Tallinna linnaTeaTri kevad 2010 • www.linnateater.ee

TallinnaLinnateatri kevadTeatriuuendaja Dmitri Krõmov toob Eestisse teatrivormis ülevaatenäituseRahvusvaheline teatrifestival “Talveöö unenägu” toimub selle aasta detsembris juba 6. korda. Sedapuhku on teatri-sündmuse vorm palju pidu-likum ja erilisem, kui kunagi varem. Festival on „Euroopa Kultuuripealinn 2011“ avaüri-tuste seas ning vormilt “ühe mehe keskne”.

Tulevane „Talveöö unenägu“ on igas mõttes hea kunstinäi-tuse mõõtu. Festival pakub vaatamiseks ühe mehe lavas-tuste retrospektiivi. Krono-loogilise rea, kus teatritööd on seinal eesti tabula rasa publiku jaoks kui ehtsal väljanäitusel. See teatriinimene, kes sala-duslikul moel kogu festivali „oma taskusse paneb“ on väga mitmekülgne, andekas ja oma-ette fenomen kaasaja Venemaa teatris. Ta on lavastuskunstnik Dmitri Krõmov, kelle isaks on legendaarne lavastaja Anatoli Efros ja emaks teatrikriitik Natalja Krõmova. Dmitri tut-vus Eestiga viib aegade taha – ta viibis külalisena üle-eelmisel festivalil ning korraldas töötoa ja näitas lavastust “Söör Vantes. Donki Hot”.

Festival „Talveöö unenägu“ toob vaataja ette läbilõike Krõ-movi lavastustest, mis on sün-dinud tema ja stsenograafia üliõpilaste koostööna. Eesti publikule on kavas näidata järgmisi ülivisuaalseid lava-lugusid: “Kaelkirjak”, “Kata-riina uned”, “Oopus 7”, „Oks-jon“, „Söör Vantes. Donki Hot“. Käesolev intervjuu Dmitri Krõmoviga heidab linnulen-nulise pilgu kõigele põnevale, mis detsembris Linnateatris toimuma hakkab.

Dmitri Krõmov: Kui olin aas-tal 2006 festivali külaline oma Moskva Draamakunstikooli loomelaboriga, siis võeti meid soojalt vastu ja mälestused on väga head. Selle aasta detsem-bris tuleme Eestisse erandkor-ras korraga viie lavastusega. See on suur vastutus ja pabistan hirmsasti. Taolist ettepanekut pole varem meile ükski teater ega festival teinud.

Kunstnikud soovivad kõiki oma töid korraga ülevaatuseks välja panna, kuid kui näituse avamise hetk on käes, siis on see perspektiiv hirmutav. Ühe

pildiga väljapanekut ümbrit-seb salapära, kuid kui vaataja ees on kogu looming korraga, siis on autor täiesti alasti. See tekitabki ohutunde. Väljaütle-matuses on alati saladust roh-kem kui suures žestis – „Siin ma nüüd olen“.

Kõik meie lavastused on fantaasiad mingitel teemadel. Näiteks lavalugu „Donki Hot“. Mis näiteks tuleb pähe sellele pikale, sümpaatsele, friigili-kult kummalisele inimesele - don Quijotele, kes elab tava-liste inimeste seas? Inimestele meeldivad endasarnased ning seetõttu nad võõrastavad teda ja peavad ebasümpaatseks. Tuuleveskitega võitleja tegut-seb alati üksinda. Ja üksindus on kangelaste või hullude saa-tus. See lugu on seeria etüüde ainulaadse inimese ja massi vastuoludest - lilliputtide ja pika inimese konfliktist.

Lavastus „Oksjon“ aluseks on Tšehhovi näidendid. Kasu-tame „Kirsiaeda“ ja tema tuntud teatritekste. Tšehhovi kirjuta-tust kujuneb näitlejate käes lego – klotsidest saab ehitada lossi, maastiku, hobuse, maja. Vär-vilised konstruktori tükikesed - kollased, sinised ja punased blokid hakkavad elama Tšeh-hovi lausete, sõnade, tekstide kui koodide põhjal. Ranevskaja, Gajev ja Tšehhovi tegelased aeti välja oma armsast „Kirsiaiast“, meid jälle Anatoli Vassiljevi teat-rist, kus meie stuudio alguse sai. Sündiski otsene paralleel.

„Kaelkirjaku surm“ ei kasuta kirjanduslikku alusmatejali. Ühel hetkel hakkas mulle tun-duma, et meie näitlejad on liiga kaua vaikinud. Meie lavastused on teatrikunstnike vääriliselt visuaalsed ja näitlejad tegutse-vad, joonistavad, laulavad, kuid kunagi ei kõnele. Ja kuna inimes-tel on kõige huvitavam iseendast rääkida, siis on see 7 monoloogi iseendast ja kaelkirjakust. Kael-kirjak on pool-mütoloogiline tegelane ja näitlejad mängivad tema sugulasi – esimest naist, teist abikaasat, poega esime-sest abielust, kolleegi tsirku-sest. Kaelkirjak, kes töötab tsir-kuses, sureb ühel hetkel ning lavaloos hakkavad siis sugu-lased tema matustel kõnesid pidama.

Dmitri Krõmov:mind igatahes abistab see, et olen Anatoli Efrose poeg. oled nagu vaene aristokraat, vaene, aga ikkagi aristokraat. isegi parunil Gorki „Põhjas” on minevikutaju olemas. Ja minul ka. See on nagu õhupallike su sees, sõltumata su soovist on ta juba täis puhutud. See õhupall on alati aidanud, mitte kunagi seganud.

