Majandus ja poliitika

Kaivo Kohala

Riigi majandusressursid

• Majanduslike ressursside kogumit, mis on ühiskonnal käsutada kõikide majanduslike soovide rahuldamiseks, nimetatakse tootmisteguriteks.

• Üldiselt jagunevad tootmistegurid kolmeks:

Looduslikud ressursid, nagu maa, mets, maavarad, aga ka kliima.

Kõik inimestega seotud ressurssid, nagu rahva arv, haridustase ja kogemused, moodustavad ressursi, mida tähistatakse mõistega tööjõud. (Tänapäeval, tehnoloogia arenedes on hakkatud tööjõu asemel rääkima inimkapitalistist. See tähendab et tähtis pole enam tööjõu hulk vaid kvaliteet.)

Mõistega kapital mõeldakse, masinaid, seadmeid, tehaseid, jms.

Tuuakse välja neljas ehk ettevõtlikus: inimeste valmisolek riskimiseks.

Tootmistegurid

Alternatiivkulu ja ressursside efektiivne kasutamine

• Ressursside nappuse tigimustes tuleb pidevalt langetada otsuseid, kuidas ja mida toota või tarbida.

• Valides ühe toote tootmise või tarbimise, tuleb loobuda teisest.

• Majandussüsteemi eesmärgiks ühiskonnas on saavutada nii tarbija kui tootja maksimaalne heaolu.

• Ühiskonna heaolu maksimeerimiseks tuleb ressursid suunata sinna, kus on alternatiivkulu väikseim.

• Resursside kasutamise efektiivsus – hinnatakse toodeid või teenuseid ressursikulu põhjal.

• Ressursside oprimaalne paigutamine – olukord, kus ressursse ei ole võimalik ümber paigutada nii, et saaks veelgi odavamalt toota.

• Vabaturumajanduse tingimustes, otsustab just turg valiku erinevate toodangukombinatsioonide vahel.

• Iga tarbija püüdleb maksimaalse kasulikkuse poole, ostes tooteid ja teenuseid, mille hind on talle vastuvõetav ja mis rahuldab tema vajadusi kõige paremini.

• Tootja omakorda otsustab tootmiskulude põhjal, millist toodet tarbijale pakkuda, nii et too saaks toote tarbimisest maksimaalset kasu.

Majanduse koguprodukt ja majandusareng

• Riigis toodetud kaupade ja teenuste kohta annab infot sisemajanduse koguprodukt (SKP).

• SKP peegeldab riigis teatud ajaperioodi jooksul toodetud kaupade ja –teenuste maksumust.

• Lõpptarbimise all mõistetakse neid kaupu ja teenuseid, mida kasutavad tarbijad oma vajaduste rahuldamiseks ja mida ei kasutata enam ühegi toote või teenuse tootmiseks.

• Vahetarbimisena mõistetakse neid kaupu ja teenuseid, mida kasutatakse teiste toodete või teenuste tootmisel.

• Lisandväärtus on iga tootmiseetapil lisanduv kulu, mis lisandub kauba väärtusele.

Kuidas mõõta riigis loodud väärtust

SKP riigi rikkuse mõõdupuuna

• Reaalse SKP kasvu kaasutatakse ka majanduskasvu hinnanguga, kuna see peegeldab pakutud kaupade ja teenuste hulga, mitte maksumuste kasvu.

• SKP per capita – ehk SKP näitaja inimese kohta.

Millest SKP koosneb

56

28

20

SKP umbes

Eratarbimine 56%

Investeeringud 28%

Valitsuse lõpptarbimine 20%

• Eratarbimine- Igapäevased vajadused

• Investeeringud- Kulutused tehastele, tootmisliinidele, seadmetele ja muule sarnasele.

• Valitsuse lõpptarbimine- Kulutused haridusele, kaitsekulutused, teedeehitus, ministreeriumide halduskulud.

• Puhaseksport- Et saada tuleb lahutada expordist import.

