Download pdf - Krimmi Eestlased nr 25 sügis/talv 2012

Krimmi No 25sügis/talv 2012

Kiievis avati uus Eesti saatkonnahoone

ilmub aastast 2004Инфoрмационная, лиtерaтуро-художеcтвeнная гaзетa кpымcкoгo эстонскoгo oбщecтвa культуры

Kultuuriuudised Eestist, Ukrainast ja Krimmist

30. novembril 2012 avati Ukrai-nas Kiievis Eesti uus saatkonna-hoone. Uues hoones hakkavad koos paiknema nii saatkonna-kui konsulaarruumid, mis seni olid eraldi. Taoline diplomaati-

l iste üksuste paigutus liht-sustab esinduse tööd ning muudab ka inimestele saat-konna ja konsulaadiga suht-lemise lihtsamaks. Avamisel viibisid Urmas Paet ja kultuuri-

minister Rein Lang. Saatkonna-hoone avamisega Kiievis tähista-ti ka Eesti ja Ukraina diplo-maatiliste suhete 20. aastapäeva. Eesti saatkond ja konsulaat asuvad Kiievis aadressil Puškinskaja 43-b.

Eestit esindab Ukrainas suur-saadik Sulev Kannike. Suur-saatkond Kiievis esindab Eestit ka Moldovas.

TOIMETAJATE VEERG

Еще один год близится к завершению. Год, относительно которого было особенно много злых пророчеств. Да, где-то были катаклизмы. Но, Слава Богу, жизнь продолжается. С благодарностью проводим уходящий 2012 год. С НОВЫМ 2013 ГОДОМ ! И С РОЖДЕСТВОМ ХРИСТОВЫМ ! Не будем нарушать традицию, в конце года подводим итоги. Радуемся о свершившихся мечтах и проведенных мероприятиях, пишем отчеты, иллюстрируем их цветными фотографиями. Еще свежи в памяти события юбилейного 2011 года, когда мы праздновали 150 лет переселения эстонцев в Крым. Уходящий 2012 год был тоже насыщен событиями. Крымскому Эстонскому обществу исполнилось 15 лет. В сентябре уходящего года отпраздновали эту дату, очень скромно, - в Из-за финансовых трудностей. Но все же гости из Эстонии были. И еще один маленький юбилей. Десять лет назад из Эстонии в Александровскую среднюю школу (Красногвардейский район) впервые приехала учительница эстонского языка. Кажется, недавно, а вот уж и 10 лет прошло с тех пор, как преподается в Крыму эстонский язык. Событие это было отмечено в Александровской школе. В связи

Meeri NikolskajaKrimmi Eesti Kultuuriseltsi esinaine

Mare LitnevskaUkraina Eesti Selts

Krimmi Eesti Kultuuriselts on juba 15-aastane. Suur tänu kõigile, kes kaugel esi-vanemate maast on hoidnud meie ajalugu. Kõik üleskirjutatud mäles-tused, vanad fotod, säilitatud traditsioonid on kuldaväärt.See kultuuripärandi ja identi-teedi säilitamine aitab mõis-ta uutel põlvkondadel eesti kultuuri, toob neile lähemale nende esivanemate ajaloo-lise kodumaa. Nüüd on ees uued ülesanded – kultuuripäran-

di ja identiteedi järgmistele põlv-kondadele teadvustamine ja edasi andmine. Uut põlv-konda tuleb kasvatada ja harida. Tuleb anda noortele teadmised kultuuride ja tra-ditsioonide analüüsimiseks. Peab tunnistama ka pidevat muutumist ja segunemist. Tunnistame põlvkondade va-helisi erinevusi ja toetame noori kultuuride mõistmisel. Noored ekslevad mööda perekonna, kooli ja meedia vahelisi lõhesid. Ärgitame neid uurima, arutlema, oma tõlgendusi looma.

Tiina ToometKrimmi-Eestlaste Selts

с юбилеем Красногвардейская Райгосадминистрация наградила меня и Эриха Каллинга Благодарностями. В июле были гости из Канады. Их предки - выходцы из крымских эстонцев - Петовы и Пурман. В течение недели гости в сопровождении переводчиков объехали села и города, где когда-то жили их предки. Путешествие было очень интересным, познавательным. Об этом надо особо писать. На память осталось много фотографий. После двухлетнего перерыва этим летом опять наши дети поехали в Эстонию в языковой лагерь. Сичкаренко Андрей и Анна Качалова с восторгом делились впечатлениями. Возобновились занятия эстонского языка в городе Симферополе. Как и прежде, занятия проходят в здании гимназии №1. Ряды членов эстонского общества в крымской столице пополнились, в связи с чем стали называть себя эстонским клубом. 21 декабря представители нашего общества были приглашены на празднование 20-тилетия крымского этнографического музея. Со дня основания эстонского общества мы очень тесно сотрудничаем с музеем. Можно сказать, что благодаря музею, мы состоялись. Дружба - великая сила.

Vaatame tagasi 2012.aastale. See on olnud teguderohke. Oleme te-gutsenud eestlase moodi-vähe sõnu ja rohkem tööd. Oluline on meile ajaloo jäädvustamine. Selle nimel on toimetatud Kiievis, Harkovis, Krimmis. Oluline on ot-sustada, kuidas me seda säilitame. Kas igaüks oma kodus perekonna-ringis või anname selle arhiivi, muuseumidesse. Kas hoida ainult endale või jagada seda teistega. Mõtlemist ja otsustamist vajab küsimus: kas anda Ukraina, Krim-mi arhiividesse, muuseumidesse või hoopiski saata Eestisse. See on raske ja tahab järelemõtlemist. Suvel toimusid Eestis Tartus Eesti Kultuuriseltside Ühenduse korral-

datud infopäevad-mõttetalgud, kus rahvusarhiivi töötajad tutvus-tasid seltsielu andmebaase ja seltside ajalooallikaid, rääkisid seltsi arhiivi korrastamisest. Arutati eestlaste seltsiliikumise alguse 150. aastapäeva tähista-mise ettevalmistamisega seotud probleeme. Kaasa mõtlesid ka välis-eestlaste seltside esinda-jad. Pidasime ka pidu, KrimmiEestlaste Kultuuriselts tähistas oma 15. aastapäeva.

Uuel aastal ootavad ees uued tegemised. Kohtumistel teiste riikide välis-eestlastega on ikkaja jälle päevakorras uute põlvkon-dade kaasamine kultuuritöösse.Sellele mõtleme jätkuvalt ka meie. Soovin kõigile ikka jätkuvat tööindu.

Pilte Krimmi Eesti Kultuuriseltsi 15nda sünnipäeva tähistamisest

3KRIMMI EESTLASED


Septembris 2012 asus Kiievis Eesti suursaadikuna Ukrainas tööle hr. Sulev Kannike, kes esindab Eestit ka Moldaavias. Diplomaadina alustas ta tööd 1995. aastal. Enne seda töö-t as Tar tu Ül ikool is , Eest iPõllumajandusakadeemias.Viimased 12 aastat on ta te-gelenud põhiliselt julgeoleku-poliitikaga, olnud Eesti suur-saadik NATO juures, Euroopa Nõukogu juures.

Kuivõrd olete jõudnud sisse elada siinse saatkonna töödesse-tegemistesse, Eesti-Ukraina suhetesse? Ühelt poolt ei ole teema mulle päris võõras, sest välisminis-teeriumis Eesti julgeolekuküsi-mustega tegeledes kuulusid ka Eesti-Ukraina suhted minu töövaldkonda. Poliitilisest kül-jest tuli siinseid sündmusi jäl-gida praktiliselt iga päev. Diplo-maadile on aga uues lähetuses uus maa, uus rahvas, uus saat-kond, uued kaastöötajad. Elu koosneb detailidest ja neist detailidest teen kolleegide abil selgeks eesmärgid, mida järgida. Esmatähtis on uue saatkonnahoo-ne avamine Pushkinskaja tänaval. Hoone avamisele oota-me Eesti kultuuriministrit Rein Langi ja välisministrit Urmas Paeti. Samal ajal toimub ka vanamuusikaansambli ``Hortus Musicus̀ ` kontsert. See kõik on pühendatud ka Eesti-Ukrainadiplomaatiliste suhete sisse-seadmise 20. aastapäevale. Avamine, kahe ministri visiidi ettevalmistamine on meie saat-

Ametisse astus uus Eesti suursaadik Ukrainas

konna kätes suuresti. See oma-korda tõmbab Eesti-Ukraina suhted kontsentreeritud kujul ka siinsete ametnike ja diplo-maatide tähelepanu keskmesse.

