Elmo Medar 2010

1

2.moodul „Sotsiaaltöö kui sotsiaalselt konstrueeritud tegevus”

2.1 Sotsiaalne konstruktivism sotsiaaltöö teoorias Sissejuhatus: lähtekoht Meie lähtekoht on see, et ka praegusel hetkel püüdlevad kusagil maailmas 'kliendid' kabinettidesse, et kokku saada 'sotsiaaltöötajaga' või ehk külastab sotsiaaltöötaja kliendi kodu, töötab klientidega hooldekodus, päevakeskuse grupis või mõnes muus hooldetöö vormis. Paljudes, kuigi mitte kõigis ühiskondades nimetatakse toimuvat 'sotsiaaltööks'. See on küllalt laialt levinud, et sotsiaaltöötajate rahvusvahelised organisatsioonid, ühine keel ja sotsiaaltöö alane kirjandus olemas on .. Selline näivalt ühine arusaam mitmetes ühiskondades tekitab ka küsimusi. Kas sotsiaaltöö on ühtne nähtus? Kui nii, peaks olema võimalik öelda, mis see on ja mida see ei ole. Kuid siiani ei ole ikkagi veel olemas kokkulepitud sotsiaaltöö määratlust. Raske on otsustada, mida võiks lugeda sotsiaaltööks, millised võiksid olla selle eesmärgid, kes on selle kliendid, millised on töömeetodid ja kes on sotsiaaltöötaja. Võibolla on need lahendamatud probleemid ja lõplikku vastust polegi võimalik leida. Vastused võivad sõltuda ajast, sotsiaalsetest tingimustest ja kultuurist, milles sellised küsimused esitatakse. Sellest hoolimata on sotsiaaltöös osalemiseks vaja seisukohta - ehk küll esialgset - selle töö suhtes. midagi, mis suunaks tegevusi. See peaks sisaldama sotsiaaltööks kohaseid väärtusi ja teooriaid sotsiaaltöö olemuse kohta, nagu näiteks sotsioloogilisi teooriaid sotsiaaltöö rolli kohta ühiskonnas või ka sotsiaaltöö suhteid teiste erialadega. Käesolev raamat käsitleb sotsiaaltöö teooriaid. mis püüavad selgitada. kirjeldada või põhjendada seda, mida sotsiaaltöötaja teeb. Neis teooriates näib valitsevat segadus. Käibelolevaid teooriaid on mitmeid ning paljud teoreetikud vaidlevad nende väärtuse üle. Hartman (1971) väidab, et sotsiaaltöö tegemiseks peaks igaüks meist endale ise oma teooria looma. O'Connori ja Dagleishi (19X6) uurimus algajate Austraalia sotsiaaltöötajate kohta näitab, et uuritud isikud olidki loonud endale sotsiaaltöö mudelid ja neist kinni pidanud tegevuse varasemal perioodil, kuid hiljem oli neil raske kohandada seda oma töökeskkonda. Hugman (1987) osutab omaenese analoogilise uurimuse tulemustele toetudes, et aidates algajatel töötajatel luua omaenese mudelid, võiks vältida vajadust kohandada terapeutilisi mudeleid sotsiaaltöö tegevuse sotsiaalsesse ja abiosutamise konteksti Minu isiklik põhjus selle raamatu kirjutamiseks lähtub soovist lahendada valitsev teoreetiline segadus iseenda jaoks ning sellega aidata teisi leida neile sobiv lahendus. Mu tööaastad ulatuvad ebaselguse perioodi ja ma olen õppinud, haaranud ja ka kasutanud mitmeid selgelt erinevaid ja vastuolulisigi teooriaid. Kuigi ma olen vaielnud oma kolleegidega, kel on teistsugused seisukohad, olen alati ,ka nende Vaateid käsitlenud kui osa sotsiaaltööst. Kõikide oma teoreetiliste rännakute jooksul pole ma eemaldunud sotsiaaltööst, mis on mu päristine aluspõhi. Niisiis, kuidagimoodi on mul õnnestunud koondada erinevad vaatekohad sotsiaaltööle millekski, mis mulle näib olevat tervik. Seda tehes olen ma pidanud ütlema sotsiaaltöö kohta. et see on või sisaldab midagi kõikidest erinevatest seisukohtadest. Jordan (1989) väidab sotsiaaltöötajaid kasutavat teooriate "julget kokkulappimist", nende kohandamist ja sulandamist "saamaks ideid, mis nende eesmärke paremini teeniksid". Sotsiaaltöö teooriate ülevaated esitavad sageli erinevaid mõtteid üsnagi kompaktselt, lisades sinna tõestusi ja näiteid sotsiaalteadustest. Ometi võtavad sotsiaaltöötajad oma tööelusse kaasa ainult hajusa mõistetekogumi, mis, kuigi sotsiaaltöötajale äratuntavalt omased (Curnoek ja Hardiker, 1979). ei moodusta mingilgi viisil ühtset teooriat. Loewenberg (1984) on veendunud, et see on nii seepärast, et puudus on vähem ulatuslikest 'keskastme' teooriatest, mis sobituksid üldisesse professionaalsesse ideoloogiasse. Mind ennast huvitab aga see, kuidas üksikuid ideid

Elmo Medar 2010

2

saaks sotsiaaltöö praktikaks muuta ja moodustada ühtse (kuigi teoreetiliselt eklektilise) aluse praktilise tegevuse jaoks. Teine raamatu kirjutamise põhjus on mure nende üliõpilaste ja praktikute pärast, kes eitavad teooriat üldse või kordavad papagoilikult seda, mida neile on õpetatud. või siis hülgavad omaenda rikka mõtetepagasi. Nad ei mõista vajadust aru saada, kust teooria pärineb, mille poolest üks teooria teisest erineb, mis neid ühendab. Selgus teoreetiliste seisukohtade suhtes on minu arvates oluline osa sotsiaaltöötajaks olemisest, sest see on oluline tugi vastastikuse mõistmise ja identiteedi kujunemisel sotsiaaltöötajate hulgas. See on kasulik ka praktilises töös, sest selle määratlemine, mida me peame tegema ja miks, on teooria oluline eesmärk ja ühtlasi eluliselt vajalik kõigile, kes töötavad inimestega ja püüavad neid aidata. See on eriti tähtis just siis, kui me proovime kasutada erinevaist allikaist pärinevate ideede praktilist sulamit ühe kindla teooria rakendamise asemel. Tehes seda ilma eelneva õige mõtestamiseta, riskime oma kliente segadusse ajada ja võimalik, et isegi kahjustada. Erinevate kasutuselolevate ideede seoste ja vastukäivuste mõistmine aitab vältida selliseid probleeme. Raamatu eesmärgiks on seega anda ülevaade sotsiaaltöö teooriatest, esitada teooriate analüüs ja jõuda nende mõistmiseni ning väärtuse hindamiseni kaasaegse sotsiaaltöö seisukohast. Samal ajal olen ma nõus ka sellega, et sotsiaaltöö teooriaid võib käsitleda ka omavahelises seoses kui terviklikku teadmistekogumi!. Esimene peatükk kirjeldab, kuidas sotsiaaltöö teooriat võib mõista kui osa sotsiaalalase tegevuse sotsiaalsest konstruktsioonist ja kuidas nimetatud tegevus ise aitab luua teooriat. Vastupidi mõnedele vaadetele ma kinnitan, et teoreetiliste teadmiste kogum on praktika jaoks kasulik. Teine peatükk käsitleb (ja heidab kõrvale) teesi, et sotsiaaltöö teooria ei ole praktikale tarvilik; esitab sotsiaaltöö teooriate rakendamise positivistliku ja eklektilise lähenemise, uurib sotsiaaltöö teooriate ja nendevaheliste seoste analüüsimise viise. Ma leian, et erinevaid teooriaid on kasulik käsitleda omavahelistes seostes ning võrrelda ja hinnata neid üksteisele vastandades. Peatükid 3-11 vaatlevad üheksat sotsiaaltöö teooriate gruppi, nende arengulugu, suhteid teiste teooriatega ja neist tulenevaid juhiseid praktikale. Põhjused, miks just need teooriad on valitud ja miks mingi materjal on arvesse võetud või välja jäetud, esitatakse käesoleva peatüki lõpus ja 2. peatükis. 12-es peatükk püüab neid teooriaid hinnata üksteise suhtes ja jõuda seisukohale nende väärtuse kohta kaasaegse sotsiaaltöö jaoks. Ma rõhutan 'kaasaegse', sest sotsiaaltöö kui sotsiaalse nähtuse mõistmine võib lähtuda ainult nüüdisajast. Sealjuures saab sotsiaaltöö teooria üle arutleda vaid mingi kultuurikonteksti raames. Reinja White esitavad nimetatud seisukoha oma olulises artiklis sellest, kuidas tekivad uued arusaamad ning kuidas me hangime ja kasutame teadmisi: ... teadmiste kogumise põhiline suundumus on seotud kontekstide muutumisega. Kogutud teadmine - selle tajutud kasulikkus või olulisus - on seotud aja, koha ja isikuga (Rein ja White, 1981, lk. 37) . Kultuurierinevused sotsiaaltöö teooriais Kultuurikonteksti erinevused on olulised. Enamus sotsiaaltöö ja selle ajaloo kohta kirjutatust pärineb lääne kultuurist ega pruugi sobida mitteläänelike kultuuride jaoks. Ameerika, vähemal määral Euroopa, sotsiaaltöö teooriate tähtsus ja Euroopast lähtunud kolmanda maailma kolonialiseerimise mõjud on viinud arvamusele, et läänes sobivaid tehnikaid on võimalik eksportida täiesti erinevatesse kultuuridesse. Viimast tendentsi vaidlustatakse üha enam ja siinkohal on sobiv arutleda lääne sotsiaaltöö rakendatavuse üle mittelääne maades. Esiteks mille kõik mõjutused pole ühelaadsed. Heisler (1970) toob näiteks esile, et briti koloniaaltraditsioon toetus sotsiaalhoolekande puhul enamasti kohalikule, detsentraliseeritud ning

Elmo Medar 2010

3

mitteformaalsele algatusele, sellal kui Prantsuse kolooniates oli ilmne tendents tsentraliseeritud ja koordineeritud juhtimisele. Erisugune oli nende maade valitsuste ja rahva suhtumine neisse suundadesse ka pärast dekoloniseerimist. Teiseks - kuna teooriad on valdavalt ingliskeelsed, kujunevad mitmesuguste hooldusorganisatsioonide ja eri maade erineva erialase ettevalmistuse mõjul neis välja teadmistekogumid, mis pole laialdaselt kättesaadavad USAs ega Suurbritannias. Näiteks on Prantsusmaal olemas terve kategooria hooldetöötajaid, kellel on teatav roll sotsiaaltöös, mis on erinev sellest, kuidas sotsiaaltööd Suurbritannias VÕI USAs mõistetakse (Birks, ) 987). Samamoodi on Suurbritannias ja USAs vähe kasutust leidnud Lääne-Euroopa käsitlused sotsiaalpedagoogikast (Hämälainen, 191\9), kus rõhk asetatakse õpetamisele, mitte terapeutilisele lähenemisviisile. Kolmandaks - kui kristlus on Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika arengule tugeva jälje jätnud(vt. näit. Philpot, 1986), siis oli selle mõju koloniaalmaades täiesti teistsugune, kuna kristlus oli osa misjonäride pingutusest allutada kohalik rahvas kolonialistide domineerivale kultuurile. Mõnedes maades hoiduti targalt eri kultuuride konfliktist (nagu Haile Selassie Etioopias 1930tel aastatel suutis; Sehenk ja Sehenk 1987). Teistes elasid eri kultuurid ebamugavustundes kõrvuti, nagu näiteks Indias, kus 19. sajandil püüti võtta seadusandlikke meetmeid ebaharilike kultuuritavade nagu leseohverdamise ja usumõrvade kaotamiseks, kuid sotsiaalseid reforme võeti ette harva (Chakrabarti, 1987). Muudes maades, sealhulgas paljudes Aafrika riikides, lasus sotsiaalhooldus enamasti kristlike missioonide ja vabatahtlike õlul ning enne 1940-te aastate lõppu tehti vaid harvu katseid seda riiklikult organiseerida. Ka suurematel mittekristlikel religioonidel on olnud ootamatult vähe mõju sotsiaaltöö kujundamisele Danisoglu (1987) näiteks kirjutab, arutledes Türgi hooldetöö üle, et võrdsus ja õiglus islami traditsioonis on oluliselt mõjutanud heategevuse kujunemist valdavalt islamiusulistes riikides. Sageli on selliste filoosoofiate rakendamine hoolekandes kaugel lääne poliitilistest arusaamadest valitsevate reziimide autoritaarsuse tõttu. Võrreldes Hiina ja lääne hooldetöö filosoofiaid märgib Chow ( 1987) nende lähtekohtade erinevust. Läänes rõhutab sotsiaaltöö üksikisiku tähtsust ja seob selle individuaalsete õiguste kontseptsiooniga ning teenuste areng on toimunud lähtuvalt residuaalsuse põhimõttest, (s.t abi ainult neile, keda teisiti aidata ei saa) enaminstitutsionaliseeritud mudeli suunas, mille puhul sotsiaalhoolduse eesmärgiks on erineva ulatusega sotsiaalne võrdsus ja rikkuse ümberjagamine (kuigi sotsiaaltöö mõju sellise eesmärgi ,saavutamisel tundub oleval kahtlane). Hiina puhul ei ole lähtekohaks inimeste kui indiviidide õiguste rõhutamine pigem on kesksel kohal nende kui perekonnavõrgustiku liikmete kohustuste ja vastutuse esiletoomine. Ülalkirjeldatud probleeme on ka Indias palju arutatud. Wadia (1961) väidab,hjndu dharma (hool kogu ühiskonna eest tervikuna ja inimeste abistamine) ja karma (tegude tagajärjed elus) mõisted on tugevalt mõjutanud India sotsiaalseid reforme ja kujundanud sotsiaaltöö väärtusi. Indias on tehtud katseid leida sotsiaaltöö erinevaid filosoofilisi aluseid tunnustatud juhtide, nagu Gandhi ja Nehru mõtetest, selleks et korraldada roojaste kastile tuge, naiste hooldust ja sotsiaaltööd maapiirkondades (Muzumdar, 1964; J. Howard, 1971). Gangrage 1971) leiab, et Indias on tarvis enam rõhutada perekonnavõrgustiku vastutust liikmetevahelise kontakti säilitamise eest kui lääne sotsiaaltöö mudelis, milles perekonna rolli nähakse vaid laste ettevalmistamises eraldumiseks ja iseseisvumiseks. Samuti on ilmne, et lääne sotsiaaltöö õhutab konkureerimise kaudu pluralismi ja erinevusi, kuid hindu filosoofia põhjal on oluline püüd ehitada sildu ja vältida konflikte. Kuigi individuaalsel lähenemisel põhinev sotsiaaltöö on linnades olemas ja selle puhul eelistatakse läänelikke mittedirektiivseid meetodeid kultuuriliselt kohasematele autoritaarsetele lähenemisviisidele (Kassim Ejaz, 1989), on esimese suhtes tehtud palju kriitikat, kuna lääne sotsiaaltöö pole suutnud pakkuda elujõulisi tegevusjuhiseid ja sobivat koolitust eriti maapiirkondade sotsiaalseks arendamiseks ning muutusteks sealses sotsiaalsfääris (Nagpaul, 972;Nanavatty,1981;Ghosh,1984;I1ango.1988).Oma

