16
Nr 1 22. november 2012 AEGLUSE EKSPRESS Tigude elust Kuus tasahilju valmivat hõrgutist Kati Saara Vatmann ja Mart Sander peatavad aega Klassikaliste autode ajatu ilu

WAAL (november 2012)

Embed Size (px)

DESCRIPTION

Eesti Ekspressi kvartalikiri WAAL (november 2012)

Citation preview

Page 1: WAAL (november 2012)

Nr 1

22.

nov

embe

r 20

12

AEGLUSE EKSPRESSTigude elust Kuus tasahilju valmivat hõrgutist Kati Saara Vatmann ja Mart Sander peatavad aega Klassikaliste autode ajatu ilu

Page 2: WAAL (november 2012)
Page 3: WAAL (november 2012)

Toimetaja Krister Kivi

Reklaam Helen Silts 6 698 061, 56 476 754

[email protected]

Kujundaja Tarmo Rajamets

Keeletoimetaja Katrin Hallas

Illustratsioonid Jasper Zoova

Vaal on maailma suurim imetaja. Ka suuri-maid ja olulisemaid kliente on juba kaua nimetatud just vaaladeks. Moodsamas kee-les võib seega öelda, et vaal on tõeline alfa-

kunde, tarbimispüramiidi tipus püsija. Ekspressi elustiililisa WAAL liikleb oma eel-

käija HAIga samade laiuskraadide vetes, kuid on temperamendilt sangviinilisem ja olekult ma-jesteetlikum, sest erinevalt haist pole vaalal, ookeani kuningal, vaja eluspüsimiseks pidevalt ujuda. Vaalal on võimalik minna just sinna, kuhu ta tahab – kord päikselisele veepinnale puhka-ma, kord kilomeetrite sügavusele ürgpimedusse, laulda salapäraseid laule, mida inimesed tänase-ni ei mõista, ohata raskelt või mängida rõõm-salt, ühesõnaga – olla ta ise terve oma pika, sage-li inimesegi keskmisest eksistentsist kauem pü-siva elu. Vaalal on aega olemise jaoks, mis viib-ki meid WAALA avanumbri oluliste märksõna-de, aja ja aegluse juurde.

Mida enam me iseloomustame oma päevi omadussõnaga “kiire”, seda olulisemaks muutub, millele me oma “vaba aja”, selle ninasarvikusar-vestki haruldasema luksusaine pühendame. Kuue tippkoka poolt väljamõeldud luksuslikud ja aega-nõudvad retseptid käesolevas WAALAS on loode-tavasti paljudele põnev kulinaarne avastusretk ning mõnegi seltskondliku koosviibimise täht-hetk. Kirjanike ja toimetajate raamatusoovitused mõn lehekülg varem peaks aitama leida teoseid, mille seltsis tasub aega veeta, jah, pikemat aega, sellal kui kolme vapra eestlase poolt ilu kliinikus

ettevõetud eksperiment peaks näitama, kuidas ja millise hinnaga käib kaotatud aja tagasivõitmi-ne. Ingmar Muusikuse fotoreportaaž tigude elust sunnib meenutama, et Eesti suurim nälkjas ehk suur seatigu – kellega Muusikus kohtus ehmatu-sega ühes lagunenud metsatalus – kannab inglis-keelses maailmas leopardteo nime. See teisi nälk-jaid taga ajav kiskjalik hiidlimusk on tavalistest tigudest kuni neli korda kiirem, mis võib tundu-da olemuslikult koomiline kuni hetkeni, mil mee-nutame, et ka meie paistame tardunuina – ja seda sõltumata sellest, kas meil on hetkel “kiire” või “aega küll” – kui vaadata maapealseid tegemisi Kuult või Proxima Centauri orbiidilt.

Käesolevast WAALA trükiversioonist jäid kahjuks välja mõnedki põnevad lood, näiteks Eesti suurimate reisibüroode poolt kokkupan-dud luksuslikud näidisreisipaketid neile, kes soovivad oma puhkuse muuta tõeliselt unusta-matuks kogemuseks, kuid hea huviline võib rei-siproffide soovitused leida WAALA veebiversioo-nist. Seal ilmub ka Eesti kinematograafiakriiti-ka grand old man’i Jaan Ruusi lühike sissejuha-tus väga pikkade filmide maailma. “Andy War-holi filmist “Empire State Building, 24 hours” olen vaadanud algust, siis edasikerimisega mõ-nel korral keskelt ja siis lõppu,” ütleb Jaan Ruus seal. “Warhol on suur posöör ja ei pea talle selle eksperimendi jaoks omaenda elust andma kaht-kümmet nelja tundi.”

Olgu meil kõigil tarkust teha rohkem selliseid otsuseid.

Aegluse Ekspress

Krister KiviWAALa toimetaja

on aeg

Page 4: WAAL (november 2012)

Rüütli 13, 10130 Tallinntel +372 631 3717, +372 5666 6611e-post [email protected]

AntiikKunst • Mööbel • Hõbe

JAAKKO HALLAS, erudiitA. Kõige raskem raamat on mul Jaa-nus Plaadi ja Arne Maasiku “Õige-usukirikud, kloost-

rid ja kabelid Eestis”, mis kaalub umbes viis kilo. Kõige paksemaks olen seni pida-nud mõnd sõnaraamatut või piiblit, kuid tegelikult on see hoopis Juan Antonio Llo-rente 1424-leheküljeline “Hispaania ink-visitsiooni ajaloo” venekeelne väljaan-ne, mille 1999. aastal 94 krooni eest ost-sin. Llorente teatab muu hulgas, et aas-tail 1481–1808 põletati Hispaanias elusalt 31 912 inimest. Tänapäeva ajaloolased pea-vad tema teost huvitavaks ja faktirohkeks, kuid ka veidi iganenuks. Ühtlasi kujutavat autor inkvisitsiooni mõneti jubedamana, kui see tegelikult oli.B. Koolipõlves üritasin lugeda Anatole France’i “Pingviinide saart” (eesti keeles 1956, tõlkinud Henno Rajandi). Peale 229. leheküljel leiduva salakirjas moto (mille kähku dešifreerisin) ei pakkunud see ro-maan midagi huvitavat. Paarkümmend aastat hiljem uuesti lugedes üllatas kuna-gi surmigava mulje jätnud teos naudita-va satiiri ja rikkaliku allegooriaga. Lisaks nii palju vihjeid ajaloole, antiikmütoloo-giale, kiriku- ja usundiloole!C. 1979. aastal, 30 aastat pärast algupärandi esmatrükki, ilmus eesti keeles Lydia Möld-ri tõlkes James Aldridge’i hirmpaks “Diplo-maat”. Kusjuures tegemist oli diloogia esi-mese osaga – selle järg on “Relvade pilge”. Nii volüümikat romaani polnud nõukaaeg-setel raamatulettidel vist enne nähtud. Hal-va köite tõttu ei seisnud kaaned koos, raa-mat kippus laua peal ise avanema, kuigi le-hekülgi kõigest 878. Romaani tegevus toi-mub pärast Teist maailmasõda nn Iraani kriisi ajal. Paljud peavad spionaažipesades sagimisi ja poliitilist dramatismi ülipõne-vaks, mina aga ei suutnud seda lugeda. Ehk ei olnudki mu tõrksus alusetu. Kui N Liidus oli Briti koloniaalpoliitikat kritiseeriv “Dip-lomaat” ülehinnatud, siis Lääne kirjandus-teadlased leidsid, et teos on pahatahtlikult pikaks venitatud, sündmustik kulgeb liiga aeglaselt, seal on palju kordusi. Üleüldse – romaan olevat kirjutatud lugejale ebamu-gavas stiilis.