Kas olete jõudnud juba mõelda ka koostööst siinsete Ukraina ja Krimmi eestlastega? Kui palju üldse teate neist?Ma tean neid, võiks öelda tõesti, rohkem nö paberil. See tähendab olen lugenud neist. Tean, et Krimmis tähistati välja-rändamise 150. aastapäeva. Tean, et mõned neist käisid Eestis. Saanud teada, et tulen Ukrainasse, suhtlesin nendega.Kiievi eestlastega olen siin juba kohtunud. Samuti Har-kovi Eesti Seltsi esimehegaoli meil vestlus töödest-tege-mistest. Ees ootab sõit Lvivi,sealsete eestlaste juurde. Ma tervitan kõiki eesti juurtega inimesi, eriti neid, kellega ei ole veel kohtunud. Soovin jätkuvat tööindu ajaloo ja kultuuri säilitamisel nii ajalehele Krimmi Eestlased kui ka kõigile inimestele, kes on seda teinud juba pikki aastaid. Aeg on näidanud, et see ei ole vaid sümboolne tegevus, vaid on inimesed, kellel on tõeline huvi, kellele on see vajalik. Oluline on tegeleda mitte ainult tänapäeva suhetega, vaid tuua päevavalgusse Eesti-Ukraina ühist ajaloolist pärandit. Väga oluline on kohalik initsiatiiv. Kõik, mis kirjutatud raamatuisse, ajalehte, saab osaks ka Eesti ajaloost.

Christi SeppEesti keele ja kultuuri õpetaja Krimmis

Konverents „15 aastat Krimmi-Eesti Kultuuriseltsi“2012. aastal sai Krimmi-Eesti Kultuuriselts 15aastaseks. Selle tähistamiseks toimus 8.sep-tembril Simferopoli Etnograafi a-muuseumis konverents. Kon-verentsil esines ka eesti keele õpetaja Christi Sepp ettekande-ga „Miks õppida Krimmis eesti keelt?“.

Külalised Järvamaalt9. septembri õhtul saabusid Krasnodarkasse rahvatantsijad Eestist Järvamaalt Koerust, kes ööbisid seal telkides Eesti Tare ees. 10.septembri hommikul sõideti edasi Aleksandrovkasse, kus nad olid Aleksandrovka Keskkooli külalised.Hommikul kell 10.00 kogunesid kõik õpilased, õpetajad, lasteai-alapsed ning ka külaelanikud staadionile, et saada osa kont-serdist, mille tantsuansambel andis.See oli tõeline värvideparaad. Eesti rahvariiete kirevust või-mendas veel päike.Pärast esinemist tutvuti kooli-majaga ja viibiti pikemalt eesti keele kabinetis, kus vastas kül-aliste küsimustele eesti keele õpetaja Christi Sepp.

Meistriklass – eesti polka26.septembril toimus Alek-sandrovka Keskkoolis turismi-alane seminar. Turismifi rmadeesindajatele olid avatud „meistri-klassid“. Seda ka eesti keele kabinetis. Õpetaja abiga õpiti selgeks mõned lihtsad eesti-keelsed tervitused ja väljendid, õpilaste Kristina ja Nastja juhen-damisel üritati selgeks saada polka.

„Täheke“ Krimmis2012.aasta sügisel täitus 10 aastat eesti keele õppest Krim-mi Aleksandrovka Keskkoolis. Kutsusime endile külla tõlkija, ajakirjaniku, kirjaniku, arvamus-liidri ja lasteajakirja ``Täheke`` peatoimetaja Ilona Martsoni.13.oktoobril toimus kohtumine Simferopoli Eesti kultuuri klubi liikmetega. 14.oktoobril sõit-sime Jevpatorijasse, kus sealne õpetaja Ljudmila Nikiforova or-ganiseeris kohtumise Anna Ah-

Sügis Krimmismetova klubi liikmetega. Mõlemal kohtumisel kuulati suure huviga Eestist tulnud küla-list ja esitati palju küsimusi. Jevpatorijast suundusime tagasiAleksandrovkasse. Seal toimu-sid veel viimased ettevalmis-tused pidulikuks aktuseks. Kaks päeva veetis Ilona Martson õpilastega. Külastasime ka Krasnodarkat ja Rita Kadilkinat. Käisime vaata-mas Eesti Taret ning selle ees asuvat mälestusmärki.

10 aastat eesti keele õpet Aleksandrovka Keskkoolis18.oktoobril kogunes kogu õpilaspere saali, et pidulikult tähistada eesti keele õppe sün-nipäeva. Laval olid kõik eesti keelt õppivad lapsed. Laulud ja tantsud vaheldusid tervitus-tega. Ülevaate nendest aastatest tegi kooli direktor Irina Suprun, kes tänas kõiki, kes on kooli aidanud. Tänati Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeeriumi, Kultuuri-ministeeriumi, Eesti saatkonda Ukrainas, Ukraina-Eesti Seltsi esimeest Mare Litnevskat , kõiki siin töötanud eesti keele õpeta-jaid, Krimmi Eesti Kultuuriseltsi esimeest Meeri Nikolskajat, Rita Kadilkinat, Erich Kallingut, Ees-ti Vabariigi aukonsulit Krimmis Igor Sergejevit, sponsorit Argo Reinboomi. Tervitusi tõid Eesti Instituudist Raina Reiljan ja ajakirja „Täheke“ toimetuse poolt Ilona Martson.

Varased jõulud KrimmisMinu jõulupuhkus algab varem kui pärisjõulud, nii tähistasimegi neid veidi varem. Lastega rääkisime eesti ja siin-setest jõuludest, võrdlesime jõulukombeid, käis ka Päkapikk. Kuulasime laululaste esituses ilusamaid eestikeelseid jõulu-laule.Eesti klubis Simferopolis aga istusime jõululauas, kus maitse-sime eesti jõulutoite, mille ise valmistasime. Oli sealiha, mulgi-kapsad, piparkoogid. Loodame, et see saab klubi traditsiooniks. Klubi liikmed tulevad jälle kokku jaanuaris, et jätkata eesti keele õppimist.

Vasakult poolt: Rein Lang, Sulev Kannike, Urmas Paet

KRIMMI EESTLASED4


Su u r e e s t i - e lu ke sku s o l i Simeizis Ilmar Sildami juures. Kes oli see mees, keda hüüti Eesti konsuliks Krimmis? Kelle aadressiks kirjutati ümbrikule eesti keeles „Villa „Hulkur““ ja kes on legend siiani?Neile küsimustele lähen vas-tust otsima Eestis Paldiskisse, kus elab Ilmar Sildami teine abi-kaasa Eeva Sildam. Tema ja veel mitme inimese mälestustest koorus lugu.

Ilmar Sildam sündis 16. mail 1925 Harjumaal Kuusalu kihel-konnas Kõnnu vallas. Pärast teist ilmasõda võeti ta Vene sõjaväkke, sealt sai välja ravi-mata tuberkuloosi. Kui Ilmar oli 32-aastane, ütlesid arstid: ta-hate elada, siis kolige Sotši või Krimmi lõunarannikule. Mees valis Krimmi. Nii jõudiski Ilmar koos medit-si iniõest abikaasa Niinaga Simeizi. Alguses sanatoorium, siis telk ühe suure maja hoo-vis, siis ühes ja teises korteris. 1959. aastal viis õde Astra koos õemees Heinoga talle Eestist autobussi järelhaagisena ühe-toalise töömeeste vagunelamu.See pandi Simeizi külanõukogu loal väikese ummiktänava lõp-pu. Sissekirjutust oli Krimmi väga raske saada, alguses ol-igi see Ilmaril ja Niinal ajutine ning külanõukogu ametnikud käisid ikka kontrollimas, kas soojakul on endiselt rattad all, sest elupaik pidi olema ju ajutine. Eks sealt tuligi nimi „Hulkur“ – kogu elu ratastel. (Neid rattaid maja sees nägin minagi aastal 2012) Hiljem, va-gunelamu soojustamise nime all, ehitati sellele juurde algu-ses köök, siis üks ja teine tuba, lõpuks duširuum. Katusele kin-nitati tuulelipuks Vana Toomas, et kaugel maal oleks kodusem tunne. Maja ette istutati kolm Eesti kaske ja väravaks pandi Eestist toodud vankriratas. Aadressiks sai Primorskaja 13a, aga kodumaalt jõudis kiri kohale ka siis, kui slaavi tähte-dega kirjutati ümbrikule Krõm ja Simeiz ning lisati ladina tähte-dega Villa „Hulkur“.Ukse majale tegi eesti mees, e n d i n e p o o t sm a n Hu b e r t

