Ajatera dets 2014

AjateraKoolijuhi mõtisklused

Persoonilugu: Malle Saks

TERA toimetused

Vaata maailma: Iraan

Omaloomingu leheküljed

Detsember 2014

Fotolugu liikumispäevast

Elamuslugu: Noorte Kotkaste sügislaagris

Hea sõna, ilus mõtePildi joonistas Jakob Mürk 4.b kl

Ühel sombusel sügisõhtul sorteerisin oma asju ja tõstsin

raamatukapi riiulist välja papist kingakarbi. Kogu huvitava

sisu kõrval köi;s minu tähelepanu enim üks räsitud,

täiskleebitud ja sirgeldusi täis paber… hinge täi;s

äratundmine -‐ sellel lehekesel oli aastanumber 1994 …

Meenus mõnus elevus, kui sai klõbistatud ilmselt Pen;um

286 klaviatuuri ja vigisevast printerist väljusid esimesed

;ndilõhnalised paberilehed. Kääridega lõikasime välja

sobivad lõigud ja säHsime PVA liimiga A4 paberile

veergudesse. Valla ainuke paljundusmasin tegi portsu

koopiaid ja esimene koolilehe number oligi ilmunud!

Minu debüüdist peatoimetajana on möödas peaaegu 20

aastat ja nüüd, aastal 2014 kirjutan ma uues; üht veergu…

Aga aeg on hoopis teine, see on olnud justkui hüpe ühest

ajastust teise. Täna sõrmitseme, või peaks ütlema

näputame, digilehte. Meid ümbritseb nu;vidinamaailm.

Elame kiires; muutuvas ja arenevas ühiskonnas, tohutus

infoväljas. Pikkade teks;dega lugemismaterjali on

seljatanud visuaalne info, mida jagab piiritu võrgumaailm.

Tunnen, et ees; mängufilmid pikkade ja tühjade

panoraamsete plaanidega on muutunud tõsiseks

väljakutseks tänapäeva inimesele, kes on juba harjunud

klikkima ja edasi kerima. Lugu peab olema lühike ning

kindlas; lööv. Ehk ongi “Nipernaadi” tulevikus

õppematerjal, mis õpetab kannatamist ja keskendumist.

Reaalse eksisteerimise kõrval on meil veel lisaks mitmeid

virtuaalseid iden;teete.

Meister ja sell?!

Koolijuhi mõtisklused

Urmo Uiboleht

Miskipärast meenuvad mulle just nüüd Artur Alliksaare

luuleread:

“Ei ole paremaid, halvemaid aegu.

On ainult hetk, milles viibime praegu.

Mis kord on alanud, lõppu sel pole.

Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole”.

Me kõik peame õppima toimetulemist selles kiires;

muutuvas maailmas, suutma krii;liselt hinnata kogu infot,

mis meist pidevalt läbi voolab, eristama olulist

ebaolulisest. Peame suutma rakendada kaasaegset

tehnoloogiat aja paremaks planeerimiseks, probleemide

lahendamiseks, analüüsimiseks, loovuse arendamiseks.

Enam tuleb tähelepanu pöörata koostööoskuste ja

eneseväljenduse arendamisele. Ei tohi unustada ka

pärimust ja käsitöö võlu. Koolil on selle õppimises keskne

positsioon. Tahame ju, et meie kool on koht, kus nii

õpilasel kui ka õpetajal on hea olla. Oleme kõik õppijad:

uurime, katsetame, teeme vigu. Märkame igaühe

unikaalsust ja arvestame üksteisega. Oleme koos huvitujad

ja sihiseadjad. Loome ilu tänasesse päeva ja hoiame pilku

tulevikus.

P.S. Mina saadan selle aasta jõulusoovid sõbrale püüdlikult

maalitud tähtedega kaardikesel.

Urmo 1995. a õpetajate päeval füüsika tundi andmas.


"Mul on au olla täna meie kooli direktor ning luban, et kannan seda ;itlit auga. Sellest pole kaua aega möödas, kui ise käisin nooremas klassis ega jõudnud ära oodata, millal tuleb õpetajate päev. Mul oli kombeks ikka ja jälle eZe kujutada, mida kõike ma teeks, kui oleksin õpetaja. Kuidas ma ei hoiaks kedagi iialgi kauem tunnis ja laseks ala; kõik juba 1. tunni ajal sööma. Nüüd ongi käes see tore päev, kus saan õpetaja olla ja siis veel isegi direktor kauba peale. Selle nädala alguses, esmaspäeval, tundus kõik nii imelihtne. Õpeta, naera, ja mängi tsirkust, siis jälle ikka natuke õpeta ka. Vabade tundide ajal käin koolimajas ringi. Kui kuskilt tuleb suuremat lärmi, astun sisse ja katsetan oma autoritee; seni, kuni mu kallid kolleegid oma töökohal naeru tagasi hoiavad. Aga siis tuli teisipäev ja järsku oli mul kohustusi. Ma pean olema eeskuju, õpetama lapsi niimoodi, et nad midagi õpivad ka, KÕNE TEGEMA, ma ei tohi olla liiga

karm, ent ka miZe liiga leebe. Oleks soovitav lastele meeldida, aga samal miZe liiga lähedaseks saada, ma pean tunnid eZe valmistama täpselt nii, et ei teki liiga palju vaba aega, aga samas sööma jõuaks õigel ajal, miZe 10 minu;t hiljem... Ma ei tea, kuidas teiega on, aga järsku tore õpetajate päev ei tundunud enam nii tore. See pani mind mõtlema tegelikult, kui meie õpilastena lihtsalt tuleme kohale ja teeme, mis kästakse, siis õpetajad peavad hakkama saama viljakalt õpetamisega (loogiliselt), aga samas miZe liiga karm olemisega. Siis nad peavad veel tunde eZe valmistama KÕIGILE meile, kõike täpselt planeerima ja nii paljusid väikseid ja suuri asju veel. Paar päeva tagasi pöördu; minu poole sooviga, et ma õpetaks, kuidas teha tehteid ruutjuurtega. Loomulikult ma olin nõus, aga siis küsis ka teine... ja kolmas... ja neljas ning lõpuks pidin ühe õhtuga tegema ära seitsme aine

Sell ja meistrid?!Koolijuhi mõtisklused

Raul Villem Reedi (9.kl) kõne õpetajate päevaks

kodutööd ja sinna juurde õpetama nelja inimest! See ei olnud meeldiv, mul oli vahepeal selline tunne, et peaksin Raja tänavale närve rahustama minema. Õpetajad teevad sellist tööd iga päev, aga neil pole miZe neli õpilast, vaid terve klassitäis, see on viisteist last vähemalt, pluss kõik need tunnid, mida nad annavad. Ja need kodutööd oleks siis need tööd, mida nad peavad parandama, aga homseks ei saa ka lükata, sest siis hakkavad kohe õpilased manguma, miks need pole veel parandatud. Ma ei saagi aru, kas õpetajate närvisüsteem on ekstreemselt arenenud… või siis lihtsalt puudub. Nad küll ei pane meile kulbiga tarkust pähe, aga nad teevad paremuselt teist asja. Nad annavad meile oma aega. Iga väikese ;lgake sellest. Õpetajad on nii väärtuslik aare, ilma nendeta meie ühiskonda ei saakski eksisteerida. Hoidke neid, austage neid, nad tahavad teile ainult head ning ainus asi, mis nad vastu soovivad on see, et te seda, mis nad teile õpetavad, kohe prügikas; ei viskaks. Tänane päev on eelkõige mõeldud teile, õpetajad! Lisaks sellele, et täna tuleb väga lõbus ja tore päev, kallis koolipere, palun teilt, et te ei unustaks õpetajaid meeles pidamast."

Sel ajal, kui noored õpetajad tööd tegid, said kogenumad vabast ajast rõõmu tunda.


Õpetaja Malle Saks oli koolis eeskujulik õpilane, kes viilis inglise keele tundidest….

Ühel päeval andis ees; keele õpetaja meie 7.b klassile

ülesandeks, teha intervjuu kooli ajalehe jaoks ühe kooli

õpetajaga. Korraldasime probleemi lahendamiseks klassis

ümarlaua. Ümarlaual hakkasime tegelema kõigepealt

õpetaja valikuga, kellega intervjuud läbi viia. Nimi -‐ Malle

Saks -‐ kõlas mitme õpilase suust üsna ruZu ja ka kõik

klassikaaslased olid sellise valikuga rahul. On ju Malle väga

sõbralik, särtsakas ja loominguline õpetaja, vaatamata

sellele, et õpetab nii keerulist ainet nagu matemaa;ka.

