42 Triin Ojari Elamispindktu.artun.ee/articles/2004_2/ojari_042-070.pdf · 42 Triin Ojari Elamispind Modernistlik elamuehitusideoloogia ja Mustamäe Triin Ojari Moodsa arhitektuuri

Triin Ojari42

ElamispindModernistlikelamuehitusideoloogiaja Mustamäe

Triin Ojari

Moodsa arhitektuuri üks jõulisemaid aspekteon tema tugev ideoloogiline laeng, õpetuslikning ühiskonda kujundav doktriin, samutitema sujuv mugandumine 20. sajandi Euroo-pa ja Ameerika poliitilise ja majanduslikuvõimuväljaga. Modernistliku elukeskkonnatotaalne riiklik angaþeeritus Teise maailma-sõja järel nii Idas kui Läänes tähistas norma-tiivse arhitektuuriparadigma kujunemist ja ela-muehituse muutumist selle põhikomponen-diks, poliitiliseks lemmikteemaks. Teisenenudelamisviiside propaganda jätkus intiimseskodusfääris, muutes selle samavõrd avalikuksterritooriumiks. Tärkav masstootmine tegi1950.�1960. aastatel elamisühikust � korte-rist või majast � kalkuleeritud ühiskondlikeleja majandusreeglitele allutatud toote, sama-moodi nagu näiteks tänaseks on massikultuuroma tarbimishulluse ihamasina käigushoidmi-seks tooteks muutnud elustiilid. Linnaehitusetasandil tähistab sõjajärgne aeg uue linnageo-graafia kujunemist � 20. sajandi algupooleeksklusiivsete urbanistlike eksperimentidemassidesse jõudmist kõikvõimalike ees-, uus-ja äärelinnade näol üle maailma. Modernism,moodsast linnakultuurist sündinud traditsioon,muutis paradoksaalsel kombel sellesama lin-liku keskkonna lõpuks tabuteemaks, sõjajärg-ses ülesehitusbuumis põgeneti arhitektuurselt�vigasest� ajaloolisest city�st tervislikkuse,ratsionaalsuse ja võrdsuse müüti lubavatesseheledatesse uusrajoonidesse, mida ManfredoTafuri nimetas antiurbanistliku utoopia saar-teks.1 Kui provotseerida, siis asuvad ju amee-

riklaste Levittown ja meie Mustamäe oma tek-kemehhanismide poolest sama linliku haju-misprotsessi eri otsades, illustreerides ühtaeguilmekalt 1950. aastate linnaühiskonna valikuidning sotsiaal-planeeringulisi ideaale. Postsot-sialistliku Tallinna eeslinnastumisiha jälgidestundub, et linnaehituslikud valikud on paljussamaks jäänud.

Nii eeslinnastumise kui moodsa �elamis-tehnoloogia� ideoloogiad sõjajärgses maail-mas varieeruvad, traditsiooniliselt on erista-tud Ameerika ja Lääne-Euroopa variante,viimases moodustab omaette teema elukesk-kond Nõukogude Liidus. Käesolev artikkelvaatleb Tallinna esimese modernistliku lin-najao Mustamäe näitel, kuidas uues, paljusveel eksperimendi korras rajatud asumis ra-kendati inimeste argiruum poliitiliste ja sot-siaalsete eesmärkide teenistusse, kuidas mo-dernistlik ideoloogia lõi uute korteritüüpide,elamise normatiivide ja mobiilsema elustii-liga põimudes uuelaadse strateegilise ruumi.Enamik kaasaegseist nõukogude linna uuri-nud autoreist väidab, et nn. sotsialistlik ur-banism pole muu maailma moodsast linna-ehitusest eraldiseisev nähtus, vaid globaalselinnastumisprotsessi osa, küsimus on pigemrõhuasetustes, teatud elementide (nagu mik-rorajoon, maakasutus, ühiskondlik transport)domineerimise astmes.2 Ka ideoloogilisesplaanis on nõukogude linnaehituse seotusmodernistliku didaktilise ja sotsiaalsete re-formide meelse algega totaalne. NSV Liiduuuslinnu võib liialduseta nimetada sõjajärg-

1 M. Tafuri, Sozialpolitik and the City in the WeimarGermany. � M. Tafuri, The Sphere and the Labyrinth.Avant-gardes and Architecture from Piranesi to the1970s. Cambridge: MIT Press, 1987, lk. 197�233.2 Vt. nt. Cities After Socialism. Urban and RegionalChange and Conflict in Post-Socialist Societies. Eds.G. Andrusz, M. Harloe, I. Szelényi. Oxford,Cambridge: Blackwell, 1996.

43Elamispind. Modernistlik elamuehitusideoloogia ja Mustamäe

se modernismi unifitseeritud, seriaalse ning(ette)planeeritud elukeskkonna kultuse kõi-ge äärmuslikumaks ja võõrandunumaks vor-miks. Selles vaimus ka Tallinnasse ja teis-tesse meie suurematesse linnadesse rajatuduusrajoonid pole kitsalt uue nõukogude ini-mese kujundamiseks käima lükatud propa-gandamasina tooted, vaid mõningate 20. sa-jandi esimese poole moodsate linnaehitus-printsiipide mutatsioon, mille ajalooline ge-nealoogia on hästi jälgitav.

RetoorikaModernistliku arhitektuuri enesekehtestusli-keks vahenditeks ühiskonna hõivamisel on20. sajandi algusest saadik olnud aktiivnepropagandatöö meedias, populariseerivadkirjatükid ning näitused. Kuivõrd uus arhi-tektuur määratles end antiajaloolisena, prog-ressiivse kaasaegse ajavaimu väljendajananing kõiki eluvaldkondi puudutava pöördu-matu protsessina, kaasnes sellega ka uue pa-radigma teooria ning retoorika formuleeri-mine, tekstilise aluspõhja ülesehitamine.Moodsa arhitektuuri leksika kujunemist põh-jalikult analüüsinud Adrian Forty järgi onarhitektuurist kirjutamise keel ning kultuursama olemuslik arhitektuuridiskursuse osakui arhitekti personaalsus või tema loomin-guline käsitööoskus.3 Seda enam, et erine-valt paljudest teistest erialadest on põhilisedarhitektuurist rääkijad-kirjutajad arhitektidise, kontroll eriala sõnaliste väljendusvahen-dite üle on suures osas n.-ö. siseringi endakäes. Ka keel ise on palju muutunud: niimodernismi klassikute kui näiteks Eestigi1920.�1930. aastatel alanud arhitektuuristkirjutamise traditsiooni jälgides torkab sil-ma spetsiifiline sõnavara, kust pea kunagi eipuudu üldistavad ja abstraktse tähendus-tasandiga terminid nagu �vorm�, �ruum�,�struktuur�, �korrapära�, �funktsioon� jne.Moodne keel ei saanud hakkama laenudeta

tehnikateadustest, eriti silmatorkav on mass-elamuehituse ideoloogiat heroiseeriv retoo-rika 1960. aastate alguse trükisõnas � ehita-mise asemel maju monteeritakse, ehitusma-terjalid ja -detailid tulevad voolumeetodilsulatusvannidest või autoklaavidest, arhitek-tuur allub matemaatilistele tehetele kindlatenormatiivsete suhtarvudega (kurikuulusSNiP4 ) ning ideaallinna mudel on loodavküberneetika meetoditega. Lõpuks mõjub katüüpiline modernistlik printsiip rajada näi-d isasumeid ja eksper imentaalmaju nagumasinaehitusest laenatuna � näitlikustami-sest, (enamasti ainult eksperimendi staatuses-se jäänudki) kvaliteetse mudeli presenteeri-misest sai nõukogude ehitustööstuse kliðee-likumaid �präänikuid�.

Krista Kodres on väitnud, et nagu 1930.,nii ka 1960. aastail sisulist laia diskussioonimodernismi üle arhitektkonnas ei toimunud� puudus vastav traditsioon ning oldi kinniklassikalises arhitektuuriteoorias, kus hoonestiiliõpetuslikult kanooniline vorm väljendasselle sisu. Seega pidid ka Hruðtðovi-aegsekontseptsiooni kohaselt arhitektuursed va-hendid väljendama ideoloogilist karakterit �eelkõige Läänest ettejõudmise nimel forssee-ritud ülesehitustööd � ning teisalt säilis�kunstide sünteesi� sildi all traditsioonilinekaunistuste käsitlemine ilukategoorias, hoo-

3 A. Forty, Words and Buildings: A Vocabulary ofModern Architecture. London: Thames & Hudson,2000, lk. 11jj.4 Lühend venekeelsest nimetusest Ñòðîèòåëüíûeíîðìû è ïðàâèëa � NSV Liidus kehtinud riiklikudprojekteerimisnormid, mille järgi kõigi ehitustetehniliste ja planeeringuliste parameetrite reguleeritu-se aste oli äärmiselt kõrge. Normide aeglaneuuenemine (versioonid vaid aastaist 1954, 1962,1971) oli eriti elamutüpoloogiate moraalse vananemi-se peamiseks põhjuseks.

Triin Ojari44

ne kunstiväärtuslikkuse garantiina.5 Tõepoo-lest ka Mustamäe ehitust puudutavate, pea-miselt arhitektide endi kirjutatud tekstideretoorika oli olla eelkõige teaduslik-tehnili-selt põhjendatud, kainelt kalkuleeriv, sama-de tehnitsistlike või statistiliste kategooria-tega manipuleerides õigustatakse tegelikultpuhtalt majanduslikust ökonoomikanõudestajendatud industriaalset elamuarhitektuuri.Seejuures oldi veel 1960. aastate alul opti-mistlikult veendunud, et tegu on areneva,dünaamilise protsessiga, et sisu ja vormi vas-tavus aja jooksul vaid täiustub: �Meie esi-mesed suurpaneelelamud (seeria 1-464) ku-jutavad endast küll selle progressiivse ehi-tusviisi algtaset nii korterite planeeringu kuika väliskujunduse osas. Peab ütlema, et siinlihtsalt ei ole leitud sellist rõõmsat, ilmekatkujundust, � ei ole leitud veel õiget vormiuuele, ka alles arenevale sisule. Arhitektuur-set lahendust õieti ei ole leitud, see on joo-nestuslaual �ise välja tulnud� peale plaani jakonstruktsiooni väljatöötamist.�6 Samas onhuvitav jälgida, kuidas toonane ametlikultaktsepteeritud ideoloogia ja sõnavara oli sel-gelt Lääne-Euroopa modernismidiskursuseosa. Näiteks Teise maailmasõja eelse moder-nistliku arhitektuuri ajalooks kirjutajaSigfried Giedioni poolt jõuliselt rõhutatud ajaehk nüüdisaegsuse, ajavaimu mõiste on olu-lisemaid retoorilisi argumente ka meie sõja-järgsetes arhitektuuritekstides � just indust-riaalsus, teaduse ja tehnika võidukäik onNõukogudemaa ajavaim; uuel arhitektuurilja linnal, mis vastavad kõige paremini kaas-aja inimese vajadustele, on vabastav roll �see päästab inimesed sotsiaalsest ebavõrdsu-sest, pered korterikitsikusest, naised kodu-töödest jne. Sealjuures on moodsa arhitek-tuuri (aga ka interjööri, disaini) kujunemis-protsess ka sovetlikes käsitlustes alatigiedionlikult lineaarne, loogilise ajaloolisejätkuvuse tulemus ja kaasaegne tehnitsistlik

arhitektuur (või massmööbel) on selle ülimetapp, mis minevikustiilidest loobudes omakaasaegsust ja autentsust tõestab.7 Teine so-vetlik tees kogu ehitustegevuse rakendami-sest ainult inimese ning ühiskonna kui tervi-ku hüvangu teenistusse on kõrvutatav üheteise terminiga, mis eriti Saksa 1920. aastateavangardistide tekste läbis � sotsiaalsusega.Adrian Forty on viidanud selle mõiste kahe-tisele iseloomule toonaste termini käibeletoo-jate jaoks: ühest küljest seisnes arhitektuurisotsiaalne kvaliteet tema tootmisviisis ehkteisisõnu on masstoodetav arhitektuur ühis-kondlikult kasulik (fordistliku töömeetodimudel), teisalt on moodne arhitektuur uueühiskonna kollektivismivaimu väljendaja,elujärje parandaja ja reformija.8 �Nõukogu-de arhitektuuri põhisuund on lahutamatultseotud tehnilise progressiga ehitustegevuses.Kuid samal määral on ehitustegevuse indust-rialiseerimise arengu põhisuund lahutamatultseotud nõukogude arhitektuuri poolt lahen-datavate paljukülgsete sotsiaalsete ülesanne-tega,�9 kirjutab arhitekt Mart Port, uue

