RENESSANSS

13. saj. viimane veerand ja 14. saj. algus – trecento – eelrenessanss

15. sajand – quattrocento - vararenessanss

16. sajand – cinquecento - kõrgrenessanss

16. sajand (alates u. 1530.) – hilisrenessanss ja manerism

Uued jooned Euroopa arenenumates maades (eelkõige Itaalia ja Madalmaad) hakkasid

ilmnema juba 13-14 sajandil. Naturaalmajandus hakkas lagunema, laienes tööjaotus ning

tootmine müügiks. Arenes kaubandus ja tekkis meie mõistes pangandus. Itaalias puhkesid

õitsele mitmed suured linnad – Veneetsia ja Genova (kaubandus Idamaadega), Firenze

(pangandus ja tööstus), Roomas andis tooni paavst. Itaalia linnakodanikele kuulus nii

majanduslik kui ka poliitiline võim. Kujunevad nn. linnriigid.

Gootika ja renessansi vaheline piir on hägune, paljud renessanslikud nähtused said tegelikult

alguse juba keskajal (looduse teaduslik uurimine, meelelist maailma jäljendav kunst jne.).

Renessansskultuuril on üks kindel tunnus – eneseteadvus. Veendumus, et kaasaeg on uue

ajastu algus ja põhimõtteliselt erinev möödunust. Eeskujuks saab antiigi hiilgus. Rinascita (it.

– taassünd), prantsuse keelest renaissance on alus ajastu nimele.

Õpiti tundma antiikaja kunsti, kirjandust, filosoofiat, igapäevast elu. Renessanssliku

maailmavaate keskmeks on humanism – veendumus, et suurim väärtus on isiksuse vaba

areng. Inimest ei hinnata enam niivõrd päritolu kui isiklike omaduste järgi. Ideaal on

üksikisik, kes teostab ennast edukalt ja iseseisvalt. Oluliseks muutub isikuvabadus –

sõltumatus keskaegsetest kollektiividest ja ühingutest, ka autoriteetidest, kaanonitest ja

dogmadest. Selle tagajärjel sulandub kokku sakraalne ja profaanne. Asjad ja teod kaotasid

oma sümboolsed tähendused, maailm muutus ühtseks ning ühemõõtmeliseks.

Renessanslik moraal erineb rüütlimoraalist. Tähtsaimaks probleemiks on eesmärgi ja

vahendite suhe. Rüütlimoraal – vahendid on väga olulised (neil sümboolne tähendus sageli) –

1

ainult õigel viisil saavutatud eesmärk on midagi väärt. Renessansiinimene saavutab oma

eesmärki vahendeid valimata – nn. „eesmärk pühitseb abinõu“ (Niccolo Machiavelli).

Ühemõõtmelist maailma õpitakse tundma kogemuslikult, ka meelelisi naudinguid hakatakse

väärtustama – hinnatakse keha kui sellist. Tekib isiku egoistlik edusaavutamisvajadus –

edukas on see, kes taotleb oma eesmärke ainult endast lähtuvalt (Boccaccio „Dekameron“).

Katolik kirik ei ole konfliktis paganliku antiikluse matkimisega, sest enamik paavste on

samuti tüüpilised renessansiinimesed. Selle tendentsi kõrval on ka muid ilminguid – (14-15

saj.) harras usklikkus ja askees (nt. Firenze munk Girolamo Savonarola).

15. sajandi II poolel tugevnes uuesti Platoni ja uusplatoonikute filosoofia mõju, mille kohaselt

on meelelise maailma taga ideede maailm, mis on olulisem ja väärtuslikum. See on

kättesaadav ainult jumalikus ilmutuses või mõistuse abiga, mitte tavalise kogemuse kaudu.

Mõistuse poolt avastatud seaduspärasused ja reeglid (eelkõige matemaatilised) kinnitavad

Jumala ja tema loodud maailma täiuslikkust. Reeglites on nii tõde kui ilu. Kunsti eesmärk

pole mitte nähtava looduse jäljendamine, vaid ilusate teoste loomine reeglitele toetudes.

Ideede maailm avaldub Piibli kõrval ka antiikmütoloogias ja –kunstis. Sel viisil aitas

neoplatonism kokku tuua ristiusu ja antiigi jäljendamise ning soodustada paganlike motiivide

kasutamist isegi kiriklikus kunstis.

2

Kuldlõige – (sectio aurea (ld.) e. section d'or (pr.)), geomeetriline vahekord, formaat, mille

abil püüti anda kunstiteosele ideaalne proportsioon. Jaotus kaheks erineva

suurusega osaks, kusjuures väiksema osa suhe suuremasse võrdub suurema

suhtega tervikusse (minor : major = major : minor + major). Kuldlõiget tutvustas

Lucas Pacioli (u. 1445-u. 1514) oma raamatus "Divina Proportione" (1509), kuid

idee ise pärineb ilmselt antiigist.

tsentraalperspektiiv - lineaar- ehk joonperspektiiv, mille puhul esemete paralleelsed jooned

näiliselt jooksevad kokku ühte või mitmesse punkti ühisel horisondil esemete taga.

3

VARARENESSANSSI ARHITEKTUUR ITAALIAS

● Antiikkunsti mõju tugevaim just ARHITEKTUURIS.

● Esimesed uuenduslikud jooned avaldusid sakraalarhitektuuris.

● Antiikkunsti taassünd arhitektuuris:

- proportsionaalsus

- baasi ja kapiteeliga sambad

- poolsambad ja pilastrid (dekoratiivsed)

- VIILUD akende ja uste kohal

- korrusevahesid märgiti SIMSSIDE abil

- fassaadi ülemine osa kaunistati antiikseid motiive sisaldava FRIISIGA.

- KULDLÕIKE REEGEL – ehitise massid ja pinnad jaotuvad nii, et terviku suhe

suuremasse osasse oleks nagu suurema osa suhe väiksemasse osasse.

● 15. sajandi renessansi tähtsaimaks keskuseks on Firenze.

