Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL

TARTU ÜLIKOOL

ÕIGUSTEADUSKOND TALLINNAS

Avaliku õiguse instituut

Mariana London

POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA

TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL

Magistritöö

Juhendaja: Mag iur Tristan Ploom

Tallinn 2011

2

SISUKORD

SISSEJUHATUS ........................................................................................................................ 3

I. POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS ........................... 5

1.1. Õigusalane koostöö Maastrichti lepingust Lissaboni lepinguni ...................................... 5

1.2. Konventsioonidel põhinev vastastikune õigusabi.......................................................... 12

1.3. Vastastikuse tunnustamise põhimõte ............................................................................. 18

1.4. Lissaboni lepingust tulenevad muudatused liikmesriikide vahelises koostöös ............. 25

1.4.1. Euroopa uurimismääruse direktiivi eelnõu ............................................................. 31

II. TEABE JA TÕENDITE VAHETAMISE RAAMOTSUSED. EESTI ÕIGUSAKTIDE

VASTAVUS POLITSEI- JA ÕIGUSALAST KOOSTÖÖD REGULEERIVATELE

RAAMOTSUSTELE ................................................................................................................ 36

2.1. Eesti õigusesse ülevõetud raamotsused ........................................................................ 36

2.1.1. Ühine uurimisrühm (raamotsus 2002/465/JSK) ..................................................... 37

2.1.2. Euroopa arestimismäärus (raamotsus 2003/577/JSK) ............................................ 45

2.1.3. Rahaliste karistuste tunnustamine (raamotsus 2005/214/JSK) ............................... 48

2.1.4. Konfiskeerimisotsuste vastastikune tunnustamine (raamotsus 2006/783/JSK) ..... 51

2.1.5. Raamotsused, mille rakendamiseni on aega ........................................................... 53

2.2. Eesti õigusesse ülevõtmata raamotsused ....................................................................... 56

2.2.1. Teabe ja jälitusteabe vahetamine (raamotsus 2006/960/JHA) ................................ 56

2.2.2. Varasema karistatuse arvestamine (raamotsus 2008/675/ÜVPJ) ............................ 61

2.2.3. Euroopa tõendikogumismäärus (raamotsus 2008/978/JSK) .................................. 62

2.2.4 Tagaseljaotsuste tunnustamine (raamotsus 2009/299/JSK) .................................... 65

KOKKUVÕTE ......................................................................................................................... 67

DEVELOPMENTS OF POLICE AND JUDICIAL COOPERATION IN THE EUROPEAN

UNION. EXCHANGE OF INFORMATION AND EVIDENCE IN THE EUROPEAN

UNION ..................................................................................................................................... 71

KASUTATUD LÜHENDID ..................................................................................................... 73

KASUTATUD MATERJALIDE LOETELU ........................................................................... 74

Kasutatud kirjandus .............................................................................................................. 74

Kasutatud normatiivmaterjal ................................................................................................ 76

Kasutatud kohtupraktika ....................................................................................................... 79

Kasutatud muud allikad ........................................................................................................ 80

LISA ......................................................................................................................................... 83

De lege ferenda ......................................................................................................................... 83

3

SISSEJUHATUS

Rahvusvaheline koostöö Euroopa Liidus on alates esimeste konventsioonide vastuvõtmisest

1950ndate aastate lõpust olnud pidevas arengus. Klassikalist rahvusvahelist koostööd

iseloomustav vastastikkuse põhimõte on asendunud vastastikuse tunnustamise põhimõttega,

mille kohaselt tunnustatakse ja vajadusel täidetakse ühe liikmesriigi poolt vastuvõetud

menetlusotsust teise liikmesriigi poolt. Nimetatud põhimõtte kasutusele võtmisest alates on

Euroopa Liidu Nõukogu liikmesriikide õigusaktide ühtlustamiseks vastu võtnud mitmeid

raamotsuseid, mille eesmärgiks on lihtsustada ning kiirendada politsei- ja õigusalast koostööd

liikmesriikide vahel. Euroopa Liidu liikmesriigid peavad omakorda raamotsustest tulenevad

kohustused õigeaegselt inkorporeerima siseriiklikusse õigusesse, et tagada raamotsuste

ühetaoline ja eesmärkidekohane täitmine.

Lissaboni lepingu1 jõustumine toob omakorda kaasa muudatused rahvusvahelises koostöös.

Lepingu jõustumisest alates jäävad kriminaalmenetlusalast koostööd reguleerivad

raamotsused kehtima, kuni need asendatakse direktiividega. Nii näiteks on ettevalmistamisel

Euroopa uurimismäärus2, mis reguleerib kriminaalmenetluse raames teisest liikmesriigist

tõendite kogumist ja peaks tulevikus üksikute eranditega olema aluseks tõendite kogumisele.

Eeltoodud kontekstis tõusetub küsimus, kuidas on Euroopa Liidu Nõukogu raamotsused üle

võetud Eesti õigusesse. Rahvusvahelise koostöö regulatsioon asub kriminaalmenetluse

seadustiku3 19. peatükis. Kriminaalmenetluse seadustiku

§ 433 kohaselt põhineb

rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö Eesti Vabariigi välislepingutel, Euroopa

Liidu õigusaktidel ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetel. Rahvusvahelise

koostöö liigid on mitteammendavalt loetletud kriminaalmenetluse seadustiku § 433 lõikes 1 ja

paiknevad 19. peatüki üheksas jaos. Vaid ühes jaos, mis käsitleb vara arestimist ja tõendi

hoiulevõtmist Euroopa Liidu liikmesriikides, on viidatud vastavale raamotsusele. Seetõttu

tõusetub küsimus, kuidas vastab kriminaalmenetluse seadustiku, aga ka teiste õigusaktide

rahvusvahelise koostöö regulatsioon Eestile siduvatele raamotsustele.

1 Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

ratifitseerimise seadus. 11.juuni 2008. - RT II 2008, 14, 36. 2 Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia

Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, …, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, kohta. - ELT C 165, 24.6.2010, lk 22- 39.

3 Kriminaalmenetluse seadustik. 12. veebruar 2003. - RT I 2003, 27, 166; RT I, 23.02.2011, 2.

4

Töö kirjutamisel on autori põhieesmärgiks uurida, kuidas on teabe ja tõendite vahetust

käsitlevad raamotsused Eesti kriminaalmenetluse seadustikku ja võimalik, et teistesse

seadustesse inkorporeeritud. Eelkõige käsitletakse raamotsuseid teabe ja jälitusteabe

vahetamise ja riikidevaheliste uurimisrühmade moodustamise kohta4. Autor püstitab

hüpoteesi, et teabe ja jälitusteabe raamotsus on Eesti õigusesse seni üle võtmata. Kui hüpotees

leiab kinnitust, on eesmärgiks analüüsida, millised raamotsuse sätted ja millisel kujul

kriminaalmenetluse seadustikus ning võimalik, et teistes õigusaktides sätestada.

Töö koosneb kahest peatükist ja alapeatükkidest. Töö kirjutamisel on liigutud teoreetiliselt

käsitluselt praktilisemale. Esimeses peatükis antakse ülevaade politsei- ja õigusalase koostöö

arengust Euroopa Liidus. Selleks iseloomustatakse koostööd enne Lissaboni lepingu

jõustumist ja peatutakse vastastikuse õigusabi aluseks olevatel konventsioonidel. Seejärel

käsitletakse põhjalikumalt vastastikuse tunnustamise põhimõtet, mille näideteks ongi

raamotsused. Peatüki lõpus uuritakse Lissaboni lepingust tulenevaid muudatusi liikmesriikide

vahelises koostöös ja analüüsitakse ettevalmistatavat Euroopa uurimismääruse direktiivi

eelnõud, mis peaks tulevikus asendama vastastikuse õigusabi konventsioonid ning Euroopa

arestimismääruse ja tõendikogumismääruse raamotsused.

Teises peatükis käsitletakse detailselt Euroopa Liidu Nõukogu teabe ja tõendite vahetamist

käsitlevaid raamotsuseid ning uuritakse, kas ja kuidas need raamotsused on üle võetud Eesti

õigusesse. Kõigepealt käsitletakse kriminaalmenetluse seadustikku üle võetud raamotsuseid ja

uuritakse, kuidas vastavad kriminaalmenetluse seadustiku sätted nende aluseks olevatele

raamotsustele. Seejärel peatutakse raamotsustel, mille ülevõtmiseks on veel aega ning teise

peatüki lõpus on vaatluse all Eesti õigusesse inkorporeerimata raamotsused. Töös tuuakse

võrdluseks läbivalt esile kriminaalmenetluse seadustiku vastavad sätted.

Kuna rahvusvahelist politsei- ja õigusalast koostööd käsitlevat eestikeelset õiguskirjandust

napib, on töö kirjutamisel lisaks Euroopa Liidu Nõukogu raamotsustele ja töödokumentidele

peamiselt kasutatud inglise keelset õiguskirjandust. Niipalju kui võimalik, on töö kirjutamisel

toetutud ka Riigikohtu ja Euroopa Kohtu kohtupraktikale. Töös püstitatud eesmärkide

saavutamiseks on kasutatud võrdlevat ja analüütilist meetodit.

4 Nõukogu raamotsus 2006/960/JHA, 18. detsember 2006, Euroopa Liidu liikmesriikide õiguskaitseasutuste

vahelise teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamise kohta. ELT L 386, 29.12.2006, lk 89- 100. Parandus, ELT L 75, 15.3.2007, lk 26 ning Nõukogu raamotsus 2002/465/JSK, 13. juuni 2002, ühiste uurimisrühmade kohta. EÜT L 162, 20.6.2002, lk 1- 3.

5

I. POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS

Rahvusvaheline koostöö EL-s on alates esimeste konventsioonide vastuvõtmisest 1950ndate

aastate lõpust olnud pidevas arengus. Konventsioonidel põhinev õigusalane koostöö EL-s on

tänaseks asendunud nõukogu raamotsustega. Enne raamotsuste käsitlemiseni jõudmist ja

nimetatud instrumentide paremaks mõistmiseks tuleks kõigepealt peatuda rahvusvahelise

koostöö olemusel ja arengul. Esimeses peatükis antaksegi ülevaade politsei- ja õigusalase

koostöö arengust EL-s, millele rahvusvaheline koostöö kuni Lissaboni lepingu jõustumiseni

on tuginenud. Kõigepealt iseloomustatakse politsei- ja õigusalast koostööd alates Maastrichti

lepingust5 kuni Lissaboni lepingu

jõustumiseni. Järgmisena tuuakse esile rahvusvahelise

koostöö aluseks olevad konventsioonid koos peamiste muudatuste ja erinevustega. Seejärel

peatutakse põhjalikumalt vastastikuse tunnustamise põhimõttel. Peatüki lõpus uuritakse

Lissaboni lepingust tulenevaid muudatusi liikmesriikide vahelises koostöös ja analüüsitakse

Lissaboni lepingu järgselt ettevalmistatavat Euroopa uurimismääruse direktiivi eelnõud6, mis

peaks tulevikus asendama vastastikuse õigusabi konventsioonid, Euroopa arestimismääruse7

ja Euroopa tõendikogumismääruse8 raamotsused.

1.1. Õigusalane koostöö Maastrichti lepingust Lissaboni lepinguni

Õigusalane koostöö Euroopas põhines kuni Maastrichti lepingu jõustumiseni 1. novembril

1993. aastal peamiselt Euroopa Nõukogu konventsioonidel ja oli täiel määral

valitsustevaheline. EL tasemel ei olnud sellel ajal kehtestatud õigusakte ega loodud õigusalase

koostöö edendamiseks ühtseid struktuure. Maastrichti leping pani aluse EL poliitikale justiits-

ja siseküsimustes ehk III samba valdkonnas. Ka Maastrichti lepingu nn kolme samba süsteemi

kohaselt oli kriminaalmenetlusalane koostöö liikmesriikide valitsuste vaheline koostöö, kuid

seejuures oli ka EL institutsioonidele otsuste vastuvõtmise protsessis ette nähtud oma roll-

komisjonile piiratud seadusandliku initsiatiivi õigus ja Euroopa Parlamendile

konsulteerimine.9

5 Euroopa Liidu leping (92/C 191/01). - RT II 2004, 3, 8.

6 Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia

Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, …, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, kohta. - ELT C 165, 24.6.2010, lk 22- 39.

7 Nõukogu raamotsus 2003/577/JSK, 22. juuli 2003, vara või tõendite arestimise otsuste täitmise kohta

Euroopa Liidus. ELT L 196, 2.8.2003, lk 45- 55. Parandus ELT L 374, 27.12.2006, lk 20. 8 Nõukogu raamotsus 2008/978/JSK, 18. detsember 2008, mis käsitleb Euroopa tõendikogumismäärust

esemete, dokumentide ja andmete kogumiseks kriminaalmenetluses kasutamise eesmärgil. ELT L 350, 30.12.2008, lk 72-92.

9 K. Raba. Õigusalane koostöö kriminaalasjades. – Juridica, 2002, nr 2, lk 126.

6

Maastrichti lepinguga seadis liit endale eesmärgiks arendada tihedat koostööd justiits- ja

siseküsimuste valdkonnas (art B). Koostööd justiits- ja siseküsimuste valdkonnas reguleerisid

Maastrichti lepingu VI jaotise sätted. Lepingu art K.1 kohaselt pidasid liikmesriigid ühist huvi

pakkuvateks küsimusteks muuhulgas nii õigusalast koostööd kriminaalasjades kui

politseikoostööd. Viimast selleks, et vältida terrorismi, ebaseaduslikku uimastiäri ja

rahvusvahelise kuritegevuse muid tõsiseid vorme ja nende vastu võidelda, arvates vajaduse

korral kaasa teatavad tollikoostöö aspektid seoses kogu liitu hõlmava teabevahetussüsteemi

organiseerimisega Euroopa Politseiametis- Europolis.

Euroopa Politseiamet (Europol) loodi Maastrichti lepingu jõustumise järgselt ja selle art K.3

alusel 1995. aastal Europoli konventsiooniga10

. Konventsiooni art2 kohaselt on Europoli

eesmärk liikmesriikide vahelise koostöö raames parandada liikmesriikide pädevate

ametiasutuste tõhusust ja koostööd terrorismi, ebaseadusliku uimastiäri ja muude raskete

rahvusvaheliste kuritegude ärahoidmiseks ning nende vastu võitlemiseks. Seda aga siis, kui

eksisteerivad asitõendid organiseeritud kuritegeliku struktuuri seotuse kohta ja nimetatud

kuriteod peavad mõjutama kaht või enamat liikmesriiki. Konventsiooni art 3 kohaselt on

Europoli põhiülesanded seotud andmete ja teabe analüüsi ning liikmesriikide vahelise

teabevahetuse hõlbustamisega, aidates sellega kaasa uurimistele liikmesriikides. Europoli

konventsiooni muutva 28. novembri 2002. aasta protokolliga11

kehtestati õiguslik raamistik

Europoli osalemiseks ühistes uurimisrühmades. Silmas tuleks siiski pidada seda, et Europol

saab osaleda nendes ühistes uurimisrühmades, mis uurivad või võivad uurida Europoli

pädevusse kuuluvaid kuritegusid. Europoli konventsioon jõustus Eesti suhtes 1. juulil 2005.

aastal12

.

Amsterdami lepinguga13

, mis jõustus 1. mail 1999. aastal, muudeti lähenemisviisi

õigusalasele koostööle ning uueks eesmärgiks seati vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva

ala loomine (art B). Lepinguga viidi välispiirikontrolli, varjupaiga ja sisserände valdkonnad

kolmandast sambast peaaegu täielikult üle esimesse sambasse, kolmas sammas sai uue nime-

sätted politseikoostöö ja õigusalase koostöö kohta kriminaalasjades (varem sätted koostöö

10

Euroopa Liidu lepingu artiklil K.3 põhineva Euroopa Politseiameti konventsioon (Europoli konventsioon). Koostatud 26. juulil 1995. a Brüsselis. - RT II 2005, 6, 15.

11 Council act of 28 November 2002 drawing up a Protocol amending the Convention on the establishment of a

European Police Office (Europol Convention) and the Protocol on the privileges and immunities of Europol, the members of its organs, the deputy directors and the employees of Europol. 2002/C 312/01, pp 1-7.

12 Euroopa Liidu lepingu artiklil K.3 põhineva Euroopa Politseiameti konventsiooniga (Europoli konventsioon)

ning selle protokollidega ühinemise seadus. - RT II 2005, 6, 15; RT I 2009, 62, 405. 13

Amsterdami leping, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut, Euroopa Ühenduste asutamislepinguid ja teatavaid nendega seotud akte. - RT II 2004, 3, 8.

7

kohta justiits- ja siseküsimuste valdkonnas) ning Schengeni acquis ehk õigustik otsustati

integreerida EL õigusesse14

. Schengeni lepingu15

sõlmisid 14. juunil 1985. aastal

omavahelisest piirikontrollist loobumiseks viis riiki ja Schengeni leppe lisa ehk Schengeni

konventsioon16

võeti vastu 1990. aastal. Konventsiooni jõustumisega 1995. aastal kaotati selle

allkirjastanud riikide sisepiiridel kontroll. Schengeni leping võimaldas Euroopa Liidus

esimese rahvusvahelise instrumendina riikidevahelist piiriülest politseikoostööd17

. Schengeni

lepe näeb peamise väärtusena ette inimeste liikumisvabaduse suurenemise, kuid sama oluline

on ka turvalisuse kasv. Eesti liitumisel EL-ga sai Schengeni ühenduse õigustikust, sh

konventsioonist Eesti liitumislepingu lahutamatu osa18

. Kõrvalepõikena Amsterdami lepingust

tuleks seoses teabevahetusega põgusalt käsitleda ka Schengeni konventsiooni alusel loodud

infosüsteemi.

Nimelt eeldab Schengeni piirikoodeksile vastav sisepiirikontrolli kaotamine kiiret ja

usaldusväärset teabevahetust Schengeni riikide vahel. Selleks loodi Schengeni konventsiooni

art 92 alusel Schengeni infosüsteem SIS (Schengen Information System), mille ülesehitus ja

tegevus on reguleeritud samas konventsioonis. SIS infosüsteem koosneb kesksüsteemist ja

riiklikest süsteemidest ning andmeid vahetatakse siseriiklike andmebaaside identsuse

tagamiseks üksnes kesksüsteemi kaudu. Iga Schengeni riik määrab ise kindlaks asutused,

kellel on õigus SIS- infosüsteemi andmeid vahetult kasutada. Eestis on nendeks asutusteks

Politsei- ja Piirivalveamet19

ning Kaitsepolitseiamet. SIS andmebaas võimaldab isikute ja

esemete tagaotsimist andmebaasi kaudu. Mis puudutab esemeid, siis art 100 alusel otsitakse

kas arestimise või kriminaalmenetluses asitõendina kasutamise eesmärgil varastatud või muul

viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud sõidukeid, relvi, dokumente ja

rahatähti. Seega põhineb riikidevaheline politseikoostöö paljuski just infosüsteemil SIS.

14

E. Guild., F. Geyer. Introduction: The Search for EU Criminal Law- Where Is It Headed? Security versus justice?: Police and Judicial Cooperation in the European Union. Ashgate Publishing, Ltd., 2008, pp 6.

15 Agreement between the Governments of the States of the Benelux Economic Union, the Federal Republic of

Germany and the French Republic on the gradual abolition of checks at their common borders. OJ L 239, 22.9.2000, pp 13-18.

16 Convention Implementing the Schengen Agreement of 14 June 1985 Between the Governments of the States

of the Benelux Economic Union, the Federal Republic of Germany and the French Republic on the gradual abolition of checks at their common borders. OJ L 239, 22.9.2000, pp 19- 63.

17 Viide 14, pp 4.

18 Leping Belgia Kuningriigi, Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi ... . Lisa 718904. Nimekiri Euroopa

Liidu raamistikku integreeritud Schengeni acquis’ sätete ning sellel põhinevate või sellega muul viisil seotud aktide kohta, mis on alates ühinemisest uutele liikmesriikidele siduvad ja neis kohaldatavad. - RT II 2004, 3, 8.

19 1. jaanuaril 2010 alustas tööd Politsei- ja Piirivalveamet, mis loodi Politseiameti, Keskkriminaalpolitsei,

Julgestuspolitsei, Piirivalveameti ning Kodakondsuse- ja Migratsiooniameti ühendamisel.

8

Tulles tagasi Amsterdami lepingu juurde, siis suurendati sellega EL pädevust rahvusvahelise

koostöö valdkonnas. Nimelt andis lepingu art K.6 lg 2 p 2 nõukogule õiguse liikmesriikide

õigusaktide ühtlustamiseks uue õigusakti liigina vastu võtta raamotsuseid. Lepingu kohaselt

on raamotsused saavutatavat tulemust silmas pidades liikmesriikidele siduvad, kuid jätavad

riigi asutustele vabaduse valida vorm ja meetodid. Neil puudub vahetu õigusmõju.

Raamotsused on seega mõeldud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamiseks. Amsterdami

lepingu jõustumisest alates on nõukogu vastu võtnud mitmeid raamotsuseid ja EL roll

rahvusvahelise koostöö edendamisel on märgatavalt suurenenud20

. Lepingu jõustumisega

kujunes õigusalasest koostööst kriminaalasjades EL ühe prioriteetse eesmärgi- vabadusel,

turvalisusel ja õigusel põhineva ala ülesehitamise põhikomponent21

ja koostöö edendamine

õigusküsimustes sai eesmärgiks omaette22

. Seega jõudis õigusalane koostöö kriminaalasjades

EL-s Amsterdami lepinguga uuele tasemele.

Niceì leping23

õigusalase koostöö valdkonnas midagi fundamentaalset kaasa ei toonud, kuid

viitas otsesõnu Eurojusti asutamisele24

. Eurojust moodustati 2002. aastal Euroopa Nõukogu

otsusega 2002/187/JSK25

kui juriidilisest isikust EL asutus, kus iga liikmesriiki esindab üks

liige. Eurojusti eesmärgiks on raskete kuritegude vastu võitlemiseks ergutada, parandada ja

arendada liikmesriikide pädevate õigusasutuste vahelist koordineerimist ja koostööd (otsuse

art 3). Eurojusti pädevust muudeti 16.12.2008 a otsusega 2009/426/JSK26

, mis jõustus 4.

juunil 2009 a. Otsuse art 4 lõige 1 näeb ette, et Eurojusti üldises pädevuses on seda liiki

kuriteod ja süüteod, mis on alati Europoli pädevuses ning muud süüteod, mis on toime pandud

koos Europoli pädevuses olevate kuritegude ja süütegudega. Olulise muudatusena vastavalt

otsuse 2009/426/JSK art 9f on liikmesriigi liikmetel õigus osaleda ühistes uurimisrühmades,

mis on seotud nende enda liikmesriigiga, sealhulgas õigus osaleda uurimisrühmade

moodustamises.

20

T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura, 2010, lk 13.

21 M. Fletcher., R. Lööf., B. Gilmore. EU Criminal Law and Justice. Edward Elgar Publishing, 2008, p 104.


23 Niceì leping, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut, Euroopa Ühenduste asutamislepinguid ja

teatavaid nendega seotud akte. - RT II 2004, 3, 8. 24

Viide 22, lk 127. 25

Nõukogu otsus 2002/187/JSK, 28. veebruar 2002, millega moodustatakse Eurojust, et tugevdada võitlust raskete kuritegude vastu. EÜT L 63, 6.3.2002, lk 1- 13.

26 Nõukogu otsus 2009/426/JSK, 16. detsember 2008, millega tugevdatakse Eurojusti ja muudetakse otsust

2002/187/JSK, millega moodustatakse Eurojust, et tugevdada võitlust raskete kuritegude vastu. ELT L 138, 4.6.2009, lk 14-32.

9

Lisaks aluslepingutele on oluline käsitleda kolme Euroopa Ülemkogu programmi, millega

pandi paika EL peamised prioriteedid ja suunad õigusalases koostöös kriminaalasjades.

Nimelt võttis Euroopa Ülemkogu Amsterdami lepingu alusel 15- 16. oktoobril 1999. aastal

Tamperes vastu peamised prioriteedid justiits- ja siseküsimuste valdkonnas27

. Õigusalases

koostöös kriminaalasjades said peamisteks prioriteetideks otsuste vastastikune tunnustamine,

kriminaalõiguse ühtlustamine ja koostöö justiitsasutuste vahel28

. Tampere järeldustest tuleks

esile tõsta, et Euroopa Ülemkogu kutsus liikmesriike üles kiiresti moodustama ühiseid

uurimisrühmasid, et esimese sammuna võidelda uimasti- ja inimkaubanduse ning

terrorismiga. Raske organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemiseks otsustati moodustada

eelkäsitletud üksus Eurojust (p 46). Mis aga kõige olulisem- Tampere järeldustes tunnistati

vastastikuse tunnustamise põhimõte õigusalase koostöö nurgakiviks.

Tampere järelduste kohaselt hõlbustaksid kohtuotsuste tõhustatud vastastikune tunnustamine

ja õigusaktide vajalik ühtlustamine nii ametiasutuste koostööd kui üksikisiku õiguste

kohtulikku kaitset. Seoses tõendite kogumisega leiti, et vastastikuse tunnustamise põhimõtet

tuleks kohaldada ka selliste eelotsuste suhtes, mis võimaldaksid pädevatel ametiasutustel

tõendeid kiiresti koguda ja kergesti teisaldatavat vara arestida. Samuti leiti, et ühe liikmesriigi

ametiasutuste seaduslikult kogutud tõendid peaksid olema vastuvõetavad teiste liikmesriikide

kohtutes, arvestades seal kohaldatavaid nõudeid. Järelduste kohaselt kohaldub vastastikuse

tunnustamise põhimõte nii kohtuotsustele kui ka õigusasutuste muudele otsustele.

EL ja selle liikmesriikide turvalisuse küsimus muutus eriti teravaks eelkõige seoses Ameerika

Ühendriikides 11. septembril 2001. aastal ja Hispaanias Madridis 11. märtsil 2004. aastal

toime pandud terrorirünnakutega. Alles vahetult peale 2001. aasta 11. septembri

terrorirünnakuid tekkis EL tasemel ühine poliitiline tahe piiriülese kuritegevuse vastu

võitlemiseks vastu võtta reaalsed meetmed, mida senini olid takistanud erinevad

kriminaalõiguse traditsioonid ja kohtusüsteemid. EL justiits- ja siseküsimuste nõukogu kohtus

vahetult peale 11. septembri terrorirünnakuid ja leppis kokku konkreetsetes terrorismi vastu

võitlemise meetmetes. EL tasemel defineeriti esimest korda terrorism ja otsustati vastu võtta

27

Tampere European Council 15 and 16 October 1999 Presidency Conclusions. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.europarl.europa.eu/summits/tam_en.htm#, 02. märts 2011.


10

Euroopa vahistamismääruse raamotsus29

, mis tegelikult oli juba varem komisjonis arutlusel

olnud, kuid mille suhtes seni ei olnud konkreetset seisukohta võetud.30

Euroopa vahistamismäärus oli esimene konkreetne meede kriminaalõiguse valdkonnas,

millega rakendati 1998. aastal Tampere järeldustes eesmärgiks seatud vastastikuse

tunnustamise põhimõtet. Huvitav on asjaolu, et kõik EL liikmesriigid võtsid raamotsuse vastu

alles 22. aprilliks 2005 a31

. Euroopa vahistamismäärus on üle võetud ka Eesti

kriminaalmenetluse seadustikku, paiknedes 19. peatüki 9. jaos ning enamik loovutamise

sätteid jõustusid 01.07.2004 a ehk vahetult peale Eesti ühinemist EL-ga. Lisaks tegid vahetult

peale 11. septembri terrorirünnakuid 2001. aasta oktoobris Belgia, Prantsusmaa, Hispaania ja

Ühendkuningriigi esindajad terrorismi vastu võitlemiseks ettepaneku koheselt jõustada EL

liikmesriikide vahelise kriminaalasjades vastastikuse õigusabi 29. mai 2000 a konventsiooni

artikkel 13, mis võimaldab liikmesriikide vahelist ühiste uurimisrühmade moodustamist.32

2000. aasta konventsioon jõustus tegelikult alles 23. augustil 2005 a, kui selle olid 25

liikmesriigist ratifitseerinud 20 liikmesriiki33

ning enne konventsiooni jõustumist võeti EL

tasandil vastu raamotsus 2002/465/JSK ühiste uurimisrühmade kohta. Alates 23. augustist

2005 a asendab 2000. aasta konventsioon selle ratifitseerinud riikide vahelises koostöös

eelnimetatud raamotsust. 2005. aasta Londoni pommirünnakud kiirendasid omakorda nn

Euroopa tõendikogumismääruse vastuvõtmist34

ja rünnakute tagajärjel võtsid mitmete

liikmesriikide valitsused vastu meetmeid politseikoostöö, sh teabevahetuse parandamiseks35

.

5. novembril 2004. aastal toimus Euroopa Ülemkogu kohtumine, kus kiideti heaks Haagi

programm36

vabaduse, turvalisuse ja õiguse tugevdamiseks EL-s. Programmis seati

eesmärgiks parandada liidu ja selle liikmesriikide ühist suutlikkust, muuhulgas võidelda

organiseeritud piiriülese kuritegevusega ja vähendada terrorismiohtu, realiseerida Europoli ja

29

Nõukogu raamotsus 2002/584/JSK, 13. juuni 2002, Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta. EÜT L 190, 18.7.2002, lk 1-20.

30 S. Douglas-Scott. The Rule of Law in the European Union - Putting the Security into the Area of Freedom,

Security and Justice. European Law Review 2004, 29(2), pp 219-242. 31

Komisjoni aruanne, mis põhineb nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse (Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta) artiklile 34 (muudetud versioon). Brüssel, 24.1.2006. KOM (2006) 8 lõplik, lk 2.

32 K. Archick. Europe and Counterterrorism: Strengthening Police and Judicial Cooperation. 23.07.2002.

Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.au.af.mil/au/awc/awcgate/crs/rl31509.pdf, 11. märts 2011, p 26. 33

H. G. Nilsson. 3. From Classical Judicial Cooperation to Mutual Recognition. Revue internationale de droit pénal 1/2006 (Vol 77), p 55.

34 J. Lodge. Transparency, Justice and Territoriality: The EU Border Challenge. - Security Versus Freedom?: A

Challenge for Europe's Future. Edited by Balzacq, T., Carrera, S. Ashgate Publishing Group, 2006, p 271. 35

Ibid, pp 273-274. 36

Haagi programm: vabaduse, turvalisuse ja õiguse tugevdamine Euroopa Liidus. ELT C 53, 03.03.2005, lk 1-14.

11

Eurojusti võimalused ning jätkata tööd kohtuotsuste ja tõendite vastastikuse tunnustamise

osas kriminaalasjades37

. Vastastikuse tunnustamise põhimõtte toimima hakkamiseks võeti

eesmärgiks vastastikuse usalduse tugevdamine38

. Seoses teabe vahetamise tõhustamisega leiti

Ülemkogu kohtumisel, et piiriülese õiguskaitsealase teabevahetuse osas on vaja uudset

lähenemist ja seati eesmärgiks, et alates 1. jaanuarist 2008 juhindutakse EL-s tingimustest,

mille kohaselt võib oma kohustuste täitmiseks teavet vajav liikmesriigi õiguskaitsetöötaja

seda küsida teisest liikmesriigist ja teise liikmesriigi vajalikku teavet omav õiguskaitseasutus

esitab teabe küsitud eesmärgil.39

Nimetatud eesmärgil oli juba ettevalmistamisel raamotsuse

2006/960/JHA eelnõu EL liikmesriikide õiguskaitseasutuste vahelise teabe ja jälitusteabe

vahetamise lihtsustamise kohta40

, mis jõustus 30.12.2006 a.

Haagi programmis nähti ette olulised eemärgid ka politseikoostöö valdkonnas. Näiteks seoses

piiriülese organiseeritud kuritegevuse ja muu raske kuritegevuse ja terrorismi vastu

võitlemisega võeti eesmärgiks praktilise koostöö tugevdamine liikmesriikide politsei- ja

tolliasutuste vahel ja Europoliga.41

Seoses ühiste uurimisrühmadega leiti, et liikmesriikide

kogemused ühiste uurimisrühmade kasutamise osas on piiratud ja ühiste uurimisrühmade

kasutamise soodustamiseks ja kogemuste vahetamiseks peaks iga liikmesriik määrama

riikliku eksperdi. Samuti võeti eesmärgiks vastastikuse usalduse suurendamiseks parandada

arusaamist liikmesriikide õigussüsteemide toimimisest ja korraldusest.42

Vastastikuse usalduse

suurendamiseks aitavad kaasa näiteks liikmesriikide vahelised vastastikused hindamised.

