View
23
Download
0
Category
Preview:
Citation preview
Vabariigi Valitsuse määruse „Tõhela-Ermistu looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri” eelnõu
SELETUSKIRI
1. Sissejuhatus
Looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 10 lõike 1 alusel on Vabariigi Valitsusel õigus võtta ala
kaitse alla ja kehtestada ala kaitsekord. Eelnõukohase määrusega moodustatakse Tõhela-
Ermistu looduskaitseala (edaspidi kaitseala) ja kehtestatakse kaitse-eeskiri.
Kaitseala asub Pärnu maakonnas Pärnu linnas Tõstamaa alevikus, Ermistu, Lõuka, Männikuste,
Päraküla, Rammuka, Ranniku, Tõhela ja Tõlli külas ning Lääneranna vallas Kanamardi külas.
Kavandatava Tõhela-Ermistu looduskaitseala territoorium on olnud varem osaliselt kaitse all
Tõhela-Ermistu hoiualana, mis moodustati Vabariigi Valitsuse 18. mai 2007. a määrusega
nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas”, ja osaliselt kaitsealuste liikide
püsielupaikadena. Rammuka ja Kanamardi külas asuvat Tõhela-Ermistu kaljukotka
püsielupaika kaitstakse keskkonnaministri 16. aprilli 2009. a määrusega nr 18 „Kaljukotka
püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” ja Ermistu merikotka püsielupaiku
kaitstakse lähtuvalt looduskaitseseaduse § 50 lõike 2 kohaselt kehtestatud kaitsetsoonide
piirides. Tõlli ja Päraküla külas asuvat Seliste merikotka püsielupaika kaitstakse
keskkonnaministri 21. juuli 2010. a määrusega nr 33 „Merikotka püsielupaikade kaitse alla
võtmine ja kaitse-eeskiri”. Tõlli, Lõuka ja Päraküla külas asuvat Seliste kassikaku püsielupaika
kaitstakse 27. detsembri 2006. a määrusega nr 87 „Kassikaku püsielupaikade kaitse alla
võtmine”. Kaitsealaga on liidetud ka osa Tõhela järve kaldavööndist, kuna järve kaldal asuvad
kooslused moodustavad olulise osa järve ökosüsteemist.
Eelnõukohase määrusega muudetakse looduskaitseseaduse § 13 lõike 1 alusel olemasolevate
püsielupaikade ja hoiuala kaitse-eesmärke ja kaitsekorda. Kaitsekorda muudetakse, et tagada
paremini kaitsealal asuvate loodusväärtuste säilimine ja kaitse. Moodustatav kaitseala hõlmab
täielikult Natura võrgustikku kuuluva Tõhela-Ermistu loodusala ja osaliselt Nätsi-Võlla
linnuala.
Seega ei võeta määrusega kaitse alla täies ulatuses uut ala, vaid optimeeritakse olemasolevate
killustatud alade kaitsekorda ning moodustatakse mitme looduskaitseobjekti põhjal
looduskaitseala. Ala kaitsekorra uuendamise vajadus on tingitud sellest, et kehtiv hoiuala
kaitsekord ei taga märgala kompleksile piisavat kaitset. Samuti ei ole põhjendatud, et ühel
terviklikul alal kehtib mitu erinevat (hoiuala ja püsielupaikade) kaitserežiimi.
Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu on koostanud Keskkonnaameti looduskaitse osakonna
kaitse planeerimise büroo kaitse planeerimise spetsialist Jana Galadi (tel 447 7379,
e-post jana.galadi@keskkonnaamet.ee). Eelnõu kohaselt kavandatud kitsenduste vajalikkust,
looduskaitseseadusele vastavust ja seletuskirja nõuetekohast vormistust on kontrollinud
Keskkonnaameti looduskaitse osakonna kaitse planeerimise büroo juhtivspetsialist Nele
Saluveer (tel 447 7386, e-post nele.saluveer@keskkonnaamet.ee). Eelnõu õigusekspertiisi on
teinud Keskkonnaameti üldosakonna peajurist Lüüli Junti (tel 680 7435, e-post
lyyli.junti@keskkonnaamet.ee) ja Margit Halopi Õigusbüroo OÜ jurist Margit Halop (tel
517 9278, e-post margit.halop@mail.ee). Keskkonnaministeeriumi kontaktisik eelnõu
ministeeriumite vahelisel kooskõlastamisel ja kinnitamisel on Marika Erikson, (tel 626 2880,
marika.erikson@envir.ee). Eksperdihinnangu on andnud OÜ ELF RING (Indrek Sell) (tel 5302
6872, e-post indrek.sell@elfond.ee). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Siiri Soidro
(tel 640 9308, e-post siiri.soidro@tlu.ee).
2 (35)
2. Eelnõu sisu, piirangute ja kaitse alla võtmise põhjendus
2.1. Kaitse alla võtmise eesmärkide vastavus kaitse alla võtmise eeldustele
Tõhela-Ermistu looduskaitseala eesmärk on kaitsta Edela-Eestis ainulaadset
märgalakompleksi: kõrge looduskaitseväärtusega Tõhela järve ja sood, Ermistu järve ja sood,
neid ümbritsevaid loodusliku ilmega metsi, kaitsealuseid liike ja nende elupaiku. Alal kaitstakse
elupaigatüüpe, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku
loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (edaspidi loodusdirektiiv) nimetab I lisas. Need on
metsastunud luited (2180 – sulgudes on siin ja edaspidi kaitstava elupaigatüübi koodinumber
vastavalt Euroopa nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisale. Tärniga (*) on tähistatud esmatähtsad
elupaigatüübid), vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved (3140), huumustoitelised järved
ja järvikud (3160), rabad (7110*), siirde- ja õõtsiksood (7140), nokkheinakooslused (7150),
liigirikkad madalsood (7230), vanad loodusmetsad (9010*), vanad laialehised metsad (9020*),
rohunditerikkad kuusikud (9050), soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*) ning siirdesoo- ja
rabametsad (91D0*).
Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduses „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000
võrgustiku alade nimekiri” nimetatud Tõhela-Ermistu loodusala kaitse-eesmärkidega võrreldes
on Tõhela-Ermistu looduskaitseala kaitse-eesmärkides erinevusi. Looduskaitseala kaitse-
eesmärkidena ei ole nimetatud elupaigatüüpi oosidel ja moreenikuhjatistel asuvad okasmetsad
(sürjametsad – 9060), kuna seda elupaigatüüpi alal ei leidu vastavalt 2008. aasta inventuurile,
st varasemalt on tegemist olnud elupaigatüübi vale määranguga. Samas on moodustatava
looduskaitseala kaitse-eesmärkidesse lisatud tuginedes 2008. aasta elupaigatüüpide
inventuurile järgmised elupaigatüübid: liigirikkad madalsood (7230) ja rohunditerikkad
kuusikud (9050). Vastavad parandused tehakse ka Natura korralduses.
Moodustatava kaitseala kaitse-eesmärgiks on ka haruldaste liikide ja nende elupaikade kaitse.
Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ II lisas nimetatud liikidest kaitstakse kaitsealal suur-rabakiili
(Leucorrhinia pectoralis), vingerja (Misgurnus fossilis), soohiilaka (Liparis loeselii) ja nõtke
näkirohu (Najas flexilis) elupaiku. Viimasena nimetatu on ühtlasi I kategooria kaitsealune liik.
Veel kaitstakse liikide hännak-rabakiili (Leucorrhinia caudalis), valgelaup-rabakiili
(Leucorrhinia albifrons) ja rohe-tondihobu (Aeshna viridis) elupaiku. Kaitse-eesmärkideks on
ka II kategooria kaitsealune taimeliik harilik sookäpp (Hammarbya paludosa) ja III kategooria
kaitsealused taimeliigid soo-neiuvaip (Epipactis palustris), harilik porss (Myrica gale) ning
lodukannike (Viola uliginosa). Lisaks on kaitse-eesmärkideks II kategooria kaitsealused
loomaliigid pargi-nahkhiir (Pipistrellus nathusii), suurvidevlane (Nyctalus noctula) ja
veelendlane (Myotis daubentonii).
Linnuliikidest leidub kaitsealal liike, keda nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku
linnustiku kaitse kohta (edaspidi linnudirektiiv) nimetab I ja II lisas: hüüp (Botaurus stellaris),
sarvikpütt (Podiceps auritus) ja laululuik (Cygnus cygnus) – need on ühtlasi II kategooria
kaitsealused liigid; laanepüü (Bonasa bonasia), teder (Tetrao tetrix), väikehuik (Porzana
parva), sookurg (Grus grus), rüüt (Pluvialis apricaria), mudatilder (Tringa glareola),
mustviires (Chlidonias niger), händkakk (Strix uralensis), öösorr (Caprimulgus europaeus),
hallpea-rähn (Picus canus), musträhn (Dryocopus martius), punajalg-tilder (Tringa totanus) –
ühtlasi III kategooria kaitsealused liigid; kassikakk (Bubo bubo), merikotkas (Haliaeetus
albicilla) ja kaljukotkas (Aquila chrysaetos) – ühtlasi I kategooria kaitsealused liigid. Ala
kaitseväärtustena on kirjas ka Euroopa Nõukogu direktiivides mainimata, kuid Eestis
III kaitsekategooria liik hallpõsk-pütt (Podiceps grisegena). Tõhela ja Ermistu järv on väga
olulised veelindude rändepeatuspaigad. Liigid, kelle isendid rändel kaitsealal peatuvad, on
piilpart (Anas crecca) (ei seata Tõhela-Ermistu looduskaitseala kaitse-eesmärgiks), viupart
3 (35)
(Anas penelope), sinikael-part (Anas platyrhynchus), tuttvart (Aythya ferina), sõtkas
(Bucephala clangula), väikeluik (Cygnus bewickii) (ei seata Tõhela-Ermistu looduskaitseala
kaitse-eesmärgiks), lauk (Fulica atra) ja tuttpütt (Podiceps cristatus).
Looduskaitseala kaitse-eesmärkides on erinevusi ka Natura korralduses loetletud Nätsi-Võlla
linnuala kaitse-eesmärkidest. Natura korralduses loetletud liikidest on mõned nimetamata
Tõhela-Ermistu looduskaitseala kaitse-eesmärkidena seetõttu, et osa linnuliike leidub vaid
Nätsi-Võlla looduskaitsealal (osa Nätsi-Võlla linnualast). Samas on kaks linnuliiki, sinirind
(Luscinia svecica) ja roherähn (Picus viridis), keda ei leidu kummalgi alal ja kes tuleb seetõttu
linnuala eesmärkide hulgast välja arvata. Arvestades ala olulisust (sh üle-eestiliselt olulist
tuumala) täiendatakse linnuala kaitse-eesmärke järgmiste liikidega: valgeselg-kirjurähn
(Dendrocopos leucotos) (moodustatava Nätsi-Võlla looduskaitseala kaitse-eesmärk), roo-
loorkull (Circus aeruginosus), laanepüü (Bonasa bonasia), mustviires (Chlidonias niger),
händkakk (Strix uralensis) (moodustatava Nätsi-Võlla looduskaitseala kaitse-eesmärk), öösorr
(Caprimulgus europaeus) (moodustatava Nätsi-Võlla looduskaitseala kaitse-eesmärk), hallpea-
rähn (Picus canus) (moodustatava Nätsi-Võlla looduskaitseala kaitse-eesmärk), väikekajakas
(Hydrocoloeus minutus) ja musträhn (Dryocopus martius).
Vastavalt LKS §-le 7 on kaitseala kaitse alla võtmise eeldused ohustatus, haruldus, tüüpilisus,
teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev
kohustus, sh võetakse kaitseala kaitse alla juhul kui on vajalik nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ
looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206,
22.07.1992, lk 7–50) või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ loodusliku
linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.01.2010, lk 7–25) rakendamiseks. Tõhela-Ermistu
looduskaitseala kaitse alla võtmise eeldused on ohustatus, haruldus, linnudirektiivist,
loodusdirektiivist ja rahvusvahelise tähtsusega märgalade konventsioonist tulenev
rahvusvaheline kohustus (vt tabel 1 ja 2).
Haruldus – kaitsealal on haruldaste liikide kaljukotka, merikotka ja kassikaku
elupaigad ning nõtke näkirohu kasvupaik.
4 (35)
Tabel 1. Tõhela-Ermistu looduskaitseala kaitse-eesmärgiks olevad linnuliigid
Liik Eeldus Kaitse-
kategooria
Eestis1
Punase
raamatu
kategooria
Linnudirektiivi
lisa nr2
Kaljukotkas (Aquila chrysaetos) haruldus I ohualdis I
Merikotkas (Haliaeetus albicilla) haruldus I ohulähedane I
Kassikakk (Bubo bubo) haruldus I ohualdis I
Hüüp (Botaurus stellaris) ohustatus II ohulähedane I
Laululuik (Cygnus cygnus) ohustatus II mittehinnatav I
Väikehuik (Porzana parva) ohustatus II ohualdis I
Mustsaba-vigle (Limosa limosa) ohustatus II ohulähedane II
Sarvikpütt (Podiceps auritus) ohustatus II ohulähedane I
Laanepüü (Bonasa bonasia) ohustatus III ohuväline I
Mustviires (Chlidonias niger) ohustatus III ohulähedane I
Roo-loorkull (Circus
aeruginosus) ohustatus III ohuväline I
Musträhn (Dryocopus martius) ohustatus III ohuväline I
Sookurg (Grus grus) ohustatus III ohuväline I
Rüüt (Pluvialis apricaria) ohustatus III ohuväline I
Hallpõsk-pütt
(Podiceps grisegena) ohustatus III ohulähedane -
Teder (Tetrao tetrix) ohustatus III ohulähedane I
Mudatilder (Tringa glareola) ohustatus III ohuväline I
Punajalg-tilder (Tringa totanus) ohustatus III ohuväline II
Soo-loorkull (Circus pygargus) ohustatus III ohulähedane I
Tuttvart (Aythya fuligula) ohustatus - ohuväline II
Sinikael-part
(Anas platyrhynchus)
ohustatus - ohuväline II
Sõtkas (Bucephala clangula) ohustatus - ohuväline II
Viupart (Anas penelope) ohustatus - ohuväline II
Lauk (Fulica atra) ohustatus - ohuväline II
Tuttpütt (Podiceps cristatus) ohustatus - ohuväline -
Väikekajakas
(Hydrocoloeus minutus)
ohustatus - ohualdis -
1 Kaitsekategooria Eestis selgitus
I kategooria liigid on liigid, kes on Eestis haruldased, asuvad väga piiratud alal, vähestes elupaikades, isoleeritult või väga hajusate asurkondadena, ja/või liigid, kes on hävimisohus, kelle arvukus on inimtegevuse mõjul vähenenud, elupaigad ja kasvukohad rikutud kriitilise
piirini ja väljasuremine Eesti looduses on ohutegurite toime jätkumisel väga tõenäoline.
II kategooria kaitse all on liigid, kes on ohustatud, kuna nende arvukus on väike või väheneb ning levik Eestis väheneb ülekasutamise,
elupaikade hävimise või rikkumise tagajärjel, ning liigid, kes võivad olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumisel sattuda hävimisohtu.
III kategooria kaitse all on liigid, kelle arvukust ohustab elupaikade hävimine või rikkumine ja kelle arvukus on vähenenud sedavõrd, et
ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka.
2 Linnudirektiivi lisa selgitus
Linnudirektiivi I lisas on kirjas need linnuliigid, keda peetakse Euroopa territooriumil ohustatuks ja kelle kaitseks tuleb moodustada linnualad.
Linnudirektiivi II lisas on kirjas liigid, keda võib küttida (v.a pesitsus- ja kevadrändeperioodil).
Kui linnudirektiiv keelustab elusate või surnud linnuliikide, nende selgelt eristatavate kehaosade või nendest valmistatud toodete müügi,
müügiks transportimise, müügi eesmärgil pidamise ning muu müügiga seotud tegevuse, siis linnudirektiivi III lisas on kirjas need linnuliigid, kelle puhul eespool mainitu on lubatud tingimusel, et linnud on tapetud või püütud seaduslikul teel.
5 (35)
Kaljukotkas kuulub Eestis I kaitsekategooriasse ning on Eesti punase nimestiku järgi ohualdis
ja linnudirektiivi I lisasse kuuluv liik, kes eelistab pesitsemiseks suurte loodusmassiivide
sooalasid, kus pesa rajatakse tavaliselt soosaare või -serva metsa. Viimastel aastakümnetel on
liigi arvukus suurenenud kuni 60 paarini. Kaljukotka kaitse tegevuskava eelnõu seab lähiaja
(aastani 2017) kaitse-eesmärgiks liigi arvukuse suurenemise kuni 70 paarini ning pikaajaliseks
(aastani 2027) kaitse-eesmärgiks 80 paarini. Eesmärkide saavutamiseks näeb tegevuskava ette
üheksa kaitsemeedet. Nendest olulisimad on soode ja soometsade kaitse, soode taastamine,
metsakanaliste kaitse tõhustamine, elupaikade häirimise vähendamine, uute pesapaikade
otsimine ja kaitse alla võtmine (Kaljukotka (Aquila chrysaetos) kaitse tegevuskava, Kotkaklubi,
2013.)
Merikotkas on Põhja-, Kesk- ja Ida-Euroopa riikides pesitsev liik, kelle arvukus vähenes
oluliselt Läänemere ümbruses 19. sajandi teises pooles ja 20. sajandi alguses vaenamise ning
20. sajandi keskpaigas kloororgaaniliste ühendite kasutamise tõttu. Merikotkas on Eesti punase
nimestiku järgi ohulähedases seisus ja on arvatud looduskaitseseaduse alusel I kategooria
kaitsealuste liikide hulka. Tänu alates 1957. aastast rakendatud kaitsemeetmetele on praeguseks
liigi arvukus küll taas suurenema hakanud ja on Kotkaklubi hinnangul jõudnud 220–
250 paarini, kuid jätkuvalt ei saa seda lugeda liigile soodsaks seisundiks (Merikotka
(Haliaeetus albicilla) kaitse tegevuskava, R. Nellis, 2013).
Kassikakk on Eestis pesitsev ja talvituv suurim kakuline. Elupaigana eelistab kassikakk
okasmetsi, kõige enam rabamännikuid ja niiskeid kuuse-segametsi. Eesti kassikakud pesitsevad
üldjuhul valgusrikastes männikutes ja suuremate soode ümbruses. Kassikakk on Eesti punase
nimestiku järgi ohualdis seisus ja on arvatud looduskaitseseaduse alusel I kategooria
kaitsealuste liikide hulka. Liik on suutnud püsida vaid rannaluidete piirkonnas (Pärnumaa,
Saaremaa, Hiiumaa, Läänemaa ja Harjumaa) ja suuremates soomassiivides, kus leidub
linnurikkaid rabajärvi ja laukaid. Kesk- ja Lõuna-Eestis on säilinud vaid üksikuid elupaiku.
Pesa rajab lind maapinnale kas võrdlemisi lagedale või siis hästi varjatud paika mahalangenud
puude okste ja juurte alla. (elurikkus.ut.ee). Eestis pesitseb umbes 50−90 kassikakupaari.
Aastatel 1980−2012 on kassikaku arvukus tugevalt vähenenud (üle 50%) (Eesti lindude staatus,
pesitsusaegne ja talvine arvukus 2008–2013, Eesti Ornitoloogiaühing, 2013).
