Linnad ja kaubandus

Sigrid Pirnipuu

TSK

Linnade õiguskorraldus 1

Linnaõigus – saadi maaisandalt, tagas linnakogukonnale autonoomia ja eristas seda ümbritsevast keskkonnast.

Linnaõiguse tuumaks oli linnakodanike isikliku vabaduse, eraomandi ja pärimisõiguse kaitse.

“Linnaõhk teeb vabaks”

Linnade õiguskorraldus 2

Linnakodanikuks võis saada iga vaba inimene, kui ta elas püsivalt linnas ja maksis ära kodanikumaksu.

Kodanikul oli mitmeid kohustusi – nt vahiteenistus linna müüril ja tornides, linna sõjaline kaitse, osavõtt mitmesugustest linnale vajalikest töödest ja maksude maksmine.

Kodanikel oli ka eesõigusi – nt nende üle võidi kohut mõista vaid linna kohtus, ainuõigus tegeleda linna piires käsitöö ja kaubandusega, tollimaksu vabastus, linna metsade, heinamaade ja karjamaade vaba kasutusõigus.

Linnade õiguskorraldus 3

Raad – linnavalitsus. Raehärra amet palgata ja eluaegne, nad olid

kõige auväärsemad linnakodanikud. Nõuded raehärrale: pidi olema sündinud seaduslikust abielust, omama linna piires kinnisvara, kuuluma kaupmeeste hulka.

Raehärrad täitsid oma kohustusi aastakaupa kahes vahetuses: korraga oli ametis vaid pooled rae liikmed.

Linnade õiguskorraldus 4

Rae võimupiirid väga suured: linna sissetulekute ja heakorra kindlustamine, kõrgeim kohtuvõim. Tallinnas ja Tartus münditi koguni oma raha.

Väiksemates linnades pidi raad võimu jagama maaisandate määratud linnafoogtiga.

Raad sekkus kodanike isiklikku ellu, et panna piir liigsele priiskamisele (nt Tallinnas pulmade suurus sõltuvusse pruudi kaasavara suurusest, kirjutati ette milliseid rõivaid üks või teine seisus tohib kanda)

Tallinna raekoda

Linnade rahvastik

Liivimaa suurtes linnades – Riias, Tallinnas, Tartus – oli juhtiv positsioon sakslaste käes.

Linna ametlik asjaajamiskeel oli saksa keel. Arvuliselt oli ülekaal kohalikul rahval. Mida väiksem linn, seda rohkem eestlasi. Sotsiaalselt kõrgemale pürginud eestlased

saksastusid.

Gildid ja vennaskonnad 1

Keskaegne ühiskond oli korporatiivne. Gildid, tsunftid – ametialased ühendused.

Need kaitsesid oma liikmete huve, korraldasid seltsielu, pakkusid häda korral abi ja toetust. Aidati korraldada liikmete matuseid, hoolitseti leskede ja orbude eest.

Iga linna ülem- või keskklassi täiskasvanud mees kuulus mõnda ametialasesse ühendusse.

Gildidel oli oma traditsioonid. Nt 4 suurt pidustust: jõulujoodud, vastlajoodud, papagoilaskmine, maikrahvipidu.

Gildid ja vennaskonnad 2

Suurgild – tähtsaim. Koondas linna kaugkaupmehi. Raehärra valiti üksnes selle gildi liikmete hulgast.

Suurgildi vapp

Gildid ja vennaskonnad 3

Mustpeade Vennaskond – koondas vallalisi kaupmehi ja kaupmeheselle.

Lisaks võeti mustpeade hulka ajutiselt Liivimaal viibivaid võõramaa kaupmehi ja laevnikke.

Kui mustpea abiellus, sai temast enamasti Suurgili liige.

Gildid ja vennaskonnad 4

Käsitöögilde nim tavaliselt väikegildideks, nad olid n-ö katuseorganisatsioonid, mis koondasid eri käsitööharude tsunfte.

Tallinnas oli 2 käsitööliste gildi:

1. Püha Kanuti Gild

2. Püha Olavi Gild

Käsitöö 1

Transiitkaubandus – peamine elatusvahend Liivimaa linnades – hansakaubandus!

Käsitöö rahuldas eelkõige kohaliku elaniku nõudlust

Linnakäsitöölised koondusid ametialade järgi tsunftidesse, mille raames korraldati väljaõpet, kaitsti turgu, kontrolliti toodete hindu ja kvaliteeti.

Tsunftisundus!

Käsitöö 2

Skraa – tsunfti põhikiri. Skraa määras ära, mis tingimustel saadakse

meistriks, tsunfti liikmeks, reeglid vastaval erialal töötamisel ja konkureerimisel. (kvaliteedikontroll!)

Meistristaatusel ja tsunfti liikmeks astumisel oli suur tähtsus – see eeldas kodanikuõiguste omandamist ja abiellumist.

Kaubandus 1

Liivimaa linnadel kaubanduslikult äärmiselt soodne asend Kirde-Euroopa kaubateede võrgus.

Tallinnal – sidemed Rootsi, Soome, Novgorodiga.

Tartul – Pihkva ja Novgorod. Hansa Liit – ühist poliitikat ajavate Põhja-

Euroopa kaubalinnade liit, mis oli oma võimsuse tipul 14.saj.

Hansa liit

Kaubandus 2 Eesti linnadest olid hansalinnad Tallinn,

Tartu, Viljandi ja Uus-Pärnu. Hansa Liidu üks tähtsamaid kaubakontoreid

asus Novgorodis – teel sinna peatuti ikka Liivimaa sadamalinnades Tallinnas, Riias, Uus-Pärnus.

Läänest Venemaale - kalev, relvi, metallitooteid, vaske, heeringaid, soola, veini, õlut, vürtse.

Venemaalt läände – karusnahku, pargitud nahku, vaha, mett, puitu, tõrva, vilja, lina, kanepit.

Kaubandus 3

Liivimaalt välja: teravili, lina, kanep, paekivi, puit.

Liivimaale toodi: soola, Hoogustus ka sisekaubandus, eriti

viljakaubandus

alevikud

Linnuste, kirikute, laada- ja palverännakukohtade juurde tekkis keskaja jooksul 14 alevikku: Helme, Kastre e Kavastu, Keila, Kirumpää, Koluvere, Kuressaare, Laiuse, Lihula, Otepää, Pirita, Põltsamaa, Valga, Vastseliina ja Viru-Nigula.

Alevikud sarnanesid paljuski linnadega: sealsed elanikud jagunesid samuti kodanikeks ja mittekodanikeks, kodanikud olid koondunud gildi ja valisid endale bürgermeistri.

?

Küsimused 1

Milles erinesid linnakodanike õigused ja kohustused ülejäänud linnaelanike omadest?

Kuivõrd vaba oli teie arvates keskaegne linnaelanik, silmas pidades kehtinud arvukaid piiranguid? Milleks olid ulatuslikud ettekirjutused vajalikud?

Milles seisnes keskaegse linnaühiskonna korporatiivsus?

Küsimused 2

Analüüsige tsunftide rolli keskaegses linnas. Kas tsunftikord oli majanduse seisukohalt arendav või pidurdav?

Miks oli hansakaubandus kasulik Liivimaa linnadele ja kaupmeestele, mõisnikele, talupoegadele?

Analüüsige keskaegse linna valitsemiskorraldust. Milliseid ülesandeid pidi täitma raad?