View
1
Download
0
Category
Preview:
Citation preview
Tartu Ülikool
Meditsiiniteaduste valdkond
Hambaarstiteaduste Instituut
Kristjan Rand
HAMBARAVIS KASUTATAVAD MEETODID VÄRVITOONI MÄÄRAMISEL
Üliõpilastöö
Juhendaja: ortopeedilise stomatoloogia assistent Priit Niibo, DD
Tartu 2018
Värvivalik 2
Resümee
Hambaarst puutub oma igapäeva töös kokku hammaste värvivalikuga. Värvi valimine on
väga vastutusrikas protsess, sest ka kõige väiksem valearvestus hamba värvi määramisel
võib tulevase restauratsiooni ebaesteetiliseks muuta. Värvivaliku meetodeid on mitmeid.
Hambaarstid kasutavad värvimääramisel kõige sagedamini värvivõtmeid. Samas selgub
mitmete uuringute tulemustest, et võrdluses instrumentaalse värvimääramisega on
visuaalne värvivalik subjektiivsem ja vähem täpne.
Selle töö eesmärk on toetudes teaduskirjandusele anda teoreetiline ülevaade
tänapäeva hambaravis kasutatavatest värvimääramise meetoditest. Eesmärgi täitmiseks
esitati võrdlused teadusuuringutes käsitletud erinevate meetodite usaldusväärsusest ning
värvimääramise täpsusest. Võrdlustest leiti nii visuaalse kui instrumentaalse meetodi
eelised ja puudused.
Võtmesõnad: värvimääramine, värvivalik, värvivõti, visuaalne meetod, instrumentaalne
meetod
Keywords: shade selection, color selection, shade guide, visual method, instrumental
method
Värvivalik 3
Sisukord
Sissejuhatus……………………………………………………………………………...4
Värvi omadused………………………………………………………………………….4
Kliinilises töös esinevad väljakutsed……………………………………………………..6
Värvi füüsikalistest omadustest tulenevad tegurid……………………………………6
Vaatlejaga seotud tegurid…………………………………………………………….8
Hammaste eripärad…………………………………………………………………...9
Värvi määramise meetodid………………………………………………………………9
Visuaalne meetod…………………………………………………………………….9
Värvivõtmed……………………………………………………………………...10
Instrumentaalne meetod…………………………………………………………….12
Mõõtmissüsteemid………………………………………………………………..12
Tehnoloogilised värvitooni määramise süsteemid…………………………….….13
Arutelu…………………………………………………………………………….........14
Kokkuvõte……………………………………………………………………………...18
Kasutatud kirjandus…………………………………………………………………….20
Värvivalik 4
Sissejuhatus
Hammaste esteetika ja värv on patsientidele oluline. Teadlikkuse tõusuga esteetilise
hambaravi võimalustest on suurenenud ka patsientide soov hammaste kuju ja värvi
parandada. Hammaste värv kujundab esmamuljet ja mõjutab inimese enesekindlust.
Montero jt (2014) 555 inimesega tehtud uuringu tulemustest selgus, et 23,8% uuritavatest
polnud oma hammaste värviga rahul. Alghamdi (2016) uuris 172 patsienti ning nendest
62% polnud rahul oma hammaste värviga.
Hammaste taastamisel on täpse värvi leidmine kriitilise tähtsusega. Hammaste
värvimääramisel tuleb arvestada patsiendi ootustega. Patsiendid võivad olla väga
nõudlikud ning soovida võimalikult valgeid ning sirgelt reastuvaid hambaid. Montero jt
(2014) uuringu tulemustest järeldub, et kõige tähtsam hammastega seotud tegur, mis
inimese meeldivamaks muudab, on hammaste heledus. Samas leidub inimesi, kes
soovivad võimalikult loomulikke hambaid, mis sulanduksid ühte teiste suus olevate
hammastega. Nende patsientide ravi võib olla roteerunud hammaste, kulumisfassettide ja
pinnastruktuuri eripärade tõttu komplitseeritud (Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004).
Hambaarstid peavad värvimääramisel arvestama mitmete teguritega, mis võivad
värvimääramist raskendada. Lisaks patsiendi ootustele ja hammaste eripäradele, tuleb
arvestada ka keskkonnaga, kus värvivalikut tehakse. Oluline faktor on ka hambaarsti
tervislik seisund.
Tänapäeval on kasutusel mitmed värvimääramise meetodid. Vanim ja enimkasutatav
meetod on visuaalne hindamine värvivõtmetega. Tehnoloogilised värvimääramise
aparaadid on hambaravi valdkonnas suuremat kasutust leidnud pigem teadusuuringutes
kui kliinilises töös.
Selle töö esimeses peatükis antakse ülevaade värvi omadustest ning erinevatest
värvimääramist mõjutavatest teguritest. Teises peatükis kirjeldatakse hambaravis
kasutatavaid värvimääramise meetodeid. Kolmanda peatüki arutelus võrreldakse
omavahel erinevaid värvimääramise meetodeid.
Värvi omadused
20. sajandi alguses töötas professor Albert H. Munsell välja süsteemi, mis aitas
määratleda värve. Munselli värvisüsteem sisaldab värvi mõõtmiseks vajalikke suurusi
nagu värvitoon, heledus ja küllastatus. Nendele näitajatele tuleks lisada läbipaistvuse
tegur, mis on restauratsiooni esteetilisuse saavutamiseks kriitilise tähtsusega (Chu,
Värvivalik 5
Devigus, & Mieleszko, 2004). Munselli värvisüsteem on tänapäeva hambaravis värvi
sobitamiseks esmavaliku meetod. Süsteemi saab kujutada värvirattana või -silindrina, kus
värvid on teineteise suhtes kolmemõõtmeliselt organiseeritud. Silindri telg on
akromaatiline, telje tipp kujutab absoluutset valget, põhi aga musta värvi. Värvitoonid on
organiseeritud ümber telje ning igas värvitoonis on värvid jaotunud heleduse ja
intensiivsuse põhjal (Sproull, 2001).
Värvitoon (Hue) – sünonüümiks värv. See mõiste on kasutusel iseloomustamaks
hamba või restauratsiooni pigmente (nt punane, sinine või kollane) (Chu, Devigus, &
Mieleszko, 2004). Toon annab värvile identiteedi ning aitab ühte värvi teistest värvidest
eristada (Lombardi, 1973). Munsell defineeris värvitooni kui värvi omadust, mille abil
eristada üht värviperekonda teisest nagu punast kollasest või rohelist sinisest (Sproull,
2001).
