Download ppt - Kursus 1: Looma heaolu

Ülevaade eetika alustest, religioonidest ja filosoofiatest

Kursus 1: Looma heaolu

Teema 1: Loomade kohtlemise eetilised seisukohad

Õppetund 1: Ülevaade eetika alustest, religioonidest ja filosoofiatest

Ungari Szent István’i Ülikool

E. Szücs


Loomade kohtlemise eetilised seisukohad

Loomade heaolu teema on muutunud maailma paljudes maades väga aktuaalseks. Heaolu mõiste rõhutab, et inimkond, omades ülemvõimu, jõudu ja õigusi loomade üle, on kohustatud ka vastutama loomade heaolu eest.

1. Sissejuhatus2. Definitsioonid3. Traditsiooniline kultuur4. Religioonid5. Filosoofia6. Hiljutised arengud7. Kirjandus

Täiendav materjalWP1T1L1.pdf


1. Sissejuhatus

Tarbija teadlikkus aretuse, kasvatamise ja pidamise mõjust loomade heaolule ning selle kaudu ka toodangu kvaliteedile on suurenenud.

Mida parem on loomade tervislik seisund, söötmine, aretus, pidamine ja loomsete jäätmete käitlus kogu tootmisahela jooksul (laudast lauale), seda parem on toorproduktide kvaliteet ja väiksem toodanguga seotud ohu risk.Looma heaolu ja esmase loomse toiduaine kvaliteedi vahel on otsene seos.


2. Definitsioonid

Eetikat võib defineerida kui moraalsete tõekspidamiste ja tavade otsest, filosoofilist peegeldust. Inimese suhtumine loomadesse on samasugune eetiline probleem nagu suhtumine looduslikku keskkonda või ühiskonda (Hinman, 2002).

Kõik eetilised küsimused on mõjutatud religioossetest uskumustest, filosoofiast ning antud aja ja ühiskonnaga seotud arvamustest. On oluline rõhutada, et looma heaolu hindamine on eraldatud ühiskondlikust hoolest loomade eest. See tähendab, et heaolu hindamine tuleb läbi viia teaduslikult, ilma moraalsete seisukohtade arvestamiseta (Fraser ja Broom, 2002).


2. Definitsioonid

Suhtumised põllumajandusloomadesse on kirjeldatavad järgnevalt (Kellert and Berry, 1980):

1. Naturalistlik ja/või humaanne hoiak – põhiküsimus kiindumus loomadesse;2. Moralistlik hoiak – põhiküsimus on suhtlemine loomaga (õige või vale), rõhk

loomade kurnamise ja julmuse vältimisele;3. Teaduslik hoiak – seotud loomade bioloogilise talitlusega;4. Esteetiline hoiak – rõhutatakse loomade artistlikku ja sümboolset külge;5. Praktiline hoiak – rõhutatakse praktilist, materialistlikku ja kaubanduslikku

aspekti;6. Domineeriv hoiak – väljendub soovis ülemvõimule ja juhtimisele (nt spordi

valdkond);7. Negativistlik hoiak - välditakse loomi (ükskõiksus, ebameeldivus, hirm).


2. Definitsioonid

Eetos (kr “komme, harjumus, rahva vaim”) on inimühiskonna loomus, tundmus või meelelaad, loomupärane anne, mis ajendab kohanduma maneeride ja tavadega; institutsiooni või sotsiaalse organisatsiooni iseloomulik joon.

