutud teavet üldistama. Kirjanduse lugemine ja käsitlemine

    tundides avardab õpilase kultuuri- ja elukogemusi, rikastab sõnavara, soodustab

    kirjandushuvi ning lugejavõimete ja isiksuse arengut. Ainevaldkonna õppeained

    tervikuna toetavad õpilaste keelepädevuse ja kommunikatiivsete oskuste kujunemist

    ning esteetilist, kultuurilist ja sotsiaalset arengut.

    Üldpädevuste kujundamine ainevaldkonna õppeainetes Õpilaste väärtuspädevuse kujundamisel on ainevaldkonnal väga oluline koht,

    arvestades kirjanduse kui kunstiaine spetsiifikat. Kirjandusõpetuses on peamine rõhk

    kõlbeliste ja esteetilisemotsionaalsete väärtuste ning kultuuriväärtuste kujunemisel

    loetavate ilukirjandus- ja aimetekstide alusel. Ka keeleõpetus rõhutab vaimseid ja

    kultuuriväärtusi: keelt kui rahvuskultuuri kandjat, keeleoskust kui inimese identiteedi

    tähtsat osa. Keeleõpetus väärtustab funktsionaalset kirjaoskust ning teadlikku kriitilist

    suhtumist teabeallikatesse, sh meediasse. Keele- ja kirjandusõpetus arendavad olulisi

    õpipädevusi: kuulamis- ja lugemisoskust, eri liiki tekstide mõistmist, fakti ja

    arvamuse eristamist, eri allikatest teabe hankimist ja selle kriitilist kasutamist, eri liiki

    tekstide koostamist ning oma arvamuse kujundamist ja sõnastamist. Ainevaldkonna

    õppeained toetavad sotsiaalse pädevuse kujunemist, avardades õpilase maailmapilti ja

    ettekujutust inimsuhetest ning kujundades suhtluspädevust: suulise ja kirjaliku

    suhtluse oskusi, suhtluspartneri arvestamist ning sobiva käitumisviisi valikut, oma

    seisukohtade esitamise ja põhjendamise oskust. Enesemääratluspädevuse ja

    ettevõtlikkuspädevuse ning vastutustunde kujunemist toetatakse nii meedia- ja

    kirjandustekstidest kui ka õpilaste igapäevaelust lähtuvate eakohaste probleemide

    arutamise, seisukohavõtu ja lahenduste otsimisega nii keele- ja kirjandustundides kui

    ka loovtöödes. Enesekohase ja ettevõtlikkuspädevuse kujunemist soodustab õpilaste

    osalemine projektides, mis eeldavad õpilaste omaalgatust ja aktiivsust ning keele- ja

    kirjandusteadmiste rakendamist ning täiendamist eri allikatest.

  • 23

    Lõiming teiste valdkonnapädevuste ja ainevaldkondadega Ainevaldkonna õppeained toetavad teiste valdkonnapädevuste saavutamist, sest keele-

    ja kirjandustundides arendavad õpilased oma suulist ja kirjalikku väljendusoskust

    ning suhtlusoskust, õpivad lugema ja mõistma eri liiki tekste, sh teabe- ja tarbetekste,

    arendavad kirjandustekste lugedes oma sõnavara ning avardavad maailmapilti; õpivad

    kirjutama eri tüüpi tekste (sh arvamust, referaati, juhendit), kasutades kohaseid

    keelevahendeid ja sobivat stiili; õpivad koostama ning vormistama uurimistööd,

    kasutama allikaid ja viitama neile; harjuvad kasutama eri liiki sõnaraamatuid ning

    käsiraamatuid.

    Võõrkeeled. Emakeeletundides omandatud keelemõisted ja võõrsõnade õppimine

    soodustab ja toetab võõrkeelte õppimist. Väliskirjanduse autorite ja teostega

    tutvumine süvendab huvi õpitava keele maa, selle kultuuri ning kirjanduse

    originaalkeeles lugemise vastu.

    Matemaatika. Matemaatika õppetekstide ja tekstülesannete mõistmist soodustab eesti

    keele ja kirjanduse tundides arendatav lugemisoskus. Arvsõnade õigekirja õppimine

    toetab korrektse matemaatilise kirjaoskuse omandamist. Samas eeldab heade

    õpitulemuste ja korrektse keelekasutuse saavutamine, et ka matemaatikatundides

    töötataks tekstiga õppesisu või -ülesande mõistmise nimel ning nõutaks

    elementaarsete õigekirjanõuete järgimist kirjalikes töödes.

    Loodusained. Loodusainete õppe- ja teabetekstide mõistmine eeldab samuti head

    lugemisoskust ja tekstitööd. Õpilane peab õppima õigesti kirjutama kohanimesid ning

    loodusnähtuste ja loodusobjektide nimetusi. Loodusalased tekstid eesti keele

    õppekirjanduses ning loetavas ilukirjanduses aitavad loodust tundma õppida ja

    väärtustada. Loodusainetes omandatud sõnavara ning teadmised soodustavad

    omakorda kirjandusteoste looduskirjelduste mõistmist, kujutluspiltide teket ja

    emotsionaalset mõju lugejale.

    Sotsiaalained. Ilukirjandusteoste lugemine ja analüüs toetavad maailmapildi

    kujunemist, ajaloosündmuste ja arengu mõistmist ning ühiskonnaelus ja inimsuhetes

    orienteerumist. Kirjandustekste valides ja käsitledes peetakse silmas ühiskonnaelus

    olulisi valdkondi: väärtused ja kõlblus; suhted kodus ja koolis; omakultuur ja

    kultuuriline mitmekesisus; kodanikuühiskond ja rahvussuhted. Samaaegu toetavad

  • 24

    sotsiaalaineid õppides omandatud teadmised ajaloost, ühiskonna arengust ja

    toimimisest ning inimesest kirjandusteostes kajastatud ühiskonnaelu probleemide ja

    inimsuhete mõistmist.

    Kunstiained. Kunstiainete õpet toetab eeskätt kirjanduse kui kunstiaine õppimine.

    Kirjandusteose analüüs seostatuna illustratsioonide vaatlusega soodustab kunsti

    väljendusvahendite eripära mõistmist. Reklaami terviklik käsitlemine keeleõppes

    eeldab ka visuaalsete komponentide eritlemist ja analüüsi, mida võiks teha koostöös

    kunstiõpetajaga.

    Läbivad teemad

    Valdkonna õppeainete eesmärgiseade, õpitulemuste ning õppesisu kavandamisel on

    erineval määral silmas peetud kõiki õppekava läbivaid teemasid olenevalt

    kooliastmest, õppeaine spetsiifikast ja seostest ühe või teise läbiva teemaga. Läbivad

    teemad „Väärtused ja kõlblus” ning „Kultuuriline identiteet” on ainevaldkonna

    õppeainetele eriomased teemad, mida käsitletakse läbivalt ilukirjandust ning

    kultuuriteemalisi teabetekste lugedes ja analüüsides, nende üle arutledes ning nende

    põhjal kirjutades.

    Läbiva teema „Elukestev õpe ja kutsumus” eesmärgiseadega on kooskõlas kõik

    ainevaldkonnas taotletavad pädevused: õpipädevus, funktsionaalne lugemisoskus,

    suuline ja kirjalik väljendusoskus ning tekstiloome. Arendatakse õpilaste suhtlus- ja

    koostööoskusi, suutlikkust oma arvamust kujundada ja väljendada ning probleeme

    lahendada. Õpetegevus võimaldab õpilasel märgata oma ainespetsiifilisi kalduvusi

    ning arendada loomevõimeid.