Ülejäänud koolitunni jooksul vaidlesime ümarlauas selgeks

küsimused, mida õpetajale esitada, ja valisime

intervjueerijateks Ane:e ja Kers<ni.


Vaadates tagasi Teie lapsepõlve, milline õpilane te olite?

Mina olin koolis väga eeskujulik õpilane, mul olid neljad-‐

viied, käitumine ala; eeskujulik. Vähemalt ma mäletan

ennast sellisena, ei, ma arvan, et ma olingi. Tunnistuse järgi

oli mu keskmine hinne 4,5.

Kelleks Te tahtsite lapsena saada?

Eluaeg olen tahtnud õpetajaks saada.

Kogu aeg?

Väikesest peale! Mängisin ;h; nukkudega kooli, tahtsin

tões; saada õpetajaks!

Milliseid tempe Te koolis korda saatsite? Või olite väga

korralik õpilane, et üldse tempe ei teinud?

Näiteks inglise keele tunnis me ei viitsinud käia. Seal oli väga

vas;k õpetaja ja siis me ala; hilinesime tüdrukutega ja

vabandasime. Ma nii mäletan seda, meil oli ala; üks lause:

„Please excuse, I'm coming late,” ja see oli ka põhilause,

mida ma inglise keeles mäletan.

Aastal 1968 koos vennaga.


Aa, ja siis me tegime sellist nalja klassiga, et oli talv ja

tahtsime ühele klassivennale valada ämbritäit veZ pähe, nii

pulli pärast, et tuleb uksest sisse ja siis me valame. Aga tore

oli, et poisid ise olid ka mes;s, miZe ainult tüdrukud. No ja

mina õnnetu olin ka seltsis ja tuli hoopis üks õpetaja. Ma

valasin naisõpetajale ämbritäie veZ

pähe! Sellest tuli väga suur pahandus, nii,

et mul on kõik häs; meeles. Aga muidu

me väga tempe ei teinud. Poppi ka ei

teinud, sellist asja polnudki minu ajal.

Kuidas Te leidsite endas matemaa<ka-‐

õpetaja kutsumuse?

Tegelikult, kui aus olla, siis ma tahtsin

saada ees; keele õpetajaks. Aga minu

klassijuhataja oli matemaa;ka õpetaja ja

tema ütles, et mine matemaa;kat

õppima ja tema soovitusel ma läksingi.

Ees; keelt ei läinud ma õppima inglise

keele pärast. Seal oli sisseastumis-‐

eksamites üheks eksamiks inglise keel. Nagu ma just

rääkisin, oskasin ma inglise keeles tundi hilinedes

vabandada, aga muud me eri; ei õppinud. Meil oli kolm

tundi nädalas ja siis ka ei viitsinud õppida.

Aga kui Teil oleks võimalus valida mõni teine töö, kes Te

olla tahaksite?

Mul on juba teine töö, kahjuks või õnneks.

Mis mõ:es teine töö?

Ma töötan kirjastuses toimetajana ja mulle

meeldib see töö väga. Toimetaja töö on häs;

loominguline. Parasjagu hakkame e-‐tunde

tegema õpetajatele ja e-‐õpikuid kokku

panema, millest teie kunagi õppida saate.

Aga tegelikult mulle meeldib väga ka

koolitaja olla ja ma olengi koolitaja ka. Teen

täiskasvanutele koolitusi, võib-‐olla meeldibki

see mulle just kõige rohkem. Eri; meeldivad

mulle tööd, kus pole kella peale minekut.

1984. aastal komandöriks õpilasmalevas.


Aga kui Te saaksite valida peale nende kahe töö veel ühe

töö, siis mis see oleks?

Ma tahaksin siis teha midagi füüsilist, näiteks olla ehitaja.

Vaimsele tööle on hea teha lisaks füüsilist tööd. Koos perega

ehitan maale maja. Väga mõnus on värvida seinu,

pahteldada ja panna tapee;. Vahelduseks suurepärane töö,

aga päris päevast-‐päeva ei tahaks niimoodi töötada.

Millega Te tegelete

vabal ajal?

Mul ei olegi vaba aega,

vabal ajal ehitan maja.

Aga tegelikult ka, mul ei

ole tões; vaba aega,

mõelge ise -‐ mul on

kaks täistöökohta. Kui

veidi vabamat aega on,

siis ma tegelen lapsega

j a ko e r a g a . K ä i n

koeraga jalutamas,

mul on pikakarvaline

kääbustaks, kelle nimi on Villi. Ah, jaa. Peale selle

kõige on mul veel pandakarude kollektsioon, kus on

kogutud üle 500 pandakaru.

Lõpetuseks, mida Te arvate kooselu seadusest?

Ma olen väga tolerantne inimene ja minul ei ole selle

seaduse vastu midagi.

Pandasid ja pandadega tooteid (tassid, taldrikud, laelamp, prügikast, vaip, voodipesu, T-‐särgid jne) oleme pojaga kogunud juba 15 aastat. Hetkel on meil kogus üle 550 pandakaru.


Koos selle aasta esimese

lumememme ja koer Villiga.

Alates sügisest on TERA õpilaste koolivorm taas pisut mitmekülgsem, huvitavam ja mugavam. Seniste helelillade, valgete ja hallide pluuside riZa lisandub oranži tooni pluus, nagu õpilasesindus mõni aasta tagasi soovitas. Halli pluusi enam tellida ei saa, samas uusi mudeleid ilmestavad krae ja kä;se siseküljel hall ja lilla toon. Kõige suurem uuendus on kahe uue riietuseseme lisandumine: kardigan ehk pikkade varrukate ning n ö ö p i d e ga k amp s u n j a pihikseelik. Kardigan on sooja hal l i värvi , v a r r u ka te l o ran ž i d ilupaigad ning ees üks teist värvi rõõmunööp. Tü d r u k u t e m u s t pihikseelik on samu; villasest materjalist, a l l o s a s a s t u m i s t võ ima ldavad vo ld id , millest üks oranž iluvolt.

Kindlas; rõõmustab paljusid vanemaid ja kandjaid, et enam ei pea mustade vaba-‐aja-‐pükste jah; mööda linna pidama: uues komplek;s on võimalik seda toodet, mis on kvaliteetsest, venivast materjal ist, kohe tel l ida, muretsemata, kas tegu on ikka piisavalt musta tooniga või kas kaunistused õnnestub ära peita. Igapäevaste kohustuslike esemete kõrval on lisaks võimalik osta endale sõbralikult soe ja armas talvemüts ning sallgi, millel oma kooli kujundus. Lipsu kujundamisega töö veel käib. Loodame, et uus koolivormi tootja Norrison saadab meile peagi näidistooted, et saaksime neid õpilastele ja

v a n ema t e l e t u t v u s t a d a . Tellimine ning maksmine to imub maikuus veebi k a u d u , k ä Z e s a a b koolivormi ikka augus;s.

Uuenev TERA koolivormMarjeta Venno

TERA tegemised

Mida teha, kui iPad ei tööta nii nagu vaja?

Rakendus on kinni jooksnud? Wi-‐Fi ei tööta? AirDropiga ei saa faile saata? iPad ei reageeri enam? Mida teha? Alusta sellest, et sa lülitad rakenduse välja (tee kaks klõpsu kodunupul ja lükka rakendus üles). Wi-‐Fi probleemide korral lülita Wi-‐Fi välja (kas SeHngs rakendusest või ühe sõrmega alt üles avanevast kiirmenüüst). AirDropi probleemide korral peavad nii saatja kui vastuvõtja AirDropi kiirmenüüst korraks välja ja siis sisse tagasi lülitama. Kui eelnev probleemi ei lahendanud, siis lülita iPad välja (hoia all sisse/välja lülitamise nuppu, kuni ekraanile ilmub kiri slide to power off ning lükka tekkinud liugur paremale). Lase tal natukene puhata ning paari minu; pärast lülita sisse tagasi (hoia all sisse/välja lülitamise nuppu kuni ekraanile ilmub õunake). See lahendab 95% probleemidest. Kui iPad on nii kinni kinni jooksnud, et ekraani puudutamine ja nuppudele vajutamine ei aita või ei võta tahvel enam pil; eZe, siis aitab restart -‐ hoia korraga all kodunuppu ja sisse/välja lülitamise nuppu (umbes 10 sekundit, kuni ekraanile ilmub õunakese märk). Selleks, et iPadiga vähem probleeme tekiks, hoolitse tema eest häs;. Iga päev sulge taustal jooksvad rakendused (kaks klõpsu kodunupul ja lükka apid üles) ning vähemalt kord nädalas lase iPadil väljalülitatuna puhata. Ning mis kõige tähtsam, puhka ka ise nu;seadmetest -‐ lülita need välja ja mine õue sõpradega mängima!

