1

DETSEMBER 2015

Võru Kreutzwaldi Kool

Number 1 Detsember 2015

ESIMESE TRIMESTRI LÕPETASID AINULT VÄGA

HEADE HINNETEGA JÄRGMISED ÕPILASED:

2.a kl: Kairin Ilves, Marten Koop, Emily Luiksaar, Taaniel

Pedastsaar, Martin Roots;

2.b kl: Egert Mattias Eiche, Karolin Keem, Matren Morris

Klaus, Kaija-Liisa Kuklane, Marleen Prants, Lisette Teppo;

3.a kl: Mairit Laanesaar, Lisette Suik, Eleriin Rehemets;

3.b kl: Annabel Allas, Karoliina Kärsin, Kaisa Kangro, Marta

Kivilo, Rasmus Koort, Mia Joanna Koort, Gregor Narusk, Kirke

Victoria Plaado, Vanessa Viitkin;

3.d kl: Karoliina Kruuse, Laura- Kendre Kõllamägi, Stella

Troska;

4.a kl: Gloria Härmik;

4.b: Laura Emilia Jõgi, Aleksandra Karpuhhin, Jane Mustrik,

Helena Ploom;

5.b kl: Roosmarii Räim;

5.d kl: Bibily Cassidy Ilves;

6.b: Lara Johanna Luks;

7.b: Krislin Kottisse;

7.c: Uku Konsap, Aliis Lang, Cassandra Piirioja;

8.b: Agate Tillmann, Annabel Toom, Hanna Uibokand;

9.b: Vanessa Helm.

Intervjuu kooli

direktori Kaider

Vardjaga

Intervjueeris Kadi Võro 9.c klass

Palun rääkige veidi oma

taustast: kust olete pärit ja

kuidas jõudsite praeguse

ameti juurde? Kellena

näeksite end töötamas juhul,

kui Teist poleks saanud

„kooliinimest“?

Pärinen Põlvamaalt. Olen

hariduselt eesti keele ja

kirjanduse õpetaja ning oman

koolijuhi kutset. Kooli asusin

tööle kohe pärast Tallinna

Pedagoogikaülikooli lõpetamist

1994. aastal. Olen töötanud

direktori asetäitjana õppe- ja

kasvatustöö ning arenduse alal,

direktorina ja vabakutselise

koolitajana. Kõik on läinud

kuidagi omamoodi loogilist

rada pidi.

Väiksena tahtsin kangesti saada

inseneriks, kuigi ma siis ei

teadnud, mida selles ametis

tegema peab. Seejärel tahtsin

olla autojuht, õpetajaks saamise

soov tuli alles keskkoolis.

Olen kaasautorina koostanud

mitmeid emakeele ja kirjanduse

õppekomplekte, erinevaid

kogumikke. Juba üle 10 aasta

olen tegutsenud ka

üldhariduskoolide

rahvusvaheliste õppe- ja

kasvatustööarenduslike

projektide koordinaatorina.

Jätkub lk 2

.

2

DETSEMBER 2015

Intervjuu küsimused kooli direktorile Intervjueeris Kadi Võro 9.c klass

Artikli algu lk nr 1

Kui minust poleks saanud „kooliinimest“,

siis... Raske on seda tagantjärgi öelda.

Ettepanekuid ameti vahetamiseks on olnud,

aga olen ikka jäänud truuks

haridusvaldkonnale.

Iseloomustage oma tööd. Kuidas näeb

välja direktori tavaline tööpäev?

Kuna kool alustas tööd alles sel õppeaastal,

siis ükski päev pole tavaline. Iga päev on

teistest erinev, sest kõik on uus ja

ettetulevad tööd ei ole veel igapäevased.

Direktor peab tegema kõik selleks, et

koolis tagada häireteta tulemuslik töö.

Üldjuhul on vaja koostada palju

dokumente, päevas on mitmeid vestlusi

õpilaste, töötajate ja vanematega, toimuvad

nõupidamised kooli juhtkonnaga,

töötajatega. Koolis on töö põnev ja

ettearvamatu, sest siin on palju eriilmelisi

inimesi koos. Kui näiteks ehitaja läheb

õhtul koju, siis ta saab rääkida, kui palju ta

ehitusel jõudis seina valmis laduda, aga

õpetajaamet on eriline seetõttu, et

õpetamisprotsess on pikk. Esmaseid

tulemusi näeb eksamite vm töödega.

Mis on Teie ameti juures kõige raskem?

Otseselt ei saagi öelda, et miski oleks väga

raske, amet pole võõras. Raske on ehk siis,

kui kodu ja kool ei saavuta kompromissi,

aga seda pole veel ette tulnud.

Mis pakub tööalast rahulolu?

Eelkõige see, kui õpilastel ja kõigil

töötajatel läheb hästi. Kooli õpilased on

osalenud mitmetel maakondlikel ja

vabariiklikel võistlustel, olümpiaadidel,

konkurssidel, konverentsidel ning tulnud

tagasi suurepäraste tulemustega. Heameel

on selle üle, et kooli toetavad mitmed

ettevõtted, nt AS Barrus on andnud koolile

hulgaliselt puitmaterjali töö- ja

tehnoloogiaõpetuse tundide tarbeks.

Rahulolu pakub ka see, kui kõik osapooled

on oma tööga rahul. Mulle meeldib ikka ja

jälle öelda, et tunnen rõõmu sellest, kui

hommikul tahetakse kooli tulla ja õhtul

koju minna.

Kreutzwaldi kool astub esimesi samme.

Milliseks kooliks see kujuneb?

Plaane on mitmeid, nt ettevalmistamisel on

progümnaasiumiastme loomine, suuremat

tähelepanu vajab töö andekate õpilastega,

IT-valdkond areneb tohutu kiirusega,

nende uuendustega tahaks kogu aeg olla

kursis. Järjest enam muutuvad olulisemaks

infotehnoloogilised rakendused, robootika

on koolis juba paljudele huvi pakkunud.

Tööd alustame digipädevuste kaardis-

tamisega, kokkulepete saavutamisega.

Tulevast sügisest võtame vastu neli 1.

klassi, see annab kindluse, et õpilaste arv

lähiaastail ei vähene. Koostamisel on kooli

arengukava, mis hõlmab kooli kõigi

osapoolte arvamusi, ettepanekuid,

kompromisslahendusi. Kindlasti peaks

Kreutzwaldi kool olema koht, kust

3

DETSEMBER 2015

õpilased kooli lõpetades saaks väga hea

konkurentsivõimelise hariduse.

Milline võiks ideaaljuhul olla õpilaste ja

õpetajate omavaheline läbisaamine?

