NR. 3 (160) DETSEMBER 2010

Selles numbris:

Kõrvekülaline unustatud paikades Lk 4

Rebella – kas „mässaja“ läänestunud autoturul? Lk 6

Põhjasõda ja Raadi Lk 10

Aime Sabre: Olen küll õnnelik! Lk 11

Muljeid Hiinast, enne Inglismaale naasmist Lk 14

Ja palju muudki!

Tartu vald teeb sünnipäeva puhul kingitusiInimene üksinda on nõrk olend, aga sidemed teistega teevad temast tugeva. Üksinda pingutab ta tihti ilma tulemusteta. Aga vaid üks sõbrapilk südamesse, üks soovitus, lohutussõna sõbralt – ja madal taevas kerkib kõrgeks, kurvameelsuse katus kaob.

(Johann Gotttfried von Herder)

Tähtpäevade ja teiste rõõmsate sündmus-te puhul hoitakse ikka kokku ning ollakse üksteise suhtes avatud ja helded.

Tartu vald teeb sünnipäeva puhul oma inimestele kingitusi. Kingitused leiavad endile omanikud loosi teel ja sünnipäe-valoosis osalevad kõik seisuga 1.jaanuar 2011 Tartu valla elanikeks registree-runud inimesed.

Loosikastis on nii asiseid kui ka emot-sionaalseid, mahult suuremaid ja väik-semaid kingitusi (erinevaid tooteid ja teenuseid; spordiinventari; kinkekaar-te nii tervisekeskuste kui kultuuriasu-tuste külastamiseks).

Vallas tegutsevatele ettevõtjatele: Ootame teiepoolset panust loterii auhin-dade osas – vastu pakume ettevõtte tut-vustamist valla juubeliaasta suurürituste reklaamides.

Sünnipäevaloosi peavõit on Opel Astra 5D Classic III Plus 1.6 VCT 85kW

Loosimine toimub 29. jaanuaril 2011.a. Lähtel, XXXV Emajõe Mängude lõputseremoonia ajal

Väljalaske aasta: uusVärvus: Sovereign Silver, hõbedaneKeretüüp: luukpära (5-ust)Mootor: 1.6 VCT 85 kW bensiinKäigukast: 5-k manuaalVedav sild: esivedu

Lisavarustus

ECA Üks kokkuklapitav võti 313

QQ5 Normaalmõõdus varuratas (vahetab välja põhivarustuses näidatud rehviparanduskomplekti)

626

ARK Sõiduki registreerimine liiklusregistrisse + registreerimismärgid

2 900

TRV Talverehvid 4 tk 4 800

SAL Salongimatid 0

Juhtkiri

Meie virtuaalne elu

Anneli Parksepp Tartu valla juubeliaasta projektijuht

Olin mõni nädal tagasi ühe äsja täiskasvanuikka jõudnud noorte konflikti tunnistajaks. Tean enda valulist sekkumise soovi väga hästi ja samas ka seda sisemist korralekutsuvat stopptuld, mis ütleb, et igaühel tuleb vastavalt isiklikule valmisolekule ja kogemustele ise oma lahingud pidada.

Uurinud võimalikult neutraalses vormis konf-likti tagamaid, selgus, et põhjus on kellegi poolt Facebook´is väljapaisatud õel emotsioo-nipuhang. Hea virtuaalne võimalus sapp en-dast välja sülitada, vaatamata, kuhu pritsmed lendavad... Ja sama lihtne kui emotsionaalne sülitamine on ka sihtmärgilt vastamise või sel-gitamise võimaluse äravõtmine. Tehniliselt on selle protseduuri nimetus „blokeeri see kasuta-ja“. Niisiis – karistamatuse tunde ja vastutuse mittevõtmise maailm?

Jah, ka mina olen Facebook´i kasutaja. Mitte küll märkimisväärse staažiga ja mitte ka 24/7 ehk siis portaaliaken pidevalt arvutis lahti. Kui oled ise millegagi seotud, siis loomulikult jääb selle nähtuse ümber toimuv või sellesse puutuv eriti silma. Ilmselt on minu võrgus-tik teisest põlvkonnast ja küpsema taustaga kui esimeses lõigus kirjeldatu ja seetõttu ka vahendatav info hoopis teistsugune. Minu

Facebook´i-kogemus on senini olnud positiiv-ne ja ma loodan, et valdavalt nii jääb ka.

Kuni ajani, mil meie kinodesse jõudis draa-ma „Sotsiaalvõrgustik“ (The Social Network), ei mõelnud ma sellest fenomenist hinnangu-liselt. Et kas see on siis miskitmoodi hea või halb, toeatav või laastav, arendav või pidurdav. Pärast filmi ekraanidele jõudmist paiskusid kodumaised meediakanalid täis pooldajate, vastaste ja „seejätabmindtäiestikülmaks“-ini-meste arvamusi. Mul endal puudub aga jät-kuvalt must-valge hinnang. Kuigi – olen ta-banud end kaardistamast Facebook`is ja ka teistes suhtlusportaalides toimuvat. Sotsiaal-võrgustikud on lihtsalt nähtus nagu iga tei-negi, mis sünnib vajadusest millegi järele. On see Facebook´i puhul siis vajadus kuhugi kuu-luda, vajadus jagada ja/või olla tunnustatud.

On aegu, kus igaüks meist on tahtnud olla teistsugune kui parasjagu ollakse. Kas just kellegi moodi, küll aga soovinud endale mõn-da omadust või oskust, mis kellegi teise juures nii ahvatlevalt lihtne ja loomulik näib. Suht-lusportaalides on muidugi võimalik kehastu-da selliseks nagu sa arvad teisi soovivat sind näha. Mul on kogemusi lõhestunud isiksus-tega, kes virtuaalmaailmas on säravad ja vai-mukad laia silmaringiga suhtlemisgeeniused. Tavaelus aga rabedad, hirmunud ja närvilised sasipuntrad... Jääb ainult loota, et võimalus elada virtuaalmaailmas „unistuste inimese-na“ kompenseerib seda sotsiaalset küündima-tust ja ei kahjusta inimese ühiskonna liikme-na hakkamasaamist oluliselt. Valiku üht või teistmoodi elada teeb aga inimene ise.

7. jaanuar Portreefotonäitus "Emotsioon" Kõrveküla raamatukogus

22. jaanuar Vallavanema vastuvõtt 2010.a. sündinud laste vanematele

27. jaanuar Erna ja Herbert Abeli mälestusvõistlused

29. jaanuar XXXV Emajõe Mängud Lähtel

29. jaanuar Tartumaa Noorte Päev

***

jaanuar - märts Konkurss spordisõbralikuma klassi tiitlile (Lähte ÜG)

jaanuar - mai Ajalooklubi teemaõhtud Kõrveküla Põhikoolis

Ühes virtuaalsete sotsiaalvõrgustike teemat käsitlevas telesaates jäi kõlama pinnapealsuse oht ja seda just vanemaealiste osalejate arva-mustest. Eks neil ole omamoodi õigus ka ja see mainitud oht on rohkem kindlasti veel väl-jakujunemata isiksuste peade kohal. Mõnin-gase elukogemuse juures on inimene aga või-meline tegema juba valikuid ja tuleb aeg kui ka praegused 15sed on paar-kolmkümmend aastat küpsemad ning vahetavad kvantiteedi sujuvalt kvaliteedi vastu. Ka suhetes. Nii et - laseme teistel oma lahingud ise pidada.

Suurepärase võimaluse häid soove jagada an-nab ka virtuaalne suhtlusvõrgustik.

Mõnus on aga minna lähimasse postkontoris-se ja saata jõuludeks kaart oma käega kirju-tatud heade soovidega. Üks ei välista teist ja andmiserõõm on mõlemal juhul olemas.

Imelist jõuluaega ja aastalõppu soovides, Anneli Parksepp

JAANUAR 2011 KULTUURI- JA SPORDISÜNDMUSED

2

hAriDuS

Jätsid kooli pooleli? Nüüd oled targem – tule ja jätka!

Külliki SteinbergEesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsiooni Andras projektijuht

Tänases Eestis on õppimisvõimalusi varase-mast oluliselt rohkem. Täiskasvanuid koolita-vad – sageli ka tasuta – ülikoolid, kutseõppe-asutused, vabahariduslikud koolituskeskused, rahvaülikoolid ja muud õppeasutused üle kogu Eesti. Kel õppimistahe, peab pisut sü-gavamale enese sisse vaatama, oma tegelikud soovid üles leidma ja asja käsile võtma. Või-maluse leiab kindlasti. Katkenud haridustee jätkajate õppeasutustesse tagasitoomiseks on käivitatud ka riiklikke programme. Ülikooli tagasipöördujad saavad seda teha program-mi TULE vahendusel, kutseõppeasutustesse kutsub poolelijätnuid tagasi programm KUT-SE. Programmijuht Aivi Virma kutsub kõiki õpiteekonna katkestanuid üles taas koolipinki asuma:

„Kas ka Sinuga juhtus nii, et majandusõitsen-gu ajal tundus töötamine mõistlikum kui õp-pimine ja praktikalt tagasi kooli Sa enam ei jõudnud? Nüüd aga on olukord tööturul hoo-pis teine. Äkki kuluks lõputunnistus siiski ära?

See programm on suunatud Sulle, kui oled õppinud kutsekoolis ja ajavahemikus 01.01.2000-01.09.2010 selle pooleli jätnud. Katkestamise põhjused pole olulised.

Kui asud õppima programmi KUTSE alusel, siis on Sul võimalik taotleda õppijatele ette-nähtud õppetoetust, sõidusoodustust ja kooli-lõuna toetust. Õpe on TASUTA!

Huvi korral pöördu kutsekooli, kus õppisid enne või teise kutsekooli, kus on sama või sar-nane eriala. Kooli kontaktandmed leiad aad-ressilt www.hm.ee/kutse

Kooli pöördumisega ära oota õppeaasta al-guseni, uuri oma võimalusi kohe!“

Lisainformatsiooni saad ka telefonil 735 0382 ja e-posti teel aivi.virma@hm.ee või jatkukutse@hm.ee

Küllap kripeldab katkenud koolitee paljudel hinges. See on üks uuesti alustamise võima-lustest ilma, et keegi midagi üleliigset uuriks või katkestatu pärast etteheiteid teeks. Oleme ju iga päevaga küpsemad ja targemad ning os-kame oma võimalusi-vajadusi selgemalt hin-nata. Jõudu ja julgust uueks alguseks!

Informatsiooni täiskasvanutele mõeldud tasu-ta õppimisvõimaluste kohta leiab veel:

www.hm.ee/tasutakursused www.vabaharidus.ee www.rajaleidja.ee ning õppeasutuste kodulehekülgedelt.

On imeline aastalõpuaeg...Mida uut ja huvitavat jõuluõhtuks valmistada ja

kuidas vana aasta sõprade seltsis teele saata? Klaara ja Veera teavad...

KLAARA JA VEERA KOHVIKUJUTUD

Reedel, 23. ja 31.detsembril kell 07.45 ja 20.15 raadios Elmar

3

1. MIS VÕI KES RÕÕMUSTAS TEID LAHKUVAL AASTAL KÕIGE ROHKEM?

2. MIDA PEATE OMA TÖÖS JA/VÕI TEGEVUSES SEL AASTAL SUURIMAKS SAAVUTUSEKS?

3. MIDA VÕIKS JÄRGMISES AASTAS OLLA VÄHEM KUI LÕPPEVAS?

4. KES ON SEE INIMENE, KELLEST JÄRGMISEL AASTAL EESKUJU SOOVITATE VÕTTA? MIKS?

5. KAKS SOOVI JÕULUVANALE: ÜKS OMA KODUVALLA RAHVALE JA ÜKS PÄRIS ISE-ENDALE

ÜllarTartu valla elanik aastast 1991

Õpetajana on minu rõõmu allikaks noorte ja arukate inimeste edusammud ja nende edenemine oma unistus-te ja sihtide suunas. 2010. aasta kevadel lõpetas Treffneri gümnaasiumi minu endine õpilane ja tänane mälumän-gukaaslane Madis Hurt. Mind rõõmustab tema otsus asuda arstiks õppima. Nägin tema valiku raskust, sest tööka ja mitmekülgselt andeka inimesena oleks võinud ta suunduda peaaegu kõikidele erialadele, mida Eestis üldse õppida saab. Madis põhjendas oma valikut lihtsalt:

“Olen siiani nii palju saanud. Arstina loodan, et saan mi-dagi ka tagasi anda.”

Olen töötanud koolijuhina juba kaheksa aastat. Selle ajaga kipub kõik liigagi tuttavaks, tavapäraseks ja ru-tiinseks muutuma. Minu saavutuseks on uue eesmärgi leidmine oma kooli jaoks, mille nimel koostööd teha, pingutada ja millest võiks olla kasu kõigile õppijatele. Õpetajad ja haridusteadlased nimetavad seda kujunda-vaks hindamiseks, aga lihtsamalt seletatuna hakkavad lapsed numbrite asemel saama õpetajatelt sõnalisi hin-nanguid. Hindeid küll pannakse, aga ainult kokkuvõt-tena. Sõnalised hinnangud aitavad õppijal täpsemalt aru saada, mida ja kuidas senisest teistmoodi või rohkem õp-pida võiks, et paremini osata.

Kogesin sellel aastal kõige hea kõrval ka omajagu palju vaesust (nii ainelist kui ka vaimuvaesust) kui ka õpitud abitust. Mul ei oleks midagi selle vas-tu kui saaks kõik selle vana aastaga koos maha jätta.

Imelik küsimus!? Ma ei ole eriline eeskujude otsija. Ei pea õigeks kellegi otsest jäljendamist. Maailm tu-leb kildudest endale ise kokku panna. Oma mõtte-laadi olen saanud kirjanduskujudelt Sveijkilt ja Thijl Uelenspiegelilt ja väga palju ka oma vanaisalt. Filo-soofilises plaanis imponeerivad mulle Dalai-laama ja Fred Jüssi. Kõige rohkem kohtan aga oma elus ja töös tavalisi terve mõistusega eesti inimesi: mitte eriti rikkaid, parasjagu töökaid, huumorimeelega ja piisavalt optimistlikke. Miks mitte neid silmas pida-da kui juba oleme kaasteelised tänases maailmas.

Vallarahvale : Oskust soovida ja soovide täitumisele kaasa aidata. Juhtige oma elu ise niipalju, kui vähegi jõudu ja oskust on.