Heledus (Value) – värvitooni suhteline tumedus või heledus. Mida suurem on
peegeldunud värvi hulk, seda kõrgem on heledus. Heleduse skaala varieerub 0-st (must)
kuni 10-ni (valge) (Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004). Munselli värvisüsteemis on värvi
heledust kujutatud üheksa ringina, mis pöörlevad ümber akromaatilise telje. Ülemistes
ringides on heledamad värvid, alumistes tumedamad (Sproull, 2001).
Küllastatus (Chroma) – värvitooni puhtus ja intensiivsus (Chu, Devigus, &
Mieleszko, 2004). Värvi intensiivsus näitab, kui palju on värvis mingit kindlat pigmenti.
Näiteks, kui värv sisaldab suurtes kogustes punast pigmenti, on tegemist tugeva punasega
ning pigmendi vähenemisega muutub toon roosakaks (Lombardi, 1973). Munselli
Joonis 1. Albert H. Munsell’i värvisüsteem (Britannica, s.a.).
Värvivalik 6
kolmemõõtmelises värvisüsteemis on küllastatus kujutatud kodaratena, kus puhtamad
toonid on perifeerias ja muutuvad telje suunas progresseeruvalt hallimaks (Sproull, 2001).
Läbipaistvus (Transluscency) – näitab, mil määral valgus eset läbib. Kõrgeim
läbipaistvuse aste on täielik läbipaistvus, madalaim on opaaksus. Hammaste lõikeservad
on loomupäraselt läbipaistvad. Seega naturaalsete hammaste läbipaistvuse jäljendamisel
tehtud viga võib tulevase restauratsiooni väljanägemist tõsiselt mõjutada. Tänapäeva
hambaravi kliinikutes puudub võimalus hammaste läbipaistvuse mõõtmiseks. Siiski
saavad hambatehnikud laborites densitomeetriga mõõta restauratsiooni või värvivõtme
läbipaistvust (Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004). Emaili ja dentiini läbipaistvus suureneb
proportsionaalselt valguspikkuse kasvuga. Lisaks on leitud, et vanusega suureneb emaili
läbipaistvus ning dentiini läbipaistvus mitte (Lee, 2015). Heale abrasiooniresistentsusele
vaatamata vähendab profülaktilise pasta kasutamine klaaskeraamikal materjali
läbipaistvust (Monaco, Arena, & Özcan, 2014).
Kliinilises töös esinevad väljakutsed
Värvi füüsikalistest omadustest tulenevad tegurid
Värvi on korrektse valgustuse puudumisel raske täpselt tajuda ning hinnata. Lisaks
piisavale valgustusele on vajalik tagada ka piisav valguse kvaliteet. Seda saavutatakse
valguse õige intensiivsuse ning õigete valgusallikatega (Chu, Devigus, & Mieleszko,
2004). Teadusuuringutega on leitud, et valguse kvaliteet on kõige tähtsam faktor, mis
mõjutab visuaalset värvimääramist (Dagg, O’Connell, Claffey, Byrne, & Gorman, 2004).
Lisaks nende tingimuste täitmisele tuleb värvitooni määramisel arvestada veel
mitmete teiste teguritega. Värvi hindamiseks sobiv ruum peaks olema helehalli põranda
ja seintega. Kasutatav valgustus peab olema värvi korrigeerivate omadustega (5500-
6500K) ning optimaalse valguse intensiivsusega (150-200 kandelat). D50 (5500K)
valgusallikas jäljendab valguse kvaliteedi ja kvantiteedi poolest loomulikku
päikesevalgust kõige paremini (Miller, 1993).
Metamerism on nähtus, mille korral kaks objekti tunduvad samades tingimustes
olevat ühte värvi, aga teistes tingimustes tunduvad samad objektid erinevat värvi olevat.
Hambaravis esineb sellist olukorda näiteks siis, kui hõõglambi valguses on kroonid
loomulike hammastega ühte tooni, kuid värvi korrigeerivate või fluorestsentsvalguse
tingimustes ei ole. Restauratsioonide ja värvivõtmete tooni, küllastatuse kui heleduse
varieerumine erinevates valgustingimustes raskendab oluliselt värvivalikut. Mingil
Värvivalik 7
määral on metamerism vältimatu. Seetõttu tuleks patsiendile eelnevalt selgitada, et
erinevate valgustingimuste korral võib restauratsiooni värvitoon varieeruda ja see on ka
loomulik (Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004). Metamerismi situatsioonis võib abiks olla
värvi määramine erinevates valgustingimustes (Corcodel, Helling, Rammelsberg, &
Hassel, 2010).
Kontrastsuse efektid mõjutavad värvi tajumist ning objektiivset hindamist. Järgnevalt
kirjeldatakse erinevaid kontrastsuse alaliike.
Samaaegne kontrastsus esineb olukorras, kus kahte värvi vaadeldakse samal ajal.
Värvi tajumist mõjutab sel juhul taustsüsteemi suhteline heledus (värv tundub
tumedamana heledal taustal ja vastupidi) ning suhteline küllastatus (värv tundub
intensiivsemana vähem küllastunud valgusega taustal ning vastupidi).
Tooni kontrastsuse korral tundub vaadeldav objekt tumedal taustal heledam, kui ta
tegelikult on. Samas, kui asetada seesama objekt heledale taustale, tajutakse seda
tumedamana. Sellest järeldub, et tumedamad toonid tuleks valida patsientide puhul, kelle
pehmed koed ja suuõõs on tumedama pigmendiga ning vastupidi (Chu, Devigus, &
Mieleszko, 2004). Jahangiri jt (2002) uurisid hammaste heleduse ja nahatooni vahelist
seost Vita Lumin värvivõtmetega. Tulemused näitasid, et keskmise ja tumedama nahaga
inimeste hambad on pigem heledamat tooni kui heledanahaliste inimeste hambad. Siit
saab järeldada, et lisaks kontrastsuse mõjule peab heleduse määramisel arvestama
patsiendi nahatooniga.
Küllastatuse kontrastsuse puhul tundub vaadeldav ese intensiivsem, kui taust on
madala küllastatusega ning vähem intensiivne, kui taust on rohkem küllastunud. Mida
sarnasem on eseme küllastatus ja heledus taustsüsteemiga, seda vähem on vaadeldavat
eset näha. Seda tuleb silmas pidada värvitooni määramisel, sest hammaste heleduse ja
küllastatusega sarnased taustsüsteemid muudavad toonide eristame raskeks.
