Reinsalu reier uibopuu_adamson_ttü_mäeinstituut_70

KILLUSTIKU KAEVANDAMINE JA KASUTAMINE

TTÜ MÄ EINSTITUUT 7 4

20. TTÜ MÄEINSTITUUT 70 En n o R e in s a lu A lfr e d R e ie r i, L e m b it Uib o p u u , A lo A d a m s o n i jt m a te r ja lid e le tu g in e d e s

Ku n i 1 9 3 8. a a s ta n i to im u s m ä e õ p e Jõ h v is , Viru m a a k a e v a n d u s k o o lis . Se lle s , 1 9 3 2 . a . m ä e in s e n e r O s k a r Vu h ti in its ia tiiv il a s u ta tu d õ p p e a s u tu s e s k o o lita ti s te ig e re id ja o s k u s tö ö lis i. Ste ig e rik s tu li õ p p id a tö ö k õ rv a lt k o lm a a s ta t ja s a a d u d h a rid u s v a s ta s tä n a p ä e v a s e le b a k a la u re u s e k ra a d ile .

J o o n is 20-1 V ir u m a a K a e v a n d u s k o o l 1 9 3 2… 1 9 3 8 o li J õ h v i Er a g ü m n a a s iu m i r u u m id e s . Mä e in s e n e re h a k a ti õ p e ta m a TTÜ -s 1 . s e p te m b ris t 1 9 3 8. a . Ka h tle m a ta h õ lb u s ta s m ä e o s a k o n n a lo o m is t TTÜ -s a s ja o lu , e t ü lik o o lil o li o le m a s ju b a Ta llin n a Te h n ik u m is t p ä rit g e o lo o g ia - ja m in e ra lo o g ia k a b in e t k o o s v a ja lik e m in e ra a li- ja k iv im ik o g u d e n in g m u u d e n ä itlik e õ p p e v a h e n d ite g a , m id a s e n i o li k a s u ta tu d e h itu s - ja k e e m ia te a d u s k o n n a õ p p e tö ö s . Lo o d i p ra k tilis e g e o lo o g ia (ra k e n d u s g e o lo o g ia ) ja m ä e tö ö d e p ro fe s s u u rid . Ne n d e le k o h ta d e le v a liti m ä e in s e n e rid Ja a n Ka rk ja Arth u r Ale x a n d e r Lin a ri-Lin h o lm 8, k e s k o o s ta s id m ä e o s a k o n n a õ p p e p la a n id . Ne e d v a lm is id 1 9 3 9 / 1 9 4 0 . õ p p e a a s ta k s . Õ p p e k a v a ja la b o ra to o rn e b a a s k o o s ta ti s u u rte m ä e k o o lid e : P e te rb u ri, F re ib e rg i ja te is te m ä e a k a d e e m ia te e e s k u ju l. TTÜ -s to im u s õ p e v a s ta v a lt Ee s ti a k a d e e m ilis e le ta v a le a in e s ü s te e m s e lt, n o rm a a lk e s tu s e g a n e li a a s ta t. Te is e m a a ilm a s õ ja a ja l jä tk u s õ p p e tö ö v a h e a e g a d e g a . P ä ra s t s õ d a 1 9 4 4 . a . s ü g is e l o li k o h a l a in u lt J. Ka rk . 1 9 4 5 . a s tu s d o ts e n d in a tö ö le te h n ik a k a n d id a a t Lu d v ig Ka a lm a n . Sa m a a a s ta s u v e l tu lid õ p p e jõ u d u d e k s v e e l p õ lis e d m ä e m e h e d O . Vu h t ja Ja a n Aa rm a n n in g a s s is te n t Elm a r Ko tk a s . Nii k o o s n e s e s im e s te s õ ja jä rg s e te a a s ta te m ä e k a te e d e r tä ie lik u lt P e te rb u ri Mä e in s titu u d i k a s v a n d ik e s t, k e s o lid lõ p e ta n u d : J. Ka rk 1 9 0 7 ., O . Vu h t ja J. Aa rm a n 1 9 1 4 ., E. Ko tk a s 1 9 3 0 . ja L. Ka a lm a n 1 9 3 4 . a a s ta l. E. Ko tk a s k a its e s k a n d id a a d iv ä ite k irja 1 9 4 7 . a . TP I n õ u k o g u s . Ta llin n a P o lü te h n ilin e In s titu u t v iid i ü le k u rs u s e s ü s te e m s e le õ p p e le . Um b e s v iie n d ik õ p p e m a h u s t k u lu s m ilita a r- ja p o liita in e te le . Se e g a v a s ta s to lle a e g n e õ p e n e lja -a a s ta s e le in s e n e riõ p p e le . 1 9 5 0 . a v iid i õ p p e k a v a d v a s ta v u s s e tö ö s tu s h a ru d e e riv a ja d u s te g a . To lle a e g s e d m ä e in s e n e rid s a id TP I-s p õ h ja lik u te o re e tilis e ja p ra k tilis e e tte v a lm is tu s e tö ö k o rra ld a m is e k s ja ju h tim is e k s s ö e - n in g p õ le v k iv ik a e v a n d u s te ra ja m is - n in g k o ris tu s tö ö l. Mä e õ p p e p o p u la a rs u s t tõ s tis k õ rg e m s tip e n d iu m ja tö ö s tu s p ra k tik a v ä lja s p o o l Ee s tit: Ve n e m a a l, Uk ra in a s , Ka s a h s ta n is . Ne g a tiiv s e t m õ ju s k a k s k e e ls e õ p p e la ie n e m in e ja h a rid u s e s a a n u d m ä e in s e n e rid e s u n d k o rra s ja o ta m in e NSVL s ö e tö ö s tu s e m in is te e riu m i k a e v a n d u s te s s e .

