Tuleme kõigepealt tagasi selle juurde, mida me rääkisime 1. teema raames

seoses realismi ja konstruktivismiga. Ja nimelt, et kommunikatsiooniteoorias

võib eristada kolme lähenemisviisi:

realistlik (mehhaaniline): selle järgi on

kommunikatsioon sõnumi transport saatjalt vastuvõtjale;

sotsiaalkonstruktsionistlik: see arusaam peab

kommunikatsiooni interaktsioonide ehk vastastiktoimete

tulemuseks. Selle käigus suhtlejad jagavad ja loovad

tähendusi;

Süsteemiteoreetiline ja (radikaal)konstruktivistlik:

selles arusaamas on kommunikatsioon sõnumite

loomine operatsiooniliselt suletud süsteemis. Püüab

mõista kuidas me tegelikkust loome ning mis toimub

sõnumitega, kui need ringlevad inimeste seas ning

inimesed neid interpreteerivad ja reinterpreteerivad.

konstrukti-

vistlikud

Konstruktivisme on palju, ent need võib jagada laias laastus kaheks

vaatekohaks (perspektiiviks) – üks on „ülevalt alla“ ja teine „alt üles“

perspektiiv.

“top down” perspective “bottom up” perspective

Viimse 40 aasta jooksul on sotsiaalteadustes üha enam poolehoidu kogunud

lähenemisviis, mida nimetatakse ‘diskursuse analüüsiks’,

‘dekonstruktsiooniks’, ‘poststruktualismiks’ jne.

Tegu on mitte tervikliku teooria, vaid arvukate arusaamadega, millel on

palju ühist. Seda ühisosa võimegi nimetada sotsiaalseks

konstruktsionismiks (SK).

SK võime vaadelda kui teoreetilist orientatsiooni. Samas pole olemas ühte

SK määrangut või kirjeldust, mida eri autorid jagavad. Küll aga võib esile

tuua mõned ühisjooned, milles kõik nad on ühel meelel ja mis ühendab nad

üheks perekonnaks.

1. Kriitiline suhtumine kindlasse (“garanteeritud”) teadmisse

SK suhtub kriitiliselt kahte asja:

● kindlasse maailma või meid puudutavasse teadmisse;

● ideesse, et meie vaatluse tulemused avavad meile maailma olemuse, et meie vaatluste tulemus ei ole moonutatud (et maailm ongi selline nagu ta meile näib).

Seeläbi vastandub SK positivismile ja empirismile (usule, et meie vaatluse tulemus [kogemus] vastab reaalsele maailmale, et eksisteerib see, mida me kujutleme olemas olevat).

“Kuidas ma saan teie informatsiooni usaldada, kui te kasutate nii iganenud tehnoloogiat?“

6

2. Ajalooline ja kultuuriline spetsiifika (eripära)

● See, kuidas me maailma mõistame ja mõisted, mida kasutame on

ja determineeritud (põhjustatud,

tingitud).

Mõisted on kultuuri artefaktid (<ld arte kunstlikult + factus

tehtud – inimeste poolt valmistatud asjad) ja meil ei tasu arvata,

et mõni neist viib meid tõele lähemale kui teine.

3. Tunnetust hoiab üleval sotsiaalne protsess

● Me konstrueerime igapäevases suhtluses ja koostegutsemise käigus

teadmiste versioone (seetõttu tunneb SK suurt huvi interaktsiooni ja keele vastu).

● Tegelikkuse erinevaid versioone (maailma sotsiaalseid konstruktsioone) võib olla vägagi palju.

● Sotsiaalkonstruktsionismi eripära – konstrueerimine on sotsiaalne, konstrueerivad mitte üksikindiviidid, vaid „meie“ üheskoos.

4. Tunnetus ja sotsiaalne tegevus käivad käsikäes

● Iga konstruktsioon toob endaga kaasa mingi tegevuse.

5. Mõtlemise ja tunnetamise eeldus on keel

● Meie tegelikkusekäsitus ei tulene objektiivsest reaalsusest, vaid teistelt

inimestelt – nii kaasaegsetelt kui varem elanutelt. Oleme sündinud

maailma, kus on juba olemas inimeste poolt kasutatavad

kontseptuaalsed raamistikud ja kategooriad (põhimõisted).

● Mõtlemise eeldus on keel. Mõisteid väljendatakse ja vahetatakse keele

abil, mida sama kultuuri liikmed iga päev (taas)loovad.

6. Keel on sotsiaalse tegevuse vorm

● st keel on midagi enamat, kui lihtsalt eneseväljendamise vahend.

● Omavahel suheldes konstrueerivad inimesed maailma.

● Keelekasutus on tegevuse vorm.

Ma ei ole sellega nõus Ma ei ole sellega nõus

● PM-i kui intellektuaalse liikumise raskuskese on mitte

sotsiaalteadustes, vaid arhitektuuris, kirjanduses ja

kultuuriuuringutes.

● PM seadis kahtluse alla või lükkas tagasi modernismi

enesestmõistetavused.

Modernism tekkis valgustusajal Euroopas (u 17 saj keskel) ja kehastas endas tõekspidamisi, millele tugines eeskätt kunstielu, aga ka teadus.

