Download pdf - Eesti keskkonnastrateegia heakskiitmine - riigiteataja.ee · Eesti keskkonnastrateegia määratleb Eesti looduskasutuse ja keskkonnakaitse arengusuunad ja prioriteetsed eesmärgid

Eesti keskkonnastrateegia heakskiitmine Leht 1 / 34

Väljaandja: RiigikoguAkti liik: otsusTeksti liik: algtekstAvaldamismärge: RT I 1997, 26, 390

Eesti keskkonnastrateegia heakskiitmine

Vastu võetud 12.03.1997

Riigikoguotsustab:

1. Kiitaheaks Eesti keskkonnastrateegia, mis on lisatud käesolevaleotsusele.

2. TehaVabariigi Valitsusele ettepanek üldistada viie aasta möödudeskeskkonnastrateegia tulemused ningvajadusel strateegiatparandada ja täiendada.

Riigikoguesimees Toomas SAVI

Lisa

Riigikogu12. märtsi 1997. a. otsusele «Eesti keskkonnastrateegiaheakskiitmine»

EESTIKESKKONNASTRATEEGIA

SISUKORD

lk.

1.SISSEJUHATUSJA ÜLDPÕHIMÕTTED835

1.1.Sissejuhatus835

1.2.Keskkonnastrateegiapõhiprintsiibid837

1.3.Loodusvaradekasutamise ja keskkonnakaitse lähtealused837

1.4.Rahvusvahelinekoostöö838

2.PRIORITEETSEDKESKKONNAPROBLEEMID839

3.KESKKONNAALASEDEESMÄRGID840

3.1.Keskkonnateadlikkuseedendamine841

3.2.Keskkonnahoidlikutehnoloogia rakendamine841

3.3.Energeetikanegatiivse keskkonnamõju vähendamine842

3.4.Õhukvaliteediparandamine842

3.5.Jäätmetekkevähendamine ja jäätmekäitluse korrastamine843

3.6.Jääkreostuselikvideerimine844

3.7.Põhjaveevarudeparem kasutamine ja kaitse845

3.8.Pinnaveekogudeja rannikumere kaitse845

3.9.Maastikeja elustiku mitmekesisuse säilitamine846

3.10.Tehiskeskkonnamuutmine inimsõbralikumaks846

4.LOODUSVARADESÄÄSTLIKU KASUTAMISE JAKESKKONNAKAITSEKORRALDAMISE VAHENDID847

Leht 2 / 34 Eesti keskkonnastrateegia heakskiitmine

4.1.Keskkonnaalasedõigusaktid847

4.2.Institutsioonid847

4.3.Ärahoidvadmeetmed849

4.3.1.Territooriumiplaneerimine849

4.3.2.Keskkonnamõjutustehindamine ja keskkonnaaudit849

4.4.Regulatsioonivahendid850

4.4.1.Keskkonnanormatiividja -standardid850

4.4.2.Keskkonnakasutusload851

4.4.3.Järelevalve851

4.5.Keskkonnakorraldusemajandushoovad852

4.6.Keskkonnainformatsioonja keskkonnateadlikkuse kujundamine853

LÕPETUSEKS855

Lisa1.LOODUSVARAD JA KESKKONNASEISUND855

1.Mets855

2.Ulukid856

3.Kalavarud857

4.Maavarad858

5.Muld858

6.Elustikumitmekesisus ja maastikud859

7.Õhk860

8.Vesi862

9.Pinnasja jääkreostus864

10.Tehiskeskkond865

Lisa2.PEAMISED KESKKONDA MÕJUTAVAD TEGURID866

1.Sissejuhatus866

2.Eestimajanduse struktuur ja selle muutumine867

3.Energeetika868

4.Maavaradekaevandamine870

5.Töötlevtööstus871

5.1.Keemiatööstus872

5.2.Ehitusmaterjalitööstus872

5.3.Tselluloositööstus873

5.4.Toiduainetööstus874

6.Transport874

7.Põllumajandus876

Lisa3.KESKKONNAKAITSEALANE TEHNILINE INFRASTRUKTUUR878


1.Veevarustusja kanalisatsioon878

2.Jäätmekäitlusekorraldus879

1. SISSEJUHATUSJA ÜLDPÕHIMÕTTED

1.1. Sissejuhatus

EestiVabariigi põhiseaduse § 53 kohaselt on igaükskohustatud säästma keskkonda ning hüvitamakeskkonnaletekitatud kahju.

Viiskümmendaastat suletud ühiskonna tasakaalustamata majandussuhetetingimustes põhjustasid tehnika jatehnoloogia mahajäämusening loodusvarade raiskamise. Eestis kujunes välja mitukonfliktse looduskasutusegapiirkonda ja tekkisid eeldusedkeskkonnakriisi arenemiseks. Eesti keskkonda kahjustas tugevastika endise NSVLiidu armee tegevus, mille jääkreostuselikvideerimine kestab veel aastakümneid.

1989. aastalvõttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu looduskaitseja loodusvarade ratsionaalse kasutamisekontseptsiooni, misandis hinnangu tolleaegsele keskkonnaseisundile, sõnastaskeskkonnakaitse põhiprobleemidja -eesmärgid ningmääratles nende saavutamise võimalikud teedriigiomandil baseeruva majanduse jasotsiaalsfääriarengu tingimustes.

Riigikorramuutumine Eestis 1991. aastal ei muutnud keskkonnakaitseeesmärke, küll aga muutusidnende realiseerimisetingimused. Riigi poolt rangelt planeeritavalt jakontrollitavalt majanduselt on Eestiastunudliberaalsete vabaturusuhete teele. Edukalt kulgeb riigiomanduses olnud maa ja tootmisvahenditeerastamine.

Keskkonnanõudeidarvestatakse uute ettevõtete rajamisel. Administratiivselt onreguleeritud loodusvaradekasutamine ja keskkonnakaitse.Loodusvarade kasutamise ja saastamise maksustamine onpannud alusekeskkonnakaitse integreerimisele majandusega.Keskkonnaprobleemide lahendamiseks on tehtud ja tehakseriigieelarve,ettevõtete, kohalike omavalitsuste ja fondide vahenditestsuuri investeeringuid. Märkimisväärne onolnudvälisabi. Võetud meetmed on toonud teatud edu.

Eestikeskkonnapoliitika sisaldub paljudes meie keskkonnakasutuse ja-kaitse või muudes õigusaktides: seadusEesti loodusekaitsest, metsaseadus, kaitstavate loodusobjektide seadus, ranna jakalda kaitse seadus, saastekahjuhüvitise seadus, veeseadus,maapõueseadus, jäätmeseadus, pakendiseadus,planeerimis- ja ehitusseadus,jahikorralduse seadus, kalapüügiseadus,maaparandusseadus, säästva arengu seadus,tervisekaitseseadus jt.

Riigikeskkonnapoliitika elluviimisel järgitakse strateegilisisuundumusi ja konkreetseid tegevuskavu. Seetähendab riiklikultsuunatud ja üldsuse poolt omaks võetud arengut, kusoleviku põhinõudeid ohustamatavõetakse arvessetulevaste põlvkondade vajadusi. See tähendab ka seda, etmajandustegevus peab arvestamalooduse seatud piire.

Kunariigi majanduse tehnoloogiline tase on suhteliselt madal, tulebtähtsustada loodusvarade säästvatkasutamist. Kavajab keskkonnakaitse tunduvalt suuremaid kulutusi, kui on meievõimalused. Piiratudvahendeid tuleb kasutada hästiläbimõeldult. Et selle kõigega toime tulla, vajamekeskkonnastrateegiat.Keskkonnastrateegia koostamisel lähtutiEesti keskkonnapoliitikast, analüüsiti kriitiliseltpraegust olukorda ja1989. aasta kontseptsioonis sätestatutäitmist. Täiendava hinnangu andsid 1995. aastal Eestikeskkonnaalaseletegevusele ÜRO Euroopa Majandusnõukogueksperdid uurimuses «Eesti keskkonnaülevaade».

Eesti keskkonnastrateegia määratleb Eesti looduskasutuse ja keskkonnakaitse arengusuunad ja prioriteetsedeesmärgid uues poliitilises ja majandusolukorras ning põhiülesanded aastani 2000 ja 2010.

Keskkonnastrateegia lähtub Eesti keskkonnakaitse ajalooliselt väljakujunenud põhieesmärgist: tagada inimesirahuldav tervislik keskkond ja majanduse arendamiseks vajalikud ressursid loodust oluliselt kahjustamata,maastike ja elustiku mitmekesisust säilitades ning majanduse arengutaset arvestades.

Strateegiasesiletoodud prioriteete arvestatakse keskkonnaalase tegevusekavandamisel, riiklikulfinantseerimisel ja rahvusvahelise koostööarendamisel. Põhiülesannete täitmiseks koostataksemitmeaastasedtegevusprogrammid.

Strateegiajärgib rahvusvahelisi keskkonnakaitsealaseid algatusi:maailma looduskaitse strateegiat,1992. aastal Rio deJaneiros ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil heakskiidetud Agenda 21 põhimõtteid,1993. aastalLuzernis Euroopa keskkonnaministrite konverentsil vastu võetudKesk- ja Ida-Euroopategevusprogrammi, 1995. aasta Sofiakonverentsi otsuseid ning Eesti Vabariigi suhtes jõustunudrahvusvahelisileppeid. Järgitakse samuti valget raamatut,milles on fikseeritud põhinõuded Kesk- ja Ida-Euroopaassotsieerunudriikide integreerumiseks Euroopa Liitu.


1.2. Keskkonnastrateegiapõhiprintsiibid

Strateegiabaseerub rahvusvaheliselt tunnustatud seisukohtadel ja Eestiajaloolistel traditsioonidel ning arvestabriigi praegust sotsiaalsetja majanduslikku olukorda. Põhiprintsiibid on:

*majanduse arengu mõjutamine keskkonda säästvassuunas, kusjuures eesmärk on praeguse põlvkonnavajadusterahuldamine tulevaste põlvkondade huve kahjustamata;selle saavutamiseks reguleeritakse loodus-kasutust ja seataksetegevuspiiranguid keskkonna kaitseks;

*keskkonnakahjustuste ennetamine ja vältimine, pööratespeatähelepanu põhjustele, kunatagajärgedelikvideerimine on tunduvalt kallim ja mõnikord isegivõimatu;

*ettevaatlikkus otsuste tegemisel: kui kavandatava tegevuse mõjuei ole selge, ei tohi otsuseid langetada;

*keskkonnanõuete lülitamine teiste eluvaldkondade jamajandussektorite arengustrateegiasse ningnendearvestamine iga üksiku loodusvara ja keskkonnakomponendikasutamisel ja kaitsel; looduskeskkonna kuiühtse terviklikukompleksi huvide arvestamine;

*keskkonnanõuete kajastamine ka majandust ja sotsiaalelukäsitlevates seadustes;

*keskkonna käsitlemine riigi elanike ühise rikkuse jahoolena; keskkonnakaitse peab olemakõrgemalparteipoliitilistest huvidest ja momendi majandusprobleemidest;keskkonnakaitse ja loodusvaradesäästliku kasutamisetagamiseks tuleb taotleda elanikkonna kõikide sotsiaalsetekihtide konsensust;

*keskkonnanõuete järgimise saavutamine majandustegevusespõhimõttel, et saastaja/tarbija maksab;kõigilkeskkonna kasutajatel ja kahjustajatel peab lasumatäielik vastutus oma tegevuse eest; ettevõttedpeavadtagama oma tegevuse vastavuse keskkonnakaitse nõuetele;kasutatud loodusvarade väärtus,kõikkeskkonnakaitsekulutused ja keskkonnale tekitatud kahjud toote koguolelustsükli (tootmise, jaotamise,kasutamise, lõplikukõrvaldamise) vältel peavad kajastuma toote hinnas;

*koostöö teiste riikidega globaalsete ja regionaalsetekeskkonnaprobleemide lahendamisel ningriigipiiriülesenegatiivse keskkonnamõju tõkestamine;

*keskkonnameetmete rakendamine niisugusel poliitilisel jahaldustasandil, kus nad annavad parimatulemuse; jagatudvastutuse printsiibist lähtudes peavad riik, kohalikudomavalitsused, ettevõtted ja elanikudkoostööslahendama keskkonnaprobleeme vastavalt oma pädevusele;

*traditsioonilise looduskaitse ja loodushoiu edendamine, tagamaksloodusväärtuste teadvustamist ühiskonnahuvides.

1.3. Loodusvaradekasutamise ja keskkonnakaitse lähtealused

Loodusvaradesäästliku kasutamise ja efektiivse keskkonnakaitse määrabeelkõige tootmise ja keskkonnakaitsetehnoloogia tase. Sellestlähtuvalt võetakse suund:

*parima võimaliku tehnoloogia kasutamisele,mis tagab ressursside säästliku kasutamise ja võimalikultvähesesaastamise ning ei tekita Eesti majanduse edasiselearengule ülemääraseid kulutusi, ja

*parima keskkonnapraktika rakendamisele.

Viimaneon maailma kogemusi arvestav meetmete kombinatsioonparimate keskkonnakaitse tulemustesaamiseks. Meetmetevalikul tuleb tähelepanu pöörata:

—toote valmistamise,kasutamise ja jäätmekäitlusega seotudkeskkonnariskile;

—reostusevältimisele või tegevuse/toote asendamisele vähemreostavaga;

—asendusmaterjalivõi -tegevuse potentsiaalsele keskkonnaalasele kasule jakahjule;

—teaduses jateadmistes toimuvale arengule ning muutustele;

—täideviimisevõimalustele;

—sotsiaalsetele jamajanduslikele kaasmõjudele.

Võimalikestkeskkonnaseisundi parandamise meetmetest tuleb eelistada neid, midarakendatakse vahetultsaasteallika juures.

Saasteallikajuures kasutatakse keskkonna saastamise vähendamiseks:

*tehnoloogia täiustamisele suunatud meetmeid, mis muudavadoluliselt tootmis- ja tarbimisprotsessi struktuurining arvestavadsäästva arengu põhimõtteid;


*kasutatava toorme, vee ja energia kokkuhoiule suunatud meetmeid,mis ühtlasi vähendab jäätmekogust;

*saasteainete emissiooni vähendavaid vahendeid (puhastusseadmeid,ringlussüsteeme jms.).

Võetavadmeetmed sõltuvad lahendatavate probleemide iseärasustestja eesmärkidest. Lähitulevikus onenamkasutatav emissioonivähendamine puhastusseadmete abil ning materjali- jaenergiakao vähendamine.

Keskkonnahoidlikutehnoloogia evitamine võtab rohkem aega ja vajab meie käsutadaolevaist suuremaidkapitalimahutusi. Tulevikus tuleb agaeelisarendus anda just keskkonnahoidlikule tehnoloogiale.

Häidtulemusi nii olmes kui tootmises annavad isegi väikseid kulutusinõudvad meetodid, nagu näiteks korrasmajapidamine. Nendejuurutamine on võimalik eelkõige teadlikkuse jaloodushoiumentaliteedi kasvatamisekaudu, muutes tootmis- jatarbimisharjumusi säästlikumaks.

1.4. Rahvusvahelinekoostöö

Loodusvaradeja keskkonna kasutamisel ja kaitsel järgitakserahvusvahelistest lepetest tulenevaid kohustusiningrahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtteid ja suundumusi.

Eestikeskkonnaalase välissuhtluse põhieesmärgid on:

*rahvusvaheliselt ja eriti Euroopa Liidu poolt tunnustatud põhimõteteja kogemuste integreerimine Eestikeskkonnaalastesse õigusaktidesseja praktilisse tegevusse;

*välisinvesteeringute kaasamine loodusvarade kasutamise jakeskkonnaseisundi parandamisega seotudprojektidesse;

*Läänemere piirkonna ja eriti Balti riikide koostöö.

Eestion sõlminud oma naabrite ja mitmete teiste Euroopa riikidegaüle 40 kahe- ja mitmepoolse keskkonnaalasekoostööleppe.Lisaks raamlepingutele on sõlmitud kokkuleppeid kalanduse,vee- ja välisõhukaitse,piiriveekogude kaitse jasäästliku kasutamise, merereostuse likvideerimise ningjäätmekäitluse valdkonnas.Sõlmitaksekokkulepped saaste kauglevi vähendamise ningkeskkonnaekspertiisi alal. Koostöö Läänemerekaitseltoimub põhiliselt Helsingi Läänemerepiirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni raamides.Osaletakse ÜROja selle Euroopa majanduskomisjoni ningEuroopa Nõukogu egiidi all väljatöötatudkonventsioonide põhimõteteelluviimisel.

EuroopaLiidu ja Eesti koostöö eesmärk on moderniseerida Eestitööstust nii riiklikus kui ka erasektoris,tagamakskeskkonnakaitset eelkõige keskkonnahoidliku tehnoloogiakasutuselevõtu kaudu. Euroopa Liittunnistab, et Eestil onvajaduse korral õigus rakendada keskkonnaalaste eesmärkidesaavutamiseks rangemaiderinorme.

2. PRIORITEETSEDKESKKONNAPROBLEEMID

Loodusvaradekasutamise ja keskkonnaseisundi analüüsimisel määratletiligi 40 olulist keskkonnaprobleemi.Nende prioriteetsusehindamisel arvestati ohtu inimese tervisele, mõju majandusearengule, säästva arengutagamist ja rahvusvahelistekohustuste täitmist.

Mullaviljakus,vesi, mets, kalavarud ja maavarad on Eesti pikaajalisearengu tagamiseks ülimalt olulised.Loodusvarasid peabsaama majandustegevuses kasutada, aga seda tuleb tehasäästlikult. Loodusvarasid onriigisisese vajadusekatmiseks piisavalt ja nende varude seisund on suhteliselt hea.Loodusvarade säästlikkukasutamist on võimalikseadustega tagada, kusjuures õiguslikud alusedselleks on olemas.

