Meditsiinis ei saaks vabaturg toimida? Pole tõsi!

Vabadusest Ameerikas: pooltäis või pooltühi klaas?

Deflatsioon: hea, paha ja inetu

Ümberjagamismasin

1

Meditsiinis ei saaks vabaturg toimida? Pole tõsi! Theodore Levy (ted_levy@me.com) on Edela-USAs praktiseeriv arst

Õppejõud ja lastekardioloog dr. Darshak

Sanghavi, kes (nagu kõik arstid) ise

meditsiinikartellist rahalist kasu lõikab,

selgitab veebiajakirjas Slate, et arsti ja

patsiendi suhetes valitseva info

asümmeetria tõttu ei saaks vabaturg

meditsiinivaldkonnas toimida (Talk to the

Invisible Hand, www.tinyurl.com/y948v3o).

Seepärast vajame kartelli. Pole just üllatav

seisukoht; seda jagab enamik arste. Kuid

see pole tõsi.

Sanghavi püüab mitmete näidetega

tõendada, et kliendi/patsiendi kontrollitav

meditsiiniturg oleks ebamõistlik. Täna, kus

USA valitsus tasub poole kõikidest

meditsiiniteenuste arvetest ja tarbijad

maksavad oma taskust vaid 10 protsenti,

pole Sanghavil raske näidata, kui vähe kasu

toob turusüsteemi suunas tillukeste

sammude tegemine ilma

süsteemi seejuures põhi–

mõtteliselt muutmata. Kuid

vaadakem tema näiteid siiski

lähemalt:

2004. aastal tekkisid

president Clintonil rinnas

valud, tal diagnoositi südame pärgarterite

ateroskleroos ning seda raviti koronaarse

šunteerimise operatsiooniga. Sanghavi

märgib, et hästiinformeeritud inimesena

tuntud Clinton jättis tutvumata New Yorgi

osariigi haiglate ja kirurgide südame–

operatsioonide suremusstatistika andme–

baasiga. Tutvunuks ta sellega, oleks ta ehk

enne New Yorgi Columbia-Presbyteriani

haiglasse operatsioonile minekut järele

mõelnud, kuna andmebaasi kohaselt on seal

“suremusnäitaja koronaarse šunteerimise

operatsioone teostava 35 haigla seas

kõrgeim”. Sanghavi arvates kinnitab see, et

hästiinformeeritud tarbijadki ei suuda

meditsiinituru keerdkäikudes orienteeruda.

Kuid kas ikka kinnitab?

Esiteks võiks toimiva turu tingimustes olla

haiglatele kasulik end andmebaasi toel

reklaamida, samas kui praegu neil selleks

motivatsioon puudub, kuna ratsionaalne

patsient pole huvitatud nende haiglate

kvaliteedist, mida tema tööandja valitud

haiguskindlustus ei hõlma. Lisaks sellele on

New Yorgi osariigi koostatud

andmebaas liiga üldine. Kas

on targem minna südame–

kirurgi juurde, kes teeb aastas

50 pärgarterite šuntimise

operatsiooni, võttes ette vaid

üldiselt terveid kergekujulise

südameateroskleroosi all kannatavaid

patsiente, ning kelle puhul on kompli–

katsioonide sagedus 1 protsent, või oleks

targem minna südamekirurgi juurde, kes

teeb aastas 500 šuntimisoperatsiooni, võtab

ette ka mujalt “liigse riskantsuse” tõttu

tagasi saadetud patsiendid ning kelle puhul

komplikatsioonide üldsagedus on 2%

(samas üldiselt tervete kergekujulise

pärgarterite ateroskleroosiga patsientide

puhul on komplikatsioonide sagedus 0,4

protsenti – ehkki New Yorgi andmebaasi

toorandmetest sellist jaotust ei leia)?

ENAMIK ARSTE USUB,

ET ME VAJAME

KARTELLIPÕHIST

TERVISHOIUSÜSTEEMI.

ww

w.lib

eralism.ee

2

Kust võiks inimene taolisi detailseid

analüüsiandmeid saada? Võib käituda nagu

Clinton: võtta kuulda raviarstide-

kardioloogide soovitust. Kuid vaba turg

pakkunuks talle rohkem võimalusi: tekiksid

ettevõtted, kes neid andmeid analüüsivad ja

analüüsitulemused tasu eest kättesaadavaks

teevad (või isegi tasuta, Internetis, oma

tegevust Google’i otsingute kombel

reklaamituludest rahastades).

Sanghavi kahtleb, kas tarbijatel oleks

otstarbekas meditsiini ”omal nahal tunda

saada” - st tasuda osa tervishoiukuludest

otse, et tervishoid lakkaks nende jaoks

olemast tasuta kaup, mille liigtarvitamisega

kulud kõrgeks aetakse. Ta tunnistab, et

kuulsa RANDi tervisekindlustuse uuringu

(RAND Health Insurance Study, 1982)

kohaselt vähenesid meditsiinikulutused

tervikuna 20 protsendi võrra, kui patsiendid

pidid ise katma 25 protsenti kuludest.

Kuid Sanghavi on mures. Ta märgib, et

tarbijad “hoidsid ühtviisi kokku nii

üliefektiivse kui ka enamjaolt kasutu ravi

arvelt”. Jätab aga arutamata,

miks tema kaitstava üliregu–

leeritud süsteemi tingi–

mustes, kus ravi otstarbe–

kuse üle otsustavad

meditsiinispetsialistid ja

patsiendid kulukoormat ei

kanna, on ikka veel saadaval

“enamjaolt kasutut ravi”.

RANDi uuringu tulemustest rääkides märgib

Sanghavi vaid arstidele omase murelikku–

sega: “Lõviosa kulude kokkuhoiust tuleb

sellest, et arsti juures käimisest üldse

loobutakse.” Samas kaebab enamik arsti

juures käijatest mööduvate hädade üle,

mida põhjustavad probleemid ja haigused

jäävadki lõpuni kindlaks tegemata,

kulutatagu raha palju tahes (kaks

enimlevinud kaebust on peavalu ja

seljavalu). Niisiis pole paha, kui “lõviosa

kulude kokkuhoiust tuleb sellest, et arsti

juures käimisest üldse loobutakse.”

RANDi uuringu veelgi tähelepanuväärsem

tulemus, mille Sanghavi küll mainimata

jätab, oli tõdemus, et harvematel arsti–

külastustel ja 20 protsenti väiksematel

kuludel ”puudus negatiivne mõju uuringus

osalenute tervisele”.