Tampere ja Haagi programmile järgnenud 2010. aasta Stockholmi programm43

on uus

viieaastane arengukava, millega määratletakse strateegilised suunised õigusloome ja tegevuse

kavandamiseks õigusel, vabadusel ja turvalisusel põhineva ala tugevdamiseks EL-s. Kui

Tampere programmi peamiseks eesmärgiks oli vastastikuse tunnustamise põhimõtte

kasutuselevõtmise juurutamine õigusalases koostöös ja Haagi programm tugines eelkõige

õiguskaitseasutuste koostöö tugevdamisele, siis Stockholmi programm on oma peamiseks

eesmärgiks seadnud kodanike huvid ja vajadused, eelkõige põhiõiguste ja – vabaduste ning

37

Haagi programm: vabaduse, turvalisuse ja õiguse tugevdamine Euroopa Liidus. ELT C 53, 03.03.2005, lk 1. 38

Ibid, lk 27. 39

Ibid, lk 18. 40

Nõukogu eelnõu: raamotsus 2006/960/JHA, 18. detsember 2006, Euroopa Liidu liikmesriikide õiguskaitseasutuste vahelise teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamise kohta. - ELT L 386, 29. detsember 2006, lk 89-100.

41 Viide 37, lk 21.

42 Ibid, lk 23.

43 Stockholmi programm – avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel. - ELT C 115,

4.5.2010, lk 1-38.

12

isikupuutumatuse austamise, samas tagades ka turvalisuse. Stockholmi programmis on

märgitud, et selleks peaksid õiguskaitsemeetmed ühelt poolt ja üksikisikute õiguste kaitseks

võetavad meetmed, õigusriigi põhimõtted ja rahvusvahelise kaitse eeskirjad teiselt poolt

teenima sama eesmärki ja vastastikku üksteist tugevdama44

. Üheks peamiseks tulevikuga

seotud väljakutseks on Stockholmi programmis loetud usalduse tagamist ja uute mooduste

leidmist liikmesriikide erinevate õigussüsteemide vahelise koostöö ja vastastikuse mõistmise

suurendamiseks45

.

Eeltoodule tuginedes võib seega järeldada, et Maastrichti, Amsterdami ja Niceì lepingud on

järkjärguliselt loonud ühise õigusraamistiku justiits- ja siseküsimuste valdkonnas. Tampere,

Haagi ja Stockholmi programmides seatud poliitilised eesmärgid on loonud soodsa aluse

koostöö lihtsustamiseks ja kiiremaks muutmiseks.

1.2. Konventsioonidel põhinev vastastikune õigusabi

Rahvusvaheline koostöö põhineb KrMS § 433 lg kohaselt lisaks kahepoolsetele lepingutele ja

raamotsustele mitmepoolsetel rahvusvahelistel lepingutel ehk konventsioonidel, mis

tuginevad vastastikuse abistamise põhimõttele. Kuigi Eestile siduvaid konventsioone on

mitmeid, käsitletakse käesoleva töö eesmärkidest lähtuvalt nendest kahte, mis reguleerivad

vastastikust õigusabi ehk teabe ja tõendite vahetust ning millel rahvusvaheline koostöö kuni

raamotsuste vastuvõtmiseni EL-s on põhinenud. Järgnevalt iseloomustatakse ja võrreldakse

neid konventsioone. Siinkohal tuleks konventsioonide jõustumisega seoses märkida, et kuni

Amsterdami lepingu jõustumiseni võis konventsioonide jõustumist blokeerida iga liikmesriik.

Amsterdami lepinguga lisati aga klausel, mille kohaselt konventsioonid võivad jõustuda need

vastuvõtnud liikmesriikides, kui vähemalt pooled liikmesriikidest on need vastu võtnud

(artK.6).

Esimeseks nendest konventsioonidest on kriminaalasjades vastastikuse abistamise 20. aprilli

1959. aasta Euroopa konventsioon46

, mis jõustus koos lisaprotokolliga Eesti suhtes 24. märtsil

1997 a47

. Konventsiooni preambula kohaselt on konventsiooni eesmärgiks saavutada oma

44

Stockholmi programm – avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel. - ELT C 115, 4.5.2010, lk 4.

45 Ibid, lk 5.

46 Kriminaalasjades vastastikuse abistamise 20. aprilli 1959. aasta Euroopa konventsioon. - RT II 1997, 7, 36.

47 Kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni ja selle lisaprotokolli ratifitseerimise

seadus. - RT II 1997, 7, 36; RT I 2009, 62, 405.

13

liikmete suurem ühtsus, uskudes, et ühiste reeglite vastuvõtmine vastastikuse abistamise alal

kriminaalasjades aitab kaasa selle eesmärgi saavutamisele. Kuna sel ajal tehti esimesi samme

EL suunas ja riikide suveräänsus oli olulisel kohal, oldi olukorras, kus ühelt poolt oli küll

vajadus või soov teha koostööd teiste riikidega, kuid samas puudus vähemalt teatud juhtudel

tahe tunnustada välisriigi karistusõiguse süsteemi, kui see erines siseriiklikust48

. Seega

soovisid riigid kaitsta oma karistusõiguse süsteemi kui oma riigi suveräänsuse olulist osa.

1959. aasta Strasbourgì konventsiooni art 1 lg 1 kohaselt kohustuvad lepingupooled

võimaldama üksteisele ulatuslikku vastastikust abi kriminaalasjades, milles karistamine abi

taotlemise ajal kuulub taotleva poole õigusasutuste pädevusse. Konventsiooni alusel toimub

vastastikune abistamine nõudekirjade esitamisega. Oluline on märkida sedagi, et art 3 lg 1

kohaselt menetletakse õigusabitaotlust taotluse saanud riigi seaduste kohaselt ehk vastavalt

locus regit actum põhimõttele, mis on näide riikide suveräänsuse rõhutamisest49

.

Kuigi konventsioonis on nimetatud vaid üksikud menetlustoimingud, ei hõlma konventsiooni

seletuskirja kohaselt art-s 1 lg 1 märgitud ulatuslik vastastikune abi kriminaalasjades ainult

konventsioonis märgitud liike, vaid lisaks ka kõiki teisi koostöö liike50

. Konventsioonis

nimetatud õigusabi taotluse liikidest võimaldab art 3 lg 1 uurida tõendeid või üle anda

tõendavat materjali, protokolle või muid dokumente. Konventsiooni art 3 lg 2 alusel võib

taotlusi esitada tunnistajate või ekspertide vande all tunnistuste andmiseks. Konventsiooni art

5 võimaldab taotlusi esitada vara asukoha kindlakstegemiseks ja arestimiseks ning art 7 alusel

saab edastada kohtukutseid ja -otsuseid.

Mõned konventsioonis nimetatud õigusabi taotluse liigid on tänaseks asendunud vastavate

nõukogu raamotsustega. Nii on konventsiooni artikkel 3 lõikes 1 märgitud õigusabi alus

asendunud 18.12.2008 a raamotsusega 2008/978/JSK51

ehk nn Euroopa

tõendikogumismäärusega. Konventsiooni art 3 lg 2 on aluseks tunnistajate või ekspertide

vande all tunnistuste andmise taotlemiseks ning kuigi uue instrumendina on vastu võetud

18.12.2008 a nn Euroopa tõendikogumismääruse raamotsus 2008/978/JSK, ei kohaldata

48


49 Ibid, lk 48.

50 European Convention on Mutual Assistance in Criminal Matters. Explanatory Report. Arvutivõrgus

kättesaadav: http://conventions.coe.int/Treaty/EN/Reports/Html/030.htm, 13. märts 2011. 51

Nõukogu raamotsus 2008/978/JSK, 18. detsember 2008, mis käsitleb Euroopa tõendikogumismäärust esemete, dokumentide ja andmete kogumiseks kriminaalmenetluses kasutamise eesmärgil. ELT L 350, 30.12.2008, lk 72-92.

14

raamotsust ülekuulamiste läbiviimiseks, ütluste võtmiseks või muud laadi ärakuulamiseks,

millesse on kaasatud kahtlusalused, tunnistajad, eksperdid või mis tahes muud osalised

(raamotsuse art 4 lg 2a). Ehk siis raamotsuse alusel saab taotleda üksnes olemasolevaid

andmeid ja uute ütluste saamiseks kohaldatakse jätkuvalt vastastikuse õigusabi menetlust.

Konventsiooni art 5 aga on tänaseks asendunud 22.07.2003 a nn Euroopa arestimismääruse

raamotsusega 2003/577/JSK52

. Mis puudutab kohtukutsete ja -otsuste edastamist, siis on

Euroopa uurimismääruse direktiivi eelnõu seletuskirjas esitatud seisukoht, et kuigi direktiiv

peaks tulevikus asendama praegu kehtivad korrad, tuleks siiski säilitada 1959. aasta

Strasbourgì konventsiooni mitmed artiklid, et nimetatud konventsiooni oleks võimalik

kasutada kohtukutsete kättetoimetamiseks53

.

1959. aasta Strasbourgì konventsiooni art 2 annab alused vastastikusest abist keeldumiseks.

Nimelt võib vastastikusest abist keelduda, kui taotlus puudutab kuritegu, mida taotluse saanud

pool peab poliitiliseks, poliitilise kuriteoga seotuks või rahanduskuriteoks (art 2a) ja/või kui

taotluse saanud pool leiab, et taotluse täitmine võib kahjustada tema suveräänsust,

julgeolekut, avalikku korda või muud tema olulist huvi (art 2b). Kuigi konventsiooni art 19

kohaselt tuleb vastastikusest abistamisest keeldumist põhjendada, on konventsiooni osalistele

antud väga laialdased alused koostööst keeldumiseks ja tegelikult saab vastastikuse abi

taotluse saanud pool eelnimetatud alustele viidates vajaduse või tahtmise korral alati

koostööst keelduda. Mis puudutab koostööst keeldumise aluseid Eesti õiguses, siis praktikas

on põhiliseks koostööst keeldumise aluseks vastuolu Eesti õiguse põhimõtetega54

. Nimetatud

keeldumise aluse koostööks annab KrMS § 436 lg 1 p 2, mille kohaselt keeldub Eesti Vabariik

rahvusvahelisest koostööst, kui see on vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega. Kuigi

Riigikohus ei ole seni mõistet „vastuolu Eesti õiguse põhimõtetega“ sisustanud, on Eesti

õiguse põhimõtted Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni55

osalisena

need, mis on kirjas konventsioonis56

. Täpsemalt on kriminaalmenetluse põhimõtted sätestatud

EIÕKonv artiklites 5- 7 ja KrMS-s määratletud üldsätetena §§-des 7-9 ja 15.

52

Nõukogu raamotsus 2003/577/JSK, 22. juuli 2003, vara või tõendite arestimise otsuste täitmise kohta Euroopa Liidus. ELT L 196, 2.8.2003, lk 45- 55.

53 Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia

Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, kohta- seletuskiri. 2010/0817 (COD), 03.06.2010, lk 31.

54 T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura,

2010, lk 18. 55

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. Rooma, 4. november 1950. - RT II 1996, 11, 34; RT II 2010, 14, 54.

56 Viide 54, lk 18.

15

Kuigi lepingupooled kohustuvad 1959. aasta Strasbourgì konventsiooni alusel võimaldama

üksteisele ulatuslikku vastastikust abi kriminaalasjades, võimaldavad konventsiooni sätted

lisaks laialdastele vastastikusest abistamisest keeldumise alustele teha koostööst keeldumiseks

mitmeid reservatsioone. Nii näiteks võivad lepingupooled art 5 alusel jätta endale õiguse teha

vara asukoha kindlakstegemise ja arestimise nõudekirja täitmise sõltuvaks kas ühest või

mitmest artiklis loetletud tingimusest. Art 5a kohaselt on selleks kahepoolse karistatavuse

põhimõte, mille kohaselt peab vara asukoha kindlakstegemise ja arestimise aluseks olev

kuritegu olema karistatav nii taotleva kui taotluse saanud poole seaduse järgi. Art 5b eeldab,

et kuritegu, mis oli nõudekirja aluseks, toob taotluse saanud maal kaasa väljaandmise ning art

5c, et nõudekirja täitmine on kooskõlas taotluse saanud maa seadusega. Tegelikult on artiklis

5 nimetatud reservatsioon samatähenduslik artiklis 2 loetletud vastastikusest abist keeldumise

alustega.

Konventsiooni art 3 lg 2 sisaldab endas vastastikkuse põhimõtet: kui üks lepingupool teeb ühe

eelnimetatud deklaratsioonidest, võib teine pool rakendada vastastikkust. Konventsiooni art

23 lg 1 võimaldab lepingupooltel tegelikult teha reservatsiooni kõigi konventsiooni sätete

suhtes. Eesti tegi konventsiooni ratifitseerimisel artikli 23 lõikele 1 ja artiklile 2 tuginedes

üldise reservatsiooni, luues õiguse keelduda abi andmisest juhul, kui tegu, millega seoses

taotlus on esitatud, ei loeta kuriteoks Eesti seaduste järgi57

. Kuigi nimetatud sätet tuleks

tõlgendada kitsalt, ei ole kahepoolse karistatavuse kontrolli kaotamine siiski Eesti Vabariigi

Põhiseaduse kohaselt välistatud58

.

Rahanduskuritegude menetlemise lihtsustamiseks vähendati 1959. aasta konventsiooni 17.

märtsi 1978. aasta lisaprotokolliga vastastikusest abist keeldumise aluseid ja lepiti kokku, et

lepingupooled ei kasuta konventsiooni art 2 punktis a ettenähtud õigust keelduda abi

andmisest ainult seetõttu, et taotluses on käsitletud kuritegu, mida nõudekirja saanud pool

peab rahanduskuriteoks. Samuti piirati lisaprotokolliga teo kahepoolse karistatavuse nõude

kohaldamist ja art 2 lg 1 kohaselt loeti nendel juhtudel, kui lepingupool oli vara asukoha

selgitamise ja vara arestimise nõudekirja täitmise teinud sõltuvaks teo kahepoolse

karistatavuse tingimusest, see tingimus rahanduskuriteo osas täidetuks, kui kuritegu on

karistatav taotleva poole seaduse järgi ning vastab samalaadsele kuriteole taotluse saanud

57

Kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni ja selle lisaprotokolli ratifitseerimise seadus. - RT II 1997, 7, 36; RT I 2009, 62, 405.

58 G. Vernimmen-Van Tiggelen., L. Surano. Analysis of the Future of Mutual Recognition in Criminal Matters

in the European Union. Institute for European Studies. ECLAN- European Criminal Law Academic Network, 20th November 2008, p 12.

16

poole seaduse järgi. Lisaprotokolli artikliga 3 laiendati konventsiooni kohaldamisala karistuse

täideviimist, trahvide sissenõudmist ja kohtumenetluse kulusid käsitlevate dokumentide

kättetoimetamisele ning toimingutele, mis on seotud kohtuotsuse tegemise edasilükkamisega,

kohtuotsuse täitmisega, tingimisi vabastamisega, kohtuotsuse täitmise alguse

edasilükkamisega ja otsuse täitmise peatamisega.

Teiseks teemakohase käsitluse all olevaks konventsiooniks on 1959. aasta Strasbourgì

konventsiooni põhimõtetel rajanev ja seda täiendav Euroopa Liidu liikmesriikide vaheline

kriminaalasjades vastastikuse õigusabi 29. mai 2000 a konventsioon59

, mis jõustus alles 2005.

aastal, kui piisav arv liikmesriike olid selle ratifitseerinud. Konventsiooni preambula kohaselt

soovitakse tugevdada ja kaasajastada EL liikmesriikide vahelist õigusalast koostööd

kriminaalasjades ning täiendatakse oluliselt 1959. aasta Strasbourgì konventsiooniga

ettenähtud koostöö võimalusi. Konventsioon kujutab endast olulist sammu õigusalase koostöö

edasiarendamises.

Ühe peamise muudatusena võrreldes 1959. aasta Strasbourgì konventsiooniga tõi 2000. aasta

konventsioon kaasa võimaluse õigusabitaotlust esitades taotleda selle täitmist taotluse

esitanud riigi seaduse kohaselt (forum regit actum põhimõte)60

. Konventsiooni art 4 lg 1

kohaselt täidab taotluse saanud liikmesriik taotluse esitanud liikmesriigi poolt sõnaselgelt

nõutud vorminõudeid ja menetlustoiminguid, kui konventsioonis ei ole sätestatud teisiti ja kui

sellised vorminõuded ja menetlustoimingud ei ole vastuolus abi osutava liikmesriigi õiguse

põhimõtetega. Nii on sätestatud ka KrMS § 463 lg-s 1, mille kohaselt võidakse välisriigi

taotlusel selle täitmisel lähtuda menetlusnormidest, mis erinevad KrMS-s sätestatutest, juhul

kui see ei ole vastuolus Eesti õiguse põhimõtetega. Jälitustoiminguid saab aga 2000. aasta

konventsiooni artiklitest 12 ja 14 tulenevalt läbi viia üksnes taotluse saanud riigi õigusaktide

kohaselt.

Eelnimetatud muudatuse tingisid erinevused riikide kriminaalmenetluste vahel, mistõttu ei

olnud teatud juhtudel õigusabitaotlust täitva riigi poolt kogutud tõendeid võimalik kasutada

taotluse esitanud riigis ja selleks anti taotlust esitavale riigile võimalus taotleda tõendite

kogumist sellele riigile vastuvõetaval viisil61

. Eesti kriminaalmenetluses on KrMS § 65

59

Euroopa Liidu liikmesriikide vaheline kriminaalasjades vastastikuse õigusabi 29. mai 2000 a konventsioon. - RT II 2004, 16, 69.

60 T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura,

2010, lk 49. 61

Ibid, lk 49.

17

kohaselt lubatud kasutada välisriigis selle riigi seaduste kohaselt kogutud tõendeid, kui tõendi

saamiseks tehtud menetlustoiming ei ole vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega.

Siinkohal tuleks märkida, et kehtivates tõendite kogumist käsitlevates eeskirjades, milleks on

kõnealused konventsioonid ja eelpool nimetatud Euroopa tõendikogumismäärust käsitlev

raamotsus, käsitletakse tõendite vastuvõetavuse küsimust ainult kaudselt, sest tõendite

kogumise ühiseid standardeid nendega kehtestatud ei ole. Sellise olukorraga kaasneb risk, et

kriminaalasjades tõendite kogumist käsitlevad õigusaktid toimivad tõhusalt ainult nende

liikmesriikide puhul, kus tõendite kogumise suhtes kehtivad sarnased riiklikud standardid.62

Probleemi lahenduseks peetakse samas allikas ühiste standardite kehtestamist

kriminaalasjades tõendite kogumisele63

. Nimetatud allikaks peaks tulevikus saama Euroopa

uurimismääruse direktiiv.

Kui 1959. aasta Strasbourgì konventsioonis olid nimetatud vaid üksikud menetlustoimingud

ehk õigusabitaotluste liigid, siis 2000. aasta konventsioon sisaldab regulatsiooni paljude

õigusabi liikide kohta. 2000. aasta konventsiooni teises jaotises on nimetatud järgmised

vastastikuse abistamise erivormid: artiklis 8 kuriteoga saadud vara tagastamine (Eestis

vastavalt KrMS §§ 469, 470), artiklis 9 vahi all viibiva isiku ajutine üleandmine (KrMS §§

466, 467), artiklites 10 ja 11 video- ja telefonikonverents (KrMS § 468), artiklis 12

kontrolltarne, artiklis 14 varjatud kohtueelne menetlus ja tehnilise sidevahendi pealtkuulamine

(jälitustoimingud KrMS §§ 115-120, 472) ning artiklis 13 eraldiseisva koostöö liigina ühine

uurimisrühm (KrMS § 471), mida käsitletakse põhjalikumalt käesoleva töö teises peatükis.

Lisaks on igal liikmesriigil võimalik kuritegude kohta teavet edastada omaalgatuslikult

(KrMS § 473). Seega võrreldes 1959. aasta Strasbourgì konventsiooniga sisaldab 2000. aasta

konventsioon konkreetset regulatsiooni, mis võimaldab lisaks nn traditsioonilistele taotlustele

õigusabi korras taotleda ka jälitustoimingute teostamist. Kokkuvõtvalt võib seega öelda, et

2000. aasta konventsiooniga täiendati oluliselt 1959. aasta Strasbourgì konventsiooniga

ettenähtud rahvusvahelise koostöö võimalusi.

62

Roheline raamat kriminaalasjades erinevates liikmesriikides tõendite kogumise ja selliste tõendite vastuvõetavuse kohta. Brüssel 11.11.2009. KOM (2009) 624 lõplik, lk 5.

63 Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike

teenistuses”. Brüssel 10.6.2009. KOM (2009) 262 lõplik, lk 17.

18

1.3. Vastastikuse tunnustamise põhimõte

Vastastikuse tunnustamise põhimõtet tutvustati Euroopa Ülemkogu Tampere kohtumisel 1999.

aastal kui Euroopa õigusruumi nurgakivi. Selle põhimõtte kohaselt tunnustatakse ja vajadusel

täidetakse ühe liikmesriigi poolt vastuvõetud menetlusotsust teise liikmesriigi poolt ilma

täiendavate eeltingimusteta ja viivitamatult. Kui klassikaline rahvusvaheline koostöö oli siiani

valitsustevaheline ja seda iseloomustasid vastastikkuse, topeltkaristavuse ja spetsiaalsuse

põhimõte64

, siis EL liimesriikide vahel on need põhimõtted alates Amsterdami lepingust

paljuski asendunud vastastikuse tunnustamise põhimõttega ja sellega on õigusalane koostöö

kriminaalasjades viidud EL-s uuele tasemele.

Vastastikuse tunnustamise näideteks on nõukogu raamotsused. Nagu juba eelpool käsitletud,

andis Amsterdami lepingu art K.6 lg 2 p 2 nõukogule õiguse liikmesriikide õigusaktide

ühtlustamiseks uue õigusakti liigina vastu võtta raamotsuseid. Raamotsused on oma

iseloomult liikmesriikidele saavutatava eesmärgi suhtes siduvad, kuid jätavad riigi

ametiasutustele rakendamise vormi ja meetodite valikul vabad käed. Sõltumata valitud

rakendamise vormist tuleb järgida selguse, õiguskindluse ja tõhususe põhimõtteid.

Raamotsustel ei ole vahetut õigusmõju.

Põhimõtet, et raamotsustel ei ole vahetut õigusmõju, kinnitas ka Euroopa Kohus 16. juuni

2005. aasta otsuses Pupino65

, juhtides tähelepanu, et raamotsustel on kohustuslik jõud selles

mõttes, et need on „saavutatavat tulemust silmas pidades” liikmesriikidele „siduvad, kuid

jätavad riigi asutustele vabaduse valida vorm ja meetodid” (p 33). Kohus märkis,. Et

raamotsuste kohustuslik jõud toob liikmesriikide asutustele ja eelkõige liikmesriikide

kohtutele kaasa siseriikliku õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustuse (p 34). Kohus on

asunud seisukohale, et sarnaselt direktiive puudutava regulatsiooniga tuleb raamotsust silmas

pidada siseriikliku õiguse tõlgendamisel, kui see raamotsus on asjakohane konkreetse

kriminaalasja lahendamisel. Seega tuleneb Pupino lahendist, et raamotsus tuleb kaasata

üksnes siseriikliku õiguse tõlgendamisele. Tõlgendus aga ei saa ületada siseriiklikus õiguses

sätestatud piire (p 47) ning siseriikliku õiguse tõlgendamise tulemil ei tohi menetlus kujuneda

süüdistatava suhtes ebaõiglaseks (p 59).

64

H. G. Nilsson. 3. From Classical Judicial Cooperation to Mutual Recognition. Revue internationale de droit pénal 1/2006 (Vol 77), p 53.

65 Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C-105/03, Pupino. - ELT L 292, 15.11.2006.

19

Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on tõdenud66

, et raamotsustel ei ole siseriiklikult vahetut

õigusmõju, s.t nad ei ole otsekohaldatavad, vaid eeldavad seadusandja tegevust siseriikliku

õiguse kujundamisel, saavutamaks raamotsuses sätestatud eesmärkide ja põhimõtete

realiseerumine. Eeltoodust tuleneb üheselt, et raamotsus ei saa asendada siseriiklikult kehtivat

õigust, siseriiklik õigus on autonoomne ning seda saab ja tuleb seadusandja vahendusel

kujundada raamotsusega kokkulepitud suunas (p 7). Kriminaalkolleegium märkis, et Euroopa

Kohtu otsusest tuleneb vaid suunis, et siseriiklikku õigust tuleb võimaluse korral

maksimaalselt tõlgendada raamotsuse valguses. Menetluse läbiviimisel vahetu tuginemine

raamotsusele on karistusõiguse autonoomiat silmas pidades välistatud (p 11.1) ning

siseriikliku seaduse tõlgendamisel nõukogu raamotsuse valguses peab jääma piiridesse, mida

võimaldab konkreetne seadus (p 12).

Järgnevalt peatutakse vastastikuse tunnustamise põhimõttel põhjalikumalt. Kõigepealt võib

kõnealust põhimõtet iseloomustada kui õiguslikku ja poliitilist revolutsiooni, mis asendab

väga suurel määral pika ja vaevalise lepingute sõlmimise protsessi, millest enamus sisaldavad

koostööks hulgaliselt piiranguid. Samuti iseloomustab vastastikuse tunnustamise põhimõtet

asjaolu, et välisriigi kriminaalõigus muutub teatud mõttes teise riigi taotlust täitva riigi õiguse

allikaks, isegi kui paljudel juhtudel ei vasta kuriteokoosseisud liikmesriikides üks-ühele.67

Vastastikkuse põhimõtte kohaselt on riikidevaheline koostöö võimalik, kui mõlemad pooled

teevad koostööd samadel alustel. Sellisel juhul võib üks pool teha koostöö sõltuvaks teatud

tingimustest ja teine pool võib sellisel juhul rakendada vastastikkust. Vastastikuse

tunnustamise põhimõtte kohaselt peaks aga üks liikmesriik ilma täiendavate eeltingimusteta

teise liikmesriigi menetlusotsust tunnustama nagu iseenda oma.

Põhimõtte oluliseks tunnuseks on teo kahepoolsest karistatavusest loobumine. Kui teo

kahepoolse karistatavuse põhimõtte puhul peab koostöö objektiks olev tegu olema karistatav

nii taotleva kui taotluse saanud poole seaduse järgi, siis vastastikuse tunnustamise põhimõtte

kohaselt on üldpõhimõttena kahepoolse karistatavuse põhimõttest loobutud ja ette nähtud

teatud kuriteoliikide kataloog, mille puhul seatakse kriteeriumiks, et tegu peab olema

taotlevas riigis karistatav vähemalt kolmeaastase vangistusega. Üheks vastastikuse

66

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 07. märtsist 2007 nr 3-1-1-125-06 Jüri Rosina süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1, § 178 lg 1, § 179 lg 1 ja § 182 järgi. - RT III 2007, 11, 85.

67 I. Bantekas. The Principle of Mutual Recognition in EU Criminal Law. European Law Review 2007, 32(3),

pp 365-385.

20

tunnustamise põhimõtte peamiseks erinevuseks võrreldes vastastikkuse ja teo kahepoolse

karistatavuse põhimõttega ongi koostööst keeldumise alused, mida vastastikuse tunnustamise

põhimõttega on oluliselt vähendatud. Seega asendab vastastikuse tunnustamise põhimõtte

kasutuselevõtmine konventsioonidest tulenevad hulgalised piirangud koostööks. Kahepoolsest

karistatavusest loobumine on aga tekitanud küsimusi selle vastavuses seaduslikkuse ja

proportsionaalsuse põhimõttele. Nimelt on EIÕKonv art 7 lõikes 1 välja toodud seaduslikkuse

ning kuritegude ja karistuste proportsionaalsuse põhimõte (nullum crimen, nulla poena sine

lege), mis kuulub liikmesriikide ühistele riigiõiguslikele tavadele rajanevate õiguse

üldpõhimõtete hulka. Sellest põhimõttest tuleneb, et seadus peab selgelt määratlema kuriteod

ja nende eest määratavad karistused.

Seoses raamotsustes topeltkaristatavuse nõude kaotamisega on tekkinud küsimus, kas

puudutatud isikud saavad raamotsustes loetletud kuriteokategooriate (mitte

kuriteokoosseisude) puhul üheselt aru, milline tegu või tegevusetus toob kaasa

kriminaalvastutuse. Nimelt võivad raamotsustes loetletud kuriteokategooriate sisud ja

kohaldatavused olla erinevates õigussüsteemides väga erinevad. Raamotsustes sätestatud

teatud kuriteokategooriate puhul, nagu näiteks terrorism ja inimkaubandus, on selge, et need

on kriminaliseeritud olenemata liikmesriigist. Samas sisaldavad loetelud ka selliseid

kuriteoliike, mis ei pruugi igas liikmeriigis kriminaliseeritud olla. Seega on

topeltkaristatavuse kaotamisega seoses tõusetunud küsimus põhimõtte nullum crimen, nulla

poena sine lege rikkumises, sest isikutelt on võetud võimalus teada, kas nende poolt toime

pandud teod on kuriteod ja millised karistused nendele tegudele järgnevad.

Asjast Advocaten voor the Werel68

, milles Euroopa Kohus tõlgendas Euroopa

vahistamismääruse raamotsuse 2002/584 kehtivust, nähtub, et kuigi nõukogu pädevuses on

liikmesriikide õigusaktide ühtlustamiseks vastu võtta raamotsuseid, ei ole raamotsuse eesmärk

ühtlustada asjaomaste kuritegude koosseise või nende eest määratavaid karistusi (p 52).

Samas asjas tõusetus küsimus ka Euroopa vahistamismääruse raamotsuse seaduslikkuse

põhimõtte ning kuritegude ja karistuste proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise tõttu osas,

milles raamotsus kaotab artiklis 2 märgitud kuriteokategooriate puhul mitmekordse

karistamise kontrolli. Seoses mitmekordse karistatavuse kontrolli kaotamisega juhtis kohus

tähelepanu, et kuigi raamotsuse art 2 lõikes 2 nimetatud kuriteokategooriate suhtes on

kaotatud mitmekordse karistamise kontroll, on nimetatud kuritegude ja nende eest

68

Euroopa Kohtu 3. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C-303/05, Advocaten voor de Wereld. - ELT C 140, 23.06.2007.

21

määratavate karistuste määratlemise pädevus jätkuvalt vahistamismääruse teinud liikmesriigil,

kes peab austama EL lepingu artiklis 6 välja toodud seaduslikkuse ning kuritegude ja

karistuste proportsionaalsuse põhimõtet (p 53).

Vastastikuse tunnustamise põhimõtet iseloomustab riikide suveräänsuse austamine.

Riikidevaheline koostöö kriminaalõiguse vallas on väga tundlik teema ning ka vastastikuse

tunnustamise põhimõtte rakendamisel on põhirõhk riikide suveräänsuse austamisel ning

kriminaalõiguse süsteemidesse mittesekkumisel. Vastastikuse tunnustamise põhimõtte

kasutuselevõtmine võimaldab liikmesriikidel üldjuhul säilitada siseriiklikud

kriminaalõigussüsteemid ja seeläbi vähendada vajadust EL tasandil liikmesriikide

õigusnormide harmoniseerimiseks. See aga on paljude jaoks rohkem meeltmööda kui EL

tasandilt liikmesriikide materiaalõiguse ühtlustamine.69

Kõnealuse põhimõtte kasutuselevõtmise eesmärgiks ongi ületada takistus, mis seisneb riikide

kriminaalõiguse ja kriminaalmenetluse süsteemide erinevuses ja sellest tulenevalt õiguslikest

alustest õigusabist keeldumiseks70

. Põhimõte võimaldab EL liikmesriikidel suurel määral

tunnustada kriminaalmenetlusalaseid otsuseid materiaalõiguslikele eristustele vaatamata.

Hoolimata liikmesriikide õigussüsteemide erinevustest aktsepteeritakse teiste liikmesriikide

otsuseid samaväärsena kui enda omasid. Õigussüsteemide erinevused ei tohiks mõjutada

õigusemõistmist ega tekitada olukorda, kus kurjategijad saavad EL piires vabalt ringi liikudes

ära kasutada õigussüsteemide erinevusi ja sellega vältida vastutusele võtmist.