Ilmar Sildam Eesti „konsul“ Krimmis

Ploomipuu, kes Simferopo-lisse elama asus, seal abiellus ja sealsel surnuaial puhkab. Tema lesk Nelli Zelinskaja elab Aluštas, tütar Ellen Zelinskaja Simfer-opolis. Lisaks üks kõrvale-põige mälestustes: Simfero-poli surnuaial puhkab veel üks Eestist pärit mees – Gennadi Sokolov (hüüdnimi Kennedy), pärit Vasknarvast. Krimmis töötas ta ajalehe Krõmskaja Pravda juures ja kuulus Ilmari sõpruskonda.1961. aastal, kui Niina oli lapse-ootel, sõitis ta Eestisse ja poeg Toomas sündis kodumaal. Niina jäigi Tallinnasse ning pendeldas Ilmariga vastastikku Krimmi ja Eesti vahet. Suvel lendas Niina üheks puhkusekuuks Krimmi, talveks – kui seal mägedetuul nagu noaga lõikas – tuli Ilmar Eestisse. Nii oli ta tervisele hea.Villa „Hulkuri“ uks oli lahti kõigile – lihtsalt puhkajatele ja neile, kes olid tulnud ter-vist parandama. Ilmar oli ise haige, aastaid võõrsil elanud, ta teadis, mis tähendab mõni sõna kaasmaalase seltsis. Nii sai ta ka ise oma koduigatsust leevendada, emakeelt rääkida. Paljud tulid Krimmi tuttavate kaudu. Kellegi sõber tahtis sinna minna, kirjutati Ilmarile ja ning ta otsis kõigile öömaja puhkuse ajaks. Kas „Hulkuris“ või kusagil lähikonnas. Oli ju lausa ütlus: ``Tulid siia, kas kon-suli juures juba registreerisid?``Õhtuti saadi ikka Ilmari juures kokku, tehti kaminasse tuli, t i l l i - ja soolavees keede t i sealtsamast Musta mere kal-dakal jude vahelt kor jatud merekarpe, joodi kohvi, klaas veini või pits konjakit ning aru-tati maailmaasju, räägiti Tallin-nast, Pärnust, Simferopolist. Taustaks mängis Semaško sana-tooriumi küpressidevahelise tantsuplatsi ansambel.Teoreetiliselt võisid „Hulkuris“ juhtuda ootamatud ja lausa uskumatud kohtumised. Ilmari elamisest mõnesaja meetri kaugusel, teisel pool Ööbikute orgu, asus NLKP XXII kong-ressi nimeline sanatoorium, ehk „sakste loss“, kus puhkas Eesti esikommunisti Johannes Käbini vend Modest. Ta käis

mitmel puhul Ilmaril külas ja oli täitsa mõistlik mees. Aga Ilmari juures puhkasid ka sõja-eelse Tartu Ülikooli rektori ja Eesti luterikiriku peapiiskopi Johan Kõpu järeltulijad. Kõik mah-tusid „Hulkuri“ kaminatoa pika laua taha. Nagu ka kes enam mäletab, kuidas sinna sattu-nud leedulased, venelased, kir-giisid, valgevenelased. ``Sakste Lossis´´ oli ka välismaist rah-vast, puhkajad rahvademokraa-tiamaadest. Ka nemad jõudsid ``Hulkurisse``.Ilmar oli väga mõnus suhtleja, avatud, mõistev, hea südame-ga, sageli mõtlik ning nii ta istus – kõhnad jalad habemes lõua all – maja ees ja kuulas inime-si. Ta oskas teisi kuulata, kuid võibolla teda ennast pidanuks rohkem kuulama.Seda tunneb ja mõtleb nüüd poeg Toomaski, et paljud jutud jäid isaga rääkimata ning mit-med mõistmiseks hädavajali-kud vaikimised vaikimata. Aga Krimmi suvesid, ja neid oli tal palju, mäletab Toomas üksik-asjalikult. Nagu on tal meelesisa rahulik jutt ja „Hulkuri“ lõhnad ja Simeizi värvid ja päikesetõus Musta mere kivi-kaldal ja ängistav kahjutunne, kui buss hakkas Simferopoli lennujaama poole sõitma. 1973 . aast a l koht as I lmar Simeizis Eevat, kes oli samuti läinud Krimmi tervist kosutama ja elas Meeta Tahti juures. Nii saidki kokku kaks võõrsile sat-tunud inimhinge, Ilmar ja Eeva, kes mõlemad tuge vajasid. „Hulkur“ tõmbas ligi häid ini-mesi. Mõni puhkaja aitas ehi-tada, teine remontida, Eestist sattus kuldsete kätega häid ini-mesi Krimmi päikese alla sageli. Üks neist oli Einar Sass, Siberist läbi käinud mees. Aga peami-selt peeti seal ikka pikki ja sage-li kriitilisi arutelusid maailma-asjadest ning Eestist tollases maailmas, perenaisel oli kohvi-

kann pidevalt tulel. „Konsuliks“ kutsutud Ilmar võinuks praegu tõesti Eesti aukonsulina tegut-seda, sedavõrd jõuliselt seletas ta Eestist ja eestlastest kõigile, kes „Hulkurisse“ sattusid. See oli positiivne, avatud, töökas ja sitke pilt, mis meist tema kaudu avanes. Muidugi oli Ilmaril palju sõpru. Näiteks Moskva kunst-nik, multifi lmi „Kot Leopold“ autor Valeri Tokmakov joonis-tas tema portree. Ka kohalike seas oli ta hinna-tud, kõigi naabritega sai hästi läbi. Simeiz on väike, nähtavas-ti polnud seal ainsatki elanikku, kes poleks teadnud, kus elab eestlane Ilmar.Ilmari kõrval oli hea ja kindel elada. Tema, kes ei jõudnud puhkamata trepist teisele korrusele astuda, näis alati sisendavat: kui on raske, tuleb pingutada, ausalt – justnimelt ausalt – hakkama saada ja lõpuks läheb kergemaks. Võib-olla. Aga sellesse peab uskuma.Eevale luges Ilmar ikka ja jälle oma lemmikluuletust „Viimane laev“ sõber Juhan Smuulilt:

Pärast surma ma saan oma laeva,

Mille tulesid ise ei näe.

Enne seda, mu kallis, sain taeva

Ja õitseva maa Sinu käest….

Ilmari kõrval oli hea elada, mida teised inimesed ei mõistnud, mõistsid Ilmar ja Eeva poolelt

sõnalt.

Mõned kuud pärast 60. sünni-päeva, sügisel 1985, vaikis Ilmar Sildami süda, sitke mees kulus haiguse kätte ära. Tema kindla soovi järgi on ta viimne puhke-paik Eestis kodukihelkonna kal-mistul isa kõrval. Proua Eeva Sil-dam elas Simeisis 1992. aastani.

Ilmar Sildam “Hulkuris”

5KRIMMI EESTLASED

Leena Slivtshenko Harkovi Eesti Kultuuriselts

Harkov, pea kahe miljoni elani-kuga linn, on üks suurimaid tööstus-, teadus- ja kultuuri-linnu Ukrainas.

Linna asutasid 1656. aastal Ukraina kasakad. Asetsedes kaubateede ristumiskohas kuju-nes välja kaupmeeste linna omapära - see on teadus, hari-dus, kultuur, arhitektuur, reli-gioon ja isegi kõnelemise spet-siifi ka. See kõik kujunes välja tänu paljudele rahvustele, kes käinud linnas, jätsid alatiseks oma jälje selle ajalukku.

Praegu elab Harkovis üle 100 rahvuse ja rahvusrühma.

Erandiks ei ole ka eestlased. Harkovi eestlaste ajaloo võib jagada eri perioodideks:

Väljaränne: 19.saj. lõpp-1917

Optatsioon: 1919-1923

Industrialiseerimine: 1924-1935

Repressioonid: 1935-1949

Tänapäev: alates 2001 kuni täna-seni

Väljarände periood 19. saj. lõpp- 1917

1861.aastal peale pärisorjuse kaotamist Venemaal, sai rohkem kui 2000 maata eesti talupoega õiguse uude elukohta asumi-seks, sealhulgas ka Tauria kuber-mangu (tänapäeval Krimm).

Elu Krimmis ei täitnud aga kõigi eestlaste lootusi. Osa nendest oli sunnitud edasi liikuma Ida- Ukraina tööstus-linnadesse - Juzovkasse (täna-päeval Donetsk), Jekaterino-slavi (tänapäeval Dnepropet-rovsk), Harkovisse.

Tänu oma rahvuslikule eri-pärale - töökusele, haritusele - omandasid eestlased ame-teid, mis nõudsid tööstusette-võtetes tööde oskuslikku ja täpset täitmist. Nad olid kvali-fi tseeritud töölised, kuulusid insenerikaadri hulka.Enne 1917. aastat moodustasid

Harkovi Pääsukesedeestlased Ida-Ukraina tööstus-linnade elanikkonnast mitte rohkem kui 0,09%.

Optatsiooni periood 1919-1924

1917. aasta oktoobrikuu sünd-mused Petrogradis sundisid väga suurt hulka endise Vene tsaaririigi elanikke kindlaks määrama oma tulevase elu eesmärgid. Aga eesmärgid erinevatel inimestel olid eri-nevad. Ühed ihkasid võimu ja kuulsust, teisi viisid edasi palju elulisemad ja proosalisemad motiivid.

Väikse põhjamaise rahva püüdlusi hoida oma etnilist omapära, soovi mitte sulada muukeelse rahva suurde mas-si, võib nimetada enesealal-hoiuks.