5 K. Kodres, Modernismi kehtestamine ja klassikali-ne retoorika. � Kohandumise märgid. Koost. jatoim.V. Sarapik, M. Kalda, R. Veidemann. Tallinn:Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2002, lk. 136�137.6 A. Mellik, Ajakohaselt ja perspektiivselt. � Sirp ja

Vasar 19. IV 1963, nr. 16.7 Ülevaadet modernismi teoreetilise aluspõhja

transformatsioonist Giedioni kirjutistes vt. H.Heynen, Architecture and Modernity: A Critique.Cambridge, London: MIT Press, 1999, lk. 29�43.Autor näitab, kuidas Giedioni 1941. aastal ilmunudpeateoses �Space, Time and Architecture� onvõrreldes varasema, nn. transitoorse, avangardsenakäsitletava modernismi kontseptsiooniga uusarhitektuur muutunud kanooniliseks, uuelaadseksruumiliseks kogemuseks (samaaegseid, dünaamilisielamusi pakkuv aegruum), mille sotsiaalset mõõdetvõi institutsionaalset piirideületust enam ei rõhutata.8 A. Forty, Words and Buildings, lk. 104�108.9 M. Port, Mõtteid masinaga toodetavast arhitektuu-

rist. � Sirp ja Vasar 3. II 1961, nr. 5.


tööstuslikult toodetava massiarhitektuuripeamine teoreetiline kontseptualiseerijaEesti kirjasõnas. Oluline on ka tõik, et uutarhitektuuri siiski kunstina näha tahtvatelvarastel modernistidel tuli lõhkuda tradit-sioonilise kantiaanliku esteetikakäsitlusemüür, mis jäigalt igasuguse kasu ja eesmär-gipärasusega seotud teose ilukategooriatestvälja jättis.10 Nii aktsepteeriti sõnu �asja-likkus� ning �funktsionalism� alles 1920.aastail tasahilju kunstiga võrdelises kate-goorias, kuni sõjajärgses sotsiaalsete väär-tuste suhtes hellas Euroopas, rääkimata siistervet uut ühiskonda ülesehitavast Nõuko-gude Liidust, ei kahelnud enam keegi arhi-tektuuri sotsiaalses väljendusvõimes ja ots-tarbekuse ilus ühteaegu.

Kui kasutada Hilde Heyneni jaotust prog-rammiliseks ja transitoorseks modernsu-seks,11 siis on Eesti sõjajärgse modernismikeel kahtlemata programmiline, modernismoli kogu ühiskonda ühendav progressi jaemantsipatsiooni projekt. Nõukogude süstee-mi kontekstis ei saanuks see teistmoodi olla-gi, tegu oligi programmilise ühiskonnaganing modernism oli selle n.-ö. ametlik kood.Need ei olnud mingid loogilised sisetegurid(nagu on Louis Sullivani teesi form followsfunction sisu), mis masselamud �funktsio-naalseteks� majakastideks vormisid, vaidhoolikalt kalkuleeritud rida hügieenilisi, ehi-tustehnilisi, linnaehituslikke jt. regulatsioo-ne � kollektiivse eesmärgi nimel sätestatudväliseid parameetreid. Ka nõukogude ajal niimoes olnud kritiseerimine puudutas vaidnende näitajate otstarbekust või väikest �ilu-ravi�, kommunistlik õnnelubadus kui arhi-tektuuri kujundav aspekt jäi. Siit tuleneb kateine tüüpiliselt modernistlik nihe � tradit-siooniliselt intiimse erasfääri avalik hõlva-mine, sotsiaalse käitumise reguleerimisega(nt. kodukujundusõpetused, normidega ettenähtud korteritüübid, mikrorajooni jalakäi-

gutrajektoorid jne.) kaasnenud privaatsuse,inimese argiruumi ühiskondlikuks teemaksmuutumine.

Argiruumja nõukogudeväikekorter�...elamu loob tähendusi ja liigitab inimeste-vahelisi suhteid, samuti loob ja säilitab mõis-teid, kombeid ning harjumusi. Elamus koh-tuvad elanike ning ühiskonna normid ja väär-tused selle kohta, kuidas argielu tuleks eladaning kodu asustada,� kirjutab soome mood-sa korteri ideoloogia ja kujunemisloo uurijaKirsi Saarikangas.12 1930. aastate lõpuks olimoodsa kodu propaganda ka eestlaste tead-vuses põhjaliku muutuse kaasa toonud � kui-võrd sügavale rahvuslikku ajalukku juurdu-nud linnaelamu traditsioonid puudusid, oliuue omaksvõtt ka sellevõrra kergem.13 Ele-mentaarseks olid saanud kaasaegsed hügiee-ni- ja tervislikkusenõuded, oldi eksperimen-teeritud uute kahe-kolmetoaliste väikekor-terite tüpoloogiatega, oli kujunenud kodan-lik-esinduslik, oma ruumikasutuselt küllaltkonservatiivne jõuka linnakorteri mudel ningteisalt lihtsakoeline tööliskorter agulimajas.Oldi nõus, et otstarbekohane on ilus ja ko-dusid moodsa elu käsiraamatute ning tehno-loogiliste uuenduste järgi kujundada on nor-maalne. Stalini ajal kehtis Nõukogude Liiduelamuehituses unikaalne kollektiivse elami-

10 A. Forty, Words and Buildings, lk. 104�108.11 Vt. H. Heynen, Architecture and Modernity.12 K. Saarikangas, Asunnon muodonmuutoksia.

Puhtauden estetiikka ja sukupuoli modernissaarkkitehtuurissa. Suomalaisen Kirjallisuuden Seurantoimituksia 860. Helsinki, 2002, lk. 20.13 Vt. põhjalikumalt M. Kalm, 1930. aastad:

funktsionalism ja selle ületamine. � Eesti XX sajandiruum. Näitus Rotermanni soolalaos / Space in 20thCentury Estonia. Exhibition at the Rotermann�s SaltStorage 17.12.1999�6.02.2000. Koost. ja peatoim.L. Lapin. Tallinn, 1999, lk. 83�99.

Triin Ojari46

se printsiip: ehitati kolme- ja neljatoalisi ühis-kortereid, mis olidki mõeldud n.-ö. toakau-pa asustamiseks, igas toas elas perekond ningnaabritega tuli jagada kööki ja tualettruumi.Et ehitustehnoloogiad olid aegunud ja ma-hud väikesed, ei jõutud selliseid monumen-taalse arhitektuuriga elamuid toona paljuehitada ning korterikriis süvenes. Stalini sur-ma järel, kui ametlikult teadvustati Nõuko-gude Liidu nii majanduse kui ka elukvali-teedi mahajäämus Läänest, sai igati loogili-selt elamutemaatikast forsseeritud industria-liseerimislaine ideoloogiline musterlaps.Modernistliku superriigi tingimustes toimuvehitustegevus oli täies mahus ellu viimas senivaid Le Corbusier� utoopilistes projektidesvõi lühiajaliseks nähtuseks jäänud WeimariVabariigi aegsetes Saksa uuslinnakommuu-nides � nn. Siedlung�ites � alustatut: ehitadamassiliselt ja kõigile ühtemoodi. Nii CIAM-i,moodsa arhitektuuri olulisima sõjaeelse rah-vusvahelise ühenduse avadeklaratsioonist(1928),14 kui ka Nikita Hruðtðovi Stalini sur-ma järel peetud kõnest ehitajatele (1954)15

võime lugeda, et seni on arhitektid olnudsunnitud looma liiga kõrgeid elustandardeid,liiga kalleid elutingimusi vaid väheste rõõ-muks, ja see piirab tervisliku elamise võima-lusi suuremale osale rahvast. Vaja on seni-seid ehituspõhimõtteid radikaalselt muutaning ainsaks viisiks siin on ratsionaliseeri-mine ja standardiseerimine, mis otseselt mõ-jutavad nii moodsa arhitektuuri kui ka ehi-tustööstuse metoodikat. Üsna loogiliselt jõutisiit nii 1920. aastate Saksamaal kui 1950.aastate teise poole Nõukogude Liidus mini-maalse väikekorteri teemani � sakslasteslogan�lik Existenzminimum tähistas 50�60m2 suurust elamist, mille funktsionaalsusetagas ökonoomne planeering, sama suur olihiljem ka keskmine riiklik korter 1940.�1950. aastate Euroopas.16 Sovetlik tüüpkor-ter lähtus väiksemast pinnanormist ühe ela-

niku kohta (9 m2 Lääne 12�13 m2 vastu) ningoli seega veelgi väiksem, ca 36�40 m2 üld-pinnaga kahetoaline. CIAM-i sõnumi paatosoli vajadus rahvast harida, et osataks nõudafunktsionaalsemaid elamistingimusi � puh-tust, valgust, õhku ja päikesepaistet. Totali-taarse Nõukogudemaa meetodite juures pol-nud altpoolt tulevat nõudlust vaja, riiklikultasandil vastuvõetud otsus odava ja öko-noomse korteri masstootmisest määras riik-liku elamuehituse suuna kõigiks järgnevateksaastateks. Uus ühiskond pidi algama sellealgrakust � perekonnast � ning kaasaegsestkodust, kusjuures mõlemat mõtestati Lääne-ga võrreldes erinevalt. Demagoogilise üldis-tusvõimega räägiti trükisõnas pärast otsus-tavat 1957. aasta üleliidulist määrust elamu-