Politsei- ja õigusalases koostöös EL-s on keskne roll vastastikusel usaldusel71

. Vastastikuse

tunnustamise põhimõtte kohaselt tunnustavad liikmesriigid teiste liikmesriikide

menetlusotsuseid tingimusteta ja teatud osas loobutud teo kahepoolsest karistatavusest ehk

koostööst keeldumise alustest. Seega peab vastastikune tunnustamine põhinema

liikmesriikide usaldusel teiste liikmesriikide õigussüsteemide vastu. Vastastikkuse põhimõtte

ja vastastikuse tunnustamise põhimõtte peamiseks erinevuseks ongi see, et vastastikuse

tunnustamise puhul ei pea vastastikusele usaldusele tuginev taotluse saanud liikmesriik

69

M. Fletcher., R. Lööf., B. Gilmore. EU Criminal Law and Justice. Edward Elgar Publishing, 2008, lk 109. 70


71 A.A.H.Van Hoek., M. Luchtman. Transnational Cooperation in Criminal Matters and the Safeguarding of

Human Rights. - Utrecht Law Review. Volume 1, Issue 2, December 2005, p 9.

22

kontrollima enne taotluse täitmist kontrollima selle seaduslikkust72

. Ka Euroopa Kohus on

märkinud, et liikmesriikide vaheline koostöö eeldab vastastikust usaldust üksteise

karistusõiguse süsteemide suhtes ja seda, et liikmesriikides tunnustatakse teistes

liikmesriikides kehtiva karistusõiguse kohaldamist, isegi kui nende siseriikliku õiguse alusel

oleks lahendus erinev73

. Vastastikune usaldus on seega vastastikuse tunnustamise toimimise

aluseks.

Vastastikuse usalduse tugevdamine omakorda seostub ühelt poolt seadusandliku tegevusega,

mis peab tagama isikute õiguste igakülgse kaitse EL territooriumil ja teiselt poolt on see

seotud mitmete praktiliste meetmetega, et tugevdada tunnet ühtsesse kohtumõistmise

kultuuriruumi kuulumisest.74

Vastastikune usaldus ei ole asi iseenesest, vaid seda tuleb

õppida75

ning positiivsete kogemuste saamiseks on oluline nii koostööd tegevate poolte

suhtumine kui ka omavaheline suhtlemine76

. Üheks heaks koostöö- ja suhtlemisvõimaluseks

on näiteks ühiste uurimisrühmade moodustamine.

Kriminaalasjades tehtud otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamise meetmete

programmi77

sissejuhatuses deklareeritakse, et vastastikune tunnustamine on mõeldud

tugevdama koostööd liikmesriikide vahel, aga samas tõhustama ka üksikisiku õiguste kaitset.

Programmis on märgitud, et vastastikuse usalduse tugevdamise seadusandlikud meetmed

peaksid järgima kahte eesmärki: esiteks peab vastastikuse tunnustamise objektiks olevate

kohtuotsuste puhul olema tagatud isikute õiguste kõrgetasemeline kaitse ja teiseks peab otsuse

tegema vastava kohtuasja lahendamiseks pädevaim kohus. Kriminaalasjades tehtud otsuste

vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamine eeldab, et liikmesriigid usaldavad üksteiste

kriminaalkohtusüsteeme. Vastastikuse tunnustamise ulatus sõltub omakorda mitmetest

72

L. B. Winter. European Investigation Order for Obtaining Evidence in the Criminal Proceedings. Study of the Proposal for a European directive. - Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.zis-online.com/dat/artikel/2010_9_490.pdf, 23. veebruar 2011, p 582.

73 Euroopa Kohtu 11. veebruari 2003 aasta otsus liidetud kohtuasjades C-187/01 ja C-385/01,

eelotsusetaotlused kriminaalasjades, milles süüdistatavad on Hüseyin Gözütok ja Klaus Brügge. - EKL 2003, lk I-01345, p 33.

74 Komisjoni teatis Nõukogule ja Euroopa Parlamendile kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste vastastikuse

tunnustamise ja liikmesriikidevahelise usalduse tugevdamise programmi kohta. Brüssel 19.5.2005. KOM (2005) 195 lõplik.

75 G. Vernimmen- Van Tiggelen., L. Surano. Analysis of the Future of Mutual Recognition in Criminal Matters

in the European Union. Institute for European Studies. ECLAN – European Criminal Law Academic Network, 20th November 2008, p 20.

76 Ibid, p 21.

77 Programme of measures to implement the principle of mutual recognition of decisions in criminal matters. -

OJ C 12, 15.1.2001, p 10.

23

parameetritest, mis määravad selle tulemuslikkuse. Nende parameetrite hulka kuuluvad

muuhulgas kahtlustatavate õiguste kaitse mehhanismid ja ühised miinimumnormid.78

Mis puudutab eelnimetatud kahtlustatavate õiguste kaitse mehhanisme ja miinimumnorme,

siis vastastikusel tunnustamisel on otsene seos menetlusõiguslike tagatistega eelkõige

seetõttu, et Tampere järeldustes silmas peetud vastastikuse tunnustamise puhul eeldatakse, et

ühes liikmesriigis tunnustatakse ja täidetakse teise liikmesriigi kohtuotsuseid automaatselt,

ilma nende otsuste seaduslikkust kontrollimata. Arvestades riikide suveräänsust ümbritsevat

tundlikkust ja seda, et reeglina austatakse liikmesriikides just oma õigussüsteemi, on

vastastikune tunnustamine õigusalase koostöö vallas kriminaalasjades võimalik ainult siis, kui

kõik liikmeriigid saavad toetuda teises riigis tehtud kohtuotsustele, mis vastavad vähemalt

minimaalsetele menetlusõiguslikele tagatistele, mis on ette nähtud siseriiklikult.79

Seega on

vastastikuse tunnustamise põhimõtte aluseks vastastikune usaldus, mis on omakorda otseselt

seotud isikute õiguste kõrgetasemelise kaitsega.

Peamiste protsessuaalsete kaitsemeetmete suhtes ühiste miinimumnormide kohaldamiseks ja

seeläbi liikmesriikide vahelise usalduse suurendamiseks esitas komisjon 2004. aasta aprillis

raamotsuse ettepaneku, mis käsitles teatavaid EL-s kriminaalasjade menetlemisel kehtivaid

menetlusõiguse sätteid.80

Ettepaneku eesmärk oli kriminaalmenetlusele allutatud isikute

teatavate õiguste tagamine kindlaksmääratud miinimumtasandil kõikides EL liikmesriikides.

Nendeks õigusteks olid õigus advokaadi kaitsele, õigus tõlgi- ja tõlketeenusele, õigus

konsulaarabile, ohustatud isikute õigus kaitsele ja kahtlustatavate ning süüdistatavate kirjalik

teavitamine nende õigustest. Raamotsuse ettepaneku seletuskirjast nähtub, et kuigi kõik

liikmesriigid on EIÕKonv osalised, on kogemus siiski näidanud, et vajadusele vaatamata ei

usaldata alati piisavalt teiste liikmesriikide kriminaalkohtusüsteeme.

Raamotsuse ettepaneku suhtes suurenes aga läbirääkimiste ajal vastuseis, mille peamiseks

põhjuseks olid arvatavasti küsimus EL pädevuses selliseid siseriiklikke õigussüsteeme

mõjutavaid miinimumtasandil eeskirju kehtestada või küsimus, kas sellist kavandatavat

õigusakti tuleks kohaldada üksnes piiriüleste juhtumite puhul. Samuti olid ettepaneku vastaste

78

Programme of measures to implement the principle of mutual recognition of decisions in criminal matters. - OJ C 12, 15.1.2001, pp 10-11.

79 G. Vermeulen., L. Van Puyenbroeck. Approximation and Mutual Recognition of Procedural Safeguards of

Suspects and Defendants in Criminal Proceedings Throughout the European Union. EU and International Crime Control. Maklu, 2010, p 47.

80 Ettepanek: Nõukogu raamotsus teatavate protsessuaalsete õiguste kohta kriminaalmenetlustes kõikjal

Euroopa Liidus. Brüssel, 28.4.2004. KOM (2004) 328 lõplik.

24

argumentideks, et selles sätestatud õigused on liiga ebamäärased, standardid liiga madalad või

ei pidavat raamotsus EIÕKonv valguses mingit lisaväärtust juurde andma.81

Tulemus oligi

see, et poliitilisele kokkuleppele ettepaneku osas ei jõutud. 2009. aastaks siiski vastuseis

protsessuaalsete kaitsemeetmete suhtes ühiste miinimumnormide kohaldamiseks taandus.82

2009. aasta juulis esitas komisjon uue raamotsuse eelnõu õiguse kohta suulisele ja kirjalikule

tõlkele kriminaalmenetluses83

, kuigi- nagu pealkirjastki näha, on see võrreldes 2004. aasta

ettepanekuga oluliselt piiratum. 15.11.2010 a ehk Lissaboni lepingu jõustumise järgselt

jõustus ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivina84

.

Kriitikute seisukohalt ongi EL poliitika peamiselt süüdistusele orienteeritud ning

miinimumeeskirjade kehtestamisele ja EL tasemel kaitseõiguse tagamisele ei ole pööratud

sama palju tähelepanu kui vahenditele, millega soovitakse tõhustada võitlust kuritegevuse

vastu.85

Peamiseks vastastikuse usalduse puudumise põhjuseks peetakse seda, et põhiõigused

ja kahtlusaluste menetlusõiguslikud tagatised ei ole kogu EL-s piisavalt kaitstud. On isegi

väidetud, et vastastikuse tunnustamise põhimõte viib õiguste kaitse vähenemiseni.86

Ka

kaitsjad on seisukohalt, et vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamisel ei ole süüdistuse

ja kaitse poole huvid tasakaalus ning põhimõtte kohaldamisest saab kasu ainult süüdistav

pool87

. Vabadusel, turvalisusel ja õiglusel rajaneval alal peavad aga vabadus, turvalisus ja

õiglus olema tasakaalustatud. Käesoleva magistritöö kirjutamise ajaks ongi vastastikuse

tunnustamise põhimõtte kohaldamisest tulenevalt EL tasandil saanud üheks põhiküsimuseks,

kuidas järjest tihedama õigusasutuste koostöö ja sellega seoses tõendite järjest vabama

liikumise kõrval tagada kahtlustatavatele ja kostjatele tõhusad menetlusõiguslikud

garantiid88

.

Kõnealuse alapeatüki aitavad kokku võtta 2008. aastal valminud analüüsi tulemusena selle

autorite poolt esitatud parameetrid, mida peaks vastastikuse tunnustamise instrumentide

81

G. Vermeulen., L. Van Puyenbroeck. Approximation and Mutual Recognition of Procedural Safeguards of Suspects and Defendants in Criminal Proceedings Throughout the European Union. EU and International Crime Control. Maklu, 2010, p 48.


in the European Union. Institute for European Studies. ECLAN – European Criminal Law Academic Network, 20th November 2008, p 11.

83 Ettepanek: Nõukogu raamotsus õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses. Brüssel,

8.7.2009. KOM (2009) 338 lõplik, lk 1-13. 84

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2010/64/EL, 20. oktoober 2010, õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses. - ELT L 280, 26.10.2010, lk 1-7.

85 Viide 81, p 44.

86 M. Fletcher., R. Lööf., B. Gilmore. EU Criminal Law and Justice. Edward Elgar Publishing, 2008, p 111.

87 Viide 82, p 15.

88 Viide 81 pp 43-62.

25

vastuvõtmisel ja kohaldamisel arvesse võtma. Nende parameetrite kohaselt peab vastastikune

tunnustamine parandama õigusalast koostööd, tagades samas üksikisikute õiguste kaitse.

Arvesse tuleb võtta liikmesriikide erinevusi, samal ajal ei tohi aga loobuda õiguse

ühtlustamisest, mis on koostöö ja individuaalse kaitse tagamiseks vajalik. Vastastikune

tunnustamine põhineb vastastikusel usaldusel, mis tuleneb ühisest õigusruumist.89

Eelnimetatud parameetrid väljendavad kokkuvõtvalt ja ideaalis kõige paremini vastastikuse

tunnustamise põhimõtte olemust.

1.4. Lissaboni lepingust tulenevad muudatused liikmesriikide vahelises koostöös

Kõnealuses alapeatükis analüüsitakse 01. detsembril 2009 a jõustunud Lissaboni lepingust

tulenevaid muudatusi liikmesriikide vahelises kriminaalmenetlusalases koostöös. Eesti

Vabariigi Riigikogu ratifitseeris Lissaboni leping lepingu 11. juunil 2008 a90

. Lissaboni leping

muutis seni kehtivaid lepinguid ja sisaldab EL lepingu ja Euroopa Ühenduse asutamiselepingu

muudatusi. Seejuures Euroopa Ühenduse asutamiseleping sai uue nime, milleks on Euroopa

Liidu toimimise leping.

Õigusalane koostöö kriminaalasjades paikneb ELTL V jaotise 4. peatükis. Õigusalase koostöö

eesmärgiks on liikmesriikides turvalisuse kõrge taseme tagamine, võitlus organiseeritud

kuritegevuse ja uute kuriteoliikidega ning läbivaks jooneks on teises liikmesriigis tehtud

kriminaalmenetluslike otsustuste vastastikune tunnustamine ja täitmine liikmesriikide poolt

ilma protseduurilisi lisakitsendusi tegemata91

.

Lissaboni lepingu kohaselt rajaneb kriminaalasjades tehtav õigusalane koostöö nn kahel

sambal- otsuste vastastikusel tunnustamisel ja liikmesriikide kriminaalõiguse ühtlustamisel,

seejuures põhirõhk on siiski esimesel92

. Lepingu jõustumisest alates on 1999. aasta Tampere

kohtumisel kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö nurgakiviks tunnistatud vastastikuse

89

G. Vernimmen-Van Tiggelen., L. Surano. Analysis of the Future of Mutual Recognition in Criminal Matters in the European Union. Institute for European Studies. ECLAN – European Criminal Law Academic Network, 20th November 2008, p 23.

90 Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

ratifitseerimise seadus. - RT II 2008, 14, 36. 91

Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskiri. 28.01.2008. Arvutivõrgus kättesaadav: http://web-static.vm.ee/static/failid/358/Lissaboni_lepingu_seletuskiri.rtf, 10. märts 2011, lk 78.

92 I. Slosarcik. The Lisbon Treaty and the mutual recognition in criminal law: The European Momentum and

the National Limits?. Arvutivõrgus kättesaadav: http://micro5.mscc.huji.ac.il/~iasei/documents/Lisbon_Papers/mutual_recognition_for_jerusalem_conference_(3).doc, 10. märts 2011, p 10.

26

tunnustamise põhimõte sätestatud ka aluslepingutes ning põhimõte on tunnistatud õigusalase

koostöö aluspõhimõtteks.

Nimelt püüab Euroopa Liit ELTL artikkel 67 lõike 3 kohaselt tagada turvalisuse kõrge taseme

kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste vastastikuse tunnustamisega ja vajaduse korral

kriminaalõiguse alaste õigusaktide lähendamisega. ELTL artikkel 82 kohaselt põhineb

kriminaalasjades tehtav õigusalane koostöö kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikuse

tunnustamise põhimõttel ja hõlmab liikmesriikide õigus- ja haldusnormide lähendamist

nendes valdkondades, milles liit võib võtta kriminaalõigusalase koostöö edendamiseks

meetmeid. Nimetatud valdkondade loetelu on võrreldes varasemaga muudetud ja täiendatud.

Mis puudutab aga õigusaktide lähendamist, siis varem hõlmasid vastavad meetmed

miinimumeeskirjade kehtestamist kuriteokoosseisu tunnuste ja karistuste suhtes üksnes

organiseeritud kuritegevuse, terrorismi ja ebaseadusliku uimastikaubanduse valdkonnas

(senise EL lepingu art 29, 31e).

Oluliseks muudatuseks võrreldes kehtiva korraga on EL kriminaalõiguslike õigusaktide

menetluskord. Kui enne Lissaboni lepingu jõustumist kehtis nõukogu nn III samba valdkonda

kuuluva raamotsuse vastuvõtmiseks ühehäälsuse nõue, siis Lissaboni leping näeb ette selle

valdkonna õigusaktide vastuvõtmist Euroopa Parlamendis ja nõukogus ehk siis õigusaktide

vastuvõtmist kvalifitseeritud häälteenamusega tavamenetluse korra kohaselt.93

Sambasüsteemi

kaotamisega väheneb oluliselt eri protseduuride ja õigusaktide arv, millega püütakse muuta

EL-i läbipaistvamaks ja efektiivsemaks.94

Kui alates Amsterdami lepingust toimus politsei- ja õigusalane koostöö raamotsustele

tuginedes, siis ühe olulise muudatusena hakatakse Lissaboni lepingu jõustumisest alates

raamotsuste asemel vastu võtma direktiive. Direktiivid on saavutatava tulemuse seisukohalt

siduvad iga liikmesriigi suhtes, kellele need on adresseeritud, kuid jätavad vormi ja meetodite

valiku selle riigi ametiasutustele (ELTL artikkel 288). Võrdluseks, et ka raamotsused on saa-

vutatavat tulemust silmas pidades liikmesriikidele siduvad, kuid jätavad riigi asutustele

vabaduse valida vorm ja meetodid, neil ei ole vahetut õigusmõju. Raamotsused jäävad

93


94 H. Uustalu. Lissaboni leping- samm demokraatlikuma, efektiivsema ja läbipaistvama Euroopa poole. -

Juridica, 2008, nr 5, lk 313.

27

kehtima seni, kuni need asendatakse õigusalase koostöö osas direktiivide ja politseikoostöö

osas meetmetega.

Raamotsustest loobutakse, kuna nende vastuvõtmine nõuab kõigi liikmesriikide nõusolekut/

ühehäälsust. Samuti viis raamotsuste eelnõu arutamine sageli selleni, et komisjoni või

liikmesriikide poolt esialgu välja pakutud sõnastusest jäi kompromissvariandina alles üksnes

raamotsuse esialgse sõnastuse ja mõtte vari. Seega, kui enne Lissaboni lepingu jõustumist

võttis nõukogu õigusakte vastu ühehäälsuse alusel, konsulteerides Euroopa Parlamendiga, siis

Lissaboni lepingu jõustumisest alates võetakse õigusakte vastu kvalifitseeritud

häälteenamusega ja parlamendil on kaasotsustusõigus.95

Praktikud on selles osas väljendanud

seisukohta, et nad ei suuda rohkete ja tihti keeruliste instrumentide rakendamisega sammu

pidada96

.

Uue instrumendina võivad Euroopa Parlament ja nõukogu ELTL art 82 lõige 2 kohaselt

seadusandliku tavamenetluse kohaselt kehtestada direktiividega miinimumeeskirjad määral,

mil see on vajalik kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikuse tunnustamise ning samuti

politsei- ja õiguskoostöö hõlbustamiseks piiriülese mõõtmega kriminaalasjades. Siiski ei

tohiks selliste ühtlustavate meetmete puhul ära unustada ka kaasnevaid piiranguid, mille

kohaselt peavad sellised meetmed vastastikuse tunnustamise hõlbustamiseks olema vajalikud,

tegemist peab olema piiriülese mõõtmega ning arvesse tuleb võtta erinevusi liikmesriikide

õigustraditsioonides ja - süsteemides97

. Need miinimumeeskirjad käsitlevad tõendite

vastastikust lubatavust liikmesriikide vahel; isikute õigusi kriminaalmenetluses;

kuriteoohvrite õigusi ning kriminaalmenetluse muid eriomaseid aspekte, mis nõukogu on

otsusega eelnevalt kindlaks määranud. Seega on Lissaboni lepingus lisaks politsei- ja

õigusalase koostöö tõhustamisele väga oluliseks peetud ka isikute õiguste kaitset

kriminaalmenetluses.

Miinimumeeskirjade vastuvõtmine ei takista liikmesriike säilitamast või kehtestamast

isikutele kõrgema tasemega kaitset. EL eesmärk ei ole liikmesriikide kriminaalõiguse

ühtlustamine, vaid riikide koostöö arendamine. Miinimumnõuete kehtestamine aitab kaasa

95



in the European Union. Institute for European Studies. ECLAN- European Criminal Law Academic Network, 20th November 2008, p 9.

97 Ibid, p 60.

28

liikmesriikide õigustraditsioonide ja -süsteemide erinevuste arvestamisele, seega ei pea

liikmesriigid loobuma oma senistest õigustraditsioonidest.98

Nagu eelpool käsitletud, on

miinimumeeskirjade kehtestamise eesmärgiks tõsta vastastikuse tunnustamise põhimõtte

parimaks rakendamiseks liikmeriikide vahelist vastastikust usaldust. Lisaks

kriminaalmenetlusalast koostööd reguleerivate miinimumeeskirjade kehtestamisele võivad

Euroopa Parlament ja nõukogu art 83 alusel seadusandliku tavamenetluse kohaselt

direktiivide abil kehtestada miinimumeeskirjad kuritegude ja karistuste määratlemiseks.

Artiklis on loetletud need kuriteoliigid, mida peetakse eriti ohtlikuks ja nendeks on: terrorism,

inimkaubandus ning naiste ja laste seksuaalne ärakasutamine, ebaseaduslik uimastikaubandus,

ebaseaduslik relvaäri, rahapesu, korruptsioon, maksevahendite võltsimine, arvutikuriteod ja

organiseeritud kuritegevus.

Võrreldes varasemaga näeb Lissaboni leping õigusalase kosstöö puhul kriminaalasjades ette

nn hädapiduri, mis tähendab, et kui liikmesriik leiab, et direktiivi või meetme eelnõu mõjutaks

tema kriminaalõigussüsteemi aluspõhimõtteid, võib ta nõuda, et direktiivi eelnõu esitataks

Euroopa Ülemkogule (ELTL artiklites 82 lg 3, 83 lg 2, 86 lg 1). Sellisel juhul peatatakse

seadusandlik tavamenetlus ning Euroopa Ülemkogul on aega aruteluks ning konsensuse

saavutamiseks neli kuud, mille möödumise järel saadab ülemkogu eelnõu tagasi nõukogule,

kes siis omakorda lõpetab seadusandliku tavamenetluse peatamise. Tegemist on garantiiga

liikmesriigile, et tema kriminaalõigussüsteemi aluspõhimõtteid arvestatakse ka uue

otsustusmehhanismi puhul ja kui esineb oht liikmesriigi kriminaalõigussüsteemi

aluspõhimõtetele, toimuvad arutelud kõige kõrgemal poliitilisel tasandil99

.

Juhul kui kokkulepet kõikide liikmesriikide vahel on võimatu saavutada, on vähemalt üheksal

asjaomase sooviga liikmesriigil õigus seada sisse tõhustatud koostöö. Viimase alustamiseks

tuleb samal ajal teavitada Euroopa Parlamenti, nõukogu ja komisjoni. Tõhustatud koostöö

loetakse sel juhul alustatuks ja sellele kohaldatakse lepingus tõhustatud koostöö kohta

sisalduvaid sätteid. Nn hädapidur on ELTL artikkel 87 lõikes 3 ette nähtud ka politseikoostöö

puhul kriminaalasjades.

98


99 Ibid, lk 79-80.

29

Lissaboni lepinguga on muudetud ka EL institutsioone puudutavaid sätteid. Õiguskoostöö

parandamiseks kriminaalasjades on suurendatud Eurojusti ja täpsustatud Europoli pädevust

(ELTL artiklid 85 ja 88). Eurojusti ülesannete hulka võivad artikkel 85 lg 1 kohaselt kuuluda

a) riigi pädevate asutuste poolt läbiviidavate uurimise alustamine ja ettepanekute tegemine

süüdistuste esitamiseks, uudsena eelkõige seoses liidu finantshuve kahjustavate kuritegudega,

b) uurimise ja süüdistuste ettevalmistamise koordineerimine ja c) õigusalase koostöö

tugevdamine, sealhulgas kohtualluvuse konfliktide lahendamise teel tiheda koostöö abil

Euroopa õigusalase koostöö võrgustikuga. Eurojusti struktuuri, toimimismehhanismid,

tegevusvaldkonna ja ülesanded määratakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu seadusandliku

tavamenetluse kohaselt kindlaks määruste abil.

Europoli pädevust on täpsustatud ELTL artikkel 88 lõikes 1, artikkel 88 lg 2 punkti a kohaselt

võib Europoli ülesannete hulka kuuluda liikmesriikide asutustelt, kolmandatelt riikidelt või

organitelt saadud andmete kogumine, säilitamine, töötlemine, analüüs ja vahetus. Art 88 lg 2

punktis b on ette nähtud, et Europoli ülesandeks võib olla liikmesriikide pädevate asutuste

poolt ühiselt või ühiste uurimisrühmade poolt ettevõetud uurimistoimingute ja

operatiivtegevuse koordineerimine, korraldamine ja teostamine, vajaduse korral koostöös

Eurojustiga. Sarnaselt Eurojustiga määratakse Europoli struktuur, toimimismehhanismid,

tegevusvaldkond ja ülesanded kindlaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu seadusandliku

tavamenetluse kohaselt määruste abil. Siinkohal tasub märkida, et ELTL-s on eraldi sätted

politseikoostöö kohta (artiklid 87 kuni 89).

ELTL artikkel 86 lõikes 1 nähakse ette, et liikmesriikide ühehäälse otsuse alusel võib nõukogu

asutada Euroopa Prokuratuuri, mille eesmärgiks on liidu finantshuve kahjustavate kuritegude

vastu võitlemine. Euroopa Prokuratuuri ülesanne oleks uurida liidu finantshuve kahjustavaid

kuritegusid, esitada nendega seoses süüdistusi ja tagada asjaomaste kohtuotsuste tegemine.

Saksamaa Konstitutsioonikohus on EL institutsioonide pädevuse suurendamise osas

kriminaalmenetlusalases koostöös tõdenud, et EL institutsioonid peavad oma ülesandeid

täitma sellisel viisil, et oluline roll koostöös jääks liikmeriikidele, mis on õiguslikult ja

praktiliselt toimiva demokraatia eeldusteks100

. Nimetatud seisukohast tulenevalt ja arvestades

seda, et Euroopa Prokuratuuri puudutav säte oli olemas juba Amsterdami lepingu artiklis 74,

100

T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura, 2010, lk 72. Viide Saksamaa Konstitutsioonikohtu 30.06.2009 a otsus. Arvutivõrgus kättesaadav www.bundesverfassungsgericht.de/.../press/bvg09-072en.html, 14. märts 2010.

30

kuid edasisi arenguid sellise institutsiooni loomiseks pole järgnenud, on Euroopa Prokuratuuri

tulevik üsna küsitav101

.

Euroopa Kohus on alates Amsterdami lepingu jõustumisest olnud pädev tegema eelotsuseid

raamotsuste kehtivuse ja tõlgendamise kohta. Liikmesriigid, kes soovisid kohtu pädevust

aktsepteerida, pidid seda tegema eraldi deklaratsiooniga. Kuna Lissaboni lepingu jõustumise

järgselt kadus Maastrichti lepinguga kehtestatud sammastel põhinev struktuur ning Lissaboni

leping kaotas Euroopa Liidu lepingu artikli 35 ja EÜ artikli 68, mis piirasid Euroopa Kohtu

pädevust, omandas Euroopa Kohus üldise pädevuse eelotsuste suhtes vabadusel, turvalisusel

ja õigusel rajaneva ala valdkonnas. Seega, mis puudutab politseikoostööd ja õigusalast

koostööd kriminaalasjades, siis Euroopa Kohtu eelotsuste alane pädevus muutub

kohustuslikuks ega sõltu enam selle pädevuse tunnustamisest iga liikmesriigi poolt

deklaratsioonis, milles olid märgitud liikmesriigi kohtud, mis võisid eelotsusetaotluse esitada.

Lissaboni lepinguga saab politsei ja kriminaalasjades õigusemõistmise valdkond ühise õiguse

osaks ning kõik kohtud võivad Euroopa Kohtu poole pöörduda. Üleminekusätetes102

on siiski

ette nähtud, et see täielik pädevus muutub kohaldatavaks alles viis aastat pärast Lissaboni

lepingu jõustumist.

Kuni Lissaboni lepingu jõustumiseni ei võimaldanud õiguslik raamistik komisjonil kohtus

algatada rikkumise menetlust liikmeriigi vastu, kes ei olnud oma õigusesse üle võtnud

raamotsusega ettenähtud kohustusi. See aga tähendas, et raamotsuste ülevõtmine ei olnud

liikmeriikide prioriteediks.103

Lissaboni lepingu jõustumise järgselt võib komisjon aga pärast

viieaastast üleminekuperioodi esitada liikmesriigi kohustuste rikkumise hagisid, mis

puudutavad enne Lissaboni lepingu jõustumist politseikoostöö ja kriminaalasjades tehtava

õigusalase koostöö valdkonnas võetud meetmeid.

ELTL artikkel 260 võimaldab EL kohtul liikmesriigilt nõuda aluslepingust tuleneva kohustuse

täitmiseks vajalike meetmete võtmist ning varasemaga võrreldes saab kohus määrata rahalise

karistuse juba liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastava esimese kohtuotsuse puhul, kui

liikmesriik ei teata komisjonile direktiivi ülevõtmise meetmetest. Seega võib loota, et

101


102 Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioonid. - ELT C 83, 30.3.2010, lk 1-388. Protokoll nr 36 üleminekusätete kohta, artikkel 10.

103 G. Vernimmen-Van Tiggelen., L. Surano. Analysis of the Future of Mutual Recognition in Criminal Matters in the European Union. Institute for European Studies. ECLAN- European Criminal Law Academic Network, 20th November 2008, p 19.

31

liikmeriigid täidavad tulevikus direktiividest tulenevaid kohustusi ja võtavad need kohustused

siseriiklikusse õigusesse üle õigeaegselt, kuna kohustuste täitmisest sõltub aluslepingutes

seatud eesmärkide täitmine.

1.4.1. Euroopa uurimismääruse direktiivi eelnõu

Lissaboni lepingu jõustumine toob rahvusvahelises koostöös kaasa muudatuse, mille kohaselt

jäävad kriminaalmenetlusalast koostööd reguleerivad raamotsused kehtima seni, kuni need

asendatakse direktiividega. Töö kirjutamise ajal on esimese arenguna ettevalmistamisel

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi eelnõu, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust

kriminaalasjades (edaspidi uurimismäärus). Uurimismäärus peaks tulevikus asendama

vastastikuse õigusabi konventsioonid, Euroopa Arestimismääruse raamotsuse 2003/577/JSK

ja Euroopa tõendikogumismääruse 2008/978/JSK ning oleks üksikute eranditega aluseks

tõendite kogumisele EL-s.

Euroopa uurimismäärus on liikmesriigi pädeva asutuse tehtud õigusalane otsus ühe või mitme

konkreetse uurimistoimingu teostamiseks teises liikmesriigis, mille eesmärk on tõendite

kogumine mitut liiki menetluste, sealhulgas kriminaalmenetluse raames. Euroopa

uurimismääruse saanud liikmesriigilt eeldatakse selle täitmist vastastikuse tunnustamise

põhimõtte alusel. Kavandatava direktiivi eesmärk on luua ühtne, tõhus ja paindlik õigusakt

kriminaalmenetluse raames teisest liikmesriigist tõendite kogumiseks.104

Kriminaalasjades tõendite kogumist käsitlevaid kehtivaid eeskirju on EL-s kahte liiki, mis

tuginevad erinevatele aluspõhimõtetele- vastastikuse abistamise ja vastastikuse tunnustamise

põhimõttele. Esimest liiki õigusaktid tuginevad vastastikuse abistamise põhimõttele ja

eelkõige kuuluvad siia 1959. aasta Strasbourgì konventsioon, mida on täiendatud Schengeni

lepingu ja 2000. aasta konventsiooni ning selle protokolliga. Teist liiki õigusaktide aluseks on

vastastikuse tunnustamise põhimõte ja siia kuuluvad Euroopa arestimismääruse raamotsus

2003/577/JSK ja Euroopa tõendikogumismääruse 2008/978/JSK raamotsus. Seejuures on

viimase reguleerimisala piiratud teises liikmesriigis asuvate tõendite arestimisega. Hilisemat

tõendite edastamist asjaomastele liikmesriikidele reguleeritakse vastastikust abistamist

käsitlevate õigusaktide või Euroopa tõendikogumismääruse raamotsusega. Praktikas ongi

104

Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, kohta- seletuskiri. Brüssel 03. juuni 2010. 2010/0817 (COD), lk 2.

32

enamikel juhtudel lisaks tõendikogumismäärusele vajalik esitada ka täiendav õigusabitaotlus

ja see on üks põhjustest, miks Euroopa uurimismääruse direktiivi ettepanek on esitatud veel

enne, kui liikmesriigid on jõudnud Euroopa tõendikogumismäärust rakendama hakata105

.

Märkida tuleks sedagi, et uurimismäärusesse võetakse 2000. aasta konventsioonist üle

meetmed, mis tõendikogumismääruse reguleerimisalasse ei kuulu.