Ideaalne oleks siis, kui õpilased tahaks õppida

ja õpetajad õpetada. Siis ei tekiks eriarvamusi.

Sellisel juhul saaksime keskenduda rohkem

õppeprotsessi kvaliteedile. Tänapäevases

maailmas on rohkesti võimalusi õppetunni

läbiviimiseks, õppekava võimaldab läheneda

loovalt. Õpetaja peab olema muuhulgas

teenäitaja, julgustaja.

Millega oma vaba aega sisustate, millised on

Teie hobid?

Sel õppeaastal on raske vaba aega leida, palju

aega kulub uue kooli käivitamisele. Muidu

meeldib mulle väga lugeda, teatris ja kinos

käia.

Olete erialalt eesti keele ja kirjanduse

õpetaja. Missugused raamatud on Teid enim

mõjutanud? Kuidas?

Väga keeruline küsimus. Ei saa otsest vastust

anda, sest häid raamatuid on ohtralt. Olen

lugenud palju raamatuid (eriti lasteraamatuid),

mõne valimine on raske. Igast raamatust võib

leida mõne tarkusetera, tegevusmustri, mis

võib inimest otseselt või kaudselt mõjutada.

Mida soovite meie kooliperele?

Soovin kõigile hinge- ja jõulurahu! Olgu kõigil

jõuluaeg puhkuse ja perega olemise aeg.

4

DETSEMBER 2015

INTERVJUU VÕRU LINNA AASTA ÕPETAJA ERE TUMMIGA Autor Aveli Sadondski 8.d klass

Olete Võru linna Aasta Õpetaja 2015.

Palju õnne!

Aitäh!

Kõnelge natuke endast: kust olete pärit,

kuidas Teist õpetaja sai, kuidas sattusite

meie kooli?

Olen kogu oma elu elanud Võrumaal.

Minu lapsepõlv möödus väikeses Listaku

külas, põhikooli lõpetasin oma praeguses

elukohas Rõuges. Keskkoolis õppisin

siinsamas Võru linnas, meie koolis.

Esimeses klassis, kui minu esimene õpetaja

ja praegune kolleeg Eve Jurask küsis meilt:

„Kelleks tahate saada?“, soovisin üle kõige

saada jäätisemüüjaks. Ju siis arvasin, et

jäätisemüüjana avaneks mul võimalus

maalapse jaoks nii harvast ja haruldasest

maiusest isu täis süüa. Õpetajaks olen

tahtnud saada alates 2. klassist ning arvan,

et suurt rolli minu ametivalikus mängis ka

esimese õpetaja eeskuju. Kui 1995.a pärast

ülikooli lõpetamist tööd otsisin, jäi

Võrumaa Teatajas silma Fr. R.

Kreutzwaldi nim Võru I Keskkooli

kuulutus, kus pakuti tööd ajaloo ja inglise

keele õpetajale. Otsustasin minna ja tööd

küsida ning osutusingi valituks.

Missugune on hea õpetaja?

Ma arvan, et hea õpetaja on see, kes oskab

õpilast kuulata. Targad inimesed on kunagi

öelnud: „Kõigepealt õpeta õpilane

kuulama, kõik muu tuleb iseenesest“ ning

„Räägi nii, et ta kuulab, ja kuula nii, et ta

räägib“. Ja muidugi peab õpetaja olema

kannatlik, paindlik, heasoovlik, laheda

huumorimeelega, järjekindel ja sõnapidaja.

Õpetaja peab suutma andestada

5

DETSEMBER 2015

Aga hea õpilane?

Hea õpilane on ainealaselt uudishimulik.

Hea õpilane on hea inimene.

Mis teeb koolis töötamise toredaks, mis

kurvastab?

Tore on see, et nende aastate jooksul on

olnud võimalus märgata märkamatut,

toetada ja abiks olla, kuulata ja nõu anda

ning mis kõige tähtsam – iga päev midagi

uut õppida, sest iga päev on täiesti uus,

kordumatu olukord. Lapsed-õpilased on

hindamatut tarkust jagav seltskond, kes

suudavad ka kõige keerukama olukorra

lihtsalt ja lapsehoidlikult lahendada. Siis

jääb vaid südamest rõõmustada, kui

elutargad võivad lapsed olla ning kui lihtne

on tegelikult lahendus.

Rõõmustab see, et mul on olnud väga head

kolleegid, kes on aidanud mul õpetajaks

kasvada. Kolleegid, keda saab usaldada,

kellega saab ühiselt tegutseda. Kurvastab eelkõige see, kui ollakse

teineteise suhtes hoolimatud, kui enne

öeldakse ja tehakse ning alles hiljem

hakatakse mõtlema. Kurvastab labasus ja

asjadele käega löömine. Kurvastab, kui

õpilane ei tahagi proovida aru saada ja

pingutada. Kurvastab, kui tean, et õpilasel

ei ole toetavat kodu.

Naljakaid-toredaid seiku tuleb ilmselt

iga päev ette.

Tuleb, tuleb. Aga need on tavaliselt

sellised seigad, mis on teatud ajas ja

ruumis naljakad, kuid mille hetke

emotsioone on peaaegu et võimatu hiljem

edasi anda nii, et säiliks situatsiooni

koomika. Viimatine meenub küll. Olin

õpilase kontrolltööde vihiku oma kotis

natuke ära kortsutanud ning tahtsin seda

siis „sirgeks triikida“, sest vanasti ju sai

niimoodi kortsu läinud vihikuid siluda.

Mõeldud, tehtud. Sekundeid hiljem

avastasin, et vihikusse jäid alles ainult

minu punase pastakaga parandatud kohad,

kõik muu olin „sirgeks triikinud“ ehk

triikrauaga ära kustutanud. Ma ei olnud

arvestanud, et tänapäeva kirjutusvahend,

mida saab ka kustuda, triikides jäädavalt

kustub. Pidin oma kogemata tehtud

pahateo kuidagi siis klassi ees üles

tunnistama. Õnneks olid nii klass kui

„kannatanu“ äärmiselt mõistvad.

Väikesed jütsid tulevad hommikul kooli,

silmad säramas, vanemas astmes kipub

koolirõõm kaduma. Miks see nii on?

Kõige väiksemad, kellel tundi annan, on 2.

–3. klass. Ja ka nemad ootavad pikisilmi

nädalalõppu ja vaheaega ja vähem

kodutööd. Sama on suurematega. Oma

kooliajast ei mäleta ma midagi sellist.