Sõnal eetos on mitmeid kontekste. Eetos: moraaliprintsiip, kindlale inimesele, inimrühmale, kultuurile või liikumisele omane meelelaad, iseloom või põhiväärtused. Eetika kujutab inimkäitumise uuringuid ja hindamist moraaliprintsiipide valguses, ideaalse seisundi väljendamist. Eetika moraalse tuuma moodustavad kõlbelised omadused või põhiväärtused, mis on iseloomulikud teatud isikule, rahvale, kultuurile või liikumisele. Eetika väljendab ideaalseid või tüüpilisi kõlbelisi omadusi, mida on mõjustanud rahva eetos, mitte niivõrd reaalset või emotsionaalset olukorda või individuaalset iseloomu. Eetika filosoofias kätkeb inimkäitumise uuringuid ja hindamist moraaliprintsiipide valguses. Moraal seondub kohustusega, puudutab neid kavatsusi ja tegevusi, millele omistatakse omadusi õige ja vale, vooruslik ja paheline, või reegleid, mille järgi need kavatsused peaksid juhitud olema.


3. Traditsioonilise kultuuri seos eetikaga

Isegi muistsel ajal haigeid loomi raviti. Ravimine ei olnud ravijale riskivaba. Hammurapi seadused (lisamaterjal joonis 1, 1728-1686 B.C.) (Susa, Iraq) ei katnud täielikult loomade heaolu ja eetikaga seotud küsimusi:

224 Kui loomaravitseja sooritab härjal või eeslil raske operatsiooni ja ravib looma terveks, tuleb omanikul maksta tasuks 1/6 seeklit.225 Kui loomaravitseja sooritab härjal või eeslil raske operatsiooni ja tapab looma, siis peab ta maksma omanikule 1/4 looma väärtusest. 245 Kui keegi rendib härja ja tapab looma halva kohtlemisega, tuleb tal kompenseerida omanikule härg härja vastu. 246 Kui keegi rendib härja ja murrab tal jala või lõikab läbi sidemed kaelal, peab ta kompenseerima omanikule härg härja vastu. 247 Kui keegi rendib härja ja torkab välja looma silma, peab ta maksma omanikule 1/2 looma väärtusest. 248 Kui keegi rendib härja ja murrab looma sarve, lõikab ära saba, vigastab lihaseid, peab ta maksma omanikule rahas 1/4 looma väärtusest.


4. Religioonid

Eetika on mõjustatud religioossetest uskumustest, filosoofiast ja aja ning ühiskonnaga seotud arvamustest. Inimese suhtumisele loomadesse on avaldanud sügavat mõju suured usundid.

4.1 Judaism - Kristlus

4.2 Idamaa usundid:

4.2.1 Džainism, Hinduism, Budism 4.2.2 Islam


4. Religioonid

4.1. Judaism ja Kristlus

Traditsiooniline kristlik eetika väljendab teatud respekti loomade suhtes, mis avaldub järgmises: väldi julmust loomade suhtes ja käitu nendega heasoovlikult; looma elud ei ole pühitsetud ning neil puudub kaalukas õigus elule; loomi võib põhjendatult kasutada inimese kasuks (toiduks, seltsiks, transpordiks, tööks, puhkuseks jt). Valitsev lähtepunkt hoiaku määramisel on Piibel (1. Moosese raamat 1:26-28):

Ja Jumal ütles: “Tehkem inimesed oma näo järele, meie sarnaseks, et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad”. Ja Jumal lõi inimese oma näo järele. Jumala näo järele lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks! Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles: Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad”.


4. Religioonid


Lääne kultuuride suhtumine inimesse ja looma baseerub siiani Piibli kontseptsioonil Jumala domineerimisest inimese üle ja inimese domineerimisest loomade üle. Juba muistsed heebrea kirjutised Vanas Testamendis püstitavad loomadega humaanse käitumise nõude (Õpetussõnad 12:10): “Õige hoolib oma looma hingest, aga õelate halastuski on julm.”

Samasugune suhtumine ilmneb paljudes Piibli käskudes, kus rõhutatakse inimese vastutust koduloomade eest (2. Moosese raamat 20:10):“… aga seitsmes päev on Jehoova, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtki talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja ümmardaja, ega su lojus ja võõras, kes su väravas on.”