NaguEuroopa Liidus nii ka Eestis on keskkonnaprobleemide kõigetähtsamaks aspektiks inimese tervisetagamine. Keskkonnamõju tervisele avaldub eelkõige saastatud õhu,mittekvaliteetse joogivee ja müra kaudu.Keskkonnatervistkahjustavat mõju on Eestis suhteliselt väheuuritud. Põhja-Eesti linnades on täheldatudhaigusjuhtudekasvu sõltuvalt saasteainete sisalduse tõusustvälisõhus. Kirde-Eesti tööstuspiirkonnasonhingamisteede haigestumus suurem kui mujal Eestis. Narva ja Sillamäepiirkonnas kasvatatavates toiduaineteson rohkem kahjulikkemikroelemente kui Tartu ümbruses toodetavates toiduainetes.See on tingitud pinnaselooduslikest iseärasustest ja osaliseltpõlevkivi töötlemisjääkidest, kuidenamikul juhtudel ei ületa lubatud norme.

Paarikümnesasulas on vaja joogivett kohale vedada tsisternides, kuna kasutuselolev põhjaveekiht on reostatud.

Probleemikson saastatud toiduained. Pestitsiidide ja mineraalväetistekasutamine on Eestis 1980. aastate lõpugavõrreldesoluliselt vähenenud. Taimekaitse- ja väetisainetesisalduselt läheneb Eestis toodetavate taimsete jaloom-sete toiduainete kvaliteet mahepõllundusetoiduainete kvaliteedile. Tuleb tähelepanu pööratasuurtes kogustesimporditavate toiduainete kvaliteedile, luuesvajalikud kontrollimisvõimalused.


Eestiprioriteetsed keskkonnaprobleemid on:

* välisõhu saastamine ja õhu saastatus linnades, mis negatiivselt mõjutab inimeste tervist, ökosüsteeme jaehitisi;

* tööstus-, põllumajandus- ja militaarobjektide jääkreostus, mis ohustab põhja- ja pinnavett, ning rikutud maas-tikud;

* põhjaveevarude ebaratsionaalsest kasutamisest ja saastamisest tingitud põhjavee kvaliteedi ja kvantiteedilangus;

* veekogude ebaratsionaalne kasutamine, reostamine ja eutrofeerumine, vee-elustiku, sealhulgas kalavarudetaastootmise ja kvaliteedi langus;

* keskkonna saastamine jäätmetega; jäätmetega kaetud alade kasv, jäätmekäitluse, sealhulgas ohtlike jäätmetekäitluse korrastamatus;

* elustiku ja maastike mitmekesisuse, sealhulgas ökovõrgustiku, kaitsealade, liikide ja üksikobjektideohustatus, mis tuleneb majandustegevusest ja maa omandireformist;

* tehiskeskkonna ebapiisav vastavus säästva arengu ja tervisekaitse põhimõtetele.

Keskkonnaprobleemidepeamised tekkepõhjused on:

*toorme- ja heitmemahuka vananenud tehnoloogia kasutamine;

*madal keskkonnateadlikkus, väära tarbijamentaliteedijuurdumine;

*keskkonnaalase tehnilise infrastruktuuri mahajäämus;

*keskkonnakorralduse rahaliste vahendite ja toimimismehhanismidepuudulikkus.

Tänapäevamajandus-, haldus- ja sotsiaalsfääri muutused on tõrjunudkeskkonnaprobleemid rahva teadvusestagaplaanile. Üleminekturumajandusele, liberaalne majanduspoliitika ja avatus on toonudtarbimisseuusi tendentse. Kaupade ja teenuste küllus ninglääneliku tarbimiskeskse elulaadi propageerimineõhutabpõhjendamatut tarbimise kasvu. Võibarvata, et inimeste keskkonnateadlikkus väheneb veelgi,säästva arengupõhimõtteid jakeskkonnanõudeid eirava tarbimise kasv jätkub ningvõõrandumine loodusest süveneb.

3. KESKKONNAALASEDEESMÄRGID

Keskkonnastrateegiakeskendub kümne käesolevas peatükis nimetatudpõhieesmärgi saavutamisele. Kunarahvakeskkonnateadlikkus ja keskkonnahoidlik tehnoloogia onprobleemide lahendamise eelduseks, käsitletakseneid kui Eestikeskkonnastrateegia tähtsamaid eesmärke. Omaette eesmärkon suurima globaalsete ja lokaalseteprobleemide põhjustaja,energiatootmise negatiivsete keskkonnamõjutuste vähendamine.Õhukvaliteediparandamine, jäätmemajandusekorrastamine, jääkreostuse vähendamine ja veekaitsepeavad tagamainimesele tervisliku keskkonna. Sama eesmärkiteenib tehiskeskkonna parandamine. Eesti maastike jaelustikumitmekesisus tuleb maksimaalselt säilitada.

Koosprioriteetsete eesmärkidega on tähelepanu all kogu keskkondja kõik loodusvarad.

3.1.Keskkonnateadlikkuseedendamine

Eesmärk: säilitada ja aktiviseerida Eesti elanike ajalooliselt väljakujunenud keskkonnateadlikkust; kaasataüldsus keskkonda mõjutavate otsuste tegemisse, aktiivsesse keskkonnakaitsesse ja järelevalvesse; kasvatadauutes põlvkondades keskkonnahoidlikku tarbijamentaliteeti, toetada keskkonda arvestava tarbimisstruktuuriarengut.

Keskkonnateadlikkusetõstmiseks tuleb:

*mõjutada inimeste tarbimiseelistusi keskkonnasäästlikussuunas, kasutades selleks massimeediat,majandushoobasid jakeskkonnakaitse administratiivseid vahendeid;

*teha keskkonnateave üldsusele kättesaadavaks;

*kujundada kasvatus- ja haridustööga inimestekeskkonnaalaseid väärtushinnanguid;

*võimaldada inimestel osaleda ja kaasa rääkidakeskkonnaalaste otsuste tegemisel;

*teha otsused kvaliteetse, kõigile kättesaadava jakontrollitava info alusel;

*tagada avalikustatud kontroll otsuste täitmise üle.


3.2.Keskkonnahoidlikutehnoloogia rakendamine

Eesmärk: kasutada keskkonda, tooret ja energiat säästlikult, vähendada saasteainete ja jäätmete teket.

Sellekstuleb:

*evitada korras majapidamise põhimõte tootmises jaolmes;

*minna järk-järgult üle keskkonnahoidliku tehnoloogiakasutamisele;

*rakendada teiste riikide parimat keskkonnapraktikat;

*luua eelmiste evitamiseks vajalik ühiskondlik meelestatus jamajanduslik motivatsioon.

Ülesandedaastaks 2000

*Kriteeriumide, standardite ja normatiivide väljatöötaminetehnoloogiaprotsesside säästlikkuse jatoodetekeskkonnasõbralikkuse hindamiseks.

*Korras majapidamise põhimõtte rakendamine tootmises jaolmes.

*Keskkonnahoidlikku tootmist soodustavate keskkonda, majandust jasotsiaalelu reguleerivate õigusaktidekoostamine.

*Säästlikku tootmist soodustava majandusmotivatsioonikujundamine.

*Keskkonnakorralduse täiustamine, esmajoones ettevõttetasemel.

*Parima võimaliku tehnoloogia ja parima keskkonnapraktikarakendamine uutes ja rekonstrueeritavatesettevõtetes.

*Loodusvarade väärtustamine, nende kulu ja keskkonnaletekitatud kahju arvestamine tootmiskuludes.

*Märgistussüsteemi väljaarendamine loodushoidliketoodete tähistamiseks.


*Parima võimaliku tehnoloogia ja parima keskkonnapraktikaevitamine tootmises ja olmes.

*Keskkonnasõbralikkuse arvestamine toote hinnas kogu temaolelustsükli vältel.

3.3.Energeetikanegatiivse keskkonnamõju vähendamine

Eesmärk: vähendada energeetika negatiivset mõju keskkonnale, suunata energiapoliitika tehnoloogiatäiustamisele, et toota ja tarbida energiat efektiivsemalt, rohkem kasutada taastuvaid energiaallikaid, vähendadaenergia tootmisel kasvuhooneefekti põhjustavate gaaside tekkimist; kõigi energiakasutusega kaasnevate kesk-konnakaitsekulude arvamine energia hinna sisse.

Energeetikakeskkonnahoidlikuks muutmiseks tuleb:

*võtta kasutusele efektiivsem kütuse tagamise ning energiatootmise, ülekandmise ja tarbimise tehnoloogia;

*ergutada vähemsaastavate kütuseliikide kasutamist;

*õhutada energiasäästu tootjast tarbijani;

*toetada taastuvate kütuseliikide ning energiaallikatekasutamist;

*vähendada põlevkivienergeetika negatiivset mõjukeskkonnale.


*Korras majapidamise põhimõtet rakendades vähendadaelektri ja küttesoojuse tootmise keskkonda kahjustavatmõju.



*Fikseerida elektritootmise keskkonnanõudeid arvestavadarengusuunad.

*Ergutada efektiivsemat energiakasutust, rakendades majandushoobasid.

*Vähendada elektritootmisel tolmu ja tuha emissiooni1995. aastaga võrreldes 25%.

*Lõpetada väävlirikaste (väävlisisaldus üle2%) kütteõlide kasutamine.


*Viia saasteainete emissioon elektritootmisel Euroopa Liidugakooskõlastatud tasemele.

3.4.Õhukvaliteediparandamine

Eesmärk: vähendada saasteainete emissiooni õhku, pöörates peatähelepanu kliimamuutust põhjustavatele ningosoonikihti kahandavatele ainetele ja transpordisaastele.

Õhukvaliteediparandamiseks tuleb:

*toetada vähemsaastavate transpordiliikide ja -vahendite(raudtee, tramm, troll) ning teisteühissõidukitekasutamist;

*tagada ainult kvaliteetse kütuse import;

*ergutada puhtama mootorikütuse kasutamist aktsiisidiferentseerimisega kütuse kvaliteedi jakesk-konnaohtlikkuse järgi.

Rakendadarahvusvaheliste konventsioonidega kehtestatud piiranguid osoonikihtikahandavate ainete tarbimisel,et vähendada lenduvateorgaaniliste ühendite ja raskmetallide, väävli- jalämmastikuühendite emissiooni,stabiliseerida javähendada kasvuhooneefekti tekitavate gaaside (süsihappegaasi,metaani, süsivesinike jms.)emissiooni.


*Lõpetada osoonikihti lõhkuvate ainete müük japiirata oluliselt osoonikihti kahandavate ainete kasutamist.

*Stabiliseerida lämmastikuühendite emissioon 1987. aastatasemel ja võtta suund selle edasisele vähendamisele.

*Rangelt kontrollida mootorsõidukite heitgaasidesaastenormidele vastavust.

*Karmistada riiki sissetoodavatele ja olemasolevatele autodeleesitatavad nõuded.

*Vähendada lenduvate orgaaniliste ühendite kogust1990. aastaga võrreldes 50% võrra.

*Vähendada pliiga etüleeritud bensiini kasutamist1995. aasta tasemega võrreldes 80% võrra.


*Viia õhukvaliteet vastavusse Euroopa Liidu normidega.

*Vähendada väävliühendite emissiooni 1980. aastatasemega võrreldes 80% võrra.

*Vähendada tahkete osakeste emissiooni 1995. aasta tasemegavõrreldes 25% võrra.

*Lõpetada etüleeritud bensiini kasutamine.

*Lõpetada enam kui 0,05%-lise väävlisisaldusegadiislikütuse kasutamine.


*Mitte lubada Euroopa Liidu norme ületavaid saasteaineteemissioone.

3.5.Jäätmetekkevähendamine ja jäätmekäitluse korrastamine

Eesmärk: toetada toorme ja materjalide säästlikku kasutamist, piirata jäätmete tekkimist ja soodustada nendetaaskasutamist, vähendada jäätmetest põhjustatud keskkonna saastamist ja jäätmetega saastatud alasid, arendadajäätmekäitlust, eriti ohtlike jäätmete käitlust.

Praktilistelahendite valik jäätmekäitluse korrastamisel peakstoimuma järgmise pingerea alusel:

1) jäätmetekkevältimine;


2) tekkivatejäätmekoguste ja nende ohtlikkuse vähendamine;

3) jäätmetetaaskasutamise laiendamine

—otseses ringluses(korduvkasutamine)

—materjaliringluses

—bioloogilistesprotsessides (kompostimine)

—energeetiliseksotstarbeks (põletamine);

4)keskkonnanõuetekohane jäätmetöötlus jaohutustamine;

5)jäätmete keskkonnaohutu ladustamine ja matmine.


*Tootmis- ja olmejäätmete tekke stabiliseerimineolemasoleval tasemel.

*Kinnitada kõigile prügilatele omanik või haldaja,sulgeda omanikuta prügilad.

*Jäätmete taaskasutamise suurendamine 30—40%-ni.

*Uute prügilate rajamine ja vanade sulgemine Euroopa Liidunõudeid arvestades.

*40% olmejäätmete ladustamine vastavuses keskkonna- jatervisekaitse nõuetega.

*Ohtlike jäätmete käitlussüsteemi juurutamine.

*Radioaktiivsete jäätmete käitlusprogrammiväljatöötamine ja olemasolevate hoidlatekeskkonnaohutusetagamine.

*Kontrolli saavutamine kõigi oluliste jäätmetekitajateüle.


*Põlevkivi töötlemisjäätmete paremärakasutamine ja jäätmete kõrvaldamistehnoloogiatäiustamine.

*Jäätmete taaskasutamise suurendamine 50%-ni.

*Olmejäätmete tekke stabiliseerimine 250—300 kgtasemel inimese kohta aastas.

*Olmeprügilate arvu optimeerimine (kuni 150).

*Kõikide jäätmete töötlemine, ladustamineja matmine vastavalt rahvusvaheliselt tunnustatud keskkonna-jatervisekaitsenõuetele.

*Ohtlike jäätmete osakaalu vähendamine jäätmeteüldkoguses.

*Euroopa Liidu nõuetele vastava radioaktiivsete jäätmetehoidla ehitamine.

*Jäätmekäitlusteenuste rakendamine kogu riigi ulatuses.

3.6.Jääkreostuselikvideerimine

Eesmärk: likvideerida tegevuse lõpetanud objektidest põhjustatud jääkreostus ja taastada rikutud maastikud.

Jääkreostusevähendamiseks tuleb:

*seadusega tagada saastet tekitava objekti omaniku vastutuskeskkonna saastamise ja sellega tekitatudkeskkonnakahjustusteeest, samuti vastutus jääkreostuse likvideerimise eestomaniku vahetumisel;

*likvideerida tootmis- ja militaartegevuse põhjustatudkeskkonda ohustav jääkreostus;

*hoida ära saasteainete sattumine keskkondatööstusjäätmehoidlatest (rikastusjääkidest,tuha- ja pool-koksipuistangutest) ning olmeprügilatest;


*rekultiveerida mäetööstuse poolt rikutud alad, luuaesteetilist rahuldust pakkuv tehismaastik ja eeldusedrikutudmaade mullaviljakuse taastamiseks;

*vähendada langatusohtlike alade suurenemist jakaevandamiskadusid, võimaluse korraleelistadapealmaakaevandamist.


*Inventariseerida mahajäetud sõjaväeobjektidest,tootmisest ja prügilatest pärinev jääkreostusja hinnata sellekeskkonnariski astet.

*Lokaliseerida pinnase jääkreostus põhjavett jainimeste tervist otseselt ohustavatel aladel.

*Mäetöödega rikutud maid rekultiveerida ainultkehtestatud korra kohaselt koostatud projekti järgi.


*Viia ohutusse seisundisse ja rekultiveerida valdajata karjäärid.

*Hoida ära saasteainete sattumine tegutsevatesttööstusjäätmehoidlatest ja olmeprügilatestpinnasesse, pinna- japõhjavette, rekultiveeridatööstusjäätmehoidlad ja olmeprügilad,mida enam ei kasutata.


*Tagada kõrgendatud keskkonnariskiga jääkreostusobjektideisoleerimine looduskeskkonnast.

3.7.Põhjaveevarudeparem kasutamine ja kaitse

Eesmärk: kindlustada põhjaveevarude kvaliteet ning tagada nende säästlik kasutamine ja kaitse.

Põhjaveekaitseks tuleb:

*evitada põhjavee defitsiidiga aladel põhjavee säästlikukasutamise süsteem;

*minimeerida kaod vee tootmisel, tarbijani viimisel ja kasutamisel;

*tõhustada põhjavee kaitset, likvideerida lokaalnejääkreostus ja olemasolevad reostusallikad.


*Vähendada veevarustussüsteemide lekkeid 50% võrra.


*Rajada väikeasulates (eriti reostatud veehaarete puhul) joogiveevarustussüsteemid.

*Tagada Pandivere kõrgustikul põhjavee formeerumisalatõhus kaitse.

*Likvideerida põhjavee reostuse peamised allikad.

*Lokaliseerida reostunud põhjaveed.

*Vähendada kvaliteetse põhjavee kasutamist tööstuses.

*Suurendada vee korduvkasutust.


*Luua elanikele võimalused kvaliteetse põhjaveesaamiseks.

*Vähendada veevarustussüsteemide lekkeidtehnilis-majanduslikult põhjendatud tasemeni.

*Vähendada vee kulu toodanguühiku kohta.

3.8.Pinnaveekogudeja rannikumere kaitse

Eesmärk: ratsionaalse kasutamisega tagada siseveekogude ja rannikumere ökoloogiline tasakaal ningkalavarude ja vee-elustiku looduslik taastootmine.

Pinna-ja merevee kaitseks tuleb:

*evitada veekogude ratsionaalse kasutamise skeem kogu riigi ulatuses;


*evitada vee ratsionaalne kasutamine tööstuses ja olmes;

*tagada keskkonda lastava reovee bioloogiline ja vajaduse korral kakeemiline puhastamine.


*Viia olme- ja tööstusvee kvaliteedi põhilised nõudedvastavusse Läänemere piirkonna merekeskkonnakaitsekonventsiooni Helsingi komisjoni (HELCOMi) soovitustega.


*Lämmastikutundlike veekogude ökoloogilise tasakaalusäilitamiseks eemaldada vastavalt HELCOMisoovitustelelämmastikuühendid olmeheitveest üle5000 elanikuga asulates.

