Vabariigi Valitsuse määruse „Tõhela-Ermistu ... · Vabariigi Valitsuse määruse „Tõhela-Ermistu looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri” eelnõu SELETUSKIRI 1. Sissejuhatus

Vabariigi Valitsuse määruse „Tõhela-Ermistu looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri” eelnõu

SELETUSKIRI

1. Sissejuhatus

Looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 10 lõike 1 alusel on Vabariigi Valitsusel õigus võtta ala

kaitse alla ja kehtestada ala kaitsekord. Eelnõukohase määrusega moodustatakse Tõhela-

Ermistu looduskaitseala (edaspidi kaitseala) ja kehtestatakse kaitse-eeskiri.

Kaitseala asub Pärnu maakonnas Pärnu linnas Tõstamaa alevikus, Ermistu, Lõuka, Männikuste,

Päraküla, Rammuka, Ranniku, Tõhela ja Tõlli külas ning Lääneranna vallas Kanamardi külas.

Kavandatava Tõhela-Ermistu looduskaitseala territoorium on olnud varem osaliselt kaitse all

Tõhela-Ermistu hoiualana, mis moodustati Vabariigi Valitsuse 18. mai 2007. a määrusega

nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas”, ja osaliselt kaitsealuste liikide

püsielupaikadena. Rammuka ja Kanamardi külas asuvat Tõhela-Ermistu kaljukotka

püsielupaika kaitstakse keskkonnaministri 16. aprilli 2009. a määrusega nr 18 „Kaljukotka

püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” ja Ermistu merikotka püsielupaiku

kaitstakse lähtuvalt looduskaitseseaduse § 50 lõike 2 kohaselt kehtestatud kaitsetsoonide

piirides. Tõlli ja Päraküla külas asuvat Seliste merikotka püsielupaika kaitstakse

keskkonnaministri 21. juuli 2010. a määrusega nr 33 „Merikotka püsielupaikade kaitse alla

võtmine ja kaitse-eeskiri”. Tõlli, Lõuka ja Päraküla külas asuvat Seliste kassikaku püsielupaika

kaitstakse 27. detsembri 2006. a määrusega nr 87 „Kassikaku püsielupaikade kaitse alla

võtmine”. Kaitsealaga on liidetud ka osa Tõhela järve kaldavööndist, kuna järve kaldal asuvad

kooslused moodustavad olulise osa järve ökosüsteemist.

Eelnõukohase määrusega muudetakse looduskaitseseaduse § 13 lõike 1 alusel olemasolevate

püsielupaikade ja hoiuala kaitse-eesmärke ja kaitsekorda. Kaitsekorda muudetakse, et tagada

paremini kaitsealal asuvate loodusväärtuste säilimine ja kaitse. Moodustatav kaitseala hõlmab

täielikult Natura võrgustikku kuuluva Tõhela-Ermistu loodusala ja osaliselt Nätsi-Võlla

linnuala.

Seega ei võeta määrusega kaitse alla täies ulatuses uut ala, vaid optimeeritakse olemasolevate

killustatud alade kaitsekorda ning moodustatakse mitme looduskaitseobjekti põhjal

looduskaitseala. Ala kaitsekorra uuendamise vajadus on tingitud sellest, et kehtiv hoiuala

kaitsekord ei taga märgala kompleksile piisavat kaitset. Samuti ei ole põhjendatud, et ühel

terviklikul alal kehtib mitu erinevat (hoiuala ja püsielupaikade) kaitserežiimi.

Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu on koostanud Keskkonnaameti looduskaitse osakonna

kaitse planeerimise büroo kaitse planeerimise spetsialist Jana Galadi (tel 447 7379,

e-post [email protected]). Eelnõu kohaselt kavandatud kitsenduste vajalikkust,

looduskaitseseadusele vastavust ja seletuskirja nõuetekohast vormistust on kontrollinud

Keskkonnaameti looduskaitse osakonna kaitse planeerimise büroo juhtivspetsialist Nele

Saluveer (tel 447 7386, e-post [email protected]). Eelnõu õigusekspertiisi on

teinud Keskkonnaameti üldosakonna peajurist Lüüli Junti (tel 680 7435, e-post

[email protected]) ja Margit Halopi Õigusbüroo OÜ jurist Margit Halop (tel

517 9278, e-post [email protected]). Keskkonnaministeeriumi kontaktisik eelnõu

ministeeriumite vahelisel kooskõlastamisel ja kinnitamisel on Marika Erikson, (tel 626 2880,

[email protected]). Eksperdihinnangu on andnud OÜ ELF RING (Indrek Sell) (tel 5302

6872, e-post [email protected]). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Siiri Soidro

(tel 640 9308, e-post [email protected]).

2 (35)

2. Eelnõu sisu, piirangute ja kaitse alla võtmise põhjendus

2.1. Kaitse alla võtmise eesmärkide vastavus kaitse alla võtmise eeldustele

Tõhela-Ermistu looduskaitseala eesmärk on kaitsta Edela-Eestis ainulaadset

märgalakompleksi: kõrge looduskaitseväärtusega Tõhela järve ja sood, Ermistu järve ja sood,

neid ümbritsevaid loodusliku ilmega metsi, kaitsealuseid liike ja nende elupaiku. Alal kaitstakse

elupaigatüüpe, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku

loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (edaspidi loodusdirektiiv) nimetab I lisas. Need on

metsastunud luited (2180 – sulgudes on siin ja edaspidi kaitstava elupaigatüübi koodinumber

vastavalt Euroopa nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisale. Tärniga (*) on tähistatud esmatähtsad

elupaigatüübid), vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved (3140), huumustoitelised järved

ja järvikud (3160), rabad (7110*), siirde- ja õõtsiksood (7140), nokkheinakooslused (7150),

liigirikkad madalsood (7230), vanad loodusmetsad (9010*), vanad laialehised metsad (9020*),

rohunditerikkad kuusikud (9050), soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*) ning siirdesoo- ja

rabametsad (91D0*).

Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduses „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000

võrgustiku alade nimekiri” nimetatud Tõhela-Ermistu loodusala kaitse-eesmärkidega võrreldes

on Tõhela-Ermistu looduskaitseala kaitse-eesmärkides erinevusi. Looduskaitseala kaitse-

eesmärkidena ei ole nimetatud elupaigatüüpi oosidel ja moreenikuhjatistel asuvad okasmetsad

(sürjametsad – 9060), kuna seda elupaigatüüpi alal ei leidu vastavalt 2008. aasta inventuurile,

st varasemalt on tegemist olnud elupaigatüübi vale määranguga. Samas on moodustatava

looduskaitseala kaitse-eesmärkidesse lisatud tuginedes 2008. aasta elupaigatüüpide

inventuurile järgmised elupaigatüübid: liigirikkad madalsood (7230) ja rohunditerikkad

kuusikud (9050). Vastavad parandused tehakse ka Natura korralduses.

Moodustatava kaitseala kaitse-eesmärgiks on ka haruldaste liikide ja nende elupaikade kaitse.

Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ II lisas nimetatud liikidest kaitstakse kaitsealal suur-rabakiili

(Leucorrhinia pectoralis), vingerja (Misgurnus fossilis), soohiilaka (Liparis loeselii) ja nõtke

näkirohu (Najas flexilis) elupaiku. Viimasena nimetatu on ühtlasi I kategooria kaitsealune liik.

Veel kaitstakse liikide hännak-rabakiili (Leucorrhinia caudalis), valgelaup-rabakiili

(Leucorrhinia albifrons) ja rohe-tondihobu (Aeshna viridis) elupaiku. Kaitse-eesmärkideks on

ka II kategooria kaitsealune taimeliik harilik sookäpp (Hammarbya paludosa) ja III kategooria

kaitsealused taimeliigid soo-neiuvaip (Epipactis palustris), harilik porss (Myrica gale) ning

lodukannike (Viola uliginosa). Lisaks on kaitse-eesmärkideks II kategooria kaitsealused

loomaliigid pargi-nahkhiir (Pipistrellus nathusii), suurvidevlane (Nyctalus noctula) ja

veelendlane (Myotis daubentonii).

Linnuliikidest leidub kaitsealal liike, keda nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku

linnustiku kaitse kohta (edaspidi linnudirektiiv) nimetab I ja II lisas: hüüp (Botaurus stellaris),

sarvikpütt (Podiceps auritus) ja laululuik (Cygnus cygnus) – need on ühtlasi II kategooria

kaitsealused liigid; laanepüü (Bonasa bonasia), teder (Tetrao tetrix), väikehuik (Porzana

parva), sookurg (Grus grus), rüüt (Pluvialis apricaria), mudatilder (Tringa glareola),

mustviires (Chlidonias niger), händkakk (Strix uralensis), öösorr (Caprimulgus europaeus),

hallpea-rähn (Picus canus), musträhn (Dryocopus martius), punajalg-tilder (Tringa totanus) –

ühtlasi III kategooria kaitsealused liigid; kassikakk (Bubo bubo), merikotkas (Haliaeetus

albicilla) ja kaljukotkas (Aquila chrysaetos) – ühtlasi I kategooria kaitsealused liigid. Ala

kaitseväärtustena on kirjas ka Euroopa Nõukogu direktiivides mainimata, kuid Eestis

III kaitsekategooria liik hallpõsk-pütt (Podiceps grisegena). Tõhela ja Ermistu järv on väga

olulised veelindude rändepeatuspaigad. Liigid, kelle isendid rändel kaitsealal peatuvad, on

piilpart (Anas crecca) (ei seata Tõhela-Ermistu looduskaitseala kaitse-eesmärgiks), viupart

3 (35)

(Anas penelope), sinikael-part (Anas platyrhynchus), tuttvart (Aythya ferina), sõtkas

(Bucephala clangula), väikeluik (Cygnus bewickii) (ei seata Tõhela-Ermistu looduskaitseala

kaitse-eesmärgiks), lauk (Fulica atra) ja tuttpütt (Podiceps cristatus).

Looduskaitseala kaitse-eesmärkides on erinevusi ka Natura korralduses loetletud Nätsi-Võlla

linnuala kaitse-eesmärkidest. Natura korralduses loetletud liikidest on mõned nimetamata

Tõhela-Ermistu looduskaitseala kaitse-eesmärkidena seetõttu, et osa linnuliike leidub vaid

Nätsi-Võlla looduskaitsealal (osa Nätsi-Võlla linnualast). Samas on kaks linnuliiki, sinirind

(Luscinia svecica) ja roherähn (Picus viridis), keda ei leidu kummalgi alal ja kes tuleb seetõttu

linnuala eesmärkide hulgast välja arvata. Arvestades ala olulisust (sh üle-eestiliselt olulist

tuumala) täiendatakse linnuala kaitse-eesmärke järgmiste liikidega: valgeselg-kirjurähn

(Dendrocopos leucotos) (moodustatava Nätsi-Võlla looduskaitseala kaitse-eesmärk), roo-

loorkull (Circus aeruginosus), laanepüü (Bonasa bonasia), mustviires (Chlidonias niger),

händkakk (Strix uralensis) (moodustatava Nätsi-Võlla looduskaitseala kaitse-eesmärk), öösorr

(Caprimulgus europaeus) (moodustatava Nätsi-Võlla looduskaitseala kaitse-eesmärk), hallpea-

rähn (Picus canus) (moodustatava Nätsi-Võlla looduskaitseala kaitse-eesmärk), väikekajakas

(Hydrocoloeus minutus) ja musträhn (Dryocopus martius).

Vastavalt LKS §-le 7 on kaitseala kaitse alla võtmise eeldused ohustatus, haruldus, tüüpilisus,

teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev

kohustus, sh võetakse kaitseala kaitse alla juhul kui on vajalik nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ

looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206,

22.07.1992, lk 7–50) või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ loodusliku

linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.01.2010, lk 7–25) rakendamiseks. Tõhela-Ermistu

looduskaitseala kaitse alla võtmise eeldused on ohustatus, haruldus, linnudirektiivist,

loodusdirektiivist ja rahvusvahelise tähtsusega märgalade konventsioonist tulenev

rahvusvaheline kohustus (vt tabel 1 ja 2).

Haruldus – kaitsealal on haruldaste liikide kaljukotka, merikotka ja kassikaku

elupaigad ning nõtke näkirohu kasvupaik.

4 (35)

Tabel 1. Tõhela-Ermistu looduskaitseala kaitse-eesmärgiks olevad linnuliigid

Liik Eeldus Kaitse-

kategooria

Eestis1

Punase

raamatu

kategooria

Linnudirektiivi

lisa nr2

Kaljukotkas (Aquila chrysaetos) haruldus I ohualdis I

Merikotkas (Haliaeetus albicilla) haruldus I ohulähedane I

Kassikakk (Bubo bubo) haruldus I ohualdis I

Hüüp (Botaurus stellaris) ohustatus II ohulähedane I

Laululuik (Cygnus cygnus) ohustatus II mittehinnatav I

Väikehuik (Porzana parva) ohustatus II ohualdis I

Mustsaba-vigle (Limosa limosa) ohustatus II ohulähedane II

Sarvikpütt (Podiceps auritus) ohustatus II ohulähedane I

Laanepüü (Bonasa bonasia) ohustatus III ohuväline I

Mustviires (Chlidonias niger) ohustatus III ohulähedane I

Roo-loorkull (Circus

aeruginosus) ohustatus III ohuväline I

Musträhn (Dryocopus martius) ohustatus III ohuväline I

Sookurg (Grus grus) ohustatus III ohuväline I

Rüüt (Pluvialis apricaria) ohustatus III ohuväline I

Hallpõsk-pütt

(Podiceps grisegena) ohustatus III ohulähedane -

Teder (Tetrao tetrix) ohustatus III ohulähedane I

Mudatilder (Tringa glareola) ohustatus III ohuväline I

Punajalg-tilder (Tringa totanus) ohustatus III ohuväline II

Soo-loorkull (Circus pygargus) ohustatus III ohulähedane I

Tuttvart (Aythya fuligula) ohustatus - ohuväline II

Sinikael-part

(Anas platyrhynchus)

ohustatus - ohuväline II

Sõtkas (Bucephala clangula) ohustatus - ohuväline II

Viupart (Anas penelope) ohustatus - ohuväline II

Lauk (Fulica atra) ohustatus - ohuväline II

Tuttpütt (Podiceps cristatus) ohustatus - ohuväline -

Väikekajakas

(Hydrocoloeus minutus)

ohustatus - ohualdis -

1 Kaitsekategooria Eestis selgitus

I kategooria liigid on liigid, kes on Eestis haruldased, asuvad väga piiratud alal, vähestes elupaikades, isoleeritult või väga hajusate asurkondadena, ja/või liigid, kes on hävimisohus, kelle arvukus on inimtegevuse mõjul vähenenud, elupaigad ja kasvukohad rikutud kriitilise

piirini ja väljasuremine Eesti looduses on ohutegurite toime jätkumisel väga tõenäoline.

II kategooria kaitse all on liigid, kes on ohustatud, kuna nende arvukus on väike või väheneb ning levik Eestis väheneb ülekasutamise,

elupaikade hävimise või rikkumise tagajärjel, ning liigid, kes võivad olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumisel sattuda hävimisohtu.

III kategooria kaitse all on liigid, kelle arvukust ohustab elupaikade hävimine või rikkumine ja kelle arvukus on vähenenud sedavõrd, et

ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka.

2 Linnudirektiivi lisa selgitus

Linnudirektiivi I lisas on kirjas need linnuliigid, keda peetakse Euroopa territooriumil ohustatuks ja kelle kaitseks tuleb moodustada linnualad.

Linnudirektiivi II lisas on kirjas liigid, keda võib küttida (v.a pesitsus- ja kevadrändeperioodil).

Kui linnudirektiiv keelustab elusate või surnud linnuliikide, nende selgelt eristatavate kehaosade või nendest valmistatud toodete müügi,

müügiks transportimise, müügi eesmärgil pidamise ning muu müügiga seotud tegevuse, siis linnudirektiivi III lisas on kirjas need linnuliigid, kelle puhul eespool mainitu on lubatud tingimusel, et linnud on tapetud või püütud seaduslikul teel.

http://eunis.eea.europa.eu/species-names-result.jsp?&pageSize=10&scientificName=Pluvialis+apricaria&relationOp=2&typeForm=0&showGroup=true&showOrder=true&showFamily=true&showScientificName=true&showVernacularNames=true&showValidName=true&searchSynonyms=true&sort=2&ascendency=0

5 (35)

Kaljukotkas kuulub Eestis I kaitsekategooriasse ning on Eesti punase nimestiku järgi ohualdis

ja linnudirektiivi I lisasse kuuluv liik, kes eelistab pesitsemiseks suurte loodusmassiivide

sooalasid, kus pesa rajatakse tavaliselt soosaare või -serva metsa. Viimastel aastakümnetel on

liigi arvukus suurenenud kuni 60 paarini. Kaljukotka kaitse tegevuskava eelnõu seab lähiaja

(aastani 2017) kaitse-eesmärgiks liigi arvukuse suurenemise kuni 70 paarini ning pikaajaliseks

(aastani 2027) kaitse-eesmärgiks 80 paarini. Eesmärkide saavutamiseks näeb tegevuskava ette

üheksa kaitsemeedet. Nendest olulisimad on soode ja soometsade kaitse, soode taastamine,

metsakanaliste kaitse tõhustamine, elupaikade häirimise vähendamine, uute pesapaikade

otsimine ja kaitse alla võtmine (Kaljukotka (Aquila chrysaetos) kaitse tegevuskava, Kotkaklubi,

2013.)

Merikotkas on Põhja-, Kesk- ja Ida-Euroopa riikides pesitsev liik, kelle arvukus vähenes

oluliselt Läänemere ümbruses 19. sajandi teises pooles ja 20. sajandi alguses vaenamise ning

20. sajandi keskpaigas kloororgaaniliste ühendite kasutamise tõttu. Merikotkas on Eesti punase

nimestiku järgi ohulähedases seisus ja on arvatud looduskaitseseaduse alusel I kategooria

kaitsealuste liikide hulka. Tänu alates 1957. aastast rakendatud kaitsemeetmetele on praeguseks

liigi arvukus küll taas suurenema hakanud ja on Kotkaklubi hinnangul jõudnud 220–

250 paarini, kuid jätkuvalt ei saa seda lugeda liigile soodsaks seisundiks (Merikotka

(Haliaeetus albicilla) kaitse tegevuskava, R. Nellis, 2013).

Kassikakk on Eestis pesitsev ja talvituv suurim kakuline. Elupaigana eelistab kassikakk

okasmetsi, kõige enam rabamännikuid ja niiskeid kuuse-segametsi. Eesti kassikakud pesitsevad

üldjuhul valgusrikastes männikutes ja suuremate soode ümbruses. Kassikakk on Eesti punase

nimestiku järgi ohualdis seisus ja on arvatud looduskaitseseaduse alusel I kategooria

kaitsealuste liikide hulka. Liik on suutnud püsida vaid rannaluidete piirkonnas (Pärnumaa,

Saaremaa, Hiiumaa, Läänemaa ja Harjumaa) ja suuremates soomassiivides, kus leidub

linnurikkaid rabajärvi ja laukaid. Kesk- ja Lõuna-Eestis on säilinud vaid üksikuid elupaiku.

Pesa rajab lind maapinnale kas võrdlemisi lagedale või siis hästi varjatud paika mahalangenud

puude okste ja juurte alla. (elurikkus.ut.ee). Eestis pesitseb umbes 50−90 kassikakupaari.