Inflatsioon ja kuidas seda mõõta

• Inflatsiooni nimetatakse riigi keskmise hinnataseme jätkuv kasv pikal perioodil.

• Deflatsioon on riigi keskmise hinnataseme jätkuv langus.

• Inflatsiooni ja deflatsiooni vahepealne aeg on hinnataseme stabiilsus.

• Inflatsiooni mõõtühikuks on inflatsioonimäär. Inflatsioonimääraks nimetatakse keskmise hinnataseme protsenduaalset muutust baasiperioodiga võrreldes.

• Hinnataseme muutumist mõõdetakse hinnaindeksite abil.

• Tarbijahinnaindeks (THI) on indeks, mis iseloomustab tarbekaupade ja tasuliste teesuste hindade muutusi.

• Tööstustoodangu tootjahinnaindeks (TTHI) on indeks, mis iseloomustab Eestis valmistatud tööstustoodete hindade muutust, hinnad ilma käibemaksu ja aktsiisita.

• Ekspordihinnaindeks (EXHI) on indeks, mis iseloomustab Eestist välja veetavate ehk eksportkaupade hindade arengut.

• Impordihinnaindeks (IHI) on hinnaindeks, mis iseloomustab Eestisse sisse veetavate kaupade ja teenuste hindadé arengut.

Inflatsiooni mõju tarbijale

• Mõne majapidamise heaolu võib inflatsiooni mõjul suureneda, samal ajal kui teise oma väheneb.

• Inflatsiooni peamiseks negatiivseks mõjuks on raha väärtuse ehk ostujõu langus.

• Tavaliselt kasvab koos inflatsiooniga ka palgad.

Hinnatõusu põhjused

• Inflatsiooni võib tekitada, olukord kus nõudlus kasvab kiiremini kui tootmine. Selle tulemusena on inimesetel küllalt raha, et tarbida, kuid pole piisavalt selliseid kaupu, mida soovitakse tarbida. Seetõttu hakkavad kaupade hinnad tõusma, mis põhjustab inflatsiooni. (tuleneb kergekäelistest pangalaenudest)

• Ka tootmiskulude kasv põhjustab inflatsiooni, nafta hinna tõus maailmaturul tõstab bensiini hinda globaalselt, mis tõstab transpordi kulusid ning seetõttu tekib inflatsioon.

Majandusarengu planeerimine -makromajanduses

• Majanduspoliitikal on traditsioniliselt 4 peamist eesmärki:

Kõrge tööhõive e võitlus tööpuudusega.

Hindade stabiilsus e võitlus inflatsiooniga.

Kõrge ja püsiv majanduskasv.

Õiglane sissetulekute jaotus.

Majanduspoliitika üldised eesmärgid

Rahapoliitika

• Raha väärtuse säilitamine on üks valitsuse ülesannetest.

• Rahapoliitika ülesandeks on raha väärtuse säilitamine.

• Raha stabiilsuse all käsitletakse enamasti hinnataseme stabiilsust ehk madalat inflatsiooni.

• Keskpank reguleerib käibeloleva raha hulka ja raha hinda ehk intresse.

• Rahapoliitika teine eesmärk on soodustada riigi majanduse kasvu.

• Esikohal on stabiilsus, teisel kohal majanduse areng.

Eesti rahapoliitika

• Eesti rahapoliitika baseerub valuutakomitee süsteemil, midaiseloomustab kolm tunnust:

Fikseeritud vahetuskurss ankurvaluuta suhtes. Aastast 1992 oli selleks Eestis Saksa margad kursiga 1 Saksa mark = 8 krooni, hiljem oli selleks euro kursiga 1£ = 15,6. Aastast 2011 vahetati Kroon Eurode vastu.

Kogu Eesti Pnaga poolt emiteeritud raha peab olema tagatud kulla- ja välisvaluutaga.

Valuuta on täielikult konverteeritav nii jooksev- kui ka kapitalikonto tehinguteks.

• Valuutakomitee on rahasüsteem, kus riigi keskpangavõimalused teostada rahapoliitikat on väga piiratud.

