Tallinna Ülikool

Eesti keele ja kultuuri instituut

Edgar Oganesjan

Hea ja kurja vastuolu:

Fr. Tuglase Popi ja Huhuu ning

I. Turgenevi Mumuu võrdlev analüüs

Bakalaurusetöö

Juhendaja PhD Pille Eslon

Tallinn 2015

SISUKORD SISSEJUHATUS…………………………………………………………………………...5

1. Uurimisküsimus, eesmärk ja ülesanded…………………………………………………5

2. Uurimisaines ja analüüsimeetodid………………………………………………………5

3. Töö sisu lühikokkuvõte………………………………………… ……………………....6

I. peatükk

TUGLASE POPI JA HUHUU NING TURGENEVI MUMUU

KAJASTUS METATEKSIDES…………………………………………………………....8

1. Tuglase Popi ja Huhuu kajastus Eestis………………………………………….............8

2. Turgenevi Mumuu kajastus Venemaal………………………….............……………....15

3. Kokkuvõte metatekstidest………………………….............…………………………..18

II. peatükk

TUGLASE POPI JA HUHUU NING TURGENEVI MUMUU VÕRDLUS…………….22

1. Popi ja Huhuu vs. Mumuu: sarnasused ja erijooned……………………………….......22

2. Kokkuvõte……………………………………………………………………………...36

JÄRELDUSED…………………………………………………………………………...40

KIRJANDUS…………………………………………………..........................................42

SUMMARY…………………………………………………............................................43

SISSEJUHATUS

1. Uurimisküsimus, eesmärk ja ülesanded Maailmas on alati eksisteerinud headus ja kurjus ning mõlemad on alati olnud vastuolus.

Näiteks on nii häid kui ka halbu ehk kurje inimesi, meie peas tiirleb nii häid ehk positiivseid

kui ka halbu ehk negatiivseid mõtteid, igapäevaelus juhtub meiega nii head kui halba jm.

Loomulikult tahaksime me kõik, et meie ümber oleks rohkem headust. Keegi ei soovi, et

temaga juhtuks midagi halba, aga kahjuks on maailm julm koht elamiseks – väga tihti ei

arvestata seal meie soovide ja tahtmistega.

Headuse ja kurjuse teema on väga hästi käsitletud Friedebert Tuglase novellis Popi ja Huhuu

ning Ivan Turgenevi jutustuses Mumuu. Seepärast valisingi novelli ja jutustuse oma

bakalaurusetöö aluseks, et uurida, mismoodi toimub headuse ja kurjuse konfrontatsioon

Tuglasel ja mismoodi Turgenevil. Lõpptulemusena lubab see esile tuua erinevate kirjanike

arusaama heast ja kurjast.

Käesoleva töö eesmärk on analüüsida Tuglase novelli Popi ja Huhuu ning Turgenevi jutustust

Mumuu, võrrelda neid kahte teost omavahel, leides sarnasusi ja erinevusi ning võrreldes,

milles väljendub headuse ja kurjuse vastuolu novellis ja jutustuses, mille ilmumist lahutab ligi

sajandipikkune vahe. Analüüs põhineb ühelt poolt metatekstidel ja teisalt mõlema teksti

sõnakasutuse statistilise töötluse tulemustel. Kirjeldatud on Popi ja Huhuu ning Mumuu sõna-

ja väljendikasutust, võrreldud neid omavahel, et paremini mõista kahe teose olemust headuse

ja kurjuse vastuolu kajastamisel ning täiendada metatekstide põhjal saadud teadmist.

2. Uurimisaines ja analüüsimeetodid Bakalaurusetöös on vaatluse all novelli Popi ja Huhuu ning jutustusega Mumuu seotud

metatekstid, mille kvalitatiivne analüüs annab ettekujutuse, kuidas erinevad literaadid,

kirjandusteadlased, kirjanikud jt on näinud hea ja kurja vastandust Tuglase novellis, kuidas

Turgenevi jutustuses ning kirjeldatud käsitluste erinevusi ja sarnasusi. Võrreldavate teoste

tegelastega seotud kontekstide leidmiseks on rakendatud kvantitatiivseid meetodeid, saadud

materjali analüüsis on kasutatud kvalitatiivset lähenemist. Nii eesti kui ka venekeelset teksti

on töödeldud programmiga WordSmith Tools 5,0, leitud vormide ja sõnade sagedus. Seejärel

on analüüsitud mõlema teose (pea)tegelaste ja nendega seotud isikute mainimist keeleliste

kontekstide (konkordantsiridade) alusel. See võimaldab leida sõnastusi, mis olulised tegelaste

iseloomustamisel, kuid pole metatekstides kajastust leidnud ning hinnata metatekstidest

saadud teabe vastavust autorite sõnastuse kaudu väljendatule. See aitab paremini käsitleda

ning omavahel võrrelda Tuglase ja Turgenevi headuse ja kurjuse kontseptsioone, nende seost

aja ja inimestega, sh kirjanike enestega.

Teksti ja metateksti mõistete avamisel tuginen Peeter Toropi doktoritööle Totaalne tõlge

(Tartu, 1995)1. Iga kirjutatud tekst võib olla algtekstiks paljude teiste tekstide jaoks, nt

Tuglase novell Popi ja Huhuu ja Turgenevi jutustus Mumuu kirjanduskriitilistele artiklitele,

teaduslikele esseedele, ülevaadetele, arvamuslugudele, autori tutvustustele, ajakirjanduslikele

ülevaadetele, lugejatutvustustele jm. Nende algtekstide tõlgendamiseks (sh autorite looming)

mõeldud metatekstid võivad olla omakorda algtekstiks paljudele kirjandusteaduslikele ja

kirjanduskriitilistele uurimustele (vt Veidemann 2011; Andresen 1975; Viires 1937; Oras

1997; Lebedev 1990; Kurdjumova 1981; Kulikova 1997). Ka siinne bakalaurusetöö on

metatekst, mille algtekstideks on Tuglase Popi ja Huhuu, Turgenevi Mumuu ning nende kahe

teose kohta ilmunud metatekstid, milles on käsitletud novelli ja jutustust ning nende autorite

isiksust ja loomingut. Siit saab alguse metakommunikatsiooni protsess, millel on oma

seaduspärad. Metatekstide kaudu on võimalik võrrelda ja lähemalt kirjeldada nii algteksti

(originaali) saamislugu, selle tõlgendamisprotsessi kui ka retseptsiooni. Siinses

bakalaurusetöös vaatlen metatekste analüüsides, millistele metakommunikatsiooni normidele

need on allutatud olnud. Seejärel analüüsin ja võrdlen kontekste, milles novelli ja jutustuse

tegelasi on mainitud. Selle põhjal saab järeldada, mida kirjanikud on seoses tegelastega

väärtustanud ning esile toonud. Eestis on sellesuunalisi kirjandusteaduslikke käsitlusi vähe,

erandiks näiteks Elle-Mai Talivee linnadiskursuse uurimus E. Aspe jutustuste näitel (käsikiri)

ning varasemast ajast Marin Laagi väitekiri „Kirjandusloo mittelineaarsed mudelid. Teksti ja

konteksti probleeme digitaalses keskkonnas“ (Tartu, 2006).

3. Töö sisu lühikokkuvõte Bakalaureusetöö koosneb kahest peatükist. Esimese peatüki esimeses osas tutvustatakse,

kuidas on Tuglase Popit ja Huhuud kajastatud Eestis (analüüsitakse novelliga seotud Eestis

1

П. Тороп. Тотальный перевод. Тарту, 1995.

ilmunud metatekste) ning räägitakse lühidalt kirjaniku elust ja loomingust. Teises osas

tutvustatakse Turgenevi Mumuu kajastamist Venemaal (analüüsitakse jutustusega seotud

metatekste, mis ilmunud Venemaal) ning räägitakse lühidalt kirjaniku elust ja poliitilistest

vaadetest. Kolmandas osas võrreldakse kahe teosega seotud metatekste.

Teise peatüki esimeses osas võrreldakse omavahel novelli Popi ja Huhuu ja jutustust Mumuu

tegelaste mainimist ning sellega seotud kontekste (konkordantsiridu).

Kokkuvõttes tuuakse esile, kus võrreldavate teoste kvantitatiivne tekstianalüüs on aidanud

esile tuua midagi uut, millest seni ilmunud metatekstides otseselt pole kirjutatud.

Lisatud on kasutatud kirjanduse nimekiri ja ingliskeelne kokkuvõte.

I. TUGLASE POPI JA HUHUU NING TURGENEVI MUMUU KAJASTUS METATEKSIDES 1. Tuglase Popi ja Huhuu kajastus Eestis Friedebert Tuglas on sündinud Ahja mõisas Alatares, kus elas üheksa aastat enne pere kolimist

Õllekotta. Ta on eesti kirjanik, kelle tegevusvaldkondadeks on olnud ka kirjandusteadus,

kriitika ja tõlkimine. Erakordselt andekas kirjanik, oma töö suhtes väga rahulolematu, uskus

ta, et kõik, mis ta on loonud, võis olla tehtud paremini.

(Rummo 1996: 7)

Tuglase loomingus on olnud mitu mõjutajat, neist tähtsamad Friedrich Nietzsche, Edgar Allan

Poe, Gustave Flaubert ja Jonathan Swift. Tuglase fantastikateostest oodati täpselt samasugust

köitvust ja sisemist järjekindlust nagu teda mõjutanud autoritel.

(Oras 1997: 30)

Sama soov on ka Tuglasel: tema kirjutatud teoste tase peaks olema sama kõrge, nagu teda

mõjutanud autoritel.

Friedebert Tuglase mõju eesti kirjandusele oli erakordselt suur. Tema kirjandusteaduslikud ja

kirjanduskriitilised tööd, uurimused kultuuriloo alalt ja tõlked on väga kõrgelt hinnatud, kuid

eriti kuulsaks ja edukaks kirjanikuks tegid Tuglase novellid, mis on väga nõudlik žanr.

Raskustele vaatamata suutis Tuglas end maksimaalselt teostada just läbi novellide ning

mõjutada selle kaudu kogu eesti kirjanduse arengut. Tuglase esimene loominguperiood oli

väga edukas. Aastaks 1909 sai temast Eduard Vilde kõrval juhtiv novellist.

Järgmised viis aastat olid passiivsed, kirjaniku loomingus ei toimunud midagi. Ta ei suutnud

lõpetada mitte ühtegi ilukirjanduslikku teost. See periood kestis kuni 1914. aastani.

Loomingulise kriisi ehk depressiooni periood kestis ligi viis aastat (1909–1914). Nende

aastate jooksul valmis Tuglasel erinevaid katkendeid ja kavandeid. Kõik oli justkui õige ja

olemas, kuid ometi jäi millestki puudu – dramaatiliste sõlmpunktide selgem esiletoomine

võinuks käsitlusele anda suuremat reljeefsust. Seetõttu ei suutnud Tuglas ühtegi oma teost

valmis kirjutada.

(Eelmäe 1986: 306–307)

Teine loominguperiood tõi Tuglasele palju rohkem kuulsust kui esimene. Edukad olid

novellid, mis kirjanik kirjutas aastatel 1914–1925. Aastal 1914 valmis üks ta paremaid ja

kuulsamaid novelle Popi ja Huhuu, mis on kirjutatud kolme päevaga. Novell on tõlgitud

inglise, itaalia, esperanto, prantsuse, ungari, poola, serbohorvaadi, vene, soome, läti ja leedu

keelde. Idee tekkis varem, kolme aasta eest. Sel ajal oli Tuglas Pariisis ning ühel päeval,

külastades Louvre’i muuseumi, jäi ta pilk pidama ühel flaami teisejärgulise meistri

natüürmordil, mis kujutas ainult mõnd lillkapsast ja porgandit. Tuglas tegi märkmeid

sealsamas pildi ees seistes ning käis pärast veel mitu korda Pariisi erinevates muuseumides, et

materjali koguda. Tuglas ise on oma novelli kohta öelnud, et kirjutama hakates mõtles ta

ainult esialgse visandi tegemisele, kuid see võttis märkamatult valmis novelli ulatuse.

Kirjutada oli väga kerge. Tegelasnimed – Popi ja Huhuu – olid valitud pikema kaalutluse

järel. Veel on Tuglas öelnud, et mingit poliitilist allegooriat ei saa teoses näha, olgugi et seda

on proovitud teha. Tuglase jaoks on niisugune mõttekäik olnud päris üllatav.

(Tuglas 1973: 87)

Aja möödudes ja tänapäeval võib poliitilise allegooriaga paralleele siiski tõmmata. See pole

lihtne, kuid uued ajad ja väärtushinnangud loovad uut laadi metakommunikatsiooni ja

võimaldavad lisada novellile uusi funktsioone. Kui minna ajaloos tagasi ja rääkida novelli

ilmumisaastast (1914), siis tõmbame tahes-tahtmata paralleele poliitilise allegooriaga, isegi

kui Tuglase jaoks oleks see pisut üllatav. 1914. aastal algas Esimene maailmasõda, mis ei

tähendanud esialgu eesti rahva jaoks eriti midagi, kuna Eesti riik ei olnud siis vaba, vaid

Venemaa koosseisus. See ei olnud eestlaste sõda, kuid Esimesest maailmasõjast oldi sunnitud

osa võtma tsaari ja Vene riigi eest. See oli täiesti aktsepteerimatu, kuna rohkem kui midagi

muud ihkasid eestlased vabadust ja tahtsid Vene riigi koosseisust välja. Eestlased olid väsinud

teise riigi sekkumisest oma ellu. Venemaa kontrollis Eesti majandust ja poliitilikat, korraldas

Eesti venestamist, mille tulemusena vene keel muudeti riigis, kohtutes ja omavalitsusasutustes

asjaajamiskeeleks. Kõik tähtsamad ametnikud olid venelased. Selleks, et haritud eestlane

pääseks tööle ametiasutusse, oli ta tihti sunnitud kolima Venemaale ja seal tööd otsima.

Iroonia ongi selles, et eestlastel oligi väga sageli palju kergem saada ametnikeks Venemaal,

kui omaenda kodumaal.

Kõige valusamad olid eestlaste jaoks venestamislained, mis segasid või hävitasid eestlaste

kultuurielu. See puudutas keelt, haridust, religiooni ning ajakirjandust. 19. sajandi lõpus oli

haridusüsteemis õppekeeleks vene keel, sh kuulsas Tartu ülikoolis. Paljud kogenud eesti

kooliõpetajad vallandati, kuna nad ei osanud piisavalt vene keelt.

Kõik see osutab suurele õigusetusele, mis toona Eestis valitses. Eestlased tundsid ennast oma

kodus võõrastena, nende lapsed pidid õppima võõras keeles, samuti kartsid eestlased nende

emakeele saatuse pärast, sest keel oli antud oludes tõesti ohustatud. Eestlastel puudus

võimalus ise oma riiki valitseda, ise poliitilisi otsuseid langetada ja oma ühiskonda paremuse

poole suunata. Eesti riik täiesti sõltus Vene riigist ja pidi alluma viimase soovidele ja tahtele.