● Valgustus otsis tõde, püüdis mõista reaalsuse tõelist olemust, tema tõelist

loomust (natuuri). Eeldas, et asjade sees või taga on nende olemus, mis tuleb terve mõistuse

ja loogika abil esile tuua; olemuse ja nähtumuse vahelised põhjuslikud seosed tuleb avada.

● See arusaam oli vastuolus keskaja tõekspidamistega (Augustinus, Aquino

Thomas), mille järgi ainus tõe üle otsustaja oli kirik. Üksikisiku asi polnud otsida tõde ja teha otsuseid moraali loomuse kohta. Valgustus oli keskaja dogmade antidoot (kaitseravim, vastumürk).

olemus

nähtumus

● Valgustuse üks olulisemaid advokaate oli saksa filosoof Immanuel Kant,

kelle motto oli sapere aude! – söanda olla arukas! Julge kasutada oma

mõistust!

Kant väitis, et kõik asjad peavad olema avaliku arutluse subjektid. Tõe ja

moraali üle peab otsustama mitte Jumal, vaid üksikisik. Inimese otsuste

aluseks on objektiivsed ja teaduslikud tõendid selle kohta, mis on tõene ja

milliste (moraali)reeglite järgi tuleb elada.

Kunstimaailma modernismiliikumine tõttas sellest arusaamast lähtudes

otsima oma tõde. Arutleti selle üle, milline on õige maalimisviis (kas nt

impressionistlik viis on parem kui Raphaeli eelne jne).

Tõe otsimine tugines ideel, et maailma pindmiste, meile nähtavate joonte

all on olemuslikud struktuurid või ideed. Siit usk, et on olemas mingi

asjade tegemise ‘õige” viis, mis tuleb avastada. Modernne arhitektuur

lähtus eeldusest, et hoone väliskuju peab mingil viisil väljendama selle

funktsiooni, tema essentsi.

● Üks eredamaid selliste reeglite ja struktuuri otsijaid oli Karl Marx, kes

seletas sotsiaalseid nähtusi selle baasiks olevate majandusstruktuuride

kaudu. Psühholoogias järgisid sama mõttemalli Sigmund Freud. Ta oletas,

et on olemas mingid baasilised psühholoogilised nähtused, mis

väljendavad olemuses.

Neil ja kõigil sarnastel juhtudel eeldati, et maailma või tegelikkuse

nähtavate joonte all on peidus sügavam reaalsus. Et tõde maailma kohta

peitub mingites süvastruktuurides või reeglites ja tõe teadasaamiseks

tuleb neid peidetud struktuure analüüsida.

● Sotsiaalteadustes nimetatakse teooriad, mis postuleerivad selliste

struktuuride või reeglite olemasolu, ‘strukturalistlikeks’. Selle vaate

hilisemat kõrvaleheitmist tuntakse kui ‘poststrukturalismi’. Termineid

‘postmodernism’ ja ‘poststrukturalism’ kasutatakse mõnikord vaheldumisi.

Postmodernism tähendab korraga kahe idee eitust või tagasilükkamist:

a) et on olemas lõplik tõde;

b) et maailm sellisena nagu me seda näeme, on peidetud struktuuride toime

tulemus.

Arhitektuuris avaldus see nt selliste hoonete loomises, mis ei hooli hea

disaini üldiselt aktsepteeritud kaanonitest. Kunstis ja kirjanduses ilmnes

see nt loobumisena mõttest, et kunsti või kirjanduse mõni vorm on parem

kui teised.

Postmodernism loobus mõttest, et maailma saab seletada suurte teooriate või

metanarratiivide abil. PM väidab, et me elame maailmas, mida ei saa tundma

õppida ühe kõikjale ulatuva teadmiste süsteemi, näiteks religiooni, abil.

Mõistis uudiseid kui kultuurifenomeni: “News is

culture”.

Carey, James. Communication as Culture: Essays

on Media and Society. Boston: Unwin Hyman,

1989; repr. Londaon/New York, Routledge, 2003:

Hiljemalt 19. sajandist alates on kõigi

tööstusmaade kultuurides kaks

kommunikatsioonikäsitust:

kommunikatsioon kui transmissioon

(ülekanne) ja

kommunikatsoon kui rituaal.

Mõlemad tuginevad nii ilmalikule kui ka

religioossele kogemusele.

Transmissioonikäsitus on enam

levinud (ja seetõttu tavalisem).

Kajastub ka sõnades.

Kommunikatsiooniga seostuvad

sellised väljendid nagu ‘edasi andma’,

‘saatma’ ‘üle kandma’ või teistele

‘informatsiooni andma’.

19. sajandil tundus ja vähemal määral

tundub ka praegu, et info

kättetoimetamine on samasugune

protsess nagu kaupade ja inimeste

transportimine. Mõlemat nimetati

kommunikatsiooniks.

Selle arusaama keskmes on kaks ideed:

● signaalide / sõnumite saatmine mingi vahemaa taha ja

● kontroll.

Siit püüd suurendada ruumis liikuvate sõnumite transpordi kiirust ja

nende mõju.

Ka seos religioosse mõtlemise ja kogemusega on äratuntav:

kommunikatsiooni eesmärk on ideede, teadmiste ja informatsiooni

levitamine või külvamine.