Liisi Griffel

kodunupsisse/välja lülitamise nupp

Wi-Fi sisse ja välja lülitamine

AirDropi sisse ja välja lülitamineKiirmenüü, mis avaneb ühe sõrmega iPadi alt servast üles tõmmates

TERA tegemised


Korvpallihuvilised said TÜ/Rocki meeskonnaga palli loopida.

Akrobaatikas käisid lapsed, kes armastavad lennata.


Auras sai käidud nii basseinis sees kui selle all.

Zumbatrenn tegi meele rõõmsaks.

Karate - vahva spordiala kõigile.


Jooksutrenn Tamme Staadioni spordihoones.

Meie juhendaja Hasso Paap rääkis meile, et

kõige kiiremad maratonid joostakse Berliini

maratonil ja jooksjale kõige vaenulikum on

kiilasjää teedel.


Saalihoki - oli tore, sai palju ringi joosta,

kuid tekkis ka pisivigastusi.

Tennis - soojendusele järgnesid reketiga

palli põrgatamise võistlused.

Suusatamine Anti Saarepuuga - meile esitati

palju küsimusi ja kui õige vastuse ütlesime

saime suusatajalt numbrisärgi :)


Mixed Martial

Arts (MMA)-

mõtle peaga,

mõtle

südamega.

Riviõpe - õpilased olid Sõjakooli

külastamisest nii suures vaimustuses, et

tulid kooli tagasi marsisammul.


Esmakordne kogemus – nädalavahetus Noorte Kotkaste sügislaagris!

Karl Pärn 4.b kl ja Ralf Mägi 5.b kl

Sügisvaheaja alguses, 18.-‐19.oktoobril veetsid oma vaheaja esimesed päevad 4b klassi Karl Pärn ja 5b klassi Ralf Mägi Kaitseliidu Tartu Maleva Noorte Kotkaste sügislaagris, mis toimus Roiu metsas. See oli väga põnev ja huvitav kogemus mõlemale noormehele: nad õppisid palju uut, said uusi sõpru ja kogusid mitmeid metsatarkusi. Laupäeva hommikul korjas buss Tartust ja mitmest teisest Tartu lähedal asuvast asulast peale poisslastest koolinoori ja viis nad metsa. Tegelikult pani buss kõik laagrilised asfalteeritud tee ääres maha ja edasi ei liikunud, kuna edasine tee oli kitsas ja natukene porine ning buss oleks sisse vajunud ja kinni jäänud. Nii võtsidki kõik oma pambud selga ja hakkasid sammuma laagriplatsile.


Laagriplatsil oli siblimist palju, alguses polnud arugi saada, kus keegi ööbima hakkab. Kusagil olid juba mõned telgid üleval, kuid miZe kõik. Iga rühma noored pidid oma telgi ise püs; panema – aga oh üllatust, kui tuli välja, et telgi kokkupanemiseks on vaja kõiki sel les telgis ööbivaid inimesi, sest telk oli väga suur ja raske, ümmargune ja rohelist värvi. Telgil puudus põhi ja keskele tuli paigaldada ahi. Kõik pidid ööbima nendes suurtes rootsi telkides, mida külmal ajal köetakse. Kütmine käis korda mööda. Meie kütmiskord oli suhteliselt öö alguses ehk kell 24.00-‐02.00. Telgis pidi olema küll öörahu, kuid mõned natukene jutustasid, aga siis jäid kõik lõpuks magama, sest päev oli väsitav ja uni magus – olime ju terve päeva

õue s vä r s ke õhu käe s j a magasime ka siiski õues ning väljas olid suisa miinuskraadid. Telgi sees oli väga hea ja soe. Täh;s oli ainult tuld valvata, sest kui tuli kustus, oli seda raske uues; üles teha ja ilma tuleta läheb telk kohe külmaks, polnud ju sellel telgil põhjagi all. Naljakas juhtum telgis toimus laupäeva õhtul, kui ühel poisil läks valguspulk katki ja terve telk ning mitme telgikaaslase asjad olid värviga koos. Nad kõik helendasid terve õhtu. Ikkagi oli hea, et värv tuli pesuga maha. Kui kõik telgid olid laupäeval püs; pandud algas kogu laager ühise rivistusega. Kõik rühmad võtsid end kokku ja ka laagris olevad instruktorid ja juhendajad olid rivistusel. Nendeks olid tõsise väljanägemisega sõjaväelased.


Siiski selgus, et suurem osa neist kandis lihtsalt sõjaväemustrilist riietust, ise aga sõjaväelased üldse polnudki. Õppepunk;des saime kohe aru, et nad on lahedad ja lõbusad inimesed ja ei olnud üldse nii tõsiste nägudega, kui alguses rivistusel tundus. Nii laupäeval kui ka pühapäeval oli meil õppetegevus erinevates õppe-‐

punk;des. Õppepunkte oli kokku kümme ja igas punk;s olime umbes 45 minu;t. Siis oli 15 minu;t pausi enda soo j endam i seks j a tee joomiseks ning kohe läks tegevus edasi. Kõige põnevamad punk;d olid näiteks “Vana aja NOKIAd” ehk siis õppepunkt vanade sõjaaegsete Rootsi Ericson traatsidetelefonidega, kus õppisime seda käeko;laadset telefoni

k o k k u panema ja sel le abi l üksteisele s õ n u m i t edastama. Üks teine punkt o l i k a v ä g a lahe, seal t e h ; N o o r t e K o t k a s t e

üldfüüsilist tes;, kus pidi jooksma kaks km, tegema kõhulihase harjutusi, kätekõverdusi, venitusi ja astronaudi harjutust (kätekõverdusest tuli püs; hüpata). Õppepunkte oli palju ja iga lpool tu l i er inevaid oskus i rakendada. Igav igatahes ei hakanud. Laupäeva õhtul saime näha ka Nooreks Kotkaks püh i tsemise tseremooniat, kus päris mitu noort poissi andsid vande suure puust kotka all. Peale uute kotkaste vastuvõtmist toimus Aasta Noore Kotka valmine, milles meie saime osaleda kui ergutajad, sest meie pole veel ise noored kotkadki. Aasta kotka valimine oli põnev, me saime aru, et neid hinna; terve laupäevase päeva erinevates õppepunk;des, kuid õhtul pimedas oli veel kümne ülesandega katsed, kus meie siis kaasa elamas käisime.


Laagrisse saZusime Matkatarkuste huvitunni kaudu, kus õpetaja Kadi rääkis, et tema läheb laagrisse juhendajaks ja küsis meie käest, et äkki meist ka keegi tahab sinna tulla. Aga kuna meie ei ole noored kotkad, s i i s p id ime minema laagr isse pääsemiseks Tähe Noortekeskuse Poisteringi, mida juhatab üks tore tüdruk ja ka tema oli sügislaagris juhendaja. Poisteringi kaudu saime ära anda oma regisrteerimislehed ja

teada, mida kõike me laagrisse kaasa võtma pidime ja kuidas me oma seljakoH pakime, et kui ka vihma sajab, siis asjad kohe märjaks ei saaks. Kaasa pidime võtma magamisko;, magamisma;, joogikruusi ja pudeli, h ü g e e n i v a h e n d i d j a s o o j a d vahetusriided ning muidugi tuule ja vihmakindlad riided. Terve laagri ajal pidime kogu aeg mütsi kandma. Ainult söömise ajal võis mütsi peast ära võZa.