Iseendale: Sedasama, mida eelpool soovisin. Lisaks oskust igapäevaste tööde kõrvalt leida aega kvaliteet-selt puhata ja oma energiat taastada. Kindlasti oleks hea saada vähemalt korra aastas mägedesse.

ReinTartu valla elanik aastast 1970

Põllumeest rõõmustasid sel aastal mõistlikud teravilja müügihinnad.

Jõudsime oma toimetuste ja töödega parasjagu enne kül-ma tulekut valmis. Taliviljad said õigeks ajaks maha kül-vatud ja nüüd on Taevataadi teha, mis kevadeks alles jääb.

Parasjagu võiks ikka olla nii äikest kui päikest.

Olen alati imetlenud oma isa, kes suutis kõigist vint-sutustest ja viletsusest välja tulla suure töökuse ja op-timismiga.

Vallarahvale: Jõulurahu igasse kodusse. Ja et enda tervis peaks vastu 2014.a. kevadeni, siis lõ-peb minu jaoks keskkonnasõbraliku majandaja viis-aastak...

MeeliTartu valla elanik aastast 1978

Lahkuv aasta tõi mulle isiklikult uue töö ja sellega seoses suure muutuse elus. Kõik lahenes väga hästi. See rõõmus-tabki kõige rohkem.

Olen rahul, et Naisselts Miina tegutseb juba kümme-kond aastat ja ühendab igas vanuses käsitööhuvilisi. Teist aastat on meiega ka eakate klubi. Kiire elutempo ja aja-nappus seab küll piire, aga sellele vaatamata kohtume vä-hemalt paar korda kuus, et mõni uus asi õppida või unus-tatud vana meelde tuletada.

Uuel aastal võiks olla vähem muretse-mist pisiasjade pärast, et märgata olu-lisemat meie ümber.

Arvan, et igas inimeses on midagi eeskuju väärivat. Tuleb osata seda näha.

Vallarahvale: Et igaüks saaks just seda, mida tema ta-hab ja kõigele lisaks rahulikke jõule.Iseendale: Vaba aega. Nii palju huvitavat jääb tege-mata, sest aega napib. Samas, kui mul see aeg oleks, küll ma ta siis ära sisustaks. Mõttetu soov! Jõulurahu on maailma ilusaim asi- soovin endale ilusaid valgeid, rahulikke jõule.

EneTartu valla elanik aastast 1947

Kõige enam rõõmu valmistasid lapselapsed Elisa ja Ako, tütarde kojutulek ja head suhted sugulaste vahel. Rööm on kohtuda nende õpilastega, kes särasilmselt teatavad, et neile kehalise kasvatuse tund meeldib ja ära tunda lapsed, kellede vanemaid olen ma õpetanud.

Suurimaks saavutuseks pean vabariikliku kehalise kasva-tuse ainekava valmimist. Olen osalenud selles töörühmas aastaid ja saanud kirja panna oma nägemuse kehalise kas-vatuse kui õppeaine otstarbekusest. Seades kehalise kas-vatuse eesmärke ja kirjeldades nende täitmiseks tegevusi, on aluseks võetud ka Lähte Ühisgümnaasiumis toimunu. Rahulolu pakub see, et uues ainekavas tähtsustatakse õpi-laste tervist: lastele õpetatakse, kuidas olla terve ja rühi-kas ning milliste vahenditega seda saavutada. Saavutuseks pean ka koolitüdrukute kolmandat kohta vabariiklikul Võrkpalli Kooliliiga võistlustel, millele aita-sid kaasa treeneritena minu haiguse ajal tütar ja mees.

Järgmises aastas võiks olla vähem kii-rustamist, tegemata töid ja mõtlema-tult öeldud sõnu.

Ei pakuks välja ühtegi konkreetset inimest, küll aga on neid, kelledelt eeskuju võtta ühes või teises aspek-tis. Südamlikkust ja kaasinimeste mõistmist võiks õppida Carmen Kuusikult, põhjalikkust oma tege-vustes minu tütrelt Enekenilt, oskust mõelda globaa-lselt meie vallavanemalt, olla kuldsete kätega nagu käsitöömeister Aime Sabre ja heatahtlik ja puhtustar-mastav nagu Elgi Eek, nutikas nagu Jaan Tootsi, hea töökaaslane nagu Ann Kainel jne.

Et jõuluajal jääks aega mõelda külade elanikel, kuhu rajada noorte kooskäimise kohad, et siis uuel aastal selle nimel tegutsema hakata.Ise sooviksin, et tervis alt ei veaks.

ViljoTartu valla elanik aastast 1993

Mu kõige rõõmsam mälestus jäi möödunud suveaega, kui toimus õpilasmalev Kõrvekülas. Sinna oli kokku tul-nud väga mõnus seltskond, kellega sai lõbusalt aega veeta ja töötada. Pärast malevat oli väga hea tunne vaadata teh-tud töid, millesse ma ise olin oma panuse andnud.

Sel aastal pean ma oma suurimaks saavutuseks kooli rah-vatantsurühmaga ühinemist. Trennides tehakse rasket tööd, kuid kui tants selgeks saab, siis on see ülimalt hea tunne. Meie rühmal on üks kindel eesmärk, kuhu tahak-sime jõuda - tantsupeole.

Järgmisel aastal võiks vähem olla pi-medust, mis on seotud sügisõhtutega. Tavaliselt saan ma koolist suhteliselt hilja lahti. Peale bussisõitu on vaja kõndida umbes kilomeeter koju. Sel-le aja sees võin astuda väga paljudes-se veelompidesse, mida ma lihtsalt ei näe.

Minu suurimateks eeskujudeks on kaks inimest: rah-vatantsutreenerid Tiina ja Marius. Nad tegelevad oma vabast ajast ja tahtest õpilaste treenimisega ning nad saavad sellega ka väga hästi hakkama. Neist ma soovitaksingi eeskuju võtta.

Koduvallarahvale sooviksin ma seda, et te oleksite rohkem rõõmsamad ning hooliksite üksteisest. Abis-tage neid, kes abi vajavad. Endale sooviksin seda, et ma ei oleks enam nii laisk, kuna just selle pisiku tõt-tu on mul jäänud sellel aastal nii mõnigi tähtis töö lõpetamata.

ErelyTartu valla elanik aastast 1995

Rõõmustas, et minu korraldatud üllatuspidu sõbrannale, kus mind aitasid paljud sõbrad, tuli üllatavalt hästi välja.

Et lõpetasin eelmise klassi üllatavalt heade saavutustega. Kooli koduseid ülesandeid võiks vä-hem olla, eriti nädalavahetustel.

Vennalt, sest Ats on nii aktiivne ja jõuab teha lühike-se ajaga nii palju asju.

Ka Äksi külas võik olla vabaajakeskus, nii noortele kui ka vanematele inimestele. Ise sooviksin reisida paari sõbraga kaugele

AAStAlõpuküSitluS 4

1. MIS VÕI KES RÕÕMUSTAS TEID LAHKUVAL AASTAL KÕIGE ROHKEM?

2. MIDA PEATE OMA TÖÖS JA/VÕI TEGEVUSES SEL AASTAL SUURIMAKS SAAVUTUSEKS?

3. MIDA VÕIKS JÄRGMISES AASTAS OLLA VÄHEM KUI LÕPPEVAS?

4. KES ON SEE INIMENE, KELLEST JÄRGMISEL AASTAL EESKUJU SOOVITATE VÕTTA? MIKS?

5. KAKS SOOVI JÕULUVANALE: ÜKS OMA KODUVALLA RAHVALE JA ÜKS PÄRIS ISE-ENDALE

ÜllarTartu valla elanik aastast 1991

Õpetajana on minu rõõmu allikaks noorte ja arukate inimeste edusammud ja nende edenemine oma unistus-te ja sihtide suunas. 2010. aasta kevadel lõpetas Treffneri gümnaasiumi minu endine õpilane ja tänane mälumän-gukaaslane Madis Hurt. Mind rõõmustab tema otsus asuda arstiks õppima. Nägin tema valiku raskust, sest tööka ja mitmekülgselt andeka inimesena oleks võinud ta suunduda peaaegu kõikidele erialadele, mida Eestis üldse õppida saab. Madis põhjendas oma valikut lihtsalt:

“Olen siiani nii palju saanud. Arstina loodan, et saan mi-dagi ka tagasi anda.”

Olen töötanud koolijuhina juba kaheksa aastat. Selle ajaga kipub kõik liigagi tuttavaks, tavapäraseks ja ru-tiinseks muutuma. Minu saavutuseks on uue eesmärgi leidmine oma kooli jaoks, mille nimel koostööd teha, pingutada ja millest võiks olla kasu kõigile õppijatele. Õpetajad ja haridusteadlased nimetavad seda kujunda-vaks hindamiseks, aga lihtsamalt seletatuna hakkavad lapsed numbrite asemel saama õpetajatelt sõnalisi hin-nanguid. Hindeid küll pannakse, aga ainult kokkuvõt-tena. Sõnalised hinnangud aitavad õppijal täpsemalt aru saada, mida ja kuidas senisest teistmoodi või rohkem õp-pida võiks, et paremini osata.

Kogesin sellel aastal kõige hea kõrval ka omajagu palju vaesust (nii ainelist kui ka vaimuvaesust) kui ka õpitud abitust. Mul ei oleks midagi selle vas-tu kui saaks kõik selle vana aastaga koos maha jätta.

Imelik küsimus!? Ma ei ole eriline eeskujude otsija. Ei pea õigeks kellegi otsest jäljendamist. Maailm tu-leb kildudest endale ise kokku panna. Oma mõtte-laadi olen saanud kirjanduskujudelt Sveijkilt ja Thijl Uelenspiegelilt ja väga palju ka oma vanaisalt. Filo-soofilises plaanis imponeerivad mulle Dalai-laama ja Fred Jüssi. Kõige rohkem kohtan aga oma elus ja töös tavalisi terve mõistusega eesti inimesi: mitte eriti rikkaid, parasjagu töökaid, huumorimeelega ja piisavalt optimistlikke. Miks mitte neid silmas pida-da kui juba oleme kaasteelised tänases maailmas.

Vallarahvale : Oskust soovida ja soovide täitumisele kaasa aidata. Juhtige oma elu ise niipalju, kui vähegi jõudu ja oskust on.

Iseendale: Sedasama, mida eelpool soovisin. Lisaks oskust igapäevaste tööde kõrvalt leida aega kvaliteet-selt puhata ja oma energiat taastada. Kindlasti oleks hea saada vähemalt korra aastas mägedesse.

ReinTartu valla elanik aastast 1970

Põllumeest rõõmustasid sel aastal mõistlikud teravilja müügihinnad.

Jõudsime oma toimetuste ja töödega parasjagu enne kül-ma tulekut valmis. Taliviljad said õigeks ajaks maha kül-vatud ja nüüd on Taevataadi teha, mis kevadeks alles jääb.

Parasjagu võiks ikka olla nii äikest kui päikest.

Olen alati imetlenud oma isa, kes suutis kõigist vint-sutustest ja viletsusest välja tulla suure töökuse ja op-timismiga.

Vallarahvale: Jõulurahu igasse kodusse. Ja et enda tervis peaks vastu 2014.a. kevadeni, siis lõ-peb minu jaoks keskkonnasõbraliku majandaja viis-aastak...

MeeliTartu valla elanik aastast 1978

Lahkuv aasta tõi mulle isiklikult uue töö ja sellega seoses suure muutuse elus. Kõik lahenes väga hästi. See rõõmus-tabki kõige rohkem.

Olen rahul, et Naisselts Miina tegutseb juba kümme-kond aastat ja ühendab igas vanuses käsitööhuvilisi. Teist aastat on meiega ka eakate klubi. Kiire elutempo ja aja-nappus seab küll piire, aga sellele vaatamata kohtume vä-hemalt paar korda kuus, et mõni uus asi õppida või unus-tatud vana meelde tuletada.

Uuel aastal võiks olla vähem muretse-mist pisiasjade pärast, et märgata olu-lisemat meie ümber.

Arvan, et igas inimeses on midagi eeskuju väärivat. Tuleb osata seda näha.

Vallarahvale: Et igaüks saaks just seda, mida tema ta-hab ja kõigele lisaks rahulikke jõule.Iseendale: Vaba aega. Nii palju huvitavat jääb tege-mata, sest aega napib. Samas, kui mul see aeg oleks, küll ma ta siis ära sisustaks. Mõttetu soov! Jõulurahu on maailma ilusaim asi- soovin endale ilusaid valgeid, rahulikke jõule.

EneTartu valla elanik aastast 1947

Kõige enam rõõmu valmistasid lapselapsed Elisa ja Ako, tütarde kojutulek ja head suhted sugulaste vahel. Rööm on kohtuda nende õpilastega, kes särasilmselt teatavad, et neile kehalise kasvatuse tund meeldib ja ära tunda lapsed, kellede vanemaid olen ma õpetanud.

Suurimaks saavutuseks pean vabariikliku kehalise kasva-tuse ainekava valmimist. Olen osalenud selles töörühmas aastaid ja saanud kirja panna oma nägemuse kehalise kas-vatuse kui õppeaine otstarbekusest. Seades kehalise kas-vatuse eesmärke ja kirjeldades nende täitmiseks tegevusi, on aluseks võetud ka Lähte Ühisgümnaasiumis toimunu. Rahulolu pakub see, et uues ainekavas tähtsustatakse õpi-laste tervist: lastele õpetatakse, kuidas olla terve ja rühi-kas ning milliste vahenditega seda saavutada. Saavutuseks pean ka koolitüdrukute kolmandat kohta vabariiklikul Võrkpalli Kooliliiga võistlustel, millele aita-sid kaasa treeneritena minu haiguse ajal tütar ja mees.

Järgmises aastas võiks olla vähem kii-rustamist, tegemata töid ja mõtlema-tult öeldud sõnu.

Ei pakuks välja ühtegi konkreetset inimest, küll aga on neid, kelledelt eeskuju võtta ühes või teises aspek-tis. Südamlikkust ja kaasinimeste mõistmist võiks õppida Carmen Kuusikult, põhjalikkust oma tege-vustes minu tütrelt Enekenilt, oskust mõelda globaa-lselt meie vallavanemalt, olla kuldsete kätega nagu käsitöömeister Aime Sabre ja heatahtlik ja puhtustar-mastav nagu Elgi Eek, nutikas nagu Jaan Tootsi, hea töökaaslane nagu Ann Kainel jne.