14 CIAM (pr. Congrès Internationaux d´ArchitectureModerne), 1928. aastal Ðveitsis La Sarrazis asutatudRahvusvaheline Moodsa Arhitektuuri Kongress.Ühendas rahvuslike töögruppide kaudu kaasajaEuroopa olulisimaid moodsaid arhitekte, omadeklaratsioonides keskendus elamuehitusele jalinnaplaneerimisele. La Sarrazi deklaratsioon onpublitseeritud: CIAM. Housing. Town Planning.Delft: Delft University Press, 1983, lk. 158�161.15 Industriaalsete ehitusmeetodite laiaulatuslikustjuurutamisest, ehituskvaliteedi parandamisest jamaksumuse alandamisest. Sm. N. Hruðtðovi kõnenõupidamisel 7. detsembril 1954. a. � Rahva Hääl17. XII 1954, nr. 298.16 CIAM-i Existenzminimumi-teemalisel teiselkongressil 1929. aastal Frankfurdis presenteeriti niiSaksamaa uutesse Siedlung�itesse kerkivaidväikekortereid kui ka uusi asumeid mujal Euroopas.Saarikangase andmeil oli Soome Teise maailmasõjajärgne riikliku ehituslaenuga rajatud tüüpkorter ca 50m2-ne kahetoaline, Rootsis samal ajal ca 70 m2-nekolmetoaline (K. Saarikangas, Asunnonmuodonmuutoksia, lk. 420). Minimaalseks elamispin-naks ühele inimesele loeti 1940. aastatel nii Euroopaskui USA-s ca 12�13 m2, sama printsiip oli ka sõja eelolnud nii Ernst Mayl kui Le Corbusier�l (viimase�bioloogiline rakk� oli 14 m2 suurune, vt. P. G. Rowe,Modernity and Housing. Cambridge, London: MITPress, 1993, lk. 58).


ehituse arendamisest17 eelkõige elamispin-nast , abstraktsevõitu kategooriast, mida hallimassiivina hoonestamata aladele maha lao-tati ja jupikaupa � kindla arvestusega 9 m2

pinda inimese kohta18 � elanikele jaotati.Samasuguse mehhaanilisusega jagati ka ini-mesed, keda identifitseeriti tavaliselt pere-konna kaudu: ühe- ja kaheliikmelised (lin-naplaneerijate jaoks irdne ning peavalu val-mistav grupp, kes ei moodusta tuumikperetja isegi ühetoaline korter tuleks neile kehti-vate normide järgi �liiga suur�, soovituslikehotellitüüpi elamute ehituseni aga ei jõutud),siis kolme- ja neljaliikmelised pered � kõigelevinum tüüp, nn. �igavene lastega pere�,kellele põhiliselt kortereid kujundati �, eda-si viieliikmelised ja suuremad (suurperedelesoovitati ridaelamuid uusrajoonide servas).Perekonniti asustamine ehk ühele perelemõeldud väikekorter sai Hruðtðovi elamuehi-tuspoliitika nurgakiviks, uued normeeritudkorteritega elamud, mille esimesi tüüpe ha-kati Eestis hiljem �hruðtðovkadeks� kutsu-ma,19 tähendasid võrreldes stalinistlike toa-kaupa asustatud eluasemetega ka uute sot-siaalsete väärtushinnangute tulekut.20

Kirsi Saarikangas kirjeldab Soome näitelTeise maailmasõja järgset korterit kui jõulistargielu manifestatsiooni, korteri ruumipla-neering tähistas rõhuasetust perekondlikeleväärtustele, kodutöödele, ühiselt veedetudajale ja muule igapäevase eluga seotule. Üld-kehtivaks elamistüpoloogiaks sai juba 1930.aastail kujunenud funktsionaalselt kolmekstsoneeritud korter köögi, elutoa ja magamis-toaga. Seni suletud ja planeeringuliselteemalseisev köök integreeriti pereelu orgaa-niliseks osaks, korteri olulisimaks sõlmekskujunes köögi ja elutoa � uudselt polüfunkt-sionaalse ruumi, argise pereelu keskpunkti �sujuv ühendus. Veel enne sõda Eestigi jõu-kasse linnakorterisse sisseprojekteeritudesindusfunktsioon (sellised ruumid nagu saal,

söögituba, kabinet, mis �varjatumasse� sfäärikuuluvast köögist ja magamistoast hoolikalteraldi tsoneeriti) taandus nii Põhjamaades kuika näiteks stalinismijärgses Eesti väikekor-teris privaatsuse, perekondliku omaetteole-ku ja rutiinsete argitoimetuste tähtsustamiseees. Kui seni olid toad enam-vähem ühesuu-rused olnud, kahanesid nüüd magamistoadmitmeotstarbelise elutoa avaramaks muutmi-se arvel. Suurima kontseptuaalse muutusetegi läbi köök � muust korterist eraldatudteenijarahva tsoonist sai väike, ent teadusli-ku ökonoomsusega planeeritud, soovitavaltelutoaga ühenduses olev ruum, kus nüüdsesttoimetas perenaine ise. Elementaarseks saika korterite varustamine kõigi mugavustega(keskküte, soe vesi, vannituba, telefon), seal-hulgas ka n.-ö. täisvarustuses köögiga, sa-muti kehtestati mitmed ruumisuurusi määrat-

17 NSVL Ministrite Nõukogu elamuehitusalasemääruse 31. juulist 1957 eeskujul võttis ka Eesti NSVMinistrite Nõukogu vastu määruse �Abinõudestelamuehituse arendamisest Eesti NSV-s� (8. X 1957,nr. 337), mille põhiprintsiipideks oli ehitamine ainultvabadele territooriumidele vanu ehitisi lammutamataja üleminek alates 1958. aastast ainult tüüpprojektide-le ning ühele perekonnale mõeldud korteritele.18 9 m2 elamispinna norm inimese kohta oli seotudNSV Liidu 1922. aasta määrusega, mis kehtestasriigistatud korterite asustamise korra. Sama võeti üleka Eestis � 9 m2 elamispinna piirang linnadeskehtestati juba ENSV RKN �Korterite sundkorraskasutamisele võtmise ja korraldamise ajutisemäärusega� 8. oktoobrist 1940, hiljem kandus normsiis üle ka uutele ehitatavatele korteritele. Elamispin-na hulka ei arvatud esikut, kööki, vannituba jm.abiruume.19 1950. aastate teisel poolel �hruðtðovka� nimetusteesti kõnepruugis veel küll ei tuntud, sõnaga hakatiVenemaal tähistama varaseid paneelelamuid ningeesti keelde juurdus see palju hiljem.20 L. Volkovi andmeil oli Tallinnas 1960. aastal veelüle poole suurematest korteritest asustatud tubadekaupa. Vt. L. Volkov, Elanikud elamust. � Elamuehi-tuse küsimusi Eesti NSV-s. Artiklite kogumik.Tallinn: Eesti NSV Ministrite Nõukogu RiiklikEhituse ja Arhitektuuri Komitee, 1963, lk. 28, joon. 8.

Triin Ojari48

levad projekteerimisnormid. Laiemas kon-tekstis vaadelduna oli märgatav elukvalitee-di muutus reguleerituse ja ühtlustamise suu-nas ühtviisi uudne nähtus kogu Euroopas.

Sellise sõjajärgse tüüpkorteri mudeliksEestis kujunes nimetatud �hruðtðovka�. Öko-noomsete väikekorteritega kolme-, nelja- javiiekorruseliste tüüpelamute saamiseks kor-raldati 1956. aastal üleliiduline arhitektuuri-konkurss, mille tingimustes seisis, et �elamu-te ilu ja ratsionaalsus tuleb saavutada liht-saimate vahenditega, hoone heade proport-sioonidega, uutes tüüpprojektides peab õp-pima nii kodumaistest kui välismaistest pa-rimatest näidetest�.21 Konkurss oli iseenesestpõhjalikult ette valmistatud � võistlusprog-rammi koostamiseks peeti 1955. aasta sügi-sel Moskvas NSVL Ehituse ja ArhitektuuriAkadeemia elamuarhitektuuri instituudi eest-võttel seminar, kus analüüsiti läbi kõige öko-noomsemaid lahendusi pakkuvad korteri-plaanid, mida Nõukogude Liidus oli varemprojekteeritud, kusjuures põhiteemaks oliköök ja selle suurus, samuti köögi ja sani-taarsõlme paigutus. Kindlate korteri elemen-tidena olid konkursil ette nähtud elutuba,magamistuba (-toad), köök kas pääsuga elu-toast või esikust, esik, sanitaarsõlm ja rõdu.Väikseima ühetoalise pindala võis olla 18m2, suurim neljatoaline ei tohtinud ületada60 m2-t, minimaalne köök oli 4,5 m2 suuru-ne. Suurplokkidest ehitatava maja kõik ele-mendid tuli ette näha tööstuslikult toodeta-vana (arvestusega üleminekuga suurpanee-lidele) ning majatüüpide arv ühes seerias pidiolema võimalikult väike. Moodne korter tä-hendas muutust ka kaasaegsetes sisustus-printsiipides ja mööblimoes, eesmärgiks seatikerged, hõlpsalt teisaldatavad mööblitükid.Nii oli juba konkursil üles loetletud hädatar-vilik, mis uude korterisse pidi mahtuma:muuhulgas üks taburet esikusse, viis kuniüheksa tooli, diivan, puhvet, töölaud, raadio-

või televiisorilaud, raamaturiiul, samutimoodne kodutehnika, nagu külmkapp ja pe-sumasin. Konkursil välja valitud NSV LiiduEhituse ja Arhitektuuri Akadeemia ningGorstroiprojekti elamuseeria nr. 1 alusel pro-jekteerisid 1956�1958 Estonprojekti arhitek-tid Mart Port (peaautor), Roman Urb,Reginald Liiberg ja Ülo Ellandi ning insenerOlav Sammal Eesti oma väikekorteritega ela-mu tüübi number 1-317, mida ehitati nii sili-kaattellistest kui suurplokkidest (ill. 1). Samaruumiplaneeringuline lahendus jäi põhimõt-teliselt püsima ka järgmises üleliidulises see-rias: alates 1960. aastatest ehitatud suurpa-neelelamus number 1-464. Ehkki uute väi-kekorteritega majadega jõuti enne Mustamäeehituse algust üle Tallinna igal pool katseta-da (suurima massiivina Pelgurannas) ja Mus-tamäele nad praktiliselt ei jõudnudki, oli uutetüüpprojektide kasutamine jõuline nõue1958. aastal toimunud linnaosa planeerimis-võistlusel � pidid need elamud ju olema vaidosa suuremast nõukogulikust elamisüksusest,mikrorajoonist, ja mõeldud seega paiknemavabadel, seni hoonestamata territooriumeil,mitte rööbiti magistraalteedega, nagu tegeli-kult neid veel aastaid kesklinna rekonstruee-rimisel kasutati. Et Mustamäe ehituse algu-seks, 1961. aastaks oli Tallinnasse rajatudtoasuurusi paneele tootev Majaehituskombi-naat, täideti uus linnaosa veidi avaramate japarandatud korteriplaanidega tüüpelamute-ga nr. 1-464.