Kaasa ei tohi;nud võZa elektroonilisi asju, mis võiks katki minna või millest oleks kahju, kui see veZ saab või ära kaob. Peale selle, -‐ seal polnud isegi elektrit, et saaks üldse midagi laadida. Telefonidega avalikult mängida ei saanud, seda võis teha rahulikult telgis või kusagil istudes. Õhtul valgustas laagriplatsi lõke, küünlad ja laagriliste tasku-‐ või pealambid.


Ebameeldivusi oli ka: WC oli majake, kus oli suur auk põrandas, sooja veZ ei olnud. Kui keegi jäi öösel küZevalve ajal magama, siis hakkas jube külm ja muidugi sai terve telk kohe mo;veeritud nende kahe poisi pärast, kes valve ajal magama jäid, me pidime jooksma hommikul sooja saamiseks 6 km. KokkuvõZes jällegi midagi hullu ei olnud. Toit maitses metsas eri; häs;, kõht oli kogu aeg täis ja sooja teed saime ka kogu aeg kui tahtsime. Kokatädiks oli rõõmsameelne tüdruk, kes jagas vahepeal meile ka küpsiseid. Meie käime Poisteringis edasi, mida juhatab Elis Lukas, kes on ise endine kodutütar ning juhendab mitut poiste ja

tüdrukute rühma. Loodetavas; saama meiegi kunagi Noorteks Kotkasteks ja ehk toimub see juba kevadel kevadlaagris. Tore on käia põnevas ringis, kus käib külalisi Kaitseliidust ja Kõrgemast Sõjakoolist, saame ka ise külas käia ja õppida põnevaid asju. Ringi kaudu saame käia mitmetes laagrites ja matkadel ning veeta oma aega palju värskes õhus. Meie nädalavahetus oli väga tore ja me oleme rõõmsad, et laagrisse minna saime!


Mida võiks teada

Iraanist?

K a s

olete tuZavad Pärsia kultuuriga?

Mina olen, ja seda tänu mu isale, kes

tegelikult on rahvuselt pärslane. Sündis ta küll

Austrias, ent ema-‐isa olid pärslased. Juba siis, kui

mu isa oli kuueaastane, lahkusid nad Austriast ja

naasesid Pärsiasse ehk Iraani. Mu isa elas

Iraanis 20 aastat, seejärel asus õppima

Prantsusmaale, kus kohtus mu

emaga.

Jonathan Darvish-Kojori

Umbes

aasta tagant käib meie pere

Iraanis vanaisal külas, teda on ala; tore

näha. Mina oskan samu; nii pärsia ehk

farsi kui ka prantsuse keelt, muidugi ka ees;

keelt ning siis veel keeli, mida koolis õpin.

Aga praegu on mul ülim rõõm jagada

teiega oma teadmisi Iraani kohta.

>>

Fotod: Flickr

5.b kl


Pärsia vaibad, Persepolise linn,

Pärsia šahh….kas need sõnad

ütlevad teile midagi? Iraan, vana

nimega Pärsia, on islamiusuline

riik. Iraanis on palju rahvusi ja

kõrbes e lavaid rändhõime.

Selgelt enamuses on siiski farsid

ehk pärslased. Neile järgnevad

aserid 21 protsendiga. Iraanis on

ka palju sisse-‐välja rändavaid

türklasi.

Ajaloost: Pärsia oli suur vallutaja.

Endistel hi i lgeaegadel kuulusid

tolleaegse Pärsia alla praegune Iraan,

I r a a k , P a k i s t a n , A f g a n i s t a n ,

Türkmenistan, Usbekistan, Tadžikistan,

Türgi, Jordaania, Küpros, Süüria,

Liibanon, Iisrael ja Egiptus. Pärsia

suurriigile tegi lõpu keiser Aleksander

Suur. Praeguste mõõtmetega Iraan

kujunes välja umbes 6. sajandil.

Üks kuulsaimaid traditsioone Iraanis on

Nowrus ehk Pärsia uus aasta. See

traditsioon on 3000 aastat vana. Kuna

nende kalender on meie omast erinev,

toimub uue aasta vastuvõtmine 21.

märtsil. Traditsiooni kohaselt pannakse

lauale kindlad 7 asja, mis toovad uueks

aastaks õnne, pannakse selga uued

riided ja võetakse isegi pangast uusi

rahatäh;, et uut aastat n.ö otsast peale

alustada.

Kas olete kuulnud riigist, mis on 36 korda suurem

Ees;st ja 4,7 korda suurem Saksamaast ning asub

oma elanikkonna poolest maailmas 17. kohal?





Kui luuletusest sai jutt 6.kl

Kaasaegne „Kevade“ 7.a kl

Luuletus 9.kl

Mälestusi minu vanaema lapsepõlvest 4.a kl

Tartu linna ja maakonna jutuvõistluse “Liikumine”

konkursitööd.


Järjejutt „Karu uni“ 1. kl

A Story With Some Ghosts 5.a kl

ELAS KORD KARU. SELLELE KARULE MEELDIS MAGADA. SUVEL

MAGAS TA PEHME SAMBLA PEAL, TALVEL AGA KOOPAS.

TALLE MEELDIS NENDES KOHTADES. TAL OLI KÄPP

SUUS. KARU LEMMIKTOIT OLI MESI.

TA NÄGI METT UNES JA TA LIMPSAS KEELT. JÄRSKU

TULI JAHIMEES. TAL OLI PÜSS JA PÜSSIROHI. OI KUI

HALB!

KARU ÄRKAS JÄRSKU ÜLES JA HAKKAS MÖIRGAMA.

JA JAHIMEES JOOKSIS ÄRA. TAL KUKKUS PÜSS MAHA

JA LÄKS KATKI. KARU VIIS SELLE KOOPASSE JA

PARANDAS ÄRA. LÕUNAKS OLI PÜSS VALMIS. KARU PANI

SELLE NURKA JA HEITIS PUHKAMA. JÄNES KOPUTAS

UKSELE…….

JÄRGNEB…..

KARU UNIHELEN VEEDE 1.K KL


Minu 65-‐aastane vanaema Anne meenutab oma lapsepõlve nii:

Vanaema 12-‐aastaselt 1961.a

koolis salakirja lahendamas.

Kirja pani Georg Järvis 4.a klMÄLESTUSI MINU VANAEMA LAPSEPÕLVEST

"Mina olen kasvanud Muhu saarel, mere

lähedal väikeses rannakülas. Ka minu

esivanemad on kõik muhulased. Ühes

kodus elas tollal mitu põlvkonda: lapsed,

isad-‐emad, vanaemad-‐vanaisad ja vahel

isegi vanavanaisad ja vanavanaemad. Nii

möödus ka minu lapsepõlv vanavanemate

hoole all.

Kui olin laps, siis ei olnud enam talusid,

vaid olid kolhoosid-‐ kõik taluloomad olid

ühistes lautades-‐tallides. Meile olid

toodud hobused ja neid kantseldas minu

ema. Siiski oli igas peres oma looma-‐

pidamine -‐ lehm, siga, kanad, lambad.

Muhus olid küll mõned poed, aga poest

söögikraami ei toodud. Kodus teh; võid ja

kasvata; kartuleid ja juurvilju. Isa käis

merel kala püüdmas. Piima ja kala eest sai

ka veidi raha. Olid villavahetuspunk;d, kus

lambavil la vastu sai ri iet rõivaste

õmblemiseks. Mänguasju oli väga vähe-‐

mõned loomad, mõned nukud, nuku-‐

mööbli tegid mulle mu isa ja vanaisa. Minu

vanemal õel oli ainult üks vanatädi

valmistatud nukk. Aeg oli vaene, aga meie

elu oli ikka rõõmus. Igal hommikul tulid

meile külalapsed ja me olime terved

päevad koos. Suvel olime iga päev mere


ääres, käisime suplemas ja mängisime

näiteks peremängu -‐ keegi oli ema,

keegi isa ja suured kivid olid meie

kodud ja väikesed kivid olid lapsed.

Poisid ujutasid puust laevu ja püüdsid

mängult kala. Näiteks hõljuv roheline

ve;kas oli lest, lehtedega ve;kas

angerjas, adru oli ahven. Kodus

mäng i s ime ka nä i teks pood i .

Rahadeks olid sirelilehed, millele

hammastega augud sisse täksisime.

Poes müüsime mängult komme,

milleks olid lõigatud rabarberivarred

ja maasikad.