A. Milline on kõige paksem raamat, mis teie kodusel raamaturiiulil on?B. Milline raamat on end avanud teie jaoks kõige aeglasemalt?C. Massiivne raamat, millega te kellelgi oma aega raisata ei soovita?

Praegu lebab “Diplomaat” keldris, kuhu olen peitnud kunagi ostetud raa-matud, mis on aja jooksul muutunud ka-sutuks. Kokku 18 suurt kasti – minu bib-liotaaf ehk varjusurmas raamatute haud.

JAAK JõERüüT, kirjanikA. Soomekeelses tõlkes Kenneth Slawenski “J. D. Sa-linger: A Life Rised High”, 498 lk.

Aga selle raa-matu nähtamatu maht justkui ulatuks tu-handete lehekülgedeni, sisaldades lisaks K. Slawenski tekstile ka J. D. Salingeri teo-sed ja inimese elu ning loo. Hämmastav ja tundlik raamat suurest kirjanikust ja suu-rest erakust. Ridade vahel on peidus kõike.

KS suhe JDS-i on selline aususe ja aus-tuse segu, nagu oleks Holden Caulfield ise selle raamatu kirjutanud.

Soovitan seda lugeda kõigil, kes eelmi-sest lausest aru said.B. Jean Paul Sartre’i “Sõnad”. Avanes kol-mandal katsel, vahe esimese katsega oli nelikümmend aastat.C. Ühte ei tasu välja noppida, sest neid on leegion – viimaste aastakümnete nn ilu- ja mälukirjandus kogu maailmas. Üheksa kümnendikku sellest võiks olemata olla. Kõikemattev pabermassiiv, sadades keel-tes. Maailmas laiali, aga silmade ees nagu üks kamakas, millesse on läbisegi tardu-nud nii tundmatuks jäänud kui hästi-müünud või auhinnatud. Vahet pole. Mit-te telliskivi, vaid kivimüür. Mitte kirjan-dus, vaid autorite eneseteraapia ja kaup.

PEETER HELME, kirjanikA. Robert Musi-l i “Omadusteta mees”, kolm köi-det kokku on ees-ti keeles üle 1800

lehekülje. Aga tun-nistan ausalt – ma ei ole seda lugenud. Ai-nult siit-sealt sirvinud. Nii palju sain küll aru, et see on raamat, mille iga Euroopa kultuuriloost ja Euroopa 20. sajandi ajaloo traagika ja nõmeduse mõistmisest huvi-tatud inimene peaks kui mitte läbi luge-ma, siis siit-sealt ikka lugema.B. Sellele küsimusele on mitu võimalik-ku vastust. On raamatuid, mille lugemine võttis aega ja mis avasid end selles mõttes aegamisi, et nad sundisid peale oma tem-po ja rütmi ning avasid kirjaniku maail-ma aeglaselt, võib-olla isegi vastumeelselt. Minu jaoks on sellised raamatud olnud Mircea Eliade “Jaaniöö”, Thomas Manni “Buddenbrookid” ja näiteks samuti sak-sa kirjaniku Ernst Wiecherti 1939. aastal ilmunud “Das einfache Leben” ehk “Liht-ne elu”. Teine võimalus küsimusele vas-tata on meenutada raamatuid, mida olen elu jooksul korduvalt lugenud. Näiteks Isaac Asimovi “Asum” ja selle järjed: õhu-kesed, aga väga nutikad ja mitmekihilised raamatud, kus ma ei saanudki kõigest aru saada enne, kui olin ülikoolis natuke aja-looteaduse teoreetilisi aluseid õppinud.C. Tarvitseb ainult minna raamatupoodi ja vaadata kõikvõimalikke elulooraama-tuid. Kõik neist polegi muidugi paksud – Paavo Kanguri raamatus Galojanist on alla 200 lehekülje – ja kõik paksud pole täiesti mõttetud – pole ise küll lugenud, aga olen

kuulnud, et Steve Jobsi raamat pidavat si-saldama päris huvitavaid lõike –, aga kui kõik nad kokku lüüa, siis saaks ilmselt mitme Eesti jagu asjata rüüstatud metsa.

Kivi­SiLdNiK, kirjanikA. Musili “Oma-d u s t e t a m e e s ” nagu kõigil kor-ralikel inimestel, mälu järgi kaks ja pool tuhat lehekül-

ge. Ma ei hakka ennast Musili soovita-misega rumalasse olukorda paigutama, need paarkümmend inimest, kellele see raamat eesti keeleruumis kontimööda on, on selle juba ammu leidnud ja endale so-bivas keeles läbi lugenud. B. Tuleb tunnistada, et olen kõva peaga ja mul on selliseid vaevaliselt lahti kerinud autoreid ikka kohe päris mitu: Jaan Oks, Ronald Sukenick, P. P. Pasolini ja Robert A. Heinlein. Kaks esimest on muidugi vin-di ilmselgelt üle keeranud, kaks viimast aga ennast alatult lihtsakoelisuse taha varjanud. Need ongi need kõige nurjatu-mad autorid.C. Suurem osa tellisemõõtu eesti luule an-toloogiatest on hädaohtlik kõnts, eriti sel-lele, kes tahab enda jaoks luule väärtuslik-ku osa vähese vaevaga välja sõeluda. Ajatu klassika turusegmendis petetakse klienti ilma vähimagi südametunnistusepiina-ta. Kui antoloogia, siis kas Udo Uibo koos-tatud algupärase alkoluule esinduslik va-lik “Viinakuu” või Jaak Urmeti koostatud eesti seksuaalluule antoloogia “Sõnad soo-jas süliriimis”, see on aus kaup.

VeeridesEesti kirjamehed raamatutest, mida ei saa lugeda kiirustades, ning neist, mida ei maksa kätte võttagi.Fotod Birgit Püve, Siim Lõvi, vallo Kruuser, Annika Haas

kultuur

Page 5: WAAL (november 2012)

Juba 1850ndatel aastatel võtsid kaks venda, Auguste-Christophe ja

Gustave Meukow ette kaubareise Prantsusmaale Cognac’i linna,

et varustada Vene tsaariõukonda parima konjakiga.

Just seal, Cognaci linnas asutasid vennad Meukowid 1862. a

ettevõtte A. C. Meukow & Co, pannes aluse Meukowi konjakite

tuntusele kogu maailmas.

1990ndatel aastatel hakati Meukowi konjakeid villima

eksklusiivse kujuga pudelitesse ning Meukowi embleemiks

sai jõu, nõtkuse ja elegantsi sümbol – pantri kujutis.

Tähe

lep

anu!

Teg

emis

t on

alk

ohol

iga.

Alk

ohol

või

b k

ahju

stad

a te

ie t

ervi

st.

Meukow VSOP Lõhn: puuviljad, rosinad, virsik, tsukaadid, karamell, nahk. Maitse: pähkel, vanill, ploom, viigimari, värske puuvili

Järelmaitse: pehme, magus, veidi vürtsine, toomingamarjane.

Tõeline konjak tuleb Cognac’ist!

Aastast 1862 Aastast 1862

Elegantnenauding

Page 6: WAAL (november 2012)

Tempo, õigemini aeglus, millega teod omi asju ajavad, on muidugi mõjuv. Põgus vaade nõgeseväljale või takjapuhma alla võib luua pet-

liku mulje, nagu ei toimuks suurt midagi. Kui pikemalt jälgida, näeb, et kojakand-jad, enamasti on nad kiriteod (Arianta ar-bustorum), end vähehaaval ikka liiguta-vad. Elu nagu aegluubis, tundub inimpil-gule. Tigude aegluses on oma võlu. Tegeli-kult elatakse siin kevadest hilja sügiseni intensiivset ja täisverelist elu, ainult et ti-gudele omases rütmis.

