KUNSTIAJALUGU GÜMNAASIUMILEKOOSTANUD

KAJA MURD

Ajastut, mis algas pärast viimase Lääne- Rooma keisri kukutamist aastal 476, nimetatakse Euroopas keskajaks. See kestis üle tuhande aasta.

Varane keskaeg oli Lääne-Euroopas segane, sõdaderohke ja kultuurivaene ajajärk.

Jätkus Lääne-Rooma riigi lõpuaegadel valla pääsenud nn. Suur Rahvasterändamine.

Kotka kujutisega sõlg

Endise Rooma riigi aladele liikus põhja poolt mitmeid madalamal arengutasemel olevaid, peamiselt germaani päritolu rahvaid.

Roomlased nimetasid neid barbariteks, s.t. võõrasteks.

Krutsifiks Iirimaalt

Meie ajal tähendab sõna barbar üldse metsikut, kultuuritut inimest, ning just sellised olid Rooma aladele tunginud võõrad rahvad.

Veelgi hullemat varianti tähistab sõna vandaal - barbarite hõimu nime järgi, kes aastal 410 Rooma linna vallutasid ja selle lihtsalt mõttetult maha lõhkusid.

Reliikvialaegas u. 8.saj

Andnud surmahoobi Lääne- Rooma riiklikule korraldusele, asusid nad röövima ja hävitama sealseid kunstivarasid.

Samal ajal aga võtsid nad roomlastelt üle ristiusu - see aitas nende ülikutel paremini lihtrahvast kuulekusele sundida.

Ja ristiusk oligi õieti see, mis päästis antiikkunsti täielikust hävingust.

Kivirist viimsepäeva Stseeniga Mulreadach’isIirimaal. u. 1000.

Varasel keskajal - mida kunstiajaloos Frangi riigi valitsejasuguvõsa järgi nimetatakse Merovingide ajastuks - olid esiplaanil hoopis teised kunstialad kui praegu. Kõige arenenum oli kunstkäsitöö.

Frangi sõlg 6.-7.saj

Barbarid tõid endaga kaasa oma rahvakunsti ja omad arusaamad ilust. Rikkalikult kaunistati isegi igapäevaseid tarbeesemeid. Palju kasutati nn. pael- ehk põimornamenti.

See koosneks nagu lõputust ribast, mis põimudes katab tihedalt kogu kaunistatava eseme pinna.

Kiriku uksepiita kaunistav Paelornament.

Riba vahele sobitati ka inimesi ja loomi, need olid aga peaaegu tundmatuseni ümber kujundatud, lihtsustatud, n.ö stiliseeritud.

Siiski jäljendati tollal ka antiikse Rooma kunsti, sest vaatamata suurele hävitustööle oli ometi säilinud palju antiikkunsti teoseid.

Kotkakujuline anum. Sugeri. 11. saj

Niisugust kunsti tellis põhiliselt ristiusu kirik, sisult oli see usuline ja seda harrastati kloostrites.

Ei tule ka unustada, et barbaririikide naabruses asus tugev kunstimaa Bütsants, kellega barbaritel oli peale sõjaliste suhete ilmselt ka muid kokkupuuteid.

Bütsantsis valmistatud kiiver frangi vürsti hauast Planigi lähedal. u. 6.-7. saj.

Kloostri ideaalplaan. St. Galli klooster Shveitsis, u. 819

Erilisel kohal oli raamatumaal. Kloostrites tegelesid mungad piibli ja teiste usulise sisuga raamatute ümberkirjutamisega. Need kirjutati pärgamendile – eriliselt töödeldud loomanahale.

Ühe raamatu peale võis kuluda isegi terve kirjutaja eluaeg.

Selliseid raamatuid - manuskripte peeti suureks varanduseks, neid hoiti hoolega kloostrite varakambrites ning tänu sellele on neid meie ajani küllalt palju säilinud.

Raamatute pilte nimetatakse neis kasutatud punase värvi miniumi järgi (menniku) järgi miniatuurideks.

Merovingide ajal olid inimesed ja loomad raamatumaalidel veel lihtsustatud ja varjudeta ning seetõttu tasapinnaliselt mõjuvad.

Eri kloostrites tekkisid iseseisvad raamatute kaunistamise koolkonnad.

Väga kõrgetasemelisi miniatuurmaale loodi Iirimaal – tookordse euroopa ühes kultuursemas osas.

Nendele andsid erilise võlu Iirimaa põliselanikelt keltidelt pärinevad ornamentika ning kaunistatud suured algustähed- initsiaalid.

Omapärase peatüki varase keskaja kunstis moodustab pikka aega tervet Euroopat terroriseerinud viikingite kunst.

Tuntud on nende laevaninasid kaunistanud nikerdatud lohepead.

Paljudesse kohtadesse, isegi kaugele Ameerika mandrile on nad jätnud nn. ruunikive.

Huvitavad on ka Norra püstpalkkirikud.

Hoopis looduslähedasemaid kujutisi näeme raamatutes Karolingide ajal.

Sellele valitsejasuguvõsale andis nime Karl Suur (742 – 814). Kuigi keiser ise õppis lugema alles vanul päevil, soodustas ta igati kunsti ja teadust.

Tema loss Aachenis (praegusel Saksamaal ) muutus omamoodi kultuurikeskuseks, kus ei puudunud ka kirjutustuba.

Seal tarvitatud kirjutustähed minusklid elavad edasi meieaegsetes väiketähtedes.

meie suurtähed pärinevad roomaaegsetest nn. majusklitest.

Sellise hiigelriigi valitseja tahtis oma suurust väljendada ka kunstis ning paremate eeskujude puudumisel pööras ta oma pilgu antiikaega.

Usuliste eelarvamuste tõttu ei harrastatud varasel keskajal skulptuuri.

Leiame vaid luusse nikerdatud reljeefe. Mõnikord kaeti nendega raamatute kaaned.

Veel enam aga kasutati raamatukaante tegemisel kullaseppade abi.

Äärmiselt peenelt töödeldud, vääriskivide, keeruliste mustrite ja reljeefsete figuuridega metallist raamatukaaned moodustavad miniatuuride kõrval väärtuslikuma osa Karolingide aegsest kunstist.

Karolingide aegsest ehituskunstist on peale Aacheni lossikabeli väga vähe järele jäänud. Hilisemad sõjad, segadused, aga ka lihtsalt ümberehitused on hävitanud tollased kirikud, kloostrid ja kindlused peale mõne üksiku erandi.

Karl Suure ajal kuulusid Frangi riigi kooseisu hilisemad Prantsusmaa, Holland, Belgia, osa Saksamaast, Itaaliast ja Hispaaniast. (vt. ülalolevat kaarti).

Peale Karli surma jagati riik tema pojapoegade vahel - nii said alguse Saksamaa, Itaalia ja Prantsusmaa.

Tiiu Viirand, "Kunstiraamat noortele" ; kirjastus "Kunst", 1984.