Tabel 2. Tõhela-Ermistu looduskaitseala kaitse-eesmärgiks olevad taime ja loomaliigid
Liik Eeldus Kaitse-
kategooria
Eestis1
Punase raamatu
kategooria
Loodusdirektiivi
lisa nr3
Nõtke näkirohi (Najas
flexilis) haruldus I
äärmiselt
ohustatud II
Soohiilakas (Liparis ohustatus II ohualdis II, IV
3 Loodusdirektiivi lisa selgitus
Loodusdirektiivi I lisas on kirjas EL territooriumil ohustatud elupaigatüübid, mille kaitseks tuleb moodustada loodusalad.
Eestis on selliseid elupaigatüüpe ligikaudu 60. Nende hulka kuuluvad sood, rabad, põlismetsad, teatud järvetüübid, merealad,
pangad ja liivaluited. Nende hulgas on elupaigatüüpe, nagu näiteks rannaniidud, mille säilimiseks on vaja neid pidevalt
hooldada. Peale rannaniitude on I lisas kirjas ka meie teised väärtuslikud niidukooslused: puis-, loo-, lammi ja aruniidud.
Loodusdirektiivi II lisas on kirjas ohustatud taime- ja loomaliigid, mille kaitseks tuleb samuti moodustada loodusalad. Neist
on Eestis esindatud 22 sambla- ja soontaimeliiki ning 35 loomaliiki. Nende hulgas on kuldking, palu-karukell, ida-võsalill,
eremiitpõrnikas, tõugjas, harivesilik, ebapärlikarp, lendorav, viigerhüljes ja saarmas.
Direktiivi II lisasse on kantud ka hunt, karu, ilves ja kobras, kuid vastavalt liitumisläbirääkimistel saavutatule arvatakse
nende liikide Eesti populatsioonid II lisast välja, kuna meil leidub nimetatud liikide isendeid piisavalt.
Loodusdirektiivi IV lisas on kirjas ranget kaitset vajavad liigid ning V lisas liigid, mille kaitseks peab riik hävimisohu korral
kehtestama kaitsemeetmed.
6 (35)
Liik Eeldus Kaitse-
kategooria
Eestis1
Punase raamatu
kategooria
Loodusdirektiivi
lisa nr3
loeselii)
Harilik sookäpp
(Hammarbya paludosa) ohustatus II ohustatud -
Pargi-nahkhiir (Pipistrellus
nathusii)
ohustatus II ohuväline -
Suurvidevlane (Nyctalus
noctula)
ohustatus II ohuväline -
Veelendlane (Myotis
daubentonii)
ohustatus II ohuväline -
Suur-rabakiil (Leucorrhinia
pectoralis) ohustatus III
puuduliku
andmestikuga II, IV
Vingerjas (Misgurnus
fossilis) ohustatus III
puuduliku
andmestikuga II
Hännak-rabakiil
(Leucorrhinia caudalis) ohustatus III
puuduliku
andmestikuga IV
Valgelaup-rabakiil
(Leucorrhinia albifrons) ohustatus III ohuväline IV
Rohe-tondihobu (Aeshna
viridis) ohustatus III
puuduliku
andmestikuga IV
Soo-neiuvaip (Epipactis
palustris)
ohustatus III ohuväline -
Harilik porss (Myrica gale) ohustatus III ohulähedane -
Lodukannike (Viola
uliginosa)
ohustatus III ohulähedane -
Nõtke näkirohi on Eestis väga haruldane näkirohuline (looduskaitse I kaitsekategooria ja Eesti
punase raamatu äärmiselt ohustatud kategooria liik). Kuni 40 cm üheaastane mageveetaim
kasvab 10–150 cm sügavuses vees. Eestis avastati 1972. aastal. 2003. aastal leiti liiki Otepää
looduspargis asuvatest Päidla järvedest vaid ühest, Suurjärvest. Keskkonnaregistrisse on kantud
kolm leiukohta (eelmisele lisaks avastati 2004. aastal Jõgevamaal Jõgeva vallas ja 2005. aastal
Pärnumaal Tõstamaa vallas). Liik ei talu veekogu reostumist (Eesti entsüklopeedia, 2011).
Soohiilakas kuulub Eestis II kaitsekategooriasse ning on Eesti punases nimestikus kirjas kui
ohualdis liik. Lubjalembene soohiilakas on rohkem levinud Lääne-Eestis, kuid sobivatelt
kasvukohtadelt tasub teda otsida mujalgi, sest üksikuid leiukohti on teada üle Eesti. Eestis on
soohiilaka leviku põhjapiir, meist loode pool kasvab see taim vaid Ahvenamaa saartel ja nende
naabruses Rootsi rannikul. Soohiilaka kasvukoht on põhiliselt madala taimestikuga mätastel
lubjarikastel märgadel kasvukohtadel madalsoodes, allikate ümbruses, järve kallastel ja
rannaniitudel. Liik on ohus just sobivate elupaikade ahenemise tõttu ja seepärast on säilinud või
taastatavate elupaikade kaitse võetud Euroopa Liidus erilise tähelepanu alla. (Soohiilaka
(Liparis loeselii (L.) Rich) kaitse tegevuskava 2012−2016, Tali, K. 2010, Eesti orhideed.)
Harilik sookäpp kuulub Eestis II kaitsekategooriasse ning on vähese arvukusega
madalakasvuline orhidee, mis kasvab rabades ja soodes, on võimeline kasvama väga happelises
keskkonnas turbamättal. Peale rabade kasvab harilik sookäpp ka lubjavaestes madalsoodes ja
õõtsikutel, sageli koos porsapõõsastega, vaevakaskede või sinikatega. Eestis kasvab harilik
sookäpp vähearvuliselt kogu territooriumil. Ohutegurid on võsastumine ja kuivenduse mõju.
Eesti punases nimestikus on harilik sookäpp kirjas kui ohustatud liik. Liigi üldleviala ulatub
Lääne- ja Põhja-Euroopast üle Siberi ja Kaug-Ida Põhja-Ameerikasse (Sugukond käpalised
7 (35)
(Orchidaceae) kaitse tegevuskava, Kull, T. jt. 2012. Eestimaa orhideed, Schmeidt, O.
1996. Tallinn).
Pargi-nahkhiir on Eesti punase nimestiku järgi ohuvälises seisus ning on arvatud
looduskaitseseaduse alusel II kaitsekategooria kaitsealuste liikide hulka. Pargi-nahkhiir on
kogu Eesti mandriosas suhteliselt sage (hinnanguliselt 20 000 − 50 000 isendit), kuid saartelt
pole teda leitud. Eestis tavaliste, paiguti arvukate ja laialt levinud liikide puhul (põhja-nahkhiir,
pruun-suurkõrv, veelendlane, pargi-nahkhiir) pole nende asurkondade hävimisohtu Eestis
lähiajal karta, sest nad on küllaltki hästi kohastunud tänapäevase maastiku ja antropogeensete
mõjudega (Tegevuskava nahkhiirte kaitse korraldamiseks aastaiks 2005−2009).
Suurvidevlane on suurim Eestis elav nahkhiir, kes on Eesti punase nimestiku järgi ohuvälises
seisus ning on arvatud looduskaitseseaduse alusel II kaitsekategooria kaitsealuste liikide hulka.
Suurvidevlane on rändse eluviisiga, ta elab Eestis üksnes maist septembrini ja talvitub Kesk-
Euroopas. Suurvidevlane on Eestis paiguti ja vähearvukalt levinud nahkhiir (arvukus
hinnanguliselt kuni 5000 isendit) (Tegevuskava nahkhiirte kaitse korraldamiseks aastaiks
2005−2009).
Veelendlane on Eestis tavalisemaid ja arvukamaid (arvukus Eestis hinnanguliselt
20 000 − 50 000 isendit) nahkhiireliike, kelle elu- ja toitumispaikadeks on peamiselt veekogude
ümbrus ja pargiilmelised puistud (Tegevuskava nahkhiirte kaitse korraldamiseks aastaiks
2005−2009). Veelendlane on Eesti punase nimestiku järgi ohuvälises seisus ning on arvatud
looduskaitseseaduse alusel II kaitsekategooria kaitsealuste liikide hulka.
Suur-rabakiil on Eesti punase nimestiku järgi puuduliku andmestikuga ning on arvatud
looduskaitseseaduse alusel III kaitsekategooria kaitsealuste liikide hulka. Suur-rabakiil elutseb
taimestikurikaste tiikide, väikeste järvede ning vanajõgede läheduses. Sageli võib teda leida
kobraste üleujutusaladel. Oluline on, et veekogus ja selle kaldapiirkonnas oleks mitmekesine
taimestik. Samuti eelistab ta laugete kallastega, kergelt turbase põhjaga ning metsa lähedal
paiknevaid veekogusid (Suur-rabakiili ja mudakonna asurkondade kaitse ja säilimine levila
põhjapiiril Eestis ja Taanis).
Vingerjas on Eesti punase nimestiku järgi puuduliku andmestikuga ning on arvatud
looduskaitseseaduse alusel III kaitsekategooria kaitsealuste liikide hulka. Vingerjas on
karpkalaliste seltsi kuuluv kala, kes eelistab aeglase vooluga jõe ja seisuveekogu mudast põhja.
Seoses mudaeluviisiga (väga viskoosne hapnikuvaene keskkond) on vingerjal arenenud teist
järku hingamine rikkalikult veresoontega varustatud pärasoole abil. Vingerjat ohustab
elupaikade hävitamine maaparandus- ja kuivendustööde käigus ning veetaseme muutmine
järvedes.
Hännak-rabakiil on Eesti punase nimestiku järgi puuduliku andmestikuga ning on arvatud
looduskaitseseaduse alusel III kaitsekategooria kaitsealuste liikide hulka. Hännak-rabakiil on
vesikiillaste sugukonda kuuluv kiililine, kelle iseloomulik tunnus on isaste valged tiivatäpid.
Valgelaup-rabakiil on Eesti punase nimestiku järgi ohuvälises seisus ning on arvatud
looduskaitseseaduse alusel III kaitsekategooria kaitsealuste liikide hulka. Valgelaup-rabakiil
asustab väga mitmesuguseid veekogusid: happelise veega rabalaukaid ja järvi, aga ka
mahajäetud ja veega täitunud kruusakarjääre. Elab ka suurte järvede väikestes
taimestikurikastes soppides.
Rohe-tondihobu on Eesti punase nimestiku järgi puuduliku andmestikuga ning on arvatud
looduskaitseseaduse alusel III kaitsekategooria kaitsealuste liikide hulka. Rohe-tondihobu on
8 (35)
tondihobulaste sugukonda tondihobu perekonda kuuluv kiililine, kes on üsna varjatud eluviisiga
liik. Tema elupaigaks on jõed ja järved, sood ja padurad, mis kõik võivad olla nii alalised kui
ka ajutised. Ta elab üksnes magevees. Eestis elab ta eriti neis järvedes ja vanajõgedes, kus
kasvab vesikarikaid. Spetsiifilise elupaiganõudluse tõttu on liik paljudes Euroopa piirkonnades
hävimisohus.
Soo-neiuvaip kuulub Eestis III kaitsekategooriasse ning eelistab kasvamiseks lubjarikka
mullaga niiskemaid kasvukohti ja on eriti iseloomulik lubjarikastele madalsoodele. Veel kasvab
see soistel niitudel, järvekallastel, aga ka kraavide ääres, karjäärides ja teistes inimtekkelistes
kasvukohtades. Soo-neiuvaip on perekonna ainus liik, mis kasvab ka puudeta aladel. Soo-
neiuvaibad kasvavad gruppidena, kuna sellel taimel on mullas pikkade sõlmevahedega risoom,
mis harunedes üha uusi taimi kasvatab. Risoomi kiire kasvu tõttu tärkavad taimed igal aastal
uues kohas ja nii on soo-neiuvaipade kogumik pidevas liikumises. Kasvada saab soo-neiuvaip
vaid seal, kus ei ole liiga rohkelt kõrgemakasvulisi niiskuslembeseid taimi, näiteks pilliroogu.
Liigi kasvukohad võivad hävida võsastumise ja kuivenduse tõttu (Sugukond käpalised
(Orchidaceae) kaitse tegevuskava Kull, T. jt. 2012, Eesti orhideed).
Harilik porss on kaitseala sooservades ja madalsoos kasvav III kaitsekategooria kaitsealune
taimeliik, mis on Eesti punase nimestiku järgi ohulähedases seisundis (e-Floora). Harilik porss
on suhteliselt vähe levinud ning tema kasvukohti ähvardab kuivendamine ja ülesharimine.
Keskkonnaregistrisse on kantud liigi 242 kasvukohta, mis jäävad valdavalt Lääne-Eestisse.
Lodukannike on Eesti punase nimestiku järgi ohulähedases seisus ning on arvatud
looduskaitseseaduse alusel III kaitsekategooria kaitsealuste liikide hulka. Lodukannikest leidub
Eestis paiguti, rohkem Lääne-Eestis. Kasvab soisematel pinnastel, lodudes, metsades ja
niitudel. Kasvab kasvukohal hõredalt. Lodukannike on kannikeseliste sugukonnast ja
mitmeaastane.
Ohustatus – kaitsealal asuvad järgmised ohustatud liigid: hüüp, laululuik, valgeselg-
kirjurähn, mustsaba-vigle, veelendlane, suurvidevlane, pargi-nahkhiir, sarvikpütt, väikehuik,
harilik sookäpp, soohiilakas, laanepüü, hiireviu, öösorr, mustviires, roo-loorkull, õõnetuvi,
tamme-kirjurähn, musträhn, sookurg, valgelaup-rabakiil, hännak-rabakiil, suur-rabakiil,
nõmmelõoke, vingerjas, väikekoovitaja, hallpea-rähn, rüüt, hallpõsk-pütt, täpikhuik,
rooruik, jõgitiir, händkakk, teder, mudatilder, punajalg-tilder, kahkjaspunane sõrmkäpp, soo-
neiuvaip, harilik porss ja lodukannike.
Hüüp on stabiilse arvukusega haudelind (300−500 paari), kes on Eesti punase nimestiku järgi
ohulähedases seisus ning kes on arvatud looduskaitseseaduse alusel vähearvuka ja ohustatud
arvukusega liigina II kaitsekategooria kaitsealuste liikide hulka.
Laululuik pesitseb raba- ja tundrajärvedel ning jõedeltades, viimaseil kümnendeil on olnud
haruldane haudelind ka Eestis. Läbirändajana meil märtsist aprillini ja septembrist novembrini
harilik, peatub madalatel merelahtedel ning ka järvedel ja üleujutatud luhtadel (Euroopa linnud,
Lars Jonsson, 1992, Eesti oludele kohandanud Eerik Leibak, 2000). Laululuik on Eesti punase
nimestiku järgi mittehinnatavas seisus ja on arvatud looduskaitseseaduse alusel II kategooria
kaitsealuste liikide kohta. Eestis pesitseb laululuiki 150–200 paari (Eesti lindude staatus,
pesitsusaegne ja talvine arvukus 2008–2013, Eesti Ornitoloogiaühing, 2013).
Väikehuik on Eestis haruldane haudelind (20−100 paari), keda on viimastel aastatel
regulaarselt kohatud Pikla kalatiikidel, Sutlepa merel ning Aardla ja Räpina poldritel.
Väikehuik on Eesti punase nimestiku järgi ohualdis seisus ja on arvatud looduskaitseseaduse
9 (35)
alusel II kategooria kaitsealuste liikide kohta. Varjatud eluviisiga lind, keda näha on ülimalt
keeruline, samas isaslinnu iseloomulik hääl kostab vaiksetel öötundidel isegi kilomeetri
kaugusele. Saabub meile aprilli lõpus, sügisene lahkumise aeg pole teada.
Mustsaba-vigle on Eestis kohati levinud haudelind, kes asustab soid, ranna- ja luhaniite.
Mustsaba-vigle on Eesti punase nimestiku järgi ohulähedases seisus ja on arvatud
looduskaitseseaduse alusel II kategooria kaitsealuste liikide hulka. Liigi arvukus on olnud
kõikuv ja väheneva suunitlusega, asurkond on kriitiliselt kahanenud niitudel ja kasvanud
soodes. Aastatel 2003–2008 oli Eestis hinnanguliselt 500–700 mustsaba-vigle haudepaari. Eesti
asurkonda ohustab pesitsusaladel elupaikade kehv seisund ja pesarüüste ning häirimine.
Talvitusaladel ja rändeteel on ohuks elupaikade kvaliteedi langus ja hävimine. Teadmata, ent
potentsiaalselt suur on putukamürkide ja keskkonnareostuse mõju. Mustsaba-vigle viie aasta
kaitse-eesmärk on liigi säilimine haudelinnuna nii soodes kui ka niitudel koguarvukusega
vähemalt 400 paari, oluliste elupaikade kvaliteedi säilitamine vähemalt praegusel tasemel ning
vajaliku kaitsekorraldusliku info kogumise alustamine. Pikaajaliselt on eesmärk saavutada liigi
arvukuseks vähemalt 770 paari, kõigi oluliste elupaikade säilimine, kaitsekorraldusliku info
olemasolu ning liigi rändeteede ja talvituspaikade kaitse rahvusvahelises koostöös. Nende
eesmärkide täitmiseks on esmatähtis elupaikade hooldus ja taastamine nii sooaladel (eelkõige
veerežiimi taastamine) kui ka niidualadel (eelkõige majandamise kvaliteedi parandamine)
(Mustsaba-vigle (Limosa limosa) kaitse tegevuskava, H. Pehlak, 2012.)
Sarvikpütt on Eestis ebaühtlase levikuga harv haudelind. Hinnanguliselt pesitseb teda Eestis
200–400 paari. Talvitama lendab Lääne- ja Lõuna-Euroopa rannikualadele või jäävabadele
järvedele, pehmetel talvedel jääb osa ka Eestis pidama. Sarvikpütt on Eesti punase nimestiku
järgi ohulähedases seisus ja on arvatud looduskaitseseaduse alusel II kategooria kaitsealuste
liikide hulka.
Laanepüü on Eestis kõikjal suurtes metsamassiivides leiduv haudelind, kes eelistab eelkõige
vanu puistuid. Laanepüü on Eesti punase nimestiku järgi ohuvälises seisus ja on arvatud
looduskaitseseaduse alusel III kategooria kaitsealuste liikide hulka. Hinnanguliselt on Eestis
30 000 – 60 000 laanepüüpaari. Liigi arvukus on viimastel aastatel vähenenud (Eesti lindude
staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2008–2013, Eesti Ornitoloogiaühing, 2013).
Mustviires on Eestis ebaühtlase levikuga (peamiselt sisemaal) väiksearvuline haudelind
(1000−2500 paari), kes on Eesti punase nimestiku järgi ohuvälises seisus ning kes on arvatud
looduskaitseseaduse alusel vähenevate elupaikade ja väheneva arvukusega liigina
III kaitsekategooria kaitsealuste liikide hulka.
