LK 2

Meremees, kellele meeldib sõduriamet.

LK 4

Piirivalvur peab mitmes mõttes vormis olema.

NädalalõppNr 6 (59)

15. veebruar 2008

Meie Maa

LK 7

Kodukandi soojast ja lumevaesest talvest.

LK 5

Jaanus Rohumaa: Hiiumaa ja Saa-remaa inimestel on palju rohkem mõtteid kui mool.

Pärast Schengeni viisaruumiga liitumist 21. detsembril 2007 jäi Lääne piirivalvepiirkonnas alles viis piirivalvekordonit

– Kuressaare, Ruhnu, Haapsalu, Kärd-la ja Pärnu. Kolm aastat tagasi oli 12 kordonit – Sääre, Undva, Sõru, Kõpu, Tahkuna, Ikla ja Jaagupi kordon lik-videeriti. Ühtse Schengeni infosüstee-miga liitumine on piirivalvurite tööd tunduvalt lihtsustanud.

“See tagab õigusruumi siseturva-lisuse, sest infosüsteemi abil on või-malik seaduserikkujad tabada juba Schengeni välispiiril. Lennujaamade piiripunktides ei ole tänasel päeval veel muudatused sisse viidud, kuid märtsi lõpust on sealgi isikute doku-mentide kontroll Euroopa Liidu koda-nikele vaid pisteline,” selgitas Lääne piirivalvepiirkonna avalike suhete spetsialist Janne Mets.

Sadamates kontrollitakse Euroopa Liidu väikealuseid samuti pisteliselt.

Kõiki Eestisse saabuvaid kodanikke, kes ei ole euroliidu liikmed, kontrollitakse nii sadamate kui ka lennujaamade piiri-punktides nii nagu varemgi, selles osas ei ole midagi muutunud.Suurimaks probleemiks on dokumendid

Praegu on piirivalvureile suurimaks probleemiks Euroopa Liidu kodani-kud, kes reisivad Schengeni viisa-ruumi siseselt ning ei suvatse kaasas kanda isikut tõendavat reisidokumenti. “Ehkki nüüd võib vabalt liikuda ühest Schengeni liikmesriigist teise piiril dokumendikontrolli läbimata, ei tä-henda see seda, et reisidokumendi, olgu see pass või ID-kaart, võib koju jätta,” rääkis Janne Mets.

Dokumendi kaasaskandmine on tema sõnul vajalik isikute tuvastami-seks laeva- või lennuõnnetuste või muu liiklusõnnetuse korral, dokumen-tide pistelise kontrolli ajal inimeste

tuvastamiseks või piirikontrolli taas-kehtestamise juhtudel.Ühinemist nähti ette

19. detsembril allkirjastasid Lääne politseiprefektuuri politseiprefekt Priit Suve ja Lääne piirivalvepiirkonna ülem piirivalvekolonelleitnant Alvar Vallau kokkuleppe kompensatsioonimeetmete rakendamiseks Eesti liitumisel Schen-geni õigusruumiga.

Sisuliselt tähendab see eelkõige regu-laarset ühispatrullide töölerakendamist ja ühisoperatsioonide korraldamist.

“Me teeme ühispatrulle juba eelmise aasta kevadest. Tegime otsa lahti, sest nägime tulevikusuundumusi ette,” rää-kis Kuressaare politseijaoskonna komis-sar Aare Allik Nädalalõpule. Patrullimi-se eesmärk on avaliku korra tagamine, liiklusjärelevalve ja välismaalaste Eestis viibimise seaduslikkuse kontroll.

Lisaks ühispatrullidele korraldavad piirivalve ja politsei vastavalt vajaduste-

le ka perioodilisi ühisoperatsioone, kaa-sates neisse ka teisi ametkondi – tolli, keskkonnainspektsiooni, KMA. Riik algab piirist

Eesti piirivalve loodi 1. novembril 1922. 1. novembril 1990 määras va-bariigi valitsus kindlaks majanduspiiri alalised kontrollpunktid ning seda päe-va loetakse Eesti piirivalve taasloomise päevaks.

“Piirivalve on turvalist elukeskkonda tagav jõustruktuur nii maal, merel kui õhus. Oleme usaldusväärne oma rahvale ja välispartneritele ning hinnatud koos-tööpartner sisejulgeoleku valdkonnas,” seisab piirivalveameti missioonis.

“Oleme ausad ja vastutustundlikud, tugevad ja asjatundlikud, motiveeritud ja lojaalsed riigiteenistujad. Vajadusel kasutame jõudu sisejulgeoleku kait-seks,” on ära toodud piirivalve põhi-väärtustes.

Veljo Kuivjõgi

Koostöö algas enne lepingu sõlmimist

Piirivalve nooremveebel Koit Pruunlep, kapral Martin Kallas ja politseikomissar Meelis Juhandi kontrollimas autojuhi sõidudokumente, samuti isikut tõendavat dokumenti.

Valmar Voolaid

15. veebruar 2008� Nädalalõpp

Toompealt!

Keskkonnaministriga arutasime

kalapüügiseaduse võimalikke mõjusid rannarahvale.

Kalev Kotkas

Meie Maa ja Hiiu Lehe nädalalõpulisa. Trükiarv 10 500. Trükk Kroonpress. Väljaandja Saaremaa Raadio OÜ, Kuressaare 93812 Komandandi 1. Tagasiside: viikend@meiemaa.ee

Toimetaja Veljo Kuivjõgi tel 455 6619 Kujundaja Merike Kuusk

Reklaam Helen Rauk tel/faks 455 7195, 515 3556, helen@meiemaa.ee

Kirev maailm!Kirev maailm!

Kirev maailm!Kirev maailm!Kirev maailm!Kirev maailm!

Kirev maailm!Kirev maailm!Kirev maailm!Kirev maailm!Kirev maailm!

Kirev maailm!Kirev maailm!Kirev maailm!

Kirev maailm!Kirev maailm!

Kes on minu voodikeses ma-

ganud?u Koju saabunud Malaisia pere-kond leidis perepoja voodist ma-gamas murdvarga.

Korteriomaniku sõnul tormas tema poeg karjudes oma toast välja, kui leidis voodist kutsuma-ta külalise. Kuid ka karjumine ei äratanud 29-aastast noormeest, kellel tuvastati hiljem narkojoove. Sissetungija oli söönud ära kõik Hiina kalendri uusaastapidustus-teks valmistatud küpsetised ning hoidis magades käes majaperenaise ridiküli.

“Mu naine valmistas vii-maste päevade jooksul erine-vaid küpsiseid, kuid see pätt sõi kõik ära,” kurtis kind-lustusmaaklerina tegutsev majaperemees.

Autojuhtide ahistamine Mehhikosu Mehhi-ko põhjaosas paiknev linna-ke keelas liik-lusõnnetuste vähendamiseks huulte värvi-mise, habeme-ajamise ning lemmiklooma süles hoidmise autoroolis.

Torreoni linnavõimude korraldusel peavad roolis huu-li värvivad liiklejad maksma 346 peesot (341 kr) trahvi. Trahvitakse ka sõidu ajal autoaknast prügi välja loopi-jaid ning neid, kes hoiavad teisi isikuid või loomi sõidu ajal süles.

Mehhikos on tavaline fooritulede eiramine, autokastis sõitmine ning joobes juhtimine. Traagilised liiklusõnnetu-sed pole mingi haruldus. Seetõttu on ka teised riigi linnad asunud liiklust senisest karmimalt reguleerima.

Head uut roti(kaitse)aastat!u Tähistamaks väärikalt 7. veeb-ruaril alanud rotiaastat soovitas Hiina loomakaitseühendus käituda rottidega heasoovlikult ja lugupidavalt.

“Rotid laulavad, unistavad ja väljen-davad oma emotsioone suheldes teis-tega,” ütles Coco Yu organisatsioonist Inimesed Loomade Eetilise Hoolitse-mise Heaks.

Ühendus esitas Hiina võimudele et-tepanekud laborirottide heaolu paran-damiseks riigis, kus rahvusvaheliste ravimifirmade tegevus järjest suure-

neb.Hiinat on

korduvalt kri-tiseeritud loo-made viletsate elutingimus-te pärast loo-maaedades ja –farmides.

12 aastat tagasi tuli Ants piirivalves-se tööle olude sunnil, sest Muhu põllumajanduse osaühistus sai töö koos firmaga otsa. Oli varem ka ben-siinijaamas operaa-tor, kalafirmas auto-juht ja Saare EPT-s maaparandusmasinate tehnilise hoolde te-gija, lihtsamalt öeldes tehnikamees. Tehnikaga puutub ta kokku ka piiri-valves.Piirivalvesse tööle-saamine oli piiri peal

“Olin oma vanusega piiri peal, 35-aastane, kui piirivalvesse tööle sain. Praegune töögraafik, nädal tööl ja nädal ko-dus, on üsna hea ja olen sellega harjunud,” rääkis Ants Tuul Nädalalõpule.

Oma tööd peab mees huvitavaks. Kaatri-ga käib ta merel patrullimas, nüüd ka koos politseiga patrullis. Kui vaja, minnakse appi ka keskkonnainspektoritele, viimane selline näide oli Sõrves, kui Läti kalatraa-ler püüdis Eesti vetest kala ja sunniti see-pärast kontrollimiseks sisenema Mõntu sadamasse.Patrullitakse nii mere ääres kui linnatänavatel

Piirivalvurid käivad mere ääres patrulli-mas enamasti pärast tormi, kui mõni võõras paat võib randa uhutud olla. Antsu praktikas oli ka juhtum, kus mujalt siia sõitnud ini-mesed leidsid Sõrves merest mürsu ja taht-

sid selle oma autoga ära viia. Siis

oli Sää- r e l veel piirival- vekordon, mis eelmise aasta algul likvideeriti.

