Tartu Ülikool

Meditsiiniteaduste valdkond

Hambaarstiteaduste Instituut

Kristjan Rand

HAMBARAVIS KASUTATAVAD MEETODID VÄRVITOONI MÄÄRAMISEL

Üliõpilastöö

Juhendaja: ortopeedilise stomatoloogia assistent Priit Niibo, DD

Tartu 2018

Värvivalik 2

Resümee

Hambaarst puutub oma igapäeva töös kokku hammaste värvivalikuga. Värvi valimine on

väga vastutusrikas protsess, sest ka kõige väiksem valearvestus hamba värvi määramisel

võib tulevase restauratsiooni ebaesteetiliseks muuta. Värvivaliku meetodeid on mitmeid.

Hambaarstid kasutavad värvimääramisel kõige sagedamini värvivõtmeid. Samas selgub

mitmete uuringute tulemustest, et võrdluses instrumentaalse värvimääramisega on

visuaalne värvivalik subjektiivsem ja vähem täpne.

Selle töö eesmärk on toetudes teaduskirjandusele anda teoreetiline ülevaade

tänapäeva hambaravis kasutatavatest värvimääramise meetoditest. Eesmärgi täitmiseks

esitati võrdlused teadusuuringutes käsitletud erinevate meetodite usaldusväärsusest ning

värvimääramise täpsusest. Võrdlustest leiti nii visuaalse kui instrumentaalse meetodi

eelised ja puudused.

Võtmesõnad: värvimääramine, värvivalik, värvivõti, visuaalne meetod, instrumentaalne

meetod

Keywords: shade selection, color selection, shade guide, visual method, instrumental

method

Värvivalik 3

Sisukord

Sissejuhatus……………………………………………………………………………...4

Värvi omadused………………………………………………………………………….4

Kliinilises töös esinevad väljakutsed……………………………………………………..6

Värvi füüsikalistest omadustest tulenevad tegurid……………………………………6

Vaatlejaga seotud tegurid…………………………………………………………….8

Hammaste eripärad…………………………………………………………………...9

Värvi määramise meetodid………………………………………………………………9

Visuaalne meetod…………………………………………………………………….9

Värvivõtmed……………………………………………………………………...10

Instrumentaalne meetod…………………………………………………………….12

Mõõtmissüsteemid………………………………………………………………..12

Tehnoloogilised värvitooni määramise süsteemid…………………………….….13

Arutelu…………………………………………………………………………….........14

Kokkuvõte……………………………………………………………………………...18

Kasutatud kirjandus…………………………………………………………………….20

Värvivalik 4

Sissejuhatus

Hammaste esteetika ja värv on patsientidele oluline. Teadlikkuse tõusuga esteetilise

hambaravi võimalustest on suurenenud ka patsientide soov hammaste kuju ja värvi

parandada. Hammaste värv kujundab esmamuljet ja mõjutab inimese enesekindlust.

Montero jt (2014) 555 inimesega tehtud uuringu tulemustest selgus, et 23,8% uuritavatest

polnud oma hammaste värviga rahul. Alghamdi (2016) uuris 172 patsienti ning nendest

62% polnud rahul oma hammaste värviga.

Hammaste taastamisel on täpse värvi leidmine kriitilise tähtsusega. Hammaste

värvimääramisel tuleb arvestada patsiendi ootustega. Patsiendid võivad olla väga

nõudlikud ning soovida võimalikult valgeid ning sirgelt reastuvaid hambaid. Montero jt

(2014) uuringu tulemustest järeldub, et kõige tähtsam hammastega seotud tegur, mis

inimese meeldivamaks muudab, on hammaste heledus. Samas leidub inimesi, kes

soovivad võimalikult loomulikke hambaid, mis sulanduksid ühte teiste suus olevate

hammastega. Nende patsientide ravi võib olla roteerunud hammaste, kulumisfassettide ja

pinnastruktuuri eripärade tõttu komplitseeritud (Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004).

Hambaarstid peavad värvimääramisel arvestama mitmete teguritega, mis võivad

värvimääramist raskendada. Lisaks patsiendi ootustele ja hammaste eripäradele, tuleb

arvestada ka keskkonnaga, kus värvivalikut tehakse. Oluline faktor on ka hambaarsti

tervislik seisund.

Tänapäeval on kasutusel mitmed värvimääramise meetodid. Vanim ja enimkasutatav

meetod on visuaalne hindamine värvivõtmetega. Tehnoloogilised värvimääramise

aparaadid on hambaravi valdkonnas suuremat kasutust leidnud pigem teadusuuringutes

kui kliinilises töös.

Selle töö esimeses peatükis antakse ülevaade värvi omadustest ning erinevatest

värvimääramist mõjutavatest teguritest. Teises peatükis kirjeldatakse hambaravis

kasutatavaid värvimääramise meetodeid. Kolmanda peatüki arutelus võrreldakse

omavahel erinevaid värvimääramise meetodeid.

Värvi omadused

20. sajandi alguses töötas professor Albert H. Munsell välja süsteemi, mis aitas

määratleda värve. Munselli värvisüsteem sisaldab värvi mõõtmiseks vajalikke suurusi

nagu värvitoon, heledus ja küllastatus. Nendele näitajatele tuleks lisada läbipaistvuse

tegur, mis on restauratsiooni esteetilisuse saavutamiseks kriitilise tähtsusega (Chu,

Värvivalik 5

Devigus, & Mieleszko, 2004). Munselli värvisüsteem on tänapäeva hambaravis värvi

sobitamiseks esmavaliku meetod. Süsteemi saab kujutada värvirattana või -silindrina, kus

värvid on teineteise suhtes kolmemõõtmeliselt organiseeritud. Silindri telg on

akromaatiline, telje tipp kujutab absoluutset valget, põhi aga musta värvi. Värvitoonid on

organiseeritud ümber telje ning igas värvitoonis on värvid jaotunud heleduse ja

intensiivsuse põhjal (Sproull, 2001).

Värvitoon (Hue) – sünonüümiks värv. See mõiste on kasutusel iseloomustamaks

hamba või restauratsiooni pigmente (nt punane, sinine või kollane) (Chu, Devigus, &

Mieleszko, 2004). Toon annab värvile identiteedi ning aitab ühte värvi teistest värvidest

eristada (Lombardi, 1973). Munsell defineeris värvitooni kui värvi omadust, mille abil

eristada üht värviperekonda teisest nagu punast kollasest või rohelist sinisest (Sproull,

2001).