Üldse oli siis nii, et aega tundus palju-palju

rohkem olevat ning mingisugust tüdimust

koolist ja õppimisest ka ei tekkinud. Ma

arvan, et praegu on koolirõõmu ära

kadumise põhjuseks meie üliülepaisutatud

õppekavad ja ainekavad. See, et alates

esimesest kuni lõpuklassini peavad

õpilased kogu aeg ennast tõestama, küll

tasemetööde, küll eksamitega. Ja ausalt

öeldes kaob niiviisi ka õpetajal koolirõõm

ära. Et seda pisutki vältida, siis tulebki

õpilastega ette võtta midagi sellist, mis

paneks nende silma särama ja annaks neile

võimaluse tunda, et näiteks inglise keelt

saab ka väljaspool koolitundi täiesti

sihipäraselt kasutada. Olgu nendeks

tegevusteks siis rahvusvahelised projektid,

näidendi õppimine, huviring või midagi

muud.

6

DETSEMBER 2015

Mis on see ,,miski", mis teeb

õpetajaametist Teie jaoks sobivaima?

Rutiinivaba töö. Võimalus kogu aeg

midagi uut ja huvitavat juurde õppida.

Suhelda inimestega ja viibida noorte

inimeste seltskonnas. Loodetavasti säilib

niiviisi toimetades võimalus ise kaua

värske ja noor püsida, mitte manduda.

Kuidas lõõgastute pingelisest tööst?

Missugused on Teie hobid?

Ma elan maal, looduse keskel, eemal

„hullutavast“ linnakärast ja autodevoolust.

Hommikul sõidan 20 minutit tööle, õhtul

koju. Juba see keskkonnavahetus on

ülimalt lõõgastav. Mulle meeldib lugeda ja

niisama olla, aias taimede ja aedviljadega

mässata ning aeg-ajalt kolmapäeva õhtuti

savi voolimas käia. Ja unistamine on ka

päris lõõgastav, eriti siis, kui unistused

kipuvad täide minema. Seni on see veel nii

olnud!

Teie soovid meie koolile, õpilastele,

kolleegidele.

Mul on üks lihtne soov - kõike head!

Põnev päev Alatskivil

Rahel Ariel Kaur 8.b klass

17. septembri hommikul alustasime

õppereisi Tartumaale, sihtpunktideks

Alatskivi loss, Juhan Liivi muuseum ja

muidugi paljude poolt päeva oodatuim -

Lõunakeskus. Umbes 1,5-tunnise sõidu

vältel oli tore klassikaaslastega rääkida ja

kaarte mängida.

Juhan Liivi muuseumi ette jõudes olime

kõik algavaks külastuseks valmis. Karge

sügisene ilm tegi jalutuskäigu mööda

imeilusat ürgse välimusega kiviaiaga

ääristatud värvilist alleed meeldejäävaks.

Muuseumis põhihoonesse sisenedes

nägime viie Liivi venna pilte, lühikesi

kirjeldusi nende elust, Juhan Liivi esimest

elupaika ja stendi tema traagilisest

armuloost Liisa Goldinguga.

Juhan Liivi vendadest peeti andekamaiks

esimesena sündinud Joosepit, kuid tema

keskendus Liivide talule ja suri noorelt.

Järgmine intelligentsi poolt tuntud vend oli

Jakob, kellest sai kiiresti suur kirjanik.

Nende eluajal teatigi Juhanit vaid kui suure

kirjaniku Jakob Liivi väikest hullu venda,

kellele meeldib sahtlisse luuletusi

kirjutada. Sellepeale lubas Juhan, et varsti

teatakse Jakobit kui vapustava kirjaniku

Juhan Liivi venda, kes on ka paar teost

avaldanud. Jakob arvas, et vennal on jälle

hullusehoog, ega aimanud, et nii lähebki.

Teisel korrusel saime kuulda osakest Juhan

Liivi eluloost. Räägiti, kuidas ta sai alguses

tööd ajakirjanikuna, mis teda täielikult

masendas, nii et ta lukustas end kaheksaks

päevaks söömata, vaid sigarette suitsetades

oma korterisse, kuni sai valmis jutustuse

“Vari”. Ise oli ta veendunud, et nüüd tuleb

kuulsus, kuid kirjastusi läbi käies selgus, et

keegi polnud nõus teost välja andma.

Lõpuks õnnestus “Vari” siiski avaldada,

aga palju väiksema summa eest, kui autor

oli lootnud.

Liiv põdes skisofreeniat, millele tol ajal

veel diagnoosi ei osatud panna, nii et

7

DETSEMBER 2015

geniaalset kirjanikku peeti tavaliseks

lihtsameelseks, ta saadeti Tartusse

uuringutele ja ravile. Mida vanemaks ta

sai, seda hullemaks läks haigus. Ta üritas

mitmeid kordi Poolasse pääseda, ise

surmkindlalt uskudes, et on selle maa

kuningas ja tema rahvas ootab teda.

Hullushoogudes põletas Liiv oma

vapustavaid vaimusünnitisi, mida ta hiljem

toibudes ei suutnud enam taaselustada,

seetõttu oleme ilmselt paljust, mida see

mees suutis luua, ilma jäänud.

Juhan Liiv suri 49-aastaselt tuberkoloosi.

Vallavaesena elades tegi ta pidevalt pikki

jalutuskäike, kuid teekond Alatskivilt

Tartussesee oli tema haigusest nõrgestatud

organismi jaoks liig ning sai saatuslikuks.

Muuseumis kõneldi veel Liivi-nimelisest

etluskonkursist, Liivist teatris ja tema

käsikirjadest. Nägime pilte kõikidest

etluskonkursi üleriigilise vooru võitjatest

alates aastast 1989. Konkursi lõppvooru on

nimetatud koguni lavakooli eelkooliks,

mitmed võistlusest osavõtjad on saanud

näitlejateks.

Liivi eluruumidega tutvumist alustasime

suitsusaunast, kus saime teada, et Juhan

Liivi isa oli nii väga viienda poja asemel

tütart oodanud, et keeldus emale, kuulnud,

et jälle sündis poiss, pärast sünnitust päris

mitu päeva sauna järele minemast.

Rehemaja oli oma aja kohta väga

uuenduslik, sest Liivi vanemad olid väga

positiivselt meelestatud muutuste ja uute

asjade suhtes. Peale vanemate surma elas

rehemajas Jakob Liiv oma perega. Mõnda

aega elas seal ka Juhan, kes ei saanud

omaette elamisega hakkama. See oli

Jakobist üllas tegu, võtta oma väiksem

veidi hull vend oma laste ja naise kõrvalt

enda juurde lisasuuks. Meile näidati tuba,

kus nad kõik koos elasid. Kuna Juhan ei

sallinud laste tekitatud kära, läks ta tihti

jalutama või üksi välja pingile istuma.