Suuruse kontrastsus tähendab, et suurem ese tundub heledamana kui väiksem.
Samamoodi tundub heledam ese suuremana kui tumedam. Ruumiline kontrastsus tekitab
tunde, et lähedamal asuv objekt on suurem ja heledam kui tagapool olev. Seda nähtust
esineb sagedasti pöördunud ning kattuvate hammaste puhul. Seetõttu tuleb värvi
määramisel hoida patsiendi suuga ühtlast distantsi. Kaugemale vajunud hambad võib
muuta heledamaks ning ette kaldunud hambad tumedamaks (Chu, Devigus, & Mieleszko,
2004).
Värvivalik 8
Vaatlejaga seotud tegurid
Esteetilises hambaravis on värvi hindamine väga oluline komponent ja seega on heas
korras silmanägemisel värvi määramisel suur roll. Siiski suurem osa hambaarstidest ei
käi nägemiskontrollis. Nägemiskvaliteeti mõjutavad nii inimese füsioloogilised
muutused arengus kui keskkondlikud tegurid.
Värvipimeduse korral ei näe inimene punast, rohelist ja sinist või nende värvide
kombinatsioone. On leitud, et värvipimedust esineb Ameerika Ühendriikides meeste
hulgas umbes 10% ja naiste hulgas 0.3% (Wasson & Schumann, 1992). Quackenbush
(1997, viidatud Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004 j) märkis enda teoses, et vanusega
silma sarvkest ja lääts kollastuvad ning nägemine halveneb. Seetõttu valge ja kollase värvi
eristamine muutub aina raskemaks. Nägemise kvaliteedi langus algab 30. eluaastast,
muutub märgatavaks peale 50. eluaastat ning kliiniliselt märkimisväärseks pärast 60.
eluaastat. Pärast 60. eluaastat on paljudel inimestel raskusi sinise ja lilla värvi eristamisel.
Väsinud silmad ei omanda värve nii täpselt kui puhanud silmad. Mõjutatud on
heleduse ja küllastatuse tajumine, värvid tunduvad tuhmid ning hägused. Kurnatus on
ebatäpse värvivaliku levinud põhjus (Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004).
Toitumine mõjutab oluliselt inimese nägemise kvaliteeti. Tervislik toitumine
aeglustab kollatähni kärbumist ehk aeglast nägemise kaotust (Age-Related Eye Disease
Study Research Group, 2001). Gimbel (1994, viidatud Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004
j) selgitas, et emotsioonid avaldavad mõju pupilli suurusele. Pupilli ahenemine ja
laienemine mõjutab värvi tajumist. Carsten (2003, viidatud Chu, Devigus, & Mieleszko,
2004 j) tõi välja oma artiklis, et ravimite, alkoholi ning kofeiini kuritarvitamine mõjutab
lisaks otsustusvõimele ka värvide tajumist.
Lisaks on paljudel retsepti ja käsimüügiravimitel nägemist mõjutavad kõrvalnähud.
Viagra tekitab nägemisele sinise alatooni, muutes sinise ja rohelise värvi eristamise
raskeks. Fraunfelder (1996, viidatud Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004 j) kirjutab oma
töös, et pikaaegne rasestumisvastaste tablettide kasutamine põhjustab sinise ja kollase
värvi tajumise kvaliteedi langust.
Binokulaarne erinevus on värvi tajumise erinevus parema ja vasaku silma vahel.
Seetõttu on soovitatav asetada värvivõtmed kas hammaste peale või alla, mitte kõrvale
(Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004).
Värvivalik 9
Hammaste eripärad
Hamba värv on tingitud tema optilistest omadustest. Valguse jõudmisel hambale valgus
kas läbib hammast; peegeldub hambalt; hajub või imendub hambakudedes (Joiner, 2004).
On leitud, et dentiini värv määrab ära hamba värvi ning emailil on värvi kujundamisel
vaid väike osa (Bosch & Coops, 1995).
Hambad (dentiin) on fluorestsentsed, sest kiirgavad UV-valguse toimel valgust.
Fluorestsents muudab restauratsiooni loomulikuks ning vähendab metamerismi mõju.
Seetõttu sisaldab portselan aineid, mis muudavad restauratsiooni fluorestsentseks.
Tehiskroonide valmistamisel tuleb arvestada, et liigne opaaksus (läbipaistmatus) muudab
hambakrooni elutuks ja liigne läbipaistvus hallikaks ja tumedaks (Chu, Devigus, &
Mieleszko, 2004).
Vaatleja silmale tagasi peegelduv valguse hulk määrab ära hamba heleduse või
tumeduse. Seega avaldab hambapinna struktuur, läige ning kumerus valguse
peegeldumisele olulist mõju. Karedama ning kumerama pinnaga hammas peegeldab
tagasi vähem valgust ning tundub tumedam kui sileda ning vähem kumera pinnaga sama
tooni hammas. Teisisõnu, mida rohkem on hammas valgusele eksponeeritud, seda
heledam ta tundub (Lombardi, 1973).
Valgendamise korral hammaste suhteline heledus tõuseb, samas opaaksust või
läbipaistvust see ei mõjuta. Valgendatud hammaste korral on restauratsioonide tegemine
raskendatud, sest hammaste värv on akromaatiline. See tähendab, et toon on valge,
küllastatus madal ja heledus kõrge. Eelnevast saab järeldada, et heledus on ainus
parameeter, mida tehiskrooni valmistamisel arvestada saab (Chu, Devigus, & Mieleszko,
2004).
Värvi määramise meetodid
Visuaalne meetod
Värvivaliku määramise vanim meetod on visuaalne värvi analüüs, kus hambaarst
värvivõtmete abil värvitooni määrab. Lisaks on visuaalne värvimääramine üks
lihtsamatest värvianalüüsi meetoditest, mida kliinilises töös kasutada (Miyajiwala,
Kheur, Patankar, & Lakha, 2017).
Ideaalses värvijuhendis on värvid värviruumis loogilise paigutusega. Munselli
värvisüsteemil põhinev värvivõti võiks need tingimused täita (Sproull, 2001).