● Paleed ehk esinduslikud eluhooned - PALAZZOD – 3-korruselised, neljast tiivast

koosnevad ehitised nelinurkse siseõuega. Iseloomulik:

- madal katus

- raskepärased ja kindlusetaolised

- tellisehitised, kaetud suurte rohmakalt tahutud (rustikaalsete) kiviplokkidega

- akna- ja ukseavad nelinurksed või ümarkaarsed

- domineerib horisontaalne suund, massiivne ja tasakaalukas maadligidus (gootika vastand)

- rõhutati palazzode üksikosade funktsioone:

1. korrus- massiivne ja raskepärane,

kannab ülemisi korruseid, (kaubalaod

jms)

2. korrus– kergemailmelisem

3. korrus– kandva funktsioonita– õhuline

Näit. Palazzo Medici-Riccandi Firenzes

4

● 15. saj. keskel muutus palazzode stiil elegantsemaks ja kergemaks. Kindlus taandus

elurõõmsa lossi ees. Iseloomulik:

- suuremad aknad

- fassaadil palju antiikarhitektuurist päinevaid detaile.

● LEON BATTISTA ALBERTI (1404-1272)

● Arhitekt ja kunstiteoreetik, töötas välja uuse palazzotüübi:

- iga korruse akende vahele paigutati pilastrid

- pilastrid lõid fassaadil tasakaalu kandvate ja kantavate osade vahel

- pilastrite ja akende vaheldumine elustas fassaadi, nende rütm muutis ehitise

harmooniliseks ja pidulikuks.

● Näit. Palazzo Rucellai Firenzes

● Järjekindlast antiikarhitektuuri eeskujude elustamisest annavad tunnistust ka Alberti

kirikuehitised. Neis ei võta ta mitte ainult üle arhitektuurseid osasid, vaid püüab ehitist

tervikuna antiikses vaimus kujundada.

● Santa Maria Novella kirik Firenzes (fassaad) – hele-tume marmortahveldis.

● San Andrea kirik Mantovas - fassaad meenutab antiiktemplite fronti. Ühelööviline

pikihoone, külglöövid on asendatud kabelitega, avar silindervõlv. Nelitise kohal kuppel.

Majesteetlik ühtne ruum, mis on eeskujuks hilisematele arhitektidele.

● FILIPPO BRUNELLESCHI (1377-1446)

● Firenze toomkiriku nelitise kuppel (1420-1436). Kuppelehitis oli eelkõige

puhtehitustehniline saavutus ja renessanss-stiili arengut see otseselt ei mõjutanud. Samas oli

harmooniline ja täiuslik kuppel kõigi renessanssarhitektide ideaal ja Brunelleschi teostas

selle ideaali esimesena.

Kuppel oli oma aja suurim tellinguteta ehitatud tarind. Väliskest toetub paksemale

sisekestale, mis moodustab selle tugiplatvormi. Katusekivid laoti marmorribade vahele

isetoetuvalt kalasabamustris – selle tehnika kopeeris Brunelleschi Rooma Pantheonist.

● Uus, puhtrenessansipärane vorm on San Lorenzo kirik Firenzes – antiiksed detailid on

kaunistatud rikkaliku ornamentiikaga.

● Firenze Leidlaste kodu (Ospedale degli Innocenti) – fassaadi ilmestab peentele korintose

sammastele toetuv kaaristu.

● Brunelleschi leidis, et hea arhitektuur peab kasutama „õigeid“ proportsioone ja numbrites

väljendatavaid mooduleid, mida saab tuletada antiikarhitektuurist.

5

VARARENESSANSI SKULPTUUR ITAALIAS

● Alates 15. saj. iseseisev kunstiliik. Muutused pole väga kiired. Quattrocento meistrid võtsid

antiikskulptuuri eeskujuks ainult üksikute detailide käsitlemisel. 15. saj. itaalia plastikat

iseloomusatvad värskus ja naiivselt rõõmus põhitoon.

● Iseloomulik:

- piiblitegelasi kujutati tõeliste konkreetsete indiviididena

- psühholoogiline lähenemine, inimene kui vaimne ja füüsiline tervik

- väline tinglikkus kaob

- pühaksud hakkasid sarnanema konkreetsete itaalia kaasaegsete inimestega

● LORENZO GHIBERTI (1378-1455)

● Ghiberti kuulsaimaks tööks olid Firenze toomkiriku baptisteeriumi pronksuksed.

Kasutas vanematel ustel gootipäraseid neliksiire, reljeefidel kujutatud piiblistseenid olid aga

juba uutmoodi – ruumilised ja maalilised. Uuemal uksepaaril, nn „Paradiisi väravatel“ on

nelinurksesse raamistusse asetatud reljeefid. Nendes on maaliline käsitlus täies ulatuses

rakendatud – maastikulised ja arhitektoonilised tagaplaanid, kasutatud on kõiki saavutusi

joon- ja õhuperspektiivi alal.

● DONATELLO (1386-1466)

● Silmapaistvaim vararenessansi skulptor. Realistlik ja naturalistlik, ei pelga kujutada ka

inetust, suursugusus ja monumentaalsus. Tema püüe loomutruuduse ja individuaalse poole

mõjutab kogu vararenessansi plastika arengut.

● „Püha Jüri“ – uhke ja kindel poos, ehtrenessaanslikult ühendatud maisus ja sakraalsus.

Vasari on seda skulptuuri nimetanud „nooruse, julguse ja relvade käsitsusoskuse

võrdkujuks“.

● „Taavet“ – kaunistas Medicite lossi õue. Eeskuju antiigist, kuid antiiksed elemendid

omanäoliselt ümber töötanud. Donatello „Taavet“ (u. 1430) on androgüünne habras nooruk,

seda skulptuuri peetakse esimeseks lääne kunsti iseseisvaks alastiskulptuuriks antiikajast

arvates. Õige anatoomiaga, mõjub küll veidi reljeefselt (parim on eestvaade).

● Veneetsia väejuhi Gattamelata ratsamonument Padovas (1453) – Donatello kuulsaim

töö, esimene vabalt seisev pronksist ratsakuju antiikmaailma lagunemisest saadik.

Monumendis on väga meisterlikult ühendatud realistlik loomutruudus monumentaalse

suurejoonelisusega.