Kunstnikuna töötasin oma isa lavastuste juures. Kui ta suri, lahkusin teatrist, tege-lesin maalikunstiga. Nüüd teen lavastajatööd. mul ei ole kunagi olnud režissööri-ambitsioone, pole ka praegu. režissöör Krõmov – kõlab kummaliselt. ikka kirjutan kavalehele „postanovka Krõ-mova”. Lavastust seada võib ka kunstnik. ma räägin teist keelt. Ju ma olen seda režis-sööride keelt tänaseks veidi õppinud, aga kindlasti ei ole see teatrikooli tudengitele tut-tav teatrikeel. ma ei räägi läbi-vast tegevusest ega pealis- ülesandest, mu mõisteapara-tuur on teistsugune. See ei ole ka kunstniku erialakeel, vaid mõisted on segunenud.

Sõna ei ole tähtis, oluline on impulss, mis sündinud ideest. idee võin välja mõelda oma peas, see võib tugineda mõnele kirjandusteosele. Aga nii ehk teisiti me kaugeneme sellest tekstist. tekst on meile vaid põhjus kokkusaamiseks, et

koos sümpaatsete kunstnike ja näitlejatega välja mõelda oma unenäod ja nägemused. Aga nägemused on idee tee-nistusse lükitud kui šašlõkk vardasse.

ma unistan, et selline pool-muusikaline, poolmõtteline ülekanne lava ja saali vahel toimuks iseenesest. isegi siis kui vaataja-kuulaja poolest aru ei saa, on ta ometi asjasse pühendatud, leidnud osaduse. Aga ma ei taha esitada vaata-jatele mingeid mõistatusi või panna neid hämarasse olu-korda arutama, mida küll sel-lega on mõeldud. ma tahan olla väga lihtne, aga loomulikult mulle endale huvi pakkuvast küljest.

oma stiili üle imestan vahel isegi. isa tegi hoopis teist-suguseid lavastusi. Ja need meeldisid mulle väga. tema lavastustest olen saanud oma elu tugevamad teatrielamu-sed. minu tee on läinud teises suunas, see on mulle kallis ja ma ei tunne ennast oma isa tõekspidamiste reeturina. Kui isa minu asju vaataks, usun, mõni koht lavastuses liigutaks teda kindlasti, võib-olla tuleks pisargi silmanurka. vahendid, teatritegemise viis on muu-tunud, aga eesmärk on sama, tunded jäävad, meetodid muu-tuvad. (Intervjuu Maris Johannesele, 02.05.2008. „Sirp“)

Anneli Rõigas „Eesti ja eesti maine“, „Turun Sanomat“ 28. veebruar 2009

Dmitri Krõmov sündis aastal 1954 moskvas ja lõpetas aas-tal 1976 moskva Akadeemi-lise Kunstiteatri kool-stuudio stsenograafia osakonna. töö-tas seejärel malaja Bronnaja teatris koos isaga. ta on loo-nud rohkem kui 80 lavakujun-dust moskva, riia, Sofia, tokio ja Pariisi teatritele. Dmitri Krõmovi moskva Draamakuns-tikooli laboratoorium, mille all tegutsevad nii tema Gitise

üliõpilased, kui juba kooli lõpe-tanud tegevteatrikunstnikud, eksisteerib oktoobrist 2007.

Krõmov pärjati 2007. aasta Praha stsenograafiakvadrien-naalil parimaks lavakujunda-jaks. Aastal 2008 pälvis ta venemaa riiklikul teatrifesti-valil „Kuldne mask“ eksperi-mendi-preemia lavastusega «Deemon. vaade ülalt».vaata ja loe lisaks: www.krymov.org

Lavastus on pikk hüvasti-jätt.

„Katariina unesid“ on tuden-gite lavastus. Laval on kolmanda kursuse stsenograafia üliõpi-lased ja üks minu stuudio näit-leja. See lugu kujutab ühe Vene-maa väikelinnast pärit tüdruku unedesid ja loob mõttelise silla Ostrovski näidendiga „Äike“. Miks inimesed näevad värvilisi unesid? Kes neid näevad? Sisu-liselt on see sümboolne lugu kunstniku elust Venemaal. Miks Venemaale sünnivad poeedid? Miks on olulised värvilised une-näod, mis on ju poeetilise maa-ilmanägemuse sümbol? Lugu on absurdne ja naljakas.

„Oopus nr 7“ on mahult ja lavakujunduselt suur lavas-tus, mis esietendus Moskvas

aasta tagasi ja seejärel andsime külalisetendusi Helsingis, Lyo-nis, Poolas, edaspidi plaanime sõita ka Saksamaale. „Oopus 7“ on Moskva festivali „Terri-toorium“ tellimustöö. Mulle oli eeskujuks Balanchini ühevaa-tuseliste ballettide vorm.

Kui miski meid valusalt puu-dutab, lendame hetkega tagasi oma minevikku, kus ootavad ees esivanemad ja nende lood ja saa-tused ja sellest juba nii kergesti ei pääse. Teine osa on väikesest inimesest ja suurtest ja ilusatest nähtustest tema elus - muusika, ema, surm. Mängime hiigel-suurte nukkudega, mis muutu-vad kodumaaks, surmaks jne. Kas me tegelikult tunneme oma eelkäijaid? Vaatame oma pereal-bumit, kuid kas teame nende ini-meste lugusid?

Kristiina Garancis

Pildid: Dmitri Krõmovi erakogu

Visuaalne maagia lavastusest „Oopus 7“.