Politseinikega käiakse ühispatrullis ka linnas. Kuigi eelmise aasta 21. detsembrist liitus Eesti Schengeni viisaruumiga, pole see pistelist passikontrolli ära lõpetanud, pigem vastupidi.Roomassaare sadamahoones töötavad ka piirivalvurid

Maja teisel korrusel, kuhu pääseb mööda järsku treppi, on piirivalvurite töö- ja elu-ruumid. Ants näitab oma magamistuba, kus jõustruktuuride teenistujatele kohaselt on voodid ilusasti korda tehtud. Neli-viis piiri-valvurit Kuressaare kordoni teenistuspunk-tis korraga valves ongi, sealt minnakse nii

lennuväljale kui sadamatesse reididele. Kui olukord nõuab, võib Kuressaare kordoni

teenistuspunkt välja panna 8–10 piiri-valvurit. Korrapidamise vahi vahetus

on teenistuspunktis iga kuue tunni tagant, meeskondade vahetus aga

kolmapäeviti.Palganumbri jätab enda teada

Oma palganumbrist Ants Tuul tagasihoid-likkusest konkreet-selt ei räägi. Lääne

piirivalvepiirkonna avalike suhete spet-

sialist Janne Mets ütleb, et väljaõp-pinud piirivalve-ametniku palk on alates 9000 kroo-nist, põhipuhkus 35 päeva ning lisapuhkus kuni 10 päeva staaži eest. Teenistus-

kohta sõidu kulud kompenseeritakse, ametialased kooli-tuskulud hüvitatak-se, 55-aastaselt on piirivalvuritel õigus

väljateenitud aastate pensionile. Pensioni-

leminekust Ants Tuul veel samuti ei räägi,

olgugi et vajalikud töö-aastad koos Vene armees

teenitud ajaga on tal juba täis.Antsu 22-aastane poeg Kaa-

rel õpib meremeheks ja me-reakadeemia kolmanda kursuse

viiekuulise tüürimehepraktika aja sõitis ta Aafrika ja Euroopa sadama-

te vahet. Tütar Tiina, kes on 20-aastane, õpib Tallinna majanduskoolis.Merepäästet korraldab piirivalve

Eesti piirivalve pöörab suurt tähelepa-nu merereostuse ja muude mereõnnetuste ärahoidmisele. Roomassaares asuva Kures-saare kordoni teenistuspunktist hoiatavad piirivalvurid suvisel ajal jahiga seilajaid ohtlike madalike eest, näiteks Abruka saare ümbruses. Sõrves õlireostusest määrdunud veelinde pesevad looduskaitsjad endise Sääre piirivalvekordoni majas.

Päästekelk, millega saab appi minna nii jääl kui vees hädas olevale inimesele, on Roomassaare teenistuspunkti piirivalveau-to katusel juhuks, kui väljakutse peale tuleb kiiresti appi minna.

Piirivalvur peab mitmes mõttes vormis olemaPiirivalvurid peavad mitu korda aastas soorita-ma kehalised katsed ja tööl olles kand-ma mundrit. Va-nemseersant Ants

Tuul (48) peab mõlemat vor-misolekut pii-rivalve töös

oluliseks, kirjutab Vel-jo Kuivjõgi.Esmaspäeval arupärimis-

tele vastamise voorus tuli peaministril vastata

arhiivinõukogu tööd puuduta-vatele küsimustele. Vastavalt arhiiviseadusele on riigisek-retär kohustatud vähemalt üks kord kuue kuu jooksul kokku kutsuma arhiivinõukogu, sel-leks et lahendada arhiivindu-se- ja dokumendihalduseala-seid olulisi probleeme. Kuna riigisekretär ei ole juba paari aasta jooksul arhii-

vinõukogu kokku kutsunud, andis see arupärijatele või-maluse kvalifitseerida sellist tegevusetust arhiivinõukogu toimimise ebaseadusliku lõ-petamisena. Peaminister pa-reeris süüdistused ja veenis arupärijaid, et muretsemiseks pole põhjust.

Riigikogu võttis suure hääl-teenamusega vastu otsuse nimetada Indrek Teder õigus-kantsleriks. Riigikogu otsuse-na vormistati ka „Transpordi arengukava 2006–2013, raud-teevaldkonna muutmine“ eel-nõu. Pärast transpordi arengu-kava analüüsimist olukorras, kus raudtee on taasriigista-tud, selgus, et valdkonna ees-

märki-des ega meetmetes vajadust muudatuste järele ei olegi ning arengukava täiendamise järele otsest vajadust seega ka mitte. Esitatud eelnõuga on viidud transpordi arengukava 2006–2013 raudteevaldkonna kirjeldus lihtsalt vastavusse praeguse seisuga, kus Eesti raudtee on riigi omanduses olev äriettevõte – seega puhas kosmeetika!

Laiale ringile enam huvi

pakkuvatest sea-duseelnõudest oli esimesel lugemisel liiklus-seaduse ja karistusseadusti-ku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu. Karm statistika on tõestanud, et surmaga lõppe-nud liiklusõnnetuste peamised põhjused on lubatud piirkiiru-se ületamine, mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis ning turvavöö kinnitamata jätmi-

ne. Eelnõuga muudetakse joobes juh-timise eest ning turva-vöö mitte-kasutamise eest vastu-tusele võt-

mise aluseid ning viiakse karistused paremini vasta-vusse teo raskusega, samuti seadustatakse võimalus ka-ristada autoomanikku, kelle autoga toime pandud kiiru-seületamine on fikseeritud automaatradari poolt fotona. Valitsus eelnõu algatajana on seadnud eesmärgiks karmis-tuvate karistustega kuidagigi taltsutada eestlaste enesehävi-tuslikku käitumist.

Esimese lugemise läbis ka riigihangete seaduse muutmi-se seadus, millega soovitakse muuta kehtiva seaduse regu-latsioon selgemaks ja lahen-dada seaduse rakendamisel ilmnenud praktilised prob-

leemid. Sisuli-selt on tegemist vigade parandu-sega, mille käi-gus leevenda-takse pakkuja-tele kehtestatud ülepingutatult

kõrgeid nõudeid.Rahvaliidu fraktsiooni alga-

tatud erakonnaseaduse muut-mise eelnõu tundus valitsus-liidule liiga omakasupüüdlik ja lükati seetõttu tagasi.

Riigikogu saarte ühendus kohtus kolmapäeva õhtul kesk-konnaministriga, et arutada menetluses oleva kalapüügi-seaduse võimalikke mõjusid rannarahvale ja biosfääri kait-seala likvideerimisega kaas-nenud probleeme.

Veebruari algus Toompeal

Liiklusseaduse täiendamisega

tahetakse taltsutada eestlaste

enesehävituslikku käitumist.

Kirev maailm!Kirev maailm!

Kirev maailm! Kirev maailm!Kirev maailm!

Kirev maailm!Kirev maailm!Kirev maailm!

15. veebruar 2008 �Nädalalõpp

“Hiiumaa on suuruselt üks pa-ras saar. Ja väga vaheldus-lik – Kõpu kandi ürgmets ühte moodi, Orjaku teisiti.

Ruhnu on selle kõrval ehk natuke väike, Saa-remaa jälle suur. Hiiumaa on just paras,“ rää-gib Arvo Veski, kes mullu pärast 15-aastast karjääri teenistuse lõpetas.

Tema tööalased kokkupuuted Hiiumaaga algasid aga juba ammu enne Sõrule tulemist. Kirovi kalurikolhoosis tuukrina ametis olnud Veskit kutsus tihti veealuseid töid tegema ka Hiiu Kalur. “Juba siis tundus Hiiumaa üks mõnusamaid paiku. Ja see ongi üks Eesti ilusamaid saari.“

Pärast pensionile jäämist aga otsustas ta siia jääda. “Mõtlesin, et iga ka selline – ai-tab ringijooksmisest. Seda küll tehtud,“ ütleb muidu Tallinnast pärit Veski, kes omal ajal töö ja reisimise tõttu pea kogu suure Nõuko-gude Liidu läbi rännanud – sukeldunud nii Baikali järves kui Kuriili saarte juures, ekst-reemsuste järele õhkavalt laskunud suuskadel Elbruselt jne. Sukeldujaks armees

Arvo Veski tegi nooruses kõvasti sporti. Põhiliselt tegeles poksiga, tulles 60ndate al-guses ka NSVLi juunioride meistrivõistlus-tel kolmandaks. Umbes samal ajal hakkas ta Tallinnas Pirital vetelpäästjaks. “No, aga siis tuli sõjaväekutse. Ja samal ajal oli Kuu-ba kriis. Ilmselt siis selle tõttu formeeriti igal pool allveeüksusi, kes suudaksid vees tegut-seda. Lasta vee alla õhku näiteks ameerik-laste Quantanamo baas Kuubal. Minu ankeet ilmselt sattus siis mingite asjameeste kätte, kes mu kohe värbasid,“ usub Veski. Seal sai veealune amet selgeks ja pärast kolmeaastast sõjaväeteenistust asuski ta tuukrina Kirovi kolhoosi tööle. Tegi seda tööd kuni NLi la-gunemiseni. Piirivalvesse otse saatkonnast

Segastel aegadel, 1990ndate alguses sattus Veski esmakordselt Ruhnu. Pidi sinna algselt minema sadamakapteniks, aga see variant langes ära. 1992. aastal kutsus sõber teda Ameerika Ühendriikidesse. “Istusin Ühend-riikide saatkonnas ja ootasin viisat. Kolm tun-di oli vist vaja oodata. Telekas mängis. Seal

rääkis para-j a s t i hili-sem k o -lonel Henn Karits p i i r i -valvest. Tundsin teda va-nast ajast ja mõtlesin siis, et mis siin saatkonnas oodata, lähen pa-rem räägin temaga juttu. Peastaap oli lä-hedal ja lihtsalt huvitas, et mis plaanid siis on. Juhtus aga nii, et pool tundi hiljem lahkusin tema jutult määramispaberiga ja läksin inspektorite kursustele. Nii jäi Ameerikasse minemata,“ meenutab Veski.

Pärast kursusi juhtus aga veel teine huvi-tav seik. Nimelt – määrati vastne piirivalvur Tallinna peastaapi. “No, ma siis ütlesin, et oot-oot, Ruhnu tahtsin ju minna. See oli eel-nevalt kokku lepitud. Siis vaadati mind ikka õige imelikult. Ruhnust ma ju pärit ei olnud, tõsised sidemed saarega samuti puudusid,“ naerab Veski.