6

● ANDREA del VERROCCHIO (1436-1488)

● „Taavet“ – vastandina Donatello „Taavetile“elavm, naeratav kasvueas poiss, keha teostus

loomulikum. Vaadeldav igast küljest.

● Colleoni ratsamonument Veneetsias (alustatud 1479)– (paigutati Scuola di San Marco

ette) ilusaim ja võimsaim renessansiajastu ratsafiguur. Ratsanik ja hobune moodustavad

terviku, ratsaniku figuur mõjub imposantselt, teos on ilmekas ja suurejooneline.

DONATELLO

DONATELLO

VERROCCHIO

VERROCCHIO

7

VARARENESSANSI MAALIKUNST ITAALIAS

15. saj. alguses alanud võimas uuendusliikumine maalikunstis andis veel hiilgavamaid

tulemusi kui arhitektuuris ja skulptuuris. Oluliseks sai looduse üksikvormide põhjalik

tundmaõppimine ja püüd tundeelu momentidele täiuslikku väljendust anda. 15. saj esimene

pool oli veel teatav üleminekuajastu. Sajandi esimese poole kunstis võib eristada kaht suunda.

Üks oli radikaalne, realistlik suund, mis püüdis hüljata mineviku (gooti) traditsioone; teine oli

konservatiivne, idealistlik suund, selle meistrid jäid mõneski suhtes truuks keskaja käsitlusele.

Samasugune olukord oli näiteks ka tolleaegses skulptuuris (radikaalne Donatello ja Ghiberti

alalhoidlik suund).

15. saj. jätkus Itaalias freskomaali õitseng. Freskosid maaliti ka varem, kuid 15. sajandi

esimestel aastatel toimus seinamaalikunstis järsk murrang. MASSACIO maalides on näha

taotlusi, mis erinevad gootiaegsete kunstnike omadest. Ta loobus tinglikust ja üldisest (kuigi

ilmekast ja toredast) skeemist ja püüdis piiblitegelastest teha elavaid inimesi. Näiteks

paradiisist väljaaetavat Aadamat ja Eevat kujutas ta erinevates tasapindades asuvatena, nii et

tekib ettekujutus ruumist. Ka valguse suunas ta figuuridele ühele küljele, mis võimaldas

kehadele ümaruse illusiooni andmist valguse ja varju abil.

Samale teele pöördus lühikese ajaga enamik itaalia maalijaid. Looduslähedus sai maalikunsti

lipukirjaks. Toimusid kirglikud vaidlused selle üle, kuidas on õige kujutada loodust. Kui

skulptoritel oli olemas teatud traditsioon antiikplastika näol, siis maalijatel need eeskujud

praktiliselt puudusid. Üldjoontes oli eesmärk sama, mis skulptoritelgi, kuid kunstiliigi

omapära nõudis hoopis teisi võtteid. Kõigepealt õpiti anatoomiliselt õigesti kujutama inimest,

õpiti edasi andma tema kehavorme, kõikvõimalikke liigutusi ja näoilmeid. Seejärel kerkis

kohe vajadus kujutada inimese ümbrust. Õpiti kujutama kõike- ehitisi, puid, loomi, linde jne.

Kuidas aga taasluua kolmemõõtmelist tegelikkust kahemõõtmelisel pinnal? Keskaja kunst

endale niisugust probleemi ei püstitanudki, sest üldistatud ja tinglikele kujudele polnud tarvis

loomulikku ümbrust. Kui aga inimesi hakati kujutama loomutruult ja täpsete detailidega, ei

saanud enam kõne alla tulla keskaegne kompositsioon.

Uusaegne nn. tsentraalperspektiiv on “õige” liikumatu vaataja jaoks. On arvatud, et sellise

kujutusviisi aluseks oli keskaegse mütoloogilise maailmapildi asendumine sellisega, kus

8

objekt ja subjekt on selgelt eristatud ning inimese individuaalne eneseteadvus on välja

kujunenud. Selline ruumikujutus sai üheks peamiseks loominguliste ja teoreetiliste vaidluste

objektiks. Töötati välja õpetus perspektiivist ning mõnikord valiti maalimiseks just nimelt

selliseid motiive, kus oli võimalik demonstreerida perspektiiviseaduste kasutamise oskust.

(Tekkis lausa omaette koolkond- nn problemaatikud, meistrid, kes puhtteadusliku

süstemaatilisusega püüdsid lahendada lühenduste, perspektiivi, valguse kujutamise jm

probleeme.) Näiteks maaliti nii mõnigi maja või isegi müürijupp ainult selleks, et näidata

kuidas ta pildi sügavuse suunas kitseneb. Kõige raskem oli maalida muutlikke loodusnähtusi-

lainetavat vett, valgust, pilvi jne. Neis küsimustes jäidki vararenessansi meistrid sageli

abituks. Teatud kiindumine detailidesse, keskendumine nende täpsele edasiandmisele või

innustumine perspektiiviefektidesse mõjus nii, et üksikasjade terviklikuks kompositsiooniks

ühendamine jäi mõnikord unarusse. 15. saj maalijate kompositsioonilised lahendused on tihti

pisut kunstlikud ja ebaloomulikud. Tolleaegsetelt maalidelt hoovab vastu eriliselt helget ja

pühalikku meeleolu. Sageli on maalide tagaplaan hele ja lagedavõitu ning seal kujutatud

hooned või maastikud antud väga teravate joontega; kasutatakse puhtaid värvitoone. Naiivse

põhjalikkusega on ära toodud kõik kujutatava sündmuse üksikasjad, tihti on tegelased

paigutatud ridamisi ning eraldatud selgete piirjoontega, st nad pole taustaga (maastikuga) eriti

seotud.

Seetõttu nimetatakse vararenessansi maalikunsti vahel “primitiivseks” (võrreldes

kõrgrenessansiga). Tuleb rõhutada, et quattrocento maalikunstil on võibolla just tänu teatud

primitiivsusele oma eriline võlu, värskus ja spontaansus.

● GIOTTO di BONDONE (1266-1337)

● Itaalia maalikunsti uuendaja, trecento maalistiilli looja. Äärmiselt produktiivne meister,

peamiselt freskomaalija.