3.9.Maastikeja elustiku mitmekesisuse säilitamine

Eesmärk: tagada Eestile omaste taime- ja loomaliikide elujõuliste populatsioonide, looduslike ja poollooduslikekoosluste ning maastike püsimine.


*Täiustada taime- ja loomaliikide, nende elupaikade jamaastike kaitset vastavalt uuenenud õigusnormideleningsilmas pidades rahvusvahelisi kokkuleppeid ja Euroopa Liidunõudeid.

*Ökosüsteemide kaitse tagamiseks täiustada olemasolevatkaitsealade võrgustikku Euroopa Liidu soovitustekohaselt.

*Evitada looduskaitsenõuetele vastavate kaitstavatemetsade võrgustik, tagamaks kõikide looduslikejapoollooduslike metsatüüpide ja -koosluste säilimine.


*Luua Euroopa Liidu soovitustele vastav kaitsealade võrgustik,kus rangemini kaitstavad vööndid(loodusreservaadid jasihtkaitsevööndid) moodustaksid kuni 5% Eesti maismaast.

3.10.Tehiskeskkonnamuutmine inimsõbralikumaks

Eesmärk: viia tehiskeskkonna seisund vastavusse tervisekaitse ja säästva arengupõhimõtetega.

Inim-ja loodusesõbraliku tehiskeskkonna loomine ja sellealalhoidmine on väga aeganõudev ja kulukas. Seeeeldabriigi järjekindlat majandus-, regionaal-, maaelu-, elamu- jm.poliitikat, mille eesmärk on:

*pärandkultuurmaastiku säilitamine;

*maaelu kui elulaadi tähtsustamine;

*tööstustootmise hajutamine väikelinnadesse jamaa-asulatesse;

*ehitiste energia- ja veesäästlikuks muutmine;

*ehitiste materjalimahukuse vähendamine, sealhulgastaastumatute loodusvarade kulu vähendamine;

*ehitiste eluea pikendamine ja remondimahukuse vähendamine;

*tarbetuks osutunud ehitiste või nende osade lammutamine,lammutussaaduste ja ehitusel tekkinudjäätmetetaaskasutamine;

*mürataseme alandamine;

*eramuehituse soodustamine;

*linnade ja teiste asulate haljastuse suurendamine ja tehiskeskkonnaesteetilise aspekti väärtustamine.


*Töötada välja suurpaneelehitiste renoveerimiseprogramm säästva arengu põhimõtetestlähtudes.


*Koostada põllumajandusmaastike kasutamise, säilitamise jahooldamise tegevuskava.


*Viia toodetavad, turustatavad ja kasutatavad ehitusmaterjalidvastavusse nüüdisaja keskkonna- jatervisekaitsenõuetega.

*Töötada välja tänapäevased, euronormidegaharmoniseeritud Eesti ehitusalased normid ja regulatsioonid.

4. LOODUSVARADESÄÄSTLIKU KASUTAMISE JA KESKKONNAKAITSEKORRALDAMISEVAHENDID

4.1. Keskkonnaalasedõigusaktid

1995. aastalõpuks oli Eestis vastu võetud, menetluses võiettevalmistamisel ligi 70% kõigist loodusvaradekasutamise,keskkonnakaitse ja territooriumi planeerimise reguleerimiseksvajalikest õigusaktidest.

Edasisestöös pööratakse peatähelepanu seadusloomekorrastamisele, õigusaktide süstematiseerimisele jaEuroopaLiitu integreerumiseks vajalike abinõuderakendamisele. Selleks:

*kaetakse õiguslikult reguleerimata valdkonnad järk-järgultõigusaktidega;

*viiakse keskkonnanõuded majandus- ja sotsiaalelureguleerivatesse seadustesse;

*koostatakse ja ühtlustatakse valge raamatu nõudeidsätestavad õigusaktid 1997. aasta lõpuks;

*analüüsitakse õigusakte, selgitamaks vastuolusid,vasturääkivusi ja tasakaalustamatust ning tehakseettepanekudkehtivate õigusaktide muutmiseks jatäiendamiseks;

*sätestatakse keskkonnaalane vastutus;

*harmoniseeritakse Eesti õigusaktid Euroopa Liidu omadega jakoondatakse 2005. aastakskodifitseeritudkeskkonnaseadustikuks.

4.2. Institutsioonid

Keskkonnastrateegiasmõistetakse institutsioonide all keskkonnakorraldusegategelevaid riigi- jaomavalitsusasutusi ning organisatsioone.

Praeguneinstitutsioonisüsteem on välja kujunenud 1980. aastatelõpus ja 1990. aastate alguses. Põhimõtteliseltontegu alluvuselt ja territoriaalselt hajutatud juhtimissüsteemiga.Keskkonnakorralduse institutsioonid järgivadEesti riigihalduskorraldust.

Keskkonnakorraldusesüsteemi kuuluvad:

Riigikogukui kõrgeim seadusandlik organ,

VabariigiValitsus kui täidesaatva riigivõimu teostaja ja

Keskkonnaministeeriumkui Eesti Vabariigi territooriumil riigi keskkonnapoliitikatellu viiv kõrgeim täitevorgan,mis ühtlasi suhtlebteiste riikide ja rahvusvaheliste keskkonnaorganisatsioonidega.Keskkonnaministeeriumivalitsemisalas on riigi keskkonna-ja looduskaitse korraldamine, maaga ja ehitustegevusega seotudülesannetelahendamine, sealhulgas regionaalplaneerimise kavadeväljatöötamine ja elluviimine, loodusvaradekasutamise,kaitse ja arvestamise korraldamine, järelevalvelooduskeskkonnale ohtlike ainete kasutamise üle,ilmavaatluste,geoloogiliste, ehituslike, loodus- jamereuuringute ja geodeetiliste tööde korraldamine,maakatastri pidamine ningvastavate õigusaktide eelnõudekoostamine.

Keskkonnaministeeriumivalitsemisalas oli seisuga 1. august 1996 Maa-amet, Metsaametja Kalaamet,Looduskaitse Inspektsioon ja Mereinspektsioon.Maakondades tegelevad keskkonnaküsimustegamaavalitsustekeskkonnaosakonnad, maa-ametid, ehitus- jaarhitektuuriosakonnad, metsaametid, Maa-ameti Sillamäe jaNarva kohalikud allasutused, Mereinspektsiooni6 regionaalset osakonda ning Narva jaTallinnakeskkonnatalitused.

Keskkonna,maastike, elustiku, maavarade, vee- ja kalavarude kasutamise jakaitse reguleerimine toimub seadustealusel maavalitsustekeskkonnaosakondade kaudu, mis teostavad ka loodusvarade jakeskkonna kasutamise jakaitse piirkondlikku järelevalvet ningkoordineerivad omavalitsuste keskkonnaalast tegevust.

2000. aastakskorrastatakse riiklik juhtimine ja järelevalve.Reorganiseeritakse Keskkonnaministeeriumistruktuur.Ministeeriumi ülesandeks jääb edaspidi seadusloome,keskkonnapoliitika elluviimise koordineerimineja arendustegevus,rahvusvaheline keskkonnaalane koostöö, sidemed teisteministeeriumide ja üldsusega. Ametiteülesanne onkeskkonnapoliitika elluviimine.


Keskkonnastrateegiaeesmärkide saavutamine on võimalik vaid koostöösteiste ministeeriumidega. See puudutabnii konsensuse saavutamistotsuste tegemisel kui ka keskkonna tegelikku kaitset nendevalitsemisalades. Sellestegevuses ei tohi olla dubleerimist egareguleerimata valdkondi. Need ministeeriumid, milletegevusvaldkondmõjutab oluliselt keskkonda (transport jaside, majandus, põllumajandus), moodustavadkeskkonnaküsimustegategelevad struktuuriüksused. EuroopaLiidu Komisjoniga sujuva koostöö huvides täpsustataksefunktsioonidejaotus Keskkonnaministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi(tervisekaitse) vahel.

Eestimajanduse ja haldussüsteemi arenedes suureneb keskkonnakaitsekorraldamisel järk-järgultomavalitsusteroll. Õigusaktide korrastamise ja täiendamise protsessistähendab see senisest tunduvalt suurematähelepanupööramist omavalitsuste kohustuste, õiguste javastutuse täpsele reglementeerimisele. Sellegakaasnebvajadus luua linna- ja vallavalitsustes keskkonnakaitsega tegelevadstruktuuriüksused.

Probleemidelahendamiseks nende tekkekohtades taaselustatakse ettevõttekeskkonnakorralduse süsteem,ühitades selle tööohutuseja ohutu töökeskkonna tagamisega.

Avalikustamisenõue ja keskkonnateadlikkuse tõus toovad kaasavalitsusväliste ja ühiskondlikeorganisatsioonide,kodanike ühenduste ja üksikkodanike osatähtsuse kasvukeskkonnakaitses. Riik toetab sellenõude täitmist.

Järk-järgultluuakse sõltumatu usaldusmehe institutsioonkeskkonnavaidluste kohtueelseks jakohtuvälisekslahendamiseks.

4.3. Ärahoidvadmeetmed

Keskkonnakahjustusiärahoidvaist meetmeist on tähtsamad territooriumiplaneerimine, keskkonnamõjutustehindamine ja keskkonnaaudit.Siia kuuluvad ka keskkonnaga seotud riski hindamine, ennetamine javähendaminening keskkonnakorralduse tulemuslikkuse hindamine.

4.3.1. Territooriumiplaneerimine

Planeeriminekoos keskkonnamõjutuste hindamisega on üks olulisemaid jaterviklikumaid vahendeid keskkonnakujundamisel.

Territooriumiplaneerimine toimub neljal tasandil. Üldisemate planeeringute— üleriigilise planeeringu,maakonnaplaneeringute javaldade ning linnade üldplaneeringute — ülesandeks onkeskkonna ning majanduslikeja sotsiaalsete huvide, üldiste jaüksikhuvide tasakaalustamine. Detailplaneeringute ülesanneon ette valmistadaehitus- ja arendustegevust, arvestades sellegakaasneda võivaid keskkonnamõjutusi.

Keskkonnaprobleemideteadvustamisel ja lahendamisel ning haldustöötajate, spetsialistide,huvigruppide jaelanike koolitamisel, s.t. eelistuste kujundamiselühiskonnas, pööratakse erilist tähelepanuplaneerimistegevuseavalikustamisele ja demokraatianõudejuurutamisele.

Parandatakseeri planeerimis- ja haldustasandite vahelist koostööd.Seoses majanduse rahvusvaheliseintegreerumise ja riigipiiriülesesaastega muutuvad oluliseks riikidevahelised ja paljude riikideosavõtul tehtavadplaneeringud.

Üleriigiliseplaneeringu «Eesti 2010» ning maakonnaplaneeringutekoostamisel on põhiülesanne keskkonnajamajandushuvide tasakaalustamine. Maakonnaplaneeringudvalmivad 1998. aastal. 1996. aastallõpetataksevarasemate planeeringute ülevaatamine.

Valdadeüldplaneeringud on tasakaalustatud arengu eelduseks kõikidelevaldadele. Riik toetab nendeväljatöötamistaastaks 2005.

4.3.2. Keskkonnamõjutustehindamine ja keskkonnaaudit

Keskkonnakahjustusteärahoidmise efektiivsemaid abinõusid onkeskkonnamõjutuste arvestamine otsustetegemisevõimalikult varases järgus ja nende mõjutustejälgimine ja hindamine majandustegevuses.

Keskkonnamõjutustehindamine(keskkonnaekspertiis) on kavandatava tegevuse keskkonnanõuetelejasäästva arengu põhimõtetele vastavusekohustuslik hindamine keskkonda mõjutavate otsusteettevalmistamiseksja optimaalse lahendusvariandi leidmiseks.Keskkonnamõjutuste hindamine on kohustuslik kalooduskasutus-,saaste- ja ehituslubade väljaandmisel.

Keskkonnamõjutustehindamist korraldavad 1997. aastani sõltuvalt objektisuurusest ja keskkonnaohtlikkusestKeskkonnaministeerium jamaavalitsuste keskkonnaosakonnad. Pärast Euroopa Liidudirektiive ja riigipiiriülesekeskkonnamõjutustekonventsiooni põhimõtteid arvestava keskkonnamõjutustehindamist reguleeriva seadusejõustumist:


*vastutab keskkonnale avaldatava mõju hindamise eest ettevõtja;

*kaasatakse kohalike omavalitsuste kaudu üldsuskeskkonnamõjutuste hindamisse;

*on Keskkonnaministeeriumi ülesanne tagada, et keskkonnamõjutusedoleksid hinnatud enne otsuste tegemist;

*peavad otsuste tegijate teadlikkus ja üldsuse surve tagamakeskkonnamõjutuste hindamise tulemustearvestamise.

Kehtimajääb keskkonnamõjutusi hindavate ekspertidelitsentseerimise nõue. Alles jääbriigipoolnekeskkonnamõjutuste hindamise kvaliteedi kontroll.

Keskkonnaauditon tegutseva ettevõtte tegevuse ja selle juhtimisekeskkonnakaitse nõuetele, parimalekeskkonnapraktikale jasäästva arengu põhiseisukohtadele vastavusehindamine.

Keskkonnaauditpeab muutuma ettevõtte tasandil keskkonnakorralduse protsessilahutamatuks osaks.Keskkonnaaudit peab olema kohustuslik erastamisel(teistel omandivormi muutmistel — soovitatav),keskkonnaohtlikeobjektide puhul, keskkonnanõuete süstemaatilise eiramisekorral, riiklike investeeringute jalaenude taotlemisel.

Keskkonnamõjutustehindamise ning keskkonnaauditi oluliseks osaks saab juurutatavkeskkonnariskidehindamise ja keskkonnakorralduse süsteem.

4.4. Regulatsioonivahendid

4.4.1. Keskkonnanormatiividja -standardid

Keskkonnakaitsesrakendatakse keskkonnanormatiive, millegakehtestatakse keskkonnakomponentidekvaliteedinõuded,lähtudes esmajoones inimese tervisest (keskkonnakvaliteedinormatiivid), ja piirnõudedsaasteallikatele (saasteaineteemissiooni normatiivid).

Keskkonnakvaliteedinormatiivid(kontrollarvud) olid Eesti Vabariigis 1996. aasta alguse seisugakehtestatudvälisõhu, joogivee, põhjavee japinnase kvaliteedi kohta. Kehtestatakse müra, vibratsiooni,kiirguse ja põhjasetetenormatiivid.

Emissiooninormatiividonkehtestatudheitveeja liiklusvahendite heitgaaside kohta. Viimasedjamootorsõidukite mürataseme kehtivad normatiivid vastavadEuroopa Liidu omadele. Heitvees sisalduvatesaasteaineteemissiooninormatiivid ühtlustatakse samuti järk-järgultEuroopa Liidu omadega vastavaltnende keskkonna- ja majandusalaselepõhjendatusele ning arvestades Läänemereregiooni spetsiifikat.Paiksete õhusaaste- javeereostusallikate piirnõuete kehtestamisel rakendataksejärk-järgult Euroopa Liiduemissiooninormatiivetoodanguühiku kohta.

Kontrollitavateainete arvu on vähendatud ning võrreldes nendega, miskehtisid endises Nõukogude Liidus,on enamik normatiivemuudetud reaalsemaks. Paljud normatiivid on Euroopa Liiduomadega samal tasemelvõi nendest rangemad (nt. Läänemereökoloogilist tasakaalu tagavad HELCOMi soovitustele vastavadheitveepuhastamise normatiivid).

Eestis1996. aastal kehtivad keskkonnastandardidon vananenud ja vaja-vad kaasajastamist.Keskkonnastandardialane tegevus on seni piirdunud üksnestootestandarditekeskkonnaaspektide kontrollimisega. Edaspidihakatakse standardite abil reguleerima keskkonnalaboritetegevust(proovivõttu, analüüsimeetodeid), samutikeskkonnakorraldussüsteemide rakendamistettevõtetes,keskkonnaauditit, audiitoritele esitatavaid kvalifikatsiooninõudeid,keskkonnakorraldusetulemuslikkuse hindamist, toodeteolelustsükli analüüsi, toodetele keskkonnamärkideomistamise kriteeriumidekehtestamist ja teisi heakeskkonnakorralduse aspekte.

Aastaks 2010tuleb üle võtta kuni 350 RahvusvaheliseStandardiorganisatsiooni (ISO) ja EuroopaStandardikomitee (CEN)keskkonnastandardit. Keskkonnamärkide alal arendatakserahvusvahelist ja regionaalsetkoostööd, kehtestatakseühtne Balti keskkonnamärk.

4.4.2. Keskkonnakasutusload

Keskkonnakasutuslubasidkeskkonna uurimiseks, kasutamiseks või mõjutamiseksannavad maavalitsustekeskkonnaosakonnad ja Keskkonnaministeerium.Olulisemad keskkonnakasutusload on: loadgeoloogiauuringuteks jamaavarade kaevandamiseks, veekasutusluba, välisõhusaasteluba ning jäätmeluba.Kolme viimasegakehtestatakse ettevõtte heitmete ja jäätmetepiirkogused. Lubade kehtivusaeg on kuni viisaastat, maavaradekaevandamisel kuni 25 aastat. Viimaste puhul on viie aastapärast õigus tingimusi üle vaadataja korrigeerida.Lubade andmine peab maksimaalselt toetama keskkonnahoidliketehnoloogiate rakendamistja loodusvarade säästlikkukasutamist. Selleks on lubade väljastamisel võetudsuund üha enam tuginedakeskkonnamõjutuste hindamisetulemustele, mille juures arvestatakse parima võimalikutehnoloogia ja parimakeskkonnapraktika juurutamise nõuet.


Kalapüügilubasidannavad Keskkonnaministeerium, maavanem ja/või kohalikomavalitsus. Jahilubasid väljastabjahipiirkonna haldaja.Raieloa riigimetsas raiumiseks annab metskond, munitsipaalmetsas— vallavalitsus.Ehitusloa väljastab valla- võilinnavalitsus.

Keskkonnakasutuslubadeväljaandmine on avalik. Järelevalve lubades sätestatudtingimuste üle onkeskkonnakorraldussüsteemi üksprioriteete.