Tallinna linnaTeaTri kevad 2010 • www.linnateater.ee 2

„Homme näeme!“

Lavastust “Homme näeme” võib võtta mõttelise järjena eelmise aasta lavastusele “Hecuba pärast”, seda eel-kõige sarnase lähenemise poolest sellele, mis parasjagu toimub näitleja kui ühiskon-naliikme peas ja elus, mille pärast ta südant valutab, mida ta kardab, mis teda sütitab. Erinevused tulevad ilmselt aga peaasjalikult sellest, et seekord kuuluvad truppi vane-mad näitlejad – need, kelle noorusaeg möödus Nõukogude Liidus, kes lõpetasid lavakooli ‘76., ‘84., ‘88., ‘92. aastal ning kes on viimaste kümnen-dite jooksul palju mänginud, lugenud ja kogenud, olnud ühiskondlikele murrangutele tunnistajaks juba mõtlevas, teadlikus vanuses ning näinud

Mängivad: Piret Kalda, Allan Noor-mets, Andres Raag, Kalju Orro, Margus Tabor ja Mart Toome.

Lavastuse loomeprotsess on analoogne teatri ühe menuloo ”Hecuba pärast” sünniga, kus kogu trupp improviseeris endale südamelähedastel teemadel. Kui eelmine Priit Võigemasti teatri-tükk valmis koos eakaaslastega ning tegeles peamiselt enese-vaatlusega, siis seekord on fookus järgmisel põlvkonnal ning neid puudutavatel enam või vähem ühiskondlikel teemadel.

tuLEKuL!HommE NÄEmELavastaja Priit võigemastDramaturg maria-Lee LiivakKunstnik mihkel Ehala

Esietendus taevalaval 26. märtsil 2010.

ühtlasi, kuidas kõik siiani välja on jõudnud. See ei tähenda aga kindlasti nagu kannaksid nende mõtted, ideed, igapäe-vased otsused tohutut rasket ajalootaaka.

“Homme näeme!” lõppeb tööpäev kolleegide seas, kes hommikul uuesti kohtuvad proovisaalis ja õhtul etendusel, või miks mitte kontoris, büroos, poes, töökoja s. “Hom me näeme” on fraas tihedasti suht-levate inimeste vestluses, kelle elud ja lood on omavahel juba nii põimunud, et mine võta kinni, oli see Andrese, Marguse või hoopis Kalju tragikoomiline lugu, mis ükskord kohvipausil jutustati. “Hommikul näeme” on lohutuseks lapsele, kes ei julge üksi pimedas magama jääda. Alati on homme – tuleb uus hommik, aeg annab aru-tust, hommik on õhtust targem. Jääb lootus, et homne harutab juhtme lahti. See on, mis tröös-tib ja tekitab turvatunnet – see, et mis täna ka ei juhtu, homme võib kõik veel paraneda. Küll aga omandab fraas “homme näeme” näiteks hüvastijätuna hoopis teistsuguse värvingu v i iekümneaastase inimese suus, kui elu põletavate kahe-kümneste vestluses.

“Homme näeme” võib olla ka tänaste toimetuste homse varna viskamine. Selle asemel, et teha otsused ja valikud nüüd, võib oodata homset, oodata juhust, mingisugust deus ex machinat, mis inertselt kulgeva elu uutele rööbastele viiks.

Ses mõttes tegeleb “Homme näeme” nende kahe – turvali-

suse ja rutiini – vahelisega nen-des eludes nüüd, praegu, sel talvel, sel aastal.

Ma ei ole metoodiline teatri-teoreetik-ajaloolane, vaid käes-oleval juhul üksnes teatri, väik-semalt võttes trupi abivahend, kes alles otsib „õigeid“ ja „vale-sid“ ning püüab aidata näitleja-tel ning lavastajal vormistada parasjagu proovisaalis toimu-vat. Seega pole järgnevad kind-lasti mingi printsiibi, meetodi, teooria või praktika tõestuseks väljaotsitud tsitaadid-parafraa-sid, vaid mulle juhuslikult loe-tust meelde jäänud mõtted.

Mind on jäänud kummitama kaks tsitaati.

Üks, umbes aastatagune süü-distus kultuuriinimeste pihta, miks ei mõelda piisavalt ühis-konnale ning maailmas toimu-vatele põnevatele nähtustele, vaid tegeldakse ainult iseendaga.

Teine, hiljutine kultuurisaa-tes kõlanu – “Praegusel ajal on südametunnistusega inimesed alles jäänud ainult kunstis. /.../ Kui poliitikutel ja ärimeestel südametunnistus puudub, /.../, siis kunstiinimestel on süda-metunnistust praegu küllaga. Vahest on see viimane lohutus.” (Boris Tuch rääkides Eesti Draa-mateatri lavastusest “Kirsiaed”.)

Ühtlasi tuleb meelde kuna-gisest vanast „Teater. Muusika. Kinost“ loetud intervjuu Poola televisiooni teleteatri juht Jerzy Koenigiga, kellelt küsiti sotsiaal- se teatri kohta (see oli pärast festival “Draama ‘97” raames toimunud arutelu) ning kes vas-tas: “Mitte-sotsiaalne teater ei

ole lihtsalt võimalik. Isegi juhul, kui teater tõukub sotsiaalsusest, tahab tegelda puhta kunstiga, on see ikkagi sotsiaalne nähtus. Pole võimalik elada ühiskon-nas ja olla sellest vaba. Teater ei peegelda mitte seda, mis toi-mub mingi suure artisti peas – või kus on need suured artis-tid, kelle puhul on huvitav vaa-data, mis toimub nende peas?! -, vaid ikkagi seda, mis toimub inimeste peas. /.../ Mulle näib, et tollel arutelul ei kasutatud lihtsalt termineid päris õigesti. Sest poliitiline teater on küll mõttetu nähtus. Ja teatrile väga ohtlik. Niisuguse räpase inimelu valdkonnaga nagu poliitika ei tohi teater tegelda. Poliitikasse sekkudes jääb kaotajaks alati teater. Sest poliitikas tegutsevad gangsterid.“