    Läbivate teemade „Keskkond ja jätkusuutlik areng” ning „Tervis ja ohutus” käsitlus

    taotleb õpilase kujunemist sotsiaalselt aktiivseks, keskkonnateadlikuks,

    vastutustundlikuks ning tervist ja turvalisust väärtustavaks inimeseks. Ainevaldkonna

    õppeainetes toetatakse neid arengusuundumusi teemakohaste tekstide, sh

    meediatekstide valiku ja analüüsi ning neis tõstatatud probleemide üle arutlemisega

    suulises ja kirjalikus vormis.

  • 25

    Läbiva teema „Teabekeskkond” käsitlemine ainevaldkonna õppeainetes hõlmab eri

    allikatest (sh internetist) teabe hankimist, selle kriitilist hindamist ja kasutamist nii

    keeleteadmiste ning õppeteemakohaste teadmiste laiendamiseks kui ka tekstiloomes.

    Loovtöö III kooliastmes

    7. klassis toimub õppeaineid (eesti keel ja kirjandus, ajalugu, kunstiõpetus, muusikaõpetus, käsitöö) lõimiv projektitöö „Elu keskaegses vanalinnas“.

    Hindamine I kooliastmes hinnatakse õpilase: 1) suulist keelekasutust, s.o kõnelemist ja kuulamist; 2) lugemist, s.o lugemistehnikat, teksti mõistmist ja vabalugemist; 3) kirjutamist, s.o kirjatehnikat, õigekirja ja kirjalikku tekstiloomet. II ja III kooliastmes hinnatakse õpilase: 1) suulist ja kirjalikku suhtlust; 2) tekstide vastuvõttu; 3) tekstiloomet; 4) tekstide õigekeelsust. Füüsiline õpikeskkond

    1. Valdav osa õpet toimub klassis, kus saab mööblit sobivalt ümber paigutada liikumistegevusteks (nt dramatiseeringud, õppemängud), rühmatööks ning ümarlauavestlusteks. 2. Klassiruumis kasutatakse õigekeelsussõnaraamatuid ja võõrsõnade leksikoni. 3. Tundides kasutatakse tänapäevastel info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevaid õpikeskkondi ning õppematerjale ja -vahendeid, sh netisõnaraamatuid. 4. Tunde peetakse vajaduse korral arvutiklassis, kooli raamatukogus ning väljaspool kooli.

  • 26

    EESTI KEEL

    Õppe- ja kasvatuseesmärgid

    Põhikooli eesti keele õpetusega taotletakse, et õpilane 1) väärtustab eesti keelt kui rahvuskultuuri kandjat ja avaliku suhtluse vahendit, suhtub lugupidamisega teiste rahvaste keeltesse ja kultuuridesse; 2) tajub keeleoskust õpioskuste alusena ja oma identiteedi olulise osana, kujuneb teadlikuks keelekasutajaks; 3) omandab põhiteadmised keelest ja õigekirjaoskuse, tuleb eesti kirjakeelega toime isiklikus ja avalikus elus ning edasiõppimisel; 4) arendab keeleoskust kui eneseväljendus- ja suhtlusvahendit, arvestades kultuuris väljakujunenud keelekasutustavasid; 5) õpib asjakohaselt kasutama eri suhtluskanaleid; arendab oskust leida, kriitiliselt hinnata ning sihipäraselt kasutada meedias ja internetis pakutavat teavet; 6) õpib tundma eri tekstiliike, nende seoseid ja kasutamisvõimalusi, arendab oma tekstitööoskusi nii tekstide vastuvõtja kui ka loojana; 7) arendab kriitilist mõtlemist ning analüüsi-, järeldus- ja põhjendusoskust; 8) harjub oma kirjakeeleoskuse täiendamiseks kasutama sõna- ja käsiraamatuid ning veebiallikaid; 9) suhtub tolerantselt eesti keele kui võõrkeele kasutamisse ja toetab muu emakeelega kaaslaste eesti keele omandamist. Õppeaine kirjeldus

    Keel kui kultuuri kandja ja mõtlemise põhivahend on oluline inimese tunnetuslikus

    arengus ning tema maailmapildi kujunemises. Keel kui ühiskonna toimimise

    põhivahendeid on tähtis inimese sotsialiseerumisel, tema kujunemisel ühiskonna

    tegusaks liikmeks. Sotsiaalne kirjaoskus tähendab kriitilist ja teadlikku toimimist

    keele toel nii isiklikus ja avalikus sfääris kui ka õppimises ja töös.

    Keel toimib tekstide kujul igas valdkonnas ning selle olukorratüüpides erinevalt;

    igaühele neist on omased kindlat liiki tekstid oma eri- ja üldsõnavara ning kirjakeele

    või argigrammatikaga. Seepärast on inimesele ühtviisi vajalikud teadmised ja

    oskused, mis hõlmavad keelt, selle variante ja tekste ning lubavad toime tulla suulise

    ja kirjaliku suhtlusega, tekstide vastuvõtu ning loomisega. Eesti keelel kui emakeelel

  • 27

    ja hariduskeelel on õppekavas eriline koht: eesti keele oskus on nii õppekava

    omandamise alus kui ka eesmärk.

    1.–4. klassis on eesti keel integreeritud õppeaine, mis taotleb nii keele- kui ka

    kirjandusõpetuse eesmärke. Alates 5. klassist on eesti keel ja kirjandus eri õppeained,

    kuid jäävad tugevasti lõimituks, arendades eri liiki tekstide kaudu üht- ja sedasama –

    sihipärase lugemise ja kirjutamise oskust.

    Õppeaine avar eesmärgiseade tingib õppe-eesmärkide taotlemise mitme

    õppevaldkonna kaudu: oluline on nii oskus üha moderniseeruvate kanalite kaudu

    suuliselt ja kirjalikult suhelda kui ka vahetu individuaalne tekstitöö, mis avaldub

    tekstide vastuvõtu ja loomisena. Eri valdkondi seob keel, mille korrektseks ja

    eesmärgipäraseks kasutuseks on nendega lõimitud õigekeelsuse ja keelehoolde

    valdkond. Kirjalik keel ja tänapäeva eesti kirjakeel tema peamiste tekstiliikidega tuleb

    põhikoolis teadlikult omandada.

    I kooliastmes on kolm õppevaldkonda: suuline keelekasutus (kuulamine, kõnelemine),

    lugemine ja kirjutamine. Suuline keelekasutus hõlmab eneseväljendust argiolukorras

    ning eakohase suulise teksti mõistmist ja edasiandmist. Lugemise õpetamisel

    kujundatakse oskust töötada tekstiga eakohaste juhiste alusel. Kirjutamise õpetusega

    kujundatakse õigekirjaoskus õpitud keelendite piires ja suutlikkus end

    eesmärgipäraselt kirjalikult väljendada. II ja III kooliastmes on neli õppevaldkonda:

    suuline ja kirjalik suhtlus, teksti vastuvõtt, tekstiloome ning õigekeelsus ja keelehoole.

    Suulise ja kirjaliku suhtluse õpetusega kujundatakse oskust silmast silma, telefoni,

    kirja ja meili teel ning interneti keskkonnas kahe- või mitmepoolselt toimida, tekste

    kokku võtta ja vahendada ning saavutada häid tulemusi rühma- ja paaristöös.