Igatahes usun ma, et kui meil oleks

konkurentsireegleid arvestav tervishoiuturg

ning sellega kaasnev lihtsam juurdepääs

infole koos eri võimaluste laialdase

reklaamimise, vahetu hinnakonkurentsi,

ravimite parema kättesaadavuse ja muude

lisavõimalustega, suudaksid tarbijad

“üliefektiivsel” ja “enamjaolt kasutul”

meditsiinil vahet teha. Juba täna teevad nad

tarku valikuid seal, kus selleks võimalus

antakse, näiteks Lasik-silmaoperatsioonide

ja plastilise kirurgia vallas.

Sanghavi väitel “tervishoius harilikud

turureeglid ei toimi”, kuna arstid teavad

meditsiinist igatahes rohkem kui patsiendid.

Seetõttu peab asi olema

arstide kontrolli all. Seetõttu

peab valdkond olema regu–

leeritud. Kuid kas ikka peab?

Antud väide tõendab

soovitule vastupidist. Info

asümmeetria on reegel, mitte

erand. Automüüjad teavad

autodest rohkem kui ostjad. Apple’i poe

hooldusleti poisid teavad arvutitest rohkem,

kui Apple’i kliendid. Kas viimastel

tõmmatakse seetõttu alati nahk üle

kõrvade? Lastekardioloog Sanghavi väidab

— ja küllap on see tõsi — et ükski

lapsevanem pole eales kahtluse alla

seadnud tema otsust lapse südamele

konkreetne värvi-Doppleri ultraheliuuring

määrata. Paraku näib ta aga arvavat, et vaba

meditsiiniturg tähendaks kõige olemasoleva

säilimist – koormavate regulatsioonide,

ww

w.li

ber

alis

m.e

e

INFO ASÜMMEETRIA ON

REEGEL, MITTE ERAND.

KAS SEE TÄHENDAB,

ET TARBIJATEL

TÕMMATAKSE ALATI

NAHK ÜLE KÕRVADE?

ww

w.li

ber

alis

m.e

e

3

teenusepiirangute, infopiirangute – ning

lisaks peaksid patsiendid omast taskust

juurde maksma. Nii jätab ta tähelepanuta

mitmesugused uuendused, mis

võimaldaksid tarbijatel saada vajalikku

teenust info asümmeetriast hoolimata.

Näiteks võiksid konkureerivad kardioloogid

asja lihtsustamiseks pakkuda patsientidele

fikseeritud hinnaga teenust, mis sisaldaks

analüüse ja visualiseerivaid uuringuid, nii et

tarbija saaks arstide pakkumisi hõlpsasti

võrrelda ilma seejuures juurdlemata, kas

konkreetset analüüsi või ultraheli “on vaja”.

Alternatiivina võiksid tarbijad kasutada

Internetis kuluvõrdlussüsteemi Medical

Cost Advocate (www.medicalcostadvocate.com).

Vabal meditsiiniturul oleksid sarnased

teenused laialdaselt kättesaadavad.

Öeldakse, et tervishoid on eriline valdkond,

ja kui sellega peetakse silmas riigipoolset

tervishoiuturu kunstlikku piiramist,

jagamist, ülereguleerimist ja moonutamist,

on see tõsi. Ligilähedaselt range

regulatsioon kehtib veel vaid haridus- ja

finantsteenuste vallas - mis ei näita riiklikku

reguleerimist just väga edukas valguses.

Kuid kui sellega peetakse silmas, et

tervishoid on justkui keerukam kui muud

turul pakutavad teenused, tervishoius

nõudluse ja pakkumise reeglid ei toimi või

tervishoiuteenuseid saab pakkuda üksnes

meditsiinikartellide ja riikliku rahastamis–

süsteemi heitluses, patsienti seejuures ravi

reaalsest maksumusest isoleerides, siis …

see pole tõsi!

Vabadusest Ameerikas: pooltäis või pooltühi klaas? George Leef (georgeleef@popecenter. org) on The Freemani raamatuarvustuste toimetaja.

On üks igivana tunnetusküsimus. Näidake

inimesele poolikut veeklaasi ja küsige: “On

see pooltäis või pooltühi?”

Vastuse olulisus sõltub küsija tegevusalast.

Kui tegemist on restoraniomanikuga, kes

tahab veini arvelt koonerdada, oleks tal

kasulik suunata klientide tähelepanu sellele,

mida nad saavad, ja eemale sellest, millest

nad ilma jäävad. Kui kunded usuvad, et

veiniklaas peabki pooltühi olema, pole

kaebusi karta.

Vabadusega Ameerikas on seesama

probleem. “Pooltühja” nägijad saavad aru,

et vabadust on vähevõitu. Nad teavad, et

seadused keelavad neid tegemast paljut,

mida nad tahaksid teha, ja sunnivad tegema

paljut, mida nad päriselt teha ei sooviks.

Enamik neist teab ka, et varem piirati

vabadust palju vähem; nad tunnevad, et

veini jääb klaasis aasta-aastalt üha

vähemaks.

Allesjäänud vabadustele keskendumine,

selmet arutada kaotatud vabaduste üle,

tundub viisakam ja on kahtlemata meelt–

mööda valitsejatele. commons.wikimedia.org

ww

w.lib

eralism.ee

4

Positiivne mõtlemine

Seevastu “pooltäis” leer näeb riigi

kehtestatud lugematutes seadustes ja

maksudes harva oma vabaduse piiramist.

Need inimesed pööravad tähelepanu veel

kehtivatele vabadustele ja peavad neid

piisavaks.

Nii nagu restoranid eelistavad pooltäis

klaasidega rahulduvaid kliente, eelistavad ka

valitsejad kodanikke, kes on neile lubatavate

vabadustega parajasti rahul. Sel põhjusel

püüab nutikas valitseja — riigikorralduse

vormist olenemata — sisendada rahvale, et

hetkel valitsev olukord on võimalikest

parim. Valitsejad soovivad panna rahva

uskuma, et arvukad riiklikud käsud, keelud

ja piirangud on hoopis kasulikud; nende

eesmärgiks pole vabaduse piiramine vaid

ühiskonnaelu edendamine. Kui õnnestub

kodanikud nii mõtlema panna, liiguvad nad

lamba kuulekusega.

Mis õieti toimub, aitas mul (pooltühja leeri

esindajal) mõista George Mason University

majandusprofessori Daniel Kleini uuring.

