RAUDOSI - Tartu linn kirjeldused.pdf · Paljunemine Paljuneb looduses peamiselt seemnetega. Harva paljuneb ka vegetatiivselt, kui juurduvad alumised vastu maapinda olevad oksad. Erinevaid

RAUDOSI

Eestikeelne nimi raudosi

Ladinakeelne nimi

Equisetum hyemale L.

Rahvapärased nimed

vaseosi, Körbe osjad, kidad, kiviosi

Süstemaatiline kuuluvus

Kuulub sugukonda osjalised, perekonda osi.

Eluvorm Mitmeaastane kaheaastaste maapealsete võsudega eostaim. Kõrgus kuni 1 (1,5) m.

Eoslad

Eospea terava tipuga, ümbritsetud ülemiste lehetuppede hammaste ringiga, eospea telg õõnes. Eosed kerajad, sisaldavad klorofülli. Valmivad maist augustini. Talvitunud varred kannavad eoseid mais ja juunis, sama aasta võsud juulis ja augustis. Tuullevija.

Leht

Lehed on väikesed, kasvavad männasena silinderjalt ümber varre tupena, naaskeljad, tumepruunid valge äärisega, langevad varakult maha kõikidel lehetuppedel peale ülemise. Tuped valkjad või punakad tumeda rõhtsa vöödiga üla- ja alaservas.

Eellehed enamasti ühesugulised, maapealsed, rohelised, korrapäratult harunenud või lamedate väljakasvudega. Isaseellehed emaseellehtedest väiksemad ja vähem harunenud.

Vars

Vars on selgesti lüliline, sõlmevahed seest õõnsad, keskkanal väga lai, püstine, läbimõõt 4¼6 mm. Varre välimine pind soonte ja vagudega, väga kare. Vagudes on õhulõhed. Oksad enamasti puuduvad. Talvitub. Värvuselt tume- või hallikasroheline.

Maa-alune osa

Risoom on harunev, rõhtne, värvuselt must. Harva mugulatega. Risoomi harud on püstised ja jagunevad maapinna ligidal arvukateks maapealseteks varteks. Juured kinnituvad üksikult risoomi sõlmedele, on harunenud.

Paljunemine

Paljuneb rohkesti vegetatiivselt risoomi abil. Eoste levimist soodustavad nende kaks pikka jätket: elateeri. Need tõmbuvad niiske ilmaga kokku, kuivaga aga rulluvad lahti ning aitavad eostel tuule abil levida. Eosed idanevad kiiresti, neist arenevad eellehed, milledel arenevad suguorganid.

Levik ja ohtrus Levinud Euroopas, Kesk- ja Ida-Aasias, Siberis ja Põhja-Ameerikas. Eestis hajusa levikuga.

Kasvukoht Liivastel kohtadel metsades ja nõlvadel, teeäärtel. Nõmme- ja palumetsas. Eelistab kuivemaid liivaseid kasvukohti.

Koht ökosüsteemis

Teadaolevalt pole tihedamalt seotud ühegi elusolendiga.

Kaitse Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.

Kasutamine

Suure ränisisalduse tõttu kasutatakse mööbli, parketi ja muude puust esemete poleerimiseks ning metallesemete puhastamiseks, samuti puuriistade ja -nõude pesemisel. Rahvameditsiinis on raudosja teed tarvitatud uriinieritust soodustava vahendina, kuid jääb toimelt põldosjast tunduvalt maha.

HARILIK

KADAKAS

Eestikeelne nimi harilik kadakas

Ladinakeelne nimi

Juniperus communis L.

Rahvapärased nimed

kattai, kadak, kadajas, kadarik


Kuulub sugukonda küpressilised, perekonda kadakas.

Eluvorm põõsas. Enamasti kahekojaline, harva esineb ühekojalisi taimi. Võib elada üle 100 aasta vanaks.

Käbi Käbid moodustuvad sügisel, tolmleb järgmise aasta mais või juuni algul. Isaskäbi on kollane, kilbikujulistest soomustest. Emaskäbi on algul roheline, kolme püstise seemnealgmega.

Seeme Seeme on tiivata, pruun, pikliku kujuga ning kõva kestaga. Ühes käbis võib olla 1…3 seemet, mis valmivad kahe aastaga. Levivad lindude abil.

Leht -kaupa

kimpudes. Kimbud kinnituvad oksale tihedalt (vahekaugus 0,5

on nad hallikas- või helerohelised.

Tüvi Koor on hallikaspruun, kestendav. Noored võrsed on punakaspruunid. Oksi on väga palju, nad paiknevad rõhtsalt või püstiselt.

Maa-alune osa Juurestik maapinnalähedane, mükoriisaga.

Paljunemine Paljunevad peamiselt suguliselt seemnetega. Võib paljundada ka vegetatiivselt pistikutega (vormide paljundamine).

Levik ja ohtrus Kasvab peaaegu kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas, Eestis tavaline, eriti sageli kasvab Loode-Eestis ja saartel.

Kasvukoht

Esineb põõsarindes või alumises puurindes. Leidub paljudes kooslustes, vaid salu-, laane-, lammimetsas, madal- ja siirdesoos kohtab teda harva. Kasvab kuivast liivasest kuni soostunud turbapinnaseni, nii varjulistes männi- ja kuusemetsades kui ka lagedatel loopealsetel. Eelistab siiski parajalt niisket, kerget ja värsket liivapinnast. Hea külmataluvusega, kuid tundlik külmade tuulte suhtes.

Koht ökosüsteemis

Lihakad marikäbid on toiduks paljudele lindudele, näiteks kadakatäksile, põõsalindudele, rästastele. Samuti on puu tihe võra hea koht pesa rajamiseks. Eritab mikroobe hävitavaid aineid - fütontsiide. Juured on ümbritsetud seeneniidistikuga. Okastel areneb roosteseen, mis on kahjulik roosõielistele.


Kasutamine

Puit sobib nikerdamiseks, treimistöödeks. Puidust ja okastest saadakse kuumutamise teel kadakaõli. Käbisid kasutatakse suhkru- ja eeterlike õlide sisalduse tõttu ravimina, samuti õlle-, likööri- ja veinitööstuses, neid kasutatakse ka dzinni valmistamisel. Valminud käbid aitavad neeru- ja põiehaiguste puhul, samuti soole-, mao- ja eesnäärmehädade korral. Neil on söögiisu tekitav toime, soodustavad uriinieritust. Haiguste ärahoidmiseks soovitatakse rahvameditsiinis iga päev süüa mõni marikäbi. Kadakaokstel on tuntud desinfitseeriv toime. Saunavihad aitavad reuma ja liigesehaiguste korral, sissehingatav aur paljude hingamisteede hädade puhul. Aromaatne puit sobib tarbeesemete ja suveniiride valmistamiseks. Kadakas on tuntud ka vähenõudliku dekoratiivtaimena.

HARILIK KUUSK

Eestikeelne nimi

harilik kuusk

Ladinakeelne nimi

Picea abies (L. ) Karst.

Rahvapärased nimed

kuus, kuusepuu, nõglapuu


Kuulub sugukonda männilised, perekonda kuusk.

Eluvorm Kuni 30 m kõrgune, soodsates tingimustes isegi kuni

maksimaalselt kuni 500 a. Ühekojaline.

Käbi värvuselt algul punased või rohelised, valminult aga helepruunid. Tolmleb mais, tuultolmleja. Seemned valmivad ja varisevad sama aasta sügisel.

Seeme Seemned on munajad, terava tipuga, tumepruunid. Varustatud lendtiivaga, levivad tuule abil.

Leht Okkad tumerohelised. Oksale kinnituvad okkad ühekaupa.

- ja

varjuokkaid.

Tüvi

Sirgekasvuline, läbimõõt kuni 1 m. Koor noorelt sile, 40-aastaselt tekib soomusjas korp. Värvus hallikaspruun. Võra on kitsaskoonusjas, oksad paiknevad peaaegu horisontaalselt (eriti noorelt).

Juur Juurestik maapinnalähedane, seetõttu esineb sageli tuulemurdu.

Paljunemine Paljuneb looduses peamiselt seemnetega. Harva paljuneb ka vegetatiivselt, kui juurduvad alumised vastu maapinda olevad oksad. Erinevaid vorme paljundatakse pistokstest.

Levik ja ohtrus

Esineb peaaegu kogu põhjapoolses Euroopas (puudub näiteks suuremal osal Saksamaa territooriumist) ja suurel alal Aasias. Eestis väga sage, kuuseenamusega puistute pindala moodustab metsade kogupindalast 25%.

Kasvukoht

Kasvab põhipuuliigina ülemises puurindes või alusmetsataimena. Nõudlik mullaviljakuse suhtes. Tundlik kevadiste hiliskülmade suhtes, talvel väga külmakindel. Põuatundlik. Varjutaluv.

Koht ökosüsteemis

Kuusk on toiduobjekt väga paljudele loomadele. Seemneid söövad mitmed linnud (näiteks rähnid, käbilinnud), aga ka oravad, hiired jt. Noored kasvud on heaks vitamiin C allikaks. Koort kahjustab kuuse-kooreürask, sügavamale puidu sisse teevad laiu käike siklaste vastsed. Kuusk on paljudele linnuliikidele ja oravatele pesapuuks. Juured on sümbioosis seentega (mükoriisa), näiteks kuuseriisikaga. Palju on parasiitseeni, näiteks juurepess, kännupess ja kuusetaelik.

Kaitse

Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Tõsiseks probleemiks võib olla juuri mööda leviv juurepessi kahjustus, samuti kuivamine kahjurite, põua ja saastatud õhu koosmõjul.

Kasutamine

Eestis kasutatakse tarbepuiduks, paberi ja vineeri tootmiseks, ehitusmaterjaliks ning kütteks. Puidust võib valmistada kunstsiidi, -villa, -nahka ja piiritust ning plastmasse. Kändudest ja koortest saadakse vaiku. Koort kasutatakse ka parkainete saamiseks.

HARILIK JÕHVIKAS

Eestikeelne nimi

harilik jõhvikas

Ladinakeelne nimi

Oxycoccus palustris Pers.

Rahvapärased nimed

kuremari, karbalad, pluukna, rabamarjad


Kuulub sugukonda kanarbikulised, perekonda jõhvikas.

Eluvorm Mitmeaastane ühekojaline roomav kääbuspõõsas, varte pikkus kuni 50 cm.

Õis

Mõlemasugulised kaheli õiekattega neljatised õied. -kaupa pikkadel (2

raagudel. Õierao keskkohast veidi kõrgemal on 2 väikest ripsjat kandelehekest. Algul on õieraod püstised, kuid õite puhkemisel longus. Õitseb peamiselt juuni teisel poolel. Putuktolmleja.

Vili

on see valkjasroheline, hiljem muutub valkjasroosaks kuni tume-violettpunaseks. Marjad valmivad alates augusti lõpust, kuid säilivad ka üle talve ning on kasutatavad aastaringselt.

Leht Väikesed munajad vahelduvalt kinnituvad lihtlehed.

Pealt on need tumerohelised ja läikivad, sageli punaka varjundiga, alt vahakihi tõttu valkjad. Lehetipp on terav kuni ümardunud, serv terve ja allakäändunud.

Vars

Varred on nõrgad, roomavad mööda maad, puituvad teisel eluaastal ja kaotavad kestendades osa koort. Lühivõrsed ja õieraod on püstised. Varre läbimõõt on

rohelised, hiljem muutuvad pruunikaks ja paljaks.

Maa-alune osa Juurestik on nõrgalt arenenud, kuid kogu roomava varre ulatuses tekivad pidevalt lisajuured.

Paljunemine Paljuneb peamiselt vegetatiivselt roomavate ja juurduvate varte abil, seemnelist paljunemist esineb väga harva.

Levik ja ohtrus Levinud peaaegu kogu Põhja- ja Kesk-Euroopas, kuid ka Lääne- ja Kesk-Siberis ning Põhja-Ameerikas. Eestis sage.

Kasvukoht

Eelistab lagedaid vähese rohustuga samblasoid, kasvab eelkõige rabades ja siirdesoodes, aga ka madalsoodes ning rabametsades. Väga niiskuselembene, mistõttu kuivendamisel hävib.