Carey: „Rituaalne vaade ei ole

suunatud sõnumite

levitamisele ruumis, vaid

ühiskonna säilitamisele ajas.

See ei ole info jagamise, vaid

ühiste uskumuste

(taas)esitamise akt.”

Siin ei ole esikohal sõnumite levitamine ruumis, vaid püha rituaal,

tseremoonia (riitus, kombetalitus), mis toob inimesi kokku ning loob

üksmeelt ja vendlust.

Rituaalikäsituse religioossed juured on ilmsed, siit ka nimetus. Rõhutab

tseremoonia, juhatamise ja manitsuse, samuti jutluse ja poollauldes

lugemise (chant) rolli.

Näeb kommunikatsiooni kõrgeima ilminguna mitte info transportimist, vaid

korrastatud ja tähendusliku kultuurilise maailma konstrueerimist ja

säilitamist.

See võib toimida inimeste tegevuse kontrollijana.

Selline kommunikatsioon võimaldab koostegevust.

Transmissioonimudel Rituaalimudel

Põhiline metafoor transportimine rituaal

Osalejate rollid saatja ja vastuvõtja osaleja

Tegevus saatmine ja

vastuvõtmine

osalemine

Edu kriteerium vastuvõtja sai sõnumi

kätte

ühine kogemus

(ühtsustunne)

Põhifunktsioon (-otstarve) mõju ruumis ühtsus ajas

Leht (meedia) on uudiste ja teadmiste paljundaja ning

levitaja.

Paljundamine ja levitamine käib üha suuremates pakkides ja

üha pikema maa taha.

Siit küsimus: kuidas leht mõjutab auditooriumi? Kas uudis on

valgustaja või pimestaja? Kas ta muudab hoiakuid ja

väärtusi? Kas ta külvab usaldust või usaldamatust jne.

...avaneb sootuks teine pilt. Ühtäkki hakkame tähele panema, et leht ei olegi niiväga informatsiooni saatmise ja saamisega seotud. Pigem pakub ta massile pildikesi ja olukordi, milles ei ole midagi uut ja kust ei ole midagi õppida.

Leht (meedia) esitab vaid ühte pilti maailmast (paljude võimalike seast) ja kinnitab seda pidevalt.

Uudiste kirjutamine ja lugemine on rituaal, kombetalitus, ja ühtlasi ka teatraalne akt.

See, mida lugeja või vaataja ette ritta seatakse, ei ole pelk informatsioon vaid maailma ning võistlevate jõudude kujutamine ja kirjeldamine teatud moel. Lugejani jõuab see, mida talle esitatakse.

• Carey: „Rituaalsest vaatekohast pole uudis informatsioon, vaid draama. See ei kirjelda maailma, vaid kujutab ja portreteerib suurt areeni, tuues draama keskpunkti teatud tegevuse. Ta eksisteerib ainult ajaloolises ajas ja kutsub meid osalema meie arusaamade kohaselt.”

Need kaks vaadet ei eita ega välista teineteist. Rituaalimudel ei

eita sõnumite levitamist ja hoiakute muutmist. Ta vaid väidab,

et me ei mõista kommunikatsiooni nii kaua, kuni ei käsitle

seda kui tseremooniat ega mõista kommunikatsiooni seost

sotsiaalse korraga.

Kommunikatsioon on sümboliline protsess, kus luuakse,

säilitatakse, parandatakse ja kujundatakse ümber ühist

sotsiaalset tegelikkust ja ühtsust.

Kommunikatsiooni õppimine on selle sotsiaalse protsessi

tundmaõppimine, kus luuakse, tajutakse ja kasutatakse olulisi

sümbolilisi vorme.

Me püüame konstrueerida, säilitada, parandada ja ümber kujundada

sotsiaalset reaalsust. Me loome ja anname edasi oma teadmisi (loe:

tõekspidamisi) ja hoiakuid. Selleks loome mitmesuguseid

sümbolistruktuure: kunst, teadus, ajakirjandus, religioon,

mütoloogia, „terve mõistus“.

Millised on nende vormide erinevused? Kuidas mõjutavad muutused

kommunikatsioonitehnoloogias seda, mida me saame luua, tajuda ja

mõista? Kuidas ühiskonnarühmad võitlevad selle üle, kes määratleb

tegelikkust – seda, mis on reaalne? Need on vaid mõned kõige

lihtsamad küsimused, millele kommunikatsiooni uurimine peab

vastama.

Saussure’lt pärineb idee, et keel ei peegelda olemasolevat reaalsust, vaid

annab ainult tegelikkusekäsituse raamid, struktuuri. On olemas

keelestruktuur, märkijad ja märgitavad ning tähendus tekib neis.

– Poststrukturalism on vaatepunkt, millele keskendusid kirjamehed pärast

Saussure’i. Sel põhjusel kutsutakse seda ka poststrukturalismiks. ‘Post’

tähendab siin ‘pärast’, ‘taga’, ‘järel’ (ld post pärast). Selle keskne

argument: keele poolt kantud tähendus ei ole kunagi fikseeritud, kindel,

see on alati lahtine, ajutine.