Elmo Medar 2010

4

artiklis tõestab Bryant (1985), et erinevate maade vajadused teooria ja praktika suhtes ei pruugi sarnased olla, sest Aafrika ja Aasia maapiirkondade arendamise töö on teistsugune sõltuvalt majanduserinevustest ja maaharimisviisidest. Kümnendas peatükis kirjeldatakse kultuurireaktsiooni, mis tekkis lääne sotsiaaltöö mudelite ebakohasuse tõttu ja viis sotsiaaltöö ümberkujundamis liikumisele Ladina-Ameerikas, mõjutades omakorda ka lääne sotsiaaltööd. Neljandaks - koloniaalvõimud hoolisid vähe elanike heaolust, kuna nad kaldusid Asamoahi ja Beverly (1988) arvates lõhkuma inim- ja sotsiaalprobleeme eri aspektideks, selle asemel et leida lahendusi ühiskonna heaolu tõstmiseks tervikuna. Nad osutasid küll tähelepanu poliitilistele ja majandusküsimustele, mitte aga sotsiaalsetele vajadustele ja selle huvides vähendasid traditsiooniliste (näiteks hõimu) struktuuride tähtsust. Viimased aga olid hooldetöö aluseks. kuid otsustuste tegemisel kaldusid koloniaalvõimud eelistama lühikese ajaga saavutatavaid tulemneid kolooniate kaugemate arengukavade asemel. See viis sotsiaaltöö ja vastavate ideede vähese arenguni ning kujutluseni, et lääne teooriad on nendesse maadesse ülekantavad. Rahvusvaheriste organisatsioonide abi võib olla halvasti seotud kohalike abiorganisatsioonidega (Schenk ja Schenk. 1987; Whang. 19RR) ja on enamasti suunatud lastele. jättes tagaplaanile teised kliendigrupid (Dixon. 1987; Dixon ja Schuerall, 1984; Onokerkoraye. 1984). Viiendaks - kolonialismijärgne kogemus on näidanud, et läänelikud ideed ei ole ülekantavad. Seda osalt sellepärast, et 50-tel ja 60-tel aastatel, kui enamik kolooniaid vabanes, oli sotsiaaltöö läänes eriti indiviidikeskne ja seetõttu sobimatu maades, kus oli suuri sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme. Yelaja (1970) märkis, et niisugusel ajal on tarvis sotsiaaltöö avaramat kontseptsiooni, kuhu mahuksid nii sotsiaalsed muutused kui ka sotsiaalpoliitika arendamine. Mõningatel juhtudel on majandusprobleemid olnud niivõrd rasked (nagu paljudes Aafrika riikides; Dixon, 1987) ja ideoloogilised suundumused ning muud prioritecdid niivõrd olulised (näiteks mandri-Hiinas; Starak, 1988), et on tekkinud arvamus, et ukskõik milline läänes tunnustatud sotsiaaltöö vorm ei oleks seal sobinud. Samal ajal on eri maades näha kohalikele oludele sobiva sotsiaaltöö vormide aeglast arengut. Walton ja Nasr (1988) arvavad Egiptuse näitele toetudes. et neis riikides toimub kaks paralleelset protsessi: indigenisatsioon, mille puhul olulisi ideid kohandatakse sobivaks oma oludele, ja autentisatsioon, mispuhul omi ideid arendatakse koos imporditud teooriatega nii, et moodustuks uus teadmiste struktuur. Võib ka olla. et samasugused protsessid toimuvad ka lääneriikide vahel. Näiteks Ameerika teoorad, mis on välja töötatud vabatahtliku sotsiaaltöö süsteemis, kohandatakse Suurbritannia ja muude Euroopa maade enambürokratiseerunud ja valitsuse poolt juhitava sotsiaaltöö süsteemi jaoks. Indigenisarsiooni ja autentisatsiooni koostoimes on oluline uurida algteooriaid ja seda, kuidas need omavahel seostuvad, et analüüsida nende kasutatavust teises kultuuris. Siiski keskendub käesolev raamat eelkõige sotsiaaltöö lääne mudelitele, kuni muud ideed muutuvad nii tugevaks, et rikastada olemasolevat ideestikku või kuni mitte-lääneriikidest ilmub sotsiaaltöö praktika täiesti erinev vorm. KASUTATUD KIRJANDUS:

2.2Sotsiaalne konstruktivism sotsiaaltöö teoorias Perekonna rolli nähakse vaid laste ettevalmistamises eraldumiseks ja iseseisvumiseks. Samuti on ilmne, et lääne sotsiaaltöö õhutab konkureerimise kaudu pluralismi ja erinevusi, kuid hindu filosoofia põhjal on oluline püüd ehitada sildu ja vältida konflikte. Kuigi individuaalsel lähenemisel põhinev sotsiaaltöö on I linnades olemasja selle puhul eelistatakse läänelikke mittedirektiivseid meetodeid kultuuriliselt kohasematele autoritaarsetele lähenemisviisidele (Kassim Ejaz, 1989), on esimese suhtes tehtud palju kriitikat, kuna lääne sotsiaaltöö pole suutnud pakkuda elujõulisi tegevusjuhiseid ja sobivat koolitust eriti maapiirkondade sotsiaalseks arendamiseks ning

Elmo Medar 2010

5

muutusteks sealses sotsiaalsfääris (Nagpaul, 1972;Nanavatty,1981;Ghosh,1984;I1ango.1988).Oma artiklis tõestab Bryant (1985), et erinevate maade vajadused teooria ja praktika suhtes ei pruugi sarnased olla, sest Aafrika ja Aasia maapiirkondade arendamise töö on teistsugune sõltuvalt majanduserinevustest ja maaharimisviisidest. Kümnendas peatükis kirjeldatakse kultuurireaktsiooni, mis tekkis lääne sotsiaaltöö mudelite ebakohasuse tõttu ja viis sotsiaaltöö ümberkujundamis liikumisele Ladina-Ameerikas, mõjutades omakorda ka lääne sotsiaaltööd. Neljandaks - koloniaalvõimud hoolisid vähe elanike heaolust, kuna nad kaldusid Asamoahi ja Beverly (1988) arvates lõhkuma inim- ja sotsiaalprobleeme eri aspektideks, selle asemel et leida lahendusi ühiskonna heaolu tõstmiseks tervikuna. Nad osutasid küll tähelepanu poliitilistele ja majandusküsimustele, mitte aga sotsiaalsetele vajadustele ja selle huvides vähendasid traditsiooniliste (näiteks hõimu) struktuuride tähtsust. Viimased aga olid hooldetöö aluseks. kuid otsustuste tegemisel kaldusid koloniaalvõimud eelistama lühikese ajaga saavutatavaid tulemneid kolooniate kaugemate arengukavade asemel. See viis sotsiaaltöö ja vastavate ideede vähese arenguni ning kujutluseni, et lääne teooriad on nendesse maadesse ülekantavad. Rahvusvaheriste organisatsioonide abi võib olla halvasti seotud kohalike abiorganisatsioonidega (Schenk ja Schenk. 1987; Whang. 19RR) ja on enamasti suunatud lastele. jättes tagaplaanile teised kliendigrupid (Dixon. 1987; Dixon ja Schuerall, 1984; Onokerkoraye. 1984). Viiendaks - kolonialismijärgne kogemus on näidanud, et läänelikud ideed ei ole ülekantavad. Seda osalt sellepärast, et 50-tel ja 60-tel aastatel, kui enamik kolooniaid vabanes, oli sotsiaaltöö läänes eriti indiviidikeskne ja seetõttu sobimatu maades, kus oli suuri sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme. Yelaja (1970) märkis, et niisugusel ajal on tarvis sotsiaaltöö avaramat kontseptsiooni, kuhu mahuksid nii sotsiaalsed muutused kui ka sotsiaalpoliitika arendamine. Mõningatel juhtudel on majandusprobleemid olnud niivõrd rasked (nagu paljudes Aafrika riikides; Dixon, 1987) ja ideoloogilised suundumused ning muud prioritecdid niivõrd olulised (näiteks mandri-Hiinas; Starak, 1988), et on tekkinud arvamus, et ukskõik milline läänes tunnustatud sotsiaaltöö vorm ei oleks seal sobinud. Samal ajal on eri maades näha kohalikele oludele sobiva sotsiaaltöö vormide aeglast arengut. Walton ja Nasr (1988) arvavad Egiptuse näitele toetudes. et neis riikides toimub kaks paralleelset protsessi: indigenisatsioon, mille puhul olulisi ideid kohandatakse sobivaks oma oludele, ja autentisatsioon, mispuhul omi ideid arendatakse koos imporditud teooriatega nii, et moodustuks uus teadmiste struktuur. Võib ka olla. et samasugused protsessid toimuvad ka lääneriikide vahel. Näiteks Ameerika teoorad, mis on välja töötatud vabatahtliku sotsiaaltöö süsteemis, kohandatakse Suurbritannia ja muude Euroopa maade enambürokratiseerunud ja valitsuse poolt juhitava sotsiaaltöö süsteemi jaoks. Indigenisarsiooni ja autentisatsiooni koostoimes on oluline uurida algteooriaid ja seda, kuidas need omavahel seostuvad, et analüüsida nende kasutatavust teises kultuuris. Siiski keskendub käesolev raamat eelkõige sotsiaaltöö lääne mudelitele, kuni muud ideed muutuvad nii tugevaks, et rikastada olemasolevat ideestikku või kuni mitte-lääneriikidest ilmub sotsiaaltöö praktika täiesti erinev vorm.