Maasikale minnes jäe; mind kui kõige

väiksemat sageli maha. Suuremad

käskisid mind oodata ja ise jooksid

ümber maja minema. Kui aru sain, et

mind on petetud, läksin nutuga

vanaema juurde. Muidugi ei tahetud

väiksemat, kes käia ei jaksanud ning

pigem tüliks oli, endaga kaasa.

Meil oli ka üks kohustus. Palavatel

päevadel pidime käima karjamaal

hobuseid jootmas. Väikesele vankrile

oli pandud kaks vana piimanõud ja

üks ämber. Pidime kaevust veZ võtma

ja selle karjamaa äärde vedama.

Talvel oli mängimist koos külalastega

vähe, sest kõik käisid koolis. Toas

mängisime pabernukkudega või kooli.

Õpetajaks oli ala; minu vanem õde,

kellest saigi hiljem õpetaja. Mina

tahtsin väga kooli minna, sest mu õed

käisid seal juba ammu. Nad elasid

kooli internaadis ja pidin seetõZu

terve nädala kodus üksinda olema.

Mõnikord nõustus vanaema minuga

kaarte mängima, kuid enamas;

joonistasin ja lugesin. Õed võtsid mu

rohelise pliiatsi kooli kaasa, sest seda

läks seal vaja, et pealkirjadele jooni

alla tõmmata. Nii pidin kõik pildid

joonistama ilma rohelise värvita.

Näiteks lilledele, mida joonistasin,

said varred ja lehed teha alles nädala

lõpus, kui oma pliiatsi käZe sain.

Rõõmustasin väga, kui mulle haka;

päris oma kooliasju tooma. Toodi

värvipliiatsid ja ma nurusin niikaua,

kuni isa need ära teritas. Pliiatsikarp

pandi riidekapi ülemisele riiulile ja ma

ei toh;nud neid enne võZa, kui

kooliaeg on käes. Salaja võtsin neid

ikka ja joonistasin natuke. Ise kartsin

kohutavalt, et kui mõni teravik

murdub, siis tuleb kohe välja, et olen

keelust üle astunud. Õnneks seda ei

juhtunud, sest olin väga eZevaatlik.


Meie koolimaja oli seitsme kilomeetri kaugusel. Olime

nädala kooli internaadis, sest igal õhtul koju minna ei

jõudnud. Ka laupäev oli siis koolipäev ja pärast tunde tuldi

meile hobustega järgi. Talvel sõide;gi kooli hobustega,

muul ajal ka jalgraZaga. Seda aga alles siis, kui olin juba

piisavalt suur, sest lastejalgraZaid tollal polnud. JalgraZaga

sai igal õhtul koju sõita, aga kui sügisel läksid päevad

lühikeseks ja teed poriseks, tuli jälle internaa; jääda. Kuigi

ka mu õed olid seal, oleksin ikkagi koju tahtnud ja ;h;

nutsin pühapäeva õhtul, sest järgmisel hommikul tuli jälle

nädalaks kodust ära mina.

Koolis läks mul häs;, õppida raske ei olnud.

Huviringe polnud, kuid neljandas klassis sai pioneeriks

hakata. Igas klassis oli pioneerirühm ja et mina olin tubli

õpilane, vali; mind rühmanõukogu esimeheks. Igal rühmal

oli veel lippur, trummar ja fanfarist. Kõik pioneerid pidid

kandma punast kaelaräH. Pee; rivivõistlusi, kus tuli

käsklusi täita ja rühmalaulu saatel marssida. Oma

kooliajast mäletan ka spordipäevi, kus ma meeleldi osaleda

ei tahtnud, toredaid karnevale ja nääripidusid. Jõule tollal

ei peetud, sest need olid keelatud."

Vanaema viiendas klassis pioneerirühma juhina

(vasakult esimene).

Ülejäänud 4.a kl vanavanemate mälestustega s a a d t u t v u d a k l a s s i b l o g i s www.tera2a.blogspot.com (31.okt pos;tus).


http://www.tera2a.blogspot.com

http://www.tera2a.blogspot.com

Shhh! Now I am going to tell you an old story. You have to be really quiet. My grandma told it to me and her grandma told it to her and so on.

So, this happened when the world was a dark, bad and sad place. Everywhere, people warred with others, but in the dark there is always some light. It might be very small, even so small that you can´t see it is there, but it s;ll is.

The light was a liZle girl Katherina. She didn’t have any brothers or sisters. She didn’t have a dad either. Kathy lived with her mother. They were very poor and lived in a dirty liZle hut. It was cold and there were mice. Mice were Kathy’s first friends.

Her mother got older and she couldn’t do so lots of things anymore. Kathy had to go to the forest to get branches. She went there every day and came back every day.

But one day... The girl didn’t come back. Kathy’s mom waited and worried about it. She cried and cried but nothing helped her. The hut was cold and she couldn’t eat for days. A|er a week Kathy’s mom was dead.

Days went and months went and they moved on to years. Katherina grew up

A Story With Some Ghosts Kertu Birgit Anton 5.a kl


At the same ;me Katherina was in the forest. She didn’t know where home was and she was frightened. She walked really quietly. There came a man. He was rich and lived in a manor house but he was mean. He needed a chambermaid for his wife. Suddenly, the man took Kathy into his hands. She shouted but the man went with her to the manor house.

Yes, the house was very big and beau;ful. There was a park and lots of flowers and some rabbits and deers. Katherina saw lots of beau;ful things but she understood that really it wasn’t so beau;ful. The man went into the manor house with the girl. There stood a butler mr Smith. „Hello!“ said the man. „Here is milady’s new chambermaid.“ And he le|. Mr. Smith went with Kathy to the housemaids’ floor, downstair. Kathy got her own room and she was really happy. She got two new dresses too.

Days went, Katherina made a lot of new friends and worked hard but she wasn’t happy. She knew that something is missing. One day Kathy went outside to hang up milady’s clothes. Suddenly, she felt that somebody was hugging her. She was frightened at first but then she thought and understood that it was her mother. Katherina hugged her mother too. At once she rose up and her movements very light and a|er a minute they were both ghosts.They were happy together, they helped people and lived in the sky. If they aren’t dead, they are s;ll living happily ever a|er.


Kui luuletusest sai jutt

Väike kuldpõrnikas õidab põrinal üle mäe.

Tinker-‐tanker kõliseb ta kuldvanker

nagu muusika läbi kuusiku,

Kuldnokk! Kuldnokk! Kas sa tead,

mida väike kuldpõrnikas veab?

Väike kuldpõrnikas

Elas kord väike kuldpõrnikas koos emaga. Nad elasid väikeses urus ja nei oli palju tööd. Tavaliselt tuli põrnika ema alles hilja õhtul koju. Ükskord jäi põrnika ema haigeks, kuid tal oli vaja täh;s saade;s ära viia. Ta palus oma poega: “ Kas sa saad viia ühe tähtsa paki suure tamme juurde?” Suures tammes elas uhke kuninglik sipelgapere. Väike põrnikas nõustus ema aitama ja läks oma kõliseva vankriga teele. Ema oli talle öelnud, et kaup on täh;s ja väikesel põrnikal tekkis suusr uudishimu. Ta tah;s teada, mida ta veab, kuid ema oli pannud kauba peale suure lina.

Kui põrnikas sõi;s üle mäe, nägi ta kuuske, mille ühel oksal istus kuldnokk. Põrnikas lähenes puule ja kuulis, kuidas kuldnokk lausus: “Huvitav küll, mida see põrnikas veab?” Neid sõnu lausudes söös;s kuldnokk põrnikale kallale. Lina kärises katki, kui lind sinna noka sisse lõi. Sealt hakkasid välja kukkuma marjad. Põrnikas suu;s viimasel hetkel peitu pugeda, muidu oleks lind temagi käZe saanud. Päras seda juhtumit ei läinud põrnikas enam kunagi läbi suure kuusiku.

Stella-‐Maria Samm 6.kl

Täna söön ma liivakooki, haukan rõõmsalt savimett, vahtralehe burgerile peale rüüpan vihmavett. Mul on täna poripidu, baariletiks vana känd, laulan ise täiest kõrist, nii on mul ka oma bänd. veab?