    Teksti vastuvõtu õpetuse kaudu kujuneb teadlik suhe pikemate suuliste ja kirjalike

    tekstidega: kujundatakse oskust tekste valida ning leida, eesmärgipäraselt lugeda ja

    kuulata, teadvustades kuulamise ja lugemise strateegiaid, võimet teksti järjest

    sügavamini mõista ning tekstile reageerida.

    Tekstiloome õpetusega kujundatakse mitmekülgset ja eesmärgistatud eneseväljenduse

    oskust, mille puhul inimene tajub olukorda ja adressaati ning suudab oma mõtteid

    vajaliku täpsusega ja tekstiliigile omases vormis väljendada ning edastada.

  • 28

    Õigekeelsuse ja keelehoolde õpetusega kujundatakse keeleteadlikkust ning teadmisi

    keelest; eesti nüüdiskirjakeele teadlikku kasutamist, aga ka arusaamist keele arengust

    ja muutumisest. Valdkond annab aluse edenemisele teistes, eespool nimetatud

    õppevaldkondades, annab teadmisi eesti kirjakeele ja murrete stiilirikkusest ning

    kirjavara mitmekülgsusest. Õppevaldkondade lõimimise tulemusel areneb eakohaselt

    õpilase mõtlemisvõime, suhtlusoskus, enesetunnetus ja identiteet. Ta on võimeline

    eetiliselt, olusid ja partnerit arvestades suhtlema; kuulamis- ja lugemismaterjali oma

    eesmärkidel kriitikameelega valima ning analüüsima; tekstide toel teadlikumalt

    õppima ja tegutsema.

    Eesti keel kui õppeaine annab õpilasele võimaluse pidevalt ja mitmekülgselt suhelda,

    lugeda ja kirjutada, arendada oma loomevõimet ning tekitab huvi nüansirikka ja

    tõhusa suhtluse, mitut liiki ja laadi tekstide ning keele vastu.

    Õppetegevust kavandades ja korraldades:

    1) peetakse silmas õppekava alusväärtusi, üldpädevusi, õppeaine eesmärke ja

    õpitulemusi ning toetatakse lõimingut teiste õppeainete ja läbivate teemadega;

    2) jälgitakse, et õpilase õpikoormus (sh kodutööde maht) on mõõdukas, jaotub

    õppeaasta ulatuses ühtlaselt ning jätab piisavalt aega puhkuseks ja huvitegevuseks;

    3) võimaldatakse õppida üksi ja koos teistega (iseseisvad, paaris- ja rühmatööd), et

    toetada õpilaste kujunemist aktiivseteks ning iseseisvateks õppijateks;

    4) arvestatakse õpilaste individuaalseid iseärasusi ning kasutatakse diferentseeritud

    õppeülesandeid, mille sisu ja raskusaste võimaldavad sobiva pingutustasemega

    õppida;

    5) kasutatakse tänapäevastel info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevaid

    õpikeskkondi ning õppematerjale ja -vahendeid;

    6) laiendatakse õpikeskkonda: arvutiklass, muuseum, näitus, raamatukogu;

    7) kasutatakse mitmekesist õppemetoodikat, sh aktiivõpet: esitamine, rollimäng,

    loovtöö kirjutamine, arutelu, diskussioon, väitlus, õpimapi ja uurimistöö koostamine,

    projektõpe.

  • 29

    I KOOLIASTE

    Õpitulemused

    3. klassi lõpetaja:

    1) kuulab mõtestatult eakohast teksti; töötab tekstiga õpetaja juhiste alusel;

    2) mõistab suulisi ja kirjalikke küsimusi ning vastab nendele; kasutab kõnes ja kirjas sobivalt lühivastuseid ning terviklauseid;

    3) kirjeldab eesmärgipäraselt eset, olendit ja olukorda; jutustab endast ning oma lähiümbruses toimunust;

    4) loeb õpitud teksti selgelt, ladusalt, õigesti ning mõistmisega; mõistab muu hulgas lihtsat plaani, tabelit, diagrammi ja kaarti;

    5) loeb eakohast ilu- ja aimekirjandust;

    6) jutustab ja kirjutab küsimuste, pildi, pildiseeria, märksõnade või kava toel;

    7) kirjutab õpitud keelendite piires õigesti; kasutab kirjutades õigeid tähekujusid ja -seoseid ning kirjutab loetava käekirjaga;

    8) hangib otstarbekohast teavet eri allikatest; kasutab eakohaseid sõnaraamatuid.

    Suuline keelekasutus 3. klassi lõpetaja:

    1) kuulab mõtestatult eakohast teksti; toimib sõnumi või juhendi järgi;

    2) väljendab end suhtlusolukordades selgelt ja arusaadavalt: palub, küsib, selgitab, keeldub, vabandab, tänab; vastab küsimustele, kasutades sobivalt täislauseid ning lühivastuseid;

    3) vaatleb sihipäraselt, kirjeldab nähtut ning märkab erinevusi ja sarnasusi;

    4) avaldab arvamust kuuldu, vaadeldu ja loetu kohta;

    5) annab küsimuste toel arusaadavalt edasi õppeteksti, lugemispala, pildiraamatu, filmi ja teatrietenduse sisu; koostab kuuldu/loetu põhjal skeemi/kaardi;

    6) jutustab loetust ja läbielatud sündmusest; jutustab pildiseeria, tugisõnade, märksõnaskeemi ning küsimuste toel; mõtleb loole alguse ja lõpu;

    7) leiab väljendumiseks lähedase ja vastandtähendusega sõnu;

    8) esitab luuletust peast.

    Lugemine 3. klassi lõpetaja: 1) loeb nii häälega kui ka endamisi ladusalt ja teksti mõistes; mõistab lihtsat plaani, tabelit, diagrammi ning kaarti;

  • 30

    2) loeb õpitud teksti ette õigesti, selgelt ja sobiva intonatsiooniga;

    3) töötab tekstiga eakohaste juhiste alusel;

    4) vastab suulistele ja lühikestele kirjalikele küsimustele loetu kohta;

    5) eristab kirjalikus tekstis väidet, küsimust, palvet, käsku ning keeldu;

    6) tunneb ära jutustuse, luuletuse, näidendi, muinasjutu, mõistatuse, vanasõna ja kirja;

    7) on lugenud läbi vähemalt 12 eesti ja väliskirjaniku teost, kõneleb loetud raamatust;

    8) teab nimetada mõnd lastekirjanikku.

    Kirjutamine 3. klassi lõpetaja:

    1) kasutab kirjutades õigeid tähekujusid ja -seoseid ning kirjutab loetava käekirjaga;

    2) kirjutab tahvlilt ja õpikust õigesti ära; paigutab teksti korrektselt paberile ning vormistab vihiku/õpilaspäeviku nõuetekohaselt;

    3) valdab eesti häälikkirja aluseid ja õpitud keelendite õigekirja: eristab häälikut ja tähte, täis- ja kaashäälikut, häälikuühendit, silpi, sõna, lauset; märgib kirjas häälikuid õigesti; eristab lühikesi ning pikki täis- ja suluta kaashäälikuid; kirjutab õigesti asesõnu;

    4) märgib õpitud sõnades õigesti kaashäälikuühendit; kirjutab õigesti sulghääliku omandatud oma- ja võõrsõnade algusse; märgib kirjas õigesti käänd- ja pöördsõnade õpitud lõppe ning tunnuseid;

    5) teab peast võõrtähtedega tähestikku, kasutab lihtsamat sõnastikku ja koostab lihtsaid loendeid tähestikjärjestuses;

    6) kirjutab suure algustähega lause alguse, inimese- ja loomanimed ning õpitud kohanimed;

    7) piiritleb lause ja paneb sellele sobiva lõpumärgi;

    8) kirjutab etteütlemise järgi sisult tuttavat teksti ning kontrollib kirjutatut näidise järgi (30–40 sõna);

    9) koostab kutse, õnnitluse, teate ja e-kirja; kirjutab eakohase pikkusega ümberjutustusi ning teisi loovtöid küsimuste, tugisõnade, joonistuse, pildi, pildiseeria, märksõnaskeemi või kava toel.