8 P ro fe s s o r A.A. Lin a ri v a litu d a rtik lid o n d ig ita a lk u ju l le ita v a d TTÜ d ig ik o g u s h ttp ://d ig i.lib .ttu .e e /i/? 1 9 9 . Sa m a s le ia b m u id k i k a s u lik k e d ig ita lis e e ritu d m ä e n d u s ra a m a tu id n a g u E.R e in s a lu Mä e m a ja n d u s ja In fo tö ö tlu s m ä e n d u s e s n in g E. P irru s e Ma a v a ra d e g e o lo o g ia jm .


TTÜ MÄEINSTITUUT 75

Joonis 20-2 Professor Jaan Kark

31.12.1876 H ellenurme – 01.05 .195 3 Tallinn mäeinseneride õppe looja - mäeosakonna ja

mäekateedri juhataja 1938...1950

Joonis 20-3 Artur-Alex ander Linari-Linholm

12.01.1903 Tallinn – 25 .10.1983 Toronto

Mäeinseneride õppe alustaja - adjunktprofessor ja erakorraline professor

1938...1944

1950. a kõrvaldati professor Kark kateedrijuhataja kohalt. Järgnenud kahekümne aasta jooksul, juhatas kateedrit peamiselt dotsent Ludvig Kaalman. „Papa“ Kaalman ehk „Kaalu“ oli aastail 1947… 1951 ka keemia-mäeteaduskonna dekaan.

Joonis 20-4 D otsent Ludvig Kaalman 28.06 .1899 Peterburi kubermang - 28.03.1981 Tallinn

Mäekateedri juhataja 1950...196 3 ja 196 5...1970

Joonis 20-5 D otsent Alfred Reier 20.03.1921 Tallinn – 30.09.1998 Tallinn

Mäekateedri juhataja 1970...1980

Lootuses lähendada akadeemilist õpet tootmistegevusele, viidi mäekateeder 196 0. a. Kohtla-Järvele. Sinna toimetati ka mäetööde laboratooriumi sisustus. Kohtla-Järvel alustas kateeder tööd kolme õppejõuga. Üliõpilased pidid algkursustel töötama päeval kaevandustes, õhtul õppima. See ei osutunud enamikule jõukohaseks ja väljalangevus ületas kriitilise piiri. Nõrgenenud kateeder toodi Tallinna tagasi. Laboratooriumi sisustus jäi Kohtla-Järvele. Õnneks jäi Tallinnas alles professor Kargi poolt kokku pandud unikaalne kivimite ja mineraalide kogu.



