Eesti Vabariik

Välisministeeriumi

P o l i i t i l . osakond

19. juuni l 1920

Nr. 6259

Tallinn

ärakiri

Moskva Kontroll-Opteerimise Kommisjonile.

Saadan s i i n juures ärakirja välisministeeriumi jur is -

konsuldi ettekandest ühes välisministri resolutsiooniga: ”Kum-

magile opteerimise kommisjonile ärakiri saata silmaspidamiseks

ja terminseadusliseks, mis opteer i ja te le kõige kasulikum, kuid

tähele panna, et 3.XI. 1917 Eesti r i ik veel välja ei olnud kuuluta-

tud, võib opteeri ja tahtejõu sihtjoone määramise võimalust kas 15/XII

1917 peale üle v i ia ( kus Maapäev ennast kõrgemaks võimuks Eestis

tunnistas) ehk hi l jemalt 24/ VI. 1918 kus iseseisvuse välja kuulutas

Teile teadmiseks.

Juhataja: H.Hellat.

ärakiri ärakirjast .

Herra Välisministri le.

Välisministeeriumi juriskonsuldi

e t t e k a n n e

küsimuse kohta, mis momendist peale hakkavad Venemaal elavate Eesti soost isikute Eesti kodaniku õigused maksma kui need isikud Eesti kodakondsust opteerivad.

Tartu rahulepingu artikkel IV ütleb: ” E e s t i territooriumil elavatel mitte Eesti soost is ikutest , kes üle kaheksateistkümne aasta vanad, on õigus Venemaa kodakondsust opteerida ühe aasta jooksul se l le traktaadi rat i f i tseer imise päevast arvates, kus juures mehe kodakondsuse järe le käivad lapsed alla kaheksa-teistkümne aasta ja naine, kui abikaasade vahel ei järgne kokkulepet se l les asjas . Venemaa kodakondsuse opteerijad peavad optatsioni päevast arvates ühe aasta jooksul

Eesti p i i r i d e s t lahkuma, kuid hoiavad a la l õigused liikumata varanduste peale ja on õigustatud kaasa võtma oma liikuva varanduse. Samuti võivad Venemaa territoo-riumil elavad Eesti soost isikud opteerida sama aja jooksul ja nei l samadel tin-gimustel Eesti kodakondsust.

Selle ja teise poole Valitsus on õigustatud keelduma neid oma kodakondsusesse vastu võtmast.” Selle art ik l i juures olevas märkuses määratakse kindlaks, keda tuleb Eesti soost isikute a l l mõista.

Rahvusvaheline õigus tundis senini õigust neil kordadel, kus teatud maa-osa ühe r i i g i territooriumi kül jest mõnesugusel alusel , enamasti sõja järe l tehtavate lepingute põhjal, teise r i i g i territooriumi külge l i i de t i . N e i l kordadel harilikult on XIX aastasaja keskel antud sarnase maa-osa elanikkudele õigus teatud aja jook-sul valida, kas nemad soovivad uue r i i g i al la minna või tahavad oma senist alamsust, õigemini kodakondsust al les hoida. Harilikuks nähtuseks on see reegel, et need, kes oma soovi avaldanud ei ole, loetakse ühe r i ig i kodakondsusest ühes territooriu-miga teise r i i g i kodakondsusesse üleläinuteks, kuna sooviavaldanute peale kui väljamaalaste peale vaadatakse ning neid enamasti kohustatakse teatud tähtaja jooksul senisest elukohast lahkuma ja välja sõitma. Sarnastel juhtumistel jäetakse nendele is ikutele nende õigused nii liikuva kui liikumata varanduse peale h a r i l i -kult viimasel a ja l a l les , kuna varemalt nad õiguse liikumata varanduse peale kaotasid (üleüldised seletused vaata: Liszt, Rahvusvaheline õigus, lhk.123 ja järg . , Vene keelne 1907. väljaanne – IV).