Et jõuluajal jääks aega mõelda külade elanikel, kuhu rajada noorte kooskäimise kohad, et siis uuel aastal selle nimel tegutsema hakata.Ise sooviksin, et tervis alt ei veaks.

ViljoTartu valla elanik aastast 1993

Mu kõige rõõmsam mälestus jäi möödunud suveaega, kui toimus õpilasmalev Kõrvekülas. Sinna oli kokku tul-nud väga mõnus seltskond, kellega sai lõbusalt aega veeta ja töötada. Pärast malevat oli väga hea tunne vaadata teh-tud töid, millesse ma ise olin oma panuse andnud.

Sel aastal pean ma oma suurimaks saavutuseks kooli rah-vatantsurühmaga ühinemist. Trennides tehakse rasket tööd, kuid kui tants selgeks saab, siis on see ülimalt hea tunne. Meie rühmal on üks kindel eesmärk, kuhu tahak-sime jõuda - tantsupeole.

Järgmisel aastal võiks vähem olla pi-medust, mis on seotud sügisõhtutega. Tavaliselt saan ma koolist suhteliselt hilja lahti. Peale bussisõitu on vaja kõndida umbes kilomeeter koju. Sel-le aja sees võin astuda väga paljudes-se veelompidesse, mida ma lihtsalt ei näe.

Minu suurimateks eeskujudeks on kaks inimest: rah-vatantsutreenerid Tiina ja Marius. Nad tegelevad oma vabast ajast ja tahtest õpilaste treenimisega ning nad saavad sellega ka väga hästi hakkama. Neist ma soovitaksingi eeskuju võtta.

Koduvallarahvale sooviksin ma seda, et te oleksite rohkem rõõmsamad ning hooliksite üksteisest. Abis-tage neid, kes abi vajavad. Endale sooviksin seda, et ma ei oleks enam nii laisk, kuna just selle pisiku tõt-tu on mul jäänud sellel aastal nii mõnigi tähtis töö lõpetamata.

ErelyTartu valla elanik aastast 1995

Rõõmustas, et minu korraldatud üllatuspidu sõbrannale, kus mind aitasid paljud sõbrad, tuli üllatavalt hästi välja.

Et lõpetasin eelmise klassi üllatavalt heade saavutustega. Kooli koduseid ülesandeid võiks vä-hem olla, eriti nädalavahetustel.

Vennalt, sest Ats on nii aktiivne ja jõuab teha lühike-se ajaga nii palju asju.

Ka Äksi külas võik olla vabaajakeskus, nii noortele kui ka vanematele inimestele. Ise sooviksin reisida paari sõbraga kaugele

AAStAlõpuküSitluS5

uuDiS

Kõrvekülaline unustatud paikadesKõrvekülalised Tiina ja Sigrid

2010. aasta liigub lõpu poole. On õige aeg tagasivaateks, mõelda just sellele, mis köitis, rõõmustas ja üllatas.

MTÜ Kõrvekülaline jätkas ka tänavu oma sõprade ja ajaloohuviliste koolitamist projek-ti „Unustatud paigad” kaudu. Projekt teostus tänu kohalike elanike väsimatule teadmishi-mule, reisivalmis meelele ja Kohaliku Omaal-gatuse Programmi abile.

Korraldasime kolm õppesõitu: aprillis „Eest-lased ja eestlus Põhja-Lätis” (Aluksne, Ape, Gajiena,Valga); juulis „Kahe mõttemaailma piiril” (Vaivara, Sinimäed, Sillamäe); augustis

„Tartumaa mõisad” (Tartumaa piiskopkond ja Vana-Tartumaa)

Allpool mõned meenutused inimestest ja pai-kadest.

Läti

Lätimaa vastu oleme küll alati suurt huvi tundnud, kuid unustuse hõlma on vajunud need inimesed, kes aidanud säilitada eestlust või huvi tundnud eestlaste vastu. Otsustasime tutvuda Põhja-Läti kultuurilooliste paikade-ga: Hope (Ape), Aluliina (Aluksne), Koivalin-na (Gauijena) ja Valkaga ning uurida, kuidas on täna Lätis lood eestluse ja selle säilitamise-ga. Ettevalmistuste käigus oli meil rõõm koh-tuda proua Maiga Seninaga tema Ape kodus. Kodu-uurija ja endise giidina oli tal meile pal-justki jutustada. Oleme talle siiralt tänulikud.

Meeldejääv oli meie kohtumine Prangli Jaani-ga e. Janis Prangelsiga, kes elab kaunis Korne-ti külas Läti poole peal. Ta oli meile lahkesti lahedaks teejuhiks. Aluksne ja Ape väärivad tähelepanu juba selle poolest, et seal algas Eesti Haridusseltside ajalugu Lätis, seal said alguse esimesed eestikeelsed koolid. Apes kü-lastasime kirjaniku – tõlkija Elina Zalite ma-jamuuseumi. Tänu temale saavad lätlased lu-geda Tammsaaret, Lutsu, „Kalevipoega” jm. Aluksnes külastasime loomulikult Piiblimuu-seumi, mis annab ülevaate Ernst Glücki tööst piibli tõlkimisel läti keelde. Huvitavaks kuju-nesid ka arutlused teemal – kust ikkagi oli pä-rit tulevane keisrinna ja Peeter I naine Katarii-na I. Aga osa tõest selgub kindlasti ka Birgers Jekabsi raamatust „Praost Glücki kasutütar”

Reisiseltskond oli kirju – sõna otseses mõttes.

(mida tänavuse lugemisaasta puhul ka lugeda soovitan).

Suurepärase elamuse saime Gauijenas Koiva ürgorust, mõisakompleksist ja lossimägedest. Eesti filmimehed on leidnud selle kauni koha, kuid kahjuks ei teatud, mis selle uue filmi ni-meks tuleb. Aga äkki tunneme selle vaatajate-na kunagi ära...

Ida-Virumaa

„...ligi 800 aastat paikneb Vaivara vald kahe tsi-vilisatsiooni – lääne- ja idaeuroopaliku mõtte-maailma – piiril” (vt. lk.4 M.Õun, I.Maidre

„Vaivara vald - 900-aastane lahinguväli I”). 3. juulil otsustasime lähemalt tutvuda Ida-Viru-maa ajalooliste paikadega. Reisiseltskond oli kirju – sõna otseses mõttes – kaitseliitlaste vormiriietus lisas elevust ja tähtsust.

Sinimägede ajalugu, matkarajad ja muuseum eesotsas giidi Ivika Maidrega viisid meid ta-gasi aegadesse, mille meenutamine ja teadmi-ne peaks auasjaks olema igale eestimaalasele. Eestluse hoidmine tänasel Ida-Virumaal on missioon, millele me kõik kaasa peaksime ai-tama.

Nagu näiteks Tõnis Seesmaa, kes korraldas meile suurepärase ekskursiooni Sillamäe sada-mas ja linnas. Keegi meist ei osanud ette ku-jutada neid mastaape ja võimalusi, mida see sadam pakuks kogu piirkonna arenguks, kui kõik ideed ellu viia.

Elina Zalite majamuuseumis.

Sinimägede reisiseltskond.

6

uuDiS

AntiikhõbedastEllen Pogost

Antiikseid asju peetakse väga hinnalisteks, olgu need maalid, ehted, käsitöö, arhitektuur... Aga eakas inimene?

Hõbedat hinnatakse kui väärismetalli. Aga hõbedajuukseline inimene?

Väärtusi mõõdab igaüks oma mõõdupuuga ja keegi ei ole öelnud, kelle mõõdupuu on õi-get mõõtu. Eks mõõdupuude kujunemisel on oma osa ka meie praegustel hõbedajuukselis-tel.

Meie seltsing Antiikhõbe koondab tervislike eluviiside, kodukoha ajaloo, kultuuri ja tervi-sespordi huvilisi. Seltsingu eesmärk on tegele-da asjadega, mis hoiavad selle liikmete tervise korras ja vaimu värske, jõudumööda võtame osa ka küla üritustest.

Selle sügise viimastest meeldejäävamatest oli jalgsimatk Elva Väikesel Väerajal ja üllatuste-rohke automatk piki Peipsi kallast kuni Vask-narvani ja Kuremäe kloostrini - need kõik tänu Aili korraldamisele.

Parim päev - reede

Vastavalt ilmale ja tervisele oleme teinud lähi-ümbruses lühikesi jalgsimatku. Nädala parim päev meie jaoks on reede: kella kahest kolme-ni oleme ujumas, pärast veeprotseduure saa-me puhata ja kuivada MTÜ MIINA ruumi-des. Kes ujuda ei soovi, võib kohvile tulla kella kolmeks.

Antiikhõbe Peipsi ääres.

Tartumaa

29. august algas paljudele ebapühapäevalikult vara. Kell 8 hommikul alustas bussitäis ajaloo-huvilisi teekonda mööda ajaloolist Tartumaad, et tutvuda Vana-Tartumaa mõisatega. Teeju-hiks oli Valdo Praust, ajaloo- ja mõisahuvili-ne, Eesti mõisaportaali www.mois.ee omanik ning kaheksa mõisateemalise raamatu autor.

Reis viis meid läbi 11 ajaloolise Tartumaa ki-helkonna, kus saime tuttavaks 21 endise mõi-sasüdamega, mõnedega lähemalt, mõnedega kaugemalt. Saime teada ka sellistest mõisa-kohtadest, mille nimedki meile võõrad olid. Lisaks külastasime mõnesid kirikuid ja kahr tõeliselt unustatud paika – mõisakalmistut. Kuremaa endiste mõisaomanike von Oettin-genide perekonnakalmistut on võõral silmal juba raske metsa seest märgata, niivõrd roh-tunud ja üksildane on see paik. Hellenurme mõisnike Middendorfide perekonnakalmis-tu jättis veidi rõõmsama mulje. Akadeemik Alexander von Middendorff oli Eestis oma Kaug- Idast toodud istikutega dendroparkide rajamise eestvedajaks. Kummardusena pargi rajajale on ka praegu Hellenurme mõisapargi puud nimesiltidega tähistatud.

Mõisareisist saab pikemalt lugeda MTÜ Kõr-vekülalise kodulehelt http://korvekylaline.wordpress.com Kodulehelt leiab ka teateid Kõrvekülalise korraldatavatest üritustest - nii kultuurireiside, keraamikaõhtute kui ajaloo-klubi igakuiste ürituste kohta.

Järgmiste meeldivate kohtumisteni!

Ujumistunni grupi sobilik suurus on kuni 15 inimest, siis on paras koormus nii riietus- ja duširuumidele kui ka saunale. Praegusesse gruppi võiks veel lisanduda kuni kolm ini-mest. Uute 10-15 ujuja korral tuleb lasteaia ju-hatajaga kokku leppida ja tellida eraldi bassei-ni kasutamise aeg.

Sügisilmade saabudes muutuvad tegevused tubasemaks. Saab teha käsitööd ja kohvitassi taga ilmaelu ning asjade üle aru pidada. Raa-matusõpradega oleme arutlenud huvitavate teoste üle ja võtsime osa raamatulaadast. Meie hea sõber Harta Ehelaid luges viimasel reedel oma värskeimat luulet.

Koos käsitööhuvilistega on meil olnud huvi-tavaid kohtumisi Äksi, Saadjärve, Tõrvandi ja Valga rahvaga, lähitulevikus loodame võõrus-tada Läti Aloja linna eakaid.

Aeg läheb, noortel on omad mured ja rõõmud, tööd ja tegemised. Eakatel omad. Ajajõe kul-gemise kiirus on elu erinevatel etappidel eri-nev. Märkame siis inimest enda kõrval ja hoia-me üksteist.

Lõpuks veel luuletus Harta Ehelaid´ilt:

Ei mõte veel leigu lausa märul tas peidus Mõõnast mõtlemisviis- jälle lootuse viib

Lootus loond õigeid treppe- õpin ülesmineku nippe On aitavaid käsi kui vaid ise ei väsiks!

Elame veel!

7

ükS EttEVõtE

Rebella – kas „mässaja“ läänestunud autoturul?(Rebel – mässaja ladina keeles)

Marianne KilkLähte ÜG meediaõpilane

Jõgeva maanteel liiklejatele on aastate jooksul kindlasti Lähte alevikus silma jäänud reklaam kena tütarlapse nimega Rebella. Põlistele lähtekatele pole see nimi võõras, kuid vähesed teavad, et tegemist on põneva kujunemislooga väga omanäolises valdkonnas tegutseva firmaga.

Rebella on asutatud ajal, mil taasiseseisvu-nud Eestis sai teoks põllumajanduse reformi-mine. Kadusid riigimajandid, teiste hulgas ka Sootaga sovhoos ning kõik siinse majandi allüksused – laudad, töökojad, garaažid läk-sid erakätesse. Sovhoosi tegusatele tehnikaala spetsialistidele jäid silma hooned, kus enne te-gutses majandi kesktöökoda ja garaaž. Neile tundus ilmse raiskamisena lasta töökoda liht-salt laiali tassida, mistõttu otsustati siia rajada ettevõtted, mis seda ressurssi efektiivselt kasu-tada suudaksid.

Nii loodi 1992. aastal Sootaga sovhoosi tol-leaegse peamehaaniku Ain Tammvere eestve-damisel ettevõte, kus algselt hakati tegelema põllumajandustehnika hoolduse ja varuosade müügiga. Hooldada tuli peamiselt autosid ja põllutehnikat aga ka lauda- ja elektriseadmeid. Aegade jooksul on katsetatud ka müügitööga ehk siis toidu- ja tarbekaupade jaekaubandu-sega, mis aga õige kiiresti lõpetatud sai. Prae-gusel näo ja teo on firma saanud aastast 1994.

Hind ja kvaliteet head

Kommertsdirektori Juhan Ansperi sõnul te-gutseb Rebella kolme suurema valdkonnaga: autode maaletoomine ja müük, spetsiaalau-tode ehitamine ning autode ja põllumajan-dustehnika remont ja hooldus. Peamine, mis ehk firmale omanäolisust toob on GAZ au-tode maaletoomine ja edasimüük. Nimelt sai Rebella 1994. aastast õiguse esindada Eestis Venemaa juhtivat autotööstust autode müügi, hoolduse ja garantiiremondi osas. Venemaal toodetud masinad on väga head maastikul liikumiseks ning muidugi mängib olulist osa

„Üks ettevõte“ on rubriik, milles toome lugejateni lugusid Tartu Valla suurematest ettevõtetest.

soodne hind. Vene tehnika kvaliteedi kriti-seerijatel pole Ansperi sõnul põhjust nuriseda.