Klein oli kritiseerinud miinimumpalga

seadustamist, märkides et lisaks majandus–

likult kahjulikele tagajärgedele piiravad

sellised sätted ka vabadust, täpsemalt

lepinguvabadust. Miinimumpalga kehtesta–

misega seatakse tööandjad fakti ette:

maksta igale töötajale vähemalt seadusega

ettenähtud miinimumi või saada karistatud.

Kleini üllatuseks avaldasid mitmed

majandusteadlased arvamust, et selline

seadus vabadust olulisel määral ei mõjuta.

Et asja uurida, korraldas Klein majandus–

teadlaste seas küsitluse, kas nende arvates

on miinimumpalga seadus vabadust piirav.

Enamik vastajaist teatas, et nende arvates

on sel vabadusele vähene või olematu mõju.

Niisiis on meil riiklik käsk – tee nii või sind

karistatakse – ent enamik majandusteadlasi

ei näe selles vabaduse piiramist.

Ühelt poolt võib seletuseks olla, et

professorite jaoks pole miinimumpalgal

tõesti mingit mõju. Nemad madalapalgalisi

töötajaid ei värba ja seetõttu seadus neid ei

riiva. Kuid ka inimesed, kelle vabadusi riiklik

piirang otseselt kahjustab, kipuvad õlgu

kehitama ja nentima, et “nii need asjad

käivad”. Palju muid vabadusi on ju veel

alles. Miks muretseda klaasi tühja osa üle?

Rõõmutsegem selle osa üle, mis täis.

Maksud on üks taolisi valdkondi. Edukatel

töötavatel ameeriklastel kulub ligikaudu

pool sissetulekust föderaal-, osariigi- ja

kohalikeks maksudeks. Kui makse kinni ei

peetaks, võiksid nad praegusest märksa

enam kulutada, investeerida ja hea–

tegevuseks annetada. Tõsi, maksusüsteem

on nutikalt üles ehitatud ning maksude

tegeliku mõju hägustamiseks peetakse need

kohustuslikus korras kinni enne, kui raha

üldse inimeseni jõuab. Intelligentsed

inimesed siiski teavad, et valitsus

konfiskeerib märkimisväärse osa nende

rahast. Nurisevad vähesed. Õigupoolest

toetavad paljud valimistel kandidaate, kes

lubavad makse hoopis tõsta. Kuidas seda

seletada? Siin astubki mängu “pooltäis”

mentaliteet. Klaasi täituvus võib olla veel

vaid 49 protsenti, aga seda peetakse

küllaldaseks.

Teiseks heaks näiteks on lepinguvabadus.

Võimud on seda viimastel aastakümnetel

järjekindlalt piiranud, kuid vähesed näivad

muretsevat. Miinimumpalk on vaid üks

lepinguvabadust piirav aspekt; on veel palju

teisi. Tööandjad ei tohi töösoovijaid

“diskrimineerida”, mis tähendab, et

kandidaadi rassi või muu tahtest sõltumatu

tunnuse tõttu (“keelatud põhjustel”, ütleb

õigusteadlane Richard Epstein) kõrvale–

jätmise kahtlus toob kaela riikliku karistus–

menetluse. Kas ameeriklased peavad

“võrdsete võimaluste” sätteid vabadust

piiravaiks? Enamasti mitte. Asi pole pelgalt

selles, et enamik inimestest ei pea kunagi

ww

w.li

ber

alis

m.e

e

ww

w.li

ber

alis

m.e

e

5

kedagi tööle võtma, vaid et vabadus sõlmida

leping vabalt valitud isikuga on tembeldatud

”diskrimineerimiseks”, mistõttu seda

lepinguvabadust piiravaid seadusi lausa

kahel käel tervitatakse. Ei tohi ju lubada

inimestel vabalt halba teha.

Ka meditsiin on üks valdkondi, kus meie

vabadusi on kärbitud. Näiteks ei ole meil

õigust osta Toidu- ja Ravimiametis heaks

kiitmata ravimeid. Mitmete huvigruppide

katse konstitutsioonile tuginedes selle

seaduse kehtetukstunnistamist nõuda

kukkus hiljuti läbi. Mõnede jaoks on see elu

ja surma küsimus, kuid kohtu hinnangul ei

tee riik midagi valesti, kui keelab haigetel

heakskiiduta ravimeid kasutamise.

Protestijaid on olnud vähe.

Ameeriklased on oma elus

riigivõimu ettekirjutustega

sedavõrd harjunud, et

vabadus ise oma ravimeid

valida on saanud osaks

klaasis valitsevast tühjusest.

Liiga palju vabadust?

Kui mõni seadus või määrus näib meie

vabadust vähendavat, mõtlevad “pooltäis”

inimesed, “siis ei muutu me sellest ju

vähem vabaks, vaid varem oli meil vabadust

lihtsalt liiga palju. Riik aitab meil seda

paremini tasakaalustada.”

Võtame veel mõned näited. Valitsus karistab

kaupmehi, kes pärast loodusõnnetust

hinnad “liiga kõrgele” tõstavad (price

gouging). Väga vähesed ameeriklased

näevad selles kaupmeeste vabaduse

piiramist (tarbijate vabadusest rääkimata).

Valitsus määrab, et tulevikus võib kasutada

vaid teatavat liiki lambipirne. Ameeriklastelt

ei kosta protestipiuksugi.

Valitsus keelab autoga sõitmise, kui juht ja

reisijad ei ole turvavööga kinnitatud. Kas

mõni poliitik jääb selle tõttu tagasi

valimata? Ei.

Valitsus sunnib panku andma

kinnisvaralaene inimestele, kes on konser–

vatiivsete laenustandardite järgi laenu–

kõlbmatud. Keegi ei nurise vabaduse

piiramise üle, ehkki osa ameeriklastest nüüd

siiski kahetseb, et sellega aidati kinnis–

varakriisile hoogu anda.

Riik nõuab, et inimesed soetaksid igale

ametlikule dokumendile maksumärgi, kuna

muidu on need illegaalsed. Kas rahvas

reageerib? See on petteküsimus. Jutt käib

Briti valitsuse 1765. aastal kehtestatud

maksumärgiseadusest (Stamp Act), mis tõi

ameeriklasi hulgakaupa täna–

vatele protestima ning

seaduse täitmise järele–

valveks määratud ametnikke

ähvardama. Tollaste

ameeriklaste enamus polnud

“pooltäis” mõtteviisiga. Kui

sarnane seadus kehtestataks

täna, alluks rahvas vaguralt, omaette

arutades et „valitsus vajab ju tõesti rohkem

raha, et teha kõike seda head, mida ta teeb”.