Probleem tõendite kogumisel seisneb hetkel selles, et mitmest paralleelselt kehtivast

õigusaktist tulenevad reelgid võivad põhjustada segadust või tekitada olukorra, kus soovitud

tõendite kogumiseks ei kasutata kõige asjakohasemat õigusakti, mis omakorda võib takistada

tõhusat piiriülest koostööd. Lisaks võib vastastikuse abistamise põhimõttele tuginevate

õigusaktide kohaseid menetlusi pidada aeganõudvaks ja mitte eriti tõhusaks, arvestades

asjaolu, et selliste õigusaktidega ei ole kehtestatud teises liikmesriigis asuvate tõendite

kogumiseks esitatava taotluse tüüpvormi ega kindlaks määratud sellise taotluse täitmise

tähtaega. Ka vastastikuse tunnustamise põhimõttele tuginevad õigusaktid ei pruugi anda

rahuldavaid tulemusi, sest hõlmavad ainult teatavat liiki tõendeid ja pakuvad mitmeid

määruse täitmisest keeldumise aluseid.106

Eeltoodud probleemide lahendamiseks võeti 2009. aastal Stockholmi programmis eesmärgiks

piiriüleste kohtuasjadega seotud tõendite kogumiseks kõikehõlmava süsteemi loomine,

asendades selles valdkonnas kehtivad õigusaktid üheainsa uue tervikliku õigusaktiga, mis

oleks EL-s automaatselt tunnustatav ja kohaldatav ning hõlmaks võimalikult suurel määral

igat liiki tõendeid, sisaldaks täitmise tähtaegu ja piiraks võimalikult suurel määral keeldumise

aluseid. 2010. aasta aprillis esitas seitsmest liikmesriigist koosnev rühm Euroopa Parlamendi

ja nõukogu direktiivi ettepaneku, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades107

.

Ettepaneku eesmärk on teha lõpp liikmesriikide vahelise tõendite kogumise süsteemi

killustatusele ning kehtiv õiguslik raamistik asendada ühtse õigusaktiga. Ettepanekuga

püütakse saavutada omavahel ühitada paindlikkus ja õiguskindlus ning kaitseõiguse kaitsmine

ja menetluse tõhusus.108

105

L. B. Winter. European Investigation Order for Obtaining Evidence in the Criminal Proceedings. Study of the Proposal for a European directive. - Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.zis-online.com/dat/artikel/2010_9_490.pdf, 23. veebruar 2011, lk 583.

106 Roheline raamat kriminaalasjades erinevates liikmesriikides tõendite kogumise ja selliste tõendite vastuvõetavuse kohta. Brüssel 11.11.2009. KOM (2009) 624 lõplik, lk 5.

107 Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, …, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, kohta. - ELT C 165, 24.6.2010, lk 22- 39.

108 Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa

33

Nõukogu on ettepanekut läbi vaadanud alates 2010. aasta juulist ning jõupingutused on

keskendunud eelkõige artiklitele 1–10, mis käsitlevad mitmeid põhiküsimusi nagu

kohaldamisala, pädevad asutused ja ametiisikud ning keeldumise põhjused109

. Juba esialgsete

arutelude käigus avaldasid delegatsioonid üldist toetust ideele luua EL-s ühtne tõendite

saamise õiguslik kord. Enamik delegatsioone nõustus, et selline üldine kohaldamisala ei

peaks siiski laienema vastastikuse õigusabi liikidele, mis ei ole otseselt tõendite kogumisega

seotud. Samuti peaks kõnealuse õigusakti kohaldamisalast välja jääma politseikoostöö ja

ühised uurimisrühmad, viimase suhtes kohaldatakse erikorda.110

Seoses põhjalikumat arutelu

tekitanud keeldumise põhjustega on enamik delegatsioone leidnud, et keeldumise põhjused

peaksid olema konkreetsed ning vältida tuleks ulatuslikke ja üldiseid keeldumise põhjuseid111

.

Keeldumise põhjuste kohaldamisala piiramine ongi vastastikuse tunnustamise põhimõtte

eripära võrreldes vastastikuse õigusabi kehtiva süsteemiga. Üldsõnaliselt koostatud

ulatuslikud keeldumise põhjused ei oleks kooskõlas vastastikuse tunnustamise põhimõttega,

kuna sellisel juhul ei teaks uurimismääruse koostanud asutus kunagi ette, mida täitvalt

asutuselt oodata ning see õõnestaks õiguskindlust ja head koostööd.112

Kõnealuse uue instrumendi puhul tuleb arvesse võtta ka teatud olulisi põhimõtteid. Nimelt ei

tohi vastastikust õigusabi kui vastastikust tunnustamist reguleerivate õigusaktidega võrreldes

toimuda tagasiminekut nii toimingu kättesaadavuse kui kahepoolse karistatavuse nõude

täitmise kontrollimise osas, käimasolevat koostööd tuleks täiendavalt parandada ning uus

lähenemisviis ei tohiks muuta koostööd keerulisemaks113

. Seega peaks üleminekuga

vastastikuse tunnustamise ühtsele süsteemile kaasnema tõendite kogumise menetluse

lihtsustumine ja kriminaalmenetluse üldine kiirenemine.

uurimismäärust kriminaalasjades, kohta- eduaruanne. Brüssel, 26. november 2010. 2010/0817(COD), 16868/10, lk 2.

109 Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, kohta- eduaruanne. Brüssel, 26. november 2010. 2010/0817(COD), 16868/10, lk 2.

110 Ibid lk 4.

111 Ibid, lk 6.

112 Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, kohta - Poliitiline mõttevahetus. Brüssel, 29. oktoober 2010. 2010/0817 (COD), 15531/10, lk 5.

113 Viide 109, lk 7.

34

Eelnõu seletuskirja kohaselt seisnevad uurimismäärusega tehtavad peamised muudatused

järgmises114

. Menetlust lihtsustatakse ühtse õigusakti loomise abil ning seeläbi asendatakse

kõik kehtivad õigusaktid tõendite kogumise osas. Sarnaselt vastastikuse õigusabiga

keskendutakse läbiviidavale uurimistoimingule, mitte kogutava tõendi liigile, nagu Euroopa

tõendikogumismääruse raamotsuse puhul. Euroopa uurimismääruse tunnustamisest või

täitmisest keeldumiseks saab tugineda üksnes artiklis 10 ettenähtud piiratud alustele ning

artikkel 14 võimaldab tunnustamise või täitmise edasilükkamist ainult artiklis ettenähtud

juhtudel. Seega vähendatakse tunnustamisest ja täitmisest keeldumise aluseid. Samuti

kiirendatakse menetlust ja parandatakse praktilist koostööd, võimaldades näiteks

uurimismääruse koostanud riigi ametiisikutel aidata Euroopa uurimismääruse täitmist

täidesaatvas riigis.

Uurimismääruse kasutuselevõtt peaks menetlust kiirendama näiteks standardvormi kasutusele

võtmisega, mis tõlgitakse kõikide liikmesriikide ametlikesse keeltesse. Kuigi säilib kohustus

tõlkida taotlus täidesaatva riigi keelde või selle poolt valitavasse keelde, lihtsustab

standardvormi kasutuselevõtmine tõlkeprotsessi. Tähtaegade kehtestamise tulemuseks peaks

aga olema menetluse kiirenemine. Praeguses õigusraamistikus, mis koosneb peamiselt

vastastikust õigusabi käsitlevatest õigusaktidest, selliseid tähtaegu kehtestatud ei ole, mistõttu

sõltub tõendite kogumise tõhusus ja kiirus täielikult täidesaatvast riigist.115

Uurimismääruse direktiivi eelnõu artikkel 3 kohaselt, mis sätestab määruse kohaldamisala, ei

hõlma määrus ühiseid uurimisrühmasid ega nende poolt kogutavaid tõendeid, 2000. aasta

konventsioonis osutatud elektroonilise side pealtkuulamist ja vahetut edastamist ega side

pealtkuulamist, kui see on seotud konventsiooni artikli 18 lõike 2 punktides a ja c ning artiklis

20 osutatud olukordadega. Seega ei kohaldata uurimismäärust, kui konventsiooni alusel

taotleb liikmesriik sidekanali pealtkuulamist, kui pealtkuulamise subjekt viibib abi taotlevas

liikmesriigis (art 18 lg 2 p a) või kolmandas liikmesriigis (art 18 lg 2 p c) ning taotluse

esitanud liikmesriik vajab isiku side pealtkuulamiseks teise liikmesriigi tehnilist abi. Artikkel

20 sätestab aga tehnilise sidekanali pealtkuulamise teise liikmesriigi tehnilise abita, kui

sidekanali pealtkuulamist teostatakse subjekti suhtes, kes viibib muus liikmesriigis kui selles,

114

Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, kohta- seletuskiri. 2010/0817 (COD), 03.06.2010, lk 3.

115 Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, kohta – Finantsselgitus. Brüssel, 23. juuni 2010. 9288/10 ADD 3, lk 3.

35

kes oma pädeva asutuse loal pealtkuulamist teostab. Kõik muu kuulub aga uurimismääruse

kohaldamisalasse.

Euroopa tõendikogumismäärust käsitletakse käesoleva töö teises peatükis seoses raamotsuse

ülevõtmisega Eesti kriminaalmenetluse seadustikku. Seega on asjakohane käesolevas

alapeatükis peatuda ka kehtiva Euroopa tõendikogumismääruse ja kavandatava Euroopa

uurimismääruse direktiivi peamistel erinevustel. Esimeseks erinevuseks ongi instrumentide

kohaldamisala. Erinevalt tõendikogumismäärusest hõlmab uurimismäärus väikeste eranditega

kõiki uurimistoiminguid, mille eesmärgiks on tõendite kogumine. Uurimismääruse

kohaldamisala ei ole piiratud tõendikogumismääruse artikkel 14 lõikes 2 nimetatud

kuritegude loeteluga. Erinevalt tõendikogumismäärusest ei saa uurimismääruse puhul

keelduda määruse tunnustamisest või täitmisest, kui täitmine rikuks ne bis in idem põhimõtet

(raamotsuse art 1a), samuti ei ole uurimismääruses nimetatud teo kahepoolset karistatavust.

Uurimismääruse kohaselt ei ole taotleva riigi määruses osutatud uurimistoimingu puudumine

automaatselt keeldumise aluseks ning keelduda võib üksnes juhul, kui puuduvad muud

uurimistoimingud, millega oleks võimalik saavutada sama tulemus (art 9, 10).

Uurimismäärusega on kaotatud tõendikogumismääruse artiklis 7 taotlust koostavale riigile

ettenähtud tõendikogumismääruse tegemise vajalikkuse, proportsionaalsuse ja tõendite

vastuvõetavuse kontroll. Seega eeldatakse, et nimetatud tingimusi kontrollitakse siseriiklikult

enne uurimismääruse koostamist olenemata sellise nõude kehtestamisest direktiivis.

Lõpetuseks tuleks peatuda ka erinevusel seoses õiguskaitsevahenditega. Kui Euroopa

tõendikogumismääruse kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama vajaliku korra kõikide

huvitatud isikute, sealhulgas heausksete kolmandate isikute seaduslike õiguste kaitseks, siis

uurimismääruse eelnõu art 13 näeb üksnes ette, et õiguskaitsevahendid on huvitatud isikutele

kättesaadavad vastavalt siseriiklikule õigusele ja uurimismääruse koostamise sisulisi põhjusi

võib vaidlustada üksnes hagi esitamisega määruse koostanud riigi kohtul. Seega tuleb lisaks

siseriiklikult ettenähtud menetlusõiguslikele tagatistele arvestada EIÕKonv artiklist 6

tuleneva igaühe õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele.

36

II. TEABE JA TÕENDITE VAHETAMISE RAAMOTSUSED. EESTI ÕIGUSAKTIDE

VASTAVUS POLITSEI- JA ÕIGUSALAST KOOSTÖÖD REGULEERIVATELE

RAAMOTSUSTELE

Käesolevas peatükis käsitletakse eelkõige teabe ja tõendite vahetust reguleerivad, aga ka teisi

politsei- ja õigusalast koostööd reguleerivaid raamotsuseid ja uuritakse, kuidas need

raamotsused on KrMS-i ja teistesse seadustesse inkorporeeritud. Raamotsuse rakendamisega

seoses tuleks siinkohal tähelepanu juhtida sellele, et liikmesriigid on kohustatud uusi

õigusakte vastu võtma niivõrd, kuivõrd see on vajalik raamotsustest tulenevate eesmärkide

täitmiseks. Kui õigussüsteem tervikuna juba sisaldab õiguslikult siduvaid norme, mis tagavad

raamotsuse täieliku rakendamise, ei ole vaja uusi õigusakte vastu võtta. Lisaks ei pea

rakendusaktidel olema raamotsusega sama sõnastus, vähemalt juhul, kui lõpptulemus tagab

raamotsusega reguleeritud normide täieliku rakendamise ning loob piisavalt selge ja täpse

õigusliku olukorra. Ka Riigikohus on märkinud116

, et nõukogu raamotsus on õigusallikas, mis

on liikmesriigile siduv oma eesmärgi osas, jättes selle täitmise viisi iga riigi enda otsustada.

Seega on oluline tähele panna, et kuigi liikmesriigile jääb pädevus enda riigisisest

õigussüsteemi, normitehnikat ja õiguspraktikat arvestades määrata, kuidas täpselt

raamotsusest nähtuvad põhimõtted ellu viia, peab lõpptulemusena riigisiseselt kehtiv õigus

vastama raamotsuses sätestatule.

2.1. Eesti õigusesse ülevõetud raamotsused

Töö kirjutamise raames on tuvastatud, et KrMS-i on üle võetud ühiseid uurimisrühmasid,

Euroopa arestimismäärust, rahaliste karistuste ja konfiskeerimisotsuste tunnustamist

käsitlevad raamotsused. Lisaks on nõukogu vastu võtnud raamotsuseid, mille rakendamiseni

on veel aega. Käesoleva töö mahtu arvestades on tähelepanu suunatud raamotsuste peamistele

koostööd reguleerivatele sätetele, nagu otsuste tunnustamine ja viivitamatu täitmine,

tunnustamise ja täitmise edasilükkamine, kahepoolse karistatavuse nõue ja koostööst

keeldumise alused. Raamotsustest tulenevatel rohketel detailidel ei peatuta.

116

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtumäärus 2. märtsist 2009 nr 3-1-1-1-09, Euroopa arestimismääruse alusel I.A. vara arestimise asjas. - RT III 2009, 11, 76, p 9.1.

37

2.1.1. Ühine uurimisrühm (raamotsus 2002/465/JSK)

Piiriülese kuritegevuse kasv ja terrorismi levik ajendasid liikmesriike vastu võtma õigusliku

vahendi, millega nähakse ette ühtlustatud eeskirjad ühiste uurimisrühmade loomise ja

toimimise kohta. Mitteametlikud uurimisrühmad tegutsesid tegelikult juba varem, kuid nende

tegevus ei olnud ühise õigusaktiga reguleeritud117

. Esimeseks sammuks selles suunas oli

kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni vastuvõtmine 2000. aastal,

mille artiklis 13 käsitletakse ühiseid uurimisrühmi. 2000. aasta konventsiooni ratifitseerimine

lükkus aga edasi ning mõned päevad peale 11.septembri 2001 a terrorirünnakuid esitati ühiste

uurimisrühmade raamotsuse ettepanek118

. Konventsiooni edasilükkumise tõttu võttiski

nõukogu 13. juunil 2002. aastal vastu raamotsuse 2002/465/JSK119

ühiste uurimisrühmade

kohta, et eelkõige võidelda terrorismi vastu. Raamotsus põhineb 2000. aasta konventsiooni

artiklitel 13, 15 ja 16 ning on tegelikult konventsiooni täpne koopia.

Mis puudutab raamotsuse rakendamist, siis raamotsuse artikli 4 kohaselt pidid liikmesriigid

raamotsuse järgimiseks rakendama vajalikud meetmed 1. jaanuariks 2003 a. Ainult kolm

liikmesriiki (Taani, Läti ja Soome) võtsid aga ülevõtmist käsitlevad õigusaktid vastu

nimetatud tähtajaks120

. Siinkohal võib segadust tekitada asjaolu, et ettenähtud tähtajaks

rakendas vajalikke meetmeid ka Läti. Seetõttu tuleks meeldetuletuseks märkida, et raamotsus

on koopia 2000. aasta konventsioonist, mis seletab asjaolu, et Läti viis vajalikud sätted

siseriiklikusse õigusesse juba enne liitumist EL-ga 1.mail 2004. aastal. Pärast 11. märtsil 2004

a Madridis toime pandud terrorirünnakuid kutsus Euroopa Ülemkogu liikmesriike 2004. aasta

juuniks raamotsuse täielikuks rakendamiseks vastu võtma meetmeid, samuti Europoli ja

Eurojusti esindajate kaasamise tagamiseks ühiste uurimisrühmade töösse niipalju kui

võimalik. Siiski ei olnud 2004. aasta juuniks paljud liikmesriigid ikka veel vajalikke

rakendusakte vastu võtnud121

. Raamotsus ise kaotab kehtivuse pärast seda, kui 2000. aasta

vastastikuse õigusabi konventsioon on jõustunud kõigis liikmesriikides. Konventsiooni

mitteratifitseerinud liikmesriigid saavad ühise uurimisrühma luua raamotsusele tuginedes,

117

Komisjoni aruanne ühiseid uurimisrühmi käsitleva nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse ülevõtmise kohta. Brüssel 7. jaanuar 2005. KOM (2004) 858 lõplik, lk 2.

118 C. Rijken., G. Vermeulen. The Legal and Practical Implementation of JITS: the Bumpy Road from EU to Member State Level. Joint Investigation Teams in the European Union: from Theory to Practice. TMC Asser Press, 2006, p 14.

119 Nõukogu raamotsus 2002/465/JSK, 13. juuni 2002, ühiste uurimisrühmade kohta. - EÜT L 162, 20.6.2002, lk 1- 3.

120 Komisjoni aruanne ühiseid uurimisrühmi käsitleva nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse ülevõtmise kohta. Brüssel 7. jaanuar 2005. KOM (2004) 858 lõplik, lk 3.

121 Ibid, lk 3.

38

kuid seda eeldusel, et nad on raamotsuse oma siseriiklikusse õigusesse üle võtnud. Autorile

viimastel teadaolevatel andmetel ei olnud veel 2009. aasta juuni seisuga konventsiooni

ratifitseerinud Itaalia ja Kreeka.

Ühiste uurimisrühmade raamotsus võimaldab ühe õigusabi koostöö vormina moodustada

keeruliste ja mahukate kriminaalasjade menetlemiseks uurimisrühmasid. Samas ei piirata

raamotsusega uurimisrühmade moodustamist ka muudel juhtudel (art 1). Seejuures

lähenetakse raamotsuse sõnastuse kohaselt ühise uurimisrühma mõistele mitte niivõrd kuriteo

raskusastme seisukohast, vaid pigem kuriteo rahvusvahelise ja piiriülese mõõtme seisukohast

(art 1). Uurimisrühma moodustamine on otstarbekas siis, kui kahes või enamas riigis tuleb

paralleelselt teostada suurel hulgal menetlustoiminguid, mis tavalise õigusabi puhul tähendaks

iga üksiku toimingu tegemiseks õigusabitaotluste esitamist122

. KrMS-s on ühise uurimisrühma

moodustamise võimalus ette nähtud §-s 471, mis kannab pealkirja „riikidevaheline

uurimisrühm“. Erinevalt raamotsusest KrMS § 471 lg 1 kriminaalasja erilist keerukust või

mahukust ei nimeta, vaid riikidevahelise uurimisrühma moodustamine peab olema kuritegude

kohtueelse uurimise tulemuslikkuse huvides. Seega võib KrMS kohaselt riikidevahelise

uurimisrühma moodustada alati, kui võib eeldada, et see võiks kaasa aidata

kriminaalmenetluse tulemuslikkusele ning KrMS ei sea uurimisrühma moodustamiseks

sarnaselt raamotsusega kuriteokoosseisudest tulenevalt konkreetseid piire.

Ühine uurimisrühm moodustatakse vastava kokkuleppe alusel, milles määratakse kindlaks

uurimisrühmas osalevad liikmed, uurimisrühma eesmärk ja kestus (art 1 lg 1). Mis puudutab

uurimisrühma moodustamise ettepanekut, siis viitab raamotsuse art 1 teises lõikes 2000. aasta

konventsioonile, kuid sättega ei reguleerita ettepaneku esitamise täpset vormi (nt õigusabi

taotluse vormis) ega ettepaneku esitamiseks pädevat isikut, seega on raamotsusega jäetud

uurimisrühma moodustamise ettepaneku esitamise viis ja vorm liikmesriikide otsustada. Küll

aga eelneb ühise uurimisrühma kokkuleppele alati ühe liikmesriigi taotlus ja Eesti poolt

taotlust pädev esitama ja välisriigi taotlusega nõustuma Riigiprokuratuur või Eurojusti Eesti

liige (KrMS § 471 lg 1¹). Seega tuleb Riigiprokuratuuri pädevusest lähtuvalt uurimisrühma

moodustamine kõne alla siiski eelkõige rahvusvaheliste organiseeritud kuritegevuse juhtumite

puhul.

122


39

Lisaks uurimisrühmas osalevate liikmete, uurimisrühma eesmärgi ja kestuse

kindaksmääramisele tuleks uurimisrühma moodustamise läbirääkimiste faasis kindlasti

esitada küsimus, kas vastavas asjas on üldse vajalik ühist uurimisrühma moodustada123

.

Piiriülese ühise uurimisrühma tegutsemine on kulukas, mistõttu on eriti oluline, et see

moodustataks üksnes siis, kui on teadvustatud nii rühma moodustavate liikmete ühine

probleem kui ka moodustamise vajadus, mis tähendab, et ühine uurimisrühmal peaks

eeldatavalt olema lisaväärtus võrreldes liikmesriigi sisese menetlusega. Samuti tuleks kaaluda,

kas eesmärke oleks võimalik saavutada ka vähem kulukalt.124

Uurimisrühma moodustamise

läbirääkimistesse tuleks seetõttu kaasata kriminaalmenetlust juhtivad prokurörid, et nad

saaksid kaasa rääkida nii uurimisrühma moodustamise eesmärgi ja vajaduste125

, samuti

uurimisrühma moodustamise vajalikkuse osas. Samadel põhjustel tuleks läbirääkimiste faasi

kaasata ka uurimisrühmas osalevad politseiametnikud. Uurimisrühma moodustamine ise

eeldab liikmesriikide õigusasutuste ja õiguskaitseasutuste töötajate teadlikkust sellisest

võimalusest, mistõttu võib praktikas uurimisrühma moodustamise takistuseks saada just

vähene teadmine kõnealusest instrumendist. Seega võib järeldada, et uurimisrühma

moodustamise eelduseks on kohtueelset menetlust juhtiva prokuröri ja menetleja(te) tihe

koostöö.

Raamotsuses nimetatakse ühise uurimisrühma liikmeid, kes esindavad teisi liikmesriike peale

liikmesriigi, kus rühm tegutseb, lähetatud liikmeteks (art 1 lg 4). Ehk siis raamotsuse kohaselt

on rühma liikmed lähetatud liikmed siis, kui nad tegutsevad väljaspool oma riiki, kuid ühes

rühma moodustanud liikmesriigis. KrMS sõnastuse kohaselt võivad menetlustoiminguid teha

asukohariigi ja välisriigist pärit rühma liikmed (KrMS § 471 lg 2-4). Nimetatud mõisted on

KrMS-s kasutusel juhuks, kui lepinguga on uurimisrühma asukohaks määratud asukohariigina

üks riik ja välisriigina seal tegutsev teine riik, ehk siis sellisest rõhutusest nähtuvalt on

asukohariigi ja välisriigi eristamine formaalselt kohane üksnes juhul, kui ühise uurimisrühma

asukohaks ongi vaid üks liikmesriik126

. Ühist uurimisrühma saavad aga moodustada rohkem

kui kaks liikmesriiki ning ühine uurimisrühm võib paralleelselt tegutseda enam kui ühes

liikmesriigis, mistõttu ei ole KrMS sõnastus selles osas täpne.

123

E. De Wree. Law Enforcement Information Exchange in the Pre-Operational Phase of JIT. Joint Investigation Teams in the European Union: from Theory to Practice. TMC Asser Press, 2006, p 60.

124 C. Rijken. Conclusions and Recommendations. Joint Investigation Teams in the European Union: from Theory to Practice. TMC Asser Press, 2006, p 222.

125 E. De Wree. Law Enforcement Information Exchange in the Pre-Operational Phase of JIT. Joint Investigation Teams in the European Union: from Theory to Practice. TMC Asser Press, 2006, p 66.

126 T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura, 2010, lk 56.

40

Kuigi raamotsuse ja KrMS kohaselt ei ole ühiste uurimisrühmade moodustamine seotud

loetletud konkreetsete kuritegudega, tuleb rõhutada, et uurimisrühmasid ei saa siiski

moodustada nn igaks juhuks. Uurimisrühmasid võib nii raamotsuse kui sellele vastava KrMS

§ 471 kohaselt moodustada üksnes konkreetsel eesmärgil ja määratud tähtajaks. Tähtaega

võib vastastikusel nõusolekul pikendada. Kuna planeeritavat tähtaega ei pruugi aga praktikas

kriminaalasja keerukuse ja mahukuse tõttu olla alati võimalik kindlaks määrata, ei ole

uurimisrühma loomise tähtaja kindlaksmääramine autori arvates siiski asjakohane. Pigem

peaks kokkulepe olema suunatud kuriteo tulemuslikuks menetlemiseks tähtajast sõltumata

ning uurimisrühma tegevuse saaks nagu selle moodustamise- lõpetada kokkuleppel.

Ühised uurimisrühmad ei ole seotud üksnes ühe liikmesriigi territooriumiga, kuid on oma

tegevuses piiratud siiski uurimisrühma moodustanud liikmesriikide territooriumitega, nad

võivad tegutseda kõikides rühma moodustanud liikmesriikides. Seega ei ole iga üksiku

menetlustoimingu taotlemiseks vajalik esitada klassikalisele koostööle iseloomulikku

aeganõudvat õigusabitaotlust, mis aitab oluliselt lihtsustada ja kiirendada menetluse

läbiviimise aega. Kuna uurimisrühma eesmärgiks on koguda tõendeid nende kasutamiseks

kohtumenetluses, siis peaksid riigid aegsasti mõtlema ka sellele, millises riigis kavatsetakse

süüdistus esitada ja sellest lähtuvalt määratlema uurimisrühma asukoha127

. Ka raamotsuses on

viidatud, et uurimisrühm moodustatakse ühes liikmesriikidest, kus tõenäoliselt tuleb uurimine

läbi viia (art 1 lg 1b). Praktikas ei pruugi see muidugi alati täpselt kindlaksmääratav olla.

Uurimisrühma liikmed peavad arvestama, et rühma tegevus peab olema kooskõlas selle

liikmesriigi seadustega, kus uurimisrühm tegutseb (raamotsuse art 3b, KrMS § 471 lg 2).

Ühised uurimisrühmad on sellega näiteks, kuidas liikmesriigid jagavad julgeoleku tagamiseks

teiste liikmesriikidega oma suveräänsust128

. Kooskõla selle liikmesriigi seadustega, kus

uurimisrühm tegutseb, on uurimisrühma tegevuse legitiimsuse ja hilisemate tõendite

aktsepteeritavuse aspektist ülioluline. Selle nõude järgimine võib aga praktikas probleeme

tekitada, sest ühest liikmesriigist pärit uurimisrühma liikmed ei pruugi ega tõenäoliselt olegi

täpselt kursis teiste uurimisrühmas osalevate liikmesriikide õigusaktidega. Seetõttu on

raamotsusega ette nähtud, et rühma juhib eeluurimises osaleva pädeva asutuse esindaja sellest

liikmesriigist, kus rühm tegutseb (art 1 lg 3a), samuti on raamotsusega reguleeritud

127


128 B. Zagaris. Mutual Assistance and International Organizations. European Council Issues Framework Decision on Joint Investigation Teams. International Enforcement Law Reporter. Volume 18 Issue 9, September, 2002, 3 pp.

41

ametnikega seotud kriminaalvastutus (art 2). KrMS-s seoses uurimisrühmade liikmete

tegevusega eraldi vastutust reguleeritud ei ole, mis on aga nii KrMS kui raamotsuse

kontekstist arusaadav, kuna Eesti territooriumil tegutseva uurimisrühma tegevusele ja

vastutusele rakendatakse niikuinii Eesti seadusandlust.

Raamotsuse art 1 lg 3a kohaselt on rühma juhiks eeluurimises osaleva pädeva asutuse esindaja

sellest liikmesriigist, kus rühm tegutseb ning rühma juht tegutseb talle siseriikliku õigusega

antud volituste piires. KrMS § 471 lg 2 näeb vastavalt ette, et asukohariigi (selle liikmesriigi,

kus uurimisrühm tegutseb) pädev õigusasutus määrab uurimisrühma juhi ja tagab rühma

tegevuse organisatsioonilised ja tehnilised tingimused. Eestis on selleks pädevaks asutuseks

Riigiprokuratuur. Uurimisrühma tegevuse eest vastutav rühma juht koordineerib

uurimisrühma tegevust uurimisrühma moodustanud liikmesriikides, seega on tal ülevaade

erinevates riikides uurimisrühma moodustamise eesmärgil läbiviidavatest

uurimistoimingutest, mis vähendab nende dubleerimise riski129

. Siinkohal tuleb aga märkida,

et uurimisrühma tegevusega saadud teabe kättesaadavus uurimisrühma juhile võib praktikas

tulenevalt riikide seadusandlusest problemaatiline olla. Seda juhul, kui uurimisrühma juht on

pärit ühest liikmesriigist, teave saadakse aga teisest uurimisrühmas osalevast riigist. Lisaks

võib praktikas probleeme tekitada rühma juhi määramine siis, kui tegemist on rohkem kui

kahe uurimisrühmas osaleva liikmesriigiga.

Raamotsus võimaldab ühise uurimisrühma lähetatud liikmetel viibida läbiviidavate

uurimistoimingute juures selles liikmesriigis, kus rühm tegutseb (art 1 lg 5). KrMS-s sellist

võimalust eraldi ette nähtud ei ole. Lisaks läbiviidavate uurimistoimingute juures viibimisele

võimaldab raamotsus lähetatud liikmetel uurimisrühma ülesandel läbi viia teatud

uurimistoiminguid (art 1 lg 6). KrMS-s vastab sellele § 471 lg 3, mille kohaselt võivad ühise

uurimisrühma juhi teadmisel ja uurimisrühmas osalevate riikide pädevate õigusasutuste

nõusolekul menetlustoiminguid teha ka välisriigist pärit rühma liikmed. KrMS sellisest

sõnastusest võib aru saada mitmeti. Nimelt võib sätet tõlgendada selliselt, et välisriigi puhul

on silmas peetud uurimisrühmas mitteosalevat liikmesriiki või hoopis kolmandat riiki. Mõiste

välisriigist puhul on siin aga ilmselt silmas peetud siiski uurimisrühmas osaleva liikmesriigi

liikmeid, kes tegutsevad teise liikmesriigi kui oma territooriumil ehk siis raamotsuse mõistes

lähetatud liikmeid.

129

C. Rijken., G. Vermeulen. The Legal and Practical Implementation of JITS: the Bumpy Road from EU to Member State Level. Joint Investigation Teams in the European Union: from Theory to Practice. TMC Asser Press, 2006, p 50.

42

KrMS §-s 471 kasutatud mõisted tekitavad segadust aga veelgi. Raamotsus näeb ette, et kui

ühisel uurimisrühmal on vaja teha uurimistoiminguid ühes rühma moodustanud

liikmesriikidest, võivad sellest liikmesriigist rühma lähetatud liikmed oma riigi pädevatelt

asutustelt taotleda nende toimingute läbiviimist. Selliseid uurimistoiminguid viiakse läbi nii,

nagu siseriikliku eeluurimisegi puhul (art 1 lg 7). Silmas on peetud, et uurimisrühmas

osalevad liikmed ei pea teatud toiminguid oma liikmesriigis teostama ise, vaid võivad seda

vajadusel lasta teha siseriikliku taotluse alusel. Ka Eestis mõistetakse selle all siseriiklikke

taotlusi üksikute menetlustoimingute teostamiseks (KrMS § 215 lg 2). Kui vaadata aga KrMS

§ 471 lg 4 sõnastust, siis sätestab see järgmist: kui uurimisrühma tegevuses tekib vajadus

korraldada menetlustoiminguid väljaspool asukohariiki, võib uurimisrühma liige taotleda, et

menetlustoimingu teeb uurimisrühmas osaleva riigi pädev uurimisasutus oma territooriumil

oma riigi menetlusseaduse kohaselt. Taaskord tekitab KrMS-s kasutatud mõiste väljaspool

asukohariiki segadust ja on ebatäpne. Nimelt võib uurimisrühma tegevuse raames raamotsuse

sõnastuse kohaselt siseriiklikult teatud toimingu läbiviimist taotleda ka KrMS mõttes

asukohariigis, ehk siis liikmesriigis, kuhu liikmed teistest liikmesriikidest on lähetatud.