Seoses põlevkivienergeetika võidukäiguga lülitati 1965. aastal mäekateeder energeetikateaduskonna koosseisu. Energeetikateaduskonna majas Kopli t. 82 sai kateeder küllaldaselt pinda mäetööde laborite sisustamiseks. Tänu Eesti Põlevkivi toele ja kateedri entusiastidele ehitati ja sisustati majja suurejooneline mäelabor, mis paistis silma tolle aja mäemasinate rikkaliku kollektsiooniga. 1970. aastal sai kateedrijuhatajaks dotsent Alfred Reier, olles sellel kohal kaks perioodi ehk 10 aastat, misjärel järgmise perioodi vältel juhatas kateedrit dotsent Veljo Lauringson. 1985. aastal sai kateedrijuhatajaks dotsent Alo Adamson. 1990. aastal tuli temale appi vahepeal Eesti TA G eoloogia Instituudis töötanud Enno Reinsalu. 1990. a omistati mõlemale aseprofessori kutse9. G eoloogia professoriks valiti geoloogia-mineraloogiadoktor Enn Pirrus, samuti G eoloogia Instituudist. Eesti iseseisvuse ja majanduse taastamise käigus tuli hakata mäeharidust tagasi pöörama väikese mäetööstusriigi rööbastele. Oluliseks tingimuseks seati, et mäeinsener valdaks eesti keelt. Mitmekülgseid vajadusi arvestades pidid mäeinseneri teadmised olema üldisemad, sest iga mäeettevõte ei suuda pidada mitut erialainimest. Universaalne mäeinsener peab tundma kogu eesti geoloogilist ehitust ja kõiki meie maavarasid, mitte ainult põlevkivi, millele seni oli pööratud põhitähelepanu. Otsustasime taastada Eestis klassikalise mäehariduse. See ei kujunenud lihtsaks, sest mäendus ei olnud populaarne. Pealegi, et anda mäeinsenerile üldisemaid teadmisi, on vaja ka üldiste teadmistega õppejõude. Välismaalt ei saanud neid kutsuda - ei olnud raha, ja ka võõrkeele oskus tehnilistest aladest huvitunud noorte seas oli peaaegu olematu. Mäeinseneri õppekavas tuli tugevdada (rakendus)geoloogiliste ainete osa. Seepärast tuli arendada insenerlikku, praktilist, majandus- ja tehnikapõhist geoloogiat, vältida loodusteaduslikku, kirjeldavat maateadust. Kõike tuli teha õppekavade pideva muutmise foonil, ülikoolisiseses võitluses vähese õpperaha eest. Mäehariduse taastamise perioodil sai mäeinstituut tuge tööstusettevõtetelt. Suurim toetaja oli Eesti Põlevkivi, mida juhtis tol ajal mäeinsener Väino Viilup. Mäeõpet toetasid ka need riigiasutused, kus sõnaõigust ja otsustamisjulgust omasid missioonitundega mäeinsenerid (Eino Joost, G uido Paalme). Tööstuse raha eest soetatigi mäeinstituudi arvutipark ja tarkvara ning korraldati välissõite, sest ülikoolis jaotatav riigieelarveline raha ei katnud ega kata seni isegi palgakulu. Välismaalt abistasid H elsingi Tehnikaülikooli materjali- ja kaljutehnika laboratoorium, mida tol ajal juhatas professor Raimo Matikainen. Tubli toetaja oli Luleå Tehnikaülikooli mäeosakond, eesotsas professor G unnar Almgreniga. H indamatu oli toetus Londoni Kuninglikult Mäekolledž ilt, eesotsas maailma ühe autoriteetsema mäeprofessoriga Timothy Shaw ’ga, kellele Eestit tutvustas professori abikaasa, Arthur-Alexander Linari (Linholm) tütar. Tänu mäeprofessorite solidaarsusele võeti meie omad ülemaailmsesse mäeprofessorite ühingusse (Society of Mining Professors / Societät der B ergb a u k u nde), kust sai juhiseid, kuidas sobitada mäeõpe arenenud mäetööstusriikide tavade ja õppemahtudega. Välisülikoolid võtsid kursusele ja praktikale eesti mäeüliõpilasi, kellest kujunesid olulised tegijad teaduses ja mäetööstusega seotud äris. Üheksakümnendate teisel poolel kujunes välja senine õppekava, mille nimeks on geotehnoloogia. Juhtlausega „Kõige looduskesksem inseneriala TTÜ-s“ mis tegelikult polegi vale, sest maapõu on osa loodusest. G eotehnoloogia valdkond osutus sisseastujate seas üsna atraktiivseks. Valdkonnas oli kaks suuna- ehk erialaõpet – mäetehnika ja rakendusgeoloogia. Õppekava iseloomustavad numbrid 4 + 2 + 4, mis tähistavad vastavalt bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppe kestust aastates. Vastavad õppemahud on 160 + 80 + 160 AP, nii rakendusgeoloogia kui mäetehnika erialal. Kuigi selle kava magistriõpe (240 AP) jäi mahu poolest alla 5-aastasele inseneriõppele (300 AP), siis tänu suuremale iseseisvale tööle oli geotehnoloogia magister vaieldamatult hariduse poolest võrdne inseneriga. Alates 2005. aastast läks TTÜ üle 3 + 2 + 4 aastasele õppele. See on: kolm aastat bakalaureuse-, kaks magistri- ja neli doktoriõpet. B akalaureuseõpe on rakendusgeoloogia ja mäetehnika erialale ühine ja bakalaureusekraad vastab kunagise „lõpetamata kõrghariduse“ tasemele. Selline maapõueteadusi „nuusutanud“ inimene võiks ehk hakkama saada pisikeses mäeettevõttes või riigi- ja omavalitsusasutuses kuid mitte kaevanduses. Seepärast peab mäeinseneriks saada sooviv tudeng