Flegmaatiline toimetamine näib ole-vat tigude maailmas ainuvõimalik elu-laad. Üks raspeldab auklikuks söödud le-hele uusi auke juurde, teine venitab end mööda vart aegamisi ülespoole, kolmas ja neljas on kokku saanud ja amelevad rahu-meeli, mõned on kotta sulgunud ja uimer-davad päris liikumatult. Aega on neil kõi-gil küllalt, keegi ei kiirusta, aga iga oluline asi saab tehtud. Rabeleda pole mingit mõ-tet, kõik vajalikud tegemised jõuab enne talve tulekut valmis. Alati on jõutud, ja nii juba üle 300 miljoni aasta, kui esimesed teod veest kuivale maale hakkasid roni-ma. See, et aegade algusest saati tigude vä-limus ega elukombed väga oluliselt muu-tunud ei ole, näitab head kohastumis-võimet väga erinevates tingimustes. Ise-gi teatud väärikust võiks välja lugeda sel-lest üliaeglasest muutumatust elust, kui-gi säärane hinnang on ülimalt antropo-morfistlik. Teod vaid elavad oma loomu-likku elu, ilma väärikuseta, ilma eetika-ta, ilma hea ja kurjata, mõtlemata kiiru-sele või aeglusele. Jah, ega mõtlemine nei-le tõesti omane ei ole, ainult pikatoimeli-ne tegutsemine.

Kiriteo toimekas aasta algab april-lis. Siis ärkab ta talveunest ja ronib mul-last välja. Selleks ajaks on õues toidulaud juba kaetud. Esimesed rohelised taimed sobivad hästi talvest kurnatud keha tur-gutuseks. Kui kõht täis, kisub ihu ime-likuks ning peagi läheb kirglikuks pul-mapeoks.

Tigu on loodud harmoonilises tasa-kaalus, temas on võrdselt olemas nii nai-selik kui mehelik pool. Mõlemasuguline ehk hermafrodiitne tigu vajab armuasja-des siiski teise omasuguse osalust.

Armumängud kestavad pikalt ja põh-jalikult tunde ja nende lõppedes vaheta-takse omavahel seemnepakikesi – kum-magi teo isasosa viljastab teise teo emas-osa. Mõne nädala pärast pannakse mul-da esimene portsjon sajakonna munaga. Munemist jätkab täies elujõus tigu sügi-seni välja.

Uus põlvkond koorub ja saab jala alla juba kuu aja pärast. Järgneb üks lõputu söömine. Kiriteo menüü on kaunis rikka-lik – rohelised taimed ja mahlakad viljad, näiteks aedmaasikad aiapidaja meelehär-miks, kõdunev taimeollus ja seened, aga ka loomsed raiped, muuhulgas surnud lii-gikaaslased.

Haruharva, kui mõni tigu kõrge vana-duseni ehk kümne eluaastani välja veab. Ikka nopivad huvilised ta enne ära, olgu selleks konn, hiir, rästas, siil, mutt, reba-ne, mäger või metssiga. Teogurmaane on lõpmata palju. Isegi jaanimardika rööv-toidulised vastsed, niikui munast kooru-vad, kohe panevad teo limast jälge mööda maitsvat ohvrit otsima. Olla toiduks teis-

Kui tahad kiirustavas elus hetkeks aja maha võtta, võid jälgida mõne tunni tigude tegutsemist. Soojade ja niiskete sügisilmadega on nad kogu päeva liikvel. Tundub, et teovaatlus mõjub mõnevõrra teraapiliselt.

Tekst ja fotod ingmar Muusikus

Tigude toimekas elu

OLEN SINU TALVERÕÕM

OLEN NIKON COOLPIX S3300. Olen kõige jaoks, mis on väärt jäädvustamist. Mul on 16 MP, 6x optiline suum ja oma 26 mm lainurk objektiiviga jäädvustan erinevaid olukordi. Teravamate piltide salvestamiseks on mul optiline stabilisaator. Erieffektide ja fi ltrite abil muudad oma fotod lõbusateks. Õhuke ja stiilne korpus saadaval erinevates värvitoonides. Olen rõõmukoguja.

Võtke meiega ühendust nõuannete saamiseks asjatundjatelt:store.nikon.ee või 59 190 076

6 22. november 2012

floora ja fauna

Page 7: WAAL (november 2012)

tele olenditele on tigudele oluline loo-duslik roll. Seetõttu on õnnistatud neid ka suure viljakusega. Ka talvine külm ja suvine kuiv palavus hõrendavad tigude ridu. Või astub mõni ettevaatamatu jalg teole peale või lömastavad autorattad as-faldil roomaja.

Kui algaja teovaatleja juhtub olema aga tubli aiapidaja või tõsine põllumees, võib ainuüksi tigude nägemine neil vere-rõhku tõsta, ja ei mingit tiguteraapiat. Mi-tut liiki limused (ehk kojaga teod ja ilma kojata nälkjad) on suutnud oma kiire le-viku ja suure söögiisuga taimekasvataja-tes hulga tuska ja viha tekitada. Kiritigu on viimase saja aastaga massiliselt metsa-dest aedadesse roomanud ja pistab aedni-ku eest saagi nahka, põllunälkjas rüüstab hektarite kaupa viljapõlde. Selle aasta jahe vihmane suvi oli neile eriti meeltmööda.

Paradoksaalne, et teod, kes liiguvad nii-öelda teosammul, vaid mõne meet-ri tunnis ja mõnikümmend meetrit aas-tas, võivad levida suurel kiirusel ja hulga-kaupa.

Viinamäetigusid (Helix pomatia) olid mungad kasvatanud ja paastuajal vitsu-tanud juba ammustest aegadest. Nii toodi see Euroopa suurima kojaga tigu keskajal ka Eesti kloostritesse, kust ta varsti loodu-sesse roomas ja kodunes. Õnneks pole see sümpaatne tegelane seal mingeid jama-sid korraldanud.

Aga suureformaadilised limused või-vad vahel isegi ehmatavalt mõjuda, eri-ti kui kohtumine juhtub olema ootama-

tu. Oli üks vana, kokkukukkumise lä-hedal maja Võrumaal paksu metsa sees, hein maja ümber rinnuni, välisuks irva-kil, sees madalad laed ja kopituse hais. Ei ühtki hingelist kusagil. Ja korraga oli mu pea kohal laetalal üks jube suur laiguli-ne limukas, nii 20 cm pikk ja 2 cm jäme. Passis seal väljasirutatud asendis liiku-matult, nagu limane junn, natuke jube ka oma ebaharilikus suuruses. Hiljem selgus, et oli suur-seatigu (Limax maximus), Ees-ti suurim kojata tigu. Kogemata kombel on ta kunagi Lõuna-Euroopast istiku-te ja mullaga sisse toodud. Viimane suu-rem saabuja on lusitaania teetigu (Arion lusitanicus), kes apla lõunamaise looma-na viis aastat tagasi Eestis kanda kinni-tas. Skandinaavia on tal tänaseks võide-tud. Nii et võib ka aeglaselt elada ja maa-ilma vallutada.

OLEN SINU TALVERÕÕM

OLEN NIKON COOLPIX S3300. Olen kõige jaoks, mis on väärt jäädvustamist. Mul on 16 MP, 6x optiline suum ja oma 26 mm lainurk objektiiviga jäädvustan erinevaid olukordi. Teravamate piltide salvestamiseks on mul optiline stabilisaator. Erieffektide ja fi ltrite abil muudad oma fotod lõbusateks. Õhuke ja stiilne korpus saadaval erinevates värvitoonides. Olen rõõmukoguja.