Sotsiaalse konstruktsionismi arusaamas on keel põhiline maailma ja ka

isiku konstrueerimise vahend. See, milline isiksus te olete, teie kogemus,

teie identsus sõltuvad keelest. Meie mõtted, tundeid ja see, kuidas me neid

väljendame, on eelnevalt keele poolt juba pakitud.

Siin jõuame diskursuse mõisteni.

Sündis 15. oktoobril 1926 Poitiers’s. Pärast põhikooli lõpetamist õppis Pariisi

mainekas Henri IV Lütseumis.

1946 astus õppeedukuselt neljanda tudengina École Normale Supérièure’i, kus

õppis filosoofiat.

1954-1958 õpetas Uppsala ülikoolis prantsuse keelt, seejärel aasta Varssavi

ülikoolis ja aasta Hamburgi ülikoolis.

1960 naasis Prantsusmaale ja sai Clermont-Ferrard ülikooli filosoofiaosakonna

juhatajaks. Seal avaldas oma kuulsa raamatu “Kliiniku sünd” (1963) ja sai

doktorikraadi.

Samal aastal tutvus endast kümme aastat noorema filosoofiatudengi Daniel

Defert’iga. Viimase poliitiline aktiivsus mõjutas Foucault kujunemist. Elasid koos

18. aastat.

1966. aastal ilmunud “Sõnad ja asjad” sai Prantsusmaal populaarseks ja muutis

Foucault omainimeseks prantsuse intellektuaalide ringkondades.

1966-1968 oli Defert sõjaväeteenistuses Tuneesias, Foucault järgnes talle ja õpetas

kaks aastat Tuneesias.

1970 valiti Prantsusmaa küllap kõige mainekama õppe- ja uurimisasutuse College

de France’i professoriks. Selles ametis suri Foucault 1984. aastal.

Foucault raamatud:

– Kliiniku sünd 1963.

– Sõnad ja asjad (Humanitaarteaduste arheoloogia) 1966.

– Teadmise arheoloogia 1968.

– Hullumeelsuse ajalugu 1972.

– Valvata ja karistada 1975.

– Seksuaalsuse ajalugu. ─ Teada tahtmine 1976.

─ Lõbude kasutamine 1984.

─ Hool enda eest 1984.

Keel on võimalike praktikate “konteiner” (mahuti) diskursuse

sees.

Kõnelemine ei ole uuenduslik (innovaatiline) tegevus, vaid

valikute tegemine kindlate praktikate (= tavade) raames, mida

juhivad antud keele reeglid (need kirjutavad ette, mis on

lubatud ja mis mitte).

● Väidetavalt on tegu Belgia lingvisti Eric Buyssens terminiga raamatust “Keeled ja diskursus” (Les langages et le discours, 1943).

Etümoloogia: diskursus (< <ld discursus ‘laialijooks’ [dis-, ‘eraldi’, ‘ilma’ + currere, ‘jooksma’]; hilisladina discursus ‘mõttekäik’, ‘arutlemine’).

● Mõistet diskursus kasutatakse põhiliselt järgmistes tähendustes:

─ Imagode, metafooride jne sidus võrk, mis konstrueerib objekti mingil

kindlal moel.

─ Sõnavahetus, vestlus, jutuajamine.

─ Kõne või kirjutise sõnaline väljendus.

Diskursus on tähenduste, metafooride, esituste, imagode, juttude, lausete jne sidus võrk, mis loob sündmuste mingi versiooni.

See on sündmusest, isikutest või isikuterühmast joonistatud pilt, üks paljudest võimalikest, üks esitusviis.

Rööbiti sellega on olemas teisi samade asjade ja sündmuste kirjeldamise võimalusi, mis näitavad neid teises valguses ja jutustavad neist hoopis teise loo.

● Diskursus konstrueerib mingil moel tegelikkust ja eri diskursused teevad seda erinevalt. Igaüks jutustab, milline objekt “tegelikult” on ja väidab end olevat tõene.

Diskursus on Foucault’ (1972: 49) järgi “praktika, mis vormib objekte, millest ta kõneleb”. See määratlus osutab diskursuse ja ‘asja’ seosele.

Lisan omalt poolt: diskursus on tegelikkuse sotsiaalne konstruktsioon (social construction of reality).

Diskursused suunavad meie teadmisi ümbritsevast maailmast, meie ühist

arusaama asjadest ja sündmustest. Sellest ühisest arusaamast lähtub meie

tegevus.

Siin ilmneb dikskursuse, teadmise ja võimu seos:

Diskursus

Teadmine

Tegevus

Võim

Foucault keskendus sellele suhtele.

● Võimalikke tegelikkusekonstruktsioone e diskursusi on palju.

Mõnel neist on suuremad eeldused saada käsitletud terve

mõistusena kui teistel. See sõltub kultuurist, ühiskonna sotsiaalsest

struktuurist ja ajaloost ning diskursuse suhtest nendega.

● Tegelikkuse iga versioon toob kaasa sellele vastava sotsiaalse

praktika, tegutsemise mingil ühel ja mitte teisel moel. Ühtlasi

välistab see või vähemasti marginaliseerib mingi teise

tegutsemisvõimaluse.