Fiskaalpoliitika

• Kui rahanduspoliitika on suunatud ennekõike hindade stabiilsusele, siis fiskaalpoliitikaga püüab riik toetada majanduse arengut ning vähendada tööpuudust.

• Fiskaapoliitika peamisteks vahenditeks on eelarvelised kulutused ja maksud.

• Maksukoormuse alandamine soodustab tarbimist.

• Tarbimise kasv elavdab majanduse arengut.

• Maksude tõstmine piirab tarbimist, seetõttu pidurdabmajanduse arengutempot.

Maksud riigi majanduses

• Maksude osatähtsust riigi majanduses näitab maksukoormus, mida väljendatakse riiklike maksude suhtena SKP-sse.

• Mida rohkem on riigi poolt kantud funktsioone, seda kõrgemad on maksud.

• Käibemaks on tarbimiselt võetud maks seetõttu mõjutabrohekem vaeseid inimesi kes tarbivad suurema osa oma palgast.

• Rikkaid aga mõjutavad rohkem kapitaalmaksud, nagu näiteks maks kinnisvaralt või intressidelt.

• Aktsiisimaksudega, nagu tubakaaktsiis või alkoholiaktsiis, mõjutab kahjulike toodete tarbimist. (Võib suurendada salakauba tarbimist ja nõudlust)

Riigieelarvelised kulutused

• Riigi kulutuste suurendamine ergutab tarbimist ja toob seega kaasa tootmismahu suurenemise.

• Pakkumise kasv omakorda suurendab nõudlust tööjõu järele ja vähendab inflatsioonilist survet, kuid võib kaasa tuua tööpuuduse suurenemise.

• Eestis on fiskaalpoliitika eesmärgiks soodsate tingimuste loomine ettevõtlus- ja investeerimiskiima arenguks.

Majanduspoliitika rakendamine

• Majandusprotsessid on omavahel tihedalt seotud ja ühe abinõurakendamine võib kahjustada teiste abinõude rakendamist.

• Kui kogutoodang langeb ja töötus kasvab märkimisväärselt on tegemist majanduslangusega. Sellisel juhul võib riik suurendadakulutusi, et tootjad saaksid rohkem toodangut müüa, palgatauusi töölisi ja tuua majanduse kriisist välja.

• Teine võimalus on suurendada raha pakkumist, mille tulemusena raha hulk majanduses kasvab ja raha hind ehk intressid langevad.

• Majanduse ülekuumenemise põhjuseks on liiane nõudlus, mis toob kaasa kõrge inflatsioonitaseme ja toodangu kiire kasvu. Kõrge inflatsioon tekitab inimestes ebakindlus tunde, teenitud raha proovitakse kiiremini kulutada.

Tööturg ja hõivepoliitika

• Tööturuga seotud mõisted puudutavad vaid tööealist rahvastikku. Tööealine rahvastik (15-74 ea) jagatakse omakorda kaheks:

Majanduslikult aktiivne rahvastik ehk tööjõud moodustab nemdest inimestest, kes soovivad töötada ja on võimelised töötama. (Kõik töötajad ja töötud)

Majanduslikult passiivse ehk mitteaktiivse rahvastiku hulka kuuluvad kõik need isikud kes ei soovi töötada või ei ole selleks võimelised. (Haiged, tudengid, koduperenaised, õppurid, puudega inimesed)

Tööturgu iseloomustavad põhinäitajad

• Töötajateks ehk hõivatuteks loetakse palgatöölised, ettevõtjad, ja ka vabakutselised, kes saavad oma töö eest tasu.

• Töötutena käsitletakse kõiki neid inimesi, kes tahavad ja on võimelised töötama, kuid ei leia tööd.

• Heitunud- inimesed kes on pikaajalise tööotsimisetulemusena kaotanud lootuse tööd leida ja on loobunudtööotsimisest.

• Töötus e. tööpuudus on töötute osatähtsus tööjõus.