Ma ei taha vastandada polii-tikuid/ärimehi teatriinimestele või väita, nagu kuuluks kum-massegi gruppi olemuslikult täiesti erinevate taotluste ning maailmavaludega inimesed. Kuivõrd kriitikule, arvustajale, analüütikule jäävadki üldis-tused ning tendentsid, allub lõpuks iga inimene oma kuu-luvusest sõltumata omaenda elule ning seda puudutava-tele teemadele. Teha valitsuse tasandil õigeid ja kõikide hea-olu arvestavaid otsuseid, teha võimalikult head, puudutavat, mõtestatud teatrit – need võik-sid olla eesmärgid, aga kõik pole prognoositav, elu astub vahele ja juhtub omasoodu.

Südametunnistus, olgu ta poliitiline, kultuuriline või kol-lektiivne, algab inimesest endast ning paremal juhul leiab mõtte-

kaaslust läbi igapäevaste olu-kordade ning valikute, mis oma arhetüüpsuses tulevad tuttavad ette paljudele inimestele.

Südametunnistus võib olla maskeering hirmule elu ees, vajadus teha tööd nii palju, et unustad, mille või kelle jaoks see töö on, justkui täidad oma kohust, aga mis sai kunagis-test unistustest? Ja kui palju on maailmale, ühiskonnale, aga veelgi enam perekonnale ja lähedastele tolku inimesest, kes on end lõputu rügamisega nii läbi põletanud, et unustab kõik muu ega vaimustu enam millestki. Lähtub kindlatest dogmadest õige ja vale kohta ning ärritub, kui miski seda tehismaailma häirib või küsi-muse alla seab.

Hea küll, oota nädalalõpuni, oota, kuni see või too projekt saab tehtud, oota kevadet, oota, kuni piisav hulk raha on koos, oota, kuni lapsed ülikooli lähe-vad, oota vabamat aega... aga oot-oot, mida ma nüüd oota-singi ja mille jaoks...?

On siis ehk hoopis vastu-tustundlikum palju puhata, naerda, teha oma tegemisi rõõmu pärast, näha ümbrit-sevaid inimesi iga päev uue pilguga ja mitte ära unustada iseennast?

Lõpusirgele jõudnud proovi-periood ei anna veel vastuseid. Me kõik tegeleme endiselt päe-vast-päeva sellega, et teha tööd, unustamata perekondi ja sõpru, õigustada oma tegevust ilma vastandumata ja manifestee-rimata, otsides, püüdes samas

mitte kaotada olemasolevat. Kui palju tragikoomilisi lugusid, karaktereid, olukordi on teks-tiraamatu kõrvalt proovisaali jäänud, kinnitades, et südame-tunnistus, empaatia ja eetika ei ole üksnes miski, mida või mille puudumist otsida mis tahes tulemusest, mida tehislikult tekitada ja näidata. Need käi-vad inimesega kaasas läbi tema enda individuaalse elu ja koge-muse. Neid pole võimalik ühegi kõrvaltvaataja poolt üheselt ja ainuõige mõõdupuuga hinnata. Sestsamast intervjuust Jerzy Koenigiga: “...Kõige ohtlikumad inimesed teatris on kriitikud, kes teavad, kuidas miski peab olema, ja ei esita endale küsimust, miks miski nii on. Kriitikud, kes toovad avalikkuse ette oma seisukoha – mulle meeldib või ei meeldi. /.../ Teatrikriitik ei tähenda inimest, kes on kriitiline, vaid inimest, kes tuleb teatrisse üllatuma ja aru saama.”

Lõpuks saame ühiskonda ja teisi inimesi ainult jälgida ning püüda mõista, ning kui seda ei suuda, jääb lootus, et homme... Homme.

maria-Lee Liivak

Pilt: Siim Vahur

Kalju Orro, Piret Kalda, Allan Noormets, Mart Toome, Margus Tabor, Andres Raag oma lugude laineharjal.

Tallinna linnaTeaTri kevad 2010 • www.linnateater.ee 3

väga noorele inimesele tun-dub tihti, et see, mis toimub praegu, on moodne, uuendus-lik ja enneolematu, samas kui kõik, mis kuulub minevikku, on konservatiivne, raskepärane ja traditsiooniline. Seetõttu pole põhjust imestada, kui seesama noor inimene lahkub mõnelt avangardselt etendu-selt vaimustusest säravate silmade ja kindla veendumu-sega, et sellist teatrit pole maailmas mitte kunagi varem tehtud. Aga mõistagi tundsid ja käitusid täpselt samamoodi tema eakaaslased sada aastat tagasi.

20. sajandi algus oli visuaalse kultuuri jaoks plahvatuslik ajastu. Kunstis püüdsid eks-pressionistid, futuristid, kubis-tid, abstraktsed sürrealistid jt tungida inimmeele siseilma ja saavutada vaatajas emot-sionaalset reaktsiooni, lastes lahti füüsilise reaalsuse tõe-truust kujutamisest. Äsja oli tekkinud filmikunst, mis tões-tas end elujõulise, iseseisva ja fantaasiarikka žanrina, lastes kiiresti lahti kirjanduse, kuju-tava kunsti ja teatri põllesabast ning luues täiesti uue väljen-dusvahendite süsteemi, saades kõikjalt mõjutusi, kuid hakates omakorda ise mõjutama teisi valdkondi.