  • 31

    Aine õppesisu ja -tegevus 1. klass

    Suuline keelekasutus

    Helide, häälte ja häälikute eristamine (asukoht ja järjekord sõnas), hääliku pikkuse eristamine, põhirõhk täishääliku pikkusel.

    Õpetaja ja kaaslase kuulamine ning suulise juhendi järgi toimimine. Õpetaja ja kaaslase ettelugemise kuulamine. Kuuldu ja nähtu kommenteerimine.

    Hääldus- ja intonatsiooniharjutused. Häälduse harjutamine, hääle tugevuse kohandamine olukorrale.

    Töö lähedase tähendusega sõnaga, sõnatähenduse selgitamine ja täpsustamine. Sobivate kõnetuste (palumine, küsimine, keeldumine, vabandust palumine, tänamine) valik suhtlemisel. Eri teemadel vestlemine sõnavara rikastamiseks, arutamine paari ja väikeses rühmas. Jutustamine kuulatu, nähtu, läbielatu, loetu, pildi, pildiseeria, etteantud teema põhjal; aheljutustamine. Esemete, nähtuste, tegelaste jms võrdlemine, ühe-kahe tunnuse alusel rühmitamine. Eneseväljendus dramatiseeringus ja rollimängus erisuguste meeleolude väljendamiseks.

    Lihtlauseliste küsimuste moodustamine, küsimuste esitamine ja neile vastamine. Tuttava luuletuse, dialoogi esitamine loomuliku tooniga peast esitamine.

    Lugemine

    Raamatu/teksti üldine vaatlus: teksti paigutus, sisukord, õppeülesannete esitus jm. Trükitähtede (nii suurte kui väikeste) tundma õppimine. Tähtedest sõnade ja sõnadest lausete lugemine. Silpidest sõnade moodustamine. Lugemistehnika arendamine õpetaja juhendite järgi (õige hääldus, ladusus, pausid, intonatsioon, tempo, oma lugemisvea parandamine, kui sellele tähelepanu juhitakse). Lugemistehniliselt raskete sõnade ja sõnaühendite lugema õppimine. Kahekõne lugemine, intonatsiooni ja tempo valik saatelause alusel ja partnereid arvestades. Oma ja õpetaja käekirjalise teksti lugemine klassitahvlilt ja vihikust. Jutustava, kirjeldava, teabeteksti (õpilaspäevik, kutse, õnnitlus, saatekava, tööjuhend, raamatu sisukord) lugemine. Sõna, lause, teksti sisu mõistmine. Teksti sisu ennustamine pealkirja, piltide, üksiksõnade jm alusel. Üksikute tingmärkide lugemine, tähenduse tabamine (õppekirjanduse tingmärgid, liiklusmärgid jms). Skeemide, kaartide, tabelite lugemine lasteraamatutes, lasteajakirjanduses ja kooli kirjalikes tekstides. Loole lõpu mõtlemine. Tegelaste iseloomustamine. Tekstist õpitavate keelendite, samuti sünonüümide, otsese ja ülekantud tähendusega sõnade jms leidmine. Küsimustele vastamine, millele vastus on tekstis otsesõnu kirjas. Riimuvate sõnade leidmine õpetaja abiga. Jutu, muinasjutu, luuletuse, mõistatuse eristamine.

    Tekstid: liisusalm, muinasjutt, mõistatus, luuletus, piltjutt, vanasõna, jutustus, näidend.

    Loetud raamatu autori, kunstniku (illustraatori), tegelaste nimetamine, loetust

  • 32

    jutustamine. Loetule emotsionaalse hinnangu andmine (lõbus, tõsine, igav jne). Huvipakkuva raamatu leidmine kooli või kodukoha raamatukogust täiskasvanu abiga.

    Kirjutamine

    Kirjaeelharjutused. Kirjutamine pliiatsi ja kriidiga, joonistähtede kirjutamine. Väikeste kirjatähtede õppimine. Suurte kirjatähtede õppimine (vajadusel 2. klassis). Tähtede seostamine, sõna ja lause ladumine ja kirjutamine. Tahvlile, vihikusse ja õpilaspäevikusse kirjutamine. Töö vormistamine, puhtus, käekirja loetavus. Teksti ärakiri tahvlilt, õpikust. Oma kirjutusvea parandamine õpetaja abiga. Etteütlemise järgi sõnade ja lausete kirjutamine. Tarbeteksti kirjutamine näidise järgi: kutse, õnnitlus (kujundamine näidise järgi). Lünkümberjutustuse kirjutamine. Jutu kirjutamine pilditäiendusena (pildi allkiri, tegelaskõne jms). Jutule lõpu kirjutamine. Loovtöö kirjutamine (pildi, pildiseeria, küsimuste järgi).

    Õigekeelsus

    Häälik, sõna, lause, tekst. Tähed ja tähestik, võõrtähtede vaatlus. Häälikute märkimine kirjas. Täis- ja kaashäälikud. Täishäälikuühendi vaatlus. Täishäälikupikkuse eristamine ja õigekiri, kaashääliku pikkusega tutvumine. Sulghäälik (k, p, t) omasõnade alguses. i ja j ning h sõna alguses seoses tähtede õppimisega.

    Suur algustäht lause alguses, inimese- ja loomanimedes. Liitsõna vaatlus (moodustamine). Sõnade lõpu õigekiri – d ja –vad (mitmus) ning –b (tegusõna 3. pööre) õigekirjaga tutvumine. Tutvumine jutustava (väit-), küsi- ja hüüdlausega. Lause lõpumärgid: punkt, (küsi- ja hüüumärgi vaatlemine). Koma lauses (teksti vaatlus).

    Terviklikult käsitletavad teosed

    Eno Raud ”Sipsik” Ellen Niit ”Triinu ja Taavi” või ”Pille-Riini lood” Edgar Valter ”Kassike ja kakuke” Jaanus Vaiksoo ”Jaagupi esimene koolisügis” Thorbjorn Egner ”Sööbik ja Pisik” Eno Raud ”Peep ja sõnad” Luuleraamat Muinasjutt 1. klassi lõpetaja õpitulemused Suuline keelekasutus (kuulamine, kõnelemine) Eristab häälikuid (asukoht ja järjekord sõnas), täishääliku pikkusi; toimib õpetaja ja kaaslase suulise juhendi järgi;