4. Religioonid


Teised piibli õpetussõnad märgivad seoses loomade heaoluga, et veistel ei tohi keelata söömist viljapeksul (5. Moosese raamat 25:4) ega püüda hauduvat või väikeste poegadega lindu. (5. Moosese raamat 22:6): “Ära seo kinni härja suud, kui ta pahmast tallab.” ja “Kui teel olles juhtub su ette linnupesa mõne puu otsas või maas, poegadega või munadega, ja ema losutab poegade või munade peal, siis ära võta ema koos poegadega.”

Kuigi Kristlus eitas hinge olemasolu loomadel, tuli neid siiski respekteerida. Auku kukkunud loomad tuli vabastada, vigastatud loomi ravida ning näljaseid ja januseid loomi sööta ja joota. (Luuka evangeelium 14:5; 13:15): Siis ta ütles neile: ”Kes on teie seast, kelle poeg või härg kukub kaevu, et ta teda kohe välja ei tõmba hingamispäeval.“ Aga Issand vastas temale ning ütles: “Eks igaüks teie seast päästa oma härja või eesli sõime küljest hingamispäeval ja vii teda jooma.”


4. Religioonid

4.1.1. Ristiusk

Kristliku eetika loojaks oli Thomas Aquinas (1225–1274) (joonis 2). Tema õpetus on mõjustanud kristlikke traditsioone tänapäevani. Thomas Aquinas väidab, et julmus loomade suhtes on väär kuna see julgustab inimesi käituma sama julmalt teiste inimeste suhtes. Lisaks, kui inimesed on kaastundlikud ja osavõtlikud loomade suhtes, on nad seda ka teiste inimeste suhtes. Hoolimata Thomas Aquinas‘i inimesekeskse eetika kriitikast on selles jumalakeskse loomade eetika alged. Jumala eesmärgiks loomade leebe kohtlemise soovitamisel on kaastundliku ja hooliva käitumise saavutamine inimeste vahel. Vastupidiselt sellele mõtteviisile nägi Francis Assisi (1181/1182–1226) (joonis 3) kogu loodust nagu looja peeglit ning nimetas mitte ainult elusolendeid vaid ka päikest, kuud, tuult ja vett oma vendadeks ja õdedeks.


4. Religioonid

4.2. Idamaa religioonid 4.2.1. Džainism, Hinduism, Budism

Loomade ohverdamisest loobumine tulenes vastumeelsusest elu tarbetu hävitamise suhtes ning laialt levinud taimetoitlusest. Idamaa religioonid rõhutavad kahte aspekti inimene- loom suhetes: mitte kahjustada elusolendeid (ahisma) ja kõigi elusolendite korduv, tsükliline taassünd (reinkranatsioon) (samsara). Ahisma, vägivalla ja tapmise eitamise doktriin, on võetud hinduismi, budismi ja džainismi vaadetest. Ahisma (Sanskrit) tähendab, et kõik džainistid ja peaaegu kõik budistid on rangelt taimetoitlased. Teine kontseptsioon võimaldab inimhingel taassündida loomana ja vastupidi.


4. Religioonid

4.2.1. Džainism, Hinduism, Budism

Nende religioonide järgijad ei usu Jumalasse kui loojasse. Buddha õpetas, et on patt tappa igat elusolendit, öeldes, et võti uude tsivilisatsiooni on Maitri vaimsus, sõbralikkus kõikide elusolendite vastu. Idamaa filosoofid rõhutavad, et inimene on võrdne teistega: “Ühenda sisemine ja väline üheks ja suhtu olenditesse ja endasse kui võrdsetesse.” Hinduism ei ole nii range suhtumises ahismasse kui džainism või budism. Ta lubab piiratult loomade ohverdamist usklike tseremooniate ajal. Sobiv loomade käitlemine on arvesse võetav, kui hindu liigub lunastuse poole. Kaasajal õpetatakse jälle hinduismis, et inimhing võib taassündida teiste vormidena nagu putukad või loomad.