Lähitulevikueesmärk on Euroopa Liiduga ühinemiseks nõutavakeskkonnakasutuse integreeritudlubadesüsteemiväljatöötamine. Sellega tagatakse loa saaja poolttekitatava keskkonnamõjutuse igakülgnearvestamine.

4.4.3. Järelevalve

Keskkonnaministeeriumivalitsemisalas on järelevalvekohustus kahel ametil (Maa-ametilja Metsaametil),kahel inspektsioonil (Keskkonnainspektsioonil jaMereinspektsioonil), 16 looduskaitseala administratsiooniljaNarva Keskkonnatalitusel ning maavalitsuste ja TallinnaLinnavalitsuse keskkonnaosakondadel. Juhul kuiMetsaametreorganiseeritakse Keskkonnaministeeriumi osakonnaks, muudetaksevalitsuse seadust, andesministeeriumile sunniõigusekolmandate isikute suhtes.

Edaspidikoondatakse järelevalvetöö peamiselt kahteiseseisvasse inspektsiooni: Keskkonnainspektsiooni(tegevusmaismaal ja siseveekogudel, ehitusjärelevalve) jaMereinspektsiooni (meri ja sisemaa piiriveekogud).Kiirgusohutusenõuete täitmist hakkab jälgima Kiirguskeskus.

Inspektsioonidarendatakse Tallinnas ja maakondades (regioonides)inspektorkoosseisu omavateksjärelevalveorganiteks.

4.5. Keskkonnakorraldusemajandushoovad

Keskkonnakorraldusemajandushoobade rakendamise eesmärk on mõjutada niitootjaid kui ka tarbijaid kasutamaloodusvarasid heaperemehelikult,võimalikult vältima reostust ja jäätmeid,tagama turul keskkonnasõbralikeletoodetele paremadtingimused, kui on nende reostus- ja jäätmemahukatelvõistlejatel. Majandushoobadekasutamise põhiprintsiibidon järgmised:

*kõik toote olelustsükli (tootmine, jaotamine, kasutamine,lõplik kõrvaldamine) vältel keskkonnakaitsekstehtudkulutused, keskkonnale tekitatud kahju ja kasutatudloodusvarade väärtus kajastuvad toote hinnas;

*loodusvarade kasutamise ja keskkonnasaaste maksustamisest laekunudraha kasutatakse keskkonnaprobleemidelahendamiseks;

*erinevate saastajate ja looduskasutajate jaoks kehtivad keskkonnastkui tervikust ja vabaturu nõuetest lähtudesühtsednõuded.

Majanduslikuksmõjutamiseks kasutatakse:

*riigi toetust;

*saastekahju hüvitist, mille keskkonnakaitset stimuleerivattoimet tõhustatakse ja vabaturunõuetelemittevastavad soodustused kaotatakse;

*loodusvara kasutusõiguse hinda, seostades selle suuruseloodusvarast saadava kauba hinnaga;

*riigimakse, diferentseerides neid keskkonnakaitse eesmärgil;

*kohalikke makse;

*pandisüsteemi (pandid taaskasutatavatele ringluspakenditele,autorehvidele, autokeredele, akudele, patareidele,mootoriõlilejne.);

*keskkonnakindlustust (reostusriskikindlustust).

Riigitoetusavaldub subsiidiumide, dotatsioonide, soodsate laenude,laenuprotsentide katmise jms. näol. Riigifinantstoetusealuseks on kulude efektiivsuse analüüs, kusjuurestoetatakse majanduslikult põhjendatud javõimalikultsuuremat keskkonnatulu andvaid ettevõtmisi. Raha saadakse seljuhul riigieelarvest ja eelarvevälistestfondidest(Keskkonnafond, Metsakapital, Kalakapital jt.).

Lähitulevikusriigieelarvest, Keskkonnafondist ja loodusvarade sihtkapitalidest:


*toetatakse omavalitsusi keskkonnakaitsealase tehniliseinfrastruktuuri rajamisel (vähemalt 6% riiklikeinvesteeringuteprogrammist);

*kaetakse osa olemasolevate heitveepuhastite käigushoidmisekuludest majanduslikult vähearenenudregioonides;

*toetatakse ohtlike ja radioaktiivsete jäätmete käitlust;

*kaetakse jääkreostuse (endise Nõukogude Liidusõjaväe tekitatud reostuse, haldajatajääkreostuse,erastamisprotsessis riigi vastutusele jäänud jääkreostuse)likvideerimise kulusid;

*kompenseeritakse osaliselt kaitsealuste liikide põhjustatudkahjusid ja seadusjärgsete keskkonnakaitselistekitsendustetõttu saamata jäänud omanikutulu.

Ühtlasivõetakse suund jäätmetekke ennetamise jakeskkonnahoidlike tehnoloogiate kasutuselevõtuergutamisele,sh. vastavate info- ja nõustamiskeskuste toetamisele.

Maksusüsteemilon Eestis loodusvarade säästliku kasutamise jakeskkonnakaitse ergutamiseks suur arengumaa.Vastavalt riigisotsiaal- ja majandussfääri arengule ja keskkonnanõuetearvestamise vajadusele hakatakse järk-järgult evitama:

*aktsiise, mis on diferentseeritud sõltuvalt toodetekeskkonnavaenulikkusest ja kvaliteedist(arvestataksemootorikütuse pliisisaldust, diisli- ja katlakütuseväävlisisaldust, sõidukite keskkonnasõbralikkust);

*keskkonnaohtlike toodete (ühekorrapakendite, detergentide,väetiste) aktsiise;

*tulu-, tolli- ja käibemaksusoodustusi.

Maksusüsteemikeskkonnasõbralikumaks muutmiseks ning üldisemaksukoormuse tõusu vältimiseks taotletaksesellistemaksude kehtestamist, mis on riigi- ja kohaliku eelarve tuluallikaksning ühtlasi mõjutavad positiivseltkeskkonda, vähendadessamas tulu- ja käibemaksu. Taolisteks maksudeks võivadolla energiamaks, teedekasutusmaks, automaks, parkimismaks,jäätmemaks jms.

4.6.Keskkonnainformatsioonja keskkonnateadlikkuse kujundamine

Keskkonnakaitseedukuse eeldused on keskkonnaseisundi hindamine, info olemasolu jakättesaadavus ning rahvaaktiivne toetus.

Eestiloodusvarad ja keskkond on suhteliselt hästi uuritud.Informatsioon nende olemi ja seisundi kohtakorrastatakse ja tehakseajakohaste infokandjate abil üldkättesaadavaks.

Keskkonnainfosaamine ja levitamine orienteeritakse:

*loodusvarade säästlikule kasutamisele ning keskkonnakaitseprioriteetide ja probleemide lahendamiseksvajalike abinõudemääratlemisele;

*ametkondadele ja elanikele kvaliteetse ning operatiivse infoandmisele ja ohutu keskkonna tagamisele;

*keskkonda mõjutavate otsuste tegemiseks vajaliku infokättesaadavusele, otsuste täitmise jälgimisele jaotsustetulemuslikkuse hindamisele;

*üldsuse kaasamisele ja keskkonnateadlikkuse tõstmisele;

*valitsusväliste ja rahvusvaheliste keskkonnaorganisatsioonideinformeerimisele.

Keskkonnagaseotud väärtushinnangute kujundamiseks jakeskkonnahariduse edendamiseks:

*suurendatakse Keskkonnaministeeriumi osa kasvatus- ja haridustöösning keskkonnaalase täiendkoolituseõppevormide javõimaluste mitmekesistamisel;

*algab üldhariduskoolides 1997. aastast interdistsiplinaarnekeskkonnaõpetus;

*lülitatakse keskkonnakaitse üldkursus ülikoolide,rakenduskõrgkoolide ja ametikoolide õppeprogrammidesse;

*tõhustatakse maastiku- ja planeeringuarhitektideettevalmistamist;

*luuakse riigi täiendkoolituse võrk keskkonnaharidusetaseme tõstmiseks;

*parandatakse keskkonnaametnike ning valla- ja linnaametnikekeskkonnahariduslikku ettevalmistamist;

*levitatakse teavet keskkonnahoidliku tehnoloogia kohta;


*luuakse Keskkonnaministeeriumi juurde avalike suhete bürooavalikkuse paremaks teavitamiseks;

*täiendatakse tarbijakaitse propagandat keskkonnakaitseaspektiga, et suunata rahva tarbimistavasidsäästlikkuseleja loodushoiule;

*pööratakse erilist tähelepanu Eesti loodusemitmekesisuse ainulaadsusele ja selle säilitamisevajaduseteadvustamisele;

*avalikustatakse ja selgitatakse rahvusvahelisi ja Eestikeskkonnadokumente.

Avalikkuseosalemine

Rahvakeskkonnaalase aktiivsuse suurendamise eelduseks on võimalusosaleda oma kodukoha ja riigikeskkonnaprobleemide lahendamisel jasellealaste otsuste tegemisel. Selleks tuleb:

*avalikustada keskkonnamõjutuste hindamise tulemused,territooriumi planeerimise kavad, looduskasutuse jasaastelubadetaotlemine ja andmine; arvestada, et elanikel on õigus javõimalus mõjutada otsuste tegemist;

*toetada keskkonnakaitsega tegelevate mittetulundusühingute jateiste valitsusväliste struktuuride loomist;

*avalikkuse ergutamiseks kasutada rohkem keskkonda käsitlevaidkonkursse, premeerimist ja muid stiimuleid.

Infobaasja selle kättesaadavus

Otsustetegemiseks vajalik kättesaadav ja kontrollitud infopank luuakseseiresüsteemi ja keskkonnainfogategelevate asutuste töötulemusena. Ettevõtted, omavalitsused ja riik tegelevadkeskkonnaseirega koordineeritultvastavalt oma kohustustele.Seireandmed ja keskkonnainfo koondab Keskkonnaministeeriumiinfokeskus,mis neid analüüsib ja koostab teabematerjali,informeerib pidevalt ministeeriume, maa-, linna- javallavalitsusikriitilistest situatsioonidest ja suundumustest.

Üldsuseleantakse süstemaatiliselt teavet keskkonnaseisundist,operatiivset informatsiooni keskkonnaseisundiohtlikkuse kohta,tutvustatakse tegutsemisviise ohtlikus keskkonnas. Teavekeskkonnaseisundi kohta peab olemakättesaadav kajõustruktuuride poolt hallatavatel territooriumidel.

Juurutataksekeskkonnaandmete kasutamist hõlbustav keskkonnakoondnäitajate (indikaatorite) süsteem.Üharohkem keskkonnainfot levitatakse Interneti kaudu.

Arenebkoostöö Euroopa Keskkonnaagentuuriga, kus keskkonnainfovahetamine toimub infovõrgu EIONETkaudu.

LÕPETUSEKS

Eestikeskkonnapoliitika evitamine keskkonnastrateegia rakendamisekaudu tähendab Eestile ajalooliselt omasekeskkonnahoidlikulooduskasutuse ja seda tagava elu- ning kultuurikeskkonnataastamist ja säilitamist; loodus-varade säästvatkasutamist; elustiku ja maastike mitmekesisuse säilitamist;loodushoiu nõuete arvestamist varadeerastamisel ja maareformiläbiviimisel; keskkonnaseisundi, tehtud otsuste, projektideja tööde avalikustamist;keskkonnakahjudevältimist; keskkonnaprobleemidele lahenduse leidmistvõimalikult tekkepõhjuste lähedal.Neidülesandeid suudab lahendada ühiskond tervikuna —seadusandjast üksikisikuni.

Lisa 1

LOODUSVARADJA KESKKONNASEISUND

1. Mets

Eestison üle kahe miljoni hektari metsamaad. Mets katab ligemale 48%maismaast. Puistute üldtagavara on284 miljonittihumeetrit. Okas-puistud moodustavad 61% metsade pindalast. Puistutekeskmine vanus on52 aastat, keskmine tagavara 154 tm/ha,aastane juurdekasv 4,98 tm/ha.

Metsamaapindala on viimase poole sajandi jooksul pidevalt kasvanud jaon piisavalt suur nii keskkonnakaitsekui metsasaaduste tootmiseseisukohast. Ühe elaniku kohta on metsamaa pindala ja kasvavametsa tagavaraEuroopas üks suuremaid.

Kuni1995. aastani kuulus enamik metsi riigile. Pärastmaareformi läbiviimist läheb 40—50% neisteravaldussepeamiselt väikese pindalaga talumetsadena.Soovitav on keskkonnakaitse jaoks eriti olulised metsad(eeskättkaitsealade, üleriigiliste puhkealade ja linnadelähiümbruse metsad) jätta riigi omandusse.


Eestimetsi kasutatakse mitmeti, peamised kasutusviisid on puiduvarumine,keskkonnakaitse ja rekreatsioon(sh. metsamarjade ja seentekorjamine, jahipidamine ning sportimine).

1995. aastalraiuti Eestis 3,8 miljonit tihumeetrit puitu, sellest0,8 miljonit erametsast. Raie moodustas vähem kui40%juurdekasvust ja ligi 1% metsavarust (Rootsis raiutaksemetsavarust 2,7%, Soomes 3%). Enamik eksperte onarvamusel, etmetsaraiet on võimalik metsaressurssi kahjustamata oluliseltsuurendada.

Eestistehakse lõppraie tavaliselt lageraiena. Enamik raiestikketaasmetsastatakse tehislikult eeskättokaspuudega.Lageraied pole keskkonnakaitse seisukohast ohtlikud, sest aastasraiutakse lagedaks vähem kui 1%metsamaast. Lageraielangid onväikesed (keskmiselt 2—3 ha) ning paiknevadhajutatult.

Tagasihoidlikeraiete ja metsamaa pindala suurenemise tõttu Eestimetsade tagavara kasvab. Tulevikusmetsa vanuselinestruktuur paraneb ja raiemahtu on võimalik suurendada.Aastaks 2010 võiks see tõusta5 miljonitihumeetrini, mis moodustab veidi üle poole aastasestjuurdekasvust.

Ligemale20% Eesti metsadest on keskkonna ning maastike ja elustiku kaitseseisukohalt erilise tähtsusega. Needmetsad on korraldatud hoiu-ja kaitsemetsadeks. Ülejäänud metsades on esikohalpuidu tootmine, kuid ka neis onkeskkonnakaitse nõuetetäitmine kohustuslik.

Eestimetsad on säilitanud oma loodusliku ilme ja mitmekesisuse, kuidtõelisi põlismetsi on säilinud vaidmõnituhat hektarit.

Probleemid

*Loodusvara säästliku kasutamise seisukohast jaolemasolevast puiduvarust lähtudes onmetsakasutuseintensiivsus üldiselt põhjendamatult madal, kuidpiirkonniti liiga intensiivne.

*Vähe kasutatakse looduslähedasi metsa majandamise viise.

*Omandi- ja maareformi probleemide tõttu on ca 600 000 hametsamaa normaalne majandamine takistatud,lõppraied onpeatatud ja hooldusraied osaliselt piiratud. Seetõttu jääbigal aastal raiumata ligemale 0,7 mln. tmkasvavat metsa.

*Järelevalve metsade majandamise ja raiumise üle erametsadeson ebarahuldav.

*Metsa keskkonnakaitseline tähendus vajab enam väärtustamist.

*Puistute vanuseline struktuur vajab tasakaalustamist (raieküpsetepuistute osakaal on normaalsest kaks kordaväiksem).

2. Ulukid

Tähtsamad ulukiliigid ja nende küttimine 1995. aastalLiik Eesti looduse taluvust

järgiv arvukus (hinnang)Tegelik arvukus (hinnang) Küttimine

Põder

Hirv

Metskits

Metssiga

Karu

Ilves

Hunt

Kobras

8000—10 000

3000

60 000

15 000

400

300—400

30—40

4000

7000

1300

43 000

11 000

800

900—1000

500—700

7000

2000

200

8000

5000

40

70

200

800

Eestison ulukite arvukus ja liigirikkus Lääne-Euroopaga võrreldeshea. Metsloomade arvukus pole inimeste elu-ja majandustegevustoluliselt häirinud.

Suurulukitearvukus on vähenenud (v.a. kiskjad). Selle peapõhjuson viimase aastakümne jahinduspoliitika,salaküttimine ningmuutused loomade elutingimustes.

Probleemid

*Liikide mitmekesisuse jätkuva tagamise ning majandustegevusegaharmoniseerimise huvides on otstarbekaskehtestada mõnedeulukiliikide arvukuse piirmäärad.


*Mõnede ulukiliikide puhul (nt. hunt, ilves) jääbEesti Euroopa Liidus kehtivast totaalse kaitse nõudesterinevaleseisukohale ja peab vajalikuks nende arvukust reguleerida.

3. Kalavarud

Kalavarudelooduslik taastumine ja kalade arvukus sõltub nendeelukeskkonna kvaliteedist. Eriti oluline onrannikulähedasevee kvaliteet, sest seal paikneb enamik väärtuslikekalaliikide koelmuid. Viimastel aastatel onrannikumere jasiseveekogude seisund majandustegevuse, eriti põllumajandustootmiselanguse tõttu, samuti tänupuhastusseadmete ehitamiseleLäänemere valgalal mõningal määralparanenud.

Mereson ohustatud kalaliikideks siig ja meritint. Märgatavalt onvähenenud mitmete töönduspüügijaoksvähetähtsate, kuid mereökosüsteemis kindlatkohta omavate põhjakalade arvukus. Sisevetes on hävimisohussägaja harjus. Lõhe koelmualad on säilinud vaidValgejões, Kunda, Loobu, Pirita, Keila ja Vasalemma jões.

Kalavaruon taastuv loodusvara, mille suurus ja paiknemine võib ajajooksul oluliselt muutuda. Kalavaruabsoluutsuurusemääramine on raske ning seetõttu määrataksetavaliselt suhteline suurus. Eestile antud räime,kilu, tursa jalõhe suhteliselt suur püügikvoot näitab, etnende kalaliikide varud Läänemere Eesti vetes onpiisavaltsuured. 1995. aastal oli püügikvoot 56 800 träime, 51 500 t kilu, 1286 t turska ja 101 tlõhet. Seerahuldab Eesti siseturu ja ekspordi praegusivajadusi. 1995. aastal püüti räime 77%, turska82% ja kilu 25%püügikvoodist. Lähematel aastatelprognoositakse püügimahtude ja olemasoleva kalavarutasakaalustumist. Koosrannakalanduse jätkuva arenguga suurenebinimtegevuse mõju ranniku ökosüsteemidele.