Mis tööpuudust põhjustab

• Täistööhõive so. olukord, kus kõik, kes tahavad töötada, sedaka saavad – on majanduspoliitika peamine eesmärk.

• Tööpuudus on seotud inimese oskuse ja haridusega.

• Struktuurne tööpuudus - olukord kus tööd otsivate inimesteoskused ei vasta tööandja nõudmistele ja vajadustele.

Tööpuuduse mõju riigile ja leibkonnale

• Tööpuudus tekitab majanduslikku kahju. Töötute poolt tootmata jäänud toodang ehk tööpuuduse majanduslik kahju on ilmseim kahju, mis tööpuudusest tuleneb. Rakendamata ressursid on selge raiskamine.

• Tööpuudusega kaasnev sotsiaalne kahju on arvamatu.

• Pikaajaline tööpuudus muudab inimese tööharjumusi, mistõttu ta võib kaotada senised oskused ja teadmised tal onraskem tööd uuesti leida lisaks sellele laastab tööpuuduspsüühikat, purunevad perekonnad, suureneb kodutute hulk, tekib soodne pinnas kuritegevuse arenguks.

• Kasvavad riigi kulutused (abiraha maksmine, käibemaksu jaaktsiisi saama jäämine).

Mis on hõivepoliitika?

• Hõivepoliitika on valitsuse püüe vähendada tööpuudust jasuurendada tööhõivet.

• Passiivse tööturupoliitika korral riik tegeleb tööpuudusetagajärgede leevendamisega. (Töötu abiraha)

• Töötu abiraha on rahaline toetus, mis peaks töötule osaliselt kompenseerima sissetuleku kaotuse.

• Aktiivne tööpoliitika korral püüab riik tööpuudust ennetada, luues uusi töökohti ning pakkudes ümberõpet.

Euroopa Liidu hõivepoliitika• EL hõivepoliitikal on neli sammast:

1. Uus ettevõtluskultuur, mille eesmärgiks on soodustada ettevõtlikust ning toetada inimeste püüdlusi oma ettevõtte rajamisel.

2. Töölerakendamise uus kultuur keskendub kahele ulatuslikule probleemile EL’i tööturul. Need on pikajaline struktuur ja tööpuudus.

3. Uute tingimustega kohanemise uus kultuur mille eesmärgiks on tööandjate ja -võtjate kohanemine kiire tehnoloogilise arengu ning muutuva turusituatsiooniga.

4. Võrdsete võimaluste loomise uus kultuur mille eesmärgiks on vähendada soolist diskrimineerimist tööturul.

Sotsiaalpoliitika

• Sotsiaal- ja hariduspoliitika on tänapäeva heaoluriigi tähtsamad valdkonnad.

• Rohekm kulutavad sotsiaalpoliitikale sotsiaaldemokraatliku jakonservatiivse mudeliga riigid, vähem liberaalse mudeligariigid.

• Sotsiaalpoliitika eesmärgiks on tagada inimeste sotsiaalne turvalisus.

Sotsiaalkindlustuse printsiibid jarakendusalad

• Sotsiaalkindlustust kasutatakse nendes valdkondades, kus tarbijaid on väga plaju, mistõttu ainuüksi riigieelarve tuludest (maksudest) ei piisa.

• Kindlustamise tuumikidee seisneb tulevase hüvitise saaja (tarbija) kaasamises rahaliste ressursside kogumisse.

• Sotsiaalkindlustuse sissemaksed ja väljamaksed on seotud: mida rohekm on tehtud sissemakseid, seda suurem on hüvitis.

• Tervisekindlustuses on solidaarsuspõhimõte kõik maksavadkindla % palgast kuid teenuseid pakutakse võrdselt.

• Pensionisüsteemi ülesehitamisel kombineeritaksefinantsskeeme, eesmärk hajutada riske ja tulla paremini toimerahvastikuvananemisega

• Täiendavalt on kogumispensioni süsteem, töötaja maksab sihtotstarbelist maksu, mis kogutakse pensionifondi ja makstakse välja alles siis, kui see isik jõuab pensioniikka.