Niisiis, 1993. aastal asus ta Ruhnus piiri valvama. Esialgu üksi. “2002. aastal oli meil seal juba väga korralik kordon,“ kiidab ta koostööd sealsete kolleegidega. Sõda kilude pärast

Eelmise kümnendi keskpaik on ajalukku läinud “räimesõja“ nime all. Kui ikka oli sõda, siis Veski oli üks neid mehi, kes “võit-les“ eesliinil – kohaliku kordoni ülemana lahingus Ruhnu pärast.

“Jah, eks neid piiririkkumisi toimus siis rohkem. Aga ma saan lätlastest ka aru. Kirovi kalurid käisid ka Rootsi ja Soome vetes püüd-mas. No, kui nägid, et kala oli. Seal oli sol-vumist ka mängus –lätlased uskusid, et liiga suur tükk merest jäi eestlastele ja vastupidi,“

leiab V e s -

ki. Asi aga lahenes lõpuks

lihtsalt ja rahumeelselt. Lepiti Läti piirivalvuritega kokku, et eestla-sed teatavad rikkumisest neile ja nemad tule-vad ise oma kaluritele järele. See töötas.

Nüüd on aga Schengen ja see muudab pii-rivalvurid tuleviku suhtes ebakindlamaks – et mida edasi peaks valvama? “Üheks ülesan-deks jääb merepääste tagamine. Jah, sellest on alati hea rääkida, aga ega see tähenda, et meil see võimekus tasemel oleks. Näiteks on nende nn optimeerimistega Hiiumaal saavu-tatud see, et piirivalve on koondatud Kärd-lasse. Nüüd, kui Kõpu lähedal midagi juhtub, millal siis piirivalvekaater sinna jõuab?“ kü-sib ta retooriliselt. Sukeldub edasi

Arvo Veski on tubli teenistuse eest piiri-valves pärjatud ka teeneteristiga. “Mina neid asju nii tähtsaks ei pea. Võib-olla mõni teine peab,“ ütleb ta ise. Tema jaoks on tähtsam olnud töö ise.

Nii teeb ta ka tuukritööd edasi. Näiteks käis enne teisipäevast kohtumist Orjaku sa-damas vee all. “Oli vaja vaadata, mis vead muulil on. Et mida ja kuidas saaks paranda-da,“ ütleb ta.

Elust sedapidi

Kuri hunt ei karda lüpsjat

u Ukrai-nas Donets-ki oblastis ründas hunt teisipäeval kolme tööle

teel olnud lüpsjat, teatas eriolu-kordade ministeerium.

Juhtum leidis aset Dobrovol-je asula lähistel.

Ministeeriumi teatel viidi kolm lüpsjat, kes said pureda “ala- ja ülajäsemetest” rahulda-vas seisundis rajoonihaiglasse.

Naistele tehakse marutaudi-vastaseid kaitsesüste.

Sündmuskohale suundus 20 jahimeest, kes esialgsetel and-metel lasid ühe hundi maha, ent jätkavad igaks juhuks veel kiskjate otsinguid.

Hiiumaal muutis Arvo Veski rääkimise kiirustErupiirivalvur ja endine Ruhnu kordoni ülem Arvo Veski jõudis otsaga Hiiumaale kuus aas-tat tagasi. Tuli siia Sõru kordoni ülema ase-täitjaks. “Kui ma Tallinnas olin, rääkisin ikka palju kiiremini – niimoodi ra-ta-ta-ta ja juba oli vaja edasi minna. Aega oli ju nii vähe. Siin olen hakanud isegi aeglasemalt kõnelema. Elu on ra-hulikum,“ naljatab ta. Aeglaselt, ent asjalikult käis eluaegse sukelduja ja hilisema piirivalvajaga juttu ajamas Hannes Sarv.

On sõbrapäevanädal ja mõni väike meeldetu-letus või südameke ei

teeks ju paha. Eks see selline sissetoodud tava ole ning pal-jud pole seda omaks võtnudki – rohkem noorte värk.

Noored võivad aga tei-nekord väga head kinkijad olla.

Kaks noorperet, oma vanemate lapsed, olid otsustanud oma ema-isa meeles pidada pisut erilisel moel.

Ühel õhtupoolikul tulid lapsed koos oma peredega külla ja kõik oli nagu tavaliselt, kuid siis andsid lap-sed märku, et neil on oma vanematele väi-ke kingitus. Üle anti karbike, milles tava-

liselt sõrmus peidus, kuid seekord oli seal

autovõti. Ema arvas esimese

hooga, et lapsed on vana auto võtmed, mis hästi ei

keeranud, lasknud uueks teha. Kuid siis palusid lapsed vanemaid õue ja seal seisis lehvide ja lintidega ehitult tuliuus auto.

Eks ka vana auto kõlbas veel sõita, kuid pehmed met-savaheteed, mis taluni viisid, olid vahel päris porised, nii et üks paremat sorti auto kulus igati ära.

Muidugi oli emal-isal väga hea meel ja kui lapsed veel juurde rääkisid, kuidas nad on tänulikud toetuse eest, mida vanemad neile kogu kooliaja ja hiljemgi pakkunud on, siis arvasid lapsed, et aeg on mi-dagigi tagasi pakkuda.

Muidugi oli emal meeles, kuidas ta siis, kui lapsed üli-koolis õppisid, endale veel li-saks öötööd võttis ja päris tub-listi pingutas, et lapsed ja ka nende elukaaslased hariduse kätte saaksid. Teisiti ei olnud see ema meelest mõeldavgi.

Kui ema mulle seda lugu ju-tustas, ei olnud aga selle juu-res kõige meeldejäävam mitte

kingitud auto, vaid ema võttis asja laiemalt vaadelda.

„Olen oma elu jooksul töö-tanud palju inimestega ning kokku puutunud ka paljude selliste noortega, kes oma va-nemad puupaljaks on teinud ja siis ennast väga õnnelikuna tundnud.

Kui ma nüüd oma tutvus-ringkonnas ringi vaatan ja neid noori inimesi tean, kes meie lastega suhtlevad, siis minu meelest on väga palju neid noori, kes kõhklemata oma vanemate eest hoolit-sevad,” oli selle ema tähele-panek.

Polegi tähtis, kas see on turismireis, spaa-tuusik või tõesti auto, aga noored taha-vad oma tänulikkust üles näi-data. Küllap nad tunnevad, et kui neil on hästi läinud, siis on väga suur osa selles ka nende vanematel.

Muidugi ei oota ükski lap-sevanem, et tema lapsed talle kalleid kingitusi peavad tege-ma, sest kõikidel lastel ei lähe elus ühtviisi hästi, kuid selle ema arvates on noored hooli-vamaks muutunud.

Seda oli väga hea kuulda – isegi, kui see paljudes pere-des nii pole.

Mõtlesin ka ise mõne oma tuttava peale ja meenuski, et üks poeg kannab iga kuu oma vanemate arvele teatud summa, teises peres on vane-matele tehtav turismireis juba mitmeaastane traditsioon. Nii et näiteid jagub.

Tegelikult tahtsin ma aga selle looga jõuda välja hoopis sinna, et tõesti on kõige õigem investeerida lastesse.

Pensionisambad on miinus-tes ja aktsiad olematuks sula-nud ning kinnisvara kiratseb – sellises olukorras on hea, kui on säilinud laste toetus. Ja see ei peagi olema materiaalne, vaid teadmine, et su lapsed on sulle tänulikud ja sind hea sõnaga meenutavad, on ju pa-rem investeering kui kiratsev kinnisvara või aktsiaturg.

Heli Salong

Lapsed pole paha investeering

Churchill – väljamõeldud raamatukangelaneu Britid on kaotamas reaalsustaju, näitab esmaspäeval avaldatud kü-

sitlus, mille kohaselt ligi veerand brittidest peab Winston Churchil-li müütiliseks kujuks, seevastu

enamik usub, et Sherlock Holmes oli reaalselt ela-nud isik.

47 protsenti vastanuist pidas müütiliseks tegelaseks ka 12. sajandi Inglise kuningat Richard Lõvisüdant.

23 protsenti pidas välja-mõeldiseks Teise maailma-sõja aegset Briti peami-nistrit Churchilli, sama

palju vastanuist ei uskunud, et Krimmi sõja aegne legendaare põe-taja Florence Nightingale oli tegeli-kult olemas.

Samal ajal uskus 58 protsenti vastanuist, et Sir Arthur Conan Doyle’i välja mõeldud Sherlock Holmes elas päriselt.

Papagoi smugeldaja jäi vaheleu Valgeve-ne piirival-vurid otsivad meest, kes püü-dis 300 papagoid jalgrattal riiki toi-metada.

Rutiinsel patrullkäigul olnud piirivalvurid käskisid jalgrattaga sõitnud kodanikul peatuda. Mees korraldusele ei al-lunud ning jooksis metsa, jättes maha oma sõiduvahendi, mille pakiraamilt leiti kuus kasti pa-pagoidega.

Kaks kitsastes oludes viibima pidanud lindu kahjuks hukkusid. Ülejäänud tunnistati loomaarsti-de poolt terveks ning viidi loo-made varjupaika.

Kirev maailm!Kirev maailm!

Kirev maailm! Kirev maailm!Kirev maailm!

Kirev maailm!Kirev maailm!Kirev maailm!

Kirev maailm!Kirev maailm!

Kirev maailm! Kirev maailm!Kirev maailm!

Kirev maailm!Kirev maailm!Kirev maailm!

15. veebruar 2008� NädalalõppNädal Metsa Johani talus

4.–- 10. veebruar

Andrus Sepp

Enamik inimesi saab osa hästi väikesest numbrist, käputäis saab osa suur-test asjadest.

Me oleme üritanud vastlapäeval ikka liumäel käia, Kaar-

ma maalinnal, aga sel aastal küll ei käinud. Sel aastal vast-latunne täielikult puudub. Kui ei ole tunnet, siis ka kuklid ja supp ei ole need, mis tekita-vad tunde. Need võimenda-vad tunnet, aga tunde tekitab midagi muud ja seda midagi muud sel aastal ei ole.

Me ei unista ka Lõuna-Ees-tisse suusatama-kelgutama minemisest, sest nii suured lumefännid me ei ole.

Me unistame lastega koos ratsutama minekust. See on lähiaja plaan.

Võib mõel-

da, et kas mitte endale hobune võtta, kuid kõike ei saa niisama teostada.