Publitseeritud üleliidulisi konkursiprojek-te22 meie 1-317-ga kõrvutades näeb, et eest-lased on loobunud rõdust ja enamikus pro-jektides esinenud moodsast koduhoiu-garde-roobi ruumist, küll aga pärineb just maini-

21 Konkursi programm vt. Eesti Riigiarhiiv (ERA),f. R-1951, n. 1, s. 96.22 Á. Ðóáàíåíêî, Èòîãè âñåñîþçíîãî êîíêóðñà íàòèïîâûå ïðîåêòû æèëûõ äîìîâ. � ÀðõèòåêòóðàÑÑÑÐ 1956, nr. 11, lk. 1�16.


tud konkursilt see planeeringuline tuumik-skeem, mis uue väikekorteri õieti nii öko-noomseks tegi: üliväikeseks kahanenud esi-kusse avaneb vaid sanitaarsõlm (muutumatuSNiP-i nõue!), kööki saab läbi uudse elutoaalkoovi ja magamistuppa läbikäidavast elu-toast. 4,5-ruutmeetrisse kööki mahtus häda-pärast sööma kolm inimest, 1,7-ruutmeetris-se WC-ga liidetud vannituppa sai paigutadavaid istevanni. Üldiselt on nõukogude tüüp-korteri puhul selgelt jälgitav Kirsi Saarikan-gase väljatoodud moodsa korteri kolmekstsoneerimise printsiip, samuti elutoa ja köö-gi sujuv ühendus � võte, mis kaasaegseterahulolu-uuringute kohaselt millegipärastinimestes enim tõrget tekitas,23 ehkki arhi-tektid ise samal ajal edumeelselt kodukesk-konnas argielu väärtustasid: �Ajakohaseskorteris ei ole köök aga juba aastakümneidenam kohaks, mida tuleks varjata või häbe-neda � oma särava puhtusega ja kauni sisse-seadega on see ehteks igale kodule ja pere-naise uhkuseks.�24 Et uus väikekorter oli sel-gelt n.-ö. avalik teema, ökonoomne �elamis-tehnika� (Leonid Volkovi väljend25 ) riiklikuhuvi hulka kuuluv projekt, ehitati Moskvaehitusnäitusel kaheksast konkursi võitnudelamuseeriasse kuuluvast korterist kogunitäismõõdus sisustatud maketid kontrollimaksnii ruumiökonoomikat kui avalikku arva-must. Kommentaaridest selgub püsiv rahul-olematus elutoast kööki pääsuga, samuti lii-detud WC�vannitoaga, teisalt näiteks tões-tasid projekteerijad, et 4,5 m2-ne köök võibväiksemgi olla või et siseuste laiust saab vä-hendada viie sentimeetri võrra.26 Hiljem,suurpaneelelamutes, ehitati alkoov kinni javannitoabloki taga asuvasse kööki pääses läbitavalise koridorijupi, mis muutis köögi taasebamugavalt äralõigatud ruumiks. Magamis-tubadest 5�6 m2 võrra suuremasse läbikäi-davasse elutuppa, mis oli planeeritud pere-elu keskmeks, oli programmeeritud ka ma-

gamine � osaval paigutamisel pidi sinna li-saks diivanile, lauale-toolile, televiisorinur-gale, raamatukapile ära mahtuma ka (Venesisutusnäidistes pakutuna vanamoeliselt kar-dinatega eraldatav) magamiskoht (ill. 2).Paneelelamutes oli igal korteril juba ka rõdu� Eesti sõjaeelses korterelamus harva kasu-tatud ja ka 1-317 tüübi puhul meie kliimassesobimatuks, liigseks kulutuseks liigitatudelement,27 mis samas laiemalt kuulub moder-nistliku tervislikkusekultuse kohustuslikkurepertuaari.

Nii nagu elamuarhitektuuri välise küljepuhul, rõhus ka kodusisustuse osas ametlikretoorika ajavaimu nõudele, sidudes sellekaasaegse eluviisiga: �Meil pole teenreid egajõude elavaid härrasmehi, frakk ja viisud onläinud mõlemad ajalukku. Elulaad ja kom-bed, mis iseloomustavad meie ajajärku, onseotud tehnika arenguga, tööga ja võrdõigus-like suhetega inimeste vahel. [---] Kombedon lihtsustunud, oleme siiramad ja avameel-semad kui varem. [---] Ning ka meie elamudja kodud kannavad kaasaja pitserit. Kaasaeg-

23 L. Volkov, Elanikud elamust, lk. 31.24 M. Port, O. Sammal, Väiksemetraaþilistekorteritega elamute tüüpprojektidest. � Eesrindlikkeehituskogemusi Eesti NSV-s. Artiklite kogumik 2.Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1958, lk. 54.25 L. Volkov, Elamud elamust, lk. 30.26 Ñ. Òóðãåíåâ, Íîâûå òèïû ìàëîìåòðàæíûõêâàðòèð. � Àðõèòåêòóðà ÑÑÑÐ 1957, nr. 3, lk. 12�18.27 Peeter Tarvase 1957. aasta aprillis tehtudekspertiisist nelja- ja viiekorruseliste tellisseintegaelamute seeria 1-317 tüüpprojektide arhitektuurse osakohta võib aru saada, et algselt olid kitsukesed, vaid85 cm laiused rõdud siiski planeeritud, ent Tarvassoovitab neist kui klimaatiliselt ebasobivaistelementidest loobuda, pakkudes elutuppa nn.prantsuse rõdusid. Muuhulgas soovitab ta ka�läbiandmise kapi� ettenägemist köögi ja elutoavahele. Lõppkokkuvõttes lihtsustati juba ehitusorga-nisatsioonide poolt projekte viimse võimaluseni.Vt. ERA, f. R-1992, n. 2, s. 124.

Triin Ojari50

ses elamus pole saale ega paraadruume.�28

Nii kirjutas ajakiri �Kunst ja Kodu�, kus tut-vustatavate kergete, hõlpsalt transformeeri-tavate ja ümbertõstetavate mööbliesemetening sisustusnäidiste kaudu manifesteerubkaasaegne koduideoloogia � keskkond peabolema lihtsalt muudetav (tüüpiline soovitusoli elutuppa muretseda diivani asemel kuðett,kirjutuslaua asemel klappuksega sekretärjne.), efektiivne ja üliökonoomne (ill. 3). Niion eriti nõukogude äärmiselt ahta väikekor-teri puhul, kus praktiliselt kahte tuppa on ja-gatud kogu elutegevus, tajutav koduseintevahele surutud tegevuste põgusus, kodudetransitoorne iseloom. Korterid olid osa kol-lektiivse elukeskkonna kontseptsioonist ningelamismugavus või hoolikas tsoneering pol-nud siinse väikekorteri eesmärgiks. Ehkki,tõsi küll, olemasolevat paneelelamu korteripõhitüüpi püüti parandada ning 1960. aas-tast pärinev nn. �painduva seeria� põikkan-deseintega paneelmaja projekt (arh. MartPort, Allan Murdmaa, ins. Olev Maranik,Olav Sammal) nägi ette vastavalt laste arvu-le/perekonna koosseisule kappseinte ja lü-kanduste abil muudetavate tubade arvugaelamised. Ettepanek jäi aga riiulile ning uutelahendustega välja tulemine oli massehitusemasinavärgis lootusetu üritus. Kortermajadpakkusid vähe perekonnasisest privaatsust,ent pidid �tootma� see-eest totaalset võrd-sust kõigi asukate vahel.

Kui välismaised autorid räägivad sõjajärg-sest kodust ja uuselamurajoonist tavaliseltkui stabiilsest, lastega kodusele pereemalemõeldud ruumist (ohtrad mänguväljakud jaostukeskused kui sotsiaalse võrgustiku sõl-med), siis nõukogude süsteemis olid naisedmeestega võrdsed töölkäijad ning ühiskon-na poolt peale surutud kollektiivse sotsiaal-se käitumise mudel oli äärmiselt tugev. Mik-rorajoon valitseva linnaehitusliku põhimõt-tena pidi tüüpkorteri väiksust kompenseeri-

ma rikkaliku spordi-, meelelahutus- ja toit-lustusteenuste võrguga väljaspool kodusei-nu. Marksistliku loogika kohaselt oli linnprogressiivne keskkond, mis soodustas indi-vidualismi asemel kollektiivset identiteeti,nõukogude inimene ei tohtinud olla pelgaltpereringi suletud, korter täitis tegelikult vaidta esmased põhivajadused ning vaba aeg pidiveedetama elamu lähiümbrusesse projektee-ritud teenindusvõrgus � ühiskondlikult ker-gemini kontrollitavas avalikus ruumis. Nõu-koguliku tsentraalse planeerimissüsteemi jajälgimise tingimustes oli linnaehitus seegapoliitiliste eesmärkide ellurakendamisel olu-line ja Lääne-Euroopaga võrreldes tunduvalttotaalsem tööriist. Oli ju kortergi siin tegeli-kult riigi omand ning elamispindade dünaa-mikast räägiti vähemalt teoreetilisel tasandilpalju � partei loosunglikku lubadust tagada1970. aasta paiku igale inimesele 9 m2 ase-mel 14 m2 elamispinda võib võtta (iseene-sest absurdse) viitena, et korterit käsitletak-se muutuva ja eelkõige abstraktse kvantita-tiivse suurusena, elamispinnana. Kuidas sedakorterite suurenemist olemasolevate ühetüü-biliste plaanilahenduste puhul tegelikult elluviima hakatakse, arutati lehtedes korduvalt,ent tõsiselt ei uskunud selle teostumisse vistkeegi. Tüüpkorter oli sisuliselt efektiivne ela-misrakk, mis oli varustatud nn. kõigi muga-vustega magamiseks, pesemiseks ja toiduval-mistamiseks (väikeste köökide eelduseks olisellegi tegevuse taandumine) ja palju enamattema roll ei olnud.

28 B. Mirov, Kuidas me elame. � Kunst ja Kodu1966, nr. 2, lk. 1.


Mikrorajoon –linlik ühisruum�Mõisted, nagu �minu korter�, �minumaja� hakkavad aina enam asenduma sõ-nadega �meie mikrorajoon�, �meie linn�.[---] Lasteasutused, internaatkoolid, sööklad,kauplused ja klubid, kui need on ... paiguta-tud otstarbekalt kõigi töötajate vajaduste ra-huldamiseks, eks muutu need väärtuslikekslisanditeks elamuga seotud mugavuste loe-telus.� Nii illustreerib n.-ö. laienenud eluruu-mi poliitikat taas kord sõnaosav Mart Port.29

1959. aastal projekteeritud Mustamäest Tal-linnas pidi saama Eesti esimene nõukogudemodernistlik ideaallinn, eeskujulikult planee-ritud elurajoon. Stalinismijärgsest uuendus-ja efektiivsusepüüust kantud Hruðtðovi lin-naehituspoliitika sisaldab endas selgelt niiTeise maailmasõja eelsete vene avangardis-tide urbanismiideid kui ka Lääne-Euroopakogemust, mis liitis aedlinna, asumite funkt-sionaalse tsoneeringu ja riiklikul subsideeri-misel toimuva sotsiaalehituse kontseptsioo-nid. Oluline oli erinevus rõhuasetustes: kuikogu Lääne moodne linnaehitusteooria kes-kendus mõistele community, kogukondadekui ühiskonna väiksemate algosade ruumili-sele määratlemisele, siis NSV Liidu uusra-joonide homogeenne hajusus, linnaruumili-ne identiteeditus teenis ühiskonna kui tervik-liku, privaatsemateks gruppideks eraldama-ta kollektiivi ideed, defineeritavate naabrus-kondade tekitamise asemel tuli nende kuju-nemist arhitektuursete vahenditega pärssida.Korterite jagamine järjekorra alusel tähen-das suuremal, elamurajooni tasandil abso-luutset sotsiaalset ja rahvuslikku30 segune-mist, muuhulgas välistas see küll kaasaeg-ses mõistes getode tekke, samas ka Lääneneighbourhood unit�ites taotletud heanaaber-liku ühtekuuluvustunde.