Uusi väljendusvahendeid hakati otsima ka teatris ning üks neist omaaegsetest katseta-jatest oli 1886. aastal sündinud Arthur Valdes, kelle olulised teatrialased märkmed alles hil-jaaegu üllatusena Eesti Kirjan-dusmuuseumi arhiivist päeva-valgele tulid, tuues nii lisa meie teadmistele tolleaegse perioodi teatriuuendusest Eestis. Anu Lamp, kes on Valdese kui eesti kirjandus- ja teatrimaailma salapärase tegelase vastu juba aastaid huvi tundnud, leidis neist kirjutistest inspiratsiooni ja ainest, et püüda Valdese toona pooleli jäänud teatri-eksperimente koos Linnateatri trupiga ellu viia.

Arthur Valdese elukäik on meile teada suurte lünkadega. Kirjanikuna alustas ta erine-vate varjunimede all i lmu-nud luuletustega “Noor-Eesti” varastes väljaannetes ning pani kokku novellikogu „Astmed“, mis jäi avaldamata. Esimeses

Mängivad: Anne Reemann, Elisa-bet Tamm, Külli Teetamm, Helene Vannari, Andero Ermel, Alo Kõrve, Indrek Ojari, Rain Simmul ja Veiko Tubin.

tuLEKuL!KESKÖÖPÄiKE

Lavastaja Anu LampKunstnik Ene-Liis Semper (No99)muusikaline kujundaja riina roose

Esietendus Põrgulaval10. aprillil 2010.

maailmasõjas kadusid Valdese jäljed ja 1916. aasta “Päevale-hes” kirjutab Friedebert Tug-las (1886-1971) talle isegi nek-roloogi, alustades sõnadega: „Paari nädala eest tõid päeva-lehed teiste lahkunute hulgas ka Arthur Valdese nime. Vae-valt pani läbematu lehelugeja tema mälestusele pühendatud kaastundlikka sõnu tähele. Ja ometi oli kõne inimesest, kes lahkudes enesega kogu maa-ilma kaasa viis.

Maailma seda väärtusli-kuma, et meie seda õieti tund-magi ei saanud õppida. Jälle peame kirjutama ühe kaotuse meie vaimuelu ajaloo veergu-dele!“ Arvatavalt postuumselt avaldati Valdese luulet “Siuru”

albumites 1917. ja 1918. aastal. Suur oli aga siinse haritlas-konna üllatus, kui Arthur Val-des 1927. aastal elusa ja tervena Tallinnas taas välja ilmus, olles äriasjus teel Euroopast Vene-maale.

Nagu selgus, oli Valdes jää-nud pärast Esimese maail-masõja lõppu Prantsusmaale, teenides seal kolonelleitnandi auastmes, kust lahkus 1922. aasta l uu r i ma „pra k t i l ist kunsti“, millisele nõudmisele vastas tol ajal kõige paremini teater. Olles vahepeal loobu-nud kirjutamisest, reisis Valdes äriasjus Itaalias, Prantsusmaal ja Saksamaal, kus tutvus väl-japaistvate teatriuuendajate

tööga. On teada, et mõnda aega tegutses Valdes kuulsa teatri-kunstniku Adolphe Appia assistendina ja puutus tänu sel-lele kokku ka Gor-don Craigi ekspe-r i m e nt a a l t e a t-r iga. Muuseas, Valdese teatri-huvi ei ole hil-juti Kirjandus-m u u s e u m i s t päe v av a lgele tulnud mater-jalide valguses sug ug i m it te

ü l l a t a v, s e s t nende hu lga s

oli ka juba 1913. aastast pärit visand

art ik list, mis kül-lap oli mõeldud teatri

„Estonia“ sünni puhul ilmunud „Teatri-raama-

tusse“, kus Eesti mõjuka-mad kultuuritegelased nagu

näiteks Bernhard Linde (1886-1954) ja Gustav Suits (1883-1956) avaldavad mõtteid siinse teatrikunsti uuele tasemele viimise kohta. Valdese essee on jäänud fragmentaarseks ja lõpetamata ega jõudnud min-gil põhjusel avaldamiseni, kuid juba sellest võib aimata algeid tema tulevastele katse-tustele, samuti mõttekaaslust kogumikus avaldatud artiklite autoritega, kelle hulgast näiteks teatrit kõigi kunstide sulamiks nimetav Bernhard Linde kirju-tab:

„Mis näitekunsti loovat tööd aga märksa raskendab, on see asjaolu, et mitte ei jätku kõikide kunstide kokkukõlast; näite-kunstis peavad teised kunstid iseseisvatena täitsa kaduma, üksikult varju jääma, et nende kõikide ühine sünnitus, näite-kunst, seda algjõulisemalt esi-neda võiks. Ei ole sellest küllalt, nagu E. Gordon Craig ütleb, et meie ikka ja alati vana eeskirja järgi käime: kolm osa drama-tilist luulet ja üks maalikunsti ja muusikat sünnitavad näite-kunsti.