9 N S V L K õ r g e m a A te s ta ts io o n ik o m is jo n i p o o lt d o k to r ite k s ja p r o f e s s o r ite k s g r a d u e e r itu d e e s tla s e d (Full-

p r o fe s s o r s ) te k ita s id s e llis e , m itte tä is v ä ä r tu s lik u p r o f e s s o r i n im e tu s e .



edasi õppima magistri- ja miks mitte ka doktoristuudiumis. Õppeainete valikuga on võimalik end ette valmistada kas ava- või allmaakaevandamisele aga ka maavarade uuringule, ehitusgeoloogiale või hüdrogeoloogiale. Magistrikraad annab võimaluse pärast praktiliste töökogemuste omandamist kandideerida tõelise ehk kutselise mäeinseneri nimetusele. 2004. a toimus mäeinstituudis, nagu ka terves energeetikateaduskonnas oluline muudatus. Valmis uus õppekorpus Mustamäel ja energeetikud said „inimeste sekka“. Kuid seoses sellega läks vanarauaks kogu mäemasinate kollektsioon, käivititest laavakombainini. Sellest oli muidugi kahju, kuid hoida vanu masinaid ainult selleks, et neid paar korda aastas vaadata ja külalistele näidata ei olnud enam mõistlik. Pealegi, käivitada neid ei saanud ei ohutustehnilistel kaalutlustel ega ka sel lihtsal põhjusel, et energeetikateaduskonna alajaam ei oleks vastu pidanud. Osaliselt kompenseeris vanaraua Eesti põlevkivi kinkides mäeinstituudile ülikooli vapustava 15 m3 draglainikopa.

Joonis 20-6 Draglaini kopp 2006. a emeriteerus mäeinstituudi direktor, professor Alo Adamson, kes alates 1985. a oli juhtinud mäeõpet, seda pidevalt uppumast päästnud. Ajavahemikus 1994…2000. a sai loota ka energeetikateaduskonna dekaanile, kelleks üle kaua aja oli olnud mäemees – professor Enno Reinsalu, kes oli emeriteerunud juba varem, 2002 a. Samal, 2002. aastal oli emeriteerunud ka rakendusgeoloogia õppetooli juhataja ja selle õppesuuna hing Enn Pirrus. Adamsoni emeriteerudes asus tema kohale noor mäeprofessor Ingo Valgma. Tegusat insenerigeoloogia professorit pole Eestisse veel tekkinud. Uude majja kolimisel oli instituut saanud raha õppelaborite sisustamiseks. Läbi riigihanke vaevade sai noor direktor labori kokku alles 2007. aastaks. Uus labor koosneb kolmest osast:

1. Välilabor – mikrobuss, diiselgeneraator, kummipaadid, katsepumbad, tahhümeeter (elektrooniline teodoliit), orienteerimisseadmed (GPS-seadmed), kivimite ja setete proovivahendid ja -kastid, veekeemia välilabor jne

2. Kivimilabor, enamik seadmeid ka välitööl kasutatavad: a. nii väli- kui sisetööl on kasutusel: punkt-koormustester ja Sc hmidti vasar kivimi

tugevuse hindamiseks, sõelur erinevate sõelte komplektiga jm b. sisetööks: kivimilõikurid ja –press klassikaliste survekatsete tegemiseks, killustiku

katsemasin (Los Angelesi tester), kuivatuskapp, elektronkaalud jm, 3. Tarkvara – nii välitööl kogutud andmestiku esmatöötlemiseks nagu W ipFrag puistematerjali

terisuse hindamiseks fotode alusel kui ka rikkalik programmide kogum hüdro- ja insenerigeoloogiliste, kuid peamiselt siiski mäendusülesannete lahendamiseks.