Roo-loorkull on kogu Eestis levinud väikesearvuline haudelind. Roo-loorkull on Eesti punase
nimestiku järgi ohuvälises seisus ja on arvatud looduskaitseseaduse alusel III kategooria
kaitsealuste liikide hulka. Roo-loorkulli jaoks on kõige sobivamaks pesitsusbiotoobiks vees
kasvav, vähemalt 1,5 m kõrgune kaldataimestik, eeskätt pilliroog, kõrkjastik ning
hundinuiastik. Pesitsuskohaks valib lind tiheda roostiku, milles leidub vana (eelmise talve)
pilliroogu, mille kõrgus on keskmiselt 2,4 m. Roo-loorkull pesitseb ka roostunud laidudel ja
rannaniitudel ning koguni põldudel, kuid suurima pesitsusedukusega on roostikes pesitsevad
paarid. Kuna roo-loorkullid hakkavad pesitsema väga vara, siis on eelmise aasta pilliroo
säilimine sellele liigile roostikulindudest kõige olulisem. Suure koduterritooriumi vajaduse
tõttu on eriti tähelepanuväärsed alad liigi jaoks vähemalt 100 ha pindalaga roostikud. Roo-
loorkulli pesitsusaegseks arvukuseks aastatel 2003–2008 on hinnatud 500–1000 paari ja liigi
arvukuse seisu on hinnatud perioodil 1991–2008 stabiilseks. Liigi esindatust kaitstavatel aladel
hinnatakse heaks (Roostikulindude kaitse tegevuskava eelnõu, Eesti Ornitoloogiaühing, 2013).
10 (35)
Musträhn on üldlevinud ja üks arvukamaid rähne Eestis (6000−9000 paari), kes on Eesti
punase nimestiku järgi ohuvälises seisus ning kes on arvatud looduskaitseseaduse alusel
vähenevate elupaikade ja väheneva arvukusega liigina III kategooria kaitsealuste liikide hulka.
Elupaigana eelistab musträhn suuri okasmetsi, männi-segametsi, kõrgetüvelisi hõredaid
männikuid, raiesmikke ja põlendikke. Musträhni ohustab sobilike elupaikade pindala
vähenemine. Musträhn rajab igal aastal uue pesaõõnsuse ja valmistab nii palju pesakoopaid
teistele metsaasukatele.
Sookurg on Eestis peamiselt soodes ja muudel märgaladel leiduv haudelind. Sookurg on Eesti
punase nimestiku järgi ohuvälises seisus ja on arvatud looduskaitseseaduse alusel III kategooria
kaitsealuste liikide hulka. Hinnanguliselt on Eestis 7000–8000 sookurepaari. Liigi arvukus on
viimastel aastatel suurenenud (Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2008–
2013, Eesti Ornitoloogiaühing, 2013).
Rüüt on Eestis suurtes soodes leiduv haudelind, kes vajab maaparandusest mõjutamata
ulatuslikke rabasid. Rüüt on Eesti punase nimestiku järgi ohuvälises seisus ja on arvatud
looduskaitseseaduse alusel III kategooria kaitsealuste liikide kohta. Hinnanguliselt on Eestis
3000–4000 rüüdapaari. Liigi arvukus on viimastel aastatel püsinud stabiilsena (Eesti lindude
staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2008–2013, Eesti Ornitoloogiaühing, 2013).
Hallpõsk-pütt pesitseb madalaveelistel taimestikurohketel järvedel ja väiksematel veekogudel,
talvitub peamiselt rannavetel. Sööb kalu ja veeputukaid. Hallpõsk-pütt on Eesti punase
nimestiku järgi ohulähedases seisus ja on arvatud looduskaitseseaduse alusel III kategooria
kaitsealuste liikide hulka. Eestis harv haudelind, peamiselt Põhja- ja Lääne-Eesti järvedel
(Euroopa linnud, Lars Jonsson, 1992, Eesti oludele kohandanud Eerik Leibak, 2000). Eestis
pesitseb umbes 300–400 paari hallpõsk-pütte ja nende arvukus on aastatel 2001–2012
arvatavalt vähenenud (Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2008–2013, Eesti
Ornitoloogiaühing, 2013).
Teder on Eestis üldlevinud ja tavaline haudelind, kes elutseb soodega piirnevates metsades ja
puissoodes. Teder on Eesti punase nimestiku järgi ohulähedases seisus ja on arvatud
looduskaitseseaduse alusel III kategooria kaitsealuste liikide hulka. Hinnanguliselt on Eestis
6000 – 12 000 tedrepaari, kuid viimastel aastatel on liigi arvukus vähenenud (Eesti lindude
staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008, Eesti Ornitoloogiaühing, 2009).
Mudatilder on Eestis suurtes soodes leiduv haudelind, kes vajab maaparandusest mõjutamata
ulatuslikke rabasid ja siirdesoid. Mudatilder on Eesti punase nimestiku järgi ohuvälises seisus
ja on arvatud looduskaitseseaduse alusel III kategooria kaitsealuste liikide hulka.
Hinnanguliselt on Eestis 3000–4000 mudatildripaari. Liigi arvukus on viimastel aastatel
püsinud stabiilsena. (Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2008–2013,
Eesti Ornitoloogiaühing, 2013.)
Punajalg-tilder on märgade ja niiskete alade lind. Punajalg-tilder on Eesti punase nimestiku
järgi ohuvälises seisus ja on arvatud looduskaitseseaduse alusel III kategooria kaitsealuste
liikide hulka. Heaks elupaigaks on mereäärsed soolaksood, madalsood ja rabad. Ta on levinud
lind ka niisketel heinamaadel ja luhtadel. Hinnanguliselt on Eestis 5000–7000 paari punajalg-
tildrit, kuid nende arvukus väheneb. Eestis võib liiki kohata eeskätt rannikualadele jäävatel
luhtadel ja niitudel. Ka sisemaa veekogudega külgnevad heinamaad on sellele liigile sobivaks
elupaigaks. Punajalg-tildrit võib Eestis kohata aprillist oktoobrini.
Soo-loorkull on Eestis harva esinev haudelind (300−500 paari), kes on Eesti punase nimestiku
järgi ohulähedases seisus ning kes on arvatud looduskaitseseaduse alusel vähenevate elupaikade
11 (35)
ja väheneva arvukusega liigina III kategooria kaitsealuste liikide hulka. Elab põõsassoodel,
kõrge taimestikuga aladel, kuid saagilennul käib ka luhtade ja rabade kohal. Kui pole muud
sobivat elupaika, siis võib soo-loorkull pesitseda põllumajandusmaadel, kus ta on haavatav
varajase viljakoristuse suhtes. Ohutegurid on elupaikade kadumine, mis on tingitud soode
kuivendamisest, ning niitude, karjamaade jm avamaade võsastumine niitmise või/ja karjatamise
katkemisel. Pesitsusedukust vähendab pesitsusaegne häirimine.
Tuttvart on Eestis üldlevinud vähearvukas haudelind (4000−6000 paari). Tuttvart on Eesti
punase nimestiku järgi ohuvälises seisus. Tuttvardi peamine leviala on Lääne-Eesti saared,
Põhja-Eesti rannik ning Emajõe jõgikond. Kevadrände ajal peatub meie meredes ligi 90 000,
sügisrände ajal umbes 30 000 isendit.
Sinikael-part on Eestis kõige arvukamalt pesitsev haneline, kuid ta on tavaline ka
läbirändajana ja talvitajana (viimastel kümnenditel on sinikael-pardid talvitanud lahtistel
veekogudel suurte koondistena, siinsetele partidele lisanduvad mujalt tulnud isendid). Sinikael-
part on Eesti punase nimestiku järgi ohuvälises seisus. Sinikael-parte pesitseb Eestis 20 000 –
30 000 paari, Euroopas 3,3−5,1 miljonit paari. Talvine arvukus Euroopas on 3,3 miljonit paari.
Sõtkas on Eestis üldlevinud väiksearvuline haudelind (sisemaal), kelle arvukuseks hinnatakse
Eestis 3000−5000 paari. Rändel (märts–mai ja september–november) on ta arvukas. Kui
jääolud võimaldavad, jääb arvukalt talvitama. Sõtkas on Eesti punase nimestiku järgi ohuvälises
seisus.
Viupart on Eestis kõikjal veekogudel arvukas läbirändaja, kuid haruldane pesitseja (peamiselt
Ida-Eestis), pesitsejate arvuks hinnatakse meil 100−200 paari. Rändel (aprillis–mais ja
septembris–oktoobris) peatub eriti massiliselt (kümned tuhanded isendid). Viupart on Eesti
punase nimestiku järgi ohuvälises seisus.
Lauk on Eestis tavaline, olles arvukas, kuid kohatine haudelind ja läbirändaja. Lauk on Eesti
punase nimestiku järgi ohuvälises seisus. Eestis pesitseb 3000−5000 laugupaari. Matsalus asub
kevadise läbirände ajal umbes 7000 lindu, suvise sulgimise ajal kuni 6500 lindu. Sügisene
rändepeatujate arvukus ulatub kuni 90 000 linnuni. Koguarvukust maailmas hinnatakse
7,9−8,8 miljonile linnule, kellest Euroopas pesitseb 1,3−2,3 miljonit paari. Eestis on talvituvaid
linde olenevalt ilmaoludest 10−800. Eestis viibib ta aprillist novembrini, mõni jääb pehme talve
korral ka talvitama. Eestis pesitseb ta taimestikurikastel järvedel, madalatel merelahtedel,
suurematel jõgedel, settetiikidel ja roostikes. Pesa on mõnikord otse vees roopahna (nn puhna)
kuhilal. Lauk on jahilind. 2010. aastal kütiti teda Eestis 93 isendit.
Tuttpütt on Eestis tavaline haudelind mererannikul ja suurematel järvedel (2000−3000 paari).
Tuttpütt on rändlind ja käib Eestis ainult järelkasvu hankimas, seega on võimalik tuttpütte
kohata ainult pesitsusajal, harvem ka talvel jäävabal avamerel talvituvates veelinnusalkades.
Tuttpütid saabuvad Eestisse aprilli keskel või lõpus olenevalt siinsest kevadest. Tuttpütt on
Eesti punase nimestiku järgi ohuvälises seisus.
Väikekajakas on tugevalt väheneva arvukusega haudelind, kes on Eesti punase nimestiku järgi
ohualtis seisus ning kes on arvatud looduskaitseseaduse alusel vähearvuka ja ohustatud
arvukusega liigina II kaitsekategooria kaitsealuste liikide hulka. Eestis arvatakse pesitsevat vaid
1000−2000 paari väikekajakaid.
Linnudirektiivi rakendamine – direktiivi eesmärk on kaitsta kõiki linde tapmise ja püüdmise
eest, piirata lindude küttimist ja nendega (samuti nende kehaosade ja neist valmistatud
esemetega) kaubitsemist. Direktiiv teeb kohustuslikuks moodustada üleeuroopaliselt ohustatud
12 (35)
liikide ja rändliikide elupaikade kaitseks spetsiaalsed linnualad. Linnudirektiivi artikli 4
punkti 2 kohaselt on liikmesriikidel kohustus rakendada direktiivi lisades nimetatud
regulaarselt leiduvate rändlinnuliikide, eelkõige nende liikide pesitsus-, sulgimis- ja
talvitusalade ning rändepeatuspaikade kaitseks erimeetmeid, mis tagaksid nende liikide
säilimise ja paljunemise nende levikualal. Kuna moodustatav Tõhela-Ermistu looduskaitseala
on oluline peatus- ja puhkepaik rändlindudele, siis kaasneb sellega Eesti riigil kohustus
rakendada meetmeid oluliste rändlindude peatus-, sulgimis- ja toitumispaikade säilitamiseks.
Looduskaitseala moodustamine on selle kohustuse täitmiseks parim võimalus.
Liigid, kelle rändepeatus- ja pesitsuspaika kaitstakse, on järgmised: kassikakk, merikotkas,
kaljukotkas, hüüp, laululuik, valgeselg-kirjurähn, mustsaba-vigle, sarvikpütt, väikehuik,
laanepüü, hiireviu, öösorr, mustviires, roo-loorkull, soo-loorkull, tuttvart, sinikael-part, sõtkas,
viupart, lauk, tuttpütt, väikekajakas, õõnetuvi, tamme-kirjurähn, musträhn, sookurg,
nõmmelõoke, väikekoovitaja, hallpea-rähn, rüüt, hallpõsk-pütt, täpikhuik, rooruik, jõgitiir,
händkakk, teder, mudatilder ja punajalg-tilder.
Tõhela-Ermistu looduskaitseala kaitse all olemise eelduseks on:
Haruldased ja ohustatud rannikuluidete, seisuveekogude-, soode- ja metsakooslused. Tõhela-Ermistu looduskaitsealale jäävad kooslused – rannikuluidete elupaigatüüp metsastunud
luited (2180), seisuveekogude elupaigatüübid vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved
(3140) ja huumustoitelised järved ja järvikud (3160), soode elupaigatüübid rabad (7110*),
siirde- ja õõtsiksood (7140), nokkheinakooslused (7150) ning liigirikkad madalsood (7230)
ning metsa elupaigatüübid vanad loodusmetsad (9010*), vanad laialehised metsad (9020*),
rohunditerikkad kuusikud (9050), soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*) ning siirdesoo- ja
rabametsad (91D0*) – on haruldaste ja ohustatutena lisatud loodusdirektiivi I lisasse ning
osaliselt märgitud esmatähtsate elupaikadena, mille kaitse tagamisel on Euroopa Liidul ja selle
liikmesriikidel eriline vastutus. Need elupaigatüübid on intensiivse looduskasutuse tõttu
muutunud Euroopa boreaalses piirkonnas haruldaseks ja seetõttu on ohustatud ka paljud nende
kooslustega seotud liigid, kes kasutavad eespool nimetatud elupaigatüüpi elupaigana või
toitumisalana. Loodusdirektiivi ülesanne on kaitsta ohustatud liike ja nende elupaiku ning
aidata kaasa looduse mitmekesisuse säilimisele ja taastamisele. Loodusdirektiivi artikli 6
punkti 1 kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada direktiivi lisades nimetatud elupaigatüüpide
ning liikide ja nende elupaikade kaitseks vajalikud kaitsemeetmed, mis vastavad nende
elupaigatüüpide ja liikide ökoloogilistele nõudlustele. Hästi välja kujunenud puurinde
struktuuriga metsastunud luited (2180) on tüüpilised kogu Euroopa rannikualadel. Tõhela-
Ermistu looduskaitsealal asuvad valdavalt metsastunud luited kaitseala lõunapoolsemal
lahustükil ürgobjekti Tõstamaa luited piirkonnas. Vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised
järved (3140) on ohustatud, kuna on inimtegevuse mõjul kiiresti eutrofeerumas. Sellesse
elupaigatüüpi on inventeeritud nii Tõhela kui ka Ermistu järv. Turba ja humiinhapete tõttu
pruuniveelised huumustoitelised järved ja järvikud (3160) on tüüpilised rabaaladele ning
rikkad haruldastest põhjapoolse levikuga plankteritest. Tõhela-Ermistu looduskaitsealal asub
elupaigatüüp Tõhela raba keskosas. Looduslikus seisundis rabad (7110*) on ohustatud
peamiselt kuivendamise tõttu. Looduslikke rabasid on Euroopas, välja arvatud Soomes ja
Rootsis, säilinud vähe. Tõhela-Ermistu looduskaitsealal leidub rabade elupaigatüüpi Tõhela
rabas ja Ermistu soo ümbruses. Mitmekesiseid taimekooslusi hõlmavaid siirde- ja õõtsiksoid
(7140) leidub kõigis suuremates sookompleksides väikeste kildudena, tavaliselt madalsoode ja
rabaalade vahel. Ka neid kooslusi ohustab eelkõige veerežiimi muutmine. Tõhela-Ermistu
looduskaitsealal asuvad siiresood valdavalt kaitsealal suuremal lahustükil rabade ning
siirdesoo- ja rabametsade elupaigatüüpide vahel. Nokkheinakooslused (7150) asuvad Eestis
rabaälvestes ja moodustavad osa rabale iseloomulikust taimkattekompleksist. Seda
elupaigatüüpi käsitletakse rabakoosluse loomuliku koostisosana ja eraldi ei kaardistata.
Elupaigatüübi kaitse toimub rabade elupaiga kaitse kaudu. Karbonaatse veega liigirikkaid
13 (35)
madalsoid (7230) leidub kõigis Euroopa Liidu maades, välja arvatud Luksemburgis ja
Portugalis. Madalsood on lisaks kuivendamisele ohustatud võsastumisest. Tõhela-Ermistu
looduskaitsealal leidub madalsoid Tõhela raba lääne- ja edelaserva ümbruses. Vanad
loodusmetsad (9010*) on inimmõjuta või vähese inimmõjuga metsad. Intensiivse
metsamajandamise tõttu on vanadele loodusmetsadele iseloomuliku puistuga metsad
kadumisohus. Vanade loodusmetsade elupaigatüüpi on inventeeritud üle terve kaitseala
välispiiri läheduses. Vanad laialehised metsad (9020*) kui üleminek läänetaiga ja
nemoraalsete metsade vahel on Eestis haruldane elupaigatüüp, kuna seda leidub võrdlemisi
väikeste laikudena piiratud aladel. Rohunditerikkad kuusikud (9050) asuvad toitaineterikka
mullaga maapinnalähedase põhjaveega aladel, mis on sageli reljeefi madalamates osades,
jäärakutes ja nõlvade jalamil. Valitsev puuliik on kuusk. Soostuvaid ja soo-lehtmetsi (9080*)
ning siirdesoo- ja rabametsi (91D0*) ohustab kuivendamine, samas on mõlemad
elupaigatüübid Eestis tüüpilised niisketel aladel levinud kooslused. Tõhela-Ermistu
looduskaitsealal on mõlemad metsaelupaigatüübid levinud kaitseala äärealadel ning rabaga
piirnevates kohtades.
Loodusdirektiivi rakendamine – loodusdirektiivi ülesanne on kaitsta ohustatud elupaigatüüpe
ning aidata kaasa looduse mitmekesisuse säilimisele ja taastamisele. Direktiivi artikli 6 punkti
1 kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada direktiivi lisades nimetatud elupaigatüüpide ning
liikide ja nende elupaikade kaitseks kaitsemeetmed, mis vastavad nende elupaigatüüpide ja
liikide ökoloogilistele nõudlustele.
Loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 kohaselt rakendavad liikmesriigid vajalikke meetmeid, et
vältida loodusala looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide
häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada
direktiivi eesmärkide täitmist. Sama artikli lõikest 3 tulenevalt tuleb mis tahes kava või projekti,
mis ei ole otseselt seotud ala korraldamisega või ei ole ala korraldamiseks otseselt vajalik, kuid
mis kas eraldi või koos teiste kavade või projektidega ala tõenäoliselt oluliselt mõjutab,
asjakohaselt hinnata nende tagajärgede seisukohast, mida see alale kaasa toob, pidades silmas
ala kaitse-eesmärke. Arvestades kava või projektiga kaasnevate tagajärgede hindamise järeldusi
ning vastavalt lõikes 4 esitatud sätetele, teevad pädevad riigiasutused kava või projekti suhtes
positiivse otsuse üksnes pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see kava või projekt ei mõju
kahjulikult asjaomase ala terviklikkusele.