KrMS-i väljaspool asukohariiki sõnastus sellise võimaluse aga välistab.

Uurimisrühma eelisteks võrreldes klassikalise rahvusvahelise koostööga on võimalus vahetult

jagada teavet ühise uurimisrühma liikmete vahel ametlikke taotlusi esitamata, võimalus

vahetult taotleda uurimistoimingute teostamist, viibida uurimistoimingute tegemise juures130

,

vajadusel tegevust koordineerides, võimalus suurendada erinevate riikide praktikute vahelist

vastastikust usaldust, saada piiriülese kuritegevuse vastu võitlemise ja koordineerimisega

tegelevate organisatsioonide Europoli ja Eurojusti abi ning võimalus kasutada potentsiaalselt

kättesaadavat rahastamist131

. Praktikas ongi Europoli ja Eurojusti esindajad kaasatud

uurimisrühma moodustamise ja tegutsemiskoha läbirääkimistele. Lisaks on Europolil

uurimisrühmade tegevusega seoses keskne roll jälitusteabe koordineerimisel, analüüsimisel ja

pideval ajakohastamisel132

. Europoli ja Eurojusti osalemise vajaduses on samas ka kaheldud.

Mis puudutab Europoli keskset rolli jälitusteabe koordineerimisel, siis on seda kritiseeritud

etteheitega, et Europoli kaudu liikuv teave peab tegelikult läbima lisakanali ja võtab seetõttu

130

Uurimistoimingute juures viibides on võimalik vahetult osaleda tõendite ja teabe kogumisel, mis võimaldab veenduda teabe ja tõendite kogumise vastavuses menetlusõiguslikele tagatistele ja nende kogumise vastuvõetavuses.

131 Ühiseid uurimisrühmi käsitlev juhend. Brüssel, 23. september 2009. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.europol.europa.eu/jit/manual/et.pdf, 9. aprill 2001, lk 3.

132 C. Rijken., G. Vermeulen. The Legal and Practical Implementation of JITS: the Bumpy Road from EU to Member State Level. Joint Investigation Teams in the European Union: from Theory to Practice. TMC Asser Press, 2006, p 3.

43

väärtuslikku lisaaega.133

Europoli ja Eurojusti osalus ühistes uurimisrühmades peaks olema

õigustatud ja liikmesriikide poolt aktsepteeritud siis, kui see osalus muudab võrreldes

kahepoolsete koostöövormidega uurimise efektiivsemaks134

. Tõenäoliselt muutub nende roll

oluliseks just nende uurimisrühmade puhul, mille on moodustanud rohkem kui kaks

liikmesriiki135

. Sellisel juhul osutub uurimisrühma tegevuse koordineerimine ja

kooskõlastamine eriti tähtsaks.

Uurimisrühma peamiseks eeliseks on seega vahetu teabevahetus, kuid seejuures tuleb lisaks

liikmesriikide siseriiklikest õigusaktidest tulenevatest piirangutest arvestada ka raamotsusest

tulenevate uurimisrühma liikmena saadud teabe kasutamise piirangutega. Nimelt võib

selliselt saadud teavet kasutada eelkõige uurimisrühma eesmärgi saavutamiseks, samuti

teatud tingimustel teiste kuritegude menetlemiseks, otsese ja tõsise avalikku julgeolekut

ähvardava ohu vältimiseks ning muudel eesmärkidel, kui rühma moodustanud liikmesriigid

on selles kokku leppinud (art 1 lg 10). Samad teabe eesmärgipärase kasutamise tingimused

on ette nähtud ka KrMS § 471 lg-s 5. Eeltooduga seoses tuleb tähele panna, et raamotsuses

käsitletakse teabe, mitte tõendite vahetamist, mis tähendab, et kui liikmesriik ei ole oma

siseriiklikes õigusaktides ette näinud uurimisrühma tööga seoses tekkinud tõendite

vahetamise võimalust, tuleb tõendite edastamiseks kasutada tavapärast õigusabi vormi136

.

KrMS riikidevahelist uurimisrühma käsitlevas §-s 471 ega muudes KrMS sätetes sellist

uurimisrühma tööga seoses tekkinud tõendite vahetamise võimalust ette nähtud ei ole.

Liikmesriikide siseriiklike õigusaktide erinevusest tõusetuvad praktikas probleemid eelkõige

seoses uurimisrühma liikmete vahelise teabevahetuse ning saadud teabe tõendina

kasutamisega ning põhiliseks probleemiallikaks on jälitustegevusega saadud teabe jagamine

ja tõendina kasutamine. Nimelt sõltub teabe vahetu avaldamine uurimisrühma lähetatud

liikmetele selle riigi seadusandlusest, kus rühm tegutseb ja sõltuvalt liikmesriigist võib

seetõttu teabevahetusel oluliseks takistuseks saada. Teabevahetus aga ongi uurimisrühma

peamiseks eeliseks. Näiteks sõltub telefoni pealtkuulamisega saadud teabe edastamine igast

133

A. Herz. The Role of Europol and Eurojust in Joint Investigation Teams. Joint Investigation Teams in the European Union: from Theory to Practice. TMC Asser Press, 2006, p 192.

134 Ibid, p 195.

135 Ibid, p 197.


44

uurimisrühmas osalevast liikmesriigist137

. Jälitustoimingutega saadud teabe

kriminaalmenetluses tõendina kasutamine sõltub uurimisrühmades osalevate liikmesriikide

õigusaktidest, näiteks Ühendkuningriigis teostatud salajasel pealtkuulamisel saadud teavet ei

saa tõendina kasutada teises uurimisrühmas osalenud liikmesriigis138

.

Lisaks liikmesriikide seadusandluse erinevusele võib oluliseks takistuseks teabe vahetamisel

olla ka asjaolu, et liikmesriigid ei ole tegelikult kuidagi kohustatud informatsiooni

vahetama139

. Seega ei ole uurimisrühma liikmete vaheline teabevahetus tegelikult kuidagi

garanteeritud ning liikmesriike ei saagi seda tegema sundida. Ühine uurimisrühm

moodustatakse mitme riigi ühisel eesmärgil ja seega on alati mängus rühma moodustanud

mitme riigi huvid. Seetõttu võib järeldada, et teatud informatsiooni on uurimisrühmas

osalevad liikmesriigid vastavalt oma siseriiklikule seadusandlusele valmis enda huvidest

tulenevalt jagama. Mis puudutab aga teabe vahetamist osas, mis parasjagu konkreetsele

liikmesriigile otseselt vajalik ei ole, siis põhineb teabevahetus eelkõige uurimisrühmas

osalevate liikmete heatahtlikkusel ja kindlasti ka vastastikusel usaldusel. Seega on lisaks

siseriiklikele koostööd võimaldavatele õigusaktidele oluliseks faktoriks vastastikune usaldus.

Mida suurem on vastastikune usaldus, seda tõenäolisem on uurimisrühma eesmärgi

saavutamine.

Eesti praktikas oli seoses teabevahetusega kuni 2010 a sügiseni probleemiks see, et RSVS

kohaselt ei saanud uurimisrühma Eesti liikmed välisriigi liikmetele jälitusteavet vahetult

edastada, mis pärssis oluliselt uurimisrühma tegevust140

. Takistuse kõrvaldamiseks täiendati

18.11.2010 a jõustunud RSVS redaktsiooni paragrahvi 35 lõikega § 5¹, mille kohaselt võib

välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsioonile korrakaitselist piiratud taseme jälitusteavet sisaldavat riigisaladust edastada

pädev jälitusasutus või prokuratuur, kui selline kohustus on vajalik riikidevahelise

uurimisrühma töös, kui teabe vastuvõtja tagab kaitse edastatava teabe avalikuks tuleku eest.

Seaduse § 35 lõikes 6 tehti samuti muudatus, mille kohaselt ei ole korrakaitselist piiratud

taseme jälitusteavet sisaldavat riigisaladust vajalik enam eelnevalt riigi julgeoleku volitatud

esindaja juures registreerida. Seega alates 18.11.2010 a saavad jälitusasutus või prokuratuur

137

A. Balcaen. Law Enforcement Information Exchange in the Operational Phase of a JIT. Joint Investigation Teams in the European Union: from Theory to Practice. TMC Asser Press, 2006, p 96.

138 Ibid, p 153.

139 Ibid, p 109.


45

piiratud taseme jälitusteavet ise vahetult edastada ega pea kasutama Siseministeeriumi

teenust postitamisel ega erakorralistel juhtudel taotlema riigi julgeoleku volitatud esindaja

luba, kui on näiteks vajadus teave üle anda välisriigi sideohvitserile või kohale viia jms.

Samuti ei pea enam edaspidi sellist teavet eelnevalt Kaitseministeeriumis registreerima.

Käesoleva alapeatüki lõpus oleks asjakohane peatuda ka Eesti praktikal seoses

uurimisrühmadega141

. Esimene Eesti osalusega uurimisrühm moodustati 2007. aastal ning

sellest ajast alates on Eesti kokku osalenud 15 uurimisrühma töös. Peale esimese Eesti

osalusega uurimisrühma 2007. aastal oli paus kuni 2009. aastani, mil moodustati 4

uurimisrühma, 2010. aastal moodustati 7 Eesti osalusega uurimisrühma ning 2011. aasta

kolme esimese kuuga on moodustatud 3 uurimisrühma. Seega on ühiste uurimisrühmade

moodustamine järjest sagenenud. Peamiseks koostööparteriks Eestile on olnud Soome, kelle

osalusel on moodustatud 10 ühist uurimisrühma. Samuti on Eesti osalenud ühises

uurimisrühmas Lätiga (4 korda), Rootsiga (3 korda), Ühendkuningriigiga (2 korda), Leeduga

(1 kord) ja Maltaga (1 kord). Uurimisrühma moodustamise eesmärgiks on peamiselt olnud

narkokuriteod (4 korda). Lisaks on uurimisrühmad moodustatud järgmiste kuritegude

uurimiseks: mõrv (2), rahapesu (2), vargus suures ulatuses (2), piraatlus (1), salakaubavedu

(1), prostitutsioonile kaasaaitamine (1), arvutikelmuse ettevalmistamine (1) ning välismaalase

ebaseaduslik toimetamine üle Eesti Vabariigi riigipiiri (1). Uurimisrühmad on moodustatud

nn eriti raskete kuritegude uurimiseks.

2.1.2. Euroopa arestimismäärus (raamotsus 2003/577/JSK)

EL-s võidakse nõukogu raamotsuse 2003/577/JSK142

alusel vara või tõendid arestida, kui

neid on vaja kasutada kriminaalmenetluse käigus või kui need on vaja konfiskeerida.

Nimetatud raamotsusega nähakse ette eeskirjad ühe liikmesriigi õigusasutuse poolt

kriminaalmenetlusega seoses tehtud arestimisotsuse viivitamata tunnustamiseks ja täitmiseks

ilma lisaformaalsusteta teise liikmesriigi territooriumil (art 5). Lisaformaalsusteta

tunnustamise ja täitmise nõudele vastab KrMS § 508-7, mille kohaselt tuleb Euroopa

arestimismäärus läbi vaadata viivitamata ja otsustada selle saamisest arvates 24 tunni jooksul

täitmise lubatavus, täitmisest keeldumine, täitmise edasilükkamine või taotlevalt riigilt

võimaluse korral lisaandmete nõudmine. Raamotsuse art 14 lg 1 kohaselt kohustusid

141

Andmed pärinevad 25.03.2011 a seisuga Riigiprokuratuurist. 142

Nõukogu raamotsus 2003/577/JSK, 22. juuli 2003, vara või tõendite arestimise otsuste täitmise kohta Euroopa Liidus. ELT L 196, 2.8.2003, lk 45- 55. Parandus ELT L 374, 27.12.2006, lk 20.

46

liikmesriigid selle dokumendi sätete järgimiseks vajalikud meetmed kasutusele võtma 2.

augustiks 2005. Eesti viis asjakohased muudatused KrMS-i sisse riigipiiri seaduse,

karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seadusega143

, mis jõustus 23.

mail 2008. Nimetatud seadusega täiendati KrMS 19. peatükki 9. jaoga - vara arestimine ja

tõendi hoiulevõtmine Euroopa Liidu liikmesriigis, mis kehtestas raamotsuses kajastatud

põhimõtted ka Eestis. Nimetatud 9. jagu ongi KrMS 19. peatükist ainus, milles on ära

nimetatud ka vastav raamotsus (KrMS § 508¹ lg 3), mille kohaselt tuleb Euroopa

arestimismääruse esitamiseks järgida raamotsuse lisas toodud vormi.

Koos Euroopa arestimismäärusega edastatakse täitvale riigile ka abistamistaotlus tõendi

üleandmiseks, vara konfiskeerimiseks või vara säilitamiseks (raamotsuse art 10 lg 1, KrMS §

508² lg 1). Raamotsuse esialgse määratluse kohaselt võis arestimisotsuse alusel arestida vara,

mis võis kuuluda kas konfiskeerimisele või tõendina kasutamisele (art 2 p c). 27.12.2006 a

paranduse kohaselt tähendab arestimisotsus piiriülese menetluse kohaldamisel mistahes

meedet, mille liikmesriigi õigusasutus on võtnud konfiskeerimisele kuuluva või tõendina

kasutatava vara ajutise hävitamise, muundamise, teisaldamise, üleandmise või käsutamise

vältimiseks. Sellele vastab ka KrMS § 508¹ lg 1, mis sõnastab Euroopa arestimismääruse

mõiste ja määratleb arestimise eesmärgi.

KrMS § 508¹ lg 2 sätete kohaselt võib arestida või hoiule võtta järgmist kriminaalasjaga

seotud vara: kuriteoga saadud vara või kuriteoga saadud vara väärtusele vastav vara; kuriteo

toimepanemise vahend; kuriteo vahetu objekt; asitõend, dokument või teabesalvestis, mis on

kriminaalmenetluses kasutatav tõendina. Riigikohus on märkinud144

, et eeltoodust nähtuvalt ei

ole arestimise või hoiulevõtmise seisukohast oluline mitte arestitava või hoiule võetava vara

omand, vaid selle suhe toimepandud kuriteoga. Seega saab Euroopa arestimismääruse alusel

Eestis arestida või hoiule võtta ka kolmandatele isikutele kuuluvat, kuid ülaltoodud loeteluga

hõlmatud vara. Euroopa arestimismääruse puhul tuleb arvestada, et selle reguleerimisala on

piiratud teises liikmesriigis asuvate tõendite arestimisega ning hilisemat tõendite edastamist

asjaomastele liikmesriikidele reguleeritakse vastastikust abistamist käsitlevate õigusaktide või

Euroopa tõendikogumismäärust käsitleva raamotsusega.

143

Riigipiiri seaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seadus. 16. aprill 2008. - RT I 2008, 19, 132.

144 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtumäärus 2. märtsist 2009 nr 3-1-1-1-09, Euroopa arestimismääruse alusel I.A. vara arestimise asjas. - RT III 2009, 11, 76, p 9.2.

47

Raamotsuse art 5 kohaselt tunnustavad täidesaatva riigi pädevad õigusasutused tunnustavad

arestimisotsust ilma täiendavate formaalsusteta, kui puuduvad tunnustamise või täitmise

alused. Samas on märgitud, et saadud tõendite kehtivuse tagamiseks ja tingimusel, et

formaalsused ja menetlused ei ole vastuolus täidesaatva riigi õiguse põhimõtetega, täidab ka

täidesaatva riigi õigusasutus arestimisotsuse täitmisel formaalsusi ja menetlusi, mille otsuse

teinud riigi pädev õigusasutus on selgesõnaliselt ette näinud. Nimetatud võimalus on ette

nähtud KrMS §-s 508-8 lg-s 1, mille kohaselt võib välisriigi taotlusel tõendi hoiulevõtmise

taotluse täitmisel lähtuda ka KrMS- sätestatust erinevatest menetlusnormidest, kui see ei ole

vastuolus Eesti õiguse põhimõtetega.

Erinevalt konventsioonide alusel esitatud taotlustest ei ole raamotsuse alusel vara

väljaandmisel teo kahepoolse karistamise nõue absoluutne. Erandina üldistest eeskirjadest ei

ole raamotsuse artikkel 3 lg 2 alusel võimalik teatud süütegude puhul ette näha süüteo

mõlemapoolselt süüteoks tunnistamise kontrollimist ehk kas tegu on karistatav mõlemas

asjaomases liikmesriigis. Vara väljaandmise puhul on raamotsuse kohaselt erandiks 32

kuritegu, mille korral on õigusabi andmise eelduseks üksnes asjaolu, et tegu on taotluse

esitanud riigis karistatav vähemalt kolmeaastase vangitusega. KrMS-s vastab nimetatud

raamotsuse artiklile § 508² lg 3, mille kohaselt ei või abistamistaotluse täitmisest keelduda

raamotsuses märgitud põhjusel, kui taotlus on esitatud seoses mõne KrMS § 491 lg-s 2

nimetatud kuriteoga, milles sisalduv kuritegude kataloog vastab üksüheselt raamotsuses

loetletule.

Kui tegemist ei ole raamotsuse art 3 lõikes 2 nimetatud süüteoga, võib täidesaatev riik seada

arestimisotsuse tunnustamise ja jõustamise tingimuseks, et teod, mille suhtes otsus tehti, on

täidesaatva riigi õigusaktide alusel süüteod olenemata nende koosseisu tunnustest või

kirjeldusviisist otsuse teinud riigi õigusaktides (art 3 lg 4 alt I ja II). Seejuures on raamotsuse

artiklis 7 nimetatud ammendav loetelu, millal täidesaatva riigi pädevad õigusasutused võivad

arestimisotsuse tunnustamisest või täitmisest keelduda. Keelduda võib seoses kuriteo

karistatavuse, isiku puutumatuse või immuniteedi, ne bis in idem printsiibi ja puuduliku

arestimismääruse vormiga. Raamotsusele vastavad arestimismääruse täitmist välistavad ja

piiravad asjaolud on sätestatud KrMS §-s 508³ lg-s 1. Riigikohus on seoses arestimismääruse

puuduliku vormiga märkinud145

, et kui Euroopa arestimismäärusega taotletakse kolmandale

isikule kuuluva vara arestimist või hoiulevõtmist ja arestimismäärusest ei nähtu, kuidas on

145

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtumäärus 2. märtsist 2009 nr 3-1-1-1-09, Euroopa arestimismääruse alusel I.A. vara arestimise asjas. - RT III 2009, 11, 76, p 9.3.

48

määruses kirjeldatud vara seotud kriminaalmenetlusega või kuidas saab puudutatud kolmas

isik taotleva riigi õiguse kohaselt kaitsta enda õigusi arestitud või hoiulevõetud varale, on see

hinnatav Euroopa arestimismääruse puudusena KrMS § 5083 lg 1 p 4 mõttes, mis ei võimalda

määruse täitmist viivitamatult ja lisateavet nõudmata. KrMS § 5083 lg 4 kohaselt

Riigiprokuratuuri ülesanne muu hulgas välja selgitada, kas esineb taotluse täitmist takistavaid

asjaolusid, mis on lisateabe esitamisega kõrvaldatavad.

Konfiskeerimisele kuuluva või tõendina kasutatava vara ajutise hävitamise, muundamise,

teisaldamise, üleandmise või käsutamise vältimiseks on oluline, et iga otsus tunnustamise või

tunnustamisest ja täitmisest keeldumise kohta peab olema tehtud ja taotlevale riigile edastatud

viivitamata (raamotsuse art 5 lg 1 ja art 7 lg 3). Nimetatud nõuetele vastab KrMS § 508-5,

mis sätestab kohustuse teavitada taotleva riigi pädevat õigusasutust Euroopa arestimismääruse

täitmisega või täitmisest keeldumisega seotud või muudest asjaoludest viivitamata.

Raamotsuses on lisaks eelkäsitletule sätestatud nõuded arestimisotsuse edastamisele (art 4),

arestimise kestusele (art 6), täitmise edasilükkamise põhjustele, tunnistusele, arestitud vara

edasisele käitlemisele, õiguskaitsevahenditele ja tagasimaksmisele (artiklid 8-12). Nimetatud

artiklite ja KrMS võrdlemisel tuvastati, et seoses arestimisotsuste edastamisega ei ole KrMS-s

expressis verbis sätestatud raamotsuse art 4 lõikes 3 sätestatut, mille kohaselt juhul, kui

täitmiseks pädev õigusasutus on teadmata, teeb otsuse teinud riigi õigusasutus kõik vajaliku,

et täidesaatvalt riigilt see teave saada. Kuna KrMS §-s 508-11 kohaselt koostab ja edastab

Euroopa arestimismääruse vara või tõendi asukohajärgse riigi pädevale õigusasutusele

prokuratuur või kohus, siis peab prokuratuur või kohus pädeva asutuse sellest sättest lähtuvalt

tuvastama ning raamotsuse art 4 lõikes 3 sätestatud nõue on sellest sättest tulenevalt täidetav.

2.1.3. Rahaliste karistuste tunnustamine (raamotsus 2005/214/JSK)

24.02.2005. aasta raamotsus 2005/214/JSK146

võimaldab EL liikmesriikidel rahaliste

karistuste vastastikust tunnustamist. Täpsemalt tunnustavad ja täidavad liikmesriigid

raamotsuse alusel viivitamata ja täiendavate formaalsusteta otsuseid, mille alusel nõutakse

füüsiliselt või juriidiliselt isikult rahalise karistuse tasumist, kui sellise otsuse on vastu võtnud

raamotsuses märgitud pädev asutus (art 6 ja art 1a). Raamotsuse artiklis 1 sätestatakse ka

rahalise karistuse mõiste. Raamotsuse preambula punkt 1 kohaselt peaks see hõlbustama

liikmesriigi kohtu- või haldusasutuse poolt määratud rahaliste karistuste sundtäitmist teises

146

Nõukogu raamotsus 2005/214/JSK, 24. veebruar 2005, rahaliste karistuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta. ELT L 76, 22.3.2005, lk 16- 30. Parandus ELT L 81, 27.3.2009, lk 24.

49

liikmesriigis ning preambula punkt 4 kohaselt peaks raamotsus hõlmama ka liiklussüütegude

eest määratud rahalisi karistusi.

KrMS-s reguleerivad välisriigi kohtuotsuse ja muu asutuse otsuse tunnustamist ja täitmist ja

selle taotlemist Eesti poolt vastavalt KrMS 19. peatüki 5. ja 6. jagu. KrMS 5. jaos sätestatud

õigusalase koostöö sätted põhinevad nii konventsioonidel kui ka rahaliste karistuste

tunnustamise raamotsusel- kui tunnustatakse ja täidetakse EL liikmesriigi kohtuotsust või muu

asutuse otsust. KrMS 5. jaos on reguleeritud erinevate otsuste tunnustamise ja täitmine:

välisriigis mõistetud vangistuse, rahalise karistuse või rahatrahvi, vahistamise ja vahistuses

pidamisega seotud välisriigi kohtuotsuse tunnustamine ja täitmine, samuti on kõnealuses jaos

sätestatud konfiskeerimise täitmise erinevused, mille aluseks EL-s on omakorda vastav

konfiskeerimisotsuste tunnustamist käsitlev raamotsus. KrMS-st ei nähtu aga seda, et EL

siseselt toimub rahaliste karistuste tunnustamine ja täitmine just vastavast raamotsusest

tulenevate nõuete alusel. Seetõttu tuleb nõustuda T. Ploomiga, kes leiab, et KrMS ülesehituse

süstemaatilisuse seisukohalt oleks õigem olnud raamotsusest tulenev sätestada eraldi jaos,

nagu seda on tehtud loovutamist ja arestimist reguleerivate EL raamotsuste puhul (KrMS 19.

ptk 8. ja 9. jagu), sest sellisel viisil oleks selgelt eristatav rahaliste karistuste täitmine EL

siseselt ja praktikas kõrvaldaks see mitmeti tõlgendamise võimalused147

.

27.03.2009 a muudeti rahaliste karistuste tunnustamise raamotsust tagaseljaotsuste

tunnustamine raamotsusega 2009/299/JSK148

, millega muudeti tegelikult kõikides

raamotsustes olevat regulatsiooni isiku osavõtu kohta kohtulikust aruelust. Muudatusest alates

on rahalist karistust võimalik tunnustada ka tagaseljaotsuste puhul ehk siis rahalise karistuse

otsus võib olla tehtud tagaselja. KrMS § 477 lg 1 p 3 välistab aga taotlevas riigis mõistetud

karistuse või muu mõjutusvahendi täitmise, kui otsus on tehtud tagaselja. Seega ei ole teistel

EL liikmesriikidel võimalik Eestilt taotleda tagaselga tehtud rahaliste karistuste otsuste

tunnustamist, mistõttu on KrMS-i tulenevalt raamotsusest 2005/214/JSK vajalik muuta.

27.01.2011 a vastu võetud ja 01.09.2011 a jõustuvas KrMS muutmise seaduses149

ega

147


148 Nõukogu raamotsus 2009/299/JSK, 26. veebruar 2009, millega muudetakse raamotsuseid 2002/584/JSK, 2005/214/JSK, 2006/783/JSK, 2008/909/JSK ning 2008/947/JSK, edendades seeläbi isikute menetlusõigusi ja tõhustades selliste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamist, mis tehakse, kui asjaomane isik ei viibi isiklikult kohtulikul arutelul. ELT L 81, 27.3.2009, lk 24- 36.

149 Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus. 27. jaanuar 2011. - RT I, 23.02.2011,1.

50

17.02.2011 a vastu võetud ja 01.01.2012 a jõustuvas KrMS muutmise seaduses150

vastavat

muudatust ette nähtud ei ole.

Samuti jäeti rahaliste karistuste tunnustamise raamotsuse inkorporeerimisel KrMS-i

arvestamata siseriikliku menetluse põhimõte, mille kohaselt ei ole isikul, kes on välisriigi

otsuse tunnustamisega nõus ega soovi endale kaitsjat, selles küsimuses otsustusõigust (KrMS

§ 480). Praktikas võib probleeme tõusetuda eelkõige väärteootsuste tunnustamisel, kuna

siseriiklikus menetluses pole isikul reeglina kohustust kaitsjat omada (VTMS § 19 lg 2) ning

enamasti praktikas isikul kaitsjat ei olegi151

. Kuigi 01.09.2011 a jõustuvate KrMS

muudatustega tehakse KrMS § 45 lõikes 4 kaitsja osavõtu osas lihtmenetlustes teatud

reservatsioone, jäetakse KrMS §-s 480 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu nõue

muutmata.

Lisaks esinevad KrMS regulatsioonis puudused raamotsusest tulenevate otsuste edastamise,

täitmise lõpetamise ning teabe edastamise osas. Raamotsuse art 4 lg 4 sätestab, et otsuse

teinud riik edastab otsuse korraga vaid ühele täidesaatvale riigile, KrMS-s vastav säte

puudub, mistõttu on võimalik, et otsus edastatakse korraga mitmele liikmesriigile, kus

arvatakse olevat isiku vara või sissetulek või alaline asukoht. Seega oleks mõistlik

raamotsusest tulenev nõue sätestada ka KrMS-s. Raamotsuse art 12 näeb ette, et otsuse teinud

riigi pädev asutus teavitab viivitamatult täidesaatva riigi pädevat asutust igast otsusest või

meetmest, mille tulemusena otsust ei ole enam võimalik täitmisele pöörata või on see muul

põhjusel tagasi võetud. Tegemist on otsuse täitmise aspektist olulise nõudega. KrMS

nimetatud nõuet ette nähtud ei ole, küll aga tuleb KrMS §-st 487¹ tulenevalt välisriigi

kohtuotsuse kohtuotsuse täitmine lõpetada kohe, kui taotlev riik teavitab armuandmisest,

amnestiast või karistuse muutmise taotlusest või muust otsusest, mille alusel kohtuotsust ei

ole võimalik täita. Samuti puudub KrMS-s art 14 punktis d sätestatud nõue, mille kohaselt

peab täidesaatva riigi pädev asutus viivitamatult teavitama otsuse teinud riigi pädevat asutust

otsuse täitmisest niipea, kui täitmine on lõpetatud. Siiski ei takista eelnimetatud KrMS

regulatsiooni teabe edastamisega seotud puudused täitmast raamotsusest tulenevaid eesmärke.

150

Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus. 17. veebruar 2011.- RT RT I, 21.03.2011, 2.


51

2.1.4. Konfiskeerimisotsuste vastastikune tunnustamine (raamotsus 2006/783/JSK)

Konfiskeerimisotsuste vastastikust tunnustamist käsitleva raamotsusega 2006/783/JSK152

kehtestatakse eeskirjad, mille alusel ühe liikmesriigi kohtud tunnustavad ja täidavad oma

territooriumil muu liikmesriigi pädeva kohtu tehtud konfiskeerimisotsust.

Konfiskeerimisotsuse tegemisele eelneb sageli varade arestimine, mis toimub raamotsuse

2003/577/JSK alusel vara või tõendite arestimise kohta. Konfiskeerimisotsuse tunnustamise

raamotsust kohaldatakse kõikide kuritegude suhtes, millega seoses on võimalik kohaldada

konfiskeerimisotsuseid. Kahepoolse karistatavuse kontrollimine on raamotsuses kaotatud

loetletud 32 kuriteo puhul (art 6). Kuritegude õigusliku kvalifitseerimise üle otsustab ainult

konfiskeerimisotsuse teinud liikmesriik.

Raamotsuse rakendamise tähtaeg oli 24. november 2008 a (art 22). Eesti ei ole aga siiani

konfiskeerimisotsuste tunnustamiseks KrMS-i muutnud selliselt, et see vastaks raamotsusele.

Tegelikult ongi kõnealuse raamotsuse rakendamise ulatus komisjoni hinnangul Euroopa

Liidu liikmesriikide siseriiklikes õigusaktides olnud osaline ja mittetäielik153

. Raamotsuse

osaline ja mittetäielik ülevõtmine liikmesriikide poolt takistab märkimisväärselt vastastikuse

tunnustamine põhimõtte täielikku ja tõhusat kohaldamist EL-s ja sellega piiratakse

kohtuasutuste võimalusi finantskuritegude vastu võitlemisel, raskendades kuritegelikul teel

saadud finantskasu omandamise takistamist154

.

Nimelt võttis raamotsuse üle ja teavitas sellest komisjoni ainult 13 liikmesriiki, seejuures

ületati raamotsusega kehtestatud tähtaega 15 kuuga. Komisjon pidas siseriiklikke

rakendussätteid raamotsusega kooskõlas olevaks eelkõige sellistes tähtsamates küsimustes

nagu kahepoolse karistatavuse kontrollimise kaotamine ja otsuste tunnustamine täiendavate

formaalsusteta. Keeldumise põhjuste analüüs näitas, et peaaegu kõik liikmesriigid lisasid

siseriiklikesse õigusaktidesse mitmeid täiendavaid põhjuseid, mis ei ole aga raamotsusega

kooskõlas.155

Lisaks eelnimetatud 13 liikmesriigile teavitasid 2010. aasta veebruari lõpuks 7

liikmesriiki komisjoni asjaomaste õigusaktide ettevalmistamisest riiklikul tasandil.

152

Nõukogu raamotsus 2006/783/JSK, 6. oktoober 2006, konfiskeerimisotsuste suhtes vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta. - ELT L 328, 24.11.2006, lk 59- 78. Parandus ELT L 81, 27.3.2009, lk 24.

153 Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja Nõukogule, mille aluseks on nõukogu 6. oktoobri 2006. aasta raamotsuse 2006/783/JSK (konfiskeerimisotsuste suhtes vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta) artikkel 22. Brüssel 23.8.2010. KOM (2010) 428 lõplik, lk 13.

154 Ibid, lk 13.

155 Ibid, lk 12.

52

Ülevõtmise teatist või seda käsitlevat teavet ei esitanud 2010. aasta veebruari lõpuks 7

liikmesriiki, nende hulgas ka Eesti.156

Kõigepealt olgu märgitud, et KrMS-s on välisriigis tehtud konfiskeerimisotsust puudutatud

kolmes sättes. KrMS § 477 lg 4 sätestab, et kui taotlevas riigis tehtud konfiskeerimisotsus

puudutab menetlusvälist isikut, on selle täitmine keelatud, kui kolmandale isikule ei ole antud

võimalust oma huve kaitsta või otsus ei ole kooskõlas Eesti seaduse alusel samas asjas

tsiviilmenetluse korras tehtud kohtulahendiga. Kolmandate isikute õiguste tagamise kohta on

Riigikohus seoses Euroopa arestimismääruse raamotsusega märkinud, et kolmandate isikute

õiguste efektiivse tagamise vältimatu eeldus on, et esitatud arestimismäärusest nähtub teavet

ka selle kohta, kuidas tagatakse nende õiguste kaitse taotlevas riigis157

. KrMS 482 lg 3

kohaselt on konfiskeerimise otsustamisel kolmanda isiku osavõtt kohustuslik. Nimetatud nõue

peaks tagama kolmandale isikule oma huvide kaitse võimaluse. Samas on küsitav, kas isiku

osavõtt peaks olema kohustuslik, kui ta ise seda ei soovi. Lõpuks sätestab KrMS § 487 lg 2, et

konfiskeeritud vara suhtes kohaldatakse 5. jao sätteid, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.