Koht ökosüsteemis

Taim on hästi kohastunud kasvamiseks lausalisel turbasamblavaibal, mis pidevalt kasvab. Tolmeldajateks saavad õie ehituse tõttu olla vaid pikkade suistega putukad: kiletiivalised (mesilased ja kimalased) ning mõned kahetiivalised. Osa putukaid lükkavad nektari kättesaamist takistavad tolmukad eemale, teised närivad läbi.

Kaitse Taime ohustab soode kuivendamine. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.

Kasutamine

Marjad on väga väärtuslikud oma maitseomaduste ja hea säilimise tõttu. Neid võib korjata aastaringselt, peamiselt aga septembrist lumetulekuni. Kasutatakse jookide, keediste, tarretise jms. valmistamiseks, ka maitseainena kapsaste hapendamisel. Kasutatakse konservi- ja alkohoolsete jookide tööstuses. Ravimtaim, marjad alandavad kõrget vererõhku, parandavad kõrge palavikuga haigete enesetunnet. Sageli tarvitatakse mahlajoogina. Kõrge happelisuse tõttu ei ole soovitatav kasutada maksahaiguste, maomahla ülihappesuse või maohaavandite korral.

HARILIK

LINNUROHI

Eestikeelne nimi

harilik linnurohi

Ladinakeelne nimi

Polygonum arenastrum Boreau

Rahvapärased nimed

muru, maalaserohi, kirburohi, niseldusain, õuehein, searohi


Kuulub sugukonda tatralised, perekonda kirburohi.

Eluvorm Üheaastane ühekojaline rohttaim. Pikkus kuni 60 cm.

Õis

Õied on mõlemasugulised, väikesed, lihtsa liitlehise õiekattega ja väga lühikeste raagudega. Õiekate on valge või valkja servaga, vahel veidi roosakas, õitsemisel kuni 2,5 mm ja viljumisel kuni 3,5 (4) mm pikk. Õis on üldkujult munajas, väikeste kantidega. Õied on koondunud tavaliselt 2...3-kaupa lehtede kaenlasse. Õitseb juulist septembrini.

Vili Viljaks on veidi läikiv mustjaspruun ja teravatipuline munajas pähkel, mille kaks külge on kumerad ja üks

nõgus. Vilja pikkus on umbes 3 mm. Tavaliselt on vili ümbritsetud õiekattega, vahel ulatub ka osaliselt sellest välja.

Leht

Elliptilised kuni süstjad tömbilt teritunud tipuga lühirootsulised lihtlehed. Lehe pikkus on (0,7) 1...2 (2,5) cm ja laius (2) 3...6 (8) mm, rootsu pikkus kuni 2,5 mm. Peavarre ja õitsevate külgharude lehed on kujult ja suuruselt enam-vähem ühesugused. Lehtede alusel on helepruunikad läbipaistavad nahkjad abilehed.

Vars Varred on lamavad kuni tõusvad ja juba alusel rikkalikult harunevad.

Maa-alune osa Juurestik on väheharunev, nöörjas - peenikese peajuurega ning niitjate külgjuurtega.

Paljunemine Paljuneb seemnetega.

Levik ja ohtrus Levinud laialdaselt nii põhja- kui lõunapoolkera parasvöötmes. Eestis kõikjal sage, sobivatel kasvukohtadel esineb massiliselt.

Kasvukoht Kasvab õuedel, teeservadel, muruplatsidel, söötidel, kuid ka mererannas, veekogude kallastel ning karjamaadel. Mullaviljakuse suhtes vähenõudlik.

Koht ökosüsteemis

Tänu tugevale konkurentsivõimele kasvab just hästi tallatavatel kohtadel. On toiduks paljudele taimtoidulistele loomadele.


Kasutamine

Ravimtaim, leotist kasutatakse sapi- ja põiekivide ning kroonilise neeru- ja põiepõletiku raviks, on üks parimaid soolade ainevahetuse reguleerijaid. Vähendab veresoonte lupjumist ja kaotab "sumina" peas. Ravimitööstuses tehakse temast preparaati emaka- ja teiste seesmiste verejooksude peatamiseks. Taim on kõrge söödaväärtusega. Koduloomad söövad teda meelsasti, eriti kodulinnud. Noori võsusid võib tarvitada inimese toiduna. Juurtest saadakse sinist värvainet.

HARILIK MAILANE

Eestikeelne nimi

harilik mailane

Ladinakeelne nimi

Veronica officinalis L.

Rahvapärased nimed

jooksjarohi, paistetuse rohi, eerenprüüs, hundihamba rohi


Kuulub sugukonda mailaselised, perekonda mailane.

Eluvorm Mitmeaastane üheaastaste maapealsete osadega

Õis

Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied, nii kroon kui tupp liitlehised. Tupp neljajagune, tömbilt teritunud süstjate hammastega, näärmekarvane. Kroon tupest

ulatuses putkeks kokku kasvanud, servis nelja tipmega, kahelisümmeetriline: kolm kroonlehte laimunajad, üks piklik. Krooni värvus kahvatulilla või -sinine, tumedate roodudega. Tolmukad tavaliselt

kroonist pikemad. Kandelehed piklikud, karvased. Õied asuvad külgmistes kobarates ülemiste lehtede kaenlais, tavaliselt on kobaraid üks, kui aga mitu, siis ei asetse need vastakuti. Õitseb juunist augustini.

Vili

Äraspidi-kolmnurkjas lamendunud ja aluse suunas ahenev vahel tipul väikese sisselõikega kupar. Kaetud näärmekarvadega. Tupest peaaegu kaks korda pikem. Seemned kumerad, umbes 1 mm laiad.

Leht

Äraspidimunajad või piklikud lühidalt teritunud või tömbi tipuga hambulise või täkilissaagja servaga lihtlehed. Nii ala- kui ülakülg kaetud lihtkarvadega. Värvuselt helerohelised. Asetsevad varrel vastakuti.

Vars Roomav ja juurduv, ülemises osas tõusev, üleni villkarvane, õisikuosas kaetud harali lihtkarvadega.

Maa-alune osa Juured moodustavad mükoriisa.

Paljunemine Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt juurduvate varte abil.

Levik ja ohtrus Levinud laialdaselt peamiselt Euroopas, kuid ka Väike-Aasias, Põhja-Ameerikas esineb tulnukana. Eestis tavaline.

Kasvukoht

Kasvab kuivemates palu- ja laanemetsades, pärisniitudel, karjamaadel, ka puisniitudel. Mullaviljakuse suhtes vähenõudlik, kasvab meelsamini väetamata pinnasel.

Koht ökosüsteemis

Juurtel on mükoriisa seentega.


Kasutamine

Värskena nõrgalt mürgine, sisaldab mõruaineid, parkainet, eeterlikku õli. Loomasöödana on väärtusetu. Tarvitatakse ravimtaimena kaasajal peamiselt rahvameditsiinis. Kogutakse taime ülemist osa koos õitega. Kasutatakse külmetuse, köha, hingamisteede põletike, bronhiaalastma, kuid ka mao- ja soolehaiguste, põie- ja neerupõletiku korral, vahel nahahaiguste, krooniliste löövete, haavandite, mädanike ja sügeliste puhul. Mõningatel andmetel aitab parandada ka ajutegevust ja vereringe tööd. Tarvitatakse nii sees- kui välispidiselt.

HARILIK MUSTIKAS

Eestikeelne nimi

harilik mustikas

Ladinakeelne nimi

Vaccinum myrtillus L.

Rahvapärased nimed

einsinikad, mustigud, mustikud, sinimarjad


Kuulub sugukonda kanarbikulised, perekonda mustikas.

Eluvorm

Mitmeaastane ühekojaline suvehaljas kääbuspõõsas. Taime kõrgus on samblapinnalt kuni 30 (50) cm, osa vartest on aga samblakihi sees.

Õis

Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied, nii kroon kui tupp liitlehised. Tupp väike, ebamääraste tipmetega ja lainja servaga. Õied asuvad üksikult lühikestel raagudel aastavanustel võrsetel. Õitseb mai lõpust juunini. Putuktolmleja.

Vili

Tavaliselt ümmargune, harvem piklik või pirnikujuline, söödav, rohkete seemnetega lihakas mari. Värvuselt tumesinine kuni peaaegu must, enamasti kaetud sinakashalli vahakirmega. Marja läbimõõt on 6...12 mm. Viljad valmivad juulis ja varisevad kiiresti. Seemned levivad loomade abil.

Leht

Munajad või elliptilised peensaagja servaga tömbilt terava tipuga lihtlehed. Värvuselt on nad mõlemalt pinnalt puhasrohelised. Roodudel ja nende tippudes esinevad heledad näärmed.

Vars

Vars on püstine või tõusev ja rohekesti harunenud. Osa varrest jääb samblakihi sisse ja sellel võivad areneda lisajuured.

Maa-alune osa

Esmane peajuur elab koos varre alusega umbes 10 a., siis hävib. Kuid taimel arenevad horisontaalsed väheharunevad risoomid, millel tekivad lisajuured. Ka samblakihis oleval vertikaalse varre alaosal arenevad lisajuured.

Paljunemine

Paljuneb peamiselt vegetatiivselt maa-aluste võsunditega, mis annavad emataimest 10...40 cm kaugusel uue osapõõsa. Vähemal määral paljuneb seemnetega.

Levik ja ohtrus

Levinud laialdaselt metsa- ja metsatundravööndis nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas, Euroopas ka kaugemal lõunas. Eestis sage.

Kasvukoht

Kasvab vaid happelisel pinnasel, seega okas- ja segametsades: laane- ja palumetsades, aga ka kuivendatud siirdesoo- ja rabametsades. Eelistab niiskeid ja mõõdukalt varjulisi kasvukohti.

Koht ökosüsteemis

Tolmeldajateks on peamiselt kahe- ja kiletiivalised, kes saavad sügavalt õitest ka nektari kätte. Marju söövad paljud loomad, kuid teiste seas ka metsalinnud (rästad, laanepüüd jt.), kes levitavad ka taime seemneid. Lagedatel kohtadel tavaliselt hävib konkurentsis rohttaimedega.


Kasutamine

Üks väärtuslikemaid ja enim kasutatavaid metsamarju. Marju tarvitatakse nii toorelt kui keedetult, samuti mooside, keediste ja kompottidena, valmistatakse mahla ja kisselli. Hästi säiluvad kuivatatud marjad on kasutusel rahvameditsiinis mao- ja soolehaiguste, kõhulahtisuse puhul. Ravimina on kasutatud ka mustika lehti, mis vähendavad suhkruhaigetel suhkrusisaldust veres. Lehtede ekstrakti on tarvitatud nahahaiguste ja suu limaskesta haiguste korral. Marju on kasutatud riide värvimisel lillaks või punaseks.

HARILIK

NURMENUKK

Eestikeelne nimi

harilik nurmenukk

Ladinakeelne nimi

Primula veris L.

Rahvapärased nimed

kanavarvas, käekaatsad, taevavõti, saksapüksid, kikkapüksi, piimapisarad, pääsulill, käokäpp


Kuulub sugukonda nurmenukulised, perekonda nurmenukk.

Eluvorm Mitmeaastane ühekojaline suvehaljas rohttaim. Kõrgus 10...25 (38) cm.

Õis

Mõlemasugulised kaheli õiekattega lühiraolised õied. Nii tupp kui kroon liitlehised. Tupp on torujas kuni kellukjas, rohekaskollane, teravate tipmetega, Õitseb mai algusest juuni keskpaigani. Viljumisel õieraod pikenevad, tugevnevad ja tõusevad püsti. Õied on tugevasti lõhnavad, neid tolmeldavad putukad.

Vili Munajas tupesisene kupar, õhukeseseinaline, kuid tugev,

nahkjas. Kupra pikkus on kuni 1 cm ja läbimõõt kuni 6 mm, avanenult on tal 10 teravat hammast. Seemned on ebakorrapäraselt mitmetahulised, kolmekandilised, kühmulised, mustjaspruunid.

Leht

Piklikmunajad kuni süstjad tiivuliseks rootsuks ahenevad kurrulised lihtlehed. Leheserv täkiline, tipp harilikult ümardunud. Lehtede alumine pind on valkjas, tihedalt karvane kuni viltjas.