Aastatel 1980−2012 on kassikaku arvukus tugevalt vähenenud (üle 50%) (Eesti lindude staatus,

pesitsusaegne ja talvine arvukus 2008–2013, Eesti Ornitoloogiaühing, 2013).

Tabel 2. Tõhela-Ermistu looduskaitseala kaitse-eesmärgiks olevad taime ja loomaliigid

Liik Eeldus Kaitse-

kategooria

Eestis1

Punase raamatu

kategooria

Loodusdirektiivi

lisa nr3

Nõtke näkirohi (Najas

flexilis) haruldus I

äärmiselt

ohustatud II

Soohiilakas (Liparis ohustatus II ohualdis II, IV

3 Loodusdirektiivi lisa selgitus

Loodusdirektiivi I lisas on kirjas EL territooriumil ohustatud elupaigatüübid, mille kaitseks tuleb moodustada loodusalad.

Eestis on selliseid elupaigatüüpe ligikaudu 60. Nende hulka kuuluvad sood, rabad, põlismetsad, teatud järvetüübid, merealad,

pangad ja liivaluited. Nende hulgas on elupaigatüüpe, nagu näiteks rannaniidud, mille säilimiseks on vaja neid pidevalt

hooldada. Peale rannaniitude on I lisas kirjas ka meie teised väärtuslikud niidukooslused: puis-, loo-, lammi ja aruniidud.

Loodusdirektiivi II lisas on kirjas ohustatud taime- ja loomaliigid, mille kaitseks tuleb samuti moodustada loodusalad. Neist

on Eestis esindatud 22 sambla- ja soontaimeliiki ning 35 loomaliiki. Nende hulgas on kuldking, palu-karukell, ida-võsalill,

eremiitpõrnikas, tõugjas, harivesilik, ebapärlikarp, lendorav, viigerhüljes ja saarmas.

Direktiivi II lisasse on kantud ka hunt, karu, ilves ja kobras, kuid vastavalt liitumisläbirääkimistel saavutatule arvatakse

nende liikide Eesti populatsioonid II lisast välja, kuna meil leidub nimetatud liikide isendeid piisavalt.

Loodusdirektiivi IV lisas on kirjas ranget kaitset vajavad liigid ning V lisas liigid, mille kaitseks peab riik hävimisohu korral

kehtestama kaitsemeetmed.

6 (35)

Liik Eeldus Kaitse-

kategooria

Eestis1

Punase raamatu

kategooria

Loodusdirektiivi

lisa nr3

loeselii)

Harilik sookäpp

(Hammarbya paludosa) ohustatus II ohustatud -

Pargi-nahkhiir (Pipistrellus

nathusii)

ohustatus II ohuväline -

Suurvidevlane (Nyctalus

noctula)


Veelendlane (Myotis

daubentonii)


Suur-rabakiil (Leucorrhinia

pectoralis) ohustatus III

puuduliku

andmestikuga II, IV

Vingerjas (Misgurnus

fossilis) ohustatus III

puuduliku

andmestikuga II

Hännak-rabakiil

(Leucorrhinia caudalis) ohustatus III

puuduliku

andmestikuga IV

Valgelaup-rabakiil

(Leucorrhinia albifrons) ohustatus III ohuväline IV

Rohe-tondihobu (Aeshna

viridis) ohustatus III

puuduliku

andmestikuga IV

Soo-neiuvaip (Epipactis

palustris)

ohustatus III ohuväline -

Harilik porss (Myrica gale) ohustatus III ohulähedane -

Lodukannike (Viola

uliginosa)

ohustatus III ohulähedane -

Nõtke näkirohi on Eestis väga haruldane näkirohuline (looduskaitse I kaitsekategooria ja Eesti

punase raamatu äärmiselt ohustatud kategooria liik). Kuni 40 cm üheaastane mageveetaim

kasvab 10–150 cm sügavuses vees. Eestis avastati 1972. aastal. 2003. aastal leiti liiki Otepää

looduspargis asuvatest Päidla järvedest vaid ühest, Suurjärvest. Keskkonnaregistrisse on kantud

kolm leiukohta (eelmisele lisaks avastati 2004. aastal Jõgevamaal Jõgeva vallas ja 2005. aastal

Pärnumaal Tõstamaa vallas). Liik ei talu veekogu reostumist (Eesti entsüklopeedia, 2011).

Soohiilakas kuulub Eestis II kaitsekategooriasse ning on Eesti punases nimestikus kirjas kui

ohualdis liik. Lubjalembene soohiilakas on rohkem levinud Lääne-Eestis, kuid sobivatelt

kasvukohtadelt tasub teda otsida mujalgi, sest üksikuid leiukohti on teada üle Eesti. Eestis on

soohiilaka leviku põhjapiir, meist loode pool kasvab see taim vaid Ahvenamaa saartel ja nende

naabruses Rootsi rannikul. Soohiilaka kasvukoht on põhiliselt madala taimestikuga mätastel

lubjarikastel märgadel kasvukohtadel madalsoodes, allikate ümbruses, järve kallastel ja

rannaniitudel. Liik on ohus just sobivate elupaikade ahenemise tõttu ja seepärast on säilinud või

taastatavate elupaikade kaitse võetud Euroopa Liidus erilise tähelepanu alla. (Soohiilaka

(Liparis loeselii (L.) Rich) kaitse tegevuskava 2012−2016, Tali, K. 2010, Eesti orhideed.)

Harilik sookäpp kuulub Eestis II kaitsekategooriasse ning on vähese arvukusega

madalakasvuline orhidee, mis kasvab rabades ja soodes, on võimeline kasvama väga happelises

keskkonnas turbamättal. Peale rabade kasvab harilik sookäpp ka lubjavaestes madalsoodes ja

õõtsikutel, sageli koos porsapõõsastega, vaevakaskede või sinikatega. Eestis kasvab harilik

sookäpp vähearvuliselt kogu territooriumil. Ohutegurid on võsastumine ja kuivenduse mõju.

Eesti punases nimestikus on harilik sookäpp kirjas kui ohustatud liik. Liigi üldleviala ulatub

Lääne- ja Põhja-Euroopast üle Siberi ja Kaug-Ida Põhja-Ameerikasse (Sugukond käpalised

http://entsyklopeedia.ee/artikkel/otep%C3%A4%C3%A4_looduspark

http://entsyklopeedia.ee/artikkel/otep%C3%A4%C3%A4_looduspark

http://entsyklopeedia.ee/artikkel/p%C3%A4idla_j%C3%A4rvestik1

http://entsyklopeedia.ee/artikkel/j%C3%B5gevamaa3

http://entsyklopeedia.ee/artikkel/j%C3%B5geva_vald

http://entsyklopeedia.ee/artikkel/p%C3%A4rnumaa2

http://entsyklopeedia.ee/artikkel/t%C3%B5stamaa_vald

7 (35)

(Orchidaceae) kaitse tegevuskava, Kull, T. jt. 2012. Eestimaa orhideed, Schmeidt, O.

1996. Tallinn).

Pargi-nahkhiir on Eesti punase nimestiku järgi ohuvälises seisus ning on arvatud

looduskaitseseaduse alusel II kaitsekategooria kaitsealuste liikide hulka. Pargi-nahkhiir on

kogu Eesti mandriosas suhteliselt sage (hinnanguliselt 20 000 − 50 000 isendit), kuid saartelt

pole teda leitud. Eestis tavaliste, paiguti arvukate ja laialt levinud liikide puhul (põhja-nahkhiir,

pruun-suurkõrv, veelendlane, pargi-nahkhiir) pole nende asurkondade hävimisohtu Eestis

lähiajal karta, sest nad on küllaltki hästi kohastunud tänapäevase maastiku ja antropogeensete

mõjudega (Tegevuskava nahkhiirte kaitse korraldamiseks aastaiks 2005−2009).

Suurvidevlane on suurim Eestis elav nahkhiir, kes on Eesti punase nimestiku järgi ohuvälises

seisus ning on arvatud looduskaitseseaduse alusel II kaitsekategooria kaitsealuste liikide hulka.

Suurvidevlane on rändse eluviisiga, ta elab Eestis üksnes maist septembrini ja talvitub Kesk-

Euroopas. Suurvidevlane on Eestis paiguti ja vähearvukalt levinud nahkhiir (arvukus

hinnanguliselt kuni 5000 isendit) (Tegevuskava nahkhiirte kaitse korraldamiseks aastaiks

2005−2009).

Veelendlane on Eestis tavalisemaid ja arvukamaid (arvukus Eestis hinnanguliselt

20 000 − 50 000 isendit) nahkhiireliike, kelle elu- ja toitumispaikadeks on peamiselt veekogude

ümbrus ja pargiilmelised puistud (Tegevuskava nahkhiirte kaitse korraldamiseks aastaiks

2005−2009). Veelendlane on Eesti punase nimestiku järgi ohuvälises seisus ning on arvatud

looduskaitseseaduse alusel II kaitsekategooria kaitsealuste liikide hulka.

Suur-rabakiil on Eesti punase nimestiku järgi puuduliku andmestikuga ning on arvatud

looduskaitseseaduse alusel III kaitsekategooria kaitsealuste liikide hulka. Suur-rabakiil elutseb

taimestikurikaste tiikide, väikeste järvede ning vanajõgede läheduses. Sageli võib teda leida

kobraste üleujutusaladel. Oluline on, et veekogus ja selle kaldapiirkonnas oleks mitmekesine

taimestik. Samuti eelistab ta laugete kallastega, kergelt turbase põhjaga ning metsa lähedal

paiknevaid veekogusid (Suur-rabakiili ja mudakonna asurkondade kaitse ja säilimine levila

põhjapiiril Eestis ja Taanis).

Vingerjas on Eesti punase nimestiku järgi puuduliku andmestikuga ning on arvatud

looduskaitseseaduse alusel III kaitsekategooria kaitsealuste liikide hulka. Vingerjas on

karpkalaliste seltsi kuuluv kala, kes eelistab aeglase vooluga jõe ja seisuveekogu mudast põhja.

Seoses mudaeluviisiga (väga viskoosne hapnikuvaene keskkond) on vingerjal arenenud teist

järku hingamine rikkalikult veresoontega varustatud pärasoole abil. Vingerjat ohustab

elupaikade hävitamine maaparandus- ja kuivendustööde käigus ning veetaseme muutmine

järvedes.

Hännak-rabakiil on Eesti punase nimestiku järgi puuduliku andmestikuga ning on arvatud

looduskaitseseaduse alusel III kaitsekategooria kaitsealuste liikide hulka. Hännak-rabakiil on

vesikiillaste sugukonda kuuluv kiililine, kelle iseloomulik tunnus on isaste valged tiivatäpid.

Valgelaup-rabakiil on Eesti punase nimestiku järgi ohuvälises seisus ning on arvatud

looduskaitseseaduse alusel III kaitsekategooria kaitsealuste liikide hulka. Valgelaup-rabakiil

asustab väga mitmesuguseid veekogusid: happelise veega rabalaukaid ja järvi, aga ka

mahajäetud ja veega täitunud kruusakarjääre. Elab ka suurte järvede väikestes

taimestikurikastes soppides.

Rohe-tondihobu on Eesti punase nimestiku järgi puuduliku andmestikuga ning on arvatud

looduskaitseseaduse alusel III kaitsekategooria kaitsealuste liikide hulka. Rohe-tondihobu on

8 (35)

tondihobulaste sugukonda tondihobu perekonda kuuluv kiililine, kes on üsna varjatud eluviisiga

liik. Tema elupaigaks on jõed ja järved, sood ja padurad, mis kõik võivad olla nii alalised kui

ka ajutised. Ta elab üksnes magevees. Eestis elab ta eriti neis järvedes ja vanajõgedes, kus

kasvab vesikarikaid. Spetsiifilise elupaiganõudluse tõttu on liik paljudes Euroopa piirkonnades

hävimisohus.

Soo-neiuvaip kuulub Eestis III kaitsekategooriasse ning eelistab kasvamiseks lubjarikka

mullaga niiskemaid kasvukohti ja on eriti iseloomulik lubjarikastele madalsoodele. Veel kasvab

see soistel niitudel, järvekallastel, aga ka kraavide ääres, karjäärides ja teistes inimtekkelistes

kasvukohtades. Soo-neiuvaip on perekonna ainus liik, mis kasvab ka puudeta aladel. Soo-

neiuvaibad kasvavad gruppidena, kuna sellel taimel on mullas pikkade sõlmevahedega risoom,

mis harunedes üha uusi taimi kasvatab. Risoomi kiire kasvu tõttu tärkavad taimed igal aastal

uues kohas ja nii on soo-neiuvaipade kogumik pidevas liikumises. Kasvada saab soo-neiuvaip

vaid seal, kus ei ole liiga rohkelt kõrgemakasvulisi niiskuslembeseid taimi, näiteks pilliroogu.

Liigi kasvukohad võivad hävida võsastumise ja kuivenduse tõttu (Sugukond käpalised

(Orchidaceae) kaitse tegevuskava Kull, T. jt. 2012, Eesti orhideed).

Harilik porss on kaitseala sooservades ja madalsoos kasvav III kaitsekategooria kaitsealune

taimeliik, mis on Eesti punase nimestiku järgi ohulähedases seisundis (e-Floora). Harilik porss

on suhteliselt vähe levinud ning tema kasvukohti ähvardab kuivendamine ja ülesharimine.

Keskkonnaregistrisse on kantud liigi 242 kasvukohta, mis jäävad valdavalt Lääne-Eestisse.

Lodukannike on Eesti punase nimestiku järgi ohulähedases seisus ning on arvatud

looduskaitseseaduse alusel III kaitsekategooria kaitsealuste liikide hulka. Lodukannikest leidub

Eestis paiguti, rohkem Lääne-Eestis. Kasvab soisematel pinnastel, lodudes, metsades ja

niitudel. Kasvab kasvukohal hõredalt. Lodukannike on kannikeseliste sugukonnast ja

mitmeaastane.

Ohustatus – kaitsealal asuvad järgmised ohustatud liigid: hüüp, laululuik, valgeselg-

kirjurähn, mustsaba-vigle, veelendlane, suurvidevlane, pargi-nahkhiir, sarvikpütt, väikehuik,

harilik sookäpp, soohiilakas, laanepüü, hiireviu, öösorr, mustviires, roo-loorkull, õõnetuvi,

tamme-kirjurähn, musträhn, sookurg, valgelaup-rabakiil, hännak-rabakiil, suur-rabakiil,

nõmmelõoke, vingerjas, väikekoovitaja, hallpea-rähn, rüüt, hallpõsk-pütt, täpikhuik,

rooruik, jõgitiir, händkakk, teder, mudatilder, punajalg-tilder, kahkjaspunane sõrmkäpp, soo-

neiuvaip, harilik porss ja lodukannike.

Hüüp on stabiilse arvukusega haudelind (300−500 paari), kes on Eesti punase nimestiku järgi

ohulähedases seisus ning kes on arvatud looduskaitseseaduse alusel vähearvuka ja ohustatud

arvukusega liigina II kaitsekategooria kaitsealuste liikide hulka.

Laululuik pesitseb raba- ja tundrajärvedel ning jõedeltades, viimaseil kümnendeil on olnud

haruldane haudelind ka Eestis. Läbirändajana meil märtsist aprillini ja septembrist novembrini

harilik, peatub madalatel merelahtedel ning ka järvedel ja üleujutatud luhtadel (Euroopa linnud,

Lars Jonsson, 1992, Eesti oludele kohandanud Eerik Leibak, 2000). Laululuik on Eesti punase

nimestiku järgi mittehinnatavas seisus ja on arvatud looduskaitseseaduse alusel II kategooria

kaitsealuste liikide kohta. Eestis pesitseb laululuiki 150–200 paari (Eesti lindude staatus,

pesitsusaegne ja talvine arvukus 2008–2013, Eesti Ornitoloogiaühing, 2013).

Väikehuik on Eestis haruldane haudelind (20−100 paari), keda on viimastel aastatel

regulaarselt kohatud Pikla kalatiikidel, Sutlepa merel ning Aardla ja Räpina poldritel.

Väikehuik on Eesti punase nimestiku järgi ohualdis seisus ja on arvatud looduskaitseseaduse

9 (35)

alusel II kategooria kaitsealuste liikide kohta. Varjatud eluviisiga lind, keda näha on ülimalt

keeruline, samas isaslinnu iseloomulik hääl kostab vaiksetel öötundidel isegi kilomeetri

kaugusele. Saabub meile aprilli lõpus, sügisene lahkumise aeg pole teada.

Mustsaba-vigle on Eestis kohati levinud haudelind, kes asustab soid, ranna- ja luhaniite.

Mustsaba-vigle on Eesti punase nimestiku järgi ohulähedases seisus ja on arvatud

looduskaitseseaduse alusel II kategooria kaitsealuste liikide hulka. Liigi arvukus on olnud

kõikuv ja väheneva suunitlusega, asurkond on kriitiliselt kahanenud niitudel ja kasvanud

soodes. Aastatel 2003–2008 oli Eestis hinnanguliselt 500–700 mustsaba-vigle haudepaari. Eesti

asurkonda ohustab pesitsusaladel elupaikade kehv seisund ja pesarüüste ning häirimine.

Talvitusaladel ja rändeteel on ohuks elupaikade kvaliteedi langus ja hävimine. Teadmata, ent

potentsiaalselt suur on putukamürkide ja keskkonnareostuse mõju. Mustsaba-vigle viie aasta

kaitse-eesmärk on liigi säilimine haudelinnuna nii soodes kui ka niitudel koguarvukusega

vähemalt 400 paari, oluliste elupaikade kvaliteedi säilitamine vähemalt praegusel tasemel ning

vajaliku kaitsekorraldusliku info kogumise alustamine. Pikaajaliselt on eesmärk saavutada liigi

arvukuseks vähemalt 770 paari, kõigi oluliste elupaikade säilimine, kaitsekorraldusliku info

olemasolu ning liigi rändeteede ja talvituspaikade kaitse rahvusvahelises koostöös. Nende

eesmärkide täitmiseks on esmatähtis elupaikade hooldus ja taastamine nii sooaladel (eelkõige

veerežiimi taastamine) kui ka niidualadel (eelkõige majandamise kvaliteedi parandamine)

(Mustsaba-vigle (Limosa limosa) kaitse tegevuskava, H. Pehlak, 2012.)

Sarvikpütt on Eestis ebaühtlase levikuga harv haudelind. Hinnanguliselt pesitseb teda Eestis

200–400 paari. Talvitama lendab Lääne- ja Lõuna-Euroopa rannikualadele või jäävabadele

järvedele, pehmetel talvedel jääb osa ka Eestis pidama. Sarvikpütt on Eesti punase nimestiku

järgi ohulähedases seisus ja on arvatud looduskaitseseaduse alusel II kategooria kaitsealuste

liikide hulka.

Laanepüü on Eestis kõikjal suurtes metsamassiivides leiduv haudelind, kes eelistab eelkõige

vanu puistuid. Laanepüü on Eesti punase nimestiku järgi ohuvälises seisus ja on arvatud

looduskaitseseaduse alusel III kategooria kaitsealuste liikide hulka. Hinnanguliselt on Eestis

30 000 – 60 000 laanepüüpaari. Liigi arvukus on viimastel aastatel vähenenud (Eesti lindude

staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2008–2013, Eesti Ornitoloogiaühing, 2013).