Märkida tuleb, et EL liikmesriigid ei saagi aga teisiti kokku leppida, sest

konfiskeerimisotsuste tunnustamine EL-s toimub raamotsuse 2006/783/JSK, mitte

kokkulepete alusel. Sellega KrMS regulatsioon konfiskeerimisotsuste tunnustamise ja täitmise

osas ammendub.

Raamotsuses on loetletud 32 kuritegu, mille osas toimub tunnustamine ja täitmine ilma teo

kahekordse karistatavuse kindlakstegemiseta. KrMS 5. jaos, millele KrMS § 487 lg 2 kohaselt

tuginetakse ka konfiskeerimisotsuste tunnustamisel, on loetletud aga 39 kuritegu, mille puhul

teo kahepoolset karistatavust kontrollita. Seega tuleb arvestada, et Eesti ei saa seitsme

raamotsuses loetlemata kuriteo puhul nõuda teiselt EL liikmesriigilt konfiskeerimisotsuse

viivitamata tunnustamist ja täitmist teo karistatavust kontrollimata.

KrMS ei vasta suures osas konfiskeerimisotsuste tunnustamist ja täitmist reguleerivale

raamotsusele. KrMS-s puuduvad mitmed olulised sätted, mis käsitlevad konfiskeerimisotsuste

edastamist, tagaseljaotsuste tunnustamist ja täitmist, konfiskeerimisotsuste mittetunnustamist

ja mittetäitmise või täitmise piiramist, täidesaatva riigi õiguskaitsevahendeid tunnustamise ja

täitmise peatamiseks, täitmise edasilükkamist, mitmekordseid konfiskeerimisotsuseid,

156

Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja Nõukogule, mille aluseks on nõukogu 6. oktoobri 2006. aasta raamotsuse 2006/783/JSK (konfiskeerimisotsuste suhtes vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta) artikkel 22. Brüssel 23.8.2010. KOM (2010) 428 lõplik, lk 2.

157 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtumäärus 2. märtsist 2009 nr 3-1-1-1-09, Euroopa arestimismääruse alusel I.A. vara arestimise asjas. - RT III 2009, 11, 76, p 9.2.

53

täitmise lõpetamist, konfiskeeritud vara käsutamist, teavet täitmise tulemuste kohta,

tagasimaksmist ja kulusid. Järgnevalt käsitletakse eelnimetatud puudustest vaid olulisemaid.

Konfiskeerimisotsuse edastamisel tuleb raamotsuse kohaselt arvestada sellega, kas tegemist

on rahasummat või varaühikut käsitleva otsusega, millest sõltub liikmesriik, kuhu otsus

edastatakse (art 4). Raamotsuse art 5 sätestab, millistel juhtudel võib konfiskeerimisotsuse

edastada kas ühele või mitmele liikmesriigile. Raamotsuse art 7 käsitleb konfiskeeritava

varaühiku ja rahasumma ulatust ja konfiskeerimise viisi. Raamotsuse art 8 lg 3 sätestab

tingimused, mil täidesaatva liikmesriigi asutus peab konfiskeerimisotsust vähemalt selles

ulatuses, nagu on sätestatud samasuguste siseriiklike juhtumite korral siseriiklikus õiguses.

Raamotsuse art 4 kehtestab täidesaatva liikmesriigi konsulteerimiskohustuse otsuse teinud

liikmesriigiga nendel juhtudel, kui otsustatakse konfiskeerimisotsuse tunnustamisest ja

täitmisest keelduda või täitmist piirata. Raamotsuse art 10 näeb ette konfiskeerimisotsuse

täitmise edasilükkamise tingimused ning art 11 sätestab juhised juhtumiteks, mil liikmesriik

on saanud mitu sama isikuga seotud rahasummat või mitu sama varaühikut käsitlevat

konfiskeerimisotsust. Raamotsuse art 16 annab juhised konfiskeeritud vara käsutamiseks. Art

17 sätestab teabe esitamise kohustuse otsuse täitmise tulemuse kohta, seejuures peab

täidesaatev liikmesriik otsuse teinud riiki viivitamatult teavitama konfiskeerimisotsuse

edastamisest pädevale asutusele, igast otsusest koos selle otsuse põhjendustega

konfiskeerimisotsust mitte tunnustada, otsuse täielikust või osalisest täitmata jätmisest või

lõpetatud otsuse täitmisest ning alternatiivsete meetmete kohaldamisest.

Kõik eelnimetatud raamotsusest tulenevad kohustused on KrMS-i üle võtmata ja seega on

KrMS regulatsioon konfiskeerimisotsuste tunnustamise ja täitmise osas puudulik. Sellest

tulenevalt võib Eesti poolt konfiskeerimisotsuste edastamine kui ka teiste liikmesriikide poolt

esitatud konfiskeerimist puudutavate kohtuotsuste tunnustamine olla võimatu. KrMS-i tuleks

lisada konfiskeerimisotsuste tunnustamist ja täitmist sisaldav jagu, võttes selle

ülesehitamiseks eeskuju raamotsusest 2006/783/JSK.

2.1.5. Raamotsused, mille rakendamiseni on aega

Nõukogu on vastu võtnud mitmed raamotsuseid, mida KrMS-i ega teistesse õigusaktidesse

veel üle võetud ei ole ning mille rakendamiseks on aega. Käesoleva töö mahtu arvestades ei

ole võimalik kõikidel nimetatud raamotsustel peatuda, kuid nimetagem need siiski. Need

54

raamotsused on raamotsus 2008/909/JSK158

vabaduskaotuslike karistuste tunnustamise

raamotsus, mille rakendamise tähtaeg on 05.12.2011; raamotsus 2008/947/JSK159

mittevabaduskaotuslike karistuste tunnustamine kohta, mille rakendamise tähtaeg on

06.12.2011; raamotsus 2009/315/JSK160

karistusregistrite andmete vahetamise kohta, mille

rakendamise tähtaeg on 27.04.2012 ning vahetult enne Lissaboni lepingut jõustunud

raamotsus 2009/829/JSK161

järelevalvemeetmete rakendamise otsuste tunnustamise kohta ja

raamotsus 2009/948/JSK162

kohtualluvuskonfliktide vältimise ja lahendamise kohta, mõlema

rakendamise tähtaeg on 01.12.2012. KrMS muutmiseks on vastu võetud eelpool käsitletud

kaks KrMS muutmise seadust, mille alusel jõustuvad KrMS muudatused 01.09.2011 a ja

01.01.2011 a. Muudatustega KrMS-i eelloetletud raamotsuseid üle ei võeta. Küll aga jõustub

01.01.2012 a uus karistusregistri seadus163

, millega võetakse õigeaegselt üle karistusregistrite

andmete vahetamise raamotsus 2009/315/JSK. Järgnevalt peatutaksegi just nimetud

raamotsusel ja uuritakse, kuidas vastab uue KarRS regulatsioon raamotsusele.

Karistusregistrite andmete vahetamise raamotsusega 2009/315/JSK püütakse Euroopa

tüüpvormi loomisega parandada süüdimõistvate kohtuotsuste alast teabevahetust ja vahetatava

teabe kvaliteeti. Ühtne Euroopa vorm sisaldab kahte võrdlustabelit kuriteo liigi ja karistuse

liigi kohta, mis hõlbustavad automaatset tõlkimist ja parandavad edastatud teabe vastastikust

mõistmist. Euroopa tüüpvorm peaks võimaldama süüdimõistvate kohtuotsuse kohta andmeid

vahetada ühtsel, elektroonilisel ja masintõlkeks sobival kujul. Euroopa tüüpvormi

kasutamiseks võeti raamotsusega Euroopa tasandil süüdimõistetute kohta teabe vahetamise

parandamise eesmärgiks luua Euroopa karistusregistrite infosüsteem (ECRIS), mille kõik

liikmesriigid peavad kasutusele võtma hiljemalt aprilliks 2012164

. ECRIS seisneb

elektroonilistes ühendustes kõikide liikmesriikide karistusregistrite vahel ja selle kaudu

158

Nõukogu raamotsus 2008/909/JSK, 27. november 2008, vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil. - ELT L 327, 5.12.2008, lk 27- 46.

159 Nõukogu raamotsus 2008/947/JSK, 27. november 2008, vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kohtuotsuste ja vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevate otsuste suhtes, et teostada tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite järelevalvet. - ELT L 337, 16.12.2008, lk 102- 122.

160 Nõukogu raamotsus 2009/315/JSK, 26. veebruar 2009, mis käsitleb karistusregistrite andmete vahetamise liikmesriikidevahelist korraldust ja andmete sisu. - ELT L 93, 7.4.2009, lk 23- 32.

161 Nõukogu raamotsus 2009/829/JSK, 23. oktoober 2009, Euroopa Liidu liikmesriikides vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta järelevalvemeetmete rakendamise otsuste kui kohtueelse kinnipidamisega seotud alternatiivse võimaluse suhtes. - ELT L 294, 11.11.2009, lk 20-40.

162 Nõukogu raamotsus 2009/948/JSK, 30. november 2009 , kohtualluvuskonfliktide vältimise ja lahendamise kohta kriminaalmenetluses. - ELT L 328, 15.12.2009, lk 42-47.

163 Karistusregistri seadus. 17. veebruar 2011.- RT I, 21.03.2011, 3.

164 Nõukogu otsus 2009/316/JSK, 6. aprill 2009, Euroopa karistusregistrite infosüsteemi (ECRIS) loomise kohta raamotsuse 2009/315/JSK artikli 11 kohaldamiseks. - ELT L 093, 7.4.2009, lk 33-48.

55

vahetatakse teavet süüdismõistetute kohta kiirelt ja ühtselt arvutis kasutataval viisil.

Infosüsteem annab kohtunikele ja prokuröridele lihtsa võimaluse kasutada teavet iga EL

kodaniku varasemate karistuste kohta olenemata sellest, millistes liikmesriikides see isik on

varem süüdi mõistetud. Seega on EL tasandil olemas teave toimepandud kuritegude kohta

olenemata sellest, millisesse liikmesriiki süüdimõistetu kolib.

Uut KarRS-i on täiendatud 5. peatükiga, mis kannab pealkirja EL karistusregistrite

infosüsteem. KarRS 5. peatüki §§-des 29-32 on sätestatud karistusandmete vahetamine EL

liikmesriigiga, päringu tegemine teise liikmesriigi registrist ja vastamine teisest liikmesriigist

esitatud päringule, isikuandmete kasutamise piirangud ja andmete esitamine teisele

liikmesriigile. Raamotsuse art 4 sätestab kohtuotsuse teinud liikmesriigi kohustused, mille

kohaselt peab iga liikmesriik tagama, et iga tema territooriumil langetatud süüdimõistva

kohtuotsuse puhul kantakse riigi karistusregistrisse süüdimõistetud isiku kodakondsuse või

kodakondsuste kohta, kui tegemist on teise liikmesriigi kodanikuga (art 4 lg 1).

Kohtuotsuse teinud liikmesriigi keskasutus peab nendest andmetest ja andmete muutmisest

võimalikult kiiresti teatama teiste liikmesriikide keskasutustele (art 4 lg 2, 3). Vastavalt

KarRS § 29 lg-le 1 on liikmesriikide vahelise andmete vahetamise Eesti keskasutuseks

Justiitsministeerium. KarRS § 29 lg 2 ja 3 kohaselt edastab Justiitsministeerium ECRIS

vahendusel EL liikmesriigi kodaniku suhtes kriminaalasjas tehtud süüdimõistva kohtuotsuse

kohta andmed ja hilisemad muudatused andmetes viivitamata süüdimõistetud isiku

kodakondsusjärgsele liikmesriigile või liikmesriigile, kus on isiku alaline elukoht.

Eelnimetatud KrMS sätted vastavad raamotsuse artiklitele 3 ja 4. Süüdimõistvaid

kohtuotsuseid käsitleva teabe vahetuseks kasutatakse raamotsuse lisas sätestatud vormi.

Raamotsuse lisas toodud vormile viidatakse otsesõnu KarRS § 30 lg-s 4.

Raamotsuse art-le 6 tuginedes täpsustab KarRS § 30 need juhud, mil Justiitsministeeriumil on

õigus esitada päring teise liikmesriigi keskasutusele karistusregistris sisalduvate andmete

kohta ja vastupidi. Raamotsuse art 8 lg 1 kohaselt saadab päringu saanud liikmesriigi

keskasutus vastuse päringu teinud liikmesriigi keskasutusele riigisiseste õigusnormide,

eeskirjade või tavade kohaselt viivitamata ja mitte hiljem kui 10 tööpäeva jooksul alates

päringu kättesaamise kuupäevast. Nõudele vastab KarRS § 30 lg 5. Kui isik küsib

karistusregistrist andmeid enda kohta, on keskasutus kohustatud sellele vastama 20 tööpäeva

jooksul (raamotsuse art 8 lg 2, KarRS § 30 lg 5).

56

Raamotsuse 9 sätestab isikuandmete kasutamise tingimused. Päringu teinud liikmesriik võib

talle kriminaalmenetluse eesmärgil edastatud isikuandmeid kasutada üksnes selle

kriminaalmenetluse eesmärgil, milleks päring tehti (art 9 lg 1). Päringu teinud liikmesriik

võib talle muuks otstarbeks kui kriminaalmenetluse eesmärgil edastatud isikuandmeid

kasutada kooskõlas oma riigisisese õigusega üksnes sel eesmärgil, milleks päring tehti ja

päringu saanud liikmesriigi poolt lisas sätestatud vormil määratud ulatuses (art 9 lg 2).

Eelnimetatud nõuetest olenemata võib päringu teinud liikmesriik talle edastatud isikuandmeid

kasutada avalikku julgeolekut ähvardava otsese ja tõsise ohu ärahoidmiseks. Raamotsusele

vastavad isikuandmete kasutamise piirangud on sätestatud KarRS §-s 31. Eeltoodu põhjal

võib teha järelduse, et uus 01.01.2012 a jõustuv KarRS, millega võetakse õigeaegselt üle

karistusregistrite andmete vahetamise raamotsus 2009/315/JSK, vastab raamotsustest

tulenevatele nõuetele ja võimaldab täita raamotsusega seatud eesmärke.

2.2. Eesti õigusesse ülevõtmata raamotsused

Töö kirjutamise raames on tuvastatud, et KrMS-i ja teistesse seadustesse on üle võtmata teabe

ja jälitusteabe vahetamise, varasema karistatuse arvestamise, Euroopa tõendikogumismääruse

ja tagaseljaotsuste tunnustamise raamotsustest tulenevad kohustused, millel järgnevalt

peatutaksegi.

2.2.1. Teabe ja jälitusteabe vahetamine (raamotsus 2006/960/JHA)

Raamotsus 2006/960/JHA165

teabe ja jälitusteabe vahetamise kohta käsitleb EL liikmesriikide

õiguskaitseasutuste vahelise teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamist. Raamotsus töötati

välja EL terrorismivastase strateegia raames ja sellega püütakse kindlat liiki teabe ja

jälitusteabe puhul tagada õiguskaitseasutustele selle kiire EL sisene vahetamine

kriminaalmenetluse või jälitusmenetluse läbiviimiseks (art 1 lg 1). Raamotsuse siseriiklikesse

õigusaktidesse ülevõtmise tähtaeg oli 19. detsember 2008 a (art 11 lg 1). Raamotsuse

preambula kohaselt on õigeaegne juurdepääs täpsele ja ajakohastatud teabele ja jälitusteabele

õiguskaitseasutuste jaoks oluline tegur kuritegude ja kuritegeliku tegevuse edukaks

avastamiseks, ennetamiseks ja uurimiseks. Kurjategijaid tuleb kontrollida ja nendega seotud

teavet kiirelt vahetada, seda eriti raskete kuritegude ning terrorismi puhul. Praegu tõkestavad

aga ametlikud menetlused, haldusstruktuurid ja liikmesriikide seadusandluses kehtestatud

165

Nõukogu raamotsus 2006/960/JHA, 18. detsember 2006, Euroopa Liidu liikmesriikide õiguskaitseasutuste vahelise teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamise kohta. ELT L 386, 29.12.2006, lk 89- 100.

57

õiguslikud takistused tõsiselt õiguskaitseasutuste vahelist teabe ja jälitusteabe tõhusat ja kiiret

vahetamist.

Raamotsuses käsitletakse teabe ja jälitusteabena õiguskaitseasutuste valduses olevat mistahes

liiki teavet või andmeid või mistahes liiki teavet või andmeid, mis on avalik-õiguslike või

eraõiguslike ühingute valduses ja millele õiguskaitseasutustele on juurdepääs ilma

sunnimeetmeid kasutamata (art 2 lg d). Oluline on tähele panna, et raamotsusega peetakse

silmas liikmesriikidel juba olemasolevat teavet ja jälitusteavet, mida ei pea koguma (art 1 lg

1). Raamotsusega ei kohustata liikmesriike edastama teavet ja jälitusteavet õigusasutuses

tõendina kasutamiseks ega anta ka õigust sellist teavet või jälitusteavet kasutada tõendamise

eesmärgil (art 1 lg 4). Kui liikmesriik on saanud teavet või jälitusteavet kõnealuse raamotsuse

alusel ning soovib seda kasutada õigusasutuses tõendina, tuleb tal selleks saada teavet või

jälitusteavet edastanud liikmesriigilt nõusolek, kui seda eelnevalt antud ei ole. (art 1 lg 4).

Kui käsitletav raamotsus kohustab liikmesriike vahetama teavet ja jälitusteavet, siis EL

liikmesriikide vaheline juba olemasolevate ja otseselt kättesaadavate tõendite kogumine

kriminaalmenetluses kasutamise eesmärgil põhineb hoopis Euroopa tõendikogumismääruse

raamotsusel 2008/978/JSK. Euroopa tõendikogumismäärusest tulenevad kohustused on aga

KrMS-i täielikult üle võtmata, mis välistab tõendite edastamise tõendikogumismääruse

alusel.

Raamotsuse art 7 näeb ette omaalgatusliku teabe ja jälitusteabe vahetamise võimaluse, kuid

seda üksnes juhul, kui võib põhjendatult eeldada, et teave ja jälitusteave aitab kaasa Euroopa

vahistamismääruse raamotsuses 2002/584/JSK loetletud süütegude avastamisele,

ennetamisele või uurimisele. Põhjendatud eeldus ise eeldab seega omakorda teatud

informatsiooni olemasolu välisriigis ettevalmistatava kuriteo või välisriigis läbiviidava

kohtueelse menetluse kohta. Eesti pädev õigusasutus saab sellisel juhul teavet või

jälitusteavet välisriigile kriminaalmenetluses tõendina kasutamiseks edastada KrMS §-le 473

toetudes, milles on ette nähtud omaalgatusliku teabe edastamise võimalus. Kindlasti tuleb

jälitusteabe edastamisel aga arvestada, et omaalgatuslikult saab jälitusteavet edastada üksnes

siis, kui selline teave on vormistatud jälitusprotokollis. Nimelt rakendub siis riigisaladuse ja

salastatud välisteabe seaduse166

§ 8 p 1 teine lause, mille kohaselt kustub jälitusteabe

salastatus selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse. Jälitusprotokoll on KrMS §-s

166

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus. 25. jaanuar 2007. - RT I 2007, 16, 77; RT I, 08.11.2010, 3.

58

63 nimetatud tõend, milles fikseeritud jälitusteave ei ole enam salajane ega ole seega enam

riigisaladus.

Eestis sätestab jälitustegevuse tingimused ja korra jälitustegevuse seadus167

ning tõendite

kogumise jälitustoimingutega KrMS 3. peatüki 8. jagu, mille §-des 110–112 on loetletud

jälitustoiminguga tõendite kogumise üldtingimused. KrMS jälitustoimingutega kogutud teabe

vahetamist aga ei käsitle. Kehtivas JTS-s reguleerib jälitustegevuses kogutud andmete

kasutamist üks säte- § 16 lg 4, mille kohaselt ei tohi jälitusteabe kasutamine tõendina

kriminaalasjas kaasa tuua jälitustegevuse salajaste andmete ning jälitustegevuses osalenud ja

sellesse kaasatud isikute avalikustamist ilma nende nõusolekuta. JTS jälitustegevuses

kogutud andmete edastamist välisriigile sarnaselt KrMS-le ei käsitle. Seoses jälitustegevuse

regulatsiooniga tuleb siin märkida, et 01.01.2012 a jõustuva kriminaalmenetluse seadustiku ja

teiste seaduste muutmise seadusega viiakse kehtivas JTS-s sisaldunud regulatsioon üle

KrMS-i ning eriseadustesse. Alates 01.01.2012 a muutub JTS kehtetuks, KrMS 3. peatüki 8.

jagu tunnistatakse kehtetuks ning KrMS-i täiendatakse peatükiga 3¹, mis sätestab

jälitustoimingute tegemise üldtingimused, jälitustoimingu tegemise alused ja

jälitustoimingud.

Eriseadustes sätestatakse eelkõige kehtiva JTS §-st 9 tulenev jälitusmenetluse alustamise

ajendite regulatsioon ning eriseaduste regulatsioon on eelkõige seotud vajadusega otsustada

isiku juurdepääs jälitusteabele või isiku avalikku teenistusse võtmine, julgeolekukontrolli

teostamise vajadusega, erinevate lubade andmiseks kontrolli teostamisega jms. Samuti

sätestatakse eriseadustes erinevate jälitusasutuste tegevuse spetsiifikast tulenev

jälitustegevus. Kui välja arvata tunnistajakaitse seadus168

, mida täiendatakse §-ga 171-

kaasabi osutamine välisriigi pädeva asutuse või rahvusvahelise organisatsiooni taotlusel,

puudutavad ülejäänud seadustes jõustuvad muudatused üksnes siseriiklikku jälitustegevust ja

selle raames kogutavat teavet. Seega eriseadustes jälitustegevusega saadud teabe ja

jälitusteabe vahetamist teiste EL liikmesriikidega 01.01.2012 a jõustuvate muudatustega ei

sätestata.

Jälitustoimingutega saadud teave on RSVS-st tulenevalt riigisaladus ja seetõttu on sellise

teabe saatmine välisriiki eraldi reguleeritud RSVS-s. Mis puudutab Eesti poolt jälitusteabe

vahetut edastamist välisriigile, siis enne 18.11.2010 a ei olnud piiratud taseme jälitusteavet

167

Jälitustegevuse seadus. 22. veebruar 1994. - RT I 1994, 16, 290; RT I 2009, 62, 405. 168

Tunnistajakaitse seadus. 15. juuni 2005. RT I 2005, 39, 307; RT I 2009, 62, 405.

59

võimalik pädeva õigusasutuse või prokuratuuri poolt otse välisriigile edastada. 18.11.2010 a

jõustunud muudatusega täiendati RSVS §-i 35 lõikega 5¹ ja sellest ajast alates võib Eesti

pädev jälitusasutus või prokuratuur välisriigile korrakaitselist piiratud taseme jälitusteavet

sisaldavat riigisaladust vahetult edastada, kui selline kohustus tuleneb EL õigusest ja kui

teabe vastuvõtja tagab kaitse edastatava teabe avalikuks tuleku eest. Selline EL õigusest

tulenev kohustus tulenebki kõnealusest teabe ja jälitusteabe raamotsusest 2006/960/JHA,

raamotsust ennast RSVS paraku ei maini.

Kuigi RSVS § 35 lg-s 5¹ on sätestatud, et pädev jälitusasutus või prokuratuur võib

korrakaitselist piiratud taseme jälitusteavet sisaldavat riigisaladust vahetult välisriigile

edastada, siis sellega RSVS jälitusteabe vahetuse regulatsioon ammendub. Lisaks käsitleb

RSVS üksnes jälitusteabe edastamist, mitte aga sellise teabe edastamist, mis jälitusteave ei

ole. Teabe ja jälitusteabe vahetamise raamotsus kehtestab teabe ja jälitusteabe vahetamiseks

täpsemad nõuded, mida Eesti õigusaktidesse üle võetud ei ole. Nii sätestab raamotsus teabe ja

jälitusteabe edastamise tingimused (art 3) ja ajalised piirid (art 4), teabe ja jälitusteabe

taotlemise tingimused (art 5), teabe ja jälitusteabe vahetamise sidekanalid ja keeled, (art 6)

andmekaitse nõuded (art 8), konfidentsiaalsuse (art 9) ning teabe ja jälitusteabe edastamisest

keeldumise põhjused (art 10). Eelnimetatud raamotsusega ettenähtud nõuded on Eesti

õigusesse üle võtmata. Kuna Eesti ei ole raamotsusest tulenevaid kohustusi siseriiklikusse

õigusesse üle võtnud, on Eesti koostöö teiste EL liikmesriikidega teabe ja jälitusteabe

vahetamiseks raamotsuses märgitud eesmärgil ja tingimustel välistatud.

Eelkäsitletule tuginedes saab seega kinnitada töö kirjutamise alguses püstitatud hüpoteesi, et

teabe ja jälitusteabe raamotsus on Eesti õigusesse seni üle võtmata. Järgnevalt tuleks töös

püstitatud eesmärkide täitmiseks analüüsida, millised raamotsuse sätted, millisel kujul ja

millises õigusaktis sätestada. Kõigepealt tuleks vastata küsimusele, millises õigusaktis

raamotsusest tulenevad kohustused sätestada. Nagu öeldud, on jälitusteabe saatmine välisriiki

eraldi reguleeritud RSVS-s. Seega võiks õigusaktiks, millesse raamotsusest tulenevad

kohustused üle võtta, olla RSVS. Tähelepanu tuleb seejuures juhtida asjaolule, et RSVS-s on

reguleeritud üksnes jälitusteabe edastamine, raamotsuses käsitletakse lisaks jälitusteabele ka

muud õiguskaitseasutuste valduses olevat mis tahes liiki teavet või andmeid, mis ei ole

riigisaladus. Järelikult saaks RSVS-s raamotsuse alusel sätestada üksnes jälitusteabe

vahetamise.

60

Nõukogu raamotsus 2006/960/JHA teabe ja jälitusteabe vahetamise kohta käsitleb Euroopa

Liidu liikmesriikide õiguskaitseasutuste vahelise teabe ja jälitusteabe vahetamise

lihtsustamist ja sellega nähakse teabe ja jälitusteabe vahetamise kiirendamiseks ja

lihtsustamiseks ette konkreetsed nõuded. Raamotsuse rakendamise tähtaeg oli hiljemalt

19.detsember 2006, kuid Eesti õigusesse on raamotsusest tulenevad kohustused üle võtmata.

Seega ei võimalda kehtiv õigus Eestil raamotsusest tulenevaid kohustusi täita. 01.01.2012

jõustuvate KrMS muudatustega viiakse jälitustegevuse regulatsioon üle KrMS-i ja JTS

kaotab sellest alates kehtivuse. Eriregulatsioon jälitustegevuse kohta, mida KrMS-s ei

reguleerita, sätestatakse vastavates eriseadustes ühes viidetega KrMS-le. Seega tuleb Eesti

õiguses seni puuduvad nõukogu raamotsusest 2006/960/JHA tulenevad teabe ja jälitusteabe

vahetust reguleerivad sätted üle võtta KrMS-i.

Mis puudutab aga muud õiguskaitseasutustel olemasolevat teavet, mis ei ole riigisaladus, siis

saaks raamotsusest tulenevad kohustused selles osas üle võtta KrMS-i, mille 19. peatüki 5.

jaos, mis käsitleb kriminaalmenetlusalast vastastikust abistamist ja kus on muuhulgas

reguleeritud riikidevahelise uurimisrühma tegevusega saadud teabe edastamine ja

omaalgatuslik teabeedastus. Seetõttu on ainuvõimalikuks allikaks, millega üle võtta

raamotsuses teabe edastamist käsitlevad sätted, just KrMS. Arvestada tuleb aga asjaoluga, et

01.01.2012 jõustuvate KrMS muudatustega viiakse jälitustegevuse regulatsioon üle KrMS-i

ja JTS kaotab sellest alates kehtivuse. Eriregulatsioon jälitustegevuse kohta, mida KrMS-s ei

reguleerita, sätestatakse vastavates eriseadustes ühes viidetega KrMS-le. Seega tuleks Eesti

õiguses seni puuduvad nõukogu raamotsusest 2006/960/JHA tulenevad teabe ja jälitusteabe

vahetust reguleerivad sätted üle võtta KrMS-i. Täpsemalt tuleks teabe ja jälitusteabe

vahetamise sätted lisada KrMS 19. peatüki 3. jakku. KrMS 19. peatüki 3. jagu tuleks selguse

ja arusaadavuse tagamiseks täiendada eraldi jaotisega, mis reguleeriks teabe ja jälitusteabe

vahetamist EL liikmeriikide vahel viitega selle aluseks olevale nõukogu raamotsusele

2006/960/JHA. Samuti tuleks täiendada RSVS-i kui eriseadust, mis reguleerib piiratud

taseme jälitusteavet sisaldava riigisaladuse vahetut edastamist välisriigile, viitega KrMS

vastavatele sätetele. Autori ettepanekud, millised raamotsuse sätted ja millisel kujul KrMS-s

ja RSVS-s sätestada, on esitatud käesoleva töö lisas de lege ferenda.

61

2.2.2. Varasema karistatuse arvestamine (raamotsus 2008/675/ÜVPJ)

Nõukogu on varasema karistatuse arvestamiseks vastu võtnud mitu erinevat raamotsust,

millest igaühel on oma eesmärk. Rahaliste karistuste tunnustamise raamotsus 2005/214/JSK

peaks hõlbustama kohtu- või haldusasutuse poolt määratud rahaliste karistuste teises

liikmesriigis sundtäitmist, vabaduskaotuslike karistuste tunnustamise raamotsuse

2008/909/JSK eesmärgiks on kehtestada eeskirjad selliste karistuste tunnustamiseks ja

mõistetud karistuse täideviimiseks, mittevabaduskaotuslike karistuste tunnustamise

raamotsusega 2008/947/JSK püütakse hõlbustada süüdimõistetud isikute sotsiaalset

taasintegreerumist, parandada kannatanute ja avalikkuse kaitset ja hõlbustada sobivate

tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite kohaldamist õigusrikkujate puhul,

kes ei ela süüdimõistva otsuse teinud riigis.

Nendele raamotsustele lisandus raamotsus 2008/675/ÜVPJ169

, mis käsitleb süüdimõistvate

kohtuotsuste arvessevõtmist uutes kriminaalmenetlustes ja raamotsuse eesmärgiks on

kehtestada liikmesriikidele minimaalne kohustus võtta arvesse teistes liikmesriikides tehtud

süüdimõistvaid kohtuotsuseid. Raamotsuse preambula punktis 6 on märgitud, et erinevalt

muudest vahenditest ei ole kõnealuse raamotsuse eesmärk viia liikmesriigis täide teises

liikmesriigis tehtud otsuseid. Pigem on raamotsuse eesmärgiks võimaldada ühes liikmesriigis

tehtud varasema süüdimõistva kohtuotsuse olemasoluga kaasnevate tagajärgede arvestamist

teises liikmesriigis toimuvate uute kriminaalmenetluste puhul.

Varasemat süüdimõistvat kohtuotsust tuleks arvestada sellises ulatuses, nagu varasemate

siseriiklike süüdimõistvate kohtuotsuste tagajärgi võetakse arvesse kõnealuse teise

liikmesriigi õiguse kohaselt. Seetõttu ei sisalda raamotsus kohustust võtta arvesse varasemaid

süüdimõistvaid kohtuotsuseid näiteks siis, kui kohaldatavate õigusaktide kohaselt saadud

teave ei ole piisav, kui süüdimõistva kohtuotsuse tegemine siseriiklikult ei oleks olnud

võimalik sellise teo suhtes, mille suhtes varasem süüdimõistev kohtuotsus oli tehtud või kui

varem määratud karistust siseriiklikus õigussüsteemis ei tunta. Teavet varasemate

süüdimõistvate kohtuotsuse kohta saadakse raamotsuse art 3 kohaselt vastavalt vastastikust

õigusabi või karistusregistrite andmete vahetamist käsitlevatele õigusaktidele.

