Püha Vaimu vägi ja võim.Ain Leemet.

Olen sündinud perekonnas, kus Jeesuse armastust olid kogenud nii minu ema ja isa kui ka nende vanemad. Minu emapoolne vanaema suri juba siis, kui minu ema Ellen oli 4 aastane. Nii jäid Jeesuse hoolde 5 last: kolm õde, kellest vanim oli 8 aastane, keskmine 6-e ja minu ema 4 aastane ning kaks venda. Jäi ka emapoolne vanaisa. Esialgu oli neil emata väga raske. Hiljem tuli Jeesuse käest kingitus - uus ema, keda rahvakeeli võõrasemaks kutsutakse.

Minu ema võõrasema oli sama nimega, nagu tema pärisemagi – Tiina. Kui tavaliselt on võõrasema paljude rahvaste juttudes kujutatud pahatahtlikuna … siis Tiinas oli tunda Püha Vaimu väge ja võimu. Ta oli üllatavalt hea ja lapsed kogesid taas seda armastust, mida nende raske haiguse tagajärjel siit maailast viidud pärisema ei saanud neile enam anda.

See Jeesuse armastus oli emaga edasi. Oli suure sõja lõpuaasta. Ema haigestus tüüfusesse. Palavik oli väga kõrge ja verekaotus suur. Minu vanaisa tuli meeldivat külakosti tooma. Haiglast tagasi koduteele pidi ta aga suure murega suunduma – arstid ei andnud enam mingit lootust. Isa läks maale ja terve Sagaristi kogudus palvetas. Ja sündis Püha Vaimu kingitus! Palavikku joonistav graafik minu ema voodi kõrval langes järsult alla ja paranemine algas. Emale tehti ka täielik vereülekanne.

Nii see ime sündis, et minu ema sündis ja tänu sellele olen ka mina maailmas … ja seda ainult tänu Jumala armule! Kui olin umbes seitsmekuune, külmetasin mereäärel jalutuskäigul olles ja mul tõusis suur palavik. Sel ajal ei olnud paljud haigused nii kergesti ravitavad ja arstiabi ei olnud ka nii kiiresti saadaval kui tänapäeval. Olin ema kätel praktiliselt juba suremas. Samal ajal otsis isa autot, millega mind haiglasse toimetada. Naabrid andsid veel emale lootust, et küll saab veel abi. Lõpuks olime koos emaga imekombel haiglas ja ma jäin ellu. See oli jälle üks Püha Vaimu ime! Tagasi vaadates näen suurt Püha Vaimu väge ja võimu minu juures toimetamas. Minu elu oli Jeesuse kätes juba lapsepõlves. Nii see jätkus ka edaspidi.

Minu emapoolne vanaema oli juba enne minu sündi surnud. Minu teine, isapoolne vanaema, oli mulle ja mu õele otsekui teiseks emaks. Emal oli ju nii palju tegemist: kolm koera, lambad, sead, kanad, hõberebased, kasvuhooned, mesilased. Vanaema tuli talveks linna. Selleks ehitati majale veel üks juurdeehitus. Vanaema oli mamma ja mina otsekui tema poeg. Suved möödusid põhiliselt mamma juures. Sealt sain ka tugeva loodusearmastuse ja oskuse teha maatööd. Niitma hakkasin juba 10 aastaselt. Sinna lisandusid veel organisaatorlikud võimed. Samal sügisel sõitsime juba lihakombinaadi traktoristiga maale kogu küla põlde kündma - kolhoosi traktorit ei tohtinud ju enne kasutada kui kogu kolhoosi põllud küntud.

Jeesuse vägi ja võim oli minu juures ka õppetööl. Kui läksin õhtul magama, panin põlved maha ja alustasin palvet sõnadega: „Mind tiiva alla võta, oh Jeesus, hästi kata Su kanapojukest. Kui kuri tahab neelda, siis lase inglit keelda.“

See jätkus keskkoolis ja ka ülikoolis kuni selle ajani, kui ühel päeval otsustasin et mul ei ole vaja Jeesust, tahan ise olla suur ja võimas ning ise oma eluga hakkama saada. Küll rääkisid mulle isa ja ema, et kooli pooleli jättes teen suure vea, samuti õppejõud ja kaasõpilased. Mingi imelik rahutus oli hinges. Tallinn tundus vastikuna ja tühjana.

Lootsin leida lohutust nõukogude armeest või mereväest. Tegelikult tahtsin kangesti mereäkke, sest minu sugulane Karl Leemet oli sel ajal reisilaev „Tallinn“ kapten. See laev oli Eesti Merelaevanduse lipulaev. Kuna mul oli lapsepõlves olnud trauma, ei pääsenud ma mereväkke, sain hoopis jalaväkke. Tahtsin kodust nii kaugele kui võimalik. Päris Kamtšatkale ega Kuriilidele ma küll ei pääsenud, maabusin Siberis maavägede staabis. Sinna ma jäin… kuigi sealgi ei saanud ma rahu.

Kui koju saabusin, oli ikka rahutus hinges. Otsisin midagi, mis rahu annaks. Käisin ema kutsel oma rahutusega ka rahvakeeli „puukirikus“. Otsisin otsekui olematut õnne. Tagantjärgi vaadates saan äga selgelt aru, et mul oli puudus Püha Vaimu väest ja võimust. Seni ei olnud seda puudutust. Alles nüüd olen saanud Püha Vaimu väe ja võimu! Tänu Jeesusele! Ta raputab mind igal hommikul. Saan sellise rõõmu ja rahu. Tahan kuulutada kogu maailmale Püha Vaimu väge ja võimu!

See oli 2004. aasta 14. märtsil Kuressaare Nelipühi Kirikus, kui tegin otsuse, et nii ilma Jeesuseta ei tule minu elust midagi välja. Võtsin uuesti südamesse Jeesuse. Vahepeal langesin jälle, sest mõtlesin, et suudan oma enese jõuga teisi inimesi ümber kasvatada. Nimelt tahtsin teha oma kodust Eesti Vabariigi esimese ja viimase „tõelise turvakodu“. Meil oli palju inimesi, kes olid elu hammasrataste vahele jäänud. Käisime prügikastidest toitu otsimas… seni kui ühel päeval langesin saatana poolt ülesseatud joomisvõrku. Ainult Jeesuse veri, vanemate jätkuvad palved ja koguduse ühispalved tõid mind uuesti välja. Nüüd kogen Püha Vaimu väge eriliselt ja teen täpselt seda, mida Püha Vaim mulle ütleb. Ta ütleb, kuhu ma pean minema ja mida seal tegema. Usaldan Teda kõigis ja kõiges.

Lõpetan selle lühikese mõttelennu Püha Vaimu väest, armastusest ja võimust sõnadega:

Elu on Armastus …Ja Armastus on Jeesus …

Ja armastus on Ilus …Jeesus, Sa oled väga Armas ja Ilus !!!

Sinu väge, armastust ja võimuvaid vajan ma,

vajan ainult Sind, mu Jeesus, mu elus !!!