Mingist enesearengust Eestis ei saanud juttugi olla, kui isegi haritud eestlastel polnud siin

kohta. Tegelikult oli Eesti riigil palju potentsiaali paremaks elukorralduseks, oleks vaid vaba

voli oma asju ise korraldada. Kogu Eesti riigi tragöödia selles oligi, et vaatamata

olemasolevale potentsiaalile ja tarkusele, mida kandsid endas Eesti haritlased, oli riik

võõrvõimule allutatud.

Kõik see kajastub allegooriliselt sündmustes, mis toimuvad Tuglase novellis Popi ja Huhuu:

Popi sümboliseerib tarka ja intelligentset orja, kes on sunnitud taluma tugeva ja rumala ahvist

isanda piinamist ja alandusi. Ahv muudab Popi elu nii, nagu ise õigeks peab. Orjast Popi

sümboliseerib Eesti riiki, ahv aga võiks sümboliseerida suurt ja tugevat Vene riiki, mis Eesti

elu täielikult kontrollis. Need paralleelid Tuglase novelli tegelaste ja sündmuste ning 19.-20.

sajandi Eesti poliitilise elu vahel on ilmsed.

Popi ja Huhuu on olnud edukas novell. Seda on tõlgitud paljudesse keeltesse, paljud rahvad

on seda lugenud ja hinnanud, mis räägib novelli populaarsusest. Hinnatud on ka kirjanikku,

kelle loomingul on kindel kunstiline eesmärk. Oma novelliga on Tuglas saanud sellise

tähelepanu osaliseks, mida ta on oodanud ja lootnud.

(Larm 2012: 736)

Novelli edu põhjus on selles, et Tuglasel õnnestus sobitada sümbolid ajastu metafüüsikaga ja

kirjutada sellest meistrlikult (Larm 2012: 743).

Novell Popi ja Huhuu äratab tähelepanu oma isikupära ja allegoorilisusega. Sellest pidigi

saama rahvuskirjanduse maamärk.

(Larm 2012: 737)

Novell on sümbolistlik, avatud erinevatele interpreteerimisvõimalustele. Arvan, et ainest

novelli üle mõtiskleda jätkub paljudeks aastateks ja ei ole välistatud, et tulevased kirjamehed

kajastavad teost täiesti uutmoodi. Selles peitubki Popi ja Huhuu geniaalsus, et novell pakub

huvi erinevatele põlvkondadele.

Popi ja Huhuu kuulus novellikogusse Saatus, mis ilmus 1917. aastal. Kogumik sisaldab

novelle, mis olid kirjutatud Esimese maailmasõja aastail. Tuglas pani novellikogu pealkirjaks

Saatus, sest see on novellikogu läbiv teema. Kõiki novelle ühendab mõistetamatu saatuse ja

traagilise inimelu kujund: joonistatakse erinevaid kujutluspilte, mis vihjavad saatusele.

Näiteks novellis Vabadus ja surm otsib ekslev vang vangla labürintlikus maa-aluses käigus

teed vabadusse. Kuldses rõngas toimub jooks särava ja tabamatu kuldse rõnga järel. Maailma

lõpp näitab meile heitlusi hiiglaslike loodusjõudude ja olendite maailmas. Novellis Taevased

ratsanikud on saatuse teemat põhjalikult arendatud. Me tutvume peategelase poisikese Bova

tundmus- ja nägemuspildiga. Ta näeb ümbritsevat maailma kui lõputut teed kahe pimeduse

müüri vahel, sest kogu oma elu on ta käinud türklase ja ahviga maalt maale ja linnast linna.

Iga kuu kohtab ta võõraid inimesi, kelle keelt ta ei mõista. Ta ei oska ühtegi keelt korralikult,

kuid Bova järgneb oma peremehele selles pimeduses ja mõistmatuses. See, kuhu ta läheb, kas

ta peatub või mitte, sõltub täiesti ta ees olevast peremehest. Siin võib tõmmata paralleeli Popi

ja Huhuuga, kus koer Popi näeb Bova nähtud pildiga sarnast und. Popit nööri otsas vedav

isand ei peatu ega vaata tagasi ja nii käiakse lõputult mööda linna. Isand muutub järjest

kaugemaks ja võõramaks. Kerkib filosoofiline küsimus: kas inimese saatus ongi tahtejõuetana

nööri otsas talutatav olla? See on Tuglase jaoks keskne küsimus, mis on osutunud määravaks

ka novellikogu pealkirja valikul – selle kogumiku novellide põhiküsimus on saatus.

Novellikogu on sümbolistlik, ka tegelased on sümboltegelased, kes väljendavad mõnd

inimloomuse põhiomadust (näiteks orjalikkust, julmust, headust, kurjust jne). Tuglas räägib

inimese sisemaailmast, tema hingelistest konfliktidest ja tunnetest. Olulist rolli mängib selles

kosmiline hirm ehk hirm arusaadamatute jõudude ees, mis juhivad elu. Elusolend on

võimeline hirmu tundma, kuid mitte kirjeldama seda ega sellest aru saama. Kosmilised jõud

on niivõrd tugevad, et võivad lõpuks elusolendi täiesti hävitada, sest nende mõju on väga suur.

Nii juhtus ka novelli Popi ja Huhuu peategelase Popiga. Tal oli vana hea peremees, tema

isand, kellega nad koos elasid, ja veel üks elukaaslane – ahv Huhuu, keda isand hoidis puuris,

kuna ahv oli tige, julm ja absoluutselt arutu. Novell algab sellega, et isand lahkub kodust ja ei

tule enam tagasi. Popi jääb ilma oma heasüdamlikust peremehest. Endine hea ja muretu elu

muutub täielikult. Kuna ta on alistuva hingega ja vajab isandat, siis ei oska ta isandata oma

eluga midagi peale hakata. Koera elu muutub veelgi rohkem, kui puurist pääseb välja Huhuu,

isanda täielik kontrast, tige ja kiuslik tegelane, kelle käitumist juhivad ahnus ja naudinguiha.

Huhuust saab Popi uus peremees, ta hakkab vaest Popit piinama. Aja jooksul harjub koer uue

isandaga, olgugi et ahv ei meeldi talle. Popil on isandat vaja, ta ei oska ilma peremeheta elada

ning mõne aja pärast hakkab oma uut isandat isegi austama. Popi on ideaalne näide

kosmilisest hirmust, mis võib ta lõpuks hävitada. Novellis on selline hetk, kui Popi ei saa

enam aru, mis on reaalsus ja mis on illusioon (see juhtub siis, kui Huhuu paneb vana isanda

riided selga ja temast saab uus isand). Nigol Andresen väidab: “Õudustunde ülimaks astmeks

on alati tõelisuse ja une, tõelisuse ja fantastika piiride ähmumine” (Andresen 1968: 50).

Seoses sellega tekib Popis suur hirm, ta justkui tunneb saabuvat katastroofi, mida ta ei ole

võimeline peatama, kuna ta on loomult nõrk.

(Viires 1937: 61)

Popis ja Huhuus näeme ümbritsevat maailma läbi koera silmade. Seesama maailm muutub

huvitavamaks, kui Popi vaatleb seda oma huvide ja vajaduste vaatekohalt. Pärast, kui ahvist

saab uus isand, hakkab ta Popi maailma muutma nii, nagu ta ise seda õigeks peab. “Pool-

koomilisena, pool-õudsena muudab selle tolmuse korteri ring oma näo, kuni puhkeb tõeline

nõiasabat, mille ainsaks loogiliseks lõpuks ongi plahvatus ja õhkulend” (Oras 1997: 36–37).

See, kuidas autor segab jubedust huumoriga, on väga peenelt esile toodud.

Tuglase loomingu teise perioodi novellide psühholoogilise käsitluse aluseks on elulised

seigad, mitte väljamõeldis. Reaalsus on olemuslikult tugevas konfliktis mistahes

väljamõeldisega. Sellest tuleneb romantiline veendumus maailma traagilisest lõhestatusest,

mida novellistikas kasutatakse, et näidata kontraste, kahepooluselist maailmamudelit, mida

sageli iseloomustab ruumiline suletus ehk sümbolväärtusega eraldatus ümbritsevast. Süžee

aluseks saab peategelase saatuslik siirdumine ühest maailmast teise, ühelt olemispooluselt

teisele. Seesama saatuslik siirdumine ühest maailmast teise on Tuglasel alati siirdumine

illusioonist tegelikkusse, nähtumuselt olemusele. Samas seostub kõik see sügava

pessimismiga. Tuglasel olid kurvad psühholoogilised kogemused, mis väljendub ka tema

novellides.

(Eelmäe 1986: 307–308)

Tuglase kolmanda novellikogu ilmudes võib tunda, et autorist on saanud küps kunstnik ja

isiksus. Siin ei peegelda ta enam väliselu. Kunst on tema jaoks nüüd midagi muud, kui

virtuooslik teostus ja sõnaseadmise oskus. Nüüd hakkab ta looma müüte, millest tekivad uued

vajadused ja mõisted: välisilma kujutamine, puht-esteetiline ilu ja lüürika. Tuglase uueks

eesmärgiks on saanud tõe leidmine, mis väljendub tema novellides esinevate sümbolite kaudu,

mille juured on peidetud inimtunnetesse ja elamustesse.

Paul Viires on andnud Popist ja Huhuust väga hea ülevaate, milles ta ise on samuti kasutatud

sümboleid, et kujundlikult käsitleda inimlikke tundeid, emotsioone, iseloomulikke jooni,

meeleolu, elamusi jne. Tuglas otsib Popis ja Huhuus tõde, nagu väidab Viires. Üks

põhiküsimustest, mis Tuglast tema novellis vaevab, on kas inimese saatus ongi tahtejõuetana

nööri otsas talutatav olla? (Vt. ka eespool.)

(Viires 1937: 29–31)

Kirjandusteadlane, ajakirjanik ja õppejõud Rein Veidemann (2011) toob novellis Popi ja

Huhuu esile elemente, mida enne teda pole käsitletud. Nimelt peab ta isandat juudiks, kelle

majas on lõhkeainekaste, mida Veidemann kutsub deus ex machinaks, sest novelli lõpus

toimuki plahvatus ja maja lendab õhku, sest ahv üritab kasti lahti teha, arvates et sees on viin.

See ei taha tal kuidagi õnnestuda ja siis viskab Huhuu kasti vastu põrandat. Toimub hirmus

plahvatus ja maja vajub mürinal pooleks. Huhuu lendab vastu üht ja Popi vastu teist seina.

Nõnda novell lõpebki. Ma arvan, et Veidemann nimetab lõhkeainekasti deus ex machinaks

seetõttu, et novelli põhiprobleemile pole Tuglas muud lahendust näinud ja seetõttu appi

võtnud müstilised jõud, mis protsessi käivitavad. Esialgu oli see ainult Popi probleem, sest

tema oli see, kes kannatas ja mõistis olukorra tõsidust. Pärast Huhuu jooma hakkamist Popi

nende probleemide peale enam ei mõtle, sest temast on saanud Huhuu sõber ning nende

ainukeseks ühiseks tegevuseks ongi joomine. Võib-olla Popi lihtsalt unustas ära, et

lahendamata probleem ei ole kuskile kadunud, aga võib-olla ta lihtsalt ei tahtnud sellele enam

mõelda ning joomine (ta jäi purju ainuüksi viina lõhnast) aitas unustada. Seevastu Huhuu

jaoks oli algusest peale kõik fantastiliselt tore: ta sai lõpuks puurist välja, maja oli tema päralt.

Vabaduses nautis ta koera piinamist, see tõi talle palju rõõmu ja rahuldust, igasugused

probleemid olid tema jaoks olematud. Ka pärast suurt pauku on Popi jaoks kõik korras.

Lahendamata probleemidele hakkab nende kahe tegelase asemel mõtlema lugeja. Lugeja on

ainuke, kes saab aru, et asi ei või niimoodi jääda, et isegi viin, mis kingib loomadele rõõmu,

lõpeb kunagi ära. Iga pidu saab ükskord otsa. Mis edasi? Kuidas nad ellu jäävad, kaitsetud ja

isandata? Popit ja Huhuut ootab ees hukkumine: kas näljast või nad tapetakse, selleks et maja

kätte saada, võib-olla ära müüa jm. Millal see aeg saabub ja kuidas loomad hukkuvad, pole

teada. Lõhkeainekastist deus ex machina on loomade hukkumise vahend ja probleemide

hetkelahendus.

Lahates novelli Popi ja Huhuu on Veidemann maininud Konrad Lorenzi (üks etoloogia

rajajatest) tuntuimat koeraraamatut Inimene leiab sõbra. Ta väidab, et see raamat ei ole puht-

etoloogiline, vaid kirjeldab loomade maailma seestpoolt. „Tuglase novellis on kasutatud

loomtegelasi kui inimtüüpide sümboleid, et kirjeldada inimeste maailma seestpoolt –

sümbolistliku kirjutamismeetodi kirjanduslik kehastus“ (Veidemann 2011: 46–47). Loomad

väljendavad siin inimtüüpe, erinevaid suhteid ja olukordi. Veidemannile meeldib Tuglase

novell süžee skemaatilise lihtsuse poolest. Puurist välja pääsenud Huhuu on Veidemanni

käsitluses vabanenud ori ning vaatamata sellele, et ahvi käitumist juhivad madalad instinktid,

on Veidemann veendunud, et kõik orjad, kes ükskord vabadusse pääsevad, ei olegi võimelised

millekski muuks, kui anarhiaks, mässuks. Orjad lihtsalt ei ole võimelised uut korda looma.

(Veidemann 2011: 46-47)

Selles peitubki tõeline põhjus, miks Popi ja Huhuu ei saanud oma eluga hakkama.

Novellis Popi ja Huhuu on selgelt esile toodud headuse ja kurjuse vastuolu. Headuse

kehastajaks on koer Popi ning kurjuse poolt esindab ahv Huhuu. Novelli alguses räägib autor

meile koerast ja ahvist ning ütleb, et koera isand silitab, ahvi aga ähvardab; samas on

mainitud, et ahv on puuris, koer vabaduses. Sellest järeldub kaudselt, et koer on hea, teda saab

vabana hoida, ahv aga halb ja tuleb vangis hoida. Selle järelduse on Tuglas jätnud lugeja teha.

Midagi pole lõplikult tõestatud, sh hea ja kurja vastuolu – lugejale on sellest kaudselt

vihjatud. Minul kui lugejal tekkis tunne, et Popi on hea ja Huhuu halb, samas kui teistel

lugejatel ei pruugi tekkida samad tunded, kui nad novelli algust loevad. Maailmas on kõik

väga suhteline. Kuid lugedes novelli edasi leiab see aimus ikkagi tõestust: Popi ja Huhuu

loomuomaduste avanedes läbi nende tegevuste saame me nendega paremini tuttavaks. Kõik,

mida tegi ahv, oli halb. Popi ei teinud midagi halba, vastupidi – temast sai ahvi ohver. Vaene

Popi ei osanud ennast isegi kaitsta. Popi oli niivõrd hea, et ei jätnud oma kurja isandat isegi

siis, kui see oli jõuetu ja kaitsetu. Koer jäi tema kõrvale, üritades ahvi päästa. Kurjusele vastas

Popi vaid heaga. See näitab tema hingesuurust ja heasüdamlikkust. Paljud lugejad võiksid

nõustuda sellega, et Popil oli väga hea võimalus maksta sadistlikule ahvile kätte või lihtsalt

jätta ta, kuid Popi ei teinud seda – ta oli lõpuni truu, isegi kurjale isandale, kes teda piinas,

alandas ja mõnitas.