Modernistliku linnaehituse ajaloolisedkäsitlused on ikka olnud CIAM-i kesksed �

kindlasti on eesmärgipärase, hästidokumen-teeritud ja laia erialast kõlapinda taotlenudorganisatsiooni tegevust ka kergem heroisee-rida. CIAM-i kõige laiemat rakendust leid-nud üleskutse oli 1933. aastal Ateenas toi-munud neljanda kongressi järel vastuvõetudfunktsionaalse linna planeerimisprintsiipesätestav harta, mis sõnastas selgelt moodsalinna neljase jaotuse eraldiseisvaiks elami-se, töö, puhkamise ning transpordi sekto-reiks. See �funktsionaalne� lähenemine eisaanud hiljem linnaehituslikuks põhitõeksmitte ainult Nõukogude Liidus, vaid koguuuslinnu rajavas sõjajärgses Euroopas.CIAM-i koondunud Euroopa modernistidestarhitektuuriavangard arendas edasi 19. sajan-di lõpu � 20. sajandi alguse Inglise ja Saksa-maa edumeelsemate, linnasüdamest eemalerajatud uusasumite ideed. CIAM-laste graa-filiselt efektsed vaated tühjale eikellegimaa-le rajatud suurlinnadest võimendasid sedamodernistlikku planeerimistemaatikat kuni1950. aastate ülesehitusperioodini läbivatrahulolematust olemasoleva linnaga, selletiheduse, ülerahvastatuse ja ebasanitaarsuse-ga ning iha vaba maa-ala järele, kus raken-dada planeeringulist kontrolliprintsiipi ja elu-tegevuse eeskujulikku eristamist. Praktikassaid esimesteks planeeringulisteks näidislin-nakuteks linnaarhitekt Ernst May eestvõttel1925�1933 Frankfurdi ümbrusesse tühjade-

29 M. Port, Pärlid ja konnakarbid. Mõtisklusiarhitektuurist. � Rahva Hääl 23. V 1962, nr. 120.30 Mustamäe ning talle järgnenud samalaadsete

Tallinna paneelrajoonide Õismäe ja Lasnamäe ehitusoli tingitud eelkõige massiivsest tööliste immigrat-sioonilainest Nõukogude Liidust, enamjaoltVenemaalt. 1960. aastal elas Tallinnas eestlasi ca60%, käesolevaks ajaks on see protsent langenud49%-ni.

Triin Ojari52

1.Mart Port, Roman Urb, Reginald Liiberg, ÜloEllandi, ins. Olav SammalÜldvaade 4-korruselisele elamule seeriast 1-3171956–1958


2.1960. aastal tegi Leonid Volkov ENSV TA Ehitus- jaEhitusmaterjalide Instituudist ülevaate uute 1-317seeria korterite asustamisviisidest ja -võimalustest.Pildil kahetoalise korteri majutamise näited.Elamuehituse küsimusi Eesti NSV-s. Artiklitekogumik. Tallinn, 1960

Triin Ojari54

3.Uutesse korteritesse elu ära mahutamist pidi õpetamaajakirjandus.Illustratsioon Ü. Kulgveri artiklile “Väikekorterisisustamine tüüpelamus”Kunst ja Kodu 1960, nr. 1


Üleval:4.Mart Port, Voldemar Tippel, Toivo KallasMustamäe planeeringu konkursi võidutöö “Käsipliiatsiga”1958Tegelikult I preemiat küll välja ei antud, käesolev IIkohta jaganud projekt sai aga lõpliku planeeringualuseks. Joonega märgitud ainult jalakäijatelemõeldud kaubanduslik kvartal.Tehnika ja Tootmine 1958, nr. 12

All:5.Uno Tölpus, Peeter Tarvas, August Volberg, R. PritsuMustamäe planeeringu konkursi II preemia saanudtöö “Aku-aku”Töö puhul tõsteti esile peatänava looklevat linti,samas on elamute paigutus ikka tänavaid järgiv.Tehnika ja Tootmine 1958, nr. 12

Triin Ojari56

Üleval:6. Voldemar Tippel, Toivo Kallas, Lidia Pettai,ins. Aleksander PrahmMustamäe elurajooni planeeringMaketifoto1959Foto autori kogust

All:7.Peep JänesMustamäe V mikrorajooni keskus Vilde teel1963–1970Kaubanduskeskuse madal, klassikalise tänavaruumitekitav arhitektuur vastandus teadlikult ümbritsevalevabaplaneeringule.Foto Eesti Filmiarhiiv


8.Vaade Mustamäe I mikrorajooni ehitusele jaanuaris 1963Foto Eesti Filmiarhiiv

Triin Ojari58

9.Vaade haljastatud sisehoovile Mustamäel1966Foto Eesti Filmiarhiiv


10.Vaade Mustamäele Sõpruse puiesteega esiplaanilUue valge linna ja vana ajaloolise silueti vastandusoli modernismi retoorilisemaid kujundeid.Foto Eesti Filmiarhiiv

Triin Ojari60

le jõeluhtadele rajatud rohkem kui kaksküm-mend Siedlung�it, kus moodsas vormistusesteostus teine printsipiaalselt oluline moodsalinnaehituse põhimõte: inglase EbenezerHowardi 19. sajandi lõpust pärinev idee ra-jada linnast eemale tervislikku eluviisi ningühtset kogukonnatunnet pakkuvate aedlinna-de võrgustik. May ise nimetas oma äärelin-nu satelliitideks ning iseseisvast aedlinnasteristas neid �magala� staatus, tugev seos muulinnaga nii töö kui tarbimise aspektist �Tei-se maailmasõja järel toimunud plahvatusli-ku uuslinnadebuumi mudel sotsiaaldemo-kraatlikus Euroopas. Frankfurdi uusasumitemodernistlikus, osaliselt juba tööstuslikulkonveiermeetodil toodetavaist elementidestkoosnevas välisarhitektuuris väljendus sel-ge sõnum uue arhitektuuri ratsionaliseerimis-ja ühtlustamisprogrammist, rõhuasetuse muu-tus üksikhoonelt oskuslikule planeerimise-le, soov võimendada kommuunitunnet, nüans-seerida privaatse ja avaliku ruumi suhet. Na-gu kogu moodsa arhitektuuri propagandasolid Siedlung�ite ja aedlinnadegi puhul põ-hilised argumendid sotsiaalset laadi. EritiAmeerikas sai uus, kompaktne ja kavakind-lalt planeeritud aedlinn tugeva perekonna-põhist, võrdset ja moraalset kommuunielusoosiva värvingu � sealselt sotsiaalteadlaseltja planeerijalt Clarence Perrylt pärineb kakohaliku kooli raadiusega piiritletud �naab-ruskonna� (neighbourhood unit) mõiste,1940.�1950. aastatel modernistlikus linna-ehituses keskseks muutunud elamisühiku ter-min.31 5000�6000 elanikuga naabruskondpidi olema piisavalt suur kohalike teenindus-ja haridusasutuste toimimiseks, samas kül-lalt väike tekitamaks kuuluvustunnet, eris-tumisiha. Oluline mõõtühik siinjuures oli ja-lakäigutee kaugus elamust teeninduskesku-seni � uusrajoon pidi olema inimkeskne,suhtluskeskkonda loov, antitehnoloogiline.Mitmest naabruskonnast koos pidi moodus-

tuma juba elamurajoon oma tsentri ja heakesklinna ühendusega.

Sihiga viia elamine ja tööstus välja tihe-dast kesklinnast said hierarhiliselt grupeeri-tud uusrajoonid 1940. aastail Suurbritanniaja tema eeskujul kogu sõjajärgse Euroopariikliku planeerimispoliitika põhiideeks. Pe-rekondlikku eluviisi toetava turvalise naab-ruskonna ideoloogia, millele baseerub Amee-rika määratu eeslinnastumine, oli oluliseksargumendiks sõjast laastatud Euroopas. Olihetk, kus paljud Euroopa linnad vajasid re-konstrueerimist, riigil ja kohalikel omavalit-sustel oli nii finantsiliste kui planeeringulis-te meetodite abil elamuehituse üle suurimkontroll ning riiklikesse planeerimisosakon-dadesse oli tööle tulnud värske, tihti CIAM-imoodsa arhitektuuri doktriini vaimus õpeta-tud arhitektide põlvkond. Nagu 1920. aasta-te Neue Frankfurt�is, nii peegeldus sõjajärg-ses Euroopas veelgi selgemini tegelikult või-mude huvi linna- ja eriti elamuehituse abilsaavutada sotsiaalset stabiilsust, tasakaalus-tada ühiskonna kihtide vahelisi suhteid, pak-kudes neile (ehitatud) pilti võrdõiguslikustühiskonnast, ehkki tegelikkuses säilisid eri-sused loomulikult ka kõige sotsiaaldemo-kraatlikemais heaoluriikides. Just sama mo-dernismi pakutud võrdsuseideoloogia sobiska Nõukogude Liidule, veelgi enam agafunktsionalistide püüdlus planeerimise jakontrolli järele � muutis see ju legitiimsekskogu nõukogude ehitustegevust kontrollinudökonoomika diktatuuri.

Huvitaval kombel muutusid neis vanastlinnasüdamikust eemal, oma teenindusvõr-guga lõpuni äraplaneeritud rajoonides tradit-siooniliste urbanistlike väärtuste (tihedus,

31 Vt. C. Perry, The Neighbourhood Unit: A Schemeof Arrangement for the Family-Life Community. NewYork: Regional Plan of New York and Its Environs,1929.


erisused, paljufunktsioonilisus) asemel kva-liteetideks transpordiühendus, tervislik loo-duslähedus, perekondlik moraal ja kavakin-del argirutiin. Sõjajärgne �uus linn� on pa-radoksaalsel kombel Le Corbusier� põlvkon-na avangardistide linnavaimustuse, 20. sajan-di alul kogu modernistlikku kultuuri inspi-reerinud urbanistliku tänavamelu ning teh-nitsistliku energia kõverpeegel, planeeringu-liste vahenditega võimalikult hajusaks javähe valikuid pakkuvaks kujundatud antiur-banistlik elukeskkond.