Vars Maapinnal on taimel üks kuni mitu püstist lehtedeta õisikuvarba.

Maa-alune osa Risoom on viltune, arvukate nöörjate lisajuurtega. Lisajuurte eluiga on 4 a, peajuur sureb varakult.

Paljunemine Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt emataimest risoomiharude eraldumise teel.

Levik ja ohtrus

Levinud laialdaselt peamiselt Euroopas, puudub põhjapoolsetes piirkondades. Eestis tavaline, sagedam Põhja- ja Lääne-Eestis.

Kasvukoht Kasvab kuivadel päris- ja looniitudel, samuti metsaservadel, põõsastikes, teeäärtel. Lubjalembene. Vajab valgusrikast kasvukohta.

Koht ökosüsteemis

Tolmeldavatele putukatele annavad rikkalikult nektarit. Taime rohtsed osad on ka toiduks taimtoidulistele loomadele.


Kasutamine

Nii looduslikku kui ka mitmeid dekoratiivvorme ja hübriide kasvatatakse iluaedades: kiviktaimlates ja muruplatsidel. Eriti dekoratiivne on õitsemise ajal, kuid kaunid helerohelised lehekodarikud püsivad sügiseni. Varem laialt kasutatud ravimtaimena. Risoomi keedisega ravitakse rahvameditsiinis köha. Õitest ja lehtedest valmistatud tee aitab ka liigeste reuma, peapöörituse ja migreeni puhul, on higileajava ja rahustava toimega, korrastab südametegevust. Noored lehed sisaldavad väga rikkalikult vitamiini C (kuni 5,9 %) ja neid võib tarvitada salatina, neist tehakse ka suppe ning mitmeid köögiviljatoite. Kuivatatud lehti ja õisi kasutatakse maitseainena likööri ja teiste alkohoolsete jookide valmistamisel. Nad annavad mõrkja maitse ning kollaka värvitooni. Hea meetaim.

HARILIK PIHLAKAS

Eestikeelne nimi

harilik pihlakas

Ladinakeelne nimi

Sorbus aucuparia L.

Rahvapärased nimed

pihelgas, pihlak, pihl, pihlapuu


Kuulub sugukonda roosõielised, perekonda pihlakas.

Eluvorm

Mitmeaastane heitlehine lehtpuu, alusmetsas kasvab

ka põõsana. Ühekojaline. Kõrgus 1015 (20) m.

Vanus 80100 (300) a.

Õis

Õied valged, mõrumandli lõhnaga, suurtes paljuõielistes tihedates kännastes lühivõrsete tipus.

Õisiku läbimõõt 510 cm. Õie läbimõõt 0,81,5 cm. Õitseb mais ja juunis, peaaegu igal aastal rikkalikult. Putuktolmleja.

Vili

Viljaks on kerajas punane või oranzpunane mõrkja maitsega õunvili, mille läbimõõt on kuni 1 (1,5) cm. Seemneid viljas harilikult kolm. Valmivad septembris ja oktoobris. Levivad peamiselt lindude abil.

Leht Paaritusulgjad 1115 lehekesega liitlehed.

Lehekesed saagja või kahelisaagja servaga, teritunud tipuga, läiketa, tumerohelised, alt hallikad, noorelt

karvased. Lehekese pikkus 38 cm ja laius 12 cm. Kinnituvad võrsele vahelduvalt.

Vars

Tüve koor sile, läikiv, hallikas, vanemas eas tekib

pikipragudega korp. Tüve läbimõõt on kuni 3040 (50) cm. Noored võrsed karvased, hallikaspruunid. Pungad on kaetud iseloomulike siidjate karvadega.

Maa-alune osa Taimel on maapinnalähedane sammasjuurestik.

Paljunemine

Paljuneb eelkõige seemnetega, mille levikule aitavad kaasa marjadest toituvad linnud. Vegetatiivselt paljuneb kännu- ja juurevõsudega, uus taim võib alguse saada ka mullaga kaetud okstest.

Levik ja ohtrus Levinud kogu Euroopas. Sage kogu Eestis.

Kasvukoht

Segametsades ja nende servadel, praktiliselt kõigis metsatüüpides, ka puisniitudel. Sagedamini põõsarindes, harvem alumises puurindes. Külmakindel. Noores eas varjutaluv, hiljem valgusenõudlus kasvab. Mulla suhtes leplik, eelistab värskeid ja niiskeid saviliiv- ja liivsavimuldi.

Koht ökosüsteemis

Paljudele lindudele on marjad söögiks: kuldnokkadele, rästastele, varblastele, siidisabadele. Kuna haigused ja kahjurid ühtivad üldiselt õunapuu omadega, siis pole soovitatav õunapuuaedade läheduses kasvatada.


Kasutamine

Viljad söödavad, eriti maitsvad peale külmi, sisaldavad mitmeid suhkruid, õun- ja sidrunhapet, parkaineid. Kasutatakse mahla, keediste ja veinide tegemisel. Puit punakaspruun, kõva, raske, sobib mööbli ja tööriistade valmistamiseks. Dekoratiivpuuna on eriti ilus kevadel õitsemise ajal ja sügisel punaste viljade valmimisel, ka lehed muutuvad sügisel punaseks. Marju kasutatakse ravimina, eelkõige vitamiiniteena. Soodustab neerude tegevust, aitab kaasa köha ja maokatarri ravimisel. Kuiva köha, külmetuse ja üldise nõrkuse peletamisel on tarvitatud ka pihlakaõitest valmistatud teed. Marjadest toodetakse õunhapet, on kasutatud veel likööri- ja veinitööstuses, keediste valmistamiseks.

HARILIK PÄRN

Eestikeelne nimi

harilik pärn

Ladinakeelne nimi

Tilia cordata Mill.

Rahvapärased nimed

niinepuu, lõhmus, pähn, jalakas


Kuulub sugukonda pärnalised, perekonda pärn.

Eluvorm Mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Ühekojaline. Kõrgus

ka kuni 600 a.

Õis mõlemasugulised, valkjaskollased, tugeva meeldiva

päeva. Putuktolmleja.

Vili

Kerajas pähklike, vaevalt märgatavate ribidega (erinevus enamikust teistest Eestisse toodud pärnadest), rohekaspruun, noorelt viltjate karvadega, mis hiljem peaaegu kaovad. Pähklikesed valmivad

seemet.

Leht

Südajad peensaagja servaga rootsulised vahelduvalt

laius enam-vähem samasugune. Pealt on nad tumerohelised, mõnikord veidi läikivad, alt valkjasrohelised.

Vars

Noores eas sile, tumehall, vanemalt tekib mustjas rõmeline korp. Noored võrsed kollakasrohelised või pruunikaspunased, pungasoomused erineva suurusega, mistõttu pung on ebasümmeetriline.

Maa-alune osa Taimel esineb hästiarenenud sammasjuurestik tugevate külgjuurtega, vaid savimuldadel ei arene peajuur korralikult.

Paljunemine Paljuneb eelkõige seemnetega, kuid uueneb kõrge eani hästi ka kännuvõsust. Vorme paljundatakse sageli ka maha painutatud ja mullaga kaetud okstega.

Levik ja ohtrus Levinud laiadel aladel Euroopas ja Aasia läänepiirkondades. Eestis tavaline kogu territooriumil.

Kasvukoht

Sega- ja lehtmetsades, eelkõige salumetsas ja puisniitudel. Mullastiku suhtes küllaltki nõudlik, vajab viljakat mulda, soostunud muldi ei talu, põuda kannatab aga hästi. Meie lehtpuudest parima varjutaluvusega. Täiesti külmakindel.

Koht ökosüsteemis

Lehtede kõrge kaltsiumisisalduse tõttu takistab toorhuumuse teket ja parandab pinnast. Mesilastele väga hea meeallikas.


Kasutamine

Puit on kerge, valge, kasutatakse tisleritöödel, vineeriks, mööbliks, kastilaudadeks. Koor sobib niine pikkade kiudude tõttu sidumismaterjaliks, varem valmistati temast viiske. Nektaririkastest õitest saab kvaliteetmett. Õied on laialt levinud ka ravimtaimena: teed juuakse higileajava vahendina külmetuste ja köha puhul, kasutatud ka neerude tugevdamiseks, pärnaõietee aur aitab hingamisteede haiguste, ka angiini puhul. Õied sisaldavad vitamiini C. Neid on kasutatud konjakite ja likööride valmistamisel. Väga sageli kasutatakse haljastuses, eriti linnades pikkade alleedena ja ridadena, sest on linna mürgiste gaaside ja tahma suhtes vastupidav. Puidust tehtud sütt on tarvitatud arstimina ja ka joonistamiseks.

HARILIK

RAUDROHI

Eestikeelne nimi

harilik raudrohi

Ladinakeelne nimi

Achillea millefolium L.

Rahvapärased nimed

raudreiarohi, verihain, köharohi, koeraköömen


Kuulub sugukonda korvõielised, perekonda raudrohi.

Eluvorm Mitmeaastane ühekojaline suvehaljas tugeva iseloomuliku lõhnaga rohttaim. Kõrgus (8) 20

Õis korvõisiku. Korvõisikud on koondunud tihedasse kännasesse. Õitseb (juunist) juulist oktoobrini. Putuktolmleja.

Vili

Piklik ja külgedelt veidi kokku surutud umbes 2 mm pikkune hallikas- või tumepruun seemnis, millel on külgedel kitsas heledatiivaline ääris. Valmivad septembris ja oktoobris, tuullevijad.

Leht Üldkujult süstjad või pikliklineaalsed lihtlehed, mis on sügavalt kaheli- või kolmelisulgjalt lõhestunud süstjateks hõlmadeks.

Vars

Maapealne vars on püstine või alusel tõusev, tavaliselt lihtne, kuid vahel ka ülemises osas harunenud, hästi lehistunud. Varrel on madalad kandid ja enamasti ka hõre karvastus. Värvuselt on ta hallikasroheline kuni lillakaspunane.

Maa-alune osa Risoom on tugev, roomav, rohkete maasiseste võsunditega, värvuselt kollakas.

Paljunemine Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt maa-aluste võsunditega.

Levik ja ohtrus

Levinud kogu Euroopas, Lääne- ja Ida-Siberis, Kesk- ja Väike-Aasias, Kaug-Idas, tulnukana Põhja-Ameerikas, Uus-Meremaal ja Lõuna-Austraalias. Kogu Eestis väga sage, eriti rohke inimmõjuga paikades.

Kasvukoht Kasvab peamiselt teeservadel, karjamaadel, päris- ja looniitudel ning puisniitudel. Eelistab valgusrikkaid suhteliselt kuivi kasvukohti.

Koht ökosüsteemis

Tolmeldavad putukad saavad õitest nektarit.


Kasutamine

Vana ravimtaim, raviomadusi tunti juba antiikajal Kreekas ja Roomas. Sagedamini on tarvitatud verejooksude peatamiseks: nii ninast, kopsust kui ka nahahaavadest. Kasutatakse peamiselt taime tipmist osa koos õitega. Selles leidub rikkalikult eeterlikku õli, parkaineid, vaiku, vitamiini C jm. Rahvameditsiinis leiab laialdaselt kasutamist köharohuna, rögalahtistava vahendina. Peale selle aitab külmetushaiguste puhul, vähendab valusid seljas, peas ja kuklapiirkonnas, samuti reguleerib neerude tegevust ja parandab seedeteede põletikulisi kohti, aitab maksahäirete korral, reguleerib vereringet, südametegevust, menstruatsioonitsüklit. Pikemaajalisel tarbimisel võib põhjustada liigset vere hüübimist. Raudrohuvannid aitavad mitmete naistehaiguste puhul. Vahel võib saada tülikaks umbrohuks. Kasutatav ka iluaianduses. Kui taimed noorelt tagasi lõigata, siis moodustab tiheda tallamiskindla muru.

HARILIK VÕILILL

Eestikeelne nimi

harilik võilill

Ladinakeelne nimi

Taraxacum officinale H.F.Wigg. (coll.)

Rahvapärased nimed

piimarohi, piimaohakas, võismalilled, võikann, põrundhaigerohi


Kuulub sugukonda korvõielised, perekonda võilill. Harilik võilill on kollektiivliik, mille alla koondatakse Eestis kasvavad 165 võilille pisiliiki.