Kui Rein Veidemann võrdleb Popit ja Huhuud Konrad Lorenzi koeraraamatuga Inimene leiab

sõbra ja kirjutab, et selles raamatus näidatakse loomade maailma seestpoolt, siis

kirjandusteadlane ja kirjanduskriitik Pille-Riin Larm võrdleb novelli ajaviitejutuga Ahvi

armastus ja kättemaksmine. Ta väidab koguni, et ilmselt oli ajaviitejutt Popi ja Huhuu

eeskujuks. Oluline on märkida, et Larm kinnitab, et Tuglase peres oli olemas Piibel ja on

teada, et Piibli on Tuglas algusest lõpuni läbi lugenud, mis võttis päratult aega. Piiblimotiive

võib kohata ka Popis ja Huhuus. Popist on kirjutatud kui märtrist, kes ei vastanud kurjale

samaga, vaid heada. Siin võiks isegi tõmmata paralleeli Kristuse looga, kes ka pidi

kannatama ja taluma hirmsaid piinu, et inimeste patud lepitada. See fakt, et Popi ei vastanud

kurjale kurjaga, vaid heaga, käsitleb krislikku moraali printsiipe: kui sind lüüakse paremale

põsele, keera vasem ette, aita hädasolijat, andesta.

Oma artiklis ei anna Larm lõplikku vastust, kas oli ajaviitejutt Ahvi armastus ja

kättemaksmine oli tõesti Popi ja Huhuu prototüüp või mitte, kuid ta on veendunud, et see oli

Tuglase jaoks inspiratsiooni allikas, kui ta novelli kavandas.

Oma artiklis pöörab Larm eraldi tähelepanu sellele, et novellis hakkab sadama lund sel

päeval, kui Huhuu leiab salapärase kasti. „Maailma värvituks muutumisele järgneb kaos“

(Larm 2012: 742). Niisiis on Larmi kajastuses lumine ilm ehk maailma värvituks muutumine

Popi ja Huhuu huku ennustus, kuna me juba teame, et kui ahv leiab lõhkeainekasti ja viskab

selle vastu põrandat, majas toimub plahvatus ja loomad hukkuvad. Kui Veidemanni käsitluses

on lõhkeainekast deus ex machina, mis lahendab loomade probleemid surmaga, siis Larmi

jaoks on plahvatus kaose tekitaja. Pärast plahvatust sünnib tõeline kaos – maja vajub mürinal

pooleks. Kõik, mis seni on toiminud, kaob ühe hetkega.

2. Turgenevi Mumuu kajastus Venemaal Ivan Turgenevi ja tema loomingu kohta avaldatud metatekste on ilmunud väga palju.

Käesolevas ülevaates tuginen vaid neile artiklitele ja monograafilistele uurimustele, mis

seotud kirjaniku isiksuse ning jutustusega Mumuu.

Jutustuse Mumuu autor Ivan Turgenev on sündinud 28. oktoobril 1818. aastal Orjolis vanas

aadliperekonnas. Turgenevi pere ei olnud õnnelik. Isa Sergei oli külmavereline inimene, kes

tegelikult ei armastanud oma naist Varvarat, vaid oli temaga abielus varanduse pärast. Ema

Varvara oli julm ja despootlik naine, kes kasutas oma aadliku võimu täies ulatuses. Varvara

külmad suhted oma mehega mõjutasid teda negatiivselt ja muutsid naise julmaks. Ta ei olnud

julm ainult oma sulastega, vaid ka väikese Ivaniga, kes kannatas oma ema võimu all. Juri

Lebedev on kirjutanud, et Varvara Petrovna kandis oma ärrituse mehe peale üle lastele ning

peksis neid julmalt väiksemagi väärteo või valesti öeldud sõna eest. Näiteks otsustas ta peksta

tulevast kirjanikku seni, kuni poiss tunnistab end süüdi ja ütleb, milles tema süü on. Kuid

Vanja ei teadnud, mille vastu ta oli eksinud. (Lebedev 1990: 36)

Koduvägivald mõjus Turgenevile rängalt ning määras kirjaniku edasise arengu. Ta vihkas

vägivalda, temas tekkis protest igasuguse õigusetuse vastu, sest juba väikesest peast oli ta

sunnitud nägema ema õudsat käitumist lähikondlaste ja sulastega, inimestega üldse. Ema

pideva peksmise ohvriks langesid kõik, kes ta teele jäid. Siin peituvad põhjused, mis hilisemal

ajal määrasid kirjaniku viha pärisorjandusliku korra vastu. Lebedevi (1990: 50) järgi on

Turgenev sellest ise hiljem täismehena kirjutanud.

Tänu sellele, mida väike Turgenev oli lapsepõlves sunnitud nägema, ei kasutanud ta ise

kunagi füüsilist jõudu, et probleeme lahendada. Sellest võib järeldada, et kurb elukogemus

tegi Turgenevist parema mehe, kui ta oleks võinud olla näiteks siis, kui oleks elanud hellitatud

aadlilapse elu.

Turgenevi uurija Lebedev on kirjutanud, et kirjaniku loominguline tegevus on olnud väga

edukas. Ta oli üheksateistkümnenda sajandi üks silmapaistvamaid kirjanikke, kel oli eriline

anne tunda ja jäädvustada hetki, mis meie elus kiiresti mööduvad. Turgenev ise on väitnud, et

kaasaega tuleb jäädvustada selle pidevas muutumises, ja ei tohi sellega hiljaks jääda. Ta tundis

aja möödumisprotsessi peensusteni. Eriti hästi tunnetas ta seda, mis oli alles tulekul. Ta vaatas

alati ettepoole, otsis tulevikust vastuseid olevikus toimuvale ja üritas neid kahte omavahel

siduda. Lebedev on toonitanud, et terav tundemeel lubab kirjanikul oleviku ähmaste joonte

taga näha eesseisvaid sündmusi täie selgusega.

Turgenev on kahtlemata geniaalne kirjanik, tema teoste eriline lüüriline tonaalsus on

vastuolus dramaatilise süžeega, millel on ere kulminatsioon ja tihti traagiline finaal. Samas

on Turgenevil vapustav võime eraldada poeesia reaalsusest, eluproosast ja faktidest.

(Lebedev 1990: 184)

1870. aastatel saavutab Turgenev euroopaliku tunnustuse. Läänes on ta kuulsaim vene

kirjanik, tema teoseid tõlgitakse prantsuse, saksa ja inglise keelde. Turgenev ise üritab

avaldada eurooplastes lugupidamist vene kirjanduse vastu, tutvustades tippteoseid.

Tamara Kurdjumova on kirjutanud, et Turgenevi loomingulisteks inspireerijateks on olnud

Puškin, Lermontov ja Gogol. Nende teostega tutvumine andis Turgenevile suurt kogemust

uute esteetiliste ideede väljakujunemiseks. Koos Nekrasovi, Gontšarovi jt. alustas Turgenev

uut etappi vene kirjandusloos. Seepärast on mõnikord öeldud, et kirjutada Turgenevist

tähendab kirjutada tervest vene kirjandusest, kuna see mees on vene kirjanduse mineviku,

oleviku ja tuleviku elav kehastaja.

(Kurdjumova 1981: 37)

1852. aastal valmis jutustus Mumuu. Selles näitas Turgenev pärisorjusega seotud õudusi.

Mumuu on otseselt seotud kirjaniku lapsepõlve psühholoogiliste traumadega. Turgenev on

esile toonud ebavõrdsuse rikaste ja vaeste vahel. Selle teose lugu põhineb lapsepõlves kogetud

reaalsusel. Mumuu ilmumisaastal oli Venemaal veel pärisorjuslik kord. Pärisorjus tähendab

talupoegade sõltuvust nende peremehest isandast. Pärisorjuse tunnusteks olid sunnismaisus,

kitsendatud omandiõigus, mõisnike, politsei- ja kohtuvõim ning teorent. Faktiliselt olid

talupojad mõisnike omand, nad pidid käituma ja tegutsema täpselt nii, nagu nende omanikud

nõudsid ja oli ette nähtud. See ajaperiood oli lihtrahva jaoks eriti raske. Mumuus näitabki

Turgenev, kuivõrd raske oli talupoja Gerassimi elu preili majas. Teost lugedes tutvume

kõikide probleemide, raskuste ja alandustega, mida Gerassim pidi taluma, ja selle näitel

veendume veel kord, et pärisorjuslik kord oli tõesti kohutav. Inimesi koheldi kui asju, neil ei

olnud isegi õigust enda kaitseks midagi öelda. Mumuu peategelane Gerassim, äärmiselt tugev

mees, oli sunnitud alluma vanale nõrgale naisele ja täitma tema tahet ainult seetõttu, et see

naine oli tema preili, kelle õigusi kaitses tsaar ja riik, Gerassim aga oli tema ori ning pidi

preili määratud reeglite järgi elama, meeldis see talle või mitte.

Preilit on kirjeldatud Mumuus tigeda, despootliku, julma kiusajana, kel oli eriline vajadus oma

sulaseid alandada. Eriti meeldis talle alandada Gerassimit. Suureks alanduseks oli see, kui

preili korraldas oma pesunaise Tatjana pulmad kingsepp Kapitoniga, tahtejõuetu joodikuga.

Gerassim armastas Tatjanat väga, ja preili teadis seda. Abielu oligi korraldatud vaid selleks, et

Gerassimit haavata ja alandada. Nii kaotas Gerassim oma armastuse, kuid leidis uue, nimelt

leidis ta kutsika, kellele pani nimeks Mumuu ja kellesse kohe armus, hakkas koerakese eest

hoolitsema ja teda kasvatama. Kui preili saab Mumuust teada, hakkab ta vaest koera

terroriseerima. Gerassim on lõppude lõpuks sunnitud oma armsa sõbra tapma. Järjekordne

näide sellest, et Gerassim on ori, peab preilile kuuletuma ja täitma pöörase käsu Mumuu

tappa. Orjana ei oska ega suuda ta muudmoodi käituda.

Samas võib küsida, miks pärast Mumuu tapmist lahkub Gerassim preili majast luba küsimata

lahkub, kui ta on tõesti nii kuuletuv ori? Selle küsimuse üle on palju vaieldud. Nõustun

Kulikovaga, et oma teoga väljendab Gerassim protesti preili ja pärisorjuse vastu, kõige ja

kõigi vastu. Ta kehastab rahvast, kelle keskel elab. Rahvas peitub ühelt poolt hirmus jõud ja

teisalt kohutav alandlikkus.

(Kulikova 1997: 94-95)

Gerassimi lahkumine on mäss, mida neil aegadel, kui tegevus toimub, mõisteti anarhia ja

korralagedusena. Selles mõttes on Gerassimi loos palju analoogiat Tuglase novellis

kirjeldatud allegooriliste sündmuste, tegelaste ja suure pauguga.

Turgenev ei peida oma vaenulikku suhtumist aadliseisusesse. Ta näitab meelega, kui julm

preili tegelikult on. Gerassim on tema täielik kontrast. Ta on sünnist saadik kurttuum,

füüsiliselt tugev ja samas vägilase hingega. Oma jutustuses võrdleb Turgenev teda puuga, kes

ka ei oska kõnelda, kuid on kasvanud väga tugevaks. Kahjuks oli Gerassim oma seisundi tõttu

ühiskonnast eraldatud, kuid see ei muutnud teda suletuks ega võtnud temalt võimet

armastada, olla südamlik.

(Kurdjumova 1981: 49)

Peale füüsilise tugevuse oli Gerassim ka väga osav. Oma tööülesanded täitis ta vaid poole

tunniga, kuigi neid oli tal päris palju: jälgida, et hoov oleks puhas, kaks korda päevas tuua

veega täidetud tünni majja, mitte lasta võõrastel majja siseneda, valvata seda öösel jne.

(Kurdjumova 1981: 88-89)

Vaatamata Gerassimi jõule ja osavusele, oli tema saatus ammu ära ostustatud – vägilashing

tuleb murda, ori peab jääma orjameelseks ja alandlikuks. Kuigi Gerassimil olid kõik eeldused

iseseisvaks ja täiuslikuks eluks, oli ta tolleaegses ühiskonnas ori ja pidi olema oma preilist

käskijanna alluvuses. Gerassimil ei jäänud muud üle, kui sellega leppida, kuna preilile

vastuhakk tähendanuks vastuhakku tervele tolleaegsele ühiskonnakorraldusele. Ammu paika

pandud ja kehtivate ühiskondlike traditsioonide vastu ei saa üksikisik kahjuks midagi teha.

Gerassimi hing murdus. „Just vägilase Gerassimi loo näitel saab erilise täpsusega lugejatele

näidata, kui hirmus minevikku läinud pärisorjuslik maailm tegelikult oli“ (Kurdjumova 1981:

91).

3. Kokkuvõte metatekstidest Käesoleva töö esimeses peatükis analüüsitud Popi ja Huhuu ning Mumuu metatekstid toovad

esilenende teoste mõtestamisel nii sarnaseid kui ka erinevaid jooni.

Üheks erinevuseks on see, et Turgenevi elu analüüsivaid metatekste on rohkem, kui Tuglasele

pühendatud kirjutisi. See pole juhuslik, kuna jutustus Mumuu oli otseselt inspireeritud

kirjaniku raskest lapsepõlvest. Analüüsides teost ei saanud jätta mainimata kirjaniku elu. Just

seetõttu on Turgenevi elu analüüsivad metatekstid ka olulised, sest tutvustavad kirjaniku

lapsepõlvega seotud kurbi kogemusi. Ka tutvumine Turgenevi emaga on tähtis, kuna see naine

on jutustuse ühe keskse tegelase preili prototüüp – kohutava iseloomuga, halastamatu ja julm

naine. Kirjaniku lapsepõlv kujundas Turgenevi maailmavaate, pani aadlikuna sündinu

vihkama pärisorjust ja kirjeldama oma loomingus pärisorjusliku korraga seotud õudusi.

Tuglase elu ja lapsepõlve kirjeldaid metatekste on vähe. Ka see ei ole juhuslik, kuna novell

Popi ja Huhuu ei ole erinevalt Turgenevi Mumuust kuidagi kirjaniku lapsepõlvega seotud.

Seetõttu ei ole mingit vajadust rääkida näiteks Tuglase emast või tema lapsepõlves kogetust.

Et mõista Tuglase novelli Popi ja Huhuu, pole vajadust tugineda eluloolistele faktidele, vaid

püüda mõtestada novelli allegooriat kirjaniku tõekspidamistest ja loomingulisest meetodist

lähtudes.

