6. SEPTEMBER 2011

S Ü G I S AIA STEEMALEHT

SÜGIS AIASSeptembris on õige aeg anda mitme-aastastele

ilutaimedele ja murule sügisväetist, et taimed jõuaksid vajalikud toitained ja mikroelemendid omastada enne

kasvuperioodi lõppemist.

Baltic Agro – Teie abiline aias

Küsi Baltic Agro sügisväetiseid hästivarustatud aiakauplustest. www.balticagro.ee

Baltic Agro soovitused sügiseseks väetamiseksSügisväetis aiale ja muruleKoostisega NPK 0-11-22 sisaldab 0% lämmastikku (N), fosforit (11% P2O5) ja kaaliumi (22% K2O) ning mikroelemente. See väetis sobib kõikidele okaspuudele (elupuud, kuused, nulud, männid, kadakad), kiviktaimla taimedele, hekkidele, roosidele, mitmeaastastele aiataimedele, rodo-dendronitele jt. happelist keskkonda vajavatele taimedele.

Sügisväetis muruleKoostisega NPK 3-11-20: 3% N+11% P2O5+ 20% K2O sobib kõikide muruliikide sügisväe-tamiseks. Erinevalt aiataimedest vajab muru väikesel hulgal lämmastikku juurtesse toitainete varu-misel talveks. Sellepärast sisaldab Baltic Agro muru sügisväetis vähesel määral lämmastikku ja sobib väga hästi meie aia uhkuse, rohelise muruvaiba, sügiseseks hooldamiseks.

Kui palju?Muru 4 kg/150 m²; ilupuud, -põõsad, hekitaimed 50-70 g/m²; okaspuud, kiviktaimlataimed 40 g/m²; mitmeaastased aialilled 30-50 g/m²; roosid 50-60 g/m²; rododendronid 50-60 g/m²; maasikad, vaarikad 40 g/m²; sõstrad, karusmarjad 40-50 g/m² (80-125 g/põõsa kohta); viljapuud 80 g/m².1 kuhjaga spl vastab umbes 20 grammile.

Pakendid 1 kg, 4 kg ja 15 kg.

SeLLeS LeHeS:

Sügisesed aiatööd lilleaias teevad meele rõõmsaksAARNE KÄHR LK 2

Lopsakas segadus – taotluslik stiil peenrakujunduses JAANA VAINO LK 3

Aed-päevaliilia – müüt ja tegelikkusLEMBIT KAARNA LK 4

Pihlakamarjad on südamekurjuse vastuMARGIT VEROMANN LK 5

Et veesilm säraksILONA LEPIK LK 6

Sügistöid vaarikaaiasENEL LIIN LK 6

Kompostides saad rammusat aiamuldaAARNE KÄHR LK 7

Sügis väetiste kasutamine korvab mulla magneesiumi puuduseENELI KÄGER LK 7

Lüübnitsa sibula- ja kalalaadalMARGIT VEROMANN LK 8

SÜGIS AIAS 6. SEPTEMBER 20112

AArne Kähr aednik

Sügisesed lilled õitsevad kä-rata, õied nagu õied ikka, ent mäherdune hulk! «Küp-

se ea õitsemine on palju tuge-vam ja kirglikum kui noore ke-vade rahutu ja kergemeelne tem-butamine,» on öelnud aiandus-klassik Karel Capek.

Sügis on ikka veel istutamise kuu

Kuu esimesel poolel istutatud püsikud jõuavad veel külmade-ni juurduda. Puid ja põõsaid võib istutada ka hiljem. Okaspuid võiks istutada septembri lõpuni, lehtpuid-põõsaid isegi kauem. Is-tutatud puud tuleb kindlasti toestada, et talvine tuul ei lõngu-taks juurduvat taime.

Septembris on aeg kevadel õitsevate lillede sibulaid maha panna. Sibulad tasuks maha panna istutuskorvis, mis kait-seb tülikate vesirottide eest, li-saks hoiab ära sortide segimine-ku. Mahapanekut ootavad sibul-lilled nagu aedhüatsint, tulp, nartsiss, mitmed laugud, püvi-lill, siniliilia, krookused.

Alustage nartsissisibulatest, need vajavad juurdumiseks enam soojust. Sibulate mahapa-nekul kehtib reegel: sobiv süga-vus on sibula kolmekordne läbi-

mõõt ja vahekauguseks maha-paneku sügavus.

Sibulad ja mugulad aiamullast välja

Kroonülase mugulad välja kaevata ja jahedasse keldrisse viia on õige aeg siis, kui taime lehed on hakanud kolletuma. Temperatuur ei tohi talvel ületa-da +6 kraadi. Toasoojuses mu-gulad hukkuvad.

Mugulbegoonia on väga külmaõrn – ei tohiks hilineda väljakaevamisega. Lõigata es-malt tagasi 10 cm peale ja hiljem hoitakse ruumis, kus tempera-tuur 8–10 kraadi.

India kanna on väga külma-õrn. Kaevatakse en-ne öökülmi välja, is-tutatakse potti, kus on kergem muld, mulla ja turba segu või liiv. Lõigatakse tagasi 20 cm peale. Temperatuur peab olema 12–15 kraadi, ei tohi lange-da alla 10 kraadi. Taimi tuleb aeg-ajalt üle vaadata ja mädane-vad taimeosad välja lõigata.

Daaliad kaevatakse välja peale esimest kerget öökülma. Kui on oodata suuremat öökül-ma, katta taimed kinni. Külma suhtes on eriti tundlikud juure-kaelal olevad pungad. Kui need külmuvad, pole järgmisel keva-

del taimel millestki välja kasva-da. Väljakaevatud taimed pes-takse, kuivatatakse 10–14 päeva ja hoitakse hiljem kuivas turbas või liivas. Sobivaim talvitumis-temperatuur on 4 kraadi piires.

Gladiooli võib välja kaevata peale kergeid öökülmi. Esmalt lõigatakse nad tagasi 10 cm pea-le, kuivatakse, puhastakse. So-bivaim talvitumistemperatuur on 5 kraadi piires.

Talvituvad meelsasti jahedas ruumis

Aedkrüsanteemid, mis Ees-tisse sisse tuuakse, on sageli po-tikrüsanteemid. Et lillepoed ei anna kaasa sordinimetusi, ei ole võimalik teada saada uute sorti-de kasvuomadusi. On sorte, mis kuiva katte all võivad talvituda ka avamaal, enamik sorte on soovitav hoida ületalve keldris, sügisel potti istutatuna.

Suurelehine hortensia võib talvituda ka avamaal, aga kind-lam on ta siiski istutada sügisel potti ja viia talveks keldrisse. On talvitatud edukalt ka lavades, kaevates taimed sügisel süvis-tesse, ning kaetud mõnekümne sentimeetri paksuse kuiva kat-tega. Süvistesse kaevatult pea-vad taimed olema lehitud.

Siidpööriseid võib soojas so-

bivas kasvukohas kasvatada ka avamaal. Kui on aga probleeme talvitumisega, võib siidpööriseid kasvatada suurtes nõudes ning need viia talveks keldrisse.

Lõikamisega ei maksa liialdada

Muru pügame, kui ilmastik nõuab, kas või novembrini. Tal-veks oleks ideaalne jätta muru 5-10 cm pikkuseks.

Roosid puhastame lehte-dest, sest neile võivad talvel tek-kida seenhaiguste kolded. Roo-se ei soovita lõigata sügisel, sest siis need on vastuvõtlikumad haigustele. Parim kate rooside-le on liivakuhik, millest välja-jäävad roosioksad painutame raskuse all pinnale.

Korralikud inimesed püüa-vad maha lõigata peenardel kõik, mis vähegi võimalik. Sügi-sel ei tohi maha lõigata kõrrelisi ega talvehaljaid sõnajalgu. Ka püsikutega võiks olla leebem, mitte lõigata neid maha mulla-pinnani. Mõnekümnesentimeet-rised tüükad koguvad talvel lund taime kaitseks.

Karel Capek on öelnud: «On rikaste ja vaeste floora. Vaeste oma on parem, liiatigi kuivab ri-kaste floora tavaliselt sel ajal ära, kui nad ise suvitamas on.» Kui loeme kevadel üle talve-kaod, siis sügisel arvestame kokku taimed, kes on suve üle elanud. Talvel on aeg teha kok-kuvõtteid, millised taimed kui-das kasvasid ja millest võiks loo-buda. Viimased võime kevadel naabritele kinkida.

Sügisesed aiatööd lilleaias teevad meele rõõmsaksSeptember on nagu neli aastaaega. Kui kuu algus on ikka suve nägu, siis septembri teine pool flirdib juba sügisega.