Viidatud loodusdirektiivi sätteid tõlgendades on Euroopa Kohus sedastanud, et
loodusdirektiivist tulenevalt on üldjuhul keelatud igasugune selline tegevus, mille oluline
ebasoodne mõju Natura 2000 võrgustiku alal kaitstavatele loodusväärtustele ei ole mõistlikult
välistatud4. Samas lahendis on Euroopa kohus olulise ebasoodsa mõjuna määratlenud igasugust
ebasoodsat mõju ala kaitse-eesmärkide saavutamisele ja ala sidususele. Tulenevalt Euroopa
Kohtu praktikast5 tuleb sama reeglit järgida ka Natura 2000 võrgustiku alast väljapoole jäävate
selliste tegevuste puhul, mille ebasoodne mõju võib puudutada ala ja sellel kaitstavaid väärtusi.
Samuti on liikmesriigil Euroopa Kohtu praktikast6 tulenevalt loodusdirektiivi alusel kohustus
kaitsta kohaste kaitsemeetmete abil ka neid alasid, mis võidakse määrata ühenduse tähtsusega
aladeks, kus leidub esmatähtsaid liike. Muidu ei oleks tagatud loodusdirektiivi eesmärkide
saavutamine.
4 Euroopa Kohtu 07.09.2004. a otsus nr C-127/02, Landelijke Vereniging tot Behoud van de Waddenzee ja
Nederlandse Vereniging tot Bescherming van Vogels vs. Staatssecretaris van Landbouw, Natuurbeheer en Visserij. 5 Euroopa Kohtu 10.01.2006. a otsus nr C–98/03, Euroopa Komisjon vs. Saksamaa Liitvabariik. 6 Euroopa Kohtu 13.01.2005. a otsus nr C-117/03, Società Italiana Dragaggi SpA jt vs. Ministero delle
Infrastrutture e dei Trasporti et Regione Autonoma del Friuli-Venezia Giulia.
14 (35)
Euroopa Liidu õiguse kohustuslikkust liikmesriigile on Euroopa Kohus korduvalt esile toonud7.
Kuna Euroopa Liidu õiguse tõlgendamise pädevus on Euroopa Kohtul, on liikmesriigile
siduvad ka Euroopa Kohtu lahendites esitatud põhimõtted.
Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004 korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura
2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 2 alapunkti 448 kohaselt jääb moodustatav
Tõhela-Ermistu looduskaitseala Tõhela-Ermistu loodusala koosseisu (Tõhela-Ermistu
loodusala kaitse-eesmärkideks on metsastunud luidete (2180), vähe- kuni kesktoiteliste
kalgiveeliste järvede (3140), huumustoiteliste järvede ja järvikute (3160), rabade (7110*),
siirde- ja õõtsiksoode (7140), nokkheinakoosluste (7150), vanade loodusmetsade (9010*),
vanade laialehiste metsade (9020*), okasmetsade oosidel ja moreenikuhjatistel (sürjametsade
− 9060), soostuvate ja soo-lehtmetsade (9080*) ning siirdesoo- ja rabametsade (91D0*)
elupaigatüüpide kaitse). Seetõttu tuleb Tõhela-Ermistu loodusalal ja ka seda mõjutada võival
alal väljaspool loodusala piire tegevuse kavandamisel hinnata selle mõju loodusala kaitse-
eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid erisusi.
Tõhela-Ermistu looduskaitseala kaitse-eesmärgiks ei seata elupaigatüüpi oosidel ja
moreenikuhjatistel asuvad okasmetsad (sürjametsad – 9060), kuna seda elupaigatüüpi alal ei
leidu. Tuginedes 2008. aasta elupaigatüüpide inventuurile, on moodustatava looduskaitseala
kaitse-eesmärkidesse lisatud järgmised elupaigatüübid: liigirikkad madalsood (7230) ja
rohunditerikkad kuusikud (9050). Vastavad parandused tehakse ka Natura korralduses.
Lisaks eespool nimetatud loodusväärtusele on Tõhela-Ermistu looduskaitseala kaitse all
hoidmine oluline teisegi haruldase ja ohustatud liikide kaitseks. Samas ei ole nende liikide
eraldi kaitse-eesmärgiks seadmine vajalik, kuna eesmärgiks seatavate katusliikide, nende
elupaikade ja koosluste kaitseks kehtestatav kaitsekord tagab kaudselt ka nende kaitse. See
tähendab, et kaitsekorra väljatöötamisel on lähtutud kaitse-eesmärgina loetletud liikide ja
koosluste ökoloogilistest nõudlustest. Seeläbi tagatakse kaitse kõikidele liikidele, kelle
elupaigaks on kaitse-eesmärgiks olev kooslus, või ka neile liikidele, kelle elupaigalised
eelistused sarnanevad eesmärgina loetletud katusliikide omadega. Kaitseala kaitse-eesmärgiks
on seatud need kooslused ja kaitsealused liigid, kelle kaitse jaoks on tegemist esindusliku ja
soodsa seisundi säilitamiseks olulise esinemisalaga. Kaitse-eesmärgiks on seatud ka need liigid,
kelle kaitse sellel alal on loodus- või linnudirektiivist tulenev rahvusvaheline kohustus või kelle
soodsa seisundi säilimiseks pikaajaliselt (säilimiseks pikas perspektiivis) ei piisa ainult
isendikaitsest. Teisi kaitsealuseid liike ei ole kaitsekorra määramisel aluseks võetud, kuid nende
puhul on arvestatud, et eesmärgiks seatavate katusliikide ja koosluste alusel kehtestatav
kaitsekord tagab ka nende kaitse. Kaitse-eeskirjas sätestatud kaalutlusõiguse teostamisel
saavutatakse nende liikide puhul kaitse-eesmärk (LKS § 14 lõige 2) LKS §-s 55 sätestatud
isendikaitse kaudu. Teiste sõnadega tuleb nende liikide puhul kaitseala valitseja nõusolekul
lubatud tegevusteks ja kaitseala valitseja nõusolekuta keelatud tegevusteks nõusolekut andes
arvestada, et kavandatud tegevus ei oleks vastuolus LKS §-s 55 sätestatud isendikaitse
põhimõtetega. Isendikaitse väldib konkreetsete isendite surmamist, kahjustamist ja hävitamist,
kuid ei taga nende liikide elupaikade säilimist sellises mahus, et oleks tagatud nende liikide
püsiv pikaajaline säilimine nende levikualal.
Kaitse-eesmärkidena ei ole alal nimetatud II kaitsekategooria liiki valgeselg-kirjurähni ning
III kaitsekategooria liike öösorri, hallpea-rähni, täpikhuika, händkakku, jõgitiiru, rooruike,
hiireviud, õõnetuvi, tamme-kirjurähni, nõmmelõokest, väikekoovitajat, kahkjaspunast
sõrmkäppa ja laialehist neiuvaipa. Neid liike ei ole kaitse-eesmärkideks seatud, kuna nende
arvukus alal on väike ja kaitseala kaitsekord, mis on vajalik kaitse-eesmärkidena nimetatud
7 Sealhulgas 15.07.1964. a otsuses nr 6/64, Costa vs. ENEL; 17.12.1970 otsuses nr C-11/70, Internationale
Handelsgesellschaft.
15 (35)
liikide säilimiseks, tagab kaitse ka teistele alal leiduvatele liikidele või on linnuliikide arvukus
ja elupaiga seisund moodustataval Nätsi-Võlla looduskaitsealal (osa Nätsi-Võlla linnualast)
esinduslikum ja liikidele omasem.
2.2. Loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekus
Kaitseala moodustatakse olemasoleva Tõhela-Ermistu hoiuala, Tõhela-Ermistu kaljukotka,
Seliste merikotka ja Seliste kassikaku püsielupaiga põhjal. Mainitud kaljukotka ja merikotka
püsielupaikades kehtib sihtkaitsevööndi kaitsekord. Kassikaku püsielupaik on tsoneeritud
sihtkaitse- ja piiranguvööndisse. Lisaks jääb Tõhela-Ermistu hoiualale kaks merikotka
pesapaika, mille ümbruses on 200 m raadiuses LKS § 30 kohane sihtkaitsevööndi kaitsekord.
Ala jätkuv kaitse all hoidmine on oluline, et säilitada alal olevate loodusväärtuste, eelkõige
kahest järvest ja rabast koosneva märgalakompleksi, kaitsealuste liikide ja elupaigatüüpide
kaitse. Looduskaitseala moodustamisega soovitakse lähestikku paiknevad püsielupaigad ja
nendega piirnev hoiuala koondada üheks terviklikuks kaitsealaks. Alale jäävad Tõhela ja
Ermistu järv, mis on Pärnu maakonna suurimad järved ning seetõttu küllaltki suure
külastuskoormusega. Lisaks on suurenenud järvede ümbruses ehitustegevus, mis omakorda
mõjutab negatiivselt ala loodusväärtuste säilimist. Hoiuala kaitsekord ei ole sellel alal
loodusväärtuste kaitsmiseks piisav.
Nii Tõhela kui ka Ermistu järv kuuluvad madalaveeliste kesktoiteliste järvede hulka, mis
vastavad Natura elupaigatüübile vähe- kuni kesktoitelised (mändvetikakooslusega)
kalgiveelised järved (3140). Ligikaudu 700 ha suurune Tõhela raba on inventeeritud
2011. aastal, selle looduskaitselist väärtust on hinnatud kõrgeks ja esinduslikkust väärtusega B.
Siirde- ja õõtsiksood (7140) on alal inventeeritud ligikaudu 250 ha-l esinduslikkusega A–C ja
on kõrge loodusväärtusega. Natura 2000 standardandmebaasi ja alal eri aastatel tehtud
inventuuride kohaselt kvalifitseeruvad kaitsealale jäävatest metsadest ligikaudu 70%
erinevateks metsaelupaigatüüpideks. Tabelis 3 on esitatud Tõhela-Ermistu looduskaitsealal
(2016. aasta seisuga) inventeeritud elupaigatüübid.
Tabel 3. Tõhela-Ermistu looduskaitsealal inventeeritud elupaigatüübid
Elupaigatüüp
Natura ala eesmärgid
Pindala ja esinduslikkus 2016. aasta seisuga (ha)
Pin
dala
(h
a)
Esi
nd
usl
ikk
us
Str
uk
tuu
ri
säil
imin
e
Lo
od
usk
ait
seli
ne
seis
un
d
Üld
hin
na
ng
A B C D Hinnan-
guta KOKKU
Metsastunud luited
(2180) 196,0 B C B B 52,9 52,9
Vähe- kuni
kesktoitelised
kalgiveelised järved
(3140)
453,0 B C B B 794,6 794,6
Huumustoitelised
järved ja järvikud
(3160)
1,7 B C B B 1,6 1,6
Rabad (7110*) 675,0 B C A A 2,2 691,2 5,4 0,5 699,3
Siirde- ja õõtsiksood
(7140) 96,0 A C B B 115,0 35,7 3,7 95,7 250,1
Nokkheinakooslused
(7150) 0,0 B C B B
Liigirikkad
madalsood (7230) - - - - - 40,4 2,7 43,1
16 (35)
Elupaigatüüp
Natura ala eesmärgid
Pindala ja esinduslikkus 2016. aasta seisuga (ha)
Pin
dala
(h
a)
Esi
nd
usl
ikk
us
Str
uk
tuu
ri
säil
imin
e
Lo
od
usk
ait
seli
ne
seis
un
d
Üld
hin
na
ng
A B C D Hinnan-
guta KOKKU
Vanad loodusmetsad
(9010*) 525,0 B C A B 108,5 25,6 30,2 8,9 173,2
Vanad laialehised
salumetsad (9020*) 3,0 B C B B 3,8 3,7 3,3 1,3 12,1
Rohunditerikkad
metsad (9050) - - - - - 9,8 0,3 10,1
Soostuvad ja soo-
lehtmetsad (9080*) 98,0 B C B B 38,7 89,4 33,9 2,2 15,0 179,2
Siirdesoo- ja
rabametsad (91D0*) 162,0 A C A A 140,4 13,3 7,4 161,1
KOKKU: 2209,7 KOKKU: 461,5 1703,7 76,8 5,4 129,9 2377,3
Kaitsealal asuv märgalakompleks koos raba, järvede ja metsakooslustega on loonud
suurepärased elutingimused nii linnuliikidele kui ka mitmetele teistele kaitsealustele taime- ja
loomaliikidele.
Kaitsealal asuvad keskkonnaregistri andmetel (2015. aasta) järgmised I kaitsekategooria
linnuliikide pesapaigad: kaheksa merikotka ja neli kaljukotka pesapaika ning üks kassikaku
pesapaik.
Alal on registreeritud I kaitsekategooria taimeliigi nõtke näkirohu olemasolu.
II kategooria kaitsealustest linnuliikidest elab kaitsealal üks paar hüüpe, kolm paari
laululuiki (2015. aastal toimunud linnustikuseire andmetel neli haudepaari Tõhela järvel),
kaks paari valgeselg-kirjurähne, kaks paari mustsaba-viglesid, üks paar sarvikpütte ja kolm
paari väikehuike.
Lisaks elab alal veelendlasi, suurvidevlasi ja pargi-nahkhiiri.
Taimedest kasvab alal II kaitsekategooria liikidest harilik sookäpp (10,8 ha suurusel
kasvukohas) ja soohiilakas (ligikaudu 309 taime 30,1 ha suurusel kasvukohas). Nimetatud
liigid esinevad alal esinduslikel kasvualadel, seejuures on soohiilaka kasvukoht Eesti
esinduslikemate kasvualade hulka kuuluv. Hariliku sookäpa kasvukohaks on siirde-ja
õõtsiksoode (7140) elupaigatüübis olev kasvukoht ning 2011. a inventuuri kohaselt on alal
leitud kaks õitsvat taime (tegelik arvukus on oluliselt suurem). Arvestades asjaoluga, et
tegemist on mõlema liigi puhul väga omaste ja esinduslikke kasvukohtadega ning mõlemad
liigid on Eesti punase nimestiku kohaselt ohustatud liikide kategoorias, on liikide lisamine
kaitseala kaitse-eesmärgiks põhjendatud.
III kategooria linnuliikidest on kaitsealal registreeritud pesitsusterritooriumid üheksal paaril
laanepüül, kolme paaril öösorril, 41 paaril mustviireil (2015. aastal toimunud linnustikuseire
andmetel 40−46 haudepaari Tõhela järvel ja 14−18 haudepaari Ermistu järvel), ühel paaril
õõnetuvil, ühel paaril tamme-kirjurähnil, viiel paaril musträhnil, viiel paaril sookurel, ühel
paaril nõmmelõokesel, ühel paaril väikekoovitajal, ühel paaril hallpea-rähnil, 13 paaril
rüüdal, kolmel paaril hallpõsk-pütil (2015. aastal toimunud linnustikuseire andmetel neli
kuni kuus paari Ermistu järvel ja kaheksa kuni üheksa paari Tõhela järvel), kolmel paaril
täpikhuigul, ühel paaril rooruigal (2015. aastal toimunud linnustikuseire andmetel üks paar
Tõhela järvel ja kaks paari Ermistu järvel), ühel paaril jõgitiirul, ühel paaril händkakul, neljal
paaril mudatildril ja seitsmel paaril punajalg-tildril. Alal on veel kolm roo-loorkulli pesitsus-
ja toitumisala, ühe kuni kahe paari soo-loorkulli pesitsuspaik, üks hiireviu pesakoht ja üks
tedremäng.
17 (35)
Alal on valgelaup-rabakiili elupaik (loendatud 770 isendit), hännak-rabakiili elupaik
(loendatud 60 isendit) ja suur-rabakiili elupaik (loendatud 90 isendit). Tõhela järv on Eesti
üks olulisimaid kiilide sigimisalasid, kindlasti on tegu Pärnumaa tähtsaima kiilide
elupaigaga. Tõenäoliselt ulatub ainuüksi suurte ehk eristiivaliste kiilide Tõhela järvest ühel
aastal kooruvate isendite arv üle miljoni. Inventuuri käigus on registreeritud Tõhela järvel
22 liigi olemasolu ja loendatud ca 16 000 kiili valmikut (Tõhela järve kiilide inventuur,
I. Tammekänd, 2013).
Kaitsealal elab III kategooria kaitsealune kalaliik vingerjas, keda 2002. aasta vaatluse ajal
leidus arvukalt.
III kategooria taimeliikidest kasvab alal kahkjaspunast sõrmkäppa (loendatud 20 taime),
soo-neiuvaipa (loendatud 1785 taime), harilikku porssa (kuuel kasvukohal, enamasti ohtralt
ja lausaliselt) ja lodukannikest (loendatud 300 taime).
Natura linnuala eesmärgiks olevate mittekaitsealuste looduslike rändlindude kaitselävendiks
seatud arvukused linnuala Tõhela-Ermistu osas on järgmised: tuttvart 15 paari + rändel arvukas
(rändel linnuala eesmärgiks seatud arvulise väärtuseta, samas rõhutatud olulise peatumisalana,
alal loendatud üle 500 isendi); sinikael-part 15 paari + rändel arvukas (rändel linnuala
eesmärgiks seatud arvulise väärtuseta, samas rõhutatud olulise peatumisalana, alal loendatud
850 isendit); tuttpütt 30 paari (2015. aastal toimunud linnustikuseire andmetel kaheksa kuni
üheksa paari Tõhela järvel ja neli kuni kuus paari Ermistu järvel) + rändel arvukas (linnuala
eesmärgiks vaid rändel peatujad, loendatud üle 100 isendi); sõtkas 10 paari (2015. aastal
toimunud linnustikuseire andmetel 11−17 paari Tõhela järvel ja kuni kaks paari Ermistu järvel)
+ 1500 isendit rändel peatumas (kõik rändsed linnuala peatujad vaid Ermistu-Tõhela peal);
viupart 4000 isendit rändel peatumas (linnuala eesmärk vaid rändsed ja kõik linnuala peatujad
vaid Ermistu-Tõhela peal); lauk 30 paari (2015. aastal toimunud linnustikuseire andmetel kuus
kuni seitse paari Tõhela järvel ja kuni üks paar Ermistu järvel) + 1500 isendit rändel peatumas
(linnuala eesmärk vaid rändsed ja kõik linnuala peatujad vaid Ermistu-Tõhela peal).
Lisaks eespool kirjas olevale on Tõhela-Ermistu looduskaitseala kaitse all hoidmine
põhjendatud asjaoluga, et tegemist on valdavas ulatuses nii linnu- kui ka loodusalana Natura
võrgustikku kuuluva alaga.
2.3. Kaitstava loodusobjekti tüübi valik
Kaitseala tüübiks on valitud looduskaitseala. Kaitseala väärtuste analüüs näitas, et ala vastab
looduskaitseala määratlusele, sest põhilised väärtused on järve-, soo- ja metsakooslused ning
seal pesitsevad ja peatuvad häirimise suhtes tundlikud kaitsealused linnuliigid. LKS § 27
kohaselt moodustatakse looduse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja
tutvustamiseks looduskaitsealad. Looduskaitseseaduse määratluse järgi sobiks ala ka hoiualaks,
kuid hoiuala kaitsekord ei võimalda mitme piirangu rakendamist, mis on ala kaitse-eesmärgiks
olevate liikide (ja seega kogu kaitstava ala) soodsa seisundi saavutamiseks ja säilitamiseks
vajalikud, näiteks jahipidamise ja inimeste kaitsealal viibimise eesmärgipärane piiramine.
Püsielupaiga kaitsekord ei sobi kogu alale, sest püsielupaigana kaitstakse ainult konkreetse liigi
elupaika, mitte erinevate väärtustega looduskompleksi.