169

Nõukogu raamotsus 2008/675/ÜVJP, 24. juuli 2008, mis käsitleb Euroopa Liidu liikmesriikides tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste arvessevõtmist uutes kriminaalmenetlustes. - ELT L 220, 15.8.2008, lk 32- 34.

62

Erinevus teistest varasemate karistatavuse tunnustamise raamotsustest seisneb veel selles, et

kui teiste raamotsuste kohaselt tuleb varasemat karistatavust arvesse võtta kohtumenetluse

või karistuse täideviimise etapis, siis kõnealune raamotsus sätestab kohustuse tunnustada

teises liikmesriigis tehtud süüdimõistvat kohtuotsust siseriikliku otsusega samaväärselt lisaks

kohtumenetlusele ja karistuse täideviimise etapile ka kriminaalmenetluse kohtueelses etapis.

Varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid tuleb art 2 kohaselt kriminaalmenetluse

kohtueelses etapis muuhulgas arvesse võtta seoses eelvangistuse kohaldamise (vahistamisel)

ja kuriteokooseisu määratlemisega.

Rakendussätete kohaselt pidi liikmesriigid raamotsuse rakendamiseks vajalikud meetmed

vastu võtma 15. augustiks 2010 a (art 5 lg 1). Kuigi KrMS-s reguleerib välisriigi kohtuotsuste

tunnustamist ja täitmist 19. peatüki 5. jagu, ei ole kõnealusest raamotsusest tulenevaid

kohustusi KrMS-i üle võetud ja raamotsusest tulenevate kohustuste ülevõtmata jätmine teeb

teistes EL liikmesriikides tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste arvessevõtmise Eesti

õigusasutuse poolt nii kohtueelses kui kohtumenetluses problemaatiliseks, kuigi samas mitte

võimatuks. Selguse mõttes ja ka raamotsusest tuleneva kohustuse täitmiseks tuleks

raamotsuse art 3, mis sätestab teises liikmesriigis tehtud süüdimõistva kohtuotsuse

arvessevõtmise uues kriminaalmenetluses, üle võtta KrMS-i 19. peatüki 5.jakku.

2.2.3. Euroopa tõendikogumismäärus (raamotsus 2008/978/JSK)

Raamotsuses 2008/978/JSK170

kohaldatakse vastastikuse tunnustamise põhimõtet õigusalaste

otsuste suhtes tõendite kogumiseks kriminaalmenetluses kasutamise eesmärgil. Euroopa

tõendikogumismääruse võib teha juba olemasolevatee ning esemete, dokumentide või

andmete kujul otseselt kättesaadavate tõendite kogumiseks. Raamotsus kiirendab menetlust ja

kehtestab senisega võrreldes selgemad reeglid tõendite kogumiseks. Euroopa

tõendikogumismäärust saab eelkõige kohaldada Euroopa arestimismääruse rakendamisel,

mille reguleerimisala on piiratud teises liikmesriigis asuvate tõendite arestimisega ning

hilisema tõendite edastamise suhtes kohaldatakse jätkuvalt vastastikuse õigusabi menetlust.

Euroopa tõendikogumismäärusele tuginemisele on raamotsuse art-s 4 seatud teatud piirangud.

Euroopa tõendikogumismäärust ei saa näiteks teha selleks, et üle kuulata kahtlusaluseid või

170

Nõukogu raamotsus 2008/978/JSK, 18. detsember 2008, mis käsitleb Euroopa tõendikogumismäärust esemete, dokumentide ja andmete kogumiseks kriminaalmenetluses kasutamise eesmärgil. - ELT L 350, 30.12.2008, lk 72-92.

63

tunnistajaid või koguda teavet reaalajas, näiteks kõnede pealtkuulamine või pangaarvete

kontrollimine, sest sellist liiki tõendeid, kuigi need on otseselt kättesaadavad, ei ole võimalik

hankida. Euroopa tõendikogumismäärust ei saa teha ka selleks, et analüüsida esemeid,

dokumente või andmeid või koguda bioloogilisi proove (DNA proovid või sõrmejäljed), sest

sellist liiki tõendid, kuigi juba olemas, ei ole täiendava uurimise või läbivaatuseta otseselt

kättesaadavad.171

Seega tuleb uute tõendite ja viimatinimetatud tõendite saamiseks endiselt

esitada õigusabi taotlus. Siiski võib Euroopa tõendikogumismäärus olenemata art 4 sätestatud

piirangutest hõlmata ka ütluste võtmist isikutelt, kes on Euroopa tõendikogumismääruse

täitmise juures ja kes on otseselt seotud määruse objektiga, kui määruse koostanud asutus või

ametiisik seda taotleb (art 4 lg 6). Sarnaselt teistele vastastikusel tunnustamisel põhinevatele

raamotsustele ei kaasne ka Euroopa tõendikogumismääruse täitmisega kahepoolse

karistatavuse kontrollimist ning seda täpsustavalt nendel juhtudel, kui ei ole vaja teostada

läbiotsimist või võetust. Kahepoolset karistatavust ei kontrollita siis, kui kuritegu on

karistatav vabaduskaotusliku karistusega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt kolm aastat

ja kuritegu on raamotsuses esitatud kuritegude loetelus.

Tõendikogumismäärus esitatakse tüüpvormil ja tõlgitakse täidesaatva riigi ametlikku keelde.

Määruse koostanud riigi ametiasutused peavad olema kindlad, et sarnase juhtumi korral saaks

nende siseriikliku õiguse alusel tõendeid koguda ning et soovitud tõendid on vajalikud ja

proportsionaalsed asjaomase menetluse teostamiseks (preambula p 11). Raamotsuse alusel

taotlust täitval riigil on õigus valida, kuidas ta soovitud tõendeid kogub. See välistab olukorra,

kus näiteks taotlust täitev riik peab pangakontode väljavõtteid küsima läbiotsimismääruses

ainult seetõttu, et taotluse esitanud riigis seda nii tehakse, kuigi taotlust täitvas riigis oleks

väljavõtteid võimalik küsida ka näiteks teabenõude alusel. Silmas tuleb pidada, et taotletavate

esemete, dokumentide ja andmete kogumiseks peab kasutama kõige vähem sekkuvaid

vahendeid (preambula p 12).

Määrust tunnustatakse ja see täidetakse määratud tähtaja jooksul, kui selle suhtes ei kohaldata

mingit art-s 13 nimetatud keeldumise või art-s 16 nimetatud edasilükkamise põhjust. Otsus

tunnustamisest või täitmisest keeldumise kohta tuleb teha võimalikult kiiresti ja mitte hiljem

kui 30 päeva pärast Euroopa tõendikogumismääruse saamist pädeva täidesaatva asutuse või

ametiisiku poolt. Kui puuduvad põhjused täitmise edasilükkamiseks või kui esemed,

dokumendid või andmed ei ole juba täidesaatva asutuse või ametiisiku valduses, peab

171

Roheline raamat kriminaalasjades erinevates liikmesriikides tõendite kogumise ja selliste tõendite vastuvõetavuse kohta. Brüssel 11. november 2009. KOM (2009) 624 lõplik, lk 5.

64

täidesaatev asutus või ametiisik need esemed, dokumendid või andmed oma valdusesse võtma

viivitamata, kuid mitte hiljem kui 60 päeva pärast Euroopa tõendikogumismääruse saamist.

Kogutud tõendite vastuvõetavuse tagamiseks peavad täidesaatva riigi ametiasutused täitma

määruse koostanud riigi ametiasutuste poolt esitatud formaalsusi ja menetlusi, aga seda

tingimusel, et need ei ole vastuolus täidesaatva riigi õiguse aluspõhimõtetega. Riigikohus on

seoses tõendite lubatavusega Eesti kriminaalmenetluses märkinud172

, et põhimõteteks, millega

ei tohi välisriigis tõendite kogumine vastuollu sattuda, on kõigepealt Eesti Vabariigi

põhiseaduse asjakohased sätted, eeskätt PS §-d 22-24 ning konkreetsemad tõendite kogumise

põhimõtted on sätestatud KrMS §-s 64, eriti esimeses lõikes.

Rakendussätete kohaselt oli raamotsusest tulenevate kohustuste ülevõtmise tähtaeg 19.

jaanuar 2011 a. Seejuures on raamotsuse preambula punktis 25 märgitud, et Euroopa

tõendikogumismäärus peaks kehtima kuni ajani, mil kooskõlas Haagi programmiga on

raamotsuse kohaldamisalast välja jäetud tõendikogumisviisid samuti reguleeritud vastastikuse

tunnustamise alase õigusaktiga, mille vastuvõtmisega sätestataks vastastikuse õigusabi

menetlusi asendav kõikehõlmav vastastikuse tunnustamise kord. Nagu käesoleva töö esimeses

peatükis märgitud, peaks tulevikus praegu ettevalmistatav Euroopa uurimismääruse direktiivi

eelnõu tulevikus asendama tõendikogumismääruse raamotsuse.

Eestis reguleerib tõendamise ja tõendite kogumise üldtingimusi KrMS 3. peatükk. KrMS § 64

sätestab tõendite kogumise üldtingimused, välisriigis kogutud tõendite Eesti

kriminaalmenetluses kasutamise nõuded on sätestatud KrMS §-s 65 ning jälitustoimingutega

tõendite kogumist reguleerib KrMS 3. peatüki 8. jagu. KrMS-s on seega reguleeritud üksnes

tõendamise ja tõendite kogumise üldtingimused Eesti kriminaalmenetluses kasutamiseks ning

Euroopa tõendikogumismäärusest tulenevad kohustused on KrMS-i täielikult üle võtmata.

Raamotsusest tulenevate kohustuste ülevõtmata jätmine tähendab seda, et teistel EL

liikmeriikidel ei ole raamotsusele tuginedes võimalik kriminaalmenetluses kasutamiseks

Eestilt olemasolevaid tõendeid saada ning ka vastupidi.

172

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 18. novembrist 2009 nr 3-1-1-84-09, Meir Shushani, Shimon Yalozi ja Nahum Yaron Kahana süüdistuses KarS § 184 lg 21 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi.- RT III 2009, 53, 391, p 10.1.

65

2.2.4 Tagaseljaotsuste tunnustamine (raamotsus 2009/299/JSK)

27.03.2009 a raamotsusega 2009/299/JSK173

muudeti Euroopa vahistamismääruse, rahaliste

karistuste tunnustamise, konfiskeerimisotsuste vastastikuse tunnustamise, varasema

karistatuse arvestamise ja mittevabaduskaotuslike karistuste tunnustamise raamotsuseid ning

sellega muudeti kõikides nimetatud raamotsustes olevat regulatsiooni isiku osavõtu kohta

kohtulikust aruelust.

Raamotsuse preambula punkti 1 kohaselt on muudatust põhjendatud EIÕKonv artiklis 6

sätestatud õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele Euroopa Inimõiguste Kohtu

tõlgenduses, mille kohaselt ei ole süüdistatava õigus ilmuda isiklikult kohtulikule arutelule

absoluutne ja teatud tingimustel võib süüdistatav omal vabal tahtel selgesõnaliselt või

vaikimisi, kuid ühemõtteliselt nimetatud õigusest loobuda. Selleks, et süüdistatav saaks

kasutada oma õigust isiklikult kohtulikule arutelule ilmuda, peab iga liikmesriik tagama isiku

teadlikkuse kohtulikust arutelust vastavalt oma siseriiklikule õigusele (preambula p 8).

Raamotsusega sätestatakse selged ja ühtsed põhjused selliste otsuse mittetunnustamiseks, mis

tehti pärast kohtulikku arutelu, millele asjaomane isik ei ilmunud (preambula p 4).

Raamotsuse eesmärgiks on sätestada selged ja ühtsed põhjused selliste otsuste

mittetunnustamiseks, mis tehti pärast kohtulikku arutelu, millele asjaomane isik isiklikult ei

ilmunud ja mis kehtestaks ühtsed põhjused, mis võimaldaksid täidesaatval asutusel otsust täita

vaatamata sellele, et isik kohtulikul arutelul ei viibinud (preambula p 4). Seejuures ei tohi

keelduda sellise otsuse tunnustamisest ja täitmisest, mis tehti pärast kohtulikku arutelu,

millele asjaomane isik isiklikult ei ilmunud, kui see isik oli kavandatud kohtulikust arutelust

teadlik ja andis enda kohtulikul arutelul kaitsmiseks volitused õigusnõustajale, kes teda

kohtulikul arutelul ka kaitses ja millega talle oli tagatud praktiline ja tegelik õigusabi

(preambula p 10).

Tagaseljaotsuste tunnustamine raamotsuses 2009/299/JSK on loetletud tingimused, mis

millistel juhtudel võib tagaseljaotsuseid tunnustada ja mis kehtivad kõikidele muudetud

raamotsustele. Tagaseljaotsuseid tuleb tunnustada siis, kui:

173

Nõukogu raamotsus 2009/299/JSK, 26. veebruar 2009, millega muudetakse raamotsuseid 2002/584/JSK, 2005/214/JSK, 2006/783/JSK, 2008/909/JSK ning 2008/947/JSK, edendades seeläbi isikute menetlusõigusi ja tõhustades selliste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamist, mis tehakse, kui asjaomane isik ei viibi isiklikult kohtulikul arutelul. ELT L 81, 27.3.2009, lk 24- 36.

66

isikut teavitati õigeaegselt sellest, millal ja kus toimub kohtulik arutelu ja et otsuse

võib teha ka tagaselga ning isiku teadlikkus kavandatavast kohtulikust arutelust on

ühemõtteliselt kindlaks tehtav,

kavandatud kohtulikust arutelust teadlik isik andis volitused enda kohtulikul arutelul

kaitsmiseks õigusnõustajale, kes teda kohtulikul arutelul ka kaitses, või

pärast seda, kui asjaomasele isikule otsus kätte toimetati ja teda teavitati

selgesõnaliselt õigusest taotleda asja uuesti läbivaatamist või otsus edasi kaevata ning

tema õigusest osaleda sellel kohtulikul arutelul: teatas asjaomane isik selgesõnaliselt,

et ta ei vaidlusta otsust, või ta ei taotlenud asja uuesti läbivaatamist ega kaevanud

otsust kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul edasi.

Ka kohtuotsuste rahvusvahelise kehtivuse Euroopa konventsioon174

näeb ette võimaluse

tunnustada tagaseljaotsuseid, kuid Eesti deklareeris konventsiooni ratifitseerimisel, et ta ei

hakka selliseid otsuseid tunnustama175

. Sellest tulenevalt on KrMS-s vastav välisriigi otsuse

tunnustamist välistav alus. Nimelt sätestab KrMS § 477 lg 1 p 3, et taotlevas riigis mõistetud

karistuse või muu mõjutusvahendi täitmisel ei tohi taotlevat riiki abistada, kui otsus on tehtud

tagaselja. Arvesse ei ole võetud aga seda, et EL liikmesriikide vahelises koostöös on

27.03.2009 a raamotsusega 2009/299/JSK ülalnimetatud raamotsustes olevat regulatsiooni

isiku osavõtu kohta kohtulikust arutelus muudetud.

Praktikas on hetkel seega kehtiva regulatsiooni tõttu tekkinud olukord, kus ei ole võimalik

tunnustada teiste EL liikmesriikide vahistamise, rahaliste karistuste, konfiskeerimise,

varasema karistatuse arvestamise ja mittevabaduskaotuslike karistuste tunnustamise

raamotsuseid, mis on tehtud tagaselja. Raamotsuse täitmise tagamiseks tuleks seega muuta

KrMS § 477 lg 1 punkti 3 ja KrMS §-i 482, milles on sätestatud, et välisriigi

konfiskeerimisotsuse tunnustamisel on karistatud isiku osavõtt kohtuistungist kohustuslik.

Kuigi tagaseljaotsuste tunnustamise raamotsuse 2009/299/JSK rakendamise tähtaeg oli 28.

märts 2011 a, siis 01.09.2011 a ja 01.01.2012 a jõustuvate KrMS muudatustega

tagaseljaotsuste tunnustamise raamotsuses 2009/299/JSK ettenähtud kohustusi veel üle ei

võeta.

174

Kohtuotsuste rahvusvahelise kehtivuse Euroopa konventsioon. Vastu võetud 26. mai 1970. - RT II 2001, 6, 34.

175 Kohtuotsuste rahvusvahelise kehtivuse Euroopa konventsiooni ratifitseerimise seadus. 21. veebruar 2001. - RT II 2001, 6, 34.

67

KOKKUVÕTE

Rahvusvaheline koostöö Euroopa Liidus põhines alates esimeste konventsioonide

vastuvõtmisest 1950ndate lõpust vastastikkuse põhimõttel. Euroopa Liidu pädevust

liikmesriikide vahelise rahvusvahelise koostöö valdkonnas on aluslepingutega järkjärgult

suurendatud ja konventsioonidel põhinev õigusalane koostöö Euroopa Liidus on tänaseks

asendunud vastastikusel tunnustamisel põhinevate Euroopa Liidu Nõukogu raamotsustega,

mille eesmärgiks on lihtsustada ning kiirendada politsei- ja õigusalast koostööd liikmesriikide

vahel. Usaldusel põhinev vastastikuse tunnustamise põhimõte on Euroopa Liidus tunnistatud

õigusalase koostöö nurgakiviks ning selle põhimõtte kohaselt tunnustatakse ja täidetakse teise

liikmesriigi menetlusotsuseid viivitamata nagu siseriiklikke otsuseid. Seejuures iseloomustab

vastastikuse tunnustamise põhimõtet kahepoolse karistatavuse kontrollist loobumine ja

koostööst keeldumise aluste minimaliseerimine. Euroopa Liidu liikmesriigid peavad

raamotsustest tulenevate eesmärkide täitmiseks raamotsustest tulenevad kohustused

inkorporeerima siseriiklikusse õigusesse ja lõpptulemusena peab riigisiseselt kehtiv õigus

vastama raamotsustes sätestatule.

Lissaboni lepingu jõustumine toob Euroopa Liidu liikmesriikide vahelises koostöös omakorda

kaasa muudatuse, mille kohaselt jäävad kriminaalmenetlusalast koostööd reguleerivad

raamotsused kehtima seni, kuni need asendatakse direktiividega. Selles osas on

ettevalmistamisel Euroopa uurimismäärus, mille eesmärgiks on Euroopa Liidus kehtiv

tõendite kogumise killustatud õiguslik raamistik asendada ühtse õigusaktiga ja kehtestada

Euroopa Liidu liikmesriikide vahelisele tõendite kogumisele ühtsed standardid.

Vastastikuse tunnustamise põhimõtte kasutusele võtmisest alates on Euroopa Liidu Nõukogu

liikmesriikide õigusaktide ühtlustamiseks vastu võtnud mitmeid teabe ja tõendite vahetamise

raamotsuseid. Käesolevas töös uuritakse, kuidas on teabe ja tõendite vahetust käsitlevad

raamotsused Eesti kriminaalmenetluse seadustikku ja teistesse seadustesse inkorporeeritud,

käsitledes eelkõige raamotsuseid teabe ja jälitusteabe vahetamise ja riikidevaheliste

uurimisrühmade moodustamise kohta. Teabe ja tõendite vahetamise raamotsused võib Eesti

õigusesse inkorporeerimisest lähtudes jagada ülevõetud, puudulikult ülevõetud ja ülevõtmata

raamotsusteks, siia lisanduvad veel raamotsused, mille rakendamiseni on aega.

Eesti õigusesse on kriminaalmenetluse seadustikuga üle võetud ühiseid uurimisrühmasid,

Euroopa arestimismäärust, rahaliste karistuste ja konfiskeerimisotsuste tunnustamist

68

käsitlevad raamotsused. Loetletud raamotsustest võimaldab kriminaalmenetluse seadustiku

regulatsioon takistamatult täita üksnes Euroopa arestimismääruse raamotsusest tulenevaid

kohustusi ja sellega seatud eesmärke. Ülejäänud eelnimetatud raamotsused on

kriminaalmenetluse seadustikku üle võetud puudulikult.

Ühiste uurimisrühmade raamotsus võimaldab ühe õigusabi koostöö vormina moodustada

keeruliste ja mahukate kriminaalasjade menetlemiseks uurimisrühmasid ja nende

moodustamine on otstarbekas siis, kui kahes või enamas riigis tuleb paralleelselt teostada

suurel hulgal menetlustoiminguid. Kriminaalmenetluse seadustiku ühise uurimisrühma

moodustamise regulatsioonis esinevad järgmised puudused. Kriminaalmenetluse seadustiku

sõnastus võrreldes raamotsuses määratletud mõistetega on ebatäpne. Segadust tekitavad

raamotsuses märgitud mõiste lähetatud liikmed asemel kasutatud mõisted asukohariik ja

välisriik. Raamotsus võimaldab ühise uurimisrühma lähetatud liikmetel viibida läbiviidavate

uurimistoimingute juures selles liikmesriigis, kus rühm tegutseb, kriminaalmenetluse

seadustikus aga sellist võimalust ette nähtud ei ole. Kriminaalmenetluse seadustik ei võimalda

uurimisrühma tööga seoses tekkinud tõendeid vahetada, mistõttu tuleb tõendite edastamiseks

kasutada tavapärast õigusabi vormi.

Praktikas tõusetuvad probleemid eelkõige seoses uurimisrühma liikmete vahelise

teabevahetuse ning saadud teabe tõendina kasutamisega, mis tulenevad liikmesriikide

siseriiklike õigusaktide erinevusest. Põhiliseks probleemiallikaks on jälitustegevusega saadud

teabe jagamine ja tõendina kasutamine. Ka Eesti praktikas ei olnud kuni riigisaladuse ja

salastatud välisteabe seaduse muutmiseni võimalik jälitusteavet vahetult uurimisrühmas

osalevatele välisriigi liikmetele edastada. Teabe ja jälitusteabe vahetamisel võib oluliseks

takistuseks osutuda asjaolu, et liikmesriigid ei ole kohustatud informatsiooni vahetama.

Rahaliste karistuste ja konfiskeerimisotsuste tunnustamise puhul ei ole arvesse võetud, et

Euroopa Liidus on tagaseljaotsuste tunnustamise raamotsuse jõustumisest alates võimalik

rahalist karistust ja konfiskeerimisotsust tunnustada ka tagaseljaotsuste puhul.

Tagaseljaotsuste tunnustamise raamotsus on kriminaalmenetluse seadustikku

inkorporeerimata ja kriminaalmenetluse seadustik välistab expressis verbis taotlevas riigis

mõistetud karistuse täitmise, kui otsus on tehtud tagaselja. Rahaliste karistuste tunnustamise

raamotsuse inkorporeerimisel kriminaalmenetluse seadustikku on jäetud arvestamata

siseriikliku menetluse põhimõte, mille kohaselt ei ole isikul, kes on välisriigi otsuse

69

tunnustamisega nõus ega soovi endale kaitsjat, selles küsimuses otsustusõigust. Lisaks

esinevad kriminaalmenetluse regulatsioonis puudused rahaliste karistuste otsuste edastamise,

täitmise lõpetamise ja teabe edastamise osas.

Kriminaalmenetluse seadustik ei vasta suures osas konfiskeerimisotsuste tunnustamise ja

täitmise raamotsusele. Kriminaalmenetluse seadustikust puuduvad mitmed olulised sätted,

mis käsitlevad konfiskeerimisotsuste edastamist, tagaseljaotsuste tunnustamist ja täitmist,

konfiskeerimisotsuste mittetunnustamist ja mittetäitmise või täitmise piiramist, täidesaatva

riigi õiguskaitsevahendeid tunnustamise ja täitmise peatamiseks, täitmise edasilükkamist,

mitmekordseid konfiskeerimisotsuseid, täitmise lõpetamist, konfiskeeritud vara käsutamist,

teavet täitmise tulemuste kohta, tagasimaksmist ja kulusid. Sellest tulenevalt võib nii Eesti

poolt konfiskeerimisotsuste edastamine kui ka teiste liikmesriikide poolt esitatud

konfiskeerimist puudutavate kohtuotsuste tunnustamine olla võimatu.

Euroopa Liidu Nõukogu on vastu võtnud raamotsuseid, mille rakendamiseni on aega.

Nendeks on vabaduskaotuslike ja mittevabaduskaotuslike karistuste tunnustamise,

karistusregistrite andmete vahetamise, järelevalvemeetmete rakendamise otsuste tunnustamise

ja kohtualluvuskonfliktide vältimise ja lahendamise raamotsused. 01. jaanuaril 2012 jõustub

uus karistusregistri seadus, millega võetakse õigeaegselt üle karistusregistrite andmete

vahetamise raamotsus ja mille regulatsioon vastab raamotsustest tulenevatele nõuetele ja

võimaldab täita raamotsusega seatud eesmärke. Ülejäänud raamotsused, mille ülevõtmiseni on

veel aega, jäävad Eesti õigusesse 01. septembril 2011 ja 01. jaanuaril 2011 jõustuvate

kriminaalmenetluse seadustiku muudatustega Eesti õigusesse veel inkorporeerimata.

Eesti siseriiklikkusse õigusesse on täielikult üle võtmata mitmest raamotsusest tulenevad

kohustused. Nii on Eesti õigusesse inkorporeerimata teabe ja jälitusteabe vahetamise,

varasema karistatuse arvestamise, Euroopa tõendikogumismääruse ja eelnimetatud

tagaseljaotsuste tunnustamise raamotsused.

Kriminaalmenetluse seadustikus reguleerib välisriigi kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist 19.

peatüki 5. jagu, kuid varasema karistatuse arvestamise raamotsusest tulenevaid kohustusi üle

võetud ei ole. Kohustuste ülevõtmata jätmine teeb teistes Euroopa Liidu liikmesriikides

tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste arvessevõtmise Eesti õigusasutuse poolt nii kohtueelses

kui kohtumenetluses problemaatiliseks, kuigi samas mitte võimatuks. Selguse mõttes ja

raamotsusest tuleneva kohustuse täitmiseks tuleks raamotsuse artikkel, mis näeb ette teises

70

liikmesriigis tehtud süüdimõistva kohtuotsuse arvessevõtmise uues kriminaalmenetluses, üle

võtta kriminaalmenetluse seadustiku 19. peatüki 5. jakku.

Euroopa tõendikogumismäärus võimaldab koguda olemasolevaid ning otseselt

kättesaadavaid tõendeid, mille vahetamist lihtsustab tüüpvormi kasutamine.

Kriminaalmenetluse seadustikus reguleerib tõendamise ja tõendite kogumise üldtingimusi 3.

peatükk, milles on reguleeritud üksnes tõendamise ja tõendite kogumise üldtingimused Eesti

kriminaalmenetluses kasutamiseks. Euroopa tõendikogumismäärusest tulenevad kohustused

on kriminaalmenetluse seadustikku täielikult üle võtmata, mistõttu ei ole Eestil võimalik

raamotsuses sätestatud tingimustel kriminaalmenetluses kasutamiseks teiste Euroopa Liidu

liikmesriikidega raamotsuses nimetatud tõendeid vahetada.

Raamotsusega teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamise kohta püütakse kindlat liiki

teabe ja jälitusteabe puhul tagada selle kiire Euroopa Liidu sisene vahetamine

kriminaalmenetluse või jälitusmenetluse läbiviimiseks. Eestis reguleerib jälitusteabe

vahetamisega seonduvat üksnes riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse säte, mille

kohaselt võib pädev jälitusasutus või prokuratuur riigisaladust vahetult välisriigile edastada.

Sellega aga kehtivate Eesti õigusaktide jälitusteabe vahetamise regulatsioon ammendub.

Teabe ja jälitusteabe vahetamise raamotsus kehtestab aga teabe ja jälitusteabe vahetamiseks

konkreetsed nõuded. Kuna Eesti õigusesse ei ole raamotsusest tulenevaid kohustusi üle

võetud ning seda ei ole kavas teha lähitulevikus jõustuvate kriminaalmenetluse seadustiku

muudatustega, on Eesti koostöö teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega raamotsuses märgitud

eesmärgil ja tingimustel välistatud. Kinnitust on seega leidnud töös püstitatud hüpotees, et

teabe ja jälitusteabe raamotsus on Eesti õigusesse seni üle võtmata. Töö lisas on sellest

tulenevalt de lege ferenda esitatud autori nägemus sellest, millised raamotsuse sätted ja

millisel kujul kriminaalmenetluse seadustiku ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe

seadusega üle võtta.

Kokkuvõtvalt võib järeldada, et kriminaalmenetluse seadustiku rahvusvahelise koostöö

regulatsioon ei vasta enamjaolt Euroopa Liidu Nõukogu teabe ja tõendite vahetust

käsitlevatele raamotsustele. Puudulik regulatsioon pärsib raamotsustes seatud eesmärgi-

Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise politsei- ja õigusalase koostöö lihtsustamist ja

kiirendamist. Lisaks peab Eesti Lissaboni lepingu jõustumise järgselt tulevikus arvestama

raamotsustega ettenähtud kohustuste ülevõtmata jätmisest tulenevate võimalike Euroopa

Komisjoni poolt esitatud kohustuste rikkumise hagidega.

71

DEVELOPMENTS OF POLICE AND JUDICIAL COOPERATION IN THE

EUROPEAN UNION. EXCHANGE OF INFORMATION AND EVIDENCE IN THE

EUROPEAN UNION

ANNOTATION

The principle of mutual recognition, which is a typical characteristics of the European Union,

has been recognised as a cornerstone of judicial cooperation in criminal matters since the

European Council of Tampere in 1999. Over the past years the European Union has increased

its role in securing police and judicial cooperation and the European Council has adopted a

number of framework decisions in order to simplify the police and judicial cooperation in the

European Union. These framework decisions are based on mutual recognition.

The principle of mutual recognition is founded on notions of equivalence and trust and is

designed to strengthen cooperation between Member States but also to enchance the

protection of individual rights. On this basis, a decision taken by an authority in one Member

State may be accepted as it stands in another state. Framework decisions are binding upon the

Member States as to the result to be achieved but shall leave to the national authorities the

choice of form and methods, they do not entail direct effect.

The main purpose of the master thesis is to examine the implementation of the European

Council framework decisions on simplifying the exchange of information and evidence

between the Member States of the European Union by Estonia in order to comply with the

provisions of these framework decisions. In particular, the master thesis concerns Framework

Decision 2006/960/JHA on simplifying the exchange of information and intelligence between

law enforcement authorities of the Member States of the European Union and Framework

Decision 2002/465/JHA on joint investigation teams.

The master thesis is structured into two chapters. In the first chapter the author gives an

overview of the police and judicial cooperation in the European Union, that has been evolving

since the first conventions in 1950`s until the Lisbon Treaty. Treaties of Maastricht,

Amsterdam and Nice have progressively brought about a common legal framework in the

field of justice and home affairs. The mechanisms of classical judicial cooperation are

numerous and different, such as 1959 European Convention on Mutual Legal Assistance in

72

Criminal Matters. European Union has also adopted conventions which have further

facilitated the cooperation between Member States. Mutual recognition has been developed in

several European Union working programmes, such as the Tampere, The Hague and the

Stockholm Programmes.

The entry into force of the Lisbon Treaty introduces a number of new provisions in the area of

freedom, security and justice. With the Lisbon Treaty entry into force the framework decisions

will be replaced with directives. The first development in this area is a proposal for a Council

directive regarding the European Investigation Order in criminal matters. The objective of the

currently discussed proposal is to replace the fragmentation of the legal framework and to

improve the mechanisms of obtaining evidence between the Member States.

In the second chapter the author examines the implementation of the European Council

framework decisions into the Estonian legislation, mainly into the Code of Criminal

Procedure. The research shows that there are framework decisions on simplifying the

exchange of information and evidence between the Member States that are implemented into

the Code of Criminal Procedure. Some of these instruments are implemented insufficiently,

which causes problems in mutual recognition of the judicial decisions of other Member States

and therefore in judicial cooperation in criminal matters.

There is some time to take the necessary measures to comply with some Council framework

decisions that have not yet been adopted into Estonian legislation. However, the obligations

from Framework Decision 2009/315/JHA on exchange of information extracted from the

criminal record will be implemented promptly with the new Punishment Register Act in

January 2012. The compliance of the Punishment Register Act to the Framework Decision

2009/315/JHA is being examined.

Numerous framework decisions have not been implemented into Estonian legislation and this

causes several problems in police and judicial cooperation in criminal matters with other

Member States. These framework decisions are 2006/960/JHA on simplifying the exchange of

information and intelligence between law enforcement authorities, 2008/675/JHA on taking

account of convictions in the course of new criminal proceedings, 2008/978/JHA on European

evidence warrant and 2009/299/JHA allowing mutual recognition of decisions rendered in the

absence of the person.