Skeptikud mõtlevad siinkohal: “Nojah,

mõned vähetähtsad vabaduskillukesed on

aastatega maha täksitud, kuid inimestele

tõeliselt olulisi vabadusi riik ometi ei

piiraks”. Unustades, et mis on ühe jaoks

vähetähtis, võib teisele olla elutähtis. Minu

arvates seab enamiku inimeste “pooltäis”

suhtumine ohtu kõik meie vabadused. Kas

pärast muude, “vähetähtsate” vabaduste

kaotust võime ühel päeval ilma jääda

näiteks ajakirjandusvabadusest? Võime küll,

arvan ma. Toon ka hüpoteetilise näite.

Kujutlegem, et laekub ettepanek uue

”Väljaannete tõesuse ja tsiviliseerituse

kaitse seaduse” kehtestamiseks. Sellega

loodaks föderaalasutus, millel on volitus

karistada raamatu, ajakirja, ajalehe, blogi või

Paljud toetavad

valimistel kandidaate,

kes lubavad tõsta nende

maksukoormust. Kuidas

seda seletada?

ww

w.lib

eralism.ee

6

muu materjali väljaandjat, mille sisu leitakse

olevat tõele mittevastav või lugejate tundeid

riivav. Kas ameeriklased

nõustuksid sellise seadusega?

Esimene konstitutsiooni–

parandus oleks sellega laibas–

tatud. Enamik ameeriklasi aga,

ma usun, nõustuksid poliit–

tehnoloogidega, kes räägivad:

”Vaadake, inimesed võivad

edaspidigi vabalt kirjutada mida tahavad.

Seadusega nähakse lihtsalt ette, et faktid

peavad õiged olema ja kirjutised ei tohi

kedagi alandada ega solvata. Kas kirjutiste

tõelevastavuse ja viisakuse edendamine

pole mitte riigi ülimuslik huvi? Mida head

saaks sündida valetamisest ja solvamisest?

Ajakirjandusvabadus ei ole kunagi olnud

absoluutne ning me lihtsalt täpsustame

seda pisut, et elu paremaks muuta.”

“Pooltäis” inimesed läheksid arvatavasti

õnge, kuna neile on oluline allesjäänud osa

vabadusest, mitte äravõetud osa. Nad ei

kujutaks ettegi, milliseid tagajärgi võib tuua

föderaalametnikele antav

õigus ahistada riigivõimu

jaoks ebameeldivate kirju–

tiste autoreid. Sellise

seaduse jõustumine ahen–

daks taas kord pisut

vabaduse fundamentaalset

tähendust. Ei maksa arvata,

et esimese konstitutsiooni–

parandusega tagatud vabadused on väljas–

pool ohtu. Ükski vabadus pole väljaspool

ohtu, kui inimesed keskenduvad allesjäetud

vabadustele, mitte kaotatud vabadustele.

Frédéric Bastiat õpetas, et inimeste

mõtlemise määrab üldjuhul see, mida nad

näevad, mitte see, mida nad ei näe. Tema

tähelepanekus peitub ka seletus, miks

vabadus on Ameerikast ajapikku kadumas.

Deflatsioon: hea, paha ja inetu Steven Horwitz (sghorwitz@stlawu.edu) on St. Lawrence University Charles A. Dana

majandusprofessor ning raamatu Microfoundations and Macroeconomics: An Austrian

Perspective autor.

Valitseva majandussurutise käigus on

paljud kommentaatorid toonud välja

erinevaid võrdlusi Suure Depressiooniga,

pidades eelkõige silmas aktsiaturgude

kukkumist ja jätkuvaid probleeme finants–

sektoris. Kui 2008. aastal sattus

dramaatilisse langusse ka nafta hind,

tõmmates esmakordselt üle pika aja

langusse ka tarbijahinnad tervikuna, jõudis

üldisse teadvusse veel üks Suure

Depressiooni ajastust pärit hirm:

deflatsioon. Paljud vaatlejad on õigesti

märkinud, et 1929. aasta börsikrahhile pea

Kui inimesed

keskenduvad allesjäetud

vabadustele, mitte

kaotatud vabadustele,

pole ükski vabadus

väljaspool ohtu.

ww

w.li

ber

alis

m.e

e

7

vahetult järgnenud deflatsioon oli üks

peapõhjuseid, miks järsk ent oodatavalt

lühiajaline majanduslangus Suureks

Depressiooniks üle kasvas. Kuna

deflatsioonihirm ja selle aasta–

kümnetetagused kahjud on aruteluteemaks

kerkinud, tasub meil meenutada, mida

täpselt deflatsiooni puhul kartma peab ja

mida mitte ning kuidas deflatsioonist võib

saada – ja kord ka sai – majandus–

katastroofi oluline taganttõukaja.

Deflatsiooniteemat arutades on oluline

teada, et sel on kolm eri vormi: hea, paha ja

inetu. Et neid kolme eristada, peame

selgeks tegema mõningad mõisted ja

määratlused. Esiteks vajab lisaselgitust

“deflatsiooni” mõiste ise. Üldjuhul

mõistetakse seda “pikaajalise hinnataseme

languse” või millegi sarnasena. Taoline

määratlus tekitab kohe küsimuse, miks

peaks keegi siis deflatsiooni pahaks pidama.

Mida halba võiks kaasa tuua asjade

odavnemine?

Esiteks, “hindade” alla

kuuluvad üldjuhul ka

“palgad” (ja „inetu”

versiooni puhul saame

näha, mis juhtub, kui nad

sinna ei kuulu), nii et

tõenäoliselt nullivad madalamad palgad

madalamatest hindadest saadava võimaliku

kasu. Teiseks ei ütle eeltoodud määratlus

midagi selle kohta, kui kahjulik hinna–

languse protsess tegelikult on. (Nii võiks ju

inflatsiooni kohta öelda: “Aga milles

probleem? Hinnad, tõsi küll, tõusevad, aga

palgad samuti, nii et põhimõtteliselt oleme

tasa?” Meie piisavad teadmised hinnatõusu

protsessidest võimaldavad aru saada, et nii

lihtne asi ei ole, ja ei ole ka hinnalanguse

puhul.)