Võimukäsituse kaks põhivoolu

Friedrich Nietzsche

Max Weber

Thomas Hobbes

Nicollò Machiavelli

Robert Dahl

Talcott Parsons

Niklas Luhmann Michel Foucault

Anthony Giddens

Nicollò Machiavelli “Valitseja” (Principe)

(1513, ilmus 1532)

võimu detsentraliseeritud ja

strateegiline käsitus

Thomas Hobbes “Leviathan” (1651)

võimu tsentraliseeritud käsitus,

keskendus suveräänsusele

Võim on

– vahend

– soovitud tulemus (soovid ei täitu

alati).

Otsis eeliseid (nt sõjalisi), mis

eristaksid “valitsejat” ja teisi.

– On poliitiline kooskond

(maa/ühiskond);

– seda kehastab riik;

– riik juhib kooskonda võimu abil.

võidutses 20. saj keskpaigani

Modernismi üks keskne idee: võim vs vaim.

Modernismi juhtlause: aude sapere – julge teada (Kant 1784).

Modernism eeldas võimu ja tõe vastuolu:

“Tõde on vaba vaimu auhind” … “nende privileeg, kellel on

õnnestunud end vabastada“ (modernistlik vaim uskus, et teab tõde ja

on seeläbi vaba).

Siittulenevalt asusid intellektuaalid tähistama oma identiteeti sel

moel, et üritasid luua ületamatu piiri enda (vaimu = vabaduse) ja

võimu vahele

Gustav Naan 1969 “Võim ja vaim”

Marju Lauristini intervjuu ETV-le Tartu Ülikooli 375 aastapäeval (oktoobri

algus 2007);

15. oktoober 2007 Pärnus skulptuurinäitus “Võim ja vaim”.

Foucault seadis selle arusaama juba 1960–70. aastatel kahtluse alla

(1966: “Sõnad ja asjad. Humanitaarteaduste arheoloogia”; 1980:

„Power/knowledge: selected interviews and other writings 1972–1977 „

New York: Pantheon books):

Tegelikkus on meile antud ainult diskursuste kaudu.

Tõde on ajalooline ja kultuuriline.

Võim on diskursuse efekt.

sõltub diskursusest. Ja võim omakorda võimaldab näidata

oma tegevust või tegevuskavu soodsas valguses.

Foucault: võim ei ole omadus, mis ühel on ja teisel mitte, vaid

diskursuse efekt, tema mõju. Määratledes maailma ühel või teisel

moel avame tee ühele või teisele tegevusele ja saavutame võimu.

Foucaulti käsituses ei ole võim repressiivne ega negatiivne.

Selline diskursuse kaudu rakenduv (distsiplinaarne) võim on

nähtamatu. (Diskursus saab siin sotsiaalse kontrolli funktsiooni.)

Foucault (1976, 86): “Võimu sallitakse (tolereeritakse) ainult

tingimusel, et ta maskeerib olulise osa endast. Tema edu on

proportsionaalne tema võimega peita oma toimemehhanismi.”

Foucaulti käsituses ei ole võim repressiivne ega negatiivne. Võim on kõige

efektiivsem siis, kui ta on produktiivne.

Foucault (1991: 194): “We must cease once and for all to describe the

effects of power in negative terms: it “excludes”, it “represses”, it

“censors”, it “abstracts”, it “masks”, it “conceals”. In fact, power

produces reality; it produces domains of objects and rituals of truth.”

Foucault (2014: 280): „Tuleb lõpetada võimuefektide kirjeldamine

ainult negatiivsetes terminites – nagu ta üksnes „välistaks“, „suruks

maha“, „tõrjuks tagasi“, „tsenseeriks“, „isoleeriks“, „maskeeriks“,

„varjaks“. Tegelikult võim toodab – toodab seda, mis on reaalne; ta

toodab objektide valdkondi ja tõe rituaale. Indiviid ja teadmine temast

on selle tootmise produkt.”

Foucault, M. (1991). Discipline and Punish: the birth of a prison. Penguin, London.

Foucault, M. (2014) Valvata ja karistada. Vangla sünd. Tõlkinud Mirjam Lepikult.

Ilmamaa, Tallinn.

Valgustusajal tekkis kujutlus universaalsest intellektuaalist kelle teadmised on entsüklopeedilised. Selline intellektuaal (vaim) on vaba Foucault: „Olla intellektuaal tähendas olla natuke kõigi südametunnistus“ [detailid vt Foucault „Tõde ja võim“].

Sellisest intellektuaali positsioonist sai alguse tema politiseerumine. Ta näitas „tõde“ neile, kes seda veel ei näinud ja esines nende nimel, kes ei saanud seda ise teha [Proust: võtke mu raamatuid prillipaarina, mis on suunatud väljapoole].

Selline universaalne intellektuaal vastas oma aja arusaamadele ja nõuetele.

Ka Eesti taasiseseisvumise protsessis kerkisid esile sellised ‘universaalsed’ intellektuaalid, kes teadsid kõike ja püüdsid olla ‘vaimsed majakad’, ning kippusid esinema kogu rahva või koguni kogu inimkonna nimel. Mõni neist ei saa tänase päevani sellest rollist välja.