Mustviires on Eestis ebaühtlase levikuga (peamiselt sisemaal) väiksearvuline haudelind

(1000−2500 paari), kes on Eesti punase nimestiku järgi ohuvälises seisus ning kes on arvatud

looduskaitseseaduse alusel vähenevate elupaikade ja väheneva arvukusega liigina

III kaitsekategooria kaitsealuste liikide hulka.

Roo-loorkull on kogu Eestis levinud väikesearvuline haudelind. Roo-loorkull on Eesti punase

nimestiku järgi ohuvälises seisus ja on arvatud looduskaitseseaduse alusel III kategooria

kaitsealuste liikide hulka. Roo-loorkulli jaoks on kõige sobivamaks pesitsusbiotoobiks vees

kasvav, vähemalt 1,5 m kõrgune kaldataimestik, eeskätt pilliroog, kõrkjastik ning

hundinuiastik. Pesitsuskohaks valib lind tiheda roostiku, milles leidub vana (eelmise talve)

pilliroogu, mille kõrgus on keskmiselt 2,4 m. Roo-loorkull pesitseb ka roostunud laidudel ja

rannaniitudel ning koguni põldudel, kuid suurima pesitsusedukusega on roostikes pesitsevad

paarid. Kuna roo-loorkullid hakkavad pesitsema väga vara, siis on eelmise aasta pilliroo

säilimine sellele liigile roostikulindudest kõige olulisem. Suure koduterritooriumi vajaduse

tõttu on eriti tähelepanuväärsed alad liigi jaoks vähemalt 100 ha pindalaga roostikud. Roo-

loorkulli pesitsusaegseks arvukuseks aastatel 2003–2008 on hinnatud 500–1000 paari ja liigi

arvukuse seisu on hinnatud perioodil 1991–2008 stabiilseks. Liigi esindatust kaitstavatel aladel

hinnatakse heaks (Roostikulindude kaitse tegevuskava eelnõu, Eesti Ornitoloogiaühing, 2013).

10 (35)

Musträhn on üldlevinud ja üks arvukamaid rähne Eestis (6000−9000 paari), kes on Eesti

punase nimestiku järgi ohuvälises seisus ning kes on arvatud looduskaitseseaduse alusel

vähenevate elupaikade ja väheneva arvukusega liigina III kategooria kaitsealuste liikide hulka.

Elupaigana eelistab musträhn suuri okasmetsi, männi-segametsi, kõrgetüvelisi hõredaid

männikuid, raiesmikke ja põlendikke. Musträhni ohustab sobilike elupaikade pindala

vähenemine. Musträhn rajab igal aastal uue pesaõõnsuse ja valmistab nii palju pesakoopaid

teistele metsaasukatele.

Sookurg on Eestis peamiselt soodes ja muudel märgaladel leiduv haudelind. Sookurg on Eesti

punase nimestiku järgi ohuvälises seisus ja on arvatud looduskaitseseaduse alusel III kategooria

kaitsealuste liikide hulka. Hinnanguliselt on Eestis 7000–8000 sookurepaari. Liigi arvukus on

viimastel aastatel suurenenud (Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2008–

2013, Eesti Ornitoloogiaühing, 2013).

Rüüt on Eestis suurtes soodes leiduv haudelind, kes vajab maaparandusest mõjutamata

ulatuslikke rabasid. Rüüt on Eesti punase nimestiku järgi ohuvälises seisus ja on arvatud

looduskaitseseaduse alusel III kategooria kaitsealuste liikide kohta. Hinnanguliselt on Eestis

3000–4000 rüüdapaari. Liigi arvukus on viimastel aastatel püsinud stabiilsena (Eesti lindude


Hallpõsk-pütt pesitseb madalaveelistel taimestikurohketel järvedel ja väiksematel veekogudel,

talvitub peamiselt rannavetel. Sööb kalu ja veeputukaid. Hallpõsk-pütt on Eesti punase

nimestiku järgi ohulähedases seisus ja on arvatud looduskaitseseaduse alusel III kategooria

kaitsealuste liikide hulka. Eestis harv haudelind, peamiselt Põhja- ja Lääne-Eesti järvedel

(Euroopa linnud, Lars Jonsson, 1992, Eesti oludele kohandanud Eerik Leibak, 2000). Eestis

pesitseb umbes 300–400 paari hallpõsk-pütte ja nende arvukus on aastatel 2001–2012

arvatavalt vähenenud (Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2008–2013, Eesti

Ornitoloogiaühing, 2013).

Teder on Eestis üldlevinud ja tavaline haudelind, kes elutseb soodega piirnevates metsades ja

puissoodes. Teder on Eesti punase nimestiku järgi ohulähedases seisus ja on arvatud

looduskaitseseaduse alusel III kategooria kaitsealuste liikide hulka. Hinnanguliselt on Eestis

6000 – 12 000 tedrepaari, kuid viimastel aastatel on liigi arvukus vähenenud (Eesti lindude


Mudatilder on Eestis suurtes soodes leiduv haudelind, kes vajab maaparandusest mõjutamata

ulatuslikke rabasid ja siirdesoid. Mudatilder on Eesti punase nimestiku järgi ohuvälises seisus

ja on arvatud looduskaitseseaduse alusel III kategooria kaitsealuste liikide hulka.

Hinnanguliselt on Eestis 3000–4000 mudatildripaari. Liigi arvukus on viimastel aastatel

püsinud stabiilsena. (Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2008–2013,

Eesti Ornitoloogiaühing, 2013.)

Punajalg-tilder on märgade ja niiskete alade lind. Punajalg-tilder on Eesti punase nimestiku

järgi ohuvälises seisus ja on arvatud looduskaitseseaduse alusel III kategooria kaitsealuste

liikide hulka. Heaks elupaigaks on mereäärsed soolaksood, madalsood ja rabad. Ta on levinud

lind ka niisketel heinamaadel ja luhtadel. Hinnanguliselt on Eestis 5000–7000 paari punajalg-

tildrit, kuid nende arvukus väheneb. Eestis võib liiki kohata eeskätt rannikualadele jäävatel

luhtadel ja niitudel. Ka sisemaa veekogudega külgnevad heinamaad on sellele liigile sobivaks

elupaigaks. Punajalg-tildrit võib Eestis kohata aprillist oktoobrini.

Soo-loorkull on Eestis harva esinev haudelind (300−500 paari), kes on Eesti punase nimestiku

järgi ohulähedases seisus ning kes on arvatud looduskaitseseaduse alusel vähenevate elupaikade

11 (35)

ja väheneva arvukusega liigina III kategooria kaitsealuste liikide hulka. Elab põõsassoodel,

kõrge taimestikuga aladel, kuid saagilennul käib ka luhtade ja rabade kohal. Kui pole muud

sobivat elupaika, siis võib soo-loorkull pesitseda põllumajandusmaadel, kus ta on haavatav

varajase viljakoristuse suhtes. Ohutegurid on elupaikade kadumine, mis on tingitud soode

kuivendamisest, ning niitude, karjamaade jm avamaade võsastumine niitmise või/ja karjatamise

katkemisel. Pesitsusedukust vähendab pesitsusaegne häirimine.

Tuttvart on Eestis üldlevinud vähearvukas haudelind (4000−6000 paari). Tuttvart on Eesti

punase nimestiku järgi ohuvälises seisus. Tuttvardi peamine leviala on Lääne-Eesti saared,

Põhja-Eesti rannik ning Emajõe jõgikond. Kevadrände ajal peatub meie meredes ligi 90 000,

sügisrände ajal umbes 30 000 isendit.

Sinikael-part on Eestis kõige arvukamalt pesitsev haneline, kuid ta on tavaline ka

läbirändajana ja talvitajana (viimastel kümnenditel on sinikael-pardid talvitanud lahtistel

veekogudel suurte koondistena, siinsetele partidele lisanduvad mujalt tulnud isendid). Sinikael-

part on Eesti punase nimestiku järgi ohuvälises seisus. Sinikael-parte pesitseb Eestis 20 000 –

30 000 paari, Euroopas 3,3−5,1 miljonit paari. Talvine arvukus Euroopas on 3,3 miljonit paari.

Sõtkas on Eestis üldlevinud väiksearvuline haudelind (sisemaal), kelle arvukuseks hinnatakse

Eestis 3000−5000 paari. Rändel (märts–mai ja september–november) on ta arvukas. Kui

jääolud võimaldavad, jääb arvukalt talvitama. Sõtkas on Eesti punase nimestiku järgi ohuvälises

seisus.

Viupart on Eestis kõikjal veekogudel arvukas läbirändaja, kuid haruldane pesitseja (peamiselt

Ida-Eestis), pesitsejate arvuks hinnatakse meil 100−200 paari. Rändel (aprillis–mais ja

septembris–oktoobris) peatub eriti massiliselt (kümned tuhanded isendid). Viupart on Eesti

punase nimestiku järgi ohuvälises seisus.

Lauk on Eestis tavaline, olles arvukas, kuid kohatine haudelind ja läbirändaja. Lauk on Eesti

punase nimestiku järgi ohuvälises seisus. Eestis pesitseb 3000−5000 laugupaari. Matsalus asub

kevadise läbirände ajal umbes 7000 lindu, suvise sulgimise ajal kuni 6500 lindu. Sügisene

rändepeatujate arvukus ulatub kuni 90 000 linnuni. Koguarvukust maailmas hinnatakse

7,9−8,8 miljonile linnule, kellest Euroopas pesitseb 1,3−2,3 miljonit paari. Eestis on talvituvaid

linde olenevalt ilmaoludest 10−800. Eestis viibib ta aprillist novembrini, mõni jääb pehme talve

korral ka talvitama. Eestis pesitseb ta taimestikurikastel järvedel, madalatel merelahtedel,

suurematel jõgedel, settetiikidel ja roostikes. Pesa on mõnikord otse vees roopahna (nn puhna)

kuhilal. Lauk on jahilind. 2010. aastal kütiti teda Eestis 93 isendit.

Tuttpütt on Eestis tavaline haudelind mererannikul ja suurematel järvedel (2000−3000 paari).

Tuttpütt on rändlind ja käib Eestis ainult järelkasvu hankimas, seega on võimalik tuttpütte

kohata ainult pesitsusajal, harvem ka talvel jäävabal avamerel talvituvates veelinnusalkades.

Tuttpütid saabuvad Eestisse aprilli keskel või lõpus olenevalt siinsest kevadest. Tuttpütt on

Eesti punase nimestiku järgi ohuvälises seisus.

Väikekajakas on tugevalt väheneva arvukusega haudelind, kes on Eesti punase nimestiku järgi

ohualtis seisus ning kes on arvatud looduskaitseseaduse alusel vähearvuka ja ohustatud

arvukusega liigina II kaitsekategooria kaitsealuste liikide hulka. Eestis arvatakse pesitsevat vaid

1000−2000 paari väikekajakaid.

Linnudirektiivi rakendamine – direktiivi eesmärk on kaitsta kõiki linde tapmise ja püüdmise

eest, piirata lindude küttimist ja nendega (samuti nende kehaosade ja neist valmistatud

esemetega) kaubitsemist. Direktiiv teeb kohustuslikuks moodustada üleeuroopaliselt ohustatud

12 (35)

liikide ja rändliikide elupaikade kaitseks spetsiaalsed linnualad. Linnudirektiivi artikli 4

punkti 2 kohaselt on liikmesriikidel kohustus rakendada direktiivi lisades nimetatud

regulaarselt leiduvate rändlinnuliikide, eelkõige nende liikide pesitsus-, sulgimis- ja

talvitusalade ning rändepeatuspaikade kaitseks erimeetmeid, mis tagaksid nende liikide

säilimise ja paljunemise nende levikualal. Kuna moodustatav Tõhela-Ermistu looduskaitseala

on oluline peatus- ja puhkepaik rändlindudele, siis kaasneb sellega Eesti riigil kohustus

rakendada meetmeid oluliste rändlindude peatus-, sulgimis- ja toitumispaikade säilitamiseks.

Looduskaitseala moodustamine on selle kohustuse täitmiseks parim võimalus.

Liigid, kelle rändepeatus- ja pesitsuspaika kaitstakse, on järgmised: kassikakk, merikotkas,

kaljukotkas, hüüp, laululuik, valgeselg-kirjurähn, mustsaba-vigle, sarvikpütt, väikehuik,

laanepüü, hiireviu, öösorr, mustviires, roo-loorkull, soo-loorkull, tuttvart, sinikael-part, sõtkas,

viupart, lauk, tuttpütt, väikekajakas, õõnetuvi, tamme-kirjurähn, musträhn, sookurg,

nõmmelõoke, väikekoovitaja, hallpea-rähn, rüüt, hallpõsk-pütt, täpikhuik, rooruik, jõgitiir,

händkakk, teder, mudatilder ja punajalg-tilder.

Tõhela-Ermistu looduskaitseala kaitse all olemise eelduseks on:

Haruldased ja ohustatud rannikuluidete, seisuveekogude-, soode- ja metsakooslused. Tõhela-Ermistu looduskaitsealale jäävad kooslused – rannikuluidete elupaigatüüp metsastunud

luited (2180), seisuveekogude elupaigatüübid vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved

(3140) ja huumustoitelised järved ja järvikud (3160), soode elupaigatüübid rabad (7110*),

siirde- ja õõtsiksood (7140), nokkheinakooslused (7150) ning liigirikkad madalsood (7230)

ning metsa elupaigatüübid vanad loodusmetsad (9010*), vanad laialehised metsad (9020*),

rohunditerikkad kuusikud (9050), soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*) ning siirdesoo- ja

rabametsad (91D0*) – on haruldaste ja ohustatutena lisatud loodusdirektiivi I lisasse ning

osaliselt märgitud esmatähtsate elupaikadena, mille kaitse tagamisel on Euroopa Liidul ja selle

liikmesriikidel eriline vastutus. Need elupaigatüübid on intensiivse looduskasutuse tõttu

muutunud Euroopa boreaalses piirkonnas haruldaseks ja seetõttu on ohustatud ka paljud nende

kooslustega seotud liigid, kes kasutavad eespool nimetatud elupaigatüüpi elupaigana või

toitumisalana. Loodusdirektiivi ülesanne on kaitsta ohustatud liike ja nende elupaiku ning

aidata kaasa looduse mitmekesisuse säilimisele ja taastamisele. Loodusdirektiivi artikli 6

punkti 1 kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada direktiivi lisades nimetatud elupaigatüüpide

ning liikide ja nende elupaikade kaitseks vajalikud kaitsemeetmed, mis vastavad nende

elupaigatüüpide ja liikide ökoloogilistele nõudlustele. Hästi välja kujunenud puurinde

struktuuriga metsastunud luited (2180) on tüüpilised kogu Euroopa rannikualadel. Tõhela-

Ermistu looduskaitsealal asuvad valdavalt metsastunud luited kaitseala lõunapoolsemal

lahustükil ürgobjekti Tõstamaa luited piirkonnas. Vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised

järved (3140) on ohustatud, kuna on inimtegevuse mõjul kiiresti eutrofeerumas. Sellesse

elupaigatüüpi on inventeeritud nii Tõhela kui ka Ermistu järv. Turba ja humiinhapete tõttu

pruuniveelised huumustoitelised järved ja järvikud (3160) on tüüpilised rabaaladele ning

rikkad haruldastest põhjapoolse levikuga plankteritest. Tõhela-Ermistu looduskaitsealal asub

elupaigatüüp Tõhela raba keskosas. Looduslikus seisundis rabad (7110*) on ohustatud

peamiselt kuivendamise tõttu. Looduslikke rabasid on Euroopas, välja arvatud Soomes ja

Rootsis, säilinud vähe. Tõhela-Ermistu looduskaitsealal leidub rabade elupaigatüüpi Tõhela

rabas ja Ermistu soo ümbruses. Mitmekesiseid taimekooslusi hõlmavaid siirde- ja õõtsiksoid

(7140) leidub kõigis suuremates sookompleksides väikeste kildudena, tavaliselt madalsoode ja

rabaalade vahel. Ka neid kooslusi ohustab eelkõige veerežiimi muutmine. Tõhela-Ermistu

looduskaitsealal asuvad siiresood valdavalt kaitsealal suuremal lahustükil rabade ning

siirdesoo- ja rabametsade elupaigatüüpide vahel. Nokkheinakooslused (7150) asuvad Eestis

rabaälvestes ja moodustavad osa rabale iseloomulikust taimkattekompleksist. Seda

elupaigatüüpi käsitletakse rabakoosluse loomuliku koostisosana ja eraldi ei kaardistata.

Elupaigatüübi kaitse toimub rabade elupaiga kaitse kaudu. Karbonaatse veega liigirikkaid

http://www.natura2000.envir.ee/?nodeid=16&lang=et

13 (35)

madalsoid (7230) leidub kõigis Euroopa Liidu maades, välja arvatud Luksemburgis ja

Portugalis. Madalsood on lisaks kuivendamisele ohustatud võsastumisest. Tõhela-Ermistu

looduskaitsealal leidub madalsoid Tõhela raba lääne- ja edelaserva ümbruses. Vanad

loodusmetsad (9010*) on inimmõjuta või vähese inimmõjuga metsad. Intensiivse

metsamajandamise tõttu on vanadele loodusmetsadele iseloomuliku puistuga metsad

kadumisohus. Vanade loodusmetsade elupaigatüüpi on inventeeritud üle terve kaitseala

välispiiri läheduses. Vanad laialehised metsad (9020*) kui üleminek läänetaiga ja

nemoraalsete metsade vahel on Eestis haruldane elupaigatüüp, kuna seda leidub võrdlemisi

väikeste laikudena piiratud aladel. Rohunditerikkad kuusikud (9050) asuvad toitaineterikka

mullaga maapinnalähedase põhjaveega aladel, mis on sageli reljeefi madalamates osades,

jäärakutes ja nõlvade jalamil. Valitsev puuliik on kuusk. Soostuvaid ja soo-lehtmetsi (9080*)

ning siirdesoo- ja rabametsi (91D0*) ohustab kuivendamine, samas on mõlemad

elupaigatüübid Eestis tüüpilised niisketel aladel levinud kooslused. Tõhela-Ermistu

looduskaitsealal on mõlemad metsaelupaigatüübid levinud kaitseala äärealadel ning rabaga

piirnevates kohtades.

Loodusdirektiivi rakendamine – loodusdirektiivi ülesanne on kaitsta ohustatud elupaigatüüpe

ning aidata kaasa looduse mitmekesisuse säilimisele ja taastamisele. Direktiivi artikli 6 punkti

1 kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada direktiivi lisades nimetatud elupaigatüüpide ning

liikide ja nende elupaikade kaitseks kaitsemeetmed, mis vastavad nende elupaigatüüpide ja

liikide ökoloogilistele nõudlustele.

Loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 kohaselt rakendavad liikmesriigid vajalikke meetmeid, et

vältida loodusala looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide

häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada

direktiivi eesmärkide täitmist. Sama artikli lõikest 3 tulenevalt tuleb mis tahes kava või projekti,

mis ei ole otseselt seotud ala korraldamisega või ei ole ala korraldamiseks otseselt vajalik, kuid

mis kas eraldi või koos teiste kavade või projektidega ala tõenäoliselt oluliselt mõjutab,

asjakohaselt hinnata nende tagajärgede seisukohast, mida see alale kaasa toob, pidades silmas

ala kaitse-eesmärke. Arvestades kava või projektiga kaasnevate tagajärgede hindamise järeldusi

ning vastavalt lõikes 4 esitatud sätetele, teevad pädevad riigiasutused kava või projekti suhtes

positiivse otsuse üksnes pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see kava või projekt ei mõju

kahjulikult asjaomase ala terviklikkusele.