Erinevalt Turgenevit käsitlevatest metatekstidest saame Tuglase kohta teada, et Popi ja Huhuu

valmimine on olnud seotud loomingulise kriisi ehk depressiooniga, mis kestis viis aastat.

Selle aja jooksul ei suutnud kirjanik ühtegi teost valmis kirjutada. Samuti tutvustatakse novelli

Popi ja Huhuu Tuglase novellistika raames, näiteks koos novellidega Taevased ratsanikud ja

Kuldses rõngas. See aitab paremini mõista, miks Popit ja Huhuud sisaldava novellikogu

pealkiri on Saatus, nii et nende teoste tutvumisel on kindel eesmärk. Turgenevi puhul on

piirdutud Mumuu analüüsiga, tõmmates paralleele lapsepõlvega, viidates selle rollile kirjaniku

maailmavaate kujunemisel.

Nii Tuglase kui Turgenevi kohta kirjutatud metatekstidest saame teada, kes on nende

loomingule mõju avaldanud. Tänu Orasele saame teada, et Tuglas sai inspiratsiooni

Nietzsche, Poe´, Flauberti ja Swifti loomingust. Tänu Kurdjumovale teame, et Turgenevit

inspireerisid Puškin, Lermontov ja Gogol. Selles osas on vastanduvad Tuglas ja Turgenev

nagu lääs ja ida. Kuigi Tuglas oli tuttav vene kirjanike loominguga, jäid vene kirjanikele

tähtsad ideaalid talle võõraks. Oma riigi probleemide ja võimalike lahenduste leidmisel olid

Tuglasele mõistetavad läänest tulevad ideed ja arusaamad. Turgenevi inspireerijate hulgas

pole ühtegi välismaist kirjanikku, sest nii nagu Tuglas oli suur Eesti riigi patrioot, oli

Turgenev Venemaa patrioot. Selles mõttes on mõlemad kirjanikud sarnased. Nad kirjutavad

selle rahva hingest, keda nad tunnevad: Turgenev vene inimestest ja nende hingest, Tuglas

eesti inimestest ja hingest, mis on seotud euroopalike ja läänelike väärtustega. Seetõttu pole

juhuslik, et Turgenevist räägitakse tihti kui tervest vene kirjandusest, sest oma teostes ühendas

ta Vene riigi mineviku, oleviku ja tuleviku. Tuglas noor-eestlasena püüdles rohkema

euroopaliku kultuuri suunas.

Mõlema kirjaniku nimega seoses ilmunud metatekstid aitavad mõista, miks nad olid nii

edukad, milles peitus nende geniaalsus. Tuglase puhul on Rummo (1996: 7) kirjutanud, et

Tuglas oli tõesti väga andekas kirjanik, kes ei olnud kunagi rahul sellega, mis kirjutas ja üritas

oma töid kogu aeg parandada ja täiustada. Tuglast tuntakse suurepärase stiilimeistrina, kes on

oma teoste keelekasutuse peensusteni läbi mõelnud. Ta valdab novelli žanrit, eriti tänu sellele

on Tuglase looming populaarne. Selle žanriga ei saa hakkama iga kirjanik. Tuglasel see

õnnestus, ja arvan, et see on üks põhjustest, miks Tuglast loetakse. Teine põhjus on selles, et

tema novellid kestavad ajas, leiavad erinevatel aegadel lugejaid, mis on iseloomulik

klassikale. Selles üldinimlikus allegoorilis-filosoofilises lähenemises, ettenägemisvõimes

peitubki kirjaniku geniaalsus. Kõrgelt on hinnatud ka Tuglase kirjandusteaduslikke ja

kirjanduskriitilisi töid. Tegu on sügavalt haritud inimesega.

Turgenevi puhul on korratud, et ta on üks 19. sajandi silmapaistvamaid kirjanikke,

ettekuulutaja ja ennustaja, kes vaatas alati tulevikku ja üritas leida sealt vastuseid olevikus

toimuvale. See on võimaldanud kirjanikul kirjutada igavikulistest probleemidest ja elu

julmemast poolest allegooriliselt, mis omane klassikalisele kirjandusele. Lisaks on Turgenevil

geniaalne võime eraldada poeesia reaalsusest, eluproosast ja faktidest.

Metatekstides on kirjeldatud ja arutletud Tuglase novelli ja Turgenevi jutustuse süžeeliinide

üle. Literaadid ja kirjandusteadlased on väljendanud selle kohta oma arusaama. Tänu Viirese

Popi ja Huhuu kajastusele saame kohe teada, kes on novellis hea ja kes halb tegelane, kes on

ori, kes isand. Samuti annab Viires ülevaate sellest, kuidas kulgeb novelli tegelaste Popi ja

Huhuu elu ning mis edaspidi võib saada. Ka Mumuud kajastavad metatekstid annavad meile

ülevaate süžeest ja näitavad, kes on jutustuse tõeline antagonist – kurjameelne preili. Erinevalt

Popit ja Huhuud kajastavatest metatekstidest, mainitakse Mumuu puhul pidevalt jutustuses

kirjeldatud sündmuste seotust ajaga. Metatekstide autorid tuletavad meelde, et tegemist on

pärisorjusliku korraga, kuna jutustus kirjeldab otseselt pärisorjusega seotud õudusi. Seepärast

on ka metatekstides rõhutatult kirjeldatud sündmuste kulgemist omas ajas. Põhjuseks võib

olla ka vene kirjanduskriitika traditsioon põhjendada kõike ühiskondlik-poliitiliste oludega.

Sama ei saa öelda Popit ja Huhuud iseloomustavate metatekstide kohta. Tuglast on

interpreteeritud avaramalt. Popi ja Huhuu kirjeldusega seotud metatekstides pööratakse eraldi

tähelepanu piiblimotiivile, sest see on novellis ilmne. Tuglas oli Piibli juba lapsepõlves läbi

lugenud, mõtestanud Piibli ideid, erinevatel eluperioodidel neisse uuesti süüvinud. Seetõttu on

täiesti mõistetav, et selle raamatu ideestik on mõjutanud kirjaniku maailmavaate kujunemist.

Kirjaniku maailmavaatelistele seisukohtadele tugineb tema looming. Popit näidatakse novellis

kui märtrit, kes peab kannatama, kuid pole teada, kas kannatused ka õndsaks teevad. Popi ei

vasta kurjusele kurjaga, vaid headusega, kuid pole teada, kas ta seeläbi suudab midagi

saavutada. Ühelt poolt peaksid alandatud saama kord ülendatud, kuid pole teada, kas ka

tegelikult nii läheb või on see nii vaid meie soovides. Need on igavikulised küsimused.

II. TUGLASE POPI JA HUHUU NING TURGENEVI MUMUU VÕRDLUS Tuglase novell Popi ja Huhuu ning Turgenevi jutustus Mumuu on teosed, mis ilmusid

erinevatel sajanditel. Neil aegadel valitsesid ühiskonna elukorralduses teatud seadused ja

kord, mille järgi inimesed pidid elama. Popi ja Huhuu tuli lugeja lauale 62 aastat pärast

Mumuu ilmumist. Võiks öelda, et see on päris suur ajavahemik, üle poole sajandi, kuid sellele

vaatamata on mõlemas teoses väga palju sarnasust. Isegi rohkem, kui erinevusi. Nii 19.

sajandi võitlus pärisorjuse vastu kui ka 20. sajandi alguse I Maailmasõja eelne aeg olid

inimkonna ajaloos kriitilised ja tõid palju kannatusi eelkõige lihtrahvale.

Selles peatükis võrdlen Tuglase novelli Popi ja Huhuu ning Turgenevi jutustuse Mumuu

tegelaste mainimisega seotud kontekste, mis leitud mõlema teksti kvantitatiivse analüüsi

alusel. Kontekstide analüüsi tulemusi üldistades tuli esile kaheksa vastandtunnust (vt 1 – 8)

ning üks sünteesiv tunnus (vt 9), mille alusel novell ja jutustus on omavahel võrreldavad: 1.

sümboolsed vs. reaalsed tegelased; 2. loomad vs. inimesed; 3. Popi vs. Mumuu; 4. isandad vs.

alamad, 5. inimesed vs. ajad, 6. isiksuste konflikt vs. orjameelsus, 7. sündmuste dünaamilisus

vs. staatilisus, 8. Reaalsus vs. näivus, 9. reaalsuse ja näivuse dialektika.

1. SÜMBOOLSED vs. REAALSED TEGELASED

Üheks suureks erinevuseks Popi ja Huhuu ning Mumuu vahel on see, et Tuglase novelli

tegelased on sümboolsed, Turgenevi jutustuse tegelased aga reaalsed inimesed, neil tegelastel

on kindlad prototüübid. Popi ja Huhuu sümboltegelased kannavad endas inimloomusele

iseloomulikke tundeid ja emotsioone, nad on loomad, kuid käituvad, nagu inimesed. Mumuu

tegelased on võetud reaalsest elust. Tegu on vastanditega, kuid ometi ühendab neid midagi

sellist, mis sümbolid reaalsuseks muudan ja reaalsusest sümbolid teeb. Selles mõttes pole tegu

tavapärase võrdlusega. Kui küsida, miks on Popis ja Huhuus on sümboolsed tegelased, siis

võib vastata Nigol Andreseni sõnadega: “Tuglasele ei meeldinud tõsieluliste prototüüpide

otsimine ega leidmine ta teoste mõne tegelase tagant“ (Andresen 1975: 487). Tuleb välja, et

see on otseselt seotud kirjaniku valikutega, kuidas mõttemaailmas valminud ideed lugejani

viia – mitte otsesõnastuses, vaid sümbolite abil, sest sümbolid mõjutavad lugejat rohkem, kui

faktid.

Kuigi Mumuu tegelaste ja sündmuste taga on reaalsed tegelased ja olud, on Turgenevil

õnnestunud luua niisugune süžeeliinide põimumine, mis sunnib lugejat samamoodi mõtlema

ja arutlema, nagu Tuglase loodud sümbolid. Kuigi tegelased vastanduvad (sümbol vs.

reaalsus), viivad mõlemas teoses sündmused, mis tegelastega seotud, lugeja kõrgema

üldistuse tasandile, kus sümbolid ja reaalsus saavad kokku. Selles on mitu aspekti, nt kriitiline

ajalooperiood ja ühiskondlike suhete eskaleerumine; orjameelsus, mis ei lase edasi minna,

vaid kisub tagasi; despotismi ülemvõim, mille vastu kõik käärib, kuid puudub julgus midagi

ette võtta või siis hirm millegi tundmatu ja ähvardava ees, selle äratundmine, et katastroof

läheneb – ainult et mida ette võtta? Seda ei tea Popi ega Huhuu, Gerassim tõstab küll mässu

ja lahkub preili juurest, kuid revolutsioonilisteks muutusteks pole ka tema võimeline.

Gerassim vajas turvalist eraldatud olemist, kuid see ei võtnud temalt huvi muu maailma vastu,

vajadust olla võimaluste piires sotsiaalne. Seevastu Popi ja Huhuuga seotud sündmused

keerlevad nende eneste ümber. Muu maailmaga nad kokku ei puutu. Gerassimi füüsiline

tugevus paneb teda kartma ja vältima, teda püüti mitte kohata, teda kardeti, et mitte sattuda

järjekordsetesse pahandustesse. Popi seevastu on õnnetu koer, Huhuust saab küll pärast

puurist pääsemist türann ja isand, kuid ka tema on tegelikult hale kuju. Ei Popi ega Huhuu

pole kirjeldatud tugeva ja jõulisena. Seevastu Gerassim on hiiglane, samas üllatavalt kannatlik

ja väliselt rahulik, kuigi paljud asjad talle ei meeldinud. Tegutsema asus ta alles siis, kui oli

viidud viimse piirini. Seevastu Popi ja Huhuu istuvad nö ühes paadi ja ujuvad allavoolu.

Erinevalt Gerassimist, kes on peaaegu kartmatu, väriseb Popi oma uue halva isanda ees, kuid

ikkagi vajab isandat, sest ei oska olla Isandata. Orjameeslne, nagu ta on, talub ta uue isanda

solvanguid ja piinamist. Ka Gerassim kannatab ja talub julmusi, kuid käsk Mumuu tappa

paneb ta endistviisi kuulekalt tegutsemaiimse tunnini. Tal ei jää muud üle, kui oma madratsilt

hirmunult vaadata ja tõmmata hirmunult oma laiad taksikõrvad ligi pead, samas kui Huhuu,

väsides mängimisest, hakkab Popit piinama. Mis teha, aga vähemalt on tal mingisugune isand

olemas. Selles avaldubki selle sümboltegelase orjahing erinevus Gerassimi orjahingest.

2. LOOMAD vs. INIMESED

Popis ja Huhuus on põhikonflikt selles, kuidas kaks looma ilma peremeheta hakkama saavad:

kas nad saavad iseseisvalt hakkama või mitte, kuidas nad omavahel läbi saavad ja kas üldse

läbi saavad, kas nad jäävad ellu või on määratud hukule? Kogu tegevus hargneb kahe looma

vahel.

Mumuu põhikonfliktis osalevad inimesed – peategelane Gerassim ja preili – , nende terava

vastuolu objektiks on loom. Tuglase ja Turgenevi teoste loomad on koerad, kel on nii

sarnasusi kui ka erinevusi. Sarnane on see, et mõlemad koerad on ohvrid. Tuglase novellis on

koer peategelane, läbi tema orjameelsete, ent heade silmade näemegi ümbritsevat maailma ja

kõike, mis seal toimub. Samas on Popi nii olude, kui ka oma enese orjameelsuse ohver.

Turgenevil on koer Gerassimi ja preili vahelise konflikti ohver. Kuigi põhitegevus keerleb

Mumuu ümber, jääb ta siiski Gerassimi varju. Turgenev kasutab koera selleks, et Gerassimi ja

preili vaheline konflikt veelgi teravamalt esile tuua ja vägivalda kogu õuduses näidata. Samas

annab just Mumuu ohverdamine Gerassimile jõudu muuta oma elu, kahjuks oma kõige truuma

sõbra elu hinnaga. Sarnast muutust ei toimu Popi ja Huhuu konflikti tulemusena: Popi jääb

Huhuu juurde ja isegi püüab teda pahedest päästa. Selles väljendub ühelt poolt tema suurus,

kuid teisalt suutmatus kurjale vastu hakata, et oma elus midagi muuta. Ta vastab kurjale

heaga, nagu õigele kristlasele omane. Tuglase novelli lugedes tekib tunne, et tõenäosus, nagu

saaks väike koer peremeheta hakkama, on liiga väike, sest Popil on orja hing, ta vajab

käskijat, isandat, sest ei oska teistmoodi elada. Samas oli ta oma vana peremehega koos väga

harjunud ja rahul ega vajanudki muutusi. Uue peremehe julmustega püüdis ta kohaneda.

Turgenevi jutustust lugedes kogeme, et koer elab koos oma peremehega õnnelikult, nende

omavahelistes suhetes on kõik lausa suurepärane hetkeni, kui preili sekkub. Gerassimi

allaheitliku meelu tõttu saab temast mõrvar. Koera ohverdamine muudab Gerassimi meelt,

tema lahkumine üksindusse on protest kurja maailma vastu. Ta leiab endas lõppude lõpuks

piisavalt julgust ja jõudu, et saada jagu oma ainukesest hirmust – preilist.