Raamatu põhiseisukoht: sotsiaaltöö on sotsiaalselt konstrueeritud Käesoleva raamatu põhiseisukoht on, et sotsiaaltöö on sotsiaalselt konstrueeritud tegevus. Me oleme teinud kindlaks, et seetõttu saab sotsiaaltööd mõista ainult selles osalevate inimeste sotsiaalsest ja kultuurikontekstist lähtuvalt. Sotsiaaltöö teooriad on selle konteksti produktid, kus nad tekivad ning samal ajal mõjutavad nad seda konteksti. sest teooriad mõjutavad inimeste tegevust sotsiaaltöös ja see omakorda kujundab hoiakuid sotsiaaltöös osalevate inimeste suhtes, nende inimeste endi mõtteid ja väärtusi. Selleks et mõista, mis on sotsiaaltöö, peame jälgima inimesi selles tegevuses, selle ülesehitust ja teooriaid. Me võime mõista neid asju vaid siis. kui

Elmo Medar 2010

6

jälgime, kuidas ühiskond, mis sotsiaaltööd ümbritseb ja mille osa see on, kujundab arusaamu sotsiaaltööst. Rein ja White rõhutavad nimetatud seisukohta eriti: '" teadmisi. mida sotsiaaltöö vajab, ei saa toota ülikoolides üksikisikute poolt, kes eeldatavasti püüdlevad ajatute ja kontekstivabade teadmiste poole inimese. ühiskonna. institutsioonide ja poliitika kohta. Teadmine peab kasvama elavas situatsioonis, mis vastustab hetkel toimuvat omal alal ... konteksti tuleb laiendada sedavõrd, et see ei sisaldaks ainult kliendi olukorda, vaid haaraks ka toimija enda ja laiemalt kogu teeninduse institutsionaalse korralduse. See hõlmab töökohtade, abiametite, valitsusstruktuuride ja poliitiliste survegruppide põimuva võrgustiku, mis kõik mõjutavad toimijat (Rein ja White, 1981, lk. 37). Sotsiaalse konstruktivismi idee pärineb Bergerilt ja Luckmanniit (1971). Nad väidavad, et 'reaalsus' on teadmine, mis juhib meie käitumist, kuid meil kõigil on reaalsusest erisugune ettekujutus. Me jõuame ühisele arusaamisele sellest oma teadmiste vahetamise kaudu erinevates sotsiaalsetes protsessides, mis objektiveerivad reaalsuse. Sotsiaalne tegevus kaldub muutuma harjumuseks, nii et meil on ühine arusaam sellest, kuidas asjad peavad olema ja me käitume vastavalt sotsiaalsetele kokkulepetele. mis kujunevad ühise teadmise pinnalt. See omakorda viib selliste kokkulepete institutsionaliseerumisele, kuna paljud inimesed jagavad samu arusaamu mingi osa kohta ühiskonnast. Seejärel muutuvad seesugused arusaamad üldiseks neile mingi 'tähenduse' omistamise protsessi kaudu ja sedamööda integreeritakse kujutlused reaalsusest organiseeritud ja tõeseks-peetavasse süsteemi. Sotsiaalsed arusaamad on seega inimeste arusaamade produkt. Mis puutub inimestesse, siis see ongi objektiivne, sest teadmine reaalsuse olemusest on üldiselt aktsepteeritud ja kuna inimesed kasvavad üles kesk neid sotsiaalseid arusaamu reaalsusest, on inimesed omamoodi ühiskonna produktid. Kasutades neid teadmisi sotsiaaltöö suhtes väidan, et sel on oma reaalsus, milles ta eksisteerib; teooriad sotsiaaltöö kohta kirjeldavad seda reaalsust, need on loodud inimeste poolt interaktsioonis sellega, mis määratleb sotsiaalse reaalsuse. Inimesed ise on loodud sotsiaalse reaalsuse poolt ühtse arusaama kaudu selle suhtes, milles on sotsiaaltöö olemus. Sotsiaaltöö kolm elementi, millega ma peatükki alustasin, olid sotsiaaltöötaja, klient ja nende kohtumise kontekst. Peatüki kolm järgnevat osa käsitlevad seda, kuidas igaüks neist on sotsiaalselt konstrueeritud ootuste, kultuurinormide ja käitumismustrite kaudu. Põhjendus on järgmine. Sotsiaaltöö teooria luuakse sotsiaaltöös suhtes selle tegevuse praktikaga, mis omakorda suhetub laiema sotsiaalse kontekstiga. Kolm olulist jõudu kujundavad sotsiaaltööd; see, mis loob ja kontrollib sotsiaaltööd kui eriala; see. mis kujundab klientuuri inimestest, kes abi otsivad või on abistatavateks suunatud; ja see, mis loob sotsiaalse konteksti. milles sotsiaaltööd praktiseeritakse. Sotsiaaltöö on eriline tegevus, kus inimesed suhtlevad erilistes sotsiaalsetes 'sotsiaaltöötaja' ning 'kliendi' rollides, seega on selle tegevuse iseloom osaliselt määratud nende rollide poolt, Sotsiaaltöö mõistmine haarab nende faktorite uurimise, mis kujundavad toimijate sotsiaalsed positsioonid keerukates sotsiaalsetes suhetes. Järgmises osas on sotsiaaltöötaja arutluse keskmes kui subjekt.

Sotsiaaltöötaja määratlemine Ettekujutus sotsiaaltöötajast kujuneb kohtumisel kliendiga erialastest ootustest, s.t. korrastatud arusaamadest selle kohta, kes sotsiaaltöötaja on ning sotsiaalsetest protsessidest, mis määratlevad kellegi sotsiaaltöötajana. Sotsiaaltöö mitmesugused käsitused koos selle suhetega teistesse erialadesse ja mitmesugustesse sotsiaalsetesse institutsioonidesse kujundavad sotsiaaltöö kui eriala olemuse. Sotsiaaltöö võib muutuda, areneda või ka kaduda vastavalt muutustele ühiskonnas Seega teadmised ja ideed, mida sotsiaaltöötajad kasutavad, alluvad sotsiaalsetele muutustele. Sotsiaaltöö ajalugusid on sama palju kui maid, kus ta on eksisteerinud, ja nii pole olemas teatavat kindlat uurimiskogumit. Sotsiaaltöö kirja pandud ajalugu on Lääne-Euroopa maade ja Põhja-Ameerika sotsiaaltöö ajalugu. Enamus kirjandusest selle seoste kohta eri institutsioonidega pärineb samuti nendest kultuuridest. Nimetatud materjal annab olulisi vihjeid faktoritele, mis on sotsiaaltööd kujundanud ning võib muuski mõttes oluline olla.

Elmo Medar 2010

7

Kokkuvõtlikult(koos näidetega) on see esitatud tabelis 1.1 Tabel 1.1 Sotsiaaltöö kui eriala kujunemise tegurid Faktorid 1.Liikumine isikuabi süsteemseks korraldamiseks 2.Avalikkuse katsed kontrollida, piirata või juhtida hoolde- või heategevustööd 3.Uute sotsiaalsete institutsioonide areng ja nende muutumine 4.Majanduslikud ja poliitilised ideoloogiad ning suundumused 5.Vajaduste muutumine või arusaamade muutumine vajadustest avaliku diskussiooni käigus või survegruppide kaudu 6.Muutused või tajutud muutused sotsiaalse kontrolli vajaduse suhtes 7.Ühiskonda mõjutavate väärtuste ja hoiakute rakendamine 8.Seadusandluse muutumine 9.Akadeemiline ja intellektuaalne areng 10.Sotsiaaltöötajaid kasutavad või koondavad organisatsioonid 11.Lähedased erialad Võimatu on välja selgitada viimset kui ühte tegurit sotsiaaltöö arengus, kuid tabelis toodu tõstab esile järgmised olulised jooned:

◊ sotsiaaltöö praktikat ja teooriat mõjutavad mitmed sotsiaalsed jõud, millel pole midagi ühist ei eriala akadeemilise ega ka praktilise arenguga. Muutuvad sotsiaalsed vajadused, sotsiaaltööga seotud teiste erialade vajadused ja mõju. Muutused poliitikas ja seadusandluses on vaid mõned näited mainitud mõjuritest.

◊ nimetatud sotsiaalseid jõude mõjutavad poliitikute ja avalikkuse ettekujutused sellest, millised on nii sotsiaalsed kui ka üksikinimeste vajadused ja millisel viisil peab olema kujundatud nende rahuldamise süsteem. Seega poliitiline diskussioon ja sotsiaaltöö kujutamine teabevahendite poolt mõjutavad selle töö tajumise viisi, mis omakorda loob sotsiaaltöö ülesanded ja huvisfääri. Seda sellepärast, et avalikkuse tajumused mõjutavad tegevust ja et sotsiaaltöötajad ise on osa avalikkusest, siis on nad mõjutatud teabevahendite ja poliitiliste muutuste poolt.

◊ sotsiaaltöö organiseerimine, seadusandlus, majanduslik võimsus ja sotsiaaltöö organisatsiooni toetavad juhtimisviisid mõjutavad seda, kuidas sotsiaaltöö suudab toime tulla. Kui sotsiaaltöö on tugeva, sõltumatu organisatsiooni osa, on tal tõenaoliselt vabadus sõltumatult arendada oma tegevuse tehnikaid. See on vähem tõenäoline seal, kus sotsiaaltööd tehakse asutustes, milles domineerivad muud erialad (näit. haiglad ja meditsiin). Valdava eriala staatus ja mõjusus võib tuua sotsiaaltööle nii kasu kui ka kahju. Eriti oluline võib olla töö organiseerimine. Maades, kus ametiühingud teatud määral kontrollivad töötingimusi (nagu paljudes Euroopa maades), on nende mõju sotsiaaltööle teistsugune kui maades, kus tööandjad või erialagrupp ise oma töö sisu ja meetodite üle otsustavad.

◊ paljud sotsiaalsed grupid on kas tegelikult või potentsiaalselt sotsiaaltöö küsimustes

üksteisega konfliktis. Akadeemiline sotsiaaltöö teooriate või tehnikate loomine võib kergesti olla konfliktis teiste erialade esindajatega (näit. meditsiini vastupanu sotsiaaltöö iseseisvaks kujunemisele) või tööandjate määratlusega sotsiaaltöö ülesannetest (näit. paljude Euroopa maade tööandjate kaebused, et sotsiaaltöötajate ettevalmistuse teoreetiline suunitlus ei ole praktikas rakendatav) või hoolduse poliitiliste eesmärkidega. Väga kergesti võib nimetatud ja muudegi gruppide vahel tekkida võitlus sotsiaaltöö teooriaja praktika kontrollimise pärast, milles igaüks neist

Elmo Medar 2010

8

püüab omal moel mõjutada avalikkuse tajumusi, organisatsiooni struktuuri või poliitilist süsteemi ja seadusandlust.

Sellest seisukohast nähtuna on sotsiaaltöö osa temaga seotud erialade võrgustikust. mistõttu tuleb mõista, kuidas sotsiaaltöö on kujunenud, kuidas seda kontrollitakse ning kuidas see on seotud teda ümbritseva võrgustikuga. Mõistmist soodustab arusaamine sotsiaaltöö teooriate tekkimise kohta ja see, millist mõju neile on avaldanud ja kuidas on kujunenud nendega seotud erialade teooriad. Need teooriad ise on osa sotsiaalsetest mõjutustest, mis aitavad paigutada sotsiaaltööd teiste teenuste, erialade ja asutuste võrgustikku. Ma väidan samuti, et teooriad on kujundatud osalt nende sotsiaalsete faktorite poolt, mis kujundavad ka sotsiaaltöötaja. See on tõenäoliselt nii, sest sotsiaaltöö teooria on loodud inimeste poolt, kes toimivad sotsiaalselt kujundatud erialas eneses. Sotsiaalselt määratud eesmärgid ja eriala päritolu selgitavad teooriat ja nii nagu teooria on loodud, mõjutab see eriala ning seega ka sotsiaalseid jõude, mis kujundavad praktika konteksti.

Kliendi määratlemine Kliendi mõjutusi sotsiaaltööle on erialases kirjanduses enamasti ignoreeritud: neid on peetud vaid teooria poolt kirjeldatud tegevuse objektideks. Ma eeldan, et tegelikult määratletakse kliendid osalt selle tegevuse protsesside kaudu. mille tõttu nad kujunevad erilisteks inimesteks, 'klientideks'. Kliendiks muutumise protsess iseenesest on sotsiaalselt kujundatud, sest see toetub üldisele sotsiaaltöö olemuse mõistmisele. Kuna nad toovad sotsiaaltöö tegevusse sisse välismaailma. muudavad nad sotsiaaltöö olemust. Selles mõttes on sotsiaaltöö interaktiivne protsess, milles klient muudab sotsiaaltöötajat ja sotsiaaltöö olemust ning seetõttu muudab ta ka sotsiaaltöö teooriat. Selle väite eesmärgiks on kummutada arvamus, et sotsiaaltöö on katalüütiline protsess, milles muutumatu sotsiaaltöötaja ja abiamet muudavad klienti ning esitada eeldus, et ka sotsiaaltöötaja ja amet muutuvad kliendi mõjul .Klient ei ole absoluutne ja olemuselt muutumatu. Üldiselt määratletakse inimesi klientidena. kui nad suhtlevad töötajatega, kes kasutavad tehnikaid, mida sotsiaaltöö peab sobivaiks, Kuid see ainuüksi ei iseloomusta alati klienti, kuigi töötajad ise või siis teisedki selles tegevuses osalejad olukorda just nii kujutlevad, Näiteks kliendi eestkostjana toimiv sotsiaaltöötaja on pigem kliendi kolleeg kui abistaja. Kasuvanemal võib sotsiaaltöötajaga olla ambivalentne suhe, kuna teda käsitletakse ühest küljest kui kolleegi ja teisest kui abivajajat. Vaimse puudega lapse vanem võib olla sotsiaaltöötaja kolleeg, kes aitab last ja samal ajal sot-siaaltöötaja abi objekt, keda aidatakse lapsega toimetulekul. Kliendiks olemine on osalt taju küsimus, kuna inimest, keda teised näevad kliendina, ka koheldakse kliendina. Inimeste endi arvamus oma seisundist mõjutab. kuigi ei määra. nende tajumist kliendina teiste poolt. Ka ametlik määratlus on seejuures oluline, sest kellegi ametlik määratlemine klientide hulka võib ta sellesse kategooriasse paigutada või tugevdada tema kuulumist klientide hulka, Selliseid määratlusi võivad anda kliendid ise, töötajad, ametnikud abiametites, inimesed teistes ametites, kliendi perekond või klienti ümbritsevad inimesed. Kui keegi on määratletud kliendina. siis see määratlus on püsiv, kuigi sotsiaaltöö tema suhtes on ajutine episood või on juba lõppenud. Kliendiks olemist kiputakse seostama teatud tüüpi inimestega, näiteks teatud klassist pärinevate või teatud ümbruses elavate inimestega. Sellistest inimgruppidest pärit isikuid kirjeldatakse abiametite või vaatlejate poolt kergemini klientidena kui siis, kui nad kuuluksid teistesse gruppidesse. Kliendiks olemisega kaasneb stigma, sest inimesi, kes vajavad abi igapäevaeluga toimetulekuks, halvustatakse, ja kui nad leitakse oma sõltuvuses ise süüdi olevat, on halb suhtumine neisse veelgi tugevam. Nimetatud tegurid võivad üksteist mõjutada või vastuollu sattuda. Näiteks võib amet ja selle töötaja näha Albertit kliendina ja ka talle võõrad inimesed võivad seda arvamust jagada, kuid ta ise võib end pidada sotsiaaltöötaja sõbraks. Kui nii, mis siis teha Albertiga? Kui kliendiga tehakse sotsiaaltööd, aga klient tajub seda teisiti, kas siis töö temaga on ebaõnnestunud ja millekski muuks