Viidatud loodusdirektiivi sätteid tõlgendades on Euroopa Kohus sedastanud, et

loodusdirektiivist tulenevalt on üldjuhul keelatud igasugune selline tegevus, mille oluline

ebasoodne mõju Natura 2000 võrgustiku alal kaitstavatele loodusväärtustele ei ole mõistlikult

välistatud4. Samas lahendis on Euroopa kohus olulise ebasoodsa mõjuna määratlenud igasugust

ebasoodsat mõju ala kaitse-eesmärkide saavutamisele ja ala sidususele. Tulenevalt Euroopa

Kohtu praktikast5 tuleb sama reeglit järgida ka Natura 2000 võrgustiku alast väljapoole jäävate

selliste tegevuste puhul, mille ebasoodne mõju võib puudutada ala ja sellel kaitstavaid väärtusi.

Samuti on liikmesriigil Euroopa Kohtu praktikast6 tulenevalt loodusdirektiivi alusel kohustus

kaitsta kohaste kaitsemeetmete abil ka neid alasid, mis võidakse määrata ühenduse tähtsusega

aladeks, kus leidub esmatähtsaid liike. Muidu ei oleks tagatud loodusdirektiivi eesmärkide

saavutamine.

4 Euroopa Kohtu 07.09.2004. a otsus nr C-127/02, Landelijke Vereniging tot Behoud van de Waddenzee ja

Nederlandse Vereniging tot Bescherming van Vogels vs. Staatssecretaris van Landbouw, Natuurbeheer en Visserij. 5 Euroopa Kohtu 10.01.2006. a otsus nr C–98/03, Euroopa Komisjon vs. Saksamaa Liitvabariik. 6 Euroopa Kohtu 13.01.2005. a otsus nr C-117/03, Società Italiana Dragaggi SpA jt vs. Ministero delle

Infrastrutture e dei Trasporti et Regione Autonoma del Friuli-Venezia Giulia.

14 (35)

Euroopa Liidu õiguse kohustuslikkust liikmesriigile on Euroopa Kohus korduvalt esile toonud7.

Kuna Euroopa Liidu õiguse tõlgendamise pädevus on Euroopa Kohtul, on liikmesriigile

siduvad ka Euroopa Kohtu lahendites esitatud põhimõtted.

Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004 korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura

2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 2 alapunkti 448 kohaselt jääb moodustatav

Tõhela-Ermistu looduskaitseala Tõhela-Ermistu loodusala koosseisu (Tõhela-Ermistu

loodusala kaitse-eesmärkideks on metsastunud luidete (2180), vähe- kuni kesktoiteliste

kalgiveeliste järvede (3140), huumustoiteliste järvede ja järvikute (3160), rabade (7110*),

siirde- ja õõtsiksoode (7140), nokkheinakoosluste (7150), vanade loodusmetsade (9010*),

vanade laialehiste metsade (9020*), okasmetsade oosidel ja moreenikuhjatistel (sürjametsade

− 9060), soostuvate ja soo-lehtmetsade (9080*) ning siirdesoo- ja rabametsade (91D0*)

elupaigatüüpide kaitse). Seetõttu tuleb Tõhela-Ermistu loodusalal ja ka seda mõjutada võival

alal väljaspool loodusala piire tegevuse kavandamisel hinnata selle mõju loodusala kaitse-

eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid erisusi.

Tõhela-Ermistu looduskaitseala kaitse-eesmärgiks ei seata elupaigatüüpi oosidel ja

moreenikuhjatistel asuvad okasmetsad (sürjametsad – 9060), kuna seda elupaigatüüpi alal ei

leidu. Tuginedes 2008. aasta elupaigatüüpide inventuurile, on moodustatava looduskaitseala

kaitse-eesmärkidesse lisatud järgmised elupaigatüübid: liigirikkad madalsood (7230) ja

rohunditerikkad kuusikud (9050). Vastavad parandused tehakse ka Natura korralduses.

Lisaks eespool nimetatud loodusväärtusele on Tõhela-Ermistu looduskaitseala kaitse all

hoidmine oluline teisegi haruldase ja ohustatud liikide kaitseks. Samas ei ole nende liikide

eraldi kaitse-eesmärgiks seadmine vajalik, kuna eesmärgiks seatavate katusliikide, nende

elupaikade ja koosluste kaitseks kehtestatav kaitsekord tagab kaudselt ka nende kaitse. See

tähendab, et kaitsekorra väljatöötamisel on lähtutud kaitse-eesmärgina loetletud liikide ja

koosluste ökoloogilistest nõudlustest. Seeläbi tagatakse kaitse kõikidele liikidele, kelle

elupaigaks on kaitse-eesmärgiks olev kooslus, või ka neile liikidele, kelle elupaigalised

eelistused sarnanevad eesmärgina loetletud katusliikide omadega. Kaitseala kaitse-eesmärgiks

on seatud need kooslused ja kaitsealused liigid, kelle kaitse jaoks on tegemist esindusliku ja

soodsa seisundi säilitamiseks olulise esinemisalaga. Kaitse-eesmärgiks on seatud ka need liigid,

kelle kaitse sellel alal on loodus- või linnudirektiivist tulenev rahvusvaheline kohustus või kelle

soodsa seisundi säilimiseks pikaajaliselt (säilimiseks pikas perspektiivis) ei piisa ainult

isendikaitsest. Teisi kaitsealuseid liike ei ole kaitsekorra määramisel aluseks võetud, kuid nende

puhul on arvestatud, et eesmärgiks seatavate katusliikide ja koosluste alusel kehtestatav

kaitsekord tagab ka nende kaitse. Kaitse-eeskirjas sätestatud kaalutlusõiguse teostamisel

saavutatakse nende liikide puhul kaitse-eesmärk (LKS § 14 lõige 2) LKS §-s 55 sätestatud

isendikaitse kaudu. Teiste sõnadega tuleb nende liikide puhul kaitseala valitseja nõusolekul

lubatud tegevusteks ja kaitseala valitseja nõusolekuta keelatud tegevusteks nõusolekut andes

arvestada, et kavandatud tegevus ei oleks vastuolus LKS §-s 55 sätestatud isendikaitse

põhimõtetega. Isendikaitse väldib konkreetsete isendite surmamist, kahjustamist ja hävitamist,

kuid ei taga nende liikide elupaikade säilimist sellises mahus, et oleks tagatud nende liikide

püsiv pikaajaline säilimine nende levikualal.

Kaitse-eesmärkidena ei ole alal nimetatud II kaitsekategooria liiki valgeselg-kirjurähni ning

III kaitsekategooria liike öösorri, hallpea-rähni, täpikhuika, händkakku, jõgitiiru, rooruike,

hiireviud, õõnetuvi, tamme-kirjurähni, nõmmelõokest, väikekoovitajat, kahkjaspunast

sõrmkäppa ja laialehist neiuvaipa. Neid liike ei ole kaitse-eesmärkideks seatud, kuna nende

arvukus alal on väike ja kaitseala kaitsekord, mis on vajalik kaitse-eesmärkidena nimetatud

7 Sealhulgas 15.07.1964. a otsuses nr 6/64, Costa vs. ENEL; 17.12.1970 otsuses nr C-11/70, Internationale

Handelsgesellschaft.

15 (35)

liikide säilimiseks, tagab kaitse ka teistele alal leiduvatele liikidele või on linnuliikide arvukus

ja elupaiga seisund moodustataval Nätsi-Võlla looduskaitsealal (osa Nätsi-Võlla linnualast)

esinduslikum ja liikidele omasem.

2.2. Loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekus

Kaitseala moodustatakse olemasoleva Tõhela-Ermistu hoiuala, Tõhela-Ermistu kaljukotka,

Seliste merikotka ja Seliste kassikaku püsielupaiga põhjal. Mainitud kaljukotka ja merikotka

püsielupaikades kehtib sihtkaitsevööndi kaitsekord. Kassikaku püsielupaik on tsoneeritud

sihtkaitse- ja piiranguvööndisse. Lisaks jääb Tõhela-Ermistu hoiualale kaks merikotka

pesapaika, mille ümbruses on 200 m raadiuses LKS § 30 kohane sihtkaitsevööndi kaitsekord.

Ala jätkuv kaitse all hoidmine on oluline, et säilitada alal olevate loodusväärtuste, eelkõige

kahest järvest ja rabast koosneva märgalakompleksi, kaitsealuste liikide ja elupaigatüüpide

kaitse. Looduskaitseala moodustamisega soovitakse lähestikku paiknevad püsielupaigad ja

nendega piirnev hoiuala koondada üheks terviklikuks kaitsealaks. Alale jäävad Tõhela ja

Ermistu järv, mis on Pärnu maakonna suurimad järved ning seetõttu küllaltki suure

külastuskoormusega. Lisaks on suurenenud järvede ümbruses ehitustegevus, mis omakorda

mõjutab negatiivselt ala loodusväärtuste säilimist. Hoiuala kaitsekord ei ole sellel alal

loodusväärtuste kaitsmiseks piisav.

Nii Tõhela kui ka Ermistu järv kuuluvad madalaveeliste kesktoiteliste järvede hulka, mis

vastavad Natura elupaigatüübile vähe- kuni kesktoitelised (mändvetikakooslusega)

kalgiveelised järved (3140). Ligikaudu 700 ha suurune Tõhela raba on inventeeritud

2011. aastal, selle looduskaitselist väärtust on hinnatud kõrgeks ja esinduslikkust väärtusega B.

Siirde- ja õõtsiksood (7140) on alal inventeeritud ligikaudu 250 ha-l esinduslikkusega A–C ja

on kõrge loodusväärtusega. Natura 2000 standardandmebaasi ja alal eri aastatel tehtud

inventuuride kohaselt kvalifitseeruvad kaitsealale jäävatest metsadest ligikaudu 70%

erinevateks metsaelupaigatüüpideks. Tabelis 3 on esitatud Tõhela-Ermistu looduskaitsealal

(2016. aasta seisuga) inventeeritud elupaigatüübid.

Tabel 3. Tõhela-Ermistu looduskaitsealal inventeeritud elupaigatüübid

Elupaigatüüp

Natura ala eesmärgid

Pindala ja esinduslikkus 2016. aasta seisuga (ha)

Pin

dala

(h

a)

Esi

nd

usl

ikk

us

Str

uk

tuu

ri

säil

imin

e

Lo

od

usk

ait

seli

ne

seis

un

d

Üld

hin

na

ng

A B C D Hinnan-

guta KOKKU

Metsastunud luited

(2180) 196,0 B C B B 52,9 52,9

Vähe- kuni

kesktoitelised

kalgiveelised järved

(3140)

453,0 B C B B 794,6 794,6

Huumustoitelised

järved ja järvikud

(3160)

1,7 B C B B 1,6 1,6

Rabad (7110*) 675,0 B C A A 2,2 691,2 5,4 0,5 699,3

Siirde- ja õõtsiksood

(7140) 96,0 A C B B 115,0 35,7 3,7 95,7 250,1

Nokkheinakooslused

(7150) 0,0 B C B B

Liigirikkad

madalsood (7230) - - - - - 40,4 2,7 43,1

16 (35)

Elupaigatüüp

Natura ala eesmärgid

Pindala ja esinduslikkus 2016. aasta seisuga (ha)

Pin

dala

(h

a)

Esi

nd

usl

ikk

us

Str

uk

tuu

ri

säil

imin

e

Lo

od

usk

ait

seli

ne

seis

un

d

Üld

hin

na

ng

A B C D Hinnan-

guta KOKKU

Vanad loodusmetsad

(9010*) 525,0 B C A B 108,5 25,6 30,2 8,9 173,2

Vanad laialehised

salumetsad (9020*) 3,0 B C B B 3,8 3,7 3,3 1,3 12,1

Rohunditerikkad

metsad (9050) - - - - - 9,8 0,3 10,1

Soostuvad ja soo-

lehtmetsad (9080*) 98,0 B C B B 38,7 89,4 33,9 2,2 15,0 179,2

Siirdesoo- ja

rabametsad (91D0*) 162,0 A C A A 140,4 13,3 7,4 161,1

KOKKU: 2209,7 KOKKU: 461,5 1703,7 76,8 5,4 129,9 2377,3

Kaitsealal asuv märgalakompleks koos raba, järvede ja metsakooslustega on loonud

suurepärased elutingimused nii linnuliikidele kui ka mitmetele teistele kaitsealustele taime- ja

loomaliikidele.

Kaitsealal asuvad keskkonnaregistri andmetel (2015. aasta) järgmised I kaitsekategooria

linnuliikide pesapaigad: kaheksa merikotka ja neli kaljukotka pesapaika ning üks kassikaku

pesapaik.

Alal on registreeritud I kaitsekategooria taimeliigi nõtke näkirohu olemasolu.

II kategooria kaitsealustest linnuliikidest elab kaitsealal üks paar hüüpe, kolm paari

laululuiki (2015. aastal toimunud linnustikuseire andmetel neli haudepaari Tõhela järvel),

kaks paari valgeselg-kirjurähne, kaks paari mustsaba-viglesid, üks paar sarvikpütte ja kolm

paari väikehuike.

Lisaks elab alal veelendlasi, suurvidevlasi ja pargi-nahkhiiri.

Taimedest kasvab alal II kaitsekategooria liikidest harilik sookäpp (10,8 ha suurusel

kasvukohas) ja soohiilakas (ligikaudu 309 taime 30,1 ha suurusel kasvukohas). Nimetatud

liigid esinevad alal esinduslikel kasvualadel, seejuures on soohiilaka kasvukoht Eesti

esinduslikemate kasvualade hulka kuuluv. Hariliku sookäpa kasvukohaks on siirde-ja

õõtsiksoode (7140) elupaigatüübis olev kasvukoht ning 2011. a inventuuri kohaselt on alal

leitud kaks õitsvat taime (tegelik arvukus on oluliselt suurem). Arvestades asjaoluga, et

tegemist on mõlema liigi puhul väga omaste ja esinduslikke kasvukohtadega ning mõlemad

liigid on Eesti punase nimestiku kohaselt ohustatud liikide kategoorias, on liikide lisamine

kaitseala kaitse-eesmärgiks põhjendatud.

III kategooria linnuliikidest on kaitsealal registreeritud pesitsusterritooriumid üheksal paaril

laanepüül, kolme paaril öösorril, 41 paaril mustviireil (2015. aastal toimunud linnustikuseire

andmetel 40−46 haudepaari Tõhela järvel ja 14−18 haudepaari Ermistu järvel), ühel paaril

õõnetuvil, ühel paaril tamme-kirjurähnil, viiel paaril musträhnil, viiel paaril sookurel, ühel

paaril nõmmelõokesel, ühel paaril väikekoovitajal, ühel paaril hallpea-rähnil, 13 paaril

rüüdal, kolmel paaril hallpõsk-pütil (2015. aastal toimunud linnustikuseire andmetel neli

kuni kuus paari Ermistu järvel ja kaheksa kuni üheksa paari Tõhela järvel), kolmel paaril

täpikhuigul, ühel paaril rooruigal (2015. aastal toimunud linnustikuseire andmetel üks paar

Tõhela järvel ja kaks paari Ermistu järvel), ühel paaril jõgitiirul, ühel paaril händkakul, neljal

paaril mudatildril ja seitsmel paaril punajalg-tildril. Alal on veel kolm roo-loorkulli pesitsus-

ja toitumisala, ühe kuni kahe paari soo-loorkulli pesitsuspaik, üks hiireviu pesakoht ja üks

tedremäng.

17 (35)

Alal on valgelaup-rabakiili elupaik (loendatud 770 isendit), hännak-rabakiili elupaik

(loendatud 60 isendit) ja suur-rabakiili elupaik (loendatud 90 isendit). Tõhela järv on Eesti

üks olulisimaid kiilide sigimisalasid, kindlasti on tegu Pärnumaa tähtsaima kiilide

elupaigaga. Tõenäoliselt ulatub ainuüksi suurte ehk eristiivaliste kiilide Tõhela järvest ühel

aastal kooruvate isendite arv üle miljoni. Inventuuri käigus on registreeritud Tõhela järvel

22 liigi olemasolu ja loendatud ca 16 000 kiili valmikut (Tõhela järve kiilide inventuur,

I. Tammekänd, 2013).

Kaitsealal elab III kategooria kaitsealune kalaliik vingerjas, keda 2002. aasta vaatluse ajal

leidus arvukalt.

III kategooria taimeliikidest kasvab alal kahkjaspunast sõrmkäppa (loendatud 20 taime),

soo-neiuvaipa (loendatud 1785 taime), harilikku porssa (kuuel kasvukohal, enamasti ohtralt

ja lausaliselt) ja lodukannikest (loendatud 300 taime).

Natura linnuala eesmärgiks olevate mittekaitsealuste looduslike rändlindude kaitselävendiks

seatud arvukused linnuala Tõhela-Ermistu osas on järgmised: tuttvart 15 paari + rändel arvukas

(rändel linnuala eesmärgiks seatud arvulise väärtuseta, samas rõhutatud olulise peatumisalana,

alal loendatud üle 500 isendi); sinikael-part 15 paari + rändel arvukas (rändel linnuala

eesmärgiks seatud arvulise väärtuseta, samas rõhutatud olulise peatumisalana, alal loendatud

850 isendit); tuttpütt 30 paari (2015. aastal toimunud linnustikuseire andmetel kaheksa kuni

üheksa paari Tõhela järvel ja neli kuni kuus paari Ermistu järvel) + rändel arvukas (linnuala

eesmärgiks vaid rändel peatujad, loendatud üle 100 isendi); sõtkas 10 paari (2015. aastal

toimunud linnustikuseire andmetel 11−17 paari Tõhela järvel ja kuni kaks paari Ermistu järvel)

+ 1500 isendit rändel peatumas (kõik rändsed linnuala peatujad vaid Ermistu-Tõhela peal);

viupart 4000 isendit rändel peatumas (linnuala eesmärk vaid rändsed ja kõik linnuala peatujad

vaid Ermistu-Tõhela peal); lauk 30 paari (2015. aastal toimunud linnustikuseire andmetel kuus

kuni seitse paari Tõhela järvel ja kuni üks paar Ermistu järvel) + 1500 isendit rändel peatumas

(linnuala eesmärk vaid rändsed ja kõik linnuala peatujad vaid Ermistu-Tõhela peal).

Lisaks eespool kirjas olevale on Tõhela-Ermistu looduskaitseala kaitse all hoidmine

põhjendatud asjaoluga, et tegemist on valdavas ulatuses nii linnu- kui ka loodusalana Natura

võrgustikku kuuluva alaga.

2.3. Kaitstava loodusobjekti tüübi valik

Kaitseala tüübiks on valitud looduskaitseala. Kaitseala väärtuste analüüs näitas, et ala vastab

looduskaitseala määratlusele, sest põhilised väärtused on järve-, soo- ja metsakooslused ning

seal pesitsevad ja peatuvad häirimise suhtes tundlikud kaitsealused linnuliigid. LKS § 27

kohaselt moodustatakse looduse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja

tutvustamiseks looduskaitsealad. Looduskaitseseaduse määratluse järgi sobiks ala ka hoiualaks,

kuid hoiuala kaitsekord ei võimalda mitme piirangu rakendamist, mis on ala kaitse-eesmärgiks

olevate liikide (ja seega kogu kaitstava ala) soodsa seisundi saavutamiseks ja säilitamiseks

vajalikud, näiteks jahipidamise ja inimeste kaitsealal viibimise eesmärgipärane piiramine.