3. POPI vs. MUMUU

Nii Tuglase Popi kui ka Turgenevi Mumuu on positiivsed tegelased, kes sümboliseerivad

headust ja truudust, kes ei vasta kurjale kurjaga, vaid heaga. Samas on nad mõlemad õnnetud

ja vaesed olendid, kes püüavad kurjusele omamoodi vastu seista, mitte niivõrd tegutsedes,

kuivõrd oma olekuga. Mõlemas teoses on väga realistlikult näidatud, et ükskõik kuidas koerad

ka ei püüaks kurjust võita, on kurjus neist tugevam. Lõppude lõpuks on nad tavalised

väikesed ja nõrgad koerakesed (Popi on väike taksikoer, Mumuu alles kutsikas). Neil tuleb

leppida oma saatusega ja loota, et võib-olla toob see kaasa midagi head. Popis ja Huhuus

sümboliseerib koer orja, kes tunnetab saabuvat katastroofi, kuid on liiga nõrk selleks, et

katastroofi peatada. Paul Viires võrdleb Tuglase “abitut koera inimlapsega, kes on jõuetu ning

sellisena seisab elumõistatuse ees” (Viires 1937: 61). Ka Mumuu hakkab enne oma lõppu

tajuma vältimatut hukkumist ja ka tema ei saa sellest kuidagi pääseda.

Popi on ori, sest ta vajab käskijat, vajab isandat, kedagi, kellele kuuletuda ja kes kannaks tema

eest hoolt. Novelli autor rõhutab tema orjalikku hinge, tuletab lugejale seda kogu aeg meelde.

Ka Mumuu kohta võime öelda sama: ka tema vajab isandat, toitjat ja kaitsjat. Muudmoodi

need koerad hakkama ei saagi. Vaatamata sellele, et Mumuu ei ole sümboltegelane ja tema

peaeesmärk ei ole orjaliku hinge sümboliseerimine nagu Popis ja Huhuus, võib mõista, et ka

tema on oma olemuselt ori, kes ei saa peremeheta hakkama. Ka koer ise saab sellest aru, kui

ta röövitakse ja viiakse teise kohta. Mumuu põgeneb sealt oma peremehe Gerassimi juurde,

kuigi preili majas ootab teda ees vaid surm.

Erinevad Popi ja Mumuu selle poolest, et üks on sümbol, teine reaalne tegelane. Popi näitab

sümbolina, milline on orja elu: ori on õnnelik ja rahul nii kaua, kui tal on hea isand, kes

kannab tema eest hoolt, kuid see võib järsku muuta, ja koos sellega muutub ka orja elu. Siis

näeme, milliseid raskusi peab ori oma elus läbi elama. Mumuu on reaalne tegelane, kes näitab

lugejale, et ta on ori mitte sümbolite, vaid reaalsete tegude kaudu. Näiteks siis, kui pärast

seda, kui üks preili sulastest röövib Mumuu ja müüb ta ühele mehele, et too hoiaks teda kinni

seotuna oma majas vähemalt nädal aega (kõik õela preili plaani järgi), ja kui Gerassim hakkab

oma koera otsima ning küsib teiste käest, kas keegi teab midagi seoses Mumuu kadumisega

või mitte, siis vastavad paljud talle, et ei tea, kuhu Mumuu on kadunud, siis lõppude lõpuks

tuleb Mumuu oma peremehe juurde tagasi. Gerassim ei leidnud teda, kuigi üritas. Mumuu oli

see, kes leidis tee oma isanda juurde. Võib ju mõelda, et Mumuul oli väga hea võimalus

põgeneda, eriti siis, kui ta ei asunud enam preili majas, ta poleks pidanud preili majja tagasi

tulema, sest teadis ju, et selles kohas ootab teda ees vaid hukkumine, aga oma teoga tulla

tagasi näitas ta, et on tõesti väga truu ori oma isandale Gerassimile, keda ta väga armastas ja

ei suutnud ilma temata elada. Isegi kui see õnnelik elu kestab veel väga vähe aega, Mumuu

pigem sureb oma peremehe kõrval, kui elab ilma temata.

4. ISANDAD vs. ALAMAD

Tuglase novellis ja Turgenevi jutustuses on koertel olnud nii head kui ka halvad isandad.

Popis ja Huhuus oli Popil vana hea isand, keda ta väga armastas ja kes kandis tema eest head

hoolt. Selle isanda olen märkinud hea isandana. Pärast tema lahkumist lootis Popi väga, et

hea isand tuleb tagasi ja õnnelik elu jätkub, kuid kahjuks seda ei juhtunud. Pärast hea isanda

lahkumist saab uueks isandaks tige ja julm ahv, kes puurist välja pääseb, paneb isanda riided

selga ja hakkab teda matkima, kuid Popi eest hoolitsemise asemel (nagu seda tegi hea isand)

hakkab ta Popit mõnitama ja piinama. Seda uut isandat olen märkinud kui kurja isandana.

Kuri ja hea isand on täielikud vastandid. Hea isand soovis Popile vaid head, kuri isand aga

ainult halba. Ent mõlemad olid isandad ja Popi oli mõlema jaoks alama seisus. Seetõttu

räägitakse novellis Popist kui orjaliku hingega olendist, kes pidi kellelegi kuuletuma, sest

muul viisil ei kujutanud ta elu ette, teisitisõnu – ta vajas käskijat, vajas tingimata isandat, kes

kannaks tema eest hoolt ja kellele ta oleks omakorda truu. Popi tahab teenida oma isandat ja

teeb seda hea meelega, sest ta ise ei suuda enda eest hoolitseda, ennast kaitsta ja toitu hankida.

Pärast hea isanda kadumist, kes oma koera armastas ja hoidis, saab Popist tõeline ori, kui ahv

pääseb puurist ja hakkab koera mõnitama, nagu ise tahab. Järelikult isandaid on erinevaid, nii

häid kui ka halbu. Ent isand jääb isandaks.

Ka Mumuus on olemas hea isand Gerassim ja kuri isand preili. Hea isand on nii Tuglasel kui

ka Turgenevil üsna sarnaselt kirjeldatud: nad mõlemad hoolitsevad oma koerte eest ja

armastavad neid väga. Ainuke erinevus on selles, et Mumuus on hea isand oli alati koera

kõrval, ta ei lahkunud nagu Popi hea isand, kes oli koera kõrval vaid sündmuste alguses,

novelli sündmustik hargneb tegelikult koos Huhuuga. Hea isand tuleb tagasi vaid

meenutustes.

Mumuus räägitakse Gerassimi ja koera inimlikest suhtest. Lugeja saab ise veenduda, et

Gerassim oli tõesti hea isand. Popis jõuame me selle järelduseni läbi Popi unistuste vanast

isandast, keda ta tagasi ootab, sest ainult koos temaga võib jälle alata Popi õnnelik elu. Vana

isanda headuses aitab meil samuti veenduda novelli keelekasutus: vana isandat

iseloomustatakse selliste sõnadega nagu hea, tõeline. Koera suhtes on ta ainult heasüdamlik.

Popil seostub vana isand vaid heade mälestustega.

Veidemann on võrrelnud vana isanda lahkumist Vana-Euroopa idülli hävimisega Esimeses

maailmasõjas. Samas väidab ta, et Vana-Euroopa idüll on nagu Hea Isand (Veidemann 2011:

47).

Ka Gerassim armastas koera ja koer teda. See oli loomulik armastus, mille vastu ei saa.

Gerassim oli ainuke, kes Mumuu eest hoolitses. See on seletuseks, miks oli koer jäägitult truu

oma peremehele. Gerassim suhtus Mumuusse õrnalt ja armastas teda. Ta ei talunud

teistsugust suhtumist Mumuusse. Gerassim oli Mumuu jaoks tõesti hea isand.

Kurdjumova kirjutab koguni, et Gerassim oli oma saatusega väga rahul, sest päästis koerakese

ja sai olla temaga koos. Gerassim tundis rõõmu sellest, et suhtles kaitsetu olendiga,

hoolitsemine lemmik-koera eest pakkus talle naudingut.

(Kurdjumova 1981: 90)

Kuri isand on nii Popis ja Huhuus kui ka Mumuus julm tegelane. Vahe on vaid selles, et Popi

elas suurema aja vaid kurja isandaga, Mumuu hea isandaga, kuid nende mõlema elu mürgitas

kuri preili. Popist sai kiiresti kurja isanda kiusamisobjekt, ta talus füüsilist vägivalda, mille

põhjustajaks oli kuri isand. Mumuu ei pidanud kannatama füüsilise vägivalla all, kuid pidi

taluma kurja isanda solvanguid ja suurt pinget, mille põhjustajaks ta kurja isanda majas oli.

Erinevalt Popist oli Mumuu kõrval hea isand, kes võis teda nii või teisiti kurja isanda eest

kaitsta, kuigi tegelikkus osutus vastupidiseks.

Nii Popi kui ka Mumuu oli mõlemad alamad, kumbki omamoodi. Erinevus oli vaid selles, et

üks alamatest (Mumuu) pidi elama kurja isandaga, kuid ka hea isand oli tema kõrval, teisel

alamal (Popil) oli aga palju raskem, kuna tema elas ainult kurja isandaga. Heast isandast olid

tal jäänud vaid head mälestused.

5. INIMESED vs. AJAD

Turgenev sai Mumuu valmis 1852. aastal, Popi ja Huhuu ilmus täpselt 62 aastat hiljem 1914.

aastal. Mõlemad ajad olid ajaloos murrangulised. Muutused ühiskonnas põhjustavad raskeid

inimestevahelisi konflikte ning sisemist võitlust. Nii oli Mumuu ilmumisaastal Venemaal veel

pärisorjus, mis lõpetati alles 1861. aasta talurahvareformiga. Samas on mõistetav, et ükski

reform ei muuda päevapealt sajandite vältel kujunenud ühiskondlikku teadvust ja kehtestatud

suhteid ülemate ja alamate vahel. Alamate orjameelsus on raske kaduma, selle asendumine

mässumeelsusega ja tee iseseisva inimeseni on vaevaline ja piinarikas.

Mumuus ongi juttu sündmustest, mis toimusid Venemaal pärisorjuse kaotamise eelõhtul.

Rahvas kääris ülekohtu vastu, mis mõjutas talupoegade elu. Turgenev vihkas

pärisorjanduslikku korda, ta lausa põlgas seda. Lebedev on kirjutanud, et juba lapsena nägi

Turgenev, kui julmalt ja ebaõiglaselt tema ema käitus oma alamatega, kuidas ta suhtus oma

talupoegadesse. Juba siis hakkas tal tekkima viha pärisorjuse vastu. Tema ema oli tüüpiline

kuri ja halastamatu preili, kelle jaoks talupojad, keda ta kamandas, olid pigem asjad kui

elavad inimesed. Ta kasutas oma aadliku võimu ja eesõigust täies ulatuses. See tähendas

sulaste solvamist, peksu ja nende elu aeglast hävitamist. Oma jutustuses Mumuu kirjeldab

Turgenev preilit täpselt samasugusena, nagu oli tema preilist ema. Nii nagu ema jaoks, nii ka

jutustuse preili jaoks ei tähendanud teised inimesed, eriti teenijad, mitte midagi. Ta pidas neid

omandiks, millega võib teha ükskõik mida. Preili oli türann, käskijanna, hingetu ja rumal

naine, kellele meeldis teisi alandada. Ta nautis seda, kuna teadis, et orjal polnud valikut.

Seetõttu on nende saatus traagiline, nad ei oska ega suuda enese kaitseks midagi ette võtta.

Niisuguste inimestega on kerge manipuleerida. Turgenevis tekkis protest oma ema, igasuguse

julmuse ja ülekohtu, üldse kogu valitseva õhkkonna vastu.

(Lebedev 1990: 47, 50)

Mumuus on Turgenev näidanud pärisorjusega seotud õudusi, mis otseselt tulenevad kirjaniku

lapsepõlves saadud psüühiliste traumadega. Esile on toodud ebavõrdsus rikaste ja vaeste,

ülemate ja alamate vahel. Seega on Mumuu saamisloos Turgenev tuginenud lapsepõlves

kogetule. Tema julm ema on teose antagonisti preili prototüüp.

1914. aastal, kui ilmus Popi ja Huhuu, algas Esimene maailmasõda, millesse eestlased

vaimustusega ei suhtunud, kuna sellised ideaalid nagu sõdimine usu, tsaari ja Venemaa eest

olid neile täiesti võõrad. Eestlased ei hoolinud ka, kes Esimeses maailmasõjas võidab – kas

sakslased või venelased. Vaatamata kõigele sellele oli 20. sajandi algus nii eestlaste kui ka

kogu maailma jaoks väga raske. Lisaks oli Eesti endiselt Venemaa koosseisus, mis tegi

eestlaste olukorra veelgi raskemaks. Sel ajal toimusid Eestis suured venestamislained; Vene

riik kontrollis nii Eesti poliitikat kui ka majandust. Eesti sõltus Venemaast täielikult. Eestlaste

seas oli palju andekaid ja tarku inimesi, kes oleksid võinud ennast realiseerida ja kindlustada

iseseisva väikese riigi tugeva ja stabiilse majandusega, kuid 1914. aastal iseseisvust eestlastel

veel ei olnud; nad vaid unistasid sellest. Ka see aeg oli suurte muutuste ja ühiskondlike

konfliktide aeg, mis jättis oma jäljed nii riikide ja rahvaste saatusesse kui ka iga inimese

hinge.

Need 20. sajandi alguse sündmused ja segased ajad kajastusid Popis ja Huhuus. Allegooriana

Vene riigi ülemvõimu all olevast Eestist võib tõlgendada Popit kui tarka ja intelligentset

olendit, kes ei saanud rahulikult elada ega ise otsuseid langetada, sest tema elu kontrollis

tugevam olend – Huhuu. Huhuu muutis Popi elu nii, nagu seda ise õigeks pidas. Samamoodi

kontrollis Eesti elu temast palju tugevam Vene riik ja Eesti ei saanud midagi teha. Riigid ja

rahvad olid samas olukorras, kui peremehed ja talupojad pärisorjandusliku korra ajal

Venemaal. Ma arvan, et paralleelid Eesti ajaloo ja rahva püüdluste vahel Tuglase novellis

kindlasti eksisteerivad, kuna Tuglas ise kutsus eestlasi üles looma oma euroopalikku kultuuri

ilma vene ja saksa mõjuta. Oma riigi suure patrioodina tahtis ta novellis näidata, mida tema

riik pidi mittevabana taluma ja läbi elama. „Tegelikult on katastroofiaimus see, mis seob Popit

ja autorit ennast. Popi on orjameelsuse sümbol, kes seisab autori kõrval, ja ihkab vabadust.

Ning autor väljendab oma tundeid ja eelaimusi selle sümboli kaudu“ (Andresen 1975: 487).