Võtke meiega ühendust nõuannete saamiseks asjatundjatelt:store.nikon.ee või 59 190 076

Koduteo pidamise õpetusi

petsnails.co.uk

petsnails.proboards.com

ehow.com/how_2103388_ care-pet-snail.html

velvetdragon.com/cyberslugs pets.html

snailsandslugs.wordpress.com

KLAASiNA HABRAS: Tillukeste maismaatigude majad purunevad kergelt, kuid randadest korjatavad võimsad teokarbid anna vad aimu merepõhjas elavate tigude kodade hoopis teistsugusest toekusest. Suurimad Syrinx Aruanus mereteod võivad kasvada 18 kilo raskeks.

PUNAKAS võõRLiiK: Lusitaania teetigu (Arion lusitanicus) võib kasvada kuni 15 sentimeetri pikkuseks. Fotol on nälkjas kokkutõmbunudasendis.

floora ja fauna

Page 8: WAAL (november 2012)

MEELi (38)Väikeärinaine Meeli Lepson otsustab kat-setada silmanurkades olevate kanavar-vaste kaotamist närve halvava ning see-läbi lihaseid lõõgastava botuliintoksiini abil. Protseduur ei võta isegi kahte minu-tit – spetsiaalselt kohalesaabunud iluki-rurg palub Meelil silmi kissitada, et kort-sude ülesehitusest paremat aimu saada, ning tähistab siis tulevased süstimisko-had kolme täpikesega. Spetsiaalne koolitus ja suur praktika on selle protseduuri juu-res olulised, sest Botoxi – või teiste selle-sarnaste toodete – süstimine valesse kohta võib põhjustada miimika kaotust või põs-kede inetut rippumahakkamist. Mõni se-kund hiljem on süstid tehtud ning Meeli saab oma nägu jääkoti abil jahutama ha-kata. Täielik efekt ilmneb Botoxi-süstide puhul alles mõne päeva pärast ja et tok-siin täielikult mõjuma pääseks, on oluli-ne miimika sel ajal võimalikult elav hoida.

Pool tunnikest hiljem korrigeeritakse kosmeetiku abil ka Meeli suuümbrust, li-sades volüümi huultele ja nasolabiaalse-tesse kurdudesse.

Kurrutäiteainet sisestab kosmeetik tõr-gete vältimiseks seekord kanüüli abil, valu-likud huulesüstid teeb aga alles pärast süsti-mispiirkonna hoolikat tuimestamist. Sellegi-poolest täielikku tundetust ei saavutata ning Meeli miimika reedab, et ilu tuleb suurte

kannatuste hinnaga. Kui paar päeva hiljem Meeliga ühendust võtame, on ta aga väga ra-hul. “Ei ole punakaid ega sinikaid, mille eest hoiatati, üks väike süstikoht ainult paistab huule peal,” teatab väikeärinaine.

Sõltuvalt eluviisist ja nahahooldusest võib botuliintoksiini nahka silendav mõju püsida kuni aasta, täitesüstidel aga isegi veidike enam.

Kella pööramasKirjanik Kati Saara vatmann, saatejuht Mart Sander ja väikeärinaine Meeli Lepson testisid omal nahal, mida moodne kosmeetika aja tagasipööramisel teha suudab.

ENNE JA PÄRAST: Kati Saara vatmanni nahk on pringim, kuigi organism kipub kirjaniku sõnul võõrast ainet miskipärast tagasi nahapinnale tõrjuma.

ENNE JA PÄRAST: Meeli Lepson julges proovida Botoxi­süste ning naeratamis­võimet ei kaotanud. Kuid kortsusid on nüüd silmanurgas näha vähem kui enne.

KATi (45)“Jah, siin võiks teha nii mõndagi,” ütleb Medemise kosmeetik mõtlikult, kui Kati end tooli istuma on kerinud. Ränk kirja- ja talutöö (sest Kati tassib iga päev oma ta-lus sigadele, eeslitele, kanadele, partidele ja hobustele sööki ette) on jätnud näkku üsnagi märgatavad kurrud.

Kati, kes mõne aja eest kaalus raamatu kirjutamise huvides silikoonrindade pai-galdamist, protseduure ei pelga, ning nii otsustame korrigeerida kõigepealt suud ümbritsevaid sügavaid nasolabiaalseid vagusid ning tillukesi kortsukesi ülahuu-lel, mida Kati ise rõõmsameelselt ämbli-kuks kutsub. “Need ei häiri mind,” tea-tab ta reipalt, “kuid jah, kahtlemata, ilma oleks ilusam.”

Nasolabiaalsetesse vagudesse süstib Medemise kosmeetik organismile omast stabiliseeritud hüaluroonhapet, massee-rides täiteaine naha all hoolega laiali, et reetlikud “vorstikesed” nähtavaks ei jääks (see ongi protseduuri suurim risk). Tundlikuma suuümbruse korrigeerimi-seks kaetakse nahk eelnevalt tuimestava kreemiga ning huulelähedase naha alla süstitavad kogused on väiksemad, tor-keid aga rohkem. Protsess ise näib selle-gipoolest olevat üsna valus – mööda nägu voolab alla nii verd kui pisaraid –, kuid Kati kannatab märkimisväärse vapruse-ga. “Osa süste – eriti neid siia suunurka tehtuid – ma eriti ei tundnudki, aga mõni läks ikka nii vastu närvi, et anna olla,” räägib Kati hiljem.

Vett koguv ja kortsupõhja seestpoolt tõstev hüaluroonhape peaks omal kohal püsima umbes aasta aega ja nagu kos-meetik kinnitab, ei ole kunagi ehk uuesti tekkivad vaod nii teravad kui enne.

Kati on protseduuriga rahul, kuigi kurdab järgmisel päeval, et nägu on siiski pisut valulik ja turses ning tekkinud olla ka “keskmise suurusega piklik vuntsiku-juline sinikas ülahuule vasaku poole ko-hale”. Kosmeetiku kinnitusel kaovad selli-sed komplikatsioonid päeva-paari möödu-des. Veel mõni päev edasi teatab Kati aga reipalt, et “nii nagu kõiki võõrkehasid”, on ta organism väikeste vistrike kaudu haka-nud süstitud geeli organismist välja aja-ma. “Kui oleks ise maksnud, siis teeks vi-haseks, nüüd aga rõõmustan – tubli keha.”

“Muidu on kõik tibitobi,” lisab ta siiski.

SiSSESüSTiTAv NOORUS: Sõltuvalt

kasutatavast täiteainest ja

kogusest jääb ilusüsti hind 190 ja

599 euro vahele.

Tekst ülo Jalakas, fotod Riina Aume, erakogu

MüRGiSüST: Otsmikult närve halvava preparaadi abil kortsude kaotamine maksab tavaliselt 329 eurot, silmanurkadesse kogunenud kanavarbad saab klaariks 169 euroga. Kuigi botuliintoksiin on üks kangemaid mürke, mida inimkond tunneb, ei kujuta see korrektselt süstituna ohtu ei elule ega tervisele.

HUULTE TÄiTMiNE: Spetsiaalselt huulte korrigeerimiseks mõeldud Restylane Lippi ampull maksab Medemises 429 eurot.