Lisaks tuleb eeltoodud üldlevinud

määratlust silmas pidades eristada hinna–

languse põhjuseid. Üldisel hinnalangusel

võib üldjuhul olla kaks põhjust: majanduse

efektiivsuse üldine kasv (suure hulga

erinevate kaupade kättesaadavuse suhteline

kasv) või raha kättesaadavuse üldine vähe–

nemine. Nende kahe paremaks eristamiseks

nimetagem neid vastavalt “hinna–

deflatsiooniks” ja ”rahadeflatsiooniks”.

Ilmneb, et hea, paha ja inetu seltskonnas on

hinnadeflatsioon “hea”. Rahadeflatsioon on

“paha” ja võib endaga kaasa tuua ka “inetu”.

Hinnadeflatsioon, tuntud ka “healoomulise

deflatsiooni” nime all, on – või vähemalt

peaks olema – kasvava majanduse loomulik

kõrvalnähe. Et näha miks, peame tegema

veel ühe kõrvalepõike, seekord rahandus–

teooriasse. Nii inflatsiooni kui ka

deflatsiooni mõistmiseks on esmalt vaja

teada, et rahanõudlus on nõudlus reaalse

raha järgi: rahanõudlust tekitame me raha

oma rahakottides või hoiuarvetel hoides.

Raha kulutades me tegelikult vähendame

oma rahanõudlust, vahetades rahalise vara

soetatava esemelise vara

vastu. Rahakott või

hoiuarve on sel juhul osa

suuremast varaportfellist,

mida oleme otsustanud

antud ajahetkel omada. Osa

varast soovime me omada

eluasemena, osa toiduna,

osa rõivastena, osa aga rahas. Meie

rahanõudlus on niisiis nõudlus reaalse raha

järgi, ja meie jaoks on oluline selle raha

reaalne ostujõud, mitte rahatähele trükitud

arv.

Rahanõudluse õige käsitlus aitab ka mõista,

miks inimestel on vahel rohkem kui vähem

raha, kui nad parajasti sooviksid. Näiteks

inflatsiooni korral on rahaasutus loonud

rohkem raha, kui inimesed olemasoleva

hinnataseme tingimustes omada sooviksid,

mistõttu nad raiskavad “liigse” raha

kaupadele ja teenustele, põhjustades nii

nende hinnatõusu. Allpool kirjeldatava

rahadeflatsiooni puhul aga on raha–

Mida halba võiks kaasa

tuua asjade odavnemine?

Esiteks, “hindade” alla

kuuluvad üldjuhul

ka “palgad” .

ww

w.lib

eralism.ee

8

pakkumine ebapiisav, mistõttu inimeste

rahavaru ei ole piisav ning nad püüavad

seda suurendada.

Kõik see tähendab, et hästitoimivas raha–

süsteemis on rahapakkumine täpselt nii

suur, kui suurt hulka

raha inimesed soovivad

kehtiva hinnataseme

tingimustes omada.

Tuleb märkida, et selles

”rahatasakaalu teooria–

na” tuntud käsitluses ei

loeta rahapakkumise

suurenemist alati inflatsiooniliseks. Näiteks

rahanõudluse suurenemise korral

suurendab asjakohaselt reageeriv raha–

süsteem vastavalt ka rahapakkumist. Allpool

rahadeflatsiooni kirjelduses näeme ka, miks

rahatasakaalu teooria pooldajad nii

väidavad. Ühtlasi on see argument vee–

lahkmeks rahatasakaalu traditsioonist

lähtuvate Austria majandusteadlaste ning

rothbardlikuma koolkonna vahel, kelle jaoks

rahapakkumise mis tahes kasv kullavarude

samaväärse kasvuta on tingimata

inflatsiooniline ning kes ei pea ideaalseks

rahasüsteemi, kus rahapakkumise muu–

tused käivad rahanõudluse muutumisega

käsikäes.

Hea

Kui rahasüsteem toimib, tasakaalustades

rahanõudluse suurenemist rahapakkumise

suurendamisega, on üldine hinnatrend

kergelt langev, tulenevalt majanduse üldise

tootlikkuse kasvust. Teisisõnu, tootlikkuse

kasv toob kaasa healoomulise hinna–

deflatsiooni, kuna kaupade ja teenuste

reaalhind langeb. Selline deflatsioon ei ole

loomult kahjulik vaid kasulik, kuna

elukallidus langeb. Ühendriikides toimus

just selline hinnalangus üheksa–

teistkümnenda sajandi viimastel kümnen–

ditel, kuna Föderaalreservi eelne kullapõhine

pangandussüsteem oli enamuse ajast

rahapakkumise kohandajana suhteliselt

efektiivne ning tootlikkuse kasv tõi kaasa

hindade pideva aeglase languse. Tootlikkuse

kasvust tulenev hinnalanguse surve on

olemas olnud ka viimase paarikümne aasta

jooksul, ent Föderaalreservi inflatsiooniline

poliitika on selle kokkuvõttes üles kaalunud,

mistõttu hinnatasemed

ronivad jätkuvalt üles–

poole vaatamata suure–

mast tootlikkusest

tingitud deflatsiooni–

survele.

Viimasest tähelepane–

kust tuleneb muu hulgas, et tarbija–

hinnaindeksi näitajad ei pruugi konkreetse

majanduse rahainflatsiooni tegelikku ulatust

täielikult kajastada. Näiteks kui tootlikkuse

kasv tingib aastas kolmeprotsendilise

hinnalanguse kuid liigne rahapakkumine

tingib aastas kolmeprotsendilise hinna–

tõusu, on harilike inflatsiooninäitajate järgi

tegemist hinnastabiilsusega. Raha–

pakkumise tasakaalu käsitluses aga peitub

sellise hinnastabiilsuse taga kolme–

protsendiline inflatsioon, kuna hinnad

pidanuks kolme protsendi võrra langema.

Austria koolkond on pikka aega väitnud, et

sarnased protsessid võisid toimuda ka

1920ndatel, mil suhtelise hinnastabiilsuse

varjus peitunud aastatepikkune inflatsiooni–

line buum kulmineerus majanduslanguse

ning järgnenud 1929. aasta börsikrahhiga.