Eluvorm Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 5...70 cm. Taimedel on valge piimmahl.

Õis

Taimel esinevad ainult keelõied, mis on koondunud tihedasse paljuõielisse korvõisikusse. Õied on kollased, keskosas pikakarvalise krooniga. Õitseb peamiselt maist juulini, vahel teist korda augustis ja septembris. Putuktolmleja.

Vili Seemnis, mille põhivärv on hall, kuid varjund kollakas, rohekas või pruunikas. Ülaosas on ta kaetud teravate ogakestega.

Leht

Enamasti kaarjalt sulglõhised, sulghõlmised kuni -jagused lihtlehed, hõredalt karvased kuni paljad, värvuselt rohirohelised. Lehehõlmad on allakäändunud tippudega, sageli hambulised. Lehe tipuhõlm on teistest mõnevõrra suurem.

Vars Taimel on pikk õõnes õisikuvarb, mis on korvõisiku all tihedalt kaetud võrkjate villkarvadega.

Maa-alune osa Suhteliselt jäme vertikaalselt sügavale mulda tungiv peajuur väheste külgjuurtega. Juurekael on enamasti karvane.

Paljunemine

Paljuneb eelkõige seemnetega, kuid ka juurtel olevatest kasvupungadest. Ühel taimel võib valmida kuni 7000 seemet. Mullas säilib nende idanemisvõime

s kuni 12 a.

Levik ja ohtrus

Kosmopoliit, kes on levinud laialdaselt kõikidel mandritel peale Antarktika, suhteliselt vähe leidub teda ka Aafrikas. Põhja- ja Lõuna-Ameerikas on tulnukana. Eestis väga sage, kuid eelkõige inimesest mõjustatud kasvukohtadel. Osa kollektiivliigi alla hõlmatavaid mikroliike on meil pärismaised, osa aga tulnukad.

Kasvukoht Kasvab meil peamiselt rohke inimmõjuga kohtades: tee- ja põlluservades, aedades, haljasaladel, parkides, söötidel, karjamaadel, kuid ka prahipaikadel.

Koht ökosüsteemis

Taim on väga heaks toiduks taimtoidulistele loomadele, kõrge söödaväärtusega. Tolmeldavad putukad saavad taime õitest rohkesti nektarit.

Kaitse Kollektiivliigina pole Eestis ohustatud, ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.

Kasutamine

Taimed sisaldavad mõruaineid, kuid siiski söövad kariloomad neid meeleldi. Kohati kasvatatakse karjamaadel ka kultuurtaimena. Eriti väärtuslik on võilillesilo, mis suurendab veiste piimatoodangut. Siiski võivad osad liigid suures koguses sööduna põhjustada loomadel tervisehäireid. Piimmahl sisaldab rohkesti kautsukit. Väärtuslik meetaim. Noori lehti ja keelõisi tarvitatakse salatina või supilisandina, vahel ka ravimtaimena. Jämedad juured kõlbavad praetult kohvi aseaineks, keelõisi tubaka lisandina. Ravimtaimena kasutatakse peamiselt juuri, mis sisaldavad vaikaineid, lima, eeterlikku õli jm. Taime kasutatakse ravimitööstuses ravimpillide valmistamisel, aga ka ravimina söögiisu tõstmiseks, kõhukinnisuse vastu ja sapierituse soodustamiseks. Värske piimmahl on ravimiks maksa-, neeru-, põrna- ja nahahaiguste korral, muuhulgas kaotab allergikutel sügelemise.

HARILIK HIIREKÕRV

Eestikeelne nimi

(harilik) hiirekõrv

Ladinakeelne nimi

Capsella bursa-pastoris (L. ) Med.

Rahvapärased nimed

kassi tudarad, luuvaluhein, pisterohi, robbi rohi


Kuulub sugukonda ristõielised, perekonda hiirekõrv.

Eluvorm Üheaastane ühekojaline rohttaim, võib talvituda.

Õis

Mõlemasugulised kaheli õiekattega väikesed neljatised õied. Tupplehed munajad, kuni 2 mm pikad ja 1 mm laiad, laia nahkja servaga. Pikaajaline õitseja: õitseb maist (aprillist) hilissügiseni.

Vili Kolmnurkselt äraspidi südajad tiivutud kõdrakesed, tipul madala sisselõikega. Kõdrakese pikkus kuni ligi 1 cm. Viljumisel õisik pikeneb, on kuni 46 cm pikkune.

Leht Esinevad nii juurmised kui ka varrelehed, kõik on

lihtlehed, kaetud harunenud karvadega.

Vars Enamasti ühe varrega. See on püstine, lihtne või harunenud, karvane kuni peaaegu paljas.

Maa-alune osa Taimel on küllaltki sügavale tungiva sirge peajuurega sammasjuurestik.

Paljunemine Paljuneb seemnetega. Üks taim võib anda

säilib 6 aastat.

Levik ja ohtrus

Inimese abiga on muutunud kosmopoliidiks, ei leidu vaid troopikas ja kõige kaugematel polaaraladel. Kodumaaks peetakse Vahemeremaid. Eestis väga sage.

Kasvukoht

Kasvab teede ääres, jäätmaadel, umbrohuna põldudel, tänavasillutiste vahedes, muruplatsidel, metsasihtidel (laane- ja salumetsas), ka rannavallidel ja põisadrul. Olenevalt kasvukohast esineb palju erinevaid vorme.

Koht ökosüsteemis

Taime rohelised osad on mitmetele loomadele toiduks, eriti kevadel, kuid suvel ja sügisel ka seemned. Umbrohuna võib oma kasvukohast välja tõrjuda väiksemaid taimi.


Kasutamine

Tavaline umbrohi põldudel ja aedades. Laialt tuntud ravimtaimena. Tarvitatakse mõningate naistehaiguste vastu, mitmesuguste sisemiste verejooksude peatamiseks, põiekivide, põrnapõletiku, kollatõve ja lahtiste haavade ravimiseks, vähendab liigeste ja lihaste valu, kasutatav ka sünnitusabis. Noored kevadised lehed sisaldavad rikkalikult vitamiini C, sobivad salatiks või supilisandiks. Seemned on vitamiin K ja õlirikkad, asendavad sinepit. Vähem tähtis on meetaimena. Hea toit küülikutele. Rahvameditsiinis on teed kasutatud reuma korral, välispidiselt silmahaiguste ja tuulerõugete ravimiseks. Kuivatatud taime on piibus hambavalu vastu suitsetatud. Ravimiks kogutakse kogu taim õitsemise ajal koos juurtega. Suve teisel poolel muutub taim siiski mõnevõrra mürgiseks ja võib rohke söömise korral kariloomadele ohtlik olla. Mõningatel andmetel on eriti ohtlikud vilja sisse sattunud seemned.

KANARBIK

Eestikeelne nimi

kanarbik

Ladinakeelne nimi

Calluna vulgaris (L. ) Hull

Rahvapärased nimed

kaneprohi, kanarohi, kanaharjak, kanermu, nõmmelill


Kuulub sugukonda kanarbikulised, perekonda kanarbik.

Eluvorm Mitmeaastane igihaljas puittaim, kääbuspõõsas.

Õis

Mõlemasugulised kaheli õiekattega neljatised õied. Nii kroon kui tupp liitlehised, lõhestunud kilejateks tipmeteks. Õitseb juuli lõpust septembri alguseni. Õied on väga nektaririkkad. Putuktolmleja.

Vili Munajas madalate karvadega kaetud kupar. Seemned ümmargused, väikesed. Viljad valmivad septembris. Seemned levivad tuule ja vee abil.

Leht Väga väikesed ristvastakuti asetsevad, sageli katusekividetaoliselt nelja lähestikuse reana

paigutunud rootsutud lihtlehed

Vars Vars on rohkete peavarrest eemalehoiduvate tõusvate harudega. Vanemas eas pruuni koorega, kuni 1,8 mm läbimõõdus. Varte lamavad osad juurduvad kergesti.

Maa-alune osa Algul areneb juurestiku peatelg, hiljem ka pikad külgjuured. Juured moodustavad mükoriisa.

Paljunemine

Põlendikel ja raiesmikel paljuneb kiiresti seemnetega. Ühel puhmal võib valmida aastas kuni 90000 seemet. Vegetatiivselt ei paljune, sest lamandunud varred küll juurduvad, kuid ei eraldu kunagi emataimest. Paljundada saab ka haljaspistikutega.

Levik ja ohtrus Levinud laialdaselt peaaegu kogu Euroopas, kohati ka Aasia keskosas, Väike-Aasias, Põhja-Aafrikas ning Põhja-Ameerika lääneosas. Kogu Eestis sage.

Kasvukoht

Kasvab eelkõige kuivadel lagedatel kasvukohtadel: nõmme- ja palumetsas, pärisniidul, kuid ka kuivemates rabades ja rabametsades, sageli massiliselt. Valguslembene. Vajab happelist mulda, sest muidu ei arene juurtel mükoriisat.

Koht ökosüsteemis

Õied on väga nektaririkkad, lõhnavad ja meelitavad nii ligi väga palju putukaid. Sageli võib kanarbikutaimedel näha massiliselt mesilasi. Sobivatel kasvukohtadel võib õitsemise ajal kogu kasvukoha muuta lillakaks. Taim elab sümbioosis seentega, juured moodustavad mükoriisa.


Kasutamine

Väga hea laialt tuntud meetaim, annab tumedat, veidi mõrkja maitsega mett. Kasutatud ka loomasöödana ning loomadele allapanuks. Liivastel aladel sobib iluaedadesse, aretatud rohkesti kultuursorte. Kasutatakse ka lõikelillena kimpudes. Kanarbikuga värvides saab kollaseid ja pruune toone. Rahvameditsiinis tuntud ravimtaimena, korjatakse õitsvaid latvu. Teed kasutatakse uriinieritust soodustava vahendina, sapi- ja neerukividest vabanemiseks, samuti liigse rasvumise vastu, närvide rahustamiseks, mao limaskesta põletiku ja maomahla liigse happesuse korral. Kasutatakse naha parkimisel. Mõnel pool on kasutatud kütteks.

KESKMINE TEELEHT

Eestikeelne nimi

keskmine teeleht

Ladinakeelne nimi

Plantago media L.

Rahvapärased nimed

saksasaan, lambakõrv, tikatõllad, tilkhain


Kuulub sugukonda teelehelised, perekonda teeleht.

Eluvorm (70) cm.

Õis

Kahesugulised. Õiekate kaheli, liitlehine. Õite kandelehed munajad või elliptilised, tömbi tipuga, kileja äärisega, peaaegu tupe pikkused. Tupplehed

maist septembrini, vahel ka oktoobrini.

Vili mm. Seemned mustad, veidi kortsulised. Levivad inimese või loomade jalgadele kinnitunult.

Leht Laielliptilised, harvem munajassüstjad või süstjad,

kaarroodsed lihtlehed. Veidi karedad, tihedalt kaetud harjaskarvadega. Serv enamasti terve, harvem ebaühtlaselt hambuline või ripsmeline, tipp tömp või järsult teritunud. Lehealus aheneb kiiljalt alati labast lühemaks tihedalt karvadega kaetud rootsuks. Kõik lehed juurmised, asetsevad spiraalselt.

Vars Õisikuvarred püstised või tõusvad, mitteharunevad, tihedalt kaetud lidus karvadega, neid on üks või mitu.

Maa-alune osa Sammasjuur on hästi arenenud, risoom lühike.

Paljunemine Paljuneb peamiselt seemnetega.

Levik ja ohtrus

Levinud Lääne- ja Kesk-Euroopas, vahemeremaades, Lääne- ja Ida-Siberis, Kaug-Idas, Kesk- ja Väike-Aasias. Põhja-Ameerikasse levinud inimese kaasabil. Eestis sage.

Kasvukoht

Tavaliselt inimesest mõjustatud paikades: teeservades, aedades, parkides, muruplatsidel, kraavikallastel. Looduslikult peamiselt kuivadel pärisniitudel, looniitudel ja puisniitudel. Eelistab kuiva valgusküllast kasvukohta.

Koht ökosüsteemis

Tihedalt inimesega seotud taim. Levib inimeste ja loomade abiga. Tolmeldajateks on sageli putukad.


