Euroopa linnupaiku 154 Inglismaa 156 Šotimaa 161 Wales 164 Iirimaa ja Põhja-Iirimaa 166 Taani 168 Rootsi 171 Norra 174 Soome 176 Island 177 Madalmaad 178 Belgia 182 Prantsusmaa 184 Šveits 189 Saksamaa 190 Austria 195 Ungari 197 Poola 198 Rumeenia 200 Hispaania ja Portugal 201 Itaalia 206 Sloveenia, Horvaatia, Serbia ja Montenegro 209 Kreeka 211 Türgi 213

Oskussõnu / Kontakte 214 Register 217 Tänusõnad 224

Lindude määramine 74 Kehakuju ja suurus 76 Lennupilt ja lennuviis 80 Värvus ja muster 82 Käitumine 84 Häällävimine 88 Elupaik 90 Levik ja arvukus 92 Aastaaeg 94

Linnuliigid 96 Sugukonnad ja liigid 98 Kaurid ja pütid 100 Tormipääsud, tormilinnud, suulad ja kormoranid 101Haigrud 102 Toonekured, fl amingod ja iibised 103 Veelinnud (hanelised) 104 Röövlinnud 109 Kanalised 114 Kured ja ruiklased 115 Kahlajad 116 Ännid, kajakad, tiirud ja alklased 122 Tuvid 126 Kakud ja öösorrid 127 Jäälinnud, piiritajad ja käod 129 Rähnid 130 Lõokesed 131 Pääsukesed 132 Kiurud ja västrikud 133 Käblikud, vesipapid, siidisabad ja raadid 135 Ööbikud, täksid ja rästad 136 Põõsalindlased 139 Kärbsenäpid 143 Tihased, puukoristajad ja porrid 144 Õgijad 146 Vareslased ja peoleod 147 Kuldnokad 149 Varblased 149 Vintlased 150 Tsiitsitajad 152

Eessõna 7

Kes on linnud? 8Evolutsioon ja mitmekesisus 10 Kehaehitus 12 Meeled 16 Lendamine 18 Ränne 20 Toitumine 22Paariheitmine 24 Pesitsemine 26 Poegade kasvatamine 28

Vaatlustega alustamine 30 Binokliga vaatlemine 32 Vaatlustorud ja kolmjalad 34 Pildistamine 36 Märkmed ja visandid 40 Lindude ligimeelitamine 44 Linnu-elupaikade kujundamine 48

Lindude elupaigad 50 Kivi-, liiva- ja kliburannad 52 Avameri ja pankrannik 54 Rannaniidud, pagurannad ja padurad 56 Jõed ja sood 58 Järved, veehoidlad ja kruusaaugud 60 Nõmmed ja rabad 62 Vahemerelised võserikud 64 Põllumajandusmaastik 66 Mäestikud 68 Metsad 70 Pargid ja aiad 72

Sisukord

10

ne võis loomade õhukulgu pikendada. Edaspidine tiiva- ja sabasulgede suurenemine kujundaski Archaeopteryx’i-laadse looma, kes suutis lauelda ja võib-olla hädiselt lennatagi. Ürglind võis olla või ka mitte olla tänapäe-va lindude otsene esivanem, kuid kindlasti polnud ta kaugel lindude evolutsiooni peajoonest ja seega võimaldab olu-list pilguheitu selle rühma varajasele arengule.

KE

S O

N L

IN

NU

D?

Pütid näivad vähearenenud ega ole võimelised maapin-nal kõndima, kuid nad on suurepäraselt kohastunud eluks veepinnal ja vee all.

Linnud on kohastunud hõlvama peaaegu igat elu-paika. Näiteks fl amingodel on nokaservadel liistakud, mille abil nad sõeluvad veest toitu.

Lendamine on lindude kõige iseloomulikum tunnus: isegi lennuvõimetud linnud on arenenud eellastest, kes suutsid lennata. Nüüdisaegsed linnud esindavad vaid osakest kogu mitmekesisusest; teadlaste hinnangul on elanud ja hääbunud üle 150 000 linnuliigi.

Eelajaloolised linnud Bioloogidel pole erimeelsusi linde iseloomustavate tun-nuste loetlemisel. Lind on ülimalt teisenenud, lendamist võimaldava luustikuga selgroogne, kelle kandepinnaks on

eesjäsemetel ja sabal pikenenud suled; tema sõrmedel pole küüni-seid ja eesjäsemete luud on väga erilisel moel kokku kasvanud. Linde eristab teistest looma-dest hulk teisigi anatoo-milisi ilminguid, kuid päriselt vastuse saami-seks küsimusele „Kes on linnud?” tuleb süüvi-da arengulukku.