Keegi peab ju hobuse eest hoolitsema. Pole nii, et lased looma õue lahti ja kui vilistad, siis tuleb.

Ma tunnen, et võiks võtta hobuse, kuid ma ei oska hobu-sega midagi peale hakata.

Ma pole selleks valmis, kuid ühel hetkel võib see juhtuda.

Nagu ma olen aru saanud, siis tegelikult on meil selle ala professionaale suhteliselt vähe.

Kuna ma tean ratsutamisest nii vähe, ei saa ma sellel teemal eri-ti kaasa rääkida, aga mul on üks koht välja vali-tud, kus on ilusad kaasaegsed tallid ja sinna me läheme ratsutama. Mulle tun-dub, et tänapäevaseid tingi-musi on väga vähestel.

Ratsutamine algab pihta hobusega käitumisest. Pole nii, et istun selga ja lähen. Ma olen näinud, kuidas mujal maailmas seda tehakse. Sellist taset pole ma siin mitte kuskil näinud.

Kuid – saagu ma oma leh-madegagi hakkama, ei kriti-seeri teisi.

Lehmad on lauda juures, väljas pole peale mõne puu-võrse neil midagi otsida.

Temperatuur on mahlade liikumiseks sobiv, aga päikest pole. Nii kui päikest tuleb,

hakkavad kõik mahlad liiku-ma. Seega hea, et päikest pole, kuna mahlade liikumiseks on liiga vara. Loodus on sassis.

Kuid ka inimsuhted võivad sassis olla.

Villu Vatsfeld kirjutas ar-tikli maakonna arengukava kohta, kus ta jõudis selleni, et tegelikult on inimene igal pool kõige olulisem. Ja väga õigesti jõudis. Meil räägitakse kogu aeg rahast, aga inimesest eriti ei räägita.

Kui räägime ka toetusra-hast, siis räägime, kui suur see raha on, aga me ei analüüsi üldse seda, kui palju inimesi suurest rahast osa saab. Ena-

mik inimesi saab osa hästi väikesest numb-rist, käputäis saab osa suurtest asjadest.

Tundub, et väikseid kukub väga intensiiv-selt ära. Ühest küljest on see väga ohtlik märk, et maal jääb järjest elu vähemaks.

Kui inimesed ei pääse toetus-tele ligi, siis ühel hetkel nad ei eksisteeri maal enam kui majandusüksus.

Nende majandus on niikui-nii niivõrd väike ja keegi ei pööra neile tähelepanu, aga neile tehakse võimatuks ka selle väiksega tegelemine. Selles suhtes on olukord kurb. Saaremaal kaob igal aastal suur hulk selliseid talusid, kes elavad põllumajandusest. Ma ei ole küll veel kuulnud, et Saaremaal tehtaks sellest probleemi, et see oleks kel-

lelegi mure, et inimestel pole maal enam tegevust. Kogu aeg räägitakse, et kõik säilib, aga tegelikult neid väikseid kaob kogu aeg ja kui algul kaovad väiksed, siis natuke suuremad ja kui räägime glo-baliseeruvast majandusest, siis kunagi kaovad ka väga suured.

Selles suhtes on väikese säilitamine väga oluline. Ega seda väikest inimest keegi kuula või kui kuulatakse, siis väga raske on ta soovidele reageerida.

Ühesõnaga – elu on kee-ruline.

Vastlapäev läks vesiselt

Saaremaal kaob igal aastal suur hulk selliseid talusid, kes elavad põllumajandusest.

Teata põnevatest juhtumistest

Saare- ja Hiiumaal

veljo@meiemaa.ee

Leisi vallast Karja kü-last pärit kaitseväe-lases Kert Humalas on juba lapsepõlvest

saati sees huvipisik erinevate relvade vastu.

„Mulle meeldis püssidega mängida“, ütleb 26-aastane va-nemkaadriallohvitser, kelle tee-nistus kulgeb praegu Iraagis.

Oma kaitseväeteenistust, nagu enamik täisealisi noor-mehi, alustas ta 2001. aastal mereväe rannakaitsekompaniis ajateenijana, kust edasi suundus kahurimadruseks patrull-laeva Ristna peale. Suur huvi relvade ja vormikandmise vastu andis Kerdile tõuke jääda edasi me-reväkke ning jätkata teenistust allveetõrje allohvitserina Rist-na peal. Lisaks laeval tööta-misele on ta läbinud erinevaid kursusi, alates sõjaväelisest juhtimiskursusest, lõpetades erialaste koolitustega, nagu

näiteks tule tõrjumine laeval.Tavapärase arusaamaga, et

töö ja hobi ei tohiks käsikäes käia, Kert nõus ei ole.

„Minu jaoks on sõjaväelase elukutse ühtlasi ka hobi eest. Nimelt on kaitseväelaseks ole-mise juures suureks plussiks see, et puutud kokku igasuguste relvadega.“

Millest selline huvi militaris-

mi vastu? „Kui ma 1992. aastal esimest

korda nägin kaitseväe paraadil laigulist vormi ja saapaid, kar-gas mulle pähe mõte saada ka sõduriks,“ meenutab ta vaba-riigi alguspäevi. Samuti jättis ainult positiivse mulje isaga Kaitseliidu õppustel ning tii-rulaskmistel käimine. „Eriti meeldisid mulle lahinglaskmi-sed oma taktikalise poolega.“ Kaitseliidu täisliikmeks sai Kert Humal 1997. aastal, kui astus Saaremaa maleva Leisi rühma.

2005. a märtsist 2006. a märt-sini teenis ta relvastusallohvit-serina NATO kiirreageerimis-jõudude koosseisus staabi- ja toetuslaeval Admiral Pitka. See oli Eesti esimene kiirreageeri-misjõudude missioon, kus Eesti osales tänu NATO-sse astumi-sele. Enne seda sai ta väljaõppe Belgias ja Hollandis ning miine jahtides seilas ta Lõuna-Prant-susmaa rannikust põhjapolaa-rjooneni.

„Töö oli karm. Merel on kuus tundi puhkeaega, siis pead jälle vahipostil olema. Lisaks sellele on veel erinevad laevatööd.”

Mis ajendas Iraaki rahutaga-mismissioonile minema?

„Kui ma juba sõdur olen, siis võiks ka sõduritööd teha. Kait-

seväes teenitud aastate jook-sul olen omandanud piisavalt teadmisi ning oskusi. Arvasin, et on aeg õpitu praktikasse ra-kendada. Sõda on kõige parem õpetaja.“

Esimene poolteist kuud sõjast räsitud maal on Saaremaa me-hele jätnud üsna rahuliku mul-je: „Praegu on Iraagis mõnu-salt soe, nagu kevadel Eestis. Kui Bagdadi jõudsime, käis kõva täristamine, kohe edasi ei saanudki. Ja kui pimedaks läks, hakkas jälle peale. Siis oli kole küll. Samuti Tajis – alguses sai kõikidest lasku-dest ette kantud, nüüd oskad hinnata, kas lasul on meile mingit ohtu või ei ole”.

Üldlevinud arvamus on, et Iraagis käib intensiivne la-hingutegevus. “Loomulikult ei ole siin ohutu, aga enne siia tulekut arvasime kõik, et asi on hulga hullem. Kõige igavam asi on valimise peri-meetri julgestamine – tundi-de kaupa jälgid oma sektorit. Kui kuumaks läheb ja tuult ei ole – seda ei taha ette kujuta-dagi. Adrenaliini lisab Sab al Boris patrullimine, süda hak-kab kohe kaks korda kiiremini lööma – alati peab valvel olema milleks tahes. Autodega patrul-lis liikudes on kõige suuremaks

ohuks improviseeritud lõhkeke-had, aga nende tuvastamiseks on silm välja koolitatud. Ära väsida ei tohi, kogu aeg peab tähelepanelik olema.”

Vabu päevi sõjas ei ole, ainu-ke pisut kergem päev nädalas on see, mis kulub põhjaliku-male varustuse hooldamisele ja ettevalmistamisele. Kõik masinad, asjad, rühma varus-tus – sellest sõltub meie endi turvalisus ning need peavad korras olema.

Operatsioon „Iraagi vaba-dus“ on Kert Humala jaoks tei-ne missioon. Küsimuse peale, kas ta läheks uuesti missioo-nile, vaatab Kert otsa ja ütleb, et on ennast juba järgmisele missioonile kirja pannud. „Iga-üks teeb seda, mida oskab ja mis meeldib.” Talle igatahes meeldib.

Tegelikult on siin kõik nii-võrd teistmoodi, et seda ei oskagi kirjeldada. Aeg kaob kiiresti ja kõik intensiivistub, sealhulgas emotsioonid ja ini-mestevahelised suhted ning si-demed. Mingil hetkel mõistad, et Scoutspataljoni reklaamlause „Vennaskond kogu eluks” vas-tab täielikult tegelikkusele.

Piret PajuViljar Bauman

Meremees, kellele meeldib sõduriamet

Leisist pärit Kert Humal Iraagi armee sõjatehnika surnuaial.

Erakogu

Nõukogudeaegseid ajalehti mä-letatakse vähe, meile saadeti 9 vastust.

See ajaleht, mille päises pol-nud loosungit “Kõigi maade proletaarlased, ühinege!”, oli väliseestlastele mõeldud nä-dalaleht Kodumaa. Proletaarse loosungi asemel oli selle lehe esikülje üleval paremas servas “Jää kestma, Kalevite kange rahvas, ja seisa kaljuna, me ko-

dumaa!”. Need olid esimesed read Eesti NSV hümnist.

Ajaleht Kodumaa hakkas il-muma 1958. aasta novembris ning ilmus kuni Eesti taasise-seisvumiseni.

Pakuti, et moeajakirjal loo-sung üldse puudus, samuti aja-lehte Edasi.

Auhinna saab Toomas En-son Kaarma vallast Pähkla külast, kes teadis veel, et see

Johannes Semperi sõnadele Gustav Ernesaksa viisistatud ENSV hümn kinnitati hümniks ENSV Ülemnõukogu Presiidiu-mi seadlusega 21. juulil 1956.

Uus küsimus: Tänapäeval kingitakse koolidele peamiselt arvuteid, ilmselt saavad koolid nii neid kui midagi muud vaja-likku Eesti Vabariigi 90 aasta juubeli puhul.