Mumuu ja Popi ja Huhuu on väga sarnased teosed, kuna mõlemas tõstatub orja-temaatika

väga teravalt. Taustaks on erinevate aegade keerulised ja segased ühiskondlik-poliitilised

olud, kuid nii Turgenevi kui ka Tuglase teoseid ühendab peategelaste suutmatus ennast nendes

oludes realiseerida ning ise areneda, kuna nad on süsteemi ohvrid. Nad on omakorda lõksus

ja siin peituvadki nende traagika juured. Neil tuleb lihtsalt leppida oma saatusega, sest nad on

sotsiaalse süsteemi lõksus, millest vabanemiseks ei saa nad kahjuks mitte midagi teha.

Mumuus on sotsiaal-poliitiliseks taustaks pärisorjuse aeg, selle viimased aastakümned, kui

ühiskonna progressiivsed jõud astusid üles kehtiva korra vastu, mis sajandite vältel juurdunud.

Ühiskondlikus teadvuses on pärisorjus traditsioon, talupoeg peab kuuletuma, täitma kõik

mõisniku käsud ja ei tohi kunagi vastu hakata. Seda peetakse elu normiks, millest juhindus ka

Gerassim, kui täitis preili käsud midagi küsimata. Selles avaldus Gerassimi orjameelsus. Oli

vaja suurt sisemist katastroofi, raputust ja läbielamisi, mis annaksid Gerassimile jõudu

purustada seosed, mis teda preiliga liitsid. Ka Popis ja Huhuus ei ole Popi iseseisev, kuid aeg

on teine ning isikuvabadust piiravad teised ühiskondlik-poliitilised olud – Eestis polnud veel

omariiklust, iseseisev Eesti riik oli sündimata, eestlaste jaoks võõras Esimene maailmasõda

nõudis inimohvreid jne. Ühiskond kääris, kuid murrang ühiskondlikus teadvuses oli sama

raske tulema, kui pärisorjuse kehtimise viimastel aastakümnetel. Tänu Popi tarkusele oli tal

potentsiaali paremaks eluks, kui ta vaid oleks olnud vaba, ent ise ei suutnud ta selleks midagi

teha. Sama lugu oli ka Eestiga: iseseisva riigina oleks palju potentsiaali paremaks

elukorralduseks, kuid pidi elama Vene riigi reeglite järgi.

6. ISIKSUSTE KONFLIKT vs. ORJAMEELSUS

Turgenevi ja Tuglase teoste võrdlemisel tuleb esile isiksuste konflikt: ühelt poolt Gerassimi ja

preili ning teisalt Popi ja Huhuu vastandumine. Mõlemal juhul on vastandusse kaasatud ka

kolmas osapool. Mumuus on selleks koer, taustategelastena preili teenijad Tatjana ja Kapiton;

Popis ja Huhuus aga hea isand, kes kunagi on olnud, kuid nüüdseks kadunud.

Gerassimi ja preili vastandumine tugineb nende olemusele. Gerassim on oma

käskijannast palju tugevam, targem ja nutikam; ta on palju parem inimene, kui preili, sest

suudab armastada kogu südamest ja hoolib nendest, keda armastab. Gerassim on väga aus

mees. Tema nõrkuseks on lojaalsus preilile, suutmatus vastu hakata preili käskudele, sest ta on

orjana sündinud ja kasvanud. Preili oli tujukas, kogu aeg vihane ja despootlik. Lugejatele jääb

tema teisi alandav käitumine väga kergesti meelde. See aitab neil ka mõista, millises

atmosfääris inimesed elasid. Kõik see aga aitab omakorda mõista, milles seisneb jutustuse

peamine konflikt isiksuste vahel.

Tekib küsimus: kui Gerassim oleks kuulnud ja osanud rääkida, kas see oleks muutnud tema

olukorda? Arvan, et mitte, sest Gerassim oli ori, kes määratud alluma ja käske täitma. Isegi

siis, kui ta oleks võimeline kõnelema, ei saaks ta midagi öelda.Ta on preili omand ja peab

täitma kõiki preili käske. Preili on Gerassimi isand, kellel tuleb kuuletuda.

Kurdjumova väidab, et paljud lugejad on proovinud Gerassimi ja preili suhet õigeks mõista,

öeldes, et preilit kaitses ju seadus. Ka tsaar ise kaitses preili õigusi, ja see asjaolu andis talle

võimaluse teha kõike, mida ta soovis, vaatamata sellele, et paljud tema teod solvasid ja

alandasid teisi inimesi. Seetõttu peavad lugejad preili käitumist üsna loomulikuks, mõned aga

koguni normaalseks.

(Kurdjumova 1981: 91)

Isiksuste konflikt Popis ja Huhuus sarnaneb Gerassimi ja preili vastandusega. Vastandatud on

koer Popi ja tema ahvist isand Huhuu. Vahe isiksuste konfliktiga Mumuus seisneb vaid selles,

et muutus Gerassimi teadvuses on suurem – ta lahkub preili juurest ja läheb oma tallu tagasi,

samas kui Popi jääb Huhuu juurde ka siis, kui oleks võimalus jõuetu Huhuu maha jätta ja oma

teed minna. Selle asemel hakkab Popi hoopis Huhuu eest hoolt kandma, mis tõstab ta

mõistjate silmis tegelikult oma isandast tohutult kõrgemale – alandatud saavad kord

ülendatud. Sama kristlik moraal sisaldub veidi varjatumalt ka Gerassimi ja preili konflikti

taga, sest hinge poolest on Gerassim oma isandast-käskijannast mõõtmatult üle. Ta ei vaja

käskijat, ta pole niivõrd alistuva hingega nagu Popi, ta suudab ka iseseisvalt elada ja elatist

teenida. Olenemata Gerassimi ja Popi erinevustest on mõlemad süsteemi ohvrid. Vahe vaid

selles, et Tuglas kirjeldab nõrka ja Turgenev tugevat alistuva hingega ning truud orja.

Orjameelsuse avaldumisel on võrreldavates teostes nii sarnasust kui ka erijooni. Popis ja

Huhuus kirjeldab Tuglas nõrka alistuva hingelaadiga orja, kelleks on hale ja kaitsetu

taksikoer. Erinevalt Gerassimist ei ole Popi üldse iseseisev ega suudagi iseseisev olla. Temast

ei saa kunagi iseseisevat olendit. Ta on üks kaitsetu loom, mitte inimene. Ent tegelikult pole

asi nii lihtne ja ühene. See, et Gerassim on inimene, ei tähenda, nagu oleks ta automaatselt ka

tugev, iseseisev ja suutlik iseenda eest hoolitsema. Maailmas on küllalt palju inimesi, kes

täpselt samuti nagu Popi on nõrgad ja vajavad käskijat, kes otsustaks nende eest ja aitaks

eluga toime tulla. Näiteid leidub nii Turgenevi jutustusest Mumuu kui ka Tuglase novellist.

Kingsepp Kapiton, kellele preili annab naiseks Gerassimi armastatu, on joodik, täiesti

võimetu inimene, kes on kaotanud iseenda ja kõik need omadused, mis inimesest inimese

teevad. Samuti minetab oma olemuse kuri isand Huhuu, kui ta pahede küüsi langeb. Kingsepa

õlekõrreks on tema orjameelne ja saatusele alistunud naine, kelle hing kõige toimunu tõttu

kalgistub, kes pole võimeline kingsepa juurest lahkuma, sest see oleks mõeldamatu tegu – nii

on alati olnud ja peab olema, et naine jääb mehe kõrvale. Huhuu õlekõrreks on Popi, keda ta

on kogu elu alandanud ja türanniseerinud. Saatuse iroonia on selles, et põhja käinud isandat

püüab vee peal hoida tema hale, nõrk ja kaitsetu ori.

7. SÜNDMUSTE DÜNAAMILISUS vs. STAATILISUS

Turgenevi jutustuses Mumuu toimub erinevaid tegevusi, mis toimuvad ühelt poolt järjekindlalt

ja kiiresti (preili tegevused) ning teisalt justkui aegluubis (Gerassimi tegevused). Näiteks, kui

preilile midagi ei meeldi ja ta vihastab, siis otsustab ta kohe midagi enda kasuks muuta ja

nõuab, et tema käsud ja soovid oleksid kohe täidetud. See näitab, et tegemist on ilmselt väga

võimuka inimesega, kes nõuab ja otsustab, suhtleb stiilis käsin-poon-kamandan. Preilile

iseloomulik emotsioon on vihastada iga asja peale. Oluline on seegi, et preili kirjelduses

praktiliselt puuduvad tegevusverbid, mis pole tegelikult üllatav, kuna ta on oma majas

kuninganna, kes ei peagi midagi tegema. Selleks on tal sulased, tema jagab vaid käske, tihti

voodis lamades. Gerassimi tegevused aga osutavad sellele, et tegemist on väga aktiivse

inimesega (suundus, ilmus, pööras ümber, väljus, jätkas, kandis, muutis jt.), samas need

verbid väljendavad ka tema füüsilist aktiivsust, kuigi ei väljenda järjekindlaid ja kiireid

tegevusi nagu preili omad, aga ikkagi ei ole Turgenevi verbivalik Gerassimi puhul juhuslik.

Teda iseloomustatakse veel selliste seisundiverbidega nagu istus, lamas, asus, seisis, mis

näitavad Gerassimi staatilist olekut ning tunde- ja kaemusverbidega nagu tundis, kutsus,

vaatas, mille kasinus annab tunnistust suletud sisemaailmast.

Tuglase novellist Popi ja Huhuu võib jääda mulje, justkui midagi erilist ei toimugi. Kõik

sündmused leiavad aset majas, pole ühtegi stseeni, kus oleks tegevusi väljaspool maja (v.a

Popi unenägu). Lugedes novelli, kus tegevuspaigaks on üks ruum, millesse tegelased jäävad

lõpuni, võib tekkida ettekujutus olukorra muutumatusest, staatilisusest, kuid tegelikult on

tegevust küll ja küll. Veidemanni arvates on novelli süžee väga dünaamiline, kuigi teost

lugedes jääb mulje, justkui midagi ei toimuks. Jääb püsima üks muutumatu pilt. Veidemann

märgib, et Popi mõtisklemist saab nimetada passiivseks tegevuseks; Huhuu aktiivsus ilmneb

väga erinevate tegevuste kaudu. Tema peamine tegevus on mängimine, millega ta pidevalt

tegeleb. Teiseks Popi piinamine, millega ta tegeleb tavaliselt õhtupoolikuil, kui on mängimise

lõpetanud. Ta ajas Popit mööda tuba taga, pildus köögiriistadega, ajas torkides Popit mööbli

alt välja, lõi talle kepiga pähe, kallas vedelikke kaela ja pistis kõrvadesse auke. Vahetevahel

üritas Popi kurjale ahvile vastu seista, kuid kõik oli mõttetu, kuna ahv oli temast palju

tugevam.

Süžee dünaamilisuse haripunktiks on plahvatus majas, mis juhtub Huhuu rumaluse tõttu ning

mille tulemusel maja vajub mürinal pooleks. Seega toimub ühes ruumis Huhuu initsiatiivil

palju aktiivseid tegevusi, milles on sunnitud osalema ka Popi, kellele on rohkem omane

passiivne mõttetegevus. Novellis vahelduvad Popi seisundid äkki: mõtisklused ja monotoonne

olemine asenduvad ootamatult dünaamilisusega.

Mumuu peategelase Gerassimi põhitegevus on kojamehe töö preili majas, kuid ta tegi ka muid

töid – kõike, mis teha kästi. Ta oli hea töötegija, ta sai kõigega kiiresti ja väga hästi hakkama.

Tegelik Gerassimi prototüüp Andrei andis selleks Turgenevile piisavalt ainest. Oma jutustuses

piirdub ta selle perioodiga Andrei elust, kui viimane töötas kojamehena preili majas Moskvas.

Juri Lebedev on Andrei elu kirjeldanud järgmiselt: vaene Andrei pidi tegema igasugust rasket

tööd, tal olid erinevad ametid, tema tegemised sõltusid otseselt perenaise Varvara soovidest.

Kord tahtis Varvara kutsuda külla tüdruku, keda oli omal ajal kasvatanud. Tüdruk elas päris

kaugel. Tüdruku järele saatis Varvara kojamees Andrei. See ameti nimetus oli kiirjooksja.

Räägiti, et olevat nähtud hiiglast, kes kõndis, pikk kepp ühes käes ja Varvara kirjutatud kiri

tüdrukule teises, kel kaelas rippumas suur kott ja kes liikus kiirel sammul. Niimoodi pidi ta

täitma kiirjooksja ametiga talle pandud ülesandeid. Mõnikord olid Varvara käsud isegi

hullemad. Nii pidi vaene Andrei jooksma Avdotja juurde, kes valmistas väga maitsvat

tatraputru. Varvara arvamusel ei osanud keegi tema kokkadest nii head tatraputru teha.

Avdotja elas päris kaugel, kuid puder pidi olema kohale toodud soojana. Niisugused Varvara

kapriisid olid alandavad ja need otseloomulikult mõnitasid tema alluvaid, eriti vaest Andreid.

(Lebedev 1990: 39-40)

Vaatamata sellele, et Mumuus ei ole midagi kirjas selle kohta, kas Gerassim pidi

kiirjooksjana viima tüdrukule kirja või jooksma kauge maa taha ühe tatrapoti järele, oli tema

elu preili aktiivsuse tõttu vägagi raske. Preili juhindus oma tegevustes ja otsustes iseenda

kurjast loomusest, vajadusest kõiki alandada ja türaniseerida. Gerassim oli preili peamine

kiusamisobjekt, kes pidi kogu aeg suurt alandamist taluma. Näiteks korraldas preili Tatjana ja

joodikust kingsepa Kapitoni abielu, et alandada Gerassimit, kes Tatjanat siiralt armastas ja ka

vastuarmastust leidis. Enne Mumuud oli Tatjana tema jaoks kõige tähtsam. Gerassim järgnes

naisele kõikjal, tahtis teda kogu aeg näha, üritas talle läheneda, kinkis erinevaid asju, hoolitses

tema eest, jälgis teda tähelepanuga. See oli Gerassimi viis oma armastust näidata. Gerassim

muretses selle sunnitud abielu pärast kogu aeg, kuid ei tahtnud oma piinu kellelegi näidata,

eriti Tatjanale ja Kapitonile. Ilmselt üritas ta raskes olukorras jääda uhkeks meheks, sest

uhkus on üks tema peamisi isikuomadusi. Tugeva mehena ei soovinud ta ilmutada mingit

nõrkust ega emotsioone seoses Tatjana ja Kapitoniga, kuigi oli tegelikult väga õnnetu.

Õnnelikuks muutub ta uuesti, kui leiab koerakese Mumuu. Nüüd hoolitseb ta selle abitu

olendi eest, toidab teda, jalutab koos temaga, kallistab teda jne. Ta lausa naudib seda kõike.

Ühe armastuse lõpust saab alguse teine armastus. See on igivana loodusseadus, mille

tähistamiseks kasutame tänapäeval mõistet elus edasi minema. Niisiis vahelduvad aktiivsed

tegevused erinevate seisundite ja hingeliste üleelamistega. Ka selles on näha paralleele

Mumuu ning Popi ja Huhuu süžee vahel.