Esimesi tiibade ja sulgedega linnulaadseid loomi leidub umbes 150 miljoni aasta vanuste juura ajastu kivististe hulgas. Need

varesesuurused ürglinnud (Archaeopteryx) olid oma põhiolemuselt sulgedega kaetud dinosaurused. Teadlased oletavad, et nad põlvnesid väikestest kahel jalal sibavatest eellastest, kel oli pikk saba ja pikk painduv kael. Küllap olid need dinosaurustest kõugud väga aktiivsed olesed, kes pidid oma kehatemperatuuri kõrgel hoidma, ja on võimalik, et soomustest arenesid suled eelkõige selleks, et aidata soojust hoida. Mõned nende loomade järglased võisid omaks võtta arboriaalse eluviisi, asudes elama puude otsa, ja sel juhul osutus oluliseks liuglemisvõime. Mõnevõrra soodustasid seda pikenenud eesjäsemetel ole-vad soomusejädemed-suled ja ka eesjäsemetega lehvitami-

Evolutsioon ja mitmekesisus Oma sulestiku, hammasteta noka, kahel jalal kulgemise ja tähelepa-nuväärse lennuvõime poolest on linnud kõigist teistest elusolenditest üsnagi erinevad. Enamik teadlasi on seisukohal, et esimesed linnu-laadsed olesed põlvnesid arhosaursetest roomajatest – rühmast, kuhu kuuluvad dinosaurused ja krokodil-lid. Alates tekkimisest umbes 230 miljoni aasta eest on linnuriik järjest mitmekesistunud, koosnedes tänapäeval ligikaudu 10 000 liigist.

Alternatiivne evolutsioon Mõnikord peetakse kiivit algeli-seks linnuks, ent tegelikult on ta kujunenud teistest erinevas aren-guliinis.

Ürglindude täielikke kivistisi

on avastatud vaid kuus. Need on leitud juura ladestu lubjakivi-kihtidest Saksamaal.

11

Männileevike

Hallvares

Iga vintlase noka kuju osutab tema toidueelistustele. Metsvindid on kõigetarbijad, süües putukaid ja seemneid; ohakalinnud pistavad pika teravatipulise noka õiesüdamikku; leevikestel on tüse lõikeserva-ga nokk pehmete pungade haukamiseks; suurnokk-vindid purustavad kõvu viljakive; männileevikesed söövad pehmemaid pungi, võsusid ja putukaid; siisikesed kougivad seemneid lehisekäbidest ja lepaurbadest.

Radiatsioon ja konvergents Kasutamaks väga erinevat toitu ja erisuguseid elupaiku, on linnud hämmastavalt mitmekesistunud. Lindude keha-ehitus on osutunud piisavalt kohastumisvõimeliseks, et

asustada õhku, maismaad ja meresid, ning loo-dusliku valiku tulemusena on kujunenud nii

erinevad loomad nagu jaanalind ja pingviin. Looduslik valik on evolutsiooni mootor. See on protsess,

mille kaudu edukaks osutuvad muudatused või kasulikud kohastumused antakse ühelt põlvkonnalt üle järgmisele, ent asurkonnale kahjulikud tunnused elimineeritakse. Looduslik valik käivitab radiatsiooni ehk lahknemise – näi-teks noka kuju väikesed muutused lasevad lähisugulastest linnuliikidel erinevat toitu tarbides elutseda samas paik-konnas (vt ülal). Looduslikul valikul võib olla ka vastupidi-ne, konvergentsi- ehk lähenemisefekt, mille puhul täiesti erisugused linnurühmad hakkavad teineteisega sarnanema – seda iseloomustab näiteks piiritajate ja pääsukeste sarna-sus. Mõnikord tekitab looduslik valik muutusi põhjustel, mida on raske mõista – näiteks porr ja aedporr on eri liigid, kuigi neid on äärmiselt raske eristada, neil on ühe-sugune eluviis ja nad koguni asustavad samu elupaiku.

Siisike

Mustvares

LIIKIDE KUJUNEMINE

Liik on mistahes rühm loomi, kes võivad sigides anda elu-

võimelisi järglasi. Tavaliselt tekib uus liik, kui mingi osa-

rühm jääb näiteks geograafi lise sattumuse tõttu põhiasur-

konnast eraldi. Selle rühma areng jätkub teistest sõltuma-

tult ja ajapikku kujuneb sellest uus liik. Hallvares põlvneb

mustvaresest, kuid teda loetakse nüüd omaette liigiks.