2.4. Kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piir
Tõhela-Ermistu looduskaitseala piiritlemisel on lähtutud põhimõttest, et kõik kaitstavatele
aladele jäävad elupaigatüübid, Tõhela ja Ermistu järv ning kaitsealuste liikide elupaigad jääksid
tervikuna kaitseala koosseisu ning ala piirid oleks looduses selgelt tuvastatavad ja üheselt
mõistetavad. Seetõttu on piiritlemisel kasutatud selgepiirilisi ja ajas vähe muutuvaid objekte
(kraavid, kõlvikupiirid, mõõdistatud maaüksused, teed). Kaitseala piir on kantud kaardile,
18 (35)
kasutades alusena Eesti põhikaarti (mõõtkava 1 : 10 000) ja maakatastri andmeid. Piiridele
jäävad teed jäeti kaitsealast välja, kuna nendel liiklemine ja nende hooldamine ei ohusta
kaitseala kaitse-eesmärke. Kraavide ja maaparandussüsteemide ja looduslike veekogude puhul
on piire korrigeeritud selliselt, et oleks üheselt mõistetav nende kuulumine kas ala piiridesse
või väljapoole. Kaitseala sisse arvati need kraavide, looduslike veekogude ja
maaparandussüsteemide osad, mille hooldamine võiks kahjustada sellega külgnevat elupaika
või kooslust. Selgete, looduses eristatavate piiriobjektide puudumisel on kasutatud looduses
kindlatest punktidest lähtuvaid mõttelisi sirgeid. Võrreldes kehtivate kaitstavate
loodusobjektide piiridega vähendati ala kohtades, kus kaitseväärtused puudusid, ja suurendati
seal, kus need olid kaitseta.
Kaitseala koosneb valdavalt varem kaitse all olnud püsielupaikadest ja hoiualast. Võrreldes
kehtivate kaitstavate loodusobjektide piiridega vähendati ala kohtades, kus kaitseväärtused
puudusid, ja suurendati seal, kus need olid kaitseta.
Moodustatava kaitseala pindala on 3237,6 ha, millest piiranguvööndi pindala on 115,9 ha ning
sihtkaitsevööndi pindala on 3121,7 ha. 3145,1 ha moodustab juba varem kaitse all olnud ala
(PEP-d ja hoiuala) ning 100,1 ha varem kaitseta olnud ala. Varem kaitseta olnud alast on
eramaad 45 ha, millest piiranguvööndisse arvatakse 31,9 ha ja sihtkaitsevööndisse 13,1 ha.
Kaitseala koosneb kolmest lahustükist. Suurem lahustükk on moodustatud suures osas Tõhela-
Ermistu hoiuala ning Tõhela-Ermistu kaljukotka püsielupaiga piire järgides. Suurema lahustüki
lõunapoolses otsas külgneb kaitseala välispiir kaitsealuse Tõstamaa mõisa pargiga, kaitseala
moodustamisega likvideeritakse kahe kaitsealuse objekti piirikattuvused. Lahustüki lõunaosas
kulgeb piir mööda Kalli maanteed (katastritunnusega 82602:005:0154) (st piir jookseb mööda
nimetatud tee kaitseala poolset serva), maaüksuseid, kraave, kõlvikupiire ja mõttelisi sirgeid.
Idaküljel kulgeb piir osaliselt mööda Kalli−Tõstamaa−Värati teed (katastritunnus
82602:005:0154) (st piir jookseb osaliselt mööda nimetatud tee servas oleva kaitseala poolset
serva), kuid üldjuhul on kasutatud maaüksuste ja kraavide piire, mõttelisi sirgeid, kõlvikupiiri,
pinnastee ja teeraja serva ning seisuveekogu ja vooluveekogu kaldajoont. Kaitseala
põhjapoolses otsas asuvate Tõhela järve tiikide juures kulgeb välispiir mööda tiike ühendava
kraavi serva, jättes kraavi kaitsealale, ja mööda Jäärumetsa peakraavi, jättes kraavi kaitsealalt
välja. Lahustüki lääneküljel kulgeb piir osaliselt mööda Kastna−Riidamaa−Jäärumetsa tee
kaitsealapoolset serva. Edasi kulgeb piir mööda maaüksuste piire, kraave ja metsasihte,
kasutatud on ka mõttelisi sirgeid.
Mõtteliste sirgete otspunktide geograafilised koordinaadid päripäeva on kaitseala ülemisel (st
suuremal) lahustükil järgmised: X: 499884,440 Y: 6472059,240 ja X: 499850,054
Y: 6472061,337; X: 499850,054 Y: 6472061,337 ja X: 499849,392 Y: 6472048,427 ja
X: 499846,838 Y: 6472038,975; X: 499573,126 Y: 6471133,092 ja X: 499568,686
Y: 6470985,467; X: 499595,059 Y: 6470750,072 ja X: 499595,333 Y: 6470757,773;
X: 500118,763 Y: 6469823,824 ja X: 500125,655 Y: 6469813,971; X: 499721,043
Y: 6469562,807 ja X: 499729,008 Y: 6469526,902; X: 499729,008 Y: 6469526,902 ja
X: 499743,290 Y: 6469483,724; X: 500026,322 Y: 6468610,397 ja X: 500091,832
Y: 6468468,632; X: 500104,914 Y: 6468442, 865 ja X: 500107,690 Y: 6468436,256;
X: 500 121,254 Y: 6 468 281,284 ja X: 500 127,378 Y: 6 468 266,267X: 499742,420
Y: 6467210,783 ja X: 499739,662 Y: 6467206,773; X: 499739,662 Y: 6467206,773 ja
X: 499721,457 Y: 6467208,263; X: 499721,457 Y: 6467208,263 ja X: 499703,583
Y: 6467194,692; X: 499323,037 Y: 6467406,734 ja X: 499280,155 Y: 6467426,468;
X: 498040,615 Y: 6467596,950 ja X: 497735,717 Y: 6467764,430; X: 497244,209
Y: 6470261,033 ja X: 497285,646 Y: 6470292,609; X: 497194,659 Y: 6471818,697 ja
X: 497 044,322 Y: 6 472 032,688; X: 497059,559 Y: 6472309,927 ja X: 496785,839
19 (35)
Y: 6472490,077; X: 496850,091 Y: 6472591,909 ja X: 496784,854 Y: 6473003,516;
X: 496187,282 Y: 6473823,863 ja X: 496274,347 Y: 6474144,562; X: 499705,266
Y: 6477430,597 ja X: 499720,615 Y: 6477436,122.
Alumine kaitseala lahustükk (st väiksem lahustükk) jaguneb kaheks ning lahustükke eraldab
mööda kõlvikupiire kaitsealast väljaarvatav elektriliin. Antud lahustükid on moodustatud
Tõhela-Ermistu hoiuala ning valdavalt Seliste kassikaku püsielupaiga ja Seliste merikotka
püsielupaiga seniseid piire järgides. Lahustükkide läänepiir kulgeb mööda kaitsealapoolset
teeserva, ülejäänud osas kulgeb piir valdavalt mööda katastriüksuste piire, kuid on kasutatud ka
teid, kõlviku piire, kraave ja mõttelisi sirgeid.
Mõtteliste sirgete otspunktide geograafilised koordinaadid päripäeva on kaitseala kahel
alumisel lahustükil järgmised: X: 503020,410 Y: 6464374,818 ja X: 503 330,156
Y: 6 464 020,937; X: 502645,859 Y: 6463846,399 ja X: 502588,589 Y: 6463796,394;
X: 502461,699 Y: 6463741,901 ja X: 502 436,201 Y 6463720,265; X: 501846,183
Y: 6464329,035 ja X: 501882,475 Y: 6464353,072; X: 501290,735 Y: 6465466,873 ja
X: 501285,898 Y: 6465462,741.
Kaitstavat ala laiendati:
Tõhela järve põhjakaldal on kaitsealaga liidetud ja Järveäärse piiranguvööndisse arvatud
metsaga kaetud ala, et luua Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndile vajalik puhver, ja rohumaa,
mis on vajalik rändel peatuvatele lindudele ala. Ala ei kvalifitseeru küll loodusdirektiivi
elupaigatüübiks ja samuti ei leidu seal kaitsealuste liikide elupaiku, ent see täidab
puhvertsooni rolli ning seetõttu on vajalik selle ala arvamine kaitseala koosseisu. Peamiseks
laienduse põhjuseks on Tõhela järve paisregulaatori arvamine moodustatava looduskaitseala
koosseisu. Tõhela järve paisregulaator reguleerib Tõhela järve väljavoolu, mis on omakorda
vajalik järve veetaseme hoidmiseks.
Ermistu järve kaguosas paiknev pais koos väljavooluks oleva kanaliga on arvatud Järveäärse
piiranguvööndisse, et tagada Ermistu järve veetaseme reguleerimine vastavalt kaitse-
eesmärgile.
Kaitsealaga on liidetud Vändra metskonna kvartal VR311 ja osaliselt kvartal VR315, kuna
praegusest kaljukotka püsielupaiga piirist jääb välja Tõhela raba servaosa, mis on oluline
osa kaljukotka elupaigast. Lisaks on vajalik ala arvamine Rammuka sihtkaitsevööndisse
seoses Tõhela raba loodusliku veerežiimi taastamisega, kuna osa Tõhela rabast on praegu
kaitseta ning selles osas ei ole loodusliku veerežiimi taastamise vajadus elupaigatüüpide
soodsa seisundi saavutamiseks reguleeritud. Seega, Tõhela raba tervikliku kaitse ja
loodusliku veerežiimi taastamise vajadusega on nn puhvri moodustamine põhjendatud.
Sööni-Juhani maaüksus (katastritunnusega 82602:002:0059) on liidetud kaitseala
terviklikkuse huvides ja alal leiduvate metsakoosluste tõttu, mis kvalifitseeruvad
elupaigatüübiks soostuvad ja soolehtmetsad (9080*) ning mille esinduslikkus on arvestatav
(C).
Kaitseala pindala väheneb (st jääb kaitsealast välja) 9,6 ha võrra, millest on 3,5 ha eramaad,
4,1 ha jätkuvalt riigi omandis olevat maad ja 2 ha riigiomandis olevat maad. Kaitstavat ala on
vähendatud järgmiselt:
Osaliselt (2,5 ha ulatuses) on kaitse alt välja arvatud Karjamaa kinnistu (katastritunnus
82602:002:0081), kuna sellel kinnistul on elupaigatüüpide esinduslikkus (raie tõttu)
vähenenud.
4,1 ha ulatuses jätkuvalt riigi omandis oleva kinnistu põllumaa arvelt, kus ei ole kaitse-
eesmärgiks olevaid loodusväärtusi.
Kaitsealalt on välja arvatud elamumaa sihtotstarbega Vahemetsa kinnistu kogupindalaga
1 ha (katastritunnus 82602:002:0233), millel puuduvad kaitstavad väärtused (tegemist valge
20 (35)
lepikuga ja vana heinamaaga).
Kaitseala välispiiri piiritlemisega on kaitsealast välja arvatud ligikaudu 2 ha suurune RMK
Vändra metskonna Varbla metskond 68 kinnistu (katastritunnus 82602:002:0171) ja
Varbla metskond 52 kinnistu (katastritunnus 82602:002:0170) osa, kuna alal ei esine
loodusväärtusi.
Kavandataval Tõhela-Ermistu looduskaitsealal on neli sihtkaitsevööndit ja kolm
piiranguvööndit. Kaitseala kogupindala on 3237,6 ha, millest 1306,4 ha on
Rammuka sihtkaitsevöönd, 1619,4 ha Tõhela-Ermistu sihtkaitsevöönd, 101,8 ha
Seliste sihtkaitsevöönd ja 94,1 ha Tõstamaa sihtkaitsevöönd ning 47,3 ha Järveäärse
piiranguvöönd, 61,0 ha Ermistu järve piiranguvöönd ja 7,6 ha Seliste piiranguvöönd. Kokku on
alal sihtkaitsevööndi kaitsekorraga 3121,7 ha ja piiranguvööndi kaitsekorraga 115,9 ha.
Eramaad asub piiranguvööndis 106 ha, millest varem on kaitse all olnud hoiualana ja
püsielupaiga piiranguvööndina 74,1 ha ning uute aladena arvatakse kaitseala piiranguvööndisse
31,9 ha eramaad (st kaitsekord muutub mõnevõrra rangemaks).
Eramaad asub sihtkaitsevööndis 249,9 ha, millest varem on kaitse all olnud hoiualana 198,1 ha
ja püsielupaiga piiranguvööndina 51,8 ha ning uute aladena arvatakse kaitseala
sihtkaitsevööndisse 13,1 ha eramaad (kaitsekord muutub oluliselt rangemaks). Juba varem
püsielupaiga sihtkaitsevööndina on kaitse all olnud 47,8 ha eramaad (st selles osas kaitsekord
ei muutu).
Võrreldes Vabariigi Valitsuse 18. mai 2007. a määrusega nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine
Pärnu maakonnas” kehtestatud Tõhela-Ermistu hoiuala piiriga (pindala 1802,0 ha),
keskkonnaministri 16. aprilli 2009. a määrusega nr 18 „Kaljukotka püsielupaikade kaitse alla
võtmine ja kaitse-eeskiri” kehtestatud Tõhela-Ermistu kaljukotka püsielupaiga piiriga
(sihtkaitsevööndi kaitsekorraga ala pindala 1273,1 ha), looduskaitseseaduse § 50 lõike 2
kohaselt kehtestatud Ermistu merikotka püsielupaikade piiriga (sihtkaitsevööndi kaitsekorraga
ala pindala 25,1 ha, mis jääb ühtlasi ka Tõhela-Ermistu hoiuala koosseisu), keskkonnaministri
21. juuli 2010. a määrusega nr 33 „Merikotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-
eeskiri” kehtestatud Seliste merikotka püsielupaiga piiriga (sihtkaitsevööndi kaitsekorraga ala
pindala 37,3 ha, mis jääb ühtlasi ka Tõhela-Ermistu hoiuala koosseisu) ning 27. detsembri
2006. a määrusega nr 87 „Kassikaku püsielupaikade kaitse alla võtmine” kehtestatud Seliste
kassikaku püsielupaiga piiriga (pindala 71,7 ha, sh sihtkaitsevööndis 22,4 ha ja piiranguvööndis
49,3 ha) suureneb Tõhela-Ermistu looduskaitseala pindala summaarselt (arvestades nii
vähenemisi kui suurenemisi) ligikaudu 46,2 ha võrra: sellest 23,2 ha moodustavad
püsielupaigad.
Rammuka sihtkaitsevöönd
Rammuka sihtkaitsevööndi pindala on 1306,4 ha. Rammuka sihtkaitsevöönd külgneb
Järveäärse piiranguvööndiga ja Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndiga. Rammuka sihtkaitsevööndi
piiritlemisel võeti aluseks merikotka ja kaljukotka püsielupaikade olemasolevad
sihtkaitsevööndid, et sarnase kaitsevajadusega loodusväärtused koonduksid samasse
sihtkaitsevööndisse. Rammuka sihtkaitsevöönd koosneb kahest lahustükist. Rammuka
sihtkaitsevööndi piirid lähtuvad üldjoontes olemasolevatest püsielupaikade
sihtkaitsevöönditest, kuid on korrigeeritud vastavalt põhikaardil märgitud kõlviku piirile.
Sihtkaitsevööndi põhjapoolsele lahustükile lisati lääneküljes paiknev 35,9 ha suurune metsaosa,
mis jääb riigimaale (osaliselt RMK Vändra metskonna Varbla metskond 1 maaüksuse
(katastritunnusega 82602:002:0156) kvartalile VR311 ja Varbla metskond 241 maaüksusele
(katastritunnusega 82601:001:0184)). Rammuka sihtkaitsevööndi põhjapoolne piir kulgeb
mööda koosluste piirjooni, jõekallast (sealjuures jääb jõgi sihtkaitsevööndist välja), kraave
21 (35)
(jäävad sihtkaitsevööndist välja), pinnasteid, kruusakattega teid (sealjuures jääb tee
sihtkaitsevööndist välja), mõõdistatud maaüksuste piire, mõttelisi sirgeid ja metsasihte.
Suurema lahustüki ida- ja lõunaosas on vööndipiiriks ka kõlvikupiir ning lõunaosas lisaks
Ermistu järve kaldajoon. Lõunapoolse lahustüki moodustavad Ermistu merikotka pesapaikade
ümber olevad sihtkaitsevööndid koos neid ümbritseva metsaga (st elupaigatüüpidega vanad
loodusmetsad (9010*) ning soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*)). Lahustüki piiri
moodustamiseks on kasutatud kraave (sh kraavid jäävad vööndist välja), koosluste piirjooni,
mõttelisi sirgeid, pinnasteid ja radu. Mõtteliste sirgete otspunktide geograafilised koordinaadid
päripäeva on alumise (st väiksema) Rammuka sihtkaitsevööndi lahustüki siseselt järgmised:
X: 497888,061 Y: 6468608,521 ja X: 498085,562 Y: 6468391,944; X: 497083,725;
Y: 6468963,741 ja X: 497785,523 Y: 6468944,190.
Tõhela-Ermistu sihtkaitsevöönd
Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndi pindala on 1619,4 ha. Tõhela-Ermistu sihtkaitsevöönd
külgneb Rammuka sihtkaitsevööndiga, Ermistu järve piiranguvööndiga ja Järveäärse
piiranguvööndiga. Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndisse jäävad Ermistu soo, suurem osa Ermistu
järvest ja Tõhela järv koos neid ümbritsevate metsakooslustega. Alal leiduvad elupaigatüübid
on metsastunud luited, vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved, siirde- ja õõtsiksood,
liigirikkad madalsood, vanad loodusmetsad, soostuvad ja soo-lehtmetsad, rohunditerikkad
kuusikud ning siirdesoo- ja rabametsad. Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndi piir põhineb
enamjaolt Tõhela-Ermistu hoiuala piiril. Sihtkaitsevööndi piiri moodustamiseks on kasutatud
kraave, mõõdistatud maaüksusi, mõttelisi jooni, teid ja ojasid (sealjuures jäävad teed ja ojad
sihtkaitsevööndist välja), kõlvikute piirjooni, veekogude kaldajooni, radu, pinnasteid ja
metsasihte. Mõtteliste sirgete otspunktide geograafilised koordinaadid päripäeva on Tõhela-
Ermistu sihtkaitsevööndi siseselt järgmised: X: 499755,733 Y: 6477191,680 ja X: 499768,387
Y: 6477193,715; X: 499451,197 Y: 6470398,676 ja X: 499454,976 Y: 6470382,121;
X:499512,549 Y: 6470322,035 ja X: 499507,629 Y: 6470199,764; X: 499630,417
Y: 6469534,792 ja X: 499681,571 Y: 6469387,288; X: 499681,571 Y: 6469387,288 ja
X: 499678,301 Y: 6469315,489; X: 499804,076 Y: 6468943,682 ja X: 499851,645
Y: 6468862,054; X: 499850,740 Y: 6468800,776 ja X: 499871,598 Y: 6468771,527.
Kahe eraldi, kuid sarnase kaitse-eesmärgiga sihtkaitsevööndi loomine on põhjendatud, kuna
kogu sihtkaitsevööndisse jääva ala ulatuses pole vajalik liikumispiirangu rakendamine.