8 22. november 2012

protseduur

Page 9: WAAL (november 2012)

MART (45)Saatejuht Mart Sander saabub kliinikusse teadmisega, et saab kuuri nahka vitamiinide ja muude tervistavate ainetega ri-kastavat mesoteraapiat, kuid kui kosmeetik on talle pilgu pea-le heitnud, teeb ta ettepaneku korrigeerida hoopis suurt kur-du, mis nina kohalt laubale ker-kib. “Mul on seda kurdu vaja,” teatab Sander majesteetlikult, kuid kui kuuleb, et lihaseid lõõ-gastava Botoxi asemel võib kur-dusid tasandada ka neid seest-poolt kergitavate täitesüstidega, annab ta prot-seduuriks oma nõusoleku, eeldusel, et ta “pärast halvatud ei ole”.

Kosmeetik valib täitesüsti tegemiseks aine, mis on veidi pehmem ja voolavam kui Saara Vatman-ni näo täitmiseks kasutatu, ning süstib läbipaist-vat geeli peaaegu nahapinnaga paralleelselt Sanderi ninajuurele. Auke saab olema mitu ja murettekita-valt palju voolab ka verd, mida kosmeetik peab vati-padjakesega ära patsutama. “Mul on palju verd jah,” kommenteerib Sander.

Süstimise järel on kurd punane ja üsna silma-torkav, kuid kosmeetiku kinnitusel ongi täitesüsti täielik toime näha alles nädalapäevade möödudes.

Lõpetuseks eemaldab kosmeetik laseri abil San-deri ninalt mõned laienenud kapillaarid, mis tema sõnul on meestel sagedane iluprobleem.

Sander jääb kõigi protseduuride ajal stoiliseks ja vaoshoituks, meenutades romaanist “Kaheksaküm-ne päevaga ümber maa” tuttavat Phileas Foggi te-gelaskuju rohkem kui kunagi enne.

ENNE JA PÄRAST: Mart Sander jäi protseduuridega üldjoontes rahule.

KURRU EEMALdAMiNE: Täitesüsti tegemise järel rahustatakse nahka jääkottidega.

LASERRAvi: Kapillaaride eemaldamise hind algab 35 eurost.

Läbi lume, üle jää – talvel Volvoga on hää

TALLINN Järve Pärnu mnt. 232 tel. 671 0020 [email protected] TARTU Turu 27 tel. 737 1890 [email protected] PÄRNU Tallinna mnt. 89a tel. 447 2777 [email protected]

Info-Autowww.infoauto.ee

Vaata kampaaniatingimusi volvo.infoauto.ee Pildid on illustratiivsed. Pakkumised kehtivad kuni 31. detsember 2012.Teeninduse töötunni soodushind ei kehti veakoodide lugemisele, elektri- ega korralise hoolduse töödele.CO2 heide: 114–269 g/km; Keskmine kütusekulu: 4,3–11,5 l/100 km

VOLVO TEENINDUSE

VOLV

O TEENINDUSE

TÖÖ

TUNNI SOODUSHIN

D33 €

Talv pole enam mägede taga. Nüüd saad Info-Autost soodsa hinnaga just põhjamaistesse oludesse sobiva auto ja oodata pole kaua vaja – Volvod on valmis ja ootavad Sind juba. Tee oma mugav ja turvalne valik aadressil volvo.infoauto.ee ning tunne talvesõitudest täit rõõmu.

Alates 4,3 l/km ja CO2 on 114 g/km

valik Volvosid hinnavõiduga kuni 9150€

Ilusalong Medemis tegi protseduure komplimentaarsel alusel.

protseduur

Page 10: WAAL (november 2012)

Kaks õhtusööki prokrastinaatoritelePikk ja pime hilissügis on aeg, mil tasub kiiresti-kuid-maitsvalt retseptid mõneks ajaks unustada. Kummardusena slow-food-liikumisele panime kuue tippkoka abiga kokku kaks menüüd - esimene neist internatsionaalsem, teine rahvuslikum.

Tallinn - Rocca al Mare Kaubanduskeskus, Järve Keskus Pärnu - Suur-Jõe 48

www.skano.ee

Lõika kammkarbid küljelt alustades peaaegu pooleks (kuid lõpeta lõi-ge siiski enne lõppu, et saaks karbiliha liblikana laiali laotada). Haki krevetid, koriander ning vesikastanid kergelt läbi ning töötle saumik-seriga ühtlaseks massiks. Jaga saadud mass kammkarpide vahel võrd-selt ära, asetades segu kahe kammkarbipoole vahele, ja patsuta mär-gade käte vahel pallideks.

Auruta krevetitäidisega kammkarpe aurutuspotis 5–6 minutit.Kastmeks aja pannil tuliseks natuke õli ja lisa peeneks hakitud

küüslauk, sibul, tšilli ja ingver. Kuumuta segades paar minutit.Töötle nüüd mustad oad blenderis ühtlaseks pastaks ja lisa koos

tšillikastmega pannile. Lisa kohe seesamiõli, sojakastmed, austrikaste ja suhkur. Vala segades juurde kanapuljong ja kuumuta umbes 3 mi-nutit. Umbes minut enne pliidilt tõstmist peab pannile jõudma vei-di veega segatud tärklist, mille ülesanne on kaste pisut paksemaks muuta.

Aseta taldrikule aurutatud kammkarbid, vala juurde kaste ja lisa krõmpsud suhkruherned, mida oled väiksemas potis soola ja suhkru-ga maitsestatud vees umbes 30 sekundit kuumutanud. Serveeri.

Fotod vallo Kruuser, Andres Teiss, Eva Ligi, Yamandu Roos

EElroog

Kammkarbid musta oa kastmes(Goh Wee Boon, CHEDI)vaja läheb

PEAroog

Aleida kokakoolariis kolumbia kanarullidega(Anni Arro, Kukeke)

Kohtusin Aleidaga Amsterdamis oma uue kokaraamatu pildistami-se asjus. Minu fotograaf Yamandu Roos, kes on ka nende piltide autor, soovitas temaga kohtuda ja koos ko-kata. Aleida valmistas kokakoolariisi ja kolumbia kanarulle. Tema rääkis hispaania keelt ja mina eesti ning inglise keelt, kuid kokkamiskeel on inimestel ühine.

Kokakoolat kasutatakse uues ko-lumbia köögis päris sagedasti. Igas-tahes oli selle roa tegemine üks pa-ras ettevõtmine – terve päev otsa kookose puurimist, riivimist ja pi-gistamist. Usun, et pildistamispaiga köögist leiab veel siiamaani kookos-pähklikoore kilde.

vaja läheb 1 kookospähkel

2 klaasi basmati riisi

1 klaas kokakoolat

1 sl suhkrut

50 g tumedaid rosinaid

4 väiksemat kanafileed

4 suurt viilu sinki, soovitatavalt sea karbonaadist ja läbikasvanut

4 suurt viilu juustu, goudat või emmentali

1 paprika

1 sellerivars

1 porru

3 küüslauguküünt

4 porgandit

500 g rohelisi türgi ube

400 g šampinjone

sool, pipar

1 kanapuljongikuubik või 1 l isekeedetud kanapuljongit

1 loorberileht

5 tera musta pipart

0,5 l piima

2 sl jahu

1 sl võid

Puuri kookospähklisse lohkude koha peale auk. Kõige liht-sam on kasutada akutrelli. Kalla kookosmahl välja, sest seda retseptis vaja ei lähe. Võta köögirätik pihku, aseta sellele koo-kospähkel ja tao haamriga puruks.

Uskumatu, aga nii ta läheb puruks küll! Kraabi noaga vil-jaliha tükid koore küljest lahti. Riivi kookos peene riiviga pu-ruks, aseta kaussi ja kalla üle keeva veega nii, et kookos oleks 5 cm võrra veega kaetud. Blenderda kogu mass ühtlaseks so-diks. Võta peene koega sõel ja nõruta ja pigista piim kaussi. Aseta see kõrvale. Aseta pigistatud kookosepudi jälle kaussi ja kalla üle keeva veega.