Traditsioonilistes fabritseeritud värvivõtmete süsteemis on kindla värvivõtme asukoht
Värvivalik 10
üksiku tähe, numbri või nende omavahelise kombinatsiooniga ära määratud. Värvivõtmes
peaks olema välja toodud värvi toon, heledus, küllastatus ning läbipaistvus (Miller, 1993).
Visuaalsel värvimääramisel võrreldakse standardseid värvivõtmeid restaureerimist
vajava hamba kõrval oleva hambaga. Saadud info sobiva värvi kohta edastatakse
suuliselt, kirjalikult ja/või fotomaterjalina hambatehnikule restauratsiooni
valmistamiseks (Paul S. J., Peter, Rodoni, & Pietrobon, 2004).
Värvivõtmed
Gürel (2003, viidatud Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004 j) väidab, et tänapäeval on kõige
enam kasutatavad värvivõtmete süsteemid Vita Classical, Chromascop ja Vitapan 3D-
Master.
Vita Classical värvivõtme süsteemis on värvitoon liigitatud joonistähtedega: A –
oranž, B – kollane, C – kollane/hall, D – oranž/hall (pruun). Küllastatus ja heledus on
määratletud numbritega: 1 – kõige madalam küllastatus, kõrgeim heleduse tase; 4 – kõige
kõrgem küllastatus, madalaim heleduse tase (Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004). Järgnev
toonide jaotus värvivõtme süsteemis pärineb Vita koduleheküljelt toote tutvustuse
teemavalikust:
• A1 - A4 (punakas-pruun)
• B1 – B4 (punakas-kollane)
• C1 – C4 (hallikad toonid)
• D2 – D4 (punakashall)
Chromascop süsteem kasutab numeratsioonisüsteemi: 100 – valge, 200 – kollane,
300 – oranž, 400 – hall, 500 – pruun. Küllastatus ja heledus on määratletud järgmise
VITA classical A1-D4® värvivõti 12 1Vita Classical värvivõti Joonis 2. VITA classical A1-D4® värvivõtme süsteem (VITA
Zahnfabrik, s.a.).
Värvivalik 11
numeratsioonisüsteemiga: 10 – madalaim küllastatus, kõrgeim heledus; 40 – kõrgeim
küllastatus, madalaim heledus (Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004).
Vitapan 3D-Master on edasiarendus eelnevatest värvivõtmetest, värvitooni
määramisel on 3 etappi:
1. Heleduse määramine – hambaarst valib patsiendi naturaalsele hambale kõige sarnasema
heledusega võtme (1-5: 1 - kõige heledam; 5 - kõige tumedam). Seejärel tuleb valitud
heleduse grupist võtta keskmine (M) toon;
2. Küllastatuse määramine – hambaarst valib M rühmast värviproovi, mis on patsiendi
naturaalsele hambale kõige sarnasema küllastatuse astmega (1-3: 1 - kõige madalama
küllastatusega; 3 - kõige kõrgema küllastatusega);
Joonis 3. Chromascop värvivõtme süsteem (Ivoclar Vivadent,
Inc., s.a.).
Värvivalik 12
3. Tooni määramine – hambaarst otsustab, kas M grupist valitud värviproov on pigem
kollakam (L) või punakam (R) (Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004).
Instrumentaalne meetod
Infotehnoloogilised arengud on tänapäeva hambaravile suurt mõju avaldanud. Turule on
toodud mitmeid tehnoloogilisi vahendeid, mis hõlbustavad värvimääramist, -analüüsi
ning hambaarsti ja -tehniku vahelist teabevahetust (Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004).
• Erinevalt visuaalsest meetodist pole instrumentaalse värvimääramise tulemus
keskkonnast mõjutatud
• Tulemus ei ole sõltuv valgustusest
• Tulemused on reprodutseeritavad
Mõõtmissüsteemid
Hambapinna mõõtmiseks ja analüüsimiseks on olemas koht-mõõtjad (spot measurement
devices – SM) ja kogu hambapinda mõõtvad aparaadid (complete-tooth measurement
devices – CTM). SM optilise ava diameeter määrab ära, kui suurt osa hambapinnast
mõõdetakse. Saavutamaks hamba varjunditest terviklikku kaarti, tuleb SM aparaatidega
mitmeid võrdlusmõõtmisi sooritada. SM aparaadid on näiteks Shofu Shadeeye-NCC
Chroma Meter ja Vita Easyshade süsteem.
Joonis 4. VITA Toothguide 3D-MASTER® valgendatud värvivõtmetega
(VITA Zahnfabrik, s.a.).
Värvivalik 13
CTM aparaadid mõõdavad ning annavad ühe pildiga edasi informatsioon
värvijaotumise kohta kogu hambapinnal. Kogu hambapinna mõõtmise eeliseks on
saadava informatsiooni järjepidevus ja reprodutseeritavus. CTM aparaadid pakuvad
mugavamat käsitlemist ning usaldusväärsemat informatsiooni võrreldes SM-idega. CTM
aparaadid pakuvad sama hinna eest rohkem kasutusvõimalusi kui SM aparaadid (Chu,
Devigus, & Mieleszko, 2004).
Tehnoloogilised värvitooni määramise süsteemid
RGB (red, green and blue) aparaadid omandavad punast, rohelist ja sinist
pildiinformatsiooni, mis koos moodustavad värvipildi. RGB seadmed on näiteks video-
ja digitaalkaamerad. Need instrumendid ei ole värvimõõtmisvahendid. RGB seadmed
analüüsivad ja määravad värviomadusi tehtud foto põhjal. Seetõttu on seadmelt saadud
informatsiooni täpsus küsitav. RGB süsteemid on kasulikud andmaks laborile esialgset
informatsiooni/referentspunkti. Üheks RGB seadme näiteks ShadeScan süsteem
Cynovadi firmast (Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004).
Digitaalne fotograafia on hambaravis väga populaarne, sest kaamera kasutamine on
tõhus ning võrdlemisi lihtne. Samas eeldab korrektsete fotode tegemine fotograafiaalaste
teadmiste olemasolu. Digitaalne fotograafia on värvimääramisel suurepärane abimeetod,
millega saab lihtsustada suhtlust hambaarsti ja -tehniku vahel. Kaamera abil tehtud
referentspildilt saab tehnik kasulikku lisainformatsiooni hamba läbipaistvuse, opaaksuse
ning pinnatekstuuri kohta. Siinkohal tuleb märkida, et kaamerad tõlgendavad värve
erinevalt ning oluline mõju lõpptulemusele on nii valgustusel kui ka pildi tegemise nurgal.