Heledus (Value) – värvitooni suhteline tumedus või heledus. Mida suurem on

peegeldunud värvi hulk, seda kõrgem on heledus. Heleduse skaala varieerub 0-st (must)

kuni 10-ni (valge) (Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004). Munselli värvisüsteemis on värvi

heledust kujutatud üheksa ringina, mis pöörlevad ümber akromaatilise telje. Ülemistes

ringides on heledamad värvid, alumistes tumedamad (Sproull, 2001).

Küllastatus (Chroma) – värvitooni puhtus ja intensiivsus (Chu, Devigus, &

Mieleszko, 2004). Värvi intensiivsus näitab, kui palju on värvis mingit kindlat pigmenti.

Näiteks, kui värv sisaldab suurtes kogustes punast pigmenti, on tegemist tugeva punasega

ning pigmendi vähenemisega muutub toon roosakaks (Lombardi, 1973). Munselli

Joonis 1. Albert H. Munsell’i värvisüsteem (Britannica, s.a.).

Värvivalik 6

kolmemõõtmelises värvisüsteemis on küllastatus kujutatud kodaratena, kus puhtamad

toonid on perifeerias ja muutuvad telje suunas progresseeruvalt hallimaks (Sproull, 2001).

Läbipaistvus (Transluscency) – näitab, mil määral valgus eset läbib. Kõrgeim

läbipaistvuse aste on täielik läbipaistvus, madalaim on opaaksus. Hammaste lõikeservad

on loomupäraselt läbipaistvad. Seega naturaalsete hammaste läbipaistvuse jäljendamisel

tehtud viga võib tulevase restauratsiooni väljanägemist tõsiselt mõjutada. Tänapäeva

hambaravi kliinikutes puudub võimalus hammaste läbipaistvuse mõõtmiseks. Siiski

saavad hambatehnikud laborites densitomeetriga mõõta restauratsiooni või värvivõtme

läbipaistvust (Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004). Emaili ja dentiini läbipaistvus suureneb

proportsionaalselt valguspikkuse kasvuga. Lisaks on leitud, et vanusega suureneb emaili

läbipaistvus ning dentiini läbipaistvus mitte (Lee, 2015). Heale abrasiooniresistentsusele

vaatamata vähendab profülaktilise pasta kasutamine klaaskeraamikal materjali

läbipaistvust (Monaco, Arena, & Özcan, 2014).

Kliinilises töös esinevad väljakutsed

Värvi füüsikalistest omadustest tulenevad tegurid

Värvi on korrektse valgustuse puudumisel raske täpselt tajuda ning hinnata. Lisaks

piisavale valgustusele on vajalik tagada ka piisav valguse kvaliteet. Seda saavutatakse

valguse õige intensiivsuse ning õigete valgusallikatega (Chu, Devigus, & Mieleszko,

2004). Teadusuuringutega on leitud, et valguse kvaliteet on kõige tähtsam faktor, mis

mõjutab visuaalset värvimääramist (Dagg, O’Connell, Claffey, Byrne, & Gorman, 2004).

Lisaks nende tingimuste täitmisele tuleb värvitooni määramisel arvestada veel

mitmete teiste teguritega. Värvi hindamiseks sobiv ruum peaks olema helehalli põranda

ja seintega. Kasutatav valgustus peab olema värvi korrigeerivate omadustega (5500-

6500K) ning optimaalse valguse intensiivsusega (150-200 kandelat). D50 (5500K)

valgusallikas jäljendab valguse kvaliteedi ja kvantiteedi poolest loomulikku

päikesevalgust kõige paremini (Miller, 1993).

Metamerism on nähtus, mille korral kaks objekti tunduvad samades tingimustes

olevat ühte värvi, aga teistes tingimustes tunduvad samad objektid erinevat värvi olevat.

Hambaravis esineb sellist olukorda näiteks siis, kui hõõglambi valguses on kroonid

loomulike hammastega ühte tooni, kuid värvi korrigeerivate või fluorestsentsvalguse

tingimustes ei ole. Restauratsioonide ja värvivõtmete tooni, küllastatuse kui heleduse

varieerumine erinevates valgustingimustes raskendab oluliselt värvivalikut. Mingil

Värvivalik 7

määral on metamerism vältimatu. Seetõttu tuleks patsiendile eelnevalt selgitada, et

erinevate valgustingimuste korral võib restauratsiooni värvitoon varieeruda ja see on ka

loomulik (Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004). Metamerismi situatsioonis võib abiks olla

värvi määramine erinevates valgustingimustes (Corcodel, Helling, Rammelsberg, &

Hassel, 2010).

Kontrastsuse efektid mõjutavad värvi tajumist ning objektiivset hindamist. Järgnevalt

kirjeldatakse erinevaid kontrastsuse alaliike.

Samaaegne kontrastsus esineb olukorras, kus kahte värvi vaadeldakse samal ajal.

Värvi tajumist mõjutab sel juhul taustsüsteemi suhteline heledus (värv tundub

tumedamana heledal taustal ja vastupidi) ning suhteline küllastatus (värv tundub

intensiivsemana vähem küllastunud valgusega taustal ning vastupidi).

Tooni kontrastsuse korral tundub vaadeldav objekt tumedal taustal heledam, kui ta

tegelikult on. Samas, kui asetada seesama objekt heledale taustale, tajutakse seda

tumedamana. Sellest järeldub, et tumedamad toonid tuleks valida patsientide puhul, kelle

pehmed koed ja suuõõs on tumedama pigmendiga ning vastupidi (Chu, Devigus, &

Mieleszko, 2004). Jahangiri jt (2002) uurisid hammaste heleduse ja nahatooni vahelist

seost Vita Lumin värvivõtmetega. Tulemused näitasid, et keskmise ja tumedama nahaga

inimeste hambad on pigem heledamat tooni kui heledanahaliste inimeste hambad. Siit

saab järeldada, et lisaks kontrastsuse mõjule peab heleduse määramisel arvestama

patsiendi nahatooniga.

Küllastatuse kontrastsuse puhul tundub vaadeldav ese intensiivsem, kui taust on

madala küllastatusega ning vähem intensiivne, kui taust on rohkem küllastunud. Mida

sarnasem on eseme küllastatus ja heledus taustsüsteemiga, seda vähem on vaadeldavat

eset näha. Seda tuleb silmas pidada värvitooni määramisel, sest hammaste heleduse ja

küllastatusega sarnased taustsüsteemid muudavad toonide eristame raskeks.