„Hinna ja kvaliteedi suhe on vägagi mõistlik,“ leiab ta. Ollakse Venemaalgi aru saadud, et madalakvaliteediliste toodetega enam läbi ei löö. Rahulolevalt viipab Ansper lähedalseisva Gazell tüüpi furgoonile. Kümneaastane elu-iga pole selle sõiduki välimuses roosteplekki-de näol veel tunda andnud.

Suhteliselt uue liinina on Rebella ainsa firma-na Eestis alustanud Dongfeng miniveokite maaletoomist Hiina Vabariigist. Pakutav va-lik on suunatud eelkõige põllumeestele ja era-isikutele väikevedude jaoks.

Kuid on veel atraktiivseid tooteid, mida Rebel-la pakub. Need on Venemaal valminud hõlju-kid, mida pakutakse kahes suuruses. Kõrvalt

Vene tehnika kvaliteedi kritiseerijatel pole Ansperi sõnul põhjust nuriseda.

Rehvivahetusega on ametis Raiko Kütmann.

8

ükS EttEVõtE

Hoolduses on Eesti Energia manipulaatortõstuk.

Autod lööb läikima pesumeister Erko Sapelkov.

Neljarattaveoga teehooldusmasin GAZ.

vaadates on siis tegemist hõljuvate kõikjalsõit-va mikrobussi ja bussiga. Oma suhteliselt kõr-ge hinna tõttu on hõljukite turg küll eelkõige arenenud Euroopa riikides, kuid mõned neist on ostja leidnud ka Eestis.

Suure osa ettevõtte tegevusest moodustab spetsiaaltehnika ehitamine vene päritolu alus-masinatele. Rebella meeste käe all valmivad erineva suurusega tõstukautod, postipuurid, tänavahooldusmasinad ja manipulaatortõs-tukid. Peamisteks tellijateks on neile seadme-tele eelkõige energeetikaga seotud ettevõtted, kaevandused ja elektriliinide hooldajad, kes vajavad väga ekstreemsetes tingimustes tööta-miseks töökindlaid masinaid, nagu seda ongi Rebella poolt pakutavad. Ainulaadseks võib pidada Rebella poolt autodele paigaldatavat, Eesti kivisesse pinnasesse hästi sobivat puur-seadet, mis siinsetele energeetikutele asenda-matuks töövahendiks on. Erivarustus masi-natele tarnitakse partnerettevõtetest Moskva, Saranski, Arzamasi, Alapajevski, Zavolzje ning Toržoki tehastest Venemaalt. Lisaks partneritelt Euroopast - Leedust, Poolast, Saksamaalt, Itaaliast ja Rootsist.

Ühe olulise koostööprojektina nimetab Ans-per tänavahooldusmasinate valmistamist koos sakslastega, kus hooldustehnika pannakse kokku Saksamaal ning masina komplekteeri-mine toimub Lähtel. Hea on tõdeda, et Re-bellas valminud masinaid võib tegutsemas näha nii Euroopas, Aafrikas, Ameerikas kui ka mujal maailmas. Et oma spetsiaalautode-le piisavalt turgu tagada, käiakse oma tooteid esitlemas messidel. Aja jooksul on ette tulnud ka üsna omapäraseid tellimusi. Nii näiteks telliti kolme erineva funktsiooniga tõstukau-to, millel lisaks korvtõstukile ja manipulaato-rile ka puurseade varustusse kuulus. Ühtekok-ku võttis sellise masina loomine kolm kuud. Ainulaadseteks töödeks on muidugi ka pääs-teautode koostamine ning kaevandustele lõh-keaineveokite ehitamine. Teadaolevalt Eestis teised firmad sellaadset tööd ei tee.

Klientideks ka väiketootjad

Rebella kolmas tegevusvaldkond on seotud varuosade müügi ja remonditööga nii autodele kui ka põllumajandusmasinatele. Teostatakse kõiki töid alates kergematest hooldustöödest ja rehvivahetusest, lõpetades suuremamahu-liste keevitus- ja ümberehitustöödega. Te-gutseb ka auto käsipesula. Seega on lisaks fir-madele klinetidena teretulnud ka kohalikud väiketootjad ja põllumehed. Ilmselt pole telli-must, mida Rebella meistrid täita ei saaks. Va-ruosade jaemüügi tarvis tegutseb kohalike ta-lumeeste teada-tuntud Rebella „jupipood“.

Üleilmse majanduslanguse vilju tuleb maits-ta ka Rebella rahval. Autoturg on kahanenud ning see annab ennast käibes tõsiselt tunda.

Juhan Ansperi hinnangul võis headel aega-del (2006-2007) firma käive küündida üle 40 miljoni. „Praeguseks hetkeks on käive lange-nud umbes poole võrra,“ nendib ta. Hetkel saab ettevõte majandamisega hakkama ning töötajaid koondada pole tulnud. Loodetavas-ti annab majanduse elavnemine taas Rebella suurklientidele uut ostujõudu ning ka eraisi-kutest kliente oodatakse oma õuele ikka sage-damini, olgu siis tehno-hoolduse või autopesu asjus.

Hetkel tegutseb firmas 24 töötajat, kes peami-selt siitkandi rahvas on. Kuid on ka töötajaid, kes igapäevaselt Jõgeva- ja Põlvamaalt Lähte-le tööle käivad. Tööjõu osas ettevõtte juhtidel muret ei näi olevat. Mehed, kes ametis, on tublid ning kui kedagi veel peaks jurde pal-kama, leiab praegusel ajal tööjõuturult piisava kvalifikatsiooniga meistreid kindlasti. Kõrg-kooli diplomist olulisemaks peab Ansper siin

head tehnilist taipu, meistrikätt ning prakti-lisi kogemusi.

9

rAADi AJAlooSt

Põhjasõda ja RaadiÜlo Siimets

Eelmises kirjutises Raadi mõisast jõudsime Põhjasõjani. Täna heidame pilgu, kuhu ajalooratas Raadi edasi viis ja mis siin muutus. Põhjasõjaga sai alguse järjekordne konflikt suurriikide vahel, mis tõi kaasa ka Eesti poliitilise olukorra muutuse ning seetõttu käsitleme seda perioodi pisut laiemalt, Raadi mõisa piiridest kaugemalegi vaadates.

Põhjasõja puhkemise peamiseks põhjuseks oli Rootsi riigi liigne tugevus tema naabrite – Taani, Poola, Saksi ja Venemaa – silmis ning Venemaa noore tsaari Peeter Esimese ambit-sioonid. Peeter I oli käinud pikemal reisil mit-mel pool Lääne-Euroopas ning mõistnud lae-vastiku tähtsusest riigi arengule. Esialgu ihkas tsaar vaid leida pääs Läänemerele, see tähen-dab Ingerimaad, mille omaaegset ülemine-kut Rootsile ta ebaõiglaseks pidas. Eestimaa ja Liivimaa kui tegeliku Lääne-Euroopa osad tema plaanidesse siis veel ei kuulunud. Otsus nimetatud riikide hõivamisest sündis hiljem, sõja käigus.

Sõda algas 1700. aasta algul saksilaste rünna-kuga Riiale, mille riialased tagasi lõid. Järg-nes taanlaste rünnak, mis sai Karl XII poolt aga kiire hävituse osaliseks. Hoolimata vara-semast sõprusevandumisest, kuulutas Peeter I augustis Rootsile sõja ja piiras septembris 35 000 – 38 000 mehega sisse Narva. Narva garnisonis oli ligi 2000 meest, lisaks linnako-danikud ning ümbruskonnast linnamüüride vahele varjule läinud talupojad. Sõja- ja toidu-moona oli piisavalt, ainult vett tuli hankida otse vaenlase tule alt Narva jõest.

Äsja 18-aastaseks saanud, kuid juba mitu sä-ravat võitu saavutanud Karl XII reageeris vii-vitamatult ja suunas oma armee Eestisse. Ööl vastu 19. novembrit jõudis Karl oma väega ko-hale ja ründas juba järgmisel päeval. See tuli venelastele suure üllatusena. Noor kuningas teadis, et tema vägi on tugevas arvulises vä-hemuses (10 537 meest 37 suurtükiga, kellele venelased said hetkel vastu panna umbes 30 000), mistõttu oli eriti oluline rünnaku oota-matus, hoog ja kiirus. Ta ründas ning justkui taevase märgina puhkes torm, mis venelastele otse näkku puhus ja sihtimise pea võimatuks tegi.

Lipud heiti kuninga jalge ette

Rootslased murdsid mitmest kohast vene kait-seliinis läbi, lõigates sellisel moel vene armee pooleks. Suur osa vene sõjameestest sattus paanikasse, hakates tapma välismaalastest oh-vitsere ja arutult Narva jõkke tormates. La-

hingukorra säilitasid Semjonovski ja Preobra-ženski polgud ning kindral Weide juhitud 15 000-meheline jalavägi. Neid üksusi ei pilluta-tud laiali, vaid nad alistusid ning et rootslas-tel polnud nii tohutu hulga vangidega midagi peale hakata, lasti neil minna. Lipud aga tuli heita kuninga jalge ette. (1)

Karl XII koos oma vägedega liikus ägeda sõ-jategevuse keskmesse Poola, jättes Baltikumi kaitse üsnagi hooletusse, mis ei jäänud mär-kamata aga venelastel.

Peeter I kogus kokku uued väeüksused ning ka Semjonovski ja Preobraženski polgud ja Weide jalavägi, mis nüüd uuesti relvastati. Va-lusalt oli neil meeles hävitav kaotus Narva all, millest mõjutatuna kasutati nüüd vallutatud maadel põletatud maa strateegiat, teisisõnu purustati, hävitati ja põletati maha kõik, mis sõjaväe haardeulatusse jäi.

Tartu suunal algas uus pealetung vaenuväge-de laevastike kokkupõrkega Emajõel, kui

3. mail 1704 jõudsid Vene laevad 9000 mehe ja 18 suurtükiga pärast jääminekut Emajõel Kastre lähedale. Sama päeva hommikul alus-tas Rootsi laevastik kapten Carl Gustav Lösc-herni juhtimisel 14 laevaga, millest neli olid suured ja hambuni relvastatud, liikumist Tar-tust Peipsi Uue Kastre kindluse suunas. Ni-metatud kindluse oli lasknud ehitada piiskop Bernhard II 1279. aastal. Uue Kastre kind-lus asus allavoolu vanast kindlusest ja kandis nime esialgu nime Varbeki loss, mis lähtub kohanimena saksakeelsest toponüümist War-beck (või Warenbeck), kuid Poola valdustesse kuulumise ajast on teada kindluse nimeku-jud Nowy Kastor või Nowy Kaster ehk siis Uue Kastre.

Lipulaev lasti õhku

Olles teada saanud rootslaste tulekust kindlus-tasid venelased end Kastre juures jõekitsusel. Allavoolu liikuv pahaaimamatu Rootsi laevas-tik sattus lõksu ning kolme tunniga oli lahing kaotatud. Laevastiku juhataja Löschern andis käsu lipulaeva "Caroluse" koos enda ja kogu meeskonnaga õhku lasta.

3. mai lahingust kirjutas B.P.Šeremetjev ette-kandes Peeter Esimesele muu hulgas järgmist:

“... ning kui kindralmajor mai 3. päeval jõudis kindluseni, nimega Kaspora ja kohtas siis vaen-lasi 13 laeval. Ja temal oli nendega lahing, mil-les suur arv vaenlase ohvitsere ja sõdureid hävi-tati. Need laevad teiste ohvitseride ja sõduritega, mis lahingust alles jäid, võeti vangi ja nendelt laevadelt saadi 96 rauast ja vasest suurtükki. Aga 13-nda laeva lasksid vaenlased ise õhku ning kahurid uputasid jõkke”.

Rahvapärimuses on Kastre lahing jäädvus-tatud pisut teisiti: rootslased saabusid Kastre kindlusse juba eelmisel õhtul. Tähistades ühe ohvitseri sünnipäeva alustati pidutsemist juba Tartust välja sõites. Sünnipäev jätkus Uue Kastre kindluses, sest rootslased olid kindlad, et Emajõe sulg ei lase venelastel neid oma lae-vadega ootamatult rünnata.

Šeremetjevi luurajad aga avastasid, et laevade-ga edasiliikumine on võimatu eesoleva tammi tõttu. Mida teha? Rootsi laevastik asus jõe-käänakus, pinnas oli küllaltki soine... Nii ot-sustati kaevata kanal jõekäänaku kohalt, mis viiks rootslastele selja taha.

Kõik sõdurid pandi tööle. Ühe ööga kaevati kaevandik läbi soise jõekäänaku ja tiriti roots-lastele märkamatult oma laevad rootslastest ülesvoolu. Hommikul puhkes rootsi vägedes paanika, et vene väed liiguvad juba Tartu suu-nas. Venelastel liikusid aga ainult Vana Kas-treni, kus jõgi muutus nii kitsaks, et laevad said sõita ainult üksteise taga ja asusid sinna varitsusse. Lipulaeva „Caroluse" varitsuseni jõudes avati suurtükituli. Laev sai väga tuge-vasti vigastada ning vangistusest pääsemiseks andis laevastiku juhataja Löschern käskluse laev õhku lasta. Plahvatus oli nii tugev olnud, et laevamast lennanud nagu rakett eemal asu-vasse metsa, kus teda hulk aastaid paista oli olnud.

Kui vene vägede 1702. aasta pealetung puu-dutas Eestit vaid riivamisi, siis pärast võitu Rootsi välisvägede üle Kastre lahingus 1704. aasta 14.mail jäid Peipsi, Lämmi, ja Pihkva

Ning justkui taevase märgina puhkes torm, mis sihtimise pea võimatuks tegi.

Rehvivahetusega on ametis Raiko Kütmann.

10

rAADi AJAlooSt / pErSoon

järved Venemaa kontrolli alla, mis võimaldas neil takistamatult transportida sõjategevuseks vajalikku kaupa ja kahureid. Sellest tulenevalt langes ka hulk olulisi linnuseid ning ka Tartu 24. juulil ja Narva 28-30. augustil venelaste kätte.