Esimeste öökülmadega tuleb kannad maha lõigata ja keldrisse talvituma viia.

FOTO: AndRES dIdRIK

«On rikaste ja vaeste floora. Vaeste oma on parem, liiatigi kuivab rikaste floora tavaliselt sel ajal ära, kui nad ise suvitamas on.»

6. SEPTEMBER 2011 SÜGIS AIAS 3

JAAnA VAinoRäpina Aianduskooli õpetaja

Lopsakus tähendab, et mi-dagi on rohkem või lausa külluslikult. Selline kujun-

damine on suhteliselt harmoo-niline, sest ka looduses ei ole olemas täiesti selgeid piire. nn lopsakat stiili peenar sobib vas-tanduma range moodsa arhitek-tuuriga ja samas on see ka häs-ti sulanduv looduspärase aiaga. Siduvuse võtmesõnad võiksid olla sarnane värvuskäsitlus ning sarnased kasvukujud. Sä-ra annavad oskuslikult lisatud aktsendid nii värvuse kui pilku-püüdva kujuga.

Algajale aiapidajale – harjutusi suvelilledega

Kõige parem on õppida lop-sakat segadust tekitama suvelil-ledega. Enamus neist vajab päi-keselist kasvupaika ja parasniis-ket tavalist aiamulda.

Kõigepealt valime meeldiva värvikombinatsiooni – külma värvigamma moodustavad sina-kad, lillakad külmad roosad too-nid, sobitudes valge ja halliga, ning sooja värvigamma kollased, oranžid ja soojad punased too-nid, segatuna mustja ja halliga.

Oleme valinud soojades vär-

vides lilled (päevalilled, karvas-te päevakübarate üheaastased sordid, peiulilled; lõhnavad neit-sikummelid, pruudisõled). Lisa-me neile õhulisust sanvitaaliate, lõvilõugade ja soo-mustjalaga. Kontrasti andmiseks lisame vio-letset (heliotroop, argentiina rau-dürt, halli salvei sordid. Võib jät-kata ka nii, et kõige kontrastse-ma värvi annab hoopis soe lipu-pune ja/või mustjaspunane (lu-tiklill, bataat, riitsinus).

Õitsvatele lilledele võiks lisa-da lehtdekoratiivseid suvelilli (halli lehestikuga viltristirohtu, padipõõsast). Õhulistest kõrrelis-test sobivad vitshirss, violetne ja harjasjas hiidhirss.

Edasijõudnud aednikule – püsikupeenra rajamine

Püsililledega kujundamisel tuleb tunda rohkem taimi, sest need jäävad samale kohale kaue-maks. Kõige olulisem on valida hea haljastusväärtusega tolerant-sed liigid (paljud sobivad pool-varju – selliseid valgustingimusi on meie aedades kõige rohkem). Alustada võiks varjupeenra ku-jundamisest. Ka siin tuleks mõel-da lehtdekoratiivsete taimedele.

dekoratiivsus ei peaks esile tulema ainult vormi, vaid ka vär-vi kaudu. Eriti hea oleks kasuta-

Lopsakas segadus – taotluslik stiil peenrakujundusesSegadus on vastand puhtusele, selgusele ja korrapärale. Kui aga segadust luua teadlikult, siis omandab see teatud võlu.

Lopsakas segaduses on oma korrapära korduvate taimegruppide ning sarnase värvikäsitluse näol.

FOTO: MARgIT VEROMAnn

Loo oma aeda kasulikke putukaid ligimeelitav keskkondKahjurputukaid aias aitavad ohjes hoida lepatriinud, kiilassilmad, jook­siklased, sirelased jt. Et neid oma aeda ahvatleda, leia koht neile kasuli­kele putukatele sobivatele peidupaikadele ning neid ligimeelitavatele taimedele.

Lepatriinud on armasad ja kasulikud mutukad, kes teevad elu kibe­daks mitmesugustel lülijalgsetel, nagu lehetäid, võrgendlestad, karila­sed jt. Et lepatriinud end aias koduselt tunneksid, võiks aias kasvada aed­tilli, apteegitilli ehk fenkolit, päevakübaraid, harilikku soolikarohtu. Le­patriinude talvekorteriks peaks aias leiduma mõni lehehunnik, kuivanud taimevarsi, puunotte, puukoorealuseid peidukohti. Kui lepatriinusid on aias vähe või pole üldse, võib neid ka mujalt oma aeda asustada.

Lehetäisid hävitavatele kiilassilmadele ja sirelastele meeldivad nek­taririkkad taimed, nagu heinputk, moorputk, kikkaputk, koriander, bud­leiad, palderjan, kilbirohud, piparmünt, harilik naistenõges, iisop, pune ning enamik korvõielisi (karikakrad, kummelid, päevakübarad), päeva­liiliad ja laialeheline parkjuur. Ka salati ja kapsaste õied meelitavad ligi paljusid putukaid. Kiilassilmad talvituvad üsna samasugustes tingimus­tes nagu lepatriinudki, seega mõtleme lehehunnikut või vartekuhilat aia­nurka jättes ka neile. Kui aias on puid ja põõsaid, on sobilik elupaik ole­mas ka sirelastele.

Allikas: loodusaed.kirikiri.ee

Viie meelega taimi tajudes

Igal taimel on inimesele oma sõnulseletamatu mõju. Kuigi loodus on meile andnud viis suurepärast meelt, kasutame looduses kõndides peamiselt nägemistaju.

Lisaks vaatamisele võiks va­hest proovida taimi kombata – elamusi saab sõrmitsedes jäne­sesaba, siidpöörist, bambust ja kammheina. Vahva on katsuda hariliku sarapuu krussis okste­ga vormi või lokilist luga, puu­dutada pehmetele lehtedega aedsalveid. Karune karusõrg meenutab puudutades korra­pärast joonia sammast, suur­suguselt mõjuvad hiidlauk ja preeriaküünal.

Taimi saab ka kuulata – tar­vitseb panna tuulise ilmaga kõrv vastu puutüve ning kuula­tada okste müha kumisemas otse puu sees. Kuulata võime ka eri liiki puude okste rabinat, sahinat, krabinat ja kohinat. Kui oskame kuulata, kuuleme kui­das hiljukesi sahisevad erine­vad kõrrelised: pilliroog, helmi­kad ja aruheinad, värihein ja tarn või klõbisevad sahhalini kirburohu varred.

Mõned taimed lõhnavad ootamatult – näiteks haisev lursslill ja mitmed naistenõge­sed, hiidiisop või haisev habe­õis. Väga mõnus on nuusutada kõiki neid taimi, mida hindavad kõrgelt ka mesilased ja liblikad, nagu angervaks, pärnaõied, budleia, kivikilbik, levkoi. Virgu­tavalt lõhnavad mündilised, köömen, putkelised, basiilik, lavendel, koriander, mänd, sal­vei, rahustavalt kummel, aniis, aed­liivatee, palderjan.

Maitsta võib peterselli, erine­vaid laukusid, sibulat, kikkaput­ke, leeskputke, estragoni, sa­repta sinepit, iisopit, rosmarii­ni, kadakamarju, basiilikut, ma­joraani, aedmonardat, pipar­rohtu.

Lõhna­, maitse­, kuulmis­ ja kompimismaailma kasutame me looduses liiga vähe – lisaks silmailule pakuvad naudingut ka helid, lõhnad, maitsed ja vorm. Oma kõiki meeli kasuta­des muudame sisemise har­moonia leidmise nii endas kui looduses lihtsaks ning ker­geks.

da hostade ja helmikpööriste ja kõrreliste liike – sorte, mis on he-lehallid, kollased, valkjad erine-vates variatsioonides. Varjulise-mas kohas võiks aluseks võtta külmad sinakad lehetoonid, mil-lega harmoneeruvad mustjad ja hallikad lehed, roosad ja sinised õied. Varju on lausa kohustuslik lisada paljudes valgetes toonides taimi.

Ühte poolvarjupeenrasse so-bivad erinevad hosta sordid, lursslilled, kortslehed, päevalii-liate valkjaskollaste õitega sor-did, astilbed, koldnõgesed, suu-reõieline iminõges, sinaka ja pu-naka lehetooniga helmikpööri-sed, murtudsüdamed, korea kit-seenelas, laialehelise tarna sor-did, kopsurohud, punane anger-vaks, ürt-punanupud, brunne-rad. Kõrrelistest võib kasutada teravaõielise kastiku, hariliku si-nihelmika, luht-kastevarre ja ha-riliku keraheina sorte. Selles peenras mõjuvad hästi lõosil-mad, aed-kuukress ja roosaka-tes, lillades ning valgetes tooni-des tulbid kevadel.