Suuruse kontrastsus tähendab, et suurem ese tundub heledamana kui väiksem.

Samamoodi tundub heledam ese suuremana kui tumedam. Ruumiline kontrastsus tekitab

tunde, et lähedamal asuv objekt on suurem ja heledam kui tagapool olev. Seda nähtust

esineb sagedasti pöördunud ning kattuvate hammaste puhul. Seetõttu tuleb värvi

määramisel hoida patsiendi suuga ühtlast distantsi. Kaugemale vajunud hambad võib

muuta heledamaks ning ette kaldunud hambad tumedamaks (Chu, Devigus, & Mieleszko,

2004).

Värvivalik 8

Vaatlejaga seotud tegurid

Esteetilises hambaravis on värvi hindamine väga oluline komponent ja seega on heas

korras silmanägemisel värvi määramisel suur roll. Siiski suurem osa hambaarstidest ei

käi nägemiskontrollis. Nägemiskvaliteeti mõjutavad nii inimese füsioloogilised

muutused arengus kui keskkondlikud tegurid.

Värvipimeduse korral ei näe inimene punast, rohelist ja sinist või nende värvide

kombinatsioone. On leitud, et värvipimedust esineb Ameerika Ühendriikides meeste

hulgas umbes 10% ja naiste hulgas 0.3% (Wasson & Schumann, 1992). Quackenbush

(1997, viidatud Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004 j) märkis enda teoses, et vanusega

silma sarvkest ja lääts kollastuvad ning nägemine halveneb. Seetõttu valge ja kollase värvi

eristamine muutub aina raskemaks. Nägemise kvaliteedi langus algab 30. eluaastast,

muutub märgatavaks peale 50. eluaastat ning kliiniliselt märkimisväärseks pärast 60.

eluaastat. Pärast 60. eluaastat on paljudel inimestel raskusi sinise ja lilla värvi eristamisel.

Väsinud silmad ei omanda värve nii täpselt kui puhanud silmad. Mõjutatud on

heleduse ja küllastatuse tajumine, värvid tunduvad tuhmid ning hägused. Kurnatus on

ebatäpse värvivaliku levinud põhjus (Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004).

Toitumine mõjutab oluliselt inimese nägemise kvaliteeti. Tervislik toitumine

aeglustab kollatähni kärbumist ehk aeglast nägemise kaotust (Age-Related Eye Disease

Study Research Group, 2001). Gimbel (1994, viidatud Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004

j) selgitas, et emotsioonid avaldavad mõju pupilli suurusele. Pupilli ahenemine ja

laienemine mõjutab värvi tajumist. Carsten (2003, viidatud Chu, Devigus, & Mieleszko,

2004 j) tõi välja oma artiklis, et ravimite, alkoholi ning kofeiini kuritarvitamine mõjutab

lisaks otsustusvõimele ka värvide tajumist.

Lisaks on paljudel retsepti ja käsimüügiravimitel nägemist mõjutavad kõrvalnähud.

Viagra tekitab nägemisele sinise alatooni, muutes sinise ja rohelise värvi eristamise

raskeks. Fraunfelder (1996, viidatud Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004 j) kirjutab oma

töös, et pikaaegne rasestumisvastaste tablettide kasutamine põhjustab sinise ja kollase

värvi tajumise kvaliteedi langust.

Binokulaarne erinevus on värvi tajumise erinevus parema ja vasaku silma vahel.

Seetõttu on soovitatav asetada värvivõtmed kas hammaste peale või alla, mitte kõrvale

(Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004).

Värvivalik 9

Hammaste eripärad

Hamba värv on tingitud tema optilistest omadustest. Valguse jõudmisel hambale valgus

kas läbib hammast; peegeldub hambalt; hajub või imendub hambakudedes (Joiner, 2004).

On leitud, et dentiini värv määrab ära hamba värvi ning emailil on värvi kujundamisel

vaid väike osa (Bosch & Coops, 1995).

Hambad (dentiin) on fluorestsentsed, sest kiirgavad UV-valguse toimel valgust.

Fluorestsents muudab restauratsiooni loomulikuks ning vähendab metamerismi mõju.

Seetõttu sisaldab portselan aineid, mis muudavad restauratsiooni fluorestsentseks.

Tehiskroonide valmistamisel tuleb arvestada, et liigne opaaksus (läbipaistmatus) muudab

hambakrooni elutuks ja liigne läbipaistvus hallikaks ja tumedaks (Chu, Devigus, &

Mieleszko, 2004).

Vaatleja silmale tagasi peegelduv valguse hulk määrab ära hamba heleduse või

tumeduse. Seega avaldab hambapinna struktuur, läige ning kumerus valguse

peegeldumisele olulist mõju. Karedama ning kumerama pinnaga hammas peegeldab

tagasi vähem valgust ning tundub tumedam kui sileda ning vähem kumera pinnaga sama

tooni hammas. Teisisõnu, mida rohkem on hammas valgusele eksponeeritud, seda

heledam ta tundub (Lombardi, 1973).

Valgendamise korral hammaste suhteline heledus tõuseb, samas opaaksust või

läbipaistvust see ei mõjuta. Valgendatud hammaste korral on restauratsioonide tegemine

raskendatud, sest hammaste värv on akromaatiline. See tähendab, et toon on valge,

küllastatus madal ja heledus kõrge. Eelnevast saab järeldada, et heledus on ainus

parameeter, mida tehiskrooni valmistamisel arvestada saab (Chu, Devigus, & Mieleszko,

2004).

Värvi määramise meetodid

Visuaalne meetod

Värvivaliku määramise vanim meetod on visuaalne värvi analüüs, kus hambaarst

värvivõtmete abil värvitooni määrab. Lisaks on visuaalne värvimääramine üks

lihtsamatest värvianalüüsi meetoditest, mida kliinilises töös kasutada (Miyajiwala,

Kheur, Patankar, & Lakha, 2017).

Ideaalses värvijuhendis on värvid värviruumis loogilise paigutusega. Munselli

värvisüsteemil põhinev värvivõti võiks need tingimused täita (Sproull, 2001).