• Endiselt kehtib solidaarne riiklik pension mille min on 40% meeslihttöölise palgast.

• Enamikus Euroopa maades (va. Saksamaal) kehtib ka rahvapensioni printsiip. Igal vanuril on õigus riiklikulepensionile olenemata tööstaažist ja eelnenud palgast.

Sotsiaaltoetused ja -hoolekanne

• Hüvitiste maksmise kriteeriume on kahte liiki:

Abi saavad need kes kuuluvad mingisse riskigruppi: puudegainimesed, orvud.

Teisel juhul nõutakse, et taotleja tõestaks oma abivajadust ehk kehva majanduslikku seisu, mis ei võimalda tal toime tulla.

Pakutakse hoolekandeteenuseid: hooldekodud, lastekodud, öömajad, päevakeskused, koduvisiidid puuetega inimestele, SOS- lastekülad.

Hariduspoliitika

• Õnnestunud hariduspoliitka vähendab oluliselt riigisotsiaalkulutuste koormat.

• Sotsiaal- ja hariduspoliitikat lähendab teineteisele ka sotsiaalse võrdsuse ja sidususe temaatika.

Juurdepääs haridusele

• UNESCO haridustasemed:

I. Põhiharidus

II. Gümnaasiumi- ja kutseharidus

III. Ülikooliharidus

• Kohustuslik haridus peab olema õppuritele tagatud tasuta, mistõttu õppemaks ei piira juurdepääsu I ega II taseme haridusele.

• Tänapäeva hariduspoliitikas on oluline mitte ainult sisseastumine haridusasutusse, vaid ka seal edasiliikumine ning selle edukas lõppetamine.

Hariduspoliitika põhiprobleemid

• Üks haridusega seotud põhiprobleemidest on hariduse kvaliteet.

• Teine haridusega seotud põhiprobleem on kartus kaotada konurentsivõime teadmusmajanduse ajastul. Siin rõhutakse suurendada reaal- ja loodusteaduste aladel õpijate osakaalu.

• Kolmandaks on elukestva õppe juurutamine, ehk tähelepanu tõestetakse ka täiskasvanudharidusele.

• Oluliseks teguriks, mis haridusreforme on ajendanud, on ka koolide juhtimise probleemid. Napib efektiivsust, paindlikust ja osapoolte kaasatust.

Välismajanduspoliitika

• Välismajandustegevuse kõige traditsioonilisem vorm on väliskaubandus. Väliskaubandus jaguneb kaupade ja teenuste ekspordiks ning impordiks.

• Ekspordiks nimetatakse kodumaise kauba müümist välismaale.

• Impordiks nimetatakse välismaiste kaupade kodumaal müümist.

• Väliskaubanduse tulemusena on riigil võimalik spetsialiseerudasellisele tootmisele, mis kasutab kõige paremini ära riigikäsutuses olevad ressursid.

• Riigi peamisteks kaubanduspartneriteks on tema lähinaabrid.

Väliskaubandustegevus vormid

Väliskaubandustegevuse piirangud

• Mõned riigid rakendavad väliskaubanduspiirangud, neist tuntumad on maksud ja kvoodid.

• Tollimaks on maks imporditavalt või eksporditavalt kaubalt, vastavalt siis kas ekspordi- või imporditoll.

• Kvoot on väliskaubanduse mahuline piirang. Impordikvoodi korral sättestatakse maksimaalne sisseveo koguse piir ja ekspordikvoodi puhul piiradakse kaupade väljavedu.

• Riigid kehtestavad tootmisstandardeid, tehnilisi nõudeid võitervishoiustandardeid, et piirata väliskaubandust.

• Eesti on maailmas tuntud oma väga liberaalse ehk avatud väliskaubandusega.

Miks piiratakse väliskaubandust?

• Tollimaks on riigi peamisi tuluallikaid paljudes arengumaades, sest seda on lihtne koguda.

• Tärkava tööstusharu argumenti kasutatakse selleks, et kaitsata kodumaised vastrajatud arenevaid tööstusharusid välismaise konkurentsi eest.