  • 33

    kuulab õpetaja ja kaaslase esituses lühikest eakohast teksti, mõistab kuuldud lause, jutu sisu; teab, et sõnadel on lähedase või vastandtähendusega sõna ja nimetab neist mõningaid; väljendab end suhtlusolukordades arusaadavalt: palub, küsib, tänab, vabandab; jutustab suunavate küsimuste toel kuuldust, nähtust, loetust; koostab õpetaja abiga pildiseeria või küsimuste toel suulise jutu, esitab luuletust peast. Lugemine Tunneb häälik-tähelist vastavust, loeb õpitud teksti enam-vähem ladusalt, lausehaaval üksiku peatusega raskema sõna ees oma kõnetempos või sellest aeglasemalt; mõistab häälega või endamisi (vaikse häälega või huuli liigutades) lugedes loetu sisu; vastab teksti kohta käivatele küsimustele, mille vastused on palas otsesõnu öeldud; mõtleb jutule alguse või lõpu; on lugenud mõnda lasteraamatut, nimetab nende pealkirja ja autoreid, annab loetule emotsionaalse hinnangu (lõbus, tõsine, igav …). Kirjutamine Kasutab õigeid kirjutamisvõtteid, teab, kuidas väikesi ja suuri kirjatähti kirjutatakse ning sõnas õigesti seostatakse; kirjutab tahvlilt ära; täidab tahvlinäidise järgi õpetaja abiga õpilaspäevikut, paigutab näidise järgi tööd vihikulehele, varustab töö kuupäevaga; koostab näidise järgi kutse; eristab häälikut, tähte, täis- ja kaashäälikut, sõna, lauset; kirjutab omasõnade algusesse k, p, t; kirjutab õigesti lühemaid (kuni 2-silbilisi) sõnu ja lauseid; teab, et lause lõpeb punktiga; teab, et lause alguses, inimeste, loomade, oma kodukoha nimes kasutatakse suurt algustähte; kirjutab õigesti oma nime.

  • 34

    Aine õppesisu ja -tegevus 2. klass

    Suuline keelekasutus

    Õpetaja ja kaaslase suulise mitmeastmelise juhendi meeldejätmine ja selle järgi toimimine. Õpetaja etteloetud ainetekstist oluliste mõistete leidmine ja lihtsa skeemi koostamine. Kaaslase ettelugemise kuulamine ja hindamine ühe aspekti kaupa (õigsus, pausid ja intonatsioon mõtte toetajana). Kuuldud jutu ümberjutustamine; pikema dialoogi jälgimine, hinnangud tegelastele ja sisule. Hääliku pikkuste eristamine, põhirõhk suluta kaashäälikul.

    Kõne eri nüansside (tempo, hääletugevus, intonatsioon) esiletoomine dramatiseeringus jm esituses. Sõnatähenduste selgitamine ja täpsustamine aktiivse sõnavara laiendamiseks. Kõnelemine eri olukordades (telefonitsi, rühma esindajana), rollimängud. Nii enese kui teiste tööde tunnustav kommenteerimine. Oma arvamuse avaldamine (raamatu, filmi jm) kohta ja selle põhjendamine. Arutlemine paaris ja rühmas: oma suhtumise väljendamine, nõustumine ja mittenõustumine, ühiste seisukohtade otsimine. Sündmuse, isiku, looma, eseme jm kirjeldamine tugisõnade, skeemi, tabeli abil. Mõtete väljendamine täislausetena. Eri meeleoluga luuletuste (aastaajad, laste elu) mõtestatud peast esitamine.

    Lugemine Lugemistehnika arendamine: oma lugemisvea parandamine, sobiva intonatsiooni kasutamine. Endamisi eri liiki lühitekstide (teade, kiri, ajakirja rubriik, sõnastik) mõistev lugemine. Teksti sisu aimamine pealkirja, piltide, üksiksõnade jm alusel. Tekstis küsimuse, palve, käsu ja keelu äratundmine. Loetud jutustuse ja muinasjutu kohta kava koostamine (teksti jaotamine osadeks); skeemi/kaardi koostamine õpetaja abiga. Loetu põhjal teemakohastele küsimustele vastamine (ka siis, kui vastus otse tekstis ei sisaldu). Loole alguse ja lõpu mõtlemine. Tegelaste iseloomustamine.

    Tekstiliikide eristamine: lisanduvalt jutustus, näidend, vanasõna. Õpiku sõnastiku kasutamine.

    Tekstid: rahvaluuleline liisusalm, muinasjutt, mõistatus, luuletus, piltjutt, vanasõna, jutustus, näidend, muistend.

    Loetud raamatu tutvustamine ja soovitamine. Vajalikku teose otsimine kooli või kodukoha raamatukogust autori ja teema järgi täiskasvanu abiga.

    Kirjutamine

    Kirjutamise tehnika arendamine: ühtlane kirjarida, õiged tähekujud ja seoses nii

  • 35

    väikestel kui suurtel kirjatähtedel. Kirjavea parandamine, kui veale tähelepanu juhitakse; kirjavea vältimine, kui veaohtlikule kohale tähelepanu juhitakse. Näidise järgi kirjatöö paigutamine vihiku lehele, kirjapaberile; kuupäeva kirjutamine.

    Tekstilähedase ümberjutustuse kirjutamine küsimuste ja tugisõnade toel. Lausete moodustamine ja seostamine. Loovtöö skeemi, kaardi toel; fantaasialugu. Jutu ülesehitus: alustus, sisu ja lõpetus; jutule alguse ja lõpu kirjutamine. Omakirjutatud teksti üle kaaslasega arutlemine.

    Õigekeelsus

    Varasemale lisanduvalt keeleteadmised: täishäälikuühendi õigekiri, suluta kaashääliku pikkus ja õigekiri; k, p, t s-i ja h kõrval; i ja j silbi alguses, h sõna alguses; suur algustäht oma kooli ja tuttavates kohanimedes; silbitamine, poolitamise üldpõhimõtted; sõnade lõppu kirjutatakse –d (mida teed?), -te (mida teete?), -sse (kellesse? millesse?), -ga (kellega? millega?), -ta (kelleta? milleta?). ma, sa, ta, me, te, nad õigekiri. Lauseliik ja lõpumärk (jutustav e väit- ja küsilause). Koma kasutamine liitlauses et, sest, aga, kuid puhul. Etteütlemise järgi kirjutamine õpitud keelendite ulatuses (20-25 sõna lihtlausetena).

    Terviklikult käsitletavad teosed

    A. Kivirähk ”Limpa ja mereröövlid” E. Valter ”Kuidas õppida vaatlema?” K.Vainola „Metsaelu aabits“ J. Vaiksoo „Neli hommikut ja üks õhtu“, „Lumemöll“ P. Raud „Tobias ja teineB“ A. Lindgren „Lärmisepa tänava Lota“ Luuleraamat 2. klassi lõpetaja õpitulemused Suuline keelekasutus Eristab täis- ja suluta hääliku pikkusi; kuulab õpetaja ja kaaslase eakohast teksti ning toimib saadud sõnumi kohaselt õpetaja abil; koostab kuuldu põhjal lihtsama skeemi ja kaardi õpetaja abil; kasutab kõnes terviklauseid; teab ja leiab vastandtähendusega sõnu ning õpetaja abil ka lähedase tähendusega sõnu; väljendab arusaadavalt oma soove ja kogemusi väikeses ja suures rühmas; vestleb oma kogemustest ja loetust; annab õpetaja abil edasi lugemispala, õppeteksti, filmi ja teatrietenduse sisu; koostab õpetaja abil jutu pildiseeria, pildi või küsimuste toel; mõtleb jutule alguse või lõpu;