Traditsioonilistes fabritseeritud värvivõtmete süsteemis on kindla värvivõtme asukoht

Värvivalik 10

üksiku tähe, numbri või nende omavahelise kombinatsiooniga ära määratud. Värvivõtmes

peaks olema välja toodud värvi toon, heledus, küllastatus ning läbipaistvus (Miller, 1993).

Visuaalsel värvimääramisel võrreldakse standardseid värvivõtmeid restaureerimist

vajava hamba kõrval oleva hambaga. Saadud info sobiva värvi kohta edastatakse

suuliselt, kirjalikult ja/või fotomaterjalina hambatehnikule restauratsiooni

valmistamiseks (Paul S. J., Peter, Rodoni, & Pietrobon, 2004).

Värvivõtmed

Gürel (2003, viidatud Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004 j) väidab, et tänapäeval on kõige

enam kasutatavad värvivõtmete süsteemid Vita Classical, Chromascop ja Vitapan 3D-

Master.

Vita Classical värvivõtme süsteemis on värvitoon liigitatud joonistähtedega: A –

oranž, B – kollane, C – kollane/hall, D – oranž/hall (pruun). Küllastatus ja heledus on

määratletud numbritega: 1 – kõige madalam küllastatus, kõrgeim heleduse tase; 4 – kõige

kõrgem küllastatus, madalaim heleduse tase (Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004). Järgnev

toonide jaotus värvivõtme süsteemis pärineb Vita koduleheküljelt toote tutvustuse

teemavalikust:

• A1 - A4 (punakas-pruun)

• B1 – B4 (punakas-kollane)

• C1 – C4 (hallikad toonid)

• D2 – D4 (punakashall)

Chromascop süsteem kasutab numeratsioonisüsteemi: 100 – valge, 200 – kollane,

300 – oranž, 400 – hall, 500 – pruun. Küllastatus ja heledus on määratletud järgmise

VITA classical A1-D4® värvivõti 12 1Vita Classical värvivõti Joonis 2. VITA classical A1-D4® värvivõtme süsteem (VITA

Zahnfabrik, s.a.).

Värvivalik 11

numeratsioonisüsteemiga: 10 – madalaim küllastatus, kõrgeim heledus; 40 – kõrgeim

küllastatus, madalaim heledus (Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004).

Vitapan 3D-Master on edasiarendus eelnevatest värvivõtmetest, värvitooni

määramisel on 3 etappi:

1. Heleduse määramine – hambaarst valib patsiendi naturaalsele hambale kõige sarnasema

heledusega võtme (1-5: 1 - kõige heledam; 5 - kõige tumedam). Seejärel tuleb valitud

heleduse grupist võtta keskmine (M) toon;

2. Küllastatuse määramine – hambaarst valib M rühmast värviproovi, mis on patsiendi

naturaalsele hambale kõige sarnasema küllastatuse astmega (1-3: 1 - kõige madalama

küllastatusega; 3 - kõige kõrgema küllastatusega);

Joonis 3. Chromascop värvivõtme süsteem (Ivoclar Vivadent,

Inc., s.a.).

Värvivalik 12

3. Tooni määramine – hambaarst otsustab, kas M grupist valitud värviproov on pigem

kollakam (L) või punakam (R) (Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004).

Instrumentaalne meetod

Infotehnoloogilised arengud on tänapäeva hambaravile suurt mõju avaldanud. Turule on

toodud mitmeid tehnoloogilisi vahendeid, mis hõlbustavad värvimääramist, -analüüsi

ning hambaarsti ja -tehniku vahelist teabevahetust (Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004).

• Erinevalt visuaalsest meetodist pole instrumentaalse värvimääramise tulemus

keskkonnast mõjutatud

• Tulemus ei ole sõltuv valgustusest

• Tulemused on reprodutseeritavad

Mõõtmissüsteemid

Hambapinna mõõtmiseks ja analüüsimiseks on olemas koht-mõõtjad (spot measurement

devices – SM) ja kogu hambapinda mõõtvad aparaadid (complete-tooth measurement

devices – CTM). SM optilise ava diameeter määrab ära, kui suurt osa hambapinnast

mõõdetakse. Saavutamaks hamba varjunditest terviklikku kaarti, tuleb SM aparaatidega

mitmeid võrdlusmõõtmisi sooritada. SM aparaadid on näiteks Shofu Shadeeye-NCC

Chroma Meter ja Vita Easyshade süsteem.

Joonis 4. VITA Toothguide 3D-MASTER® valgendatud värvivõtmetega

(VITA Zahnfabrik, s.a.).

Värvivalik 13

CTM aparaadid mõõdavad ning annavad ühe pildiga edasi informatsioon

värvijaotumise kohta kogu hambapinnal. Kogu hambapinna mõõtmise eeliseks on

saadava informatsiooni järjepidevus ja reprodutseeritavus. CTM aparaadid pakuvad

mugavamat käsitlemist ning usaldusväärsemat informatsiooni võrreldes SM-idega. CTM

aparaadid pakuvad sama hinna eest rohkem kasutusvõimalusi kui SM aparaadid (Chu,

Devigus, & Mieleszko, 2004).

Tehnoloogilised värvitooni määramise süsteemid

RGB (red, green and blue) aparaadid omandavad punast, rohelist ja sinist

pildiinformatsiooni, mis koos moodustavad värvipildi. RGB seadmed on näiteks video-

ja digitaalkaamerad. Need instrumendid ei ole värvimõõtmisvahendid. RGB seadmed

analüüsivad ja määravad värviomadusi tehtud foto põhjal. Seetõttu on seadmelt saadud

informatsiooni täpsus küsitav. RGB süsteemid on kasulikud andmaks laborile esialgset

informatsiooni/referentspunkti. Üheks RGB seadme näiteks ShadeScan süsteem

Cynovadi firmast (Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004).

Digitaalne fotograafia on hambaravis väga populaarne, sest kaamera kasutamine on

tõhus ning võrdlemisi lihtne. Samas eeldab korrektsete fotode tegemine fotograafiaalaste

teadmiste olemasolu. Digitaalne fotograafia on värvimääramisel suurepärane abimeetod,

millega saab lihtsustada suhtlust hambaarsti ja -tehniku vahel. Kaamera abil tehtud

referentspildilt saab tehnik kasulikku lisainformatsiooni hamba läbipaistvuse, opaaksuse

ning pinnatekstuuri kohta. Siinkohal tuleb märkida, et kaamerad tõlgendavad värve

erinevalt ning oluline mõju lõpptulemusele on nii valgustusel kui ka pildi tegemise nurgal.