Aga 1938. aastal, Eesti Vaba-

riigi 20. aastapäeva puhul kin-kis riigivanem Konstantin Päts igale algkoolile... Mille?

Vastuseid ootame 19. veeb-ruariks kas Hiiu Lehe või Meie Maa toimetusse, kontaktand-med on toodud lehe 8. küljel ristsõna ja sudoku lahenduste juures.

küsimuse koostas Hans Uba

Kel tarkus peas, sel ohjad peos

15. veebruar 2008 �Nädalalõpp

Mihkel SingiTeisipäev, 12. veebruar

Nii lumevaest talve nagu tänavu, mina küll ei mäleta. Eelmisel aas-

tal samal ajal kattis maad vä-hemalt väike lumekiht, ilm oli külm ning meri jääs...

Täna oli küll asi jääst väga kaugel – merel oli tuulevaik-ne ja soe. Aasta tagasi võis 12. veebruari hommikul Hel-termaal jälgida imeilusat päi-kesetõusu – selline mulje jäi, nagu mandril oleks vulkaan purskama hakanud.

Ilmajaam ennustab reedeks-laupäevaks külma ja tuult, kuid juba pühapäeval pidavat soojakraadid taas väljas ole-ma. Soe talv on lumikelluke-sed juba maa seest välja aja-nud. Eelmise aasta esimesed pildid lumikellukestest tegin alles 11. märtsil. Võib öelda, et kevad on saabunud jälle kuu aega varem. Kuid vara hõisa-ta – kunagi ei tea, milline ilm meid ees on ootamas: kas soo-jalaine jätkub või trügib külm pikemaks ajaks peale.

Kevade tundemärkide otsin-guid jätkates leidsin veel värs-ked nurmenukulehed, kuid õisi ei paistnud veel tulemas olevat. Kui kliima soojenemi-ne jätkub, siis varsti hakkavad nurmenukud juba võib-olla veebruaris õitsema.

Sinililli veel ei märganud. Käisin läbi ka ühe metsmaa-sikate kasvukoha, kus möö-dunud aastal veel 28. oktoobril õisi ning isegi mõne maasika leida võis. Kuid veebruari

maasikaid ja õisi ma ei leid-nud.

Kevadkuud ei ole enam kau-gel. Päevad pikenevad, valge-mat aega jääb rohkem. Ning

varsti võib-olla võibki juba öelda, et sügisest on märka-matult saanud kevad.

Küttekulude lõikustalgud laupäeval 16.2 IVT Centrites

10.00 – 16.00

Telli IVT soojuspump praegu – saad TASUTA muruniiduki MTD 46 SPHM

või lisaraha eest (11 000 kr.)muruniiduk-traktoriMTD R S 125/96

TALLINNSoojuspump OÜRegati pst. 1tel. 639 6799

TALLINNIVT CENTERPaldiski mnt. 29tel. 667 5099

PÄRN UIVT CENTERKevade 1atel. 564 8757

TART UIVT CENTERRiia mnt. 136 Btel. 738 042

KURE SSAA REIVT CENTERTallinna 82, tel. 453 1354

Ootame Teid 16. – 17. veebruaril Kuressaare Oma Kodu messile!

KURESSAARE IVT CENTERTallinna 82,tel 45 31 354 50 93 493www.ivt.ee

Kihelkonna valla Kuu-mi küla 78-aasta-ne perenaine Virve Avik töötas 40 aas-

tat metsas ja sellest ajast on tal mitmeid huvitavaid juhtumeid rääkida. Esimese poole oma metsatöötaja-ajast oli Virve vaigutaja ja kogus suve jooksul kohati kolm tonni männivaiku. Pärast 1969. aasta suurt tormi, mis murdis maha ka Saaremaa metsi, sai vaigutaja töö otsa, kuid töö metsas mitte. Seda tuli tublisti juurde ja Virve jätkas metsa hooldajana ning jõudis kahekümne aastaga kolm met-sasaagi läbi töötada.

Oma metsatöö esimest pe-rioodi peab ta nüüd, distantsilt vaadatuna rahulikumaks. “Siis oli metsas vaikne ja rahulik, hil-jem oli vaid masinate ja moo-torite müra. Vaigutaja põhiline tööriist oli sälgutaja, millega tehti vanemate puude tüvede-le sälke ja nende alla kinnitati plekist vaigunõu, kuhu mahtus 200 grammi vaiku. Mõni puu andis paari päevaga topsikutäie vaiku, teine mitme nädalaga. Männivaik oli tahetav tooraine mitmetele tööstustele.”Uss ehmatas hirmsasti

Kuna Virve oma metsast puude langetamist nooremate inimeste hooleks ei usaldanud, tegi ta veel üheksa aastat tagasi selle töö ise ära. Männipuu oli just maha kukkunud ja järki-jad hakkasid puud tüve otsast järkima. Virve läks ladva poolt peenemaid oksi väikese kir-vega ära raiuma, kui märkas ümber okste keerdunud ussi. Ehmatus oli suur, sest esimese hooga kardetakse ju ikka, et te-gemist on rästikuga. Kui kõik sealses metsas töötajad olid kohale hõigatud, tehti kindlaks, et tegemist on siiski nastikuga. Kuidas aga sügisesel ajal nastik puu otsa sai?

See küsimus vaevas Virvet tükk aega, kuni nägi Kures-saarest mitu kilomeetrit Kihel-konna poole minnes, et hiireviu lendas, uss küüniste vahel. Siis sai Virve oma mõistatusele vas-tuse – ilmselt pääses nastik kulli haardest just männiladva kohal ja potsatas puulatva, keris end seal ümber okste ega osanud puu otsast alla tulla. Kui kaua ta seal oli olnud, pole teada, küll aga viisid noored metsatööl abiks olnud inimesed ta väi-kesesse järve ja uss vingerdas rõõmsasti ujudes minema.

Sokk jäi puude vahele kinni

Teine Virve lugu juhtus Kar-jalasma metskonnas. Metsast leidis ta soku skeleti, pea kahe kasepuu vahel kinni. Sokusarvi koos koljuga oli tal lihtne kätte saada. Jahimehed tahtsid leidu endale, sest tegemist oli seits-meaastase sokuga. Leidja seda siiski ära ei kinkinud ja nüüd ehivad soku sarved kodumaja toa seina.

Sellele mõistatusele leidis Virve kiiresti lahenduse. Kuna kasepuu kaks haru kasvasid sel-lise vahega, et loom, hõõrudes oma pead ja kaela vastu puid, nagu metsloomad ikka teevad, ei saanud pead enam nende va-helt kätte. Nii ta vaeseke, pea kahe kasepuu vahel kinni, seal oma otsa leidiski.Ka linnud võivad rõõmustada

Ühel varakevadisel ajal oli Virve kodumajja ilmselt ukse kaudu tulnud verisulis jääkosk-lapoeg. Perepoeg viis linnuke-se põllu peale lootuses, et ehk linnuema leiab oma pojukese sealt üles. Ei midagi, veidi aja pärast oli linnupoeg talumajas tagasi.

Virve soovitas viia ta järve, ikkagi veelind ju. Kui linnuke seal vett juua sai, tuli ka hää-litsus välja. Ilmselt oli ta nokk nii palju kuivanud, et põllu peal häälitsemine välja ei tulnud. Piuksumise peale ilmus kosk-laema kohe välja. Linnupoeg lausa jooksis mööda vett ema juurde ja seda lindude rõõmu-tantsu, mida ema oma kolme pojaga pidas, nautisid inimesed tükk aega.

Virve teab, et nii nagu pardid, viivad ka kosklad oma pojad mõni päev pärast munast koo-rumist veekogu äärde. Ilmselt sellel teel üks poegadest ära eksiski.Jänes kraavis vee sees sulistamas

Virve käis oma tavalist tööle-mineku teed üle silla, kui ühel hommikul kuulis vees kedagi sulistamas. Üllatus-üllatus – jä-nes. Mitte ei taibanud, miks ta vees sulistas. Jahimehed aga teadsid, et jänes pages vette rebase eest, sest küttidele tea-da olevalt rebane vette ei lähe. Ilmselt selle tarkusega päästis jänes oma elu.

Virve Aviku lood pani kirjaVeljo Kuivjõgi

Uss männiladvas Kodukandi soojast ja lumevaesest talvest

KANNA LOODUSE EEST HOOLT

Vanametalli ja akude ost Saaremaal, Roomassaare tee 4, tel 473 5959Kampaania reeglid: www.kuusakoski.ee Kampaania kestab kuni 29.02.2008

too vana akuKuusakoskisse!

Võida 1000 kr

väärtuses kütust Olerexist

irina mägi

15. veebruar 2008� Nädalalõpp

Eelmise riigikorra ajal oli 23. veeb-ruar vägagi tähtis püha – armee aas-tapäev. Enne armee aastapäeva tuli lehe-kioski juures seisva järjekorra ette naisveteran ja soovis osta mituküm-mend temaatilist õnnitluskaarti. Üks mees soovitas, et mis ta neist kaartidest ikka saadab, mingu parem ise kohale. Elus asi on ikka kõige parem asi. See-peale kostis tagantpoolt bassihääl: ”No selle vanamuti küllatulek küll enam kellelegi rõõmu ei tee.” Armee aastapäeval jagati asutustes veteranidele kingitusi. Ajalooinsti-tuudi tsiviilkaitse juht sai matkaraa-dio ja väikese nahast rahakoti. Läks koju ning näitas naisele kinke, öel-des: “Matkaraadio võtan endale, sina, Maša, saad rahakoti.” Naine võttis kingi vastu ja kiljatas rõõmust: kotis oli 150 rubla, mis võrdus mehe kuupal-gaga. Mees oli endise lendurina suur napsisõber ja peitis kogu aeg naise eest 10-rublaseid. Nüüd anti talle 150 rub-la, millest naine poleks midagi teada saanud ja mille ta kaasale otse pihku pistis. Seepärast pole ime, et ta pärast sõpradele kurtis: “Ma nägin kaks nä-dalat unes kummitusi.” Paar kuud enne lõpueksameid kut-suti kõik kümme meie klassi poissi sõjakomissariaati, kus rajooni sõja-komissar ütles, et keskkooli direktor lubas, et kõik lähevad patriootidena ohvitseride kooli. Ta pidas meile pika kõne sellest, milline au on olla Nõuko-gude ohvitser, keda kõik armastavad. Ka palk pidi ameti vääriline olema. Ütlesime, et direktor pole meile mi-