Elmo Medar 2010

9

kujunenud? Näide illustreerib seda, kuidas inimeste arusaamine kliendiks olemisest võib mõjutada seda, kuidas me mõistame sotsiaaltöö olemust. Et erinevate inimeste tajumused kliendiks olemisest on erinevad, tuleb uurida, kust need pärinevad. On tõenäoline, et sotsiaalsed institutsioonid ja nende areng, mida me jälgisime sotsiaaltöötaja määratluse kujunemisel, mõjutavad ka klientuuri määratlust. See viib meid vajaduseni käsitleda kliendiks olemist protsessina. Kuna kliendiks olemist on raske mõista seisundina, on seda kohasem vaadelda protsessina: inimesed muutuvad sotsiaaltöö klientideks, käituvad klientidena ja lakkavad olemast sotsiaaltöö kliendid. See protsess toimib kontaktis sotsiaalabi ametiga, mis osutab neile teenuseid inimeste poolt, keda määratletakse sotsiaaltöötajatena. Nagu me eelmises osas veendusime, on sotsiaaltöö olemus ja seega ka abiametid sotsiaalselt määratletud, nii nagu ka kliendistaatuse saamine. Hoiakud teatud inimelu nähtuste suhtes, nagu näiteks alkoholism, määravad, kas need on sotsiaaltöö jaoks olulised ning ka selle, kas inimesed, kes kannavad neid nähtusi, näevad end või kas ümbritsevad inimesed tajuvad neid kliendikandidaatidena. Neid võidakse samahästi tajuda vanglakandidaatidena või isikutena,kes vajavad meditsiinilist sekkumist või siis vaimuliku abi. Tee klientuuri hulka algab sel1est, et keegi tajub oma elus olevat midagi lahendust vajavat ja seda "midagit" tajutakse probleemina. Selle teadvustamine koos sotsiaalse survega loob vajaduse abi järele. Teatud hetkel kujuneb välja arusaamine abi kättesaadavusest ja klient jõuab abiametisse, kus algab interaktsioon sotsiaaltöötajaga. Selle hetkeni võivad otsustused ol1a puutumatud mingi eriala mõjutustest .Probleemi teadvustamine, sotsiaalne surve, abiasutuse otsing ja valikud, mis viisid just selle kindla koha leidmisele, võivad olla tekkinud üldisest ettekujutusest probleemi ja kättesaadavate ametite kohta. Wikleri uurimus (1986) selle kohta, kuidas abistajateni jõuavad juudi kliendid New Yorgis osutab, et kõige olulisemad teed on iseseisev pöördumine ja mitteprofessionaalide suunamine. Järgneb vastuvõtmise protsess. Eesmärgiks on uurida kliendi olukorda ning jõuda selgusele. kas see vastab asutuse võimalustele. Sageli hinnatakse ka kliendi motivatsiooni. Specht ja Specht (1986a) asetavad kliendiks saamise alguse nimelt sellesse punkti, kuid ma leian, et see on nihutatud liiga hilisesse aega, kui vaadelda seda eelpoolkirjeldatud protsessi taustal. Loomulikult ei ole keegi sel hetkel lõplikult kliendina määratletud. Inimesi võidakse määratleda 'pöördujateks'. keda uuritakse, kas nad võiksid sobida kliendi määratluse alla, mis vastab ameti poolt kehtestatud raamidele, töötajate väljaõppele, sotsiaalpoliitikale, erialastele, isiklikele ja avaliku arvamuse kujutlustele. Pöördujaile osutatakse mõningaid teenuseid, näiteks sotsiaalabi õiguste alast nõustamist, ilma et neid kliendina määratletaks. Ülalöeldu osutab sellele, et ameti külastus on valiku küsimus, kuid paljud kliendid on ka tahtevastaselt suunatud kohtu poolt või neid uuritakse sotsiaalpoliitika elluviimise käigus, näiteks laste väärkohtlemise või hooidamatuse juhtude väljaselgitamiseks. Cingolani (1984) soovitab, et sotsiaaltöötajad peaksid nägema end pidevas klientidega hea suhte loomise protsessis olevana. Ta arvab, et sotsiaalse konflikti mudel, milles sotsiaaltöötaja võtab endale tõrksa kliendi ja sotsiaalse keskkonna vahendaja rolli, on kõige kohasem käsitlus. Specht ja Specht (1986b) leiavad, et lepingu sõlmimine kliendiga abi osutamiseks on lõplikuks sammuks kliendiks saamisel. Leping ei ole tingimata formaalne kirjalik dokument, vaid võib olla ka üsna vaba sõnaline kokkulepe kliendi ja töötaja vahel. Isegi pärast vastuvõttu ja kliendina määratlemist võib klientide staatus muutuda, kui neid suunatakse abiameti eri osadesse erisugust abi saama või kui nende endi tajumus endast või ümbritsevate, perekonna ja teiste abiasutuste tajumus kliendist muutub selle tõttu, et nende abisaamine teatavaks saab. Kliendiks saamine ja olemine viib kliendiks olemise lõpetamise protsessini. See omakorda nõuab nende ajendite mõistmist, mis kliente abiametist eemale tõukavad. Sellest arusaamine, millal on sobiv aeg ametiga suhtlemine lõpetada, on oluline faktor. Ka selle sammu puhul mõjutab klienti tema enda sotsiaalne taju, töötajalt saadud informatsioon, õigussüsteemi surve ning kliendi sotsiaalsest keskkonnast tulenevad teadmised ja hoiakud.

Elmo Medar 2010

10

Sotsiaaltöö konteksti määratlemine Nüüdseks oleme jõudnud selgusele selles, et kliendid ja sotsiaaltöötajad jõuavad koostööni protsessi kaudu, mida nimetatakse 'sotsiaaltööks' ja et selleni jõudmise viis on kujunenud nii sotsiaalselt kui ka ajalooliselt. Kirjeldatud seisukoht vaatleb suhet kliendi ja töötaja vahel interaktiivsena - kumbki neist mõjutab teist. Enamik sotsiaaltöö teooriaid ei pööra sellele asjaolule küllaldaselt tähelepanu, kuna toetuvad enamasti katalüütilisele mudelile, milles kompetentne sotsiaaltöötaja aitab ebakompetentsel kliendil lahendada probleeme või end ravida. Niisugune meditsiiniline mudel on sotsiaaltöös traditsiooniline ja seda on ka kritiseeritud, sest see viib abistamistöö killustumiseni ning käsitleb kliente kui probleeme, aga mitte kui tervikisiksusi. Kliente käsitatakse kui inimesi, kel on abistamisprotsessiga nõrk side. Selline mudel viib paratamatult kliendi iseseisvuse ja isiksusliku jõu vähenemisele (Katz, 1983). Weick (1983, 1986) leiab aga, et meditsiiniline mudel tuleks asendada tervise mudeliga, milles igaüht nähakse ise enda tervise eest vastutavana. Töötaja ülesanne on toetada tervistumise protsessi. kus määratletakse mitmesugused isiklikud ja keskkonna tegurid, mis tasakaalustatakse, et kindlustada igaühele tervislikum keskkond. Katalüütilises mudelis tuleneb töötaja kompetentsus teooria tundmisest, mida võib toetada ka empiiriline uurimistöö. Abiasutused ja töötajad on suhteliselt muutumatud ning interpreteerivad kogutud teadmisi lähtuvalt oma erialastest veendumustest. Kliendil pole võimalik esitleda end radikaalselt erineval viisil, sest tema käitumist interpreteeritakse erialal tavapäraseks saanud arusaamadest lähtuvalt. Iga pöördumine kinnistab kujunenud eeldusi ja kliendid õpivad, mida neil on oodata ja kuidas tuleb käituda. Uued teadmised ja uued teooriad tuuakse sotsiaaltöösse sotsiaalse surve kaudu poliitilistele ja kohalikele juhtidele, kes moodustavad juhtimise kõrgema ešeloni ning samuti sotsiaalteaduste ja muude uurimuste kaudu, mis mõjutavad erialast kirjandust ja töötajate väljaõpet. Niisiis rakendatakse sotsiaaltöösse uusi teadmisi ja teooriaid kollektiivsete akadeemiliste ja sotsiaalsete protsesside mõjul, aga mitte klientide poolt esitatud reaalse sotsiaalse situatsiooni kaudu, mistõttu mõned sotsiaalsed arengusuunad on abiasutustes kaduma läinud või neid esineb vähe. Ma nimetan esitatud käsitlust sotsiaaltööst katalüütiliseks, kuna katalüüs on keemiline reaktsioon, milles ained pannakse reageerima katalüsaatori mõjul. Ainete vahel toimub reaktsioon, mis ilma katalüsaatorita olemata jääks. Kombineerudes teiste ainetega aitab see reaktsioonil tekkida, sellest ise puutumata jäädes. Kas sellise mudeli poolt esitatud pilt on täpne? Mõningane tõestus nähtub asjaolus, et sotsiaaltöö ametid ei reageeri radikaalselt uutele sotsiaalsetele suundadele. Näiteks reageerisid lääneriikide abiametid aeglaselt ebaõnnestumistele töös rahvusvähemustega endeemilise rassismi tõttu nii väljaõppes, juhtimises ja praktilises töös (Lum, 1982; Dominelli, 1988) kui ka sotsiaalpoliitikas (Granger ja Portner, 1985). Värvilised ei usaldanud abiameteid ega valgeid. ilmnes suutmatus ületada rassi- ja klassipiire erineva elustiili ja kultuuri tõttu. Üldised sotsiaalsed liikumised tunnistasid neid probleeme ning kasutasid sotsiaaltöö suhtes poliitilist ja intellektuaalset survet. Töötajate isiklikud kogemused ümbritsevast maailmast ei peegeldanud muutunud reaalsust. Sama võib täheldada ka sotsiaalhoolde ja üldise sotsiaalabi süsteemi suutmatuses tunnistada tõsist ebavõrdsust naise rolli puhul. Nimetatud suutmatus tuleneb pigem abiametite paindumatust struktuurist ja töötajate sotsiaalselt kujunenud hoiakutest kui teadmistest või teooriast, mis uusi nähtusi arvesse ei võta. Näiteks kirjeldas J. Ellis (1977) seda, kuidas euroopalik arusaam laste vajadustest erineb Lääne-Aafrika arusaamadest ning et see viis Lääne-Aafrika perekondade puhul ebaõigete sekkumisteni. Muudki näited võivad ülalöeldut illustreerida. On olemas palju rohujuure tasandi abikeskusi, mis on rahvusvähemustele vastuvõetavad, reageerivad adekvaatselt naiste rollile ja vajadustele. See näib tõestavat, et sobivate hoiakutega töötajate ja juhtimisega ning väljaspool institutsionaliseerunud abiasutusi on võimalik tavapärastele teooriatele sarnaste teadmistega aidata sotsiaalseid gruppe,