Seetõttu ei piisa värvitooni määramiseks ainult digitaalse fotograafia kasutamisest, vaid

seda tuleks kasutada koos teiste värvimääramise meetoditega (Chu, Devigus, &

Mieleszko, 2004). Erinevate valgustusseadmete kasutamine aitab pildistamisel lisadetaile

jäädvustada. Hammaste ehituslike detailide, mamelonide, pragude, läbipaistvuse ja

heleduse paremaks jälgimiseks soovitatakse kasutada polariseeritud fotosid, mis

elimineerivad pinnapeegeldust (Im, et al., 2017).

Spektrofotomeeter mõõdab ja salvestab objektilt peegelduvat või objekti läbivat

energiat ühe lainepikkuse kaupa, kus analüüsib iga lainepikkuse heledust, küllastatust ja

tooni kogu nähtavas valgusspektris. Seejärel tuleb saadud informatsioon kasulikku

formaati (näiteks spektraalkõverasse) asetada ning transleerida (Chu, Devigus, &

Mieleszko, 2004). Spektrofotomeetrid on indirektsete hambakroonide valmistamisel

ühed täpsemad ja tõhusamad värvimääramise instrumendid (Paul S. J., Peter, Rodoni, &

Värvivalik 14

Pietrobon, 2004). Spektrofotomeetriga saadud tulemused on objektiivsed, usaldusväärsed

ning reprodutseeritavad (Kielbassa, Beheim-Schwarzbach, Neumann, & Zantner, 2009).

Spektrofotomeeter pole hambaarstide seas laiaulatuslikku kasutust leidnud, kuna

aparatuuri hind on kõrge ja seda on keeruline kasutada. Parim spektrofotomeeter on

selline, mis suudab eset iga nurga alt analüüsida. Samas hammast pole võimalik selliselt

uurida. Seetõttu on kasutuses spektrofotomeetrid, kus valgus suunatakse hambapinnale

45 kraadise nurga all ja vaatlus toimub 0 nurga all (45/0), ning vastupidi – valgustus 0

nurga all ning vaatlus 45 kraadise nurga all (0/45). Kuna ligipääs suuõõnele on piiratud,

siis leiab kliinilises töös paremat rakendust 45/0 võimalustega spektrofotomeeter.

Kliinilises töös kasutatava spektrofotomeetri näiteks on SpectroShade,. See seade kasutab

värvi mõõtmiseks kahte digitaalset kaamerat, mis on optiliste kiudude kaudu

spektrofotomeetriga ühendatud (Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004).

Paljud hammaste värvi analüüsivad uuringud on läbi viidud kolorimeetrite abil, mille

värvi mõõtmise tulemus on täpselt selline nagu inimsilma poolt tajutud tulemus.

Kolorimeeter teeb kindlaks eseme värvuse filtreerides valgust kolmest-neljast nähtava

valguse spektri alast. Shadevisioni kolorimeeter pakub kiiremat andmetöötlust kui

spektrofotomeeter. Erinevalt spektrofotomeetrist salvestab kolorimeeter vaid kolme

andmepunkti toonist, heledusest ja küllastatusest. Spektrofotomeeter seevastu salvestab

peegeldusest saadud 16 või enamat andmepunkti. Lisaks ei kaasne kolorimeetriga

töötamisel värvide kaardistamist ja see kiirendab kogu värvimääramise protsessi (Chu,

Devigus, & Mieleszko, 2004).

Kolorimeetrid ning spektrofotomeetrid annavad mõõtmistulemused CIELAB

ühikutes. CIELAB süsteemis on igal värvil värviruumis oma asukoht. Mõõtmistulemusi

saab matemaatiliselt analüüsida ning seeläbi võrrelda erinevate objektide värvinäitajaid.

Digitaalsel värvianalüüsil on kesksel kohal väärtus ∆E. Hambast ja värvivõtmest saadud

näitajaid võrreldakse ning mida väiksem on ∆E väärtus, seda täpsem on valitud värv

(Derdilopoulou, Zantner, Neumann, Nat, & Kielbassa, 2007; Chu, Devigus, & Mieleszko,

2004).

Arutelu

Hambaarstid on visuaalsel värvimääramisel pikka aega värvivõtmeid kasutanud. Kahjuks

on selline meetod võrdlemisi lihtsustatud ning ainuüksi värvivõtmetele tuginedes ei

pruugi lõpptulemus loomulikule hambavärvile sarnane olla.

Värvivalik 15

Visuaalsel värvimääramisel on tulemus sõltuv nii vaatleja kogemustest kui oskustest

(Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004). Hammad (2003) uuris kahe erineva värvivõtme

usaldusväärsust tava-hambaarstide ja proteesiarstide seas. Valim moodustati kümnest

proteesiarstist ja kümnest tava-hambaarstist, kelle keskmine praktilise töö kogemus oli

14 aastat. Valimi mõlema grupi arstid kasutasid 20. patsiendil ülemise parema kaniini

värvimääramisel Vita Lumin Vacuum ja Vitapan 3D-Master värvivõtmeid.

Proteesiarstide seas olid tulemused usaldusväärsemad kui tava-hambarstide seas.

Tulemuste korratavuse erinevus kahe grupi vahel väljendus eriti tugevasti Vita Lumin

Vacuum värvivõtme puhul. Vitapan 3D-Master värvivõtme kasutamine parandas

tulemuste korratavust oluliselt nii proteesiarstide kui tavahambaarstide seas.

Meetodi subjektiivsus väljendub selles, et inimesed tajuvad värve erinevalt (Paul S. ,

Peter, Pietrobon, & Hämmerle, 2002). Visuaalne värvivalik on mõjutatud vaatleja

füsioloogilisest ja psühholoogilisest vastusest kiirguva energia stimulatsioonile.

Tulemuste vastuolud on tingitud väsimusest, vanusest, emotsioonidest, valgustusest,

objekti ja valgusallika asendist ning metamerismist. (Okubo, Kanawati, Richards, &

Childress, 1998).

Sõltumata parimatest pingutustest, võib visuaalsel teel värvimääramine tuua väga

erinevaid ja sageli ootamatuid tulemusi. Värvimääramise protsess hambaravis tugineb

mitmele visuaalsele hinnangule, kus informatsioonivahetus toimub sageli kahe või enama

isiku vahel (Seghi, Hewlett, & Kim, 1989). Visuaalsel värvimääramisel võrreldakse värvi

värvivõtme ning loomuliku hamba vahel. Värvistandardina kasutatakse värvivõtmeid.