Elustada saab ka valmis kompositsioone

Kui aias on peenar pojenge, nende ees priimulate rida, on

mõlemad suve teiseks pooleks õitsenud. Kummalgi taimeliigil on suhteliselt tuimad lehed. Pilt tundub mittemidagiütlev. Peen-ra elustamiseks oleks vaja tähe-lepanu pöörata nii vormile kui värvile.

Õhulisuse loomiseks võiksi-me lisada suured graatsilised roog-sinihelmikad, värvuse saaksime, kui istutaksime hosta-sid, mis on heleda lehega, ning sügiseks võiks lisada kauneid kukeharju.

Ühte aeda võib juhtuda pal-ju erinevaid taimi, mida on püü-tud igale poole laiali istutada. Kui vaateväljas on koos palju domineerivaid taimi, ei pääse keegi esile – need võistlevad omavahel. Kui võistlevad läbise-gi ka külmad ja soojad värvitoo-nid, siis ongi paras häda käes.

Ühes pilgule avatud aiaruu-mis peaks mingis mõttes valitse-ma sarnane stiil, mille tavaliselt moodustab peenrajoonis. nen-desse peenardesse võib taimed sättida nii, et taimed on suhteli-selt erinevad kuid kordub sarna-ne värv.

Aeg-ajalt on hea, kui joonis-tub välja tugev fookus kas mõne aktsenttaime või elutu objekti (pink, vaas, skulptuur) näol.

Taluaedadest tuntud suure-õielised lilled nagu pojengid, floksid, päevakübarad, daaliad, gladioolid ja käokingad, kuke-kannused on olemuselt tugevad dominandid. neid maksaks rüh-mitada värvi järgi ja kasutada suuremas aias, kus nad tulevad võimsamalt esile. Väikses aias sobivad nad üksiktaimena roh-kem nurkadesse või mõne põõsa-grupi juurde.

Roosid tahavad silma paista

Et tegemist on aia kuningan-nadega, siis sobivad roosid täies-ti omaette peenrale. Soovitan va-lida tagasihoidlikuma õietooni-ga variandid ning sobitada neid tagasihoidlike taimedega, näi-teks kollased roosid pehme korts-lehe, vägiheina ja kollaseõieliste heleeniumitega, valged roosid karpaadi kelluka, kukekannuse, siilkübara valgeõieliste sortide-ga, roosad roosid Faasseni nais-tenõgese, alpi ogaputke, kannus-lilledega.

September on hea kuu püsi-kute istutamiseks. Talve jooksul jõuab varuda mõtteid suvelille-dega kujundamiseks.

Head katsetamist!

SÜGIS AIAS 6. SEPTEMBER 20114

LeMBit KAArnAAednik, aed-päevaliiliate kollektsionäär

Arvatakse, et päevaliiliad on praktiliselt hooldus-vabad, sobivad hästi kas-

vama pideva järelvalveta maa-kodude juurde, mugavust ar-mastavate aiapidajate ning lais-kade aednike istutusaladele.

Tegelikkuses on asi pisut tei-ne. nii nagu nõudlik inimene peab oma soovide eest rohkem maksma, on ka päevaliiliatega – mida uhkem, kaasaegsem sort, seda rohkem vajab ta hoolt ja tähelepanu.

Eri sordid vajavad eri hoolitsust

Kui aias kasvavad kõrvuti näiteks kollaste lihtõitega Flava, Stella de Oro, Texas Sunlight või mõni teine tagasihoidlikus ilus särav ruuge või roosaõieline sort ja tema kõrval troonib uhkeldav darla Anita, Jeann Swann, Con-go Coral, double Firecracker või mõni teine samalaadne, tuleb arvestada üsnagi erineva hool-damisega. Esmalt nimetatud on hakkamasaajad igas olukorras, kuigi hooldamine annab ka nei-le sära juurde. Kui unustate va-hel nende väetamise või kastmi-se, ei juhtu midagi halba. Teiste

puhul ilusate õite saamiseks se-da viga teha ei tohiks. Kui kas-ta, siis tugevalt, et vesi imbuks vähemalt 20-25 cm sügavusele. Veekulu nt kolmeaastase jõuli-se kasvuga puhma kohta tuleks mõõta kuuajalise põua korral mitmekümne liitriga.

Kui kastmisvee hankimine on probleem, siis tuleks jätta tai-med kastmata. Puuduliku kast-mise korral võib taim piltlikult öeldes juured ülespoole keerata, muutudes talveõrnaks ja põua-tundlikuks. Hõlpsam on toime tulla lihtsamate kollase-, roosa- ja ruugeõieliste aed-päevaliilia-tega.

Eksklusiivsete tippsortide puhul võivad tekkida kohe mit-med probleemid – tumedaõielis-tel sortidel pigmendilaiksus, mõnel sordil pole jõudu õienup-pude täielikuks avanemiseks ja sordiomase õiemustri väljajoo-nistumiseks. Viletsate kasvutin-gimuste tõttu võivad puhkema-ta õienupud variseda või ei teki-gi õisikuvarsi.

Väetamiseks vali õige aeg ja õige mullaniiskus

Keegi on kunagi sõnastanud aed-päevaliiliate väetamise kuldreegli järgmiselt: igal juhul tuleb väetada, kuid pigem vä-hem, kui üle väetada. On soovi-

tatud ka väetada esimesel kor-ral kevadel ja teisel korral kohe enne õitsemist. Aed-päevaliilia-te puhul jääb õitsemine südasu-visesse vahel üsna põuasesse perioodi. Kuiva pinnase väeta-misel puudub mõte. Sügisvih-made saabudes hakkab väetis toimima ja taimeke lööb haljen-dama ega taha teada midagi pa-ratamatult saabuvaks talveks valmistumisest. nõnda võib juh-tuda, et aias üks äravusserda-tud taim juures. Põuaperioodil kaasnegu väetamisega alati tu-gev kastmine.

Väga oluline on oma taimi

hoolega jälgida. Võrdleksin aed-päevaliiliate ja ka laiemalt tai-mede kasvatamist lemmikloo-ma pidamisega. Samamoodi tu-leks jälgida taimekesi aias, püü-da mõista nende vajadusi ja pan-na hoolega tähele, kuivõrd üks või teine hooldusvõte mõjutab nende edenemist ning õitsemi-se kvaliteeti. Eduka taimekasva-tamise võti ei peitu niivõrd sul-le istiku müünud kaubandus-töötaja või aedniku näpunäide-tes, kuivõrd just sinu enda os-kustes hakkama saada elusolen-diga, kes sõnadega oma vajadu-si selgitada ei saa.

Aed-päevaliilia – müüt ja tegelikkusAed-päevaliiliate õitseaeg on selleks hooajaks lõppenud. Niiskemate sügisilmade saabudes on taas hea võimalus neid suurepäraseid taimi juurde soetada, paljundada ja ümber istutada.

ALGAJA AedNIK PÄRIB: Minu eelmisel aastal ostetud 'Autumn Red' ei õitsenud. Kasvukoht on päikseline, suvel kastsin korralikult, kevadel väetasin kanakakaga. Mis võiks olla valesti?

Kanakakaga on lihtne üle väetada, see on hirmus rammus kraam. Kui lehestik on tumeroheline, siis võib lämmastikku ülearu olla. Kui lehes­tik on kollasepoolne roheline, siis on millestki puudu. Kui tavaline sala­tiroheline, siis ehk õitseb järgmisel aastal. Kui järgmisel aastal ka õisi ei tule, siis peaks asukohta vahetama.

Kevadel tuleks vaadata taim üle külmakergituse suhtes. Kroon peab mullas olema, see on koht, kus lehed ja juured välja kasvavad – nagu ini­mesel istmik. Vöökohani olgu päevaliilia mullas. Vahel talv kergitab tai­mi, siis tuleks neid multšida. 'Autum Red' on üldiselt hästi vastupidav sort.

Vastas: Lembit Kaarna, OÜ Aiasõber

Pildil sort 'Lacy Doily', mis on täidisõielistest üks kindlamini õnnestuvaid tänu oma vähenõudlikkusele. FOTO: OÜ AIASÕBER

6. SEPTEMBER 2011 SÜGIS AIAS 5

MArgit VeroMAnnteemalehe toimetaja

Juba meie esivanemad usku-sid, et pihlakas hoiab kodust eemal kurjad vaimud ja õn-

netused. Pihlapuu koduaias loob turvatunde, sügisel punas-te marjakobaratega ehitud puu on rõõmuks nii inimestele kui lindudele.