Soov saada oma maad määras osa Eesti talupoegade tege-vuse. 1918. aasta lõpus asutati Eestis Narvas Eesti Töörahva Kommuun, mille tegevus seo-ses Punaarmee ja Eesti Punaste Küttide taganemisega kandus Nõukogude Venemaale. Vene-maal formeeriti 1919. aasta märtsis Eestimaa Kütidiviis, mis kuulus Punaarmee koos-seisu. Võitlejaid oli erinevais auastmeis. Enamuses olid ees-ti maata talupojad, kehvikud, kes ei kuulunud mitte ühtegi poliitilisse grupeeringusse ja nende ainsaks sooviks oli oma maa. 1919.aasta oktoobris viidi diviis Venemaa kodusõja Lõu-narindele. Eestlased osalesid lahingutes Kurski, Harkovi, Bel-gorodi ja Izjumi all, 1920. aas-tal Berdjanski, Mariuopoli all, Zaporozhjes.

1919. aastal sai Harkov Ukraina pealinnaks. Siis pole ka imeks-pandav, et 46. eesti polk, mis kuulus Harkovi sõjaväering-konna koosseisu, paigutati sinna linna.

Tolle aja Harkovi eestlased, eri-nevalt suuremast osast linna lihtrahvast, olid 100% kirjaoska-jad. Nende haridustaseme üle saab otsustada statistiliste andmete põhjal, mis näitavad,

et eestlastel oli oma statsio-naarne raamatukogu, kus oli perioodika ja ilukirjandus eesti, vene ja ka teistes võõrkeeltes.

Esimese maailmasõja algusestkuni 1920. aastani kogunes endise Vene tsaaririigi Euroopa ossa, sealhulgas ka Ukrainasse massiliselt erinevaid rahvaid-põgenikud, vangid, internee-ritud. Nõukogude Venemaa sõl-mis 1920.aastal naaberriikidega optatsioonilepingud. See andis sõjavangidele, põgenikele, in-terneeritutele ja kinnipeetutele võimaluse tagasi pöörduda ko-dumaale. Eestisse tagasipöör-dumise ja Eesti kodakondsuse võtmise võimaluse said ka Vene tsaaririigi ajal väljarännanud ja nende järeltulijad. Sarnane leping sõlmiti Eesti ja Ukraina vahel 1923.aastal. Ukraina pea-linnas Harkovis avati Eesti esin-dus, mis toimis 1920. aastast kuni 1922. aasta kevadeni.

Optatsioonileping nägi ette, et eesti kodakondsuse said võtta eesti päritolu kodanikud alates 18-ndast eluaastast, kes ise või kelle vanemad olid kirjas asukohariikide asutustes, kogu-kondades. Tagasipöördumiseks anti üks aasta. Õigust opteeru-miseks tuli tõestada dokumen-tidega vanuse, perekonnaseisu, töökoha, elukoha kohta, väl-javõttega etnilisest kogukon-nast või seisuslikust asutusest, väljavõttega NKVD-st, et aval-duse esitaja ei ole sooritanud kriminaalkuritegusid.

Just sel eesmärgil asutati mais 1920 Harkovis kubermangu-komitees nn. Eesti osakond, mis aitas Harkovis ja Ida-Ukraina territooriumil elavaid eestlasi elu- ja töökoha leidmisel, varus-tas toiduainetega, valmistas ette opteerida tahtjatele doku-mendid. Seda osakonda juhatas M. Loit. Tema mälestustest on näha, et eestlastel, esmajärje-korras endistel sõjaväelastel, ei olnud kerge. Eriti põhjusta-sid raskusi võõras keelekesk-kond, erinevus linna eesti ja slaavi elanikkonna kultuurides, mentaalsuses. 1922. aastaks oli umbes 45% Harkovi eestlastest kodumaale opteerunud. Aga mitte kõigil opteerunutel ei

laabunud elu Eestis hästi.Poetess Meeta Roos elas Har-kovis 1921. aastani, pidas seda linna oma Väikseks Kodumaaks. Tema ema vend Peeter Roos (Karli poeg) oli mõisnik Harkovi kubermangus Izjumi maakon-nas Privolje külas, kellel oli 199 tessatiini maad. Meeta Roos opteerus Eestisse. Oma sõbran-nale Harkovisse kirjutas ta: `Ìgatsen väga Harkovi järele, tunnen väga puudust linnast, meie Sumski aiast ja Sinust, mu kallis….̀ `

Industrialiseerimisperi-ood 1924-1935

Harkovisse jäänud eestlaste saatus kujunes erinevalt. Kuni 1934.aastani, kui linn oli Ukrai-na pealinn, olid eestlased seal väga erinevatel ametikohtadel. Nad olid kõrgetel positsioo-nidel valitsusorganite administ-ratiivametites, teenistujad suur-tes ettevõtetes, töölised. Koos sealse eesti intelligentsiga andsid nad suure panuse linna omapärase kultuuri ja teaduse arengusse.

Üks eestlane, kes leidis oma teise kodumaa Ukrainas Harko-vis, oli Jaan Räppo, pedagoog, tuntud teeneline ühiskonna-ja kultuuritegelane. Ta oli üks ukraina haridussüsteemi raja-jaid, paljude pedagoogika- ja rahvusharidusalaste raamatute autor, ajakirjade peatoimetaja, õppejõud Harkovi, Kiievi, Ufaa, Moskva kõrgkoolides.

Aastatel 1921-1941 oli ta üks Harkovi rahvuskoolide (ukrai-na, armeenia, juudi, kreeka jt.) loomise initsiaatoreid.

Koos oma kirjandusteadlasest abikaasa Anfi ssa Räppoga, kes iseseisvalt õppis ära eesti keele, tõlkisid nad ukraina keelde rahvuseepose ``Kalevipoeg``. See töö lõppes 1967.aastal.

2009.aastal avati Harkovi EestiSeltsi eestvedamisel ja Eesti saatkonna Kiievis toetusel ning Eesti Vabariigi suursaadiku Jaan Heina osavõtul mälestustahvel Jaan Räppole Harkovi Pedagoo-gilise Ülikooli seinal.

KRIMMI EESTLASED6

Mordvalased on soome-ugri rah-vad, kelle asuala on Moksha ja Sura jõe basseinis, ka Volga keskjooksul. Mordvalased jagu-nevad kaheks suureks etno-seks: lääne pool Moksha ra-joonis elavad mokshad, ida pool Suri jõe orus elavad ersad. Nende rahvaste etniline terri-toorium asub Euroopa ja Aasia piiri lähedal, metsade ja step-pide aladel, kus puutusid kokku erinevad hõimud, rassid, tsivi-lisatsioonid. Mordva Vabariigi territooriumil elab vaid üks kol-mandik kogu mordva rahvast. Suured mordva kogukonnad elavad pea kõigis Volga-Uurali regioonides, samuti Siberis, Altai krais, Moskva oblastis ja mujal maailmas.

Mordvalased (ersad ja mokshad) on üks arvukamaid soome-ugri rahvaid. 1989. aasta rahva-loenduse põhjal oli neid üle ühe miljoni, aga assimilatsioon on viinud rahvaarvu järsu vähene-miseni. Nii peab end 2010.aasta rahvaloenduse järgi mordva-laseks 825 400 inimest. Riigi-keelteks on mordva ja vene keel, kusjuures 1/3 elanikkon-nast räägib ainult mordva keelt.Venekeelset etnonüümi mordvaon kasutatud kahe etnilise rüh-ma ersade ja mokshade ühis-nimetusena. Mõlemal rahval on oma eneseteadvus, keel ja kultuuri spetsiifi line omapära. Mordva kultuuriseltsid tegut-sevad välismaal aktiivselt. Tal-linnas tegutseb Eesti-Mordva

Natalia Ermakov Eesti-Mordva Seltsi esimees, Tallinna Ülikooli doktorant

Saame tuttavaks- meie olememordvalased

2012. aasta detsembris esit-leti Simferopoli Etnograafi a-muuseumi 20.aastapäeva tä-histamise raames raamatut ``Tauria näod``. Selle väljaande ilmumine sai teoks tänu etno-graafi muuseumi ja ühiskond-l iku organisatsiooni ``Tau-ria Sevastopol`` koostööle. Koostamisest võttis osa rida teadlasi, muuseumitöötajaid, arhivaare, erakollektsionääre.Albumi ajaloolise materjali põhiosa moodustavad muuseu-midest, arhiividest, erakollekt-sioonidest ja rahvuskultuuri-seltside fondidest kogutud fotod. Fotod annavad usaldus-väärse täpsusega edasi pildi Krimmi rahvaste kultuuri ja tra-ditsioonide kandjaist, rahvus-likust eripärast. Väljaandes on Krimmi rah-vaste ajalugu XIX sajandi lõ-pust XX sajandi keskpaigani

kajastavad fotod ja doku-mendid. Esitletud on eraldi pea-tükkides armeenlased, valge-venelased, bulgaarlased, kreek-la s e d , j u u d i d , i t aa l la s e d , k a r a i i m i d , k r i m m i - t a t a r la -sed, krõmtshakid, sakslased, poolakad, venelased, ukrain-lased, prantslased, tshehhid, šveitslased, eestlased. Eraldi leheküljed on pühendatud ka rahvastele, kelle kohta on õn-nestunud koguda vaid väheinformatsiooni. Need on aser-baidžaanlased, assüürlased, gr usi inlased, ungar lased, krimmi-mustlased, moldaav-lased, mordvalased. Fotod on asulatest, elamutest, olus-tikust, pulmadest, ristimistest, rahvariietest. Mõned peatükid esitavad fotosid lastest, rah-vuslikest ja vaimsetest liidri-test ning dokumente, tsitaate tolleaegsetest raamatutest.