Edasi suundus meie reisiseltskond

Alatskivi lossi. Alustasime fuajeest, kus

giid viis meid teenritele mõeldud uste

kaudu proua magamistuppa. Seal räägiti

meile veidi lossi ajaloost ja Nocklenite

perekonnast. Tutvusime ka teiste

ruumidega. Lossis oli igal pool kujutatud

sinise nelgi motiivi, nelk tuli Nocklenite

nimest ja sinine sümbolireeris nende

siniverelisust. Hoonet on vahepeal

kasutatud erinevatel eesmärkidel:

raamatukoguna, kinosaalina ja

kortermajana. 2011. aastal see renoveeriti.

Lossi keldris saime vaadata käsitöötubasid

ja vanade teenrite üllatavalt reaalseid

vahakujusid. Giid rääkis põnevalt nende

elust, tööülesannetest ja omavahelistest

suhetest.

Pika ja väsitava ekskursiooni järel oli

päeva naelaks muidugi Lõunakeskuse

külastus. Seal saime süüa ja niisama

poodides ringi käia, pärast uutest

teadmistest tulvil hommikupoolikut aitas

see lõõgastuda.

Lõpetuseks tõden, et mulle meeldis see

reis. Kõige toredam oli Liivi muuseumis,

kuna Juhan Liiv on üks mu

lemmikautoreid, kelle luulet mulle meeldib

lugeda kui ka esitada. Vaadates pilte

parimatest etlejatest muuseumi seinal,

tekkis alateadvuses väike eesmärk ka enda

oma seal kunagi näha.

8

DETSEMBER 2015

Päev Kuperjanovi jalaväepataljonis

Priit Tigane 9.b klass

22. septembril viis buss Võru koolide 8. ja

9. klasside noormehed Kuperjanovi

pataljoni. Väravate juurest juhatati meid

algul suurde saali, kus meile räägiti, mida

pataljonis tehakse, mida seal õppida saab ja

kaua sõjaväes peab olema.

Seejärel jagati koolid kahte rühma ja pandi

paika marsruut. Meie grupi juht oli Priit

Narusk. Teel relvanäitusele möödusime

rivistusväljakust. Korraga saab seal

rivistuda umbes 900 sõdurit. Näitusel

tutvustati meile relvi ja sõjaväelase

varustust. Saime seda endale selga

proovida ning tõdesime, et see ei olnud

kerge.

Edasi läks meie tee autoparki, kus tegime

tutvust sõjamasinatega. Meie marsruudi

viimane punkt oli raamatukogu. See on

sõjaväelasele puhkamise koht, seal saab

raamatuid lugeda ja kohtuda vaatama

tulnud külalistega.

Läbisime ka NATO-testi. Spordibaasi

keldris olid matid maas. Meie pidime

võtma paaridesse. Algul näidati ette,

kuidas harjutust õigesti teha ja siis võisime

alustada. Kahe minuti jooksul tuli teha

kätekõverdusi ja kõhulihaste harjutust,

tulemused märgiti üles. Siis jagati meile

numbrid 3,2 km jooksuks. Üks sõjaväelane

juhatas meid stardikohta. Kui kõik olid

lõpetanud, kogunesime ja läksime sööma.

Enne lahkumist rivistati meid üles ning

anti kingituseks helkurid. Meie tänasime

sõdureid, misjärel asusime koduteele. Päev

oli tore, sest olime koolist väljas, saime

teavet Kuperjanovi pataljoni kohta ja

samamoodi trenni teha, nagu noorsõdurid

teevad.

9

DETSEMBER 2015

Osalesime õppeprogrammis „Minu riik“

Brigitta Pille 9.a klass

29. oktoobril algas koolipäev mõnede

õpilaste jaoks 8. ja 9. klassidest tavatult

vara. Kogunesime juba kolmveerand kuue

ajal Kagukeskuse parklas, et sõita

Tallinnasse. Väljasõit toimus kodaniku-

hariduse programmi “Minu riik” raames.

Külastasime kohti, millest ühiskonna-

õpetuse tunnis juttu on olnud, kuid millega

nüüd oli kohapeal võimalik lähemalt

tutvuda. Tutvusime Vabariigi Presidendi

Kantselei, Riigikogu hoone, Euroopa Liidu

Maja ning Eesti Panga Muuseumiga.

Presidendi Kantseleisse sisenedes

kontrolliti kõigepealt meie isikut

tõendavaid dokumente, seejärel pidime

kõik läbima turvakontrolli. Kotid panime

spetsiaalsesse karpi, nende sisu valgustati

läbi. Kui juhtus, et kellegi turvaväravat

läbides aparaat piiksuma hakkas, tuli tal

vaadata, kas taskusse pole ununenud

metallraha või siis ära võtta suure

metallpandlaga püksirihm. Meile näidati

presidendi tööruume ja saime senisest

rohkem teada Eesti riigipea ülesannete ja

tegemiste kohta. Veel räägiti nii Eesti kui

ka hoone ajaloost. Meeldiv oli, et nii giid

kui valves olev turvamees kiitsid meie

gruppi, kuna kuulasime huviga ja keegi

korda ei rikkunud. Ju neil oli siis

õpilastega kohtumistest ka teistsuguseid

kogemusi.

Riigikogus tuli samuti kõigepealt läbida

turvakontroll. Õnn naeratas meile, sest

parajasti oli käimas riigikogu istung, mida

saime rõdult jälgida. Kohal oli 90 liiget

101-st. Sel päeval arutati, kas noortel alates

16. eluaastast peaks olema võimalus

valimistel osaleda. Otsustamisel sai

rohkem poolthääli eitav vastus, seega

lükati seadus tagasi. Otsuse kinnitas

riigikogu aseesimees Jüri Ratas puidust

haamri löögiga. Nägime saalis istumas

palju tuntud inimesi: Mihkel Rauda, Laine

Randjärve, Kadri Simsonit, Heimar Lenki,

Viktor Vassiljevit, Jüri Ratast, Tanel

Talvet. Kui istung läbi sai, siirdusime

ruumi, kus meile räägiti riigikogust: mis

erakonnad seal on, kuidas istekohad

jagunevad, kuidas näeb välja riigikogu

liikme tööpäev istungite päeval, mida

tehakse istungivabal nädalal. Üllatav oli, et

istungi ajal ei ole kõik riigikogulased

pidevalt saalis: tehakse oma kabinetis tööd

ning jälgitakse saalis toimuvat teleri

vahendusel. Hääletamise ajaks kogunevad

kõik saali.

Kohtusime riigikogu liikme Priit Sibulaga,

kes on IRL-i esimees. Ta tutvustas oma

tulevikuplaane ning jutustas palju

Põlvamaast, sest on sealse eluga hästi

kursis. Meie õpetajad esitasid talle

küsimusi, millele vastates tal kohati raskusi

tekkis.