Narva langemine oli Venemaale ka moraa-lselt eriti oluline, andes neile revanši sealsa-mas neli aastat varem osaks saanud häbistava kaotuse eest. Selle puhul kirjutas tsaar Peeter I oma liitlasele, Poola ja Saksimaa kuningale August II-le: ”Ei võinud mina jätta Teie kõr-gust ja armast sõpra teateta, missuguse õnnega kõige armulisem Issand arvas heaks lõpetada selle ataki ja kus ta meid nelja aasta eest haa-vas, seal tegi nüüd rõõmsaiks võitjaiks, sest sellest kuulsast kindlusest saime redelite kaudu mõõga abil kolmveerand tunniga võitu. Kuigi vaen-lane meie positsioone maa-aluste käikude abil õhku laskis, ikkagi ei suutnud sellega sõdureid hirmutada. Siis põgenes vaenlane teise (vanasse) kindlusesse ja lõi allaandmise signaali, selleks et saada kokkulepet või vähemalt armu. Aga meie soldatid ei tahtnud seda kuulda, murdsid kohe ka sellesse, siis lossi, kus vaenlast tublisti tuusel-dati, nii et neid noorukesi palju järele ei jää-nud...”

Kui varem oli Venemaa suutnud hõivata vaid selle Rootsi riigi osa – Ingerimaa –, mis oli ol-nud väljaspool Vene poliitilist süsteemi lühi-ajaliselt, siis nüüd jõudis sissetung piirkonda, mis ei olnud varem venelastele kuulunud.

Raadi mõisa rüüstati põhjalikult

Venemaa valdusse läinud Ida-Eesti elanikkond kannatas nii sõjategevuse kui ka maa järgneva laastamise tõttu ning puutumata ei jäänud ka Raadi mõis, mis tehti täielikult maatasa.

1708 aastal toimus ka Tartu elanikkonna küü-ditamine ja linna enam-vähem täielik hävita-mine. Tuntud on sellest ajast Vene väejuhi Še-remetjevi aruanne oludest kuhu tema tegevus vallutatud maa oli viinud: “Midagi pole hävi-tamisest säilinud. Kõik on purustatud või põleta-tud. Väed on ära vedanud tuhandeid mehi, nai-si ja lapsi ning vähemalt 20000 hobust ja veist. Ei kukelaulu ega koera haukumist ole enam kuulda kuni Riiani välja.“ (2.).

Raadi mõis rüüstati nii põhjalikult, et veel 1721. aasta revisjon märgib, et mõis ei ole ve-nelaste viimasest rüüstamisest toibunud ega

Perenaine Aime Sabre.

ülesehitatud, välja arvatud üks rehi. Omanik mõisal puudus, hooldajaks oli leskproua von Guldenschmidt. Heina- ja karjamaad olid hooldamata, mõisasüdames asuv väike järv kaladest tühi, Emajõel kala püüdmiseks kasu-tati kõigest kolme noota. Mets oli maha raiu-tud, oma ehitusmets mõisal puudus, põllud aga oli juba osaliselt haritud. Ja veel kuulus mõisale üks lagunenud veski ning Narva maa-ntee ääres seisis tühi, varemeis kõrtsihoone.

1726.a. doneeris keisrinna Katariina I, Peeter I naine, mõisa revisjonikolleegiumi esimehe-le, kindralleitnant Ivan Bibikovile ning 1742. aastal kinnitati Raadi Bibikovide pärusoman-diks. Raadi ajalooareenile oli aeg astuda Lip-hartitel.

Viited 1. Lauri Vahtre. Rootsi lõvi viimane möire. Postimees 18.11.2005.

2. Alar Maas. Põhjasõda säilitas Balti talurah-va põliskultuuri. Postimees. 13.08.2004

Olen küll õnnelik!

On imeilus karge laupäev vastu esimest adventi. Sõidan ühe jõulise maasturi sabas kohtuma ini-mesega, kellel tean teda tundvate inimeste jut-tude põhjal olevat suurepärase käsitööoskuse ja helge olemuse. Tean, et tema nimi on Aime Sab-re ja ei rohkemat. Olles valmistanud ette hul-ga küsimusi ja kujundanud oma eelseisva inter-jvuu võimalikult terviklikuks, olen üsna rahulik ja naudin autosse siravat päikest. Sellised talve-päevad teevad kogu olemise kuidagi puhtaks ja vastuvõtlikuks.

Peatume Äksis ühe ridamaja ees ja ei mina ega ka mind eskortinud auto omanik tea, kas oli see nüüd uks number 5 või 6. Aga mis seal ikka! Koputame siis ühele neist ustest - küsija suu pea-le lüüakse ju üsna harva. Ukse avab just täpselt niisuguse olemisega proua, keda mulle on kirjel-datud ja olemegi õiges kohas. Minu eskortija rut-tab oma laupäevaseid toimetusi tegema ja mina olen ust selja taga kinni pannes kohas, kus esi-mestest hetkedest alates on hea, turvaline ja soe.

Tunne, et olen südamest oodatud, süveneb. Kogu proua Aime väike õdus elamine on täis omaküp-setatud saia ja pirukate lõhna, mille peale ro-nib mu sisemusse kahtlus, et minu korralikult ettekavandatud intervjuust ei tule midagi väl-ja. See, et majaperenaine on sisseastunud täies-

Anneli Parksepp

ti võõra inimese suhtes ebaeestlaslikult vahetu ja suhtlemisaldis, annab minu kahtlustele veel mõõtu juurde.

Esimese poole tunni jooksul ei räägi me leheloost sõnagi. Söön hoopis isuga sooja imemaitsvat va-niljelõhnalist kodusaia võiga, patuselt häid li-

11

pErSoon

hapirukaid ja rüüpan kohvi. Saiasöömise kõr-vale räägime Aimega saiateost ja ta on natuke murelik, et sel korral ei tulnud üldse hästi väl-ja. Minul võrdlusmoment puudub ja seega saan talle kinnitada ainult vastupidist. Lisaks veel äratundmisrõõm, mida on kogenud ilmselt kõik, kel emad-vanaemad kusagil laste küllatulemise ootel...

Kodune olemine teeb keelepaelad valla ja enne kui olen oma esimese planeeritud küsimuse välja öelda saanud, on Aime juba oma mõtetes ajas ta-gasi rännanud. See pole lihtne rännak ja samas on see täis kõige uskumatumaid kogemusi, mida elul võib ühele inimesele anda olla.

Kohe Aime mälestusteradadele mineku algu-ses on mul selge, et täna jääb see peenelt kavan-datud intervjuu märkmikusse ja sellest peale-lõunast kujuneb hoopis teistsugune lugu. Kirja saavad ühe hapra ja samas väga tugeva naise mõtted nii nagu need tema seest parasjagu kõla-vad. Ilma faktitäpsust taga ajamata ja ilma vä-givaldse suunamiseta mulle mugavale rajale.

Aime Sabre: „Sündisin 13.juuli 1933.a. Mee-ril, Nõo vallas. Muidugi olin ma siis Aime Pärn. Venna ja õega käisime Elvas koolis, 9 kilomeetrit oli minna, aga vahest käisime jala seda vahet. Ema- isa olid väga haritud inime-sed. Isa oli tõuaretuse väliskonsulent, ema õp-pis inglise ja prantsuse keelt, lisaks käsitööd. Isa luges ülikooli juures loenguid üliõpilastele ja ülikooli juurest ta arreteeritigi. 10 aastat is-tus kinni. Kohe kui venelased Eestisse tulid, viidi isa ära. Meid viidi siis 49ndal aastal. Isa oli Komis vangis, meid viidi Omski oblastisse. Kokku olime Siberis 8 aastat. Alguses oli ikka hirmus küll...

Ema ei olnud kodus kui meile järgi tuldi. Mina käisin keskkoolis, õde kergetööstusteh-nikumis. Õde hakkas hommikul kooli mine-ma, aga sai teada, et küüditamine on ja läks hoopis Tabiverre sugulaste juurde. Nii et – õde jäi Eestisse ja täpselt nii nagu kooli läks, koolikott, riided ja muud midagi tal ju pol-nud. Imelik aeg oli küll... Ta oli kolm kuud seal sugulaste juures ja liikus sealkandis, aga ega keegi ei küsinud ka, kes ta on või kust tul-nud. Ega neid küüditatuid nii väga enam taga otsitudki, kes kätte saadi, see saadi. Nii ta siis jäigi... Ja tead, mis kummalegi süüks pandi? Emal, et ta on rahvavaenlane ja oskab palju võõrkeeli, isal, et on haritud. Vaat nii.

Meid viidi aga Venemaale. Tänu vene sõduri-tele oli meil midagigi kaasas. 20 minutit anti ju asjade kokkupanekuks. Äraviijate hulgas oli üks partorg või komsorg, ma ei teagi. See karjus ühtejutti, et midagi pole teil vaja kaasa võtta vaja, nagunii surete seal maha. See-eest vene sõdurid olid väga viisakad ja abivalmis. Üks sõduritest kamandas mind veel kotti too-ma, et paneme ikka pekki kotti – vanasti ju

talus soolati pekki. Suure piimanõu, vist oli 30-liitrine, pani veel liha täis. Külanõukogu juures veel ütles, et vaata, tüdruk, ära unusta, et sul on neli kompsu! No ja kui juba küla-nõukogu juurest minema hakkasime, oli üks komps kadunud. Ega need sõdurid ei võtnud, oma inimesed ikka. See teeb kurvaks küll...

No mina olin 15 ja natukegi võimeline enda eest seisma, aga vend oli ju alles 9.

Alguses oli ikka väga raske, aga tänu sellele, et ema oli ülikooliharidusega, sai ta ikka natuke tööd. Mul ei lähe elu lõpuni meelest ära kui Jüri (vend) küsis ema käest, et kas sul natuke-negi leiba ei ole, kõht on nii tühi! Ema ütles, et kasel on nii ilusad pungad – sööge neid. Ja orasejuuri oli ka hea krõmpsutada. Kõik läks käiku. Jüri oli nii kange poiss, et püüdis käte-ga jõest kala ka!“

Vahepeal heliseb telefon, mille olen ebaviisakalt välja lülitada unustanud ja Aime utsitab mind seepeale jälle pirukat sööma. No kuidas saakski vastu vaielda.

Piruka ja kohvi kõrval lähevad mõtted taas sin-na karmide aegade juurde tagasi.

„Kui Siberisse jõudsime, siis ütles ema, et lapsed, tänasest päevast alates on meie kodune keel vene keel ja sügisel lähete kooli. Mina läksin-gi sügisel keskkooli ja vend neljandasse klassi. Ema tegi kooli juures vajalikke töid, tõlkis ja tegi, mida parasjagu vaja oli. Aga tookord oli seal Siberis ju 4-klassiline kool ja õpetajad ise olid ka 4 klassi haridusega. Hiljem tehti kool 7-klassiliseks, aga õpetajad olid ikka samad (naerab südamest). Ema töötas koolis aasta ja ütles siis, et ta enam ei jõua. Ja et 25-rublase õpetaja kuupalga juures me jääme lihtsalt näl-ga. Kevadel läks ema aga brigaadi kokaks ja siis olime me kõik söönud. 120 töölist oli vaja iga päev sööta.“

Kaval naeratus tuleb Aime näole ja kohe saan ka teada, milline mälupilt selle põhjustas:

„Traktoristid olid leidnud ühed kutsikad. Eks nad arvasid, et on rebasekutsikad, aga rebased läksid ajapikku halliks ja hundikutsikateks kätte. Vend oli ju talulaps ja kuidas ta ikka mängis nendega ja musutas neid! Hundikutsi-kad jooksid tal taga nagu mängusõbrad ikka. Ükskord oli aga kolm neist äkki ära kadunud, neli neid kokku oligi. Vend nuttis nii haledalt nende kutsikate järgi, nii suur südamevalu oli. Aga vaata, Siberis oli sedasi, et kui hundi kät-te said, ära tapsid ja viisid kuhugi ette näidata, siis selle eest anti püssirohtu. Eks need kutsi-kad ka seda teed läksid. See kutsikas, kes jäi, oli küll vennale truu sõbra eest – magas tal kaisus ja oli kogu aeg ligi. Ma ikka mõtlen, et meil siin suhtutakse võõrasse koera ikka kurjaga, vahel isegi pekstakse. Vend läks seal

aga kooli, hunt oli kaasas ja istus pingi kõr-val maas – mitte keegi ei öelnud ühtegi hal-ba sõna. Kui meid põhjapoole edasi saadeti ja hunt maha jäi, oli poisil ikka suur tegu lahku-misvalust üle saada.“

Aime võtab väikese mõttepausi ja suunab pilgu põrandale. Ja ma saan aru, et selle paari-kolme tunni jooksul käib tema hingest läbi nii äärmus-likke tundeid, mida mina endale ette kujutada-gi ei oska. Ega ka seda, kui karmi raja peale mä-lestused järgmisel hetkel jõuavad...

„Ema saadeti, jah, edasi põhjapoole. Tegelikult taheti, et ema hakkaks eestlaste äraandjaks. Ema ütles, et seda ei juhtu elu sees. Ja eks oli selge, mis sellisele vastusele järgnes. Ema pan-di ühte kuuri kinni, teda oli tulistatud ja siis veega üle valatud. Väljas oli ju 25 kraadi kül-ma! Mina õppisin tollal tehnikumis agronoo-miks. Tehnikum oli sealsamas kõrval, ema toibus ja tuli öösel meile sinna kooli. Kooli di-rektor oli väga mõistev ja mind ta väga hoidis. Aga ema vajus tuppa jõudes kokku ja direktor püüdis teda siis turgutada. Ma ei teagi, mida ta talle andis, viina või piiritust lusikaga. Ema tuli küll teadvusele, aga ühest silmast oli ta pimedaks pekstud, teisega veidi nägi... Pea-le seda saadetigi meid põhjapoole. Mina olin küll juba 18 ja oleksin võinud jääda, aga kui-das ma sain!?