Pihlakas oli püha puu juba muinasajal, eriti laialt olid pih-lakaga seotud uskumused levi-nud Põhja-Euroopa rahvaste seas. Skandinaavlastele oli pih-lakas Thori puu, kelle elu pihla-kas oli päästnud. Šotimaal ja Eestis on usutud, et pihlakas kaitseb pikselöögi eest. Oluline oli pihlakas venelastele, karja-lastele ning setudele, kes seos-tasid seda puud naiselikkuse ja tundeeluga.

Setode püha puuSel suvel oli teatrihuvilistel

Setumaal võimalus näha Kauk-si Ülle näidendit «Mar’atsäuk» («Marjakobar»), milles jutustati vaatajale tuntud setu muinas-jutt kurja saatuse tõttu pihlako-baraks muutunud neiust. Eest-lased seletavad pihlaka püha-dust muu hulgas marja otsas oleva risti tõttu, mis tegelikult on täht või viiskand. Pihlakane punn oherdiaugu ees hoidis ära kodukäijad, haigused ja kurjad vaimud. Pihlakas on andnud ni-me Räpina linnale, nimi tuleb venekeelsest sõnast «rjabina».

Ka tänapäeval usuvad ini-mesed pihlaka kaitsvasse ja pu-

hastavasse toimesse, pihlakaoks koduukse kohal või autos arva-takse kaitsvat õnnetuse eest.

Pihlaka puit ei ole üldiselt laia kasutust leidnud, kõlbmatu see ometi ei ole. Tuntud on pih-lakased vankriteljed ja -koda-rad, rehapulgad ja muusikariis-tade osad.

Pihlakas ja õunapuu on sugulased

Pihlakas on vähenõudlik, külmakindel ja pilkupüüdev. Kevadel õitsvast pihlapuust möödudes tunneme juba kau-gelt ta õite tugevat erilist lõhna. Pihlakad on valguslembesed, nad küll kasvavad ka hämaras, aga ei vilju. Liigset niiskust pih-lakad ei talu. Õunaaedade lähe-duses ei ole teda soovitav pida-da, sest pihlakas ja õunapuu on lähedalt sugulased, mõlema vi-li on õun ja kahjuridki on neil samad.

Pihlaka värsked viljad on kibedad, aga esimesed öökül-mad viivad mõru maitse. Pih-lakatest on aretatud söödavate viljadega kultuurvorme, mille marjadel puudub mõrkjas mait-se. Pihlakas on kasulik ravim-taim: viljad sisaldavad C-, P-, E-vitamiini, para- ja sorbiinhap-peid ning parkaineid. Pihlaka raviomadusi uurinud doktor Aili Paju sõnul sisaldavad pih-lakamarjad rikkalikult pektii-nühendeid, mis suhkrutega ühinedes moodustavad seede-kulgla limaskestadele kaitseki-hi ja viivad kehast välja mürgi-seid ühendeid. Lisaks on pihla-

ka viljades on ka amügdaliini – ainet, mis suurendab orga-nismi vastupanuvõimet radio-aktiivsele (ka röntgeni-) kiirgu-sele.

Marjad vitamiinivaeguse ja köha vastu

Pihlakamarjad aiatavad kö-ha, ateroskleroosi, kõrge vererõ-hu, reuma, mao alahappesuse ja podagra korral. Lehtedest teh-tud tinktuuri on kasutatud na-hahaiguste raviks. Pihlakamar-jad tõstavad organismi vastupa-

nuvõimet ja aitavad vitamiini-vaeguse ning veresoonte lupju-mise vastu, samuti soodustavad seedimist. Rahvameditsiinis ka-sutatakse pihlakamarju skor-buudi, köha ja verejooksu vas-tu, higistama ajava vahendi ja lahtistina.

Punaste marjakobaratega pihlakas loob nostalgilise sügis-meeleolu. Pihlakas on talu- ja koduaia armastatumaid puid. nõtke ja sitkena peab ta vastu sü-gistuultele ja talvepakasele, süli täis kauneid punaseid vilju.

Pihlakaliike on maailmas üle saja. Pihlakad kasvavad kogu Euroo­pas ja Aasias ning Põhja­Ameeri­kas. Esmakordselt juhtis pihlaka­le suuremat tähelepanu sordiare­taja Ivan Mitšurin. Eestis kasvab looduses kolme liiki pihlakaid: harilik pihlakas (Sorbus aucupa­ria), pooppuu (Sorbus interme­dia), tuhkpihlakas (Sorbus aria). Esineb nii valgete, kollaste, roosa­de kui lillakaspunaste marjade ning tervete lihtlehtede kui ka sulgjate lehtedega pihlakaliike.

Allikas: Wikipedia

Pihlakamarjad on südamekurjuse vastu

Pihlakas on karjala rahvausundis võimsa väega puu. Pihlakad Kiži saarel. FOTO: AAPO ILVES

www.hansaplant.eePakkumine kehtib kuni 02.10.2011 või kuni kaupa jätkub!Avatud: E-R 10-20 / L-P 10-18

KUNI

0%5-

Lehtpõõsad Elupuu hekitaimed

80/100 cm hind alates

4.34Aed-päevaliiliad

Hind alates

2.67KUNI

0%4-HIND ALATES

€1

HINNADALL KUNI

0%6LAADA

PAKKUMIST

5002

ROHELINELAAT

Vanarahvatarkusi pihlaka väest

Hambavalu kannataja läheb met­sa, laseb pihlakapuu sisse augu, paneb hamba verd sinna sisse, pulk ette ja hammas ollagi terve.

Pihlakakoore tee on vähja ravi­vahend, õietee – külmetuse vas­tu, marjad verevaesuse vastu.

Päävalu vastu keedetakse pihla­kapuu koort ja antakse juua.

Pihlakamarjasahvt on hää köha­rohi. Pihlakaõietee piimaga on ka põiele hea ja ka silmele.

Nohu vastu on head pihlakamar­jad – süüa paljalt või keeta teed.

Kui oled kehast lahti, siis söö kas toorelt marju või ka keedetult moosi. Ilma suhkruta on parem. Võib ka suhkur olla, pihlamarju paremast mõjub ilma suhkruta.

Pihlakaõisi korjatakse siis, kui nad veel täielikult ei õitse, neid kasutatakse köha ja kopsuhaigu­se vastu.

Pihlakas puhastab ja kaitseb, toas ja autos peavad inimesed ikka üht pihlakast oksa.

Pihlakal pidada niisamasugune abivägi olema paha silma ja sõ­na vastu nagu kadakal ja ka sa­mal põhjusel: see on rist marja otsas. Ka muinasjuttudes tuleb ette, kus nõiakunsti mehed, kes kas head tehes või kurja vastu võitlemiseks tarvitasivad kada­ka­ või pihlakakeppi.

Pihlakamarjad on südamekurju­se vastu rohud.

Allikas: herba.folklore.ee

SÜGIS AIAS 6. SEPTEMBER 20116

tegelikkuses on tiigi puh-tana hoidmine ja taimes-tiku ohjamine üsna kee-

ruline tegevus. Kalad aga kunst-likult tekitatud tiiki ei sobi. Tii-gi elu-olu puudutava te le küsi-mustele vastas ILonA LEPIK, Riikliku Looduskaitsekeskuse Hiiumaa talituse liigikaitse spetsialist.

Miks tiigid kinni või umbe kas-vavad? Miks kaob mõnest tii-gist suvel vesi, mõnest aga mitte?

Tiik, mida pidevalt ei hool-data, hakkab paratamatult kin-ni kasvama. Vees olevad toit-ained satuvad sinna nii sisse-voolu teel ümbritsevast pinna-sest (erosioon) kui ka tiigielusti-ku (taimed, loomad) elutegevu-se tulemusena.

Tiigi kuivamine on seotud peamiselt sellega, et tiik on kas madal ja vesi aurab ära või tiik asub pinnasel, mis ei pea vett kinni. Ka võib tiigis olla liiga palju taimestikku ning sinna on kujunenud aegade jooksul tur-vastunud pinnas.

Tiigi rajamiseks tuleb leida vesisem, niiskem ala või koht kus on kõrgem põhjavee tase. Põhja peab jääma vettpidav pin-nasekiht. Kõige parem on tihke

savi, aga sobib ka savikas tihe liiv, plaatjas paas või savikas kruus.

Kui põhi vett ei pea, siis ai-tab ainult savist põhja tekitami-ne või tuleb kasutada põhjaks kunstmaterjale (geotekstiil). Tiiki, mis oleks püsiv, ei õnnes-tugi igale poole rajada. Ajutisel tiigil on omad väärtused ja rõõ-mu võiks tunda sellest, et tiigis on elu, konnad saavad sigida ja erinevad taimeliigid kasvada. Sellist tiiki on lihtsam ka hool-dada.