Kasutamine

Ravimtaim, lehti kasutatakse keedisena nõgestõve ja kohati “veninud soonte” puhul. Veistele on antud mäletsemishäirete korral. Laialt kasutatakse ka suure teelehe asemel. Tee või keedisena röga lahtistav vahend kopsukatarri puhul. Värskete lehtede mahla või muljutud lehti pannakse haavadele verejooksu sulgemiseks, haudunud, hõõrutud, muljutud ja põletatud kohtadele. Värsketest lehtedest saadud mahlast valmistatud ravimeid on kasutatud ka mao ja soole haavandite raviks.

HARILIK KIBUVITS

Eestikeelne nimi

kibuvits

Ladinakeelne nimi

Rosa L.

Rahvapärased nimed

orjavits, okasroos, kibusk, haukaküüds, koidukannid, pistlik


Perekond kibuvits kuulub sugukonda roosõielised.

Eluvorm Ühekojalised heitlehised, harvem igihaljad püstised või ronivad põõsad. Kõrgus kuni 3 m.

Õis

Mõlemasugulised, viietised (tupplehti harva ka 4), rohkete tolmukatega suured õied. Õie läbimõõt sageli kuni 5, harva kuni 12 cm. Värvuselt sagedamini roosast tumepunaseni, harvem valged või kollased, lõhnavad tugevasti ja meeldivalt. Üksikult või kobarjate kuni pöörisjate, vahel sarikjate õisikutena.

Vili

Tõrsik (koguvili), milles osapähklikesed asetsevad õõnsas lihakaks muutunud õiepõhjas. Värvuselt harilikult punane, harvem kuni must. Pähklikesed üheseemnelised. Tõrsiku sisemus sageli karvane. Valminult on viljaliha pehme, lihakas, hapu, söödav,

sisaldab rohkesti erinevaid vitamiine.

Leht Vahelduvalt kinnituvad paaritusulgjad liitlehed. Lehed on abilehtedega kokku kasvanud.

Vars Võrsed on püstised, kaetud sirgete või kõverate ogadega.

Maa-alune osa Hästiarenenud sammasjuurestik.

Paljunemine Looduses paljuneb seemnetega või vegetatiivselt juurevõsude abil. Kultuursorte paljundatakse pookimisega ja pistikutega.

Levik ja ohtrus

Põhjapoolkera paras- ja lähistroopilises vööndis, üksikute liikide levila tungib põhjas kuni tundraaladeni. Enamik kultuurroosidena tuntud liike pärineb Kesk- ja Edela-Aasiast.

Kasvukoht

Looniidul, pärisniidul, puisniidul, vahel ka metsaservades. Enamasti valguslembesed. Meil looduslikud liigid on külmakindlad, kuid rohked kultuursordid külmaõrnad. Viimased on ka võrdlemisi nõudlikud mullaviljakuse ja -niiskuse suhtes.

Koht ökosüsteemis

Tolmeldavad putukad saavad nektarit, vilju söövad loomad.

Kaitse Eestis ei kuulu ükski kibuvitsaliik kaitstavate taimede nimekirja.

Kasutamine

Mõningaid liike kasvatatakse tööstuslikel eesmärkidel: kroonlehtedest toodetakse roosiõli. Toiduainetööstuses tehakse kroonlehtedest keedist, ka peale roosiõli eraldamist. Paljude meie looduslike liikide viljad sisaldavad rohkelt vitamiini C ja ka teisi, mistõttu need on polüvitamiinpreparaatide tooraineks. Kasvatatakse dekoratiivsetel eesmärkidel, eriti hinnatud on täidisõielised sordid. Paljude liikide viljadel on suur tähtsus rahvameditsiinis. Tarvitatakse teena, on hea vitamiiniallikas, kuid ka sapinõristi ja organismi tugevdaja-taastaja. Kibuvitsa viljadest võib valmistada ka moosi.

HARILIK KÕRVENÕGES

Eestikeelne nimi

kõrvenõges

Ladinakeelne nimi

Urtica dioica L.

Rahvapärased nimed

nogulane, nõgene, treegal, supinõges, suskja


Kuulub sugukonda nõgeselised, perekonda nõges.

Eluvorm

Mitmeaastane kahekojaline suvehaljas rohttaim. Kõrgus (13) 30...100 (150) cm. Värvuselt tume, hallikasroheline.

Õis

Ühesugulised lihtsa õiekattega väga väikesed õied. Emasõite õiekate on roheline, väheste udejate karvadega, isasõitel roheline, pruunikas või lillakas, üksikute kõrvekarvadega. Õitseb juunist septembrini.

Vili Taimel on munajas, veidi kokkusurutud pähklike.

Leht Munajad pikalt teritunud tipuga lihtlehed, südaja kuni ümardunud aluse ning jämedalt saagja servaga

Vars Maapealne vars on püstine, enamasti harunemata, roheline või pruunikas, harvem lillakas, neljakandiline.

Varrel on ka nii kõrve- kui lihtkarvad.

Maa-alune osa Risoom on pikk, kollakaspruun, tugevasti puitunud, arvukate võsunditega.

Paljunemine Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt risoomivõsundite abil.

Levik ja ohtrus

Väga laia levilaga: kasvab ulatuslikel aladel nii Euroopas kui Aasais, tulnukana jõudnud ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ning Austraaliasse. Eestis kõikjal väga sage.

Kasvukoht Kasvab huumusrikastes metsades: salu-, laane-, lammi- ja lodumetsas, eriti kuusikutes, lepikutes ja pankranniku aluse metsades, parkides.

Koht ökosüsteemis

Taim on toiduks mitmetele taimtoidulistele loomadele. Lehtedest toituvad ka paljude liblikate röövikud.


Kasutamine

Kõrge väärtusega taim loomasöödana, sisaldab rohkesti mineraalaineid, vitamiini C, oblikhapet jm. Söödataimena on tuntud üle 200 a. Lehmadel tõstab piimaandi ja piima rasvasust. Söödaks kasutatakse värskelt, heinana, heinajahuna ja silona koos teiste taimedega. Kuivatatud nõgeselehti antakse talvel kanadele, et neid munema ergutada. Karjamaal loomad nõgest tavaliselt ei söö. Taime on kasutatud ka kiu saamiseks. Kiud on peenike, pehme, siidjas, valge või valkjas, sobib pesu- ja kotiriide, nööride, võrgu jms. valmistamiseks. Teistest kiutaimedest väiksema kiutoodangu tõttu ei ole siiski kultuuri viidud. Noori võsusid ja lehti kasutatakse toiduks salatina. Lehtedest saadud värvainet kasutatakse kui ohutut värvi ravimi- ja toiduainetööstuses. Ravimtaim, lehtedest tehtud teed kasutatakse rahvameditsiinis mitmesuguste sisehaiguste puhul (kopsu-, neeru-, emaka- ja sooleverejooksude peatamine, korrastab ning tugevdab ainevahetust, tõstab isu, vähendab veresoonte lupjumist ja alandab vere suhkrutaset). Kuulub vitamiinitee koostisse. Pikaajalisel tarbimisel võivad tekkida probleemide vere hüübimisega. Reumavalude puhul tehakse nõgesevanne ja viheldakse nõgesevihtadega. Keedist on kasutatud juuste väljalangemise ja kõõma korral.

HARILIK LEESIKAS

Eestikeelne nimi

(harilik) leesikas

Ladinakeelne nimi

Arctostaphylos uva-ursi (L.) Sprengel

Rahvapärased nimed

leeske mari, linnumari, seapohlad, tuhkpohlad


Kuulub sugukonda kanarbikulised, perekonda leesikas.

Eluvorm Mitmeaastane ühekojaline kääbuspõõsas igihalja maadligi roomava varrega. Taime pikkus on kuni 1,8 m, kuid maapinnast tõuseb vai

Õis

Õiekate on kaheli ja viietine. Tupp on püsiv, värvuselt punane ja valgete kilejate servadega. Kroon on kellukjas, kokkukasvanud kroonlehtedega, värvuselt roosa või valge, seest karvane ja variseb pärast õitsemist. Tolmukad paistavad silma pikkade

-kaupa tipmistes rippuvates kobarates kuni 5 mm pikkustel raagudel. Õitseb mais. Putuktolmleja, kuid võimalik on ka isetolmlemine.

Vili Marjataoline lihakas luuvili on viie seemnega ja läbihelepunane ja läikiv, maitselt jahukas, kuid söödav.

Leht

Paksud nahkjad, kujult ümara tipu ja sujuvalt aheneva alusega äraspidimunajad, terveservalised lihtlehed.

lehed läikivad ja tumerohelised, alt heledamad valkjas- või vahel kollakasrohelised ning hästi esiletungivate

on lehed kaheaastased, asetsevad varrel tihedalt ning vahelduvalt.

Vars Varred on puitunud, harunevad tugevasti ja roomavad mööda maapinda radiaalselt juurekaelast eemaldudes.

Maa-alune osa Juurestik on keskmiselt arenenud.

Paljunemine Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt risoomiharudega.

Levik ja ohtrus Levinud põhjapoolkeral ümber pooluse metsatundras ja metsavööndis, nii Euraasias kui Põhja-Ameerikas. Eestis hajusalt.

Kasvukoht Kasvab puhmarindes nõmme-, loo- ja palumetsas ning padjanditena liivaaladel, sageli nõlvadel. Valguslembene ja hea kuivataluvusega.

Koht ökosüsteemis

Tolmeldajateks on kimalased ja teised kiletiivalised. Marjad on söögiks paljudele metsloomadele, kes ka seemneid levitavad: karu, mäger, rebane, linnud.

Kaitse Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Ohustab hoolimatu kogumine ravimtaimeks.

Kasutamine

Laialt kasutatav ravimtaim - eeskätt erituselundite töö häirete korral: põie- ja neerupõletik, neerukivitõbi, kuid ka reuma puhul. Omab ka tugevat uriinieritust soodustavat toimet. Teega ei või liialdada: parkainete suure sisalduse tõttu võib tekitada valu neerudes ja ummistusi neerukudedes. Lehti kogutakse õitsemise ajal. Neist valmistatakse teed või keedist. Lehti kasutatakse veel pehmete nahkade parkimisel ja värvimisel (saadakse tumeroheline või hallikaskollane värvus). Noortest võrsetest ja lehtedest on toodetud fotograafias ilmuti koostisainena tarvitatavat hüdrokinooni. Korjamisel ei tohi kahjustada juurestikku, sest taim paljuneb aeglaselt. Leesikat võib kasutada haljastuses liivaste nõlvade kinnistamiseks ja kaunistamiseks.

LIHTNAISTEPUNA

Eestikeelne nimi

liht-naistepuna

Ladinakeelne nimi

Hypericum perforatum L.

Rahvapärased nimed

jaanilill, luuvalurohi, neitsipuna, vereseletuserohi, viinalill


Kuulub sugukonda naistepunalised, perekonda naistepuna.

Eluvorm (80) cm. Kogu taim on kaetud mustade näärmetäppide või -kriipsudega.

Õis Õied on mõlemasugulised ja kaheli õiekattega. Tupp on liitlehine, kroon lahklehine. Õitseb juuni teisest poolest augusti lõpuni.

Vili

Leht Lehed on elliptilised, tipus ümardunud (vahel ka ogatipukesega), alusel pooleldi varreümbrised kuni lühirootsulised

Vars Maapealne vars on püstine või alusel veidi tõusev ja sageli puitunud, seest säsikas. Värvuselt on ta sageli punakas, lillakas või kollane. Iseloomulikud on kaks

vastakuti asetsevat kanti varrel. Ülaosas vars haruneb.

Maa-alune osa Risoom on peenike, harunenud, rohkete lisajuurtega.


Levik ja ohtrus

Levinud peaaegu kogu Euroopas (välja arvatud kõige põhjapoolsemad alad), kuid ka Kaukaasias, Lääne- ja Ida-Siberis, Kesk-, Väike- ja Ida-Aasias, Põhja-Aafrikas. Sisseviiduna on saanud kosmopoliidiks, esinedes ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning Austraalias. Eestis tavaline.