10

DETSEMBER 2015

Riigikogust lahkudes käisime Olevimäe

kohvikus lõunat söömas. Lõunasöögiks oli

riis kastmega, kana, salat ning

magustoiduks magus saiake. Toit oli

maitsev, energiavarud said taastatud.

Euroopa majja jõudes täitsime päeva-

teemaste küsimustega viktoriinilehed.

Sellele järgnes Hannes Rummi ettekanne

Euroopa Liidu kohta. Saime teada mis on

EL ja millega see tegeleb. Nägime kõigi 28

EL-i liikmesriigi lippe ja leidsime kaardil

nende asukohad. Kui Hannes Rumm oli

oma jutu lõpetanud, jagas ta kõige rohkem

vestlusesse panustanud õpilastele

kingitusi. Samuti said auhinnad need, kes

viktoriinilehe kõige paremini täitsid.

Eesti Panga Muuseumis nägime erinevaid

rahatähti, mis on Eestis läbi aegade

kehtinud, samuti erinevate maade eurosid.

Võis vaadata videoklippe ning uurida

spetsiaalse aparaadiga paberrahadel

olevaid turvakoode Muuseumis olid ka

mitme erineva inimese vahakujusid,

näiteks Paul Kerese ja Lydia Koidula

omad. Teisele korrusele minnes oli

võimalus mängida erinevaid rahalaenudega

seostuvaid mänge, mis olid väga põnevad.

Muuseumikülastusega sai meie ametlik

õppepäev läbi. Ülemiste kaubakeskuses

saime söömas ning poes käia. Tagasiteel

bussis jagasime muljeid päevast ning

leidsime, et see kujunes huvitavamaks, kui

esiti arvanud olime. Saadud teadmised on

kindlasti abiks ühiskonnaõpetuse tunnis.

Kalevipoja radadel

Kertu Kalkun, Salme Adeele Hollas 5.d klass

5.d ja 5.c klassi õpilased käisid 1. oktoobril

õppekäigul Jõgevamaal Kalevipoja

muuseumis. Kohale jõudnud, kohtusime

giid Ulviga, kes oli väga tore. Selgus, et ta

on meie õpetaja Ülle kooliõde, nad ei

olnud üksteist kaua näinud ja tundsid

kohtumisest suurt rõõmu.

Giid kutsus meid muuseumisse ja pajatas

palju põnevaid lugusid Kalevipojast. Ta

rääkis kangelase umbkaudsest pikkusest ja

sellest, kui erinevatel seisukohtadel eepose

uurijad selles osas on (pakutakse pikkust

poolteisest meetrist rohkem kui

kilomeetrini). Saime teada, et vana Kalevi

tarkuseraamat on tänapäevani soomlaste

käes. See on põnev raamat, sest soomlane

saab seda lugeda soome keeles, eestlane

eesti keeles. Soome riigimehed käivat

nüüdki enne tähtsate otsuste langetamist

sellest raamatust kinnitust otsimas, kas

ikka toimitakse õigesti. Kahju, et see

raamat Eestis ei ole.

Mitmed muuseumi külastajad on Ulvile

väitnud, et nad on Kääpa jões Kalevipoja

mõõka näinud. Selleks peab olema õigel

ajal õiges kohas, kellaaeg, päikese asukoht

11

DETSEMBER 2015

ja veetase jões peavad samuti õiged olema.

Giid pani meid mõtlema ka selle üle, et just

keegi meie seast võib olla uus Eesti

kuningas, kes meie rahva põlve paremaks

loob. Selleks peab inimesel olema mingi

omadus, mille poolest ta kõigist teistest

parem on, ja ta peab sellesse väga uskuma.

Mõtlesime kõik oma heade külgede osas

hetkeks järele. Veel esitas giid meile

küsimusi „Kalevipoja“ kohta. Olime

raamatut lugenud ja selle üle tunnis

arutlenud, nii et häbisse me ei jäänud.

Muuseumis sai peale Kalevipoja näituse ka

muud vaadata, näiteks vanu koolivorme ja

-pinke, a rvelaudasid, õpikuid, gaasimaske,

talu jaoks vaja minevaid esemeid. Esimene

mobiiltelefon oli väikese kohvri suurune.

Meie õpetajatele pakkusid paljud asjad

äratundmisrõõmu: kui nemad meievanused

olid, olid need igapäevases kasutuses.

Meie päev jätkus õues seiklusringi

juhendajate käe all. Kõigepealt mängisime

paar mängu, mis arendasid meie

meeskonnatöö oskusi. Seejärel saime

igaüks ühe kommi. Kommide järgi

moodustati võistkonnad, et minna

seiklusrajale. Meie võistkonna nimi oli „

Põhjakotkas“ ja meie hüüe: „ Prääks“.

Oma hüüet kasutasime siis, kui uue

takistuse kallale asusime ja tahtsime end

julgustada, et saame hakkama, samuti siis,

kui kohtusime mõne teise võistkonnaga.

Võistkonna kõik liikmed pidid rajal

üksteist aitama, muidu oleks võinud

juhtuda õnnetus ja oleksime jäänud ka

tarkuseteradest ilma. Minule meeldis kõige

rohkem rada „Põrgu“, kus pidi astuma

ahelikus üle nööride ruudustiku nii, et

keegi neid jalaga ei puuduta. Meil õnnestus

see takistus hästi läbida.

Päeva lõpuks said kõik osalejad tunnistuse,

kus oli kirjas õpetus: „Ülemaks kui

hõbevara, kallimaks kui kullakoormad,

tuleb tarkust tunnistada“. Meeskonnana

tegutsemise oskusi andis see päev meile

kindlasti, samuti saime uut teada

Kalevipoja kohta. Lõbus oli ka!

9.a klass osales jäätmeprogrammis

Brigitta Pille, Joosep Kikas 9.a klass

Meie klass külastas KIK loodusõppe-

programmi raames Põlvamaa

keskkonnamaja Räpinas. Kohale jõudsime

väikese hilinemisega, kuna siltide

puudumise tõttu ei leidnud bussijuht õiget

sihtpunkti üles. Majja sisenedes paluti meil

jalga panna vahetusjalanõud ja üleliigsed

asjad sai jätta garderoobi.

Kõigepealt vaatasime köögis, millistesse

erinevatesse kategooriatesse on selle maja

elanike prügi jaotatud. Muuhulgas oli neil

ka patareikast, kuhu sai panna vanad ning

tühjad patareid. Edasi liikusime teisele

korrusele, kus näidati pilte Eesti

prügilatest, saime teada, et kokku on 6

töötavat prügilat. Tutvusime erinevate

jäätmetüüpidega ning arutlesime selle üle,

miks on riidekotid kilekottidest paremad.

