Sven Tallo on armsalt sarkastilise huumoriga StudioLingua inglise keele õpetaja. Ta on uhke, värviline, kirju ja ilus. Nagu ka universum, mida ta tahab, et ta õpilasedavastaksid. Et nad hakkaksid nägema üldisemalt - mitteüksikuid tähti, vaid kogu (keele)universumit. Seekordses La Dolces Linguas on osa pilte teinud Sveni sõber Mikk Matsi, kellega on koos käidud karufotojahilgi.

armastab

sven tallo

AnonüümsusMõnusaimalt olen tundnud end Aasia riikides. Suurus annab anonüümsuse, nimeta olemise. Mulle üldse ei meeldi, et kõik teavad kõiki. Mind ärritab see natuke. Suurlinnas näed ja tunnetad, kui palju andekaid inimesi on maailmas. Sa ei pea selgitama oma elulugu. Võid kohe suhtlema hakata.Bangkokis näiteks oli nii, et istusime sõbraga kohvikus ja meie juurde tuli üks rootslane, kes hakkas tseremoonitsemata vestlema. Eestis ei tuleks rootslane pea iial niiviisi suhtlema. Suurlinnas ei vajata nii palju isiklikku ruumi, sest isik(lik) kaob ning asendub hõrgu nimetusega.

ForellipüükMetsa lähen üksi. Metsas ei näe inimesi. Mets on teistmoodi anonüümsus. Nimetus. Olen sattunud metsseakarja keskele või karu peale. Tavaliselt lähen forelli püüdma. Kala saada polegi oluline, tavaliselt ei saagi.. Parimad kohad.. Igal inimesel on oma kindel koht. Miks seda teistele ei nimetata? Tegelikult polda kade, inimesed läheksid ja püüaksid röövellikult. Ja koha üksindus, nimetus kaoks.

Arusaamatult armasMa ei ütleks, et linn on mind inspireerinud. Mõtted inspireerivad. Tartu on väga mõnus, väike puust linn. Tartu on hästi kompaktne. Ta on ikka minu alma mater. Ilma Tartuta ma ei saa. Pean ikka käima seal vahetevahel. Maei tea, miks see nii on. Ta on kuidagi teistmoodi. Muidugi, Tartus on ka sõbrad. Tallinn on kuidagi kiire ja laialivalguv, samas paradoksaalselt konkreetne ka. Tartu toidab, täidab vaimuga.

MentorMinu mõtlemine pärineb perest ja noorukipõlvest Kilingi-Nõmmes. Seal elas Elmar Salumaa. Teoloogiaprofessor, kes oli võimule ebamugav ning kes elas sisepagenduses.1969. aastal pagendati ta Kilingi-Nõmme. Samal aastal sündisin mina. Seost neil kahel sündmusel siiski pole. (:Umbes 14-aastaselt hakkasin külastama Veski tänava pastoraati, kus oli professori kodu. See oli Eesti vaimueliidi Meka. Rumalate noorukitena nägime tõelisi korüfeesid. Olime sõpradega õrnas eas ning võib öelda, et tema ja toonane õhkkond on mind kujundanud suurel määral.

La Dolce Lingua

11

MõõkKui olin just keskkooli lõpetanud, läksin sõpradega Lehmjaarheoloogilisele kaevamisele. Kaevasime. Korris-korriselt. Põhiline oli aga ikka see, et sai suhelda inimestega, kes olid teistmoodi huvitavad kui senikohatud. Inimesed avanesid, korris-korriselt, ja näitasid, mis on neis tõeliselt huvitavat. Oma mõtteid. Leidudest on enim jäänud meelde see, et leidsime kaheteralise mõõga, mille kohta ütlesid arheoloogid, et seda ei oleks tohtinud seal kohe kindlasti olla. See oli ju küla, mitte lahingutanner.

“The only good thing to do with good advice is pass it on; it is never of any use to oneself.”

Muinasjutud ja WildeMa armastan Oscar Wilde'i teoseid. Helgelt ilusad on tema muinasjutud, säravalt vaimukad ta näidendid ja sügavalt sünged ta kirjad. Tänapäeva ilukirjaduses ei ole taolist õpetusiva, need tekitavad (emotsiooni)joobe, kuid ei õpeta nagu tema muinasjutud või näiteks Krõlovi valmid. Ja Wilde'i keel on võrratu. Inglise keele saab selgeks Wilde'ilt, teisi õpetajaid pole vaja.