Millal puhastada tiiki?Parim aeg tiigi puhastami-

seks on sügis, eelkõige seetõttu, et siis ei häirita sellega tiigiela-nikke. Enamus tiigis elavaid lii-ke on sügiseks sealt välja läinud. Kui on soov tiik täielikult ümber kujundada või muda eemalda-da, võiks seda teha kas suvel, kui vesi on madal, või hilissügi-sel. Kui on võimalus tiik puhas-tamise ajaks veest tühjendada, oleks see väga hea.

Miks ei sobi tiiki kalad?Üldlevinud on arvamus, et

kui tiigis pole kalu, siis on see väga mõttetu ning elutu tiik. Te-gelikkus on vastupidine. Kala-dega tiik võib muutuda elutuks

veekoguks, kus elavad ainult kalad. Kalad peaksid elama vee-kogudes, kus on nende loomu-lik elukeskkond. Tiik kui isolee-ritud veekogu ei ole kaladele loomulik, kuna siin puuduvad neil vaenlased ja võimalus rän-deks.

Kalad (eriti kogred jm karpla-sed), kes toituvad nii taimsest kui loomsest toidust, on tiigis toiduahela tipus. Kalad on või-melised eri vanusejärkudena ära hävitama tiigi kogu elustiku. Kõige halvem on kalade mõju planktonile. Plankton on veeko-gus lüli, mis tagab vee läbipaist-vuse ning hea kvaliteedi.

Kui palju ja milliseid taimi tu-leb tiigist eemaldada?

Taimestikku tuleb kindlasti hoida kontrolli all. Ohtlikud on väga kõrgekasvulised risoomi-dega levivad liigid, nagu pilli-roog ja hundinuiad. nad varju-tavad veekogu ja võivad selle ajapikku kinni kasvatada. Vee-sisesed taimed (kardhein, vesi-kuusk, mõned penikeeleliigid) võivad kasvatada suve jooksul tiheda massi, mis kogu veekihi ummistab.

Täiesti taimestikuvabades tiikides võivad hakata vohama vetikad, vesi muutub rohekaks

ja veepinnale ilmub vetikavaip. Täielikult pinda katva vetika-kihi alla ei pääse valgus ja hap-nik, mistõttu elutingimused ja vee kvaliteet halvenevad. Ka kaldataimestiku niitmine on soovitatav.

Milliseid taimi vette, veepiirile või kaldale istutada?

Taimestikul võiks lasta ise kujuneda. Parimad on madala-kasvulised taimed tiigi kalda-vööndis (tarnad, valge kaste-hein, parthein, parkhein, lõo-silm, varsakabi, vesimünt). Kui tuua tiiki liike loodusest, siis tu-leb jälgida, et ei tooks kogemata sisse midagi, mida ei soovi. Et-tevaatlik tuleb olla taimede võt-misel lemledega veekogudest, sest need on kiire levikuga ja hakkavad laialt kasvama.

Mis annab tunnistust sellest, et tiigi vesi on puhas? Mis vii-tab, et vesi on saastunud või roiskunud?

Tunnused, mis näitavad hal-ba vee kvaliteeti on:

laialehine hundinui katab 1) kogu veekogu või peaaegu kogu veekogu;

väike lemmel katab veeko-2) gu;

vesi on täielikult täis vesi-3) katku, kardheina vms veesisest taimestikku;

vees on palju niitjaid rohe-4) vetikaid;

vesi on hägune, rohekas, 5) mõnikord ebameeldiva haisu-ga;

puuduvad kahepaiksete 6) vastsed (v.a harilik kärnkonn, kelle kullesed elavad kaladega koos, kuna nad on mürgised; tunnuseks on see, et tiigis võib näha kärnkonna kulleste suuri musti kogumikke veekihis uju-mas).

Hea vee kvaliteediga tiigis:on vesi selge ja läbipaistev;1) esineb veepõhjas kasvavaid 2)

taimi ja mändvetikaid;on liigirikas loomastik, esi-3)

neb kahepaiksete vastseid;taimed ei kata ega täida 4)

kogu veeala;tiiki ei suubu ühtegi kraavi 5)

ega oja.

Kaladega tiik võib muutuda elutuks veekoguks, kus elavadki ainult kalad. FOTO: ILOnA LEPIK

Enel LiinPõlvamaa vaarikakasvataja

Sügisese hoolduse puhul on oluline vaarikate vanade marju kandnud varte väljalõikamine. Samal ajal peaks vajadusel harvendama noori puitumata võrseid, kui neid on liiga tihedalt, ning selliseid, mis on jää­nud kasvus kängu. Olen jätnud 10 tugevat vart jooksvale meetrile.

Vaarika tippude tagasilõikamist saab teostada sügisel peale lehtede varisemist, kuid soovitan seda teha siiski kevadel. Kevadeks selgub, kui palju on ladvad külma tõttu kahjus­tunud (muutuvad mustjaks), kui pal­ju on murdunud ja lamandunud ok­si, mis on samuti tarvis eemaldada. Muidu teeme topelttööd.

Varte kõrguseks jäetakse umbes eelmise aasta kõrgus. Tagasi võib lõigata vajadusel kuni pool meetrit või rohkem. Vihmasel suvel kipub vaarikas venima. Mida tugevam on vars, seda suuremad marjad.

Vaarika väetamisega tasub olla ettevaatlik. Üle väetades hakkab vaarikas vohama (liigsed noored varred) ja loodetud kasu asemel on tekitatud hoopis kahju. Erinevad sordid reageerivad väetamisele eri­

nevalt. Augustis ja septembris an­takse vaarikale vähese lämmastiku­sisaldusega sügisväetist (saadaval aianduspoodides, sobib kloorivaba sügisväetis).

Samuti on vaarikatele sobiv mõistlikus koguses kompost, kuid sellega tuuakse põllule ja aeda pal­ju umbrohtu, mille kõrvaldamine vaarikatest ei olegi nii lihtne.

Oma koduaia kogemuste põhjal võin öelda, et väga oluline on vaari­kale ka toestamine ning võimalusel vaarikataimede hoidmine ja suuna­mine toestuspiirete sisse.

Enne talve viljapuu- ja marjaaiasKaeva läbi viljapuude ja marjapõõsaste alused, et tõrjuda mulda •pugenud kahjureid.Kaeva valmis kevadel istutatavate viljapuude ja marjapõõsaste •istutusaugud, et muld saaks pakases mureneda pehmemaks.Viljapuutüvede ümber pane liimivöö, nii on võimalik kinni püüda •puusse talvituma minevad kahjurid.Mustsõstrapõõsastelt korja ära pahklestakahjustustega lehed, •väga nakatunud põõsad juuri välja.Väeta marjapõõsaid ja viljapuid sügisväetisega.•Pärast viimaste sõstarde korjamist tuleks põõsaid väetada nii •spetsiaalsete marjapõõsaste jaoks mõeldud väetiste kui ka puu­tuhaga. Paljastunud juurtele tuleks lisada kompostmulda ja kõ­dusõnnikut.Korja õunapuu alt ära kõik õunad, mädanenud ja kärntõvega •õunad mata aianurka maha.Niiske ilmaga tuleb sammal kergesti puult maha. Pane kätte •paksud kummipeopesaga kindad ja hakka puutüvelt sammalt maha silitama.Sügisel on viljapuude ja marjapõõsaste pritsimine lihtsam, sest •puudel pole lehti. Kulub ka vähem mürgilahust.Jänesed võivad noori õunapuid kahjustada ka meetri kõrguselt. •Seepärast mässi noore õunapuu tüvi ja oksad kinni katteloori, kapronsukkpükste, jõupaberi või spetsiaalse tüvekaitsega, millest pikk­kõrva hambad läbi ei näri.

Allikas: aiandusspetsialistide nõuanded

Et veesilm säraksIdeaalse tiigina kujutleme puhtaveelist veekogu, millel on lopsakas kaldataimestik, veepinnal vesiroosid ja vees lupsu löövad kalad.

Peenraid ei pea alati ilmtingimata •kaevama. Söötis maa või tavalise ro­humaa võib kevadel niita, niiduse maha jätta ja teha maapinnale mul­last, põhust või rohu ja mulla segust vaod või peenrad. Väetamist selline maa ei vaja.

Peenravahesse võib jätta maha lõi­•gatud umbrohud ja taimede pealsed. Aedviljade vahele võib külvata peiu­lille või aed­harakputke, mis rikasta­vad mulda huumusega ja paranda­vad selle struktuuri.