4. Religioonid

4.2.3. Islam

Islam õpetab, et Allah on andnud inimesele võimu loomade üle. Seega looma halb kohtlemine tähendab mitte-kuuletumist Allahi soovile. Nad usuvad, et maailm kuulub Allahile ja inimesed on tema ees vastutavad loomade kohtlemise eest. Järelikult on vale küttida ainult lõbu pärast, kasutada looma nahka, lasta loomadel võidelda üksteisega, õhutada neid käituma ebaloomulikult või ilmaaegu kiusata. Prohvet Muhamed õpetas, et loomi võib tappa ainult vajaduse korral ning käituda teisiti on patt.


4. Religioonid

4.2.3. IslamNäiteks kirjeldab Koraan loodu kohandamist inimese vajadustele ainult paratamatuse korral; teisiti toimimine on patt (Sura 16, värsid 5 kuni 8):

(Allah) lõi veise sinu jaoks ja (sa leiad) temast soojust, kasulikku teenimist ja toitu, tajud ilu, kui tood teda koju karjamaalt. Nad kannavad raskeid koormaid, mida sa ei suuda ilma suure jõupingutuseta. Sinu Issand on kaastundlik ja armulik. Ta lõi sinu jaoks hobused, muulad ja eeslid ratsasõiduks ja iluks. Ja ta lõi selle, mida sa ei tea.

Koraan rõhutab, et maailm on loodud inimese hüveks (Sura 2, värss 29):

(Allah) on ainus, kes lõi sinu jaoks kõik, mis on maailmas.

Islami usus ei ole ühtegi teooriat selle kohta, mis juhtub loomadega pärast nende surma. Koraan tõstab esile loomade allumist Allahi meelevallale.


5. Filosoofiad

Lisaks religioonidele mõjutasid ka Kreeka ja Rooma muistsed ühiskonnad inimese suhtumist loomadesse. Muistses Kreekas käsitles inimese-looma suheteid neli koolkonda.

Muistse Kreeka koolkonnad: 5.1 Animism 5.2 Vitalism 5.3 Mehanism 5.4 AntropotsentrismHilisem keskaeg 5.5 Renessans ja valgustusajastu19. sajandist tänapäevani 5.6 kaasaegsed perioodid


5. Filosoofiad

5.1. Animism

Animism’i keskne isiksus oli matemaatik Pythagoras (569-475 B.C.) (joonis 4), kes väitis, et loomadel ja inimesel on sarnased hinged. Ta väitis, et hinged on hävimatud, koosnevad tulest ning õhust ja liiguvad inimeselt loomale või inimesele järgnevate inkarnatsioonidena.

5.2. Vitalism

Vitalistid nagu Aristoteles (382-322 B.C.) (joonis 5) rõhutasid hinge ja keha vastastikkust sõltuvust. Tunnustati looduse astmestikku, milles elu kõrgemad vormid jagavad lihtsamaid funktsioone madalamate vormidega, mille tagajärjeks on kompleksne käitumine. Selline järjepidevuse skeem võib olla seostunud evolutsiooniteooriaga.


5. Filosoofiad

5.3. Mehhanism

Mehhanism väidab, et inimesed ja loomad on üksnes masinad, neil puudub hing, mis eristaks neid elutust loodusest.

5.4. Antropotsentrism

Antropotsentrism asetab inimese maailma tsentrisse. Tema eksistents, heaolu, mugavus on universumi põhiline eesmärk. Kõik universumis eksisteeriv seletatakse inimese seisukohalt, arvestades kasulikkust inimesele. On laialt tunnustatud, et Thomas Aquinas’e (1225–1274) (joonis 2) antropotsentristlik filosoofia jätkab kristluse mõjutamist ka tänapäeval.