Merikotka ja kaljukotka häirimise vältimiseks kehtestatavat liikumispiirangut on vaja
rakendada ainult vahetult pesituskoha ümbruses, mis on oluliselt väiksem kui kogu
sihtkaitsevööndisse jääv ala. Kuna aga määruses esitatud kitsendused kehtivad vööndile
tervikuna, siis liikumispiirangut vajav ala tsoneeriti eraldi Rammuka sihtkaitsevöödisse, et
vältida põhjendamatuid piiranguid seal, kus need pole vajalikud.
Seliste sihtkaitsevöönd
Seliste sihtkaitsevööndi pindala on 101,8 ha. Seliste sihtkaitsevöönd külgneb Seliste
piiranguvööndiga ja Tõstamaa sihtkaitsevööndiga. Seliste sihtkaitsevööndisse jäävad kassikaku
ja merikotka püsielupaik ning järgmised metsaelupaigatüübid: metsastunud luited (2180),
vanad loodusmetsad (9010*) ning soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*). Vööndi moodustamisel
ühendati seniste püsielupaikade sihtkaitsevööndid, sest kõrvuti asuvatel aladel on ajaliselt
kattuv liikumispiirang merikotka ja kassikaku pesitsusajal. Kaitsekorra ühendamisega on
võimalik sihtkaitsevöönd tähistada ning teavitada looduses liikujaid ajalisest
liikumispiirangust. Mõtteliste sirgete otspunktide geograafilised koordinaadid päripäeva on
Seliste sihtkaitsevööndi siseselt järgmised: X: 502364,122 Y: 6464590,305 ja X: 502414,200
Y: 6464512,200; X: 502414,200 Y: 6464512,200 ja X: 502479,240 Y: 6464522,790;
X: 502479,240 Y: 6464522,790 ja X: 502528,230 Y: 6464444,506; X: 502528,230
Y: 6464444,506 ja X: 502597,016 Y: 6464566,788. Seliste piiranguvööndiga külgnemise osas
22 (35)
jookseb Seliste sihtkaitsevööndi piir peale mainitud mõtteliste sirgete ka Tõrvanõmme
peakraavi serva mööda, (sh kraav jääb Seliste sihtkaitsevööndist välja) ja maaüksuste piire
mööda.
Eksperdi ettepanekul muudetakse Seliste sihtkaitsevööndi piiri ja tsoneeringut, kuna praegu
Seliste kassikaku püsielupaiga piiranguvööndina kaitse all oleval ligikaudu 23 ha suurusel alal
leidub 05.06.2016 tehtud elupaigatüübi inventuuri andmetel vanade loodusmetsade (9010*)
ning soostuvate ja soo-lehtmetsade (9080*) elupaigatüüpe C-esinduslikkusega (seni
teadaolevatel andmetel oli tegemist sellel alal loodusdirektiivi elupaigatüüpideks
mittekvalifitseeruvate metsadega). Seega suurendatakse moodustatavat Seliste
sihtkaitsevööndit praegu kaitse all oleva piiranguvööndi arvelt ning ala tsoneeritakse
sihtkaitsevööndisse kaitstava ala välispiiri muutmata.
Tõstmaa sihtkaitsevöönd
Tõstmaa sihtkaitsevööndi pindala on 94,1 ha ning ühtib kagupoolsete lahustükkide välispiiriga.
Tõstamaa sihtkaitsevöönd koosneb kahest lahustükist ja on moodustatud Tõhela-Ermistu
hoiuala lõunapoolsetest lahustükkidest (va Seliste sihtkaitsevööndisse kuuluv ala) ning on
loodud metsastunud luidete ja metsaelupaikade (vanade loodusmetsade ning soostuvate ja soo-
lehtmetsade elupaigatüüpide) kaitseks. Mõtteliste sirgete otspunktide geograafilised
koordinaadid päripäeva on Seliste sihtkaitsevööndiga külgnemise osas järgmised:
X: 503251,270 Y: 6463270,691 ja X: 503329,852 Y: 6463326,085.
Ermistu järve piiranguvöönd
Ermistu järve piiranguvööndi pindala on 61 ha. Ermistu järve piiranguvöönd on moodustatud
Ermistu järve lõunaosas ja selle piirid kattuvad Ermistu järvemuda maardla piiridega.
Mõtteliste sirgete otspunktide geograafilised koordinaadid päripäeva on Ermistu järve
piiranguvööndil järgmised: X: 499411,619 Y: 6469161,375 ja X: 499463,280 Y: 6468999,510;
X: 499463,280 Y: 6468999,510 ja X: 499540,380 Y: 6468838,140; X: 499540,380
Y: 6468838,140 ja X: 499635,210 Y: 6468710,370; X: 499635,210 Y: 6468710,370 ja
X: 499807,500 Y: 6468563,745; X: 499807,500 Y: 6468563,745 ja X: 499899,540
Y: 6468390,120; X: 499899,540 Y: 6468390,120 ja X: 499256,040 Y: 6468335,010;
X: 499256,040 Y: 6468335,010 ja X: 499079,970 Y: 6468515,085; X: 499079,970
Y: 6468515,085 ja X: 498720,090 Y: 6468563,250; X: 498720,090 Y: 6468563,250 ja
X: 498595,470 Y: 6468700,425; X: 498595,470 Y: 6468700,425 ja X: 498536,940
Y: 6468857,010.
Ermistu järve piiranguvöönd on moodustatud selleks, et võimaldada vajaduse korral järvemuda
kaevandamist. Kuna Ermistu järve piiranguvööndisse jääb elupaigatüüp vähe- kuni
kesktoitelised kalgiveelised järved (3140) ning mitme II ja III kaitsekategooria liigi elupaik,
saab kaitseala valitseja anda nõusoleku järvemuda kaevandamiseks vaid pärast seda, kui
keskkonnamõjude hindamise käigus on antud hinnang kaevandamise mõju kohta ka
eelnimetatud loodusväärtustele. Vööndi piir kulgeb mööda maardla piire, et tagada kogu
maardla jäämine piiranguvööndisse, samas aga hõlmaks võimalikult väikest loodusväärtuslikku
ala. Ermistu järve piiranguvöönd on ümbritsetud Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndiga.
Järveäärse piiranguvöönd
Järveäärse piiranguvööndi pindala on 47,3 ha. Järveäärse piiranguvööndisse on arvatud
inimtegevusest enim mõjutatud alad Tõhela järve idaküljel ning Ermistu järve idaküljel. Kuigi
piiranguvööndisse on arvatud valdavalt väiksema loodusväärtusega alad, on nende arvamine
kaitseala koosseisu siiski oluline, kuna järve kallastel asuvad kooslused on olulise mõjuga
tervele järve ökosüsteemile ja moodustavad järvede kaitsel tähtsa puhvri. Lisaks on Järveäärse
piiranguvööndi loomine vajalik Tõhela ja Ermistu järve vahetus läheduses paiknevate paisude
23 (35)
arvamisega kaitseala koosseisu, et tagada järvede veetaseme reguleerimine vastavalt kaitse-
eesmärgile. Samuti on piiranguvöönd puhvriks järvede ja järveäärsete elamute vahel.
Järveäärse piiranguvöönd koosneb viiest lahustükist. Põhjapoolseimasse lahustükki jäävad
järveäärsed metsad, põllud ja Paadrema jõe äärde rajatud tiigid. Piiritlemisel jääb lahustüki
idaküljel asuv veekogu (kraav) piiranguvööndi sisse, kuid põhjaküljel asuv veekogu (Paadrema
jõgi) piiranguvööndist välja ning lisaks on idaküljel piiritlemisel kasutatud maaüksuse piire,
kõlvikupiiri ja lõunaküljel kõlvikupiiri ning kraave ja tee, mis mõlemad on arvatud
piiranguvööndisse. Riikliku tähtsusega eesvooluks olev Paadrema jõgi on riigi poolt
korrastavaks ühiseesvooluks ning selle lisamine kaitseala koosseisu ja korrastamise
planeerimine selle kaitse-eeskirjaga (sh kaitsekorralduskavaga) ei ole vajalik.
Tõhela järve mõjutav pais ja selle juurde kuuluv muldkeha jääb Järveäärse piiranguvööndisse,
et tagada Tõhela järve veetaseme reguleerimine vastavalt kaitse-eesmärgile. Piir kulgeb mööda
kraave (jäävad piiranguvööndist välja), kõlvikupiire, maaüksuste piire, pinnasteid ja teid
(jäävad piiranguvööndist välja), mööda mõttelisi sirgeid. Ermistu järve kaldale jäävatest
lahustükkidest põhjapoolseima alale jäävad osaliselt Väikejärve (katastritunnus
82602:002:0137) ja Kivivare (katastritunnus 82602:002:0044) maaüksus, mis olid varem
määratud Tõhela-Ermistu hoiuala koosseisu. Piiritlemisel on lähtutud kraavidest (sh jäävad
kraavid piiranguvööndist välja), kõlvikupiiridest, maaüksuste piiridest ja mõttelistest sirgetest.
Ermistu järve äärsetest lahustükkidest keskmisesse jäävad inimtegevusest tugevalt mõjutatud
metsad, mis paiknevad osaliselt Johanni (katastritunnus 82602:002:0311), Puusepa
(katastritunnus 82602:002:0309), Seemeli (katastritunnus 82602:002:0310), Ermistu õunaaed
(katastritunnus 82602:002:0340) ja Kihnu (katastritunnus 82602:002:0036) maaüksusel, mis
olid varem määratud Tõhela-Ermistu hoiuala koosseisu. Piiritlemisel on kasutatud mõõdistatud
maaüksuste piire, mõttelisi sirgeid, kõlvikupiire, kraave (sh jäävad kraavid piiranguvööndist
välja) ja teid (tee jääb piiranguvööndisse). Ermistu järve äärsetest lahustükkidest
lõunapoolsesse jäävad samuti inimtegevusest tugevalt mõjutatud metsad, mis paiknevad
osaliselt maaüksustel Lepa (katastritunnus 82602:002:0053), Latika (katastritunnus
82602:002:0052), Järvenõlva (katastritunnus 82602:002:0051), Supelrand (katastritunnus
82602:002:0049), Järveranna (katastritunnus 82602:002:0048), Tuka (katastritunnus
82602:002:0047), Järvekalda (82602:002:0046), Kõrkja (katastritunnus 82602:002:0045),
Rinna maaüksused (katastritunnus 82602:002:0125) (eespool loetletud maaüksused olid varem
Tõhela-Ermistu hoiuala koosseisus) ning Sarapuu (katastritunnus 82602:002:0119) ja Ermistu
järvemajandi (katastritunnus 82602:005:0270) maaüksused, mis jäävad osaliselt ka Tõhela-
Ermistu sihtkaitsevööndisse ega ole varem olnud kaitse all). Piiritlemisel on kasutatud
mõõdistatud maaüksuste piire, mõttelisi sirgeid, kõlvikupiire, Ermistu järve kaldajoont ja
lõunapoolsemas osas ka Tõstamaa jõe kõrval oleva tiigi kaldajoont. Ermistu järve kaguosas
paiknev pais koos väljavooluks oleva kanaliga on arvatud Järveäärse piiranguvööndisse, et
tagada Ermistu järve veetaseme reguleerimine vastavalt kaitse-eesmärgile.
Seliste piiranguvöönd
Seliste piiranguvööndi pindala on 7,6 ha. Seliste piiranguvöönd on moodustatud Seliste
kassikaku püsielupaiga piiranguvööndi põhjal. Sellel on sihtkaitsevööndeid ühendav ja
puhverdav funktsioon, hoides pesitsuspaikade ümber eemal teedest ja elamust lähtuvat müra,
kuid samas jättes metsaomanikele võimaluse osaliste piirangutega oma metsa majandada.
24 (35)
2.5. Kaitsekord
2.5.1. Kaitsekorra kavandamine
Kaitseala kaitse-eeskirja koostamise aluseks olid: 1) Natura 2000 elupaigainventuuri
2008.−2016. a andmed; 2) metsakorralduse andmed; 3) Keskkonnaameti (varem LKK) Pärnu-
Viljandi regiooni töötajate välitööde andmed; 4) Indrek Selli 2016. aastal koostatud ekspertiis.
Kaitse-eeskirjaga kehtestatavad piirangud on sätestatud ulatuses, mis tagab kaitsealal olevate
liikide ja looduslike elupaikade soodsa seisundi ning on proportsionaalne saavutatavale efektile.
Kaitseala kaitse-eeskiri seab kitsendused omandiõigusele (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32;
edaspidi PS). Keskkonda mõjutava tegevuse õigusliku regulatsiooni aluseks on PS §-st 5
tulenev loodusvarade ja loodusressursside kui rahvusliku rikkuse säästva kasutamise põhimõte.
Elu- ja looduskeskkonna säästmise ja sellele tekitatud kahju hüvitamise kohustus tuleneb
PS §-st 53. Tulenevalt PS §-dest 5, 32 ja 53 ning keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja
looduskaitseseaduse alusel võib omandiõigust piirata. Omandiõiguse põhiolemuse säilimiseks
peavad seadusest tulenevad piirangud olema proportsionaalsed ehk piirangu eesmärgi
saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad. Kaitse-eeskirjaga piirangute seadmise
eesmärgiks on alal leiduvate loodusväärtuste säilimine. Ühtlasi täidetakse direktiivist
92/43/EMÜ riigile tulenev kohustus tagada loodusväärtuste kaitse Natura 2000 võrgustiku alal.
Neid eesmärke saab lugeda õiguspäraseks, kuna abinõud, mis soodustavad eesmärgi
saavutamist, on õiguslikult sobivad: kaitseala moodustamine ja loodusväärtusi kahjustavate
tegevustele piirangute seadmine aitab kaasa kaitseala eesmärkide täitmisele. Abinõu on vajalik,
kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise isikut vähem koormava abinõuga, mis on
vähemalt sama efektiivne. Kaitse-eeskirja regulatsiooni eesmärgi (loodusväärtuste säilimine)
täitmiseks ei ole muid vähemalt sama efektiivseid, kuid isikuid vähem koormavaid meetmeid.
Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt isikutele antud õigusesse
sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Eesti ja Euroopa
loodusväärtuste säilimine on oluline eesmärk. Alale kaitse tagamisega ja tegevustele piirangute
seadmisega ala loodusväärtused säilivad, loodusväärtusi kahjustavate tegevuste elluviimisel
need hävivad.
Metsamajandusliku ettevõtluse korral on teada risk, et tegevust ei saa võimaldada juhul, kui see
kahjustab loodust või elukeskkonda. Ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda rahvusliku
rikkuse ega riigi vara kasutamist oma ettevõtluse huvides. Omandiõigus ja ettevõtlusvabadus
ei ole piiramatud õigused. Kaitse-eeskirjaga alale seatud eesmärk kaalub üles omandiõiguse ja
ettevõtlusvabaduse riive.
Vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele jaguneb kaitseala neljaks
sihtkaitsevööndiks ja kolmeks piiranguvööndiks. Sihtkaitsevööndi režiim on vajalik
kaitsealuste liikide elupaikade kaitseks ja looduslike koosluste säilitamiseks. Piiranguvööndisse
jääb kaitseala majanduslikult kasutatav osa.
Kaitseala moodustamisele peab järgnema keskkonnaministri 16. aprilli 2009. a määruse nr 18
„Kaljukotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri”, 21. juuli 2010. a määruse
nr 33 „Merikotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” ja 27. detsembri 2006. a
määruse nr 87 „Kassikaku püsielupaikade kaitse alla võtmine” muutmine. Tõhela-Ermistu
looduskaitseala moodustamisega arvatakse kaitseala koosseisu Tõhela-Ermistu looduskaitseala
territooriumil varem kaitse all olnud Tõhela-Ermistu kaljukotka, Seliste merikotka ja Seliste
kassikaku püsielupaigad.
25 (35)
Määruste muutmine on vajalik, et muuta kaitstavate loodusobjektide tüüpi ja seal kehtivaid
piiranguid ning kehtestada kogu alale ühtne kaitsekord, mis tagab ka püsielupaikades asuvate
loodusväärtuste säilimise ja kaitse.
Lisaks uue kaitseala moodustamisega tunnistatakse kehtetuks Vabariigi Valitsuse 18. mai
2007. a määruse nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas” § 1 lõike 1 punkt 35.
Samuti tunnistatakse kehtetuks määruse lisas esitatud Tõhela-Ermistu hoiuala kaart.
2.5.2. Kaitsekorra üldpõhimõtted
Kaitse-eeskirja kohaselt on inimestel lubatud kaitsealal viibida, korjata marju, seeni ja muid
metsa kõrvalsaadusi, välja arvatud 15. veebruarist kuni 31. juulini Rammuka sihtkaitsevööndis
ja 1. veebruarist kuni 31. juulini Seliste sihtkaitsevööndis, kus on häirimistundlike kaitsealuste
liikide jaoks kehtestatud ajaline liikumispiirang. Liikumispiiranguvälisel ajal väikese grupi
inimeste kohalolek ning marjade, seente ja muude metsa kõrvalsaaduste korjamine ei häiri
olulisel määral kaitseala linnustikku ega kahjusta elupaiku.
Kaitseala vetel on lubatud kalapüük, välja arvatud Rammuka sihtkaitsevööndis 15. veebrauarist
31. juulini. Vastavalt kalapüügiseaduse § 11 lõike 2 alusel kehtestatud keskkonnaministri
23. novembri 2016. a määruse nr 55 „Ajutised püügikitsendused, harrastuspüügiõiguse tasu ja
püügivahendite piirarv harrastuskalapüügil 2017. aastal” lisale 2 on määratud Tõhela ja Ermistu
järvele väljastatavate võrgupüügi kalastuskaartide arv. Ermistu järvel on väljastatavate
kalastuskaartide piirarvudeks juulist septembrini (igas kuus) kuus, oktoobris neli ja novembris
kaks. Tõhela järvel on võrgupüügi kalastuskaartide piirarvuks veebruaris neli, juulist
novembrini (igas kuus) seitse ja detsembris neli. Võrgupüüki kaitsealal ei piirata, kuid edaspidi
tuleb püügivahendite piirarvude määramisel arvestada ala kaitse-eesmärkidega ja lubada
püügivahendeid sellisel arvul, mis kaitse-eesmärke oluliselt ei kahjusta ega too kaasa
sukelduvate lindude uppumist võrkudes. Lindude pesitsusajal tagab kaitsealale jäävatel
veekogudel võrgupüügikeelu Vabariigi Valitsuse 9. mai 2003. a määruse nr 144
„Kalapüügieeskiri” § 33 lõike 1 punkt 8, mis sätestab, et siseveekogudes on keelatud püük
nakkevõrguga jäävabast veest 15. märtsist 31. maini. Ajaline püügikeeld on kehtestatud küll
kudeaegseks kalavarude kaitseks, kuid kaitseb pesitsusajal ka toitumiseks sukelduvaid linde.
Telkimine ja lõkke tegemine kaitsealal on lubatud õuemaal ja selleks ettevalmistatud ja
kaitseala valitseja nõusolekul tähistatud kohas. Füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku
omandis oleval kinnisasjal (sh õuealal) telkimisele ja lõkke tegemisele kohaldub täiendavalt
keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-des 35 ja 36 sätestatu. Kaitseala järvede äärde on rajatud
nii avalikke kui ka eraalgatuslikke puhkekohti ja loodusturismirajatisi, mis on praegusel ajal
piisavad kaitseala külastuse ohjamiseks. Uusi rajatisi ei ole praegu kaitsealale planeeritud.