● Giotto parimad ja paremini säilinud tööd on 40 freskot Padua Capella dell’ Arena’s

(Capella degli Scrovegni) u. 1303-1305. Freskodel on tähtsamad stseenid Neitsi Maaria ja

Kristuse elust, samuti leidub allegooriaid. Giotto on püüdnud neis otsustavalt vabaneda

bütsantsi traditsioonidest, võtnud eeskuju prantsuse maalist ja skulptuurist. Freskod on

loodud ülima dramaatilisusega, samas säilib kainus ja mõõdutunne, figuure pole kuhjatud,

vaid on esitatud ainult kõige tähtsamad tegelased. Need on suurepäraselt karakteriseeritud,

liigutustel ja miimikal on äärmiselt suur ilmekus.

9

● Uudne ja teedrajava tähtsusega Giotto kunstis on just dramaatiline ilmekus, afekti

kujutamise ja jutustamiseoskus. Ruumi-, maastiku- ja arhitektuurifoon on siiski veel abitu,

kuigi on tunda arusamist perspektiiviteadusest.

● Giotto värvipalett on hele, domineerivad õrnsinine ja kollakaspunane. See mõjutas kogu

Kesk-Itaalia maalikunsti heledapaletiliseks muutuma.

● Näit. - Assisi San Francesco ülemise kiriku freskod Püha Franciscuse elust;

- freskod Püha Franciscuse ja mõlema Johannese elust Capella Bardis ja Capella

Peruzzis Santa Croce kiriku juures Firenzes.

● 15. sajandi Itaalias on juhtivaks alaks maalikunst, freskomaali õitsenguaeg.

● MASACCIO (1401-1428)

● Vararenessansi maalikunsti rajajaks tuleb pidada just Masacciot. Esimene uuendusliku,

realistliku suuna meister.

● Tema tähtsaimaks tööks on freskod karmeliitide kiriku juures olevas Barnacci kabelis

Firenzes. Freskod jäid kunstniku surma tõttu pooleli, need lõpetas hiljem Filippino Lippi.

Freskod kujutavad stseene Peetruse elust ning pattulangemisest ja paradiisist väljaajamisest.

● Iseloomulik tema loomingule on:

- ruumi ja figuuride loomutruu kujutamine

- valitseb täiuslikult joonperspektiivi

- valguse ja varju loogiline jaotus ja modelleerimine

- psühholoogilised aspektid – sügav seesmine tõde, ilmekad tüübid

- käsitluslaad on jõuline, rahulik, suurejooneline, meisterlik karakteriseerimisvõime.

● Tähelepanuväärseimateks freskodeks on „Pearahastseen“, „Paradiisist väljaajamine“.

● FRA ANGELICO e. Fra Giovanni (Angelico) da Fiesole (u. 1400-1455)

● Munk (frate – it. vend), idealistliku, konservatiivse suuna kuulsaim esindaja. Tema

maalides esineb sügav usuline põhitoon.

● Iseloomulik:

- pehme gootipärane joonekäsitlus, säilib ka hilises loomingus.

- säilitab keskaegse motiivi – kuldsära figuuride peade kohal, riiestuse kuldne palistus.

- võtab omaks mitmed looduselähedase suuna saavutused.

10

- ei kujuta ebaesteetilist, töödes valitseb õnnis rahu, pühalik, õrn ja ilutsev meeleolu.

- koloriit äärmiselt õrn ja hele.

- maastikukujutamisel väga moodne, hakkas esimesena õhuperspektiivi selgelt toonitama, oli

ka esimene pilvede maalija.

- loomingu tähtsaima osa moodustavad arvukad freskod.

● Firenze San Marco kloostri seinamaalid

● Tahvelmaal „Maarja kroonimine“

● FRA FILIPPO LIPPI (u. 1406-1469)

● Varasemates töödes naiivne ja pühalik joon. Hilisemates töödes usuline põhitoon kaob ja

valitsema pääseb puhtilmalik, elurõõmus põhijoon. Arvukalt on Lippi loomingus esindatud

madonnapildid, loonud ulatuslikke freskosid.

● „Kristuslapse kummardamine“

● „Maarja kroonimine“, maalitud 1441-1447.

● SANDRO BOTTICELLI (1444/45-1510)

● Üks itaalia renessansi omapärasemaid, sügavamaid ja geniaalsemaid meistreid, Medicite

soosingualune.

● Maalib esimesena mütoloogilisi tegelasi, näit „Kevad“, „Veenuse sünd“.

● Parimad näited just tahvelmaalis, „Maarja kroonimine“, „Trooniv Madonna“.

● Armastab kasutada ümarformaati ehk tondo’t, sellesse formaati maalib madonnapilte, näit.

„Magnificat“.

● Iseloomulik:

- vähene ruumisügavus,

- graatsiline joon,

- pole tugevat valguse-varjuga modelleerimist, figuurid mõjuvad siluettidena,

- mütoloogilistes stseenides alasti naisefiguurid, melanhoolne õhustik, elegantne maailm,

- tema parimad tööd lähenevad oma kompositsiooni tasakaalu ja piduliku suurejoonelisusega

kõrgrenessansile,

- kirikupildid hoopiski sügava usulise põhitooniga, elu lõpul sattus Savonarola askeetlusemõju

alla, see süvendab äärmuslikku kirglikkust.

● PIERO della FRANCESCA (1410/20-1492)

11

● Peamine tähelepanu perspektiivile, koloriidi- ja värvitehnilistele probleemidele ning

valguse kujutamisele. Eriti valguse maalijana on oma aja meistritest ees.

● Ulatuslikumaks tööks on freskod San Francesco kirikus Arezzos.

● Iseloomulik:

- rahulik kindlus, sünge tõsidus,

- massiivne suurejooneline lihtsustav figuuristiil, mis on vägagi uudne ja omapärane,

- valgusmotiivide julge käsitlus,

- suur meisterlikkus freskomaalidel valgusefektide kujutamisel.

● Väga tuntud on tema topeltportreed maastikufoonil - „Urbino hertsogi abikaasa Battista

Sforza portree“ ja „Urbino hertsogi Frederigo Montefeltro Portree“.