Põhjas olid hoopis teistsugused inimesed. Kõik küüditatud, 16 rahvust. Seal saadeti meid metsa tööle, aga ega keegi meile ei öel-nud, kuidas puud raiuda tuleb. Hea, et me ke-dagi oma algajatööga ära ei tapnud! Meister ajas mu sealt minema ja ütles veel, et sa oled nii väike. Siis algasid töödejuhatajate kursused ja mul läksid need küll nii kiiresti, et sain üsna kohe paberid kätte. Arvepidamisest polnud neil suurt aimugi, nii et – vahepeal õpetasin mina neid, kes mind oleks pidanud õpetama. Peale kursusi olin kolm kuud metsatööstuses arvestaja, pärast seda juba vanem-raamatupi-daja. Me oleks sinna jäänudki – elu sai kui-dagi paika... Emal läks aga järjest halvemaks, ta jäi päris pimedaks ja kahtlustasime, et on ka juba vähk. Otsustasime siis Eestisse tagasi tulla ja lootsime, et ehk siinsed arstid suuda-vad midagi teha. Tohter ütles, et nägijaks ema enam ei saa – silmi olevat millegagi põletatud. Emal avastati ka emakavähk ja kolme kuu pä-rast teda enam ei olnud...

Mõni hetk mõtlikku vaikust ja Aime näol on jäl-le talle nii omane aval naeratus. Ma ei küsi ikka veel midagi.

„Aga ma abiellusin Siberis Leoga 19-aastaselt ja kahe aasta pärast sündis meil esimene laps, Peeter. Teda oli meile väga väheseks ajaks... Põdes leetreid, jäi pärast seda kopsupõletikku ja arstid ütlesid pärast tema lahkumist, et oli hoopis tuberkuloos. Mine võta kinni...

12

Vahepeale poetub mõni lause lastest ja lisaks Si-beri mullas puhkavale Peetrile on Aimel veel kaks last – tütar Marianne ja poeg Vambola. Marianne sündinud Siberis, Vambola juba Ees-tis.

„Tütar sündis meil Siberis ja oli 8-kuune kui Eestisse tulime. Vagunis läks veel kõndima! Ei tea, mis see oli – kas kliimavahetus või mis. Ja see veel, et tema kasvas ju Siberis kitsepiima ja kalaleeme peal! Hambad terved siiamaani.

Lapselapsi on mul nii, et tütrel on kaks tütart ja poeg ja pojal on kolm poissi. Kolm lapselap-selast on mul ka, nii et suur seltskond. Kõik on nii tublid ja targad, et ainult imesta. Üks tütretütar lõpetas Prahas magistri ja töötab pangas analüütikuna ja ütleb, et no mis ma siia ikka tagasi tulen – ma olen seal nii paigas. Noormees on tal slovakk, inimõiguste jurist, räägib 15 keelt ja on kohe tark ja kena. Minu-ga räägib ta nüüd eesti keeles. Aga pettis mind nii kavalalt alguses ära – istusid mul siin ja sõid kotlette. Tütretütar tõlkis poisile ja mina muudkui rääkisin. Aga nemad omavahel itsi-tavad. Siis ütleb poiss äkki selges eesti keeles, et oi, vanaema, küll sul on head kotletid! Ma nii ehmatasin!

Küsin vahele, et kas mõni lastest või lastelastest on ka käsitöö nii omaks võinud kui ta ise. Selle küsimuse peale lähevad Aime silmad eriti sära-ma.

„Oi, tütar tikkis ülikooli ajal rahvariideid ja kudus salle, kampsuneid ja mütse. Ma ei teagi, palju ta neid tegi, aga ta teenis sellega elamise raha. Oma ülikooli lõpukleidi tikkis imeilu-sasti rahvariide motiivides, issand kui ilus see oli! Tütretütred mõlemad teevad ka niipalju kui aega jääb, aga oskavad küll kõike!“

Märkan kapiservale kokkulapatud heegeldus-töid ja uurin nende saatuse kohta.

„Mul on ikka enamasti oma perele üht-teist vaja kogu aeg teha ja ega ma enam õmmelda ei jaksa ka. No kui mõni ikka väga palub, eks ma siis jälle nokitsen. Aga jah, ega ma enam nii palju ei jõua kui vanasti. Aga ma näitan, mõned asjad, mis ma siin kingitusteks valmis olen teinud.“

Aime võtab üksteise järel karpidest välja ime-ilusad tikitud laudlinad, kõigil õrn heegelpits ääres. Kuna need on kingitusteks mõeldud, siis et mitte üllatust rikkuda, jääb siinkohal mainimata, kellele ja mille puhul. Uurin, et kaua ühe niisuguse lina tikkimine aega võtab. Samal ajal võtan fotoaparaadi ja klõpsin na-tuke.

„No nädal läheb ikka ühe linaga ära kui ma ikka iga päev pika päeva teen. Vahel õhtuti lihtsalt istungi ja joonistan mustreid ja mõtlen

pErSoon

Looming ja looja.

...Ega meile Eestisse tagasi tulles siin ei meel-dinud. Põhjas oli kõik teistmoodi, venelased on ju väga südamlikud. Me elasime ju bara-kis suures köögiga toas, töökohad olid olemas. Leo oli sadamaülem ja talle pidi lausa maja ehitatama. Küll kohalikud ikka keelitasid, et ärge minge ära, aga ema pärast tahtsime ikka Eestimaale. Direktor ja peainsener ütlesid, et kui ei meeldi, tulge ikka tagasi.

No meil oli ju vene aktsent juba juures ja see oli tagasi tulle kõige hullem. Ma mäletan, et läksin poodi ja küsisin uksust (äädikas vene k.). Müüja vaatas mind kui poolemeelset! Aga võta nüüd lapseke, veel pirukat!“

Paneme vahepeal diktofoni kinni ja ajame nii-sama juttu nagu naised omavahel ikka. Aime jõuab imestada vanusega muutuvate tunnete ja olemise üle. Et kui noorena on uni sügav ja päe-vad tegemisi täis, siis on mälestused nagu kusa-gil sahtlipõhjas peidus. Nüüd aga läheb uni va-hel öösiti ära ja siis tulevadki need elu raskema poole pildid kõik silme ette. Tüürin nüüd ikkagi jutu käsitöö poole ja Aime jätkab hea meelega.

„Ma olen vist kogu aeg midagi käte vahel tei-nud. Ema ja vanaema tegid ju ka mõlemad väga head käsitööd ja täitsid igasuguseid uh-keid tellimusi. Ema oli ju diplomeeritud kä-sitööõpetaja, meil kodus kooti lausa püstkan-gastelgedel vaipu. Tikkimine oli teine suur osa sellest käsitöö-poolest. Meie juurde käisid talunaised kokku ja õppisid tikkimist, süüa tegema ja kuduma.

Kui mina koolis käisin, siis mulle meeldis väga igasuguseid kleidimoode joonistada. Ja eks see õmblemine ka tuli loomulikult, võtad aga mõõdud ja vaatad, millist moodi vaja teha on ja muudkui teed. Pükse ma oskasin juba enne kooliminekut õmmelda.

Meie kõrvalmajja tuli elama noor mees, meie sugulane. Oli ametilt rätsep. Neil lapsi ei ol-nud ja eks nad seepärast mind väga hoidsid. Naine tegi tal niplispitsi ja nõelpitsi ja õpetas mind ka. Tema õpetas mulle täpselt ka, kui-das pükse õmmelda – millest alustada, kust venitada ja kust järgi anda. Ma õmblesin Si-beris ühele peigmehele, brigadirile, ka püksid jalga. Ema tegi pintsaku ja selle ülikonna eest saime korvitäie kartuleid! Niisugune elu! Si-beris tehnikumis ma õmblesin ju kõigile õpe-tajatele riided selga. Kaasõpilastele vuristasin ka kogu aeg õmmelda, isegi poistele õmblesin neid alt laiade äärtega pükse.

Tead, Venemaal polnud neil ju väljakäikugi, mis sellest käsitööst siis rääkida! Kui häda tuli, kükitasid kuhugi maha ja tegid oma asja ära! Isegi koolis polnud seda ruumi, jupp müüri ainult kooli taga. Kui üks meie mees hakkas väljakäiku ehitama, siis venelased küsisid, et kas siia tuleb puhvet või?“

motiive välja. Ja nüüd mul on siin terve ports pontšosid – see niisugune moeasi praegu. Näe

– siin on üks pidulikum, teatrisse minnes õla peale panna ja vaata, siin üks igapäevasem. Oi, ma olen neid õlarätte ja salle ikka väga palju teinud, küll omadele, küll võõrastele.

Lapsena tahtsin ma hoopis kirikuõpetajaks saada! Kui keskkoolis käisin, tahtsin hoopis arstiks, aga elu läks sedamoodi nagu ta läks. Aga maaülikoolis lõpetasin rahvaülikooli kunstiosakonna ja sealt sain ikka väga palju lisatarkust, lavakujundusest kuni kostüümi-deni välja.

Ära sa mind küll pildista, kes seda vanainime-se pilti ikka vaadata tahab!“

Vaatamata hurjutamisele saan jutu käigus ikka-gi paar-kolm kaadrit tehtud. Ajame diktofoni-välist naistejuttu oma pool tundi veel, enne kui esitan ainult ühe oma plaanisolnud küsimustest. Aime, kas te olete õnnelik?

„Olen jah! Lapsed on tublid ja muretsema nen-de pärast ei pea. Ja kõik nad hoiavad mind väga. Ja ma saan teha seda, mida mulle meel-dib teha. Tänagi, näe, poiss tuleb ja ütleb, et vanaema, ma tõin sulle kooki! Ega ta ei tead-nud, et mul keegi külla tuleb. Tead, sedasi on küll, et ma ei saa neil lasta midagi apteegist tuua – nad ei võta ju mu käest raha! Jah, olen küll õnnelik!“

Pakin oma asjad kotti ja asutan minekule. Aime varustab mind omatehtud saia ja pirukatega ja ma loodan, et miskit jäi tema lastelastele ka laupäevaseks maiustamiseks. Räägime ukselä-vel veel natuke, aga need pole lihtsalt viisakusest vormitud head-aega-laused. Kallistame ja Aime ütleb temale omaselt muhedal moel, et tule ikka mind vaatama. Lehvitan maja eest ära sõites akna suunas. Vist sai vale aken, aga see polegi tähtis. Õues pole vahepeal midagi muutunud – ilus ja karge talveilm püsib. Mina olen aga ühe armsa inimese võrra rikkam.

13

kirJAD mAAilmASt

Muljeid Hiinast, enne Inglismaale naasmist

Inglise keelega on Hiinas tihtipeale kur-vad lood ja vahetevahel on mul oma sõprade mõistmisega tõsiseid raskusi. Meil on koolis tihti elektrikatkestused, millest kooli raadios mõnikord ette teatatakse, mõnikord mitte (viimasel juhul istun ma pimedas ühikas ja ootan valgust päris pikalt). Kui elektrikatkes-tuse teade on antud, siis tavaliselt üritab kee-gi mulle seda tõlkida. Kuna Hiina keeles tu-leviku ja mineviku väljedamine käib hoopis teisiti, kui inglise keeles, siis ajavad hiinlased ajavormid sassi ja mõnikord seletatakse elavalt, kuidas mul eile elektrit polnud ja ma olen se-gaduses, sest tegelikult polnud mul vooluga mingeid probleeme. Alles järgmisel päeval, kui mul järsku ühikast elekter kaob, saan ma lõpuks aru, mida nad seletada üritasid.

Traditsioonilist lääne püha – jõule – Hiinas ei tähistata. Suuremates linnades on mõnikord kuulda ingliskeelseid jõululaule ning näha võib ka üksikuid jõulukaunistusi, ent sellega asi piirdub. Meile pühadega seostuvat (kuuse)karda kasutatkse siin asjade pidulikuks kau-nistamiseks igapäevaselt. Hiina tähtsamad pühad on rahvuspäev (oktoobis saavad peaae-gu kõik hiinlased seitse vaba päeva ning sellel ajal on ühistranspordi kasutamine rahvamas-side tõttu peaagu võimatu), Hiina uusaasta (jaanuaris ja veebruaris leiab aset Hiina kõige suurem ja armastatuim püha), draakonipaadi festival (mais ja juunis toimuvad paadirallid), kesksügise festival (oktoobris-septembis min-nakse sõpradega matkama, nauditakse täis-kuud ja süüakse selleks puhuks küpsetatud kuukooke).

Toidul on väga oluline osa pidustustest ning iga püha ajal küpsetatakse vastavalt erinevaid toite (nt kesksügise festivali ajal maguseid kuukooke). Hiinlased kasutavad kuukalend-rit ning seetõttu on nende uusaastapidustused meie kalendri järgi jaanuaris-veebruaris. Hii-nas on kokku 56 erinevat etnilist gruppi ning igaühel neist on omakorda tähistamiseks suu-remaid ja väiksemaid tähtpäevi.

Välismaalasi uudistatakse

Guilin on maapiirkond ning kohalike tradit-siooniline elu erineb läänelikumate suurlin-nade (Peking ja Shanghai) kodanike argitoi-metustest. Ühel nädalavahetusel kutsus mu klassikaaslane mind endale külla ning me sõitsime Guilinist 70 km eemal asuvasse kül-la, kus ma tegin tutvust ta perega ning sõime koos lõunat. Tema maja asub väikses Hiina külas, apelsiniistanduste, riisipõldude ja mä-

Maarja Nõmme

„Kirjad maailmast“ on rubriik, mis tutvustab meie valla inimeste elu väljaspool kodumaa piire.

gede vahel, kuhu turiste üldse ei satu. Nii kui ma bussst maha astusin, hõikasid väiksed lap-sed, kes peatuse lähedal mängisid “vaigožõn!” (välismaalane) ning värava ees kaarte män-ginud mehed jätsid mängu poolele, et turis-ti vaadata. Selline käitumine on Hiinas väga tavaline ja välismaalasi uudistatakse pikalt ja häbenemata. Noortele meeldib lääne turisti-dega pilte teha ja nii mõnigi kord on mulle uh-kusega näidatud fotosid, kus nad ennast mõne turistiga jääduvustada lasknud on.

Vanad majad on Hiinale tüüpiliselt kõvera ka-tuseotstega ja kivist. Külaelanike majade sise-õue piirab kõrge väravaga kivisein, uksed ja majaseinad on nii seest kui väljast kaunista-tud õnnetoovate pildikestega (pildid jumalus-test, õnnetoovad märgid jne). Majal puudub korsten (küpsetatakse väiksel tünnisarnasel metallpilldil) ning köök on pime ja suitsu täis. Aknaid on väga vähe, kogu maja peale vast üks-kaks. Köögi taga asub pumbakaevu-ga siseõu ning siseõues on väike altar kadunud sugulaste piltide ning viirukipanniga. Maa-kohale tüüpiliselt elab ühe katuse all mitu põlvkonda. Antud juhul siis vanemad, onu ja tädi ja vanaema, kes lastelaste eest hoolitseb. Pere elatab ennast põllu harimisega ning apel-sinide kasvatamise ja müügiga. Külas kasvata-takse ka kanu ja sigu ning riisipõldude vahel nosivad heina pühvlid.