8. REAALSUS vs. NÄIVUS

Loomulikult ei suuda kurja südamega, enesekeskne, üksik ja surmale lähenev vana preili

Gerassimi õnne taluda. Ta ei suuda näha, et keegi kusagil on õnnelik ja rahul. Oma hädad ja

õnnetused elab ta välja teiste peal. Nii järgneb üks käsk teisele: anda Tatjana kingsepp

Kapitonile mehele, hukata Mumuu jne. Kurdjumova on märkinud, et perenaisel endal, kes

käske jagas, puudus see armastus, mis juhib õnnelikku elu ja mis on selle tuumaks

(Kurdjumova 1981: 49). Mumuu hukkamist ja sellele eelnenud sündmusi kirjeldades on

Turgenev esile toonud kogu inimtraagika, mis Gerassimit tabab. Kaudselt tabab see ka preilit,

kuigi keegi tegelastest, k.a preili seda ei tunneta. Gerassim ei tahtnud koerakest, oma ainsat

truud kaaslast ja sõpra tappa, kuid orjameelsus saab võitu: ta oli andnud preilile lubaduse ja

ausa mehe ning alamana pidi selle täitma. Nagu ka Tatjana talle vastumeelseid ja orjastavaid

abielukohustusi täites.

Kurdjumova andmetel polnud preili tegelikkuses nii mõjuvõimas ja hirmuäratav, nagu

Turgenevi kirjelduses. Kudrjumova toob välja preilis koomilise elemendi, mis avaldub

vastuolus ühelt poolt tema näilisese tähtsusese ja asjalikkuse ning teisalt vana surmaeelse

naise haleduse, õnnetuse ja üksinduse vahel, kelle hinges valitseb tühjus. (Kurdjumova 1981:

48-49)

Sisuliselt võtab Turgenev Mumuus preililt maha tähtsuse maski, mille taha viimane ennast

peidab ja näitab, missuguse naisega on tegelikult tegemist – haleda ja õnnetu vanainimesega.

Koomilisuse element Kudrjumova arusaamas võib olla tõlgendatud veidi teise nurga alt, kui

arvestada sellega, et preili prototüübiks on olnud Turgenevi ema. Poja tunnetes oma vana ema

vastu, olgu ema olnud missugune tahes, leidub pigem haletsust ja haledust, kui vaoshoitud

muiet.

Teisalt on just preili kättemaksuiha see mõjur, mis paneb Gerassimi otsustavalt

tegutsema ja oma elu muutma. Kui ülekohus ja elutraagika on niivõrd väljakannatamatud, siis

toimub paratamatult plahvatus. Pole tähtis, kas Popi ja Huhuu majas või preili lähikonnas,

inimeste hinges või ühiskonnas. Oluline on see, et midagi toimub, sest kõik vajavad muutusi

paremuse poole. Enne seda tuleb aga läbida kadalipp, tuua ohvreid ja ennast ohverdada.

Gerassim hakkab preilile vastu ja lahkub alles pärast seda, kui on sunnitud Mumuu hukkama.

Gerassim oli väga õnnelik ja lausa reibas tagasiteel oma kodukohta. Loomulikult, lugejatel

võib tekkida küsimus kuidas võis ta olla nii õnnelik pärast oma armastatud koera mõrvamist?

Sellele küsimusele annab väga hea vastuse Kurdjumova: Gerassim tundis ennast nüüd vaba

inimesena, mitte orjana. Koera surm aitas tal saada õelast preilist jagu, muutes täielikult tema

teadvuse. Gerassim oli nüüd justkui taassündinud mees.

(Kurdjumova 1981: 92-93)

Kurdjumova on viidanud vastuolule Gerassimi reipa ja õnneliku oleku ning Mumuu

hukkamise vahel, misjärel Gerassim otsustas oma tallu tagasi pöörduda. Gerassimi õnnetunde

ja reipuse põhjus oli selles, et ta tundis ennast lõpuks vaba inimese, mitte orjana. Koera surm

oli viimane paljude teiste ohverduste reas, mis sillutasid teed vabadusele. Gerassim oli nüüd

justkui taassündinud mees. (Kurdjumova 1981: 92-93) Samas on siin tegu vaid Gerassimi

võiduga iseenda üle, ühiskonnas ei muuda see midagi. Aga kui inimeste teadvus hakkab tänu

niisugustele traagilistele üksikjuhtumitele muutuma, siis on iga üksikjuhtum omamoodi

oluline.

Niisiis saame Gerassimi taassünni tunnistajateks. Selle tulemusena näeme mehes selliseid

iseloomulikke jooni, mida me enne ei näinud, ja mis väärivad vapustust. Gerassim saab

sõltumatuks meheks.

(Kurdjumova 1981: 94)

Gerassimi kui isiku muutumise protsessi näitab veel see, et teose alguses võrreldakse teda

kinni püütud loomaga, lõpule lähenedes aga hakatakse teda võrdlema lõvega. Need võrdlused

on väga kontrastsed, ja nende erinevus väga tajutav: algul ju käituski Gerassim nagu kinni

püütud loom (tahtmata), pärast aga hakkas käituma nagu tugev lõvi.

(Kurdjumova 1981: 93)

Samas Popi jääb Huhuu juurde ja see ta ka hukutab. Kui Gerassimi muutumise hind on

Mumuu surm, see viimane piisk kannatuste karikas, siis Popi jäämise hind on tema enda

surm. Seega on mõlemas teoses muutuste hinnaks ohver. Vahe vaid selles, kes

konfliktsituatsioonis keda ohverdab – kas kellegi kolmanda või iseenda ja kui raskelt see kätte

maksab. Võib öelda, et mõnes mõttes on enda surm lihtsam – ei pea kogema lõputut

kaotusvalu. Raskem on kaotusi üle elada, neist õppida ja kannapöördeid teha. Kurjusele

samaga vastamine hävitab aga kõik. Nii Gerassim kui ka Popi on läinud teist teed, kuid

kumbki neist pole jõudnud oma arengus järgmisele, kvalitatiivselt uuele tasandile, vaid jäävad

ohvriteks teel vabaduse ja parema tuleviku nimel.

Tuglase Popi käitub kristliku moraali vaimus: kui sind lüüakse paremale põsele, keera vasem

ette, aita hädasolijat, andesta. Selles on Popi suurus Huhuuga võrreldes, kelle kurjus tapab

ennekõike tema enda. Selle tulemusena saavad kord ülendatud need, keda on alandatud.

Samas pole Popi käitumine teadlik ning seetõttu puudub tal võimalus uuele elule. Ta on vaid

üks ohvritest teel tulevikku, millest pole midagi veel teada.

Turgenevi Mumuus laheneb konflikt Gerassimi ja preili vahel paljuski analoogselt. Esiteks

vahelduvad ka siin rollid: väliselt on võim preili käes , kuid sisuliselt on tegu võimuka, kuid

kibestunud ja haletsusväärse vana naise türanniaga, mida olud soosivad ning milles võib näha

teatud sarnasust põhjakäinud Huhuuga. Gerassim on küll ori, kuid tal on saatuse kiuste

säilinud võime armastada. See muudab ta preilist suuremaks, nagu ka Popi on Huhuust

suurem tänu oma hinge avarusele ja võimele hädas olijat aidata. Seega on mõlemas

analüüsitud teoses ühel või teisel viisil jõutud juhtmõtteni, et see, kel täna võim ja vägi, ei

oma seda enam homme; et tuleb aeg, kui need, keda täna alandatakse, saavad ülendatud.

Preili kui üksik ja hale vana naine on surmale määratud, Gerassimiga aga toimub taassünd.

Muidugi iseasi on see, kas taassündinud mees on võimeline ka midagi uut ja progressiivset

ette võtta. Ning ilmselt on seda ka vara oodata, sest ühiskondliku teadvuse küpsemine on

aeganõudev ja pikaldane protsess. Gerassimi reaktsioon väljakannatamatule olukorrale on ühe

inimese protest. Tatjana näiteks ei lähe sellega kaasa, ammugi kingsepp Kapiton.

9. REAALSUSE ja NÄIVUSE DIALEKTIKA

Nii Popi ja Huhuu kui ka Mumuu teksti keele- ja süžee analüüsi käigus tuli ilmsiks, et

mõlemas teoses on kaks omavahel põimunud plaani: näiv ja tegelik. Huhuu ja preili

võimukus, mis väljendub nende tegevuste kaudu, on suuresti näiv, kuigi reaalsus, mille taga

on tegelikult kurjad, tühja hingega haletsusväärsed türannid. Nende võim püsib vaid

ühiskonnas sajandite jooksul välja kujunenud arusaamadel ja korral. Popi ning Gerassimi

alandused on samuti reaalsus, millest aitab üle saada hingesuurus. Seda nähtust ei saa mõõta,

kuid sellest võib sündmuste käiku ja tegelaste kannatusi ning mõtteid kirjeldades lugejale

märku anda.

Aja möödudes tegelaste rollid ja seisundid vahelduvad. Mõlemas teoses on kahe poole

vastasseis: ühed on isandad, teised orjad, nendevaheline konflikt avaldub reaalsete tegevuste

kaudu, mis kutsuvad esile erinevaid seisundeid ja reaktsioone – isandatele enamasti

kahjurõõmu ja joobumust teiste piinamisest, orjadele vaid piina. Rollimuutusest annab märku

mõlemas teoses plahvatus: Popi ja Huhuu majas toimub see otseselt, Gerassimi

kannatustekarikas kaudselt. Sellest hetkest minetab isand oma rolli, kuid ei Tuglas ega

Turgenev ütle otse välja, et nüüd on paigal uued isandad Popi ja Gerassim, sest siis ei

tähistaks plahvatus muutust. Selle asemel kirjeldatakse mõlemas teoses, kuidas tegutsevad

uues olukorras need, keda seni on alandatud. Popi saatus on jääda oma türanni kõrvale, tasuda

kurjale heaga, mis küll ülendab teda, kuid samas suutmatus sellest olukorrast välja tulla

hukutab Popi. Gerassim ohverdab kõik, kes on talle olnud armsad, nii Tatjana kui ka truu

koera, kuid Mumuu hukkamine on viimane piisk tema kannatustekarikas ja ta julgeb ennast

türannist lahti kiskuda ning oma teed minna. Gerassim on jõuliseks muutuseks reaalselt

võimeline, ta viib oma mõtte ellu, samas kui Popis aktiivse tegutsemise alge puudub. Tema

tegutsemine on rohkem intellektuaalset laadi, mille reaalsuseks on püüe Huhuud kuidagi

aidata. See ülendab teda rohkem, kui igasugune võim või lahkumine. Alandatud ongi need,

kes tegelikult on ülendatud.

2. Kokkuvõte

Popi ja Huhuu ning Mumuu on teosed, millel on nii erinevusi kui ka sarnasusi ka

keelekasutuse baasil. Suurim erinevus kahe teose vahel on niisiis selles, et Popis ja Huhuus

kasutab Tuglas sümboolseid tegelasi, Mumuu tegelastel on olemas reaalsed prototüübid, keda

Turgenev tundis veel lapsepõlves (üks prototüüpidest tema enda ema). Novellis Popi ja

Huhuu kasutab Tuglas oma sümboltegelasi selleks, et näidata nende kaudu erinevaid tundeid

ja emotsioone, mis on iseloomulikud inimestele, kuigi novelli tegelased on loomad.

Peategelane koer Popi sümboliseerib seega orja ja talle on iseloomulik selline isikuomadus

nagu alluvus. Ori, keda Popi sümboliseerib, on niivõrd nõrk, et ei oska olla isandata, isegi kui

isand on halb ja kohtleb teda väga pahasti. Jutustuses Mumuu on peategelane reaalsest elust

võetud inimene, seega ei sümboliseeri ta kedagi, vaid kordab tema prototüübi ühte elatud

perioodi, nimelt perioodi, kui viimane töötas kojamehena Moskvas tema preili majas.

Popis ja Huhuus on tegelasteks kaks looma (väike taksikoer ja ahv). Novelli põhikonflikt on

selles, kuidas hakkavad need loomad ilma inimeseta (nende vana peremeheta) elama. Peamine

küsimus on selles, kas nad saavad üksi hakkama või mitte. Novellis on seega ainult kaks

tegelast (mõlemad loomad) ja puuduvad inimtegelased (peale vana isanda, keda kohtame vaid

novelli alguses enne seda, kui ta igaveseks majast lahkub). Mumuu põhikonflikti osalejad on

inimesed (preili ja kojamees Gerassim), kelle terava vastuolu objektiks on loom (kutsikas

Mumuu). Seega ei ole siin erinevalt novellist koer teose peategelane, ja me ei näe ümbritsevat

maailma läbi tema silmade. Ta jääb peategelase Gerassimi varju. Novelli ja jutustuse sarnasus

on niisiis selles, et mõlemas kasutatakse loomtegelasi, ainult et Popis ja Huhuus hargneb kogu

tegevus kahe loomtegelase vahel, Mumuus aga kasutatakse ainukest loomtegelast novellis

puuduvate inimtegelaste konflikti teravamaks esiletoomiseks.

Popi ja Mumuu on niisiis mõlemad koertegelased ja mõlemal on nii sarnasusi kui ka

erinevusi. Nende sarnasused on selles, et mõlemad tegelased on oma olemuselt head,

positiivsed. Isegi kurjale vastavad nad vaid heaga. Siis on mõlemad koerakesed nõrgad ja

kaitsetud olendid, kes vajavad oma elus kedagi, kes neid juhendaks. Nad on vaesed olendid,

kes ei suuda kurjusele vastu seista, ning lõppude lõpuks kurjus saab neist jagu. Kahe koera

peamine erinevus on selles, et Popi on sümboltegelane, Mumuu aga reaalne tegelane, kellel

on olemas prototüüp (koer, kelle eest kandis hoolt Gerassimi prototüüp Andrei). Popi näitab

sümbolina, milliseid raskusi peab ori oma elus läbi elama. Mumuu näitab reaalsete tegudega,

et ta on oma peremehe Gerassimiga väga tihedalt seotud ja on oma olemuselt ori, nagu Popigi.

Novellis ja jutustuses on mõlemal alamal (nii Popil kui ka Mumuul) nii häid kui ka halbu

isandaid. Popi hea isand oli see, kes novelli alguses lahkub ega tule enam tagasi. See isand

kandis Popi eest väga head hoolt ning armastas teda. Seepärast Popi jaoks oli ta tõeline. Halb

isand oli tige ahv, kes pärast hea isanda lahkumist tema riided selga pani ja hakkas teda

matkima. See isand üldse ei hoolitsenud Popi eest. Vastupidi, ta vaid piinas teda. Abitu koera

piinamine tõi talle naudingut. Selles peitubki ahvist isanda tõeline kurjus. Mumuu hea isand

oli Gerassim, kes suhtus Mumuusse õrnalt ja armastas teda. Erinevalt Popi heast isandast,

Gerassim oli alati oma koerakese kõrval. Halb isand oli preili, kes erinevalt Popi halvast

isandast Mumuud füüsiliselt küll ei piinanud, vaid kogu aeg alandas teda, rääkis, et koer on

jälk ja rumal ja üleüldse andis kogu oma olemusega kogu aeg teada, et Mumuu on tema majas

liigne. Seega kannatasid mõlemad alamad (nii Popi kui ka Mumuu). Erinevus oli vaid selles,

et igaüks neist kannatas omamoodi: Popi kannatas füüsilise vägivalla all, Mumuu aga vaimse

surve all.