73

KASUTATUD LÜHENDID

EL- Euroopa Liit

ELTL- Euroopa Liidu toimimise leping

EIÕKonv- Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon

JTS- Jälitustegevuse seadus

KarRS – Karistusregistri seadus

KrMS- Kriminaalmenetluse seadustik

Nõukogu- Euroopa Liidu Nõukogu

RSVS- Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus

VTMS- Väärteomenetluse seadustik

1959. aasta Strasbourgì konventsioon- 20. aprilli 1959. aasta Euroopa konventsioon

2000. aasta konventsioon- Euroopa Liidu liikmesriikide vaheline kriminaalasjades

vastastikuse õigusabi 29. mai 2000 a konventsioon

74

KASUTATUD MATERJALIDE LOETELU

Kasutatud kirjandus

1. Archick, K. Europe and Counterterrorism: Strengthening Police and Judicial

Cooperation. 23.07.2002. Arvutivõrgus kättesaadav:

http://www.au.af.mil/au/awc/awcgate/crs/rl31509.pdf, 11.märts 2011, pp 1-34.

2. Balcaen, A. Law Enforcement Information Exchange in the Operational Phase of a

JIT. Joint Investigation Teams in the European Union: from Theory to Practice. TMC

Asser Press, 2006, pp 85-117.

3. Bantekas, I. The Principle of Mutual Recognition in EU Criminal Law. - European

Law Review 2007, 32(3), pp 365-385.

4. De Busser, E. Judicial Cooperation in Criminal Matters: Mutual Legal Assistance.

Joint Investigation Teams in the European Union: from Theory to Practice. TMC Asser

Press, 2006, pp 119-158.

5. De Wree, E. Law Enforcement Information Exchange in the Pre-Operational Phase of

JIT. Joint Investigation Teams in the European Union: from Theory to Practice. TMC

Asser Press, 2006, pp 53-83.

6. Douglas-Scott, S. The Rule of Law in the European Union- Putting the Security into

the Area of Freedom, Security and Justice. - European Law Review 2004, 29(2), pp

219-242.

7. Fletcher, M., Lööf, R., Gilmore, B. EU Criminal Law and Justice. Edward Elgar

Publishing, 2008.

8. Guild, E., Geyer, F. Introduction: The Search for EU Criminal Law- Where Is It

Headed?. - Security versus justice?: Police and Judicial Cooperation in the European

Union. Ashgate Publishing, Ltd., 2008, pp 1-353.

9. Herz, A.The Role of Europol and Eurojust in Joint Investigation Teams. Joint

Investigation Teams in the European Union: from Theory to Practice. TMC Asser

Press, 2006, pp 159-199.

10. Lodge, J. Transparency, Justice and Territoriality: The EU Border Challenge. -

Security Versus Freedom?: A Challenge for Europe's Future. Edited by Balzacq, T.,

Carrera, S. Ashgate Publishing Group, 2006, pp 257-277.

11. Nilsson, H., G. 3. From Classical Judicial Cooperation to Mutual Recognition. Revue

internationale de droit pénal 1/2006 (Vol 77), pp 53-58.

75

12. Ploom, T. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö

kriminaalasjades. Juura, 2010, lk 1-88.

13. Raba, K. National Reports, Estonia. Moore, A., Chiavario, M. Police and Judicial Co-

operation in the European Union: FIDE 2004 National Reports. Cambridge University

Press, 2004, pp 77-92.

14. Raba, K. Õigusalane koostöö kriminaalasjades. - Juridica, 2002, nr 2, lk 126-131.

15. Rijken, C. Conclusions and Recommendations. Joint Investigation Teams in the

European Union: from Theory to Practice. TMC Asser Press, 2006, pp 219-229.

16. Rijken, C., Vermeulen, G. The Legal and Practical Implementation of JITS: the Bumpy

Road from EU to Member State Level. Joint Investigation Teams in the European

Union: from Theory to Practice. TMC Asser Press, 2006, pp 1-52.

17. Santiago, M. Europol and Police Cooperation in Europe. The Edwin Meller Press,

2000.

18. Slosarcik, I. The Lisbon Treaty and the Mutual Recognition in Criminal Law: The

European Momentum and the National Limits?. Arvutivõrgus kättesaadav:

http://micro5.mscc.huji.ac.il/~iasei/documents/Lisbon_Papers/mutual_recognition_for

_jerusalem_conference_(3).doc, 10. märts 2011, pp 1-19.

19. Uustalu, H. Lissaboni leping- samm demokraatlikuma, efektiivsema ja läbipaistvama

Euroopa poole. - Juridica, 2008, nr 5, lk 309- 318.

20. Van Hoek, A.A.H., Luchtman, M. J.J.P. Transnational Cooperation in Criminal Matters

and the Safeguarding of Human Rights. - Utrecht Law Review. Volume 1, Issue 2,

December 2005, pp 1-39.

21. Vermeulen, G., De Bondt, W., Van Damme, Y. EU Cross-border Gathering and Use of

Evidence in Criminal Matters: Towards Mutual Recognition of Investigative Measures

and Free Movement of Evidence?, Maklu, 2010, pp 1-254.

22. Vermeulen, G. Van Puyenbroeck, L. Approximation and Mutual Recognition of

Procedural Safeguards of Suspects and Defendants in Criminal Proceedings

Throughout the European Union. EU and International Crime Control. Maklu, 2010,

pp 43-62.

23. Vernimmen-Van Tiggelen, G., Surano, L. Analysis of the Future of Mutual

Recognition in Criminal Matters in the European Union. Institute for European

Studies. ECLAN – European Criminal Law Academic Network, 20th November 2008,

pp 1-93.

76

24. Winter, L, B. European Investigation Order for Obtaining Evidence in the Criminal

Proceedings. Study of the Proposal for a European directive. - Arvutivõrgus

kättesaadav: http://www.zis-online.com/dat/artikel/2010_9_490.pdf, 23. veebruar

2011, pp 580- 589.

25. Zagaris, B. Mutual Assistance and International Organizations. European Council

Issues Framework Decision on Joint Investigation Teams. International Enforcement

Law Reporter. Volume 18 Issue 9, September, 2002, 3 pp.

Kasutatud normatiivmaterjal

26. Agreement between the Governments of the States of the Benelux Economic Union,

the Federal Republic of Germany and the French Republic on the gradual abolition of

checks at their common borders. - OJ L 239, 22.9.2000, pp 13-18.

27. Amsterdami leping, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut, Euroopa Ühenduste

asutamislepinguid ja teatavaid nendega seotud akte. - RT II 2004, 3, 8.

28. Convention Implementing the Schengen Agreement of 14 June 1985 Between the

Governments of the States of the Benelux Economic Union, the Federal Republic of

Germany and the French Republic on the gradual abolition of checks at their common

borders. - OJ L 239, 22.9.2000, pp 19- 63.

29. Council Act of 28 November 2002 drawing up a Protocol amending the Convention on

the establishment of a European Police Office (Europol Convention) and the Protocol

on the privileges and immunities of Europol, the members of its organs, the deputy

directors and the employees of Europol. - OJ C 312, 16.12.2002, pp 1.

30. Euroopa Liidu leping (92/C 191/01). - RT II 2004, 3, 8.

31. Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioonid.

- ELT C 83, 30.3.2010, lk 1-388.

32. Euroopa Liidu lepingu artiklil K.3 põhineva Euroopa Politseiameti konventsioon

(Europoli konventsioon). Koostatud 26. juulil 1995. a Brüsselis. - RT II 2005, 6, 15.

33. Euroopa Liidu lepingu artiklil K.3 põhineva Euroopa Politseiameti konventsiooniga

(Europoli konventsioon) ning selle protokollidega ühinemise seadus. - RT II 2005, 6,

15; RT I 2009, 62, 405.

34. Euroopa Liidu liikmesriikide vaheline kriminaalasjades vastastikuse õigusabi 29. mai

2000 a konventsioon. - RT II 2004, 16, 69.

77

35. Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise kriminaalasjades vastastikuse õigusabi

konventsiooniga ühinemise seadus. 12 mai 2004. - RT II 2004, 16, 69; RT I 2009, 62,

405.

36. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2010/64/EL, 20. oktoober 2010, õiguse

kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses. - ELT L 280, 26.10.2010, lk

1-7.

37. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. Rooma, 4. november 1950. - RT II

1996, 11, 34; RT II 2010, 14, 54.

38. Jälitustegevuse seadus. 22. veebruar 1994. - RT I 1994, 16, 290; RT I 2009, 62, 405.

39. Karistusregistri seadus. 17. veebruar 2011.- RT I, 21.03.2011, 3.

40. Kohtuotsuste rahvusvahelise kehtivuse Euroopa konventsioon. Vastu võetud 26. mai

1970. - RT II 2001, 6, 34. Kriminaalasjades vastastikuse abistamise 20. aprilli 1959.

aasta Euroopa konventsioon. - RT II 1997, 7, 36.

41. Kohtuotsuste rahvusvahelise kehtivuse Euroopa konventsiooni ratifitseerimise seadus.

21. veebruar 2001. - RT II 2001, 6, 34.

42. Kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni ja selle lisaprotokolli

ratifitseerimise seadus. - RT II 1997, 7, 36; RT I 2009, 62, 405.

43. Kriminaalmenetluse seadustik. 12. veebruar 2003. - RT I 2003, 27, 166; RT I,

23.02.2011, 2.

44. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seadus. 27. jaanuar 2011. - RT I, 23.02.2011,1.

45. Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus. 17. veebruar

2011.- RT I, 21.03.2011, 2.

46. Leping Belgia Kuningriigi, Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi ... . Lisa

718904. Nimekiri Euroopa Liidu raamistikku integreeritud Schengeni acquis’ sätete

ning sellel põhinevate või sellega muul viisil seotud aktide kohta, mis on alates

ühinemisest uutele liikmesriikidele siduvad ja neis kohaldatavad. - RT II 2004, 3, 8.

47. Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse

asutamislepingut, ratifitseerimise seadus. 11. juuni 2008. - RT II 2008, 14, 36.

48. Niceì leping, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut, Euroopa Ühenduste

asutamislepinguid ja teatavaid nendega seotud akte. - RT II 2004, 3, 8.

49. Nõukogu otsus 2002/187/JSK, 28. veebruar 2002, millega moodustatakse Eurojust, et

tugevdada võitlust raskete kuritegude vastu. - EÜT L 63, 6.3.2002, lk 1- 13.

78

50. Nõukogu otsus 2009/426/JSK, 16. detsember 2008, millega tugevdatakse Eurojusti ja

muudetakse otsust 2002/187/JSK, millega moodustatakse Eurojust, et tugevdada

võitlust raskete kuritegude vastu. - ELT L 138, 4.6.2009, lk 14-32.

51. Nõukogu otsus 2009/316/JSK, 6. aprill 2009, Euroopa karistusregistrite infosüsteemi

(ECRIS) loomise kohta raamotsuse 2009/315/JSK artikli 11 kohaldamiseks. - ELT L

093, 7.4.2009, lk 33-48.

52. Nõukogu raamotsus 2002/465/JSK, 13. juuni 2002, ühiste uurimisrühmade kohta. -

EÜT L 162, 20.6.2002, lk 1- 3.

53. Nõukogu raamotsus 2002/584/JSK, 13. juuni 2002, Euroopa vahistamismääruse ja

liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta. - EÜT L 190, 18.7.2002, lk 1-20.

54. Nõukogu raamotsus 2003/577/JSK, 22. juuli 2003, vara või tõendite arestimise otsuste

täitmise kohta Euroopa Liidus. - ELT L 196, 2.8.2003, lk 45- 55. Parandus ELT L 374,

27.12.2006, lk 20.

55. Nõukogu raamotsus 2005/214/JSK, 24. veebruar 2005, rahaliste karistuste vastastikuse

tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta. - ELT L 76, 22.3.2005, lk 16- 30.

Parandus ELT L 81, 27.3.2009, lk 24.

56. Nõukogu raamotsus 2006/783/JSK, 6. oktoober 2006, konfiskeerimisotsuste suhtes

vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta. - ELT L 328, 24.11.2006, lk

59- 78. Parandus ELT L 81, 27.3.2009, lk 24.

57. Nõukogu raamotsus 2006/960/JHA, 18. detsember 2006, Euroopa Liidu liikmesriikide

õiguskaitseasutuste vahelise teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamise kohta. -

ELT L 386, 29.12.2006, lk 89- 100. Parandus ELT L 75, 15.3.2007, lk 26.

58. Nõukogu raamotsus 2008/675/ÜVJP, 24. juuli 2008, mis käsitleb Euroopa Liidu

liikmesriikides tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste arvessevõtmist uutes

kriminaalmenetlustes. - ELT L 220, 15.8.2008, lk 32- 34.

59. Nõukogu raamotsus 2008/909/JSK, 27. november 2008, vastastikuse tunnustamise

põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega

määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende

Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil. - ELT L 327, 5.12.2008, lk 27- 46.

60. Nõukogu raamotsus 2008/947/JSK, 27. november 2008, vastastikuse tunnustamise

põhimõtte kohaldamise kohta kohtuotsuste ja vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist

käsitlevate otsuste suhtes, et teostada tingimuslike meetmete ja alternatiivsete

mõjutusvahendite järelevalvet. - ELT L 337, 16.12.2008, lk 102- 122.

79

61. Nõukogu raamotsus 2008/978/JSK, 18. detsember 2008, mis käsitleb Euroopa

tõendikogumismäärust esemete, dokumentide ja andmete kogumiseks

kriminaalmenetluses kasutamise eesmärgil. - ELT L 350, 30.12.2008, lk 72-92.

62. Nõukogu raamotsus 2009/299/JSK, 26. veebruar 2009, millega muudetakse

raamotsuseid 2002/584/JSK, 2005/214/JSK, 2006/783/JSK, 2008/909/JSK ning

2008/947/JSK, edendades seeläbi isikute menetlusõigusi ja tõhustades selliste otsuste

vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamist, mis tehakse, kui asjaomane isik ei

viibi isiklikult kohtulikul arutelul. - ELT L 81, 27.3.2009, lk 24- 36.

63. Nõukogu raamotsus 2009/315/JSK, 26. veebruar 2009, mis käsitleb karistusregistrite

andmete vahetamise liikmesriikidevahelist korraldust ja andmete sisu. - ELT L 93,

7.4.2009, lk 23- 32.

64. Nõukogu raamotsus 2009/829/JSK, 23. oktoober 2009, Euroopa Liidu liikmesriikides

vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta järelevalvemeetmete

rakendamise otsuste kui kohtueelse kinnipidamisega seotud alternatiivse võimaluse

suhtes. - ELT L 294, 11.11.2009, lk 20-40.

65. Nõukogu raamotsus 2009/948/JSK, 30. november 2009 , kohtualluvuskonfliktide

vältimise ja lahendamise kohta kriminaalmenetluses. - ELT L 328, 15.12.2009, lk 42-

47.

66. Riigipiiri seaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise

seadus. 16. aprill 2008. - RT I 2008, 19, 132.

67. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus. 25. jaanuar 2007. - RT I 2007, 16, 77; RT

I, 08.11.2010, 3.

68. Tunnistajakaitse seadus. 15. juuni 2005. RT I 2005, 39, 307; RT I 2009, 62, 405.

Kasutatud kohtupraktika

69. Euroopa Kohtu 11. veebruari 2003 aasta otsus liidetud kohtuasjades C 187/01 ja C

385/01, eelotsusetaotlused kriminaalasjades, milles süüdistatavad on Hüseyin Gözütok

ja Klaus Brügge. - EKL 2003, lk I-01345.

70. Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C-105/03, eelotsusetaotlus

kriminaalasjas, milles süüdistatav on Maria Pupino. - EKL 2005, lk I-05285.

71. Euroopa Kohtu 3. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C-303/05, Advocaten voor de

Wereld. - EKL 2007, lk I-03633.

80

72. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 07. märtsist 2007 nr 3-1-1-125-06 Jüri

Rosina süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1, § 178 lg 1, § 179 lg 1 ja § 182 järgi. - RT III

2007, 11, 85.

73. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtumäärus 2. märtsist 2009 nr 3-1-1-1-09, Euroopa

arestimismääruse alusel I.A. vara arestimise asjas. - RT III 2009, 11, 76.

74. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 18. novembrist 2009 nr 3-1-1-84-09, Meir

Shushani, Shimon Yalozi ja Nahum Yaron Kahana süüdistuses KarS § 184 lg 21 p 1 ja

§ 392 lg 2 p 2 järgi. - RT III 2009, 53, 391.

Kasutatud muud allikad

75. Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi,

Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi, …, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust

kriminaalasjades, kohta. - ELT C 165, 24. juuni 2010, lk 22- 39.



Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust

kriminaalasjades, kohta- seletuskiri. Brüssel 03. juuni 2010. 2010/0817 (COD),

9288/10 ADD 1, lk 1-32.




kriminaalasjades, kohta – finantsselgitus. Brüssel, 23. juuni 2010. 9288/10 ADD 3, lk

1-4.




kriminaalasjades, kohta - Poliitiline mõttevahetus. Brüssel, 29. oktoober 2010.

2010/0817 (COD), 15531/10, lk 1-7.




81

kriminaalasjades, kohta- eduaruanne. Brüssel, 26. november 2010. 2010/0817(COD),

16868/10, lk 1-9.

80. Ettepanek: Nõukogu raamotsus teatavate protsessuaalsete õiguste kohta

kriminaalmenetlustes kõikjal Euroopa Liidus. Brüssel, 28. aprill 2004. KOM (2004)

328 lõplik.

81. Ettepanek: Nõukogu raamotsus õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele

kriminaalmenetluses. Brüssel, 8. juuli 2009. KOM (2009) 338 lõplik, lk 1-13.

82. European Convention on Mutual Assistance in Criminal Matters. Explanatory Report.

Arvutivõrgus kättesaadav:

http://conventions.coe.int/Treaty/EN/Reports/Html/030.htm, 13. märts 2011.

83. Haagi programm: vabaduse, turvalisuse ja õiguse tugevdamine Euroopa Liidus. - ELT

C 53, 03.03.2005, lk 1-14.

84. Komisjoni aruanne ühiseid uurimisrühmi käsitleva nõukogu 13. juuni 2002. aasta

raamotsuse ülevõtmise kohta. Brüssel 7. jaanuar 2005. KOM (2004) 858 lõplik, lk 1-7.

85. Komisjoni aruanne, mis põhineb nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse (Euroopa

vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta) artiklile 34

(muudetud versioon). Brüssel, 24. jaanuar 2006. KOM (2006) 8 lõplik, lk 1-7.

86. Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja Nõukogule, mille aluseks on nõukogu 6.

oktoobri 2006. aasta raamotsuse 2006/783/JSK (konfiskeerimisotsuste suhtes

vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta) artikkel 22. Brüssel 23.

august 2010. KOM (2010) 428 lõplik, lk 1-13.

87. Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Vabadusel, turvalisusel ja

õigusel rajanev ala kodanike teenistuses”. Brüssel 10.juuni 2009. KOM (2009) 262

lõplik, lk 1-33.

88. Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse

asutamislepingut, ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskiri. 28.01.2008. Arvutivõrgus

kättesaadav: http://web-static.vm.ee/static/failid/358/Lissaboni_lepingu_seletuskiri.rtf,

10. märts 2011.

89. Programme of Measures to Implement the Principle of Mutual Recognition of

Decisions in Criminal Matters. - OJ C 12, 15.1.2001, pp 10- 22.

90. Roheline raamat kriminaalasjades erinevates liikmesriikides tõendite kogumise ja

selliste tõendite vastuvõetavuse kohta. Brüssel 11. november 2009. KOM (2009) 624

lõplik, lk 2-7.

82

91. Stockholmi programm- avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende

kaitsel. - ELT C 115, 4.5.2010, lk 1-38.

92. Tampere European Council 15 and 16 October 1999 Presidency Conclusions.

Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.europarl.europa.eu/summits/tam_en.htm#, 02.

märts 2011.

93. Ühiseid uurimisrühmi käsitlev juhend. Brüssel, 23. september 2009. Arvutivõrgus

kättesaadav: http://www.europol.europa.eu/jit/manual/et.pdf, 29. märts 2011, lk 1-27.

83

LISA

De lege ferenda

EELNÕU

§ 1. Kriminaalmenetluse seadustikus (vastu võetud 12.02.2003, jõustunud 01.07.2004,

viimati muudetud 17.02.2011, RT I, 21.03.2011, 2, jõustumine 01.01.2012) tehakse

järgmised muudatused:

1) 19. peatüki 3. jagu täiendatakse 1. jaotisega järgmises sõnastuses:

„1. jaotis

Teabe ja jälitusteabe vahetamine Euroopa Liidu liikmesriigiga

§ 473¹. Üldsätted

(1) Kriminaalmenetlusalase vastastikuse abistamise raames võib pädev õigusasutus

välisriigile pädeva õigusasutuse poolt esitatud taotluse alusel edastada nõukogu

raamotsuse 2006/960/JHA (ELT L 386, 29.12.2006, lk 89- 100) alusel teavet ja

jälitusteavet.

(2) Teabeks või jälitusteabeks on mistahes olemasolev teave või andmed, samuti mistahes

liiki teave või andmed, mis on avalik-õiguslike või eraõiguslike juriidiliste isikute

valduses ja millele õigusasutustel on juurdepääs ilma sunnimeetmeid kasutamata.

(3) Teavet või jälitusteavet võib kasutada üksnes sellel eesmärgil, milleks see on edastatud

või avalikku julgeolekut ähvardava vahetu ja tõsise ohu ennetamiseks. Teabe

kasutamine teistel eesmärkidel on lubatud üksnes teabe või jälitusteabe edastanud

liikmesriigi eelneval loal.

§ 473². Välisriigilt teabe ja jälitusteabe taotlemine

(1) Teavet ja jälitusteavet võib välisriigilt taotleda kuritegude avastamiseks või kuritegude

kohtueelseks menetluseks, järgides nõukogu raamotsuse 2006/960/JHA lisas B toodud vormi.

(2) Teiselt liikmesriigilt kui taotlevalt liikmesriigilt või kolmandalt riigilt saadud taotletavat

teavet või jälitusteavet võib edastada üksnes teabe või jälitusteabe andnud riigi eelneval loal.

84

§ 473³. Teabe ja jälitusteabe edastamine välisriigile

(1) Kiireloomulistel juhtudel edastab Schengeni infosüsteemi siseriikliku osa eest vastutav

keskasutus taotletava teabe või jälitusteabe käesoleva seadustiku paragrahvis 491 lg 2

loetletud kuritegude kohta hiljemalt 8 tunni jooksul, kui taotletavale teabele on otsene

juurdepääs.

(2) Kui 8 tunni jooksul taotletav teave või jälitusteave põhjustaks ebaproportsionaalse

koormuse, võib teabe või jälitusteabe edastamise edasi lükata. Schengeni infosüsteemi

siseriikliku osa eest vastutav keskasutus teavitab viivitamatult taotluse esitanud õigusasutust

viivitusest ja edastab taotletud teabe või jälitusteabe võimalikult kiiresti 3 päeva jooksul,

teavitades sellest prokuratuuri.

(4) Käesoleva seadustiku paragrahvis 491 lg 2 loetletud kuritegude kohta esitatud teabe või

jälitusteabe taotlustele, mis ei ole kiireloomulised, vastatakse 7 päeva jooksul.

(5) Muudel juhtudel edastatakse taotletav teave või jälitusteave 14 päeva jooksul.

(6) Korrakaitselist piiratud taseme jälitusteavet sisaldavat riigisaladust võib välisriigile

edastada pädev jälitusasutus või prokuratuur üksnes juhul, kui teabe vastuvõtja tagab kaitse

edastatava teabe avalikuks tuleku eest.

(7) Teave ja jälitusteave edastatakse Riigiprokuratuuri kaudu Eurojustile, kui vahetatav teave

puudutab nõukogu raamotsuse 2002/187/JSK kohaselt Eurojusti pädevusse kuuluvat kuritegu.

(8) Teiselt liikmesriigilt kui taotlevalt liikmesriigilt või kolmandalt riigilt saadud taotletavat

teavet või jälitusteavet võib edastada üksnes teabe või jälitusteabe andnud riigi eelneval loal.

(9) Kui taotlusele ei ole võimalik vastata käesoleva paragrahvi lõigetes 1 kuni 5 sätestatud

tähtaja jooksul, esitatakse selle kohta põhjendused raamotsuse 2006/960/JHA lisas A toodud

vormi kasutades.

473-4. Teabe ja jälitusteabe edastamisest keeldumine

(1) Teabe ja jälitusteabe avaldamisest võib keelduda üksnes siis, kui see:

1) võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda või muid olulisi huve;

2) võib ohustada läbiviidava kohtueelse menetluse või läbiviidavate jälitustoimingute

edukust või inimeste julgeolekut;

3) on taotletava teabe eesmärki silma pidades ilmselgelt ebaproportsionaalne või

ebaoluline;

(2) Kui esitatud taotlus on seotud kuriteoga, mida Eesti karistusseadustiku kohaselt

karistatakse lühema kui üheaastase vangistusega, keeldutakse taotletud teabe või jälitusteabe

edastamisest.

85

473-5. Jälitusteabe omaalgatuslik edastamine

(1) Pädev jälitusasutus või prokuratuur edastab piiratud taseme jälitusteavet sisaldavat

riigisaladust omaalgatuslikult välisriigile, kui faktiliste põhjuste alusel võib eeldada, et see on

vajalik käesoleva seadustiku paragrahvis 491 lg 2 loetletud kuritegude avastamisele või

uurimisele ja kui teabe vastuvõtja tagab kaitse edastatava jälitusteabe avalikuks tuleku eest.

(2) Jälitusteavet ei edastata omaalgatuslikult käesoleva seadustiku paragrahvis 473³ loetletud

juhtudel“.

§ 2. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses (vastu võetud 25.01.2007, jõustunud

01.01.2008, viimati muudetud 21.10.2010, RT I, 08.11.2010, 3, jõustumine 18.11.2010)

tehakse järgmised muudatused:

1) Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse paragrahvi 35 täiendatakse lõikega 6

järgmises sõnastuses:

„(6) Jälitusteabe vahetamine Euroopa Liidu liikmesriigiga toimub kriminaalmenetluse

seadustiku 19. peatüki 3. jao 1. jaotises sätestatud korras“.

86

Kriminaalmenetluse seadustiku ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse

muutmise seaduse eelnõu

SELETUSKIRI

I. Sissejuhatus ja eesmärk

Eelnõu eesmärk on üle võtta seni Eesti õiguses puuduvad Euroopa Liidu Nõukogu

raamotsusest 2006/960/JHA tulenevad kohustused Euroopa Liidu liikmesriikide

õiguskaitseasutuste vahelise teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamiseks. Eelnõuga

kehtestatakse raamotsuses sätestatud eesmärkide täitmiseks raamotsusel põhinev teabe ja

jälitusteabe vahetamise kord, mille alusel saavad Eesti õiguskaitseasutused tõhusalt ja kiirelt

vahetada kindlat liiki olemasolevat teavet ja jälitusteavet kriminaalmenetluse või

jälitustoimingute läbiviimiseks. Sarnaselt raamotsusega ei kohustata käesoleva eelnõuga Eesti

õigusasutusi ega anta neile õigust teavet ja jälitusteavet edastada teistes liikmesriikides

tõendina kasutamiseks. Olemasolevate tõendite kogumist Euroopa Liidus reguleerib nõukogu

raamotsus 2008/978/JSK, mis käsitleb Euroopa tõendikogumismäärust esemete, dokumentide

ja andmete kogumiseks kriminaalmenetluses kasutamise eesmärgil.

II. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

1) Eelnõu § 1 p 1:

Nõukogu raamotsus 2006/960/JHA teabe ja jälitusteabe vahetamise kohta käsitleb Euroopa

Liidu liikmesriikide õiguskaitseasutuste vahelise teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamist

ja sellega nähakse teabe ja jälitusteabe vahetamise kiirendamiseks ja lihtsustamiseks ette

konkreetsed nõuded. Raamotsuse rakendamise tähtaeg oli hiljemalt 19.detsember 2006, kuid

Eesti õigusesse on raamotsusest tulenevad kohustused üle võtmata. Praegu käsitleb Eesti

õiguses jälitusteabe vahetamisega seonduvat üksnes RSVS § 35 lg 5¹, mille kohaselt võib

pädev jälitusasutus või prokuratuur piiratud taseme jälitusteavet sisaldavat riigisaladust

vahetult välisriigile edastada ning sellega Eesti õigusaktide jälitusteabe vahetamise

regulatsioon ammendub. Seega ei võimalda kehtiv õigus Eestil raamotsusest tulenevaid

kohustusi täita. 01.01.2012 jõustuvate KrMS muudatustega viiakse jälitustegevuse

regulatsioon üle KrMS-i ja JTS kaotab sellest alates kehtivuse. Eriregulatsioon jälitustegevuse

kohta, mida KrMS-s ei reguleerita, sätestatakse vastavates eriseadustes ühes viidetega KrMS-

87

le. Seega tuleb Eesti õiguses seni puuduvad nõukogu raamotsusest 2006/960/JHA tulenevad

teabe ja jälitusteabe vahetust reguleerivad sätted üle võtta KrMS-i. Raamotsuse teabe ja

jälitusteabe vahetamist reguleerivate sätete ülevõtmine ja raamotsusega ettenähtud

tüüpvormide kasutamine võimaldab Eesti õiguskaitseasutustel kriminaalmenetluse või

jälitusmenetluse läbiviimiseks olemasolevat teavet ja jälitusteavet kiirelt ja lihtsustatult teiste

Euroopa Liidu liikmesriikidega vahetada.

2) Eelnõu § 2 p 1:

Jälitustoimingutega saadud teave on riigisaladus ja sellest tulenevalt on jälitustoimingutega

saadud teabe saatmine välisriiki eraldi reguleeritud RSVS-s. RSVS § 35 lg 5¹ sätestab küll

piiratud taseme jälitusteavet sisaldava riigisaladuse vahetu edastamise pädeva jälitusasutuse

või prokuratuuri poolt, kuid teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamise raamotsuses

2006/960/JHA ettenähtud jälitusteabe edastamise konkreetsed tingimused RSVS-s puuduvad.

01.01.2012 jõustuvate KrMS muudatustega tunnistatakse JTS kehtetuks ja kogu

jälitustoimingute regulatsioon sätestatakse KrMS. Eriregulatsioon jälitustegevuse kohta, mida

KrMS-s ei reguleerita, sätestatakse vastavates eriseadustes. Näiteks tunnistajakaitse

teostamise eesmärgil jälitustoimingute tegemise regulatsioon sätestatakse tunnistajakaitse

seaduses viitega KrMS-i konkreetsele jälitustoimingule. Raamotsusest 2006/960/JHA

tulenevate kohustuste täitmiseks tuleb seega täiendada ka RSVS-i kui eriseadust, mis

reguleerib piiratud taseme jälitusteavet sisaldava riigisaladuse vahetut edastamist välisriigile,

viitega KrMS vastavatele sätetele.

III. Eelnõu terminoloogia Eelnõus ei kasutata uusi termineid.

IV. Eelnõu vastavus põhiseadusele ja Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on kooskõlas põhiseadusega ja põhineb Euroopa Liidu nõukogu raamotsusel

2006/960/JHA, 18. detsember 2006, Euroopa Liidu liikmesriikide õiguskaitseasutuste

vahelise teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamise kohta. - ELT L 386, 29.12.2006, lk 89-

100. Parandus ELT L 75, 15.3.2007, lk 26.

88

V. Seaduse mõjud

Euroopa Liidu nõukogu raamotsused on saavutatavat tulemust silmas pidades liikmesriikidele

siduvad, kuid jätavad riigi asutustele vabaduse valida vorm ja meetodid. Eelnõuga

sätestatakse Euroopa Liidu nõukogu raamotsusel 2006/960/JHA põhinev konkreetne teabe ja

jälitusteabe vahetamise regulatsioon, mis võimaldab täita raamotsuses seatud ning ka Eestile

siduvat eesmärki vahetada kohtueelses menetluses või jälitusmenetluses kasutamiseks

tõhusalt ja kiirelt teavet ja jälitusteavet, mis on liikmesriikide õigusasutuste vahelise koostöö

aluseks. Lissaboni lepingu jõustumise järgselt võib komisjon pärast viieaastast

üleminekuperioodi esitada liikmesriigi kohustuste rikkumise hagisid, mis puudutavad enne

Lissaboni lepingu jõustumist politseikoostöö ja kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö

valdkonnas võetud meetmeid. Eelnõu välistab raamotsuses 2006/960/JHA sätestatud

kohustuste ülevõtmata jätmise hagi.

VI. Seaduse rakendamisega seotud kulutused Seaduse rakendamine ei too kaasa otseseid kulutusi.

VII. Rakendusaktid

Seaduse rakendamiseks ei ole rakendusakte vaja kehtestada.

VIII. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub /.../

IX. Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu esitati arvamuse andmiseks /.../

Vabariigi Valitsuse nimel

/.../