Telkimine ja lõkke tegemine tuleb koondada selleks ettevalmistatud kohtadesse, et vältida
pinnase kahjustamist paikades, kus on väärtuslik elupaik või see häirib kaitsealuseid liike.
Tõstamaa vald on algatanud Tõhela-Ermistu järvede piirkonnas osaüldplaneeringu, mis haarab
muu hulgas järveäärsete puhkekohtade temaatikat tervikuna. Eelkõige soovitakse planeerida ja
korrastada liikumisrajad, ehitiste rajamise võimalust saab kaaluda vaid piiranguvööndis.
Kaitsealal on lubatud jahipidamine, välja arvatud liikumispiirangu perioodil Rammuka ja
Seliste sihtkaitsevööndis. Linnujaht on keelatud kogu kaitsealal. Teiste jahiulukite jahti pole
liikumispiiranguvälisel perioodil keelatud, kuna see ei sea otseselt ohtu kaitseala linnustikku
ega kahjusta olulisel määral muid kaitseala loodusväärtusi. Linnujahi keeld on vajalik, kuna
linnustiku kaitse on alal üks peamisi prioriteete. Kaitsealasse kuulub ka Nätsi-Võlla linnuala ja
linnudirektiivist tuleneb kohustus kaitsta linde rände-, peatus- ja koondumispaikades ka
26 (35)
pesitsusvälisel perioodil. Jahiulukite nimestikus olevatest liikidest on mitmed seotud soode ja
märgaladega ning on ka Tõhela-Ermistu looduskaitseala kaitse-eesmärgiks. Sõltuvalt aastast
võib alal pesitsevatel liikidel olla hiliseid järelkurnade pesakondi, mis ei pruugi linnujahi
alguseks olla veel lennuvõimelised ja iseseisvunud, mistõttu läheks nii nende küttimine kui ka
häirimine kaitsealal vastuollu linnukaitse põhimõtete ja looduskaitseala üldise eesmärgiga.
Hanelised hülgaksid tõenäoliselt esimeste laskude puhul ala ja on halvimal juhul sunnitud
jätkama enneaegselt rännet, isegi poolnälginuna ja alternatiivset ööbimisala leidmata, mis
vähendab lindude rände edukust.
Kaitsealal on lubatud sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmine teedel (ehitusseadustiku § 92
lõike 1 tähenduses) ja jalgrattaga sõitmine radadel, välja arvatud 15. veebruarist kuni 31. juulini
Rammuka sihtkaitsevööndis ja 1. veebruarist kuni 31. juulini Seliste sihtkaitsevööndis. Seda
mis tingimustel on lubatud maastikusõidukiga teel liigelda, reguleerib liiklusseaduse § 154.
Sõidukiga (liiklusseaduse § 2 punktide 73 ja 36 tähenduses) sõitmine väljaspool teid (nt
kaitseala radadel ja metsasihtidel) kahjustab pinnast ja seeläbi kaitstavate elupaigatüüpide
soodsat seisundit. Sõiduki ja maastikusõidukiga sõitmine väljaspool teid on lubatud järelevalve-
ja päästetöödel, kaitse-eeskirjaga lubatud töödel, kaitseala kaitse korraldamise ja valitsemisega
seotud tegevustel ja kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel. See piirang
kehtestatakse alal olevate elupaigatüüpide kahjustamise ja pinnasekahjustuste vältimiseks.
Erandid on lubatud, et võimaldada hädaolukordades tegutsemist ja kaitsealal vajalikku
tegevust. Leevendused sõidukitega sõitmiseks väljaspool teid ja maastikusõidukitega
sõitmiseks tulenevad LKS § 30 lõikest 3. Ajaline piirang sõidukitega liiklemiseks on seatud,
kuna teed nimetatud sihtkaitsevööndites kulgevad I kategooria linnuliikide pesade vahetus
läheduses ning nendel liikumine on olulise häiriva mõjuga ja liiklemiseks on alternatiivseid
võimalusi.
Kogu kaitseala vetel on lubatud sisepõlemismootorita ja elektrimootoriga ujuvvahendiga
sõitmine. See on õigustatud, kuna sisepõlemismootorita ja elektrimootoriga ujuvvahend ei häiri
olulisel määral järvelinnustikku ega kahjusta järvede looduslikku seisundit. Arvestades
elektrimootorite väikest võimsust, on mootorist tingitud müratase oluliselt väiksema häiringuga
elusloodusele (kui sisepõlemismootoriga varustatud ujuvvahendil) ning samuti on sõukruvi
tekitatud lainetus väike, seega on kaitseala vetel lubatud elektrimootoriga varustatud
ujuvvahendite kasutamine. Sisepõlemismootoriga ujuvvahenditele seatav liikumiskeeld on
kehtestatud kaitseala häirimistundliku linnustiku kaitseks, samuti toetab kõnealust piirangut
suur osa kohalikest elanikest, kes nõudsid piirangu kehtestamist ka Tõstamaa üldplaneeringu
koostamise käigus. Sisepõlemismootoriga ujuvvahendid tekitavad suurel kiirusel lainetust, mis
mõjutab veekogu kallast ja veekogus elutsevaid või kasvavaid liike. Lainetuse mõju on suurem
kaldapiirkonnas ja avaldab suurt mõju nii kaitsealustele taimedele kui ka roostikus pesitsevatele
linnuliikidele. Samuti suureneb sisepõlemismootoriga ujuvvahendi kasutamisega, kütuse- ja
õlireostuse oht. Sisepõlemismootoriga ujuvvahendiga sõitmise piirang ei kehti järelevalve- ja
päästetöödel, kaitseala kaitse korraldamise ja valitsemisega seotud tegevustel ning kaitseala
valitseja nõusolekul teostatavatel teadustegevusel. Need erisused tulenevad otseselt LKS § 30
lõikest 3.
Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud roo varumine külmunud pinnaselt. Roo varumine ei
kahjusta järvede looduslikku seisundit, kui see toimub kaitseala valitseja kehtestatud
tingimustel, kui pinnas on külmunud.
27 (35)
2.5.3. Tegevuste kooskõlastamine kaitseala valitsejaga
Tegevused, mis on keelatud, kui selleks ei ole kaitseala valitseja nõusolekut, on määratud
vastavalt LKS § 14 lõikele 1. Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal keelatud muuta
katastriüksuse kõlvikute piire ja kõlvikute sihtotstarvet, koostada maakorralduskava ja teha
maakorraldustoiminguid, kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut, lisasööta
jahiulukeid, lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist,
sealhulgas lautri või paadisilla ehitamiseks, anda projekteerimistingimusi ja väljastada
ehitusluba ning rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei
ole vaja anda vee erikasutusluba, ehitusluba ega esitada ehitusteatist.
Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja
nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamist või kaitseala
seisundit. Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole
arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmise korral tegevus ei
kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle
huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise
tegevuse õiguspärasuse osas.
Praktikas on tingimuste esitamine kõige enam kasutatav võte, millega välditakse kaitsealadel
majandustegevuse kahjustavat mõju. Enamasti ei keelata tegevust, mis on kaitse-eeskirjas
lubatud kaitseala valitseja nõusolekul, vaid püütakse kaalutlusõiguse kaudu leida lahendusi, kus
tegevus loodusväärtusi ei kahjusta, ühitades looduskaitse ja arendushuvid.
2.5.4. Sihtkaitsevöönd
2.5.4.1. Sihtkaitsevööndi eesmärgid
Sihtkaitsevöönd on kaitseala osa seal kujunenud või kujundatavate koosluste ning märgala
elustiku elutingimuste ja mitmekesisuse säilitamiseks. Kaitsealal on neli sihtkaitsevööndit.
Rammuka sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on soo- ja metsaökosüsteemi looduslikkuse
säilitamine ja taastamine ning kaitsealuste liikide elupaikade kaitse. Kaitstavad elupaigatüübid
on metsastunud luited, huumustoitelised järved ja järvikud, rabad, liigirikkad madalsood,
nokkheinakooslused, vanad loodusmetsad, vanad laialehised metsad, soostuvad ja soo-
lehtmetsad ning siirdesoo- ja rabametsad.
Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on looduslike järveelupaikade ja
metsaelupaikade mitmekesisuse säilitamine ja kaitstavate liikide elupaikade kaitse. Kaitstavad
elupaigatüübid on metsastunud luited, vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved, siirde- ja
õõtsiksood, liigirikkad madalsood, vanad loodusmetsad, soostuvad ja soo-lehtmetsad,
rohunditerikkad kuusikud ning siirdesoo- ja rabametsad.
Seliste sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on metsaelupaikade mitmekesisuse säilitamine ja
kaitstavate liikide elupaikade kaitse. Kaitstavad elupaigatüübid on metsastunud luited, vanad
loodusmetsad ja soostuvad ja soo-lehtmetsad.
Tõstamaa sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on metsaelupaikade mitmekesisuse säilitamine.
Kaitstavad elupaigatüübid on metsastunud luited, vanad loodusmetsad ja soostuvad ja soo-
lehtmetsad.
28 (35)
2.5.4.2. Lubatud tegevused sihtkaitsevööndis
Kaitseala sihtkaitsevööndis on lubatud rahvaürituse 8 korraldamine, kusjuures rohkem kui
30 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata ja tähistamata kohas ning
rohkem kui 100 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistatud ja tähistatud kohas
on lubatud üksnes kaitseala valitseja nõusolekul. Rahvaüritusel osalejate arvu piiramine on
vajalik liigse inimkoormuse ohjamiseks kaitsealuste liikide elupaikades. Suur inimhulk võib
häirida kaitsealuseid liike ka pesitsusvälisel perioodil, kahjustada pinnast ja suurendada
reostuskoormust. Piirang annab kaitseala valitsejale võimaluse lubada rahvaürituse
korraldamist vastavalt osalejate arvule ja toimumispaigale, kui ta on hinnanud ürituse mõju
looduväärtustele.
Kaitseala valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud kaitsealuste liikide elutingimuste
säilitamiseks vajalik tegevus, koosluse kujundamine vastavalt kaitse-eesmärgile ning
olemasolevate eesvoolude hoiutööd ja veerežiimi taastamine. Kaitseala valitseja nõusolekul on
sihtkaitsevööndis lubatud kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus ja
koosluse kujundamine, et võimaldada vajaduse korral taastada kooslusi ja kaitsealuste liikide
elupaiku. Maaparandussüsteemide hoiutöid saab lubada juhul, kui sellega ei kahjustata metsa-
ja rabaökosüsteemide veerežiimi või see on vältimatu, et tagada näiteks teel liikumise ohutus.
Hooldustööde lubamisel hindab Keskkonnaamet ühelt poolt tegevuse potentsiaalset mõju ala
loodusväärtustele, teisalt kaalub, kas hooldamata jätmine tekitaks kahju väljaspool kaitseala
asuvatele aladele. Eesvoolude hooldustööd, milleks on vajalik kaitseala valitseja nõusolek, on
nt puittaimestiku raiumine, veejuhtme sügavuse ja põhjalaiuse taastamine sette eemaldamisega,
truubi ja regulaatori settest puhastamine, truubiotsakute korrastamine ja voolutakistuse
eemaldamine, välja arvatud kui voolusängist kõrvaldatakse voolutakistusena üksikuid esemeid,
nagu langenud puud, suuremad kivid, prügi jne, samuti ei ole kaitseala valitseja nõusolekut vaja
rohttaimede ja peenvõsa niitmiseks. Samas on oluline, et ka nende tööde teostamisel arvestataks
ala kaitse-eesmärgiga ning ei kahjustataks loodusväärtusi. Lähtuvalt kaitse-eesmärgist on
kaitsealal oluline võimaldada veerežiimi taastamist, kuna sealsed märgalad on mõjutatud
servakuivendusest ning järvede ja rabade veerežiimi hoidmine vajab pikas perspektiivis
kindlasti sekkumist (põhjendused on esitatud allpool).
Kaitseala valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud olemasolevate ehitiste hooldustööd
ja tehnovõrgu rajatise või tootmisotstarbeta rajatise püstitamine kaitsealal paikneva kinnistu
tarbeks ning tootmisotstarbeta ehitise püstitamine kaitseala tarbeks. Kaitsealal võib tekkida
vajadus hooldada olemasolevaid teid, kaitseala tarbeks on vajalik rajada tähistus, kaitse-
eesmärgist lähtudes võib tekkida vajadus rajada veerežiimi säilitavaid rajatisi jms. Kaitsealal ei
paikne suuremaid riigi või valla teid, kuid on avalikku kasutusse määratud puhkerajatiste juurde
viivad teed. Lisaks avalikele teedele tuleb võimaldada hooldada teisi väiksemaid teid, mis on
vajalikud kaitsekorralduseks ja maaomanike isiklikuks otstarbeks.
Sihtkaitsevööndisse ei jää olemasolevaid elamuid ega muid seaduslikult rajatud hooneid.
LKS § 38 alusel kehtiv ehituskeeluvöönd ulatub Tõhela ja Ermistu järve ümber valdavalt
100 m. Alal on täheldatud suurt huvi ja survet ujuvsuvilate ja -saunade rajamiseks.
Ehitustegevuse keeld on vajalik, et vältida elupaikade kadu ja kahjustamist, objektide
kasutamisega seotud kaitsealuste liikide häirimist ning tundlike koosluste risustamist sinna
8 Rahvaürituse all on mõeldud avalikku korraldatud üritust (nt matka, orienteerumis-, jalgratta- vms võistlust,
seltskondlikku üritust). Rahvaürituse korraldamise luba peab taotlema füüsiline või juriidiline isik või kohalik
omavalitsus, kes soovib Keskkonnaametilt saada nõusolekut kaitstaval loodusobjektil rahvaürituse
korraldamiseks. Muul juhul (alal matkamisel või viibimisel) ei kehti rahvaürituse korraldamise nõue, kui ei toimu
avalikult korraldatud üritust, vaid tegemist on ala juhukülastusega ja selleks eraldi kaitseala valitseja nõusolekut
ei ole vaja.
29 (35)
sobimatute objektidega. Kaitseala valitseja võib lubada selliste ehitiste või rajatiste püstitamist,
mis ei ohusta kaitse-eesmärkide saavutamist või mis on hädavajalikud. Seega on võimalik
lubada kaitsealale nende rajatiste ehitamist, millel puudub negatiivne mõju kaitseala
loodusväärtustele, näiteks paigaldada elektriliine maakaablisse, püstitada infotahvleid ja
kaitseala tähised ning suunaviite.
Kaitseala valitseja nõusolekul kaitseala tarbeks tootmisotstarbeta ehitise püstitamine on lubatud
põhjusel, kuna ei ole täpselt ette teada, mis laadi veerežiimi reguleerivad ehitised on tulevikus
vajalikud (nt kas järvede olemasolevad paisregulaatorid rekonstrueerida või likvideerida või
lahendada järvede veetaset puudutav muudmoodi). Tõenäoliselt on tegu rajatisega, kuid
mainitud regulatsioon jätab vajaduse korral ka hoone ehitamiseks võimaluse. Kuna ehitamise
mõju nii kaitse-eesmärkidele kui ka ümbritsevale alale (tallamine, häirimine, väärtuste
hävitamine jne) sõltub suuresti ehitise eripäradest, nagu asukoht, kasutatav tehnoloogia, ehituse
maht ja aeg, siis tuleb seda iga kord eraldi hinnata, mistõttu on see tegevus jäetud kaitseala
valitseja igakordseks kaalutlusotsuseks.
Tõhela järve veetase on ajalooliselt olnud 0,2−0,3 m praegusest kõrgemal. Veetaseme
alanemise tõttu on intensiivistunud järve lääne- ja lõunakalda kinnikasvamine. Tõhela ja
Ermistu järve optimaalse veetaseme täpsemaks määramiseks tuleb teha veerežiimi uuring
(planeeritud kaitsekorralduskavaga), mille eesmärk on täpsustada järvede ajalooline veetase;
hinnata järvede veetaset juhul, kui väljavool toimuks Ermistu järvel vaid läbi Tõstamaa jõe ja
Tõhela järvel vaid läbi Paadrema jõe loodusliku sängi; selgitada Tõstamaa ja Paadrema jõe
loodusliku sängi vooluhulk ja kalapääsu läbitavus siirdekaladele ning Paadrema jõe tehissängi
vooluhulk ning selle mõju siirdekalade liikumisele ning hinnata võimalusi veetaseme
tõstmiseks ja määrata järve optimaalne veetase, arvestades erinevate huvigruppide seisukohti.
2.5.4.3. Vajalikud tegevused sihtkaitsevööndis
Kaitseala märgalade loodusliku veerežiimi taastamiseks on vajalik kraavide sulgemine.
Loodusliku veerežiimi taastamine on vajalik, et parandada alal olevate märgalade ja
kuivendusmõjuga elupaigatüüpide seisundit. Selleks tuleb kuivenduskraavide mõju leevendada
ja vajaduse korral kraave sulgeda. Samuti on vaja reguleerida järvede veerežiimi. Täpsemad
veerežiimi taastamise tööd planeeritakse kaitsekorralduskava koostamisel, kui hinnatakse
veerežiimi taastamise mõju ümbruskonna tulundusmetsadele ja põllumaadele. Vajaduse korral
tehakse veerežiimi taastamistöid sihtkaitsevööndites, piiranguvööndis kraavide sulgemist ei
planeerita.
2.5.4.4. Keelatud tegevused sihtkaitsevööndis
Sihtkaitsevööndid peavad tagama elupaikade looduslikkuse, seetõttu on neis keelatud
majandustegevus ja loodusvarade kasutamine. Vastavalt majandustegevuse seadustiku üldosa
seadusele on majandustegevus iga iseseisvalt teostatav, tulu saamise eesmärgiga püsiv tegevus,
mis ei ole seadusest tulenevalt keelatud. Tegevus, mille suhtes on kehtestatud teatamis- või
loakohustus, loetakse samuti majandustegevuseks ka juhul, kui selle eesmärk ei ole tulu
saamine. Seega kõik kaitse-eeskirja kaitsekorra üldpõhimõtete peatükis või sihtkaitsevööndite
peatükis reguleeritud tegevused, mis on määrusega lubatud või lubatud kaitseala valitseja
nõusolekul ja mida tehakse tulu saamise eesmärgiga, ning tegevused, mis on lubatud või
lubatud kaitseala valitseja nõusolekul ja millega kaasneb teatamis- või loakohustus, on kaitseala
sihtkaitsevööndis lubatud majandustegevus. Kaitse-eeskirjaga lubatakse sihtkaitsevööndis
majandustegevust (loetletud kaitse-eeskirja §-s 7), mis ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärki või
seisundit.
30 (35)
Tulenevalt sellest, et Rammuka sihtkaitsevööndis võib kohata mitut äärmiselt häirimistundlikku
linnuliiki (merikotkas, kaljukotkas, mustsaba-vigle), on vööndis tervikuna keelatud inimeste
viibimine lindude pesitsusperioodil 15. veebruarist 31. juulini, välja arvatud järelevalve- ja
päästetöödel, kaitseala kaitse korraldamise ja valitsemisega seotud tegevusel ning kaitseala
valitseja nõusolekul teostataval teadustööl. Seliste sihtkaitsevööndis on keelatud inimeste
liikumine kassikaku ja merikotka pesitsusajal 1. veebruarist kuni 31. juulini.