Kuivõrd hindade üldine langus näitab

tootlikkuse kasvu, on see “hea”. Niisamuti

ei ole probleemiks võtmekaupade suhtelise

defitsiidi vähenemisest tingitud hinna–

langus. Naftahindade dramaatilisest langu–

sest 2008. aasta sügisel piisas Ühendriikide

üldise hinnataseme langetamiseks, mis

omakorda oli deflatsioonimure üheks põhi–

allikaks. Seda liiki deflatsiooni ei peaks aga

pelgama ning kindlasti ei ole selles

kontekstis õigustatud Suure Depressiooniga

võrdlemine. Tegelikult oli naftahindade

langusest arvatavasti palju kasu

Hästitoimivas rahasüsteemis on

rahapakkumine täpselt nii suur,

kui suurt hulka raha inimesed

soovivad kehtiva hinnataseme

tingimustes omada.

ww

w.li

ber

alis

m.e

e

9

majanduslanguse esimeste kuude mõju

pehmendamisel, kuna madalamad kütuse–

hinnad leevendasid paljudele leibkondadele

osaks langenud finantssurvet.

Paha

“Paha” deflatsiooni põhjustajaks on eba–

piisav rahapakkumine. Kui inimestel on oma

varast rahana käes vähem, kui nad

sooviksid, püüavad nad rahavarusid

täiendada. Eeldades, et tööga lisatulu

teenimine on lühikeses perspektiivis

võimatu, jääb inimestele põhimõtteliselt

kaks võimalust: müüa muid varasid või

kärpida kulusid. Mõlemad annavad sarnase

tulemuse, kuid varade müük on

probleemsem ja seda kahel põhjusel.

Esiteks ei ole müük isiku täieliku kontrolli

all, kuna vaja on ka ostjat, ning teiseks on

just üldise rahapuuduse tingimustes raske

ostjat leida, kuna kõik teised sooviksid

samuti müüa. Puudulik rahapakkumine toob

seega kõige tõenäolisemalt kaasa kulutuste

piiramise, mille kaudu inimesed püüavad

senisest suurema osa sissetulekutest hoiu–

arvetele või sularahavarudesse suunata.

Kuna kõik kärbivad kulusid, väheneb

ettevõtete müügikäive. Äritulude vähe–

nemine tähendab, et ettevõtetel ja nende

töötajatel on kulutamiseks vähem raha, mis

põhjustab omakorda kulude kärpimist ja

vähenenud sissetulekuga müüjate teket, ja

nii edasi. Kõigi nende kulukärbete tõttu

kuhjuvad ettevõtetel laovarud, kuna müügi–

käive jääb ootustele alla.

Kuni ettevõtted ei mõista, et

kulukärped on haaranud

kogu majanduse ja on

kestva iseloomuga, ei

pruugi nad nõustuda hindu langetama, kuna

toimuv on neile mõistmatu ning nad ei oska

oma kulude vähenemist ette näha, peljates

seetõttu kahjumit. Võib kuluda mõnda aega,

kuni nõudluse kokkutõmbumisest põhjus–

tatud hinnasurve kasvab piisavalt tugevaks,

et hinnad ka tegelikult langeksid. Vahe–

pealsel ajal, mil hinnad on jätkuvalt liiga

kõrged, kasvavad müümata kaupade varud

ning suureneb tööpuudus, kuna ka palgad

on endiselt liiga suured ning müügikäivete

vähenemine vähendab tööjõunõudlust. See–

pärast kaasneb rahadeflatsiooniga mitme–

kuine või ka pikem periood, mille kestel

ettevõtete käive kahaneb ning töötus

kasvab. Tööpuudus võib kestma jääda

kauemakski, kuna enne uute kaupade

tootmiseks uute töötajate palkamist üritavad

ettevõtted realiseerida kogunenud

laovarusid. Kui selline deflatsiooniperiood

langeb kokku inflatsioonilisest buumist

toibumise perioodiga, siis probleemid

võimenduvad, kuna buumiaegsete vigade

likvideerimiseks vajalikud tavapärased

tööjõu- ja kapitalikorrektsioonid lisanduvad

deflatsioonilisele varakäibe aeglustumisele.

USA majandusajaloos on olnud mitmeid

deflatsiooniepisoode, mis kõik on olnud

tingitud valitsuse erinevatest sekkumistest

rahasüsteemi toimimisse. Enne Suurt

Depressiooni võimaldasid poliitika–

kujundajad sellistel juhtudel majandusel

iseend ravida mõneajalise paigalseisu ja

mittemidagitegemisega, kuni hinnad ja

palgad piisavalt langesid, et rahanõudlus ja

rahapakkumine taas kooskõlla viia.

Kahtlemata oleks neid valulikke seisaku–

perioode saanud vältida, kui pangandus–

süsteem reageerinuks rahanõudluse kasvule

kiiremini rahapakkumise suurendamisega,

selmet lasta hinnakorrekt–

siooni protsessil eespool

kirjeldatud probleeme

põhjustada. Ent kui valusad

need ka polnud, ei kasvanud

ükski neist seisakutest üle

”inetuks” deflatsiooniks, kuna poliitika–

tegijad võimaldasid vajalike allapoole-

korrektsioonide toimumist, ja õigesti tegid,

arvestades deflatsiooni algpõhjuseks olnud

vigu rahasüsteemis.

“Paha” deflatsiooni

põhjustajaks on ebapiisav

rahapakkumine.

ww

w.lib

eralism.ee

10

Inetu

Suure Depressiooni ajal kasvas oodatav

“paha” deflatsioon aga üle aga “inetuks”.

Too deflatsioon erines varasematest kahes

aspektis. Esiteks oli deflatsiooni enne–

olematu ulatusega. USA rahapakkumine

vähenes perioodil 1929-1933 üle 30

protsendi, samas kui rahanõudlus börsi–

krahhist ja sellele järg–

nenud pangakrahhidest

tingituna tegelikult kasvas.

Nende sündmuste koos–

mõjus tekkis massiivne

surve hindade lange–

tamiseks. Föderaalreserv

sel ajal rahapakkumist

aktiivselt ei vähendanud;

ta lihtsalt ei reageerinud

piisavalt jõuliselt rahva ja pankade

tegevusele, näiteks eraisikute sularaha–

varude kasvamisele pangahoiuste kogu–

mahust suuremaks, mis tõi kaasa üldise

rahapakkumise mitmekordse vähenemise.