Siseveekogudannavad alla 5% püügimahust (1995. aastal 2365,1 t).

Kalakasvatuseskasutatakse aastas 149 mln. m3vett (umbes 8,5% kogu Eesti veetarbest). Kasutatud vesiloetaksetinglikult puhtaks ja juhitakse ilma eelneva puhastuseta tagasiveekogudesse. Kalakasvatuseaastatoodang on ligikaudu 350 tonnikaubakala. Kalakasvatuse toodang ühe elaniku kohta on tunduvaltväiksemkui naaberriikides. Edaspidi toimub kalakasvatuse arengajakohase tehnoloogia baasil, mis võimaldabsuurendadakalavarusid ja täita rahvusvahelised kohustused.

Probleemid

*Kalade arvukuse vähenemine veekogude eutrofeerumise tõttu.

*Kalade kudemistingimuste halvenemine veekeskkonna muutuste jakoelmualade ahenemise tõttu.

4. Maavarad

Olulisematemaavarade aktiivne tarbevaru 1996. aasta alguse seisuga (ningkaevandamine 1995. aastal)oli järgmine: põlevkivi2305 mln. t (kaevandati 13,3), turvast602 mln. t (kaevandati 1,0), lubjakivi jadolomiiti150 mln. m3(kaevandati 1,1), liiva ja kruusa 170 mln. m3(kaevandati 0,6), ravimuda 3,1 mln. t(kaevandati1100 t).

Viimastelaastatel on majandustegevuse languse ja ümberkorraldustetagajärjel maavarade kasutamineoluliselt vähenenud.Võrreldes 1980. aastaga kasutati 1995. aastalpõlevkivi üle kahe korra vähem, turbakaevandamisemaht vähenes neli korda, mineraalsete ehitusmaterjalidekasutamine kümneid kordi. Viimastelaastatel võibtäheldada põlevkivi tarbimise stabiliseerumist ningmõningate mineraalsete ehitusmaterjalidenõudlusekasvu.

Maavaradeaktiivseid tarbevarusid on Eesti Vabariigil lähitulevikuvajaduste rahuldamiseks piisavalt.Reservvarude täiendavaduuringud võimaldavad saada tarbevarudele nõutavat lisa.Täiendavaid otsinguid on vajapiiratud maavaravarudegapiirkondades ning rasksulavate savide, keemiliselt puhta lubjakivi jamagneesiumirikkadolomiidi uute varude leidmiseks.

Ebapiisavon teave maavarade tulevikuvajaduse kohta. Vaatamata sellele, et ligi99% elektrienergiasttoodetakse põlevkivi baasil, puuduvadpõlevkivienergeetika ja -keemia riiklikudarenguprogrammid.Samuti puudub turba kui energiatoorme kasutamiseselge kava. Hoolimata suurtest fosforiidivarudest(geoloogilisedvarud on ca 800 mln. ttoimeainet P2O5)ning kaevandamise ja rikastamise kogemustest (alates1924. akuni 1991. a.), fosforiiti käesoleval ajal Eestis eikaevandata. Fosforväetiste maailmaturuhindu jafosforiidikaevandamise mäendus- ja keskkonnakaitsealaseid raskusiarvestades puuduvad lähitulevikus fosforiidikaevandamiseksvajadus ja reaalsed võimalused.

Eestimaavarade varusid silmas pidades ja võimalikke perspektiivseidtootmismahtusid prognoosides pole lähiajalmaavaradekaevandamist üleriigiliselt vaja piirata. Kaevandamistreguleeritakse ja vajaduse korral piiratakselähtuvaltpiirkondlikest tingimustest.

Probleemid


*Maavarade tulevikuvajaduse prognooside ja kasutuskavade puudumine.

*Geoloogiateave pole kantud tänapäeva infokandjatele, misraskendab selle kasutamist.

*Kaevandatud alade rekultiveerimine jääb maha vajadusest japole sageli piisavalt kvaliteetne.

5. Muld

Sotsialistlikkollektiviseerimine muutis oluliselt maakasutuse struktuuri jatehnoloogiat. Endistest põldudestjäeti kasutamatakolmandik, mõnedes piirkondades (Haanja ja Otepääkõrgustik, Sõrve poolsaar) isegi ülepoole.Asemele võeti uued põllupinnad uudismaadel,sealhulgas kuivendatud soodes. Turvas- ja liivmuldadeülesharimisetõttu intensiivistus deflatsioon, järskude nõlvadelausüleskündmisega kaasnes ulatuslik vee-erosioon. Raskedmasinad kahjustasid muldade struktuuri, elustikku janiiskusrežiimi.

Eestison 105 800 ha erosiooniohtlikku ala, mida ei tohi avadasademete- ja sulamisveele (Kagu-Eestikõrgustikud, Vooremaa)ning 542 900 ha deflatsiooniohtlikku ala (Lääne-Eestimadalik ja saared), kus ei tohirajada suuri põllumassiive.

Põllumajandusmaaston umbes 66% kuivendatud. Vaatamata maaparanduse ulatuseleja tehtu positiivseletoimele, pole tuhandetel hektaritel drenaažalgusest peale vajaliku efektiivsusega töötanud ning onhakanudarenema sekundaarne soostumine. Üle 50%drenaažisüsteemidest on rajatud 20—25 aastattagasi ja vajabrekonstrueerimist, vastasel juhul langeb neist ligi40% juba 2000. aasta paiku rivist välja.

130 000 haviljakat maad on jäänud teede, ehitiste ja muude rajatistealla. Suurte põllumassiividesöötijätmineohustab põlde umbrohtumisega. Järjest suurenevumbrohuseemnete hulk mullas tingib vajadusetulevikus kasutadaumbrohutõrjeks rohkesti kemikaale.

Probleem

*Prognoositakse muldade ulatuslikku soostumist ja umbrohtudelaialdast levikut.

6. Elustikumitmekesisus ja maastikud

Elustikumitmekesisus on Eestimaa üks suuremaid loodusväärtusi.Elustik on siin suhteliselt liigirikas, meil onpaljude Euroopasohustatud liikide (karu, hunt, ilves, hallhani, kimalased) tugevaidja taastumisjõulisi asurkondi.Rahuldav on kohalikekoduloomatõugude ja kultuurtaimesortide genofond.

Eestison registreeritud ca 5000taimeliiki, 3000 seeneliiki, 11 000 liiki selgrootuidja 500 liiki selgroogseidloomi. Kaitse alla on võetud539 liiki, neist taimi 210, seeni 30 ja loomi299 liiki. IUCNi punasesse raamatussekuulub kümme Eestikaitsealust liiki. Nende hulgas on üliharuldasi (euroopanaarits, atlandi tuur, ebapärlikarp),haruldasi (merikotkas,apteegikaan, väike-laukhani) ja veel suhteliselt tavalisi(laanekuklane, rukkirääk) liikening juhukülalisi(ahm ja punakael-lagle). Liigikaitse peamine eesmärk onsäilitada kohalikke liike elujõulisepopulatsioonina, mison mõeldav vaid nende elupaiku mõistliku jatasakaalustatud inimtegevuse käigus säilitadesvõivastavat kaitsekorda kehtestades.

Eestion ühinenud bioloogilise mitmekesisuse, Berni, Ramsari,Washingtoni ja Helsingi konventsiooniga.

Eestimaastikud on mitmekesised, taastumisvõimelised ja nendestruktuur on suhteliselt hea. Meil on4 rahvusparki ja 217 muudkaitseala (12% maismaast). Varasemad rannakasutuse piirangud onhoidnud Eestirannad paljude teiste Euroopa riikidega võrreldesmärksa paremas looduslikus seisundis. Seda positiivsetpärandittuleb säilitada.

Riigielus toimuvate muudatustega, eelkõige maa- ja omandireformigavõivad kaasneda Eesti elustikumitmekesisust ja maastikeajalooliselt kujunenud eripära ohustavad protsessid.

Probleemid

*Poollooduslike elupaikade (puis-, luha- ja rannaniitude) häviminetraditsioonilise majandustegevuse hääbumisetagajärjel.

*Asustuse liigne tihenemine teedeäärsetes piirkondades ningranna- ja kaldaaladel, mis ohustab nende aladelooduslikke kooslusi.

*Õrnade koosluste kahjustamine majandustegevuse kohatiseülemäärase intensiivistumise tagajärjel.

*Ulatuslike liigniiskete jäätmaade kujunemine söötispõllumaal.

Eelnimetatudnegatiivseid suundumusi süvendab 1990. aastate keskpaigastjätkuv looduse mitmekesisusesäilitamise vajadust alahindavühiskondlik hoiak.

7. Õhk


Eestipaikneb mere ääres intensiivse õhuvahetusegapiirkonnas. Siin on hõre asustus ja mõõdukastööstusekontsentreerumine (v.a. Kirde-Eesti jaTallinn). Seetõttu on õhu kvaliteet suhteliselt heaning vastab enamastikehtivatele normidele (v.a. Tallinnaliiklussõlmedes, kus 40% mõõtmistest näitavadülenormatiivset saastumistNOx-ga).

Õhukvaliteedi normatiivid (mikrogrammi kuupmeetris)NormatiividSaasteaineEesti Maailma Tervishoiu-

organisatsioonEuroopa Liit Ameerika

ÜhendriigidSO2 50 125 100—150 365CO 3000 10 — 10Mittetoksiline tolm 50—150 100—150 80—130 50NO2 150 150 50—200 100

Eestiõhukvaliteedi normatiivid vastavad enamlevinud saasteaineteosas lääneriikide normatiividele, väljaarvatudvingugaas (CO), mille puhul Eestis lubatud kontsentratsioon ületabMaailma Tervishoiuorganisatsioonisoovitatud normi 300 korda.

Tallinnatähtsamates liiklussõlmedes ulatub CO kontsentratsioonkeskmiselt 2000, tuulevaiksetel päevadelaga kuni3500 mikrogrammini/m3.Pidades silmas ohtu väga paljude inimeste tervisele, tuleb COnormi muutarangemaks ja viia see järk-järgult vastavusseEuroopa Liidu nõuetega.

Lokaalsetülenormatiivset õhu saastatust esineb Kundas(tsemenditolm), Kohtla-Järvel (orgaanilisedühendid),suuremate asulate liiklussõlmedes ja magistraaltänavatel(CO ja NOx).

Umbespoole saasteainete emissioonist annavad paiksed saasteallikad,teise poole — transpordivahendid.

Paiksetestallikatest õhkupaisatavate saasteainete kogused on viimastelaastatel oluliselt vähenenud. Paiksetesaasteallikateheitmekogustest andsid 1995. aastal 81% Kirde-Eestis asuvadpõlevkivielektrijaamad,põlevkivitöötlemine ningKunda tsemenditehas. Ülejäänu pärineb linnade jaasulate katlamajadest ning eramutest.Edaspidisedsaasteainete kogused sõltuvad energeetika arengust.

Liiklusvahenditesttulev saaste ja selle osakaal üldises õhusaastes onviimastel aastatel jätkuvalt kasvanud.Absoluutmaht oli1990. aastal suurem kui 1994. aastal intensiivselttöötavate põllutöömasinate rohkusetõttu.Tol ajal olid õhuheitmed riigi territooriumil ühtlasemalthajutatud. Praeguseks on transpordisaasteületanudvahepealse madalseisu sõiduautode arvu kasvu tõttu,kusjuures enamik neist on koondunud linnadesse.Tallinnas tuleb üle80% õhku heidetavatest saasteainetest autodest. Linnadeson sõidukite heitgaaside kontsentrat-sioon suurim45 cm kõrgusel maapinnast. See ohustab kõige enamlaste tervist.

Probleemid

*CO2ja NOxemissioon mõjutab globaalset kliimat, aga Eestis on CO2emission ühe elaniku kohta kaks kordasuurem Lääne-Euroopakeskmisest.

*SO2ja NOxemissioon põhjustab happevihmade teket, aga Eestis on SO2emissioon ühe elaniku kohta 2,5 kordasuurem Lääne-Euroopakeskmisest.

*Transpordisaaste (CO, NOx,raskmetallid ja lenduvad orgaanilised ühendid) laostab paljudeinimeste tervist.

8. Vesi

Eestisületavad sademed aurumise, mistõttu veevarud on suured.Kuna need on riigi territooriumil jaotunudebaühtlaselt,esineb Põhja- ja Kirde-Eesti tööstuslikultenamarenenud piirkondades veedefitsiiti. Keskmineveekasutuskoos jahutusveega oli Eestis ühe inimese kohta 1993. aastal2,3 korda suurem kui Lääne-Euroopas.1995. aastaksvähenes veekasutus 20% võrra.

Põhjavesi

66%joogiveest saadakse põhjaveest, pinnavett kasutatakse joogikspõhiliselt Tallinnas ja Narvas.Põhjaveevarudon üldiselt piisavad ja hea kvaliteediga ning enamasti on nad kalooduslikult kaitstud,v.a. piirkonnad, kus pinnakate on õhukevõi puudub (Pandivere kõrgustik, karstialad).

Intensiivseinimtegevuse tagajärjel on Tallinnas ja Kohtla-Järvelpõhjaveekihtidevahelinehüdrodünaamilinetasakaal rikutud. See võib kaasa tuua põhjaveekvaliteedi olulise halvenemise. Pärnus jaKuressaares onpõhjavette tunginud merevesi.


Enamikjoogivee kvaliteedinorme on Euroopa Liidu normidegaühtlustatud. Piirkonniti (nt. LõunajaLääne-Eestis ning saartel) põhjavee kvaliteetnendele normidele ei vasta. Kohati on see tingitud joogikskasutatavavee looduslikust eripärast. Lõuna-Eestis on põhjaveerauasisaldus sageli suurem kui joogiveestandard lubab, mõneskohas on lubatud piirväärtusest kõrgem mangaani- jafluorisisaldus, paiguti esineb veesväävelvesinikku.Lääne-Eestis on probleemiks kõrgefluorisisaldus.

Ülemisedpõhjaveekihid on kohati saastatud nitraatide võinaftasaadustega. Vee suur nitraadisisalduson tingitudpõllumajandustegevusest ja on probleemiks eelkõigeKesk- ja Lääne-Eestipõllumajanduspiirkondades.Kirde-Eestis esineb põhjavee saastatust põlevkivitöötlemisestpärinevatefenoolidega. Naftasaadusi esineb vees endistesõjaväeosade territooriumidel (enamasti lennu-väljadel).Bakteriaalne saastatus tekib sõnnikuhoidlatest jaheitveepuhastite puudumise või halva töötõttuloodusesse kantud reoainetest, aga on tingitud ka torustike(mahutite) halvast seisukorrast. Paarikümnesseasulasse tulebjoogivett vedada tsisternidega mujalt, kuna kasutusel olevpõhjaveekiht on reostunud.

Probleemid

*Kohatine põhjavee defitsiit ja põhjaveekihtidevahelisehüdrodünaamilise tasakaalu rikutus.

*Ebapiisavad veekaitsemeetmed Pandivere veekaitsealal, kus formeerubsuur osa Eesti põhjaveest.

*Kohatine põhjavee saastatus nitraatide, fenoolide janaftasaadustega.

Pinnavesi

1990. aastagavõrreldes on pinnaveekogude seisund märgatavaltparanenud. Tööstus- japõllumajandustootmisevähenemise, mitmete heitveepuhastite valmimise võirekonstrueerimise tulemusena onveekogude reostuskoormus vähenenud.Olme ja tööstuse punktreostusallikate orgaanilinereostuskoormus onvähenenud 37 840 tonnilt(1990. aastal) 4481 tonnile (1995. aastal).

Põllumajandusetekitatud hajureostus pole praegu märkimisväärne, kunaenamik suurfarme on likvideeritud javäetiste kasutamine onoluliselt vähenenud.

Märgatavalton paranenud Pärnu jõe alamjooksu ning Selja ja Põdustejõe seisund. Mõningal määral onparanenud katugevasti reostatud jõgede (Purtse, Kohtla, Keila, Loobu,Rannapungerja, Valgejõgi, Võhandu,Pedeli) seisukord.

Endisteühismajandite väikepuhastite seiskumise tõttu onhalvenenud mitmete sisemaa väikejõgede jajärvedeseisund.

Onlinnu, kus heitvett üldse ei puhastata (Tartu, Tapa), kus sedatehakse ebapiisavalt (Viljandi, Kohtla-Järve,Jõhvi,Jõgeva jpt.) või kus puhastusseadmed onamortiseerunud (Narva).

Kirde-Eestitööstuspiirkonnas jätkub saasteainete(põlevkivifenoolide, toksiliste põlevkivisaaduste,raskmetallide)uhtumine pinnavette põlevkivi töötlusjäätmeteladustuspaikadest.

Probleemid

*Pinnaveekogude eutrofeerumine, millega kaasneb vee kvaliteedi javee-elustiku elutingimuste halveneminening liigivaesemaks muutumine.

*Veekogude jätkuv saastamine heitvee ebapiisava puhastamisetõttu.

Merevesi

Eestirannikumeri hõlmab osa Soome ja Liivi lahest, Väinamerening Saaremaa ja Hiiumaaga külgneva avamereosa. Suurem osaEesti tööstusest ja rahvastikust paikneb rannikul võiselle läheduses, seetõttu kanduvad merresuured kogusedtööstus- ja olmevett. Lisaks toovad reoaineid merre kajõed.

Eesti-poolnemerereostus on oluliselt vähenenud. Tootmise languse japuhastusseadmete ningkanalisatsioonirajatiste ehitamise tulemusenaon reostus 1995. aastaks 1992. aastaga võrreldesvähenenud BHTosas 75, üldfosfori osas 50 jaüldlämmastiku osas 40% võrra. Tallinnapuhastusseadmete käikuandmine onoluliselt parandanudTallinna lahe olukorda.