Nukumajas olevate asjade kaudu sai järele

mõelda, kui palju ja milliseid ohtlikke

jäätmeid meid igapäevaelus ümbritseb.

12

DETSEMBER 2015

Õpitoas anti meile põhjalik ülevaade

jäätmete tekkimisest ja sortimisest,

kogumisest ja vedamisest, taas-

kasutamisest, biokäitlusest, põletamisest ja

prügilasse ladestamisest. Vaatasime ka

temaatilisi videoklippe, kus näitlejaks Ott

Sepp. Ta oli väga vaimukas ning seetõttu

jõudis sõnum eriti hästi kohale ja jäi

meelde ka. Üllatav oli näiteks teada saada,

et joogitopsist on võimalik treeningsärk

valmistada. Veel mängisime

prügisortimismängu, milles iga

õpilane/õpetaja pidi endale valima ühe

eseme ja otsustama, millisesse prügikasti

see panna tuleb.

Kõige enam emotsioone tekitas meis

elevandi väljaheitest tehtud paberist

valmistatud ümbrik, mis kohe näpust

kukkus, kui tooraine teatavaks sai.

Teadmiste kontrolliks tuli kõikidel täita

töölehed. Vajadusel sai abi otsida

õppeklassist, mille seintel, kardinatel ja

isegi kappides olid vihjed ning vastused

esitatud küsimustele.

Reis oli õpetlik ja pani mõtlema selle üle,

kuidas me oma jäätmetega ümber käime.

Julgeme väita, et enamikul meist on selles

vallas arenguruumi.

Muljeid ja mõtteid meeldejäävast õppekäigust

Krislin Kottise ja Birgit Leetjõe 7.b klass

Käisime 7.b klassiga 18. novembril Tartus

õppekäigul. Emakeeleõpetaja rääkis juba

septembris, et selline väljasõit tuleb,

seetõttu ootasime põnevusega.

Plaanis oli külastada Vanemuise teatrit,

Tartu Linnaraamatukogu ja Eesti Posti

muuseumi. Nägime nendes kohtades palju

uut ja huvitavat. Vanemuises tutvusime

lavataguse eluga ja saime teada, kuidas üks

etendus sünnib. Nägime, kuidas valmivad

dekoratsioonid ja rekvisiidid. Meile

tutvustati teatri ajalugu, käisime ka

kostüümilaenutuses. Saime näha palju

sellist, mida tavakülastaja ei oska ettegi

kujutada. Paljude jaoks oli see hiiglama

põnev, tekkis tahtmine ka ise seal töötada.

Tartu Linnaraamatukogus tutvusime

erinevate osakondadega. See raamatukogu

asub neljal korrusel ja on väga suur. Me ei

osanud arvatagi, et sellises kohas võiks nii

huvitav olla. Giidi juttu kuulati üha

suurema huviga, lõpuks oli neid, kes juba

ise teoseid lappasid ja uurisid, üsna palju.

Postimuuseumis näidati meile illegaalseid

postisaadetiste valdkondi, erinevaid

postmarke läbi aegade ja räägiti posti ja

kommunikatsiooni ajaloost.

Meid võeti igal pool hästi vastu, giidid olid

lahked ja oma töös põhjalikud.

Meie kõigi arvates oli see igati korda

läinud päev. Oli tore käia klassikaaslastega

kohtades, kuhu tõenäoliselt niipea ei satu.

Saime palju teadmisi ja kogemusi.

13

DETSEMBER 2015

6.a huvitav õppereis

Hanna-Maria Org 6.b klass

9.detsembril käisime Tallinnas

klassiekskursioonil. Kõik ootasid

väljasõitu põnevusega. Meil oli plaanis

käia Rahvusraamatukogus VAT teatri

etendusel „Pal-tänava poisid”, kuna olime

just lõpetanud kirjanduses selle raamatu

lugemise.

Enne külastasime Tallinna Lennusadamat,

et tutvuda lähemalt lõunapooluse

avastamislooga. Näituse teemaks oli

„Võidujooks maailma lõppu”. Alguses

tegime rühmatööd, kus pidime otsustama,

kas etteantud taimed ja loomad kuuluvad

Euroopasse või Antarktikasse. Pärast seda

rääkis meile giid kahe meeskonna

teekonnast lõunapoolusele. Ühe

meeskonna kapten oli inglane R. Scott ja

teise meeskonna juhiks oli norralane R.

Amundsen. Saime teada, et viimati mainitu

jõudis lõunapoolusele varem ja et R. Scott

suri tagasiteel ekspeditsioonilt külma ja

nälja kätte. Näitusel saime tutvuda ka

polaaruurijate riietuse ja elutingimustega.

Pärast muuseumitunni lõppu vaatasime

pool tundi lennusadamas omal käel ringi.

Poole kaheks oli meil lennusadama

kohvikusse broneeritud söömine. Meie

valiktoiduks oli tortilla kana ja juustuga

ning magustoiduks marja-

kohupiimakreem. Kõhud said kenasti täis.

Rahvusraamatukogu hoones saime

kõigepealt veidi ringi vaadata. See hoone

oli ikka väga suur ja võimas! Fuajees oli

parajasti käimas raamatute jõulumüük, kust

paljud meist ostsid ka endale raamatu.

Mina ostsin raamatu „Soengu paradiis”.

Kell 16:00 algas teater „Pal-tänava poisid”.

Näidend oli huvitav ka selle poolest, et

kõiki tegelasi mängisid ainult neli näitlejat,

kes aeg-ajalt laval kostüüme vahetasid.

Need näitlejad olid Meelis Põdersoo,

Mihkel Kabel, Martin Kõiv ja Maarius

Pärn. Mulle meeldis näidend rohkem kui

raamat.

Reis oli väga tore, kuigi me jõudsime päris

hilja koju.

Keelelaager Vastseliinas

Michelle Aurelia Jõgi 9.b klass

Keeleorganisatsioon NOKK (Noored Oma

Keele Küljes) korraldas ka tänavu

keelelaagri Vastseliina Gümnaasiumis.

Mina osalesin esimest korda ning ei

pidanud pettuma.

Vastseliina Gümnaasiumisse saabunud,

saime kohe süüa. Peale söömist sai igaüks

endale hariliku pliiatsi ning mapi laagri

täpse ajagraafiku ja paari puhta lehega

märkmete tegemiseks. Kui kõik

ööbimisasjad said võimlasse viidud,

pidime võtma istet kooli aulas, kus toimus

laagri avamine. Seal tervitas meid

Vastseliina Gümnaasiumi direktor Kristi

Pettai, kes rääkis meile sisekorra reeglitest

ning sellest, mis meid ees ootab. Tiia Allas

Võru Instituudist tutvustas lühidalt

lõunaeestlaste kultuuripärandit. Peale

sõnavõtte jaotati meid nelja rühma ning

asutasime end töötubadesse. Igas rühmas

oli 20 õpilast.