Raamatutarkus ütleb, et aiamulla •viljakust suurendavad ka kurgirohi, valge sinep, aedmalts, lehtsinep, sa­repta sinep, põld­ ehk hall hernes, ha­rilik hernes, lääts, aeduba, põlduba.

Et peenravahede rohimine ei vii­•daks ära ilusat suveaega, võib keva­del peenarde vahele laotada pappi ja need katta umbrohupuhaste mätas­te, põhu või heinaga.

Niiskuslembesed kultuurid võib •katta pealt või ümbert niidetud rohu­ga, see hoiab mulla niiske.

Köögivili ja maitsetaimed valmivad •varem kõrgpeenras, kus muld on soojem. Esimesed porgandid kõrg­peenrast saab varase külvi korral ju­ba jaanipäeva paiku.

Maasikapõllu saab teha ka kaeva­•mata – niidetud maale võib laotada

pappi ja ajalehti, sinna peale kiht mulda, siis rohtu või põhku, peale jäl­le kiht mulda. Noorte taimede istu­tusauku panna kompostmulda, tai­mede ümber niidetud heina. Tütar­taimedel võib vao vahel lasta rahuli­kult kasvada, lõigata vaid lahti emas­taime küljest, nii saab istandus lop­sakam.

Loori all kasvab porgand suur ja •mahlane. Lill­ ja spargelkapsas taha­vad niiskust ja sooja, pead tekivad neil siis, kui siduda lehed nende pea­

le kokku või murda lehed õisikualg­me peale.

Toominga­ või koirohulehed kap­•sa ümber hoiavad eemal kapsalibli­ka, kasu on ka poolikutest muna­koortest.

Kasvuhoones aitab pisikeste sipel­•gate vastu musta pipra või kaneeli puistamine.

Aiamaal kardavad kahjurid kõikvõi­•malikke kange lõhnaga taimi ja nen­dest taimedest valmistatud leotisi.

Põllumaa omaniku meelespea

Põllu viljakust parandavad haljas­väetised, oa ja herne kasvatamine. Head haljasväetistaimed on ka rüps, raps, ristikud, valge mesikas, lutsern, lupiin, tatar, sinep, hiirhernes.

Võimalikud külvikorrad:1. aastal kasvatatakse eri maalap­

pidel: hernest, kartulit, porgandit, kapsast.

2. aastal vastavatel maatükkidel: kapsast, hernest, kartulit, porgandit.

3. aasta: porgandit, kapsast, her­nest, kartulit.

4. aasta: kartulit, porgandit, kap­sast, hernest.

Allikas: «Looduslähedane koduaed», Varrak, Tallinn 1992.

Sügistöid vaarikaaias

Algaja aedniku katsetused ja järeldused

6. SEPTEMBER 2011 SÜGIS AIAS 7

Ära aiamööblit talveks õue unusta!

Kui aiamööbel on seisnud pidevalt lageda taeva all, on see ilmselt päikese ja sademete tõttu oma värske väljanä­gemise kaotanud.

Enne mööbli talvekorterisse pane­kut vaata üle selle seisund. Tumenenud puitpind pese pesuvahendiga, kui pind on vigastatud või kriimustatud, tuleb seda lihvida.

Puitmööblit võib õlitada, peitsida või värvida. Õlitades tuleb puiduõli kanda puidu pinnale pintsli või käsnaga 1­2 korda. Üleliigne õli pühi ära. Lase kui­vada 10 minutit ja hõõru kareda lapiga, näiteks «karukeelega». Kanna peale teine kiht ja kuivata ülemäärane õli. Õli­tatud pinna võid üle poleerida näiteks mõne vana villase esemega.

Peitsimiseks sobib mööbli enda too­nile kõige lähedasem toon. Peitsi võib ka üle lakkida või õlitada – nii saab tume­dama tooni. Kahe lakkimise vahel võib pinnad peene liivapaberiga üle lihvida.

Õlitada ja peitsida võiks mööblit aas­tas mitu korda.

Plastmassmööblile piisab puhasta­misest, suve jooksul tuleb tähele pan­na, et mustus poleks mööblisse imen­dunud. Puhastatud plastmööblit võib näiteks vahatada või ka hoopis üle vär­vida. Enne värvimist tuleb sile pind lii­vapaberiga karestada.

Kui soovid, et aiamööbel oleks kaua kaunis, ei tohiks seda hoida pidevalt lauspäikeses ja vihmas. Abiks oleks mõni varjualune kuhu saaks lauad­too­lid vahest varjule tõsta.

Talvekorteriks sobib mööblile kõige paremini jahe ning mitte liiga kuiv paik – sahver, pööning või garaaž.

AArne Kähr aednik

Kõige looduslähedasem ja otstarbekam on sügises-te aiatööde ülejäägid, le-

hed ja mahalõigatud püsikud komposteerida. Põletada lehti ja oksi ei tohiks.

Kompost tuleb ladinakeel-sest sõnast componere, mis tä-hendab kokku panemist. Kom-posteerimine tundub olevat liht-ne tegevus, ent ometi võiks an-da komposteerimiseks mõne soovituse.

Kõige parem on kompostee-rida kasti, mille mõõtmed on 1,21,21,2 m ning selle külge-del peaksid olema õhupilud. Kompostihunniku alla on soovi-tav panna 20 – 30 cm kuiva põh-ku või oksarisu, et orgaanilise aine lagunemiseks hunnikus oles piisavalt hapnikku.

Kompostimise eelduseks on, et temperatuur hunniku sees tõuseks 60–70 kraadini. niisugune temperatuur hävitab tõvestavad mikroobid, teod, umbrohuseemned, kahjurputu-kad.

Soojemal ajal, kui on inten-siivne orgaanilise aine lagune-mine, on soovitav mõne päeva tagant kuhja segada, et ka väli-

mised kihid kuhja sees puhas-tuksid.

Komposteerimise kolm olulist punkti:

Kompostitav materjal tuleb •peenestada. Ideaalne on, et kompostitavate jäätmete läbi-mõõt pole suurem kui 2,5 cm.Kompostitav materjal peab •olema parajalt niiske. Väga kuiva komposti puhul võib tekkida isesüttimine. Seega on kuival ajal soovitav kom-posti aeg-ajalt kasta. Kui on väga vihmased ilmad, on hea kompostkastid ja -hunnikud katta nt kilega. Liiga märjas keskkonnas orgaanilise aine lagunemine pidurdub.Kompostitavas materjalis peab •olema õige süsiniku ja läm-mastiku vahekord: 25–35:1. Kui süsiniku osakaal on suu-rem, laguneb orgaaniline aine väga aeglaselt. Kui aga süsini-ku osakaal on väiksem, hak-kab kompostihunnik haisema ammoniaagi järele. Kui maja-pidamises ei teki piisavalt lämmastikurikkaid jäätmeid, siis lisatakse kompostihunni-kule väetisi. nt 100 kg õlgede, kase- ja tammelehtede kom-posteerimiseks on vaja lisada 1,2 kg karbamiidi. Sama kogu-

Kompostides saad rammusat aiamulda

Mahalangenud lehed saavad heaks väetiseks nii maapinnal kui kompostikastis. FOTO: InTERnET

“Naabrid lähevad kadedusest ROHELISEKS nagu õunapuud SÜGISVÄETISEL!”

Orgaaniline Biolani ISTUTUS- JA SÜGISVÄETIS on fosforit ja rohkelt kaaliumit sisaldav kadestamis-väärselt hea eriväetis nii istutamiseks kui sügisväeta-miseks. Väetis ei sisalda taimede talvisele puhkeajale üleminekut häirivat lämmastikku.

ww

w.b

iola

n.co

m

Eneli Kägeraianduskonsultant

Keemilise nimetusega magneesium­sulfaat – rahvasuus tuntud kui mõru­sool – aitab taimedel taastuda nn talvisest luitumisest­pruunistumi­sest, mis on tingitud fotosünteesi häirest. Magneesiumi puudus mul­las võib paiguti olla väga erinev. Kui Harju­ ja Järvamaa muldadest kan­natavad puuduse käes kohati roh­kem kui pooled põllumullad, siis Saaremaal ja Lõuna­Eestis selliseid muldi peaaegu ei olegi.