Samas ei hõlma värvivõtmete süsteem kõiki loomulike hammaste värvivastavusi ja

saadaolevad värvitoonid pole süsteemselt jaotunud. (Okubo, Kanawati, Richards, &

Childress, 1998). Miller (1993, viidatud Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004 j) väidab, et

Näiteks Vita Classical süsteemi värvivõtmed on võrreldes ekstraheeritud hammastega

liiga madala küllastuse ning kõrge heledusega. Vita Classical värvivõtmesüsteemi

puuduseks on tõsiasi, et värvivõtmed pole reastatud heleduse järgi. Kui Vita värvivõtmed

tootjapoolsete juhiste järgi reastada heleduse järgi, on võtmete järjekord: B1, A1, B2, D2,

A2, C1, C2, D4, A3, C3, D3, B3, A3.5, B4, C3, A4, C4. Samas värvivõtmete vahelised

muutused heleduses on ebaregulaarsed ja varieeruvad oluliselt. Vitapan 3D-Master

värvivõtme süsteemis on sama grupi värvivõtmed samasuguse heldusega ning muutused

heleduses gruppide vahel on ühtlased (Browning, 2003).

Paljud kasutuses olevad värvivõtmed on kaheldava usaldusväärsusega. Cal jt (2004)

kasutasid digitaalset fotograafiat ning pilditöötlemise tarkvara ning analüüsisid

Värvivalik 16

Chromascopi värvivõtmeid. Tulemused näitasid, et värvivõtmete parameetrid ei ole

täpsed. Yap (1998, viidatud Cal et al., 2004 j) analüüsis Vita värvivõtmete värvi

kvaliteedinäitajaid. Tulemustest selgus, et sama tootja värvivõtmed polnud värvinäitajate

poolest üksteisega vastavuses.

Värvi mõõtmise kaudu on võimalik elimineerida osad tegurid, mis kaasnevad

subjektiivse värvimääramisega. Spektrofotomeetrid ja kolorimeetrid on ajalooliselt

suuremat kasutust leidnud pigem teadusuuringutes kui kliinilises töös. Siiski on arengud

optilises elektroonikas ja infotehnoloogias seadmed kasutajasõbralikumaks muutnud

(Seghi, Hewlett, & Kim, 1989).

Tehnoloogiliste värvimõõtjate arvestatavaks eeliseks on tulemuste objektiivsus ning

järjepidevus. Lehmann jt (2011) võrdlesid kolme erinevat värvimõõtjat ning hindasid

tulemuste usaldusväärsust. Seadmete sisene tulemuste korratavus oli kõrge kõigi kolme

testitud aparaadi puhul. Kusjuures kõrgeim korratavus esines hambapinna keskmise

kolmandiku mõõtmistes. Mõnevõrra kehvemaid tulemusi näitasid kaela ja lõikeserva

mõõtmised. Seda saab seletada lähedal asuva igeme olemasoluga, hambapinna suurema

kurvatuuriga kaelaosas ja/või läbipaistvusega intsisaalosas.

Mitmete uuringutega on leitud, et spektrofotomeetriline värvimääramine on täpsem

ja usaldusväärsem kui visuaalse meetodi kasutamine. Igiel jt (2017) uurisid kahe

värvivõtme (Vita Classical A1-D4, VITA Toothguide 3D Master) ja spektrofotomeetri

(VITA Easyshade Advance) usaldusväärsust. Spektrofotomeetriga saadud tulemused olid

järjekindlamad kui visuaalsel värvimääramisel saadud tulemused. Kalantari jt (2017)

võrdlesid spektrofotomeetrilist ja visuaalset meetodit metallokeraamilise krooni

värvimääramisel. Visuaalselt hinnangul eelistati rohkem spektrofotomeetrilisi kroone.

Lisaks leiti, et kahe spektrofotomeetri tulemused olid samaväärsed. Pimentel jt (2014)

analüüsisid visuaalse ja spektrofotomeetrilise värvimääramise usaldusväärsust. Neli

hambaarsti hindasid nii visuaaselt kui spektrofotomeetriga 30. inimese tsentraalset

intsisiivi. Instrumentaalsel teel saadud tulemuste kokkulangevus oli visuaalsel meetodil

saadud tulemustest kõrgem. Derdilopoulou jt (2007) analüüsisid 3758 hamba värvi nii

Chromascopi võtmeid kui spektrofotomeetrit kasutades. Tulemuste kokkulangevus

instrumentaalel meetodil oli 89,6%, visuaalsel meetodil 49,7%. Alsaleh jt (2012)

uuringus osales 50 naishambaarstitudengit ning kolm hambaarsti. Tudengid pidid oma

esihamba värvi visuaalselt määrama, seejärel määrasid tudengite hammaste värvi

visuaalselt ka hambaarstid. Instrumentaalsed analüüsid tehti Vita Easyshade

spektrofotomeetriga. Uuringu tulemused näitasid, et spektrofotomeetri tulemused olid

Värvivalik 17

täpsemad kui tudengite ja hambaarstide visuaalse hinnangu tulemused. Lehmann jt

(2017) uuring kinnitas samuti instrumentaalse meetodi täpsust. 100 vaatlejal tuli

omavahel sobitada kahe Vita Classical’i süsteemi värvivõtmeid. Visuaalsel meetodil

paaritati 72.5% värvivõtmetest, samas spektrofotomeetriga oli tulemus 98.9%.

Instrumentaalseid värvimääramise seadmeid on turul mitmeid. Kim-Pusateri jt

(2009) uurisid nelja värvimääramise instrumendi (SpectroShade, ShadeVision, VITA

Easyshade ja Shadescan) täpsust ja usaldusväärsust. Seadmetega analüüsiti kolme turul

oleva värvivõtme värve (Vitapan Classical, Vitapan 3D-Master ja Chromascop).

Usaldusväärsus: ShadeVision, 99.0%; SpectroShade, 96.9%; VITA Easyshade, 96.4%;

ShadeScan, 87.4%. Täpsus: VITA Easyshade, 92.6%; ShadeVision, 84.8%;

SpectroShade, 80.2%; ShadeScan, 66.8%. Enamus seadmed näitasid kõrget

usaldusväärsust ehk korduvatel mõõtmistel olid samad tulemused. Rohkem esines

erinevusi mõõtmistulemuste täpsuses. Vita Easyshade oli ainus instrument, millel olid nii

usaldusväärsuse kui täpsuse näitajad üle 90%. Tsiliagkou jt (2016) võrdlesid omavahel

kolme värvimääramise aparaati (Easyshade, Spectroshade, Shadevision).