Elmo Medar 2010

11

keda sotsiaaltöö ametid muidu eemale tõukavad. Mõned asutused siiski suudavad etniliste erisustega oma tööd rikastada (Jenkins, 1980). Sama võib juhtuda ka üksikutes positiivse hoiakuga institutsionaliseerunud ametites. Ometi ei saa sellele lõpuni lootma jääda. Midgley (1981) näitab, et kolmanda maailma maad on sageli leidnud lääne sotsiaaltöö mudeli oma vajaduste jaoks sobimatu olevat ning on loonud pragmaatilisema, radikaalselt erineva tööviisi. Küllalt on olemas tõendeid ka selle kohta, et sotsiaaltöötajad tõepoolest reageerivad uutele arengutele, mis nende töös ilmnevad, kuid nad ei suuda alati mõjutada oma töökohti ja neis valitsevaid hoiakuid, et uusi suundi edasi arendada. Üks oluline näide on kasvav vägivald sotsiaaltöötajate suhtes. Brown jt. ( 1987) väidavad selle tulenevat asjaolust, et inimesed. kes tavapäraselt oleksid hooldeasutustes, lastakse koju. Ka Small (1987) on seisukohal, et vägivald sotsiaaltöötajate suhtes peegeldab muutuvaid sotsiaalseid käitumisviise ega ole sugugi tingitud suhete katkemisest sotsiaaltöötaja ning kliendi vahel. Vägivald sotsiaaltöötajate suhtes ja ja tõsiasi, et nad kannatavad stressi ja läbipõlemise sündroomi all (Gibson et al.. 1989; Davis-Saeks et al .. 1985: Jayarantne et al . 1983: Fineman, 1985: Cherniss, 1980) viitab faktile, et nende suhted klientidega mõjutavad ja muudavad neid. Tõenäoliselt mõjutavad kliendid sotsiaaltööd ja abiameteid otseselt. Seetõttu ei kirjelda katalüütiline mudel adekvaatselt sotsiaaltöö mitmeid aspekte. Interaktiivne või transaktsionaalne mudel käsitab sotsiaaltöötajaid ja abiasutusi mitte katalüsaatoritena, vaid muutumisvõimelistena klientidega suhtlemise mõjul. Gitterman (1983) on veendunud, et paljusid raskusi, mis klientidel tekivad abi vastuvõtmisel, on kasulik vaadelda võitlusena töötaja ning professionaalsete prerogatiivide vahel, kliendi kontrollimissoovi ja abiasutuse katsete vahel ise juhtida oma tegevust. Kuna teooria kirjeldab ja selgitab, mida töötajad teevad, peab ta ka reageerima omaenese sotsiaalsetele konstruktsioonidele. Ilma seda arvestamata lükatakse ta kõrvale või muudetakse. Igasuguse arvestatava sotsiaaltöö teooria põhiliseks omaduseks on seega suutlikkus anda seletusi ja juhiseid, kuidas toime tulla survega, mida kliendid avaldavad sotsiaaltöötajale ja kuidas see mõjutab nende tajumusi klientide sotsiaalsetest oludest. Teooriat, mis ei suuda kirjeldada klientide reaalseid vajadusi nii, nagu nad neid esitavad abiasutustele, aktsepteeritakse ainult osaliselt või tõrjutakse täielikult. Siiani olen tõestanud, et sotsiaaltöö ise on interaktiivne, sest ta reageerib klientide abiametite suhtes esitatud nõudmistele, mis mõjutavad ka töötajaid ning seda, et teooria areng peab seda peegeldama, sest kui ta ei suuda käsitleda tegelikult esitatavaid nõudeid, võidakse ta tagasi lükata või muuta. Eelnevat edasi arendades võib öelda, et teooria peab arenema lähtuvalt klientide nõudmistest abiametitele ja töötajate mõjutustest teooriate interpreteerimisel ja aktsepteerimisel. Kuna teooria väidab, mis sotsiaaltöö on ja kirjutab ette, mida sotsiaaltöötaja peab erinevates situatsioonides tegema, järeldub sellest, et sotsiaaltöö sisu ja teooriat määratleb mitte sõltumatu akadeemilise arengu protsess ja loodud teadmiste eksperimentaalne kinnitus, vaid see, mida sotsiaaltöötajad tegelikult teevad. Viimase aga kujundab reaalsus, s. o. klientide nõudmised põhiliste väärtuste kontekstis ja sotsiaaltöö eriala raames kehtestunud sotsiaalsed struktuurid. Kaasaegse sotsiaaltöö teooria peab seega vastama reaalsusele, mille kujundavad nii kliendid kui ka sotsiaaltöötajad ning nende sotsiaalne keskkond; kui ta seda ei suuda, osutub teooria ebaõnnestunuks. Tunnistamine. et teooria peab olema sel moel interaktiivne ja reflektiivne, on uusimate sotsiaaltöö teooriate tunnuseks, näiteks teooriates, milles käsitletakse sotsiaaltööd interaktsioonis oma keskkonnaga (Germain, 1981), marksistlikes ja ka radikaalsetes lähenemisviisides (vt. peatükid 10 ja Il). Siit lähtuvalt peab sotsiaaltöö teooria pidevalt muutuma vastavalt sellele, kuidas sotsiaaltöö praktikas osalejad tegevust ennast kujundavad. Tegevuse sisu ei saa tuleneda teooriast või sotsiaaltööd üldiselt seletavast mudelist. Sisu määrab hoopiski erinevate tegevuste ühisosa, mille kujundab ümbritsev sotsiaalne tegelikkus. Erinevate tegevuste tasakaal, nende olulisus sotsiaaltöös osalevatele inimestele on struktuur, mille taustal peab teooriaid kontrollima. Kui teooria seletab ja kirjeldab mingite asjaolude kombinatsiooni viisil, mis töötajaid abistab, pakub see adekvaatse

Elmo Medar 2010

12

seletuse sotsiaaltöö mingile valdkonnale. Kui see aga ei suuda niisugust abi pakkuda, on see teooriana küündimatu, kuigi mõnes muus kontekstis võib ta ka kasulikuks osutuda. Teooriate kontrollimiseks võib kasutada sotsiaaltöö tegevuste aspekte, mille kujundavad selles tegevuses osalejate endi arusaamad nimetatud tegevusest. Need määratlevad teooria jaoks valdkonnad, mida sel on kasulik selgitada. Ja alles seejärel on võimalik võrrelda nende seletuste adekvaatsust erinevates olukordades. Asjaolu, et need aspektid on alati sotsiaaltöös olemas, kindlustab sotsiaaltöö sisu ja stabiilsuse ning sotsiaaltööna äratuntavuse, kuigi neid võib erinevalt rakendada. Need iseärasused on tihedalt seotud väärtustega, mida paljud autorid peavad sotsiaaltöös põhilisteks. Neid on kirjeldatud tabelis 1.2. Paljud neist on sellised, mida Rojek jt. nimetavad 'omandatud ideedeks'; nad väidavad, et sellised teadmised, olgu siis traditsioonilised, radikaalsed või feministlikud, mõjutavad tugevalt seda, mida sotsiaaltöötajad tegelikult teevad. Tabel 1.2 Sotsiaaltöö sotsiaalset konteksti iseloomustavad omadused

Omadus individualiseerimine

Teadmiste kasutamine

Suhe Organisatsiooni kontekst

Vajadus Sotsiaalsete institutsioonide säilitamine Toetamine

Tähendus inimesi koheldakse indiviididena, mitte kategooriatena

kliente ja tegevusi käsitatakse kinnitust leidnud psühholoogiliste ja sotsiaalsete teadmiste kaudu sotsiaaltöö toimib suhte kaudu sotsiaaltöö kasutab oma suhete organisatsioonilist konteksti tegevuse realiseerimiseks sotsiaaltöö määratleb vajaduse sotsiaaltöö tegeleb oluliste sotsiaalsete struktuuride säilitamisega sotsiaaltöö toetab oma kliente

Peatüki ülejäänud osas analüüsitakse iga tabelis esitatud punkti ja käsitletakse selle kohta käivat sotsiaaltööalast kirjandust väitmaks igaühe kohta neist, et nad on sotsiaaltöö oluliseks osaks. Nende omaduste olemasolu mingis tegevuses määratleb selle tegevuse sotsiaaltööna. Sotsiaaltöö sisu varieerub, sest see, kuidas need omadused on omavahel tasakaalustatud ja suhtes üksteisega, mõjutab tegevust. See selgub 12 peatükis, milles kirjeldatakse, kuidas erinevad teooriagrupid

Elmo Medar 2010

13

peegeldavad nende iseärasuste erinevat osakaalu ning väljendavad erinevaid taajumusi ja analüüse maailmast, milles sotsiaaltöötajad tegutsevad. Individualiseerimine tähendab seda, et sotsiaaltöö käsitleb inimesi kui isiksusi, vältides nendega tegelemist näiteks bürokraatlike protseduuride vahendusel. Selliseid protseduure väärkasutatakse mõnedes abiorganisatsioonides klientidega töötamisel, kuigi nad on omal kohal sotsiaaltööga piirnevates tegevusvaldkondades ja ka organisatsiooni juhtimisel. Klientide vajadused võivad olla kas tavalised või peegeldada uusi sotsiaalseid suundumusi, kuid sotsiaaltöö tegevused peavad olema iga kliendi isiksusele kohandatud. Muud abi osutavad organisatsioonid seavad omi kriteeriume abi osutamiseks, nagu näiteks eluaseme kvaliteedi hindamise süsteem või nõuded sotsiaalkindlustuse saamiseks. Selle tulemuseks on, et sotsiaaltööd kasutatakse ka neis organisatsioonides kergendamaks klientidel läbi bürokraatlike piirangute üldisema sotsiaalabi juurde jõudmist Sotsiaaltöötajad aitavad abivajajatel lahendada ka probleeme, mis on klientidel tekkinud sotsiaalkindlustusametite poolt kehtestatud piirangute tõttu. Viimase näiteks on sotsiaaltöötaja tegevus maades, kus sotsiaalkindlustus on ühendatud sotsiaaltööga või siis meditsiiniline sotsiaaltöö haiglates. Indlvidualiseerimine on tihedalt seotud 'kaitsmisega' kui sotsiaaltööd iseloomustava teguriga Esildise kirjutamine kohtule või patsiendi sotsiaalse anamneesi esitamine psühhiaatritele seab eesmärgiks kliendi isiksuse esiletoomise, ilma milleta ta võiks muutuda lihtsalt õiguserikkujaks või psühhiaatriliseks 'juhtumiks'. Individualiseerimine iseloomustab sotsiaaltööd ka siis, kui kliendiks on terved grupid või elanike rühmad. Grupi- või asumitöö eesmärgiks on luua olukord, kus indiviidid saaksid grupi- või elukeskkonda kasutades arendada toimetulekuoskusi. Isegi juhul, kui töö eesmärgiks on aidata perekonnal, grupil või asumi elanikel tervikuna paremini hakkama saada, sisaldab see tööd sinna kuuluvate isikutega ja sellega, kuidas teised nende osalust toetavad. Üks osa individualiseerimisest on ka klientide olukorra individualiseerimine. Individuaal- vöi ka grupikliente austatakse kui inimesi ja olukordi, mille pärast nad abi otsivad, eristatakse teiste inimeste samalaadsetest oludest. Nende probleemi iga üksikut elementi käsitletakse osana tervikust. Viimane on paljuski sotsiaaltöö diagnoosi ja hindamise eesmärk ning selle seos individualiseerimisega on põhjuseks, miks neile sotsiaaltöö aspektidele või faasidele on eri teooriaid kirjeldavad autorid nii palju tähelepanu osutanud. Individualiseerimine ei ole oluline üksnes väärtusena, sellel on ka omad tehnilised põhjused. Sotsiaaltöötajad tegelevad sageli tavapärasest kõrvalekalduvate juhtudega, mille puhul ei ole võimalik kasutada odavamaid bürokraatlikke lahendusi. Nii peavad nad oma rolli täitmiseks vältima üldistus olukordade suhtes, millega nad tegelevad, ning keskenduma nende spetsiifilistele joontele Sellega jätavad nad kliendile tunde, et nende eest on hoolitsetud. Suhe kui teine sotsiaaltöö oluline aspekt on samuti seotud individualiseerimisega, sest suhte kvaliteet sõltub osaliselt individualiseerimisest. Sotsiaaltöötajaid kaldutakse kritiseerima, kui nad ei tööta isiksusekeskselt. Selle näiteks võib tuua olukorra Clevelandi sotsiaaltöö osakonnas, kuhu oli palju pöördumisi laste seksuaalse kuritarvitamise pärast. Osakonda kritiseeriti selle tõttu, et ta saatis kõik juhtumid, neid individuaalselt käsitlemata, kohtusse (DHSS, 1988). Biestek esitab oma klassikaliseks saanud individualiseerimise selgituse, kirjeldades sotsiaaltöö suhte olulisi omadusi (1965). Suhte filosoofiliseks aluseks on austus inimese vastu. Sellest tuleneb, et sotsiaaltöötaja peab aktsepteerima iga klienti kui austamisväärset inimest isegi siis, kui kliendi käitumine on ebameeldiv - seega tuleb inimest käsitleda lahus tema tegevusest. Järgmine aktsepteerimise aspekt on kliendi enesemääramisõiguse tunnustamine Algselt pärineb idee tehnikast, mis kindlustas kliendi aktiivsema osavõtu tööst tema motivatsiooni tugevdamise kaudu. Hiljem arenes sellest eetiline printsiip. mille kohaselt kliendil peab olema õigus teatud määral või täielikult kontrollida tema ja sotsiaaltöötaja vahel toimuvat protsessi (Payne, 1989). Teadmiste kasutamine on lisandus individualiseerimisse. sest kui inimesi käsitletakse indiviididena, peab selleks olema mingisuguseid teadmisi. Sotsiaaltöö kasutab selleks sotsiaalteaduste andmeid ja