Suurnokk-vint Leevike Ohakalind Metsvint

Varane mitmekesistumine

Lindude luustik on habras ja kipub fossiilistumisel lagunema. Sel põhjusel tuntakse lindude varasemat aren-gulugu lünklikult. Kummatigi on selge, et linnuriigi oluline mitmekesistumine toimus varasel triiase ajastul

umbes 65 miljonit aastat tagasi; 15 miljoni aasta eest eksisteeris juba suurem osa nüüdisaegseid rühmi. Pole veel täit kindlust 28 praegu elava või hävinud

linnuseltsi suguslusastmes, ent enamik asjatund-jaid jaotab nad suu ehituse erinevuste põhjal kahte suurde rühma – iidislõugsed

(Palaeognathae) ja uuduslõugsed (Neognathae); mõlemad kuuluvad nüüdislindude (Neornithes) alamklassi. Iidislõugsed linnud on enamjaolt lennuvõimetud ja neid kutsutakse silerindseteks; nüüdisajal elavatest lindudest kuuluvad nende hulka näiteks kiivid, kaasuarid, jaanalin-nud ja emud. Uuduslõugsed moodustavad enamiku meile tuntud maismaa- ja veelindudest.

Uuduslõugsete hulgas moodustavad algelisema rühma hanelised ja kurelised, kes on teistest lahknenud tõenäo-

selt arenguloo varasemal ast-mel. Maismaalindude seas peetakse piiritajalisi, siniraalisi, kakulisi, rähnilisi ja värvulisi arenenumateks kui tuvilisi, kanalisi, papagoilisi ja haukalisi, kuna viimastel on säilinud üks reielihas (ambiens), mis esineb ka roomajatel ja algelistel lin-dudel. Kõige arenenumateks loetakse laululinde, keda nüü-disajal leidub enam kui 5000 liiki.

EV

OL

UT

SIO

ON

J

A M

IT

ME

KE

SIS

US

Vintlased on kohastunud laia toidu- ja elupaiga-valikuga. Käbilindude nokk on kujunenud okaspuuseem-nete lüdimiseks.

12

kõrv ja põsesuled

vikerkest ja silmatera

kiiruluu

küünra-kattesuled

haberiba

saba alapoole kattesuled

saba-alune

küünra-hoosuled

reieluu

KE

S O

N L

IN

NU

D?

küünarsuled

õlasulestik

kukal

selg

valjas-riba

nokk

kõhualune

jookse

laba-kattesuled

puguala ja rind

kurgualune

saba

tagavarvas

laba-hoosu-led

kämblaluu

harkluu

puusa- ja süleluud

käsivarreluu

soomusluu

kodarluu

ala-lõualuu

üla-lõualuu

otsmikuluu

silmakoobas

rinnakuluu

jooks-meluu

varbaluud

sääre- ja pindluu

kanna-liiges

kaelalülid

Linnud on selgroogsed nagu ka imetajad, roomajad ja kahe-paiksed, kellega neil on sarnane kehaehitus. Kehaosade täpne tundmine tuleb kasuks lindude vaatlemisel ja määramisel.

Luustik Linnud on selgroogsed loomad pika lülisambaga, mis ühendab koljut, jäsemeid ja keret. Laululindude selgroog koosneb kõigest 39 selgroolülist, luikedel on neid koguni 63. Selgroog on jäigem kui enamikul imetajatel, välja arvatud kaelaosa, mis on painduv, kuna koosneb 11-st kuni 25 luust. Seetõttu saab lind oma pead pöörata laias kaares, korvates silmakoopasse fi kseeritud silma liikumatuse. Rinnakuluu, millele kinnituvad põhilised lennulihased, on võimsate tiivalöökidega lindudel kõrge ja liuglendajatel madala mälveharjaga. Eesjäsemed on meie omadega sarnased (vt kõrvalpilti), kuid õlavars jääb sageli sulgede

varju. Tiiva kehapoolse osa moodustab küünarvars, välimise osa aga „labakäsi”.

Linnu luustik on lendamiseks ülimalt kohastunud. Reieluu on tavaliselt väheliikuv ja peidus linnu kerekontuuris. Pikajalgseil lindudel näha olev jala ülaosa on tegelikult ühtekasvanud sääre- ja pindluuga säär. Põhiline liiges on ülalpool jooksmeluud (see on inimese pöia analoog) asuv „kand”. Linnu „labajala” moodustavad varbad.