● ANDREA MANTEGNA (1431-1506)

● Padova koolkonna meister, kes on mõjutanud kogu Põhja-Itaalia maalikunsti arengut kuni

umbes a. 1490. Iseloomustavaks on:

- mentaalne jõud,

- asjalik kujutamisviis,

- äärmiselt tugevasti toonitatud plastilisus,

- monumentaalsus, teostus selge ja ilmekas, värvid pidulikud,

- suur huvi perspektiivi ja lühenduste probleemide vastu.

● Suhtleb Padova teadlastega, süveneb huvi matemaatilis-perspektiivsete probleemide vastu

ja andis tõuget tutvumiseks antiikkunstiga.

● Mantovas hertsog Gonzaga ülesandel maalib kuulsad freskod Castello di Cortes, neist

huvitavaim on kuplimaal, kus figuurid on kujutatud nii, nagu nad tõepoolset paistavad alt-

vaatajale.

● Palju tahvelmaale, milles on terav, plastiline käsitlusviis, julged lühendused ja rikkalikud

tagaplaanid.

● Väga tugev lühendusvõte on näiteks maalis „Kristuse leinamine“.

● 15. sajandi esimesel poolel oli terve rida uuenduslikku voolu kuuluvaid maalijaid ehk

problemaatikuteks - meistrid, kes puhtteadusliku süstemaatilisuse ja järjekindlusega

püüdsid lahendada erinevaid spetsiifilisi maalikunstiprobleeme: lühendused, perspektiiv,

valguse kujutamine, maalitehnilised probleemid jne. Nende hulka kuuluvad näiteks:

- PAOLO UCCELLO (1397-1475) – lühendused ja perspektiiviprobleemid; teda peetakse ka

teadusliku perspektiiviõpetuse rajajaks.

12

- DOMENICO VENEZIANO (u. 1400-1461) – uudne hele ja värvirõõmus koloriit, uurib

valguseprobleeme, pildi ruum täpselt ja selgelt määratud arhitektuurilise tausta abil.

13

KÕRGRENESSANSS ITAALIAS e. cinquecento (16. saj)

16. sajand e. kõrgrenessanss on suurim õitseaeg itaalia kunsti arengus. Püüded ideaalse

suursugususe, suurejoonelise vormikäsitluse, selguse ja harmoonia poole iseloomustab kõiki

selle ajastu kunstiloomingu avaldusi. Ka 16. saj. ajaloos mängib kaunist suurt osa Firenze,

kuid seal ettevalmistatud pöörded saavad lõplikult teoks. Roomas. Rooma on kõrgrenessansi

tähtsaim keskus, kus uus kunstiideaal järjekindlalt võidule pääseb. Iseseisvuse säilitab

Veneetsia, võisteldas maalikunsti alal paljuski Roomaga. Oluline on tugev paavstivõim, nende

käsutatavate suurte varadega on võimalik elav ehitustegevus Roomas.

Kõrgrenessansiks saab nimetada õieti ainult 16. sajandi esimest kolmandikku, sellele järgneb

hilisrenessanss ja manerism. Manerismi ajaline kestvus on erinev ja piiri määramisel nende

vahel esineb lahkarvamusi. 16. saj. lõpukümnendid tähistavad aga juba baroki algust.

KÕRGRENESSANSI ARHITEKTUUR ITAALIAS

● Vararenessanss oli katsetuste aeg . Uus vormitunne otsis uusi väljendusvõimalusi, toimis

see igas kunstikeskuses enamvähem iseseisvalt. 16. sajandil toimub muutus – Rooma oli

muutunud parimate kunstnike kogunemiskohaks ja siia asunud meistritele anti

suurejoonelisemaid võimalusi. Roomas oli arhitektidel võiamalus igal ajal tutvuda

antiikarhitektuuriga ja selle najal vormitunnetust arendada. Ka nüüd suhtuvad itaalia

arhitektid antiikmälestistesse iseseisvalt – antiigi vormid on kõrgrenessansi ehitusmeistritele

ainult abinõuks algupäraste ideede teostamiesl.

● Kõrgrenessansi arhitektuuri iseloomustab püüd mõõtmete suurendamise ja ruumimõju

tõstmise, teiselt poolt üksikute ehitusvormide lihtsustamise ja tugevdamise poole.

Loobutakse vararenessansi dekooririkkusest ja detailide kuhjamisest. Kõik peab olema

suurejooneliselt lihtne ja ülevaatlik, iga üksikvorm peab olema täielikus kooskõlas

tervikuga.

● Kõrgrenessansi loss ehk palazzo areneb välja Firenze palazzotüübist, see kujundatakse

monumentaalsemalt. Rustika kaob, selle asemele tuleb korralik kantkiviehitus, mis tavaliselt

piirdub ainult alumise korrusega. Fassaad liigendatakse pilastrite ja poolsammastega,

14

kaunistatakse niššidega; uste-aknende kohal on viilud ja neid ümbritsevad pilastrid ja

sambad.

● Kirikuhooned on nii tsentraal- kui pikiehitised. Igal juhul püütakse aga ehitist kaunistada

ilusa kupliga.

● DONATO BRAMANTE (u. 1444-1514)

● Kõrgrenessansi arhitektuuristiili geniaalne rajaja. Bramantet huvitas peamiselt

kuppelehitiste probleem (suhtlus Leonardo da Vinciga). Kehastas esimesena kõrgrenessansi

ehituskunsti ideaalid; oskas kõige lihtsamate vahenditega saavutada vägeva ruumimõju,

detailid viia kooskõlla tervikuga ja üksikvormid suursuguselt kujundada.

● 1504. a ehitas nn Tempietto San Pietro in Montorio kloostri õue (Roomas). See on väike

kahekorruseline kabel antiikse ümartempli laadis; alumist korrust kaunistab dooria

sammastest ümbriskäik, hoonet kroonib kuppel.

● Peetri kiriku algne projekt on Bramante looming, kuid kiriku ehitamine jäi tema surma

tõttu pooleli. Selle järgi pidi Peetri kirik olema hiiglasliku kupliga kreeka risti kujulise

põhiplaaniga tsentraalehitis. Domineeriva peakupli kõrvale pidi kerkima 4 väiksemat

kõrvalkuplit. Töö jätkajaks sai Michelangelo.