Magneesiu mi puudus ilmneb tih­ti okaspuudel ja rododendronitel varakevadel (lehtedele tekkib mar­morjas muster – lehed kolletuvad roodude vahelt) ja sügisel viljapuu­del, sõstardel, vaarikatel ning pea­miselt pärast pikemaid vihmasadu­sid, kui magneesium on kas mullast otsa saanud või taime juurte ulatu­sest välja uhutud. Koduaias tekita­me magneesiumipuuduse tihti taht­matult ka ise, kasutades arutul hul­gal igaks juhuks fosfori­ ja kaaliumi­rikkaid «sügisväetisi».

Millal oleks vajalik kasutada sügis-väetist?

Kindlasti tuleks kasutada fosfori­

ja kaaliumirikkaid väetisi siis, kui ke­vade ja suve jooksul pole neid piisa­valt kasutatud, vaid on piirdutud peamiselt lämmastikurikaste väetis­tega, sh ka kanasõnnikuga. Ajaloo­liselt oleks õige aeg anda sügisväe­tist suve teisel poolel viljapuudele ja marjapõõsastele (järgmise aasta õiealgmeta arengu algus).

Köögiviljamaale raputatakse sü­gisväetist pärast saagi koristamist ja vahetult enne maa ümberkaeva­mist. On oluline, et väetises olev tai­medele kahjulik kloor uhutaks sü­gisvihmade ja lumesulamisvee poolt välja enne kasvu algust. Kaas­aegsetes mineraalväetistes on tava­liselt piisavalt taimele vajalike toi­teelemente juba puhastatult ja nii on näiteks väetiste kasutusjuhendis kirjas, et puudub vajadus eraldi sü­gisväetise järele.

Heaks sügisväetiseks on kindlas­ti sügisesed lehed, mida võiks kogu­da mõnele tasasele alale ja murunii­dukiga purustada. Peenestatud le­hepuru võtab vähem ruumi kom­postkastis ja sobib ka ideaalselt pee­nardesse kaevamiseks.

Heaks magneesiumipuudu-se indikaatoriks aias on vaarikas. FOTO: EnELI KägER

se saepuru komposteerimi-seks on vaja lisada 2,1 kg kar-bamiidi.

Sügisel on väga oluline lehtede komposteerimine. Arenenud ühiskond peab orgaanilise ai-ne põletamist lausa barbaarsu-seks ja kuriteoks.

Sellel on ka teine pool. Aia-prahi madalal temperatuuril põletamisel moodustub rida aastakümneid säilivaid toksili-si aineid, mis sadestuvad ümb-ruskonna aedade mullale ja tai-medele. Prahi ja kulu põletami-sega ületame toksiliste ühendi-te loodusliku fooni.

Üks võimalus on kaevata le-hed sügisel maasse. Teine või-malus on kompostida. Maasse kaevatud lehed on väga hea väetis. Eriti halenaljakas on, kui lehed põletatakse sügisel ja kevadel ostetakse kallist sõnni-kut. Lehtede põletamisega põ-letame oma raha.

Puhas okkakompost sobib

eelkõige hapulembestele taime-dele nagu eerikad, kanarbikud, rododendronid. Kuuseokka multš on biodünaamilise aian-duse seisukohalt ideaalne vaa-rikatele.

Lehtede riisumist peavad paljud sügise kõige tähtsamaks aiatööks. Tegelikult oleks kasu-likum, kui puhastataks leheso-dist ainult esinduspaigad. Kui aed aastast aastasse langenud lehtedest lagedaks riisuda, kat-keb toitainete looduslik ringlus. Tagajärjena kasvavad muru, püsikud ja puud-põõsad keh-vasti ja talvituvad veel kehve-mini.

Kui sügisesed lehed tahe-takse ilmtingimata ära riisuda, tuleb need komposteerida ja komposti kujul kevadel maale tagastada. Kindlasti tasuks puutumata jätta vähemalt puu- ja põõsaalused ning püsiku-peenrale varisenud lehed, sest need parandavad mullastikku ja kaitsevad taimejuuri. Küll

vihmaussid toimetavad need maapõue sulatus ahju, kus val-mib väärtuslik huumus.

Küllap mäletame kõik mõn-da sügist, kui lumi tuli maha nii vara, et paljudel jäi aed rii-sumata. Kevadel olid lehed ka-dunud kui tina tuhka ja kogu aed imehästi talvitunud. Ent kui mõnel pereliikmel käsi ik-ka kangesti reha järele sügeleb, siis peretüli pole ka mõtet tõs-ta. Eks riisumisel ole omad plussid: reibas liigutamine sü-giseses looduses tuleb vähe-malt tervisele kasuks!

Kompostikasti ei sobi siiski ka kõik majapidamisjäätmed, nt kivisöetuhk, grillahjusüsi, immutatud puidujäätmed, nõu-depesuvesi, rasv, õlid, kasside ja koerte väljaheiteid. Viimased võivad levitada ohtlikke haigu-si. Samuti pole paslik kompos-teerida aias toidujäätmeid, sest need meelitavad ligi närilisi. Toidujäätmed komposteeritak-se kinnistes kiirkompostrites.

Sügis väetiste kasutamine korvab mulla magneesiumi puuduse

SÜGIS AIAS 6. SEPTEMBER 20118

MArgit VeroMAnnteemalehe toimetaja

Augusti lõpp Pihkva ran-nakülas tekitab tunde, justkui oleksid sattunud

lõunamaale – päike on ere ja õhk suviselt soe. Laadal kaubel-dakse sibula, kala, viinamarja-de, istikute, käsitöö ja riidekraa-miga. Õhkkond on kodune, lõu-naeestlaslikult sõbralik ja setu-päraselt kirev.

Käsitööks vajalik materjal otse siitsamast järvekaldalt

Looduslikest materjalidest vaaside, korvide ja vaipade pu-nuja Urmas Udso Räpinast ju-tustab, et tema käsitööesemed ei ole päris etnograafilised, pigem võiks kasutada sõna etnopop, aga materjal on kohalik ning peaaegu sada protsenti loodus-lik. Punutistes kasutab Urmas

järvekaislat, pilliroogu, pajupul-gakesi ja -vitsu, tarna, vahest ka heina. Karkassid ja kinnitised on traadist või metallist. Urmas

teab, et mõni käsitöömeister ka-sutab punutisteks ka kraasitud hundinuia, aga see on töömahu-kas ettevõtmine. Ta on kasuta-

nud kübarate tegemiseks näi-teks heina, ent seegi on keeruli-sem kui kaislast mütsikeeruta-mine.

Urmas Udso sõnul on just praegu, hilissuvel, õige aeg ko-guda tarna ja järvekaislat, mis on veel rohelised – punutised jäävad kenad ja värsked. Pilli-roogu kogutakse talvel. Piisav hulk materjali varutud, jagub ajaviidet pikkadeks pimedateks õhtuteks nii nais- kui meespere-le. Lihtsamate esemete, näiteks pilliroost või kaislast vaipade punumisega saab Urmas Udso sõnul hakkama igaüks. Korvide, vaaside ja kübarate tegemine nõuab juba oskusi.

Kohalikest järveranna tai-medest võib Urmase sõnul sisus-tada kasvõi terve kodu – värs-kelt lõhnavad vaibad, korvid, vaasid, matid, torbikud jm muu-davad kodu hubaseks ja loodus-lähedaseks.

Lüübnitsa sibula- ja kalalaadal kaubeldi sibula, viinamarjade, käsitöö ja muu põnevaga

Peipsi (Pihkva) järve ääres sibulapeenraid silmitse-des võib Lüübnitsat ja

muidugi ka teisi ümberkaudseid külasid nagu Beresje ja Audjas-saare julgelt Lõuna-Eesti sibula-kasvatuse keskusteks pidada. Lüübnitsa augustikuist sibula-laata on nimetatud ka 2010. aas-ta parima turismisündmuse no-minendiks.

Sibulat on Lüübnitsa kandis kasvatatud juba aastasadu – nii kaua, kuni rahvas mäletab. Kü-simuse peale, miks just siinkan-dis sibul eriti jõudsalt kasvab ja nii mahlane-maitsev on, kehitab kohalik sibulakasvataja Mihhail Skobel õlgu ja ütleb, et ei tema tea. Aga näe, kasvab.

Ja arvab, et küllap on põhjusi mitmeid: sobilik ilm, järvelt tulev niiske õhk, eredam päike, oma sibulasee-me. Mihhail sel-gitab lahkelt, kuidas mustast sibulaseemnest saab tippsibul ja siis suur sibul ja uus seeme. Seemet ei oste-ta, vaid kasva-tatakse ise, pi-devast tippsibu-last kasvatami-sest head saaki ei saa.