Kasvukoht

Kasvab kuivemal, sageli liivasel või kivisel pinnasel valgusküllastes kohtades, harvem ka metsades ja põõsastikes: päris- ja looniidul, palu-, loo- ja laanemetsas.

Koht ökosüsteemis

Loomadele söögiks kõlbmatu, küll aga toituvad taimest mõned putukaliigid, keda on püütud kasutada naistepuna biotõrjeks karjamaadel.


Kasutamine

Taime maapealsetest osadest saadakse värvi nii siidi kui villa värvimiseks: kollasest ja punasest kuni peaaegu mustani. Laialt levinud ravimtaim nii teaduslikus kui ka rahvameditsiinis. Kasutatakse ürti, mis sisaldab rohkesti parkaineid, eeterlikku õli, vaigutaolisi aineid, antibiootikume. Preparaate kasutatakse toniseeriva vahendina hingamisteede, maksa- ja põiehaiguste ning mitmesuguste seedehäirete korral. Välispidiselt kasutatakse haavade ja põletuste raviks. Taimest valmistatakse ka bakteritevastase toimega ravimit, mida kasutatakse põletuste, haavandite, paisete, nina ja kurgu limaskesta ägeda põletiku ning põskkoopapõletiku ravimisel. Soovitatakse vistrikest vabanemiseks. Omab üldist rahustavat toimet. Rahvameditsiinis kasutatakse teena ja õli- või viinaleotisena. Kasutatakse ka veterinaarias. Loomadel võib suuremas koguses sööduna põhjustada mürgistusi, on ohtlik ka inimestele. Eriti mõjub heledatele loomadele, kes muutuvad väga valgustundlikuks. Raskematel juhtudel võivad tekkida krambid ja ajukahjustused. Taim sisaldab rohkesti parkaineid ja sobib seega naha parkimiseks.

LÕHNAV KUMMEL

Eestikeelne nimi

lõhnav kummel

Ladinakeelne nimi

Chamomilla suaveolens (Pursh) Rydb.

Rahvapärased nimed

kamel, kammetee, kanapasalill, ubinhein, õuekummelid


Kuulub sugukonda korvõielised, perekonda kummel.

Eluvorm Üheaastane ühekojaline suvehaljas rohttaim. Kõrgus

kummelilõhn.

Õis

(9) mm. Need asuvad enamasti üksikult jämenenud varreharude tippudes lühikestel raagudel. Õisikupõhi on kuhikjas, seest õõnes. Õisikul on ka üldkatis, mis koosneb laia kileja äärisega lehekestest. Keelõied puuduvad, õisik koosneb vaid mõlemasugulistest rohekaskollastest, neljahambalise krooniga putkõitest. Õitseb juulist septembrini.

Vili

Viljaks on peaaegu ruljas, veidi kõverdunud ja alusel

tumepruun. Seemnise sisemisel küljel on 3 madalat ribi, tipul valkjas ääris.

Leht

Enamasti rootsutud, sügavalt kaheli- või kolmelisulgja

umbes 0,5 mm laiused. Lehehõlmad on lineaalsed ja kergesti murduva ogatipuga.

Vars Vars on püstine või alusel veidi tõusev, rohkesti harunev ja karvadeta. Teda katavad tihedalt lehed.

Maa-alune osa Taimel on palju narmasjuuri.


Levik ja ohtrus

Looduslik levila hõlmab Põhja-Ameerika ja Põhja-Aasia idaosa, tulnukana levinud kogu Euroopas, Lääne- ja Ida-Siberis, Kesk-Aasias, Kaug-Idas ning Uus-Meremaal. Eestis sage (kuid pole põline liik) taluõuedel ja äärelinnamajade hoovides, jalgteedel sageli massiline.

Kasvukoht

Kasvab sageli kõvaks tallatud pinnasel: taluõuedel, jalgteedel, linnamajade hoovidel, harvem kultuurrohumaadel ja pärisniitude hõredamates kohtades.

Koht ökosüsteemis

Loomad seda taime tugeva lõhna tõttu ei söö. Pole teadaolevalt tihedamalt seotud ühegi elusolendiga.


Kasutamine

Ravimtaim. Kasutatakse rahvameditsiinis samamoodi nagu teekummelit, kuid toimeainete sisaldus on temas väiksem ja nende koostis on veidi erinev. Sagedamini tarvitatakse vannidena ja kompressidena välispidiselt samadel eesmärkidel kui teekummelit: peamiselt haavandite raviks, ülitundlikkust (allergilisi reaktsioone) ilmselt ei leevenda. Kogutakse taime ladvaosa koos õisikutega. Sobib hästi juuste pesemiseks.

METSMAASIKAS

Eestikeelne nimi

metsmaasikas

Ladinakeelne nimi

Fragaria vesca L.

Rahvapärased nimed

maasik, maasikmari, mansikas, mänsikad


Kuulub sugukonda roosõielised, perekonda maasikas.

Eluvorm Mitmeaastane ühekojaline suvehaljas rohttaim. Kõrgus

Õis

Õis on mõlemasuguline, lahklehine, diameetriga kuni 2 cm. Tupplehed kolmnurksed, teravatipulised, viljadel rõhtsalt või tagasikäändunult. Kroonlehed valged, kujult munajad või ümarad. Õied asuvad väheseõielises kännases. Õieraod on pikad, lidus karvadega. Õitseb mai lõpul ja juunis. Putuktolmleja.

Vili

Väikestest pähklikestest koosnev koguvili. Pähklikesed paiknevad lihakaks muutunud õieteljel. Vili valminult helepunane, meeldivalt lõhnav ja maitsev. Ühel taimel

Leht Taimel on kolmetised liitlehed. Juurmised lehed asetsevad pikkadel harali karvadega rootsudel.

Tipmine leheke on munajas või rombjas, lühirootsuline, külgmised munajad, peaaegu rootsuta. Lehed on hambulise serva ja lidus karvadega, pealt tumerohelised, alt sinakad. Ülemised varrelehed harilikult hambulised lihtlehed. Abilehed süstjad.

Vars

Vars püstine või tõusev, alumises osas harali, ülemises osas aga lidus karvadega. Juurmiste lehtede kaenlaist väljuvad pikad roomavad maapealsed võsundid, mis sõlmekohtadelt juurduvad.

Maa-alune osa Risoom on lühike, horisontaalne või viltune, tihedalt kaetud vanade lehtede ja abilehtede jäänustega. Rohkete lisajuurtega.

Paljunemine Paljuneb peamiselt vegetatiivselt roomavate ja juurduvate maapealsete võsundite abil, kuid hästi ka seemnetega.

Levik ja ohtrus Levinud Lääne- ja Kesk-Euroopas, Skandinaavias, Kesk-Aasias, mitmel pool metsistunult: Põhja-Aafrikas, Uus-Meremaal, Põhja-Ameerikas. Eestis väga sage.

Kasvukoht

Sega- ja lehtmetsades, raiesmikel, rohtunud nõlvadel, põõsastikes, kraavi- ja teepervedel sagedamini puisniidul, loometsas ja -niidul, laanemetsas. Eelistab poolvarju. Ei taha liiga märga või liivast pinnast.

Koht ökosüsteemis

Taimi tolmeldavad putukad. Marjad on söögiks mitmetele loomadele, kes levitavad ka seemneid, kuid ka nälkjatele.


Kasutamine

Värskelt kasutatavad väga head söögimarjad. Kuivatatult kasutatakse meditsiinis, peamiselt teena. Tarvitatakse kogu taime maapealset osa. Rahvameditsiinis kasutatakse podagra, neeru- ja sapikivide puhul, kuid ka uriinieritust ja higistamist soodustava vahendina ning vitamiinipuuduse ja emakaverejooksude korral. Värsketest marjadest tehakse keedist, dzemmi, nad leiavad kasutamist ka kondiitritööstuses. Mõnel pool kasvatatakse peenardel. Kasutatav haljastuses kattetaimena. Meetaim.

NÕMM-LIIVATEE

Eestikeelne nimi

nõmm-liivatee

Ladinakeelne nimi

Thymus serpyllum L.

Rahvapärased nimed

punahein, kaetisrohi, mehitsehein, jaanitee, rabanduserohi


Kuulub sugukonda huulõielised, perekonda liivatee.

Eluvorm Mitmeaastane ühekojaline talihaljaste lehtedega pool-

kuni 10 a.

Õis

Mõlemasugulised, kaheli õiekattega, lühiraolised, ühe sümmeetriateljega õied. Nii tupp kui kroon liitlehised. Tupp kellukjas, tavaliselt lilla, kuni 4 mm pikkune, karvade ja näärmetäppidega kaetud putkeosaga. Õitseb peamiselt juunis ja juulis, kuid vahel kuni septembrini. Putuktolmleja.

Vili Ellipsikujulised beezikad 0,6 mm pikkused pähklikesed. Valmivad alates augustist.

Leht Suhteliselt paksud lihtlehed, lühirootsulised, elliptilised või veelgi kitsamad, ümardunud tipuga.

Vars

Peenikesed lamavad puitunud ruljad või veidi neljakandilised tüved, millel on rohkesti tõusvaid või püstiseid enamasti rohtseid õisi kandvaid harusid. Viimased on õisiku alusel kaetud pikkade karvadega.

Maa-alune osa Rohkesti harunev hästiarenenud sammasjuurestik. Sellest on osa küllaltki maapinna lähedal, kuid osa võib tungida ka 0,5 m sügavusele mulda.

Paljunemine Paljuneb seemnetega. Taime varred juurduvad ja nii

saab ka vegetatiivselt varrepistikutega.

Levik ja ohtrus

Levinud laialdaselt Euroopas, puudub lõunapoolsemates piirkondades, esineb ka Lääne- ja Ida-Siberis, tulnukana Põhja-Ameerikas. Eestis liivastel kasvukohtadel kõikjal sage. Tavaliselt esineb oma kasvukohtades hulgaliselt.

Kasvukoht

Kasvab liivasel toitainetevaesel pinnasel päris- ja looniitudel, nõmme- ja loometsades, rannaliivikutel ja -luidetel, ka teeservadel ning raudteetammidel. Kasvatatakse ka iluaedades, kiviktaimlates. Valguslembene põuakindel taim.

Koht ökosüsteemis

Tolmeldavad putukad saavad tema õitest rikkalikult nektarit. Lagedatel rannikualadel on sageli tähtsaks varje- ja elupaigaks väikestele putukatele.


Kasutamine

Tänu rohkele iseloomuliku eeterliku õli sisaldusele on väärtuslik ravimtaim. Kogutakse võrsete ülemisi otsi õitsemise ajal. Teed ja keedist tarvitatakse köharohuna, apteekides esineb köhasiirupite koostises, aitab palaviku, maogaaside, maksa- ja sapipõiepõletiku korral, samuti valuvaigistina närvipõletike puhul. Rahvameditsiinis on kasutatud ka seedehäirete ja mõningate naistehaiguste, välispidiselt nahahaiguste ravimiseks. Rikkalikult õitsev väga hea meetaim. Ilusa muruja kasvuvormi, rohkete õite ning pika õitseaja tõttu sobib hästi iluaedadesse. Nõmm-liivateest on aretatud mitmeid dekoratiivsorte. Taime on kasutatud parfümeeriatööstuses. Sisaldab arvestataval määral parkaineid.

HARILIK PAISELEHT

Eestikeelne nimi

paiseleht

Ladinakeelne nimi

Tussilago farfara L.

Rahvapärased nimed

ämmakuleht, kõhmarohi, rüüs, vaeselapseleht


Kuulub sugukonda korvõielised, perekonda paiseleht.

Eluvorm Mitmeaastane ühekojaline suvehaljas rohttaim.

Õis

Õied on lõhnavad, moodustavad korvõisiku, mille läbimõõt on 1varre tipus, serval on kuldkollased keelõied ja keskel samavärvilised putkõied. Õitseb aprillist maini. Putuktolmleja.

Vili Piklikud ruljad ribidega seemnised, millel on valgetest lihtkarvadest pappus.

Leht

Taimel on varrelehed juurmistest väga erinevad. Varrelehed on kilejad, soomusjad, kõrglehtede taolised ja katavad kogu õitsevat vart, värvuselt on nad punakaspruunid.