Nagu Milton Friedmani ja Anna Schwartzi

teoses A Monetary History of the United

States kirjeldatud, toimusid Föderaal–

reservis elavad sisearutelud, kas oleks

võimalik reageerida nii, nagu me tänapäeval

arvame, et reageerima pidanuks, ja kui

oleks, siis kas see ikka oleks õige

reaktsioon. Tollal jäid tegevusetuse

pooldajad peale ning süvendasid seeläbi

depressiooni veelgi.

Teine erinevus võrreldes varasemate

langusperioodidega oli poliitikakujundajate

arvamus, et taastumiseks tuleb tingimata

”hoida” hindu ja palku deflatsioonieelsel

tasemel. Nii president Hoover kui ka

president Roosevelt ärgitasid äriliidreid

hindu ja palku kõrgel hoidma ning surusid

läbi seadusi, millega otseselt või kaudselt

taotleti sedasama.

Lühinägelikel katsetel hindu ja palku ülal

hoida oli hävitav mõju. Ettevõtted maksid

jätkuvalt põhjendamatult suuri palku, samas

kui müük vähenes, kuna ka hinnad püsisid

kõrgel; kahjumeid kaeti varasemate

kasumite arvelt, mille tulemusena osa

ettevõtteid pankrotistus ja teiste aktsiad

tegid läbi tugeva languse. Kõik see

soodustas erainvesteeringute püsimist

madalal tasemel ning pikendas depres–

siooni, kuna ettevõtetel puudus kasumivaru,

millest tegevuse jätkamist

finantseerida.

Eriti jõhker oli kõrge

palgataseme hoidmine,

mis Suure Depressiooniga

kaasa hirmuäratava, 1933.

aastal umbes 25 protsendi

tasemel tipnenud töö–

puuduse. Alles 1934.

aasta paiku olid hinnad ja palgad piisavalt

langenud, et tööpuuduse määra taas vähen–

dama asuda. Tööpuudus püsis sellele

vaatamata ajalooliselt kõrgel, kuna hinna- ja

palgalangusest hoolimata ei soovinud

erainvestorid poliitikakujundajate varase–

maid vigu näinuna ja pidevalt muutuvas

poliitilises keskkonnas riske võtta. Suure

Depressiooni kestel ei langenud tööpuudus

aastatel 1931 kuni 1940 kordagi alla 14

protsendi.

Tänased vaatlejad meenutavad Suurt

Depressiooni õigesti kui näidet deflatsiooni

kahjupotentsiaalist. Pole kahtlust, et

1930ndate esimeste aastate ulatuslik raha–

deflatsioon paiskas majanduse 1929. aasta

suvel alanud langustsüklis palju

sügavamale, kui see muidu kukkunuks. Kuid

ikkagi olnuks tollane majanduslangus “väga

paha”, mitte aga ”inetu”, kui hinna- ja

palgakorrektsiooni poleks takistatud.

Rahadeflatsiooni tingimustes hindu ja palku

ülal hoides tõkestati puhastava mõjuga

hinnakorrektsioonid ning müüjad olid

sunnitud tegema ”koguselisi” korrekt–

sioone, vähendades tootmist ja põhjustades

ajaloos rekordilise tööpuuduse.

Pole kahtlust, et 1930ndate

esimeste aastate ulatuslik

rahadeflatsioon paiskas

majanduse 1929. aasta suvel

alanud langustsüklis palju

sügavamale, kui see muidu

kukkunuks.

ww

w.li

ber

alis

m.e

e

11

Vältides eelmist suurt viga

2008. aasta lõpu ja 2009. aasta alguse

hinnalangus ei näi olulist deflatsiooni

kuulutavat. Nagu varem öeldud, oli üldise

hinnalanguse peapõhjuseks naftahindade

langus ning tegemist on healoomulise

hinnadeflatsiooniga ehk meie liigituses

“hea” deflatsiooniga. Föderaalreservi esi–

mene reaktsioon 2008. aasta lõpus

pangandussüsteemis puhkenud probleemi–

dele oli süsteemi üleujutamine reservidega,

meeles Suure Depressiooni algul Föderaal–

reservis tehtud vead. Arvestades hirmu, et

pangad võivad massiliselt pankrotistuda ja

sel võin olla ulatuslik deflatsiooniline mõju

rahapakkumisele ning majandusele

tervikuna, oli süsteemi lisareservide

süstimine sel hetkel ilmselt asjakohane

reaktsioon. Kuid siin tekib kaks olulist

küsimust:

1. Kas Föderaalreserv reageeris üle ja

tekitas liiga palju reserve? Föderaal–

reservi bilanssi vaadates võiks seda

oletada, eriti kui arvestada, kui suur osa

neist reservidest seisab hetkel pankades

kasutamata (Föderaalreservi mahitusel,

kes maksab seisvatelt reservidelt

intressi).

2. Kas Föderaalreserv suudab majanduse

taastudes need reservid tagasi kutsuda,

et vältida majandust kahjustava ulatus–

liku inflatsiooni vallandumist? Kui ei,

seisame peagi silmitsi deflatsioonist

märksa suurema ohuga.

Tuleb lisada, et me ei tea kindlalt,

missugune on rahanõudluse hetkeseis. On

teada, et kulutusi on vähendatud, mis viitab,

et inimesed võivad olla rahanõudlust

suurendamas. Kuna aga 1930ndaid

iseloomustanud tuhandeid pangapankrotte

pole nähtud ning on teada, et pangad

üldiselt siiski laenude andmist jätkavad

(ehkki meedia hirmulugudest ja valitsuse

väidetest võiks vastupidist järeldada), siis

on rahanõudluse kasvust tulenev ulatuslik

rahadeflatsioon vähetõenäoline.

Milton Friedman on öelnud, et keskpangad

püüavad alati vältida oma eelmist suurt

viga. Antud juhul oli selleks veaks Suur

Depressioon ning Föderaalreserv on selgelt

näidanud, et kavatseb kalduda pigem

inflatsiooni kui deflatsiooni poolele, isegi kui

ta taastumise alates seetõttu raskesse seisu

satub.

Eeltoodu kokkuvõtteks võib järeldada, et

parim viis “paha” ja “inetu” deflatsiooni

vältimiseks ning “hea” deflatsiooni

soodustamiseks on minimeerida valitsuse

sekkumist rahasüsteemi ning hinna- ja

palgakorrektsiooni. Konkurentsitihe

pangandussüsteem – keskpangata, kuid

ühiste reservidega – võimaldaks vältida nii

deflatsiooni kui inflatsiooni. Ka keskpanga

olemasolu korral saab rahadeflatsiooni

mõju minimeerida, kui tõkestada riigi

sekkumine hinna- ja palgakujundusse.