Elmo Medar 2010

14

argumente. Selles erineb sotsiaaltöö näiteks õigusteadusest, religioonist või poliitikast, mille aluseks on kas siis austus võimu, usu, veendumuste või ühiste huvide vastu. Kuigi ka teised erialad kasutavad samu teadmisi, on erinevus rõhuasetuses. Meditsiin rõhutab eeskätt bioloogilisi ja keemia-alaseid teadmisi. psühholoogia omistab vähema tähtsuse sotsioloogilisele, nõustamine arvestab vähem poliitilisi, organisatsioonilisi ja sotsiaalseid aspekte, ühiskonnajuhtimine aga eemaldub psühholoogiast, rõhutades enam poliitikat ja sotsiaalseid aspekte. Sotsiaaltöö tulemuste ratsionaalne hindamine ulatub tagasi vähemalt heategevusorganisatsioonide töösse, mille eesmärgiks oli planeerida isikuabi nii, et selle efektiivsus oleks võimalikult suurem. Isikuabi toetus iga kliendi hindamisele, hästikorraldatud ülestähendustele ja kliendi elusituatsiooni uurimisele. Üks varasemaid õpikuid "Sotsiaalne diagnoos" (Richmond. 1917) esitas süsteemse plaani kliendi olukorra uurimiseks. Sellised suunad olid vastuolus fabiaanide ja sotsialistide vaadetega eriti Suurbritannias (C. Jones, 1979) ja ka selliste evangeelse kiriku töötajatega, nagu näiteks Barnardo, kes oli eriarvamusel Londoni COSiga (Wagner. 1979). Nende seisukoht oli. et abi peab, sedavõrd kui võimalik, osutama valikuta igaühele, kes soovib ja vastab abivajaja kriteeriumitele. Meditsiinist võttis sotsiaaltöö üle süstemaatilise uurimise ja hindamise diagnoosi kujundamise alusena. Meditsiinilise mudeli kaudu on psühhoanalüütiline teooria sotsiaaltööle olulist mõju avaldanud. Sotsiaaltööle on oma jälje jätnud ka empiirilise sotsiaalse uurimistöö algatajaid 19. sajandil Booth (1892 - 1903), empiirilised sotsioloogid, nende seas Durkheim (1938), ameerika sotsioloogid vajadusega uurida sotsiaalseid olusid. Nende alustatud traditsioone on jätkanud sotsiaalpoliitika analüütikud Titmuss ja tema õpilased (vrd. Titmuss, 1963, 1968), kes propageerisid sotsiaalprobleemide üksikasjalist uurimist. Seda on edasi arendanud sotsiaalpoliitika survegrupp, mis toetub detailsele juhtumimaterjali analüüsile. Sotsiaaltöös rakendatavad teooriad ja teadmised, nii nagu seda käsitlevad teiste hulgas oma ülevaates ka Barker ja Hardiker (1981), sisaldavad sotsioloogiat, psühholoogiat, sotsiaalpoliitikat ja organisatsiooniteooriat. Neid kasutatakse järgmiste nähtuste mõistmiseks ja kirjeldamiseks:

◊ klientide käitumine ◊ klientide käitumise ja probleemide sotsiaalsed põhjused ◊ klientide elu sotsiaalne keskkond ◊ klientide ja töötajate vaheline interaktsioon ◊ töö organisatoorne keskkond ◊ töö edu või ebaedu

Suhe kliendi ja sotsiaaltöötaja vahel on sotsiaaltöö protsessi pidevuse kandja, kuna huvi klientide elu vastu peab olema sügav, mida pole võimalik saavutada lühiajaliste kontaktide jooksul ega piiratud interaktsiooni tingimustes. Suhte edukus tagab muutuse tekkimise inimeste elus. Suhte kasutamine on seotud sotsiaaltöö käsitlemisega protsessina, mitte üksiksündmuste jadana. Kliendid on seotud rea omavahel ühendatud ja üksteist mõjutavate tegevustega. Tervik mõjub enam kui üksiktegevused. Suhe kannab jätkuvust ja ühendab üksikuid tegevusi. Siin ilmneb individualiseerimine ja austus inimese vastu praktikas. Suhe eeldab vastastikuseid mõjutusi, nii et kliendid mõjutavad interaktiivselt sotsiaaltöötajaid. Ja vastupidi. Nii nende emotsioonid kui vastastikused huvid on omavahel seotud. Perlman (1979) rõhutab eriti emotsioonide ja individualiseerimise aspekti sotsiaaltöö suhtes ja igasugustes suhetes üldse. See loob sideme inimeste vahel, mis jätkub ka siis, kui nad enam koos ei ole. Kliendid ja töötajad käsitlevad sotsiaaltööd millenagi, mis nende vahel jätkuvalt toimib. Vastandina võivad näiteks müüja ja ostja omavahel küll suhelda paljuski samal moel, kuid siiski küllalt selgetes rollides, milles müüja peab vastama ootustele, mille määrab ostja, ning pärast lühikest episoodi kontakt katkeb. Teenindusasutustes, näiteks hotellis, kestavad kontaktid pikemat aega ja on mõneti isiklikumat laadi, kuid interaktisoon inimeste vahel on siiski teenindaja - teenindatav tüüpi.

Elmo Medar 2010

15

Ka muude abistavate erialade puhul võib kontakt olla isiksuslik, pikaajaline ja sisaldada usaldust, mille aluseks on teatav viis kliente või patsiente kohelda Erinevalt sotsiaaltööst toetub selline suhe tegevustele teatud teenuse osas (nagu meditsiinipsühholoogias, füsioteraapias või kõneteraapias), hooldusepisoodi jooksul (nagu põetamises) või teatud sümptomite või seisundite suhtes (nagu meditsiinis). Ainult sotsiaaltöös on kliendi teenindamise põhiliseks vahendiks suhte loomine ja alalhoidmine, Sotsiaaltöö ja sellega seostuvad tegevused, näiteks nõustamine, tegelevad kliendi eluga laiemalt. Avatus, mida selline protsess eeldab kliendilt, nõuab töötajalt niisugust olekut, mida ainult suhe võimaldab. Sedamööda kuidas naaber- erialad, näiteks psühhiaatria, eemalduvad oma erialakesksusest, hakkavad nad suuremal määral ja mõjusamalt kasutama sarnaseid tehnikaid. Samuti võib ka sotsiaaltöötaja suhe muutuda teenindaja - teenindatava suhteks, kui ta osutab teatud teenuseid. ---------------------- Suhe muutus sotsiaaltöös oluliseks põhiliselt psühhoanalüütilise teooria mõjul, kuigi ka teised teraapiateooriad on esile tõstnud suhte aspekti, sealhulgas käitu-misteraapia ja humanistlikud teraapiasuunad. Uurimused on näidanud. et suhte laad kliendi ja töötaja vahel on oluline mitmesugustes nõustamise ja psühhoterapeutilistes tegevustes (Patterson, 1986). Eriti mõjusad aspektid suhtes on kliendi empaatiline mõistmine töötaja poolt, austus ja soojus kliendi vastu, töötaja käitumise siirus. Neid käsitletakse pikemalt 8. peatükis. Suhtes peegelduvad ka kultuurile iseloomulikud jooned, mille tõttu nii sotsiolooge kui antropolooge huvitab, kuidas need kujundavad sotsiaalseid ins- titutsioone. Sotsiaaltööle on oluline viis, kuidas selle väärtused kujundavad suhet, mis luuakse kliendi ja töötaja vahel. Organisatsioonikontekst kujundab ja kontrollib sotsiaaltööd kui eriala ja samuti ka inimese kujunemist kliendiks. Organisatsioonid on teatud eesmärkidega sotsiaalsed institutsioonid. Nad peavad tagama oma liikmete vastutuse seatud eesmärkide täitmiseks. Kliente ja sotsiaaltöötajaid ümbritsevad paljud organisatsioonid, kaasa arvatud abiamet, mis on nende koostöö alus. Töötamine mingis organisatsioonis tõstatab hulga probleeme institutsiooni eesmärkidest, nende vastavusest töötajate tegevuse ja eesmärkidega ning sellest, kuidas saavutatakse töötajate päriolek organisatsiooni eesmärkidega (Etzioni, 1975). Organisatsioonid sotsiaalsete institutsioonidena on vahendiks erinevate sotsiaalsete suhete korraldamisel. Nende suhete hulka kuuluvad interaktsioon organisatsioonide ja teiste sotsiaalsete institutsioonide vahel, võimu ja mõju suhted nii eri organisatsioonide vahel kui nende sees. Suhete realiseerimise viis peegeldab ühiskonna sotsiaalseid ja kultuurilisi iseärasusi, nagu näiteks geograafilisi, klasside, sugude- ja rassidevahelisi suhteid, poliitilisi ja perekonnasuhteid. Nii on sotsiaaltöö kirjeldamiseks vajalik mitte ainult sotsiaalameti töö mõistmine, vaid ka selle suhete tundmine teiste organisatsioonidega, selle nägemine sotsiaalses kontekstis tervikuna. Sotsiaalametite poolt seatud eesmärgid ja loodud suhted kanduvad sotsiaaltöö eri tegevustesse, mille eesmärgiks on nii formaalsete kui mitteformaalsete eesmärkide saavutamine, ning mõjutavad neid. Abiamet on selleks kanaliks, mis kannab klientide vajadused ja reaktsioonid organisatsiooni endasse ja seda ümbritsevasse sotsiaalsesse võrgustikku. Ka seda ülekannet mõjutavad võrdselt samad sotsiaalsed tegurid, mis mõjutavad ameti laadi. Esimesena osutas abiameti osatähtsusele tähelepanu funktsionaalse sotsiaaltöö teooria (vt. 3. peatükk), mis väidab, et abiameti roll annab selle raames tehtavale tööle suuna ja eesmärgi. Kui see nii on, siis mõjutavad abiametit kliendid ja töötajad käesolevas peatükis eelpool kirjeldatud viisil. Vajadus on keeruline mõiste. Isiklikke ja sotsiaalseid vajadusi on raske välja selgitada, ometi tuleb sotsiaaltöös neid hinnata. Siin võib eristada kaht olulist tähendust. Esiteks mõistet 'vajadus' kasutatakse sageli millegi tähistamiseks, mis on meie sees ja sunnib mingit eesmärki saavutama. Näiteks kui me oleme näljased, 'vajame' toitu. Teiseks võib 'vajadus' olla ka sotsiaalselt määratud asjadega, mida meil on teatud määral oluline omada. Näiteks võib öelda, et igaüks vajab head

Elmo Medar 2010

16

tervishoiukorraldust. Mõnel juhul need kaks tähendust seonduvad. Enamik inimesi tunneb vajadust olla terve ja eeldab, et hea tervishoiukorraldus on sotsiaalselt kasulik. Vajaduse tähtsuse tunnustamine sotsiaaltöös pärineb:

◊ Psühhoanalüütilisest teooriast, mis toetub motivatsiooniteooriale ja väidab, et inimesed, kel puudub emotsionaalne või füüsiline rahulolu. püüavad seda saavutada. Niisiis on 'vajadus' seotud ka emotsioonidega, mis mõnikord võivad olla väga tugevad ja isegi irratsionaalsed .

◊ varajasest Vaesteseadusele tuginevast sotsiaalabist ja heategevustööst. mis tegi vahet abi väärivate ja seda mitte vajavate inimeste vahel; tänapäeval on riigi poolt kindlustatav sotsiaalabi seotud teatud tingimuste täitmisega; seetõttu käsitletakse vajaduste hindamist eeldusena abi saamiseks ja selle õiglaseks jaotamiseks .

◊ meditsiinist, kus arstid esitavad vaieldamatu diagnoosi ja määravad ravi; võib öelda,

et diagnoos ja ravi määratlevad vajaduse meditsiinis, sotsiaaltöö meditsiiniline mudel on diagnoosi ja ravi oma tegevuse aluseks võtnud.