Vars

Maapealsed varred püstised, küllaltki jämedad, mitteharunevad. Viljade valmides venivad varred pikemaks. Nad on kaetud võrkjate villkarvade ja näärmekarvadega.

Maa-alune osa Risoom on pikk, roomav, harunenud, värvuselt valkjas kuni kollakas.

Paljunemine Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt risoomil tekkivatest rohketest lisapungadest.

Levik ja ohtrus

Levinud laialdaselt Euroopas, Lääne- ja Ida-Siberis, Kaukaasias, Kaug-Idas, Kesk- ja Väike-Aasias, Himaalajas, tulnukana ka Põhja-Ameerikas. Eestis kõikjal sage.

Kasvukoht

Kasvab inimesest mõjustatud kohtadel: teeservades, kraavikallastel, raudteetammidel, karjäärides, jäätmaadel, ka põldedel ja aedades umbrohuna, vahel avatud mererannal (ka rannaniidul), pärisniitude lagedamatel kohtadel, küngastel. Eelistab niisket savikat või liivakat pinnast.

Koht ökosüsteemis

Lehed on toiduks taimtoidulistele loomadele. Tolmeldavad putukad saavad õitest rikkalikult nektarit. Lehtedel parasiteerib sageli ka üks roosteseen, mistõttu lehed on oranzikate kuni punakaspruunide laikudega.


Kasutamine

Võib muutuda tülikaks umbrohuks, levib väga kiiresti. Lehed sisaldavad rikkalikult mitmesuguseid happeid, limaaineid ja eeterlikku õli, ka vitamiini C. On ravimtaim. Tavaliselt kasutatakse lehti, harvem õisi röga lahtistava vahendina köha, astma, kopsutuberkuloosi ja mitmete teiste hingamisteede häirete, aga ka seedeteede limaskestade põletike puhul. Hingamisteede haiguste puhul on hea paiselehetee auru sissehingamine (võib ka soodat lisada). Värskeid lehti pannakse kompressina paistetanud kohtadele. Varakevadise õitseaja tõttu on tähtis meetaim. Kevadised lehed on toiduks kitsedele ja lammastele. Taime lehtedega on pead pestud kõõmast vabanemiseks.

HARILIK

PALDERJAN

Eestikeelne nimi

(harilik) palderjan

Ladinakeelne nimi

Valeriana officinalis L.

Rahvapärased nimed

vallerjaan, ülekäijarohi, kassiviinad, krambirohi


Kuulub sugukonda palderjanilised, perekonda palderjan.

Eluvorm Mitmeaastane suvehaljas ühekojaline rohttaim. Kõrgus

Õis Enamasti mõlemasugulised, ühe sümmeetriateljega. Õiekate kaheli, alusel õõnsa kotja moodustisega. Õitseb juuni lõpust septembrini.

Vili Sile või veidi karvane seemnis. Levib tuule abil, on varustatud pappusega. Viljad valmivad alates augusti algusest, ei valmi üheaegselt.

Leht

sulglehekestega, väga harva ka lihtlehed

Vars Maapealne vars on püstine, õõnes, pealt sooniline, paljas või vaid alusel veidi karvane.

Maa-alune osa Risoom on lühike, kuid suhteliselt jäme, rohkete narmasjate juurtega, valkjas kuni helepruun. Risoomil esinevad ka lühikesed maa-alused võsundid.

Paljunemine Paljuneb seemnetega, vähem ka maa-aluste võsunditega.

Levik ja ohtrus Kasvab laialdaselt nii Euroopas kui Aasias, kuid esineb mitmeti erinevate vormide või varieteetidena. Eestis sage.

Kasvukoht

Sagedamini niisketel, kuid vahel ka kuivematel päris-, loo-, lammi-, soo- ja rannaniitudel, madalsoos, lodumetsas, puisniitudel, sageli kraavikallastel, metsaservades ja võsastikes. Eelistab viljakamat mulda.

Koht ökosüsteemis

Õisi tolmeldavad putukad saavad nektarit. Mõned loomad söövad taime maapealseid osi, harvem kraabitakse välja risoomi ja juuri.


Kasutamine

Eeterlikke õlisid sisaldavaid tugeva lõhnaga risoome ja juuri on juba kaua aega tarvitatud ravimina. Peamiselt kasutatakse rahustina ja uinutina. Hästi arenenud juurestikuga varieteedid on leidnud kultiveerimist. Neist valmistatakse ravimitööstuses mitmeid erinevaid preparaate, ka südame ja veresoonte neurooside vastu, seedeteede krampide ravimiseks. Osadele inimestele avaldavad rahustamisele vastupidist ergutavat toimet. Rahvameditsiinis on kasutatud ka taime maapealset osa. Taim on veidi mürgine, mistõttu suures koguses või pikaajalisel tarvitamisel võib tekkida peavalu, rahutus, unetus, erutusseisund, silmapupillide laienemine ja ebakorrapärane südametegevus.

HARILIK PUNE

Eestikeelne nimi

(harilik) pune

Ladinakeelne nimi

Origanum vulgare L.

Rahvapärased nimed

puna, vorstirohi, mindid, unerohi


Kuulub sugukonda huulõielised, perekonda pune.

Eluvorm Mitmeaastane ühekojaline iseloomuliku tugeva

Õis

Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied (harvem esineb ühesugulisi emasõisi). Õisikus on teravatipulised harilikult punakad kandelehekesed. Õitseb juulist septembrini. Putuktolmleja.

Vili Ümmargused või ellipsikujulised nürilt kolmekandilised paljad pähkliViljad valmivad alates augustist.

Leht Tavaliselt piklikmunajad tömbilt teritunud tipu ja kiilja

alusega rootsulised vastakuti kinnituvad lihtlehed. Leheserv on terve või hõredate madalate hammastega, ripsmeline. Pealt on lehed enamasti tumerohelised või punakad, veidi läikivad, alt tuhmimad ja heledamad, näärmetäppidega. Lehe pikkus kuni 1 cm.

Vars Varred on püstised (harvem alusel veidi tõusvad), ülemises osas harunevad, sageli punakad. Jagunevad õitsvateks ja vegetatiivseteks võsudeks.

Maa-alune osa Risoom on viltune, arvukate lisajuurtega.


Levik ja ohtrus Levinud peaaegu kogu Euroopas, kuid ka Lääne-Siberis, Kesk-Aasias, Põhja-Aafrikas, tulnukana Kaug-Idas. Eestis tavaline.

Kasvukoht

Kasvab päris- ja looniitudel, hõredates loo- ja nõmmemetsades, põõsastikes, puisniitudel, jõgede ja järvede kallastel, ka põllupeenardel. Sagedamini esineb hulgaliselt. Valguslembene. Eelistab kuivemaid kasvukohti, mullaviljakuse suhtes vähenõudlik.

Koht ökosüsteemis

Tolmeldavad putukad saavad taime õitest rikkalikult nektarit.


Kasutamine

Kultiveeritakse mee- ja maitsetaimena. Sisaldab märkimisväärsel hulgal vitamiine. Seemnetest saadakse meeldiva lõhna ja vürtsika, veidi kootava maitsega õli ravimitööstuse tarbeks. Kasutatakse parfümeeriatööstuses kölni vee ja seepide valmistamisel, toiduainete- ja likööritööstuses. Iseloomuliku tugeva lõhnaga lehti on laialt tarvitatud maitseainena kurkide soolamisel, vorsti valmistamisel vorstirohu asemel, lihasuppide maitsestamiseks. Värvitaim, kelle lehtedest, õitest ja vartest saadakse musta, õitest ka oranzpunast värvi. Ravimtaim, kasutatakse valuvaigistina (näiteks vannidena), seespidiselt rindkere- ja külmetushaiguste, peavalu, kõhulahtisuse ja unetuse puhul, parandab soolestiku tööd, välispidiselt paljude nahahaiguste vastu. Rahvameditsiinis on kasutatud reuma ja valuliste menstruatsioonide korral. Kogutakse taime ülemist osa õitsemise ajal.

SUUR TEELEHT

Eestikeelne nimi

suur teeleht

Ladinakeelne nimi

Plantago major L.

Rahvapärased nimed

paiseleht, tiileht, teenuiad, tiiain


Kuulub sugukonda teelehelised, perekonda teeleht.

Eluvorm Ühe-, kahe- või mitmeaastane ühekojaline rohttaim.

Õis

Õied on mõlemasugulised, kaheli õiekattega. Nii kroon kui tupp on liitlehised. Tupplehed elliptilised,

kileja äärisega. Krooni tipmed munajad või munajassüstjad, umbes 1 mm pikkused, algul kollakasvalkjad, hiljem pruunikad. Tolmukad õisikust

noorelt helelillad, harva kollased, tolmlemise järel

Õisikuraod püstised või tõusvad, õisiku alusel tihedalt karvadega kaetud. Õitseb juunist oktoobrini. Tuultolmleja.

Vili Viljaks on munajas või koonusjas kupar, mille pikkus

on lapikud, pisut nurgelised, värvuselt tumepruunid, umbes 1 mm pikkused, limase väliskestaga. Tavaliselt levivad inimeste abiga viimaste jalgadele kleepudes.

Leht

Munajad või laimunajad kaarroodsed lihtlehed, mis on paljad või hõredalt karvased, terve või üksikute hammastega servaga. Kõik lehed on juurmised, asetunud spiraalselt. Leheroots võib olla labast nii pikem kui ka lühem.

Vars Maapealne vars puudub. püstine või pisut tõusev, kaetud lidus karvadega, tugevakiuline.

Maa-alune osa Taimel on lühike mitteharunev risoom. Risoomist lähtuvad tihedate kimpudena narmasjad lisajuured.

Paljunemine Paljuneb seemnete abil, mis levivad enamasti inimese jalgadele kleepunult.

Levik ja ohtrus

Levinud Lääne- ja Ida-Euroopas, Vahemeremaades, Kesk- ja Põhja-Aasias, Kaug-Idas. Inimese abiga on viidud ka kõikidele teistele mandritele. Eestis inimasustuse juures sage.

Kasvukoht

Inimkaaslejana sageli muruplatsidel, jalgteedel, teeservadel, õuedel, põldudel ja prahipaikadel. Looduslikult esineb sagedamini mererannikuil, vähem looniitudel, puisniitudel, raiesmikel ja mujal. Enamasti kuivades valgusrohketes kasvukohtades.

Koht ökosüsteemis

Seemneist toituvad meil talvituvad linnud.


Kasutamine

Leiab laia kasutamist rahvameditsiinis. Eelkõige tarvitatakse lehti verd puhastava ja verejooksu sulgeva vahendina, nii värskete kui vanade paisete raviks, samuti maksa- ja neeruhaiguste, pea- ja hambavalu ning haavade ravimisel ja unisuse vastu. Lehti kogutakse kogu suve jooksul, juunist septembrini. Tarvitatakse teena või keedisena kui röga lahtistava vahendit kopsukatarri puhul. Meditsiinis kasutatakse seemnetest tehtud keedist mao- ja soole haavandite raviks.

TEDREMARAN

Eestikeelne nimi

tedremaran

Ladinakeelne nimi

Potentilla erecta (L.) Raeusch

Rahvapärased nimed

tedremadar, tedremadrad, nabahain, rabahein, südameemajuured


Kuulub sugukonda roosõielised, perekonda maran.

Eluvorm Mitmeaastane suvehaljas ühekojaline rohttaim. Kõrgus 10...30 cm.

Õis

Üksikud pikkadel karvastel õieraagudel paiknevad kollased mõlemasugulised õied. Õiekate kaheli, tupp liit-, kroon lahklehine. Tupp ja kroon tavaliselt neljatised, harvem viietised või kuuetised. Krooni läbimõõt 0,8...1,2 cm. Tupplehed ja õiepõhi karvased. Kroonlehed tupplehtedest pikemad, äraspidimunajad, pügaldunud tipuga, alusel tumedamad. Õitseb juunist augusti või septembrini. Putuktolmleja.

Vili Munajad ja rõmelised (peenepraolised) pähklikesed.

Leht Sõrmjad liitlehed, alt siidiläikeliste hõbedaste karvadega, pealt rohelised, väheste karvadega.