Dramatiline luule, näidend, on näitekunstis küll oluline, kuid mitte ainuvalitsev osa. Nii on see ometi kahjuks näi-tekunsti vahepealses arenemi-ses enamasti olnud. Päärõhk langes näidendi, see on sisu pääle, ja kõik sündis õieti ainult selleks, et mõnda kirjanduslist toodet publikumile nägelikuks teha, et ei oleks vaatajal enesel lugedes vaeva sündmustikku ette kujutada. Hoopis mõnu-sam näis ju olevat toredas teat-rihoones pidulikult riides istu-des enesele neid piltisid raha eest näidata lasta, nagu see ka kinos sünnib. /…/

Sellest tõetruuduse (natu-ralismuse) nõudest on oleviku näitekunst loobunud ja selle asemele kunsti-truuduse kui esteetilise kategoria üles sead-nud. Viimase nõude teostamine tarvitab küll ka pilta, kuid need

Ligi sajandivanune teatriuuendus sünnib uuesti Põrgulava keskööpäikeses

Taastame Lavaaugu. Suvehooaeg sisesaalides.

Rõõmustav uudis teatrirahva ja publiku jaoks on see, et Kultuuriministeerium toetab rahaliselt meie ühe lemmik-mängupaiga Lavaaugu taas-tamist. Saame soojade ilmade saabudes oma suvelava ja pub-likutribüüni taas üles ehitada, et see oleks 2011. aasta soojade ilmade saabudes valmis uut lavastust ning ka vaatajaid vastu võtma.

Suhteliselt pingelisest eel-arvest lähtudes tegime teatri loomenõukogus otsuse, et sel aastal me suvetükki välja ei too. Mängime juunikuus meie statsionaarsetes saalides oma olemasolevaid ja valmistume järgmise hooaja uuslavastus-teks. Seekord saavad kõik juu-nikuus puhkajad vaadata ära oma lemmiklavastused sise-saalides.

Linnateater näitab end kodust väljaspool

Mai keskel viibib Linnateater Elmo Nüganeni lavastusega „Meie, kangelased“ Venemaal. Osaleme Peterburi rahvusva-helisel teatrifestivalil „Viker-kaar“, mis toimub tänavu 11. korda. Teatrisündmus koon-dab oma selleaastases prog-rammis, mis on suunatud noorele vaatajale, külalisla-vastusi Venemaa ja välismaa teatritelt.

Septembris on meil aga kodus, Tallinnas, külas “Bal-tiski domi” esindus ja festivali publik, kes tuleb spetsiaalselt siia vaatama off-programmi lavastusi „Meie, kangelased“ ja „Nii see on (kui teile nii näib)“. “Baltiski domiga” on teatril head mälestused. Osalesime festivali programmis aastal 2000 ja näitasime oma kodu-teatris lavastusi “Hamlet” ja “Kuritöö ja karistus”. Elmo Nüganen pälvis aastal 2007 Peterburis samal fest ivali l parima meesnäitleja auhinna Pauli osa eest Jaanus Rohumaa lavastuses “Ainus ja igavene elu”.

ei ole jutustavad, sündmus-tikku edasiandvad, literarsed pildid, vaid pildid, mis meid juba piltidena oma maalerlik-kusega vangistavad, nii et meie nende sisu tundmustega, meel-tega, intuitivselt vastu võtame. Päält näha on sellega näidendi sisu, kirjanduslik külg, küll tagumisele plaanile tõrjutud.

Kuid oma mõjuvuse, inten-sivsuse poolest võidab ka sisu selle läbi: meelestused, mis meie omade tundmustega vahendita kogemuses vastu võtame, on palju määravamad meie pääle kui need, mis üksi mõistusega omandatud.“

K ü l l a p i n s p i r e e r i t u n a Euroopas saadud kogemustest otsustas Valdes kasutada ära mõnenädalast viibimist Tallin-nas, et tuua lavale oma teatri-eksperiment. Täpsed andmed puuduvad, kuid ilmselt kogus ta kokku noortest, tundmatu-test harrastajatest koosneva trupi – just nagu Tuglas ja Alek-sander Tassa (1882-1955), leidis ka Valdes, et loovisiksuse ideaal on mitmekülgselt andekas asja-armastaja, mitte kitsalt oma kunsti piirides kinni olev pro-fessionaal. Paraku jäi lavastus välja toomata, sest pakilised äriasjad sundisid lavastajat kavandatust varem oma reisi jätkama, tänaseni on aga säili-nud lavastusplaan, mis sattus Kirjandusmuuseumi ilmselt Valdese järgmise ja viimase kodumaa-külastuse ajal 1942. aastal.

Nimetatud lavastusplaanist ja teistest kirjutistest lähtu-des püüabki „Keskööpäikese“ trupp Anu Lambi juhtimisel tuua välja lavastuse, mis elus-taks Valdese teatriuuendus-liku nägemuse. Selle hulka kuuluvad näiteks katse esitada lühikese tihendatud ekstrak-tina Tšehhovi „Kajakat“ ning Aleksander Tassa uuendusliku lühinäidendi „Põrgumäng“ esmaettekanne. Samuti ekspe-rimenteeritakse näitlejatehnika esmavahenditega nagu hääl, samm, žest või eseme käsitle-mine. Valdeslikeks märksõna-deks on fragmentaarsus, assot-siatiivsus, kordus, sõnadeta mäng, valguse- ja rütmiefektid, katsed aegluubi või pausiga jne. Trupp on saanud inspiratsiooni ka möödunud sajandi alguse ekspressionistlikest filmidest, nagu näiteks „Doktor Caligari kabinet“ (Robert Wiene, 1919), mil le futurist likud vormid on andnud ideid ka lavastuse kunstnikule Ene-Liis Sempe-rile.

A lat i teel olevast, a ina kuhugi pürgivast, pööraste ideedega multitalendist Art-hur Valdesest on edasi teada niipalju, et 1942. aastal viibis ta lühidalt Eestis ja põgenes siis sõja jalust Rootsi. Tekstikatkeid temalt või tema kohta on aga ilmunud aeg-ajalt üha uuesti ja uuesti nii enne kui ka pärast.

triin Sinissaar

UUdiSEd:

Elisabet Tamm eksperimenteerib näitleja esmavahenditega - hääl ja žest.