Kehaehitus Õhueluga toimetulekuks peavad linnud olema kaalult kerged. Iga kehaosa, mis pole vajalik, kuid lisaks kaalu, on taandarenenud. Nende luud on kärgjad, et kergusega kaasneksid tugevus ja jäikus. Kolju on õhuke ja hammasteta, puuduvad toidu peeneksnärimiseks kohased rasked lihased. Et õhus ja vees hõlpsamini kulge-da, on lindude kehakuju voolujooneline; jalad võivad nad lennul sulgede varju tõmmata, vähendamaks õhutakistust.

Lihasööjad

Röövlindudel, nende hulgas madukotkal, on konksus nokk liha rebestamiseks.

13

kops

Küünarvarrele kinnituvad küünra-hoosuled – suured suled, mis asetsevad piki tiiva tagaserva

keskosa.

laulu-kõri

hinge-toru

KE

HA

EH

IT

US

osa õlavarre-luust

küünarvarreluud

keskmine sõrm

randme-luudpöial

nimetis-sõrm

Linnu hinga-miselundkond

õhukott

HINGAMINE JA VERERINGE

Lindude elutempo on kiire ja neil on intensiivne aine-

vahetus. Nad muudavad toidu energiaks väga kiiresti ning

läkitavad toitaineid ja hapnikku oma lihastesse ülitõhusalt.

Süda lööb suurtel lindudel 100 ja väiksematel kuni 1000

korda minutis. Lindude kopsud on palju

tegusamad kui imetajatel. Neil on

kopsude küljes õhukotid, mis või-

maldavad maksimaalset hapniku

omastamist. Neid õhukotte

on tavaliselt üheksa ja nad

ulatuvad kõigi kehaosa-

deni, isegi mõnedesse

luudesse.

Tiivaotsa moodustavad sõrmedele kinnitunud jäigad laba-hoosuled.

Linnu tiivaluudele kinnituvad suled ülekattega nagu katuseki-vid. Sulgede kuju ja suhteline suurus erineb sugukonniti.

Suured tiiva-kattesuled paiknevad hoosulgede tüvikute peal. Suurte kattesulgede heledad tipud võivad moodustada tiivavöödi.

Pöidla külge kinnitub kimbuke sulgi – nukktiib.

Väikesed tiiva eesserva ääris- ja kesk-kattesuled.

Õlavarrele kinnitunud suled talitlevad kõige seespoolsemate hoosulgedena.

Suuremad luud on lindudel õõnsad, eelkõige kerguse saavutamiseks, kuid lisatugevuse ja -jäikuse tagamiseks seesmise tugistruktuuriga.

Lendamiseks sobiv kehakuju Linnud lendavad oma muundunud eesjäsemeid kasuta-des ja tõusevad õhku lühikese plahvatusliku energia-pahvaku varal. Paljud linnud lendavad kiiresti, tehes oma lennul äkilisi kiirendusi ja pidurdusi; teised kasuta-vad tuulehooge ja sooje tõusvaid õhuvoole, püsimaks õhus tundide kaupa. Väikesed laululinnud, kes lendavad kiire tiivavurina või tiibade pideva lehvitamisega,

läbivad rännete ajal ka inimese vaatevinklist tohutuid vahemaid. Mõned merelinnud ja

piiritajad võivad jääda õhuvalda koguni kaheks või kolmeks aastaks, kordagi maandumata. Sellist

kõrge jõudlusega elulaadi võimaldab nende vereringe-, hingamis- ja seedeelundite ülimalt tõhus talitlus.

100

Need linnud on niivõrd kohastunud eluks vees (ja vee all, kuna nad sukel-du vad kalu püüdma), et nad pole võimelised maapinnal kõndima ega õieti püs tigi seisma. Nad on vee-eluga seotud palju rohkem kui enamik parte. Kaurid on Põhjala linnud, ent talveks siirduvad rannavete kaudu lõuna poo le: pütid on laiema levikuga, kuid lahkuvad talveks järvedelt, mis jäätuvad.

Kaurid ja pütid

See on kõige väiksem kaur, kuid paistab veepinnal oma madala laia selja ja püstise kaelaga ikkagi suurem kui sinikael-part. Ta ahenev nokk hoidub ülespoole Suvel on ta üleni pruun halli pea ja tumepunase kurgualusegaülespoole. Suvel on ta üleni pruun, halli pea ja tumepunase kurgualusega (mis sageli paistab mustjas), talvel aga on ülapool hele-hallikaspruun peente valgete tähnidega ning nägu ja kurgualune lausa valged. Valge ulatub silmast kõrgemale,

mitte nagu teistel kauridel talvel. Suvel laseb kuulda kaeblikku ja rütmilisthakitud hüüdu ninng lennul madalahäälset kaaggatust. Pesitseb väikestel llaugagagagaass-s-s-s-tel ja lendab toitu-- mmmaammmmammammmmm merele.