Nõukogude Liidus polnud CIAM kunagieriti mõju omanud32 ning et Hruðtðovi sula-aeg 1950. aastate lõpus langes perioodi, milnäiteks nii Skandinaavias kui Inglismaal olidsuurejoonelisemad uuslinnaosad valmimas �nn. funktsionaalne linn ellu viidud �, mugan-dati nõukogude linnaplaneeringulised seisu-kohad �valmis� näidetele tuginedes. Rahvus-vahelistest arhitektuuriorganisatsioonidestkujunes olulisimaks UIA, RahvusvahelineArhitektide Liit, kelle 1958. aastal Moskvastoimunud suur kongress, linnaehitusnäitus jakaasnenud publikatsioonid olid muuhulgasNõukogudemaa jaoks ka esimene olulineuute elamurajoonide planeerimist tutvustavfoorum. Samal 1958. aastal publitseeritaksevene keeles Inglismaa uuslinnu ning Stock-holmi Vällingbyd tutvustav raamatuke �Sa-telliitlinnad�,33 pea kõigis toonastes eriala-raamatutes on peatükk välismaistest analoo-gidest peaaegu kohustuslik. Prantslased asu-vad Pariisi ümbrusesse uuslinnu rajama küllalles 1960. aastate teisel poolel, ent olulineon kahe prantsuse betoonelemente tootva fir-ma, Camus� ja Coignet� panus kogu Lääne-Euroopa 1950. aastate ülesehituses. Camus�ltosteti esimesed majaehituskombinaadi liinidka Nõukogude Liitu: 1959. aastal Bakuusseja Taðkenti.34 Ajastu linnaehituslikuks mu-delprojektiks oli siiski Suur-Londoni planee-ring (arh. Patrick Abercrombie, 1944, pea-

mine eeskuju ka näiteks Skandinaavia jaoks)ning samuti Inglismaal 1946. aastal vastuvõetud uuslinnade akt, mille kohaselt kuni1960. aastate alguseni rajati üle riigi kaks-kümmend modernistlikku linna. Isegi Nõu-kogudemaale eeskujuks olnud britid järgisidväga täpselt ideaalse elurajoonideks rühmi-tamise hierarhilist printsiipi, kus Perrylt pä-rineva skeemi kohaselt moodustus algkoolija keskse teenindusvõrgu ümber 5000�10 000 elanikuga naabruskond, magistraal-teedega piiratud terviklik algühik, mis pal-jundatuna moodustab kuni 80 000 elaniku-ga satelliitlinna. Venelaste endi ametlikuideoloogia kohaselt muide pärinevat mikro-rajooni �progressiivne planeeringuline ja ar-hitektuur-kompositsiooniline idee� juba nõu-kogude võimu algaastaist, ent see unustati jakolis üle välismaale, naastes novaatorlikuna

32 CIAM-i sidemed Vene avangardistidega(El Lissitzky, Moissei Ginzburg jt.) säilisid kuni1930. aastate keskpaigani, mil süvenev diktatuursuhtlemise Lääne-Euroopaga ära nullis. Ka 1933.aastal Marseille�st Ateenasse sõitval laeval �s. s.Patris II� peetud kuulsusrikas neljas kongress pidialgselt toimuma Moskvas. Idabloki riigid olid CIAM-ilkuni selle lõpuni 1959. aastal siiski esindatud.33 Á. Ë. Âàñèëüåâ, Ñ. Ì. Âåðèæíèêîâ, Þ. À.Äüÿêîíîâ, Ã. Ä. Ïëàòîíîâ, Ãîðîäà ñïóòíèêè.Õàðëîó, Âèçåíøî, Âåëëèíãáþ. Èç îïûòàãðàäîñòðîèòåëüñòâà çà ðóáåæîì. Ëåíèíãðàä:Ãîñóäàðñòâåííîå èçäàòåëüñòâî ëèòåðàòóðû ïîñòðîèòåëüñòâó, àðõèòåêòóðå è ñòðîèòåëüíûììàòåðèàëîì, 1958; Skandinaavia elamuehituskoge-must tutvustas teos: Á. Ë. Âàñèëüåâ, Ã. Ä. Ïëàòîíîâ,Ãðàäîñòðîèòåëúíàÿ ïðàêòèêà è æèëèùíîåñòðîèòåëúñòâî â ñêàíäèíàâñêèõ ñòðàíàõ. Ïðèåìûïëàíèðîâêè è çàñòðîéêè íîâûõ æèëûõ ðàéîíîâ.Ëåíèíãðàä: Ãîñóäàðñòâåííîå èçäàòåëüñòâîëèòåðàòóðû ïî ñòðîèòåëüñòâó, àðõèòåêòóðå èñòðîèòåëüíûì ìàòåðèàëîì, 1960.34 R. Camus, Camus Throughout the World. �Housing from the Factory. Proceedings of theconference held at Church House, London, on 4th and5th October, 1962, under the auspices of the Cementand Concrete Association. Ed. B. Campbell. London:Cement and Concrete Association, 1962.

Triin Ojari62

1950. lõpus�1960. aastate alguses, varusta-tud nüüd kindla täisverelise teooriaga.35 Vene1920. aastate avangardistidelt oli võtta ühis-elu vaimustus ning mitmest kollektiivelamust�superbloki� idee � sotsiaalteadlane akadee-mik Stanislav Strumilin, kes koos RiiklikuEhituse ja Arhitektuuri Komitee teaduslikuuurimise instituutidega sõjajärgsed mikrora-joonid välja töötas, rõhus uues elamurajoo-nis samuti eelkõige kommunaalsele eluvii-sile. 30�50 ha suurused ja 10 000�12 000inimesega rajoonid olid ideaalsed kommu-nistlikud elamisüksused, mis põhinesid nüüdtuumikperekonnal ning enamik välistest te-gevustest toimus läheduses ja ühiskondlikuskorras � jalgsikäigutee kaugusel pidid ole-ma nii lähim pood kui ka lasteasutused.36

Erialases kirjanduses rõhutati nõukogudeelamurajooni olemuslikku erinevust Lääne�naabruskondadest�: kui sealne ühiskond onlõhestatud klassivastuoludest ning otsetõlkes�naaberlike suhete ühik� tähistavat erineva-te sotsiaalsete klasside ruumilist eristamist,siis �sotsialistliku linna ühiskondlik elu onääretult rikkam kui see sotsiaalsete suhetesfäär, mis on mikrorajooni piiridesse koon-dunud. Nõukogude inimese huvid on laie-nenud üle linna ning kindlasti ei säili ka ühis-kondliku elu vormid sotsialistlikus linnasmuutumatuna.�37 Praktikas tähendas see uus-rajoonides korteri saamist n.-ö. järjekorraalusel ehk erinevate inimgruppide (sh. karahvuste) segamist, totaalselt võrdset kesk-konda kõigile. Nagu nõukogudegi sotsiaal-teadlased juba 1970. aastatel laialt kirjuta-sid, tähendas see tõepoolest igasuguse �naa-berlikkuse� tunde kadumist, inimeste põhi-line suhtlusring piirdus sugulaste ja töökaas-lastega (selles mõttes erinesid nn. koopera-tiivmajad, enamasti ühe ministeeriumi allasu-tuste või suurettevõtte töötajaile rajatud ela-mud, kus suurem kogukonna tunne baseerustugevamal omandiinstinktil � kallis koope-

ratiivkorter oli oma raha eest ehitatud) ningühetaolisust pakkuv elukeskkond taandusanonüümsusesse, naabruskonda ilma naaber-like suheteta.

Mustamäe planeerimise alustamine 1958.aastal langes seega väga tähendusrikkasseaega: ühest küljest olid üleliiduliselt ainuvõi-malikuks kuulutatud väikekorterid ning väl-ja töötatud nende kohalikud tüüpprojektid,teisalt oli linnaehituses toimunud otsustavpööre eksperimenteerimise ning uuele ava-tuse suunas. Argielu massiivne modernisee-rimine ning kollektiviseerimine ühteaegu olialanud. 1958. aasta UIA Moskva kongressmõjutas vahetult ka Mustamäe konkursi käi-ku � Mart Pordi sõnutsi oli see kohaks, kusLääne vabaplaneeringulisi uusrajoone esma-kordselt nähti38 ning juulis toimunud kong-ressi tõttu lükati koguni nelja kuu võrra eda-si juunis lõppema pidanud Mustamäe võist-lus, kuivõrd �on oodata ka uute kaasaegsetelinnade planeerimise printsiipide rakenda-mist, millised saavad aluseks võetud nõuko-gude linnale�.39 Sellele vaatamata jäid kon-kursi tulemused oma üheteistkümne laeku-nud projektiga kesiseks, sest nagu tabavaltkommenteeriti, �on vabadus ... [vabaplanee-

35 Vt. nt. M. Áàðõèí, Ãîðîä 1945�1970. Ïðàêòèêà,ïðîåêòû, òåîðèÿ. Ìîñêâà: Ñòðîéèçäàò, 1974, lk. 71.36 R. A. French, Plans, Pragmatism and People. TheLegacy of Soviet Planning for Today�s Cities. Lon-don: UCL Press, 1995, lk. 81.37 Ãðàäîñòðîèòåëüñòâî è ðàéîííàÿ ïëàíèðîâêà.Ñîñòîÿíèå è ïåðñïåêòâû ðàçâèòèÿ. Ðåä. Â. Øêâà-ðèêîâà. Ìîñêâà: Ãîññòðîéèçäàò, 1962, lk. 111.Samas raamatus pühendatakse pikad peatükideelkõige Londoni, aga ka Adelaide�i, Kopenhaageni,Berliini jt. planeerimisele ja elamuehitusele.38 Vestlus M. Pordiga aprillis 1998. Vt. ka T. Ojari,Modernismi parameetrid: Mustamäe kujunemisest. �Kümme. Eesti Arhitektuurimuuseumi aastaraamat.Koost. K. Hallas, T. Ojari. Tallinn: Eesti Arhitektuuri-muuseum, 2000, lk. 49�64.39 Arhitektide Liidu juhatuse protokollist 12. VI1958: ERA, f. R-1951, n. 1, s. 94.


ringus � T. O.] ainult näiline. Ideaalne vabashoonestusviisis linn omab tegelikult vägaranget loogilist süsteemi nii ühiskondlikehoonete, kommunaalettevõtete, lasteasutus-te kui ka elamute paigutuses. [---] Kõigi nen-de tingimuste täitmine nõuab planeerijaltsuuri kogemusi. Enamikul meie arhitektidelei ole seni olnud võimalust külastada ühtegivaba hoonestuse põhimõttel ehitatud linnavälismaal. Nõukogude Liidus selliseid linnuaga veel ei ole peale Moskva ühe elamupiir-konna [Moskva Edelarajooni � T. O.]. Seo-ses sellega kerkib paratamata nõue, et arhi-tektidele tuleks võimaldada rohkem välisrei-se.�40 Premeeritud töödest kõige �vabam� oliMart Pordi, Voldemar Tippeli ja Toivo Kal-lase teist kohta jaganud �Käsi pliiatsiga� (esi-mest preemiat välja ei antud), kus elamudikkagi nurgeti tänavafronti järgisid, õnnes-tunud oli jalakäijaile mõeldud, kõrghoone-tega ilmestatud keskse kaubandusliku kvar-tali lahendus praeguse Sõpruse pst. äärde (ill.4). Majade asetus järgis tänava loogikat peakõikides töödes ning võrreldes realiseerunudMustamäega lähtuti võistlustöödes mitte nii-võrd killustunud lokaalsete keskuste ideest(jällegi SNiP-i nõue, mida hiljem ühe suur-keskuse kasuks muudeti), kuivõrd ühe tsent-raalse, paraadliku väljaku või tornmajade abilrõhutatud tsentrist (ill. 5). Kui vaadelda kon-kursi programmis tahetut maailmakogemu-se taustal, siis seal olid nii maju valguseleorienteeriv vabaplaneeringu nõue, vajadusavalike hoonete paigutusel lähtuda 5000�10 000 elanikuga mikrorajoonide jaotusest,mida piiravad magistraalteed, orienteeritustugevale transpordivõrgule, keskse kauban-dus-teeninduskeskuse olemasolu, samuti pla-neeringu loodusega sobitamine ning kõigileelanikele võrdsete mugavuste tagamine. Vaidtotalitaarses riigis sai kehtestada nõude nähaette 80 protsenti elamuist nelja-viiekorruse-liste tüüpprojektidena seeriast 1-317.41 Mus-

tamäest pidi tõepoolest saama programmili-ne uuslinnaprojekt.