5. Filosoofiad

5.5. Renessanss ja valgustusajastu

Rene Descartes (1596–1650) (joonis 6), kaasaegse filosoofia isa, tugevdas lahknemist inimese ja loomade vahel, väites, et keha on masin ja et loomset masinat eraldab inimesest kõnevõime ja valuaistingu puudumine. Descartes’i järgnejad lõid oma koeri, et kuulda masina kriginat. Loomade organismi talitluse õppimisel praktiseeriti sel ajal laialdaselt vivisektsiooni. Kant (1724-1804) (joonis 10), rõhutas, et “Kui inimene laseb oma koera maha, sest koer ei sobi enam teenistuseks, siis ta ei riku oma kohustust koera vastu, kuid tema tegevus on ebahumaanne ning kahjustab teda ennast kuna ta kohus on olla humaanne inimkonna vastu. Me saame hinnata inimese südamlikkust selle järgi, kuidas ta kohtleb loomi."


5. Filosoofiad

5.5. Renessanss ja valgustusajastu

Kant’i järgi on loomadel ainult instrumentaalne väärtus, kõlbeliselt rääkides:"Mis puutub loomadesse, siis meil ei ole otseseid kohustusi. Meie kohustused loomade suhtes on ainult kaudsed kohustused seoses inimlikkusega."

“Vivisektsionistid, kes kasutavad oma katsetes elusaid loomi, tegutsevad tõepoolest julmalt, kuigi nende eesmärk on kiiduväärne; nad saavad õigustada oma julmust, sest loomi vaadeldakse kui inimese instrumente."


5. Filosoofiad

5.6. Kaasaegne periood

Jeremy Bentham (1748-1832) (joonis 11) formuleeris esmakordselt utilitarismi kontseptsiooni. John Stuart Mill (1806-1873) arendas seda edasi. Et otsustada, kas tegevus on moraalselt õige, tuleb määrata selle tegevuse totaalne kasu ja võrrelda tekitatud totaalse kahjuga.

5.6.1. Utilitarism

5.6.2. Spetsisism (liigikesksus)

Spetsisism on hoiak või suhtumine ühe liigi isendite huvide kasuks teise liigi isendite arvelt (Singer, 1975) (joonis 12).Loomakaitsjaid võib pidada spetsisistideksts. Valu ja kannatus on halvad ja neid tuleb vältida või viia miinimumini sõltumata tõust, soost, või liigist.


5. Filosoofiad5.6. Kaasaegne periood

Käsitlus kohaselt on inimesed ja teised loomad võrdse väärtusega. Sellepärast usuvad parempoolsed, et nad on ellu kutsutud nii inimeste kui loomade tarbetute kannatuste vältimiseks. Nad tahavad kaitsta nõrku tugevate ja väheseid paljude vastu.

5.6.3. Parempoolsete filosoofia 5.6.4. Loomaõiguslased (liberatsionistid)

Loomaõiguslasi võib käsitleda kui ekstremiste. Parempoolsete liikumises osaledes tahavad nad loomi vabastada. Nende seisukoht inimese ja looma suhetes (Regan, 2004) baseerub arvamusel, et indiviididel on loomupärane väärtus ja looma huvisid tuleks arvestada võrdselt, kuigi nad on erineva kujuga.


6. Hiljutised arengud

Pascalev (2004) (joonis 13) diskuteerib hiljutistes eetikaväljaannetes loomade kohtlemise üle põllumajanduses ja esitab põhilisi eetilisi arusaamu ja printsiipe, mis puudutavad looma bioeetikat. Ta käsitleb kriitiliselt looma õiguste kontseptsiooni, looma kannatust, looma heaolu ning selliste liikumiste nagu vegetarianism ja loomade vabastamine moraalseid väärtusi. Erilist tähelepanu on pööratud loomade heaolule, arvestades uusimaid saavutusi biotehnoloogias nagu kloonimine, insenergeneetika ja ksenotransplantatsioon.


6. Hiljutised arengud

Tänapäeva teoloogid, teadlased ja filosoofid on loomade heaolu teemat käsitlenud üsna palju. Nende tööde usaldusväärsus on siiski diskuteeritav. Me peame meeles pidama Mahatma Gandhi (1869-1948) mõtet:

“Rahvuse suurust ja tema moraalset progressi saab hinnata selle järgi kuidas koheldakse tema loomi."