2.5.5. Piiranguvöönd
2.5.5.1. Piiranguvööndi eesmärgid
Piiranguvöönd on kaitseala osa, mis ei kuulu sihtkaitsevööndisse. Tõhela-Ermistu
looduskaitsealal on kolm piiranguvööndit: Järveäärse piiranguvöönd (koosneb viiest
lahustükist), Ermistu järve piiranguvöönd (koosneb ühest lahustükist) ja Seliste piiranguvöönd
(koosneb samuti ühest lahustükist).
Järveäärse piiranguvööndi kaitse-eesmärk on kaitsealuste liikide elupaikade kaitse ja
metsakatte säilitamine Tõhela ja Ermistu järve kallastel. Ermistu järve piiranguvööndi kaitse-
eesmärk on kaitsealuste liikide elupaikade kaitse ja looduslike järve-elupaikade mitmekesisuse
säilitamine. Kaitstav elupaigatüüp on vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved. Seliste
piiranguvööndi kaitse-eesmärk on kaitsealuste liikide elupaikade kaitse.
2.5.5.2. Lubatud tegevused piiranguvööndis
Piiranguvööndis on lubatud, arvestades määrusega sätestatud erisustega, majandustegevus.
Piiranguvööndis on lubatud biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine õuemaal, kuna,
seal kasutatavad biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kogused on eeldatavalt väikesed,
mistõttu nende kasutamise täielik keelamine õuemaal oleks ebaproportsionaalne.
Piiranguvööndis on lubatud kuni 100 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks
ettevalmistamata kohas. Järveäärse piiranguvööndisse jääb Ermistu puhkeküla, mille
rahvaüritused toimuvad üldjuhul selleks ettevalmistatud kohas. Samuti asub piiranguvööndis
munitsipaalomandis olev maa, mis on puhke-eesmärgil avalikult kasutatav. Selleks et vältida
liigset inimkoormust selleks ettevalmistamata kohtades, on seatud osalejatele arvuline piirang,
mis peaks olema proportsionaalne, arvestades koosluste talumisvõimet ja harilikku
külastuskoormust.
Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud rohkem kui 100 osalejaga
rahvaürituse korraldamine kohas, mis on selleks ettevalmistamata ja kaitseala valitseja
nõusolekul tähistamata. Kaitseala valitseja saab lubada üle 100 osalejaga rahvaürituse
korraldamist piiranguvööndis ettevalmistamata kohas, kui rahvaüritus ei kujuta ohtu kaitseala
kaitse-eesmärkidele. See annab kaitseala valitsejale võimaluse reguleerida väga suure
rahvaürituse korraldamist väljaspool selleks ettevalmistatud kohta, et vältida võimalikku
loodusväärtuste kahjustumist.
Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud kaitseala tarbeks ehitise püstitamine
ja kinnistu tarbeks rajatise püstitamine. Kuna kaitseala piiranguvööndit hõlmab suures osas
veekogu ehituskeeluvöönd ja metsamaa ning hoonete ehitamiseks sobilikud kohad jäävad
kaitsealast välja, siis ei ole hoonete rajamiseks kaitse-eeskirjaga leevendust sätestatud.
Nimetatud punkt annab võimaluse püstitada rajatisi, mis ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärke.
31 (35)
Lisaks võimaldab kõnealune punkt kaitseala valitseja nõusolekul püstitada ehitisi, mis on
vajalikud kaitseala loodusliku veerežiimi taastamiseks või järvede veetaseme reguleerimiseks.
Ehitise püstitamine on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul, kuna ei ole täpselt ette teada, mis
laadi veerežiimi reguleerivat ehitist on tulevikus tarvis püstitada. Tõenäoliselt on tegu
rajatisega, kuid mainitud regulatsioon jätab vajaduse korral ka hoone ehitamiseks võimaluse.
Kuna ehitamise mõju nii eesmärkidele kui ka ümbritsevale alale (tallamine, häirimine, väärtuste
hävitamine jne) sõltub suuresti ehitise eripäradest, nagu asukoht, kasutatav tehnoloogia, ehituse
maht ja aeg, siis tuleb seda iga kord eraldi hinnata, mistõttu on see tegevus jäetud kaitseala
valitseja igakordseks kaalutlusotsuseks.
Kaitseala valitseja nõusolekul on Ermistu järve piiranguvööndis lubatud järvemuda
kaevandamine. Järvemuda kaevandamiseks võib kaitseala valitseja anda nõusoleku vaid juhul,
kui enne on toimunud keskkonnamõjude hindamine, mille käigus on analüüsitud kaevandamise
mõju kaitse-eesmärgiks olevatele liikidele ja elupaigatüübi kooslusele. Alal on ka varem
kaevandatud ravimuda, kuid selle eelnõu koostamise ajaks on kaevandamine lõppenud ja uusi
kaevanduslubasid ei ole välja antud. Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud
veetaseme ja kaldajoone muutmine. Punkt on lisatud eesmärgiga võimaldada alal loodusliku
veerežiimi taastamist või vajaduse korral järvede veetaseme reguleerimist. Seetõttu saab
kaitseala valitseja anda nõusoleku veetaseme muutmiseks vaid seoses veerežiimi taastamisega
või muutmisega ala kaitse-eesmärkide soodsa seisundi säilitamise ja taastamise eesmärgil.
Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud lageraie hall-lepikutes kuni 1 ha
suuruse langina ja turberaie kuni 2 ha suuruse langina. Raiete tegemisel metsamaal tuleb
säilitada puistu liikide ja vanuse mitmekesisus. Elustiku mitmekesisuse säilitamiseks tuleb jätta
raielangile hektari kohta alles vähemalt 20 tihumeetrit puid, mis jäävad metsa alatiseks.
Elustiku mitmekesisuse tagamiseks alles jäetavad puud valitakse eri puuliikide esimese rinde
suurima diameetriga puude hulgast, eelistades kõvalehtpuid, mände ja haabasid, samuti
eritunnustega, nagu põlemisjälgede, õõnsuste, tuuleluudade või suurte okstega puid. Sealhulgas
säilitatakse surnud puid ja lamapuitu ning kõik haavad, mille rinnasdiameeter on suurem kui
50 cm. Metsateatise menetlemisel võib Keskkonnaamet kaalutlusotsusega seada raiele ajalise
piirangu, lähtudes liikidest, keda raie võib negatiivselt mõjutada. Piiranguvööndisse jäävad
valdavalt soostunud lehtmetsad, kus selline säilikpuude kogus tagab puistus enne raiet olnud
liikide (samblad, samblikud, seened, putukad jt liigirühmad) säilimise ning uue puistu
tekkimisel asurkonna piisava jätkusuutlikkuse. Piiranguvööndis asuvad metsad on valdavalt
kase-, sanglepa- ja hall-lepaenamusega segalehtpuistud ning lähima 50 aasta perspektiivis
piiranguvööndis kuusikuid ei kujune. Lageraiet lubatakse teha väikeste lankidena vaid hall-
lepikutes, kus turberaie tegemine pole metsanduse seisukohalt mõistlik. Lage- ja turberaie langi
suuruse piiramine ning säilikpuude langile jätmise nõue on oluline, et säilitada looduslik
tasakaal ja tagada metsa kasvukohatüübile iseloomulik liikide ja vanuse mitmekesisus. Lankide
piirangutega vähendatakse raiete intensiivsust, mis väldib metsade vanuselise struktuuri olulist
nihkumist nooremate metsade poole. Kuusikute raiet kaitse-eeskirjas eraldi ei käsitleta, kuna
kuusikutele sobivaid kasvukohti piiranguvööndis ei ole.
2.5.5.3. Keelatud tegevused piiranguvööndis
Piiranguvööndis on keelatud puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine. Puhtpuistu
kujundamine ja energiapuistu rajamine takistab metsakoosluste looduslikku tasakaalu ning
liikide ja vanuse mitmekesisuse säilimist. Keelatud on puidu kokku- ja väljavedu külmumata
pinnaselt. Kui pinnas seda võimaldab, võib kaitseala valitseja lubada puidu kokku- ja väljavedu
külmumata, kuid kuivalt pinnaselt. Puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt tekitab
ulatuslikke pinnasekahjustusi ning rikub elupaiku. Samuti on piiranguvööndis keelatud rajada
uusi maaparandussüsteeme, mille kuivendav mõju kahjustaks Tõhela-Ermistu märgala
32 (35)
tervikuna ning mõjutaks oluliselt väärtuslike elupaikade soodsat seisundit ja kaitsealuste liikide
elutingimusi.
3. Menetluse kirjeldus
/Täiendatakse pärast avalikustamist./
4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu koostamisel on arvestatud järgmiste EL õigusaktidega:
1. EÜ Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja
loomastiku kaitsest (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50).
2. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta
(ELT L 20, 26.1.2010, lk 7–25).
EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ ehk loodusdirektiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt on nimetatud
direktiivi eesmärk looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega
kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele EL liikmesriikide territooriumil.
Loodusdirektiivi artikli 3 lõigete 1 ja 2 kohaselt luuakse Euroopa ökoloogiline võrgustik
Natura 2000, mille loomisse annab oma panuse iga liikmesriik võrdeliselt sellega, millisel
määral leidub tema territooriumil loodusdirektiivis nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja
liikide elupaiku. Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile
esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 2 alapunktiga 431 on Natura 2000
võrgustiku loodusalaks esitatud Tõhela-Ermistu loodusala, mis hõlmab Tõhela-Ermistu
looduskaitseala. Seetõttu tuleb Tõhela-Ermistu looduskaitsealal tegevuse kavandamisel hinnata
selle mõju kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid
erisusi.
Tõhela-Ermistu loodusala on kinnitatud Natura 2000 võrgustiku alaks Euroopa Komisjoni
12. novembri 2007. a otsusega 2008/24/EÜ, millega võeti vastavalt nõukogu direktiivile
92/43/EMÜ vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade
esimene ajakohastatud loetelu (teatavaks tehtud numbri K(2007) 5402 all, ELT L 12,
15.01.2008, lk 118–265). Viimati ajakohastati boreaalse biogeograafilise piirkonna loodusalade
nimekirja Euroopa Komisjoni 3. detsembri 2014. a rakendusotsusega (EL) 2015/73, millega
võeti vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade loetelu
kaheksas uuendatud versioon (teatavaks tehtud numbri C(2014) 9092 all), ELT L 18,
23.01.2015, lk 485−695).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ ehk linnudirektiivi artikli 1 kohaselt
käsitleb nimetatud direktiiv kõikide looduslikult leiduvate linnuliikide, kaasa arvatud nende
munade, pesade ja elupaikade kaitset EL liikmesriikides. See hõlmab nende liikide kaitset,
hoidmist ja kontrolli ning kasutamist. Linnudirektiivi artiklite 2 ja 3 kohaselt võtavad
liikmesriigid kasutusele vajalikud meetmed, sealhulgas kaitsealade loomine, eelnimetatud
linnuliikide arvukuse hoidmiseks tasemel, mis vastab eelkõige ökoloogilistele, teaduslikele ja
kultuurilistele nõuetele, arvestades samal ajal majanduslikke ja puhkeaja veetmisega seotud
vajadusi. Tõhela-Ermistu looduskaitsealal on olulisteks kaitse-eesmärkideks mitme
linnudirektiivi I lisas nimetatud linnuliigi kaitse. Kaitseala moodustab Vabariigi Valitsuse
5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku
alade nimekiri” lisa 1 punkti 1 alapunkti 36 kohaselt osa Nätsi-Võlla linnualast.
Pärast määruse jõustumist tehakse Euroopa Komisjonile ettepanek lisada Nätsi-Võlla linnuala
kaitse-eesmärkide hulka järgmised liigid: valgeselg-kirjurähn (Dendrocopos leucotos)
(moodustatava Nätsi-Võlla looduskaitseala kaitse-eesmärk), roo-loorkull (Circus aeruginosus),
33 (35)
laanepüü (Bonasa bonasia), mustviires (Chlidonias niger), händkakk (Strix uralensis)
(moodustatava Nätsi-Võlla looduskaitseala kaitse-eesmärk), öösorr (Caprimulgus europaeus)
(moodustatava Nätsi-Võlla looduskaitseala kaitse-eesmärk), hallpea-rähn (Picus canus),
väikekajakas (Larus minutus) ja musträhn (Dryocopus martius).
Pärast määruse jõustumist tehakse Euroopa Komisjonile ettepanek arvata Nätsi-Võlla linnuala
kaitse-eesmärkide hulgast välja sinirind (Luscinia svecica) ja roherähn (Picus viridis).
Pärast määruse jõustumist tehakse Euroopa Komisjonile ettepanek lisada Tõhela-Ermistu
loodusala kaitse-eesmärkide hulka elupaigad liigirikkad madalsood (7230), rohunditerikkad
kuusikud (9050).
Pärast määruse jõustumist tehakse Euroopa Komisjonile ettepanek muuta Tõhela-Ermistu
loodusala ja Nätsi-Võlla linnuala piire, mis viiakse vastavusse Tõhela-Ermistu looduskaitseala
piiridega.
/täidetakse pärast avalikustamist/
5. Määruse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused
Määruse mõju on positiivne loodus- ja elukeskkonnale, aidates looduskeskkonna säilitamisega
kaasa inimeste põhivajaduste ja elukvaliteedi tagamisele. Määrus aitab paremini tagada järvede
ning neid ümbritsevate metsa- ja sookoosluse ning seal elavate liikide kaitse. Kehtestatav
kaitsekord arvestab ala eesmärgiks olevate väärtuste kaitse vajadusi ja selle rakendamine tagab
nende säilimise.
Kaitstava loodusobjekti tüübi muutmine ja uue kaitse-eeskirja kehtestamine aitab kaasa
rahvusvaheliste kohustuste täitmisele, seega on mõju välissuhetele positiivne. Looduse
mitmekesisuse ehk elurikkuse säilitamise ja suurendamise vajaduse sätestavad nii Euroopa
2020 kui ka Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava. Sellest tulenevalt on elurikkuse vähenemise
peatamiseks ja taastamiseks kinnitatud EL elurikkuse strateegia aastani 2020
(KOM(2011)2441), mis seab liikmesriigile konkreetsed ja mõõdetavad eesmärgid elurikkuse
(liikide ja elupaikade seisundi) parandamiseks aastaks 2020. Kinnitatav õigusakt toetab otseselt
nende eesmärkide saavutamist.
Määruse jõustumisel puudub oluline mõju sotsiaalvaldkonnale, riiklikule julgeolekule,
majandusele, regionaalarengule ning riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele, kuna
ala on suuremalt jaolt juba kaitse all hoiualana ja püsielupaikadena.
Vastavalt maamaksuseaduse §-le 4 kaasneb määruse jõustumisega kohaliku omavalitsuse
maamaksutulude vähenemine. Vastavalt maamaksuseaduse § 4 lõike 1 punktile 11 hakkab
kaitseala sihtkaitsevööndis pindalaga 3121,7 ha kehtima 100%-line maamaksusoodustus ning
piiranguvööndis pindalaga 115,9 ha 50%-line maamaksusoodustus. Varasemalt, st enne
looduskaitseala moodustamist oli sihtkaitsevööndi kaitsekorraga maa-ala suurus 1331,8 ha
(kehtiv 100%-line maamaksusoodustus) ning piiranguvööndi kaitsekorraga maa-ala suurus
1851,3ha (kehtiv 50%-line maaksusoodustus). Seetõttu väheneb määruse jõustumisel
maamaksutulu Tõstamaa vallal ligikaudu 3199 eurot aastas. Varbla valla maamaksutulu ei
vähene, sest Varbla valla territooriumile jääv kaitseala osa on juba praegu sihtkaitsevööndis,
kus rakendub 100%-line maamaksusoodustus.
Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 20 võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada
kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisaja väärtusele
vastava tasu eest. Arvestades asjaolu, et ala on juba valdavalt kaitse all nii hoiualana kui ka
34 (35)
püsielupaikade sihtkaitsevööndina, on eramaade riigile omandamise kohustus juba suures
ulatuses olemas ning riigi omandamise kohustus suures ulatuses ei muutu. Eramaa riigile
omandamise kohustused suurenevad kokku 13,9 ha seni kaitseta ala ja piiranguvööndist
sihtkaitsevööndisse arvatava maa arvelt (eramaad lisandub küll uue alana kaitseala
sihtkaitsevööndisse kokku 12,2 ha ja piiranguvööndist sihtkaitsevööndisse 4,2 ha, kuid need
kinnistud arvatakse rangema režiimiga vööndisse vaid osaliselt. Kuna piirangud ei ole olulised
enamal kui 50% kinnisasja pindalast, siis 2,5 ha osas eramaa omandamist ei toimu).
Riigi kulud seoses Natura metsatoetusega suurenevad, kuna suureneb sihtkaitsevöönditesse
jääva erametsamaa pindala ligikaudu 191,7 ha võrra (st metsatoetuse kõlbulik). Natura
metsatoetust makstakse Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) ning
kaasfinantseeritakse Eesti riigi eelarvest. Natura 2000 erametsamaa toetuse määr
sihtkaitsevööndis on 110 eurot hektari kohta aastas ja piiranguvööndis 60 eurot hektari kohta
aastas. Tsoneeringu muudatuste tulemusena suureneb Natura 2000 erametsatoetuste võimalik
kulu maksimaalselt 21085,9 euro võrra. Metsatoetuse taotlejate arv on viimastel aastatel jäänud
ca 70% juurde võimalikust taotlejate arvust. Seega võib prognoosida tegelikuks lisakuluks ca
14 760 eurot aastas.
Riigimetsa tsoneeritakse sihtkaitsevööndisse täiendavalt 810 ha ulatuses (valdavalt hoiuala
arvelt). Riigimetsa Majandamise Keskuse arvutuste kohaselt jääb majandusmetsa range kaitse
alla võtmisel riigil metsa majandamata jätmisel saamata tulu keskmiselt 156 eurot hektari kohta
aastas. Kuna hoiuala metsade majandamine oli ka varasemalt kitsendatud, oli
majanduspiirangutega metsade kavandatav raiemaht ligikaudu 1/10 majandusmetsa lankide
keskmisest. Eelnevat arvestades, ulatub iga-aastane saamata jäänud puidutulu täiendavate
piirangute seadmisel ligikaudu 24300 euroni.
/Täiendatakse pärast avalikustamist/
6. Määruse jõustumine
Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.
7. Vaidlustamine
Määruse üldkorraldusele ehk haldusakti tunnustele vastavat osa on võimalik vaidlustada,
esitades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras kaebuse halduskohtusse.
Määruses on üldkorralduse regulatsioon suunatud asja (kinnistu) avalik-õigusliku seisundi
muutmisele, hõlmates eelkõige asja kasutamist ja käsutamist reguleerivaid sätteid. Seega
vastavad määruses üldkorralduse tunnustele sätted, millest tulenevad kinnisasja omanikule või
valdajale õigused ja kohustused on konkreetse kinnisasjaga tihedalt seotud ning puudutavad
kinnisasja kasutamist või käsutamist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lõike 1 kohaselt
võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest
arvates ja sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kaebuse haldusakti õigusvastasuse
kindlakstegemiseks kolme aasta jooksul haldusakti andmisest arvates.
8. Eelnõu kooskõlastamine
Eelnõu kooskõlastatakse teiste ministeeriumitega eelnõude infosüsteemi EIS kaudu.
Recommended