(Püha Peetrus maeti a. 64 pKr. kalmistule, mis asus Circus Nero, tema ristilöömise paiga

lähedal. Aastal 324 ehitas Constantinus haua kohale basiilika. A 1506 tegi paavst Julius II

Bramantele ülesandeks ehitada vana varakristliku Peetri basiilika asemele uus hoone.)

● Bramante loomingul on väga palju järgijaid.

● MICHELANGELO BUONARROTI (1475-1564)

● Arhitekt, skulptor, maalija, luuletaja. Tema arhitektuurilooming sündis peamiselt tema

vanul päevil; ta otsib uusi väljendusvõimalusi ja oma rahutu vormikeelega rajab teed

barokile.

● Arhitektina on tema nimi seotud Rooma Peetri kiriku ehituslooga. Peale Bramante surma

tekkis ehituses seisak. A. 1547 saab kiriku ehitustööde juhatajaks Michealngelo, kes

lihtsustas Bramante plaani, jättes ära nurgatornid ja muud kõrvalruumid, misläbi ehitis

saavutas veelgi ühtsema ilme. Michelangelo alustas kupli ehitamist, kuid see lõpetati tema

mudeli järgi alles pärast tema surma (a. 1590). Hilisemate ehituste käigus on ka

Michelangelo projekti tunduvalt muudetud. Michelangelo kuppel on ilusaim kuppelehitis ja

olnud sajandite kestel eeskujuks arvukatele arhitektidele. Peetri kiriku kupli kõrguseks on

136,5 meetrit.

15

1. Bramante Rooma Peetri kiriku põhiplaan

2. Micelangelo Rooma Peetri kiriku põhiplaan

● ANDREA PALLADIO (1508-1580)

● Renessansiajastu viimane suurmeister, silmapaistev teoreetik. Renessansiarhitekt, kes kõige

järjekindlamalt püüdis silmas pidada antiikarhitektuuri mõjusid. Tema kunst oli esmajoones

rajatud monumentaalse mõju taotlusele, mis kippus siiski varjutama funktsionaalsuse.

Domineeriv on sammas, sambad ulatuvad üle mitme korruse, muud detailid jäävad kõrvale.

Ka tema kirikud hakkasid meenutama antiiktempleid. Palladio tegutses Veneetsias ja

Vicenzas.

● Vicenza basiilika, mille Palladio kohandas linna raekojaks, arvukad paleed Vicenzas,

tuntuim Villa Rotonda. Villa Rotonda (tuntakse ka Villa Capra Valmarana nime all) on

täiesti sümmeetriline ehitis, see on kokkuvõte Palladio loomingust. Hoone ja maastik

tekitavad terviku.

● Palladio oli väga mõjurikas arhitekt, tekkis Palladio laad ehk PALLADIANISM, mis oli

mitme sajandi jooksul eeskujuks euroopa arhitektidele.

Villa Rotonda põhiplaan

16

KÕRGRENESSANSI MAAL JA SKULPTUUR ITAALIAS

● Itaalia kõrgrenessansi maalijad võtavad omaks kõik 15. saj. saavutused (üksiknähtuste

analüüs, üksikprobleemide lahendamine, realistliku vormikõne väljatöötamine, looduse

põhjalik tundmaõppimine), kuid arendavad neid edasi ideaalse suurejoonelisuse ja ühtsuse

suunas, lihtsustavad ja jätavad kõrvale kõik juhusliku. Idealiseeritud tõde on kõrgrenessansi

maalikunsti põhiolemus. Omane on viimase võimaluseni tasakaalustatud kompositsioon,

joonte võrratu selgus ja ilu, värvide harmoonia, üksikasjade täieslik kooskõla tervikuga, üllas

hingestatus. Need on kõrgrenessansi tähtsaimad iseärasused.

● Kõrgrenessansi kunsti keskse tähtsusega meistrid on Leonardo da Vinci, Michelangelo ja

Raffael.

● LEONARDO da VINCI (1452-1519)

● Renessansiajastu tüüpiline ja täiuslikeim esindaja. Tegutseb paljudel aladel – maalija,

skulptor, arhitekt, graafik, muusik,luuletaja, insener, leiutaja, teadlane. Eelkõige huvitas

teda katsetamine, uute võimaluste otsimine, viimistlemispüüd jäi enamasti tahaplaanile.

● Tema maale on säilinud vähe – põhjuseks värvide halb kvaliteet.

● „Madonna kaljukoopas“ 1483 – (säilinud ainult koopia) esimene Leonardole omases

stiilis maal. Figuuride täiuslikult harmooniline kolmnurkne kompositsioon, ainulaadne

heletumeda kasutus, äraseletatud näod pehme ja õrna naeratusega.

● „Püha õhtusöömaaeg“ Milano Santa Maria delle Grazie kloostri refektoriumis (1495-

1497). Vähesäilinud, sest teostus on temperatehnikas ja väga halvad tingimused aegade

jooksul.

● Iseloomulik on:

- suurejooneline ja terviklikult harmooniline kompositsioon, range sümmeetria;

- figuuride asend, ületamatu perspektiivitunnetus, valguse-varju kasutamine on loogiline,

kaalutletud ja loomulik;

- perspektiivikasutus asetab Kristuse ruumi perspektiivijoonte tsentrisse;

- harmoonia maali terviku ja detailide vahel;

- täiuslikult tabatud psühholoogilised karakterid;

- „Püha õhtusöömaaeg“ on esimene täiuslikult realiseeritud kõrgrenessansi kunsti ideaal.

● „Mona Lisa“ ehk „Gioconda“ c. 1503-05

● Iseloomulik:

- hele-tumeduse meisterlik käsitlus – sfumato;

17

- salapäraselt võluv taustamaastik ja tegelase naeratus;

- karakteriseerimisele aitavad kaasa suursuguselt vabas asendis olevad käed;

- kõrgrenessansile omane kolmnurkne kompositsioon:

- täiuslik psühholoogiline portree; Mona Lisaga rajas kunstnik uue suuna portreemaalis –

suuna, mis pani pearõhu inimese sisemise mina esiletoomisele.