Foucault järgi on selliste intellektuaalide aeg möödas. Foucault: hiljemalt 1968. aasta üliõpilas- ja töölisrahutused näitasid, et rahvale ei ole selliseid universaalseid „majakaid“ enam vaja. Uus aeg nõuab spetsiifilisi intellektuaale.

Foucault: “The work of an intellectual is not to shape others’ political will;

it is, through the analyses that he carries out in his own field, to question

over and over again what is postulated as self-evident, to disturb people’s

mental habits, the way they do and think things, to dissipate what is

familiar and accepted, to reexamine rules and institutions … ”

“Intellektuaali asi ei ole kujundada teiste poliitilist tahet; tema asi on seada

analüüsi abil, mida ta viib läbi oma alal, üha uuesti ja uuesti kahtluse alla

seda, mida postuleeritakse kui iseenesestmõistetavat, häirida inimeste

vaimseid harjumusi, seda, kuidas nad asju teevad ja neist mõtlevad,

hajutada tuttavat ja aktsepteeritut, seada kahtluse alla reegleid ja

institutsioone...” (Foucault 1988: 265, minu tõlge)

Foucault, M. (1988) The Concern for Truth, in Kritzman, L. Michel Foucault:

Politics, philosophy, culture: Interviews and other writings, 1977–1984.

Routledge: New York, 263–265.

Foucault ei pea diskursust mingite gruppide tahtliku tegevuse tulemuseks.

Grupid ei mõtle diskursusi välja. Sotsiaalsed, ajaloolised ja

kultuuritingimused soosivad mõnda neist.

Ent kui diskursus on kultuuriliselt kättesaadav, saab seda oma huvides

kasutada.

Foucault’d huvitas see, mida ta kutsus “tunnetuse arheoloogiaks”. Kui

tunneme diskursuse lätteid, võime selle legitiimsuse kahtluse alla seada ja

avaldada vastupanu.

Võim, poliitiline võim, on teadagi valitsuse käes ja seda teostatakse selliste

institutsioonide abil nagu administratsioon, politsei, sõjavägi. Need institutsioonid

annavad edasi korraldusi ja karistavad neid inimesi, kes korraldustele ei allu.

Kuid võim ei ole ainult seal, seda teostavad ka teised institutsioonid, kes

esmapilgul ei tundu olevat (poliitilise) võimuga kuidagi seotud. Kes tunduvad

olevat sõltumatud, aga tegelikult ei ole seda.

Me arvame, et näiteks ülikool ja kogu haridussüsteem levitab teadmisi, aga see on

ka võimusüsteem. Psühhiaatria tundub olevat institutsioon, mis ravib inimesi, kuid

psühhiaatria teostab ka võimu, samuti õiguskaitsesüsteem.

Ühiskonna reaalne poliitiline ülesanne on kritiseerida mitte ainult valitsust ja tema

institutsioone, vaid ka neid institutsioone, kes näivad olevat sõltumatud ja

neutraalsed, aga tegelikult ei ole seda. Neid tuleb kritiseerida ja rünnata kõigil neil

juhtudel, kui nad on eksinud nende põhimõtete vastu, millele on rajatud meie riik,

ilmutanud rumalust ja vaimupimedust ja kasutanud poliitilist vägivalda inimeste

vastu kas oma või kellegi teise huvides.

Jacques Derrida (1976, 158): “Väljaspool teksti ei ole midagi” (There is

nothing outside of the text).

Foucault (1972, 49): “Diskursused vormivad objekti, millest me räägime.”

St. keel kujundab kõik objektid meie teadvuses, olgu need siis materiaalsed,

füüsilised asjad nagu ehitised, puud või arvutid või mõned abstraktsemad

asjad nagu intelligentsus, sõprus ja õnn.

Kas Foucault eitas reaalsuse olemasolu?

Ei, ta juhtis tähelepanu sellele, kuidas diskursus toob objektid meie

teadvusse.

● See toimub nii, et objekti mõned aspektid teravdatakse ning tekivad

objektid meie jaoks. Samas peidab diskursus mõned teised küljed.

Foucault väitis vaid, et reaalsuse tunnetamise ainus viis on teha

abstraktsioone ning kasutada diskursusi, mis määravad meie

kujutluse tegelikkusest.

● Teatav diskursus võib teenida ühe inimrühma huve, määratledes

tegelikkust nii, nagu talle sobib.

● Too määratlus võib aga olla teistele inimrühmadele vastuvõetamatu,

nende huvidega kokkusobimatu.

● Ühiskonnas käib pidev võitlus selle pärast, kelle diskursuse kaudu

maailma kujutatakse ning kelle käsituse kohaselt sellest kõneldakse.

● Säärane võitlus on lähtekoht.

● Stuart Hall: meedia on vahend, mille abil “need, kellel on” (haves),

hangivad nende toetust, “kellel ei ole” (have-nots) , et säilitada status quo.

Meedia funktsioon on juba võimupositsioonil olejate ülekaalu säilitamine.

Diskursuse lähtekoht on nn (ingl common sense).

● Antonio Gramsci (1891–1937): terve mõistus ei ole veatu. Ühiskonna eri

rühmad (klassid, sugupooled, rassi- ja vanuserühmad) võitlevad selle

pärast, kelle tegelikkusekäsitus muutub iseenesestmõistetavaks “terveks

mõistuseks”, mis omakorda mõjutab sotsiaalset tegelikkust.