14

DETSEMBER 2015

Esimene töötoa – "Võrumaa kirjanikud ja

nende lood" – läbiviijateks olid Külli

Lendsaar ja Getheliis Tambets. Meile

räägiti Võrumaa kuulsamatest kirjanikest

ning saime tutvuda nende loominguga.

Samuti lugesime tekste ja lahendasime

ülesandeid võru keeles.

Töötoa "Viie pääle loomine" viis läbi Tiia

Allas. Tutvusime läheamalt tuntud lauluga

"Haanja miis". Uurisime selle laulu kui ka

luuletuse erinevaid variante ning tekkimist.

Lõpetuseks pidime ka ise taolise luuletuse

välja mõtlema, kuid see pidi sobima

tänapäevasesse maailma. Kõik said sellega

suurepäraselt hakkama ning sai ka palju

nalja.

Kolmandasse töötuppa sõitsime Vastseliina

linnusesse. Teemaks oli "Pärimuslugu on

kootud vaipa", juhendajateks Kaja Tuul,

Triinu ja Kadri Karu. Seal näidati meile

käsitsi tikitud vaipa, kus olid piltidena

Vastseliina linnuse muistendid. Meile

räägiti iga pildi loost ja tähendusest.

Neljandas töötoas lugesime läbi tartu

murdes teksti "Oh, ma vaene Tarto liin".

Pidime leidma jutu iva ning lavastama

näidendi. Algul mõtlesime küll, et no mis

ülesanne see selline veel on, kuid tegelikult

ei olnud asi üldse nii hull, kui tundus.

Koostöö sujus ladusalt ning ilma suurema

vaevata sai asi tehtud.

Õhtusöök maitses väga hästi. Enne õhtusi

esinejaid saime natuke vaba aega.

Otsustasime niikaua oma magamiskohad

valmis sättida. Esimeseks külaliseks oli

Võrust päriti Olavi Ruitlane. Ta jutt oli

huvitav ja humoorikas, kuigi kohati ei

saanud ma ta diktsioonist aru. Lauri

Sommer esitas omamoodi laule, mis olid

päris köitvad. Lõppu ei jõudnud ma aga

enam kuulata, sest olime juba kaks tundi

järjest istunud ja olin üpris väsinud

sündmusterohkest päevast.

Peale õhtuesinejaid saime korraks jalgu

sirutada ja siis pakuti meile torti, mis oli

maitsev. Kui kook söödud, oli selle päeva

laagritegevus lõppenud ning võis minna

magama. Muidugi ei uinunud vist keegi

kohe. Mängiti kaarte või räägiti lihtsalt

niisama sõpradega. Ka öörahu lükkus tunni

võrra edasi, sest keegi ei pööranud sellele

erilist tähelepanu ning lihtsalt ununes kella

vaadata.

Järgmise päeva varahommikul oli nagu

laagrites ikka, raske ärgata, sest mulle

tohutult meeldib hommikuti kaua magada.

Kuid mis seal ikka, päevaplaan ei lubanud

kaua põõnata. Tuli nägu ja hambad puhtaks

pesta, riided selga panna ja hommikust

söömata. Seejärel oli aeg järjekordsete

töötubade jaoks. Ka selleks päevaks oli

planeeritud neli töötuba, kuid igaüks sai

osaleda ainult kahes. Et jaotumine oleks

aus, tõmbasime eelmisel õhtul loosi. Mul

vedas tohutult, sest sain soovitud

töötubadesse.

"Kuidas kohalikud lood kirjanduseks

saavad" viis meid kokku Jan Rahmaniga,

kes luges meile oma luuletusi. Tegime ka

kirjutamisülesandeid. Näiteks anti meile

aega üks minut, et ükskõik mida kirjutada

nii palju, kui jõudsime selle lühikese aja

jooksul. Kõik pidid oma kirjutised ka

pärast valjult ette lugema. Lõpus ta laulis

meile ja saatis ennast kitarril. Kuigi kitarr

oli veidi häälest ära, ei teinud ma sellest

välja, sest laulud olid mõnusad.

Selle laagri viimaseks töötoaks oli minu

jaoks Triinu ja Kadri Karu läbiviidud

"Traditsioonid lõunaeestlaste köögis". See

oli mu lemmik, sest saime seal süüa teha

15

DETSEMBER 2015

ning ise pärast kõik ära süüa. Meid jaotati

väiksemateks gruppideks ning iga grupp

valmistas mingi eestipärase toidu. Meie

tegime karaskit. Vastupidiselt minu

arvamusele oli see imelihtne. Kaks tundi

köögis läks nagu linnutiivul ning peagi

oligi aega teiste tehtud toite maitsta. Peale

meie karaski olid seal veel

kamamagustoidud, rukkileiva snäkid,

tatrajahukook ja praetud verivorstid.

Kui töötoad olid lõppenud, kogunesime

viimast korda aulasse, kus tehti kokkuvõte.

Töötubade juhid seletasid lühidalt, mida

tehti ning kuidas ülesannetega hakkama

saadi. Peale koosviibimist pakkisime asjad,

sõime lõunat ning suundusime koju.

Laager oli huvitav, ma sain sealt nii uusi

teadmisi kui ka sõpru. Kuigi koju jõudes

olin väga väsinud, osaleksin ma võimaluse

korral selles laagris uuesti.

Keelelaagri korraldajate hulgas oli ka meie

kooli emakeeleõpetaja Raili Leesalu. Suur

aitäh talle ning kõigile korraldajatele!

Õpetajate päev meie klassis

Rico Rästa ja Markus Jurask 4.a klass

Meile meeldis õpetajate päev, sest siis

algasid tunnid kell 8.30. Hommikul ei

olnud nii kiire. Veel oli hea see, et tunni

pikkus oli 30 minutit. Meid õpetasid 9. a

klassist Liisbet Reemann ja Kristina

Pihlapuu. Nad olid väga sõbralikud ja

nimetasid meid eesnime järgi. Märkasime,

et nad võtsid stendilt meie klassi õpilaste

nimekirja õpetaja lauale. Muidu nad ei

oleks meie nimesid teadnud. Aitasid, kui

midagi ei osanud ja andsid meile kommi.