Seetõttu ei piisa värvitooni määramiseks ainult digitaalse fotograafia kasutamisest, vaid
seda tuleks kasutada koos teiste värvimääramise meetoditega (Chu, Devigus, &
Mieleszko, 2004). Erinevate valgustusseadmete kasutamine aitab pildistamisel lisadetaile
jäädvustada. Hammaste ehituslike detailide, mamelonide, pragude, läbipaistvuse ja
heleduse paremaks jälgimiseks soovitatakse kasutada polariseeritud fotosid, mis
elimineerivad pinnapeegeldust (Im, et al., 2017).
Spektrofotomeeter mõõdab ja salvestab objektilt peegelduvat või objekti läbivat
energiat ühe lainepikkuse kaupa, kus analüüsib iga lainepikkuse heledust, küllastatust ja
tooni kogu nähtavas valgusspektris. Seejärel tuleb saadud informatsioon kasulikku
formaati (näiteks spektraalkõverasse) asetada ning transleerida (Chu, Devigus, &
Mieleszko, 2004). Spektrofotomeetrid on indirektsete hambakroonide valmistamisel
ühed täpsemad ja tõhusamad värvimääramise instrumendid (Paul S. J., Peter, Rodoni, &
Värvivalik 14
Pietrobon, 2004). Spektrofotomeetriga saadud tulemused on objektiivsed, usaldusväärsed
ning reprodutseeritavad (Kielbassa, Beheim-Schwarzbach, Neumann, & Zantner, 2009).
Spektrofotomeeter pole hambaarstide seas laiaulatuslikku kasutust leidnud, kuna
aparatuuri hind on kõrge ja seda on keeruline kasutada. Parim spektrofotomeeter on
selline, mis suudab eset iga nurga alt analüüsida. Samas hammast pole võimalik selliselt
uurida. Seetõttu on kasutuses spektrofotomeetrid, kus valgus suunatakse hambapinnale
45 kraadise nurga all ja vaatlus toimub 0 nurga all (45/0), ning vastupidi – valgustus 0
nurga all ning vaatlus 45 kraadise nurga all (0/45). Kuna ligipääs suuõõnele on piiratud,
siis leiab kliinilises töös paremat rakendust 45/0 võimalustega spektrofotomeeter.
Kliinilises töös kasutatava spektrofotomeetri näiteks on SpectroShade,. See seade kasutab
värvi mõõtmiseks kahte digitaalset kaamerat, mis on optiliste kiudude kaudu
spektrofotomeetriga ühendatud (Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004).
Paljud hammaste värvi analüüsivad uuringud on läbi viidud kolorimeetrite abil, mille
värvi mõõtmise tulemus on täpselt selline nagu inimsilma poolt tajutud tulemus.
Kolorimeeter teeb kindlaks eseme värvuse filtreerides valgust kolmest-neljast nähtava
valguse spektri alast. Shadevisioni kolorimeeter pakub kiiremat andmetöötlust kui
spektrofotomeeter. Erinevalt spektrofotomeetrist salvestab kolorimeeter vaid kolme
andmepunkti toonist, heledusest ja küllastatusest. Spektrofotomeeter seevastu salvestab
peegeldusest saadud 16 või enamat andmepunkti. Lisaks ei kaasne kolorimeetriga
töötamisel värvide kaardistamist ja see kiirendab kogu värvimääramise protsessi (Chu,
Devigus, & Mieleszko, 2004).
Kolorimeetrid ning spektrofotomeetrid annavad mõõtmistulemused CIELAB
ühikutes. CIELAB süsteemis on igal värvil värviruumis oma asukoht. Mõõtmistulemusi
saab matemaatiliselt analüüsida ning seeläbi võrrelda erinevate objektide värvinäitajaid.
Digitaalsel värvianalüüsil on kesksel kohal väärtus ∆E. Hambast ja värvivõtmest saadud
näitajaid võrreldakse ning mida väiksem on ∆E väärtus, seda täpsem on valitud värv
(Derdilopoulou, Zantner, Neumann, Nat, & Kielbassa, 2007; Chu, Devigus, & Mieleszko,
2004).
Arutelu
Hambaarstid on visuaalsel värvimääramisel pikka aega värvivõtmeid kasutanud. Kahjuks
on selline meetod võrdlemisi lihtsustatud ning ainuüksi värvivõtmetele tuginedes ei
pruugi lõpptulemus loomulikule hambavärvile sarnane olla.
Värvivalik 15
Visuaalsel värvimääramisel on tulemus sõltuv nii vaatleja kogemustest kui oskustest
(Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004). Hammad (2003) uuris kahe erineva värvivõtme
usaldusväärsust tava-hambaarstide ja proteesiarstide seas. Valim moodustati kümnest
proteesiarstist ja kümnest tava-hambaarstist, kelle keskmine praktilise töö kogemus oli
14 aastat. Valimi mõlema grupi arstid kasutasid 20. patsiendil ülemise parema kaniini
värvimääramisel Vita Lumin Vacuum ja Vitapan 3D-Master värvivõtmeid.
Proteesiarstide seas olid tulemused usaldusväärsemad kui tava-hambarstide seas.
Tulemuste korratavuse erinevus kahe grupi vahel väljendus eriti tugevasti Vita Lumin
Vacuum värvivõtme puhul. Vitapan 3D-Master värvivõtme kasutamine parandas
tulemuste korratavust oluliselt nii proteesiarstide kui tavahambaarstide seas.
Meetodi subjektiivsus väljendub selles, et inimesed tajuvad värve erinevalt (Paul S. ,
Peter, Pietrobon, & Hämmerle, 2002). Visuaalne värvivalik on mõjutatud vaatleja
füsioloogilisest ja psühholoogilisest vastusest kiirguva energia stimulatsioonile.
Tulemuste vastuolud on tingitud väsimusest, vanusest, emotsioonidest, valgustusest,
objekti ja valgusallika asendist ning metamerismist. (Okubo, Kanawati, Richards, &
Childress, 1998).
Sõltumata parimatest pingutustest, võib visuaalsel teel värvimääramine tuua väga
erinevaid ja sageli ootamatuid tulemusi. Värvimääramise protsess hambaravis tugineb
mitmele visuaalsele hinnangule, kus informatsioonivahetus toimub sageli kahe või enama
isiku vahel (Seghi, Hewlett, & Kim, 1989). Visuaalsel värvimääramisel võrreldakse värvi
värvivõtme ning loomuliku hamba vahel. Värvistandardina kasutatakse värvivõtmeid.