Tallinna linnaTeaTri kevad 2010 • www.linnateater.ee 4

miks tuleb tallinna teatrites pea samaaegselt välja kaks tõlgendust maailmadrama-turgia kullafondi näidendist? Kuidas need teineteisest eri-nevad ja mille poolest sarna-sed on? milline suutäis on see teatrigurmaanile, kes saab erakordse võimaluse näha kaheksat rollitõlgendust ja kahe lavastaja kontseptsioo-nirõhke? tegemist on Edward Albee kurikuulsa teatriteks-tiga „Kes kardab virginia Woolfi?“, mis nägi rambival-gust nii Linnateatris, kui ka teatris No. tegelaskujude valikust ja rollide sündimisest, filosoofiast, mis lavastaja mõtte liikuma pani, ühesõnaga kõigest sügavamalt räägibki lavastaja mladen Kiselov.

Kristiina Garancis: Näidendi valimisprotsess on alati „a ja o“. Sellest algab kõik. miks otsustasid oma Eesti debüüdi jaoks just selle teksti kasuks? tuttav materjal, kvaliteetne dramaturgia, läbiproovitud teatrikeel?

mladen Kiselov: Näidend sai valitud silmas pidades poten- tsiaalseid rollitäitmisi. Kes oleks näitejatest valmis, vaba, professionaa lselt vaja l ikul tasemel? Oluline oli, et just see materjal oleks nende jaoks väljakutse – uus etapp nende arengus. Ja kirjandusliku poole pealt - „Kes kardab „Virginia Woolfi?“ on loomulikult üks vaieldamatuid 20. sajandi kir-janduspärleid, mille pärast iga teater uhkust tunneb.

Minu ettevalmistus käis nii, et vaatasin ise lavastusi ja usal-dasin ka Elmo Nüganeni soo-vitusi. Nägin näitlejaid laval, nende loomulikus keskkonnas, ilma segamiseta, mille tõlki-mine sisse tooks. Valik oli intui-tiivne - minu teatrikogemusest lähtudes, eesti keelest aru saa-mata. Olen õnnelik, et inime-sed, keda ma valisin, mu lootusi ei petnud – vastupidi üllatasid positiivselt. Linnateatri trupis on tegelikult mitu võimalikku George´i ja Marthat (tegelasku-jud näidendis, keda kehastavad Andrus Vaarik ja Epp Eespäev).

K.G: Näitleja Andrus vaa-rikuga töötasid oma elus esmakordselt. Kas püüdsid lavastajana rõhuda tema näit-lejameisterlikkusele või pida-sid silmas ka pedagoogilist külge, et ta saaks oma võimeid veelgi rohkem avada iseennast samuti üllatades?

m.K: Olen töötanud paar-kümmend aastat Ameerikas ja minu vahetu kogemus pärineb sealt. Lavastaja valib koostöös teatri kunstilise juhiga cas-tingul näitlejad ja üldjuhul on need täiesti tundmatud inime-sed. Kui mulle, kui lavastajale, meeldisid juba tehtud tööde põhjal teatud näitlejad, siis ma ei saanud neid kunagi kasu-tada, sest nende päevas on iga sekund arvel – nad on meeletult hõivatud. Ameerika süsteemis võibki teatritegemist pidada showde väljatoomise masina-värgiks, milles ei jätku kuidagi aega pedagoogitöö jaoks. Kolme

Parim lavastus: Elmo Nüganen “meie, kangelased”

Parim kujundus: vladimir Anšon “meie, kangelased”

Parim naisnäitleja: Külli teetamm “ma armastasin sakslast” – Erica

Parim meesnäitleja: Andrus vaarik “Kes kardab virginia Woolfi?” – George ja “meie, kangelased” - Härra tšissik

Parim meeskõrvalosatäitja: veiko tubin “Hecuba pärast”

Parim naiskõrvalosatäitja: Anu Lamp “meie, kangelased” – Proua tšissik

ja poole või nelja nädala jooksul peab lavastaja rambivalgusesse tooma teatritüki, mis oleks val-mis tervik. Minu pedagoogitöö oli põhiliselt bakalaureuse ja magistritöö üliõpilastega, sest töötasin 20 aastat paralleelselt praktilise teatriga näitekunsti ja lavastamise õppejõuna.

Linnateatris oli hoopis teine olukord. Euroopas, Venemaal ja Eestis ekisteerib veel reper-tuaariteatri ja püsitruppide süsteem. Iga päev hoitakse teat-reid toimimises järjest vähene-vate rahade ja halvenevate tin-gimuste kiuste.

Näen, et Elmo hoolitseb selle eest, kuidas teatri näitle-jad järgnevate aastate jooksul arenevad, millist materjali nad mängida saavad. Andrus ja Epp on näitlejad, kel mõlemal oli George’i ja Martha rollideks piisavalt annet ja professionaa-lsust. Argo oli oma eelnevate rollide põhjal samuti ette val-mistatud ning Kristiina Hor-tensia-Port, kes on teise kur-suse lavakooli üliõpilane, oli südames väga valmis ja tema suhtumine töösse oli tõsine. Kolm kolleegi julgustasid ja aitasid tal sisse elada, sest tema jaoks oli see esimene roll pro-fessionaalsel laval. Kujuneski välja ansambel, kes hoolitses üksteise eest ja nautis uusi lavalolemise tahke ja kogemusi. Proovid olid nii vene kui ka ing-lise keeles. Minu, kui lavastaja jaoks, oli uus teater, keskkond ja Eesti. Kuid minu jaoks pol-nud esmakordne töötada täiesti tundmatute näitlejatega Argo (Nick) ja Kristiina-Hortensia Port (Honey).