Mu sõber viis mind tema vanemate põllule, et seal koos apelsine korjata. Apelsinipuud on istutatud teeäärsetele põldudele ridami-si nagu tavalises aiandis. Puud on alla kahe meetri kõrged. Et puud mitte kahjustada, lõi-gatakse viljad puu küljest pisikeste kõvera te-raga oksakääridega lahti. Hiljem aitasin ma sõbranna tädil tädil juurvilju puhastada ning süüa teha ja sõime kõik koos madalal puu-laual lõunat. Mina, kui külaline, sain endale mugavama tooli (mille ma Hiina viisakusest lükkasin ja alles siis istet võtsin). Hiinlased on tagaishoidlik rahvas. Kui sulle midagi paku-takse, siis tuleb viisaka inimesena sellest paar

korda keelduda ja alles siis asi vastu võtta. Sa-mamoodi - komplimendile ei vastata mitte tä-nusõnade vaid kiituse heatahtliku tagasilük-kamisega. Lõunasöök traditsioonilises Hiina stiilis on jällegi omamoodi elamus: kõigepealt toodi lauale puljong sibulaga, kuhu sisse kal-lati enne õliga praetud (keetmata) riis, herned ja pähklid. Siis seati valmis nn hot-pot (liha keevas vees, kuhu juurde söömise ajal ajal väi-keste ajavahemike tagant lisatakse juurviljad, tofu, kapsas jne) ning sinna kõrvale kausike-sed, kus sees munaga praetud kalad ja mait-seroheline, sealiha maitsetaimedega ning kee-detud kapsas.

Isiklikke asju jagatakse

Meie ühiselamus on isetegevus söögi valmis-tamine näol keelatud. Õpilaste elamutes puu-dub köök ja seintel on sildid, mis resoluutselt ja hiinakeelselt kokkamise ära keelavad. Õpi-lased ostavad toitu ühiselamute vahel asuvalt kaubatänavalt. Vahetevahel teevad mõned

"mässumeelsed" õpilased ühikatubades salaja süüa. Koos käiakse turul toiduaineid ostmas ja sõpradele laenatakse kamba peale ostetud potte-panne ja maitseaineid. Ühiselt süüakse ka söök. Hiinlaste omavaheline läbisaamine on omapärane. Levinud on mõtteviis, et mis on minu, on sinu ja isiklikke asju jagatakse ka võõrastega. Teenete küsimist ei peeta häbi-asjaks ning uute inimestega kohtudes vaheta-takse telefoninumbreid, et neilt vajadusel abi küsida saaks. Läänelikku individualismi koh-tab siin harva ning näiteks üksi lõunatamist peetakse kummaliseks. Nii mõningi kord kui ma omaette sööklas söön, istuvad minu juur-de võõrad, kelle esimene küsimus on, et kas mul sõpru polegi. Ükskõik kui palju ma neile seletaks, et mul pole midagi omaette olemise vastu, üritatakse mind lohutada ja mulle selt-siks olla.

9000 õpilase seast, kes mu koolis õpivad, on Hiinast välja reisinud ainult mõned üksikud inimesed. Tavaliselt pole keskmine lõunahiin-lane isegi mitte pealinna jõudnud. Guilinis on palju ameeriklasi ja inglasi. Üldiselt ongi va-nemad inimesed Hiinas arvamusel, et kõik välismaalased tulevad USAst või Suurbritan-niast ning neil on palju raha. Mõned noo-red on kuulnud Eestist ja seda tänu Shang-hai maailmanäitusele EXPO 2010. Vabal ajal õpetan ma algkooliõpilastele inglise keelt ning oma töö tõttu olen kokku puutunud mõningate siin elavate välismaalastega ning tõepoolest: peaaegu kõik nad on pärit USAst või Kanadast. Enamasti on siia kolinud üksi-kud vanemad mehed, kes endale hiinlannast naist loodavad leida. Nooremad inimesed on pigem seljakotituristid vahepeatusel Taisse. Raha teenivad välismaalased peaaegu erandi-tult inglise keele õpetamisega. Mõningad on

“Mida ma kuulen, selle ma unustan. Mida ma näen, seda ma mäletan. Mida ma teen, sellest saan ma aru.” Confucius (Kõng Fūzi ), Hiina filosoof

14

kirJAD mAAilmASt

ka töö leidnud kohaliku giidina, kes kaasmaa-lastele Hiinat tutvustavad. Tegin oma sõp-rade seas luuretööd ning palk meie turismii-nstituudi lõpetajale Guangxis on keskmiselt umbes 1200 jüääni. Mõningad õpilased saa-vad tööandja poolt korteri, aga sel juhul jääb palk umbes 500 jüääni piiridesse. Siin elavad välismaalased teenivad tavaliselt kaks korda rohkem.

Turismipiirkondades on hinnad tavaliselt kõr-gemad ning välismaalaste käest küsitakse alati vähemalt 70% rohkem, kui asi väärt on. Siin tuleb mängu üks Hiina omapära - väge vä-hestes poodides on kaubal küljes hinnasildid ning enamasti saab hinna üle kaubelda. Poes, kus kaup kindlaksmääratud hinnasiltidega, saab alati küsida allahindlust ning tavaliselt õnnestub hinnast kuskil 10 protsenti maha viilida. Enamasti siiski on poodides (isegi mõningates suuremates kaubanduskeskustes) hinnad kaubeldavad. Kohalikud teavad, mis asi väärt on ning oskavad endale õiget hinda nõuda, välismaalastel on asi natuke keeruli-sem. Kaupmehed on kavalad ja isegi hiinlased, kes kohalikku dialekti ei räägi, saavad mõ-nikord oma ostud seetõttu mõni jüään kalli-malt kätte. Hiina raha (RMB ehk siis ren min bi- tõlkes rahva raha) ei tohi riigist välja viia. Tähtsaim rahaühik on yuan (jüään), mis jagu-neb jiaodeks ja fenideks. Fen pole enam kasu-tusel, seega peavad välismaalsed selgeks saama lihtsalt yuani kasutamise. 1 yuan on 10 jiaod. Üks jüään teeb Eesti rahas umbes 1.8 krooni. Huvitav on see, et majanduskriis pole Hiinat puudutanud. Hinnad on küll viimase paari aasta 1-2 jüääni jooksul tõusnud, aga paani-kat ja kriisi seostavad kõik mu kaasõpilased pigem Euroopaga.

Järgnevalt näide kauplemisest: oletame, et sul-le meeldib üks sall ja sa tahad seda osta. Müü-ja, seda nähes, hakkab sulle kohe naeratades ja kaupa nina alla toppides seletama kui ilus ja odav sall see on. Seepeale pead sa ükskõikselt küsima, mis see odav hind siis oleks. Müüja ütleb selle peale astronoomiliselt kõrge hinna (näiteks 70 jüääni) ning selle peale peab ostja üllatust teesklema ja kogu oma näitlemisos-kust mängu pannes kurvaks muutuma. Selle küsib müüja palju sa selle eest nõus maksma oleks. Siin peitub lõks, sest tavaliselt ütevad rikkad välismaalased ikkagi kaks korda kal-lima hinna, kui asi Hiinas väärt on. Kui sa hinda ei tea, siis küsi lihtsalt allahindlust. Müüja vastab selle peale nurkalt, et 65 jüääni on maksimum, millega ta müüa saaks. Selle peale tuleb pettunult ohates kaup ära panna. Müüja läheb selle päeale ärevust täis ja topib

sulle salli uuesti kätte, teatades et, 50 jüääni on hea hind. Tegelikult on hind ikka veel lii-ga kallis ja nüüd tuleb hakata julmalt kaubas vigu otsima. Salli puhul on hea näiteks öelda, et värv on tuhm või kangas halb.

Lõpphind võib olla kordades madalam

Väljendid nagu "I am not American" ja kur-valt ohkamised aitavad kaasa. Püüa ise hinda mitte öelda, sest nii mõnelgi korral on müü-ja mulle minu arvates mõistlikust hinnast veel odavama hinna andnud, kui ma ise oma hinda ei ütle. Pärast mitmeid Oscarit vääri-vat ohet ja pikka vestlust in Chinglish (hiina ja inglise keel segamini) saad hinna kuskil 20 jüääni kanti. Kui arvad, et hind on ikka veel liiga kallis või soovid katsetada, kas saaksid veel odavamalt, siis võid asja käest ära pan-na ja aeglaselt minema kõndima hakata. Kui müüja sulle järele jookseb ja pahuralt okei-

Algajad näitlejad saavad siin kõvasti praktikat.

Guilin, Draakonikoobas.

Guilini linnavaade.Kaunis vaade mägedele.

okei kisab, siis oled võitnud ja saad salli hin-na umbes 15 jüäänile, kui ei, siis võid ise lon-ta-lonta tagasi minna ja selle müüja pakutud hinnaga osta. Võid sama kauplemise ka mõne teise leti juures läbi teha. Varuda tuleb hulga-liselt aega ja kannatust ning võtta seda kõike kui lõbusat ajaviidet. Algajad näitlejad saavad siin kõvasti praktikat.

Hiinas olles tuleb lihtsalt leppida faktiga, et hiinlased teevad kõike – on see siis asjade ost-mine või külalisele iste pakkumine – oma-moodi. Sellest aru saades mõistame, et tege-likult on meis palju ühiseid jooni, ent meie omapärad teevad maailma huvitavaks. Kuna minu Kõrveküla kooli õpinguaastad pole just kauge minevik, siis julgen kõiki õppureid innustada aktiivne olema, kõike katsetama ja uutes asjades kaasa lööma- niimoodi saab meie maailm avaramaks ja rikkamaks.

15

Sport

MC39 on talveks valmis

Istume ühel novembrilõpu laupäeva õhtupoolikul klubi MC39 „isa“ Meelis Pärtelpojaga kohvikulaua taga ja räägime kohe-kohe saabuvast talvest.

Mis klubis vastu talve teoksil?

Kindlasti saab Äksis ka sel talvel olema kor-ralik hokiväljaku mõõtmetega liuväli, suurus-järk sama, mis Lõunakeskuse väljakul. Hetkel on küll pordid (loe: piirded) veel lahti võetud ja vajavad hooldust. Tahtsime seda küll suvel teha – korrastada ja värvida, aga nagu ikka – suvi läks järjekordselt kui linnutiivul. Püüa-me väljaku põhja lähipäevil siledaks lükata ja niipea kui esimesed pikemad külmad tulevad, saame jääd tegema hakata.

Väljak on avatud nii nagu üks korralik uisuta-mise koht olema peab – miinuskraadide kor-ral läbi talve iga päev ja õhtuti täpselt nii kaua kui väljaku kasutajaid on. Eelmisel talvel oli väljak valgustatud kella 11ni ja vahel lausa 12ni õhtul.

Teil on plaan noortega treeningtegevust alustada?

See mõte küpseb tõesti juba pikemat aega. Huvilisi kindlasti on, aga kõrvaltvaatajale tundub hoki väga kallis ala. Eelkõige just va-rustuse poolest. Aga millest see mulje tekib? Minnakse poodi ja vaadatakse hindasid. Alus-tamiseks pole ju tuliuut varustust vaja. Lap-se või nooruki kasutatud varustuse saab aga kordades soodsamalt kätte ja seda reeglina ei kasutata nö ribadeks. Nii et – saab järgmise-le huvilisele edasi anda või müüa. Korralikku kodutööd tehes ja õigeid kanaleid kasutades võib Soomes-Rootsist leida lapsele täisva-rustuse (riietus, uisud, kaitsmed jms) isegi u. 1000 eesti krooni eest.

Kui vanalt on õige laps uiskudele panna ja trenni viia?

Reaalselt on võimalik uisutamisega alustada 4-5 aastaselt, sõltuvalt iga lapse individuaalse-test eeldustest. Tartus on juba täiesti arvesta-tav paarikümne-pealine „päkapikkude“ kool-kond. Käivad regulaarselt trennis ja arenevad jõudsalt. Vallas on selliseid 4-6 aastaseid põngerjaid palju, kellega tööd tegema haka-ta. Ja varustuse poolest – meil endilgi koha-

Anneli Parksepp

Plaanis on lausa Saadjärve uisumaraton korraldada.

peal (klubis) on väikseid uiske, millega alus-tuseks jääle minna. Seda kasutatud varustuse rentimise-väljalaenutamise suunda tahame ka arendada.

Kas teie oma, täiskasvanute meeskonna ja selliste põnnide vahele ka mingi vanuse-grupp võiks mahtuda?

Käisin Lähte kooli direktori ja Tabivere valla-vanema juures rääkimas, mis oleks, kui mõ-lemas koolid paneksid omaltpoolt sellised 8.-10.klasside poiste meeskonnad kokku. Saavad omavahel turniire pidada ja läbi talve Äksis trenni teha. Huvi kehalise kasvatuse õpetajate poolt olevat olemas ja ma ei teagi hetkel, kust siis täpselt alustada. Ilmselt peame ikka oma-poolsete plaanidega jõulisemalt lagedale tule-ma ja midagi konkreetset juba välja pakkuma.

Meie, täiskasvanute jaoks on see küll üsna uus ala – mängime alles teist aastat Lõuna-Eesti liigas, aga järelkasvu on ikka vaja.

Logistiliselt on välja ka väga heas kohas – täp-selt kahe asula (Lähte ja Tabivere) vahel ja Tabiverest on hea tahtmise juures jalgsi 15 mi-nutit tulla.

Me ei suru ju ka kohe hokimängu peale – noo-red tulgu saagu kõigepealt jää ja uiskudega sõbraks. Järvel looduslikul jääl on kindlasti keerulisem õppida ja sõita kui tehisväljakul. Esiteks on järvejää ilmastikuoludest sõltuv ja ebatasane muidugi ka.

Kuidagi peaks ju ikkagi ka looduse poolt kingitud pinda ära kasutama?