1959. aastal lõplikult kinnitatud Musta-mäe planeerimisprojekti autoreiks olid Vol-demar Tippel, Toivo Kallas, Lidia Pettai jainsener Aleksander Prahm Estonprojektist,üheksaks mikrorajooniks jaotatud linnaossapidi esialgsete arvestuste kohaselt asuma60 000 elanikku (ill. 6). Iga �pisipiirkond�(varasemates projekti seletuskirjades vahelkasutatud termin) koondus ühe kooli, neljakuni kuue lasteaia ja -sõime ning postkonto-rist saunani sisaldava teenindusvõrgu ümber(kõik normidekohase 400�750 m jalakäigu-tee kaugusel). Kogu elurajooni keskuseks oliSõpruse pst. ja Ehitajate tee nurgale planee-ritud, Vällingby või Tapiola keskustele sar-nanev suur mitmeotstarbeline kaubandus-meelelahutuskompleks (teatri, hotelli, kau-bamaja, siseturu ja moeateljeega). 1964. aastakonkursi võitsid Toivo Kallas ja Raine Karp.Neist viimane jõudis 1972. aastaks ka ast-meliste terrasside ja moeka kõrghooneplo-kiga ilmestatud Mustamäe keskuse projekti-ni,42 ent kahjuks ehitamata see jäigi. Erine-valt autostunud Ameerikast, kus toona samutiäärelinna ette magistraalteede äärde esime-sed supermarketid paigutati, planeeritiEuroopa uuslinnades ja Mustamäelgi ühis-transpordile orienteeritud keskuseid, mis asu-sid elurajooni tsentris. Eelistati kõrgelamuisteristuvaid madalaid, ümber lahtiste väljaku-

40 J. Kruusimägi, G. Ruuber, Mustamäe linnaosaprojektide võistluse tulemustest. � Tehnika jaTootmine 1958, nr. 12, lk. 7.41 ERA, f. R-1951, f. 1, s. 114.42 Toivo Kallase sõnul esitasid nad Raine Karbigakonkursile kaks tööd, mille autoriteks olid nadtegelikult kumbki eraldi. Ehkki töödele märgiti niiKallase kui Karbi nimed (tavakohaselt märgitigrupitööde puhul peaautori nimi esimesena), olivõitnud projekti tegelik ainuautor Karp, kes hiljem kaeskiisprojekti tegi. Vestlus T. Kallasega 5. II 2004.

Triin Ojari64

te ja sisetänavate grupeeritud mahte, Musta-mäel on selle parim näide Peep Jänese 1963�1967 projekteeritud viienda mikrorajoonikeskus Vilde teel (valmis 1970, ill. 7). Niiplaneeringuliselt kui funktsionaalselt pididneed toimima kommuunikeskustena, linlikeajaveetmiskohtadena.

Üks olulisemaid muudatusi, mis uus, va-balt planeeritud ja hierarhiliselt struktureeri-tud linn endaga kaasa tõi, oli muutus tänava-ruumis, laiemalt üldse linna tajumises. Orien-teeritus valgusele, ehitusökonoomikale japaigutus looduslikel, seni hoonestamata ter-ritooriumeil tähendas seda, et regulaarne linnhajus konkreetset tänavaseina moodustama-ta (ill. 8). Tüüpiline nõukogude ametlik lin-naehitusajalugu kirjutas: �Viimaks ometipolnud enam arhitektide peamine ülesannetänavate kujundamine � mitte tänavate fas-saadid, nende �vooderdamine�, vaid mikro-rajooni interjöör sai linnaehitusliku ja teo-reetilise mõtte keskmeks.�43 Kogu mikrora-joonide moodustamise paatos oli elamurajoo-ni eristamine suurtest magistraalteedest, ma-jadevahelise territooriumi muutmine idülli-liseks jalakäijate ja mängimise alaks: näiteksneljanda mikrorajooni planeeringu seletus-kirjast võib lugeda, kuidas �kvartalites on ettenähtud 1�2 suuremat puhkenurka, mis onkujundatud skvääri põhimõttel � on projek-teeritud istepingid, vahel dekoratiivbassein,kohad lilledele ja dekoratiivpõõsastele-puu-dele, vahel ette nähtud ka platsid lauatenni-se või lauamängude mängimiseks. [---] Iga-le lastegrupile on eraldatud oma mänguväl-jak, peale selle on püütud igale lasteaiale jättaüks suurem, üldisem mänguväljak. Viimaseleon projekteeritud sulistusbassein�.�44 Ha-jusalt maastikku paigutatud elamute vaheleei saanud luua traditsioonilisi tänavaid, vaidvabaks jäi määratlemata eikellegiruum, mil-le kollektiivne kasutusprogramm oli tegeli-kult vastuolus inimeste sooviga �oma�, pri-

vaatselt kontrollitava ruumi järele (ill. 9).Mikrorajoonide vahel, uuslinna vanaga ühen-davatel liiklusarteritel huugas seevastu kii-rus � 1959. aasta planeerimisprojektis oliMustamäe peatänav, Sõpruse pst., projektee-ritud kahetasandiliste ristmikega kiirteena,lisaks 1965. aastal avatud trolliliinile plaani-ti siia ka trammi- ja rongiühendust (ill. 10).

Nii palju kui uue elurajooni planeering oliüleliiduliste normatiividega ka reguleeritud,oli Mustamäe projekteerimine siiski ekspe-rimenteeriva iseloomuga, avatud protsess �kümneaastase ehitustsükli jooksul (1962�1973) korrigeeriti �töö käigus� nii elamutetihedust kui kaupluste ja teenindusvõrgu ase-tust, vaimustuti alles 1960. aastate lõpus tul-nud tornmajade kompositsioonilisest ilmeku-sest, ehitati Vilde teele Ministrite Nõukoguloaga eriprojektiga üheksakorruselised tellis-elamud (arh. Raine Karp, 1963�1965), kor-raldati suurejoonelised konkursid nii Mus-tamäe keskuse (1964) kui ka Sõpruse pst.Lilleküla lõigu kujundamiseks (1971). Tühiehitustanner, võimalus moodsa valge uuslin-na rajamiseks oli erakordne, progressiusk,mida Mustamäel toimuva ehitustegevuse pi-dev kajastamine nii meedias kui näiteks muu-sikas või filmideski ainult võimendas, oli1960. aastatel tunduvalt üldrahvalikum kuihilisemate paneelrajoonide ehituse aegu.Kõik tundus võimalik, muuhulgas kirjutasidnii Mart Port kui Dmitri Bruns Mustamäevalmimise aegu siiras tehnitsismiusus uutestutopistlikest elamutest, mida välisõhust eral-davad vaid imelised membraanid ning milleseintesse monteeritakse juba ehitamise ajalteleviisor ja raadio! Mustamäe on moodne

43 M. Áàðõèí, Ãîðîä 1945�1970, lk. 72.44 Mustamäe IV mikrorajooni projektülesanne, 1.kd. Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ametiarhiiv, s. 12693, lk. 18.


antilinn, mille Lääne arusaamade kohaseltliiga suured ja tihedad naabruskonnad rahul-dasid kõige paremini totalitaarse riigi amet-likku ökonoomiapoliitikat ning sotsiaalsetideed anonüümsest (töölis)kogukonnast,mida liigendab eelkõige töökoht ja selle kau-du riik kui tööandja, mitte personaalsematesuhete sfäär.

Postsotsialistlikku linnakudet uurinudIván Szelényi on kirjeldanud sotsialistlikelinnade antiurbaansust kolme parameetri abil� et nad olid n.-ö. lõplikena valmis planeeri-tud, kohtas siin vähem linlikku paljusust, se-gunenud avalikke teenuseid (poode, restora-ne, reklaame ja tänavakauplejaid); riiklikumaaomandi tõttu said linnaplaneerijad ilmakrundi hinna piiranguteta tegutseda, neil olirohkem maad kasutada ning selle tulemuse-na on uuslinnad enamasti ka hõredad, seal eitoimu tihedat suhtlemist. Ja kui tavapäraselton urbanismi tähtsaimaks jooneks loetud lin-like marginaalsuste olemasolu � seda nii po-sitiivses kui negatiivses mõttes �, sest linna-inimesed on vähem normide poolt kontrolli-tavad, seega loovamad, siis nõukogude kor-ra tugevam kontrollsüsteem (miilits, 100-protsendiline tööhõive, kodutuse ebaseadus-likkus) tagasid siin ka vähese marginaalsu-se.45 Kaudselt on see kriitika kogu moder-nistliku linnaplaneerimise looduslähedust,funktsionaalset eraldatust, sotsiaalset kont-rolli kehtestava keskkonna aadressil. Nõu-kogude süsteem, kes oma Lääne-Euroopastlaenatud normatiivse ja võrdõigusliku elu-keskkonna mudeli kommunismiehitamiseideoloogiliseks tööriistaks transformeeris, eisuutnud (ega tahtnud) tegelikult seda mude-lit tervikuna tööle rakendada, nii perekondkui sotsiaalsed väärtused olid vaid statisti-rollis võidujooksus Läänest ette jõudmisenimel, elamispinna statistiliste numbrite ni-mel. Ka Mustamäel ei realiseerunud pooltkiplaanidel ja seletuskirjades kirjeldatust ning

nii jätkub katkenud areng tänasel päeval, milpostsovetlik turumajanduslik linnaehitussovetiaja ruumilisi tühimikke vallutab.

45 I. Szelényi, Cities under Socialism � and After. �Cities after Socialism, lk. 286�317.

Triin Ojari66

Floor SpaceThe Modernist Residential HousingIdeology and MustamäeSummary

By looking at Mustamäe, Tallinn’s first mod-ernist residential district, this article will ad-dress how, in a new and, in many ways stillexperimental housing development, people’severyday space was placed in the service ofpolitical and social goals. It will also explorehow a new type of strategic space was cre-ated through the effect of modernist ideol-ogy, which was interwoven into these newtypes of apartments, existent living normsand a subsequently more mobile lifestyle.Most contemporary authors who have stud-ied Soviet cities claim that socialist urbanismis not a phenomenon separate from moderntown planning in the rest of the world, butsimply a part of the global process of urbani-sation. That the differences are in fact foundin the emphasis placed on certain aspectssuch as the mikrorayons (neighbourhoodunits), land use and public transport. Ideo-logically, the connection between Soviettown planning and the principles of didacticand social reform-minded international mod-ernism are in total harmony. The new citiesin the USSR, without doubt, can be describedas the most extreme and most alienating formof the worship of unified, serialised andplanned living environments in postwar mod-ernism. In this spirit, the new residential ar-eas established in Tallinn and other largetowns in Estonia are not merely the productsof the propaganda machine intended to shapethe new Soviet person, but a mutation of themany modern town planning principles of thefirst half of the 20th century, whose histori-cal genealogy is clearly observable.