Gavia stellata Sugukond:a kaurlased

Pikkus: 55–67 cm Siruulatus: 91–110 cm

Levik: pesitseb Islandil, Šotimaal ja Fennoskandias rabalaugastel; talvel enamasti madalatel liivastel

merelahtedel lõuna suunas kuni Vahemereni. Eestis läbirändaja.

Punakurk-kaur

Gavia arctica Sugukond:a kaurlased

Pikkus: 63–75 cm

Siruulatus: 110–120 cm

Levik: pesitseb Fennoskandias, väga lokaalselt

ka Põhja-Šotimaal ja Eestis; talvel merel,

lõunas kuni Vahemereni.

Järvekaur

Sel üsna suurel pütilon lai tume kere, jämekael ning ümmargusekiiru ja tugeva nokagasuurevõitu pea. Suvel paistavad silma ta halli

ja valgega nägu, must pealagi, roostjaskael ja tume puguala. Talvel pange tähele musta pealage (küünib silmast allapoole),valget nägu ja tuhmi eeskaela, mis ei

l d h k l lvalenda nagu temast sihvakamal tuttpütil. Ta pesitseb järvedel ja veedab

talve merel.

Väikepütt Tuttpütt Hallpõsk-pütt

Väike ümar veelind, näib sabatu; tömbinoka tüvikul helelaik; suvel on ta vägatume, kael ruske, talvelheledam pruun, nägu

kreemikaspruun. Suvel kuuldub pikkaheledat hirnuvat trillerit. Pesitseb jõgedel ja väikestel veesilmadel, muul ajal hoidubsuurematele järvedele ja varjulistele

lõ t lmerelõugastele.

Tachybaptus rufi collis Sugukond:s pütlased

Pikkus: 23–29 cm

Siruulatus: 40–45 cm

Levik: pesitseb Kesk- ja Lõuna-Euroopas

(lokaalselt ka Eestis); idapoolsed haudelinnud

on rändsed.

Podiceps grisegena Sugukond:a pütlased

Pikkus: 40–46 cm

Siruulatus: 77–85 cm

Levik: pesitseb lokaalselt ja hõredalt Põhja-

ja Ida-Euroopa järvedel, rändab sügisel lõuna

ja lääne poole.

Laia levilaga suur pütt: helepruun, küljedroostjad, rind särav-valge. Suvel on talle ainuomased must pealagi ning mustad

ja kastanpruunid sulgkrooked peas. Talveks need krooked kaovad ning peaon valge, kitsalt musta kiiru ja silma-t iib k l t ii l L ltriibuga; kulmutriip valge. Lennul on

näha suured valged tiiva-laigud. Pesitseb järvedel ja mere lahtedel ning rändab talvitama ka avamerele.

Podiceps cristatus Sugukond:s pütlased

Pikkus: 46–51 cm

Siruulatus: 85–90 cm

Levik: pesitseb kogu Euroopas, v.a kaugel põhjas

ja lõunas; idapoolsed haudelinnud rändavad

talveks lõuna ja lääne poole.

Sirge odaja, rõhtsalt hoitava noka ja üsnasibulakujulise peagapõnev ja kena kaur. Suvel on tal kummalgi pool turja lai ovaalne,

valgete katkeliste triipudega laik, hall pea (nägu mustjas), must kurgualuneja valgetriibuline külgkael. Talvel paistab ta ülapoolelt tume ainult pea on pisutta ülapoolelt tume, ainult pea on pisut heledam, nägu ja lõuaalune valged;kerekülje tagaosas valge laik – hea määramistunnus! Ta pesitseb järvedel, talvitab merel.

LIN

NNN

NN

NN

NN

NN

NNN

NNN

ULL

UL

II

II

IIG

ID

D

101

Tormipääsud, tormilinnud, suulad ja kormoranidPuht merelinnud; arvestamata laia levikuga kormorane, on nad kõik kohastunud pesitsema rannakaljude eenditel või saartel urgudes. Kormo-ranid pesitsevad ka puude otsas. Neid on kõige parem vaadata kaldalt, tormilinde eeskätt kevadise või sügisese meretuulega neemetippudelt.