dagi rääkinud ja meil on teised plaa-nid. Sõjakomissar keeras ukse lukku ja püüdis meid kaua ümber veenda, kuid me kõik jäime endale kindlaks. Ei aidanud seegi, et ta meid lõpuks lausa anus. Meie suurim vembumees Eedi ütles: “Aitab sellest tsirkusest. Ma lõpetan selle jama ära.” Kui komissar ütles, et kõik neiud armastavad ohvit-sere ja tahavad nende naiseks saada, seisis Eedi tema ette ja hakkas lollaka näoga naerma: “Äh-äh-hää.” Sõjamees püüdis veel paar korda jätkata, kuid poiss muudkui irvitas talle vastu. Lõ-puks komissar vihastas, keeras ukse lukust lahti ja karjus: “Välja siit kõik, te tõprad!” Hiljem kuulsime, et ta oli juba sõjameeste lehes Krasnaja Zvez-da kirjutanud, et kõik kümme meie klassi poissi valisid ülla ohvitserikutse ja teda oli selle eest ette kiidetud. Sõjas käinud korpuslane jutustas meile sõjalise õpetuse tunnis, et 1944. aasta sügisel näitas sapööride miiniot-sija Narva all maa sees miini. See õhiti ja pärast seda oli rindelõik õhtuni pak-su tolmu sees. Tegemist polnud mii-niga, vaid keegi oli peitnud maa sisse suure metallnurkadega jahukasti. Käisime ühe sõbraga vahetult enne sõjameeste suurt tähtpäeva Tallinnas ringi. Suur-Karja tänava komisjoni-kaupluse aknale oli roosale naistepesu-le laotatud loosung: “Elagu meie kan-gelaslik Nõukogude armee!” Loosung oli eestikeelne, nii et see võidi küll mõnitamiseks välja panna. Kord pahandas Tallinna kaubahallis üks venelasest ohvitser: “Iga päev on ainult pelmeenid. Need on mind juba

ära tüüdanud.” Minuga kaasas olnud sõber pöördus väga tõsisena mehe poole. ”Kuidas te võite niimoodi rää-kida? Pelmeenid olid ju Vladimir Iljitši lemmiktoit.” Ohvitser hakkas ootamatusest kogele-ma, Rainer aga jätkas: “Kas te tõesti pole lugenud Nadež-da Konstantinovna Krupskaja mälestusi? Seal on kirjas: “Iga päev, kui ma Leninile pelmee-ne tegin, oli talle pidupäev.” Ja teie ütlete, et pelmeenid on teid ära tüüdanud. Kas teil pole häbi niimoodi rääkida?” Veel üks poelugu. Suure järje-korra ees läks sisse 60–70aastane veteran, näidates tõendit. Tema järel kiirustas poodi 40aastane, kes vastas küsimusele, kas ka tema on veteran: “Jaa, ma olen veterani sõbranna.” Seepeale kummardasid kaks sabas seisvat meest sügavalt: “Meie kaastun-ne. Teie peate muidugi väljaspool järjekorda saama.” Naine ei teinud teist nägugi, aga veteran vihastas hirmsasti. Sisseastumiseksamite ajaks majutati meid 1955. aastal Tartu ülikooli õigusteaduskonna ühisela-musse Raekoja platsil. Mina sain ühte tuppa elurõõmsate Võru poiste-ga. Ühel südaööl olime Üloga rinnuli aknal, kui kuulsime akna alt heledaid tüdrukuhääli. Need olid Ülo klassiõed, keda noored vene ohvitserid Suveaiast tantsimast koju saatsid. Toanaaber vi-hastas tõsiselt, tõi joostes köögist, kus oli süüa teinud, poti nõudepesuveega

ja kummutas ohvitserihakatistele kae-la. All tõusis suur kära: “See on ohvit-serimundri solvamine!” Nä-

g i m e , et noormehed sisenesid alluksest miilitsaga ning hüppasime kähku teki alla. Kui uksele klopiti, pahandasime unise häälega: “Laske magada, meil on homme eksam.” Kuulsime, kuidas miilits ütles, et klaarib meiega asja järgmisel päeval. Miilits ei ilmunud ja

ka noored ohvitserid ei tulnud ennast veel rohkem lolliks tegema. Sõjalise õpetuse tund ülikooli I kursusel. Alampolkovnik kirjutas tahvlile kõigi NSV Liidu marssa-lite nimed ja käskis need järgmi-seks tunniks pähe õppida. Tunni lõpul küsis üks poiss: “Vabanda-ge, kuidas teie nimi on?” Tahvlile ilmus sama hoogsa käekirjaga: “Tšornopljokov.” Järgmisel kol-mapäeval kästi Heinol marssali-te nimed üles lugeda. Poiss tegi seda, lisades loetelule alampol-kovniku nime. Too arvas, et teda narritakse ning pistis karjuma. Kui ta aga nägi, et poiss siiralt ehmatas, rahunes ja ime küll, isegi vabandas Heino ees. Kord pidime taas kolma-päeval minema Tähtvere parki väliõppusele. Alampolkovnik Nedažkovski manitses meid sel puhul: “Võtke võileivad kaasa ja et need oleksid kul-tuurselt ajalehte pakitud.” Läksin IV kursuse sügisel Tartu sõjakomissariaati arst-likku komisjoni, et endale “valge pilet” hankida. Üks mu lootusi olid nõrgad sil-mad, kuid tuntud silmaarst

Schotter kuulutas, et nende silmadega võin ma Berliini välja minna. Vastasin meelepahaga, et seda ma küll ei tee. Berliin on meile sõbraliku riigi, Saksa Demokraatliku Vabariigi pealinn. Sõ-javäest sain ma tookord siiski priiks, kuid kroonilise radikuliidiga.

Lembit Aader

ENNE JA NÜÜD

ur

ma

s l

iit

Hiiumaa ja ühtlasi kogu Eesti üks võimsamaid arhitektuurimälestisi on Suuremõisa barokkloss, ehitatud 18. sajandi II poolel. Sama tähtis

on aga lossipark, millest on säilinud peamiselt kontuurid. Teadja inimene võib esmalt näha nn eesparki, mis oli osaliselt piiratud paemüüriga. Käina maantee ääres on teine avatud pargiosa ja piki jõge kuni mereni kolmas loodusliku il-

mega vabakujunduslik parkmets.Selle vana foto päritolu ei ole teada, arvame

see olevat tehtud 1930-ndatel aastatel. Pargi tiikide juures asunud paviljoni fassaadil on eristatav sildi kirja teine sõna – “... Heim“, eesti keeles tähendab see “kodu”. Pole ka pinke, mis olid seal 1950–1960-ndatel. Mälestuste järgi oli paviljon osaliselt, kõlakojana, alles ka 1970-ndatel ja siis kadus. Paviljoni nurga tagant läbi

lehestiku paistab veidi lossi fassaadi, mis näha ka 2007. a suvel tehtud fotol.

Park rajati algul regulaarstiilis, hiljem muu-deti vabakujunduslikuks. Tiigid on kaevatud kuulsa Ungru krahvi (parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg) käsul. Algselt kuuest tiigist on praegu näha kolm.

Räägitakse, et tiikide põhi olla olnud kaetud marmorplaatidega. 1980-ndatel kuivendati ees-

parki, puhastati tiigid ja rajati drenaaž, samuti korrastati parkmetsa osa.

Praegu hooldavad parki nii koolid kui riigi vastavad keskused (LKK).

Edaspidi kavatseme avaldada ka teisi Suure-mõisa lossiansamblit käsitlevaid fotosid, sest kogu kompleksi saatus on praegu lahtine. Koolid taha-vad peahoone hüljata ja hiidlased valutavad südant meie saare ühe sümboli saatuse pärast.

Urmas Selirand

Suuremõisa lossipark

Elagu kangelaslik Nõukogude armee!

15. veebruar 2008 �Nädalalõpp

Jaanus Rohumaa, kes li-saks lavastajaametile Tal-linna Linnateatris on veidi

üle aasta olnud ka presidendi kultuurinõunik, on „käed tööd täis” jällegi proovisaalis ning peatselt on lavale jõudmas järjekordne tükk – „Murdlai-netus”. Seekordne lugu peaks saarte rahvale eriti südamelähe-dane olema. Kiire proovigraafi-ku kõrvalt leidis ta ka aega, et paarile küsimusele vastata.Millest see lugu räägib?

See on Islandi näidend nime-ga „Murdlainetus” ja see räägib traalimeestest, kes püüavad nii kala kui ka eluga hakkama saa-da. Karm ja kordumatu Islandi huumoriga lugu. Millal see lavale jõuab ja kes seal üles astuvad?

Üles astuvad Tallinna Lin-nateatri näitlejad Alo Kõrve, Argo Aadli, Veiko Tubin, Tõnn Lamp, Margus Tabor ja Elisa-bet Tamm.

Sellel lool on kaks esieten-dust, üks Tallinna Linnateatris Hobuveskis 15. märtsil ja teine Hiiumaal Suuresadamas juuli lõpus. Olgu siinkohal kiidetud Suuresadama ja Miiduranna traalimehi, kes meid pardale võtsid.

Sa oled lavastanud palju fi-losoofilise sisuga näidendeid. Mis on su enda arvates pa-rim asi, millega inimene võiks tegeleda?

Inimese tegevus peaks looma rõõmu ja edenemist, mitte häda ja viletsust. Mis on

elule hea, seda tulebki teha. Ja mitte arvata, vaid tegutseda. Kas sul on Saaremaa ja Hiiu-maa inimestele mõni soov?

Soovida võin ikka. Peamine on omavaheline hea läbisaami-ne, seda ei saa raha eest osta.

Tegelege oma laste ja sõpra-dega ning võtke nendega ühi-seid asju ette.

Hinnake seda, et meil on praegu oma riik.

Siinkohal ka üks küsimus lugejatele Jaanus Rohumaa kohta: Mis oli tema eelmine lavastus Tallinna Linnateatris? Vastata saab jällegi aadressil kutt@meiemaa.ee ja õigesti

vastanute vahel läheb loosi üks ajakirja

Muusa aastatel-limus.