Standardiseeritud tingimustes olid tulemuste korratavus kõigi seadmete puhul väga hea.

Vabakäe tingimustes näitas kõige usaldusväärsemaid tulemusi Spectroshade ning kõige

kehvemad näitajad olid Easyshade’il.

On leitud, et värvimääramist saab edukalt teostada ka intraoraalse 3D skanneerijaga.

Mehl jt (2017) analüüsisid 40 hammast kasutades Vita 3D Master värvivõtme süsteemi,

3Shape Trios’i, Vita Easyshade’i, Vita Easyshade Advance’i, SpectroShade’i ja

Spectroshade Micro’t. Tulemuste korratavuse näitajad olid nii 3D skanneerimisseadmel

(3Shape Trios) kui teistel digitaalsetel süsteemidel samaväärsed, kusjuures kõige

täpsemaid tulemusi antud uuringus andis Spectroshade Micro.

Värvivalik 18

Kokkuvõte

Selle töö eesmärk oli toetudes teaduskirjandusele anda teoreetiline ülevaade

tänapäeva hambaravis kasutusel olevatest värvimääramise meetoditest ning tuua välja

teadusuuringutes käsitletud võrdlused. Esimese peatükis kirjeldati värviomadusi ning

loetleti tegureid, mis mõjutavad värvimääramist. Värvi parameetreid süstematiseeris

kõige selgemalt Albert H. Munsell. Tema värvisüsteemis on igal toonil, heledusel ja

intensiivsusel värviruumis oma kindel asukoht. Visuaalsel värvimääramisel tuleb

arvestada vaatlejast, keskkonnast ning vaadeldavast objektist tingitud teguritega.

Teises peatükis kirjeldati erinevaid värvimääramise meetodeid. Visuaalne

värvimääramine leiab kõige enam kasutust. Selle meetodi puhul määravad lõpptulemuse

hambaarsti kogemused ja oskused. Värvivõtmete süsteeme on mitmeid. Värvistandardiks

on värvivõtmed, mis reastuvad süsteemis tähe/numbri kombinatsioonina. Värvivõtmete

süsteemid on sellisel juhul liigselt lihtsustatud ja ei kata loomulike hammaste kõiki

värviparameetreid. Vitapan 3DMaster on edasiarendus tavapärastest värvivõtmete

süsteemidest, kus värvimääramine on 3-etapiline: esmalt tuleb valida heledus, seejärel

küllastatus ja viimaks toon.

Inimsilm on võimeline eristama ka väga väikseid ebatäpsusi ja erinevusi värvis. Siiski

on tehnoloogilise värvimääramisega saadud tulemused kõige täpsemad ja

objektiivsemad. Mõõtmisseadmed erinevad tööpõhimõtte poolest. Spektrofotomeetrid

mõõdavad esemelt tagasi peegeldunud valgusenergia hulka. Kolorimeetrid teevad eseme

värvi kindlaks filtreerides valgust nähtava valguse 3-4 valgusspektri alast.

Infovahetust tehniku ja hambaarsti vahel on võimalik muuta tõhusamaks kasutades

digitaalset fotograafiat koos teiste värvimääramise meetoditega. Fotod annavad edasi

hamba läbipaistvuse ja opaaksuse ning pinnatekstuuri. Digitaalne värvianalüüs on

võrreldes visuaalse värvimääramisega tunduvalt objektiivsem, sest värv määratakse

elektrooniliselt kas spektrofotomeetriga või kolorimeetriga. Siin tekitatakse automaatselt

värvikaart, mida seejärel ka visuaalselt kontrollitakse ja tulemus saadetakse laborisse.

Visuaalse ja instrumentaalse värvimääramise võrdlusest saab järeldada, et

instrumentaalne meetod on usaldusväärsem ning täpsem kui visuaalne meetod. Visuaalse

meetodi tulemuste täpsust kahandavad sõltuvus keskkonnast ja vaatlejast. Visuaalset

värvimääramist saab edukalt kasutada koos tehnoloogiliste värvimääramis seadmetega.

Spektrofotomeetrite ja kolorimeetrite suurim puudus on seadmete kõrge hind, mis

Värvivalik 19

mõnevõrra piirab nende laiaulatuslikku kasutust hambaravis. Samas nende süsteemide

kasutuseelised kaaluvad üle nende kõrge hinna.

Värvivalik 20

Kasutatud kirjandus

Age-Related Eye Disease Study Research Group. (2001). A Randomized, Placebo-

Controlled, Clinical Trial of High-Dose Supplementation With Vitamins C and E,

Beta Carotene, and Zinc for Age-Related Macular Degeneration and Vision Loss:

AREDS Report No. 8. Arch Ophthalmol, 1417–1436.

Alghamdi, A. S. (2016). Satisfaction with Dental Appearance and Desired Esthetic

Treatment in Saudi Dental Patients. EUROPEAN JOURNAL OF

PHARMACEUTICAL AND MEDICAL RESEARCH, 126-130.

AlSaleh, S., Labban, M., AlHariri, M., & Tashkandi, E. (2012). Evaluation of self shade

matching ability of dental students using visual and instrumental means. Journal of

Dentistry, 82-87.

Bosch, J. t., & Coops, J. (1995). Tooth Color and Reflectance as Related to Light Scattering

and Enamel Hardness. Journal of Dental Research, 374-380.

Browning, W. D. (2003). Use of Shade Guides for Color Measurement in Tooth-Bleaching

Studies. Journal of Esthetic and Restorative Dentistry, 13-20.

Cal, E., Sonugelen, M., Guneri, P., Kesercioglu, A., & Kose, T. (2004). Application of a

digital technique in evaluating the reliability of shade guides. Journal of Oral

Rehabilitation, 483-491.

Chromascop Shade Guide. (kuupäev puudub). Allikas: Ivoclar Vivadent:

https://www.ivoclarvivadent.us/p/Teeth/p/529479

Chu, S. J., Devigus, A., & Mieleszko, A. (2004). Fundamentals of Color. Carol Stream, IL:

Quintessence Publishing Co, Inc.