Üsna kajakalaadsel jää-tormilinnul on üleni hallid tumedamaotsalised tiivad ja hele laik seesmistel laba-hoosulgedel, päranipuala ja saba on hallid ning jäme nokk hele-sinihall. Ei suuda seista oma nõrkadel jalgadel, ent lendab jäikadel

tiibadel osaavalt mere kohal. Vaikse ilmaaga lendab madalall, , , ,ent tuules liugleb võrratulttt. . Häälitseb kkaljueendil oleva a apesa juuress valjusti kaagataaddeedes.s.s..

Fulmarus glacialis Sugukond:s tormilindlased

Pikkus: 45–50 cm Siruulatus: 100–112 cm

Levik: pesitseb kaljurandadel ja -saarekestel Islandil, Briti saartel, Põhja-

Prantsusmaaal ja Norras; talvel enamasti merel, sageli aga naaseb kaljudele.

Jää-tormilind

Puffi nus puffi nus Sugukond:s tormilindlased

Pikkus: 30–38 cm

Siruulatus: 76–82 cm

Levik: pesitseb Suurbritannia, Iirimaa,

Põhja-Prantsusmaa, Islandi ja Norra lähistel

saartel; sügisel merel laialt levinud.

Põhja-tormilind

Välja arvatud öösitihaudeasundustes või juhul, kui tormist kur -natud isendid on kan du- nud sisemaale, on põhja-tormilinde näha üksnes

madalal mere kohal jäikadel tiibadel lenda-mas. Vaikse ilmaga vehivad nad lühikestegliuglemmiste vahel tihe dallt tiibadega, ent tuuulega nad aina liuglevvad, teevad vaid harva mmõned kiired tiivalööögid, kerkides järsult üles ja tehes mõned lennuppoognad üle lainnehar-jade. NNad on musta või tummepruuni ülapoole ja siidvalgge alapoolega ning väiksemad ja saleddamad kui enamik kajakaid.

Täiskasvanud suulaon puhasvalge, v.a kolmnurksed mustadtiivaotsad ja ruugepea. Nooredon valgeon valge-

tähniliselt mustjaspruunid ja mittesuguküpsed läbivad mitu pugalikku siirde-vormi. Lendab mere kohal ja sööstsukeldub kala järele.

Morus bassanus Sugukond:s tormilindlased

Pikkus: 85–89 cm

Siruulatus: 165–180 cm

Levik: pesitseb väheste kolooniatena peamiselt

saartel; muul ajal laialt levinud Atlandil, Põhja-

ja Vahemerel.

Hanesuurune väga tume veelind, kel on ujudes kere vägasügavalt vees, g ,seelg vee-ppinnaga

peaaegu tasa, pea püüsti ja konksus nokk ülespoole suunatud. Tavatseb iistuda poolavali tiibadega kkivil või puu otsas. Kevaddel on tunnuslikud valge nnägu, valge reielaik ja helee peasulestik. Talvel nnägu valkjas. Noored ontumepruunid, valgee kurgualuse ja rinnagga.

Phalacrocorax carbo

Sugukond: kormoranlased

Pikkus: 80–100 cm

Siruulatus: 130–160 cm

Levik: pesitseb ebaühtlaselt üle Euroopa,

nii rannikul kui ka sisemaal.

Nagu väike õlimustharilik kormoran, aga maduja kaela, ümarama pea, püstisema lauba ja

l d ksaledama nokaga. Vanalind üleni

muust, v.a kollane nokalahu-laiik; kevadel peas kohev tutt. Noorlind on tume-prruun, v.a valge lõualaik, ja on kormoranist hästi eristatav tumeda ala-pooole ja märksa salledama noka pooolest.

Phalacrocorax aristotelis s

Sugukond: kormoranlased

Pikkus: 65–80 cm

Siruulatus: 90–105 cm

Levik: pesitseb paiguti Euroopa rannikul,

sisemaal kohatakse väga harva.

Karikormoran KormoranSuula

LI

LN

NNNUU

LU

LII

IIIIIIGGGGG

IGGGGGG

D

102

Hallhaigur Ardea cinerea Sugukond: haigurlased

Pikkus: 90–98 cm Siruulatus: 175–195 cmm

Levik: Lääne-Euroopas paigalind järvede ja jõgede ääres, mererannas

ja märgaladel; Põhja- ja Ida-Euroopas suvillind, Vahemere rannikul talvel.

Nycticorax nycticorax Sugukond:x haigurlased

Pikkus: 58–65 cm

Siruulatus: 90–100 cm

Levik: märtsist oktoobrini Lõuna- ja Kesk-

Euroopa roostikes, jõgede ja järvede ääres;

kevadel võib kohata ka põhja pool.