Püsielupaiga kaitsekord ei sobi kogu alale, sest püsielupaigana kaitstakse ainult konkreetse liigi

elupaika, mitte erinevate väärtustega looduskompleksi.

2.4. Kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piir

Tõhela-Ermistu looduskaitseala piiritlemisel on lähtutud põhimõttest, et kõik kaitstavatele

aladele jäävad elupaigatüübid, Tõhela ja Ermistu järv ning kaitsealuste liikide elupaigad jääksid

tervikuna kaitseala koosseisu ning ala piirid oleks looduses selgelt tuvastatavad ja üheselt

mõistetavad. Seetõttu on piiritlemisel kasutatud selgepiirilisi ja ajas vähe muutuvaid objekte

(kraavid, kõlvikupiirid, mõõdistatud maaüksused, teed). Kaitseala piir on kantud kaardile,

18 (35)

kasutades alusena Eesti põhikaarti (mõõtkava 1 : 10 000) ja maakatastri andmeid. Piiridele

jäävad teed jäeti kaitsealast välja, kuna nendel liiklemine ja nende hooldamine ei ohusta

kaitseala kaitse-eesmärke. Kraavide ja maaparandussüsteemide ja looduslike veekogude puhul

on piire korrigeeritud selliselt, et oleks üheselt mõistetav nende kuulumine kas ala piiridesse

või väljapoole. Kaitseala sisse arvati need kraavide, looduslike veekogude ja

maaparandussüsteemide osad, mille hooldamine võiks kahjustada sellega külgnevat elupaika

või kooslust. Selgete, looduses eristatavate piiriobjektide puudumisel on kasutatud looduses

kindlatest punktidest lähtuvaid mõttelisi sirgeid. Võrreldes kehtivate kaitstavate

loodusobjektide piiridega vähendati ala kohtades, kus kaitseväärtused puudusid, ja suurendati

seal, kus need olid kaitseta.

Kaitseala koosneb valdavalt varem kaitse all olnud püsielupaikadest ja hoiualast. Võrreldes

kehtivate kaitstavate loodusobjektide piiridega vähendati ala kohtades, kus kaitseväärtused

puudusid, ja suurendati seal, kus need olid kaitseta.

Moodustatava kaitseala pindala on 3237,6 ha, millest piiranguvööndi pindala on 115,9 ha ning

sihtkaitsevööndi pindala on 3121,7 ha. 3145,1 ha moodustab juba varem kaitse all olnud ala

(PEP-d ja hoiuala) ning 100,1 ha varem kaitseta olnud ala. Varem kaitseta olnud alast on

eramaad 45 ha, millest piiranguvööndisse arvatakse 31,9 ha ja sihtkaitsevööndisse 13,1 ha.

Kaitseala koosneb kolmest lahustükist. Suurem lahustükk on moodustatud suures osas Tõhela-

Ermistu hoiuala ning Tõhela-Ermistu kaljukotka püsielupaiga piire järgides. Suurema lahustüki

lõunapoolses otsas külgneb kaitseala välispiir kaitsealuse Tõstamaa mõisa pargiga, kaitseala

moodustamisega likvideeritakse kahe kaitsealuse objekti piirikattuvused. Lahustüki lõunaosas

kulgeb piir mööda Kalli maanteed (katastritunnusega 82602:005:0154) (st piir jookseb mööda

nimetatud tee kaitseala poolset serva), maaüksuseid, kraave, kõlvikupiire ja mõttelisi sirgeid.

Idaküljel kulgeb piir osaliselt mööda Kalli−Tõstamaa−Värati teed (katastritunnus

82602:005:0154) (st piir jookseb osaliselt mööda nimetatud tee servas oleva kaitseala poolset

serva), kuid üldjuhul on kasutatud maaüksuste ja kraavide piire, mõttelisi sirgeid, kõlvikupiiri,

pinnastee ja teeraja serva ning seisuveekogu ja vooluveekogu kaldajoont. Kaitseala

põhjapoolses otsas asuvate Tõhela järve tiikide juures kulgeb välispiir mööda tiike ühendava

kraavi serva, jättes kraavi kaitsealale, ja mööda Jäärumetsa peakraavi, jättes kraavi kaitsealalt

välja. Lahustüki lääneküljel kulgeb piir osaliselt mööda Kastna−Riidamaa−Jäärumetsa tee

kaitsealapoolset serva. Edasi kulgeb piir mööda maaüksuste piire, kraave ja metsasihte,

kasutatud on ka mõttelisi sirgeid.

Mõtteliste sirgete otspunktide geograafilised koordinaadid päripäeva on kaitseala ülemisel (st

suuremal) lahustükil järgmised: X: 499884,440 Y: 6472059,240 ja X: 499850,054

Y: 6472061,337; X: 499850,054 Y: 6472061,337 ja X: 499849,392 Y: 6472048,427 ja

X: 499846,838 Y: 6472038,975; X: 499573,126 Y: 6471133,092 ja X: 499568,686

Y: 6470985,467; X: 499595,059 Y: 6470750,072 ja X: 499595,333 Y: 6470757,773;

X: 500118,763 Y: 6469823,824 ja X: 500125,655 Y: 6469813,971; X: 499721,043

Y: 6469562,807 ja X: 499729,008 Y: 6469526,902; X: 499729,008 Y: 6469526,902 ja

X: 499743,290 Y: 6469483,724; X: 500026,322 Y: 6468610,397 ja X: 500091,832

Y: 6468468,632; X: 500104,914 Y: 6468442, 865 ja X: 500107,690 Y: 6468436,256;

X: 500 121,254 Y: 6 468 281,284 ja X: 500 127,378 Y: 6 468 266,267X: 499742,420

Y: 6467210,783 ja X: 499739,662 Y: 6467206,773; X: 499739,662 Y: 6467206,773 ja

X: 499721,457 Y: 6467208,263; X: 499721,457 Y: 6467208,263 ja X: 499703,583

Y: 6467194,692; X: 499323,037 Y: 6467406,734 ja X: 499280,155 Y: 6467426,468;

X: 498040,615 Y: 6467596,950 ja X: 497735,717 Y: 6467764,430; X: 497244,209

Y: 6470261,033 ja X: 497285,646 Y: 6470292,609; X: 497194,659 Y: 6471818,697 ja

X: 497 044,322 Y: 6 472 032,688; X: 497059,559 Y: 6472309,927 ja X: 496785,839

19 (35)

Y: 6472490,077; X: 496850,091 Y: 6472591,909 ja X: 496784,854 Y: 6473003,516;

X: 496187,282 Y: 6473823,863 ja X: 496274,347 Y: 6474144,562; X: 499705,266

Y: 6477430,597 ja X: 499720,615 Y: 6477436,122.

Alumine kaitseala lahustükk (st väiksem lahustükk) jaguneb kaheks ning lahustükke eraldab

mööda kõlvikupiire kaitsealast väljaarvatav elektriliin. Antud lahustükid on moodustatud

Tõhela-Ermistu hoiuala ning valdavalt Seliste kassikaku püsielupaiga ja Seliste merikotka

püsielupaiga seniseid piire järgides. Lahustükkide läänepiir kulgeb mööda kaitsealapoolset

teeserva, ülejäänud osas kulgeb piir valdavalt mööda katastriüksuste piire, kuid on kasutatud ka

teid, kõlviku piire, kraave ja mõttelisi sirgeid.

Mõtteliste sirgete otspunktide geograafilised koordinaadid päripäeva on kaitseala kahel

alumisel lahustükil järgmised: X: 503020,410 Y: 6464374,818 ja X: 503 330,156

Y: 6 464 020,937; X: 502645,859 Y: 6463846,399 ja X: 502588,589 Y: 6463796,394;

X: 502461,699 Y: 6463741,901 ja X: 502 436,201 Y 6463720,265; X: 501846,183

Y: 6464329,035 ja X: 501882,475 Y: 6464353,072; X: 501290,735 Y: 6465466,873 ja

X: 501285,898 Y: 6465462,741.

Kaitstavat ala laiendati:

Tõhela järve põhjakaldal on kaitsealaga liidetud ja Järveäärse piiranguvööndisse arvatud

metsaga kaetud ala, et luua Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndile vajalik puhver, ja rohumaa,

mis on vajalik rändel peatuvatele lindudele ala. Ala ei kvalifitseeru küll loodusdirektiivi

elupaigatüübiks ja samuti ei leidu seal kaitsealuste liikide elupaiku, ent see täidab

puhvertsooni rolli ning seetõttu on vajalik selle ala arvamine kaitseala koosseisu. Peamiseks

laienduse põhjuseks on Tõhela järve paisregulaatori arvamine moodustatava looduskaitseala

koosseisu. Tõhela järve paisregulaator reguleerib Tõhela järve väljavoolu, mis on omakorda

vajalik järve veetaseme hoidmiseks.

Ermistu järve kaguosas paiknev pais koos väljavooluks oleva kanaliga on arvatud Järveäärse

piiranguvööndisse, et tagada Ermistu järve veetaseme reguleerimine vastavalt kaitse-

eesmärgile.

Kaitsealaga on liidetud Vändra metskonna kvartal VR311 ja osaliselt kvartal VR315, kuna

praegusest kaljukotka püsielupaiga piirist jääb välja Tõhela raba servaosa, mis on oluline

osa kaljukotka elupaigast. Lisaks on vajalik ala arvamine Rammuka sihtkaitsevööndisse

seoses Tõhela raba loodusliku veerežiimi taastamisega, kuna osa Tõhela rabast on praegu

kaitseta ning selles osas ei ole loodusliku veerežiimi taastamise vajadus elupaigatüüpide

soodsa seisundi saavutamiseks reguleeritud. Seega, Tõhela raba tervikliku kaitse ja

loodusliku veerežiimi taastamise vajadusega on nn puhvri moodustamine põhjendatud.

Sööni-Juhani maaüksus (katastritunnusega 82602:002:0059) on liidetud kaitseala

terviklikkuse huvides ja alal leiduvate metsakoosluste tõttu, mis kvalifitseeruvad

elupaigatüübiks soostuvad ja soolehtmetsad (9080*) ning mille esinduslikkus on arvestatav

(C).

Kaitseala pindala väheneb (st jääb kaitsealast välja) 9,6 ha võrra, millest on 3,5 ha eramaad,

4,1 ha jätkuvalt riigi omandis olevat maad ja 2 ha riigiomandis olevat maad. Kaitstavat ala on

vähendatud järgmiselt:

Osaliselt (2,5 ha ulatuses) on kaitse alt välja arvatud Karjamaa kinnistu (katastritunnus

82602:002:0081), kuna sellel kinnistul on elupaigatüüpide esinduslikkus (raie tõttu)

vähenenud.

4,1 ha ulatuses jätkuvalt riigi omandis oleva kinnistu põllumaa arvelt, kus ei ole kaitse-

eesmärgiks olevaid loodusväärtusi.

Kaitsealalt on välja arvatud elamumaa sihtotstarbega Vahemetsa kinnistu kogupindalaga

1 ha (katastritunnus 82602:002:0233), millel puuduvad kaitstavad väärtused (tegemist valge

20 (35)

lepikuga ja vana heinamaaga).

Kaitseala välispiiri piiritlemisega on kaitsealast välja arvatud ligikaudu 2 ha suurune RMK

Vändra metskonna Varbla metskond 68 kinnistu (katastritunnus 82602:002:0171) ja

Varbla metskond 52 kinnistu (katastritunnus 82602:002:0170) osa, kuna alal ei esine

loodusväärtusi.

Kavandataval Tõhela-Ermistu looduskaitsealal on neli sihtkaitsevööndit ja kolm

piiranguvööndit. Kaitseala kogupindala on 3237,6 ha, millest 1306,4 ha on

Rammuka sihtkaitsevöönd, 1619,4 ha Tõhela-Ermistu sihtkaitsevöönd, 101,8 ha

Seliste sihtkaitsevöönd ja 94,1 ha Tõstamaa sihtkaitsevöönd ning 47,3 ha Järveäärse

piiranguvöönd, 61,0 ha Ermistu järve piiranguvöönd ja 7,6 ha Seliste piiranguvöönd. Kokku on

alal sihtkaitsevööndi kaitsekorraga 3121,7 ha ja piiranguvööndi kaitsekorraga 115,9 ha.

Eramaad asub piiranguvööndis 106 ha, millest varem on kaitse all olnud hoiualana ja

püsielupaiga piiranguvööndina 74,1 ha ning uute aladena arvatakse kaitseala piiranguvööndisse

31,9 ha eramaad (st kaitsekord muutub mõnevõrra rangemaks).

Eramaad asub sihtkaitsevööndis 249,9 ha, millest varem on kaitse all olnud hoiualana 198,1 ha

ja püsielupaiga piiranguvööndina 51,8 ha ning uute aladena arvatakse kaitseala

sihtkaitsevööndisse 13,1 ha eramaad (kaitsekord muutub oluliselt rangemaks). Juba varem

püsielupaiga sihtkaitsevööndina on kaitse all olnud 47,8 ha eramaad (st selles osas kaitsekord

ei muutu).

Võrreldes Vabariigi Valitsuse 18. mai 2007. a määrusega nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine

Pärnu maakonnas” kehtestatud Tõhela-Ermistu hoiuala piiriga (pindala 1802,0 ha),

keskkonnaministri 16. aprilli 2009. a määrusega nr 18 „Kaljukotka püsielupaikade kaitse alla

võtmine ja kaitse-eeskiri” kehtestatud Tõhela-Ermistu kaljukotka püsielupaiga piiriga

(sihtkaitsevööndi kaitsekorraga ala pindala 1273,1 ha), looduskaitseseaduse § 50 lõike 2

kohaselt kehtestatud Ermistu merikotka püsielupaikade piiriga (sihtkaitsevööndi kaitsekorraga

ala pindala 25,1 ha, mis jääb ühtlasi ka Tõhela-Ermistu hoiuala koosseisu), keskkonnaministri

21. juuli 2010. a määrusega nr 33 „Merikotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-

eeskiri” kehtestatud Seliste merikotka püsielupaiga piiriga (sihtkaitsevööndi kaitsekorraga ala

pindala 37,3 ha, mis jääb ühtlasi ka Tõhela-Ermistu hoiuala koosseisu) ning 27. detsembri

2006. a määrusega nr 87 „Kassikaku püsielupaikade kaitse alla võtmine” kehtestatud Seliste

kassikaku püsielupaiga piiriga (pindala 71,7 ha, sh sihtkaitsevööndis 22,4 ha ja piiranguvööndis

49,3 ha) suureneb Tõhela-Ermistu looduskaitseala pindala summaarselt (arvestades nii

vähenemisi kui suurenemisi) ligikaudu 46,2 ha võrra: sellest 23,2 ha moodustavad

püsielupaigad.

Rammuka sihtkaitsevöönd

Rammuka sihtkaitsevööndi pindala on 1306,4 ha. Rammuka sihtkaitsevöönd külgneb

Järveäärse piiranguvööndiga ja Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndiga. Rammuka sihtkaitsevööndi

piiritlemisel võeti aluseks merikotka ja kaljukotka püsielupaikade olemasolevad

sihtkaitsevööndid, et sarnase kaitsevajadusega loodusväärtused koonduksid samasse

sihtkaitsevööndisse. Rammuka sihtkaitsevöönd koosneb kahest lahustükist. Rammuka

sihtkaitsevööndi piirid lähtuvad üldjoontes olemasolevatest püsielupaikade

sihtkaitsevöönditest, kuid on korrigeeritud vastavalt põhikaardil märgitud kõlviku piirile.

Sihtkaitsevööndi põhjapoolsele lahustükile lisati lääneküljes paiknev 35,9 ha suurune metsaosa,

mis jääb riigimaale (osaliselt RMK Vändra metskonna Varbla metskond 1 maaüksuse

(katastritunnusega 82602:002:0156) kvartalile VR311 ja Varbla metskond 241 maaüksusele

(katastritunnusega 82601:001:0184)). Rammuka sihtkaitsevööndi põhjapoolne piir kulgeb

mööda koosluste piirjooni, jõekallast (sealjuures jääb jõgi sihtkaitsevööndist välja), kraave

21 (35)

(jäävad sihtkaitsevööndist välja), pinnasteid, kruusakattega teid (sealjuures jääb tee

sihtkaitsevööndist välja), mõõdistatud maaüksuste piire, mõttelisi sirgeid ja metsasihte.

Suurema lahustüki ida- ja lõunaosas on vööndipiiriks ka kõlvikupiir ning lõunaosas lisaks

Ermistu järve kaldajoon. Lõunapoolse lahustüki moodustavad Ermistu merikotka pesapaikade

ümber olevad sihtkaitsevööndid koos neid ümbritseva metsaga (st elupaigatüüpidega vanad

loodusmetsad (9010*) ning soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*)). Lahustüki piiri

moodustamiseks on kasutatud kraave (sh kraavid jäävad vööndist välja), koosluste piirjooni,

mõttelisi sirgeid, pinnasteid ja radu. Mõtteliste sirgete otspunktide geograafilised koordinaadid

päripäeva on alumise (st väiksema) Rammuka sihtkaitsevööndi lahustüki siseselt järgmised:

X: 497888,061 Y: 6468608,521 ja X: 498085,562 Y: 6468391,944; X: 497083,725;

Y: 6468963,741 ja X: 497785,523 Y: 6468944,190.

Tõhela-Ermistu sihtkaitsevöönd

Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndi pindala on 1619,4 ha. Tõhela-Ermistu sihtkaitsevöönd

külgneb Rammuka sihtkaitsevööndiga, Ermistu järve piiranguvööndiga ja Järveäärse

piiranguvööndiga. Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndisse jäävad Ermistu soo, suurem osa Ermistu

järvest ja Tõhela järv koos neid ümbritsevate metsakooslustega. Alal leiduvad elupaigatüübid

on metsastunud luited, vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved, siirde- ja õõtsiksood,

liigirikkad madalsood, vanad loodusmetsad, soostuvad ja soo-lehtmetsad, rohunditerikkad

kuusikud ning siirdesoo- ja rabametsad. Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndi piir põhineb

enamjaolt Tõhela-Ermistu hoiuala piiril. Sihtkaitsevööndi piiri moodustamiseks on kasutatud

kraave, mõõdistatud maaüksusi, mõttelisi jooni, teid ja ojasid (sealjuures jäävad teed ja ojad

sihtkaitsevööndist välja), kõlvikute piirjooni, veekogude kaldajooni, radu, pinnasteid ja

metsasihte. Mõtteliste sirgete otspunktide geograafilised koordinaadid päripäeva on Tõhela-

Ermistu sihtkaitsevööndi siseselt järgmised: X: 499755,733 Y: 6477191,680 ja X: 499768,387

Y: 6477193,715; X: 499451,197 Y: 6470398,676 ja X: 499454,976 Y: 6470382,121;

X:499512,549 Y: 6470322,035 ja X: 499507,629 Y: 6470199,764; X: 499630,417

Y: 6469534,792 ja X: 499681,571 Y: 6469387,288; X: 499681,571 Y: 6469387,288 ja

X: 499678,301 Y: 6469315,489; X: 499804,076 Y: 6468943,682 ja X: 499851,645

Y: 6468862,054; X: 499850,740 Y: 6468800,776 ja X: 499871,598 Y: 6468771,527.

Kahe eraldi, kuid sarnase kaitse-eesmärgiga sihtkaitsevööndi loomine on põhjendatud, kuna

kogu sihtkaitsevööndisse jääva ala ulatuses pole vajalik liikumispiirangu rakendamine.