Igat peatükki alustab ülevaa-de, mis jutustab antud rahva ajaloost, tema asualadest Krimmis, olustiku eripärast, annab rahvaarvu eri perioodidel.Töötades etnograafiliste olu-

Selts juba 18 aastat. Seltsi asutamisest võtsid aktiivselt osa Eesti ersad ja mokshad, kes on siia elama asunud üle kogu endise Nõukogude Liidu.Suurt abi seltsi asutamisel osu-tas legendaarne ersa poe-tess Mariz Kemal. Aastate jooksul on õpitud esivane-mate keelt, aktiivselt tegut-sevad rahvalauluansamblid. Seltsi liikmed võtavad alati

aktiivselt osa iga-aastastest ersa keele päevadest 16. aprillil, eestlaste emakeelepäevadest 14. märtsil, soome-ugri rahvas-te hõimupäevadest, mida tähis-tatakse alates 1927. aastast oktoobris. Lauluansambliga esi-netakse etnolaatadel ja festi-validel. Nii hoitakse alles ja antakse edasi oma rahvuskul-tuuri ja tutvustatakse teiste-legi.

Olga Skriptshenko Krimmi Eesti Kultuuriselts

Tauria rahvad

Mordvalaste rahvarõivad

kirjeldustega valisid tea-durid välja andmed pea-miste tegevusalade, hoo-nete sisustuse kohta.Kir jeldatud on pühasid, kombeid, perekonnaelu ise-ä r a s u s i , r a h v a r i i d e i d . Peatükis `Àsustamise aja-lugu`` on dokumendid, mis peegeldavad kind-latel ajaloo etappidel ko da ko n d su s e, v a r a n -duslike õiguste saamist. Need on taotlused, reso-lutsioonid, passid, pile-t id , auk i r jad, vanded, riigialamluse vandetõotu-sed jne.Väljaanne ``Tauria näod. Rahvad`` on võimalus roh-kem teada saada Krimmi poolsaarel elavatest rah-vastest. ``Tauria näod. Rahvad``

7KRIMMI EESTLASED

Süüta küünal23.novembril toimus Tallinnas mälestusüritus ´´Süüta küünal``, mis pühendatud Ukraina Suure Näljahäda- Golodomori ohvrite mälestusele. Organiseerijaks oli Eesti Ukrainlaste Kongress, toimus see Niguliste kirik-muuseumis. Sel mäles-tusüritusel osalesid Eesti Vabariigi kultuurimi-nister, Ukraina ja teiste saatkondade esindajad, Eesti ja Euroopa parlamendi saadikud. Küla-liste hulgas oli ka kaks inimest, kes on ise selle tragöödia läbi elanud. Eesti Kirikute Nõukogu esindaja piiskop Philippe Jourdan ning Ukraina Kreeka-katoliku kiriku preester lugesid palve.

Ürituse teises osas esinesid Ukraina muusikud- keelpillikvartett ``Fööniks`` ja laulja Sofi a Fedina. Nende esinemine võeti väga soojalt vastu.

Golodomor ehk Näljahäda-surnuksnäljutamine nõudis erinevail andmeil aastail 1932-1933 3-7 miljoni Ukraina kesk-, ida- ja lõunaoblasti elaniku elu ning on üks stalinistliku režiimi rängemaid kuritegusid. Teadlased tõestasid, et Ukrainas, mis on kuulus oma viljakate maade poolest, teki-tati nälg stalinliku režiimi poolt kunstlikult.

Eesti oli esimene riik, mille parlament võttis vas-tu deklaratsiooni, tunnistades 1932.-1933. aasta Golodomori Ukraina rahva vastaseks genot-siidiks.


Alates 2000. aastast on Ees-tis korraldatud riikliku rahvus-kaaslaste programmi raames eesti keele laagreid väljas-pool Eesti Vabariigi territoo-riumi elavatele eesti päritolu noortele. Kuni 2007. aastani toimusid eesti keele ja meele laagrid noortele Lätist, Lee-dust, SRÜ riikidest- Krasnojars-kist, Peterburist, Moskvast, Karjalast, Valgevenest, Ukrai-nast, Krimmist, Sotshist, Chere-povetsist, Ülem-Suetukist. Alates 2008. aastast hakkasid laagrist osa võtma noored üle kogu maailma. Noori on tulnud USA-st, Shveitsist, Saksamaalt, Soomest, Rootsist, Iirimaalt,

Eesti noorte keele-laagrid

Belgiast, Kanadast, Norrast, Austriast, Shotimaalt, Lätist, Leedust, Valgevenest, Abhaasi-ast, Ukrainast, Krimmist, Vene-maa eri piirkondadest. 2012. aas-ta suvel olid esindatud ka sel-lised kauged maad nagu Malta ja Mehhiko.Konkurss laagrikohtadele on suur ja kandideerida saavad kõik välismaal elavad eesti päritolu noored vanuses 12-17 aastat. Sel aastal oli soovijaid 117 ja motivat-sioonikirjade põhjal valiti välja 66. Haridus- ja Teadusministee-riumi töötajad püüavad valida välja motiveeritumad. Siis on laagril mõtet. Vahel satub laag-risse ka lapsi, kellel puudub huvi

keele õppimise vastu ja siis on raskem laagrit läbi viia. Suve jooksul toimub kolm keelelaag-rit, igas laagris 22 välisõpilast ja kaheksa kohalikku tugiõpilast.Laagris veedetud aja jooksul on noortel võimalus tutvuda esivanemate kultuuri ja tradit-sioonidega ning õppida eestikeelt nii keeletundides kui eestikeelsete eakaaslastega su-heldes. Nii õpitakse keelt ka kunstiringis, lõkkeõhtutel, eks-kursioonidel, matkadel, rüh-matöös, rollimängudes. Need laagrid on eesti päritolu lastele olulised, kuna alles siin saavad paljud aru, kust kohast nende esivanemad pärit on. Eesmärgiks on, et lastel tekiks side Eestimaaga, siinse rahva ja kultuuriga, et saaks julgust Eestisse tagasi tulla õppima, elama. Eestis elavad noored saa-vad omakorda aru, kui vähe on eestlasi maailmas ja kui oluline

on hoida oma keelt ja kultuuri ning seda edasi kanda. Eestis Pärnumaal Ojako laagris olid ka Simferopolist Andrei Sitshkarenko ja Anja Katshalova. Hiljem Krimmis küsisin Andreilt, mis talle laagriajast meelde jäi. Andrei rääkis keeletundidest, uutest sõpradest. Noormeheväitel rahvuskaaslastega suhel-da oli huvitav. Omavahel kõne-lesid noored eesti keeles ka natuke. Väga huvitav oli eks-kursioon mööda Eestit. Ta nägi ilusat Eesti arhitektuuri, kohtus eestlastega, kes olid avatud ja sõbralikud, tunnetas teist men-taliteeti. Küsimusele, kas ta õpiks Eestis elades ja õppides ära eesti keele, vastas noor-mees: `Ìkka, ei saa ju eestlaste poole pöörduda vene keeles.̀ `

laagril mõtet. Vahel satub laag-risse ka lapsi, kellel puudub huvi

Pilte 2012. aasta suvel toimunud keelelaagrist

KRIMMI EESTLASED8

Людмила НикифороваЕвпатория

II. Ян Кервиц

Евпатория, как уже сказано, в судьбе Яна Александровича – это город замечательного детства и прекрасной юности. Гостеприимный дом Кервицев на Пионерской улице был первым евпаторийским ад-ресом Яна.

После рождения брата Ади-ка семья получила жильё больше, чем предыдущее, на улице Гоголя. И хоро-шая школа находилась неподалёку. В 1928 году Ян стал учеником школы №2 имени Постышева. В 1939 году он закончил рабочий факультет Крымского педа-гогического института им.Фрунзе и поступил в Кр ымс-кий медицинский институт им. Сталина. Мечта стать ме диком, специа лис том с а м о й м и р н о й п р о -фессии, была близка к осу-ществлению. Но война спутала все карты: учёбу крымские студенты-медики продолжили в Астрахани, затем в Самарканде. В июле 1944 года Ян Кервиц, на-конец, получил диплом врача. Там же, в Узбекистане, женился на сокурснице, мо-лодые супруги получили направление в Белоруссию. Но Ян добровольцем ушёл на фронт, на Черноморский флот, где служил отец.