Vabas majanduses oleks ainus võimalik

deflatsioonivorm konkurentsipõhise kapi–

talismi tootmisvõimsustest tulenev pika–

ajaline aeglane hinnalangus. Selline deflat–

sioon oleks ”hea”, nagu tõeline vabaturg

tervikuna.

Föderaalreserv on selgelt

näidanud, et kavatseb kalduda

pigem inflatsiooni kui deflatsiooni

poolele, isegi kui ta taastumise

alates seetõttu raskesse seisu

satub.

ww

w.lib

eralism.ee

12

Ümberjagamismasin John Stossel on Fox Business Network’i saate Stossel juht ning raamatu Myths, Lies, and

Downright Stupidity: Get Out the Shovel—Why Everything You Know is Wrong autor.

“Peetrilt röövitud rahaga Pauli toetav

valitsus võib alati arvestada Pauli

toetusega,” on öelnud George Bernard

Shaw. See tsitaat näitab, et Shaw, ehkki

sotsialist, oli tark mees. Ja paraku on

Ameerikast saanud labor, kus tema

hüpoteesi päriselus katsetatakse.

Minu kooliajal kehtinud riigiteooria kohaselt

on riigi ülesandeks pakkuda hüvesid,

eelkõige julgeolekut, kogu elanikkonnale.

Selle eest tasume me maksudega. Viimasel

ajal on riik aga muutunud erisoodustuste

jaotajaks, võttes raha ühtedelt ja jagades

seda teistele. Täna on Ameerikas pea

võrdselt tulumaksumaksjaid ja tulumaksu–

raha kulutajaid.

Urban-Brookings Tax Policy Center

avalikustas hiljuti, et ligi pooled leib–

kondadest ei maksa tänavu üldse tulu–

maksu. Mõned maksavad koguni veel

vähem – see tähendab, et neile makstakse

kogutud maksurahast veel pealegi.

Tax Policy Center’i raportis märgitakse, et

tänu lapsevanemate tulumaksuvabastusele

(Earned Income Tax Credit) ja president

Obama “Töö tasub ära” programmile

(Making Work Pay) on tänavu tulumaks

miinusmärgiline 40 protsendil väiksema

sissetulekuga töötajatel ning 10 protsenti

kogu laekuvast tulumaksust kulub neile

tulutoetuste maksmiseks.

Ka ülaltpoolt vaadates on süsteem kreenis.

Edukaima 20 protsenti arvele langeb kokku

53 protsenti ameeriklaste tuludest ning 91

protsenti tulumaksust. Ülemine 1 protsent

tasub 36 protsenti kogu tulumaksust.

Alumiselt 50 protsendilt laekub maksuameti

andmeil vähem kui 3 protsenti.

Edukama 20 protsenti arvele langeb

kokku 53 protsenti ameeriklaste

tuludest ning 91 protsenti

tulumaksust. Ülemine 1 protsent

tasub 36 protsenti kogu

tulumaksust. Alumiselt 50

protsendilt laekub Maksuameti

andmeil vähem kui 3 protsenti.

Kelle poolt teine pool hääletab

Sellest lähtub tõsine probleem, kuna

valitsusel on laialdased volitused soodus–

tuste jagamiseks. Nagu märkis Shaw, kui

inimene ei maksa makse, ei kõhkle ta

andmast häält suuri kulutusi tõotavatele

poliitikutele. Miks ka mitte? Asju lubatakse

ja maksma nende eest ei pea.

Tõsi küll, ka tulumaksu mittemaksjad

maksavad siiski käibemaksu ja tööjõumakse

(sotsiaalkindlustusmaks ja Medicare’ maks).

Ent tulumaks on suur ja silmatorkav, mis–

tõttu on suureks probleemiks, kui üha

rohkem inimesi seda ei maksa, vaid saavad

hoopis lisatulu nende arvelt, kes maksavad.

Üheksateistkümnenda sajandi suure

Prantsuse majandusteadlase Frédéric

Bastiat’ kirjelduse kohaselt on riik “suur

ulme, kus igaüks püüab ära elada kõigi

teiste kulul”. Pole teada, kas ta nägi ette ka

olukorda, kus pool rahvast elab teise poole

kulul.

Oluline on mitte segi ajada maksumaksjate

huve ning poliitikute ja teiste maksuraha

kulutajate huve. Just seda aga pidevalt

tehakse. Kui riik ostis pankadelt nn mürgi–

seid (turuväärtuseta) varasid, öeldi see

ww

w.li

ber

alis

m.e

e

13

olevat maksumaksjatele kasulik, kui

majandus kord taastub ning varad taas

positiivse turuväärtuse

omandavad. Ent isegi kui

lähtuda kahtlasest eeldu–

sest, et riigil on odavalt

ostmiseks ja kallilt müü–

miseks piisavalt nutti, poleks maksu–

maksjatel võimalikust kasumist mingit kasu.

Poliitikud kulutaksid ära viimse kui sendi ja

makse ei vähendaks keegi.

Lühidalt – riik, see ei ole meie. Maksu–

süsteemi sissekodeeritud ebaõiglus on

ajendanud ridamisi maksureformi ette–

panekuid, nagu proportsionaalse tulumaksu

kehtestamine või tulumaksu asendamine

käibemaksuga. Need on küll paremad

alternatiivid, kuid neilgi on oma vead.

Seepärast on maksureformi asemel tarvis

keskenduda kulureformile.

Riiklik koormis ei tulene tegelikult

riigimaksudest, vaid riigi kulutustest, on

öelnud Milton Friedman.

Maksustamine on lihtsalt

riigi üks viise raha hanki–

miseks. Teised viisid –

laenamine ja inflatsioon –

on rahva jaoks samuti koormised.

Maksukoorma kergendamiseks tuleb

vähendada kulukoormat. Vähem kulutav riik

nõuab vähem, ja kui ta nõuab vähem, on

kõigil sellevõrra kergem.

Ikka ja jälle tasub meenutada Adam Smithi

tarkusetera: “Et riik barbaarsest madalusest

ülimale õitsengule viia, pole tarvis muud kui

rahu, kergeid makse ja talutavat kohtu–

pidamist: kõik muu sünnib asjade

loomulikus käigus.”

Riiklik koormis ei tulene

tegelikult riigimaksudest, vaid

riigi kulutustest.

ww

w.lib

eralism.ee