Merikotka ja kaljukotka häirimise vältimiseks kehtestatavat liikumispiirangut on vaja

rakendada ainult vahetult pesituskoha ümbruses, mis on oluliselt väiksem kui kogu

sihtkaitsevööndisse jääv ala. Kuna aga määruses esitatud kitsendused kehtivad vööndile

tervikuna, siis liikumispiirangut vajav ala tsoneeriti eraldi Rammuka sihtkaitsevöödisse, et

vältida põhjendamatuid piiranguid seal, kus need pole vajalikud.

Seliste sihtkaitsevöönd

Seliste sihtkaitsevööndi pindala on 101,8 ha. Seliste sihtkaitsevöönd külgneb Seliste

piiranguvööndiga ja Tõstamaa sihtkaitsevööndiga. Seliste sihtkaitsevööndisse jäävad kassikaku

ja merikotka püsielupaik ning järgmised metsaelupaigatüübid: metsastunud luited (2180),

vanad loodusmetsad (9010*) ning soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*). Vööndi moodustamisel

ühendati seniste püsielupaikade sihtkaitsevööndid, sest kõrvuti asuvatel aladel on ajaliselt

kattuv liikumispiirang merikotka ja kassikaku pesitsusajal. Kaitsekorra ühendamisega on

võimalik sihtkaitsevöönd tähistada ning teavitada looduses liikujaid ajalisest

liikumispiirangust. Mõtteliste sirgete otspunktide geograafilised koordinaadid päripäeva on

Seliste sihtkaitsevööndi siseselt järgmised: X: 502364,122 Y: 6464590,305 ja X: 502414,200

Y: 6464512,200; X: 502414,200 Y: 6464512,200 ja X: 502479,240 Y: 6464522,790;

X: 502479,240 Y: 6464522,790 ja X: 502528,230 Y: 6464444,506; X: 502528,230

Y: 6464444,506 ja X: 502597,016 Y: 6464566,788. Seliste piiranguvööndiga külgnemise osas

22 (35)

jookseb Seliste sihtkaitsevööndi piir peale mainitud mõtteliste sirgete ka Tõrvanõmme

peakraavi serva mööda, (sh kraav jääb Seliste sihtkaitsevööndist välja) ja maaüksuste piire

mööda.

Eksperdi ettepanekul muudetakse Seliste sihtkaitsevööndi piiri ja tsoneeringut, kuna praegu

Seliste kassikaku püsielupaiga piiranguvööndina kaitse all oleval ligikaudu 23 ha suurusel alal

leidub 05.06.2016 tehtud elupaigatüübi inventuuri andmetel vanade loodusmetsade (9010*)

ning soostuvate ja soo-lehtmetsade (9080*) elupaigatüüpe C-esinduslikkusega (seni

teadaolevatel andmetel oli tegemist sellel alal loodusdirektiivi elupaigatüüpideks

mittekvalifitseeruvate metsadega). Seega suurendatakse moodustatavat Seliste

sihtkaitsevööndit praegu kaitse all oleva piiranguvööndi arvelt ning ala tsoneeritakse

sihtkaitsevööndisse kaitstava ala välispiiri muutmata.

Tõstmaa sihtkaitsevöönd

Tõstmaa sihtkaitsevööndi pindala on 94,1 ha ning ühtib kagupoolsete lahustükkide välispiiriga.

Tõstamaa sihtkaitsevöönd koosneb kahest lahustükist ja on moodustatud Tõhela-Ermistu

hoiuala lõunapoolsetest lahustükkidest (va Seliste sihtkaitsevööndisse kuuluv ala) ning on

loodud metsastunud luidete ja metsaelupaikade (vanade loodusmetsade ning soostuvate ja soo-

lehtmetsade elupaigatüüpide) kaitseks. Mõtteliste sirgete otspunktide geograafilised

koordinaadid päripäeva on Seliste sihtkaitsevööndiga külgnemise osas järgmised:

X: 503251,270 Y: 6463270,691 ja X: 503329,852 Y: 6463326,085.

Ermistu järve piiranguvöönd

Ermistu järve piiranguvööndi pindala on 61 ha. Ermistu järve piiranguvöönd on moodustatud

Ermistu järve lõunaosas ja selle piirid kattuvad Ermistu järvemuda maardla piiridega.

Mõtteliste sirgete otspunktide geograafilised koordinaadid päripäeva on Ermistu järve

piiranguvööndil järgmised: X: 499411,619 Y: 6469161,375 ja X: 499463,280 Y: 6468999,510;

X: 499463,280 Y: 6468999,510 ja X: 499540,380 Y: 6468838,140; X: 499540,380

Y: 6468838,140 ja X: 499635,210 Y: 6468710,370; X: 499635,210 Y: 6468710,370 ja

X: 499807,500 Y: 6468563,745; X: 499807,500 Y: 6468563,745 ja X: 499899,540

Y: 6468390,120; X: 499899,540 Y: 6468390,120 ja X: 499256,040 Y: 6468335,010;

X: 499256,040 Y: 6468335,010 ja X: 499079,970 Y: 6468515,085; X: 499079,970

Y: 6468515,085 ja X: 498720,090 Y: 6468563,250; X: 498720,090 Y: 6468563,250 ja

X: 498595,470 Y: 6468700,425; X: 498595,470 Y: 6468700,425 ja X: 498536,940

Y: 6468857,010.

Ermistu järve piiranguvöönd on moodustatud selleks, et võimaldada vajaduse korral järvemuda

kaevandamist. Kuna Ermistu järve piiranguvööndisse jääb elupaigatüüp vähe- kuni

kesktoitelised kalgiveelised järved (3140) ning mitme II ja III kaitsekategooria liigi elupaik,

saab kaitseala valitseja anda nõusoleku järvemuda kaevandamiseks vaid pärast seda, kui

keskkonnamõjude hindamise käigus on antud hinnang kaevandamise mõju kohta ka

eelnimetatud loodusväärtustele. Vööndi piir kulgeb mööda maardla piire, et tagada kogu

maardla jäämine piiranguvööndisse, samas aga hõlmaks võimalikult väikest loodusväärtuslikku

ala. Ermistu järve piiranguvöönd on ümbritsetud Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndiga.

Järveäärse piiranguvöönd

Järveäärse piiranguvööndi pindala on 47,3 ha. Järveäärse piiranguvööndisse on arvatud

inimtegevusest enim mõjutatud alad Tõhela järve idaküljel ning Ermistu järve idaküljel. Kuigi

piiranguvööndisse on arvatud valdavalt väiksema loodusväärtusega alad, on nende arvamine

kaitseala koosseisu siiski oluline, kuna järve kallastel asuvad kooslused on olulise mõjuga

tervele järve ökosüsteemile ja moodustavad järvede kaitsel tähtsa puhvri. Lisaks on Järveäärse

piiranguvööndi loomine vajalik Tõhela ja Ermistu järve vahetus läheduses paiknevate paisude

23 (35)

arvamisega kaitseala koosseisu, et tagada järvede veetaseme reguleerimine vastavalt kaitse-

eesmärgile. Samuti on piiranguvöönd puhvriks järvede ja järveäärsete elamute vahel.

Järveäärse piiranguvöönd koosneb viiest lahustükist. Põhjapoolseimasse lahustükki jäävad

järveäärsed metsad, põllud ja Paadrema jõe äärde rajatud tiigid. Piiritlemisel jääb lahustüki

idaküljel asuv veekogu (kraav) piiranguvööndi sisse, kuid põhjaküljel asuv veekogu (Paadrema

jõgi) piiranguvööndist välja ning lisaks on idaküljel piiritlemisel kasutatud maaüksuse piire,

kõlvikupiiri ja lõunaküljel kõlvikupiiri ning kraave ja tee, mis mõlemad on arvatud

piiranguvööndisse. Riikliku tähtsusega eesvooluks olev Paadrema jõgi on riigi poolt

korrastavaks ühiseesvooluks ning selle lisamine kaitseala koosseisu ja korrastamise

planeerimine selle kaitse-eeskirjaga (sh kaitsekorralduskavaga) ei ole vajalik.

Tõhela järve mõjutav pais ja selle juurde kuuluv muldkeha jääb Järveäärse piiranguvööndisse,

et tagada Tõhela järve veetaseme reguleerimine vastavalt kaitse-eesmärgile. Piir kulgeb mööda

kraave (jäävad piiranguvööndist välja), kõlvikupiire, maaüksuste piire, pinnasteid ja teid

(jäävad piiranguvööndist välja), mööda mõttelisi sirgeid. Ermistu järve kaldale jäävatest

lahustükkidest põhjapoolseima alale jäävad osaliselt Väikejärve (katastritunnus

82602:002:0137) ja Kivivare (katastritunnus 82602:002:0044) maaüksus, mis olid varem

määratud Tõhela-Ermistu hoiuala koosseisu. Piiritlemisel on lähtutud kraavidest (sh jäävad

kraavid piiranguvööndist välja), kõlvikupiiridest, maaüksuste piiridest ja mõttelistest sirgetest.

Ermistu järve äärsetest lahustükkidest keskmisesse jäävad inimtegevusest tugevalt mõjutatud

metsad, mis paiknevad osaliselt Johanni (katastritunnus 82602:002:0311), Puusepa

(katastritunnus 82602:002:0309), Seemeli (katastritunnus 82602:002:0310), Ermistu õunaaed

(katastritunnus 82602:002:0340) ja Kihnu (katastritunnus 82602:002:0036) maaüksusel, mis

olid varem määratud Tõhela-Ermistu hoiuala koosseisu. Piiritlemisel on kasutatud mõõdistatud

maaüksuste piire, mõttelisi sirgeid, kõlvikupiire, kraave (sh jäävad kraavid piiranguvööndist

välja) ja teid (tee jääb piiranguvööndisse). Ermistu järve äärsetest lahustükkidest

lõunapoolsesse jäävad samuti inimtegevusest tugevalt mõjutatud metsad, mis paiknevad

osaliselt maaüksustel Lepa (katastritunnus 82602:002:0053), Latika (katastritunnus

82602:002:0052), Järvenõlva (katastritunnus 82602:002:0051), Supelrand (katastritunnus

82602:002:0049), Järveranna (katastritunnus 82602:002:0048), Tuka (katastritunnus

82602:002:0047), Järvekalda (82602:002:0046), Kõrkja (katastritunnus 82602:002:0045),

Rinna maaüksused (katastritunnus 82602:002:0125) (eespool loetletud maaüksused olid varem

Tõhela-Ermistu hoiuala koosseisus) ning Sarapuu (katastritunnus 82602:002:0119) ja Ermistu

järvemajandi (katastritunnus 82602:005:0270) maaüksused, mis jäävad osaliselt ka Tõhela-

Ermistu sihtkaitsevööndisse ega ole varem olnud kaitse all). Piiritlemisel on kasutatud

mõõdistatud maaüksuste piire, mõttelisi sirgeid, kõlvikupiire, Ermistu järve kaldajoont ja

lõunapoolsemas osas ka Tõstamaa jõe kõrval oleva tiigi kaldajoont. Ermistu järve kaguosas

paiknev pais koos väljavooluks oleva kanaliga on arvatud Järveäärse piiranguvööndisse, et

tagada Ermistu järve veetaseme reguleerimine vastavalt kaitse-eesmärgile.

Seliste piiranguvöönd

Seliste piiranguvööndi pindala on 7,6 ha. Seliste piiranguvöönd on moodustatud Seliste

kassikaku püsielupaiga piiranguvööndi põhjal. Sellel on sihtkaitsevööndeid ühendav ja

puhverdav funktsioon, hoides pesitsuspaikade ümber eemal teedest ja elamust lähtuvat müra,

kuid samas jättes metsaomanikele võimaluse osaliste piirangutega oma metsa majandada.

24 (35)

2.5. Kaitsekord

2.5.1. Kaitsekorra kavandamine

Kaitseala kaitse-eeskirja koostamise aluseks olid: 1) Natura 2000 elupaigainventuuri

2008.−2016. a andmed; 2) metsakorralduse andmed; 3) Keskkonnaameti (varem LKK) Pärnu-

Viljandi regiooni töötajate välitööde andmed; 4) Indrek Selli 2016. aastal koostatud ekspertiis.

Kaitse-eeskirjaga kehtestatavad piirangud on sätestatud ulatuses, mis tagab kaitsealal olevate

liikide ja looduslike elupaikade soodsa seisundi ning on proportsionaalne saavutatavale efektile.

Kaitseala kaitse-eeskiri seab kitsendused omandiõigusele (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32;

edaspidi PS). Keskkonda mõjutava tegevuse õigusliku regulatsiooni aluseks on PS §-st 5

tulenev loodusvarade ja loodusressursside kui rahvusliku rikkuse säästva kasutamise põhimõte.

Elu- ja looduskeskkonna säästmise ja sellele tekitatud kahju hüvitamise kohustus tuleneb

PS §-st 53. Tulenevalt PS §-dest 5, 32 ja 53 ning keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja

looduskaitseseaduse alusel võib omandiõigust piirata. Omandiõiguse põhiolemuse säilimiseks

peavad seadusest tulenevad piirangud olema proportsionaalsed ehk piirangu eesmärgi

saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad. Kaitse-eeskirjaga piirangute seadmise

eesmärgiks on alal leiduvate loodusväärtuste säilimine. Ühtlasi täidetakse direktiivist

92/43/EMÜ riigile tulenev kohustus tagada loodusväärtuste kaitse Natura 2000 võrgustiku alal.

Neid eesmärke saab lugeda õiguspäraseks, kuna abinõud, mis soodustavad eesmärgi

saavutamist, on õiguslikult sobivad: kaitseala moodustamine ja loodusväärtusi kahjustavate

tegevustele piirangute seadmine aitab kaasa kaitseala eesmärkide täitmisele. Abinõu on vajalik,

kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise isikut vähem koormava abinõuga, mis on

vähemalt sama efektiivne. Kaitse-eeskirja regulatsiooni eesmärgi (loodusväärtuste säilimine)

täitmiseks ei ole muid vähemalt sama efektiivseid, kuid isikuid vähem koormavaid meetmeid.

Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt isikutele antud õigusesse

sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Eesti ja Euroopa

loodusväärtuste säilimine on oluline eesmärk. Alale kaitse tagamisega ja tegevustele piirangute

seadmisega ala loodusväärtused säilivad, loodusväärtusi kahjustavate tegevuste elluviimisel

need hävivad.

Metsamajandusliku ettevõtluse korral on teada risk, et tegevust ei saa võimaldada juhul, kui see

kahjustab loodust või elukeskkonda. Ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda rahvusliku

rikkuse ega riigi vara kasutamist oma ettevõtluse huvides. Omandiõigus ja ettevõtlusvabadus

ei ole piiramatud õigused. Kaitse-eeskirjaga alale seatud eesmärk kaalub üles omandiõiguse ja

ettevõtlusvabaduse riive.

Vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele jaguneb kaitseala neljaks

sihtkaitsevööndiks ja kolmeks piiranguvööndiks. Sihtkaitsevööndi režiim on vajalik

kaitsealuste liikide elupaikade kaitseks ja looduslike koosluste säilitamiseks. Piiranguvööndisse

jääb kaitseala majanduslikult kasutatav osa.

Kaitseala moodustamisele peab järgnema keskkonnaministri 16. aprilli 2009. a määruse nr 18

„Kaljukotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri”, 21. juuli 2010. a määruse

nr 33 „Merikotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” ja 27. detsembri 2006. a

määruse nr 87 „Kassikaku püsielupaikade kaitse alla võtmine” muutmine. Tõhela-Ermistu

looduskaitseala moodustamisega arvatakse kaitseala koosseisu Tõhela-Ermistu looduskaitseala

territooriumil varem kaitse all olnud Tõhela-Ermistu kaljukotka, Seliste merikotka ja Seliste

kassikaku püsielupaigad.

25 (35)

Määruste muutmine on vajalik, et muuta kaitstavate loodusobjektide tüüpi ja seal kehtivaid

piiranguid ning kehtestada kogu alale ühtne kaitsekord, mis tagab ka püsielupaikades asuvate

loodusväärtuste säilimise ja kaitse.

Lisaks uue kaitseala moodustamisega tunnistatakse kehtetuks Vabariigi Valitsuse 18. mai

2007. a määruse nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas” § 1 lõike 1 punkt 35.

Samuti tunnistatakse kehtetuks määruse lisas esitatud Tõhela-Ermistu hoiuala kaart.

2.5.2. Kaitsekorra üldpõhimõtted

Kaitse-eeskirja kohaselt on inimestel lubatud kaitsealal viibida, korjata marju, seeni ja muid

metsa kõrvalsaadusi, välja arvatud 15. veebruarist kuni 31. juulini Rammuka sihtkaitsevööndis

ja 1. veebruarist kuni 31. juulini Seliste sihtkaitsevööndis, kus on häirimistundlike kaitsealuste

liikide jaoks kehtestatud ajaline liikumispiirang. Liikumispiiranguvälisel ajal väikese grupi

inimeste kohalolek ning marjade, seente ja muude metsa kõrvalsaaduste korjamine ei häiri

olulisel määral kaitseala linnustikku ega kahjusta elupaiku.

Kaitseala vetel on lubatud kalapüük, välja arvatud Rammuka sihtkaitsevööndis 15. veebrauarist

31. juulini. Vastavalt kalapüügiseaduse § 11 lõike 2 alusel kehtestatud keskkonnaministri

23. novembri 2016. a määruse nr 55 „Ajutised püügikitsendused, harrastuspüügiõiguse tasu ja

püügivahendite piirarv harrastuskalapüügil 2017. aastal” lisale 2 on määratud Tõhela ja Ermistu

järvele väljastatavate võrgupüügi kalastuskaartide arv. Ermistu järvel on väljastatavate

kalastuskaartide piirarvudeks juulist septembrini (igas kuus) kuus, oktoobris neli ja novembris

kaks. Tõhela järvel on võrgupüügi kalastuskaartide piirarvuks veebruaris neli, juulist

novembrini (igas kuus) seitse ja detsembris neli. Võrgupüüki kaitsealal ei piirata, kuid edaspidi

tuleb püügivahendite piirarvude määramisel arvestada ala kaitse-eesmärkidega ja lubada

püügivahendeid sellisel arvul, mis kaitse-eesmärke oluliselt ei kahjusta ega too kaasa

sukelduvate lindude uppumist võrkudes. Lindude pesitsusajal tagab kaitsealale jäävatel

veekogudel võrgupüügikeelu Vabariigi Valitsuse 9. mai 2003. a määruse nr 144

„Kalapüügieeskiri” § 33 lõike 1 punkt 8, mis sätestab, et siseveekogudes on keelatud püük

nakkevõrguga jäävabast veest 15. märtsist 31. maini. Ajaline püügikeeld on kehtestatud küll

kudeaegseks kalavarude kaitseks, kuid kaitseb pesitsusajal ka toitumiseks sukelduvaid linde.

Telkimine ja lõkke tegemine kaitsealal on lubatud õuemaal ja selleks ettevalmistatud ja

kaitseala valitseja nõusolekul tähistatud kohas. Füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku

omandis oleval kinnisasjal (sh õuealal) telkimisele ja lõkke tegemisele kohaldub täiendavalt

keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-des 35 ja 36 sätestatu. Kaitseala järvede äärde on rajatud

nii avalikke kui ka eraalgatuslikke puhkekohti ja loodusturismirajatisi, mis on praegusel ajal

piisavad kaitseala külastuse ohjamiseks. Uusi rajatisi ei ole praegu kaitsealale planeeritud.