Juurmised lehed enamasti kolmetised, pikarootsulised, kuivavad juba õitsemise alguseks. Varrelehed kolmetised, rootsuta või väga lühikese rootsuga, serval sügavalt sisselõikunud abilehtedega. Varrelehtede lehekesed äraspidi munajad või süstjad talbja, terveservalise alusega. Alates keskkohast sügavalt sisselõikunud hambulise servaga, hambad laiali hoiduvad.

Vars

Varsi tavaliselt palju (10...30), püstised või tõusvad, peened, lehistunud, hõredalt karvadega kaetud, ülemises osas 2...3 korda harunenud. Värvuselt sageli punakad. Pikkus (10) 15...25 (30) cm.

Maa-alune osa

Risoom on tugev, püstine, viltune või horisontaalne, ebareeglipäraselt muguljas, enam-vähem puitunud, 1...3 cm jämedune, väljast tumepruun, seest veripunane või oranžikas.

Paljunemine Paljuneb peamiselt seemnetega, vegetatiivselt risoomi abil.

Levik ja ohtrus Levinud Kesk-, Põhja- ja Lääne-Euroopas. Eestis sage.

Kasvukoht

Vähenõudlik mullastiku suhtes. Kasvab nii happelisel turbamullal, neutraalsel huumusel kui ka aluselisel lubjarikkal pinnasel. Rabas, siirdesoos, madalsoos, pärisniidul, looniidul, lamminiidul, sooniidul ja puisniidul, ka loo-, soo-, lodu-, nõmme- ja palumetsas.

Koht ökosüsteemis

Meetaim tolmeldavatele putukatele. Mitmetele loomadele toiduks.


Kasutamine

Risoom sisaldab park- ja värvaineid, vaiku ja tärklist. Sobib naha parkimiseks. Saadakse punast värvust. Kootava toime tõttu kasutatakse taime meditsiinis. Keedist ja tinktuuri tarvitatakse düsenteeria, suu limaskesta ja igemepõletiku ning angiini puhul suuloputusvahendina. Sissevõetuna kasutatakse langetõve, erinevate nakkushaiguste, peavalu, kroonilise kõhulahtisuse, soolekatarride, maohaiguste ja isegi katku ravimiseks. Välispidiselt sobib keedis haavade loputamiseks ja kompressiks nahahaiguste puhul. Omab tähtsust meetaimena.

TEEKUMMEL

Eestikeelne nimi

teekummel

Ladinakeelne nimi

Chamomilla recutita (L.) Rauschert

Rahvapärased nimed

kanaperse, kaamel, saksakanalill, ubina-hein, valge ätse


Kuulub sugukonda korvõielised, perekonda kummel.

Eluvorm Üheaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 10...30 (50) cm. Taimel on iseloomulik tugev ja meeldiv lõhn.

Õis

Korvõisiku läbimõõt on 1,5...2,4 cm, asuvad üksikult pikkadel peenikestel raagudel varreharude tippudes. Õisikupõhi on iseloomulikult kuhikjas, seest õõnes, 3-realise üldkatisega. Õisiku serval on 10...15 valget keelõit 5...9 mm pikkuse küllaltki kitsa naastuga. Õisiku puhkedes on keelõied risti õisikuteljega, hiljem käänduvad alla. Putkõied on kollased. Õitseb juuni lõpust septembrini, vahel veel oktoobriski.

Vili

Peaaegu ruljas, alusel ahenenud pisut lapik lendkarvadeta seemnis. Värvuselt hallikaspruun, (3) 4...5 valkja ribiga. Seemnise pikkus on 1...2 mm. Valmivad pidevalt alates mõnest nädalast pärast õitsemise algust. Idanemiseks vajavad seemned

rohkesti valgust ja niiskust.

Leht

Enamasti rootsutud lineaalseteks kuni niitjateks hõlmadeks jagunenud lihtlehed, sulgjagused, enamasti kaheli-, harva isegi kolmelijagused. Hõlmade tipp on sageli valkja ogatipuga. Lehtede pikkus 1...6 cm, laius 1...1,8 cm.

Vars Vars on püstine või alusel veidi tõusev, enamasti juba alusel harunenud.

Maa-alune osa Palju peenikesi lisajuuri.


Levik ja ohtrus

Levinud enam-vähem kogu Euroopas, samuti Lääne- ja Ida-Siberis, Kaug-Idas, Kesk- ja Väike-Aasias ning Põhja-Ameerikas. Eestis pole põlisasukas, kuid esineb mitmel pool metsistunult.

Kasvukoht Kasvab kultuurpõldudel, metsistunult prahipaikadel, teeservadel, elamute ümbruses, umbrohuna aedades ja põldudel, harva päris- või looniidul.

Koht ökosüsteemis

On küllaltki tugevasti teisi taimi väljatõrjuv liik. Massilise esinemise korral ei ole põllul sageli ühtegi umbrohtu.


Kasutamine

Väga vana ravimtaim. Taim leiab ravimtaimena ka kultiveerimist. Peamiselt kasutatakse tema õisikuid. Sisaldab rohkesti eeterlikku õli ja vitamiini C, on tugeva põletikuvastase toimega. Kasutatakse peamiselt tee ja kompressina põletike ja haavade raviks, vähendab ülitundlikkust (nii on kasutatav naha allergiliste reaktsioonide vähendamiseks), nii seespidiselt kui välispidiselt (seedeteede ja hingamisteede põletikud, hambavalu, köha, nahapõletikud, silmade põletikulised nähud, haavandid jms.). Aitab ka mao- ja soolegaaside vastu, omab higileajavat ja uriini- ning sapieritusteritust soodustavat toimet. Teekummeli keedist kasutatakse vannideks ja juuste pesemiseks. Paljuneb seemnetest kergesti, võib muutuda umbrohuks. Taime eeterlikku õli kasutatakse likööri- ja parfümeeriatööstuses, samuti portselani värvimisel teatava lahustina.

VALGE RISTIK

Eestikeelne nimi

valge ristik

Ladinakeelne nimi

Trifolium repens L.

Rahvapärased nimed

härjapea, maaumalad, valge härjapää, jaani rohud


Kuulub sugukonda liblikõielised, perekonda ristik.

Eluvorm Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus kuni 10 cm, kuid varte pikkus 10...30 (ja rohkemgi) cm.

Õis

Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied. Tupp liitlehine, süstjate teritunud hammastega. Kroon valge, harvem roosaka või roheka varjundiga, pärast õitsemist pruunikas, kaks korda tupest pikem. Koondunud 40...80-kaupa kerajaks nutiks, mille läbimõõt on kuni 2 cm. Putuktolmleja. Õitseb maist septembrini.

Vili Lineaalsed 4 mm pikkused 3...4 seemnega kaunad. Seemned munajad kuni ümmargused, kollased või pruunikad.

Leht Kolmetised liitlehed, kõik lehekesed peaaegu raotud. Lehekesed äraspidimunajad, pügaldunud tipuga, peenehambalise servaga, pikkus 1...3 cm. Värvuselt

tumerohelised, kuid esineb ka heledamaid laike. Kuni 20 (30) cm pikkuste püstiste rootsudega. Abilehed suured, kilejad, süstjad, värvuselt valkjad, lillakate või roheliste soontega.

Vars

Peavars on lühike (pikkus 1...4 cm), roomav. Sellest lähtuvad külgmised võrsed kuni 30 cm pikad, harunenud, paljad, roomavad, vaid tipuosas tõusvad, sõlmekohtades juurduvad.

Maa-alune osa Juurestik suhteliselt hästi arenenud, harunev. Juurtel elavad mügarbakterid, kes seovad õhulämmastikku.

Paljunemine Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt roomavate varreharude juurdumise teel.

Levik ja ohtrus Levinud kogu Euroopas, aga ka Lääne- ja Ida-Siberis, Kesk-, Ida-, Kagu- ja Väike-Aasias. Teistes maailmajagudes tulnukana. Eestis kõikjal sage.

Kasvukoht Pärisniidul, rannaniidul, looniidul, sageli karjamaadel ja külvatuna dekoratiivmurus, vahel põllul umbrohuna. Mullaviljakuse suhtes vähenõudlik. Niiskuselembene.

Koht ökosüsteemis

Hea nektariallikas tolmeldavatele putukatele. Väga hea söök kõigile taimtoidulistele loomadele. Juurtel esinevate mügarbakterite tõttu on pinnase kvaliteeti parandav liik.


Kasutamine

Kõrge väärtusega söödataim looduslikel karjamaadel. Kohati kasvatatakse kultuurtaimena. Eriti valgurikkad on lehed ja õied. Värskelt sisaldab märkimisväärses koguses vitamiini C. Kannatab mõõdukat tallamist, seetõttu väärtuslik ilumuru tugevdaja. Sobib nõlvade kinnistamiseks. Hea meetaim. Kasutatakse rahvameditsiinis, kogutakse õienutte. Tee aitab reuma, külmetushaiguste ja mõnede naistehaiguste vastu. Hautist on kasutatud paistetuse vähendamiseks.

ÜHEKSAVÄGINE

Eestikeelne nimi

üheksavägine

Ladinakeelne nimi

Verbascum thapsus L.

Rahvapärased nimed

üheksaväeline, hunditubak, sajamehevõim, üheksamaõied


Kuulub sugukonda mailaselised, perekonda vägihein.

Eluvorm Kaheaastane, ühekojaline rohttaim. Kõrgus 0,3...1 (2) m.

Õis

Mõlemasugulised kaheli õiekattega, ühe sümmeetriateljega (peaaegu kiirjad) õied. Nii tupp kui kroon liitlehised. Õitseb juunist augustini (septembrini). Putuktolmleja.

Vili Elliptiline või äraspidimunajas, tupest vaid veidi pikem paljuseemneline kupar. Seemned valmivad alates juuli lõpust.

Leht Esinevad nii juurmised kui ka varrelehed, kõik on nii

pealt kui alt tihedalt kaetud hallikate või harvem helekollaste viltjate karvadega, elliptilise kuni äraspidi munaja labaga.

Vars Vars on püstine, tihedalt lehistunud ja tiivuline.

Maa-alune osa Taimel on tugev sammasjuurestik, juurtel esineb mükoriisa.

Paljunemine Paljuneb seemnetega, mis levivad tuule abil.

Levik ja ohtrus

Levinud laialdaselt Euroopas (puudub lääneosas), kohati Lääne- ja Ida-Siberis, Kesk- ja Väike-Aasias, Põhja-Aafrikas. Põhja-Ameerikas ja Jaapanis kasvab tulnukana. Eestis tavaline.

Kasvukoht

Eelistab lagedamaid alasid, teeservadel, nõlvadel, tehispinnasel (kruusaaugud, paljandid), harvem päris- ja looniitudel. Sagedamini liivasel, kuid ka kruusasel ja paekiviklibusel pinnasel. Mulla suhtes vähenõudlik, eelistab parasniiskeid kohtasid.

Koht ökosüsteemis

Õisi tolmeldavad putukad. Juurtel on mükoriisa. Kannatab sageli jahukaste all.


Kasutamine

Väga laialt tuntud ravimtaim. Kogutakse kroonlehti koos tolmukatega, harvem lehti. Need sisaldavad saponiine, lima, suhkruid, eeterlikke õlisid jm. Tarvitatakse peamiselt pehmendava ja rögalahtistava vahendina köha ning hingamisteede limaskestade põletike korral. Kuulub rinnatee koostisse. Rahvameditsiinis on kasutatud ka neeru- ja põiehaiguste korral, teed ja värsketest lehtedest tehtud putru välispidiselt haavade, ohatiste ja haudunud varbavahede ravimisel. Taim on mõningal määral mürgine, kuid inimesele pole ohtlik. Kasvatatakse ilutaimena, dekoratiivsed on nii lehed kui õied. Kariloomad üheksavägist enamasti ei söö.

Kasutatud kirjandus

http://bio.edu.ee/taimed/general/indexravim.html

https://et.wikipedia.org/wiki/Ravimtaimed

http://bio.edu.ee/taimed/general/indexravim.html

https://et.wikipedia.org/wiki/Ravimtaimed

Documents

RAUDOSI - Tartu linn kirjeldused.pdf · Paljunemine Paljuneb looduses peamiselt seemnetega. Harva paljuneb ka vegetatiivselt, kui juurduvad alumised vastu maapinda olevad oksad. Erinevaid