Küsimused seadis

Kutt Kommel

Ta on sõdamoodi, et ma ole nüid mõnda aega linnainime-ne. Meite Maimu oli sõda juttu moole juba rääkind, aga väi-mees ütles aigemajas koa, et põle sool taris nii tiitsest kodu-se midagid toppida, vana Juhan soab seal kassi ja koera taagel-damisega akkama küll, muid pudulojuseid teitel ju põle. Ole meite juures see kõige sitem leikusejärgne aeg, nii kaua, kut so jalg tugevamaks soab. Näh, ning nõnda mind siis toodi pä-rast sõda, kui ma oli nädalipää-vad aigemajas veel taastamisel

olnd, kodusele raavitsemisele. Ning sii ma siis nüid koterda mööda tubasid oma nelja jala peal. See põlegid imelik, sõl-lepärast et akkas ju Roti oasta pihta ning rott ise ju neljajalg-ne. Ja ma ole roti oasta inimene. Roti oasta inimesi loeti seits-mendamal kuupääval viisuris ede ning neid oli oort mitme kandi pealt – küll kuultsaid ning kummalisi, paksusi ning peeniksi, tarku ning kenasid, aga mo-suguseid põle nimepi-di nimetud ühtid. Küll aga jähi moole meele, et Mart Laar ning Peeter Oja on koa rotid.

Aga noh, nüid ma soa linna-elust koa meki suhu. Sii põle mool muud muret, kut viisurit oadata, raadiud kuulata ning lehte lugeda. Söömine pan-dakse moole valmis, kui meite pererahvas tööle lähäb, ning sõlle sojutamisega soa ma ise akkama.

Enne sai meite Maimu elu-toa aknast ikka uulitsale oadata ning kena rohelne murulats oli koa silma all, aga nüid laiutab sii suur valge maja otseti akna taga, sõuksed pitkad piluak-nad teisel sisse tehtud ning. Väga igav ning kurb väljaoade on. Teises külges on kambri-

te aknad suure uulitsa poole, sealt kostab ühtejooni autute ning pusside mürin ning ilja õhta, otse ööse, on linnaini-mesed veel liikvel ning kilka-vad-laulvad seal. “Noored ini-mesed tulad lustimast,” ütleb väimees sõlle kohta, “külas sa sõuksi ääli äi kuule.” Äi kuule jah, meitel külas on öö maga-miseks.

Meite küla naised kõlistavad moole siia vahest ning küsivad mo terise järge. Viduse Liide üt-les, et ta oli meite Juhani kääst küsind, et kas Miilist on sool kodu puudust koa või. Juhan üdlend, et põle sii äda midagid, mool kahte vassakud kätt äi ole, kõik tööriistad sündivad pöose, parandaari ning pesunustikas koa. Tolmu ma väga pailu äi tooda ning poodis keies on toi-duraami innad koa juba änam-vähäm piha kulund.

Vat siikohtas ta nüid luiskab, sõst nagut meite inimesed rää-kivad, innad muutuvad üsna iga pää ning ikka suuremaks. Ning säästmisest tehtakse väga pailu juttu, muist rügi lähäb uiest ümber töötamisele. Pap-per pandakse linnas kondeine-ri sisse, aga änamast olla seal nee lantspaparist reglaamid,

mis postkastide sisse toodakse. Sõllestsammast kohast lähtvad nee uhked paprid ning rosüirid ümber töötamisele, missest jäl-le uied lantsreglaamid tehtakse. Mo eest aitaks sõllest regla-amist küll, mis viisurist ning raadiust tuleb. Viisuris on sõda oort nii pailu ning nii pitkalt, et mõni soade ise põlegid nii pitk kut reglaamid sõlle vahel. Ning äi soa mina sõllest säästuasjan-dusest sotti koa mette. Linnas ju terve suur säästumargett, kus kõik raam odavam. Kudas teised poed äi soa odavamad kaupa müia, aga see soab? Onts sõllel poel kuskil säästusead või säästukanad või jälle lehmad? Siiskid on vähämast üks asi, misse säästlikust valmistami-sest ma selgest aru sai – see on säästu majapidamispapper. Kui Kerguse Iida sõda moole linnast tõi, aga sõllest on ulk aega ta-gatsi, ütlesi ma taale teisepääva, et see on nagut ämblikuvõrk, ta äi kinnita käristada koa mette. Vat see on õige säästupapper, mis oma nime väärib.

Soh, mool põle rohkem aega, viisurist näidatakse veesuusa-tamist.

18.

Järgneb Teisipäevases lisalehes

Mättaaugu Miili

Teatriilm

Mo eest…

Jaanus Rohumaa: Hiiumaa ja Saaremaa inimestel on palju rohkem mõtteid kui mool

Vaevalt nüüd selles tules erilist täpsust sai olla, sest meie endi asukoht polnud ju topograafiliselt täpselt kaardile kantud ja märgid polnud mingil kombel vaatluspunktidest sälgitud. Kõik käis kobina peale põhimõttel, et silm on sirkel ja nina vinkel. Vastuseks oleme sealtpoolt saanud vaid mõned eba-täpsed miinid.

Ootame lõunavaheaega.Imelik küll, aga niisugune tund on tõepoolest olemas ja mitte

meie poolt välja mõeldud. Asi on nimelt selles, et sakslased sõdivad kella järgi nagu korralikud antvärgid kunagi: rinne är-kab päevatõusuga, kella ühest kaheni on vaikus, s.o. peetakse lõunat, ja õhtul kestab “töö” päevaloodeni. Selles reeglipärases päevakorras on, ausalt öeldes, midagi jubedat: sõjast on tehtud korrapärane töö – nagu kuskil vabrikus või mõisapõllul. Tap-misest on saanud igapäevane amet.

See on meile kaunikesti käsitamatu. Kui ajalugu meelde tu-letada, siis niisugust asja küll pole nagu lugenud või kuulnud. Tõsi küll, on ju ajaloos varemgi olnud elukutselisi sõjamehi ja palgasõdureid, on olnud range korraga armeesid. Kuid vaevalt küll Makedoonia Aleksandri faalanksid, Caesari leegionid või Batu-khaani tumenid sõdisid niimoodi, et sellest ajast selleni tapame, siis teeme tunnise vahe ja anname uuesti pihta. Vas-tupidi: tuleb nagu uduselt meelde, et piiblis käratas üks juudi kindral päikesele, et see niikauaks paigale jääks, kui ta vaenlas-tega asjad joonde ajab. Või mis oleks saanud Võnnu lahingust, kui meie mehed oleksid landesveeri sugedes lõunavaheaegu pi-danud? Üleüldse: korrapärasus ja päevakord tapatöös – see on midagi ebainimlikku. Sõda ise on ju algusest lõpuni ebainimlik, ebaloomulik, inimloomusele vastukäiv, ja teha sellest midagi igapäevast, tavalist, reeglipärast – see on hirmus. Tapmisest on saanud elukutse kindla ja rütmilise tööpäevaga...

Kuigi me sel teemal pole omavahel kunagi arutlenud, tunne-tame seda asja kõik ühtemoodi. Püüame tihtipeale rikkuda seda antvärklikku päevakorda: oleme mõnigi kord andnud tulelöögi just lõuna ajal, mõnikord aga ka öösel.

Aga ometigi me ootame sakslaste lõunavaheaega. Lihtsalt seepärast, et siis on ohutum tunne ja saab ajada neid asju, mida muul ajal on riskantsem ette võtta.

Täna aga juhtus lõunavaheajal hoopiski imelik lugu. Oodatud vaikus saabus küll, kuid see lõppes pisut enne ettenähtud aega. Meist paremal tihedas lepavõsas algas erakordne lahingumüra, ragisesid kuulipildujad ja automaadid, potsusid miiniplahvatu-sed, karjuti komandosõnu. Krapsasime instinktiivselt relvad, ainsaks arvamuseks see, et vastane on rindest läbi murdnud ja üritab pisikest rõngast korraldada, sest hetk hiljem algas jube lärm ka vasakul.

“Poisid, asi on imelik, ükski kuul ei vingu ega plaksata kuhugi puu sisse,” märkas korraga Ilmar. Jäime kuulatama: tõepoolest, märul missugune, aga ühegi kuuli või miinikillu lendu pole kuulda, ei rabise võsa valangutest ega miiniplahvatustest.

Jooksime torude manu. Sealgi oldi seda imelikku asja mär-gatud ja patareikomandör kandis sellest polku ette. Selgus, et jalaväeosa, keda me toetasime, oli sattunud kaunikesti sega-dusse, kuid oli siiski jäänud, nagu öeldakse, veel äraootavale seisukohale.

“Poisid, luure tuleb välja saata, asi pole enam õige,” tuli meie juurde leitnant Viirsalu. “Jalavägi teeb sedasama. Lähme otse müra suunas.”

Leitnant Viirsaluga läks kaasa kolm meest.Vahepeal hakkas kõnelema ka saksa rinne meie ees. Tuli

korralik sabin miine ja niipalju, kui selles madinas kuulda õn-nestus, tärisesid eespool ka automaatrelvad. Vasakul ja pare-mal aga jätkus lahingumüra endise ägedusega. Ei olnud see ei ligemale tulnud ega kaugemale läinud.

Möödus pool tunnikest ja siis oli paremal tiival vaikus. Nii ootamatult, kui lahing seal oli alanud, niisama ootamatult see ka katkes. Pisut hiljem vaikis see ka vasakul, ainult otse ees käis päris kõva ja korralik lahing.

Patareikomandör andis torudele uued seaded ja meie vanad kolmetollised hakkasid tööle: tulistasime saksa positsioone otse meie ees.

Keset seda raginat ilmus tagasi leitnant Viirsalu oma meeste-ga, kelle vahel kaunis vastumeelselt astus pikk, blond ja prilli-dega saksa unter. Ruudi oli esimene, kes vangi silmas.

“Kuuten morjen, Berliini sitaööbik, vii jeets?” hõikas ta sakslasele.

“Seekord on sul tuline õigus,” vastas leitnant Viirsalu, “see on tõeline ööbik.”