Tervikunaon Soome ja Liivi lahe seisund siiski tunduvalt halvem kui olukordLäänemere teistes osades, eritilämmastikuühenditesisalduse poolest. Biogeensete ühendite sissevool Soome lahte onviis korda suurem kuiteistesse Läänemere osadesse —peamiselt Peterburi arvel. Eesti-poolne suurim lämmastikureostuseallikas onSillamäe jäätmehoidla filtratsioonivesi. KaTallinna reoveepuhasti kõrvaldab vaid 25% lämmastikust.

Probleemaladon Kohtla-Järve, Narva ja Tallinna reostuspiirkonnad, kusrannikumeri on paiguti reostunudnaftasaaduste, fenoolide,raskmetallide ja toksiliste ainetega.


KaPärnu lahe seisund vajab jätkuvalt parandamist, kuna paljudreostusallikad pole kanalisatsioonisüsteemiühendatud.

Käesolevakümnendi alguses olid mikrobioloogilise reostuse tõttuaeg-ajalt suletud Pärnu, Pirita, Stroomi, Aa jateisedkisupelrannad. Uute puhastusseadmete ehitamise ja vanaderekonstrueerimise tulemusena on ujumiskeeldepraegu harva.

Probleemid

* Rannikumereeutrofeerumine (reoveepuhastus üldjuhul ei eemalda biogeene,põldudelt uhutakse väljalämmastikuühendeid,korrastamata on sõnnikumajandus).

*Inimesele ja mereelustikule ohtlike ainete kuhjumine setetes ningvee-elustikus.

*Laevadel tekkivate jäätmete ja pilsivee vastuvõturajatistehalb seisund ja sadamate piiratud vastuvõtuvõime.

*Naftasaaduste transiitveo kasvust tingitud õlireostusriskisuurenemine.

9. Pinnasja jääkreostus

Saastatudpinnas muutus eriti akuutseks seoses Vene sõjaväelahkumise, omandireformi käivitumise jaerastamisprotsessiarenemisega, mil päevakorda kerkis küsimus, kes vastutabjääkreostuse eest.

Pinnasesaastumist põhjustavad:

*põlevkivi aherainemägedest leostuvad saasteained;

*soojuselektrijaamade tuhabasseinidest ja põlevkivikeemiaettevõtete jäätmehoidlatest väljauhutudsaasteained;

*naftasaadused ja raketikütuse jäägid endistesNõukogude Liidu sõjaväebaasides;

*endistel militaaraladel paiknenud ja paiknevad kemikaalid ja muudohtlikud jäätmed;

*keskkonnanõudeid eirates rajatud kütusehoidlad(naftasaadused, põlevkiviõlid) ja prügilad(ohtlikud jäätmed),endisaegsed primitiivsedasfaltbetoonitehased;

*ettevõtete jäätmete ladustuspaigad;

*endiste taimekaitsevahendi- ja mürgiladude peremeheta jäämiselja lagunemisel mahajäänud mürkkemikaalid;

*jäätmete, sh. ka olme- ja ohtlike jäätmetepaigutamine selleks mittemääratud kohtadesse;

*raudteesõlmjaamade õlireostused.

PärastVene sõjaväe lahkumist sai Eesti tagasi ligi 90 000 hamaad (ligemale 2% territooriumist)1565 sõjaväebaasija -objektiga. Nendest 550-s täheldati märkimisväärsetkeskkonnareostust.

EndiseNSV Liidu ja Vene sõjaväe poolt keskkonnale tekitatudkahju kogusuurust hinnatakse kümnetesmiljardites kroonides.

Kõigesuurem on sõjaväelennuväljade ja raketibaasidereostus.

Neistkõige ulatuslikumad reostuskolded:

*Tapa lennuväljal on 16 km2suurune reostatud põhjaveega ala, kus kuni 8 msügavustes kaevudes on õlikihipaksus kohati kuni 1 m;

*Keila-Joa raketibaasis ohustab pinnasesse lastud raketikütus(samiin), mis sisaldab ohtlikke kantserogeene,tihedasti asustatudpuhkepiirkonna joogivett;

*Tartu lennuväljal ohustab õli ja mürgistekütteainetega tekitatud reostus enam kui100 000 elanikugaülikoolilinna joogiveehaaret;

*Pakri poolsaarel on pinnas kohati tugevasti saastatud naftasaadusteja pliijäätmetega; jälgimist vajabdemonteeritudtuumareaktoritest pärinev radioaktiivne saaste.

Kõigeenam saastatud pinnasega alad on Ida-Viru ja Harju maakond, Tallinna,Tapa, Rakvere ja Tartu linn ningselle lähiümbrus.


Jääkreostus on jätkuvalt probleemiks seoses erastamisega.

1996. aastaks on erastamata suurem osa keskkonda kõige enam saastavatest ettevõtetest. Nende puhul tuleb:

* enne erastamist korraldada keskkonnaaudit, et teha kindlaks erastatavate ettevõtete jääkreostuse tase ningfikseerida edasised kohustused;

* inventariseerida riigi omandusse jäänud jääkreostuse kolded ja alustada nende ohutustamist erastamisestsaadud rahaga;

* keskkonnaorganitel rangelt jälgida, kas ja kuidas Erastamisagentuur täidab talle erastamisseadusega pandudkeskkonnaalase saneerimise kohustust;

* omavalitsustel senisest aktiivsemalt tegelda erastatavate objektide jääkreostusega, mis jääb nende territooriu-mile ja on potentsiaalseks põhjavee reostusallikaks.

Raskmetallidegasaastatuse tõttu vajavad süsteemset kontrolligalvaanikatsehhid, seda eriti siis, kuiettevõtelikvideeritakse. Paljudes ettevõtetes on kuhjunud rohkestilagunenud pliiakusid. Omaette tähelepanuvajavad keemilisepuhastuse ettevõtted, kus kasutati ohtlikke kemikaale.

Probleemid

*Saastatud pinnas kujutab endast otsest ohtu põhja- japinnaveele ja sedakaudu inimese tervisele.

*Kui tulevikus kasutatakse saastatud pinnasega alasid põllumajandusesvõi aianduses, võivad kahjulikud ainedsattuda inimesetoidulauale.

10. Tehiskeskkond

Eestison viis enam kui 50 000 elanikuga linna ja üleviiekümne tiheasustusala, kus elab üle miljoniinimese.Linn kui elukeskkond pole piisavalt inimsõbralik.Linnade suurus pole alati tagamaaga tasakaalus (nt. Kohtla-Järve),vajaka jääb linnaümbruse haljasvööndeist.

Tootmistegevusetagajärjel on välja kujunenud ulatuslikud tehisalad. Neistolulisemad on põlevkivikaevandamisega looduslikust seisundistväljaviidud territooriumid (24 000 ha), turbaväljad(17 000 ha) ningsuurte jäätmehoidlate alune janende mõjupiirkonda jääv maa (ca 3000 ha).Nendel aladel on veerežiim halvastireguleeritud ja mulddegradeerunud või kahjulike ainetega saastatud.

Elu-ja tööruumis viibib inimene valdava osa (ligikaudu 80%)ajast. Eesti keskmine leibkond elabpaljukorterilises (71,2%)viiekorruselises (27%) majas ning on eluaseme saanud töökohakaudu (50,8%)aastatel 1961—1980. Nende majadeehituskvaliteet ei vasta tänapäeva nõuetele, eritimürakaitse ja energia-säästlikkuse seisukohast. Eiole piisavalt kontrollitud ehitus- ja viimistlusmaterjalide mõjutervisele. Linnades jamajandikeskustes rajati ebaratsionaalseltpikki välisvõrke, mida omavalitsused ei suudatöökorras hoida. Samatendents jätkub praegugi uuteelamualade kavandamisel ja väljaehitamisel.

Kolmandikuajast viibib inimene tööl. Peaaegu igal teiseloskustöölisel (42,9%) tuleb olla kivi-, metalli-jne.tolmus, igal kolmandal (31,1%) keevitussuitsus, igal viiendal(19,3%) kemikaalide aurudes, igal kolmandal(36,9%) muude ainetegasaastatud õhus. Pooled töötajatest, sealhulgaskolmveerand oskustöölistest töötavadmüras.Iga kolmas oskustööline peab töökohal talumatugevat vibratsiooni. Seega on inimene tehiskeskkonnaspidevalttervisele negatiivselt mõjuvate faktorite mõjuall.

Probleemid

*Müra asulates, elamutes ja töökohtades.

*Radooni paiguti kõrge kontsentratsioon hoonetes.

*Ehitusmaterjalid ja nende kasutamine ei vasta alati tervisekaitsenõuetele.

*Hooned pole energiasäästlikud.

*Tervist kahjustavad töötingimused.

Lisa 2

PEAMISEDKESKKONDA MÕJUTAVAD TEGURID

1. Sissejuhatus

Keskkonnaprobleemidelahendamine on tulemuslikum ja odavam, kui tähelepanu keskmes onprobleemidetekkekohad. On vaja teada, kelle kohustus on probleemevältida või tagajärgi heastada.Keskkonnakaitsetegevus


peab olema suunatud keskkonnaprobleemidetekitajatele ja ergutama neid keskkonnasõbralikulttoimima.Keskkonnaseisundi parandamiseks vajalike muudatuste tegemisealuseks saavad olla ettevõtjaid vajalikus suunastegutsemaergutavad seadused ja majandusmehhanismid.

Eestison peamised loodusvarade kasutajad ja keskkonna mõjutajadtööstus (eritipõlevkivienergeetikakompleks),põllumajandus, transport ja kommunaalmajandus.

Mõjutajatelesuunatud tulemuslik keskkonnakaitsetegevus eeldab, etkeskkonnaprobleemide tekitajatele oleks:

*selgelt ja arusaadavalt teadvustatud, mida ja mis tähtajaksneilt oodatakse;

*antud piisavalt infot ja võimalus kaasa rääkida kogukeskkonnakaitseprotsessi kavandamisel;

*teada, millised ülesanded ja meetmed on prioriteetsed;

*mõistetav, et senist käitumist ja seniseid harjumusituleb muuta;

*kasulik rakendada keskkonnakaitse abinõusid ja keskkonnaohututtehnoloogiat.

2. Eestimajanduse struktuur ja selle muutumine

Eestimajanduse arengus on viimastel aastatel toimunud kvalitatiivne nihe,oleme suundumas tootmiseleorienteeritud majanduselt teenindamiseleorienteeritud majandusele. Samas tuleb arvestada, et kõigimateriaalsetootmise harude toodang on viimastel aastatel tunduvaltvähenenud (nt. Eesti tööstuse 1995. aastatoodangmoodustas 1989. aasta omast vaid 38,8%), vähenenudon ka sisemajanduse koguprodukt tervikuna. Sellesttingituna on kogupilt mõnevõrra moonutatud. Mõnemajandusharu osakaalu tõus võib tähendada kalihtsalt seda,et see haru on kahanenud teistest vähem.

Sisemajanduse koguprodukti struktuur tegevusalade kaupa aastatel 1991—1995 (%)Tegevusala 1991 1992 1993 1994 1995Peamised keskkonda mõjutavad majandusharud:Põllumajandus,jahindus,metsandus

15,0 11,9 9,4 8,6 6,6

Kalandus 1,9 0,6 0,6 0,6 0,4Mäetööstus 1,6 2,4 1,7 11,8 1,8Töötlev tööstus 32,7 21,2 17,1 16,8 15,4Energeetika,gaasi- javeevarustus

1,7 4,1 3,2 2,9 3,7

Ehitus 6,1 4,6 5,9 5,5 4,5Transport,laomajandus jaside

6,2 13,1 11,2 9,0 9,6

Keskkonnakaitseseisukohalt vaadatuna on materiaalse tootmise, eriti tööstuseosakaalu kahaneminesisemajanduse koguprodukti struktuurispositiivne. On ju tööstus Eestis vaieldamatult suurimloodusvaradetarbija, saastaja ja ohuallikas.

Materiaalsetootmise territoriaalne paigutuson keskkonnaseisundi jaoks äärmiselt oluline. Ligikaudukakskolmandikku Eesti tööstuse tootmisvõimsustest oli1990. aastate alguseks koondunud kolme Põhja-Eestilinna:Tallinna, Kohtla-Järvele ja Narva. Ka viimastel aastatel onligikaudu 90% investeeringutest tehtudTallinna ja Harjumaale,kus on parem infrastruktuur: sadamad, lennujaam ja riigiasutusedlähemal, tööjõudkvalifitseeritum jne. Seetõttuon Eesti tööstuse territoriaalne struktuur muutunud veelgiTallinnakesksemaks.See tendents ilmselt jätkub.

Keskkonnaseisukohalt on selline areng ebasoovitav, sest see tähendab kakeskkonnaprobleemidekontsentreerumist Tallinna ja Harjumaale.Lõuna-Eestis pole küll oodata keskkonnaprobleemiderohkenemist,kuid mitte ka olukorra paranemist. Olemasolevate vanadeettevõtete aeglane areng ei võimaldaneiltootmistehnoloogiat keskkonnasõbralikumaks muuta. Samuti eipiisa vähearenenud tootmisega piirkondadeomavalitsustelvahendeid keskkonnakaitsealase tehnilise infrastruktuuriarendamiseks.

3. Energeetika


Eestienergeetika baseerub peaaegu täielikult fossiilkütustel.Nõudlus esmase energia järele on langenud417 PJ-lt1990. aastal 230 PJ-ni 1995. aastal. Sellele vaatamataon Eesti majanduses energiatarbimise tasePõhjamaadegavõrreldes liialt kõrge.

1995. aastalkasutas energeetika 82% Eestis tarbitavast põlevkivist ja 81%üldisest veetarbest, paiskas õhku 62%paiksetesaasteallikate heitmekogusest, sh. 74% SO2ja 70% NOxemissioonist, tekitas 83% jäätmete üldmahustning oliseega Eesti suurim keskkonnamõjutaja.

Energeetika:

* põhjustab riigipiiriülest atmosfääri saastamist ja globaalset soojenemist;

* ammendab maavarasid;

* raiskab veevarusid;

* põhjustab pinnase, vee ja maastike saastamist ja rikkumist;

* tekitab palju jäätmeid;

* saastab pinna- ja põhjavett tuhaväljadele pumbatud tugevasti leeliselise ja raskmetalle sisaldava heitveega;

* tekitab katlamajadest tulevat lokaalset õhusaastet;

* ohustab pinnast ja põhjavett katlamajade korrast ära kütusehoidlatest tuleva reostusega;

* rikub ökosüsteeme ja mõjutab kaitse all olevaid territooriume.

Elektritootmine

Elektribrutotoodang oli 1995. aastal Eestis 8594,3 mln. kWh(kohaliku tarbimise ja ekspordi vähenemisetõttu 48,8%1989. aasta tasemest). Elektrijaamad tarbisid ise 11,8%,kaod elektrivõrkudes (ülekandel jajaotamisel)moodustasid 21,7% toodetud elektrist. 1995. aastal tehtuduurimuse põhjal prognoositakse Eestis kuniaastani 2010iga-aastast 1—4%-list elektrienergianõudluse kasvu.

99%elektrist toodetakse põlevkivist. On kujunenud olukord, kuselektrienergia tootmisvõimsused japõlevkivikaevandamise võimalused ületavad kohaliku tarbimisevajadusi peaaegu kahekordselt. Olemasolevadvõimsused onalakoormatud ja seetõttu on ka tootmise efektiivsus langenud.Vananenud seadmete ja tehnoloogiatõttu on kütuse erikulu10—15% suurem, kui see oleks moodsa tehnoloogia kasutamisel.

Tugevastikeskkonda mõjutav elektritootmine on kontsentreeritud vägakitsasse Kirde-Eesti piirkonda. Kõrgetekorstnate tõttuon elektrijaamad riigipiiriülese atmosfäärisaasteallikaks ning mõjutavad globaalset kliimat.

Elektritootmisenegatiivne mõju loodusele on viimastel aastatel vähenenud.Põhjus on esmajoones tootmismahuvähenemine. 1995. aastalrakendas Balti Elektrijaam efektiivseid tehnilisi meetmeid javähendas oma õhusaastet36%. Põhimõte«saastaja/tarbija maksab» on energeetikas evitatud, kuidkeskkonnamaksude struktuur ja tase polepiisavad saastamisevähendamise ergutamiseks.

Energeetika,eriti põlevkivienergeetika alal on Eestis tehtud hulgaliseltuuringuid ja tegevuskavasid. Osa neist onVabariigi Valitsus heakskiitnud. Elektritootmise tulevikusuundade kindlaksmääramiseljääb puudu konkreetse-test arendustöödest.On alustatud Eesti riigi energiastrateegia koostamist, mis valmibloodetavasti 1997. aastal.Vähemalt aastani 2010orienteerutakse peamiselt põlevkivienergeetikale. Selleedasise eksisteerimisesõlmküsimus on elektritootmisekallinemine, eriti nõuetekohaste keskkonnakaitseabinõudeevitamise tõttuja tingimustes, kus tarbimine on raskestiprognoositav. Energiatarbimine hakkab sõltuma otseseltriigimajanduspoliitikast, eeskätt tööstuspoliitikast.

1995. aastalkoostatud energeetika arengukavas on investeeringute vajadust EestienergiatootmiseEuroopa keskkonnastandarditega vastavusse viimiseksperioodil 1996—2005 hinnatud 540 miljonilekroonile.Need investeeringud võimaldavad vaid väävlieemaldamist heitmetest. Summaarne investeeringu-vajaduspõlevkivielektrijaamade renoveerimiseks on aga ligi6 miljardit krooni, millest põhiosa kulubuue,keskkonnasõbraliku põletamistehnoloogia rakendamisekselektrijaamades.

Loomulikultpeavad taolised suured investeeringud olema põhjendatud niimajanduse kui ka keskkonnakaitseseisukohast. Teatavasti on Eestistoodetud põlevkivielekter seni olnud suhteliselt odav.Korduvad hinnatõusudon aga põlevkivi eeliseid teistekütustega võrreldes järjest vähendanud. Seegaon suured investeeringudpõlevkivienergeetikasse seotudriskiga. Riski vähendamiseks tuleb korraldada põhjalikkeelektrituru uuringuid,pöörates erilist tähelepanuBalti riikide ja Põhjamaade koostööle.