Кервица-старшего в июле 1938 года арестовали как врага народа в Сарабузе (ныне Гвардейское, станция Остряково, что возле Сим-ферополя), хотя по офи-циальным документам он значится «уволенным в дол-госрочный отпуск». В 1940 году Александра Мадисовича Кервица реабилитировали, но из армии уволили, а в сентяб-ре 1941года снова призвали на военную службу и уже по всеобщей мобилизации. Войну он прошёл на Черноморском Флоте, на Северо-Кавказском фронте.

Эстонская кровь Яна Кервица

Вот такой поворот судьбы. На Флот молодой Кервиц при-был как врач. Деловой стиль послужного списка наглядно раскроет его военно-трудовой путь.

Лейтенант медицинской службы.С 25.09.1944 года зенит-ноартиллерийский полк Черно-морского флота, Новорос-сийск, Севастополь.

Старший лейтенант меди-цинской службы. С 20.02.1948 года Забайкальский военный округ, Чита, врач лазарета для военнопленных немцев. «Фактически для японцев», - пояснил Ян Александрович.

Капитан медицинской служ-бы. С 24.04. 1951по 15 октября 1952 года в распоряжении главного управления кадров, Таллинн. Затем назначение младшим врачом полкового медицинского пункта (ПМП) 373 на мызе Ягала Эстонской ССР (Ленинградский военный округ, в\ч 62851). С августа 1953 года по март 1956 – начальник ПМП 371 города Йыхви, что в Эстонии, потом важный объект советских войск в Эстонии - Тапа. Так что пришлось послужить и на родине родителей. В период советизации Эстонии были очень востребованы такие кадры, как военный врач Кервиц, специалист с эстонскими корням. Но по состоянию здоровья жены в канун нового 1960 года Ян Александрович был пе-реведён в распоряжение Одесского военного округа.

Последующие полтора года военный Бог командовал судьбой своего подчинённого майора медицинской службыКервица как ему забла-горассудилось, пока, наконец, не попал он под увольнение из кадров Вооружённых Сил СССР в соответствии с Законом «О новом значительном сокращении ВС СССР» от 15.01.1960.

После 17 лет честной службы в армии, без пенсии, в самом зрелом и продуктивном возрасте 41 года Ян Кервиц оказался перед сложным вопросом: а что дальше? Родная Евпатория дала сначала пристанище в кожно-венерическом диспансере. На один год. Пригодились курсы усовершенствова-ния офицеров медицинской службы в Ленинграде по циклу дермато-венерологии, которые прошёл в середине 50-х годов. И наконец, в род-ном городе нашлось место, где пригодился медицинский опыт Яна Александровича, знание людей, понимание цен-ности человеческой жизни и здоровья. Эстонская кровь Кервица проявилась здесь в полной мере. Корректность, неторопливость, собранность, чёткость предъявляемых подчинённым требований, высокая ответственность за начатое дело – это черты руководителя евпаторийской службы переливания крови. Им он стал в июне 1962 года и отдал этому делу свыше 35 лет своей жизни! Почти половину срока существования этой медицинской службы в Евпа-тории связано с именем Яна Александровича Кервица. Из них он руководил ею – 19 лет.

Если в 1962-63 годах в Евпа-тории заготавливалось по 200-250 литров крови от бюджетных доноров, то в 1980 году было заготовлено 2 тысячи литров от без-возмездных доноров. Я.А. Кервиц первым в Крыму и одним из первых на Украине

переливания крови. Свыше 60 благодарностей разного уровня имеет её руководи-тель за высокие показатели в работе на службе здоровья людей, за внедрение новых методик, рационализаторских предложений, за серьёзную работу с донорами, за соз-данную школу передового опыта.

А если же к ним прибавить военные награды, « За победу над Германией в Великой Отечественной войне 1941-1945гг», орден Отечествен-ной войны II степени, орден Богдана Хмельницкого и другие юбилейные, меди-цинские в том числе, «100 лет мирового общества Красного Креста» и «50 лет обществу Красного Креста и Красного Полумесяца»!..

Как и положено настоящему мужчине, Ян Александрович Кервиц родил сына от единст-ве н н о й , н а в с ю ж и з н ь любимой женщины. И дочь тоже. Домов ему пришлось обустраивать много: при каждом новом переводе по службе военного врача. Наверное, и деревья са-жал – кто их не сажал во время коммунистических суб-ботников в советское время?!

Но кто сосчитает, скольким людям сберёг жизнь эстонец Ян Кервиц, военный врач и мирный специалист службы переливания крови?!

Ян Кервиц

отказался от заготовки крови платных доно-ров. При нём в 1963 году введено 100% обследование крови доноров на резус-фактор. В 1964 – такое же обследование для беременных и лиц, которым переливается кровь. Именно Евпа-торийское отделение разработало правила переливания крови, которые позже были изданы и введены в действие во всех л е ч е б н ы х у ч р е ж -дениях Крыма. Опор-ный ПУНКТ перели-вания крови Евпа-тории в 1980 перешёл в р а н г С Т А Н Ц И И

9KRIMMI EESTLASED

Лагода Елена АлександровнаСтарший научный сотрудник КРУ «Этнографический музей»

14 декабря 2012 года Крымское республиканское учреждение «Этнографический музей» отмечает свое 20-летие. В первые годы создания музея шло активное формирование коллекции: экспедиции, выезды и закупки экспонатов. В 2004 году была открыта постоянно действующая экс-позиция «Мозаика народов Крыма», посвященная матери-альной и духовной культуре народов Крыма. В настоящее время площадь экспозиции занимает 500 кв. м. и пока-зывает быт и культуру 21 народа Крыма.

Один из экспозиционных комплексов посвящен эстон-цам Крыма. В нем пока-зан фрагмент интерьера гостиной комнаты (суур туба) зажиточного эстонского домав Крыму кон. XIX – нач. ХХ в. Здесь можно познако-миться с убранством дома, традиционными занятиями эстонских женщин; увидеть подлинные костюмы кон. XIX в., окунуться в атмосферу праздника, познакомившись с музыкальными инстру-ментами и фотографиями, рассказывающими о певчес-ких фестивалях; узнать о вероисповедании эстонцев, обратив внимание на Биб-лию, молитвенники, книги религиозного содержания.

В Крымский этнографический музей находится в тесном сот-рудничестве с Крымским эс-тонским обществом культуры. Регулярно проводятся сов-местные мероприятия, науч-ные конференции.

Так, 8 сентября 2012 г. в стенах Этнографического му-зея, состоялось заседание круглого стола, посвященного 15-летию Крымского эстонс-кого общества культуры. На заседании обсуждались

Круглый стол, посвященный 15-летию Крымского эстонс-кого общества культуры

исторические аспекты и сов-ременные проблемы эстонс-кой культуры в Крыму.

Круглый стол, посвященный 15-летию Крымского эстонс-кого общества культуры

С приветственным словом выступили официальные лица и гости:

• Авамилева Э. Р. – замес-титель председателя Рес-публиканского комитета АРКпо делам межнациональных отношений и депортирован-ных граждан;

• Буякевич В. А. – заместитель министра образования и науки, молодежи и спорта АРК.

• Мыркина Л. С. – помощник Представителя Президента в Крыму

• Маре Литневска – пред-седатель Эстонского земля-чества в Украине;

• Сергеев Игорь Михайлович – Почетный Консул Эстонской республики в Украине в Сим-ферополе.

• Тиина Тоомет с приветствен-ным с ловом и благодарст-венными письмами от минис-терства культуры Эстонии

С докладами выступили:

• Кондратюк Григорий Нико-лаевич – кандидат историчес-ких наук, доцент кафедры социа л ьно - г уман и т арн ых дисциплин Республиканского высшего учебного заведения «Крымский инженерно-педа-гогический университет». «Эстонская секция Крымского областного комитета РКП(б) в реализации политики коре-низации (нача ло 1920 -х годов) ».

• Никольская Мери Ру-дольфовна – Председатель Крымского эстонского об-щества культуры. «15 лет Крымскому эстонскому об-ществу культуры».

• Бойчук Любовь Яросла-вовна – член Крымского эстонского общества куль-т у р ы . « И с т о р и я г а з е т ы Крымского эстонского об-щества “Krimmi eestlased”».

• Каллинг Эрих – председа-тель Севастопольского нацио-нально-культурного эстонс-кого общества, Бруснецова Эльвира Августовна - членСевастопольского нацио-нально-культурного эстонс-кого общества. «Увековече-ние памяти крымских эстон-цев, чья жизнь и творчество были связаны с Крымом».

• Тина Тоомет (Эстония) – Председатель Общества крымских эстонцев в Эстонии. «История эстонского языка. Значение языка, мышления и духа для современных эстонцев».

• Кристи Сепп (Эстония) – Преподаватель эстонского языка в Александровской средней школе. «Деятель-ность учителей эстонского языка в Крыму».

• Лаптев Юрий Николае-в и ч – Д и р е к тор КР У «Этнографический музей».Сотрудничество Этногра-фического музея с Крымс-ким эстонским обществом культуры.