Beresje küla elanik Feodor golubov jutustab, et sibulaga on nagu muu aiaviljaga: mõni aas-ta on nii, mõni naa. Sõltub sel-lest, kui palju ja millal vihma on. Palju vihma ei ole ka hea. Feodori sibulad on suured ja kuldsed. Kuidas väetamisega lood on? Ei, «miskit külge» sibu-lale Feodor küll ei pane, ainult sõnnikut. «Kasvatamine on ras-ke,» nendib Feodor, «üks paras käsitöö. Panen sibula maha pea-

le 1. maid, kuni 8. mai-ni. Kas on vana kuu

või noor, see on ka hitra teada,» pil-gutab Feodor sil-ma, kuid ei täp-susta, kumb siis peab olema. «Kahe nädala pärast ajan trak-toriga haina ära, siis tuleva naasõ jälki kablaga ja kitk ma. Vot nii. Raske töö, raske töö. Ühe koha peal kasvatada kaua ei saa, si-bul tahab vahe-tada kohta, siis kasvab parem. Vana mees juba,

ei jõua, pool tonni sain see aas-ta, aga seemnesibul on veel kor-jamata.»

Sibul kasvab Lüübnitsa mail vagudes nagu kartul, mitte kõr-getes peenardes. Tädi Maria rää-gib, et Peipsiveere külades on muld viljakam, aga ei saa kurta ka siinse üle. Tuleb teada kava-lusi, näiteks hoida tippsibulaid enne mahapanekut natuke aega kergelt soolases vees. Istutama

peab parajalt sügavale. Suve lõ-pupoole peaksid mugulad maa-pinnal näha olema, siis saavad need päikese käes valmida.

Maria on sibulat kasvatanud sünnist saati ehk 78 aastat. Va-rem tuli saaki 10 tonnigi, seda viidi müügiks Venemaale, Tal-linna, ümberkaudsetesse küla-desse... nüüd ei viida sibulat enam ammu kuhugi. Realiseeri-da on raske, kuigi siinne sibul on suur ja ilus, väetisevaba, pa-rajalt kange ja hea maitsega. Praegu kasvatavad külainime-sed pere peale umbes pool ton-ni sibulat.

Maria räägib, et punase si-bula seeme siiski tuuakse sisse, kui on proovitud oma seemnest panna, tuleb punase-kollane va-hepealne. Ilusa sibula kasvami-seks on oluline, et kevadel sa-jaks ja sibula moodustamise ajal oleks kuivem. Enne sibulakoris-tust võib sibulapealseid rullida, siis saavad kobedamad sibulad. Tippsibulaid säilitatakse sooje-mas kohas, kus üle 20 kraadi sooja.

Küüslauku paistis Lüübnit-sa laadal suhteliselt vähe silma. Audjassaare sibula- ja küüslau-gukasvatajate pere emand rää-gib, et küüslauk hakkab Eestist ära kaduma, ilmastik muutub talle ebasobilikuks. Müügil on sibulakasvatajal nii suve- kui ka taliküüslauku – suveküüslauk on mahedam, talve oma krehv-tisem. Küüslauk tahab kasvami-seks niiskemat maapinda.

Perenaine kattis küüslaugu heinamultšiga kinni, aga suure vihmaga läks see heina all mä-danema. Seda peab jälgima. Si-bul ja küüslauk kasvagu eri peenras, sibul vaos, küüslauk peenras. Maha paneb Audjas-saare rahvas küüslaugu siis, kui hakkavad külmad. Vanast tun-tud seemnest kasvab ikka parim ja suurim sibul ning küüslauk, kinnitab sibula- ja küüslaugu-kasvatajate pere.

Eesti parim sibul on pärit Peipsi-äärsetest rannaküladest

Eesti viinamarjasordid on magusad ja vürtsikad

Lüübnitsa sibula- ja kalalaadal

SÜGIS AIASTeemalehe toimetaja: Margit Veromann,margit.veromann@ut.eeReklaamitoimetaja: Virge Lomp, tel 739 0391virge.lomp@postimees.eeKujundus/küljendus: Andres Didrik

Väljaandja: AS PostimeesMaakri 23a, Tallinntel 666 2202 | faks 666 2301

Järgmine Postimehe aianduse teemaleht

KeVAd AIAS ilmub 2012. a mais.

See, et Eestis saab ava-maal kasvatada viina-marju, meloneid ja ar-

buuse, pole enam ammu uudi-seks. Aga et meie kliimas ava-maal vastupidavaid viinamar-jasorte on nii rohkesti, poleks osanud arvatagi. Viinamarja-sort «Zilga» kasvab ja viljub avamaal lõunaseina ääres hästi ka ilma talvekatteta.

Lüübnitsa laadal oli oma talu viinamarjaistikute ja mar-jadega kauplemas ning huvi-listele näpunäiteid jagamas viinamarjakasvataja Liia Kas-ka Võrumaalt, kel enda talus kasvamas umbes 1000 viina-puud. Viinamarjakasvatus Eestis pole sugugi uuema aja mood, neid kasvatati juba mõi-sate ajal.

Lüübnitsa laadal oli väljas vaid üks osa Pruuli-Kaska ta-lus kasvavast viinamarja sor-timendist, aga neidki oli mul-jetavaldavalt palju. Huvilisi sumises siniste, punaste ja ro-heliste maiusmarjade ümber rohkesti. Maitstes eri sorti marju nentisid laadalised, et kodumaised viinamarjad on magusamad, tummisemad ja maitsekamad kui lõunamai-sed poeviinamarjad. Kuna Eesti viinamarjasordid on reeglina hübriidset päritolu, on nende maitse kergelt vürt-sikas ja igal sordil on oma maitsenüanss.

Viinapuu istikuid müües küsib Liia Kaska kõigepealt se-da, kus ning mis otstarbeks viinapuud soovitakse kasvata-da, osad sordid on ka lihtsalt ronitaimena väga dekoratiiv-sed. Viinamarja saab kasvata-da nii avamaal kui ka kasvu-hoones. Mitmed sordid talu-vad kuni 25-kraadist pakast, mõni isegi enam. Eesti külma-kindlad sordid on saadud ris-tamisel Põhja-Ameerika ja Ida-Aasia liikidega. Algajale aed-nikule soovitab Liia Kaska näi-teks sorti «Zilga», mis ei vaja talvekatet ning talub isegi 40 külmapügalat. näpunäiteid elu esimese viinapuu omani-

kule jagub nii istutamise ja hooldamise osas: viinapuu istutatagu lõunapoolse seina äärde, umbes poole meetri sü-gavusele, umbes 20 cm sei-nast, räästast ei tohiks vesi peale tilkuda, latv tuleks sügi-sel taimel ära näpistada ning hilissügisel varred maha pai-nutada. «Zilgale» lumekattest piisab. Pärast 15. septembrit viinapuud enam istutada ei soovitata, sest istikud ei jõuaks siis juurduda.

Kasvuhoones kasvavad viinapuule külge suuremad marjad. Avamaa viinamarju saab ka kasvuhoones kasvata-da, kuid mõned eelistavad siiski jahedamat kasvukohta, liigsoojas võivad marjad lõhki minna.

Eesti viinamarjast tehakse väikest viisi ka veini. Veini nn labruska maitse võib olla har-jumatu ja võõras, osadele aga on justnimelt mokka mööda. (Labruska maitse tuleneb Ameerikast pärit Vitis labruska nimelise viinamarjaga ristami-sest, mille marjad on erilise maitsega). Veel saab algaja vii-napuu omanik teada, et kohe järgmisel aastal vilju oodata ei maksa, neid saab maitsta alles kolmandal aastal.

Soovitusi algajale viinamarja-kasvatajale:

Viinapuu on dekoratiivne •ronitaim, millega saab kat-ta terrasse ja majaseinu. Li-saks kannab see ronitaim lõunapoolsel küljel ka veel marju.Viinamarjakasvatuse juu-•res on väga oluline viina-puude lõikus. Olulisim kär-pimine tehakse novembris.Viinapuu vajab korralikku •toestust. Seina najal kasvav viinamari ei mädanda seina ega kahjusta majavärvi vaid hoopis kaitseb.Liiga rammus muld soodus-•tab viinapuul liigset lehte-de kasvu ja marjade kasva-tamine jääb tagaplaanile.

Pruuli-Kaska talu perenaise Liia sõnul kasvab viinamari Eestis hästi ka avamaal.

Looduslikest materjalidest vaaside, korvide ja vaipade punuja Urmas Udso iseloomustab oma tööd sõnaga etnopop.

Kui vanasti kasvatati pere kohta kümme tonni sibulat, siis nüüd vaid umbes pool tonni. KÕIK FOTOd: AndRES dIdRIK .

Feodor Golubov «miskit külge» sibulale ei pane.