Blenderda, nõruta ja pigista teise kaussi. Sul peaks nüüd ole-ma 2 satsi kookospiima – esimene tummisem ja teine lahjem. See tummisem piim vala suurde 2 l potti ja hakka vaikselt kuu-mutama. Redutseeri piima, kuni tekib kohupiimalaadne mass. Lase see hästi tumepruuniks, peaaegu et kõrbenuks, karamel-lilaadseks. Vahepeal, kui sa kookospiima kärsatad, sega kokku 2. satsi lahjem piim (seda peaks olema tekkinud 3 klaasi), mil-lele lisad 1 klaasi kokakoolat ning 1 sl suhkrut.

Kalla 4 klaasi kokakoolasegust kookospiima kõrbenud/karamellistunud kookosele potis. Kuumuta ja lisa 2 klaasi rii-si. Kui riis on ilusti pehmeks keenud, lisa rosinad ja jäta pada sooja kohta kaane alla tõmbama.

Kana valmistamiseks lõika kanafileed “liblikateks” ehk šnitslilaadseteks latakateks ning aseta kaussi. Riivi kõik ma-rinaadi komponendid – paprika, seller, porru ja küüslauk – peeneks ning lisa kanafileedele. Sega ja mudi kõik läbi ja jäta tunniks tõmbama.

Laota marineerunud kanafileed lõikelauale ja kata iga fi-lee singi- ja juustuviiluga. Keera rulli ja sulge tikkudega. Prae rullid oliiviõlis aeglaselt pruuniks ja seest küpseks. See võtab vähemalt 20 minutit aega.

Peaasi, et kuumus oleks mõõdukas.Tõsta küpsed rullid kõrvale ja sealsamas kana praerasvas

prae nüüd ka tükeldatud šampinjonid. Lisa kanamarinaadi segu ja must pipar. Samal ajal tükelda puhastatud porgan-did ja oad ning auruta.

Lase potis puljong koos loorberi ja piprateradega keema ning jahuta veidi. Klopi kokku piim ja jahu ning vispelda sooja puljongi hulka. Kuumuta jälle ja lisa 1 sl võid.

Kui šampinjonid on ilusad pruunid, lisa nendele kana-rullid (millest tikud on välja võetud) ja kuumuta veel pisut.

Võta nüüd üks suur kauss – kõige alla aseta seened ja kana, peale aurutatud köögiviljad ja kalla üle puljongi-pii-maseguga. Lase minutike tõmmata ja serveeri koos koka-koolariisiga.

6 puhastatud kammkarpi

250 g tooreid puhastatud krevette

20 g vesikastaneid

veidi värsket koriandrit

8 suhkruherne kauna

Kastmeks 30 g konserveeritud musti ube

1 sl Toban Djani tšilli-oa kastet

1 tl hakitud küüslauku

1 tl hakitud šalotti

0,5 tl hakitud tšillit

1 tl hakitud ingverit

0,5 tl seesamiõli

1 tl heledat sojakastet

sorts tumedat sojakastet

1 tl suhkrut

1 sl austrikastet

180 ml kanapuljongit

0,5 tl kartulitärklist

10 22. november 2012

maitsed

Page 11: WAAL (november 2012)

Tallinn - Rocca al Mare Kaubanduskeskus, Järve Keskus Pärnu - Suur-Jõe 48

www.skano.ee

MAguSroog

Kitsepiimajogurt maapirnimüsli ja pohla-coulis’ga(Tõnis Siigur, BorDoo)

vaja läheb

Kuumuta piim keemiseni ja jahuta 44 kraadini, siis lisa sellele jogurtistarter või 0,5 kilo maitsestama-ta jogurtit. Vala segu puh-tasse kaanega suletavasse nõusse ja aseta 38–43kraa-disesse ahju 8–10 tunniks küpsema, misjärel saa-dud mass üheks ööpäevaks külmikusse jahtuma peab minema. Järgmisel päeval aseta jogurt marli ja sõela sisse 4–5 tunniks nõrguma.

Vahepeal valmista maapirnimüsli, mil-leks tuleb pestud ja kooritud maapirnid mandoliiniga imeõhukeseks viilutada, ker-gelt tärklisesse kasta ja 180kraadises õlis fri-teerida. Nõruta kuldpruune tšipse köögipa-beril jahtumise ja liigse rasva eemaldumi-seni, raputa tuhksuhkruga üle ja purusta näppude vahel väiksemateks tükkideks.

Aseta nüüd paksu põhjaga potti suhkur, vesi ja kooritud sarapuupähklid. Kuumuta

tasaselt seni, kuni vesi on aurustunud ja suhkur ka-ramellistunud. Eemalda segu tulelt, lisa näpuotsaga soola ja piparkoogi mait-seainesegu ning vala mass silikoonmatile jahtuma.

Täielikult jahtunud pralineemass lõhu cutter’is graanuliteks.

Nüüd sega maapirn ja pralineemass omavahel ja enne serveerimist külmuta vedelas lämmastikus, jäl-

gides ränkade kehavigastuste vältimiseks kindlasti seda, et superkülma ainet kehale ei satuks ning et lämmastik enne serveerimist aurustunud oleks.

Coulis’ valmistamiseks aseta pohlad ja suhkur keedunõusse ja keeda 15–20 minu-tit tasasel tulel. Blenderda ja hõõru mass läbi tiheda sõela.

Jahuta enne jogurti seltsis serveerimist.

2 liitrit pastöriseeritud kitsepiima

jogurtistarterit

5 maapirni

õli friteerimiseks

veidi maisitärklist ja tuhk-suhkrut

100 g sarapuupähkleid

100 g suhkrut

50 g vett

soola

piparkoogi maitseaine-segu

tubli peotäis pohli

veidi vedelat lämmastikku (ettevaatust käsitlemisel)

maitsed

Page 12: WAAL (november 2012)

EElroog

Pardileem Peipsi sibulate ja kadakajuustukrõpsudega(Koit Uustalu, restoran NEIKID)

vaja läheb 5 keskmise suurusega Peipsi sibulat 2 sl suhkurt 100 ml õunamahla 20 g võid õli praadimiseks pisut soola 1 terve part 2 porgandit 2 sibulat 6 küüslauguküünt 2 loorberilehte 8 tera musta pipart 10 g ürte – oreganot, tüümiani, rosmariini soola maitsestamiseks 100 g kadakajuustu

Haki sibulad õhukesteks ribadeks ja prae po-tis või ja õli segus klaasjaks. Lisa suhkur ning pruunista natuke. Kalla peale õunamahl, maitsesta vähese soolaga ning hauta 20 mi-nutit tasasel tulel.

Lõika part tükkideks nii, et koivad, rinnak, tiivad eraldi.

Rösti ahjus 220 kraadi juures parti koos juurikatega 20 minutit. Võta kasutusele kõi-ge suurem pott, mis sul kodus on, ning ase-ta juurikad ja part potti. Kalla peale vesi ning lisa must pipar, loorberileht ja ürdid.

Keeda puljongit tasasel tulel nii, et pul-jong ainult võbiseb, 24 tundi.

Kui puljongit on järel 1/3 esialgsest kogu-sest, maitsesta soolaga ja kurna. Eralda liha kontidest ja kalla selge leem eraldi potti. Liha saab kasutada hiljem supi sees, kuid sellest võib ka hoopis võrratu pastaroa valmistada.