Rongasuurune ööhaigur on jässakas ja jämeda kaela, tüseda noka ning üsna lühikeste jalgadega, ent lennul haigrule iseloomuliku kujuga.

Enamasti on ta tegus videvikus, päevalaga puhkab puude otsas ja põõsastikes.Vanalinnul on helehallid tiivad ja must selg;mittesuguküps on pruuuuuunuuu , tihedate heledate tähnidega tiibadel jjjja a kekkk rel.

Ööhaigur

Ixobrychus minutus Sugukond: haigurlased

Pikkus: 33–38 cm

Siruulatus: 49–58 cm

Levik: suvel levinud Lõuna- ja Kesk-Euroopa

märgaladel, kevadel harva ka põhja pool;

enamik lahkub sügisel Euroopast.

Suure heleda ovaalse tiivalaiguga taida-suurune haigur; isas-linnul on must tanu ja rohekasmust selg, emane on pruunim ja

triibulisema alapoolega. Mõnikord võibteda näha pilliroovarrel kõõlumas, enne kui teeb kiire lühilennu üle märgala,jalad välja sirutatud.

Väikehüüp

Botaurus stellaris Sugukond: haigurlased

Pikkus: 69–81 cm

Siruulatus: 125–135 cm

Levik: väikesearvuline haudelind Ida- ja osa

Loode-Euroopa vesistes roostikes, talvel lõuna

ja lääne pool.

Hüübid on tihedateroostike peidulised linnud; kevadel saab nende kohalolekust teada madala kumedaltkõmiseva häälitsuse

järgi. Lennul paistab hüüp suure veidra kakuna, ent tal on kaardus tiivad ja pikaltsirutunud jalad; tiiva-kattesulgedel onheledam laik. Tähniline sulestik ja jässa-k h i k j t lik dkas haigrukuju on tunnuslikud.

Hüüp

Ardea purpurea Sugukond: haigurlased

Pikkus: 70–90 cm

Siruulatus: 110–145 cm

Levik: suvilind Lõuna- ja Lääne-Euroopas,

põhja suunas levinud Madalmaadeni. Elutseb

roostikes ja roogsoodel.

Hallhaigrust pisut väik sem ja saledam purpurhaigur on tume-d i j t ldam, pruunim ja tal on mustatriibuline oranž kael.

Noored on tuhmimad ja heleda-malt kreemikaspruunid. Nokk on pikk ja sale, kael madujas ning jookse ja varbad pike-mad kui hallhaigrul; lennul on kaelakõverdus sügavam, tiivad kitsamad ja väljasirutatud varbad pikemad.

Purpurhaigur

Hallhaigur on suur silmapaistev lind, eriti lennul – laiad kaarddus ümaraotsalised tiivad ja aeglane lend köidavvad tähelepanu juba kaugelt. Vanalinnul on mustt kiird ja pikk kuklatutt; mitte-suguküpse isendi peea ja kael on tuhmhallid. Vana-linnu nokavärvus mmuutub talvisest tuhmrohelisest

kevadel oranžiks või kollaseks. Lennull on pikk kael õlgade vahele kõverasse tõmmatud; kalu varitsedes ssirutab kaela pikaks, nagu aeglasel kõnnilgi, või siis on pea osalt tagasi tõmmatud. Ta suudab purilennul tõusta üllatavalt kõrgele ja on üsna osav manööverdajajajajajjaaa aa haudeseltsingute ligiduses; need on mmõnel pool segakolooniadddddd koos künnivareste või teiste haigrutegga.

Pikkade jalgade ja pika kaelaga veeäärsed linnud; nokk odajas. Hüübid ja mõned haigrud elutsevad peiduliselt tihedas roostikus, kuna aga teisi võib näha varjamatult tegutsemas. Enamik pesitseb puu või põõsa otsas, sageli seltsinguliselt suurte, mõnikord segakolooniatena. Hõbehaigrud ööbivad koos, lennates korratute salkadena igal õhtul kindlasse paika puude otsas.

Haigrud

LIN

NNN

NN

NNN

NN

NN

NN

NN

NNN

ULL

UL

II

II

IIG

ID

D

103

Phoenicopterus roseus Sugukond:s fl amingolased

Pikkus: 120–145 cm Siruulaatus: 140–170 cm

Levik: pesitseb õige vähestes kohtades Hispaanias ja Prant-

sus maal; võib kohata ka Itaalias, Balkanil ja Türgis.