Vajaduse keerukus on põhjustanud seda käsitleva kirjanduse suure hulga, mis on ka sotsiaaltööd mõjutanud. Maslow järgi (1970) esineb mitmesuguseid vajadusi, ühed neist on olulisemad kui teised. Siit tuleneb vajaduste hierarhia, milles madalamaid vajadusi ei ole võimalik enne rahuldada, kui olulisema tasandi vajadused on täidetud. * (M.Payne tõlgendus. Toim.) Vajaduse sotsiaalne tähendus on sama keerukas. Peale selle, et vajadus määrab õiguse abi saada, on ta ka omandanud poliitilise tähtsuse. Kui väidetakse et miski on vajadus, siis tundub selle suhtes mingite aktsioonide käivitamine olulisem olevat kui muus suhtes. Vajaduste määratlemine on seega abi piiritlemise vahend. Kui sotsiaaltöötajad väidavad millegi olevat vajaduse, siis muutub see ajapikku tõenäoliselt rahuldatud vajaduseks. Vähemalt ideaalis peaks see nii olema. Bradshaw (1972) esitas vajaduste taksonoomia, millel on abiameteile erinev mõju:

◊ normatiivsed vajadused, mille määratlevad eksperdid või erialaspetsialistid ◊ tajutud vajadused, mis samastuvad soovidega ◊ väljendatud vajadused, kui tajutud vajadused muutuvad mingi tegevuse kaudu (näit.

pöördumine abiameti poole) nõudmisteks ◊ võrreldavad vajadused, mille puhul inimesed tunnevad puudust, kui neil on samad

tingimused inimestega, kes abi saavad. Kliendiks muutumise protsessis on vajaduste määratlemine hindamise faasi oluline komponent. G. Smith (1980) on oma ülevaates sellest protsessist väitnud, et vajadus on administratiivne konstrukt, mis esindab ametnike otsustust. Kemshall on oma uurimuses (1986) sotsiaalabi ameteis abisaanute kohta tõestanud, et otsustused on kujundatud töötajate igapäevaste reaktsioonide poolt neile probleemidele, millega nad on sunnitud kokku puutuma ja mida ümber sõnastatakse lähtuvalt ametlikust konsensusest vajaduse määratluse kohta. Peale vajaduste ametlike määratluste kujundavad sotsiaaltöö teenuse vajaduse määratluse ka kliendid, neid ümbritsevad inimesed, teised abi osutavad asutused, töötajad ja ametnikud. Sotsiaaltöötajad võivad määratleda ka vajadusi teiste abi andvate asutuste suhtes. Nende aruanded, sotsiaalsed anamneesid või suunamised mujale saavad aluseks abi osutamisel kliendile muude asutuste poolt või soovitud reaktsiooniks neilt ametkondadelt. Vajaduste hindamine sotsiaaltöötaja poolt on seotud kliendi kaitsja rolliga, kuna ta usaldusväärsus kliendi esindajana on sageli ühenduses tema oskusega vajadusi hinnata.

Elmo Medar 2010

17

Sotsiaalsete institutsioonide säilitamine on veel üks sotsiaaltöötajate oluline roll. Davies (1985) väidab, et seda tehes tagab sotsiaaltöötaja sotsiaalsele normide ja väärtuste püsivuse: ta saavutab selle, aidates inimestel säilitada rahuldavat elu ühiskonnas. Kaks olulisemat institutsiooni, mida püütakse säilitada, on perekond ja asum, nagu me nägime ülevaatest sotsiaaltöö kui eriala arengu kohta. Sot- siaaltöö roll nende institutsioonide tagamisel on vastuoluline, kuna ühelt poolt on töö suunatud sellele, et need toimiksid hästi, teiselt poolt töötavad need Ins- titutsioonid siis hästi, kui sotsiaaltöö suudab leida neile sobivaid alternatiive, juhul kui nad hästi ei funktsioneeri. Näiteks kui vanur elab koos oma lastega ja see põhjustab raskusi suhetes, siis aitab sotsiaaltöötaja neid probleeme lahendada, et perekond saaks edasi koos elada. Kui aga vanuril ei ole perekonda, siis sotsiaalabi proovib sageli leida selliseid hoolitsuse viise, mis asendaksid talle perekonda. Niiviisi toetatakse sotsiaalseid institutsioone, sest

◊ tehes alternatiivsed toetusvõimalused kättesaadavaks, mõjutab see perekonda andma oma perekonnaliikmele ise abi, säilitades seejuures perekondlikud suhted,

◊ see väljendab üldist sotsiaalpoliitikat, mis taotleb toetust perekonna ja asumi säilitamiseks võimaluste piires,

◊ võimaldades alternatiive, väljendatakse mõlema institutsiooni väärtust. Perekonnale ja asumile suure tähtsuse omistamine on sotsiaaltöö pikaajaline ideaal. millel ei puudu ka oma kriitikud. Hamilton (1957) väidab, et varem töötasid sotsiaaltöötajad probleemide, mitte sotsiaalsete struktuuridega. Perekonna osatähtsus sotsiaaltöö teoorias kerkis esiplaanile psühhodünaamilise teooria mõjul, milles rõhutati lapse varase arengu olulisust, ja sotsiaaltöötajate tõttu, kes eriti kasvatusnõuandlates uurisid klientide varast sotsiaalset arengut. Enamus juhtumitöö kirjandusest käsitleb seda pigem tööna isikute ja perekondadega. Selle traditsiooni näiteks on osatähtsus, mida omistatakse perekonnale psühhosotsiaalses teoorias ja kriisisekkumiste puhul (vt. mitmed peatükid Paradil, 1965). Mure perekonnaelu pärast II maailmasõja (ja ka teiste sõdade) ajal kujundas olulisel määral toetavat sotsiaaltööd, eriti Euroopas. II Maailmasõja lõpupoole ja selle järel keskenduti Inglismaal paljus perekonnaprobleemidele (Rustin, 1979), mis viis mitmeprobleemsete perekondadega tegelemiseni, Perekondi käsitleti peamise tegevuseesmärgina ka õigusrikkujate puhul ning selle järgi, võttes aluseks Seebohmi aruande (1968), kujundati ümber ka sotsiaaltöö korraldus Suurbritannias. Terve rida tehnikaid töös perekondadega kujunes perekonna psühhoteraapiaks (Walrond-Skinncr. 1976), mille vastu on sotsiaaltöötajatel tekkinud väga suur huvi, et seda üle võtta psühhiaatrilisest ja terapeutilisest kontekstist ning kohandada oma bürokratiseerunud asutuste tarvis (Dimmock ja Dungworth, 1983: Nutlall, 1985) . Kaks põhilist kriitilist väidet perekondadega tehtava sotsiaaltöö suhtes pärineb radikaalselt koolkonnalt. Marksistlikud teoreetikud käsitlevad perekonda 'taastootmise' kohana nii sünnitamise kui ka laste sotsialiseerimise mõttes, kus neile antakse kaasa ideoloogiline vaade kapitalistlikus ühiskonnas esineva rõhumise suhtes. Sellise funktsiooniga perekonna säilitamine võib töölisklassi huvidele kahjulik olla, kuid Corrigani ja Leonardi (1978) arvates võib perekond olla ainuke koht, kus inimesed saavad kogeda jagamist ja koostöösuhteid. Feministid omakorda väidavad, et 'õige ema-keskse lastekasvatuse rõhutamine sotsiaaltöös on ... pigem katse reguleerida naiste elu, kui lapse arengu toetamine' (Sullivan, 1987, lk. 164). Nõnda võib rõhuasetus perekonnatööle esile tuua ainult naise kui ema rolli, kuid seejuures mitte austades tema laiemat tähendust. Perekondadega töötavate sotsiaaltöötajate tähelepanust saavad naised suurema osa, kusjuures samal ajal naised kannatavad meestest enam sotsiaalsete probleemide praktiliste tagajärgede tõttu (Wilson, 1980). Asum sotsiaalse institutsioonina on samuti sotsiaaltöö tähelepanu keskmes. Paljude varasemate sotsiaaltöö ametite eesmärgiks oli organiseerida hariduslikke ja vaba aja veetmise üritusi, vähem aga tegelda isikliku abi või terapeutilise tööga. Üks olulisi voole Suurbritannia ja USA sotsiaaltöö ajaloos oli tegelemine asulate arendamisega. Selline tegevus on jagunenud asumitööks(kogukonnatööks) ja grupitööks, samuti on tekkinud noortetöö ja sotsiaaltöö vahelised selged erisused Suurbritannias (kuid mitte mujal Euroopas ega USAs).

Elmo Medar 2010

18

Sotsiaaltööle iseloomulikke jooni on tegelemine inimestega nende elukeskkonnas (klientidega, kes elavad oma kodus), aidata hooldeasutustes või haiglates viibivatel inimestel (kuni nad oma elukohast eemal on) lahendada omi probleeme, sageli ka hooldekeskkonnast lahkumisega seotud raskusi. Paljude maade sotsiaalpoliitika rõhutab deinstitutsionaliseerimise vajadust, mille tõttu sotsiaalabi asutused muutuvad üha olulisemateks ja, nagu varem osutatud, ka enam pingestatuks. Nii näiteks on Suurbritannias pärast II maailmasõda välja kujunenud 'asumihoolduse' poliitika, mille juured ulatuvad sajandi alguse sotsiaalpoliitikasse ja suundumustesse (Walker, 1982). Sotsiaaltööga seotud deinstitutsionaliseerimise poliitika on märgatav USAs, Itaalias ning muudes riikides (P Brown, 1985. Ramon ja Giannichheda, 1988). Mõtteviis, et asumis elamine on parem kui hooldeasutuses, on seotud 'asumi' kui inimese olulise elufaktori romantiseerimisega. Sellest on tulenenud ka mitteformaalse abistamise ja asumi elanike omavahelise toetusvõrgustiku kujundamise ja tugevdamise ideestik. Sotsiaaltöös on tekkinud liikumine bürokraatlike sotsiaalabi ametite detsentraliseerimiseks ja asumite sotsiaaltöö arendamiseks (Barclay ettekanne, 1982; Hadley ja McGrath, 1984). Asumite sotsiaaltöö mõistet on sageli ka vääriti käsitletud, sest USAs kasutatakse seda nähtuse märkimiseks, mida Suurbritannias nimetatakse asumitööks. Hoolimata toetusest on arvamusel, et asum on sotsiaaltöö oluline alus ja probleemsete inimeste toetuskeskkond, omad vastased, nagu ka perekonnakesksel suundumusel sotsiaaltöös. Üksteise toetamine töölisklassi asumites tulenes pigem ühesugusest saatusest, kui asumi-ideaalist. Hilisemad asumites toimunud demograafilised ja sotsiaalsed muutused on teinud perekondadel ja kohalikul sotsiaalsel võrgustikul varasemaga võrreldes raskemaks hoolitseda probleemsete inimeste eest. Perekondade puhul asub 'asumihoolduses' ilmselt suurem koormus naiste õlul, kuna neid nähakse tavapäraselt inimestena, kes igas olukorras enamiku hoolitsusest kandma peaksid. Sotsiaaltöö on seega tihedalt seotud sotsiaalpoliitikaga ja - ideoloogiaga, mis reguleerib erinevatele sotsiaalsetele institutsioonidele osutatavat toetust ja millest perekond ning asum on esile tõstetud kui olulisimad. See, kuidas sotsiaaltöö teooria käsitleb nimetatud aspekte, on teooria sobivuse hindamisel olulisemaid tegureid. Kaitse on järgmine sotsiaaltöö oluline aspekt nii klientidele abi kättesaadavaks tegemise mõttes kas töötaja enda töökohas või muudes abi osutavates asutustes kui ka üldisemalt klientide adapteerimisel või taasadapteerimisel ühiskonda. Kaitse on sotsiaaltöö otsustav tegur kahel põhjusel. Esiteks on see oluline, kuid vähekäsitletud oskus, mis, kuigi ära märgitud (Jordan, 1987) ei ole saavutanud oma asendit enamikes sotsiaaltöö praktikat küsitlevates ülevaadetes (Payne, 1986). Teiseks on kaitse sotsiaaltöö teadmiste struktuuri tähtis element, mis määratleb sotsiaaltöö iseloomu (Philp, 1979). Sotsiaaltöö sisaldab kliendi kaitset, sest nagu eespool näidatud, on sotsiaaltöötaja ülesanne kindlaks teha kliendi vajadused ja individualiseerida tegevust vastavuses tema konkreetse olukorraga nii, et iga kliendi vajadused oleksid sotsiaaltöö organisatsioonis adekvaatselt esindatud. Mõnedes riikides on kaitse sotsiaaltöötaja rolli olulisim osa. Nii on see näiteks Itaalias, kus sotsiaaltöötajad tegutsevad sotsiaalkindlustuse süsteemis ning olles määratlenud oma kliendi vajadused rahalise toetuse suhtes, peavad nad kaitsma kliendi vajadusi mitte spetsialistidest koosneva komitee ees (Cigno, 1985). Siiski ei pruugi sotsiaalabiametid õiglaselt reageerida kliendi vajadustele, sest et need sageli erinevad ameti ootustest ja reeglitest ning ka sellepärast, et sotsiaaltöö klientidel on tihti omadusi, mis nad teatud rolli kinnistavad, näiteks vaimsed häired, puuded, õigusrikkumised või narkomaania. Seetõttu läheb kliendi kaitse kaugemale kliendi eest seismisest. Philp (1979) leiab. et sotsiaaltöötaja põhiline roll on luua kliendist individualiseeritud ettekujutus, mis on ühtaegu subjektiivne, sest see esindab teda kui isiksust ja samal ajal sotsiaalne, kuna näitab, kuidas seda inimest on kujundanud ja mõjutanud tema sotsiaalne ümbrus. Nii tekib kujutlus kliendist kui 'subjektist'. Sellesse kujutelma