Samas ei hõlma värvivõtmete süsteem kõiki loomulike hammaste värvivastavusi ja
saadaolevad värvitoonid pole süsteemselt jaotunud. (Okubo, Kanawati, Richards, &
Childress, 1998). Miller (1993, viidatud Chu, Devigus, & Mieleszko, 2004 j) väidab, et
Näiteks Vita Classical süsteemi värvivõtmed on võrreldes ekstraheeritud hammastega
liiga madala küllastuse ning kõrge heledusega. Vita Classical värvivõtmesüsteemi
puuduseks on tõsiasi, et värvivõtmed pole reastatud heleduse järgi. Kui Vita värvivõtmed
tootjapoolsete juhiste järgi reastada heleduse järgi, on võtmete järjekord: B1, A1, B2, D2,
A2, C1, C2, D4, A3, C3, D3, B3, A3.5, B4, C3, A4, C4. Samas värvivõtmete vahelised
muutused heleduses on ebaregulaarsed ja varieeruvad oluliselt. Vitapan 3D-Master
värvivõtme süsteemis on sama grupi värvivõtmed samasuguse heldusega ning muutused
heleduses gruppide vahel on ühtlased (Browning, 2003).
Paljud kasutuses olevad värvivõtmed on kaheldava usaldusväärsusega. Cal jt (2004)
kasutasid digitaalset fotograafiat ning pilditöötlemise tarkvara ning analüüsisid
Värvivalik 16
Chromascopi värvivõtmeid. Tulemused näitasid, et värvivõtmete parameetrid ei ole
täpsed. Yap (1998, viidatud Cal et al., 2004 j) analüüsis Vita värvivõtmete värvi
kvaliteedinäitajaid. Tulemustest selgus, et sama tootja värvivõtmed polnud värvinäitajate
poolest üksteisega vastavuses.
Värvi mõõtmise kaudu on võimalik elimineerida osad tegurid, mis kaasnevad
subjektiivse värvimääramisega. Spektrofotomeetrid ja kolorimeetrid on ajalooliselt
suuremat kasutust leidnud pigem teadusuuringutes kui kliinilises töös. Siiski on arengud
optilises elektroonikas ja infotehnoloogias seadmed kasutajasõbralikumaks muutnud
(Seghi, Hewlett, & Kim, 1989).
Tehnoloogiliste värvimõõtjate arvestatavaks eeliseks on tulemuste objektiivsus ning
järjepidevus. Lehmann jt (2011) võrdlesid kolme erinevat värvimõõtjat ning hindasid
tulemuste usaldusväärsust. Seadmete sisene tulemuste korratavus oli kõrge kõigi kolme
testitud aparaadi puhul. Kusjuures kõrgeim korratavus esines hambapinna keskmise
kolmandiku mõõtmistes. Mõnevõrra kehvemaid tulemusi näitasid kaela ja lõikeserva
mõõtmised. Seda saab seletada lähedal asuva igeme olemasoluga, hambapinna suurema
kurvatuuriga kaelaosas ja/või läbipaistvusega intsisaalosas.
Mitmete uuringutega on leitud, et spektrofotomeetriline värvimääramine on täpsem
ja usaldusväärsem kui visuaalse meetodi kasutamine. Igiel jt (2017) uurisid kahe
värvivõtme (Vita Classical A1-D4, VITA Toothguide 3D Master) ja spektrofotomeetri
(VITA Easyshade Advance) usaldusväärsust. Spektrofotomeetriga saadud tulemused olid
järjekindlamad kui visuaalsel värvimääramisel saadud tulemused. Kalantari jt (2017)
võrdlesid spektrofotomeetrilist ja visuaalset meetodit metallokeraamilise krooni
värvimääramisel. Visuaalselt hinnangul eelistati rohkem spektrofotomeetrilisi kroone.
Lisaks leiti, et kahe spektrofotomeetri tulemused olid samaväärsed. Pimentel jt (2014)
analüüsisid visuaalse ja spektrofotomeetrilise värvimääramise usaldusväärsust. Neli
hambaarsti hindasid nii visuaaselt kui spektrofotomeetriga 30. inimese tsentraalset
intsisiivi. Instrumentaalsel teel saadud tulemuste kokkulangevus oli visuaalsel meetodil
saadud tulemustest kõrgem. Derdilopoulou jt (2007) analüüsisid 3758 hamba värvi nii
Chromascopi võtmeid kui spektrofotomeetrit kasutades. Tulemuste kokkulangevus
instrumentaalel meetodil oli 89,6%, visuaalsel meetodil 49,7%. Alsaleh jt (2012)
uuringus osales 50 naishambaarstitudengit ning kolm hambaarsti. Tudengid pidid oma
esihamba värvi visuaalselt määrama, seejärel määrasid tudengite hammaste värvi
visuaalselt ka hambaarstid. Instrumentaalsed analüüsid tehti Vita Easyshade
spektrofotomeetriga. Uuringu tulemused näitasid, et spektrofotomeetri tulemused olid
Värvivalik 17
täpsemad kui tudengite ja hambaarstide visuaalse hinnangu tulemused. Lehmann jt
(2017) uuring kinnitas samuti instrumentaalse meetodi täpsust. 100 vaatlejal tuli
omavahel sobitada kahe Vita Classical’i süsteemi värvivõtmeid. Visuaalsel meetodil
paaritati 72.5% värvivõtmetest, samas spektrofotomeetriga oli tulemus 98.9%.
Instrumentaalseid värvimääramise seadmeid on turul mitmeid. Kim-Pusateri jt
(2009) uurisid nelja värvimääramise instrumendi (SpectroShade, ShadeVision, VITA
Easyshade ja Shadescan) täpsust ja usaldusväärsust. Seadmetega analüüsiti kolme turul
oleva värvivõtme värve (Vitapan Classical, Vitapan 3D-Master ja Chromascop).
Usaldusväärsus: ShadeVision, 99.0%; SpectroShade, 96.9%; VITA Easyshade, 96.4%;
ShadeScan, 87.4%. Täpsus: VITA Easyshade, 92.6%; ShadeVision, 84.8%;
SpectroShade, 80.2%; ShadeScan, 66.8%. Enamus seadmed näitasid kõrget
usaldusväärsust ehk korduvatel mõõtmistel olid samad tulemused. Rohkem esines
erinevusi mõõtmistulemuste täpsuses. Vita Easyshade oli ainus instrument, millel olid nii
usaldusväärsuse kui täpsuse näitajad üle 90%. Tsiliagkou jt (2016) võrdlesid omavahel
kolme värvimääramise aparaati (Easyshade, Spectroshade, Shadevision).