● Leonardo looming on tervikuna ilmekas, täis romantilist salapära, tähelepanu eelkõige

inimese sisemaailmale. Leonardo iideed on mänginud väga suurt osa renessansi suuremate

ja väiksemate meistrite kunstilise ilme väljakujunemisel.

● MICHELANGELO BUONARROTI (1475-1564)

● Teine kõrgrenessansi geniaalne kunstnik, suurim skulptor, arhitekt, maalikunstnik,

luuletaja. Michelangelo pidas ennast ennekõike skulptoriks. Saamaks tema loomingust

terviklikku pilti, tuleb tema tegevust skulptorina paratamatult vaadelda seoses tegevusega

maalikunsti alal. Äärmiselt rahutu ja keerulise temperamendiga isiksus.

● Micelangelo kunstnikukskujunemisel oli väga tähtis roll tutvumine Medicite

antiikskulptuuridekoguga ja Masaccio freskode stuudium Barnacci kabelis.

● Täiesti vaba antiigi mõjudest ja harmooniliseim skulptuur Michelangelo algusperioodi

loomingus on „Pietà“ Rooma Peetri kirikus (1500).

● A. 1504 valmis kolossaalne marmorist „Taavet“ (ca 5, m; seisis algselt Palazzo Vecchio

ees Piazza della Signoria’l), teos, mis sümboliseerib Firenze vabadust, renessanssinimese

võitleja ideaaltüüp. „Taavet“ tähistab uut arengut terves kõrgrenessansi plastikas. Taavetit

on kujutatud enne võitlusseminekut, skulptuur on loomutruu, eluline, suure sisemise

pingega ja ilmekas.

● Sixtuse kabeli laemaalingud a. 1508-1512 on Michelangelo peateoseks. Ta maalis laele 9

freskot (5 väiksemat, 4 suuremat), mis kujutavad maailmaloomist ja Noa lugu. Peastseene

ümbritsevad prohvetid ja sibüllid ning alasti noormeeste figuurid; kolmnurksetesse

võlvisiiludesse akende kohal on Kristuse eelkäijad. Võlvinurkades on 4 maali iisraeli rahva

ajaloost. Kogu lage liigendavad maalitud arhitektuursed osised. Teos sisaldab kokku 350

üksikfiguuri. Kogu kompositsiooni maalis Micelangelo üksi.

Iseloomulik:

- dramaatiline ja vägivaldne joon – peegeldab ajastu olemust;

- täiuslikud inimesed ebaharilikes ja vägivaldsetes poosides;

- jõulisus, kehad plastilised, valguse-varjuga modelleeritud;

- tuntuim stseen „Aadama loomine“.

18

● Sixtuse kabeli idaseina „Viimne kohtupäev“ 1536-1541. Selles teoses on Michelangelo

juba renessansi kunstiideaalist üle astunud, teoses valitseb vägivaldsuseni küündiv

käsitlusviis, mis on omane barokile. Maalil on kujutatud surnute hinged, kes tõusevad

raevunud jumala ette, mis on harvaesinev motiiv kunstis (vastureformatsiooni mõju,

ähvardus ketseritele). Figuurid on liikumiskeerises, dünaamilises ja tundeküllases

kompositsioonis.

● Medicite perekonna hauamonument San Lorenzo kiriku juures Medicite hauakabelis

Firenzes (1520-1534). Sarkofaagid „Öö“ ja „Päeva“ allegooriliste figuuridega ning

„Hommiku“ ja „Õhtu“ allegooriad. Need neli figuuri on oma suurejoonelise

vormikäsitluse ja vägevate kontrastide poolest väga mõjusad. Valdav pettumusemeeleolu.

● Mooses - skulptuur, mis on paavst Julius II hauamonumendi osa. Skulptuur on võimsa

vormikäsitluse ja traagilise paatosega.

● Michelangelo kunst on kõrgrenessansi selgejoonelisemaid avaldusi. Selles on ühtlasi juba

olemas barokkstiili avaldused, sest ilmekuse taotlemiseks tõi ta paiguti ohvriks välise ilu ja

harmoonia.

● RAFFAEL (1483-1520)

● Kõrgrenessansi suurmeister, ke pole nii subektiivne ega ka mitte nii sügav kui Leonardo või

Michelangelo. Tema loomingus puuduvad traagiline paatos ja sisemine rahutus, samuti ka

salapärane romantika. Raffael on äärmiselt tasakaalukas harmooniline natuur, kes kõige

sirgjoonelisemalt teostab vormilise täiuslikkuse ideaali, suutes siiski ühendada sooja sügava

tundekülluse. Iseloomulik on ka tema vastuvõtlikkus mõjude suhtes, laenab palju nii

minevikust kui kaasagsetelt meistritelt, suutes siiski laenatud elemendid sulatada

isikupäraseks tervikuks. Idealiseerimine ja üldistamine balansseerib reaalse maailma piiril.

● Äärmiselt produktiivne kunstnik.

● Tuntumad ja paremad teosed varasemast perioodist on „Maarja laulatus“ 1504,

„Madonna roheluses“, „Madonna ohakalinnuga“, „Ilus aednikunaine“.

● Töötas Vatikanis, kus talle anti ülesandeks kaunistada freskodega kolm piduruumi

(stanza’t). Teos „Disputa“ näitab usutegelasi, tuntum on fresko „Ateena kool“, mis on

pühendatud filosoofia ülistamisele – suurimad antiikmaailma vaimukangelased elavalt

diskuteerimas üksteisega. Kompositsiooni kesksed figuurid on Aristoteles ja Platon. Teos on

vaba, loomulik, liikuv, kuid jääb äärmiselt sümmeetriliseks, tasakaalustatuks ja

harmooniliseks. Suure tööhulga tõttu oli sunnitud kasutama abilisi.

19

● „Sixtuse madonna“ – kompositsiooni täiuslikkuse vormikõne suursugususe, figuuride

sügava hingestatuse ja koloriidi mõjukusega esindab see tahvelmaal renessansi kunstiideaali

klassikalist väljendust.

● Maalinud suure hulga madonnapilte ja altarimaale.

● Raffaeli abilised moodustasid tema otsese koolkonna.

● CORREGGIO (1494-1534)

● Ülem-Itaalia kuulsaim maalikunstnik 16. sajandil on Parma meister Correggio, üks

geniaalsematest renessanssmeistritest.