Kui nende üleüldiste reegl i te seisukohalt Eesti–Vene kodanikkude opteerimise õiguse juurde minna, s i i s peame tunnistama, et s i in teatud uus moment on olemas,

mis senini v is t ei ole aset leidnud: opteerimise õigus on mõlema poole maa-alal, kuid se l l e eest ainult teatud kategoorial elanikkudest, ja nimelt: Eestis – "mitte Eesti soost i s ikute l " , Venemaal – "Eesti soost i s ikute l " . See uus moment on s i i s arusaadav, kui meie oletame, et rahulepingutegijate lähtepunktiks oli “Vene jao-tamise teorie” , ja mitte Venemaalt millegi äravõtmise teorie . Ja sel le esimese teorie alusest väljaminnes peame tunnistama, et Eesti kodakondsust opteerijate Eesti soost isikute Eesti kodaniku õigused neil nende sündimisest peale olemas on, samuti nagu Eestis elavate “mitte Eesti soost” i s ikute l , kes Vene kodakondsust opteerinud, Venemaa kodaniku õigused algusest peale on. Siin võidakse muidugi mitmet v i i s i vastu vaielda. Kuid kõige pealt peab juba seda silmas pidama, et sõna ”optee rima” tähendab tema alguskeeles valima. Kui eestlased, kes Venemaal elavad, võivad Eesti kodakondsust valida, ilma et Vene Nõukogude Valitsusel õigust

oleks seda rahulepingu põhjal kuidagi moodi takistada, s i i s peab tunnistama, et see neil juba teatud määral olemas on. Ei saa salata, et rahulepingu art.IV on lause, mis te i s i t i lubab seletada. Ma mõtlen nimelt kummagi poole Valitsuse õ igust keelduda opteeri jaid oma kodakondsusesse vastu võtmast. Kuid si iski ei tohiks see lause takistuseks olla, sest ei ole ju mingit kahtlust, et Eesti territooriumil “mitte Eesti soost” elanikud Vene kodakondsuses on ammugi olnud. Raskusest ehk saaks s i is üle, kui tunnistatakse, et kummagi poole Valitsusele on õigust antud tunnistada üksikutel juhtumistel, et üks või teine i s ik , on vahe peal ühel või teisel põhjusel oma senise kodakondsuse kaotanud ning Valitsus ei arva tarvilikuks t eda uuesti oma kodakondsusesse võtta. Et Valitsustele keelu õigus on antud opteerijate kohta, s i i s arvan mina, et opteerijate õigus on seni-kaua, kui Valitsuse poolt teade tulnud, et keeldu olemas ei ole, maksvad need õigused algusest peale.

Edasi võib muidugi küsimus tõusta, mis momendist Eesti kodakondsuse õigused üleüldse on põhjendatud. S i i n võib kolme moodi vastata, mis juures iga vastus omast kohast õige on. Need vastused oleksid järgmised:

1) Rahulepingu rat i f i tseer imise momendist peale. 2) Eesti Vabariigi tekkimisest saadik. 3) Vene Vabariigi Valitsuse deklaratsiooni avaldamisest saadik rahvaste

enesemääramise õiguse kohta (Seadl.Kogu Nr.2 par.18; avaldatud 3.novembril 1917.), missugune deklaratsioon kõ ig i l Venemaa rahvastel lubab senisest Vene r i i g i s t lahkuda ning iseseisvat r i ik i luua.

Missugust tähtaega kõige õigemaks lugeda, on üsna raske ütelda; usun s i i s k i , et j u r i i d i l i s e s t viimast seisukonta kõige kergem peaks kaitsta olema.

Kõike kokkuvõttes pean ütlema, et minu arvates: 1) Eesti kodakondsust opteeri jate Eesti kodaniku õigused (Venemaal) on

maksvad nende sündimisest saadik, igatahes aga se l l e s t saadik, kui Eesti kodakondsus ning Eesti kodaniku õigused üleüldse õ i g u s l i s e l t maksvad on.

2) Eesti kodaniku õigused üleüldse on maksvaks tunnistatud Rahvakomisaride deklaratsiooniga 2 - ses t novembrist 1917.

3) üksikutel juhtumistel on Eesti Valitsusel õigus tunnistada, et Eesti kodakondsust opteeri jate Eesti soost i s i k on vahe peal oma Eesti kodaniku õigused ära kaotanud ja keelata temal optatsiooni õiguse põhjal Eestisse asuda.

Tallinnas, 30. mail 1920. Nr .228.

Juriskonsult (R.Eliaser) .

Algkirjaga õige :