Poripidu

Täna kavatsesin teha peo, mida nimetan poripeoks. Ma püüan peokoha metsas kiires; korda teha, et me ei peaks ainult murul istuma ja norutama, sest muidu oleks meil väga igav. Leidsin ühe kännu ja tegin selle baarile;ks, mis nägi väga hea välja. Lõpuks jõudsid külalised kohale. Nad olid suures vaimustuses sellest, mis ma olin teinud ning kiitsid mind ka. Ma juhatasin nad baarile; juurde, kus nad said istet võZa. Esmalt serveerisin neile vahtralehe burgerit. Nad proovisid seda, aga väga maitsev see nende arvates ei olnud. Andsin neile sinna kõrvale

vihmaveZ, mis tekitas neis hämmingut. Järgmiseks haukasime savimeZ. Ka see polnud nende jaoks eri; maitsev. Mul ei jäänud muud üle, kui serveerida neile oma viimane maiuspala, milleks oli liivakook. Pärast söömist otsustasime teha karaoket, millest iga külaline sai osa võZa ja samas ka vaadata, kuidas teised laulavad. See oli väga lõbus. Peo lõpetuseks laulsime kõik koos ühe lõpulaulu ja see oli imetore.

Ann-‐Marii Salutee 6.kl


Unemetsades unimüts undab, rahus lesida, laiselda võib. Kõikjal askeldab virk, aina kondab-‐ unemetsades virgem veel näib. Samas paksuke olla saab sale ja võib punapea olla brünett. Kõik on võimalik, puudub seal vale, lendab elevant, korjates mett.

Ainult kaladele ojas ei saja vihma. Kalad ei tea, mis on vihmaveetoru, kalad ei tea, mis on vihmavari, kalad ei tea, mis on vihmamantel. Seda, mis on vihmane ilm teavad nad küll.

Unemetsad

Unemetsas on käZe jõudnud hommik, valitseb rahu ja vaikus veel. Kõik tundub korras olevat, aga, mis see siis on? Keegi undab. See keegi undab väga kõvas;. See salapärane keegi on unimüts. Tema kõhule on maandunud elevant. Vaene unimüts, küll tal võib ikka valus olla! On ju elevant unemetsade kõige suurem „putukas”. Äkitselt tormab unimütsist mööda virk. Ta tormab mööda metsa edasi ja tagasi. Ta tormab mäest ülesse ja siis veereb jälle alla. Küll on virk täna kiire! Nimelt põletab virk täna kaloreid. Unemetsas on

siiski kõik võimalik, teost võib saada olümpiavõitja, jänesest pagar ja isegi paksul on võimalik saada saledaks. Nüüd jõuab virk unemetsa suure kaaluni. Ta hüppab kaalule ja hüüab: ”Juba 300 grammi vähem!” Ja juba ongi virk kaalu juurest kadunud. Nüüd ilmub maha suur must vari ja on kuulda vaikset suminat. Elevant lendab ja korjab meZ. Maandub ühele suurele moonile ja hakkab meZ korjama. Lill vajub putuka all kaardu, aga ei murdu. Kui sinagi kord unemetsa satud, siis tea, et siin on kõik võimalik. Unemets avab oma väravad su unenägudes.

Ines Edur 6.kl

Arutlus kaladest

Kui väljas sajab vihma, teeb see küll aia värskeks, aga märjaks ja kõledaks. Tekib küsimus, miks ei saja kalade aias vihma? Kui meie peame vihma ajal palju riideid selga panema, siis kaladel pole vaja. Seega nad ei teagi, mis on vihmaveetoru, vihmamantel või vihmavari. Nad teavad vaid, mis on vihmane ilm, kui sedagi. Kuid nüüd on ;pptasemel teadlased selgitanud, et kalade maailmas ei saja vihma, sest nad ju ongi vees. Nende juurde vihm ei jõua. On arutletud isegi selle üle, kas inimene ei peaks ka vees elama. Kuid

see otsus kan; kohe maha pärast seda, kui üks teadlane proovis vees elada, aga oleks äärepealt oma elust kaotanud. Jõu; järeldusele, et inimestel pole lõpuseid ja nad ei saa vee all hingata nagu in imesed. Ainukeseks võimaluseks oleks hapnikuballoon ja tuukriülikond. Proovi; isegi maja vee alla ehitada, kuid see osutus liiga kalliks lõbuks. Kahjuks pole märjast aiast möödahiilimiseks muud võimalust, kui kaZa aed kilede ja vihmavarjudega. Kaladel on elukohaga vedanud, nad ei pea ühtki ilma kartma.

Oskar-‐Filip Tammik 6.kl


Kõrv helistas selga, selg helistas jalga, jalg helistas talda, kas juba ei tulda? Tald helistas kanda, et valu võiks anda, sest muidu jääb maha ja seda ei taha. Kand helistas pähe, et tema ei lähe ja pähe ei mahu ka muud peale muhu.

Kokkutulek

Oli kord tavaline kolmapäev, mil kõik organid tegid oma tööd. Selg hoidis end sirgelt, kõrv kuulas, jalg liikus-‐ nagu ala;. Kuid äkitselt tuli kõrvale meelde, et täna toimub kokkutulek. Ta haaras kohe telefoni ja helistas seljale: „Kuule, semu, meil toimub täna kokkutulek!” „Issand, ma olin selle juba unustanud, vean kihla, et teised ka! Mida ma selga panen?” rääkis selg kiires;. „See pole praegu täh;s, helista jalale, tal on see kindlas; meelest läinud,“ vastas kõrv ning pani toru ära. Selg helistaski jalale ja selguski, et viimasel polnud üritusest õrna aimugi. Seejärel helistas jalg ka tallale, et temaga uudist jagada. Imekombel oli temal üritus meeles, kuid ta ei saanud sinna isiklikel põhjustel minna. See tegi jala väga kurvaks. „Aga miks sa tulla ei saa?” küsis ta nukralt. „Mul jäi laps haigeks!” vastas tald kõheldes. „Sul polegi ju lapsi,“ mainis jalg kurjalt. Ta sai aru, et tald valetab ega viitsi lihtsalt minna. „Igatahes, kui sa ka ei viitsi tulla, tuleb sul helistada tallale,” lausus jalg üsna kurjalt. „Mul ei ole ta numbrit, ole hea ja helista ise,“ lausus tald. Selgus, et ka kand ei saa tulla, kuna ta oli endale viga teinud. „Noh, paha lugu siis. Kõik on unustanud. Helista siis peale ja räägi kõik ära!” Kand ohkas ning valis numbri. „Tead, pea, keegi ei saa tulla,” lausus ta. „Miks miZe?” karjatas pea kõvas;. „Kellelgi pole aega. Olgem ausad, su majja ei mahugi ju rohkem, kui vaid üks muhk,” lausus kand. Ja nii nad seal vaidlesid, kohe päris mitu nädalat.

Sandra Tammur 6.kl


Käime koos

Nagu igal hommikul, ajasid mu vanemad mind vara üles ja proovisid mind riidesse panna ja nagu igal hommikul, ma sõdisin vastu. MiZe, et mul midagi riiete vastu oleks olnud, vaid oli lihtsalt tore vanematele elu sisse puhuda. Lõpuks nad muidugi said mind riidesse ja viisid mu lasteaeda. Ma mängisin klotsidega, joonistasin seintele ja mul oli väga lõbus. Mõne aja pärast ma väsisin ja tuligi lõunauinaku aeg. Kui üles ärkasin, tahtsin jälle joonistada. Järsku ma märkasin teda. Uus tüdruk. Ma polnud teda varem siin näinud. Suundusin tema juurde ja põrnitsesin teda altkulmu. Ta kandis valgete täppidega rohelist klei;. Äär oli kleidil ilusa pitsiga, kleit tundus natuke suur tema jaoks. Kogu aeg tõmbas ta käiseid üles. Jalas olid tüdrukul valged kingad. Kaelas kandis ta valgeid pärleid, mis läikisid ilusas;. Tal oli ilus naeratus ja pikad valged juuksed. „Kes sina oled?” nähvasin ma talle. „Liise,“ pomises tüdruk arglikult vastu. „Noh, Liise! Mina olen Chuck! Tahad mängida?” Tüdruk kogus julgust ja vastas siis: „Pigem miZe. Kas sa tahaksid trolle kutsuda?” Ma muutusin uudishimulikumaks ja küsisin:

„Kas trolle saab siis kutsuda?” Eliise vastas: „Saab jah kutsuda. Tahad ma näitan sulle, kuidas.” Chuck vastas: „Või veel. Muidugi!, Mida ma tegema peaksin?” Tüdruk lausus: „Viska põrandale küpsis, pane selle peale klaas piima ja lausu nii nagu mina: „Trollid, trollid, tulge siia, annan küpsist, annan piima!”” Seda me tegime, aga trollid ei tulnud. Ta seletas mulle, et ega nad ala; ei tulegi ja ehk peaksime neid mõnes nurgas kutsuma. Me proovisimegi seda, aga trollid ikka ei tulnud. „Kas käime edaspidigi trolle kutsumas?” küsisin ma, kui ema ja isa mulle järele tulid. „Muidugi, Chuck! Käime siis iga päev neid kutsumas, äkki nad ükskord ikkagi tulevad!” Siis ma läksin koju. Sellest ajast peale käisime iga päev trolle kutsumas, aga nad ei tulnud kunagi…

Karolina Noorma 7.a kl Tartu linna ja maakonna lühijutuvõistlusel “Liikumine” konkursitöö


Enrice Mario Soodla 7.a kl Tartu linna ja maakonna lühijutuvõistlusel “Liikumine” 7. kl arvestuses I koht


Kand ja varvas

Kaugel-‐kaugel, ühe valgusaasta kaugusel asub planeet nimega Kandvarba Dimensioon. Planeedi gravitatsioon on väga väike ja elanikud peaaegu hõljuvad ringi. Elanikud ei näe seal välja nagu inimesed, nad ei ole ka tulnukate moodi, vaid neid nimetatakse kandvarvasteks. Nende keha on nagu üks suur inimese kand ja juuksed sarnanevad varvastele. Nad on sama suured kui täiskasvanud inimesed. Kandvarbad on halvad ujujad ja kehvad pallimängudes. See-‐eest võib neid pidada superjooksjateks. Nende planeedil korraldatakse palju võistlusi, kus joostakse erinevaid distantse. Igal võistlusel on mitu tuhat osavõtjat. Ühel päeval aga tüdines üks seltskond sealsetest võistlustest. See kamp, kes koosnes kümnest kandvarbast, istus oma kosmoselaeva ja suundus Ees;sse. Nad sõitsid mitu ööd ja päeva. Sõbrad jõudsid Ees;sse üks päev enne Tartu maratoni algust. Kandvarbaid vaada; imelikult, sest nad nägid naljakad välja ja kõndisid koperdades, mis oli ;ngitud Maa tugevamast gravitatsioonist. Kandvarbad hakkasid juba kartma, et nende maratonist ei tule midagi välja, kuid siiski suutsid nad ümber kohaneda. KäZe jõudis võistluspäev ja kõik läksid star;. Ülejäänud osalised arvasid, et kandvarbad

on liikumispäeva masko;d. Pärast avapauku juh;sid nad jooksu esimestest meetritest peale. Kandvarbad lõpetasid siis, kui ülejäänud jooksjad olid alles kahekümnenda kilomeetrini jõudnud. Nad ei tahtnud, et inimesed saaksid teada, kes nad on ja kust nad tulevad. Seega jooksid nad kohe oma kosmoselaevale ja lahkusid. Kandvarvastele oli see tore võistlus, kuid natuke lühikesevõitu distants. Kandvarbaid pole enam Ees;sse tulnud, nad jahivad paremaid jahimaid, kus joosta.

Käime koos

Ühel vihmasel päeval vaatas halli habemega Vello aknast välja ja ohkas. Tema elu oli viimasel ajal üsna üksildane ja ru;inne. Ta mõtles oma unistustele. Talle meeldis väga unistada ja erinevaid olukordi eZe kujutada ning neid oma peas läbi mängida. Vello üks suurimaid unistusi oli minna ümbermaailmareisile. Ta mõtles jälle sellele, analüüsis natuke, mõtles jälle veidi ja taipas, et peab selle unistuse täide viima. Ta kiirustas magamistuppa ja võHs oma väljaveninud vedrudega madratsi alt rahapataka. Luges raha üle ja söös;s arvu; juurde, et saata kiri Ees; saatkonda, et saada luba sisenemiseks erinevatesse eksoo;listesse riikidesse. Ühel järjekordsel hommikul paterdas mees arvu; juurde, et vaadata, ehk on talle vastatud. „Oi, näe imet!” hüüdis Vello. Ta oli saanud loa saatkonnast. Vellol oli ka koer, keda ta ei tahtnud koju jäZa, ning ta otsustas sellegi kaasa võZa. Mees hakkas asju pakkima, et võimalikult kiires; teele asuda. KoZ leiba täis, reisiriided seljas, koerarihm näppude vahel – ja olidki seltsilised valmis minema pikale rännakule. Pärast esimest päeva jõudis mees LäH. Pani oma telgi püs; keset Lä; padrikut ning proovis magama jääda. Uni aga ei tulnud ega tulnud, ta otsustas teha lõkke, et sooja saada. Istudes

lõkke ääres, märkas ta lähenemas musta kogu, kes muutus tasapisi kauniks naiseks. Vello küsis neiult: „Miks sul helkurit pole?” Tüdruk ei vastanud. Vello küsis: „Keele neelasid alla või?” Seepeale puhkes tüdruk nutma. Vello sügas kukalt ja mõtles, et on ikka imelikke inimesi. 280. päev, Vello oli oma retkega jõudnud poole peale Tüdruk oli reisinud kogu rännaku Vello ja koeraga kaasa. Vellole täitsa meeldis, et lisaks koerale oli tal ka tüdrukust seltsiline, mis siis, et väga vaikne. 500. päev, nende kolmik on poolteist aastat teel olnud ja peagi jõutakse tagasi Ees;sse. Vello mõtleb iga päev, et ei tea, kas peaks selle neiu endale naiseks võtma või mida teha. Vello peas käib pidev analüüs ja otsust ei suuda ta kuidagi langetada. Lõpuks otsustab mees, et palub Moskvas tüdruku käZ. 503. päev, Vello, tema koer ja tema tulevane naine käisidki koos ümber maailma. Oma unelusest ärgates ilmneb, et Vello on endale kõike seda eZe kujutanud ning ru;inne elu jätkub endistel radadel…

Markus Karu 8.kl Tartu linna ja maakonna lühijutuvõistlusel “Liikumine” 8. kl arvestuses I koht


Käime koos

Päike säras lootustandvalt ja muru oli kastepiiskadest märg. Emad küpsetasid pühapäevahommikusi pannkooke ning isad sirvisid nädala jooksul kogunenud ajakirju. Majadest kos;s sõbralikku jutuvadinat. Lapsed jooksid naerukilgatuste saatel õue viimaseid sooje sügisilmu nau;ma. Kaspar Kand oli oma kooliõpikud nurka visanud ning otsustas joosta paar pargi;iru sügisvärvilises pargis. Kaspar Kand ei olnud ainuke, kellel olid tänaseks päevaks sportlikud plaanid. Maria Varvas, suurepäraste spordisaavutustega neiu, plaanis täna teha korraliku treeningu kodupargis. Talle oli meeldinud ala; treenida õues, selle asemel, et umbses kinnises ruumis jooksuharjutusi teha. Kaspar Kand alustas parasjagu kolmandat pargiringi, kui Maria Varvas soojenduse lõpetas ja jooksma läks. Juhuslikult saZusid spor;jad kõrvu; ning nende jooksutempo oli üpriski sarnane. Teineteist märkamata joos; esimene ja ka teine ring. Mõlemal noorel olid kõrvaklapid peas ning kumbki ei pööranud tähelepanu ümbritsevale väliskeskkonnale. Märkamata jäi oravate toimetamine puude latvades, par;de prääksumine, looduse eZevalmistused talveks ja ümbritsevad inimesed. Kaspar Kand komistas ja see köi;s Maria Varba tähelepanu. Hetkel, mil noorte pilgud kohtusid, imestasid mõlemad, kuidas nad enne teineteist polnud märganud. Maria ja Kaspar otsustasid koos kohvikusse minna. Nad tellisid jahutavad piimakokteilid ja istusid lauda. Kaspar Kand