Telkimine ja lõkke tegemine tuleb koondada selleks ettevalmistatud kohtadesse, et vältida

pinnase kahjustamist paikades, kus on väärtuslik elupaik või see häirib kaitsealuseid liike.

Tõstamaa vald on algatanud Tõhela-Ermistu järvede piirkonnas osaüldplaneeringu, mis haarab

muu hulgas järveäärsete puhkekohtade temaatikat tervikuna. Eelkõige soovitakse planeerida ja

korrastada liikumisrajad, ehitiste rajamise võimalust saab kaaluda vaid piiranguvööndis.

Kaitsealal on lubatud jahipidamine, välja arvatud liikumispiirangu perioodil Rammuka ja

Seliste sihtkaitsevööndis. Linnujaht on keelatud kogu kaitsealal. Teiste jahiulukite jahti pole

liikumispiiranguvälisel perioodil keelatud, kuna see ei sea otseselt ohtu kaitseala linnustikku

ega kahjusta olulisel määral muid kaitseala loodusväärtusi. Linnujahi keeld on vajalik, kuna

linnustiku kaitse on alal üks peamisi prioriteete. Kaitsealasse kuulub ka Nätsi-Võlla linnuala ja

linnudirektiivist tuleneb kohustus kaitsta linde rände-, peatus- ja koondumispaikades ka

26 (35)

pesitsusvälisel perioodil. Jahiulukite nimestikus olevatest liikidest on mitmed seotud soode ja

märgaladega ning on ka Tõhela-Ermistu looduskaitseala kaitse-eesmärgiks. Sõltuvalt aastast

võib alal pesitsevatel liikidel olla hiliseid järelkurnade pesakondi, mis ei pruugi linnujahi

alguseks olla veel lennuvõimelised ja iseseisvunud, mistõttu läheks nii nende küttimine kui ka

häirimine kaitsealal vastuollu linnukaitse põhimõtete ja looduskaitseala üldise eesmärgiga.

Hanelised hülgaksid tõenäoliselt esimeste laskude puhul ala ja on halvimal juhul sunnitud

jätkama enneaegselt rännet, isegi poolnälginuna ja alternatiivset ööbimisala leidmata, mis

vähendab lindude rände edukust.

Kaitsealal on lubatud sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmine teedel (ehitusseadustiku § 92

lõike 1 tähenduses) ja jalgrattaga sõitmine radadel, välja arvatud 15. veebruarist kuni 31. juulini

Rammuka sihtkaitsevööndis ja 1. veebruarist kuni 31. juulini Seliste sihtkaitsevööndis. Seda

mis tingimustel on lubatud maastikusõidukiga teel liigelda, reguleerib liiklusseaduse § 154.

Sõidukiga (liiklusseaduse § 2 punktide 73 ja 36 tähenduses) sõitmine väljaspool teid (nt

kaitseala radadel ja metsasihtidel) kahjustab pinnast ja seeläbi kaitstavate elupaigatüüpide

soodsat seisundit. Sõiduki ja maastikusõidukiga sõitmine väljaspool teid on lubatud järelevalve-

ja päästetöödel, kaitse-eeskirjaga lubatud töödel, kaitseala kaitse korraldamise ja valitsemisega

seotud tegevustel ja kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel. See piirang

kehtestatakse alal olevate elupaigatüüpide kahjustamise ja pinnasekahjustuste vältimiseks.

Erandid on lubatud, et võimaldada hädaolukordades tegutsemist ja kaitsealal vajalikku

tegevust. Leevendused sõidukitega sõitmiseks väljaspool teid ja maastikusõidukitega

sõitmiseks tulenevad LKS § 30 lõikest 3. Ajaline piirang sõidukitega liiklemiseks on seatud,

kuna teed nimetatud sihtkaitsevööndites kulgevad I kategooria linnuliikide pesade vahetus

läheduses ning nendel liikumine on olulise häiriva mõjuga ja liiklemiseks on alternatiivseid

võimalusi.

Kogu kaitseala vetel on lubatud sisepõlemismootorita ja elektrimootoriga ujuvvahendiga

sõitmine. See on õigustatud, kuna sisepõlemismootorita ja elektrimootoriga ujuvvahend ei häiri

olulisel määral järvelinnustikku ega kahjusta järvede looduslikku seisundit. Arvestades

elektrimootorite väikest võimsust, on mootorist tingitud müratase oluliselt väiksema häiringuga

elusloodusele (kui sisepõlemismootoriga varustatud ujuvvahendil) ning samuti on sõukruvi

tekitatud lainetus väike, seega on kaitseala vetel lubatud elektrimootoriga varustatud

ujuvvahendite kasutamine. Sisepõlemismootoriga ujuvvahenditele seatav liikumiskeeld on

kehtestatud kaitseala häirimistundliku linnustiku kaitseks, samuti toetab kõnealust piirangut

suur osa kohalikest elanikest, kes nõudsid piirangu kehtestamist ka Tõstamaa üldplaneeringu

koostamise käigus. Sisepõlemismootoriga ujuvvahendid tekitavad suurel kiirusel lainetust, mis

mõjutab veekogu kallast ja veekogus elutsevaid või kasvavaid liike. Lainetuse mõju on suurem

kaldapiirkonnas ja avaldab suurt mõju nii kaitsealustele taimedele kui ka roostikus pesitsevatele

linnuliikidele. Samuti suureneb sisepõlemismootoriga ujuvvahendi kasutamisega, kütuse- ja

õlireostuse oht. Sisepõlemismootoriga ujuvvahendiga sõitmise piirang ei kehti järelevalve- ja

päästetöödel, kaitseala kaitse korraldamise ja valitsemisega seotud tegevustel ning kaitseala

valitseja nõusolekul teostatavatel teadustegevusel. Need erisused tulenevad otseselt LKS § 30

lõikest 3.

Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud roo varumine külmunud pinnaselt. Roo varumine ei

kahjusta järvede looduslikku seisundit, kui see toimub kaitseala valitseja kehtestatud

tingimustel, kui pinnas on külmunud.

27 (35)

2.5.3. Tegevuste kooskõlastamine kaitseala valitsejaga

Tegevused, mis on keelatud, kui selleks ei ole kaitseala valitseja nõusolekut, on määratud

vastavalt LKS § 14 lõikele 1. Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal keelatud muuta

katastriüksuse kõlvikute piire ja kõlvikute sihtotstarvet, koostada maakorralduskava ja teha

maakorraldustoiminguid, kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut, lisasööta

jahiulukeid, lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist,

sealhulgas lautri või paadisilla ehitamiseks, anda projekteerimistingimusi ja väljastada

ehitusluba ning rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei

ole vaja anda vee erikasutusluba, ehitusluba ega esitada ehitusteatist.

Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja

nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamist või kaitseala

seisundit. Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole

arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmise korral tegevus ei

kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle

huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise

tegevuse õiguspärasuse osas.

Praktikas on tingimuste esitamine kõige enam kasutatav võte, millega välditakse kaitsealadel

majandustegevuse kahjustavat mõju. Enamasti ei keelata tegevust, mis on kaitse-eeskirjas

lubatud kaitseala valitseja nõusolekul, vaid püütakse kaalutlusõiguse kaudu leida lahendusi, kus

tegevus loodusväärtusi ei kahjusta, ühitades looduskaitse ja arendushuvid.

2.5.4. Sihtkaitsevöönd

2.5.4.1. Sihtkaitsevööndi eesmärgid

Sihtkaitsevöönd on kaitseala osa seal kujunenud või kujundatavate koosluste ning märgala

elustiku elutingimuste ja mitmekesisuse säilitamiseks. Kaitsealal on neli sihtkaitsevööndit.

Rammuka sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on soo- ja metsaökosüsteemi looduslikkuse

säilitamine ja taastamine ning kaitsealuste liikide elupaikade kaitse. Kaitstavad elupaigatüübid

on metsastunud luited, huumustoitelised järved ja järvikud, rabad, liigirikkad madalsood,

nokkheinakooslused, vanad loodusmetsad, vanad laialehised metsad, soostuvad ja soo-

lehtmetsad ning siirdesoo- ja rabametsad.

Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on looduslike järveelupaikade ja

metsaelupaikade mitmekesisuse säilitamine ja kaitstavate liikide elupaikade kaitse. Kaitstavad

elupaigatüübid on metsastunud luited, vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved, siirde- ja

õõtsiksood, liigirikkad madalsood, vanad loodusmetsad, soostuvad ja soo-lehtmetsad,

rohunditerikkad kuusikud ning siirdesoo- ja rabametsad.

Seliste sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on metsaelupaikade mitmekesisuse säilitamine ja

kaitstavate liikide elupaikade kaitse. Kaitstavad elupaigatüübid on metsastunud luited, vanad

loodusmetsad ja soostuvad ja soo-lehtmetsad.

Tõstamaa sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on metsaelupaikade mitmekesisuse säilitamine.

Kaitstavad elupaigatüübid on metsastunud luited, vanad loodusmetsad ja soostuvad ja soo-

lehtmetsad.

28 (35)

2.5.4.2. Lubatud tegevused sihtkaitsevööndis

Kaitseala sihtkaitsevööndis on lubatud rahvaürituse 8 korraldamine, kusjuures rohkem kui

30 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata ja tähistamata kohas ning

rohkem kui 100 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistatud ja tähistatud kohas

on lubatud üksnes kaitseala valitseja nõusolekul. Rahvaüritusel osalejate arvu piiramine on

vajalik liigse inimkoormuse ohjamiseks kaitsealuste liikide elupaikades. Suur inimhulk võib

häirida kaitsealuseid liike ka pesitsusvälisel perioodil, kahjustada pinnast ja suurendada

reostuskoormust. Piirang annab kaitseala valitsejale võimaluse lubada rahvaürituse

korraldamist vastavalt osalejate arvule ja toimumispaigale, kui ta on hinnanud ürituse mõju

looduväärtustele.

Kaitseala valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud kaitsealuste liikide elutingimuste

säilitamiseks vajalik tegevus, koosluse kujundamine vastavalt kaitse-eesmärgile ning

olemasolevate eesvoolude hoiutööd ja veerežiimi taastamine. Kaitseala valitseja nõusolekul on

sihtkaitsevööndis lubatud kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus ja

koosluse kujundamine, et võimaldada vajaduse korral taastada kooslusi ja kaitsealuste liikide

elupaiku. Maaparandussüsteemide hoiutöid saab lubada juhul, kui sellega ei kahjustata metsa-

ja rabaökosüsteemide veerežiimi või see on vältimatu, et tagada näiteks teel liikumise ohutus.

Hooldustööde lubamisel hindab Keskkonnaamet ühelt poolt tegevuse potentsiaalset mõju ala

loodusväärtustele, teisalt kaalub, kas hooldamata jätmine tekitaks kahju väljaspool kaitseala

asuvatele aladele. Eesvoolude hooldustööd, milleks on vajalik kaitseala valitseja nõusolek, on

nt puittaimestiku raiumine, veejuhtme sügavuse ja põhjalaiuse taastamine sette eemaldamisega,

truubi ja regulaatori settest puhastamine, truubiotsakute korrastamine ja voolutakistuse

eemaldamine, välja arvatud kui voolusängist kõrvaldatakse voolutakistusena üksikuid esemeid,

nagu langenud puud, suuremad kivid, prügi jne, samuti ei ole kaitseala valitseja nõusolekut vaja

rohttaimede ja peenvõsa niitmiseks. Samas on oluline, et ka nende tööde teostamisel arvestataks

ala kaitse-eesmärgiga ning ei kahjustataks loodusväärtusi. Lähtuvalt kaitse-eesmärgist on

kaitsealal oluline võimaldada veerežiimi taastamist, kuna sealsed märgalad on mõjutatud

servakuivendusest ning järvede ja rabade veerežiimi hoidmine vajab pikas perspektiivis

kindlasti sekkumist (põhjendused on esitatud allpool).

Kaitseala valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud olemasolevate ehitiste hooldustööd

ja tehnovõrgu rajatise või tootmisotstarbeta rajatise püstitamine kaitsealal paikneva kinnistu

tarbeks ning tootmisotstarbeta ehitise püstitamine kaitseala tarbeks. Kaitsealal võib tekkida

vajadus hooldada olemasolevaid teid, kaitseala tarbeks on vajalik rajada tähistus, kaitse-

eesmärgist lähtudes võib tekkida vajadus rajada veerežiimi säilitavaid rajatisi jms. Kaitsealal ei

paikne suuremaid riigi või valla teid, kuid on avalikku kasutusse määratud puhkerajatiste juurde

viivad teed. Lisaks avalikele teedele tuleb võimaldada hooldada teisi väiksemaid teid, mis on

vajalikud kaitsekorralduseks ja maaomanike isiklikuks otstarbeks.

Sihtkaitsevööndisse ei jää olemasolevaid elamuid ega muid seaduslikult rajatud hooneid.

LKS § 38 alusel kehtiv ehituskeeluvöönd ulatub Tõhela ja Ermistu järve ümber valdavalt

100 m. Alal on täheldatud suurt huvi ja survet ujuvsuvilate ja -saunade rajamiseks.

Ehitustegevuse keeld on vajalik, et vältida elupaikade kadu ja kahjustamist, objektide

kasutamisega seotud kaitsealuste liikide häirimist ning tundlike koosluste risustamist sinna

8 Rahvaürituse all on mõeldud avalikku korraldatud üritust (nt matka, orienteerumis-, jalgratta- vms võistlust,

seltskondlikku üritust). Rahvaürituse korraldamise luba peab taotlema füüsiline või juriidiline isik või kohalik

omavalitsus, kes soovib Keskkonnaametilt saada nõusolekut kaitstaval loodusobjektil rahvaürituse

korraldamiseks. Muul juhul (alal matkamisel või viibimisel) ei kehti rahvaürituse korraldamise nõue, kui ei toimu

avalikult korraldatud üritust, vaid tegemist on ala juhukülastusega ja selleks eraldi kaitseala valitseja nõusolekut

ei ole vaja.

29 (35)

sobimatute objektidega. Kaitseala valitseja võib lubada selliste ehitiste või rajatiste püstitamist,

mis ei ohusta kaitse-eesmärkide saavutamist või mis on hädavajalikud. Seega on võimalik

lubada kaitsealale nende rajatiste ehitamist, millel puudub negatiivne mõju kaitseala

loodusväärtustele, näiteks paigaldada elektriliine maakaablisse, püstitada infotahvleid ja

kaitseala tähised ning suunaviite.

Kaitseala valitseja nõusolekul kaitseala tarbeks tootmisotstarbeta ehitise püstitamine on lubatud

põhjusel, kuna ei ole täpselt ette teada, mis laadi veerežiimi reguleerivad ehitised on tulevikus

vajalikud (nt kas järvede olemasolevad paisregulaatorid rekonstrueerida või likvideerida või

lahendada järvede veetaset puudutav muudmoodi). Tõenäoliselt on tegu rajatisega, kuid

mainitud regulatsioon jätab vajaduse korral ka hoone ehitamiseks võimaluse. Kuna ehitamise

mõju nii kaitse-eesmärkidele kui ka ümbritsevale alale (tallamine, häirimine, väärtuste

hävitamine jne) sõltub suuresti ehitise eripäradest, nagu asukoht, kasutatav tehnoloogia, ehituse

maht ja aeg, siis tuleb seda iga kord eraldi hinnata, mistõttu on see tegevus jäetud kaitseala

valitseja igakordseks kaalutlusotsuseks.

Tõhela järve veetase on ajalooliselt olnud 0,2−0,3 m praegusest kõrgemal. Veetaseme

alanemise tõttu on intensiivistunud järve lääne- ja lõunakalda kinnikasvamine. Tõhela ja

Ermistu järve optimaalse veetaseme täpsemaks määramiseks tuleb teha veerežiimi uuring

(planeeritud kaitsekorralduskavaga), mille eesmärk on täpsustada järvede ajalooline veetase;

hinnata järvede veetaset juhul, kui väljavool toimuks Ermistu järvel vaid läbi Tõstamaa jõe ja

Tõhela järvel vaid läbi Paadrema jõe loodusliku sängi; selgitada Tõstamaa ja Paadrema jõe

loodusliku sängi vooluhulk ja kalapääsu läbitavus siirdekaladele ning Paadrema jõe tehissängi

vooluhulk ning selle mõju siirdekalade liikumisele ning hinnata võimalusi veetaseme

tõstmiseks ja määrata järve optimaalne veetase, arvestades erinevate huvigruppide seisukohti.

2.5.4.3. Vajalikud tegevused sihtkaitsevööndis

Kaitseala märgalade loodusliku veerežiimi taastamiseks on vajalik kraavide sulgemine.

Loodusliku veerežiimi taastamine on vajalik, et parandada alal olevate märgalade ja

kuivendusmõjuga elupaigatüüpide seisundit. Selleks tuleb kuivenduskraavide mõju leevendada

ja vajaduse korral kraave sulgeda. Samuti on vaja reguleerida järvede veerežiimi. Täpsemad

veerežiimi taastamise tööd planeeritakse kaitsekorralduskava koostamisel, kui hinnatakse

veerežiimi taastamise mõju ümbruskonna tulundusmetsadele ja põllumaadele. Vajaduse korral

tehakse veerežiimi taastamistöid sihtkaitsevööndites, piiranguvööndis kraavide sulgemist ei

planeerita.

2.5.4.4. Keelatud tegevused sihtkaitsevööndis

Sihtkaitsevööndid peavad tagama elupaikade looduslikkuse, seetõttu on neis keelatud

majandustegevus ja loodusvarade kasutamine. Vastavalt majandustegevuse seadustiku üldosa

seadusele on majandustegevus iga iseseisvalt teostatav, tulu saamise eesmärgiga püsiv tegevus,

mis ei ole seadusest tulenevalt keelatud. Tegevus, mille suhtes on kehtestatud teatamis- või

loakohustus, loetakse samuti majandustegevuseks ka juhul, kui selle eesmärk ei ole tulu

saamine. Seega kõik kaitse-eeskirja kaitsekorra üldpõhimõtete peatükis või sihtkaitsevööndite

peatükis reguleeritud tegevused, mis on määrusega lubatud või lubatud kaitseala valitseja

nõusolekul ja mida tehakse tulu saamise eesmärgiga, ning tegevused, mis on lubatud või

lubatud kaitseala valitseja nõusolekul ja millega kaasneb teatamis- või loakohustus, on kaitseala

sihtkaitsevööndis lubatud majandustegevus. Kaitse-eeskirjaga lubatakse sihtkaitsevööndis

majandustegevust (loetletud kaitse-eeskirja §-s 7), mis ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärki või

seisundit.

30 (35)

Tulenevalt sellest, et Rammuka sihtkaitsevööndis võib kohata mitut äärmiselt häirimistundlikku

linnuliiki (merikotkas, kaljukotkas, mustsaba-vigle), on vööndis tervikuna keelatud inimeste

viibimine lindude pesitsusperioodil 15. veebruarist 31. juulini, välja arvatud järelevalve- ja

päästetöödel, kaitseala kaitse korraldamise ja valitsemisega seotud tegevusel ning kaitseala

valitseja nõusolekul teostataval teadustööl. Seliste sihtkaitsevööndis on keelatud inimeste

liikumine kassikaku ja merikotka pesitsusajal 1. veebruarist kuni 31. juulini.