Helefl amingo

On hõõlpsalt äratuntav pika mmaduja kaela, väga ppikkade jalga-de ja aalaspidi käänduunud noka järgi. VVangistusest pagenud

fl a mingosid võib näha ka väljaspool Vahemere-äärset tavalevilat (mõni nnendest võib olla hal lide jal ga de ja roosade „põlveddega” lõunafl amiiingngngngngngggggggooo)o)oo)o)o)ooo)o))))...Lennul paistab tiibadel laaialt karmiinpupupupupunananaaananaaaststststtststttttsttttstsstt ja musta, kael ja jalad on välja sirutattttududududududddu , nii et üldkuju on pikk ja ssihvakas. Noored on värvunud hooopis ilmetumaaltlttlltt. ..

Väike ja ettepoole kaldus kehahoiakuga koldhaigur jääb maas tähelepandamatuks; lendu tõustes vastan-duvad aga tumedale

seljale puhasvalged tiivad. Tunnuslikud on sinise tüvikuga pikk odajas nokk, triibuline ruuge pea, ruuge kuni roosakas puguala ja liiv- kuni oliivpruun selg. Tegutseb eraklikult või hajusate väikeste, raskesti märgatavate seltsingutena märgraskesti märgatavate seltsingutena märg-

aladel ja veetaimesti-kul.

Platalea leucorodiaa Sugukond: iibislased

Pikkus: 80–93 cm

Siruulatus: 120–135 cm

Levik: pesitseb väheste kolooniatena

Madalmaadel, Andaluusias ja Kagu-Euroopas.

Suur valge haigrulaadneveelind pikkade jäme-date mustade jalgade ja aeglase pikasammulise kõnnakuga ning lusikjakõnnakuga ning lusikja tipuga lameda nokaga.

Kevadel on tal peas kähar tutt ja kreemikas laik pugualal; noka-tipp ja paljas kurgualune on vanalinnul kollased. Mitte-suguküpsel isendil on tiivaots väikes-te tumedate laikude-ga ja nokk roosakas,s,,, ajapikku muutuuubbbb see mustaks s jajajja omandab kokokok llllaasasasee eeetipu.

Luitsnokk-iibis

Need on loomult veelinnud, ehkki toonekured pesitsevad veest eemal ning toituvad heinamaadel jm kuivemates paikades, aga ka soistel aladel. Kõik nad on suured ja silmatorkavad; Euroopas on tavaline üksnes valge-toonekurg, fl amingosid leidub väheste hiigelkolooniatena.

Toonekured, fl amingod ja iibised

Ardeola ralloides Sugukond:s haigurlased

Pikkus: 40–49 cm

Siruulatus: 71–86 cm

Levik: pesitseb paiguti Vahemere ümbruse

märgaladel ja jõgede ääres; talvel haruldane.

Mõned hälbivad kevadel põhja poole.

Koldhaigur

Egretta garzetta Sugukond:a haigurlased

Pikkus: 55–65 cm

Siruulatus: 88–106 cm

Levik: pesitseb Vahemere ümbruse märgaladel

(paiguti ka Lõuna-Inglismaal), kus talvel esineb

laiemaltki.

See väike kärmeerevalge haigur elutseb vee ääres – paguranda-dest ja kaldakaljudestkuni luhtade, järvedekuni luhtade, järvede ja jõgedeni.

Tal on sale must odajas nokk ja mustad helekollaste (ajuti küll mudaste) varvastega jalad. Peas on kaks pikka ehissulge ja keva-del sulepuh-mas seljal. Pesitseb ja ööbib puude otsas, sageli koos teissstetetete haigrutega..

Siidhaigur

Bubulcus ibis Sugukond:s haigurlased

Pikkus: 45–50 cm

Siruulatus: 82–95 cm

Levik: pesitseb paiguti Hispaanias, Portugalis,

Prantsusmaa lõunaservas ja mõnes paigas

Ida-Euroopas; põhja pool haruldane.

Väike kärme seltsingu-line valge haigur kuive-matel aladel, eritiveise karjamaadel. Ta ontuntav jämeda kollasetuntav jämeda kollase noka, püstise

lauba, „„jässaka” kurgualuse ja heledatte (tihti punakate) jalgade järgi. Kevadel on pea ja pugualaa ereruuged. Lennul on ta jahmmatavalt valge. Tihti koguneevad salgad karilooomade juurde, ent küllastavad ka soiseid veekogu-sid ja öööbivad puude otsas veeekohal vvõi ääreeeess.s..

Veisehaigur

LI

LN

NNNUU

LU

LII

IIIIIIIIGGGG

IGGGGGGG

D