• Гаврилюк Марина Нико-лаевна, сотрудник научной библиотеки им. А. Х. Стевена КРУ «Центральный музей Тавриды». «Обзор печатных изданий по истории и культуре крымских эстонцев, кон. XIX – нач. XX вв.».

• Лагода Елена Александров-на – Старший научный сотрудник КРУ «Этно-графический музей». «Эстонс-кая коллекция фотографий Крымского этнографического музея».

• Петручек Ирина Леон-гардовна – член Крымского эстонского общества куль-туры. «Генеалогические иссле-дования эстонских поселений в Крыму».

• Скрипченко Ольга Леон-гардовна. «Связи Крымского эстонского общества с Эсто-нией. Поиск корней».

В ходе круглого стола зада-вались вопросы, ве лось обсуждение, высказывались предложения и пожелания.

Круглый стол

KRIMMI EESTLASED10


Kui päikselisel hommikul Kiievis Eesti konsulaartalitusse jõudsin, võtsid mind vastu talituse direk-tor Aivar Tsarski ja konsul Silvar Laanemäe. Mõlemal mehel on selja taga pikk diplomaadikar-jäär, mitmeid lähetusi. Ukrainas on nad olnud üle aasta ning see maa ja rahvas on juba omaseks ja armsakski saanud. Kuna ukraina keel sarnaneb vene keelega, siis saavad nad sellest juba arugi, aga öelda, et nad räägiksid ukraina keelt, mehed veel ei saa. Riik saab aastatega armsaks ja kodumaale minnes võetakse südames killuke kaasa, aga killuke jääb ka siia. Räägime nende igapäevatööst, rõõmudest, muredest.

Kes on need, kes siia konsulaati tulevad, mis küsimuste ja mure-dega tullakse?Tullakse elamislubasid, viisat, tõendeid taotlema, EV passi taotlust esitama. Mis puudutab

Eesti konsulaar-talituses Kiievis

Eesti passi saamist, siis on ole-mas isikuttõendava dokumen-di- ja kodakondsusseadus ning konsulid võtavad vastu taot-lusi vastavalt sellele seadusele. Selles ei ole eraldi kirjas, et inimesed, kes on rahvuselt ee-stlased, saaksid taotleda erand-korras, kui nende taotlus ei vasta sellele seadusele. Küll on valitsusel alati võimalus mingite teenete või väga ilmekalt kirja pandud loo eest teha erandeid. Elamisloa andmine on an-tud siseministri pädevusse ja erandkorras kodakondsuse andmine on antud valitsuse pädevusse. Igat juhtumit saab eraldi vaadata. Selleks tuleb panna oma lugu kirja ja juba otse pöörduda valitsuse poole järelepärimisega. Konsultat-sioonideks on hea appi võtta ad-vokaat või sugulane, tuttav, kes elab Eestis. Esialgu võib sinna sõita viisaga, mis antakse kuni pooleks aastaks. Võib taotleda

tee-viisat, kui mõni lähedane või pereliige on haigestunud ja vajab põetamist. Iga tõsise juh-tumi korral on erandeid tehtud, ja rohkem kui üks- kaks korda. Kõige rohkem tulevad konsu-laati Ukraina ja kolmandate riikide kodanikud, kes tahavad Eesti viisat. See on kõige suurem töö. Järgmine on elamislubade taotlemine Ukraina kodanikele, kes lähevad Eestisse tööle. Näiteks 2011. aastal võeti vastu 600 sellist taotlust. Tööle minna soovijate taotlused saadetakse Eestisse. Seal rahuldatakse need vastavalt Eesti vajaduste-le. Taotluse saab esitada vasta-valt tööandja kirjalikule kutsele, mis peab konsulaadis olema. Ta-valiselt tullakse juba korralikult vormistatud taotlusega. Info saamiseks tullakse harva, seda küsitakse telefoni teel. Konsu-laat vabade töökohtade kohta infot ei jaga.Saatkonna interneti koduleht juhatab erinevatele koduleht-edele: politsei kodulehel on kõik kirjas kolmes keeles, samuti on seal vajalikud ankeedid, need saab ära täita. Tööhõiveameti kodulehel av-aldatakse info nende spetsial-istide kohta, keda Eestis vaja-takse, nõuded spetsialistidele. Kui tööotsija vastab neile

nõuetele, s i is k ir jutab ta tööhõiveametisse ning sealt suunatakse ta juba vastava tööandja juurde. Eesti on mereriik, aga seal ei õpetata välja laevaehitajaid, laevainse-nere, maalreid. Seega eriti on oodatud spetsialistid, kes tun-nevad laevaehitust, konstruk-tsioone. Tööd on leidnud Balti Laevaremonditehases ja Loksal keevitajad, maalrid. Lisaks neile on tööd Eestis leidnud ka kaug-sõidu autojuhid. Noortele on konsulaadis info õppimisvõimaluste kohta Ees-tis, Eesti ülikoolide õppekavad, suvekursuste teave. Noored peavad ise olema julged ja akti-ivsed, pöörduma oma küsimus-tega meili või telefoni teel kon-sulaadi poole. Neile saadetakse info meili teel. Erandkorras ka postiga.

Millised on rõõmud ja mured?Muredeks on probleemid ja nendele leitakse lahendused. Nii võttes muresid pole. Rõõm on see, kui saab aidata võõrsil hätta jäänud kaasmaalasi. 2012. aastal oli suur rõõm see, et jalg-palli Euroopa meistrivõistluste ajal oli Ukrainas palju eestlasi, aga probleeme nendega pol-nud, kõik laabus meie fännidel väga rahulikult.

Linda Pisareva Sevastopoli Eesti Kultuuriselts

По сложившейся традиции мы постоянно встречаемся с чи-тателями библиотек. Так в детской библиотеке”Дружба народов” члены нашего об-щества Эрих Каллинг, Эльви-ра Брусенцова, Линда Писа-рева неоднократно знакоми-ли школьников с Эстонией, деятелями культуры Эстонии, которые своим творчеством были связаны с Севастополем и Крымом(Э.Вильде, Й.Кёлер,Г.Лурих и тд) Свои рассказы мы иллюстрируем изготов-ленными фотовыставками. В библиотеке им. К.Паустовс-кого библиотекари прово-дили литературный вечер, посвященный творчеству

Вести севастопольского эстонского национально-культурного общества

Игоря Северянина, который жил, творил и умер в Эстонии. Нас пригласили принять участие в вечере. Среди членов нашего общества есть супружеская пара поэ-тов-Всеволод Тишков и НадеждаЯновская Они много стихов посвятили Эстонии. Их выс-тупление было очень теп-ло встречно слушателями. В день празднования 60-летияэтой библиотеки замести-тель председателя общества Эльвира Брусенцова поздра-вила библиотекарей, по-дарила в книжный фонд несколько номеров ´´Krimmi Eestlased” и переведенный на русский язык раздел “В

гостях у крымских эстонцев” из книги классика эстонской литературы Эдуарда Вильде. Совместно с другими нацио-нальными обществами Се-вастополя (их в городе 34) наша делегация посетилаФеодоссию, где познакоми-лась с творчеством писа-теля Грина и морениста Айвазовского. Для нас этот город любопытен ещё и тем, что в начале прошлого века в цирке Бескоровайного в Фео-доссии выступал выдающийся эстонский атлет Г. Лурих. 14 . декабря чес т вова ли юбиляра Эриха Каллинга в Ассоциации национально-куль-турных обществ Севастополя (сокращённо АНКОС, пред-седатель Валерий Андреевич Милодан). Юбиляра поздра-вили и отметили его заслуги грамотами - посол Эстонии в Украине господин Сулев Каннике и председатель эс-тонского землячества в УкраинеМаре Литневска, админист-р а ц и я и А Н КО С г о р о д а Севастополя. Выразили благо-

дарность за активную ра-боту- Красногвардейская рай-госадминистрация и Крымс-кое эстонское общество куль-туры в лице председателя Мери Никольской. Поздра-вили и севастопольские эстон-цы Юбиляру вручили ценные подарки и цветы. Вечером Се-вастопольское телевидение так же почтило вниманием юбиляра. Продолжается ра-бота по завершению памят-ника, посвящённого 150-летию переселения эстонцев в Крым. Изготовлены 2 художествен-ные тематические калитки к входу в эстонскую усадьбуEesti Tare. В ближайших планах общест-ва подготовка к большому совместному мероприятию Ассоциации с участием всех национальных обществ горо-да под девизом “От Рождества до Крещения”, которое про-водится в прекрасном зале Украинского культурно-инфор-мационного центра в Севас-тополе.