Põlevkivikütusekasutamisel tekkivate keskkonnaprobleemide tõttu tulebenergiastrateegiasalternatiivvõimalustena arvestada teistekohalike kütuste, taastuvate energiaallikate, maagaasi jatuumakütusekasutamist, elektritootmise hajutamist ningküttesoojuse ja elektri koostootmist. Kütuseliigi valikumäärab sellesttoodetava elektri hind, milles olulisekskomponendiks on tulevikus keskkonnakaitsekulutused.


Küttesoojusetootmine

1995. aastalkulutati küttesoojuse tootmiseks 63 PJ (24% koguprimaarenergiast). 71% soojusest saadi5586 keskküttekatlastja 29% kombineeritud soojus- ja elektrijaamadest. Tootmiskaod olid16 PJ ja jaotuskaod5 PJ, lõpptarbimiseks jäi42 PJ. Kütuse põletamine on olnud ebaefektiivne(katelde kasutegur on keskmiselt 60—65% arenenud maade 80—85%vastu).

Küttesoojusmoodustab käesoleval ajal umbes 50% energia lõpptarbimisest.Rohkem kui 75% soojusest jõuabelanikeni kaugkütte kaudu.Aastatel 1995— 2010 prognoositakse soojusetarbimise kasvu1,2—1,6% aastas.

Erinevaltelektritootmisest kasutatakse soojuse tootmisel mitmesuguseidkütuseliike. Põlevkivi kasutatakseKirde-Eestikombineeritud soojus- ja elektrijaamades ning suurteskatlamajades. Teised kütuseliigid on kasutuselühtlasemaltüle kogu Eesti.

Küttesoojusetootmise negatiivne mõju keskkonnale väljendub järgmises:

*õhu saastamine SO2,NOx,tuha ja muude tahkete osakestega;

*suured vee- ja soojuskaod kaugküttesüsteemides;

*on vanad ja avariiohtlikud kütteõlihoidlad, pinnastreostavad katlamajad, suurte, joogiveehaardeidkasutuskõlbmatuksmuutvate avariide oht.

Keskkonnakaitsealasedsoovitused

Energeetikatuleviku kavandamisel tuleb arvestada, et:

*Eesti on 1994. aastal ratifitseerinud kliimamuutusteraamkonventsiooni, mis näeb ette, etkasvuhoonegaasideheitmekogused ei tohi 2000. aastal ületada 1990. aastataset;

*Soomega 1993. aastal sõlmitud kahepoolse lepingu järgiei tohi lämmastikuühendite emissioon õhkuEestisedaspidi ületada 1987. aasta taset;

*Eesti on esitanud avalduse Euroopa Liitu astumiseks, mis toob kaasakohustuse järgida Euroopasaktsepteeritavaid emissiooninorme;majanduskaalutlused määravad, kas nende normidejärgimise tagavadpuhastusseadmed, keskkonnasõbralikumpõletamistehnoloogia või vähemsaastav kütuseliik;

Saasteainete emissioon Eestis ja Euroopa Liidu normid (grammi MWhthkohta)Saasteaine Õhuheitmete kogus põlevkivi

tolmpõletamiselEuroopa Liidu õhuheitmete normidtahkekütuse põletamisel suurteskateldes (võimsus üle 50 Mwh)

SO2 2752 400—1700NOx 347 650Tuhk, tolm 2420 50—100

*majanduslikult efektiivsete ja keskkonnahoidlike projektide puhulpeab riik ergutama kohaliku kütuse jataastuvate energiaallikatekasutamist;

*oluline on tahkete heitmete vähendamine ning energiatootmisehajutamine;

*erilist tähelepanu tuleb pöörata energiasäästulening tootmis- ja võrgukadude vähendamisele;

*tarbijakaitse ja energiakadude vähendamise huvides tuleblaiendada soojamõõturite kasutamist;

*põlevkivienergeetikakompleksi jäätmeid tulebulatuslikumalt kasutusele võtta maanteede, raudteede jatammideehitamisel, maa-alade vertikaalplaneerimisel ningehituskillustiku ja täitematerjalina.

4. Maavaradekaevandamine

Mäetöödeebasoovitav mõju loodusele on olnud eriti suur põlevkivikaevandamisel. Iga kaevandatud tonnipõlevkivi kohtapumbatakse maapõuest välja ligikaudu 20 m3vett.Põlevkivi pealmaakaevandamisega on senirikutud 11 000 hamaad, millest seni on rekultiveeritud 9000 ha. Rekultiveerimiselon püütud taastada endinemaakasutusviis, mistõttuvalitsevaks on metsanduslik rekultiveerimissuund. Edaspidi onesmaülesandeksrekultiveerimistööde kvaliteediparandamine, mis peab saama pealmaakaevandamise eeltingimuseks.Lisaksmullaviljakuse maksimaalsele taastamisele tuleb kaevandamisegarikutud alad korrastada ka esteetiliselt.


Maavarade kaevandamine:

* ohustab kaasnevaid loodusvarasid;

* muudab maastikku ja ökosüsteeme;

* rikub veerežiimi;

* halvendab põhja- ja pinnavee kvaliteeti.

Põlevkiviallmaakaevandamisel on probleemiks põlevkivikihindist kõrgemalasuvate kihtide püsivuse tagamineja maapinna deformeerumisevältimiseks kaevandatud alasse jäetavate tervikute kestvus.Optimaalse laekäitlusevalikul, mis tagaks mäetöödemõju minimeerimise ilma suurte põlevkivikadudeta, polerahuldavat lahendustleitud.

Kaevandamiseksvajalike tingimuste loomiseks pumbatakse kaevandustest jakarjääridest aastas välja kuni300 mln. m3vett. Kui kaeveõõnte kohal on senine maakasutussäilinud, on allmaakaevandamisel probleemikspõlevkivikihindistkõrgemal asuvate põhjaveehorisontide kuivamine ningmadalate puur- ja salvkaevudekasutamiskõlbmatuks muutumine.Kuna kaevandusvee eelvooluna kasutatavate jõgede vooluhulgadon väikesed(v.a. Narva jõgi), siis kaevandusvesi,eriti selles sisalduvad sulfaadid, karbonaadid ja hõljummõjutavad nendevee kvaliteeti.

Maardufosforiidikarjääris on pärast fosforiidi kaevandamiselõpetamist rekultiveerimistöödtakerdunud.Rekultiveerimata alale on tekkinud jäätmaa, kus kaeveõõnedon täitunud veega ja tasandamatapuistangutel toimub taimkattelooduslik taastumine. Vette leostuvad kahjulikud komponendid.

Probleemikson looduslike mineraalsete ehitusmaterjalide mahajäetud,valdajata karjäärid. Selliseid karjääre onüle300 ja rekultiveerimist vajav üldpindala ületab1000 ha.

Keskkonnakaitsealasedsoovitused:

*parandada mäetöödega rikutud maade rekultiveerimisekvaliteeti;

*vähendada maavarade kaevandamiskadusid;

*vältida kaasnevate loodusvarade hävimist ja langatusohtlikealade suurenemist.

5. Töötlevtööstus

Toodangumüük moodustas 1995. aastal eelmise aasta tasemegavõrreldes 101,6%. Seega lõppes viis aastatväldanudtööstustoodangu vähenemine. Eesti töötlevtööstus stabiliseerus 1995. aastal, mis ei tähendavarasemate,idaturule mõeldud tootmismahtude taastamist, vaidtoodangu müügi vähenemise peatumist ja EestiVabariigilesobiva tööstusstruktuuri kujunemist.

Vananenud tehnoloogia ja puhastusseadmete ebapiisavuse tõttu tööstus:

* saastab õhku ja vett;

* tekitab palju jäätmeid, saastab nendega pinnast ning rikub maastikke;

* ohustab elustiku mitmekesisust;

* kasutab/raiskab palju loodusvarasid.

Ühetöötaja kohta anti Eestis 1995. aastal toodangut umbes180 000 krooni eest. Arenenud lääneriikides onseenäitaja 150 000 — 200 000 USA dollarit.Seega on tööviljakus Eestis kümme korda madalam.

Tähtsamadtööstusharud toodangu müügi järgi olid1995. aastal toiduainetööstus (39,9%), masina-jametallitööstus (14,1%) ning keemiatööstus(11,5%).

Eritioluliselt mõjutavad keskkonda keemia-, ehitusmaterjali- jatselluloositööstus.

5.1. Keemiatööstus

Keemiatööstusandis 1995. aastal 11,5% Eesti tööstustoodangumüügimahust. Enamiku suurematekeemiatööstusettevõtetetoodangul kohalik turg puudub või see on väga väike.Seepärast sõltub keemiatööstuseareng suurestiekspordivõimalustest (1995. aastal 70% müügimahust)ja investeeringutest. Müügimaht kasvas1995. aastal6,5%, 1996. aastaks prognoositakse 9%-list müügimahukasvu.


Keemiatööstuson üks suuremaid vee reostajaid raskesti lagunduvate ja ohtlikesaasteainetega. Eestisummaarses õhusaastes oli 1995. aastalkeemiatööstuse osa koguseliselt ainult 7%,kuid tegu on väikesele alalekontsentreeritud, inimesele ohtlikeainetega. Kohtla-Järve õhus on ainuüksi orgaanilisiühendeid määratud ligi90 liiki. Saastekogum onväga kirju, mõnede ainete tugevdunud koosmõjusuurendab ohtu inimeste tervisele. Igapõlevkivikeemiaskasutatud põlevkivi tonni kohta tekib pool tonnitahkeid jäätmeid, mis sisaldavad orgaanilisiaineid,väävliühendeid jm. RAS Kiviteri jäätmepuistangudkatavad 250 hektarit maad kuni 100 meetri paksusekihina.

1995. aastaltegutses Eestis 140 keemiatööstusettevõtet.Neist ainult kaks olid riigi omanduses. Viimased olidkõigesuurema tootmismahu ja kõige suuremate keskkonnaprobleemidegaseotud ettevõtted RAS Kiviter jaRAS Silmet. On alanud mõlemaettevõtte erastamine, mille käigus tuleb lahendada suurtejääkreostuskollete jatehnoloogia moderniseerimisega seotudküsimused.

Ontekkinud ja tekkimas mitmeid uusi välisosalusega ettevõtteid,mille tehnoloogia vastavus Euroopa Liidukeskkonnaohutuse nõueteleon keskkonnainstitutsioonide kontrolli all.


*RAS Kiviteri ja RAS Silmeti erastamisel korraldada keskkonnaaudit, etselgitada nende negatiivse mõju ulatuskeskkonnale, sellevähendamise ja jääkreostuse probleemide lahendamisevõimalused;

*uusi keemiatööstusettevõtteid rajada ainult parimatvõimalikku tehnoloogiat kasutades;

*uute keemiatööstusettevõtete rajamisel rangeltjärgida keskkonnamõjutuste hindamise nõuet.

5.2. Ehitusmaterjalitööstus

Ehitusmaterjalidetootmine baseerub valdavalt kohaliku toorme —karbonaatkivimite, savi, liiva ja kruusa— kasutamisel jatöötlemisel. Kuigi selle toorme varud on Eestis suured,tuleb neid kui mittetaastuvaidloodusvarasid kasutada sihipäraseltja säästlikult.

Ehitusmaterjalitööstuseosatähtsus Eesti tööstustoodangus on viimastelaastatel olnud 4% piires. Põhiosatoodangust annavad kümmekondsuurettevõtet, nende hulgas AS Kunda Nordic Tsement, ASEE Betoonelement,AS Järvakandi Klaas, RAS Tartu Maja, ASEstStein. Nii nendes kui ka väiksemates ettevõtetes onvajalik tolmu,tööstusjäätmete ja mäetöödeebasoovitava mõju vähendamine.

Ehitusmaterjalitööstuson märkimisväärne välisõhu saastaja —1995. aastal andis see 13,1% õhuheitmetest.Põhiosanendest langes AS Kunda Nordic Tsemendi arvele. 1995. aastaltoodeti Kundas tsementi417 600 tonni (34,8% 1988. aastatoodangust) ja klinkrit 238 000 tonni. 1992. aastasuvest 1996. aastalõpuni teostatavainvesteerimisprogrammiga (üle 500 mln. kr.)moderniseeritakse tootmine ja vähendatakseoluliseltkeskkonna saastamist. Selle tulemusena väheneb aastasvälisõhku paisatav tolmukogus60 000 tonnilt2000 tonnile ja 1997. aastal jõutakse Lääne-Euroopaparimate tsemenditehaste tasemele.Tolmupüüduriteefektiivse töö korral vähenevad õhuheitmed,kuid ladustatavate jäätmete kogus kasvab 5 korda.


*väärtustada lubjakivi ja dolomiit tööstuslikutoormena;

*liivale ja kruusale eelistada võimaluse korralvähemväärtuslikku maa-ainest ja tootmisjääke;

*moderniseerida ja täiustada liiva ja kruusa rikastamisetehnoloogiat pesemise ja fraktsioneerimise teel;

*Lõuna-Eesti devoni rasksulavaid savisid tuleb kaevandada nendesäästmise huvides selektiivselt.

5.3. Tselluloositööstus

Tselluloositööstuson tööstusharu, mis tekitab kogu maailmas tõsiseidkeskkonnaprobleeme. Samas tõstabtselluloosi- japaberitootmine puidu majandusliku väärtuse5—10-kordseks.

Eestimetsast saadakse paberipuud 1,5—2 miljonit tihumeetritaastas. Lisaks kõlbavad tselluloositoormekspuidutööstuse jäätmed.

Eestison tselluloositootmisel pikaajalised kogemused. Vananenudtehnoloogia vähese majandusliku efektiivsusejakeskkonnaohtlikkuse tõttu suleti 1990. aastate algusesTallinna ja Kehra tselluloosikombinaadid. 1995. aastalKehratehas erastati ja pandi uuesti tööle maksimaalvõimsusega— 40 000 tonni tselluloosi aastas. Niisuudab takasutada 10—13% Eestis raiutudpaberipuust. Ülejäänud paberipuukogusedeksporditakse jätkuvalt töötlematakujulvõi jäävad hoopis kasutamata.


Keskkonnakaitsenõuetejärgimine on tselluloositööstuses kulukas.Maailmapraktika näitab, et majanduslikultõigustavadend tehased tootmismahuga vähemalt 200 000 tonniaastas. Taolise tehase jaoks Eestis tooret jätkub.

Keskkonnakaitsealanesoovitus:

*kui metsaressursi säästliku kasutamise ja puidu kohalikutoormena väärtustamise huvides otsustatakseEestistsellulloositööstus rajada, peab see vastama tänapäevakeskkonnakaitse nõuetele.

5.4. Toiduainetööstus

Toiduainetööstusandis 1995. aastal 39,9% Eesti tööstustoodangumüügimahust. 1991. aastal alanudtootmismahtudevähenemine jätkub, sest Eesti põllumajanduse taselähitulevikus oluliselt ei tõuse, siseturuostujõudon väike ja välisturule pääsemisevõimalused piiratud. Lääne turgudel on Eestistoodetud toidukaupuraske realiseerida isegi Euroopa Liidu pooltantud sooduskvootide ulatuses, sest kasutatav tehnoloogiajatöökorraldus ei võimalda mitmetes valdkondadestoota Lääne turu hügieeni- ja kvaliteedinõuetelevastavattoodangut.

1996. aastalprognoositakse tootmismahtude 1%-list, piimatööstuses isegi6%-list langust. Lihatööstusesloodetakse tootmismahujäämist 1995. aasta tasemele, kalatööstusesaga 10%-list kasvu. Kaugema perspektiivitootmismahtu on raskeprognoosida, sest see sõltub ekspordivõimalustest,Eesti põllumajanduse olukorrast,investeeringutest jms.

Toiduainetööstusetähtsamad allharud olid 1995. aastal piimatööstus(25,7% müügimahust), joogitööstus(23,4%),lihatööstus (15,5%) ja kalatööstus (14,4%). Neistmõjutavad keskkonda märkimisväärselt piima-,liha-ja kalatööstus. Viimastes on tootmisetehnoloogiline ja tehniline tase enamasti madal, seadmed füüsiliseltningmoraalselt vananenud. Tooret ei kasutatakompleksselt, jäätmekäitlus ei vastakeskkonnanõuetele.

Ettevõtetetootmisvõimsustest kasutatakse vaid 30—50%. Väikesedja vaesed ettevõtted ei suudatootmisprotsessekeskkonnasõbralikumaks moderniseerida. Siiski on rajatudka mitmeid uusi heal tehnoloogiliselja tehnilisel tasemeltootmisvõimsusi (Laeva Meierei, Mulgi Meier, PaidePiimakombinaadi kõrgpastöriseeritudpiima liin,Rakvere Lihakombinaat, kalatööstuses OÜ Viru Rand, ASMakrill, AS Dagofisk, AS Japs jt.).

Toiduainetööstuseheitvesi on sageli tugevasti reostatud. Praegu juhitakse paljudetoiduainetööstuse ettevõteteheitvesi linnaheitveepuhastitesse vajaliku eelpuhastuseta. Samuti kasutatakse vettraiskavaid tehnoloogiaid.


*pöörata tähelepanu toorme võimalikulttäielikule ärakasutamisele, rakendades jäätmevaeseidtehnoloogiaid;

*laiendada tehnoloogiaprotsessides vee ringlussüsteemidekasutamist;

*tagada tugevasti reostatud heitvete eelpuhastus ettevõtetes;

*loodusvarade kasutuslubade ja keskkonna saastelubade väljastamiselsisse viia kohustuslik keskkonnaaudit, etkasutada ära korrasmajapidamise võimalusi.

6. Transport

Transpordiosatähtsus on Eesti sisemajanduse koguproduktis suurenenud6,2%-lt 1991. aastal 9,6%-ni1995. aastal. Kasv jätkub.

1991. aastastalates on Eestisse imporditud hulgaliselt kasutatud sõidukeidLääne-Euroopa riikidest ja USA-st.Sõiduautode arvkasvab aastas enam kui 20 000 võrra, enamasti ontegu vanade autodega.

Tallinnas,kus välisõhu kvaliteet on Eesti linnadest halvim, on iga10 inimese kohta 3,2 autot, sh. 2,9 sõiduautot.