Popi ja Huhuu ja Mumuu mõlemad ilmusid rasketel aegadel. Mõlemas teoses kirjeldataksegi

neid raskeid ajaperioode, milles ühiskond pidi eksisteerima. Popi ja Huhuu ilmumisaasta oli

1914; sel aastal algas esimene maailmasõda, mis tõi palju kannatust tervele maailmale. Eesti

olukord oli aga eriti raske, kuna riik oli Venemaa koosseisus ja ihkas vabadust rohkem kui

midagi muud. Eesti riik soovis areneda ja õitseda ning tahtis teha seda omamoodi, kuid see

võimalus puudus, kuna riiki kontrollis Venemaa, mis ei lubanud Eestil elada nii, nagu see

soovis. Eesti riik sõltus täielikult temast tugevamast Vene riigist. Sarnane olukord on ka Popis

ja Huhuus: koer, kes on ahvist targem, peab ahvile kuuletuma ja elama tema reeglite järgi. Siit

võib omakorda järeldada, et üks sümbolitest, mida koer võiks kehastada, on suure

potentsiaaliga Eesti riik, ahv aga sümboliseerib Popist/Eestist tugevamat Vene riiki, kes

muudab viimase elu nii, nagu ise õigeks peab. Mumuu ilmumisaasta on 1852. Siis oli

Venemaal veel pärisorjuslik kord. Talupoegade elu sõltus otseselt nende peremeestest või

preilitest. Talupojad ei saanud ise oma eluga mitte midagi peale hakata, mingist enesearengust

polnud juttugi. Sellist preili/talupoja suhet näitab Turgenev oma jutustuses Mumuu. Gerassim

on äärmiselt tugev ja iseseisvaks eluks valmis mees, kuid peab alluma temast nõrgemale

preilile, sest ühiskonnakord ja paika pandud reeglid nõuavad seda. Selles mõttes sarnaneb

talupoegade olukord Popi situatsiooniga novellis ning Eesti riigi olukorraga venestamise ajal

– on vaja taluda kellegi teise reegleid ja elada viimase tahte järgi.

Nii novellis kui ka jutustuses tutvume isiksuste konfliktiga. Popis ja Huhuus on isiksuste

konflikti osavõtjad koer Popi ja ahv Huhuu, Mumuus on osavõtjateks Gerassim ja preili.

Mõlemas teoses võtab konfliktist osa ka kolmas osapool. Novellis on selleks vana hea isand,

jutustuses koer Mumuu. Popis ja Huhuus vastandatakse Popit ja Huhuud. Popi on palju

targem ja intelligentsem kui Huhuu, kuid ta on tema ori, kes peab temast tugevamale, kuigi ka

palju rumalamale olendile alluma. Sarnane vastandatus on kirjeldatud ka Mumuus. Gerassim

on palju nutikam kui preili, ta on ka palju parem inimene. Ta on preilist ka palju tugevam

(erinevus Popist, kes on oma isandast nõrgem), aga ka Gerassim on ori, kes ei tohi oma

preilile vastu hakata. Seepärast peab täitma kõiki preili käske ja talle alluma, nagu Popi allus

Huhuule.

Popi ja Huhuu süžee on väga dünaamiline, kuigi novelli lugedes võib tekkida tunne, justkui

midagi erilist ei toimu, sest tegevuspaigaks on üks maja. Asi aga ongi selles, et nimetatud

majas kogu aeg toimub tegevusi. Dünaamiliste tegevuste sooritaja on ahv Huhuu. Samuti

toimub ka passiivseid tegevusi, mille sooritajaks on Popi (tema mõtisklemine). Süžee

dünaamilisuse lõpptulemuseks on plahvatus majas, mille põhjustajaks on Huhuu. Ka Mumuus

toimub palju aktiivseid tegevusi. Jutustust lugedes näeme, kuidas Gerassim on sunnitud preili

majas kogu aeg tegema aktiivset tööd või näeme, kuidas ta hoolitseb Tatjana eest, üritades

võita viimase armastuse, pärast aga hakkab ta hoolitsema oma koerakese Mumuu eest; toidab

ja kaitseb teda. Sarnaselt Popile ja Huhuule ka Mumuus on aktiivse süžee haripunktiks

plahvatus, kuid erinevus on selles, et jutustuse plahvatus ei ole reaalne, nagu novellis. See

plahvatus toimub Gerassimi hinges pärast seda, kui ta tapab oma armastatud koera, ja see

plahvatus täiesti muudab tema teadvuse. Gerassimist saab uus mees. Novellis aga plahvatus,

mille tulemusena terve maja vajus pooleks, hukkas mõlemad loomad.

Nii Popis ja Huhuus kui ka Mumuus ei ole kurjad isandad niivõrd tugevad ja hirmuäratavad

kui lugejal võib reaalselt tunduda. Mõlemad isandad üritavad küll näiliselt tunduda

kõikvõimsad ja tähtsad, aga reaalselt on nii preili kui Huhuu puhul tegemist haledate

olenditega. Preili pateetilisus seisneb selles, et ta on tegelikult vana, üksildane ja õnnetu

lesknaine, kelle hinges valitseb vaid tühjus. Ta üritab seda kõike varjata, pannes tähtsuse

maski enda peale. Ka Popi teine isand Huhuu, kes teda nii julmalt piinab, on tegelikkuses üks

hale olend. Kuigi ta on nüüd riietunud nagu isand ja kogu maja kuulub talle, ei tee see teda

targemaks; ta on endiselt rumal ahv, kes ei ole võimeline oma „võimuga“ ei midagi peale

hakata. Ta on võimeline vaid pöörasteks ja mõttetuteks tegudeks, mis lõppude lõpuks viivad

tema ja Popi hukuni. Huhuu muutub eriti pateetiliseks siis, kui hakkab jooma. Siis saab temast

tõesti nõrk olend, kes ei suuda ennast kaitstagi. Siis näeme tõelist Huhuud, mitte maski taga

peituvat „mõjuvõimsat isandat“.

Novellis ja jutustuses ei ütle kirjanikud otse välja, et Huhuu ja preili on mõlemad tegelikult

nõrgad ja haledad türannid. Lugejatele antakse sellest vaid vihjeid. Samuti ei ütle kumbki

kirjanik, et teoste lõpule lähenedes saavad orjadest tõelised isandad. Vastasel juhul ei

tähendaks see, et toimub rollimuutus. Rollimuutus aga tõesti leiab aset, nii Popis ja Huhuus

kui ka Mumuus. Erinevus on selles, et Gerassim jätab oma kurja isanda ja läheb oma

kodukohta tagasi. Ta on nüüd selleks piisavalt tugev ja iseseisev, samas ta tunneb end nüüd

õnneliku ja täiusliku mehena, preili aga on endiselt vana, üksildane ja äärmiselt vihastatud

naine. Popi ei jäta oma kurja isandat, isegi siis, kui viimane muutub nõrgaks ja jõuetuks. See

omakorda näitab Popi hingesuurust ja aitab meil veenduda, et koer on alati olnud palju üllam

ja parem kui tema ahvist isand. Ta vastab kurjale heaga. See ülendab teda palju rohkem, kui

võim või lahkumine. Alandatud ongi need, kes tegelikult on ülendatud.

JÄRELDUSED Käesoleva töö eesmärk oli analüüsida ja võrrelda omavahel kahte samalaadset teost ning

kirjeldada nende sarnaseid ja erinevaid jooni ning hea ja kurja mõistete sisu. Seatud

eesmärkide saavutamiseks töötati läbi erinevaid metatekste, mis on kahe teosega seoses

ilmunud ja analüüsiti mõlema teose tegelastega seotud kontekste.

Nii Popis ja Huhuus kui ka Mumuus on selgelt vastandatud headus ja kurjus. Headuse

kehastajad on orjad, kurjuse kehastajad isandad. Need rollid ei muutu ning on samad isegi

erinevatel ajaperioodidel. Mumuus sündmustik hargneb pärisorjuslikul Venemaal, kui

„kurjameelsed isandad“ olid tegelikult nö ühiskonna normiks. Nad kamandasid vaeseid orje ja

hävitasid nende elu.

Popis ja Huhuu sündmused toimuvad Esimese maailmasõja algaastail ja ka selles teoses täitis

kurjuse rolli isand ning headuse rolli ori. Järelikult pole vahet, millise ajaga on tegemist,

valitsejad kuritatvitavad alati oma võimu ja alandavad ning suhtuvad eelarvamustega

nendesse, kes on nende alluvuses. Muidugi on olemas ka häid isandaid, kuid isandad jäävad

ikka isandateks. Võib-olla seda tahtiski näidata Tuglas Popis ja Huhuus ja Turgenev Mumuus.

Head isandad ei pruugi kaua valitseda, nad asendatakse kurjade isandatega ja hea isanda

lahkumine novellis võiks sümboliseerida heade isandate võimu ebastabiilsust ja vältimatut

asendamist kurjade isandate võimuga – kui vana isand kaon, paneb Huhuu tema riided selga

ja kerge vaevaga saabki temast uus isand.

Novelli ja jutustuse sarnasused ja erinevused tulid kõige paremini esile kvantitatiivse

tekstianalüüsi käigus tegelasi iseloomustavates kontekstides. Nende põhjal õnnestus üldistada,

et mõlemaid teoseid ühendab üks ja sama motiiv: alandatud ongi need, kes tegelikult saavad

ülendatud. Mõlemad autorid tõestasid oma teostes, et kuigi nad kirjutasid oma teosed

erinevatel aegadel ja erinevates oludes, püsib see kristlik motiiv elavana. Nii novelli kui ka

jutustuse orjad näitasid teoste lõpus, et nad on palju paremad ja suursugusemad, kui nende

isandad. Ning see saab ükskord tasutud. Moraal on selles, et ei tohi olla väga kuri, ei tohi

suhtuda teistesse eelarvamustega ja neid halvasti kohelda, sest lõppude lõpuks sinu enda

kurjus tapab sind ennast ning sinust saab nõrk ja hale olend, keda ei taha keegi aidata.

Tegelikult on nii Popi kui ka Huhuu mõlemad õnnetud – kumbki omamoodi. Sama joon läbib

ka Mumuu tegelasi. Lõpuks tuleb välja, et ka kurjade isandate valitsemisaeg ei kesta igavesti,

nagu heade isandate omagi. Võib-olla nad küll valitsevad natuke rohkem, kui head isandad,

kuid lõpetavad oma valitsemise nõrkade ja haledate olenditena, kes ei huvita enam mitte

kedagi. Popis ja Huhuus näitab Tuglas haruldast juhust, kui kurjast isandast hoolitseb tema

endine ori isegi pärast viimase võimu lõppemist. Mumuus jätab endine ori Gerassim oma

haleda preili ja lahkub tema majast, näidates sellega, et ta ei hooli enam, kuidas selle vana

kurja naise elu lõpeb ning ei peagi enam hoolima, kuna ta ei ole nüüd preili ori, vaid vaba

mees; samuti avaldab Gerassim selle teoga protesti nii preili kui ka kogu pärisorjusliku

süsteemi vastu.

Tuglas käsitleb oma teoses teistki kristlikku motiivi: kui sind lüüakse paremale põsele, keera

vasem ette. Novelli tegelane Popi on nii hea, et vastab kurjale ja julmale ahvist isandale, kes

teda halastamatult piinab, vaid headusega. Ta on selles mõttes justkui märter, kes valu taludes

loodab paremale tulevikule.

KIRJANDUS

Andresen, N. 1960. Friedebert Tuglase kirjandsuliku täisealisuse algusest. – Keel ja

Kirjandus nr. 8, 461–470

Andresen, N. 1968. Friedebert Tuglas: lühimonograafia. Tallinn: Eesti Raamat.

Andresen, N. 1975. Friedebert Tuglas ja ta teoste tegelased. – Looming nr. 3, 487–493

Andresen, N. 1976. Friedebert Tuglase eepilise perioodi süntees. – Looming nr. 3, 508–514

Annus, E. 2001. Eesti Kirjanduslugu. Tallinn: KOOLIBRI.

Eelmäe, A. 1986a. Friedebert Tuglas: kogutud teosed 1. Tallinn: Eesti Raamat.

Eelmäe, A. 1986b. Friedebert Tuglas: kultuurilooline essee. Tallinn: Perioodika.

Larm, P.-R. 2012. Popi ja Huhuu ning tema eelkäija. Tallinn: SA Kultuurileht.

Oras, A. 1997. Friedebert Tuglase ilukirjanduslik looming: kriitiline etüüd. Tartu: EÜS

Veljesto kirjastus.

Rummo, P. 1966. Friedebert Tuglas sõnas ja pildis. Tallinn: Eesti Raamat.

Tuglas, F. 1973. Rahutu rada. Tallinn: Eesti Raamat.

Tuglas, F. 2007. The Poet and the Idiot and other stories. Budapest; New York: Central

European University Press.

Tuglas, F. 2009. Valik proosat: kommenteeritud autoriantoloogia/Friedebert Tuglas;

koostanud ja saatetekstid kirjutanud Jaan Undusk. Tallinn: Avita.

Veidemann, R. 2011. 101 EESTI KIRJANDUSTEOST. Tallinn: Kirjastus Varrak.

Viires, P. 1937. Friedebert Tuglas: elu ja looming. Tartu: Loodus.

Куликова, Е. 1997. Энциклопедия литературных героев. Москва: Аграф.

Курдюмова, Т. 1981. Тургенев в школе, пособие для учителей. Москва: Просвещение.

Лебедев, Ю. 2006. 100 великих мастеров прозы. Москва: Вече.

Лебедев, Ю. 2006. Жизнь Тургенева. Москва: Центрполиграф.

Summary

The confrontation of good and evil: Fr. Tuglas’ Popi and Huhuu and I. Turgenev’s

Mumuu comparative analysis

The intent of this bachelor thesis is to compare two similar works (a novel and a tale)

linguistically, finding possible differences and similarities between the two and also to analyse

the metatexts, that were created based on the novel and the tale to find out, how the conflict

between good and evil was reflected in Tuglas’ Popi and Huhuu and how it was reflected in

Turgenev’s Mumuu.

The paper is divided into 2 sections. The first part shows, how Popi and Huhuu was reflected

in Estonia and how Mumuu was reflected in Russia. This means the analysis of the most

important metatexts related to both the novel and the tale, allowing us to see the main subject

of this paper – the confrontation of good and evil (both in Popi and Huhuu and in Mumuu).

The second section is dealing with the discourse analysis of the novel and the tale, allowing us

to compare the two and find out similarities and differences between them.