  • 36

    vaatleb ja kirjeldab nähtut, märkab erinevusi ja sarnasusi õpetaja suunavate küsimuste toel; esitab luuletust peast. Lugemine Loeb õpitud teksti suhteliselt õigesti, ladusalt (lugemistempo võib olla kõnetempost aeglasem), parandab ise oma lugemisvigu, enamasti väljendab intonatsioon loetava sisu; mõistab häälega või endamisi lugedes loetu sisu; vastab teemakohastele (ka lihtsamatele tekstis mitte otsese infoga seotud) küsimustele; leiab tekstis iseseisvalt vastused konkreetsetele küsimustele ja töötab õpetaja abiga eakohaste juhiste alusel; tunneb ära jutu, luuletuse, mõistatuse, näidendi ja vanasõna; kasutab õpiku sõnastikku õpetaja abiga sõnade leidmiseks algustähe järgi; on lugenud mõnda lasteraamatut, nimetab tegelasi ja annab edasi loetu sisu mõne huvitava, enam meeldinud episoodi järgi. Kirjutamine Kasutab kirjutades õigeid väikeste ja suurte kirjatähtede tähekujusid ja seoseid; kirjutab tahvlilt või õpikust ära; täidab iseseisvalt õpilaspäevikut ja kujundab vihikut, paigutab näidise järgi tööd vihikulehele, kirja joonelisele lehele, varustab töö kuupäevaga; koostab õpetaja abiga kutse, õnnitluse ja teate; kirjutab loovtöö ning ümberjutustuse pildiseeria, tugisõnade ja küsimuste abil; eristab häälikut, tähte, täis- ja kaashäälikut, silpi, sõna, lauset, täishäälikuühendit; kirjutab õigesti sulghääliku omasõnade algusesse ja omandatud võõrsõnade algusesse; märgib kirjas õigesti täishäälikuid; teab peast võõrtähtedega tähestikku;

    alustab lauset suure algustähega ja lõpetab punkti või küsimärgiga;

    kasutab suurt algustähte inimeste ja loomade nimedes, tuttavates kohanimedes; kirjutab õigesti sõnade lõppu -d (mida teed?), -te (mida teete?), -sse (kellesse? millesse?), -ga (kellega? millega?), -ta (kelleta? milleta?); kirjutab etteütlemise järgi õpitud keelendite ulatuses sisult tuttavat teksti ja kontrollib kirjutatut näidise järgi (20–25 sõna lihtlausetena).

  • 37

    Aine õppesisu ja -tegevus 3. klass

    Suuline keelekasutus

    Pikema suulise juhendi meeldejätmine ja selle järgi toimimine. Kaaslaste juhtnööride kuulamine, nende järgi toimimine. Õpetaja ettelugemise järel (ainealane tekst, lõikhaaval) oluliste mõistete ja seoste leidmine. Kuuldud tekstist lühikokkuvõtte sõnastamine. Lavastuse, kuuldud proosa-, luule- ja ainetekstide sisu reprodutseerimine. Kuuldud teabe rühmitamine skeemi, märksõnade jm alusel. Kuuldu (nähtu) kommenteerimine; hinnangud tegelastele, sisule. Tekstide kriitiline kuulamine (fakti ja fantaasia eristamine jms).

    Hääliku pikkuste eristamine, põhirõhk sulghääliku pikkusel. Selge häälduse jälgimine teksti esitamisel. Kõne eri nüansside esiletoomine dramatiseeringus, esinemistes. Sõnavara arendamine: lähedase tähendusega sõna, sõnatähenduse selgitamine ja täpsustamine, vastandsõna leidmine. Suulises keelekasutuses kirjakeele põhinormingute järgimine ning mõtete sobiv sõnastamine (sõnavalik, parasiitkeelendite vältimine, mõtte lõpuleviimine). Kõnelemine eri olukordades: vestlus tundmatuga, sh telefonitsi, klassi/kooli esindamine, võistkonda kutsumine, koostegevusest loobumine jms. Erinevate käitumisviiside ja koostöövormide võrdlemine. Oma arvamuse avaldamine, kaaslaste arvamuse küsimine. Eneseväljendus dramatiseeringus ja rollimängus. Jutustamine kuulatu, nähtu, läbielatu, loetu, pildi, pildiseeria, etteantud teema põhjal; aheljutustamine. Erinevate strateegiate kasutamine kõneülesannetes (nt võrdlemine, kirjeldamine). Eritüübiliste küsimuste moodustamine (nt intervjuu tegemiseks). Luuletuse, dialoogi mõtestatud esitamine.

    Lugemine

    Ladus ja automatiseerunud lugemine. Eri liiki tekstide (sõnamänguline tekst) lugemine; tarbetekstide (kava, retsept, ajalehetekst, teatmeteose tekst) lugemine ja nende järgi toimimine (juhend, eeskiri jms). Oma ja kaaslase lugemistehnika hindamine. Sõna, lause, teksti sisu mõistmine. Teksti sisu ennustamine pealkirja, piltide, remarkide, üksiksõnade jm alusel. Enne lugemist olemasolevate teemakohaste teadmiste ja kogemuste väljaselgitamine, oma küsimuste esitamine ning uute teadmiste vastu huvi äratamine (mida tean, mida tahaksin teada). Aime- ja õppekirjanduses olevate skeemide, kaartide, diagrammide, tabelite lugemine. Loetava kohta kava, skeemi/kaardi koostamine. Teksti teema ja peamõtte sõnastamine, tegelaste iseloomustamine. Tekstist õpitavate keelendite, samuti sünonüümide, otsese ja ülekantud tähendusega sõnade jms leidmine.

    Kirjutamine Kirjatehnika

    Kirjutamise tehnika süvendamine, oma loetava käekirja kujundamine, kirjutamise

  • 38

    kiiruse arendamine. Kirjutamisvilumuse saavutamine (õiged tähekujud ja proportsioonid, loetav käekiri, ühtlane kirjarida, kirjatöö nõuetekohane välimus, töö vormistamine). Teksti ärakiri tahvlilt ja õpikust. Kirjutatu kontrollimine õpiku ja sõnastiku järgi. Oma kirjavea parandamine. Etteütlemise järgi kirjutamine. Tahvlile, vihikusse ja õpilaspäevikusse kirjutamine. Tarbeteksti kirjutamine näidise järgi: kutse, ümbrik.

    Õigekiri Tähestiku järjekord. Täis- ja kaashäälikuühendi õigekiri. Täis- ja suluta kaashääliku pikkuse kordamine, sulghääliku pikkuse eristamine ja õigekiri. k, p, t s-i ja h kõrval. i ja j õigekiri (v.a võõrsõnades ja tegijanimedes). h sõna alguses. Sulghäälik oma- ja võõrsõnade alguses. Suur algustäht lause alguses, inimese- ja loomanimedes, tuntumates kohanimedes. Väike algustäht õppeainete, kuude, nädalapäevade, ilmakaarte nimetustes. Poolitamise harjutamine. Liitsõna. Nimi-, omadus- ja tegusõna. Ainsus ja mitmus. Sõnavormide moodustamine küsimuste alusel. Mitmuse nimetava ning sse-lõpulise sisseütleva, kaasaütleva ja ilmaütleva käände lõpu õigekirjutus. Olevik ja minevik. Pöördelõppude õigekirjutus. Erandliku õigekirjaga ase- ja küsisõnad (ma, sa, ta, me, te, nad, kes, kas, kus). Väit- (jutustav), küsi- ja hüüdlause. Lause lõpumärgid. Koma kasutamine loetelus; et, sest, vaid, kuid, aga, siis, kui puhul; sidesõnad, mis koma ei nõua. Etteütlemise järgi kirjutamine õpitud keelendite ulatuses (30–40 sõna). Oma kirjavea iseseisev leidmine.