● Gramsci hegemoonia teooria:

. See paneb ühe grupi huve väljendavaid ideid aktsepteerima kui

üldist ja mitte ühe rühma “mõistust”.

Hegemoonia püsib vaid siis, kui enamus saadakse jätkuvasti sellega

nõustuma.

Teadmised salvestatakse (loe: ladustatakse) kognitiivsete karkasside või

struktuuridena, mida nimetatakse skeem’iks (schemata)

Immanuel Kant (Puhta mõistuse kriitika) jaoks seisid skeemid välise

maailma ja sisemiste mentaalsete struktuuride vahel ja olid nagu

läätsed, mis kujundasid kogemust ja olid samal ajal kogemuse poolt

kujundatud (Kant 2000: 273, A140/B179–180).

Tänapäeval: skeemid on pigem pildid meie peas, psüühilises süsteemis

toimivad ja varasemale kogemusele põhinevad kognitiivsed ja korrastavad

struktuurid.

kognitiivne = tunnetuslik

Skeemid on:

säilitatava teabe kimbud, sisemised mudelid, mis esindavad teadmist

ning võimaldavad varasemale teadmisele tuginedes mõtestada ja

korrastada uut kogemust, võrreldes „sissetulevaid“ sõnumeid juba

olemasoleva teadmise struktuuriga.

Selline korrastatud kogemus lubab teha järeldusi, ennustada sündmuste

kulgu ja oma tegevuse tagajärgi. See välistab valed (s.t olemasolevatele

skeemidele mitte vastavad) valikud ning hoiab kokku aega, energiat ja

tööd ning suurendab eesmärgi saavutamise tõenäosust või kindlust.

Skeemid juhivad meie vaatlusi, kommunikatsiooni ja tegevust.

Seejuures ei ole need funktsioonid üksteisest sõltumatud, vaid toimivad

koos.

Skeemid pakuvad mitte ainult mõtlemise aluse, vaid ka muutuvad

mentaalsetes protsessides.

Skeem –

.

Tuleneb nii isiklikust kui ka ühiskondlikust kogemusest

(kultuurist). Mida rohkem on sisendeid, seda rohkem kogemusi,

seda enam kujuneb skeeme, mille abil me töötleme oma

kogemust.

Skeemil on ka teisi nimetusi – näiteks farme, stereotüüp (Lipmann),

kognitiivne kaart, implitsiitne teooria, interpretatiivne repertuaaar

(ehitusplokid, mida kõneleja kasutab, et konstrueerida mingi nähtuse

versioone) jms.

James E. Grunig soovitab asendada imago mõiste skeemiga, mis on

tema meelest palju paremini läbi uuritud ja mõistetud nähtus.

Me näeme enda ümber toimuvat skeemide järgi. See käib umbes nii:

kõigepealt saame meelte abil aistingu, mis elavdab teatava

skeemi;

skeem pakub meile hüpoteesi selle kohta, missugune meie

aistingute objekt tüüpiliselt on;

edasi otsime pigem kinnitust oma skeemile;

see, mida skeem ei oleta, jääb tähelepanuta.

Skeem näeb ette, kuidas asjad peavad olema. Vana filosoofiline

eristus teeb vahet, kuidas asjad on (ingl is; sks Sein) ning kuidas

need peaksid olema (ingl ought; sks Sollen). Neil ootustel on skeemi

puhul sunnivõim.

● Kognitiivsed skeemid toimivad üheskoos nagu infotöötlemise

süsteem. Nad töötlevad sissetulevat infot, võiks öelda, et

dekodeerivad seda, viies saadud pildi vastavusse ajus oleva pildiga.

● Mälu korrastab andmeid “mälupangaks”.

● Kui sissetuleval sõnumil (või pildil) pole mälus vastet, täidab aju

tühja koha sellega, mis tundmatu asi tõenäoliselt võiks olla (peaks

olema).

● Skeemid töötavad täiesti automaatselt kui läheb info töötlemiseks

meie teadvuses.

Inimesed lähtuvad oma vaatlustes, kommunikatsioonis ja otsustes

olemasolevatest skeemidest.

Kui nad puutuvad kokku millegagi, mis nende skeemidest tunduvalt

erineb, siis nad kas

● lükkavad tundmatu tagasi (normaalne reaktsioon on segadus ja

viha) [Leon Festinger (1957) Kognitiivse dissonantsi teooria],

● püüavad tundmatut olemasolevasse skeemi assimileerida

( ) või

● olemasolevat skeemi uuega asendada - akommodatsioon

( ).

Jean Piaget (1896 – 1980)

terminid

...ühiste (antud sotsiaalsele süsteemile omane) tähenduse muster.

Siit tulevad ootused. See ühine „teadmine“ võimaldab meil koos

tegutseda ja ühiskonda pidevalt taasluua.

nimetati inglise keeles kõike seda, mida me tänapäeval

kutsume kultuuriks, hoopis tsivilisatsiooniks

Tsivilisatsioon ja tsiviliseeritus (=arenenud) Metslased,

primitiivsed, looduslik-loomulik seisund

“omad”

“võõrad”

Romantikute konnotatsioonis hakkas sõna kultuur viitama

(1830. aastatest alates).