UnistaminePuhkan unistades, küllap ka paljud teised. Sõna 'uni' ja 'unistus', no neil on üks tüvi ju. Sama asi. Unne suikudes puhkab keha ja aju. Unistamine on sama, aga siis puhkab meel, hing ja vaim. Sa puhkad reaalsusest. Igapäevarutiinist. Täiesti üksi. Unes, muide, näen siiamaani, kuis teenmatemaatikaeksamit, ja muidugi ma ei saa sellega hakkama. Reaalsuses, khmkhm, saan muidugi hakkama. Easy. (:

Huumor.... on ikka tekitanud probleeme. Pidevalt tekitab probleeme. Samas olen see mina ja eks ma jätkan samas vaimus. Ma ei tahaks öelda, et mu huumor on sarkastiline – võib-olla siis armsalt sarkastiline. Mulle meeldib mõelda, et minu surm saabub siis, kui olen sarkastiline valel ajal ja vales kohaskohatu huumori tõttu. Ma loodan, et Surm on kah minu vastu sõbralikult sarkastiline. Olen õppinud ennast aja jooksul küll veidike kontrollima, ehkki on see ju ikkagi pelgalt sõbralik huumor, ka enda kulul, ja ikka sõbralikult.

See on vau!Õpetamise juures on tore see, et tulevad kokku täiesti suvalised inimesed. Huvitavad inimesed. Nagu suurlinna kohvikus. Minu jaoks pole eesmärk ilmtingimata palju oskusi anda. Piisab, kui õppija hakkab taipama, kuidas keeled on omavahel seotud: kuidas sõnad on ülivanad, ülitäpsed mõtted. Tuhandete aastate talletunud mõtted. Inspireerivad, vaimuga täitvad mõtted. Mulle meeldib etümoloogia. Kui hakkad nägema üldisemalt - mitte üksikuid tähti, vaid universumit. See on vau! Selline uhke, värviline, kirju, ilus. Siis tekib tahtmine õppida – mitte et ma pean õppima, vaidtahan! Tähtis on ka suhtlemisjulgus, hirmu minetamine eksimise ees. Räägime ju ka emakeelt vigaselt, rääkimata võõrkeelest, mida ei peagi rääkima veatult. Keel on suhtlemiseks, et elada. Võõrkeeles rääkimisega on nagu elamisega: tuleb hakata elama (rääkima), mitte ootama, kuniollakse valmis.

La Dolce Lingua sven tallo

2

Klassikaline.. Kui ma olen melanhoolsemas tujus, meeldib mulle kuulata Chopini nokturne. Bach. Teda ei pea nimetamagi. See on täius. Tema muusika annab jõudu ja teeb kirkaks, puhtaks. Muusika aitab mul puhata, st unistada. Pillidest meeldib mulle veel orel. Võimas. Klassikaline muusika on ikka põhiline, mida kuulan. Minu meelest võiks autoraadiol olla ainult üks nupp – Klassikaraadio.

..ja mitte klassikalineVahel naudin ka jazzi, nt Ella Fitzgeraldi. Kuulan meeleldi Bing Crosbyt, Frank Sinatrat. Mulle tänapäeva muusika üldse ei meeldi. See on minu jaoks suuremalt jaolt üsna tühi. Eesti popmuusikast meeldib mulle Sõpruse Puiestee. Seda eelkõige Mait Vaigu sõnade tõttu. Mait on nagu tõsine ja luterlik Oscar Wilde: lihtne ja täpne, uskumatu võimega märgata ja märgatut täpselt väljendada. Kui Wilde mõtles ja väljendas ülitervameelselt(näiliselt) tervavmeelsuse pärast, siis Mait Vaik näeb, mõistab ja väljendab, olles kurvameeleselt soe oma väljenduses.

Musik ManSiiamaani võtan vahel kitarri kätte. Minu unistus on olla täiesti vaba, tegelemaks muusikaga. Võtaksin klassikase kitarri korralikult käsile. Tegeleksin ainult sellega aastat paar. Muusikat saan õppida siiski siis, kui lõpeb (seni veel kestev) tööpäev.

TööTööeetika on meisse ikka nii tugevalt sisse tambitud. *Ora et labora*. Ma mõtlen teisiti. Palve on täpselt sõnastatud mõte. Töö on üks eskapismi vorm. Töö võimaldab mõtlemise eest põgeneda. Inimesena peaksime aga 'aasta-aasta peale' aina rohkem mõtlema, et mis ja miks ja milleks, ja vähem töötama ..*Ora*, aga mitte *labora*.

“I think God, in creating man, somewhat overestimated his ability.”

“If you want to tell people the truth, make them laugh, otherwise they’ll kill you.”