● Seadis esiplaanile koloroodi- ja valguseprobleemid, sellele on rajatud kogu tema looming.

Correggiot peetakse renessansiajastu suurimaks heleda-tumeda meistriks. Hindab ilu

värvilistes valgusnähtustes, mitte vormis.

● Üksikkuju kaotab Correggio kompositsioonides iseseisva tähtsuse, olles ainult osaks suures

maalilises tervikus.

● Arhitektooniliselt tervikliku kompositsiooni asemel on maalilisus, tasukaalu asemel hoogne

liikumine. Sellega ta valmistab teed barokile, mõjutab 17. ja 18. saj. kunstnikke.

● Maalib mitmeid suurejoonelisi freskosid Parma kirikutesse.

● Tema usulistes piltides puudub sügav ja tõsine usklikkus, neis valitseb ilutsev, elurõõmus

heatahtlikkus. Hilisemas loomingus ka mütoloogilisi stseene.

● „Päev“, „ÖÖ“, „Püha Katariina müstiline abielu“, „Madonna Püha Jüriga“.

● VENEETSIA MAALIKUNST 16. SAJANDIL

● Moodustub koolkond; Veneetsia kõrgrenessansi kunsti sel perioodil iseloomustab

koloriidiprobleemide esiletõstmine, lokaaltoone ei rõhutata, kõiki üksikuid toone

püüdsid nad ühendada sooja, kuldkollase üldtooniga.

Saavutati see kihiti maalimisega:

1. alusmaal

2. pruunid toonid

3. värvid

4. ühtlane laseeriv kuldne toon.

● Maalikunst peegeldab ses mõttes Veneetsia tolle aja elu oma luksuse ja naudinguihaga.

● Loodus ei esine foonina, vaid on omaette keskkond, figuurid võivad olla ka

teisejärgulised.

20

● GIORGIONE (1478-1510)

● Säilinud tööde arv on väike.

● Giorgione maalide motiivid on lihtsad, tema piltide on vähe tegevust.

● Sügav lüüriline ja romantiline meeleolu, siseelu intensiivne toonitamine.

● Selgejooneliselt on tema kunst väljendunud „Äikese“ nime all tuntud maalis: täiesti uudne

on figuuride ja maastiku täielik ja harmooniline kokkusulatamine ühtses meeleolus. Seda

peetakse Euroopa esimeseks maastikumaaliks.

● Kuulsaim teos on „Lamav Venus“ – figuuri joonte ilu, koloriidi sulavus, luuleline maastik.

● Sama tuntud on ka „Kontsert vabas looduses“ – sügav romantiline ja unistuslik,

musikaalne meeleolu, hõõguvalt soe koloriit.

● Giorgione tähtsus – suurimaid maastikumaalijaid, vabastab maalikunsti lõplikult

usuteemade ühekülgsest teenimisest.

● TIZIAN (ca1480 - 1576)

● Üks renessansi suurgeeniustest, tema loomingus on kõik rajatud värvile, maalitud vormile.

Värv on tema jaoks vaimse sügavuse väljendamise vahend.

● Esimese perioodi töödest on kuulsam „Taevane ja maine armastus“ ilusate

värvikontrastidega, veidi hilisemast ajast „Maksuraha“, tugeva psühholoogilise taustaga

teos.

● 1516 nimetatakse ta Veneetsia vabariigi ametlikuks maalijaks, tekivad sidemed Euroopa

valitsejakodadega.

● Loomingu keskmisel perioodil palju mütoloogilisi teosed, samutihead näited kiriklikus

maalis. Oluliseks saab dramaatiline ja dünaamiline lähenemine. A. 1518 Veneetsia Frari

kiriku peaaltar „Maarja taevaminek“ – haarav toonidekäsitlus, figuuride dramaatiline

hoog ja paatos. „Kristuse haudapanek“ – uudne ebasümmeetriline ülesehitus.

● Väga palju silmapaistvaid portreesid, need on suursugused, tabavalt karakteriseeritud –

„Mees kindaga“, „Flora“.

● Elu viimasel perioodil loob rea suurepäraseid esindusportreesid – „Karl V“ „Paavst Paul

II“ jne.

● Samast perioodist arvukalt alastifiguure – „Urbino Venus“ 1538 – naise ilu ülistamine.

● Tiziani viimaste aastakümnete töödele on iseloomulik ikka vabamaks, kergemaks ja

julgemaks muutuv pintslitehnika, kontuurid kaovad, lokaaltoonid sulavad täielikult

kuldpruuni üldtooni. Värvimaali asemele asub toonmaal.

21

● TINTORETTO (1518-1594)

● Tiziani õpilane, kuid arendas hiljem oma kunsti suunas, mis on liigub baroki piiril - hakkas

taotlema naturalismi, dramaatilisust ja liikumist.

● „Püha Markuse ime“ on heleda koloriidiga Veneetsia kunsti traditsioonides töö.

● Maalis 56 suurt seinamaali Veneetsia Scuola di San Rocco ruumidesse, siin leiab oma laadi.

● Erinevalt renessansstraditsioonidest asetab kompositsiooni raskuspunkti pildi servale.

● Kompositsioon muutub diagonaalseks.

● Tööde meeleolu on sünge ja kosmiline, seda rõhutab valguse rahutu käsitlus ja tume

koloriit.

● Alates a. 1577 võttis tintoretto koos Veronesega osa Veneetsia Doodžide palee

kaunistamisest. Usulise ja allegoorilise laadiga kompositsioonid.

● Paolo Caliari ehk VERONESE (1525-1588)

● Vastandina veneetslastele on Veronese tööd hõbehalli koloriidiga. Veneetsia kunstile

iseloomulik toredus ja pidulikkus on tema maalides kõige järjekindlama väljenduse leidnud.

● Veronesele on omased suurepärase ruumitunnetusega teostatud kompositsioonid,

dekoratiivne joonekäsitlus, värvide kergus, segus ja heledus.

● Väga uhked on Veronese maalid Veneetsia Doodžide palees, tuntuim on kolossaalne

„Veneetsia triumf“.

tegelt täiesti ilge töö:(

22