Naljakas oli see, et matemaatika tunnis

kasutasid uued õpetajad vastuse

kontrollimiseks mobiili, aga meie

arvutasime peast. Eesti keele tunnis

mängisime telefonimängu.

16

DETSEMBER 2015

Muuseumitund „Rahvariided”

Gloria Härmik ja Sandra Eosaar 4.a klass

Kohe pärast õpetajate päeva läksime

muuseumitundi. Nägime erinevaid

rahvariideid, mis olid valmistatud linasest

ja villasest kangast. Saime teada, et pidu-

ja argipäevadel kanti seljas erinevaid

rahvariideid. Väga meeldisid meile meeste

vööd, mis olid tikitud pärlitega. Põnev oli

jutt sellest, kuidas vanasti pruudi valimine

käis. Nõrgad ja peenikesed tüdrukud ei

olnud moes. Kes tahab teada, kuidas vesti

jaoks sinist lõnga värviti, peab ise

muuseumisse minema. See oli naljakas

jutt, aga värv sai väga ilus! Igas

muuseumitunnis mõistatame, meisterdame

ja mängime. Seekord tegime värvilisest

lõngast rahvariides nuku. Mõned tahtsid

värvida pabernukule rahvariideid. Mängus

„Kaldale-jõkke” oleme juba päris osavad.

Muuseumitund „Linapäev“

Eve Jurask 4.a klassijuhataja

Päikesepaistelised suveilmad hakkavad

lõppema. Saabumas on sügis ja tööd põllul

peavad lõpule jõudma. Võru Kreutzwaldi

Kooli 4.a klassi õpilased käisid

esmaspäeval, 14. septembril 2015 Vana-

Võrumaa Kultuurikoja muuseumitunnis

„Linapäev”.

Vaatasime linataime ja linaseid kangaid.

Proovisime kasutada linatööriistu ja

tutvusime nende huvitavate nimetustega:

kupardamispink, lõuguti, ropsimõõk,

linahari, linakamm. Valmistasime ise

kamapalle, maitsestasime neid päevalille-

ja linaseemnetega. Meisterdasime ja

mängisime, lõpuks lahendasime

teemakohase ristsõna. Täname huvitava

ürituse eest muuseumipedagoog Lagle

Lindenbergi.

17

DETSEMBER 2015

Esimene klass sügismatkal

Meie klassi päkapikkude toimetused jõulukuus

4.a klassi õpilased ja klassijuhataja Eve Jurask

* 01. detsembril toimus VANEMUISE

teatrietenduse „Lotte Unenäomaailmas”

ühiskülastus.

* 03. detsembril käisime JÕULULA

askeldustel Võru Kultuurimajas Kannel.

Väga õpetlik oli päkapikkude akadeemia.

Interneti vahendusel sattusime talvisesse

Emakeel on suure

väärtusega keel

Siin aulas istun,

mõtlen: „Mis meist saab?

Mis saab siis,

kui keelt enam ei ole?

Mis siis saab?“

Koolitrepil mõtlen:

„Kaua veel?

Kaua peab ootama,

mil märgatud ta saab…

Kaua?“

Need päevad laagris

on parim rohi selle vastu.

See on märk, et peame

hoidma ja väärtustama

oma EMAKEELT.

Autor Aveli Sadonski

18

DETSEMBER 2015

metsa. Suurel kinolinal nägime metsas

toimuvat lindude, loomade ja taimede elu

talvel.

Meisterdamise töötubades valmistasime

klaasist ehteid, paberist kuuseehteid ja

kingikotte ning vildist seinakaunistusi.

Tegime kartulitrükki sussile ja kotile.

Meisterdasime käbipäkapikke ja

voolimismassist kuuseehteid. Kõik

soovijad said teha lindude toidumaja.

Päkapikkude postkontoris meisterdasime

jõulukaarte ja edastasime oma soovid

suurde jõulupostkasti. Erilist üllatust

valmistas Jõuluvanaga suhtlemine skype

teel.

* 07. detsembril toimus Vana-Võrumaa

Kultuurikojas muuseumitund

„Kindaprogramm”. Programmi käigus

tutvusime kinda kandmise traditsioonide,

erinevate kindakirjade ja muuseumifondis

olevate kinnastega. Panime proovile enda

näpuosavuse. Täname meeldiva koostöö

eest muuseumipedagoog Lagle

Lindenbergi ja soovime talle rahulikku

jõuluaega!

14. detsembril oli Fr. R. Kreutzwaldi 212. sünniaastapäev.

14. detsembril oli Fr. R. Kreutzwaldi 212. sünniaastapäev. Meie koolis toimus selle

tähistamiseks Kreutzwaldi nädal. Nii oma kooli kui teiste maakonna koolide õpilased said

osaleda temaatilises veebiviktoriinis. Ettelugemise päeval loeti klassides Kreutzwaldi

muinasjutte. Näiteringi lapsed õppisid õpetaja Helena Linnamäe juhendamisel selgeks

näidendi „Lauluisa radadel“ ning esinesid sellega kooliperele.

19

DETSEMBER 2015

Lotte Unenäomaailmas

4.c klassi õpilased

Meie jõulukuu algas toreda reisiga Tartu

Vanemuise teatrisse. Käisime vaatamas

lastemuusikali „Lotte Unenäomaailmas“.

Teatrimaja oli ilus, väga suur ja põnev.

Meile meeldisid suur saal ja kohvikud.

Etenduse lavakujundus oli hästi värviline

ja dekoratsioonid vaheldusrikkad.

Osalisi oli etenduses 24. Mõni näitleja

mängis mitut tegelast. Kõik kostüümid

olid väga värvilised ja mõned neist ka

naljakad. Kogu etenduse tegid hoogsaks ja

lõbusaks vahvad laulud ja tantsud. Meie

lemmiktegelasteks olid suur Aurutriikraud,

Kana Berta, Kloun, Lepatriinu, Kohvitass

ja Saabas.

Etendus oli sellest, et Jänes Adalbert jäi

unenäomaailma kinni. Selle põhjustas

Kana Berta, kes pani uneveskisse

kogemata soola. Lotte ja Albert läksid

unenäomaailma uurima, mis toimub.

Unenäomaailmas kohtusid nad paljude

imelike tegelastega, kes kõik lõpuks

sellest maailmast pääsesid.

Meie endi unenäod olid pärast

teatrikülastust eriti värviküllased.

4.a klassi päkapikud

20

DETSEMBER 2015

KOOLILEHES OLEVAD FOTOD PÄRINEVAD ÕPETAJATE JA ÕPILASTE

FOTOKOGUDEST. KOOLI DIREKTORI JA VÕRU KREUTZWALDI KOOLI

AEROFOTO AUTORIKS ON ANDREI JAVNASHAN.