Loomulikult on meil Saadjärvega ka omad plaanid. Praegu ehitame masinat, millega siis seda jääpinda töödelda. Plaanis on lausa Saad-järve uisumaraton korraldada. Suure jäämasi-naga järvele minna ei saa, selle meie ehitatava seadmega aga küll. Kalda lähedale saab teha umbes 3km raja, kalda äärde panna valgus-tus ja jälle on olemas koht, kus oma vaba aega sisustada. Ja mitte ainult – tulemusi ka ikka teha.

Kas tegemist on juba sel talvel teostatava plaaniga?

Muidugi. Selleks pole muud vaja kui jää kas-vamine ära oodata, masin valmis saada ja siis juba tegudele. Tsiklite jääraja me teema ju na-gunii järve peale ja sinna juurde veel see 3km rada – üks ettevõtmine.

Kui nüüd selle põhiväljaku juurde tagasi min-na, siis millal seda oodata on?

Ma arvan, et see on lähinädalate küsimus ja jälgige reklaami kauplustes ja valla erinevates avalikes kohtades. Avamise kuupäeva ja mis selle avamise käigus toimub, leiate kindlasti reklaamist.

Kas me lepime Sinuga kokku, et annad näi-teks kuu aja pärast infot, mis elu väljakul elatakse ja hoiad lugejaid edaspidi ka klubi tegemistega kursis?

Kindlasti. Mototeema jäi sel korral täiesti kõr-vale, kuigi see on ju tegelikult klubi põhitege-vus. Eks edaspidi räägime siis sellest ka täp-semalt.

Ja ausõna – me pole põrandaalune alternatiiv-klubi! (naerab)

Mototeema jäi sel korral täiesti kõrvale, kuigi see on ju tegelikult klubi põhitegevus.

Mäng on täies hoos.

Auhinnasadu!

16

EVE nägi...

Fotod: Eve Toots

1717

Väljavõte Tartumaa Kuldlugeja päeva pressi-teatest:

„Lugemisaasta ettevõtmisena sõelusid Tartumaa raamatukoguhoidjad oma raamatukogu klien-tide seast kõige aktiivsemad, vaimuerksamad ja koostööaltimad, kelle lugemisele pühendumist tõstetakse esile kuldlugeja tiitliga. Reeglina leid-sid esiletõstmist lugejad, kes lisaks agarale lae-nutamisele osalevad raamatukogu ettevõtmistes või aitavad neid korraldada, kutsuvad oma pe-reliikmeid ja tuttavaid lugejaiks, annavad raa-matukoguhoidjale analüüsivat tagasisidet loe-tud raamatute kohta, teevad ettepanekuid uute teavikute komplekteerimiseks jne.

Kuldaväärt lugejate austamispäevale on palutud 47 lugemis- ja raamatukogusõbralikku maa- ja linnatartlast. Kõik eeskujuandvad lugejad saa-vad tunnustamisüritusel Tartu maavanema kir-jaliku tänuavalduse.“

Lähte raamatukogus on väga palju tublisid ja pikaaegseid nn. kuldlugejaid ja seetõttu oli valiku tegemine küllaltki keeruline. Lõpuks leidsin, et kõige paremini sobib see nimetus mu endisele algklasside õpetajale Helgi Ans-perile.

Lähte külaraamatukogu lugeja sai temast 1966. aastal, seega on tal lugejastaaži juba 44 aastat. Tol korral oli raamatukogu juhatajaks Laine Naarits, minu ema. Üks esimesi raama-tuid, mida Helgi laenutas, oli Salme Masso

„Valik toiduretsepte“, mis väga pikaks ajaks tema kätte jäi. Lugejal on hästi meeles üks raamatukoguhoidja poolt soovitatud raamat, kodukandi tuntud kirjaniku Mait Metsanur-ga ajalooline romaan „Ümera jõel.“

Helgi Ansper oli juba lapsena suur raamatu-sõber. Kui ta 1945.a. Puka mittetäeliku kesk-kooli esimesse klassi astus, siis kinkis isa tal-le kõvakaanelise raamatu Stalini elust. Teine raamat, mille isa talle kinkis oli Piibel. Nimelt pidas tema isa Vello Rohtla Puka palvema-jas pühapäeviti jutlustaja ametit. Helgi luges Puka 7. klassilise kooli raamatukogu kõik raa-matud üsna kiiresti läbi ja ta suunati külaraa-matukogu lugejaks. Tema lapsepõlve lemmik-raamatuks oli Harriet Beecher-Stowe „Onu Tomi onnike“, mida tüdruk ikka ja jälle lu-ges ja nuttis.

Helgi Ansperile meenus, et kord väikese tüd-rukuna oli ta isa käekõrval valimisjaoskonnas käinud ja seal nägi ta ühte väikest raamatut,

kus pildid sees olid ja veidi teksti ka. Ta oli hakanud kauplema, et isa talle selle raamatu ostaks. Ja Helgi tsiteerib meeldejäänud luule-tust sellest raamatukesest: „Kord karu vaidles jänkuga, kumb parem kõrgushüppaja...“

Üheks lapsepõlve lemmikraamatuks oli Felix Kotta luulekogu „Räägib Mati.“ Ja jälle loeb ta peast mitu luuletust.

Koolilapsena korjas ta kopikaid, et endale ise raamatuid osta. Tal on meeles ka üks õnnetu lugu lapsepõlvest. Nimelt oli ta suure vaeva-ga kogutud raha eest endale muinasjutukogu

„Kuldvokk“ ostnud. Kui ta ükskord koolist koju tuli, leidis ta oma väikse õe köögipõran-dal istumas ja tema kallist raamatut lammu-tamas. Siis ta oli ema peale hirmus vihane, et ta seda õel teha lubas. Lapsepõlves loetud Vinogradova raamat „Minu klass“ meeldis talle sedavõrd, et ta otsustas õpetajaks õppi-ma minna.

Kui tänapäeva lapsed tulevad raamatukokku sooviga ikka kõige õhem kohustuslik raamat leida, siis Helgi vastupidi soovib lugemiseks ikka hästi paksu raamatut. Ta loeb väga kii-resti ja õhuke saavat liiga ruttu läbi, ja tege-lased ei jõua veel omaseks saadagi. Tal on lapsepõlvest meeles veel üks luuletus: “Poisu tahab raamatut, suurt ja paksu, köidetut, et seal oleks kõigest, kõigest – Murist, notsust, kiisust, hiirest ja mis linnas ja mis talus, aga lõpp tal olgu ilus!“

Helgil on väga mitmekülgne lugemishuvi. Selle aasta kevadel lõpetas ta Mats Traadi neljaköitelise ahelromaani „Minge üles mä-gedele“ lugemise, mis talle eriti meeldis, kuna sündmustik raamatutes arenes tema lapsepõl-vemaadel ja tegelased kasutasid mõnusat ko-dukoha murret. Teda kurvastab see, et paljude raamatute järjed ilmuvad väga suure ajavahega. Näiteks Stepan Kingi „Tumeda torni“ sarja viimast, VII osa ei jõudnud ta kuidagi ära oo-data ja küsis seda iga raamatukogu külastuse ajal. Nüüd ootab ta Georg R. Martini fan-taasisarja „Jää ja tule laulu“ viimaseid osasid.

Lähte raamatukogu KuldlugejaEve TootsLähte raamatukogu direktor

Varem on ta läbi lugenud kirjastuse Tänapäev „Punase raamatu“ väärtkirjanduse sarja, sa-muti on köitnud teda kirjastuses Sinisukk väl-ja antud nn. „Valge raamatu“ elulugude sarja tõsielulood. Selle sarja uusi raamatuid kah-juks raamatukogu raha puudusel enam osta pole saanud. Helgi meenutab, et ta luges ju ka J. M. Auel 5 paksust raamatust“ Maa laste“ sarja raamatud, telk

Helgile meeldivad väga ka Darja Dontsova iroonilised kriminaalromaanid. Praegu on tal käes Sirje Kiini väga mahukas Marie Underi elulooraamat ja Erik Tohvri, tema ühe lem-mikautori, viimane romaan „Laenatud rõõ-mud“.

Helgi Ansper on väga hea raamatusoovitaja. Talle meeldib loetust väljakirjutisi teha. Kui ta veel õpetajana töötas, siis luges ta õpetlikke katkendeid raamatutest ette õpilastele ja vahel isegi lastevanematele. Üheks lemmikraama-tuks, mida tal lastele korduvalt ette tuli luge-da, kujunes Annie Schmidti raamat „Jip ja Janneke.“

Helgi Ansper on raamatukogu sage külastaja. Vahel käib ta isegi mitu korda nädalas raama-tukogus, sest ta varustab raamatutega ka oma poega Juhanit ja tema pere teisi liikmeid. Ja isegi Tartus elavale õpetajast tütrele Marjele soovitab ta raamatuid ja viib neid lugemiseks.

See tubli lugeja on mullegi suureks abiks minu igapäevases töös, sest ta annab heameelega lü-hiülevaateid loetud raamatutest ja vahel loeb mõne põnevama katkendigi ette. Sageli soo-vib ta leida ka lisamaterjale kirjanike või loetu kohta.

Helgi Ansper, kes praegu juba aastaid pen-sionipõlve peab, on endiselt rõõmsameelne ja erksa vaimuga. Tal on kolm täiskasvanud last ja kuus lapselast. Ta on üks tõeline kuldlugeja, kes raamatukangelastele südamest kaasa elab ja oma lugemiselamusi lahkesti ka teistega ja-gab!

lähtE kulDlugEJA 2010

Lähte Kuldlugeja Helgi Ansper`i meelespidamine.

18

17. detsembril 2010.a. toimus Kõrvekülas maailma esimene Taidlejate Talvefestival. Osa meeleoludest mahtus aastalõpunumbrisse, osa jääb uue aasta alustuseks..."

tAiDlEJAtE tAlVEfEStiVAl

Segarahvatantsurühm Hermiine.

Kristi Kool.

Nõo vanatantsu klubi.

Ilu igas nõelapistes.

Äksi segakoor ja Johanna.

Häid soove vormistamas.

19

Väljaandja: Tartu Vallavalitsus ja VallavolikoguToimetus: Peatoimetaja Anneli Parksepp anneli@filisart.ee Toimetaja Ave Landrat ave@prosecco.ee Tehniline toimetaja Ilmar Kahro ilmarkahro@gmail.com

Tartu Valla KuukiriTASUTA

Tartu Valla Kuukirja saab elektrooniliselt lugeda valla koduleheküljelt aadressil: www.tartuvv.eeTrükk ja küljendus: AS Ecoprint

Head kuukirja lugejad ja kaasautorid!Kaastöid, teateid ja reklaame järgmisesse kuukirja ootame kuni 3.jaanuarini 2011.a. Alates jaanuarist ilmub kuukiri iga kuu 18.ndal kuupäeval ja jõuab lugejateni kahe päeva jooksul pärast ilmumistKuukirja levitamisega seotud küsimustes palume pöörduda vallavalitsusse: Aimar Leht aimar.leht@tartuvv.eeSamas palume Aimarile endast teada anda neil lugejatel, kes soovivad kuukirja edaspidi oma postkasti.

tAgAkülg

Õ N N I T L E M E

JAANUAR

85 REILI JÄRTI 15.01 OJASTE ELFRIEDE 18.01

80 PIHOR JEVDOKIA 2.01 LAURIMÄE AINO 7.01 LIBLIK ENDEL 10.01 SOOME KAARIN 10.01 KÄHARI ELSA 14.01 VASK VEERA 23.01 TAMMEL ELMAR 29.01

75 TALLMEISTER SALME 9.01 NIMIK HILJA 10.01 UIBO VIRVE 16.01 KÄGO OLGA 19.01

70 VIKTOR MARET 2.01 VAHER KALJO 5.01 SOMELAR ILME 15.01 JURS REIN 16.01 TÕNNO EVI 26.01

65 AAVIKU MARI-LIIS 10.01 KUUL MAIMU-AINO 20.01 NÕU MADIS 20.01 PANN ADO 21.01

60 TIHOVSKI (TIKHOVSKI) NIKOLAI 1.01 60 SOOM ENE 4.01 KOLOSCHMIDT LJUDMILA 8.01 KÕLLAMETS TOIVO 11.01 VÄSTRIK AULE 14.01 KISELJOVA VALENTINA 24.01 KADAKMAA LEMBIT 28.01

OJARI ANTS 21.05.1956 – 19.11.2010 PIIRIMÄGI LAINE 29.06.1926 – 6.11.2010 FILATENKOV VIKTOR 30.05.1926 – 23.11.2010

MÄLESTAME

TAMME KASPAR 18.10.2010 PLAKSO TOOMAS 26.09.2010 LAANEMAA MARTEN 15.10.2010 LAAS JOHANNES OSVALD 4.11.2010 KANNISTO MÄRTEN 4.11.2010 HENNO ANDER 5.11.2010 ADAMKA FREDI 7.11.2010 KIVISALU KAROLIINA LORETTA 29.10.2010 KRUUDA ARTUR 2.11.2010 VESKIOJA JOHNNY 14.10.2010

SÜNDISID

Noor pere soovib osta krunti Tartu vallas 10-15 km kaugusel Tartust, kõrghaljastuse või metsatukaga. Eelistatud oleks veekogu, bussiühenduse ning lasteaia lähedus. Võib pakkuda ka hoonestatud krunti.

Nimi ja kontakttelefon: Kadri 5358 4574

Tere tulemast Ilusalongi Crossandra

Teenused mida pakume:• Geelküüned• Ripsmepikendused• Maniküür • Pediküür• Solaarium

VASULA AED TÜVasula küla Tartumaa Tel. 525 1979 | Faks 749 4298vasulaaed@hot.ee

Puuvilja-, marja- ja istikukasvatus

Hooajaliselt müüme maasikaid, ploome, arooniat, punast sõstart ja õunu.

2011 kevadel pakume:• Õunapuuistikuid• Ploomiistikuid• Maasikataimi• Hekitaimi (läikiv tuhkpuu, magesõstar, harilik sirel, ungari sirel, harilik kukerpuu)

• Püramiidtamme seemikuid• Hariliku pärnapuu istikuid

Asukoht: LähteInfo ja broneerimine:53883209www.crossandra.ee

Vabandame Kelli Kose ees eelmisesse numbrisse sattunud faktivea pärast! 14.oktoober 2010.a. on tema poja, Johnny Veskioja sünnipäev.