    Sõnavara: lähedase ja vastandtähendusega sõna. Sõna ja tema vormide õigekirja ning tähenduse omandamine ja täpsustamine. Tekstiloome Lausete laiendamine ja sidumine tekstiks. Tarbeteksti (ajaleheartikli, teate, nimekirja jne) kirjapanek. Ümberjutustuse kirjutamine tugisõnade, skeemi, kaardi või kava toel. Loovtöö kirjutamine (vabajutt, jutt pildi, pildiseeria, küsimuste, skeemi, kaardi või kava toel, fantaasialugu). Jutu ülesehitus: alustus, sisu, lõpetus. Sündmusest ja loomast kirjutamine. Jutule alguse ja lõpu kirjutamine. Kirja kirjutamine. Omakirjutatud teksti üle kaaslasega arutamine.

    Terviklikult käsitletavad teosed K. Vainola „Tiigielu aabits“ O. Luts „Nukitsamees“

  • 39

    A. Lindgren „Bullerby lapsed“ H. Sass „Mereröövlimäng“ M. Lobe „Vanaema õunapuu otsas“ A.G. Schmidt „Viplala lood“ A.Smitt „Varesejalakiri“ K.Kass „Kasper ja viis tarka kassi“

    3. klassi lõpetaja õpitulemused Suuline keelekasutus Kuulab mõtestatult eakohast teksti, toimib saadud sõnumi või juhendite järgi; väljendab end suhtlusolukordades selgelt ja arusaadavalt: palub, küsib, selgitab, keeldub, vabandab, tänab; vastab küsimustele, kasutades sobivalt täislauseid ning lühivastuseid; vaatleb sihipäraselt, kirjeldab eesmärgipäraselt nähtut, eset, olendit, olukorda, märkab erinevusi ja sarnasusi; avaldab arvamust kuuldu, vaadeldu ja loetu kohta; annab küsimuste toel arusaadavalt edasi õppeteksti, lugemispala, pildiraamatu, filmi ja teatrietenduse sisu; koostab kuuldu/loetu põhjal skeemi/kaardi; jutustab loetust ja läbielatud sündmusest; jutustab pildiseeria, tugisõnade, märksõnaskeemi ja küsimuste toel; mõtleb jutule alguse ja lõpu; leiab väljendamiseks lähedase ja vastandtähendusega sõnu; esitab luuletust peast; Lugemine Loeb nii häälega ja kui endamisi ladusalt ja teksti mõistes; mõistab lihtsat plaani, tabelit, diagrammi, kaarti; loeb õpitud teksti ette õigesti, selgelt ja sobiva intonatsiooniga; töötab tekstiga eakohaste juhiste alusel; vastab suulistele ja lühikestele kirjalikele küsimustele loetu kohta; eristab kirjalikus tekstis väidet, küsimust, palvet, käsku, keeldu; tunneb ära jutustuse, luuletuse, näidendi, muinasjutu, mõistatuse, vanasõna, kirja; on lugenud läbi vähemalt neli eesti ja väliskirjaniku teost, kõneleb loetud raamatust; teab nimetada mõnd lastekirjanikku. Kirjutamine ja õigekeelsus Kasutab kirjutades õigeid tähekujusid ja -seoseid, kirjutab loetava käekirjaga; kirjutab tahvlilt ja õpikust õigesti ära; paigutab teksti korrektselt paberile, vormistab vihiku/õpilaspäeviku nõuetekohaselt; valdab eesti häälikkirja aluseid ja õpitud keelendite õigekirja: eristab häälikut ja tähte, täis- ja kaashäälikut, häälikuühendit, silpi, sõna, lauset; märgib kirjas häälikuid õigesti; eristab lühikesi,

  • 40

    pikki ja ülipikki täis- ja suluta kaashäälikuid; kirjutab õigesti asesõnu; märgib õpitud sõnades õigesti kaashäälikuühendit; kirjutab õigesti sulghääliku omandatud oma- ja võõrsõnade algusse; märgib kirjas õigesti käänd- ja pöördsõnade õpitud lõppe ja tunnuseid; teab peast võõrtähtedega tähestikku, kasutab lihtsamat sõnastikku ja koostab lihtsaid loendeid tähestik- järjestuses; kirjutab suure algustähega lause alguse, inimese- ja loomanimed ning õpitud kohanimed; piiritleb lause ja paneb sellele sobiva lõpumärgi; kirjutab etteütlemise järgi sisult tuttavat teksti ja kontrollib kirjutatut näidise järgi (30–40 sõna); koostab kutse, õnnitluse, teate, e-kirja; kirjutab eakohase pikkusega loovtöid (k.a ümberjutustusi) küsimuste, tugisõnade, joonistuse, pildi, pildiseeria, märksõnaskeemi või kava toel.

  • 41

    II KOOLIASTE

    Õpitulemused

    6. klassi lõpetaja:

    1) suhtleb eesmärgipäraselt ning valib kontekstile vastava suhtluskanali;

    2) oskab teha kuuldust ja loetust kokkuvõtet ning anda hinnangut nii suuliselt kui ka kirjalikult;

    3) tunneb põhilisi tekstiliike ning oskab õpi- ja elutarbelisi tekste eesmärgipäraselt kasutada;

    4) oskab luua õppetööks ja eluks vajalikke tekste ning neid korrektselt vormistada;

    5) tunneb esinemise ettevalmistuse ja kirjutamise põhietappe ning oskab neid rakendada;

    6) tunneb eesti õigekirja aluseid ja põhireegleid;

    7) oskab kasutada ÕSi ja teisi õigekeelsusallikaid.

    Suuline ja kirjalik suhtlus

    6. klassi lõpetaja:

    1) valib juhendamise toel suhtluskanali; peab sobivalt telefonivestlusi ning kirja- ja meilivahetust;

    2) leiab koos partneri või rühmaga vastuseid lihtsamatele probleemülesannetele, kasutades sobivalt kas suulist või kirjalikku keelevormi;

    3) esitab kuuldu ja loetu kohta küsimusi ning annab hinnanguid;

    4) võtab loetut ja kuuldut lühidalt kokku nii suulises kui ka kirjalikus vormis.

    Teksti vastuvõtt

    6. klassi lõpetaja:

    1) tunneb õpitud tekstiliike (tarbe-, teabe- ja meediatekste) ning nende kasutamise võimalusi;

    2) loeb ja mõistab eakohaseid õpi- ja elutarbelisi ning huvivaldkondade tekste;

    3) võrdleb tekste omavahel, esitab küsimusi ja arvamusi ning teeb lühikokkuvõtteid;

    4) kasutab töös tekstidega õpitud keele- ja tekstimõisteid.

    Tekstiloome

    6. klassi lõpetaja:

  • 42

    1) leiab juhendamise toel tekstiloomeks vajalikku kirjalikku või suusõnalist teavet raamatukogust ning internetist;

    2) tunneb esinemise ettevalmistuse põhietappe;

    3) tunneb kirjutamise põhietappe;

    4) jutustab, kirjeldab ning arutleb suuliselt ja kirjalikult, vormistab kirjalikud tekstid korrektselt;

    5) esineb suuliselt (tervitab, võtab sõna, koostab ning peab lühikese ettekande ja kõne);

    6) kirjutab eesmärgipäraselt loovtöid ja kirju (ka e-kirju ja sõnumeid), oskab leida ning täita lihtsamaid planke ja vorme;

    7) avaldab viisakalt ning olukohaselt oma arvamust ja seisukohta sündmuse, nähtuse või teksti kohta nii suulises kui ka kirjalikus vormis;

    8) kasutab omandatud keele- ja tekstimõisteid tekste luues ning seostades.