Samas selgus kogu lugu. Eikellegimaale oli kuidagimoodi – kindlasti juba öösel läbi nõrgalt valvatud soo – roomanud seesama unter, kaasas võimas valjuhääldaja, kust siis heliplaa-distatud lahingumüra kostma hakkaski. Mehike oli oma müra-masinaga nii ametis olnud, et tema kinnivõtmine olnud üsna lihtne. Talle hüpati lihtsalt selga ning mehike murti kägarasse, enne kui ta niutsudagi sai. Hetkega tehti ta relvituks.

Jaanus Rohumaa, kes lõpetas 1992. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakun-stikateedri XV lennu, on oma senise töö eest saanud preemiad:Eesti Teatriliidu noore näitleja preemia 1993 Eesti Teatriliidu parima lavastaja aastapreemia 1994 Eesti Näitemänguagentuuri 1995.a. näidendivõistluse III pree-mia Teatrifestivali “Draama ‘96” parima lavastaja preemia Eesti Teatriliidu A. Lauteri nimeline preemia 1997 Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali aastapreemia 1996 Teatrifestivali “Draama ‘97” parima lavastaja preemia Kultuuripreemia “Suur Vanker” 1997 Linnateatri kolleegipreemia - parim lavastaja 1997, 1998, 2001, 2002 ja 2006 Riiklik autasu Valgetähe V klassi orden, 2004 Eesti Vabariigi Presidendi kultuurirahastu noore kultuuritegelase preemia, 2005 Preemia festivalilt Draama 2007 lavastuse “Kivid sinu taskutes” eest

Genoom on Jaanus Rohumaa ja Triin Sinisaare kirjutatud ja Rohumaa lavastatud teatri-tükk, milles otsitakse vastust küsimusele, kas me oleme ise oma elu ja saatuse peremehed või juhivad seda meie geenid? Kas geenidel on ka mingi kau-geleulatuvam plaan ja kes neid

siis juhib? “Genoom” on lugu poisist,

kes lubas iseendale, et murrab lahti DNA koodi, ega lase sel-lel enam manipuleerida enda ja oma lähedastega. Ühel päeval määrab igaüks ise, kui vanaks ta elab ja mida oma eluga pea-le hakkab.

Genoom

15. veebruar 2008Täitsa lõpp

Veevalaja (20. jaanuar – 18. veebruar)

Sinu põhilise sis-setulekuallika suhtes ilmutatakse tavatut uudishimu. Vaata üle olulised dokumendid.

Väldi probleeme onude, tädide ja nõ-budega. Hoidu spekulatsioonidest ja õnnemängudest.

Kalad (19. veebruar – 20. märts)

Kui sul on silma-piiril ametikõrgendus või preemia, siis nüüd peaks see saabuma. Väärtuslik äritehing

pöördub sinu kasuks. Armuafäär saab tagasilöögi. Abikaasa peaks vältima terariistu.

Jäär (21. märts – 20. aprill)

Tähtede seis muutub sinu jaoks sel näda-lal paremaks, mis aga ei tähenda, et peaksid

uisapäisa mis tahes segadusse sööstma. Riigiametnikel tasub jälgida, et sugula-sed nende staatust ära ei kasutaks.

Sõnn (21. aprill – 20. mai)

Õige aeg asuda ellu viima plaane, mis puudutavad omani-kusuhteid ja omandit.

Tee kõik, et töökohal või perekonnas valitsev kari saaks sügavikku uputa-tud. Tähed soosivad sinu rahaasju.

Kaksikud (21. mai – 20. juuni)

Talitse oma emot-sioone suheldes lähe-mate sugulaste ja töö-kaaslastega. Eksamil

või testimisel kasutatud vigurid tu-levad hindamise käigus paratamatult välja. Unusta praegu vara võõran-damine.

Vähk (21. juuni – 21. juuli)

Teadlasi ja amet-nikke üllatab oota-matu reisivõimalus. Mõtted elukohava-

hetusest tasub suveni maha matta. Viibiv saadetis valmistab sulle ohtralt peavalu. Soovita isal olla liikluses ettevaatlik.

Lõvi (22. juuli – 21. august)

Kui sul on ees kõ-nelused, mis puudu-tavad äri, ametikõr-gendust või abielu,

on karta, et sinu ego võib kõik nurja ajada. Väga suur risk sattuda varguse või sissemurdmise ohvriks.

Neitsi (22. august – 21. september)

On oodata häid uu-diseid küsimuses, mis on seotud riigi ja sinu või sinu lastega. Abi-

kaasa ei tohiks autosõidul kiirustada. Tööjõuga tegelejatel on tavapärasest suurem risk sattuda juriidilistesse vaidlustesse.

Kaalud (22. septem-ber – 22. oktoober)

Sinu nutikus peaks kaitsma sinu raha vä-hemalt lähemad pool aastat. Ideaalne nädal

õppuritele, ametnikele, kriitikutele, meditsiinitöötajatele. Ära võta vas-tutust ega aja laenuasju kellegi teise eest.

Skorpion (23. oktoo-ber – 21. november)

Tööstuses või toor-ainekaubanduses te-gutsejatel soodne aeg laieneda või sissetule-

kuid mitmekesistada. Eksportijail ei tasu usaldada mitte iga sisseastuvat ostjat. Õpetlastel võimalus väliskon-taktideks.

Ambur (22. november – 20. detsember)

Tähtede seis soo-sib igati sinu profes-sionaalset karjääri ja

äritegevust, kuid juhtimisalased läbi-rääkimised sõltuvad ennekõike sinu isikuomadustest. Välismaal asuval rahal hoia silm peal.

Kaljukits (21. detsem-ber – 19. jaanuar)

Suur võimalus kir-jastamist ootavatel kir-jameestel. Õhus on palju huvitavaid vä-

liskontakte. Kui naine on nõus, vii müügi- või ostutehing lõpule. Sih-vaka printsi ihkajad peavad ootama veel aasta.

Su

do

ku

nr

84

Sud

oku

nr 8

3 la

hend

us

Reeglid Sudoku lahendamiseks:Täida tühjad ruudud numbritega 1-9;Numbrid 1-9 võivad esineda vaid ühe korra igas reas ja veerus ja igas 3x3 ruudus.

Head lahendamist!

Nädala horoskoop 10.–- 16. veebruar

Ristsõna

Eve

stu

se

ko

om

iks

Pitsa pildimängKes on pildil?Vastus saada ristsõna lahenduses toodud aadressidele, lisades oma aadressi.

Õigesti äraarvanu-te vahel loosime väl-ja kaks pitsat, millest ühe paneb välja pubi Priiankru kärdlas sa-dama 4 ja teise Jr Pizza ja burgeribaar kuressaares turu 4.

saime suure hulga õigeid vastuseid, 88, neist vaid üks tundis pil-dil Hedvig Hansoni.

Pitsa võitsid Mihkel Singi Pühalepa vallast sakla külast ja Mati Nuut leisi vallast mät-ja külast.

mehu

Eelmise ristsõna lahendus: Kassisülem.Vastuseid saime 104, preemia võitsid Toivo

Mägi Kärdlast ja Veili Varvas Kuressaarest.Sudoku nr. 83 lahendusi saadeti meile 70,

võitjad on Elle Padari Käinast ja Kaljo Mets-maa Kihelkonnalt. Kõik võitjad saavad valida kas Hiiu Lehe, Meie Maa kuutellimuse või aja-kirja Muusa kuunumbri vahel. Oma valikust teatada Hiiu Lehe või Meie Maa kuulutuste osakonda.

Tänaseid lahendusi ootame 19. veebruariks Hiiu Lehe toimetusse Kärdlas, Vabrikuväljak 1 või Meie Maa toimetusse Kuressaares, Koman-dandi 1, pk. 247, samuti meiliaadressil veljo@meiemaa.ee. Vastused saate panna ka mõlema lehe toimetuse juures olevasse postkasti.

Mõnusat nuputamist!

Eelmisel pildil oli Birgit Õigemeel.

3

2

6

4

9

2

3

69 87

5768 4

9685

54182

5

6

35

5 2 198

31

7

6

72 411

93

2 37 3 4

3 724 3 9 5

3 6 4 9 87 3 8 5 64 6 5 2 7 9

4 8 7 1 6 26 7 2 8 9 4 5

5 9 6 4 8 18 5 2 1 9

5 9 8 4 11 7 6 8 2

KÕRBE-ILVESLIHA-

SURETAJALIHAROOGHELILOOJAPÜHAHÄRG

ASESÕNA

NÄITLEJARUTEE-NIUMKULDLEER

STRONTSIUMTOTTERVAEV,

KANNATUSAVAUS

JUHTIMIS-KESKUSALPINIST

JOOKLINNLÄTIS

KEELPILLSAAL

PINNA-MÕÕT

KALAHOOPIS

TEINE LUGUVIBUPÜSS

ABI . . .

ÜLIMALTPIKK

LINDKREEKATÄHT

KONDINE

RANDEESTIS

SÄIEMAKSE-VAHENDHABETAJAMA

SÜLELEMAHAIGLAMAHU-MÕÕT

LOOMA,RAJAMAKAERA-HELBED

KREEKATÄHT

SAAREMAAVALD

KUULUSAKTRISSBILLY . . .(ROKKAR)

ÜRGAEG

IIALVEEVÕTU-KOHTX

VÄRV

RIBO-NUKLEIIN-HAPETOO

MAA-PÄHKELASESÕNAKARTSAS

KALLALE-TUNGKOGUNI

AUDIO-VIDEOJUURVILIRIIDESORTKIRJANIKIN. + NIMI

NIVOO

EES OLEVTÖÖRIBA

KÕIKKORRAS!PIKKUS-MÕÕT

RUUMI-MEETER

1501.

TANTS

HELITÖÖ

LAMÕTE

. . . VÕTI

KAGUPANIPAIKUNITEDSTATESVAAP

LOOMAD

PÕUDTESLANÄITLEJAIN. + NIMI

JÕGIVENEMAAL1000.INDIUM

TERVITUSTRIGON.FUNKTS.DIRIGENT

PURU-NENUD

VÄÄVELSUVEMAJAKEEM. EL.SUUR-

VÕISTLUSVENE

AUTOMARKROOMANUMBER

MAAILMA-JAGU1500.MI

SPORDI-VAHENDIDNÄITLEJASÕBER