Lähemalt vt http://mi.ttu.ee/id43.htm


TTÜ MÄEINSTITUUT

Joonis 20-7 Välitöö Maardus

Joonis 20-8 Sisetöö kivimilaboris

Tarkvara baasil on sisustatud mäetööde projekteerimise labor, mille aluseks on Ingo Valgma juhtimisel loodud MGIS (Mining G eoInfo System , Mäe-geoinfosüsteem). Selle varamu põhielement on EMA (Eesti mäenduse andmebaas), valdavalt mäeinstituudi poolt kogutud, kuid osaliselt juba A. Skotš inski nim mäendusinstituudi Eesti Filiaalis aluse saanud digitaalne andmekogu. Julgeme väita, et Eestis ei ole olemas sellist mäenduslikku objekti, mille kohta ei oleks andmeid. Natukene on selles ka Narva jõe tagusest Oudova põlevkivimaardlast. Lähemalt vt http://mi.ttu.ee/mgislabor

Joonis 20-9 MG IS labor

Kokkuvõtteks

Eesti mäeinseneride koolitamisel on olnud erinevaid aegu Loomisaeg, mis algas 1938 ja kestis veel mõni aasta pärast professor Jaan Kargi kõrvaldamist 1950. a. Poliitiliste pööriste ja sõja taustal saadi kokku klassikalise mäenduse professuur, kus valitses veel Peterburi mäeakadeemia vaim. Lõpetanuid oli tol ajal vähe, aga just nende seast tulid mäekateedri teise põlvkonna õppejõud: geoloogiakandidaadid Alfred Reier ja Kalju Ojaste, tehnikakandidaat Heino Aruküla ja õppejõududena kätt proovinud mäeinsenerid Helmut Kasesalu, Guido Paalme ning Kuido Saarest. 1952. aastaks oli välja õpetatud 47 mäeinseneri, neist tuntuim Väino Viilup. Meile teadaolevalt üheksa ehk tervelt viiendik tolle perioodi lõpetanuist kaitses teaduskraadi. Viiekümnendad. Üliõpilased tulid veel eestimeelsetest peredest, noored olid käinud üsna eestimeelses koolis. Sellest põlvkonnast tulid mäeinsenerid, kes lõid Eesti mäetööstuse: Tuntuim nimi on Eesti Põlevkivi ja mäejärelevalvet juhtinud Ülo Tambet. Viiekümnendate lõpuks olid mäekateedri teise põlvkonna noored õppejõud täies jõus ja neid ümbritses edumeelsuse aura. Nende tööd kroonis erandlik, 1960. a lõpetanud eesti rühm, kelle üheksast lõpetanust viis kaitsesid kandidaadikraadi ja üks neist, Kustav-Olimar Laigna (Pae) sai esimeseks NSVL mäedoktoriks. Ka tolle lennu üks venekeelsest tudengitest jõudis geoloogiakraadini. 1960. aastaks oli lõpetanud 245 mäeinseneri. Neist teaduskraadi on kaitsnud iga kahekümnes.



Kuue-seitsmekümnendad. Aasta-aastalt hakkas domineerima vene õppekeel. Lõpetanute arv hakkas vähenema. Ilmselt ka tase, sest vaid üksikud neist on jõudnud kandidaadikraadini: mäenduses Alo Adamson, Viktor Andrejev, Otto Sullokatko ja Viktor Undusk. 1977. aastal, kui üldse oli lõpetanud 507 inseneri, langes väljalase viie lõpetanuni. Tolle perioodi lõpetanutest jõudis teaduskraadini teadaolevalt üks viiekümnest. Stagnaaeg 1977…1997. Valdas venekeelne õpe, eestikeelsete lõpetanute osalus oli 25 % . Kuid just võõrkeelne õpe oli see, mis takistas TPI mäekateedri sulgemist. Ja teiseks – vene keel oli siiski rahvustevaheline suhtlemiskeel. Tolle ajajärgu üliõpilaste nimistus on leedu, ukraina, valgevene, juudi, gruusia, volga-saksa jt nimesid. 1996. aastaks oli lõpetanud oli 791 mäeinseneri. Järgmisel aastal lõpetanuid ei olnud. Tolle perioodi mäeinseneridest jõudsid Eesti doktori (= NSVL kandidaadikraadile) tasemele Ingo Valgma ja Oleg Nikitin, seega vähem kui 1% lõpetanuist. Geotehnoloogia aeg algas 1998. Kui viimane viiest nais-mäeinsenerist oli lõpetanud 1959, siis alates 2000. aastast hakkas neid jälle tulema. Nüüd juba enam kui mehi. Kuid nüüd ei õpetata meil mitte mäeinsenere vaid geotehnolooge. Nende seas ka rakendusgeolooge. 2005. a moodustasid rakendusgeoloogid enamuse. Käesoleval aastal õpib mäendust 100 tudengit, neist 60 bakalaureuse, 25 magistri ja 15 doktoriõppes. Lisaks loe: • Adamson, A., Reinsalu, E. Mäeinseneride õpetamine Eestis // 90 aastat põlevkivi kaevandamist

Eestis, lk 580…590

Documents

Reinsalu reier uibopuu_adamson_ttü_mäeinstituut_70