Transport:

* saastab õhku ja emiteerib globaalset kliimamuutust põhjustavaid aineid;

* saastab teeäärset pinnast ja vett raskmetallide, naftasaaduste ning transpordivahendite jäätumis- ja teedelibedustõrjeks kasutatavate kemikaalidega;

* tekitab tolmu, müra ja haisu;

* liiklusõnnetuste korral ohustab keskkonda naftasaaduste ning teiste, sh. mürgiste ja muude ohtlike ainetega;

* reostab merd ja pinnavett naftasaaduste ja olmejäätmetega;

* ohustab elustiku mitmekesisust;

* mõjutab loomade elutingimusi (rändeteede tõkestamine, raskmetallidega saastamine).


Keskkonnakaitseaspektist on negatiivseks suundumuseks raudteetranspordi jainimesteveol ühissõidukiteosatähtsuse vähenemineüldises veomahus.

Ühissõidukidearv väheneb ja nende tehniline seisund on ebarahuldav. Peaaegupoolte linnaliikluses kasutatavateIkarus-busside heitgaasides ületabsaasteainete sisaldus lubatud taseme.

Transpordi tööjaotus riigisisestel ja rahvusvahelistel vedudel(%)Kaubavedu SõitjateveduTranspordiliik1991 1994 1991 1994

Raudtee 20,4 10,6 18,6 15,0Autod 5,2 4,4 56,9 65,4Tramm ja troll — — 8,6 7,3Merelaevad 74,4 85,0 0,7 8,0Lennukid 0,0 0,0 15,2 4,3Kokku 100,0 100,0 100,0 100,0

Linnaõhukvaliteeti ja seega otseselt ka inimeste tervist mõjutablähiaastatel eelkõige liikluses olevateautodearv, liikluskorraldus ja mootorikütuse kvaliteet. Eestis puudubseni imporditava mootorikütuse kvaliteediriiklikkontrollsüsteem.

EestiÕliliidu andmetel on pliivaba bensiini kasutamine viimastelaastatel oluliselt kasvanud. Kui Tallinnas1994. aastal müüdudautobensiinist oli ainult 3,2% pliivaba, siis 1996. aastal onseda üle 60% kogu Eestismüüdud autobensiinist.

Maanteeliikluseintensiivistumisega suureneb keskkonna saastamine ja müra eelkõigepeamagistraalteede (Tallinn—Narva, Tallinn—Tartu—Luhamaa,Tallinn—Pärnu—Ikla jt.) ümbruses.Tallinnas Ülemiste järve vahetusnaabruses asuv lennujaamtekitab müra, ohustab pinnast ja joogiks kasutatavat vett.

Eestimajanduse arengus on meretranspordil eriline tähtsus. See eeldabnii olemasolevate sadamaterekonstrueerimist kui uute rajamist.Käesoleval ajal koostatakse sadamate registrit, mis on alusekssadamatearengu perspektiivplaani koostamisel. Ühtlasiselgitatakse sadamate vastavus Eestis kehtivatele ning HELCOMijaMARPOLi konventsiooni nõuetele. On oluline, et sadamate jasadamates paiknevate kütusehoidlateprojekteerimisel peetaksrangelt kinni riiklikest keskkonnakaitsealastestprojekteerimisnormidest.

Individuaal- ja ühissõidukite osakaal riigisisesel sõitjateveol maismaal (%)1991 1994

Ühissõidukid (bussid, rongid,trammid ja trollid)

55—57 44—46

Individuaalsõidukid (autod,väikebussid)

43—45 54—56

Transpordinegatiivne mõju keskkonnale on Eestis mitmekülgne ja ühasuurenev. Tulevikus rajatavate teede,sadamate, kütusehoidlateja teiste suurte objektide juures tuleb seda ennetavate meetmetegaoluliselt reguleeridaja vähendada.

Viivitamatulttuleb tõsiselt tegelema hakata autode tekitatud õhusaastega,kuna see ohustab otseselt paljudeinimeste tervist ning sellevähendamine nõuab palju aega ja raha.


*järgida Euroopa Liidu Komisjoni soovitust minna lähemaaastakümne jooksul Balti riikides üle pliivababensiini jakuni 0,05%-lise väävlisisaldusega diislikütusekasutamisele;

*stimuleerida puhtama kütuse kasutamist aktsiisimaksudiferentseerimise kaudu;

*juurutada transpordis keskkonnariski hindamine, eriti ohtlike kaupadeveol, ja rakendada riski vähendavaidabinõusid;

*transpordi hinnas võtta võimalikult täies ulatusesarvesse keskkonnale tekitatavat kahju jakeskkonnamõjutustevähendamiseks tehtud kulutusi;

*eelistada võimaluse korral autotranspordile raudteetransporti,kuna viimane on tunduvalt keskkonnasõbralikum;

*luua tingimused ühistranspordi eelisarenguks;


*ergutada vähese saastega sõidukite, sh. elektersõidukiteulatuslikumat kasutamist;

*arendada linnades välja automaatvaatlusvõrk emissioonihindamiseks ja liiklusvoogude operatiivseksümberjaotamiseks;

*korraldada sadamates jäätmete ja pilsivete keskkonnaohutuvastuvõtt;

*rakendada sadamates ning teistes transpordisõlmedes jakütusehoidlates keskkonnale ohutut ohtlike ainetejakaubatöötlemise tehnoloogiat;

*korraldada töö käigus või avariide tõttunaftasaadustega saastunud pinnase käitlus;

*lahendada reisirongides tekkivate jäätmete kogumine jakäitlemine.

7. Põllumajandus

Põllumajandusoma ligi 4000 aasta pikkuse ajalooga on eestitraditsioonilise ja keskkonnahoidliku elulaadiväljendus.Looduslähedane põllumajandusmaastik domineeribselgelt meie tehismaastikus. Samas ontegemistpärandkultuurmaastikuga, mida peame hoidma kuirahvuslikku rikkust.

Põllumajandus:

* saastab ja ohustab pinna- ja põhjavett (põllumajandusreformi käigus on paljud reostusallikad —taimekaitsevahendite ja mürkkemikaalide hoidlad jäänud peremeheta, kasutatav tehnoloogia pole looduse-sõbralik, pinnasest leostub endise intensiivse tootmise jääkreostus, sõnnikumajandus pole heal järjel);

* tingib ümberkorraldamisjärgus suurte alade võsastumist ja maastike struktuuri ebasoovitavat muutust.

Sõjajärgselperioodil kollektiviseeriti varem taludel põhinenudpõllumajandus ja spetsialiseeriti valdavaltsisseveetavajõusööda baasil liha ning piima tootmisele NSV Liiduteiste piirkondade tarbeks. Arendati põhiliseltmajanditekeskasulaid. Väikesed külad kadusid. Suur osa väikestestkoolidest suleti, maaelanikkond koondusenamasti kolhoosi- jasovhoosikeskustesse.

Tootmineintensiivistus ja kontsentreerus. Üha rohkem kasutatimineraalväetisi ja taimekaitsevahendeid.Nii kasutati1988. aastal põllumaa hektari kohta keskmiselt288,8 kilogrammi mineraalväetisi (100%-lisetoimeainejärgi). Suureks punktreostuse allikaks sai kontsentreeritudloomakasvatus. 1985. aastal oli Eestis286 suurtloomafarmi, igaüks keskmiselt 566 lehmaga. Kaks suurematseavabrikut (Viiratsi ja Pärnu) andsidvastavalt 4500 ja6500 tonni liha aastas. Intensiivse ja kontsentreeritudpõllumajandustootmise tagajärjeks olidulatuslikudreostatud põhjaveega alad, seda eriti õhukesepinnakattega Põhja-Eestis.

1990. aastatekeskpaigaks on põllumajanduse tootmismahud1980. aastatega võrreldes oluliselt langenudjapõllumajanduse mõju keskkonnale märgatavaltnõrgenenud. Väetiste kasutamine haritava maa hektarikohtavähenes 1995. aastaks rohkem kui 6 korda1988. aastaga võrreldes. Aastatel 1990—1995 vähenesveiste arv757 800-lt 379 100-ni, sigade arv 959 900-lt421 100-ni ja lammaste arv 139 000-lt 55 700-ni.Loomad onvarasemast tunduvalt enam hajutatud.

Maalon põhiliseks pinna- ja põhjavee reostuse allikakssõnnikumajandus. Sageli sõnnikuhoidlad puuduvadvõion korrast ära. Veekogude eutrofeerumist põhjustabvarasemast suurest väetamisest ja loomakasvatuseülemäärasestkontsentreerumisest põhjustatud jääkreostuse jätkuvväljauhtumine. Ohtu keskkonnale kätkevadendas ka endistemajandite mahajäetud taimekaitsevahendite jamürkkemikaalide hoidlad.

Põllumajandustootmiseedasist arengut on raske prognoosida. See sõltub mitmetestmajanduspoliitilistestotsustest, ekspordivõimalustest,investeeringutest jne. Lähema kümne aasta jooksulüldist põllumajandustootmiseintensiivistumistkeskkonda ohustavas mahus ei ole ette näha. Sellest hoolimatatuleb põllumajanduses järgidakeskkonnakaitsereegleid, mis aitavad kaasa Lääne turul nõutavapuhta toodangu saamisele.

KuigiEesti põllumajanduses suureneb mahepõllunduse osa, eiole võimalik taimekaitsevahenditesttäielikultloobuda, kuna taimekahjustajate tõttu võib jäädasaamata 25—40% potentsiaalsest saagist ning oluliseltvähenebselle kvaliteet ja kaubanduslik välimus. Ekstreemsetel aastatelvõib taimekahjustajatele vastuvõtlikekultuuridesaak isegi täielikult hävida.

Taimekahjustajatestpõhjustatud majandusliku kahju vältimiseks tulebtaimekaitse korraldamisel:

*juurutada integreeritud taimekaitsesüsteem, kus pearõhkon pandud organisatsiooniliste ja agrotehnilistevõtetekasutamisele (õige mullaharimine, viljavaheldus,haiguskindlate sortide kasutamine, tasakaalustatudväetamine jt.abinõud). Keemilisi taimekaitsevahendeid tuleb kasutada ainultsiis, kui muud abinõud ei annatulemust;

*kasutada ainult inimestele ja keskkonnale väheohtlikketaimekaitsevahendeid, mis tagaksidpõllumajandussaadustevastavuse kehtestatud sanitaar-hügieenilistele normidele ningväldiksid keskkonnasaastamise;


*kindlustada taimekahjustajate ilmumise, arengu ja leviku jälgimineja informeerida maakasutajaid tõrjevajadusest õigeaegselt,et vähendada taimekaitsevahendite kasutamist (kulunormid,töötlemissagedused);

*ellu viia taimekaitsetöödega seotud inimeste väljaõpeja atesteerimine;

*kujundada ajakohaste väheohtlike ja efektiivsetetaimekaitsevahendite nomenklatuur nende Eestisregistreerimise teel,millele eelneb nende igakülgne ekspertiis;

*laiendada bioloogiliste taimekaitsevahendite kasutamist.


*säilitada Eestile omane põllumajandusmaastik kuikultuuripärand;

*teha korda sõnnikumajandus;

*juurutada HELCOMi soovitused mineraalväetiste, sõnniku jamürkkemikaalide kasutamiseks;

*viia loomade arvukus vastavusse põllupinna suurusega;

*vältida tootmise kontsentreerumist veekaitse aspektistebasobivatele aladele;

*edendada mahepõllundust, toetada mahepõllundustoodetekasutamist ja eksporti.

Lisa 3

KESKKONNAKAITSEALANETEHNILINE INFRASTRUKTUUR

Keskkonnakaitsealasetehnilise infrastruktuuri olemasolu ja tase mõjutavadoluliseltpiirkonna keskkonnaseisundit ja elanike heaolu.Infrastruktuuri peamised koostisosad on:veevarustussüsteemid,heitveepuhastid ja kanalisatsioonisüsteemid, inertsete jaohtlike jäätmete käitlussüsteemid.

1. Veevarustusja kanalisatsioon

Veevarustussüsteemon 56 linnal ja asulal. Suuremates linnades teenindavad need90%, maapiirkondades —ca 60%elanikest. Veevõrgud on üldiselt halvas tehnilisesseisus, 30—35-protsendilised lekked on tavalised.Veevarusäästliku kasutamise ja majandusliku efektiivsuse huvideson esmaülesanne veevõrkude leketelikvideerimine javeekadude vähendamine ning torustike saneerimine. Eeskätttuleb pöörata tähelepanu ligi20 väikeasulale,kuhu kohaliku veehaarde reostatuse tõttu tuleb joogivettvedada mujalt.

Kanalisatsioonikasutab 77% vabariigi elanikest, enam kui 5000 elanikugalinnades — 87%.Kanalisatsioonisüsteemid on samuti halvasseisukorras.

1995. aastalõpus oli Eestis 1080 heitveepuhastit, millest 1050 olidväikepuhastid (jõudlusegaalla 200 m3ööpäevas), 13 — keskmised (200—2000 m3ööpäevas) ning 17 — suured (üle2000 m3ööpäevas).Tänapäeva nõuete tasemel heitveepuhastidon välja ehitatud Tallinnas, Pärnus, Kuressaares jamujal.

Onlinnu ja asulaid, kus pole tsentraalseid heitveepuhasteid (Tartu,Tapa, Mustvee, Kallaste jt.), ja neid, kusheitveepuhastid vajavadtõsist rekonstrueerimist (Jõgeva jt.).Kirde-Eestis vajavad korrastamist Kohtla-Järve jaNarvaveevarustus- ja kanalisatsioonisüsteemid ning heitveepuhastid.

Peamiseltendiste majandikeskuste heitveepuhastitest olid 1995. aastaltöökorras 370, 680 ei töötanudvõitöötasid ebaefektiivselt. Selle tagajärjel on väikestesiseveekogude seisund halvenenud. Paljudel juhtudelei suuda elanikudja kohalik omavalitsus, kes on enamasti heitveepuhasti omanik, kinnimaksta isegi puhastiekspluatatsioonikulusid, rääkimatainvesteeringutest uutesse puhastitesse või vanaderenoveerimisse.

Seetõttutuleks püüda võimaluse korral (kui seda lubavadlooduslikud tingimused) minna üle suhteliseltväikesteekspluatatsioonikuludega ökotehnoloogial põhinevatepuhastusseadmete ehitamisele ja kasutamisele.Kohati on olemasolevateheitveepuhastite tööshoidmiseks vajalik riigi toetus.Reostuskoormust vähendab parimavõimalikutehnoloogia kasutamine ettevõtetes, tööstusheitveeeelpuhastus ning sadevete reostuse minimeerimine.

2. Jäätmekäitlusekorraldus

1995. aastaltekkis Eestis jäätmeid 13,4 mln. tonni, millestI ohtlikkusklassi kuulub 33 t, II ohtlikkusklassi —11 837 t, III ohtlikkusklassi — 1,45 mln. tja IV ohtlikkusklassi — 5,8 mln. t. Inertseidjäätmeid tekkis 6,1 mln. t.


Võrreldes1992. aastaga oli 1995. aastal jäätmete üldmaht1,8 mln. t väiksem, eelkõigepõlevkivienergeetika japõlevkivi kaevandamisetootmismahtude vähenemise tõttu.

Olmejäätmeidtekkis 1995. aastal 472 600 t ehk umbes 300 kginimese kohta. Uute läänelike tarbimistavadetekkening uute pakendite ja pakendimaterjalide jõudmisetõttu Eesti turule on jäätmekogused märgatavaltkasva-nud. Olmejäätmete põhilisekskäitlusviisiks on seni olnud nende ladustamine prügilatesse.Prügi praktiliseltei sorteerita, põletata egakomposteerita. 1995. aastal alustatud prügilateinventariseerimisel registreeriti koguEestis ligemale 450 prügilat,jäätmehoidlat ning muud jäätmete ladustuspaika.Linnad haldavad 48 prügilat,kuhu ladustataksespetsialiseeritud prügiveoettevõtete pooltkogutud jäätmed. Ülejäänudprügilatest oli suuremosa omandireformi käiguslikvideeritud majandite valduses ning enamik neist on nüüdkohalike omavalitsustehallata. Ükski prügila ei vastarahvusvaheliselt tunnustatud tervise- ja keskkonnakaitsenõuetele.Levinud on kasanktsioneerimata ja juhuslikud jäätmetemahapanekukohad nii linnades kui looduses. Tööstusjäätmedveetakseenamasti asulate prügilatesse.

Suuremosa olemasolevatest väikeprügilatest on vaja sulgeda jarekultiveerida. Ülejäänud (ka rajatavadprügilad)tuleb viia vastavusse Euroopa Liidu keskkonnanõuetega,määratleda haldussuhted ning tagadanendeekspluateerimine nüüdisaja tasemel. Prügilatearvu optimeerimisel tuleb keskkonnakaitse aspektidekõrvalarvesse võtta ka majandusaspekte: kulutusi jäätmeteveoks, prügilate korrashoiuks, vanade prügilatesulgemiseksja uute rajamiseks. Esmajärjekorras tuleks prügilatearvu vähendada 150-ni, tulevikus paarikümneni.

Ohtlikejäätmetekäitlussüsteemi rajamine on riigi kohustus. Seda süsteemihakati kujundama alates1991. aastast. Viimastel aastatel onEestis tekkinud rida ettevõtteid, mille ühekspõhitegevusalaks onohtlike jäätmete käitlemine(pilsivete töötlemine, elavhõbelampidekahjutustamine, naftajäätmete põleta-mine jms.).1995. aastal oli ohtlike jäätmete käitluslitsents18 ettevõttel. Arvestades vajalikku käitlusmahtu,eisuuda need ettevõtted kõiki jäätmekoguseidja jäätmeliike töödelda. Ohtlike jäätmetekäitlussüsteem kooskogu riiki haarava kogumissüsteemigaläheb maksma 150 mln. krooni. Selle rajamistfinantseeritakseEesti riigieelarvest, Eesti Keskkonnafondist,Taani ja Euroopa Liidu keskkonnakaitsealasest välisabistningpangalaenudest.