Standardiseeritud tingimustes olid tulemuste korratavus kõigi seadmete puhul väga hea.
Vabakäe tingimustes näitas kõige usaldusväärsemaid tulemusi Spectroshade ning kõige
kehvemad näitajad olid Easyshade’il.
On leitud, et värvimääramist saab edukalt teostada ka intraoraalse 3D skanneerijaga.
Mehl jt (2017) analüüsisid 40 hammast kasutades Vita 3D Master värvivõtme süsteemi,
3Shape Trios’i, Vita Easyshade’i, Vita Easyshade Advance’i, SpectroShade’i ja
Spectroshade Micro’t. Tulemuste korratavuse näitajad olid nii 3D skanneerimisseadmel
(3Shape Trios) kui teistel digitaalsetel süsteemidel samaväärsed, kusjuures kõige
täpsemaid tulemusi antud uuringus andis Spectroshade Micro.
Värvivalik 18
Kokkuvõte
Selle töö eesmärk oli toetudes teaduskirjandusele anda teoreetiline ülevaade
tänapäeva hambaravis kasutusel olevatest värvimääramise meetoditest ning tuua välja
teadusuuringutes käsitletud võrdlused. Esimese peatükis kirjeldati värviomadusi ning
loetleti tegureid, mis mõjutavad värvimääramist. Värvi parameetreid süstematiseeris
kõige selgemalt Albert H. Munsell. Tema värvisüsteemis on igal toonil, heledusel ja
intensiivsusel värviruumis oma kindel asukoht. Visuaalsel värvimääramisel tuleb
arvestada vaatlejast, keskkonnast ning vaadeldavast objektist tingitud teguritega.
Teises peatükis kirjeldati erinevaid värvimääramise meetodeid. Visuaalne
värvimääramine leiab kõige enam kasutust. Selle meetodi puhul määravad lõpptulemuse
hambaarsti kogemused ja oskused. Värvivõtmete süsteeme on mitmeid. Värvistandardiks
on värvivõtmed, mis reastuvad süsteemis tähe/numbri kombinatsioonina. Värvivõtmete
süsteemid on sellisel juhul liigselt lihtsustatud ja ei kata loomulike hammaste kõiki
värviparameetreid. Vitapan 3DMaster on edasiarendus tavapärastest värvivõtmete
süsteemidest, kus värvimääramine on 3-etapiline: esmalt tuleb valida heledus, seejärel
küllastatus ja viimaks toon.
Inimsilm on võimeline eristama ka väga väikseid ebatäpsusi ja erinevusi värvis. Siiski
on tehnoloogilise värvimääramisega saadud tulemused kõige täpsemad ja
objektiivsemad. Mõõtmisseadmed erinevad tööpõhimõtte poolest. Spektrofotomeetrid
mõõdavad esemelt tagasi peegeldunud valgusenergia hulka. Kolorimeetrid teevad eseme
värvi kindlaks filtreerides valgust nähtava valguse 3-4 valgusspektri alast.
Infovahetust tehniku ja hambaarsti vahel on võimalik muuta tõhusamaks kasutades
digitaalset fotograafiat koos teiste värvimääramise meetoditega. Fotod annavad edasi
hamba läbipaistvuse ja opaaksuse ning pinnatekstuuri. Digitaalne värvianalüüs on
võrreldes visuaalse värvimääramisega tunduvalt objektiivsem, sest värv määratakse
elektrooniliselt kas spektrofotomeetriga või kolorimeetriga. Siin tekitatakse automaatselt
värvikaart, mida seejärel ka visuaalselt kontrollitakse ja tulemus saadetakse laborisse.
Visuaalse ja instrumentaalse värvimääramise võrdlusest saab järeldada, et
instrumentaalne meetod on usaldusväärsem ning täpsem kui visuaalne meetod. Visuaalse
meetodi tulemuste täpsust kahandavad sõltuvus keskkonnast ja vaatlejast. Visuaalset
värvimääramist saab edukalt kasutada koos tehnoloogiliste värvimääramis seadmetega.
Spektrofotomeetrite ja kolorimeetrite suurim puudus on seadmete kõrge hind, mis
Värvivalik 19
mõnevõrra piirab nende laiaulatuslikku kasutust hambaravis. Samas nende süsteemide
kasutuseelised kaaluvad üle nende kõrge hinna.
Värvivalik 20
Kasutatud kirjandus
Age-Related Eye Disease Study Research Group. (2001). A Randomized, Placebo-
Controlled, Clinical Trial of High-Dose Supplementation With Vitamins C and E,
Beta Carotene, and Zinc for Age-Related Macular Degeneration and Vision Loss:
AREDS Report No. 8. Arch Ophthalmol, 1417–1436.
Alghamdi, A. S. (2016). Satisfaction with Dental Appearance and Desired Esthetic
Treatment in Saudi Dental Patients. EUROPEAN JOURNAL OF
PHARMACEUTICAL AND MEDICAL RESEARCH, 126-130.
AlSaleh, S., Labban, M., AlHariri, M., & Tashkandi, E. (2012). Evaluation of self shade
matching ability of dental students using visual and instrumental means. Journal of
Dentistry, 82-87.
Bosch, J. t., & Coops, J. (1995). Tooth Color and Reflectance as Related to Light Scattering
and Enamel Hardness. Journal of Dental Research, 374-380.
Browning, W. D. (2003). Use of Shade Guides for Color Measurement in Tooth-Bleaching
Studies. Journal of Esthetic and Restorative Dentistry, 13-20.
Cal, E., Sonugelen, M., Guneri, P., Kesercioglu, A., & Kose, T. (2004). Application of a
digital technique in evaluating the reliability of shade guides. Journal of Oral
Rehabilitation, 483-491.
Chromascop Shade Guide. (kuupäev puudub). Allikas: Ivoclar Vivadent:
https://www.ivoclarvivadent.us/p/Teeth/p/529479
Chu, S. J., Devigus, A., & Mieleszko, A. (2004). Fundamentals of Color. Carol Stream, IL:
Quintessence Publishing Co, Inc.