Elmo Medar 2010

19

kliendist integreeritakse objektiivne teadmine. Siit ka objektiivandmete olulisus sotsiaaltöös sellest hoolimata, et suurem osa tööst käsitleb kliendi subjektiivseid elamusi ja toetub isiklikule interaktsioonile selleks, et tõsta kliendi humaniseerimise usaldatavust, mida sotsiaaltöötaja püüab saavutada. Nii esitatakse klienti kui vajamineva abi kriteeriumidele vastavat isikut või siis tavalise elu jaoks sobivat inimest pärast ebasobivuse perioodi ning seda tehes muudab sotsiaaltöötaja lahenduse kliendi jaoks kohtule reaalsemaks. Sotsiaaltöötaja kaitse funktsioon ilmneb siis, kui ta esitab objektiivandmeid sisaldava sotsiaalse anamneesi ja ettekanded, mis kirjeldavad klienti nii, et see võimaldab teha õiget meditsiinilist või õiguslikku otsustust. Kirjeldatav funktsioon sisaldub sotsiaaltöötaja tegevuses ka siis kui ta taotleb kliendile vajalikku abi. Philpi (1979) järgi võiks öelda, et kogu juhtumitöö protsess ja muud terapeutilised tegevused on suunatud tõestamaks kas tegevuse enda toimumise fakti või saavutatud muutuste kaudu seda, et kliendid on humaniseeritud määrani, mis võimaldab neile tagasi anda kõik inimlikud ja kodanikuõigused. Philpi arusaam sotsiaaltööst asetab kesksele kohale kliendi humaniseerimise _ ja kaitsmise ühiskonna silmis. Sellise arusaama üheks tulemiks on teraapia ja isiksuse muutuse osa vähendamine sotsiaaltöö eesmärgina selle kasuks, et saavutada nii kliendi kui tema päritolugrupi sotsiaalse seisundi muutumine. Sotsiaaltöö käsitlemine nii, et selle fundamentaalseks suundumuseks on tegelemine sellise avaralt määratletud kaitse andmisega, toob esile selle, miks suhe ja organisatsiooni struktuur on sotsiaaltöö olulised osad. Sotsiaaltöötajate lähedus kliendile ühenduses nende formaalse positsiooniga ning abiagentuuri usaldusväärsusega näitab sotsiaaltöötajate hõivatust klientide probleemidest, mis oma-korda võimaldab neil klienti paremini hinnata kui muudel ametnikel ja tagab ka organisatsioonilise aluse nende toetusele kliendi suhtes.

Sotsiaaltöö ja selle teooria: raamatu ülesehitus Ma olen esitanud väite, et sotsiaaltöö on sotsiaalselt konstrueeritud interaktsiooni kaudu klientidega, sest k1ientideks saadakse sotsiaalsete protsesside kaudu. samuti määratluse kaudu piirnevate erialade võrgustikus, ja sotsiaalsete jõudude kaudu, mis kujunevad sotsiaaltöö enda kontekstis. Ma olen kirjeldanud sotsiaaltööd kui tegevust, milles töötajad humaniseerivad kliente nende individualiseerimise kaudu ja kaitsevad nende vajadusi organisatsiooni kontekstis, samal ajal toetades olulisi sotsiaalseid institutsioone, mis kõik kokku kindlustab sotsiaaltöötajate pingutuste usaldusväärsuse. Sotsiaaltöötajad saavutavad läheduse ja usalduslikkuse kliendi vajaduste hindamisel suhte kaudu klientidega ning sotsiaalteaduste andmetele toetudes. Lähtudes kirjeldatud seisukohtadest tähendab sotsiaaltöö sotsiaalne konstrueerimine, et selle teooria on igal ajahetkel konstrueeritud samade sotsiaalsete jõudude poolt, mis määratlevad sotsiaaltöö tegevusegi See võimaldab vastuoluliste ja võistlevate teooriate segaduses näha mingit sotsiaaltöö praktikat organiseerivat teooriat igal antud ajahetkel. Praktika jaoks kasulik teooria reageerib viivitamatult olemasolevatele sotsiaalsetele ootustele ja muredele, mis seda modifitseerivad, kuid samal ajal peegeldab see ka teooriate, eriala ja abistamistegevuse ajaloolist konteksti. Viimaste mõju nüüdisaja teooria kujundamisele sõltub ajast, kohast ja inimestest, kuid on alati olemas kõrvuti nüüdisaegsete sotsiaalsete jõududega. Püüde s selgusele jõuda võistlevate teooriate segaduses, katsun jõudumööda kirjeldada teooriate ajalugu ning jälgida, millised teooriad on olemasja mida nad praegu võivad pakkuda ning kuidas neid on võimalik rakendada. Olemasolevate teooriate uurimine võimaldab mõista, kuidas nad omavahel suhetuvad ning ennustada tulevikusuundumusi. Mul on tulnud teha otsustusi, millist materjali arvestada ja mida välja jätta raamatus esitatavas sotsiaaltöö teooriate ülevaates. Materjali valikul olen võtnud arvesse teooriad, millel on tähtsus ajaloolisest seisukohast või millised on ka käesoleval ajal arutluste aluseks. Sellised teooriad on

Elmo Medar 2010

20

rühmitatud läheduse alusel üksikutesse peatükkidesse (3-11), kirjeldades nende teooriate mõisteid ja nende kaudu väljendatavaid vaateid. Igast rühmast on valitud üks või kaks, mida lähemalt kirjeldatakse ja näidatakse, kuidas käsitletav teooriate rühm kirjeldab ja põhjendab sotsiaaltöö tegevust. Ühe või teise autori valiku eesmärgiks on esitada küllalt üksikasjaline ettekujutus sellest, kuidas valitud autor tegelikult rakendab oma teooriat sotsiaaltöö jaoks. Ometi ei ole siinkohal võimalik esitada kirjeldatavatest teooriatest niipalju üksikasju, et lugeja võiks sellest lähtuvalt oma tegevust kujundada, kuid siiski küllaldaselt selleks, et tekiks ettekujutus teooria praktilisest väärtusest ja kuidas selle töö juhised erinevad teistest teooriatest. Teoreetilise kirjelduse ümber on kogutud materjal selle seostest. Iga peatükk annab ülevaate teoreetiliste seisukohtade kujunemisest ning nende mõjust sotsiaaltööle. seostab käsitletava teooria muude ideedega ja esitab sarnasel viisil sotsiaaltööd kirjeldavaid autoreid. Nii saab lugeja võimaluse kajastatava teooria paigutamiseks teiste teooriate ja ideede kogumisse ning võib edaspidi esile kerkivaid autoreid ja ideid seostada juba olemasoleva raamistikuga. Teises ja kaheteistkümnendas peatükis käsitlen teooria ja praktika seostamise probleeme, teooriate valiku aluseid, nende omavaheliste seoste ja erinevuste mõistmist. samuti teooriate rakendatavuse hindamise probleeme ning võimalikke arenguid tulevikus. Neis kolmes peatükis katsun jõuda seisukohale, kuidas sotsiaaltöö teooriat saaks kasutada praktilises tegevuses üldisemalt. Sotsiaaltöö teooria omakvõtmine Minu põhiline seisukoht on see, et sotsiaaltöö teooriad omavad rohkesti ühiseid jooni, mis on palju olulisemad kui nendevahelised erinevused. Nagu juba märgitud, tulenevad need jooned sotsiaalsest kontekstist, milles sotsiaaltööd tehakse. Uued ideed sotsiaaltöö teoorias tekivad eri viisil ja teevad läbi omaksvõtmise protsessi, mille kaudu neid kohandatakse sotsiaaltöö tavapärastele raamidele. Mõningaid teooriaid ei olegi täielikult omaks võetud, sest need ei käsitle hästi sotsiaaltöö üht või teist olulist valdkonda ajahetkel, mil nad on aktuaalseks muutunud. Teooriad, mis omaks võetakse, mõjutavad ka sotsiaaltööle iseloomulikke omadusi. Cheers väidab oma küllaltki humanistliku lähenemisviisi kirjelduses (1978), et teooriad kirjeldavad vaid osaliselt kliendi probleeme ja abi, mida nad vajavad ja et erinevaid teooriaid tuleb omavahel seostada selleks, et saada neist holistlik ettekujutus. Seega mingi teooria omaksvõtmise protsessis peab

◊ uurima selle ideid ja neid intellektuaalselt mõistma ◊ ideid analüüsima ja kriitiliselt vaagima ◊ sotsiaaltöötaja neid ideid mõistma enda töökogemusest lähtuvalt ◊ sotsiaaltöötaja interpreteerima teooriat ja selle siduma isikliku mõtlemise

kontekstiga ◊ seda katsetama praktikas, et aru saada, kuidas teooria toimib

Siinkohal on sobiv tutvustada paradigma mõistet. Kõige üldisemalt tähistab see mõiste mustrit või šablooni, mida tegevuses reprodutseeritakse. Kuhn (1970) kasutab paradigma mõistet kirjeldamaks teaduse üldiseid seisukohti füüsikaliste või looduslike nähtuste kirjeldamisel. Oma mõjukas raamatus teaduse ajaloo kohta kirjeldab autor, kuidas paradigmad tekivad, kuidas teaduslik tegevus (teooriate kujundamine, eksperimenteerimine, uurimismeetodite väljatöötamine. väitlused) neile toetub, kuni teadusrevolutsiooni perioodil tekivad täiesti uued maailmavaatelised seisukohad nähtustele, mis muudavad täielikult varasemad seisukohad nende kohta. Kasutades sarnaselt Kuhnile 'paradigma' mõistet tahan ma väita, et on olemas ka sotsiaaltöö paradigma, mis on sotsiaalselt konstrueeritud ning millesse võib sobitada kõik olemasolevad teooriad ja praktika.

Elmo Medar 2010

21

Praktikas on selline kokkulepe juba olemas, kuna enamik sotsiaaltöötajaid teevad äratuntavalt sarnaseid asju interaktsioonis oma klientidega. Kuhn kahtleb (1970, lk 151), kas kõik sotsiaalteadused on oma arengus küllalt kaugele jõudnud, et moodustada ühtset paradigmat, rääkimata teadusrevolutsiooni läbielamisest. Mõned autorid leiavad siiski, et ka sotsiaaltöö mõistevaras on sellised nihked aset leidnud. Kuhn arvab, et paljud väiksemad paradigmad tekivad eri teaduste lagunevas struktuuris, nagu ta neid nimetab, ja omandavad nõnda paradigma staatuse enne, kui nad üldise tunnustuse osaliseks saavad. See näib toimuvat minu arvates ka teooriatega sotsiaaltöös; nende olemasolu fakt ei muuda minu arvamust, et igapäevapraktikas esineb üks fundamentaalne sotsiaaltöö alus. Muidugi võib minu seisukohta, et kõiki teooriaid võib praktiliselt ühendada ühtseks põhiliseks sotsiaaltöö paradigmaks, pidada vaieldavaks. Sotsiaaltöö põhiline paradigma tuleneb psühhoanalüütilisest teooriast, mida realiseeritakse humanistliku eetika valguses, kuigi see tuletis on praeguseks kaugenenud nii psühhoanalüüsist kui ka humanistlikust suundumusest. Sellest hoolimata, käsitledes sotsiaaltöö põhilisi kontekste, veendusime, et paljud neist on pärit psühhoanalüüsi teooriast, mida tuleb öelda ka mitmete praktilise töö koolkondade kohta. Psühhoanalüüsi seisukohad moodustavad seega sotsiaaltöö baasi, mille alusel teised teooriad kas omaks võetakse või millele nad reageerivad ja tõukuvad, kuid ühtlasi arvestavad selle sügavale juurdunud käsitlust kliendi kohta ning mille alused peituvad varastes psühhoanalüüsi seisukohtades. Esitanud ülevaate raamatu põhiseisukohtadest, on aeg astuda esimene samm ning asuda vaatlema seoseid teooria ja praktika vahel. KASUTATUD KIRJANDUS: Sotsiaalhoolekande seadus (2003). Medar, M., Medar.E. (2007).Riigi ja kohalike omavalitsuste poolt rahastatavad sotsiaaltoetused- ja teenused. TÜ Kirjastus Alcock,C., Payne,S., Sullivan, M. (2000). Introducing Social Policy. (lk 87-104) Adams,R. (2002). Social Policy for Social Work. Lk. 213-228 Adams,R., Dominelli,L., Payne,M. (2002). Social Work: Themes, Issues and Critical Debates. Lk. 200-208 Payne, M. (2005). Modern social work theory. Third edition. New York: Palgrave Macmillan. Payne, M. (2006). What Is Professional Social Work? Revised Second Edition. A BASW/Policy Press. Payne, M. (1995).Tänapäeva sotsiaaltöö teooria: kriitiline sissejuhatus. Tallinn Ülesanne 2

Individuaalne ülesanne "Sotsiaaltöö kui sotsiaalselt konstrueeritud tegevus meie igapäevatöö näidetel”. Töö pikkus on u. 400 sõna. Fail esitatakse Veebilaua kausta Portfoolio kodutööde kausta