K.G: Eesti publik armastab Andrus vaariku geniaalset koomilist talenti. Georgina oli ta aga täiesti erinev sellest tüpaažist, kellena teda laval tuntakse. tagasihoidlik, int-rovertne, samas intensiivne

ja pideva hiiliva pinge all elav tegelaskuju. Epp on marthana haruldaselt soe ja ekstro-vertne - mõte, mis on meelel, on ka koheselt keelel. teda võib lugeda kui avatud raama-tut - midagi ei jää varju. Nende partnerluses on kohal väga eriline haavatavus, õrnus ja soojus, mis ei manifesteeruks võib olla teiste George´ide ja marthade puhul.

m.K: Lavastustes, kus ma neid varem näinud olin, polnud ei Epu ega Andruse puhul need omadused kunagi avaldunud. Terava silmaga vaadates tead-sin, et need on neis aga olemas. Näiteks Epu perenaise kuju “Vincetist“. Edward Albee on Martha tegelaskujusse kirju-tanud sisse mahlakust, rikkust ja palju varjundeid. Headus oli Epus „Vincentis“ olemas, aga ma ei märganud kordagi, et see oleks välja toodud ja tema rolliloomes kesksele kohale asetatud. Vaatasin üle Linna-teatri lavastuste lindistused ning mulle jäi silma ka tema rollisooritus Turgenjevi „Isa-des ja poegades“. Selles naises oli dünaamikat, dramatismi ja sisemist jõudu. Mõtlesin, et see kombinatsioon võiks olla aluseks uuele Marthale, keda mängitakse ühedimensiooni-lise ja lihtsakoelise bitchina, kes lihtsalt käsutab ja kontrollib kõiki. Albee vastas kunagi ühes oma intervjuus ajakirjanikule, kes küsis, miks ta naistegelased on alati bitchid, et see pole tõsi. Marthat saab suurepäraselt armastada - ta on väga intelli-gentne, naljakas, emotsionaal-ne. Martha ja George inimtan-demina võib-olla ei sobi kokku, kuid neid saab armastada.

Albee on hea kirjanik, sest ta ei ole hollywoodlik autor, kelle sulest sünnib must-valgeid karaktereid - tema tegelaskujud on tõelised isiksused. Martha ja

Mladen Kiselov - ausalt, sügavalt, soojusega

Teatri 44. sünnipäeva kolleegipreemiad

Andrus Vaarik ja Epp Eespäev - George ja Martha ehk kui armastus teeb haiget.

Pilt: Siim Vahur Pildid: Siim Vahur

Lugejaküsimus. Mis lavastus on mis pildil ja kes näitlejates millist tegelaskuju kehastab? Otsi vastuseid kolleegipreemiatest.

George´i kehades elab korraga mitu inimest, mitu tegelaskuju.

Nägin Andruse huumorit, pehmet ja intelligentset poolt härra Tšissikuna lavastusest „Meie, kangelased“. Tajusin ka teda kui meest, kes suudab väga otsustavalt vastu hakata, et enda tõekspidamiste eest seista. Sain aru, et minu George ongi selline. Ta ei ole nõrk mees. Ega ka mees, keda Martha nimetab „mudaks“. Martha provotseerib teda, et ta lõpuks tegutseks ja oma andeid kasu-tama hakkaks. Martha soovib, et George ülikooli enda juhtida võtaks, mehele tähendaks see aga seda, et masinavärk sööks ta elusalt. Ta hakkaks teenima raha ja poliitikat. George on ajaloolane ja humanist. Tema kodus domineerivad raama-tud. Temast ei saa iial seda, keda naine tahab . Martha isa pühendas oma elu võimule, rahale ja teiste üle dominee-rimisele, kuid George seda ei soovi. See on konflikt Martha unelma ja George´i olemuse vahel.

See lugu on väga kaasaegne – kõik taandub ka tänapäeval otsusele, kas astuda poliiti-kasse või mitte. See on paljude intelligentsete inimeste valik – kas saada rikkaks ja võimu juurde või... Nii muutubki see valik baaskonfliktiks oma väär-tushinnangute ja eetikaga ehk sellest saab „oma Berliini kaits-mine“. Kui sind survestab oma naine, siis on see väga valus. George keeldub elamast Martha soovi järgi – sellest saabki tema isiklik sõda tema abielu puru-nemise hinnaga. Kõigele sellele vaatamata armastab George Marthat väga.

Seda näidendit võib võtta kui Albee poolt kirjutatud väga teravmeelset harjutust teemal “kuidas teineteisele võimali-kult hirmsal moel haiget teha“.

Minu jaoks on see lugu ini-meseks olemise saladusest. Inimesed on suutelised teine-teisele tegema hirmsaid asju ja ilusaid asju. Otsustada, et keegi on ettearvatav ja või-meline täpselt nii käituma, on rumalus - inimesed on täis üllatusi. Teame omast käest, kuidas mõni meie tuttav võib järsku teha midagi enneolema-tult jubedalt. Arvame, et tun-neme teda, aga võta näpust. Meie kõigi sees on olemas nii kaunitari kui ka koletise pool. Nelja näitleja jaoks on selle materjali mängimine aga väga raske töö - kolm tundi tempot, f i losoofiliselt laetud teksti, pinget. Publikule ei anta armu ja ka näitlejatele mitte.