Corcodel, N., Helling, S., Rammelsberg, P., & Hassel, A. J. (2010). Metameric effect

between natural teeth and the shade tabs of a shade guide. European Journal of Oral

Sciences, 311-316.

Dagg, H., O’Connell, B., Claffey, N., Byrne, D., & Gorman, C. (2004). The influence of

some different factors on the accuracy of shade selection. Journal of Oral

Rehabilitation, 900-904.

Derdilopoulou, F. V., Zantner, C., Neumann, K., Nat, R., & Kielbassa, A. M. (2007).

Evaluation of Visual and Spectrophotometric Shade Analyses: A Clinical

Comparison of 3,758 Teeth. The International Journal of Prosthodontics, 414-416.

Hammad, I. A. (2003). Intrarater repeatability of shade selections with two shade guides.

THE JOURNAL OF PROSTHETIC DENTISTRY , 50-53.

Värvivalik 21

Igiel, C., Lehmann, K. M., Ghine, R., Weyhrauch, M., Hangx, Y., Scheller, H., & Paravina,

R. D. (2017). Reliability of visual and instrumental color matching. Journal of

Esthetic and Restorative Dentistry, 303-308.

Im, S. B., Torosian, A., Blasi, A., Londono, J., Elkattah, R., & Chiche, G. (2017). The

Challenge of Shade Matching. Journal of Cosmetic Dentistry, 64-81.

Jahangiri, L., Reinhardt, S. B., Mehra, R. V., & Matheson, P. B. (2002). Relationship

between tooth shade value and skin color: an observational study. THE JOURNAL

OF PROSTHETIC DENTISTRY, 149-152.

Joiner, A. (2004). Tooth colour: a review of the literature. Journal of Dentistry, 3-12.

Kalantari, M. H., Ghoraishian, S. A., & Mohaghegh, M. (2017). Evaluation of accuracy of

shade selection using two spectrophotometer systems: Vita Easyshade and Degudent

Shadepilot. European Journal of Dentistry, 196-200.

Kielbassa, A. M., Beheim-Schwarzbach, N. J., Neumann, K., & Zantner, C. (2009). In vitro

comparison of visual and computer-aided pre- and post-tooth shade determination

using various home bleaching procedures. The Journal of Prosthetic Dentistry, 93-

100.

Kim-Pusateri, S., Brewer, J. D., Davis, E. L., & Wee, A. G. (2009). Reliability and accuracy

of four dental shade-matching devices. The Journal of Prosthetic Dentistry, 194-199.

Lee, Y.-K. (2015). Translucency of human teeth and dental restorative materials and its

clinical relevance. Journal of Biomedical Optics.

Lehmann, K. M., Devigus, A., Igiel, C., Wentaschek, S., Azar, M. S., & Scheller, H. (2011).

Repeatability of color-measuring devices. European Journal of Esthetic Dentistry,

428-435.

Lehmann, K. M., Wentaschek, S., Devigus, A., Igiel, C., Scheller, H., & Paravina, R. (2017).

Comparison of Visual Shade Matching and electronic Color Measurement Device.

THE INTERNATIONAL JOURNAL OF ESTHETIC DENTISTRY, 396-404.

Lombardi, R. E. (1973). The principles of visual perception and their clinical application to

denture esthetics. The Journal of Prosthetic Dentistry, 358-382.

Mehl, A., Bosch, G., Fischer, C., & Ender, A. (2017). In vivo tooth-color measurement with

a new 3D intraoral scanning system in comparison to conventional digital and visual

color determination methods. International Journal of Computerized Dentistry, 343-

361.

Miller, L. L. (1993). Shade matching. Journal of esthetic dentistry, 143-153.

Värvivalik 22

Miyajiwala, J. S., Kheur, M. G., Patankar, A. H., & Lakha, T. A. (2017). Comparison of

photographic and conventional methods for tooth shade selection: A clinical

evaluation. The Journal of Indian Prosthodontic Society, 273-281.

Monaco, C., Arena, A., & Özcan, M. (2014). Effect of Prophylactic Polishing Pastes on

Roughness and Translucency of Lithium Disilicate Ceramic. The International

Journal of Periodontics and Restorative Dentistry, 26-29.

Montero, J., Gomez-Polo, C., Santos, J. A., Portillo, M., Lorenzo, M. C., & Albaladejo, A.

(2014). Contributions of dental colour to the physical attractiveness stereotype.

Journal of Oral Rehabilitation, 768-782.

Munsell color system. (kuupäev puudub). Allikas: Encyclopædia Britannica, Inc:

https://www.britannica.com/science/Munsell-color-system

Munsell Color System images. (kuupäev puudub). Allikas: Encyclopaedia Britannica:

https://www.britannica.com/science/Munsell-color-system/images-videos

Okubo, S. R., Kanawati, A., Richards, M. W., & Childress, S. (1998). Evaluation of visual

and instrument shade matching. The Journal of Prosthetic Dentistry, 642-648.

Pimentel, W., & Tiossi, R. (2014). Comparison between visual and instrumental methods

for natural tooth shade matching. General Dentistry, 47-49.

Seghi, R., Hewlett, E., & Kim, J. (1989). Visual and Instrumental Colorimetric Assessments

of Small Color Differences on Translucent Dental Porcelain. Journal of Dental

Research, 1760-1764.

Sproull, R. C. (2001). Color matching in dentistry. Part I. The three-dimensional nature of

color. THE JOURNAL OF PROSTHETIC DENTISTRY, 453-457.

Sproull, R. C. (2001). Color matching in dentistry. Part II. Practical applications of the

organization of color. THE JOURNAL OF PROSTHETIC DENTISTRY, 458-464.

Tsiliagkou, A., Diamantopoulou, S., Papazoglou, E., & Kakaboura, A. (2016). Evaluation

of reliability and validity of three dental colour-matching devices. THE

INTERNATIONAL JOURNAL OF ESTHETIC DENTISTRY, 2-16.

Wasson, W., & Schumann, N. (1992). Color vision and dentistry. Quintessence

International, 349-353.

VITA classical A1-D4® shade guide. (kuupäev puudub). Allikas: Vite Zahnfabrik:

https://www.vita-zahnfabrik.com/pdb_GG1G10G100_en.html

VITA Shade Guides. (kuupäev puudub). Allikas: VITA Zahnfabrik: https://www.vita-

zahnfabrik.com/en/VITA-shade-guides-31233,98477.html