RhetoricSince modernism defined itself as anti-his-torical, an expression of a progressive con-temporary spirit of the age and as anunstoppable process affecting all areas of life,it also brought with it a new paradigm andthe creation of its own rhetoric – the build-ing up of a written foundation. According toAdrian Forty, who has studied in depth thedevelopment of the language of modern ar-chitecture, the language and culture of archi-tectural writing is as substantive a part ofarchitectural discourse as the personality ofthe architect and his creative skills.1 Mod-ern language could not manage without bor-rowing from engineering science and this isparticularly obvious in the rhetoric whichheroicised mass housing ideology in the early1960s. Instead of building a house it was fab-ricated, building materials and componentscame from assembly lines, from smeltingbaths or the autoclave, architecture was sub-ject to mathematical equations with fixednormative indices (the infamous SNiP2 ) andthe model for the ideal city could be createdusing methods of cybernetics. It is interest-ing that the officially accepted ideology andterminology of that time was clearly just apart of Western European modernist dis-course. In fact, the important rhetoric in Es-tonian postwar architectural writing, alreadystrongly stressed by Sigfried Giedion, of aconcept of a modern contemporary spirit ofthe times, in particular the victory of indus-trialisation, science and technology, was alsoan expression of the spirit of the times inSoviet countries. New architecture wouldsave the people from inequality, familieswould no longer need to live in cramped ac-

1 A. Forty, Words and Buildings: A Vocabulary ofModern Architecture. London: Thames & Hudson,2000, p. 11ff.


commodation, women would be set free fromhousework and so on. The second Soviet ideaabout the function of housing constructionin its entirety, purely for the benefit of and inthe service of the people and society is com-parable to the social sentiment which wasparticularly common in avant-garde Germanwritings of the 1920s. It is also significantthat the early modernists who wanted to seenew architecture as an art form had to de-stroy the barrier of traditional Kantian aes-thetics which rigidly rejected a work that wasuseful or functional from inclusion in anycategories of beauty.3 It was not until the1920s that the terms ‘purpose’ and ‘function-alism’ were accepted as categories equal toart. It was in postwar Europe with its caringsocialist values, not to mention the SovietUnion, which was building a whole new so-ciety, that no one any longer doubted in ar-chitecture’s social influence and simultane-ously its functional beauty.

If we were to use Hilde Heynen’s classi-fication of programmed and transitory mod-ernism4 then the language of Estonian post-war modernism is undoubtedly program-matic. Modernism was a progressive andemancipating project that united all of soci-ety. In the Soviet system it could not be oth-erwise, this was a programmed society andmodernity was its official code.

Everyday spaceand thesmall Soviet apartmentFollowing Joseph Stalin’s death, when it wasofficially acknowledged that the Soviet Un-ion lagged behind the west, both economi-cally and in terms of quality of life, the waveof industrialisation brought about by the is-sue of housing became the ideological pat-tern book. CIAM’s (Congrès Internationauxd´Architecture Moderne) – modern architec-

ture’s most significant prewar internationalbody – opening declaration (1928), as wellas Nikita Khruschev’s programmatic speechto builders (1954), can be understood in thesame way, that until now architects had beenforced to create living conditions which werefar too expensive for the joy of only a fewand this limited the potential for a healthylifestyle for the majority of the population.During Stalin’s time a unique principle ofcommunal housing existed in the SovietUnion. Three or four-room communal apart-ments were built and these were allocatedroom by room so that in each room lived aseparate family who had to share the kitchenand the bathroom. This occurrence explainsthe joy with which the new tiny single-fam-ily flats were received. Designs for this typeof standard housing were obtained throughan all-Union architecture competition whichwas organised in 1956. Based on the USSRBuilding and Architecture Academy andGorstroiprojekt’s awarded housing seriesNo.1, Estonprojekt architects, Mart Port(chief architect), Roman Urb, ReginaldLiiberg and Ülo Ellandi and the engineerOlav Sammal designed Estonia’s own hous-ing series no.1-317 in the same year (1956).These were blocks with tiny flats, which werelater commonly referred to as Kruschevkas.Two years later, in 1958, the condition of fill-ing 80% of the residential area with the new

2 An abbreviation of the Russian Ñòðîèòåëüíûõíîðì è ïðàâèë. In the Soviet Union state planningnorms were in use according to which the regulatorylevel of all technical and planning parameters inbuilding were extremely high. The slow renewal ofnorms (there versions only from the years 1954,1962, 1971) was the main reason for the moral ageingof the housing types.3 A. Forty, Words and Buildings, pp. 104�108.4 H. Heynen, Architecture and Modernity:A Critique. Cambridge, London: MIT Press, 1999.

Triin Ojari68

standardised designs was applied to the townplanning competition for Mustamäe. Thenew two-room flats with an average area of40 m2 were economical to build because oftheir core scheme, which had a tiny entrance-way opening onto the utilities area. Accessto the kitchen is gained through the livingroom alcove and access to the bedroom,through the living room. At a pinch, threepeople could eat together in the 4.5 m2

kitchen. In the 1.7 m2 combined toilet andbathroom there was room only for a showerbath. The state norm allocated 9 m2 per per-son;5 there were also corresponding calcu-lations for flat designs, which meant that theusable area in a standard flat could not ex-ceed 18 m2. It was the principle of equalitythat was important – flats were allocated ona queue basis and in the larger housing dis-tricts this meant, among other things, com-plete social and racial6 assimilation, whichthough it did stop the development of ghet-tos in the contemporary sense, it also pre-vented the development of the Western aimof a neighbourly sense of belonging in themikrorayons.

While authors from abroad have writtenabout the postwar home and new housingareas as being stable and as spaces for themother who is at home with the children(equipped with plenty of playgrounds, shop-ping centres and community services), in theSoviet system, women, being equal to men,went to work and the model of communalsocial behaviour, which was forced on peo-ple by society was very strong. The mikro-rayon, as a ruling principle of town planning,was meant to compensate for the small sizeof the standard flat by providing a rich net-work of sport, entertainment and dining fa-cilities outside the home. According to Marx-ist logic the town was a progressive envi-ronment, which encouraged a communal

rather than individualist identity. The Sovietperson was not allowed to be hidden awayin their closed family circle. The flat wasactually only meant to satisfy the most basicof needs and leisure time was supposed tobe spent in the network of services locatedin the nearby environment – in the more eas-ily controlled public space. In the SovietUnion, with its centralised system of plan-ning and strict controls, town planning wasan important, and compared with WesternEurope, a considerably more thorough toolin the implementation of political goals.

The mikrorayon –an urban public spaceKhruschev’s town planning policy clearlycontained both pre-Second World War Rus-sian avant-garde ideas about urbanisationand the Western European experience whichlinked the concepts of garden suburbs, func-tional zoning of areas and the state subsidisedbuilding up of social structures. The differ-ence in emphasis is significant. Whereas allWestern modern town planning theories fo-cused on the concept of community and onthe spatial definition of a community as thesmallest basic unit in a society, in the USSR,with its homogeneous new housing devel-opments where the urban spatial identityserved society as a whole and collective ide-als of a society which was not allowed toseparate into private groups, instead of al-lowing the formation of defined neighbour-hoods their development was stopped usingarchitectural means.

The principles of Soviet town planningwere based on ‘ready made’ examples. The

5 Usable space did not include the so-called�functional� rooms like the entranceway, kitchen andbathroom. In the issue of floor space indicators thesesubsidiary rooms were made as small as possible.


design model of that time was the planningof Greater London (1944, a major examplein Scandinavia also), as well as the NewTowns Act, which was passed in England in1946, and according to which until the early1960s over 20 Modernist towns were built.The British closely followed the hierarchi-cal principles of grouping residential areasusing a scheme devised by the American,Clarence Perry, where a community with5000–10 000 inhabitants develops around aprimary school and a network of communityservices.7 This forms a complete basic ur-ban unit bounded by motorways which whenreplicated forms a satellite town with up to80 000 inhabitants. The first source fromwhich Soviet town planning managed to gaintheoretical examples was the InternationalUnion of Architects (UIA) congress, held inMoscow in 1958, on the theme of recon-structing cities. Consequently, the start of theplanning of Mustamäe, in 1958, occurred ata very significant period. Firstly, it had beenannounced across the entire Soviet Unionthat small flats, which were designed accord-ing to a locally devised standardised design,were the only option for the future and sec-ondly a decisive about-face had occurred intown planning regarding experimentation andnew discoveries. Massive modernisation andcollectivisation of everyday life had begun.

The design competition programme re-flected Western influences. Buildings nowneeded to be positioned according to princi-ples of open-planning and orientation to thelight. The location of public buildings wasto be based on the distribution of the 5000–10 000 inhabitant mikrorayons, which wereto be bounded by motorways, have a com-prehensive public transport system, and acentral shopping and community servicescentre. The housing development had to bereconciled with the natural environment and

equal access to facilities for all the inhabit-ants was to be ensured. The group responsi-ble for the Mustamäe planning project, fi-nally approved in 1959, comprised architectsVoldemar Tippel, Toivo Kallas, Lidia Pettaiand the engineer, Aleksander Prahm fromEstonprojekt. The housing district was di-vided into nine mikrorayons and accordingto the initial plans was intended for 600 000inhabitants. Each ‘mini-suburb’ was to beclustered around a services network compris-ing one school, four to six kindergartens andcreates, a post office even through to a pub-lic sauna, and according to the norms thesewere all within a 400–750 m walking dis-tance. The residential development with itscentral multifunction shopping and entertain-ment centre was akin to Vällingby andTapiola in Scandinavia. One of the moreimportant changes which the new freelyplanned and hierarchically structured townbrought with it was a change to thestreetscape and more broadly in the under-standing of the conception of a town. Orien-tation towards the light, economy in con-struction and the location in the natural en-vironment meant that the traditional towndisappeared, streets were no longer clearlydefined by a wall of buildings. The entirepathos in the creation of the mikrorayon wasthe separation of residential areas from thebusy motorways and the transformation of

6 The building of Mustamäe and the other similarprefabricated Tallinn housing developments ofÕismäe and Lasnamäe were primarily the result of amassive wave of immigration of workers from theSoviet Union, mostly from Russia. In 1960 60% ofTallinn was Estonian, while today this percentage hasdropped to 49%.7 See C. Perry, The Neighbourhood Unit: A Schemeof Arrangement for the Family-Life Community. NewYork: Regional Plan of New York and Its Environs,1929.

70

the areas of land between the buildings intoidyllic spaces for strolling and playing.

Iván Szelényi, who has studied the fabricof post-socialist cities, describes the anti-urbanism of socialist cities with the aid ofthree parameters. Firstly, being completelyplanned there is less urban plurality and lessof a mix of public services. Secondly, be-cause the land was owned by the state thetown planners were free to act without re-strictions imposed by land prices. They hadplenty of land at their disposal so the resultwas that the new suburbs were sparse andclose communication does not occur. Andthirdly, while urbanism is usually character-ised by the existence of marginalised minori-ties, the strong system of control in the So-viet system (eg the miilits – the Soviet po-lice, 100% employment, illegality of home-lessness) also ensured, at least in appearance,a homogeneous communal space without anygreat differentiation.8 Even though the So-viet system transformed the standardisedhousing model of equality that it had bor-rowed from Western Europe into a tool forbuilding up communism it did not actuallymanage to (and nor did it want to) apply thismodel completely. Family and social valueswere merely extras in the race to beat theWest – merely statistics in the issue of floorspace. Less than half of the intended plansand ideas were actually realised in theMustamäe project and the discontinued de-velopment still exists today as post-Sovietmarket-driven town planning conquers thespacious voids left over from the Soviet era.

8 I. Szelényi, Cities under Socialism � and After. �Cities after Socialism. Urban and Regional Changeand Conflict in Post-Socialist Societies. Eds. G.Andrusz, M. Harloe, I. Szelényi. Oxford, Cambridge:Blackwell, 1996, pp. 286�317.

Documents

42 Triin Ojari Elamispindktu.artun.ee/articles/2004_2/ojari_042-070.pdf · 42 Triin Ojari Elamispind Modernistlik elamuehitusideoloogia ja Mustamäe Triin Ojari Moodsa arhitektuuri