Kadakajuust riivi küpsetuspaberile ning aseta ahju 10 minutiks 220 kraadi juurde, kuni juust on ilusti sulanud ja krõmps.

Suppi serveerides aseta sibulad ja puljong koos taldrikule, kaunista kadakajuustukrõp-sude ja värskete ürtidega.

Alusta suhkrusiirupi valmistamisest. Lase potis umbes poolel klaasitäiel veel keema tõusta, lisa suhkur ja jahuta maha. Siis vala siirup ja džinn külmuta-tud pohladele. Sega ning lase vähemalt 5–6 tundi marineeruda. Umbes sama kaua lase õunaäädikas maitset oman-dada ka hilisemaks dekoreerimiseks va-jalikel sinepiseemnetel. Nüüd puhasta põdraliha (mille võid soovi korral asen-dada ka tavalise metssealihaga) kelme-test. Lõika 2 x 2 cm suurused kuubikud ja prae kuuma õli sees pannil seni, kuni liha omandab isuäratavalt pruunika vär-vi. Tõsta tükid potti, vala peale külm vesi ja lase keema tõusta. Riisu vaht ning hauta koos kaneeli, loorberi, kadakamar-jade ja õllega 1,5–2 tundi kaane all nõrgal tulel. Samal ajal haki sibul kuubikuteks, purusta küüslauk ja viiluta pruunid šam-pinjonid. Prae võiga, lisa juurde tomati-pasta ja kuumuta veel paar minutit. Lisa segu hautisele ja lase põdral maitsete ühtlustumiseni veel umbes 10–15 minu-tit aeglasel tulel podiseda. Eemalda ka-

neelikaun ja loorberilehed ning pruunis-ta või eraldi potis kuni meeldiva pähkli-lõhna ja pruuni tooni tekkeni. Lisa jahu ja pruunista ka seda hoolega segades 3–4 minutit, lisa siis hautisele ja sega aegla-sel tulel kuumutades vähemalt 5–7 mi-nutit, kuni jahu on lahustunud ja hau-tis omandanud nõutud tekstuuri. Mait-sesta soola, mee ja värskelt purustatud musta pipraga.

Sellal kui põder ahjus podiseb, val-mista juurviljaraguu, milleks tuleb es-malt kõik juurikad ühesuurusteks tükki-deks lõikuda. Lase paksupõhjalises potis või pannil rasv kuumaks ning hauta sel-les sibulat, küüslauku, porgandit ja kaa-likat koos köömnete ja loorberiga pool-pehmenemiseni – umbes 15 minutit – ja lisa alles siis kartul ja kapsas. Hauta val-mimiseni ning maitsesta soola ja värs-kelt purustatud musta pipraga.

Serveeri põdrahautis ja juurviljara-guu koos džinnipohlade ja sinepiseem-netega, raputades soovi korral peale ka veidi hakitud murulauku.

PEAroog

Õllene põdrahautis sügisese juurviljahautise ja džinnipohladega(Roman Zaštšerinski, kohvik MooN)vaja läheb

3 sl toiduõli 500grammine põdra taga- või pähklitükk

500 ml vett 1 kaneelikaun 2 loorberilehte 4 kadakamarja 150 ml tumedat õlut 1 sl võid 2 sibulat 5 küüslauguküünt 10 pruuni šampinjoni 1 sl tomatipastat 35 g võid 35 g jahu soola, mett ja värskelt purustatud musta pipart

3–4 sl pardi- või searasva 2 porgandit 1 sibul 1 kaalikas 10 küüslauguküünt 1 tl köömneid 2 loorberilehte 250 ml vett 2–3 kartulit 1/4 väikest peakapsast soola, värskelt purustatud musta pipart

mõned varred murulauku peotäis sinepiseemneid 0,5 klaasi õunaäädikat 100 g külmutatud pohli 100 g suhkrut 100 g vett 20 ml kvaliteetset džinni

Alusta jäätise valmistamist päev varem, segades selleks kokku piima ja heina, ja hoia segu külmikus üleöö.

Sega kokku munakollased ja suh-kur ning sega mõned minutid, aga ära vahusta. Pane koor tulele ja lisa glükoos.

Lase koorel ja glükoosil soojeneda ja lisa muna-koore segu. Kurna heina-piima infusioon ning lisa pliidil oleva-le kooresegule.

Kuumuta segu segades 85 kraadini ja jahuta.

Šokolaadikivide valmistamiseks su-lata paksupõhjalises potis või, ebakü doo-niamahl ja tume šokolaad. Vala sulanud segu plaadile ja jahuta. Murra hangu-nud šokolaadist suvalised kujundid ja kata kakaoga.

Vahepeal puhasta põdrasamblik ja kuumuta keevas vees paar minutit. Võta samblik veest ja kuivata ning friteeri kuumas õlis, kattes hiljem marjatolmu-ga.

Nüüd sega kokku kibuvitsapüree ja vahtrasiirup ning kuumuta keemiseni.

Lisa agar ja keeda ettevaatlikult sega-des veel mõned minutid. Pane segu kap-pi jahtuma ja hiljem purusta blenderis.

Seejärel valmista ka nõgesepuru, mil-leks sega kuivatatud nõgesed, või, suhkur

ja jahu omavahel kokku ja küpseta ahjus 170 kraadi juures 8 minutit.

Jahuta ja purusta segu käte vahel väiksemaks.

Roa viimane komponent ehk rukki-leib valmib nii: sega suhkrust, soolast, rukkijahust, keefirist ja veest tainas, pane see pritskotti ja mulju leivatainas peenikese joana kuuma õli sisse. Küpse-ta mõned minutid.

Serveeri jäätis isetehtud rukkileiva ja friteeritud sambla seltsis, nõgesepuru ja kibuvitsapüreega kaunistatult.

vaja läheb suurem peotäis aasaheina 125 g koort 500 g piima 125 g suhkrut 80 g munakollast 30 g glükoosisiirupit 350 g tumedat šokolaadi 100 g võid 110 g ebaküdooniamahla peotäis põdrasamblikku õli friteerimiseks metsamarjade tolmu peotäis kuivatatud nõgest 50 g võid 45 g suhkrut 75 g jahu 100 g kibuvitsapüreed 5 g agarit 10 g vahtrasiirupit 50 g suhkrut näpuotsaga soola 300 g rukkijahu 50 g keefirit sorts vett

MAguSroog

Heinajäätis samblikuga(Peeter Pihel, restoran AlEXANDEr)

12 22. november 2012

maitsed

Page 13: WAAL (november 2012)
Page 14: WAAL (november 2012)

Tagantjärele mõeldes oli see ime-lik hetk. Umbes 50 inimest istuvad saalis ja kuulavad kõlaritest valjuks keeratud mootorimürinat. Vrõmm-

vrõmm-vrõmm on võimas, majesteetlik, täiesti selgelt sportautolik.

Kui mürin lõpeb, kuulutab ülimalt ra-huloleva näoga saksa insener lava pealt: “Tõstke käsi, kes mõtles, et see oli diisel-mootor!”

Keegi ei tõsta kätt. Ma ka igaks juhuks ei tõsta.

Mürina ühiskuulamine meenub mulle veidi hiljem, kui tema tekitajaga – Por sche Cayenne’i maasturi uue mudeliga S diesel – mööda Austria külavaheteid sõidan.

Kontrast on võimas, sest salongi kos-tab vaid kassilik nurrumine. Masin on harjumatult vaikne võrreldes nende oda-vate diiselmootoriga üüriautodega, mida seni olen pruukinud.