11KRIMMI EESTLASED


Kellele on Krimm avar ja kuiva-nud stepp, kellele Must meri ja maalilised mäed, kellele ka mälestused pioneerilaagrist Artek ja mida kõike veel. Mi-nule on Krimm ikkagi eelkõige inimesed, kellele külla lähen. Soojad, avatud ja… kinniselt kangekaelsed, sissepoole ela-vad ja samas mulle tavatult elavad. Kohati justkui põhja-maiselt karged ja kohati nii lõunamaised. Need on Krimmi eestlased. Nad elavad kaugel ja teiste rahvaste keskel, aga iga kord tunnen ära ka midagi oma. Seekord käisin seal nende kultuuriseltsi 15. aastapäeval. Selja taga armsad kohtumised Krasnodarkas, Simferopolis, Sevastopolis, läksin lõunaran-nikule. Võtsin pisut pikemalt aega tutvumaks sealsete eest-lastega. Külalislahkeks vastu-võtjaks oli Eestis sündinud ja kasvanud Merike Vaas Alupkas. Tema oli meile juba koostanud niinimetatud tegevusplaani: tut-vumine kohalike vaatamisväär-sustega ja muidugi kohtumised eestlastega. Merikese juures olles viskasime nalja, et tema

Eestlased Krimmi lõunarannikul

juures on kui telefonikeskjaam. Alalõpmata helises telefon ja helistajaks oli mõni sealsetest eestlastest. Nii oli Merikesel kogu aeg ülevaade, kuidas lõu-naranniku eestlastel läheb ja need said oma korda teada, kuidas teistel elu kulgeb. Tunne-tasin tõelist kogukonna vaimu. Kui kohale jõudsime, tuli meid tervitama ´´pan president´´. Nii kutsuvad nad oma seltsi esimeest Alfred Tüürmeest. Ta on Altais sündinud mees, kelle töömeheelu algas Siberis. Kodust oma isa käest sai eluks kaasa range õpetuse: tööd tuleb teha kõvasti ja korralikult, oled inimene, siis saad iga tööga hakkama. Ja nii on Alfred tööd teinud, kangekaelselt jonni aja-nud, kuni oma eesmärgi saavu-tanud. 82aastasenagi teeb iga päev tööd, aitab noorigi. Samas viskab muhedalt nalja ja naerab.Seejärel läksime teiste eestlaste-ga kohtuma. Ikka nii, et Merike kiiresti-kiiresti ees ja meie järel. Aga Alupkas lähevad ju tänavad ikka mäest üles ja mäest alla. Meie Eestist oleme ju sileda maa rahvas. Mida ütlesid meie sääre-

marjad! Kohtumised inimestega ja äratundmisrõõm olid seda väärt. Leningradi oblastis Gats-hinas sündinud Regina Lisitsina jagas tagasihoidliku naeratuse-ga oma mälestusi aegadest, mil elas Eestis. Tartus elades ja töötades õppis ära eesti keele, hiljem Krimmis müüjaametis üllatas eestlasi- puhkajaid neid emakeeles teenindades. Meie-ga oli tal taas võimalus emakeelt meelde tuletada.Lootuste juures kohtusime ka perepoeg Antoniga, kes praegu veel keskkoolis käib, aga vane-mate sõnul tundvat huvi fi lmin-duse vastu. Lummavalt i lusat vaadet Mustale merele imetlesime soojalt särava Alla Viisma ju-ures. Alla isa oli sakslane Põhja-Krimmist, ema Krimmi eestlane. Alla on elanud aasta Eestis, mäletab esivanemate maad, te-ma sooviks on vanadusepõlve seal veeta. Ehk õnnestub.Livadias läksime hostelisse. Lühikest kasvu, habrast aga samas sitket heledapäist naist nähes oli äratundmisrõõm – eestlane. Ja kui ta veel rääkima hakkas! Eda Golovko on Eestist ära pea nelikümmend aastat, aga oma esivanemate muhu keelt on ta endas hoidnud. Ära võib tunda muhulasele omast intonatsiooni. Ja muidugi Muhu huumor. Kuulasin Eda Golovko naerusuist juttu ja nalju ningmeelde tulid Juhan Smuuli mono-loogid. Pole ka ime, meie kuulus

kirjanik oli Eda onu. Livadias ei saa jätta käimata Vladimir Hromtsheko juures orelisaalis, kes on väga palju ära teinud Eesti tutvustamiseks.Nikitinski botaanikaaia kõrval elab Izolda Karatajeva. Eakas vanadaam võttis meid vastu oma sünnipäeval. Gatshinas eesti õpetajate peres sündinud vanaproua on läbi käinud keer-ulise elutee. Nõukogude repres-sioonide tõttu oma vanemad kaotanud, lastekodus elanud, sõja ajal rindel olnud, hiljem hai-guse ja raskuste kiuste instituu-di lõpetanud ning elu aeg saksa keele õpetaja olnud proua on säilitanud eestlasliku elurõõmu, väärikuse.Jaltat tutvustas meile Natalja Bondaljuk.

Lõunaranniku seltsis on 36 li-iget, keskmine vanus on 64 aastat. Pan president ütleb, et eestlased on kinnised, tagasi-hoidlikud, neid on raske kokku koguda. Siiski on neil oma traditsioonid. Koos peetakse jaanipäeva. Oluline on ka ühe vanemaist, Izolda Karatajeva sünnipäev septembris. Seal saadakse kokku ja seal kõlab ee-stikeelne laul, kui ise kõik laulda ei oska, siis kuulatakse muusi-kaplaate.

Eda Golovko ja Merike Vaas

Vladimir Hromtsheko

Izolda Karatajeva ja Alfred Tüürmees

Linda Pisareva

Meeri Nikolskaja, [email protected]. (+380) 652 250 102

Mare Litnevska, [email protected] Toomet, [email protected]

KüljendusOlivia ParmastoFotodesikaane ja lk 2 foto (Välisministeerium)ülejäänud fotod pärinevad erakogudest

Toimetus

Õnnitleme! Творя во имя Ээстимаа,

На благо Родины трудясь, Он,рыцарь сердца и ума,

Рун жизни выплетает вязь; Собрав бесценный урожай

Имён достойных, славных вех, Он крымский край, эстонский край

соединяет лучше всех!

В.Тишков

Erich Kalling 80 (Sevastopol) Valeri Milodan 75 (Sevastopol)Irina Petrutshek 50 (Simferopol)

Puhka rahus! Jumalaga, kohav laasi!

Jumalaga, ilus ilm!Jumalaga, lahked laulud! -Laulja rind on varsti külm.

Anna Haava

19.09.2012 lahkus 97. eluaastal Richard Tuisk (Simferopol)

24.10.2012 lahkus 79.eluaastal Erna Puurmann (Novoestonia)

tõlkelehed

KRIMMI EESTLASED

В сентбре 2012 года начал работать послом Эстонии в Украине господин Сулев Каннике, представляющий также Эстонию в Молдове. Дипломатическуюслужбу он начал в 1995 году. До этого работал в Тартуском университете, Эстонской сельскохозяйственной академии. Последние 12 лет занимается в основном политикой безопасности, работал послом Эстонии в НАТО, в Совете Европы.

Насколько вам удалось вжиться в житье-бытье местного посольства, в эстонско-украинские отношения?

С одной стороны эта тема не является для меня чужой, так как при решении вопросов политики безопасности в Министерстве иностранных дел, вопросы эстонско-украинский отношений также находились в моей компетенции. Практически каждый день приходилось отслеживать местные события с политической точки зрения. Для дипломата в новом назначении новая страна, новый народ, новое посольство, новые сотрудники. Жизнь состоит из деталей, из них с помощью коллег выясняю цели, которым надо следовать. Приоритетной

В должность вступил новый посол Эстонии в Украине

задачей является открытие нового здания посольства по улице Пушкинской. На открытие ожидаем министра культуры Эстонии Рейна Ланги и министра иностранных дел Урмаса Паэти. В это же время состоится концерт ансамбля старинной музыки «Хортус Музикус». Эти мероприятия посвящаются 20-летию установления эстонско-украинских отношений. Открытие, подготовка визитов двух министров находится в основном в руках нашего посольства. Это в свою очередь тянет эстонско-украинские отношения в виде центральной фигуры в центр внимания местных чиновников и дипломатов.

Успели ли Вы продумать о сотрудничестве местных украинских и крымских эстонцев? Как много вы знаете о них?

Я знаю о них, на самом деле, но больше по бумаге. Это означает, я читал о них. Знаю, что в Крыму праздновали 150-летие переселения. Знаю, что некоторые из них побывали в Эстонии. Узнав о своем приезде в Украину, общался с ними. С киевскими эстонцами уже встречались здесь. Также прошла беседа о жизни и работе с председателем

Тийна ТоометКрымско-эстонское общество

Харьковского эстонского общества. Ожидает поездка во Львов, к местным эстонцам.

Я приветствую всех людей эстонского происхождения, особенно тех, с кем еще не довелось встретиться. Желаю продолжительного трудового вдохновения в сохранении истории и культуры как газете «Крымские эстонцы», так и всем людям которые уже делали это в течение многих лет. Время показало, что это не символическая деятельность, а есть люди, которые проявляют неподдельный интерес, кому это необходимо.

Важно заниматься не только современными отношениями, а и осветить единое эстонско-украинское историческое наследие. Очень важна местная инициатива. Все, что написано в книгах, газетах, станет частью истории Эстонии.