    Õigekeelsus ja keelehoole

    6. klassi lõpetaja:

    1) tunneb eesti keele häälikusüsteemi, sõnaliikide tüüpjuhte ja lihtvormide kasutust ning järgib eesti õigekirja aluseid ja õpitud põhireegleid;

    2) moodustab ning kirjavahemärgistab lihtlauseid, sh koondlauseid ja lihtsamaid liitlauseid;

    3) kontrollib õigekeelsussõnaraamatust sõna tähendust ja õigekirja;

    4) rakendab omandatud keeleteadmisi tekstiloomes ning tekste analüüsides ja hinnates.

  • 43

    Aine õppesisu ja -tegevus 4. klass Suuline ja kirjalik suhtlus Hääliku pikkuste eristamine. Kaasõpilase ja õpetaja eesmärgistatud kuulamine. Kuuldu põhjal tegutsemine, kuuldule hinnangu andmine. Õpetaja ettelugemise järel (ainealane tekst, lõikhaaval) oluliste mõistete ja seoste leidmine. Kuuldud tekstist lühikokkuvõtte sõnastamine. Kuuldud teabe rühmitamine skeemi, märksõnade jm alusel. Tekstide kriitiline kuulamine (fakti ja fantaasia eristamine jms). Lavastuse, kuuldud proosa-, luule- ja ainetekstide sisu ümberjutustamine. Visuaalsed ja tekstilised infoallikad, nende usaldusväärsus. Fakt ja arvamus. Sõnavara avardamine ja täpsustamine, töö sõnastikega. Keelekasutus erinevates suhtlusolukordades: koolis, avalikus kohas, eakaaslastega, täiskasvanutega suheldes, suulises kõnes ja kirjalikus tekstis. Vestlus etteantud teema piires. Küsimustele vastamine, esitlus, tutvustus. Erinevate käitumisviiside ja koostöövormide võrdlemine. Oma arvamuse avaldamine, seisukoha põhjendamine, kaaslaste arvamuse küsimine. Lisateabe otsimine. Suulises keelekasutuses kirjakeele põhinormingute järgimine ning mõtete sobiv sõnastamine (sõnavalik, parasiitkeelendite vältimine, mõtte lõpuleviimine). Dialoogi ja dramatiseeringu koostamine ja esitamine. Pantomiim. Rollimäng. Erinevate strateegiate kasutamine kõneülesannetes (nt võrdlemine, kirjeldamine). Eritüübiliste küsimuste moodustamine (nt intervjuu tegemiseks). Nii enese kui ka teiste tööde tunnustav kommenteerimine õpetaja juhiste alusel.

    Teksti vastuvõtt Lugemiseks valmistumine, keskendunud lugemine. Lugemistehnika arendamine, häälega ja hääleta lugemine, pauside, tempo ja intonatsiooni jälgimine; lugemist hõlbustavad võtted. Oma lugemise jälgimine ning lugemisoskuse hindamine. Tööjuhendi lugemine. Tarbe- ja õppetekstide mõtestatud lugemine (reegel, juhend, tabel, skeem, kaart jm). Tekstide võrdlemine etteantud ülesande piires. Sõna, lause ning teksti sisu mõistmine. Kujundlik keelekasutus (piltlik väljend). Teksti sisu ennustamine pealkirja, piltide, remarkide, üksiksõnade jm alusel. Enne lugemist olemasolevate teemakohaste teadmiste ja kogemuste väljaselgitamine, oma küsimuste esitamine ning uute teadmiste vastu huvi äratamine (mida tean, mida tahaksin teada). Kirjandusteksti süžee, sündmuste toimumise koht, aeg ja tegelased. Sündmuste järjekord. Arutlemine tekstis käsitletud teema üle. Tegelaste käitumise motiivide analüüs. Oma arvamuse sõnastamine ja põhjendamine. Küsimustele vastamine tekstinäidetega või oma sõnadega. Töö tekstiga: tundmatute sõnade tähenduse selgitamine, märkmete tegemine loetu põhjal, märksõnaskeemi, küsimuste koostamine. Loetava kohta kava, skeemi/kaardi koostamine. Rollimäng. Dramatiseering.

  • 44

    Luuletuse sisu eripära määramine (loodus, nali jne); riimide leidmine ja loomine, riimuvate sõnade toel värsside loomine. Luuletuse ja proosateksti mõtestatud esitamine (meeleolu, laad). Trükised (raamat, ajaleht, ajakiri), nendes orienteerumine ja vajaliku teabe leidmine. Huvipakkuva raamatu leidmine, iseseisev lugemine, vajaliku info leidmine. Loetud raamatu sisu ja tegelaste tutvustamine klassikaaslastele. Lugemissoovituste jagamine klassikaaslastele. Loetud raamatust jutustamine, loetule emotsionaalse hinnangu andmine ja raamatust lühikokkuvõtte tegemine. Vajaliku raamatu leidmine iseseisvalt, ka kataloogi või e-otsingut kasutades. Tekstiliikide eristamine: jutustus, muinasjutt, luuletus, näidend, vanasõna, kõnekäänd, kiri Ilukirjandus: kunstmuinasjutt, tõsielujutt eakaaslastest, ilu- ja aimekirjandus loomadest, seiklusjutt, näidend, rahvaluule, värsslugu, vanasõnad ning kõnekäänud.

    Tekstiloome Ümberjutustamine ja ümberjutustuse kirjutamine: tekstilähedane, kokkuvõtlik, loov, valikuline kavapunktide järgi, märksõnade ja küsimuste toel. Aheljutustamine. Loo ümberjutustamine uute tegelaste ja sündmuste lisamisega. Loetu ja kuuldu põhjal jutustamine, kirjeldamine. Eseme, olendi, inimese kirjeldamine. Iseloomulike tunnuste esitamine. Loetule, nähtule või kuuldule hinnangu andmine nii kirjalikult kui ka suuliselt. Esitamise eesmärgistamine (miks, kellele, mida). Esitamiseks kohase sõnavara, tempo, hääletugevuse ja intonatsiooni valimine; õige hingamine ja kehahoid. Jutustus pildi või pildiseeria põhjal, küsimuste, skeemi, kaardi või kava toel, fantaasialugu, kirjeldus, seletus, veenmiskiri, tarbetekstid (juhend, nimekiri, retsept, e-kiri, teade), ajakirjandustekstid (uudis, intervjuu, pildi allkiri, kuulutus, reklaam, arvamuslugu). Protsesskirjutamine: kirjutamiseks valmistumine (märksõnad, idee- või mõtteskeem, tsentriline kaart, sündmuste kaart, muusika, pilt, rollimäng jne), teksti eri versioonide kirjutamine, viimistlemine, toimetamine, avaldamine, tagasiside saamine. Õigekeelsus ja keelehoole Üldteemad Eesti keel teiste keelte seas. Teised Eestis kõneldavad keeled. Häälikuõpetus ja õigekiri Tähestik. Täis- ja kaashäälikud. Suluga ja suluta häälikud. Helilised ja helitud häälikud. Võõrtähed ja -häälikud. Täis- ja kaashäälikuühend.

  • 45

    Kaashäälikuühendi õigekiri. g, b, d s-i kõrval (nt jalgsi, kärbsed). h õigekiri. i ja j õigekiri (tegijanimi). Tutvumine gi- ja ki-liite õigekirjaga. Silbitamine ja poolitamine (ka liitsõnades). Õppeteg