Corcodel, N., Helling, S., Rammelsberg, P., & Hassel, A. J. (2010). Metameric effect
between natural teeth and the shade tabs of a shade guide. European Journal of Oral
Sciences, 311-316.
Dagg, H., O’Connell, B., Claffey, N., Byrne, D., & Gorman, C. (2004). The influence of
some different factors on the accuracy of shade selection. Journal of Oral
Rehabilitation, 900-904.
Derdilopoulou, F. V., Zantner, C., Neumann, K., Nat, R., & Kielbassa, A. M. (2007).
Evaluation of Visual and Spectrophotometric Shade Analyses: A Clinical
Comparison of 3,758 Teeth. The International Journal of Prosthodontics, 414-416.
Hammad, I. A. (2003). Intrarater repeatability of shade selections with two shade guides.
THE JOURNAL OF PROSTHETIC DENTISTRY , 50-53.
Värvivalik 21
Igiel, C., Lehmann, K. M., Ghine, R., Weyhrauch, M., Hangx, Y., Scheller, H., & Paravina,
R. D. (2017). Reliability of visual and instrumental color matching. Journal of
Esthetic and Restorative Dentistry, 303-308.
Im, S. B., Torosian, A., Blasi, A., Londono, J., Elkattah, R., & Chiche, G. (2017). The
Challenge of Shade Matching. Journal of Cosmetic Dentistry, 64-81.
Jahangiri, L., Reinhardt, S. B., Mehra, R. V., & Matheson, P. B. (2002). Relationship
between tooth shade value and skin color: an observational study. THE JOURNAL
OF PROSTHETIC DENTISTRY, 149-152.
Joiner, A. (2004). Tooth colour: a review of the literature. Journal of Dentistry, 3-12.
Kalantari, M. H., Ghoraishian, S. A., & Mohaghegh, M. (2017). Evaluation of accuracy of
shade selection using two spectrophotometer systems: Vita Easyshade and Degudent
Shadepilot. European Journal of Dentistry, 196-200.
Kielbassa, A. M., Beheim-Schwarzbach, N. J., Neumann, K., & Zantner, C. (2009). In vitro
comparison of visual and computer-aided pre- and post-tooth shade determination
using various home bleaching procedures. The Journal of Prosthetic Dentistry, 93-
100.
Kim-Pusateri, S., Brewer, J. D., Davis, E. L., & Wee, A. G. (2009). Reliability and accuracy
of four dental shade-matching devices. The Journal of Prosthetic Dentistry, 194-199.
Lee, Y.-K. (2015). Translucency of human teeth and dental restorative materials and its
clinical relevance. Journal of Biomedical Optics.
Lehmann, K. M., Devigus, A., Igiel, C., Wentaschek, S., Azar, M. S., & Scheller, H. (2011).
Repeatability of color-measuring devices. European Journal of Esthetic Dentistry,
428-435.
Lehmann, K. M., Wentaschek, S., Devigus, A., Igiel, C., Scheller, H., & Paravina, R. (2017).
Comparison of Visual Shade Matching and electronic Color Measurement Device.
THE INTERNATIONAL JOURNAL OF ESTHETIC DENTISTRY, 396-404.
Lombardi, R. E. (1973). The principles of visual perception and their clinical application to
denture esthetics. The Journal of Prosthetic Dentistry, 358-382.
Mehl, A., Bosch, G., Fischer, C., & Ender, A. (2017). In vivo tooth-color measurement with
a new 3D intraoral scanning system in comparison to conventional digital and visual
color determination methods. International Journal of Computerized Dentistry, 343-
361.
Miller, L. L. (1993). Shade matching. Journal of esthetic dentistry, 143-153.
Värvivalik 22
Miyajiwala, J. S., Kheur, M. G., Patankar, A. H., & Lakha, T. A. (2017). Comparison of
photographic and conventional methods for tooth shade selection: A clinical
evaluation. The Journal of Indian Prosthodontic Society, 273-281.
Monaco, C., Arena, A., & Özcan, M. (2014). Effect of Prophylactic Polishing Pastes on
Roughness and Translucency of Lithium Disilicate Ceramic. The International
Journal of Periodontics and Restorative Dentistry, 26-29.
Montero, J., Gomez-Polo, C., Santos, J. A., Portillo, M., Lorenzo, M. C., & Albaladejo, A.
(2014). Contributions of dental colour to the physical attractiveness stereotype.
Journal of Oral Rehabilitation, 768-782.
Munsell color system. (kuupäev puudub). Allikas: Encyclopædia Britannica, Inc:
https://www.britannica.com/science/Munsell-color-system
Munsell Color System images. (kuupäev puudub). Allikas: Encyclopaedia Britannica:
https://www.britannica.com/science/Munsell-color-system/images-videos
Okubo, S. R., Kanawati, A., Richards, M. W., & Childress, S. (1998). Evaluation of visual
and instrument shade matching. The Journal of Prosthetic Dentistry, 642-648.
Pimentel, W., & Tiossi, R. (2014). Comparison between visual and instrumental methods
for natural tooth shade matching. General Dentistry, 47-49.
Seghi, R., Hewlett, E., & Kim, J. (1989). Visual and Instrumental Colorimetric Assessments
of Small Color Differences on Translucent Dental Porcelain. Journal of Dental
Research, 1760-1764.
Sproull, R. C. (2001). Color matching in dentistry. Part I. The three-dimensional nature of
color. THE JOURNAL OF PROSTHETIC DENTISTRY, 453-457.
Sproull, R. C. (2001). Color matching in dentistry. Part II. Practical applications of the
organization of color. THE JOURNAL OF PROSTHETIC DENTISTRY, 458-464.
Tsiliagkou, A., Diamantopoulou, S., Papazoglou, E., & Kakaboura, A. (2016). Evaluation
of reliability and validity of three dental colour-matching devices. THE
INTERNATIONAL JOURNAL OF ESTHETIC DENTISTRY, 2-16.
Wasson, W., & Schumann, N. (1992). Color vision and dentistry. Quintessence
International, 349-353.
VITA classical A1-D4® shade guide. (kuupäev puudub). Allikas: Vite Zahnfabrik:
https://www.vita-zahnfabrik.com/pdb_GG1G10G100_en.html
VITA Shade Guides. (kuupäev puudub). Allikas: VITA Zahnfabrik: https://www.vita-
zahnfabrik.com/en/VITA-shade-guides-31233,98477.html
Recommended