tutvustas end ja Maria Varvas leidis, et tema vastas istuv poiss on päris muhe. Sama arvas ka Kaspar Maria kohta. Aeg lendas kiires; ning peagi pidid uued sõbrad oma sammud kodude poole seadma. Noored lubasid peatselt uues; kohtuda. Kahjuks unustasid nad kontakte vahetada. Mõne aja pärast toimus nende taaskohtumine samal pargirajal. Noored tundsid teineteist vaevata ära. Tundus, nagu poleks pikka lahusolekut nende vahel olnudki. Mõlemad olid loobunud kõrvaklappide kasutamisest ja pöörasid rohkem tähelepanu neid ümbritsevale. Sel korral vahetasid nad kontakte ning mõlema silmad särasid. Nad leidsid, et nende perekonnanimed klapivad väga häs;. Nad suhtlesid pidevalt ja käisid koos jooksmas. Traditsiooniks oli kujunenud kohvikus piimakokteilide joomine, nii nagu esimeselgi korral. Kaspar Kannast ja Maria Varbast said parimad sõbrad. Nad olid kui sukk ja saabas. Enam ei jäänud sõpradel ühtki nädalavahetust ilma treeninguta. Koos käisid nad isegi maratoni jooksmas ja võitsid paljud jooksuvõistlused. Esmakohtumisel siranud lootustandev päike ei kustunud veel nii pea. Tänagi teatakse lugusid Kaspar Kannast ja Maria Varbast. Sport võib inimesi lähendada ja on ka tervisele hea.

Viktoria Soodla 9.kl Tartu linna ja maakonna jutuvõistlusel “Liikumine” 9. klasside arvestuses I koht


*** On seal soe või on seal külm Või on seal valge või on seal pime Sinna üksinda sa ära mine Vaata välja, metsa poole Oota aega, kui oled valmis Nagu kangelaslikus luulesalmis Et metsa poole sammuda Ja looduse rüppe langeda Ning sinna sa langed, looduse rüppe Tunned sa rõõmu, rahu ja lõõgastust “Miks ma küll kartsin?” mõtled sa seal sa siis oled, sereenses rõõmus mõtted sul puhtad, keha sa ei tunne ja oma rahulikus olekus sa vaatad siis üles näod nii võõrad kui ka tuttavad sulle alla vaatavad su naeratus kaob ja nägemine tuhmub pimedus sind täielikult ümbritsenud on sest mets su elu võttis ja surm su silmad kattis mets, elu, surm – nad kõik jõuavad sinuni

Artur Sirk Taru linna õpilaste vabavärsiliste luuletuste võistluse laureaadi tiitel


Advendiaja mõttestToivo Pilli - TERA lapsevanem ja Salemi kiriku pastor

Käes on jõulude ootamise aeg. Seda nimetatakse ka advendiajaks. Mida tähendab sõna advent? „Advent“ on sõna, mis tuleb ladina keelest. „Adventus“ tähendab ladina keeles „tulemine“. Aga kui teame, et midagi tähtsat ja toredat on tulemas, siis ootame seda. Neli nädalat enne jõulupühi on eriline aeg: jõulude tulemine ja Kristus-‐lapse sündimise ootus. Miks vajame erilist ootamise aega? Selleks, et pikema aja jooksul mõelda millelegi olulisele. Et koondada tähelepanu asjadele, mis on tões; tähtsad. Teadlased ütlevad, et ne;ajastul suudavad inimesed tähelepanu koondada ainult 5 minu; vältel. Umbes 25% inimestest unustab aeg-‐ajalt oma sõprade nimed. Ligi 7% on kogenud, et meelde ei tule omaenda sünnnipäev. Tähelepanu koondamine pikema aja vältel on oskus, mida advendiaeg meelde tuletab. Elu kihutab väga kiires;. Peame mõnikord kõrvale astuma, vaikseks jääma ja rahulikult vaatama, muidu tormab elu meist nii kiires; mööda, et me ei pane tähelegi. Selleks ongi erilist ootuseaega tarvis.

Kuidas advendiaega tähistada? Ees; vanarahvas võHs jõulude eel eZe suurpuhastuse. Ees; kirjamees ja mõtleja Toomas Paul on öelnud, et advendiajal tuleb puhastada oma kodu ja oma südant. Kui ootame külalisi, siis tavaliselt t e e m e k o d u korda. Teeme t e i s i g i e Z e -‐valmistusi. Võib-‐o l l a p a n eme värsked l i l led vaasi. Jõulude eel kaunistame kodu. Puhas tuba, millest on näha, et siin on natuke vaeva nähtud, on lugupidamisavaldus tulijale.Alustada tasub omaenda toast! Teeme advendiajal oma toa korda. Tolm ja praht välja! Puhtus ja pidulikkus sisse! Aga ärgem unustagem korrastada ka oma hinge ja inimsuhteid. Vahest just nii valmistame end eZe millelegi suuremale ja ilusamale: usu, lootuse ja armastuse lapse tulemisele. Jõululapsele.

„Elu kihutab väga kiiresti. Peame mõn ikord kõrva le astuma, vaikseks jääma ja rahulikult vaatama, muidu tormab elu meist nii kiiresti mööda, et me ei pane tähelegi.

Hea sõna, ilus mõte

Kuidas oodata?

Ootamine on mõnikord väsitav, isegi valus. Oled sa oodanud

nii, et südamel hakkab kitsas? Laps ootab koju ema või isa.

Nooruk ootab armastatut. Vana mees ootab poja

telefonikõnet. Vanaema ootab lapselapsi külla. Aga

keskealine… ei teagi, mida ootavad keskealised inimesed…

Kindlas; ootavad midagi. Võib-‐olla puhkust.

Aga mida teha, et ootamine ei oleks nii pikk? Vastus on

lihtne. Ära oota käed rüpes! Tee midagi head ja ilusat. Ootad

kingitust – tee ise kellelegi kingitus. Ootad tähelepanu – ütle

ise kellelegi, et hoolid temast. Kallista oma ema. Tunnusta

oma isa. Kirjuta e-‐kiri. Lausu tänulikke sõnu.

Bradley Wi�ord, tänapäeva USA näitleja, on öelnud: „Põimi

oma ellu palju tegusid. Ära oota, et asjad lihtsalt juhtuvad.

Tee midagi! Tööta oma tuleviku heaks. Ehita üles lootust.

Tegutse armastuse nimel.“

Koonda tähelepanu sellele, mis on elus tões; täh;s.

Korrasta oma maja ja oma südant. Tee kellelegi head,

muutes nõnda ootamine lühemaks. See ongi advendiaja

mõte.

Bradley Witford, tänapäeva USA näitleja, on öelnud: „Põimi oma ellu palju tegusid. Ära oota, et asjad lihtsalt juhtuvad. Tee midagi! Tööta oma tuleviku heaks. Ehita üles lootust. Tegutse armastuse nimel.“

Koonda tähelepanu sellele, mis on elus tõesti tähtis. Korrasta oma maja ja oma südant. Tee kellelegi head, muutes nõnda ootamine lühemaks. See ongi advendiaja mõte.

Hea sõna, ilus mõte

Koolilehe ilmumisse panustasid oma töödega õpilased: Helen Veede 1.k kl Georg Järvis 4.a kl Karl Pärn 4.b kl Jakob Mürk 4.b kl Kertu Birgit Anton 5.a kl Jonathan Darvis-‐Gojori 5.b kl Ralf Mägi 5.b kl Stella-‐Maria Samm 6.kl Ann-‐Marii Salutee 6.kl Ines Edur 6.kl Oskar-‐Filip Tammik 6.kl Sandra Tammur 6.kl Karl Eerik Rebane 6.kl Alexander Greogor Reinaste 7.a kl Katarina Mürk 7.a kl OZ Eric OZender 7.a kl Karolina Noorma 7.a kl

Enrice Mario Soodla 7.a kl AneZe Simso 7.b kl Kers;n Tälli 7.b kl Markus Karu 8. kl Viktoria Soodla 9.kl Artur Sirk 9.kl Raul Villem Reedi 9.kl

Suur tänu lapsevanem Toivo Pillile

Õpetajatest aitasid lehe valmimisele kaasa: Urmo Uiboleht Piret Kimmel Tanel Pärnamets Külli Tiit Toimetajad: Marjeta Venno, Merle Pindmaa, Eneli Liblik, Kadi Kuusmann Lehe pani kokku ja kujundas Liisi Griffel

Documents

Ajatera dets 2014