• Tollimaksu kaitsetollina rakendatakse vastumeetmena teise riigi poolt rakendatud tollile. Paraku kahjustatakse seeläbi jällegi kodumaise tarbija heaolu, kuna piiratakse väliskaubandust ja importtooted kallinevad koduturul.

Maailma Kaubandusorganisatsioon

• Väliskaubanduse liberaliseerimisel maailmas on oluline roll Maailma Kaubandusorganisatsioonil ((WTO) World Trade Organisation).

• WTO’l on 140 liiget, sealhulgas ka Eesti.

• WTO eesmärgiks on saavutada maailmaturul ideaalne kaubanduskord, kus kõiki partnereid koheldakse võrdselt.

• WTO tegevuse tulemusena on alandatud tollimakse ning praktiliselt on kaotatud tööstustoodete eksporditoetused.

Rahvusvahelised finantsturud• Kapitalivood ületavad kaubandusvood mitmekordselt.

• Kapitali ost toimub börsidel, mille eesmärk on raha vajajad ja raha pakkujad omavahel kokku viia.

• Rahvusvahelised turud jagunevad rahaturgudeks ja väärtpaberiturgudeks.

• Väärtpaberid moodustavad võlakirjad ja aktsiad.

• Võlakirja abil laenab ettevõte raha ja võtab kohustuse see intressidega tagasi maksta.

• Aktsia ostmisel omandatakse osa ettevõttest ja õigus kaasarääkida ettevõtte tegevuse kujundamisel. (Hääle tugevus oleneb aktsiate omamise kogusest)

• Väga tähtis roll on Rahvusvahelisel Valuutafondil IMF (International Monetary Fund)

• IMF-i peamine eesmärk on soodustada rahvusvahelistrahanduskoostööd ja valuutade vahetuskursside stabiilsust, et toetada stabiilset maailmamajanduskeskkonda.

• IMF pakkub ka finantsabi majandusreformide läbiviimiseks.

Euroopa Liidu ühtne majandusruum

• EL’i majanduspoliitika alustalaks ja põhieesmärgiks on ühtsetelreeglitel toimiva EL’i siseturu loomine.

• Esimesed sammud selle suunas tehti aastal 1985 kui loodi EMÜ ehk Euroop Majandusühendus.

• Tolliliit saavutati aastaks 1960.

• 1980.a alustas Euroopa Komisjon meetmete väljatöötamist, mille alusel oleks võimalik tagada ühisturu loomise lõppuleviimine.

• Aastal 1985 Avaldas komisjon Valge Raamatu siseturu loomise kohta ja põhjaliku tegevusprogrammi selleni jõudmiseks.

Neli vabadust ühtse turu keskmes

• EL’i siseturu peamisteks komponentideks on saanud ühtne kaubanduspoliitika ja nn neli vabadust.

• Neli vabadust ehk tootmistegurite vaba liikumine tähendab kaupade, teenuste, kapitali ja isikute vaba liikumise tagamist EL’i liikmesriikide piires.

• Vaid nende nelja kriteeriumi täitmisel on võimalik saavutadaressursside efektiivne paigutamine.

Ühine raha ning Euroopa majandus- jarahaliit

• Tootmisressursside vaba liikumise tagamiseks on Euroopa Liit võtnud kasutusele ühise raha - Euro.

• Esimesed sammud ühise raha kasutusele võtmiseks astuti juba aastal 1988, kui tollane Euroop Komisjoni president Jacques Delors tuli välja sooviga luua Euroopa Majandus- ja Rahaliit.

• Pärast pikka ettevalmistusperioodi võeti 1. Jaanuaril aastal 1999 kasutusele Euro arveldusrahana.

• Aastal 2002 võeti Euro kasutusele Paberi ja müntide kujul.

• Ühine raha säästab valuutavahetuskuludest ja ettevõtted eipea riskima valuutariskidega.

• Rahapoliitika üle otsustab Euroopa Keskpank (EKP).