2.5.5. Piiranguvöönd

2.5.5.1. Piiranguvööndi eesmärgid

Piiranguvöönd on kaitseala osa, mis ei kuulu sihtkaitsevööndisse. Tõhela-Ermistu

looduskaitsealal on kolm piiranguvööndit: Järveäärse piiranguvöönd (koosneb viiest

lahustükist), Ermistu järve piiranguvöönd (koosneb ühest lahustükist) ja Seliste piiranguvöönd

(koosneb samuti ühest lahustükist).

Järveäärse piiranguvööndi kaitse-eesmärk on kaitsealuste liikide elupaikade kaitse ja

metsakatte säilitamine Tõhela ja Ermistu järve kallastel. Ermistu järve piiranguvööndi kaitse-

eesmärk on kaitsealuste liikide elupaikade kaitse ja looduslike järve-elupaikade mitmekesisuse

säilitamine. Kaitstav elupaigatüüp on vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved. Seliste

piiranguvööndi kaitse-eesmärk on kaitsealuste liikide elupaikade kaitse.

2.5.5.2. Lubatud tegevused piiranguvööndis

Piiranguvööndis on lubatud, arvestades määrusega sätestatud erisustega, majandustegevus.

Piiranguvööndis on lubatud biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine õuemaal, kuna,

seal kasutatavad biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kogused on eeldatavalt väikesed,

mistõttu nende kasutamise täielik keelamine õuemaal oleks ebaproportsionaalne.

Piiranguvööndis on lubatud kuni 100 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks

ettevalmistamata kohas. Järveäärse piiranguvööndisse jääb Ermistu puhkeküla, mille

rahvaüritused toimuvad üldjuhul selleks ettevalmistatud kohas. Samuti asub piiranguvööndis

munitsipaalomandis olev maa, mis on puhke-eesmärgil avalikult kasutatav. Selleks et vältida

liigset inimkoormust selleks ettevalmistamata kohtades, on seatud osalejatele arvuline piirang,

mis peaks olema proportsionaalne, arvestades koosluste talumisvõimet ja harilikku

külastuskoormust.

Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud rohkem kui 100 osalejaga

rahvaürituse korraldamine kohas, mis on selleks ettevalmistamata ja kaitseala valitseja

nõusolekul tähistamata. Kaitseala valitseja saab lubada üle 100 osalejaga rahvaürituse

korraldamist piiranguvööndis ettevalmistamata kohas, kui rahvaüritus ei kujuta ohtu kaitseala

kaitse-eesmärkidele. See annab kaitseala valitsejale võimaluse reguleerida väga suure

rahvaürituse korraldamist väljaspool selleks ettevalmistatud kohta, et vältida võimalikku

loodusväärtuste kahjustumist.

Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud kaitseala tarbeks ehitise püstitamine

ja kinnistu tarbeks rajatise püstitamine. Kuna kaitseala piiranguvööndit hõlmab suures osas

veekogu ehituskeeluvöönd ja metsamaa ning hoonete ehitamiseks sobilikud kohad jäävad

kaitsealast välja, siis ei ole hoonete rajamiseks kaitse-eeskirjaga leevendust sätestatud.

Nimetatud punkt annab võimaluse püstitada rajatisi, mis ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärke.

31 (35)

Lisaks võimaldab kõnealune punkt kaitseala valitseja nõusolekul püstitada ehitisi, mis on

vajalikud kaitseala loodusliku veerežiimi taastamiseks või järvede veetaseme reguleerimiseks.

Ehitise püstitamine on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul, kuna ei ole täpselt ette teada, mis

laadi veerežiimi reguleerivat ehitist on tulevikus tarvis püstitada. Tõenäoliselt on tegu

rajatisega, kuid mainitud regulatsioon jätab vajaduse korral ka hoone ehitamiseks võimaluse.

Kuna ehitamise mõju nii eesmärkidele kui ka ümbritsevale alale (tallamine, häirimine, väärtuste

hävitamine jne) sõltub suuresti ehitise eripäradest, nagu asukoht, kasutatav tehnoloogia, ehituse

maht ja aeg, siis tuleb seda iga kord eraldi hinnata, mistõttu on see tegevus jäetud kaitseala

valitseja igakordseks kaalutlusotsuseks.

Kaitseala valitseja nõusolekul on Ermistu järve piiranguvööndis lubatud järvemuda

kaevandamine. Järvemuda kaevandamiseks võib kaitseala valitseja anda nõusoleku vaid juhul,

kui enne on toimunud keskkonnamõjude hindamine, mille käigus on analüüsitud kaevandamise

mõju kaitse-eesmärgiks olevatele liikidele ja elupaigatüübi kooslusele. Alal on ka varem

kaevandatud ravimuda, kuid selle eelnõu koostamise ajaks on kaevandamine lõppenud ja uusi

kaevanduslubasid ei ole välja antud. Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud

veetaseme ja kaldajoone muutmine. Punkt on lisatud eesmärgiga võimaldada alal loodusliku

veerežiimi taastamist või vajaduse korral järvede veetaseme reguleerimist. Seetõttu saab

kaitseala valitseja anda nõusoleku veetaseme muutmiseks vaid seoses veerežiimi taastamisega

või muutmisega ala kaitse-eesmärkide soodsa seisundi säilitamise ja taastamise eesmärgil.

Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud lageraie hall-lepikutes kuni 1 ha

suuruse langina ja turberaie kuni 2 ha suuruse langina. Raiete tegemisel metsamaal tuleb

säilitada puistu liikide ja vanuse mitmekesisus. Elustiku mitmekesisuse säilitamiseks tuleb jätta

raielangile hektari kohta alles vähemalt 20 tihumeetrit puid, mis jäävad metsa alatiseks.

Elustiku mitmekesisuse tagamiseks alles jäetavad puud valitakse eri puuliikide esimese rinde

suurima diameetriga puude hulgast, eelistades kõvalehtpuid, mände ja haabasid, samuti

eritunnustega, nagu põlemisjälgede, õõnsuste, tuuleluudade või suurte okstega puid. Sealhulgas

säilitatakse surnud puid ja lamapuitu ning kõik haavad, mille rinnasdiameeter on suurem kui

50 cm. Metsateatise menetlemisel võib Keskkonnaamet kaalutlusotsusega seada raiele ajalise

piirangu, lähtudes liikidest, keda raie võib negatiivselt mõjutada. Piiranguvööndisse jäävad

valdavalt soostunud lehtmetsad, kus selline säilikpuude kogus tagab puistus enne raiet olnud

liikide (samblad, samblikud, seened, putukad jt liigirühmad) säilimise ning uue puistu

tekkimisel asurkonna piisava jätkusuutlikkuse. Piiranguvööndis asuvad metsad on valdavalt

kase-, sanglepa- ja hall-lepaenamusega segalehtpuistud ning lähima 50 aasta perspektiivis

piiranguvööndis kuusikuid ei kujune. Lageraiet lubatakse teha väikeste lankidena vaid hall-

lepikutes, kus turberaie tegemine pole metsanduse seisukohalt mõistlik. Lage- ja turberaie langi

suuruse piiramine ning säilikpuude langile jätmise nõue on oluline, et säilitada looduslik

tasakaal ja tagada metsa kasvukohatüübile iseloomulik liikide ja vanuse mitmekesisus. Lankide

piirangutega vähendatakse raiete intensiivsust, mis väldib metsade vanuselise struktuuri olulist

nihkumist nooremate metsade poole. Kuusikute raiet kaitse-eeskirjas eraldi ei käsitleta, kuna

kuusikutele sobivaid kasvukohti piiranguvööndis ei ole.

2.5.5.3. Keelatud tegevused piiranguvööndis

Piiranguvööndis on keelatud puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine. Puhtpuistu

kujundamine ja energiapuistu rajamine takistab metsakoosluste looduslikku tasakaalu ning

liikide ja vanuse mitmekesisuse säilimist. Keelatud on puidu kokku- ja väljavedu külmumata

pinnaselt. Kui pinnas seda võimaldab, võib kaitseala valitseja lubada puidu kokku- ja väljavedu

külmumata, kuid kuivalt pinnaselt. Puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt tekitab

ulatuslikke pinnasekahjustusi ning rikub elupaiku. Samuti on piiranguvööndis keelatud rajada

uusi maaparandussüsteeme, mille kuivendav mõju kahjustaks Tõhela-Ermistu märgala

32 (35)

tervikuna ning mõjutaks oluliselt väärtuslike elupaikade soodsat seisundit ja kaitsealuste liikide

elutingimusi.

3. Menetluse kirjeldus

/Täiendatakse pärast avalikustamist./

4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu koostamisel on arvestatud järgmiste EL õigusaktidega:

1. EÜ Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja

loomastiku kaitsest (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50).

2. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta

(ELT L 20, 26.1.2010, lk 7–25).

EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ ehk loodusdirektiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt on nimetatud

direktiivi eesmärk looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega

kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele EL liikmesriikide territooriumil.

Loodusdirektiivi artikli 3 lõigete 1 ja 2 kohaselt luuakse Euroopa ökoloogiline võrgustik

Natura 2000, mille loomisse annab oma panuse iga liikmesriik võrdeliselt sellega, millisel

määral leidub tema territooriumil loodusdirektiivis nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja

liikide elupaiku. Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile

esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 2 alapunktiga 431 on Natura 2000

võrgustiku loodusalaks esitatud Tõhela-Ermistu loodusala, mis hõlmab Tõhela-Ermistu

looduskaitseala. Seetõttu tuleb Tõhela-Ermistu looduskaitsealal tegevuse kavandamisel hinnata

selle mõju kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid

erisusi.

Tõhela-Ermistu loodusala on kinnitatud Natura 2000 võrgustiku alaks Euroopa Komisjoni

12. novembri 2007. a otsusega 2008/24/EÜ, millega võeti vastavalt nõukogu direktiivile

92/43/EMÜ vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade

esimene ajakohastatud loetelu (teatavaks tehtud numbri K(2007) 5402 all, ELT L 12,

15.01.2008, lk 118–265). Viimati ajakohastati boreaalse biogeograafilise piirkonna loodusalade

nimekirja Euroopa Komisjoni 3. detsembri 2014. a rakendusotsusega (EL) 2015/73, millega

võeti vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade loetelu

kaheksas uuendatud versioon (teatavaks tehtud numbri C(2014) 9092 all), ELT L 18,

23.01.2015, lk 485−695).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ ehk linnudirektiivi artikli 1 kohaselt

käsitleb nimetatud direktiiv kõikide looduslikult leiduvate linnuliikide, kaasa arvatud nende

munade, pesade ja elupaikade kaitset EL liikmesriikides. See hõlmab nende liikide kaitset,

hoidmist ja kontrolli ning kasutamist. Linnudirektiivi artiklite 2 ja 3 kohaselt võtavad

liikmesriigid kasutusele vajalikud meetmed, sealhulgas kaitsealade loomine, eelnimetatud

linnuliikide arvukuse hoidmiseks tasemel, mis vastab eelkõige ökoloogilistele, teaduslikele ja

kultuurilistele nõuetele, arvestades samal ajal majanduslikke ja puhkeaja veetmisega seotud

vajadusi. Tõhela-Ermistu looduskaitsealal on olulisteks kaitse-eesmärkideks mitme

linnudirektiivi I lisas nimetatud linnuliigi kaitse. Kaitseala moodustab Vabariigi Valitsuse

5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku

alade nimekiri” lisa 1 punkti 1 alapunkti 36 kohaselt osa Nätsi-Võlla linnualast.

Pärast määruse jõustumist tehakse Euroopa Komisjonile ettepanek lisada Nätsi-Võlla linnuala

kaitse-eesmärkide hulka järgmised liigid: valgeselg-kirjurähn (Dendrocopos leucotos)

(moodustatava Nätsi-Võlla looduskaitseala kaitse-eesmärk), roo-loorkull (Circus aeruginosus),

33 (35)

laanepüü (Bonasa bonasia), mustviires (Chlidonias niger), händkakk (Strix uralensis)

(moodustatava Nätsi-Võlla looduskaitseala kaitse-eesmärk), öösorr (Caprimulgus europaeus)

(moodustatava Nätsi-Võlla looduskaitseala kaitse-eesmärk), hallpea-rähn (Picus canus),

väikekajakas (Larus minutus) ja musträhn (Dryocopus martius).

Pärast määruse jõustumist tehakse Euroopa Komisjonile ettepanek arvata Nätsi-Võlla linnuala

kaitse-eesmärkide hulgast välja sinirind (Luscinia svecica) ja roherähn (Picus viridis).

Pärast määruse jõustumist tehakse Euroopa Komisjonile ettepanek lisada Tõhela-Ermistu

loodusala kaitse-eesmärkide hulka elupaigad liigirikkad madalsood (7230), rohunditerikkad

kuusikud (9050).

Pärast määruse jõustumist tehakse Euroopa Komisjonile ettepanek muuta Tõhela-Ermistu

loodusala ja Nätsi-Võlla linnuala piire, mis viiakse vastavusse Tõhela-Ermistu looduskaitseala

piiridega.

/täidetakse pärast avalikustamist/

5. Määruse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused

Määruse mõju on positiivne loodus- ja elukeskkonnale, aidates looduskeskkonna säilitamisega

kaasa inimeste põhivajaduste ja elukvaliteedi tagamisele. Määrus aitab paremini tagada järvede

ning neid ümbritsevate metsa- ja sookoosluse ning seal elavate liikide kaitse. Kehtestatav

kaitsekord arvestab ala eesmärgiks olevate väärtuste kaitse vajadusi ja selle rakendamine tagab

nende säilimise.

Kaitstava loodusobjekti tüübi muutmine ja uue kaitse-eeskirja kehtestamine aitab kaasa

rahvusvaheliste kohustuste täitmisele, seega on mõju välissuhetele positiivne. Looduse

mitmekesisuse ehk elurikkuse säilitamise ja suurendamise vajaduse sätestavad nii Euroopa

2020 kui ka Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava. Sellest tulenevalt on elurikkuse vähenemise

peatamiseks ja taastamiseks kinnitatud EL elurikkuse strateegia aastani 2020

(KOM(2011)2441), mis seab liikmesriigile konkreetsed ja mõõdetavad eesmärgid elurikkuse

(liikide ja elupaikade seisundi) parandamiseks aastaks 2020. Kinnitatav õigusakt toetab otseselt

nende eesmärkide saavutamist.

Määruse jõustumisel puudub oluline mõju sotsiaalvaldkonnale, riiklikule julgeolekule,

majandusele, regionaalarengule ning riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele, kuna

ala on suuremalt jaolt juba kaitse all hoiualana ja püsielupaikadena.

Vastavalt maamaksuseaduse §-le 4 kaasneb määruse jõustumisega kohaliku omavalitsuse

maamaksutulude vähenemine. Vastavalt maamaksuseaduse § 4 lõike 1 punktile 11 hakkab

kaitseala sihtkaitsevööndis pindalaga 3121,7 ha kehtima 100%-line maamaksusoodustus ning

piiranguvööndis pindalaga 115,9 ha 50%-line maamaksusoodustus. Varasemalt, st enne

looduskaitseala moodustamist oli sihtkaitsevööndi kaitsekorraga maa-ala suurus 1331,8 ha

(kehtiv 100%-line maamaksusoodustus) ning piiranguvööndi kaitsekorraga maa-ala suurus

1851,3ha (kehtiv 50%-line maaksusoodustus). Seetõttu väheneb määruse jõustumisel

maamaksutulu Tõstamaa vallal ligikaudu 3199 eurot aastas. Varbla valla maamaksutulu ei

vähene, sest Varbla valla territooriumile jääv kaitseala osa on juba praegu sihtkaitsevööndis,

kus rakendub 100%-line maamaksusoodustus.

Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 20 võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada

kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisaja väärtusele

vastava tasu eest. Arvestades asjaolu, et ala on juba valdavalt kaitse all nii hoiualana kui ka

34 (35)

püsielupaikade sihtkaitsevööndina, on eramaade riigile omandamise kohustus juba suures

ulatuses olemas ning riigi omandamise kohustus suures ulatuses ei muutu. Eramaa riigile

omandamise kohustused suurenevad kokku 13,9 ha seni kaitseta ala ja piiranguvööndist

sihtkaitsevööndisse arvatava maa arvelt (eramaad lisandub küll uue alana kaitseala

sihtkaitsevööndisse kokku 12,2 ha ja piiranguvööndist sihtkaitsevööndisse 4,2 ha, kuid need

kinnistud arvatakse rangema režiimiga vööndisse vaid osaliselt. Kuna piirangud ei ole olulised

enamal kui 50% kinnisasja pindalast, siis 2,5 ha osas eramaa omandamist ei toimu).

Riigi kulud seoses Natura metsatoetusega suurenevad, kuna suureneb sihtkaitsevöönditesse

jääva erametsamaa pindala ligikaudu 191,7 ha võrra (st metsatoetuse kõlbulik). Natura

metsatoetust makstakse Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) ning

kaasfinantseeritakse Eesti riigi eelarvest. Natura 2000 erametsamaa toetuse määr

sihtkaitsevööndis on 110 eurot hektari kohta aastas ja piiranguvööndis 60 eurot hektari kohta

aastas. Tsoneeringu muudatuste tulemusena suureneb Natura 2000 erametsatoetuste võimalik

kulu maksimaalselt 21085,9 euro võrra. Metsatoetuse taotlejate arv on viimastel aastatel jäänud

ca 70% juurde võimalikust taotlejate arvust. Seega võib prognoosida tegelikuks lisakuluks ca

14 760 eurot aastas.

Riigimetsa tsoneeritakse sihtkaitsevööndisse täiendavalt 810 ha ulatuses (valdavalt hoiuala

arvelt). Riigimetsa Majandamise Keskuse arvutuste kohaselt jääb majandusmetsa range kaitse

alla võtmisel riigil metsa majandamata jätmisel saamata tulu keskmiselt 156 eurot hektari kohta

aastas. Kuna hoiuala metsade majandamine oli ka varasemalt kitsendatud, oli

majanduspiirangutega metsade kavandatav raiemaht ligikaudu 1/10 majandusmetsa lankide

keskmisest. Eelnevat arvestades, ulatub iga-aastane saamata jäänud puidutulu täiendavate

piirangute seadmisel ligikaudu 24300 euroni.

/Täiendatakse pärast avalikustamist/

6. Määruse jõustumine

Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

7. Vaidlustamine

Määruse üldkorraldusele ehk haldusakti tunnustele vastavat osa on võimalik vaidlustada,

esitades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras kaebuse halduskohtusse.

Määruses on üldkorralduse regulatsioon suunatud asja (kinnistu) avalik-õigusliku seisundi

muutmisele, hõlmates eelkõige asja kasutamist ja käsutamist reguleerivaid sätteid. Seega

vastavad määruses üldkorralduse tunnustele sätted, millest tulenevad kinnisasja omanikule või

valdajale õigused ja kohustused on konkreetse kinnisasjaga tihedalt seotud ning puudutavad

kinnisasja kasutamist või käsutamist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lõike 1 kohaselt

võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest

arvates ja sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kaebuse haldusakti õigusvastasuse

kindlakstegemiseks kolme aasta jooksul haldusakti andmisest arvates.

8. Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu kooskõlastatakse teiste ministeeriumitega eelnõude infosüsteemi EIS kaudu.

Documents

Vabariigi Valitsuse määruse „Tõhela-Ermistu ... · Vabariigi Valitsuse määruse „Tõhela-Ermistu looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri” eelnõu SELETUSKIRI 1. Sissejuhatus