Nii mõistetud kultuur on

, mis inglise poeedi ja kriitiku

Matthew Arnoldi sõnul on „

”.

Kultuur sellises tähenduses oli tulemus.

Siin jäi vahetegemine kõrge ja madala vahel püsima. Kultuur oli kõrge koguni kahes mõttes:

a) oli seotud ühiskonnas;

b) tähendas ka kunstilisele (tipp)saavutusele.

Nende mõlema tähenduse ühine nimetaja on .

Kultuuriga seotu tähendas ühteaegu nii esteetiliselt nõudlikku ja väärtuslikku kui ka teistest sotsiaalsetest kihtidest piiritletut (eksklusiivne – eralduv, muid välistav, ligipääsmatu; valitud, peen)

Säärane arusaam kultuurist kui kõrgkultuurist püsis 20.

sajandi esimese poole lõpuni (1958).

NB! Just selles tähenduses kasutatakse sõna ‘kultuur’

(kultuurirahvas jms) Eestis ka praegu!

20. sajandi keskel toimus kultuuri mõistmises pööre.

See sai alguse 1950. aastate lõpus ja 1960. alguses

kultuuriteoreetik Raymond Williamsi, sotsioloog Richard

Hoggarti ning ajaloolase Edward Thompsoni töödega. Tähtis roll

selles oli ka Birminghami kultuuriuuringute koolkonna liiril Stuart

Hallil.

Need briti autorid

.

Raymond Williamsi määratluses ei olnud kultuur enam kõrgkultuur,

kultuur suure K-ga, vaid pigem eluviis, õigemini see, kuidas eluviisi

kogetakse.

„Kultuur on tavaline” („Culture is ordinary”) oli Williamsi ühe

1958. aastal avaldatud essee pealkiri. Ta kirjutas:

„Me kasutame sõna kultuur kahes tähenduses: kogu eluviisi ja ühiste

tähenduste ning kunsti ja õppimise, avastamise ja loova saavutuse

spetsiaalse protsessi tähenduses. Mõned autorid kasutavad selle sõna

ühte või teist tähendust, mina jään mõlema ja nendevahelise seose

olulisuse juurde. Küsimused, mida ma esitan kultuuri kohta, on

esitatud sügava personaalse tähenduse kohta. Kultuur on tavaline

igas ühiskonnas ja igas meeles.” (Williams 1989, 4.)

Juri Lotman

.

Kultuur ei olnud Lotmanile lihtsalt varamu, see on

“sekundaarne modelleeriv süsteem”.

“Primaarne modelleeriv süsteem”. Semiootika lätteid on kaks:

● Peirce ja Morris – semiootilise süsteemi algelement on märk, kõik

semiootikanähtused on märgijadad.

● Saussure ja Praha koolkond (Roman Jakobson), samuti Austin ja

Searle – semiootilise süsteemi algelement on kõnetegu

(kommunikatsiooniakt).

Pikka aega vaadati kommunikatsiooni märkide või kõnetegude (st

algelementide) jadadeks. Kommunikatsiooni peeti lihtsalt

algelementide summaks.

“Sekundaarne modelleeriv süsteem” – kultuur. Gobley on nimetanud

informatsiooniteooria ning kultuurisemiootika sulandumist Lotmani

käsitluses hämmastavaks küberruumiteooria ettenägemiseks (Gobley,

Jansz 2002: 137).

Algelemendid:

märgid või kõneteod

primaarne

modelleeriv

süsteem

sekundaarne

modelleeriv

süsteem

Algelemendid eraldi võetuna ei ole töövõimelised, nende väljaliigendamist

tingib ainult heuristiline vajadus.

Algelemendid toimivad ainultpaigutatuna kultuuri.

Edgar Schein (2004, 17):

Baasarusaamad

Omaksvõetud tõekspidamised ja väärtused

Artefaktid

Igat inimrühma võib uurida ja

analüüsida neil kolmel tasemel.

Kuid ilma baasarusaamu mõistmata

on raske, kui mitte võimatu mõista

kõigi ülejäänud tasandite nähtusi.

Siegfried J. Schmidt:

Kultuur täidab kahte olulist ülesannet:

indiviidide koosorienteerimine sotsiaalses

süsteemis,

ühiskonna pidev reprodutseerimine.

Kultuur reprodutseerib edukateks osutunud probleemilahendused

juttude, tekstide, riituste, pühade, müütide, tabude jms kaudu,

tagades niiviisi ühiskonna säilimise. Ta piirab ja kanaliseerib

(suunab) indiviidide tegevusvõimalusi ning võimaldab seeläbi nende

sotsiaalset integratsiooni, aga ka väljalülitamist sotsiaalsest

süsteemist.

Kultuur lahendab kolme suurt probleemi (täidab kolme olulist funktsiooni = see, mida ta teeb või peaks tegema):

Kultuur lahendab kõige lõplikumat (viimseimat, ülimat) probleemi, millega puutub kokku iga sotsiaalne süsteem:

Sh sotsiaalse piiri tõmbamine, vahetegemine nende vahel, kes kuuluvad ja kes ei kuulu vaadeldavase sotsiaalsesse süsteemi.