Ebameeldivalt kõva müra ei kosta sa-longi ka siis, kui gaasi anda. 4,2-liitrisel kahe turboga V8-mootoril on võimsust 382 hobujõudu – selle auto puhul piisab isegi mäkke tõustes kergest gaasipeda-li vajutamisest, ei pea teda põhja suruma nagu mõne nõrgukese seebikarbi puhul.

Roolist avaneb suurepärane vaa-de, sest maastur on kõrge. Mastaapidelt meenutab Cayenne väikest veoautot. Ja see häirib veidi, sest Austria teed on Ees-ti omadega võrreldes kitsamad ning pole neil õigeid teepervesidki. Aga erinevalt meie omadest võib seal sõita 100 km/h.

Juba enne autosse istumist tean, et peagi tekib jama, sest olen aastast aastas-se kasutanud manuaalkäigukastiga autot, Cayenne’il on aga kaheksa käiguga auto-maatkäigukast. Mu mõistusesse on sisse

sa, kauni ja jõulise disainiga alati heldima pannud. Täielik nunnulaks. Just nagu pan-da loomariigis. Ma pole veel näinud ühtegi inimest, kellele ei meeldiks panda või 911.

Seejuures on ta nunnu ja elegantne ühekorraga. Kui James Bond ei oleks ing-lane, sõidaks ta ilmselt 911ga.

Seniajani polnud ma Porsche 911ga sõitnud meetritki. Nüüd siis istun ka-heukselise kupee Carrera 4 roolis. Cayen-ne’i maastur näib tema kõrval tuim tükk. See auto uriseb nagu metsloom.

Kiirendus (nullist sajani 4,9 sekun-diga) annab tunde, et istun hävituslen-nuki kabiinis või lõbustuspargis ameeri-ka mägedel. Tunnen teatavat kibedust, et

kodeeritud jalaga siduripedaali otsimine ja kuna see selles autos puudub, siis en-nustan, et vajutan tema asemel nagunii piduripedaali. Püüan küll seda viga välti-da, kuid harjumuse jõud on suur ja nii su-retan mootori välja juba esimese kümme-konna meetri järel... Teen sama vea veel paar korda (õnneks ei põruta keegi tagant sisse), kuni mõistus harjub uute oludega.       

Cayenne on Porsche kõige popim mu-del. Laias laastus on iga teine maailmas müüdud Porsche just nimelt Cayenne. Ka enamik Eesti tänavatel liikuvatest Por-schedest on Cayenne maasturid.

Menukaim värv on must. Minu arust on ka näiteks punased ja valged päris kenad. Õhtusöögil kuulen üllatusega, et lätlaste arvates sõidavad valgete Cayenne’idega ainult naised ja geid. Kuid see on Läti värk.

Porsche maine on eeskätt seotud sport autodega. Lapsepõlvest saati istub mu sees teadmine, et Alain Prost ja Niki Lauda tulid vormel-1 maailmameistriks Porsche mootoritega McLarenitel ning kõige klassikalisem Porsche on mudel 911.

911, saksa keeles neunelfer, on sportau-tona sama tuntud nagu Volkswageni Põr-nikas rahvaautode seas. Toon selle võrdlu-se meelega, sest ka Põrnikal on seos Por-schega. Tolle auto disainis professor Fer-dinand Porsche. See oli tema 1931. aastal Stuttgardis loodud firma üks esimesi tel-limusi. Hiljem sõja ajal valmistas Porsche isegi rasketanke Tiger.

Kuid maailmakuulsuse saavutas ette-võte sportautodega. Neist kõige vingem on minu arust 911.

See juba 1963. aastal loodud ja kordu-valt uuendatud auto on mind oma liht-

Porsche tõi ajakirjanikud Austriasse, mit-te Saksamaale, kus kiirteedel puuduvad kiirusepiirangud. Nii väga tahaks proo-vida, kuidas liigub auto tippkiirusel. In-foteatmik ütleb, et auto võtab sisse kuni 285 km/h.

Ma pole mingi autopede ja seetõttu ei saa kohe aru kõigist nuppudest, mis käi-gukangi kõrval asuvad. Aga mõned neist tunduvad väga ägedad. Üks annab mingi eraldi sportrežiimi ja teine veelgi sportli-kuma...

Iste asub madalal. Juhitavus väga hea. Ühel hetkel tunnetan, et olen autoga just-kui kokku kasvanud.

Veidi pelglikuks teeb mind maha sa-danud lumi ja libedus. On küll oktoob-ri lõpp, kuid Austriat katab esimese lume vaip ning Grazi linna ümbruse mägedes on lumi nii paks, et ümbrus meenutab tal-vist piltpostkaarti ja annab tunde, et järg-mises kurvis sõidab saaniga vastu jõu-luvana. Kohati on lund isegi liiga palju. Puud murduvad tema raskuse all ja mäe-nõlvadel askeldavad päästetöötajad.

Olen miskipärast arvanud, et talv ja sportauto ei sobi kokku, aga neljarattaveo-ga 911 roolis pole häda midagi. “Neljarat-taveokogemus aastast 1900,” rõhutab Por-sche pressipaketis.

911 Carrera 4 on mu elus esimene auto, mille puhul tunnen isegi õues, et olen te-maga äsja sõitnud. Autost õhkub soojust ja lõhna (on see sidurist? pidurist?). Ta mee-nutab äsja finišeerinud võidusõiduhobust.

Tunnistan ausalt üles, et nautisin au-tot ja sulgesin kriitikameele, ei otsinud te-mast vigu. Muidugi võiks nuriseda, et pa-kiruum on väike – sinna mahtusid vaid jope ja väike reisikohver –, kuid vaevalt et keegi hakkab sportautoga jalgratast või talvekartuleid vedama.

Ja kütusekulu oli krõbe – mägedest üles-alla kihutades näitas mõõdik va-hepeal 16 liitrit 100 km kohta. Ametlik keskmine on 9,3 liitrit. Aga kui juba jõuad soetada sellise auto, siis ilmselt jõuad osta ka bensiini.

Moodne klassikaSulev vedler proovis Stüüria mägedes Porsche kahte uuendatud mudelit ja tuli tagasi väga rahulolevalt.

veel viis igipoppi autot Ferrari 250 GT – Giotto Bizzarrini disainitud sportauto 1950ndatest. Säilinud eksemplaride hindu arvatakse lähenevat 30 miljonile dollarile.

Aston Martin dB5 – luksusauto, mis kihutanud koos Bondiga viies filmis, sealhulgas “Skyfallis”.

Mini Cooper S – stiilne ja kütu-sesäästlik disainiikoon mõistliku hinnaga.

Jaguar E­Type – kuni 1974 toot-mises olnud masin, mida Enzo Ferrari on nimetanud kõige kauni-maks autoks, mis eales tehtud.

Shelby Cobra – Ameerika mooto-riga kuumavereline britt, mille maksimumkiiruseks on mõõdetud 298 kilomeetrit tunnis.

14 22. november 2012

auto

Page 15: WAAL (november 2012)
Page 16: WAAL (november 2012)

LUNA 1600DH GAZ

LUNA 1900 H GAZ LUNA 900 CR GOLD

Salong KAMINAKODATALLINN: Pärnu mnt 139e/2, tel 677 6977TARTU: Tähe 127e (XNord OÜ Kaminasalong), tel 5661 [email protected] ∙ www.raidkivi.ee

LUNA 1600DH GAZ

LUNA 1900 H GAZ LUNA 900 CR GOLD

Salong KAMINAKODATALLINN: Pärnu mnt 139e/2, tel 677 6977TARTU: Tähe 127e (XNord OÜ Kaminasalong), tel 5661 [email protected] ∙ www.raidkivi.ee